[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

aabe : aape : aabet 'kirjatäht'
Tehistüvi keeleuuenduse ajast, moodustatud tähestiku kahe esimese tähe nimetustest.

abi-2 liitsõnades abielu 'mehe ja naise (hrl seadusega vormistatud) perekondlik liit ning kooselu', abikaasa 'üks abielupool teise abielupoole suhtes'
● liivi a’b- liitsõnas a’b-jelāmi 'abielu'
soome avio 'abielu'
isuri rhvl aivoi- liitsõnas aivoinaine 'abielunaine'
Võib olla tuletis avama tüvest, esialgne tähendus on võinud olla 'avalik abieluühendus'. Rahvaetümoloogiliselt on sõna seostatud abi1 tüvega. Liivi vaste võib olla laenatud eesti keelest.

ankur2 : ankru : ankrut 'väheldane vaadikujuline puunõu; endisaegne vedelikumõõt, umbes 30–40 liitrit'
← rootsi ankar(e) 'ankur, mahumõõt'
← alamsaksa anker 'ankur, mahumõõt'
← saksa Anker 'ankur, mahumõõt'
Sõna lõpuosa on muganemisel seostatud oma liitega -ur või seda on mõjutanud ankur1.

era- 'mitteühiskondlik, mitteriiklik; isiklik, mitteametialane; omaette olev v toimuv; mittesõjaväeline; tsiviil-'
◊ eraldi, eri, ära2, -äranis
← algiraani *er- 'lahtine, eemalseisev; lahku minema, lahti harutama'
vanaindia ṛta- 'eraldatud'
● liivi järā, jarā 'ära'
vadja erä- liitsõnas eräpooliin 'väline; erapooletu', eri 'eri, eraldi; erisugune'
soome erä 'partii, kogus; osa; summa; kord; kalal-, jahilkäik'
isuri eriksee 'eraldi'
Aunuse karjala erä 'üks, mingi; keegi', eri 'erinev; eriline'
lüüdi eriže 'eraldi; lahku, lahus'
vepsa eŕigata, eragata 'eralduda, lahti tulla; lahku minna'
saami earri 'piimakogus, mida põhjapõdralt v lehmalt (v kogu karjalt) korraga lüpstakse', earránit 'erineda'
Sõnas (ise)äranis on vana omastusliitega oleva käände vorm. Sõnades ära2 ja -äranis on tüvevariant, kus e > ä. Kirjakeelde on mitmeid tuletisi keeleuuenduse ajal soome keele eeskujul moodustatud, nt erinema, vrd soome eritä 'erineda, erinev olla, lahku minna', või soome keelest laenatud, nt erak ← soome erakko 'eremiit, erak', eriline ← soome erillinen 'eraldi olev; üksi seisev', eriti ← soome erittäin 'eriti, väga', eristama ← soome eristää 'isoleerida, eraldada'. Vt ka eru.

ese : eseme : eset 'asi; objekt'
Tehistüvi keeleuuenduse ajast. Impulss-sõna on olnud soome esine 'asi, ese', mis on moodustatud tüvest esi.

esi : ee : ett 'ees olev töötamisriba, -lõik'
◊ edel, edenema, edev, edu, eelis, eemal, ees, etik, etlema, ette, õdus
● liivi je’d, je’ddi 'ees olev'
vadja esi 'esiosa, -tükk; esi (viljalõikamisel)'
soome esi 'esiosa; niitja v viljalõikaja tööesi; osa; eelis, kasu; esimene'
isuri esi 'esikülg, -osa; heinakaar'
Aunuse karjala ezi- 'esi-, ees olev'
lüüdi edel 'ees; enne'
vepsa eźi 'esiosa'
handi jeʌ 'kaugemale, eemale; ära; kõrvale'
mansi ēl(a) 'edasi, ettepoole'
ungari elő- 'esi-'
Soome-ugri tüvi. edel on vana tuletis, mis esialgu on tähistanud eesolevat kohta, hiljem ilmakaart, kus oli eluaseme sissepääs. eemal on alalütlevas käändes keskvõrdevorm. Sõnas õdus on tüvevariant, milles esisilbi e > õ. Mitmed tuletised on moodustatud soome keele eeskujul või laenatud soome keelest, nt esitama ← soome esittää 'esitada, näidata; väljendada; ette panna; ette kanda', esitlema ← soome esitellä 'tutvustada, (ette) näidata; esitleda'. Eesti keelest on laenatud soome etelä murdetähendus 'edel, edelapoolne'. Vt ka edasi, eetma, ese.

heller- liitsõnas hellerhein 'pääsusilm (Primula farinosa)'
◊ eller-
On oletatud, et tegemist on tüve hell kordamisel saadud vormiga. Samalaadselt on moodustatud nt taimenimetused kullerkupp, kuller-2, ja nallernaat.

idanema : idaneda : idanen 'idusid ajama; tärkama'
◊ eos, ida
● liivi i’ddõ 'idaneda'; idā 'kirre'
vadja itää 'idaneda'; itä 'ida'
soome itää 'idaneda'; itä 'ida'
isuri ittää 'idaneda'; idä 'ida'
Aunuse karjala idiä 'idaneda'
lüüdi iďädä 'idaneda'
vepsa idädä 'idaneda'
? handi et- 'tõusma; ilmuma; edenema'
Läänemeresoome või koguni soome-ugri tüvi. Häälikuliselt lähedasi samatähenduslikke tüvesid leidub ka teiste keelkondade keeltes, nt jukagiiri jedej- 'ilmuma'. On ka oletatud, et läänemeresoome tüvi on indoeuroopa laen, ← indoeuroopa *ǵēi- 'idanema, puhkema', mille vasted on nt gooti keinan 'idanema' ja leedu žydėti 'õitsema'. eos on moodustatud tuletise idu omastavavormist eo liitega -s.

iha : iha : iha 'kirglik soov, kange tahtmine, sisemine sund'
◊ ihkama
← algindoiraani *iša-
avesta aēš-, iša- 'otsima; tahtma; soovima; igatsema'
● vadja ihala 'ilus, kaunis'
soome ihana 'tore; veetlev'; van iha 'rõõmus, hea (meel)'
isuri ihhaala 'kaunis, ilus'
Aunuse karjala ihanu, ihavu 'hele; ilus'
ihkama on moodustatud sõnapaari viha ja vihkama analoogial; ihalema on moodustatud soome ihailla 'ihaleda, imetleda' eeskujul. Vt ka ihu ja öördama.

ilme : ilme : ilmet 'iseloomu v psüühilise seisundi kajastus näol'
← soome ilme 'ilme; välimus'
Laenatud kirjakeelde keeleuuenduse ajal. Soome allikas on kirjakeeles moodustatud tuletis tüvest ilm, mis tuli käibele 19. sajandi keskel.

jomm : jommi : jommi kõnek 'purjus-olek, vintis-olek'
Võib olla häälikuliselt ajendatud tüvede eeskujul moodustatud variant jooma tüvest.

jumikas : jumika : jumikat 'jäme asi; sitkevarreline lillade korvõisikutega rohttaim (Centaurea scabiosa)'
◊ jumitu
● ? soome jumi 'toonesepp'; van 'inimesi ründav kuri vaim'
Häälikuliselt ajendatud tüvi. Lähedane tüvi on nt jump. Murretes esineb ka tuletusliiteta sõna jumm 'lühike ümar ja jäme asi', millest liitega -tu on moodustatud jumitu. Vt ka jõmm.

jäle : jäleda : jäledat 'väga vastumeelne, eemaletõukav, vastik'
◊ jälk
Arvatavasti häälikuliselt ajendatud tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnas jõle. jälk on moodustatud vana liitega *-kki või *-kkä.

kaas : kaane : kaant 'mingi eseme (eraldatav) ülemine, avaust sulgev osa; tugevamast materjalist katteleht raamatu vms kummalgi poolel'
◊ katma, katt
● liivi kōņtš 'kaas'; kattõ 'katet paigutada; katteks olla, varjata'
vadja kaasi 'kaas; (söögi)laud'; kattaa 'katet paigutada; lauda katta'
soome kansi 'kaas; (laeva)tekk'; kattaa 'katust teha; katet paigutada; katteks olla; hõlmata, vajadusi rahuldada; lauda katta'
isuri kans '(söögi)laud'; kattaa 'katust teha; katet paigutada; lauda katta'
Aunuse karjala kanzi 'kaas'; kattua 'katust teha; katet paigutada; (kaardimängus) tappa'
lüüdi kattada 'katet paigutada; katust teha; matta (surnut)'
vepsa katta 'katet paigutada; katust teha; katteks olla'
saami goavdi 'eenduv v seinteta postidele toetuv katus'
ersa kundo 'kaas; kasvulava'
mokša kuna liitsõnas śeľməkuna 'silma sisenurk, silmalaug'
mari komδə̑š 'kaas'
komi kud liitsõnas śin-kud 'silmalaug'; ki̮d liitsõnas kud-ki̮d 'laastukorvi kaas'
Läänemeresoome-permi tüvi. katma on läänemeresoome tuletis tüve varasemast kujust *kant(e)-, tuletusliite lisamisel on tüvi lihtsustunud (*kant-ta- > katta-); lüüdi murdes ja vepsa keeles esinebki tüvi ainult selles tuletises. katt on sellest tegusõnast kirjakeeles moodustatud tuletis. Vt ka kannel.

kaavitama : kaavitada : kaavitan 'kaasa aitama'
1920. aastatel loodud tehistüvi, moodustatud tüvede koondamisel sõnaühendist kaasa avitama, kaasas ja abi1.

kabajantsik : kabajantsiku : kabajantsikut 'võrukael; suli, kelm'
On oletatud, et moodustatud sõnast kaba ja pärisnimest Jants ( Jaani variant), lisatud on liide -ik. Oletus ei ole usutav.

kadalipp : kadalipu : kadalippu '16.-19. sajandi peksukaristus, kus pekstav pidi vastastikku rivistatud peksjate vahelt läbi minema'
← vanarootsi gatulopp, gatulöp 'kadalipp'
Laenuallikas on liitsõna, vrd rootsi gata 'tänav' ja rootsi lop(p) 'jooks'. Laenu muganemist on mõjutanud rahvaetümoloogiline tõlgendus, sõna lõpuosa on seostatud tüvega lipp2.

kahi1 : kahja : kahja 'jookohver; kellegi v millegi õnneks või õnnistamiseks joodav õlu või viin'; mrd 'rituaalne joomapidu'
◊ kahima
● ? vadja kahja liitsõnas taitšinkahja 'leivaastja, -küna, mõhk'
soome mrd kahja sõnaühendis Kaisan kahjat 'Kaisa (= kadripäeva) pidu, joodud'; kahjassa 'purjus'
karjala kahja 'vilets viin'
On arvatud, et germaani laen, ← alggermaani *kāsⁱja-z, mille vasted on rootsi mrd käs(e) 'laap, juustujuuretis' ja vanaülemsaksa kāsi 'juust'. Teisalt on oletatud, et sama tüvi mis sõnas kahisema. Tähenduserinevuse tõttu on mõlemat oletust kaheldavaks peetud. Tõenäoliselt on eesti keelest laenatud soome van srmt kahi 'odrast või kaerast valmistatud jook'. Tuletis kahima on maleterminina kirjakeeles moodustatud 19. sajandi lõpus, lähtudes vanemast murdekeelest registreeritud tähendusest 'ohvrikoht'. Vt ka kahi2.

kandma : kanda : kannan '(üles tõstetuna) edasi toimetama; millelegi altpoolt toeks olema; peal lasuvat raskust välja kannatama; taluma; rase v tiine olema; saaki andma, midagi kasvatama; seljas v jalas olema; omama, millegagi varustatud olema; mingis olukorras v millegi osaline olema; kuhugi märkima, peale tõmbama vms'; mrd 'veetihe olema; kanduma'
◊ kannatama
● liivi kandõ '(üles tõstetuna) edasi toimetada; raskust välja kannatada; taluda; muneda'
vadja kantaa '(üles tõstetuna) edasi toimetada; taluda; rase v tiine olla; poegida; seljas v jalas olla'
soome kantaa '(üles tõstetuna) edasi toimetada; raskust välja kannatada; taluda; rase v tiine olla; saaki anda; kanduda, ulatuda; sisse nõuda'
isuri kantaa '(üles tõstetuna) edasi toimetada; raskust välja kannatada; tiine olla; poegida; tasuda, mõtet olla'
Aunuse karjala kandua '(üles tõstetuna) edasi toimetada; raskust välja kannatada; rase v tiine olla; poegida, sünnitada; taluda; kanduda, ulatuda'
lüüdi kantta '(üles tõstetuna) edasi toimetada; poegida'
vepsa kantta '(üles tõstetuna) edasi toimetada; raskust välja kannatada; poegida'
saami guoddit '(üles tõstetuna) edasi toimetada; raskust välja kannatada; kanduda, lasta kaugele (relvast); taluda; poegida, muneda'
ersa kandoms 'kandma, viima, tooma; sünnitama; pakkuma, lauale andma; vastutama; kahju tekitama'
mokša kandəms 'kandma, tooma, viima'
mari kondaš 'tooma; sõidutama; talutama; viima, kohale toimetama; hankima'
? handi χɔntəm- 'seljas kandma, selga võtma'
? mansi χūnt- 'kandma, selga võtma'
neenetsi χana- 'kandma, (ära) viima'
eenetsi kada- 'kandma, (ära) viima'
nganassaani kontu- 'kandma, (ära) viima'
sölkupi k͔uə̑ntǝ- 'kandma, (ära) viima'
kamassi kun-, kundo- 'kandma, (ära) viima'
matori kandǝ- 'kandma, (ära) viima'
Uurali tüvi. Häälikuliselt lähedasi samatähenduslikke tüvesid leidub ka teiste keelkondade keeltes, nt ultši kanta- 'käega ulatuma', nanai kāntači- 'käega ulatuma', jukagiiri kande- 'viima, juhtima'.

kants2 : kantsu : kantsu mrd 'taime tüügas, konts; kannikas; millegi tagumine või alumine osa; jahvatamisel, rehepeksul üle jäävad tera osad'
Häälikuliselt ajendatud tüvi (lähedased tüved on nt konts1 ja känts) või variant tüvest kand, mis on moodustatud häälikuliselt ajendatud tüvede vahelduste eeskujul.

kasakas : kasaka : kasakat 'riigi äärealadele asunud v asustatud inimestest kujunenud kogukonna liige Venemaal 15.–17. sajandil; 18. sajandist kuni 1917. aastani neist moodustatud kasakaväe sõjaväelane; valla- v mõisa käskjalg'
○ kasak, kassak(as), kaatsakas, katsak
← vene kazák 'kasakas'
Eesti keelest on laenatud eestirootsi kásak 'kasakas'.

kee1 : kee : keed 'lülidest koosnev v niidile lükitud helmestest kaelaehe'
○ keed, kei
← alamsaksa kede, kedene 'kett'
Laenu muganemisel on sõnakuju keed (mis esineb veel murretes) ekslikult tõlgendatud mitmuse vormina ning moodustatud sellest uus ainsuse vorm kee. Hiljem on laenatud tüve saksa vaste, kett. Vt ka kee2.

kee2 : kee : keed 'köie keere, säie'
Tõenäoliselt tüve kesi variant, mitmuse nimetava vormist keed moodustatud uus ainsuse nimetava vorm. Murretes tähendab kesi ka 'köie keere'. Uue nimetavavormi tekkele on võinud kaasa aidata rahvaetümoloogiline seostamine sõnaga kee1.

kehtama : kehata : kehtan 'julgema, söandama; raatsima, täidima'
◊ kehtima
← balti *geh₁d-
leedu gėdytis 'häbenema, häbi tundma', gėda 'häbi'
● soome kehdata 'julgeda, söandada; tihata; võida, sobida; viitsida'
isuri kehada 'viitsida'
Aunuse karjala kehtata 'viitsida, tahta'
lüüdi kiehtädä 'viitsida, tahta'
vepsa kehtta 'viitsida, tahta'
Võib olla varasem, eelbalti laen. kehtima on kirjakeeles moodustatud tuletis. Vt ka kõhetu.

kida : kida : kida 'väike kisk, terav konksuke; lõpus (kalal); jutus napisõnaline v saamatu'; mrd 'limaskestakurd keele aluspinna ja suupõhja vahel; kõnetakistus, -häire; hobuse kabja sarvkiht'
◊ kius
● liivi ki’d 'kala sisikond'
soome kita 'kurk, suu, neel'
Aunuse karjala kida 'kurk, suu, neel'
lüüdi kida 'kurk, suu, neel'
vepsa kida 'kurk, suu, neel; kisa, karje; noodasuu'
? idahandi kotəmnəŋ 'suulagi'
? mansi χoləŋka 'suulagi'
Läänemeresoome või soome-ugri tüvi. kius on ainult mitmuses esinevast murdetuletisest kiuksed (ka kiuksimmed, kiuksjammed, kiuks(a)med) 'lõpused' kirjakeeles moodustatud ainsuse nimetava vorm, millele on antud uus tähendus 'ristipidine sarvplaat kiusvaala suulaes'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi kita 'sarvkiil hobusekabjas, päkk'.

kilts : kiltsu : kiltsu 'kalts, räbal'
Tõenäoliselt tüve kalts variant, moodustatud häälikuliselt ajendatud tüvede vahelduste eeskujul.

kilu : kilu : kilu 'räimesarnane väike rannavete kala (Sprattus sprattus)'
● soome kilo liitsõnas kilohaili 'kilu'
? Aunuse karjala kiloi, kilu 'väike siig'
On arvatud, et sama tüvi mis sõnas kilama1 ja/või sama mis sõnas kile2. Teise arvamuse järgi võib olla tüve kala variant, mis on moodustatud häälikuliselt ajendatud tüvede vahelduste eeskujul. Eesti keelest on laenatud baltisaksa Killo(strömling) 'kilu', läti ķilava, mrd ķilis, ķilate, ķilka 'kilu', vene kíl’ka 'kilu' ja eestirootsi kilo, kila 'kilu'.

kimps : kimpsu : kimpsu 'komps, pamp'
● soome kimpsu (hrl mitm) 'asjad; tööriistad'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi, lähedane tüvi on nt sõnades kamps ja komps1. Võib ka tõlgendada kui tüve kimp varianti, mis on moodustatud häälikuliselt ajendatud tüvede vahelduste eeskujul.

kogelmogel : kogelmogeli : kogelmogelit 'suhkruga vahustatud munakollane'
◊ koogelmoogel
← vene gogol’-mogol’ 'kogelmogel'

koogelmoogel : koogelmoogeli : koogelmoogelit kõnek 'suhkruga vahustatud munakollane' kogelmogel

kruvi : kruvi : kruvi 'peaga varustatud keermestatud silindriline v kooniline (metall)varb'
○ kruuv, kruvv, (k)ruu, krui
← alamsaksa schrūve 'mutter, kruvi'
Vt ka kruustangid.