[KNR] Eesti kohanimeraamat

Abjaku ‹-le› Hls – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas (Abja mõis).  C1
● 1638. a kirjapanekut Abiakh (mõis) on seni seostatud Abja mõisaga. Mainitud mõisa all on märgitud külana Abia (1504 Abie, 1624 Abbiakil). 1939. a paiku nimetati senine Abja küla Abjakuks. Tänapäeva nimelõpp -ku võiks olla moodustunud sõnast küla. Teine võimalus on, et -ku on pärit kollektiivliitest. Abjakuga on 1977 liidetud Jaanushansu (1970) ja põhjapoolne osa Sookülast (1970) ehk Vihtsist (1731 Wichtmes). Vrd Abja. – MK
BHO: 2; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KNAB; Rev 1624 PL: 58; Rev 1638 II: 57; RGADA.274.1.192/1:460, L 439p

Aesoo [`ae‿`soo] ‹-sse ~ -le› Tor – küla Pärnu maakonnas Tori vallas (Tori mõis), 1500. a-tel Hasik, 1618 Hasickby, 1624 Hasick, Ayska Poetz (küla ja talupoeg Aesoo külas), 1680–1684 Aiso, 1797 Aeso.  C4
● Külanime võiks esimeste kirjapanekute järgi võrrelda tuletisega aasik sõnast aas : aasa ’silmus, jõelooge, heinamaa jõekäärus’ või aas : aasa ’kärbis, sard, ülespandud viljaredel, rõuk’ ning aesk : aisa ’ais’. Nime häälikuline areng tekitab siiski küsimusi. Aesooga on 1977 liidetud Piiri (1970), Rabaküla (1970), Rabassaare (XVII saj II poolel Rapa Sar, 1922 Rabasaare) ja Viidika (u 1900 talurühmana Війдика) ning osa Saarissoo külast (1839 Saaresoo). Vrd Haeska. – MK
BHO: 4;  EAA.308.2.13, L 1; EAN; KNAB; Rev 1624 PL: 18; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1618:35

Agasilla [aga‿silla] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Agasli ‹-le› Aud – paik (küla) Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas (Jõõpre mõis), 1811 Aggasilla Hinrich, Aggasilla Iaan (taludena), 1839, 1923 Agasilla.  B1
● Liidetud 1977 Jõõprega. Samastatud ka keskajal olnud külaga Ochelsitz. 1624 on alal märgitud talu Ahste või Agste, sellegi samastamine Agasillaga ei ole kindel. Tänapäeva nimekuju põhjal vrd (h)aga ’hagu, oks, vits, kaerapööris, sõkal’ + sild : silla. – MK
BHO: 5; EAA.1865.2.168/7:5, L 4p; KN; Rev 1624 PL: 7, 9; Rücker; Stackelberg 1926: 179; ÜAN

Aidu2 [aidu, varem ka `aidu] ‹`Aitu ~ -sse› Plt – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas (Kurista mõis), 1583 Aita (küla), 1624 Ayte, 1638 Aitoby, 1797 Aito.  C2
● L. Kettunen on A. Saarestele toetudes pakkunud nimele võimalikuks vasteks sõna aid ’aed, tara’ mitmuse omastava. Teisal, Lüganuse Aidu puhul esitab ta vasteks ait : aidu ‹ *avitto sõnast avitama ja abi. Kettunen on oletanud ka isikunime *Aitis ‹ *Avitis, kuid on pidanud seda etümoloogiat ebakindlaks. On võimalik, et mitmes kohas esinevate eesti Aidu nimede lähtekohaks oli isikunimi. Vrd Aidu1. – MK
BHO: 8; EO: 19, 326; PA IV: 22; Pall 1996: 389; Rev 1624 PL: 40; Rev 1638 II: 149

Aidu3 ‹`Aitu ~ -sse› Pst – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, mõis, sks Aidenhof, 1583 Aidom (küla), 1601 Aituma, 1797 Aido M.  C3
● 1583 oli külas nimega Aidom teiste hulgas talupoeg Athalipi Markus, ilmselt sama talupoeg oli 1601 Atteme Marx. Mõis rajati küla asemele XVII saj. 1920. a-tel tekkis Aidu asundus, mis 1977 muudeti külaks. Nime päritolu ei ole selge. Esmamainingu järgi võis külanimi olla kaheosaline, järelosis -maa või -mäe. Nime algusosale ei ole leitud usutavat vastet, oletada võiks isikunime. Praegu jääb selgusetuks Aidu nime ja Paistus olnud vakusenime 1482 Agentacken vahekord. Võimalik, et viimane oli 1583 külanimi Andaga, 1600 küla Aigantack. 1630 on Õisu vakuses nimetatud küla Ayiantagast. 1624 on Õisu vakusesse kuulunud Paistu küla (Paistekil) ise ja Ayandeskil, samal ajal kui Paistu vakusesse kuulusid teised külad, sealhulgas Aydama. Aiduga on 1977 liidetud Lageduse küla (u 1900 Лагедузе). Aidu idaosa on nimetatud Kirikukülaks, mis on 1930. a-tel olnud omaette küla. Vrd Aidu1, Heimtali. – MK
BHO: 7; EAN; KNAB; LGU: I, 551; Mellin; PA IV: 168, 169; Rev 1601: 135; Rev 1624 PL: 51, 53

Aitsra [`aitsra] ‹`Aitsra ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Aitsaare Hel – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Hummuli vallas, mõis (Ala mõis), sks Adscher, ? 1516 Arstes, 1538 Atziarve, Atzyerve, 1624 Adczier (mõis).  A3
● 1930. a-tel Aitsra asundus, hiljem 1970. a-tel ametlikult Aitsaare asundus, al 1977 Aitsra küla. P. Johansen on tundnud nimest kirjapanekut Atzejerwe. Kuna sks Gut võis peale mõisa tähendada ka lihtsalt maaomandit, siis pole selge, millal mõis rajati. Nimi on tulnud järvenimest, hilisem eestikeelne Aitsaare (1882 Aaltsaare) tundub olevat rahvaetümoloogia. L. Kettunen, kes mõisa eestikeelset nime tunneb kujul Aistra, on nime kirjapanekute hulgas maininud ka Achtjerwe, kuid pidanud seda eksituseks. 1638 on mainitud, et mõisal on järv (Aiher See). Siiski peaks olema ka võimalik, et aht-osise vaste on Lõuna-Eestis att-, sel juhul i oleks tekkinud hilise peenenduse tagajärjel ja seletuseta jääks siiski s. E. Ernits on nime varasemaks kujuks pidanud *Ahitsejärve. Lihtsam oleks nime algusosa lähtekohaks pidada isikunime. Aitsraga on 1977 liidetud Sarapuu küla (1839 Sarapu talu, 1855–1959 ja u 1900 Сарапу talurühm). Vrd Ahijärv, Ahisilla, Ahitsa, Ahja, Ähijärv. – MK
 EAA.298.2.71, L 14; EO: 168; Ernits 2015: 703; EVK; Grenzstein 1882–1883; Johansen 2005: 32; KNAB; LGU: II, 205, 766; Rev 1624 PL: 87; Rev 1638 II: 127; Rücker

Anikatsi ‹-le› Pst – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Tuhalaane mõis), 1578 да деревнею Аникацю, 1624 Hannikaste (küla), 1638 Hannikast (küla), Hannikaz Hinss (talupoeg), 1797 Annikats (küla ja kõrts).  C1
● Anikatsil on olnud ka Tuhalaane mõisa karjamõis. Nimi on kujunenud ste-liitelisest sugunimest, mille algusosa oli tõenäoliselt isikunimi kas linnunimetusest hani või ka h-line variant eesnimest Annik, vrd sm Hannikka. Anikatsi edelaosas on Veneküla talud (1733 WenneKülla, 1839 Weneküll, u 1900 Венекюля). Külaga on 1977 liidetud Mõtsakuru ehk Metsakuru küla (1922 Metskuru). Vrd Hanikatsi laid. – MK
BHO: 18; DLV 1998: 179; EAA.567.3.139:35, L 34p; KNAB; Mellin; Rev 1624 PL: 52; Rev 1638 II: 64; Rücker

Annikvere1 ‹-`verre ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Anikvere Plt – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas (Vana-Põltsamaa mõis), 1583 Anikwer (küla), 1601 Anickwer, 1624 Hannigfer, 1797 Annikfer.  B3
● L. Kettunen on toonud külanime vasteks isikunime *Anti : *Annin, millele on lisatud liide -kka, -kkoi, -kkei. Vrd Annikvere2. – MK
BHO: 20; EO: 310; PA IV: 25; Rev 1601: 90; Rev 1624 PL: 39

Arase ‹-le› PJg – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas (Kaelase mõis), 1500. a-tel (1542) Aroll, 1514 Aruel, 1534 Arro, 1624 Arrast, 1638 Arrass, 1839 Arras.  B3
● XVI saj oli küla Koonga mõisa all, 1624 kuulus poolakale Andreas Radserfskyle, 1638 oli Pööravere mõisa all. 1977–1997 oli Libatse osa. Kui XVI saj kirjapanekud ikka on samast nimest, siis võiks oletada nime lähtumist sõnast aru ’kuiv kõrge maa’. Hiljem on nimi läinud Ara-alguliste rühma, vrd ara ’haru’. Samuti näib ta olevat siirdunud la-liiteliste hulgast ne- : se-nimede hulka. Mõlemad liited eeldaksid enda ees hoopis isikunime, näiteks oletatavat muistset isikunime *Ara. Vrd Araste, Are. – MK
BHO: 26; EAN; KNAB; Rev 1624 PL: 28; Rücker; Stackelberg 1926: 207, 214; Stackelberg 1928: 141

Arisvere ‹-`verre ~ -sse› Plt – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas (Rutikvere mõis), 1514 Aristfer (küla), 1583 Ariswer, 1624 Harristfer Hanss (mölder), 1638 Harrestfer (küla Rutikvere mõisa all), 1797 Arristfer.  B1
● Küla nime on L. Kettunen tuletanud sugunimest Arine (Ari+ne). Arisvere kaguosa on Uduküla (1855–1859 Уддо), mis liideti Arisverega arvatavasti 1930. a-te lõpuks. Vrd Ariste. – MK
 EAA.298.2.71, L 9; EO: 310; LGU: II, 169; Mellin; PA IV: 18; Rev 1624 PL: 46; Rev 1638 II: 162

Arkma [`arkma] ‹-le› Pil – küla Järva maakonnas Türi vallas (Kabala mõis), 1583, 1624 Artma (küla), 1638 Artama, 1797 Arkma.  C3
● Sisekaolist külanime võiks analüüsida kaheosalisena: Ark+ma. Nime algusosaga võib võrrelda sõnu artsik ’varjualune, kuur’ ja artsik ’võsastik, tihnik’. Nimes on juba XVIII saj lõpuks k asendanud varasema t. Arkmaga on 1977 liidetud põhiosa Laeva külast (1797 Laewa) ja Mäo küla (1624 Meos, ↑Meossaare). – MK
EMS: I (3), 446; Mellin; PA IV: 8; Rev 1624 PL: 43; Rev 1638 II: 157

Arussaare [arus‿saare] ‹-`saarde› Pil – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Kõo vallas, mõis, sks Arrosaar, 1589 Arozor (küla), 1624 Arrosahr, 1797 Arrosar (mõis).  C3
● Mõis, mis on Balti kohaleksikoni järgi rajatud enne 1688. a küla asemele, esineb juba 1681.–1684. a kaardil (Arrosar Hoff). Mõisa maad olid XX saj alguseks välja jagatud ja mõisast lõunas tekkinud Maimsaare küla (u 1900 Маймсаре, vrd Kilingi mõisas taluna 1806 Maimesare Hinrich), muu osa mõisasüdamest kuulus õigeusu kirikumõisale. Praegune külanimi taastati ametlikult 1977, külasse jäid ka Arussaare kõrtsi varemed ja Arussaare mõisakoht. Nimi on pandud mõisa ja kunagise küla järgi. Arussaarega liideti 1977 Uduallika küla (1680 Uddahallick, 1721 Odoallick, 1839 Uddoallik, u 1900 Удуаллика). – MK
BHO: 30;  EAA.308.2.205, L 1;  EAA.567.2.944, L 1; EAA.3144.2.1:6, L 5; KN; KNAB; PA IV: 132; Rev 1624 PL: 44; RGADA.274.1.171/1:201, L 198p; Rücker
Märkus. Lisatud Uduallika varasem maining 1680. 2026-05-01T08:50:21.

Eassalu [`eas‿salu] ‹-`sallu ~ -sse›, kohalikus pruugis harva `Eassaru Aud – küla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas (Võlla mõis), 1534 Jasszalle, 1624 Joesall, Jehasall Claus (küla ja talupoeg külas), 1797 Ihhasallo (kõrts ja küla).  A2
● Nime algusosa võib olla muistne isikunimi *Iha, mis tuleb esile teisteski kohanimedes, järelosa on salu. Eassaluga liideti 1965 Audru mõisa järgi olnud Vanaküla (1624 Wannakill, 1839 Wannakülla, u 1900 Ванакюля). – MK
BHO: 57; ENE: II, 5; KN; KNAB; Rev 1624 PL: 7, 31; Rintala 2008: 313–314

Eense [`eense] ‹-sse›, kirjakeeles varem ka Eensa PJg – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas (Sõõrike-Parasmaa mõis), 1500. a-tel Igentack, Igentak, 1565 Igentack, 1624 Hehentagk, 1638 Heyentak, 1724 Hintack, 1839 Entsa.  B3
● Küla on kuulunud Saare-Lääne piiskopile ja seejärel oli Koonga mõisa all. 1977–1997 oli küla ametlikult liidetud Vahenurmega. Eense nimi on olnud kaheosaline, järelosa -taguse on andnud tänapäevaks -se. Kui esmamainingu g lugeda g, siis algusosaks on võinud olla isikunimi Iga ajaloolise omastava lõpuga -n, mis selles nimes on säilinud. Väike võimalus on ka, et nime algusosa on lähtunud sõnast jõgi, lääne poolt vaadates asus küla üle Naravere oja. Kui lugeda esmamainingus j, siis on aluseks hiis : hiie (I. Arens, rahvapärimus) ja XVII–XVIII saj oli külanimi *Hiietaguse. Vrd Mäeküla5. – MK
Arens 196?: 11; BHO: 59; EAA.1.2.932:13, L 11; EAN; KN; KNAB; Rev 1624 PL: 26; Rev 1638 II: 21; RGADA.274.1.182/6:84, L 565p; Rücker; Stackelberg 1926: 181

Eera ‹-le› Hel – paik (küla) Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Helme vallas (Hoomuli mõis), u 1866 Эра Юдъ, u 1900 Эра (poolmõis), 1911–1912 Homeln-Ehra (mõisake).  B3
● Esmamaininguga võib samastada talurühma Rückeri kaardilt (1839 Jud). Eera on külana märgitud 1922, varem oli metsavahikoht (Forstei) ja mõisake. 1624 on Hoomuli (Omuļi) mõisa küla Waldczem all märgitud taluperemees Tomas Ehre, kelle lisanimest tuleneb külanimi. Küla on 1977 liidetud Holdrega. Eera edelapoolseid talusid Läti piiri ääres tuntakse Lavine nime all (vrd Hummuli külas 1684 Labban Paap). – MK
BHO: 60;  EAA.308.2.191, L 1;  EAA.2072.9.471, L 1; EVK; KNAB; Rev 1624 PL: 92; Rücker; Varep 1957: 53; Vene TK 126

Eerma [`eerma] ‹-le› PJg – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas (Enge-Uduvere mõis), 1618 Ermeby, 1624 Ermo, 1638 Ermeby Matt (talu), 1680–1684 Ermo Kylla, 1839 Erma.  C3
● XVII saj algul on küla loetletud Koonga all. 1977–1997 oli Eerma küla ametlikult Enge osa. Eerma nime päritolu jääb ebaselgeks, vrd Setomaalt registreeritud sõna eere : iirme ’idu’, Pärnu-Jaagupi khk-s olnuks oletatavasti omastav *eerme. Kirjapanekutest võiks ka arvata, et nimes võib olla tegemist isikunimega (H)erm, mis on lühend nimedest Hermann, Hermgold. – MK
EAN; KNAB; Rev 1624 PL: 28; Rev 1638 II: 20; Roslavlev 1977: 20; Rücker; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1618:56

Elbu ‹`Elpu ~ -sse› PJg – küla Pärnu maakonnas Tori vallas, kuni 2017 Are vallas (Sauga mõis), 1543 Jelpes Sur Peter (samastatud Halinga all olevaga), 1601 Helpe Jaan, Helpe Jaack (talupojad Halinga all), 1624 Jelp (küla), 1797 Helpa, 1839 Elbo.  C4
● Pärnu-Jaagupi khk-s on XVI saj veel Jelpe Caupi ja Caupi Jelpo. XVIII saj on Helpo küla olnud Sauga mõisa all. Nimi tuleneb mehenimest. Elbu põhjaosas on Illu (1839 Illo talud), mida on vahel eraldi külaks loetud. Vrd Elbi. – MK
BHO: 61–62; Rev 1601: 173; Rev 1624 PL: 30; Rücker; Stackelberg 1928: 143, 149, 150

Ellamaa2 [ella‿`maa] ‹-le› Vän – küla Rapla maakonnas Kehtna vallas (Eidapere mõis), 1500. a-tel Hellema, 1567 Ellemeggi, 1624 Hellema (talu), 1797 Ellama (küla).  B2
● 1977–1997 oli Ellamaa ametlikult Reonda osa. Vrd Ellamaa1, Hellamaa1. – MK
BHO: 62; EAN; KNAB; Rev 1624 PL: 22; Ungern-Sternberg 1912b: 398

Epra [`epra] ‹-sse› SJn – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas (Vastemõisa mõis), 1584 Epra, 1624 Ebra, 1638 Eppra.  B4
● 1624 kuulus küla Vastemõisa vakusesse, 1638 Viljandi mõisale. Nime tähendussisu jääb hämaraks. Häälikuliselt lähedane sõna on ebrad ’harakaliha, hobuse kabja siseliha’, ’kühm ülalpool kapja’. Teine võimalus oleks nime tuletada (h)epp-tüvest, vrd hepik, ebel ’kerge, edev’. Epraga on 1977 liidetud osa Uude-Käliste külast (1970), mis koosneb õieti kahest poolest, neist Epra piires on Uudeküla (1624 Udekill, 1738 Uhde, 1797 Udekülla, 1839 Udeküll). – MK
BHO: 67; EAN; EKMS: I, 479; KNAB; Mellin; Rev 1624 PL: 74; RGADA.274.1.202:459, L 453p; Rücker

Hummuli ‹Hummuli ~ -sse› Hel – alevik Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Hummuli vallas, mõis, sks Hummelshof, 1226 Humularia (ala), 1470 Hummell (mõis), 1624 Hummels Guetlein (mõis).  A1
● Alevik loodi 1977 Hummuli asundusest. Mõis asus algselt arvatavasti hilisema Mäemõisa (↑Kulli⁴) kohal (1470 Kuppesche landt unde landtgut). Balti kohaleksikon (BHO) väidab, et Hummuli nimi tuleneb orduaegse omaniku nimest Hummel, tuginedes 1638. a kirjapanekule (Hummelss Hoff ist bei der Hermeister auch Pohlen Zeiten von Hummelss Erben besessen worden, st Hummuli mõis kuulus ordu ja ka Poola ajal Hummeli pärijatele). L. Kettunen seevastu on pidanud nime eesti algupära olevaks nagu ka varasemad eesti uurijad, kes on olnud arvamusel, et just muinasküla on andnud nime aadlisuguvõsale. See ongi nii vana nime puhul tõenäolisem. Kettunen on nimele võrdluseks toonud taimenimetuse humal (hummal) ja oletatava isikunime *Humoi + la. – MK
BHO: 124; EO: 105; KNAB; LGU: 470, 541; Ligi 1961: 345; LUB: III, 87a; Rev 1624 PL: 100; Rev 1638 II: 120; Valgamaa 1932: 323

Irboska ‹-sse›, kohalikus pruugis varem ka Irbosk ‹-ahe› Se – küla Petseri rajoonis Irboska vallas (Irboska, Irboska nulk), vn Избо́рск, 862 въ Изборьстъ, Изборьскъ, Изборьск, въ Изборьскѣ, в Словенскѣ, Словѣньскъ, 1233 Изборескъ, 1240 Îsburc (die burc), 1240 Изборьско, Изборскъ, 1348 Eysenburk, Eysenwurch, 1391 Ызборьско, Изборско, 1496 Yseborch, kuni 1626 Isborg, Isburg, Iseborg, 1859 Изборскъ, 1875 Isborsk, 1893 Irboska, 1897 Изборсько, 1923 Irbuska, 1928 Vana-Irboska (alevik), 1967 Старый Изборск.  B2
● Irboska oli XIV saj-st samanimelise valla ja zassaadi, XVI saj-st aga maakonna keskus. Samal ajal oli Irboska kahe gubaa (Nikolski ja Pavlovski) ja kahe koguduse (Nikolai peakiriku ja Jumalaema Sündimise) keskus. XIV saj-st oli Irboska Pihkva sõltlaslinn, 1719–1777 maakonna keskus, pärast seda Pihkva kubermangu vallakeskus ilma maakonnata linna õigustes. 1919–1922 Eesti Vabariigi Isborski, 1922–1939 Irboska ja 1939–1945 Linnuse valla ja 1945–1995 Pihkva oblasti Irboska külanõukogu ning 1995–2015 Irboska valla (Изборская волость) keskus. 2015 liideti 53 külaga Irboska vald Petseri linna külge. Juba XVIII saj-st peale on ajaloolased (G.-F. Miller, A. L. Schlözer, P. A. Munch, P. Johansen, J. R. Aspelin) esitanud kohanime päritolu Skandinaavia hüpoteesi kujul *Issaburg. Hilisemate uurijate (K. Plotkin, S. Beletski, D. Matšinski) arvates kujunes soome-ugri ja Skandinaavia päritolu kohanimi osistest Iso (sm iso ’suur’) või Isa ehk Issa (eesti isa) + Skandinaavia borg ’mägi; linnus, linn’. Varem nimetati Irboska järvest algavat jõge Isa (1690), Исса (1745, 1791, ↑Optjoki jõgi). Ka saksa ajaloolane G. Schramm esitas koha algse nime kujul *Isuborg. Eesti perioodikasse („Eestimaa Kubermangu Teataja“) ilmus nimi *Isaborg (ka *Isajõgi) 1888, nimetuse Isa tõi välja ka J. Truusmann (1894). Mitmed Vene uurijad (V. Sedov, T. Jackson, T. Roždestvenskaja, I. Šaskolski) pooldavad slaavi päritolu hüpoteesi. Izbor (Избор) oli Joakimi leetopissi (XVIII saj) järgi legendaarne Irboska asutaja, VI–VII saj elanud vürst Vandali (Вандал) poeg. Leetopissis-legendis „Slovenist, Russist ja Slovenski linnast“ (XVII saj) on Izbor Sloven Mladõi (Словен Младый) poeg ja Novgorodi vürsti Gostomõsli (Гостомысл, IX saj keskpaik) pojapoeg. Vene ajalookogumik „Хронограф“ (1679) lisab, et Sloveni (Словен) poeg Izbor nimetas Словенеск’i linna ümber oma nime järgi Изборск’iks. Kirikuslaavi kontekstis on избор ’valik, valimine; valitud vili’. Rahvasuus on veel levinud nime seletus ühendist Из Бора ’(männi)metsast, palust’. J. Truusmanni vigase tõlgenduse järgi on kohanimi lähtunud lätikeelsest sõnaühendist aizpurieši ’sootagused’. Kui otsida nimele eesti algupära, siis vrd irbuska, irbuss, irbus ’väike lameda põhjaga lootsik, küna, paat’ (Räp); lähtesõnana on välja pakutud ka hirv (vrd Irbe väin Saare- ja Kuramaa vahel). Irboska nimesid esineb mujal harva, Novgorodimaal oli Izborskaja (Изборская) puustus (1582). ¤ Leetopisside legendis (XII saj) varjaagide kutsumisest räägitakse 862. aastast (6370 Vana-Vene ajaarvamise järgi) järgmist: „Ja valiti välja kolm venda oma suguvõsadega ja [need] võtsid kaasa kõik russid ja tulid ja asus vanim, Rjurik, Novgorodi, aga teine, Sineus, Beloozerosse, aga kolmas, Truvor, Irboskasse (въ Изборьстъ)“. Selle legendi põhjal on Irboska linnamäge hakatud kutsuma Truvori linnamäeks ja Irboska surnuaial olevat suurt, tegelikult hilisemast keskajast pärit kiviristi Truvori ristiks. Teise pärimuse järgi rajas Irboska linnuse Novgorodi vürsti Gostomõsli poeg Sloven, kelle järgi tuli nimi Slovensk. Tal olnud poeg Izbor, kes hukkus noorena ussi hammustusest ning kelle järgi hakati asulat nimetama. Vrd Ervu, Optjoki jõgi. – AK
Academic; Jakuškin 1860: 169; Jujukin 2003: 52, 105; Levin 2013: 41–48; LUB: (2) I, 346; LVR: 2091, 2122, 2153, 7707; Malkov 1991: 185–187; MS; PL: I, 14, 17, II, 27, 73, 79, 88; Plotkin 1993: 115; PSRL: I, 1, II, 14, III (2000), 72, 77, 106, 210, 282, 294, 369, 384, 434, 449, 460, 512, V (2), 73, XXXI; PVL I: 18; SeK: 31–32; Zakon Psk 2015; Truusmann 1897b: 22; Truusmann 1897c: 3; Truusmann 1898: 97; VES; VMS; Wd; Weske 1876: 42

Irta [`irta] ‹-sse› Mih – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Koonga vallas (Koonga mõis), 1604 Irte, 1618 Irta By, 1624 Hyrte, Hirtte (talu).  C4
● Võimalik, et nime aluseks on mitmuse omastav sõnast hirs. Sellele näib vastu rääkivat nime kolmas välde, kuid kahetüvelisest sõnast võiks mitmuse omastavas oletada ka tugevat astet. Nimest on kasutusel olnud h-line variant (1638 Hirtta Laur, 1662 Hiertte, 1663 Hirte), mida tunneb ka L. Kettunen, kes on küsimärgiliselt rekonstrueerinud nime kujule *(H)irvitaja (vrd (h)irvitama) või *Hirtaja (vrd hirtama ’pooma’, soome hirttää), kuid ta tunnistab ka, et nimi võib siiski muud algupära olla. – MK
EO: 232; Rev 1624 PL: 14; Rev 1638 II: 54; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1604:5, SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1618:41

Jalametsa [jala‿metsa] ‹-`metsa› Pil – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Imavere vallas, mõis (Laimetsa mõis), 1583 Jalomiecz (küla), 1599 Jałomiec, 1624 Jallametz (küla), 1638 Jallametz (mõisake ja küla).  A2
● Mõis on rajatud vahemikus 1624–1638. Mellini kaardil 1797 on nii mõis kui ka küla (Iallametz). Pärast mõisamaade jagamist 1920. a-tel hakati mõisa ümbrust nimetama Uue-Jalametsaks, sellest kirdes paiknevat küla aga Vana-Jalametsaks. Kaks küla liitusid millalgi pärast Teist maailmasõda. Nime algusosa võib lähtuda nii jalg-sõna sisaldavast isikunimest (vrd näiteks 1601 Sageveres Matz Jalcopoig, Jalck Peretz) kui ka sõnast jalg ’millegi allosa’, viimane võis olla kunagi põllundustermin. Jalametsaga on 1977 liidetud ↑Lõimetsa küla. Jalametsa edelaotsa tuntakse õigeusu kiriku järgi Kiksvere ehk Kikevere nime all. ¤ Jalametsa kuulund ennem Mäo mõisa alla. Rahvas käind Mäo mõisale tegu tegemas. Jalapäevi käidud tegemas. Küla olnud siis jalateo küla. Jalametsa – see nimi olevat hilisem. (1931) Vrd Jälevere. – MK
KM: ERA II 36, 445 (1) – 1931; PA IV: 15; P XVI: 295; Rev 1601: 100; Rev 1624 PL: 45; Rev 1638 II: 159; Tarvel 2001: 202–203

Järtsaare [`järt‿saare] ‹-`saarde› KJn – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Kolga-Jaani vallas (Soosaare mõis), 1583 Jarczer (küla), 1624 Jerrazar, 1638 Jerrisar, 1797 Jertsaar.  A4
● 1970. a-tel oli kirjas asundusena, al 1977 uuesti küla. Soosaare raba lääneservas asuva küla nimi pärineb ajast, mil raba asemel oli järv. Veel Mellini kaardil 1797 on küla lõunaküljel märgitud järv. Tõenäoliselt on küla asunud järvesaarel ja sõna järv on olnud ka nime algusosa lähtekohaks. Küla haarab endise Soosaare mõisa (1681–1684 Sosare Hoff). Järtsaare lääneosa oli 1920.–1930. a-tel Metsanurga küla. – MK
 EAA.308.2.205, L 1; Mellin; PA IV: 6; Rev 1624 PL: 42; Rev 1638 II: 154

Järveküla4 [järve‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Trv – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Uue-Suislepa mõis), 1531 Jerwecke, 1583 Jarwar, 1601 Jerwekulla, 1624 Jerrefer, 1797 Jerwekül.  B3
● Põlisküla Võrtsjärve ääres. On olnud nii vakus, küla kui ka karjamõis. 1585. a-st oli kaks Järveküla, millest Tarvastu vakusesse kuuluv oli põhja pool ja paiknes järve ääres, teine, Suislepa vakuse küla jäi sellest lõunasse Õhne jõe lähedale, hilisema Obriku küla kanti. Vanal ajal jäi Õhne jõe suue sügavamale sisemaale ning siis paiknes ka teine küla järve ääres. 1920. a-teks oli esimene Järveküla karjamõis läinud Uue-Suislepale, teine Vana-Suislepale. 1624. a revisjonist peale on näha, et põhjapoolsest küla osast on tekkinud Kivilõppe (Kiwilep) küla. Järvekülaga on 1977 liidetud Obriku (1909 Obrokuküla) ja Retsnigu (Retsniku, 1624 Retzneck Toennies) küla. Vrd Kivilõppe. – MKu
Mellin; PA IV: 143; Pedai 2001: 13; Rev 1601: 128; Rev 1624 PL: 79, 80

Kabala1 ‹-sse› Pil – küla Järva maakonnas Türi vallas, mõis, sks Kabbal, 1583 Kabla (küla), 1599 Kabala, 1624 Kabballa (küla Kahala vakuses), 1638 Kabbala (mõis), 1797 Kabbal (mõis).  C2
● Mõis on rajatud vahemikus 1624–1638 küla asemele. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Võimalik, et nime aluseks on kabel, ladina capella, mis esmamainingu alusel langeb kokku sõnaga kabel : kabla ’nöör, ohelik’. Virumaa Kabala puhul on L. Kettunen lisaks toonud võrdluseks kaba ’esileküündiv osa’ ja kapp : kapa ’teatud nõu, mõõt’. Kabala on nii Harju- kui ka Virumaal. Kabalaga on 1977 liidetud Raja (1945) ja Saare (1970 Saare I ja Saare II) küla. Vrd Suurküla4, Viru-Kabala. – MK
EO: 74; Mellin; PA IV: 13; P XVI: 284; Rev 1624 PL: 43; Rev 1638 II: 157

Kabli ‹-sse ~ -le› Hää – küla Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas (Orajõe mõis), 1618 Kabligeby, 1620 Kablicke, 1624 Kabbel Jegge, Kabbeljeggi, 1638 Kabli, 1797 Kabblikülla.  A2
● 1620 sai Hans Plate kinnituse juba Karl IX poolt talle varem läänistatud Kabli küla kohta. Nime lähtekohaks on kabel : kabeli, kabli, järelosa jõgi : jõe. Kabli lõunaosas on tuntud koht nimega Lepanina. – MK
BHO: 56, 161; Pärnumaa 2010: 101; Rev 1624 PL: 31; Rev 1638 II: 40; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1618:71

Kablima ‹-le› PJg – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas (Halinga mõis), 1565 Kablima (küla), 1575 Kabbelman, 1618 Kabellmägiby (küla), 1624 Kabbelman, Kabbelmay, 1839 Kablema, 1923 Kablimaa.  B3
● 1977–1997 oli Sõõrike küla osa. O. Roslavlev samastas külanime talunimedega 1601 Kallame (ilmselt Vee küla all olev Kallame Simon) ja 1624 Kalmeggi (ilmselt Vahenurme all olev Kalmeggi Matthis). Nime lähtekohaks on kabel : kabeli ~ kabli + mägi või maa. – MK
Beiträge 1874: 395; BHO: 161; EAA.1.2.932:13, L 11; EAN; KNAB; Rev 1601: 171; Rev 1624 PL: 27, 28; Roslavlev 1974–1977: 9; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1618:28; Varep 1957: 53; ÜAN

Kahala3 ‹Kahala ~ -sse› Pil – küla Järva maakonnas Türi vallas (Kabala mõis), 1423 Kaiel, 1560 Kajel (küla), 1583, 1599 Kahal, 1624 Kahell, Kahal, 1638 Kahala, 1797 Kahhala (küla).  B3
● 1624 ka samanimeline vakus. Võib-olla juba muinasajal, kindlasti aga XV–XVI saj viis Kahala kaudu tee Sakalast Revalasse. Harjumaa Kahala nime puhul on L. Kettunen märkinud, et sõnal kaha on palju tähendusi, sealhulgas ’jäähunnik’, la-liitelises nimes ei välista ta algusosana ka isikunime. A. Saareste annab kaha ’hunnik’, mere kaha ’kaldale kuhjunud jää, jääkuhi’, kaha ’kogu, kogum, ühendus, ühine osasaamine’, kaha ’laiem või jämedam ots’. E. Tarvel peab võimalikuks nime lähtumist isikunimest, tuues võrdluseks Caye, Cayo. Küllalt vana la-liitelise nime puhul eeldakski lähtekohana isikunime. Kahala Villevere-poolset otsa nimetati varem Ronikülaks. – MK
EKMS: I, 539, 1315, II, 355; EO: 73; Joh LCD: 241; KN; Mellin; PA IV: 12; P XVI: 284; Rev 1624 PL: 43; Rev 1638 II: 155; Tarvel 1983: 20

Kaisma [`kaisma] ‹-le› PJg – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas, mõis, 1432 Lemte van Kaisemalt, 1530 Caysma (küla), 1624 Kaussma, 1638 Kaysma (küla), 1839 Kaisma.  A3
● 1432 on nimi kirja pandud Tallinna turberaamatus eestlase päritolukohana. Mõis sai Kaisma nime XVII saj keskpaiku küla järgi, varasem nimi allikates oli 1601 Lumme, 1624 Lommat ja 1638 Lemedh. Küla säilis mõisa kõrval ja moodustab praeguse Kaisma tuumiku. Kaisma mõisa juurde tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1939. a paiku nimetati Lõo külaks (praegu jagatud Kaisma ja Sohlu vahel). Kaisma nimi lähtub tõenäoliselt isikunimest, vrd ürikunimi Cayse + maa. Kaismaga on 1977 liidetud Allika (1938, vrd hajatalu 1724 Hallika Mattz), Nõmme (1724 Nömme küla, u 1866 Неммекюля, 1896 Немме) ja osaliselt Järve (1938, nimi Kaisma järve järgi). Vrd Kaisa, Kaisvere. – MK
BHO: 167–168;  EAA.249.1.724, L 1; EAN; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); Johansen 1929: 66; KNAB; Rev 1624 PL: 22; Rev 1638 II: 16; RGADA.274.1.182/6:76, 77, L 557p, 558p; Stackelberg 1926: 244

Kalbuse ‹-le›, kohalikus pruugis Kalbussa Trv – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Tarvastu mõis), 1624 Kalpus Jacob (Riuma külas), 1638 Kalpus Jack (hajatalu), 1693 Calpus Jurj.  B3
● 1624. a revisjonis on taluperemees Kalpus Jacob, 1638. a revisjonis juba hajatalu Kalpus Jack. 1693. a Tarvastu khk kaardil asub talu Võrtsjärve lähedal praeguse küla asukohal. Nimi võib tuleneda sõnast kalpus ’kalmus’ (Hls, Krk), vrd ka kalbus : kalbuse ’vilets, näruselt riides isik; märg, ligunenud olend’ (Krk), kalpus ’kalberdis’ (Trv, Krk). Kalbusega on 1977 liidetud Saarevalla ehk Saare küla, mis sai nime samanimelise mõisa (sks Saaremois) järgi. Saare riigimõis eraldus Tarvastust XVIII saj lõpul ja sai nime talu järgi, mille kohale ta rajati (1693. a kaardil Sare Paul). Saarevalla keskmist osa nimetatakse Venekülaks. Mõisast läänes olnud küla nimetati varasemates allikates *Kadaritsa külaks (1583 Kadarasth, 1693 Kauawits ~ Kawis, 1839 Koddaritze). – MKu
BHO: 523;  EAA.567.3.121, L 18; Must 1959: 110–117; PA IV: 145; Rev 1624 PL: 78; Rev 1638 II: 114; Rücker; Varep 1957; VMS

Kalita ‹-le› Saa – küla Pärnu maakonnas Saarde vallas (Pati mõis), 1599 Kalito Mel (talunimena), 1638 Kallita Aarn (talupoeg Voltveti mõisa all), 1680 Kalito kylla, 1839 Kallite (talu).  A1
● Külanimi on lähtunud tõenäoliselt talunimest või talupoja lisanimest, mis esmakordselt esineb 1589 kujul Kali Temel. Pärast Põhjasõda esines taluna, XIX saj keskpaigast jälle külana. Nime tähendussisu jääb hämaraks, võimalik, et lähtekohaks on olnud *ttu-liiteline isikunimi, vrd 1601 isikunimi Welly Laykallitt (*Lai-Kalit?), 1638 isikunimi Sure Kallitt ja 1624 eesnimi Kaylitt. L. Vaba on osutanud, et häälikuliselt sarnaseid kalīte-nimesid esineb Lätis, sh Vidzemes. Kalitaga on 1977 liidetud Karuküla (u 1900 Карукюля), Keskküla (1970), ↑Külge, Rabaküla (1945 Pati-Rabaküla) ja Sooküla (1970). Kalita lääneots on 1930. a-tel olnud Tipu küla, kaguots Kurvitse küla (rahvapäraselt Läätsalinn). – MK
EAN; KN; KNAB; Leesment 1976: 236; Lvv: II, 16; PA IV: 275; Rev 1601: 114, 134; Rev 1624 PL: 59; Rev 1638 II: 55; Rücker

Kamara ‹-le›, kohalikus pruugis ajalooliselt Kamare Hls – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas (Vanamõisa mõis), 1684 Kammar Hans (talupoeg Vanamõisa all), 1797 Kam̄ara (küla).  B1
● Küla asemele rajati vahemikus 1826–1834 Abja mõisa karjamõis, mis 1856 läks Vanamõisa alla. 1920.–1930. a-tel oli Kamara talu Pässaste külas. 1970. a-tel Kamara asund, al 1977 küla. Kamara nimega vrd kamar : kamara ~ kamare ’maapinna rohujuurtega läbikasvanud pealiskiht’, ’kinnikasvava veekogu õõtsuv pealispind’, kamar ’kanarbik’. Lisanimena esines Kamara 1638 Kariste mõisa all (Kammare Andres) ja 1751 Pornuse mõisa all Mägiste külas (Kamar Hans). Pässaste küla (1551 Pesses, 1624 Passastekil) hõlmas laiemat piirkonda, kuhu kuulusid Abja mõisa läänepoolsed talud ja nende rühmad, sh Kalbaküla, Kamarapera ja Lämba. 1968. a-ni oli Pässaste Kamara ametlik nimi. Vrd Kamari. – MK
BAL: 717–718; BHO: 173, 448; EAA.308.6.269:9, L 9;  EAA.2072.5.271, L 1; EAA.1865.3.173/7:7, L 7p; EAA.1865.3.172/1:69, L 73p; EAA.1865.3.171/9:71, L71p; ENE: VI, 401; KN; KNAB; Mellin; Rev 1624 PL: 58; Rev 1638 II: 72; RGADA.274.1.229/1:220, L 108p; Stackelberg 1926: 235

Kanaküla [kana‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Saa – küla Pärnu maakonnas Saarde vallas (Voltveti mõis), 1584 Kanakula, 1624 Kannakill, 1839 Kannakülla.  C3
● Vana küla võib olla nime saanud lisanimest Kana, mille lähtekohaks on linnunimetus kana. Vähema tõenäosusega on võimalus näha nime algusosa alusena lühenenud omastavakuju sõnast kand : kanna ’(millegi) tagaosa, känd’. Kanakülaga oli 1977–2021 liidetud ↑Reinse küla, omaette piirkonnad on Riimaru, Taganõmme ja Tõõtsi. – MK
BHO: 175; EAN; KNAB; Rev 1624 PL: 77; Rücker
Märkus. Parandatud 1584 nimekuju. 2024-12-16T04:40:02.

Karu ‹-le ~ `külla› Trv – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Põdrala vallas (Uue-Suislepa mõis), 1624 Karro Matz, Karro Paull (talud Vooru külas), 1693 Korro Mert.  A1
● 1624 on Vooru külas mainitud kaks Karu-nimelist peret (Karro Matz, Karro Paull), esimene on tulnud sinna 1614, teine 1620, mõlemad Karksist. Võimalik, et nimi on olnud juba varem talupoja lisanimi, mis on saanud talunimeks ja hiljem külanimeks. Talu asub kõrgemal voorel, mille nimi on tänapäeval Karumägi. Kas mägi on saanud nime talu järgi või vastupidi, ei ole praegu teada. 1693. a kaardi järgi asus Karu-Märdi hajatalu (Korro Mert) praeguse küla asukohal Voorust kagu poole. – MKu
 EAA.567.3.121, L 18; Rev 1624 PL: 80; VMS

Karuga ‹-le› Tõs – paik (küla) Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas (Seli mõis), 1624 Karrokill, 1839 Karogakülla.  C2
● Liidetud 1977 Kõimaga. Nimega on samastatav 1542 Kõima küla järel mainitud üksjala nimi Carokalo Thomas Ianusßon. Võimalik, et nimi lähtub lisanimest Karu või Karva, niisugune lisanimi esineb ka Audru khk Malda külas 1601 (Karue Mayno). Hilisem -ga on lühenenud algsest liigisõnast küla. – MK
Rev 1601: 182; Rev 1624 PL: 7; Rücker; Stackelberg 1928: 173

Kastna2 [`kastna] ‹-sse› Vän – küla Rapla maakonnas Kehtna vallas (Lelle mõis), 1624 Kassanda (talu), 1638 Kassma, 1797 Kastna (talu), u 1900 Кастна (küla).  C1
● Nime päritolu on ebaselge. Kui oletada, et algne on lihtnimi, siis võiks nime esimese kirjapaneku põhjal võrrelda sõnadega kasvand, kasvandane ’kasvaja’. Sama kirjapaneku põhjal on võimalik aga nime analüüsida ka kaheosalisena Kassan+da, kus algusosa tuleneks ikkagi omastavalisest kasv-sõna vormist, vrd a-tüvelisi kasvama, kasvatama, kasvandik, ja -da võiks olla lühenenud sõnast taga. Kastnaga on 1977 liidetud Asunduse (1970) ja Vanaaseme (1922; 1839 Wannaasseme talu) küla. Vrd Kastna1. – MK
BHO: 197; KNAB; Mellin; Rev 1624 PL: 22; Rev 1638 II: 15

Kavaru ‹-le› Tõs – küla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tõstamaa vallas (Pootsi mõis), 1624 Kawar (talu Pootsi mõisa all), 1797 Kawer.  A3
● Nime tähendussisu on ebaselge. Võib-olla on nimi ühendatav Kaava, Kaave, Kaavi nimedega, millele L. Kettunen on võrdluseks toonud eesti keelest kava ’skeem’, kavatsema ja lume kaaved ’õhukeselt langev lumi’, kaave ’kummitus’; järelosa on aru ’kõrge kuiv maa’. Kavaruga on 1977 liidetud Lembra (u 1900 Лембра) ja Sepa küla (u 1900 Сеппа). Omaette paigad on Künnima (vanemas häälduses Küünimaa, 1731 Kynymah Jürry, u 1866 Кюнима) Kavaru ja Lembra vahel ning Seljaküla (u 1866 Селья) Sepast põhjas – MK
BHO: 204; EAN; EO: 46, 268, 269; KNAB; Mellin; Rev 1624 PL: 24; RGADA.274.1.193:537, L 531p

Kihlepa [`kihlepa] ‹-`leppa ~ -sse›, kohalikus pruugis harva `Kihleba ~ Kihleva Aud – küla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas (Võlla mõis), 1500. a-tel Kihlema (mõisake), 1624 Kyhlema, 1797 Kichlepä, 1839 Kihleppkülla.  A2
● Nime on võimalik analüüsida Kihle + pa ‹ pea, viimane on asendanud varasema maa. L. Kettunen on pidanud Kihle-osist sõna kihl : kihla ’pant, kihlvedu’ mitmuse omastavaks, kusjuures sel puhul oodatavat tugevat astet ei pea ta sõnaühendi puhul kohustuslikuks. Tänapäeval on siiski tugev aste valitsev. Kihlepa põhjaosa tuntakse õigeusu kiriku järgi Uruste nime all (vrd seal 1684 Uroße Hans). Vrd Kihlevere. – MK
BHO: 226; EAA.308.2.218:146, L 143p; EO: 277; KN; Mellin; Rev 1624 PL: 31; Varep 1957: 56

Kiigevere ‹-`verre ~ -sse› Pil – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Imavere vallas (Imavere mõis), 1583 Kigiwer, 1599, 1601 Gigiwer, 1624 Kickefer, 1839 Kikefer.  A2
● Tänapäeva nimekuju vasteks sobib kiik : kiige, nagu L. Kettunen on oletanud. Vana kohanime puhul tuleks arvestada V. Palli käsitlust Trm Kiige külast (↑Jaama²), mida ta on võrrelnud soome nimega Kiikoinen. J. A. Lopmerile toetudes on ta osutanud rohketele samatüvelistele kohanimedele Soomes ning toonud võrdluseks sm kiikka ’kiire, rutt, miski, mis kiigub, liigub siia ja sinna’, kiikan-valkia ’puust hõõrumisel saadud tuli’. Ka isikunimi võib olla Kiikka-nimede lähteks. Pall oletab, et eesti vastavatel kohanimedel võib olla sama alus, eriti mainides osise esinemist la- ja vere-lõpulistes kohanimedes, kus tõenäoliselt võis esimene osis olla isikunimi. Kiigeveres on olnud ka Imavere mõisa Peetri karjamõis (sks Peterhof). Vrd Kiikla. – MK
EO: 87–88, 308; KNAB; PA IV: 15; PTK I: 66; P XVI: 295; Rev 1601: 96; Rev 1624 PL: 45; Rücker

Kiisa2 ‹-le› Tor – küla Pärnu maakonnas Tori vallas, kuni 2017 Sauga vallas (Tammiste mõis), 1638 Kysa Hanss, 1683 Keiße Hans, Keiße Juri (talupojad Tammiste mõisa all), 1797 Kisa (küla).  C1
● 1638 ja 1731 oli Kiisa talu *Vahakose külas (1624 Wahkosk, 1638 Wahhankuss). Talunimi oli XVIII saj juba asendamas vana külanime: 1731 Wahakusse oder Kiesaküll. 1977–1997 oli Vainu küla osa. Kiisa nimi on arvatavasti tekkinud talunime vahendusel isikunimest. Kiisa talusid on Eestis arvukalt. Vrd lisanime lähtekohaks olevaid isikunimesid Kies, Kys, mida L. Tiik on pidanud mugandeiks täisnimest Giesebert. Vrd Kiisamaa. – MK
 EAA.308.2.21, L 1; EAA.1000.2.947:3, L 3p; EAA.1865.3.232/4:11, L 11p; EAN; KNAB; Mellin; Rev 1624 PL: 20; Rev 1638 II: 36, 37; RGADA.274.1.193:319, L 314p; Tiik 1977: 286

Kirikumõisa [kiriku‿`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sse› Vän – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas (Vändra kirikumõis).  C3
● Küla (1922) on nime saanud Vändra kirikumõisalt, mis oli olemas juba 1624. Kirikumõisaga on 1977 liidetud Tedre küla (kuni u 1939 Kristjani). – MK
ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KNAB; Pärnumaa 1930: 620; Rev 1624 PL: 21

Kirivere1 ‹-`verre ~ -sse› Pil – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Kõo vallas (Kõo mõis), 1624 Kyrryfer, 1638 Kyrifer (küla), 1797 Kirrefer.  C3
● Võimalik, et nimega on samastatav 1583 Kirima küla Pilistvere lähedal ja 1599. a kirjapanekud Kirima (külas ka taluperemees Marc Koik), Macz Koith z Kirimeru. Kui nii, siis võis nimi algselt olla maa- või mäe-lõpuline. Kiriverega on 1977 liidetud Mändla (1839 Mendila, u 1900 Мяндла) ja Paluküla (1721, 1797 Pallo). Vrd Kirimäe. – MK
EAN; KNAB; Mellin; P XVI: 301, 302; Rev 1624 PL: 44; Rev 1638 II: 155; RGADA.274.1.171/1:202, L 199p; Rücker; Vene TK 126

Kivilõppe [kivi‿`lõppe] ‹-sse› Trv – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Vana-Suislepa mõis), 1624 Kiwelep, Kywelep, 1638 Kiblep, 1798 Sobonin̄a oder Kiwwilep.  B3
● Küla on tekkinud varasema Järveküla (Jarwar) põhjapoolsest piirkonnast Võrtsjärve ääres, kus 1583 on olnud veski. Sellele viitavad nimed Mieldry Piep ja Mik Mielnik. 1585. a revisjonis oli juba kaks Järveküla: nimetatud isikud jäid Tarvastu vakusesse kuuluva küla alla, lõunapoolsem küla kuulus Suislepa alla. 1601. a revisjon märkis samuti ühe veski olemasolu. 1624. a revisjonis oli esmakordselt külanimi (Kywelep) ning mainiti, et varem oli siin üheksa talupoega, nüüd vaid kaks. 1693. a kaardil on talupojad Kivi Mats (hajatalu küla lähedal) ja Kiwi Petter (üks küla taludest). Nagu Suislepa puhul, võiks -lõp(p)e tähendus olla ’lõpp, ots’, vaadates Järveküla või Soe küla poolt. Algusosa tuleb ilmselt talunimest, viidates veski olemasolule (vesi kivi › veski), või ka maastiku omapärast, milles on kaldaastangud, kivine rand ning kaks silmapaistvalt suurt kivirahnu (Kalevipoja ja Vanapagana kivid). Kivilõppe põhjaosa talud on tuntud Nälgu nime all. 1798 mainitud Sobonin̄a on külast põhja poole jääv soine maanina Suupa nukk, mis paikneb Suupa ehk Nälgu soo kõrval. Vrd Järveküla, Suislepa. – MKu
 EAA.567.3.121, L 18; Mellin: V; PA IV: 143, 185; Rev 1601: 128–129; Rev 1624 PL: 79; Rev 1638 II: 119; Tavast, Raukas, Moora 1983: 364–373

Kobra ‹-sse› Vän – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas (Karolinenhofi mõis), 1500. a-tel Kobber (mõisake), 1624 Kobber (talu Vändra mõisa all), 1638 Kobrass (hajatalu), 1839 Kobbra (talud), u 1900 Кобра (küla).  B3
● Vrd kobr ~ kobra ~ kobru ’takjas’, kobras ’piiber’. Kobraga on 1977 liidetud Järvaku (1970) ja ↑Pulga, omaette külad on varem olnud ka Matsimurru (1922) ja Rehemetsa (1922; taluna 1724 Rehemetz Jürgen, 1839 Rehemeza). – MK
BHO: 235; EO: 307; KNAB; Rev 1624 PL: 21; Rev 1638 II: 12; RGADA.274.1.182/6:71, L 552p; Rücker

Koksvere [`koksvere] ‹-`verre ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Koksivere Pil – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Kõo vallas (Kõo mõis), 1583 Kokoswier (küla), 1599 Kokoswer, 1624 Koxsfer, 1797 Koksfer.  C3
● XVI saj kuulus küla Põltsamaa staarostkonda. Arvatavasti on küla olnud ka Eistvere mõisa all (1624 oli Eistvere mõisa teine vakus Tomas von Embdeni lese omanduses, sh Koksvere küla). Külanime lähtekohaks on tõenäoliselt isikunimi, vrd Cock(e), Kocke, Cokes, Koeck. Võiks arvata, et algselt on -vere ees olnud ste-lõpuline suguvõsanimi. L. Kettunen on nime algusosa võrrelnud sõnadega koks : koksi ’pootshaak’ ja koksima ’koputama, kopsima’, kuid oletanud, et algusosa võis olla ka isikunimi, mis ongi tõenäoline. – MK
EO: 309; Mellin; PA IV: 10; P XVI: 297; Rev 1624 PL: 47; Stoebke 1964: 38–39

Koorküla [`koor‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Hel – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Helme vallas, mõis, sks Korküll, 1226 Kyriania, 1487 Kuerkull, 1798 Korkül.  C3
● 1920. a-test kuni 1977 Koorküla asundus, nimetatud mõisa järgi, mille kohta on andmeid a-st 1518 (Corkulle). Kuna esimeste nimemainingute täishäälikud on ebakindlad, siis jääb nime etümoloogia lahtiseks. M. J. Eisen on nime võrrelnud Kilingi saksakeelse nimega Kurkund ja pakkunud lähtevormiks kas Kuraküla või Kureküla. L. Kettunen on neid lähtekohti pidanud põhjendamatuteks, ise midagi paremat vasteks pakkumata: koor, koorima, mille oma rahvajutus on ära toonud juba Eisen. Läheduses on Koorja järv, vrd 1624 on Koorküla (Kurkel) mõisa all talupoeg Koyri Jerwe Juergen, 1518 Koreierwesche landt. Võimalik, et nime lähtekohaks on olnud mõni Gregoriuse mugand. Mõis oli varem olemas Blanckensee nime all (esineb allikais al 1487). Koorküla lõunapoolseid talusid tuntakse Otike nime all (1638 Ottick), põhjas on Kannu. Koorkülaga on 1977 liidetud ↑Holdre (ka Pihle ehk Pihla) ja ↑Keisri küla. ¤ Rahva seletuse järele on Koorküla nimi ühelt mõisnikult päritud, keda ta kiskuva, rööviva iseloomu pärast Koorijaks, Koorjaks hüütud. Selle nimega tahetud tähendada, et ta rahvast hirmsasti koorib. See Koorija uppunud hiljemini järve ära. Koorkülas kannab praegu üks järv Koorja järve ja üks niit Koorja niidu nime. Koorja järele hakatud mõisat ja valda Koorküla mõisaks ja vallaks hüüdma. (1929) Vrd Jeti, Kooraste. – MK
Eisen 1929a: 161; EO: 36; LGU: I, 577, II, 285; Ligi 1961: 346; LUB: III, 87a; Rev 1624 PL: 87; Rev 1638 II: 126

Kulkna [`kul´kna] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he›, kirjakeeles ka Kolpina Se – küla ja saar Petseri rajoonis Kuulja vallas (Lobotka), vn Ко́лпино (küla), Ко́лпин ~ Ко́лпина (saar), 1463 исады и церков калпиньскую, 1558 Kulpna kulla, Kulna kulla, 1585–1587 въ Колпинѣ на погостѣ, Губа Колпинская (pogost, gubaa), 1630 в Колпино, 1886 Kolpina, 1903 Kul´pina, u 1920 Kolpino, 1928 Kulkna, 2002 Kulk´na.  B1
● Juba XV saj on mainitud kirikut ja issaade, XVI saj kuulus Kulkna gubaa ja pogost Pihkva maakonna Velikaja-tagusesse (Zavelitšje) zassaadi. XV saj on mainitud saart (Калпиное), XVI saj küla ning XVII saj kirikuküla (Село Колпино). XIX saj ka puustus; siis kuulus Kulkna koguduse alla 11 seto küla. Kulkna nime päritolu eesti sõnavara põhjal on keeruline leida, vrd kulk ’mütt’ või kolpak ~ kolbak ’meeste müts’ (Se), mis on vene laen. S. Melnikovi andmeil oletas M. Vasmer Колпино nime pärinemist sõnast колпик ’luik’, V. Nikonov pakkus lähteks колпь ’haigur’. J. Truusmann pakkus seletuseks sm kolpi ’vana suur kuusk’, Pihkva murrete колпа ’müts’ ja vn колпь, колпица, колпикъ ’kulp’. Vene murretes leidub sõna колпина ’veelind; (poiss)mees’. Vanavene eesnimena on XVII saj Venemaal registreeritud Колпа. A. Šteingolde arvates on tegemist soome-ugri päritolu kohanimega. Kohanimed Kolp (Колпь), Kolpino (Колпино) on levinud Ingeris ja Pihkvamaal, peamiselt aga endisel ajaloolisel Novgorodimaal. Kulkna saarel on kolm küla: Kulkna (Kolpino), Medele (Medli) ja Tsertva (Šartovo). Vrd Kõlbi. – AK
Academic; Arakčeev 2008; Ernits 2012: 37; Hurt 1903: 164, 175; Mel’nikov 1984; PL: I, 64, II, 52–53; Pskov 1585–1587: 113, 145; Pskov 1914: 24, 26; Schirren 1861–1885: I, 11; SeK: 59; Truusmann 1898: 125; Tupikov 1903: 190; Vasilev 1882: 138; VES; VMS

Kulla ‹`Kulda ~ -sse› Hls – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Halliste vallas (Halliste kirikumõis, Kaubi mõis), 1724 Kulla Jahn (talupoeg Pornuse mõisas), ? 1811 Külla Peter (talupoeg Pornuse mõisas), 1839 Kulla (kõrts), u 1900 Кулла (küla).  A1
● 1811. a samastus on küsitav. Kulla asula tekkis kõrtsi juurde XIX saj II poolel. XX saj alevik, al 1977 küla. Nimi lähtub talupoja lisanimest Kulla, sõnast kuld : kulla. Perekonnanimi Kuld esines Pornuse piirkonnas XIX saj algupoolel. Kullaga on 1977 liidetud Kaubi küla (↑Pornuse). Kulla edelaotsa tuntakse Kuksi nime all (1724 Kuckse Marcus). – MK
EAA.1865.3.171/7:7, L 7; EAA.1865.3.171/14:3, L 2p; EAA.1865.5.166:20, L 19p; EAN; ENE: IV, 225; KNAB; Rev 1624 PL: 62; RGADA.274.1.181:66, L 355p

Kullimaa2 [kulli‿`maa] ‹-le› Vän – küla Järva maakonnas Türi vallas, kuni 2017 Rapla maakonnas Käru vallas (Käru mõis), 1724 Kullima Matz (talupoeg Käru mõisa all), 1795 Kullema Mart (talu), 1797, 1839 Kullima.  C2
● Kullimaa on olnud Käru mõisa karjamõis. Algselt talunime lähteks on lisa- või eesnimena olnud sõna kull : kulli + maa. Kullimaaga on 1977 liidetud Linnu (taluna 1624 Linnoper, u 1900 Линно) ja Maidemaa (1945). Kullimaa piires on ka endine Atsekõnnu karjamõis (1839 Atzeken, hajataluna 1684 Atsikanda mattz, 1724 Atzekan Jurri, 1744 Aetzkunda Jurri). Vrd Kulli, Kullimaa1. – MK
EAA.308.2.218:187, L 184p; EAA.1865.3.294/1:4, L 3; EAN; KNAB; Mellin; Rev 1624 PL: 20; RGADA.274.1.182/7:13, 16, L 596p, 599p; RGADA.274.1.215/12:65, L 1168p; Rücker

Kuninga1 ‹-le› PJg – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas (Halinga mõis), ? 1500. a-tel Kuninca, 1543 Cunnica (vakus), 1575 Kunniel, 1624 Kuennil (küla), 1638 Kunning, 1839 Kun̄inga.  B3
● 1977–1997 oli Roodi osa. Kuninga nime lähtekohaks on kuningas : kuninga, mis kohanimedes võib tähistada kunagisi vabatalupoegi. XVI saj elaski vakuses vabatalupoeg Cunnica Mick. Kohati võis Kuningas esineda ka isikunimena. – MK
Beiträge 1874: 395; BHO: 272; EAN; Johansen 1925a: 4, 6; KNAB; PTK I: 93; Rev 1624 PL: 28; Rev 1638 II: 19; Stackelberg 1928: 146, 147

Kuressaare1 [kures‿saare] ‹-`saarde› Trv – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas, mõis, sks Kurresaar, 1684 Korser Hoff (mõis), 1693 Korsar Håff (mõis), 1797 Kurresaar.  A3
● Ala kuulus orduajal tõenäoliselt Tarvastu ametimõisa piirkonda. Mõisa kohta on teateid XVII saj II poolest. Mõisa maadel 1920. a-tel kujunenud asundus nimetati 1977 ↑Koidu külaks, Kuressaare küla jäi endise nimega. Kuressaare nime all on küla tuntud põhiliselt XX saj, varasem nimi oli Sääsla (ehk Sääsle, praegu sellenimeline talu, 1583 Saslo, 1599 Sestykulla, 1624 Szehstell, 1797 Sösla). Vrd Koidu4, Kuressaare2. – MKu
 EAA.567.3.121, L 18; Mellin; PA IV: 143; P XVI: 23; Rev 1624 PL: 79

Kurgja [`kurgja] ‹-le› Vän – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas (Uue-Vändra mõis), 1624 Kurge (talu), 1638 Kurial (hajatalu), 1795 Kurgja Ado (talu), 1839 Kurgo (talu).  A3
● Külana nimekirjas hiljemalt 1938. Tõenäoliselt oli algne liitnimi *Kurgoja, mille lähtekohaks linnunimetus kurg : kure + oja. Nimi võib olla ka vanem, sellega on samastatud 1515. a kirjapanek Kurckkulle. – MK
EAA.1865.3.294/4:60, L 60; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); Rev 1624 PL: 21; Rev 1638 II: 13; Rücker; Stackelberg 1926: 176

Kurla [`kurla] ‹-sse› Pil – küla Järva maakonnas Türi vallas (Kabala mõis), 1583 Kurdlia (küla), 1599 Kurdla, 1624, 1797 Kurla.  C3
● XVII saj oli küla Eistvere mõisa järgi. Nime tänapäevakuju vasteks sobiks kurla ’naarits’ või kurlas ’mingi kõvakoorik putukas’. Sel juhul tuleks oletada, et d nimes on olnud hiline. Nime tugev aste eeldab, et mingi häälik võib keskelt kadunud olla, üks võimalus on areng *Kurgla › Kurdla › Kurla. Vrd Mägi-Kurdla, Paju-Kurdla. – MK
Mellin; PA IV: 9; P XVI: 297; Rev 1624 PL: 47; SK I: 134, 273

Kõo1 ‹-sse› Pil – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Kõo vallas, mõis, sks Wolmarshof, 1583 Kiedikula (küla), 1601 Keykula, 1624 Keywokille, 1638 Keiwo Killa, 1797 Käo M. (mõis).  C3
● Mõis on rajatud XVII saj. Eestikeelne mõisanimi tuleneb varasemast külanimest. 1920. a-test nimetati asulat paralleelselt Kõo asunduseks ja Mõisakülaks (kuni 1968), mõnes nimekirjas (nt 1923 ja 1939) näivad need olevat eraldi asulad. Al 1977 Kõo küla. XVII saj kirjapanekuist on nime alusena sedastatav lõunaeestiline puunimetus kõiv ’kask’, kuid nime esmamainingu järgi võis see olla ka rahvaetümoloogiline asendus. Oletades, et esisilbi õ oli algne, võis nime lähtekoht olla keelest kaduv sõna kõid, mille tähendust mäletatakse ebamääraselt: ’mingi kitsam maakoht’ ja ’oja, mäda koht soisel maal’. V. Pall on seda kõrvutanud soome kohanimedes esineva sõnaga keidas ’maakitsus, mis eraldab kaht järve või ühendab poolsaart mandriga’ ja ’soo, kõrgem koht soos’. L. Kettunen on Kõo puhul nimevasteiks toonud sõnad kõiv ja kõu : kõue, V. Pall on pidanud võimalikuks lähtuda puunimetusest kõiv : kõo. Mõisa saksakeelne nimi Wolmarshof (1681–1684 Wollmarshof) on oletatava rajaja Wolmar Wrangelli järgi. Vrd Kõidama. – MK
 EAA.308.2.205, L 1; ENE: IV, 280; EO: 308; KNAB; Mellin; PA IV: 10; PTK I: 99; Rev 1601: 103; Rev 1624 PL: 44; Rev 1638 II: 154; ÜAN

Kõrbja [`kõrbja] ‹-le› Vän – küla Rapla maakonnas Kehtna vallas (Käru mõis), 1500. a-tel Kerby (mõisake), 1624 Korbi (talu), 1638 Koerby (talu), 1797 Körbja (küla).  C2
● Vändra jõe kaldal asuva küla nime aluseks on kõrb : kõrve ’suur mets’ + oja või jõe. – MK
BHO: 255; Mellin; Rev 1624 PL: 22; Rev 1638 II: 15

Kõrkküla2 [`kõrk‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Plt – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas (Rutikvere mõis), 1582 Karkulia, 1599 Kirgula, 1638 Korckokuella, 1794 Korkylla, 1797 Körkül.  B1
● XVII saj-st kuulus küla Rutikvere mõisa alla. Nime lähtekohaks võib olla kõrge, ent ka kõrb : kõrve ’suur mets’, vrd alal 1624 Korbkilla Henrich. Vrd Kõrkküla1. – MK
 EAA.1687.1.57, L 1; Mellin; PA IV: 18; P XVI: 278, 306; Rev 1624 PL: 48; Rev 1638 II: 162

Kõrsa ‹-le› Tor – küla Pärnu maakonnas Tori vallas (Taali mõis), XVI saj Korsy (mõis), 1624 Koersy (teise nimega Surr, viidatakse ka dokumendile Koersy küla kohta a-st 1619), 1684 Körse Kylla, ? 1772 Karselgo, 1797 Körse, 1839 Korsa, 1923 Kõrsa.  A1
● XVII saj näib olevat si-lõpuline külanimi, mis võiks eeldada algusosana isikunime. Nimekuju võiks võrrelda ka sõnaga kõrs : kõrre. Siiski jääb nime tähendussisu ebaselgeks, kui mitte varasemate mainingute põhjal oletada mõnd mugandit nimest Gregorius. Kõrsaga on 1977 liidetud Viira (1839 Wira kõrts), mille suurem ajalooline osa paikneb praegu Sindi piires. – MK
BHO: 257; EAA.308.2.218:106, L 104p; EAN; KNAB; Mellin; Rev 1624 PL: 30; Rücker; Varep 1957: 59; ÜAN

Kärstna [`kärstna] ‹`Kärstna ~ -sse› Hel – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas, mõis, sks Kerstenshof, ? 1586 Genest u. Kernest, 1638 Kernest.  C1
● Kuni 1977 Kärstna asundus, nimetatud mõisa järgi. Mõis rajati arvatavasti XVII saj algul, teateid on 1620. a-test (1623 küla Kermest oder Kermes). 1638 mainitud koos Murikatsiga. M. J. Eisen on saksakeelse mõisanime Kerstenshof põhjal esitanud nimevasteks isikunime Kersten ‹ Christianus ja sama nime on ette pannud L. Kettunen, kes omalt poolt on lisanud vasteks eesti keelest lähtuva *Kärs-nina. Nimega on siiski ilmselt samastatav 1586. ja 1638. a külanimi Kernest, Kerrnestekull, vrd 1624 küla Koernast. Külanime struktuur eeldaks lähtumist isikunimest, kuid selleks ei sobi Kersten. 1638 oli küla all mainitud talupoega Kernigk Sim ehk Kernick Sim, kes 1624 oli kirja pandud *Külaaseme (Killa Asima, ↑Põrga) küla all (Koernick Simon). Lisanimele võiks vasteks tuua kärn-sõna tuletisi kärnik ’konarik’, kärnika(i)ne, kärnikline, kärnikläne ’krobeline’, ning kui kirjapanekus oe märgib ö-d, siis sõna körnik ’kidur’, kuid see võib olla ka k-lõpulisest isikunimest tuletatud lisanimi. Loodusnime Kärnassaar puhul on V. Pall küsimärgiliselt vasteks esitanud kärn : kärna. Pole siiski võimatu, et asustusnimedes on häälikuline seos sõnaga kärn : kärna rahvaetümoloogiline ja nende nimede aluseks on olnud lähedase kujuga isikunimi (vrd nt sks Gern, Kern, Gerni, Kerni, Kaerni, Kernant). 1638 on ka mujal Lõuna-Eestis olnud Kernakyll. Helme nimekuju Kärstna võib olla muganenud saksakeelsest mõisanimest Kerstenshof, viimase motiiviks on aga olnud tõenäoliselt varasemast isikunimest tekkinud külanimi. Vrd Kärnamäe, Kärstnä. – MK
Eisen 1929a: 163; EO: 142; EVK; Förstemann 1856: 484; Heintze 1908: 147–148, 184; PTK I: 104; Rev 1624 PL: 84; Rev 1638 I: 66; Rev 1638 II: 129, 131, 132; Stryk 1877: 361

Kärsu ‹`Kärssu ~ -sse› Saa – küla Pärnu maakonnas Saarde vallas, mõis (Voltveti mõis), sks Kersel, 1578 да деревнею Керсою, pärast 1580 Kersel (mõis), 1584 Kierzikula, 1624 Kerse (küla ja mõis), 1839 Kersel.  C4
● Kärsu mõis tekkis pärast 1580 kahe küla (Kerseküll ja Arriküll) maadele. 1588 on veel mainitud küladena nii Kärsut, Aruküla kui ka Kanaküla. Võib-olla on nimi ühendatav Kärsa nimedega, millele on vasteks toodud kärss, kärs : kärsa ja oletatud, et see võis esineda isikunimena. Kärsu sai mõisa järgi külanimeks 1977, XX saj varem on küla tuntud Metsaküla nime all (u 1900 Метсакюля). Kärsu üks osa on Jutuse (1584 Arukülas Jutos Mik, 1724 Juttus Hans, 1816 Juttusse), põhjas oli varem Alva karjamõis (sks Alwa, taluna 1630 Alwa Mart). – MK
BHO: 219; DLV 1998: 178; EAA.1865.3.247/4:20, L 22p; EAN; KNAB; LVVA.7348.1.6:16, L 12p; PA IV: 176; Rev 1624 PL: 77; RGADA.274.1.182-2:48, L 137p; Stryk 1877: 330; Tarvel 1964: 280; Varep 1957: 56

Käru1 ‹`Kärru ~ -sse› Vän – alevik Järva maakonnas Türi vallas, kuni 2017 Rapla maakonnas Käru vallas, mõis, sks Kerro, 1624 Kerro (talu).  C1
● Iseseisev Käru mõis rajati XVIII saj, varem oli kohal karjamõis. XVIII saj-st ka Vändra kiriku abikirik. Alevik tekkis raudteejaama juurde 1920. a-teks. Nimega vrd vana isikunime Kerro (1534 Hans Kerropoyck), samuti kärg : käru, käre, kärje ’musträhn’. Vrd Käru3. – MK
 EAA.308.2.13, L 1; ENE: IV, 299; Rev 1624 PL: 22; Stoebke 1964: 37

Laagiste ‹-sse ~ -le› Hel – paik (küla) Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Helme vallas (Taagepera mõis), 1684 Lakos Külla, Lakuskülla dorff, 1798 Laikste (kõrts ja küla).  C2
● Külana ka 1922, liidetud Karjatnurmega 1977. 1510 on Helme khk-s mainitud mõisat või küla nimega Lagesze. 1638 on mõisale Blanckfeldtshof kuulunud küla Latzekuell ja 1624 Taagepera mõisale küla Laetz. Pole päris selge, kas need kirjapanekud on ühe ja sama küla nimest, kuid kui on, siis on nimi võib-olla lähtunud sõna lage ne-tuletisest. – MK
 EAA.308.2.191, L 1; EVK; KNAB; Rev 1624 PL: 89; Rev 1638 II: 133

Laimetsa [`lai‿metsa] ‹-`metsa› Pil – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Imavere vallas, mõis, sks Laimetz, ? 1583 Lagimiecz (küla), 1638 Layemetz (mõis), 1797 Laimetz (mõis).  C1
● Küla oli olemas XVI saj, nagu ka läheduses paiknev Lõimetsa. Nii teineteise lähedal olevate sarnaste nimedega külade puhul on nimede kirjapanekuis raske vahet teha. Balti kohaleksikon (BHO) samastab Laimetsaga 1583 Ligimiecz, jättes Lõimetsale kirjapaneku Lagimiecz. 1599 on nimed vastavalt Laymiecz ja Laymecz. 1624 on mainitud tühjana küla Leymetz või Leymet, samas revisjonis on nimetatud mõlemat küla ka vastavalt Leymetz ja Laymetz, mõlemad tühjad Eistvere mõisa all. Vastupidiselt BHOle oleks otstarbekas ühendada a-lised kirjapanekud Laimetsaga ja i- ning e-lised Lõimetsaga, siiski on võimalik, et mõlemad nimed on päritolult samad. 1638 on mainitud Laimetsa mõisat (Layemetz), mille juures on ka tühjad külad Kabbala, Kunnyla ja Laemetz. Laimetsa ja Lõimetsa asuvad ühel ja samal kõrgustikul, esimene loode-, teine kaguservas. Laimetsa nime algusosa lähtekoht võib olla lai (‹*lakja), on oletatud tüve esinemist isikunimena. Laimetsaga on 1977 liidetud Ojaküla (1855–1859 Оякюля). Vrd Laiuse, Lõimetsa. – MK
 EAA.298.2.71, L 4; EAN; KNAB; Mellin; PA IV: 16; PTK I: 112; P XVI: 296; Rev 1624 PL: 44, 47; Rev 1638 II: 158

Lebavere ‹-`verre ~ -sse› Pil – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas (Vana-Põltsamaa mõis), 1601 Libbower, 1624 Lebbawerre (küla), 1638 Lebbefer, 1839 Lebbafer.  A3
● Küla on olnud ilmselt praeguseks Soosaare rabaks kujunenud algse järve loodenurgas (vrd raba edelaküljel Järtsaare). Nimi lähtub sõnast lõpp või lõpe ’laht, lõpp’. Järve taandumisel on nime algusosa segunenud sõnaga lepp : lepa. Teine võimalus on, et kohanimi on Pilistveresse kandunud Virumaalt, kust on varasemaid üleskirjutusi. VMr Lebavere küla (1501, 1540 Leppever, 1796 Lebbafer), praegu jagatud Avispea ja Eipri vahel, asub endise sooala sees. L. Kettunen on -vere ees oleva nimeosa tuletanud sõnast leib, K. Pajusalu on oletanud pigem isikunime. – MK
Bfl: I, 615, 1154; EO: 309; Rev 1601: 104; Rev 1624 PL; Rev 1638 II: 155; Rücker

Leelaste ‹Leelaste ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Läilaste Tõs – paik (küla) Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tõstamaa vallas (Tõstamaa mõis), 1624 Lahlast, 1638 Leula, 1797 Leilast.  C1
● Liidetud 1977 Tõhelaga. Küla nimi parandati Läilastest Leelasteks 1939. a paiku, sest senist nime peeti halvakõlaliseks. Nimega vrd saksa isikunimesid Läule, Laulin ‹ Nikolaus. Vrd Laulaste. – MK
Bahlow 1967: 309; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); Rev 1624 PL: 13; Rev 1638 II: 27

Leetva [`leetva] ‹-le› SJn – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas (Vastemõisa mõis), XVI saj Letua, 1624 Letwa (talu), 1638 Lettwe Thomass, Lettwa Peet, 1797 Letoa (talu), 1839 Lettwa.  C4
● 1704 on mainitud neli Letva lisanimega talupoega. Nime võib analüüsida kaheti: leet+va ja lee+tva. Vrd leet : leedi ’valkjas- või pruunikaspunane, hallikaskollane või -pruun’, leetemaa ’(vesine) liivamaa’, lee, leede ’liivamadalik, liivaseljandik, vesiliiv, liivakas savi, madal viljatu maa’. Järelosis -va võinuks olla lühenenud sõnast -vahe. Loodusnime Leetva mägi puhul on L. Kettunen võrdluseks toonud tegusõna leetma ’tihendama, siduma’. Kui analüüsida nime liitnimena, siis XVIII saj kirjapaneku põhjal oleks võimalik ka *leetoa. Küla on rahvasuus jagatud kaheks osaks: kirdeots on Päält-Leetva, edelaots Alt-Leetva. Leetva piiresse kuulub ka osa hääbunud Veneoja talusid (Tor, külana 1930. a-test, 1970 oli Veneoja nime all üksik talu Tori poolel, mis liideti 1977 Aesooga). Vrd Leedi2. – MK
BHO: 304; EAA.567.3.99:40, L 42p; EMS: V (21), 42, 22, 23, 24; EO: 258; KNAB; Mellin; Rev 1624 PL: 75; Rev 1638 II: 89; Varep 1957: 64

Leipsi [`leipsi] ‹-sse ~ -le› Krk – paik (küla) Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas (Pöögle mõis), 1624 Leiblan Marten (talupoeg Pöögle vakuses), 1638 Leybes Peter (talupoeg Pöögle mõisas), 1811 Leipsi Michel, Leipsi Merts Gesinde, Leipsi Karl (talupered Pöögle mõisa all).  A1
● Külana märgitud 1930. a-te kaartidel ja 1970. a rahvaloenduse materjalides. 1977 liidetud Leeli ja Pööglega, praegu kuulub Pöögle piiresse. 1601 on Paluküla vakuses mainitud talupoegi Leibe Jaack, Leibes Hans ja Budder Hans ning üksjalga Pick Leibelen, samuti ilmselt just Pöögle mõisa alalt Leibes Pepe. Leipsi nimi võib olla lähtunud sõnast leib : leiva. Kui aga oli tegemist laenulise isikunimega, pidi lisanimi olema juba XVII saj rahvaetümoloogiliselt ümber mõtestatud. Vrd Leipste. – MK
EAA.1865.5.177:4, L 3p, 4; EAN; KNAB; Rev 1601: 133, 134, 141; Rev 1624 PL: 56; Rev 1638 II: 63

Leipste [`leipste] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Leibste ~ Lepste Saa – küla Pärnu maakonnas Saarde vallas (Pati mõis).  A1
● Külas on ka Leipste talu, külana märgitud 1930. a-te kaartidel, rajatud XIX saj. Varasemate kirjapanekute puudusel ei ole võimalik nime kohta õieti selgitusi anda. XIX saj kaardil on mainitud loodusnimesid Leibste-Soo ja Leibste-Mets, kaartide järgi tundub, et tegemist oli popsikülaga (Pati möisa weiksemaa kohad). Võimalik, et Leipste nimi on siirik Viljandimaalt. Leipstega on 1977 liidetud ↑Küpsi, Rehemaa (1724 Rehema Adam, 1832–1837 Rehema, 1839 Rehhema) ja osa ↑Punapargi külast. Leipste piires asub ka endine Pati mõis (sks Pattenhof), mis oli olemas hiljemalt XVII saj. XVIII saj lõpul olevat mõis olnud leskproua Pattkulli käes rendil, kellelt pärinevat mõisa nimigi. Lisanimi Patty esineb alal siiski juba XVII saj I poolel. Vrd Leipsi. – MK
BHO: 435;  EAA.2072.3.30a, L 2, foolio II;  EAA.3724.4.986, L 3; ENE: IV, 397; KN; KNAB; Pärnumaa 1930: 510; Rev 1624 PL: 59; RGADA.274.1.182-2:19, L 108p; Rücker

Lepaspea [lepas‿`pea] ‹-le› Tõs – paik (küla) Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tõstamaa vallas (Tõstamaa mõis), 1601 Lebbosse, 1618 Läpßpäh By, 1624 Leppespa, 1797 Lepespäti (karjamõis).  C2
● Liideti 1977 Ermistuga. Nimega vrd lepane : lepase ’lepapuust, lepast; lepamähane, punane’, lepne : lepse ’leppadega kaetud’ + pea. – MK
BHO: 303; EMS: V (21), 105–106, 110; Mellin; Rev 1601: 187; Rev 1624 PL: 11; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1618:68

Liiva2 ‹-le› Aud – küla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas (Audru mõis), 1624 Liwe Aho (talu), 1797 Liwa (karjamõis ja kõrts), 1923 Liiva (asundus).  A1
● 1920. a-tel tekkinud asundus Liiva karjamõisa maadel, u al 1939 küla. Külas on ka Liiva talu. Talu- või loodusnimest alguse saanud külanimi, mis on kaotanud algse järelosa ahu ’kuiv ja kõrge õhukese mullakihiga maa’. – MK
EMS: I (1), 150; Mellin; Rev 1624 PL: 9; ÜAN

Linna2 ‹`Linna› Hel – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Helme vallas (Helme mõis), ? 1624 Linnataxs, Linnatax (küla), 1684 Linna Kylla, 1795 Lienna.  C2
● 1624. a kirjapanekust ei selgu asukoht. 1684. a kaardil oli praeguses asukohas. Mellini kaardil 1798 on Lin̄akül Helmest kagus, praeguse Linna küla kohal on kaardile märgitud kõrts. Linna-nimelised kohad (vrd kohamääratlust 1487 Linekulschen brugghe) Helme lähedal on nime saanud keskaegselt alevilt, millel olid omad kodanikud ja mida kohapeal ilmselt linnaks nimetati. 1731 on kõrvuti nimetatud Linaküll ja Allewakülla. Küla on talu järgi kutsutud ka Ritsu külaks. – MK
EAA.1865.3.176/1:19, L 19; KNAB; LGU: I, 577; Mellin; Rev 1624 PL: 82, 83; RGADA.274.1.192/1:19, L 12p

Liva ‹-le› Hel – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Põdrala vallas (Patküla mõis), 1715 Liwwa Markus (talupoeg Patküla mõisas), 1977 Liva (küla).  A2
● Nime päritolu on teadmata, alal on olnud küll mitmeid Liiva talusid. Ü. Tarkiainen on samastanud nimega 1688 Liwa Kylla, ka 1724 on Patküla mõisa all märgitud Liwa Külla. Kirjaviisi järgi tuleks neid lugeda Liiva. Patküla mõisa alal on Liva või Livva esinenud lisanimena, vrd 1744 Liwwa Peter und Jürry, 1795 Liwwa Juhan̄, 1811 Liwwa Johann. Hiljem on seda lisanime kirjutatud Liwa. Vrd sm liva ’puder, lima’. Väike võimalus on, et lisanimi on kujunenud alal varasemalt esinenud lisanimest, vrd 1638 lähedase mõisa (sks Blanckfeldhof) all talupoeg Libba Hans, võis olla sama mees, kes 1624 Lybbo Hans. XX saj on Liva olnud talunimi. Varasem nimi oli kuni 1977 Alaküla (Ala küla). Nimi oli antud Patküla mõisavalla Väikese Emajõe ääres asuvale osale. Mõisavalla kõrgemal asuvad osad kandsid ↑Keskküla ja Mäeküla (↑Patküla) nime. Livaga on 1977 liidetud osa Luitsepa ehk Liutsepa külast (1970). – MK
EAA.567.3.91:13, L 10p; EAA.1865.3.176/9:21, L 110p; EAA.1865.3.177/12:12, L 11p; EAN; ERA.T-6.5.78, L 1; KNAB; Ojansuu 1920: 141; Rev 1624 PL: 86; Rev 1638 II: 133; RGADA.274.1.181/1:94, L 87p; RGADA.274.1.214:37, L 219p

Loopre2 [`loopre] ‹`Loopre ~ -sse›, kohalikus pruugis harva `Loopra Pil – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Kõo vallas, mõis, sks Loper, 1454 Loper (mõis, küla, veski), 1480 Lopere (mõis küla ja veskiga), 1583 Lopier, 1624 Loper (küla Kaavere mõisa all), 1839 Loper (mõis), u 1900 Лоопре (küla).  A3
● L. Kettunen nimetab Loopre või Lõhupere mõisat. Nime lõpuosise -pre kohta arvab ta, et aluseks on olnud -pere, -pera või -vere. Nime algusosana on ta näinud Lohu- või Lõhu-, mille võimalik vaste oleks lohk : lohu. K. Uustalu arvab 1480. a kirjapaneku põhjal järelosa lähteks -pere. – MK
Bfl: I, 218; EO: 78, 160, 309; KN; KNAB; LGU: I, 545; PA IV: 10; Rev 1624 PL: 48; Uustalu 1972: 170

Luige2 ‹`Luike ~ -sse› Plt – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas (Pajusi mõis), 1522 Groth Luickh (küla), 1583 Loiky Male (küla), 1599 Łojki Mniejsza, 1601 Klein Luck, 1624 Klein Luyck, Gross Luyck, 1839 Luik (küla ja karjamõis).  B2
● XVI–XVIII saj oli Luige kahes osas: suur ja väike küla (Mellini kaardil 1797 ka samanimelised karjamõisad). Esimese kohal oli 1839 Luige karjamõis, teise kohal aga küla ja see osa sai 1997 uueks nimeks Uuevälja. Luige nime kirjapanekute põhjal täpselt ei selgu, kas nime lähtekohaks oli väiksemat veekogu tähistav loik (loigass) või linnunimetus luik, üks võis teist asendada. Vrd Uuevälja. – MK
KN; LGU: II, 368; PA IV: 17; P XVI: 279; Rev 1601: 94; Rev 1624 PL: 39, 40; Rücker

Lungu ‹`Lungu ~ -sse› Vän – küla Järva maakonnas Türi vallas, kuni 2017 Rapla maakonnas Käru vallas, karjamõis (Käru mõis), 1498 Lunge Krege (mets), 1624 Lunck (talu), 1638 Lunge (küla), 1797 Lungo (karjamõis).  C1
● Karjamõisa maadele tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 muudeti külaks. Nime sisu ja motiiv jäävad hämaraks. Lunguga on 1977 liidetud Ingliste (u 1900 Инглисте, 1922 ka Turumetsa) ja ↑Rumbi küla (mõlemad Türi khk-s). – MK
Bfl: I, 581; BHO: 326; Mellin; Rev 1624 PL: 22; Rev 1638 II: 15; ÜAN

Lõve ‹-le› Hel – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Põdrala vallas, mõis, sks Lauenhof, XVI saj Löwenkil (mõis), 1624 Loewenkil (mõis), 1684 Lauwenkyl (mõis).  C2
● Lõve külana ilmus kaartidele 1930. a-tel. Lõve mõisast on teateid XVI saj-st, ta on kuulunud Helme mõisa juures olnud mõisate hulka, 1624 on seda nimetatud väikeseks mõisakeseks, omanikuks oli Henrich Rehbinder. Mõis eraldati Helmest 1718. Oma nime olevat mõis saanud major Lault, kelle käes olnud Rootsi aja lõpul osa Helme Linnaküla rendil. Suguvõsa (täpselt ei selgu, oli neid üks või rohkem) nime on kirjutatud M. J. Eiseni järgi kujul Lowe, Loue, Louwe, Lone, Loe või Laue, Lave. Eisen on nime lähtekohaks pidanud suguvõsa nime. L. Kettunengi on pidanud mõisanime saksa Löwen-algulisest perekonnanimest tulenenuks. On siiski võimalus, et 1624. a mõisanimi kajastab vanemat külanime ja saksa siinses suguvõsanimes võis see samuti peegelduda – sageli on eesti õ-d saksa keeles edasi antud a-ga. Ka Saaremaal on olnud Lõve mõis (1438 Lovele), mida E. Koit ja M. Kallasmaa on pidanud vanaks eestipäraseks la-liiteliseks nimeks; nime algusosa oleks eeldatavalt isikunimi, aga võrdluseks on nad siiski on toonud sõna lõvi : lõve ’mõra, pragu, lõhe, vigastatud koht puus’, soome lovi : loven ’vahe, pragu, sälk, täke’. Vrd Lääne-Eestis lõvi : lõve ’väike lohk kõval pinnal’. 1970. a-tel kuni 1977. a-ni kandis Lõve küla Lemski nime. Vrd Vanalõve. – MK
 EAA.308.2.191, L 1; Eisen 1929a: 159; EKMS: II, 658; EVK; KNAB; Koit 1962: 230–231; Rev 1624 PL: 88; SK I: 468; Valgamaa 1932: 322

Lõõba [`lõõba] ‹`Lõõba ~ -sse› Tõs – paik (küla) Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tõstamaa vallas (Tõstamaa mõis), 1601 Lippepoy (küla), 1618 Löppepaeh By, 1624 Leppepa, 1839 Leoba.  C2
● Liideti 1977 Tõlli külaga, väiksem osa Tõstamaa alevikuga. 1638 esines Värati külas lisanimena juba lühenenult (Loebwa Thomas). Külanimi on tekkinud sõnade lõpp : lõpe ’laht’ ja pea ’maanina, neem’ sulandumisest. – MK
Rev 1601: 188; Rev 1624 PL: 13; Rev 1638 II: 28; Rücker; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1618:69

Lämmijärv [lämmi‿`järv], kohalikus pruugis ka Lämmäl järvel (alalütlev), kirjakeeles varem ka Soejärv Räp, Se – Peipsi-Pihkva järve osa, Peipsi ja Pihkva järve vaheline veekogu, vn Тёплое о́зеро, 1242 на Узмени, keskajal Жалацкая вода, XVII saj Жерегло, 1926 Lämmijärv, 1934 Lämmi järv, 1977 Soejärv.  B3
● Peipsi ja Pihkva järve vaheline osa, ulatub põhjas Piirissaarest lõunas Salosaareni. On Eesti-Vene piiril ajaloolise Võrumaa Räpina khk idapiir. Nime tähendus on läbipaistev: Lämmi ’soe’ + järv (võrupäraselt Lämmijärv́). Arvatakse (G. Karajev), et nimi tuleneb soojadest järvepõhja hoovustest või allikatest. XIII saj kirjapanek lähtub vn sõnast узмень ’kitsas koht, järvekitsus, väin, laht’. Venekeelne ajalooline nimi Жерегло tuleneb sõnast жерело (põhjamurretes жерегло, Pihkva murretes жерогло) ’avaus, suue, lõuad’, tähendades järve kurku. Teine nimi Жалацкая вода tuleb Piirissaare venekeelsest nimest Желачко (1370) ~ Жалачко ~ Жалочек ~ Желачек. Tänapäevane venekeelne nimi Тёплое озеро ’soe järv’ on sisult samane eesti nimega. Vrd Piirissaar, Mehikoorma. – AK
Academic; Ambus 1960: 739; AVKA: Lämmijärv; EJN 1964; Karaev 1966; KN; KNAB; Mel’nikov 1984: 176; Moora 1964; Mäemets 1977; PL: I, 34; PSRL: V (2), 50; Riikoja 1934; Võrumaa 1926: 322

Maalasti ‹-sse›, kirjakeeles varem ka Maalaste Pil – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Kõo vallas (Kõo mõis), 1583 Malesz (küla), 1599 Males, 1601 Malles, 1624 Malleste, 1839 Malast.  C3
● Külanime päritolu on ebaselge. XVII saj kirjapanekute järgi sobiks vasteks eesnimi Mall (‹ Melchior), siiski pole kindel, et ka XVI saj kirjapanekud märgivad lühikest a-d. Kui esisilp oli algselt pikk, siis võiks oletada lane-liidet sõnast maa mitmuse omastavas käändes, -sti on kujunenud varasemast lõpust -ste. Maalasti põhjaosas on Räpusaare, endine popsiküla. – MK
PA IV: 5; P XVI: 299; Rajandi 1966: 210; Rev 1601: 104; Rev 1624 PL: 47; Rücker; Troska 1987: 100

Maikse [`maikse] ‹-sse› Mih – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Koonga vallas (Koonga mõis), 1624 Maiken (vabadik), 1638 Maixe Juerri, 1839 Maiks.  C4
● Juba XVII saj kuulus küla Koonga mõisa alla. 1977–1997 oli ametlikult Koonga küla osa. Külanimi on alguse saanud eesnimest Mai, mis esines mehenimena veel kuni XVIII saj-ni. L. Kettuneni poolt küsimärgiga pakutud tulenemine nimest Madis : Madikse on kirjapanekute põhjal ekslik. – MK
EAN; EO: 194; KNAB; Rev 1624 PL: 14; Rev 1638 II: 54; Rücker

Malda [`malda] ‹-le› Aud – küla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas (Audru mõis), 1531 Malda Hannus (talupoeg Oara all), 1601 Malda, 1618 Mallast, 1624 Maltta, 1839 Malda.  A1
● Küla asub kohas, kus Malda oja suubub Audru jõkke. Läbi aastasadade kuju säilitanud külanimega vrd soome malto ’(mh) vaikse veega koht’, maltovesi ’vaikne, vooluta koht’, Aunuse karjala maldo ’vaikne vooluta koht jões’, maldorandu ’vaikne rand’, vrd ka eesti mald : mallu ~ malla ’kannatlik, leebe, püsiv’. Tüvi esineb ka Vändras (1840–1843 Maldoja Metz) ja tuletisi sõnast malto Soome kohanimedes, eelkõige ajaloolise Häme ja Karjala alade ning soome läänemurrete ala vesistunimedes. Meilgi võib Malda olla algselt oja nimi. L. Vaba on eesti Mal-alguliste kohanimede puhul osutanud, et neist vähemalt osa lähtekohaks võib olla balti maastikusõna, mille algseks tähenduseks on oletatud ’rand’, vrd läti mala ’kallas, äär, serv’; sel sõnal on võimalikke t-lisi ja v-lisi laiendeid kohanimistus, nt Läti jõenimed Malvis, Malta. – MK
BHO: 335; EAA.1350.10, L 1, foolio 1; Rev 1601: 182; Rev 1624 PL: 9; Rücker; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1618:76; SK I: 204; SPK: 258; Stackelberg 1928: 169; Vaba 2015: 62–63

Marjamäe [marja‿`mäe] ‹-le› Trv – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Uue-Suislepa mõis).  A1
● Hilistekkeline külanimi tuleneb talunimest. Et küla asub künklikul maastikul, võib oletada, et oligi tegemist marjarikaste küngastega, nagu seletab ka V. Pall Trm samanimelist kohta. Marjamäe oli algselt Randa karjamõisa jagamisel tekkinud asundustalu. Omaette külaks kinnistus ta hiljemalt 1960. a-tel. 1977. a asulareformi käigus muudeti Marjamäe piire nii, et algne Marjamäe talu ja põhiosa külast jäi sellest välja, Maltsa küla piiresse. Praeguse Marjamäe küla südamiku moodustab endine Randa küla (1624 Rande Hanss), mille asemele oli tekkinud samanimeline karjamõis, sellega liideti 1977 ↑Õmbleja küla. – MKu
KN; KNAB; PTK I: 136; Rev 1624 PL: 80

Marksa [`marksa] ‹-le› Tõs – küla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas (Pootsi mõis), 1500. a-tel Marcus, 1638 Marr (küla Pootsi mõisa all).  A2
● Algselt oli tegu väikese mõisaga. Esimese kirjapaneku järgi vrd isikunime Markus. Marksaga on 1977 liidetud Koti (1839 Kotti, taluna 1624 Kotte Lull). – MK
BHO: 340; EAN; Rev 1624 PL: 24; Rev 1638 II: 29; Rücker

Massu2 [II v] ‹`Massu ~ -sse› Vän – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas (Vana-Vändra mõis), 1624 Mossoper (talu), 1638 Massa (hajatalu), 1797 Masso.  B3
● Nimi tundub tulenevat kaheosalisest talunimest, mille järelosa oli -pere. Nime algusosa on isikunimi või näitab päritolu Massust. XIX saj keskel rajati Massu küla asemele karjamõis, mis hiljem taas taludeks jagati. Siiski elas ka XIX saj rööpselt ümbruskonnas talupoegi lisanimega Masso. Küla on karjamõisa järgi nimetatud ka Massumõisa külaks (1922) ning Alt-Massust (↑Kullimaa¹) eristamiseks Pealt-Massu külaks. Vrd Massu1. – MK
KN; KNAB; Mellin; Rev 1624 PL: 21; Rev 1638 II: 13

Meossaare [`meos‿saare] ‹-`saarde› Pil – küla Järva maakonnas Türi vallas (Kabala mõis), 1797 Meosar (Kabala mõisa karjamõis).  C3
● Mellini kaardil 1797 on lähestikku kaks karjamõisat, Meo ja Meosar. Esimesega on ühendatav tänapäeva Mäo (↑Arkma). Juba 1624 on alal mainitud küla nimega Meos. Juhul, kui 1601 Kabala järel mainitud tühi Megakull (? 1583 Maga) osutuks samaseks hilisema Mäoga, võiks oletada, et mõlema kohanime lähtekohaks võis olla mägi. Piirkonnas oli levinud emakülast lähtunud tütarküladele nimeandmise mall emaküla nimi + saare. – MK
Mellin; PA IV: 12; Rev 1601: 99; Rev 1624 PL: 43

Mudiste ‹-sse› SJn – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas (Sürgavere mõis), 1584 Mudis (küla), 1624 Muddis (küla), 1797 Muddist.  C4
● XVII saj algul oli Viljandi mõisa Vastemõisa vakuses, 1638 aga Allaküla mõisa (Alakil, Allakill) all. Võimalik, et nimi lähtub sõna mudi ’pehme’ ne-tuletisest, vrd alamsaksa mudde, modde ’muda, pori’, mis võis lähtekohaks olla külanime aluseks olnud sugunimele. – MK
EES: 284; Mellin; PA IV: 171; Rev 1624 PL: 72; Rev 1638 II: 106

Muraka ‹-le› Tor – küla Pärnu maakonnas Tori vallas (Tori mõis), 1500. a-tel Murrack (mõisake), 1618 Murrackby (küla), 1797 Morraka.  A4
● Küla nimi tuleneb mõisakese nimest, mis omakorda võib olla mõisastatud talu nimi, vrd taimenimetust murakas : muraka. Murakaga on 1977 liidetud Tani küla (1970 Tani I, vrd talud 1845–1846 Tan̄i Oja, Lin̄a Tanni) ning osa ↑Jõulu ja Päästala külast (1618 Tohera all talupoeg Pästapuuck Stoffer, külanimena 1624 Pasta, külas Pasta Pulck Steppan, 1855–1859 Пастала, külana taas 1938 Pästale, 1970 Päästale I). Vrd Muraka raba. – MK
BHO: 368;  EAA.298.2.71, L 8;  EAA.2072.3.23e, L 5, foolio IV; EAN; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KNAB; Rev 1624 PL: 20; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1618:36

Mustapali [musta‿pali] ‹-sse ~ -le› Vil – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Viiratsi mõis), 1624 Musta Paul (talupoeg Viljandi mõisa Matapera vakuses), 1712 Mustepol Jack, Jahn, Mert, Toffer, Mustapal Jurgen, 1713 Mustapoll Külla, Muste Pallo Külla, 1731 Sibber oder Müstapallikülla, 1797 Musta (küla), 1855–1859 Мустоппалли.  A2
● XVII saj oli talu Siberi (1624 Syber) külas. Nime aluseks on must + isikunimi Poll ‹ Paul või Pall ‹ Balthasar. Hiljem on isikunimi vaheldunud sõnaga palu. XVII saj kirjapanek ja praegune nimelõpu i osutab isikunimele. Eesnimi Pol(l) esines Eestis XVII–XVIII saj, mehenimi Pall oli tuntud veel XIX saj. Mustapaliga on 1977 liidetud Lakiküla (külanimena 1922, vrd Kõpu 1839 Lacki talu, 1599 Laki Laur). Lakiküla ja Mustapali vahel olevaid talusid tuntakse Kipi nime all. Nii Lakiküla kui ka Kipi jäävad Paistu khk piiresse. ¤ Esimene elanik kannud musta palitut, kuna ümbruskonna rahval olnud valged jämedast riidest vammused. Selle järgi hakatudki selle küla elanikke nimetama mustapalitumeesteks. Aja jooksul muutunud see nimetus veidi ja praegu kutsutakse küla, mille asutas võõras pärnakas, Mustapali külaks. (1939) – MK
 EAA.298.2.71, L 9; EAA.567.3.81:16, L 15p; EAA.567.3.221:19, 21, L 18p, 20p; EAN; KM: ERA II 237, 381 (25) – 1939; KNAB; Mellin; P XVI: 201; Rajandi 2011: 139, 222; Rev 1624 PL: 70; RGADA.274.1.192/1:718, L 700p; Rücker; Wd

Mustla1 [`mustla] ‹`Mustla ~ -sse› Trv – alevik Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Tarvastu kirikumõis, Tarvastu mõis), 1583 Muslo, 1599 Mustykulla, 1624 Muestell, 1638 Muslekull, 1797 Mustla.  A3
● Varasema küla asukoht pole teada, revisjonides esineb ta alati Tarvastu, Pikru ja Sääsla (↑Kuressaare) küla läheduses. Praegune alevik kujunes 1890. a-tel Tarvastu mõisa ja kiriku maadele Viljandi–Pikassilla maantee ääres olnud Mustla kõrtsi ümbruses. Tarvastus ei andnud talupidajad meeleldi maad sulastele popsikohtade rajamiseks, vaid eelistasid rahalisi suhteid. Töökäsi oli vaja aga nii neil kui ka mõisnikul, kes hakkas 1897 rentima sulastele väikeste tükkidena maid Mustla kõrtsi ümbruses. Mustlast sai maakehvikute asula, millele 1927 anti aleviõigused. 1938–1979 oli Mustla u 1000 elanikuga Eesti väikseim linn, pärast seda on taas alevik. Alevikust edelas olnud talusid nimetati XX saj Mustla külaks, see liideti 1977 Tinnikuruga. L. Kettunen on Anna samanimelise küla puhul esitanud lähtevormi *Mustala(n) või Musto(i)la, sõna must : musta on esinenud ka perekonnanimena (sm Musto(i)nen, Musto(i)la). Vrd Mustla2. – MKu
EO: 79; Kaldre, Malve, Haak 2011; KNAB; Mellin; PA IV: 142; P XVI: 22; Rev 1624 PL: 79; Rev 1638 II: 113

Mõisaküla2 [`mõisa‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Plt – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas (Pajusi mõis), 1601 Moyzama, 1624 Muysama, Muysema, 1638 Moyssikyl, Moische kuella, 1797 Moisakül, 1839 Moisaküll.  B2
● 1977–1997 oli Kalana osa. Küla asus Loopre vakuses. 1601 oli nime järelosis -maa. 1624 oli küla tühi, pärast uuesti asustamist sai nimeks Mõisaküla. – MK
EAN; KNAB; Mellin; Rev 1601: 94; Rev 1624 PL: 39, 40; Rev 1638 II: 150, 156; Rücker

Mõnnaste ‹-sse› Trv – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Tarvastu mõis), 1583 Monasth, 1584 Manasth, 1624 Moennustsche Wacke (vakus), Moennust (küla), 1724 Mönnaste, 1797 Mon̄ast.  A2
● Põlisküla kihelkonna põhjaosas. On teateid, et Mõnnaste riigimõis asutati 1586 ja likvideeriti vahemikus 1587–1590. L. Kettuneni arvates on küllalt levinud külanimi tekkinud oletatavatest isikunimedest *Mõnnak, *Mõnnik ~ *Mõnning, millele on lisatud kollektiivliide -ste. Mõnnaste äärmist põhjapoolset otsa tuntakse samanimeliste talude järgi Kõksi nime all (1797 Köksi küla). Vrd Mõnnuste. – MKu
EO: 328; EVK; KN; Mellin; PA IV: 145, 179; Rev 1624 PL: 129; RGADA.274.1.181/2:74, L 168

Mõrtsi ‹`Mõrtsi ~ -sse› Plt – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas (Pajusi mõis), 1586 Meresz (küla), 1601 Mertz, 1624 Maertz, 1797 Mörts.  B2
● 1977–1997 oli Kalana küla osa. Nime tähendussisu jääb hämaraks. Häälikuliselt lähedased sõnad on mõrts : mõrtsi ’võrgust (harvem koorest või vitstest) heina-, kala- jne kott, märss’, mõrts : mõrtsi ’kurd, korts’. – MK
EMSK; Mellin; PA IV: 68; Rev 1601: 103; Rev 1624 PL: 40

Mõõnaste ‹-sse›, kirjakeeles varem ka Mõnnaste Pst – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Halliste vallas (Loodi mõis), 1578 да деревнею Монастиневициною, 1584 Menisth (küla), 1724 Mähnast (küla), 1797 Mönnast (küla).  B3
● Nime lähtekohaks on arvatavasti isikunimi. Võimalik, et nimi on kohapeal veidi moondunud kujuga siirik Tarvastust, kus on Mõnnaste küla. Siiski jääb see oletuseks, sest esmamainingu järgi on nimes vaheldus ä ~ õ. Mõõnaste osad on Kivi (1922) ja Vadjatu (1584 Wagietho, 1624 Wayatkil, 1630 Waggiatoküll, 1683 Waykatty, 1839 Wadiad, u 1900 Вагъято), mis 1930. a-tel olid omaette külad. 1977 liideti Käki küla (u 1900 Кяккикюля, 1681 olid talupojad Käcke Matz Andrus, Käcke Hans, Käcke Pipp Päidre all). Vrd Mõnnaste, Mõnnuste, Mõntu. – MK
DLV 1998: 179; EAA.308.6.266:23, L 22p; EAA.308.6.291:12, L 6p; EAN; KNAB; LVVA.7348.1.6:12, L 8p; Mellin; PA IV: 167, 169; Rev 1624 PL: 53; RGADA.274.1.181:59, L 448p; Rücker; Selart 1999: 138

Mädajõgi [mäda‿jõgi], kohalikus pruugis Mädä‿jõgi ~ Mädä Räp, Se, Vas – jõgi Põlva ja Võru maakonnas, 1463 до Кохове реке, 1627 Medde Jeggi, 1686 Medda jockj, u 1790 рѣчка Гнилущи, рѣчка Гнилуша, 1798 Meda Fl., Medda Fl., u 1866 Р. Меда, 1882 Гнилуха рѣка, 1897 Журовка, Журувка, u 1920 Mädaoja, 1928 Mädajõgi, 1937 Р. Мада.  A1
● Liivimaa ja Pihkvamaa piirijõgi oli omal ajal nii tuntud nimega, et nt Mellini atlase kaardil on Medda Fl. paigutatud ka Piusa jõe keskjooksule. Nimi Mädajõgi on keeleliselt läbipaistev ja viitab jõe madalatele soistele kallastele ning aeglasele voolule. Nagu näha, on seda nime varakult tuntud ka tõlkelisena vene keeles, vrd гнилой ’roiskunud, mäda’. Jõe varaseim mainimine on seotud Kahkva (Кохово) nimega, võimalik, et algupäraselt oli see *Kohkova, nagu näitavad muud allikad Kahkva nime kohta. Oletamisi on *Kohkova näol tegemist vana vetenimega, mis tähistas kindlasti Järvepää järve, aga võimalik, et ka sellest välja voolavat Mädajõge, olles niimoodi aluseks jõe keskjooksul leiduvatele erinevatele asustusnimedele. Jõge on nimetatud ka Tegova ja Järvepää (Журово) asula järgi, vastavalt руч. Деговскои (1790) ja Журовка (1897). Vrd Kahkva2. – AK, ES
 EAA.308.2.104, L 1; Eesti TK 42; Mellin; PGM 1785–1792; PL: I, 63–64, II, 53, III, 153; Rev 1624/27 DL: 67; RKKA; SeK: 91; Setumaa 1928: 21; Truusmann 1897b: 17; Vasilev 1882: 64; Vene TK 126

Mällikvere ‹-`verre ~ -sse› Plt – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas (Uue-Põltsamaa mõis), 1480 Melchtever, 1583, 1599 Malestwer, 1624 Mellitfer, Melletfer, 1638 Mellickferr, Melckfer, 1797 Mellikfer (küla ja karjamõis).  B3
● L. Kettunen on kohanimega võrrelnud isikunime Mäll ja moodustanud oletatava nimekuju *Mällikka. 1520. a kirjapaneku Melstever tuletab ta küsimärgiliselt nimekujust *Mälliste-. Eesti kohanimedes on segunenud muinasnimi Meel ja Mäll (‹ Melchior). Vrd liivi isikunime XVI saj-st Meldicke. Mällikverega on 1977 liidetud Uue-Põltsamaa (külana 1945, nimi mõisa järgi). – MK
Bfl: I, 337; EAN; EO: 311; KNAB; Mellin; PA IV: 20; P XVI: 279; Rev 1624 PL: 39; Rev 1638 II: 149, 153; Stoebke 1964: 50

Männikuste ‹-sse›, kohalikus pruugis Mõnikuste, kirjakeeles varem ka Mõnnikuste Tõs – küla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tõstamaa vallas (Tõstamaa mõis), 1601 Monnikust, 1624 Mennekus, 1797 Mönnist.  C1
● Nime ä-line nimekuju, mis praeguseks on üldistunud, on hiline, u 1939. a-st. Varasemais kirjapanekuis on ülekaalus olnud o, e või ö-ga kujud. Külanime lähtekohaks võiks seetõttu pigem pidada isikunime, vrd oletatavaid isikunimesid *Mõnnak, *Mõnnik (ürikutes Mandes, Mante, Manth, Ment(e), Menth(e), XVII saj Saaremaal eesnimena Keßranna Menne). Vrd Mõnnuste. – MK
EO: 328; ERA.14.2.715 (Tõstamaa vallavolikogu 10. III 1939 koosoleku protokoll nr 6); PTK I: 147; Rev 1601: 187; Rev 1624 PL: 12

Möldre1 [`möldre] ‹-le› Hel – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Helme vallas (Helme mõis).  C2
● 1795 on mainitud kahte Möldri talu (Möldri, Meldri) ja u 1900 Möldre (Мольдре) talusid. Külana hiljemalt 1945. Nimi pärineb ametinimetusest mölder. Möldre küla hõlmab Talna karjamõisa (1624 Tallin Hanss, u 1900 Тальна talu, 1909 Talina karjamõis) maid ja Saareantsut, mis oli 1930. a-tel omaette küla. 1977 on Möldrega liidetud ↑Iltsmu küla. Vrd Möldri1. – MK
EAA.1865.3.176/1:19, 20, L 19, 20; KNAB; Rev 1624 PL: 83

Neanurme [`nea‿nurme] ‹-`nurme ~ -sse› Plt – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas (Kaavere mõis, Lustivere mõis), 1583 Nenorma (küla), 1601 Menorma, 1624 Nehenormb, 1638 Nehenurmby, Neenurm, 1797 Neonorm.  C3
● Liitnime algusosa jääb ebaselgeks. Võimalik, et tegemist on algsoome isikunimega, millest on ka tuletuslik eesnimi *Nihattu. ¤ Rahvapärase seletuse kohaselt oli küla neetud, ära neetud, sellest nime esiosa. Vrd Nehatu. – MK
EO: 249; Mellin; PA IV: 23; Rev 1601: 89; Rev 1624 PL: 38; Rev 1638 II: 148, 152

Niimiste ‹-sse› Tor – paik (küla) Pärnu maakonnas Tori vallas (Tammiste mõis), 1515 Memysste, 1624 Memmest, 1797 Nemisdi.  A1
● Küla kuulus orduajal Saksa ordule, hiljem Tori mõisa alla. Al 1977 on Kuiaru osa. Niimiste nime lähtekohaks võib olla muinaseesti nimi Meeme, Meemi, vrd 1211 Sakala vanem Meme, 1330 Memy Tittesten, XIV saj Mayneke Memme. – MK
BHO: 386; EAN; Mellin; Rev 1624 PL: 19; Stackelberg 1926: 176; Stoebke 1964: 58

Nõmavere ‹-`verre ~ -sse› Pil – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas (Võisiku mõis), 1583 Mamawier (küla), 1599 Mamawer, Mamower, 1601 Mammower, 1624 Memmafer, 1638 Mummaferr, 1685 Nummawerrest, 1687 Næm̄afer By, 1797 Nem̄efer (küla, karjamõis, kõrts).  A3
● Stryki andmeil tehti XVIII saj algul Nõmavere küla maadele Nõmme karjamõis (sks Nemmenhof, juba XVII saj algul oli Põltsamaa lossile läänistatud küli vakusest nimega Nennum). Hilisem Nõmavere karjamõis (1797 Nem̄efer) jäi praeguse Esku küla piiresse. Nõmavere nime m-algulised kujud jäävad päritolult ebaselgeks, võib-olla peegeldub neis mingi muistne isikunimi, vrd näiteks Meme, Memy, Memo ja Nemo (?). XVII saj on need kasutajaile arusaamatuks muutunud vormid asendanud ilmselt häälduselt lähedasel loodusterminil nõmm : nõmme põhinev nimeosa. XVIII–XIX saj, teistel andmetel 1905. a rajas Võisiku mõis küla kõrvale Annamõisa karjamõisa (sks Annenhof). Viimase ümber tekkinud asundus liideti 1960. a-tel Nõmavere külaga. – MK
EAA.567.3.103:2, L 1p; EAA.3144.2.1:19, L 19; EE: I, 431; ENE-EE: VI, 691; Mellin; PA IV: 7; P XVI: 289, 302; Rajandi 1966: 129, 134–135; Rev 1601: 101; Rev 1624 PL: 43; Rev 1638 II: 150; Stryk 1877: I, 379

Odiste ‹-sse› KJn – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Kolga-Jaani vallas (Võisiku mõis), 1583 Hodis (küla), 1599 Hodys, 1624 Oddiste, 1638 Odiss (Lalsi küla all), 1797 Ottiste.  B4
● Põltsamaa jõe läänekaldal oleva küla nimi on algselt olnud h-alguline, võrdluseks võiks tuua sõna hoodes : hoodese ’keeris’. Sel juhul oleks esisilbi täishäälik muutunud lühikeseks. Odiste põhjaosa tuntakse Päovere nime all endise karjamõisa ja küla järgi (1583 küla Pawier, 1797 karjamõis Peofer). – MK
Mellin; P XVI: 290; PA IV: 6, 7; Rev 1624 PL: 42; Rev 1638 II: 154; Wd

Paenasti ‹Paenasti ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Paenaste KJn – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Kõo vallas, mõis, sks Pajusby, 1624 Painaste (küla), 1638, 1797 Painast.  A3
● Mõis oli olemas 1627, Mellini kaardil 1797 on kõrvuti mõis (Pajusby) ja küla (Painast). L. Kettunen tunneb Palamuselt Paenaste või Painaste talu. Eesti Pain-algulistele nimedele on toodud vasteks küll häälikuliselt lähedane pain-tüvi, kuid kohanimede motiiv ja taust on jäänud hämaraks. Võimalik, et nime lähtekohaks on hoopis paas : pae. Nimelõpu -sti on arenenud mitmuse omastava lõpust -ste. Vrd Paenase, Painküla. – MK
EO: 216, 218; Mellin; PTK I: 170; Rev 1624 PL: 42; Rev 1638 II: 154

Pajusi ‹Pajusi ~ -sse› Plt – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas, mõis, sks Pajus, 1405 Payus (küla), 1583 Paiusz (küla), 1601 Payus (küla), 1624 Payosse (küla), 1638 Paius (küla), 1797 Pajus (mõis).  B2
● Mõis rajati XVII saj, küla oli kadunud XVIII saj lõpuks (Mellini kaardil 1797 puudus). 1920. a-test asundus, al 1977 küla. V. Pall on Pajusi liitnud si-lõpuliste kohanimede hulka, mis on sama päritolu ste-liste kohanimedega, si-nimede lähtekohaks on olnud ne-lõpulised sõnad, milles üldistus i-mitmuse tüvi. Algusosise aluseks võis olla puunimetus paju või vesist kohta tähendav padu (paju, pai) : paju. – MK
LGU: I, 163; Mellin; PA IV: 19; PTK II: 87, 88; Rev 1601: 103; Rev 1624 PL: 39; Rev 1638 II: 149, 152; VMS

Pauastvere ‹-`verre ~ -sse› Plt – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas (Uue-Põltsamaa mõis), 1583 Paswier, 1601 Passawer, 1624 Pahestfer, 1638 Pauastferr, Pawestfer, 1797 Pawastfer.  B3
● Külanime algusosa võiks lähtuda sõnast paas : pae. Võimalik vaheaste oli *Paadeste-. Pauastverega on 1977 liidetud Arukse küla (1797 Arrokas). Vrd Paaste. – MK
EO: 311; PA IV: 22; Rev 1601: 91; Rev 1624 PL: 41; Rev 1638 II: 148, 153

Pibari ‹Pibari ~ -sse› Pil – küla Järva maakonnas Türi vallas (Kabala mõis), 1583 Piwar (küla), 1624 Pywarre, 1797 Pibbar, 1855–1859 Пиваръ.  B3
● Vana kohanimi on etümoloogiliselt läbipaistmatu. Tänapäeva nimekujuga sarnanevad enim sõna piibar ’pillimees, karjapasun’, mis on registreeritud ida poolt, ja pibred (pibr, pipper) ’pebred’, mis on registreeritud veidi lääne poolt. Kirjapanekuist nähtub siiski, et sulghäälik võib olla hiline ja algne oli v. Sel juhul võiksime nime analüüsida Piba+ri, kus -ri oleks lühenenud mingist järelosast ja algusosa oleks sama mis Pivarootsi nimes. Pibariga on 1977 liidetud Saarepere küla (u 1900 Саарепере). – MK
 EAA.298.2.71, L 9; EAN; EO: 180; KNAB; PA IV: 13; Rev 1624 PL: 43; VMS

Pihkva järv [`pihkva järv] Se – Eesti ja Venemaa vaheline piiriveekogu, Peipsi-Pihkva järve lõunapoolne osa, vn Пско́вское о́зеро, 1241 Чудское озеро (koos Peipsiga), 1406 Псковское озеро, 1461 Великое озеро, 1585 у Болшово озера, 1627 озеро Псково, 1854 Pihkwa-järw, 1868 Pihkwa järw, 1875 kleinen Peipus, 1882 Талабское озеро, 1903 Peipus, 1904 Pihkvajärv; läti Pleskavas ezers, poola Jezioro Pskowskie, sks Pleskauer See, sm Pihkovanjärvi, vadja Vopskova järv, võru Talaba järv́, Pihkva järv́.  C1
● Järv on nimetatud Pihkva linna järgi, selle nime all esineb järv ürikutes XV saj algusest alates. Linna enda nime on X–XIII saj Vene kroonikates esitatud mitmel eri kujul: Пьсковъ (esmamaining, aastal 903), Пльсковъ, Плесковъ, Пъсковъ, Псковъ, Пськовъ, Песковъ. Pihkva nimele on uurijad andnud mitmeid võimalikke seletusi. Nn soome-ugri hüpotees esitati juba XX saj algul, mida 1930. a-tel täiendas L. Kettunen ning 1981 vene keeleteadlane A. Popov; seda toetas V. Sedov (1995). Selle järgi on linn (ja hiljem järv) nime saanud Pskova (Пскова) jõelt, mis on läänemeresoome päritolu (eesti Pihkva, sm Pihkova või Pihkava), lähteks pihk ’tihke, paks, vaigune vedelik’ ja sm pihka ’vaik’. Märgitakse, et Pihkva murretes ei eristata häälikuid х ja с, seega Pihkva › *Pisk-va › Пьскова ning kuna liivi keeles Pskova jõe nimi oli Piiskva (Popovil *Piisk-va ‹ liivi piisk ’vaik’), võisid slaavlased ta üle võtta ilma muutusteta. On tõestatud, et l-häälikuga nimevariant on kaunis hiline ja kasutusel vaid Novgorodi kroonikates. Slaavi hüpoteesi järgi (V. Tatištšev, A. Šahmatov, V. Neroznak jt) on kohanimi (X–XIII saj kroonikates ka Плесков, Пльсков, Пъсков), algselt *плесъкъ, tulenenud vanavene sõnast плесъ ’kahe looke vaheline jõe osa’ (vrd vn плес, плёсо ’lai , avatud jõe osa’). Nime algkuju Плеск/Пльск koos ов-liitega võis V. Neroznaki arvates areneda järgmiselt: Плесковъ › Пльсковъ › Пьсковъ › Пъсков › Псков. Jõenimega sobivaid etümoloogiaid (S. Rospond) on teisigi: плеск ’vee müra, laksumine’, блеск ’sära’, песок ’liiv’. On esitatud ka vanagermaani hüpotees Fisk-awa ’kalajõgi’ (Fisk ’rünt’ + awa = germaani ahwo, ladina aqua ’vesi’), kuid M. Vasmer tõestas sellise arengu paikapidamatust. A. Manakov ja S. Vetrov on välja pakkunud jõenime saamise balti variandist Pleskawa, mis autorite arvates on indoeuroopa päritolu (pal- ’soo’ + indoeuroopa liide -esk- + muinasbalti vetenimede lõpp -awa ’vesi’, st *Paleskava tähendaks sood ehk soist vett). K. Būga võrdles nime balti vetenimega Plisa, mida teatakse Leedust, Valgevenest ja Poolast. XIII saj kroonikates esinev Чудское озеро ’tšuudi järv’ tähistab kogu Peipsi-Pihkva järve ning lähtub läänemeresoome idagrupi rahvaid vanavene keeleruumis tähistavast sõnast. XIV saj nimi Великое озеро (XVI saj Большое озеро ’suur järv’) käib samuti kogu järve kohta, kuid al XV saj-st märgib vaid järve lõunapoolset osa. XIX saj paralleelnimi tuleneb Talabski saarte nimest järve lõunapoolses osas. J. Truusmanni ebausutava seletuse järgi tuleneb Талабское nimi sõnast talb, talv, tõlv ’(kivist, luust ja sarvest) kiilukujuline tööriist endisajal puidu lõhestamiseks ja voolimiseks’. Vrd Pihke, Peipsi järv. – AK
Academic; Hurt 1904: XIII; Kazakova 1973: 72; KBČ 1838: 179; Keograhwi 1854; KNAB; Manakov, Vetrov 2008: 157; Mel’nikov 1984; PL: II, 34, 116; Popov 1981: 8–14; Pskov 1585–1587: 144; SeK: 108; SGGD: V, 106, 117; Vasilev 1882: 310–311; VES; VKS; Weske 1876: 42

Piirumi ‹-le›, kohalikus pruugis varem ka Piirume Hää – küla Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas, kuni 2017 Tahkuranna vallas (Tahkuranna mõis), 1624 Poehenorme Paul (talupoeg Tahkuranna mõisa all), 1795 Pihenorm Peet (kalur Tahkuranna mõisa all), 1839 Pichnorm (küla), 1858 Pihhinurm (kaks talu Tahkuranna mõisa all), 1923 Pihunurme (küla), 1938 Pikknurme, 1939 Piirumi.  A1
● Nimi on olnud kaheosaline, koosnedes kas sõnadest püha, põhi : põhja või piht : piha (pihe) ’latt, teivas’ ja nurm, mis on tänapäeval kokku sulanud üheks tervikuks. XX saj kirjapanekuga võiks võrrelda ka sõnu pihk : pihu ’kübe, raas’ ja pihu ’agan, puru, raas, natuke’. Piirumiga on 1977 liidetud osa ↑Pikla külast. – MK
EAA.1865.3.272/4:3, L 3; EAA.1865.3.276/1:4, 5, L 1p, 2p;  EAA.2072.3.22g, L 4; Eesti TK 50; Eesti TK 200; EMSK; Rev 1624 PL: 31; ÜAN

Piistaoja [piista‿oja] ‹-le› Tor – küla Pärnu maakonnas Tori vallas (Tori mõis), ? 1624 Piessel (talu), 1638 Pystal (küla), 1839 Pistaoja (talu), 1923 Piista.  B4
● Asub Piistaoja ääres. Küla loodi 1977 Tani II küla põhjal, kus asus Piistaoja talu. Talu osteti päriseks 1893 ja kujundati üle Eesti tuntud tootmis- ja katsetaluks, mis pani aluse eesti mustakirju karja aretusele. Nimi pärineb kindlasti XVII saj külalt, mis omakorda võis nime saada ojalt. Nime algusosa tähendussisu jääb ebaselgeks. Juhul, kui algne on ojanimi, võiks võrdluseks tuua sõnad piisk, piiskama, ’tibutama, tilkuma’, piisutama. Piistaojaga liideti 1977 ↑Jõulu ja Kaesoo (1970), mõlemad Vändra khk-s. Vrd Rahnoja. – MK
ENE-EE: VII, 306; KNAB; Rev 1624 PL: 21; Rev 1638 II: 13; Rücker; ÜAN

Pikre [`pikre] ‹-le› Hel – paik (küla) Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Hummuli vallas (Koorküla mõis), 1624 Pickker Iwasch (talupoeg Koorküla mõisa all), 1638 Pitfer, Picker (küla), u 1900 Пикри (talud).  A3
● Külana taas 1922. Pikre on 1977 liidetud Jeti külaga ja asub Pikre järve ääres. Ehkki 1638 on nimi märgitud vere-lõpulisena, tuleks tõenäoseks pidada talupoja lisanime algset kuju *Pitkjärve › *Pikkjärve › Pikri, vrd Koorküla järvede loendis 1638 Pick See. Vaheldust, kus varasem -järve on andnud -vere, leidub teisteski kohanimedes. Pikre põhjapoolsed talud on tuntud Ritsu nime all. Vrd Pikavere2. – MK
KNAB; Rev 1624 PL: 87; Rev 1638 II: 126, 127

Pikru [`pikru] ‹-le› Trv – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Tarvastu mõis), 1415 Pitkenoruas, 1583 w pogoszczie Pykierah, 1585 Pikori, 1624 Pickfer, 1797 Pikfer.  A3
● Põlisküla, mis pärast Teist maailmasõda jagati mitmeks väiksemaks külaks, taastati 1977. Tõenäoliselt algselt kaheosaline nimi *Pikknurme on aja jooksul tugevasti lühenenud. Küla paikneb kõrgemal, põllumajanduseks sobival alal. Pikru taastamisel 1977 liideti sellega Kõlu (vahepealne Pikru tuumik, 1693 Kollo Hans), Mõru, Piitre (Peetri) ja Roti (1638 Rotty Herm) küla. Omaette talurühmad Pikru piires on ka Matu (1693 Rantso Matto Jury), Oja ja Pillussa. Vrd Pikknurme. – MKu
EAA.567.3.121: L 18; EVK; Mellin; PA IV: 142, 187; Rev 1624 PL: 99; Rev 1638 II: 114; Varep 1968

Pilistvere2 ‹-`verre ~ -sse› Pil – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Kõo vallas (Pilistvere kirikumõis), 1583 Piliswer (küla), 1624 Pillistfer.  A3
● Tõenäoliselt on küla vanem, kui esmamaining külana näitab. XIX ja XX saj vahetusel tekkis kiriku juurde Pilistvere alevik, mis on 1977 liidetud Pilistvere külaga. Vrd Pilistvere1. – MK
ENE: VI, 121; KNAB; PA IV: 9; Rev 1624 PL: 46

Pitsalu [`pitsalu] ‹-`sallu ~ -sse› PJg – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas (Sõõrike-Parasmaa mõis), ? 1500. a-tel Pitzallo, 1543 Pitzalo Mattis, Pitzalo Thomas (talupojad Maima küla all), 1624 Pizaldtt (küla), 1797 Pitsallo.  B4
● 1977–1997 oli Maima osa. G. Troska hinnangul on Pitsalu väga vana Maima küla sarasel kujunenud hajatalu. XVII–XIX saj allikais on Pitsalut nimetatud kord külaks, kord Maima küla juurde kuuluvaks hajataluks. XVII saj I poolel haldas küla Dierich Wolfeldtt. Esimese kirjapaneku põhjal võiks arvata, et nime algvorm on olnud *Pitksalu sõnadest pitk ’pikk’ ja salu. Häälduse hõlbustamiseks on k välja langenud. – MK
BHO: 459; EAN; KNAB; Mellin; Rev 1624 PL: 26; Stackelberg 1928: 151; Troska 1981: 148

Pornuse [`pornuse] ‹-sse› Hls – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Halliste vallas, mõis, sks Alt-Bornhusen, 1542 Bardenhusen (mõis), 1782 Pornhuse.  A1
● Eestikeelne Pornuse on muganenud mõisa saksakeelsest nimest Bornhusen. 1678 eraldati Pornuse mõisast Kaubi talu, mille asemele rajati Kaubi mõis (sks Neu-Bornhusen), nime on mainitud 1624 (Kaupe Andros) ja 1638 (Kaup, hajatalu). Sks Alt-Bornhusen jäi eesti keeles Pornuseks, kuigi vahel on Pornuse mõisat nimetatud ka Vana-Pornuseks ja Kaubi mõisat Uue-Pornuseks. Kaubi mõisa järgi nimetati 1970. a nimestikus kaht Kaubi küla, mis mõlemad on 1977 liidetud Kulla külaga. Kaubi mõis ise asus praeguse Pornuse küla piires. – MK
BHO: 43; EO: 158; Hupel 1774–1782: III, 336; KNAB; LGU: II, 882; Rev 1624 PL: 62; Rev 1638 II: 59

Pudivere1 ‹-`verre ~ -sse› Plt – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas (Lustivere mõis), 1583 Pudiwer Mnieisza, Pudiwer Wiethsza, 1624 Klein Puddifer, Gros Puddifer, 1839 Puddifer.  C3
● XVI saj kaks küla, väike ja suur (vana). XVIII saj lõpuks olid kokku sulanud, Mellini kaardil üks küla. Põltsamaa Pudivere puhul on L. Kettunen vasteks pakkunud isikunime Pudi (sõnast pudi ’puder’), mis tema järgi oli laialt levinud nimi. Vrd Pudivere2. – MK
EO: 310; PA IV: 21; Rev 1624 PL: 41; Rücker

Puide [`puide] ‹-le› Hel – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Hummuli vallas (Hummuli mõis), 1218 Puidise, Puidyse, Puydise, 1624 Puddy Maddi, 1638 Pudekill (küla), 1798 Puide (küla), u 1900 Пуйде (talurühm).  A3
● 1218 toimus Puide lähedal sakslaste, liivlaste ja lätlaste ning Vene vägede vahel lahing. XX saj algul on Puide olnud Hummuli mõisa karjamõis. Külana taas 1922. Nime tähendussisu jääb hämaraks. Puide loodepoolset osa kutsutakse Purdekülaks (1684, 1731 Purde Külla), varem oli seal Helme mõisa lahustükk. Edelapoolsed talud Aitsra piiril on olnud tuntud Mäeküla nime all. Puidega on 1977 liidetud Peedu küla (u 1900 talurühmana Пеедо, külana 1945). Vrd Puiatu1. – MK
EAA.308.6.298:4, L 3p; EVK; HLK: 184, 185, 186 (XXII,2), 242 (XXVII,3); KNAB; Mellin; Rev 1624 PL: 89; Rev 1638 II: 124; RGADA.274.1.192/1:17, L 10p

Pulga ‹-le› Vän – paik (küla) Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas (Karolinenhofi mõis), 1624 Pulcke Peter (talupoeg Võiera külas), 1638 Pulgga Peep (talupoeg Võiera küla all), 1795 Pulga Mart, Pulga Hans, Pulga Ado (talupojad Vändra mõisa all), 1797 Pulga (küla).  B2
● Liidetud 1977 Kobra külaga. Pulga esineb arvukalt lisanimena. See võib olla muganenud vanast isikunimest Pullik, võrreldagu siiski ka saksa lühinime Pulke. – MK
EAA.1865.3.294/4: 88, 89, L 87p, 88, 88p; KNAB; Mellin; Rev 1624 PL: 21; Rev 1638 II: 13

Põrga ‹-sse› Hel – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Kärstna mõis), 1624 Perga Thomas, 1630 Perka Tomas, 1638 Porga Thomass ~ Poerga Thomas, 1684 Porka Jürgen, Porka Hans (talud Veisjärvest kirdes Kärstna mõisa all), 1882 Põrgamõis, u 1900 Пыргимойза (poolmõis), 1936 Põrga (küla).  C1
● Külana ilmus kaartidele 1930. a-tel. Hilisema poolmõisa kohal oli XVII saj kaks talu. Poolmõis jäi ligikaudu kohale, kus Rückeri kaardil 1839 on märgitud Murikatsist loodes *Külaaseme (Kullaassem), Mellinil 1797 jääb Küllaassem Murikatsist läände. Mellinil on märgitud nii küla kui ka kõrts. Helme Põrga võib olla tulenenud lisanimest, 1624 oli Killaasche vakuses *Mõisakülas (Moiskill) Perga Tomas, kes on ilmselt mainitud ka 1630 ja 1638. Tänapäeva nimi langeb kokku Saaremaa Põrga (1645 Perke) küla nimega, mida on võrreldud sõnaga põrk : põrga (mh ’puupõõn, vedru, vemmal’). Vrd sm kohanime Porkkala, milles sisalduvale sõnale porkka on antud tähenduseks ’vahend, millega vett lüües aetakse kalu püünisesse’, ’vemmal’ ja ’teatud tüüpi parv’. Põrga lõunaosa tuntakse Tuhakoti (1684 Tohakot Hans) nime all. ¤ Pärimuse kohaselt on Põrga karjamõisa rajamisel varasemad talud hävitatud. Karjamõisa jagamisel asundustaludeks olevat karjamõisa järgi võetud külanimeks Põrga. – MK
EAA.308.2.191; Eesti TK 200; EMSK; EVK; Grenzstein 1882–1883; KNAB; LVVA.7348.1.6:34, L 30p; Mellin; Rücker; Rev 1624 PL: 84; Rev 1638 II: 121; SK I: 312; SPK: 345

Päidre [`päidre] ‹-sse› Pst – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Halliste vallas (Õisu mõis), 1584 Paidawer (küla), 1624 Paitferre, 1638 Paytferre, 1797, 1839 Peidwer, u 1900 Пяйдре.  B3
● Nime algusosa algse -vere ees on tõenäoliselt isikunimi, vrd Peit, Pait, Päit. – MK
KNAB; Mellin; Mägiste 1929: 42, 43; PA IV: 167; Rev 1624 PL: 53; Rev 1638 II: 70; Rajandi 2011: 222; Rücker

Pällastvere ‹-`verre ~ -sse› Pil – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Imavere vallas (Imavere mõis), 1583 Paliasza (küla), 1601 Pelassa, 1624 Pallast, 1638 Paellast killa, 1797 Pelastfer.  C2
● XIX saj lõpus oli külale lisaks olemas samanimeline karjamõis (sks Pällastfer). 1977–1997 oli Järavere osa. Külanimi on vere-lõpuliseks saanud teiste eeskujul üsna hilja. Nime algusosa vasteks on L. Kettunen pakkunud sugunime isikunimest Päll (*Pällane, mitmuse omastav *Pällaste). See ei lähe hästi kokku kõige varasemate kirjapanekutega. Soosaarel asuva küla nime esmamainingut võiks mõninga fantaasia olemasolul tõlgendada kui *Paljasaare. – MK
EO: 308; Mellin; PA IV: 16; Rev 1601: 103; Rev 1624 PL: 47; Rev 1638 II: 156

Päraküla1 [pära‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Peraküla Tõs – küla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tõstamaa vallas (Seli mõis), 1542 Perekole, 1601 Perrekull, 1624 Perrakill, 1797 Parrakül.  C2
● Küla oli kaua Audru mõisa järgi, kõige tagumine küla. Pärakülaga on 1977 liidetud osa Metsakülast (u 1900 Метса) ja Võhma (u 1866 Вехма). Vrd Päraküla2. – MK
EAN; KNAB; Mellin; Rev 1601: 183; Rev 1624 PL: 8; Stackelberg 1928: 173; Vene TK 126

Pärsi ‹-le› Krk – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas (Polli mõis), 1816 Parsi (talu Polli mõisa all), 1839 Persi.  A1
● Külana esineb 1930. a-te kaardil. Nimi pärineb talunimest. Kui lähtuda ä-lisest nimekujust, siis võiks nime võrrelda Pärsikivi kohanimega, mille L. Kettunen on ühendanud sõnaga perse. Kui lähtuda a-lisest kirjapanekust, siis võiks tegemist olla mitmuse tüvega sõnast pars : parre. Tõenäolisim on oletus, et nime aluseks on vana isikunimevariant, mis mujal on andnud Põrs(s)-kuju, vrd pärs : pärsi ’põrsas’. Pärsiga on 1977 liidetud Tiri (külana 1930. a-test), Veneküla (1601 Wennekulle küla, 1624 Wennekil Hanss Üriküla all, 1797 karjamõis Wen̄emois) ja ↑Üriküla. Vrd Põrsaku, Pärsti. – MK
EO: 61; KNAB; Mellin; Rev 1601: 140; Rev 1624 PL: 51; Rücker; Wd

Raassilla [`raas‿silla] ‹-`silda ~ -sse ~ -le›, kirjakeeles varem ka Raasilla Pst – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Holstre mõis), 1584 Rosli (küla), 1624 Rasieldt, 1638 Rahasilda, 1839 Rasel (veski).  A3
● Raassilla küla paiknes 1930. a-tel veidi laiemal alal, hõlmates praegu Metsla ja Vilimeeste (täpsemalt Paluküla) piiresse jäävaid talusid. Hiljem jaotati mitmeks külaks, taastati 1977. Raassilla nime algusosa lähtekohaks võib olla rahk : raha ’sõmer, kruus’. Raassilla tuumikut on kuni 1977 nimetatud ka Koni külaks talu järgi (1839 Kon̄i). Küla lääneotsa tuntakse Utsu nime all. Raassillaga on 1977 liidetud Vahemõtsa ehk Vahemetsa küla (1970, varem Mõtsakuru, 1922 Metsakuru). – MK
KNAB; PA IV: 169; Rev 1624 PL: 60; Rev 1638 II: 68

Rabavere ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Rabara Mih – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Koonga vallas (Koonga mõis), 1534 Rabbever, 1542 Rappever (vakus ja küla Koonga ametkonnas), 1560 Rabeuer (Tõstamaa mõisa järgi), 1601 Rabbauer (küla Koonga mõisa all), 1624 Rabbafer.  C4
● Küla on tõenäoliselt saanud nime raba järgi Urita raba põhjaosas. Külast on leitud rauaaja lõpust pärit kalme ja asulakoht. Küla põhjaosa on Paluküla (u 1866 Паллокюля). – MK
KN; Pärnumaa 1930: 585; Pärnumaa 2010: 25; Rev 1601: 168; Rev 1624 PL: 14; Stackelberg 1928: 159, 226; Vene TK 126

Rahnoja [`rahn‿oja] ‹-le› Vän – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas (Vana-Vändra mõis), 1795 Piesta Rachn oja Ado (talupoeg Vändra mõisa all), 1922 Rahnoja.  B4
● Küla on lahknenud Piista külast seal olnud talu järgi. Rahnoja on talunimeks saanud loodusnime (oja) järgi, mille lähtekohaks võiks olla rahn : rahnu. Piista küla (1624 talu Piessel, 1638 küla Pystal, 1797 Piisda, 1839 Piesta) tuumik kuulub tänapäeval Kullimaa külasse. Vrd Piistaoja. – MK
EAA.1865.3.294/4:98, L 97p; Mellin; Rev 1624 PL: 21; Rev 1638 II: 13; Rücker; ÜAN

Raidla [`raidla] ‹`Raidla ~ -sse› Tor – paik (küla) Pärnu maakonnas Tori vallas, kuni 2017 Are vallas (Tammiste mõis), 1328 villa Raidela, 1624 Raydell, 1797 Raidla.  A4
● Liideti 1977 Suiguga. Vana la-liitelise kohanime puhul võiks oletada algusosaks isikunime. Eestis ongi isikunimes esinenud *Raid või *Rait veel XVI saj kirjapanekus Lubi Rayth. Alles teises järjekorras tulevad nime lähtekohana kaalumisele üldnimed raid : raia (liitsõnas pajuraid, ka mujal taimenimetuse järelosisena), raid : raiu ’raisk, raiskuminek’. – MK
EKMS: I, 574, III, 278; LUB: I, 734; Mellin; Rev 1624 PL: 19

Reonda [`reonda] ‹-sse› Vän – küla Rapla maakonnas Kehtna vallas (Eidapere mõis), 1500. a-tel Rehenda (mõisake), 1624 Rechende (tühi talu Lelle mõisa all), 1797 Röanda.  B2
● Nime aluseks võib olla rehi : rehe + taga?, kuid nüüdseks on see läinud üle Reo-nimede tüüpi. Reondaga on 1977 liidetud osa Aleti külast (1970). Vrd Reo. – MK
BHO: 506; Mellin; Rev 1624 PL: 22

Reti ‹-le› Hel – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Põdrala vallas (Riidaja mõis).  C1
● Küla moodustati 1977, nimetades selle Reti talu (1688–1692 Rette Mart, 1724 Retti Jack) järgi, mis asus Suurkülas. Rett on esinenud isikunimena, olles lühivorm nimest Konrad. Vrd ka rett : reti ’paha, halb, inetu, räpane’ (kõhnret, paharet). Reti tuumiku moodustas varem Suurküla (1882 Suureküla, u 1900 Суркюля), millega oli pärast 1945. a liitunud Väikeküla (1724 Wechke Kulla, 1882 Weikeküla). 1977 liideti Retiga Loime (1930. a-tel Laime) ja Rilli (1624 Rylli Jacob, u 1900 veel taluna Рылли) küla. Loime põhjapoolne osa on Metsakuru (1922). Rilli sopilise lääneosa moodustab endine ↑Murikatsi küla. – MK
EAA.567.3.89:49, L 47p; Grenzstein 1882–1883; KN; KNAB; Rev 1624 PL: 90; RGADA.274.1.181/1:40, L 33; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/38:589, L 638p; Tiik 1977: 287; Wd

Riidaja [`riidaja] ‹-sse› Hel – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Põdrala vallas, mõis, sks Morsel-Podrigel, 1797 Riedaja, Ridaja (küla ja mõis).  C1
● Mõis rajati XVI saj. Mõis kuulus Strykide suguvõsale, eestikeelse nime sai ühtedel andmetel Freytag von Loringhovenilt, kellele mõis oli panditud 1697–1725. Teistel, ilmselt tõepärasematel andmetel sai mõisa 1574 kingituseks Johann Freytag, kelle nimest tekkis Riidaja nimi. Igatahes mainiti mõisat arvatavasti 1601 (Johann Freytags Hoff), samuti 1624 (Freytagshof). 1920.–1930. a-tel oli Riidaja asundus, pärast 1945. a nimetati Mõisakülaks. Nimetati Riidaja külaks uuesti 1977. Riidajaga liideti 1977 Alliku (1839 Morsel, u 1900 Морзекюля, 1922 Alliku ehk Mohrse) ja Uusküla (1970). Vrd Põdrala. – MK
BHO: 365–366; EVK; Grenzstein 1882–1883; KNAB; Mellin; Rev 1601: 192; Rev 1624 PL: 89; Rücker; Uustalu 1972: 239

Riisa ‹-le› SJn – küla Pärnu maakonnas Tori vallas (Vastemõisa mõis), ? 1601 Rise Jurgen, Rise Andreas, 1624 Ryse (talu), 1682 Rißa Ewertt, Rißa Gertt (Vastemõisa talupojad), ? 1704 Rysa Iahn, Rysa Matts (Vastemõisa talupojad), 1716 Rys, 1797 Rysa (küla).  B1
● Soode ja rabade vahelisel seljandikul olev küla on nimetatud tõenäoliselt talunime vahendusel isikunime Riis : Riisa järgi, vrd varasemaist allikaist Peter Rysz, Riiß. Riisa talusid on Saaremaal ja Lõuna-Eestis. Riisaga on 1977 liidetud Aruküla (1970), Kõlli (1970) ja Kõrreküla (1970). – MK
BHO: 520; EAA.567.3.99:40, L 42p; EAN; KNAB; Mägiste 1929: 45; Rev 1601: 107; Rev 1624 PL: 75

Riuma [`riuma] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹`külla ~ -sse› Trv – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Tarvastu mõis), 1583 Rimo, 1584 Rewma, 1601 Riemkulla, 1624 Ryhoma, 1638 Rohumakill, Rumma, 1797 Rioma.  A2
● Põlisküla, mille väga vana nimi on tugevasti kulunud. Nime järelosa on tõenäoliselt pärit sõnast maa või mägi. P. Nurmekund on arvanud, et algupärane nimi oleks *Riiumaa, mis ei tundu aga usutav. Tõepärasem paistab nime algusosa lähtumine pigem vahepealsetes kirjapanekutes kajastuvast sõnast rohi : rohu. Riuma kagunurk on Mõtsanurga (Metsanurga). Riumaga on 1977 liidetud ↑Jaanessa küla. ¤ 1. Mulgi talu maal kasvab suuremal kivikalmel Kloostrimetsa kask – seal olevat 1330. aasta paiku tegutsenud dominikaani kloostri abikirik. Klooster asunud Aadamantsu talu niidul. Muuga metsa ääres asub munkade kalatiik, seest kividega vooderdatud. Seal külas olevat palju sõdu toimunud, seepärast on nimeks Riiumaa. (1939) 2. Riuma rahvas olnud vanasti väga kuri ja tülihimuline, kes enesevahel ja naaberküladega ühtelugu kakelnud. Sellest saanudki ta omale nimeks Riiumaa, mis hiljem muutus Riumaks. (1939) – MKu
KM: ERA II 237, 281 (8) – 1939; KM: ERA II 237, 245 (1) – 1939; Mellin: VII, 1796; PA IV: 146, 179; Rev 1601: 129; Rev 1624 PL: 78; Rev 1638 II: 113, 119

Roodi ‹-le› PJg – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas, mõis, sks Sallentack.  B3
● 1624 oli Peter Grothi valduses *Salutaguse (Sallentagk), Ertsma (Erzma) ja Tõrdu (Torta) küla, millest tekkis Roodi mõis. 1681 asus mõis endise *Salutaguse küla (Sallentack) kohal. Mõisa eestikeelne nimi on muganenud omaniku perekonnanimest Groth (Groot, hiljem Grotenhielm). 1920. a-tel tekkis mõisa maadele Roodi asundus, mis 1939. a paiku nimetati varasema eestikeelse nime järgi Salutaguse külaks. Roodi nimi taastati 1977. Saksakeelne mõisanimi pärineb eestikeelsest külanimest. Vrd Salutaguse. – MK
BHO: 530; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KNAB; Pärnumaa 1930: 467–468; Rev 1624 PL: 27; Uustalu 1968: 745

Roosilla [`roo‿silla] ‹-le› Trv – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Vooru mõis).  A1
● Roosilla oli 1930. a-tel koorejaama nimi, hiljem arenes asulaks. Kuni 1977. a-ni ametlikult Roosilla asund. Roosilla põhjaosa on endine Koguli küla, rajatud samanimelise karjamõisa maadele (nimi esineb vabadiku lisanimena Kogul Jak juba 1583). Roosillaga on 1977 liidetud Laanekuru (Laane, 1970 Räägi) ja ↑Põra küla ning osa Üigu (1624 Huyko Hanss) ehk Alvre külast. Laanekuru kaugem lääneots on tuntud Murru nime all. – MKu
Eesti SK 10; KN; KNAB; PA IV: 142; Rev 1624 PL: 80

Rootsiküla1 [rootsi‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis Ruõtsik‿külä ~ Ruotsi‿külä Khn – küla Pärnu maakonnas Kihnu vallas (Kihnu mõis), u 1540, 1543 Rotzkull, 1624 Rohzekill, 1797 Rootsikülla.  C4
● XVI saj elas külas talupoeg Rothse Jurgen. Külanimi on tekkinud rootslaste järgi. Küla lahusosad on Äpeots (edelas) ja Pitkänä (saare lõunatipus). Rootsikülaga on 1977 liidetud ↑Turukülä. – MK
Johansen 1951: 294; Rev 1624 PL: 5; Stackelberg 1928: 180

Rulli ‹`Rulli ~ -sse› Hel – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Põdrala vallas (Helme mõis, Jõgeveste mõis), 1839 Rulli (kõrts), u 1900 Рулли (küla).  A2
● 1922 Rulli alevik, hiljem taas küla. Vahepeal oli Ala (↑Liva) küla osa, moodustati taas 1977. Küla on tekkinud ilmselt kõrtsi lähedusse ja saanud selle järgi nime. Juba 1638 on mainitud Helme kirikumõisa talupoega Rulle Pap, kes paistab olevat sama isik kui 1624 mainitud Brulle Papp. Kuna tegu on olnud hilisema kõrtsiga, siis võiks lisanimi olla muganenud ehk alamsaksa sõnast bruwer, bruer, vrd tänapäeva eesti keeles pruul : pruuli ’(õlle) valmistaja’. Rulli küla kirdepoolseid talusid on 1920.–1930. a-te kaartidel nimetatud Rannakülaks (1922 Ranna). – MK
EES; KNAB; Rev 1624 PL: 83; Rev 1638 II: 122; Rücker

Ruudiküla [ruudi‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Vil – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Viljandi mõis), 1688–1692 Rude Jahn (talupoeg Viljandi mõisa all), 1724 Rudie Warres Märt, 1797 Rudi Fl. (jõgi), 1855–1859 Рудиваррессе, u 1900 Рудди (küla).  A2
● Lisanimena esines Ruudi juba XVI saj (Rudi Thos nowo osjadi). 1624 on mainitud talupoeg Rudy Tomas (Matapera vakuses), 1638 Rudy Andres (Pillata külas) ja Rudy Thomas (Wahanta külas). Lisanimi kujunes talunimeks ja sellest külanimeks. Nime esisilbi täishääliku pikkus on kirjapanekuis vahelduv. Võrdluseks võiks olla ruut : ruuda ~ ruudi ~ ruudu ’ruutjas, nelinurkne pinna osa, (heinamaa, põllu) mõõtühik, metsakvadraat’. Ruudiküla omaette piirkonnad on Kovali (1724 Kowal Märt Tönnis, Kowal Kichno Jaan, u 1900 Ковали talu), Pali (u 1900 Палли talu) ja Vaigu (1724 Waiko Jaan, u 1900 Вайку talu). ¤ Vanal ajal põrganud kaks pulmarongi Ruudiküla kivitänaval kokku ja siis alanud taplus. Viimaks läks korda teisel pulmarongil tappa esimese pulmarongi pruut (ruut). Sellest see nimigi Ruudi küla. (1939) – MK
 EAA.298.2.71, L 9; EMSK; KM: ERA II 237, 263 (15) – 1939; KNAB; Mellin; PA IV: 200; Rev 1624 PL: 70; Rev 1638 II: 86; RGADA.274.1.181/7:5, 14, L 594p, 603p; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/38:115, L 161p

Räsna1 [`räsna] ‹`Räsna ~ -sse ~ -le› Pil – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas (Vana-Põltsamaa mõis), 1583 Razna (küla), 1599 Rasna, 1601 Rassna, 1624 Ressna, 1797 Restna.  A3
● Nime tähendussisu jääb hämaraks. Kui nime analüüsida Räs+na, siis algusosale häälikuliselt lähedased on räss ’kidur puu’ või rässik ’rägastik’. Oletada võiks ka variandi Räss olemaolu eesnimest Rass. – MK
Mellin; PA IV: 14; P XVI: 282; Rev 1601: 94; Rev 1624 PL: 44

Sagevere ‹-`verre ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Sagavere Pil – küla Järva maakonnas Türi vallas (Kabala mõis), 1583 Sagawier (tühi küla), 1599, 1601 Sagawer, 1624 Saggefer, 1638, 1797 Saggafer.  C3
● L. Kettunen on nimevasteks toonud sage ’paks, tihe’ ning vähem usutavad sega saga ’segamini’ ja sagelema ’võitlema’. Sageverega on 1977 liidetud Vahamulla (1721 Wahamuld, 1797 Wahhamul, 1839 Wahhamuld). Vrd Sagadi. – MK
Mellin; PA IV: 11; P XVI: 288; Rev 1601: 100; Rev 1624 PL: 44; Rev 1638 II: 155; RGADA.274.1.171/1:177, L 174p; Rücker

Salavere2 ‹-`verre ~ -sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Salebre Mih – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Koonga vallas (Koonga mõis), 1534 Szallover, 1543 Sallover, 1624 Sallafer (küla Koonga mõisa all, külas talupoeg Sallastfer Juergen), 1638 Sallufer, 1797 Sallafer, kuni 2017 Salevere.  A4
● Nimi muudeti Saleverest Salavereks 2017, kui ühendatud Lääneranna valda sattus teinegi Salevere. Kirjapanekuis on nime teises silbis mitu korda a, mis eeldaks lähtumist sõnast sala. L. Kettunen toob lisaks sellele võimalikuks vasteks sale, nt sale mets ’hõre mets’, ja võrdleb veel Salatse nimega, mille algusosa lähtekohana näeb sõna salu. See on siinsegi nime puhul tõenäolisim. Salevere kirdeots on tuntud Tagakülana, mis oli 1930. a-tel eraldi küla. Vrd Salavere1, Salavere2. – MK
EO: 240, 313; Mellin; Rev 1624 PL: 16-17; Rev 1638 II: 52; Stackelberg 1928: 156, 225

Salu2 ‹-sse ~ -le› PJg – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Halinga vallas (Enge-Uduvere mõis, Pööravere mõis), ? 1514 Sulleschete (Sullesche), ? 1515 Suls, 1624 Sallo (küla), 1797, 1839 Sallo.  C3
● 1977–1997 oli Pööravere osa. Pole päris selge, kas esimesed kaks kirjapanekut on samastatavad Salu külaga, kuid see on tõenäoline, sest on mainitud koos Lehtmetsaga. Nime lähtekohaks on tänapäeva nimekuju järgi sellegipoolest salu. – MK
EAN; KNAB; Mellin; Rev 1624 PL: 26; Rücker; Stackelberg 1926: 206, 208

Samliku [`samliku] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Sambliku Vän – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas (Uue-Vändra mõis), 1839 Samliko (talud), u 1900 Самлико (küla).  A3
● 1977–1998 oli Samliku ametlikult Kurgja ja Rae vahel jagatud. 1601 oli Tori mõisa all Oore külas Samlick Matz, 1624 teatati, et Samlick Hanss on Vändra mõisast Viljandi alale ära jooksnud, Vändras on Samli Steppan. 1638 olid Vändra mõisa all talupojad Samlick Hanss (Säästlas) ja Stamlick Stephan (Rae külas), kes olid nooruses Viljandimaalt tulnud. 1795. a revisjon andis Vändra mõisa all juba kolm Samliku-nimelist talupoega, ilmselt oli siis juba ka kolm talu, Samlico Hinrich, Samlico Iahn, Samlico Hanso Jahn ning neljandana Samlico arro Jürri. Hilisemate üleskirjutuste põhjal võiks talupoja lisanimest tekkinud külanime vasteks tuua sõna samlik ’samblane’. – MK
EAA.1865.3.295/4:62–63, 114, L 61p–62p, 113p; EAN; KNAB; Rev 1601: 180; Rev 1624 PL: 21; Rev 1638 II: 12; VMS

Sammaste ‹-sse› Hls – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Halliste vallas (Kaarli mõis), ? 1560 Sampsar, 1601 Sammest, 1624, 1797 Sammast (küla).  B3
● Külas on ühel künkal asunud kabel ja koht, kuhu veel XVII saj ohverdatud. XVII saj kuulus küla Pöögle ehk Saarde vakusesse. Nime häälikuliseks vasteks on sammas : samba. See võib olla rahvaetümoloogia, sest külanimele on võimalik anda ka võõrkeelne etümoloogia, XVI saj Poola revisjonides esineb nimekuju Zamosth (1584). Küla kohta on kasutatud ka Suurküla nime, mis oli ametlik 1920.–1930. a-tel. Sammastega on 1977 liidetud Araku küla (1970, taluna 1584 Arako Kieryk), mis praegu jääb Sammaste ja Saksaküla piirile. ¤ Terved talud olnud täiesti elanikkudeta. Põllud rohtunud harijate puudusel. Kaarli valda toonud Õisu mõisa omanik von Sievers, kes olnud kapteniks Vene keisri juures, Venemaalt inimesi. Suur osa sissetooduid olnud mustlased, kes sugugi ei olevat tahtnud tööd teha. Peksuga sunnitud tööle. Peksmiseks seotud suur sammas ülesse, millest praegune Sammaste küla oma nime saanud. (1925) Vrd Samma. – MK
BHO: 532; KM: EKLA, f 199, m 11, l 16 – 1925; KNAB; Mellin; Rev 1601: 144; PA IV: 168; Rev 1624 PL: 56; Stackelberg 1926: 166

Sarvi ‹`Sarvi ~ -sse› Aud – paik (küla) Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas (Audru mõis), 1534 Szerrakulle, 1542 Sarvi villa (küla), 1624 Sarwe, Sarwasche Wacke (küla ja vakus), 1839 Sarwis.  A2
● 1977 liidetud Lindi külaga. Aastasadu muutumatuna püsinud külanime lähtekohaks on sõna sarv : sarve mitmuse tüvi. Vrd Sarve. – MK
Rev 1624 PL: 7; Rücker; Stackelberg 1926: 219; Stackelberg 1928: 174

Saulepa ‹-sse›, kohalikus pruugis Saalepa Aud – küla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas (Audru mõis), ? 1500. a-tel Saulep (mõisake), 1604 Saulep (küla), 1624 Sauleb (küla), 1797 Saulep (karjamõis), 1922 Saulepa (asundus).  A2
● 1920. a-test asundus, u 1939. a-st küla. Asub Pärnu lahe läänekaldal, nimi pärineb sõnadest sau ’savi’ (L. Kettunen esitab ka sau ’suits’) ja lõpp ’laht’. Vrd Inda, Saulepi. – MK
BHO: 538; EO: 107; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); KN; Mellin; Rev 1624 PL: 29; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1604:13; ÜAN

Soe3 ‹-le›, rahvakeeles ka Vambola Trv – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Tarvastu mõis, Vana-Suislepa mõis), 1839 Soe (kõrts), 1970 Soe (küla).  B3
● Nimi on saadud tõenäoliselt taluperemehe lisanime järgi. Juba 1583. a revisjonis on Ämmuste külasse tulnud uusasukana Suzi Piep. Suislepa ja Tarvastu mõisa Soe kõrts on nimetuna kujutatud Mellini kaardil 1797. Seal asus ka samanimeline veski. Vrd susi : soe ’hunt’ (Trv jm). Nõukogude-aegse ühismajandi järgi on küla nimetatud ka Vambolaks. Küla omaette piirkonnad on Rüüsä läänes ja Vipu Soe järvest loodes. Soega on 1977 liidetud Roniküla (1624 Ronni Matz). Vrd Soe1. – MKu
ENE-EE: VIII, 557; Mellin; Rev 1624 PL: 114; Rücker; VMS

Soeva [`soeva] ‹`Soeva ~ -sse›, kohalikus pruugis harva `Soeba Aud – küla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas (Võlla mõis), 1442 Sudewogen, 1534 Szodowa, 1542 Sodovai, 1624 Sodowa, 1839 Soewakülla.  C1
● Küla asub Kaseraba ja Võlla raba vahelisel seljandikul. Nimi lähtub tõenäoliselt sõna soo mitmuse omastavast käändest, millele liituv järelosa on esimese kirjapaneku järgi ebaselge. Võib-olla oli see vahe, nagu oletavad A. Saareste ja L. Kettunen, vrd 1638 Soddawaeh. On ka võimalus, et nime algusosa lähteks on olnud loomanimetus susi : soe, mida varem Saareste on võimalikuks pidanud. Soeva jaguneb kaheks: Ees-Soeva loodes ja Taga-Soeva kagus. Soeva piires oli varem Kodasmaa karjamõis (sks Koddasmaa, 1724 talurühm Koddasma). Vrd Kodesmaa. – MK
EO: 259; KN; LUB: IX, 846; Rev 1624 PL: 31; Rev 1638 II: 44; RGADA.274.1.182/4:15, L 308p; Rücker; Saareste 1924: 63; Saareste 2006: 103; Stackelberg 1928: 167, 230

Soomevere2 ‹-`verre ~ -sse› Pil – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Kõo vallas (Kõo mõis), 1583 Sumowier, 1601 Summower, 1624 Sommefer, 1638 Sohmefer, 1797 Somefer (küla).  C3
● 1624 elas külas Sommafer Peter, kes pärines Soomest. Tõenäoliselt tema järgi on külanime hakatud seostama Soomega. Varasema u-lise nimekujuga vrd summ : summa ’hulk’, suma ’segadus, praht’, rannikumurdest sumu (sumo) ’udu’. L. Kettunen, tundmata varasemaid kirjapanekuid, seostab nime Soomega ja vastandab selle Veneverega. Tõenäoliselt on see XVII saj-st alguse saanud rahvaetümoloogia. Soomevere külaga liideti 1977 Võhma alevi piirest välja jäänud Võhma küla (1583 Wechma). Vrd Soomevere1. – MK
EO: 309; Mellin; PA IV: 11; Rev 1601: 97; Rev 1624 PL: 47; Rev 1638 II: 156

Soomra [`soomra] ‹-le›, kohalikus pruugis harva `Soomre Aud – küla Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas (Võlla mõis), 1542 Peter Sompere, Michel van Sompere, Szomere Kermo, Michell Sompere (vabatalupojad ja üksjalg), 1624 Somper (küla), 1839 Somrakülla, 1923 Soomra (küla).  C2
● Küla asub Võlla raba ääres. Nime algkuju oleks *Soonpere ’soopere’. Nimes on omastava käände lõpp n muutunud p ees m-ks ja nime järelosa pere on lühenenud ra-ks, võib-olla rööpse osise -pera vahendusel. Soomra koosneb kahest osast: Ees-Soomra kagus ja Taga-Soomra loodes. Soomraga on 1977 liidetud Murru (Tõs, 1839 Murro kõrts, külana u 1900 Мурро). – MK
EAN; KN; KNAB; Rev 1624 PL: 31; Rücker; Stackelberg 1928: 166–167; ÜAN

Sudiste2 ‹-sse› Krk – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas (Karksi mõis), 1601 Suddias (küla), 1624 Zudista, 1797 Suddist.  B1
● L. Kettunen on Äksi Sudiste puhul esitanud vasteks sugunime Sutinen (‹ susi), sama on korranud V. Pall, sel juhul jäävad selgusetuks Suddia-algulised kirjapanekud, millele häälikuliselt vastaks sõna sudi : sudja ’pintsel, tuust’. Sudistega on 1977 liidetud Karuküla (1724 Karro Thoosi Marcus, Karro Kolder Pawel, külana 1930. a-tel). Sudiste läänepoolseid talusid vastu Karksit on kutsutud Mudakuruks. Vrd Sudiste1. – MK
EO: 216; KNAB; Mellin; PTK I: 227; Rev 1601: 134; Rev 1624 PL: 52; RGADA.274.1.181/3:64, L 257p; VMS

Suigu2 ‹`Suiku ~ -sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Suegu Tor – küla Pärnu maakonnas Tori vallas, kuni 2017 Are vallas, mõis, sks Suik, 1500. a-tel Suyke (küla), 1624 Suyka (tühi), 1782 Suick (mõis).  A4
● 1688 oli Suigu Tori mõisa karjamõis, 1724–1731 eraldati Torist ja sai kroonumõisaks. XIX saj II poolel oli mõisasüdame ümber tekkinud Mõisaküla (u 1866 Мойзопюля – sic!), mis jäi vallakirjadesse kuni u 1939, mil see nimetati Suigu külaks. Suigu mõis on nime saanud varasemalt külalt. Nime tähendussisu ei ole selge, nimega võiks võrrelda soome isikunimesid Suikka, Karjalas XVI saj Suikko, Suikki (1566 Suikki Tinttunen), vrd liivi Soicke Michel (1564) ja eesti sõnu suige(s), suik ’suvirukis’, suik ’sarika tugi’ ja soik ’loik’. Suiguga on 1977 liidetud ↑Raidla ja Veski (rahvapäraselt varem Veneküla, vrd 1638 Wenna Peter; 1922 Veske). Vrd Suigu1. – MK
BHO: 567; EAN; ERA.14.2.715 (Pärnu maavalitsuse ettepanek dets-s 1938); Forsman 1894: 123, 168, 207–208; KN; KNAB; Rev 1624 PL: 18, 19; Rev 1638 II: 46; Stoebke 1964: 65; Vene TK 126; VMS

Suislepa [`suis‿lepa] ‹-`leppa ~ -sse›, kohalikus pruugis `Suistle Trv – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas, 1583 Suslo, 1601 Sustell, 1624 Suestla, 1638 Suislakill, 1693 Susläp Håff, Suuslephoff, 1782 Suislep, Suisleppa mois.  A1
● 1725. a-st iseseisev mõis (1731 Suistlep). XVIII saj lõpul jagati Vana- ja Uue-Suislepa mõisaks (sks Alt-Suislep, Neu-Suislep). 1920. a-tel tekkis mõlema mõisa maade väljajagamisel Suislepa asundus, mis 1977 muudeti külaks. lep-lõpuline nimi on varasemates allikates esinenud rööpselt st+la-lõpulise nimega. Esimese tähendus on ’lõpp, ots’, see on tähistanud koha asendit Tarvastu suhtes, vrd lähedal asuv Kivilõppe. Nime algusosa on kõige tõepärasem seostada sõnaga suu Õhne jõe laia ja soise suudme tähenduses. Suistle võib olla olnud „suudmes elavate inimeste koht“. Arheoloogia andmed näitavad, et siin on elatud keskmisest kiviajast peale, kui Võrtsjärve laht küündis veel sõna otseses mõttes Suislepa keskuseni. E. Jaanus on Suislepa nime algusosa seostanud sõnaga suistmekoht ’nooda väljatõmbamise koht’, kuid Tarvastus on selles tähenduses olnud kasutusel sõna emäauk. Jaanus annab ka sõna suiste teise tähenduse ’palkidest ehitatud parv nooda väljatõmbamiseks mudasel kaldal’. L. Tiigi esitatud Saaremaa XVII saj maaraamatute rohkete ste-lõpuliste lisanimede hulgas, milledest paljud on isikunime mitmuse omastavad, leidub ka Sueste ~ Suiste Olli (1623, 1626 Kapra) ning Soiste Hans, Suiste Tonno (1617–1619 Tagavere). V. Pall arvab samuti, et sellise lõpuga külanimed võivad olla tuletatud isikunimedest või siis olla lähtunud sõna pea tähendusest ’ots, tipp’. Suislepa jaguneb endiste mõisate järgi ka praegu kaheks osaks: Uue-Suistle kirdes ja Vana-Suistle edelas. Arvatavasti oli Vana-Suislepa alal XVI saj ka mõis nimega Finckenhof, mis XVII saj oli uue omaniku nime järgi Butlershof vähemalt a-ni 1690. Uue-Suislepa alal võis olla samal ajal Schulzen Hof (1601 Vitingkhof). Suislepaga on 1977 liidetud Kirikuküla (1970), Moori (1970) ja Veneküla (1909 Weneküla). Suislepa loodeosas on Kübenü (Kübeme) talud. – MKu
BHO: 567;  EAA.567.3.121, L 18; ENE-EE: VIII, 685; EVK; Hupel 1774–1782: III, 328; PA IV: 144; Rev 1601: 128, 132; Rev 1624 PL: 80; Rev 1638 II; Tiik 1976a: 417; Uustalu 1972: 234

Sukapolli [suka‿polli] ‹-`polli ~ -sse›, kirjakeeles varem ka Suka-Polli Hls – paik (küla) Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Abja vallas (Vanamõisa mõis), u 1900 Сукаполли (talurühm).  C1
● Külana mainitud 1970, liidetud 1977 Veelikse külaga. Nimi pärineb talunimest, lisaks Sukapollile (Pässaste küla all 1805 Sukka Polli Jaan, 1811 Sukkapolli Jaan) on olnud Sukamatsi (Abja küla all 1811 Sukka Matsi Peter) ja Sukaärma talu (1811 Pässaste küla all Sukka Erma Ado), mida kokku on nimetatud ka Suka külaks (Rückeril 1839 Sucka). Külanime algusosa on talupoja lisanimi, mis võib lähtuda sõnast sukk : suka. Hallistes on ka Saapaküla (↑Vana-Kariste). Siiski võib see olla hiline lisanimes toimunud rahvaetümoloogiline muutus, algne tundub olevat teise silbi u: 1624 on Abja küla all mainitud Sucko Hanss ja Suckko Hin. Külanime järelosa lähtekohaks on mehenimi Poll. – MK
EAA.1865.3.171/1:13, 27, L 14, 27p; KN; KNAB; Rev 1624 PL: 58

Sultsi ‹`Sultsi ~ -sse› Pst – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Õisu mõis), 1797 Sulzi (kõrts), u 1900 Шульценъ (küla).  C3
● XX saj kuni 1977 alevik, sealtpeale küla. 1601 on Tarvastu alal mainitud Frans Schultzele kuuluvat mõisat (Vitinghof sein Hoff besitzett einer midt Nahmen Frans Schultze). Ka 1624 kasutas seda mõisat (Frantz Schulten Gutt) Tarvastu mõis. Balti kohaleksikon (BHO) on selle samastanud Paistu Sultsiga. Kui nii, siis pärineb külanimi omanikunimest. Teised uurijad on varem mainitud mõisa paigutanud Uue-Suislepa alale. 1795 on Õisu mõisa all mainitud ainult kõrtsi (Schultz Krug). Sultsiga on 1977 liidetud Koera küla (u 1900 Койракюля). Vrd Suislepa. – MK
BHO: 541; EAA.1865.3.209/8:30, L 29p; KNAB; Mellin; Rev 1601: 132; Rev 1624 PL: 81

Sulustvere ‹-`verre ~ -sse› Plt – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas (Kaavere mõis), 1583 Suroswier (küla), 1599 Suruswer, 1624 Zullistfer, 1638 Sullustfer (vakus ja küla), 1797 Sullustfer (karjamõis, küla ja veski).  C2
● L. Kettunen on esmalt võrrelnud tänapäeva külanime soome sugunimega Sulkunen, kuid on ka maininud vesiveskit ning pidanud võimalikuks lähtumist sõnast sulg : sulu, millega oleks mõeldud veesulgu või veskitammi. Kui Balti kohaleksikonis (BHO) väidetud samastus 1583. a nimega paika peab (vrd 1601 Surrickwer; 1624 on mainitud ka teised, täiesti uued talupojad), siis võis nime aluseks olla ka tuletis sõnast suur, näiteks mitmuse omastav sõnast suurune, mille hiljem on asendanud sulg : sulu. Tähenduslikult raskem on kirjapanekute algusosa ühendada tüvega suru, vrd suruma. – MK
BHO: 568; EO: 310, 311; Mellin; PA IV: 20; P XVI: 272; Rev 1601: 90; Rev 1624 PL: 40; Rev 1638 II: 153

Surva [`surva] ‹-sse ~ -le› Vil – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Viljandi mõis), 1855–1859 Сурва, 1923 Surva.  A1
● Küla on alguse saanud talust (1624 Surwe Toennis). Tänassilma jõe ääres asuva küla nime tähendussisu on teadmata. XVI saj lõpus oli samanimeline küla Suure-Jaani khk-s (1589 Surwa), samal ajal esines Surwa lisanimena Olustveres. A-ks 1624 oli nimi kolinud Tänassilma piirkonda. Surva esineb talunimena mitmes kihelkonnas (Ksi, Lai, Plt, Puh). Viljandi Surva küla on kutsutud ka Mutli külaks (1839 Muttli, nimega võiks samastada talupoja lisanime 1584 Muthle Hen nowo). – MK
 EAA.298.2.71, L 9; EVK; KN; PA IV: 165, 272, 274; Rev 1624 PL: 68; Rücker; ÜAN
Märkus. 1584. a nimekuju on parandatud. 2026-05-01T19:53:35.

Sääre2 ‹-le›, kohalikus pruugis Siäre‿külä, kirjakeeles ka Sääreküla Khn – küla Pärnu maakonnas Kihnu vallas (Kihnu mõis), u 1540 Serekul, 1543 Serekole, 1601 Serrikulle, 1624 Seehrekill.  C4
● Küla asub Kihnu loodeotsas, Pilliotsa lähedal. Külaosad on Keskkülä, Küläots (kagus), Paljapiä (edelas) ja Tauslaots (loodes). Säärega on 1977 liidetud osa Mõisakülast (u 1900 Мызакюля). Vrd Sääre1. – MK
EAN; Johansen 1951: 294; KNAB; Rev 1601: 185; Rev 1624 PL: 5; Stackelberg 1928: 181

Säästla [`säästla] ‹`Säästla ~ -sse› Vän – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas (Uue-Vändra mõis), 1500. a-tel Zeskil (mõis), 1638 Sehsla.  C3
● XVII saj kuulus küla Vändra mõisa alla. Külanime lõpp -la tuleneb liigisõnast küla. Sõnadel sääs(k) ja sääs(t) on eesti keeles mitmeid tähendusi, nagu ’kalapüünis, teatud putukas, kihulane, teatud lind (merikotkas), teatud taim jne’. Säästlaga on 1977 liidetud Pahja küla (lisanimena Tori mõisa all 1624 Pachia Berendt, Vändra mõisa all 1795 Pachja Tiedt, Pachja Thomas). – MK
BHO: 524; EAA.1865.3.294/4:80, 81, L 79p, 80p; Rev 1624 PL: 20; Rev 1638 II: 12

Sööni ‹-sse› Tõs – paik (küla) Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Tõstamaa vallas (Tõstamaa mõis), 1601 Sonniperre (küla), 1624 Soneper (küla Tõstamaa mõisa all, külas talupoeg Zoere Hannos), 1638 Soeni Hanss (talupoeg Tawust’i küla all), 1680–1684 Schön Ado, Schön Andris (rannatalupojad), 1788 Testama Schöni, Schöni Mart, Schön Hans (rannatalupojad Tõstamaa mõisa all).  B2
● 1977 liidetud Rammuka ja Ranniku külaga. Pole päris kindel, kas 1601. ja 1624. a kirjapanekud ikka on sellest nimest. Soeni Hanss oli pärit Saaremaalt. Siiski, juba 1618 on Värati küla all Söni Simon. Pole teada, kas lisanimi pärineb eesti või saksa keelest, võib-olla on see saksapärastatud. Võimalik, et Sööni on lähtunud lisanimest, mille aluseks oli loomanimetus sõnn : sõnni või sõna sonn : sonni ’soine koht’. Hilisemad kirjapanekud näitavad küll esisilbis pikka täishäälikut, kuid sõna sonn asendamine sõnaga soon oleks tähenduslikult mõeldav, sel juhul oleks häälikukvaliteedi muutus võib-olla tingitud kirjakuju tõlgendusest: oe võiks lugeda nii pika täishäälikuna kui ka ö või õ-na. Võib oletada ka saksa mõju, vrd schön ’ilus’. Tundub, et esimest korda tuleb Sööni esile lisanimena Kalli külas XVI saj (Soͤne Jurgen). – MK
EAA.3724.5.1923; Rev 1601: 188; Rev 1624 PL: 12; Rev 1638 II: 28; Roslavlev 1977: 54; Saaga: SRA Baltiska fogderäkenskaper f. 390, 1618:69; Stackelberg 1928: 161

Taadikvere ‹-`verre ~ -sse› Pil – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Imavere vallas (Eistvere mõis), 1583 Tadikwier (küla), 1599 Tatykwer, 1601 Tattickwer, 1624 Taudifer, 1638 Tauticfer, Tautigfer, 1797 Taudikfer (küla).  A2
● L. Kettunen on nime kahtlemisi ühendanud sõnaga taat : taadi ja moodustanud algusosa vasteks oletatava *Taadika-. Diftongiga au vormide puhul tuleks lähtekohana kõne alla ka tuletis sõnast taud : taudi. – MK
EO: 308; Mellin; PA IV: 15; P XVI: 294, 303; Rev 1601: 103; Rev 1624 PL: 47; Rev 1638 II: 156, 157

Taagepera [taage‿pera] ‹-`perra ~ -sse› Hel – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Helme vallas, mõis, sks Wagenküll, 1782 Takelbergi (mõis), 1797 Tagaper M. (mõis).  B2
● 1920. a-test Taagepera asundus, 1970. a-tel asund, al 1977 küla. Nimi on pandud mõisa järgi. 1674 ostis mõisa Otto Stackelberg, kelle suguvõsa kätte jäi see XIX saj alguseni. Suguvõsa nimest on muganenud eestikeelne mõisanimi. Mõisa saksakeelne nimi Wagenküll (1624 Wahokil) tuleneb vanast eesti külanimest. Mõis oli olemas hiljemalt 1600, kuid seekõrval oli ka samanimeline küla (1509 vakusena Wafenkul, 1624 külana Wahokill), mis XVIII saj lõpuks oli kadunud. Mellinil on 1797 mõisa saksakeelne nimi Wagenkül, sellest põhja pool olev Vanamõisa karjamõis on Alt Wagenkül. M. J. Eisen on nime aluseks pidanud sõna vagu : vao, mis muu hulgas võis tähendada küntud maatükki. 1938 nimetati Taagepera vald ümber Vaoküla vallaks, nimi oli kasutusel kuni 1950. Taageperaga on liidetud Põhu (1945). – MK
BHO: 633; EAN; Eisen 1929a: 160; EO: 161; KNAB; LUB: (2), III, 701; Mellin; Rev 1624 PL: 89; Uustalu 1968: 745

Tahkuse [`tahkuse] ‹-sse› Vän – paik (küla) Pärnu maakonnas Tori vallas (Vana-Vändra mõis), ? 1500. a-tel Taho (mõisake), 1624 Taho (talu), 1638 Tachkus (küla Vändra mõisa all), 1797 Tahkusse.  B4
● 1977 liidetud Tohera külaga. Nimele võib vasteks tuua sõnad tahk : tahu ’kant’ ja tahke ’tahe’. Vrd Tahkuna. – MK
BHO: 576; Mellin; Rev 1624 PL: 20; Rev 1638 II: 13; VMS

Tammeküla [tamme‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Pil – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Imavere vallas (Imavere mõis), 1583 Tamakula, 1599 Tamakula, z Tamikuli, 1624 Tammekil, 1797 Tamme.  C2
● Tammeküla nimi lähtub arvatavasti puunimetusest tamm. 1977 liideti Tammekülaga varem Adavere mõisa järgi olnud Suureküla ehk Suurküla (1583 Surkilia). – MK
Mellin; PA IV: 16; P XVI: 296, 302; Rev 1624 PL: 47