[MUL] Mulgi sõnaraamat

einä|.maarja|päe <einä|.maarja|päevä, einä|.maarja|.päevä> , einä|maari|päe <einä|maari|päevä, einä|maari|.päevä> heinamaarjapäev, 2. juuli ▪ einämaarjapäeväl ei või niiti nõgla taga aia heinamaarjapäeval ei tohi niiti nõela taha ajada; einämaaripäeväl ei tohi kuhja tetä, sis või pikne selle palame lüvvä heinamaarjapäeval ei tohi kuhja teha, siis võib pikne selle põlema lüüa

jõõbik <jõõbigu ~ jõõbiku, jõõbikut>
1. edev, edvistaja, eputaja ▪ sii tüdrik om küll üit´s jõõbik see tüdruk on küll üks edvistaja. Vrd edvik, edvis´k, etsik, .jõõplik, lirgat´s
2. peps, pirtsakas ▪ linnainimese ollive sihandse jõõbigu, es tule süümä linnainimesed olid sellised pepsid, ei tulnud sööma; jõõbik om sii, ken põlep egät asja, ei juu, ei süü peps on see, kes põlgab iga asja, ei joo ega söö. Vrd pirtu

järe2 <järve, .järve> , järi <järve, .järve> Hls järv ▪ ah, temä juttu ei massa kullelde, ta pane järve palame (knk) ah, tema juttu ei maksa kuulata, ta paneb järve põlema (kiitlejast). Vt jär´v

malk <malga, .malka>
1. malk, malakas, kepp ▪ ma anna siul kutsiräädsigul malka! ma annan sulle, vigurivändale, malakat!; vikat om ninda nüri, justku malgage lüü vikat on nii nüri, justkui malgaga löö. Vrd audik, madjak, matak, mater, tümik, .nüüster1
2. puuvarb, latt ▪ rõugu ja kuhja malga tetäs leppest ja kaskest rõugu- ja kuhjamalgad tehakse leppadest ja kaskedest; pihlapuutsid päämalku es panna kah, sis lüüp välk kuhja palame pihlakast peamalku ei pandud ka, siis lööb välk kuhja põlema. Vrd ir´s, lat´t3, roel, roovik

pardi|.aaje <pardi|.aaje, pardi|.aajet> , pardi|ajaje <pardi|ajaje, pardi|ajajet> Hls Krk rhvk röövel, riisuja ▪ pardiaaje tullu sõa jären, panden uune põleme ja aanu kormi taga röövlid tulnud pärast sõda, pannud hooned põlema ja ajanud kraami taga (riisunud vara). Vrd peni|nuk´k, röövik, .rüüvel

.põlgame <põlate, .põlga> , .põlgme <põlda, põle>
1. põlgama, mitte sallima ▪ inimest ei massa tüü peräst põlate inimest ei maksa töö pärast põlata; tõise põlgave ja laidave tat, mia tat ei põlga teised põlgavad ja laidavad teda, mina teda ei põlga
2. hülgama, eemale tõukama ▪ lammas põl´g tallekse ärä lammas hülgas oma talle. Vrd .eitme, .jätme

.põlgtus <.põlgtuse, .põlgtust> , .põlktus <.põlktuse, .põlktust> põlastus ▪ selle vembuge om ta küll põlktuse ärä tiinin selle vembuga on ta küll põlguse ära teeninud. Vrd .põldus

põren´d <põrendi, põrendit> Trv, põren´t <põrenti, põrentit> Krk sõõrd; sõõrutuli, aletuli; piltl kulutuli ▪ ku raendiku ase palame panti, sii olli põren´d kui raiesmiku ase põlema pandi, oli see sõõrutuli; mis põrentit sa tiit nüid mis kulutuld sa teed nüüd. Vrd tule|põren´t

.raap´sme <.raapsi, raapsi> Krk
1. kraapsima ▪ raapsip pääle, a tikku palame ei saa kraapsib pealegi, aga tikku põlema ei saa
2. linu kupardama ▪ ku lina om ärä kakut, sis raapsits ärä kui linad om ära kitkutud, siis kupardatakse ära. Vt .raat´sme, .rat´sme

.rüüstäme <.rüüstä, .rüüstä> Trv torkima, segama; tuld süütama ▪ ma rüüstse tule palame ma süütasin tule põlema. Vt .rüüstme1, Vrd .läitmä, .näitme2, .süüt´me3

sugu1 <suu, sugu>
1. sugu ▪ mis sugu tal lait´s olli? millisest soost ta laps oli?. Vrd jagu
2. järelkasv ▪ ku noorelt tüdrigult sugu tulli, sõs olli temä suure põlduse all kui noorel tütarlapsel järelkasvu tuli, siis oli ta suure põlguse all (vallaslapse saamisest)
3. sugu, suguvõsa ▪ mia ole iki suurest suust ja laiast luust Krk (knk) ma olen ikka suurest suguvõsast ja laiast loost. Vrd sugu|jagu, sugu|sel´ts, sugu-summ, sugu|võsa, vah`miil´

süsi <süe ~ söe, sütt> süsi ▪ ta õhut´s sütt palame ta puhus sütt põlema; urgi säält põhjast, säält saat sumpunit süse küll! urgitse sealt põhjast, sealt saad kustunud süsi küll!; üit´s süsi om õõgume nakanu üks süsi on hõõguma hakanud. Vrd kivi|süsi, mere|süsi, üdsi

.torbume <.torbude, .torbu> Krk vettima ▪ puu om siantse puul´ torbunu, nii lääve palame ku süte jär´g kõva all om puud on sellised poolenisti vettinud, need lähevad põlema, kui palju sütt all on. Vrd .siidume1, vettüme, .vinsume

tuule|luud <tuule|luvva, tuule|.luuda> tuulepesa, tuuleluud, nõialuud, lehtpuu tihe okstepõimik ▪ tuuleluvvage pessets, kis kuses ala, sis jääss kusemine järgi tuulepesaga vihutakse [seda], kes alla kuseb, siis jääb kusemine järgi; keväde ku om lastel tuulenõstse, sõs tuuleluud tuvvas mõtsast, sellege suidsudets, pannas palame, sõs paranes ärä Krk kevadel, kui lastel on tuulerõuged, siis tuuakse metsast tuuleluud, sellega suitsutatakse, pannakse põlema, siis paraneb ära. Vrd tuule|pesä

visa <visa, visa>
1. järjekindel, püsiv, visa ▪ kassil om visa en´g kassil on visa hing. Vrd .raudne, tugev
2. aeglane, vaevaline ▪ nii puu om ninda visa palame need puud on nii aeglased põlema; täo om kardul õige visa üles tuleme sellel aastal on kartul õige vaevaline üles tulema; sii lait´s om visa õp´ma see laps on aeglane õppija. Vrd pikälin, vaevaline

õidsin Hel õitsil ▪ õidsin pannas tuli ka palame õitsil pannakse tuli ka põlema. Vt õidsil

ürjätus <ürjätuse, ürjätust>
1. algus, alustus, hakatus ▪ meil ürjätus om alle meil on algus alles (heinateost); tema käest olli ürjätus tema käest tuli hakatus. Vrd akatus, .algmine, .algus, iist|ots, .ür´güs
2. tulehakatis ▪ ei saa tuld palame, mine tuu ürjätust raasik! ei saa tuld põlema, mine too natuke tulehakatist!. Vrd läidus, .läitus, läütse, näidse, ürjät´s