![]() Sõnastikust • Eessõna • Juhiseid • Lühendid • @ettepanekud |
?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 41 artiklit
agane1 <agatse, agast> Hls Krk Hel
1. hagudest koosnev v tehtud ▪ aage maha agatse aia Hls (rahvalaulust) ajage maha hagudest aiad
2. risune ▪ agatsen mõtsan om rasse kõndi oksarisuses metsas on raske käia
elu <elu, elu>
1. elu, elamine ▪ sii puu om kikk elun, mis kasvas see puu on päris elus, mis kasvab; mis sa nooren elät, sii om elu, mis sa vanan elät, sii om vaev mis sa noorena elad, see on elu, mis sa vanana elad, see on vaev
2. eluiga; elukäik ▪ mea ole elu sehen tüüd küll tennu ma olen elu jooksul küllalt tööd teinud. Vrd igä
3. elulaad; elujärg ▪ talve olli tare elu rohkemb talvel oli tubast elu rohkem. Vrd elu|olu, elämin
4. eseme v objekti osa, järk ▪ meil om kate eluge amme meil on kahe osaga särgid (ülaosa linasest, alaosa takusest riidest)
5. korrus ▪ tal om kate eluge maja tal on kahekorruseline maja; miis karanu tõise elu päält maha, sadanu surnus mees hüpanud teise korruse pealt maha, kukkunud surnuks. Vrd kõrd3, taas´2
6. hoogne, elav (intensiteedisõnana) ▪ elu tuult aap sissi põrmadu alt väga tugevat tuult ajab sisse [tuppa] põranda alt
jun´u <jun´u, jun´ut> Hls Krk jõmpsikas, juntsu; väike inimene v loom ▪ ne jun´u om miut peris ärä tüüdänu need jõmpsikad on mind päris ära tüüdanud; mea olli til´luk jun´u, tõise olli iki suure karjatse mina olin tilluke juntsu, teised olid ikka suured karjased. Vrd juna, junak, junas´k, junastik
jõmak2 <jõmaku ~ jõmagu, jõmakut> suur, raske ese v olend, kolakas, mürakas ▪ sääl talun ollive ää jõmagu leväpätsi seal talus olid head suured leivapätsid. Vrd jõm´ps, jõrak, kolak2, kolas´k, müräk1
jänes <jänesse, jänest ~ jänese, jänest>
1. jänes ▪ jänes makkap valla sil´mege jänes magab lahtiste silmadega; jänes tullu karja sekkä joostan jänes tulnud joostes karja sekka; oh sa va jänesse süä! (knk) oh sind, va jänesesüda! (ara inimese kohta). Vrd jän´n2, .kargaje, küüp|jalg, leeduk, litu
2. piltl arg inimene, argpüks ▪ olet sa üit´s jänes küll oled sa üks argpüks küll. Vrd arg|pük´s, jänes|pük´s
3. piltl (leeme) aur v vaht ▪ las jänes väl´lä joosta supi siist Krk las vaht välja tulla supi seest. Vt vatt3
.jätme ~ .jätmä <jättä, jätä>
1. jätma, (edasi) olla laskma ▪ vanast jäeti vas´k sis kasume ku ta ää lehmä poig olli vanasti jäeti vasikas siis kasvama, kui ta hea lehma poeg oli; mia jäti kah täämbe tua põrmandu mõskmede mina jätsin ka täna toa põranda pesemata
2. säilitama, alal hoidma ▪ sirge pikä õle jäets sidemides sirged pikad õled jäetakse sidemeteks (õlekubude tegemisel). Vrd .oidme
3. ära v üle andma, loovutama ▪ ärä jättä oma tüüd tõistel tetä ära jäta oma tööd teistele teha || maha .jätme hülgama, loobuma ▪ ta jät´s piibu maha, ei tõmba ämp piipu ta loobus piibust, ei tõmba enam piipu; poolel .jätme ~ poolikul .jätme pooleli jätma ▪ me jätim einäteo poolikul me jätsime heinateo pooleli; rahu .jätme lõpetama; rahule jätma ▪ nüid om ele kuju, tulep kütmine rahu jättä nüüd on vili [rehes] kuiv, tuleb kütmine lõpetada; .õhtut .jätme õhtul tööd lõpetama, õhtule jääma ▪ ku sa selle tükikse är saat, sõs jätä õhtut kui sa selle tükikese ära saad [tehtud], siis jää õhtule
4. edasi lükkama, viivitama ▪ jätä ommenes sii minek jäta homseks see minek. Vrd .aigleme
5. mööndusi, järeleandmisi tegema, andestama ▪ vana eläje ta meil om, jätäm andis tal vana loom ta meil on, anname talle andeks
.jäämä ~ .jääme <jäiä ~ jävvä, jää, impers jäiäs ~ jävväs Hel>
1. mingis olukorras püsima, (alles) olema ▪ ta jääp oma sõna manu kindlas ta jääb oma sõna juurde kindlaks; tulli lumi maha ja jäigi talves tuli lumi maha ja jäigi talveks; uisk aab uvve naha, aga kihti ammas jäeb alle Hls uss ajab uue naha, aga mürgihammas jääb alles. Vrd pisume, püsüme
2. mingisse olukorda sattuma, jääma, saama ▪ nemä tahten üümajal jävvä nemad [olevat] tahtnud öömajale jääda || .il´das .jäämä hiljaks jääma, hilinema ▪ ärä sis ildas jäiä ärä siis hiljaks jää; .järgi .jäämä eemale jääma, lahkuma ▪ karjast ma jäie järgi viietõisku aastene karja ei läinud ma enam viieteistaastaselt; .kõrva .jäämä süüdlaseks või alla jääma ▪ temä jäi kõrva, mea sai õiguse tema jäi süüdlaseks, mina sain õiguse; .könni või .põnni või .põrri või .rummi .jäämä kiduraks või kängu jääma ▪ sii puu om põnni jäänu see puu on kiduraks jäänud; pidäme .jäämä peatuma, pidama jääma ▪ oben jäije raasikses aass pidäme hobune jäi natukeseks ajaks pidama; .pääle .jäämä peale jääma ▪ siu sõna jääs iki pääle sinu sõna jääb ikka peale; rahu .jäämä rahule jääma; lakkama, lõppema ▪ miul jäi täo kuul´ rahu, ma es lää änäp mul lõppes tänavu kool, ma ei läinud enam [kooli]; .tirri .jääme kängu jääma ▪ kardulevarre om tirri jäänu, kardul ei kasva kartulipealsed on kiduraks jäänud, kartul ei kasva; .õiges .jäämä õiguse saama ▪ temä jäi õiges, mõisteti õiges tema jäi õigeks, mõisteti õigeks. Vrd .saama
3. (kellegi) omaks v osaks saama ▪ mõne inimese kül´gi ei jää muret ja raskust, tõne om nii õrn, et kikk jääse kül´gi mõne inimese külge ei jää muret ega raskust, teine on nii õrn, et kõik jääb külge; vedel võip koertel jäiä vedel võib koertele jääda
4. lakkama, lõppema; kaduma ▪ egä sii vihm nõnda ruttu järgi ei jää ega see vihm nii ruttu järele ei jää; jäigi kadunus sii asi, katti ärä ja jäigi kaotsis jäigi kadunuks see asi, kadus ära ja jäigi kaotsi. Vrd kadume, .lõpme; kinni .jääme piima andmist lõpetama (lehmast) ▪ lehm til´ks iki seni saandigi, alle nüid akkas kinni jääme lehm andis ikka seniajani natuke piima, alles nüüd hakkab kinni jääma
kaaguteme <kaagute, kaagude ~ kaagute>
1. kaagutama ▪ enne mune sis kaagude (knk) enne mune, siis kaaguta; kana kaaguteve kõvaste kanad kaagutavad valjult. Vrd .kaakme, kääguteme
2. piltl valjusti laulma v rääkima; torisema ▪ ma ei jõvva siu kaagutemist enämp kannate ma ei jõua sinu kõvasti laulmist enam kannatada; poig ike kaagutes, et temäl vähä varantust poeg ikka toriseb, et temal vähe varandust
kahus´k <kahuski, kahuskit> Hel karva kasvanud v sassis juustega inimene; kahupea ▪ ta om nigu egävene kahus´k ta on väga karva kasvanud. Vrd kahu|pää
kaput´|jalg <kaput´|jala, kaput´|.jalga> Trv Hel valgejalgne hobune v. kana ▪ kaput´jalg obesel om sõrgatsi man pikä karva valgejalgsel hobusel on sõrgatsi juures pikad karvad
keedik <keedigu ~ keediku, keedikut>
1. allikane ▪ keedik kotus, sinna vaieme sisse Hel allikane koht, sinna vajusime sisse. Vrd allikine, keedikun, keejä, .kiidäv
2. vesine v allikane maa ▪ seante keedik, pelgäp vihma ja kuiva selline vesine maa, kardab vihma ja kuiva. Vt keede, Vrd vesik
kerime <keride, keri>
1. kerima ▪ linast lõnga ei tohi keride süürüsses, piat ütsi lõnga kerime linast lõnga ei tohi kerida kihiti, pead üksiti lõnga kerima
2. piltl kiiresti käima v jooksma, liduma ▪ kui ma anni raudjale ohja arudege paar´ põõna, sis keris´ mäest alla kui tuuĺ kui ma andsin raudjale ohjaharudega paar hoopi, siis jooksis mäest alla kui tuul. Vrd kakkame3, kippame, ladime1, lüdime1, .sõrgame
.kimjas <.kimjase, .kimjast> Krk kollakashall; kimmel, valgeseguse karvaga kollakashall v. hallikaspruun hobune ▪ kimjas obene segi karvige, oiap raudja muudu rohkep kimmel hobune [on] segakarva, kipub raudja moodi olema rohkem. Vrd kimlekas, .kimmel
.kit´me2 ~ .kit´ma2 <kitti, kiti> kittima, kitiga täitma v kleepima ▪ liht lage ei kitite, alt lüüdäv lagi kitits lihtlage ei kitita, altlöödavat lage kititakse. Vt kititeme
koim <koimu, .koimu> Krk
1. hädine, jõuetu olend ▪ nüid vanan ole mia sihande koim nüüd vanana olen ma selline hädine. Vrd .koigur, kon´u, ädine
2. peenike, vilets olend v taim ▪ vili olli koim kasunu vili oli vilets kasvanud. Vrd kiba|kõk´s, kööt´s, tiuk
kolak2 <kolagu ~ kolaku, kolakut> kolakas, suur ese v olend ▪ küll olli kolak kirst küll oli suur kirst; sedä mihe kolakut pel´lässive kikk seda mehekolakat kartsid kõik. Vrd jõmak2, jõrak, kolas´k
kulume <kulude, kulu>
1. kuluma, õhemaks, vanemaks v vähemaks muutuma ▪ mis asi liigus, sii ka kulus (vns) mis liigub, see ka kulub; ku liiv ärä kulli, sis raputedi jälle luisal pääle kui liiv ära kulus, siis raputati jälle luisule peale. Vrd .vintsume
2. hõõrduma; sööbima (mällu) ▪ sii om miili kulunu see on mällu sööbinud
3. tarvis olema, vaja minema ▪ vakk kesvi kulus aastege üte inemise pääle ärä Krk vakk otri kulub ühe inimese peale aastaga ära
4. vaja olema ▪ sii õpetus kulus sel poisil ärä see õpetus kuluks sellele poisile ära (seda on tal vaja) || marjas kulume hädasti vaja olema; hästi sobima ▪ vihm kulus marjas ärä vihm kuluks hädasti ära
kupateme2 <kupate, kupade>
1. kedagi kuhugi saatma v ajama; midagi tegema sundima ▪ Karla olevet oma naese mineme kupaten Karla olevat oma naise minema ajanud; perenaene kupat´ tüdrigu lauta lehmi nüsmä perenaine sundis tüdrukut lauta lehmi lüpsma. Vrd .sun´dme
2. kiiresti minema, tormama; kiiresti sõitma ▪ esä kupat´ obesege tohtre manu isa kihutas hobusega arsti juurde. Vrd kippame, leeguteme, .sõrgame
3. loopima; virutama; hooga ajama ▪ ma kupati einä üte kõrrage maha ma niitsin heina ühekorraga maha. Vrd ludime, .luup´me, .pildme
4. lööma; peksma ▪ ta olli naese läbi kupaten ta oli naise läbi peksnud. Vrd kobime2, landsiteme, lobime1, lobuteme, .pesme
laasike <laasikse, laasikest> Trv paremast takust tehtud, peentakune (lõng v riie) ▪ laasikidest tetäs köögirät´te peentakusest lõngast tehakse köögirätte. Vrd laasikine
maja|vits <maja|vitsa, maja|.vitsa> Krk maavits (mürgine rohttaim v. poolpõõsas) (Solanum) ▪ majavitsa marju pant undi söödä pääle, sõs saavet undi kätte majavitsa marju pandud hundi sööda peale, siis saavat hundi kätte. Vrd maa|vits
matsateme <matsate, matsade> matsatama, matsuga kukkuma v. lööma ▪ poiss matsat´ kõtuli maha poiss kukkus matsuga kõhuli; jalg libast, lätsi maha ku madsats jalg libises, kukkusin matsatades maha. Vrd nätsäteme, vändsäteme
nigrits <nigritse, nigritset> Trv Hel piltl väike ese v. olend ▪ puut´ om nigritsit täis pood on väikseid asju täis
nop´s <nopsi, .nopsi> Krk
1. nöps, tomp; nööp ▪ nopsi tahav kanga päält är pügäde tombud on vaja kanga pealt ära pügada; aa kasugu nopsi ette õmble kasukale nööbid ette. Vrd nopsik, nöp´s, nüüp´, pon´k, tom´p
2. piltl noor seen v taim ▪ ma sai jälle pilvigu nopsi ma sain jälle pilvikunöpsid
omandeme ~ omanteme <omante, omande>
1. omastama, endale saama v võtma ▪ mia omandi selle maja omale ma võtsin selle maja endale
2. piltl varastama ▪ üit´s puistje oman´d iki selle obese är üks varas varastas ikka selle hobuse ära
.paldsam <.paldsame, .paldsamet>
1. ravisalv või -tinktuur, palsam ▪ paldsamet panti suhkrul pääle palsamit pandi suhkrule peale. Vrd .paltsam
2. balsamiin, aia- v. toalillena kasvatatav lemmalts (Impatiens) ▪ paldsam om punatse äidsentege balsamiin on punaste õitega
perä1 <perä, perä>
1. pära, tagumine ots ▪ püssi perä olli ärä nikerdet püssipära oli ära nikerdatud; ka me kah autu perä sissi mahume? kas me ka autosse pära peale mahume? || kurgu perä kurgulagi ▪ kurgu perä om verev, sii valut´s kurgulagi on punane, see valutas; laia peräge naine suure tagumikuga naine ▪ laia peräge naisel om ää latsi ilmale tuvva laia tagumikuga naisel on hea lapsi ilmale tuua; rii perä reele peale pandav pulkadest seljatugi; .vankre perä vankrile peale pandav seljatugi; võrgu perä võrgu tagumine ots
2. pära, jäänused, järele- v. ülejäänud osa ▪ seebi peräge autide kangit seebipäraga hautati kangaid; raasik õlle perä viil olli toobi sihen natuke õllepära oli veel toobi sees || kohvi perä kohvipära, kohvipuru jääk; tii perä teepära, teepuru jääk. Vt peru2
peräst
1. pärast, hiljem ▪ anna nüid süvvä jälle, küll me sul peräst tagasi massame! anna nüüd jälle süüa, küll me sulle pärast tagasi maksame!; raasikse aa peräst tulli ta mul järgi Krk natukese aja pärast tuli ta mulle järele. Vrd il´lepest, jären, peräst|poole, tagalt
2. mingis seisundis v. olukorras olevana, peast ▪ noorest peräst sai kedrät ja kangit koet ja kikke noorena sai kedratud ja kangaid kootud ja kõike; likkest peräst ei tohi tuule kätte minnä märjana ei tohi tuule kätte minna; küll olli ta ilus loomast peräst küll oli ta ilus taimena (linataimest)
3. tõttu ▪ üä kõrva peräst ma ei kuule midägi parema kõrva tõttu ma ei kuule midagi. Vt tõttu
4. kellegi või millegi seisukohalt, poolest ▪ miu peräst las ta ütelte mis tahten minu poolest las ta öelda, mida tahes. Vt poolest1
.rom´me <.rommi, rommi> Krk ahmima, õgima, end täis sööma v. jooma ▪ nüid om na ennäst täüs rommin nüüd on nad ennast täis söönud; tõine luum romm´ nõnda kõtu täüs teine loom ahmis endal kõhu nii täis. Vrd .aam´me, abime, ahm´me, jõhverdeme
.täitme <.täitä, täidä> , .täütme <.täütä, täüdä>
1. täis panema, täitma ▪ nii augu tahav tasatses täütä need augud tuleb täita tasaseks; ma täidi kik´k nõu täüs ma täitsin kõik nõud. Vrd .vil´me || süät .täütme südant täis ajama, vihale ajama ▪ egä temäge ei saa kõnelte, egä kõrd ta täüdäp süäme ärä ega temaga ei saa rääkida, iga kord ta ajab südame täis (st ajab vihale)
2. täide viima, lubadust v. kohustust täitma ▪ sa piat iki miu käske täitme sa pead ikka minu käske täitma; kerge om lubame, aga laisk om täütme (knk) varmas on lubama, aga laisk on täitma; nüid om säädus ärä täüdet, sai sii latsek ärä ristit nüüd on kohustus täidetud, sai see lapseke ära ristitud
täüs <tävve, täüt> , täis <tävve, täit>
1. täis, täidetud ▪ väike laut olli lehmi täis väike laut oli lehmi täis; pane veere riiki täüs! pane ääretasa täis!; mõtsavahil olli süä täüs lännu piltl metsavahil oli süda täis läinud. Vrd pilgeni
2. millegagi tihedalt v. üleni kaetud ▪ kehv eläjes, ken alampest peet talve, sii om vaklu täüs kehv loom, keda halvasti peetud talvel, see on vaklu täis
3. midagi täitev või kuhugi mahtuv kogus ▪ ma tõmmassi säält paar´ käpä täüt marju ma tõmbasin sealt paar peotäit marju; miul om üit´s vankre täüs rattit mul on üks vankritäis rattaid (st neli ratast); os mul ollu üit´s jala täüs maadki! oleks mul olnud üks jalatäis maadki!; ma magasi üte pää tävve piltl ma magasin ühe peatäie
4. täisväärtuslik, õige, päris ▪ ta ei ole peris täüs miis, ta seante taoline iki ta ei ole päris õige mees, ta [on] selline imelik ikka; temä täüs põllumiis iki tema [on] päris põllumees ikka. Vrd .puhta, .sel´ge
5. piltl purjus ▪ nüid om ennest ninda täüs võtten nüüd on ennast nii purju joonud. Vrd joonu, purjun, tinane
tös´s <tössi, .tössi> Trv toss, miski pehme v. tühi ▪ sii kum´m on peris tös´s see kumm on päris toss. Vrd sos´s3
ud´sarik <ud´sarigu ~ ud´sariku, ud´sarikku> Krk kidur hein v. vili ▪ suu pääl ei ole kedäki, pal´t ud´sarik om pääl soos ei ole midagi [kasvamas], ainult kidur hein on peal (sooheinamaast). Vrd .liugel, ud´sa, ud´sal, ud´sar, utser´t
uisa|sõna pl <uisa|sõnade, uisa|sõnu> ussisõnad, nõidussõnad usside kutsumiseks, peletamiseks v. ussihammustuse raviks ▪ piap uisasõnu mõistme, mud´u ei saa kutsu neid väl´lä peab ussisõnu oskama, muidu ei saa neid välja kutsuda
.uudine1 ~ .uudin <.uudise, .uudist> värskelt tehtud v. saadud, uudne ▪ ka teil joba uudise leibä om? kas teil juba uudseleiba on?; ma lää veskel ja jahvade uudist jahu ma lähen veskile uudsejahu jahvatama; miul lehm tulli kodu, nüid uudin piim kähen minul lehm poegis, nüüd on värske piim käes. Vrd uudis1, .vär´ske
vaim <vaimu ~ vaemu, .vaimu>
1. hing, vaim ▪ miu vaim olli vaga ja sel´ge minu vaim oli vaga ja selge. Vrd en´g1, toss1
2. vaimulaad, loomus, temperament ▪ ta om õige targa ja eläv vaimuge lait´s ta on väga targa ja elava vaimuga laps; küll olli sii miis tulitse vaimuge küll oli see mees tulise temperamendiga. Vrd ise|luum, luum3, .luumus1, olek1
3. üleloomulik olend, kummitus, vaim ▪ va kardetev vaim, sedä pidi austeme va kardetav vaim, seda pidi austama; vanasti nätti sääl kottal vaime, võip olla, et vaime om viil mõnen maanukan, aga siin ei ole änämb kuulda neid vanasti nähti seal vaime, võib olla, et vaime on veel mõnes maanurgas, aga siin ei ole enam kuulda neist. Vrd ton´t
4. väike asi v. olend ▪ kardule olevet ninda tillukse ku luud vaimu all kartulid olevat nii väikesed kui loodud vaimukesed all; ta om tilluk ku üits vaimuk Krk (knk) ta on tilluke nagu üks vaimuke. Vrd jusar, tiran
vanane <vanatse, vanast> Trv vanal ajal kasutatud v. tuntud; vanaaegne ▪ sii olli vanane nimi jo see oli juba vanal ajal tuntud nimi. Vrd vana|.aane, vana|.aigine, vasu|.aane
vass1 <vassa, .vassa, pl p .vasse Krk ~ pl p .vassu Trv> vaks, väljasirutatud pöidla ja esimese v. keskmise sõrme vahekaugus pikkusmõõduna ▪ vassage mõõdeti kangast vaksaga mõõdeti kangast; rõõvast lääp kördi jaoss pal´lu vassu rõivast läheb seeliku jaoks palju vaksu; ku pika sõrme om, sõs tule suure vassa kui pikad sõrmed on, siis tulevad suured vaksad
.vastu
1. vastu, otse ette ▪ vastu üüd väl´lä minek es ole ää vastu ööd väljaminek ei olnud hea; onu tulli tii pääl vastu miul onu tuli tee peal mulle vastu; ku uikat, mõts kost vastu (vns) kuidas hõikad, [nii] mets kostab vastu. Vrd ligi, .pihta
2. vahetult vastu midagi ▪ tuul´ oo rinnu vastu, alamp minnä tuul puhub vastu rinda, [on] raskem minna
3. kellegi v. millegi vastu ▪ ega temä miu vastu_i tii ega tema minu vastu [midagi] ei tee. Vrd vastuline
vikel ~ vikel´ <.vikle, vikelt ~ vikeld> vikkel, kootud reljeefse v. pitsilise pinnaga muster ▪ ma kua vikle viisi sukka ma koon vikli viisil sukka; sukal koeti vikkel seere marja pääl sukale kooti vikkel sääremarjale; miul om kik´k suka ilma vikled minul on kõik sukad ilma viklita; vikle olliv kate sil´mä laiutse pahapidise juti viklid olid kahe silma laiused pahempidised jutid
.õigusline <õiguslise, õiguslist> Hls Trv õigust omav v. andev ▪ tal ollive õiguslise papre tal olid õigust andvad paberid
ärä ~ är
1. ära, mujal, teisal; mujale, teisale ▪ ta om pirla kodust ärä ta on praegu kodust ära; vihm om orasse ärä uhtun vihm on orase ära uhtunud. Vrd äräde, ärände, äräp
2. väljendab tegevuse lõpetatust ▪ lamba saive ilma mõskmede är pöet lambad said ilma pesemata ära pügatud; kell viis ärä löönu joba kell on viis ära löönud juba || ärä jäänu rase ▪ nii om kik´k ärä jäänu naise need on kõik rasedad naised
3. koos seestütlevas käändes sõnaga väljendab seisundist väja minekut v.väljas olekut ▪ läit´s ütest ärä lagunes laiali. Vrd lak´ka, .väl´lä
4. keeldsõna ▪ ärä viugu üttepuhku! ära virise ühtepuhku!; är tetä siast vildakut kuurmet! ära tee sellist vildakat koormat!