[MUL] Mulgi sõnaraamat

laks1 <laksu, .laksu> , lak´s <laksi, .laksi> plaks, laks, hoop ▪ aia teibä lasev laksi aiateibad plaksuvad (külma käes); lüü onul laksu ka! löö onule patsi ka!. Vrd laksak, laksatus

lak´sme2 <.laksi, laksi> laksima, lööma ▪ laksi nii kärbläse maha löö need kärbsed maha. Vrd .laksame

loge <loge, loget> Trv lopsakas, lihav ▪ sii om üit´s loge ja pikk, lüü piidsage pooles, saa kaits karjapoissi see on üks lihav ja pikk, löö piitsaga pooleks, saab kaks karjapoissi (suurest inimesest). Vrd loga2

lõgem <lõgeme, lõgemet> Hel lõhenev koht; lõge ▪ lüü lõgeme kottale! löö lõheneva koha pihta!. Vrd lõhe1, lõhk

lõhk <lõhu, .lõhku> Trv pragu, lõhe ▪ ärä pessä uupi, lüü sinna, kos lõhk om! ära löö huupi, löö sinna, kus pragu on! (puuhalu lõhkumisest). Vrd lahe3, lõhe1

.lõksti lõksti, plõksti ▪ lüü sii puu ku lõksti katik! löö see puu lõksti katki!; ta pan´ds usse kinni ku lõksti ta pani ukse lõksti kinni

.lümpäme <lümbäte, .lümpä> lonkama ▪ peremiis tulli lümbäten sanna puult peremees tuli longates sauna poolt; sii om lümbäk, üte jalage lümpäs see on lombakas, lonkab üht jalga; kell lümpäs, temä ei lüü tiksu õigest (knk) kell lonkab, ta ei löö tiksu õigesti (st ei tiksu õigesti). Vrd .kõmpame, .kõnkame, .lompame, .lumpame, .lämpäme

.lüümä ~ .lüüme <lüvvä, lüü>
1. lööma ▪ lüü sii uisk surnus! löö see uss surnuks!; tel´le ei seisä mud´u kogussin ku pias kiilege kokku lüüme teljed ei seisa muidu koos, kui peaks kiiludega kokku lööma. Vrd .lah´mme, .lõhkme1, .lõikame, .läh´mme, tagume
2. raiuma, lõhestama ▪ ma lüü suurest lastust ärä, puhtamp tüü om siu asi ma tahun suurematest laastudest ära, puhtam töö on sinu asi (palgi tahumisest). Vrd .lahkme, lõhasteme, ragume, .raime
3. koodi või kurikaga lööma ▪ mõni löönu vähä ja jätten teri vihu sissi mõni [on] löönud vähe ja jätnud teri viljavihu sisse (vilja peksmisest koodiga); kate tõlvage mõsti rõõvit, lüüdi lugu väl´lä kahe pesukurikaga pesti riideid, löödi ühes rütmis. Vrd .kuut´me, .pesme, viruteme
4. löömisliigutustega midagi tegema, niitma ▪ õhtus om vakamaa kah maha lüüt´ õhtuks on vakamaa ka maha niidetud. Vrd .niitme1, .veh´kme
5. kloppima, loksutama ▪ ei tohi levä juurt lendu lüvvä, sis leib aap nõust väl´lä ei tohi leivajuuretist loksutada, siis ajab leib nõust välja. Vrd .kol´kme, .lom´me1, .lop´me
6. tuksuma ▪ miu süä lüüp kõvaste minu süda lööb kõvasti. Vrd .põksme, .põn´ksme, .põn´tsme, .tuksme
7. välgulöömise tagajärjel purustama, süütama, surmama ▪ piken lei karjal sekkä, lei kolm luuma ärä, sinitse juti käisiv üle kül´le pikne lõi karja sekka, surmas kolm looma ära, sinised jutid käisid üle külje. Vrd .läitmä, .näütme2, .süüt´me3, .tapme1
8. sademete või tuule tagajärjel lamandama või puruks peksma ▪ mõtsan marja kah är löönü, kus sii rahe jut´t läit´s, säält tei puha lages metsas marjad ka puruks peksnud, kus rahe jutt läks, sealt tegi puhta lagedaks. Vrd lammusteme, lämuteme, niserteme, purusteme
9. heli tekitama ▪ kate puu vasarege lüüdi, et mõisa kõlasi kahe puuhaamriga löödi [heli], et mõis kõlas; pühäbe ommuk lüüti kellä pühapäeva hommikul löödi [kiriku]kella. Vrd elisteme, kõlisteme || .norri .lüümä nurru lööma ▪ vana kõuts lei nukan norri vana kass lõi nurgas nurru
10. midagi intensiivselt tegema || .lusti .lüümä pidu pidama ▪ suve aal minti lusti lüümä, talve es peete pidusit suvel mindi pidu pidama, talvel ei peetud pidusid; luus`.lanti .lüümä luuslanki lööma, logelema ▪ temä ei taha kedägi tetä, akkap luuslanti lüümä ta ei taha midagi teha, hakkab logelema; lõkadit .lüümä lõgisema, lõksuma ▪ amba lööve lõkadit, lõgiseve suhun hambad lõksuvad, lõgisevad suus; nõuss .lüümä nõusse hakkama, nõustuma ▪ siantse nõuss tah´t egäüit´s lüvvä sellise plaaniga nõustus igaüks; .põrni .lüümä viltu kiskuma; perutama ▪ regi lüü põrni regi kisub viltu; obese lööve põrni hobused perutavad; rakku .lüümä lahtiseks minema (köhast) Krk ▪ ku kühä rakku lüü, sõs akkas paraneme kui köha lahtiseks läheb, siis hakkab paranema; rapadit .lüümä hüplema Krk ▪ kinda leive rapadit ehen kindad hüplesid ees (vöö küljes); .servä .lüümä sehvti pidama, kurameerima ▪ poiss tah´ts tüdrikuge servä lüvvä poiss tahtis tüdrukuga kurameerida; .valla .lüümä lahti lööma ▪ lei raamadu valla lõi raamatu lahti; .virri .lüümä keerdu või risti minema ▪ kõle koha pääl regi joosep risti, regi lüüp virri lumeta koha peal jookseb regi risti, regi läheb keerdu

malk <malga, .malka>
1. malk, malakas, kepp ▪ ma anna siul kutsiräädsigul malka! ma annan sulle, vigurivändale, malakat!; vikat om ninda nüri, justku malgage lüü vikat on nii nüri, justkui malgaga löö. Vrd audik, madjak, matak, mater, tümik, .nüüster1
2. puuvarb, latt ▪ rõugu ja kuhja malga tetäs leppest ja kaskest rõugu- ja kuhjamalgad tehakse leppadest ja kaskedest; pihlapuutsid päämalku es panna kah, sis lüüp välk kuhja palame pihlakast peamalku ei pandud ka, siis lööb välk kuhja põlema. Vrd ir´s, lat´t3, roel, roovik

miil´ <meele, miilt>
1. meel ▪ ma pia kikk oma miil´ ja mõistus kokku võtme ma pean kogu oma meele ja mõistuse kokku võtma; egä loomal viit miilt pähän ei oole, ärä lüvvä luuma ega loomal viit meelt peas ei ole, ära löö looma
2. mälu, meelespidamine ▪ ta om lühikse meelege, ei mälede kedägi ta on lühikese mäluga, ei mäleta midagi. Vrd ajo1, mäletus, mälu1
3. aru, arukus, mõistus ▪ mõni om sääntse väikse meelege mõni on sellise napi aruga; tark mõist meelege, rumalel näidets näpuge (vns) tark saab ise aru, rumalale näidatakse näpuga. Vrd aru1, .mõistus, oid2, taid, taip
4. meelemärkus, teadvus ▪ ku sil´me ehen lääp kiriveses, sis lääp miil´ pääst ärä kui silmade eest läheb kirjuks, siis läheb meel peast ära (kaotad meelemärkuse). Vt meele|.märkus
5. inimese loomus, meelelaad ▪ sii miis om va eitligu meelege – üit´skõrd sinna, tõinekõrd tõisi see mees on heitliku meelega - ükskord sinna, teinekord teisiti. Vrd luum3, .luumus1, olek1

nui <nuia, .nuia>
1. nui ▪ kirves ja väit´s nüri ku nui kirves ja nuga [on] nürid kui nui. Vrd tõlu
2. piltl nuia meenutav ese ▪ kelläl om kait´s nuia, üteg ei lüü kellal on kaks nuia, ühega ei löö [tunde]
3. piltl tuim, väheliikuv (loom, inimene) ▪ obesest ütelts ka, tuudi üit´s tuim nui kodu hobuse kohta öeldakse ka, [et] toodi üks tuim nui koju. Vrd tuhmak, tuhn

nännik <nännigu ~ nänniku, nännikut> , nännäk <nännägu ~ nännäku, nännäkut> hellitl emake, vanaemake ▪ illi nännik, luba miut ometigi minna! kulla emake, luba mul ometi minna!; kuku nännäk, är mitti lüvvä sõtsikest! pai emake, ära mitte löö õekest!. Vt nän´n1, nän´nä

onu <onu, onu ~ onu, onut> onu, ema vend ▪ mine laksa külä onul kätt! mine löö külaonule patsu!; ma_i ool ääp onut vaatem kunagi saanu ma ei ole enam onu vaatama kunagi saanud. Vrd .onkel, unu

.palleme <pallelde ~ pallelte, .palle> paluma ▪ ma palle väega, ärä miut lüü! ma palun väga, ära mind löö!; temä tulli miu käest andis´ palleme ta tuli minu käest andeks paluma; aige iist palleti jumalt kirikun haige eest paluti kirikus jumalat. Vrd palume

pardsuteme <pardsute, pardsude> Pst Krk
1. plartsutama, plärtsutama; tõlvaga pesu kolkima ▪ partsi pardsutive lombi sihen pardid plartsutasid lombis; pardsute äste kõvaste tõlvage, sis lää pask siist väl´lä! löö hästi kõvasti tõlvaga [pesu], siis läheb mustus seest välja!. Vt lartsuteme, latsuteme, lördsüteme, lötsuteme
2. laristama, raiskama ▪ ku tal kähen om, sis ta mutku pardsuts kui tal käes on [raha], siis ta muudkui laristab. Vrd .laarame, larasteme, .lartskame, .partskame, .raiskame

pat´s2 <patsi, .patsi> pats, pehme löök ▪ lüü onnile patsi kah! Krk löö onule patsi kah!. Vt tot´s1

.piuti Krk pikuti ▪ lüü sii puu piuti purus löö see puu[halg] pikuti puruks. Vrd pikut, pikuti, .piuta|pidi, .piuti|pidi

poole
1. poole, suunas ▪ egä keväde tetti kates poole jõge aid igal kevadel tehti kahele poole jõge aed || egäs poole igale poole ▪ lüü egäs poole vakju seinä löö igale poole vaiu seina; kigel poole igale poole, kõikjale ▪ käsikan´nelt sai kigel poole saata käsutäitjat sai igale poole saata; kokku poole kokkupoole ▪ lükkä tuki kokku poole, sõs palas usinep ärä lükka tukid kokkupoole, siis põleb kiiremini ära; musta poole määrdunud, mustavõitu ▪ sii ame om musta poole, sii ei sünnü änäp ümmer panna see särk on määrdunud, see ei kõlba enam ümber panna; noore poole noorevõitu ▪ olli seante noore poole miis oli selline noorevõitu mees; vana poole vanaldane ▪ temä om iki vana poole joba tema on ikka vanaldane juba; .väl´lä poole väljapoole ▪ sii vär´v läit´s vanuten väl´lä poole see värv läks vanutades välja
2. ajalises suunas ▪ om küll joba keväde poole, aga tuule om iki viil kül´mä on küll juba kevadepoolne aeg, aga tuuled on ikka veel külmad
3. kasuks ▪ kelle poole sia tunnistet? kelle kasuks sina tunnistad?
4. mingi omaduse poole kalduv ▪ miul sedä rõõvast om napi poole minul on seda riiet napilt

päss1 <pässä, .pässä>
1. pöial ▪ ärä sa aamrege pässä pääle lüvvä! ära sa haamriga pöidla pihta löö!. Vrd päiel, päkk1
2. lühike ja lai kinnas vms ▪ missa pässest kuat, kua ottigi ilusebe kinda mis sa neist pässidest kood, koo ometigi ilusamad kindad

pütsik <pütsigu ~ pütsiku, pütsikut>
1. putk, toruja varrega taim ▪ tii veeren ollive pütsigu tee ääres olid putked; sibule om pütsikus lännü sibulad on putke läinud (sibulapealsed on puitunud). Vrd peni|pütsik, pöörä|pütsik
2. piltl kõva, puitunud hein ▪ lüü nii pütsigu aia veerest maha! löö need vanad heinad aia äärest maha! (st niida ära)
3. piltl vars ▪ kõbjas olli kate aruge, pütsik perän kõblas oli kahe haruga, vars taga. Vrd var´s

saps2 <sapsu, .sapsu> , sap´s2 <sapsi, .sapsi>
1. saps, sapsamine, kerge löök, vops ▪ anna mõni sap´s ümmer kaala ja mine väl´lä sannast! löö mõni saps ümber kaela [vihaga] ja mine saunast välja!; lait´s sai paar´ sapsu ännä ala (knk) laps sai paar vopsu saba alla. Vrd sips1, vop´s
2. piltl väike riid, tüli ▪ sis na olliv sääl üte sapsu ärä tennü siis nad olid seal ühe riiu maha pidanud. Vrd nägelus, näks1, närin, riid, tülü

.sops´me <.sopsi, sopsi> Hls Krk sopsima, kergelt vihtlema või lööma ▪ ma sopsi vähä vihage, egä ma ei lüü valuste sut ma sopsin natuke vihaga, ega ma ei löö valusasti sind. Vrd .sok´sme

sälk1 <sälgu, .sälku> , säl´k1 <sälgi, .sälki> Trv sälk ▪ lüü sälgu ette, sis om paremb saagi löö sälgud ette, siis on parem saagida. Vrd küüd´s, rak´s1, säpen, säp´p, täke

tikendeme <tikente, tikende> Trv puutikke maa sisse lööma ▪ tikende ümmer rõugu tikkege! löö puutikud rõugu ümber!

tuim1 <tuima, .tuima> tuim, tundetu ▪ na ollive tuima näoge nad olid tuima näoga; ergu vaimuge lait´s, aga raamadu pääle om ta tuim Krk terane laps, aga raamatud teda ei huvita; tuim oben, lüü roosak ku koti pihta (knk) tuim hobune, löö roosaga kui koti pihta. Vrd taoss, tuhmak, tume, tussak

.uh´tme2 ~ .uh´tma2 <.uhti, uhi>
1. peksma, lööma ▪ ma uhi sul naha täüs ma annan sulle nahatäie; ta olli saanu uhti küll ta oli saanud peksa küll; uhi nõnda, et ta tund! löö nii, et ta tunneb!. Vrd .pesme, .tuup´me
2. isuga sööma ▪ tüülise tullu ja uhtin nõndasama livvä tühjäs töölise olid tulnud ja söönud hooga vaagna tühjaks; küll me sia uhiv küll meie sead söövad ahnelt. Vrd pitsuteme, rubime, .võh´ma
3. piltl kiiresti ja hooga tegeme ▪ küll na olliv kateksi tantsu uhtin küll nad olid kahekesi tantsu vihtunud; sii tük´k an´ds peris uhti, ennegu maha sai, uhtsim mitme mehege see tükk andis päris niita, enne kui maha sai, niitsime mitme mehega. Vrd uhame

vikan´d <vikandi, vikandit> Hls vikat ▪ lüü ommeti vikandige nii nõgesse maha! löö ometi vikatiga need nõgesed maha!. Vt vikat´

vikat´ <vikati, vikatit ~ vikadi ~ vikati, vikatit> vikat ▪ vikati lei vastu kivi ku särtsidi lõin vikati vastu kivi, nii et särises; temä sääs´ vikatit ja rihasit tema seadis vikateid ja rehasid [korda]; oia vikadi nõna üles, är lüvvä maa sissi! hoia vikati nina üles[poole], ära löö maa sisse!. Vrd vikan´d