[MUL] Mulgi sõnaraamat

ma|ilm <ma|ilma, ma|.ilma>
1. maailm, maakera ▪ ta om nii tulivihane, et tiis või mailma purus ta on nii tulivihane, et teeks või maailma puruks. Vt aig|ilm, ilm, maa
2. rahvas, üldsus ▪ kikk mailm pandse tähele, mis enne es tunta, es teedä Hel kogu maailm pani tähele, mida enne ei tuntud, ei teatud. Vt rahvas
3. ilmatu palju, maa ja ilm ▪ neid kommedit olli mailm, mis pühäde aal tetti neid vigureid oli ilmatu palju, mis pühade ajal tehti; neil om mailm kähen neil on maailm käes (suurest maast). Vrd maa|ilm