[MUL] Mulgi sõnaraamat

esä|maa <esä|maa, esä|maad> isamaa ▪ Eestimaa om mede esämaa Eestimaa on meie isamaa. Vrd isa|maa

iilt|maa <iilt|maa, iilt|maad> esimest korda küntud maa ▪ iiltmaa ei jole viil vil´lä külümises valmis ühe korra küntud maa pole veel vilja külvamiseks valmis

isa|maa <isa|maa, isa|maad> isamaa, kodumaa. Vt esä|maa

jäänu|maa <jäänu|maa, jäänu|maad> Hel sööt, sööti jäetud põllumaa ▪ jäänumaa pääl seive sügüse eläje söödi peal sõid sügisel loomad (veised). Vt süüt2

maa <maa, maad, iness mahan, abess maate, pl g maie ~ maide>
1. maakera; maailm ▪ ta ei auste taevast egä maad ta ei austa taevast ega maad (st mitte midagi). Vrd maa|ilm
2. maismaa; sisemaa ▪ või mia mere veeren ole elänu, maa sehen siin elä kas ma mere ääres olen elanud, maa sees siin elan. Vrd maise|maa
3. pinnas; põllumaa ▪ nii maase om puha ää, neist maidest saa leibä küll need maad on kõik head, neist maadest saab leiba küll (maad on viljakad, toidavad pere ära)
4. maalapp, krunt ▪ veerek maad om, saa mõni vagu kardult tetä ääreke maad on, saab mõne vao kartulit teha
5. riik; piirkond; maakoht ▪ ei oole üttegi nii armast maad ku om esämaa ei ole ühtki nii armast maad, kui on isamaa; egäl ütel oma maa armas, kun sa elät igaühel [on] oma maa armas, kus sa elad. Vrd kan´t1
6. vahemaa; ulatus ▪ laasi poolest maad ossa ära laasi poole maani oksad ära (puult). Vrd vahe || maalt saadik ▪ süük om poolest maalt keenu Hls söök on poolenisti keenud

maa|ader <maa|adra, maa|.atra> Hls harkader ▪ maa-adrage künneti vanast kikk maa ärä harkadraga künti vanasti kogu maa ära. Vrd ark|ader

maa|.aigus <maa|.aiguse, maa|.aigust> Hls rhvk nahahaigus, maalised ▪ arsti ravitseve neid maalisi, üteldse maa-aigust arstid ravivad maalisi, [mida] nimetatakse maahaiguseks. Vrd .maaline1, süüdik, .süüte

maa|ilm <maa|ilma, maa|.ilma>
1. maailm ▪ kennigi ei ole maailma läbi käünü keegi ei ole [kogu] maailma läbi käinud. Vrd aig|ilm, ilm, maa
2. rahvas; võõrad inimesed ▪ mia ole kige maailma naarus ma olen kogu maailma naeruks (kõigi inimeste ees)
3. ilmatu suur; ilmatu palju ▪ neil om karja jaos maad maailm kähen neil on karja jaoks maad ilmatu palju. Vrd ma|ilm

maa|kaar <maa|kaara, maa|.kaara> Krk maakaer (kaerasort) ▪ maakaar om ümmerttiiru pöörüsit täüs maakaer on ümbertringi pööriseid täis

maa|kiil´ <maa|keele, maa|kiilt> eesti keel; mingi maakoha keel ▪ temä om esi veneline, aga tal om maakiil´ kah sel´ge ta on ise venelane, aga tal on eesti keel ka selge

maa|kivi <maa|kivi ~ maakive, maa|kivi> maakivi; põllukivi ▪ reheahju päälmine jagu olli savikivedest, palutet kivedest, muidu olli maakivedest reheahju pealmine osa oli savikividest, põletatud kividest, muidu oli põllukividest. Vrd raud|kivi

maa|kõru <maa|kõrva, maa|.kõrva> Krk harilik helvik (lehetaoline sammal) (Marchantia polymorpha) ▪ maakõrva kasvav söödi pääl, al´l sammal, lehe muudu maakõrvad kasvavad söötis heinamaal, [see on] hall sammal, lehe moodi

maa|põrmand <maa|põrmandu, maa|põrmandut> muldpõrand ▪ vanast ollive tareden iki maapõrmandu vanasti olid [talu]majades ikka muldpõrandad; maapõrmanduge ait om liha oidmise jaos muldpõrandaga ait on liha hoidmise jaoks

maa|pähel <maa|.pähkle, maa|pähelt ~ maa|pähkeld> Krk pähklikujuline maa-alune seen, maapähkel (Fungi hypogaei) ▪ maapähkle kasvave tillukse ümäriku, neil om ruun´ kuur´ pääl maapähklid kasvavad väikesed ümmargused, neil on pruun koor peal; maapähkle, kõllakas pulber sehen, pannas aava pääle, veri jääp kinni maapähklil [on] kollakas pulber sees, pannakse haava peale, veri jääb kinni

maa|rasu <maa|rasva, maa|.rasva> rasvataoline hallitus (rohul või kõrtel pärast vihma) ▪ sügüse om maarasu terve mõtsaalune täüs sügisel on terve metsaalune rasvataolist hallitust täis

maa|ribak <maa|ribakse, maa|ribakest> maaribake ▪ ma panni lehmä selle maaribakse pääle ma panin lehma selle maaribakese peale

maa|rät´t <maa|räti, maa|.rätti> kodukootud rätik ▪ pernan an´ds mul kait´s maarätti, mis esi koeti, päärätti perenaine andis mulle kaks rätikut, mis ise kooti, pearätikut

maa|sibul <maa|sibule, maa|sibult> Krk võsu-liivsibul (Jovibarba sobolifera) ▪ maasibule kasvave surnuaian aude pääl, maasibule om rohelise võsu-liivsibulad kasvavad surnuaias haudade peal, need on rohelised

maa|suga <maa|soa, maa|suga> piltl äke ▪ mis o maasuga? (mõistatus) mis on maasuga? (äke). Vrd suga1

maa|tasa Trv
1. aluspinnaga tasa ▪ äste maatasa pidi rügä lõikame küüräten, et sii kõr´s lühike tulli hästi maapinna lähedalt pidi rukist lõikama küürutades, et kõrs lühike tuli
2. maatasa, maani maha, puruks ▪ kikk uune olli maatasa tett kõik hooned olid maatasa tehtud. Vrd maa|tassa

maa|tassa Krk
1. maaga tasa ▪ keväde kasvas süüte pääl, nüid om ärä kadunu käorügä, maatassa ta kasvas kõva maa pääl kevadel kasvab söödipõldudel, nüüd on ära kadunud karusammal, maaga tasa ta kasvab kõval maal
2. maatasa, maani maha ▪ kikk talu olli maatassa palanu kõik talu oli maatasa põlenud. Vrd maa|tasa

maa|ubin <maa|ubine, maa|ubint> Hls Krk kartul ▪ õige vanast olli kardulit maaubintes õigat õige vanasti oli kartuleid maaubinateks kutsutud. Vt kardul, topats, .tuhlis, up´p, õun

maa|vits <maa|vitsa, maa|.vitsa> Hls maavits, (mürgine) rohttaim või poolpõõsas (Solanum) ▪ maavits, tedä es kästä suhu aia maavitsa ei soovitatud suhu panna. Vrd maja|vits

maa|värisemin ~ maa|värisemine <maa|värisemise, maa|värisemist> maavärin ▪ me maal ei oole maavärisemist ollu meie maal ei ole maavärinat olnud

maise|maa <maise|maa, maise|maad>
1. arumaa, kuiv ja kõrge maa ▪ maisemaa jänesse om alli, suujänesse om valge arumaa jänesed on hallid, soojänesed on valged. Vrd maine
2. lage metsata maa ▪ enne lää iki maisemaa puhtas lumest, ennegu mõts lää enne läheb ikka lage maa lumest puhtaks, enne kui mets läheb
3. sisemaa ▪ veerenuut olli väike, veeti maisemaale väl´lä äärenoot oli väike, veeti maismaale välja; ma läe maisemaa mihele, kabu adrakandajale Trv (rahvalaulust) ma lähen sisemaa mehele, tüdruk adrakandjale

rii|maa <rii|maa, rii|maad> vaba maa, kasutamata maa ▪ kik´k lätsiv ütel kottel kokku, kun rohkep riimaad olli kõik läksid ühte kohta kokku, kus oli rohkem vaba maad

siilu|maa <siilu|maa, siilu|maad> maariba, kitsas piklik maatükk ▪ tal olli seante siilumaa väl´lä mõõdet tal oli selline maariba välja mõõdetud. Vt siil2

sita|maa <sita|maa, sita|maad> Krk piltl kesapõld ▪ sitamaa pääle tetti rügä kesapõllu peale tehti rukis. Vrd kesä

söödä|maa <söödä|maa, söödä|maad> Krk karjamaa, söödamaa ▪ meil olli üit´s obeste söödämaa, sii maa olli puhmit täüs meil oli üks hobuste karjamaa, see maa oli põõsaid täis; ää söödämaa, kust eläje äste süvvä saave hea söödamaa, kust loomad hästi süüa saavad

taga|maa <taga|maa, taga|maad>
1. tagamaa, tagumine maa ▪ mede rahvas om sääl tagamaa pääl meie rahvas on seal tagamaa peal
2. kauge ääremaa, kõrvaline koht ▪ einälise jõusiv tagamaalt kodu alla ildä õhtu Trv heinalised jõudsid kaugelt ääremaalt koju alles hilja õhtul

taller|maa <taller|maa, taller|maad> tallermaa ▪ vili är sõkut ku eläjide tallermaa (knk) vili ära sõtkutud nagu loomade tallermaa. Vt tallermus

teo|maa <teo|maa, teo|maad> van teomaa, teopõld ▪ miu miis teomaal es käü, mõisa tühün minu mees teomaal ei käinud, mõisasse tööle

tuli|maa <tuli|maa, tuli|maad> alemaa, alet või kütist tehes saadud uudismaa ▪ kütüse maa ja saadu maa, sii kutsuti tulimaa Krk kütisemaa või alemaa, seda kutsuti tulimaaks. Vrd saat

uudis|maa <uudis|maa, uudis|maad> uudismaa ▪ tal olli sääl mõtsa veeren uudismaad tett tal oli seal metsa ääres uudismaad tehtud

vaka|maa <vaka|maa, vaka|maad> vakamaa, endisaegne pinnamõõt ▪ os mul ollu kolm vakamaad ääd maad oleks mul olnud kolm vakamaad head maad