[EKS] Eesti keele sõnaraamat

kõva 1 ‹adj› (materjali, asjade vm kohta:) koostiselt tihe, survele vastupidav, mitte painduv
⇔ pehme
▫ Graniit on kõva kivi.
▫ Kõvade kaantega raamat.
▫ Hiina traditsiooni järgi peab voodi olema kõva.
■ (teatavate ainete kohta:) tahke, mittevedelas, mittesulas olekus
▫ Kõvaks keedetud muna.
▫ Jahedas seisnud või on kõva.
▫ Kõvad ja pehmed juustud.
■ (inimese kohta:) iseloomult, käitumiselt järeleandmatu, mingile mõjule mittealistuv
▫ Vallavanema töö nõuab kõva närvi.
▫ Ole kõva, ära anna alla!
2 ‹adj› (füüsiliselt) väga tugev või väga intensiivne; jõuliselt sooritatav või toimuv
▫ Võistlustel selgitati välja kõige kõvem rammumees.
▫ Ärkasin kõva kloppimise peale.
■ (hääle, heli kohta:) hästi, kaugele kostev, väga tugev (ja selge)
= vali (1. täh)
▫ Hakkas kõva häälega naerma.
■ (ilmastikuga ühenduses:) väga intensiivne, väga tugev
= vali (1. täh)
▫ Väljas puhus kõva tuul.
■ (vee kohta:) rohkesti kaltsiumi- ja magneesiumisooli sisaldav
= kare1 (1. täh), kalk1 (2. täh) ⇔ pehme (2. täh)
▫ Enamik inimesi peab kõva vett maitsvamaks kui pehmet vett.
■ (tugevate sulghäälikute kohta)
▫ Kõva p, t.
3 (inimese võimete kohta:) mingi omaduse või saavutuse poolest silmapaistev; tubli mingil alal, äge midagi tegema
= kange
▫ Kaarel on kõva jutumees.
▫ Ta on kõva isamaalane.
▫ Kõva kakleja.
▫ Tegi kõva karjääri.
■ (koguse, hulga, mõjujõu kohta:) väga suur
▫ Sõime kõva lõuna.
▫ Tal on kõva palk.
▫ Oli kõva pidu.
▫ Turul on kõva konkurents.
4 ‹adj› kõnekeelne (rõhutava sõnana:) osutab, et midagi on mainitavast hulgast, määrast pigem rohkem kui vähem
▫ See oli kõva kümme aastat tagasi.
▫ Kõva nädal juba!
▫ Sinna tuleb minu juurest kõva kilomeeter.
5 ‹adj› (kuulmise, mälu kohta:) vilets, halb
▫ Kõva kuulmisega vanamees.
◊ põlissõna läänemeresoome: soome kova 'kõva', karjala kova 'kõva', vepsa kova 'kõva'