[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aabitsa|tõde
algtõde, üldtuntud tõde. Filosoofia, agronoomia aabitsatõed. On ju aabitsatõde, et .. Pole mõtet korrata aabitsatõdesid. Nad ei tunne aabitsatõdesidki.

aadress ‹-i 21› ‹s›

1. sihtkohta (ning adressaati) osutav tekst postisaadetisel, telegrammil vms.; isiku elupaiga v. asutuse asukoha osutus. Halvasti loetav, puudulik aadress. Kodune, töökoha aadress. Sihtnumbrita (postiindeksita) aadress. Anna, jäta, ütle mulle oma aadress. Kuidas su aadress on? Olen koolivenna aadressi unustanud, ära kaotanud. Saatja aadressi ümbrikul polnud. Mul ei ole Jaani uut aadressi. Kas keegi teab Tallinna Kaubamaja aadressi? Korterinumber polnud aadressil õige. Saatke kiri aadressil Tallinn, Sakala 3. || piltl (kirjutise, teose, kriitika vms. objektist rääkides). Üldsõnaline ja aadressita kriitika. Arvustus õigel aadressil. Vaenlase aadressil sadas ähvardusi. Ülistustega võitja aadressil ei oldud kitsi. Kiitvaid sõnu öeldi tehase uudistoodangu aadressil.
▷ Liitsõnad: posti|aadress, telegrammiaadress.
2. info seadme, mälu pesa, võrgus oleva objekti vms. tähis
▷ Liitsõnad: meili|aadress, võrguaadress.
3. van (hrl. paljude allkirjadega pidulik) palve-, tänu-, märgukiri kõrgemale võimukandjale; auaadress. *Keisrile antud truualamliku aadressi teksti koostas Veske .. F. Tuglas.

aadri|laskmine ‹-se 5 või -se 4› ‹s›
(< tn aadrit laskma) vt aader. a. Aadrilaskmine on eriti tuntud rahvameditsiinist. b. piltl. *Summa peeti jupphaaval palgast kinni ja säärast piinarikast aadrilaskmist ei suutnud Sass unustada. O. Tooming.

aamen ‹adv›
kirikl palve, jutluse vms. lõppu tähistav kinnitussõna. „Aamen!” lõpetas õpetaja palve. *.. sest sinu päralt on riik, vägi ja au igavesti. Aamen. Piibel. || lõppu, lõplikku otsust vms. tähistav hüüatus. Mis siin enam vaielda, asi on otsustatud ja aamen! *Aamen, olgu sedaviisi; minult ei saa sina muud kui naise. J. Pärn.

(kindel) kui ~ nagu aamen kirikus
täiesti, lõplikult kindel. Viina ma enam ei võta, see on kindel kui aamen kirikus. Mis isa ütles, see oli nagu aamen kirikus.

aas1 ‹-a 23› ‹s›

1. silmus, (lihtsam v. kokkutõmbamata) sõlm v. selle element. Köie otsa seoti aas. Nöör seoti aasa, aasast pisteti puupulk läbi. Sõlme tegemist alustatakse aasast. Rihm oli seotud aasana väravaposti külge. Liuglev aas 'kinnilibisev aas(sõlm)'. Surnud aas 'kinnilibisematu aas(sõlm)'. Froteepind moodustub väikestest aasadest. Aas lastakse sõrmedelt maha ning tõmmatakse varrastele kinni. *Siin harutasid nad .. hea tüki aega, enne kui said kõik [õngenööri] aasad ja keerud koera jalgade ümbert lahti. R. Sirge. || piltl silmusjas looge, käänak. Põgenedes teeb jänes haake ja aasu. *Suured käänakud ja aasad, mis viivad sõitjad mõnikord otsekui tagasi .. V. Saar.
2. hrl. U-kujuline metallist kinnitusvahend, obadus. Aasa seina lööma, kruvima. Aknahaagid tuleb korralikult aasa panna. Haak on aasas. Värava tabalukk ei tahtnud hästi aasa minna. Uks tõmmati kinni ning raudkramp loksatas aasa. Ehitusplokil on kraanakonksu jaoks aasad.
▷ Liitsõnad: akna-|aas, ukseaas; metall|aas, raud|aas, vaskaas.
3. kaarekujuline niidist, nöörist, riidest, metallist jne. moodustis, hrl. rõiva kinnisel. Jaki, kleidi, pluusi, seeliku, pükste, mantli, kasuka haagid ning aasad. Pükste värvlil on aasad püksirihma hoidmiseks. Vihmavarjul on nöörist aas.
▷ Liitsõnad: niit|aas, nööbi|aas, nöör|aas, rihma-aas.

aasima ‹42›
(naljatlevalt, lõõpivalt) nöökama, nöökima. Heideti nalja ning aasiti üksteist. Teda ei maksa aasida, ta ei saa naljast aru. Aasisime nagu tartlased tallinlastega. Mis ta alalõpmata aasib sinu kallal.

aasta ‹1› ‹s›

1. ajavahemik, mille vältel Maa teeb tiiru ümber Päikese; kalendriaasta (365, lisapäeva-aastal 366 ööpäeva), lähtepunktiks 1. jaanuar. 1980. aasta, aasta 1980. Möödunud, eelmine, käesolev, tulev, eelolev aasta. Aasta algus, lõpp. Kongress peetakse kas vana aasta lõpus või uue aasta alguses. August on aasta 8. kuu. Mis aastal sa sündinud oled? Milline näeb Tallinn välja 2100. aastal, aastal 2100? Aastail 1941–1944. Uut aastat vastu võtma. Õnne ja edu algavaks aastaks! Tulevast aastast alates. Sideeriline aasta astr Päikese näiva liikumise vältus tähtede suhtes, täheaasta (365 päeva 6 t. 9 min. 9 sek.). Troopiline aasta astr Päikese näiva liikumise vältus kevadpunktist kevadpunktini (365 päeva 5 t. 48 min. 46 sek.). Aastad ei ole vennaksed. || ‹pl.› (mõnest v. paljudest aastatest koosneva perioodi kohta). Möödunud sajandi 60-ndad aastad.
2. 12 kuu pikkune ajavahemik, lähtepunktiks ükskõik missugune moment. 22. veebruaril möödus 10 aastat onu surmast. See juhtus kümmekond aastat tagasi, mõned head aastad tagasi. Aasta paari pärast. Päevast päeva, aastast aastasse ikka üks ja sama töö. Ma pole enam aasta otsa teatrisse saanud. Siit jätkub tööd terveks, kogu aastaks, aastaks otsaks. Suusatajad saavad nüüd treenida aasta ringi. Ta sai varguse eest viis aastat. Fuksia õitseb peaaegu aasta läbi. Teise aasta ristikupõld. Ta elas aastate viisi välismaal. Aastate jooksul on kogunenud ülearust koli. Aastate pikku kerkis uus linnaosa Õismäele. Akadeemiline aasta 'õppeaasta kõrgemas õppeasutuses'. Parem aasta oodata kui kaks kahetseda. || (vanuse, ea, eluaastate kohta). Poiss on juba seitse aastat vana. Ligi 1000 aastat vana toomkirik. 3. mail saab laps aasta vanaks. Ta võib olla nii aasta nelja(teistkümnene)-viieteistkümnene. Aastaid võib tal olla juba üle neljakümne. Niipalju aastaid ei oskaks talle küll anda. Ta on oma aastate kohta väga nooruslik. Aastate poolest alles noor mees, aga pea hall otsas. Tal juba 70 aastat turjal. Poiss võis olla aastat viisteist vana. Parimad aastad jäävad juba seljataha. Kes daamide aastaid oskab või julgeb arvata! Juustes on tal juba aastate hõbedat. Küürus aastate koorma all. Surm ei küsi aastatest. Armastus ei päri aastaid taga. *Andrese ja Mari esimene poeg Indrek käis juba mõnda kuud neljandat aastat, kui sündis järgmine poeg .. A. H. Tammsaare. || aastates ~ aastais ‹täiendiga› eas; ‹täiendita› eakas, elatanud; mitte enam noor; hrv (esemete vms. kohta:) vana. Parimates, keskmistes aastates mees. Ta on mees parimates aastates. Keskealine mees ja umbes samades aastates naine. Tema aastates veel abielluda! Ta juba aastates mees. Tüse, juba aastates, kuid mitte veel vana naisterahvas. Hallipäine aastais direktor. *Päike soojendas aastates maja sammaldunud katust .. E. Maasik.
Omaette tähendusega liitsõnad: abielu|aasta, alg|aasta, algkooli|aasta, algus|aasta, ameti|aasta, aruande|aasta, asutamis|aasta, eelarve|aasta, elu|aasta, finants|aasta, heina-|aasta, ikaldus|aasta, ilmumis|aasta, juubeli|aasta, kalendri|aasta, kasvu|aasta, keskkooli|aasta, kiriku|aasta, kooli|aasta, kriisi|aasta, kuu|aasta, lapsepõlve|aasta, leina-|aasta, lese|aasta, liig|aasta, lisapäeva-|aasta, maapao|aasta, majandus|aasta, marja-|aasta, mõõna-|aasta, neiupõlve|aasta, noorus|aasta, nälja-|aasta, okupatsiooni|aasta, olümpia-|aasta, orjus|aasta, pagendus|aasta, pensioni|aasta, pool|aasta, proovi|aasta, põllumajandus|aasta, põua-|aasta, päikese|aasta, raamatu|aasta, rahandus|aasta, rahu|aasta, revolutsiooni|aasta, rännu|aasta, saagi|aasta, surma-|aasta, sõja-|aasta, sünni|aasta, teenistus|aasta, tegevus|aasta, tõusu|aasta, tähe|aasta, töö|aasta, valgus|aasta, valitsemis|aasta, vanadus|aasta, vangla-|aasta, veerand|aasta, vilja-|aasta, õnne|aasta, õpi|aasta, õpingu|aasta, õpipoisi|aasta, õppe|aasta, õuna-|aasta, ülikooliaasta; uus|aasta, vana-aasta

ei ole aastakaupa
ei ole palju, pikalt aega. Teeme kähku, ega meil siin aastakaupa ei ole!

aasta|poiss
aastasulane. *.. ja mõne aasta pärast ei läinudki ta enam tallu, ei suviliseks ega aastapoisiks .. M. Metsanurk.

aasta|sulane
aastase (2. täh.) lepinguga, aastakaubaga sulane. Väiksemates taludes aastasulast ei peetud.

aateline ‹-se 5› ‹adj›

1. aatest, aadetest innustunud, neile andunud, aatlev. Aateline inimene. Noorsugu on ikka aateline olnud. Üks tema aatelisemaid sõpru.
2. aadetel põhinev, neist tulenev, nendega seotud (mõnikord materiaalse, praktilise vastandina). Neil on aatelisi lahkarvamusi. *Veel ei olnud vanadus ja tüdimus tema aatelist õhinat suutnud summutada. E. Vilde.

aatman ‹-i, -it 2› ‹s›
relig (brahmanismis ja budismis:) inimese hing, tema sisemine mina. Budismis ei peeta aatmanit püsivaks ega tõeliseks.

abi ‹11› ‹s›

1. aitamine, abistamine, abistus; see, mis aitab vrd appi Vastastikune abi. Sõbralik, omakasupüüdmatu, ootamatu, kiire abi. Materiaalne, rahaline, majanduslik, sõjaline abi. Vältimatu meditsiiniline abi. Tehnilise abi auto. Abi arengumaadele, loodusõnnetuste piirkondadele. Kelleltki abi paluma, otsima, saama. Kellelegi abi osutama, andma. Hädas vajatakse abi. Õpilane vajab abi matemaatikas. Sõprade abi kulus marjaks ära. Hea nõu on kõige parem abi. Mitte kusagilt polnud abi loota. Haavatud oigasid ja palusid abi. Kas teil abi ka tarvis läheb? Abi jäi hiljaks. Naabrite abist ta keeldus. Poiss võttis küüned abiks. Ei maksa teiste abile lootma jääda. Ta tuleb toime ilma teie abita. Naabrite abiga said kartulid võetud. || abil ‹postpositsioonilaadselt› millegi, kellegi abiga, midagi kasutades, abiks, appi võttes, millegi vahendusel, millegagi. Juurte abil hangib taim mullast toitaineid. Vääntaimed kinnituvad väänlate abil. See on katsete abil kindlaks tehtud. Sugestiooni abil saab inimest mõjustada. Ingliskeelset kirjandust loeb ta sõnaraamatu abil. Vinnasin end käte abil purdele.
▷ Liitsõnad: arsti|abi, enese|abi, esma|abi, finants|abi, humanitaar|abi, häda|abi, kaas|abi, kiir|abi, oma|abi, sünnitus|abi, välis|abi, õigusabi.
2. (millestki, kellestki) kergendus, kasu. Ravimist, rohust, süstidest oli varsti abi märgata. Kaitsekiivrist, turvavööst on kindlasti abi. Ettevaatusest oli abi. Sellest on vähe abi. Lapsed alles väikesed, paljuke neist abi on. Minust pole neile abi, ma ei tunne ümbrust ega inimesi. Poisist on isale juba suur abi. Arvasin, et kompress võiks haigele jalale abi tuua. Kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi.
3. abiline (tihti elukutse, ameti poolest); abistaja(d), aitaja(d) vrd asetäitja Ministri, direktori, metsaülema, kapteni, vedurijuhi abi. Vallavanema, kirjatoimetaja abi. USA riigisekretäri abi Lähis-Ida küsimustes. Remondiga ei saa ma üksi hakkama, tuleb abi võtta. Ta ei jõua seda üksi ära teha, keegi peaks talle abiks minema. Tütar on emale köögis abiks. Ta püüdis kogu aeg nõu ja jõuga abiks olla. Juhtival töötajal on sageli asetäitja(d) või abi(d). *Sauna Mari käis peres ühtepuhku abiks, sest perenaise tervis oli selle lapsega vilets. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: meistri|abi, noorem|abi, vanemabi; direktori|abi, kapteniabi.

abielluma ‹37›
abiellu astuma, abielu sõlmima, naist võtma v. mehele minema. Noormees ja neiu, noored abiellusid armastusest. Ema abiellus vanas eas teist korda. Tütar abiellub noorelt. Lähedased sugulased ei või omavahel abielluda. Abiellus endast vanema naisega vara pärast.

abi|nõu

1. mingile eesmärgile suunatud, selle saavutamiseks rakendatud tegevus, toiming(ud), meede. Kindel, lihtne, mõjuv abinõu. Universaalne abinõu. Administratiivsed, kasvatuslikud, organisatsioonilised, profülaktilised, erakorralised, esialgsed abinõud. Abinõusid rakendama, tarvitusele võtma. Kõiki võimalikke abinõusid on proovitud. Ükski abinõu pole aidanud. Sõda on konfliktide lahendamise äärmine abinõu. Ta ei vali abinõusid eesmärgi saavutamiseks. Otstarve pühendab abinõu.
▷ Liitsõnad: ennetus|abinõu, ettevaatus|abinõu, häda|abinõu, julgeoleku|abinõu, kaitse|abinõu, karistus|abinõu, mõjutus|abinõu, surve|abinõu, tõrje|abinõu, vastuabinõu.
2. riist, vahend. Polnud mingit abinõu, millega konservikarpe avada. *Küll kubises jääpiir hülgeist, kuid ei olnud mingit abinõu nende tabamiseks .. E. Past.

abi|pakkuja ‹1› ‹s›
Abipakkujaid ei maksa tagasi tõrjuda.

abistama ‹37›
abiks olema, aitama; abi osutama, toetama. Lapsed abistavad ema kodustes talitustes. Õde abistab arsti operatsioonil. Teine võimleja võib silda laskujat käest abistada. Sageli ei osata uppujat abistada. Sõbrad abistasid meid ülesande täitmisel nõu ja jõuga. Pärast vanemate surma abistas ta oma nooremaid õdesid-vendi majanduslikult. Magistrant sai oma teaduslikult juhendajalt abistavaid näpunäiteid. Abistav kriitika.

abi|vajaja ‹1› ‹s›
Arstiabi kättesaadavus abivajajaile. Abistamiskassa ei suutnud rahuldada kõigi abivajajate soove.

able ‹6› ‹adj›
murd ablas. *Poiss on hirmus able. Ta võib enese surnuks süüa, kui jaopärast ei anta. M. Aitsam.

abonement ‹-mendi 21› ‹s›
eel-, ettetellimus, ettetasumisega saadud õigus midagi teatud ajavahemikul kasutada v. külastada; seda õigust tõendav dokument (kaart, pilet vms.). Abonement ei kehti esi-, juubeli-, reserveeritud etendustel. Hankisin abonemendi kammerorkestri kontsertidele. || ettetasumisega loengute, kontsertide, etenduste vms. sari. Filharmoonia organiseerib uueks kontserdihooajaks neli abonementi.

absolutiseerima ‹42›
absoluutseks pidama v. muutma; absoluteerima. Neid seisukohti ei maksa absolutiseerida. Paljudest mõjuritest ei saa ühtki absolutiseerida.

absoluutne ‹-se 2› ‹adj›

1. sõltumatu, mittesuhteline, tingimatu; ant. suhteline, relatiivne. Absoluutne vanus, kronoloogia. Toodangu absoluutne maht. Omal ajal peeti paigalseisu absoluutseks nähtuseks. Kõik on suhteline, miski pole absoluutne, midagi pole absoluutset.
2. täielik, täiuslik. Absoluutne vaikus, rahu, kord, puhtus, tühjus, pimedus. Absoluutne väljamõeldis, vale, loba. Seda tuleb võtta absoluutse paratamatusena. Immuunsus võib olla osaline või absoluutne. See mees on absoluutne null. Reegel ei pruugiks olla nii absoluutne. Elasime, olime absoluutses teadmatuses. Absoluutne alkohol keem veevaba, 100-protsendiline etüülalkohol. Absoluutne enamus 'rohkem kui pooled kõigist häältest'. Absoluutne kunst kunst abstraktsionism. Absoluutne kuulmine muus inimese võime määrata helikõrgusi kuulmise järgi muusikariista abita. Absoluutne meister 'meistri- v. esivõistluste kõige parem sportlane teat. eriarvestuse alusel mõningatel spordialadel'. Absoluutne monarhia aj absolutism. Absoluutne nullpunkt füüs madalaim mõeldav temperatuur (-273,15 °C). *Pole ühtki absoluutselt õnnestunud kunstiteost, nagu pole ühtki absoluutsete võimetega kunstnikku. F. Tuglas.
3. (terminites:) teat. lähtesuurusest, -nivoost, põhiühiku(te)st lähtuv. Absoluutne kõrgus geogr maapinna punkti kõrgus ookeani nivoopinnast. Absoluutne temperatuur füüs absoluutsest nullpunktist loetud, Kelvini kraadides väljendatud temperatuur. Tähe absoluutne heledus astr tähe tekitatav valgustatus 10 parseki kaugusel. Õhu absoluutne niiskus meteor veeauru hulk grammides ühe m³ õhu kohta.

absoluutselt ‹adv›

1. täielikult, täiesti. Absoluutselt terve inimene. See on absoluutselt väär, mõttetu. Absoluutselt kõigile kohustuslikud eeskirjad. Keegi pole absoluutselt eksimatu. Absoluutselt must keha füüs ideaalne keha, mis igal temperatuuril neelab kogu talle langeva kiirguse, sõltumatult kiirguse spektraalkoostisest.
2. ‹hrl. eitavas vormis verbi laiendina› (mitte) sugugi, üldse (mitte). Mees ei kuulnud absoluutselt midagi. Mul polnud absoluutselt mingeid võimalusi.

abstraktne ‹-se 2› ‹adj›

1. abstraheerides loodud, mõtteline; abstraktsioonidel põhinev, neid kasutav; ant. konkreetne. Abstraktsed mõisted. Abstraktne mõtlemine. Abstraktne teooria, arutlus, esitus, ainekäsitlus. Selline abstraktne targutus ei vii kuhugi. Vaidlused läksid üha abstraktsemaks. Abstraktne luule. Abstraktne kunst 'abstraktsionism'.
2. keel abstraktsust, mittekonkreetsust väljendav. us-lõpulised abstraktsed substantiivid, nagu „headus”, „kurjus”.

abstraktselt ‹adv›
(< abstraktne (1. täh.)) Lapsed ei suuda veel abstraktselt mõelda. Lektor käsitles teemat abstraktselt ja raskepäraselt.

ader ‹adra, atra 31› ‹s›
maaharimisriist kündmiseks, muldamiseks jms. Mitmehõlmaline ader. Adra tähtsamad osad on tera, hõlm ja nuga. Kündja rakendab hobused adra ette, pöörab adra vaole, vajutab adra mulda, hoiab atra vaol, raputab mulla adralt. Traktorist läheb uue adraga kündma, kõrt koorima. Väsinud oli hobune adra ees ja kündja adra taga. Ei kõlba ta linna ega adra taha 'maatööle'. Anna aega atra seada.
▷ Liitsõnad: aia|ader, ale|ader, drenaaži|ader, hark|ader, hobu|ader, hõlm|ader, istandiku|ader, konks|ader, koorimis|ader, kraavi|ader, mutt|ader, puu|ader, ratas|ader, raud|ader, ripp|ader, seemendus|ader, soo|ader, traktori|ader, vannas|ader, ühehobuseader.

administraator ‹-i, -it 2› ‹s›

1. administreeriv ametiisik. Saarik oli hea õpetaja, kuid halb administraator – direktoriks ta ei sobinud.
2. (näit. hotelli, restorani, teatri) igapäevast praktilist tööd korraldav ametiisik. Võõrastemaja administraator.
▷ Liitsõnad: valve|administraator, vanemadministraator.

administreerima ‹42›
haldama, valitsema; bürokraatlikult, formaalselt juhtima. Ametiühing ei ole administreeriv organ. Veenmise asemel tihti administreeritakse. Administreeriva stiiliga ülemus.

adra|madrus
hlv maamees, maarott, mullatuhnija (meremeeste keeles). Adramadrusest ei saa meremeest.

aeg ‹aja 23› ‹s›

1. lõputu, piiramatu kestus, lõputult voolavad tunnid, päevad, aastad jne. Aja vool. Aeg möödub, kaob, lendab. Aeg ei peatu. Aeg toob juustesse hõbedat. Püramiidid seisavad aega trotsides. Nõnda on see olnud igavesest ajast. Ta elas otsekui väljaspool aega. Aeg parandab haavad. Aeg annab head nõu.
2. (umbmääraselt v. konkreetselt) piiratud kestus, vältus, ajalõik, -vahemik, -järk. Mõni aeg tagasi, hiljem. Mõne, tüki, natukese, veidikese aja pärast. Iga natukese aja tagant. Sind ka näha üle hulga, mitme, pika aja. Lühikese aja jooksul. Kuu aega tagasi, kuu aja eest. Kevadeni on veel palju aega. Peeter töötas teatava aja õpetajana. Olen temaga ammust aega tuttav. Olin pikka aega kodunt ära. Tule ükskõik mis ajal. Nad sõitsid kauemaks ajaks maale. Sellest jätkub mitmeks, hulgaks, pikemaks ajaks. Mis te kogu aeg 'pidevalt, ühtelugu' naerate? Seda annab mitu aega 'kaua' mäletada. Viimasel ajal 'lähemas minevikus' pole sellest midagi kuulda olnud. Lähemal ajal 'lähemas tulevikus' on külalisi oodata. Ta on igal ajal 'alati' valmis appi tulema. Küllap sa aja jooksul 'ajapikku, pikapeale' kõike veel õpid. Head aega! (lahkumistervitusena). || oma eripäraga ajajärk (eriti ajaloos, ühiskonna arengus, rahva elus). Uusim aeg. Purjekate aeg on läbi. C. R. Jakobsoni aegadest peale. Vanal, endisel, iidsel, hallil, muistsel ajal. Kes nüüdsel ajal enam kodus leiba küpsetab! Uuemal ajal see komme kadus. Need ajad on möödas, kus sirbiga rukist lõigati. Vaene, kitsas, karm, raske aeg. Tulid segased, ärevad ajad. Mis teha, parata – aeg on selline! Oodati teisi, paremaid aegu. Möödunud aegu meenutama. Ta oli oma aja haritumaid naisi. Oma aja äraelanud ideed, seisukohad. Te olete ajast maha jäänud. Tuleb ajaga kaasas käia, sammu pidada. Noil ajul polnud teisiti võimalik ära elada. Sõja, rahu ajal. Teoorjuse, Saksa okupatsiooni ajal. || oma eripäraga osa päevast, aastast. Hommikune, õhtune aeg. Kevadine, suvine, sügisene, talvine aeg. Sirelite õitsemise aeg. Värske aedvilja aeg. Noore kuu aeg. Pimedal öisel ajal. Meie Rootsi-reis langes jõulueelsele ajale. Teelagunemise, lumemineku ajaks peavad palgid veetud olema. Koidu, loojangu, esimese kukelaulu ajal. Jaanipäeva, pühade ajal. Päise päeva ajal. || kõnek (ametis olemise perioodi, ajateenistuse, karistusaja jms. ajalõigu kohta). Lennart Meri oli Eesti presidendiks kaks aega järjest. Jakob Liivi näidend „Kolmat aega vallavanem”. Ta istus oma aja ära ning pääses vanglast välja.
▷ Liitsõnad: antiik|aeg, endis|aeg, feodaal|aeg, häda|aeg, jää|aeg, kaas|aeg, kesk|aeg, kivi|aeg, kriisi|aeg, kõrg|aeg, langus|aeg, leina|aeg, muinas|aeg, mure|aeg, nälja|aeg, nüüdis|aeg, okupatsiooni|aeg, ordu|aeg, orja|aeg, paganus|aeg, praegus|aeg, pronksi|aeg, rahu|aeg, raua|aeg, reaktsiooni|aeg, sõja|aeg, tsaari|aeg, uus|aeg, valgustus|aeg, vana|aeg, ärkamis|aeg, ürgaeg; aasta|aeg, heina|aeg, jahi|aeg, jooksu|aeg, kasvu|aeg, kevad|aeg, koidu|aeg, koristus|aeg, korje|aeg, kudemis|aeg, külvi|aeg, künni|aeg, marja|aeg, pesitsemis|aeg, puhte|aeg, põua|aeg, päeva|aeg, püügi|aeg, seene|aeg, suve|aeg, talve|aeg, õie|aeg, õitse(mis)|aeg, ööaeg; karistus|aeg, sund|aeg, valitsusaeg.
3. kasutada olev, millekski ettenähtud, kuluv jne. ajalõik. Aeg on kallis. Eksamiks valmistumise aeg. Mu aeg ei luba praegu maale sõita. Aeg sai täis, läbi. Aeg läks oodates igavaks. Aeg kaob märkamatult käest. Kust ta küll leiab, võtab aja edasiõppimiseks? Aega tuleb otstarbekalt kasutada. Aega ei tohi raisata, kaotada, asjatult kulutada. Ärge viitke lobisemisega aega. Sõitke lennukiga – säästate aega! Ära kiirusta, aega on, aega küll! Polnud aega oodata. Kas sul on minu jaoks aega? Tule mind vaatama, kui aega saad. Ta palus mõtlemiseks aega. Oodake, andke aega! Kaotatud aega on raske tasa teha. Asuti aega viitmata 'viivitamatult, otsekohe' teele. Polnud aega ninagi nuusata 'oli väga kiire'. Mida sa vabal ajal teed? Tuli näpistada aega kodusteks töödeks. Õpingute, ülikooli ajal. Lisatöid tegime omast ajast. Ajaga tulime lahedasti välja, aega jäi ülegi. Aega orjal, aega härjal, aega sunnitud sulasel. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. *Aeg antud naerda, aeg antud nutta, / aeg antud pisaraid pühkida. G. Suits. || sport (distantsi läbimiseks kuluva, spordimängu pikkuseks määratud vms. ajalõigu kohta). 100 meetris saavutas, jooksis ta aja 11,2 sekundit. Sai päeva parima aja. Vastutuule tõttu jäid ajad tagasihoidlikeks. Ujus 100 m ajaga alla 52 sekundi.
▷ Liitsõnad: abielu|aeg, armu|aeg, ehitus|aeg, elu|aeg, esinemis|aeg, ettevalmistus|aeg, funktsioneerimis|aeg, garantii|aeg, harjutus|aeg, haude|aeg, hingetõmbe|aeg, inkubatsiooni|aeg, jõude|aeg, kandidaadi|aeg, kasutus|aeg, katse|aeg, kehtivus|aeg, kooli|aeg, käibe|aeg, laagerdus|aeg, lahtioleku|aeg, leeri|aeg, lennu|aeg, lisa|aeg, lõimetus|aeg, lõuna|aeg, magamis|aeg, mõtlemis|aeg, mängu|aeg, oote|aeg, peite|aeg, poolestus|aeg, praktika|aeg, proovi|aeg, puhke|aeg, puhkuse|aeg, põhi|aeg, rasedus|aeg, reageerimis|aeg, ringlus|aeg, saate|aeg, seisu|aeg, selli|aeg, sõidu|aeg, säilimis|aeg, söögi|aeg, sööma|aeg, tiinus|aeg, tipp|aeg, treeningu|aeg, turu|aeg, töö|aeg, une|aeg, vaba|aeg, vahe|aeg, vastuvõtu|aeg, õpi|aeg, õppe|aeg, ülikooliaeg; kolmandik|aeg, lisa|aeg, neljandik|aeg, normaal|aeg, pool|aeg, rekord|aeg, veerand|aeg, võiduaeg.
4. (millekski sobiv, õige, määratud jne.) hetk, (aja)moment. Nüüd on aeg minna, lahkuda, alustada. Aeg on tõusta ning teele asuda. Tal oleks viimane aeg naist võtta. Igaühel tuleb kord aeg siit ilmast lahkuda. No oskasite teie aga õigeks, parajaks ajaks tulla! Õnn, et abi õigel ajal kohale jõudis. Päevauudiste ajaks tahaksime koju jõuda. Rongide saabumise ning väljumise ajad. Ta on mees, kes oskab õigel ajal õige sõna öelda. Kõik tuleb omal ajal.
▷ Liitsõnad: asutamis|aeg, ilmumis|aeg, saabumis|aeg, stardi|aeg, sulgemis|aeg, surma|aeg, sünni|aeg, täht|aeg, väljumisaeg.
5. (ajaarvestuses). Kesk-Euroopa aeg. Kohalik aeg. Aeg lähenes juba keskööle. Mis, kui palju õige aeg praegu on? Aega arvati veel vana kalendri, Päikese ja tähtede järgi. Kas sul on õiget aega – mu kell on seisma jäänud. Vana seinakell näitab ikka veel truult aega. Tõusin kella 7 ajal.
▷ Liitsõnad: dekreedi|aeg, kalendri|aeg, kella|aeg, maailma|aeg, päikese|aeg, tsiviil|aeg, tähe|aeg, vööndiaeg.
6. esineb imestust, üllatust, ehmatust väljendavates hüüatustes. Oh sa armas aeg! Heldene aeg! Oi sa taevane aeg! *„Armuline aeg, Jürka, sul hooned tules, aga kus on laps?” A. H. Tammsaare.
7. keel hrl. verbi grammatiline kategooria, mis väljendab tegevuse v. olukorra suhet mineviku, oleviku v. tulevikuga. Eesti keeles on neli aega: olevik, lihtminevik, täisminevik ja enneminevik. Inglise keele aegade süsteem.
▷ Liitsõnad: liht|aeg, liitaeg.

aeglane ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. aegamööda, pikkamööda toimuv, kulgev v. arenev; ant. kiire (1. täh.) Aeglase vooluga jõgi. Aeglased liigutused. Hobune laskis aeglast sörki. Astub aeglasel sammul. Aeglane liikuma. Pulss jäi aeglasemaks. Aeglane tõus, langus. Aeglane jahtumine, kuumenemine. Mõne ravimi mõju on aeglane. Muutus, areng on olnud liiga aeglane.
2. (hrl. inimese kohta:) loomu poolest aegamööda, pikkamööda toimiv, liikuv, tegutsev jne.; ant. kiire (2. täh.) Ta teeb küll korralikku tööd, kuid on hirmus aeglane. Aeglasemad õpilased ei saanud ülesandeid valmis. Aeglase mõtlemise, toimega mees. Leevikesi peetakse aeglasteks ning rahulikeks lindudeks.
Omaette tähendusega liitsõnad: ime|aeglane, üliaeglane

aeglema ‹ajelda 49›
hrv aega viitma, viivitama. *On jäänud lohakile nii palju asju – kes siis nüüd enam tohib ajelda. O. Luts. *Ma aeglen veel, ei raatsi päevast lahku .. M. Under.

aeguma ‹37›

1. iganema, vananema. Tõeliselt suur kunst ei aegu. Informatsioon aegub tänapäeval väga kiiresti. Aegunud seisukohad, vaated. Aegunud tegumoega ülikond.
2. jur seaduses ettenähtud tähtaja möödumisel kehtivust kaotama. Pass, parkimistrahv on aegunud. Sõjaroimarite kuriteod ei aegu.

(ei) a-d ega b-d, (ei) i-d ega a-d
mitte midagi. Ei lausunud a-d ega b-d. Ta ei osanud selle peale öelda, vastata i-d ega a-d.

aelema ‹-leda 37 või kõnek -lda 38›

1. end aeg-ajalt liigutades lamama; vähkrema; püherdama. a. (laisana, roidununa, mõnuledes jne.) end aeg-ajalt liigutades pikutama v. vedelema. Aelevad poole päevani voodis ega viitsi tõusta. Temast pole enam töömeest ega tegijat, aeleb päevade kaupa selili sängis. *.. visata võõras kohas pikali, aeleda ja siruleda nagu kass. L. Promet. b. (unetusest, rahutusest, valust jne.) vähkrema, visklema, vintsklema. Terve öö ta aeles unetult asemel. Palavikus laps sonib ja aeleb. *.. kaks järgmist, kes mõõkadega välja astusid, aelesid varsti veriselt sepa jalge ees maas. E. Bornhöhe. c. (vallatusest, liikumisvajadusest jne.) vähkrema, püherdama. Lapsed aelesid ning hullasid värsketes heintes. Põrsad aelevad poris.
2. (rahutult) siia-sinna, edasi-tagasi liikuma. Lasipuu külge seotud hobused aelesid kärsitult. *Teinekord lähevad jälle sead kesale ja vana virin aeleb jälle niisama ühest kohast teise. O. Luts. *Kesk tuba aeleb viieaastane sassis peaga Miku paljaste harukestega kaksiti luuavarre peal. Juh. Liiv.
3. hlv. a. (ringi, ümber) hulkuma, (ringi) luusima, kolama. Poisist pole töömeest – joob ja aeleb küla mööda (ringi). Pole teda mitu päeva näha olnud, ei tea, kus (ümber) aeleb. *Kui viinavõtja mees aeles Koljagi sagedasti väljas. R. Sirge. b. ringi ajama, ringi tõmbama, amelema. Mees hakkas jooma ning naistega aelema. Ise alles plikake, aga juba aeleb poistega (ümber).

afišeerima ‹42›

1. müürilehtedel v. mujal teatavaks tegema. Teatrid afišeerisid oma uuslavastusi. Afišeeris ajalehes, et tal on korter müüa.
2. piltl midagi v. kedagi nähtavale seadma, millelegi v. kellelegi üldist tähelepanu tõmbama. Vähem afišeeritud meetod. Liialt palju afišeeritud automark. Ta ei taha ennast afišeerida.

aga
I. ‹konj› kõige üldisem vastandav sidesõna; sün. kuid, ent
1. otseses vastanduses seob lauseid, harvemini lauseosi, kus hrl. ühe lause v. lauseosa kaks komponenti on vastandatud teise lause v. lauseosa kahele komponendile. a. (rinnastavalt seotud osalausete vahel). Eile oli külm, aga täna on soe. Sina lähed, aga mina mitte. Mõte oli hea, aga selle teostus ebaõnnestus. Ma keelasin küll, aga või tema sellest hoolis! *Miika oli surnud, Mihkel oli surnud, tema aga elas ja teda võidi vihata. A. Jakobson. b. (korduvate lauseliikmete puhul). Tal on vähe raha, aga palju tööd. Muret oli tihti, rõõmu aga vahel harva. Ühed elasid jõukalt, teised aga äärmises vaesuses. Võib-olla kunagi tulevikus teen, aga praegu mitte. Seda võib küll mõista, aga mitte õigustada.
2. kaudsemas vastanduses alustab piiravat, täpsustavat, selgitavat lauseosa v. lauset. a. (korduvate lauseliikmete puhul). Ta on väike, aga tubli. Paratamatu, aga ikkagi kurb sündmus. Koosolekul arutleti praegust olukorda, aga ka tulevikuväljavaateid. Ütles seda tasa, aga kindlalt. Kõik olid väsinud, aga matkaga rahul. Koer haukus ägedalt, aga kallale ei tulnud. Ähvardab lüüa, aga ometi ei löö. *Peeter hakkas juba ümber käänama, viitles aga jälle. E. Vilde. b. (rinnastavalt seotud osalausete vahel). Ma oleksin ehk läinudki, aga isa ei lasknud. Tundis väsimust, aga uni ei tulnud. Raske muidugi on, aga küll me toime tuleme. *Ema vahest ei ütle küll midagi, aga tema silmad tõusevad kahtlemata vett täis, kui ta Villut näeb. A. H. Tammsaare. | (otsese kõne korral võib lause aga kohalt katkeda). *„Noh, kas perenaine lubas?” küsis noorhärra järgmisel õhtul. – „Lubas küll, aga ..” M. Metsanurk.
3. iseseisva lause algul seostab seda eelneva lause v. isegi pikema kontekstiga; vahel on vastandus nõrk ning aga kasutatakse ütlust sissejuhatava sõnana. „Mina seda ei teinud.” – „Aga kes siis tegi?”. *Jajah, nojah, õige küll. Aga siis peate rikas inimene olema, kui nii palju raamatuid ostate. R. Roht. *Nõu meeldis vanahärrale, ja ta pidas temast tükk aega kinni. Aga seal kerkisid kaaluvad mõtlused vahele. E. Vilde.
II. ‹adv› (rõhutav sõna)
1. muudkui, vaid. Mis siin enam oodata, istume aga lauda! Tulge aga julgesti, koer on ketis! Lase aga kuulda! Mine aga sina pealegi, küll saame siin hakkama! *Pole inimesed ju taevapilved, et aga lähevad ja lähevad ja seda kiiremini, mida kurjem on tuul. A. Mälk.
2. ainult, vaid, üksnes. Kaupa on külluses, oleks aga raha! Tal pole muud mõttes kui aga oma töö. Ta tuleb kõigega toime, kui ta aga viitsib teha. No oodaku aga! (ähvarduses). *Temal on ükskõik, kuidas elab, kui tal aga riided seljas ja tükk leiba on .. M. Metsanurk. || ‹hrl. ühenduses pronoomenite, adverbide ja konjunktsioonidega› iganes. Kes aga ette sattus, see kolki sai. Võeti, mis aga kätte sattus. Läks, kuhu aga tahtis. *.. ruttas nii kärmesti kodu poole, kui aga vana ruuna kabjad kandsid. J. Kunder.
3. (hrl. imestust, üllatust väljendavates hüüatustes:) alles, ikka. Oled sina aga optimist! No on see aga peletis, suli! Küll on aga kuum – päris ära tahab lämmatada.
4. väljendab v. rõhutab etteheidet v. ähvardust. Aga! Aga, ema, kuidas sa võid ometi Reinust nii rääkida! „Aga sa nüüd isa käest saad!” ähvardas tädi.
5. (ebamäärase tähendusega). a. sissejuhatava sõnana, eriti otseses kõnes. Aga küll tõusis kära! Aga see oli alles sõit! Aga me kolkisime neid päris korralikult kohe! „Arva, mis ma leidsin.” – „Aga mitte ei oska arvata.”. b. tarvitatakse hrl. koos verbi kordamisega imperatiivis. Tule aga tule lähemale! Vaata aga vaata, või tema ka siin! Rääkige aga rääkige, küll te pärast kahetsete! „Astu aga astu!” sundis mees hobust. c. (muudel juhtudel). Ta tundis huvi humanitaarainete, eriti aga ajaloo vastu. See asi puudutab meid kõiki, eelkõige aga sind.

aga ‹11› ‹s›
(lähtub vastavast konjunktsioonist; kasut. seoses mingi häiriva, kahtlust tekitava v. takistava asjaoluga). Asi näis olevat igati korras, ent siis ilmusid mõned agad. Ma ei hakka rääkima agadest, mis mul filmi vaadates mõttesse tulid. *Ent siin oli siiski üks aga. Siin oli üks säärane aga, mis tekitas igas mõtlevas inimeses kahtlusi .. J. Rannap.

agan ‹-a 2› ‹s›
‹hrl. pl.›
1. teravilja (ka heina-, linaseemnete) peksmisel ning tuulamisel terade (seemnete) hulgast eraldunud õisikute, kuparde, lehtede peenem, kerge osake, kõlutera jm. vrd kõlgas Tuul viib aganad eemale. Aganates on teri. Tuleb jälgida, et tera ei läheks agana(te)sse. Kerge nagu agan. Lehed lendlevad nagu aganad tuules. Vesi pikka piima jätku, aganad on leiva jätku, kaevukook on kalja jätku.
▷ Liitsõnad: kaera|agan, nisu|agan, odra|agan, rukkiagan.
2. piltl miski v. keegi tühine, tähtsusetu, kerge, kõlbmatu. Poisil pea aganaid täis. Artiklikogus on terade hulka sattunud ka aganaid.

agatama ‹37›
(tihtipeale) kahtlust, põiklust, vastuväidet väljendavat aga-sõna ütlema, tarvitama. Nüüd ei ole aega agatada, tuleb tegutseda. *„Jah, aga ...” – „Mis sa agatad! Ma tean küll sinu häda! ..” R. Roht.

agitatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. rahvahulkade poliitiline mõjustamine vestluste, ettekannete, miitingute, meedia kaudu, kihutustöö. Poliitiline, valimiseelne agitatsioon. Riigivastane agitatsioon. Suuline agitatsioon. Agitatsiooni tegema. Agitatsioon kandis vilja, ei andnud tulemusi. Näitlik agitatsioon 'vitriinid, fotod, diagrammid, plakatid, loosungid jms.'.
2. (üldisemalt:) veenmine, selgitustöö. Ta nõustus pikema agitatsioonita kaasa tulema.

agiteerima ‹42›

1. kihutustööd tegema; poliitiliselt üleskutsuvalt mõjuma. Ta agiteeris puhta looduse poolt, relvastumise vastu. Kaaslased agiteerisid teda piketis osalema. Agiteerivad plakatid, loosungid. Sõjaaegne luule oli agiteeriv, võitlev.
2. (üldisemalt:) kedagi veenma, veenda püüdma. Küll meelitasime, küll agiteerisime, aga nad ei tulnud kaasa.

agrane ‹-se 4› ‹adj›
hrv hämmeldunud, hämmeldusest segane. *Ta oli nii agrane, et tükil ajal mingit vastust ei leidnud. E. Vilde.

agressiivne ‹-se 2› ‹adj›

1. pol agressiooni rakendav, kallaletungiv; anastuslik, vallutushimuline. Agressiivsed riigid, ringkonnad. Agressiivne sõjaline blokk. Agressiivne välispoliitiline kurss.
2. ründav, rünnata tahtev, ründevalmis. Agressiivne inimene, laps, olend. Koer oli loomult agressiivne. Ta ei suuda taltsutada oma agressiivset loomust. Tema kirjutiste toon muutub üha agressiivsemaks. Te olete oma mehe vastu, suhtes liiga agressiivne.
3. keem korrodeerides v. muul viisil keemiliselt purustav. Agressiivne vesi, keskkond. Sünteetilised rasvhapped on palju agressiivsemad kui taimsed ja loomsed rasvad.

ah

1. ‹interj› väljendab ning rõhutab (kontekstist, kõnes ka intonatsioonist, miimikast, žestidest sõltuvalt), hrl. lause algul:. a. rõõmu, vaimustust, imetlust, imestust, üllatust jms. Ah, kui tore ilm on täna! Ah kus oli alles vaatepilt! Ah! Sina! Ei osanud oodatagi. Ah! Juba valmis! b. igatsust, soovi. Ah, küll tahaks praegu kodus olla! Ah kuidas jooks praegu külma allikavett! c. kurtmist, kaebamist, hädaldamist jms. Ah kui kurb! Ah, mis me küll nüüd teeme! d. ükskõiksust, minnalaskmist, tüdimust jms. Ah tühja kah, las jääb nagu oli! Ah, see on ju lõpuks ükskõik! Ah, tehku nii, nagu ise heaks arvab! Mis sa ütlesid? – Ah, ei midagi! e. viisakat tagasihoidlikkust, ka vastuvaidlemist, tõrjumist. Ah, mis nüüd mina, aga Toomas – vaat see on alles töömees! *„Ah, mine,” tõrjus Teele naeratades, „kust ma sulle's seda nüüd tean ütelda ..” O. Luts. f. pahameelt, rahulolematust, tõredust, halvakspanu, etteheidet jms. Ah, need tänapäeva noored! Ah sind küll, millegagi sa hakkama ei saa! Ah kui rumalasti sa talitasid! Ah, mis ta kelgib! Ah, pagan võtaks! g. äkilist meenumist. Ah jaa – täna on ju Leena sünnipäev! Ah, ma pidin ju talle helistama! h. teatavaks võtmist, konstateerimist (ka konstateeriva, retoorilist laadi v. eelnenud küsimust kordava küsimuse algul) jms. Ah nii, hea küll. Ah see olid siis sina. Ah Jaanil on siis ülikool läbi. Ah laupäeva õhtul on rahvamajas pidu? Ah et kuidas meil läks? – Üsna hästi. Ah Peeter? – Peeter on nüüd juhatuse esimees. *„Kuidas ta [= opman] su vastu siis on?” – „Ah opman? Siiamaale väga hea ..” E. Vilde.
2. ‹adv› küsilause lõpul kasutatav küsisõna; tarvitatakse ka mittearusaamist väljendava küsisõnana. Mis sa selle peale kostad, ah? Tore? – Ah? Miks ta vaikis, miks ta ei julgenud rääkida – ah? Keda sa lolliks pead, ah? Ah? – mis sa ütlesid?

ahastama ‹37›

1. ahastuses olema; (sõnade, nutu, käitumisega jne.) ahastust väljendama. Vanemad ahastasid poja surmateate saamisel. Ärge ahastage, küll ta saab terveks! Poja käitumine pani ema ahastama. Keegi nuttis ahastades. „Mis nüüd küll saab!” kuuldi kedagi ahastavat. Ahastav naine. Ahastav hääl, karjatus, nutt, kurtmine, hüüe, ohe. Heitis juuresolijaile ahastava pilgu. *„Ma ei suuda, ei suuda enam! Võin hulluks minna sellest tuupimisest!” ahastas ta .. R. Sirge.
2. ‹hrl. v-partitsiibis› hrv ahastust tekitama. Kalurinaised on saanud tunda ahastavat hirmu. Ahastav on olla vang. *.. kas muutuvad olud avaramaks või algab ahastav kidunemine? F. Tuglas.

aheldama ‹37›

1. ahela(i)sse panema, ahela(te)ga köitma; ahela(i)s pidama, ahela(i)s hoidma. Vangid aheldati lossikeldri seina külge. Aheldatud käed, jalad. Aheldatud Prometheus. Vanal ajal olid raamatud vahel lugemispuldi külge aheldatud. Aheldavad köidikud, ketid, vangirauad. Koera aheldanud kett oli katkenud.
2. piltl kammitsema, köitma; piirama, takistama. Raske haigus aheldas ta voodisse, voodi külge. Naised ei taha olla enam kodu külge aheldatud. Graniitkallaste vahele aheldatud jõgi. Pakane kaanetab järved ning aheldab jõed. Hirm aheldas ta paigale, jalad ei kuulanud sõna. Mõtlemist, fantaasiat ei ahelda miski.

aher|aine
mäend kaevandatava maavara hulgas esinevad mineraalid v. kivimid, mida antud oludes ei tarvitata. Maagi, põlevkivi eraldamine aherainest.

ahju|suu
ahju küttekolde (ahjuuksega suletav) avaus. Istuti ahjusuu ees tulepaistel. Sületäis kasehalge on ahjusuu ette valmis toodud. Nii suur pann ei mahu ahjusuust sisse. Vanaema küpsetas ahjusuul kakku.

ahmima ‹42›

1. korduvalt (ning ahnelt) midagi v. millegi järele haarama, korduvalt ahmama. Ahmib raamatuid sülle, süle täis ning tassib teise tuppa. Ahmis kukkudes kätega õhku. Ekskavaatori kopp muudkui ahmib ning tõstab kruusa. Leegid, tulekeeled ahmivad vana kuuri. || (toitu). Lapsed ahmisid nii palju toitu taldrikule, et ei jõudnud ära süüa. Putru ahmiti suurte lusikatega otse kausist. Ahmis suhu, mida aga sai. Lehmad ahmivad mahlakat ristikuädalat. *Vaatan: [laps] näost must ja ahmib suuga söögi järele ... E. Särgava. || endasse tõmbama, sügavasti v. lõõtsutades sisse hingama. Pärast trepist ülesminekut tuli õhku ahmida. Ahmisin imestusest, ehmatusest suuga õhku nagu kala kuival. Tüdruk oli ahminud kopsudesse liiga palju tolmu. Kops ahmib kosutavat hapnikku. Vanamees pani pläru ette ja ahmis suurte sõõmudega suitsu.
2. ahnelt enda valdusse haarama v. saada püüdma. a. (vara). Raha, vara (kokku) ahmima. Vanem tütar püüdis kõiki emast jäänud asju endale ahmida. b. (teadmisi, muljeid jne.). Ahmis lugeda, mis kätte sattus. Noored ahmivad seiklus- ning ulmekirjandust. Ahmisin teadmisi, uudiseid, muljeid siit ja sealt. Kõik lausa ahmivad teda pilkudega. Tahaks ahmida endasse kõiki neid värve ja helisid. *Oh seda aplust, kuidas ahmib / silm kraaviäärtes varsakapju / ja jõge päiksekirjalist. H. Mänd.

ahnitsema ‹37›
ahnena endale v. enda valdusse haarama v. ahmima, ahnena taotlema. Raha, vara (kokku) ahnitsema. Võimu, kasu ahnitsev tegelinski. Loeme valikuga, kõike me korraga ei ahnitse. | piltl. *Tuli .. hakkab suitsu paisutades järjest uusi kuuseraagusid ahnitsema. H. Kiik.

ahtus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. (< as ahas). Vanalinna tänavate ahtus. Vaatevälja ahtus. Väikerahvaste suured kirjanikud ei pääse küllalt mõjule keelepiiride ahtuse tõttu. Maailmavaate, huvideringi ahtus.
2. kitsas koht. Häälekurdudevaheline ahtus. Ahtushäälikute moodustamisel tekib suuõõnes ahtus.

ahukil ‹adv›
hrv kohevil. *Nüüd ei huvitanud lapsi miski, ei ahukil sulgedega kanad ega jala vastu hõõrutav kassipoeg .. L. Promet.

ahvatlema ‹37›
(kedagi kutsuvalt, erutavalt kuhugi v. midagi tegema v. tegutsema jne.) meelitama, peibutama; kiusatusse viima, võrgutama. Reklaam peab ostjat ahvatlema. Noori ahvatlevad kauged maad ja mered. Mätastel punetavad pohlad lausa ahvatlesid korjama. Rikkus, au, võim teda ei ahvatle. Mees ahvatles sõbragi eksiteele, kuriteole. Näkineid ahvatlenud noormeest enda juurde. Ahvatles poisi ära, ajas tal pea segi. Püüdis vanapoissi igasuguste võtetega abiellu ahvatleda. Lausa ahvatlev naine. Ahvatlev ettepanek, lubadus, võimalus.

ahvena|poeg
väike, noor ahven. Ei saanud ahvenapoegagi.

aia|mulk [-mulgu]
taramulk, hrl. lattidega suletav läbipääs (latt-)taras. Aiamulk on lahti. Heinakoorem ei mahtunud aiamulgust läbi.

aie1 ‹18› ‹s›
hrv aietus. *Ei ühtki aiet ega oiet tema okkalisel kooliteel .. O. Luts.

aim ‹-u 21› ‹s›

1. aimus, eelaimus. Saabuva õnne aim. Õnnetuse, surma aim südames. Mingi aim nagu ütles, et täna ta tuleb. Mul oli selline aim, et midagi juhtub. Päikeselistes veebruaripäevades on kevade aimu.
2. ‹hrl. partitiivis› ebamäärane kujutlus v. käsitus millestki. Kellelegi millestki aimu andma. Veidike aimu mul sellest tööst siiski on. Kõrgemast matemaatikast polnud neil vähematki aimu. Selge see asi veel ei ole, aga mingi udune, õrn aim mul siiski on. Türklastel polnud Tallinnast ega Eestist aimugi. Kus asub Tina tänav? – Pole aimugi. *Esimese tõelise aimu sellest, mida kirjandus endast kujutab, sain alles neljateistkümneaastaselt. E. Vetemaa.

aimama ‹aimata 48›

1. ebamääraselt, hämaralt ette tundma v. arvama; vaistlikult tundma, tunnetama v. tajuma. Õnnetust, hädaohtu aimama. Süda aimab halba. Ma aimasin, et sa täna tuled. Seda ei osanud küll uneski, hinges(t)ki aimata. Takistus tuli sealt, kust seda ei osanud aimatagi. Seda ei oska täpselt seletada, seda võib ainult aimata. Läksime paha aimamata edasi. Toa sisustus laskis aimata naise kätt. Juba kooliajal võis temas aimata tulevast kirjanikku. Looduses võib aimata juba kevadet. *Preili Marchand .. heitis tüdruku peale niisuguse pilgu, et see nagu koer, kes head inimest aimab, tema juurde jooksis ja ta kätt suudles. E. Vilde. || (oletamisi) mõistma, aru saama, taipama. Näib, et ta aimas mu mõtteid. Ahaa, nüüd ma hakkan aimama, kuidas see lugu oli. Tema olekust aimasin, et ta ei taha sel teemal rääkida. Matemaatikast ta ikka niipalju aimab, et päris hätta ei jää. Tema näost ei oska midagi aimata. *Teinekord on nad käega võtta, aga sa ei aima kätt sirutada, kõnnid kui unenäos .. M. Metsanurk.
2. ähmaselt, ebamääraselt, ainult üldistes kontuurides nägema. Linna torne võis läbi udu vaevu aimata. Hommikuhämaruses võis eespool aimata metsaserva. Päikeseketas oli läbi pilveloori vaevu aimatav.
3. hrv järele aimama, matkima. *Püssiga õlal aimad vahti. G. Suits.

ette aimama
midagi vaistlikult ette tundma v. arvama, aimama (1. täh.) Oma saatust, õnnetust, surma ette aimama. Seda ei osanud, võinud, teadnud keegi ette aimata.

aime ‹18› ‹s›
aimus, aim. *Ets kae, mu aime ei ole mind petnud, poiss on otsekui Kadri suust kukkunud. E. Vilde. *Kõigest sellest sain aime, niipea kui vähegi olin Barcelonas ringi vaadanud. F. Tuglas.

aimus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
millegi hämara etteteadmise v. vaistliku tajumise tunne, aim (1. täh.) Õnne, õnnetuse aimus. Kuri, paha, halb, hirmus aimus. Tume, ebamäärane aimus kerkis hinge. Mul on aimus, et see asi heaga ei lõpe. Mu aimus läks täide. Aimused ei petnud mind. Metsades, põldudel on juba sügise aimust. *Mind piinab õudne aimus, nagu peaks täna öösel kogu maailm nende mägedega hukkuma. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: eelaimus.

aina ‹adv›

1. kogu aeg, muudkui; üha, järjest. Hommikust õhtuni aina sajab. Läksime peatumata aina edasi. Aina mets – lagedat ei paista. Aina pidu ja pillerkaar! Tuul läheb aina valjemaks. Ilmad lähevad aina soojemaks. Rõõm aina suurenes. Mis te aina toas istute? Autosid aina voorib mööda. Hakkab aina kõvemini müristama. Hiilivad aina ligemale. Ta ei kaota kunagi, muudkui võidab aina. Aina üks ja seesama, ära tüütab juba. || (kogu aeg) ainult, vaid. Ta ei rääkinud kogu õhtu jooksul sõnagi, nohises aina. See tuleb asjale aina kasuks. Lumi sulab, aina vaht ja soga veel järel. *Puha vaskne peenraha – aina ühe-, kahe-, kolme- ja viiekopikalised. I. Sikemäe.
2. lausa, päris. Mets aina kubises loomadest ning lindudest. Võsad aina valendavad ülastest. Sõjas purustatud linnad – aina varemete väljad. Uhked käevõrud, kaelakeed – ja kõik aina kullast. Lapsed aina kilkasid rõõmust, kui jõuluvana kingikoti avas. *Pere mära oli aina märg kohe, kui kirikulised koju tulid. A. H. Tammsaare. *Üksnes paar särjepoega jäi õnge: needki nii tillukesed, et aina vihastu. A. Tigane.

aine ‹18› ‹s›

1. ka füüs keem see, millest koosneb füüsiline keha; mateeria vorm, mida iseloomustab stabiilsus ja seisumassi olemasolu. Tahke, vedel, gaasiline, kristalne, amorfne, pulbriline, vahajas, vees lahustuv, kergesti lenduv, pindaktiivne, plahvatusohtlik, kõrgmolekulaarne, madalmolekulaarne aine. Keemiline aine. Orgaanilised, anorgaanilised ained. Radioaktiivsed, antiseptilised, kantserogeensed ained. Puidust, metallist vm. ainest ese. Ainete ringkäik (looduses) ehk aineringe. Kõik peotoitudeks vajalikud ained on hangitud, ostetud.
▷ Liitsõnad: aher|aine, alg|aine, anti|aine, ase|aine, ballast|aine, ekstraktiiv|aine, elus|aine, immutus|aine, jääk|aine, kasvu|aine, kiud|aine, kleep|aine, kontrast|aine, koostis|aine, kummi|aine, kütte|aine, lagu|aine, liht|aine, liim|aine, liit|aine, lisa|aine, lubi|aine, lõhke|aine, lõhna|aine, lähte|aine, maitse|aine, mineraal|aine, mõju|aine, mõru|aine, määrde|aine, mürk|aine, park|aine, puit|aine, põhi|aine, põletus|aine, pärilikkus|aine, rasv|aine, ravi|aine, ründe|aine, sarv|aine, side|aine, tarbe|aine, tehis|aine, toime|aine, toit|aine, toor|aine, täite|aine, uimastus|aine, valk|aine, varu|aine, võõr|aine, väetus|aine, värv|aine, väärisaine; kuiv|aine, maitse|aine, tang|aine, toidu|aine, vürtsaine.
2. objekt, allikas, lähtematerjal. a. kunstiteose teema aluseks olev lähtematerjal, kujutamiseks valitav tegelikkuslõik. Romaani, novelli, näidendi aine on kirjanik saanud oma kodukohast. Tänuväärne aine filmi, ooperi jaoks. „Kalevipoja”, antiikmütoloogia ainetel loodud maalid, muusikateosed. b. kõneaine, kõneluse (ka mõtiskluse, arutluse, vaidluse jne.) teema. Arutluse aineks oli uus töökorraldus. Jutt kaldus argipäevastele ainetele. Sobiv aine mõtisklusteks, vaidlusteks. Sündmus andis ainet kuulujuttudeks, keelepeksuks. *Muidugi oli pajatuseks nüüd niisugune aine valitud, et koolipreili sellest osa võtta ei võinud. E. Vilde. c. uurimise ainevald v. objekt. Väitekirja aine. Rahvaluuleteaduse aineks on traditsiooniline suuline looming.
▷ Liitsõnad: arutlus|aine, jutu|aine, kõne|aine, uurimis|aine, vestlusaine.
3. õppeaine. Kohustuslikud, fakultatiivsed ained. Paljudele on matemaatika üks raskemaid aineid. Ta sai kõigis ainetes head hinded. || (ainelõigu kohta). *Vastajad olid [keemias] oma hinded kätte saanud ja uus aine oli edasi võetud. A. Pervik.
▷ Liitsõnad: eksami|aine, eri|aine, eriala|aine, fakultatiiv|aine, humanitaar|aine, kõrval|aine, lemmik|aine, meelis|aine, pea|aine, põhi|aine, reaal|aine, vaba|aine, valik|aine, õppeaine.

ainiti ‹adv›
hrv
1. pilku pööramata, üksisilmi; teraselt, tähelepanelikult. Ainiti kaugusse, lakke, enda ette, meie poole vahtima. Jäin lähenejat ainiti silmitsema. Laps seisab vaateakna ees, pilk ainiti mänguasjadel. *Võõras vaatas teda jälle erilise pilguga, ainiti, justkui kombates .. R. Sirge.
2. hrv ühtelugu; vahetevahel. *Ta oli sellest ainiti mõelnud ja otsustanud: nii see kesta ei või. L. Promet. *Ants tegi, nagu loeks, visates ainiti pilke diivanil suitsetavale naisele. V. Panso.

ainu|juhtija ‹1› ‹s›
ainus juhtija. a. (esikohal olles). Keres tõusis maleturniiri ainujuhtijaks. b. (ainuisikuliselt juhtides). Ta ei arvesta teisi, tahab olla ainujuhtija.

ainuke(ne) ‹-se 5›

1. ‹adj› ainult üks, ainus. Ainuke(ne) laps, poeg, tütar. Ainuke mees majas. Mu ainuke sõber. Ainukesed inimesed, elanikud saarel, laiul. Ainuke(ne) järeldus, kohustus, lootus, põhjus, soov, viga, võimalus. Ainuke(ne) säilinud eksemplar. Seeni me ei leidnud, mitte ainukestki. See ei jäänud ainukeseks ega viimaseks. Tema ainukesena pääses. Koer oli vanamehe ainuke seltsiline. Temaealisi poisse oli seal paar ainukest, mõni ainuke. Ainuke, kes teda mõistis, oli ema. Ainuke, mis ta võis teha, oli oodata.
▷ Liitsõnad: üksainuke(ne).
2. ‹s› armsaim inimene. Tüdruk ootas oma ainukest sõjast koju.

ainuline ‹-se 5› ‹adj›

1. ainulaadne, ainukordne, unikaalne. Sai preemia särava ja ainulise lavastajapanuse eest noore põlvkonna teatrisse. *.. ses looduse pillavas paljuses on teadvus ainuline. P. Viiding. *Ainult et nüüd tundus mulle kõik see, mis varemalt nõnda igapäevane, kõige ainulisem. L. Promet.
2. hrv ainus. *Ta ei olnud ka vabrikuehitamise ainuline õigustaja .. R. Sirge.

ainult ‹adv›

1. osutab, et midagi v. kedagi on vähem kui vajalik, eeldatud v. loodetud, kõigest, üksnes, vaid. Ainult kaks päeva on jäänud eksamini. Ainult pool tundi, kolm etendust veel. Kümme tütarlast ja ainult kaks noormeest. Traktoreid oli ainult neli. Nii juhtus ainult paar korda. Meie vahet oli ainult mõni samm. || mitte rohkem kui, mitte enamat kui. Mees viivitas ainult hetke. Tule ainult korraks siia. Korstnast kerkis ainult õrn vine. Leiba oli ainult tükike. Minagi olen ainult inimene. Täidan ainult oma kohust. See oli ju ainult nali, ettekääne. Ta ainult naeratas heatahtlikult. Kahjuks on ta ainult sulane.
2. (muid võimalusi välistavalt:) üksnes, ainuüksi. Armastab ainult enesest rääkida. Ta käib kinos ainult pühapäeviti. See telefon on ainult ametikõnedeks. Inimene ei ela ainult leivast. Ainult sina oled süüdi. Tal oli ainult särk seljas. Ütlen seda sulle ainult nelja silma all.
3. (üksnes rõhutades:). a. aga, vaid. Katsugu ainult puutuda! Proovi ainult minna, kohe pistavad koerad haukuma! Kui sul ainult külm ei ole. Kui ma nii kaua ainult elan. Läks kõikjale, kuhu ainult kästi. Teeb kõik, et ainult pääseda. *.. vaadake ainult, kuidas astrid ja lõvilõuad õitsevad ja salveid hõõguvad nagu tulekeeled ... O. Tooming. b. ometi. Kui ta ainult tuleks, paraneks. Kui see ainult nii oleks. c. muudkui. Tekst on siin, ainult loe ette.
4. konjunktsioonilaadses kasutuses ühendab lauseid v. korduvaid lauseliikmeid, millest järgnev piirab või osaliselt eitab eelnenud väidet. Ta pole paha tüdruk. Ainult veidi laisk. *Laed olid valged, ainult petrooleumisuitsust pisut võidunud. R. Sirge. *Neil päevil ei juhtu midagi iseäralikku, ainult valitseja jääb tööga natuke kõhnemaks .. O. Luts. | ‹ühendsidesõna osana› ainult et, mitte ainult ... vaid ka vt et, vt vaid

ainumane ‹-se 5› ‹adj›
kõnek ainus, ainuke, ainsam. *Nõnda nad käratsesid ja jagasid urbi, kuni endile ei jäänud ainumastki. L. Hainsalu.

ainus ‹ainsa, ainsat 16 või ainust 17 või van ainu, ainust 19›

1. ‹adj› ainult üks, ainuke. Ainus abinõu, lootus, põhjus, soov, võimalus. Mu ainus sõber. Vanemate ainus laps. Taevas polnud ainsatki pilve. Ta ei lausunud ainustki sõna. Ainsatki hingelist polnud kodus. See eksimus jäi tal ainsaks. See oli mu ainus lohutus. Te pole ainus, kes nii arvab. Kaotas oma ainu lapse. *Ei ole nõudlikumat vormi kui väikese novelli oma: anda mõnel ainsal leheküljel sündmus mitte anekdoodina, vaid elumahlase tervikuna .. F. Tuglas.
2. ‹s› kallim, armsam, armastatu. *Unes oma ainust näen ma / ohates, / õnnest jään ma tummaks teda / kohates. J. Kross.
Omaette tähendusega liitsõnad: üksainus; kolmainus

ainuüksi ‹adv›

1. ainult, üksnes. Ta ei teinud seda ainuüksi enda pärast. Tänapäeva naine ei lepi ainuüksi kodu ja köögiga. Seda tean ainuüksi mina. Ainuüksi lubadusest ei piisa. *.. kuid nuhi sõbraks olla võib ainuüksi nuhk! B. Alver. *See oli öeldud nõnda, et seda sai mõista ainuüksi kui siirast tunnustust. I. Sikemäe. || kõike muud v. kõiki muid arvestamata v. kõrvale jättes, muu(de)st rääkimata. Kui palju uusi maju on ehitatud ainuüksi Tallinnas. Vaenlane kaotas ainuüksi langenutena 5000 meest. Ainuüksi viimase aastakümne jooksul on asula elanike arv kahekordistunud.
2. päris üksinda, päris üksi, ihuüksi. *Tihti viibis ta ainuüksi ja tundide kaupa oma kunstitemplis .. A. Saal. *.. ma kardan! Ainuüksi metsas ja öö tuleb! A. Kitzberg.

aitama ‹aidata 48›

1. (kaas)abi osutama, abiks olema, abistama. a. (tegevusega v. nõuga). Haiget vagunisse, üle tänava aitama. Aitasin vanakest trepist üles minnes kaenla alt. Aitasin eidekese tugitoolist, laua äärest voodisse puhkama. Aita ta jalule, püsti, istuma. Vanaperenaine ise on ainult aidata veel. Aitasin tütarlapsele mantli selga, õlgadele. Aitasime tal puid lõhkuda, korterit remontida. Vanem vend aitab nooremat matemaatikas. Millega võiksin, saaksin sind aidata? Aidake nüüd mõelda, nuputada, aru pidada. Kus viga näed laita, seal tule ja aita. b. (majanduslikult). Vaeseid, puudustkannatajaid aitama. Ühiskond aitab paljulapselisi perekondi. Vanemad aitasid mul auto osta. Arenenud maad aitavad arengumaid. c. (aluseks miski, millest on abi, kasu). Need näited aitavad olukorda iseloomustada, illustreerida. Rõivad aitavad meil vältida liigset soojuse kadu. Muusika, kirjandus aitab leevendada argielu hallust. Usk paremasse tulevikku aitas taluda raskusi. Teda on vigurid ja krutskid elus edasi aidanud. Ruutu aitab (kaardimängus teatatakse nii, et ruutust kui mittetrumbimastist on käes kuningas ja emand).
2. tarvilikku mõju v. toimet avaldama; asja parandama. See rohi aitab kindlasti. Minu reuma vastu mudavannid küll aitasid. Mis see vabandamine enam aitab, see ei aita (enam) midagi. Kõik on ära proovitud, miski ei aidanud. Ei aidanud midagi 'polnud midagi teha, parata', koorem tuli uuesti maha laadida. *Ei aidanud eidel muud kui pidi aita jooksma .. A. H. Tammsaare.
3. ‹impers.› piisama, küllalt olema. Aitab küll, ära nii palju pane! Aitab, aitab – jäta juba! Aitab naljast! Tänaseks, selleks korraks aitab. Aitab näägutamisest, mina lähen ära. Aitab, kui kell kümme kohal olete. Oli nutnud nii et aitas 'rohkesti'. Kas ei aita juba ükskord magamisest? Sellest peaks aitama. Kas sulle ühest ei aidanud? Ei, aitab sulle kolmest abilisest. Ega ma siidi taha, aitab sitsistki. Linnakesega tutvumiseks aitab paarist tunnist.
4. kõlbama, sobima. *Kuid aitavad [saapad] kanda küll, on veel päris korralikud. A. Hint. *On nüüd juba [mõõk] roostetama läinud ja nüriks jäänud, ei aita teisega enam tubakatki lõigata .. E. Raud. *„Siin aitab elada küll,” lohutas Aet. M. Traat.
5. hrv järele aitama (2. täh.) *Kergelt värviga eredamaks aidatud huuled tõmbusid kitsamaks. R. Kaugver.

ei aita (ei) ussirohi ega püssirohi vt ussirohi

aituma ‹11› ‹s›
tänusõna, tänamissõna, aitäh. Aituma eest ei saa midagi. Aitumast üksi on vähe. Kunas tigedal tänu ehk ahnel aituma!

aitäh ‹aitähhi 21› ‹s›
tänamissõna. Oleks ta selle eest aitähki öelnud! See töö tuli palja aitähhi eest ära teha. Aitähhist ei aita, anna raha ka! Siin ainult aitähhiga läbi ei saa.

aitüma ‹11› ‹s›
tänusõna, tänamissõna, aitäh. Aitümast üksi ei aita, tuleb raha ka anda.

aiva ‹adv›
aina. a. kogu aeg, üha, ainult. Temperatuur aiva langeb. Aiva töö ja töö, puhata ei saagi. Aiva selgemini hakkasime seda tundma. Rahvast tuli aiva juurde. *Kondivalu uuest kõrtsirahvast kuuldus aiva head. E. Vilde. b. lausa, päris. Ta on aiva noor alles. Kodused tööd aiva laokil. *Tema'p see laudale katuse peale sopsiski, pannes räästasse aiva puhta pilliroo .. A. H. Tammsaare.

aja|hammas
aeg kui kõige vanandaja, lagundaja, hävitaja jne. Ajahammas ei säästa kedagi ega midagi. Hoone on ajahambale hästi vastu pannud. Ajahambast puretud kindlusemüürid.

ajaja ‹1› ‹s›
(< tgn ajama). Kartulivagude ajaja. Lähen, kui tahan, sina pole minu ajaja. Temast pole selle asja ajajat. Noor koer, aga hea jälgede ajaja. || küttidele ulukeid ette ajav jahiline. Ohvitserid olnud küttideks, soldatid ajajateks. *Ei siis saa mind [= jänest] kätte ei ajajad ega hurdad, ei kütt ise ega küti kuul .. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: asja|ajaja, ette|ajaja, habeme|ajaja, hobuse|ajaja, jutu|ajaja, jälje|ajaja, puskari|ajaja, samagonni|ajaja, taga|ajaja, tõrva|ajaja, viina|ajaja, ära|ajaja, ülesajaja; luhta|ajaja, nurjaajaja.

ajaldasa ‹adv›

1. aja poolest. *Lühikeseks jäi aga ka Juhan Liivi kogu maine teekond. Ajaldasa ei jõudnud see viiekümnenda verstapostinigi. P. Rummo.
2. ajaldi. *Õnneks juhtub üks purjus töövoorimees ajaldasa jaole. O. Luts.

ajaloo|ratas
piltl. Ajalooratast ei saa peatada, tagasi pöörata.

ajalt ‹adv›
õigel ajal; aegsasti, varakult. Hakkasime hommikul ajalt linna poole astuma. Jõudsime ajalt jaama. Töid ei jõutud ajalt lõpetada. *Annab jumal, et saab [vilja] kuivalt koristada, ajalt varju viia .. R. Sirge.

sellest ajalugu vaikib
sellest ei räägita

ajama ‹impers aetakse, aetud 37›

1. teat. suunas v. kuhugi liikuma sundima; (kuhugi) midagi tegema sundima; tagant kihutama, kannustama. Poisid aeti peolt minema. Inimesed aeti kodunt sõjapõgenikena rännuteele. Mõnda poissi peab lausa ajama kooli. Ta ei lasknud end ajada, läks ise. Ma ei lähe ajades ka enam sinna. Juba lapsena aeti ta karja, poisikesena tööle. Vaenlane aeti põgenema, pakku. Ema ajas tütre poodi leiva järele. Aja kari koju, lauta. Tuul ajas jää randa, pilved laiali. Torm oli laeva madalikule, karile ajanud. Paat jäi lainete ajada. Emajõgi oli ajanud oma veed kaugele üle kallaste. Küll me selle mõtte tal peast ajame. Igavus ajas tänavale lonkima. Mis häda sind ajas niimoodi talitama? Kes sind ajas teiste peale kaebama? Mure, hirm, teadmatus ajas kalurinaised randa paate ootama. Auahnusest aetud, lõhkus ta tööd teha. Häda ajab härja kaevu. Aja tühi asjale, karga ise kannule. Ega kutsumata võõrad ajamata ei lähe. *Ema ajas isa köstrile ütlema, et sedaviisi ometi ei tohi teha. O. Luts. *Kõrged pilved nagu hirmust aetud / üle maa ja mere lendavad .. L. Koidula. || juhtides lükkama; veo- v. sõiduvahendit, masinat vms. (aeglaselt) kuhugi vajalikku kohta juhtima; ohjadest juhtima. Ajasin jalgratast käekõrval, käru ees. Aja sõiduk ukse ette, koorem lakaluugi alla. Ajasin auto garaaži, garaažist õue, tagurpidi kõnniteele. Ta laskis end ratastoolil toast tuppa ajada. Poiss sai ohjad oma kätte ning tohtis hobust ajada. | (kehaosa kohta). Ajab käies üht külge, paremat õlga ees. || füüsilise jõuga kuhugi tõstma, panema, suruma, toppima, lükkama jne. Muld, kivid aeti auku. Vana kaev aeti täis. Teri aeti kottidesse. Praht ajage hunnikusse. Heinad aeti koormast lakka. Ärge rohkem puid enam ahju, tulle ajage. Siia tuleb kiil vahele ajada. Ta oli endale pinnu küüne alla ajanud. Silgud aeti vardasse. Uss aetakse õnge otsa. Kätt püksitaskusse ajama. Niiti nõela taha ajama. Laps ajab kõik suhu, mis kätte saab. Koer lastud maha ja aetud auku. Hobusele aeti rangid kaela. Proovi võtmiseks aeti sond makku. Ajasime pika redeli puu najale, katusele. Aita antenn püsti ajada. || rõivast, jalanõud vms. selga, jalga panema v. seljast, jalast võtma. Ajab särgi, pluusi, kleidi, seeliku, jaki, kuue, mantli, riided selga, seljast. Pükse, saapaid, säärikuid jalga ajama. Ajage kähku püksid jalast! Ajas puhta linase pesu ülle. Ta oli vana kasuka veel mantli peale ajanud. Ajab end ruttu riidesse.
2. end, oma keha v. mõnd kehaosa teat. suunas, kuhugipoole liigutama, teat. asendisse viima jne. End istukile, upakile, põlvili, püsti, jalule ajama. Ajab jalad harki, laiali, sirgu, sõrmed harali. Kartulivõtjail polnud aega selga sirgu ajada. Püüdsime kaela õieli ajades üle teiste näha. Ajasin pea selga, kuklasse. Ajab imestunult, ehmunult silmad suureks, pärani, pungi. Huuli torru, prunti ajama. Hobune ajas kõrvad kikki. Koer ajas hambad irevile ning karvad turri. Kana ajab suled kohevile. Lind ajas noka lahti. Täkk ajas end tagajalgadele püsti. *Tihnikus männidki sirgu end ajavad .. P. Haavaoks.
3. ‹ka impers.› mingit füsioloogilist protsessi v. psüühilist seisundit, tundmust, meeleolu jne. esile kutsuma. Rasvane toit ajab ta oksele, öökima. Külmavärinad käivad ning iiveldama ajab. Õlu ajab urineerima, kusele. Tolm ajab köhima, aevastama. Väsimus ajab haigutama. Aspiriin ajab higistama. Jooksmine ajas hingeldama, higiseks, naha märjaks, kuumaks, südame kloppima. Toidulõhnad ajasid suu vett jooksma. Jahutoidud ajavad inimese paksuks, rasva. Nii hirmus, et ajab kananaha ihule, juuksed püsti. Kiikumine ajab mõnel pea pööritama. See ajab lausa vihaseks, vihale, marru, raevu. Nii kurb lugu, et ajab pisarad silma, nutma. Ära aja naerma. Ähvardus ajas poistele hirmu nahka. Sõjajutud ajasid meeled ärevile. Poegade käitumine ajas ema meeleheitele. See ajab mul pea halliks. || paistetust, paiset, muhku, löövet jms. moodustist esile kutsuma. Ajas paise värvli alla. Sõrm ajas umbe. Mingisuguse muhu on ajanud jala peale. Ajas suure villi peopessa. Südamehaigetel ajab mõnikord jalad paistesse. Mesilase nõelamine ajas näo paistesse.
4. midagi v. kedagi mingisugusesse olukorda, seisundisse viima v. mingisuguseks muutma. Tööasjad, paberid tuleb joonde, jutti, korda ajada. Ajasite meie plaanid luhta, segi, nurja, nässu, mokka, asjad untsu. Tuul ajab juuksed sassi. Vesi aeti keema. Sulaks aetud tina. Sepp ajas raua tulipunaseks. Puupakk oli keskelt lõhki aetud. Vaadake, et te maja põlema ei aja. Firmat pankrotti, talu oksjoni alla ajama. Tuisk on kõik teed umbe ajanud. Ants püüdis meid Ainoga, mind ja Ainot tülli ajada. Ajasin mehed riidu. Ei või vahekordi teravaks ajada. Asjad on keeruliseks aetud. Viin on poisi hukka, raisku ajanud. Armukadedus ajas perekonna lõhki. Suur tükk ajab suu lõhki. *Üksikelamute rohkus ajab vahemaad pikaks .. R. Sirge.
5. endast (vooluna) välja saatma v. (osakestena) enda küljest eraldama. a. ‹ka impers.› endast (vooluna) eraldama v. välja saatma. Vabrikukorstnad ajavad paksu musta suitsu. Pliit ei tõmba, ajab suitsu kööki. Pott keeb ning ajab auru. Tukid ajavad vingu. Tänavapoolsetest akendest ajab tolmu tuppa. Õlu ajab vahtu. *Need olid keevad sooned, kust ajas vett kui allikast .. A. H. Tammsaare. b. (naha sarvkihti, selle osakesi v. mitmesuguseid marrasknaha moodustisi) uuenemise käigus eraldama. Jänestel veel karv ajamata. Rästikud, nastikud ajavad kesta. Päikesest põlenud käsivarred ajavad nahka. Põdrad ajavad sarvi. c. (muid juhte). Värvimata voodrilauad ajavad pinde. Kuused, männid ajavad okkaid.
6. kätte saada püüdes, ahistades v. otsides (jälgi, lõhna mööda kannul) järgnema. Koerad ajavad jänese jälgi, rebast, põtra. Ajujahil ühed ajavad, teised kütivad. Koer jookseb nuhkides metsa all, ajab erutatult lõhna, haisu. | piltl. Politseinikud ajavad kurjategija jälgi. || (näit. loetavat tekstirida näpuga järgides). Laps ajab lugemisel näpuga järge. Sõrm ajab tabeliridu.
7. rääkima, kõnelema, vestma (hrl. koos vastavasisulise objektiga); ka kõnek (eriti objektita kasutustes). Istusime kohvikus ja ajasime juttu. Kes selliseid lorajutte ajab? Ei saanud aru, kas ajas nalja või rääkis tõsiselt. Lori, rumalusi, loba, plära, jama, joba ajama. Ära aja udu(juttu)! Mis sa nüüd hullu ajad! Mis sa ajad – ei või olla! *.. aga tema ajab üksisõnu: armastus ja armastus! Nüüd on ometi sõna kätte saanud! O. Luts. || (visalt väites, argumenteerides) midagi erapoolikult tõendada püüdma (näit. süü, vastutuse veeretamiseks). Mis sa enda tegusid teiste süüks ajad? Poiss oli akna lõhkunud, kuid püüdis asja teiste kaela ajada. Puudujääki üritati noore müüja kraesse ajada. *Seepärast hakkas ta lapse ees salgama, .. hakkas valeks ajama, mida ta ise tõeks oli tunnistanud .. E. Vilde.
8. (mingit häält, heli, müra) tekitama. Laulujoru, vilet ajama. Kass hakkab kohe nurru ajama, kui silitad. Vabrik ajab vilet. Kõrvad ajavad pilli. || van (pasunat vm. pilli) puhuma. *Kuski pasunat ajas karjus .. J. Kärner. *Üks vanamees ajab vilepilli .. O. Kallas.
9. (hrl. hobusega ning kihutades) sõitma; jooksma, liduma, kiiresti minema. Hüppas sadulasse ja ajas otse üle põldude alevi poole. Ajas, mis hobune võttis. Ärge inimestele selga, otsa ajage! Tulid tuhatnelja võidu ajades. Hobused märjaks, vahule aetud. Nad olid täies lastis kalalaevaga karile ajanud. Ükski auto ei peatunud, kõik ajasid mööda. Kõik panid, pistsid ajama 'läksid kiiresti joostes ära'. Ma sain veel õigel ajal ajama. *Teised ajavad sõnnikuvankrites Mahtra poole, teel jalamehi peale võttes. E. Vilde.
10. korraldama, õiendama, millegagi tegelema. Mul on linnas asju ajada. Kes seda ekskursiooni asja nüüd ajab? Ajavad musta äri, sahkerdavad ja spekuleerivad. Rahumeelset välispoliitikat ajama. *Kelle kosje sa ajad? Ei mul veel mehelemineku mõtteid ole! H. Raudsepp.
11. mingit käitumisliini järgima; midagi taotlema. Jonni ajama. Mõlemad ajavad kangust, kumbki järele ei anna. Ajas naabritega kiusu. Alati ei saa oma tahtmist ajada. Mehed ajasid visalt oma joont. Ajab pärlitega uhkust. Oli tal tarvis uut autot osta ja uhkust ajada. Ära aja edevust! *.. kui maasikad valmivad, läheme aeda ja ajame maiust. A. Kitzberg. *Nad sellepärast nii kibedad, et ei saa enam toredust ajada ega mõnuleda! M. Metsanurk.
12. edasi liikudes, töötades mingit käiku, sihti, liini vms. rajama. Nööri järgi aetud sirged peenrad. Ebasümmeetriliselt aetud pargiteed. Läbi metsa tuli ajada siht. Ajab sirge kaare läbi põllu, üle heinamaa. Kartulivagusid ajama, lahti ajama. Ajab pressrauaga viigid pükstesse. Mutid on aias risti-rästi käike ajanud. Üraskite aetud käigud puidus. Koidest aetud vana kasukas.
13. ‹hrl. ühendverbi osana› õmmeldes kinnitama. Pükstele, kuuele lappi (peale) ajama. Varrukat külge, otsa ajama. *.. isegi oma laste pluuside ette ajas ta kuldsed sinelinööbid. L. Promet.
14. destilleerima, utma. Viina, puskarit, samagonni ajama. Kartulitest aetud piiritus. Tökatit aeti kasetohust, tõrva männist. Põlevkivist aetud õli. Osa kartuleist aeti viinaks.
15. (taimede kohta:) kasvatama, välja ajama. Puu ajab juured sügavale, kaugele, mulla pealmisse kihti. Vaarikad ajavad risoome, maasikad võsundeid. Õunapuud hakkavad õisi ajama. Kaktus on ajanud mitu õienuppu. | piltl. *Ning korraga tabas mind mõte, mis minus nähtavasti juba kaua juuri oli ajanud – abielu. R. Kaugver.
16. habet, juukseid raseerides v. masinaga lõigates eemaldama. Habet ajama. Lõug, kael habemenoaga puhtaks aetud. Noorsõduritel aeti pea paljaks.

läbi ajama

1. läbi masina ajama. Piima läbi ajama. Ema hakkas köögis liha läbi ajama.
2. läbi sõitma. Terve ilm, pool Eestimaad läbi aetud. Autorallil tuli läbi ajada ligi 3000 kilomeetrit.
3. läbi torkama, läbi pistma. Niiti nõelasilmast läbi ajama. Seinasse puuritud august aeti toru, kaabel läbi.
4. piiratud võimalustest hoolimata toime tulema, hakkama saama v. millegagi leppima. Omad inimesed – ajame läbi. Kitsas see elamine on, aga ajame kevadeni läbi. Rasketel aegadel tuli vähesega, piskuga läbi ajada. Tuli ilma sooja toiduta läbi ajada. Püüdke läbi ajada sellega, mis on. *Ükski neist kolmest ei mõistnud vene keelt, aga läbi ajasid mehed ometi. E. Vilde.

peale ajama

1. peale panema, seadma, loopima, pillama vms. Kartulikuhjale aeti muld peale. Laps on endale piima peale ajanud. Tünnile aeti vitsad peale. || peale õmblema. Pükstele tuleb paigad peale ajada.
2. ‹ka impers.› mingit füsioloogilist protsessi, psüühilist seisundit jms. esile kutsuma, ajama (3. täh.) Nii õudne, et ajab mulle hirmu, judinad peale. Igav raamat ajab une peale. Kurgus kõditab ja ajab köha peale. See ajab vägisi naeru peale. Nii kurb lugu, et ajab nutu peale.
3. manguma, nuruma, nuiama; (midagi tegema) keelitama, veenma, peale käima. Ajab peale nagu uni, mustlane. Poiss ajab kangesti mootorratast peale, tuleb vist ära osta. Lapsed hakkasid kinno minekut peale ajama. Viina ta ei võtnud, olgugi et teised peale ajasid. Talle aeti niikaua peale, kuni ta nõustus.
4. peale, otsa sõitma. Mootorrattur oli jalakäijale peale ajanud.
5. kallale ässitama. Peremees oli õunavargaile koerad peale ajanud.

sisse ajama

1. millessegi, millegi sisse minema panema v. sundima. Ajasin viljakotid uksest sisse. Kohe ajas end sisse väike mehenäss. Ahi ajas suitsu sisse. | ‹impers.› Paati ajas vett sisse.
2. ajama (12. täh.) Teed, vagu sisse ajama. Sisseaetud rada, siht. Ajasin pükstele viigid sisse.
3. hlv palju ning ahnelt sööma v. jooma. *.. käsib sind nii palju vorste ja liha sisse ajada, ega see kõht siis mõni suur tünn ei ole .. O. Luts.

taga ajama

1. kannul järgnema, jälitama. Varast, vaenlast taga ajama. Lapsed ajasid kilgates üksteist taga. Palle taga ajades jooksid poisid sõiduteele. Koer ajab kassi, kanu, jänest taga. Koer ajab saba taga (ühe koha peal keerutades ning sabast hammastega haarata püüdes). | piltl. Üks töö, mure ajab teist taga. *.. ja aina uued kavatsused ajasid mõtteid taga voodiski .. M. Raud. || (läheneda, kurameerida püüdes). Ise naisemees, aga ajab tüdrukuid taga.
2. taotlema, püüdlema. Au, kuulsust, uhkust, edevust taga ajama. Ei maksa välist efekti, sära, hiilgust taga ajada. Ajab kvantiteeti taga ning unustab kvaliteedi. Ajab oma tahtmist, õigust, kasu taga. Erilist täpsust taga ei aetud. || (taga) otsima. Siin sa oled, terve päeva olen sind taga ajanud. Mis raamatut sa siit taga ajad? *.. hakkas mööda taskuid tikutoosi taga ajama. A. Kaal.
3. taga sundima, taga kihutama. Teenija oli kõigi taga ajada ning käskida. Teistele tehti töös kergendusi, teda aeti hommikust õhtuni taga. Elatud oleks saadud ka väiksema vaevaga, kuid ahnus ajas taga. *Mis töö teid siis nii kangesti taga ajab? E. Krusten.

välja ajama

1. välja minema v. lahkuma sundima. Majast, toast, korterist välja ajama. Loomad, kari aeti laudast välja. Vaenlane aeti maalt välja. Sellise ilmaga ei aja hea peremees koeragi välja. Aja endast laiskus välja. Kes sind nii vara välja ajas? *Sügisel rabeles ta põllul kividega, ajas nad maa seest välja ja seadis puutükkidele .. A. H. Tammsaare. || (mõnd kehaosa jne.) välja sirutama, pistma. Laps ajas jalad teki alt välja. Tigu ajab katsesarved välja. Aja keel suust välja. || kõnek (koos sõnaga end) välja, esile tulema v. ilmuma. Näe, Leena ka end välja ajanud. Ajasin end suure vaevaga voodist välja.
2. välja saatma, endast eraldama, eritama. Suitsu, auru, tossu välja ajama. Vigastatud kuusk ajab vaiku välja. Puud ei tahtnud põleda: visisesid ja ajasid vett välja. *.. lamas maas, kiristas hambaid, ajas verist vahtu välja. F. Tuglas.

ära ajama
(ära lisab ühendverbis ajama tähendustele perfektiivsust, lõplikkust jms.). a. ära v. eemale minema sundima, minema kihutama; ära lükkama v. loopima jne. Ajas naise ära ja elab nüüd üksinda. Alaealised aeti peolt ära. Aja lehmad heinamaalt ära. Lumi oli kõnniteelt ära aetud. b. (füsioloogiliste protsessidega vms. seoses). Piim ajab mõnikord kõhu korrast ära. Soe vesi ei aja janu ära. Kohv ajab une ära. c. ära vaevama, kurnama. Hobused olid nii ära aetud, et tuikusid. *Ise on enese ära ajanud nagu jäär, aga näe – noort naist temale vaja. O. Luts. d. ära korraldama, õiendama, korda ajama. Ajasime asjad ära ja hakkasime koju minema. e. raseerides täielikult eemaldama. Habe tuleb ära ajada. Ta on oma toredad vuntsid lasknud ära ajada. f. (juttu) lõpuni, tervikuna ära rääkima. Kõik jutud said ära aetud. g. rõivast seljast, jalatseid jalast ära võtma. Ajas isegi särgi seljast ära. Aja mantel ära, palav hakkab. h. (näit. koide kohta:) auke, käike sisse sööma, uuristama. Koid on villased sukad nii ära ajanud, et lausa auk augu kõrval. i. kõnek kellegi autot vm. transpordivahendit omavoliliselt ära viima. Öösel oli tal auto hoovist ära aetud.

üles ajama

1. altpoolt ülespoole, kuhugi kõrgemale v. püsti tõstma, ulatama jne. Heinu, põhku üles ajama. Rukkirehi aeti üles. Postid, võllas aeti üles. *Muretse metsast mastipuud, tee valmis ja aja üles. H. Sergo.
2. tõusma sundima v. panema. a. (kedagi, hrl. loomi). Püssipauk ajas roostikust parve linde üles. Lehmad aeti üles ning hakati lüpsma. Koer luusis metsa all ning ajas jäneseid üles. b. (end voodist välja, püsti, jalgele). Vaevaliselt ajas ta end voodist üles. Ajab end ringutades ja haigutades üles. Õpetaja küsimuse peale ajas poiss end pikkamisi pingist üles. c. kedagi (üles) äratama. Aja meid hommikul vara üles. Kedagi une pealt üles ajama. Sain just magama jääda, kui telefon, uksekell ajas üles.
3. üles kündma, üles tuhnima vms. Mutid on muru, peenrad üles ajanud. *Küllap ta oleks sinna teinud siis vabadikumaja, oleks ka üles ajanud maa põlluks .. J. Mändmets.
4. tõusma, kerkima, kasvama. Paks must vihmapilv ajab üles. Soost hakkab udu üles ajama. Oras on juba üles ajanud. || (paistetusena vms.). Muhk ajas üles. Suured villid on peopessa üles ajanud. Rõuged ei ajanud üles. *Mu pihavoolmed on üles ajanud nagu juhivitsad, närivad nagu kurjad koerad. O. Luts.

ümber ajama

1. ümber v. kummuli lükkama v. tõukama; ümberminekut põhjustama. Kass ajas kausi ümber. Tassi, klaasi, ämbrit ümber ajama. Oli koorma ümber ajanud.
2. ringi ajama (1. täh.) Käsikivi, käia ümber ajama. Vändast, käepidemest ümber ajama. Vesi ajab vesiratast ümber.
3. hlv ümber hulkuma, laaberdama, ringi ajama; amelema, ringi tõmbama. Ajab küla mööda ümber ja mürgeldab. Ajad ümber kõrtse mööda ja lakud viina. *.. on ontlik tüdruk, ei aja poistega ümber ega kedagi. M. Metsanurk.

ajapikka ‹adv›
ajapikku. *Ning ajapikka [ehitas] veel oma töötoagi, nii et ei tarvitsenud enam valda mööda ringi rännata. F. Tuglas.

aja|puudus
aja vähesus, aja nappus. Ta ei saanud tulla ajapuuduse tõttu, ajapuudusel. Kõike ei saa ajapuudusega vabandada. Must jätkas ajapuuduseski partiid leidlikult.

ajast-arust ‹adv›
ajast ja arust, iganenud. *Ajast-arust on su [luule] laad. / Sind ei trüki ajalehed .. A. Sang.

ajatlema ‹37›
hrv mõtlema, mõtisklema. *Need sõnad nüüd küll paika ei pea, ajatles ta iseeneses, et Lembi tuleb minule vaid vara, maja või hobuse pärast. M. Metsanurk.

ajatu ‹1› ‹adj›
just nagu väljaspool aega olev v. toimuv; konkreetsest ajast, ajastust sõltumatu, üle aegade toimiv v. kehtiv. Ajatu luule, kunst. Igaüks ei suuda mõista rahvaluule ajatut võlu.

aja|viit ‹-viidu 21› ‹s›
ajaviitmine; ajaviide. Asjatu, tühine ajaviit. *Töö kihab .. Ei ajaviitu ega seisakut. R. Sirge. *.. tegi mõnda kergemat tööd. See oli ajaviiduks ja veel rohkem poja kiusamiseks. I. Sikemäe.

aja|ühtsus
kirj klassikalisest tragöödiast lähtuv klassitsistliku draamateooria nõue, mille kohaselt tegevus ei tohi kesta üle ühe ööpäeva

ajendama ‹37›
ajendiks olema, millekski tõuget andma. Mis võis teda ajendada kuriteole? Uudishimu ajendas poisse võõrasse majja hiilima. Ei tea, mis teda selleks ajendas. Alaväärsustundest ajendatud inimestepelgus.

aju1 ‹11› ‹s›

1. kihutamine, tormamine; hoog, rutt. Jooksis, tormas, kihutas, sõitis hirmsa, tulise, kange, täie, suure ajuga. Pistis igavese ajuga jooksma. Ratsanikud kihutasid metsikul ajul. *Ent mida pöörasemaks läks aju, seda südimalt keerutas poiss ohjapärasid .. R. Sirge.
2. ajujaht; ulukite (taga)ajamine; ajujahil sissepiiratud ala. Jahimehed korraldasid hundi tabamiseks aju. Hunt pääses ajust välja. Koerad haukusid, aju lähenes. Kümnest ajust lasti ainult kuus jänest. *Teeme ühe aju, kui [metssiga] läbi lipsab, jälitama ei hakka. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: hundiaju.
3. tagantkihutamine, sund. Jääpangad tulevad tuule ajul randa. Paat liikus lainete ajul. *Jalg tippab jala ette harjumuse ajul. A. H. Tammsaare. *.. talitas noorik aga ülemate vägede ajul, siis oli teda õletada seda ülekohtusem, et Tõnu oli säärast aju neilt vägedelt ise ju palunud. E. Vilde.
4. hrv triivimine; triivpüük. Kalurid läksid ajule.

aju2 ‹11› ‹s›
inimese ja selgroogsete loomade kesknärvisüsteem; (tihti:) peaaju. Aju jaguneb seljaajuks ja peaajuks. Piklik aju. Kuul tungis ajju. || ‹ka pl.› peaaju kui aru, mõistuse, vaimsete võimete keskus. Tema rahutu, juurdlev aju. Teadlaste geniaalsetes ajudes sündinud avastused. Ajudega mees. Mingi ähmane mõte kerkis ta ajju. Pane ajud tööle 'mõtle'. Seda tema aju(d) ei jaga. Ära pinguta, vaeva oma aju(sid). *Igaühe ajus pöörles pime, raske küsimus: miks on elus nii palju vaeva, viletsust, nälga? F. Tuglas. || piltl (vaimselt võimeka inimese, juhtiva keskuse jms. kohta). Peatoimetaja oli ajalehe ajuks ja südameks. Ajude vool Euroopast USA-sse. Laeva, lennuki, orbitaaljaama ajuks on raal.
▷ Liitsõnad: ees|aju, inim|aju, pea|aju, selja|aju, suur|aju, taga|aju, vahe|aju, väikeaju; elektronaju.

aju|käär
*Kes ütleb, et nendegi kavatsustest ei jää paljud ainult ilusateks unistusteks vananevates ajukäärudes. M. Traat.

aju|loputus
ajupesu. Ajuloputust tegema. Loomulikult ei tule selgitustöö all mõista stalinlikku ega hitlerlikku ajuloputust.

ajur ‹-i 2› ‹s›

1. veo- v. sõidulooma ajaja (ka kutsar v. voorimees). Koerarakendi, suurtüki ajur. Kõrberännakuks osteti kaamelid ning palgati ajurid. Härjavankri juhtimine nõuab tublit ajurit. *Viskas jaama jõudes ajurile mõned kortsunud paberid pihku ja ruttas läbi hoone perroonile. M. Metsanurk.
2. taganttõukaja, ajendaja, ajend. *Mis ta iganes tegi – kõiges oli auahnus ajuriks ja juhtnööriks. E. Vilde. *Ning kas ei olegi lõppude lõpuks iga suure teo kordasaatmise sügavaimaks ajuriks usk, eneses kindelolek .. R. Sirge.

ajutiselt ‹adv›
mõnda aega, mittepüsivalt; mõneks ajaks. Ta elab ajutiselt onu juures. Vendki on sinna ajutiselt sisse kirjutatud. Meie teed läksid lahku, kuid ainult ajutiselt. *.. kas ta esialgu ei tahaks leppida seatalitaja-ametiga. Muidugi nii ajutiselt, nädalapäevad, mitte kauem. E. Maasik.

aklimatiseeruma ‹37›
biol (introdutseeritud taimede v. loomade kohta:) uue kasvukoha v. elupaiga kliima- jm. keskkonnatingimustega kohanema. Kährikkoer aklimatiseerus meil kiiresti. Eestis on aklimatiseerunud palju ilu- ja ravimtaimi. || (inimese kohta:) võõra kliimaga harjuma, sellega kohanema. Euroopa sportlased sõitsid aegsasti enne olümpiamängude algust Mehhikosse, et korralikult aklimatiseeruda. | piltl. *Aga ma ei ole ikka veel suutnud aklimatiseeruda, kohaneda ja sisse elada uude ümbrusse. R. Sirge. *.. te saate seal kõige ohutumal viisil toimetuse vänge õhuga aklimatiseeruda. V. Gross.

akna|pool [-e]
üks pool aknast. Lükkab mõlemad aknapooled pärani lahti. Vasak aknapool lahti ei käi. Teist aknapoolt ei kleebitud talveks kinni.

akna|tripp
kõnek aknahaak. *.. sest tänini oli ta aknatrippe iga õhtu nööriga sidunud, et neid ei saaks väljastpoolt lahti loksutada .. A. H. Tammsaare.

akrediteering ‹-u 2› ‹s›

1. diplomaatias volikirja vastuvõtmine, akrediteerimine. || (üldisemalt). Ajakirjanikud ei saanud õigeks ajaks akrediteeringut.
2. õppeasutusele, laborile jne. antav hinnang pädevuse, taseme jms. kohta. Õppekava akrediteeringu kehtivus. Akrediteeringut andma, saama. Rahvusvaheline akrediteering. Labor sai kaheaastase akrediteeringu.

aktsepteerima ‹42›

1. vastuvõetavaks tunnistama, heaks kiitma. Ettepanek, tingimused aktsepteeriti. Selliseid seisukohti me ei saa aktsepteerida. *Kahtlusega aktsepteeriti ta [= Skrjabini] sümfoonilisi teoseid, neis haisteti ebatervet müstikat. J. Semper.
2. jur maj vekslit v. arvet maksmiseks vastu võtma, aktsepti andma. Aktsepteeritud arve.

ala ‹adv›
alalõpmata, alatasa; üha. Ei maksa ala kurta ega haliseda. Ta on ala lahke ja lõbus. *Nigul mõtles ala Miili süü peale, ööd ja päevad. E. Vilde. *Tema enda väsimus aga oli silmanähtav ja see suurenes ala. A. Kurfeldt (tlk).

ala|ealine ‹adj s›
täisikka mittejõudnu(d), mittetäisealine. Neil on kaks alaealist poega. Alaealine kurjategija. Tüdruk on alles alaealine. Alaealistele ei müüda alkohoolseid jooke.

ala|hindama
tegelikust vähem tähtsaks v. vähem oluliseks pidama, millegi v. kellegi täit väärtust mitte mõistma v. mitte tunnustama. Ei maksa oma võimeid alahinnata. Teiste tööd, saavutusi kipume mõnikord alahindama. Ärgem alahinnakem meeleolu mõju töös. On inimesi, kes ennast alahindavad. Maailmameister alahindas oma vastast. Sõjaohtu, eelseisvaid raskusi, hädaohtu ei tohi alahinnata. Alahindav suhtumine.

alale ‹adv›
‹koos verbidega jääma, jätma› hrv alles, tallele. *„Ei saanud su varandusest rohkem alale jätta,” lausus ta viivitades. K. A. Hindrey. *Ainult kaasasolev raha .. oli neil õnneks alale jäänud. E. Kippel.

alam ‹-a 2›
I. ‹adj› ‹komparatiivne›
1. teenistusastmelt madalamal seisev, teenistuslikult alluv; sotsiaalselt positsioonilt v. ametiredelil madala(ma)l olev; mittetäisväärtuslikuks peetav. Alamad ja kõrgemad vaimulikud, ametnikud. Kraavihalle peeti alamat sorti inimesteks. Sulaseid, teenijatüdrukuid ja muud alamat rahvast pulma ei kutsutud. Alamast soost, seisusest inimesed. Ta hakkas end teistest halvemaks ja alamaks pidama. Ta oli ametnikest kõige alam.
2. algelisem, madalamal arenemisastmel olev, vähem komplitseeritud, lihtne. Alamad taimed, seened, loomad. Elu areng alamatest vormidest kõrgemate vormide poole. || (astme, järgu jms. kohta:) madalam. Alama astme rahvakoolid. *Vanema klassi tüdrukud ei tundnud alamate klasside poiste vastu huvi .. V. Gross.
II. ‹s›
1. endisaegse, hrl. monarhistliku riigi kodanik, kuninga, tsaari, vürsti vms. alluv. Vene riigi, Vene keisri, tsaari alamad. Noortest püüti kasvatada isevalitsusele sõnakuulelikke ning truid alamaid. 17. sajandil said eestlased Rootsi alamaiks. Taani kuninga, hertsog Magnuse, Liivi ordu alamad.
▷ Liitsõnad: riigialam.
2. teenistuslikult alluv v. sotsiaalselt ning ametiredelil madalamal olev isik. Alamad pidid ülemate sõna kuulama, ülematele alluma. Ta on mingi kõrge ülem, tal on palju alamaid.

alam|palk [-palga]
valitsuse kinnitatud palga alammäär, miinimumpalk. Alampalk tõuseb, suureneb, väheneb mitmesaja krooni võrra. Talle makstakse, ta saab alampalka. Töötasu ei tohi olla alampalgast väiksem.

alandama ‹37›

1. madaldama, allapoole viima, vähendama. a. (pinda, nivood vms.). Maaparandustöödega on alandatud paljude järvede pinda. Paistetust alandav kompress. b. (mingit hrl. arvudes väljendatavat suurust). Makse, üüri, palka alandama. Omahinda, tootmiskulusid, ehituste maksumust alandama. Mitmete tööstuskaupade hindu alandati 10%. Temperatuuri alandati 20° võrra, 75 kraadilt 55 kraadini. Alandame sissemaksu poole peale, 100 kroonile. Uued vererõhku alandavad ravimid. Kahel poisil alandati hinne kolmele. c. (millegi tugevust, teravust, intensiivsust vms.). Alkohol alandab keskendumis- ning töövõimet. Soostumine alandab metsade tootlikkust. Riigieksamite nõudeid pole alandatud. Alandas häält, ehkki kedagi võõrast kuulamas polnud.
2. madalamale ametikohale v. madalamasse auastmesse viima; degradeerima. Sõja ajal alandati ta ohvitserist reameheks. Ta oli direktor, kuid alandati osakonnajuhatajaks.
3. kedagi väärituna kohtlema; kedagi halvemana paista laskma; kellegi väärikust riivama. Peksmine alandab last ning kasvatab temas trotsi. Alluvaid ei tohi solvata ega alandada. Püüab oma võistlejat teiste silmis alandada. Alandav on nii raha nuruda. Alandatud ning solvatud inimesed. Alandav tegu, olukord, karistus. Alandav ettepanek streigimurdjaks hakata. Ei maksa ennast alandada ega paluma minna. Ära alanda ennast ülemuste kintsu kaapima. Ta ei pidanud endale alandavaks lihtrahvaga suhelda. *Lõppude lõpuks pole olemas tööd, mis alandaks inimest, kui inimene ise ennast ei alanda. V. Gross.

alati ‹adv›

1. iga kord, ikka. Nagu alati, mindi ka täna üheskoos koju. Ta tasus oma võlad alati õigeaegselt. Tema jutte ei saa alati uskuda. Alati kipub ta hilinema. Alati on tal kojuminekuga kiire. Temale peab ju alati õigus jääma. Mitte alati ei lähe kõik nii, nagu sooviksime. Peaaegu alati juhtub sul mõni viperus.
2. kogu aeg. See on ikka ja alati nii olnud. See juhtum on mul alati meeles. Alati sõbralik ja abivalmis. Mu tervis on alati kehv olnud.
3. kõnek (kinnitavana:) tingimata, igal ajal. Oled sa kindel, et sellega toime tuled? – Alati!

alatu ‹1› ‹adj›

1. jämedalt ebaaus ning kedagi sihilikult kahjustav v. kellegi usaldust kurjasti kasutav, nurjatu. Alatu inimene, pealekaebaja, petis. Alatud võtted. Alatu tegu. Tema kohta levitati alatuid väljamõeldisi ning kuulujutte. See on alatu laim, kõige alatum pettus. Ta oli oma sõbra vastu alatu.
2. van vilets, armetu. *Ukse taga seisis üks alatus riides pikk meesterahvas. A. Saal. *Ma nii porine ja alatu. Määrin puhta põranda ära ja puha. F. Tuglas.
3. van alamast seisusest. *Tema ei pea lugu kõrgest seisusest, vaid käiks ennemini alatu kirjarahvaga läbi .. A. Saal.

albikas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
albivõitu. *Suurt tarkust ei paistnud kummagi näost, muudkui albikad uhked mõistsid mõlemad olla. E. Vilde.

albilt ‹adv›
(< alp). *.. ja väiksemanagi, kui ta isal veel kogu vägi ja võim käes, ei olnud ta end albilt ülal pidanud. V. Ilus.

album ‹-i, -it 2› ‹s›

1. raamat v. kaustik, kuhu kogutakse fotosid, marke, mälestussalme vms.; pildikogu arvutis. Pilte, fotosid, marke albumisse panema, kleepima. Õpilased kirjutavad salme üksteise albumitesse. Tahtis luua uue albumi reisipiltide jaoks, aga programm ei võimaldanud. Digifotosid albumisse lisama.
▷ Liitsõnad: foto|album, joonestus|album, joonistus|album, margi|album, mustri|album, perekonna|album, pildi|album, postkaardi|album, postmargi|album, salmialbum.
2. erilistel puhkudel väljaantav koguteos v. kunstiteoste, fotode reproduktsioone sisaldav trükis. „Noor-Eesti” kirjanduslik album. Viiralti töödest on välja antud mitu suurt albumit.
▷ Liitsõnad: foto|album, kirjandus|album, kunsti|album, käsitöö|album, moealbum.
3. paljude muusikapaladega heliplaat; ant. singel. Albumit salvestama, välja andma, esitlema. Tüdrukutebändil ilmus uus album.
▷ Liitsõnad: debüüt|album, sooloalbum.

algama ‹alata 48›

1. algust saama; (peale, pihta) hakkama; saabuma, kätte jõudma.; ant. lõppema. a. (ajaliselt). Algab uus päev. Algas järgmine nädal, 1976. aasta. Kontsert algab kl. 19. Kool on juba alanud. Pidu, etendus, spordivõistlus peaks varsti algama. Algasid läbirääkimised. Algas töö, uus elu. Sirelite õitseaeg oli just algamas. Varsti algab puhkus, suvevaheaeg. Millest tüli algas? Pealetung algas 14. septembri hommikul. Maal algasid suured ümberkorraldused. Päev algas päikesepaistelisena, sajuga. b. (kohaliselt jm.). Luuletus algab järgmiste sõnadega. Teisel pool teed algab mets. Suur-Emajõgi algab Võrtsjärve kirdesopist. Ei ole selge, kus lõpeb tõelisus ja algab fantaasia. *Siin valitsev satiir algab salvavast pilkest ja ulatub raevuka sajatuseni. Ü. Tedre.
2. (midagi) alustama, millegagi algust tegema; ant. lõpetama. Uut elu algama. Jõudsin ühe kaare ära niita ning teist alata. Üks lõpetab, teine alles algab. Uut õppeaastat alati aktusega. Tuleb uuesti, otsast alata. Lihtsalt ei tea, millest alata. Varsti on aeg heinatööga alata. „Kallid kolleegid!” algas Jaan. *Põllul algas Andres salakividega – need kõige enne välja. A. H. Tammsaare. || alates millestki peale, alustades. Ta töötab meil sügisest alates. Alates esimesest jaanuarist 1975. Kõik olid loogu võtmas, lastest alates ja vanakestega lõpetades. *Kogu maa tundus kuidagi vaenulik, alates koerte vihase haukumisega ja lõpetades ähvardava vihmapilvega silmapiiril. K. Ristikivi.

algatus ‹-e 5› ‹s›
algatamine, alguse panek; initsiatiiv. Algatus maalesõiduks tuli Endlilt. See tore algatus ei tohi soikuda. Meie algatust toetati. Tema energilisel algatusel ja eestvõttel saadi asi liikuma. Omal algatusel ta poleks seda teinud.
▷ Liitsõnad: era|algatus, omaalgatus.

alge ‹alge 18 ‹hrl. abstraktsemas tähenduses› või algme 17 ‹hrl. konkreetsemas tähenduses›› ‹s›

1. ‹hrl. pl.› millegi esialgne arenguvorm, see, millest miski alguse saab ning välja areneb. Seemnes olev idu kätkeb endas taimeorganite algmed. Viljastatud munarakk organismi algmena. Vana korra rüpes tekivad uue korra alged. Rahvusliku kultuuri, kunsti alged. Uue suhtumise alged. || algteadmised, elementaarsed oskused mingil alal. Algklassides omandatakse kirjaoskuse, ortograafia alged. Koolis õpetati ka astronoomia algeid. || psühh psüühilise võime sünnipärane bioloogiline eeldus. Alged realiseeruvad soodsas keskkonnas ning kasvatuse tulemusena. Igas inimeses on loomingulisi algeid. *Ei, selles tüdrukus olevat palju häid algmeid, vaja ainult neid välja arendada. J. Semper.
▷ Liitsõnad: lehe|alge, seemnealge.
2. filos kõige eksisteeriva algallikas v. algpõhjus. Materialism tunnistab ainult üht alget – mateeriat.
3. van luulek alg, algus. *Ja seisan vait, ei meelde tärka alge. E. Enno.

algelisus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as algeline). Lihtsus ei tähenda alati primitiivsust ega algelisust. Esimeste tööriistade algelisus. *Teda häirisid väga naise jõhkrus, algelisus, metsinimese asjade omamise kirg .. L. Promet.

algkooli|haridus
Algkooliharidusest tänapäeval ei piisa.

alg|mõiste
mõiste, mida ei saa v. mida on raske väljendada lihtsamate mõistete kaudu

algselt ‹adv›
algsena, algsel kujul. Algselt on rahvalaulu või -jutu loonud üks isik. Ei ole teada, mis see sõna algselt tähendas. Põlluharimine oli algselt naiste töö. Algselt oli kindlusel kolm torni.

alg|võrre
keel võrre, mis ei näita omaduse määra võrdlevalt, positiiv. Algvõrre, keskvõrre ja ülivõrre.

alibi ‹1› ‹s›
jur süüdistatava v. kahtlustatava viibimine kuriteo ajal mitte selle toimepanemise kohal; tõendus sellise mujalviibimise kohta. Tema alibi on selge ja vaieldamatu. Alibit hankima. Kahtlustataval ei olnud alibit. Kontrollisime kõigi nende isikute alibit.

alistuma ‹37›

1. (võidetuna) alla andma, vastupanust loobuma. a. (sõjas, võitluses). Vaenlasele alistuma. Vaenlane sunniti alistuma. Saksa eelsalk alistus vastupanuta. Ümberpiiratud linn ei alistunud. b. (males, pallimängudes jm.) end võidetuks tunnistama. Petrosjan alistus viimases voorus Keresele. Maailma esireketil tuli seekord vastasele alistuda. Meie korvpallimeeskond sundis alistuma USA noortekoondise.
2. kuuletuma, sõna kuulma (hakkama). Mehel tuli naise tahtele, soovidele, käsule, kapriisidele alistuda. Nad pidid okupatsioonivõimude korraldustele, määrustele alistuma. „Noh, olgu siis pealegi,” alistus teine. || mingi olukorraga leppima. Elule, raskustele, paratamatusele, saatusele alistuma. *Algul ei pääsenud sellel teeosal autodega manööverdamagi .. Siis tee nagu väsis ja alistus, laskis rattail endast üle veereda. O. Tooming.
3. ‹hrl. v-partitsiibis› keel süntaktiliselt sõltuma. Alistuv lause.

all
I. ‹postp› [gen] ‹luulekeeles mõnikord ka prep.›
1. millestki, kellestki allpool, madalamal; millegagi kaetuna, millestki varjatuna; ant. peal. Laua, silla all. Kivi, kännu all. Lume, jää, sambla all. Maa, vee, mulla all. Tuli hõõgub tuha all. Kärbsed lendavad lae all. Pääsukesepesa on räästa all. Hoone on juba katuse all 'hoonel on juba katus peal'. Ta elab samas majas otse minu all. Pori lirtsus jalge all. Külje all on õled. Pea all on padi. Puupakk istumise all. Hobune tantsiskles ratsaniku all. Sild vajus auto all kokku. Tuli on pliidi, paja all. Seisime puu all. Metsa all oli pime. Ööbisime lageda taeva all. Silmade all on kotid. Valu on rinde all. Nagu oleks tuli hänna all. Tal oli viht kaenla all. Jutt ilmus ajalehes joone all. Kirja all oli selgesti loetav nimi. Pind on küüne all. Veri naha all. Kaane, klaasi all. Tekkide ja kasuka all hakkas soe. Pintsaku all oli vaid õhuke särk. Tõi hõlma all pätsi leiba. Kuuri all 'kuurialuses'. Rehe all 'rehealuses'. Hein on juba varju all 'varjualuses, küünis'. *Kõik oli korraliku värvi all, uus ja ja alles viltu vajumata. H. Sergo. *All tänavalaterna tüdruk ja poiss. R. Rimmel.
2. millestki hõlmatud v. hõivatud. Põllud on kartuli ja teravilja all. Suur osa aiast on viljapuude ja marjapõõsaste all. Metsa, lennuvälja all olev maa-ala. Neli tuba on näituse all. Kõik purgid on piima all (kinni). Kogu raha on kauba all (kinni).
3. millegi juures, lähedal (hrl. kuskilt vaadates v. millestki madalamal). Paisu all on sügav koht. Meri on siinsamas paekalda all. Noored on kiige all. Pood on otse ukse all. Maja on Tallinna külje all. Mäng käis vastasmeeskonna värava all. Istub akna all. Koer magab ukse all. Kohtusime ülikooli suure kella all. Viimane lahing Narva all. Vastasvägede võit Moskva all. Seisime oma laevaga Kuivastu all. *Juhuslikult sinnapoole vaadanud ja näinud nina all ilvest, oli Enn rabatud. J. Kello.
4. tegevus- v. mõjupiirkonnas, mingi tegevuse v. mõju objektiks olles. Kuulide, mürskude all jooksma. Küla on tule all. Operatsioon tehti narkoosi all. Skulptuur sünnib kujuri peitli all. Aparaat on voolu all. Kepi, nuudi, piitsa all töötama. Maa ägas ikke, surve all. Tõmbas end vastase löökide all küüru. Park on looduskaitse all. Kohtu, eeluurimise all olema. Valve, vahi all. Vara oli aresti all. Ta on hooldajate eestkoste all. Hoole, keelu, kontrolli all. Elab pideva hirmu all. Teiste meelevalla, käsu, mõju, rõhumise, valitsuse, võimu all. Kannatab unepuuduse all. Ta on kahtluse, põlu, viha, naeru all. Hääl oli nagu sordiini all. Arutuse, kõne all olema. Tunnistas seda vande all. Mehed olid kõva auru all 'tublisti purjus'. Kirjanikul on uus raamat sule all 'kirjutamisel'. Tal hakkas minu pilgu all ebamugav. Minu tulek on küsimärgi all 'küsitav'. || kõnek kellegi alluvuses, juhtimisel v. käsutuses. Ma teenisin sõjaväes tema all. *Adelheid Heidegg oli preili Ritteri all oma üldise hariduse omandanud. E. Vilde.
5. osutab mingile eristavale tunnusele, nimetusele v. muule. Kiri saadeti välja selle numbri all. Selle märksõna all on kartoteegis vähe materjali. Luuletused saadetakse võistlusele märgusõna all. Avaldas romaani varjunime all. Teos ilmus uue pealkirja all. Laev sõidab Libeeria lipu all. Elas, varjas end võõra nime all.
6. ‹koos verbidega mõtlema, mõistma› (kasut. nime, termini, sõnade jne. tähenduse, mõtte avamisel). Viidumäe all mõeldakse üht osa Saaremaa keskkõrgustikust. Mida te mõistate ekspressionismi all? Lõngaõli all mõisteti vanasti lahjendatud väävelhapet. *Spetsialistide all mõtles ta iseennast. A. Valton.
7. kasut. ühendites nurga all, kraadi all 'teat. nurka moodustades'. Reaktiivlennuk tõusis järsu nurga all. Sirged lõikuvad 45° all. *Maapoolsel küljel tõusevad peauulitsalt täisnurga all mäkke paralleelsed tänavad. J. Sütiste.
8. esineb fraseologismides, näit.:. Pind kõigub jalge all. Püssi all seisma. Tanu all olema. Viies ratas vankri all. Küsimärgi all olema. Oma küünalt vaka all hoidma. (Kellegi) käpa, päka, tuhvli all olema. Nelja silma all. Mitte silma allgi kannatama, sallima. Mingi tähe all. Ühe mütsi all olema. (Mingi) lipu, loosungi, sildi all.
II. ‹adv› allpool, madalamal; varjatud, kaetud olekus; ant. ülal, üleval; ant. peal. Ülalt tornist vaadates paistsid inimesed all väikestena. Ma olin all keldris. All orus oli veel pime. Ratsanikul tantsis hobune all. Jalad käisid väsimusest all risti. Jookseb nagu oleks tal sada paari jalgu all. Tarel ei ole veel põrandat all. Kastil pole põhja all. Magasin põrandal, õhuke madrats all. Kirjal oli tema nimi all. All 'korrus allpool v. kõige alumisel korrusel' elas keegi vanem mees. Kinos ja teatris armastas ta alati all 'parteris' istuda, kuna mina eelistasin rõdu. Hobusel on rauad all. Suusad, uisud on all. Mantel on peal ja kampsun all. *Kord on Vestmann all ja Piibeleht peal – kord Piibeleht all ja Vestmann peal, aga ikka suurelt, ikka julgelt .. E. Vilde.

alla
I. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki allapoole, madalamale; kaetud, varjatud olekusse; ant. peale. Laua, voodi alla. Kivi, põõsa alla. Maa, mulla alla. Õngekork kadus vee alla. Vili jäi lume alla. Pääsuke tegi pesa räästa alla. Maja saadi katuse alla 'majale saadi katus peale'. Tegi tule pliidi alla. Mees jäi koorma, lumelaviini, auto, rongi alla. Läksime vihma käest suure kuuse alla. Tõusis pilvede, taeva alla. Peitis pildi kummutisse pesu alla. Võttis viha kaenla alla. Valu lõi rinde alla. Sai vastaselt hoobi lõua alla. Kirjuta tekst pildi alla! Pane pilt klaasi alla. Peitis käed põlle alla. Puges teki, vaipade alla. Pani kuue alla kampsuni. Peitis paki hõlma alla. Kuuri alla 'kuurialusesse'. Rehe alla 'rehealusesse'. Heinad saadi enne vihma varju alla 'varjualusesse, küüni'. Rukki alla 'alusviljana' külvati timutit. *Isa tahab oma maja voodri alla panna. O. Luts.
2. millestki hõlmatud, hõivatud seisundisse. Põld läks rukki alla. Uudismaa läheb põllu ja kultuurheinamaa alla. Üle 2/3 saare pindalast võtab enda alla mets. Poistekamp võttis enda alla kogu kõnnitee. Paneb kogu oma raha raamatute alla 'kulutab kogu oma raha raamatute ostmiseks'.
3. millegi juurde, lähedale (hrl. kuskilt vaadates v. millestki madalamale). Mäeveeru alla. Küla, õue, väljamäe alla. Kalda alla on kuhjunud kive. Noored kogunesid kiige alla. Istus akna alla. Tüdruk jäi seisma ukse alla. Mäng kandus vastasmeeskonna värava alla. Poiss nihkus hirmunult ema külje alla. Vaenlane jõudis Tallinna alla. Väed koondati Narva alla. *Kahekümne viie minutiga jaama eest Logina kopli alla ... Tore sõit! R. Sirge.
4. tegevus- v. mõjupiirkonda, mingi tegevuse v. mõju objektiks. See piirkond käib Nõmme polikliiniku alla. See mets läheb varsti kirve alla. Rühm sattus vaenlase tule alla. Mustade malenditega sattusin tõrjumatu rünnaku alla. Hoole, järelevalve, kaitse, kontrolli alla. Kohtu alla andma. Langes ränga karistuse alla. Vahi, valve alla võtma. Aresti alla panema. Oksjoni alla minema. Kedagi kellegi eestkoste alla andma. Keelu alla panema. Kellegi võimu, meelevalla, valitsuse, voli, mõju alla sattuma. Kahtluse, põlu, tagakiusamise, viha, naeru, pilke alla sattuma. Arutuse, kõne alla tulema. Vaatluse, uurimise alla võtma. Kirikuvande alla panema. Mobilisatsiooni alla kuuluma. *Me ei paindu kuidagi üldiste elureeglite alla. E. Rängel. || kellegi, millegi alluvusse, haldusse. Asutus kuulub haridusministeeriumi alla. Põhja-Eesti läks XIV sajandil Taani kuninga alt Liivi ordu alla. *Küllaltki isesugune on päev, millal Aiaste saab ametlikult uue peremehe alla .. M. Traat. *Oli õnneks seegi, et vabrikus töötades ta pääses haigekassa alla .. S. Kabur.
5. (vahetult) enne, millegi eel. Söögi alla anti pits viina. Lämmastikväetist anti põllule sügiskünni alla. *Aga kes siis randaali alla võib seemet panna? Maa mättaid ja rohujuurikaid täis. R. Sirge.
6. osutab mingile lahtrile, rubriigile, kategooriale, kuhu miski arvatakse, paigutatakse. Ühise nimetaja alla viima. Käesolev kuritegu ei käi selle paragrahvi alla.
7. esineb ühendites nurga alla, kraadi alla (asendi tähistamisel küsimuse puhul kuhu?). Toorik pööratakse freesimisel vajaliku nurga alla. *„Küll rullib,” katkestab Mart vaikuse, kui laev ennast jälle nelja-viiekümnekraadise nurga alla keerab. K. Raja.
8. esineb fraseologismides, näit.:. Teed jalge alla võtma. Jalge alla tallama. Tuult tiibade alla saama. (Kellegi) tiiva alla pugema. Oma käe alla võtma. Katuse alla saama, viima. Haamri alla minema. Vihma käest räästa alla sattuma. Põranda alla minema. Küsimärgi alla seadma. (Oma) küünalt vaka alla peitma. Ühe mütsi alla saama. Tanu alla saama. Kalevi alla panema. Luubi alla võtma. Tuhvli alla sattuma. Kõrvu pea alla panema. Hamba alla saama. Hinge alla võtma. Püssi, lipu alla kutsuma. (Kellegi) silma(de) alla. (Kellelegi midagi) nina alla hõõruma.
II. ‹prep›
1. mingist määrapiirist vähem, vähem kui. a. [gen] Pisut alla kahesaja krooni. Alla kaheteistkümne kilogrammi. Alla viie aasta vanused lapsed. Ta on mees alla neljakümne. Alla viie päeva selle tööga toime ei tule. Uisutas 500 meetrit alla 40 sekundi. Mõni kraad alla nulli. Kasvult oli ta alla keskmise. Alla normaalkaalu. Alla õige hinna. Alla oma võimete. b. [part] hrv. Alla viit päeva selle tööga toime ei tule. Ta on veidi alla keskmist kasvu. Alla kahtsada krooni. Esines alla oma võimeid.
2. [part] mingis suhtes allapoole v. allpool; päri-. Seelik on tükk maad alla põlve. *.. põõsalindude salk keerles ladvastiku kohal ja kadus alla tuult .. A. Mälk. *Tuba oli hall ja hämar, alla päikest .. L. Kibuvits.
III. ‹adv›
1. allapoole, madalamale; ant. üles, peale. Üles-alla kiikuma. Ülalt alla liikuma. Riiulilt rippus alla mingi rõivas. Trepist alla laskuma, minema. Kummardus alla. Vajutas juhtkangi, ukselingi alla. Sukasäär vajus alla. Tõmbas mütsikõrvad alla. Laskis kardina alla. Käsi langes lõdvalt alla. Mina heitsin üles narile, tema alla. Tuli kabinetist alla elutuppa. Võta kaks piletit alla 'parterisse', kaks rõdule. Midagi alla neelama, kugistama. Ei saanud toitu suust alla. Veenired jooksevad mööda akent alla. Higi valgus mööda nägu alla. Tünn veeres mäest alla. Vaatasin mäelt alla orgu. Ta läks alla jõe äärde. Suurelt maanteelt keerab rada alla 'kõrvale, ära'. Sõitsime mööda jõge alla 'suudme poole, pärivoolu'. Laevad liiguvad mööda Volgat üles ja alla. Purjetati mööda Tšiili rannikut alla 'lõunasse'. Järv, jõgi lastakse alla 'lastakse kuivaks v. veepinda alandatakse'. || (oma otstarvet täitma v. selleks valmis). Paneb kartulipajale tuld alla. Seadis õunapuule toed alla. Istikutele ajasid juured alla. Sügiseks saadi majale põrandad alla. Pane suusad, uisud alla. Vankrile pandi uus ratas alla. Hobusele löödi uued rauad alla. Lõin kingadele pooltallad alla. Loomadele viidi õlgi, põhku alla. Tõmbas olulisematele sõnadele joone alla. Kirjutasin lepingule, aktile alla. Sekretär lõi tõendile pitseri alla. *Alla tõmbas villase tuukripesu, peale kerged nahkpüksid ja vikerkaarekampsuni. N. Baturin. || maapinnale v. mingile muule pinnale, maha. Alla hüppama, kukkuma. Ronis puu, kivi otsast alla. Ta tuli, kobis lavalt, lakast alla. Lennuk tulistati alla. Lennukilt heideti alla langevarjureid. Tuul raputas õunu alla. Puudelt langes lehti alla. Krohv oli lahmakatena alla langenud. Vihma kallab alla. *.. päästepaat viirati alla ja ikkagi tuldi appi. H. Sergo.
2. hulgalt v. kvaliteedilt vähem v. vähemaks. Alla hindama. Hinnast alla jätma. Tingis hinnast 10 krooni alla. Viiskümmend krooni – ja mitte sentigi alla! Hinnad läksid alla. Vabrikandid lõid palgad alla. Kellegi autoriteeti alla kiskuma. Tase, kvaliteet läks alla. Halb ilm viis tuju alla. Poisil võeti käitumishinne alla.
3. hulgalt, määralt vähem kui; (tasemelt) madalam kui. Alla neljakümnesed mehed. Alla viieteistkümnene nooruk. Alla keskmise õppeedukus.
4. ‹ühendverbi osana› näit. alla andma, alla käima, alla vanduma, alla võtma

alla|heitlikult ‹adv›
(< allaheitlik). Sulasel ei jäänud muud kui allaheitlikult nõustuda.

alla|minek

1. laskumine. Trepist ülestulek ja allaminek.
2. hrv allakäik. *See [= kunstnikuks hakkamine] polnud igatahes allaminek, seda ei tarvitsenud ka kõige peenemas seltskonnas häbeneda .. K. Ristikivi.

alla|vandumine ‹-se 5› ‹s›
alistumine, vastupanust loobumine. *Ei mingit allavandumist elule! V. Gross.

alles ‹adv›

1. järelejäänud, järel, säilinud, (veel v. endist viisi) olemas. Kontrollige, kas kõik asjad on alles. Pool leiba on söödud, pool on alles. Vanaema kirst on meil veel alles. Ainult paar maja jäi alevikus sõjast alles. Hoidke piletid alles. Mets oli maha võetud, ainult kasetukk oli alles jäetud. *Kellamees Lible olla Paunveres alles ja sõbrutsevat endiselt alkoholiga. O. Luts.
2. päris hiljuti, nüüdsama, äsja. Tulin alles töölt, pole jõudnud veel riideidki vahetada. Kas kõht juba tühi, alles me sõime? Alles ahjust tulnud soojad saiad. Täiesti uus maja, alles sai valmis. Alles see oli, kui koolipinki nühkisime. Alles oli kevad, ja nüüd juba sügis käes. *.. alles oli südapäev, aga juba kuulutavad pikad varjud õhtu lähenemist. O. Tooming.
3. mitte varem kui, mitte enne kui (viitab sageli tavalisest v. oodatust hilisemale ajale v. hetkele). Ah alles homme, kas täna ei saaks? Nüüd sa alles tuled! Alles nüüd ma märkan. Vaata ikka enne järele ja alles siis räägi. Saime kutse alles matuste päeval. Aruannet nõutakse alles 25. detsembriks. Ärkasin alles kell kaheksa. Alles mõne tunni pärast. Vargus oli alles paari päeva eest toime pandud. Olukord on paranenud alles viimastel aastatel. || (ajalist jm. järjekorda, järgnevust silmas pidades). Jaan oli esimene, Juhan teine ja alles siis mina. Ta on järjekorras alles kümnes. Kvalifikatsiooninormi täitis ta alles kolmandal hüppel.
4. (ikka) veel (näitab, et tegevus v. olukord veel kestab v. kestis, kuid selles peab toimuma v. on hiljem toimunud muutus). Mets on alles raagus. Töö oli alles pooleli. Ta on alles väike. See oli siis, kui me alles ülikoolis käisime. Kas nad on ikka alles koosolekul? Üks alles alustab, teine juba lõpetab. Ta alles noor mees. Rukis oli alles lõikamata. Kevadel, kui soo alles kandis.
5. mitte rohkem kui, mitte kaugemal kui, kõigest. Kell on alles neli. Ta on alles viieaastane. Alles kolmandik teed on käidud. Olen alles viiskümmend lehekülge läbi lugenud.
6. ikka, vast (enamasti hüüdlauses). Oled sina alles rumal, imelik, kuri, hea. On alles uudis! Vaat see on alles mees! On alles tark väljas! Kus mul alles asjamees! No on alles elu! *Oli nüüd alles naeru ja lõkerdamist, parastamist ja sajatusi. I. Sikemäe.

allmaa|töö
Alaealisi ei lubata allmaatöödele.

all|tekst
ka kirj teater teksti vm. väljenduse sisemine varjatud mõte. Luuletuse, dialoogi alltekst. Kõik ei taipa tema ütlemiste iroonilist allteksti.

alluma ‹37›

1. ametialaselt, hierarhiliselt kellegi võimu v. juhtimise alla kuuluma. Pearaamatupidaja allub vahetult ettevõtte juhile. Linn allus siis Taani kuningale. Ministeeriumile alluv asutus. || teat. isiku v. asutuse võimkonda kuuluma. Avalik-õiguslikud vaidlused alluvad halduskohtule.
2. kuuletuma, end juhtida laskma, alistuv olema. Tuleb alluda koolikorrale, distsipliinile, eeskirjadele, seadustele. Noored ei taha vanemate soovidele, nõudeile, korraldustele alluda. Kohtunikud alluvad ainult seadusele.
3. millegi mõjule, toimele aldis olema. Areng allub kindlatele seaduspärasustele. Monosahhariidid alluvad kergesti leeliste toimele. Ravile raskesti alluv haigus. Tahtele alluvad lihased.

allumatu ‹1› ‹adj›
selline, kes v. mis ei allu, mittealluv. Allumatu vang. Võimukas ja allumatu naine. Ravile allumatu haigus. Tahtele allumatu liigutus.

alpima ‹albin 42›
edvistama, eputama, albilt käituma; lõõpima. Ära albi! Mis sa albid! *.. mitte nagu plikalõkats, kel muud muret ei ole, kui et saaks mõne mehelogardiga alpida ja armastust ajada. A. Valton. *„Palgast pole lugu,” alpisin ma, „peaasi, kui sooja saab.” I. Sikemäe.

alt ära hüppama
lubadusest, kokkuleppest ootamatult loobuma. Lubas tulla, kuid hüppas viimasel minutil alt ära. *Kui sa ainult ei kavatse, nagu paljud arvavad, alt ära hüpata, kui asi tegelikuks läheb. H. Lepik (tlk).

altkäe|maks [-u]
ametiisikule mingi ametialase teo toimepanemise v. tegemata jätmise eest antav raha vm. hüvis; jur tasu, mille eest ametnik teeb teo, mida ta seaduse järgi teha ei tohiks. Altkäemaksu andma, pakkuma, võtma, saama. Üritati kohtunikku altkäemaksuga ära osta. Aus inimene ei lase oma suud altkäemaksuga sulgeda.

alt|minek
kõnek sissekukkumine, pettasaamine; viltuminek. *Niisugune lorupäitsik ei maksa tal ometi olla, et [teise] altminekust kahjurõõmu tunda. V. Ilus.

alus ‹-e 4› ‹s›

1. ese v. eseme osa, mille peal miski on, millele miski toetub, kinnitub jne.; millegi alumine osa. Monumendi, samba alus. Keraamilised lillepottide alused. Puust, graniidist alus. Raadio seisab madalal alusel akna kõrval. Poisid meisterdasid seinalehele alust. Papist alusele kleebitud pildid. Tort võetakse karbist välja ja pannakse alusele. Lehelaba alus. *.. igas ubrikus lesis nüüd rautatud pakkudest alusel merele rihitud suurtükk. J. Kross. || ehit see osa pinnasest v. kivimist, mis ehitise surve vahetult vastu võtab
▷ Liitsõnad: betoon|alus, graniit|alus, kivi|alus, papp|alus, puit|alus, seebi|alus, tordi|alus, vai|alus, viltalus.
2. see, millel miski põhineb, rajaneb, tugineb; lähtekoht, põhi. Artikli teoreetiline, metoodiline alus. Liigituse, klassifikatsiooni alused. Töö on kogu elu alus. Teadust peeti kiriku aluste õõnestajaks. Neid nähtusi ei saa taandada ühele alusele. Tööde järjestamisel võtsime aluseks kronoloogia. Filmi aluseks on ajalooromaan. C. R. Jakobson pani aluse algupärasele eestikeelsele koolikirjandusele. | alusel põhjal, järgi (postpositsiooni tähenduses). Määruse, seaduse, lepingu alusel. Ta saab palka tükitöö alusel. || põhjus, põhjendus, motivatsioon. Omajagu alust neil juttudel on. Teiste süüdistamiseks pole sul alust. See annab alust oletada, oletusteks. Pole mingit alust arvata, loota, rääkida. Aluseta süüdistus. || ‹pl.› mingi teaduse v. ala põhitõed, -seisukohad. Matemaatika, küberneetika, bioonika alused. Seadusandluse, koolikorralduse alused. Looduskaitse aluste kursus.
3. laev. Alus ei kuulanud enam rooli. Traallaevastik täienes kümne aluse võrra. Muistsed saarlased ehitasid kiireid aluseid. *.. tšuktši raampaat võttis peale kuni kolmkümmend inimest. See on juba suur alus .. L. Meri.
▷ Liitsõnad: kala|alus, kauba|alus, mere|alus, rannasõidualus.
4. tehn haakekonksudega seade tükkveoste mehhaniseeritud laadimiseks ning transportimiseks
▷ Liitsõnad: kast|alus, plaatalus.
5. aiand pook(e)alus. Vääris- ehk pookoks ja alus.
6. subjekt. a. keel lauseliige, mis näitab, kes v. mis teeb seda v. on see, mida väljendab öeldis. Alus ja öeldis. Aluseta laused. b. loog objekt, mille kohta otsustuses midagi väidetakse
▷ Liitsõnad: osa|alus, täisalus.
7. mat. a. astendatav v. logaritmitav arv. Astme, logaritmi alus. b. kolmnurga tipu vastaskülg c. üks trapetsi paralleelsetest külgedest. Trapetsi alused ja haarad. d. positsioonilises arvusüsteemis kasutatavate erinevate numbrimärkide arv
8. alune, seelik
9. keem ühend, mis vesilahuses laguneb metall- ja hüdroksiidiooniks, happega reageerides annab soola; aine, mis on võimeline prootonit siduma. Tugevaid aluseid nimetatakse leelisteks. Orgaanilised alused.

alustama ‹37›
midagi algama, millegagi algust tegema v. pihta hakkama. Juttu alustama. Elu uuesti alustama. Alustame tundi! Koolid alustavad tööd 1. septembril. Teatrid alustasid uut hooaega. Siin alustas ta oma kirjanduslikku tegevust. Alustasime a-st ja b-st, tühjalt kohalt. Mängu alustati viiekesi. Teist poolaega alustas „Kalev” pressinguga. Lõikust alustati metsaäärsest põllust. Teooria tutvustamist tuleb alustada põhimõistetest. Ei tea, kust alustada või millega alustada. Kõike tuli otsast alustada. Rahvamatka alustati Mustamäelt. Kes alustas, see ka lõpetagu! Ta alustas oma eluteed lihttöölisena. Kumb teist tüli alustas? Alustasime sellest, et .. Nad alustasid naeruga, kuid lõpetasid nutuga. Alustatud leivapäts. „Kuule, Jaan,” alustas Mari vaikse häälega.

alustus ‹-e 5› ‹s›
alustamine; algus, hakatus. Noortel on elu alustuseks kõike tarvis. Alustuseks tuleks kõigepealt mainida, et .. Töö alustusega ei paistnud tal mingit kiiret olevat.

alus|uuringud pl
algupärased uuringud uute teadmiste saamiseks nähtuste ja sündmuste põhialuste kohta, seadmata eesmärgiks saadud teadmiste kohest rakendamist. Informaatika-, keemia-, tööstusalased alusuuringud. Sõnamoodustuse, süntaksi alusuuringud. Alusuuringud, rakendusuuringud ja arendustegevus. Alusuuringute tulemus, tase. Alusuuringuid toetama, rahastama, tegema. Alusuuringutel põhinevad teosed. Me ei saa süsteeme luua, kui alusuuringud puuduvad.

amatöör|sport
sport, mille harrastamisel ei taotleta materiaalset hüvitust

ambur ‹-i, -it 2› ‹s›
ammukütt, -mees, vibulaskja. *Tal polnud aega rivistada väge; / ei kaitsnud ambureid tal odamehed .. G. Meri (tlk).

amet ‹-i 2› ‹s›

1. ülesannete kompleks, mida isik täidab oma töökohal ja mille eest ta saab tasu, tööala; (elu)kutse, kutseala; teenistus-, töökoht. Tal on kerge, raske, hea, kasulik, kindel amet. Vanasti koolitati lapsi kergema, puhtama, peenema ameti peale. Ta on ameti poolest, ametilt rätsep. Ametit õppima. Vana treial õpetab oma ametit noortele. Tal on mitu ühiskondlikku ametit. Esimees oli ameti maha pannud. Ametit üle andma, vastu võtma. Ema oli õpetaja ning tütargi hakkas sama ametit pidama. Ta on selles ametis teist aastat. Võeti, palgati, pandi ametisse kaks sekretäri. Kedagi ametisse määrama, nimetama, kinnitama. Ametisse astuma, asuma. Ametist vabastama, kõrvaldama, tagandama, vallandama. Ta oli joomise pärast ametist lahti lastud. See amet küll ei toida. Amet ei küsi leiba. Üheksa ametit, kümnes nälg. *Õpipoiss õpib mitu aastat. On tal amet käes, siis saab ta selliks. E. Vilde. || (vananevana:) teenistus, (puhtam) töö. Mees käis ametis, naine oli kodune. Ta sai linna ametisse. Olevat kusagil kontoris ametis. Õhtul tuli ta väsinuna ning pahurana ametist.
▷ Liitsõnad: apteekri|amet, arsti|amet, autojuhi|amet, esimehe|amet, karjase|amet, kingsepa|amet, koolmeistri|amet, kupja|amet, lihuniku|amet, mehhanisaatori|amet, möldri|amet, pottsepa|amet, puusepa|amet, rätsepa|amet, sekretäri|amet, sepa|amet, sulase|amet, tisleri|amet, õpetajaamet; au|amet, kroonu|amet, riigiamet; koera|amet, kõrvalamet.
2. tegevus, töö. Puude lõhkumine ja ahju kütmine oli tema igapäevane amet. Las lapsed mängivad, see nende amet. Mis tal muud ametit kui sööb ja magab. Naised olid kibedasti, agarasti, hoolsasti ametis. Terve päeva oli ta võrgu kallal ametis. Tehti peotoite – vanaemalegi leiti amet, vanaemagi pandi ametisse. Igaüks oli oma mõtetega ametis. Kõik olid tööga nii ametis, et ei märganud tulijat. Kuke amet on laulda.
3. kõnek (halb) harjumus, komme, kalduvus. Isa joob ja hulgub, eks pojad õpivad ka ametit. Tal on see näppamise, näpumehe amet küljes. Kas sa suitsu ei tee – pole veel seda ametit ära õppinud? Loomadel amet käes, kipuvad aga ristikupõllule. *„Ega siis vanal märal ometi niisuke amet ole, et ta värava võrust lahti võtab,” arutas peremees nagu endamisi. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: näpuamet.
4. aj tsunft. Mündrikkude ameti põhikiri.
5. ‹hrl. liitsõna järelosana› (asutuste nimetustes)
▷ Liitsõnad: maksu|amet, perekonnaseisu|amet, posti|amet, tolliamet.

ameti|nimetus
*Ametinimetus kohtukirjutaja kõlas tollal mu kõrvus nii nagu praegu ei kõla ministergi. P. Kuusberg.

ameti|ruum
ametliku asjaajamise ruum; ametnike, teenistujate tööruum. Vallamajas oli peale ametiruumide ka vallasekretäri korter. Ametiruumides ei lubatud pidu korraldada.

ameti|saladus
ametialane saladus, ametiisikule tema kohustuste täitmisega seoses teada olevad faktid, mida ei tohi kõrvalseisjaile teatavaks teha. Ametisaladust hoidma.

ametlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. ametivõimude v. ametiisiku poolt ettenähtud, kinnitatud, kehtestatud, nende väljaantud v. avaldatud, nende poolt kehtestatud korrale vastav jne.; ametiasju puudutav, ametiasjus toimuv. Ametlik kinnitus, tunnustus, nõudmine. Kas tal on selleks ametlik tõend, luba, õigus, alus? Ametlikud, ametlikest allikaist saadud andmed, teated. Ametlikud dokumendid, paberid, kirjad. Sellised käsud ei ole ametlikud. Ametlik maailmarekord, maailmameister. Firma, ettevõtte ametlik esindaja. Välisminister ja teised ametlikud isikud. Ametlikud oponendid väitekirja kaitsmisel. Ametlik tööaja algus. Tallinn, tolleaegse ametliku nimega Revel. Ametlikuks asjaajamiskeeleks oli saksa keel. Ametlik asjaajamine. Dollari ametlik kurss. Kokkutuleku ametlik osa ning seltskondlik osa. Presidendi ametlik visiit, vastuvõtt. Asjale anti ametlik 'seaduslik' käik. || tavadest, etiketist lähtuv, neid arvestav. Ametlik tseremoonia. *Seega lõppes ametlik jant. Kosjad olid vastu võetud ja nüüd võis südame rõõmuks pudelist rüübata. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: mitte|ametlik, poolametlik.
2. rangelt v. jahedalt asjalik, reserveeritud. Alluvatega suheldes on ta ametlik, räägib ametlikul toonil. Muutus ametlikuks ning tõrjuvaks. *Seadusemeestel olid muidugi väga tõsised ja väga ametlikud näod ees. E. Vilde. *.. ja mida vanemaks said lapsed, seda ametlikumaks muutus nende vahekord isaga. R. Roht.
▷ Liitsõnad: puhtametlik.
3. kõnek tubli, kõva, korralik. Ta oli nutnud päris ametliku peatäie. *Andsin Serrile [= koerale] ametliku nahatäie. R. Vaidlo.

ammendama ‹37›

1. täielikult ära kulutama, lõpuni ära kasutama; tühjaks ammutama. Kõik varud, energia ülejäägid on ammendatud. Jooksja oli oma jõuvarud ammendanud. Tehas on oma sisemised reservid ammendanud. Kõik võimalused pole veel ammendatud. Ammendatud karjäärid metsastatakse. || lõpuni käsitlema, lõpuni avama. Päevakord on ammendatud. See teema, probleem on ammendatud. Käesolev lühiülevaade ei ammenda, ei suuda ammendada kõiki olulisi küsimusi. | ammendav põhjalik, täielik, kõike hõlmav. Ammendav seletus, käsitlus, ülevaade. Pole võimalik anda ammendavat vastust. Vajalik on veidi ammendavam loetelu.
2. hrv ammutama (2. täh.) *Rahva suulisest loomingust ammendas kujunev rahvuslik kirjandus aineid ja vormielemente. K. Mihkla.

ammendamatu ‹1› ‹adj›
selline, mida on võimatu, mida ei jõua ammendada, lõppematu. Ammendamatud varad, rikkused, võimalused. Armastus, loodus on ammendamatu luuleteema, inspiratsiooniallikas. Tema energia, fantaasia, elurõõm on ammendamatu.

ammu ‹adv›

1. ajamomendil suhteliselt palju v. pikka aega tagasi, kaua aja eest; kauemat, pikemat, pikka, tükk aega. Lõuna on juba ammu söödud. Läks juba ammu poodi. Vihm on ammu üle. Kas sa tulid juba ammu? See juhtus päris, üsna, väga, õige ammu. Ammu kuuldud lugu, jutt, viis. Ammu möödunud ajad. Pääsmed olid juba ammu enne kontserti läbi müüdud. Ammu enne jaanipäeva. Ükskord ammu hallil ajal elanud kuri nõid. Kunagi ammu, vist Põhjasõja ajal. Ootan teda (juba) ammu. Ma tunnen, tean, armastan teda ammu. Seda ei usu ammu enam keegi. Kas sa elad ammu Tartus?
▷ Liitsõnad: igiammu.
2. ammuks (2. täh.), liiatigi. *Peremees ei pea hobust, kui tal seda tarvis ei lähe, ammu siis veel sulast. R. Sirge. *Ma pole kunagi midagi sarnast mõelnudki, ammu veel rääkinud. O. Tooming.
3. ammuks (1. täh.), alles. Ammu sa tulid ja juba tahad ära minna! Ammu see oli, kui ta pensionile jäi. *Need sibulad on ju alles nii väikesed. Ammu need maha pandi! A. Mälk.

ammugi ‹adv›

1. (juba) ammu (1. täh.) Päike oli ammugi loojunud, kui koju saime. Seda ma arvasin ammugi. Poleks vihma olnud, oleks hein ammugi valmis. Ta ammugi naisemees ja perekonnaisa. Ei ole teda ammugi enam näinud.
2. liiatigi, seda enam; ‹hrl. eitavas lauses› hoopiski (mitte), veel vähem. Mis teistele jõukohane, see temale ammugi. Ta aitab igaüht, ammugi siis oma last. Kui juba sinule meeldib, siis Vellole ammugi. Asi on keeruline, ammugi mitte nii lihtne kui noored arvavad. Ta pole uhke, ammugi mitte ülbe. Toomas ei karda kedagi, ammugi mitte sind. Kui ei saa heaga, siis ammugi mitte kurjaga. Kui ema ei tea, siis ei tea isa ammugi. Kinos käia ta ei armasta, ammugi veel nüüd, südasuvel. *Kui on keelatud kirjutamine, siis siiatulek ammugi. A. H. Tammsaare. *Ning teiseks pole nende töö veel ammugi lõpul. Nende töö algab alles. E. Vilde.

ammuks ‹adv›

1. nüüdsama, alles (ikka). Ammuks nad läksid – ja juba tagasi! Ammuks see oli, kui isa suri!
2. liiatigi, ammugi. Hobune komistab neljal jalal, ammuks siis inimene kahel. Ene ei oska nööpigi ette ajada, ammuks siis veel kleiti õmmelda. *.. munadki veerevad pesas vastamisi, ammuks siis mitte inimesed ... O. Tooming.

ampsama ‹ampsata 48›
kõnek ampsti suhu v. suuga haarama. Koer ampsas tüütavat kärbest. Hobune püüdis tee äärest ristikheina ampsata. *Kunagi ta [= koer] ei ampsanud, vaid võttis pala vastu tasakesi, vaevalt näppude külge puutudes. J. Saar.

amputeerima ‹42›
med jäset v. elundit täielikult v. osaliselt operatsiooni teel kõrvaldama. Jalg, rinnanääre tuli amputeerida. | piltl. Riimi pärast ei tohi sõnu amputeerida.

anarhia ‹1› ‹s›
valitsuse v. seadusliku võimu puudumine, seadusetus; korralagedus, kaos. Sõdadega kaasnenud anarhia. Riigis valitseb täielik anarhia. Liikluses ei saa lubada anarhiat.

and ‹anni 21› ‹s›

1. see, mida keegi v. miski annab, pakub; kink, annetus. Pidi elama juhuslikest andidest. Võttis anni tänuga vastu. Inimene püüdis loodusjõude ohvrite ning andidega lepitada. Allikasse visati anniks hõbedat. Looduse, sügise annid. Murakad, jõhvikad – põhjamaade soode ja rabade annid. Sügisesed metsad jagavad ohtralt oma ande. *Juulius Kilimitil tuli üle elada lisaks muudele perekonnaelu andidele ka esimene perekonnatüli .. K. Ristikivi. || armuand, almus. Ta käis külas kerjamas ja ande saamas. Sandile anna, aga ära santi andidega tapa. || ‹pl.› etn veimed, mõrsja kingid pulmalistele v. vastukingid pulmalistelt; mõrsja poolt veimevakaks kogutud raha v. esemed
▷ Liitsõnad: armu|and, loodus|and, maa-|and, mere|and, metsaand; ohvri|and, sügisand; pruudi|and, pulmaannid.
2. anne, andekus. Tal on muusika, matemaatika, näitlemise, keelte peale andi. Antsul on eriline and teisi inimesi matkida. *.. mitte üksi riimide kokkuseadmiseks ei lähe loomupärast andi vaja, vaid ka äriajamiseks .. I. Pau.
▷ Liitsõnad: kõne|and, laulu|and, muusikaand.
3. andmine. *Raha või muu hinnalise asja and läheks meile raskeks .. F. R. Kreutzwald.
▷ Liitsõnad: andeksand.

andestama ‹37›
andeks andma, pahameelt v. viha tundmast lakkama; süüdistamast v. kättemaksutahtest loobuma. Naine andestas mehele mõnegi nõrkuse. Seda solvangut ei andesta ma talle kunagi. See kõik on andestatud ja unustatud. Teatud asju ei saa andestada. *Sest inimesed tavaliselt andestavad endale esimese eksimuse. R. Sirge. | (pöördumissõnana). Andestage 'vabandust', kus siin on lähim apteek?

andestus ‹-e 5› ‹s›
andestamine. Andestust paluma, leidma. *.. ei ole andestust häbil, patul ja kuritööl igavese ajani! F. Tuglas. | (pöördumissõnana). Andestust 'vabandust', kas teil juhtub olema tikke?

andma ‹annan 45›

1. ulatama, kellegi kätte v. kättesaadavusse toimetama. Anna mulle riiulilt raamat. Anna, palun, kääre. Teretab kõiki kätt andes. Anna käsi, ma tirin su üles. Suitsule tuld andma. Tuletikke ei tohi anda lastele mängida. Lõputunnistusi, diplomeid, aukirju, medaleid, ordeneid kätte andma. *Ema tõi kirstust raha ja andis viivlemisi poja näppu. E. Vilde. | (söömiseks, joomiseks, sissevõtmiseks). Külalistele anti süüa, juua. Haigele antakse rohte, ravimeid. Prae võib lauale anda külmalt. Anna mulle ka maitsta. Hobustele anti heinu ja kaeru. Rinda andma 'rinnaga toitma, imetama'. *.. anti rõõska piimagi ainult laupäeviti, karaski kõrvale. V. Ilus. | piltl. Autori elukäik andis võtme teose mõistmiseks.
2. loovutama, kellegi teise omandusse, valdusse v. kasutusse siirma. a. (kinkides, annetades). Almust, armuandi, jootraha andma. Verd andma. Lastele antakse taskuraha. Õunu jätkus müüa, jätkus ka tuttavatele niisama anda. Ta annab või viimase hinge tagant. Kel on, sellele antakse. Õndsam on anda kui võtta. Kes ei anna antust ega murra murtust, see ei anna aidatäiest. | piltl. Nad andsid oma elu isamaa eest. Igaüks püüab anda oma parima, oma panuse. Talle on antud tervist ja elupäevi. Kellele on palju antud, sellelt ka palju nõutakse. Ta on enda jäägitult muusikale andnud. b. (makstes, müües, laenates, vastutasuks jne.). Rendile, üürile, laenuks, võlgu andma. Altkäemaksu andma. Andsin talle oma mantli selga. Ülemise korruse toad anti külalistele. Anna mulle homseni sada krooni. Palju sa sellest kellast annaksid? Ma ei annaks selle eest sentigi. Andis viie krooni eest kilo õunu. Kas avanssi antakse? Peremees andis vähe palka. Andsin pakid hoiule, hoidu. Andke, palun, arve, kviitung. *.. ning Eesti Kirjanduse Selts annab tõlkegi poognast 40 rbl. E. Vilde. c. (kedagi kuhugi suunates v. kellegi hoolde, kätte, hoitavaks jne. toimetades v. usaldades). Noori mehi anti soldatiks, nekrutiks. Andis oma tütre mulle naiseks. Kasulapseks, õpipoisiks andma. Poiss anti lastekodusse. Kedagi ametivõimude kätte, kohtusse, kohtu alla andma. Vaenlase sõdurid andsid end vangi. Keegi ei taha end teise võimu, voli alla anda. Lapsed anti vanaema hoole alla. Pidime end saatuse hoolde, hooleks andma. d. (midagi tehtavaks, töödeldavaks v. kasutatavaks toimetades). Õpetaja oli andnud õpilastele õige raskeid ülesandeid lahendada. Mis meile homseks õppida anti? Käsikiri anti eriteadlasele retsenseerida. Andsime raamatu trükki. Andsin kella parandada, parandusse. Tootmisse on antud uue tegumoega jalatsid. Uus tehas anti käiku. Maja antakse kasutusse. *Koonla annab ema talle / kauniks lõngaks kedrata. Jak. Tamm.
3. (saada) võimaldama, osaks saada laskma. Kellelegi peavarju, ulualust, öömaja andma. Tööd andma. Poeg pidi isale-emale ülalpidamist andma. Iga töö annab leiba. Suurriigid annavad arengumaadele abi. Kannatanule antakse esmaabi. Eest ära, andke teed! Andeks andma 'andestama'. Piletimüüja teateid ei anna. Midagi kellelegi teada andma 'teatama'. Eks elu näita ja aeg anna arutust. President võib surmamõistetuile armu anda. Sa rühmad tööd teha, ei anna endale hõlpu. Hirm, mure ei andnud talle kuskil asu. Süda, see mõte ei andnud talle ööl ega päeval rahu. Töö ei anna mahti 'ei lase, ei võimalda' linnagi sõita. Andke aega, ärge kiirustage! Ei tohi kätele, pisaratele, oma tunnetele voli anda. Talle anti koosolekul sõna. Talle lubati anda osakonnajuhataja koht. Antagu talle võimalus end parandada. Annaks jumal, et kõik hästi läheks. *Aeg antud naerda, / aeg antud nutta, / aeg antud pisaraid pühkida. G. Suits. || karistusena, sunnivahendina v. ergutusena osaks saada laskma. Talle kuluks anda hea keretäis, nahatäis. Ema andis lastele vitsa, vitsu, urvaplaastrit. Kellelegi peksa, kolki andma. Mees andis hobusele piitsa, rooska, nuuti, kannuseid. Perenaine andis koerale malka. Mitu aastat talle varguse eest anti? Huligaansuse eest anti 15 päeva. Ordeneid, medaleid, doktorikraadi, professorikutset andma. Nobeli kirjanduspreemiaid annab Rootsi Akadeemia. || millegagi töötlema v. mõjustama. Vikatil pole viga midagi, anna aga luisku! Ei saa nüüd mootorit käima, anna aga vänta! Andis gaasi ja kihutas mööda. *Maa mättaid ja rohujuurikaid täis. Äket oleks vaja anda, kõvasti äket! R. Sirge. || kehtestama. Riigikogu annab seadusi. Pojale anti nimeks Jaan. || ‹objektiks hrl. da-infinitiiv ka impers.› laskma. See asi annab (end) korraldada, seada. Pajuvitsad annavad hästi painutada ja punuda. Ta ei anna ennast pilgata. See sõna ei anna kuidagi riimida. Annab mõista, et ta on ülemus. Hammas lausa ei valuta, aga annab tunda. Lidus (joosta), mis jalad andsid. Häda ei anna häbeneda. *Logina Peter ei kuulu meeste hulka, kes annavad end sõnaga veenda või painutada. R. Sirge. *Kui ilm annab, teeme jälle sääred jääle. A. Mälk. || ‹impers.› võimalik olema. Temaga annab rääkida. Tegime kõik, mis teha andis. Võtab, kust võtta annab. Päästke, mis päästa annab. Ajab suu nii lahti, kui vähegi annab. || ‹ma-infinitiiviga› mingiks tegevuseks suuteline olema. Sõrmed ei anna kuidagi kõverduma. *Tera andis tublisti veel painduma .. J. Mändmets. *„Katsu, kas käed-jalad annavad liikuma,” ütles Anne. I. Sikemäe.
4. tekitama, esile kutsuma, põhjustama; mingi tulemuseni viima. Kasu, kasumit, tulu andma. Põhjust, kõneainet, ettekäänet andma. Viimast lihvi andma. See annab alust kahelda ning ettevaatlik olla. Mis võis talle selliseks sammuks tõuke anda? Kordaminekud annavad lootust, julgust, uut jõudu, enesekindlust. Mis annab tema luulele sellise võlu? Kadakased kapad annavad õllele erilise maitse ja lõhna. Läbirääkimised ei andnud tulemusi. Keres andis vastasele mati. Metallidega reageerides annab lämmastik nitriide. Autod annavad signaali, vedurid vilet. Kas sa andsid mitu korda kella? Öösel anti häire. Start anti stardipüstoliga. *Ma ei või mitte liiga hea olla, kui ma vihkamiseks asja annan. E. Vilde. || (enda küljest, endast eraldades). Kasukas annab karvu. Riie annab pesemisel värvi. Vana padi annab sulgi.
5. tootma, produtseerima; toodanguna saada võimaldama. Noored õunapuud hakkavad juba saaki andma. Mais annab palju haljasmassi. Mitu seemet kartul andis? See on hea lehm – annab palju piima. Lambad annavad villa. Bakuu annab naftat, Donbass kivisütt. Metsad annavad puitu. Peipsi annab üle poole Eesti sisevete kalasaagist. Kaev annab külale vett. Uus tehas, tsehh, vooluliin hakkab andma toodangut. Elektrijaam hakkas voolu andma. Katlamaja annab soojust kogu linnaosale. Lamp annab valgust. *Näeb sügisel, mis põld annab, lööme ehk tuleval kevadel uued kambrid üles .. A. H. Tammsaare. || (õppeasutuste kohta:) välja laskma. Maaülikool annab põllumajanduse ja metsanduse spetsialiste. Viimasel kümnendil on tehnikum andnud üle tuhande lõpetaja.
6. (suuliselt, kirjalikult, käitumise, žestidega jne.) midagi teatavaks tegema, teatama; (nähtude, tagajärgede kaudu) ilmutama. Juhtnööre, õpetusi, nõu, käsku, käsklust, korraldust andma. Annab (oma) nõusoleku, loa, sõna, ausõna. Tunnistajad annavad seletusi suuliselt. Retsensent annab käsikirja kohta hinnangu. Anna talle mõned näpunäited! Antud tõotust, vannet ei saa murda. Sellele küsimusele ei osanud keegi vastust anda. Annab käega, noogutades, silma pilgutades märku. Ta pole juba tükk aega endast elumärki andnud. Ega viinapudel veel mehest tunnistust anna. Millestki kujutlust, pilti andma. Oma uurimuses annab ta nende nähtuste uue klassifikatsiooni. *Valitseja oigas .. ja astus paar sammu ligemale, et sakstele oma lombakusest aimu anda. E. Vilde. | (mõnedes tervitustes ning soovimistes). Astun töömeeste juurde ja annan jõudu. Tänu andma van tänama. || (vahendavalt) esitama, avaldama. Ajalehed, raadio, televisioon annavad informatsiooni. Tallinn annab parajasti sporditeateid. Seda sõna pole üheski sõnaraamatus antud. Ta rääkis sellest raadiole antud intervjuus. *Ei ole nõudlikumat vormi kui väikese novelli oma: anda mõnel ainsal leheküljel sündmustik mitte anekdoodina, vaid elumahlase tervikuna .. F. Tuglas. || (ette) määrama; eelnevalt teatavaks tegema. Ülesandes olid antud kolmnurga alus ja kõrgus. Temperatuur võib katse puhul kõikuda antud piires. Antud juhul 'sel konkreetsel juhul'.
7. hrl kõnek lööma, virutama, äigama; ründavalt kohtlema. Andis mehele rusikaga, kaikaga pähe. Andsin poisile vitsaga paar nähvakat mööda sääri, üle turja. Andis võmmu kuklasse. Vastu kõrvu, lõugu, vahtimist, hambaid andma. Anna talle nii, et teab, mäletab! Ma sulle annan! Ära mine lähedale, hobune võib kabjaga anda. Tuuleveski tiib oli mehele hoobi rindu andnud. Vaip on tolmu täis, anna klopitsaga mõni mats. Ega vanasti polnud pesumasinat, siis anti muudkui kurikaga. *Madis võttis üsna asjalikult pükstelt rihma .. ja ilma et ta veel ainustki sõna oleks raisanud, hakkas ta eidele andma. A. H. Tammsaare. || (viskamise, heitmise; tulistamise, laskmise kohta). Sandarmitele anti nurga tagant kividega. Vaenlasele anti tuld, tina. Andsin kuulipildujast valangu. Talle oli ähvardatud kuuli anda. Nii kui paugu andis, oli rebane pikali. || piltl (arvustavalt ründamise, teravalt kritiseerimise, ülemuslikult noomimise jne. kohta). Enda kohta ta kriitikat ei kannata, aga teistele annab, kus vähegi saab.
8. korraldama, (omalt poolt) pakkuma; sooritama, tegema. President andis dinee kuninglike külaliste auks. Peaminister andis neile audientsi. „Vanemuine” annab külalisetendusi Tallinnas. Koor andis kontserdi. Keres andis Tartu maletajaile simultaani. Eksameid, arvestusi andma. Lembitu otsustas anda orduvägedele lahingu. Direktor andis dokumendile allkirja 'kirjutas dokumendile alla'. || (näit. koolis:) midagi õpetama, koolitarkust, teadmisi jagama. Annan keskkoolis matemaatikat ja füüsikat. Klaveri-, tantsu-, eratunde andma.
9. (kellelegi v. millelegi midagi) omistama. Noored ei oska alati vanemate hoolitsusele küllalt tähtsust anda. Mida sa mulle süüks annad? Sellised huvitavad road, et ei oska neile nime anda. Et oma sõnadele suuremat kaalu anda, põrutas ta rusikaga vastu lauda. Püüab oma soosikule igas asjas õigust anda. *Nüüd meenub meile mõndagi [haiguse sümptomitest], millele me varem ei osanud tähendust anda. E. Krusten. || oletamisi, hindamisi, ära arvata püüdes pakkuma (näit. ea kohta). Ega talle üle kolmekümne aasta ei annaks. Välimuse järgi võiks talle anda umbes 50 aastat.
10. ‹hrl. da-infinitiiviga impers.› pingutust pakkuma, jõudu, vaeva, aega, püsivust nõudma; jätkuma. Nii raske kott, et annab kahe mehega tõsta. Koorem on raske, annab hobusel vedada. Säärast meistrimeest annab tikutulega otsida. Lõpuks ometi, küll andis oodata. Seda reisi annab mul mäletada. Paks raamat, annab lugeda. Jäme tamm, annab kahel mehel ümbert kinni võtta. | hrv (koos teonimega). *Nüüd [vanas eas] annab tegemist, enne kui lühikese jupikese ära jõuad lugeda. R. Roht. *See andis palju lugenud-kogenud mehelegi mõnda aega mõtlemist. E. Tennov.

alla andma

1. alistuma. a. vastupanust loobuma; end võidetuks tunnistama. Vaenlane sunniti alla andma. Poisid muudkui maadlesid, kumbki ei andnud alla. b. mingi olukorraga leppima, alla vanduma. Saatusele, kiusatusele, nõrkusele alla andma. Kes haigusele alla ei anna, sellele annab haigus alla. Töö on ränk küll, aga mehed ei anna alla. Ära anna alla, kui sul õigus on.
2. maha jääma, alla jääma. a. (kellelegi milleski). Naised ei andnud töös meestele alla. Pikkuselt ei anna poeg isale enam alla. b. (millelegi milleski). Meie söökla toidud ei anna restoraniroogadele karvavõrdki alla. *Paljukest too mõisaait alla andis keskmisele kaubamajale Pärnus, ah? A. Sinkel.

järele andma

1. mitte ettenähtud olekus püsima, lõdvemale v. lahti tulema v. minema; murduma, varisema. Naelad, kruvid andsid järele ning lauad tulid lahti. Püüti ust lahti murda, kuid lukk, riiv ei andnud järele. Köis, nöör andis järele. Jalg vääratas, käed andsid järele ning poiss kukkuski puu otsast alla. Pehkinud talad võivad järele anda ning lagi kaela langeda. *Tihedaks ja kollaseks tambitud külatee andis ajuti hobusekabjale järele, jalg sumas läbi .. E. Tennov.
2. lõdvemale laskma, järele laskma. Kõht on nii täis, et tuleb püksirihma järele anda. Anna nööri järele, ämber ei ole veel põhjas.
3. kellegi v. millegi mõjustusel mööndusi tegema, oma seisukohast, kavatsusest, otsusest jne. (osaliselt v. täielikult) loobuma. Kellegi tahtmisele, palvele, soovidele, tujudele järele andma. Ahvatlusele, kiusatusele järele andma. Juhtkond oli sunnitud töötajate nõudmistele järele andma. Ei maksa lastele kõiges järele anda. Algul punnis vastu küll, lõpuks andis ikka järele. Targem annab järele.
4. nõrgenema, vaibuma, raugema. Õhtu eel andis kuumus, palavus, külm, pakane pisut järele. Torm, maru, tuisk, sadu hakkab järele andma. Viha, närvipinge, erutus annab pikkamööda järele. Haigus, köha, palavik andis järele.
5. (näit. kellestki v. millestki millegi poolest) maha jääma, alla jääma, alla andma (2. täh.) Kasvult on poiss juba isa pikkune, ja ega tüseduseltki palju järele anna.

kinni andma
kinni ulatuma, sulgeda andma. Kuub, mantel ei anna eest kinni. Selga läheb, aga nööbid ei anna kinni.

kokku andma

1. vastamisi v. kinni ulatuma, kinni andma. Hõlmad ei anna kokku, vaks maad jääb vahet. Püksid ei andnud enam värvlist kokku.
2. kedagi enda lähedale, endaga kokku laskma. Hoidub inimestest eemale, ei anna end kellegagi kokku. *Aga ära sa ennast sulipoistega kokku anna! O. Luts.
3. (ühinemisel, liitmisel) tulemuseks andma. Kollane ja sinine annavad kokku rohelise. 124 ja 89 – palju see kokku annab?

ligi andma
lähedale laskma, lähenemist võimaldama. Koer on kaval, ei anna ligi. *Vana inimese juurest põgeneb uni kergesti ja ei anna end tundide kaupa ligi. I. Sikemäe.

tagasi andma

1. tagastama (ka vahetusrahana); kaotatut v. äravõetut uuesti osaks saada laskma, taastama. Võtab raamatu ja tagasi enam ei anna. Rekvireeritud vara anti tagasi. Kas teil väiksemat, parajat raha ei ole, ma ei saa teile tagasi anda. Toit andis haigele jõu tagasi. Õnnestumine andis mulle tagasi eneseusalduse.
2. raugema, järele andma (4. täh.) Külm, pakane hakkab tagasi andma. Suur vaimustus ja õhin annab juba tagasi. *Noorperemehe südamekloppimine andis tagasi. E. Rannet.
3. kõnek tagasiliikumist võimaldama. Suusad pole õigesti määritud, annavad tagasi.
4. kõnek vastu andma (2. täh.) Kui ta sind lööb, siis anna aga tagasi.

välja andma

1. (millegi eest, kellelegi kasutamiseks, kellegi nõudmise peale jne.) loovutama. Ta on nii ihne, et sentigi ei raatsi välja anda. Kas teil on mõni tuba suveks välja anda? Läbiotsimisel andis ta varastatud esemed vabatahtlikult välja. Soome politsei andis põgenikud tsaarivõimudele välja. || (ametlikus korras) väljastama. Kus ja kelle poolt on pass välja antud? Kes juhilubasid välja annab? Materjale antakse laost välja nõuetekohaselt vormistatud dokumentide alusel.
2. (pärimise, nõudmise peale, ülekuulamisel jne.) üles andma; reetma. Kaassüüdlasi välja andma. Kes võis meie peidukoha välja anda?
3. (trükis) avaldama; kirjastama, publitseerima. Ajalehte, ajakirja välja andma. Kus see raamat on välja antud? Brošüür anti välja massitiraažis. Pühadeks anti välja seinalehe uus number. || (normatiivakti) kehtestama ning avaldama. Valitsus on välja andnud sellekohase määruse.
4. (saagi, saagise andmise kohta). Rukis, oder andis sel aastal palju, hästi välja. Sügisel näeme, palju põld välja annab.
5. millekski piisav, küllaldane olema; teat. määrani, normini ulatuma. Pikkade käistega kleiti ei anna see riie välja. Sead kasvavad hästi, varsti annavad peekonikaalu välja. Ta on pikk mees, kuid kahte meetrit siiski välja ei anna. *Vööd võetakse vöölt, sõlmitakse kokku, ja kui arvatud pikkus välja ei anna, lõigatakse leivakotid ribadeks .. Juh. Liiv. || kujult, olemuselt, omadustelt jne. sobiv v. kellelegi, millelegi vastav olema. Ta on suur poiss, annab juba täismehe plaani välja. Kleenuke teine, ei anna direktori mõõtu välja. Romaani mõõtu see raamat välja ei anna.

ära andma

1. (päriselt, täielikult) loovutama. Lapsed ei raatsinud ühtki kassipoega ära anda. Relvad tuli ära anda. Ei või viimast senti ära anda. || (müües). Ma maksan 100 krooni – anna ära! Ei maksa liiga odavalt ära anda. || (ajutiselt, näit. hoiule). Ülerõivad tuleb garderoobi ära anda.
2. reetma. a. (saladusi paljastades, vaenlase poole üle minnes jne.). Ülestõusnute hulgast oli keegi juhi ära andnud. Ma ei julge sulle saladust rääkida, äkki annad mu ära. b. (kedagi ametivõimudele üles v. välja andes). Keegi nende endi hulgast andis nad ära. c. piltl (millestki tunnistust andes). Su käitumine ja ilme annavad su ära.
3. ära tegema, sooritama. Õpetaja andis tunnid ära ja läks koju. Kavatseb kevadel paar eksamit ära anda.

üles andma

1. (ametivõimudele) kellestki, millestki teatama; reetma, välja andma. Andis põgeniku politseile üles. Ta oli end ise võimudele üles andnud. Kaassüüdlasi ta üles ei andnud. Jaak andis asja politseile üles. || registreerima, (nime) kirja panema. Ta oli enda vabatahtlikuna üles andnud. Andku üles, kes soovib ekskursioonile tulla. Ta andis mind tunnistajaks üles.
2. õpitavaks, tehtavaks määrama. Mis ajaloos(t) homseks üles anti? Õppis, tegi korralikult kõik ära, mis üles anti. *Kui sa just nii palju ei saa, kui üles on antud, pole viga. O. Luts.

anduma ‹37›

1. end millegi (hrl. tunde, kire, elamuse, mõtete jms.) võimusesse andma; mingile tegevusele, harrastusele vms. pühenduma. Täielikult, piiritult, kogu hingega anduma. Oma unistustele, armastusele andunud noored. Ei tohi anduda muremõtetele, nukrusele, kiusatusele. Andus joomisele, lõbustustele, seiklustele. Kirjandusele, kunstile, muusikale andunud inimene. Ta on oma tööle, erialale andunud. Andunud revolutsionäär, võitleja.
2. sugulisse vahekorda astuma (eriti naise kohta). Ta polnud veel ühelegi mehele andunud. Armastas üht, aga andus teisele. *Unised, nagu nad olid, .. andusid nad teineteisele tugeva ning kosutava kirega. K. Rumor.

ankeet ‹-keedi 21› ‹s›

1. küsitlusleht mingite andmete saamiseks. Ankeeti koostama. Raadiokuulajad täitsid Eesti Raadio poolt laialisaadetud ankeedi. || küsitlusleht kodaniku isikuandmete saamiseks (kõnekeeles ka nende andmete kohta). Töökoha taotleja kirjutab avalduse ning täidab ankeedi. Varasemad töökohad on mul ankeedis märgitud. Tal on halb ankeet. *Esitad ankeedi – kohtu poolt karistatu, kaubandusse ei võeta. H. Kiik.
2. kirjalik ringküsitlus, ankeetküsitlus. Noorte hulgas korraldati ankeet vaba aja veetmise kohta. Ankeedile vastas üle tuhande inimese.

anne ‹ande 18› ‹s›

1. andekus, võimekus, talent. Sünnipärane, loomupärane anne. Keskpärase andega teadlane, näitleja, kirjanik, muusik. Tal oli ärimehe annet. Selleks mul annet ei ole. Mehel oli iga asja peale annet. Tema anded avaldusid juba varakult. Tal on eriline anne kõigiga tülli minna. *Isal oli üks suurepärane anne: ta oskas meid tööd armastama panna. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: kirjaniku|anne, kunsti|anne, kõne|anne, laulu|anne, luule|anne, muusika|anne, näitleja|anne, vaimuanne.
2. silmapaistvalt andekas inimene. Vähe on meie kirjanduses säravaid andeid. *Suuri andeid iseloomustab vaimne varaküpsus. A. Sang.
3. van and, kink. Andeid koguma. Looduse, taeva, jumala anne. *Priius, kallis anne, taeva kingitus. K. A. Hermann.
4. ‹liitsõna järelosana› andmine; antu
▷ Liitsõnad: aru|anne, edasi|anne, käe|anne, märgu|anne, nõu|anne, teada|anne, välja|anne, ülesanne.
5. (hrl. endisaegse) suurema teose, seeriateose v. jätkväljaande osa, vihik. Omaaegsed röövliromaanid ilmusid annete kaupa. Rosenplänteri „Beiträge” 20 annet.

ansambli|mäng
muus teater ansamblis mängimine; koosmäng; ansamblit, ettekande kunstilist terviklikkust taotlev mängulaad. Pianist andis soolokontserte, kuid harrastas ka ansamblimängu. Pillimeeste, näitlejate suurepärane, viimistletud ansamblimäng. Ansamblimäng ei luba staaritsemist.

anti|perspirant ‹-randi 21› ‹s›
higistamisvastane vahend. Antiperspirandid pärsivad higi eritumist. Kui deodorant ei aita, võib proovida mõnd antiperspiranti.

apetiitlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
nlj isuäratav, apetiitne. *Kas kaupmehel ei leidu sepikut? Täitsa värsket, sooja, apetiitlikku? L. Kibuvits.

apetiitne ‹-se 2› ‹adj›
isuäratav. Apetiitsed suupisted. Kook ei näinud kuigi apetiitne välja. | piltl. Väga apetiitne brünett. Apetiitse pealkirjaga film.

aplaager ‹-gri, -grit 2› ‹s›
‹hrl. illatiivis ja inessiivis› kõnek
1. (töötuna, teenistuseta, ametita kusagil elamise v. erus, pensionil olemise kohta). Tööpuuduse tõttu pidid paljud aplaagris olema. Vanad kõbid, aga aplaagrisse jääda, minna ei taha. Aplaagris riigimehed. *Kaks niisugust mürakat [= traktorit] laseksid kõik Voore ja Kajamaa hobused aplaagrisse. O. Tooming.
2. puhke-, peatuspaik. Jäime metsa äärde aplaagrisse.

appi ‹adv›
abiks, abistama, aitama. a. (töös, tegevuses). Läksime neile appi kartuleid võtma. Tulge appi, aidake kastid sisse tõsta. Asusime, ruttasime, tõttasime emale appi. Kutsume tuttavad appi kolima. Traktorit oleks appi vaja. Kui muidu ei saa, tuleb kavalus, vigurid appi võtta. Tule jumal, taevas appi (imestust, ehmatust, ebameeldivat üllatust v. pahameelt, nördimust väljendav hüüatus). Jumal appi (endisaegne jõudu sooviv tervitus). b. (hädaohu korral). Appi hüüdma, karjuma. Tulge appi, peksavad! Me läksime uppujale appi. Kui sõbrad on ohus, tuleb appi rutata. „Appi!” kiljatas naine. Appi! – Põleb!

appi|hüüd
appihüüe. Keegi ei kuulnud mehe appihüüdu.

a priori [aprioori]

1. filos kogemusest sõltumatult, kogemusele eelnevalt; ant. a posteriori
2. enne olukorraga tutvumist, ette; põhimõtteliselt. *Sümbolism ei tähenda enam a priori kõrgeimat kunstisuunda. F. Tuglas.

aps ‹-u 21› ‹s›
kõnek eksitus, viga, eksimus. Apsu, apse tegema. Igaühel võib juhtuda, tulla mõni aps. Laste ettekannetes oli väikesi apse. Paljud ei märganudki seda apsu. „Aps!” hüüdsid lapsed, kui keksumängija eksis.

arendama ‹37›

1. (vähehaaval) paremaks, täiuslikumaks, kvaliteetsemaks muutma, kõrgemale tasemele viima. Tööstust, põllumajandust, kalakasvatust arendama. Teadust ja rahvuskultuuri arendama. Vaataja maitset arendama. Keelemehed arendavad kirjakeelt. Ma arendan ennast, oma häält. Sportlased arendavad oma võimeid. Arendasin end muusikas. Noortes tuleb arendada kohusetunnet. Arendas pideva tööga oma mängutehnika meisterlikkuseni. Sport, töö arendab lihaseid. Lugemine, teater, muusika arendavad inimest. Võitlus arendas temast juhi. || (pidevalt) jätkates edasi viima, süvendama, laiendama. Seda huvitavat teemat tuleks arendada. Arendas oma seisukohad kindlaks teooriaks. Autor on arendanud süžeed tõusva pingega. Diviis arendas hoogsalt pealetungi. Arendatakse kultuurisidemeid välisriikidega. Mustad arendasid 'viisid arenduskäiguga v. -käikudega' kuningaoda väljale g7. *Tee edenes aeglaselt, sest autojuhid ei julgenud sellise koormatuse juures täit kiirust arendada. A. Jakobson.
2. mat matemaatilist avaldist lõpliku v. lõpmatu arvu liidetavate summana esitama

arenema ‹37›

1. kindla seesmise tendentsiga muutuma, hrl. progressina, tõusujoones, madalamalt kõrgemale, lihtsamalt keerukamale jne. Kõik liigub, areneb, muutub. Teadus ja tehnika on tormiliselt arenenud. Rasketööstus arenes kiiremas tempos kui kergetööstus. Rahvuskultuur areneb hoogsasti. Laps areneb iga päevaga. Elu on edasi arenenud. Kaugele arenenud haigus. Kiiresti arenev iluuisutaja. Harmooniliselt arenenud inimene. Nõrgalt arenenud juurestik. || arenenud kõrgel tasemel olev; hästi väljakujunenud. Arenenud laps, inimene. Arenenud lihased. On vaja arenenud kunstimeelt, kujutlusvõimet. Arenenud tööstus, põllumajandus. *Tuleb uus põlvkond, see on arenenum, oskab rohkem näha ja rohkemat hinnata. V. Ilus.
2. (mingi uue kvaliteedi, kvalitatiivselt erineva oleku kohta:) välja kujunema, millestki vähehaaval tekkima. Kõrgemad eluvormid on arenenud madalamatest. Putukate vastseist arenevad valmikud. Inimene on arenenud ahvist. Kinnikasvavatest veekogudest arenevad madalsood. C-vitamiini puudumisel areneb inimesel skorbuut. Sõprus arenes armastuseks. Lähemaid sõprussidemeid nende vahel ei arenenud.
3. (millegi ajaliselt jätkuva kohta:) muutudes kulgema v. kujunema. Sündmused arenesid peadpööritava kiirusega. Kuidas asjad arenevad? Romaani sündmustik areneb kodusõja aastatel. Selle probleemi ümber arenes äge vaidlus. Võistlus arenes tasavägiselt. *Vabeaial aga arenes vali jutt. Pipardatud nalju heideti vabereast teise. A. Mälk.

arg ‹ara 23› ‹adj›

1. kergesti hirmu tundev, hirmutunnet mitte alla suruda suutev ning hädaohtu vältiv, kartlik; ant. julge. Arg mehike. Ta on võrdlemisi ara verega. Ei tohi ülemuste ees araks lüüa. Ei tohi lapsi hirmutada ega araks teha. Ma pole kõige aremate killast. Argadest ei saa alpiniste. Arg nagu jänes. *Minu moodi arga nahka prouasid kogunes tosinkond voori. J. Kross.
2. arglik, häbelikult tagasihoidlik, uje. Arg ja häbelik noormees, tütarlaps. Naiste seltskonnas muutub ta araks. Ta on nii arg, et punastub, kui peab midagi ütlema. Tüdrukud heitsid argu pilke poiste poole. Hakkasin aral häälel rääkima. *Ma tahaksin nüüd teha sulle pai – / ja teengi seda mõnes aras salmis. L. Hainsalu.
3. piltl vaevu märgatav, tagasihoidlik, õrn, tärkav. Kevade esimesed arad rohulibled. Mõned arad lootusekiired. *Süttis värisev tuluke, väike arg leek .. L. Promet.
4. hrv tundlik, hell. Hambad jäid hapudest marjadest araks. *„Äkiline valgus teeb silmad araks,” ütleb Miina ema. Juh. Liiv. *Ja lastes sammalt paita jalgu [türnpuu ogadest] argu, / ma kivilt kivi pääle astun targu. V. Ridala.

argistuma ‹37›
hrv argise(ma)ks muutuma. *Üha argistuv tõsielu ei õigustanud enam senist rahvuslikku uhkust. F. Tuglas.

argisus ‹-e 5› ‹s›
(< as argine). *.. luulehetk ei sattunud vastuollu ajalise maailma argisusega. L. Meri.

argselt ‹adv›
(< argne). Keegi koputas argselt uksele. Poiss üritas argselt tüdrukule läheneda. *Argselt astub sinu ette, / eesti rahvas, isamaa, / laulik .. L. Koidula. *Ta vahtis argselt ümber, et keegi ei tuleks .. E. Vilde.

argument ‹-mendi 21› ‹s›

1. otsustus v. otsustuste süsteem tõestusvahendina, põhjendina. Mõjuv, veenev, kaaluv, kaalukas argument. Esitab uusi, olulisi, teravmeelseid, rabavaid argumente. Kontrollitud, peamised argumendid. Selliseid argumente ei saa arvestada. *Ise tikub vaidlema, aga argumente ei kannata välja. E. Tennov.
▷ Liitsõnad: poolt|argument, vastuargument.
2. mat sõltumatu muutuja. Funktsiooni argument.

argus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as arg (hrl. 1. täh.)) Minemata ei või jätta, see oleks argus. Argust ei saa talle ette heita, arguses ei saa teda süüdistada. Argusest tuleb võitu saada. Mõnikord jääb tõde ütlemata argusest, arguse pärast.

arm ‹-u 21› ‹s›

1. (üleolev) heatahtlikkus, armulikkus; soosing. Armu poolest, armu pärast majja võetud vaeslaps. Ootab teiste armust antud kõhutäisi. Ülemuste armust teda tööl peetakse. Kaua sa teiste armule loodad! Kunstnik, meistrimees jumala armust 'päritud andega'. Parem oma ema hirm kui võõra arm. *Ennem leiab rikka silmis armu koerapoegki kui lesknaise laps. A. H. Tammsaare. | piltl. Kohtasin teda nagu juhuse armust. || armuand, armuannid. *.. kuid ma saan hakkama oma nelja lapsega, kelleltki armu paluma ei lähe. R. Janno.
2. karistuse kergendus v. tühistus; andeksand, halastus. Surmamõistetu palus armu. Kurjategijale anti armu. Võideldi viimse meheni – armu ei antud ega palutud. Armu ega halastust polnud loota. Peremees sundis takka, ei andnud armu endale ega teistele 'ei säästnud ennast ega teisi'. *Armu, kubjas! Ära löö! J. Sütiste. | piltl. Kevadel ei leia rebastelt armu ei linnupojad ega munad. *Ei saa [siblivatelt kanadelt] armu sibulad ega porgandid .. M. Raud. || armuta armutult, halastamatult. Professor oli ta eksamil armuta läbi kukutanud. Päike kõrvetab armuta.
3. armastus. a. kiindumus. See jääb kogu eluks meelde nagu esimene arm. Vana arm ei roosteta. Isa arm kestab hauani, ema arm igavesti. b. armastatu, kallim. Kas mäletad, mu arm? *Mu isamaa on minu arm, / kel südant andnud ma .. L. Koidula. *Kas oled Miiat näinud, tead küll, minu esimest armu? I. Sikemäe.
▷ Liitsõnad: ema|arm, sala|arm, vennaarm.
4. kõnek esineb imestust, üllatust v. ehmatust väljendavates hüüatustes. Taevane arm, kui kaua see veel kestab! Sa arm kui hele! Sa arm küll, või lõi kohe päris surnuks! *Arm ja heldus, need – need – on ju suured raudjad hobused! E. Vilde.

armu heitma
halastama. Oma vaenlastele ta armu ei heitnud. Teisi kritiseerides ei heitnud ta armu ka iseendale. *Halasta! Heida armu oma rahva peale! H. Raudsepp. *.. inimesed töötavad iseendile armu heitmata, kuni jaksu on. O. Jõgi (tlk).

armas ‹armsa, armsat 16 või armast 17› ‹adj›

1. armastatud, kallis. Armas ema, õde, mees. Minu kõige armsam tädi. Siiski oli see tüdruk Sandrile armas. Meile armsaks saanud kool, laul. Tahaksin olla jälle armsas kodus. Meie armas kodumaa. Ärge unustage armast emakeelt! Jookse, kui sulle elu on armas. Mida armsam laps, seda kibedam vits. | iroon. Armsad sugulased hoolitsesid selle eest, et naine kõik teada saaks. Meie armas koolivend valetab, nii et suu suitseb. || (kesk- v. ülivõrdes:) lemmik-. Tema armsaim ajaviide, tegevus, laul. Lapse armsamad mänguasjad. Minu armsaim raamat. Missugune on su kõige armsam lill? *Tema armsamaks toiminguks näis olevat võtta napsi .. J. Vahtra. || (pöördumisfraasides, näit. kirja v. kõne alguses). Armas sõber! Armsad kuulajad! Aga, armas inimene, sa ju lubasid! Sul on õigus, armas Jaan. *„Armas hing, armu peab nõudma, mitte õigust,” õpetas vaimulik. A. H. Tammsaare.
2. kena, meeldiv, sümpaatne; lahke, armastusväärne. Küll teil on armsad lapsed. Perenaine oli meie vastu väga armas. Tal on suured armsad silmad. Kassipojad on nii armsad. Kui armsad on kevadel esimesed sinililled! | (viisakusvormelites). Väga armas, et tulid! Armas kuulda, et teil kõik hästi läheb. Leili ja Mari, olge nii armsad ja tehke see ära! *Kui armas Sinust, et Sa vaeva paljuks ei pidanud. E. Krusten. || hubane, õdus. Kodus oli kõik puhas ja armas. *Aga rõõmsalt lõõmas kasehalgude tuli, mille armsas õhetuses vennaksed end meeltmööda soojendasid. F. Tuglas (tlk).
Omaette tähendusega liitsõnad: ime|armas, üliarmas; halearmas

armastaja ‹1›

1. ‹s› (< tgn armastama); armunu. Ta on suur loomade, raamatute armastaja. Õnnetu armastaja. Armastajad pargipingil. Esimene armastaja 'armastusosade mängija' teatris.
2. ‹adj› kõnek armastav. Armastaja ema. Kes võib keelata armastajat südant! *Isegi mees ei suuda armastajat naist rikkuda. A. H. Tammsaare.
Omaette tähendusega liitsõnad: asja|armastaja, enese|armastaja, korra|armastaja, luule|armastaja, puhtuse|armastaja, tõearmastaja

armastama ‹37›

1. armastust tundma, kalliks pidama. a. kellegi vastu, kedagi. Vanemad armastavad oma lapsi. Armastan väga oma vanaema. Mihkel ja Juuli armastavad teineteist kirglikult, palavalt, meeletult, tõsiselt, kõigest hingest, kogu südamest. Üle kõige armastab ta loomi, iseennast. Lootusetult, platooniliselt armastav neiu. Hellalt, ennastohverdavalt armastav ema. Meie armastatud õpetaja, professor. *Ma armastan teda, nagu armastab mees naist, kõigi tervete ja elujanuste instinktidega. F. Tuglas. b. millegi vastu, midagi. Armastame oma kodumaad, rahu, muusikat, kunsti. Malle armastab loodust.
2. meeldivaks pidama, meeldivana kogema; eelistama. Ta armastab selget ning lakoonilist otseütlemist. Igaüks ei armasta seltskonda ega pidusid. Armastan vaikust, üksindust, korda, puhtust, vaheldust. Armastan kirevaid värve, head nalja, pikki jalutuskäike. Kas sa seenesalatit armastad? Ta armastab konjakit ja kanget kohvi. Sipelgad armastavad magusat. Mänd armastab liivast maad.
3. midagi meeleldi (ning seetõttu sageli) tegema; tavatsema. Armastab laulda, nalja teha, anekdoote rääkida, napsi võtta. Lapsed armastavad palju joosta ning hullata. Oma tööst ta ei armasta rääkida. *Õhtuti armastas insener nende poole sisse astuda. L. Promet. *.. minu kohta armastati ütelda: „See poiss ei seisa pudeliski.” J. Parijõgi.
4. kõnek armatsema. Noortel pole sageli kohta, kus kahekesi olla ning armastada. *.. aga kõik Pelgulinna nõiamoorid on mul noores põlves viimaseni läbi armastatud. E. Männik. *Kuumad, niisked ja hingetud, armastasid nad teineteist siinsamas suures toas avatud akna all .. T. Kallas.

armastus ‹-e 5› ‹s›

1. sügav kiindumus. a. kellessegi, eriti vastassoost isikusse. Platooniline, meeleline, erootiline, seksuaalne armastus. Suur, sügav, puhas, tõeline, kirglik, ennastsalgav, hell, õrn, pime armastus. Õnnetu, keelatud armastus. Armastus esimesest silmapilgust, esimene armastus. Armastus tekib, tärkab, kustub. Noormees avaldas neiule armastust. Püüab võita tütarlapse armastust. Nad abiellusid armastusest. Ainult õhust ja armastusest ära ei ela. Mehe armastus naise vastu. Ema armastus laste vastu. Vennalik, emalik armastus. Perekonnas valitses üksmeel ja armastus. Vana professorit meenutati tänutunde ja armastusega. Armastus kõige elava vastu. b. (elutu objekti puhul ka nõrgenenult:) eriline huvi, meeldumus. Armastus looduse, kodu ja töö, teatri, kunsti vastu. Ei teinud seda raha pärast, vaid armastusest asja vastu.
▷ Liitsõnad: ahvi|armastus, asja|armastus, elu|armastus, ema|armastus, enese|armastus, inim|armastus, isamaa-|armastus, jumala|armastus, kodumaa-|armastus, korra|armastus, lapse|armastus, lapsepõlve|armastus, laste|armastus, laulu|armastus, ligimese|armastus, looduse|armastus, looma|armastus, maa-|armastus, muusika|armastus, noorus|armastus, puhtuse|armastus, rahu|armastus, sala|armastus, spordi|armastus, tarkuse|armastus, teatri|armastus, tõe|armastus, töö|armastus, vabaduse|armastus, vanemate|armastus, vastu|armastus, venna|armastus, õearmastus.
2. suguline läbikäimine, armatsemine. Füüsiline, kehaline armastus. Ostetav, raha eest saadav armastus.
▷ Liitsõnad: vabaarmastus.
3. kõnek armastatu. Tal on nüüd uus armastus, pikk blond poiss. *Vassili, mu Vasjake! Vaat sina oled mu tõeline, õilis armastus! L. Promet.
▷ Liitsõnad: lapsepõlve|armastus, noorusarmastus.

armatsema ‹37›
(vastastikku) kallistusi ja õrnusavaldusi jagama v. seksuaalvahekorras olema; flirtima. Ta oli armatsenud teise naise mehega. Metsa all võis sattuda mõnele armatsevale paarikesele. Küllap ta armatses kogu öö oma kallikesega. *Ei, ta ei armunud nüüd enam, / vaid armatses apaatsena. B. Alver (tlk).

armetu ‹adv›
kõnek armetult (2. täh.) Sellest ei jätku, seda on armetu vähe. *Ukse kõrval päästis tark lahti armetu suure koera .. A. Saal.

armetu ‹1› ‹adj›

1. vilets, väga kehv, haletsusväärne. Armetu lobudik, hurtsik, putka, tool. Elasin küla kõige armetumas osmikus. Käib armetuis räbalais. Talupojad olid armetus olukorras. Sai oma töö eest armetuid sandikopikaid. Soos kasvas vaid üksikuid armetuid männijässe. Armetu väljamõeldis, soperdis. Paljastas enda kogu oma armetus tühisuses. Taat on vanaks ja armetuks jäänud. Armetu setukas, kronu. Pesast väljakukkunud armetu linnupoeg. *Olen nõnda armetuks pekstud, et ma ei tunne vähematki huvi selle vastu, mis meid ootab. P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: halearmetu.
2. van armutu, halastamatu. Armetul kombel 'põhjalikult' läbi peksma, välja naerma. *Aga peksuga, piitsaga, armetu rookimise ja keretäiega. Peab taguma välja tast iga jonni, kõige isemeelikuse. K. Rumor.

armetuke(ne) ‹-se 5› ‹adj›
(< dem armetu). *Armetukene ta ju sai. Suuremaks ehituseks ei jätkunud raha. G. Ernesaks.

armetus ‹-e 5› ‹s›
(< as armetu). Elu armetus ning hallus. Õhtuhämaruses ei torganud agulimajade armetus nii silma. Vanamees on oma armetusest hoolimata jonnakas.

armu|aeg
(halastusest antud) ajapikendus (hrl. mingi ebameeldiva sündmuse, toimingu vms. eel). Ta ei saanud võlgu ära maksta, palus veel armuaega. Teda ei vallandatud, anti aasta armuaega.

armu|and
armu poolest antu, almus. Armuandi paluma, kerjama. Raske on vastu võtta armuande, elada armuandidest. | piltl. Karm loodus ei jaga armuande.

armu|asjad pl
kõik armastusega seotu, armusuhted jms. Tal on armuasjad sassis. Armuasjades tal ei vea. Ta oli armuasjus kogenematu.

armu|kadetsema

1. armukadedust tundma, armukadeduses piinlema. *Reinul ei ole õigust armukadetseda, Kalm pole tema [= Kristi] kallim. P. Kuusberg.
2. armukadestama. *Lead armukadetsen. H. Kiik.

armuleiva|sööja
armuleival olija; teis(t)e kulul elaja. Vanakegi püüdis tööd teha, ei tahtnud olla armuleivasööja.

armulik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
(üleolevalt) heatahtlik, helde, lahke; halastav, armuheitlik. Kasutas ära mõisahärra armuliku soosingu. Seisis uksel, armulik naeratus näol. Ohverdamine pidi tegema jumalad armulikumaks. *Ning Kaspar .. oli armulik. Ta andis igaühele pisut rohkemgi, kui see oli teeninud. F. Tuglas. *Ma olen julm, kuid siiski armulik: / ei taha, et sul oleks pikka piina ... J. Kross (tlk).

armuline ‹-se 5› ‹adj›

1. halastav, armulik. Issand olgu teile armuline! Saatus on tema vastu armuline olnud. *.. meie vastu oli ta pärast väga armuline, ei ajanud meid ära, jättis ulualla. A. H. Tammsaare.
2. van nlj v iroon austust väljendav sõna. Tere tulemast, armuline proua! Armuline parunihärra! Kuidas elab teie armuline abikaasa? Kuidas soovite, mu armuline! *Aga kust olete teie, armuline preili, selle kena poisi välja võtnud? K. Ristikivi.

armu|mäng

1. flirtimine; mänglev armatsemine. *.. tuba oli juba täiesti hämar, ja keegi ei pannud tähele kahe noore inimese armumängu algust. A. Jakobson.
2. loomade, lindude mäng (paarimis-, jooksuaja eriline käitumisviis). *See oli parim tee hiilimiseks sinna, kus siitkandi tedred tavatsevad oma armumängu kudrutada. M. Raud.

armu|piin
*Kui armupiinas igatseda / ei osanud veel poisike .. B. Alver (tlk).

armu|vanne
armastuse, truuduse tõotamine. *Ei suudlemist, ei armuvandeid, ei ainust luulelist tundesõna! E. Vilde.

arsti|rohi
kõnek ravim. Siin ei aita enam ükski arstirohi.

arsti|täht
kõnek (arsti)retsept. Piiritust ei antud ilma arstitäheta.

aru1 ‹11› ‹s›

1. (praktiline) mõistus, mõtlemis-, kaalutlusvõime. Targa, terase, terve, täie aruga inimene. Tal pole enam täit, õiget, selget aru (peas). Ta on poole aruga 'vähese aruga; peast segane'. Kuidas ta küll nii lühikese, napi, nõrga, piiratud aruga on? Rätsep olevat kerge aruga. Inimene on aruga olevus. Aru oli tal selge viimse hingetõmbeni. Kas ta on aru kaotanud? Kas ta on arust lage? Mees on arust segane. Vana mees, aga varsa aru. Pikk juus, lühike aru. *.. oli ta jahedavõitu meeltega poiss, kes rohkem mõistis kui tundis, enam aruga hindas kui tundega lähenes. R. Sirge. || arusaam, arvamus. Tee siis oma aru järgi. Ei tea, kuhu ta oma aruga 'enda arvates' läheb. Tooma arust 'arvates, meelest' on Kati tore tüdruk. Märt on oma(st) arust väga tähtis mees.
2. ‹tänapäeval hrl. püsiühendeis› selgus, seletus. Naine hakkas mehelt aru pärima. Ei temalt saa õiget aru kätte. Nüüd mehel aru käes: see oli metsavaim. Minu käest hakatakse aru nõudma: kus ja kuidas. *.. peaks Nohhim tagasi tulema, kuuleks tema enda suust õiget aru .. O. Jõgi (tlk).
3. ‹tänapäeval piiratud arvus ühendites› hulk, kogus; arvestus. Heinamaad aru järgi päratu hulk. *Vana aru järgi [maad] umbes viisteist versta. M. Raud. *„Las ta [= rent] jääb nimeliselt endiseks,” seletas ta, „muidu pole selget aru, läheb viimaks veel segamini, kui palju õieti midagi oli ..” A. H. Tammsaare.

aru andma
millegi kohta seletust, selgitusi v. ülevaadet andma; aruandega esinema. Tal tuleb oma tegudest aru anda. Osakonnajuhataja pidi aru andma, miks tööd ei edene. Rahvasaadik peab aru andma valijaile. *Kümme minutit, mida ei tulnud kuhugi arvesse panna, mille üle ei tulnud aru anda. P. Viiding. *Pommer annab vallamajas volikogu ees aru. M. Traat.

aru saama
mõistma, taipama. Ma ei saanud aru, mis ta rääkis. Kas sa prantsuse keelest saad aru? Ta ei saa naljast aru. Ta on haige inimene, temast tuleb aru saada. Ma saan niimoodi aru, et ta hoidub meist eemale.

aru tegema
van otsust v. järeldust tegema; aru andma. *Ta ei märka endale praegu veel vähemat kui aru teha sellest vahvusest, selle ohvrimeelsuse suurusest, mida tema päästja oma ettevõttega on üles näidanud. E. Vilde.

ei ole aru ega otsa ~ otsa ega aru, kus [millegi] ots või aru

1. ei ole piiri, lõppu, otsa ega äärt. Nüüd polnud nende rõõmul enam aru ega otsa. *Sina rühmad, et ei ole aru ega otsa. J. Parijõgi.
2. mitte mingit selgust, täielik segapuder. Tema juttudel ei ole otsa ega aru. *Mis teha? Kuhu minna? Kõik lõngad mu peas jooksid lootusetult sassi, ei otsa ega aru. H. Sergo.

[millestki] ei saa aru ega otsa ~ otsa ega aru
(millestki) ei saa selgust. Tema jutust ei saa õiget otsa ega aru. Ma ei saanud tükk aega otsa ega aru, mis oli juhtunud.

endale ~ enesele aru andma
milleski selgusele jõudma, midagi mõistma. Sageli me ei anna endale aru, kuidas meie sõnad teistele mõjuda võivad. *Alles nüüd annan endale selgemini aru, kus ma õieti viibin. O. Luts.

arukus ‹-e 5› ‹s›
(< as arukas). Teadmised ei tähenda alati veel arukust. Nõudmised jäägu arukuse piiridesse.

arusaadamatu ‹1› ‹adj›
mittemõistetav, ebaselge. *Meile jääkski see vastuolu arusaadamatuks, kui me ei tunneks nende tööde tekkimistingimusi .. F. Tuglas.

arusaadav ‹-a 2› partits

1. mõistetav. Kuidas end arusaadavaks teha, kui keelt ei oska. Sinu mure tema pärast on meile kõigile täiesti arusaadav.
2. selge, endastmõistetav. Arusaadav: igaühel oma töö. Arusaadav, et ma kõiki pakkumisi vastu võtta ei saa. Arusaadavatel põhjustel jõuab mood kõigepealt pealinna.

arusaamatu ‹1› ‹adj›

1. arusaadamatu. Arusaamatu lugu, asi. Lihtsalt arusaamatu, kuhu see raamat kadus. Mõned arusaamatud sõnad. Kas jäi midagi arusaamatuks?
2. selline, kes ei saa aru; taipamatu. Kuidas sa nii arusaamatu oled, et lihtsat asja ei taipa. *Arusaamatud inimesed olete teie, eestide vanemad. Teil on võimalusi, kuid te ei oska äri teha! J. Sütiste.

arutegemine ‹-se 5› ‹s›
van aruandmine. *Kuni tuleb arutegemine, ja see ei ole kaugel, – kuni kaalutakse ja kerge leitakse! E. Vilde.

arutlema ‹37›
(läbi) arutama. a. Neid küsimusi arutleti nii koosolekuil kui kuluaarides. Leidis sõbra, kellega eluprobleeme arutleda. Käsikirja on korduvalt ning põhjalikult arutletud. b. Arutles mõtteis, kas minna või mitte. Ära nii palju arutle! Püüa loogiliselt arutleda! Kirjanik arutleb vabaduse ja võrdsuse üle. Arutlev artikkel. „See vist ikka päris õige ei ole,” arutles Mihkel.

arutlus ‹-e 5› ‹s›
arutlemine, arutelu. a. Projekti arutlus. Ettekandele järgnes arutlus. Arutlus käis tuumajaama rajamise üle, ümber. Arutluse käigus selgusid mitmed asjaolud. Missugused küsimused nõupidamisel arutlusele tulevad? Arutlusel olid töödistsipliini rikkumise juhud. Nad ei lasku arutlustesse ega vaidlustesse. b. Tal on loogilise arutluse oskust. Kirjanik on põiminud jutustusse filosoofilisi ning teoreetilisi arutlusi.

arutu ‹1› ‹adj›

1. ilma aruta, rumal; meeletu. Arutu jutt, tegu. Arutu risk, soov, otsus. Kõige arutum raiskamine. Ei taha kuulata joobnute arutut loba. Arutu inimene. Vihast arutu.
2. tohutu, määratu. Arutu hulk rahvast. Laulupeolisi oli koos arutul hulgal. Arutud virnad raamatuid.

arutus2 ‹-e 5› ‹s›
(< as arutu). Mees ei mõistnud oma teo arutust.

arvama ‹arvata 48›

1. milleski, mis ei pruugi olla päris kindel, teat. subjektiivsel veendumusel v. arvamusel olema, tõenäoseks v. usutavaks pidama, mõtlema, oletama; milleski teat. seisukohal olema. Ma kindlasti ei tea, aga ma arvan. Mis seal arvata, see on kindel! Paljugi, mis arvatakse! Arvan, et tegemist on eksitusega. No seda võis arvata. Arvatakse, et ta hukkus. Arvasin kuulvat koera haukumist. Isa arvas koju jõudvat alles südaööl. Arvaku tema meist, mida tahab. Mis sa sellest ettepanekust, viimastest sündmustest arvad? Mis sa arvad, kui käiks poe juures ära? Haiguse arvatav põhjus. || [kellegi] arvates (kellegi) meelest, arust. Minu, sinu, tema arvates. Loengud olid Reinu arvates igavad. Ta on enda arvates väga tähtis mees. || (arvamust, oletust sõnades väljendades). „Öösel hakkab vist sadama,” arvas Jaan. *„Liig suisa hakkas teine peale,” arvas perenaine Jussi kohta .. A. H. Tammsaare. || lootma, kujutlema. Ära arva, et sa nii kergesti pääsed! Arvad, et ma ei tea, kus sa olid! Mida sa õige arvad, et selliseid ettepanekuid teed! Kus sa arvad enda olevat, et niimoodi käitud! Ära sa arva (midagi), vastased on ka tublid poisid! *Äh, ehk kuigi künda ja külvata, mis arvad sealt õige saama? Umbrohtu, muud midagi. A. H. Tammsaare. || heaks arvama, suvatsema, sobivaks v. vajalikuks pidama. Kuidas arvate, see on teie asi. Eks nii tuleb teha, kuidas ülemused arvavad. *„Mina ilmun punases sametkleidis,” ütles proua Ottas. – „Kuidas prouad ja preilid arvavad ..” M. Sillaots. || ‹hrl. da-infinitiiviga› van kavatsema, nõuks võtma, plaanitsema. *Kust meie üldse seda teame, mis jumal meiega arvab teha. A. H. Tammsaare. *Villem arvas järgmisel päeval vallamajasse minna .. M. Metsanurk.
2. hrl kõnek kedagi kellekski v. mingisuguseks, midagi millekski v. mingisuguseks pidama. Teda ei arvatud veel täismeheks. Talupoegi ei arvatud inimesteks. Arvasime õigemaks mõnda aega oodata. Arvab enesest ei tea mis. Mõni arvas paremaks jalga lasta. Need, keda me selle au, auhinna vääriliseks arvasime. || kellegi v. millegi hulka v. kuhugi kuuluvaks pidama. Tema arvati juba täismeeste hulka. Maailmaklassikasse arvatud teos. Sakala koosseisu arvati ka Pärnu jõe alamjooksu piirkond.
3. millegi koosseisu, liikmeskonda jne., teat. tööle v. töökohale, teat. kategooriasse jne. määrama v. suunama. Komisjoni, toimkonda arvama. Reservi, erru arvatud sõjaväelased. Esindusmeeskonda, varusse arvatud jalgpallurid. Kes kaugushüppajaist olümpiakoondisse arvati? Tennist ei ole seni olümpiamängude kavva arvatud. *.. ja et Enn augustist alates kindla kuupalga peale arvati .. A. Hint. *Enne vallandamist oli teda aga haigekassa alla arvatud .. P. Kuusberg.
4. arvestama, arvesse võtma. Ravil olemise aeg arvatakse üldise tööstaaži hulka. Võla katteks, protsentideks arvatud summa. *Ainult kolmekesi oleme siin. Kui mitte arvata sünnipäevalisi .. A. Ilves. || loendama, (üles, kokku) lugema. Aega arvati siis nädalate kaupa ühest tähtpäevast teise. Volikiri kehtib aasta jooksul, arvates selle tegemise päevast. *Põllud on siledad nagu laud, tühja maad – seda ei jõua arvatagi. J. Parijõgi. *Meil arvati põlvi kuni kuningateni ja vanemateni tagasi. A. Kitzberg.
5. ära arvama, mõistatama. Püüdsin arvata, mida ta mõtleb. Kes võis kaebamas käia, kas sa oskad arvata? Mis sul põues on? – Arva! *Lootuseta katsus ta arvata, kus kohal oli. F. Tuglas.
6. (hrl. vanasõnades:) hindama, kellegi üle otsustama. Ära arva piigat palest, vaid viisist. Meest arvatakse mütsist, naist tanust. Ära arva koera karvast, vaid hambast.

ette arvama
midagi varem aimama v. oletama; ette ära ütlema. Ma arvasin ette, et nii see läheb. Seda võib juba ette arvata. Ei oska kunagi ette arvata, mida ta võib teha või öelda.

ära arvama

1. oletamisi õiget tabada püüdma v. tabama; mõistatama. Arva ära, mis mul peos on. Ei oska teise mõtteid ära arvata. Seda sa küll ära ei arva! Arvasingi ära, kus sa elad. Arvas mu mõistatuse ära. Arva ära, mis see on: seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline.
2. hrl van välja v. kokku arvutama; loendama, üles lugema. *Ja rahvast, rahvast – seda ei osanud keegi ära arvata. A. Kimm.

ümber arvama
hrl van
1. ümber mõtlema v. otsustama. *Arvasin ümber, et ehk pääsen paremasse paika. E. Tammlaan.
2. ümber arvutama. Kõike ei saa raha peale ümber arvata.

arvamus ‹-e 5› ‹s›
veendumusel v. oletusel rajanev seisukoht, mõte, hinnang kellegi v. millegi suhtes. Üldine, laialt levinud arvamus. Ekslik arvamus. Jään oma arvamuse juurde. Ütlesin talle selle kohta oma arvamuse. Oma arvamust kujundama, avaldama, esitama, põhjendama, kaitsma, muutma. Tahaksime teie arvamust kuulda. Arvamusi vahetama. Küsisin ka sõbra arvamust. Toetan Teie arvamust, olen Teiega samal arvamusel. Ta on sinust heal, halval arvamusel. Oleme arvamusel, et ta ei talitanud õigesti. Jõudsin temaga samale arvamusele. Minu isikliku, subjektiivse arvamuse järgi on see nii. Levis, võttis maad kummaline arvamus. See on meie kõigi üksmeelne arvamus. Avalik arvamus 'rahvaküsitlustel, valimistel, meeleavaldustel jm. ilmnev suurema inimühenduse hinnang ühiskondlike nähtuste kohta'. Saatsin väitekirja kohta oma arvamuse. Eksperdi, spetsialisti, asutuse, komisjoni kirjalik arvamus.
▷ Liitsõnad: eel|arvamus, eksi|arvamus, eri|arvamus, lahk|arvamus, vale|arvamus, väärarvamus.

arvamus|uuring
suulise küsitluse põhjal tehtav avaliku arvamuse uuring, gallup. Arvamusuuringut korraldama. Eesti Raadio, kultuuriministeeriumi tellitud arvamusuuring. Patsientide, tarbijate, ettevõtjate arvamusuuringu tulemused. Arvamusuuring näitab, et rahvast poliitika ei huvita.

arvata ‹adv›

1. umbes, ligikaudu. Arvata neljakümneaastane mees. Arvata kümme meetrit pikk. Saalis oli arvata paarsada inimest.
2. hrv arvatavasti, võib arvata. *Jorsist ei märkugi veel. Nüüd ta arvata enam ei tulegi. M. Raud.

arvatagi ‹adv›
kõnek iseenesest mõista, endast mõista, võib arvata. Arvatagi, et meestele soe õlu ei meeldinud.

arvatavasti ‹adv›
tõenäoliselt, oletatavasti, vist. Ta on arvatavasti maale sõitnud. Teda see arvatavasti ei huvita. Kusagilt, arvatavasti õuelt, kostavad kirvehoobid. Tuli koos väikese tüdrukuga, arvatavasti tütrega. Pulmad peetakse arvatavasti suvel. Mees on arvatavasti poolakas. Kas öösel hakkab sadama? – Arvatavasti.

arve ‹18› ‹s›

1. müüdud kaupade v. osutatud teenuste loetelu ning tasumisele kuuluvat summat sisaldav dokument; millegi eest tasuda olev v. tasutud summa. Tasutud, tasumata arve. Müüja, tellimuste vastuvõtja kirjutas arve. Kelner tegi, tõi arve. Arvet esitama, saatma, sisse nõudma. Õiendasime, maksime, tasusime arve ja lahkusime kohvikust. Kui suur teie arve tuli? Arve tuli võrdlemisi soolane 'suur'. Palun arve!
▷ Liitsõnad: elektri|arve, gaasi|arve, hotelli|arve, joogi|arve, kauba|arve, kohviku|arve, kõrtsi|arve, restorani|arve, takso|arve, vee|arve, üüriarve.
2. konto. Jooksev arve. Avasin pangas arve. Kui palju nende arvel raha pangas on? || ‹väliskohakäänetes postpositsioonilaadselt› piltl. Kõiki tempe, vigureid, pahandusi ei saa tema arvele panna. Õige palju liiklusõnnetusi langeb alkoholijoobe arvele. Mõni õnnetus tuleb kirjutada, kanda lihtsalt juhuse arvele. Tema arvel on palju lavastusi. *Isegi sel juhtumil mitte, kui ta aja seltsis istumiseks võttis mõne töö või toimetuse arvelt. P. Viiding.
▷ Liitsõnad: arveldus|arve, hoiu|arve, pangaarve.
3. arvestus, arvepidamine millegi kohta. Ta peab kulutuste, väljaminekute kohta rangelt arvet. Arvet ei peetud, midagi üles ei märgitud. Arvesse läks ainult kolm paremat tulemust. Selline võimalus ei tule meie puhul lahendusena arvesse. Juhus tõmbas meie arvest kriipsu läbi. Need mehed tuleb arvest välja jätta. Kutsealused võetakse arvele. Kõik toiduvarud võeti arvele. On naistenõuandlas arvel. Töötuna arvel olevad isikud. Mul on iga minut arvel. Arvelt maha kandma, kustutama.
▷ Liitsõnad: eel|arve, lõpparve.
4. ‹pl.› kõnek rahalised vahekorrad. Meil jäid eile poes arved klaarimata. Teeme arved klaariks. || piltl (muude reguleerimist vajavate suhete kohta). Selle mehega on mul vanad, isiklikud arved. Poisid nägelesid ja tülitsesid, neil oli omavahelisi arveid klaarida. Mässajatega õiendati julmalt arveid. *Igaühel neist on omad mälestused, omad arved. A. Saar.

arvesse võtma
silmas pidama, arvestama. Asjaolud, tingimused, mida tuleb arvesse võtta. Tema ettepanekuid ei võetud arvesse. Arvessevõetav konkurent. *.. isa võttis Villut nüüd vähem arvesse kui Villu oma tööga väärt oli. A. H. Tammsaare.