[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

absoluutselt ‹adv›

1. täielikult, täiesti. Absoluutselt terve inimene. See on absoluutselt väär, mõttetu. Absoluutselt kõigile kohustuslikud eeskirjad. Keegi pole absoluutselt eksimatu. Absoluutselt must keha füüs ideaalne keha, mis igal temperatuuril neelab kogu talle langeva kiirguse, sõltumatult kiirguse spektraalkoostisest.
2. ‹hrl. eitavas vormis verbi laiendina› (mitte) sugugi, üldse (mitte). Mees ei kuulnud absoluutselt midagi. Mul polnud absoluutselt mingeid võimalusi.

aelema ‹-leda 37 või kõnek -lda 38›

1. end aeg-ajalt liigutades lamama; vähkrema; püherdama. a. (laisana, roidununa, mõnuledes jne.) end aeg-ajalt liigutades pikutama v. vedelema. Aelevad poole päevani voodis ega viitsi tõusta. Temast pole enam töömeest ega tegijat, aeleb päevade kaupa selili sängis. *.. visata võõras kohas pikali, aeleda ja siruleda nagu kass. L. Promet. b. (unetusest, rahutusest, valust jne.) vähkrema, visklema, vintsklema. Terve öö ta aeles unetult asemel. Palavikus laps sonib ja aeleb. *.. kaks järgmist, kes mõõkadega välja astusid, aelesid varsti veriselt sepa jalge ees maas. E. Bornhöhe. c. (vallatusest, liikumisvajadusest jne.) vähkrema, püherdama. Lapsed aelesid ning hullasid värsketes heintes. Põrsad aelevad poris.
2. (rahutult) siia-sinna, edasi-tagasi liikuma. Lasipuu külge seotud hobused aelesid kärsitult. *Teinekord lähevad jälle sead kesale ja vana virin aeleb jälle niisama ühest kohast teise. O. Luts. *Kesk tuba aeleb viieaastane sassis peaga Miku paljaste harukestega kaksiti luuavarre peal. Juh. Liiv.
3. hlv. a. (ringi, ümber) hulkuma, (ringi) luusima, kolama. Poisist pole töömeest – joob ja aeleb küla mööda (ringi). Pole teda mitu päeva näha olnud, ei tea, kus (ümber) aeleb. *Kui viinavõtja mees aeles Koljagi sagedasti väljas. R. Sirge. b. ringi ajama, ringi tõmbama, amelema. Mees hakkas jooma ning naistega aelema. Ise alles plikake, aga juba aeleb poistega (ümber).

ahel ‹-a 2› ‹s›

1. ‹hrl. pl.› kett (näit. endisajal vangide) köitmiseks, millegi kinnitamiseks. Ahelate kõlin. Ahelaisse panema, neetima. Ahelais orjad. Vangid vabastati ahelaist. Tulekolde kohale kookude või ahelate otsa riputati keedupajad. Ta on nagu ahelatega kodu külge needitud. *Kõlistas [koer] korra ahelaga ja vigises jälle. A. Maripuu. || piltl (millegi kammitseva, köitva, takistava v. ikestava, rõhuva kohta). Kuulsuse ahelad. *Kui kesktalvel külm õige pakaseks läheb, raputab vangistatud Peipsi oma ahelaid. Juh. Liiv.
▷ Liitsõnad: jala|ahel, kaela|ahel, käe|ahel, paja|ahel, raud|ahel, vangiahel(ad); abielu|ahel, jää|ahel, orjaahel(ad).
2. üksteisele järgnevate esemete, nähtuste, faktide, sündmuste, ka inimeste jne. pidev rida. Jõekallast palistav hõbepajude ahel. Rahvatantsijate värvikad ahelad staadionimurul. Terve ahel kauneid järvi. Paljudes kõrgmolekulaarsetes ainetes paiknevad süsinikuaatomid ahelana. Assotsiatsioonide, järelduste ahel. Sündmuste ahel. Helgemad hetked elupäevade hallis ahelas. See oli vaid üks lüli mu tööde ja ettevõtmiste pikas ahelas.
▷ Liitsõnad: arengu|ahel, elektri|ahel, koralli|ahel, kõrval|ahel, pea|ahel, süsiniku|ahel, toitumisahel.

ahel|reaktsioon
füüs keem keemiline v. tuumareaktsioon, mis kord alustatuna kutsub omalt poolt esile üha uued samasugused reaktsioonid. Aatomituumade lõhustumise ahelreaktsioon. | piltl. Sündmus kutsus esile teise, teine kolmanda ja neljanda – see oli tõeline ahelreaktsioon. Iga uus avastus päästab valla terve ahelreaktsiooni.

ais ‹-a 29 või -a 23› ‹s›

1. puu (hrl. on neid paar), mille külge v. millede vahele veoloom rakendatakse ning millest ta veokit, sõidukit, põllutööriista veab; ka vastav puu käru vms. käsitsi lükkamiseks v. vedamiseks. Vankri, ree, saani, adra aisad. Vankril läks teine ais katki. Hobune on terve päeva aiste vahel olnud. See noor hobune pole veel aiste vahele saanud. Hobune sikutas, mees ise aitas aisast tõmmata. Kärule tuleb panna uued aisad.
▷ Liitsõnad: lohistusaisad.
2. veoki aisa meenutav osa mõnel esemel. Kiige aisad. Voki aisade vahel veereb vokiratas.

kokku ajama

1. kokku koondama. a. (eluta asjade kohta:) kokku tassima, tõstma, koguma jne. Kivid aeti põllu serva kokku. Praht, oksarisu aeti aianurka kokku. Tuisk on lund hoonete vahele kokku ajanud. Ajab lausa labidaga, kühvliga, roobiga raha, vara kokku. b. (elusolendite kohta:) kogunema panema, kogunema sundima. Koosolekule oli palju rahvast kokku aetud. Ajame koosoleku kokku ja otsustame asja ära. Terve suguselts oli pulma kokku aetud.
2. kõnek (igasugust asja) kokku rääkima, kokku keerutama. Tema jutul pole aru ega otsa, ajab kokku, mis sülg suhu toob.

läbi ajama

1. läbi masina ajama. Piima läbi ajama. Ema hakkas köögis liha läbi ajama.
2. läbi sõitma. Terve ilm, pool Eestimaad läbi aetud. Autorallil tuli läbi ajada ligi 3000 kilomeetrit.
3. läbi torkama, läbi pistma. Niiti nõelasilmast läbi ajama. Seinasse puuritud august aeti toru, kaabel läbi.
4. piiratud võimalustest hoolimata toime tulema, hakkama saama v. millegagi leppima. Omad inimesed – ajame läbi. Kitsas see elamine on, aga ajame kevadeni läbi. Rasketel aegadel tuli vähesega, piskuga läbi ajada. Tuli ilma sooja toiduta läbi ajada. Püüdke läbi ajada sellega, mis on. *Ükski neist kolmest ei mõistnud vene keelt, aga läbi ajasid mehed ometi. E. Vilde.

taga ajama

1. kannul järgnema, jälitama. Varast, vaenlast taga ajama. Lapsed ajasid kilgates üksteist taga. Palle taga ajades jooksid poisid sõiduteele. Koer ajab kassi, kanu, jänest taga. Koer ajab saba taga (ühe koha peal keerutades ning sabast hammastega haarata püüdes). | piltl. Üks töö, mure ajab teist taga. *.. ja aina uued kavatsused ajasid mõtteid taga voodiski .. M. Raud. || (läheneda, kurameerida püüdes). Ise naisemees, aga ajab tüdrukuid taga.
2. taotlema, püüdlema. Au, kuulsust, uhkust, edevust taga ajama. Ei maksa välist efekti, sära, hiilgust taga ajada. Ajab kvantiteeti taga ning unustab kvaliteedi. Ajab oma tahtmist, õigust, kasu taga. Erilist täpsust taga ei aetud. || (taga) otsima. Siin sa oled, terve päeva olen sind taga ajanud. Mis raamatut sa siit taga ajad? *.. hakkas mööda taskuid tikutoosi taga ajama. A. Kaal.
3. taga sundima, taga kihutama. Teenija oli kõigi taga ajada ning käskida. Teistele tehti töös kergendusi, teda aeti hommikust õhtuni taga. Elatud oleks saadud ka väiksema vaevaga, kuid ahnus ajas taga. *Mis töö teid siis nii kangesti taga ajab? E. Krusten.

aju|kääbus
hlv ajukääbik. Terve asutus on ajukääbuseid täis!

alteratsioon ‹-i 21› ‹s›
muus alushelide v. helilaadiastmete kõrgendamine v. madaldamine poole v. terve tooni võrra alteratsioonimärkide abil

amet ‹-i 2› ‹s›

1. ülesannete kompleks, mida isik täidab oma töökohal ja mille eest ta saab tasu, tööala; (elu)kutse, kutseala; teenistus-, töökoht. Tal on kerge, raske, hea, kasulik, kindel amet. Vanasti koolitati lapsi kergema, puhtama, peenema ameti peale. Ta on ameti poolest, ametilt rätsep. Ametit õppima. Vana treial õpetab oma ametit noortele. Tal on mitu ühiskondlikku ametit. Esimees oli ameti maha pannud. Ametit üle andma, vastu võtma. Ema oli õpetaja ning tütargi hakkas sama ametit pidama. Ta on selles ametis teist aastat. Võeti, palgati, pandi ametisse kaks sekretäri. Kedagi ametisse määrama, nimetama, kinnitama. Ametisse astuma, asuma. Ametist vabastama, kõrvaldama, tagandama, vallandama. Ta oli joomise pärast ametist lahti lastud. See amet küll ei toida. Amet ei küsi leiba. Üheksa ametit, kümnes nälg. *Õpipoiss õpib mitu aastat. On tal amet käes, siis saab ta selliks. E. Vilde. || (vananevana:) teenistus, (puhtam) töö. Mees käis ametis, naine oli kodune. Ta sai linna ametisse. Olevat kusagil kontoris ametis. Õhtul tuli ta väsinuna ning pahurana ametist.
▷ Liitsõnad: apteekri|amet, arsti|amet, autojuhi|amet, esimehe|amet, karjase|amet, kingsepa|amet, koolmeistri|amet, kupja|amet, lihuniku|amet, mehhanisaatori|amet, möldri|amet, pottsepa|amet, puusepa|amet, rätsepa|amet, sekretäri|amet, sepa|amet, sulase|amet, tisleri|amet, õpetajaamet; au|amet, kroonu|amet, riigiamet; koera|amet, kõrvalamet.
2. tegevus, töö. Puude lõhkumine ja ahju kütmine oli tema igapäevane amet. Las lapsed mängivad, see nende amet. Mis tal muud ametit kui sööb ja magab. Naised olid kibedasti, agarasti, hoolsasti ametis. Terve päeva oli ta võrgu kallal ametis. Tehti peotoite – vanaemalegi leiti amet, vanaemagi pandi ametisse. Igaüks oli oma mõtetega ametis. Kõik olid tööga nii ametis, et ei märganud tulijat. Kuke amet on laulda.
3. kõnek (halb) harjumus, komme, kalduvus. Isa joob ja hulgub, eks pojad õpivad ka ametit. Tal on see näppamise, näpumehe amet küljes. Kas sa suitsu ei tee – pole veel seda ametit ära õppinud? Loomadel amet käes, kipuvad aga ristikupõllule. *„Ega siis vanal märal ometi niisuke amet ole, et ta värava võrust lahti võtab,” arutas peremees nagu endamisi. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: näpuamet.
4. aj tsunft. Mündrikkude ameti põhikiri.
5. ‹hrl. liitsõna järelosana› (asutuste nimetustes)
▷ Liitsõnad: maksu|amet, perekonnaseisu|amet, posti|amet, tolliamet.

armaada ‹6› ‹s›

1. aj suur sõjalaevastik. Võitmatu armaada '1588. a. Inglismaad vallutama saadetud suur Hispaania laevastik'.
2. piltl. a. suur hulk sõjamasinaid. Pommituslennukite, tankide armaada. b. kõnek suur hulk esemeid, isikuid jne. Terve armaada tühje pudeleid. Kogu sugulaste armaada vajus kohale.

artikli|sari [-sarja]
Selle probleemi kohta ilmus terve artiklisari.

aru1 ‹11› ‹s›

1. (praktiline) mõistus, mõtlemis-, kaalutlusvõime. Targa, terase, terve, täie aruga inimene. Tal pole enam täit, õiget, selget aru (peas). Ta on poole aruga 'vähese aruga; peast segane'. Kuidas ta küll nii lühikese, napi, nõrga, piiratud aruga on? Rätsep olevat kerge aruga. Inimene on aruga olevus. Aru oli tal selge viimse hingetõmbeni. Kas ta on aru kaotanud? Kas ta on arust lage? Mees on arust segane. Vana mees, aga varsa aru. Pikk juus, lühike aru. *.. oli ta jahedavõitu meeltega poiss, kes rohkem mõistis kui tundis, enam aruga hindas kui tundega lähenes. R. Sirge. || arusaam, arvamus. Tee siis oma aru järgi. Ei tea, kuhu ta oma aruga 'enda arvates' läheb. Tooma arust 'arvates, meelest' on Kati tore tüdruk. Märt on oma(st) arust väga tähtis mees.
2. ‹tänapäeval hrl. püsiühendeis› selgus, seletus. Naine hakkas mehelt aru pärima. Ei temalt saa õiget aru kätte. Nüüd mehel aru käes: see oli metsavaim. Minu käest hakatakse aru nõudma: kus ja kuidas. *.. peaks Nohhim tagasi tulema, kuuleks tema enda suust õiget aru .. O. Jõgi (tlk).
3. ‹tänapäeval piiratud arvus ühendites› hulk, kogus; arvestus. Heinamaad aru järgi päratu hulk. *Vana aru järgi [maad] umbes viisteist versta. M. Raud. *„Las ta [= rent] jääb nimeliselt endiseks,” seletas ta, „muidu pole selget aru, läheb viimaks veel segamini, kui palju õieti midagi oli ..” A. H. Tammsaare.

bio|väli
elektriväli inimorganismi ümber. Terve, haige inimese bioväli. Biovälja tunnetama, mõõtma.

bukett ‹-keti 21› ‹s›

1. (kunstipäraselt seotud) lillekimp. Bukett astreid, roose. Paneb buketi vaasi. | piltl. Anekdoote oli tal varuks paras bukett. Terve bukett eksimusi.
▷ Liitsõnad: lillebukett; kondibukett.
2. lõhna ja maitse kompleks (veinil, konjakil jt. jookidel). Vana konjaki peen bukett.

demarkatsiooni|joon

1. pol (vahe)rahu sõlminud riikide relvajõude v. võidetud riigi okupeeritud piirkondi üksteisest eraldav piirjoon v. maariba
2. med piir haige ja terve koe vahel

eba|terve

1. haigust v. haiglast olekut väljendav; haiglane. Ebaterve jume, välimus.
2. piltl moraalses v. ühiskondlikus mõttes kahjulik v. ebanormaalne. Ebaterve uudishimu, laimuõhkkond. Ebaterved meeleolud. Ebaterve eluviis.

ehitama ‹37›

1. püstitama, rajama; (osadest koostades) tegema, valmistama. Lammutada on kergem kui ehitada. Ehitatakse uusi elamuid, koolimaju, kultuurihooneid. Ehitati silda, paisu, raudteed, tänavat, staadioni, tunnelit. Laps ehitas klotsidest torni, lumest kindluse. Ehitas majale ärklikorruse peale. Ehitab sahvrisse riiulit. On selle keldri oma kätega ehitanud. Ehitas maja algusest lõpuni ise valmis. Hoone on ehitatud lohakalt, viltu. Aedlinnas on majad ehitatud hõredalt, üksteisest kaugele. Linn on ehitatud soisesse kohta. Isa ehitatud ait. Vanast meiereist ehitati koolile garaaž. Saarlased ehitasid häid laevu. Ehitatakse uusi masinaid. Poiss kavatseb endale raadiot ehitada. Linnuse ründajad ehitasid kiviheitemasinaid ja piiramistorne. Lind ehitab pesa. Mesilased ehitavad kärgi. *.. raiesmikul keerles vinge tuul ja ehitas hangesid vastu majaseinu. F. Tuglas (tlk).
2. looma, kujundama. Ehitama uut elu, helget tulevikku. Noored ehitavad tulevikuplaane. Lubaduste peale ei saa midagi ehitada. Nappidest faktidest ehitas ta terve teooria. Tõsielu sündmustele ehitatud novell. Rahvaviisidele ehitatud helitöö. Laps õpib lauseid õigesti ehitama. *.. oli Annuse [saada loodetud] kuuekümnele kopikale ehitanud rea tarvilikke ostusid .. H. Angervaks.
3. mat antud mõõtmete alusel geomeetrilist kujundit joonestama. Kolmnurga hüpotenuusile ehitatud ruut. Läbi antud punkti ehitada tasand, mis on risti antud sirgega AB.
4. van ehtima. Tõrvaskändki on ilus, kui ära ehitad. *.. sügise, külm edeneb – / punakoldse kuue sisse / haljas mets end ehitab. L. Koidula. *Õla pääl oli hõbedaga ehitatud kirves .. J. V. Jannsen.
5. kõnek (kedagi ähvardades:) lööma, virutama, andma, näitama. *„Mustlane, kurat,” vihastas poiss. „Ma sulle ehitan!” L. Kibuvits. *Või mind kasepõõsasse? Küll ma sind ehitan, väänkael, sõrasilm! A. H. Tammsaare.
6. murd end valmis seadma, ehtima (2. täh.) Kuhu sa minema ehitad?

eideke(ne) ‹-se 5› ‹s›
(hrl. hellitlevalt)
1. vana naine. Hallipäine eideke. *.. ainult mõni kössis eidekene komberdas kepi najal hurtsiku ligidal .. J. Semper.
2. ema (hrl. rahvalaulus). Ole terve, eidekene, / teiseks terve, taadikene, / minda nõnda kasvatamast ..
3. nlj abikaasa, naine. *Aga pea igal vankril kössitas eideke, olgu noor või vana, ja ootas oma meest .. A. H. Tammsaare.

ellu|suhtumine ‹-se 5› ‹s›
vaade elule, hoiak elunähtuste suhtes, elunähtustest arusaamine. Aktiivne, passiivne, optimistlik, ratsionalistlik, praktiline, humaanne, terve ellusuhtumine. Tõsise ellusuhtumisega noormees. Ellusuhtumiselt esteet. Mis kujundab nooruki ellusuhtumise?

elu ‹11› ‹s›

1. (üleüldse:) see, mis eristab elusorganisme surnud organismidest v. anorgaanilisest ainest (näit. võime kasvada, paljuneda jne.). Elu tekkimine maakeral. Kas Marsil on elu?
2. inimese, looma ja taime füsioloogiline seisund sünnist surmani. Ellu tõusma, ärkama. Kedagi ellu äratama. Ellu jääma, jätma. Uppunule saadi jälle elu sisse. Jäta talle veel seekord elu! Põgenegu, kellele elu armas, kallis! Surmamõistetule kingiti elu. Usub hauatagust elu, hauatagusesse ellu. Kas su elu ja vara on kindlustatud? Ta elu on ohus, väljaspool hädaohtu. Elu rippus juuksekarva otsas 'oli ohus'. Arstid võitlesid haige elu eest. Haavatu elu päästeti. Merehädalised jõudsid, pääsesid eluga randa. Tal on veel elu sees. Kedagi elus hoidma, elus pidama. Kellelgi elu sees hoidma. Elu küljes rippuma. Kardab oma elu pärast. Keegi ei taha oma elust ilma jääda. Elu või surm! Oleme koos elus ja surmas. Vaakus elu ja surma vahel. Võideldi elu ja surma peale. Oma eluga riskima. Elu kaalule, mängu panema. Kaalul, mängus on rohkem kui elu. Elu ja surma küsimus 'väga tähtis küsimus; eksisteerimist otsustav küsimus'. Eluga mängima. Ei hooli oma noorest elust. Ei hoia oma elu. Oma elu andma, ohverdama kellegi, millegi eest. Elu jätma, kaotama. Millegi eest eluga maksma. See võib elu maksta. Päästis teised oma elu hinnaga. Kellegi, kellelegi elu kallale kippuma. Karjub, nagu oleks keegi ta(l) elu kallal. Katk võttis paljude elu. Mürsukild lõpetas ta elu. Elu kustus. Tal on elust isu, himu otsas. Võttis endalt elu. Lõpetas elu enesetapuga. Tegi oma elule lõpu, otsa. On käe oma elu külge pannud. Tegi eluga lõpparve. Lahkus elust. Elu edasi andma; kellelegi elu andma 'sigitama v. sünnitama'. Endas uut elu kandma 'rase olema'. Kas see härg läheb elu peale või tapale? Selles puus pole enam elu. *Alla käppadele langes ta [= karu] ja hingas välja oma elu verisele lumele. F. Tuglas (tlk). | piltl (esemete, nähtuste kohta). 1990. aastatel äratati üliõpilaste korporatsioonid uuesti ellu. || (mõnedes mängudes). Rahvastepallis on igal mängijal üks elu 'mängija langeb mängust välja, kui on ühe korra palliga pihta saanud'.
3. (päevast päeva toimuv) olemine, eksisteerimine, elamiseks oleva aja möödasaatmine. Igapäevane elu. Kuidas elu läheb? Mis elu sa oled elanud? Rääkisin oma elust. Elul ei ole viga(gi). Elu on ilus. Elus on nii head kui halba. Elu veereb oma rada, pisitasa, üksluiselt. Laseb elul minna nagu läheb. Elu tahab elada. Elu igavus, tühjus. Mis meie elust nii välja tuleb? Kuidas ta oma elu elatud saab? Võtab elu tõsiselt, kergelt. Otsib elu mõtet. Maitseb, naudib elu. Ta elu oleks võinud teistsuguseks kujuneda. Keegi ei või oma elu ette teada. Üks oma eluga segab teist. Elu selle mehega pole kerge. Sidus oma elu vääritu naisega. Temata elu ei lähe. Selles ettevõttes loodritel elu 'asu' ei ole. Teater, kool, lapsed on ta elu. Lapsed on juba suured ja oma elu peal. Suur pööre elus. See sündmus lõi ta elu segi. Elust tüdinud. Ta ei oska oma elu korraldada. Meil tuleb oma elu siin sisse seada. Elu kergeks, raskeks tegema. Kelle(l)gi elu hapuks, kibedaks, põrguks tegema. Elu on viltu, sassi läinud. Elu läks, jooksis rappa, rööpast välja. Elu on raisus, sassis, nahas. On oma eluga ummikusse jooksnud. Elu läheb ülesmäge, paremuse poole. Linnas on hoopis teine elu kui maal. Kool valmistab noori eluks ette. Rääkis lõbusalt elust koolis. Talvel koondus elu rehetuppa. Lõunamaa linnades käib kogu elu tänaval.
4. kellegi eksisteerimise periood, iga. Terve, kogu elu. Pikk, lühike, üürike elu. Laskis silme eest läbi seni elatud elu. Sul on pool elu alles ees. Elu saab otsa. Elu möödub kiiresti. Elu hommik, keskpäev, loojang. On elu jooksul, kestel mõndagi näinud. Parimad aastad ta elust viis sõda. Need aastad olid luuletaja elus kõige viljakamad. Mäletan seda elu lõpuni, otsani. Ta ei saanud oma elus häid päevi nähagi. Oli esimest korda elus haige. Jätkub minu eluks ja jääb lastelegi. Tegi mehe eluks ajaks 'kogu eluks' õnnetuks. Kuniks elu! || elus, elu sees ‹eitavas lauses› (mitte) iialgi, kunagi. *.. tunned end samuti süüdlasena, olgugi et ei ole elu sees ise kellegi asja puutunud. V. Alttoa. *Näha kohe, et ta pole elus veel noormehega suudelnud, häbeneb. J. Tuulik.
5. kellegi eksisteerimise viis v. laad; põli. Harilik, üksluine, igav, kurb, huvitav, vaheldusrikas elu. Elab täisverelist, sisukat, tervet, laitmatut, tagasihoidlikku, kergemeelset, pillavat, kõlvatut elu. Otsib kergemat elu. Elu nagu kuninga kassil. Noorpaar alustas ühist elu. Vaese inimese peost suhu elu. Peaksid oma elu muutma. Tütar sai jõuka elu peale. Ta on hea elu peal laisaks läinud. Tubasest elust kahvatud lapsed. Tal on lausa härra elu. Vaat see on alles elu! Ei ole tal seal õiget elu ega olemist. *Jahil aga elati kogu aeg laia elu. Igal õhtul peeti sööminguid ja joominguid. H. Sergo. *Oli ju tal kaks elu, üks siin ja teine seal, kodus. M. Traat.
6. teatavat elu- v. tegevusala iseloomustavad nähtused (nende arengus ja järjestikuses seoses). Isiklik, kodune elu. Maa majanduslik, ühiskondlik-poliitiline, vaimne elu. Avalik, seltskondlik, kirjanduslik elu.
7. (meid ümbritsev) reaalne tegelikkus. Tegelik, praktiline, reaalne elu. Mõtiskles maailma elu üle. Elu tundma õppima. Tuleb leida oma koht elus. Ta on laialt käinud ja elu näinud. Tunneb hästi kohalikku elu ja olu. Eks elu näita, kellel on õigus. Küll elu teda õpetab, koolitab. Elu ise nõudis igalt mehelt korralikku tööd. Sa, laps, ei tea elust veel mitte midagi. Unistused ja elu on eri asjad. Tegelikult elus nii ei juhtu. Seisab kahe jalaga keset elu. Elust irduja, põgeneja. Näidendi tegelased on elust võetud. Elu on teda hellitanud. Elust vaevatud, muserdatud mees. Hakkaja saab elus kergemini läbi. Ta on elus edasi jõudnud. Elus(t) (omal käel) läbi lööma. Ta on elule alla jäänud. Kes ei käi eluga kaasas, jääb elule jalgu. Ellu astuma 'kooli lõpetama'. Instituut saatis ellu järjekordse lennu noori õpetajaid. Ideed, teooria, kavatsused, plaanid, otsused viiakse, rakendatakse ellu. *Kirjanik peab minu arvates alaliselt nägema elu, viibima alati keset elu. Eks elu ole see, mis teda inspireerib .. J. Mändmets.
8. füüsilise ja vaimse jõu ning energia avaldus. Viimaselegi laiskvorstile tuli elu sisse. Poiss läks kuuldust tuld ja elu täis. Tugev, elu täis mees. Noor, elust pakatav keha. Silmisse, näkku tuli uut elu. Elu tuli jõuetuisse jalgadesse tagasi. Tõi enesega kaasa elu ja lusti. Ta silmad peegeldasid jõulist sisemist elu. || eluga kõnek kiiresti, ruttu. Tehke nüüd eluga! *Eluga, eluga! Kell kuus olgu tekk puhas. J. Smuul. || elevus, liikumine, tegevus. Eduard tõi elu unisesse seltskonda. Seltskonnale tuli elu sisse. Näitelava taga kääris palavikuline elu. Lastega on majas enam elu. Sipelgapesas kihab, keeb elu. Tõeline elu algab metsas kevadel. Varahommikul ärkas tänavatel vilgas elu. Jaaniõhtul on külavainud elu täis. Maja ümber polnud mingit elu märgata. Supelrand on talvel eluta.
9. murd elamu, maja. *Ei, nende vanade elude sisse ma naist ei too. Raiun ise Saarekoplisse maja üles ja siis alles. H. Sergo.
Omaette tähendusega liitsõnad: abi|elu, argi|elu, era|elu, haridus|elu, hinge|elu, hulgu|elu, hõlbu|elu, ilma|elu, inim|elu, intiim|elu, jõude|elu, kiriku|elu, kirjandus|elu, koera|elu, kooli|elu, koos|elu, kultuuri|elu, küla|elu, laagri|elu, linna|elu, maa|elu, maailma|elu, majandus|elu, mere|elu, metsa|elu, muusika|elu, patu|elu, perekonna|elu, poissmehe|elu, pordu|elu, rinde|elu, ränduri|elu, seltsi|elu, sise|elu, spordi|elu, sugu|elu, tagala|elu, tunde|elu, tõsi|elu, ula|elu, vangi|elu, äri|elu, öö|elu, ühis|elu, üliõpilaselu

elu|ase
peavari; elukoht, asupaik. Perekonnale jääb see eluase kitsaks. Tuleb hakata uut, avaramat eluaset otsima. Saime ajutise eluaseme aita. Terve suve oli ekspeditsiooniliikmete eluasemeks telk. Esimesed inimeste eluasemed olid veekogude kaldal. Soo on eluasemeks paljudele lindudele ja loomadele. *Seal pidi olema küla, inimeste eluase .. E. Männik. *See rohkem karu või hundi eluase kui inimese peavari. M. Talvest.

elu|iga [-ea]

1. inimese, looma v. taime elu kestus, aeg sünnist surmani. Pikk, lühike eluiga. Inimese keskmine eluiga. Sport pikendab inimese eluiga. Üle 100-aastase elueaga kilpkonnad. Üheaastaste lillede eluiga kestab kevadest sügiseni. || millegi eksisteerimise kestus. Keravälgu eluiga on keskmiselt 3–5 sekundit. Kuumas kuivatamine lühendab jalatsite eluiga. || eluaeg, kogu elu. *Seda tõotust olen pidanud terve eluea, kui raske see noormehena ka on olnud. J. Parijõgi.
2. aeg sünnist käesoleva momendini; vanus. Nukuteatri eluiga ei ole veel kuigi pikk. *.. seda olid talle õpetanud ta kümneaastase eluea kogemused. V. Beekman. *450 aastat – eestikeelse trükitud raamatu eluiga – tundub tohutu pika perioodina. P. Rummo.
3. teat. järk eluajast. Varasemas elueas põetud haigused. *Nende isa .. tabas paremas elueas äkki surm .. F. Tuglas (tlk). *Kogu elatud elust langes sõja arvele iga kuues päev, teadlikku eluiga arvesse võttes aga – terve noorpõlv. E. Sõel.

elu|terve ‹adj›
loomulik, rikkumata, normaalne; elujaatav, positiivne. Eluterve huumor, hoiak, suhtumine. Eluterve perekond, keskkond, riik.

elu|värske
täis värskust, elujõudu, tervist. Eluvärske jume. *Ei, parun, teie olete noor, eluvärske, terve ja tugev mees .. E. Vilde.

ennem ‹adv›
ennemini. Ennem surm kui niisugune elu! Tuleksin ennem täna kui homme. Kes ennem jaole sai, see võttis. *Tuhat korda ennem oleks ta ise haige, kui aga tema laps terve oleks. O. Luts. *Ta teeb nüüd käsitööd, mida ennem nii väga põlgas. M. Metsanurk.

ette
I. ‹adv›
1. kellestki v. millestki esikülje, liikumise suunas teat. kaugusele, ettepoole; ant. taha. Astus kaks sammu ette. Üks jooksja oli teistest umbes 100 m ette jõudnud. Ta püüdis rahvasummas ette trügida. Oli nii pime, et ette ei olnud midagi näha. Komandör saatis piilurid ette. Vaatas ette ja taha. Ma istusin ette juhi kõrvale. Ta istus võrdlemisi ette. Prožektor suunas valgusvihu ette. Tirel, salto ette. Käte pendeldus ette ja taha. Lõi kirikusse sisenedes risti ette. || esikülje lähedusse kasutusvalmis v. tarvituseks. Rong, auto, tõld sõitis ette. Viskas, pani hobusele, lehmadele heinad ette. Niitis lehmale rohtu ette. Viis sigadele söögi ette. Sööge ikka rohkem, tõstke endale ette! Pole enam, mida suurele perele, loomadele ette anda. || (kehaosa asendi kohta). Ta sirutas käed, ühe jala ette. Ajasin rinna uhkelt ette. Kallutas pea vihaselt ette. Ajas lõua ähvardavalt ette. Ta on endale juba kõhukese ette kasvatanud. Ta kummardus ette, nagu poleks hästi kuulnud. Kere kallutus ette. Kass sirutas käpad ette.
2. esiküljele külge (oma otstarvet täitma v. selleks valmis). Perenaine sidus põlle ette. Pane (endale) lips ette! Õmbleb, ajab pintsakule nööbid ette. Pani (endale) prillid ette. Näitlejale kleebiti vurrud ette. Jäta võti ette! Pani (endale) suitsu ette, keeras endale vägeva vilka, pläru ette. Paari päevaga on pikk habe ette kasvanud. Majale pandi aknad ette. Pani aidauksele taba ette. Uksele tuleb uus lukk ette panna. Pista, topi augule punn, prunt ette! Tõmba, lase aknale kardin ette! Ojale tehti tamm, pais ette. Peremees pani, rakendas täku ette ja sõitis linna. Käias vikatil tera ette 'käias vikati teravaks'. Tegi hea näo ette 'tegi hea näo', nagu oleks kõik korras. Manas endale üsna süütu näo ette 'tegi süütu näo'. *„Võtan teemeistri hoovilt saha [autole] ette ja lükkan tee lahti,” ütles Paju Juss kontoris. O. Kool.
3. takistuseks, segavaks teguriks; tülinaks. Astusin talle teele risti ette. Ega ma sulle siin ette ei jää? Vii see pink välja, muidu jääb veel ette! Poiss pani teisele jala ette. *Ärgitan ikka talle kirjutada, kuid jälle tuleb midagi ette. E. Rängel.
4. eelnevalt, enne, millestki toimuvast varem. Tulemused olid ette teada. Teata, helista oma tulekust aegsasti ette! Võin sulle ette öelda, et head sellest loost ei tule. Meid hoiatati juba ette, et revidendid on tulekul. Tundis sellest sõidust juba ette rõõmu. Arvasin, aimasin, kartsin, tundsin juba ette, et see nii läheb. Kõiki võimalusi ei osanud ette näha. See asi oli juba ette otsustatud. Restoranis on võimalik laudu ette tellida. Läks nii, nagu mustlaseit ette kuulutanud. Uskus, et tema saatus on ette määratud. Ta oli juba ette vaenulikult häälestatud. Pärast tarku palju, ette ei ühtegi. *Ostulepingut mul ei ole, sest teine ostja jõudis ette. E. Vilde. || ‹seoses valmistama-verbiga› (rõhutab tegevuse toimumist millegi järgneva jaoks). Ülikool valmistab ette kvalifitseeritud kaadrit. Ta valmistab ette loenguid, homseid tunde. Maapind tuleb külviks ette valmistada. Iga ülesande puhul oli ette nähtud selle konkreetne täitja. || tulevase aja, töö, kasutamise arvel, tulevikus tehtava töö, saadava kauba vm. eest. Kahe nädala palk maksti ette. Ühe kuu üür tuleb ette maksta. Parandustööde eest tuleb ette tasuda. Mul on mõned (töö)päevad ette tehtud. || (males jm. materjali v. punktide mängueelse loovutamise kohta). Suurmeister andis vastasele ratsu ette. Põhimeeskond andis noorte meeskonnale jäähokis 3 väravat ette.
5. ajaliselt kaugemale, ettepoole, tulevikku. Oskab kaugele ette planeerida, arvestada, mõelda. Pisut ette rutates olgu mainitud, et .. Ennustas ilma terve suve peale ette. *Ta võib plahvatada ja käratada, nii et mõjub pooleks aastaks ette .. L. Vaher. || kellestki, millestki arengus, saavutustelt, tegevuselt kaugemale, mööda. Püüdlikkuse tõttu jõudis ta õppimises teistest ette. Suur kunstnik jõuab enamasti oma ajast ette. Vastasmeeskond läks peagi ette 13:8. *Aeg on ette tõtanud J. Verne'i fantaasialennust, kogu maailmapilt on tohutult muutunud. E. Link. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast ettepoole. Pane kell paar minutit ette. Mu kell käib ööpäevas 3 minutit ette.
6. osutab, et verbiga väljendatud tegevus on määratud kuulaja(te)le v. vaataja(te)le. Õpilane ütles teisele salaja ette. Poiss vuristas õppetüki õpetajale ette. Luges meile aeg-ajalt raamatust ette. Kohtu eesistuja luges kohtuotsuse ette. Mängis meile klaveril paar pala ette. Rahvatantsurühm kandis ette mitu tantsu. Näitas tolliametnikule kõik oma asjad ette. Kandis lühidalt ette asja sisu. Põhjendusena tõi ta ette järgmised asjaolud. Ta pani ette põgeneda. Mine tea, mis talle minust ette räägiti. Seal loratakse talle igasuguseid asju ette. *Mis sa siin koolmeistrile ette puhusid, on sula luiskamine! .. E. Vilde. *„Eks usu aga sina lehti, mis need sulle ette pasundavad,” ütles isa halvakspanevalt. A. H. Tammsaare. || kasutamiseks valmis v. eeskujuks. Veele tuli äravoolamiseks tee ette teha. Ronimise hõlbustamiseks raiuti kaljusse astmed ette. Tõmbas kriidiga joone ette, mida mööda lõigata. Õpetaja, meister näitas ette, kuidas seda teha.
7. osutab mingile juhuslikumat laadi esinemusele v. toimumisele, millele satutakse. Selliseid juhtumeid oli ka mujal ette tulnud. Sipelgad panid nahka kõik, mis ette puutus. Vahel sattus, juhtus ette ka mõni rada. Tee peal sattus mitu kraavi ette. See asi tuleb mulle tuttav ette. *Temast vanemat [inimest] pole mul ette tulnud näha. N. Baturin.
8. osutab millegi esinemusele kellegi kujutluses, mälus, mõttes. See mees tuleb mulle tuttav ette. Niisugune võimalus ei tulnud mul kohe ettegi. *Nõnda siis, kujuta endale ette: temal, mõistad, temal polnudki mingit äri. A. H. Tammsaare.
9. kõnek etem, parem. Juhan oli ikka kõige ette, kõigist ette mees. Ta on küll hea inimene, kuid Ants on veel ette. Kartulisaak on tänavu möödunud aasta omast ette. Ta polnud teistest tüdrukutest halvem, pigem hoopis ettegi. Iseloomu poolest on ta sinust ette. *„Siin oli kaugelt ette kui kuskil kuurordis või liivarannal,” vastas Robi. M. Metsanurk.
10. kõnek teat. isikute rühmale v. üksikisikule kontrollimiseks, otsustamiseks vms.; kellegi jutule. Komisjon laskis poisid kahe-kolmekaupa ette kutsuda. Direktori juures ei olnud kedagi, pääsesin kohe ette. || (kohtus, kohtuistungil arutlemisele). Nende tüliasi, pärandusasi tuleb homme kohtus ette.
11. kõnek (males:) löödavaks, tule alla. Jättis vastasele ratsu, viguri puhtalt ette.
12. ‹ühendverbi osana› (ülekantud tähendustes:) näit. ette heitma, ette kirjutama, ette lööma, ette nägema, ette vaatama, ette viskama, ette võtma
II. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki ettepoole, esikülje v. liikumise suunda; ant. taha. Ta jäi meie ette seisma. Maja ette istutati põõsaid. Auto sõitis kaupluse ette. Ta jäi ukse, trepi ette seisma. Istus kamina, klaveri ette. Ta vahtis enda ette maha. Pani käe silmade ette. Astus aeglaselt jalg jala ette. Veeretas suure kivi koopasuu ette. Panin raamatud ja ajalehed tema ette lauale. Viskas leivatüki koera ette. Ülejäänud toidud viidi sigade ette 'sigadele söömiseks'. Tooge avaldises ühine kordaja sulgude ette! Silme, vaimusilma ette kerkis isamaja. Pomises, muheles, lausus enese ette 'endamisi, omaette'.
2. millegi külge, millegi esiküljele. Tõmbas kardinad akna ette. Unustas võtme ukse ette. Lükka riiv ukse ette! Õmbleb nööbid särgi ette. Pistis tropi augu ette. Rakendas, pani hobuse ree, vankri, adra ette.
3. kellegi näha, tutvuda, hinnata vms. Sel aastal jõuab vaataja ette veel mitu uudislavastust. Oma teostes toob ta lugeja ette keskaegse Tallinna eluolu. Asi jõudis, tuli avalikkuse ette. Poiss kartis isa silma ette sattuda. || kellegi küsitletavaks, käsitletavaks, otsustatavaks, lahendatavaks vms. Mehed kutsuti, läksid kohtu ette. Sa pead komisjoni ette ilmuma. || kellegi juurde, kellegi jutule. Talumehed püüdsid palvekirjaga keisri ette pääseda. Kuningas laskis väepealikud enda ette kutsuda. *Kuid aeg-ajalt kutsuti Sass ikkagi peremehe ette, räägiti pikki jutte. R. Sirge.
4. ‹hrl. asendatav põhisõna allatiivilõpuga› kellelegi, millelegi ülesandeks, nõudeks vms. Tänapäeva elu seab meie ette üha uusi ülesandeid. Need ja paljud teised probleemid kerkisid meie põllumajanduse ette. *Ainult neid tingimusi täites või täita püüdes saab kriitika tõusta tema ette seatud ülesannete kõrgusele. V. Gross.
5. kasut. osutamiseks mingile olukorrale, nähtusele, kuhu on jõutud v. lähemal ajal jõutakse. Sinu küsimus seab mind teatavate raskuste ette. Teda tuleb seada tõsiasja, sündinud fakti ette. *.. võetakse su varandus ära puhtamuidu, nii et pole muud kui mine tuulevarjust kurja ilma ette. O. Jõgi (tlk).
6. kõnek eest; asemel. Poiss teeb tööd juba päris täismehe ette. *Ning seepärast ei saanud Taader Traadi haigust täie tõe ette võtta. R. Sirge. *Poeg Märt käis talus sulase ette, tütar Liina teenis tüdrukuna .. H. Raudsepp.
7. kõnek eest (rahaliselt). *Raske raha ette kultuurheinamaid tehtud – mis mõte sellel oli? R. Sirge. *.. tulge kõrtsi jooma, mina ostan teile viina ja maksan joomise ette kuuskümmend kopikat päevas. J. Parijõgi.
8. van pärast, eest. *Teie ärge muretsege nii palju võõraste inimeste ette ja ärge murdke pead, mis nad söövad ja mis nad joovad .. O. Luts.
9. esineb fraseologismides, näit.:. Altari ette minema, astuma. Altari ette viima. Pärleid sigade ette heitma. Täie ette minema. Ukse ette jõudma. Valge ette tooma, tulema.
Omaette tähendusega liitsõnad: oma|ette, otsaette

filipika ‹1› ‹s›
äge paljastus-, süüdistuskõne. *Lauri targutamine teoreetikutest – see oli ju terve filipika minu aadressil. L. Metsar.

finiši|lipp [-lipu]
sport märgulipp finišisse jõudmise fikseerimiseks. Kui finišilipp esimese jalgratturi järel oli langenud, jäi teistel veel terve ring sõita.

füüsiliselt ‹adv›
(< füüsiline). Füüsiliselt nõrk, tugev, terve, treenitud, vastupidav. Füüsiliselt vintsutatud, väsinud. Füüsiliselt pingutama, rabelema. Kedagi füüsiliselt karistama, hävitama. See töö on füüsiliselt kerge, raske. Ta on mulle füüsiliselt vastik. Olen temast füüsiliselt üle.

garderoob ‹-i 21› ‹s›

1. riidehoiuruum, rõivistu. Kooli, teatri, kohviku garderoob. Andis ülerõivad garderoobi. Rahvas tungles garderoobis. Garderoob oli palituid ja kübaraid kuhjaga täis.
2. ühe isiku (kõik) riided, rõivatagavara. Kehv, rikkalik, maitsekas garderoob. Garderoobi täiendama, uuendama. Terve ta garderoob mahub ühte kohvrisse. *Ega Helmil ole suurt garderoobi, ta peab oma kleite kandma mitu aastat. R. Roht.
▷ Liitsõnad: puhkuse|garderoob, põhi|garderoob, reisi|garderoob, suve|garderoob, talvegarderoob.
3. teater näitleja(te) riietusruum teatris. Etenduse vaheajal puhkas peaosaline oma garderoobis.
4. teater teatrikostüümide hoiuruum; teatrikostüümid. *Garderoob [teatril] oli suur ja kostüümid heast, kallist materjalist ning vähe tarvitatud. P. Pinna.

gripp ‹gripi 21› ‹s›
äge viiruseline nakkushaigus palaviku ja mitmesuguste haigusnähtudega hingamiselundeis, närvisüsteemis ja mujal. Gripi kulg, tüsistused. Haigestus, jäi, nakatus grippi. Põdes möödunud talvel grippi. On gripis, gripist paranemas. Olin gripiga, gripi tõttu terve nädala töölt ära. Tunnen, et gripp hakkab vist kallale kippuma. Gripp murdis paljud maha, voodisse.
▷ Liitsõnad: kõhu|gripp, linnu|gripp, paragripp.

hais ‹-u 21› ‹s›
ebameeldiv lõhn. Küüslaugu, mahorka, sõnniku, mädamuna hais. Halb, paha, hirmus, kole, väljakannatamatu hais. Vastik, kange, imal hais hakkab ninasse. Liha on halvaks läinud, juba hais juures, juba haisu juurde võtnud. Hais paneb südame pööritama, ajab iiveldama, ajab oksele. Tuline tõrv levitas kibedat haisu. Kõrtsituba oli täis tubaka ja õlle vänget haisu. Parkimistöökoja hapukas hais. || hrl van v kõnek (hea, meeldiv) lõhn. *Terve tuba oli magusat jumalavilja [= linnaste] haisu täis .. A. H. Tammsaare. *Einoh, võõraste lõhnaõlide haisu [mehel] just juures pole .. L. Hainsalu.
▷ Liitsõnad: higi|hais, kala|hais, kõrbe|hais, kärsa|hais, põlemis|hais, raipe|hais, rasva|hais, sibula|hais, sita|hais, suitsu|hais, surnu|hais, sõnniku|hais, viina|hais, värvihais.

halbus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
halb olek; puudus, viga, halb külg. Materjali halbus. Inimeste halbus. Soolamisel on see halbus, et toiduained kaotavad palju oma väärtusest. *.. vea ja hea vahemaile jääb [keeles] terve skaala igasuguseid halbusi, kohmakusi, klišee- ehk võõrsõnu .. H. Saari.

haljas ‹halja 19› ‹adj›

1. noore rohu värvi roheline, taimeroheline. Haljas rohi, oras, mätas, oks. Haljas aas, küngas, org. Mets oli kevadiselt haljas. Maa, muru läheb päev-päevalt haljamaks. Loomad olid halja rohukamara mullale tallanud. Noored haljad kased. Vili põllul on alles haljas 'valmimata, mitteküps'. *Järsku lõpeb rukis – ees on pehme haljas linaväli kui roheline järv. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: hali|haljas, igi|haljas, kevad|haljas, suve|haljas, vihmahaljas.
2. (hõbedaselt) läikiv, hiilgav (metalli v. metalleseme kohta). Haljas hõbe, teras. Haljas vikat, adratera. Haljas mõõk, oda, tääk. Haljas plekk kiiskas päikese käes. Haljaste nööpidega mundrikuub. Käiasin noa haljaks. Haljaks hõõrutud vasknõud. Üks metallmüntidest oli teistest uuem ja haljam. *Vana põrand naksus tantsijate all ja haljaks kulunud naelapead läikisid vastu valgust. M. Traat. | piltl. *Siis oli mul veel hääl ergem ning hammas haljam, nii mõnigi konkurent peaks seda hästi mäletama. J. Tuulik.
▷ Liitsõnad: hõbe|haljas, terashaljas.
3. kõnek selge, klaar (vee v. muude värvuseta vedelike, eriti viina kohta). Haljas allikavesi, viin, märjuke. Haljas mahl nirises klaasi. Kulistas alla klaasitäie haljast valget. Veeretas haljast pudelit käes. *Kuid ämbris polnud enam supp, vaid haljas, tulisoolane ookeanivesi. H. Sergo. || ‹substantiivselt› valge viin, puskar. Pudel, toop haljast. *Terve laudkond vaatas parajasti pealt, kuidas Oolup kümnetoobisest plaskust vana haljast kruusi vulksutas .. R. Sirge.
4. piltl noor, elukogemusteta, roheline. Sa oled veel liiga noor ja haljas, et elu mõista. Siin oli nii vanu kui haljast noorust. *Välk oli veel haljas nooruk; ammuks see oli, kui tuli põllutöökoolist. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: verihaljas.

[midagi] hamba alla andma, [midagi] hamba alla panema ~ pistma ~ võtma, [midagi] hamba alla saama
(süüa andmise, süüa saamise, söömise kohta). Ma pole terve päeva midagi, ivagi hamba alla saanud. Neil polnud peale leiva ja kartuli midagi hamba alla panna. Võtsin kiiruga üht-teist hamba alla. *Kas ma annan neile head-paremat ka hamba alla? A. Liives.

hammustama ‹37›

1. hammastega millestki tükki, pala eraldama ja (söömiseks) suhu haarama; hammastega purustama v. katki lõikama. Hammustab õuna küljest suure tüki, paraja suutäie. Lapsed hammustavad vaheldumisi ühest ja samast saiapätsist. Hammustab redise pooleks, pähkli puruks. Õmblustöö lõpetanud, hammustas neiu niidi katki. Hai võib hammustada inimesel jala, käe otsast. *Hammustavad üks ja teine ja söövadki sedaviisi terve võileiva ära. O. Luts. || (söömise kohta). Poiss hammustas isukalt saia ja vorsti. Ta hammustas pudru juurde, kõrvale ka leiba. *Mehed rüüpasid viina alla, sülitasid ja hammustasid saia peale, naised ja lapsed aga hammustasid saia alla ja rüüpasid viina peale ja ei sülitanud üldse mitte. A. H. Tammsaare.
2. hambaid (ka suiseid, astelt) sisse suruma v. muljudes kokku pigistama. Haukuja koer ei hammusta. Kass küünistas ja hammustas mu kätt. Rott hammustas ta sõrme katki, veriseks. Poiss hammustas kinnihoidjat käest. Uss hammustas teda kanda. Sääsed, kihulased, kärbsed, kirbud, lutikad, sipelgad hammustavad. Huulde hammustama. | piltl. Külm, pakane hammustab ninaotsa ja põsenukke. *Aga elu hammustab valusasti igaüht, kellel kaitsjat ei ole. A. Jakobson.
3. piltl teravas toonis, salvavalt midagi ütlema. Hammustav küsimus, vastus. Hammustav pilge, iroonia. Hammustavad sõnad. *Ja nõnda hammustabki neiu: „Käisin, kus käisin – tegin, mis tegin: on mul vaja sinule sest aru anda!” E. Vilde. *„Näed, agronoom, kuidas meil lookesed on.” – „On nagu vaja,” hammustas Juursalu otsekohe vastu. V. Ilus.

harilik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. sageli esinev, toimuv v. kasutatav, üldine, tavaline, laialt levinud, mitteharukordne. Harilikust soojem talv. Kõige harilikumad haigusnähud. Üks harilikumaid lastehaigusi. Kuusk ja mänd on meie harilikumad okaspuud. Lennuk on tänapäeval harilik liiklusvahend. Külmad talved on Siberis päris harilikud. Vitsaga karistamine oli tollal harilik asi. *..peenardel kasvas üsna harilik aedvili: porgandid, peedid, kaalikad.. M. Metsanurk. || oma rühmas, liigis põhiline, kõige tüüpilisem, selline, mille kõrval on tavaliselt (haruldasemaid) eriliike ja -vorme. Harilik, tindi- ja värvipliiats. Harilikud ja kümnendmurrud. Harilikud ehk kümnendlogaritmid ja naturaallogaritmid. Harilikust ja värvilisest klaasist vaas. Harilik ja tehisjää. See on elektri-, mitte harilik saag. Harilik krohv, tellis. Kas valida harilik või poolpaks kiri? Täna on harilik tööpäev. Harilik surelik. Harilik kodanik. Tal on nii harilik nägu, välimus. *Mina olin lihtsa näoga, tugev ja harilik laps, alati terve ja heas tujus.. L. Promet. | (paljudes taime- ja loomaliikide nimetustes). Harilik haab, mustikas, kukeseen. Harilik kärnkonn, pärlkana, võraürask.
2. harjumuspärane, kindlakskujunenud, sissejuurdunud. Harilik ilme, naeratus näol. Ärritatuna ei suutnud ta säilitada oma harilikku hääletooni. Harilikud askeldused, toimetused. Ärgati harilikul ajal. Elu läheb harilikku rada. Jõudsin tööle harilikust varem. H. Treffneri eragümnaasium ei olnud õppeasutus harilikus mõttes. *Väikelinn elas oma kõige harilikumat argipäeva. J. Semper.

hein ‹-a 29 või -a 23› ‹s›

1. niitudel, põldudel vm. kasvav rohi, mida kasutatakse tavaliselt loomasöödana. Suur, paks, tihe hein. Pikk, lühike, kõva hein. Hein kasvas hea, halb, vilets, kidur. Osa põlde on heina all. Heina niitma. *Nende kõigiga pidi jõudma mäele veel enne, kui vikat sai heina. E. Maasik.
▷ Liitsõnad: aasa|hein, aru|hein, kultuur|hein, lamba|hein, luha|hein, maa|hein, metsa|hein, niidu|hein, põld|hein, põllu|hein, sega|hein, soohein; kulu|hein, leht|hein, ristikhein; alus|hein, pealis|hein, seemnehein.
2. ‹hrl. pl.› loomasöödaks mahaniidetud ja tavaliselt ka kuivatatud rohi. Kuiv, märg, haljas, värske, toores hein. Sületäis, koorem, saad, kuhi heinu. Heina tegema. Heinu, heina kaarutama, riisuma, kokku panema, kuivatama, laiali laotama, hanguma. Heinad veeti metsast koju. Heinu, heina saadu, kuhja, küüni panema. Hobusele pandi heinu ette. Sel aastal saadi heintega läbi. *..kus varajase niidu tõttu kasvas nii ilus ädal, et teda oleks võidud heinaks teha. A. H. Tammsaare. || ‹hrl. väliskohakäändeis adverbilaadselt› heinategemine, heinategu, heinatöö. Heinal käima. Heinale minema, sõitma. Nad tulid heinalt koju. Olime terve nädala soos heinal. *..milline värviderikkus valitseb siin juuni alguses ja enne heina.. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: aasa|hein, aru|hein, kultuur|hein, lamba|hein, lehma|hein, luha|hein, maa|hein, metsa|hein, niidu|hein, press|hein, põld|hein, põllu|hein, ristik|hein, sega|hein, soo|hein, vitamiinhein.
3. ‹liitsõna järelosana› esineb paljudes rohttaimede nimetustes
▷ Liitsõnad: aru|hein, (h)eller|hein, huul|hein, härg|hein, juss|hein, kaste|hein, kera|hein, lõik|hein, maarja|hein, meri|hein, nälg|hein, oras|hein, rebas|hein, täht|hein, vesi|hein, võtme|hein, ängelhein.

helenduma ‹37›
helendama hakkama. *Su silmad on nõnda täis sära ja selged, / et valgeks sest helendub terve ruum.. A. Antson.

hernes|vesi
higipisarad, higitilgad. Hernesvesi laubal. *Näe, punik seisis terve minevase talve hernesveel, iga karva otsas tilk.. A. H. Tammsaare.

hiljani ‹adv›
hilise ajani. *..terve suve pole töö- ja puhkepäeva vahet ja ikka õhtu hiljani. V. Lattik. *Tema on tubli naine, rühmab ja hoolitseb varast hiljani 'varahommikust hilisõhtuni'.. E. Tennov.

hiljutine ‹-se 5› ‹adj›
hiljuti olnud, toimunud, tehtud vms. Hiljutine vihm, töö. Hiljutine avastus, leiutis. Minu hiljutisele kirjale ta ei vastanud. Kuni hiljutise ajani oli ta täiesti terve. Ema meenutas hiljutisi õnnelikke aegu. Selts otsustas hiljutisel koosolekul oma tegevust laiendada.

hinge (kinni) pidades
eriti suure tähelepanu v. põnevusega, eriti keskendunult. Kuulab, jälgib hinge kinni pidades õues toimuvat. Terve klass ootas hinge kinni pidades, mida õpetaja ette võtab.

hinge|elu
inimese sisemaailm ja selle avaldused, psüühika. Mehe, naise, lapse hingeelu. Rikas, terve, haiglane hingeelu. Peene, rafineeritud, sügava hingeeluga inimene. Olen liiga vana mõistmaks noorte hingeelu.

hingetõmbe|aeg
aeg puhkamiseks. Enne eksameid oli mul terve nädal hingetõmbeaega.

hirm ‹-u 21› ‹s›

1. erutusseisund, mida põhjustab selgesti tajutav oht, suur kartus. Ebaõnnestumise, kaotuse hirm. Salajane, varjatud, haiglaslik, alatine hirm. Metsik, paaniline, õudne, tarretav, kohutav hirm. Masendav hirm vanaduse, surma ees. Hirm eksida, hiljaks jääda. Kellelegi hirmu tegema. Kellelegi hirmu peale, nahka, naha vahele ajama. Oma hirmust jagu, võitu saama. Naist haaras, valdas hirm. Hirm rõhub, ängistab rinda. Mul on hirm. Hirm on südames, poeb südamesse. Hirm on nahas, naha vahel, poeb naha vahele. Mul hakkab sinu pärast hirm. Lapsel tuli pimedas hirm peale. Silmist paistab sõnatu hirm. Silmad on hirmu täis, hirmust pärani. Hirmu ja õuduse jutud. Surus oma hirmu maha. Hirmu tundma millegi, kellegi ees. Süda hirmu täis. Ema oli kogu talve elanud hirmus ja kartuses. Hirmust haige, meeletu, segane. Kiljatab, lõdiseb, väriseb hirmust, hirmu pärast. Hirmust, hirmu pärast jäi tal hing kinni, süda rinnus seisma. Viskusin hirmuga pikali. Haige oli hirmul 'kartis' oma tervise pärast. Võttis karistuse hirmul 'kartuses' ise endalt elu. Hirmul on suured silmad. *„Ega peremees ometi selle minu asja pärast?” küsis eit hirmul. A. H. Tammsaare. || hirmuks hirmutamiseks. Poissi karistati teiste hirmuks.
▷ Liitsõnad: kabu|hirm, sala|hirm, surma|hirm, sõjahirm.
2. hirmuvalitsus; nuhtlus, (kehaline) karistus, vitsahirm. Jüri hoidis terve maja, klassi oma hirmu all. Enne hirmu, siis armu. Parem oma ema hirm kui võõra arm. Kus ei ole hirmu, seal ei ole armu. Kes hirmuta kasvab, see auta elab. *Aga.. et ta käsitsi hirmu hakkab andma, seda ma küll ei oleks uskunud... L. Kibuvits.
▷ Liitsõnad: vitsahirm.
3. hirmuäratav olend v. ese. Vanemõde oli haigla hirm. See koer on hirmuks kogu külale. *Kaasaja moodsaim gigant [= lennukilaev] / – ookeanide hirm – / algas manöövrit. U. Laht.

histooria ‹1› ‹s›
van v nlj ajalugu. *..et ma olen ühe veidravõitu töö ette võtnud: uurida siitkandi maade ja riikide histooriat. J. Kross. *Kuidas ta sinna troonile sai, see ise on juba terve histooria. L. Metsar (tlk).

hoidma ‹hoian 45›

1. millestki v. kellestki kinni pidama, seda haardesse jätma, haardest mitte vabastama. Hoiab mappi kaenlas, saapaid näpu otsas, raha peos. Hoia mu kätt (oma käes). Hoidsin last põlvel, kätel, süles. Hoiab piipu hambus, suitsukoni hammaste vahel. Hoidsin hobust ohelikust. Hoidis last käest. Hoidis kassipoega, kassipojal turjast. Hoidsin hammastega nööriotsast ning sikutasin. Palun hoia mu kohvrit. Käsi hoidis kangi, viiulipoognat. Kass hoidis hiirt suus. Kull hoidis saaki küünte vahel. Rooli, tüüri hoidma. Ohje hoidma (hobuse juhtimiseks). *Naine jooksis käega seelikut ülal hoides aida poole.. A. H. Tammsaare.
2. midagi v. kedagi mingis kohas olla laskma v. olema sundima, teda sinna jätma. Ema hoidis haiget last terve nädala toas. Mind ei hoitud enam haiglas. Hitlerlased hoidsid teda mitu aastat vanglas, koonduslaagris. Hoidis käed taskus, silmade ees. Tööriistu hoitakse kuuris. Liha hoiti vardaga tulel. Ta hoidis laual poja fotot. Hoian raha harilikult lauasahtlis. Rasked kivid hoiavad paati merepõhjas. Naasklit kotis ei hoia.
3. midagi v. kedagi teat. olukorras, seisundis olla laskma v. olema sundima, teda sellesse jätma. Midagi salajas, saladuses, tallel, enda teada hoidma. Kedagi ahela(i)s, kammitsas, kütkes, vangis hoidma. Kedagi oma mõju, võimu all hoidma. Korras hoidma. Peidus, redus, luku taga hoidma. Vibu pingul, lippu kõrgel hoidma. See juhtum hoidis külarahva hirmul, meeled elevil. Viha hoidis ta oma võimuses. Võõrasema hoidis mõnikord lapsed söömata. Hoia käed minust eemal! Teda hoiti elus vereülekannetega. Lind hoiab oma pesa puhta, puhtana. Tehas tuleb iga hinna eest käigus hoida. Suvel hoidsime aknad lahti, pärani. Konksud hoiavad kardinapuud ülal. *..„Johanna” oli üks neid väheseid laevu, mida firma suutis veel sõidus hoida. A. Hint. || teat. asendis olla laskma v. olema sundima. Hoidis käed rusikas, silmad maas, pea viltu, kuklas. Hoidsin sõrmed harali, laiali. Suutsin end vaevu püsti hoida. Ta hoidis silmad lahti, pilukil. Hoia end tasakaalus! Hoia selg sirge! Hobune hoiab kaela rõngas. Pael hoidis juukseid koos.
4. midagi säilitama, alal hoidma; midagi säästma, säästlikult kulutama v. kasutama. Korda, puhtust hoidma. Distantsi hoidma. Midagi tagavaraks, varuks hoidma. Midagi alles, alal, mälestuseks hoidma. Hoiab saladust, hoiab saladuse endale. Igaüks hoiab oma elu. Hoia oma tervist, oma silmi! Hoia mulle kohta! Hoia see kell endale! Neiu hoiab saledat joont. Ta ei suutnud tasakaalu hoida. Jooksja püüdis tempot hoida. Püüdsin kuidagi jutujärge ülal hoida. Ema hoidis paremad palad laste jaoks. Küpsised hoiame õhtuks. Kartuleid hoitakse kuhjas. Laev hoidis kurssi, suunda Virtsu sadamale. Ta hoiab raha, iga kopikat. Eit hoidis oma kõigest väest. Toas oli pime, sest hoiti küünlaid. Kes hoiab, sel on. *Anni ise oli kohustatud oma häält hoidma pika soolopartii jaoks.. A. Hint. || millegagi (kellegagi) hoolikalt, ettevaatlikult ümber käima, midagi heaperemehelikult kasutama. Ta hoiab oma asju, raamatuid. Uut vaipa hoitakse ikka rohkem kui vana. Aino hoidis soengut, et õhtul teatrisse minna. Hästi hoitud ülikond. Hea peremees hoiab hobust. *Tööd teed sa hästi, autot hoiad nagu iseenda oma. O. Tooming.
5. midagi v. kedagi tagasi hoidma, ohjeldama, tõkestama, pidurdama. Ei teda hoia vihm, tuul ega põhjatu tee. Ta ei suutnud end hoida ja hakkas valjusti laulma. Tüdrukud ei saanud naeru, nuttu hoida. *Hoian hingamist, et see mind ära ei annaks. J. Semper. || midagi ebameeldivat, ebasoovitavat v. ohtlikku vältima, selle teoks saamist takistama. Argus hoidis meest oma kavatsust täide viimast. Sool hoiab toiduaineid riknemast. Mõõdutunne hoidis kunstnikku liialdustesse sattumisest. Kogemused hoidsid teda saatuslikest vigadest. Hoidke tuletikke laste eest! Mart hoiab oma silmi ereda valguse eest. Koer oli nii tige, et lambaid pidi tema eest hoidma.
6. kellegi eest hoolitsema; kellegi, millegi järele valvama. Last hoidma 'lapsehoidja(ks) olema'. Karja hoidma 'karjane, karjaseks olema'. Väike Jüri jäi vanaema hoida. Perekonna vanima lapsena tuli tal hoida nooremaid õdesid-vendi. Ants hoidis põllul lehmi ja lambaid. Vanataat jäeti kodu hoidma. || ettevaatlik olema, hoolt kandma, et midagi halba ei sünniks. Parem hoida kui ohata. *Tihane pidi end nüüd hoolega hoidma päeval kui ka öösel, et lahits teda kätte ei saaks.. R. Roht.
7. kellessegi v. millessegi kiindunud olema, temasse armastuse ja poolehoiuga suhtuma. Hoidsin sind nagu oma last. Poiss ja tüdruk hakkasid teineteist hoidma. Ta hoiab väga kõiki loomi. Piia hoiab eriti väikest sinisilmset nukku. *Ja selleks, et peni oma kodu hoidma hakkaks, pandi ta ketti. E. Krusten.
8. hoiduma (1., 2. täh.). a. Hoidke veidi eemale, kaugemale! Hoidsin kuulide eest suure kivi varju. Hakid hoiavad parvedesse. Teinekord hoiavad metsloomadki inimese lähedusse. Kiiresti käies hoidis ta vimma. Mehe silmad hoidsid kissi. Juuksed hoidsid pisut lainesse, lokki. Ta sõrmed hoidsid konksu. Hoidke vasakule, vasakut kätt! Meil polnud aimugi, kuhupoole hoida, kas läände või itta. Tütred hoidsid alati ema poole. Marguse süda hoidis Tiina poole. Hoidke eest (ära), alt! Hoia metsas ussi eest! Haige peab tervetest eemale, kaugemale hoidma. Hoia isa millegagi vihastamast. *Põhja pool on kodu, aga Vallaste hoiab sinna lääne poole.. J. Parijõgi. b. ‹hrl. imperatiivis, koos eitava et-kõrvallausega›. Hoia, et sa häält ei tee! Hoia, et ema sind siit ei leia! Hoidke, et te sellest kellelegi ei räägi! *..pugesime meie tasakesi tuppa, hoidsime, et ukselink ei koliseks. A. H. Tammsaare.

hoopis ‹adv›
‹jaatavas lauses›
1. ‹tugevdavalt, adverb rõhuline› täiesti, täitsa, päris(elt). Ta on hoopis 'täitsa, päriselt' haige. Ta õpib hoopis 'sootuks, kogunisti, täiesti' halvasti. Väljas oli juba hoopis pime. Nüüd juhtus midagi hoopis ootamatut. Ruumis jäi vaikseks, hoopis vaikseks. Elu käib nüüd hoopis uusi radu. See on ju hoopis lihtne ülesanne. Kõik läks hoopis, hoopis teisiti. Peeter jäi pärandusest hoopis ilma. Naine tuli mehe juurest hoopis ära. Raha oli mul hoopis vähe. Ta on veel hoopis poisike. Saima on nüüd hoopis koduta. Püsse oli vähe, mõned mehed olid hoopis relvadeta. Lõunasöök jäi hoopis tegemata. Auto sõitis järjest aeglasemalt, kuni jäi hoopis seisma. Ema manitsused unustas ta hoopis. Kõnekõmin vaikis lõpuks hoopis.
2. ‹koos komparatiiviga tugevdavalt, adverb rõhuline› märksa, märgatavalt, tunduvalt. Hoopis heledam hääl. Hoopis kodusem tunne. Hoopis suurem kiirus. Neiu oli hoopis noorem, kenam, jutukam, kui ma algul arvasin. Ilm on täna hoopis soojem. Elu on muutunud hoopis helgemaks, rõõmsamaks, ilusamaks. Ise teha on hoopis kergem kui teisi juhtida. Kõik see juhtus hoopis, hoopis hiljem. Ta tegi oma töö hoopis paremini, kiiremini, hoolsamalt kui teised. Mets oli majadest hoopis kaugemal, kui algul näis. *Karinile tuli tema halb nõrkusehoog uuesti peale ja nüüd juba hoopis kangemal kujul. A. H. Tammsaare.
3. (hrl. rõhutades järgnevat sõna v. lauseosa, adverb rõhutu:). a. tõstab mitmest võimalusest esile ühe, sageli ootuspärasele vastandliku. Ta on hoopis haige (s. t. ei ole terve). Ta õpib hoopis halvasti (s. t. mitte rahuldavalt ja mitte hästi). See juhtus hoopis hiljem (s. t. ei varem ega praegu). Rein on hoopis minu noorem poeg. Olen väsinud ja lähen hoopis koju. Mu imestuseks oli värav hoopis lukus. Äkki olen hoopis mina teie arvates süüdlane. Sinu asemel hakkaksin hoopis autojuhiks. Selgus, et nad on hoopis õde ja vend. Kooliga on lõpp, saab hoopis tööle mindud. Teistele ei tundnud ta kaasa, naeris ja pilkas hoopis. b. rõhutab üht kahest (mitmest) otseselt vastandatud võimalusest. Ta ei õppinud, vaid hoopis luges. Arvasin, et kõnelen sõbraga, aga tuleb välja, et hoopis vaenlasega. Peaksin rõõmustama, aga südames on hoopis valu. Selle asemel et magama heita, hakkas ta hoopis kirja kirjutama. Rong sõitis hoopis kolmandale, mitte esimesele ega teisele teele. *Ta polnud isegi Toomas Linnupojale pahane. Vastupidi. Maiale hoopis meeldis Toomas Linnupoeg. H. Mänd.

hull ‹-u 21 komp hullem superl kõige hullem e. hullim›

1. ‹adj› ‹mõned kasutused tõlgendatavad ka substantiivina; komp. ka hullum› mõistuse kaotanud, nõdrameelne, nõrgamõistuslik, hullumeelne. Meest peeti, ta tunnistati lootusetult hulluks. Naine läks hirmust, õudusest hulluks. Selline piin ajab, teeb lausa hulluks. Mine või hulluks selle teadmatuse pärast. Ta on päris hull, silmadki loidavad nii imelikult.
2. ‹s› mõistuse kaotanud, nõdrameelne, nõrgamõistuslik, hullumeelne inimene. Rahulik, vaikne, parandamatu, märatsev, ümbruskonnale ohtlik hull. Hull kõneles vahetpidamata ja valju häälega. Hullul ikka hullu aru. Alles pikapeale taipasin, et tegemist on hulluga. Et karistusest pääseda, teeskles ta hullu. Anna pill hullu kätte, hull ajab pilli lõhki.
3. ‹adj› marutõbine. Meie metsades hulgub ringi üks hull hunt. Löödi maha nagu hull koer. Otsitakse taga kui hullu koera.
4. ‹adj› pöörane, meeletu, arulage, arutu; jabur. a. ‹mõned kasutused tõlgendatavad ka substantiivina› (mõistuselt terve inimese kohta, kui see toimib rumalasti v. ebanormaalset meenutavalt). Ta oli rõõmust, igatsusest, vaimustusest (lausa) hull. Kiivus, viha, viin tegid mehe hulluks. Purjus peaga on ta päris, puhta hull. Võitleb, töötab kui hull. Kihutab hobust takka kui hull. Hullemaidki kergatseid tuleb ette kui Jüri. *Armastasin kasse, olin hull nende poegade järele. A. H. Tammsaare. | (sageli pahandavalt, hurjutavalt). Kas sa hull oled, et järele annad! Milline hull poisike, heast peast läheb teisele kallale. Mis sa, hull inimene, prõmmid rusikatega vastu ust. Hull peast! Jäta järele, lase lahti! Mis sa, hull loom, ometi teed! b. (mingi emotsiooni, nähtuse, olukorra, tegevuse vms. kohta). Hull mõte, soov, tahtmine midagi teha. Hull üritus, katse. Teda haaras mingi hull igatsus, rõõm, hirm, viha. Hull tuju tuli peale. Tegi purjuspäi hulle tempe, tükke. Selline hull joomine, pidutsemine kestis mitu päeva. Nii hullus olekus pole mina teda varem näinud. Tema juttudest oli üks hullem kui teine. See on minu kõige hullem seiklus. Töö väsitas hullul kombel 'väga, hullupööra'. c. hrv (muu kohta). *..mida valjemini vanker kõristas, seda hullemaks läksid hobused.. L. Koidula. *Meri möirgab, meri hõiskab, / hullu tantsu tantsib voog.. K. Merilaas.
▷ Liitsõnad: armu|hull, jooma|hull, mehe|hull, naiste|hull, usu|hull, viina|hull, võimuhull; pool|hull, püstihull.
5. ‹s› kõnek miski pöörane, meeletu. No nüüd on hull lahti! Mis te nüüd hullu teete! Mis hullu sinuga on juhtunud? Ära hullu 'hullu juttu' aja! *Hi-hi-hi! Oh mis hullu sa laulad! F. Tuglas (tlk).
6. ‹adj› paha, halb, ebameeldiv; jube, kole, hirmus. Hullud ajad. Sattusin sinu süü läbi üsna hullu olukorda. Hull on see, et kõik teda siin tunnevad. Päris hull, kui ka seekord ei vea. Kõige hullem seisab alles ees. Ta tegi oma jutuga asja veel hullemaks. Mind piinas lausa hull köha. Käsi jookseb verd mis hull. Valu pole nii hull kui enne. Saa veel mõni hull tõbi külge. Töö kartulilaos polnud eriti hull. Ta oli oma elus palju hullematki näinud. Ja mis kõige hullem – jäin koosolekule hiljaks. Tüdruku kohta liikusid üsna hullud jutud. Kriitika oli hullem, kui võis oodata. Täna on väga hull ilm. Teed muutuvad poriga võrdlemisi hulluks. Mulle sattus nii hull vikat, et sellega on võimatu niita. Tuba on hullem kui hundilaut. Poiss oli kõige hullema nälja juba kustutanud. Te olete ju hullem kui petis. Hunt on hullem kiskja kui karu. Juhtub hullematki. Taga hullemaks asjad lähevad. Asi, lugu on hullem kui hull 'väga halb'. *..hull ka võõra inimese ees, kui me niiviisi omavahel pahuksis. A. Hint.
7. ‹s› kõnek (tagasihoidliku, kerge kirumissõnana:) hullvaim, sunnik, põrguline. Ega hulle uskuda, ronivadki viimaks katusele. Ärge, hullud, maja kaela tirige. Kas temal hullul ka aru või otsa. Oh sa hull, mis nüüd saab! Tohoh, vaata, kuule hullu! *Mis sa hulluga teed: karu on, aga mitte ei tule [koopast] välja! M. Aitsam.
8. ‹adj› ‹ainult komparatiivis› kõnek on korrelatsioonis eelnevas lauses v. lauseosas oleva adjektiiviga ja annab edasi selle komparatiivset sisu. Ta on tugev poiss – hullem kui mõni poksija. *..pagana põhjalik mees. Hullem kui mõni professor... A. Kaal.

humala|vesi
õlu. *Poisid rüüpasid õlut nii suure lärmiga, justkui mängiks neil terve vaaditäis humalavett hinge all. L. Promet.

hurjutama ‹37›

1. häbistades noomima, näägutama, ette heitma. Ema hurjutas tütart. Poissi hurjutati hullupööra saamatuse pärast. Lapsed said käratsemise eest hurjutada. Naised hakkasid, pistsid, kukkusid vanameest hurjutama. Ta hurjutas mind laisaks. Direktor hurjutas Peetri terve kooli ees läbi. „Argpüks, argpüks!” hurjutasid kaaslased teda näkku. *Õpetas, noomis ja manitses; manitses kõigile voorustele, hurjutas kõiki pahesid. M. Metsanurk.
2. (hüüetega) eemale peletama, ära ajama. Hunti hurjutama. Hurjutas koerad saagist eemale. Hurjutas rebase kaugemale. „Kõss, kõss, kas saate koju!” hurjutab naine kanu. *Minu esimene töö olgu, et ma selle Pärtli Pritsu Huntaugult ära hurjutan. E. Vilde.

hõimkond ‹-konna 22› ‹s›

1. biol kõrgeim üksus taime- ja loomasüstemaatikas, jaguneb kas klassideks v. alamhõimkondadeks. Sõnajalgtaimede, paljasseemnetaimede, katteseemnetaimede hõimkond. Ainuraksete, keelikloomade hõimkond.
▷ Liitsõnad: alamhõimkond.
2. hrv suguvõsa, sugulaskond. *Ühte vanemat naist.. ümbritses [perroonil] terve hõimkond.. V. Gross.
3. keel oletatavas suguluses olevate keelkondade rühm

häbistama ‹37›

1. häbi tegema, häbisse saatma, teotama. Häbistab oma käitumisega kogu perekonda, oma kooli head nime. Häbistav karistus, ihunuhtlus. Häbistav tegu, kaotus. Olen teotatud ja häbistatud. || naise au röövima, vägistama. *Isand leidis põhjuse, et oma ori sunnitööle saata, ise aga häbistas tema pruudi. H. Sergo.
2. hurjutama, sõnadega häbenema panna püüdma. Tüdrukut häbistati tema lohakuse pärast. Õpetaja häbistas teda terve klassi ees. Häbistavad sõnad. Häbistav märkus. *„Häbi, häbi, häbi!” hakkas ema sõrmega keerutades poissi häbistama. E. Männik. *„Mis sa kuulad pealt!” häbistasin Eedit. L. Promet.

häda ‹11› ‹s›

1. ahistav, raske, ähvardav, hingevalu tekitav olukord; oht, õnnetus. a. (üldiselt). Sõda, nälg, taudid ja muud hädad. Rusuv, muserdav häda. Kellelegi oma häda kaebama, kurtma. Kedagi hädast välja aitama. Üks häda ajab teist taga, käib teise kannul. Häda (on) käes. Häda tuleb kätte. Häda ajal on hea nõu kallis. Meist on juba kõik võimalikud hädad üle käinud. Hädasid tuli aknast ja uksest. Häda temale, kui ta julgeb vahele segada. Suures hädas hakkas ta appi hüüdma. Läksin haiglasse viimase häda sunnil. Häda ajal hoidis terve pere kokku. Oh häda! Kaotasin rahakoti. Kus sõda, seal häda. Häda õpetab albi targemaks. Häda ei anna häbeneda. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Häda ajab härja kaevu. Häda murrab ka raua katki. *Palju oli nüüd Ükskülas kurtmist ja häda – seal nutsid naised oma meeste ja lapsed langenud isade pärast. E. Kippel. b. majanduslik kitsikus, puudus, viletsus. Alaline puudus ja häda. Häda vaatas sisse uksest ja aknast. Vaeslapsena on ta palju häda ja viletsust näinud. Kulutas raha ära ja on nüüd püsti hädas. Häda õpetab paluma, hea põli hooplema. *Mis ma kõik hädaga ära ei teinud, et kuidagi lapsi toita! R. Roht. c. kimbatus, mure; raskused; vaev, rist. Ta on nii iseteadlik, et päris häda kohe. Poistega on igavene häda, ei taha õppida. Rõivastega on häda, need on väikseks jäänud. Jälle häda, võti ei keera. Jäi hätta aruande kirjutamisega, keemiaülesannetega. On hädas oma töödega. Olin hädas, mida vastata. Hädas kärbeste ja sääskedega. Küll nägi ema temaga häda ja vaeva. Häda 'halb' vaadata, kuidas loomad solistavad vees. *Ta ei tea midagi varustamise hädadest ja pole tema asigi seda teada. J. Peegel. | läbi häda, hädaga vaevaliselt, hädavaevu; vaevaga, raskustega. Räägib inglise keelt läbi häda. Joobnu ajas end läbi häda püsti. Läbi häda on ta oma poega koolitanud. Sain hädaga tulema. *Aiad õue ümber ja tänaval seisid hädaga püsti.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: loodus|häda, mere|häda, näljahäda.
2. haigus, tõbi, valu, viga. Sisemine häda. See mul juba vana häda. Haige kaebab oma häda. Käsi teeb häda. See rohi aitab mitme häda vastu. Peale muude hädade on tal veel selg haige. Saunaga raviti vanasti mitmesuguseid hädasid. Kas said kukkudes häda? Koer ei teinud talle vähematki häda. Parem häda kaugel kui rohi ligi. Igal hädal oma arst, igal tõvel oma tohter. *Kust ma endale häda külge sain, selle kohta oli igaühel oma arvamine. J. Mändmets. | (taimede, esemete vms. puhul). Põud võib ka vanale metsale häda teha. *..kas kukub kivi vastu potti või pott vastu kivi, ikka saab häda pott. R. Kaugver.
▷ Liitsõnad: hinge|häda, ihu|häda, mao|häda, neeru|häda, surmahäda.
3. viga, puudus, miski häiriv. Supil pole häda midagi. Pole sul siin häda midagi. Häda on selles, et ma ei sobi autojuhiks. Sel jalgrattal on mitu häda. Ta teenis vähe, selles kogu häda seisiski. *Mis tal seal häda magada! Lai kott, põhku pealegi pooleni täis topitud. A. Antson. *Pükstel polnud suuremat häda, ajasid asja ära.. H. Sergo.
4. vajadus, tarvidus. Mõni häda mul seda teistele kõnelda. Mis häda tal õppida, kui ilma saab. Ilm on pehme, kinnastest ja kasukast pole häda. Ega mul sest raamatust häda ole, aga kui võimalik, siis ostaksin. Mis häda pärast ma peaksin valetama. Tuli hädaga 'et hädasti vaja' lapsehoidjaks hakata. Häda korral 'kui hädasti vaja' võin ka ise kombaini juhtida. *Õige häda mul teid toita või kasida! Võtan oma kimpsud ja lähen. R. Sirge. *Ma ei räägi ausatest inimestest, keda häda ajab ehitama, vaid sulidest.. P. Kuusberg. || pakiline vajadus, kiirus, rutt. Mehel kibe häda teele asuda. Ega mul söögist häda ole, kõht polegi veel tühi. Võla maksmisega on aega, ega mul häda ole. *Oli sul häda mehele minna?! Ei võinud oodata.. M. Metsanurk. || loomulik vajadus. On sul suur või väike häda? *Aga halb peremees ei lase hobusel isegi siis seisma jääda, kui tol häda tuleb. R. Vaidlo.
▷ Liitsõnad: aja|häda, raha|häda, unehäda; kaka|häda, kuse|häda, pissi|häda, sitahäda.

härja|silm [-a]

1. ühelt poolt praetud muna (rebu keskel terve). Härjasilmi praadima, küpsetama.
2. väike ümmargune v. ovaalne aken (näit. laeval)
3. bot valgete õite ja kollaste õiesüdamikega rohttaim (õied nagu karikakral, kuid väiksemad) (Leucanthemum)

[kellelgi] on hääled peal
(keegi) on purjus ja häälitseb. Mehel on juba hääled peal, terve maja rõkkab tema laulust.

igasugu ‹indekl. adj›
igasugune, kõiksugu(ne). Tassiti kokku igasugu kraami. Terve kuhi igasugu riidehilpe. Teeb peegli ees igasugu nägusid. Olen tast kuulnud igasugu lugusid. Igasugu veidrad mõtted tulid pähe. Linnas on rohkem igasugu võimalusi. Lobisesime igasugu tühjast-tähjast. *Oli esimene tõepoolest kevadet vääriv päev ning maailm igasugu hääli ja lõhnu triiki täis. J. Tuulik.

igavik ‹-viku, -vikku 30› ‹s›

1. alguse ja lõputa aeg. Mis on aasta igavikuga võrreldes! *Oi, kuis me kardame otsatust ja igavikku, sest et see meie mõistusest üle käib! F. Tuglas. || piltl (surma, kaduviku, hauataguse maailma kohta). *Nii paiskab saatus igavikku / generatsioone järjestikku / kui külvisaaki sügisel. B. Alver (tlk).
2. ‹hrl. koos täiendiga terve› lõpmata pikana tunduv aeg. Sellest on möödas terve igavik. Me pole sind terve igaviku näinud. Kestab igaviku, enne kui te pärale jõuate. *See on pikk aeg, minu jaoks on see terve igavik. O. Tooming.

ihuliselt ‹adv›
(< ihuline); ihulikult. Ihuliselt terve, vigane.

ilkuma ‹ilgun 42›
midagi pilavalt v. parastades ütlema, parastama, kahjurõõmutsema. Poisid ilkusid tüdrukute kallal. Ilkuv naer. *Inimesed ilkusid „peast põrunud” vanamehe üle. R. Sirge. *„Põleta ära jah,” ilkus ämm köögist, „põleta terve aed ära! Põleta maja kah!” L. Kerge.

ilm2 ‹-a 23› ‹s›
maailm (hrl. vabamas, kõnekeelsemas stiilis, osas ühendites vananev). a. maakera koos seda asustava inimkonnaga; inimesed, rahvas, avalikkus; teatav ringkond, mingi eri- v. huvialaga seotud inimesed; maapealne elu vms. Maine, seesinane ilm. Lapsed kasvavad ja lähevad laia ilma. Ilmas juhtub mõndagi. Mujal ilmas on jälle teisiti. Kõigest pole vaja kogu ilmale kuulutada. Sai ilma naeruks. Tulevad kas või ilma otsast kohale. Terve ilm oli juttu täis. Ega raha ilmast otsas pole! Ei tema tunne veel ilma ega inimesi. Mees on palju mööda ilma rännanud. Teevad lõpuks ilma ees valelikukski. Tema tahab näidata, et ilmas ometigi õigust leidub. Tead sa kurja ilma alati uskuda. Vanad inimesed kurtsid ilma hukas olevat. Lahkus siit ilmast, läks, kolis teise ilma 'suri'. Ilm õpetab inimese, raske koorem hobuse. Ära usu ilma, ilm ajab puru silma. *Üks paigake siin ilmas on, / kus varjul truudus, arm ja õnn. L. Koidula. b. piltl teatavad nähtused tervikuna, omaette süsteemina. Inimese sisemine, vaimne ilm. Kogu tema tunnete ilm on segi paisatud.
▷ Liitsõnad: all|ilm, kunsti|ilm, maa|ilm, pool|ilm, spordi|ilm, teaduse|ilm, tuleviku|ilm, välisilm; mõtte|ilm, sise|ilm, tahte|ilm, tunde|ilm, vaimuilm.

inim|iga [-ea]
inimese eluiga, inimpõlv. Inimigasid tagasi, hiljem. Tollest ajast on möödunud terve inimiga.

isune ‹-se 4› ‹adj›
isukas, näljane. Isune pilk. Isuse suuga sööma. Ma olen isune, pole terve päev söönud. Hunt on ilmast ilma isune. *Maiuspalade kuhi külmadest lõigetest.. tegi isusel külamehel otsekohe silmad suureks ja suu vesiseks. M. Raud.

iva|mari [-marja]
van toiduraasuke. Pole täna ivamarja söönud, hamba alla saanud. *Ümber tammus terve pere: naine, lapsi viis või kuus, / ühelgi neist üleeilsest ivamarja polnud suus. H. Adamson.

jahtima ‹jahin 42›

1. jahti (1. täh.) pidama, küttima. Jäneseid, linde jahtima. Käisid ahinguga hauginolke jahtimas. Kass jahtis hiiri. Puukoristajad jahivad puupragudest putukaid. Ristleja jahtis vastase allveelaevu.
2. piltl püüdma kedagi v. midagi kätte saada. Raha, varandust jahtima. Uusi elamusi, kerget elu jahtima. Jahib naisi, tüdrukuid, plikasid. Ants jahtis medaleid, rekordeid, au ja kuulsust. Pool tundi jahtisin taksot. *Ojari ei jahtinud odavat tähelepanu. R. Sirge.
3. kõnek millegagi v. kellegagi tegelema, sekeldama, jändama. Jahtis terve päeva mootoriga, mootori kallal. Ei maksa ilmaaegu jahtida, sellest tööst su jõud üle ei käi. Mis sa jahid, rikud veel raadio päris ära. Mul on kiire, pole aega sinuga jahtida. Õigeid töömehi pole, jahi siin poisikestega. Mis te seal naistega jahite. Ära jahi, anna rahakott tagasi! *Mis sa's ka pühapäeva õhtul selle vokiga jahid! A. Kitzberg. *Kas ta sinuga abielluda tahabki, jahib niisama, kuni tüdineb.. M. Traat.

jalgu seinale lööma ~ ajama ~ panema ~ viskama
logelema, laisklema hakkama. Lööme jalad seinale ning mängime härrat. *.. paneb jalad seinale ega liiguta terve nädal lillegi. L. Promet.

jalule ajama
liikvele, tegevusse ajama; ärkvele, üles ajama. Terve maja aeti jalule. Politsei aeti küll jalule, ent varast ei tabatud. Lapsed aeti hommikul vara jalule.

jalul olema

1. liikvel, tegevuses olema; ärkvel, üleval olema. Askeldamist oli palju, terve päeva olime jalul. Juba varahommikul olime kõik jalul.
2. (haige paranemise kohta). Küll gripp läheb mööda, varsti oled jalul.
3. kehtimas. Linnas on kindel kord jälle jalul.

jantima ‹jandin 42›

1. sekeldama, jahtima. Ma ehitustööd ei tunne, ei hakanud suvilaga jantimagi. *Üks linnamees oleks nende peenarde kallal jantinud terve päeva.. O. Luts.
2. hullama; vigurdama, tembutama. Ära jandi, lase magada! *Herra Annemann, ärge jantige tõsiste asjadega! E. Särgava.

jo ‹adv›
murd ju, juba. *Naine, anna meile leiba... Me pole jo terve nädal midagi söönud... J. Peegel.

jobutama ‹37›
kõnek
1. jobujuttu ajama, jaburdama. *Mis see siis olgu: seitsmekümneaastane eit ja muudkui jobutab õnnest. E. Krusten.
2. jokutama, niisama vahtima. Jobutas terve päeva maha.

ringi jooksma
mitmel pool kiiresti käima v. liikuma, mitmel pool jooksma. Naine jooksis terve päeva linnas ringi. Jooksid eile palja jalu mööda õue ringi. Koer jooksis sadamas ringi. Lasksin silmadel toas ringi joosta. *Lusikas jooksis ringi koogitaignas. A. Mälk.

joru ‹11› ‹s›

1. madal (põrisev) hääl v. heli. Tasane, ühetooniline joru. Lõõtspilli, torupilli joru. Mina laulan sõnu, teie ajage joru. *Laps, kelle uneaeg oli kätte jõudnud, ajas enesega rahulolevat joru. E. Krusten.
▷ Liitsõnad: laulu|joru, nutu|joru, oreli|joru, pillijoru.
2. tüütu jutt, pidev ühe ja sama rääkimine. Ikka vana joru! Ajavad pealegi oma joru. Seleta, kuidas tahad, nendel ikka oma joru. Kes joobnu joru tõsiselt võtab. *Meil pole aega kuulata pikka joru. Ütle, kas hääletada nii või naa.. E. Männik.
▷ Liitsõnad: jutujoru.
3. kõnek pikk rida, rodu. Neil on terve joru lapsi. Autod jäid jorusse seisma. Rahvas seisis jorus. Kõik läheb vana joru 'vana rada'. *Algas protsesside joru, sest Andres hakkas temale tehtud kahju eest tasu nõudma. A. H. Tammsaare. *..mõnikord olid veotööd kaugel, sai mitu nädalat jorus [= järjest] kodust väljas oldud. E. Krusten.

jukerdama ‹37›
kõnek
1. jändama (1. täh.) Mis sa kirvega jukerdad, selle puu jaoks on saagi vaja! Jukerdasime paar tundi, enne kui auto porist välja saime. Jukerdas terve pühapäeva oma mootorratta kallal.
2. töökorrast ära olema, tembutama, streikima. Mootor jukerdab. Mul on viimasel ajal süda jukerdama hakanud.

jumala ‹adv›
kõnek täiesti, päris, puhta. Keegi jumala võõras mees. Jumala uus riie. Jumala puhas vesi. Mees oli jumala kaine. Jumala terve hammas tõmmati välja. Su jalad on ju jumala märjad. Rahakott on jumala tühi. Olen rahast jumala lage. Jumala õige jutt. Laulab jumala valesti. Oli jumala alasti nagu saunas. Elab jumala üksi nagu vana hunt. See on mulle jumala ükskõik, ükspuha, ükskama. Sain jumala ilmaaegu pahandada. Jäi pärandusest jumala ilma. Need raamatud saime jumala ilma (rahata).

jume ‹6› ‹s›

1. näovärv. Terve, värske, hea, puhas, õrn, roosakas, rõõsk jume. Haiglane, halb, kahvatu, kollakas, hall jume. Ta on tõmmu, pruunika, heleda jumega. Terve jumega nägu. || puna; hea, terve näovärv. Jume tõuseb palgesse, näkku. Palgeilt kadus jume. Õnn tõi jume palgesse. Ta näos on jumet. || piltl värving, värvivarjund. Eha roosakas jume taevaserval. Pruunika jumega kastehein. *Vesi võtab aeg-ajalt kollase, siis roosa ja lõpuks lilla, kanarbikuõie jume. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: näojume.
2. (näo)ilme. Näol on häbelik, rahulik, heasüdamlik jume. Kartlik, kohmetu, piinlik jume. Õnneliku naeratuse jume libises üle ta näo. *Köstri kõrge, lage otsaesine läks kortsu, misläbi tema nägu veel vagama jume sai. E. Särgava. | piltl. Ungari kunstil on tugev rahvuslik jume. Asi hakkab jumet võtma, asjal on juba jumet. Sel jutul, mõttel on jumet. *Ei ole niisugusel abielul õiget jumet, kus mehe harjumused naisele vastikuks lähevad ja vastupidi.. P. Kuusberg.

jumekas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. terve ja värske jumega. Jumekas nägu. Jumekad põsed, palged. Toitemask muudab näonaha värskeks ja jumekaks. *Siis oli Alma alles noor, tervisest õhetav, jumekas neiu.. A. Hint. | piltl. Jumekad õunad. *Helmi pilk kiindub kaugusse, vaatepiiri ja jumeka taevaveere kokkupuutele.. M. Raud.
2. piltl ilmekas, värvikas. Vestis jumekaid lugusid. *On neil saarlastel ikka jumekas jutt. P. Kuusberg.

jupitama ‹37›
juppideks, osadeks tegema, osadeks jaotama. Jupitab vorsti parajateks portsjoniteks. Mis siin jupitada, võta kõik! Ärme hakkame jupitama, teeme töö korraga valmis. *Ott [võid] vähemalt ei müü kui ikka terve püti viisi – temal ei ole kaalu ega hakka ta siin jupitama. M. Mõtslane.

jõud ‹jõu, jõudu 21› ‹s›

1. jaks, tugevus, suutlikkus, võimelisus. a. kehaline jaks, ramm, vägi. Kehaline, füüsiline jõud. Lihaste, käte jõud. Suur, tugev, kõva, vähene, kasin, nõrk jõud. Ebatavaline, hiiglaslik, üleinimlik jõud. Antsul on palju jõudu, lausa looma jõud, jõudu kui karul. Jõud kasvab, taastub, hakkab tagasi tulema. Jõud kahaneb, raugeb, väheneb, nõrkeb, lõpeb, ütleb üles. Põlvist, kätest kadus jõud. Mu jõud on üsna otsas. Võtsin kokku viimase jõu, et jalul püsida. Omal jõul ei suutnud ta sammugi astuda. Puhkasin ja kogusin edasiminekuks jõudu. Jooksin kõigest, täiest jõust. Jooksutempo käis talle üle jõu. Sõudis nii, nagu jõud vähegi kandis, võttis. Surus täie jõuga kangile. Noor täies jõus mees. Vedas end ainult käte jõuga, käte jõul edasi. Lööb täie, kõige jõuga, täiest, kõigest jõust. Ühisel jõul tassisime klaveri trepist üles. Selle kapi nihutamiseks mu jõud napib, mul jääb, tuleb jõust puudu. Selle kandami peale mu jõud ei hakka 'jõudu ei piisa'. Turniir on nõudnud korvpallureilt palju jõudu ja higi. Ei maksa rabada, tehku igaüks oma jõudu mööda. Karul olevat üheksa mehe jõud. Pull proovis mätta kallal jõudu. Poisid katsusid, mõõtsid omavahel jõudu vägikaikaveos. Sinu jõud minu omast üle ei käi. Tema on minust jõu poolest üle. Toore, jõhkra jõuga 'rohkesti jõudu rakendades' võib luku hoopis ära rikkuda. Mida ei saa jõuga, seda saab nõuga. Pidin kasutama jõudu, et teda minemast takistada. Sundis ta jõuga 'jõudu kasutades, väevõimuga' alistuma, kuuletuma. Kas oled nüüd jälle jõu juures, jõus 'terve, tugev'? Jõus hobused, piimakari. Jõus taliviljad, õunaaed. Jõus 'rammus, viljakas' maa, põld. *Poisil jõud aina kiheles kätes ja kus aga iganes suurt rammu tarvis tuli, seal oli ta kohe abiks. E. Raud. | (tervituseks töötegija(te)le). Jõudu (tööle)! Tere jõudu! – Jõudu tarvis! (vastus sellele tervitusele). Möödamineja andis, soovis heinalistele jõudu 'tervitas „Jõudu!” öeldes'. b. vaimne suutlikkus, loomis- v. tegutsemisvõimelisus; tarmukus, teotahe, energia (2. täh.) Vaimne, hingeline, sisemine jõud. Loominguline, loov, moraalne jõud. Rahva murdumatu jõud. Pühendas oma jõu kunstile, teadusele. Võtsin kokku kogu jõu, et mitte ärrituda. Ebaõnnestumine võttis, viis talt viimase jõu, murdis ta jõu. Võõrkeelse ilukirjanduse lugemine käib tal praegu veel üle jõu. Pole enam jõudu vihastuda, vaielda, enese eest seista. Ammutas lootusest uut jõudu. Ei jätku jõudu niimoodi edasi elada. Pingutas jõudu, et kirjutist õigeks ajaks valmis saada. Oskab jagada jõudu õppimise ja harrastuste vahel. Ta on proovinud jõudu ka ajakirjanikuna, tõlkijana. Sundis end kõigest jõust rahulikuks. Leidsin lahenduse omal jõul, ilma kellegi abita. Jätkas uuringuid uue, värske jõuga. c. kõnek majanduslik suutlikkus, varaline seis. Aineline, rahaline, varanduslik jõud. Üle jõu käivad kulutused. Sellest summast käib mu jõud üle. Vanematel ei olnud jõudu laste koolitamiseks, gümnaasiumi panemiseks. On ennast omast jõust, omal jõul koolitanud. Väikese talu jõud ei andnud kaht hobust pidada. Jõud ei kandnud viljapeksumasinat osta. Nende jõud lubab suured pulmad teha. *Talve jooksul ta elas üle jõu, tegi võlgu .. E. Vaigur. d. intensiivsus, hoog, energia (1. täh.); võimsus, tugevus. Langeva vee, tuule, tormi jõud. Lainete purustav jõud. Plahvatuse jõud. Turbiin töötab auru jõul, tuule jõul. Orus kaotas jõevool oma jõu. Tuisk möllas hirmsa jõuga. Tuul võtab aina jõudu 'tugevneb'. Veski käis täiel jõul, täie jõuga. Tuli oli saavutanud kohutava jõu. Tants kestis raugematu jõuga. Tunnete, ideede jõud. Üksmeeles, ühenduses on meie jõud. Riigi majanduslik, poliitiline, sõjaline jõud. Lootus ärkas uue jõuga. Male tõmbas teda järjest suurema jõuga.
▷ Liitsõnad: elu|jõud, hiiglase|jõud, hobuse|jõud, inim|jõud, karu|jõud, keha|jõud, kopsu|jõud, käe|jõud, lihase|jõud, mehejõud; hinge|jõud, kujutlus|jõud, loome|jõud, mõtte|jõud, otsustus|jõud, tahte|jõud, väljendusjõud; ostujõud; auru|jõud, elektri|jõud, hõõrde|jõud, liikumis|jõud, loodus|jõud, masina|jõud, mootori|jõud, plahvatus|jõud, tuule|jõud, veejõud; hobujõud.
2. mõju, võim, mõjuvõim. Laulu, sõna, kõne jõud. Kirjanduse, kunsti, muusika jõud. Näidendi kunstiline jõud. Harjumuse, traditsiooni jõud. Rütmi vastupandamatu jõud. Aja jooksul ravimi jõud väheneb, kaob. Liiga sagedane karistus kaotab oma jõu. || maksvus, kehtivus. Tõendil, allkirjal, dokumendil on seaduslik jõud, ei ole seaduslikku jõudu. Vanad seadused on kaotanud jõu. Seadus astub jõusse 1. märtsist. Korraldus, keeld, kokkulepe on jõus ja jääb edasigi jõusse. Seaduse tagasimõjuv jõud.
▷ Liitsõnad: mõju|jõud, ravi|jõud, seadus|jõud, veenmis|jõud, võlujõud.
3. see, kes v. mis tegutseb, avaldab mõju v. toimet. a. füüs kehade liikumise v. kuju muutumise põhjus; van sün. tung. Elektromotoorne, elektrostaatiline, magnetiline jõud. Kehale mõjuvad jõud. Samasuunalised, vastassuunalised jõud. Jõudu arvutama. Jõud on massi ja kiirenduse korrutis. b. mõjuv v. toimiv tegur. Meie poolel oli veel üks jõud, mis mõjutas asjade käiku. Ühiskonna tootlikud jõud 'tootmise elavate ja esemeliste elementide summa: inimesed ja tootmisvahendid'. Rahulolematus on edasiviiv jõud. Inimesele vaenulikud jõud. Usk üleloomulikesse, kõrgematesse jõududesse. Siin on küll salapärased, mustad, tumedad jõud mängus olnud. c. eri ilme v. tegevussuunaga rühmitis ühiskonnas. Ühiskonna progressiivsed, patriootlikud, demokraatlikud, tagurlikud jõud. Jõudude konkurents, tasakaal. d. mingil alal töötaja v. tegutseja. Teatri loomingulised jõud. Ta on klubi näiteringi kandev jõud. Suurtalu koristas juurvilja omade jõududega. e. ‹hrl. pl.› sõjavägi, sõjaväeüksused. Riigi relvastatud jõud. Vaenlase suured, ülekaalukad jõud. Värsked jõud paisati lahingusse. Vastase jõud löödi tagasi. Meie jõududel õnnestus vaenlase edasitung peatada.
▷ Liitsõnad: elastsus|jõud, elektromotoor|jõud, gravitatsiooni|jõud, kapillaar|jõud, kohesioon|jõud, magnet|jõud, pindpinevus|jõud, raskus|jõud, tsentrifugaal|jõud, tsentripetaaljõud; abi|jõud, büroo|jõud, haldus|jõud, hooaja|jõud, lava|jõud, põhi|jõud, tipp|jõud, töö|jõud, õppejõud; julgeoleku|jõud, kaitse|jõud, löögi|jõud, maa|jõud, mere|jõud, rahu|jõud, relva|jõud, soomus|jõud, tuuma|jõud, võitlus|jõud, õhu|jõud, üldjõud.

jõude ‹adv›

1. töö v. tegevuseta, rakenduseta; kasutamata. Jõude istuma, logelema, vedelema, põõnutama, ringi luusima. On juba terve aasta jõude elanud. Käed seisid tal jõude süles, rüpes. On häbi jõude olla, kui teised tööd teevad. Tööhobune saab vähe jõude olla. Teine regi seisab praegu jõude. *Pole kirves piidas jõude, – / ise ma teda tarvitan.. Jak. Tamm. *Missugune ilus mustmullapinnas seisab jõude lepavõseriku all! M. Metsanurk.
2. murd jõudsasti. *..igatahes on teenistus hea ja Laasi varandus kasvab jõude. J. Mändmets.

jõuk ‹jõugu 21› ‹s›
salk, rühm, trobikond. Jõuk inimesi, poisikesi, uudishimulikke. Purjus meeste jõuk. Laste käratsev jõuk. Noormeeste jõuk suundus restorani. Ukse taga tungles terve jõuk hilinenuid. || mingil määral organiseeritud ja püsivam kuritegelike isikute rühm, pahade kamp. Röövlite, varaste jõuk. Tabati salakaubavedajate jõuk. Huligaanide jõuk. Kurjategijad olid tegutsenud mitmekesi, jõuguna. Jõugu juht, ninamees.
▷ Liitsõnad: meeste|jõuk, naiste|jõuk, poiste|jõuk, rahvajõuk; bandiidi|jõuk, diversiooni|jõuk, gangsteri|jõuk, rööv|jõuk, röövli|jõuk, sala|jõuk, sissi|jõuk, vargajõuk.

jälg ‹jälje 22› ‹s›

1. elusolendi, sõiduki v. veoki liikumisest (v. seismisest) tekkinud märk, rada v. süvend maas, lumes v. mujal. Palja jala jäljed. Kinga, saapa jälg. Kõrgete kontsade sügavad jäljed. Karu, rebase, põdra jäljed. Koer leidis, võttis üles jänese jäljed. Koer ajab jänese jälgi. Hagijas kaotas jäljed, eksis jälgedelt, ei pidanud jälge. Mao looklev jälg liival. Linnu haralised jäljed. Hobune astub tagumise jalaga esimese jala jäljesse. Käisime üksteise taga jälg jäljes. Koer tuli meile jälgi mööda järele. Auto, traktori, vankri jäljed. Ree, saani, kelgu, suuskade jäljed. Laeva liikumise jälg vees. Selged, värsked, vanad jäljed. Jäljed olid juba umbe tuisanud. Traktorist jäid, traktor jättis õue(le), murusse sügavad jäljed. Jäljed liival, poris, lumes, kasteses rohus. Jäljed lähevad, viivad üle välja naabertallu. Üks jänes teeb öö sees rohkem jälgi kui lammas terve suve sees.
▷ Liitsõnad: auto|jälg, hundi|jälg, jala|jälg, jalase|jälg, jänese|jälg, kabja|jälg, kitse|jälg, kontsa|jälg, käpa|jälg, linnu|jälg, looma|jälg, pastla|jälg, ratta|jälg, saapa|jälg, sammu|jälg, sõra|jälg, vankri|jälg, varbajälg.
2. märk (kriim, süvend, plekk vm.) vahetust kokkupuutumisest mingi eseme v. ainega. Hammaste, küünte jäljed. Pisarate jäljed näol. Sõrmuse, kellarihma sissesooninud jälg. Rangide jäljed hobuse kaelal. Sigaretilt leiti huulepulga jälgi. Rasvaste, tindiste, õliste, poriste käte jälg. Kirve jäljed puutüvel. Vasaralöögid ei jätnud kivile mingit jälge. Rusikate, hoopide, peksu jäljed kehal. Näpistas nii kõvasti, et sinised jäljed jäid järele. Talleke on äsja pügatud, lambaraudade jäljed veel selgesti näha. Leiva alumisel koorikul oli kapsalehe jälg.
▷ Liitsõnad: hamba|jälg, kirve|jälg, rasva|jälg, rooste|jälg, sae|jälg, sõrme|jälg, süstla|jälg, toidu|jälg, vere|jälg, värvijälg.
3. (tegevuse, sündmuse, olukorra vm.) nähtav v. aimatav mõju v. tagajärg; tundemärk millegi olemasolust, esinemisest, toimumisest. Sõja, lahingute, maavärina, üleujutuse, tulekahju jäljed. Mure, väsimuse, haiguse, magamatuse jäljed näol. Võltsis dokumente oma teo jälgede varjamiseks. Püüdis esikust kakluse jälgi kaotada. Toas oli näha kiire põgenemise jälgi. Ta juustes olid värsked kammimise jäljed. Kulumise jäljed krael. Hoonel on lagunemise jälgi. Uriinis leiti valgu jälgi. Paljud rahvad on hääbunud, jätmata endast jälgi ajalukku. Selles novellis pole jälgegi ilutsemisest. Jäi jäljeta kadunuks. Augustikuust alates pole temast mingit jälge. Tõusin vara, kui koidust polnud veel jälgegi. Ta hinges pole kurjuse jälgegi. Põua jäljed paranevad, vihma jäljed ei parane. *Ta hakkas salapärase nähtuse jälgi ajama. E. Rannet.
▷ Liitsõnad: hammustus|jälg, hööveldus|jälg, kaevamis|jälg, kulumis|jälg, kustutus|jälg, lahingu|jälg, lohistus|jälg, lõike|jälg, mure|jälg, närimis|jälg, peo|jälg, pidurdus|jälg, puute|jälg, põlemis|jälg, põletus|jälg, sõja|jälg, söövitus|jälg, tegutsemis|jälg, töö|jälg, unejälg.

jändama ‹jännata 48›

1. millegi keeruka, raske, mitte õnnestuda tahtva, palju vaeva ning kannatust nõudvaga tegelema; jantima, jamama, jukerdama. Jändasin terve õhtu, enne kui luku korda sain. Mootoriga andis mitu tundi jännata. Jändasime mis jändasime, aga vea leidsime üles. Jändas päev läbi ristsõnamõistatuse kallal. Ei jaksa töö kõrvalt enam aiapidamisega jännata. Peab terve päeva loomadega jändama.
2. möllama, hullama; vigurdama. Poiss jändas õues koeraga. Ära jända, ma kardan kõdi! Lapselapsed jändasid vanaisa turjal ja habeme kallal. *„Mis te jändate, näh, mis te pillute saabastega!”.. O. Luts. || amelema, kurameerima. *Mis sa selle Lilianiga veel jändad? Aitab juba.. Kaua sa ikka kahes aias kärneriks oled? E. Rängel.

järele
I. ‹postp› [gen]
1. (ruumiliselt) taha. Asusin ritta tema järele. *Kui Väleküüs [= rebane] ..enam ei märatsenud, võttis tante Vilhelmine ta aeg-ajalt kettipidi enda järele ja viis teistessegi tubadesse jalutama. R. Roht.
2. osutab objektile, mida minnakse v. tullakse kusagilt saama, hankima, ära viima vms. Ema saatis poisi poodi leiva järele. Kassapidaja läks panka raha järele. Tulin oma raamatu, asjade järele. Auto sõitis linna ehitusmaterjali järele. Lippa tööle isa järele ja ütle, et tulgu kohe koju! Vanakurat tulnud ahne peremehe hinge järele.
3. osutab objektile, mida sirutatakse kuskilt võtma, haarama vms. Ulatas, sirutas käe raamatu järele. Sirutas käe juba ukselingi järele, kuid peatus siis. Kobas taskus tikkude järele. Sõdurid haarasid kiiresti püsside järele. *..karjamaal muutus rohi karedaks nagu tema järele asjatult ahmiva lehma keel. J. Saar. | piltl. *Normaalne ja terve inimene haarab instinktiivselt hea järele ja tugevatele toetudes muutub tugevamaks. J. Smuul.
4. osutab taotluste, soovide, igatsuste, vajaduste jne. objektile. Tal on tahtmine televiisori, uue korteri järele. Mehel käisid neelud õlle järele. Selle raamatu järele oli suur nõudmine. Rahval oli tung hariduse järele. Praegu on tungiv vajadus tööjõu järele. Tunneb otse füüsilist vajadust tegutsemise järele. Poisid olid nagu hullud selle tüdruku järele. Pidas end elumeheks, kelle järele naised jooksevad. Tundsin juba igatsust sinu järele! *Kõige ahnemad lämmastiku järele on liblikõielised taimed.. H. Kiik. *Majad kisendavad uute katuste järele. H. Sergo.
5. osutab isikule v. asjaolule, kelle v. mille kohta midagi teada tahetakse. Ta küsis ka Aadu ja ta pere järele. Mis sa nuhid minu järele? Ta päris igas kirjas ema tervise järele. Olin kodust kaua ära olnud, seepärast pärisin kodukandi elu-olu järele. Peremees ei küsi selle järele, kas sulasele see töö meeldib või mitte.
6. osutab elusolendile v. olukorrale, kelle v. mille eest hoolt kantakse. Koduhoidjaks ja laste järele vaatajaks kutsuti üks vanainimene. Politseinikud valvavad korra järele. *Kõik me vaatame selle järele, et nad [= lapsed] pestud ja söönud oleksid.. L. Promet.
7. osutab ainele v. esemele, mille lõhn v. lehk on kellegi v. millegi küljes. Metsaalune lõhnas vaigu ja sambla järele. Pargis lõhnab sirelite ja jasmiinide järele. Haigla koridorid lehkasid kergelt arstimite, värske värvi järele. Mehe riided lehkasid tubaka, higi järele. Vanamees haises liikva järele. | piltl. Siin lõhnab kuriteo järele. *See lugu lõhnas juba nagu nöökimise järele! H. Väli.
8. osutab millelegi v. kellelegi sobivusele v. vastavusele. Mu töö on mulle meele järele. Ta püüdis kõikidele meele järele olla. Üritus näis talle väga südame järele olevat. *..loeb piiblit prillidega, mis mitte enam tema silmade järele ei ole. K. A. Hindrey.
9. järel. a. (ruumiliselt). *..[rebane] pani liduma metsa. Koer tema järele. R. Roht. b. (ajaliselt). *Nägin teda uuesti paari aasta järele. K. A. Hindrey. *„Ise tegid seda või?” küsis Mari natukese mõtlemise järele. A. H. Tammsaare. *Pilt pildi järele endisest ajast kerkib tema vaimusilma ette. O. Luts.
10. millestki lähtudes, millegi põhjal, järgi. *Talita neil nõrkuse momentidel minu eeskuju järele.. O. Tooming. *Mis läks see tütarlaps, keda ta vaevalt tundis näo ja nime järele, talle üldse korda. J. Kärner. *Ning töö järele saadakse ka palka. J. Oks.
11. van osutab kuuluvusele millegi juurde v. alluvusse, järgi. *Aga kümmekond versta eemal või veelgi kaugemal oli Vargamäe koha järele suurem metsaheinamaa.. A. H. Tammsaare. *„Kelle mõisa järele see maa on?” – „Tõõtsi mõisa järele.” A. Kitzberg.
12. van millegi poolest, mingis suhtes, järgi. *Heinamaad aru järele päratu hulk, kõõbi teda või mihklipäini, heina ennast aga ikka vähe ja vähe.. A. H. Tammsaare.
13. esineb fraseologismides, näit.:. Oma käe järele panema. Kellegi pilli, tujude järele tantsima. Suud seki järele seadma.
II. ‹adv›
1. osutab kellelegi v. millelegi liikudes järgnemisele. Tule aga mulle järele! Kihutas ratsahobusega põgenikule järele. Koerad jooksid sõitjaile natuke maad järele. Rühkis eelkõndijatele kõigest väest järele. Ta lonkis sõbrale tusaselt järele. Hiilisin talle silmnäolt järele. Võttis hobuse ohelikuga järele. Vedas longates paremat jalga järele. || (üldisemalt, liikudes järgnemata). Talle tulistati järele. Poisid vaatasid talle vaimustusega järele. Kõik jäid talle tänaval järele vahtima. Pilkesõnu ja sajatusi hüüti talle järele. „Õige jah,” kiitis ta teistele järele. || osutab järgnemisel kellenigi jõudmisele. Jõudsin talle poolel teel järele. Astume aga kiiremini, siis saame neile järele! Puu otsa ei pääse talle keegi järele. Oodake meid ka järele! Läksin talle tuppa järele. || osutab millegi v. kellegi teat. isiku juurde toimetamisele pärast asjaomase isiku enese päralejõudmist. Isa viis linnas õppivale pojale toidumoona järele. Laskis endale mõned raamatud järele saata. *Pere tõi ta [Laekverre] aga järele alles nüüd, vastu kevadet. R. Vaidlo.
2. osutab arengult, tasemelt, saavutustelt kellenigi v. millenigi jõudmist v. viimist. Tuleb töödega naabritele järele jõuda. Poeg on kasvus isale järele võtnud. Poiss oli tükk aega haige, ta peab nüüd järele õppima. Meeskond oli mõne punktiga kaotusseisus, kuid võttis siis järele. Otsis inimest, kes tema poega matemaatikas järele aitaks. *Kulmud isegi mustad, neid järele aidata pole vaja. E. Rannet.
3. osutab kuhugi minekule, et sealt kedagi v. midagi ära viia, ära toimetada. Laupäeval tuldi lastele kooli järele. Kui sul läheb mind vaja, saada kedagi järele! Miks sa oma raamatutele järele ei tule? *Pealegi oli tema kuub mättale põõsasse jäänud ja karjapoiss läks sellele järele. A. H. Tammsaare.
4. osutab millegi ajaliselt hilisemale toimumisele. Mine sa pealegi ees, ma tulen pärast järele. Need tunnid tuleb hiljem järele teha. *Oli hea, kui selle hommikul magamata jäänud une said järele magada lõunatundidel.. J. Kärner. *..aga kes meist ei ole nii või teisiti pitsitada saanud, ega me sellepärast ööd-päevad järele soiu. I. Sikemäe.
5. alles, säilinuks. Eilsest oli veel pisut toitu järele jäänud. Unistustest ei jäänud midagi järele. Sula ei jäta sellest lumest kübetki järele. *Võttis ühe linnunokatäie [liha] ja jättis suurema osa kõik järele.. O. Münther.
6. ‹hrl. koos verbidega jääma, jätma› tulemuseks, tagajärjeks. Näpistas, nii et sinised plekid jäid järele. *Paistis, et tema nuga jookseb iseäralikult hõlpsasti läbi puu ning jätab järele laitmatult sileda pinna. H. Pukk.
7. osutab millegi lakkamisele, vaibumisele. Vihm, sadu, tuisk jäi järele. Külm, pakane andis järele. Hambavalu, palavik, paistetus annab juba pisut järele. Pahameel, meelekibedus annab järele. Laps jättis nutu järele. Jättis vanemas eas teiste kiusamise järele.
8. osutab millegi paigast lahtitulekule, lõdvenemisele vm. nihkumisele mingi surve mõjul. Uks, värav andis peagi löökidele järele. Ankrutross andis järele ja laev paiskus randa. Mees laskis püksirihma järele. Kleit oli kitsaks jäänud, seda tuli õmblustest järele lasta. || koos verbiga andma osutab mingile vastuseisust loobumisele. Andis kõiges naisele, naise tahtmistele järele. Kokkuleppele ei jõutudki, sest kumbki pool ei andnud järele. Andis kiusatusele järele. Targem annab järele.
9. osutab, et midagi tehakse v. on tehtud mingi eeskuju põhjal, seda imiteerides. Siin pole midagi ehtsat, kõik on järele tehtud. Allkiri on väga osavalt järele tehtud. Tee kõik järele, mis mina ees teen! Ta aimas, tegi järele käokukkumist. Pole mõtet moeveidrusi järele ahvida.
10. osutab mingi asjaolu väljaselgitamisele v. omapoolsele kontrollivale kindlakstegemisele. Ma vaatan entsüklopeediast järele! Vaata järele, kes seal tuli! Kuulas järele, kas maja on veel müüa. Tuleb lähemalt järele uurida, kuidas see kõik juhtus. *Taavet oli õhinal nõus, ta tahtis paljukiidetud suurlinna ööelu ise järele katsuda. M. Traat. || (ühenduses mõtlemisega). Selle võimaluse üle peab veel järele mõtlema. Mõtle enne hästi järele ja siis alles otsusta! *..iga sõna, mis ta ütles, näis ta enne ettevaatlikult järele kaaluvat. A. Jakobson.
11. tahapoole, maha. Auto jättis järele paksu tolmupilve. || ‹koos andma-verbiga› mingilt omaduselt kellestki v. millestki maha (jääma). *Pärast Salme surma.. ostis isa jutluseraamatu, mis oma suuruse poolest küll piiblile järele andis.. J. Lapp.

järele jätma

1. üle v. alles jätma, säilitama. Kõike ei jõutud ära tarvitada, muist jäeti järele. Sõda on linnast ainult varemed järele jätnud.
2. lõpetama, lakkama. Jäta kohe nutt järele! Mis te tülitsete, jätke järele! Võiks juba järele jätta, terve nädala on sadanud. Õpetajat nähes jätsid poisid jagelemise järele.
3. endast maha jätma. Põlevkivi jätab põlemisel järele rohkesti tuhka. *..kaob rõõm, mure, hool, / jätmata järele jälgegi, märki.. V. Ridala.

kinni jääma

1. mingi takistuse tõttu liikumist lõpetama v. aeglasemalt edasi liikuma. Auto jäi porisse, lumme kinni. Laev jäi madalikule kinni. Kärbes jäi liimile kinni. Suu on nii kuiv, et keel jääb kurgulae külge, kurgulakke kinni. | piltl. Mitmed kirjutised jäid kinni tsensuuri kitsastesse väravatesse. *Ta silm.. jäi viimaks Miina külge kinni. E. Vilde.
2. (hingamisrütmi häire v. hingamistakistuse kohta). Hing jäi ehmatusest, üllatusest, suurest rõõmust, põnevusest, vihast, raevust kinni. Ei suuda enam joosta, hing jääb rindu kinni.
3. mahla vm. vedeliku eritamist, väljavoolu lõpetama. Pani haavale sideme, et veri kinni jääks. || piima andmist lõpetama (lehma kohta). Talveks jäid lehmad kinni. Lehm on kinni jäämas.
4. kõnek karistuseks v. järeleõppimiseks pärast tunde kooli jääma. Terve klass jäi täna tunniks ajaks kinni. || van leerikooli kordama jääma. *Hans jäi leeris kaks korda kinni, mina sain esimese korraga lahti.. E. Vilde.

kaader|värk
kõnek hrl. paljudest osadest koosnev ehitis, selle osa, seadeldis vms. Kangaspuud olid üles seatud; kogu see kaadervärk võttis küllalt palju ruumi. *Taamal mustas kõrge silla kaadervärk .. R. Sirge. *.. on ainult hoburaudtee – üks lõpmata igav ja aeglane kaadervärk, mis enne kolistab terve igaviku, kui viib pärale su tümad kondid. O. Luts.

kaardi|laud
laud, millel kaarte mängitakse. Istus pooled ööd jooma- või kaardilaua taga. Veetis terve õhtu kaardilauas. *Ta ei kohkunud tagasi kaardilauastki, jättes sinna enamasti viimse veeringu. K. Rumor.

kaas|elanik
teistega koos elav inimene (teiste suhtes). Ta sai kaaselanikega hästi läbi. *Terve vaestemaja oli ärevil. Oodati nimelt uut kaaselanikku, vahest ka kaaskannatajat. A. Ertel.

kaklus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(ühekordne) kaklemine, lööming. Purjus meeste, külapoiste omavahelised kaklused. Äge, vihane kaklus. Jõukatsumine muutus kakluseks. Pärast joomingut läks kakluseks. Poiste vahel tekkis kaklus. Mehel oli kakluses üks silm välja löödud. Pidu lõppes kaklusega. Kõrtsi ees käis kaklus. Koerte, noorte kukkede kaklus. *Jõi kümne mehe eest, peksis mõnikord kaklusel terve kõrtsitäie rahvast läbi .. J. Vahtra. || (üldisemalt:) tülitsemine, riid. *Nii et loomakasvatuse küsimustes ei tasu esimehel kaklusse kippuda. H. Kiik.
▷ Liitsõnad: kõrtsikaklus.

kallale
I. ‹postp› [gen]
1. kellegi (v. millegi) kimpu vägivalda tarvitades, jõuga rünnates, liiga tehes. Tormasid, sööstsid nagu kiskjad teineteise kallale. Röövlid tungisid teekäija kallale. Talle kiputi elu kallale. Koer tormas kassi kallale. Hunt kargas hobusele kõri kallale. Piinavad mõtted tulid kui kaarnaparv mu kallale. *Tuul kargas iiliti õunapuude kallale, sasis nende latvu ja raputas neid .. E. Krusten. || sõnadega kellegi kimpu ahistama, sõnadega külge. Asus küsimustega vastase kallale. *Isa vabaduse kallale ei kippunud ema oma käskudega iialgi. M. Saat.
2. osutab objektile, mille (v. kelle) juurde keegi mingisse tegevusse asub. Asub õpingute, ülesannete, töö kallale. Asus ahnelt toidu, prae, pudrukausi kallale. Kõik asusid innukalt asja kallale. Tuleval nädalal kavatsetakse heina, rukki kallale asuda. *.. lagunenud hooned, mille kallale ma ema juhatusel tööle asusin .. Jak. Liiv. || osutab objektile, kust midagi minnakse, asutakse võtma. Läheb kapi, koti kallale. Lapsed, ärge minge võõraste asjade kallale! Kanad tükkisid koera toidunõu kallale.
II. ‹adv›
1. (kedagi, midagi) ründama, jõuga ahistama, kimbutama. Tikkus lausa käsitsi, jõuga kallale. Ta oli valmis vastasele kallale kargama. Nad tulid mulle mitmekesi kallale. Ässitas koerad võõrale kallale. Enne vihma tükivad sääsed pööraselt kallale. Väsimus, tüdimus, uni, külm tikub kallale. Nälg, puudus, haigus tikub kallale. *Mõtted tulid kallale, kiusasid, tulid uuesti. Ü. Tuulik. || sõnadega kimpu ahistama, sõnadega külge. Esimehele tungiti mitmes sõnavõtus ägedalt kallale. Kriitika tungis teosele kallale.
2. tegevusse, ametisse (millegi juurde). *Pigistas huuled kokku, käänas käised üles ja asus tööle kallale. L. Kibuvits. || (midagi kusagilt) puutuma, võtma. Vaata, et sa sinna näppepidi kallale ei lähe! *.. Alajõe kellakapis võis pudel kas või terve aasta seista, keegi kallale ei läinud. H. Sergo.

kaltserdama ‹37›
kõnek (kaltsakana) ringi jooksma, ringi kaaberdama. *Saan ma neil [= lastel] siis igal sammul sabas sörkida. Kaltserdasid siin terve eilse päeva ringi .. A. Jakobson.

kandma ‹kannan 45›

1. hrl. üles tõstetuna edasi toimetama, ühest paigast teise viima v. tooma. a. (elusolendi jõul). Haavatu kanti kanderaamil autosse. Kannab last kukil, seljas, süles, kätel. Kannab kotte, kaste, kohvreid. Võtsin tema kompsu enda kanda. Demonstrandid kandsid lippe, loosungeid. Kandis mitme päeva jao puid kööki valmis. Kannab jõest saunavett. Kaelkookudega on ämbreid kergem kanda kui käe otsas. Hein kanti võsa vahelt lagedale kuivama. Neegrid kannavad raskeid pakke pea peal. Jahisaak kanti vahepuus koju. Road kanti suurtel liudadel lauale. Võtku siit igaüks nii palju, kui kanda jaksab. Raamatud on ei tea kuhu laiali kantud. Poiss muudkui kannab tüdrukule lilli ja maiustusi. Ma ei kanna kaasas suuremaid rahasummasid. Ärge kandke jalgadega pori tuppa! Lähen, kuhu jalad kannavad! 'ükskõik kuhu'. Linnud kannavad pesamaterjali noka vahel, nokas. Kass oli pojad küünist laudalakka kandnud. Ega lind kõrgemale lenda kui tiivad kannavad. b. (millegi jõul). Rong kannab meid lõuna suunas. Tramm kandis teda kesklinna poole. Laevad kandsid kalleid laste. Jõed kannavad liiva merre. Lained kandsid adrut rannale. Jääpank kandis merehädalised randa. Lasksime paati voolul kanda. Tuul kandis kõikjale liiva, tolmu, kolletanud lehti. Tuul kandis kõrvu hõikeid, ninna põlemise lõhna. Passaadid kannavad soojemat õhku külmematele aladele. Veri kannab hapnikku ja toitaineid organismis laiali. c. piltl (teatamise, edasirääkimise kohta). Suust suhu kanti keelepeksu, tühje jutte. Mis jutu kuuleb, kohe külasse kannab. Uudis, sõnum kanti kohe külast külasse, külas laiali. *Jah, mina kandvat kõik saladused härra Hurdale kätte .. J. Semper. d. piltl (muid kasutusi). Rännuteed on kandnud teda kaugele. Sõda kandis inimesed oma kodudest maailma mööda laiali.
2. millelegi altpoolt toeks olema, seda ülal hoidma. Templi lage kandsid võimsad sambad. Soolane vesi kannab ujujat paremini kui mage. Pea longus, nagu ei suudaks kael seda kanda. Ta on nii purjus, et jalad ei kanna. Kandvad postid, kaared, võlvid, seinad. Põhjavett kandvad kihid. || millelegi pidama jääma, toetuma. Piimakurn peab jääma nõu äärtele kandma. *Rein käis mööda metsateid, kus sügavad roopad, nii et vankril rummuotsad kannavad. A. H. Tammsaare. || piltl mingit nähtust, olukorda, ideed vm. ülal hoidma, sellele aluseks olema. Tänased noored kannavad homset elu. Romaani, filmi, maali, etendust kannab optimistlik elutunnetus. Teost kandev teema. Hingevalust, võitluspaatosest, kodanikutundest kantud värsid. Sügavast veendumusest kantud kõne. Tegutses kättemaksuihast kantuna. *Ideeline mõtestatus ja ümberkehastamine – need peavad kandma teatrit. V. Panso. || kaugele kostev, tugev, jõuline olema (hääle kohta). Lauljatari hääl ei kanna veel küllaldaselt. Kandev hääl 'tugev, selge, kanduv hääl'.
3. peal lasuvat raskust välja kannatama, selle all mitte kokku vajuma. Kevadised hanged kannavad. Noor jää ei kanna veel. Külmunud soo kannab hobustki. Pehme põld ei kanna traktorit. Väike paat ei kanna kolme inimest. See purre meid kõiki korraga ei kanna. *Ja uus härra tuli. Kevadel, kui vaevalt tee kandis autot .. A. Mälk.
4. taluma, (välja) kannatama. Eluraskusi, ülekohut, alandusi kandma. Kes seda häbi jõuab kanda? Kannab mehiselt, nurisemata oma saatust, murekoormat. Vanemate kaotust oli lastel raske kanda. On valmis igasugust ohvrit kandma. Igaüks peab oma risti kandma. Vaikivat hukkamõistu oli raskem kanda kui noomimist. Pea ei kanna kõrgele ronida, kiikuda. Magu ei kanna enam haput. Tervis ei kanna enam rasket tööd (teha). *Õdesid-vendi oli tarvis mujale: seakarja ja lehmakarja, ja põllutöödele, nii kuidas kandis kellegi kont. J. Kärner. || kõnek (alkoholi talumise kohta). Jõi palju, aga kandis ka palju, kõvasti. Poiss oma kanapeaga ei kanna midagi. Mis sa jood, kui pea ei kanna! *.. hakkasid nad tuliselt vaidlema selle üle, kumb neist kannab rohkem viina või õlut. A. Jakobson.
5. (suutelisuse kohta:) lubama, võimaldama (midagi teha). Jooksis mis jõud vähegi kandis. Kavatses küll ehitada uue elumaja, kuid jõud ei kanna. Rahakott ei kandnud uut hobust osta. Tema tasku nii kallist lõbu ei kanna. Karjus nagu hääl, kõri üldse kandis. Nii kaugele kui silm kandis, polnud kedagi näha. Sõi nagu vats vähegi kandis.
6. rase v. tiine olema. Sel ajal kandis ta just oma esimest last. Ta on kandnud ja sünnitanud neli last. Kannab endas, oma üsas uut elu. Noor mära on esimest korda kandmas. Lõpuni kantud rasedus, tiinus. *„Ma kandsin ju Indrekut kolmat kuud rinna all,” ütles Mari. A. H. Tammsaare.
7. saaki v. vilja andma (hrl. kultuurtaimede kohta); midagi kasvatama (maa kohta). Noored õunapuud kandsid tänavu juba õunu. Vanad põõsad ei kanna enam marju. Maasikad kannavad korralikult kolm aastat. Pirnipuu on mitmel aastal õitsenud, aga pole veel kordagi kandnud. Kuusk kannab käbisid, tamm tõrusid. Lahja põld kannab vähe vilja. Uudismaa kannab hästi kaera. | piltl. Töö, õpetus on head vilja kandnud. Meeste jõupingutused kandsid lõpuks vilja. Protsente, intressi kandma.
8. (riietusesemete seljas, jalanõude jalas olemise kohta). Kannab kübarat, kaabut, karvamütsi, baretti, soni. Kannan talvel kasukat, sooja pesu, sooje riideid. Kannab tumedat ülikonda, valget särki ja lipsu. Kannab siidkleiti. Ants kandis põlvpükse. Kalifeesid kantakse koos säärikutega. Kannan kingi nr. 42. Kandis poriga kalosse. Suvel kanti maatööl pastlaid. Armastab kanda kirevaid rõivaid. Naine kandis leinariideid ja musta loori. Õhtutualeti juurde kanti pikki kindaid. Frakki kantakse pidulikel juhtudel. Kannab silma peal musta sidet. Kannab varrukal korrapidajalinti. || kantud pruugitud, kulunud, poolpidune. Tublisti, vähe kantud püksid, seelik, ülikond. See mantel on mul kõvasti kantud. || (teat. esemete kasutamise, nende küljesoleku kohta). Jüri kannab prille. Daam kandis kõrvarõngaid, merevaigust kaelakeed. Armastab igasugu ehteasju kanda. Briljante, kalliskive kantakse piduliku riietusega. Relva, mõõka kandma. Tolmu vastu kanti respiraatorit. Pidi vanas eas kerjakeppi kandma 'kerjama'. || (ühenduses juuste v. habeme teat. moe v. soenguga). Kannab lühikesi, pikki juukseid, patse, poisipead, siilisoengut. Kannab juukseid lahku, üle pea kammituna. Kandis juukseid kõrges soengus. Mees kannab põskhabet, vurrusid.
9. omama. a. millegagi varustatud olema. Isapõder, sokk kannab sarvi. Lehtpuud kannavad lehti, okaspuud okkaid. Ta on terve, kuid kannab veel paremat kätt sidemes. Kannab kolmandat aastat kaptenipaelu 'on kapten'. Raha kandis keisri kujutist. Ümbrik kandis Tallinna postitemplit. Ürik kannab daatumit 15. III 1812. Auto kandis numbrimärki 234 ABC. Käskkiri kandis direktori allkirja. Negatiivset laengut kandev elementaarosake. *.. tapeet, paiguti seenetanud ja katkenud, kandis ajalehtedest paiku. A. Jakobson. b. (nime, nimetuse, tiitli, pealkirja vms. omamise kohta). Mäeseljak kannab rahvasuus Tantsumäe nime. Pärast lahutust kannab ta jälle neiupõlvenime. „Estonia” kannab rahvusooperi nimetust. Kandis enne revolutsiooni krahvitiitlit. Raamat kandis pealkirja „Huvitav geomeetria”. Ta pole väärt kandma ausa inimese nime. c. (teat. iseloomu, tundemärkide, joonte olemasolu kohta). Teos kannab ruttamise jälgi, märke. Rahutused kandsid algul stiihilist iseloomu. Varane feodalism kandis veel ürgkogukondliku korra pitserit, jooni. *Ta sõnad ja hääletoon kandsid nagu patutunnistuse laadi. A. H. Tammsaare. d. (mingi kestvama tunde, mõtte, kavatsuse vms. olemasolu kohta). Kannab viha, vimma naabri peale, vastu. Olen sind, sinu tõotust alati meeles kandnud. Kannab endas suuri unistusi, lootusi. On kandnud hinges valu, muret, rahutust. Ta kannab leina. Kannab südames vanemate mälestust. See inimene kannab hinges kurja. Kannab ta vastu okast südames 'meenutab solvamist vms.'. Kannab keelel mürki 'ütleb teistele solvavalt'.
10. mingis olukorras v. millegi osaline olema. Talupojad kandsid naturaalkoormisi mõisniku heaks. Rahvas oli aastasadu orjaiket kandnud. Tehas kandis praagi tõttu kahju, kahjumeid. Kes kannab veokulud? Lähetuskulud kannab lähetav asutus. Üksus kandis raskeid kaotusi. Vabaduse eest võib kanda mis tahes ohvreid. Projektist kinnipidamise eest kannavad vastutust 'vastutavad' nii ehitaja kui tellija. Tuleb hoolt kanda 'hoolitseda' tervise eest. Toidumured on ikka perenaise kanda. Võttis vahetalitaja osa enda kanda. Ma tahan selle eest muret kanda, et asi korda saab. Kandis karistust vanglas, parandusliku töö koloonias. Iga kuriteo eest tuleb karistust kanda. *Ma võin ju vangiraudu kanda, kui seda mulle peale sunnitakse .. L. Perandi.
11. midagi millelegi v. kuhugi märkima, peale tõmbama, maalima vms. Põletuskiri kanti puule tulise oraga. Muster kantakse kopeeri abil paberile. Jaotised on ebatäpselt skaalale kantud. Peits kantakse mööbliesemetele pintsli või pritsi abil. Toitekreem kantakse nahale enne magamaminekut. Värvid on lõuendile kantud hoogsate pintslilöökidega, paksult, läbikumavalt, täppides. || midagi kuhugi kirja panema, registreerima, arvele võtma. Ettepanek kanti protokolli, akti. Raamatud kanti sedelitele, kataloogi. Vaatlusandmed kantakse vastavasse vihikusse. Ants kanti võistlejate nimekirja. Võistluse tulemused kanti turniiritabelisse. Kõik saadud hinded tuleb kanda õpilaspäevikusse. Olen kõik telefoninumbrid lahtistelt lehtedelt märkmikku kandnud. Kaardile olid kantud vaid suuremad asulad. Trahvisummad kanti riigituludesse. Laseb palga kanda abikaasa pangaarvele. Rekord on kantud nüüd tema nimele. Kahjud tuli kanda tormi arvele. Noorteõhtud tuleb kindlasti kanda klubi töö plusspoolele.

kang1 ‹-i 21› ‹s›

1. tugev metallvarb v. puulatt millegi üles- v. lahtikangutamiseks, maa seest väljakaalumiseks, pinnase lahtiraiumiseks vms. töödeks. Tugev, teravaotsaline kang. Kangiga kive, kände välja kaaluma. Jääd, külmunud maad raiuti kangidega. Uks murti kangiga lahti. || ukse, värava kindlaks sulgemiseks selle pooltele risti ette käiv metall-latt. Uksel, väraval oli seespool kang ees.
▷ Liitsõnad: raud|kang, tuletõrjekang.
2. tehn (käepidemega) varb sõidukil, masinal, aparaadil selle käivitamiseks, väljalülitamiseks v. reguleerimiseks, hoob. Masina seiskamiseks tuleb kang alla vajutada.
▷ Liitsõnad: juht|kang, juhtimis|kang, käigu|kang, käivitus|kang, lülitus|kang, pedaali|kang, piduri|kang, ülekandekang.
3. piklik kõva tomp mingit ainet (hrl. metalli). Kuninga varakambris oli hõbedat küll rahadena, küll kangidena. Pärast jahtumist lõigati seep kangideks. Ostis terve kangi keeduvorsti. *Hommikul piima meiereisse saates oli perenaine sealt lasknud tuua kangi tinakõva, värsket, pressitud ekstraeksportvõid .. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: hõbeda|kang, juustu|kang, kulla|kang, seebi|kang, tina|kang, vorstikang.
4. füüs kindla toetuspunkti v. telje ümber pöörduv (vardakujuline) jäik keha. Üheõlgne, kaheõlgne kang.
▷ Liitsõnad: kaalukang.
5. sport teat. spordiriist. a. tugipostidest ja nende vahele kinnitatud tugevast terasvarvast koosnev võimlemisriist; ka vastav meeste sportvõimlemise ala. Harjutused kangil. Kangil saavutas võistkond kaksikvõidu. Kang on ta lemmikala. b. tugevast metallvarvast ja selle otstesse kinnitatavatest metallketastest koosnev tõstevahend. Esimesel katsel pandi kangile 142,5 kg. Tõstab kangi ja sangpommi. Teeb kangiga jõutreeningut.
▷ Liitsõnad: tõste|kang, võimlemiskang.

kangas ‹kanga 19› ‹s›

1. kangaspuudel v. kudumismasinal laia lindina valmistatud pikk riidetükk. Kanga kude, lõim, kiri, muster. Toimne, labane kangas. Tihe, hõre, paks, õhuke kangas. Linane, villane, takune, puuvillane kangas. Kangast kuduma. Kangast alustama, lõpetama, maha võtma. Kangaid pleegitama, värvima, vanutama. Kangas on alles telgedel. Kanga otsast lõigati ülikonna jaoks paras tükk. Ta ostis terve kanga kirevat riiet. Poe riiulid on kangaid täis. Kude kanga kaunistab. | piltl. Pilvede kangas. Niitude helerohelised kangad. Mõtete, mälestuste kangas. Aastate kangas. Argipäevade hall kangas. *Väljas sätendas Lovati hõbedane kangas .. O. Kool. || (lipu, loosungi vm. väiksema riidetüki kohta). Rongkäigu kolonnide kohal lehvisid lippude ja loosungite kangad. *.. treppide ette olid asetatud mõned potid ilupuudega ja trepp oli kaetud punase kangaga. P. Viiding.
▷ Liitsõnad: dekoratiiv|kangas, kiri|kangas, krepp|kangas, kunstsiid|kangas, riide|kangas, satään|kangas, siid|kangas, trikookangas; koti|kangas, käterätiku|kangas, pesu|kangas, särgi|kangas, vaibakangas; lipu|kangas, loosungi|kangas, purjekangas; elu|kangas, pildi|kangas, pilve|kangas, suitsu|kangas, udukangas; kassikangas.
2. lõimelõngad käärimisel; kääritud lõimelõngad. Kangast käärima. Kangast niide panema, niietama 'lõimelõngu kangastelgedel läbi niite pistma'. Kangast looma, seadma, üles panema 'lõime telgedele seadma'.

kannikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. leiva- v. saiapätsi otsatükk, nukk, konts; üle terve pätsi lõigatud paks leiva- v. saiaviil. Lõikas leiva otsast, leiva pealt tubli kannika. Leivast on järel viimane kannikas. Tal oli kaasas vaid paar kannikat leiba. Poisil oli käes kannikas saia. Ära anna kannikat enne käest, kui päts käes on. *.. talle maitses kannikas muust leivast magusamini. P. Kuusberg. || piltl leib, elatis. Aeg aitab konna mättale ja kehva kannikale. *Aga ükspäinis niikaua, kuni ta [= skraa] kaitseb meie kannikat ja kasu ja õigust. J. Kross.
▷ Liitsõnad: kasu|kannikas, leiva|kannikas, saiakannikas; sandikannikas.
2. kõnek tuhar. Poisil on püksitagumik katki, kannikad aina välguvad. Andis lapsele laksu kannikatele, mööda kannikaid. *.. ta ütles teistele .., et temale suur paise kannika otsa olla ajanud. O. Luts.

kaotama ‹37›

1. mingite asjaolude tõttu kaduda (1. täh.), kaduma minna laskma (hrl. esemete kohta); ant. leidma. Kaotas vihmavarju, taskuräti, rahakoti, mantlivöö. Olen oma raamatu, sulepea kuhugi kaotanud. Laps kaotas kindad. Kaotasin taskust kümme krooni. Leidis kaotatud asja üles. Hobune kaotas raua. Ta kaotas rahvamurrus oma kaaslased. Matkajad kaotasid teeraja. Koer kaotas jänese jäljed.
2. olemasolevast ilma jääma, seda minetama. a. (varanduse vm. omatavaga ühenduses). Riik kaotas sõjas neljandiku oma territooriumist. Kaotas ettevõtte pankrotistumisel kogu oma vara. Ta kaotas selle tehinguga paarsada krooni. Kaotas kaardimängus kenakese summa, kihlveoga pudeli veini. Peremees kaotas loomataudi läbi kaks lehma. Teenistust, (töö)kohta kaotama. Sõjamöllus kodu, peavarju kaotanud inimesed. Ründas, ent kaotas siis palli. Valge eksis ja kaotas etturi. Põdrapullid kaotavad jaanuaris-veebruaris sarved. Laev kaotas tormis purjed. Puud kaotavad sügisel oma lehestiku. b. (ühenduses tervisliku olukorra ja füüsilise ning psüühilise seisundiga). Kaotas sõjas mõlemad jalad. Kaotas tööõnnetusel parema käe. Mees kaotas nägemise, kuulmise. Haavatu kaotas rohkesti verd. Ta kaotas töövõime. Kaotas närvivapustuse tagajärjel kõnevõime. Kaotas raskete läbielamiste tõttu mõistuse, aru. Ta on tublisti kaalus kaotanud. Meelemärkust, teadvust kaotama. Sõrmed kaotasid painduvuse. Laulja on kaotanud hääle. Kaotas tasakaalu ja kukkus. c. (seoses isikutega). Vaenlane kaotas lahingus surnute ja haavatutena mitu tuhat sõdurit ja ohvitseri. Ta kaotas autoõnnetusel mehe ja kaks poega. Kaotasin juba õige noorelt oma vanemad. Toitja kaotanud perekond. Kaotasime teise linna ülekolimisega oma sõbrad. Ta on naisele kiivas, kardab teda kaotada. Seltskond ei lasknud teda tulema, sest ei tahetud kambameest kaotada. d. (muid, abstraktsemaid tarvitusi). Elu kaotama. Ära julgust kaota! Ta oli lootust, kannatust, rahu, enesevalitsust, närve kaotamas. Ta on kaotanud au, väärikuse, sündsustunde. Ta kaotas igasuguse mõõdutunde. Tüdruk kaotas süütuse. Mees on kaotanud usu oma võimetesse, oma tavalise jutukuse, mõju teiste üle. Kõneleja kaotas mõttelõnga. Juhid ei tohi kaotada sidet rahvaga. Ta on kaotanud teiste lugupidamise, usalduse. Ta on kaotanud huvi kõige vastu. Soodsat võimalust kaotama. Ta on meie silmis palju kaotanud. Sa ei kaota midagi, kui selle filmi vaatamata jätad! Pärija kaotas oma õigused. Rahvas kaotas vabaduse. Seadus on kaotanud jõu, kehtivuse. Probleem on kaotanud oma tähtsuse, aktuaalsuse. Nii kaotab asi mõtte. Isegi lemmikharrastus oli ta jaoks võlu kaotanud. Lennuk kaotas juhitavuse. Riie on kaotanud esialgse värvuse. Kingad, kübar on kaotanud vormi. Päevavalguses kaotas paik igasuguse romantika. Laul on kaotanud populaarsuse. Energiat, soojust kaotama.
3. hävitama, likvideerima, kõrvaldama. Kaotati pärisorjus, rahvuslik rõhumine, viimased feodaalkorra jäänused. Valitsus kaotas tsensuuri, sõjaseisukorra, kitsendused. Kurjategijad püüdsid kuriteo jälgi kaotada. Püüdis lahke sõnaga laste võõristust kaotada. Ähvardas vaenlased maa pealt kaotada. Ihuvilja kaotama 'aborti tegema v. teha laskma'. Miski ei suutnud ebausku kaotada. Paar võileiba kaotasid esialgse näljatunde. Rohi kaotas sügelised, valu. Rahu kosutab, vaen kaotab. *.. paljude jalgade astumine ja jutukõmin kaotas vaikuse. A. Mälk.
4. (mängus, võitluses jne.) vastas(t)ele alla jääma, võidetuks osutuma; ant. võitma. Mängu, matši, võistlust, teatejooksu kaotama. Kaardimängus, males, jalgpallis kaotama. Meeskond võitis, naiskond kaotas. Poolaeg kaotati 26:32 ja kogu mäng 53:71. Eesti noored kaotasid tasavägises mängus Gruusiale. Kaotasin talle kaks partiid. Suurmeister tegi raske vea ja kaotas võiduseisust. Kaotas 400 m jooksus oma peamisele konkurendile rinnaga. Kaotab liidrile 3 sekundiga, 2 punktiga. Fašistlik Saksamaa kaotas sõja. Diviis kaotas ühe lahingu teise järel. Kaotasin kihlveo, (kohtu)protsessi.
5. (aja kohta:) ettenähtust rohkem v. asjatult kulutama. Pingutas küll, kuid ei suutnud kaotatud aega tasa teha. Ei tohi aega kaotada – ruttu teele! Ei olnud lennuilma, nii kaotasime terve päeva. Kaotas sillast ringiminekuga mitu väärtuslikku minutit.

kari ‹karja 31› ‹s›

1. majandi üheliigilised põllumajandusloomad (kitsamas mõttes: veised); koos peetavate, karjatatavate põllumajandusloomade rühm. Katsejaama kari. Väike, suur kari. Musta-valgekirju, tumepunane kari. Puhast tõugu kari. Karja pidama, kasvatama, aretama. Karja saatma, välja ajama. Karja talitama, hoidma. Kari on laudas. Kari sööb niidul. Kevadel lasti kari noorele rohule. Karjapoiss tuli karjaga koju. Lehik on karja kõige halvem lehm. Karjasel läks karjast mullikas kaduma. Karjapoisid ajasid karjad kokku. *Põllu ääres soo peal on Oja talu kari: kaks-kolm kõhna lehma, paar õhvakest, neli-viis lammast. M. Metsanurk. || piltl kogudus, koguduseliikmed. *Jumalasulane õiendas käed musta ametikuue käistest, et õnnistada oma põlvitava karja kuklaid .. E. Krusten.
▷ Liitsõnad: hobuse|kari, härja|kari, kitse|kari, lamba|kari, lehma|kari, looma|kari, sea|kari, vasika|kari, veisekari; kontroll|kari, liha|kari, lüpsi|kari, noor|kari, nuum|kari, piima|kari, põhi|kari, tõu|kari, ühiskari.
2. ‹ainsuse sisekohakäändeis› (märgib karjatamist, karjahoidmist). Karjas käima, olema. Lapsed läksid karja. Poiss pandi kaheksa-aastaselt karja. Lapsed tulid karjast. Poisike saadeti kesale sigade, hanede karja. || (laste järele vaatamise kohta). Kõige suurem poiss on kodus väiksemate õdede-vendade karjas.
3. koos elavate metsloomade rühm. Hundid liiguvad sageli karjana, karjas. Savannide loomad koonduvad karjadeks. Ahvid elavad karjadena.
▷ Liitsõnad: ahvi|kari, antiloobi|kari, elevandi|kari, hirve|kari, hülge|kari, hundi|kari, looma|kari, põdrakari.
4. ebamäärane (organiseerimata) hulk; summ, parv, salk. Kari lapsi, poisikesi. Õnnetuspaigale kogunes kari uudishimulikke. Poisikeste kari kõndis võõra kannul. Õpetaja läks ees, lapsed karjas järel. Sinna pole mõtet minna suure karjaga. Kari huligaane ja joodikuid koos, mine tea, mis võtavad teha! Ukse taga trügis ärritatud inimeste lärmitsev kari. Vastased tulid talle karjas kallale. Taganev väeosa muutus kabuhirmus põgenevate inimeste karjaks. || (loomade, esemete kohta). Kari isaseid koeri käis emase kannul. Lendu tõusis kari varblasi. Vana kana ees, pojad karjas järel. *Ning City'st tormab magistraalteede poole karjas autosid .. R. Sirge. || suur hulk. Tema käsutuses oli kari ametnikke. Sugulasi on mul igavene kari. Ees on veel terve kari toimetusi. *Seal oli maas tühje sigaretikarpe ja kari pudeleid .. M. Rebane.
▷ Liitsõnad: hagija|kari, hane|kari, kajaka|kari, kalkuni|kari, kana|kari, koera|kari, linnukari; laste|kari, titakari; kaabaka|kari, lolli|kari, sandikari.

karp|maja
kastmaja. *Terve linnaosa koosnes karpmajadest. E. Mihkelson.

kas ‹adv›

1. alustab jaatavat v. eitavat vm. alternatiivset vastust eeldavat küsilauset (samas funktsioonis kasutatakse ka inversiooni ja intonatsioonimuutust). Kas väljas sajab? Kas linna on palju maad? Kas valus ka on? Ants, kas sa ütlesid nii? „Hakkame minema” – „Kas kohe?” Kas ei või jaa? Kas Linda on tööl või ei? Kas sa sõidad Tartusse või Elva? || kõnek (pöördumiste algul). Sina, kas tead, ära tee nende nöökimistest väljagi. *Nõiajõud, kas näete, mõjusid veelgi. F. Tuglas (tlk).
2. alustab lauset, mis on vormilt küsiv, väljendab aga (kas ainult v. küsiva sisu kõrval):. a. kahtlust, ebakindlust. Kas ta täna tulebki? Kas me enam kunagi kohtume. *„See on kuri poiss,” seletas Maret. – „Kas ta just kuri on ...” lausus Tiina .. A. H. Tammsaare. b. kõhklevat ettepanekut. *„Kas me ei läheks kord aeda,” tegi Emmi pärast sööki ettepaneku. K. Ristikivi. c. käsku, keeldu, nõuet vms. Kas sa oled vait! Kas sa saad minema! Neid marju ei tohi võtta, kas kuuled! *„Kas sa pead lõuad söögi ajal!” käratas Heroodes. R. Kaugver. d. imestust v. pahameelt. Kas sa näed, tema ka siin! Inimesi öösel häirida, kas see on kellegi komme! Kas teie, piimahabemed, ka midagi teate! *Mis ta jandab nende kividega, kas ta ei oska oma käsi paigal pidada! P. Vallak. e. eituse v. jaatuse suhtes vastupidist väidet. Kas laps ei olegi inimene? Kas ta siis loll on! f. hrv eitust. *„Mis on metall?” – „Kas mina tean. Toots räägib, et olevat must puu, millest indiaanlased vibupüsse põletavat.” O. Luts.
3. alustab küsivat, kahtlevat vms. sihitis- vm. kõrvallauset vrd kas (1. ja 2.a. täh.) Ütle, kas see on tõsi. Nad küsivad, kas ma olen ettepanekuga nõus. Tekkis küsimus, kas on mõtet edasi minna. Ei tea, kas ta enam tuleb. Otsustage ise, kas see on õige. Kahtlane, kas ma teda enam ära tunnen. Vaatab, kas maja paistab juba. Kuula, kas sammud juba kostavad.
4. kõnek esineb omapärase rõhutava sõnana rahvapärastes ütlustes. Ta kirus kaaslast taga kas küll saab. Kuidagi ei pääsenud üle jõe, kas tee mis tahad! *„Mina olen nagu voorimehe vana hobune,” oli kord Vana seletanud, „kui nahk juba soojaks läheb, siis jookseb kas mu meie ...” L. Metsar. *Aga leili, seda võtab kere vastu kas kui palju. Mida palavam, seda parem. A. Mägi.
5. van kas või. Poiss saab ikka tüdruku juurde, kas läbi oherdiaugu. *Kui ma parajasti kumamisi olen, siis ei püsi ükski minu ees, peksan kas terve kõrtsitäie üksipäinis läbi. A. H. Tammsaare. *Viiu oleks kas 5 päeva mulle ühtelugu [laulda] kõõrutanud. M. J. Eisen.
6. ‹ühendsidesõna osana› kas ... või vt või

kaskaad ‹-i 21› ‹s›

1. geogr mitmeastmeline looduslik v. tehislik juga, joastik. Mäestikuojal on mitu kaskaadi. Eestis on tuntuim Treppoja kaskaad. Pargis on purskkaeve ja kaskaade. Vesi langeb kaskaadist alla.
2. piltl midagi eelmist meenutavat; millegi tulv v. tihedalt järgnev hulk. Treppide kaskaad. Ilutulestiku kaskaad. Sädemed paiskusid kaskaadina õhku. Helide, muljete kaskaad. Sellele järgnes terve koosolekute kaskaad.
3. tehn astmeliselt järjestatud samatüübiliste ehitiste v. seadmete süsteem. Hüdroelektrijaamade kaskaad.

kasu|kannikas
kõnek terve leiva otsast lõigatud kannikas

kasvatama ‹37›

1. põllukultuure, taimi viljelema v. loomi pidama. Teravilja, rukist, nisu, otra, maisi kasvatama. Kartuleid, juurvilja, kurke, tomateid, kõrvitsaid kasvatama. Lõunas kasvatatakse troopikapuuvilju, viinamarju, teed. Majand kasvatas lilli, roose. Isa kasvatas aias peenardel tubakat. Need taimed on enda kasvatatud seemnest. Loomi, karja, hobuseid, lambaid, hõberebaseid kasvatama. Kasvatas sead peekoniks. Linde, kanu, hanesid, kalkuneid, parte kasvatama. Tiikides hakatakse kalu kasvatama.
2. millegi kasvamist võimaldama v. soodustama (ka selle tulemusena mingeid tooteid andma). Väetamata maa ei kasvata vilja. Kirsid õitsesid küll, aga marju otsa ei kasvatanud. See õunapuu kasvatab magusaid õunu. Rukis kasvatab alles kõrt, pead. Puu kasvatas endale vägeva võra. Peenrad kasvatasid ainult umbrohtu ja maltsa. Nii rikkalikku viljasaaki pole need maad varem kasvatanud. Lambad on suve jooksul pika villa selga kasvatanud. *Ta ees avardub lai, kadakaid kasvatav lagendik .. B. Alver.
3. millelgi kasvada laskma. Habet, vuntse, patse kasvatama. Poiss kasvatas endale pikad juuksed. Kasvatab hea elu peal kõhtu. Poiss on maatööks noor, las kasvatab veel konti. | piltl. *Talle ei antud aega sammalt selga kasvatada ega isiksusena tarduma hakata .. E. Nirk.
4. piltl põhjustama, tekitama. Raske töö on taadile küürugi selga kasvatanud. *.. läikles tumedalt vesi, millel lained kasvatasid juba väikesi, valgeid harjakesi. A. Mälk.
5. rohkendama, suurendama, lisama. Kogus ja kasvatas oma vara. Jõudu, rammu kasvatav toit. Vastase loidus kasvatas ründajate julgust. Kõik see ei kahandanud, vaid hoopis kasvatas üldist uudishimu. Okupantide omavoli kasvatas rahva rahulolematust. Inimestes tuleb kasvatada distsipliini. *Tuul ulub ja kasvatab hangi. M. Nurme. || looma, välja arendama. Uurija kasvatas nendest faktidest terve teooria. || kudumisel järgmise rea silmade arvu suurendama, laiemaks kuduma. Sukka, sukasäärt, kinnast kasvatama. Kasvatage järgmises reas kolm silma juurde!
6. laste, noorukite eest (vanemana, hooldajana) hoolitsema; õpetama ja suunama, käitumist ja kombeid õpetama vms. Teda kasvatas võõrasema. Kohus otsustas poja jätta ema kasvatada. Kasvatas tütre suureks. Poiss jäi pärast vanemate surma päris võõraste kasvatada. Abielupaar võttis endale lastekodust väikese tüdruku kasvatada. Püüdis oma lastest kasvatada tublisid ja ausaid inimesi. Kool õpetab ja kasvatab noori. Ta on abielus ja kasvatab kaht tütart 'tal on kaks tütart'. Kohe näha, et halvasti kasvatatud noorukid. Mind on lapsest peale kasvatatud tööd austama. Kuldnokapaar kasvatas lennuvõimeliseks seitse poega. || (hrl. täiskasvanud inimest) mõjutama, sihikindlalt suunama; kelleski mingit kindlat joont arendama. Autor tahab oma teostega lugejat õpetada ja kasvatada. Ta kasvatati kuulekaks käsutäitjaks. Peame kasvatama oma iseloomu. Kogemused kasvatavad inimest. Küll sinust meri, sõjavägi mehe kasvatab. Kollektiivi, kirjanduse, kunsti kasvatav mõju. *Õnneks olin ettenägelik ja kasvatasin endale toimetuse sekretärist ise asetäitja .. O. Tooming.
7. van korrutama. *„Kasvata mõeldud numbrit kahega!” – „Kasvatasin!” M. J. Eisen.

katsumine ‹-se 5› ‹s›

1. (< tn katsuma). Käega, sõrmega katsumine. Kinga jalga katsumine. Meeste omavaheline ihurammu katsumine. Pastor oli katsumisel kooliga rahul.
▷ Liitsõnad: jõu|katsumine, kooli|katsumine, rammu|katsumine, selga|katsumine, õnnekatsumine.
2. katsumus. Sõda tõi rahvale raskeid katsumisi. Keegi ei julgustanud teda tema suures katsumises. *Peaks tilluke .. ainult tugev ja terve sündima, et ta elu katsumistele suudaks vastu seista! A. Hint.

kauss ‹kausi 21› ‹s›
savist, klaasist vm. materjalist ümmargune v. ovaalne sügav(am) nõu hrl. toitude säilitamiseks v. serveerimiseks. Savist, puust, alumiiniumist, plekist, plastmassist kauss. Pudrune, supine, rasvane kauss. Laual oli kauss lihaga, kastmega. Kartulid, liha, supp toodi kausiga lauale. Kausse pesema, loputama. Lapsed sõid igaüks oma kausist. Kassilegi valati väikesesse kaussi piima. Kaussidega kaalud. Kauss ja seep on pingi peal. || kausitäis. Viis kaussi sülti. Ta sööb terve kausi suppi ära.
▷ Liitsõnad: alumiinium|kauss, email|kauss, fajanss|kauss, klaas|kauss, kristall|kauss, plastmass|kauss, plekk-|kauss, portselan|kauss, puu|kauss, savi|kauss, tina|kauss, vaskkauss; booli|kauss, kartuli|kauss, kastme|kauss, küpsise|kauss, leeme|kauss, liha|kauss, piima|kauss, pudru|kauss, salati|kauss, supi|kauss, söögi|kauss, süldi|kauss, toidukauss; dekoratiiv|kauss, kaalu|kauss, kloseti|kauss, kraani|kauss, loputus|kauss, pesu|kauss, silmapesu|kauss, sülje|kauss, vae|kauss, vahukauss.

kava1 ‹7› ‹s›

1. kavatsus, mõte, plaan. Hea, ilus, julge, suurejooneline, kuri, nurjatu, salajane kava. Esialgse kava kohaselt kestab matk 3 päeva. Kirjanikul on kavas välja anda oma valitud teosed. Tal on suve kohta juba omad kavad. Neil polnudki kavas maale sõita. Mis sul täna õhtul kavas on?
2. millegi ellu- v. läbiviimise üksikasjalik plaan; programm. Enne kirjandi kirjutamisele asumist koostan üksikasjaliku kava. Seab puhkuse veetmise kohta terve kava kokku. Võistluste kavas oli 500 m, 1500 m ja 5000 m uisutamine. Vibulaskimine lülitati taas olümpiamängude kavva. Kuulutustetahvlil oli väljas ürituste ja ettekannete mitmekesine kava. *Tsaariaegse keskkooli kavas eesti keelt sundusliku õppeainena ei olnud. A. Palm. || eeskava; mängu- v. saatekava. Kontserdi, estraadiõhtu kava. Kireva kavaga puhkeõhtu. Väike taidluskollektiiv ei suuda ära õppida suurt kava. Esimese üldlaulupeo kava. Teater võttis kavasse algupärase ooperi. Saade oli kavas kaks korda kuus. || kavaleht, vastav brošüür. *Tõsi, ka selles kollektiivis olid oma tähed, kelle nimed olid loetletud eraldi kava esileheküljel. K. Ird.
▷ Liitsõnad: aja|kava, harjutus|kava, hoonestus|kava, jaotus|kava, küsitlus|kava, nädala|kava, päeva|kava, tegevus|kava, treeningu|kava, töö|kava, õppe|kava, üldkava; ees|kava, esinemis|kava, estraadi|kava, kontserdi|kava, massi|kava, muusika|kava, mängu|kava, nääri|kava, peo|kava, rühma|kava, saate|kava, taidlus|kava, teatri|kava, vaba|kava, valik|kava, võimlemiskava; mõõtkava.
3. van biol süsteem. *Valu ulatus nagu madalamalegi, tabas kogu elundite kava, mis oleks nagu naba ümber puntras. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: ergu|kava, juure|kava, kondi|kava, närvikava.

keerama ‹keerata 48›

1. midagi keskpunkti v. telje ümber liikuma panema v. selles suunas nihutama; teisele küljele pöörama. Keerab lukus võtit. Keerab kruvikeerajaga kruvisid paika. Keeran kraani ja vesi hakkab jooksma. Lampi tuleb uus pirn keerata. Keerasin pudelil korgi pealt. Autojuht keerab rooliratast. Keerab sõrmega telefoniaparaadi ketast. Keeras vänta, vändast, nuppu, nupust. Lukk on vist rikkis, võti ei keera hästi. Keeras kausi lauale kummuli. Keera veidi lampi, et valgus otse lauale langeks. Maie keeras pannkoogil teise külje. Keerasin järgmise lehekülje. | (tegelikku objekti märkimata). Ust lukku keerama. Keerab elektri põlema. Keerasin lambitahi kõrgemaks. Keera tuli surnuks, väiksemaks! Keerasin kella käima, raadio mängima. Raadio on keeratud muusikakanali peale. *.. ta keeras tammepakusse oherdiga augu .. F. Tuglas. || (seoses isiku v. olendi asendi muutumisega). End kõhuli, külili keerama. Keerab end voodis küljelt küljele. Magaja keeras teist külge. Haige keerati teisele küljele. Keerab pead, kaela. Keera selg! Ta keeras näo kõrvale, tulijatele pahaselt selja. Minu ees istuja keeras tagasi vaatama. Kutsikas keeras enda selili. | piltl. *.. sõda keeras elud neetult segamini. P. Kuusberg. || kõnek (pikaliheitmise kohta). Keeras end pärast sööki koikusse siruli. Kui ära väsis, keeras magama. *Sass läks tagasi tuppa, keeras naise kõrvale voodisse .. R. Sirge.
2. midagi poolkaarde v. kahekorra painutama v. vajutama, kokku rullima, rõngasse painutama vms. Keerab vaiba, käsikirja rulli, riide kahekorra. Ta keeras riided pampu, puntrasse. Keerab endale vatijopi pea alla ja heidab pikali. Keeras endale vaiba ümber keha, keha ümber. Naised keerasid ojast läbiminekul seelikuservad värvli vahele. Tüdruk keerab lokke pähe. Naisel olid juuksed kukla taha krunni keeratud. Kikki keeratud vuntsid. Müüja keeras lilled, pudeli paberisse. Keeras raamatud ajalehe sisse ja sidus kinni. Kapsas hakkab pead keerama 'pead looma'. || midagi sellise tegevusega valmistama. Plotskit, pläru, vilkat keerama. Võttis taskust tubakakoti ja keeras endale suitsu. Lepakoorest keeratud karjapasun. Kasetohust keeratud torbik. Traadist keeratud käevõru.
3. millelegi v. kellelegi teist suunda andma. a. (liikumisel). Keeras hobuse suurelt teelt kõrvale vaiksele külatänavale. Ta keeras paadi paremale. Kapten laskis laeva nina vastu tuult keerata. | kõnek (ainult 3. isikus ühenduses ilmastikuga). Öösel keeras tuule lõunasse. Hommikuks oli ilma teiseks keeranud. b. piltl. Jüri keeras jutu teisale, teise asja peale. Püüdsin ütlust naljaks keerata. Ta püüdis kõike kadedate inimeste kiusuks keerata. Ole temaga ettevaatlik, ta võib veel kogu asja untsu, tuksi keerata. *Keeravad halvemal juhul veel asja nii, nagu oleks ta soodustanud, kasutades oma ametivõimu .. A. Valton. *.. sinu viha mõtles ta Mardi ja meie vastu keerata. E. Rannet.
4. oma suunda muutma, endisest suunast kõrvale kalduma. a. (liikumisel). Minge otse, ärge teelt kuhugi kõrvale keerake! Keerake selle kilomeetriposti juurest vasakule! Seenelised keerasid tee pealt metsa. Keerasin ümber nurga vaiksesse põiktänavasse. Teekäijad keerasid maanteeäärsesse majja jooma. Ta keeras tuldud teed tagasi. Vihastus ja keeras kannapealt minekule. Auto keeras metsateele. Heinakoormad keerasid tee pealt küüni ette. Tuul keerab (lõunasse, itta). b. (ilma liikumiseta). Tee keeras paremale, mäest alla. Suurelt teelt keeras kõrvale mitu väiksemat teed. Rada keeras peagi padrikusse. Selles kohas koridor keerab. c. piltl. Meeste jutt keeras varsti poliitikale. Ilm keeras sajule, vihmale. *Oleks võinud ikka paar päeva oodata ja vaadata, kuhu ilm keerab. E. Raud. || kõnek hakkama (midagi tegema). *Nii nad leppisidki, ilma leppimata, nagu nad tookord ilma tülitsemata olid tülli keeranud .. L. Hainsalu. *Kaks vana inimest keeravad korraga kaklema, hakkavad vastamisi viha kandma .. A. Jakobson.
5. kõnek virutama, äigama, lööma. *Rolf hakkas kõnelema .. viimasest poksivõistlusest, kus lätlane keeranud osavasti meie omale hirmsa haagi .. M. Metsanurk. *.. Imbi ei saa ometi aiateivast võtta ja talle keerata mööda koibi .. H. Raudsepp.
6. piltl ässitama, üles keerama. *.. ta keeravat juba niigi altkulmu vaatavaid mõisatöölisi veelgi rohkem paruniproua vastu. E. Rannet.
7. kõnek (südamepöörituse, südame pahaksmineku, iiveldustunde tekkimise kohta). See toit oli nii vastik, et võttis sees keerama. *Terve kauss oli konte täis ja neid võis nii kaua imeda ja puhastada, kuni sees hakkas keerama .. R. Saluri.

keha ‹8› ‹s›

1. inimese v. looma kogu organism; (üldkeeles ka:) selle keskosa, kere. Lapse kleenuke keha. Jässaka kehaga mees. Tüdrukul on sale, proportsionaalne keha. Kehalt oli ta lühike ja jässakas. Sportlasel on hästi arenenud keha. Terve keha valutab, sügeleb, on roidunud. Kehale tekkis punane lööve. Värin, judin, kuum hoog käis üle keha. Võpatus, värin käis kehast läbi. Väriseb kõigest kehast. Ehmatusest läks keha nõrgaks. Peseb hommikul kogu keha külma veega, karastab oma keha. Hea korvpallur valitseb hästi oma keha. Keha järgi õmmeldud riided. Mantel on kehast kitsas. Kehasse 'taljesse' töödeldud kostüüm, jakk. Ta on poolest kehast saadik vees. Terves kehas terve vaim. Naise elutu keha pandi kanderaamile. Looma keha. Vesilik on pika saleda kehaga. Lülijalgsete keha jaguneb peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Aiaauk oli kitsas: koera pea mahtus vahelt läbi, aga keha mitte. *Mul käis see [ = karjatus] päris kehast läbi, aga polnud kuigi tark oma hirmu näidata. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: ala|keha, all|keha, ees|keha, kesk|keha, taga|keha, ülakeha; inim|keha, liha|keha, looma|keha, surnukeha.
2. ka füüs teat. kindlat ruumiosa täitev aine; üksikese, üksikobjekt ruumis. Keha mass. Tahked, vedelad, gaasilised kehad. Liikuv, paigal püsiv keha. Elastne, võnkuv keha. Meid ümbritsev maailm koosneb mitmesugustest kehadest. Päike on päikesesüsteemi keskne keha. || mat kõikidest külgedest tasa- v. kõverpindadega piiratud ruumiosa. Geomeetrilised kehad, nagu kuup, risttahukas, silinder, tüvikoonus, kera.
▷ Liitsõnad: meteoor|keha, taevakeha; pöördkeha.
3. ‹hrl. liitsõna järelosana› eseme põhiline, keskne osa; asi, moodustis tervikuna. Raudteetammi keha. Treitera koosneb peast ja kehast. Kannu, nõu keha. *Pöördub [tuulik] kivist alusel kogu kehaga. J. Parijõgi. || anat elund v. selle (keskne, kompaktne) osa. Selgroolüli keha.
▷ Liitsõnad: kütte|keha, lõhke|keha, muld|keha, tammi|keha, võõrkeha; emaka|keha, immuun|keha, kaitse|keha, klaas|keha, kolla|keha, korgas|keha, käbi|keha, lüli|keha, mõhn|keha, valkkeha.
4. etn riist lõnga kerimiseks ja kanga käärimiseks. Lõnga kehale ajama. *Sealsamas keerlesid kärmesti kerilauad ja kehad, kuna rehetoas, kus oli rohkem ruumi, laiad käärpuud ringeldes kääksusid. M. Metsanurk.
5. murd suurem puunõu õlle, kala, liha vm. hoidmiseks. *Kikerdasime lubatud kaks keha õlut Ristiküla meeste traktori peale .. J. Tuulik.
▷ Liitsõnad: õllekeha.
6. ‹hrl. pl.› murd vankri redelid, küljelauad; ka nende ja põhja vaheline ruum. *Viilupi vend .. tõstis poisikesed vankri kehade vahele. T. Braks.

kemps ‹-u 21› ‹s›
kõnek käimla, WC. *.. liiguta, inimeseloom, ennast juba kiiremini, sul läheb kempsus käimisekski terve söögivahe ära. R. Vellend.

kepslema ‹kepselda 49›
(mänglevalt, kergelt) hüplema, karglema, hüpeldes liikuma. Kits, varss kepsleb. Talled kepslevad aasal. Lapsed kepslesid heameelest (ringi). Ta võis vahel päris lapse kombel kepselda. Tüdruk tuli rõõmsalt kepseldes. Kepseldi külma pärast jalalt jalale. Mis sa keerutad ja kepsled mu ümber! Tüdrukute jalad kepslesid tantsuvalmilt. *Nad hakkasid kepseldes ja kilgates liikuma, terve mass abituriente. A. Pervik. || (tantsimise kohta). *.. tantsupõrandal kalpsas ning kepsles salk rahvarõivais inimesi. A. Jakobson. *Enne olin otse tantsuhaige. Võisin öö läbi kepselda. M. Mõtslane.

kerenski ‹1› ‹s›
keerenski. *".. Olge lahked – nii palju kui kulub!” vedas ta ühe käega püksitaskust esile terve rullikeeratud kanga neljakümnelisi kerenskeid .. R. Sirge.

kerge|võitu ‹adj adv›
pisut kerge. Kergevõitu kandam, ülesanne. Mängiti mingit kergevõitu lavatükki. *.. terve ta ülalpidaminegi tõendas, et ta on veidi kergevõitu, tsipa napakas .. M. Mõtslane.

kestma ‹kestan 46›

1. ajaliselt vältama (millegi toimumise, esinemise kohta). Sõda oli kestnud juba aastaid. Teekond kestis paar kuud. Väljaõpe, õppeaeg kestab 6 kuud, paar nädalat. Pidu kestis mitu päeva, hommikuni. Jutuajamine kestis terve tunni. Vahetund kestab 10 minutit. Nii kestis see tundide kaupa, ainult väga lühikest aega. Ei kestnudki kaua, kui põgenikud tabati. Töö kestab kella kaheksast neljani. Aastaid kestnud sõprus, tutvus. *Idatuul ja naiste viha kestavad ju mõlemad kolm päeva. L. Kibuvits. || mingist ajamomendist arvates üha edasi toimuma v. esinema, jätkuma. Maakoore kujunemine kestab tänapäevalgi. Sadu, torm kestab. Öökülmad kestsid. Pealetung kestis raugematu hooga. Kauem selline olukord edasi kesta ei või. Kõik kestis päevast päeva edasi. *Siis aga vajusid silmad ikkagi kinni, hoolimata kestvast ärevusest .. P. Viiding. *.. nii algas see kesksuve paiku / ja kestab südasügisel. J. Kaidla. || hrv ruumiliselt, maastikuliselt jätkuma. *Vallutab [autobuss] ähkides liivaseid künkaid, milliste ahelik kestab siit kuni Mustmetsa kirikuni. L. Tigane.
2. vastu pidama. a. (kulumisele, ajale). *.. kanname pajukoortest valmistatud viiske, mis kestavad ainult nädalapäevad. I. Sikemäe. *Hooned on üsna korras ja kestavad sinu eluea .. M. Mõtslane. b. (füüsiliselt v. moraalselt) välja kannatama, taluma. *.. vihtles enese üleni vähkpunaseks palavas leilis, mida keegi teine ei kestnud .. J. Kärner. *Tõtt januned, mis kestaks iga proovi. P. Viiding.
3. püsima, pidevalt eksisteerima. *..näitustel oli diletantismi kõrval ka seda, mis jäi kestma.. E. Siirak.

kihkvel ‹adv›
kihevil, elevil; kihku täis. *Mitu päeva oli terve küla kihkvel, kui jultunud pajuvasikas tahtis ära murda Prokopi hobust. O. Jõgi (tlk). *Kasimatu, rive, kihkvel Reet näib tundvat Mati vaatamisest lausa füüsilist mõnu. E. Vetemaa.

kiirustlema ‹37›
hrv tõtlema, kiirustama. *Terve kolimise situatsioon on rabedavõitu, kiirustlev, omajagu närvilinegi. O. Kool.

kinnitus ‹-e 5› ‹s›

1. millegi külge kinnitamine v. kinnitumine; kinnitav vahend v. seadis. Tala kinnitus. Detailide kinnitus konksudega. Kaante kruvideta kinnitus. Kinnituseks kasutatakse nööpe, polte. Tuleb kontrollida aparaadi kinnitust.
▷ Liitsõnad: kruvi|kinnitus, liim|kinnitus, nael|kinnitus, poltkinnitus; kannakinnitus.
2. kindlamaks, tugevamaks, vastupidavamaks, kestvamaks muutmine; kindlamaks, vastupidavamaks muutev aine, sündmus, asjaolu vms. Kauba kinnituseks tehti liigud. Sõpruse kinnituseks vahetati aadresse. *Jah, jah, toit tervisele toeks. Toon kohe kinnitust kehale. V. Beekman. || rõhutamine. Raputas eituse kinnituseks pead. Lõi oma sõnade kinnituseks rusikaga vastu lauda.
▷ Liitsõnad: keha|kinnitus, kõhu|kinnitus, vaimukinnitus.
3. tõendamine, tõendus; tõendust pakkuv asjaolu, olukord vms. Oma väite kinnituseks tõi ta järgmised faktid. Tema oletused, lootused ei leidnud kinnitust. Otsis oma kahtlustele kinnitust. Hüpotees leidis varsti kinnitust praktikas. Kuulduste tõelevastavuse kohta tuli järjest uusi kinnitusi. Võta temalt kirjalik kinnitus, et ta tuleb! *See [= käesurve] oli tõsine kinnitus, et teda usutakse. M. Raud. || sõnadega, ütlusega tõendamine. „Tuled ju?” küsis ta teiselt kinnitust oodates.
4. ütlus, väide, väitmine. Tema kinnitust mööda juhtus lugu nii. Mehe enda kinnituse järgi olevat ta täiesti terve. Keegi ei uskunud poisi kinnitusi, et ta ei tea asjast midagi.
5. kõrgema, otsustava instantsi heakskiitmine v. sanktsioon millegi kohta. Seaduseelnõul puudub veel parlamendi kinnitus. Uus osakonnajuhataja on teada, oodatakse ainult kinnitust.
6. van kindlustus (2. täh.)

kinnitus|selts
van kindlustusselts. *.. terve kinnitussumma olevat fiktiivne, lausa kokkumäng kinnitusseltsi agendiga. M. Mõtslane.

kino ‹11› ‹s›

1. hoone (v. ruum) avalikuks filmide näitamiseks. Uue kino ehitamine. Ootame sind õhtul kino ees. Selles kinos on mitu vaatesaali. || vastav filmide näitamise asutus. Kino administratsioon, direktor, personal. Kino „Kosmos” korraldab kohtumisõhtu uue filmi loojatega.
▷ Liitsõnad: laiekraan|kino, laifilmi|kino, panoraam|kino, stereo|kino, vabaõhu|kino, väärtfilmikino; esietendus|kino, kobar|kino, kordusfilmi|kino, linna|kino, maa|kino, paik|kino, ränd|kino, statsionaar|kino, suvekino.
2. kinematograafia. Kino sünd ja areng. Kino uued arengusuunad. Ta huvitub kinost ja teatrist.
▷ Liitsõnad: heli|kino, tummkino.
3. ‹hrl. sisekohakäänetes› filmi näitamine, kinoetendus, kinoseanss. Ta käib sageli kinos. Lähme kinno, see on põnev film! Rahvas tuli kinost. Klubis on pärast kino tants. *.. ütles tüki aja pärast, et rahvamajas pidada laupäeval maru kino tulema. M. Traat. || kõnek (mingi naljaka, vaatemängulise olukorra vms. kohta). Kui naabrid kaklevad, saab kino terve tänav.

kiretama ‹37›
kirendama (hrl. 1. täh.) *Vastasseinalt kiretab terve seeria tuletõrjealaseid pisiplakateid .. U. Laht.

kiriku|post
aj kirikusammas. *Tappa anda niisugusele koerale! Kirikuposti viia ja peksa terve kihelkonna rahva ees .. M. Aitsam.

kladima ‹37›
hrv kõnek välja maksma. *Mina müün koha sellele, kes kladib raha kohe peo peale .. T. Braks. *Mul palk terve, kladin sinu eest kah kinni... R. Sirge.

koba1 ‹11›
kõnek
1. ‹s› kobakäpp. *Ta tantsiski Mardiga terve selle peo, kuigi poiss oli põrandal igavene koba. A. Biin.
2. ‹adj› kohmakas ja saamatu. *Ta on ikka natuke koba mees, see Einstein. J. Tuulik.

kobar|kooskõla
muus lähestikku paiknevate terve- ja pooltoonilises vahekorras olevaist samaaegseist helidest koosnev kõlakompleks, klaster

kohal
I. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki ülalpool, sellest kõrgemal. Lennuk tegi linna kohal mitu tiiru. Kajakad tiirlevad mere kohal. Järve kohal hõljub udu. Eemal metsa kohal lõi välku. Päike kõrvetab otse pea kohal. Kuivatasime tule kohal riideid. Lamp ripub laua kohal. Mesilane tiirutas õie kohal. Naine pesi kummargil kausi kohal pead. Hädaoht, õnnetus ripub pea kohal 'on iga hetk tulemas'. *Päikene mu kohal kõrgelt käib. R. Rimmel. || vahetus läheduses kõrgemal. Voodi kohal seinal oli vaip. Mägitee lookles kuristiku kohal. Ilusate silmade kohal kaardusid kõrged tumedad kulmud.
2. samas tasandis kohakuti asendis; juures. Auto peatus aiavärava kohal. Ta peatus koridoris VI klassi kohal. Laev võis olla umbes Ristna kohal. *.. harutas ta välja vana termose, loksutas seda kõrva kohal .. N. Baturin.
II. ‹adv› ettenähtud paigas, kellelegi püsivamalt määratud paigas; päral, saabunud, pärale jõudnud. Direktor oli terve päeva kohal. Püüdsin helistada, kuid sind polnud kohal. Kontrolliti, kas kõik saadikud on kohal. Pooletunnise sõidu järel oleme kohal. Enamik rändlinde on juba kohal.

kohe1 ‹adv›

1. viivitamata, jalamaid, otsemaid v. lühikese ajavahemiku jooksul v. möödudes. Kohe praegu, nüüdsama. Hakkan kohe tööle. Mine kohe Toomarile! Tule kohe siia! Päris kohe ma tulla ei saa. Taipas kohe, milles on asi. Karjatas, ja ärkas kohe üles. Kui marjad hakkavad lagunema, tuleb keetmine kohe lõpetada. Kohe selgub, kellel oli õigus. Kohe pärast sööki asuti teele. Laps jäi kohe magama. Võõrast ei märgatud kohe. Seadus ei jõustunud kohe. Näha kohe, et oled harjunud tööd tegema. Kirjale paluti kohe vastata. Raamat müüdi kohe läbi. Ma läksin kohe, juba samal õhtul. Kohe esimesel päeval. Kohe sõja alguses.
▷ Liitsõnad: otsekohe.
2. millegi v. kellegi vahetus läheduses, lähedusse v. lähedusest, vahetult. Ta seisis kohe minu ees. Maja asus kohe järve kaldal. Jõgi on kohe maja taga. Peatus on kohe selle käänaku taga. See asub kohe südalinnas, siinsamas. Maja ehitati kohe maantee äärde. *.. kuninglik kuusepuu, tumerohelised vanumata oksakodarad algamas kohe maast. L. Hainsalu.
3. kõnek rõhu-, vahel ka lihtsalt täitesõnana. a. ‹jaatavas lauses› päris, lausa, otse. Kohe rõõm näha, kuidas töö edeneb. Ma kohe ootan kevadet. Sööb kohe mitme mehe eest. Tulge kohe kindlasti meile! Niisugune jutt ajab kohe hirmu peale. Siin on õunad, võta kohe mitu tükki! Tema on kohe niisugune inimene, et läheb kõigiga tülli. Teid on kohe mitu! „Ma lähen nädalaks!” – „Kohe terveks nädalaks!” Häbi vaadata kohe, kuidas ta edvistab. Saapad läikisid nagu uued kohe. Nüüd on teine asi kohe. Seal oli neid kohe terve hulk. Väljas on päris torm kohe. Sinuga on päris häda kohe. Päris hea kohe, et koosolek edasi lükkus. Mul hakkas temast kohe päris kahju. Ma väsisin kohe päris ära! b. ‹eitavas lauses›. Sellest ei taha kohe rääkidagi. Sellise jutuga ära kohe tulegi! Nii ei ole kohe mitte kuidagi võimalik. Ma kohe kuidagi ei suuda uskuda, et see tõsi on. Ei tea kohe, mida teha. Aeg kohe ei läinud edasi, tee mis tahes. *Mina küll ei läheks sinna, kohe mitte mingi hinna eest. E. Vaigur.
4. murd otse, sirgelt, otsesuunas. *.. pistis [kase] auku ja tampis jalaga ümberringi kinni; vaatas viimaks veel, kas kask kohe seisis .. J. V. Jannsen.

kohta
‹postp› [gen]
1. osutab isikule, esemele, olukorrale, nähtusele, kellesse v. millesse miski asi puutub, kellega v. millega miski seostub, kellest v. millest midagi räägitakse, arvatakse, teatakse vms. Puuduvad andmed tema edasise saatuse kohta. Mehe kohta oli isegi üks pilkelaul tehtud. Järve kohta on, teab rahvas mitmeid muistendeid. Kogus andmeid kodukoha ajaloo kohta. Tõend perekonnaliikmete arvu kohta. Leidsin materjali mind huvitavate küsimuste kohta. Selle kohta peetakse eraldi arvestust, koostati protokoll. Andis teose kohta kiitva hinnangu. Hakkas pärima koduste käekäigu kohta. Selle kohta ei osatud midagi öelda, arvata. Mis tema selle kohta ütleb?
2. mingeid tingimusi, asjaolusid, olukordi silmas pidades, arvesse võttes, neist lähtudes. Oma aja kohta haritud mees. Ilmad olid maikuu kohta jahedad. Jüri on oma aastate, vanuse kohta veel kraps mees. Räägib muulase kohta head eesti keelt. Vanaisa oli käsitöölise kohta küllalt jõukas. *Soobel oli ilusat tumedat masti, isase kohta liiga väike, emase kohta liiga suur .. N. Baturin.
3. osutab mingile alale v. hulgale, milles esineb v. mille suhtes arvestatakse mingi teine hulk. See oli ainus korralik maja terve alevi kohta. Salga kohta tuli ainult paar-kolm haritud meest. Terve kuu kohta tuli ainult mõni päikesepaisteline päev. *.. ta oli niisuke haruldane inimene, nagu neid sünnib ainult mitme tuhande aasta kohta üks .. A. H. Tammsaare. || (mingi keskmise v. suhte arvutamisel). Keskmine piimatoodang lehma kohta. Teenistus oli keskeltläbi 5000 krooni inimese kohta. Iga kolme õpilase kohta tuli üks raamat. Eestis oli siis 1000 mehe kohta keskmiselt 1187 naist. Keskmiselt elab seal 1,5 inimest km² kohta. Sel ajal tuli iga aasta kohta umbes 100 trükist. Tiheduse mõõtühik SI-süsteemis on kilogramm kuupmeetri kohta.
4. kellegi, millegi suhtes, osas. Korraldus kehtib, maksab kõigi kohta. Ilmaennustus antakse, käib harilikult laialdase maa-ala kohta. *Eriti peab see väide paika minu vanemate noorema ea kohta .. H. Raudsepp. || van kellegi, millegi vastu. *Aga ta oli seda ju meelega teinud, sügavat sallimatust, vastikust tema kohta tundes! E. Vilde.
5. van kohale. *Pilv oli juba tormanud pea kohta .. A. H. Tammsaare (tlk). *„Teele!” hüüdis ta tasa, kui tulija tema kohta oli jõudnud. O. Luts.

kokku|mäng

1. omavahel kooskõlas toimuv, kooskõlastatud mängimine (näit. pallimängudes, orkestris). Meie võrkpalluritel ei klappinud täna kokkumäng sugugi. Harjutati kokkumängu. Orkestri hea kokkumäng.
2. kellegagi varjatult kooskõlas tegutsemine teiste petmiseks. Kogu see lugu oli sohk ja kokkumäng. *.. üldse terve kinnitussumma olevat fiktiivne, lausa kokkumäng kinnitusseltsi agendiga. M. Mõtslane.

kompleks ‹-i 21› ‹s›

1. tervikut moodustav omaette ehitiste, esemete, nähtuste, toimingute vm. kogum. Tallinna Tehnikaülikooli hoonete kompleks Mustamäel. Spordibaasi mänguväljakute kompleks. Kivimite kompleks. Muististe kompleks. Uued võimlemisharjutuste kompleksid. Küsimuste, probleemide kompleks. Selle sündmusega seostub terve kompleks mitmesuguseid nähtusi. Taimkatte kompleks 'erilaadsete, kuid oma arengus seotud taimekoosluste kogum'. Geograafiline, looduslik kompleks 'looduskompleks'. || kõnek kompleksujumine. Ujus 200 m kompleksi väga hea ajaga.
▷ Liitsõnad: elamu|kompleks, loodus|kompleks, memoriaal|kompleks, tööstuskompleks; kivimi|kompleks, probleemikompleks.
2. psühh mõtete, kujutluste, tunnete kogum, mis on alateadvuslik ja vastuolus teiste, indiviidi enda poolt tunnustatud mõtete ja veendumustega. Ta kannatab mingi kompleksi all. Oidipuse kompleks '(psühhoanalüütikutel:) lapse alateadlik seksuaalse taustaga kiindumus vastassoost vanemasse'. *Ta on ju närviline, võiks öelda, kompleksidega inimene. E. Vetemaa.

kool ‹-i 21› ‹s›

1. õppe- ja kasvatusasutus, kus õpilased õpetajate juhtimisel omandavad teadmisi, oskusi ja vilumusi. Eesti, vene õppekeelega kool. Vaegnägijate, kurttummade kool. Üheksaklassiline kool. Lapsesõbralik kool. Kooli õpilased, õpetajad, direktor, õppekava. Töötab koolis õpetajana. Poiss õppis koolis hästi, lõpetas kooli medaliga. Ta jättis kooli pooleli, heideti koolist välja. Eeva pani tütre linna kooli. Ta käis Pärnus koolis. Laps läheb esimest aastat kooli. Mare oskas juba enne kooli 'kooliminekut, kooliskäimist' lugeda. Sellest poisist oleks tulnud suur mees, kui ta veel kooli 'kooliharidust' oleks saanud. Asulas avati uus kool. *Peale pühi tuleb praosti-härra ühes köstriga kooli katsuma.. O. Luts. || hoone, maja, kus asub vastav asutus, koolimaja. Kool asub lähedal. Endised õpilased kogunesid oma vanasse kooli. Vanemad kutsuti kooli. || koolikollektiiv (õpilased ja õpetajad). Saal oli suur: sinna mahtus kogu kool. Terve kool käis kevadel metsa istutamas. || vastavas asutuses toimuv õpetus, õppetöö. Kool algab hommikul kell 8. Pärast kooli ruttasid lapsed koju. Poiss puudus koolist põhjuseta. Lastel hakkab varsti kool peale. Pühapäeval ei ole kooli. || kursusetaoline teadmiste ja oskuste andmise sari. Noorte emade kool.
▷ Liitsõnad: abi|kool, alg|kool, elementaar|kool, era|kool, internaat|kool, kaugõppe|kool, kesk|kool, kihelkonna|kool, kiriku|kool, kloostri|kool, kodu|kool, kommerts|kool, kreis|kool, kroonu|kool, kõrg|kool, köstri|kool, küla|kool, linna|kool, maa|kool, ministeeriumi|kool, misjoni|kool, mõisa|kool, pikapäeva|kool, poiste|kool, rahva|kool, reaal|kool, riigi|kool, sega|kool, suur|kool, talurahva|kool, toom|kool, täiendus|kool, tütarlaste|kool, valla|kool, õhtu|kool, ühis|kool, ülikool; aiandus|kool, auto|kool, balleti|kool, eri|kool, kaevandus|kool, kalandus|kool, kaubandus|kool, keelte|kool, kodumajandus|kool, koka|kool, koreograafia|kool, kunsti|kool, kutse|kool, käsitöö|kool, lennu|kool, loomakasvatus|kool, majapidamis|kool, male|kool, meditsiini|kool, mere|kool, muusika|kool, poliit|kool, politsei|kool, põllumajandus|kool, põllutöö|kool, raudtee|kool, spordi|kool, sõja|kool, teatri|kool, tehnika|kool, tööstus|kool, vabriku|kool, õmbluskool; baas|kool, harjutuskool; matka|kool, perenaiste|kool, pühapäeva|kool, suvekool.
2. haridus-, koolisüsteem. Kool lahutati kirikust.
▷ Liitsõnad: töö|kool, ühtlus|kool, üldhariduskool.
3. mingisuguste oskuste omandamine, koolitus; kogemused, õppetund. Töö ajalehtede juures andis tulevasele kirjanikule kõva kooli. Tema hääl vajab veel kooli. Vabakava esitamises oli tunda head kooli. Tegi läbi karmi võitluse kooli. *„Teile tuleks tubli kool anda, siis vahest saaks teist asja!” arvas Parker joobnu südikusega. J. Nõmm. || kogemuste, koolituse andja, koolitaja. Vestlus on keeleõppimisel parimaks kooliks. Kirjanduse lugemine oli talle heaks kooliks. *Elu on kõige ülem kool ja avatud igaühele, aga ta kooliraha on liig kõrge.. J. Lintrop.
▷ Liitsõnad: eel|kool, elu|kool, hääle|kool, kehakool; palli|kool, suusa|kool, ujumis|kool, vehklemiskool.
4. koolkond (kirjanduses, kunstis, teaduses vm.). Iluuisutamises kujunes paarissõidus välja kolm koolkonda: inglise, viini ja saksa kool. *Ja nii on see kirjanik [= Dostojevski] hakanud kooli looma alles käesoleval sajandil.. O. Urgart.
▷ Liitsõnad: maalikool.
5. käitumiskultuur, kombed, kasvatus jms. Käitumises on tal vana hea kool. *Roogas on vana kooli seltskonnainimene, laitmatute kommetega ohvitser ja kavaler. P. Kuusberg.
6. ‹hrl. liitsõna järelosana› loomade dresseerimise asutus; viljapuude, marjapõõsaste, ilupuude ja -põõsaste paljundamise koht v. asutus
▷ Liitsõnad: puukool.

koorem ‹-rma, -rmat 2› ‹s›

1. korraga vankril, reel, autol vm. veokil transporditav materjal, esemed, inimesed vms. Kõrge, suur, raske, väike koorem. Koorem laudu, heinu, puid, liiva, kive, loomi. Mitu koormat vilja. Koormat maha laadima, peale laduma, kinni siduma. Reel oli koorem lapsi. Vankril oli kohvrite ja muude pakkide koorem. Hobune veab koormat. Koorem läks ümber, jäi porisse kinni. Isa andis alt heinu kätte ja Jüri tegi koormat. Autol on koorem peal. Poiss istus vankril koorma otsas. Heinad aeti koormast lauda peale. Koormas oli tonn heina. Rändkaupmeeste koormates oli väga mitmesugust kaupa. Peatuspaigas võeti kaamelitelt koormad. *Paadivanemad ja ülemad valvaku, et mõni laev ei oleks liias koormas.. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: halu|koorem, hao|koorem, heina|koorem, kala|koorem, kauba|koorem, kivi|koorem, koli|koorem, koti|koorem, kraami|koorem, kruusa|koorem, laua|koorem, liiva|koorem, moona|koorem, mulla|koorem, palgi|koorem, puu|koorem, saagi|koorem, sõnniku|koorem, vara|koorem, viljakoorem; auto|koorem, hobuse|koorem, laeva|koorem, ree|koorem, vankrikoorem.
2. kandam. Võttis koorma turjale ja läks. Laadijad olid raskete koormate all küürus. *..kui söandaksin sind sülle võtta ja kanda kätel, mu vaev oleks ju nii väike ja mu koorem kebja. A. H. Tammsaare. | piltl. *Iida andis mulle terve koorma tervitusi kaasa koduste jaoks. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: lume|koorem, marjakoorem.
3. piltl (raskuste, ebameeldivate asjaolude, murede vms. kohta). Aastate koormast hoolimata on ta veel küllalt reibas. Maksude, kohustuste koorem rõhus. Sõjakulud lasusid raske koormana rahva õlgadel. Abielu, kooselu muutus talle koormaks. Haige inimesena olen ma sulle koormaks. Süütunne lasus koormana hingel. Raske koorem langes südamelt. Olen harjunud oma koormat kandma.
▷ Liitsõnad: elu|koorem, häbi|koorem, maksu|koorem, mure|koorem, patu|koorem, süü|koorem, töö|koorem, vastutus|koorem, võlakoorem.

koos
I. ‹adv›
1. ühte kohta, üheks rühmaks koondatult v. koondunult, ühe rühmana. Siin-seal istus mehi rühmiti koos. Seisti kobaras koos. Kivid on hunnikus koos. Paberid on kaante vahel koos. Pael hoiab juukseid koos. Reisitarbed on kohvris koos. Minu asjad on koos, võime teele minna. Vili on suurelt osalt koos 'koristatud'. Doktoritöö materjalid on koos. Vajalikust summast on veerand koos. *Arno püüdis oma mõtteid koos hoida.. O. Luts. || ühes tervikus, üht tervikut moodustavana. Lahtivõetud mootor on jälle koos. Raamat on nii lagunenud, et vaevalt seisab koos. Kuur on laudaga ühe katuse all koos. Näitetrupp püsis koos ainult ühe aasta. Neid hoiab koos ainult harjumus. Kaup, kaubad on koos 'millegi suhtes on kokku lepitud'. *..need olid smuuliliku huumoriga vürtsitatud elujuhtumid, kus tõde teinekord vaid sellepärast koos seisis, et valeks tunnistamine vajanuks oma silmaga nägemist.. Ü. Tuulik. || (kohaloleku, koosolemise, ka kogunemise, kokkutulemise kohta). Üle hulga aja oli jälle terve pere, meie kamp, lõbus seltskond koos. Muist külalisi oli juba koos, muist alles tulemata. Spordivõistlustel oli rahvast murdu koos. Rahvamajas käis palju noori koos. Komisjon istus mitu korda koos. Möödunud nädalal oli ministeeriumis koos kalanduse ekspertgrupp.
2. väga lähestikku v. päris vastamisi. Seisab, kannad koos. Istus, põlved koos, käed põlvedel koos. Nad arutasid midagi, pead koos. Tülitsejad olid peagi käsitsi, rinnutsi koos. Nad on karvupidi koos. Uksepooled seisid tihedalt koos. Toas on otsakuti koos kaks voodit. | (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Nad on alatasa ninapidi koos. Elati väikeses toauberikus, pead-jalad koos. Pea oma suu, lõuad koos!
3. ühes, seltsis (kahe v. mitme olendi, eseme, nähtuse kohta); ühiselt, üheskoos. Kahekesi, mitmekesi, hulgakesi, kõik, mõlemad koos. Lindat ja Antsu nähti sageli koos. Lastena olime, hullasime, mängisime sageli koos. Me tulime Peetriga kogu tee koos. Käis vennaga sageli koos jahil. Lähme koos koju! Koos on julgem liikuda. Poisid kasvasid koos üles. Tule, istume veidi koos ja ajame juttu. Nad pole ametlikult abielus, elavad niisama koos. Lõpetasime koos ülikooli. Lehmad ja lambad lasti koos karjamaale. Neid ravimeid ei tohi koos tarvitada. Sa oled õnnega koos 'sul on õnne', et nii hea korteri said. *..suure osavusega mässis ta orava maapinnal rätiku sisse ja pistis rätikuga koos korvi. J. Vahtra.
4. millegagi kaetud v. määrdunud. Kingad on poriga paksult koos. Riided olid tolmuga koos. Lusikas on veel meega koos. Sõrmed olid tindiga koos. Laste suud olid moosiga koos. Su püksisäär on millegagi koos.
5. hrl. ühes verbiga seisma osutab millegi koosnemisele teat. osistest. *Koos seisis kihelkonnakohus kohtuhärrast, keda mõisnikud valisid ja kolmest kõrvalistujast.. A. Kitzberg. *Söömisest ja magamisest karihiire elu õieti koos seisabki. F. Jüssi.
II. ‹prep postp› [komit]
1. ühes (sama tehes, sama laadi tegevusest v. protsessist osa võttes), kellegi seltsis (vahel lähedane sidesõna ja funktsioonile). Läks, tuli koos teistega, teistega koos. Tule koos Antsuga! Madli elab seal koos oma vanema tütrega. Ta töötas mõnda aega koos Arturiga. Kutsu ta abikaasaga koos! Isa läks pojaga koos linna. Meie koos Mardiga juba lõpetasime töö. Teda jäid leinama naine koos kolme lapsega. Küün koos rehealusega süttis põlema.
2. ühes (hrl. esinemusest, olemasolust rääkides). Koos kartulitega, kartulitega koos on kotti sattunud ka paar kivi. Koos raamatutega saadeti see kiri. Ta maeti koos teiste võitlejatega ühishauda. Võõrkeelsed lausenäited esitatakse tõlkega koos. Talle anti üle diplom koos rahalise preemiaga. Lepp koos pajuga moodustas siin läbipääsmatuid padrikuid. Kaassõnad esinevad kõige sagedamini koos nimisõnadega. || rõhutab millegi kaasasolu v. kaasaarvatust; sün. tükkis (sobib mõnikord). Rebis taimed koos juurtega, juurtega koos välja. Kaotas rahakoti koos dokumentidega. Ta müüks oma sõbrad koos naha ja karvadega, et aga ise karjääri teha.
3. märgib mingi sündmuse v. olukorra samaaegsust mingi teise olukorra v. sündmusega. Juhan tõusis hommikul koos päikesega, päikesega koos. Koos temperatuuri tõusuga suureneb ka aurustumine.
4. millegagi ühenduses, seoses. Olud ja inimeste suhtumine muutuvad koos ajaga, ajaga koos. Koos Forseliuse surmaga lõppes ka tema kooli tegevus.

kopli|aed

1. tara, aed kopli ümber. *Ta käis kopliaia läbi, see oli terve. Aga värav oli irvakil.. A. H. Tammsaare.
2. taraga piiratud koppel. *Laudad lõppesid suurte kopliaedadega, kus oli palju vasikaid ja mullikaid. R. Kaugver.

nagu kord ja kohus
nii nagu peab v. peaks, nagu on ette nähtud, nagu on tavaks; korralikult. Minu eest hoolitseti nagu kord ja kohus. Ülesanded täideti nagu kord ja kohus. Ma ei jõudnud võõrustajatega nagu kord ja kohus hüvastigi jätta. *Küll ta siis puhkab välja nagu kord ja kohus, paneb jalad seinale ega liiguta terve nädal lillegi. L. Promet.

korra|pidaja
isik, kelle ülesandeks on (tema järjekorra tulles) teat. ruumides v. piirkonnas korra eest hoolt kanda. Ühiselamu, kordoni korrapidaja. Kõik olid laagris kordamööda korrapidajad. Olin terve nädala sööklas korrapidaja. Peo ajaks määrati õpilaste hulgast mitu korrapidajat. Vahetunniks jäid klassi ainult korrapidajad.
▷ Liitsõnad: klassi|korrapidaja, köögi|korrapidaja, laagri|korrapidaja, pataljoni|korrapidaja, staabi|korrapidaja, sööklakorrapidaja.

kostitama ‹37›

1. (suupärast, nauditavat) toidu- v. joogipoolist pakkuma. Kaaslasi, sõpru, külalisi kostitama. Perenaine kostitab meid lahkelt hommikueinega, õhtusöögiga. Ta kostitas lapsi maiustuste, küpsiste ja õuntega, kohvi ja võileibadega. Kostitas meid kõige paremate paladega, sellega, mida oli. Meid kostitati külalislahkelt. Mul pole teid millegagi kostitada. Ole terve kostitamast. Mehi kostitati õllega, heade paberossidega.
2. piltl kellelegi midagi (hrl. ebameeldivat v. halba) osaks saada laskma v. tunda andma. Ära kostita mind igasuguste kuulujuttudega! Kostitab võõrast sõimusõnadega, komplimentidega. Esinejat kostitati küsimuste, pilgete ja vilistamisega. Vaenlast kostitati kuulipildujavalangutega. Kostitab koera jalahoopidega. *„Mölakas!” kostitas Arved mind oma lemmiksõnaga. O. Kruus.

koti|mees
kõnek mööda maad ringirändav mees (näit. äritseja, toiduainete hankija, vargapoiss). Turgudel liikus ringi igasuguseid sissesõitnud kotimehi. *Siin [vaguni naril] sõitis nähtavasti terve kamp paadunud kotimehi, tulest ja veest läbikäinud raudteemarodööre. L. Remmelgas (tlk).

krabistama ‹37›
krabinat tekitama, krabisema panema. Krabistas pabereid, paberitega. Hiired krabistavad nurgas. Orav krabistab puu otsas. Tuul krabistab kuivanud lehti. Keegi krabistab ukse taga. Vihma krabistab vastu akent. *.. isa krabistas tikkudega, küllap pani uue suitsu ette. A. Beekman. || krabinat tekitades midagi tegema. Ajakirjanik krabistab kirjutada, paberile märkusi. Orav krabistas mööda tüve üles. Hiired krabistavad lae vahel joosta. Terve öö krabistas (vihma) sadada. *.. kelner krabistas kahekümneviiese taskusse. A. Sinkel.

kruusi|täis ‹s›
kruusi täitev kogus. Kruusitäis piima, vett. Jõin ära terve, suure kruusitäie kuuma kohvi.

kubu ‹koo 27 või kubu 11› ‹s›
suur seotud kimp v. vihk. Suur kubu õlgi, hagu. Haod, oksad seoti kubusse, kuppu. Õled, linad seoti kubudeks. Tal oli kaenlas terve kubu 'suur kimp' lilli. Kõrtest kubu korjatakse. *Suvel pärast heinaaega seoti haavalehiseid kubudesse talviseks lambasöödaks. A. Viires. | piltl. *Kõrge märg kubu ta kõrval oli Vanda, Sitska naine. L. Promet.
▷ Liitsõnad: hao|kubu, kõrkja|kubu, lina|kubu, oksa|kubu, roo|kubu, sasi|kubu, õlekubu; kaltsukubu.

kuhi ‹kuhja 32› ‹s›

1. suur (varda ümber moodustatud) teravatipuline munajas v. pudeljas kuivade heinte v. põhu, õlgede kogum säilitamiseks lahtise taeva all. Kuhja hari, pea, magu, katus. Suur, kõrge, maokas kuhi. Kuhja tegema, kahandama, teritama. Kuhjategija on kuhja otsas. Õled olid lauda taha kuhja pandud. Heinamaal oli hein juba kuhjas. Kuiv hein saadi kuhja. || (teat. kõrge soengu kohta). Neiu kandis juukseid kuhjana pealael.
▷ Liitsõnad: heina|kuhi, pahna|kuhi, põhu|kuhi, õlekuhi; juuksekuhi.
2. pealt kitsenev hunnik. Kuhi kruusa, killustikku, liiva. Jõel ajas jää end raginal kuhja. || säilitamiseks põhu ja mullaga kaetud kartuli- v. juurviljahunnik. Kartuleid, porgandeid kuhja panema. Kuhi kartuleid, söödajuurikaid. || korrapäratu lamedam hunnik, virn, lasu. Peatsis on patjade kuhi. Kuhi raamatuid, ajakirju, ajalehti. Perenaine lõikas lahti terve kuhja leivatükke. Laual oli suur kuhi telegramme ja õnnitluskaarte. *Ree tagaotsas oli kolmelt realt kuhi võipütte.. I. Sikemäe. || piltl (millegi) suur hulk. Sai terve kuhja õpetusi teele kaasa. Rahvast kogunes kuhjana kaubitsejate ümber. *Et ka kõik pahandused ja mured pidid ühe korraga, kuhjana kaela veerema! P. Viiding.
▷ Liitsõnad: juurvilja|kuhi, kartulikuhi; jää|kuhi, kivi|kuhi, kruusa|kuhi, liiva|kuhi, mulla|kuhi, sõnniku|kuhi, söe|kuhi, viljakuhi; paberi|kuhi, padja|kuhi, prahi|kuhi, prügi|kuhi, pühkme|kuhi, räbalakuhi.
3. nõu äärtest üleulatuv (keskelt kõrgem) osa. Pudrukausil, vaagnal on kuhi peal. Perenaine jättis jahumatile kuhja peale. Kuhjaga külimit teri, jahu. Kuhjaga täis marja-, seenekorv. Viljasalved olid sel aastal kuhjaga täis. *Toimetaja valas pitsidesse viina, valas kuhjaga ja loksatas laudlinale. T. Vint. || kuhjaga rohkesti, ohtralt; küllaga, liiaga. Tööd ja tegemist, probleeme, küsimusi oli kuhjaga. Muresid oli neil kuhjaga. Sellest oli kasu kuhjaga. Aega oli neil kuhjaga. Ta on kiituse kuhjaga ära teeninud. Korras aed tasus tehtud kulutused kuhjaga. Vaenlasele maksti kuhjaga kätte. Teen raisatud aja homme kuhjaga tasa. *Ei mäleta, et oleksime suppi volilt saanud ja leiba kuhjaga. L. Promet.

kuld|kala

1. zool hõbekogrest aretatud kuldselt punakas akvaariumikala (Cerassius auratus auratus); (kasut. ka mõne muu kuldja akvaariumi- v. tiigikala kohta)
2. piltl rikkust, jõukust, tulu andev kala, ka inimene. Rikas onu oli terve pere kuldkala. *Angerjas on meie mere kuldkala. Kihnu mehed on neid välja püüdnud sadade tonnide viisi. H. Jõgisalu.

kulla ‹indekl. adj›
‹pöördumises ütte laiendina› kallis, hea, armas, pai (tihti mitte niivõrd hellitlev kui meelitust v. alandlikkust väljendav v. ütlust pehmendav sõna). Kulla tüdruk, ära enam nuta! Kulla naisuke, ära pahanda! Ole tuhandest terve, kulla pojake! Kulla laps, mis sa oled teinud! Aga kulla inimene, kust mina seda võisin teada? Saage aru, kulla mehed, asi on naljast kaugel. Kulla sõber, sellest ei tule midagi välja! Kulla Madis, jätame selle nägelemise! Eksid, kulla veli, see polnud mina. Kuhu trügid, kulla külamees? *„Tunned sa mind veel?” – „Ei, kulla noorehärra, mitte ei tunne.” J. Vahtra.

kunsti|maitse
arusaamad ja tõekspidamised kunsti kohta. Hea, peen, arenenud, terve, halb, piiratud kunstimaitse. Kunstimaitset arendama, kujundama, kasvatama. Teos vastas publiku, oma aja kunstimaitsele. Lavastajal on kunstimaitset.

kunst|kärner
van väljaõppinud (ilu)aednik. Läks kunstkärneri õpilaseks. *Minu õnnis isa oli tuntud kunstkärner, kes terve eluaja haruldaste viljapuude kasvatamist uuris. E. Bornhöhe.

kupatus2 ‹-e 5› ‹s›
kõnek asjade, inimeste, olukordade kogum koos kõige juurdekuuluvaga. a. (asjade kohta:) krempel, (kaader)värk. Lisab hunnikule veel sületäie oksi ja paneb terve kupatuse põlema. Müüb suvila kogu kupatusega maha. Trepp on vana; karta on, et terve see kupatus variseb kokku. Terve see paberite kupatus tuleb veel kord ümber kirjutada. b. inimeste rühm, kamp, jõuk. Üks kelmide kupatus puha! Kogu nende kupatus anti kohtu alla. Vedasin tervet seda kupatust ninapidi. *Ah, üks kupatus kõik: sugulased või mitte! Pole neist paremad keegi! E. Särgava. c. segased, ebameeldivad, sekeldust ja õiendamist nõudvad asjaolud. Ise keetis supi kokku ning nüüd veeretab terve kupatuse teiste kaela. See kupatus on mind lihtsalt ära tüüdanud. Kogu kupatus langes nüüd minu õlgadele.

kurameerima ‹42›
kellegagi tõsisemalt flirtima; vastassugupoolega armusuhetes olema, armatsema. Tüdruk armastab kurameerida. Ta kurameerib korraga mitme tüdrukuga. Nad kurameerisid enne abiellumist kaks, mitu aastat. Peol sai tantsida ja veidi kurameerida. Ta kurameeris sinuga kergelt terve õhtu. *Me olime ainult head tuttavad, kurameerinud polnud me kunagi. J. Peegel.

kurat ‹kuradi, kuradit 2› ‹s›

1. religioonis jumala vastand, kuri vaim, saatan, vanakuri, vanaõelus, sarvik. Kurat eksitab, kiusab, püüab hingi. Kurat saatis ta kiusatusse. Lubab, annab oma hinge kuradile. Joobnu nägi lambikuplil kuradeid tantsimas. Kurat pole kunagi nii hirmus, kui teda maalitakse. Anna kuradile sõrm, siis võtab ta terve käe. *Ja kust võetakse, et nõiarohud ja nõiasõnad kuradist tulevad – miks ei või nad taevaarmust tulla? K. Rumor. *..teist väljapääsu pole. Kurat pidi hädaga kärbseidki sööma. A. Liives. | (võrdlustes, ka koos värvikust lisava täiendiga). Must, porine kui kurat. Võitleb nagu kurat. Kardab hunti nagu kurat välku. Poisid olid päikesest pruunid, päevitanud nagu noored kuradid. Naine on tal lausa, püsti, elus kurat. *Värdi pistis jooksu, nagu oleks teda tuhat kuradit taga ajanud. R. Lahi.
▷ Liitsõnad: pea|kurat, vanakurat.
2. üks kõige tavalisemaid, levinumaid ning tugevamaid vandumis- ja kirumissõnu (harjumuspärases kõnepruugis ka nõrgenenult, peaaegu täitesõnana). a. ‹hrl. sg. nom. interjektsioonilaadselt› kasut. hrl. tugeva negatiivse (harvemini positiivse) emotsiooni väljendamiseks, ka vandumisvormelite osa. Kurat, kes siin pillub kividega? Ole vait, kurat, mis sa õiendad! Ptüi, kurat, küll ajab jama! „Kurat!” vandus mees tulist kurja. „Mis kurat!” protesteeris ta. „Võluv tüdruk, kurat!” sõnas Enn. Milline õnn, kurat, et see nii läks. Oh sa, oi sa kurat, see on ju peaaegu uus kell. Mis, kurat, me peame tegema? Kurat, kuhu sa kadusid? Tohoo kurat, või nii on lood! Sa tuline kurat, küll jalg valutab! Kuradi kurat, mis loba sa ajad! Kurat ja põrgu, mis nüüd ette võtta! Kurat, habe ka pikk! No kurat, seda me veel vaatame! Kurat teda võtku! Kurat võtaks, see on alles mõte! No nüüd on kurat lahti 'asjad hullusti'. Ära, kuradi päralt, nii kõvasti karju! Kuradi päralt, kuradi pihta, on see alles auto! Ah, käi, kasi kuradile, kus kurat oma jutuga! || (vandumissõna kurat lausumise kohta). Ta ei võtnud kuradit kordagi suhu. Laskis pahameelega lendu mitu kõva kuradit. *Kurat on kodune sõna. Vanaisa sünnipäeval lendasid kuradid ja joodi viina. I. Jaks. b. (siunates, pahandades, taunides) kellegi, harvemini millegi kohta, ligikaudu täh.: 'saatan, põrguline, pagan vms.'. Keda sa, kurat, teotad. Vanamees, kurat, on jälle purjus. Kes kurat seal kolistab? Seda poleks küll keegi kurat arvata osanud. Kurat sinust aru saab, räägid sa tõtt või valetad. Küll on kuradid, vaata mis tegid! Mis te, kuradid, seal laisklete! Mis see sinu kuradi asi on, kus ma käin. „Ma löön ta kuradi maha!” ähvardas vanamees. Vaata, kae kuradit, läkski minema! Küll ma talle kuradile veel näitan! Kellele kuradile seda pahandust tarvis on! Koera kurat haukus öö läbi. Sääsed, kuradid, ei andnud rahu. *Mida kuradit see rahvas peaks iga päev sõitma. A. Valton. c. kuradi ‹substantiivi laiendina› (halvustavalt, pahandavalt, taunivalt, harva ka tunnustavalt:) kuradima, pagana, saatana, sunniku vms. Kuradi ihnuskoi, põikpea! Kuradi lontrus, raisk, raibe! Kuradi vanamees, vaat kuidas meid ninapidi vedas. Neid kuradi naisi küll oma vatramisega. Kuradi kassinäru on piima ära solkinud. Mis kuradi kord siin on! Küll on kuradi elu! Käsi kipitab kuradi kombel. Selle kuradi ilmaga pole väljas midagi teha.
3. ‹hrl. liitsõna järelosana› millelegi, midagi tegema ahvatlev v. õhutav vastupandamatu vägi, tahe kelleski. *Ja järele andes auahnuse kuradile oli ta läinud tütarlastekooli tunniandjaks. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: ahnuse|kurat, edevuse|kurat, kadeduse|kurat, mängu|kurat, naeru|kurat, teatri|kurat, uhkuse|kurat, trükivea|kurat, viinakurat.
vrd kuradi
vrd kuradim
vrd kuradima

kurdistuma ‹37›
kurdiks muutuma, kuulmisvõimet kaotama (ka mõneks ajaks). Ta kurdistus keskkõrvapõletikust, vanadusest, tugevast mürast. Kõrvad kurdistusid mootorimürinast. Ta oli elus ja terve, ainult plahvatusest pisut kurdistunud.

kurn2 ‹-a 22› ‹s›

1. zool munade kogum, mille lind (v. mõni loom, näit. krokodill) ühel munemisperioodil muneb ja korraga välja haub. Koskla, suitsupääsukese kurn. Esimene, teine kurn. Kurna välja hauduma. Kajakatel on kurnas harilikult kolm muna.
▷ Liitsõnad: järel|kurn, munakurn.
2. hrv (noorte loomade kohta:) pesakond. *Neti [= koer] tuli tagasi ja tõi varsti terve kurna kutsikaid. L. Vaher. *..esimene kurn põrsaid oli laudas laadalesõitu ootamas. O. Kruus.

kustutama ‹37›

1. põlemisele, hõõgumisele, helendamisele, valgustamisele lõppu tegema, kustuma (1. täh.) sundima. Tuld, tulekahju kustutama. Vihm, sadu kustutas lõkke ära. Kustutab veega süsi, tukke. Põlevat õli, bensiini on raske kustutada. Tuletõrjujad kustutavad põlevat maja. Maja oli leekides, kustutada ja päästa polnud midagi. Kustutasin küünla, lambi, laterna. Mees kustutas sigareti, koni tuhatoosis ära. Majas kustutati kõik tuled. Kustuta elekter, laevalgus ära! | piltl. Kurjategijad kustutasid mitme inimese eluküünla. Kogupauk kustutas vangide elu.
2. kirjutatut, joonistatut vm. maha hõõruma, maha pühkima v. maha kriipsutama. Kustutab kummiga joonise abijooned. Korrapidaja kustutas arvud tahvlilt. Kritseldised tuleb laudadelt kustutada. Kirjutas paar rida, kuid kustutas need kohe. Tsensor kustutas artiklist terve lõigu. | piltl. Tuisk kustutas kõik jäljed. || salvestist v. infokandjalt informatsiooni hävitama. Ühelt magnetofonilindilt on ilmselt midagi kustutatud. Diktofonist on võimalik teksti kustutada. || (nimestikust, liikmeskonnast) välja arvama. Noormees kustutati üliõpilaste nimekirjast. Liikmemaksu mittetasumise pärast kustutati 5 liiget. Teos kustutati kirjastusplaanidest. Siis sa jäid kadunuks, kustutasime su juba elavate kirjast 'pidasime surnuks'. Ta kustutati vanuse tõttu sõjaväe arvelt. *Igal juhul aetakse ta stuudiost välja, kustutatakse koosseisust.. A. Beekman. *Kadunu tuli kirikuraamatust kustutada, vastsündinu sisse kanda. E. Õun.
3. piltl olematuks muutma, lõppu tegema, kaotama. Kui saaks vahepealsed aastad elust kustutada! Ta püüdis oma võlgu osakaupa maksmisega vähehaaval kustutada. Vanemate vastuseis ei kustutanud noorte armastust. Aeg kustutas ta kõhklused. Elumured kustutasid peagi noorte lustakuse. Sellega sa veel oma süüd ei kustuta. Püüdsin teda oma mälestustest kustutada, kuid ei suutnud. Neid sündmusi ei kustuta rahva mälust aastasajadki. Erinevusi, vahesid ei saa ära kustutada. *..mõne kuu eest aga kustutas raske silmahaigus ta nägemise.. E. Vilde. *Ja Vaarao taipab ning muheleb. Ent kohe kustutab ta muheluse näolt.. E. Vetemaa. || tühistama, kehtetuks tunnistama. Uus riigivõim kustutas suure osa talupoegade maavõlgadest. Amnestia ei kustuta karistatust. || rahuldama, vaigistama, leevendama. Kustutasin oma janu veega, õunamahlaga, õllega. Limonaad ei kustuta janu. Kustutas oma janu otse ämbriservast. Kui esimene nälg kustutatud, hakati omavahel vestlema. Esialgu kustutasid poisid oma lugemisjanu, lugemisnälga seikluskirjandusega. Otsib, kelle kallal oma viha kustutada. *Isegi lastes armastad sa ainult nime, laste ilmalekandmisega tahaksid ainult oma auahnust kustutada. A. H. Tammsaare.
4. keem põletatud lubjale vett lisama. Kustutamata lubi 'lubjakivi kuumutamisel saadav veevaba kaltsiumoksiid, põletatud lubi'. Kustutatud lubi 'eelmise veega reageerimisel saadud valge aine'.
5. (post)marki postitempli jäljendiga vm. viisil kasutatuks, väärtusetuks muutma. Kustutatud, kustutamata mark.

kuu ‹15› ‹s›

1. Maale lähim taevakeha, Maa kaaslane. a. (tavalises tekstis üldnimena). Ümmargune, kollane, särav, kahvatu kuu. Kasvav, kahanev kuu. Vana, noore kuu ajal. Kuu alles loodi 'on noorkuu'. Kuu esimene, viimane veerand. Kuu hõbedane valgus. Kuu tõuseb, loojub. Kuu kerkib metsa kohale, paistab aknast sisse. Kuu tuli pilve tagant välja. Polnud näha kuud ega tähti. Käi, mine, sõida, keri kuu peale (tõre, tõrjuv ütlus kellegi tüütu jutu, soovi vms. peale). b. ‹suure algustähega› astr. Kuu mass, läbimõõt, pind, kraatrid. Kuu faasid. Kuu ja Maa vaheline kaugus. Lend Kuule. Automaatjaam laskus Kuule. Esimene inimene Kuul.
▷ Liitsõnad: noor|kuu, pool|kuu, täis|kuu, vana|kuu, veerandkuu.
2. astr planeedi kaaslane, satelliit. Marsi, Jupiteri, Saturni kuud.
▷ Liitsõnad: tehiskuu.
3. astr Kuu tiirlemisaeg ümber Maa. Sünoodiline kuu 'ajavahemik Kuu kahe ühesuguse faasi vahel'.
4. (hrl. kalendrikuu tähenduses:) 28–31-päevane ajavahemik, 1/12 aastast. Aastas on kaksteist kuud. Kuu lõpul, lõpus, algul, alguses, keskel. Sel, möödunud, tuleval kuul. Ta luges 'arvestas' kuid ja nädalaid. Täna on juba kahekümnes, varsti on kuu läbi. Ehituse valmimine lükkus kuust kuusse edasi. Kontinentaalses kliimas on kõige külmemaks kuuks jaanuar ja kõige soojemaks juuli. || umbes 30-päevane ajavahemik mis tahes päevast alates. Kuu aega puhkust. Olin kaks kuud haiglas. Nägin teda umbes kuu aja eest. Töö lõpetamiseks kulub paar kuud. Ta oli kuude kaupa kodust ära. Terve kuu ei ole sadanud. Möödusid mõned kuud. Töö tehti ära kolme kuuga. Linnas elamise esimesed kuud. Naine on kolmandat kuud rase. Käisin maal kaks korda kuus.
▷ Liitsõnad: aprilli|kuu, augusti|kuu, detsembri|kuu, jaanuari|kuu, juuli|kuu, juuni|kuu, kalendri|kuu, mai|kuu, märtsi|kuu, novembri|kuu, oktoobri|kuu, septembri|kuu, veebruarikuu; heina|kuu, jaani|kuu, jõulu|kuu, jüri|kuu, küünla|kuu, lehe|kuu, lõikus|kuu, mihkli|kuu, nääri|kuu, paastu|kuu, vastla|kuu, viinakuu; algus|kuu, kevad|kuu, lõpu|kuu, suve|kuu, sügis|kuu, talvekuu; elu|kuu, külma|kuu, praktika|kuu, puhkuse|kuu, püügi|kuu, rasedus|kuu, sõja|kuu, teenistus|kuu, treeningu|kuu, töö|kuu, õiekuu; hoog|kuu, hoogtöö|kuu, liiklus|kuu, sõprus|kuu, teatri|kuu, tuletõrjekuu.

kõbu ‹11› ‹s›

1. kõbi, köbi. *Ja kes on vana Petenberg? Vana kõbu, tema pärast mingu või terve maailm hukka.. F. Kõlli.
2. hrv kõrs, varreke. *Ja kuis käib ablas sirp neiu käes mõnusa sahinaga rukkist läbi, kuis rühmitsevad kollased kõbud jämedate, raskete peadega vihkudeks.. E. Vilde.

kõbus ‹-a 2› ‹adj›

1. kräbe, hea tervise juures (olgugi hrl. vana). Päris kõbus eideke, taat. Kõbusa olemisega vanapapi. Mees juba seitsekümmend täis, aga veel kõbus. Märt on oma aastate kohta küllalt kõbus. Vanaisa on vanaemast kõbusam. Haige on täna hulga kõbusam kui eile. *Vana Ants veel päris kõbus kass. K. Ristikivi.
2. (asjade, esemete kohta:) terve, tarvitamiskõlblik (kuigi vana). Paat, regi on veel üsna kõbus. Kingad on juba viletsad, hädasti oleks kõbusamaid vaja. *Kohendab Tupsi hurtsiku kõbusamaks.. E. Tennov.

kõik ‹kõige, kõike, kõigesse e. kõike pl. nom kõik pl kõikide e. kõigi, kõiki, kõikidesse e. kõigisse 22› ‹pron›
määratlev asesõna
1. ‹mitmuslikus vormis›. a. ‹substantiivselt› igaüks, viimane kui üks. Kõik olid kohal. Kõik koos asuti teele. Rääkis seda kõigi kuuldes. Annab kõigile head nõu. On kõigile eeskujuks. Kõigil on palju tööd. Koer on kõigiga sõber. Peaaegu, eranditult kõik olid sellega nõus. Nad tegid seda kõik kordamööda. Me tuleme kõik. Kõik kui üks mees. Kõik olid purjus. Kõik ei saa sellest aru. Üks kõigi eest, kõik ühe eest. Kõik ei mahu marjamaale, muist jääb ikka karjamaale. *Ta oli kõigil suus, kõik rääkisid temast.. E. Krusten. b. ‹adjektiivselt›. Kõik õpilased. Kõigi reeglite kohaselt. Kõigi mugavustega korter. Kõik uksed ei olnudki lukus. Ta sooritas kõik katsed hästi. Pikapeale saime kõikidest raskustest üle. Kõiki jutte ei maksa uskuda. Kaalub kõik võimalused läbi. Kõik palved olid asjata. Kõik kohad on prahti täis. Oli kõigis kolmes raundis oma vastasest üle. Nad kõik hukkusid. Meil kõigil on see teada. Tegi samuti nagu kõik teised ees. Kõik need on pisiasjad. Näitusel on eksponeeritud kõik 150 maali. Hirmu pärast tõusid tal kõik karvad peas püsti.
2. ‹ainsuslikus vormis›. a. ‹substantiivselt› kogu kõne all olev, küsimusse tulev tervikuna. Kõik on korras. Väljas on kõik rahulik. Vale, tühi lori kõik. Kõik oli tühi töö ja vaimunärimine. Ma taipasin kõik. Tegi kõik, mida suutis. Räägiti kõigest pikalt ja laialt. Kõiges oli märgata hoolitseva peremehe kätt. Ta on kõigega nõus, on kõigeks valmis. Olen kõiges süüdi. Kõike ei maksa südamesse võtta. Esitas kõige kohta küsimusi. Temast võib kõike oodata. Elus tuleb kõike 'igasuguseid asju' ette. Jäi kõigele vaatamata, kõigest hoolimata oma arvamuse juurde. Nüüd on kõik läbi! Rääkis ja õiendas, aga kõik asjata. See pole veel kaugeltki kõik. Nad kaotasid tulekahjus kõik. See on kõik, rohkemat ära looda. Pärast sõda tuli kõike otsast alustada. See meeldib mulle üle kõige 'kõige enam, rohkem kui miski muu'. Kõige tipuks, kõige krooniks 'lisaks kõigele muule'. Lõpp hea, kõik hea. Kõik ei ole kuld, mis hiilgab. *Tema ju Vändras kõik: valitseja ja kohtumees ja kirjutaja ja puha... E. Särgava. || kõnek rõhutab millegi rohkust. Mida sa kõike ei taha! Mida sa kõik ära ei näe! Sa oled mulle kõik 'tähendad mulle väga palju, oled rohkem kui keegi v. miski muu'. *Kes teab, mis temagi kõik on kannatanud! M. Metsanurk. || kõnek esineb lause lõpul kokkuvõtva v. rõhutava sõnana. Mis nad teha saavad, ma ei lähe – ja kõik! *Tema tahab teha Hundipalu Tiidu eeskujul, kel on juba rohtaed ja kõik. A. H. Tammsaare. *Kuidas – miks? Tahan ja kõik. O. Anton. b. ‹adjektiivselt› kogu, terve (nominatiivis need harilikumad kui kõik). Laps värises kõigest kehast. Ta jäi kõige ümbritseva suhtes ükskõikseks. Ma ei jõua kõike tööd ära teha. Kõik lootus pole veel kadunud. Tema on kõige kurja juur. Karjus kõigest kõrist. Soovin sulle kõike head. Kõik see aeg olin kodus. Rebib, sikutab kõigest jõust. Kõigele sellele peab lõpp tulema. Kõik muu on ülearune. *Kas sa arvad, et ma ei tea, mis kõik maailm teab.. L. Koidula. *Mul on palju pliiatseid, kõik sahtel täis, aga lillat ei ole. L. Hainsalu.

kõla1 ‹11› ‹s›

1. hääle, heli üldine värving. Häälel on mahe, meeldiv, tume, tuhm, puhas, terav, kalk, rabe kõla. Metalse kõlaga hääl. Poisi hääl kaotas kõla ja muutus kähisevaks sosinaks. Ilusa kõlaga kell. Vioolal on mõnevõrra pehmem kõla kui viiulil. Oli hakanud emakeelt võõra kõlaga rääkima. Kõlalt lähedased sõnad. *Kilk-kõlk! kilk-kõlk! mats-pots! mats-pots! Juba hakkavad löögid siin-seal oma heledat kõla kaotama.. E. Vilde. || piltl mulje, mõju, mida miski avaldab; toon, varjund, mis millestki läbi kostab. Sel nimel on kurjakuulutav, salapärane kõla. Jutustuses kirjeldatud sündmusel on tugev ühiskondlik kõla. Luuletuse elujaatav kõla. *Rööbiti naljaga tekkis Vilde toodangusse varakult ka satiirilist kõla. A. Palm.
▷ Liitsõnad: häälekõla; eba|kõla, vastukõla.
2. heli v. helide kogum. Sammude kõla. Varsti kuulsin karjakellade kõla. *Kõikide kirikute kellad laotasid oma pühalikku kõla undavate vabrikute koori sekka. M. Raud. *Pole kuulda ühtki kõla: / maailm magab rahu-und. J. Kärner.
▷ Liitsõnad: kolm|kõla, kooskõla.
3. kuuldus, kuulujutt. Varsti kogu ilm, terve küla kõla täis. Nojah, selline kõla meie pool ringi käib. Kõla juhtumist ulatus isegi naabervalda. *Tühi kõla – pole see Maslak elus ühtigi! O. Jõgi (tlk).

kõlin ‹-a 2› ‹s›

1. pisut tumedam, tuhmim kilin; helin. Kuljuste, klaaside, lauanõude kõlin. Ahelate kõlin. Sadamast kostab ankrukettide kõlinat. Tapluskära ja mõõkade kõlin lähenesid. Kannuste kõlinal lähenesid ohvitserid. Viskas peenraha kõlinal letile. *Heleda, kriiskavalt ajudesse lõikava kõlinaga purunesid aknaruudud.. A. Jakobson. | piltl. *Pane kõrvad kinni, et sõnade langemise kõlin ei eksitaks, ja mõõda inimest tegude järgi. L. Hainsalu.
▷ Liitsõnad: kella|kõlin, rahakõlin; sõnakõlin; kilin-kõlin.
2. piltl kuulujutt, kiiresti leviv kuuldus, kõlakas. *Hommikul oli terve küla kõlinat täis, et Mikanor hakkavat oma rehalat lammutama. O. Jõgi (tlk).

kõmisema ‹37›

1. kõminat andma. Kõu kõmiseb. Kahurid kõmisevad. Tagus kõmisevat trummi. Sammud kõmisesid kangialuses. Koridor kõmises sammudest. Raudteesild kõmises, kui rong üle sõitis. Lähenes äike, metsa taga juba kõmises. Kogu rinne kõmises kahuritulest. Külmanud maa kõmises jalge all. Tornikell tagus mitu kõmisevat lööki. Kõmiseb nagu tühi tünn. || (inimhääle kohta:) kõminal, kõminaga kostma. Mehe hääl kõmises ähvardavalt. Märdi hääl kõmises üle teiste. Tema ümber kõmises ülbe naer. Laudade ümber, toast kõmises jutt. Tuba kõmises häältest. *„Rada vabaks!” kõmiseb vägev bass.. H. Pukk. || kõminal kulgema, kõminal liikuma. Maanteel kõmisesid sõidukid. *Vald on sul vaba, sõda kõmiseb järjest kaugemale.. M. Raud. || piltl (millegi ülespuhutud, paatosliku, kuid samal ajal tühise, sisutu kohta). *Ei tahaks olla juubelipäeval paljusõnaline ega kõmisev. V. Panso. *Seepärast ta vihkas peokõnesid, mis tihti kõmisevad tühjalt ja õõnsalt. I. Sikemäe.
2. piltl (kuulduste, kuulujuttude levimise, nende rääkimise kohta). Terve asutus kõmises varsti suurest uudisest. Küla lõi kõmisema, et Kännu Alma minevat mehele.

kõmu ‹11› ‹s›
kuuldus(ed), jutt v. jutud, millel ei pruugi tõepõhja olla. Käib kõmu, et ta olevat mingi bande liige. Lõunaks oli juba kõmu lahti, et.. Selle kohta liikus igasugust kõmu. Terve küla oli sellest sündmusest kõmu täis. Küllap see on tühipaljas rahva, külanaiste kõmu. Ära levita igasugust kõmu! *Lõpuks laskis Tortandel kõmu lahti, et tööd mõõdetakse üle.. P. Kuusberg. || sensatsioonilised, põnevad kuuldused, jutud millegi ümber. Uus film, teos tekitas rohkesti, palju kõmu. Kõik toimus vaikselt, ilma igasuguse kõmuta. Ajakirjandus oli kõmu jahil.

kõrg|meri
murd avameri. *Juba terve nädala oli pahisenud kõrgmerelt vali läänetorm alla madalate väinade vahele. A. Hint.

kõrkja|saar
kõrkjaisse kasvanud madal, ka üle veepinna ulatuv ala. Terve päeva sõudsime imeilusate kõrkjasaarte vahel ringi.

kõrval|ruum

1. kõrvaltuba v. mingi muu kõrval asuv ruum. Kõrvalruumist kostab jutuajamist. Ta jättis mind tuppa istuma ja hakkas kõrvalruumis nõudega kolistama.
2. korteri v. elamu igasugune mitte-eluruum. Korteris oli 4 kõrvalruumi – köök, esik, vannituba ja klosett.
3. mitte-eluhoone igasugune põhifunktsioone mittetäitev ruum. Võimlas oli suur saal ja terve hulk kõrvalruume.

kõssama ‹kõssata 48›
‹hrl. eitavas kõnes›
1. midagi lausuma, ütlema, häält tegema. Sul pole siin sõnakestki kõssata. Ta ei kõssanud loost poolt sõnagi, mitte sõnagi. Ära sa sellest kellelegi kõssa, mis sa täna nägid! Lapsed ei julgenud kaotatud kirjast kodus kõssatagi. Eit seletas ja seletas, kuid taat ei kõssanudki. *Kõssa vähemalt, kust sa tuled. A. Vaarandi.
2. millelegi reageerima, millestki välja tegema. Püüdis magajat äratada, kuid see ei kõssagi. *Mõisnik sõidab tõllas – terve vald vahib. Pops läheb sama teed – keegi ei kõssagi. M. Metsanurk. *Jüri väntas mootorit, kuid see ei kõssanudki. E. Kreem.

kõveriti ‹adv›
kõverdi. Ämbri põhjas oli kõveriti paar kala. Murdunud luu kasvas kõveriti kokku. Teerajad jooksid kõveriti. *.. sest paigast käiakse mööda kõveriti, nagu oleks sinna heidetud katkukivi. A. Mälk. | piltl. Kui otse ei oska, eks siis räägi kõveriti. *.. terve külanõukogu asjad ja ajamised paistsid käest ära ja kõveriti olevat. A. Liives.

kära ‹11› ‹s›

1. müra, ragin, kolin, paukumine, mürtsumine, kärin, põrin vms.; üldse mitmesuguse päritoluga, teat. tegevust, protsessi vms. saatvad (paljud samaaegsed) korrapäratud helid. Suurlinna, lahingute kära. Mootorite, masinate põrgulik, kõrvulukustav kära vaibub, vaikib. Kära paisub, kasvab, muutub valjuks. Aparaadid töötavad kärata. Töö toimus ilma suurema kära ja mürata. Väljast kostab sadama tavalist kära. Linttraktor liikus edasi suure kära ja raginaga. Kõrv eraldab kärast tuttava heli, harjub käraga. Püüdis astuda võimalikult vähe kära tehes. *Oi seda kära: raudrehvidega vankrid sõitsid raginal üle kivide, kõlisesid-kolisesid raudlatid, inimeste astuminegi kobises, klõbises, matsus, mütsus! L. Kibuvits. || vali jutuvada, (läbisegi) rääkimine, karjumine, kilkamine, hõikamine, laulmine, kisamine vms. lärm; lindude v. loomade (vali) kisa, läbisegi häälitsemine. Poisikeste, hobusemeeste, lindude, ahvide kära. Kära läheb saalis suureks, valjuks. Puhkes üldine kära. Kära peale ilmus korrapidaja. Vaidluste kärast kostavad üle üksikud hüüded. Suure kära ja müraga tormati tuppa. Õu oli täis laste kära ja kilkamist. Valvurid tõstsid kära, kui selgus, et üks vang on puudu. *Tõusis kära, terve pere jooksis välja, naised hädaldasid, koerad haukusid. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: jutu|kära, laada|kära, lahingu|kära, linna|kära, pidu|kära, rõõmu|kära, sõja|kära, tänava|kära, võitluskära; põrgukära.
2. piltl rohke õiendamine, rääkimine, arutamine vms. millegi ümber, lärm. Kogu vald oli kära täis, et varsti tulevad pulmad. Kära oli ajalehtedes, ajakirjanduses palju, rohkem kui asi väärt. Kas maksab tühja asja pärast nii palju kära teha, tõsta! Näidendi, lavastuse ümber tekkis kära. Näitus korraldati ilmatu käraga. *Kolime metsa ja jätame kus pagan selle maailma kära. F. Tuglas (tlk).
▷ Liitsõnad: ilma|kära, päevakära.

kärsima ‹42›

1. millekski kannatust omama, maldama, läbema. Ei kärsi paigal olla, seista. Kes nüüd enam toas istuda kärsis! Kärsib ta sul venna kojutulekut ära oodata! Poisid ei kärsinud süüagi, nii huvitav tegevus oli pooleli. Ta pole küll veel terve, kuid ei kärsi enam lamada. Ma räägin, kui kärsid kuulata.
2. hrv (ära, välja) kannatama, taluma. *Te ei oska kujutella, mida tollal kärsisin. A. Oras (tlk). *..tõepoolest oli ta küll tuhat korda kurvemaid õnnetusi kärsinud.. A. Saareste (tlk).

kärvama ‹kärvata 48›
hrl kõnek surema. a. (loomade, lindude, kalade, putukate kohta). Hobused, lehmad, loomad kärvasid. Talvel kärvas peaaegu terve kari punataudi. Lammas kärvas maksatõppe. Koer, kass kärvanud rotimürgist. Jões kärvasid kalad reovete tõttu. Kärvanud vares. Kõik kohad kärvanud kärbseid täis. b. ka vulg (inimese kohta). Tõve, külma kätte, nälga kärvama. Kärvas nagu koer maanteekraavi. Ennem kärvan, kui seda teen. Mis mul temast, las kärvab, kärvata! *Ent näis, et nendel härradel oli raudne tervis: ükski neist ei suvatsenud tema meeleheaks ära kärvata. E. Krusten.

käär ‹-u 21› ‹s›

1. käänak, käänd, looge; millestki (veekogust, metsast) pooleldi piiratud maatükk, veekogu osa vms. sopp. Mäelt paistsid lookleva jõe käärud. Jõgi, oja teeb loendamatuid kääre. Maantee teeb suure kääru. Suvila asus Pirita jõe käärus. Pardid pesitsesid varjulises, pilliroogu täis kasvanud käärus. Ajukoore välispind koosneb paljudest sagaraist, sagarikest ja käärudest. | piltl. *Mõtled, kuidas veidraid kääre / vahel elurada veab.. A. Sang. || otsesuunast ringiga kõrvaleminek, ring, kaar. Jälitatav loom tuli kääruga vanasse kohta tagasi. Sealt läbi minnes teeksime suure kääru sisse.
▷ Liitsõnad: aju|käär, jõe|käär, järve|käär, kalda|käär, lahe|käär, mere|käär, oja|käär, põllu|käär, ranna|käär, teekäär.
2. üle terve leivapätsi, vorsti- v. juustutüki lõigatud paksem viil. Käär leiba, saia, juustu. Lõikab paksu kääru vorsti. Lõikasin leiva otsast suure kääru.
▷ Liitsõnad: leiva|käär, saia|käär, sepiku|käär, üleleivakäär.

käärima1 ‹42›

1. (orgaaniliste ainete kohta:) bakterite, pärmiseente vm. toimel lagunema ja muunduma; käima. Õlu, vein, meski käärib. Mahl pandi käärima. Käärima minema. Keedis läks käärima. Vein kääris äädikaks. Suhkur käärib alkoholiks. Käärinud kasemahl. Kääriv muld, sõnnik. | piltl. *On, nagu oleksid käärimas kõik päevased mälestused, mõtted ning unistused, et selguda kurbuse helevalusaks viinaks. F. Tuglas.
2. piltl kehtiva olukorraga mitte rahul olema, protestima, rahulolematust avaldama. Rahvas, sõjavägi käärib. Terve maa, riik, linn kääris. Koolid, tehased käärivad. || (varjatult, salapäraselt) teoksil, toimumas olema. *Kas niimoodi nägidki rahutused välja? Et midagi oli käärimas, sellest räägiti kõrtsi juures ühtelugu. A. Beekman.
3. piltl tunglema, pulbitsema; üha tugevnema. Mehes käärib pahameel, tusk, vimm, vabaduseiha. Teade pani meeled käärima. Tema hinges kääris viha, hing kääris vihast. Kusti peas käärisid mitmesugused mõtted ja ideed. See kavatsus kääris temas juba ammu. *Villu kündis rahulikult edasi, nagu ei oleks midagi sündinud, aga ta seespool kääris ja kees. Juh. Liiv.

küla ‹11› ‹s›

1. väikseim maa-asula. Suur, väike, jõukas, vaene küla. Kiviaja, keskaja, tänapäeva küla. Pikavere küla. Küla keskel on paar suuremat maja. Külas oli kümmekond talu. Kust külast ta pärit on? Tee viib läbi küla. Auto sõitis küla vahele. Läksime külast abi otsima. Ära mine seda küla peale kuulutama! Üle küla 'terve küla kohta kõige parem, kaunim jne.' tüdruk. Otsin sind küla mööda, pidi taga. Varsti terve küla jutte täis. || selle elanikud. Kogu küla jooksis kokku. Kui nii teed, saad külale naeruks. Kuidas küla minuga, nõnda mina külaga. *Miina poeg Herbert on küla silmis oma parimas meheeas. H. Kiik.
▷ Liitsõnad: ahel|küla, haja|küla, rida|küla, sumb|küla, tänavküla; kaluri|küla, kiriku|küla, kodu|küla, kolka|küla, metsa|küla, moona|küla, mägi|küla, naaber|küla, pisi|küla, popsi|küla, põlis|küla, ranna|küla, sauna|küla, vaba|küla, vabrikuküla; olümpiaküla.
2. ‹tihti sisekohakäändeis adverbilaadselt› koht v. inimesed väljaspool kodu, eriti koht, kus võõrusel käiakse. Ta käis mul eile külas. Tule mulle vahel külla! Läksin sõbrale külla. Isa tuli sugulaste poolt külast. Läksin küla peale 'kedagi külastama'. Küla leib on magus.
3. lastek külaline, külaonu, külatädi, võõras inimene. *„Ei küla tee sulle kurja midagi!” ütles Taali ja võttis lapse sülle. – „Anna parem külale terekätut!..” A. Mälk.

külg ‹külje 22› ‹s›

1. inimese v. looma vasak- v. parempoolne kehaosa, eriti roiete piirkond. Parem, vasak külg. Laps surub end vastu ema külge. Küljes, külje sees pistab. Küljed valutasid kõvast asemest. Surus käe vastu külge. Istusime tihedalt, külg külje vastas, küljed vastamisi. Lööb, tonksab, müksab kaaslasele küünarnukiga külge. Panin palitu külje alla 'asemeks'. Tüdruk viskles voodis unetult küljelt küljele. Keeras enda teisele küljele. Sel ajal pööras ta alles teist külge 'magas'. Külg külje kõrval 'ligistikku, tihedas kokkupuutes' elama, töötama. Vasturünnak tuli küljelt 'külje suunast'. Pea, keha külg (näit. linnul). Lõi hobusele piitsaga vastu külge. Kass nühib oma külge vastu mu jalgu. Koer jookseb, külg ees. Lehm oli poolest küljest saadik ojas. | (riietusesemel). Kuub on külje pealt katki. || eseme v. ruumi vasak- v. parempoolne pind. Kapp koosneb kahest küljest, põhjast, laest, tagaseinast ja ustest. Tellisel nimetatakse külgedeks kõige laiemaid tahkusid. Laev kaldub vasakule küljele. Lained õõtsutavad paati küljelt küljele. Sõitis teisele autole külje pealt sisse. Kaeveõõne küljed.
▷ Liitsõnad: looma|külg, seakülg.
2. eset piirav välispind; eseme v. maastikuobjekti üks (väline) pool. Ülemine, alumine külg. Mäe külgedel kasvab mets. Kivi päikesepoolsel küljel ei kasva sammalt. Maasika üks külg oli juba punane. Koogi üks külg on kõrbenud. Medali teine külg on sile. Vorstidel keerati pannil teine külg. Mantlil pöörati teine külg 'sisemine, pahem pool välisküljeks'. Istusime põõsa tuulealusesse külge maha. *Õue lahtine külg avanes põhja, nii et päikest nähti siin vähe. E. Rängel.
▷ Liitsõnad: ahju|külg, ala|külg, all|külg, esi|külg, mäe|külg, taga|külg, väliskülg.
3. lehekülg. Ajaleht pühendas sündmusele terve külje. Kuulutused on ajalehe viimasel küljel.
▷ Liitsõnad: kuulutuskülg.
4. piltl omadus, iseloomulik joon, esinemisvorm vms.; vaatenurk. Trükise sisuline, tehniline külg. Kunstiteose esteetiline külg. Tutvuti linna muusikaelu organisatsioonilise küljega. Asja majanduslik, rahaline külg. Igal asjal on oma(d) head ja halvad küljed. See kõik oli asja väline külg. Püüdis end näidata paremast, tugevamast küljest. Näeb kõiki asju halvemast küljest. Küsimust arutati igast küljest. Kirjandus peab valgustama elu kõiki külgi. Nähtuse positiivsed, negatiivsed küljed. Siin on kirjeldatud protsessi üksikuid olulisemaid külgi. Joonistamine oli koolis tema kõige nõrgemaks küljeks. Kust küljest ka küsimusele läheneti, ikka oli asi halb. Lool ei puudunud ka oma naljakas, koomiline külg. || konstruktsioon (ühest küljest ...) teisest küljest vastandab kaht asjaolu, täh. 'ühes suhtes ... teises suhtes, ühelt poolt ... teiselt poolt'. Ühest küljest tuli see asjale kasuks, teisest küljest aga tegi kahju. *Seda tuleb kõike arvesse võtta. Teisest küljest ei tohi ka unustada materiaalset baasi.. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: varju|külg, vormikülg.
5. suund, kant. Eesti on kolmest küljest ümbritsetud veega. Siit näeme eset samaaegselt kolmest küljest: pealt, eest ja kõrvalt. Tuul puhus pikemat aega ühest küljest. Kanad jooksid mitmesse külge laiali. Mindi laiali, igaüks ise külge. Meil pole ühine tee, mina lähen teise külge. Kuhu külge nad läksid? *Juba ammu horisondi lõunapoolsele küljele kerkinud pilv paisus silmanähtavalt.. N. Kaplinski (tlk).
▷ Liitsõnad: alltuule|külg, ida|külg, lõuna|külg, lääne|külg, pealtuule|külg, põhja|külg, tuulekülg.
6. mat hulknurka piirav sirgjoone lõik. Ruudu neli külge. Kolmnurgal on kolm külge.
▷ Liitsõnad: lähis|külg, vastaskülg.

küll ‹adv›

1. mingit väidet eriliselt toonitav sõna. Istu rahulikult, küll mina lähen. Ole mureta, küll me saame hakkama. Küll ta tuleb, ta ju lubas. Küll ma ta üles leian! Küll näed, et ta peab sõna. Kasva suureks, küll siis saad kõik teada! Küll mina juba tean, mis ma teen! Võta aga, küll sa pärast tasud! Pole viga, küll ta paraneb. Poiss veel noor, küll ta võtab pärast aru pähe. Küll tuleb aeg, kus sa oma sõnu kahetsed. Kas ma talle küll ei rääkinud, et ära mine. Ilm on halb. – Küll päeva peale paraneb. *Kui need näevad, et järele ei anta, küll nad lepivad poole, vahest isegi kolmandiku hinnaga. K. A. Hindrey. || vastust kinnitav sõna. Kas jääb meelde? – Jääb küll. Saad sa üksi hakkama? – Küll (saan). Te olete vist arst? – Seda küll. Sa oled muidugi rahul? – Olen küll. Kas see on direktor? – Vist küll. Sa ei ole vist varem seda tööd teinud? – Ei ole küll. Saad sa sellest aru? – Ega ei saa küll. Mul pole sulle paremat toitu pakkuda. – Ah, see käib küll. *„Ta ei ütle!” – „Ütleb küll! Lubame kompvekki.” R. Vaidlo. || rõhutav sõna, enamasti täh. 'igatahes; tõega'. Nüüd ma pean küll minema. Mihkel nüüd küll selles süüdi ei ole. Praegu ei saa ma küll tema plaanidest aru. Mina küll nii ei teeks. Teile ma sellist õnnetust küll ei sooviks. Mida see küll peaks tähendama? Siin küll poolt kilogrammi ei ole. Upsakas ja uhke ta küll ei ole. Nüüd olen küll ära eksinud! Sellest on küll juba oma paar nädalat, kui ma Hildat nägin. Uudishimulikke oli palju, enamuses küll naised. *See oli küll esimene kord, kus soos oli korraga nii palju inimesi.. L. Metsar.
2. kinnitav, rõhutav sõna mingi vastanduse korral. a. esineb vastandusele eelnevas lauseosas. Lubasime küll teineteisele kirjutada, aga lubadus ununes peagi. Talv on küll peaaegu läbi, kuid väljas ikka veel külm. Ma pole küll päris terve, kuid tulen siiski kaasa. Töö ei olnud küll raske, ent väsitas ometi. Mahtusime küll kuidagi ära, aga kitsas oli. Hooples küll, aga ise oli hirmu täis. Sihtisin küll, aga ei saanud pihta. Aiman küll, missugust vastust ta minult ootab, kuid vaikin. Ta on küll lahke, ent samal ajal nõudlik. Siin on küll rahulik, kuid igav. Küll otsiti kõik metsad ja rabad läbi, aga kadunut ei leitud. b. esineb vastanduvas lauseosas v. lauses endas; hrl. eelneb sel juhul eitavasisuline väide. Venda ta ei kohanud, küll aga nägi vennanaist. Raamatut ma ei saatnud, küll aga kirja. Külm ei tee mulle midagi, küll aga ei talu ma tõmbetuult. Mind nad ei märganud, aga mina nägin neid küll. Ta polnud kuri, aga range küll. Saar on asustamata, küll peatuvad siin vahetevahel kalamehed.
3. ‹sageli elliptiliselt› aitab esile tuua kõneleja arvamust v. tundetooni. Imelik küll, kuhu ta nii kauaks jääb. Kurb küll, aga nii see on. Oleks ikka hull küll, kui sadama hakkab. Kahju küll, aga nii see läks. Ime küll, et see vanker nii kaua vastu pidas. Veider küll, et mõni inimene nii põikpea on. Õige küll, sina ju seda veel ei tea! Sellest me ei rääkinud, tõsi küll. Vaevalt küll ta enam tuleb! See tekst käib küll. *Aga olid ikka rängad ja rasked sõnad küll. Keelepära võttis kangeks.. T. Braks.
4. rõhutav sõna mitmesugustes oletust, kõhklust, imestust, nõutust vms. väljendavates otsestes ja kaudsetes küsimustes, sageli täh. 'ometi, siiski'. Mis sind küll siia tõi? Mis sa temas küll leiad? Mis ta küll praegu peaks tegema? Mis meid küll seal ootab? Miks ta küll nõnda kardab? Kuidas need inimesed küll omavahel sobivad? Kes küll võis arvata, et see nii läheb! Kuidas see küll võis juhtuda, et ta alla jäi! Imestati, kuhu nad küll nii kauaks jäävad. Huvitav, kust ta küll selle raha võtab. Jäime ootama, mis ta küll ütleb.
5. rõhutav sõna mitmesugustes hüüatustes. Küll on ilus õhtu! Küll alles tuiskab! Küll on tore, et sa tulid! No küll ikka ütles vägevasti! Ah teid küll oma pärimistega! Kuidas küll tahaks reisida! Küll on aga palju inimesi! Küll sa ikka oled rumal! Mis teil küll arus on! On aga lugu küll! „Ah sind küll!” pahandas ema. Oi jumal küll, mis nüüd saab! Sa heldene aeg küll! Oi kuradit küll, mida nüüd peale hakata!
6. esineb kõneleja tundetooni rõhutavalt jaatavas lauses, mis aga tegelikult sisaldab eitavat v. kahtlevat arvamust millegi suhtes. Küll ta sul tuleb! Kuhu niisugune temp küll kõlbab! *„Ma luban, et ta enam kunagi ei põgene.” – „Usub Emai sinu lubadust küll!” väitis Thompson. H. Treimann (tlk).
7. küllalt, piisaval määral, piisavalt. Süüa ja juua oli üsna küll. Ehitusmaterjali, raha on veel küll. Puudust ei olnud millestki, kõike oli küll. Ära sina mine, seal on aitajaid isegi küll! Vara alles, koiduni on veel aega küll. Siin on ruumi küll. Pole rohkem vaja, sellest on küll. Küll, ära mulle rohkem suppi tõsta! Laiseldud on juba küll, aeg on tööle hakata. Põhjust sääraseks arvamiseks oli rohkem kui küll. Kas minu kallal norimisest veel küll ei ole, nüüd asud ka laste kallale! *Mitja kelgutas liumäel ja uisutas kinnikülmanud jõel, nii et küll sai.. M. Veetamm. || ‹korduvana› külluses, hästi palju. Aega, tegemist on veel küll ja küll. Selliseid juhtumeid on olnud küll ja küll. Inimesi oli seal juba ilma minutagi küll ja küll. *Juba läbikäidud maa järele otsustades oli krunti küll ja küll, nagu liigagi palju.. A. H. Tammsaare.
8. seob rõhutades ühendava sidesõna laadselt korduvaid lauseliikmeid v. eri lauseid. Mindi küll üksikult, küll hulgakesi. Temaga on proovitud hakkama saada küll heaga, küll kurjaga. Tuli ette küll suuremaid, küll väiksemaid vigu ja möödalaskmisi. Väntasime küll parema, küll vasaku käega, küll mõlemaga. Küsisin seda küll isalt, küll emalt. Küll oli nüüd rõõmu, küll oli nüüd naeru ja kilkamist! *Varsti oldigi sealmaal, et protsessiti küll kraavide, küll loomade, küll tee, küll teesillutamise, küll põllupeenarde pärast. A. H. Tammsaare. *Küll oli tal igav, küll ta palus, et teda lastaks sõbra juurde, küll ta tahtis ära leppida, küll ta tiirutas ümber arestimaja.. J. Smuul.
9. ‹sidesõnalaadselt› alustab teat. piiravat väidet, reservatsiooni, täpsustust sisaldavat lauseosa v. kiilsõna laadi ühendit. *.. aga nüüd kuulukse Laes „Vabaduses” jälle tegelane olevat, küll mitte enam juhatuse esimehena.. A. Hint. *Pealegi leidub veel teisi tõlkeid, mida võib (küll ainult oletamisi) siduda Mango Hansuga. R. Põldmäe. | ‹ühendsidesõna osana› ehk küll vt ehk

küsima ‹37›

1. küsimus(t)e abil midagi teada tahtma. Teed, õiget aega, kella küsima. Kellegi päritolu, vanust küsima. Küsisin lillede hinda. Küsisin seletust rohkem suusoojaks, jutujätkuks. Minult küsiti mu arvamust. Mina ei tea, küsi teistelt. Küsi, millal ta tuleb. Ta küsis, mis mina asjast arvan. „Kas kõik on kohal?” küsis treener. Küsisin emalt, kus isa on. Ei ole kedagi, kellelt seda küsida. Ta küsis sinult midagi. | (objektita). Oleksid võinud ise küsida. Temalt küsiti palju, ja kõigele tuli vastata. Kuidas elad? – Ole terve küsimast, hästi. Ta rääkis sellest ise, ilma küsimata. Parem ära küsi! Sa veel küsid! (asi peaks nagunii selge olema). | kõnek esineb osatavas vastuses küsimusele millegi enesestmõistetava kohta. Miks nad sedasi teevad? – Küsi lolle! *„Sa ju ei armasta kompromisse?” – „Küsi veel!” torutas poiss solvunult huuli. K. Saaber. *Mari: Ja mis on Andresel sellega asja? Liisa: Küsi nüüd! Ta saaks paremini laiselda, kui Märti ei oleks. M. Pukits (tlk). || mingis õppeaines küsitlema, mingit õppeainet vastata laskma. Teda küsiti füüsikas, eesti keeles programmi ulatuses. Poiss lootis, et teda täna koolis ei küsita. Õpetaja jõudis küsida ainult kolme õpilast. Seminaris küsiti nagu tavalises koolitunnis.
2. ütlema, paluma, taotlema, et midagi antaks v. teha võimaldataks. Tööd, abi, toetust, laenu küsima. Poiss küsis isalt raha. Küsis laenuks paarsada krooni. Seesuguse kauba eest võib head hinda küsida. Majast küsiti 200 000 krooni. Mehed küsisid palka juurde. Küsis töölt vabaks, luba varem ära minna. Ma ei otsusta midagi ilma temalt nõu küsimata. Küsi seda raamatut endale vaadata. Küsis möödujalt suitsu peale tuld. Teekäija küsis talust öömaja. Haige küsis juua. Poiss küsis end talumehe vankri peale. Küsis sõbralt ratast sõita. Läbirääkimistel sõna küsima. *Kui sa ennast ei paranda, Jaak, pean mõisahärralt uue õpipoisi küsima. L. Kahas. | piltl. Kõht küsib süüa. || kõnek kedagi otsima (kokkusaamiseks). Sind küsitakse telefoniga. Keegi küsis sind vahepeal, aga ma ei teadnud, millal sa tuled. Kas keegi on minu järele küsinud? || (koera kohta:) haugatades midagi söödavat paluma. *„Küsi, Lord!” Koer haugatas. Kati pillas talle midagi lõugade vahele. E. Krusten. || nõudma. Ega raha süüa küsi. *Siin peres valitseb kindel kord: trepiesine ei küsi luuda, rehalauks ei ripu rebadel.. L. Hainsalu. *Eks see asi küsi julget verd ja ega sellest puudus ole! A. Mälk.
3. ‹hrl. elatiiviga› hoolima. Sellisel puhul ei saa vaevast küsida. Kes meie tahtmisest küsib! Tänamatu inimlaps, ei tema küsi isast ega emast! Kirglik kalamees ei küsi ilmast. Ta ei küsinud keelamisest ja tegi ikka omamoodi. See mees ei küsi oma aust ega millestki. Surm ei küsi aastatest. *.. siis seisis ta lugupidamise hinnas, küsimata, kas ta oli perepoeg või sulasest poiss. H. Raudsepp.

üle kütma
liiga kõvasti kütma. *Terve pika aasta on ta pidanud kannatama üleköetud ruume nii tööl kui ka kodus.. A. Beekman.

laadima ‹laadin 42›
mingit kaupa, materjali v. ainet kuhugi siirma ning laduma. Metsamaterjali, puisteaineid, konteinereid, masinaid, tarbekaupu laeva, laevale, trümmidesse, vagunitesse, autodele laadima. Kaubajaamas laaditakse vaguneid. Laaditi ning lossiti laevu ja praame. Ehitusmaterjale peale, maha, vagunist autodele ümber laadima. Naftaga laaditud tanker. Pumpade abil laaditakse laeva tankid täis, tühjaks. *Tema kohus oli rood õigeks ajaks jaama viia ja rongile laadida .. A. Hint. || kõnek midagi suuremal hulgal kuhugi panema, laduma v. toppima. Laadin kõik asjad, kogu oma kraami kohvrisse ning seljakotti. Laaditi taskud õunu täis. *Ühel hommikul noorem vend laadis endale valmis leivakoti. J. Jaik. || kõnek kõvasti sööma (v. jooma), sisse ajama. Õgard laadis terve vaagnatäie liha keresse. *Kas sul siis tõesti on alati vaja sisse laadida kallist kroonuviina .. O. Luts. || info ressurssi kasutuskohta viima. Laadin programmi välismälust põhimällu.

laam ‹-a 23›

1. ‹s› suur lai tükk, avar pind v. ala, lahmakas. Vetikate laamad veepinnal. Ajujää suured laamad. All orus järve hõbedane laam. Põllud künti ühte laama kokku. Rand kaugeneb, puud sulavad kokku roheliseks laamaks. Udu roomas laamadena piki orgu. *Juba on seal .. okste räga nii rohkesti, et on raske juba liikudagi selles laamas. M. Raud. || laamas lademes; tihedalt koos, summas. Oksarisu ja prahti oli metsa all laamas (maas). *Aknalaudadel on laamas taldrikuid ja pudeleid. L. Promet. *.. suruvad läbisegi mehed ja naised – terve hulk vajub laamas ukse alla, nii laialt kui koda lubab. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: jää|laam, pilve|laam, põllu|laam, udu|laam, veelaam.
2. ‹adj› murd (hrl. tule kohta:) laialdane, üldine, laus-. Laam tuli käis katusest välja. *Peeter ei tahtnud laamas lumes sumada ja pöördus linna poole tagasi. E. Tennov.

ladem ‹-i 2› ‹s›
lade; kuhi, koorem. Terve ladem kuiva heina maas. Kirju, avaldusi oli laual suur ladem. Kivika kruusa ladem. *Küllap tal linnas vist hea ladem võlgu on .. E. Vilde.

ladisema ‹37›
ladinaga sadama v. voolama. Vihm ladiseb. Räästad, vihmaveetorud ladisevad. Sajab nii mis ladiseb, nii et ladiseb. Terve öö ladises vihma, sadada. Dušist, kraanist ladises vett vastu vannipõhja. Laskis veejoal voolikust murule ladiseda. Sain vett ladiseva räästa all märjaks. *Kohe nende järel lõi väljakul ladisema äge vihmavaling. E. Männik.

ladistama ‹37›

1. ‹impers.› ladisema. Muudkui ladistab vihma, sadada. Terve öö ladistas.
2. ladisema panema, ladiseda laskma, vees v. veega ladinat tekitama. Ärge ladistage veega, ärge ladistage vett maha. Pardid ladistasid tiigis. Ladistab kaevukünal nägu pesta. *Ruudud rabisesid tihedas vihmas ja räästarenn ladistas sulinal vett toobrisse. M. Raud.

lahe ‹-da 2› ‹adj›

1. avar; ruumikas, selline, kus on ruumi (liigutamiseks, liikumiseks) ning õhku (hingamiseks), kus on mugav ja vaba olemine. Lahe mantel, kleit, pluus. Matkasaabas olgu piisavalt lahe. Ehitati lahedate ruumidega uus elumaja. Neil on päris lahe korter – igaühel omaette tuba. Inimesi väljus, vagunis läks lahedamaks. Õunapuud istutati lahedate vahedega. Laskis lipsusõlme lahedamaks. Lakas on lahedam magada kui toas. Linastes rõivastes on suvel mõnusalt lahe. Võrksärgiga on hea lahe käia. *Kõigile oli [heinatalgutest] teada antud – tulgu, kes soovib, luht on lahe, ruumi jagub. V. Ilus. || tõketeta, vaba. Siin on lahe läbipääs. *Mul oli oma istmelt hea lahe vaade üle terve koplisuuruse saali .. E. Vilde.
2. oludest piiramata, vaba. Inimene otsib lahedamaid tingimusi, lahedamat äraelamist, lahedamat elu. Tal suurem palk ja lahedamad võimalused. Säästab ja kogub, et lastel lahedam oleks. Küllap tulevad lahedamad ajad! Poliitilisest surutisest pääseti lahedamatesse tingimustesse.
3. üksipidi kiudude v. niitidega; mitte sassis, puntras v. tükkis. Linad soeti enne koonlasse keeramist lahedaks. Pestud vill nopiti sõrmede vahel lahedaks. Lahedat lõngavihti on hea kerida. Kalamehed harutasid võrke lahedaks. Pärast peapesemist kammitakse juuksed lahedaks. Hea lahe muld, pole mättaid ega juurikaid. *Ta võtab [vilja]vihu, puistab selle lahedaks ja laseb pikkamisi [rehepeksumasina] huugavasse trumlisse. M. Traat. *Päris lahedas sootarnas murdus vikatilüsi .. H. Sergo. || sirge läbipõimumata süüga, mitte näsuline ega kisklik. Lahedaid oksteta kasepakke on kerge lõhkuda. Peerupuu pidi olema lahe. Lahedast puust lauad. | piltl. Noormees oli lahedat kasvu. || selge, klaar. Hommikul laheda peaga on parem õppida. Ta on purjus, las magab enda lahedaks. Värske õhk tegi pea lahedaks.
4. kerge, karastav, värskendav. Suvel ei taha rasvast toitu, tahaks midagi lahedat – piimasuppi või kama. Hapupiim on hea lahe jook, lahe rüübata. Äike lööb õhu lahedaks. Mere ääres on lahe hingata. Puhkas puu lahedas varjus. Lahe kevadine tuul.
5. kerge, ladus, hõlbus. Kodu poole läheb hobune alati lahedama sammuga. Laheda jooksuga jalgratas, regi, paat. Otsi mulle midagi lahedat lugemist! *Seda [= sangleppa] oli hõlbus muretseda ja ka lahe töödelda. H. Relve. *.. Saiakopli Maasik oli talle ikka veel armsam Rauaselja Akast, ehkki Akal olid lahedamad nisad ja rammusam piim? K. Saaber.
6. mõnus, õdus; kergenenud, pingest vaba, muretu. Südames on soe ning lahe tunne. Hingel hakkab lahe, vimm ja vaen kaob. Ta on täna lahedas tujus, meeleolus. Kohvitassi juures nagu lahedam juttu puhuda. Kõik läks hästi, nüüd on süda jälle kerge ja meel lahe. Lahedad laulud, naljad, lõõtspillilood. Ta morn ilme, nägu lõi veidi lahedamaks. || sõbralik, lahke, ladna. Võõraste vastu on ta nii mahe ja lahe, aga kodus päris tulehark. Ülemus on lahe mees, temaga saab asju ajada. Ta on tähtsaks läinud, pole enam endine lahe poiss. Ajab lahedat juttu, laseb lahedat naeru. Papa Jannseni mõnus ja lahe ütlemisviis. Tal on alati lahe muhelus näol.
7. kõnek tore, vaimustav. Hevi on lahe. *Kuradi lahe mõte plahvatas poisile pähe .. V. Lattik. *.. jätkas usalduslikult: ".. ma mäletan teda täitsa selgesti seniajani, oli alles lahe lits!” A. Alas (tlk).

lahkelt ‹adv›
(< lahke). a. Meid võeti lahkelt vastu. Räägib, naeratab lahkelt. Ta oli lahkelt nõus. *Siin teretavad metsaladvad / nii lahkelt järvi, rohumaid. M. Veske.b. *.. et Napoleoni võim murti ja seeläbi terve Euroopa .. lahkemalt hinge võis tõmmata. M. J. Eisen.

lahvama ‹lahvata 48›

1. suure hooga sadama, voolama v. põlema. Terve öö lahvas sadada. Dušist lahvab mõnusat sooja vett selga. Saunauksest lahvas aurupilvi. Küün lahvas põleda. Rongkäik lahvavate tõrvikutega. *.. ja vihm lahvab räästaist ja vihm koob kardinaid aknal .. P.-E. Rummo.
2. lahvatama. Laastud lahvasid järsku põlema. Küünlaleek lahvas korra kõrgeks. Nägu lahvas häbist punaseks. | piltl. *.. liiga tuline veri loitvat igas järgnenud inimpõlves kusagil esile ja nüüd lahvas see nähtavasti Mari-Eltsus. E. Rannet.

lajatama ‹37›

1. korraks lühidalt valjusti kõlama v. vastu kajama. Maja taga lajatas pauk. Pauk lajatas metsast mitmekordselt vastu. Andis kõrvakiilu nii mis lajatas. Õues lajatab hõikeid, kilkeid. Klassis lajatas naerupahvak. Sähvas välk ning lajatas kõu. Mürsk tuli ulgudes ning kohe lajatas plahvatus. Raielangilt kostis lajatavaid kirvehoope. *Koerahaukeid küla vahel lajatamas murdu. M. Under.
2. (laksatades) lööma, virutama. Lajatas lahtise käega, rusikaga lauale, vastu lauda. Lajatas teisele kõrvakiilu, vastu kõrvu, pudeliga pähe. Ma sulle lajatan! Lajatas ukse mürtsti kinni. *.. tormihoog võis sulle lehestikust terve pangetäie [vihmavett] pähe lajatada. V. Maavara. || (laksatades) langema, kukkuma. Uks lajatas mürtsti kinni. Mees oli paadisillalt plartsti vette lajatanud. Lajatasin selili jääle. || piltl rabavalt ütlema, öelda lahmama. Ta ei karda kellelegi tõtt näkku lajatada. Selle peale lajatas vanamees ropu vandesõna.

lakkama ‹lakata 48›

1. lõppema, järele jääma. Vihm, sadu, äike, torm lakkas. Haav seoti ning verejooks lakkas. Talvel lakkab taimede elutegevus peaaegu täielikult. Kui südametegevus lakkab, siis inimene sureb. Mootorite mürin ei lakanud ka öösel. Elu läheb edasi, elu ei lakka. Külmavärinad ei tahtnud kuidagi lakata. Meie kirjavahetus harvenes ning lakkas siis hoopis. *Tuju tõuseb, tants ei lakka. J. Smuul. || lakkamata lakkamatult. Terve päev(a) on lakkamata sadanud. Mure näris hinges lakkamata. *Neid [= autosid] neelab lakkamata tänav pikk .. M. Under.
2. ‹ma-infinitiivi elatiiviga› lõpetama, järele jätma. Laps lakkas nutmast, jonnimast, vastu vaidlemast. Lakkas end kaitsmast, õigustamast. Ta ei lakanud meest armastamast. Rooma impeerium lakkas olemast. On lakanud tuksumast väsimatu töömehe süda. Mootor lakkas töötamast.

laotama ‹37›

1. midagi (hunnikust, kuhjast v. kogumist) laiali puistama. Sõnnikut laotama. Kruus laotati ühtlase kihina teele. Jõuluõhtuks laotati õled põrandale. Läbisadanud heinasaod laotati kuivama.
2. midagi (kokkupandut) laiali, laialt lahti asetama; välja v. laiali sirutama. Laotab lina voodile. Vanaema laotas puhta käteräti leibade peale. Laotas lapsele teki peale. Laotas salvrätiku põlvedele. Pesu laotatakse nöörile kuivama. Suur Tallinna plaan oli lauale laotatud. Kukk laotab tiibu ning kireb. Kalkun, paabulind laotab saba. Mees laotas nõutult käsi. | piltl. Puud laotavad oksi üle pargitee. Talv laotab valge vaiba üle maa.
3. hrl van levitama. Lamp laotas punakat valgust. Kamin laotab mõnusat soojust. Ahi laotab isuäratavat leivalõhna. *Lembitu: Ma ei teota ühtki usku, vaid neid, kes seda laotavad tule ja mõõgaga. J. Sütiste. *Kiir laotab seda raamatut [= „Kevadet”] Paunveres hinnata laiali. O. Luts.
4. van lammutama, lõhkuma. *Terve pinu [hagu] laotatakse koost, enne kui saapad ja püksid nähtavale tulevad. E. Vilde. *Tema armas kell laotati – võeti sisikond hoopis välja .. M. Metsanurk.

laps ‹lapse, last, lapsesse, laste, lapsi, lastesse e. lapsisse 35› ‹s›

1. inimene sündimisest sugulise küpsemise alguseni. Vastsündinud laps. Ilus, priske, terve laps. Hea, paha, jonnakas, vallatu laps. Kodutud, vanemateta lapsed. Laps roomab, õpib käima, rääkima. Lapsed käivad lasteaias, koolis. 1. septembril lähevad lapsed kooli. I klassi lapsed. Väiksemad, nooremad, suuremad, vanemad lapsed. Ta on alles laps. Lapsed mängivad, hullavad, kisavad. Seal sai lapsest peast, lapsena joostud ja mängitud. Ta on lapsest saadik, lapsest peale väga hoolas. Seda taipab iga lapski. Lapsel ikka lapse aru. Lapse asi, muud ei ole kui aina mäng. Selles asjas olen süütu kui sündinud laps. Heal lapsel mitu nime. Laps noor, jalg kerge. || piltl (naiivse, lapse mõtte- ja hingelaadiga inimese kohta). Eluvõõras inimene on suur laps. Vanainimene muutub tihti lausa lapseks. Ära ole nii laps, et teda usud! *Võõramaa pinnal on meist igaüks laps, – küsib ka seda, mis polegi sünnis .. A. Kaal. *Sinu põlvkond on palju sallivam, vabam ja lapsem, kui meie olime. A. Biin. || (meelitus- v. kõnetlussõnana täiskasvanud inimese kohta). *„Kuhu siis .. mu kallis laps?” päris vana parun .. „Linna, linna!” nuttis proua .. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: aia|laps, heit|laps, hälli|laps, ime|laps, inimese|laps, inim|laps, jõulu|laps, karja|laps, kodu|laps, kooli|laps, kosti|laps, lasteaia|laps, lastekodu|laps, laulu|laps, leeri|laps, leid|laps, linna|laps, maa|laps, mure|laps, pai|laps, poeg|laps, poiss|laps, päikese|laps, pühapäeva|laps, rinna|laps, sõime|laps, süle|laps, sünnipäeva|laps, tüdruk|laps, tütar|laps, valu|laps, väikelaps.
2. kellegi järglane, poeg v. tütar (oma vanemate suhtes). Noorik ootab, kannab last 'on rase'. Tal sündis laps. Sünnitas, sai lapse. Tõi priske lapse ilmale. Mari sai Jaaniga, Jaanilt lapse, Maril oli Jaaniga laps. Jaan oli Marile lapse teinud. Aga kui meil laps tuleb 'sünnib'? Ema imetab last, annab lapsele rinda, toidab last rinnaga. Neil, perekonnas on kolm last. Vanemate ainuke laps. Lasteta abielupaar. Ta ei saa lapsi. Nad ei tahagi lapsi muretseda. Poeg on nende lihane laps, tütar kasulaps. Isa hülgas oma naise ja lapsed. Neil on lapsed juba suureks kasvatatud, neil on juba täisealised lapsed. Lapsed on vanemate seadusjärgsed pärijad. Lapsega tüdruk 'vallasema'. Rikkal leiba, vaesel lapsi. Kuidas vanemad ees, nõnda lapsed järel. Lapsel valutab sõrm, emal süda. || hrl lastek (linnu- ja loomapoegade kohta). *Lapsi on [karul] kaks-kolm ja sündides kaaluvad nad ainult pool kilo. F. Jüssi. *.. ütles, et sellel emakotkal on lapsed .. H. Sepamaa (tlk). || piltl teat. ajajärgule tüüpilise vaimu- ja mõttelaadiga inimene; teat. ajajärgule tüüpiline nähtus. Kõik me oleme nii või teisiti oma aja lapsed. *.. [Eesti ajakirjandus on] sündiva kapitalismi ning feodalismi kriisi laps. J. Peegel. || piltl teat. rahvusest, paikkonnast v. keskkonnast pärit inimene. Andide asukad on kõrgmägede lapsed. Karm põhjala pole oma lapsi hellitanud. Iisraeli lapsed '(Vanas Testamendis Jaakobi poegadest põlvnevate hõimude kohta)'. *.. ja väikse mehe väike mure / mind vaevab, oma rahva last. A. Sang. || piltl hrv (millegi millestki tuleneva v. tekkiva kohta). *Need on sügislilled, udude ja raske kaste lapsed .. K. Põldmaa. *.. taevasta / pilvede lapsed, / kanged sügisevihmad / kurvanäolise oja / lainte pääle maha on / tuleman .. K. J. Peterson. || piltl (millegi omaks v. meelevalda sattumise kohta). *Kes meisse puutub, on surma laps. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: esik|laps, kasu|laps, lapse|laps, poja|laps, päris|laps, risti|laps, sohi|laps, tüdruku|laps, tütre|laps, vaene|laps, vaes|laps, vallas|laps, venna|laps, võõras|laps, õelaps; ilma|laps, jumala|laps, loodus|laps, maailmalaps; surma|laps, õnnelaps.

lapse|põnn
põnn. *Varsti tungis terve kari kriimnägudega lapsepõnne suure müdinaga tuppa. E. Vilde.

lartsima ‹42›

1. korduvalt lartsama (1. täh.) Lartsib ägedalt peoga vastu lauda. Keris on jahe, ei maksa sinna enam vett lartsida.
2. lartsuvate sammudega käima. Lartsisime läbi pori, lobjaku. Oleme terve päeva soos lartsinud.

ringi laskma
kõnek hrl hlv ringiratast liikuma; laialt, paljudes kohtades käima, ringi liikuma, ringi hulkuma, ringi kolama. Lapsed lasevad maja mööda ringi. Hobune laseb keti otsas ringi. Sai terve päev linna mööda ringi lastud. *Markus ei teadnud enne, et ilmas nii palju litse ringi laseb. A. Beekman. || (kellegagi) amelema, kurameerima, ringi ajama, ringi tõmbama. Joob ja laseb naistega ringi. Mare on truu naine, tema ei lase ringi. *Tüdruk on süüdi, tema see poisse hullutab; täna lastakse Jaaniga ringi, homme Jüriga. I. Sikemäe.

lasu ‹11› ‹s›
lai madal hunnik vm. kindla kujuta kuhjum. Kõrge lasu sõnnikut. Paelahmakate lasu ehitusplatsil. Terve lasu kirju, pabereid, ajalehti laual. On ilmatu lasu pliidipuid valmis lõhkunud. Riided on lasus tooliseljal. Tõi igavese lasu 'väga palju' toidukraami. Vanamees on paks nagu lasu. *.. vesti all kumer lasu kõhtu .. P. Krusten. | piltl. Esitas enese õigustamiseks terve lasu ilusaid põhjendusi.
▷ Liitsõnad: kivi|lasu, liiva|lasu, lume|lasu, paberi|lasu, riide|lasu, sõnnikulasu; lihalasu.

latt1 ‹lati 21› ‹s›

1. pikk ja suhteliselt väikese ristlõikega puitmaterjal. Latid ja teibad. Lattidest aed, tara, püstkoda. Pani paar latti purdeks üle kraavi. On tara tegemiseks postid, latid ja lipid valmis muretsenud. || hüppelatt. Latti ületama, maha ajama. Latt tõsteti maailmarekordikõrgusele.
▷ Liitsõnad: aia|latt, hammas|latt, hüppe|latt, katuse|latt, lood|latt, mõõte|latt, müür|latt, põik|latt, püst|latt, raua|latt, raud|latt, riht|latt, roov|latt, tina|latt, vase|latt, õnge|latt, ühendus|latt, ümarlatt.
2. (lame) metallkang ukse v. akna kindlalt sulgemiseks. *Eks mine katsu Oru lauta pääseda, vaata, misukesed lukud ja latid seal ees. A. H. Tammsaare.
3. piklik kõva tomp mingit ainet, kang (3. täh.) Ostsin terve lati vorsti.

laua|täis ‹s›
korraga laua ümber mahtuvad sööjad; korraga altari ette põlvitama mahtuv poolring armulaualisi. Neil on lapselapsi terve lauatäis. Armulaualisi oli kolm lauatäit.

laug1 ‹lau, laugu pl. gen laugude e. lauge 21› ‹s›
silmamuna eestpoolt liikuvalt kattev nahakurd. Ülemine, alumine laug. Laugude vahel on laupilu. Põletikulised, paistetanud laud. Laud punetavad, värelevad, tõmblevad, on unest rasked. Lau vabal serval on ripsmed. Laugude värvimine, jumestamine. Avab, suleb laud. Langetas häbelikult laud. Piilub poolsuletud laugude vahelt. Pisarad tulevad laugele. Ei saanud terve ööd und laugele. Tal on pisarad, uni laugel. Pühib pisarad, une laugelt. Surm sulges vanakese laud, vanake sulges igaveseks laud.
▷ Liitsõnad: ala|laug, silma|laug, ülalaug.

laviin ‹-i 21› ‹s›
mäenõlvalt alla sööstev lume (vm. aine) veere. Laviin mattis küla lume alla. Rusuvoolud on purdkivimite laviinid. Kruus variseb laviinina karjääri servast alla. || piltl (millegi tõkestamatult liikuva, paisuva, kasvava kohta; suure hulga, massi kohta). Sündmuste laviin kiskus meid kaasa. Väärtteosed mattuvad ajaviitekirjanduse laviini alla. Uued moed vallutavad laviinina maailma. Kuulutuse peale tuli terve laviin pakkumisi. Rändtirtsude laviin valgus viljapõldudele.
▷ Liitsõnad: liiva|laviin, lume|laviin, rusulaviin; sõimu|laviin, sõnalaviin.

leegion ‹-i, -i 10 või -i, -it 2› ‹s›

1. sõj suur sõjaväeüksus. a. aj (Vana-Roomas:) algselt kõigi kodanike maakaitsevägi, hiljem suurim sõjaväeüksus (kuni 6000 meest) b. hilisemal ajal üksikpataljonidest koosnev väekoondis mõnes riigis
▷ Liitsõnad: au|leegion, võõrleegion.
2. piltl määratu hulk, musttuhat. Neid on käputäis, teid aga (terve) leegion. Sõpru on tal (terve) leegion. Töötute leegion. Nuhkide leegion kogu aeg kannul. Sääskede, putukate leegionid.

lend ‹lennu 21› ‹s›

1. lendamine; lendamise üksikjuhtum. a. (lindude jt. tiivuliste v. lennusega v. jäsemete laienditega olendite kohta). Pääsukese, liblikate, sääskede lend. Lendkala, lendorava liuglev lend. Tunneb linde lennust, lennu järgi. Kuldnokapojad harjutavad lendu, neil on lend varsti selge. Luik tõusis, läks tiibu lehvitades lendu. Pääsukesed püüavad lennust, lennul putukaid. Lind põgenes kiirel lennul. Jahimehed lasksid lennust, lennult kolm parti. Lind lõi tiivad lennuks laiali. b. (õhusõiduki ja sellel lendaja v. mingi õhus laugleva seadme kohta). Õhupalli lend. Lend õhupallil. Lend Kiievisse, üle Atlandi, linna kohal. Minu esimene lend reaktiivlennukiga. Kosmoselaeva, kosmonautide edukas lend. Vahemaandumisega, vahemaandumiseta lend. Purilennuki vaba lauglev lend. Lapsed lasksid tuulelohe lendu. c. (muu õhus hõljumise v. läbi õhu liikumise kohta). Pilvede lend sügistaevas. Sädemete lend öises pimeduses. Oda, ketta, vasara lend staadionil. Suusahüppe pikkus sõltub ka hüppaja asendist lennul. Veepiiskade, poripritsmete lend. Tuul viis kaabu lendu. Juuksed tõusevad tuule käes lendu, on tuule käes lennus. Järsul pöördel olid auto teise külje rattad lennus 'maast lahti'. Koer haaras leivatüki lennust, lennult kinni. | piltl. Mõtete, unistuste, julge fantaasia lend. Ta lootused, kujutlused on kõrge lennuga. Sooviti kirjaniku sulele head lendu. Laseb lendu tigedaid märkusi, vandesõnu, roppusi. d. piltl kiire liikumine, tormamine, tõttamine. Regi libises lennul üle lume. Erk hobune on kogu aeg lendu 'kappama' minemas. Üks vang olevat lendu pannud 'põgenenud'. Olin terve päeva lennus 'liikvel, asju ajamas'. Lett sai lennult 'kiiresti' tühjaks. Andekas õpilane taipab kõike lennult 'kiiresti'. Aja, aastate lend. On lendu 'liikvele, käiku' lastud uusi anekdoote, kuulujutte.
▷ Liitsõnad: grupi|lend, harjutus|lend, horisontaal|lend, katse|lend, kaug|lend, kestus|lend, kiir|lend, kosmose|lend, kotka|lend, kruvi|lend, kuu|lend, kõrg|lend, lahingu|lend, laug|lend, linnu|lend, liug|lend, luure|lend, lõbu|lend, madal|lend, mudel|lend, mängu|lend, ookeani|lend, orbitaal|lend, paaritus|lend, paigal|lend, pime|lend, pommitus|lend, proovi|lend, pulma|lend, puri|lend, põrke|lend, rappe|lend, stratosfääri|lend, suusa|lend, sõud|lend, vigur|lend, võnk|lend, välja|lend, õhu|lend, ühis|lend, ülelend; fantaasia|lend, kujutlus|lend, luule|lend, mõtte|lend, tähelend.
2. õppeasutuse (ka teaduskonna, eriharu jne.) üheaegselt lõpetanud isikud. Me oleme oma kooli 37. lend. Ülikool saadab kevadel ellu järjekordse lennu arste. Kooli 1962. a. lennu kokkutulek.

lihva ‹6› ‹s›
murd kergemeelne meestega edvistav naine. Tüdruk läheb lihvaks. *Kui tüdruk on lõbus ja kõneleb mitmega – siis on lihva ... Siis peaks terve ilm lihvad olema. M. Mõtslane.

lina ‹7› ‹s›

1. bot ühe- v. mitmeaastane kitsaste lehtede ning kuparviljadega taim (Linum)
▷ Liitsõnad: aaslina.
2. vormirohke kultuurtaim, harilik lina (Linum usitatissimum); selle taime töödeldavad varred ja neist saadav kiud. Lina külvama, kasvatama. Lina 'linapõld' on umbrohtunud. Lina kitkutakse käsitsi või koristatakse kombainiga. Peo linu. Lina kupardama, raatsima, leotama. Lina pandi likku, on leos. Leost võetud lina istutati, kükitati (kuivama). Lina harida tähendas teda lõugutada, ropsida ja sugeda. Keeras soetud linad nuusti, ketramiseks koonlaks. Keerutas linadest pastlanööri. Lina töötlemise vabrik. Linast kedratud lõng, niit. Vanasti olid põhiliseks riidematerjaliks vill ja lina. Pleekimata, pleegitatud lina. Juuksed valged nagu lina.
▷ Liitsõnad: kiu|lina, õlilina.
3. (mõnede algselt linasest materjalist esemete kohta). Valged värskelt triigitud linad laudadel. Magab puhaste lõhnavate linade vahel. Linad on pesus, kuivavad. Abar on kolmekordse linaga võrkpüünis. *Üksnes esimene puri .. paistis veel terve olevat, rabeles aga kogu linaga iilis, iga hetk rebeneda ähvardades. A. Hint.
▷ Liitsõnad: alus|lina, laud|lina, nooda|lina, pealis|lina, pits|lina, purje|lina, sauna|lina, supel|lina, suri|lina, teki|lina, vanni|lina, voodi|lina, võrgulina.
4. kinolina, kinoekraan. Millal uus film linale tuleb? *Oli äraarvamata mõnus see tuttav kinolõhn ja valge lina, millesse kiindus nii palju pilke. L. Promet.

linn ‹-a 23› ‹s›

1. suur oma halduse ja juriidiliste õigustega hrl. kompaktse hoonestusega asula, mis on ümbruskonna majandus- ja kultuurielu keskus ning kus inimesed ei elatu põllumajandusest. Keskaegne, vana, uus, suur, väike linn. Linna majad, tänavad, pargid, väljakud. Peterburi linn rajati Neeva suudmesse. Antsla sai linna õigused 1938. aastal. Tartu on teaduse ja hariduse linn. Nii linnades kui maal oli töökäte(st) puudus. Jalutasime linnast välja. Algaja juht ei julge autoga linna vahel sõita. Noored kipuvad maalt linna, vanad jälle linnast maale (elama). Homme sõidame linna teatrisse. Linnas on kuulujutt liikvele läinud. Ta on üle linna kuulus. Linn 'linlikkus, linna elulaad' meelitab noori. Linn 'linnavalitsus' otsustas tõsta maamaksu. Seda teab terve linn 'kogu linna rahvas'. Linna ja maa erinevused. || kõnek kesklinn, eriti vastandatuna äärelinnale, kodule, töökohale. Küll olid jalad väsinud, kui linnast, linna pealt hotelli tagasi jõudsime. Kuulsin linna peal(t) hea anekdoodi. Jaaniga juhtusin lõunal käies linnas kokku.
▷ Liitsõnad: aed|linn, all-|linn, antiik|linn, ees|linn, ema|linn, feodaal|linn, festivali|linn, garnisoni|linn, hansa|linn, hiid|linn, kaevandus|linn, kaksik|linn, kauba|linn, kesk|linn, kodu|linn, kolka|linn, kubermangu|linn, kuurort|linn, maailma|linn, maakonna|linn, mere|linn, miljoni|linn, naaber|linn, olümpia|linn, pea|linn, piiri|linn, provintsi|linn, ranniku|linn, sadama|linn, satelliit|linn, suur|linn, suvitus|linn, sõprus|linn, sõsar|linn, süda|linn, sünni|linn, teadus|linn, turismi|linn, tööstus|linn, tütar|linn, uus|linn, vaba|linn, vana|linn, väike|linn, ääre|linn, üla|linn, ülikoolilinn.
2. van aj maalinn, linnus; kindlus, kants, loss. Üks kindel linn ja varjupaik. Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi. *.. [olid nõuks võtnud] sinna kohta, kus kirik praegu seisab, mõisat kui linna ehitada .. O. W. Masing. *.. Alakose kindlust käest ära anda, armast linna, mille ta oma esimesel sõjaretkel oli vaenlase käest võtnud .. H. Saari (tlk). | piltl. *.. ahju taga on laisa linn. M. Traat.
▷ Liitsõnad: ao|linn, maa|linn, muinaslinn; lume|linn, okaslinn.

literdama ‹37›

1. laterdama. *.. ema tuli hurjutama, et mis te, tüdrukud, literdate, tehke ikka vahel tööd ka! H. Sergo.
2. liiderdama. *Paistab, nagu oleks terve maailm järsku literdama hakanud. Vaata ühte [naist] või vaata teist. A. Jakobson.

liud ‹liua 23› ‹s›
vaagen v. suur kauss toidu lauale asetamiseks. Liuad sealiha ja verivorstidega. Perenaine tõstis suppi liuast taldrikutele. *Maret käis järjekordselt ümber laua, liud käe peal. Vahest ehk kellelegi veel praadi? R. Sirge. *Kui piklik liud ta [= järv] läikleb männipalus .. J. Kärner. || liuatäis. Terve liud liha söödi ära.
▷ Liitsõnad: kala|liud, liha|liud, prae|liud, pudru|liud, supiliud; hõbe|liud, portselan|liud, puu|liud, savi|liud, vaskliud.

loeng ‹-u 2› ‹s›
hrl. kindla kestusega õpetav v. teavet andev suuline ettekanne teat. teema v. teemaosa kohta. Avalik loeng. Teaduslik, populaarteaduslik loeng. Filosoofia ajaloo loengud. Loeng küülikukasvatusest, tervislikust toitumisest. Huvitav, igav loeng. Loengut, loenguid pidama. Üliõpilased käivad loengutel. Minnakse loengule, ollakse loengul, tullakse loengult. Loenguid kuulama, konspekteerima. Raadios on olnud loenguid ning vestlusi aiapidajatele. Loengute tsükkel. | piltl. Jagas meile õpetusi ning luges moraali – pidas terve loengu maha.
▷ Liitsõnad: karskus|loeng, poliit|loeng, raadio|loeng, tele|loeng, õppe|loeng, ülevaateloeng.

loe|vesi
tuulest rannale aetud (üleujutav) merevesi. *.. meri oli terve jala võrra kerkinud. Loevesi nilpsis juba sillatalasid .. A. Uustulnd.

loksutama ‹37›

1. vedelikku loksuma panema, loksuda laskma. Lained loksutavad vee sogaseks. Olime paadiga järvel lainete loksutada. Kuidas meresõit läks, kas loksutas kõvasti? Mõnda ravimit tuleb enne tarvitamist loksutada. Loksuta, kas termoses on veel kohvi. Loksutas iga muna enne pannile löömist kõrva juures. Võimasinas loksutati koor võiks. Loksutab pudelid soodaveega puhtaks. Tal käsi väriseb, nii et loksutab kohvi maha, endale peale. Loksutasin tiigist vett võttes oma jalad märjaks. Vesi on parve laiali loksutanud.
2. sõita v. käia loksuma (4. täh.); sõitjaid raputades liikuma. Tramm loksutab Kadrioru poole sõita. Lennukiga oled viuhti kohal, rong loksutab terve ööpäeva. Vanker loksutab, eriti kiviteel. Pump loksutab käia. *.. loksutas vana auruvedur nõmmekad puupüsti täis vagunites nii umbes tunni ajaga Pääskülla. R. Sirge. || ka piltl raputama, vintsutama; pillutama. Oleme sõidust loksutatud ja väsinud. Õunad on vedamisel kõvasti loksutada saanud. *Viimased rahutud aastakümned on küllalt inimesi loksutanud .. O. Tooming. *Sakslaste ajal sinna-tänna loksutatud, vanemaid teisel pole, ingeri tüdrukuke. A. Hint.
3. midagi, mis loksuda (2. täh.) annab, edasi-tagasi liigutama. Loksutab naela, kuni see seinast välja tuleb. Ajab kangi vahele ja loksutab laua lahti. Loksutab linki, riivi, ust. Ära lauda loksuta, vaas läheb ümber. Tuul loksutab aknaluukide kallal. Loksutab liikuvat hammast keelega. | piltl. Seda meest ei loksuta direktorikohalt mingi vägi.
4. kõnek kellelegi korda minema, kedagi puudutama. Tehku, arvaku, mis tahavad, mind see ei loksuta (mitte põrmugi). Teiste hädad teda ei loksuta. Paistab, et tüdruk teda natuke ikka loksutab. Kas arvad, et olen su kiitusest loksutatud?

lombakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
lonkav, jalgadele ebavõrdselt toetuv. Lombakas mees, naine. Üks jalg on terve, teine lombakas. Vana hobune jäi lombakaks. Lombaka jalaga on raske käia. Lõi koera tagumisest jalast lombakaks. Lombakale lauale tuleb midagi jala alla panna. | ‹substantiivselt›. Mari oli ühele lombakale naiseks läinud.

lonkima ‹longin 42›
(sihitult ja) kiirustamata, aeglasel sammul kõndima; (ringi) hulkuma, uitama. Läksime lonkides, aega oli. Koer longib karja järel. Longib vastumeelselt käsku täitma. Longib alati viimasena, teiste sabas. Lonkisime metsas, jõe ääres, linna peal (ringi). Kus sa lonkisid terve päeva? Tänavail longib igavlevaid inimesi. *Ta polnud kunagi harjunud lonkima, ta viskas ikka täismehe sammud .. K. Ristikivi. *Ma parem viskan püssi selga ja longin rabale .. P. Vallak.