[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aevastama ‹37›

1. nina limaskesta ärrituse tõttu õhku ninast (ja suust) välja purskama. Jahutolm ajab, paneb aevastama. Nohu on kange, muudkui nuuska ja aevasta. Kass aevastas. „Atsih,” aevastas poiss. | piltl. *Mootor turtsatas, lõi mõned pahased popsud, aevastas siis, läkastas kurgust sinist suitsu ja – jäi vait. O. Tooming.
2. piltl kõnek (halvustavat, üleolevat, tühiseks pidavat jne. suhtumist väljendavates ütlustes). Tema arvamisele ma aevastan. *Mis on seal siis ühe ülikonna [keemiline] puhastamine! Kord aevastada. R. Tiitus.

alge ‹alge 18 ‹hrl. abstraktsemas tähenduses› või algme 17 ‹hrl. konkreetsemas tähenduses›› ‹s›

1. ‹hrl. pl.› millegi esialgne arenguvorm, see, millest miski alguse saab ning välja areneb. Seemnes olev idu kätkeb endas taimeorganite algmed. Viljastatud munarakk organismi algmena. Vana korra rüpes tekivad uue korra alged. Rahvusliku kultuuri, kunsti alged. Uue suhtumise alged. || algteadmised, elementaarsed oskused mingil alal. Algklassides omandatakse kirjaoskuse, ortograafia alged. Koolis õpetati ka astronoomia algeid. || psühh psüühilise võime sünnipärane bioloogiline eeldus. Alged realiseeruvad soodsas keskkonnas ning kasvatuse tulemusena. Igas inimeses on loomingulisi algeid. *Ei, selles tüdrukus olevat palju häid algmeid, vaja ainult neid välja arendada. J. Semper.
▷ Liitsõnad: lehe|alge, seemnealge.
2. filos kõige eksisteeriva algallikas v. algpõhjus. Materialism tunnistab ainult üht alget – mateeriat.
3. van luulek alg, algus. *Ja seisan vait, ei meelde tärka alge. E. Enno.

ega
I. ‹konj› eitusega seostuv ühendav sidesõna
1. täh. 'ei ka, ka mitte, samuti mitte' seob eitavas lauses korduvaid lauseliikmeid, hrl. kahte viimast. Ma ei rääkinud sellest Marile ega Miinale. Siin ei ole ühtegi puud ega põõsast. Tal pole isa, ema ega muid lähemaid omakseid. Ei aidanud hädaldamine ega palved. Rahvasõna ütleb, et kingsepal pole saabast ega rätsepal rõivast. Kingad polnud suured ega väikesed, vaid päris parajad. Ta ei olnud poolt ega vastu. Auto ei pääsenud edasi ega tagasi. Täpne raha, mitte sentigi rohkem ega vähem. Ei läinud tookord ega ka hiljem. Haige ei taha süüa ega juua. Tal pole siin midagi keelata ega käskida. *Ei, märatsema ega kärkima ta kohe ei hakanud. R. Vellend. || tarvitatakse kindlakskujunenud antonüümsete, fraseoloogiliste jts. sõnapaaride sidumiseks. Poiste rõõmul polnud otsa ega äärt. Temast polnud enam kippu ega kõppu kuulda. Ei lausunud musta ega valget. Mul pole sellest sooja ega külma. Ta ei teadnud maast ega ilmast. Sel asjal pole aru ega otsa. Ei aita ussi- ega püssirohi. Tüdrukule ei kõlba enam üks ega teine toit. *Roheline, tollest tööst ei tea küll ööd ega päeva. A. Hint.
2. täh. 'ja ei' seob:. a. korduvaid öeldisi (vähemalt üks neist on eitav). Ta on korralik mees, ei joo ega suitseta. Muudkui vireleb, ei ela ega sure. Olgu parem vait ja ärgu õiendagu ega sehkendagu igal pool! Ta ei nutnud ega hädaldanud. Ants oli tookord väga purjus ega mäleta midagi. Ta heitis raamatule ükskõikse pilgu ega lausunud midagi. Ta oli äge mees ega kannatanud pilkamist. Hüüe oli nõrk ega kostnud kuigi kaugele. *Istub, suitsetab, kõigutab üle põlve visatud jalga, ega mõtlegi tõtata. R. Sirge. *Ei kiusle, ei käratse, ei sõimle ega sajata. L. Kibuvits. || kasut. rõhutavas sõnakorduses. Isa ei tulnud ega tulnud. Koosolek ei taha ega taha lõppeda. *.. siis tuli jälle sula ja taevast sadas lumelörtsi, mis ei jäänud ega jäänud püsima. M. Metsanurk. b. eri lauseid (vähemalt üks neist on eitav). *Ei sirista sirts puhmas ega mükerda mumm mättal. R. Sirge. *Laskusin tema vaimsele tasapinnale ega olnud see ohver mu hõõguva armastuse juures kuidagi suur. M. Metsanurk.
3. esineb täh. 'ei ka, ka mitte, samuti mitte' v. 'ja ei' lause algul, seostades seda eelmise lausega. *Tädi Friidy ei riidle minuga kunagi. Ega onu Arvo. Nad ütlevad, et ma olen hea laps. H. Väli. *Muidugi, ei ole elu ainult konfliktide kogum. Ega pea seda kirjanduski olema. I. Sikemäe.
II. ‹adv›
1. lause algul esinev eitussõna, hrl. seostab seda teat. määral eelnenud väite v. kõnelusega, täh. umbes 'ei ju' (teine eitussõna harilikult puudub, võib aga ka esineda). Ega see paha mõte ole! Ega tea, äkki oligi tema. Ega tal raha nii palju olnudki. Ega ta seda siis meelega teinud! Ega siin olegi kuigi sügav! Ta on veidrik, ja ega tema üksi. Ju seal ikka põhjust oli, ega nad muidu räägi. Oh, ega ta nii ruttu tule! Asjatu oleks neilt küsida, ega nad ikka anna. Raske oli, aga ega ma kurda. Astusin vaid korraks sisse, ega mul pikka aega ole. Ära karda, ega ma sulle midagi tee! Mõtlesin juba, et ega sa enam tule! „Mul on kõik valmis.” – „Ega siis muud kui teele!” Ma räägin sinuga, ega ma ahjuga ei räägi! Tingimata kaebab edasi, ega tema ei jäta! Ega ma kõigest aru ei saanudki, mis ta rääkis! Ta on uhke, ega tema juba kelleltki abi paluma ei lähe. „Kas sa lähed?” – „Ega hästi ei tahaks minna!”. *Ludvi Puusepp ei olnud küll just enam poisike – kuid ega ta vana ka ei olnud! A. Haava. *„Lase lahti, Aadu! Lase kohe lahti!” – „Ega ikka lase küll!” kiitis Aadu. H. Väli.
2. tagasihoidlikku küsimust alustav küsisõna eitava lause algul, harvemini küsijätkuna selle järel. a. (küsija eeldab v. soovib eitavat vastust). Ega te ole seda veel kuulnud? Ega sa minu peale pahane ole? Kuule, ega sa ometi haige ole? Ega sa täna tagasi lähe? Ega sul midagi selle vastu (ei) ole, kui ma siin natuke kirjutan? Ega sulgi vist kerge olnud? Ega sa seda isegi usu, ega? Sa pole ju ometi armunud, ega? *".. teie ei ole neid juttusid lugeda tohtinud, ega?” – „Ei,” ohkas emand kõrgilt. E. Vilde. b. (küsija eeldab ka võimalikku jaatavat vastust). Ega sa malet mängida ei oska? Ega isa kodus ei ole? Ega sa ei tea, kes see mees on? Ega sa ei saa kümmet krooni laenata? Ega see äkki Mihkel ole, kes seal läheb? Ega teil täna viimati mõni pidu ei ole?
3. kõnek esineb nõustumist väljendava ütluse algul. „Kas sul on täna sünnipäev või?” – „Ega tea, äkki on ka.”.

et ‹konj›

1. üldalistav sidesõna. a. alustab aluslauset. On hea, et sa tulid. Paistab, et see on õige lahendus. Vanematele oli peaasi, et laps õppis. Tähtis on, et vili saaks õigeks ajaks koristatud. Võimalik, et ilm päeva jooksul muutub. Et minekust midagi välja ei tule, see oli algusest peale selge. *Ainuke, mis kõiki mõtlema pani, oli see, et preili mehele ei saa. A. H. Tammsaare. b. alustab sihitislauset (sealhulgas kaud- ja siirdkõnet ning kaudküsimust). Kuulsin ainult seda, et uksele koputati. Ma tean, et see raamat sulle meeldib. Lubage, et ma olukorda pisut selgitan! Võib-olla ta ootas, et sa vabandust paluksid. Meile öeldi, et sa olevat haige. Mainisin nagu muuseas, et nägin teda eile kohvikus. Poiss muudkui mangub, et osta ja osta mulle võrr. Ta räägib, et tema poeg olevat meremees. Ma juba mõtlesin, et mis see koer küll haugub. *Et tema vaikne ema võib nii vihaseks minna, seda ei osanud Peep arvatagi. T. Lehtmets. *Pikisilmi ootas sauna Juss, et millal küll pere Andres hakkab pulmamõtteid mõtlema. A. H. Tammsaare. c. alustab täiendlauset. Talle andis julgust teadmine, et ta ei ole päris üksi. Muret tegi juba seegi asjaolu, et toiduvarud vähenesid. Ta püüdis harjuda mõttega, et peab õpingud katkestama. d. alustab öeldistäitelauset. Olukord oli säärane, et pidime taganema. *Jah, asjalugu on niisugune, et ega ma enam aias ei olegi. K. Ristikivi. e. alustab sihitismääruslauset. Hoia, et ema sind siit ei leia! Võid kindel olla, et ma sellest kellelegi ei räägi. Mis sa selle kohta ütled, et ma täna varem ära lähen? Kogu lugu lõppes sellega, et koosolek jäi pidamata. *Kas nad siis sellest aru ei saa, et ta tahab vait olla .. E. Krusten.
2. tagajärge ja viisi väljendav sidesõna, alustab tagajärje-, viisi- ja määralauset. Kas te ise seda nägite, et nii enesekindlalt räägite? Tõmbas nii, et nöör katkes. Näpistas nii valusasti, et teine karjatas. Kraav oli nii lai, et sellest ei saanud üle hüpata. Juhtus nõnda, et ma pidin ära sõitma. Naerab, et hoov rõkkab. Saavutas niipalju, et koosolek lükati edasi. Ta oli niivõrd ärevil, et unigi ei tulnud. Et vaikus tuleb pärast tormi, nii on ikka olnud. *Kasige mu silma alt, et ma te varjugi ei näe! A. H. Tammsaare. *Tõuvili on küps, et variseb. H. Suislepp.
3. otstarvet väljendav sidesõna, alustab otstarbelauset. Tõusti kikivarbaile, et paremini näha. Võttis raamatu, et natuke aega lugeda. Kui vähe on tarvis selleks, et teist rõõmustada. Tal oli tegemist, et võlgadest lahti saada. Näitan sulle valgust, et sa trepil ei komistaks. Oled liiga noor, et elu mõista. *Et lapsele sooja saada, tuli koldesse lõke läita. M. Nurme.
4. põhjendav sidesõna, alustab põhjuslauset. Ütlesin seda sellepärast, et tal on õigus. Et Jüril midagi teha ei olnud, läks ta metsa hulkuma. *Nutab ja õnnetu teine, et just tema tütar seda teed pidi minema. A. H. Tammsaare.
5. hrl kõnek alustab iseseisvaid, sageli elliptilisi lauseid, mis väljendavad:. a. käsku, kategoorilist nõuet. Et see homseks korda tehtud oleks! Et see kõigil teada oleks! *Otto: Et seda meest homme laeval ei ole! E. Tammlaan. b. soovi (öeldis hrl. tingivas kõneviisis). Et ta juba kord tuleks! Et sa ometi mõistlikumaks muutuksid! Va ahnepäits, et sa lämbuksid! *Eesti laul, et kõla sa / üle metsa, üle maa! L. Koidula. c. kahetsust v. etteheidet. Et see just nõnda pidi minema! Et ma seda varem ei taibanud! Et sul ka häbi pole selliseid asju rääkida. *Et ilm juba kord soojaks ei lähe! A. Hint. d. imestust, üllatust. Ah et ta ei tulegi! *Et sa mu ka leidsid! M. Raud. e. siirdkõnet. *Ta rääkis asjast ka Kägile. Et näe, missugune häda. Raha ei ole ja maksta on vaja. P. Viiding. *Mindki kipub Neeme sageli ülearu sõnaohtralt esitlema. Et palun väga, siin on teile nüüd seltsimees Lõuend, kirjutab doktoritööd .. E. Raud.
6. kõnek esineb lausetes fakultatiivse täiteelemendina:. a. (dialoogi) küsilause alguses. Et mina pean minema? „Et millal?” küsis Ats. „Nõupidamine on Viljandis.” – „Et ikkagi Viljandis?”. *Ning perenaine ütles: „Et mõtled siis koju kõmpida? ..” A. Jakobson. b. tervituse vm. ütluse alguses. Et head aega siis! Et terekest kah! Et olgu siis pealegi nii! *„Tere õhtust.” – „Et tere. Varn on seal.” R. Kaugver. c. koos sõnadega peaaegu, vaata, vaevalt vms. Seal oli kolm peaaegu et ühesuguses rõivastuses last. Viimased meetrid läbis ta peaaegu et vaarudes. Teost võiks pidada peaaegu et romaaniks. Vajadus on praegu vaata et suuremgi. Lund on vaata et vööni. Seda riista vaevalt et enam kasutada saab. *Ent Vallasmaad oleks nagu hella paika puudutatud, peaaegu et solvatud. E. Tennov. *Laiu ja maa vaheline silm ei olnud lai – vaevalt et sülda viis-kuuskümmend .. J. Peegel.

haud ‹haua 23› ‹s›

1. koht surnu matmiseks, hrl. maasse kaevatud süvend; hauaküngas. Lahtine, sügav, värske haud. Jäljetu, unustatud haud. Tundmatu sõduri haud. Ristideta hauad. Kaljusse raiutud haud. Hauda kaevama, kinni ajama, korrastama. Kirstu, surnut hauda laskma. Hauda avama, lahti kaevama. Haud on riisutud, rüüstatud, rüvetatud. J. V. Veski haud on Tartu Raadi kalmistul. Ta pidas haual kõne. Asetas lilled, pärja lahkunu hauale. Hauale pandi kivi, tahvel. Ema käis iga nädal poja haual. Vait, tumm nagu haud. Vaikib nagu haud. Ümberringi oli kõik vaikne nagu hauas. Hääl tuli nagu hauast. Nägu nii kahvatu, nagu oleks hauast tõusnud. Seda kuuldes pööraks ta end hauas ümber. Selle saladuse viis ta endaga hauda. Leidis endale meres külma, märja haua 'uppus'. Hall pea kisub haua poole. Küürakat parandab vaid haud. | piltl (surma, lõpu kohta). Hauani truu. Ümera lahingus leidsid paljud ristirüütlid haua. *Ta.. tundis end oma armastuse haual. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: kalju|haud, kivikamberhaud; massi|haud, surnu|haud, vennas|haud, ühishaud; põrguhaud.
2. sügav koht veekogus, hrl. jões. Sügavate, põhjatute haudadega jõgi. *Küllap see on mõni suur kala, sest ega väikesi just haua kohal olegi. J. Mändmets.
▷ Liitsõnad: jõe|haud, merehaud.

haukuma ‹haugun 42›

1. (koera hariliku häälitsemise, harva mõne muu looma samalaadse häälitsemise kohta). Koer hakkas, pistis valjusti haukuma. Kutsikas klähvib haukuda. Koer haugub võõra peale. Koer haugub kassi, siili. *Harva juhtub seda, et rebane haugub nagu koer. R. Roht. | piltl. Korraga hakkas suurtükk vihaselt haukuma. Haukuv hääl. Haukuv köha. *Sakslased haukusid täiest kõrist mingeid käsklusi.. A. Beekman.
2. kõnek pahuralt, häbematult, järsult teisega kõnelema. Ega ta inimese moodi rääkida ei oska, muudkui haugub. Ära haugu vanema inimese kallal! Las hauguvad, küll nad viimaks vait jäävad. Vaata ette, kellega sa haugud! Sul jätkub veel häbematust mulle vastu haukuda. *Igaüks haugub, igaüks nöökab, nina alles tatine peas, aga juba suu põiki nina all.. A. H. Tammsaare.

hiir ‹-e, -t 34› ‹s›

1. väike, saleda keha ja pika sabaga näriline. Väike, suur hiir. Hall, valge hiir. Hiir krõbistab, piiksub. Hiired rikuvad ja hävitavad toiduaineid. Nagu hiir lõksus. Laps oli nurgas vait kui hiir. Hiilib vaikselt, tasa kui hiir. Kui kassi kodus pole, on hiirtel pidu.
▷ Liitsõnad: juttselg|hiir, kaelus|hiir, kodu|hiir, maja|hiir, mets|hiir, pisihiir.
2. ‹liitsõna järelosana› esineb väikeste hiirt (1. täh.) meenutavate loomade nimetustes
▷ Liitsõnad: nahkhiir.
3. info arvutihiir. Optiline, juhtmeta, traadita hiir. Vajuta hiire parempoolset nuppu.

hiire|poeg
Vait nagu hiirepoeg. Mina pole näinud siin kedagi, mitte hiirepoegagi.

hiir|vait
hiirvaikselt. *Nüüd ainult hiirvait olla. Olla mättaks maas. Mitte liigutada. J. Semper.

iga|mees ‹pron›
igaüks. Mis üks või teine südames mõtles, oli igamehe oma asi. Suurmeistri vastu igamees juba poolt punkti ei saa. Igamees hoiab omasugust. *..vait ja vagusi vaatas rahvahulk pealt; igamees ootas, mis pidi sündima. A. Kitzberg.

igar ‹-a 2› ‹adj›
hrv igerik. Igar majalobudik. Igarad puud. *Vait nagu koolja istub kipper, igar rauk. V. Ridala.

ja ‹konj›
kõige harilikum ühendav sidesõna
1. seob jaatavas (vahel ka eitavas) lauses korduvaid lauseliikmeid, hrl. kaht viimast liiget. Ants ja Mäidu käivad koolis. Siin kasvavad kased, haavad, lepad ja muud lehtpuud. Ta oli kõhn ja kahvatu poisike. Tekst oli eesti ja vene keeles. Kõik ülearune ja tarbetu jäeti maha. Käidi marjul ja pähklil. Söödi ja joodi tublisti. Lapsed lugesid, kirjutasid ja joonistasid. Tüdruk hakkas nutma ja jooksis minema. Ütles paar lauset ja jäi jälle vait. Hävita kahjurid kiiresti ja viimseni. Ta teeb seda mitte sinu ja minu pärast, vaid enese huvides. Siin oli Jürisid ja Juhaneid, Tõnusid ja Mihkleid. Treener luges võimlejatele rütmi: „Ja üks ja hopp ja kaks ja hopp!”. | (stiilivõttena). *Maja on väike ja kollane ja luitunud ja väga puhas. R. Kaugver. *Läheb kevad ja suvi ja sügis ja talv.. A. Sang. || seob kindlaks kujunenud sünonüümseid, antonüümseid, fraseoloogilisi jm. sõnapaare (ka eitavas lauses). On üks igavene rist ja viletsus! Tõusti enne kukke ja koitu. Läheb läbi tulest ja veest. See seisukoht on ajast ja arust. On ihu ja hingega töö juures. Alguses läks õppimine üle kivide ja kändude. Hoiab sellest küünte ja hammastega kinni. Sõdis käte ja jalgadega vastu. Tema võtan ma süle ja seljaga vastu. Karjumine käis luust ja lihast läbi. Vatras maast ja ilmast. Keerutas iidamast ja aadamast. Vannub tuld ja tõrva. Meestel oli vesi ja vile peal. Kõik toimus nagu kord ja kohus. Segamini nagu puder ja kapsad. Tema on siin a ja o. Teen sinuga uut ja vana. Süüa oli head ja paremat. Aina üks ja seesama. Lähen kus see ja teine. Seletas pikalt ja laialt. Ikka ja jälle sama lugu! Ta on läbi ja lõhki maamees. Vaenlane löödi pihuks ja põrmuks. Asja aeti tasa ja targu. Tuhat ja tuline! Kurat ja põrgu! Välk ja pauk! Tere ja jõudu! Tähtsust täis, nii et hoia ja keela! Nüüd pole muud kui kand ja varvas! Polnudki tarvis ööd ja päevad läbi tööd teha. Oma kulu ja kirjadega polnud raamatut võimalik välja anda. || seob rinnastuvaid osi jagamatut sisutervikut moodustavates v. vastastikust seost osutavates sõnaühendites (ka eitavas lauses). Töötas Keele ja Kirjanduse Instituudis. See küsimus ei kuulu varustus- ja turustusosakonna kompetentsi. Tori hobune on veo- ja sõiduhobune. Vanemate ja laste vahel ei olnud usaldust. Algi ja Illa on õed. Minul ja temal pole midagi ühist. Kas sa oled näinud seda kollast ja pruuni triipu riiet? Sinisest ja kollasest saab segades rohelise. Kaks ja 'pluss, liita' kolm on viis. || seob millegi rõhutamiseks vm. põhjusel korratavaid sõnu. Vihma aga sadas ja sadas. Aina mõtleb ja mõtleb. Küsib muudkui leiba ja leiba. Tunnen teda läbi ja läbi. Toitu oli küll ja küll. Kulutati nii ja nii mitu rubla. Vaatas vilks ja vilks üle õla. *Kuuselauad mis kõlisevad, head ja kuivad, panevad mitu ja mitu aastat vastu. A. H. Tammsaare. || (eitava öeldisverbiga; tänapäeval üldisem ega). Ühtegi puud ja põõsast seal ei kasvanud. Veevärgist ja vannitoast ei maksnud unistadagi. Lugeda ja kirjutada ta ei oska. Tema ja ta kaaslased sind küll ei aita. See pole tema keelata ja käskida. Ma ei rääkinud sellest Marile ja Miinale. No kuidas elu läheb? – Läheb ja ei lähe ka.
2. seob liitlause rinnastuvaid osalauseid. a. laused on jaatavad. Vahetund oli läbi ja õpilased läksid klassi. Oli tugev tuul ja lained jooksid kohisedes rannale. Öösel oli kahutanud ja tee võrdlemisi hea. *Seepeale ruttas Olev teatama, et tal on tikud juba lõpukorral ja et targem on katsuda käsikaudu edasi minna. E. Raud. | (stiilivõttena). *Ta silm säras, ja harvad hambad tulid nähtavale, ja rohke rind ilmutas peidetud elu. E. Vilde. b. üks lausetest on eitav. Töö oli raske ja me ei suutnud seda lõpetada. *Kuid kõrges ruumis valitses pilkane pimedus ja ta ei näinud midagi. A. Jakobson. *Isa polnud suutnud mingeid tagavarasid maha jätta ja ema teenistus oli üksi väikene. R. Roht. c. hrv mõlemad laused on eitavad (tänapäeval harilikum ega). *Aga ta ei tundnud ühtki oma lemmikkirjanikku isiklikult ja polnud tal ka kunagi juhust kirjanikkude tutvuskonda sattuda. J. Vahtra.
3. lauset alustades seob selle eelmise lause v. pikema kontekstiga. *Söödi. Ja joodi natuke veel. Ja siis oli õige hea olla. P. Viiding. *Vahimees ühes kupjaga ruttasid lahkujatele järele. Ja läbiotsimisel leiti näpatud kraam Miika vankrist.. A. Jakobson. || ütlust sissejuhatav sõna, mis võiks ka ära jääda. Ja kui ütlesingi nii, mis siis? Ja mis selles halba on, kui me koos läheme? *„Tulin alles.” – „Ja kuidas te ennast tunnete, mis tervis teeb?” E. Krusten.
4. arvu ja määra märkimisel seob suuremat ja väiksemat koostisosa. Kaks ja pool tonni. Laps oli kolme ja poole aastane. Ligi neli ja pool tuhat kilomeetrit. Tund ja veerand. 25 krooni (ja) 30 senti. See vältas neli kuud (ja) üheksa päeva. Kell kaks ja viis minutit. Kaheksa (ja) kolm neljandikku. Mõisteti üheks aastaks (ja) kolmeks kuuks vangi. | (stiilivõttena liitarvsõnades). *Vanema venna Juhani iga on kakskümmend ja viis aastat.. F. Tuglas (tlk).
5. seob teat. määral vastandavalt lauseosi v. lauseid (täh. lähedane vastandavatele sidesõnadele aga, kuid, ent). Süüdi on tema ja mitte sina. Siit saadik ja mitte enam! Olukord oli raske, ja ometi mitte lootusetu. See on tühine seik ja ometi oluline. Leiba oli vähe, ja sellegi vähese jagas ta teistele. Ma ei usaldaks sinna üksinda minna, ja ega temagi seda vist tee. *Ma otsisin sealt midagi ja ei leidnud. O. Münther. *Puudri ja odekolonni lõhn lõi mulle ninasse ja täna ei olnud see sugugi mulle meelepärane. M. Metsanurk.

jahvatama ‹37›

1. jahuks tegema, jahuks v. pulbriks peenestama. Rukist, nisu, otra, linnaseid jahvatama. Läks veskile uudsevilja jahvatama. Naine jahvatas kohvi. Türgi kohvi jaoks jahvatatakse oad hästi peeneks. Terad jahvatati jahuks. Herne-odra segatis jahvatati loomatoiduks. Kaerast jahvatati kiislijahu. Vili jahvatati kas käsikivil või veskil. Veski käis ja jahvatas ühe koti nisu teise järel. Trummelveski jahvatab klinkrist tsemendipulbri. Jahvatatud kohv, kriit, fosforiit.
2. kõnek alatasa närima, alatasa närides sööma, peeneks närima. Jahvatab vahetpidamata süüa. Suud, lõuad, lõuapärad, hambad jahvatasid neil hommikust õhtuni. Hiired on keldris porgandeid jahvatanud. *Oh kui palju värsket leiba / jahvatab üks väike suu.. K. Merilaas.
3. kõnek tüütuseni palju rääkima, latrama. Jahvatavad tühja juttu. Ära jahvata nii palju, ole vait. Õelad keeled jahvatavad tüdrukust, poisi tempudest igasuguseid asju. Ligi tund aega on asjata juttu jahvatatud.

jobin ‹-a 2› ‹s›
kõnek joba. *Jätku oma jobin! sõnan vahele. Rääkigu midagi mõistlikku või olgu vait. O. Luts. *..süda isegi mures ja sina tuled ka veel oma jobinaga. M. Mõtslane.

justkui

1. ‹konj› esineb sarnasusvõrdlustes, kus seostab võrdluse selle põhisõnaga.; sün. kui, nagu, otsekui (on viimastest kõnekeelsem ja juhuvõrdlustes harvem). a. seostab võrreldava substantiivi võrdlevaga mingi nimetamata, kuid aimatava ühisomaduse põhjal. Mees justkui härg. Plika justkui tulesäde. Nina justkui kartul. Silmad justkui söed, tõllarattad, taldrikud. Hambad justkui rehapulgad. Juuksed justkui padrik. Tal on jõudu justkui karul. Mehel on isu justkui hundil. Elu justkui kuninga kassil. b. seostab võrreldava adjektiivi sama omadusega iseloomustuva substantiiviga. Raske justkui tina. Vedel justkui sült. Räpane justkui poriorikas. Kare justkui lehma keel. Näost must justkui korstnapühkija. Keel haraline justkui ussil. Jalad on külmad justkui jäätükid. Poiss on pisike justkui püksinööp. Tuba on külm justkui hundilaut, lage justkui koppel. c. seostab võrreldava adverbi võrdleva sõna v. sõnarühmaga. Vait justkui hiir urus. Ennast täis justkui konn mätta otsas. Üksi justkui vana känd. Selili justkui sitikas. Kinni justkui tinutatud, justkui pigiga. Libedasti justkui õlitatult. Jutt lõppes järsku justkui noaga lõigatud. d. seostab verbi võrdleva sõna v. sõnaühendiga, mis osutab tegevuse v. olemise viisi, intensiivsust vms. Tammub justkui karu. Lippab justkui jänes koera eest. Tormab ringi justkui pöörane, arust ära. Peatus justkui kõheldes. Hoidis käest justkui tangidega kinni. Vihkab teda justkui ussi aia all. Räägib, laulab justkui tõrre põhjast. Vastasid justkui ühest suust. Kadus justkui maa alla, justkui tina tuhka. Vihma tuleb justkui oavarrest. Karjub justkui põrsas aia vahel. Käib peale justkui uni. Kargas püsti justkui ussist nõelatud. Sobib justkui rusikas silmaauku. Valu kadus justkui peoga pühitud. Kõik tõusid justkui käsu peale. Kõik paistab siit justkui peo peal. Teda on hoitud justkui essu pilpa peal. See tuli justkui iseenesest. Hea nõu on tal alati justkui varnast võtta. See raha on justkui maast leitud. Olen siin justkui herilase pesas. Oli ehmatusest justkui puuga pähe saanud. Poiss on justkui isa suust kukkunud. Kõik nad on justkui ühe vitsaga löödud.
2. ‹konj› alustab näimist v. tundumist võrdlevat, tingivas kõneviisis kõrvallauset. Nägin unes, justkui oleksin olnud kuskil lossis. Puud painduvad tuules, justkui kummarduksid kellegi ees. Tuleb tuttav ette, justkui oleksin seda juba kunagi näinud. Nii kerge oli joosta, justkui oleksid jalgadele tiivad kasvanud. Talle tundus, justkui oleks midagi puudu. Mulle paistis, justkui muigaksid teised. Teeb näo, justkui ei saaks aru. Mul on tunne, justkui võiksin lendu tõusta.
3. ‹adv› kõnek kasutatakse mitmesuguste modaalsusnüansside, erinevate suhtumiste jms. väljendamisel v. rõhutamisel.; sün. nagu. a. tagasihoidliku ettepaneku, meeldetuletuse, möönduse vms. puhul. Oleks justkui põhjust rääkida. Aga see oli meil justkui juba kokku lepitud. Sa justkui lubasid kindlasti tulla. Oleks justkui aeg lõunale minna. Tuleks justkui tööle hakata (või nii). Sai justkui sellepärast tuldud. Ootasime justkui enamat. Tahaks justkui midagi soolast. Pole justkui tahtmist minna. Seda peaks ta justkui teadma. Korter tuleks justkui oma silmaga üle vaadata. Kas oled seda tööd varem teinud? – Justkui oleks. b. näimise, tundumise, väite kaheldavuse v. teadmise ebakindluse puhul. Sadu on justkui hõredamaks jäänud. Hakkab justkui sulale minema. Sai mu ütlemise peale justkui pahaseks. Ta justkui ehmatas, jahmatas. Sa justkui varjad midagi. Ta justkui ei rõõmustanudki. Tal oli justkui häbi, piinlik. Kuula, keegi justkui koputab. Poiss justkui ei julge sisse tulla. Justkui raske uskuda. See ikka justkui ei kõlba, ei lähe. Ta paistab justkui linnamehe moodi. Sa oled justkui rohkem selle töö mees. Ei näe selgesti: oleks justkui põder, aga võib-olla on hoopis lehm. c. millegi möönmisel (kerge) põlastuse, pahameele, hurjutuse väljendamiseks. Justkui sa ise ei teaks! Justkui mul ilma selleta tööd vähe on! Justkui ta minu juttu usuks! Justkui sellest midagi kasu oleks! Justkui nad ise poleks näinud, kuulnud. Justkui meie sinna midagi saaksime parata. *Teised inimesed justkui polekski inimesed, ainult põllumehed ja põllumehed! O. Luts.

jälle ‹adv›

1. (teat. aja järel) uuesti, uut puhku, taas. Tulen homme jälle. Juba jälle sajab. Kevad on jälle käes. Pärast pikki aastaid jälle kodumaal. Kõik saab jälle heaks. Mis sul jälle tarvis on? Juba jälle on poiss oma riided ära määrinud! Ikka jälle pidi ta end selleks ettevõtmiseks julgustama. Ikka (ja) jälle pöördus mõte kodule. Kägu kukkus, jäi vait, siis kukkus jälle. Sõitsime edasi, algas jälle suur mets.
2. (rõhutus positsioonis vastandades:) seevastu; omalt poolt; omakorda; aga. Üks ütles, et võib, teine jälle, et ei või. Poeg on huvitatud tehnikast, tütar jälle muusikast. Mina tahtsin minna otse, tema jälle maanteed mööda ringi. See tuba on külm, teine jälle liiga soe. Mina jälle hoolitseksin kõigepealt iseenda eest. Ära mine! – Lähen jälle küll! *..vabriku praagaga nuumati loomi, loomad jälle läksid tapamajasse. I. Sikemäe.

järsatama ‹37›
hrv järsult ütlema v. käratama. *„Vait!” järsatas Proomet ja aknad kumisesid ta hääle kajast. A. Mälk. *„Tassi parem põletist juurde,” järsatas halli peaga tädi Ganja tüdrukule. L. Kibuvits.

jääma ‹imperf jäin, jäi 41›

1. olema, püsima. a. (kuskil, mingis paigas). Sõitke teie maale, ma jään linna, siia, paigale. Haige peab veel mõneks ajaks voodisse, haiglasse, koju jääma. Sellise ilmaga jääme parem tuppa, katuse alla. Hobune komistas, kuid ratsanik jäi sadulasse. Toit jäi praeahju, pliidile, lauale. Jääge telefoni juurde, kohe tuleb kaugekõne. Jään õhtuni tehasesse, tööle. Mul on töövihik koju jäänud. Võti jäi minust varna, otsi sealt. Jäin kööki nõusid pesema. Jäin tädi juurde ööd, ööseks, ööbima. Jäime nende juurde ka õhtueinele, õhtueineks. Kuhu ta nii kauaks jääb? Kuhu sa eile jäid 'miks sa eile ei tulnud'? Palju kalureid on merre jäänud 'meres hukkunud'. Sõtta jäänud 'sõjas langenud' mehed. Näidend jääb ka selle hooaja mänguplaani. Jäägu see vana lugu minevikku. Otsus on seni ainult paberile jäänud. Mure jäi hinge, südamesse, hingele, südamele. Päike on nii hele, et silmad jäid õue 'näevad ruumi valguses esialgu halvasti'. Ega talv taevasse jää. b. (mingis suunas). Meie aknad jäävad õue poole. Köök jääb esikust minnes vasakule, vasakut kätt. Kärestik jääb siit pool kilomeetrit vastuvoolu. Teest paremale jääb kasevõsa, vasakule heinamaa. Linnusest itta jääb sügav org. Maja jääb sinna metsatuka taha. Kuhupoole siit vaadates Tartu jääb? Mehe nägu jäi vastu valgust, pimedusse, meie poole. c. (kellenagi v. millenagi, mingis seisundis, asendis, olukorras v. tegevuses). Jääme alati sõpradeks. Mats jäi surmani poissmeheks. Ausus on jäänud ta iseloomulikemaks jooneks. Kavatsus jäigi ainult kavatsuseks. Hunt jääb ikka hundiks. See on mulle tänini mõistatuseks jäänud. Tema parimaks tulemuseks kõrgushüppes on jäänud 1.20. Jäi kindlaks, ustavaks, truuks. Silmad jäid kuivaks, pisarateta. Ta ilme jäi muutumatuks, külmaks, tõrjuvaks. Tüdrukud ei saanud ta vastu ükskõikseks jääda. Hea, et nahk terveks jäi. Parandamiskatsetele vaatamata jäi raadio tummaks. Näitus jääb avatuks 30. novembrini. Laev on jäänud tänini kadunuks. Rekordaeg jäi talle saavutamatuks. Kõik jääb vanaviisi, endiseks. Jäägu see jutt meie vahele. Jäi kahevahele, keda uskuda. On siiani jäänud äraootavale seisukohale. Lahendus jääb veel mõneks ajaks küsimärgi alla. Jääge asja juurde, viisakuse piiridesse! Jäi oma ütluse, tunnistuse, sõna juurde. Jään selle juurde, et.. Ära mulle muid jooke paku, ma jään morsi juurde 'joon ainult morssi'. Jäi püsti, märkamata pakutud istet. Ta suu, süda jäi endiselt lukku. Trahv, karistus jäi jõusse. Vana valukoda jäi tegevusse. See ütlus on jäänud tänapäevani käibele, kasutusse, pruuki. Avar siluett jääb ka tänavu moodi. K. J. Petersoni looming jäi ligi 100 aastaks käsikirja. Jalale 'püsti, kasvama' jäänud rukis, nisu. Huige jäi pikalt kajama. Mis te seal koperdama jäite? Jäi lootma teiste abile, õnnelikule juhusele. Jäi rahulikult istuma, lamama. Ma ei jää viha kandma. Ta looming jääb aegadeks püsima. Jäid kestma kuumad põuased päevad. Jäi imekombel ellu, elama. Jäi õppimisega kuue klassi peale pidama. Poiss jäi klassikursust kordama, teiseks aastaks, istuma. Poeg jäi sõjast tagasi tulemata. Asi on siiani jäänud lahendamata. Jäi teadmata, mida tema sellest arvab. Sula tõttu jäid suusavõistlused pidamata. Mul jäi eile saunas käimata. See jääb minust tegemata, küsimata, proovimata. Vaidluses jäid poisid isa poolele. Tüli põhjus jäi asjaosaliste endi teada. Ilm jäi terveks nädalaks tuisule. Õpetussõnad jäid mõjuta, tagajärjeta. Jäi vastuse võlgu. Oskusest jääb veel puudu, vajaka. Kingsepp jäägu oma liistude juurde. d. lahkumistervitusega seotud väljendites. Jää(ge) hüvasti, jumalaga, terveks! Jääme nägemiseni!
2. säilima; alles, üle v. järel olema. Jääb lootus paremale tulevikule. Jäägu küpsised tagavaraks. Tal jäi selles asjas ikkagi väike kahtlus. Tal jääb lugemiseks vähe aega, mahti. Lemmikharrastuste jaoks jäävad õhtutunnid. Sulle jääb päev mõtlemisaega. Ei jää muud kui käsku täita. Ärasõiduni on jäänud täpselt tund. Nüüd ei jää muud nõu kui ise küsima minna. Jääb soovida paremat. Jääb oodata, millal tulemused avaldatakse. Hilinenutele jäid ainult seisupiletid. Kangast on jäänud vaid väike rest. Pärast mööbli ostmist jääb meile üsna vähe raha. Kolmest pojast oli emale ainult üks jäänud. Jääb veel veerand tundi tööd, siis on kõik valmis. Temasse pole jäänud kübetki noorusesärtsu. Kõik jääb sulle. Koduni jääb siit ainult kilomeeter. Tuul kahistas sügisest puudele jäänud lehtedes. Tassi on jäänud tilgake kohvi. Kontrolli, et töösse ei jääks vigu! See on mul emast jäänud sõlg. Põletushaavadest jäävad armid. Lumistest saabastest jäid põrandale loigud. Turbast jääb põledes palju tuhka. Matkast jäid head mälestused. Temast on jäänud soodne mulje. Kohvist jäävad riidele plekid. Klaasile jäi kriim. Pehmele asfaldile, pehmesse asfalti jäid sügavad kontsajäljed.
3. muutuma, saama. a. (kellekski, millekski v. mingisuguseks). Jäi leseks, vaeslapseks. Korrapidajaks jääb Mari. Jäi turniiril kolmandaks. Võttis enda töölt lahti ja jäi koduperenaiseks. See on nüüd vanaks moeks jäänud. Jäi ise narriks, lolliks, turakaks. Äkki jäi kõik väga vaikseks. Vihm, sadu jäi hõredamaks. Korter on perekonnale väikeseks jäänud. Ta jäi haigeks, vanaks, kurdiks, pimedaks, rasedaks. Kleit on mulle kitsaks, laiaks, lühikeseks, napiks jäänud. Jalad on istumisest kangeks jäänud. Sa oled kõhnemaks jäänud. Kass on rojuks, niruks jäänud. Liikumine jäi järjest aeglasemaks. Värvitud pind jäi ühtlane, sile, krobe. Valmis vaiba pikkuseks jääb 4 meetrit. b. mingisse olukorda, seisundisse v. tegevusse siirduma v. sattuma. Mees jäi norgu, longu, lonti, mossi. Kasv jäi kängu. Jääb kergesti vinti, purju, jommi. Ehitustöö jäi soiku, katki. Mäng jäi viiki. Aed jäi rääma, sööti. Jäi räbalasse, kaltsu, nälga. Lugu hakkab juba unustusse jääma. Ütlesin nii, et ta suu jäi lukku. Imestusest jäi suu lahti, ammuli. Tuul vaibus, purjed jäid rippu. Viilimine kõrvalruumis jäi vait. Kes kärbestest mürki maitses, kohe siruli, pikali jäi. Põllutööd on neil jäänud ripakile, lohakile. Jäi jänni, kimpu, hätta, pigisse, puntrasse, häbisse. Jäi lõunata, rahata, toetuseta, toitjata. Jäin tühjade kätega. Jäi kleidi väele, paljajalu, püksata. Jääd ise süüdi. Jooksin, et mitte hiljaks jääda. Vili jäi lume alla. Küla jäi sõja jalgu. Kas jääd mu vastusega rahule? Jäi leetritesse, angiini. Rääkis, kuni teine nõusse jäi. See töö on vahepeal unarusse jäänud. Jäi sügavasti mõttesse. Jäädi kalda äärde ankrusse. Jäi pankrotti, petise õnge, naiste mõrda. Jään puhkusele 25. juunist. Kell on juba palju, jääme õhtule 'lõpetame tööpäeva'. Eelmised teosed jäävad uusima kõrval varju. Pöördusin nii, et jäin temaga küljetsi. Mulle jäävad luuletused kergesti meelde, pähe. Mis sulle näituselt silma jäi? Arutluselt jäi kõrva, et.. Vaata, et sa direktorile pihku ei jää! Laps jääb õhtuks vanaema hoolde. See soo jääb uudismaa alla. Töö valmimine jääb sügise peale. Maja jäi noorte päralt. Laev jäi tormi kätte. Jäid tulemisega hilja peale, pimeda peale, öö peale. Jäi metsas öö kätte, pimeda kätte. Jäin unne, tukastama, tukkuma. Sinna jäi pilk peatuma, pidama. Jäi jahmunult kuulama, vaatama. Pidime äärepealt toppama jääma. Kuula, kell jäi seisma. Jäin uuesti magama. Viimaks jäi muutlik tuul kagusse pidama.

kaagutama ‹37›

1. (kanade, harvemini hanede vm. lindude häälitsemise kohta). Õues kaagutasid kanad.
2. piltl hrl hlv pahandades rääkima, seletama, õiendama, ka taga rääkima, klatšima. Ta oleks veel midagi öelnud, aga naised pistsid kaagutama. Talle käratati peale: „Ole vait, mis sa kaagutad!” Eided kaagutasid sellest juba ammu. *Sõbrustad vargaga! ...Nüüd kogu ilmal kaagutada! M. Metsanurk.

kaik ‹kaigu 21› ‹s›
hrl luulek kaikuv hääl; kaikumine. *Vait mets on vajund endasse, / ei kuule laanes ainsat kaiku. J. Kärner. *.. sellest [= laulujorust] üle kajab / sae laul ja kirve kaik. V. Sõelsepp.

kamandama ‹37›

1. käsutama, korraldusi andma. Mehi kokku, kohale kamandama. Sõdurid kamandati rivisse. Kamandas mehed tööle, kive vedama. Lapsed kamandati õuest tuppa. Kamandab valjuhäälselt, sõimuga pooleks, saksa keeles. Kamandab sind nagu sulast, nagu teenijat. Riina kamandati lapsehoidjaks. Ants kamandas kõik poisid kella kuueks kooli juurde. Karjapoisina oli ta kõigi kamandada. Ämm oli see, kes kodus kamandas. Mis asja sa siin kamandad! Ei lase kellelgi end kamandada. Armastab ülemust mängida ja kamandada. Koerad kamandati vait. „Tehke kiiremini!” kamandas ta. „Parem – pool! Sammu – marss!” kamandas ohvitser. *Kapten seisab sillal ja kamandab: purjed üles! A. Hint.
2. kõnek komandörina, ülemana juhtima, juhatama. Üksust kamandas noor leitnant. *Omal ajal ta kamandanud üht kuulsat ihukaardiväe polku .. O. Luts.
3. kõnek amelema, kurameerima, flirtima, armatsema. *Tal [= Miikal] on ju tüdrukuid küllalt, kellega kamandada. A. Jakobson. *Niimoodi kamandad sina [= Elsa] minu selja taga Jõepära Aaduga. Kas sul häbi ei ole! J. Kunder.

kanake(ne) ‹-se 5› ‹s›

1. (< dem kana (1. täh.)) Kull on kanakarjast mitu kanakest ära viinud.
2. (naise kohta). a. (hellitussõna). *Ole vait, mu kallis kanake, mina tean, mis ma tean, sina ei ole mitte ilma varanduseta. J. V. Jannsen. b. nlj kodukana (2. täh.) *„Ah teie, härra Kilimit, püüate siis meie noortest naisterahvastest kanakesi kasvatada,” ütles ta veidi pilkava häälega .. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: kodukanake(ne).

kas ‹adv›

1. alustab jaatavat v. eitavat vm. alternatiivset vastust eeldavat küsilauset (samas funktsioonis kasutatakse ka inversiooni ja intonatsioonimuutust). Kas väljas sajab? Kas linna on palju maad? Kas valus ka on? Ants, kas sa ütlesid nii? „Hakkame minema” – „Kas kohe?” Kas ei või jaa? Kas Linda on tööl või ei? Kas sa sõidad Tartusse või Elva? || kõnek (pöördumiste algul). Sina, kas tead, ära tee nende nöökimistest väljagi. *Nõiajõud, kas näete, mõjusid veelgi. F. Tuglas (tlk).
2. alustab lauset, mis on vormilt küsiv, väljendab aga (kas ainult v. küsiva sisu kõrval):. a. kahtlust, ebakindlust. Kas ta täna tulebki? Kas me enam kunagi kohtume. *„See on kuri poiss,” seletas Maret. – „Kas ta just kuri on ...” lausus Tiina .. A. H. Tammsaare. b. kõhklevat ettepanekut. *„Kas me ei läheks kord aeda,” tegi Emmi pärast sööki ettepaneku. K. Ristikivi. c. käsku, keeldu, nõuet vms. Kas sa oled vait! Kas sa saad minema! Neid marju ei tohi võtta, kas kuuled! *„Kas sa pead lõuad söögi ajal!” käratas Heroodes. R. Kaugver. d. imestust v. pahameelt. Kas sa näed, tema ka siin! Inimesi öösel häirida, kas see on kellegi komme! Kas teie, piimahabemed, ka midagi teate! *Mis ta jandab nende kividega, kas ta ei oska oma käsi paigal pidada! P. Vallak. e. eituse v. jaatuse suhtes vastupidist väidet. Kas laps ei olegi inimene? Kas ta siis loll on! f. hrv eitust. *„Mis on metall?” – „Kas mina tean. Toots räägib, et olevat must puu, millest indiaanlased vibupüsse põletavat.” O. Luts.
3. alustab küsivat, kahtlevat vms. sihitis- vm. kõrvallauset vrd kas (1. ja 2.a. täh.) Ütle, kas see on tõsi. Nad küsivad, kas ma olen ettepanekuga nõus. Tekkis küsimus, kas on mõtet edasi minna. Ei tea, kas ta enam tuleb. Otsustage ise, kas see on õige. Kahtlane, kas ma teda enam ära tunnen. Vaatab, kas maja paistab juba. Kuula, kas sammud juba kostavad.
4. kõnek esineb omapärase rõhutava sõnana rahvapärastes ütlustes. Ta kirus kaaslast taga kas küll saab. Kuidagi ei pääsenud üle jõe, kas tee mis tahad! *„Mina olen nagu voorimehe vana hobune,” oli kord Vana seletanud, „kui nahk juba soojaks läheb, siis jookseb kas mu meie ...” L. Metsar. *Aga leili, seda võtab kere vastu kas kui palju. Mida palavam, seda parem. A. Mägi.
5. van kas või. Poiss saab ikka tüdruku juurde, kas läbi oherdiaugu. *Kui ma parajasti kumamisi olen, siis ei püsi ükski minu ees, peksan kas terve kõrtsitäie üksipäinis läbi. A. H. Tammsaare. *Viiu oleks kas 5 päeva mulle ühtelugu [laulda] kõõrutanud. M. J. Eisen.
6. ‹ühendsidesõna osana› kas ... või vt või

kes ‹kelle, keda, kellesse, kelles, kellest, kellele, kellel e. kel, kellelt e. hrv kelt, kelleks, kelleni, kellena, kelleta, kellega pl kes, kelle e. kellede, keda, kellesse e. kelledesse›
I. küsiv-siduv pron
1. ‹otsese küsisõnana hrl. substantiivselt› kasut. isikute vm. elusolendite kohta. Kes seal on? Kes need mehed on? Kes nõnda ütles? Keda sa nendest tunned? Kellega sa lähed sinna? Kelle ülesandel sa seda teed? Kellele see on mõeldud? Kellelt sa seda kuulsid? Kelleks sa tahaksid saada? Kellena ta praegu töötab? Kes pagan seda tegi? Ah, et kes meil kohal on? Kes ei saanud tänaseks õppida? Kellest on juttu? Kas ma räägin sulle või kellele?! Kes seal sööb, kas Kirjak? Kes seal põõsas krabistab? Kes see veel tuli? Kes need täna tulevad? Küllap otsid mind, keda teist sul vaja? || kõnek hrv mis. *".. Peremees tapab tööga, sina...” – „Kellega mina?” küsis Mari kärsitult. A. H. Tammsaare.
2. esineb eituse v. jaatuse suhtes vastupidist väidet sisaldava emotsionaalse värvinguga lause v. lauseosa algul. a. ‹substantiivselt›. Kes teid seal ikka ootab! Kes oleks võinud seda arvata! Kes siis sellepärast nutma hakkab! Kes sinna nii väga minna tahab! Kellel siis selleks aega on! Kes seda enam mäletab, kuidas see kõik algas! Ma ei taha, aga kes sellest küsib! Kes sulle niisama ikka annab. Kes ta muu on kui Toots. Kes kurat sind käskis seda teha! Kes siis seda ei teaks! Kes see julges minemata jätta! Kellel see aega lugeda oli! *Kui on läinud vanker, kes hakkab kodaraid taga leinama. H. Angervaks. b. ‹adjektiivselt› (tunderõhulisena umbkaudu täh.:) missugune. Kes võõras seda teadis võtta! Kes teine selleks veel paremini sobib kui tema! Kellel muul veel rohkem aega oleks! Kes see muu seda tegi! *„Kes ilus neiu niisugust lolli ometi peaks endale meheks himustama!” mõtlesid vanemad vennad. J. Kunder. *.. ja ta süda oli aimanud, et kes see muu kui tema vanamees võis olla. A. Valton.
3. seob kaudset küsimust alustavat vm. kõrvallauset pealausega, kusjuures pealauses esineb (v. on juurdemõeldav) enamasti mingi korrelatiivne sõna. a. (kasut. inimeste v. muude elusolendite kohta). Ütle, kelleks sa tahad saada. Kes otsib, see leiab. Tulid need, keda ei oodatud. Tulgu kõik, kes soovivad. Mul pole kedagi, kellega nõu pidada. Kes ta on, seda ma ei tea. Teadku, kellega tal on tegemist! Kel janu, sel jalad. Ta on üks nendest, kes pidi seda tegema. Ta on seltsinud sellega, kellest kõik eemale hoiavad. Mina olin see, kes pidi lahkuma. Tema on säärane, kes kärbselegi kurja ei tee. Ta on inimene, kes kõigega lepib. Ma kohtusin sõbraga, keda ei olnud ammu näinud. Leidus üksikuid, kes tema juttu veel uskusid. Ta pelgab koera, kes on ukse ees ketis. Ta on kui kala, kes sattunud kuivale. „Ole vait!” ütles Jaan, kelle kannatus katkes. Kelle jalg tatsub, selle suu matsub. *Otsekui polekski see tuul, kes seal väljas vingub, vaid kodutu koer. T. Kallas. b. (kasut. ka organisatsioonide, asutuste kohta, kui need on tegija funktsioonis). Kus oleks veel majand, kes hoolitseks paremini oma liikmete eest! *Proovis agendileiba äri juures, kes kauples kirjutus- ja muude büroomasinatega. P. Kuusberg. c. van (asjade, esemete vms. kohta, kus tänapäeval esineb mis). *Rutuga oli ta ühe suure vasara kottu kätte saanud, kellega ta Peetri ette astus .. J. V. Jannsen. *Aiast enesest käivad teed läbi, kelle ääres pingid jalutajat puhkama kutsuvad. M. J. Eisen.
II. ‹pron› (mitmesugustes ebamäärasust väljendavates ühendites) a. ‹koos teadma-verbi ains. 3. pöördega› esineb mitmesugustes ebaselgust, teadmataolu väljendavates ühendites. Nad on juba kes teab kus. Ma loen seda raamatut juba kes teab mitmendat korda. Sadu võib kesta veel kes teab kui kaua. Ta on väga haige inimene, kes teab kui kauaks tal enam elupäevi jätkub. Neid polnudki kes teab kui palju. Kes teab millal see juhtus. Selle asjaga pole kes teab mis 'mitte mingisugust' kiiret. Ta käitub, nagu oleks ta kes teab mis 'mingisugune' tähtis isand. Ma pole kes teab kui suur 'mitte eriti suur' suitsetaja. Ta polnudki kes teab kui tugev 'mitte eriti tugev'. Kes teab missugune asjamees temast veel tuleb! Nii võib pagan teab kes tulla. Peab mind jumal teab kelleks. Kes teab, kas temast enam töötegijat tuleb. Kes teab, vahest on nõnda paremgi. „Ega mujalgi parem ole.” – „Kes teab.”. b. ‹eriti ühenduses sõnadega tahes, ükskõik› märgib isikut, kelle kohta pole midagi täpsemat teada. Olgu ta kes tahes, vastu võtame ikka. Uuel inimesel tuleb sellega palju vaeva näha, kes ta ka ei oleks. Tulgu ükskõik kes. *.. olen valmis hakkama ükspuha kelleks, mis talle meele järgi oleks, kas või omnibussikutsariks. A. Kurfeldt (tlk). c. ‹esineb ühendites› kes kuhu(gi), kes kuidas, kes kusagil jne. Kõik pugesid peitu, kes kuhu. Valmistuti teeleminekuks, kes kuidas. Nad on kõik, kes kusagil. Igaüks püüdis haarata, kes mida sai. d. ‹korduvana› mitme lähemalt täpsustamata isiku vm. elusolendi korral. Kes tõi raha, kes toidupoolist. Kes tuli jala, kes hobusega, kes autoga. Mehed olid kohal, kes istus, kes tammus rahutult edasi-tagasi. *.. viin ja õlu oleksid nagu läbi purenud pidurdavad lukud ning riivid, viies kelle pisarateni, kelle uhkeldava praalimiseni, kelle sõjaka riiakuseni. O. Tooming.

kinni ‹adv›
(koos nii olukorda kui ka üleminekut märkivate verbidega)
1. suletud seisundisse, suletuks; suletud seisundis, suletuna; ant. lahti. Lükkas, pani ukse, akna, värava kinni. Viskas, virutas, lõi ukse mürtsudes kinni. Uks prantsatas, kolksatas, mürtsatas, paugatas, langes kinni. Uks, aken on kõvasti kinni. Tõmbasin akna kinni. See aken käib halvasti kinni. Lükkas laeka kinni. Alumine sahtel ei lähe kinni. Aknaluugid on kinni. Uksehaak lõksatas kinni. Pane portfell kinni! Kohver ei seisa kinni. Panin ahju kinni 'sulgesin ahjuukse'. Kas siiber on kinni? Keeras kraani, kruvid kinni. Keerab, paneb raadio, televiisori kinni 'lülitab raadio, televiisori välja'. Pani raamatu pärast lugemist kinni. Raamat on kinni. Kõik nööbid on korralikult kinni. Kuub ei anna eest kinni. Nööpis kasuka, mantlihõlmad kinni. Vedas tõmbeluku kinni. Pani, sidus kingapaelad kinni. Silmad vajusid, kiskusid vägisi kinni 'uni kippus peale'. Suu kinni! 'ole vait!' Lillede õienupud on alles kinni. || mittetöötav(aks), mittetegutsev(aks) (ajutiselt v. alatiseks). Pood, kauplus on pühapäeval kinni. Kool on pakase, gripi tõttu kinni. Varase aja tõttu olid ametiasutused alles kinni. Saun pannakse õhtul kell kümme kinni. Ajaleht pandi kinni.
▷ Liitsõnad: poolkinni.
2. (hrl. mingi süvendi, ava vms. korral:) täis, täidetuks, umbe, kokku, tihedaks; täis, umbes, täidetuna; ant. hrl. lahti. Auk, haud, kraav aeti kinni. Sõjaaegsed kaevikud on kinni vajunud. Järv, tiik kasvab pikkamööda kinni. Haav kasvab, õmmeldi kinni. Põrandapragu, hiireauk topiti kinni. Ema nõelus kinda- ja sukaaugud kinni. Tee on kinni tuisanud. Tuisk mattis jäljed kinni. Silm paistetas kinni. Valjuhääldi rõkkas nii kõvasti, et topi või kõrvad kinni. Talla, sõtku muld kinni! Nina on kinni (nohu korral).
3. pealt (täiesti) kaetuks v. kaetuna; ant. hrl. lahti. Haav seoti kinni. Kartulikuhjad tuleb kinni matta. Aknad on kinni kaetud, et valgus välja ei paistaks. Järv, jõgi külmus kinni. Kas meri on juba kinni 'jääkattes'? Pilved katsid taeva kinni. *Ning Tõnn mässis oma jalad põlvini kinni .. P. Vallak. | piltl. Puudusi, vastuolusid, vigu kinni mätsima.
4. sellisesse olukorda v. sellises olukorras, et liikumine on takistatud v. seda ei toimu v. kellegi vabadus on piiratud; ant. lahti. Puu juured on tugevasti mullas kinni. Kruvisin aparaadi laua külge kinni. Lõi laua naeltega kinni. Sidus hobuse lasipuu külge kinni. Vangi käed seoti kinni. Hoidke teda kinni, et ta põgenema ei pääseks! Ära karda, koer on toas kinni. Jäime lifti kinni. Hoidis käega kübarat kinni. Sidus koorma kinni. Laev on madalikul kinni. Paat sõitis ninaga kaldasse kinni. Auto jäi porisse kinni. Õng on põhjas mingi roika taga kinni. Saag jäi puusse kinni. Toit jäi kurku kinni. Kinni nagu kärbes liimipaberil. Poisid seisid paigal nagu kinni naelutatud. Jalad olid nagu maa külge kinni kasvanud. Kõht on kinni (kõhukinnisuse kohta). | piltl. Hääl jäi kurku kinni. Kuulajate silmad, pilgud olid kõnelejas kinni. Mu mõtted on temas kinni. Ta on kõvasti oma kodukolde küljes kinni. Nad on vanas, harjumuslikus, traditsioonides kinni. *Igati armas neiu oli, kasvas südamesse kõvasti kinni .. E. Tennov. || osutab sellele, et kellelgi ei võimaldata lahkuda. Pidas mind oma pärimistega pool tundi kinni. Selliseid töömehi hoitakse igal pool kinni. || osutab kulgemistee suletusele v. kusagilt väljapääsemise takistatusele. See tee on remondi tõttu kinni. Ta tahtis lahkuda, kuid kaks meest panid tal tee kinni. *Linn on ju kinni, linnast ei pääse keegi, ehk olgu siis, et ta langeb piirajate küüsi. A. H. Tammsaare. || kõnek (karistusena pärast tunde koolimajja jätmise, leeris ka järgmiseks aastaks kordama jätmise kohta). Õpetaja jättis poisid ulakuse eest tunniks ajaks kinni. *.. Hans jäi leeris kaks korda kinni, mina sain esimese korraga lahti .. E. Vilde. || kõnek vangi; vangis. Ta mõisteti, pandi, läks kolmeks aastaks kinni. Istub, on näppamise pärast kinni. || tihedalt kokkuköidetud, kokkusurutud, kokkunööritud v. kokkupigistatud seisundisse v. sellises seisundis. Koorem tuleb köitega kõvasti kinni tõmmata. Sidus paki, kompsu paelaga korralikult kinni. Vigastatud veresoon tuleb kinni pigistada. Hais oli nii jube, et pigista või nina kinni. Ta tahtis karjuda, kuid hirm nööris kõri kinni. || tihedalt kokkusuruvaks, kokkunöörivaks, pingule; tihedalt kooshoidev v. kokkusuruv, kokkunööriv, pingul. Tõmbab sedelgarihma, rangirinnuse, püksirihma kinni. Vöö on kõvasti kinni. *„Küll vanakuri selle eest hoolitseb, et [poojal] silmus kinni jookseb,” seletas saunatädi .. A. H. Tammsaare. || (kasut. sukkade v. sokkide ja jalatsite jalgapaneku kohta). Jalgu kinni panema. Jalad on kinni. Varsti oli ta riides ja jalad kinni. || (hingamise tagasihoituse v. takistatuse kohta). Arst käskis hinge kinni pidada. Suits, vastik hais matab, lööb, paneb hinge kinni. Jooksis, nii et hing (rinnus) kinni. Hing jäi hirmu pärast, erutusest kinni. || koos pidama-verbiga osutab, et teat. rahasumma jäetakse välja maksmata. Peremees pidas sulase palgast osa kinni. Tema töötasust peetakse osa maksudeks, alimentideks kinni. || osutab millegi takistatusele, pidurdatusele v. lakkamisele. Vihm lõi tolmu kinni. Kuusepõõsas pidas suurema vihma kinni. Verejooks jäi kinni. Põud pani vilja kasvu kinni.
5. haarates külge, haardesse; haardes, küljes; ant. hrl. lahti. Hoiab trepikäsipuust kinni. Hakkas, võttis mul kaela, õlgade ümbert, õlgadest, käsivarrest kinni. Laps hoiab emal käest, seelikusabast kinni. Nad käivad käe alt kinni. Haaras tal käisest, kuuehõlmast, kraest, varrukast, kuuenööbist kinni. Sasis vastasel rinnust kinni. Kargas vastasele tutti, natti, karvu kinni. Vastased olid teineteisel rinnus, tutis kinni. Hakka nööri otsast kinni! Koer kargas võõrale säärde kinni. Hunt tahtis hobusele kõrisse kinni karata. Hoia kinni, et sa koorma otsast maha ei kuku! | piltl. Pakane hakkas kõrvadesse kinni. Ta hakkas asjast, ideest, ettepanekust õhinal kinni! Ära hakka kohe kogemata öeldud sõnast kinni!
6. (püütava, otsitava kättesaamise, ka vahistamise, kontrollimise alla võtmise kohta). Püüdis talle visatud palli osavalt kinni. Kass püüdis hiire kinni. Rebane krapsas kana kinni. Väle jooksja, kuidagi ei saa teda kinni. Põgenik püüti varsti kinni. Vargajõuk nabiti kinni. Võtke varas kinni! Öösel peeti kinni mitu kahtlast isikut. | piltl. Ta püüdis juhtgrupi kinni. Raadiojaam püüdis kinni hädas oleva laeva appikutse. Püüdsin kinni tema vargsi heidetud pilgu. Kõrv püüdis kinni mõne üksiku lausekatke. || koos võtma-verbiga osutab ebaselgusele v. kahtlusele millegi suhtes. Mine võta kinni, mis seal tõsi, mis vale! Võta sa kinni, kellel õigus on! *.. ütles küll, et oli sõjas, aga mine võta kinni. O. Luts.
7. (peatamise v. peatumise kohta). Auto pidas hetkeks teeotsal kinni. Pea kinni, ma tulen ka! *.. pidas noormehe kinni. „Ega te juhuslikult Tõnuri ei ole?” M. Rebane.
8. vahetus läheduses v. kokkupuutes, õige lähedal. Linnas on maja majas kinni. Ühiselamutoas oli voodi voodis kinni. Laat oli suur: vanker vankris ja müügilaud teises kinni. Liiklus on tihe, auto autos kinni. Põld oli vilets: kivi kivi küljes kinni. Seisti tihedalt üksteise kõrval, õlg õlas kinni.
9. mingi tegevusega v. millegagi hõivatud; kellegi poolt mingiks otstarbeks hõivatud (nii et keegi teine kasutada ei saa); ant. vaba. Tee uks lahti, mu käed on pakkidega kinni! Isa on tööga väga kinni. Täna hommikupoolikul ma olen väga kinni. Pole aega kinno minna, sest kõik õhtud on kinni. Kõik autod on praegu kinni. Piimanõu on vee all kinni. Raha on kauba all kinni. See koht on kinni. Pani hotellis toa kinni. Restoranis olid kõik kohad kinni. WC, vannituba on kinni. Number, telefon on kogu aeg kinni (telefoniühenduse taotlemisel).
10. kõnek nahka, pintslisse, keresse (söömise v. joomise kohta). Pistis kausitäie suppi kinni. Söögiisu on tal hea, vitsutab kõik kinni, mis ette annad. Kass pistis tihase kinni. *„Säh, keera kinni!” pakub ta mulle klaasi viinaga. J. Lapp.
11. kõnek maksmisega seoses osutab mingi summa, arve väljamaksmisele, kohustuste õiendamisele, kahjude hüvitamisele vms. Kõik on juba ette kinni makstud. Maksis võla, kahju kopikapealt kinni. Isal tuli poja kõrtsiarveid kinni taguda.
12. koos pidama-verbiga osutab millegi järgimisele v. püüdele midagi alal hoida. Seadusest, tavadest, põhimõtetest peetakse täpselt kinni. Esialgu peeti veel neutraliteedist kinni.
13. (aja kohta, kus lehm ajutiselt ei lüpsa). Lehm oli kinni jäämas: vaevalt tassitäie andis veel piima. Kui oma lehm oli kinni, toodi piima külast. Lehm jäeti kinni.

kiruma ‹37›

1. kellegi v. millegi üle ägedasti pahandama, kedagi v. midagi sajatama, vanduma, siunama, manama, põhjama vms. Kirub igaühele ülemusi, peremeest. Jansoni kiruti kõige vängemate sõnadega tema ihnsuse pärast. Kirub rätsepat, kes ülikonna ära rikkus. Teda kiruti saamatuks ja käpardiks. Mehed kirusid sõda, valitsust, halbu aegu. Matkajad kiruvad halba ilma. Kirub oma elu, rasket saatust. Kirus südametäiega püssi, mis lahti ei läinud. Küllap ta mõttes, endamisi kirus kogu ettevõtmist, oma kergeusklikkust. Mari ei jõudnud Antsu ära kiruda 'küllalt kiruda, põhjata'. Vanamees oli vihane ja kirus mis kole. „Kes kurat siin on käinud?” kiruti.
2. vandumis-, kirumissõna v. -sõnu lausuma. Ta oli vaga mees ega kirunud kunagi. *„Vait!” käis kärgatus, kõvem kui labidat visates kirutud „kurat”. M. Raud.

kisa|kõri
kisaja. Väike koeranähvits, aga igavene kisakõri. Vares, pasknäär on suur kisakõri. „Kas te, kisakõrid, jääte juba vait!” käratasin lastele. || lärmaja, õiendaja. Muidu vaikne mees, kuid purjuspäi räuskaja ja kisakõri. Nendest kisakõridest pole ühestki töömeest.

kisendama ‹37›

1. (kõrge, terava häälega) karjuma. Kajakad kisendavad tormi eel. Metsas kisendas mingi lind. Kisendas nagu siga aia vahel, nagu ratta peal. Naine kisendas valu pärast, õudusest. Laps kisendas enda hällis hingetuks. Ta pani, pistis hirmu pärast kisendama. | piltl. Udusireenid kisendasid. Lumi lausa kisendas jalge all. Kividki peaksid kisendama (ütlus väga suurest kuritööst v. ülekohtust kõneldes).
2. valjusti karjudes rääkima, hüüdma vms., kisama. Appi kisendama. Vanamees oli poolkurt, temaga rääkides pidi kõigest jõust kisendama. Kisendati täiest kõrist laulda, teistest üle. Vanaeit kisendas talle needusi järele. Kisendas midagi ärritatult isale vastu. Ta otse kisendas naise ja laste peale. Kas sa oled vait, mis sa sellest kõigile kisendad! *„Välja, välja!” kisendas Liispet õele kallale sööstes. E. Kippel. | piltl. Mu süda kisendas sees tema pärast. Veri soontes kisendab selle vastu.
3. piltl hädasti, tungivalt vajama, nõudma v. ihkama. Põuane maapind otse kisendab vihma järele. Mu hing kisendas sinu järele. Iga rakk temas kisendas elu ja vabaduse järele. *Majad kisendasid uute katuste järele. H. Sergo. *See kelmus kisendas kättemaksmist. E. Vilde.
4. ‹hrl. v-partitsiibis› piltl äärmiselt teraval kujul esinema v. ilmnema. Kisendav häda, nälg, vaesus, viletsus, lohakus. Tubakast tunti kisendavat puudust. Uute riiete järele oli kisendav vajadus. Kisendavad vastuolud. Taevani kisendav ülekohus. *Oletame, et need jooned kuidagi kaudselt peegeldasid ühiskonnas valitsevaid vastuolusid, mis samuti kisendasid. O. Jõgi.

kobisema ‹37›

1. vaikset tuhmi heli andma. Märjad riided külmusid kõvaks ja kobisesid käies. Kahutanud maa kobiseb jalgade all. Astus saabaste, kasuka, nahkjope kobisedes. *Jüri tühjendas vähikoti .. Oli tore hunnik kobisevaid vähke. J. Kello. || kobinal, kobinat andes kulgema, langema vms. Esimesed vihmapiisad kobisesid vastu katust.
2. kõnek rahulolematult, porisedes rääkima. Kobiseb midagi endamisi, omaette. Ära kobise, ole üsna vait! *Kobisedes ja meest siunates avas ta [= Triin] kambriukse .. A. Uustulnd. *Pole siin kobiseda midagi, aita parem Juhanit rüsatiivast kokku keerata. A. Hint.

kogu ‹indekl. pron›
‹ainsuses oleva substantiivi laiend› näitab, et kõnesolevat eset, kohta, nähtust, isikute rühma vm. käsitletakse täies ulatuses, tervikuna. a. põhisõnaks on eset, ainet, kohta, organismi v. selle osa, üksikisikute hulka vms. märkiv sõna. Kogu maja oli meie päralt. Lugesin kogu teksti uuesti läbi. Jõin kogu piima ära. Siin on kogu mu vara. Kogu põld künti üles. Kogu järv polnud jõudnud veel jäätuda. Kogu raha ta ära ei kulutanud. Kogu raamatus polnud ühtegi huvitavat kohta. Läksime kogu tee jala. Algas pealetung kogu rindel. Torm levis üle kogu Saaremaa. Kogu õhtupoolne taevas tõmbus pilve. Laps värises kogu kehast. Algul ilmus nähtavale pea, siis juba kogu mees. Kogu perekond, meeskond, brigaad, rahvas, inimkond. Heinale mindi kogu perega. Kogu kümnes klass läks ekskursioonile. Kogu küla, linn oli uudist kuulnud. b. põhisõnaks on üldisemat v. abstraktsemat laadi sõna. Olin kogu päeva, õhtu kodus. Kogu öö sadas. Kogu suvi oli kuiv. Kogu aasta jooksul ei juhtunud midagi. Poisil oli kogu aeg tegemist. Ta oli kogu selle aja vait. Kogu mu töö ja vaev oli asjata. Nad olid kogu mängu kestel ülekaalus. Millega kogu see lugu lõpeb? Sikutas kogu jõust. Kogu häda seisis alles ees. Valas kogu oma viha kaaslaste peale. Kogu küsimus seisab selles, kas .. *Kogu väsimus ja suur kurbus olid korraga läinud .. L. Promet.

kohmetunult ‹adv›
kohmetuks muutunult, kohmetult. Jäi poole lause pealt kohmetunult vait. *Poiss läks näost punaseks ja tõmbus kohmetunult eemale. H. Pukk. *„Külm on,” ütles Arvi kohmetunult .. J. Tuulik.

[millegi] koha pealt
mingis suhtes, mingis, teatavas küsimuses; teatavast küljest v. aspektist. Selle koha pealt ole üsna vait! *.. tal on häbi, et ta antiikmütoloogia koha pealt nii tume on. E. Vetemaa.

kokutama ‹37›

1. (kuke v. kana, harvemini mõne muu linnu katkelise häälitsemise kohta). Kukk pistis kohkunult kokutama. Kokutav ja kaagutav kanakari. Rabal kokutavad tedred. *Kudrutab, kokutab räästal / armunud tuvide paare. A. Alle.
2. kogelema. Mehel oli kõnehäire: erutudes hakkas ta kokutama. *.. kokutas viha pärast: „Ke-kes oli see ka-ka-kaabakas?” R. Lahi. || takerdudes, sõnu otsides ebakindlalt rääkima. Kokutas midagi segast ja jäi siis hoopis vait. Poiss kokutas oma palve.
3. kõnek millegagi venitama, aega viitma; mitte kohe toimima, tegevusetult aega minna laskma. Mis sa enam kokutad, hakka juba peale! *See tuleb sellest, et me tihtilugu kokutame, kuradi kaua kõhkleme .. T. Kallas.

[kellelgi] jääb ~ läheb (nagu) kont kurku
keegi jääb järsku vait, ei oska midagi vastata. Poiss muudkui õrritas teist: „Miks sul nüüd kont kurku läks?”.

kord ‹adv›

1. (ajaliselt:) ükskord, kunagi. a. millalgi minevikus. Elasid kord eit ja taat. Kord ennemuistsel ajal. Kord on siin põllud olnud. Ka meie olime kord noored. See oli kord lapsepõlves, kord kevadel. Tahtsin seda juba kord varem teha. *Minagi mõtlesin kord, et mis oleks, kui keegi võtaks ja puhastaks Vargamäe jõe ära.. A. H. Tammsaare. b. millalgi edaspidi, tulevikus. Kord tuleb kõigil nagunii surra. Sellest poisist tuleb kord kuulus mees. Usun, et see ennustus kord täitub. Küll sa veel seda kord kahetsed! *Särgid tahaksid küll paigata ja võib olla, et kord ta selle töö ette võtabki.. K. A. Hindrey.
2. (rõhutavana:) ükskord, ometi; viimaks, lõpuks. Jäta mind ometi kord rahule! Hakka juba kord minema! Et see ometi kord lõpeks! Kas sa jääd juba kord vait! Et ilm juba kord ka soojaks ei lähe! Ütleksid kordki tõe välja. *Kuid kulus lõpuks öö ja koitis kord hommik ja hakati jälle edasi sammuma. F. Tuglas (tlk).
3. rõhusõna, kinnitab mingit paratamatut asjaolu, mille vastu v. mida muuta ei saa. Nii see juba kord on. Elu, inimene on juba kord selline. Niisugused need emad kord on. Ma olen kord säärane arg, mis parata. Kui see juba kord jutuks tuli, siis.. Mänd on kord nii vähenõudlik puu. *Katsume nendega hakkama saada, kui nad kord siia on sattunud. M. Sillaots.
4. kõnek korraks. *Aga ära mind kauaks magama jäta, ma lähen lasen ainult kord silmad kinni. A. H. Tammsaare.
5. ‹korduvana, sidesõnalaadselt seob eri lauseosi v. lauseid› märgib olukordade vaheldumist. Kord nii, kord naa. Kord juhtus seda siin, kord seal. Kord sadu hõrenes, kord tihenes. Kord oli tal üks, kord teine põhjus. Koerad jooksid kord laste ees, kord taga. Töö takerdus: kord polnud bensiini, kord jälle tõrkus mootor. *.. väljas oli kord lörtsine, kord külmetas, kord sadas vaikset kerget lund. K. Kivi (tlk). *Kord rõõmutund, kord muretund, / kord oled halb, kord pai. E. Enno. || vahel võib teise kord asemel olla teinekord v. sõna siis. Kord on üks jooksja ees, siis jälle teine. *Kord on pahandusi toomkapiitliga, teinekord raega. G. Helbemäe.
Omaette tähendusega liitsõnad: iga|kord, mõni|kord, see|kord, teine|kord, too|kord, ükskord

korraga ‹adv›

1. äkki, äkitselt, järsku; otsemaid, korrapealt. Korraga kostis vali praksatus, pauk. Korraga jäid kõik vait. Nägin korraga enda ees tumedat kogu. Kust sul korraga niisugused mõtted? Korraga mulle meenus, kus ma teda kohanud olen. Korraga valdas poissi hirm. Kõik oli ju hästi ja nüüd korraga seesugune skandaal. Korraga tuli Kristjanil tahtmine kõik pooleli jätta. Jutt muutus korraga elavamaks. Korraga ei tule ju kõik meelde. *Martin märkab, et kui Jaani naine silmapilguks oma mured ära unustab, on ta korraga hulga noorem. H. Sergo. *Kui sa rahu mind ei jäta, / kaeban kohtu korraga! K. E. Sööt.
2. sama-, üheaegselt. Seal töötas korraga kolm meest. Tulge, aga mitte kõik korraga! Mõlemad tõusid korraga püsti. Linnud tõusid korraga lendu. Ärge rääkige korraga! Üks, kaks (ja) korraga! (hüüe, märguanne samaaegseks tegutsemiseks). Sinna mahub korraga kümmekond autot. Tuled süttisid mitmes eri paigas korraga. Tal oli korraga mitu tööd käsil. Võtsin kaks halgu korraga. *„Ei saa olla korraga tarandikus ja vaba,” mõtles ta. N. Baturin.
3. ühe hooga, ühtejärge, jutiga; ühe korraga. Laenu võid tagasi maksta korraga või osade kaupa. Joob klaasi korraga tühjaks. Võtab trepil kaks astet korraga. Korraga ei või liiga palju päevitada, pingutada. *Kauplusse tuli värsket kala ja ema praadis korraga tubli pannitäie. T. Lehtmets.

krillima ‹42›
kõnek jonni, kiusu ajama, pahuksis olema. Küll on kiusakad, muudkui aga krillivad omavahel. Mihkel krillis alailma Antsuga. Raske on töötada, kui kogu aeg krillitakse. *Sina ole vait ja ära krilli ühtelugu, Paul. Sina saad kah pilli. O. Luts.

kui
I. ‹konj› võrdlev sidesõna
1. (esineb sarnasusvõrdlustes:) metafoorsetes võrdlustes.; sün. nagu, otsekui, justkui, just nagu. a. kui-konstruktsioon seostub adjektiivi v. adverbi algvõrdega. Mees oli tugev kui karu. Ta oli näost punane kui keedetud vähk. Meri oli sile kui peegel. Ma olen näljane kui hunt. Lapsed on paljad kui porgandid. Poiss on laisk kui kapsauss. Ta on vaene kui kirikurott. Saksa keel on tal selge kui vesi. See on kindel kui aamen kirikus. Ta on niisama vana kui mina. Joob, on sageli täis kui tint, täis kui tina. Ants oli vait kui sukk. Nõnda kui täna pole varem sadanud. *Palaganiuksed olid pärani kui põrguväravad. F. Tuglas. b. kui-konstruktsioon seostub verbiga. Poisid võitlesid kui lõvid. Mis te vahite kui juhmid! Karjus kui ratta peal. Kaagutab kui kana. Poiss lõdises kui haavaleht. Ta istus kui tulistel sütel. Ta jäi seisma kui soolasammas. Ta kadus kui tina tuhka, kui tuul. Ta oli kui hauast tõusnud, kui meelest ära. Vihma sadas kui oavarrest. See mõjus kui välk selgest taevast. Ülikond istub kui valatud. Valu oli kui peoga pühitud. Ma kardan seda meest kui tuld. Hoiab teda kui oma last. *.. ootusärevus täitis koopa, lämmatas laulu ja tantsu, kustutas kära kui kulutule. A. Üprus. c. kui-konstruktsioon seostub substantiiviga, harvemini mõne muu noomeniga (välja arvatud adjektiiv). Tüdruk kui elavhõbe. Hambad suus kui rehapulgad. Tal on küüned kui kullil. Ise kui kirp, aga kangust täis. Seal oli rahvast kui murdu. Tal on raha kui raba. Mehe ilme oli kõike muud kui heatahtlik. *Üks neist [= naistest] oli nagu päev, teine kui kuuvalge öö. F. Tuglas.
2. (esineb sarnasusvõrdlustes:) esineb mõnedes väljendites, mis rõhutavad mingi asjaolu, seisundi ülemmäära v. sellele lähenemist. Nad tulid kõik kohale, viimane kui üks. Tunnen siin iga viimast kui rada. Viimne kui toiduraas oli otsas. Täitsin tema vähema kui kapriisi. Mul ei ole selle vastu mitte kui midagi. Ta ei saanud mitte kui millestki aru. Töö on niisama hästi kui lõpetatud. *Pärast lepingu sõlmimist on aga veerand honorarist avansina samahästi kui käes. E. Vetemaa.
3. (esineb sarnasusvõrdlustes:) alustab võrdlus- v. viisilauset. a. alistavas lauses esinevad enamasti korrelaatidena nii, nõnda, niivõrd, sedavõrd, niimoodi, sedamoodi, niiviisi, sedasi, selliselt, niikaua, niipalju jmt. adverbid; sün. nagu (sobib mõnikord). Ilm polegi nii külm, kui naabrid rääkisid. Nii kaugele ma ei julge ujuda, kui Olev ujus. Mul ei ole niipalju raha, kui see ülikond maksab. Sa tegid ikkagi teisiti, kui ema õpetas. b. ebareaalset, näilikku, kujutletavat tegevust v. olukorda väljendavas võrdluse varjundiga viisilauses on öeldis tingivas kõneviisis; sün. nagu, otsekui, justkui, just nagu (sageli sobivad kui asemel). Juss tõttas (nii), kui oleks tuli takus. Oli, kui viibiksime unenäos. Neelatasin, kui oleks midagi kurku läinud. *Mehed vaikisid ja mehed kõnelesid omavahel tasahääli, kui oleks majas olnud surnu. A. Mälk. *Vaatab paljutähendavalt mulle otsa, kui tahaks öelda, et tal olnud õigus. A. Gailit.
4. (esineb sarnasusvõrdlustes:) alustab võrdlust sisaldavat alus-, sihitis-, öeldistäite- v. täiendlauset (alistavas lauses on hrl. korrelaadiks muu, niisugune, seesugune vm. sõna). Ei siin aita muu, kui tuleb kiiresti teele asuda. Aadu ei osanud tookord muud ette võtta, kui rääkis asjast isale. Lugu näib selline, kui saaksime kumbki omamoodi armastusest aru. *Ah, Villu ei teadnud teist niisugust silma, kui oli tema pahem. A. H. Tammsaare.
5. (erinevusvõrdlustes:) esineb adjektiivi ja adverbi keskvõrde juurde kuuluva võrdluse korral (kui-konstruktsioonile vastab sageli elatiiv). Ta on noorem kui mina. Urve on ilusam kui Virve. Uus korter on natuke suurem kui vana. Ants on täna lõbusam kui tavaliselt. Viljasaak oli väiksem kui eelmisel aastal. Ilm tundub soojem kui hommikul. Olukord oli raskem kui kunagi enne. Mis nende meestega peale hakata: üks arem kui teine. Rahvast tuli kokku enam kui tavaliselt. Poiss õpib hoolsamini kui enne. Ära mine ligemale kui vaja! Mis mõjuks paremini kui kiitus! Sinna on tagasi rohkem kui viiskümmend aastat. Meie arvamused langesid ühte enam kui kümnes punktis. Nende vahet ei olnud rohkem kui kolm-neli sammu. Poiss ei saanud vanem olla kui viisteist, viieteistaastane. || teat. suurt määra osutavates väljendites. Asi on hullem kui hull 'väga hull, täiesti hull'. Olukord oli enam kui imelik. Asi on enam kui kahtlane. Selles võib enam kui kahelda. Tule rutem kui muidu!
6. (erinevusvõrdlustes:) alustab võrdlus- v. viisilauset. Rahvast kogunes rohkem, kui osati oodata. Ta teab kaugelt rohkem, kui te arvate. Ülesanne osutus raskemaks, kui oletasime. Me elame paremini, kui me vanemad elasid. *Tunnid kulusid kiiremini, kui seda oleks soovitud. E. Krusten.
7. (erinevusvõrdlustes:) alustab vastandavat kõrvutuslauset. Pigem olen söömata, kui tema käest abi paluma lähen. Ma parem nokitsen kodus midagi teha, kui siin aega viidan. *Ennem laseme Kõrboja võõraste kätte minna, kui pimeda peremehega teda pidada. A. H. Tammsaare.
II. ‹konj› aega väljendav sidesõna
1. alustab ajalauset. Uinusin alles siis, kui väljas hakkas valgeks minema. Kell kolm, kui pere lõunalauas istus, helises telefon. Kui ma töö lõpetan, siis ajame veidi juttu. Pärast seda, kui külalised olid lahkunud, heitsime magama. Ta mõtleb enne tükk aega, kui vastab sõbra küsimusele. *Kui Eeva Andrukson jõudis metsast välja, oli päike juba loojenenud. A. Jakobson.
2. alustab täiend- v. aluslauset. Ma mäletan veel aega, kui siin olid põllud. See oli aprilli lõpus, kui ekspeditsioon asus teele.
3. alustab sihitislauset ning on sageli lähedane sidesõnale et (ka siduvale määrsõnale kuidas). Kuulsin, kui aken avati. Ta ei pannud tähelegi, kui isa tuppa astus. Ta nägi, kui koer last hammustas. Juku ei armasta, kui teda töö juures segatakse. Kas mäletad, kui me esimest korda kalal käisime?
III. ‹konj› tingimust väljendav sidesõna
1. alustab tingimuslauset. Kui homme sajab, siis me jõele ei lähe. Kui säärane olukord edasi kestab, on meie lugu väga halb. Kui sa just ei taha, ära siis tule kaasa! Küll ma tulen, kui aega ja tervist on. Kui võimalik, jätaksin sinna minemata. Aga kui pension oleks äkki ära võetud, mis sa hing siis kostad! *.. kõik on arusaadav, kui asja lähemalt vaadata. J. Vahtra. | esineb konstateerivates ja otsustavust ning tegevuse tõhusust väljendavates konstruktsioonides. Kui sõita, siis sõita. Kui juba, siis juba. Kui mitte, siis mitte. Kui töö, siis töö, nii et kondid raksuvad.
2. alustab aluslauset. Teda ei häirinud see, kui mõni asi läkski viltu. *Küll on tore, kui sul on sõber, kellega koos on üle elatud midagi erakordset, mõtles Eduard. E. Krusten.
3. alustab vastandavat kõrvutuslauset (viimane on hrl. pealause ees). Kui näidendi esimene vaatus areneb rahulikult, siis järgmistes tõuseb pinge pidevalt. *Kui mardid soovisid peamiselt põlluõnne, siis kadrid saatsid karjaõnne. Ü. Tedre.
4. alustab tingimuse varjundiga kiillauset. *Teie olete vist, kui ma ei eksi, proua Pihlat? E. Raud. *Meistri tütarde sõprus – kui seda nõnda võiks nimetada – oli Matile mitmes suhtes tuluks. E. Vilde.
5. koos adverbiga mitte alustab tingimuslikku vaeglauset. See oli juba tõrkumine, kui mitte avalik vastuhakk. Poisse oli kolm, kui mitte rohkem. Asjasse suhtuti skeptiliselt, kui mitte isegi eitavalt. *Näen neidudes elu peamist, kui mitte ainukest võlu. H. Luik (tlk).
6. esineb iseseisvate lausete algul. a. alustab soovi, mõnikord ka kahetsust väljendavat lauset, kus öeldis on tingivas kõneviisis. Kui poiss ometi natuke hoolsam oleks! Kui homseks vihm üle jääks! Oh kui sa teaksid, kuidas ma sind ootasin! Kui ta ometi nii ruttu ei oleks lahkunud! *Kui seda metsa ees ei oleks... Juh. Liiv. *„Kui minu vanad silmad seda veel näeksid!” ohkas Vargamäe Andres südamepõhjast. A. H. Tammsaare. b. alustab kõhklust, kahtlust väljendavat lauset. Kui õige saadaks talle kirja! Kui siiski sõidaks mõneks ajaks ära! *Senini on olnud päris soe. Kui ei lähe ainult liialt palavaks! A. Mälk. c. alustab viisakat, tagasihoidlikku palvet v. soovi sisaldavat lauset, kus öeldis on tingivas kõneviisis. Kui te tooksite vett! Kui sa laenaksid mulle oma raamatut. Kui te näitaksite mulle seda riiet.
IV. ‹konj› põhjendav sidesõna, alustab tingimuse varjundiga põhjuslauset. *Asi pidi tühine olema, kui kõik nii lihtsalt sündis. A. H. Tammsaare. *.. ja kui selleta [= klaverita] on saadud seni läbi, miks siis mitte ka edaspidi. P. Pinna.
V. ‹konj› hrv möönev sidesõna, alustab mööndlauset; sün. ehkki, kuigi, olgugi et. *Ja tõhk, kui ta oligi väga häbematu, ei julgenud iialgi ronida rebaseurgu. R. Roht.
VI. ‹konj› samastav sidesõna, seob lisandit põhisõnaga. Peeter kui matemaatik armastas täpsust. Neist peeti lugu kui tublidest põllumeestest. Sina kui koosoleku juhataja pead päevakorrast täpselt kinni pidama. Kubism kui kunstivool tekkis 20. sajandi algul. Tunnen teda kui vaikset ja tagasihoidlikku inimest. See plaan lükati kui vastuvõetamatu tagasi.
VII. ‹konj› ühendav sidesõna, seob koondlause kaht rööpliiget (= nii(hästi) ... kui (ka)). Ta valvas haiget ööd kui päevad. Nüüd hakkas üks kui teine Oskarile appi. Ma olen sellest ühelt kui teiselt midagi kuulnud. *Mida ta siin kui seal nägi, oli ju küll ammu nähtud, ent Tõnu ei saanud sellest näinuks. E. Vilde.
VIII. ‹adv› esineb adjektiivide, partitsiipide, adverbide ja indefiniitsete pronoomenite mitu ja palju ees, väljendades määra, astet, ulatust
1. küsiva-siduva sõnana alustab küsimust. a. iseseisva küsilause algul. Kui vana sa oled? Kui kaugel ta elab? Kui kauaks Jüri ära sõitis? Kui palju see maksab? b. alustab sihitislauset. Ütle mulle, kui kaua see võib kesta. Kas sa tead, kui mitu kilomeetrit meil veel minna on? *Kas võis Juulius öelda, kui tõsiselt ta neid katseid oli võtnud? K. Ristikivi.
2. esineb hüüd- v. väitlauses. a. iseseisvas lauses, hrl. selle algul. Kui ilus maja! Kui tugev te olete! Kui noored me veel tookord olime! Oh, kui hea inimene sa oled! Kui parajal ajal sa tulid. Kui ammu see kõik oli! Kui vähe on inimesel vaja, et olla õnnelik! Kui kiiresti lendab aeg! „Kui kahju!” ütles ta kahetsevalt. Hullusti läks, oi kui hullusti! Kui mitu korda olen ma sulle öelnud: ära mine sinna! *„Kuhu su rikkused sulasid?” uriseb Jurnas. „Nüüdsama oli varandust kui palju.” A. Mägi. b. alustab sihitis- vm. kõrvallauset. Ma ei oska öelda, kui suur on tekitatud kahju. Evald ei aimanudki, kui armukade Mare on. Ma ei tea, kui kaua see kestis. Pani imestama, kui hästi ta orienteerub kõikides üksikasjades.
3. alustab imestust, üllatust, ootamatust väljendavat lauset; sün. kus (sobib sageli). *Kui nüüd hakkas usse koopast tulema! J. Parijõgi. *Oh sa taevane taat, kui see koer nüüd heitis seda ilveseroju nõnda, nõnda ja nõnda ainult! F. Tuglas (tlk).
4. esineb mitmesugustes kindlakskujunenud umbmäärastes v. määratlevates väljendites, nagu kui tahes, ükskõik kui, (jumal ~ kes) teab kui jt. (vahel ka üksikult samas tähenduses). Olgu vastane kui tahes tugev, Jõnn tuleb temaga toime. Ta pole just (kes) teab kui suur süüdlane. Poiste kuraasi ei jätkunud teab kui kauaks. Tööta ükskõik kui hoolsasti, ikka ei olda rahul. *.. õieti ei saa aru. Ei näe, kas pinguta silmi kui palju. A. Mägi. *Tema saapad enam ei pea vett ega kedagi, aga minu saabastega mine kui sügavast veest läbi. J. Parijõgi. || tähenduses 'kui tahes, ükskõik kui' alustab mööndlauset. Kui kokkuhoidlikult läbi ei ajagi, ikka tuleb rahast puudu. Kui tark ta ka poleks, kõike ta ikka ei tea. *Nii et haiglas ei ole keegi üle kolme päeva, kui kaugelt sa ka pole. V. Vahing. *Väriseja Johannes ei avanud üldse ust, kui palju Kaarel selle taga ka ei koputanud. A. Jakobson.
Omaette tähendusega liitsõnad: enne|kui, just|kui, muud|kui, nii|kui, otsekui

kurat ‹kuradi, kuradit 2› ‹s›

1. religioonis jumala vastand, kuri vaim, saatan, vanakuri, vanaõelus, sarvik. Kurat eksitab, kiusab, püüab hingi. Kurat saatis ta kiusatusse. Lubab, annab oma hinge kuradile. Joobnu nägi lambikuplil kuradeid tantsimas. Kurat pole kunagi nii hirmus, kui teda maalitakse. Anna kuradile sõrm, siis võtab ta terve käe. *Ja kust võetakse, et nõiarohud ja nõiasõnad kuradist tulevad – miks ei või nad taevaarmust tulla? K. Rumor. *..teist väljapääsu pole. Kurat pidi hädaga kärbseidki sööma. A. Liives. | (võrdlustes, ka koos värvikust lisava täiendiga). Must, porine kui kurat. Võitleb nagu kurat. Kardab hunti nagu kurat välku. Poisid olid päikesest pruunid, päevitanud nagu noored kuradid. Naine on tal lausa, püsti, elus kurat. *Värdi pistis jooksu, nagu oleks teda tuhat kuradit taga ajanud. R. Lahi.
▷ Liitsõnad: pea|kurat, vanakurat.
2. üks kõige tavalisemaid, levinumaid ning tugevamaid vandumis- ja kirumissõnu (harjumuspärases kõnepruugis ka nõrgenenult, peaaegu täitesõnana). a. ‹hrl. sg. nom. interjektsioonilaadselt› kasut. hrl. tugeva negatiivse (harvemini positiivse) emotsiooni väljendamiseks, ka vandumisvormelite osa. Kurat, kes siin pillub kividega? Ole vait, kurat, mis sa õiendad! Ptüi, kurat, küll ajab jama! „Kurat!” vandus mees tulist kurja. „Mis kurat!” protesteeris ta. „Võluv tüdruk, kurat!” sõnas Enn. Milline õnn, kurat, et see nii läks. Oh sa, oi sa kurat, see on ju peaaegu uus kell. Mis, kurat, me peame tegema? Kurat, kuhu sa kadusid? Tohoo kurat, või nii on lood! Sa tuline kurat, küll jalg valutab! Kuradi kurat, mis loba sa ajad! Kurat ja põrgu, mis nüüd ette võtta! Kurat, habe ka pikk! No kurat, seda me veel vaatame! Kurat teda võtku! Kurat võtaks, see on alles mõte! No nüüd on kurat lahti 'asjad hullusti'. Ära, kuradi päralt, nii kõvasti karju! Kuradi päralt, kuradi pihta, on see alles auto! Ah, käi, kasi kuradile, kus kurat oma jutuga! || (vandumissõna kurat lausumise kohta). Ta ei võtnud kuradit kordagi suhu. Laskis pahameelega lendu mitu kõva kuradit. *Kurat on kodune sõna. Vanaisa sünnipäeval lendasid kuradid ja joodi viina. I. Jaks. b. (siunates, pahandades, taunides) kellegi, harvemini millegi kohta, ligikaudu täh.: 'saatan, põrguline, pagan vms.'. Keda sa, kurat, teotad. Vanamees, kurat, on jälle purjus. Kes kurat seal kolistab? Seda poleks küll keegi kurat arvata osanud. Kurat sinust aru saab, räägid sa tõtt või valetad. Küll on kuradid, vaata mis tegid! Mis te, kuradid, seal laisklete! Mis see sinu kuradi asi on, kus ma käin. „Ma löön ta kuradi maha!” ähvardas vanamees. Vaata, kae kuradit, läkski minema! Küll ma talle kuradile veel näitan! Kellele kuradile seda pahandust tarvis on! Koera kurat haukus öö läbi. Sääsed, kuradid, ei andnud rahu. *Mida kuradit see rahvas peaks iga päev sõitma. A. Valton. c. kuradi ‹substantiivi laiendina› (halvustavalt, pahandavalt, taunivalt, harva ka tunnustavalt:) kuradima, pagana, saatana, sunniku vms. Kuradi ihnuskoi, põikpea! Kuradi lontrus, raisk, raibe! Kuradi vanamees, vaat kuidas meid ninapidi vedas. Neid kuradi naisi küll oma vatramisega. Kuradi kassinäru on piima ära solkinud. Mis kuradi kord siin on! Küll on kuradi elu! Käsi kipitab kuradi kombel. Selle kuradi ilmaga pole väljas midagi teha.
3. ‹hrl. liitsõna järelosana› millelegi, midagi tegema ahvatlev v. õhutav vastupandamatu vägi, tahe kelleski. *Ja järele andes auahnuse kuradile oli ta läinud tütarlastekooli tunniandjaks. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: ahnuse|kurat, edevuse|kurat, kadeduse|kurat, mängu|kurat, naeru|kurat, teatri|kurat, uhkuse|kurat, trükivea|kurat, viinakurat.
vrd kuradi
vrd kuradim
vrd kuradima

kuri|vaim

1. ‹ka lahkukirjutatuna› kurat, saatan; õel, paha vaim. Kurivaim tulnud püha meest kiusama. Kurivaim võtnud looma kuju. Talle on lausa kurivaim sisse läinud. See pole tont, vaid päris kurivaim ise. Julge kui kurivaim 'väga, pööraselt julge'. Lõhub riideid kui kurivaim 'pööraselt palju'.
2. ‹esiosa võib jääda ka omastavasse v. käänduda› kõnek leebe kirumissõna, hrl. kellegi, harvemini millegi kohta, kasut. siunates, pahandades, taunivalt, mõnikord ka tunnustavalt ligikaudu täh.: põrguline, pagan, sunnik, sinder, kurinahk vms. Oh sa kurivaim! Oota, sa kurivaim! Kõtt, kurivaim! Ära valeta, kurivaim! Vait, kurivaim! Jalga laskis, kurivaim. Uhke ka veel kurivaim! Kurivaim, mu hing läheb veel tagantjärele täis! Hästi laulab, kurivaim! Koer, kurivaim, ei lasknud magada. Roti kurivaim tegi palju pahandust. Kõht, kurivaim, on tühi. Ahi, kurivaim, ajab suitsu sisse. Sel kurivaimul on verd rohkem kui härjal. Ma talle kurja(le)vaimule näitan! Tulitegi viimaks ometi, kurjadvaimud. Mis ma selle kurjavaimuga peale hakkan? Küll ma neid kurjavaimu irvhambaid õpetan. Kurjavaimu kärbsed, ei lase magada. Käi, käige kus kurivaim 'kuradile, põrgu'! Kurjavaimu uhke elamine sul! *..kisub suurrätikut koomale. „Kurjavaimu külm on!..” A. Mägi.

kurja|tegija
ka jur
1. kuriteo toime pannud isik. Kurjategija varjamine, kinnipidamine, väljaandmine teisele riigile. Eriti ohtlik, riiklik kurjategija. Tagaotsitav, mitu korda karistatud kurjategija. Politsei ajab kurjategijate jälgi. Kurjategijate jõuk murdis panka sisse. Kurjategijad tabati teolt, võeti kinni, anti kohtu alla. Kurjategijatel õnnestus kuriteopaigalt põgeneda. Meest peeti kurjategijaks.
▷ Liitsõnad: kriminaalkurjategija.
2. pahateo, pahanduse sooritaja. Ütle mulle, kes see kurjategija oli, kes sulle minust halba rääkis. *Pole suuremat kurjategijat kui võlts raamat, eriti veel siis, kui ta on hästi kirjutatud. M. Unt. || (leebe kirumissõna laadis, pahandavalt, kurjustavalt). Kas sa, kurjategija, oled vait! Küll on kurjategijad, vaat mis välja mõtlesid! Kass, kurjategija, ajas piimanõu ümber. *Parmud, kurjategijad, ei anna lehmadele minutikski rahu! J. Saar.

kuss

1. ‹interj› vaigistav sõna, et oldaks vait v. lakataks vastu vaidlemast. „Kuss-kuss!” vaigistati lapsi. Aga nüüd, lapsed, kuss! Kuss, olge tasem! Kuss, poisid, ärge lärmake! Kuss, teised kuulevad! Kuss, lapsed magavad! Kuss, mitte üks sõna enam! Kuss, sinu käest pole keegi küsinud!
2. ‹interj› kedagi korrale kutsuv, manitsev v. tõrjuv sõna. Kuss, kuss, ärge minge tülli! Kuss, käitu korralikult! Kuss, ära kipu käperdama! Kuss, ära rabele! „Kuss, seisa nüüd natuke paigal!” õiendas eit lehmaga.
3. ‹adv› vait, tasa, rääkimata v. häält tegemata. Ole nüüd kuss! Ta olgu selle koha pealt päris kuss! Mine koju ja ole sellest kõigest kuss! Lapsed pidid hästi kuss olema. Nemad muudkui seletavad, aga mina istugu kuss. *Aga kui mõrralina sisse viskad, olgu mootor kuss.. E. Maasik.

kussitama ‹37›
„kuss” ütlemisega vaigistama. *„Kas sina...” alustas Anni uskumatult, kuid teised kussitasid ta vait.. S. Truu.

kussu ‹interj›
‹korduvana› äiutussõna lapse äiutamisel, magama uinutamisel, unelaulu laulmisel. Äiu, äiu, kussu, kussu! „Kussu-kussu!” kussutas ema last. *Jää vait, kussu, kussu! J. Mändmets.

kutsikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. koerapoeg, koera mittetäiskasvanud järglane. Kahe-, kolmekuune kutsikas. Kutsikail polnud veel silmigi peas 'olid alles pimedad'. Kutsikas niuksub, lakub piima. Kutsikad mängivad. Pontul oli viis kutsikat, pesakond kutsikaid. Emakoer tõi 'sünnitas' kolm kutsikat. Kasvatab kutsikast hea jahikoera. Noor kutsikas on veel rumal. Mis kutsikana õpitakse, seda vana penina peetakse. || (mõne teise looma noore poja kohta). Rebase pesakonnas võib olla üle 10 kutsika. Hundil sünnib tavaliselt 5 – 6 kutsikat. Vanad lõvid käivad koos kutsikatega jahil. Püha Jüri kutsikas 'hunt, kriimsilm, võsavillem'.
▷ Liitsõnad: hundi|kutsikas, koera|kutsikas, lõvi|kutsikas, metsa|kutsikas, rebasekutsikas.
2. piltl (sageli halvustavalt lapse v. üldse noore inimese kohta). Vanamees sõimas lapsi kutsikateks. Ah sa saatana kutsikas! „Kas te, kutsikad, jääte juba vait!” käratas ta lastele. Ise alles kutsikas, aga juba vanematele inimestele vastu rääkimas! *Mõne sekundi vältel jooksime ainult meie, kaks kaheksateistkümneaastast piimahabemega kutsikat.. N. Kaplinski (tlk).

kähvatama ‹37›

1. öelda kähvama (1. täh.) Ta kähvatas midagi vastuseks. „Kas sa oled juba vait!” kähvatas mees. „Mis see sinu asi on!” kähvatasin vihahoos.
2. kähvama (3. täh.) *Kiisa neid kähvatab istukile. E. Vilde. *Vidrik Soo selg kähvatas sirgeks. S. Truu.
3. sähvatama. *Siis kähvatas äkki uus mõte peas – „kodus on ju keegi, kellele lubasin, et tulen tagasi..” E. Tammlaan.
4. kärgatama; laksatama. *Köögist kähvatas järsk lask. I. Sikemäe. *Hoobid kähvatasid vastu nägu ja rinda.. R. Janno.

käratama ‹37›
kellelegi midagi ägedalt v. kurja (valju) häälega ütlema; järsku karmilt käsutama. Käratab vihaselt, kurjalt, pahaselt. Käratas koorma otsast vastuseks paar krõbedat sõna. Tarvitses tal ainult korra käratada, kui kõik sõna kuulasid. Lapsed käratati tuppa, vait. Vihastas ja lausa käratas meestele peale. Talle käratati: „Tee, et sa siit kaod!” „Mis sa kooberdad öösel ringi!” käratas vihane hääl. Erni käratas koera vaikseks. *Nüüd tahtis Ella Tuvikene, et tohter Kogan kassapidajale hirmu nahka kärataks. Kord olgu! L. Vaher.

kärgatus ‹-e 5› ‹s›

1. järsk vali pauk, järsk mürin, plahvatus, raksatus vms. Kõrvulukustav, tugev, kohutav kärgatus. Käib, kostab vali kärgatus. Välgusähvatusele järgnes kõva kärgatus. Maapind vappub, põrub võimsatest kärgatustest. Suurtükkide, granaatide kärgatused.
▷ Liitsõnad: kõue|kärgatus, pikse|kärgatus, suurtüki|kärgatus, äikesekärgatus.
2. (järsk, vali) käratus. Kuri, tige kärgatus. „Vait!” käis vihane kärgatus.

käritama ‹37›
murd käratama; taplema, tõrelema. *Üks neist [meestest] püüdis kohe midagi rääkima hakata, aga käritati vait.. A. Kitzberg. *„Tuline kurat!” käritab ätt. „Kaua sa mässad siin!..” M. Raud.

kärtsatus ‹-e 5› ‹s›

1. kärts, raksatus vms. Kostab tugev kärtsatus. *..ning uluvad ning sisisevad mürsud kihutasid üle võitleva aheliku, lõhkedes valjude kärtsatustega siinsamas lähedal.. A. Kivikas.
2. vali hüüatus, järsk kurjustav kõnetus v. ütlus. *".. Rääkige selgemini!” kurjustab .. härra. Haiged jäävad hoopis vait sellisest kärtsatusest. A. Hint.

käskima ‹käsin impers kästakse, kästud 42›
käsku, korraldust andma, midagi tegema sundima, käsutama; midagi kellelegi ülesandeks tegema (vahel ka soovi v. palvena). Teeb, mis, kuidas kästud. Käskis teatada, edasi öelda, et ta tuleb hilja. Vürst käskis vangid üles puua. Tüdrukud käskisid tal väljast puid tuua. Arst käskis haigel lamada. Käskis lastel vaiksemalt olla. Ma ei tahtnud seda teha, kuid mind kästi. Keela või käsi, tal ükskõik! Ta oli tigeda perenaise käskida. Mida käsite, peremees? „Sultan, vait!” käskis peremees koera. „Hakake nüüd sööma!” käskis perenaine. „Vaata, et sa sellest kellelegi ei räägi!” käskis ta. Käskiv toon, hääl. Käskiv käeliigutus. Käskiv kõneviis keel käsku, keeldu, palvet, soovi v. üleskutset väljendav kõneviis, imperatiiv. *Koerad tükkisid kaasa, kuid vanamees käskis need tagasi. A. Mälk. | kõnek (parastuse, etteheite v. kahetsusena). Paras, kes sul käskis sinna minna! Kes käskis nii palju süüa, nüüd kõht valutab! Oh ma igavene lollakas, kes mul käskis seda öelda! | piltl. Tegi, nagu süda, südametunnistus käskis. Mõistus käskis tal vaikida.

käsn ‹-a 22› ‹s›

1. käsnad pl zool hõimkond veekogude põhjale kinnitunult elutsevaid algelisi hulkrakseid loomi (Spongia)
▷ Liitsõnad: hobu|käsn, järve|käsn, klaas|käsn, lubi|käsn, päris|käsn, uurikkäsn.
2. käsna (1. täh.) sarvtoesest vm. urbsest materjalist pesemis-, pühkimis- v. niisutusvahend. Käsnaga pesema, hõõruma. Puhastab käsnaga tahvlit, anumat. Pigistasin käsna välja. Käsn imeb endasse vett, vedelikku. Kasukas vett täis kui käsn. Imeb endasse käsnana teadmisi, tähelepanekuid.
▷ Liitsõnad: kummi|käsn, pesu|käsn, tahvlikäsn.
3. mitmesuguste puudel ja kändudel parasiteerivate seente mügarmoodustis. Puul on käsnad küljes. Kändudel kasvasid käsnad. || töödeldud tael tulerauaga tule löömisel sädemepüüdjana. *Ettevaatlikult võttis ta siis hõlma alt põleva käsna, mis ta juba väljas põlema löönud.. A. Saal.
▷ Liitsõnad: kase|käsn, puukäsn.
4. med tüügas. Tal on põsel käsn.
▷ Liitsõnad: nahakäsn.
5. kõnek (vana inimese kohta). *Ole nüüd vait! Sel vanal käsnal on vahel peris teravad kõrvad. O. Luts.

käsutama ‹37›

1. (kellelegi millegi tegemiseks, kuhugi minekuks) käske v. korraldusi jagama, käsku v. korraldust andma, kamandama. Käsutab töölisi, abilisi, vägesid. Käsutab teenijad tööle. Lapsed käsutati karja, tuppa. Kõik ümbruskonna mehed käsutatakse kohale. Poisike oli võõra, peremehe käsutada. Mis õigusega sa mind käsutad? Jaan armastab teisi käsutada, on harjunud teisi käsutama. Peremees käsutas sulase heinu vedama. Sõdurid käsutati rivisse. Vaenlastel käsutati käed üles. „Õhtuks olgu tehtud!” käsutab ta ülemuslikult. Vanamees käsutas koerad kuuti. Ema käsutas lapsed vait. Käsutav toon. *Mina olen pealik ja mina käsutan, aga teie peate kuulama. H. Väli.
2. kellegi ülemaks olema; millegi üle valitsema, midagi juhtima. Admiral käsutas 10 sõjalaeva. *Olla kord ise meister, nagu vana Õispuu! Käsutada masinat, mõnda suurt kiirpressi... R. Vellend. || rakendamis-, kasutamisõigust, -võimu v. -oskust omama. Käsutab suuri kapitale, päratuid rikkusi. Meie käsutada on suured summad. *Paarikümne aastaga on jõutud niikaugele, et inimene võib käsutada tuult, vihma ning päikest.. V. Saar.

küüsili ‹adv›
murd küüntega, küüsipidi. *Küüsili paadiservast kinni hoidev mees jäi vait.. A. Mälk.

latrama ‹ladrata 48›
hlv lobisema, plärama. Latravad tundide kaupa ilmast ja maast. Talle ei või midagi rääkida, ta latrab kõik edasi, latrab kõik välja. Mis ta latrab, olgu vait.

ligund ‹-i 2› ‹s›
(kirumis- ja sõimusõnana:) reo, raisk. Oh sa ligund, mis tegi! Kanad, ligundid, on peenrad segi siblinud. Poiss, ligund, kuidas sa räägid! *No mis sa, peletis, lõugad, kes sind tapab! Vait, ligund! E. Särgava. *Karjapoisid, ligundid, teisi [= puuorke] maa sisse toppinud .. A. H. Tammsaare.

liig ‹liia 23›

1. ‹adj› vajadust, tavamäära v. -mõõtu ületav. Kleit istub hästi, pole kuskilt liig ega napp. Rookis vitsa küljest liiad lehed maha. Paat oli liias lastis. Silmad liiast nutust punased. Vabandas end liia väsimusega. Sain asjad liia vaevata korda. Kui lärm liiaks paisus, käsutati lapsed vait. Peab, paneb mu nõuandeid liiaks. Mis liig, see liig – kauem me teda ei oota. Selline nöökimine on kannatlikulegi liig mis liig.
2. ‹s› vajadust, tavamäära v. -mõõtu ületav hulk. Kui kleit on ülearu pikk, võib liia alt ära lõigata. Kaalub, mõõdab, arvestab liiaga, liiata. Tal on uhkust liiaga. *.. määris kreemi näole. Pühkis siis liia paberiga ära .. T. Kokla (tlk). || koostisainete õiget suhet rikkuv ülekaal, liigsus. Mikroelementide vaegus või liig mullas. Seepides on tavaliselt väike leelise liig.

loikam ‹-i, -it 2› ‹s›
kõnek pikk kõhn (loge ja aeglane) inimene (hrl. noor mees v. poiss), loigam. Üks poistest oli väike ja käbe, teine igavene loikam. *Kõhn loikam, pikad koivad tooli all risti. M. Seping. *Vait! Kümnenda klassi vesise ninaga loikam – ja lapse isa! E. Rannet. || kõrgejalgne (kõhn) koer. Näe missuguseks loikamiks on kutsikas kasvanud.
▷ Liitsõnad: koera|loikam, poisiloikam.

lõikama ‹lõigata 48›

1. noaga, kääridega vm. terariistaga laaste, viilusid, tükke, lõike millestki eraldama, sälku, täket vms. tekitama; midagi (soovitavat vormi andes) lõhki, pooleks vm. osadeks tegema; lõikeriistaga töötlema. Noaga, kääridega, lambaraudadega, saega, skalpelliga, žileti(tera)ga lõikama. Leiba, saia, liha, juustu, vorsti lõikama. Kartulid lõikame pooleks, viiludeks, kuubikuteks. Paberit, pappi, riiet, klaasi lõikama. Lõikab kala ühe noatõmbega lõpustest sabauimeni lahti. Lõika konservikarp lahti. Raamat on lahti lõikamata. Lõika ajalehest see artikkel välja. Vaata, et sa endale sisse, noaga pöidlasse, žiletiga põske ei lõika. Poistel on kombeks oma nime puutüvesse, koolipinki lõigata. Küüsi lõikama. Oli lasknud endal juuksed lühikeseks, maha, poisipeaks lõigata. Hekki tuleb lõigata. Lähme metsa puid, palke lõikama. Saekaater lõikab laudu. Palgid lõigatakse laudadeks. Katuselaaste, sindleid lõikama. Turvast lõigati õhukese terava turbalabidaga. Vikatit lõigatakse vikatinoaga. Kraavi lõikama 'kraavi kaevama'. Vilja lõikama 'sirbiga lõigates v. niites koristama'. Vankrirattad lõikavad kõrrepõldu sügavad rööpad. Uusmaasaajale lõigati suurtalust tükk maad. Linooli, puitu, metalli lõigatud joonis. Halvasti lõigatud kuub. Metalle lõigatakse peamiselt metallilõikepinkidel. Tooriku töötlemisel lõigatakse sellelt laaste. Nii paks udu, et lõika või noaga. Ülemus astus sisse, jutt lõigati nagu noaga katki, pooleks. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Mida külvad, seda lõikad. Kes tuult külvab, see tormi lõikab. *Isa lõikab laua juures suure pika noaga tubakat .. M. Traat. | piltl. Laev lõikab laineid. Pääsukese tiivad lõikavad vihinal õhku. Tantsupaarid lõikavad parketil hoogsaid kaari, poognaid. || kõnek opereerima; kastreerima, kohitsema. Teda on mitu korda lõigatud. Tal lõigati pimesool, osa magu välja. Taheti lõigata, aga haige polnud nõus. Põrsaid, kulti, täkku lõikama. Ähvardanud teisel munad maha lõigata. || (terariista lõikevõime kohta). Vikat lõikab hästi nagu habemenuga. Nuga, saag on nüri, ei lõika.
2. piltl teravat, hrl. ebameeldivat, valulist vm. aistingut v. tunnet tekitama. a. teravalt valutama. Lõikav valu rinnus. *.. lõikas Jüri Vihuri kätesse ja jalgadesse otse väljakannatamatu valu. H. Sergo. b. teravat, häirivat aistingut esile kutsuma. Vile, sireen, trammirataste krigin, ukse kägin lõikab (valusalt) kõrva, kõrvu. Ere valgus lõikas silma, silmadesse. Põrandalaki terav hais lõikab ninna. Lõikav hääl. c. hinge-, südamevalu tegema. Solvang lõikab hinge, südamesse. Lõikab (südant, südames) nagu nüri saega, kreissaega. Lõikav pilge. *Esimest korda oma abielus tunneb Andres, et Krõõda sõnad võivad südamesse lõigata. A. H. Tammsaare. d. (järsku) teravalt teadvusse tungima; teadvusse, mällu sööbima. Upun, lõikas mul läbi pea. Lapsepõlvesündmused lõikavad eredalt mällu. *Kas oli see unenägu või jampsimine, .. aga meelde on ta mulle lõiganud teravalt. J. Parijõgi. *Aga kui siis tuule puhang niutsatas korstnas, lõikas hirmuvärin läbi südame. A. Mälk. e. (tuule, madala temperatuuri kohta:) teravat külmatunnet tekitama. Tuul, tuisk lõikab hammustavalt näkku. Lõikav külm, pakane.
3. midagi läbima, millestki üle kulgema (ning sel teel osadeks jaotama), millegagi lõikuma. Sirge AB lõikab sirget CD punktis P. Juhe liigub magnetväljas selle jõujooni lõigates. Põhjaga paralleelse tasapinnaga lõigatud tüvikoonus. Magistraalkraav lõikab heinamaa pooleks, kaheks. Maanteelint lõikab viljavälju. Värsked jänesejäljed lõikasid meie rada. Vanaisa otsaesist lõikavad sügavad vaod. Autojuht lõikas kurvi sirgeks. Autolaternate valgusvihud lõikavad pimedust, udu. || suunduma, tungima. *.. ainult Via Appia lõikas takistusist hoolimata nöörsirgelt edasi. F. Tuglas. *Veidi aja pärast lõikas teine auto kõrvalrajalt ette. T. Kokla (tlk).
4. piltl (millegi pealt) teenima, (vahelt)kasu, tulu saama; midagi osaks saama. Kasu, profiiti lõikama. Ärimees oskab (igalt poolt, igast asjast, igas asjas) lõigata. Osav mees lõikab, kust vähegi annab. Defitsiitse kauba pealt annab lõigata. Ihaldab kuulsust, au, kiitust lõigata. Reeturid lõikavad rahva põlgust ja viha. *Härrale kerkisid majad, aga mina lõikasin aina sõimu ja sajatusi. I. Sikemäe.
5. piltl (teis(t)e juttu katkestades) teravalt, järsult ütlema, nähvama. „Ole vait!” lõikas Jaan. „Mis see sinu asi on,” lõikas teine talle vastu. *„Tuhkagi te ei tea,” lõikas Paul vahele ja naeratas siis hädiselt oma järskude sõnade pehmendamiseks. R. Kaugver.
6. kõnek lööma, nähvama. Haaras vitsa ja lõikas poisile mööda paljaid sääri. Lõikab hobusele piitsaga. *Laterdavad seljataga, tõmmaku, tulevad suu sisse ütlema, lõikan vastu vahtimist .. A. H. Tammsaare. || sport palli (teatava liikumissuuna ja pöörlemise saavutamiseks) riivamisi lööma. Lõigatud palling, löök.
7. kõnek jooksma, tormama, lippama. Pani, pistis lõikama. Üks lõikab ees, teine lippab järel. *Ja lõikabki noor rätsep Ülesoolt tulisi jalu koju .. O. Luts. *.. Maril käind kohe külm tuul südame alt läbi, nõnda lõigand noor mära mõisa soo peal. A. H. Tammsaare.
8. kõnek taipama, jagama. Sel mehel pea, nupp, kolu, kuppel lõikab. Mul (pea) ei lõika. *Tudeerigu need, kelle rahakott kannab ja aru lõikab .. R. Sirge.
9. kõnek (nägu, ilmet) tegema. Poiss lõikas koledaid lõustu, et teisi naerma ajada. *Kääbus viskas poole viinast alla, lõikas kibeda näo, tõmbas hinge .. M. Metsanurk. *Saamel köhatab ja lõikab veidraid irveid. B. Alver.

lõpe ‹lõppe 18› ‹s›

1. ka med hrv lõppemine, lõpp. Haiguse letaalne lõpe. *.. vait linnukoorid jäid, / kui peiu väsind jalad kord / tee lõppe kätte said. L. Koidula.
▷ Liitsõnad: surmlõpe.
2. murd suunurk. *Ta pungitas põski .. laskis süljel lõppest alla niriseda .. A. Ravel (tlk). *.. hoolimatult järsk käsi rebis valjaid, kiskudes suuraudu lõpete veristamiseni kord paremale, kord vasakule .. J. Barbarus.

lõrtsatama ‹37›
hrv lartsatama, lörtsatama. Viskasime mõned puupakud lõrtsatades poriauku, et üle pääseda. *Pill lõrtsatas viimse takti peal ning jäi vait. R. Soar.

lõugu pidama
vaikima, vait olema; vait jääma. Mees, kes oskab lõugu pidada. Sellest loost pidage kodus lõuad. Pea lõuad, mitte üks sõna enam!

läkastama ‹37›
hrl. mingi välise ärrituse mõjul kramplikult köhima. Kurku läinud leivapuru ajas, pani läkastama. Läkastas kalaluu kurgust välja. Naeris nii, et hakkas läkastama. Läkastab suurest naerust. Läkastab kui puuslakis hobune. *.. läheb valitsejale suits nii õnnetult kurku, et vana, harjunud suitsumees läkastama hakkab ja kaua läkastab. O. Luts. | piltl. Mootor läkastas ja jäi vait.

lärmama ‹lärmata 48›
lärmi tegema. Mehed lärmavad õllebaaris. Terve öö lauldi ja lärmati. Mis te lärmate, olge vait! Koerad lärmavad, keegi tuleb. Kõikjal lärmasid raadiod, valjuhääldajad. || laialt rääkima, lärmi lööma. Temale ei või saladust usaldada, ta lärmab sellest igal pool, igaühele, lärmab kõik välja. *Lärmas teine [= Pearu] maad ja taevad kokku ja istus viimaks perenaise juurde, kes sõtkus vokki. A. H. Tammsaare.

lörtsatama ‹37›
korraks lörtsuma, lörts(ti) tegema; lortsatama. Nohune nina lörtsatas. Jalg läks lörtsatades purde pealt porri. *Torupill lörtsatas ehmunult ja jäi vait. R. Saluri.

marss ‹interj›

1. käsklus marssimise alustamiseks. Sammu, paigalsammu – marss! Joostes – marss! Vasak õlg ette – marss! Jagu minu järel – marss!
2. ‹ka korduvana› kõnek käskiv hüüatus kiireks kuhugi minekuks v. mingi tegevuse alustamiseks. Marss tööle, karja! Poisid, marss tuppa! Ja nüüd kiiresti koju, marss-marss! Riidest lahti ja marss magama! *Ole vait! Ma olen omas kodus. Välja – marss! A. Kaal.

millal ‹adv›
küsiv-siduv sõna: mis ajal, kunas
1. a. otseses küsimuses. Millal rong saabub? Millal tehti Tartu rahu? Ükskord kindlasti, aga millal? *Millal ühte me tuleme, / kunas, sõbrad, kokku saame? A. Annist (tlk). b. retoorilistes küsimustes ja hüüatustes. Millal vanaemal oli aega õppida! Millal see aeg ükskord tuleb! Millal nendest puudest ükskord asja saab!
2. alustab sihitis-, aja-, täiend- vm. kõrvallauset. Küsi järele, millal avaldus anda. Ootan väga, millal sind jälle näen. Poiss teadis, millal vait olla. Seda, millal vihm järele jääb, ei oska keegi öelda. Päev, millal Kaupo sündis, oli tuisune. Oli momente, millal minagi lõin kartma. Nüüd, millal Mart oli kahekümnene, tundis ta end täismehena. Mari ei saa aru, millal vend nalja teeb. Rääkisime sellest, millal puhkusele minna. Selle üle, millal on õige külviaeg, võib vaielda. *Ja mõnikord on väga raske vahet teha, millal uus on kassikuld, millal ehtne. H. Siimisker.
3. osutab ebamäärast, juhuslikku aega. Jumal teab millal see aeg ükskord tuleb! Millal iganes kokku saime, oli temal ikka midagi huvitavat rääkida. *Lihakarnist sai küll millal tahes värsket liha, aga selle killuviisi toomine lõhnas Mae meelest vaesuse järele. M. Pihla.

mokka maas pidama ~ hoidma, mokk maas ~ maha
suud pidama, vait olema; vait! Poiss, sina pea oma mokk maas! Pea mokk maas, ära hakka seletama ega õiendama. Sellest loost on targem mokk maas pidada. Hoia parem mokk maas, kui sa midagi ei tea. Kollanokk, mokk maha! Mokk maas, ära vatra!

mulisema ‹37›

1. mulinal keema, liikuma vms. Vesi muliseb (keeda), keeb mulisedes pliidil. Õõtssoo koriseb ja muliseb jalge all. *Mõnes kohas ulatus jääsupp aga kaugemale ja kaldaservades mulises mustjas veekeeris. B. Kangro. | piltl. Tema mulisevat kõnevoolu oli raske peatada.
2. kõnek mulama, mula ajama. Kainena on ta sõnakehv, joobnuna muliseb maa ja ilma kokku. Mis sa mulised! Ole vait, ära mulise! *Tundsin üht kõnemeest, kes ilusa hääle ning kaunite sõnadega kütkestavalt mulises, kuid ära ütles tegelikult väga vähe. V. Panso.

mutt2 ‹muti 21› ‹s›
kõnek eit. a. eakas naine. Kõik viimseni vanakesed: ätid ja mutid. Mutid müüvad väljaku ääres lilli. Ostsin ühelt mutilt sinililli. Muldvana mutt komberdab kepi najal. Ei maksa muttide jutte tähele panna. Noorukid nimetavad kolmekümneaastast naist juba mutiks. *Mutid venitavad [palvetunnis] laulda ja kõõksuvad nutta .. J. Peegel. b. abikaasa, naine. *„Eks sa, mutt, tuled ka lauda juurde,” ütles isa emale. J. Kruusvall. c. ema. Ülle kaudu saab moodsaid kingi, tema mutt on kingapoes müüja. „Ole sina vait, mutt!” ütles Kusti emale. *„Mis su vanemad selle kohta ütlesid?” – „Mutt muidugi häälitses – vanamehel olid muud huvid.” M. Seping. d. släng (naise, tütarlapse kohta). Tore tots, täitsa vahva mutt. *Helle on päris kombes mutt. Kas kavatsed ta'ga kergelt jamada? A. Valton.
▷ Liitsõnad: koja|mutt, koristaja|mutt, küla|mutt, lille|mutt, linna|mutt, maa|mutt, naabri|mutt, poe|mutt, turu|mutt, valvuri|mutt, vanamutt.

mõlgutama ‹37›

1. midagi (arutledes, unistavalt) mõttes heietama, meelisklema; mõtisklema, mõtlema. Olen seda plaani kaua mõttes mõlgutanud. On, millest mõelda ja mõlgutada. Oma väikesest majakesest olen kogu elu mõlgutanud. Armastab omaette mõlgutada elu ja inimeste üle. Olen seda asja mõlgutanud nii- ja naapidi. Mõlgutab aina, kuidas vaesusest välja rabelda. Nüüd oli paras aeg teha seda, mida oli kaua mõlgutanud. Ants mõlgutavat kooli poolelijätmise mõtet. Ta aina on vait ja mõlgutab mingeid omi mõtteid. *„Tagantjärele tarku palju!” mõlgutas Mart, kuid ei lausunud sõnagi. H. Väli.
2. van mõlkuma, liikuma panema. *Ta oli ja jäi „emakeseks”, kelle meelt muu ei mõlguta kui igavene mure omaste pärast .. E. Vilde.

möirgama ‹möirata 48›
väga valjusti, tumedalt ning jõuliselt häälitsema, möiret, möirgeid kuuldavale tooma. a. (loomade kohta). Lõvi, tiiger, alligaator, karu, kuri pull, põder möirgab. Saatan käivat ringi möirgava lõukoerana. b. (inimese kohta:) karjuma, röökima. Poiss on jonni täis, trambib jalgu ja möirgab. Mis sa möirgad, ole vait! Möirgavad täiest kõrist laulda, naerda. Publik, rahvas, kogu staadion möirgas vaimustusest. Möirgab enesel hääle kähedaks. „Välja!” möirgas vanamees raevunult. Ohvitserid möirgavad käsklusi. Kapteni hääl möirgab üle tormi mühina. Ta lausa möirgas mu peale. c. piltl (loodus- ja tehishelide kohta). Torm, meri möirgab. Mootorid jõuravad ja möirgavad. Lennukid lähenevad kõrvulukustavalt möirates. Raadio, orkester möirgab. Trumm mürtsub, pasunad möirgavad. Möirgav raju, maru. *Ma jõudsin lõplikult välja [tormist] möirgavaist neljakümnendaist [lõunapoolkera laius]kraadidest .. Ü. Tuulik.

müks ‹-u 21› ‹s›

1. kerge löök, tõuge. Annab müksuga ribidesse märku, et ma vait oleksin. Poisid jagavad ikka üksteisele mükse. Sain oinalt hea müksu. Kraest kinni, põlvega müks tagumikku, ja mine. *Mehed tõusid purje alt, ärgates Jürna luubi müksust vastu parrast. A. Kalmus. *.. paar müksu vastu nisasid, et lehmale vasikat meenutada, ja [lüpsimasina] nisakann külge. V. Lattik. | piltl. Sõnavõtus oli mitu müksu juhtkonna pihta.
2. murd mügar, kühm, mühk, nukk [nuki]. Tüdruku tärkavate rindade müksud. Mõnel oinal on suured sarved, mõnel ainult müksud.
▷ Liitsõnad: rinna|müks, sarvemüks.

müksti ‹adv interj›
müksuga, müksates. Talled puksivad müksti ja müksti. Andis mulle küünarnukiga müksti, et ma vait oleksin. Saan libises müksti vastu kändu.

nagu
I. ‹konj›
1. esineb metafoorsetes sarnasusvõrdlustes.; sün. justkui, otsekui, kui. a. seostab võrreldava substantiivi võrdlevaga. Mees nagu härg. Juuksed nagu harjased. Kõrvad nagu kapsalehed. Nägu nagu kitsejälg, täiskuu. Nina nagu kartul. Lillekimp nagu lehma lõuatäis. Poiss nagu ponks. Hobune nagu unistus. Kaupmees nagu lahkus ise. Õnne nagu tõrva! Uni nagu linnul. Mehel on isu nagu hundil. Tal on elu nagu kuninga kassil. Niisugune arenenud maa nagu Taani. Mees nagu mees ikka. b. seostab võrreldava adjektiivi v. adverbi võrdleva sõna v. sõnarühmaga. Tuba külm nagu hundilaut. Kena nagu nukuke. Pime nagu kotis. Raske nagu tina. Punane nagu tuli, veri. Kerge nagu lind, sulg. Vait nagu sukk. Tumm nagu kala. Käed pehmed nagu siid ja samet. Paljas nagu porgand, püksinööp. Süütu nagu sündinud laps. Häbelik nagu peksa saanud peni. Vaene nagu kirikurott. Lahutamatud nagu kaksikud. Üksi nagu vana känd. Selili nagu sitikas. Kinni nagu tinutatud. Järsku nagu noaga lõigatult. Kiiresti nagu filmis. Teen nii hoolikalt nagu üldse võimalik. *Nõu oli varsti täis, aga tundus veel niisama kerge nagu tühjalt. H. Sergo. c. seostab verbi võrdleva sõna v. sõnaühendiga, mis osutab tegevuse v. olemise viisi, intensiivsust vm. Tammub nagu karu. Seisab nagu verstapost. Magab nagu nott, jahukott. Istub nagu nui. Haaras mu käe nagu pihtide vahele. Sõnu tuli nagu kuulipildujast. Nina tilgub nagu mahlakask, kevadine jääpurikas. Räägime nagu mees mehega. Mangub, ajab peale nagu uni, mustlane. Karjub nagu ratta peal, nagu põrsas aia vahel. Kleit istub seljas nagu valatud. Kargas üles nagu ussist nõelatult. Poiss visati nagu vedrust püsti. Hääl tuli nagu tõrre põhjast. Koputab nagu viisakas inimene ikka. Teen, arvan nagu teisedki. Mäletan seda nagu läbi une, udu. Vihma kallab nagu pangest, pangega. Tõmbab ligi nagu magnet, magnetiga. d. seostab öeldisverbi onomatopoeetilise verbi või substantiiviga, mis osutab tegevuse intensiivsust, heli vm.; sün. (nii) et, (nii) mis. Magavad nagu noriseb, nagu norin 'norinaga, norinal'. Läks mööda nagu mühises, nagu mühin. Naerab nagu lagiseb, nagu lagin. Nuuskab nagu löriseb, nagu lörin. Laps jookseb juba nagu madiseb, nagu madin. Õunu tuleb alla nagu robiseb, nagu robin. Laseb laulu nagu laksub. Kloppis vaipa nagu matsus.
2. alustab võrdlus-, viisi- vm. võrdlust sisaldavat kõrvallauset. a. alistavas lauses hrl. korrelaadina nii, nõnda, niivõrd, sedavõrd, niimoodi, sedamoodi, niiviisi jmt. adverbid; sün. kui. Sajabki nii, nagu ilmajaam ennustas. Sain niipalju raha, nagu ülikonna ostmiseks vaja on. Tegi nõnda, nagu poleks midagi kuulnud. Ujus niiviisi, nagu kunagi varem polnud ujunud. Nagu ema ees, nii tütar järel. b. alustab näimist v. tundumist väljendavat võrdluse varjundiga viisilauset; sün. kui, justkui, otsekui, just nagu. Nägin unes, nagu oleksin olnud põrgus. Mulle tundub, nagu oleksime kunagi kuskil kohtunud. Tuleb tunne, nagu oleksin sellest juba kuulnud. Paistab, nagu sajule lõppu ei tulekski. c. alustab muud võrdlust sisaldavat kõrvallauset; alistavas lauses hrl. korrelaadiks muu, niisugune, seesugune vm. Lugu paistab seesugune, nagu oleks meie arusaamad ses asjas täiesti erinevad. Kas tead teist niisugust tüdrukut, nagu oli meie klassiõde Viiu?
3. alustab ajalauset, mille tegevus v. olukord eelneb vahetult pealause tegevusele v. olukorrale; sün. niipea kui. Nagu mind nägi, pistis kisama ja lippas minema. Nagu lähemale tuled, löön küüned näkku. Nagu teada saad, ütle teistele ka. Nagu ühed kindad valmis, alustan teisi.
II. ‹adv› kasut. mitmesuguste modaalsusnüansside, erinevate suhtumiste jms. väljendamisel v. rõhutamisel; sün. justkui, just nagu a. esineb tagasihoidliku ettepaneku, meeldetuletuse, möönduse vms. puhul. Võiks nagu õhtule jääda, kinno minna. Oleks nagu põhjust rääkida. Aga eile sa nagu lubasid kindlasti tulla. Ootasin, lootsin nagu enamat. Kas oled seda tööd varemgi teinud? – Nagu oleks. b. esineb näimise, tundumise, väite kaheldavuse v. teadmise ebakindluse puhul. Hakkab nagu sajule, sulale, külmale minema. Vihm on nagu hõredamaks jäänud. Sai mu peale nagu pahaseks. Sa nagu ei rõõmustagi? Tal on nagu piinlik küsida. Seda on temast nagu raske uskuda. Niimoodi nagu ikka ei sobi. Keegi nagu kobistab ukse taga. Oli nagu kuskilt kuulnud, et .. Pidavat nagu hakkama naist võtma. See paistab nagu tõukoera moodi. c. esineb millegi möönmisel (kerge) põlastuse, pahameele v. hurjutuse väljendamiseks. Nagu ta seda ise ei teaks! Nagu ta mu nõu kuulda võtaks! Nagu nad ise ilma süüta oleks! Nagu mina sinna midagi parata saaks! Nagu keegi teda siia oleks palunud!

nii ‹adv›

1. sedamoodi, sel kombel v. viisil, selliselt. Tee nii (sedamoodi, kui rääkija parajasti teeb, ütleb, on just teinud, ütelnud v. kohe teeb, ütleb). Pane käed nii (nagu rääkija näitab). Ah nii! Või nii! Nii see asi, elu enam ei lähe. Paistab (küll) nii. Las jääda, olla nii. Nii on hästi. Nii ta arvas. Nii räägitakse. Nii see tegelikult ei olnud. Nii seisis ajalehes must valgel. Kuidas (siis) nii? Kas tõesti oli nii? Nii see läks, mis parata. Ei, nii ei lähe. Või nii (on lugu)! Kui teeks nii, nii ma olen seda mõelnud. Oleme seda asja arutanud nii ja naa. Räägib, seletab kord nii, kord naa. Ja nii edasi. Nii või teisiti 'olgu kuidas on', aga ära tuleb elada. Nii need noored inimesed on, kipuvad aga kodunt minema. Mis te kohe nii, ägedusega pooleks! Kuidas külvad, nii (ka) lõikad. Mõnikord käib hommikupoolikul, mõnikord õhtupoolikul – nii, kuidas juhtub. Jooksime nii, kuidas jalad võtsid. Sõitsime nii, et tuli rummus. Nii nagu ema ees, nii tütar järel. Kuidas sina mulle, nii mina sulle. Kõik ei oska nii elada kui sina. Ta naeris nii, nagu naeravad tavaliselt lapsed. Ma olen talle ükskord nii lubanud. *Läksidki nii minema, mõrsjat nägemata ja hernesuppi maitsmata. L. Kibuvits. || (kinnitavalt, möönvalt). Just, täpselt, ainult nii! Vaat, olgu nii! Jääb siis nii. Nii, sellel on nüüd lõpp! Nii, see on nüüd valmis. Nii-nii, hakkan taipama. *Nii, nii, kust me siis peale hakkame? K. Ristikivi.
2. sel määral, sedavõrd; (hrl. rõhutatuna:) väga, eriti. Ilm on nii vaikne, et lepalehtki ei liigu. Kõigil oli nii külm, et hambad lõgisesid. Keegi pole nii õnnetu, kui ta ise arvab. Nii loll kui lammas. Ostan nii odava, kui saan. Miks tädi nii vana on? Kuhu sa nii vara lähed? Me ei ela nii hästi, et kadetseda maksaks. Mul pole nii palju raha. Nii kaua ma oodata ei saa. Nii kaugele kui silm ulatus, aina põllud. Jaan oli juba nii kaugel, et silm teda vaevalt seletas. Igaüks sai nii mitu õuna, kui tahtis. Sööme nii, kuidas rahakott lubab. Mis sealt siis nii võtta, ära viia on. Me kõik nii ootasime sind. Nii ilus ilm täna! Tuba nii puhas ja põrand nii valgeks küüritud. Olen sulle nii tänulik selle nõuande eest. Ta on nii üksi ja nii õnnetu. Ole kohe nii vait kui saad! Kas sa elad nii linna keskel? *.. meil pole ju õiget majagi ja mis rahasidki sul nii tagavaraks? A. Mälk. *Sellepärast see tüdruk tal nii südame küljes seisiski. R. Sirge. || ‹korduvana sõnade palju, mitu ees› hulga mainimisel, mida ei mäletata, ei taheta öelda vms. Ütles, et ta on pidanud juba nii ja nii palju raha kulutama, nii ja nii mitu aastat ootama.
3. umbes, (millegi) ringis. Üle puuda, nii paarkümmend kilo. Nii kolmekümnene – kolmekümne viiene mees, nii meeter kaheksakümmend pikk. Kaks poisikest, nii 11–12 aastat vanad. Jään veel nii paariks nädalaks maale. See vahemaa võib olla nii kilomeetrit seitse. Nii sada grammi konjakit võis veel pudeli põhjas olla. *.. ja kõvad maletajad oskavad eluski nii seitse käiku ette näha? L. Ruud. || nagu, midagi sellist v. sedamoodi. Ega ma seda tõsiselt mõelnud, ma (rohkem) nii nalja pärast (ütlesin). See oli rohkem nii linnapoiste komme. Nii omavahel öelda. Ta on kuidagi kohmakas või nii. *Võib-olla tuleb norimist pealkirja arvel, et ilukirjanduslik või nii. L. Metsar. *Armastus on üsna kena asi, aga see on rohkem nii priipõlve poistele ja tüdrukutele! M. Metsanurk.
4. selle tulemusel, sellest tingituna, seetõttu. *..kapteni kajutis oli laskemoona küllalt – nii ei saanud mässajad kajutit oma võimusesse. J. Parijõgi. *Elutunnetus avardub ja nii hakatakse mõningaid sündmusi mõistma kui inimkonna ühisettevõtteid. H. Puhvel.
5. väljendab vahetut ajalist järgnevust. Nagu tema tuli, nii mina läksin. Nagu Paul pikali heitis, nii ta ka magas.
6. ‹ühendsidesõna osana› nii et, nii kui, nii ... kui ... (ka), nii nagu vt et, vt kui, vt nagu

niitsatus ‹-e 5› ‹s›
niitsatamine, iitsatus. Vait, mitte üks niitsatus! *.. aga see ei olnud sõna, mis tal suust tuli, vaid mingi vägisi vallali pääsenud niitsatus. E. Vilde.

niuksuma ‹42›
korduvalt heledat peenikest vinguvat häält tegema, niutsuma. Kutsikad niuksuvad. Koer hüppab niuksudes perenaise najale püsti. Hülgepojad teevad niuksuvat häält. *Samal ööl niuksus tuul juba katuseungastes ja lõgistas nagu sissetungija ust. A. Mälk. *Trepiastmed niuksusid ja kägisesid .. O. Tooming. || (inimese kohta:) vinguma, virisema; piuksuma. Jää vait, ära niuksu! Lapsed ei kuula sõna, hakkavad vastu niuksuma. Jäta nutt, mis sa niuksud!

(oma) nokka kinni pidama ~ hoidma
vait olema, suud pidama, mitte (välja) lobisema. Poiss, pea oma nokk (kinni), kui mehed räägivad! Selle koha pealt, selles asjas hoia oma nokk kinni.

nott1 ‹noti 21› ‹s›
hrl. ümmargune puupakk, puutomp, ront. Jõe põhja vajunud vettinud notid. Poolpõlenud söestunud notid tuleasemel. Notte siin on, aga mul oleks paari pikka palki tarvis. Metsa alla pehkima jäänud notid. Leidis kuiva rooviku, raius selle nottideks. Varsti on puu laasitud ja nottideks saetud. Vineeri- ja tikutööstus kasutab lühikesi (alla 3 m) tüvelõikeid – notte. Magab kui nott. Jalg on paistes nagu nott. Ta oli vait kui nott. Veekandmisest olid käed tuimad nagu notid. *Valdek püüdiski ennast jalgadele upitada, aga langes nagu nott tagasi .. L. Vaher. *Te notid, kivid, hullemad kui tuimad! / Oh, südametud, kalgid roomlased .. G. Meri (tlk).
▷ Liitsõnad: palgi|nott, puunott.

nui ‹nuia 21› ‹s›

1. ühest otsast jämedam v. varre otsa kinnitatud jämedama osaga tampimis- v. löömisriist. Puust, rauast nui. Kärp on rautatud nui. Nui oli endisaegne sõja- ja jahiriist. Nuiaga nuiatakse, taotakse, tambitakse. Takune pesu taoti sileda nuiaga pehmeks. Nui tümpsub, matsub. Vaiad taoti nuiaga maasse. Põruta, viruta, löö nuiaga, anna nuiaga mõni mats. Savi tambiti nuiaga tihedaks, kinni. Tampis kartulid nuiaga pudruks. Hapnema pandavad kapsad tambitakse nuiaga tünni. Kalu püüti ka nuiaga vastu jääd põrutades. Suurt trummi ja gongi lüüakse nuiaga. Kingsepa laual on haamreid ja nuie. Pipart peenestati väikeses uhmris erilise nuiaga. Vahib nurgas, istub kodus kui nui. Seisab vait nagu nui. Midagi ei taipa, nagu oleks nuiaga pähe saanud. Kirves, nuga on nüri kui nui. || piltl tuim inimene vm. olend. Hobune on juba vana nui, ei sellele mõika piitski. Tüdrukuna tui, naisena nui. *„Päh, mina küll niisugusele vanale nuiale poleks läinud,” ütles üks [preilidest] .. V. Uibopuu.
▷ Liitsõnad: kummi|nui, pesu|nui, pudru|nui, puu|nui, põru|nui, rammi(mis)|nui, raud|nui, sõja|nui, trummi|nui, uhmri|nui, vaalinui; tukunui.
2. piltl (millegi sellist löögiriista meenutava kohta). Keeras juuksed pealaele, kuklasse nuiaks, nuia 'krunni'. *Suur seinakell roosidega otsaesisel, mille nuiasid isa igal hommikul üles tõmbas .. J. Semper. *.. tädi Iira tõi lilli, onu Mart tõi paberi sees pudeli, ehkki ta ise ütles, et säh, pane see nui ära. L. Promet.
▷ Liitsõnad: hundinui; kellanui; tulenui.

nõutult ‹adv›
nõutuna. Jäime nõutult vait. Seisime nõutult. Kehitab nõutult õlgu, laiutab nõutult käsi. Tammub nõutult jalalt jalale, vaatab nõutult ringi. Vahtisime üksteisele natuke, üpris, üsna nõutult otsa. Nägu võttis nõutult abitu ilme.

ära närvetama
ära nõrkema, minestama. *Seni kui ta neile [= peksjaile] kätte ära närvetas, pea rippuma jäi ja suu vait. A. Kitzberg.

näuks ‹-u 21› ‹s›
näuksatamine. Kostis kassipoegade näukse. || kõnek (lühike) häälitsus, iitsatus, piuks. Vait, mitte üks näuks! *Põle [mahalaskmisel] muud kedagi, kui üks pisike näuks ja ongi vaga .. A. Jakobson.

olema ‹olla, olen, (ta) on, olin, ollakse; ‹eitavas kõnes ka vormid:› pole, polnud, poleks, polnuks, polevat, polnuvat, poldaks, poldud, poldavat 39›

1. väljendab subjekti (olendi, eseme, sündmuse, nähtuse, seisundi, olukorra vm.) üldist, antud hetkel v. minevikus eksisteerimise fakti: eksisteerima, olemas olema. a. (üldse, tegelikkuses). Olla või mitte olla? Ma mõtlen, järelikult ma olen. Oli kord üks kuningas. Siis oli kõigest puudus. Ei ole head ilma halvata. On sündmusi, mis ei unune. On inimesi, kes tahavad teiste tööst elada. Juhtus olema halb ilm. On nähtusi, mille olemust tänini ei tunta. Vanaduse vastu ei ole rohtu. Olema hakkama, olemas olema, olemast lakkama. See tegu oleks võinud olemata olla. Vanaisa ei ole enam 'suri, on surnud'. On ainult üks pääsemisvõimalus. Ei ole muud nõu kui ise selgusele jõuda. Pole muud kui istuda ja oodata. Toit on valmis, pole muud kui sööma istuda. On oht haigestuda leetritesse. Raskusi on, aga neist saame üle. On põhjust arvata, et.. Kas sellest on abi, kasu, tulu? Temas on näitlejat. Seda on näha, kuulda, tunda. Sellest oli ajalehes lugeda. Süüa tuleb muretseda, ükskõik, kas raha on või pole. b. (mingis kohas, kuskil). Metsa all on veel lund. Tänaval oli palju rahvast. Toas polnud kedagi. Köögis oli kärbseid musttuhat. Väljas on sügis, porine, pakane, kõva tuul. Peol oli olnud tore. Kas laual võid on? Temast polnud seal jälgegi. Kotis oli ainult kroon raha. Majas ei ole veevärki. Õhus on äikest. c. (mingil ajal, millalgi). Praegu on talv, veebruar, aasta 1986, 20. sajand, õhtu, tööaeg. Täna on soe, vihmane, tuuline ilm. Homme koolitööd ei ole. Praegu on juba aeg minna. Rongi väljumiseni on veel kümme minutit. Kunagi oli selle metsa asemel küla. Lambal oli 'sündis' eile utetall. d. (kellegi v. millegi valduses, omanduses, käsutuses). Mehel on uus ülikond, suured majad, loks auto. Mitu last neil on? Kas teil juhtub tikku olema? Meil ei ole midagi süüa. Mul ei ole kohta, kus elada. Neil ei ole kinos käimiseks aega. Kas sul on mahti see töö ära teha? Tal on ju võimalus lepingust loobuda. Tal on mantel seljas, saapad jalas, põll ees, piip hambus, kohver käes. e. (kellegagi v. millegagi ühtekuuluvana: osana, omadusena, tunnusena, funktsioonina, seisundina, protsessina, tegevusena jne.). Tal on käharad juuksed, ilusad silmad, paras kasv, parajalt pikkust. Kirvel on puust vars. Tal on talenti, eeldusi, võimeid, jaksu, jõudu, visadust (midagi teha). Mul pole isu, tahtmist, lusti, soovi kinno minna. Tal oli hirm, häbi, kõhe tunne. Mul polnud asjast aimugi. Mis sul viga, häda on? Mul on peavalu, paha olla. Mul pole midagi selle vastu. Juulal oli armastus Mihkli vastu. Meil polnud pileti muretsemisega mingit vaeva, tüli, raskust. Tema kurbusel, rõõmul polnud piiri. Tal ei ole endasse usku. Poisil polnud kaaslastega õiget klappi. Isal on palju tööd ja tegemist. Kõigil oli kiire, temast kahju. Mul pole sellega mingit asja, tegemist. Tal ei olnud kuskil püsi, asu, rahu. Kas teil on midagi öelda? Teil on õigus. Sul ei ole põhjust, alust, tarvidust seda teha. Tal on kombeks, moeks, viisiks kutsumata külla tulla. Tal on midagi südamel, plaanis, kavas, mõttes. Tüdrukul oli nutt varuks, nutt kurgus, hirm nahas. Asjal on oma mõte sees. Tal oli hale, kurb, halb, lõbus, piinlik, soe, külm, valus. Tal on hea olla. Sinuga on raske vaielda. Pole sul vastu joriseda midagi. Mul on ootamisest villand, isu täis, isu otsas, kõrini. f. (kellelegi v. millekski mõelduna v. määratuna). See kingitus on ema jaoks, too teine sulle. Raamat on Mardile. See tee on jalgratastele, jalakäijatele. Need lõngad on heegeldamiseks, heegeldustööks. Mul on su abi vaja, tarvis. Sulle oleks vitsa, malka vaja. „Mida teile võiks olla?” küsis müüja. Kas mulle kirja ei olnud? Võõrastel(e) on sissepääs keelatud.
2. väljendab subjekti eksisteerimisprotsessi: asetsema, asuma, paiknema, viibima; elama; funktsioneerima, käituma. a. (mingis kohas). Ta on maal, linnas, Siberis, koolis, kodus, kodunt ära, apteegis, aias, toas. Laev on merel, sadamas. Sadam on veel kaugel. Vaas on laual, riiulil. Maja on tee ääres, orus, jõe kaldal, teistest eemal. Ta oli juba väravast väljas. Olemegi päral, kohal. Kus ta on? Sisukord on raamatu lõpus. Viga on temas endas. Koer oli rebase kannul. Hobused on trepis. Olin sugulaste pool, haiglas, ööd võõrastemajas. Õlu on all, vaht on peal. | piltl. Ta nimi on pidevalt kõigi suus. Luuletus on peas. Pühad, lõikusaeg on ukse ees. Südames oli rõõm, kurbus, valu. Nutt, pisarad ei olnud kaugel. Ta oli oma sõiduvees. Oleme omadega enam-vähem mäel. Asi on selles, et.. Seal see asi nüüd on! b. (mingil ajal). Olen varsti tagasi. Olin ammu enne teisi kohal. Olime möödunud pühapäeval maal. c. (mingis tegevuses, milleski osalemas). Olen kalal, jahil, õngel, noodal, tulusel, marjul, seenil. Vend on õitsil, veskil, karjas, õunavargil. Olime pulmas, matustel, külas. Oleme kohvil, lõunal. Olen tööl, reisil, praktikal. Olen praegu dieedil, ravil. Kes on roolis, aerudel? Poiss on õngede kallal ametis, tegevuses õngede korrastamisega. Ta on tegev mitmes ühingus. Olime ootel, valvel. Olin just kinno minemas, koju tulemas. Auto on remondis, paranduses. See sõna on juba mõnikümmend aastat käibel, tarvitusel, kasutusel. Mis siin teoksil on? Vili on jahvatusel, töö on tegemisel. Olen juba varahommikust peale liikvel. Mullikas oli terve talve nuumal. d. (mingil viisil, vahel viisi näitamata). Kuidas olla – minna või mitte minna? Nii peenes seltskonnas ei oska kuidagi olla. Tema oskab ülemuste ees olla. Ole viisakalt, vagusi, vait! Keegi ei ole jõude. Las ma olen natuke aega rahus. Lase kass olla, ära kiusa teda. Kuidas sa elad ja oled ka? Kuidas asjad, lood on? Vaata, nii on lood. Asi, lugu, asjalugu on niisugune, et.. Oli, kuidas oli, aga kuidagi ikka oli. Võib ju olla, et.. Kõik on nii, nagu peab. Kuidas teil seal kodus on? Ole nii nagu omas kodus. e. (mingis (ajutises) olukorras, seisundis v. suhtes). Mees oli purjus, joobnud, jokkis, vintis, täis. Olin ärevuses, mures, mõttes, pabinas, närvis, elevil, lusti täis, pinevil, kahevahel, marus, norus, turris, hirmul, halvas tujus, tujust ära, ähmi täis. Lapsed on kodus üksi, omapäi, omaette. Ettepanekuga oleme päri, nõus. Kas te olete minu poolt või vastu? Oled juba nii vara ärkvel, üleval, jalul. Nad on teineteisega tülis, pahuksis, riius, sõjajalal. Ta on hädas, jännis, pigis, kehval järjel, kõigile võlgu. Poiss oli kui tulistel sütel. Olen oma toidul, omas leivas. Olime jooksust päris läbi, otsas, võhmal. Nüüd oleme sinuga tasa. Aparaat on korrast ära, nässus, rikkis, mokas. See asi on nüüd korras, juttis, joones, kombes. Majapidamine on tal laokil, räämas, ui-ai. Särk on poriga koos. Koeral on saba rõngas, sorgus. Uks on lahti, kinni, lukus, irvakil. Puud on raagus, pungas, õites, hiirekõrvul. Akna klaasid on katki. Käsi on paistes, krampis. Teed on umbes. Taevas on pilves. Meri on jääs. Ma pole praegu vormis. Kas kaubad on koos? Prillid on alles, kaotsis. Raha on läbi, otsas. Tema aeg on ümber. Raskem osa teest on möödas. Vihm on üle. Õhtu on käes. Mis siin lahti on? 'mis on juhtunud v. mis toimub'. Kell oli 6, kui Sohvi tuli. f. (mingis asendis v. suunas). Ta on püsti, pikali, põlvili, kummargil, kägaras, siruli, laatsakil. Klaasid on kummuli kuivamas. Lipuvarras oli otse, veidike viltu, kaldu. Majad on vastastikku. Aknad on lõunasse, põhja, õue poole, tänavale. Istujad olid näoga, seljaga üksteise poole. Vaadake, et rivis oleks kõigi varbad ühel joonel! Täisnurkse kolmnurga kaatetid on teineteise suhtes risti. g. (kellegagi v. millegagi koos; kellestki v. millestki eraldi). Ära karda, ma olen sinuga. Ta soovis minu seltsis olla. Praegu oleme veel koos, varsti enam mitte. Olin temaga ühel kursusel, ühes klassis. Poisid on kogu aeg ninapidi koos. Õu ja aed on eraldi, aed on õuest eraldi. Rõõm ja kurbus on alati käsikäes. Kes on sinuga kaasas? Kas kohv on koorega või ilma? Too mees on enne Marit juba kümne teisega olnud (armuvahekorra kohta). Miina on 'kurameerib' nüüd Mihkliga.
3. iseseisva tähenduseta v. väga üldise tähendusega olles iseloomustab koos predikatiivi v. adverbiaaliga subjekti omadust, olemust, tunnust, kuuluvust (kuhugi v. kellelegi) jms.. a. klassifitseerib, identifitseerib v. defineerib subjekti. Ta on kunstnik, õpetaja, treial. Varblane on lind. Sääsk on putukas. Meie oleme inimesed. Igaüks on oma õnne sepp. Tallinn on Läänemere tähtsamaid sadamaid. Ukraina pealinn on Kiiev. See tütarlaps on minu venna pruut. Mis ta nimi on? Tema nimi on Raimo Saar. Ta on üks Järvidest, üks Järvisid. „Hund” on saksa keeles koer. Einstein on relatiivsusteooria rajaja. Mikroskoop on suurendusseade. Koer oli ta alatine kaaslane. Kes te olete? See on minu poeg Arno. Kes teist on Jaan? Jaan olen mina. Mina olen Jaan. Kaks korda kolm on kuus. Kahe ja kolme korrutis on kuus. Ta on 36-aastane. Üks sentimeeter on kümme millimeetrit. Mütsi hind on 50 krooni. „Nissan” on levinumaid autosid. Äri on äri. Sõda on sõda, mis parata. Kaks meest on ikka kaks meest. b. iseloomustab subjekti laadi. Vesi on soe. Ämber oli raske. Kui hea on olla noor! Ta nägu on kahvatu, tedretähti täis. Kingad on pruunid, pruuni värvi, kõrge kontsaga, ninast kitsad, mulle parajad. Poiss oli väikest kasvu, valget verd, lokkis juustega. Ta on andekas, hea peaga, keeltes tugev. Mees on aeglane, rahuliku loomuga. Ta on just niisugune, nagu mees peab olema. Ta on kahtlane tüüp, isevärki mees, üle küla poiss, igal pool esimene. Ole ikka mees! Igaüks peab olema iseenese üle peremees. Ta on kasvatusküsimustes täielik võhik. See ülesanne on kerge, keeruline, raskesti täidetav, mulle jõudu mööda, erilise tähtsusega. Sinu jutt ei ole eriti loogiline, usutav, kuulamist väärt. Ei ole ilus vanematele inimestele vastu vaielda. Tema süda on süüst puhas. Selle asja pärast ole üsna mureta. Tuba oli akendeta. Oli see nüüd tark tegu? Näidendist ei olnud suuremat asja, näidend ei olnud suurem asi. Oleks rumalus loobuda sellest võimalusest. Nüüd on hea nõu kallis. Käsk on vanem kui meie. Pikuke see suvi siis ära ei ole! Lobisemine pole kunagi kasuks. Keegi on kellelegi koormaks, nuhtluseks, ristiks kaelas, risuks ees. Poiss on tööl juba päris asja eest, täie mehe eest. Tahan olla samasugune kui teised. Kleit on põlvini, allapoole või ülespoole põlvi. Poeg oli isale õlast saadik, õlani. Tema tervis polnud kiita, laita. Kohver oli kerge kanda. Sa oled nagu karu. Olen väsinud kui koer. Maja oli nagu maja kunagi, nagu maja ikka. Tüdruk on ema nägu, täiesti emasse. Nende sarnasus on lausa rabav. Oskar on jõu poolest Aadust üle. Olen näljane nagu hunt. Kas see pilet on veel kehtiv? Olin ta käitumisest liigutatud, rabatud, ärritatud, pahv. Olgu ta tuhandest terve! (tänuvormel). Oma on ikka oma. c. osutab subjekti (kellegi) omanduses v. käsutuses olekut, kuuluvust kellelegi v. millelegi, millegi olemasolu kellelgi. Idee oli sinu, tegutse! Sinul, sinu käes on vägi ja võim. Mul on niisugune tunne, arvamus. Rätik on õe jagu. Nokk on tal nagu kure oma. Tulevik on noorte päralt. Terve korter oli minu käsutuses. Küpsised olid laste jaoks. d. osutab subjekti päritolu. Kust kandist sa (pärit) oled? Ta on (pärit) Tartust, Saaremaalt, töölisperekonnast. Kust niisugune jutt pärit on? See tsitaat on „Iliasest”. Arhitektuurimälestis, raamat, skulptuur on 16. sajandist. Apelsinid on Marokost, õunad Ukrainast. Kiri on ema käest, emalt. Kas ta on Mardi tütreid? See mõte oli sinult. Kas sa oled kuu pealt, et seda ei tea? Ma olen ajalehe juurest, aiandist. e. osutab subjekti ainet, materjali. Sõrmus on kullast. Kirjutuslaud on tamme(puu)st. Kringel oli pärmitaignast. Sild on raudbetoonist. Sinu süda on lausa kivist. Anna meile ka, ega meiegi suud sarvest ei ole!
4. abiverb verbi liitaegade koosseisus. a. isikulise tegumoe täisminevikus. Olen, oled, on, oleme, olete, on kaotanud. Ei ole, pole kaotanud. Oleksin, oleksid, oleks, oleksime, oleksite, nad oleksid kaotanud. Ei oleks, poleks kaotanud. Olgu kaotanud! Ärgu olgu kaotanud! Olevat kaotanud. Ei olevat, polevat kaotanud. b. umbisikulise tegumoe täisminevikus. On kaotatud. Ei ole, pole kaotatud. Oleks kaotatud. Ei oleks, poleks kaotatud. Olgu kaotatud! Ärgu olgu kaotatud. Olevat kaotatud. Ei olevat, polevat kaotatud. c. isikulise tegumoe enneminevikus. Olin, olid, oli, olime, olite, nad olid kaotanud. Ei olnud, polnud kaotanud. Olnud kaotanud. d. umbisikulise tegumoe enneminevikus. Oli kaotatud. Ei olnud, polnud kaotatud. Olnud kaotatud.
5. esineb mõningates püsiühendites, mis väljendavad:. a. möönmist, nõusolekut, (ka eitavat) kinnitust. Olgu kuidas on (, aga teha see töö tuleb). Olgu mis on (– ma lähen). Sa tuled ju ka, eks ole? Eks ta ole (, või ta vale). Mis sa teed või oled! Olgu muud mis on (, aga joodik ta ei ole). Olgu, olen nõus. Olgu pealegi. Olgu siis nii! Ja olgu olla (kõik tipp-topp korras)! Ei ole [kedagi v. midagi] ollagi. Tüdruk on kena, pole midagi öelda. Nad ilmselt liialdasid, olgu siis tahtlikult või tahtmatult. Sinust on ta ikkagi ette, olgu küll, et sa muidu üsna tore poiss oled. b. tõrjumist, halvakspanu, pahandamist. Las olla (pealegi), kulub sulle endalegi ära. Ole (mul) nüüd asja, juttu! Ole sind oma lobaga! Seal see (asi nüüd) on! Mis jooksmine see olgu! Mis jutt see olgu! Mis mood see on (teiste asjades sorida, kaebamas käia)! See pahandus oleks võinud olemata olla. c. suhtlusvormelites palvet ning tänu vm. soovimist. Ole armas, aita natuke. Ole hea, võta millist tahad. Tõstke ette, olge kena! Ole, olge terve (söötmast, aitamast)! Ole meheks (aitamast, et appi tulid)! Ole, olge (tuhandest) tänatud! – Ei ole tänu väärt.

ootavalt ‹adv›
ootusega, oodates. Vaatas ootavalt ukse poole, aknast välja. Kõik jäid ootavalt vait, vaikisid ootavalt. *.. pidas ust ootavalt avali. V. Uibopuu.

padisema ‹37›

1. palju ja kiiresti rääkima, vadistama, lobisema. Mis te siin kogu aeg padisete, olge juba vait! Pead sa siis terve õhtu padisema! Talle ei või midagi rääkida, ta padiseb kõik välja. *..suutmata end ohjes hoida, pistabki kargama ja rääkima nagu mustlane, padisedes vasakule-paremale oma keeli.. O. Jõgi (tlk).
2. ladinat v. podinat kuuldavale laskma. Vihma sajab nii et padiseb. Rääkis vene keelt mis padises. *Pliidi peal pahises pada, padises pott, särises pann.. Ansomardi. *Katusel padiseb vihm. O. Luts. || padinaga, padinal sadama. Vihma padises vastu akent.

pahandatult ‹adv›
pahaseks saanult. Jäi pahandatult vait. Keeras teistele pahandatult selja.

paluma ‹37›

1. mingit soovi, palvet (kellelegi) esitama, mingi palvega kellegi poole pöörduma. a. (üldiselt). Palub jumalakeeli, (kõigest) südamest, alandlikult, viisakalt, tungivalt. Palu ilusasti, siis saad. Palus nii, kuidas oskas. Kui ta ka põlvili paluks, ei annaks ma talle luba. Ta laseb (meil) tüki aega paluda ja manguda, enne kui annab. Paluv naeratus, hääl. Paluvate silmadega koer. b. (kelleltki midagi saada soovides). Palub leiba, kommi, rohtu. Poiss palub ema käest süüa. Palun uut sulepead, puhast pesu. Palun sult laenu, raha laenuks. Vastutulija palus suitsule tuld. Palub kantseleist tõendit. Kirjale palutakse kohe vastust. Palusin puhkuse, paar vaba päeva. Palub mõtlemisaega, vekslile pikendust. Sa palud mult võimatut. Tal ei jäänud muud üle, kui kergemat karistust paluda. Ta tuli meilt abi, öömaja paluma. Palu emalt luba, kui sa tulla tahad. Armu, halastust paluma. Oma süüd, inetut käitumist andeks paluma. Palun vabandust, et ma hilinesin! Palun tähelepanu! Palus koosolekul esimesena sõna. | (ostu tehes). Ma palun pakk võid, kilo kohupiima. Ma palun selle kellarihma. c. (soovides, et keegi midagi teeks, teat. viisil toimiks). Palume teid kõiki – ärge jätke meid hätta! Mehed käisid direktorit palumas, et ta oma toetusest ära ei ütleks. Palus kedagi appi mööblit tõstma. Ma pean teid endaga kaasa paluma. Palusime tädi, et ta tuleks õhtuks laste juurde. Ma väga palun (teid), rääkige mulle tõtt! Palus rikka möldri tütart endale naiseks. Laseb ennast kaua paluda, enne kui nõustub. Ta tegi seda palumata. Palus öö otsa jumalat, et see pojale tarka meelt annaks. Palun sinu eest jumalat. Perenaine palus end vabandada. Ma palun sind vaikida. Ta palus endaga igal juhul arvestada. Ta palus meil saladust hoida. Sõber palub mul homseni kannatada. Teda paluti lähemal ajal toimetusest läbi astuda. Õde läks palatisse, paludes meid koridoris oodata. Palutakse mitte keelduda oma abi andmast. d. (soovides pääseda kuhugi). Laps palub sülle, kukile. Palusin tunnist välja. Külamees palus härra jutule. Palusin hambaarsti vastuvõtule. Koer palub õue. e. ‹sg. 1. pöördes› (mõningates viisakusväljendites viisakussõnana). Palun ole vait! Tervitage teda, palun! Tehke, palun, lahti! Palun andke edasi meie siiras tänu. Paremat kätt, palun! Mulle, palun, see komplekt! Veel üks must kohv, kui tohib paluda! „Kuidas, palun? Ma ei kuule hästi.” Kas tohib? – Jah, palun! Üks küsimus, kui lubate. – Palun. *Juta (kummardab teenijalikult..): „Proua lasevad paluda, doktorihärra!” E. Vilde. f. (mõningates tunderõhulistes väljendites). *„Palun väga, miks ei võiks ma Haraldit armastada?” küsib Eva haavunult. B. Alver. *Ja kui me sellele ideele siin, Heistres, kohase rakenduse leiame, siis palun, miks mitte selle peale minna ka mujal? R. Sirge.
2. kutsuma kedagi kuhugi v. midagi tegema. Palu külalised sisse, tuppa, istuma. Perenaine palub lauda, kohvile. Kõiki palutakse sööma. Palus tütarlapse tantsima, tantsule. Me oleme homseks külla, õhtusöögile palutud. Palusime tädi õhtuks meile. Teda pole keegi siia palunud. *Nelli ei leppinud lihtsa tagasisõiduga, oli tarvis uhke olla ja oodata, kuni tagasi palutakse. J. Semper.
3. a. (pöördumisobjektiks jumal:) palvetama. Terve öö palus ta põlvitades, aga süda on ikka raske. Paluge ka minu eest! „Palugem!” ütles õpetaja ja kõik laskusid põlvili. *Ta paneb käed teki all salaja risti ja palub: „Armas jumal, kui sa üldse olemas oled, siis tee nii, et..” A. Beekman. b. (pöördumisobjektiks teine inimene:) kostma kellegi eest. Klassijuhataja palus poisi eest.

paterdama ‹37›

1. aeglaselt v. kohmakalt (edasi-tagasi, sihitult) käima, pehmel märjal pinnal v. lumes, vees sumama. Pardid, haned paterdavad mööda õue. Karu paterdab kaerapõllul. Emalind kõnnib ees, pojad paterdavad järel. Laps pole veel aastane, aga juba paterdab omal jalal. Üks astub nagu kurg, teine paterdab nagu part. Eit paterdab üle jää sauna juurde. Paterdasime läbi pori kodu poole. Talle meeldib peenramaal paljajalu paterdada. Ema ei lasknud teda porilompidesse paterdama. Ära paterda märjal põrandal! || kohmakalt, saamatult midagi tegema. *Kraavijupi kallal paterdasite terve nädala, nüüd ei saa ega saa neid puid siin ükskord kokku. E. Vaigur.
2. murd latrama, lobisema, patrama. Mis sa'nd paterdad, ole vahel vait. Tüdruk paterdab ilmad ja maad kokku. Küll paterdab, suu käib nagu tatraveski.

peale
I. ‹postp› [gen] ‹sageli asendatav põhisõna allatiivilõpuga›
1. millestki v. kellestki ülespoole, kõrgemale, millegi pealispinnale; midagi katma, varjama; ant. alla. Kohver tõsteti kapi peale. Asetas kruusi laua peale. Klaveri peale oli kogunenud tolmu. Heitis diivani, kušeti peale pikali. Istus sängi ääre peale. Võta mind ka reepära peale! Taat ronis ahju peale. Koor kerkib piima peale. Pane võid ka leiva peale. Ära mulle jala peale astu. Pani käed kõrvade, rinna peale. Raha laoti talle kohe peo peale. Vaiküla ehitati vee peale. Heinad aeti aida peale 'aidalaele'. Tõmbas endale paksu kampsuni särgi peale. Loss tehti maatasa, nii et kivi ei jäänud kivi peale. Kahtluse vari langes tema peale. Ma ei tea, mis kuri minu peale tuli. Küsija suu peale ei lööda. || (kehaasendist kõneldes:) nõnda et põhisõnaga märgitud kehaosa jääb alla. End selja, külje peale keerama, pöörama. Komistas, ent jäi ometi jalge peale.
2. kasut. viitamaks kohale, kuhu keegi läheb v. saadetakse, midagi rajatakse vms. Poisid läksid paadiga järve peale. Ta tõttas rongi, bussi peale. Läksime soo peale marjule. Kari lasti ristikupõllu peale. Lageda peale ei maksa minna, seal tuul tõmbab. Ema tuli ukse peale 'ukselävele'. Astus mulle poole kehaga tee peale ette. Õue, hoovi peale ehitatakse kuuri. *.. ma kardan, kas see pole mitte Põdeja veski – selle koha peale leek jääb. E. J. Voitk. | ‹asendatav ka põhisõna illatiivilõpuga› kõnek. Õhtul läksime niisama küla, linna peale hulkuma. Tuleks minna Tartu peale uudiseid kuulama. Ta läks vist kõrtsi peale. *„Võta Ilvese Hendrik koolimajja korteri peale,” ütleb ta. M. Traat. || teat. kaugusele, teat. vahemaa taha. Oli nii pime, et paari sammu peale polnud midagi näha. Seda võis mitme versta peale kuulda. Vaenlane oli lähenenud linnale kümne kilomeetri peale. Ta tuli meile poole tee peale vastu.
3. kasut. viitamaks mingile ametile, tööle, tegevusalale, millele keegi siirdub. Ta sai, läks tähtsa, vastutusrikka koha peale. Noormees tahtis väga traktori, kombaini peale saada. Milda viidi põllutöö pealt karja, linnufarmi peale. Mis ameti peale ta pandi? Esimene päev pandi mind heinaveo peale. Noored himustasid linna kergema töö peale. *Kui Reinul tahtmist, saadab poisi ükskord ülikooli matemaatika peale. A. Hint. || viitab tegevuse eesmärgile v. iseloomule. Läks metsa jahi peale. Võtsin ta tööle proovi peale. Lapsed vist läksid ula peale. Ära lase loomi paha, kurja peale! Poiss sai linnas tädi juurde kosti peale. Pani sea nuuma peale. Võitlus käis elu ja surma peale. Sattusime temaga hea jutu peale. *Nad lähevad küll välja rumalate matside pügamise peale.. J. Kärner. || viitab seisundile, millesse jõutakse. Ta on töökas olnud ja kindla järje peale jõudnud. Kõik lapsed on otsa peale aidanud. Noored jõudsid parema põlve peale, kui vanemad seda olid suutnud.
4. kasut. viitamaks sellele, millest tingituna v. ajendatuna, mille pärast midagi toimub. Uks avati pika kloppimise, mitmekordse koputamise peale. Ärkasin uksekella helistamise, telefonihelina, mingi kolksatuse, mingi krõbina peale. Kisa, kära, karjumise peale jooksis rahvast kokku. Ta tegi seda minu käsu, nõudmise peale. Nagu käskluse peale pöörasid kõik ümber. Vahekohtuniku märguande peale sööstsid võistlejad rajale. Tuli alles kutsumise peale tuppa. Tegi seda pika nurumise, palumise peale. Poiss ei vastanud midagi ema pärimise, küsimiste peale. Kõik hakkasid tema jutu, sõnade peale naerma. Ajalehe kuulutuse peale tuli mitu pakkumist. Leidsin selle koha alles pika otsimise peale. See kõik oli nagu tellimise peale. Selle peale ei osanud keegi midagi kosta, ütelda, lausuda. *Ärkas Jaak unenäo peale üles ja ei saanud enam und silma. J. Vahtra.
5. kasut. viitamaks teat. hulgale v. üksusele, kelle v. mille kohta midagi tuleb. Norm oli kaheksasada grammi leiba mehe peale. Saate viiskümmend krooni nina peale. Kui palju te kahe peale (kokku) teenite? Kaks väikest tuba suure pere peale on vähe. See toidukraam on meile kamba peale. Koristajaid on terve maja peale ainult üks. Saime magada ainult neli-viis tundi ööpäeva peale. Kui suur on autol kütusekulu 100 km peale? *Ainult mõne mõõdu kalu said mehed kogu laeva peale. A. Kalmus. || kasut. viitamaks rühmale, hulgale, kes midagi koos, ühiselt teeb. Hulga peale saaksime selle raha kokku. Tellisime ajalehe kahe peale. Purjekas oli ehitatud mitme mehe peale. Jõime kahe peale ära pudeli veini. *.. Tõnis ei taha laeva üksi teha, vaid kamba peale.. A. Hint.
6. kasut. viitamaks objektile, kuhu on suunatud mingi tegevus v. mõju. Nad vist peavad jahti selle põgenenud vangi peale. Me ei saa otsimise peale rohkem aega raisata. Ta mõtleb oma poja, kodukoha, tuleviku peale. Ära karju mu peale! Ta käib kaaslaste peale ülemusele kaebamas. See ei ole õige, ta valetas minu peale. Ella räägib sinu peale igasuguseid jutte. Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata kümne päeva jooksul. Kõva südamega inimene, ei tema halasta, heida armu kellegi peale. Sinu peale ma lootsin kõige enam. Mihkel oli Tõnu peale kade, maruvihane, tige. Miks sa minu peale pahaseks said? Ta on uhke oma laste, saavutuste, rikkuse peale. Ta ei vaata sinu peale mitte hea pilguga. Koerad haukusid võõra peale. See mürin, lärm käib juba närvide peale. Suur lugemine, nõrk valgus mõjus silmade peale. Selle mehe peale ei hakka tuli ega vesi 'ei mõju miski'. See lehk hakkab juba südame peale käima. *Jutt tahtis vägisi poliitika peale kiskuda.. A. Kitzberg. *.. rikka peale ei hakanud ei kirik ega kohus. A. Hint. || kallale. Kui sa veel meie õue tuled, ma ässitan Muri su peale. *.. nad peitsid endid metsas põõsaste varju ja koobastesse ning langesid salaja meie peale. A. Saal.
7. millegi suhtes eriliselt oskuslik, valmis, hakkamas. Ta on iga töö peale meister, mees. Õmblemise peale on tal lahtised, osavad käed. Teisi tüssata – selle peale on ta mees! Poisil on muusika, keelte peale andi. Matemaatika peale ei ole tal pead. Tempude, koerustükkide peale oled sa valmis! Ta on viina, naiste peale maias.
8. suunas, poole. Üks tee läheb Valga, teine Pärnu peale. Liiguti läbi metsade otsejoones Vändra peale. Siit viib metsasiht Kikepera peale. Laev võttis kursi Aegna peale. Läksin traktorimürina, pillihäälte peale. Ööliblikad lendavad valguse peale. Ta viskas palli korvi peale, kuid ei tabanud.
9. kasut. viitamaks sellele, mille järel v. millega ühenduses midagi (vahetult) toimub. Raske töö peale kuluks väike puhkus, kehakinnitus ära. Ärkas paaritunnise magamise peale. Hoop käis hoobi peale. Peremehelt tuli üks käsk teise peale. Kiskus kogu aeg suitsu, pabeross paberossi peale. Pole hea suitsetada tühja kõhu peale. Pill tuleb pika ilu peale. *Viimaks pika ootamise peale tuli hommik.. A. Kalmus.
10. kasut. viitamaks teat. ajale, millele miski jääb, jäetakse v. mille jooksul midagi toimub v. muutub. Ära jäta kõiki toimetusi õhtu peale. Sõit jääb paraku öö peale. Teeme kiiremini, muidu jääme liiga hilja peale. Hakka varem tulema, ära jää pimeda peale. Väitekirja kaitsmine lükkus sügise peale. Uue hoone ehitamine jäi tuleviku peale. Ole mureta, küll ta aja peale unustab. Öö peale läks külm käredamaks. Küll päeva peale ilm paraneb. *.. laulatus oli suvistepühade peale määratud. O. Kruus.
11. kasut. viitamaks mingile asjaolule v. väitele, mille kinnituseks midagi tehakse v. ollakse valmis tegema. Kaubatehingu peale tehti väikesed liigud. Küll poiss hakkama saab, minu käsi selle peale! *Niisugusest tüdrukust – selle peale võib kas või vanduda – saab tubli perenaine.. E. Vilde.
12. kasut. viitamaks sellele, mille alusel, millele tuginedes midagi tehakse. Tulin siia meie kokkuleppe peale. Kogu äriajamine toimus ausõna peale. Merele mindi hea õnne, hea usu, ehku peale. Mõnigi mees tuli kohale vana usu peale, et küll abistajale midagi ikka antakse. *Hiilgav meil väljamaal muidugi ei saa olema. Me läheme algul lihtsalt Teresa kasina kaasavara peale... J. Kross. || viitab tingimus(t)ele, mille põhjal midagi toimub v. tehakse. Raha peale kaarte mängima. Vedasime kihla kümne krooni peale. Võttis mitu hektarit maad pooletera peale. Kaupmees andis kaupa ka võla, raamatu peale. Pani raha panka intressi peale. Mul ei ole aega, mul on kella peale minek. *Tean, et oled talu peale mõne aasta kestes hulga võlgu teinud.. A. Taar.
13. kasut. viitamaks sellele, millele v. kellele midagi kulub v. kulutatakse. Toiduained on kallid, nende peale kulub palju raha. Laste peale kulus kuus mitusada krooni. Raiskad liiga palju õlle, lõbustuste, loteriide peale. Kampsuni peale kulus palju lõnga. Seda laadi töö peale kulub umbes kolm päeva. Selle käigu peale üle poole tunni kulutada ei saa. Ma panen sulle toitu tee peale kaasa. *Juhan kulutas kogu oma jõu töö peale. H. Sergo.
14. kasut. viitamaks mingile määrale, hulgale. Jõi oma pitsi, klaasi poole peale. Sõidupileti hind tõusis kahe krooni peale. Tegi sulasekauba suve, ühe aasta peale. *.. lõi välk põlisesse tamme, mille vanust arvati vähemalt paarisaja aasta peale.. O. Samma (tlk).
15. kasut. viitamaks sellele, kellele on miski ülesandeks, kohustuseks, taluda vms. Mina seda ülesannet küll enda peale ei võta. Selle töö lõpetamine jääb sinu peale. Käskjala kohustused pandi Riina peale. *Aga ta vaene süda tunneb siiski nii elavat tänutunnet isiku vastu, kes enda peale tema pärast nii raske nuhtluse on tõmmanud.. E. Vilde.
16. kasut. viitamaks mingile seisukohale, arvamusele, mõttele, mis kellelgi on millegi suhtes. Kuidas sa üldse seesuguse mõtte peale tulid? Ta lihtsalt ei tulnud selle peale, et neid kahtlustada. Ma vilistan seesuguse lori peale! Miks pole juba keegi varem selle peale tulnud! *Hindrik ise muidugi niisuguse asja peale ei tulnud. O. Kruus.
17. kasut. viitamaks sellele, kellele v. millele juhuslikult, poolkogemata satutakse. Metsavaht sattus metsavaraste peale. Sattusin raamatukogus huvitava ajakirja, teose peale. Ega alati vajaliku kauba peale ei juhtu. *Oravaga ajasin juttu, väikese väleda rästiku peale juhtusin. A. Kitzberg.
18. kasut. viitamaks sellele, millele minnakse üle v. on üle mindud. Oli vanasti piibumees, kuid on nüüd paberosside peale üle läinud. Kõik masinad on elektri peale viidud. Läks poole jutu pealt inglise keele peale üle.
19. kasut. viitamaks hindele v. hinnetele, mida keegi saab. Õpib, sooritas eksamid viite peale. *Praegu huvitas mind väga, kuidas võis Ingel vene keel viie pealt kahe peale kukkuda. H. Pukk.
20. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Kellegi hammas ei hakka tema peale. Kellegi peale hammast ihuma. Hinge peale käima, jääma. Ilma peale jääma. Kaela peale käima, tulema. Kanna peale astuma, käima. Keele peale tulema, kerkima. Kere, kitli, naha peale andma, saama. Kindla peale. Kobina peale. Kedagi kuu peale saatma. Ei tõsta, liiguta kõrt kõrre peale. Käima peale saama. Oma käe peale hakkama. Liimi peale minema. Kedagi liistu peale tõmbama. Mett moka peale määrima. Naha peale andma, saama. Ei saa nahka silma peale. Nina peale andma, saama. Nina peale kirjutama, viskama. Kellegagi nugade peale minema. Kellelegi näppude peale vaatama. Oraste peale. Ei saa kuidagi otsa peale. Pole pea peale kukkunud. Midagi pea peale pöörama, keerama. Pinna peale käima, andma, tegema. Ühe pulga peale panema. Õige soone peale sattuma. Pole suu peale kukkunud. Kellelegi midagi südame peale panema. Tasku peale käima. Tuhka (oma) pea peale raputama. Tuliseid süsi pea peale koguma. Tupe peale andma, saama. Kellelegi varba peale astuma. Vee ja leiva peale.
21. [elat] millestki alates. a. (ajaliselt). Hommikust, lõunast, eilsest peale on sadanud. Nii on see olnud esmaspäevast, kevadest, septembri keskpaigast peale. Tänasest (päevast) peale. Lapsepõlvest, noorest east, lapsest, poisikesest peale. Sündimisest peale on teda hellitatud. Oleme koolivennad esimesest klassist peale. 16. sajandist, 19. sajandi 50-ndaist aastaist peale. Need kivid on siin iidsetest aegadest peale. Sellest ajast peale. Nüüdsest peale hakkame teistmoodi elama. Oleme sõbrad esimesest kohtumisest peale. Nad pole algusest peale omavahel sobinud. *Vanamooriks ta sind laulatusest peale kutsus, kutsub kuni surmani. K. Saaber. b. (harvemini muudel juhtudel). Esimene katse ebaõnnestus, tuleb uuesti otsast peale alata. Õpetust alustati päris a-st ja b-st peale. *Ja mitte Arno üksi, kõik isast ja emast peale silmitsesid viiulit suure uudishimuga. O. Luts.
II. ‹prep›
1. [gen] välja arvatud. Peale vanaema polnud kedagi kodus. Kõik peale Peetri olid kohal. Peale minu ei tea seda veel keegi. Peale leiva polnud neil midagi süüa. Midagi polnud kuulda peale tuule ulgumise. Ei saanud kedagi ega midagi usaldada peale oma vaistu. *Ja nii naeris ja laitis ta iga ametit peale põllumeheameti. K. Ristikivi.
2. [gen] kellelegi v. millelegi lisaks. Peale minu oli toas veel kaks inimest. Peale sinu pean ma ka ema eest hoolitsema. Peale rätsepatöö pidas ta ka kingsepaametit. Peale raamatute hävis tules ka väärtuslikke käsikirju. Ta kogus ise rahvaluulet, peale selle innustas selleks teisi. Peale kutsehariduse annab kool ka üldise keskhariduse. Ma pean artikli käsikirja lõpetama, muud tegemist veel peale selle.
3. [gen] van üle, rohkem kui. Ta on peale kaheksakümne aasta vana. Talul oli peale viiekümne vakamaa põldu. *Meid on peale neljasaja hinge teises klassis. E. Vilde.
4. [part] pärast (ajaliselt). Peale lõunat, hommikusööki. Kaks nädalat peale jaanipäeva, jõulu, pühi. Mõni aasta peale sõda. Aastal 580 peale Kristust, meie ajaarvamist. Läks peale tööd, koolipäeva kohe koju. Peale koosolekut vesteldi kuluaarides. Peale pikki vaidlusi jõuti kokkuleppele. Peale vihma lõi kõik roheliseks. Jõudsime kohale peale teisi. Autot saab näha iga päev peale kella 18. Varsti peale seda vanaema haigestus. *Poiss püüab tekile pikali heita ja peale paari katset see õnnestub. J. Smuul. | [gen] van. *Noomitakse. Peale tundide jäetakse istuma. K. A. Hindrey.
III. ‹adv›
1. pealepoole, kõrgemale; pealispinnale, katma, katteks; ant. alla. Kartulihunnikule kuhjati katteks mulda peale. Kesale veeti sõnnikut peale. Pani pudelile korgi, lambile klaasi peale. Karbile käib ka kaas peale. Keeras kruvile mutri peale. Autojuht surus pidurid peale. Tegi ojale purdegi peale. Määrisin leivale paksult võid peale. Pane haavale joodi peale. Puhus haiget saanud kohale peale. Kitlile tuleb taskud peale ajada. Siin on klaasikilde maas, vaata et sa peale ei astu! Piimale kerkib koor peale. Majale tuleb uus vooder peale panna. Hakkasime autole koormat, kotte peale laadima. Laotas lapsele paksu teki peale. Pani pintsakule veel mantli peale. Kirjuta oma vihikule nimi peale. Kirjale löödi tempel peale. Aidale lüüakse parajasti katust peale. Talveks ehk saame uuele majale sarikad peale. Ta läks vankri juurde ja kobis peale. Üks juhuslik auto võttis mind tee äärest peale. Istu peale, sõidame linna. Selles peatuses ei tulnud kedagi peale. Buss tuli, jõudsin veel peale. *Künna see maatükk ... pealegi üles ... ja tee midagi peale... V. Uibopuu. || kahjustades kellelegi v. millelegi otsa. See kruusaaugu sein võib sulle peale vajuda. *Ja vaata sa ühtelugu selja taha, et mõni hobusemees sulle peale ei aja. O. Luts. || võitjaks, valitsema. Vallutajad jäid selles võitluses peale. Poiste omavahelises jõukatsumises jäi Oskar enamasti peale. Esimese mängu võitsime, teises jäid peale Läti võrkpallurid. Vaidluses jäi meistri sõna, arvamus peale.
2. kinnitab, fikseerib mingi füsioloogilise protsessi, psüühilise seisundi jms. tekkimist. Mul tuli kole hirm peale. Nii jube, et ajab hirmu, judinad peale. Uni tükkis, kippus kangesti peale. Nii mõnus tukastus tuli peale. Köhahoog, aevastus, iiveldus tuli peale. Poisil tulnud pissihäda peale. Haigel käivad krambid peale. Imelik nõrkus tuli äkki peale. Naer, nutt tükkis vägisi peale. Mul tuli seda nähes ahastus peale. Kogu miljöö ajas talle tülgastuse peale. Tusk, norutunne, kahetsus tuli peale. Meestel kippusid laulutuurid peale. Mis sul ometi meeles oli, nagu hullustus oleks peale tulnud. Lähen jälle edasi, kui tahtmine peale tuleb. Ma ei oska midagi öelda, mul ei tule vaim peale.
3. osutab kallaletungi, rünnaku, surve, ahistamise suunatust kellelegi v. millelegi. Vaenlane tungis, pressis suurte jõududega peale. Eestlased langesid ristirüütlitele kahelt poolt metsast peale. Peale, mehed, vaenlane taganeb! Andrus oli kange kaklema, tuli otse rinnutsi peale. Ma assetan, ässitan sulle koera peale! Oli suur trügimine, kõik pressisid eesminejatele peale. Taludele käidi suurte normidega peale. Siin tungib meri maismaale, teisal jälle maa merele peale. Lained käisid laevale kõvasti peale. Tuiskliiv, võsa surub põldudele peale. Mured, rasked mõtted, mälestused rõhusid peale. | (pallimängudes). Viskas küll peale, kuid pall ei läinud korvi. Lõi küljelt väravale peale. || (ägeda, järsu, käsutava ütlemise kohta). Peremees käratas karjapoisile kurjalt peale. Ärgu tulgu ikka mulle iga asja pärast peale hüppama! Poisile peab peale põrutama, muidu läheb ülekäte. Kus karjus peale, et mis sa mees õige endast mõtled! „Kas sa jääd juba vait!” käratas ta koerale peale.
4. osutab kellelegi v. millelegi suunduvale mõjuavaldusele. Talle ei meeldinud tüdrukud, kes (end) peale pressivad. Ära topi end peale, kui sinust ei hoolita! Nii tugev puit, et isegi kirves ei hakka peale. Hambad ei hakka kivikõvaks kuivanud leivale peale. Sügisene päike ei hakka enam peale. Siin võib tuul lapsele peale käia. Mul pole aega, tööd pressivad peale. Sügiskülmad pressivad juba peale. || osutab ühtlasi tegevuse intensiivsusele. Isa murdis ägedalt tööle peale. Poisid, pressige peale, õhtuks peame heinad rõuku saama! Aga nüüd kiiremini, paneme jalgadele pressi peale! *..rõhun vaikides labidale peale ega mõtlegi õieti midagi. R. Kaugver.
5. kellelegi midagi kohustusena kanda, taluda; kellegi suhtes kehtivaks, maksvaks. Riik pani elanikkonnale mitmesugused maksud peale. Sõja ajal pandi taludele suured normikohustused peale. Ristiusk suruti meie esivanematele relva jõul peale. Sageli surusid vallutajad alistatud rahvastele peale oma kultuuri ja tavad. Abielu paneb peale kohustusi. Selle risti, koorma on sulle jumal peale pannud. Püüdis oma vaateid, seisukohti, tahet teistele peale suruda. *Väevõimuga ei saa kellelegi sõprust ja armastust peale sundida.. L. Metsar (tlk).
6. osutab mingi aja, sündmuse, olukorra saabumisele, mille tõttu hrl. midagi katkeb v. jääb tegemata. Külmad tulid peale ja põllud jäidki kündmata. Võistlused jäid pidamata, kevad tuli enne peale. Lähme koju: õhtu, öö tuleb peale. Pime, pimedus oli peale tulemas. Peale tulnud sõda tõmbas kõikidele plaanidele kriipsu peale. Ehitus jäi pooleli, sest muud tööd ja ülesanded tulid peale. Pole enam jõudu: vanadus tükib peale. *.. tea, mis selle lehega teha, töö surub peale ja lugeda aega pole. E. Maasik.
7. osutab olukorrale, kus kedagi v. midagi märgatakse ootamatult, juhuslikult, hrl. asjaomasele soovimatult. Sattus, trehvas varastele peale. Õpetaja juhtus peale, kui poisid suitsu tõmbasid. Jahimehed sattusid padrikus karukoopale peale. *Lõbu ma ei tundnud, küll pani mind kannatama salahirm, et keegi ehk tuleb peale. P. Krusten.
8. lisaks, juurde; rohkem. Korterivahetusel tuli tal mõni tuhat peale maksta. Kaupmees andnud peoga kompvekke peale, kui midagi ostsid. Sellist filmi ei vaataks ma ka siis, kui peale makstaks. Metsa ei tohtinud rohkem raiuda, kui peale kasvab. Uus kunstnike põlvkond on peale kasvamas. *.. siis viimaks jäi uskuma, et paarikümne aasta paiku see aeg peaks kõikuma – olgu ivake alla või pisut peale... M. Raud.
9. toidule, joogile (nagu hõlbustava) lisana otsa. Mehed sõid ja rüüpasid piima peale. Kuivale toidule joodi kalja peale. Joodi õlut ja hammustati juustu peale. Tühjendati pitsid ja hammustati hapukurki, heeringat peale. Samagonn on vastik, peab olema midagi peale haugata. *.. vanamees pistis õhtul kausitäie ahjus hautatud hapukapsaid kinni ja helpis rosinatega leivasuppi peale. O. Tooming.
10. osutab kusagil ringiliikumise lõpetatusele v. kogu ala läbikäimisele. Tegime kogu saarele, vahtkonnale ringi peale. Selle ajaga jõudsime külale mitu tiiru peale teha. *Mina lasin ringi kolhoosile peale, sest agronoomil on korralik mootorratas.. E. Maasik.
11. esineb millegi algusmomenti rõhutavana. Siit see asi siis peale algas. Aeg on käes, kus koolid peale algavad. Film oli juba peale alanud. Mina ei ole süüdi, tema hakkas peale. Hommikut ei tahaks kohe tüliga peale hakata. *„Nii. Hakkame siis peale,” pomises doktor Kubelik.. A. Jakobson.
12. pealegi. a. (nõustudes). Noh, olgu siis peale nii. Jäägu peale koju, kui ta nii väga tahab. Eks sa siis mine peale! Minge aga peale, ärge mind ootama jääge! Las olla peale, mis sest enam rääkida. Las võtab peale, siin on küllalt. *.. pomises korra: „Naerge peale, mis narridel muud ametit on,” ja hakkas Kiirt otsima. O. Luts. b. kõnek muudkui, alalõpmata. Ajas aga peale oma joru. Tiirutab peale ringi, ära ka ei lähe. Rüga aga peale päevast päeva. *Ja teie logelete peale, ei ametit ees ega taga.. A. Kitzberg.
13. ‹tähenduslikult lahutamatut tervikut moodustava ühendverbi osana› näit. peale ajama, peale hakkama (osas ühendites), peale käima, peale passima
Omaette tähendusega liitsõnad: koha|peale, mis|peale, pika|peale, sealt|peale, see|peale, sest|peale, siit|peale, tihtipeale

piisama ‹piisata 48›
jätkuma, (millestki, midagi) küllalt olema. Rahast piisas ainult kõige hädavajalikumaks. Sellest toidust piisab, jääb ülegi. Meie põlevkivivarudest ei piisa kuigi kauaks. Ülemiste järve veevarudest Tallinnale enam ei piisa. Niiskusest piisas taimede kasvuks. Loomulikust valgusest ei piisa, tuleb kasutada elektrivalgust. Sellest ajast ei piisa linnaga tutvumiseks. Minu jõust selle kivimüraka nihutamiseks ei piisa. Vähesest keeleoskusest ei piisanud kirjanduse lugemiseks. Selleks et osata autot juhtida, piisab mõnekuulisest kursusest. Selgus, et parandustest ei piisa, vaid kogu tekst tuleb ümber teha. Asja kordaajamiseks piisab vaid kokkuleppest telefoni teel. Talle piisas viimases partiis viigist. Nendest näidetest, sellest ülevaatest piisab täiesti. Piisas isa ainsast pilgust, lausest, et poiss vait jäi. Lapsele piisas rõõmuks vähesest. Suurt süüa ei tahagi, tükist leivast piisab. Karjale ei piisa sööta. Sööki peaks kõigile piisama. Raha piisas laua ja toolide ostuks. Varuosi ei piisa. Peaasi, et tuju ja tahtmist piisaks. Piisab, kui meenutada, et tollal oli suurem osa rahvast kirjaoskamatu. *.. paljudest asjadest ülevaate saamiseks piisab korduva fikseerijana usaldada vaid oma kõrvu ja silmi.. Ü. Tuulik.

pilgutama ‹37›
silmalauge korduvalt, hrl. kiiresti sulgema ja avama. Pilgutas solvunult, segaduses, arusaamatuses, väsimusest silmi. Laps pilgutas uniseid silmi. Pilgutas silmi, et hämara toa valgusega harjuda. Vahtisin silmi pilgutamata lakke. Kõik käis nii ruttu, et me ei jõudnud silmagi pilgutada. Mehel olid heatahtlikult pilgutavad silmad. Pilgutas lauge ja avas silmad. Pilgutas oma pikki ripsmeid. Kui pilgutad, levib rohi silmas paremini. Pilgutasin kiiresti-kiiresti, et pisaraid tagasi hoida. Hõõrub silmi ja vaatab pilgutades ringi. || kellelegi mingiks märguandeks hrl. üht silma korraks-paariks sulgema ja avama. Ta pilgutas mulle kambamehelikult, vandeseltslaslikult, hoiatavalt, kavalalt silma. Tüdruk pilgutas poisile paljutähendavalt silma. Pilgutasin sulle küll salamahti silma, et ole vait! *„Noorte värk – eks neil ole seltsis segasem,” oli Kustas silma pilgutanud, kui muu tööväe teistesse küünidesse saatis. A. Maripuu. | piltl. Majakas, latern, signaallamp pilgutab oma silma. Taevas pilgutavad tähed oma silmi. Puude vahelt pilgutas sädelev metsajärv.

pilk ‹pilgu 21› ‹s›

1. kellelegi, millelegi suunatud silmavaade. Paljude inimeste pilgud pöörduvad sellele majale. Minu pilk tabas ta silmades kohkumust, üllatust. Naise pilgus oli tigedust, ootusärevust. Juba ta pilgust on näha, et tal on midagi südamel. Meie pilgud kohtusid hetkeks. Mu pilk jäi kuulutusel peatuma, pidama. Mu pilk tabas kolme tuulikut. Ta ei pööranud pilku kõrvale, ei vältinud mu pilku. Kannatasin ta pilgu välja. Tüdruk lõi pilgu maha, langetas pilgu. Tõstis pilgu ajalehelt. Kinnitasin pilgu tulijaile. Mehe pilk oli lauaservas kinni. Tüdruku pilk klammerdus poisi näkku. Lasksin pilgul toas ringi käia. Libistasin pilgu üle toas viibijate. Ta vaatas, seiras mind pika pilguga. Juhataja mõõtis meid seesuguse pilguga, nagu oleksime midagi paha teinud. Hindasin pilguga koti kaalu. Meie pilgule avanes avar lagendik. Esimesel pilgul tundus, et toas on kõik omal kohal. Ole mureta, küll ma pean ka sinu asjadel pilku peal 'jälgin, et keegi neid ära ei võta'. Nii kaugele kui pilk ulatus, lainetas meri. Teritasin pilku, et paremini näha. Pilk lausa puhkas kaunil näol. Vaateaknal köitis pilku moekas mannekeen. Hoone oli esinduslik ja pilku püüdev. Naise ehted paelusid kõigi pilke. Nägus tüdruk tõmbas meeste pilke endale. Otsisin pilkudega müüjat, kassiiri. Usuti, et kuri inimene võib oma pilguga ära kaetada. Tundsin endal teiste pilke. On raske olla süüdistavate pilkude risttule all. Tüdruk lõi minu pilgu all pisut kohmetama. Poiss ei tahtnud vihase isa pilgu alla 'nähtavaks' sattuda. See oli armastus esimesest pilgust 'nägemisest'. Peale sõnade kõnelevad ka pilgud. *.. muutus kapten ikka rahutumaks, käis alalõpmata kajuti ja käila vahet. Tüürimees jälgis teda mängu juurest poole pilguga [= silmanurgast] ja muutus ise ka rahutumaks. J. Parijõgi. || korraks, kiiresti heidetud silmavaade, kiirpilk. Õpetaja pilgu peale jäid poisid vait. Oleks ta minu poole ainsagi pilgu heitnud! Lõin, heitsin pilgu kellale, peeglisse, aknale. Tagaaetav heitis pilgu üle õla. Viskasin kiire pilgu ukse poole. Näita, viskan sellele korraks pilgu peale. Vahetasin temaga hämmastunult pilgu: mis see pidi tähendama! Mehed vahetasid tähendusrikkaid pilke. *.. lööb kergelt õhetama, kui Kulpsoni pilk teda riivab. M. Traat. *Riks vilksas mind pilguga ja sõitis teeotsast mööda. L. Ruud. | piltl. Rahvaluule võimaldab meil pilku heita eestlaste minevikku. Heitkem põgus pilk algavale teatrihooajale. Annaksin palju, kui saaksin heita pilgu järgmisesse sajandisse. Kirjanik pööras oma pilgu noorsoole, talurahvale. Uisutajate pilgud on nüüd pööratud Norrale. *Looduskaitse pilgud on suunatud tulevikku. E. Kumari.
▷ Liitsõnad: järel|pilk, kotka|pilk, kulli|pilk, kõrval|pilk, kõõr|pilk, kõõrd|pilk, tagasi|pilk, vilkspilk.
2. vaatamisviis, silmade ilme (hrl. koos lähemalt iseloomustava sõnaga). Sõbralik, lahke, südamlik pilk. Jahe, külm, pahane, hukkamõistev pilk. Ta pilk oli tige, kuri, vihane. Perenaise pilk oli õel, pahatahtlik, vaenulik, mürgine, põlastav. Isa etteheitev, karistav pilk mõjus lastele. Laste hirmunud, arglikud pilgud. Tabasin ta mureliku, abiotsiva pilgu. Ta pilk oli ikka veel kahtlustav, umbusklik. Vaatas mind, silmis kaval pilk. Ta silmade pilk oli rahutu, ekslev. Naise pilk muutus kalgiks. Vanaema hellitav pilk puhkas lapselastel. Poisi pilk oli armunud, ihalev. Jäi tardunud pilgul meile otsa vahtima. Tundsin endal ta haletsevat ja kaastundlikku pilku. Mehe pilk oli uuriv, tõmbus uduseks. Ta pilk oli tühi ja mittemidagiütlev. Haige pilk oli ikka veel segane, klaasistunud. Vastasin ta küsivale pilgule noogutusega. Vaatas hajameelse, äraoleva, liikumatu pilguga enda ette. Looderdamisele ei vaadata kusagil hea pilguga 'looderdamist ei kiideta kusagil heaks'. *.. ja kui oht teda enam ei ähvardanud, vaatas ta ikka veel pilguga, nagu ei oleks ta siinsamas, vaid kaugel ära. E. Ilbak.
▷ Liitsõnad: kala|pilk, koera|pilk, kotka|pilk, kullipilk.
3. nägemus (2. täh.), oskus ja võime millegi olemust tajuda. Teooria tundmine avardab pilku. Elukogemused olid teritanud kirjaniku pilku sotsiaalsete vastuolude nägemiseks. Jälgis kõike 'suhtus kõigesse' kriitilise pilguga. Püüdsin kõike tajuda sinu pilgu läbi. Tal on kõige peale oma pilk. Ametivõimud vaatasid kogu asja peale teise pilguga 'neil oli asjasse teistsugune suhtumine'. *Kui on elu halb, labane, iluvaene ja naised igavad, siis sellepärast, et meie ise oleme niisugused, et meil puudub kunstniku pilk.. H. Raudsepp.
4. hetk, silmapilk. Veel mõni pilk, ja siis kärgatas äike. Esimesel pilgul ma ei tundnud teda ära. Minu imestus, kahtlus kasvas iga pilguga. Pilk hiljem olid kõik paadis. *Mida ligemale jõudis lootsipaadi lahkumise pilk, seda armetumaks kuivas Aadu julge otsus. A. Mälk. || natuke, veidike. Olin pilk aega kahevahel. Istusime pilgu aega vaikides. Pilgu aja pärast asusime teele. Jäin pilguks ajaks mõttesse. Ma ei läbe enam pilkugi oodata. Mul polnud enam pilkugi rahu. Tahaks kas või pilguks kodus käia. Ta ei jäänud pilgukski seisatama.
▷ Liitsõnad: esmapilk.

piri|pill
inimene, eriti laps, kes kergesti nutma hakkab, viriseja, viripill. Mõni laps on hirmus piripill. Kas sa, piripill, jääd kord vait! Plikad on igavesed piripillid, Jüts nendega ei mängi. *Ema pole piripill, ainult vanaema surma ja matuse ajal ongi ta nutnud. S. Truu. || (üldse lapse kohta). *Jah, vennad! ehk on meil kõigil peagi eidekene kõrval ja pisikesed piripillid ümber.. F. Tuglas (tlk).

piuks ‹-u 21› ‹s›
piuksuv häälitsus v. heli. Varane lind tegi mõne piuksu. Oli see hiir, kelle piuksu ma kuulsin? Lapse iga piuks on läbi seina kuulda. Ta tegi pilliga paar piuksu ja jättis siis asja katki. || ‹eitusega› kõnek märgib täielikku vaitolemist, vaikust: mitte sõnagi, mitte ühtegi häält v. heli. Piuksugi ei tulnud mu suust. Lapsed ei teinud teki all piuksugi. Sellest isale mitte üks piuks! Mitte üks piuks, mitte piuksugi ei tohi ta sellest seiklusest kuulda. Ja nüüd olge vait, mitte üks piuks enam! Telefonist ei kostnud enam piuksugi. *Harmoonium nohises ja kahises, aga häält ei tulnud. Taavet tõmbas kõik registrid lahti – ei tulnud piuksugi. M. Metsanurk.

plahvatama ‹37›

1. (plahvatuse toimumise kohta). Gaas, väävelsüsinik, küttesegu plahvatas. Põrutuse tagajärjel lõhkeaine plahvatas. Süütelaeng plahvatas. Märg püssirohi ei sütti ega plahvata. Vedelgaasi ja õhu segu plahvatab süütetemperatuuril. Plahvatavad keemilised ühendid, ained. Aatomituum plahvatas. Plahvatav vulkaan. || plahvatuse toimel purunema (ja ühtlasi purustama v. põlema süütama), lõhkema. Gaasiballoon, bensiinipaak plahvatas. Kütuse-, laskemoonaladu plahvatas kuumusest. Granaadid, miinid, mürsud plahvatavad. Pommid vingusid ja plahvatasid. Lennuk, rakett, langev meteoriit plahvatas õhus. || otsekui plahvatuse toimel äkitselt süttima, suure leegiga põlema paiskuma. Film plahvatas demonstreerimise ajal ja põhjustas raske õnnetuse. Gaasilatern, tuletikk plahvatab põlema. Priimusetuli plahvatab leegiks. Kasetoht plahvatas pliidi all põlema. *Äkki plahvatas kuumaks läinud tõrv ja leek lõi kõrgele üles. M. Aitsam. | piltl. Nii kui ta lülitile vajutas, plahvatas valgus. *Tundmatuilt mandritelt pühiti udu / päikene plahvatas põlema.. H. Jürisson.
2. piltl (meeleolude, tunnete järsu, ägeda esilepurskumise kohta). Rahva rahulolematus plahvatas revolutsiooniks. Ta lausa plahvatab energiast. Arnol oli kiiresti plahvatav karakter. Ta on tore poiss, aga plahvatab nagu mustlase püss. Publiku vaimustus plahvatas kiidutormiks. Meestes plahvatas metsik võitlushimu. Vaen, viha, raev plahvatas esile. Pikka aega hinge kogunenud sapp plahvatas viimaks välja. Tüdrukud plahvatasid naerma. Mu süda plahvatas metsikust rõõmust. Neiu plahvatas kohmetusest punaseks. *.. mis juhtub pealtvaatajatega, kui see lõunamaine impulsiivsus ning vaoshoitud energia plahvatab valla kirglikus tantsus. L. Metsar. || hrl. sõnades, ütlustes esile purskuma. Naised plahvatavad kergemini kui mehed. „Mis sa ometi trügid!” plahvatas keegi järjekorras. „Vait, kurat!” plahvatas mees ägedas vihas. Ta pidi juba midagi plahvatama, kuid sai veel pidama. *Isegi kõige rahulikumad plahvatavad. Elutut laeva sõimatakse nagu ämma. J. Smuul.
3. piltl äkki, nagu plahvatuse tagajärjel tekkima, esile kerkima v. muutuma. Tas plahvatas uus idee, uus jõud. Poisil(e) plahvatas hea mõte pähe. Mul plahvatas 'taipasin' alles eile, mida sa öelda tahtsid. *Kreeklaste väike maailm Peloponnesose poolsaarel ja Vahemere saartel oli tosina aastaga plahvatanud maailmariigiks. L. Meri.
4. kõnek oma võimeid, jõudu kiiresti koondada suutma. Heal sprinteril peab olema võimet plahvatada. *.. ta [= U. Väljaots] on valmis igal proovil midagi uut leidma ja üldse n.-ö. plahvatades ja kiiresti töötama. V. Kivilo.

plärama ‹37›
plära ajama, lobisema, latrama. Ära plära, räägi (nii) kuidas asi on. Ämm plärab teab mis kokku. Mis pruudist ta plärab? Mis sa plärad, ole vait! See on niisama lobajutt, purjus päi plärada. Meister plärab anekdoote. Kes seda sulle ette pläras, et.. Poiss pläras saladuse välja.

poetama ‹37›

1. midagi kuhugi märkamatult, vargsi panema, pistma v. langeda, kukkuda, pudeneda laskma. Tüdruk poetas käe poisile pihku. Poetab raha oma taskusse. Kiri on ukse vahele poetatud. Keegi on võtmed paberite alla poetanud. Poetas endale midagi hõlma alla. Mees poetas suitsukoni põrandale, maha. Kiivitaja poetab munad põlluvakku. Laps poetas palli käest. Värisevad käed poetavad taldriku maha. Poetas kurvastusest paar pisarat. Roos poetab õiehelbeid. Puud on lehed poetanud. | piltl. Hämarus poetab varje. Buss poetas maha üksiku reisija.
2. puistama; pudistama, pudendama. Poiss poetab kanadele teri, leiba. Kaladele poetati saiatükikesi. Pilv poetab lund. Riiete vahele on naftaliini poetatud. Poetage supisse juustu.
3. teri viljapeadest, seemneid kaunadest, marju vartest eraldama, lüdima. Herneterad poetatakse (välja). Lapsed poetasid kausitäie ube. Rukkipeadest poetatud terad. Korjajad on jõhvikavarred pooltühjaks poetanud.
4. ‹koos enesekohase asesõnaga› märkamatult, tasahilju kuhugi minema, pugema, lipsama, istuma vms., poetuma. Poetab end tuppa, nurka, uksest välja. Võõras on end teiste hulka poetanud. Taat poetas enese pinginurgale. Tahtis end salaja laevale poetada. *.. jalgratas on odav, temaga on lihtne ennast edasi poetada. J. Kangilaski.
5. põgusalt, möödaminnes, tagasihoidlikult midagi lausuma, vahele ütlema, märkima. Poetab mokaotsast midagi vastuseks. Poiss ei poetanud juhtunust sõnagi. Ta poetas küsimuse ja oli jälle vait. Poetasin ka sõna sekka. Memm poetas jutu hulka murdesõnu. Nagu juhuslikult poetatud märkus, vihje. „Ära rabista,” poetas õpetaja sõbralikult. *Ikka leidub mõni, kes poetab vestlusse naljasõna, koomilise võrdluse, rabava paradoksi. L. Soonpää.

pokerdama ‹37›
murd
1. takerdudes kõnelema. *..mis jutuajamist temagagi, pokerdasid, mökerdasid, et päriselt vait ei oldaks.. O. Jõgi (tlk).
2. mugima. *.. [tüdrukud] pokerdavad pliidi juures söömist, nii et põsed pungi. R. Roht.

pool ‹-e, -t 34›
I. ‹num›
1. murdarv üks kahendik (½). Kaks ja pool. Kaheksa ja pool pluss pool võrdub üheksa. Pool miljonit. Pool protsenti. Saadud avaldis tuleb korrutada poolega. *.. kirikus oli rootslasi ja eestlasi peaaegu pool poolega [= pooleks]. H. Sergo. | (kellaaja kohta). Kell on pool kaksteist. Poole kümnest poole seitsmeni kehtivad odavamad hinnad. Rong tuleb poole viie paiku.
2. hulgalt, koguselt üks kahendik tervikust. a. ant. terve, kogu. Pool liitrit piima. Kolm ja pool kilogrammi liha. Koduni pole poolt kilomeetritki. Pool krooni. Pool leiba. Ta jättis üle poole arvest tasumata. Maksin saabaste eest vaid pool hinda. Pool suve veedeti maal. Viis ja pool aastat, päeva, tundi. Ta jõi ainult poole klaasist tühjaks. Ligi pool jahust läks maha. Ta on minust pool pead pikem. Pool raha(st) jäeti üüri maksmiseks. Poole rusika suurune tükk. Pooles elusuuruses büst. Pool maailma on läbi rännatud. Julge pealehakkamine on pool võitu. See on alles pool häda. Ta ei mõistnud pooltki meeste kõnest. Töötasime poole koormusega. Mootor töötas poole võimsusega. Aine radioaktiivsus on vähenenud poole peale, pooleni. Vorm täidetakse taignaga poole sügavuse jagu. Jagatud mure on pool muret. Pool süüst on sinu, pool minu. b. ant. kõik. Pooled inimesed, raamatud, lilled. Peaaegu pooled küpsised on söödud. Pooltel õpilastel on töö tegemata. Ta ei teadnud pooli asjugi. Pooled külalistest jäid tulemata. Üle poole seadmetest on rivist väljas. Rohkem kui pooled poed olid kinni. c. piltl osutab millegi nappusele, vähesusele. Poole aruga inimene. Poole häälega, poolel häälel kõnelema, laulma. Oldi juba poole jalaga kodus. Ta saatis mind poole pilguga. Sellest pole keegi poolt sõnagi rääkinud. Teda pole poole sõnagagi puudutatud. Mõistis teda poolelt sõnalt, poole sõna pealt, poolest sõnast. Ei tagane oma nõudmistest poolt sammugi. Taskus pole mul poolt pennigi. Haige on väljas vaid poole mehe eest. *Kaaruküla inimesed ei teinud tülist väljagi.. Isegi koerad lõid ainult poole lõuaga kaasa. E. Tegova.
3. (määruslikes ühendeis:) keskkoht, keskpaik. Pooles vardas lipp. Saag oli juba pooles puus. Ta seisab pooles trepis, poolel trepil. Jooksin poolde tänavasse. Hüüdis juba poolelt õuelt tere. Mees peatus, rusikas pooles vinnas. Poolde säärde, poole sääreni ulatuv seelik, lumi. Juuksed ulatuvad tal poole pihani. Olen raamatuga varsti poole peal. Aasta on poole peale jõudnud. Valas klaasi poolest saadik, pooleni konjakit täis. Uks on poolest saadik klaasist. Elan poolest saadik 'pooleldi' tema kulul. Filmi pole huvitav poole pealt vaatama hakata. Jäi poole 'poolelioleva' jutu pealt vait. *.. pooles lennus [pooleldi lennates] punusid [kanad] Mari juurde. I. Truupõld. | piltl. Asjaajamine jäi poolel(e) teel(e) seisma. Tuju on pooles mastis. || (aja kohta). Päike on alles pooles hommikus, lõunas, õhtus. Jaanuar juba poole peal! Ta luges poole ööni. Poolest päevast lasti rohijad põllult tulema. Koju saime alles pooles pimedas, poole öö ajal. Üles tõusti juba poolest ööst, poole koidu ajal. Istub pooled ööd kaardilauas. Pooleks suveks oli saun valmis. Nädal on juba poole peal.
4. millegagi võrreldes kaks korda (suurem, väiksem vms.). Püksid maksid poole vähem kui pintsak. Poiss oli teistest poole noorem, väiksem. Otse läbi metsa minna on tee poole lühem. Turult saab piima poole odavama hinnaga. Ants on poole etem poiss kui Jüri. Nii saab ju poole rutem. Tundsin end poole kindlamalt. Poiss on poole suuremaks kasvanud. Kiirust suurendati poole võrra. Hinnale on pool otsa pandud 'hind on kahekordistatud'.
II. ‹s›
1. kaheks jaotatava eseme, nähtuse, toimingu vms. üks osa. Suurem, väiksem pool. Tabeli ülemine, alumine, vasak, parem pool. Peo, kontserdi, võistluste esimene, teine pool. Möödunud sajandi, septembrikuu, aasta teisel poolel. Päeva hommikune, pärastlõunane pool. Üks pool toast oli tühi, teises paar mööblitükki. Pähklikoor prõksatas kaheks pooleks. Käärid koosnevad kahest omavahel ühendatud poolest. Ta sättis kammi tiheda poolega juukseid. Jalakäijad hoidugu tee vasakule poolele. Elu argipäevasem pool. Võrduse pooled. Ajas oma tagumise poole 'tagumiku' urvi. || külg. Kaardi, sedeli esimene ja tagumine pool. Kasuka karvane pool. Kuu valgustatud, valgustamata pool. Kuulame plaadi teist poolt ka. Heegelpinna pooled tulid erisugused. Madalpistetikand jääb riide mõlemal poolel ühesugune. Mündi vapiga pool. Elu heledam pool. See on vaid medali üks pool. *.. viha ja armastus on ainult ühe tunde kaks poolt. K. Ainver. || hoone, hoonete rühma vms. hrl. kuuluvuse, otstarbe v. paiknemise järgi eristatav osa. Meeste, naiste pool ühiselamus, saunas, haiglas. Suur kahe poolega elumaja. Käisin seal tihti lelle pere poolel. Teenijate ja pererahva pool talus. Kõrtsid olid jaotatud härraste ja talupoegade pooleks. Tulin köögi poole pealt. Mine oma poolele ja heida magama. Naabri poole peal peeti tihtilugu pidu. Tee sellel poolel on põllud, teisel mets. Turu see pool, kus müüakse juurvilja. Pärast poolaega vahetasid mängijad pooled 'asetusid teisele väljakupoolele'. Rünnak kandus vastasmeeskonna poolele. *Nagu kool, nii asus ka kirik Jaanilinna poolel. M. Möldre.
▷ Liitsõnad: ala|pool, algu|pool, esi|pool, kõhu|pool, köögi|pool, lõpu|pool, meeste|pool, miinus|pool, naiste|pool, näo|pool, nuri|pool, pahu|pool, pluss|pool, selja|pool, suu|pool, tagu|pool, tee|pool, tänava|pool, varju|pool, väljaku|pool, värava|pool, ülapool.
2. ühetaolistest osadest koosneva eseme üks osa. Kahe poolega uks, värav. Kolme poolega peegel, kapp. Mõlemad välisukse pooled on lahti. Ühe poolega kirjutuslaud. Suur mitme poolega rahakott.
▷ Liitsõnad: akna|pool, kapi|pool, kardina|pool, uksepool.
3. ka jur üks vastastest v. partneritest mingis toimingus. Kaotaja, kannataja, kuulav, kõnelev pool. Või(s)tlevad, nõutlevad, vaidlevad, vaenulikud pooled. Süüdlaseks pooleks jääma. Pooli huvitavad küsimused. Leping tõi kasu mõlemale poolele. Meie poksija oli ründavam pool. Kinkelepingu järgi annab üks pool oma vara tasuta teise poole omandusse. *Kumbki pool jäi oma seisukohale: valitseja nõudis, talupojad keeldusid. A. Kruusimägi. || (abikaasa kohta). Mehel on oma õrnema poolega mingid arusaamatused. Miks nimetatakse naisi nõrgemaks pooleks? Perekonna kangem, tugevam pool oli kirglik kalamees. || üks vastandlikest leeridest. Mõlemad pooled kandsid lahingus kaotusi. Venelaste poolel oli rohkesti haavatuid. Ta läks liitlaste, ülestõusnute poolele üle. Vend oli olnud kommunistide poolel. Onu oli sõdinud valel poolel. || (kellegi v. millegi toetamise väljendamisel). Ajaleht oli võimumeeste poolel. Õigus on meie poolel. Tülide ajal asus õde alati venna poolele.
▷ Liitsõnad: abielu|pool, lepingu|pool, osa|pool, sugu|pool, teine|pool, vastaspool.

puu|nott
nott [1]. Jändrik, pahklik, mädanenud puunott. Saagis, lõhkus puunoti ära, kangutas noaga puunoti küljest pilpaid. See pehastunud ja vettinud puunott ei võtagi tuld. Kaminas põlevad jämedad puunotid. Poisike istub puunotil. Veest väljaulatuvate puunottidega jõgi. Teetöölised täidavad puunottidega teed. Oli terve mees, nüüd peab jala asemel puunotiga ringi käima. Õõnestatud puunotist tehtud pesakast. Magab raskelt nagu puunott. Seisab puunotina liikumatult ja vait. Käed on õhtuks tuimad kui puunotid. Säär on paistes nagu puunott. Tõstis jalgu vaevaliselt nagu vettinud puunotte. Jalad on (nagu) puunottideks muutunud. Muidugi oli valus, ega ma puunott pole. Peab oma isa tundetuks puunotiks. Puunotile teeks ka asja paremini selgeks kui sulle. *Oo, just tema solvas mind nõnda, et seda poleks suutnud taluda puunottki. G. Meri (tlk).

põksatus ‹-e 5› ‹s›
põksatamine, põks. Karbi kaas avanes kerge põksatusega. Aparaat jäi järsu põksatusega vait. *Olimegi hiirvaiksed, vaevalt oli kuulda kanuude põksatusi vastu põhja.. K. Torpan (tlk).

põrutama ‹37›

1. põruma (1. täh.) panema, põrumist esile kutsuma. Vanker põrutab konarlikul sillutisel. Kivitee põrutab vankrit, sisikonna segamini. Tee on nii hea ja pehme, et ei põruta üldse. Jõudsime põrutavalt teelt tasasemale. Plahvatused põrutasid külmunud maad. Vankrisõit on klaasid korvis puruks, katki põrutanud. *Üks suur purk on mõranenud, vist on poisid kevadel puudeladumisel põrutanud kasti, kus ta sees oli. M. Traat. *Tõusev tuul peksis puldanit ja lainete hoog põrutas jääd. A. Mälk.
2. tugevasti lööma, virutama, midagi v. kedagi löögiga mingisse asendisse v. olukorda viima. a. kuskile, millegi vastu lööma. Mees põrutas vihaselt rusikaga vastu lauda, lauale. Laps põrutab jonnides jalaga, jalga vastu maad. Tantsijad põrutasid hoogsalt jalga vastu põrandat. Hobune põrutas kabjaga vastu seina. Põrutas jalaga kasti küljest laua lahti. Üks mees põrutas käega kõminal vastu trummi. Põrutab haamriga naelapea pihta. Põrutas värava paukudes, mürtsuga kinni. Kala põrutama 'kalu vastu õhukest jääd lüües uimastama'. Vasar muudkui põrutas alasi pihta. *Pole tööriistu, muidu põrutaksin ise kas või rupsikud alla. L. Vaher. | piltl. *Ja pakane põrutas piraki! jäise malgaga vastu majaseina.. O. Kool. || selliste löökidega ägedalt ukse v. akna avamist taotlema. Soldatid põrutasid sisselaskmist nõudes ukse taga, vastu ust. „Tehke lahti!” nõudis politsei kõigest jõust uksele põrutades. Varahommikul hakati aknale kangesti koputama ja põrutama. || lume, tolmu maha raputamiseks jalgu tugevasti vastu maad lööma v. käega vastu riideid rapsima. Põrutas trepil oma lumiseid jalgu. *Kohe, kui lõõr lõhutud, põrutan püksid tahmast tühjaks.. M. Raud. || midagi hooga kuskile lööma v. paiskama. Põrutas palli võrku, väravasse. Mängija põrutas litri väravast mööda. Aknaklaas põrutati sisse, katki, puruks. Haaras laualt taldrikud ja põrutas need põrandale sodiks. b. kellelegi tugevat hoopi andma v. kedagi millegagi viskama. Poiss põrutas teisele rusikaga vastu lõuga. Vaat kui põrutan sulle hoobi, kõmmu lagipähe, kuklasse, ühe tulise vastu vahtimist! Põruta talle püssipäraga! Kallaletungija põrutati pikali, selili. Poiss põrutas kassile kiviga. Põrutab jooksjale palliga järele. Seisab ja vahib, nagu oleks talle puuga pähe põrutatud (millegi ootamatu, rabavaga seoses). Kedagi mättasse põrutama 'maha lööma, tapma'. *Pillimees Vambo Andre oleks peaaegu oma naise Liisu armukesel pealuu pudeliga pihuks ja põrmuks põrutanud. O. Tooming. c. kehavigastusena põrutust (2. täh.) tekitama, seda esile kutsuma. Ta sai sõjas, autoõnnetusel raskesti põrutada. Sõdur sai miinist, plahvatusest tugevasti, kõvasti põrutada. Löök, plahvatus põrutas mehe uimaseks, segaseks, sandiks. Hoop põrutas ninast vere välja. Põrutatud jalg tegi kaua valu. Ta on vist peast põrutada saanud, ajab nii imelikku juttu. *Lauri oli merre kukkunud, kuna jäätükk ta meeled segi oli põrutanud. M. Nurmik (tlk).
3. piltl rabama, jahmatama panema v. üllatama; vapustama, (tugevasti) puudutama. Vahejuhtum põrutas lausa tummaks. Süüdistused põrutasid teda hinge, südame põhjani. Mis ma teada sain, põrutas mind väga. Olen nähtust ja kuuldust, üleelatust põrutatud. Põrutav uudis, sõnum, teade, sündmus. Põrutav kurbmäng, eludraama. Põrutavad elamused. Meile avanes põrutav vaatepilt. Kõne avaldas kuulajaile põrutavat muljet. Muusikali põrutav 'väga suur' menu. Oskari karjäär on meeletu, põrutav. Need lood on nii põrutavad, et kõik kuulasid pärani sui. Kõige enam põrutas mind nende asjade hind. Kohe juhtub midagi põrutavat. Tal on alati põrutavaid ideid. *Jakob oli otse põrutatud, et kõik tema perekonna salaasjad olid sellele tüdrukule teada.. K. Ristikivi.
4. midagi kurjalt v. järsult ütlema, käratama; midagi valju häälega v. hoogsalt ütlema. Lapsed põrutati vait. Vanamees põrutas ähvardusi, needusi, roppusi. Küll kärgib, põrutab kui hull. Mis sa ootad, põruta kord majja. Kui peremees korra põrutab, ei julge keegi iitsatadagi. Põrutas südametäiega paar kõvemat sõna. „Mis sa siin lõhud!” põrutas mees poisile. „Tere!” põrutas Enn valju häälega. Põrutasin terve uudise korraga, ühe hingetõmbega lagedale. *Parem suu sisse põrutada kui seljataga viriseda. R. Sirge. *Ja masinist-Mihkel põrutab kohe nõnda, et terve tuba aina lajatab: „Näed, Liide, külaline tuli.” A. Jakobson. || pahandama, tõrelema. *Sai rentnikult kõvasti põrutada, lubati palgastki maha võtta. A. Hint.
5. kõnek laskma, tulistama, kõmmutama. Põrutas kaheraudsest haavlitega, mõlemast rauast korraga. Poisid põrutasid õhupüssist märki. Põrutas kõik laengud pihta, mööda. Vaenlane põrutab kuulipildujast, kahurist. Valvur põrutas paugu õhku. Põgenejale põrutati paar pauku järele. Põrutas teisele kuuli puusa. Nii kui pead kergitasime, põrutas vastane valangu. Nad põrutavad kogu aeg rakette õhku. Laev põrutati põhja. Sild põrutati õhku, vastu taevast 'lasti õhku, õhiti'. Jahimees põrutab jäneseid. *Õhutõrje põrutas küll otse jaama kõrvalt, aga neile suurtele [= lennukitele] vist ei aidanud. R. Vaidlo. || (äikese kohta:) järsku valju pauku, raksatust kuuldavale tooma, kärgatama. Pea kohal põrutas pikne. Välgusähvatusele järgnes põrutav mürin.
6. kõnek kiiresti sõitma, jooksma v. käima, kihutama; kuhugi (kiiresti) minema v. reisima. Põruta rattaga otse koju! Kuhu sa nüüd põrutad? Buss põrutas peatusest mööda. Auto põrutas kraavi, vastu posti. Üks auto pidurdas ja teine põrutas tagant otsa. Meil tuleb tuldud teed tagasi põrutada. Põrutage mööda raudteed edasi! Me ei läinud mööda teed, vaid põrutasime otse. Siit mäest põrutasin kord suuskadel alla. Põrutame nädalalõpuks maale, Kihnu! Põrutasin Tapalt otse Tallinna. Tal on auto käes igale poole põrutada. Põrutas Krimmi suvitama. Jätaks kõik sinnapaika ja põrutaks merele, välismaale. Kui homme on ilus ilm, põrutan Piritale. Mehed põrutasid alevisse. Istus autosse ja põrutas minema. Põrutame vaatama, mis seal päriselt toimub! Sügisel põrutan ülikooli. *Laval sada kakskümmend kraadi kuiva kuumust, sealt põruta mõnusasse basseini.. T. Kallas.
7. kõnek väljendab v. rõhutab tegevuse hoogsust v. intensiivsust. a. (teist verbi asendades). Kõik põrutasid refrääni kaasa. Orkester põrutab valssi, tušši. Tüdrukud põrutasid polkat. Põrutaks õige ühe napsi hinge alla! Mehed põrutasid kooris laulu. Palju sulle deserteerimise eest põrutati? Põruta aga supile pihta! 'söö tublisti'. *On sul aga uni, kaks ja pool päeva põrutasid jutiga. R. Kaugver. *Kui Tartu meid ei aita, põrutame kirja Tallinna. A. Vaarandi. b. ‹teise verbi laiendina›. Poisid põrutavad palli mängida. Mehed põrutavad laulda. *Oleks nüüd püssid, põrutaks iga jaama kohal õige kuradisti paugutada. H. Lepik (tlk).

peale põrutama
järsku karmilt käsutama, peale käratama, peale hüppama. „Aga nüüd vait!” põrutas peremees peale. Meister põrutas poistele peale, et töö pole solkida. Ära lase poisil logelda, põruta peale! *Aga Karl ei palu, mitte kunagi. Ta ainult nõuab, põrutab peale, käsutab nagu õigusega. R. Sirge.

pääksuma ‹42›
murd prääksuma. *Part pääksub tasa, kurdab lind, / siis vait on taas kõik metsa paik.. V. Ridala.

püsi|võrdlus
laialdase levikuga, üldtuntud võrdlus (näit. kõva kui kivi; vait nagu sukk)

püüd ‹püüu 21› ‹s›

1. püüdmine, üritus midagi saavutada, kuhugi jõuda, püüdlus, püüe. Visa, järeleandmatu püüd tarkuse, hariduse, rikkuse, parema elu järele. Püüd ilu ja täiuse poole. Teoses võib märgata autori püüdu üldistusele. Noore inimese püüd ise oma eluga toime tulla. Lakkamatu püüd vaesusest välja rabelda. Rikaste püüd üha luksuslikumalt elada. Mul oli tõsine püüd sind aidata. Ebalus viis püüule end iga hinna eest maksma panna. Püüd olla teistest parem oli talle väga omane. Meie elu püüd on vabadus. Sportlase püüdu kroonis edu. Kõik püüd on olnud asjata. Tabas end püüult matkida isa kõnepruuki. Taimedele on omane püüd valguse poole. *Ta püüd oli Koitjärve põlismetsadesse, selle läbipääsmata rabade ja laugaste varjule. M. Aitsam.
▷ Liitsõnad: edasi|püüd, eemaldumis|püüd, iseseisvus|püüd, omakasu|püüd, omandamis|püüd, vabadus(e)püüd.
2. hrv kinnipüüdmine; püük. *Kaugemal .. sumavad alasti poisikesed kalu püüda. Vahete-vahel on nad päris vait, püüu põnevusesse tõmmatud.. V. Ridala.

rahmama ‹rahmata 48›

1. kiire liigutusega midagi tegema. a. äkki, kiiresti haarama v. tõmbama, krahmama. Rahmas koti naise käest. Varas rahmas rahapaki ja pani jooksu. Rahmab kepi pihku, kaenlasse. Rahman riiulilt raamatu. Rahmab peoga lilli. Rahmas endale varnast kitli selga. Mees rahmas hobusel valjastest (kinni). Poiss rahmas kahe käega tüdruku juustest kinni. Laps rahmas oma käe ema käest lahti. *.. ja hobune, sapsud valges vahus, püüdis õuemurult rohtu rahmata .. A. Maripuu. b. äkki, kiiresti lööma. Sõdur rahmas vastast püssiga, vastasele püssikabaga pähe. Isa rahmas vitsaga poisile mööda sääri. Kakleja rahmas noaga, aga ei tabanud. Naine rahmab käega üle palituhõlma. *.. ja jälle rahmas Voldi tema poole käega: jäägu ometi vait. R. Kaugver. c. hoogsalt, kiiresti liikuma. Rahmasin püsti ja tormasin uksest välja. Ta ei jäänud seisma, vaid rahmas edasi.
2. lausuma, rohmama, kohmama. Poiss rahmas järsult: „Säh!” Ta mõtles natuke, rahmas siis: „Olgu peale!”. *.. tal polevat oma varjunimi järsku meelde tulnud ning sellepärast rahmanud ütelda seltsimehe oma. O. Kruus.
3. kõnek rahmeldama. *.. ja peale lühikest lõunavahet rahmasid hilise tunnini. V. Ilus.

rahu|rikkuja ‹1› ‹s›
rahuliku olukorra häirija (hrl. inimene v. loom). Purjus rahurikkujad said karistada. Ta on rahulik laps, mitte mõni kisakõri ja rahurikkuja. Ärritatud mesilased nõelasid rahurikkujat. *.. rääk saagis vahetpidamata. Pildusin rahurikkujat kividega, kuni jäi vait. J. Semper.

raksuma ‹42›

1. katkeliselt, järsult ragisema. Kurk, kuiv viljatera raksub hamba all. Kondid raksusid koera hammaste all. Kuivanud raod raksuvad astuja saabaste all. Oksad, puud raksusid põledes. Tuli raksub pliidi all. Puud raksuvad tormi käes. Raju murdis raksudes puid. Oli kõva tuul: väljas raksus ja kolises. Pakane pani aiateibad raksuma. Hanguvars murdus raksudes koormategemisel. Tool, trepp raksub tema raskusest. Sõudsime nii, et aerud raksusid. Mehed läksid ägedaks: laud raksus nende rusikalöökide all. Lõi kirve raksudes puupaku sisse. Tõmbas ukse, akna raksudes kinni. Kogu laevakorpus raksus ja võbises tormis. Raud raksus, kui taoti. Rong lähenes, rattad raksusid. Autode vedrud raksuvad. Riiv raksub ja uks avaneb. Jää, jääpank raksus ja lõhenes. Külmunud lumi raksus jalge all. Pintsak oli kitsas, raksus õmblustest. Teda suruti nii kõvasti, et kondid raksusid. Pööningul naksub ja raksub, nagu kõnniks seal keegi. Tänaval raksuvad rautatud saapad. Sammud raksusid trepist üles. *.. vahel piinab kuiv raksuv köha .. M. Traat.
2. mürtsuma, paukuma. Kõuekärgatused raksusid pea kohal. Pikne raksus ja paukus. Äike sähvis ja raksus. Kuulid vingusid ja mürsud raksusid. Pragisesid ja raksusid püssid, püssipaugud. Õues raksus äge pakane.
3. järsult ütlema, kärkima. Hakkas lastega, laste peale raksuma. Kubjas raksus teolistega. „Vait!” raksus opman. Nende vahel oli eile raksuv riid. *Hommikust õhtuni käis ta ringi süngena, raksus ja paukus .. V. Saar.

rikki ‹adv›

1. korrast ära, mitte (korralikult) töötavaks. Nii vana auto mootor võib igal ajal rikki minna. Raadio läks rikki ja jäi vait. Rikki läinud televiisor, telefon, kanalisatsioon. Ära keera võtit nii lohakalt, ajad luku rikki. Tervis läheb vägisi rikki. Ta mõistus on liigsest õppimisest rikki läinud. Ajas rohtudega mao rikki.
2. nässu, untsu; hukka. Nii hea plaan läks rikki. Ilm on päris rikki läinud. *Juhtus vahel mõndagi, aga ega sellepärast vahekorrad rikki läinud. P. Krusten. *Meestele ei tohi jätta vabadust: nad on nagu lapsed, lähevad rikki. K. Rumor.
3. riknenuks. Koerale meeldib pisut rikki läinud liha. Soojas läheb toit kergesti rikki.

rooste ‹18› ‹s›

1. raua pinnale oksüdeerumisel tekkiv punakaspruun urbne kiht. Roostes traat, uksehinged. Poisid leidsid roostes püssi. Vikat oli lootusetult roostes. Roostest punane plekk, pada. Vana roostest söödud laev. Roostet eemaldama, maha kraapima. Naelad, kruvid läksid niiskuse käes rooste(sse). Ära lase kallist relva rooste minna. Oksüdeeruv metall muutub roosteks. Inimene armastab kõike, mida koi ja rooste rikub. Rooste on ämbripõhjale augu sisse söönud. Rooste sööb rauda, kurvastus südant. *Vesi kaevus on sogane, joo nagu roostet kõrist alla.. A. Mägi. || (muude metallide pinnale tekkiva kihi kohta:) paatina. *Tema sõrmes oli vaskne sõrmus, mida roheline rooste ahnelt sõi. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: raua|rooste, rohe|rooste, vaserooste.
2. roosteseentest põhjustatud taimehaigus. Nisu kollane rooste. Roostest pruunistunud lehed, kõrred. Rooste rikkus kaera ära. Vili kannatab rooste all.
▷ Liitsõnad: koore|rooste, kroon|rooste, kõrre|rooste, kübe|rooste, laik|rooste, laju|rooste, lehe|rooste, näsa|rooste, okka|rooste, pigi|rooste, pruun|rooste, põis|rooste, tüve|rooste, varre|rooste, viltrooste; herne|rooste, lutserni|rooste, peedi|rooste, ploomi|rooste, põldoa|rooste, ristiku|rooste, roosi|rooste, sibula|rooste, sõstra|rooste, vaarika|rooste, viljarooste.
3. piltl. a. (millegi roostevärvilise kohta). Puude lehtedes on juba roostet. Välju katab sügisene rooste. Pooleldi söödud õun läheb rooste. b. (käriseva hääle kohta). Mees joriseb oma roostes häälega laulda. Kui oled kaua vait, läheb hääl rooste. c. (millegi hooletusse, unarusse jäetu kohta). Kriitik ei lase oma sulge rooste minna. Kahju küll, kui nii suur anne roostesse läheb. Roostes liigestega ei tulnud tantsust suuremat välja. *Utiilihunnikudki töökodade ümber suurenevad päev-päevalt küllap seetõttu, et meeste mõttemasinad on ükskõiksusest roostes. V. Saar. d. (millegi kahjustava kohta). Hing, vaim kattub üksinduse roostega. Kraabib sõbralt maha enesega rahulolu roostet. Enesearmastuse rooste takistab arengut. *Kas tõesti saab kiivus roosteks, mis nende sõpruse lõppude lõpuks ikkagi läbi sööb? P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: põuarooste; argipäeva|rooste, surmarooste.

rõhukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
rõhuga (öeldud), rõhutatud, mõjus. „Jää vait!” kostis rõhukas vastus. Ütles oma arvamuse rõhuka selgusega, lahkus rõhuka vaikimisega. Kuuldub marssijate rõhukaid samme. See on lavastuse rõhukaim stseen.

saatana|hing
kõnek (kirumissõna:) kurat, saatan, põrguline vms. Kas sa, saatanahing, jääd vait! Sul ei ole häbiraasugi, saatanahing! Poisid, saatanahinged, mida te teete siin! Üks saatanahing on mu leiva sisse vehkinud. Näe saatanahinge, millega hakkama sai! *Raks! läks kellelgi pastlapael katki. „Saatanahing! Mäda!” urises Nigul.. M. Rebane.

seisma ‹seista, seisan 44›

1. (inimeste ja loomade kohta:) hrl. jalgadega millelegi toetudes püstiasendis olema. Seisab kivil, pingil, mingil alusel. Poiss seisab kiigelaual, vankris, koorma otsas püsti. Keegi seisab keset õue, ukse taga, väravas, väraval. Seisis laua taga, tahvli juures, kõnepuldis. Seisab sirgelt, liikumatult, kühmus, vabalt. Laps seisis, jalad harkis ja kõht punnis. Rivis seisvad sõdurid. Kikivarvul, ühe jala peal ei seisa kuigi kaua. Mõned istusid, mõned seisid. Mis te seisate, istuge ometi! Suurest väsimusest seisin vaevu jalul. Pakub külalisele istet, ise jääb seisma. Õpetaja käsutas klassi püsti seisma. Fotograaf seab lapsed kolme ritta seisma. Mati seisis 'jäi, asus seisma' maaliva kunstniku kõrvale. Invaliid ajas end vaevaliselt karkudele seisma. Õpilased seisid ringis ümber õpetaja. Ta paremal käel seisab tütar, vasemal poeg. Seisa siin ja oota! Avanud ukse, seisan silm silma vastu kellegi tundmatuga. Kes seismast väsib, kükitagu. Kunstnik on kujutanud teda seisvas poosis. Eks katsu käte, pea peal seista! Loom seisis hüppevalmis. Koer küsis tagajalgadel seistes süüa. Mehed seisavad vastamisi nagu tigedad kuked. Seisab nagu nui nurgas, nagu post, nagu soolasammas. Poiss seisis nagu vaene patune. *„Võta hobune lahti!” käskis Vello. „Kaua loom rakkes seisab.” E. J. Voitk. | piltl. Praktiline inimene seisab kahe jalaga maa peal. Vanaisa seisis ühe jalaga, teise jalaga juba hauas. Ta ei taha vanematest sõltuda, vaid omal jalal seista. Haige tunneb, et seisab kodustel tee peal, risti teel ees 'on takistuseks'. Ei maksa uue poole seljaga seista 'olla uue vastu'. Tundis, et terve klass seisab tema poolel, tema selja taga. Kes selle varjunime taga seisab? Seisab elutee algul, teelahkmel, kuulsuse tipul, viiekümne lävel. Seaduse silmis seisame kõik ühe pulga peal. Seisame oma kogemuste najal. Seisab varguse pärast süüpingis, kohtu all. *Et valgus võidab, selles olime Erikuga surmkindlad, sest võitlus selle eest käis igal pool. Ja selle najal meiegi püsti seisime. H. Laipaik. || (pikemat aega teat. eesmärgil). Roolis, vahis, vahipostil seisma. Kirstu juures seisavad auvalves lahkunu töökaaslased. Seisti tundide viisi sabas, järjekorras. Vallatul poisil tuli pahatihti nurgas seista.
2. (millegi kohta:) jalgadele vm. toetudes püstiasendis olema. Kolme jalaga taburet ei seisa kindlalt. Vedur seisab ratastel. Jõulukuusk pandi metallist jalaga toanurka seisma. Tee ääres seisab kilomeetripost. Ehitusplatsil seisis kõrge tornkraana. Nisu seisis nagu müür. Kolm kõrvuti seisvat kastanit. Mäe otsas seisab tammesalu. Kahel pool teed seisid õitesse mattunud majad. Et lobudik püsti seisaks, pandi seintele toed alla. Põllul seisavad reas viljarõugud. Mesilastarud seisavad ridadena. Akna all seisab laud. Taburetil seisab veeämber. Pani raamatu riiulile teiste vahele seisma. Vikat seisab seina najal. Külma pärast seisid ihukarvad püsti. Vanamehel ei seisa enam kõnek peenis ei jäigastu. Tühi kott ei seisa püsti. *.. tema uhke pea seisis tugevatel õlgadel püsti, kui ta möödus Martat märkamata. E. Rängel. | piltl. Totalitaarne riik seisis savijalgadel. See asutus seisab püsti loterii ja hasartmängude varal. Asja lahendus seisab veel mõningate formaalsuste taga. Minevik seisis kogu aeg ta kõrval. Märkas, et kevad seisab juba ukse ees. See sündmus seisis tal üha silme ees. Surm seisis silma ees, suu ääres. *.. kuid et laeva valmis teha, pidi siin ka lell Tõnise rahavägi järel seisma. A. Hint.
3. (üldisemalt:) olema; asuma, asetsema. Noormehel seisis kübar uljalt kuklas. Uksel seisab mingi silt. Lõunaajaks peab toit laual seisma. Kontuse talu seisab maanteest üsna kaugel. Linn seisis mägede vahel orus. Surnuaed seisab mäerinnakul. Laevad seisavad sadamas, reidil. Must pilvesein seisis silmapiiril. Päike seisab seniidis, pooles lõunas. Meri olevat varem kõrgemal seisnud. Tal seisid pisarad silmas, kurgus. Otsaesisel seisab külm higi. *Meil oli suur kahekordne maja ja meie eneste tarvitada seisis tervelt kuus tuba. A. Jakobson. *Seisis lõpmatu vaikus üle maa ja taeva, suur ja hirmuäratav. J. Vahtra. | piltl. Kodused tööd seisavad ikka naise õlul, kaelas. Mul seisis paras vastus kohe keelel. Räägi siis, mis sul südame peal seisab! Meil seisab ees pikem matk. Olen mitu korda seisnud surmasuus. Kõrgel ametikohal seisnud isik. Nüüd seisame küll keerulise küsimuse ees. Kahekümneaastasel seisab elu alles ees. Purjelaevad seisid tollal oma hiilguse tipul. Kunst seisab ilu teenistuses. Kodukaunistamine seisab alles madalal järjel. Uudistesaates seisab esiplaanil poliitika. Teen kõik, mis minu võimuses seisab. Tundsin, et õigus seisab minu poolel. Koolmeister seisis suures lugupidamises, suure au sees. Ta ei seisa oma ülesannete kõrgusel. Ülemuste juures seisab ta heas kirjas. Kui vaja, tuleb poisilgi mehe eest seista. *Niisugune tõele väga lähedal seisev pilt saadi metsavahipoju jutustusest, kes oli lugu pealt näinud.. E. Krusten. || (harjumuspärases, teada olevas kohas). Aiatööriistad seisavad kuuris. Ma ei tea, kus teil väravavõti seisab. Sõnaraamatud seisid tal alati käepärast laual. Kus tal see raha seista võiks? || (mingis asendis v. seisundis). Rukis seisis juba hakkides. Puud-põõsad seisavad kevadel õieehtes, talvel raagus. Uks seisis öösel lukus. Aken seisis pärani lahti, veidi irvakil. Turbasoo seisab leekides. Maja seisis varemeis. Laev seisab ankrus, triivis. Vihad seisid saunaesikus valmis. See krunt pidavat müügil seisma. Kõrb on seisnud talus ainult sõiduhobusena. Karjamaa seisab kevaditi kaua vee all. Musta kuningas seisab aktiivselt. Etturid ei pääsenud liikuma, sest valge vankrid seisid nii hästi. Spasski seisab paremini Larseni vastu. Lapse silmad ei tahtnud väsimusest enam lahti seista. Silmad seisavad tal sageli pisarais, vees, vett täis. Ema süda seisab vaevas, mures. Meeleolu seisab elevil. | piltl. Pärast vanemate surma seisin ilmas nagu täiesti üksi. Töö seisab laokil, aga mehed purjutavad. Oma teadmiste poolest seisab ta meist palju kõrgemal. See juhtum seisku ainult meie endi teada. Tuleb uurida, kuidas asjad, lood seisavad. *Ta süda hakkas aimama, mis nende sõnade taga varjul seisis. A. Saal. || ka piltl (kellegagi v. millegagi mingis vahekorras). Sõjajalal, vaenujalal seisma. Seisab naabritega heal jalal. Igaüks püüab seista ülemusega heades suhetes. Meie perekonnad seisid elavas läbikäimises. Need asjad peavad omavahel mingisuguses ühenduses seisma. Seisan teie teenistuses, käsutuses. Talupojad seisid mõisniku rõhumise all. Vanemad seisid ägedalt poja väljavalitu vastu. Kuuldavasti seisvat ta naise päka all. Ada oli talle kunagi väga lähedal seisnud. Ta on seisnud loodusega silm silma vastu. Päranduse asjus seisis õde vennaga vastamisi. Luule seisab tegelikust elust eemal. || kirjas, kirja pandud, loetav olema. Loeb ette, mis paberil seisab. Kas nendes paberites siis midagi täpsemalt ei seisa? Lehes seisis rasvaste tähtedega trükitud kuulutus. Raamatus, õpikus seisab selle kohta ainult paar rida. Nõnda seisab piibliski. Visiitkaardil seisis: Meelis Mägi, fotograaf. Kirja lõpus seisab allkiri. Silmad ei seleta hämaruses, mis sildil seisab. Nimekirjas seisis 18 inimest. Nõnda seisab siin must valgel lugeda. *„Kas sa usud, et inimese saatus seisab tähtedes üleval?” küsis Johannes viimaks. B. Kangro.
4. mingis kohas v. seisundis püsima; vastu pidama, säilima. Põrmugi ei seisa kodus, muudkui hulgub ringi. Haige ärgu kõndigu ringi, vaid seisku voodis. Kiusliku perenaise juures ei seisa teenijad üle ühe kuu. Poiss mujal ei seisakski kui sadulas. Laps on ära hellitatud, mujal ei seisagi kui süles. Poiss on nagu elavhõbe, ei seisa pudeliski. Õppisin basseinis vee peal seisma. Et kübar peas seisaks, õmble pael külge. Nõel ei taha kuidagi seista külmast kangete sõrmede vahel. Tuba on kaua kütmata seisnud. Majal on uksed-aknad sisse löödud, aga seinad seisavad. Kaua see vana lobudik veel ülal seisab? Ega sinu suu naljalt kinni ei seisa (inimese kohta, kes ei oska vait olla). Tema suu seisab kindlalt lukus. Laps seisku vait, kui teised räägivad. Taat seisab ikka veel hinges, elus. Kanna hoolt, et seisaksid vormis. Tema käe all seisab majapidamine alati korras. Maja, korter on juba pikemat aega tühi seisnud. Saar seisis sajandeid asustamata. Imelik, et põrand nii puhas seisab. Ootan ja ootan, aga telefon seisab tumm. Terve suve on seisnud ilusad ilmad. Suvel seisavad õhtud kaua valged. Jää seisis tiigil kuni kevadeni. Pani kala külmkappi, et see värske seisaks. Märg suhkur ei seisa. Keeda moos läbi, siis seisab kauem. Kaua koeral vorst kaelas seisab. | piltl. Jaani käes raha ei seisnud. Poisil seisavad peas ainult autod. See sündmus seisab mul eluaeg meeles. Telefoninumbrid ei taha meeles seista. Teenib vaid nii palju, et hing sees seisab. Mõtted seisavad üha ootamatu kohtumise juures. Niikaua kui maailm seisab, jäävad ka vastuolud. Ülekohus ei seisa kotis. *Vanamees seisis nädal aega pilves, siis leppis.. A. Hint. *Maarahva, talupoege vaba maa, / jää vabaks sa! Jää seisma sa! H. Visnapuu.
5. ühel kohal olema; mitte liikuma v. tegutsema. Elav laps ei seisa paigal minutikski. Seisan tükk aega aru pidades paigal, enne kui uuesti minema hakkan. Paat, jääpank seisis tükk aega paigal. Jõevool on nii nõrk, et vesi seisab peaaegu paigal. Võõras jäi uksele seisma. Anni jäi ootamatusest tulbana seisma. Külamees tõmbas hobuse seisma. Seiske, mis te tormate! Malev seisab linnuse all laagris. Rinne seisis parajasti Väike-Emajõe joonel. Vaenlase edasitung pandi seisma. Rong seisis jaamas mitu tundi. Auto nõksatas seisma. Tormiga pannakse laevaliiklus seisma. Masin, mootor seisab. Kell oli seisma jäänud. Vabrik kord töötab, kord seisab. Oli raske majanduskriis: mitmed tehased ja ettevõtted jäid sootuks seisma. Töö jäeti seisma ainult pühapäevaks. Vihmaga põllutööd seisid. Talvel kaubavedu saarele seisab. Sõda pani majanduse arengu seisma. Otsitakse kiiresti uut õpetajat, kooli ei saa ju seisma jätta. Ajaleht 'ajalehe väljaandmine' pandi seisma. Perenaise käed ei seisa iial paigal. Teadja osanud verd seisma ja jooksma panna. Süda ähvardas seisma jääda. Haigel jäi hingamine seisma. Tuulgi jäi seisma 'vaikis, lakkas'. *Haav mädanes ja seda ei saadud kuidagi seisma panna. Joh. Tamm (tlk). | piltl. Mehe silmad jäid nagu naelutatult neiu peale seisma. Pika ootamisega jäi mõtegi peas seisma. Aeg, meie elu ei seisa paigal. | seis(a) (käsklusena, käsuna). Rühm, paigalsammu marss, seis! Seis! Käed üles! „Seisa!” kisendas keegi põgenejale järele. || (tegevuseta, liikumata, kasutamata oleku kohta). Aktiivsel inimesel on piin jõude seista. Lase mul ka midagi teha, mis ma muidu seisan! Müü auto ära, mis ta niisama seisab. Tuhandeid hektareid soostunud maad seisis kasutult. Raha seisab pangas mustade päevade jaoks. Riputas kleidi kuni järgmise peoni kappi seisma. Ladudesse seisma jäänud kaup. Käsikirjad jäävad toimetusse liiga kauaks seisma. Ei tea, kus see kiri nii kaua seisnud on? Kangas seisis poes terve suve, keegi ei ostnud. Liha pannakse marinaadi ja jäetakse ööpäevaks seisma. Valmis segatud tainas peab paar tundi seisma. Enne trepi ehitamist lastakse pinnasel seista ja vajuda. See konjak on kümme aastat seisnud 'laagerdunud'. Võttis pitsi kanget kadakamarjade peal seisnud viina. Hõbe läheb seistes tumedaks. Seisev vesi läheb haisema. Võil oli seisnud maitse. Seisnud ja läppunud õhk.
6. kellegi v. millegi eest hrl. rääkimisega kaitsvalt välja astuma v. vastutama. Ta ei oska, julge enese eest seista. Ta on sind kogu aeg nöökinud, ja sina seisad veel tema eest! Igaühe eest ma küll seisma ei hakka! Ema on alati valmis tütre eest seisma. Terve elu on ta eesti keele eest seisnud. Seisab kindlalt uuenduste, oma õiguste eest. Mis ma öelnud, selle eest tahan ka seista. Kes seisab selle eest, et see lugu tõsi on? *Sealt tullakse juba, ja kui teid siit leitakse, siis ei või ma millegi eest seista. A. Saal.
7. ‹inessiiviga› seisnema; olema. Ma ei taipa, milles asi seisab. Asi ei seisnud üksnes reisirahas, vaid palju enamas. Asi seisab selles, et.. Küsimus seisis ainult põhimõttes. Põhiline häda, viga seisab selles, et pole õiget peremeest. Milles seisab sinu töö? Arvas ekslikult, et õnn seisab rikkuses. Ma ei teagi, milles tema süü õigupoolest seisis. *.. mõnda aega ei hooligi Hans tööst, sest ega elu mõte ju rassimises ja orjamises seisa. H. Sepamaa (tlk).

silksolk ‹-solgu 21› ‹s›
väike-lehelinnu rahvapärane nimetus. *Tumm ülal männik, pilve lint, / vait ööütt, silksolk, vait on vint. V. Ridala.

silma|pilk ‹s›
hetk, moment. Raske, vaba, pidulik silmapilk. Unustamatud silmapilgud. Olin pika silmapilgu vait. Ootab sobivat silmapilku. Auto käivitamine osutus silmapilgu tööks. Tajusime silmapilgu tähtsust. Pani silmapilguks pliiatsi käest. Sel silmapilgul polnud kodus kedagi. Õnnetus juhtus ainsa silmapilguga. Silmapilk hiljem helises kell. Ta peaks iga silmapilk tulema. Üks silmapilk, ma vabanen kohe. Istu nüüd silmapilk aega vagusi!

sirin ‹-a 2› ‹s›

1. ritsikate jms. putukate tekitatud hele vibreeriv heli; samalaadne väikeste lindude häälitsus. Rohutirtsude, ritsikate sirin. Kilkide hubane sirin. Tsikaadid saagisid sirinal. Mets, aed, õhk on täis linnukeste sidinat ja sirinat. Lehelinnu, lepalinnu sirin. Siidisabade tasane sirin. Pesast kostab tihasepoegade sirinat.
2. mitmesuguste vibreerivate helide v. mürade kohta. a. peenikese joana, nirena langemise v. voolamise heli. Laudast kostab piima sirinat – lüpstakse lehmi. Piim jooksis sirinal lüpsikusse. Räästad jooksevad sirinal. Töömehel higi voolab mis sirin 'ohtrasti'. *Kui sirin uuesti tugevalt metalliseks muutub, teab Mae, et lüpsjad on uue lehma alla asunud. M. Pihla. *Ei miski liigahtanud, kõik oli vait, kuuldus vaid oja sirinat. R. Roht. b. rebenemise heli, (nõrk) kärin. Pluus rebenes sirinaga, sirinal. Riie kärises sirinal katki. Rebis kalendrist sirinal lehe välja. c. (muude helide kohta). Tiris tõmbluku sirinaga, sirinal kinni. Tõmbas sirinal kardinad eest. Õmbles riidetükid sirinal masinaga kokku. *Lasksin [raamatu]lehti sirinal pöidla alt lahti joosta. H. Pukk. *.. ahjust on sirinat ja särinat kuulda; see on ju vorstide ja sealiha kildude laul. E. Särgava.
3. hrv helin, tilin. *Tasane kuljuste sirin äratas ta mõtetest. J. Mändmets.

siuksatama ‹37›
korraks siuksuma. Värvuke siuksatas ja jäi vait.

sosisema ‹37›
sosistama. a. tasa rääkima. „Ole vait!” sosiseti vihaselt. Räägib sosiseval häälel. *Naine.. algas sosisevat juttu. R. Sirge. b. piltl kahisema, sahisema. *.. kased sosisesid ning kiigutasid maani longunud oksi. L. Promet.

spiritistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
spiritismi valdkonda kuuluv, spiritismiga seotud, spiritismi-. Spiritistlikud kontaktid. *Ta [= professor] ise oli tulnud.. huvitavalt spiritistlikult seansilt, kus nimekaid vaime välja kutsutud. K. Rumor. *Imelik spiritistlik meeleolu hõljus ruumis ja kõik olid äraootavalt vait. A. Beekman.

vait kui sukk
täiesti vait. Sattus segadusse ja jäi vait kui sukk. *Tee, mis tahes, mitte häältki, mets vait kui sukk. M. Nurme.

surnu|vaikne
absoluutselt vaikne. *Mets surnuvaikne. Ühtki heli. / On tuulgi vait. Ei häält tee lind. J. Kärner.

suu ‹illat suusse e. suhu 15› ‹s›

1. seedekulgla osa huultest neeluni. a. huuled v. kogu vastav ala näost (ka loomadel jm. elusolenditel). Suur, väike, lai, kitsas, täidlane, veretu, kahvatu, punane, värvitud, ilusa lõikega suu. Kala, konna, mao suu. Kassipoja roosa suu. Koer lakub pärast söömist suud. Suu on külmast pakatanud, kange. Käänas, väänas, krimpsutas, muigutas suud. Kõverdab, vingutab põlglikult suud. Tõmbab, veab suu krookesse, kõveraks, prunti, torru. Suu on pruntis, torus. Pigistab suu pisikeseks kokku. Hoiab suu kramplikult koos, kinni. Suu kisub nutule, viltu, pänni, naerule, muig(v)ele. Suu on muig(v)el, naeru(ki)l, irvel, muheluses, naerust kõrvuni. Pool suud naerul, pool tõsine. Suu hakkas värisema, oli krambis. Nutuvõru suu ümber, suul. Naeratavi, võbelevi sui. Teravad kortsud ümber suu, kummalgi pool suud. Maigutab maitset proovides suud. Matsutab süües suud, suuga. Kõrvetas kuuma teega suud. Pühkis lapse suu rätikuga puhtaks. Pani sõrme hoiatades, vaikusele manitsedes suule. Poiss surus oma suu vastu neiu suud, suudles neidu suule. Tal on juba hall habe suus. Hoidsin, vedasin, juhtisin hobust suu kõrvalt. Pahmaja härja suud ei peaks kinni siduma. Kelle jalg tatsub, selle suu matsub. b. suuõõnde viiv ava, üla- ja alahuule vahe, suuava. Avab, suleb suu. Suu praotus, sulgus. Suu vajus imestusest lahti, ammuli. Arst palus patsiendil suu avada, lahti teha. Vahtis küsijale ammuli suuga, ammuli sui otsa. Haigutab suure suuga. Naerab pärani sui, täie, lahtise, laia suuga. Hingab läbi suu, suu kaudu. Suust suhu, suult suule hingamine. Ahmis lahtisi sui õhku. Ajab keele suust välja. Koeral on kuuma ilmaga keel suust väljas. Köhides pane käsi suu ette, hoia käsi suu ees. Pistis nõutult näpu suhu. Seisis, näpp suus. Hoidis suitsu, kustunud piipu suus. Ema andis, pani lapsele rinna suhu. Koer ahmas kondi suhu 'hammaste vahele', kandis konti suus 'hammaste vahel', kaotas kondi suust. Tõstis kruusi, pudeli suule ja jõi. Õllekann käis suu pealt suu peale. Pistis sõrmed suhu ja vilistas. Kas sina oskad sõrmed suus vilistada? Õmbleja pistis nööpnõela suhu 'huulte vahele', võttis nööpnõela suust 'huulte vahelt'. Siga plahvib suure suuga, laia lõuaga 'ahnelt' süüa. See toit ei lähe mul suust sisse 'on väga vastumeelne, võimatu suhu võtta'. Haigus tuleb sisse suu kaudu, läbi suu. Pane suu kinni, muidu süda jahtub ära! (öeldakse sellele, kel suu lahti). Surm on suu ääres, suu juures, suu ees 'väga ligi'. Ütleb igaühele suu sisse 'otse', mida arvab. Ta on otse surma suust pääsenud. Suur tükk ajab suu lõhki. c. suuõõs (vahel ka huuled ja suuava kaasa arvatud). Suu tundub kuiv, mõru, kuivab, kõrbeb. Ta suu haiseb, suust tuleb halba lõhna. Hambad lõid suus külma pärast lõksu. Tal on hambad suus puseriti. Tal on suu valgeid hambaid täis, kõik hambad suus, pool suud hammastest lage. Lapsel tulid hambad suhu, on juba mitu hammast suus. Kuldil on suured kihvad suus. Joo kohvi, saad suu soojaks. Hea toidulõhn teeb suu vesiseks, paneb suu vett jooksma, toob sülje suhu. Vaatas teiste söömist vesise suuga pealt. Ahmis suu toitu täis. Toit, pala käib suus ringi, ei taha alla minna. Ei saa toitu suust alla. Võttis vett suhu ja purskas triigitava pesu peale. Pehmed pirnid lausa sulavad suus, suhu. Suu on toidust pungil. Ära topi suud nii süüa täis. Täis suuga, pungil sui ei räägita. Söö enne suu tühjaks, siis võta järgmine suutäis. Võta kommi, tee suu magusaks. Lutsib kommi suus. Tõsteti toitu ette ja pandi suud liikuma. Toitu mäluvad suud. Süües suu ei väsi. Neil pole midagi suhu panna 'süüa'. Pole paar päeva midagi suhu saanud 'söönud'. Seda toitu, jooki ei võta ta oma suhu, suu sissegi. Ei võtnud ivagi suhu, enne kui teised koju jõudsid. Minu suu pole seda toitu veel maitsta saanud. Õlut jätkus, keegi ei jäänud kuiva suuga 'ilma joogita'. Nutumaik, nutu maitse tuli suhu, on suus. On nii pime, et ei näe sõrme suhu pista. Räägib pudinal, nagu oleks suu kuuma putru täis. Pane soola oma suu 'maitsmise' järgi. See raha on oma suu 'söömise' kõrvalt kokku hoitud. Mis hundi suus, see hundi kõhus.
2. kõnetrakti osa, kõnelemist (jm. häälitsemist) võimaldav elund. Laul, naljad, vile suul, suus. Ärge uskuge, mis inimeste suud räägivad. Olen seda mitmest suust kuulnud. Pole ise näinud, ainult teise-kolmanda suu läbi kuulnud. Lapse suu läbi, lapse suust pead sa tõde kuulma. Kelle suu kaudu see jutt on liikvele läinud? Millest süda täis, sellest räägib suu. Ta suu ei reetnud rõõmu. Ta suu jäi tummaks, sõnatuks. Ootab sõna ta suust. Ei taha ta nimegi suhu võtta. Tal on nagu tropp suus, ei tule sõna eest ega takka. Hea uudis tõi naljasõnad suhu. Palvesõnad jäid tal suus, talle suhu kinni. Laskis suust vänge vandesõna. Paha sõna oli tahtmatult suust lipsanud. Kurjad sõnad olid tal vastuseks suus valmis. Seadis suud krõbedaks vastuseks. Andis oodata, kuni sõna ta suust kukkus. Tema suu ei seisa vait. Laps hoidku, pidagu suu kinni 'olgu vait, ärgu segagu vahele', kui täiskasvanud räägivad. Ta suust ei tulnud enam sõnagi. Sai suust vaikse tere. „Oih!” libises kiljatus neiu suust. Ajab suust jama (välja). Seda on ta oma suuga lubanud, kinnitanud. Sa ise oma suuga käskisid nii teha. Laskis end sõbra suu läbi vabandada. Vahtis rääkijale suu sisse, rippus üksisilmi rääkija suu küljes. Tal lausa osta, kisu sõna suust. Kas sul endal suud peas ei ole, et mina pean küsima? Kus su suu siis oli, kui sai asja seletada? Ennast õigustama on kõigil suud peas. Jutt levis suust suhu. Armsama nimi oli tal alailma suus. Tema suust pole keegi head sõna kuulnud. Ega küsija suu peale lööda. | piltl. Valetab, nii et suu suitseb, vahutab (peas). Võiksid suule prundi ette panna. Sõnad surid, hangusid suhu. Veeretab iga sõna suus 'on aeglase jutuga'. Räägib niisuguse hooga, et sõnad lähevad suus sõlme. Lükka ta suule riiv ette, et vait jääks. Mure surub ohke suule. Nüüd olen klatšimooride suus 'kõneaineks'. Tal on suur suu, mis kõik välja lobiseb.
3. kõnek kõne, kõneosavus; kõnepruuk, suuvärk. Küll on sel poisil suu! Kus on suu peas! See sõna, kõnekäänd on jäänud ainult vanemate inimeste suhu. Pärimus on levinud mitme põlvkonna suus. Tema suus kõlab see väljend võõralt. Rahva suust üleskirjutatud laulud, jutud. Ta on suult õige ropp mees. Niisugust sõna tema suus ei ole. Selle sõna olen vanaema suust õppinud. Eit oli oma suu poolest kuulus. Häbenegu oma riivatut, rumalat suud! Tema suud kartsid kõik. Ta on oma suu pärast kinnigi istunud. Teenib endale suuga leiba. Muheda suuga naljamees. Suuga kiidab, südames laidab. Mahlaka, lopsaka suuga jutustaja. Vaikse, kidakeelse suuga mees. Õige lahvatu suuga moor. Ta on üsna lahtise suuga 'otsese jutuga' mees. Talitse, taltsuta oma suud 'vali sõnu', kui vanema inimesega räägid! Külarahva suus oli ta nimi Keku. Rahva suud ja suurt teed ei saa kinni panna. Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi.
▷ Liitsõnad: lapsesuu.
4. kõnek nägu. Magas suu(ga) seina poole. Kass istus maha ja hakkas suud pesema. Ema ei sallinud, kui tuldi tema suu ette tühje jutte veeretama. Suu ees räägib üht, tagaselja teist juttu. Istuvad pingil, suud vastakuti, suu suu vastu. Lastel on suud kriimus, pesemata. Väljas tuiskab suu(d) ja silmad täis. *Papioja [talu] toetus ainult seljaga vastu metsa .. suuga vaatas küla ja inimeste poole. S. Ekbaum. | piltl. Valetab, luiskab igaühel suu(d) ja silmad täis. Nüüd on suu(d) ja silmad häbi täis 'on väga häbi'.
5. isik v. olend. a. sööja. Pisike põld pidi toitma üheksat suud. Pere on suu võrra suurenenud. Tunneb ennast lauas liigse suuna. Laua äärde, laua taha istus iga päev hulk näljaseid suid. Pere suur, suid palju. Peale oma laste tuli tal veel teisigi suid toita. Üks suu rohkem või vähem. Suid oli peres rohkem kui töökäsi. *On kasvanud suude hulk toas kui ka laudas, nõudes aina pea- ja kõhuvarju. A. H. Tammsaare. b. rääkija. Mitu suud toetas ettepanekut. Mõned kurjad suud räägivad, et .. Nad palusid kellegi keeleoskaja endale suuks.
▷ Liitsõnad: kuldsuu.
6. miski suud v. suuava meenutav. a. mingi toru v. raua, õõnsa v. kotja eseme ees- v. ülaosas paiknev ava, sellise ava v. õõne äär. Mõrra, nooda suu. Padjapüüri, tekikoti suu. Püssi, revolvri, kuulipilduja, suurtüki suu. Väikese suuga käekott. Kitsa suuga kann, pudel. Kitseneva suuga konjakiklaasid. Laia suuga varrukad, sokid, säärsaapad. Läks saabaste suuni vette. Püksisäärte suud on kulunud, katki, narmal. Heie värtna suus oli katkenud. Seob kartulikoti suu kinni, teeb lahti. Võttis kurnalapi piimanõu suult. Korstnate suud puhuvad suitsu. b. spetsiaalne ava (täitmiseks, ammutamiseks jne.); sisse- v. väljapääsukoht; akna- v. ukseauk; millegi eesosa v. algus. Maa-aluse käigu, tunneli, koopa suu. Šahti, puuraugu, kaevu suu. Kuristiku, oru, tänava suu. Ääsi hõõguv suu. Istub küdeva ahju suu ees. Pliit oli suuga ukse poole. Kerise suust pahises leiliauru. Kartulikoopa suu oli vastu lõunakaart. Hobune aeti küüni, keldri suu ette. Hangus heinu laka, küüni suust sisse. Kangutas luugi keldri suult ära. Joosti tropis ukse suu peale, värava suhu. Tänava suus tekkis ummik. Kükitasin mesipuu suu ees. *Üleval trepi suus võtavad kaks tohtrit tulijad vastu .. E. Vilde. c. voolava vee v. veekogu kuhugi avanemise v. suubumise piirkond; sissepääs mere poolt. Allika suu. Jõuti suure jõe suhu. Jäädi ankrusse abaja suus, abaja suhu. Saar kitsa fjordi suus. Keerati kanali suust sisse. Asula Emajõe suust lõuna pool. Laev tüüriti sadama suust sisse. Kitsa, laia suuga laht. Sõideti kuni Valge mere suuni. *Sõitsime lahest välja ja tõmbasime lahe suul purjed üles. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: aganiku|suu, ahju|suu, allika|suu, augu|suu, fjordi|suu, haua|suu, jõe|suu, kaevu|suu, kahuri|suu, kamina|suu, kannu|suu, kerise|suu, kinda|suu, koopa|suu, korstna|suu, koti|suu, kuulipilduja|suu, käise|suu, küüni|suu, lahe|suu, laka|suu, luugi|suu, lähkri|suu, mere|suu, mõrra|suu, nooda|suu, oja|suu, pliidi|suu, portfelli|suu, pudeli|suu, põrgu|suu, relva|suu, sadama|suu, suka|suu, sääriku|suu, tasku|suu, tee|suu, telgi|suu, toru|suu, tunneli|suu, tänava|suu, ukse|suu, varruka|suu, väina|suu, värava|suu, ääsisuu.
7. hrv algus, hakk [haku]. Hommiku, õhtu suus tuul pöördus. *Me vaatlesime kaugeid maid, / kolm last sääl südapäeva suus .. V. Ridala.

suu|mulk [-mulgu]
kõnek suu, suuava. Pane suumulk kinni, muidu süda jahtub ära! Lusikas käis pudrukausi ja suumulgu vahet. Ei tema suumulk vait püsi, muudkui jahvatab. Noh räägi, tee suumulk lahti!

suud pruukima

1. väljakutsuvalt, häbematult kõnelema, õiendama, vastu haukuma. *.. tuuseldas läbi ühe noormehe, kes oli suud pruukinud tema [= meistri] vastu. K. Ristikivi.
2. kõnelema, mõtteid vahetama. *Mirjam jäi vait ja mõtles, et miks ta siin peaks oma suud pruukima. A. Beekman.

[kelle(l)gi] suud sulgema ~ kinni panema ~ kinni toppima, suu jääb kinni
kedagi vaikima sundima; keegi jääb v. on vait, ei oska v. ei taha midagi öelda. Minu suu jääb kinni, minult ei kuule nad midagi. *Noormehe ilmes ja vaates oli midagi, mis hetkeks Juliette'i suu sulges .. E. Vilde.

suu|vooder
piltl isik, kes räägib, väljendab mõtteid kellegi eest v. asemel. Vait, suuvooder, las ma räägin ise enda eest! Mina pole sind oma suuvoodriks palunud, tahtnud. Tikub teise eest vastama nagu suuvooder. Küsi ise, ega mina su suuvooder ole! Ei kavatse teie suuvoodriks hakata. Räägib nagu kommunistide suuvooder.

sõna kuulama ~ kuulma

1. kellegi käsule, korraldusele, arvamusele alistuma, kuuletuma. Lapsed peavad oma vanemate sõna kuulama. Poiss on ülekäte läinud, ei kuula enam sõna. Teda kästi vait olla ja sõna kuulata. *Siin oli ta juht .. Teised kuulsid ta sõna ja järgnesid talle meeleldi. A. Kalmus. *Ta oli iseennast maha salates isa sõna kuulda võtnud ja koju jäänud. E. Krusten.
2. kellegi tahtele alludes vajalikult toimima. Joobnu, haige tahtis tõusta, aga jalad ei kuulanud sõna. Tahtis nööpi kinni panna, aga kohmetunud sõrmed ei kuula sõna. Eks tööd tuleb niikaua teha, kui käed-jalad veel sõna kuulavad. Suu kuivas ja keel ei kuulanud sõna. *Püss, mis äsja tõrkus, kuulas jälle küti sõna. J. Piiper. *Raske laev kuulis ta osava käe sõna nagu peru hobune tugevat meest. A. Kalmus.

[kellelgi] sõna suust võtma
kellegi jutujärge katkestama, jutujärge endale haarama. „Ah, ole vait! ” võeti tal sõna suust.

sõnatu ‹1› ‹adj›

1. ilma sõnadeta, sõnu kasutamata. Sõnatu viis, ümin. Sõnatud kunstiliigid. Tal oli laval täita ainult väike sõnatu roll. Sõnatu käepigistus. Tegi sõnatu kummarduse ja lahkus. Pilkude sõnatu vestlus. Istusime juba tükk aega sõnatus vaikuses. || sõnades väljendamata, tumm. Tema sõnatut soovi ei mõistnud keegi. Otsekui sõnatul kokkuleppel ei puudutatud õrnu kõneaineid. Vaatas sõnatu etteheitega solvajale otsa. Seisime sõnatus hardumuses, imetluses. Lapsed seisid sõnatus leinas ema puusärgi juures. Temas oli tunda mingit sõnatut ärevust. Tüdruku pilgus oli sõnatu hirm, mure.
2. vaikiv, vait olev; keeletu, millestki ootamatust sõnu mitteleidev. Mehed olid sünged ja sõnatud. Ema oli sõnatu ja kurb. Natuke aega kõnnitakse sõnatuina. Küsimus rabas poisi sõnatuks. Kõik jäävad ehmatusest sõnatuks.

sõrme|jätk
kõnek sõrmelülide jätkukoht. *Ning ta rusikas käed, karvatupsukestega sõrmejätkudel, .. vajusid nii raskelt lauale, et kõik vait jäid. R. Sirge.

söök ‹söögi 21› ‹s›

1. toit, roog. Hea, maitsev, vürtsikas söök. Halb, vilets, kõrbenud, ülesoolatud söök. Laual aurasid isuäratavad söögid. Sööki valmistama, valmis tegema. Soojendab eilset sööki, teeb söögi soojaks. Maohaige ei taha külma sööki süüa. Kõik perenaise söögid maitsesid hästi. Pane söök lauale! Söök on juba laual. Pidas kinni söökide õigest järjekorrast. Laske söögil hea maitsta! Sobimatu on kõnelda, suu sööki täis. Ei läinud tal sisse 'ei maitsnud, sobinud tal' söök ega jook. Anti söögile valu 'söödi kõvasti'. Mis meil täna söögiks on? Söögi pärast pole nurinat olnud. Pool palka kulus söögiks, söögi peale. Loots on laeva söögil 'söök on laeva poolt'. Köögis lõhnab söögi järele. Ilma söögita ja joogita ei ela kaua. Perenaine viis sigadele söögi ette. Kui kõht tühi, siis maitseb söök kõige parem. Säe suu söögi järgi. *Pererahvas oli ta üles kasvatanud, riides pidanud ja söögil hoidnud.. T. Lehtmets.
▷ Liitsõnad: seasöök.
2. söömine, söögiaeg. Kogunesime söögiks elutuppa. Peremees pakkus söögi alla pitsi kangemat kraami. Lapsed olgu söögi ajal vait. Pärast sööki, söögi peale tehti suitsu ja aeti juttu. Sind on hea ületalve pidada, oled nii vähese söögiga 'sööd vähe'. Karjamaal polnud loomadel midagi söögiks võtta.
Omaette tähendusega liitsõnad: hommiku|söök, lõuna|söök, õhtusöök; peie|söök, pidu|söök, pulmasöök

sünk ‹sünga 22 komp süngam e. süngem superl kõige süngam e. kõige süngem e. süngim› ‹adj›
hrl luulek sünge. Sünk öö. Rusus öö sünk pimedus. Taevaserval süngad pilved. Sünk taevas, meri. Ümbrus oli sünk ja hall. Sünk üksildusmeeleolu. *Iisraeli Jumal on ikka sünk ning tusane. Jehoova ei naerata kunagi. H. Raudsepp. *.. ema nuttis, veli vandus, / isa oli vait ja sünk. K. Merilaas.

talitsema ‹37›

1. ohjeldama, pidurdama, tagasi hoidma, taltsutama. a. (kedagi). Sõjavägi saadeti mässajaid talitsema. Talitseb müravaid lapsi. Poiss on kui elavhõbe, teda saab talitseda ainult tegevusega. Püüdsin raevukaid vaidlejaid asjatult talitseda. Rusikad sügelesid küll, kuid ta talitses ennast. Naine ei suutnud end enam talitseda ja puhkes nutma. Väliselt väga talitsetud inimene ei pruugi olla seesmiselt külm. Talitsemata hobu ei seisa tallis. b. (tundmusi ja nende avaldusvorme). Talitseb suuri vaevu oma viha, raevu, pahameelt, valu, hirmu. Püüdis talitseda oma mõtteid, sõnu, tegusid. Ta ei suuda talitseda oma sõrmi värisemast. Talitse oma suud, suuvärki ja ole õigel ajal vait! Ootamatu külaline võeti vastu talitsemata rõõmukarjatusega. Talitsetud hääl, käitumine, hoiak. c. (nähtust, tegevust, protsessi). Inimene õppigu talitsema tuld ja rauda. Kes oskaks talitseda naabrite igavest ületrumpamist! Õpetaja sõnade talitsev mõju. *Abielu aga on ainult arstim, mis peab talitsema kõlvatuse levikut. L. Metsar.
2. van talitama. *Kõik ilma annan sulle valitseda, / kus tahte järele võid talitseda. Juh. Liiv.

targemini ‹adv›
veelgi suuremal määral targasti. Teed targemini, kui oled päris vait. *Eks olnud need ju minu tehtud vead, mõni teine oleks talitanud targemini. L. Ruud.

tobuke(ne) ‹-se 5› ‹s›
(< dem tobu). Saamatu tobuke vajab teiste abi. Naist peeti kergemeelseks tobukeseks. Kümneaastane plika on alles tobuke. Teeskleb, mängib tobukest. Miks sa, tobuke, temaga ometi nõustusid? *Konn kah krooksub, kui talle peale astutakse, aga siin kaks meest vait nagu tobukesed. E. Kuus.

torsune ‹-se 4› ‹adj›
murd torssis, tusane. *Äkki jääb Cosmovici vait, on jälle torsune ja hajevil .. R. Jesmin (tlk).

toss1 ‹-u 21› ‹s›

1. (paks) suits v. aur. Autode, vabrikukorstnate, aurukatla toss. Autokummid ajasid põledes pigimusta tossu. Vedur paiskas välja paksu tossu. Pliit ajab tossu sisse. Petrooleumilamp kippus tossu ajama. Mehed tormutasid oma piipudest toa tossu täis. Köök oli auru ja tossu täis. *Vaevalt seletab silm ümbruse kontuure läbi sinaka tossu. H. Ranna.
▷ Liitsõnad: bensiini|toss, keedu|toss, kõrbetoss.
2. hais, lehk. Pliidil podisevad seakartulid levitasid mõrkjat tossu. *.. neisse [= riideisse] on kinni jäänud vaigu, okaste, kasetohu ja puukoore tossu, neist immitseb heinte, õlgede ja kaerapõhu kerget aroomi .. H. Lepik (tlk).
3. kõnek hing, elu. Ei tea, kas on veel elus või on juba toss väljas. Mehel sussid püsti, toss väljas. Nagu paugu pani, nii karul toss väljas. Tal olevat hing niidiga kaelas, toss välja minemas. Rahmeldab ja rabab, kuni toss väljas. Ähvardas vihamehel tossu välja võtta 'selle ära tappa'. Sai sellise matsu vastu kolu, et viskas tossu välja. Vilets hobusekronu, viimaks viskab veel tee peal tossu välja. *Nõiamoor on kärvanud. Väikesed sarvikud on ta tossu järele saadetud. Jak. Liiv. | piltl. *Korraga kesk mängu tegi orel öö-öö ja oligi vait, – lõõtsadest toss väljas! J. Vahtra. *Läbi on teie vabariigi värk. Varsti, vaata, on toss väljas. L. Promet. || võhm, jaks. Seesugune jooks võttis kohe tossu välja. *„Kobi siis kambrisse!” Maua läks, istus hetkeks veel pingile – toss oli väljas. A. Vanapa.
▷ Liitsõnad: hingetoss.
4. kõnek miski vana ja tohletanu. *Minusuguse keha võib kõik kihvtid ära seedida, kuna teiesugused nagu vanad tossud kokku langevad. A. Saal.
▷ Liitsõnad: ämmatoss.

totakas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹adj› (inimese kohta:) rumal, napakas. Veidi, pisut totakas poiss. Eit on totakas mis totakas. Ta polegi nii totakas, kui arvati. Jukut peeti vähe totakaks. Paranes küll peahaavast, kuid jäi totakaks. Mehe näol oli totakas ilme. Ta naeris järsku totakat naeru.
▷ Liitsõnad: pooltotakas.
2. ‹s› rumal, napakas inimene (ka sõimusõnana). Seesugust totakat ma ei talu. Täie aruga mees, ainult teeskleb totakat. Ole parem vait, va totakas! Mis te, totakad, naerate! Ta naeris kui totakas. *Kas sa, totakas, kord ometi mõistusele ei tule, kuidas sind petetakse ja kurnatakse. H. Raudsepp.
3. ‹adj› (eseme, nähtuse, olukorra kohta:) arutult veider, rumal, jabur, tobe. Kannab mingit totakat ludumütsi. Need totakad naljad häirisid mind. Missugune totakas nimi on lapsele pandud! *Pessimism on mõnikord etem kui totakas optimism. T. Kallas.

ts(s)t ‹interj›
tss. Tst! teised magavad. Tst, tasemini, lapsed! Tst! tõstab ta hoiatavalt sõrme. Keegi tegi „tsst” ja kõik jäid vait. *Tsst! Et sa sellest jumalapärast naistele ei hinga! E. Vilde.

tuba ‹toa 24› ‹s›

1. ehitise (vahe)seintega eraldatud, hrl. ühe v. mitme akna ja uksega ruum. a. elamiseks kasutatav ruum majas v. korteris. Suur, ruumikas, väike, pikk ja kitsas tuba. Omaette, ühine tuba. Vaheseinaga, säärvandiga eraldatud tuba. Korter koosnes kahest toast ja kõrvalruumidest. Poja, vanaema, isa tuba. Tuba koristama, remontima. Otsin mugavat möbleeritud tuba. Ega teil pole tuba välja üürida? Külalised astusid tuppa. Väljas on juba pime, peab lapsed tuppa 'sisse' kutsuma. Vanemad magasid põhjapoolses toas. Tädi peatub rannahotellis toas nr. 120. Teisest toast kostis muusikat. Selle koerailmaga ei saa jalgagi toast välja tõsta 'üldse välja minna'. Viiekesi koos võtavad poisid või toa selga 'mürgeldavad kõvasti'. || etn rehetuba. Pisemad lapsed magasid talv läbi toas, sest kambrit ei saanud kütta. *Rehetoa hiigla-ahi köeti palavaks ja kogu pere kolis tuppa. A. H. Tammsaare. b. eriotstarbeline ruum asutuses v. ettevõttes. Õpetajate tuba. Ema ja lapse, naiste isikliku hügieeni tuba. Märganud tee ääres kõrtsi, otsustasid mehed minna tuppa ja juua toop õlut. Töötame kolmekesi ühes toas. || piltl toas olijad, toatäis inimesi. Tuba jääb vait ja ootab, mis tulijal öelda. *Sedakorda naeris tuba mürinal. J. Rannap.
▷ Liitsõnad: ees|tuba, elu|tuba, haige|tuba, hotelli|tuba, kamina|tuba, katuse|tuba, keldri|tuba, kõrval|tuba, külalis(te)|tuba, laste|tuba, magamis|tuba, naaber|tuba, nuku|tuba, numbri|tuba, nurga|tuba, otsa|tuba, pere|tuba, poiste|tuba, puhas|tuba, pööningu|tuba, saali|tuba, suur|tuba, söögi|tuba, taga|tuba, talu|tuba, teenija|tuba, tüdrukute|tuba, vahe|tuba, vanni|tuba, vastas|tuba, võõraste|tuba, ärkli|tuba, üheinimese|tuba, ühiselamu|tuba, üksik|tuba, üld|tuba, üürituba; kööktuba; ketrus|tuba, kirjutus|tuba, klassi|tuba, klubi|tuba, koduloo|tuba, kohtu|tuba, kooli|tuba, kõrtsi|tuba, leeri|tuba, lugemis|tuba, memoriaal|tuba, mängu|tuba, nõupidamis|tuba, oote|tuba, operatsiooni|tuba, palve|tuba, piljardi|tuba, pioneeri|tuba, puhke|tuba, sakste|tuba, sidumis|tuba, suitsetamis|tuba, sünnitus|tuba, töö|tuba, vahi|tuba, valve|tuba, vastuvõtu|tuba, veski|tuba, värks|tuba, õlletuba.
2. van elumaja. Laasu toa ümbrus oli lage. Toa taha istutati õunapuid. Perenaine käib muudkui toa ja lauda vahet. Hiilis aidauksest välja, üle õue toa poole. Oma tuba, oma luba. *Siis mindi toa maile hommikust sööma. J. Lintrop.

tumm ‹-a 22›

1. ‹adj› kõnevõimetu, (kurtuse korral:) kõneoskusetu; (loomade kohta:) võimetu häälitsema. Tumm laps, inimene. On sündimisest saadik, kogu oma elu olnud kurt ja tumm. Mängib näidendis tumma teenrit. Ätt vahel ütles mõne sõna, nii et päris tumm ta vist ka polnud. Vasta ometi, tummaks oled jäänud või! Poiss tegi, nagu oleks ta kurt ja tumm. Tummana ei saanud ta juhtunust kellelegi rääkida. Tutkas on peaaegu tumm lind. Kalad on teatavasti tummad. || sõnu mitteleidev, sõnatu, keeletu; vaikiv, vait olev. Vaene tüdruk oli ehmatusest, jahmatusest, hämmastusest, imestusest tumm. Vanema inimese võtab selline käitumine tummaks. See oli nii ilus, et võttis lausa tummaks. Uudis lõi mehe (täiesti) tummaks. Teine oli telefoni otsas tükk aega tumm. Juttu tal jätkub, nii et võib teised tummaks rääkida. Selle koha pealt olen tumm nagu haud 'pean suud, vaikin'. Seltskonnas on ta alati tumm nagu kala 'täiesti vait'. Selles sõnasõjas ei saa ka mina tummaks jääda. Vahel on ta rõõmus ja sõnakas, siis jälle tusasena tumm. || osavõtmatu; ükskõikne. Pöördus härdas palves Jumala poole, aga Jumal oli tumm ja kurt.
▷ Liitsõnad: kurttumm.
2. ‹s› kõnevõimetu inimene. Tummad suhtlevad viipekeeles. Ta ei saanud aru, mida tumm öelda tahtis. Kõik laulavad, tema aga istub seal nagu tumm. Ära mängi tumma.
▷ Liitsõnad: kurttumm.
3. ‹adj› ilma sõnadeta, sõnatu, hääletu. Liigutas tummas palves huuli. Mehed vahetasid tummi pilke. Fotod jutustavad oma tummas keeles teekonnast. Tumm õlakehitus, peanoogutus, käepigistus. Tõstis käe tummaks tervituseks. Pärgade panek toimus tummas vaikuses. Nagu tummal kokkuleppel hakati uuesti tööle. *Mäletan ka näidendit „Tänav”. Selles oli Üksipil peaaegu tumm osa. M. Möldre. | ‹substantiivselt›. Suur tumm (tummfilmi kohta). || sõnades väljendamata. Tumm meeleheide. Pilk täis tumma pahameelt. Silmad, nägu täis tumma ahastust, viha. Nendes silmis oli tumm kaastunne. Süda on tulvil tumma armastust. Tumm valu täitis hinge. Vaatasin toimuvat tumma õudusega.
4. ‹adj› (millegi elutu kohta:) hääletu, helitu; vaikne. Ootasin pikisilmi telefonihelinat, aga telefon jäi tummaks. Aknad olid pimedad, maja tumm. Öine linn on tumm. Varemed, müürid seisavad ajaloo tummade tunnistajatena. Mets oli võõras ja tumm. *.. pill keerati tummaks keset lugu. H. Laipaik. || (korrast ära, rikkis seadmete kohta). Reedest esmaspäevani olid tervel saarel telefonid tummad. Raadio hakkas ragisema ja jäi siis päris tummaks. Muidu timmis riist, aga ultralühilaine on tumm. Klaverit tuleb parandada, mõned klahvid on tummad. Äkitselt kadunud vool jättis võimenduse tummaks. Rusikaga tagumine ei aidanud, teler jäi tummaks.

tummuma ‹37›

1. tummaks, vait jääma, vaikima; vaikseks, hääletuks jääma. Tummus ehmatusest. Naine tummus hetkeks. Ta suu tummus – sealt ei tulnud enam sõnagi. Tummunud öö. Akendes kustusid tuled, majad tummusid.
2. vaibuma, sumbuma, kustuma. Müdin, kabjaplagin tummub. Kõik hääled tummusid. Meeste sammud tummusid uttu.

tänama ‹37›
tänutunnet väljendama, tänu avaldama. Sünnipäevalaps tänas kingituste eest. Võttis kommi ja tänas: „Aitäh.” Tänab kättpidi, pilguga, napisõnaliselt, telefonitsi. Näitlejaid tänati pika aplausiga. Ei jõua teid kohe ära tänada! Mis siin ikka tänada. || (kellelegi) tänulik olema. Tuleb jumalat, taevast tänada, et tervis korras. Tänas õnne, (õnnelikku) juhust, et .. (väljendab hästi minemist, vedamist). *Kelle süda väga tänab, selle suu jääb vait. J. V. Jannsen. || ka iroon (tänu väljendava sõnana) aitäh. Tõin su raamatud ära. – Tänan. Veel üks klaasike? – Tänan, ei. Maale elama? No tänan! || (kinnisvormelite koosseisus). Jumal tänatud, oht on möödas. Meil rikkust pole – ja jumal tänatud. Ole sa tuhandest tänatud.

tükk ‹tüki 21› ‹s›

1. osa tervikust. a. osa millegi küljest, eraldi osa. Tükk nahka, paberit, klaasi. Ostis tüki liha. Tükkidena praetud kala. Hammustab õuna küljest suure tüki. Murendab tükk tüki haaval küpsist. Sõi terve koogi tükk tüki järel ära. Lõikas vorsti neljaks tükiks. Midagi tükkideks hakkima, lööma. Raius kirvega puutüvest tüki. Hauaplaadi küljest on tükk ära löödud. Hamba küljest tuli tükk ära. Serviisist on vaid tükid järel. Peegel läks kukkudes tuhandeks tükiks. Viskas kausi tükkideks. Jääpangad purunesid väikesteks tükkideks. Rebis kirja tükkideks. Miin rebis luuraja tükkideks. Tagus peasuhkrut tükkideks. Võttis seelikul tüki alt ära. Laevakere ehitati valmis mitmes tükis. Kihutas nelja, olgu vankril kas või tükid taga. Kuhu tema käe külge pistis, seal olid kohe tükid taga. Raiu või tükkideks, ikka ei ütle! Suur tükk ajab suu lõhki. || piltl (väljendites selle kohta, kui kellelgi on väga palju tegemist v. keegi on väga nõutud). Oota vähe, ma ei saa ju ennast tükkideks kiskuda. Tööd on nii palju, et kisu, rebi või ennast tükkideks. b. mingi pinna osa, lapp. Rätiku alt paistab ainult üks silm ja tükk põske. Pilvede vahelt helgib tükk sinitaevast. Tal õnnestus saada tükk maad. Krundi sees on tükk sood. Ostis põllu ühes tüki heinamaaga. Müüs tüki metsa. Heinamaa koosnes kuuest eraldiasetsevast tükist. Kündis suure tüki üles. c. katkend. Luges väikese tüki kirjast ette. Kuulsin ta kõnest ainult väikese tüki. d. (abstraktsemalt). Tükk ajalugu, tegelikkust. See on tükk elust, mille tahaks unustada. Pidi tükk tüki haaval oma varandusest loobuma. Läks mööda nädal ja tükk teisestki.
▷ Liitsõnad: ajalehe|tükk, juustu|tükk, jää|tükk, kaela|tükk, kanga|tükk, kivimi|tükk, koe|tükk, koogi|tükk, laba|tükk, laua|tükk, leiva|tükk, liha|tükk, luu|tükk, merevaigu|tükk, mulla|tükk, paberi|tükk, papi|tükk, peki|tükk, prae|tükk, proovi|tükk, puu|tükk, raua|tükk, ribi|tükk, riide|tükk, rinna|tükk, selja|tükk, suhkru|tükk, söe|tükk, turja|tükk, vahe|tükk, varruka|tükk, vati|tükk, vorstitükk; heinamaa|tükk, karjamaa|tükk, lahus|tükk, maa|tükk, metsa|tükk, põllutükk; esi|tükk, kesk|tükk, taga|tükk, tagutükk; peatükk.
2. tihkenenud, kõva koht milleski, klomp, klimp; (kõvaks pressitud) kamakas vms. (korrapärane) kogum mingit ainet. Rinnas on tükk. Magada oli paha, sest õlgedel on tükid sees. Õngitseb kisselli seest tükke välja. Pätsis savi üheks tükiks. Hõbedat müüdi tükkides, tükkidena. Pani tüki turvast pliidi alla. Tükk suhkrut (tükksuhkru kohta). Ühest tükist voolitud kuju. Ühes tükis 'tervikuna, koos'. | piltl (meeleliigutuse vms. kirjeldamisel). Tundis, kuidas tükk tõusis kurku. Kui hümni lauldakse, tunneb ta alati tükki kurgus.
3. võrdlemisi suur kogus, hulk. Koduni on veel tükk maad. See tee viib külast tüki maad lähemalt mööda. Nad on selle ajaga hea tüki maad edasi jõudnud. Tassis tüki maa tagant kive kokku. Tuli päris tükk maad tagapool. Oleme juba tubli tüki teed käinud. Oli tükk aega vait. Kadus tükiks ajaks. Tunneb end üle tüki aja hästi. Kohtusime alles tüki aja pärast. Läks ja ei tulnud tükil ajal tagasi. Otsin seda raamatut juba tükimat aega. Hea on tüki aja tagant jälle kodus olla. Neelamisega oli tükk tegemist. Oli tükk tegu, et auto kuhugi ära panna. Viljakoristusega oli tükk tööd. Katusepanek on hea, tubli tükk tööd. Suur tükk vaeva on juba nähtud. Aasta üür on tükk raha. Reisimine maksab hea tüki raha. Kaheksakümmend aastat on tükk vanust. Sellest on üsna tükk aastaid tagasi. Hea tükk heina jõuti ära vedada. || ‹adverbilaadselt› üksjagu, märksa, tunduvalt. Nuga on tüki väiksem kui vaja. See materjal on tüki soojapidavam. Ta on teistest tüki pikem. Jälgin teda nüüd tüki tõsisemalt. | (koos sõnaga maad). Sa oled minust tükk maad noorem. See jalgratas on eelmisest tükk maad parem. Tema juuksed on tükk maad tumedamad kui minul. Nii on tükk maad mugavam. Elu on tükk maad paremaks läinud. Koos on tükk maad lõbusam. Hingas tüki maad kergemalt, kui ema tuli. Tundis, et on saanud tüki maad vanemaks. Ta tundub nüüd tüki maad armsam kui varem. Kevadeni on veel tükk maad 'tükk aega'.
4. üksikese v. -isend. a. (mingi hulga mõõduna, loendatavana). Neil on lapsi juba neli tükki. Siia majja mahub põgenikke viiskümmend tükki. Õpilasi on klassis kolmkümmend tükki. Laulukesi võiksin teha iga päev paar tükki. Võta see pastakas endale, mul on mitu tükki. Kas sa neid raamatuid oled lugenud? – Kahte tükki olen. Kirju tuli terve pakk, tükki kümme korraga. Vastuvõtul viibis külalisi tükki sada. Sigarette müüdi kolm krooni tükk. Luudade eest sai kümme krooni tükist. Mis ta tükist tahab, küsib? Marke vahetasime tükk tüki vastu. b. kõnek ese, asi. Rauast rist oli igavene raske tükk. See klaver on vist päris korralik tükk. Vana kirves on tööriistaks tubli tükk. Too rehepeksumasin on ikka vägev tükk küll! c. kõnek (naisterahva kohta; hrv. ka mehe kohta). Tüdruk on kobe tükk. Ettekandja oli üsna isuäratav tükk. Naine on tal käre tükk. Ta on juba üsna küps tükk. Sai naiseks ühe tuima tüki. Leenu on rammus tükk. Ta on päris tubli tükk maja pidama. Tahtis vennad kaasa võtta, aga nemad, tuimad tükid, tõrguvad. *Niisugune poolmaamehest ohvitserihakatus on ju liiga haruldane tükk, et mitte huvi pakkuda. J. Kross. *Pildil on töinav poisslaps. „Tubli tükk, mis?” J. Smuul. d. ‹liitsõna järelosana› osutab kergelt halvustavale v. naljatlevale suhtumisele esiosaga märgitusse, näit. mehetükk
▷ Liitsõnad: mööbli|tükk, pesutükk; hõbe|tükk, kuld|tükk, raha|tükk, rubla|tükk, vasetükk; pipstükk; kullatükk; auto|tükk, pintsakutükk; inimese|tükk, hobuse|tükk, mehe|tükk, naisetükk.
5. kõnek lavatükk, näidend. Lavale toodi uus tükk. Tükk tuleb ümber teha. Ta ei mängi enam üheski tükis. Seda tükki polegi eesti keelde tõlgitud. Kes seda tükki lavastama hakkab? Tükk lõpeb ja eesriie langeb. Oli igav, naljakas tükk. Tükk võeti mängukavast maha.
▷ Liitsõnad: ajaviite|tükk, bulvari|tükk, draama|tükk, kassa|tükk, laste|tükk, lava|tükk, muusika|tükk, menu|tükk, mängu|tükk, nalja|tükk, rahva|tükk, salongi|tükk, teatri|tükk, tõmbetükk; kinotükk.
6. kõnek muusikapala. Orkester mängis vägeva tüki. Mängiti marsilugusid ja teisigi tükke. Tükk pani jalad tantsima.
7. koolitükk, õppetükk. Lugemiseks üles antud tükk. Kui tükid õpitud, siis magama! Kas sul on kõik tükid korratud, selged? Vastab õpitud tükke väga hästi. Ta ei oska täna vene keele tükki. Läks kooli õppimata tükkidega. Kui tükki ei mõistnud, saadeti klassist välja.
▷ Liitsõnad: kooli|tükk, lugemis|tükk, õppetükk; kirjatükk.
8. kõnek suurtükk. *.. antagu meile linna suurtükihoovist tükke ja kuule ja rohtu müüritud losside vastu. J. Kross.
▷ Liitsõnad: suurtükk.
9. temp, tegu, vigur. Tehti hulle, tobedaid tükke. Mis tüki ta siis tegi? Küll aga mõtles tüki välja! Küll me juba tunneme, teame su tükke! Mis tükki sa teed! Ära tee oma tükke! Sai niisuguse tükiga hakkama, et häbi rääkidagi. Tuleb see naisevõtu tükk ära teha. Vana mees, aga tükke täis. || trikk. Tantsija teeb jalgadega igasuguseid tükke. On õpetanud koera naljakaid tükke tegema. || lugu, nali. Vaat kus tükk – juba pime käes! Vaat sulle tükki! Küll on tükk! Nüüd on alles tükkide tükk, auto on kraavi sõitnud.
▷ Liitsõnad: julgus|tükk, karu|tükk, kelmus|tükk, koerus|tükk, kunst|tükk, suli|tükk, vägitükk.
10. [mingis] tükis (mingis) suhtes, (mingis) mõttes, (mingis) asjas, (mingist) küljest. Vigane käsi takistas algul mõneski tükis. On mõnes tükis taibukamgi kui vennad. Mis tükis linnas parem on kui maal? Elu on mitmes tükis paranenud. Ei anna üheski tükis mitte ühele poisile alla. Selles tükis on ta kui ema suust kukkunud.

uskuma ‹usun impers usutakse e. ustakse, usutud e. ustud 42›

1. kellegi v. millegi olemasolu ja mõjujõudu kindlaks v. võimalikuks pidama, ilma et seda tõestatud oleks. Kristlased usuvad Jumalasse, muhameedlased Allahisse. Loodusrahvad uskusid vaime, haldjaid, tonte. Usub paradiisi ja põrgusse. Usutakse hinge surematusse, hauatagusesse ellu. Paljud usuvad imesid, unenägusid, endeid. Kas sa usud telepaatiat, horoskoope, käevaatamist? Pettunud inimene ei usu enam armastust, armastusse. || usklik olema. Isa õpetas lapsi maast-madalast uskuma ja palvetama. *Kes usub, sellele pole surm kohutav, sest surm on osa elust. O. Tooming.
2. milleski veendunud olema, milleski v. kelleski mitte kahtlema. Usun paremasse tulevikku, meie ürituse õnnestumisse. Uskus ikka kindlamini, et kõik oli juhtunud just nõnda. Ma ei suuda seda uskuda, mida temast mulle räägiti. Tühipaljaid sõnu ei usu ükski ametnik, ikka tahab ta kõike näha paberi peal. Jahimehejutte ei maksa alati uskuda. Ta oli nii tõsise näoga, nagu usuks ta tõepoolest, mida räägib. Keegi ei tahtnud alguses surmasõnumit uskuda. Uskus oma jõusse. Usu, temast võib veel suur mees tulla. Ma ei usu teid mitte üks põrm. Sõbrad peavad teineteist uskuma ja usaldama. Kes usub iseendasse, seda usuvad ka teised. Ravitsejaisse ta ei uskunud. *Usu või ära usu, tööga kaob häda nagu uss mättasse! K. Ader. *Mina rääkisin tõtt, tema valetas, aga mind ei kuulatud ega ustud rohkem kui teda. A. H. Tammsaare. || usaldama (1., 2. täh.); van usaldama (3., 4. täh.) Kollektiiv peab oma liidrisse uskuma. Ära sa seda kelmi usu! Ega linnavurlesid uskuda tea. Ta on nii muutunud, et ma ei usu oma silmi 'ei usu, mida näen'. Vaatas rääkijat kahtlevalt, nagu ei tahaks ta oma kõrvu uskuda 'ei usuks seda, mida kuuleb'. Ära usu ilma, ilm ajab puru silma. *Veel kardetavam on Peipsi jäälagunemise ajal. Siis on teda raske uskuda, raske uskumata jätta. Juh. Liiv. *Aga uskuge oma saladus minu kätte .. J. Järv. || lootma. Nii suurt vedamist ei osanud ta uskudagi.
3. kellegi v. millegi suhtes mingil arvamusel olema, arvama, oletama. Poleks uskunud, et lapsega nii palju tüli tekib. Usutagu pealegi, et ta on ära sõitnud. Uskusin rahvamurrus korraks Ellet nägevat. Temast ei us(u)tud suuremat töötegijat. *Ma usun, lapsed, meil on paremaidki jutuaineid. E. Vilde. *„Mulle teeb suurt au, isand kuningas,” vastas Ibrahim, „et usud mind selle targa ning eduka mehe järglaseks.” H. Saari (tlk).
4. julgema, tihkama, usaldama. Poiss jäi vait ega uskunud enam iitsatadagi. Tea, kas usub teist pitsi enam võttagi. *Noh, aga pilliroo juurde parve vaatama ei usu keegi minna? O. Luts.

ust ‹interj›
huist. Ust, Muri, jalust ära! „Ust, kas sa jääd ükskord ometi vait!” käratas ta järsku lapsele.

vaev ‹-a 23› ‹s›

1. häda, kannatusi valmistav v. muidu ebameeldiv tunne. a. (füüsiline). Tundis sisemuses hirmsat vaeva. Ihu on vaeva täis. Kõht, haige jalg, mädanev haav tegi talle vaeva. Rinnus, südames on imelik vaev. Väänles tõmblustes ja vaevas. Sünnitaja on kõvades vaevades. Ta sai ainult valu ja vaevaga end voodis liigutada. Surija vaevad suurenesid. Peaks ometi surm tulema, et vaevast lahti saaks! *Ära unusta, et paradiisi jõuab patune inimene alles läbi puhastustule vaevade .. G. Helbemäe. b. (hingeline). Tunnen südames rahutust ja vaeva. Mu süda, hing oli sinu pärast suures vaevas. Millest mõtled, mis su südamele vaeva teeb? Vaev teeb vanaks, mure mustaks. *Miinal oli häbi rääkida ja vaev vait olla, kes see tulevane perenaine tõepoolest on. J. Semper. c. piltl (üldistavalt eluraskuste ja murede kohta). Ei tea sa veel midagi elamise vaevast. Kogu tema elu oli üks vaev ja viletsus. Temaga on meil alati igavene rist ja vaev.
▷ Liitsõnad: armu|vaev, hinge|vaev, kõhu|vaev, lapse|vaev, nälja|vaev, põrgu|vaev, surma|vaev, südame|vaev, unevaev; eluvaev.
2. ‹hrl. sg.› pingutusi nõudev tegevus; töö. Kõik see rahmeldamine oli tühi, asjatu, mahavisatud vaev. Suure, verise, ränga vaevaga saavutatud varandus. Paari päeva vaev ja vili oli koristatud. Pooletunnise vaeva järel oli auto kraavist väljas. Elab, rikastus teiste inimeste vaevast. Tegi tööd ja nägi kurja vaeva, aga rikkaks ei saanud. Talu korrashoidmisega oli palju vaeva. Nähti vaeva mis nähti, aga korda saadi. Elu oli täis hoolt ja vaeva. Tegi kõike põhjalikult, vaeva põlgamata. Ega ma niisama appi taha, maksan sulle vaeva eest. Tore, et vaeva paljuks ei pidanud ja appi tulid! Palju vaeva nõudev töö, amet. Poiss nägi õppimisega rohkesti vaeva. Ära näe tulekuga vaeva! 'ära tule'. Ärge nähke minuga asjata vaeva! Missugust tohutut vaeva selle korraldamine mulle maksis! Maksab vaeva mis maksab, aga oma tahtmise viin läbi. Kala on järves nii vähe, et püük ei tasu enam vaeva. Elatist tuli suure vaevaga hankida. Kõik sellel maalapil on saadud ränga vaevaga. Vedasime paadi tohutu vaevaga maale. Haige komberdas suure vaevaga koju. Vastasmeeskond võideti üsna vähese vaevaga. Omandas kerge vaevaga võõrkeele. Rebisin end vaevaga 'suuri vaevu' vastase haardest lahti. Käik oli nii kitsas, et vaevaga pääses edasi. Ajas end vaevaga istukile, püsti. Solvunu hoidis vaevaga pisaraid tagasi. Suuri vaevu leidsin selle koha üles. Esikoht tuli ilma suurema vaevata. Jõukus ei ole tulnud vaevata. Vaevata ei saa siin maailmas midagi. Hobusel oli koorma vedamisega rohkesti vaeva. Olen teile ainult vaevaks 'koormaks' kaelas. || (selliselt saavutatu kohta). Need põllud siin, kogu talu on esivanemate higi ja vaev. *Korter läks ja kõik asjad, poolteise aasta töö ja vaev. A. Mägi.
▷ Liitsõnad: jala|vaev, käte|vaev, mõtte|vaev, tee|vaev, töövaev.

vaga ‹7 komp vagam superl kõige vagam›

1. ‹adj› jumalakartlik; vooruslik. Vaga inimene, mees. Vagad mungad, vennad. Vagad nunnad, neitsid. Vaga usukannataja. Kloostri kõige vagamad õed. Vaga erak elas kõrbes. Vaga ning karske naine, piiga. Mis su vaga isa niisuguse jumalapilkamise kohta ütleb? Lossiproua oli ülimalt, väga vaga naisterahvas. Kristlikud vanemad kasvatasid ka oma lapsed vagaks. Vaga eluviisiga, olemisega inimene. Kasvas üles vagas õhkkonnas. Vaga talitus, tegu. Vagad 'usulise sisuga' raamatud, õpetused. *.. näol vaga ja alandlik ilme, nagu see sobib kirikuõpetaja naisele. O. Tooming. || (mõningates ütlustes üldisemalt:) süütu, patust puhas. Teeskleb vaga kannatajat. Ära mängi vaga tallekest! Teeb vaga näo pähe, nagu ei teaks kõigest midagi. Lammas öeldakse olevat vaga loom 'kellesse kunagi kuri ei ole läinud'. See oli tema vaga soov 'heatahtlik, kuid mõneti ebareaalne soov, mis ei pruugi täituda'. Vaga vale 'heasoovlik vale'. Vagu lambaid mahub palju ühte lauta. Vaga veri ei värise. *.. tuustis kühvliga kartulihunnikut, tuustis säärase vaga rahuga nagu õige aus mees kunagi. I. Sikemäe.
▷ Liitsõnad: vale|vaga, ülivaga.
2. ‹s› vaga (1. täh.) inimene. Vagad kogunesid palvusele. Vaga vaevatakse, kõver ei tõsta kõrvagi. *Nagu vagad kunagi, pidas härra Müller hättasattunud inimest jumala poolt karistatuks ... V. Adams.
3. ‹adj› tasane, vaikne, vagane. Laht, meri on täiesti vaga. Õhtu, öö oli vaikne ja vaga. Püsisid soojad ja vagad ilmad. Kõik ümberringi oli vait ja vaga. Ei tema julge vastu hakata, vaga 'kuulekas, allaheitlik' kui talleke. Vaga vesi, sügav põhi. *Loom [= hobune] on täiesti vaga, ei tee kellelegi paha. Olen teda isegi lambalaudas lammaste seas pidanud. M. J. Eisen.

vagune ‹-se 4› ‹adj›
olekult vaikne, vagur, vagane. Mihkel on kaunis vagune mehike. Vagune naine, tütarlaps. Ta on hea ja vagune laps. Ants oli vait ja vagune kui tall. Tal on sihuke vagune nägu peas. Vagune lehm, hobune, koer. Õhtu oli soe ja vagune. Meri, veepind on vagune. Teil on täna siin nii vagune, nagu polekski inimesi majas. *Teisel päeval lõppes pulm, külarahvas sõitis koju ja vagune elu pöördus Püve talusse tagasi. A. Kitzberg.

vahele
I. ‹postp› [gen] viitab objekti v. nähtuse asetamisele v. paigutumisele mingite teiste objektide v. nähtuste vahemikku
1. ruumiliselt asetuselt hrl. kahe isiku, eseme, koha vm. suhtes nii, et üks neist jääb ühele, teine teisele poole. Seisa siia minu ja Juhani vahele! Keegi paksuke puges meie vahele, kiilus end sabasseisjate vahele. Asetas tooli seina äärde ukse ja akna vahele. Kuuri ja müüri vahele on jäetud kitsas käik. Töödeldav ese kinnitatakse kruustangide vahele. Jäi kättpidi masina vahele. Üks puu jäi langetamisel teiste vahele kinni. Pani kahe leivakääru vahele tüki praeliha. Juttude lõppu ja vahele oli põimitud õpetlikke vanasõnu ja manitsusi. Peremees rakendas ruuna aiste vahele 'rakendas ette'. Jäin terveks päevaks nelja seina vahele 'ruumi sisse'. Ema tuli ukse vahele 'uksele' ja kutsus sööma. Läks põldude vahele uitama. Jõudsime küla, metsa vahele. Peitis häbenedes näo käte vahele. Tõmbas kohmetunult pea õlgade vahele. Võta aga müts näpu vahele 'alandlikult peast' ja mine paluma. Koer tõmbas saba jalge vahele. Sai kõrvalseisjalt sõbraliku müksu ribide vahele. Salakiri oli õmmeldud pintsaku voodri vahele. Vihma tilkus krae vahele. Külm hakkas naha vahele tükkima 'tunda andma'. Koondas oma ilmunud artiklid ühiste kaante vahele 'raamatuks'. *Trah-holla oli juba valmis oma ägeduses üles kargama ning igaühele rusikaga sarvede vahele [= pähe] virutama, kes teda asjata solvab. E. Männik.
2. kahe ajamomendi v. sündmuse vahelisele ajale. Nende sündmuste vahele jääb mitu aastakümmet. Naiste finaal planeeriti meeste võistluste vahele. Hästi kasvatatud lapsed ei kõnele suurte inimeste jutu vahele. Õlut joodi nii söögi alla kui vahele.
3. osutab hrl. kahe objekti v. nähtuse omavahelisele suhtele, vahekorrale. a. (inimestevahelistes suhetes toimuvale). Jäägu see jutt esialgu meie (kahe) vahele. Kõrtsmik asus tülitsejate vahele lepitajaks. Ära sega end, ära tüki meie vahele! Alailma segas ta end teiste asjade vahele. Nende vahele on tekkinud sügav lõhe. Mingi tume vari langes selle sündmusega kahe pere vahele. b. (arvsuuruste vaheldumisele teat. piires). Temperatuur võib öösel langeda 3–5 kraadi vahele. Kalamarja terade arv mahub enamasti poolesaja tuhande ja poole miljoni vahele.
4. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Haamri ja alasi vahele jääma. Kahe silma vahele, silmapaari vahele jääma, jätma. Hõlmu vöö vahele panema. Kahe tule vahele sattuma, jääma. Kedagi pihtide vahele võtma. Küünte vahele 'küüsi'. Mis tal nüüd naha vahele läks? 'hakkas'. Kellegi hammaste vahele sattuma. Kaikaid kodarate vahele pilduma. Saba jalgade vahele tõmbama. Rataste vahele jääma. Krae vahele trügima, tükkima.
II. ‹adv›
1. kellegi v. millegi vahel [1] (1. täh.) olevale alale, mingisse vahemikku. Avas kirstukaane ja pani pulga püsti vahele. Ust kinni tõmmates jäid sõrmed vahele. Pange alati raamatule järjehoidja vahele! Seelikusse oli erksavärvilisi triipe vahele kootud. Püüdis järjekorras vahele trügida. Kirjutas tekstile veel pisikese lõigu vahele. Tõmbas arvudele joone vahele.
2. põhilisele sekka, üldise hulka. Sõi tatraputru, hammustades vahele metsiseliha. Kirjanik põimib mõnes kohas vahele ka anekdootlikke episoode. Päevad olid hallid, harva juhtus vahele mõni päikesepaisteline. Käekiri polnud kiita ja ka õigekirjavead kippusid vahele. *Minu arust on eksamitel isegi kaval väheolulisi detaile siin-seal nagu muuseas vahele lükkida. U. Mikelsaar.
3. osutab segavale, takistavale tulekule mingisse tegevusse v. protsessi. Tuli, tormas vahele ja lahutas kähmlejad. Isa oleks poissi veelgi rihmutanud, aga ema tuli vahele. Ametivõimud olid sunnitud korrarikkujatele jõuga vahele astuma. Ära sega end nende tülisse vahele! Segab teiste töödesse ja tegemistesse vahele. „Seda kaske ei tohi maha võtta,” astusin otsustavalt vahele. Sõda tuli vahele ja nii jäigi hoone pooleli. Oleksin juba ammu Tartu sõitnud, aga ikka tuli midagi pakilisemat vahele. *.. kurdab, ta mõrsja libisevat käest. Keegi vana jäär kippuvat vahele. H. Raudsepp.
4. (katkestades) kellegi jutu sekka. Kõnelejale hüüti aeg-ajalt vahele. Ole vait, ära sega vahele! Kuulas vaikselt, lausumata sõnagi vahele. „Meid ei huvita teie arvamused,” kähvati vahele. „Täiesti õige!” poetas keegi meistri jutule vahele. Teineteisele vahele rääkides hüpati ühelt teemalt teisele. *Tal ei lastud mõtteid lõpunigi arendada. Eriti naised olid agarad vahele lõikama. V. Gross.
5. ‹tähenduslikult lahutamatut tervikut moodustava ühendverbi koostisosa› näit. vahele jääma, vahele jätma, vahele kukkuma, vahele vedama, vahele võtma (ülekantud tähenduses)
Omaette tähendusega liitsõnad: kahe|vahele, omavahele

vaik ‹adv›
hrv vait. *„Meie [kilkasime]? Ei, meie olime vaik!” kostis Kadri tüdrukute seast. E. Särgava.

vaiki ‹adv›
vait, vakka. Ta jäi äkki kohmetult vaiki. Las koer haugub, küll ta varsti vaiki jääb. Majas, ümbruses oli kõik vaiki. Lapsed olid vaiki kui hiired. *Ei saa mitte vaiki olla, / lauluviisi lõpeta. A. Haava.

vaikima ‹37›

1. vait olema, mitte rääkima. Kõneleja vaikis natuke aega, enne kui edasi rääkis. Poiss surus huuled kokku ja vaikis jonnakalt. Ütle ometi midagi, mis sa vaikid! Sööb, seisab, istub, kuulab vaikides. Mehed astusid vaikides kodu poole. Pidin midagi ütlema, sest ei sobinud enam vaikida. Vaiki, ära räägi neile midagi! Kinnine ja vaikiv 'vähe rääkiv' inimene. Ta vaikis kui, nagu haud 'ei rääkinud midagi'. Kus suu peab vaikima, seal kõnelevad silmad. Küsimus otsustati kõigi vaikival nõusolekul 'ilma kellegi vasturääkimiseta'. See on meievaheline vaikiv kokkulepe. Kirjanikuna on ta viimastel aastatel vaikinud. *Öeldakse ju, et kui relvad kõnelevad, vaikigu muusad. M. Mutt. | piltl. Keegi pole mu kirjale vastanud – kõik vaikivad millegipärast. *.. kuu, südi öövaht, laotuses valvab, / tähtede järgi ta loeb tunde ja vaikides käib. A. Kaalep.
2. vait jääma, häält v. heli tekitamast lakkama. Mehed rääkisid tasa, lõpuks vaikisid hoopis. Etendus algab ja sumisev publik vaikib. Koer klähvis paar haugatust, siis vaikis. Orel vaikis poole tooni pealt. Suurtükid, relvad vaikisid. || (hääle, heli vms. kohta:) kuulda olemast, kostmast lakkama v. vaiksemaks jääma. Kõne, laul, jutt vaikib. Viimaks lapse nutt vaikis. Pillimäng on vaikinud. Lõo lõõritamine vaikis. Õhtul tänavamüra vaikib. Kaugenev kabjaplagin vaikis pikkamisi. *Järsku vaikis iga hääl, röökijatele nagu visati helisummutid pähe. E. Kuus.
3. toimimast lakkama, vaibuma. Tuul, torm on vaikinud. Õhtu eel sadu vähehaaval vaikis. Ta on surnud, süda tuksumast vaikinud. *Kui võitlus vaikis, polnud ükski neist puutumata, kes olid ta alustanud. F. Tuglas. *Pikkamisi vaikis ka Reinu südametunnistus, mis teda algul visalt jälitas ja vaevas .. O. Tooming.
4. millestki mitte rääkima; maha vaikima. Sellest loost, asjast on parem vaikida. Oma varasemast elust, minevikust ta lihtsalt vaikib. Juhtunust kõneldes vaikis targu sellest, et oli ise tüli algataja. On asju, millest mehed vaikivad. Miks ta vaikis, parem oleks võinud kõik ära rääkida. Paistab, et ta sunniti juhtunust vaikima. Kaalus, kas mitte kogu asi surnuks vaikida 'teha, nagu poleks seda olnudki'. Mõnest olulisest probleemist minnakse artiklis vaikides mööda.

vaikimatu ‹1› ‹adj›
mitte vait jääv, mittevaikiv, lakkamatu. Hanede vaikimatu kaagatamine. Vaikimatu lahingumüra. *Anna siseilmas kestis vaikimatu võitlus, raugematu piin ja kohutav hirm vahetpidamata. A. H. Tammsaare.

vaikus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. vaikne-olu, helide, häälte, müra (täielik) puudumine. Täielik, ääretu vaikus. Südaöine vaikus. Vaikus enne tormi. Pargi vaikus. Soode troostitu vaikus. Istus oma kabineti vaikuses. Tuuletu ilma vaikuses kostsid hääled kaugele. Küla pole veel ärganud, kõikjal suur vaikus. Metsas, majas valitses sügav vaikus. Häiris ebaharilik, harjumatu vaikus majas. On säärane vaikus, et .. Pärast hetkelist vaikust puhkes lärm uue hooga. Vaikust katkestasid, häirisid üksikud püssipaugud ja kuulipildujavalangud. Keset vaikust kostis köhimist. Vaikus mõjus kuidagi rusuvalt. Saabunud vaikus oli rindemeeste kõrvadele võõras. Teda võlus selle maakoha vaikus 'rahulik keskkond'. Armastan vaikust ja rahu. Õpetas mind kuulatama vaikust 'vaikuses pingsalt kuulatama'. | piltl. Tema hinges oli vaikus. *.. ometigi on kolonn sõjasaatuse poolt kaheks jagatud – nendeks, kes jäävad elama, ja nendeks, keda ootab Suur Vaikus. J. Peegel. || vaikimine, vait olemine. Jutuajamine katkes, tekkis lausa rusuv vaikus. Tuppa sigines vaikus, kumbki ei öelnud tükil ajal midagi. Meeste hulgas võttis maad vaikus. Ants katkestas oma küsimusega esimesena vaikuse. Minu küsimusele vastati vaikusega. *Oli sõidetud täielikus vaikuses ja sõnatult tuldi ka [sõidukitest] maha. O. Samma (tlk).
▷ Liitsõnad: metsa|vaikus, talve|vaikus, öövaikus; haua|vaikus, surmavaikus.
2. (millegi lakkamise v. soikumise kohta). Pärast 10-pallist tormi on taas saabunud vaikus. Mõneaastase vaikuse järel on seltsi tegevuses jälle elavnemist märgata.
▷ Liitsõnad: tuulevaikus.

vait ‹adv›

1. vaikivana v. vaikivaks, vakka. Oli, istus kogu aeg vait. Ole vait, ära sega nende jutu vahele! Olge sellest asjast päris vait! Lapsed olid kartlikult vait kui hiirepojad. Ma ei räägi kellelegi, olen vait nagu haud. Rääkija jäi hetkeks, poole sõna pealt vait. Las lõksutavad, küll nad kord vait jäävad. Vait, poisijõmpsikas! Vait, teie seal! Lapsed kamandati vait. Koerad jäid peagi vait. Kuulipilduja jäi vait 'lakkas tulistamast'. Kopsimine seina taga jäi vait 'lakkas'. Majas oli kõik vait, justkui välja surnud. Ümberringi oli kõik vait ja vaga: ei ainustki häält. *Vait, vait oli linn. Ei enam liikunud ükski. Ei enam sõitnud ükski. R. Roht.
▷ Liitsõnad: hiirvait.
2. hrv liikumatult, vaikselt, vagusi. *Rukkimeri seisab vait, kõrs kõrre kõrval, pähik pähiku kõrval. Mitte tuuleõhkugi pole. L. Hainsalu.

vait|olek
Teda pani imestama jutuka kaaslase tänane vaitolek.

vait kui sukk vt sukk

vakatama ‹37›

1. (järsku, korraks) vaikima, vakka jääma, vait jääma. Kõneleja vakatas poolelt sõnalt, poolelt lauselt. Naine vakatab, taibates oma sõnade kohatust. Vakatas hetkeks, kuid rääkis siis edasi. Äike pani lapsed hirmust vakatama. Rahvas vakatas kõnelejat kuulama. Õpetaja siseneb ja klass vakatab korrapealt. Minu lähenemisel rääkijad vakatasid. Koerad haugatasid ja vakatasid taas. Pill vakatas ja tantsijad lahkusid põrandalt. Maandunud lennuki mootorid vakatasid. Jutuajamine, naer, melu, lärm vakatas peaaegu kohe. Mootorite mürin vakatas. *Siis lõppes viimaks öine muusika. Vaikis vilespill, vakatasid kellahelid, kustusid küünlad .. A. Murakin (tlk).
2. liikumast, toimimast lakkama. Tuul vakatas, on vakatamas. Hing jääb kinni ja süda vakatab 'jääb seisma' rinnas. *Ta seisis lühikese hetke surmvaikselt, vakatanud paigale .. A. Mälk.

vakka ‹adv›

1. vait. Istuti sõnatult vakka. Olime tükk aega päris, täiesti vakka. Söögilauas on lapsed vakka, ei räägi sõnagi. Räägi ometi midagi, ära ole vakka! Vakka ometi seal, rivis ei räägita! Lapsed jäid isa ütluse peale kartlikult vakka. Karjuja jäi viimaks vakka. Pea oma suu sellest asjast vakka! Koerad haukusid natuke aega, siis jäid vakka. Laul, muusika, mootorimürin jäi äkitselt vakka. Lindude sädin metsas jäi vakka. Öö saabudes jäi asulas kõik vakka. Tuulgi jäi õhtul vakka. *.. Eeva oli talle tagasiteel ütelnud, et olgu sellest sõidust vakka kui haud. J. Kross.
2. paigal(e), vagusi. Laps ei seisa minutikski vakka, aina sipleb siia-sinna. Ära kuskile mine, ole vakka kodus!

valgutama ‹37›
valguma (1. täh.) panema. Valgutab mett purki. Traktorist valgutas kanistrist õli. | piltl. *Parem siis vait olla ning mõrudust ja hapatist katsuda hingest valgutada. E. Vilde.

vasikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. noor veis (hrl. esimesel kuuel elukuul v. esimesel eluaastal). Äsjasündinud vasikas. Lehm toob, sünnitab vasika. Lehmal sündis vasikas. Punane, mustakirju vasikas. Rumal nagu vasikas. Alles vasika aruga. Lapsed kepsutavad kui kevadel lahti lastud vasikad. Poiss käib tüdruku järel nagu vasikas. Eks katsu vasikaga võidu joosta (millegi kohta, mis pole vaeva väärt, lootusetu ürituse kohta). Sinuga vaielda on sama hea kui vasikaga võidu joosta. Vahib nagu vasikas uut väravat. Esimene vasikas läheb ikka aia taha. || piltl (noore ja seetõttu kogenematu, naiivse, rumala jne. inimese kohta). Poiss, vasikas, ole vait! Vasikas oled alles! *Arvas! Sa vasikas – mis on sul arvata? A. Kaal.
▷ Liitsõnad: härg|vasikas, härik|vasikas, lehm|vasikas, lehmik|vasikas, pullvasikas; kasu|vasikas, piimvasikas; kuldvasikas; pajuvasikas.
2. (põdra vm. sõralise noore järglase kohta). Emapõder läks oma vasikatega läbi võsa. Pühvellehm andis igal aastal vasika.
▷ Liitsõnad: hirve|vasikas, põdravasikas.

vask ‹vase 22› ‹s›

1. keemiline element, punakas pehme hästi soojust ja elektrit juhtiv metall (Cu); seda elementi rohkesti sisaldav sulam. Puhas, ehe vask. Vase ühendid, sulamid. Vase leiukohad. Vaske otsima, kaevandama, sulatama, töötlema. Pronks on vase ja tina sulam. Vasest ehted, mündid, toidunõud, hobuseriistad, ukselink. Vasest valatud peeker. Vasega rautatud kirst. Vase puudumine organismis võib põhjustada kehvveresust. Valge vask 'valgevask, messing'. Punane vask 'puhas vask; tombak'. Ta juuksed on punased kui vask. Kunstnik lõikas vaske linnapea portree (vaselõike tegemise kohta). Vask vaese kuld, tina kehva hõbe.
▷ Liitsõnad: leht|vask, toorvask; valgevask.
2. sellest materjalist münt (mündid) vm. ese(med). Taskupõhjas oli ainult pisut vaske. Kaupmees loeb vaske kokku. Majapidamises leiduv vask ja hõbe hõõruti läikima. Kellatornis kumiseb vask. *Viskas kõlinal hunniku vaske kõrtsimehe näo alla lauale .. R. Roht. || (vaskpillide kohta). *Viiulid ja vask, olge vait! Kuulame praegu oboed .. E. Vetemaa. || ‹hrl. pl.› (vasest kaunistuste kohta). Vaskedega nahkvöö. Vanaisal on vaskedega piip. Päike sädeles nahkkiivri vaskedel. *.. valjaste ja sedelgate küljes haljakshõõrutud vased kiirgavad päikese säras. J. Mändmets.
3. (vaskjate värvide kohta). Haabadesse ilmus punast vaske. Ikka raskemaks muutus pilvede vask. *Kaskede kollane kuld, vahtrate puna ja tammede raske vask viirastus akendes valusalt ning rusuvalt. J. Kärner. *Valged juuksepahmad, / kaelte punav vask. H. Suislepp.

veel ‹adv›

1. väljendab ajalisi suhteid. a. jaatavates ühendites näitab, et tegevus v. olukord kestab v. kestis (mõnikord vihjates, et see on v. oli lõpule jõudmas, peab v. pidi lõppema v. oleks võinud olla juba lõppenud): üha, jätkuvalt; alles. Loen ikka veel seda raamatut. Lapsed veel magavad. Homme olen veel kodus. Ime, et sa veel terve oled. Kas te elate veel selles majas? Päeval on soe, öösiti veel külm. Ei tea, kas ikka veel sajab? Vanaisa elab veel. Sa oled veel nii noor. See oli siis, kui isa veel terve oli. Kas sa mäletad seda veel? Ta on vist veel vihane. Laps usub veel päkapikke. Kohtun veel nüüdki temaga. Nad on veel koosolekul. Istus, ise veel jooksust hingeldades. Vili on veel põllul. Linnud enam ei laula, vaid mõni üksik häälitseb veel võsas. Kartulid on veel kõvad. Veel raagus puud lasevad päikesevalgusel tuppa paista. Kas vesi pole veel ujumiseks külm? Ah, ta on veel liiga väike! See oli siis, kui me veel noored olime. Veel hiljaaegu elasid nad elektrita. Veel 19. sajandil ei õppinud naised ülikoolis. b. ‹eitavates ühendites› näitab, et antud hetkel miski pole juhtunud, pole olemas, pole tulnud jne., kuid hiljem see eeldatavasti juhtub, ilmneb, tuleb jne. Hommik ei ole veel käes. Ma ei oska veel ujuda. Ta polnud siis veel kahekümnenegi. Ma pole veel väsinud. Sellist valu polnud ma veel tundnud. Ta pole veel terve. c. esineb hiljem, tulevikus toimuvat tegevust v. olukorda kirjeldavates lausungites. No seda ma tahan veel näha. Ole vait, saad veel kere peale! Küllap nad veel varga kinni võtavad. Jookse, ehk saad nad veel kätte. Küll tast veel kasvab tubli mees. Sa kuuled veel sellest loost. Näed teda veel korduvalt. Küll ma teid veel õpetan! Ma veel näitan neile! Kui mu silmad seda veel näeksid! Lähen sinna veel täna. Raamat ilmub veel sel kuul. Ajas asja korda veel samal õhtul.
2. lisaks, peale selle, millelegi juurde. Ütlen veel mõned sõnad. Palun veel üks kohv. Anna veel kümme krooni. Üks buss tuleb veel. Sõida veel kilomeeter edasi. Saatsime veel kaks kirja. Mis siis veel vaja? Mis sa veel soovid? Pane veel puid ahju. Tõi veel jooki lisaks. Ilus tüdruk ja veel tark ka. Lisada tuleb veel mõned tabelid. Saime veel muidki uudiseid kuulda. Vaatas veel kord kella. Ütle seda veel teine kord ka! Veel üks kord. Võta ikka veel üks kala! Kaevame veel edasi. Sul tuleb veel palju õppida. Pead veel klaverimängu harjutama. Pidas õpetajaameti kõrval veel kasvataja kohta. Peale kuivendamise on veel palju töid ootamas. Haigestus grippi, millele seltsis veel kopsupõletik. Virutas lisaks veel laua kummuli. Kui veel mees ka ära suri, kolis naine päevapealt linna. Näljane näppab kust saab, liiati kui ta veel laps on.
3. esineb koos keskvõrdega seda tugevdades. Veel enam, rohkem, vähem, suurem. Tee läheb veel halvemaks. Ilm on veel külmem kui eile. Hakkas veel kõvemini sadama. Sa pead seda veel paremini tegema. Ta on muutunud veel ilusamaks. Veel tähtsam on see, et .. Soe tuba ja lahke perenaine, mis veel parem võiks olla. Ta pole püssi kättegi võtnud, veel vähem sellest lasknud. Tema kelk libiseb veel kiiremini. Meel läks veel kurvemaks.
4. esineb pahameelt, imestust jms. väljendavates konstruktsioonides ja ütlustes (mis sageli on vormilt jaatavad, sisult eitavad); rõhutab kõneleja tundetooni. Kas andsid eksami ära? – Mis veel! Kas sina kolistad? – Mida veel, see on tuul! Kas ta sõidab siia? – See veel puudub! Kas see ärritas sind? – Küsid veel! Kas sul raha on? – Või veel! Kas sa mäletad teda? – Või veel, suurepäraselt. Kes siis nüüd veel magab! Mis sa selle koeraga veel teed! Mis see vana inimene veel kilkab! Mis sa veel passid! See värv sobib sulle, ja kuidas veel! Tantsib, ja veel kuidas! Ma olen egoist, ja veel milline!

veerand ‹-i 2›

1. ‹num› (kasut. vastava osa märkimisel ühikust või tervikust:) üks neljandik: 1/4 (e. 0,25), neljandik. Veerand miljonit. Kaks ja veerand kilomeetrit. Vett on umbes veerand ämbrit. Veerand teed, teest on läbitud. Veerand toodangust läheb ekspordiks. Veerand metsadest hävis. Kohtumine ei väldanud veerandit tundigi. Ole nüüd veerand minutit vait! Kirjutas juhtunust alles veerand sajandit hiljem. Tööd ei teinud, kolm veerandit ööpäevast magas. Keeras võtit veerand ringi. *.. teatab uhkusega, et ka tema on veerand rootslast! V. Beekman. | (kellaaja kohta). Kell on veerand neli. Protseduur vältas kella viiest veerand kuueni.
▷ Liitsõnad: kolmveerand.
2. ‹s› üks mingi eseme, sündmuse, nähtuse vms. neljast (mõttelisest v. tegelikult moodustuvast võrdsest) osast, neljandik. Käes on aasta viimane veerand. See juhtus sajandi kolmandal veerandil. Kõige väsitavam oli matka teine veerand. Tükelda kartulid veeranditeks! Ema pani pojale kaasa terve suitsetatud lamba veerandi. Akadeemiline veerand 'veerandtund, mille võrra loengu, koosoleku vms. algus väljakuulutatud ajast hilineb'. Tasapind jagatakse koordinaattelgedega neljaks veerandiks mat kvadrandiks. *Ah lihast räägid. .. kas sa mulle mõnda kintsu või veerandit kaasa ei toonud? I. Sikemäe.
▷ Liitsõnad: lamba|veerand, sea|veerand, vasikaveerand.
3. ‹s› üks neljast kooliaasta osast. Esimese veerandi hinded. Kolmandal veerandil käidi palju suusatamas. Neljas veerand oli kõige lühem. *Lähenes veerandi lõpp. Kontrolltöödel polnud otsa ega äärt .. A. Beekman.
▷ Liitsõnad: õppeveerand.
4. ‹s› esineb Kuu faaside, mil Kuu on nähtav sirbina (poolkettana), nimetustes; ka sellise Kuu kohta. Kuu faasid on: noorkuu, esimene veerand, täiskuu ja viimane veerand. Taevast paistab kuu ahtake veerand. Koju tuldi kuu viimase veerandi valgel. *Pika katuse kohal paistis tõusev kuu, viimases veerandis .. J. Rähesoo (tlk).

vere|hääl
päritud loomus, instinkt. *Kumbki [= nii koer kui kass] oli vait, ainult verehääl ja hõimuviha olid mõlemale selged. F. Tuglas.

vihastuma ‹37›
vihaseks saama. Ostja vihastus ja lahkus poest. Vihastusin enda peale, et ma nii saamatu olin. Nüüd vihastus ta lõplikult. „Sina, plika, ole vait!” vihastus poiss.

viimane ‹-se 4› ‹adj›

1. lõpus, tagaotsas olev, järjestust, loendit v. rida lõpetav. Tähestiku esimene ja viimane täht. Viimane uks paremal. Elab viimasel korrusel. Ta on fotol vasakult viimane. Mart on järjekorras üks viimaseid, kõige viimane. Jäi võistlustel viimasele kohale, viimaseks. Näidendi viimane vaatus. Sarja viimane osa. Entsüklopeedia viimane köide. Raamatu viimased kümme lehekülge, kümme viimast lehekülge. Ostis pileti viimasesse ritta. Rongi viimane vagun. Küla viimane maja. Mängiti „Viimast paari”. *Ja noormehed sammusid edasi .. ikka kõige vanem kõige ees ja viimases lõpus [= kõige lõpus, päris lõpus] taga Nigupakk. J. Jaik.
2. ajaliselt muudele samalaadsetele järgnev, kõigist teistest tagapool olev; teat. ajavahemikku lõpetav; teat. ajavahemikul, teat. sündmuse v. tegevuse puhul kõige hilisem. Detsembri viimane nädal. Iga kuu viimasel reedel. Möödunud sajandi viimasel veerandil. Kell näitas päeva viimast tundi. Pidu on jõudnud viimasesse kolmandikku. Lõi viimasel mänguminutil värava. Viimane reisipäev. Täna väljub viimane rong kell kümme. Viimane hüpe ebaõnnestus. Viimane raamat, mis ma lugesin, oli .. Kirjaniku viimane romaan ilmus mitu aastat tagasi. Kõlasid viimased helid. Viimane koolikell (koolilõpetajail kevadel). Õhtul viimane magama minema, hommikul esimene ärkama. Tema on alati viimane tööle tulema. Lõpetas töö viimaste hulgas. Jõudis kohale viimasena. Kes naerab viimasena, naerab kõige paremini. *Aga see oli tema viimane naer sel lõuna ajal. O. Luts. || sel aastal v. aastaajal kõige hilisem. Need olid selle suve viimased soojad ilmad. Viimased rändlinnud on ära lennanud. *.. läks viimase jääga üle väina suurele maale selgemat leiba otsima. H. Sergo. || kellegi v. millegi eksisteerimise aja jooksul kõige hilisem. Ta on sündinud viielapselise pere viimase lapsena. Täna kõnnin ma seda teed viimast korda. Esimest ja viimast korda. Ükskord on ikka viimane kord. Olgu see viimane selline juhtum! Luuletaja viimane elukoht. See jäigi tema viimaseks tööks, töökohaks, reisiks. || (surma, matuste v. matmispaigaga seonduvates ühendites). Kadunu viimane soov, tahe. Haige viimane tund on kätte jõudmas. Lahkunu saadeti viimasele teekonnale. Puhkab, magab viimast und. Viimane puhke-, rahupaik.
3. (praegushetkele eelneva ajavahemiku, lähema mineviku kohta). Viimased neli päeva, neli viimast päeva on olnud päikeselised. Viimastel aastatel, viimase aastaga on ta elujärg paranenud. Viimased kaks aastat olid täis muret ja hirmu. Romaan on kirjutatud peamiselt viimase aasta jooksul. Näitus annab ülevaate kunstniku viimase aja loomingust. Viimase aja suurim ost. Ta on viimasel ajal väga tujutu. Kuni viimase ajani elasime maal. || eelmine. Kas sulle meenub meie viimane jutuajamine? Viimane kord, viimasel korral tegid sina välja.
4. alles loodud vms., uusim. Riietub alati viimase moe järgi. Arvuti viimane mudel. Ravi määrati teaduse viimase sõna järgi. Tollal oli see auto tehnika viimane sõna.
5. vahetult mingile (kriitilisele) piirile eelnev. a. teat. võimalusi äralõikavale ajalisele piirile eelnev, äärmine; selline, mis põhjustab mingi kvalitatiivse muutuse, otsustav. On viimane aeg minema hakata, midagi ette võtta. Abi jõudis kohale viimasel minutil. Jõudsin rongi peale viimasel hetkel. Taotluste esitamise viimane tähtaeg. Viimase hetke reisid 'soodsa hinnaga reisipaketid, mida pakutakse vabade kohtade olemasolul lühikese aja jooksul enne reisi algust'. Metsatöödel sai mehe niigi nõrk tervis viimase hoobi. See oli viimane piisk tema kannatuste karikasse. b. astmelt, intensiivsuselt äärmine, suurim võimalik, ülim. Ta oli viimases ahastuses endalt elu võtnud. Viimases hädas hakkas tüdruk appi karjuma. Lendama õppisid linnupojad alles viimase häda sunnil. Meeleolu oli viimase kraadini üles kruvitud. Tross oli viimase võimaluseni pingul. Ta on end viimase piirini ära kurnanud. Närvid on viimase vindini 'äärmiselt, ülimal määral' pingul. Kannatus on viimase vindi peal 'katkemas, lõpukorral'. *.. toiduaineid osta riskiks vist küll üksnes viimase nälja korral, kui tõesti teisiti ei saa. R. Sirge. | viimaseni kõnek äärmiselt, ülimal määral. *Oli viimaseni erutatud, vehkles kätega väljakutsuvalt ja kaitsevalmis. K. A. Hindrey. | ‹substantiivselt› kõnek. Viimase peal lugu 'suurepärane lugu'. Korter on neil viimase peal 'väga uhke'.
6. selline, mis ei kuulu muutmisele, kehtima jääv, lõplik. Viissada krooni on selle kauba viimane hind. Kas see on sinu viimane sõna?
7. selline, mis millestki vähenevast, lõppevast, kaduvast veel järel on. Viimane viil leiba. Viimane suutäis jäeti lapsele. Jõi ära viimase lonksu veini. Kaevust kadus viimanegi veetilk. Poiss otsib taskust viimaseid sente. Viimane viiesajane sai peeneks vahetatud. Lõi läbi oma viimase raha. Reis oleks neelanud ta viimased säästud. Tüdruk ei ole veel viimast lootust maha matnud. Talt võeti viimanegi lootus. Nüüd katkes mehe viimane kannatus. Hirm röövis talt viimase jõu. Poiss võttis kokku viimase jõu, et teisele mitte alla jääda. *.. nad võtavad meilt viimase hilbu seljast, teevad meid puupaljaks .. J. Kärner. || ‹substantiivselt› see, mis millestki veel järel on. Ta on mees, kes hädas on viimastki valmis jagama. Pani viimase välja 'võttis kokku kogu jõu, pingutas kogu jõust', et esikohta saada. Pigistas hobusest viimase välja, et kiiremini kohale jõuda. Möllab ringi ja pidutseb, võtab enne pulmi veel viimast 'püüab oma vabadust maksimaalselt ära kasutada, kuniks seda veel on'.
8. esineb tarindites ja püsiühendites, mis rõhutavad, et hõlmatud on kogu tervik v. absoluutselt kõik, kõik ilma erandita. Saal oli viimase kohani välja müüdud. Võlg on viimase sendini tasutud. Seda teab iga viimane kui loll. Kõik tulid kohale, viimane kui üks. Viimane kui aken on katki. Kuulsin iga viimast kui sõna. Tüdruku nägu oli viimase kui lapini tedretähti täis. Kõik tapeti maha, viimase kui rinnalapseni. *.. tunnen siin linnas iga viimast inimest. R. Tiitus.
9. muude seas vähima väärtusega, kõige madalamal asuv, kõige viletsam; kõige koledam, kõige inetum. Näolt polnud tüdruk ka just viimane. Olen ma siis see viimane, kellega tantsidagi ei kõlba? *Ilusad daamid jäetakse alati kahe silma vahele, ja kroonitakse need viimased ... M. Sillaots. *Noh, pühakirja sõna läheb tõeks: viimased saavad esimesteks. O. Luts.
10. väidet tugevdava sõnana näitab, et kellelgi v. millelgi on mingit negatiivset omadust ülimal määral; igavene, täielik. Käitub nagu viimane narr. Poiss on viimane laiskvorst. Pani jooksma nagu viimane argpüks. Tal on raha küll, aga koonerdab nagu viimane ihnuskoi. Ega ta päris viimane joodik olegi. Miks peaksin mina olema see viimane loll, kes sellise töö teha võtab! Olete kõik viimased egoistid, mõtlete ainult enda peale. Oh sa viimane närukael! Vait, sa viimane lontrus! See koht oli üks viimane kolgas. *Sa oled viimane sõnakuulmatu, Mari! L. Kahas. *Viimane viletsus on plikadega koos midagi ette võtta .. S. Truu.
11. selline, mis tuleb kõne alla pärast kõiki muid võimalusi v. ei tule üldse kõne alla; kõige ebatõenäolisem. Töö on viimane asi, millega rikkaks saab. Ta on viimane inimene, keda ma kahtlustada oleksin osanud. Söök on küll viimane asi, mida ma praegu tahaksin. Valvuriamet on see viimane leib.
12. ‹ka substantiivselt› sisaldab viidet eelnevas tekstis viimati nimetatud esemele, nähtusele, isikule vms. Küllap see viimane tõik asja otsustaski. Räägiti rõõmudest ja muredest, peamiselt just viimastest. Oli eestlasi ja venelasi, viimaseid isegi rohkem. Andres käib Indrekuga ühes klassis, kuigi ta on viimasest paar aastat vanem. *Aga oli ka neid, kes said ainult suitsuraha – mina viimaste hulgas. A. Hint.
Omaette tähendusega liitsõnad: eel|viimane, vihuviimane

viivuke(ne) ‹-se 5› ‹s›

1. lühike ajalõik, viiv. *Põhjamaa suveöö – see on viivuke. R. Sirge.
2. ‹ka adverbilaadselt› (natukese aja kohta:) natuke, veidike, pilguke. Tahaks viivukese puhata. Ootasin viivukese, kuid kedagi ei tulnud. Istus, tukkus viivukese. Mõtles viivukese, enne kui vastas. Viivukeseks tuli päike välja. Tulen viivukese aja pärast. Istus viivuke(se) aega päikese käes. Viivuke aega olid kõik vait. Võttis viivuke aega, enne kui asjast aru sain. Viivuke kannatust, ta tuleb kohe! Viivuke vaikust, ja taas kärgatus. Viivuke hiljem kustusid tuled. *Tulise ajuga kihutasid ratsanikud alla metsa, kuid ei möödunud viivukestki aega, kui nad tulid sealt sammu sõites tagasi .. A. Kivikas.

vimmas ‹adv›

1. kühmus, veidi küürus. Kergelt vimmas selg, õlad, turi. Ettepoole vimmas keha. Isa on murest ja raskest tööst vimmas. Ta kõndis juba noorena vanamehelikult vimmas. Taadi kehahoiak polnud põrmugi vimmas. Püüdis suure vimmas seljaga kala. *Naine ei ole ju veel vana, kuid ta ihu on inetult vormist väljas: piht vimmas ja kõht kummis. P. Krusten.
2. pahur, (kergelt) vihane, vingus, vaenulik. Ema on laste peale vimmas. Ei maksa selle vana asja pärast Atsi vastu enam vimmas olla. Ta oli terve õhtu üleolevalt vimmas ja vait. *Olin vihane. Aga sünnipäeval ei tohi ju päris vihane olla ja sellepärast olin ma ainult õige vähekene vimmas. J. Saar.

virisema ‹37›

1. (rahulolematu, virila häälega) hädaldama, kaeblema, nurisema; vähehaaval nutma. Tal on kohe säärane komme, vingub ja viriseb alatasa. Iga tühja asja pärast ei maksa viriseda. Mees ei virisenud kunagi halbade aegade üle. Malevas tuleb vara tõusta, vaata et sa virisema ei hakka. Niipea kui üks pistab kurtma, virisevad teised kaasa. Muudkui viriseb oma väikesi virisemisi. Eit virises, et tervis läheb käest ära. „Igav on!” virises poiss. Unine laps tihkus ja virises tasakesi nutta. Näljast, külmast virisev imik. *Ma ei talu hädiseid virisevaid mehi ei elus ega kirjanduses. M. Liivamets. || (looma samalaadse häälitsemise kohta). Põrsas viriseb toidu järele.
2. virinat (2. täh.) kuuldavale tooma; virinal kulgema. Kärbes pirises ja virises tüütult. Viriseb vile ja rong läheb liikvele. Mehe hääl hakkas järsku imelikult virisema. Väljas kiunus ja virises tuul. Näljast virisev kõht. Virisev piip alailma hambus. Kivid virisesid kõik märgist mööda. *Võib-olla tahate koguni pealt vaadata, kuidas kuulid virisema hakkavad? K. Saaber. *Üks haruldane heli virises läbi öö ja siis oli kõik vait. A. Saal.

vägi ‹väe, väge 28› ‹s›

1. jõud. a. (peam. loodususundites:) kogu maailma täitev ebaisikuline (elu)jõud; võlujõud. Loitsude, manasõnade vägi. Imelik, vastupandamatu vägi tõmbab teda vee poole. Nõial oli väge ravida inimesi. Küüntel ja juustel on arvatud erilist väge olevat. Imesõrmus hakkas oma väge ilmutama. Näkk kisub inimest imekange väega vee alla. Korraga on loom kadunud nagu nõiduse, nõiakepi väel. Mis imevõimu väel siia kaljusesse pinnasesse küll lilled on kasvama läinud? *.. aga kui eit koorepütist suurmatangupudrule väge tõi .. H. Laipaik. b. füüsiline jaks, ramm. Sumomaadlejal on mitme mehe vägi. Jassi vägi käib Miku omast üle. Mees oli väge täis. Käed olid kivikandmisest väge saanud, võtnud. Parem käsi oli väest nõder. Loodan temaga omast väest, oma väega toime tulla. Ükski vägi 'mitte miski' ei pannud kahtlustatavat rääkima. Metssigu ei õnnestu mingil väel, mingi väega 'mitte kuidagi' kartulipõllust eemal hoida. Sõnnik annab taimedele väge. Kel vägi, sel võimus, kel kukkur, sel kohus. *.. kui õllelõhnalise kisaga / taat tuleb baarist seitsme mehe väega. L. Hainsalu. c. intensiivsus, hoog; võimsus. Talv on alles oma täies väes. Jõgi voolas täie väega. Laev jõudis randa tuule väel. Hüppas kui vedru väel püsti. Leegid võtsid väge. Jääliustikul on väge ja võimu. Tuulel pole veel õiget väge. Kübar püüdis teibahoobi suurema väe kinni. *.. kuigi palavik teda küttis niisuguse väega, et ta kahvatu nägu punane oli. G. Helbemäe. d. mõjujõud, mõjukus; võim(us). Metsarohtude parandav vägi. Ravimi, mürgi vägi. Tubaka, alkoholi tervist kahjustav vägi. Prooviti, kas õllel on küllalt väge. Rütmi ürgne vägi. Armastuse vägi ühendab südamed. Suur on traditsiooni, harjumuse vägi. Ilu väele on raske vastu panna. Väe ja võimu tipud. Kogu vägi ja võim oli vanaperemehe käes. Seadus andis metsa üle väe ja voli mõisnikule. Sinu päralt on riik ja vägi ja au (meieisapalvest). Kellel on vara, sellel on ka väge. Võidetu peab tunnistama võitja väge. Hea sõna võidab võõra väe. *.. tahan ometi aidata, nii palju kui minu väes seisab, et tema mõrtsukas nuhtlemata ei jääks. E. Bornhöhe. *Ja palvel ja headel tegudel ja tõsisel sissepoole elamisel on vägi otsust pöörata. H. Saari (tlk). || esineb tunderõhulistes hüüatustes. Sa taevane vägi, mis nägu sa oled! Issa vägi, ise haavatud ja naerab veel! Pühade vägi, ah niisukesed on lood! e. sõjavägi; väeüksus(ed). Võõras vägi seisis linna all. Taganevad, pealetungivad väed. Saksa väed vallutasid Pärnu. Vägede asukoht, liikumine. Vaenlase ülekaalukale väele tuli alla anda. Lembitu läks oma vägedega rüütlite vastu. *Eile koidu ajal tungis moskvalase vägi Liivimaale sisse. Umbes nelikümmend tuhat meest. J. Kross.
▷ Liitsõnad: ime|vägi, nõia|vägi, nõidus|vägi, risti|vägi, sala|vägi, vaimu|vägi, võluvägi; põrgu|vägi, taevavägi; abi|vägi, dessant|vägi, eel|vägi, eliit|vägi, ihukaitse|vägi, inseneri|vägi, jala|vägi, järel|vägi, kaardi|vägi, kaitse|vägi, karistus|vägi, kasaka|vägi, katte|vägi, laskur|vägi, lennu|vägi, maakaitse|vägi, maa|vägi, mere|vägi, okupatsiooni|vägi, palga|vägi, piirikaitse|vägi, puna|vägi, rahvakaitse|vägi, rahva|vägi, raketi|vägi, ratsa|vägi, raudtee|vägi, raud|vägi, regulaar|vägi, reserv|vägi, risti|vägi, rööv|vägi, rüütli|vägi, sise|vägi, soomus|vägi, suurtüki|vägi, tagavara|vägi, tanki|vägi, tegev|vägi, territoriaal|vägi, toetus|vägi, vaenlas|vägi, vaenu|vägi, valik|vägi, võõr|vägi, õhu(kaitse)vägi; interventsiooni|vägi, koloniaal|vägi, liitlas|vägi, pea|vägi, piirivalve|vägi, piiskopi|vägi, valitsusväed.
2. suur rühm inimesi, harvemini muid olendeid v. esemeid, hulk. Seeneliste, marjuliste vägi. Kogu poiste vägi 'kõik poisid' on vait. See vägi küll tuppa ei mahu. Pulma kogunes terve vägi sugulasi ja sõpru. Kartulid võeti ära talguliste väega. Kaevandusse võeti tööle uut väge. Treener saatis platsile värsket väge. Koosolekul oli näha palju võõrast väge. Hädaline palus taevaseid vägesid appi. Karjane ajas oma sõraliste väe koju. Prügimäe kohal lendles ilmatu suur kajakate vägi. Muuseumi on kogutud tohutu vägi tööriistu, õllekanne, piipe.
▷ Liitsõnad: abi|vägi, laste|vägi, mees(te)|vägi, nais(te)|vägi, poiste|vägi, sõra|vägi, töövägi; põrgu|vägi, taevaväed.

väike(ne) ‹väikese e. väikse, väikest, väikesesse e. väiksesse e. väikesse, väikeste, väikesi e. väikseid e. väikeseid, väikestesse e. väikseisse e. väikesisse e. väikeseisse 5 või 4› ‹adj›

1. (mõõtmeilt, pinnalt, kogult, mahult alla keskmise:) lühike (ja kitsas), madal; peenike. a. (esemete, loodusobjektide v. -nähtuste kohta). Väike tikutops, mapp, märkmik, linik. Väike laud, peegel, tahvel. Väike suvila, ärklituba, süvend. Õige väikeste akendega kelder. Meie vald on maakonnas väikseim. Eesti polegi kõige väiksem riik Euroopas. Väike peenramaa, aialapp, puudesalu. Saar keset merd oli väikene kui täpe. Väike metsajärv, tiik. Suur jõgi toitub väikestest allikatest. Väikeste vesikondadega kraavid. Rand oli täis suuremaid ja väiksemaid kive. Mida kõrgemale tõusis lennuk, seda väiksemaks jäid puud ja majad. Ostis väikese tuututäie kompvekke. Väike kohvitass, hõbekett, käekell, hammasratas. Väikesed küünekäärid. Väike sõiduauto, aiatraktor. Tõi väikese käsivankri täie mulda. Nende rahvarõivastega tuleb kanda väikest kikktanu. Kiir andis Tootsile väikse kärbatanud õuna. Põuaga jäid kapsapead väikeseks. Sõime magusaid väikseid saiu. Ristküliku väiksem külg. Mingi looma väikeste jälgede rida lumel. Nii väikese silmaga nõelu vanaema ei kasuta. Andis juubilarile väikese kingipaki. Vastuvõtul pakuti väikesi ja tikuvõileibu. Toiduportsjonid jäid üha väiksemaks. Maasikaid sai ainult väikese kruusitäie. Maitseb likööri väikeste lonksude kaupa. Mis see väike viin 'vähene kogus viina' suurele mehele ikka teeb! Lähme teeme väiksed õlled. Maanteelt pööras väike jalgrada metsa vahele. Laps tipib väikeste sammudega. Kesalilled on nagu väikesed päikesed. Olgu x mingi lõpmatult väike suurus. Tal on väike ja kribuline käekiri. Hoiatus oli nii väikeses kirjas, et palja silmaga ei loegi. See lühend algab väikese tähega 'väiketähega'. Kella väike osuti 'tunniosuti'. Väike must kleit on klassikaline peokleit. Pintsak on sulle (liiga) väikene. Võttis kaalus juurde, nii et riided jäid kõik väikeseks. Ära mine nii väikese 'kerge' riidega õue! See kala saab elada ka väikeses vees. Väike auk laseb laeva põhja. *Suure talu tütar läks nii väiksesse paika. Joonal ehk seitse hektarit oli maad, meil üle saja. H. Kiik. || ‹substantiivselt› kõnek naps, lonks viina vm. kanget alkoholi. *„Ühe väikese võib ikka võtta, ega see meest maha löö,” seletas üks [mees] ja pakkus Hellamaale õlleklaasitäit viina. E. Kindluste. b. (elusolendite v. nende kehaosade kohta). Väike orav, nirk, hiir. Tahab endale väikest sülekoera. Väiksemad kalad visatakse vette tagasi. Pöialpoiss on meie väikseim värvuline. Sagis ringi sipelgaid ja muid väikesi mutukaid. Väike igerik mehike. Bušmanid on väikest kasvu. Väikese kondiga 'nõrga kehaehitusega' kiitsakas naine. Võttis tüdruku väikese käe oma kätte. Tal olid suured silmad ja väike suu. Armas väike nöbinina, väike ümmargune lõug. Kasvatas endale väikesed vuntsid. Jänese väike sabatups. Puges ennast väikseks kägardades aiaaugust läbi. c. rõhutab väiksust mingi liigi, sordi v. tõu, keha- v. taimeosa vm. olulise tunnusena. Väike hobukastan, läätspuu, igihali. Väike kortsleht, mungalill, vesikupp. Väike mürkel, torik. Väike ogahai, tobias. Väike varvas, vaagen. Väike vereringe. Väikesed häbememokad. Väike trumm on orkestris enim kasutatav löökpill. Väike sekund, terts, sekst, septim muus teat. intervallid. Väike oktaav muus esimesest oktaavist madalam oktaav.
▷ Liitsõnad: ime|väike(ne), kaduv|väike(ne), putuk|väike(ne), üliväike.
2. arvuliselt, hulgalt v. protsentuaalselt keskmisest madalam; mittepiisav. a. vähestest koosnev v. väheseid hõlmav; kasin, napp. Väikesed arvud, protsendid. Väike õhuniiskus, kullasisaldus. Väike sündivus, suremus, iive. Väikesed saagid, tiraažid. Väike rahvas, suguharu, perekond. Väike linn, küla. Suure väljalangevuse tõttu jäi kooli tänavune lend väikeseks. Pargi keskossa on istutatud väike rühm hõbekuuski. Klassis kujunes välja mitu väiksemat sõpruskonda. Väikese orkestri koosseisu kuulus seitse pillimeest. Talus peetakse üsna väikest karja. Ostjad nurisevad väikese kaubavaliku pärast. Ainult väike osa ekspordist läheb naaberriikidesse. Termoelemendi kasutegur osutus tühiselt väikeseks. Ülo oli neist kõige väiksema jutuga. Väike slämm bridžis 'slämm ühe tihi äraandmisega'. b. (rahaliselt, summalt, väärtuselt). Väike laen, võlg. Väikesed palgad, sissetulekud, pensionid. Korteriüür oli väga väike. See on ju lausa väike varandus! Ei oska väikese rahaga läbi ajada. Tuhat krooni pole sugugi väike raha. Jälgis, et kulutused oleksid väikesed.
3. kasut. mitmesuguste ajahetkede v. -vahemike kirjeldamisel. a. ajaliselt lühike, lühiajaline; vähe aega kestev. Väike peatus. Minu staaž on pensioni saamiseks liiga väike. Tegi väikese jalutuskäigu. Etendus jätkus väikese vaheaja, pausi järel. Nüüd kuluks ära väike puhkus. Olen väikese unega. Väikse ajaga tegime ära hulga tööd. b. alaealine; (üsna) noor v. noorem (sageli vihjega ka kasvule). Õpetab väikestele inimestele tänaval liiklemist. Kodus on ainult väike pere 'lapsed'. Tal on kaks väikest venda. Väike Mikk on kaheksa-aastane. Väiksem poiss käib alles lasteaias. Ta on õdedest väikseim. Lapsed olid selles tööks alles liiga väikesed. Kui mu isa oli alles väikene mees, elas ta vanavanemate juures. Juba väiksena tahtis ta arstiks saada. Kord väikesest peast 'väiksena' sattusin ussiga vastamisi. Väikesest peale, saadik on Mari väga suure isuga. Hobusel on väike varss. || ‹substantiivselt› laps, alaealine; ant. täiskasvanu, täisealine. Väikeste mängud. Jaanitulele tulid nii suured kui väikesed. Ema annab väikesele rinda. Väikesed käivad koolis hommikupoolses vahetuses. Väikesed olgu vait, kui suured räägivad. Mis sa narrid väiksemaid!
4. määralt, tugevuselt, mõjult tavapärasest, keskmisest vähesem, madala intensiivsusega, nõrk. Väike lainetus, tuul, lumesadu. Esineb juba väikest öökülma. Suhteliselt väikese heledusega täht. Kõrgemal on õhurõhk väiksem. Maavärin tõi kaasa ainult väikseid purustusi. Väikese elektrijuhtivusega materjal. Turbal on väike kütteväärtus. Keerab ahju kuumuse väiksemaks. Väike 'nõrk' elektripirn. Seelikul on väike klošš. Andis väikese laksu, nipsu. Tal on väike, kuid kauni tämbriga hääl. Ärkab väiksemagi krabina peale. Laskis väikest vilet. Et poleks kuulda mitte väiksematki piuksu! Pikapeale hakkan tundma ka väikest valu. Väiksemgi pingutus väsitas mägironijat. Tal on pidevalt väike palavik. Väike häda kõnek kusehäda. Ei tundnud väiksematki kahetsust, hirmu. Hinges kripeldas väike süütunne. Ujus väikese vaevaga üle jõe. Mul pole väiksematki tahtmist sinna minna. Teine vaatus jättis väiksema mulje kui esimene. See on ainult väike patt. Meil oli väikesi lahkarvamusi. Kahest halvast vali väiksem. Plaani tuleb väikseid muutusi teha. Selleks on väga väike võimalus. Sama kehtib suuremal või väiksemal määral kõigi kohta. Kõpitseb väikest viisi 'veidi, tasapisi' aias. Pidas ennast väiksel viisil 'mõnevõrra' kirjanikuks. *.. hommikul hakkasin väikese valgega [= poolhämaras] vagu ajama ja nii kuni keskpäevani .. K. Aben (tlk).
5. vähese tähtsuse v. tähendusega, tühine, väärtusetu. Sõdades kannatavad alati kõige enam just väikesed 'lihtsad, tavalised' inimesed. Väiksel inimesel ei maksa suure saksaga kohut käia. Kõrge ülemuse asemel tuli keegi väiksem (asja)mees. Asja kordaajamiseks on ta liiga väike ametnik. Väike, kolmanda järgu kunstnik. Näitlejale anti mängida vaid väikesi osi. Suured vargad istuvad tõllas, väikesed ripuvad võllas. Lapsed teevad väiksemaid koristustöid. Tegin käsikirja ainult mõned väikesed parandused. Mul on sulle üks väike palve. Ära tülitse nii väikese asja pärast! Nohu pole sugugi väike asi 'tühiasi'. Kella parandamine on tema käes väike asi 'käkitegu'. Mis haav see ka on, lihtsalt väike kriimustus. Ah, see oli paljalt väike arusaamatus, eksitus, äpardus. Klaasi purunemine on muuga võrreldes väike õnnetus. Ei andesta väiksematki valet. Endine elu näis väike ja mannetu. *Tõepoolest, pole kuigi raske / saada väikeseks Danteks, Catulliks .. B. Alver. || tagasihoidlik, vähenõudlik, liialdusteta. Väike sööja, väikese söömaga laps. Väike võtja, suitsumees. Väike kõnemees, laulumees. Väike pidu, koosviibimine. Pulmad peeti väikesed. Väikese huumoriga jutustatud lugu.

äh

1. ‹interj› väljendab ning rõhutab (kontekstist, kõnes ka intonatsioonist, žestidest sõltuvalt), hrl. lause algul:. a. pahameelt, rahulolematust, tõredust, halvakspanu, etteheidet jms. Pahandas: „Äh, lurjused, äh, kaabakad!” Äh, oled ikka memmepoeg! Äh, see õlu oli küll kuradi solk. Äh, ole parem vait! Äh, üks kamp kõik, üks hullem kui teine. Äh, pole mul aega teiega jännata! Äh, see teie rahajutt hakkab juba tüütama! *Mulle lubatakse suure palumise peale töölised, tema aga ... äh! V. Saar. b. kurtmist, kaebamist, hädaldamist jms. Äh, jälle on südames pisted! Äh, küll see ilmaelu on raske! Äh, ilmaaegu uskusin selle petise lubadusi! *.. pühib higist nõretavat nägu. Äh, äh, oi-jäh – need on pagana rasked kivid! O. Luts. c. ükskõiksust, minnalaskmist jms. Äh, mul ükskama kõik! Äh, tühja kah, jäägu pealegi nii! Äh, tulgu mis tuleb! Äh, mis see minusse puutub! d. konstateerimist, teatavaks võtmist v. tegemist jms. Äh, eile sai vist natuke palju napsi võetud. Äh, kannatust, need asjad ei käi nii kiiresti! e. igatsust, soovi. *Äh, kui suvevaheaeg pikem oleks, läheks kuskile maale karjapoisiks. R. Roht. f. rõõmu, heameelt, rahulolu vms. Äh, on aga alles leil! *Äh, igatahes on ta oma ihaldatud luidetele jõudnud ja seega on kõik kombes. A. Sisask (tlk).
2. ‹adv› küsilause lõpul kasutatav küsisõna; tarvitatakse ka mittearusaamist väljendava küsisõnana. Mis sul temaga asja oli, äh? Kas me ikka saame selle tööga kahekesi hakkama, äh?

üsna ‹adv›

1. võrdlemisi, küllaltki, kaunis, üpris. Väljas oli üsna tugev tuul. Ilm oli üsna jahe. Käies hakkas üsna soe. Külavahetee oli üsna auklik. Maja oli küll vana, kuid veel üsna kõbus. Mees paistis olevat üsna rõõmus. Lahkusin sealt üsna segaste tunnetega. Vaatas mulle üsna tõsise näoga otsa. Poisid on üsna ühepikkused, üsna ühte kasvu. Mart on juba üsna vana mees. Ma ei saa täna tulla, mul on üsna kiire. Räägiti üsna igapäevaseist asjust. Võõras kõneles üsna head eesti keelt. Üsna kerge vaevaga sain kõik korda. Üsna hea oli olla mere ääres. Aprilliilmad on üsnagi tujukad. Üsnagi arvestatavad seisukohad. Üsnagi keskpärane teadlane, õpilane. Päike käib juba üsna kõrgelt. Äikesekõmin kostis juba üsna kaugelt. Kuiva kliimaga aladel sajab üsna harva. Kodunes uue ümbrusega üsna ruttu. Taganttulija lähenes üsna kiiresti. Isa jäi üsna kauaks kodunt ära. Selle tööga teenisin üsna hästi. Heitsin üsna varakult magama. Ta näib oma eluga üsna rahul olevat. Noomis poega üsna kurjalt. Ta on uurinud seda probleemi üsna põhjalikult. Mõni mees oli juba üsna purjus. Sa muretsesid üsna asjata – kodus oli kõik korras. Andres oli minu plaaniga üsna nõus. Sul paistab üsna ükskõik olevat, mis sinust arvatakse. Vaikne maanurk – elame siin üsna omaette. Hakkas üsna-üsna tasa laulma. Selline lugu võttis tuju üsna ära. Tütar on üsna ema nägu. Nad olid ikka riius, nüüd on aga üsna sõpradeks saanud.
2. päris, täiesti, lausa. Kilk jäi vaiksemaks ja siis üsna vait. Üsna üksinda ma selle tööga toime ei tule. Oli üsna lust näha, kuidas nad töötasid. Seda juhtus üsna mitu korda. Ole üsna mureta, keegi ei aja sind majast välja! *Mõni ettepanek laideti üsna maha, mõni võeti poolikult vastu. J. V. Veski.