[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

kargama ‹karata 48›

1. hüppama (1. täh.) Poisid kargasid kaldalt vette. Mees kargas kärmesti üle kraavi. Sõudja kargas paadist kaldale. Jõudis viimasel hetkel auto eest kõrvale karata. Tal õnnestus liikuvale rongile karata. Kargas soos mättalt mättale. Läks kivilt kivile karates üle oja. Kargas sadulasse, hobuse selga, jalgrattale, vankrile, rekke. Kargas sadulast, vankrist, jalgrattalt maha. Kargas puu otsast alla. Orav kargab oksalt oksale. Põder kargas ootamatult teele, auto ette. Kargab kõrgele nagu kirp. *.. sealt kuskilt kostab sulpsatus: kala kargas pinda. R. Sirge. || äkitselt hooga tõusma; kuhugi kiiruga tormama, sööstma. Kargas jalule, voodis istukile. Kargas järsku laua tagant püsti, üles. Hobune kargas tagumistele jalgadele. Koer kargas rõõmsalt mehe najale püsti, lastele vastu. Ärkasin ja kargasin kohe voodist. Kargas ruttu ukse juurde, puu taha, värava varju. Põgenik kargas toast õue. Kargas paari sammuga põõsaste vahele. Kargas eemale nagu herilasest nõelatud. Ta oli nii vihane, et oleks teisele küüntega näkku karanud. Poisid kargasid talle appi. Talle karati mitmekesi kallale. Varitsejad kargasid Otile teele ette. Kargas õigel ajal jaole. Kuri koer võib sulle kintsu, säärde, kandu, rindu (kinni) karata. Hunt kargas oinale kõrri. Linnud kargasid lendu. | piltl. Tuuleiil kargas juustesse. Pakane kargas ninasse, kõrvalestadesse. *Iga hetkega loitsid puuehitused üha heledamalt, tuli kargas ka tarasse kinni .. V. Beekman. || kõnek korraks kuhugi minema, korraks sisse astuma. Oodake, ma pean korraks siia poodi, enda poole sisse kargama.
2. hüplema, karglema. Kargab ühelt jalalt teisele. Lapsed hullavad ja kargavad õues (ringi). Kargas suurest rõõmust, suure rõõmu pärast kui poisike. Kitsetalled kargasid ja kepsutasid. Krants kargas ja klähvis lehma nina ees. Regi kargas teekonarustel. || kõnek (kareldes) tantsima. *.. selle [= krakovjaki] helide saatel kargas Soustin kunagi igiammu Mšanskis õmblejannadega tantsupõrandal. O. Samma (tlk). | piltl. Süda kargab rõõmust sees.
3. paiskuma, viskuma. Šampanjapudeli kork kargas lakke. Herned kargasid põrandal(e) laiali. Vaas kukkus maha ja kargas kildudeks. Värav kargas kolksatusega kinni. Kohvrilukk kargas lahti. Nööp kargas eest. Hoia, et kuum rasv, pritsmed näkku ei kargaks. Tuletukist kargas praginal sädemeid. | piltl. Ninna kargas tugev viinalehk. Sisenejaile kargas näkku kuum saunaleitsak. Häbipuna kargas põskedesse. Lõin pea vastu uksepiita, nii et tuli kargas silmist. Silmad kargasid üllatusest suureks. Ruum kargas heledat valgust täis. *Ta silmadesse kargas uuesti heameele sära .. J. Mändmets. || ‹ma-infinitiiviga› märgib tegevuse v. olukorra järsku algust. Mootor kargas käima. Puu kargas praginal põlema. Pargivaht kargas poistega pragama. Mees kargas vihast põlema. *Ainult Sammi, kellel oli „neli silma”, karanud vihaselt haukuma .. M. Metsanurk.
4. piltl (mõtete, tunnete, kõneaine vms. järsu muutumise kohta). Talle kargas vallatu mõte pähe. Hea, et see mulle õigel ajal meelde kargas. Jutt kargas uuele teemale.
5. põgenema, ära jooksma. Otsiti vanglast karanud kurjategijat. Kaks orja kargas peremehe juurest minema. Sõdurid kargasid väeosast metsa. Eelmises sadamas oli mitu meest laevalt karanud. Seiklushimus poiss kargas kodunt laevale.
6. kõnek suguakti sooritama (isasloomade, ka mehe kohta). Pull kargab lehma. *Mul hirnub täkk kõrtsi reiall. Tahad, lasen sinugi mära karata? A. H. Tammsaare. *.. sinu kukk ei tohi minu kanu karata .. V. Lattik.

elu kargab täis vt elu

habemesse kargama vt habe

harja (kinni) kargama vt hari [2]

hing kargab täis vt hing [1]

kops kargab üle maksa vt kops [1]

kõrisse ~ kõrri (kinni) kargama vt kõri

külge kargama
kallale, kinni kargama. Koer kargas võõrale külge. *.. oli sõnanud, et nälga ei tohi pealt vaadata, see on siis sulle endalegi kord kerge külge kargama. R. Põder.

ninasse ~ ninna (kinni) kargama vt nina

näkku kargama vt nägu

peale kargama
kõnek peale hüppama. a. (sõidukisse). Talumehel oli vankris ruumi, sellepärast hõikas poisile: „Karga peale!”. b. peale käratama, kärkima. Kubjas kargas meestele peale: „Kes teil lubas seda teha!”. *Tema oli hea südamega inimene, kes kohe kurjaga peale ei karanud. A. Kitzberg.

silmi (kinni) kargama vt silm [-a]

silmile kargama vt silm [-a]

süda kargab täis vt süda

turja kargama vt turi

tutti (kinni) kargama vt tutt

vuntsi kargama vt vunts

välja kargama

1. (järsku) välja hüppama, välja tormama. Põgenik kargas läbi akna välja. Koer kargas kuudist välja. Poiss kargab kiiresti voodist välja. Jänes kargas põõsast välja. || kõnek (ootamatult) välja ilmuma (hrl. inimese kohta, kelle juttu v. tegevust peetakse vähekaalukaks v. ebasoovitavaks). Ena kus kargas käsutaja välja! Kus mul kargas tark välja – muudkui õpetama! Kust küll selline saks on välja karanud!
2. välja viskuma, välja paiskuma (näit. esemete kohta). Kirves kargas puulõhkumisel pakust välja. Polt kargas pesast välja. Kivist kargas sädemeid välja. Süda peksab erutusest, nagu tahaks rinnust välja karata.

ära kargama

1. pagema, (ära) põgenema, ära jooksma, pakku minema. Laagrist, vanglast kargas ära mitu vangi. Ärakaranud ori, sunnitööline. Madrus kargas Ameerikas laevalt ära. Sõdur oli väeosast ära karanud. *„Paljud kargavad ära ...” – „Egas kõik või ära karata. Maa jääks tühjaks ...” M. Metsanurk.
2. (ära rõhutab tegevuse, protsessi lõpetatust:) kargama (1., 3., 6. täh.) Ta tahtis lüüa, kuid mul õnnestus eest ära karata. Nööp kargas mantli eest ära. *.. ei ole mõisas hullemat jäära kui Juhkum ise – tema olevat juba mitmed abivaimud ära karanud! E. Kippel.