[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aine|vahetus
biol elu aluseks olevate biokeemiliste protsesside kompleks, mille kaudu organismid on ühenduses keskkonnaga, metabolism

kuhu ~ kus sa selle aruga (lähed), kus selle aru ots
(samas ühenduses mainitu võimatust v. naeruväärsust väljendavad hüüatused). Temast nüüd abistajat või aitajat – kus sa selle aruga! Kus selle aru ots – panna Jaan pesu pesema! *Talupoegi lastakse nüüd keisri ette – kuhu sa selle aruga lähed! E. Vilde.

ellu|astumine ‹-se 5› ‹s›
(hrl. kooli lõpetamisega ühenduses)

eraldama ‹37›

1. mingit osa tervikust eemaldama; mingist hulgast midagi v. kedagi eemaldama; varem koos v. ühenduses olnut lahutama. Teri aganaist, olulist ebaolulisest eraldama. Haiged eraldati tervetest. Emasibulast eraldatavad tütarsibulad. Kontidelt eraldatud liha lisatakse leemele. Press eraldab marjakestad ja mehu. Saun oli eraldatud kaheks ruumiks. Magamisnurk eraldati sirmiga. Kerast mingi tasapinnaga eraldatud osa nimetatakse segmendiks. Eraldas end teistest inimestest, muust maailmast. || tervikust teat. osa lahutama mingiks otstarbeks, kellegi omandiks v. kasutada. Osa saagist eraldatakse seemneks. Katsete jätkamiseks eraldati 50 hübriidistikut. Asula plaanis on eraldatud ka maa-ala uue koolimaja jaoks. Seks otstarbeks eraldati neli meest. Eraldati summad kultuurile, haridusele, tervishoiule. *.. endine direktor oli uuele oma korterist toa eraldanud. E. Rannet.
2. kedagi v. midagi kellestki v. millestki (nende vahel asetsedes) lahus hoidma, lahutama, isoleerima. Karjamaad ja heinamaad eraldab püsttara. Muhumaad eraldab mandrist Suur väin. Põlevkivikihid on eraldatud peavahekihtidega. Otsest kõnet eraldavad muust lausest jutumärgid. Ainult mõni samm eraldas veel põgenejat tagaajajast.
3. eristama, vahet tegema, kindlaks tegema (eriti meeleorganitega). Eraldasin nende jutust ainult üksikuid sõnu. Oskas eraldada küla koerte hääli. Silmad hakkasid hämaras juba esemeid eraldama. Eraldasin kohe rahvahulgas ta pika kogu. Inimsilm eraldab tuhandeid värvivarjundeid. Kaksikuid oli välimuse järgi raske eraldada. Tuleb osata vaenlast sõbrast eraldada. Tõtt valest eraldada pole alati kerge. Juba laps eraldab head ja halba.
4. muudest (hrl. tunnuste v. omadustega) erinevaks v. erisuguseks tegema. Mis eraldab inimest loomast? Meid eraldab teineteisest meie erinev mõtlemislaad. *Siiani ta oli olnud ikkagi härra, keda pidžaama, supelmantel ja võrkkiik küllalt selgesti eraldasid muust majarahvast. M. Raud.

jalus ‹-e 4› ‹s›

1. ratsaniku jalga toetav rihmaga sadula külge kinnitatud (raud)aas. Mees pani jala jalusesse ja vinnas end sadulasse. Jalad libisesid jalustest välja. Poiss kihutas jalustel seistes. Vanasti tehti jalused puust, vitsast või nahast.
2. anat sisekõrvaga ühenduses olev kuulmeluuke keskkõrvas (stapes)
3. info jalustiitel, leheküljejalus.

juures
I. ‹postp› [gen]
1. kellegi, millegi vahetus läheduses, täiesti lähedal. Seisis akna juures. Ema toimetas pliidi juures. Raudteejaama juures on autode parkimisplats. Meisterdab midagi tisleripingi juures. Silla juures on jõgi lahti. Ootan sind postkontori juures. Koer ei püsinud karjase juures. Istu natuke minu juures! Lapsed magasid ema juures. Peatus aeg-ajalt mõne vestlejate rühma juures. Ajasime natuke juttu tassi kohvi juures 'tassi kohvi juues'. Minu mõtted olid kogu aeg sinu juures, olin mõtetega sinu juures. *Peale sööki istusid mehed õllekannude juures. A. Mälk. || kallal. *Ja ajas pikema jututa püksid maha. Hakkas aluspükste juures kohmitsema. I. Sikemäe. || (laiemalt:) kusagil läheduses ja ka sees. Toimetab midagi karjalauda juures. Ma käin korra poe juures!
2. kellegi asu-, elu- v. töökohas; kellegi jutul v. vastuvõtul, (mingis asjas) kellegi pool. Ta elab tütre juures. Poiss oli korteris ühe vanainimese juures. Tüdruk kasvas üles vanaema juures. Pühade ajal olin Tartus sugulaste juures. Ma jõin juba Hendriksonide juures kohvi. Ta käis eile minu juures. Käisin hiljuti arsti, õmbleja, juuksuri juures. Käis mitme tuttava juures raha laenamas. Ta rõivad on õmmeldud hea rätsepa juures 'rõivad on õmmelnud hea rätsep'.
3. osutab asutusele v. organisatsioonile, mille alluvusse v. koosseisu miski v. keegi kuulub. Koduloomuuseumi juures tegutseb kodu-uurijate ring. Töötasin mitmel pool maakonnalehtede juures. || osutab juhtivale, suunavale isikule. On õppinud „Pallases” N. Triigi juures. Lõpetas konservatooriumi kompositsiooni erialal H. Elleri juures.
4. osutab isikule vm. elusolendile, samuti esemele v. nähtusele, kellel v. millel midagi esineb ning kelle v. mille suhtes midagi nenditakse (sageli on teised väljendusvõimalused paremad). Eri inimeste juures avaldub rahulolematus erinevalt. Mulle ei meeldi see joon tema juures. Mis sind selle loo juures häirib? Liblikate juures meeldis nende värvikirevus. *Aga küllap oli Sidonialgi Laulu juures midagi võõrastada, kas või tema halliseguseid juukseid. E. Krusten.
5. osutab nähtusele, olukorrale, asjaolule vms., mille puhul v. korral midagi toimub (sageli on teised väljendusvõimalused paremad). Toodangu praeguse taseme juures on see võimalik. Vesi keeb 100˚ C juures. Sellise kiiruse, tempo juures jääme küll hiljaks. Sinu võimaluste, tutvuste juures ei peaks see eriti raske olema. Võpatas selle mõtte juures. Ma ei saa sind aidata isegi kõige parema tahtmise juures. Hingeldas vähimagi füüsilise pingutuse juures. Kõige selle juures ei saa unustada, et.. *Jooksin iga kellahelina juures avama.. R. Kaugver. || osutab mingile tegevusele, millega ühenduses midagi nenditakse (sageli on teised väljendusvõimalused paremad). Ta oli usinasti töö juures. Ilmutas kauplemise juures erilist osavust. Kingad loksusid käimise juures. Oli ihu ja hingega, südamega, innuga asja juures. Oigas iga liigutuse, sammu juures. Mehed läksid kaardimängu juures kaklema. *Ehk eksis Juhan tegemise juures? J. Parijõgi.
6. osutab kellegi seisundile v. omadusele. Ta on hea, täie tervise juures. Vanamees ei ole enam päris mõistuse juures. Haavatu oli täie teadvuse juures. Tema oma tagasihoidlikkuse juures selle ülesandega küll toime ei tule. *Ja ta [= tüdruk] oli jõu juures, sest kandis kompsu ja toetas teisi. A. Mälk.
7. millelegi lisaks. Kõige selle juures jätkub tal veel aega kirjanduse lugemisekski. *Oma lüheldase kasvu juures on see veider mehike veel pisut küürus.. O. Luts.
8. osutab püsivamale valdus- v. kasutus-, ka käsitlusobjektile (tavalisem on selles funktsioonis adessiiv). Võimu juures on konservatiivid. Selle teema juures me pikemalt ei peatu.
9. kõnek osutab isikule, kelle suhtes teisel isikul on teat. mõju. Sel noormehel on suur menu tütarlaste juures. Minu juures sul selline plaan läbi ei lähe.
10. van nimel, pandiks pannes. *„Armas laps,” rääkis ema nüüd, „oma ja sinu hingeõnnistuse juures vannun, et see on hoopis teine asi.” A. H. Tammsaare.
II. ‹adv›
1. vahetus läheduses, täiesti lähedal (nägemas, kuulmas vms.). Olin juba päris juures, kui ta mind märkas. Keegi peab raskel haigel juures valvama. Ma olin juures, kui see juhtus. Pead sa igal pool ninapidi juures vahtima!
2. küljes (hrl. mittesoovitavast kõrvalnähtusest kõneldes). Piimal oli mingi võõras maitse juures. Riietel on koirohu lõhn juures. Mehel olid õllelõhnad juures. Sel lool on natuke halb maik juures. Poisikesel oli näppamise mood juures. Eks sel asjal ole oma „aga” juures. *Kõiksugused albid kombed on tal juures. A. Kitzberg.
3. varasemale lisandunud. Huviliste arv suureneb, täna on jälle mitu uut inimest juures. *Tõsi, uusi masinaid on juures. Keskel pole enam tühja ruumilarakat. I. Sikemäe.
Omaette tähendusega liitsõnad: kus|juures, seal|juures, see|juures, siinjuures

juurest
I. ‹postp› [gen]
1. kellegi v. millegi vahetust lähedusest, täiesti lähedalt. Tule akna juurest ära! See tänav algab raudteejaama juurest. Käis oma raamatuga ühe juurest teise juurde. Koer jooksis karjase juurest ära. Habe hakkas kõrvade juurest peale. Võttis pudeli suu juurest. || (laiemalt:) kusagilt lähedusest ja ka seest. Ema tuli lauda, sauna juurest. *Ma ei ole .. lehte veel vaadanudki. Praegu alles tõin teise vallamaja juurest ära. O. Luts.
2. kellegi asu-, elu- v. töökohast; kellegi jutult, kellegi poolt. Ta kolis vanemate juurest ära. Tulen praegu direktori juurest nõupidamiselt. Ta tuli juuksuri juurest. Tuli minu juurest abi saama. Astun sõbra juurest läbi. Käis meie juurest piima toomas. Ostsin kohvi Kaarmanni juurest.
3. osutab kohale, millega miski v. keegi on asumise, elunemise vm. läbi seotud. Nägu on kõrva juurest verine. Jõgi on silla juurest lahti. See mees on ajalehe juurest. *..kosilaseks polnud peremees, vaid käsitööline – tisler kiriku juurest.. A. H. Tammsaare. *„See on ju see... Ärnja-preili või kes... sealt köstri juurest,” ütleb Lible järsku. O. Luts.
4. osutab tegevusele, millest eemaldutakse v. mida sooritamast lakatakse. Vaatas hetkeks töö juurest üles. *Ta teeskles, nagu oleks tulnud just kõige kibedama askelduse juurest. R. Vellend.
5. osutab isikule, kellel esineb v. arvatakse esinevat mingit iseloomujoont v. suhtumist. Tema juurest küll valskust ei leia. *Vuih, et sa minu juurest ikka kohe egoistlikke tagamõtteid otsid! E. Vilde.
II. ‹adv›
1. vahetust lähedusest eemale, täiesti lähedalt eemale. Läks juurest pisut kaugemale.
2. vahetust lähedusest, täiesti lähedalt. Kui juurest ei leia, otsi kaugemalt. Juurest vaadatuna ei ole see nii ilus kui eemalt paistab. *Eemalt oli see ilus roheline saareke. Aga juurest oli rohkem liiva kui rohelist. M. Sillaots.
3. küljest ära (hrl. mittesoovitava kõrvalnähtusega ühenduses). Harjuta see mood endal juurest (ära)!

järele
I. ‹postp› [gen]
1. (ruumiliselt) taha. Asusin ritta tema järele. *Kui Väleküüs [= rebane] ..enam ei märatsenud, võttis tante Vilhelmine ta aeg-ajalt kettipidi enda järele ja viis teistessegi tubadesse jalutama. R. Roht.
2. osutab objektile, mida minnakse v. tullakse kusagilt saama, hankima, ära viima vms. Ema saatis poisi poodi leiva järele. Kassapidaja läks panka raha järele. Tulin oma raamatu, asjade järele. Auto sõitis linna ehitusmaterjali järele. Lippa tööle isa järele ja ütle, et tulgu kohe koju! Vanakurat tulnud ahne peremehe hinge järele.
3. osutab objektile, mida sirutatakse kuskilt võtma, haarama vms. Ulatas, sirutas käe raamatu järele. Sirutas käe juba ukselingi järele, kuid peatus siis. Kobas taskus tikkude järele. Sõdurid haarasid kiiresti püsside järele. *..karjamaal muutus rohi karedaks nagu tema järele asjatult ahmiva lehma keel. J. Saar. | piltl. *Normaalne ja terve inimene haarab instinktiivselt hea järele ja tugevatele toetudes muutub tugevamaks. J. Smuul.
4. osutab taotluste, soovide, igatsuste, vajaduste jne. objektile. Tal on tahtmine televiisori, uue korteri järele. Mehel käisid neelud õlle järele. Selle raamatu järele oli suur nõudmine. Rahval oli tung hariduse järele. Praegu on tungiv vajadus tööjõu järele. Tunneb otse füüsilist vajadust tegutsemise järele. Poisid olid nagu hullud selle tüdruku järele. Pidas end elumeheks, kelle järele naised jooksevad. Tundsin juba igatsust sinu järele! *Kõige ahnemad lämmastiku järele on liblikõielised taimed.. H. Kiik. *Majad kisendavad uute katuste järele. H. Sergo.
5. osutab isikule v. asjaolule, kelle v. mille kohta midagi teada tahetakse. Ta küsis ka Aadu ja ta pere järele. Mis sa nuhid minu järele? Ta päris igas kirjas ema tervise järele. Olin kodust kaua ära olnud, seepärast pärisin kodukandi elu-olu järele. Peremees ei küsi selle järele, kas sulasele see töö meeldib või mitte.
6. osutab elusolendile v. olukorrale, kelle v. mille eest hoolt kantakse. Koduhoidjaks ja laste järele vaatajaks kutsuti üks vanainimene. Politseinikud valvavad korra järele. *Kõik me vaatame selle järele, et nad [= lapsed] pestud ja söönud oleksid.. L. Promet.
7. osutab ainele v. esemele, mille lõhn v. lehk on kellegi v. millegi küljes. Metsaalune lõhnas vaigu ja sambla järele. Pargis lõhnab sirelite ja jasmiinide järele. Haigla koridorid lehkasid kergelt arstimite, värske värvi järele. Mehe riided lehkasid tubaka, higi järele. Vanamees haises liikva järele. | piltl. Siin lõhnab kuriteo järele. *See lugu lõhnas juba nagu nöökimise järele! H. Väli.
8. osutab millelegi v. kellelegi sobivusele v. vastavusele. Mu töö on mulle meele järele. Ta püüdis kõikidele meele järele olla. Üritus näis talle väga südame järele olevat. *..loeb piiblit prillidega, mis mitte enam tema silmade järele ei ole. K. A. Hindrey.
9. järel. a. (ruumiliselt). *..[rebane] pani liduma metsa. Koer tema järele. R. Roht. b. (ajaliselt). *Nägin teda uuesti paari aasta järele. K. A. Hindrey. *„Ise tegid seda või?” küsis Mari natukese mõtlemise järele. A. H. Tammsaare. *Pilt pildi järele endisest ajast kerkib tema vaimusilma ette. O. Luts.
10. millestki lähtudes, millegi põhjal, järgi. *Talita neil nõrkuse momentidel minu eeskuju järele.. O. Tooming. *Mis läks see tütarlaps, keda ta vaevalt tundis näo ja nime järele, talle üldse korda. J. Kärner. *Ning töö järele saadakse ka palka. J. Oks.
11. van osutab kuuluvusele millegi juurde v. alluvusse, järgi. *Aga kümmekond versta eemal või veelgi kaugemal oli Vargamäe koha järele suurem metsaheinamaa.. A. H. Tammsaare. *„Kelle mõisa järele see maa on?” – „Tõõtsi mõisa järele.” A. Kitzberg.
12. van millegi poolest, mingis suhtes, järgi. *Heinamaad aru järele päratu hulk, kõõbi teda või mihklipäini, heina ennast aga ikka vähe ja vähe.. A. H. Tammsaare.
13. esineb fraseologismides, näit.:. Oma käe järele panema. Kellegi pilli, tujude järele tantsima. Suud seki järele seadma.
II. ‹adv›
1. osutab kellelegi v. millelegi liikudes järgnemisele. Tule aga mulle järele! Kihutas ratsahobusega põgenikule järele. Koerad jooksid sõitjaile natuke maad järele. Rühkis eelkõndijatele kõigest väest järele. Ta lonkis sõbrale tusaselt järele. Hiilisin talle silmnäolt järele. Võttis hobuse ohelikuga järele. Vedas longates paremat jalga järele. || (üldisemalt, liikudes järgnemata). Talle tulistati järele. Poisid vaatasid talle vaimustusega järele. Kõik jäid talle tänaval järele vahtima. Pilkesõnu ja sajatusi hüüti talle järele. „Õige jah,” kiitis ta teistele järele. || osutab järgnemisel kellenigi jõudmisele. Jõudsin talle poolel teel järele. Astume aga kiiremini, siis saame neile järele! Puu otsa ei pääse talle keegi järele. Oodake meid ka järele! Läksin talle tuppa järele. || osutab millegi v. kellegi teat. isiku juurde toimetamisele pärast asjaomase isiku enese päralejõudmist. Isa viis linnas õppivale pojale toidumoona järele. Laskis endale mõned raamatud järele saata. *Pere tõi ta [Laekverre] aga järele alles nüüd, vastu kevadet. R. Vaidlo.
2. osutab arengult, tasemelt, saavutustelt kellenigi v. millenigi jõudmist v. viimist. Tuleb töödega naabritele järele jõuda. Poeg on kasvus isale järele võtnud. Poiss oli tükk aega haige, ta peab nüüd järele õppima. Meeskond oli mõne punktiga kaotusseisus, kuid võttis siis järele. Otsis inimest, kes tema poega matemaatikas järele aitaks. *Kulmud isegi mustad, neid järele aidata pole vaja. E. Rannet.
3. osutab kuhugi minekule, et sealt kedagi v. midagi ära viia, ära toimetada. Laupäeval tuldi lastele kooli järele. Kui sul läheb mind vaja, saada kedagi järele! Miks sa oma raamatutele järele ei tule? *Pealegi oli tema kuub mättale põõsasse jäänud ja karjapoiss läks sellele järele. A. H. Tammsaare.
4. osutab millegi ajaliselt hilisemale toimumisele. Mine sa pealegi ees, ma tulen pärast järele. Need tunnid tuleb hiljem järele teha. *Oli hea, kui selle hommikul magamata jäänud une said järele magada lõunatundidel.. J. Kärner. *..aga kes meist ei ole nii või teisiti pitsitada saanud, ega me sellepärast ööd-päevad järele soiu. I. Sikemäe.
5. alles, säilinuks. Eilsest oli veel pisut toitu järele jäänud. Unistustest ei jäänud midagi järele. Sula ei jäta sellest lumest kübetki järele. *Võttis ühe linnunokatäie [liha] ja jättis suurema osa kõik järele.. O. Münther.
6. ‹hrl. koos verbidega jääma, jätma› tulemuseks, tagajärjeks. Näpistas, nii et sinised plekid jäid järele. *Paistis, et tema nuga jookseb iseäralikult hõlpsasti läbi puu ning jätab järele laitmatult sileda pinna. H. Pukk.
7. osutab millegi lakkamisele, vaibumisele. Vihm, sadu, tuisk jäi järele. Külm, pakane andis järele. Hambavalu, palavik, paistetus annab juba pisut järele. Pahameel, meelekibedus annab järele. Laps jättis nutu järele. Jättis vanemas eas teiste kiusamise järele.
8. osutab millegi paigast lahtitulekule, lõdvenemisele vm. nihkumisele mingi surve mõjul. Uks, värav andis peagi löökidele järele. Ankrutross andis järele ja laev paiskus randa. Mees laskis püksirihma järele. Kleit oli kitsaks jäänud, seda tuli õmblustest järele lasta. || koos verbiga andma osutab mingile vastuseisust loobumisele. Andis kõiges naisele, naise tahtmistele järele. Kokkuleppele ei jõutudki, sest kumbki pool ei andnud järele. Andis kiusatusele järele. Targem annab järele.
9. osutab, et midagi tehakse v. on tehtud mingi eeskuju põhjal, seda imiteerides. Siin pole midagi ehtsat, kõik on järele tehtud. Allkiri on väga osavalt järele tehtud. Tee kõik järele, mis mina ees teen! Ta aimas, tegi järele käokukkumist. Pole mõtet moeveidrusi järele ahvida.
10. osutab mingi asjaolu väljaselgitamisele v. omapoolsele kontrollivale kindlakstegemisele. Ma vaatan entsüklopeediast järele! Vaata järele, kes seal tuli! Kuulas järele, kas maja on veel müüa. Tuleb lähemalt järele uurida, kuidas see kõik juhtus. *Taavet oli õhinal nõus, ta tahtis paljukiidetud suurlinna ööelu ise järele katsuda. M. Traat. || (ühenduses mõtlemisega). Selle võimaluse üle peab veel järele mõtlema. Mõtle enne hästi järele ja siis alles otsusta! *..iga sõna, mis ta ütles, näis ta enne ettevaatlikult järele kaaluvat. A. Jakobson.
11. tahapoole, maha. Auto jättis järele paksu tolmupilve. || ‹koos andma-verbiga› mingilt omaduselt kellestki v. millestki maha (jääma). *Pärast Salme surma.. ostis isa jutluseraamatu, mis oma suuruse poolest küll piiblile järele andis.. J. Lapp.

järv ‹-e 22› ‹s›
suurem veega täitunud maismaanõgu, mis ei ole otseses ühenduses merega. Peipsi järv. Kalarikas järv. Maa-alune järv. Liivaste, soiste, kõrgete, madalate kallastega järv. Sõideti paadiga järvele. Kalamehed tulid järvelt. Kukkus järve. Allikalises järves on ohtlik ujuda. Sellest järvest püütakse peamiselt ahvenat ja särge. Järv sinetab, helgib. Järv on jääs.
▷ Liitsõnad: jäänuk|järv, jääpais|järv, kala|järv, karsti|järv, laugas|järv, metsa|järv, muda|järv, mäestiku|järv, mägi|järv, pais|järv, raba|järv, ranna|järv, soo|järv, soola|järv, tehis|järv, umb|järv, veskijärv; asfaldi|järv, laavajärv.

kaare|roie
anat 8.–10. roie, mille eesmine ots on ühenduses kõrgemal asuva roide kõhrega (costa arcuaria)

kandma ‹kannan 45›

1. hrl. üles tõstetuna edasi toimetama, ühest paigast teise viima v. tooma. a. (elusolendi jõul). Haavatu kanti kanderaamil autosse. Kannab last kukil, seljas, süles, kätel. Kannab kotte, kaste, kohvreid. Võtsin tema kompsu enda kanda. Demonstrandid kandsid lippe, loosungeid. Kandis mitme päeva jao puid kööki valmis. Kannab jõest saunavett. Kaelkookudega on ämbreid kergem kanda kui käe otsas. Hein kanti võsa vahelt lagedale kuivama. Neegrid kannavad raskeid pakke pea peal. Jahisaak kanti vahepuus koju. Road kanti suurtel liudadel lauale. Võtku siit igaüks nii palju, kui kanda jaksab. Raamatud on ei tea kuhu laiali kantud. Poiss muudkui kannab tüdrukule lilli ja maiustusi. Ma ei kanna kaasas suuremaid rahasummasid. Ärge kandke jalgadega pori tuppa! Lähen, kuhu jalad kannavad! 'ükskõik kuhu'. Linnud kannavad pesamaterjali noka vahel, nokas. Kass oli pojad küünist laudalakka kandnud. Ega lind kõrgemale lenda kui tiivad kannavad. b. (millegi jõul). Rong kannab meid lõuna suunas. Tramm kandis teda kesklinna poole. Laevad kandsid kalleid laste. Jõed kannavad liiva merre. Lained kandsid adrut rannale. Jääpank kandis merehädalised randa. Lasksime paati voolul kanda. Tuul kandis kõikjale liiva, tolmu, kolletanud lehti. Tuul kandis kõrvu hõikeid, ninna põlemise lõhna. Passaadid kannavad soojemat õhku külmematele aladele. Veri kannab hapnikku ja toitaineid organismis laiali. c. piltl (teatamise, edasirääkimise kohta). Suust suhu kanti keelepeksu, tühje jutte. Mis jutu kuuleb, kohe külasse kannab. Uudis, sõnum kanti kohe külast külasse, külas laiali. *Jah, mina kandvat kõik saladused härra Hurdale kätte .. J. Semper. d. piltl (muid kasutusi). Rännuteed on kandnud teda kaugele. Sõda kandis inimesed oma kodudest maailma mööda laiali.
2. millelegi altpoolt toeks olema, seda ülal hoidma. Templi lage kandsid võimsad sambad. Soolane vesi kannab ujujat paremini kui mage. Pea longus, nagu ei suudaks kael seda kanda. Ta on nii purjus, et jalad ei kanna. Kandvad postid, kaared, võlvid, seinad. Põhjavett kandvad kihid. || millelegi pidama jääma, toetuma. Piimakurn peab jääma nõu äärtele kandma. *Rein käis mööda metsateid, kus sügavad roopad, nii et vankril rummuotsad kannavad. A. H. Tammsaare. || piltl mingit nähtust, olukorda, ideed vm. ülal hoidma, sellele aluseks olema. Tänased noored kannavad homset elu. Romaani, filmi, maali, etendust kannab optimistlik elutunnetus. Teost kandev teema. Hingevalust, võitluspaatosest, kodanikutundest kantud värsid. Sügavast veendumusest kantud kõne. Tegutses kättemaksuihast kantuna. *Ideeline mõtestatus ja ümberkehastamine – need peavad kandma teatrit. V. Panso. || kaugele kostev, tugev, jõuline olema (hääle kohta). Lauljatari hääl ei kanna veel küllaldaselt. Kandev hääl 'tugev, selge, kanduv hääl'.
3. peal lasuvat raskust välja kannatama, selle all mitte kokku vajuma. Kevadised hanged kannavad. Noor jää ei kanna veel. Külmunud soo kannab hobustki. Pehme põld ei kanna traktorit. Väike paat ei kanna kolme inimest. See purre meid kõiki korraga ei kanna. *Ja uus härra tuli. Kevadel, kui vaevalt tee kandis autot .. A. Mälk.
4. taluma, (välja) kannatama. Eluraskusi, ülekohut, alandusi kandma. Kes seda häbi jõuab kanda? Kannab mehiselt, nurisemata oma saatust, murekoormat. Vanemate kaotust oli lastel raske kanda. On valmis igasugust ohvrit kandma. Igaüks peab oma risti kandma. Vaikivat hukkamõistu oli raskem kanda kui noomimist. Pea ei kanna kõrgele ronida, kiikuda. Magu ei kanna enam haput. Tervis ei kanna enam rasket tööd (teha). *Õdesid-vendi oli tarvis mujale: seakarja ja lehmakarja, ja põllutöödele, nii kuidas kandis kellegi kont. J. Kärner. || kõnek (alkoholi talumise kohta). Jõi palju, aga kandis ka palju, kõvasti. Poiss oma kanapeaga ei kanna midagi. Mis sa jood, kui pea ei kanna! *.. hakkasid nad tuliselt vaidlema selle üle, kumb neist kannab rohkem viina või õlut. A. Jakobson.
5. (suutelisuse kohta:) lubama, võimaldama (midagi teha). Jooksis mis jõud vähegi kandis. Kavatses küll ehitada uue elumaja, kuid jõud ei kanna. Rahakott ei kandnud uut hobust osta. Tema tasku nii kallist lõbu ei kanna. Karjus nagu hääl, kõri üldse kandis. Nii kaugele kui silm kandis, polnud kedagi näha. Sõi nagu vats vähegi kandis.
6. rase v. tiine olema. Sel ajal kandis ta just oma esimest last. Ta on kandnud ja sünnitanud neli last. Kannab endas, oma üsas uut elu. Noor mära on esimest korda kandmas. Lõpuni kantud rasedus, tiinus. *„Ma kandsin ju Indrekut kolmat kuud rinna all,” ütles Mari. A. H. Tammsaare.
7. saaki v. vilja andma (hrl. kultuurtaimede kohta); midagi kasvatama (maa kohta). Noored õunapuud kandsid tänavu juba õunu. Vanad põõsad ei kanna enam marju. Maasikad kannavad korralikult kolm aastat. Pirnipuu on mitmel aastal õitsenud, aga pole veel kordagi kandnud. Kuusk kannab käbisid, tamm tõrusid. Lahja põld kannab vähe vilja. Uudismaa kannab hästi kaera. | piltl. Töö, õpetus on head vilja kandnud. Meeste jõupingutused kandsid lõpuks vilja. Protsente, intressi kandma.
8. (riietusesemete seljas, jalanõude jalas olemise kohta). Kannab kübarat, kaabut, karvamütsi, baretti, soni. Kannan talvel kasukat, sooja pesu, sooje riideid. Kannab tumedat ülikonda, valget särki ja lipsu. Kannab siidkleiti. Ants kandis põlvpükse. Kalifeesid kantakse koos säärikutega. Kannan kingi nr. 42. Kandis poriga kalosse. Suvel kanti maatööl pastlaid. Armastab kanda kirevaid rõivaid. Naine kandis leinariideid ja musta loori. Õhtutualeti juurde kanti pikki kindaid. Frakki kantakse pidulikel juhtudel. Kannab silma peal musta sidet. Kannab varrukal korrapidajalinti. || kantud pruugitud, kulunud, poolpidune. Tublisti, vähe kantud püksid, seelik, ülikond. See mantel on mul kõvasti kantud. || (teat. esemete kasutamise, nende küljesoleku kohta). Jüri kannab prille. Daam kandis kõrvarõngaid, merevaigust kaelakeed. Armastab igasugu ehteasju kanda. Briljante, kalliskive kantakse piduliku riietusega. Relva, mõõka kandma. Tolmu vastu kanti respiraatorit. Pidi vanas eas kerjakeppi kandma 'kerjama'. || (ühenduses juuste v. habeme teat. moe v. soenguga). Kannab lühikesi, pikki juukseid, patse, poisipead, siilisoengut. Kannab juukseid lahku, üle pea kammituna. Kandis juukseid kõrges soengus. Mees kannab põskhabet, vurrusid.
9. omama. a. millegagi varustatud olema. Isapõder, sokk kannab sarvi. Lehtpuud kannavad lehti, okaspuud okkaid. Ta on terve, kuid kannab veel paremat kätt sidemes. Kannab kolmandat aastat kaptenipaelu 'on kapten'. Raha kandis keisri kujutist. Ümbrik kandis Tallinna postitemplit. Ürik kannab daatumit 15. III 1812. Auto kandis numbrimärki 234 ABC. Käskkiri kandis direktori allkirja. Negatiivset laengut kandev elementaarosake. *.. tapeet, paiguti seenetanud ja katkenud, kandis ajalehtedest paiku. A. Jakobson. b. (nime, nimetuse, tiitli, pealkirja vms. omamise kohta). Mäeseljak kannab rahvasuus Tantsumäe nime. Pärast lahutust kannab ta jälle neiupõlvenime. „Estonia” kannab rahvusooperi nimetust. Kandis enne revolutsiooni krahvitiitlit. Raamat kandis pealkirja „Huvitav geomeetria”. Ta pole väärt kandma ausa inimese nime. c. (teat. iseloomu, tundemärkide, joonte olemasolu kohta). Teos kannab ruttamise jälgi, märke. Rahutused kandsid algul stiihilist iseloomu. Varane feodalism kandis veel ürgkogukondliku korra pitserit, jooni. *Ta sõnad ja hääletoon kandsid nagu patutunnistuse laadi. A. H. Tammsaare. d. (mingi kestvama tunde, mõtte, kavatsuse vms. olemasolu kohta). Kannab viha, vimma naabri peale, vastu. Olen sind, sinu tõotust alati meeles kandnud. Kannab endas suuri unistusi, lootusi. On kandnud hinges valu, muret, rahutust. Ta kannab leina. Kannab südames vanemate mälestust. See inimene kannab hinges kurja. Kannab ta vastu okast südames 'meenutab solvamist vms.'. Kannab keelel mürki 'ütleb teistele solvavalt'.
10. mingis olukorras v. millegi osaline olema. Talupojad kandsid naturaalkoormisi mõisniku heaks. Rahvas oli aastasadu orjaiket kandnud. Tehas kandis praagi tõttu kahju, kahjumeid. Kes kannab veokulud? Lähetuskulud kannab lähetav asutus. Üksus kandis raskeid kaotusi. Vabaduse eest võib kanda mis tahes ohvreid. Projektist kinnipidamise eest kannavad vastutust 'vastutavad' nii ehitaja kui tellija. Tuleb hoolt kanda 'hoolitseda' tervise eest. Toidumured on ikka perenaise kanda. Võttis vahetalitaja osa enda kanda. Ma tahan selle eest muret kanda, et asi korda saab. Kandis karistust vanglas, parandusliku töö koloonias. Iga kuriteo eest tuleb karistust kanda. *Ma võin ju vangiraudu kanda, kui seda mulle peale sunnitakse .. L. Perandi.
11. midagi millelegi v. kuhugi märkima, peale tõmbama, maalima vms. Põletuskiri kanti puule tulise oraga. Muster kantakse kopeeri abil paberile. Jaotised on ebatäpselt skaalale kantud. Peits kantakse mööbliesemetele pintsli või pritsi abil. Toitekreem kantakse nahale enne magamaminekut. Värvid on lõuendile kantud hoogsate pintslilöökidega, paksult, läbikumavalt, täppides. || midagi kuhugi kirja panema, registreerima, arvele võtma. Ettepanek kanti protokolli, akti. Raamatud kanti sedelitele, kataloogi. Vaatlusandmed kantakse vastavasse vihikusse. Ants kanti võistlejate nimekirja. Võistluse tulemused kanti turniiritabelisse. Kõik saadud hinded tuleb kanda õpilaspäevikusse. Olen kõik telefoninumbrid lahtistelt lehtedelt märkmikku kandnud. Kaardile olid kantud vaid suuremad asulad. Trahvisummad kanti riigituludesse. Laseb palga kanda abikaasa pangaarvele. Rekord on kantud nüüd tema nimele. Kahjud tuli kanda tormi arvele. Noorteõhtud tuleb kindlasti kanda klubi töö plusspoolele.

kange ‹1› ‹adj›

1. paindumatu, puine, jäik (nii et liikumine v. liigutamine on takistatud). Jalad on käimisest, külmast üsna kanged. Pärast sellist teekonda oled jalust kange. Ristluud, kondid on raskest tööst kanged. Kael jäi vahtimisest kangeks. Liikmed on luuvalust kanged. Vanamehe sõrmed on rehapulkadena kanged. Jalad, käed tõmbusid jääkülmas vees kangeks. Vaadake, et ta kangeks ei külmu! Ei saa kummarduda, selg on kange. Tõusti ja sirutati istumisest kanget keha. Mehe liigutused olid kohmakad ja kanged. Ohvitser astus tikksirgelt kangel sammul. Surnukeha oli külm ja kange. Räägib kange keelega, nagu oleks ta purjus. Tärgeldusest kange särgikrae. Märjad riided tõmbusid pakases kangeks. | piltl. Kohkus, ehmus kangeks. Jäi hirmust kangeks. || (võõrapärase ja vigase keelepruugi kohta). Parun rääkis kanget eesti keelt. *„Kus on see mees, see Piiri Tönnu?” hüüdis ta pisut kanges maakeeles .. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: külma|kange, pulkkange.
2. (keha)jõult tugev, jõuline, kõva. Poisid katsusid jõudu: kumb on kangem. Mitme vastase vastu ei saa, ole nii kange mees kui tahes. Kelle sõnn on kõige kangem? Karu kõige kangem, rebane kõige kavalam. *Ülesoo meeste kangete käsivarte mõjul edeneb töö jõudsasti. O. Luts. | piltl. Males oled sa minust kangem. Võõra tahe oli tema omast kangem. Kangem pool (kindlama, otsustavama sõnaga abielupoole, hrl. mehe, harvemini naise kohta). Kangem sugu (meeste kohta). *„Ei Tõnu mind mata,” hooples noorik, „olen tast eluvaimu poolest kangem ..” H. Raudsepp. || mehine, kartmatu; vägev, võimas. Suured teod nõuavad kangeid mehi. Ta oli nii kange mees, et ei kartnud vanakuraditki. Väike, aga kange rahvas. *.. oder kasvas õige kange, mäel pani mahagi. Aga mis tast sai! F. Tuglas.
3. millegi poolest silmatorkav v. väljapaistev, tubli, hakkaja, kõva. Kange töömees, kõnemees. Kange ujuja. Kange kala- ja jahimees. Kange pillimees ja tantsulõvi. Poiss on kange pidudel käija. Ta on kange tööd murdma. Saarlased on kanged meremehed. Mart on valla kangemaid traktoriste. Laine on kange tüdruk: õppeedukuselt klassis esimene. || ‹sageli ma-infinitiiviga› oma loomult kõvasti kalduv midagi tegema. Kange viinavõtja, joodik, kakleja, löömamees. Kange lõuapoolik, mokamees. Kange teisi õpetama, käsutama. Kange mees lubama, lubadusi andma. Ta on kange tagaselja ähvardama, kõigiga vaidlema, tüli norima. Poisid olnud kanged vallatust tegema. Vello olnud kange igasuguste tempude peale. Hobune oli kange üle aia hüppama. Põrsad on kanged sööma. Ohakad on kanged juuri ajama.
4. kõva, väga tugev, suur; äge. Kange peavalu, palavik. Jalga lõi kange valu. Hirmus kange köha, nohu. Kange nälg, janu, söögiisu, väsimus, igavus. Kange tüli, sõnavahetus, vaidlus. Hakkas kange hirm. Ta on kanget jonni täis. Kiristas kanges vihas hambaid. Kange kuraas sees. Kõik asusid kange õhinaga tööle. Mul on kange kiire. Läks lahti kange askeldamine. Kange pingutus võttis nõrgaks. Kange soov, tahtmine edasi õppida. Tal on kange isu välja minna. Kange kiusatus. Mehel käivad kanged viinaneelud. Vennal kange valu naist võtta. *Haigus oli kord juba sees ja muudkui läks aga kangemaks. A. Jakobson. *.. käes on poiss tal esimest aastat ja arm alles kange. V. Lattik. || (kiire liikumise kohta). Tormab kange hooga, ajuga, valuga. Poiss tuli kange jooksuga. Tuhises kange kiiruga edasi. Hobune on kangest sõidust higine. *Siin väinas oli veevool kange ja vesi viis jää varakult välja. A. Kalmus. || (ilmastikuga ühenduses). Väljas on kange külm, pakane, tuisk. Heinaajal oli kange palavus. Puhub kange tuul. Külm läks üha kangemaks. Kange sajuga ei läinud keegi majast välja. *.. oli veel ometi talv, päris kange talv. A. Taar. || vali (hääle, heli kohta). Kange kisa. Vee mühin läks järjest kangemaks. Veski kange mürin. Ukse taga algas kange kloppimine. Kõrvus on kange kohin. || kõnek tuline, innukas. Ta on uue korra kange pooldaja. Mees oli kange katoliiklane. Kingsepp olnud kange punane.
5. tugeva mõjuga, tugevatoimeline (hrl. mingi aine kohta). Kange kohv, tee, äädikas, sinep. Kange tubakas. Kanged rohud, mürgid. Kange hape. Need paberossid on minu jaoks liiga kanged. Tegi lihale kange soolvee. Kange väetiselahus kahjustab taimi. Dieettoidus ei kasutata kangeid vürtse. Klaas kanget lahjendamata jõhvikamahla. || suure alkoholisisaldusega. Kange õlu, viin, puskar. Kange naps. Kanged alkohoolsed joogid. Joodi õlut ja kangematki kraami. | ‹elliptiliselt› kõnek (viina vm. vägevama alkohoolse joogi kohta). Võeti, visati klaasike kangemat. Külalistele otsiti välja pudel kangemat. Peale õlle oli meestel ka üht-teist kangemat kaasas. || (terava, tugeva lõhna v. maitse kohta). Köök oli kanget kärsahaisu täis. Haigla koridoris oli tunda kanget kloroformi ja eetri lehka. Mehel käis suust välja kange õllelehk. *.. märkab kohkudes, et kohvil on kange lambiõli maik juures. O. Luts. || (prillide kohta). Prillid olid liiga kanged ja võtsid silmad valutama. || piltl vägev, võimas. Saunalaval oli kange leil. Käis välja oma kõige kangemad trumbid. Seekord ütles seda juba kraad kangemal kujul. Vandus kõige kangemate sõnadega, kõige kangemat kurja.
▷ Liitsõnad: kibe|kange, mürk|kange, tulikange.
6. mittejäreleandev, visa, vastupidav; kangekaelne, jonnakas. Kange iseloomuga, südamega inimene. Ta on kange ja oma õigust täis. Kanged ja protsessijad vanamehed mõlemad. Oli juba lapsena kange ja isemeelne. Suureline ja kange pealegi! Ära ole nii kange: targem annab järele! Kange nagu sikk. *Nad olid algul kanged olnud ja tühjaks jätnud selle paberi, mis raad neile kongis ette pani .. G. Helbemäe.
7. range, vali, karm. Ta tuli alles kange käsu peale. Tüdrukud läksid kangest keelust hoolimata simmanile. *.. siin oli oma vali kord, omad ülemad ja alamad ja ääretu kange distsipliin. R. Roht.

kaotama ‹37›

1. mingite asjaolude tõttu kaduda (1. täh.), kaduma minna laskma (hrl. esemete kohta); ant. leidma. Kaotas vihmavarju, taskuräti, rahakoti, mantlivöö. Olen oma raamatu, sulepea kuhugi kaotanud. Laps kaotas kindad. Kaotasin taskust kümme krooni. Leidis kaotatud asja üles. Hobune kaotas raua. Ta kaotas rahvamurrus oma kaaslased. Matkajad kaotasid teeraja. Koer kaotas jänese jäljed.
2. olemasolevast ilma jääma, seda minetama. a. (varanduse vm. omatavaga ühenduses). Riik kaotas sõjas neljandiku oma territooriumist. Kaotas ettevõtte pankrotistumisel kogu oma vara. Ta kaotas selle tehinguga paarsada krooni. Kaotas kaardimängus kenakese summa, kihlveoga pudeli veini. Peremees kaotas loomataudi läbi kaks lehma. Teenistust, (töö)kohta kaotama. Sõjamöllus kodu, peavarju kaotanud inimesed. Ründas, ent kaotas siis palli. Valge eksis ja kaotas etturi. Põdrapullid kaotavad jaanuaris-veebruaris sarved. Laev kaotas tormis purjed. Puud kaotavad sügisel oma lehestiku. b. (ühenduses tervisliku olukorra ja füüsilise ning psüühilise seisundiga). Kaotas sõjas mõlemad jalad. Kaotas tööõnnetusel parema käe. Mees kaotas nägemise, kuulmise. Haavatu kaotas rohkesti verd. Ta kaotas töövõime. Kaotas närvivapustuse tagajärjel kõnevõime. Kaotas raskete läbielamiste tõttu mõistuse, aru. Ta on tublisti kaalus kaotanud. Meelemärkust, teadvust kaotama. Sõrmed kaotasid painduvuse. Laulja on kaotanud hääle. Kaotas tasakaalu ja kukkus. c. (seoses isikutega). Vaenlane kaotas lahingus surnute ja haavatutena mitu tuhat sõdurit ja ohvitseri. Ta kaotas autoõnnetusel mehe ja kaks poega. Kaotasin juba õige noorelt oma vanemad. Toitja kaotanud perekond. Kaotasime teise linna ülekolimisega oma sõbrad. Ta on naisele kiivas, kardab teda kaotada. Seltskond ei lasknud teda tulema, sest ei tahetud kambameest kaotada. d. (muid, abstraktsemaid tarvitusi). Elu kaotama. Ära julgust kaota! Ta oli lootust, kannatust, rahu, enesevalitsust, närve kaotamas. Ta on kaotanud au, väärikuse, sündsustunde. Ta kaotas igasuguse mõõdutunde. Tüdruk kaotas süütuse. Mees on kaotanud usu oma võimetesse, oma tavalise jutukuse, mõju teiste üle. Kõneleja kaotas mõttelõnga. Juhid ei tohi kaotada sidet rahvaga. Ta on kaotanud teiste lugupidamise, usalduse. Ta on kaotanud huvi kõige vastu. Soodsat võimalust kaotama. Ta on meie silmis palju kaotanud. Sa ei kaota midagi, kui selle filmi vaatamata jätad! Pärija kaotas oma õigused. Rahvas kaotas vabaduse. Seadus on kaotanud jõu, kehtivuse. Probleem on kaotanud oma tähtsuse, aktuaalsuse. Nii kaotab asi mõtte. Isegi lemmikharrastus oli ta jaoks võlu kaotanud. Lennuk kaotas juhitavuse. Riie on kaotanud esialgse värvuse. Kingad, kübar on kaotanud vormi. Päevavalguses kaotas paik igasuguse romantika. Laul on kaotanud populaarsuse. Energiat, soojust kaotama.
3. hävitama, likvideerima, kõrvaldama. Kaotati pärisorjus, rahvuslik rõhumine, viimased feodaalkorra jäänused. Valitsus kaotas tsensuuri, sõjaseisukorra, kitsendused. Kurjategijad püüdsid kuriteo jälgi kaotada. Püüdis lahke sõnaga laste võõristust kaotada. Ähvardas vaenlased maa pealt kaotada. Ihuvilja kaotama 'aborti tegema v. teha laskma'. Miski ei suutnud ebausku kaotada. Paar võileiba kaotasid esialgse näljatunde. Rohi kaotas sügelised, valu. Rahu kosutab, vaen kaotab. *.. paljude jalgade astumine ja jutukõmin kaotas vaikuse. A. Mälk.
4. (mängus, võitluses jne.) vastas(t)ele alla jääma, võidetuks osutuma; ant. võitma. Mängu, matši, võistlust, teatejooksu kaotama. Kaardimängus, males, jalgpallis kaotama. Meeskond võitis, naiskond kaotas. Poolaeg kaotati 26:32 ja kogu mäng 53:71. Eesti noored kaotasid tasavägises mängus Gruusiale. Kaotasin talle kaks partiid. Suurmeister tegi raske vea ja kaotas võiduseisust. Kaotas 400 m jooksus oma peamisele konkurendile rinnaga. Kaotab liidrile 3 sekundiga, 2 punktiga. Fašistlik Saksamaa kaotas sõja. Diviis kaotas ühe lahingu teise järel. Kaotasin kihlveo, (kohtu)protsessi.
5. (aja kohta:) ettenähtust rohkem v. asjatult kulutama. Pingutas küll, kuid ei suutnud kaotatud aega tasa teha. Ei tohi aega kaotada – ruttu teele! Ei olnud lennuilma, nii kaotasime terve päeva. Kaotas sillast ringiminekuga mitu väärtuslikku minutit.

kapillaarne ‹-se 2› ‹adj›

1. füüs kapillaaridega seostuv, kapillaarsusel põhinev. Mulla kapillaarne poorsus. Kapillaarne veejuhtivus, läbiimbumine.
2. med kapillaaridega seostuv, kapillaaridega ühenduses esinev. Kapillaarne verejooks.

karjuv ‹-a 2›

1. (< partits karjuma)
2. ‹adj› (hrl. mingi negatiivse nähtusega ühenduses:) väga suur, tohutu, kohutav, hirmus, terav. Elati karjuvas vaesuses, viletsuses. Toiduainetest oli karjuv puudus. Karjuv ebavõrdsus, ülekohus, ebaõiglus. Vajadus selle järele oli karjuv. *Sealjuures tõi ta esile Porovardja juhtumi kui kõige karjuvama näite .. J. Kärner.
3. ‹adj› hästi kirevates värvitoonides, kriiskav, tähelepanu tõmbav; kõmuline, sensatsiooniline. Karjuvad värvid. Karjuvad reklaamplakatid. Tulekirjades karjuv reklaam. Karjuvate pealkirjadega kriminaalromaanid, sõnumid.

kasutama ‹37›
mingil otstarbel, millegi sooritamiseks v. saavutamiseks vahendina rakendama; enese v. kellegi teise kasuks, huvides rakendama; (varasemas keelepruugis on tarvitama üldine, tänapäevases paljudel juhtudel taandunud).; sün. tarvitama. a. (masinate, aparaatide, esemete, riistade vm. vahendite korral; siin tarvitama tänapäeval üsna harva). Masinaid, aparaate, seadmeid kasutama. Lahinguis kasutati lennukeid ja tanke. Auto, vanker seisab hoopis kasutamata. Söömisel kasutame nuga ja kahvlit. Lubage kasutada telefoni! Katuse katmiseks kasutatakse eterniitplaate. Haige kasutab käimisel keppi. Varasemail aegadel kasutati rasvaküünlaid. Karusnahka kasutatakse rõivaste valmistamisel. Seda raamatut kasutatakse õpikuna. Teose lõpul on kasutatud kirjanduse loetelu. Orav kasutab oma kohevat saba tüürina. Aurujõudu, aatomi-, elektrienergiat kasutama. Kasutas ajakirjandust, mitmesuguseid väljaandeid oma vaadete propageerimiseks. b. (mitmesuguste ainete puhul; sageli võrdväärne tarvitama). Tammi rajamiseks kasutati kive, liiva ja kruusa. Kütteks kasutati puid ja turvast. Majandid kasutavad rohkesti mineraalväetisi. Haige kasutas ravimeid. Kitsepiima võib kasutada keetmatult. Maitseainetest kasutati pipart ja soola. c. (looduslike objektide, samuti hoonete, ruumide puhul; vahel võimalik ka tarvitama). Maad kasutama. Kasutas oma suuri maavaldusi rikastumiseks. Jõge kasutati parvetusteena. Kalamajanduslikult kasutatavad järved. Metsi kasutati ebaperemehelikult. Inimene õppis tuld kasutama juba iidsetel aegadel. Tulpe kasutatakse dekoratiivtaimedena. Hoone seisab kasutamata. Saali kasutatakse koosolekuruumina. Vannituba kasutama. d. (ühenduses raha, vara, sissetulekut märkivate sõnadega; võimalik ka tarvitama). Kasutab palka, saadud raha väga otstarbekalt. 1000 krooni eelarvest on veel kasutamata. Sissetulekuid kasutatakse ettevõtte laiendamiseks. e. (inimeste, loomade vm. elusolendite puhul; vananenud pruugis ka tarvitama). Palgalist tööjõudu kasutama. Teid me ei saa sel tööl kasutada. Ülestõusu mahasurumiseks kasutas valitsus sõjaväge. Kaamelit, elevanti kasutatakse tööloomana. *Nad talutasid kaht vaevunud tütarlast, keda poisid olid metsa vedanud ja neid seal lubamatult kasutanud. K. Rumor. f. (ajaga ühenduses; varasemas pruugis ka tarvitama). Tuleb osata aega otstarbekalt kasutada. Kibedal heinaajal tuleb pühapäevigi kasutada. Kasutas jutuajamises tekkinud pausi mõne lisaküsimuse esitamiseks. Vihmaseid ilmu kasutati sisetöödeks. Osa puhkust jäi kasutamata. Selleks tegevuseks ei saa me kasutada üle 15 minuti. g. (abstraktsemalt; varasemas pruugis ka tarvitama). Aretustöös kasutatakse laialdaselt hübridiseerimist. Nad kasutavad teaduse ja tehnika uusimaid saavutusi. Selleks võib kasutada mitmesuguseid meetodeid, vorme, võtteid. Kasutas teiste äraolekut oma kavatsuste täideviimiseks. Pidime võõraste abi, teeneid kasutama. Soodsat olukorda, juhust, võimalust kasutama. Kasutas oma õigusi, kauaaegseid kogemusi. Kasutab kurjasti sõbra usaldust. Oskab kasutada kavalust, teiste nõrkusi. Mees püüab kasutada oma laialdasi tutvusi. See on palju kasutatud teema, motiiv. Teoses on kasutatud rahvapärast ainestikku. h. (ühenduses mitmesuguste väljendamist, ütlemist, rääkimist vms. märkivate sõnadega; harvemini võimalik tarvitama). Omavahelises vestluses kasutasid nad saksa keelt. Kirjanik kasutab murret, kõnekeelt, võrdlusi. Sel juhul kasutatagu tingivat kõneviisi. Seda sõna on kasutatud vales tähenduses. Tema kasutas nii kõnes kui kirjas ühesugust stiili. Luuletuses on poeet kasutanud rahvalaulu värsimõõtu. Mees kasutas liiga karmi tooni.

kasvama ‹42›

1. eluprotsessi tulemusena mõõtmetelt ja massilt suurenema, välja arenema. Laps kasvab. Suureks, meheks kasvama. Kasvas kiiresti oma kasvu täis. Tüdrukust kasvas kaunis neiu. Põrsad kasvavad jõudsasti. Vasikas jäeti kasvama 'eluloomaks'. Angerjad kasvavad suhteliselt aeglaselt. Põõsas kasvas kuni kolme meetri kõrguseks. Vili kasvab hästi, lihavalt. Rukis, hein kasvas vägev. Istikud läksid, hakkasid kasvama. Umbrohi on visa, kange kasvama. Kartul kasvab hästi liivases maas. Karvad, küüned kasvavad. Habe kasvas kiiresti. Juuksed on pikaks kasvanud. Silmale kasvas kae peale. Üks hammas on viltu kasvanud. Lülisamba vigastusest kasvas talle küür selga. Veistele kasvavad sarved. Silma nähes 'väga kiiresti, jõudsalt' kasvama. || idanema. Linnaseodrad pandi kasvama. Kartulid läksid soojas keldris kasvama. Lamandunud vili läheb vihmaga kergesti kasvama. || üles kasvama, kusagil oma lapsepõlve v. noorusaastaid veetma. Poiss oli maal, linnas kasvanud. Ta on sündinud ja kasvanud Lõuna-Eestis. Ants kasvas vanaema juures. Sõja ajal tuli paljudel kasvada rasketes oludes. || (vaimselt, poliitiliselt jne.) täiustuma, arenema ning kujunema. Ta kasvas teadlikuks võitlejaks. Temast kasvas peagi kogenud juht. Teisi õpetades ja kasvatades kasvame ka ise. || piltl tugevasti kiinduma, end kellestki v. millestki lahutamatuna tundma. Nooruk on tuhande niidiga oma kodukoha külge kasvanud. *Ometi hakkab neiu tundma, et mitte ainult tema ei ripu noormehe küljes, vaid et ka see kasvab tema külge .. A. H. Tammsaare. || piltl järsku, ootamatult välja ilmuma; kiiresti kerkima v. tekkima. Kaubamaja ümber kasvasid viimaste aastatega kõrged büroohooned. *Üks mees kasvas korraga ta ette; ja see mees tuli vist merest .. A. Jakobson.
2. (ühenduses puude, taimede esinemis- v. levikupaigaga:) esinema, leiduma, olema. Mäekülgedel kasvas mets. Kingul kasvab kolm mändi. Aias kasvasid marjapõõsad ja lilled, kartulid ja kapsad. Metsas kasvab seeni. Luuderohi kasvab meil üksnes saartel. Polaaraladel kasvavad taimed. Veereval kivil ei kasva sammalt.
3. taimkattega (ka karvadega) tihedalt kattuma, täituma v. ummistuma. Heinamaa, põllud kasvasid võssa. Nõgestesse kasvanud aianurk. Umbrohtu kasvanud peenrad. Teerada kasvas rohtu. Kanarbikku kasvanud nõmm. Järv, tiik kasvas pikapeale umbe. Lapsed sulistavad kõrkjaisse, kõrkjaid täis kasvanud jõesopis. Kase- ja pajuvõsa täis kasvanud jäätmaa. Habemesse kasvanud matkajad. Taat oli räbaldunud ja karvadesse kasvanud. *Varemeis foorum [Roomas] kasvas mätta alla, külamehed hoidsid siin oma härjakarju .. F. Tuglas.
4. suurenema, rohkenema, tugevnema. Linn, alev, küla kasvab. Lumehang akna all kasvab. Rongimürin, kõmin, lärm kasvab. Pilv kasvas kiiresti. Vahemaa laeva ja ranna vahel kasvas pidevalt. Rahvaarv, pere aina kasvab. Uudishimulike hulk kasvas järjest. Organisatsioon on mitme uue liikme võrra kasvanud. Meeskonna eduseis kasvas 15-punktiliseks. Mäetööstus kasvas kiiresti. Toodang kasvas peagi kahekordseks. Sissetulekud, kulutused, väljaminekud kasvavad. Tootmine, tarbimine, tööviljakus kasvab. Kaubakäive, läbimüük kasvas 40 %. Viljasaak on kasvanud. Tööpuudus, viletsus, noorsoo kuritegevus kasvas. Kasvas vastupanu vaenlasele. Pahameel, nördimus, viha, meeleheide, hirm, ärevus kasvab. Minu lugupidamine tema vastu kasvas. Mehe populaarsus, kuulsus kasvas pidevalt. Tema imestus, hämmastus üha kasvas. Mõju, autoriteet, võim kasvab. Koormus, pinge hakkas kasvama. Tempo, hoog, kiirus muudkui kasvas. Jälgib seda kasvava huviga, erutusega. Vajadused, nõuded kasvavad. Janu, nälg, nõrkus kehas kasvas. Teadmised, oskused kasvavad. Päikese aktiivsus on kasvanud. Kasvav suurus (matemaatikas). Süües kasvab isu. Kasvab saak, kasvab himu. *.. kõik rääkisid, et raba kasvab ja kasvab, et raba tungib peale. A. H. Tammsaare. || muutuma, millekski üle minema, üle kasvama. Tuul kasvas tormiks. Rahva passiivne vastupanu kasvas avalikuks vastuhakuks. Sõnavahetus ähvardas tüliks kasvada. Nende kauaaegne tutvus kasvas kindlaks sõpruseks. *.. nii et ei märkagi, millal hommik kasvab päevaks. O. Tooming. || arenema, (välja) kujunema; tekkima, saama. Päevadest kasvavad kuud, kuudest aastad. See harjumus on talle lihasse ja luusse kasvanud 'omaseks saanud'. *Mõrudusest, mis ta südant seeüle täitis, kasvas vaen .. E. Vilde.

kaudu

1. ‹postp› [gen] mingist vahepunktist v. kohast läbi (kuhugi minemisel, siirdumisel, kulgemisel). a. mingist paigast, asustatud punktist läbi. Sõidab Tallinnast Moskvasse Peterburi kaudu. See buss sõidab (Haapsallu) Märjamaa kaudu. Lina veeti 19. sajandil välja peamiselt Pärnu kaudu. Tallinna kaudu toimub kaubavahetus paljude riikidega. Tramm sõidab Narva maanteelt Tartu maanteele Maneeži tänava kaudu. Majja pääseb aia, hoovi kaudu. b. mingist ruumist, avausest, käigust vms. läbi. Sisenes tagaukse, köögi kaudu. Kass hüppab akna kaudu välja. Luugi kaudu pääseb keldrisse. Vesi voolab järvest välja väikese oja kaudu. Sõiduteed saab seal ületada tunneli kaudu. Kuldnokk lipsas lennuava kaudu pesakasti. Ravimit manustatakse suu kaudu. Jahedas õhus soovitatakse nina kaudu hingata. Mürkained võivad organismi tungida hingamisteede ja naha kaudu.
▷ Liitsõnad: kust|kaudu, sealt|kaudu, siitkaudu.
2. ‹postp› [gen] vahendusel, abil, läbi. a. (inimestega ühenduses). Kuulsin sellest ühe tuttava, sõbra kaudu. Jutt läks laste kaudu laiali. Kogu asjaajamine käis tõlkide kaudu. Väljaannet levitati meremeeste kaudu. Minu kaudu ei saavuta sa midagi. b. (muudel juhtudel). Sain pakkumisest teada ajalehe kaudu. Häälelained levivad õhu kaudu. Numismaatika uurib ajalugu müntide kaudu. Kunstnik on üldsusele tuntuks saanud oma huvitavate näituste kaudu. Kirjanduse kaudu hakkasid levima progressiivsed ideed.
▷ Liitsõnad: käsikaudu.
3. mööda, pidi. a. ‹postp› [part] Maad, merd kaudu. Ei mindud läbi soo, vaid suurt maanteed kaudu. Teist (teed) kaudu. Läksime mereranda kaudu. *Ta ei luusinud enam külasid kaudu ümber .. E. Bornhöhe. b. ‹prep› [gen] hrv. *Kavatsen teha tiiru läbi metsade, kaudu järvede ja külade, umbes 20–30 km, et tutvuda sisemaaga. R. Sirge.
4. ‹prep› [part] murd mööda, piki; kõrval. Ootajad istuvad kaudu seinu pinkidel. *Ta seisis pliidi ääres, käed kaudu külgi .. O. Jõgi (tlk). *Kes teab, mida ta lõpu eel oli läinud endale või ätile tooma, võib-olla suurest puuraandast kibutäit vett, sest kibu oli küliti sealsamas kaudu kätt. J. Peegel.
5. ‹adv› murd (eemalt, ringiga) mööda; möödas, läbi. Ajavad hobusega kaudu. Aeg ammu kaudu läinud. Kaudu käies seda asja ei lahenda. *Käib kaudu nüüd päike, / vaid madalalt kaarelt meid vaatab .. A. Haava. *Natukene aga vaja eksida, paar põõsamaad vahele jätta – ja juba oledki loomast kaudu tulnud .. J. Oks.

keegi ‹kellegi, kedagi, kellessegi, kelleski, kellestki, kellelegi, kellelgi, kelleltki, kellekski, kellenigi, kellenagi, kelletagi, kellegagi›
I. ‹pron› umbmäärane asesõna
1. ‹substantiivselt› isiku vm. olendi kohta. a. ‹jaatavas lauses› märgib teadmata v. lähemalt määratlemata isikut (vm. olendit). Keegi koputas. Keegi on ukse, akna taga. Väljas hüüdis keegi appi. Peab kelleltki teed, nõu küsima. Kas täna käis keegi meil? „Ära mine!” hoiatas keegi. Teid küsib keegi Riiast. Ma vajan kedagi, kes mind mõistab. Seda võis teha keegi oma inimestest. Kas keegi on juba uut filmi näinud? Keegi krabistas põõsastes. Kui juba keegi peab minema, siis olgu see mina. Seal oli keegi, ja see keegi tuli lähemale. *„Koer peaks olema,” arvab Jurnas. „Oleks keegi, kes haugub, kui tuleb võõraid ..” A. Mägi. b. ‹jaatavas lauses› iga üksik. Räägiti, mida keegi suvel tegi. Teevad seda, mis kellelegi parajasti meeldib. Joostakse laiali, kuhu keegi. Lõpetavad kooli, kuidas keegi. Vaevalt nad teavad, mis kellestki sai. See kõik sõltub asjaolust, kuidas on kellegi vastupidavus. c. ‹eitavas lauses› mitte ükski. (Mitte) keegi ei tulnud appi. (Mitte) keegi pole sellest kuulnud. Läks minema, kellelegi head aega ütlemata. (Mitte) keegi ei tundnud tema vastu huvi. Tänaval pole (mitte) kedagi näha. Kodus ei olnud kedagi peale Sirje. Ära räägi sellest (mitte) kellelegi. Kellelgi ei olnud asjast aimu. Nad ei tülitsenud kunagi kellegagi. Kas siis keegi teist ei näinud, kuidas see juhtus? *.. kuid möödus päevi, isegi nädalaid, ent püünisesse ei läinud keegi. R. Roht.
2. ‹adjektiivselt› osutab, et teat. isik vm. olend on lähemalt määratlemata. a. ‹hrl. jaatavas lauses› üks. Keegi mees, naine astus sisse. See oli keegi kiitsakas noormees. Tal on keegi külaline. See oli keegi minu tuttav. Siis esines veel keegi soomlane. Keegi naljahammas tegi tema arvel pila. Laenas raha kelleltki sõbralt. Ta töötavat sellina kellegi kaupmehe juures. Pidas võõrast kellekski teiseks. | vahel ühenduses konkreetse nimelise isikuga, kelle kohta siiski pole midagi muud lähemat teada. Kas siin elab keegi Madis Pihlakas? Tunned sa kedagi Kurepalu-nimelist? Siis kuulsime kellestki Robertsonist. b. ‹eitavas lauses› mitte ükski. Keegi korralik inimene ei tee temaga tegemist. Mul pole siin kedagi tuttavat. Keegi kurat 'mitte keegi' ei saa sellest aru.
3. kellegi kõnek (rõhutava sõnana negatiivse hinnangu andmiseks v. mingi väite eitamise korral:) midagi väärt; mitte mingisugune. Tema pole küll kellegi töömees. Need ka kellegi mehed, ainsast huligaanist ei saa jagu. Niisugune pole kellegi isa, kes oma lapse unustab. Mina nendega tegemist teha ei taha, need pole kellegi inimesed. Nüüd öösel pole enam kellegi õppimine! See pole kellegi toit 'see toit on halb'. See pole ju kellegi palk, vaid lausa sandikopikas. On see kellegi komme öösel ringi kolada? Sellised ulakused, kas see on kellegi tegu! Ta polnud kellegi iludus, pigemini vastupidi. Paar-kolmkümmend aastat pole ju veel kellegi vanadus. *Mina ei ole kellegi perenaine. Olen siin talus ainult töötegija, võõras. R. Sirge. *Meie, talulapsed, polnud ju ka kellegi inglid .. R. Roht.
4. kedagi ‹hrl. eitavas lauses› kõnek midagi. Tal pole häda kedagi. Ärgu nad muretsegu loomade pärast kedagi. *„Mis sa siin teed?” – „Ei kedagi,” vastas poiss hirmunult. A. H. Tammsaare.
II. ‹s› tähtis, tunnustatud v. lugupeetud isik. Varemail aegadel ta oli keegi, nüüd aga enam mitte.
▷ Liitsõnad: eikeegi.

keele|luu
anat keelejuure piirkonnas alalõua ja kõri vahel olev luu, millega keel on ühenduses lihaste abil (os hyoideum)

keerama ‹keerata 48›

1. midagi keskpunkti v. telje ümber liikuma panema v. selles suunas nihutama; teisele küljele pöörama. Keerab lukus võtit. Keerab kruvikeerajaga kruvisid paika. Keeran kraani ja vesi hakkab jooksma. Lampi tuleb uus pirn keerata. Keerasin pudelil korgi pealt. Autojuht keerab rooliratast. Keerab sõrmega telefoniaparaadi ketast. Keeras vänta, vändast, nuppu, nupust. Lukk on vist rikkis, võti ei keera hästi. Keeras kausi lauale kummuli. Keera veidi lampi, et valgus otse lauale langeks. Maie keeras pannkoogil teise külje. Keerasin järgmise lehekülje. | (tegelikku objekti märkimata). Ust lukku keerama. Keerab elektri põlema. Keerasin lambitahi kõrgemaks. Keera tuli surnuks, väiksemaks! Keerasin kella käima, raadio mängima. Raadio on keeratud muusikakanali peale. *.. ta keeras tammepakusse oherdiga augu .. F. Tuglas. || (seoses isiku v. olendi asendi muutumisega). End kõhuli, külili keerama. Keerab end voodis küljelt küljele. Magaja keeras teist külge. Haige keerati teisele küljele. Keerab pead, kaela. Keera selg! Ta keeras näo kõrvale, tulijatele pahaselt selja. Minu ees istuja keeras tagasi vaatama. Kutsikas keeras enda selili. | piltl. *.. sõda keeras elud neetult segamini. P. Kuusberg. || kõnek (pikaliheitmise kohta). Keeras end pärast sööki koikusse siruli. Kui ära väsis, keeras magama. *Sass läks tagasi tuppa, keeras naise kõrvale voodisse .. R. Sirge.
2. midagi poolkaarde v. kahekorra painutama v. vajutama, kokku rullima, rõngasse painutama vms. Keerab vaiba, käsikirja rulli, riide kahekorra. Ta keeras riided pampu, puntrasse. Keerab endale vatijopi pea alla ja heidab pikali. Keeras endale vaiba ümber keha, keha ümber. Naised keerasid ojast läbiminekul seelikuservad värvli vahele. Tüdruk keerab lokke pähe. Naisel olid juuksed kukla taha krunni keeratud. Kikki keeratud vuntsid. Müüja keeras lilled, pudeli paberisse. Keeras raamatud ajalehe sisse ja sidus kinni. Kapsas hakkab pead keerama 'pead looma'. || midagi sellise tegevusega valmistama. Plotskit, pläru, vilkat keerama. Võttis taskust tubakakoti ja keeras endale suitsu. Lepakoorest keeratud karjapasun. Kasetohust keeratud torbik. Traadist keeratud käevõru.
3. millelegi v. kellelegi teist suunda andma. a. (liikumisel). Keeras hobuse suurelt teelt kõrvale vaiksele külatänavale. Ta keeras paadi paremale. Kapten laskis laeva nina vastu tuult keerata. | kõnek (ainult 3. isikus ühenduses ilmastikuga). Öösel keeras tuule lõunasse. Hommikuks oli ilma teiseks keeranud. b. piltl. Jüri keeras jutu teisale, teise asja peale. Püüdsin ütlust naljaks keerata. Ta püüdis kõike kadedate inimeste kiusuks keerata. Ole temaga ettevaatlik, ta võib veel kogu asja untsu, tuksi keerata. *Keeravad halvemal juhul veel asja nii, nagu oleks ta soodustanud, kasutades oma ametivõimu .. A. Valton. *.. sinu viha mõtles ta Mardi ja meie vastu keerata. E. Rannet.
4. oma suunda muutma, endisest suunast kõrvale kalduma. a. (liikumisel). Minge otse, ärge teelt kuhugi kõrvale keerake! Keerake selle kilomeetriposti juurest vasakule! Seenelised keerasid tee pealt metsa. Keerasin ümber nurga vaiksesse põiktänavasse. Teekäijad keerasid maanteeäärsesse majja jooma. Ta keeras tuldud teed tagasi. Vihastus ja keeras kannapealt minekule. Auto keeras metsateele. Heinakoormad keerasid tee pealt küüni ette. Tuul keerab (lõunasse, itta). b. (ilma liikumiseta). Tee keeras paremale, mäest alla. Suurelt teelt keeras kõrvale mitu väiksemat teed. Rada keeras peagi padrikusse. Selles kohas koridor keerab. c. piltl. Meeste jutt keeras varsti poliitikale. Ilm keeras sajule, vihmale. *Oleks võinud ikka paar päeva oodata ja vaadata, kuhu ilm keerab. E. Raud. || kõnek hakkama (midagi tegema). *Nii nad leppisidki, ilma leppimata, nagu nad tookord ilma tülitsemata olid tülli keeranud .. L. Hainsalu. *Kaks vana inimest keeravad korraga kaklema, hakkavad vastamisi viha kandma .. A. Jakobson.
5. kõnek virutama, äigama, lööma. *Rolf hakkas kõnelema .. viimasest poksivõistlusest, kus lätlane keeranud osavasti meie omale hirmsa haagi .. M. Metsanurk. *.. Imbi ei saa ometi aiateivast võtta ja talle keerata mööda koibi .. H. Raudsepp.
6. piltl ässitama, üles keerama. *.. ta keeravat juba niigi altkulmu vaatavaid mõisatöölisi veelgi rohkem paruniproua vastu. E. Rannet.
7. kõnek (südamepöörituse, südame pahaksmineku, iiveldustunde tekkimise kohta). See toit oli nii vastik, et võttis sees keerama. *Terve kauss oli konte täis ja neid võis nii kaua imeda ja puhastada, kuni sees hakkas keerama .. R. Saluri.

kerkima ‹37›

1. ülespoole, kõrgemale liikuma, tõusma. Eesriie kerkis. Põhjast, mudast kerkis mulle. Piimale kerkib seismisel koor peale. Küll kangutati, aga kivi ei kerkinud. Lained kerkisid ja vajusid. Kleidiserv oli üle põlve kerkinud. Hääletamisel kerkis kätemets. Narilt kerkis paar pead. Kõnetatu kulmud kerkisid üllatusest. Vankri järel kerkis tolmupilv. Silmapiiri tagant kerkis suitsu. Järve kohale kerkis udu. Päike kerkib järjest kõrgemale. Taevale kerkisid mustad pilved. *Oh, kuidas see tükk [= tantsulugu] jalad kerkima ja hüppama pani .. M. Metsanurk. | piltl. Pane tähele, see mees hakkab veel ametiredelil kerkima! Ta kerkib teiste hulgast esile oma andekuse ja töökusega. *Sügavast südame põhjast kerkis jaa-sõna mõlema huultele .. E. Vilde.
2. (taigna kohta:) kohevaks paisuma. Taigen kerkib, pandi kerkima. Leib, sai kerkis hästi (taignana v. küpsedes).
3. kõrgemaks muutuma, kõrgenema. Raba keskkoha poole pinnas kerkib. Ähijärvest lõuna pool hakkab maapind kerkima. *.. kohati kerkib maapind väikesteks ümarikkudeks mäeselgadeks .. R. Roht. || kõrgusse kasvama. Rabapind kerkib aastatega. Uue kodu seinad muudkui kerkivad. Maja on kerkinud paari korruse võrra. Ema küpsetab kooke – koogikuhi kausis aina kerkib. *Eriti visa kerkima on saar, mitte nagu lepp või toomingas.. H. Sergo. || määralt, ulatuselt suurenema, tõusma. Viljahinnad kerkisid. Palgad kerkisid vähe. Ta viha kerkis veelgi. *„Peaks aga palavik kerkima,” kuulen teda ütlevat, „kõlistage siis kliinikusse ..” B. Alver.
4. esile, oma ümbrusest kõrgemale ulatuma. Korallsaared kerkisid vaevu üle veepinna. Kalju kerkib merest müürina. Taamal kerkib taeva poole koonuseline aherainemägi. Tallinna keskel kerkib järskude nõlvadega Toompea. Mõlemal pool teed kerkivad kõrged lumehanged.
5. tekkima, sündima; ilmuma, ilmsiks tulema. a. (ehitamisega, töötamisega ühenduses). Puumajade asemel kerkivad kivihooned. Kerkivad uued koolid, haiglad, tehased. Varemetele kerkis uus linn. Metsade keskele on kerkinud asula. Kerkivad uued elamurajoonid, tööstuskeskused. Kalmule kerkis vägev ausammas. Väljadele kerkisid viljarõugud, heinamaadele kuhjad. b. nähtavale (v. kuuldavale) tulema. Nähtavale kerkima. Merest hakkas kerkima saare rand. Udu seest kerkisid taluhooned, puud. Pimedusest kerkis meie ette mingi kogu. Ta kerkis nende kõrvale nagu maa alt välja. Talle kerkisid pisarad silmi. Higi kerkis otsaesisele, laubale. Poisi näole kerkis muie, naeratus. Ta suunurkadesse kerkib naeruvine. Mehe näkku kerkis vihapuna. c. (abstraktsemalt). Esiplaanile, päevakorrale, tähelepanu keskpunkti kerkima. Meie ette kerkisid uued ülesanded, nõuded, probleemid. Ta mällu, teadvusse, kujutlusse, (vaimu)silme ette kerkisid pildid minevikust. Kerkib küsimus, mis teha edasi. Tahes-tahtmata kerkib oletus, et.. Kerkis vajadus käsiraamatu järele. Kerkis kavatsus sõita Musta mere äärde. Meis kerkisid teatavad kahtlused, lootused. Ma tundsin endas viha kerkivat. Peagi kerkis uus mure, takistus. Maa kohale kerkis sõjaoht. Kirjandusellu kerkis uusi nimesid.

kobrutama ‹37›

1. tugevasti vahutama, tugevasti vahus olema. Vaadis kobrutab õlu. Äsja lüpstud piim kobrutab lüpsikus. Vesi kobrutas valges vahus, tormas kobrutades kärestikust alla. Kobrutav mägijõgi. Kobrutavad lained. *.. propellerilabad keeravad põhjast liiva ja savi pinnale, meri all keeb ja kobrutab. A. Uustulnd. | piltl. Taevarannal kobrutas pilvi. Õievahus kobrutavad kirsipuud. || tugevasti vahutades voolama, valguma vms. *Laialt kobrutas Kääroja üle kallaste. V. Saar. *Vesi kobrutas poolde säärde ja jäi siis pidama. R. Kaugver.
2. piltl tugevasti käärima, keema (ägeda tundmuse, meeleoluga ühenduses). Hinges, südames kobrutab viha. Poistes lõi kobrutama pahameel. Meeste meeled kobrutasid. *.. samas kargas raevust kobrutav Heino talle kallale. H. Lepik (tlk).
3. kobruseks tegema, (tugevasti) vahutama panema. *Paistis veel saarterohke järv, mida kirdetuul kobrutas .. F. Tuglas (tlk). | piltl. *.. juuksed olid lühikeseks pöetud ja kohevile kobrutatud .. J. Semper.

koltuma ‹37›
kollakaks v. kollaseks muutuma, kolletama, kolletuma. a. seismisega kollakat värvitooni omandama. Päikese käes raamatu lehed koltuvad. Koltunud foto, pilt, paber. Arhiivimaterjalide koltunud leheküljed. Juba koltunud tapeet, vahariie. b. kollakat, närtsinud jumet omandama. Naine vananes ning koltus. Koltunud põsed, palged, jume. Ta nägu oli lõtv ja koltunud. Haige, vang oli näost koltunud. c. (hrl. ühenduses närbumisega). Viljaorased koltusid kuivaga. Oli põud, kõik kõrbes ja koltus. Noortel mändidel hakkasid okkad koltuma. Puudelt langes koltunud lehti. *Nii paremal kui pahemal laiusid tühjad koltunud nurmed, kõrreväljad .. A. Jakobson.

komatoosne ‹-toosse 2› ‹adj›
med koomaga seotud, koomaga ühenduses esinev. Komatoosne seisund.

kontakt|maagia
müt mõjustamine esemega, mis on mõjustatavaga kuidagi ühenduses

koos
I. ‹adv›
1. ühte kohta, üheks rühmaks koondatult v. koondunult, ühe rühmana. Siin-seal istus mehi rühmiti koos. Seisti kobaras koos. Kivid on hunnikus koos. Paberid on kaante vahel koos. Pael hoiab juukseid koos. Reisitarbed on kohvris koos. Minu asjad on koos, võime teele minna. Vili on suurelt osalt koos 'koristatud'. Doktoritöö materjalid on koos. Vajalikust summast on veerand koos. *Arno püüdis oma mõtteid koos hoida.. O. Luts. || ühes tervikus, üht tervikut moodustavana. Lahtivõetud mootor on jälle koos. Raamat on nii lagunenud, et vaevalt seisab koos. Kuur on laudaga ühe katuse all koos. Näitetrupp püsis koos ainult ühe aasta. Neid hoiab koos ainult harjumus. Kaup, kaubad on koos 'millegi suhtes on kokku lepitud'. *..need olid smuuliliku huumoriga vürtsitatud elujuhtumid, kus tõde teinekord vaid sellepärast koos seisis, et valeks tunnistamine vajanuks oma silmaga nägemist.. Ü. Tuulik. || (kohaloleku, koosolemise, ka kogunemise, kokkutulemise kohta). Üle hulga aja oli jälle terve pere, meie kamp, lõbus seltskond koos. Muist külalisi oli juba koos, muist alles tulemata. Spordivõistlustel oli rahvast murdu koos. Rahvamajas käis palju noori koos. Komisjon istus mitu korda koos. Möödunud nädalal oli ministeeriumis koos kalanduse ekspertgrupp.
2. väga lähestikku v. päris vastamisi. Seisab, kannad koos. Istus, põlved koos, käed põlvedel koos. Nad arutasid midagi, pead koos. Tülitsejad olid peagi käsitsi, rinnutsi koos. Nad on karvupidi koos. Uksepooled seisid tihedalt koos. Toas on otsakuti koos kaks voodit. | (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Nad on alatasa ninapidi koos. Elati väikeses toauberikus, pead-jalad koos. Pea oma suu, lõuad koos!
3. ühes, seltsis (kahe v. mitme olendi, eseme, nähtuse kohta); ühiselt, üheskoos. Kahekesi, mitmekesi, hulgakesi, kõik, mõlemad koos. Lindat ja Antsu nähti sageli koos. Lastena olime, hullasime, mängisime sageli koos. Me tulime Peetriga kogu tee koos. Käis vennaga sageli koos jahil. Lähme koos koju! Koos on julgem liikuda. Poisid kasvasid koos üles. Tule, istume veidi koos ja ajame juttu. Nad pole ametlikult abielus, elavad niisama koos. Lõpetasime koos ülikooli. Lehmad ja lambad lasti koos karjamaale. Neid ravimeid ei tohi koos tarvitada. Sa oled õnnega koos 'sul on õnne', et nii hea korteri said. *..suure osavusega mässis ta orava maapinnal rätiku sisse ja pistis rätikuga koos korvi. J. Vahtra.
4. millegagi kaetud v. määrdunud. Kingad on poriga paksult koos. Riided olid tolmuga koos. Lusikas on veel meega koos. Sõrmed olid tindiga koos. Laste suud olid moosiga koos. Su püksisäär on millegagi koos.
5. hrl. ühes verbiga seisma osutab millegi koosnemisele teat. osistest. *Koos seisis kihelkonnakohus kohtuhärrast, keda mõisnikud valisid ja kolmest kõrvalistujast.. A. Kitzberg. *Söömisest ja magamisest karihiire elu õieti koos seisabki. F. Jüssi.
II. ‹prep postp› [komit]
1. ühes (sama tehes, sama laadi tegevusest v. protsessist osa võttes), kellegi seltsis (vahel lähedane sidesõna ja funktsioonile). Läks, tuli koos teistega, teistega koos. Tule koos Antsuga! Madli elab seal koos oma vanema tütrega. Ta töötas mõnda aega koos Arturiga. Kutsu ta abikaasaga koos! Isa läks pojaga koos linna. Meie koos Mardiga juba lõpetasime töö. Teda jäid leinama naine koos kolme lapsega. Küün koos rehealusega süttis põlema.
2. ühes (hrl. esinemusest, olemasolust rääkides). Koos kartulitega, kartulitega koos on kotti sattunud ka paar kivi. Koos raamatutega saadeti see kiri. Ta maeti koos teiste võitlejatega ühishauda. Võõrkeelsed lausenäited esitatakse tõlkega koos. Talle anti üle diplom koos rahalise preemiaga. Lepp koos pajuga moodustas siin läbipääsmatuid padrikuid. Kaassõnad esinevad kõige sagedamini koos nimisõnadega. || rõhutab millegi kaasasolu v. kaasaarvatust; sün. tükkis (sobib mõnikord). Rebis taimed koos juurtega, juurtega koos välja. Kaotas rahakoti koos dokumentidega. Ta müüks oma sõbrad koos naha ja karvadega, et aga ise karjääri teha.
3. märgib mingi sündmuse v. olukorra samaaegsust mingi teise olukorra v. sündmusega. Juhan tõusis hommikul koos päikesega, päikesega koos. Koos temperatuuri tõusuga suureneb ka aurustumine.
4. millegagi ühenduses, seoses. Olud ja inimeste suhtumine muutuvad koos ajaga, ajaga koos. Koos Forseliuse surmaga lõppes ka tema kooli tegevus.

kuni
I. ‹konj›
1. aega märkiv sidesõna, mis näitab, missuguse ajani toimub pealauses väljendatud tegevus v. olukord. a. alustab ajalauset. Magasin, kuni mind äratati. Oota siin, kuni ma tulen. Tee seda, kuni pole hilja! Võitles unega, kuni jäigi tukkuma. Rüübati, kuni pudel sai tühjaks. Läksime edasi, kuni jõudsime suurele teele välja. Laps nuttis seni, kuni väsis. Ta mangus seni, kuni ma järele andsin. Kuni päike paistis, oli soe. Nad vaidlesid niikaua, kuni kaubale said. Käisin talle senikaua peale, kuni ta nõusse jäi. Seni linnuke lendab, kuni ta pesa leiab. b. alustab sihitislauset. Ta ootas, kuni teised järele jõudsid. *Ei ole laeva, tee maal tööd ja oota, kuni õige aluse alla saad. H. Sergo.
2. (harvemini:) aega märkiv sidesõna, alustab ajalauset, mis näitab, mis ajal toimub pealauses väljendatud tegevus v. olukord; sün. sel ajal kui, sellal kui. Kuni kaks varblast kaklesid, näppas kolmas tera endale. *Kuni nad pakkisid, haihtus udu.. V. Raud (tlk). *Kuni niiviisi seisan ja vahin, sõidab minust mööda noor ratsanik, arvata 13-aastane poiss. A. Kaal.
3. ühendav sidesõna, seob sõnu v. sõnaühendeid, mis märgivad millegi ulatuvuse äärmisi piire. a. ühenduses arvsõnadega. Kala võis kaaluda kümme kuni viisteist kilo. Sõidan kaheks kuni kolmeks nädalaks Hiiumaale. Mul läheb aega veel viis kuni kümme minutit. Kümne kuni kaheteistkümne päeva pärast kirjutatakse ta haiglast välja. Reis võib kesta kaks ja pool kuni kolm nädalat. b. ühenduses omadussõnadega. Kuue- kuni kaheksa-aastased lapsed. Tuli piirduda viie- kuni kuuetunnise uneajaga. Seene kübar on kollakas- kuni kahvatupruun. Vesi järves on kollakaspruun kuni rohekaskollane. *Leheserva allosas asetsevad hõredalt tömbid hambad või on serv lainelis-loogeline kuni saagjas. H.-E. Rebassoo.
II. ‹prep› [term] rõhutab noomeniga märgitud piiri, milleni miski toimub v. esineb (võib ka ära jääda, ilma et lause tähendus muutuks) a. (koha, ruumilise ulatuse puhul). Jalutasime kuni metsani. Saadan sind kuni järgmise tänavanurgani. Korva luht ulatub Iigastest kuni Sangasteni. Käed olid kuni küünarnukkideni sidemeis. Sügav arm põsel ulatus kuni kõrvani. b. (aja puhul). Töötasin sellel kohal kuni 1965. aastani. See õunasort säilib kuni järgmise kevadeni. Pidutseti kuni keskööni, kuni varavalgeni. Ma ei unusta seda kuni surmatunnini. Jaanipäevast kuni mihklipäevani. See komme on säilinud kuni tänapäevani. c. (hulga, määra v. seisundi puhul). Kotka tiibade siruulatus küünib kuni 2 meetrini. Süüdlasi trahviti 500 kuni 1000 kroonini. Sõime leiva kuni viimase raasuni ära. Kõik oli kuni pisiasjadeni läbi mõeldud. Võttis riided kuni särgini seljast. Linnust kaitsti kuni viimse meheni. Tantsiti kuni nõrkemiseni.
III. ‹adv› hulga-, mõõdu- v. määramääruse koosseisus rõhutab mingi nähtuse, olukorra küündivuse piiri. Saal mahutab kuni 500 inimest. See võib maksta kuni 150 krooni. Kartoteegis oli keeleainest kuni kümnest kihelkonnast, kuni kahekümnelt autorilt. Ma võin jääda siia kuni nädalaks. Mäed on kuni kilomeeter kõrged. Vesi oli kuni poolde säärde. Heinamaa ulatus sooservast kuni põllu äärde välja. Nähtus ulatub tagasi kuni esiajaloolisse aega.

kurk ‹kurgu 21› ‹s›

1. suuõõnele järgnev seedekulgla ahenenud osa (fauces). Kurk on haige, valus, kibe, külmast kähe. Kurk punetab, valutab. Köhatas kurgu puhtaks. Kuristab rivanoolilahusega kurku. Tal löödi hambad kurku 'puruks, välja'. Laps ajas, tõmbas piima kurku. Kugistas suure pala kurku. Kalaluu jäi kurku kinni. Toit ei läinud kurgust alla. Kurk kõrbeb, kuivab 'on tugev joogijanu'. Kallas, kummutas mitu klaasi õlut kurku. Jooksin tuhatnelja, hing kohe kurgus 'kinni'. Suits läks kurku ja ma hakkasin köhima. Sadadest kurkudest kostis vägev laul. Koera kurgust kostis tume urin. Kala neelas õngekonksu sügavale kurku. Käole läks odraokas kurku (rahvapärane ütlus selle kohta, et kägu lakkab siis laulmast, kui oder pead loob). | piltl. Loodeti suurt kasu, kuid tegelikult läksid tuhanded kelmide kurku. || (ühenduses tusatunde, hingevalu vm. meeleliigutusega). Pahameelest, haledusest tõusis, kerkis klomp, klimp, tomp kurku. Nutt tõuseb vägisi kurku. Nutt on kurgus 'tulemas'. Ahastus nööris kurku. Piinlik oli rääkida, sõnad jäid kurku kinni. Tahtsin karjuda, aga hääl jäi kurku kinni. *Andres ei saanud öeldud, mida öelda tahtnud. Midagi valusat pigistas kurgu kinni. A. H. Tammsaare. || kurguni piltl ülimal määral, äärmiselt, täiesti, kõrini. Mehed vitsutasid end peolauas kurguni täis. *Kahju, et sai sinna õppima mindud! Kurguni on mul kõigest sellest himu täis! P. Vallak.
▷ Liitsõnad: hinge|kurk, hundikurk.
2. vastav piirkond ees kaelal. Hunt kargas hobusele kurku kinni. Haaras vastasel kurgust kinni. Särk oli kurguni kinni nööbitud. Tüdruk ulatus poisile kurgu alla. Kurgu alt oli nööp lahti. Kõditas kassi kurgu alt.
3. piltl millegi ava v. suu. Koopa, geisri kurk. Vulkaani suitsev kurk. Kivisüsi kadus ahju lõõmavasse kurku. Üks rukkivihk teise järel läks peksumasina kurku. Kaup kadus luugist trümmide kurku. *Veel mitu korda langes teekoht otsekui mädasoo kurku.. V. Saar.
4. (väike, kitsas) väin; väina, lahe vm. veetee kitsas koht. Vormsi saart lahutab mandrist Voosi kurk, Hiiumaast aga Hari kurk. *Me viibisime Beringi väina kurgus, selle väina kõige kitsamas kohas. R. Toming (tlk). || millegi muu kitsam koht. Saabas on kurgust kitsas.

kuuldavale ‹adv›
kuuldavaks, nii et on (kellelegi) kuulda (ka üldisemalt rääkimise, ütlemise, arvamusavaldustega ühenduses). Koer tõi, laskis kuuldavale paar haugatust. Haavatu tõi kuuldavale pika oige. Ta ei suutnud hirmu pärast piuksugi kuuldavale tuua. Poiss laskis kuuldavale pika vile, rõõmuhõiske. Maantee poolt tuli kuuldavale vankrimürin. Tema suust tuli kuuldavale arusaamatu pomin. Too oma mured kuuldavale! *Sõdurid tegid pika näo, palju meelepaha tuli kuuldavale. A. Sang (tlk).

kuum ‹-a 22›

1. ‹adj› kõrge temperatuuriga, väga soe, palav. a. (õhu, ilmastiku, ka vastava keskkonna, ruumi kohta). Kuumad ilmad, suved. Kuum juulipäev, tuul. Kõrbete kuum kuiv õhk. Troopika kuum niiske kliima. Tänavu oli juuni lõpp kõige kuumem. Kuum leil. Tuba, köök oli kuum ja umbne. Laval oli kõrvetavalt kuum. Päikese käes oli rammestavalt, väljakannatamatult kuum. Lamab rannaliival kuuma päikese käes. b. (esemete, ainete kohta). Kuum ahi, pliit, triikraud. Kuumaks aetud ora. Kuum aur, liiv. Päikesest kuumad kaljud, kivid. Kuum vesi on kannus. Kuum vann 'kuuma veega täidetud vann'. Küpsetasime kuumas tuhas kartuleid. Ahjust võetud kuum leivapäts. Supp on liiga kuum. Kuum tee, kohv, piim, punš. Kuumad 'soojana pruugitavad' kastmed, võileivad. Kuumad mähised. Haigele tuleb midagi kuuma juua anda. Niisked heinad lähevad kuhjas kuumaks. c. (keha, kehaosade kohta, mis haiguse, pingutuse, erutuse vm. tõttu on tavalisest soojemad v. mida inimene ise aistib soojemana). Haige otsaesine ja käed olid kuumad. Su keha on kuum. Lapsel hakkas paksudes riietes kuum. Ajas kiire käiguga naha kuumaks. Kuum juga, laine jookseb üle selja. Keha läbisid kuumad ja külmad hood. Keha kattus üleni kuuma higiga. Erutusest läksin üle keha kuumaks. Tundsin, kuidas mul kõrvalestad solvumisest kuumaks lõid. Poisi nägu kattus kuuma punaga.
▷ Liitsõnad: ahju|kuum, hõõg(uv)|kuum, kõrvetav|kuum, lämmatav|kuum, palaviku|kuum, põrgu|kuum, tulikuum.
2. ‹adj› piltl äge, palav, tuline. a. (kergesti süttiva, kirgliku, talitsematu, tulise loomuse kohta). Tal on lõunamaalase kuum süda, veri. *Niisugune on ta ju alati olnud, tormakas ja kuum, ikka nagu põleks temas miski. K. A. Hindrey. b. (väga tugeva, kõikehaarava tunde, tundmuse kohta). Kuum viha, tusk, kahetsus. Kuum igatsus kodumaale jõuda. Kuum rõõmulaine, tänutundmus. Kuum iha, kihk, armastus, erutus. Kuumad tunded. Tundis väljaväänatud jalas kuuma valu. Kuum pilk. Kuum suudlus, sülelus. Kuum armastuskiri. *Nagu rahet sadas igasuguseid kuuldusi ja küttis inimeste meeled kuumaks. M. Rebane.
3. ‹adj› (millegi toimumise, mingi tegevuse kohta:) äge, täies hoos, pingeline. Kuum lahing, võitlus. *Uude, aina kuumemasse keerutusse kippus, / nagu takjas tantsitaja käsivarrel rippus. K. Merilaas.
4. ‹s› kuumus (hrl. õhu, ilmastikuga ühenduses). Ahi hõõgab, õhkub kuuma. Keskpäevase kuumaga on väsitav käia. Saunas kuuma käes läks selg paremaks. Suvised kuumad on veel ees. *..paar leilisähvakat viskasid ilusa kuuma üles. H. Laipaik.
▷ Liitsõnad: põrgu|kuum, põua|kuum, saunakuum.
5. ‹s› kõnek kuumustunne (mitmesugustes kehatemperatuuriga seotud väljendites). Tundis, kuidas keha lõi üleni kuuma täis. Turi kipitas ja ajas kuuma välja. *..justkut värin rabiseb üle ihu ja kuum tõuseb palge. J. Tuulik. *Aga pane [haavale] viina pääle. See kisub kuuma välja. R. Roht. *..mul jooksis kuum üle ihu. A. Mälk.

kõrvetama ‹37›

1. pinda kergelt põletama, seda kuumusega v. tulega mõjutama, kõrbemist põhjustama. Kuum aur, tuline roop kõrvetas käsi. Ahi on nii kuum, et kõrvetab. Kuum supp kõrvetas suud, keele ära. Põlev tikk kõrvetas sõrme. Kõrvetasin tikutulega endal sõrmi. Liblikad kõrvetasid end vastu lambiklaasi lennates. Lutikaid kõrvetati keeva veega. Kes korra end kõrvetanud, kardab tuld. Võõras raha kõrvetab tasku. *Kui raud palav, kõrvetas juukseisse kiharad.. A. Murakin (tlk). | piltl. Vaata, et sa end selle looga ei kõrveta! Ta jäi pealtvaatajaks, kartis end kõrvetada. || (leegita) põlemise v. kuumutamisega pinda pruuniks v. mustaks muutma v. söestuda laskma. Sigureid kõrvetama. Vaata, et sa liha pannil mustaks ei kõrveta! Kõrvetatud kohvioad. Õllele lisati kõrvetatud linnaseid. Kümme kokka kõrvetavad pudru põhja. || kõnek suitsetama. *Enne ma ostan omale mõne paki tublit mahorkat ja kõrvetan, nii et päänahk pigiseks läheb! A. Jakobson.
2. väga kuumana, tulisena, põletavana tunduma, sellisena mõjuma. Kompressivesi on küllalt soe, kuumem kõrvetaks juba. Laskis kuumal liival oma selga kõrvetada. Kõrvetav kuumus, palavus, leil. *..oli midagi niisugust, mis Arkadi nägu põuatuulena kõrvetas. A. Beekman. || (päikese kohta:) väga palavalt, tuliselt paistma, kuumust välja kiirgama. Augustipäike kõrvetas turja, selga. Päike kõrvetab pilvitust taevast armutult, kõvasti lagipähe. Päike kõrvetas villid selga. Ah, kuidas (päike) kõrvetab! Küll kõrvetab, tuleb vist äikest! Päike kõrvetas meid lausa neegriteks. || palavuse ja kuivusega taimi kahjustama. Suvekuumus oli rohu roostepruuniks kõrvetanud. *Kuivavad kaevud, kõrvetab põud. K. Merilaas.
3. kipitust v. valu tekitama. a. (nõgese, samuti kõrverakke omavate selgrootute puutel:) kipitavat valu ja nahal kuplasid tekitama. Nõges kõrvetas jalga, käsi, sääred kupla. Lapsed kisklesid ja kõrvetasid üksteist nõgestega. Karikloomade meduusid võivad valusasti kõrvetada. *Siis andis vanaema mulle kindad kätte, et ma end ei kõrvetaks nõgestes... O. Luts. b. (mingi aine kohta:) kipitavat, tulitavat, õhetavat tunnet tekitama. Pipar kõrvetab suud. Haavale pandud jood kõrvetas. Soolane vesi kõrvetas silmi. *..viin kõrvetas kõhtu, tõusis tulise voona südame alla. R. Vellend. c. ‹ka impers.› teravana, lõikavana tunduma. Haav alles kõrvetas jalas. Läbi haavatud õla käis kõrvetav valuhoog. Küll kõrvetab sees, rinde all, maos (valu kohta). Kõrvetav janu. d. (terava külmaaistingu kohta:) valutunnet esile kutsuma. Kõrvetav pakane. Käre külm lausa kõrvetas nägu ja paljaid käsi. Raudkülm vesi kõrvetab keha. Jäine tuul kõrvetas nägu. e. piltl (ühenduses tugevate tundmustega). Juhanit kõrvetas südametunnistuspiin. Tema südant kõrvetas armukadedus. Piinav mõte, solvang kõrvetas mehe hinge. Uudishimulikud pilgud kõrvetasid ta kukalt. Kõrvetav hirm, hingevalu, viha. Teda tõukas tagant kõrvetav uudishimu. Näkku tõusis kõrvetav häbipuna.
4. kõnek (intensiivse tegevuse kohta). a. lööma, virutama. Ülevaataja kõrvetas vangidel nuudiga üle turja. *Kuuled, Toots, jeekim on vihane nagu seatapja ja tahab sulle kooljaluuga pähe kõrvetada. O. Luts. b. (ütlemisega, sõnadega:) sähvama, kähvama. *Mõtlen: küll ma sulle vastu kõrvetan, ära hoople, ja kõrvetasingi: „Mitte tütar pole ta mul, vaid – ema!..” P. Vallak. c. tulistama, laskma. Peremees kõrvetas õunavarastele jahipüssist paar pauku järele. Vaenlane kõrvetas tükk aega suurtükkidest. *Samas hakkas võsast kõrvetama kergekuulipilduja. H. Lepik (tlk). d. kiiresti minema v. tulema; kiiresti liikuma. *..pidin just otsekohe siia kõrvetama.. O. Luts. *Nii nad kõrvetasid kahekesi ees, teineteist oma tempoga tappes. T. Uba.
5. kõnek (laserkettale) kirjutama, põletama

kõva ‹7›
I. ‹adj›
1. (materjali, aine, asjade jm. kohta:) koostiselt tihe, survele vastupidav; tugev, paindumatu, jäik; ant. pehme. Kõva kalju, kivim, puit, metall. Magma kattus kõva koorikuga. Malm on kõva ja rabe. Kõva seep. Kõvaks tambitud savipõrand. Kõvaks karastatud mõõk. Kõva kattega maantee. Kõva pinnas, pind jalge all. Kõvaks kuivanud leivakannikas. Lumi oli kõvaks tallatud. Teras on kõvem kui raud. Tamm on kõvem puu kui kask. Tihe ja kõva parknahk. Kõvade kaantega raamat. Kartulid on kõvad, tuleb veel keeta. Väikesed kõvad rinnad. Kõva kui kivi, sarv, puujuurikas. Kõva nagu kont. Kõva suulagi 'suulae eesmine, jäigana tunduv osa'. Kõva habe 'jäikade karvadega, raskesti aetav habe'. *Kõht on kõva ja punnis nagu kerisekivi.. O. Tooming. *Tee muutus ikka liivasemaks ja pehmemaks ning lõpuks kadus kõva põhi täiesti. Jalad vajusid sügavale liiva.. P. Kuusberg. || (riietusesemete kohta:) jäigaks, paindumatuks töödeldud v. muutunud. Kõva krae. Tanu tärgeldati kõvaks. Kõvaks kuivanud saapad. Märjad riided külmusid kõvaks. Kõvad mähised. || istumisel, lamamisel jäik (ning ebamugav). Ase oli kõva. Voodi tundus esimesel ööl kõvana. Konutas ooteruumi kõval pingil. Kõva mööbel 'polstri ja kattematerjalita mööbel'. Kõva kupee 'tavaline, pehmete istmeteta kupee'. || (teat. ainete kohta:) tahke, mittevedelas, mittesulas olekus. Jahedas seisnud või on kõva. Rasv on kõvaks hangunud. Kõvaks keedetud muna.
▷ Liitsõnad: kivi|kõva, kont|kõva, luu|kõva, raud|kõva, teraskõva; poolkõva.
2. kindel, vastupidav, tugev, korras; ant. nõrk. Karjamaal on kõva aed ümber. Katus on veel kõva ega lase vihma läbi. Nad on endale siia kõva kantsi rajanud. Kapil oli kõva lukk: seda ei suudetud lahti murda. Mantel pole küll enam uus, aga alles päris kõva. *„Minu omad [säärikud] peavad küll hästi vett, aga risu ja orkide vastu pole nad kuigi kõvad,” vastas Indrek. A. H. Tammsaare. || (inimese kohta). Kõva tervis, närvid. Klaasipuhujal peavad olema kõvad kopsud. *..vanad mehed sundisid alaealised magama, et nad raskele tööle kõvemad oleksid. Juh. Liiv.
3. jõuline, füüsiliselt tugev. Kõva mees, poiss. Kõva kondiga metsatööline. Jõu poolest oled minust kõvem. Poiss ei anna veel mehemõõtu välja, aga jalad on kõvad. Tal on kõva jõud. *Mu onul on kõva käsi, lihtsalt raudrusikas. E. Männik. || tugeva jõuga, jõuliselt sooritatav. Kõva hoop vastu ust. Äigas poisile kõva võmmu, tohlaka kuklasse.
4. kindel, vankumatu. Kõva majanduslik põhi. Ta teenis hästi ning sai mõne aastaga kõva järje peale. Tal on kõrgemal pool kõva seljatagune. Neil oli kõva nõu asi nurja ajada. Tal on kõva usk, et olukord peagi muutub. Asutuses valitseb kõva kord, distsipliin. Majandi juhtimisel oleks vaja kõvemat kätt. *..kõva sõnaga mees, kes oskas enda eest väljas olla. E. Maasik. || (iseloomult, käitumiselt) järeleandmatu, kange, vastupidav. See oli kemplemine kahe kõva vastase vahel. Ole kõva, ära anna järele. *Näed, va Värdi tahtis teist nagu issanda imet, aga ei läinud [talle] – kõva tüdruk. R. Roht.
5. väga range, karm, vali, halastamatu. Selle eest on kõva karistus. Ta sai kõva peapesu. Ütlesin paar kõva sõna. Kõva kriitika, noomitus, kontroll. Käsk, keeld oli kõva. Kõik teed olid kõva valve all. Majanduses on kõva kokkuhoid.
6. hrl kõnek tubli, heatasemeline, silmapaistev. Kõva firma. Ta sai kõva koolihariduse. Meie kool kuulub kõvemate keskkoolide hulka. Ta sai sinu kõrval kõva kooli, väljaõppe. See oli kõva pidu. Ta tegi kõva karjääri. Töömees vajab kõvemat toitu. Kõva uni 'sügav, raske, hea uni'. *Neil oli kõva relvastus: püssid, revolvrid, kuulipilduja ja granaadid. V. Gross. || väljapaistev, silmapaistev, tubli mingil alal. Saima on kõva tööinimene. Ta on kõva laulu- ja pillimees, kõnemees, õngesportlane, maletaja, ujuja. Kõva spetsialist, teadusemees. Ta on bioloogias, saksa keeles kõva. Juba koolis olin kõva matemaatik. Juhan on kõva meistrimees. Mikk on palju kõvem kalamees kui sina. Ta on igati kõva mees omal alal. || äge midagi tegema, kange. Poiss on kõva kakleja. Mees on kõva joodik, suitsumees, viina- ja naistemees. Tüdruk on kõva kurameerija. Jutumees, lubama oled sa kõva. Vanamees on kõva tingija ja ihnuskoi, ärimees ja hangeldaja. Sa oled kõva vihtleja. Kes see nii kõva norskaja on?
7. kõnek (koguse, hulga, kogu kohta:) suur, tubli, vägev. Heinu oli kõva autokoorem. Kõva sületäis, peotäis. Söödi kõva kõhutäis. Toiduportsjonid olid kõvad. Kõva lõuna, õhtusöök. Tänavu oli kõva räimesaak. Tütar sai kõva kaasavara. Põld sai kõva sõnniku. Mullu kasvas hein kõva. Rüüpas pudelist kõva sõõmu. Mehed tegid kõvad tropid 'võtsid tublid napsid'. Hobuseostmisele järgnesid kõvad liigud. Eile oli kõva võtmine 'kõva joomine'. || rõhusõnana kinnitab, et midagi on mainitavast hulgast, määrast pigem rohkem kui vähem. Sinna on kõva kilomeeter maad. Pudeleid on oma kõva tosin. Sellest ajast lahutab meid kõva poolteist sajandit. Ettekanne kestis kõva pool tundi. Kõva kolmandik teed on veel käimata. Ta on minust kõva kümme aastat noorem. *Mul kõva katusetäis roogu ilmaaegu seismas. E. Õun. || (rahaasjades:) suur, rohke. Tal on kõva teenistus, sissetulek, palk. Selle eest on kõva tasu, preemia. Teenis kõva kopika. Sul on kõvad summad taskus. Kõva päevaraha, taskuraha, jootraha. Kõva vaheltkasu. Võttis laenu pealt kõva protsendi. Kaup on hea, kuid hind kõva. Salaküttimise eest on kõva trahv.
8. kõnek äge, suur, kange. Küll pada läheb varsti keema, tal kõva tuli all. Saunas oli kõva leil. Kõva vihkamine, vaen. Poisil oli kõva õppimishimu. Kõva kojuigatsus. Sellest tõusis kõva nurin, vaidlus, tüli. Tal on rahva hulgas kõva poolehoid. Kõva janu, nälg, peavalu, nohu, köha, palavik. Mul on kõva kahtlus, kas see ikka nii on. Mehed olid kõva auru all. Tal on kõva tahtmine, plaan linna minna. Sellest tuleb kõva pahandus. Tal oli küll kõva kannatus, kuid lõpuks sai ka see otsa. Kõva lahing, võitlus, taplus, kähmlus. Vaenlane avaldas kõva vastupanu. Tal on kõva kiirus peal. Paat sai kohe alguses kõva hoo sisse. Õppustel oli sõduritel kõva mahv peal. Ta tuli kõva jooksuga. Sõna sõnast, nii läkski kõvaks ütlemiseks. *Pärast käiguvahetust võttis mootor kõvemad tuurid peale. E. Raud. || pingeline. Kõva töö. Poistel käis kõva pallimäng. Kõva ettevalmistus, harjutamine, askeldus. Kogu nädal käis kõva kartulivõtmine. Bussipeatusse on veerand tundi kõva astumist. Enne valimisi tehti kõva selgitustööd, propagandat. Kõva tegemisega saadi asjad korda. || (ideeliselt) tuline, äge, kange. Ta on kõva isamaalane, kommunist. || (ilmastikuga ühenduses). Kõva külm, pakane. Väljas valitses kõva talv. Keskpäeval oli kuumus kõva. Kõva tuul, maru, torm, tuisk, sadu, vihm. Merel oli kõva lainetus. Kõva äike tegi palju kahju. Lõuna-Eestis on juba kõva 'kaugele arenenud, suur' kevad. || visa, lakkamatu. Käivad kõvad jutud, et ta läheb meilt ära. *Ja Clodti kohta käib kõva kumu, et pidi olema kuritõppe jäänud. J. Kross.
9. kõnek kange (eriti alkoholi kohta). Kõva puskar, samagonn, kärakas. See naps on hirmus kõva. Saarlased olid kõva õlle teinud. See oli kõva tubakas. Need sigarid on minu jaoks kole kõvad. Võtsin kõva tableti sisse. Kõva kõrbelehk, hais. Selle näidendi lavastamine oli teatrile kõva pähkel 'raske ülesanne'. *Juba toodigi talle pingiotsale toop õllega, varsti ka kortel kõvemat. M. Metsanurk.
10. kõnek tugeva mõjujõuga, kange. See oli kõva dokument, paber. Kohtualusel oli kõva alibi. Tal on kõvad kaardid, trumbid peos. Kaitsja pidas kohtus kõva kõne. *Isa, vast on kavalus / kõvem veel kui vägevus.. Jak. Tamm.
11. (hääle, heli kohta:) vali, tugev, kaugele kostev. Kõva kisa, kõmin, põrin, undamine, mürin. Käis kõva pauk, kõmakas, plaks. Mehed rääkisid kõva häälega. Jutuajamine läks kord-korralt kõvemaks. Vareste kõva kraaksumine kostis kaugele.
12. (kuulmise, mälu kohta:) vilets, halb. Eit oli kõva kuulmisega. Temaga tuleb valjusti rääkida, sest tal on veidi kõva kuulmine. Poisil on kõva pea 'halb mälu õppimiseks'.
13. kõnek (vee kohta:) kare; ant. pehme. Pesemiseks ei sobi kõva vesi.
14. kõnek (klusiilide kohta:) tugev. Kõva p,t.
II. ‹s› kõnek kõvakübar. Sisseastujal oli kõva peas. *Kolab niisama ringi, kõva kuklas ja lips ees. R. Janno.

kõverdama ‹37›

1. kõveraks, kõverasse tõmbama; kõveraks tegema. Sõrmi, keha, selga, käsi kõverdama. Põlvest, puusaliigesest kõverdatud jalad. Küünarnukist kõverdatud käsi. Päikese külgetõmme kõverdab pidevalt Maa ja teiste planeetide teed. *Ühest kaugemast lõhest paistis tõepoolest imelikult kõverdatud pardaga laevapaat. A. Mälk. || (näoga ühenduses). Ta kõverdas pilkavalt, põlglikult, põlastavalt suud. Poiss kõverdas suu muigele. Tüdruk kõverdas põlglikult huuli. Kramp, muie kõverdas nägu. | piltl. *.. oskas matti võtta kust sai, ja õiguse kõverdas sinnapoole, kuhupoole tal kasulik oli. R. Roht.
2. kõveras, kägaras, kössis olema. *Ats oli istunud ahju äärde nurka pisut jalgu puhkama ja oli sinna magama jäänud. Seal ta nüüd kõverdaski. A. H. Tammsaare.
3. kõveriti kulgema v. minema; looklema. Tee kõverdas mägede vahel. *Kui ilusasti sinas jõgi! Nagu hõbenöör kõverdas ta läbi aasade.. Juh. Liiv. *.. pistis suure kisaga põõsast välja, küla poole välja peale ja sealt kaugelt kõverdades järvele. M. J. Eisen.

kõverduma ‹37›

1. kõveraks, kõverasse tõmbuma; kõveraks muutuma. Puuoksad kõverduvad lumekoorma all. Puude lehed kõverdusid kuumusest, röövikute kahjustuse tõttu. Selg kõverdus kummardumisel. Haige kõverdus valu käes, valust. Käsi kõverdus haardeks. Vanamehe sõrmed on konksus ja kõverdunud. Põlvest kõverdunud jalg. *Ema jäi aga haigeks ja kõverdus paadipõhjale. A. Mälk. || (näoga ühenduses). Naeratamisel kõverdus ta huul pisut ülespoole. Lapse suu kõverdus nutule, nutuks. Tüdruku suu kõverdus põlglikult. Nägu kõverdus kergest naeratusest, naeruks, naerule, virilale muigele, virilaks muigeks. Huuled kõverduvad grimassiks. *.. kahvatunud näole oli kõverdunud valugrimass.. H. Väli. | piltl. *Jaa – ons aega Issandal tulla õgvendama teevahi kõverdunud elu.. L. Kibuvits.
2. kõveras, kössis, kägaras olema. *.. kõik nägid korraga, et saani põhjas kõverdus täies alastuses vana Venima karvane kehakolask. R. Sirge.
3. kõverana, kõveriti kulgema. Asula kohal kõverdub tee paremale. *.. vestitaskust vestitaskusse kõverdus jäme kuldkett.. A. Jakobson.

kähar ‹-a 2›

1. ‹adj› lokkis, krussis, krässus, kiharais (juuste, karvade kohta). Hästi käharad juuksed. Kähar pea 'käharate juustega pea'. Kähar habe. || (muus ühenduses, ka taimenimetustes). Käharad pilved. Kähar peakapsas 'kortsuliste, krussis lehtedega peakapsas'. Kähar penikeel, salusammal.
2. ‹s› kihar, lokk. *.. ning punane lint ta [= tütarlapse] kuldkollastes käharates paistis kui puhkenud hiigelmoon. A. Gailit. *.. koketne kähar otsmikul, teine langemas vasaku meelekoha peale.. T. Vint. || ‹sisekohakäänetes› (olukorda väljendavana). Juuksed on käharas, tõmbuvad käharasse.
▷ Liitsõnad: juuksekähar.
3. ‹adj› kahar (1. täh.) Kähar kuusk, kask. Kähara krooniga, ladvaga puu. *.. nende [= puude] vahel laiutasid käharad põõsad. R. Vaidlo.

känd ‹kännu 21› ‹s›

1. pärast puu langetamist juurestikule jääv tüveosa. Kõrge, madal, vana, mädanenud, kõdunenud känd. Kände juurima, kaaluma. Puu langes prantsatades kännult. Poiss istus kännule, kännu otsa. Löö kirves kändu! Kaasikust jäid järele ainult värsked kännud. Ta on kui vana, pehkinud känd. Käbi ei kuku kännust kaugele. Kuidas känd, nõnda võsu.
▷ Liitsõnad: kase|känd, kuuse|känd, männi|känd, tamme|känd, tõrvaskänd.
2. piltl vana, eakas, elatanud inimene. Mis meie, kaks vana kändu, enam noorte vahele segame! Temasugust vana kändu enam ei kasvata. *Nendegi uulitsal võttis number kümnenda maja omanik, seitsmekümne kahe aastane känd, uue naise.. P. Kuusberg.
▷ Liitsõnad: mehe|känd, vanamehe|känd, vanapoisikänd.
3. piltl (päritoluga ühenduses:) see, kellest v. millest keegi v. miski on tekkinud v. arenenud; sugu(võsa), suguselts, (rahva)tõug. Eesti kännust teadusemees. *Noore härra ema oli aadlisoost, isa vanast literaatide ja pastorite kännust. E. Vilde. *Nagu kogu eesti vaimuelu, nii põlvneb ka eesti teater saksa kännust.. J. Kärner.

käsikäes

1. ‹adv› teineteisel käest kinni hoides, teineteise kätt peos pidades. Käsikäes kõndima, jalutama. Tüdrukud uisutasid käsikäes. Nad seisid käsikäes mere kaldal. Istuvad käsikäes pargipingil. Noored astusid käsikäes oma vanemate ette.
2. ‹adv› piltl sõbralikult, üksmeelselt koos, ühiselt, koostöös. Kellegagi käsikäes võitlema, tegutsema. Meie asutused töötavad käsikäes. *Kui esimehega käsikäes asju ajada .., võib mõndagi ära teha. R. Vellend. *Maa ja linn peavad alati käima käsikäes. A. Sepp.
3. ‹prep› [komit] piltl millegagi koos, ühenduses, tihedas seoses. *Käsikäes õpilaste ja klasside arvu kasvamisega suurenes ja mitmekesistus õppepersonal. J. V. Veski.

kätte
I. ‹adv›
1. käsutusse, kasutusse, omandusse, valdusse, osaks vms. Asula käis lahingutes käest kätte. Uusasukatele mõõdeti maatükid kätte. Sai selle riide odavalt kätte. Sain palga, päranduse kätte. Nõuab võla kätte. Õpilastele anti koolitunnistused kätte. Isa andis alt heinu kätte. Jüts ei saanud riiulilt moosipurki kätte. Luges, sõi seda, mis kätte juhtus. Telegramm, kiri, kutse ei läinud kätte. Varastatud asjad saadi kätte. Küll ma toimetan selle paki talle kätte. Poiss sai käsu kätte karja minna. Töömeestele jagati ülesanded kätte. Ta sai oma nahatäie, karistuse kätte. Koer tiris kõik ära, mis kätte sai. | (abstraktsemas ühenduses). Asumaadel tuli iseseisvus kätte võidelda. Raha andis talle kätte piiramatu võimu. Mul ei õnnestunud tõde, selgust kätte saada. Sai alles paari tunni pärast õige tööhoo, hea tuju kätte.
2. (hrl. kinnipüüdmise, tabamisega seoses:) meelevalda, võimusesse. Kurjategija, bandiidid, põgenik saadi kätte. Siit peiduurkast ei saa meid keegi kätte. Põgeneme, muidu jääme vaenlasele kätte. Sain õngega ainult paar viidikat kätte. Ta saadi varguse pealt kätte. Hobune ei andnud end karjamaal kätte. Koer sai jänese kätte. Äikesepilv kerkib, viimaks jääme veel kätte.
3. sellisesse olukorda, kus keegi v. miski on (ruumiliselt v. ajaliselt) tabatud v. tabatavas seisus. Sain eesminejad varsti kätte. Ta sai mind veel kodust kätte. Leidis maja, õige tee juhatuse järgi kergesti kätte. Sind polnud kuigi hõlpus kätte leida. Helistasin mitmele sõbrale, kuid ei saanud kedagi kätte. Kallas, rand, tuletorn, küla paistis kätte. Koerte haukumine kostis selgesti kätte. || saabunud v. saabumas. Õhtu, öö, videvik, suvi, heinaaeg jõudis kätte. On jõudnud kätte aeg tõde teatavaks teha. Vanadus kipub kätte. Rahast tuleb puudus kätte. Toiduga tuleb kitsas kätte. *Vihm jõuab enne kätte, kui heina jõuame üles korjata. J. Mändmets. *Pimedus tuli ruttu kätte.. A. Saal.
4. ‹ühendverbi osana› esineb osutamist, tutvustamist, teatavaks tegemist väljendavais ühendverbides. Näita külalisele tema tuba kätte! Jäljed juhatasid kätte põgeniku peidupaiga. Meister näitas töövõtted kätte. Dirigent andis lauljatele hääle kätte. Ta võib ülemustele kätte rääkida, mis sa ütlesid. *„Volmer on surnud,” seletab Tahvet. „Unes näidati kätte..” A. Mägi.
5. (ühenduses oskuste omandamisega, harjutamisega:) selgeks, täielikult omandatuks. Õpetab poisile ameti kätte. Töövõtted tuleb kätte õppida, õpetada. Sai koolis lugemisoskuse, saksa ja inglise keele kätte. Harjutas klaveril paar pala kätte.
6. ‹koos verbidega minema, jääma, surema jms.› käes, valduses, käsutuses. Hobune lõppes kätte ära. Tomatid lähevad kätte mädanema. Piim läheb hapuks kätte. Poiss läheb laisaks kätte. *..küll oleks aeg meite Taavilgi naine võtta, muidu kipub vaata et vanapoisiks kätte jääma teine. E. Maasik.
7. käsile, tegemiseks. Sa võta kätte ja käi linnas ära. *Kui ukse- ja aknapiidad korda said, siis võttis peremees kätte põrsasulu. R. Roht. *Teisel ega kolmandal päeval ei võtnud sepp tööd kättegi, vaid hulkus külasid kaudu ümber. E. Bornhöhe.
8. ‹ühendverbi osana› näit. kätte maksma, kätte tasuma
II. ‹postp› [gen]
1. kellegi omanduseks, valdusse, kasutusse, käsutusse. Stenby lepinguga läks Põhja-Eesti Taani kätte. Poeg võttis talu enda kätte. Varandus läks võõraste kätte. Maa läks riigi kätte. Andis raha sõbra kätte hoiule. Anna raamat tema kätte! Ta kahmab, haarab kõik enda kätte. Viskas lihatüki kassi, koera kätte. Seltsi juhtimine läks konservatiivsete ringkondade kätte. Ülekaal läks vastaste kätte. Haaras jutuotsa enda kätte. || ülesandeks, tehtavaks, sooritada, korraldada. Seda tööd, ülesannet ei usaldata iga inimese kätte. *Kahju, et jõudu polnud üksinda tselluloositehase ehitustöid enda kätte võtta. P. Kuusberg.
2. võimusesse, meelevalda. Linn langes vaenlase kätte. Ta langes sakslaste kätte vangi. Kurjategija anti võimude, kohtu kätte. Ära jäta mind kiskjate kätte! *Pidi see Kosta noorest peast ka just selle naise kätte sattuma. H. Kiik.
3. millegi (hrl. ilmastikunähtuste) mõju v. toime alla. Laev sattus tormi kätte. Teelised jäid pimeda kätte. Jäi saju, vihma, tuisu kätte. Riputas riided päikese kätte kuivama. Läksin välja värske õhu kätte. Lilli ei tohi pakase kätte viia. Tuleb nurgast valguse kätte. Ma ei saa sind jätta siia nälja ja külma kätte. *Kas sa usud, et me jääme sõja kätte? J. Sütiste.
4. millegi tagajärjel, tõttu, mõjul, mingil põhjusel, millestki tingituna. Koolera, katku, sõjas saadud haavade kätte suri palju inimesi. Loomad lõppesid toidupuuduse kätte. Ma olin nõrkemas janu kätte. Ma suren häbi, igavuse kätte! 'mul on hirmus häbi, igav'. Nad olid lämbumas naeru kätte. Vili kõrbes päikese kätte.
5. märgib, et mingis järjestuses v. reas jõutakse kellenigi v. millenigi. Vastamise järg jõudis minu kätte. Mis sa kibeled, küll tuleb kord ka sinu kätte! *..viimaks tuli [söögilauas] järg magustoidu kätte.. E. Särgava.
6. piiblipärases pruugis märgib, et mingi karistus langeb kellegi osaks, kellegi arvele. *Mõtlesime kibedalt muiates, et vanemate patud nuheldakse laste kätte. T. Vint.

käänama ‹käänata 48›

1. (seoses inimese vm. olendi asendi muutmisega:) pöörama, keerama, painutama vms. Käänab pea kõrvale, viltu, naabri poole. Magaja käänas teist külge. Käänasin end teise külje peale. Käänas end siia ja sinna. Naine käänas ja pööras end peegli ees. Käänasin kõnelejale selja. Haige püüdis end asemel pisut käänata. Käänab jala kõverasse. Käänas silmad, pilgu häbelikult kõrvale. *Siis käänasid [kajakad] nokad ida poole, kust rohenes metsade piir. A. Mälk. *Tavalisest suurem jootraha käänas kelneri hoopis looka. J. Semper. || kõnek (pikaliheitmise, pikalisurumise kohta). Sõi kõhu täis ja käänas magama, enda voodisse. Käänas vastase kavala võttega pikali. *Sasib vanapagana rinnust kinni, käänab üks, kaks, kolm nagu heinatuusti enese alla. M. J. Eisen.
2. kõnek keerama, nii et miski keskpunkti v. telje ümber liigub. Ust lukku käänama. Juht käänas rooli. Kääna mutter, kraan kinni, lahti. Tüürimees käänab rooliratast. Käänas raadio mängima, lambis tule väiksemaks. Käänasin raamatu lehti ja püüdsin lugeda. Võti käänab hästi. Siga käänas küna kummuli.
3. midagi painutama, vajutama, poolkaarde, kokku, rulli jne. keerama. Rulli, kahekorra, keerdu käänama. Lina käänasin nutsakusse. Pintsakul tuleb varrukaotsad tagasi käänata. Käänas leiva, raamatud paberisse 'neile paberi ümber'. *Silkudel käänati näppude vahel pea, kisti sooled ja niisk välja.. M. Metsanurk. || kõnek näppude vahel keerates valmistama. Vilkat, pläru käänama. *Käänab endale plotski näkku.. O. Luts.
4. millelegi v. kellelegi teist suunda andma, millelegi teist sisu andma, keerama. Käänas hobuse maanteelt kõrvale. Püüab teisi oma tahtmise järgi käänata. Ta püüdis kõike naljaks käänata. Käänas asja nii, kuidas temale kasulik. Käänas jutu teisele teemale. *Sa arvad, et võid käänata oma saatust ja maailma suunda nii ja naa?! M. Metsanurk. | kõnek (ainult 3. isikus ühenduses ilmastikuga). Õhtuks käänas tuule loodesse.
5. oma suunda muutma, endisest suunast kõrvale minema, keerama. a. (liikumisel). Nad käänasid varsti paremale. Kääna sealt ümber nurga, vasakut kätt alla! Käänasin poole tee pealt koju tagasi. Igaüks käänas ise suunda. Ta käänas autoga maanteelt kõrvale, metsa vahele. Auto käänas varsti külavaheteele. Käänasin sammud vasakule. | (tuule kohta). Tuul käänas lõunasse. b. (liikumiseta). Suurelt teelt käänab väike jalgrada kõrvale. Orust käänas maantee läände. Veidi edasi käänab oja paremale. | piltl. Jutt käänas tulevikule. *Ilm käänab ilusaks. I. Sikemäe.
6. keel sõna käändeti muutma, deklineerima. Käänake sõna „ümbrik”! Järgmiseks tunniks on käänata 5 sõna.

kübe ‹-me 3› ‹s›
raasuke, väike osake, väike hulk. Kübe tolmu, tuhka, jahu. Kübemed keerlevad õhus. Kõõma langes kübemetena. Vedeliku peal ujusid mingid valged kübemed. Lumi oli põldudelt viimase kübemeni sulanud. Eredas valguses oli ümberringi näha viimne kui kübe. Ma olen tema kõrval kübe 'vähetähtis'. || piltl (hrl. ühenduses abstraktsete mõistetega:) natuke, ivake, raasuke(ne). Tema ütluses oli kübe õelat pilget. Meis ei tekkinud kahtluse kübetki. Temas pole kübetki upsakust. Selles jutus pole kübetki tõtt. Selleks ei jää mitte kübetki aega. Me ei kartnud mitte üks kübe 'mitte sugugi'. Ta ei hoolinud sellest (mitte) kübetki. Sellest pole meil kübetki kasu. Ta ei hooli minust kübetki. Jaan pole kübetki targemaks saanud. *Sest eks see kübe inimlikku tähelepanu ole ka hirmus tähtis igaühele. A. Valton. *Pallul oli kübe piinlik, et nad teistest hiljem kohale said.. J. Kross.
▷ Liitsõnad: heina|kübe, kriidi|kübe, liiva|kübe, lume|kübe, mulla|kübe, nõe|kübe, soola|kübe, söe|kübe, tahma|kübe, tolmu|kübe, tuha|kübe, tulekübe; jõu|kübe, kahtluse|kübe, lootusekübe.

küpsema ‹42 või 37›

1. (tooreste toiduainete kohta:) (kuivas) kuumuses söödavaks roaks muutuma. Leivad küpsevad ahjus. Kartulid küpsevad lõkketuhas. Kalad küpsesid särisedes lõkke kohal vardas. Panime liha pannile küpsema. Roog küpseb tulel. | piltl. *Las nad küpsevad karistuse ootel. H. Pukk. || tugevasti päevituma. *Toomas seadis end paremini päikesesse. Selg oli tal pruunpunaseks küpsenud, nüüd saab ka rind oma osa. P. Kuusberg.
2. (vilja, puuvilja, marjade vms. kohta:) küpse(ma)ks muutuma, valmima. Viljapuude okstel küpsevad õunad ja pirnid. Päikesepoolsetel mäeveerudel küpsesid marjad, maasikad. Herned on küpsenud ja ootavad koristamist. Rukis küpses põuaga kiiresti. Tera ei jõudnud küpseda. Üleküpsenud vili kippus varisema. Vili on vahajaks küpsenud. *.. puistates laiali ohaka küpsenud õienupu, millest jäi õhku heljuma valgeid kergeid ebemeid. O. Tooming.
3. piltl (täielikult) välja kujunema, välja arenema, valmima. a. (inimeste kohta). Tüdruk oli naiseks küpsemas. Nooruk küpseb suguliselt. Igas töös inimene kasvab ja küpseb. Näitejuht küpseb koos oma teatriga. Temast küpses peagi hea ajakirjanik. *Võtnud alles küpsemata piigakese kaasa, heledapäise ja hapra.. K. A. Hindrey. b. (ühenduses olukordade, nähtuste vms.). Otsus, plaan küpses kiiresti. Tal küpses mõte juurat õppima minna. Eeldused selleks olid juba küpsenud. Kunstniku anne küpseb aastatega. Teatris on küpsemas rida lavastusi. Oli küpsemas streik, revolutsioon. Vastus oli visa küpsema. Küpses arusaamine, et endist viisi elada ei saa. Oli küpsenud vajadus koolielu ümber korraldada.

küpsetama ‹37›

1. toorest toiduainet (kuivas) kuumuses toiduks valmistama. Leiba, saia, karaskit, kukleid, pannkooke küpsetama. Tuhas kartuleid küpsetama. Pannil, praeahjus, ahjus, pliidil küpsetama. Küpsetas lõkke kohal šašlõkki. Ema küpsetas sünnipäevaks kringli. Ahi küpsetab halvasti. Sütel küpsetatud kala. Vardas küpsetatud lind. Küpsetatud kartulid, kaalikad, naerid, õunad. Rasva sees küpsetatud pirukad. Hakati pühadeks keetma ja küpsetama. || piltl (päikesekuumuse kohta:) väga tugevasti mõjuma, praadima. Päike küpsetas selja pruuniks. Keskpäevane päike küpsetas halastamatult. *Juulikuu keskpäeva õhk küpsetas metsa vahel. L. Vaher.
2. (viljade ja seemnetega ühenduses:) küpseks, valmiks tegema. Päike küpsetas maasikad punaseks. Ilusad ilmad küpsetasid rukkitera kõvaks. *.. maasapp hakkas seemneid küpsetama ja tanumal hõljus kummeli kullendavat lõhna. H. Laipaik.
3. piltl välja kujundama, välja arendama, vormima. Eluraskused küpsetasid temast varakult mehe. Olin seda otsust kaua aega mõttes küpsetanud. Elu oli teda mitut kanti küpsetanud 'elukogemusi andnud'. Hirm oli ta araks ja järeleandlikuks küpsetanud. Suunaandjaks küpsetab aastatepikkune töö. *.. meeldiv kirjeldus aitas otsust ruttu küpsetada. E. Vilde.

ette küsima

1. midagi eelnevalt, ette kätte tahtma. Küsis käsiraha ette.
2. (hinnaga ühenduses:) algul rohkem ütlema, nii et on võimalik alla tingida. *.. ega teadnud sedagi, et kauplustes küsiti ette ja et müüjatega tuli tingida. A. Saarna. *Sest see seitse naela on ju kahekordselt ette küsitud. Tõsisele ostjale antakse ta ära ehk kolmega. J. Smuul.

limas|kest
anat kehaavade kaudu väliskeskkonnaga ühenduses olevate õõneselundite sisekate (tunica mucosa). Suu, sõõrmete, laugude, päraku limaskest. Limaskestad on erituvast limast niisked. Limaskesta haavand.

maa|tasa ‹adv›

1. maaga, aluspinnaga tasa. Maatasa raketega kaev. Lambad on näsinud rohu peaaegu maatasa. Kunagised hauakünkad on maatasa vajunud.
2. (täieliku purustamise, hävitamise, lammutamise v. hävimise kohta:) täiesti, maani maha; sootuks hävinud. Maa laastati ja asulad tehti maatasa. Linn põletati, pommitati maatasa. Varemed, müürid lammutati maatasa. Ait, kõrtsihoone põles maatasa. *Orunurme hooned olid täielikult maatasa, aga talu maal oli säilinud loomaarsti majake. E. Tennov. || piltl (tugeva kritiseerimise, tauniva hinnanguga ühenduses). Kriitika materdas, tegi teose maatasa. Sõnavõtjad tegid meie teeninduse päris maatasa. Vastased püüdsid õpetlast oma kirjutistes maatasa teha.

maha ‹adv›

1. maapinnale v. mingile muule aluspinnale (v. selle lähedale). Isa pani lapse sülest maha. Hüppas, kukkus kiigelaualt, põhukuhja otsast maha. Roni koorma otsast, autokastist, hobuse seljast maha! Tuleb, kobib sadulast, vankrilt, jalgrattalt maha. Õled laotati põrandale maha. Paneme uue vaiba maha. Pane puusületäis pliidi ette maha! Laadisime koorma, tõstsime kastid maha. Viskas kivi käest maha. Pillas tassi, kohvikannu, noa maha. Võti libises käest, sõrmede vahelt maha. Õun potsatas puu otsast maha. Ära pillu pabereid, prahti maha! Ettevaatlikult, et sa midagi laua pealt maha ei aja! Kallab, valab vee maha. Natuke kohvi loksus üle tassiääre maha. Leivaraasukesi pudenes maha. Astusime bussist, vagunist maha. Selles peatuses, jaamas ei läinud keegi maha. Vikatid toodi lakast maha. Talv jõudis kätte, lumi tuli maha. Kaste, udu langes maha. Ehitusgeodeedid märgivad rajatavad hooned maha. Saia ei saja taevast maha. || allapoole, madalamale, alla. Marjade kättesaamiseks painutasime pihlaka, oksa maha. Poiss laskis püksid maha. Õmblus triigitakse, pressitakse maha. Ära noruta, ära löö, lase pead maha! Ants ohkas ja vaatas maha. Lööb häbelikult silmad, pilgu maha. *.. ta väljasirutatud käsi langeb lõdvalt maha. E. Vilde. *.. ostis endale punase ning läikiva auto, millel katus maha käis. A. Beekman. || püstiasendist pikali, siruli vms. asendisse. Istusime, kükitasime põrandale, kraavipervele, kuuseheki äärde maha. Tuleb maha istuda 'istet võtta' ja tööle hakata. Paiskas, rabas, tõukas, lõi teise pikali maha. Heitsin, viskusin murule kõhuli maha. Ta kukkus selili maha. Mees prantsatas, vajus täies pikkuses maha. Kogupauk niitis esimesed ründajad maha. Mis sa tormad, jooksed teise jalust maha! Ta joob end lausa käpuli maha. Vedasin õhtul oma kere koiku peale maha. Jooksis, kuni varises jõuetult maha. Viruta talle nii, et maha jääb! Pani jõukatsumisel oma vastase maha. Haigus võtab, murrab tugevadki mehed maha. Kaamelid heitsid maha. Hunt langes lasust surnult maha. Torm murdis mitu puud maha. Auto ajas väravaposti maha. Rohi on maha tallatud. | piltl. *Elu surus maha, kippus tülbistama, ära väsitama. R. Sirge.
2. mullasse, maa sisse (näit. kasvama, peitu). Kartuleid maha panema. Tulbisibulad pannakse maha sügisel. Kapsataimed istutati maha. Kui palju otra, lina maha teete 'külvate'? Rukis sai õigel ajal maha. Koer matab kondi maha. Laip, surnud maeti maha. Majaperemees matnud oma kulla ja väärtasjad sõja ajal aeda maha. *Matusepäeva hommikul pani ta enese riidesse ja sõitis Jussi maha viima. A. H. Tammsaare. | piltl. Mine linna, mis mõtet on sul end sellesse maakolkasse maha matta! *Hea on vahel, kui on raske, / mure maha matta. L. Seppel.
3. küljest, otsast v. pealt ära. Jalg tulevat amputeerida, pealtpoolt põlve maha võtta. Vargal raiuti käsi, tapjal pea maha. Nülgis, võttis rebasel naha maha. Nahk tuli kestendades turjalt maha. Ajab habeme, vuntsid maha. Pea aeti paljaks, juuksed aeti masinaga maha. Hakkas tapetud seal karva maha võtma. Põder, sokk ajab aasta lõpupoole sarved maha. Puu laseb sügisel lehed, okkad maha. Saagisin palgil, latil tüki otsast maha. Viljapuudel tuleb kuivanud oksad maha lõigata. Väejooksikul kisti pagunid maha. Trellid võeti akende eest maha. Traktoril tuli roomik maha. Kruvis aparaadil paar detaili maha. Siit tuleks paari millimeetri jagu maha viilida. Seintelt, laualt on värv kohati maha koorunud, maha tulnud. Hõõru, nühi rooste maha. Pühkis jalanõudelt suurema pori maha. Hakkasin riietelt tolmu maha rapsima. Pesin duši all päevase higi maha. Kustuta tahvlilt need kritseldused maha! Sukasilm jooksis maha 'hargnes'. | piltl. Kes suudab seda häbiplekki enam maha pesta! Oma kõnega rebis ta vastaskandidaatidelt maskid maha. See komme harjuta endast maha! *Meid kujundab kollektiiv, lihvib liigse maha, annab puuduva juurde. J. Smuul. || (riiete v. jalanõude äravõtmise kohta:) ült, seljast, peast, jalast. Võta mantel, pintsak, kampsun, särk (seljast) maha. Ajab püksid jalast maha. Võtsin üleriided, kasuka maha. Koorib endal paksud vammused maha. Müts maha söögilauas! Kisub, sikutab, tirib saapad, säärikud maha.
4. kõnek hulgalt, määralt vähemaks. Peremees võttis palka maha, mitu krooni palgast maha. Tingib, kaupleb hinda maha. Hinnast ei jäetud kopikatki maha. Honorarist arvati maksud maha. Peaksid vähem sööma, et kaalu, kaalust maha võtta. Ma olen haiguse ajal mitu kilo maha võtnud. Hoogu, kiirust, tempot maha võtma. Ära kihuta, võta gaasi maha! Kui õnnestuks endalt kümmekond aastat maha raputada! *Kaheksast kolm maha arvata, üheksa juurde panna ... Palju see on? M. Traat. || (seoses tunnete talitsemisega, nende vaigistamisega). Hirmu, pahameelt, ärevust, erutust, viha, vastikustunnet maha suruma. Püüdis valutunnet, iiveldust, haigutust maha suruda. Surusin endas maha soovi, kiusatuse pikali heita. Lugu tegi talle nalja, ent ta surus muige maha. Mees oli algul äge, kuid rahunes pikkamööda maha. Kähvanud oma pahameele välja, jahtus osakonnajuhataja maha. Püüdsin vihamehi, sõnelejaid maha rahustada. Mehe viha jahtus peagi maha. || mitteväärtuslikuks, kehvaks, kõlbmatuks. Ma laitsin tal selle kavatsuse, plaani, mõtte maha. Arvustus tegi, laitis teose, lavastuse täiesti, maani maha. Ta ei kiitnud ennast ega teinud ka teisi maha. Ettepanek, kandidaat hääletati maha. *Teiste tööd materdab maha, ise ei oska midagi teha. E. Tennov. *Veel sajand-kaks tagasi elasid tõelised mehed – miks ometi on nad meie ajal nii maha käinud? V. Lattik.
5. kellestki v. millestki (sellega mitte kaasa jõudes) tahapoole. a. (ruumiliselt). Ta tuleb koos minuga ega jää sammugi maha. Ta oli juba minust tüki maad maha jäänud. Astu kiiremini, ära jää maha! Voor oli polgust maha jäänud. b. (tegevuses, arengus, võimetes, tasemes vms.). Kippusime põllutöödega, põllutöödes naabritest maha jääma. Poiss jääb õppimises, aritmeetikas teistest maha. Inglise keele oskuses jättis ta klassikaaslased kaugele maha. Meie võistleja jääb turniiri liidrist maha poole punktiga. Sa oled ajast, elust maha jäänud. Ants ei jää sõbrast julguses ja ettevõtlikkuses sugugi maha. Mõned taimed jäid teistest kasvus maha. Hotell ei jää millegi poolest maha suuremate keskuste omadest. *Vallak kui sotsioloog või filosoof jääb tunduvalt maha Vallakust kui psühholoogist. H. Puhvel.
6. osutab rõhutavalt millegi sooritamisele, läbitegemisele, teostamisele; lõpuni, täielikult, ära. Käisime, kõmpisime, vantsisime, marssisime paarkümmend kilomeetrit maha. Autoga sõideti maha üle kahesaja kilomeetri. Kas sa jõuad nii pikka maad maha käia? Magasin tervelt pool päeva maha. Logelesin pühapäeva niisama maha. Peeti maha künnivõistlused, kõnekoosolek. Piim tuleb korralikult maha jahutada. Pidasime maha väikese peo. Keerutasin minagi peol paar tantsu maha. Giid vuristas oma seletuse kiiresti maha. Rääkisime, ajasime temaga pikad jutud maha. Pidasime maha tulise vaidluse. Kell oli maha käinud. || (hrl. hävimisega v. hävitamisega ühenduses). Maja, saun põles maani maha. Aegade jooksul on osa müüri maha varisenud. Vaenlane põletas linna, mitu küla maha. Kuur, ahi lõhuti, kisti maha. Tõmbas, kriipsutas sõna, terve lõigu maha. || (mõnikord osutab kasvavate puude v. taimede langetamisele raiumisega v. lõikamisega). Raius, võttis, saagis mõned puud maha. Mets võeti, raiuti, saeti maha. Võsa, põõsastik tuleb maha raiuda. Niitsin eile osa kaera, heina maha. *Laupäeval oli Maret ristikupõllu masinaga maha niitnud .. R. Sirge. || ‹ka ühendverbi osana› (tapmisega, surmamisega v. suremisega ühenduses). Vaenlane tappis, nottis küla elanikud viimseni maha. Hundid murdsid põdra maha. Ta on nii armetu, et võib tänapäev maha surra. Mitu vangi, kurjategija lasti maha. Laskis, kõmmutas paar ründajat maha. Ähvardas varga nagu marukoera maha lüüa. Röövlid koksasid mehe maha. || ‹ühendverbi osana› ka piltl esineb müümist, ka raiskamist, kulutamist märkivates ühendverbides. Müüs maja, loomad, auto, kõik viimseni maha. Laohoidja äritses, sahkerdas osa kaupa maha. Ta parseldas, äris hobuse laadal maha. Mees jõi, laristas, prassis raha, kogu teenistuse, varanduse maha. Parun mänginud oma mõisa kaartidega maha. Ta on reetur, vaata et müüb veel meid kõiki maha. *Niiviisi mängid maha sellegi usaldusenatukese, mida sinu vastu veel on tuntud! V. Lattik. || osutab aja, mingi olulise momendi v. sündmuse märkamatult, tegutsematult mööduda laskmisele. Passi peale, et sa õiget momenti maha ei maga! Lähme, sellist võimalust, juhust ei tohi maha magada! Väärtuslik aeg jookseb kasutult maha. *Armas jumal, kui elu on antud, kuidas ma ta maha magan! H. Raudsepp.
7. ‹ühendverbi osana› osutab vabatahtlikule v. sunnitud loobumisele millestki v. kellestki. a. (ühenduses ameti v. töökohaga). Kustas pani õpetajaameti, treenerikohustused maha. Ta otsustas vanuse, haiguse tõttu oma ameti maha panna. Kui sa ülemustega vastuollu lähed, võetakse sind (kohalt) maha! Mehed maksti laevalt maha 'vallandati ja neile anti lõpparve'. b. hrl. ühenduses verbiga jätma osutab kellegi v. millegi hülgamisele. Mees jättis oma perekonna, naise ja lapsed maha. Ta olevat leidnud uue kallima ja jätnud vana pruudi maha. Kõik sõbrad on Villemi maha jätnud. Jättis maha oma kodukoha ja läks võõrsile. Üksus jättis oma positsioonid maha. Linn jäeti taganemisel maha. Hoone, veski on ammu maha jäetud ja pooleldi lagunenud. Jätsin suitsetamise, kaardimängu maha. Niisugused mõtted jäta küll maha! Uni jättis mu täna varakult maha. Õnn on mind maha jätnud.
8. osutab kellegi (v. millegi) tegutsemast, toimimast lakkama sundimisele (vahel ka ilma konkreetse tegusõnata). Kõneleja karjuti maha. Maha türannid, okupandid! Maha sõda! Ülestõus, mäss, vandenõu, vastuhakk suruti julmalt maha. Tsaarivalitsusel õnnestus 1905. a. revolutsioon maha suruda. Kõik rahva protestiavaldused suruti maha. Suurtükitulega suruti vaenlase tulepesad maha. „Jama,” suruti seegi oletus maha.
9. ‹hrl. koos verbidega jääma, jätma› kellegi (v. millegi) lahkumisel endisesse paika püsima, sinna alles. Vanemad surid noorelt, neil jäid maha väikesed lapsed. Jättis surres maha korras talu, suure varanduse. Tal jäi perekond kodumaale maha. Lehvitasin veel sõpradele, kes perroonile maha jäid. Miia läks emaga kaasa, ei tahtnud vanaema juurde maha jääda. Põgenemisel jäeti osa asju teele maha. Ma unustasin oma käekella maha. Jäin eile rongist, bussist maha. Teekäänaku taha kaduv buss jättis maha tolmupilve. Lumme jäid jäljed maha.
10. osutab, et midagi tehakse millegi järgi, midagi jäljendades. Poiss kirjutas matemaatikaülesanded pinginaabrilt maha. Kirjutasin valemi tahvlilt maha. Joonistage see pilt raamatust maha! Kust sa selle loo maha vehkisid, viksisid, treisid? Kas ta rääkis peast või luges paberilt maha?
11. arvelt (3. täh.), arvestusest ära, nimistust v. koosseisust välja. Amortiseerunud masinad, lõpnud loomad kanti aktiga maha. Riknenud kaup, puuvili tuli maha kanda. Ma ei tule, tõmmake mind nimekirjast maha! Küsimus tuleb päevakorrast maha võtta. *.. mõis peab mind uppunuks, arvab hingekirjast maha, mina ise kaon aga metsa! A. Hint.
12. ‹hrl. koos verbidega salgama, vaikima› olematuks, mitteesinevaks v. -esinenuks. Juhtunut polnud võimalik maha salata. Ta räägib puhast tõtt, ei salga midagi maha. Parem, kui me selle fakti, loo maha vaikime. Partii lõpul mängisin oma paremuse maha.
13. ‹koos verbiga saama› toime, valmis, midagi sooritanuks. Naine sai lapsega maha 'sünnitas lapse', sai enneaegu maha 'sünnitas enneaegu'. Kirjanik sai maha uue romaaniga, filmistsenaariumiga. Kuidagi saime selle eksamiga maha. Mis tembuga, rumalusega sa nüüd oled maha saanud!
14. kindlaks, otsustatuks, kokkulepituks. Tingimused olid vastuvõetavad ja mehed tegid kaubad maha. Mul oli Antsuga maha tehtud, et lähen tema asemel karja. *.. aga mina tegin endamisi maha, et olgu jonniga, kuidas on, Hansu-Tooma lugemistele ma küll enam ei lähe. J. Rannap.
15. ‹hrl. koos verbiga kuulutama› avalikult teatavaks (eriti abiellu astumise eelteatena). Maali ja Tõnis kuulutati pühapäeval esimest korda (kantslist) maha. *Mäletan veel selgesti, kui alles hiljem kirikust maha öeldi: nüüd olla luba ka ilma mõisakirjata lugema ja laulatusele tulla. A. Kitzberg.
16. ‹hrl. koos verbiga viskama› osutab millelegi, mida on kulutatud asjata, tulemusteta. Ravimitest polnud abi, ainult hulk raha maha visatud. Kui nüüd ka ei õnnestu, siis on meie vaev maha visatud.

meel ‹-e, -t 34› ‹s›

1. teat. liiki aistingute vastuvõtu ja eristamise võime; vastavate ärrituste vastuvõtu ring, ala tervikuna. Inimese viis meelt. Koeral on meeltest eriti arenenud haistmine ja kuulmine. Kõik meeled on elevil, ahmivad muljeid. Kaunis suveöö erutab meeli. Mu meeled väsivad selles muljete tulvas. Teda hoiatas hädaohu eest nagu mingi seitsmes meel. || millegi tajumise, mõistmise võime; taju, tunnetus. Andrus on väga eluvõõras, tal pole praktilist meelt. *.. kuid ta [= õpetaja] ei saanud seda vaimustust millegagi üle kanda tütarlastele, kellel puudus meel mehise ja range rooma luule jaoks. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: haistmis|meel, kompimis|meel, kuulmis|meel, maitsmis|meel, nägemismeel; aja|meel, huumori|meel, ilu|meel, kunsti|meel, rütmi|meel, vormi|meel, värvimeel.
2. (inimese loomuse, hingelaadi, vaimu, meelelaadi vms. kohta). Lapse tundlik erk meel. Järeleandliku, alandliku, lepliku, äkilise meelega inimene. Unistava meelega nooruk. Kooselu nõuab leplikku, tasast meelt. Ants oli tuntud oma ausa, õiglase meele poolest. Ta on väga kriitilise meelega. Luuletundliku poeetilise meele päris ta emalt. Tee, mida hing ihkab ja meel lustib. Näitleja oskab publiku meeli köita. Hirm närib hinge, süütunne piinab meelt. Naistel pikad juuksed, kerge meel. *.. ta meel polnud paindlik iga uue tuule järgi. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: kangelas|meel, kerge|meel, korra|meel, kriitika|meel, lapse|meel, ohvrimeel.
3. (eeskätt tunnetega ühenduses). a. meeleolu, tunne, tuju. Emal oli poja üle hea meel. Meel on rõõmus, paha, murelik, nukker, mõru, hapu. Meel läheb, muutub raskeks, kurvaks, härdaks, kergemaks. See teeb meele tusaseks, haigeks, kibedaks. Jüri oli ettepanekuga hea meelega 'meelsasti' nõus. Kinno ei tahaks minna, parema meelega 'meelsamini' jalutaksin veidi. Võime rahuliku meelega, rahulikul meelel koju minna. Mul hakkas temast hale meel. Võta, mul ei ole kade meel! Mu meeli valdas ärevus. Poiste meeled olid põnevil. Sõnum pani inimeste meeled kihama. Vaidlejate meeled rahunesid peagi. Mis sinu meelt pahandas? Läks peole, jõe äärde, kõrtsi, teiste hulka meelt lahutama. Püüdsin naljakate lugudega sõbra meelt lahutada. Edu, õnn ülendab meelt. Ohverdamisega püüti jumalate meeli lepitada. b. tahtmine, soov. Kosilane oli tütarlapsele meele järele. See asi pole Mihklile meele järele, meelt mööda. Talita oma meele järgi. Raske on igaühe meele järgi olla. *Kunagi ei jõua sa peremehe meele pärast teha. R. Sirge. *Sina oled poolteed vastu minu meelt Kristjanile läinud, sellepärast ei saa sa minu käest midagi. J. Pärn.
▷ Liitsõnad: hea|meel, ise|meel, mure|meel, mässu|meel, paha|meel, protesti|meel, rahu|meel, tusa|meel, vihameel; tundemeel.
4. kõnek (sageli arhailise varjundiga väljendites:) mõistus, aru; mõtlemisvõime, kaalutlemisvõime, arukus. Mees läks meelest segaseks, meelest ära. Mõni jääb vanas eas meelest nõdraks. Meel läheb segi, sassi. Minu meel niisugust asja ei mõista. Joomine, viin võtab meele(d) meeste peast. Tormab siia-sinna nagu meelest ära. Noor virtin ajas vanapoisist peremehe meele(d) segi. Ta oli hirmu pärast lausa meelest ära. Naerab, karjub, trambib nagu meelest ära. Millal tema meele pähe võtab! Ema paneb küll lapsele rinna suhu, aga ei pane meelt pähe. Karul on üheksa mehe jõud, aga ühe mehe meel. Mitu pead, mitu meelt. *.. alati leidiski ta sealt [= loodusest] uut ning huvitavat, mis teritas meelt ja rikastas teadmiste varu. K. Põldmaa.
5. mõte; arvamus, seisukoht. Tal näib mingi plaan, ettevõtmine meeles mõlkuvat. Keegi ei tea, mis teisel meeles mõlgub. Selles asjas on nad ühel meelel, jõudsid ühele meelele. Seda plaani oli ta kaua meeles kandnud. Sinna minna – mis sul ometi meelde tuleb! Oli algul nõus, kuid on vahepeal meelt muutnud. Olen ikka olnud seda meelt, et .. *Mina peaksin talle kirjutama! ... Ei tule meelde! ... M. Metsanurk. *Juhtunu oli väga meelel ja keelel, Toomas saab ka kuulda. H. Kiik. || mõttelaad, -viis; meelsus. Rahvuslik, isamaaline meel ja vaim. Omaaegses koolis valitses saksa keel ja meel. Kust tuul, sealt meel. *Aga kõige esiti noomib ta neid südame kanguse, hariduse- ja uuendusevastase meele ja kõrkuse pärast. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: üksmeel.
6. ‹sisekohakäänetes› mälu. Kõik kuuldu, laulusõnad ei jäänud meelde. Jäta see koht hästi meelde! Lugu sööbis poistele alatiseks meelde. Äkki torkas, torgatas, välgatas, sähvas meelde, et .. Pika mõtlemise peale tulid, tärkasid üksikasjad meelde. See on, püsib igavesti, eluaeg meeles. Anekdoodid ei seisa mul meeles. Nähtavasti polnud sul meeles kella üles keerata. Pea siis meeles minu õpetusi! Tema nimi, majanumber on mul kahjuks meelest läinud. Mitte ei mäleta, nagu peoga meelest pühitud. Mis möödas, see meelest! Tuli meelde 'meenus' lapsepõlv, viimane kontsert, kunagine lubadus. Tuletasime meelde 'meenutasime' üliõpilasaastaid. „Vaadake, et te hiljaks ei jää!” tuletas ema meelde. See maastik tuletab meelde 'meenutab'. Haanjamaad. Sõbrad peavad mind alati meeles 'ei unusta kunagi'. *.. asi oli ema meelest varsti ununenud. Aga mitte Maali meelest. M. Metsanurk.

mee|lakkumine ‹-se 5› ‹s›
‹hrl. eitavas lauses› piltl (millegi raske v. ebameeldivaga ühenduses). Sõjaväeteenistus, vanainimese elu pole meelakkumine.

üle minema

1. midagi ületades v. millegi kaudu kulgema. Läksime kraavist palki mööda üle. Siit läks eriti tugev äikesehoog üle. *Pidin peaaegu küsima, keda nad nüüd veel haaravad – rinne läks ju paar nädalat tagasi üle .. R. Kaugver. || piltl süvenemata üle libisema v. mööda minema (4. täh.) Piinlikust küsimusest püüti kiiresti üle minna.
2. varasemalt tegevuselt, olukorralt teisele tegevusele, teistsugusele kasutusviisile, erinevat laadi olukorrale siirduma. Teisele tööle üle minema. Väed läksid kaitselt pealetungile üle. Läks piibusuitsetamiselt üle paberossidele. Kirjanik on lüürikalt proosale üle läinud. Läks teisel kursusel juurast üle usuteaduskonda. Sa oled juba suveriietusele üle läinud. Läks peagi teietamiselt üle sinatamisele. Teoorjuselt mindi üle raharendile. Ratsud läksid traavilt üle galopile. || (leeri, poolt jms. vahetades siirduma). Vaenlase poole üle minema. Osa sõjaväge läks ülestõusnute poole üle. Eesti talupojad hakkasid vene õigeusku kui „keisri usku” üle minema. Ühest parteist, rühmitusest teise üle minema. || (keele vahetamisega ühenduses). Alustas juttu vene keeles, läks aga varsti eesti keele peale üle. *Reedik läks üle Võru murdele.. O. Kruus. || kellegi teise valdusse minema (3. täh.) Maja läheb pärandina üle kadunu poegadele. *Pärast Rosenplänteri surma läks tema kogu, mis sisaldas 407 nimetust, üle Õpetatud Eesti Seltsile. V. Alttoa.
3. muutuma. Sadu läks üle lausvihmaks. Lõunamaades läheb päev järsult ööks üle. Naer läks üle hingematvaks läkastuseks. Kahtlus läks üle ehmatuseks. Mõnikümmend sammu edasi läks mets üle soiseks võsaks. Healoomuline kasvaja võib üle minna pahaloomuliseks. *.. mu kõndimine läks märkamatult üle jooksuks. L. Metsar.
4. lakkama, järele jääma, mööda minema. Sadu, vihm, äike, torm, tuisk läks üle. Valu, kipitus, köhahoog, sügelemine, erutus läks üle. Külmavärinad ei läinud üle. Lapsel läks nutt, jonn üle. Viha, paha tuju ei taha üle minna.

nina|neel
anat neelu ülemine osa, mis on ühenduses ninaõõnega

painduma ‹37›

1. (jõu, surve mõjul) esialgsest asendist v. kujust kõrvale kalduma, paindesse minema, paindu tõmbuma; kõverduma, kaarduma (2. täh.), koolduma (1. täh.); elastne olema, vetruma. Kasevibalik, pilliroog paindus tuule käes looka. Oja kohale paindunud paju. Põõsad on paindunud maani, vastu maad. Raskest lumekoormast maadligi painduvad oksad. Vibu paindus sirgeks. Sooja käes on küünal kõveraks paindunud. Saeleht, fiiberteivas annab hästi painduma. Iga otstest toetatud tala paindub mingil määral. Jää ainult paindus kergelt, aga ei murdunud. Laud otse paindus roogade külluse all. *..hea mõõk võis painduda rõngaks ja jälle sirgeks vetruda. L. Meri. || (elusolendiga ühenduses). Ettepoole paindunud keha. Sissepoole paindunud pöid. Jalg ei anna põlvest painduma. Vanamees paindub vaevalt kummardama. Selg paindus nõgusaks nagu kassil. Paindub istudes ette. Paindus löögi eest alla, kõrvale, tahapoole. Kael ei andnud enam põrmugi painduma. Ta sõrmed painduvad juba asju pihku võtma. Nii kaua, kui selg veel kummardama paindus, võis ta ise briketti tuua. | piltl. *Tema hing oli olnud haige. Ta oli maani paindunud oma sügava alanduse all. M. Pedajas (tlk). || (kummardamist, alandlikkust, aupaklikkust vms. väljendavates ühendites). Ta pea, selg ei paindu andeks paluma. *.. see saksa varganägu! Ei paindu [kütet paluma] temataolise ees ei minu seljaroots ega minu põlvekont. A. Jakobson. || kaart, kõverust moodustama, kaarduma (1. täh.) Jooned painduvad ühte punkti. Ornament paindus sümmeetriliselt mõlemale poole. *Kiriku tagapõhjast tõusevad määratu suurtena üles akende piidad ja painduvad lae all kokku teravkaarteks. J. Semper. || sirgjoonelisest liikumisest kõrvale kalduma, difraktsioonile alluma. Pikad raadiolained painduvad eriti tugevasti. Valguskiir paindub taevakehast möödudes.
2. piltl kellegi v. millegi survele järele andma, millegagi sunnitult leppima v. nõustuma. See mees pigem murdub kui paindub. Pidime nende tahte, võimu alla painduma. Tema sõna paneb kõige kangekaelsemagi painduma. Liiga kergesti paindus ta oma mehe tahte, tujude järgi. Moe mõju alla painduvad isegi lapsed. Need juhtumid ei paindu üldse reegli alla. Kunstnikud ei taha ju painduda tavaliste elunormide alla. *Hans ei paindunud, ta jäi oma otsuses kindlaks. A. H. Tammsaare. *Uhke olen ja ei mõtlegi kedagi paluda, kellegi ees painduda! B. Alver.

peal
I. ‹postp› [gen] ‹sageli asendatav põhisõna adessiivilõpuga›
1. millestki v. kellestki pealpool, ülalpool, kõrgemal, millegi pealispinnal; millegi kohal, midagi katmas, varjamas; ant. all. Kivi, kännu peal. Lume, jää, liiva peal. Lamab kõhuli muru peal. Magas palja maa, põranda peal. Leib on laua, riiuli peal. Voodi peal ei sobi istuda. Magas ahju peal. Kastid on virnas üksteise peal. Lae peal on heinu. Heinad on aida peal 'aidalael'. Seisab purde peal. Aluspõhja peal lasuvad kivimid. Ta elab kontori peal väikeses toakeses. Pudeli põhja peal on veidi veini. Purgi peal on tsellofaankate. Piima peal on koorekiht. Naine kandis korvi pea peal. Joob, pudel suu peal. Haavatu kanti käte peal ära. Pilt on seina peal. Käed selja, rinna peal. Rinna peal on tätoveering. Huule peal oli vill. Tassi peal on rahvuslikus mustris kirjad. Kandis kampsunit särgi peal. Rihm on pükste peal. Tal on nüüd oma katus pea peal. See on ju nii ainult paberi peal 'tegelikkusele mittevastav'. Selgesti näha nagu peo peal. Teda hoitakse nagu pilpa peal. Ta oli nagu süte peal. || (kehaasendist kõneldes:) nii et põhisõnaga märgitud kehaosa on all, sellele toetutakse. Lamab selja, kõhu, külje peal. Laps roomab kõhu peal. Poisikesed harjutasid pea peal seismist ja käte peal käimist. Olen juba varahommikust jalgade peal 'jalul, tegevuses'.
2. kasut. viitamaks kohale, kus miski v. keegi on v. kus miski toimub. Maa peal ja taevas. Mere peal on torm. Olin paadiga jõe, järve peal. Turu peal oli suur sagimine. Auto seisis otse tee peal. Ta elab hoovi peal majas. Lageda peal tuul tõmbab. Kari sööb ristikupõllu, ädala peal. See juhtus käänaku, kurvi peal. Ära seisa kogu aeg ühe koha peal! Saime laada peal kokku. Ma elan temaga sama koridori peal. Nad on ühe köögi peal 'kasutavad sedasama kööki'. Perenaine oli ukse peal 'ukselävel v. ukse ees' vastas. Ta pilk viibis minu peal. *Mis ma seal kivide peal [= linnas] tegema hakkan? E. Maasik. | ‹asendatav ka põhisõna inessiivilõpuga› kõnek. Käisime linna peal jalutamas. Hulgub küla peal ringi. Maja peal liiguvad mitmesugused kuuldused. Mis Tartu peal uudist? Sellist meest pole teist terve Eesti peal. *„Saime kõrtsi peal juhuslikult kokku,” ütles Neeme Ormuski poole osutades. E. Raud. || teat. kaugusel, teat. vahemaa taga. Olime juba poole maa, poole tee peal. Ta seisis meist natukese maa peal. Iga mõne sammu peal ta seisatas. Asulas oli iga poole versta peal kõrts.
3. kasut. viitamaks mingile ametile, tööle, tegevusele, millega keegi tegeleb. Ta on linnas tähtsa, kõrge koha peal. Poeg olevat tal linnas advokaadiameti peal. Ta töötab raudtee peal 'on raudteelane'. Töötab posti peal 'postkontoris'. Oli suurtalus noorkarja, vasikate, sigade peal. Muidu olen olnud traktorist, kuid sel sügisel olin kombaini peal. Ta on tehases keevitamise, kraana peal. Juta on kantseleitöö peal. Sellest nädalast olen uue töö peal. Poisil on veel kroonu peal käimata 'ei ole veel sõjaväes teeninud'. *Vastu sõuab Kalda Priidu kiiluta käula, Priidu ise ja tütar Milli aerude peal. H. Sergo. *Ütles enese olevat ülikoolis juura peal [= juristiks õppimas] ja otsivat tööd. H. Raudsepp. || viitab tegevuse eesmärgile v. iseloomule. Mehed olid metsas jahi peal. Olin ostmise peal väljas. Jõuk oli röövimise, teiste petmise peal väljas. Paljud on omakasu, äri, kerge teenistuse peal väljas. Vanamees olevat jälle jooma peal. Poiss on kusagil ula peal. Sõja ajal tuli elu ja surma peal väljas olla. Loomad on viljas kurja, paha peal. *Noor koer vist, vigureid ja tempe täis, lonkimise ja luusimise peal väljas. J. Parijõgi.
4. kasut. viitamaks millelegi, mille varal elatakse v. mille abil, millega midagi tehakse. a. (ühenduses elamisega, toimetulemisega). Nad on korraliku, viletsa toidu peal. Lapsed on ühe vanamammi juures kosti peal. Elati kartulite peal, leiba sai harva. Lehmad lähevad jõusööda peal rammusaks. Siga on nuuma peal. Ta on korraliku palga peal. Ta on hea elu peal tüsedaks läinud. Mis viga vanemate rahakoti, tasku peal elada! *Korporandid prassisid suurte rahade peal.. A. Kaal. b. viitab mingile riistale, esemele v. vahendile. Palgid lõigati saekaatri peal laudadeks. Käia, luisu peal teritama. Mängi klaveri, viiuli peal ette! Neid võib sõrmede peal üles lugeda. Eks katseta seda enda peal!
5. kasut. viitamaks hrl. mingile ajaühikule v. ajalisele seosele. Kell on, käib kolme peal. Kell on kaksteist minutit kaheteistkümne peal. Poiss on juba kuueteistkümne peal. Päev, töö on juba poole peal. Mul on see raamat, selle raamatu lugemine alles poole peal. *Nüüd on ta juba neljakümnendate aastate peal, mingit varandust ei ole hinge taga.. M. Metsanurk.
6. kõnek kasut. viitamaks tegevusele v. olukorrale, mis on toimumisele väga lähedal. Olin just minemise, mineku peal, kui telefon helises. Raamat oli laua serval päris kukkumise peal. Taat on väga haige, päris mineku peal 'suremas'.
7. kasut. viitamaks sellele, kellel v. millel miski lasub, on kohustuseks vms. Kahtlus on sinu peal. Minu lootus on nüüd veel ainult Märdi peal. Arvati, et tema peal lasub jumalate viha. Koha, maja peal on võlga. Kogu majapidamine oli ema peal. Tema peal olid ka külavanema kohustused.
8. kasut. viitamaks mingile käimasolevale tegevusele, protsessile, mille ajal midagi toimub v. juhtub. Võttis käigu peal mantli seljast. Laadis jooksu peal püssi. Raha lõppes tee, reisi peal otsa.
9. kasut. viitamaks teat. hindele, millele keegi püsivamalt õpib. Püsis koolis kogu aeg neljade ja viite peal.
10. kõnek kasut. viitamaks laadile, viisile, kuidas miski toimub v. on korraldatud. Laulis vale viisi peal. Jutt käis mitme keele peal. Me oleme temaga sina peal 'räägime omavahel „sina”'. Raha on pangas isa nime peal. Koht on pooletera peal.
11. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Miski püsib, seisab ainult ausõna peal. Hinge, südame peal olema, kipitama. Ilma peal(gi). Kahe jalaga maa peal. (Hea) järje peal olema. Kaela peal olema, istuma, elama. Keel on vesti peal. Keele peal olema, kipitama, sügelema. Käima peal (olema). Oma käe peal elama, töötama. Kedagi käte peal kandma. Loorberite peal puhkama. Kellegi naha peal elama, liugu laskma. Midagi oma naha peal tunda saama. Asi on noatera peal. Kellegagi nugade peal olema. Kellegagi ühe pulga peal olema. Karjub nagu ratta peal. Kellelgi on silmad märja, vesise koha peal. Tuule peal elama, olema. End vee peal hoidma. Vee ja leiva peal istuma, olema.
II. ‹adv›
1. pealpool, kõrgemal; pealispinnal; ant. all. Õlu on all, vaht on peal. Loikudel oli jääkirme peal. Jääl on paks lumikate peal. Piimal on koor peal. Magajal oli kaks tekki peal. Purgil on tsellofaanist kate peal. Pudelil on kork peal. Vankril, reel on suur koorem peal. Vastu tuli mootorratas, kaks meest peal. Jää on juba nii tugev, et kannab peal. Laev ei vajunud kohe põhja, sest puulaadung hoidis teda peal. Uuel hoonel ei ole veel katust peal. Ojal ei ole purret peal. Tal oli kampsun seljas ja mantel peal. Tassil on kirjad peal. Tünnil on raudvitsad peal. Ümbrikul on margid peal. *..kuni tuli nähtavale pere hobune, kõrge look peal ja saan järel.. A. H. Tammsaare. | (üldisemalt, mitteotseselt). Kempluses, vaidluses oli kord üks, kord teine peal. *Isa aga jäi alati selleks, kelle sõna peal püsis, kelle otsused ikka ellu viidi.. R. Kaugver. || millegi kasvavaga kaetud. Uudismaal on oder peal. Osal krundist on, kasvab mets peal.
2. kõnek kinnitab, fikseerib mingi olukorra, seisundi olemasolu. Mul on hirm, tüdimus peal. Sõidukil oli kõva kiirus, hoog peal. Töödega oli kogu aeg mahv, tamp peal. Talul on suured maksud, võlad peal. Koosolekul on kohe lõpp peal. Tema heal elul on ots peal. Tal käivad krambid, märatsemishood peal. Poistel hommikust saadik minekutuhin peal. Meestel on viinavõtmise neelud peal. Avaldusel on juba direktori resolutsioon peal. *On küll [tore tüdruk], aga minul pole naisevõtmise tuure peal. H. Angervaks.
Omaette tähendusega liitsõnad: koha|peal, vahepeal

peale
I. ‹postp› [gen] ‹sageli asendatav põhisõna allatiivilõpuga›
1. millestki v. kellestki ülespoole, kõrgemale, millegi pealispinnale; midagi katma, varjama; ant. alla. Kohver tõsteti kapi peale. Asetas kruusi laua peale. Klaveri peale oli kogunenud tolmu. Heitis diivani, kušeti peale pikali. Istus sängi ääre peale. Võta mind ka reepära peale! Taat ronis ahju peale. Koor kerkib piima peale. Pane võid ka leiva peale. Ära mulle jala peale astu. Pani käed kõrvade, rinna peale. Raha laoti talle kohe peo peale. Vaiküla ehitati vee peale. Heinad aeti aida peale 'aidalaele'. Tõmbas endale paksu kampsuni särgi peale. Loss tehti maatasa, nii et kivi ei jäänud kivi peale. Kahtluse vari langes tema peale. Ma ei tea, mis kuri minu peale tuli. Küsija suu peale ei lööda. || (kehaasendist kõneldes:) nõnda et põhisõnaga märgitud kehaosa jääb alla. End selja, külje peale keerama, pöörama. Komistas, ent jäi ometi jalge peale.
2. kasut. viitamaks kohale, kuhu keegi läheb v. saadetakse, midagi rajatakse vms. Poisid läksid paadiga järve peale. Ta tõttas rongi, bussi peale. Läksime soo peale marjule. Kari lasti ristikupõllu peale. Lageda peale ei maksa minna, seal tuul tõmbab. Ema tuli ukse peale 'ukselävele'. Astus mulle poole kehaga tee peale ette. Õue, hoovi peale ehitatakse kuuri. *.. ma kardan, kas see pole mitte Põdeja veski – selle koha peale leek jääb. E. J. Voitk. | ‹asendatav ka põhisõna illatiivilõpuga› kõnek. Õhtul läksime niisama küla, linna peale hulkuma. Tuleks minna Tartu peale uudiseid kuulama. Ta läks vist kõrtsi peale. *„Võta Ilvese Hendrik koolimajja korteri peale,” ütleb ta. M. Traat. || teat. kaugusele, teat. vahemaa taha. Oli nii pime, et paari sammu peale polnud midagi näha. Seda võis mitme versta peale kuulda. Vaenlane oli lähenenud linnale kümne kilomeetri peale. Ta tuli meile poole tee peale vastu.
3. kasut. viitamaks mingile ametile, tööle, tegevusalale, millele keegi siirdub. Ta sai, läks tähtsa, vastutusrikka koha peale. Noormees tahtis väga traktori, kombaini peale saada. Milda viidi põllutöö pealt karja, linnufarmi peale. Mis ameti peale ta pandi? Esimene päev pandi mind heinaveo peale. Noored himustasid linna kergema töö peale. *Kui Reinul tahtmist, saadab poisi ükskord ülikooli matemaatika peale. A. Hint. || viitab tegevuse eesmärgile v. iseloomule. Läks metsa jahi peale. Võtsin ta tööle proovi peale. Lapsed vist läksid ula peale. Ära lase loomi paha, kurja peale! Poiss sai linnas tädi juurde kosti peale. Pani sea nuuma peale. Võitlus käis elu ja surma peale. Sattusime temaga hea jutu peale. *Nad lähevad küll välja rumalate matside pügamise peale.. J. Kärner. || viitab seisundile, millesse jõutakse. Ta on töökas olnud ja kindla järje peale jõudnud. Kõik lapsed on otsa peale aidanud. Noored jõudsid parema põlve peale, kui vanemad seda olid suutnud.
4. kasut. viitamaks sellele, millest tingituna v. ajendatuna, mille pärast midagi toimub. Uks avati pika kloppimise, mitmekordse koputamise peale. Ärkasin uksekella helistamise, telefonihelina, mingi kolksatuse, mingi krõbina peale. Kisa, kära, karjumise peale jooksis rahvast kokku. Ta tegi seda minu käsu, nõudmise peale. Nagu käskluse peale pöörasid kõik ümber. Vahekohtuniku märguande peale sööstsid võistlejad rajale. Tuli alles kutsumise peale tuppa. Tegi seda pika nurumise, palumise peale. Poiss ei vastanud midagi ema pärimise, küsimiste peale. Kõik hakkasid tema jutu, sõnade peale naerma. Ajalehe kuulutuse peale tuli mitu pakkumist. Leidsin selle koha alles pika otsimise peale. See kõik oli nagu tellimise peale. Selle peale ei osanud keegi midagi kosta, ütelda, lausuda. *Ärkas Jaak unenäo peale üles ja ei saanud enam und silma. J. Vahtra.
5. kasut. viitamaks teat. hulgale v. üksusele, kelle v. mille kohta midagi tuleb. Norm oli kaheksasada grammi leiba mehe peale. Saate viiskümmend krooni nina peale. Kui palju te kahe peale (kokku) teenite? Kaks väikest tuba suure pere peale on vähe. See toidukraam on meile kamba peale. Koristajaid on terve maja peale ainult üks. Saime magada ainult neli-viis tundi ööpäeva peale. Kui suur on autol kütusekulu 100 km peale? *Ainult mõne mõõdu kalu said mehed kogu laeva peale. A. Kalmus. || kasut. viitamaks rühmale, hulgale, kes midagi koos, ühiselt teeb. Hulga peale saaksime selle raha kokku. Tellisime ajalehe kahe peale. Purjekas oli ehitatud mitme mehe peale. Jõime kahe peale ära pudeli veini. *.. Tõnis ei taha laeva üksi teha, vaid kamba peale.. A. Hint.
6. kasut. viitamaks objektile, kuhu on suunatud mingi tegevus v. mõju. Nad vist peavad jahti selle põgenenud vangi peale. Me ei saa otsimise peale rohkem aega raisata. Ta mõtleb oma poja, kodukoha, tuleviku peale. Ära karju mu peale! Ta käib kaaslaste peale ülemusele kaebamas. See ei ole õige, ta valetas minu peale. Ella räägib sinu peale igasuguseid jutte. Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata kümne päeva jooksul. Kõva südamega inimene, ei tema halasta, heida armu kellegi peale. Sinu peale ma lootsin kõige enam. Mihkel oli Tõnu peale kade, maruvihane, tige. Miks sa minu peale pahaseks said? Ta on uhke oma laste, saavutuste, rikkuse peale. Ta ei vaata sinu peale mitte hea pilguga. Koerad haukusid võõra peale. See mürin, lärm käib juba närvide peale. Suur lugemine, nõrk valgus mõjus silmade peale. Selle mehe peale ei hakka tuli ega vesi 'ei mõju miski'. See lehk hakkab juba südame peale käima. *Jutt tahtis vägisi poliitika peale kiskuda.. A. Kitzberg. *.. rikka peale ei hakanud ei kirik ega kohus. A. Hint. || kallale. Kui sa veel meie õue tuled, ma ässitan Muri su peale. *.. nad peitsid endid metsas põõsaste varju ja koobastesse ning langesid salaja meie peale. A. Saal.
7. millegi suhtes eriliselt oskuslik, valmis, hakkamas. Ta on iga töö peale meister, mees. Õmblemise peale on tal lahtised, osavad käed. Teisi tüssata – selle peale on ta mees! Poisil on muusika, keelte peale andi. Matemaatika peale ei ole tal pead. Tempude, koerustükkide peale oled sa valmis! Ta on viina, naiste peale maias.
8. suunas, poole. Üks tee läheb Valga, teine Pärnu peale. Liiguti läbi metsade otsejoones Vändra peale. Siit viib metsasiht Kikepera peale. Laev võttis kursi Aegna peale. Läksin traktorimürina, pillihäälte peale. Ööliblikad lendavad valguse peale. Ta viskas palli korvi peale, kuid ei tabanud.
9. kasut. viitamaks sellele, mille järel v. millega ühenduses midagi (vahetult) toimub. Raske töö peale kuluks väike puhkus, kehakinnitus ära. Ärkas paaritunnise magamise peale. Hoop käis hoobi peale. Peremehelt tuli üks käsk teise peale. Kiskus kogu aeg suitsu, pabeross paberossi peale. Pole hea suitsetada tühja kõhu peale. Pill tuleb pika ilu peale. *Viimaks pika ootamise peale tuli hommik.. A. Kalmus.
10. kasut. viitamaks teat. ajale, millele miski jääb, jäetakse v. mille jooksul midagi toimub v. muutub. Ära jäta kõiki toimetusi õhtu peale. Sõit jääb paraku öö peale. Teeme kiiremini, muidu jääme liiga hilja peale. Hakka varem tulema, ära jää pimeda peale. Väitekirja kaitsmine lükkus sügise peale. Uue hoone ehitamine jäi tuleviku peale. Ole mureta, küll ta aja peale unustab. Öö peale läks külm käredamaks. Küll päeva peale ilm paraneb. *.. laulatus oli suvistepühade peale määratud. O. Kruus.
11. kasut. viitamaks mingile asjaolule v. väitele, mille kinnituseks midagi tehakse v. ollakse valmis tegema. Kaubatehingu peale tehti väikesed liigud. Küll poiss hakkama saab, minu käsi selle peale! *Niisugusest tüdrukust – selle peale võib kas või vanduda – saab tubli perenaine.. E. Vilde.
12. kasut. viitamaks sellele, mille alusel, millele tuginedes midagi tehakse. Tulin siia meie kokkuleppe peale. Kogu äriajamine toimus ausõna peale. Merele mindi hea õnne, hea usu, ehku peale. Mõnigi mees tuli kohale vana usu peale, et küll abistajale midagi ikka antakse. *Hiilgav meil väljamaal muidugi ei saa olema. Me läheme algul lihtsalt Teresa kasina kaasavara peale... J. Kross. || viitab tingimus(t)ele, mille põhjal midagi toimub v. tehakse. Raha peale kaarte mängima. Vedasime kihla kümne krooni peale. Võttis mitu hektarit maad pooletera peale. Kaupmees andis kaupa ka võla, raamatu peale. Pani raha panka intressi peale. Mul ei ole aega, mul on kella peale minek. *Tean, et oled talu peale mõne aasta kestes hulga võlgu teinud.. A. Taar.
13. kasut. viitamaks sellele, millele v. kellele midagi kulub v. kulutatakse. Toiduained on kallid, nende peale kulub palju raha. Laste peale kulus kuus mitusada krooni. Raiskad liiga palju õlle, lõbustuste, loteriide peale. Kampsuni peale kulus palju lõnga. Seda laadi töö peale kulub umbes kolm päeva. Selle käigu peale üle poole tunni kulutada ei saa. Ma panen sulle toitu tee peale kaasa. *Juhan kulutas kogu oma jõu töö peale. H. Sergo.
14. kasut. viitamaks mingile määrale, hulgale. Jõi oma pitsi, klaasi poole peale. Sõidupileti hind tõusis kahe krooni peale. Tegi sulasekauba suve, ühe aasta peale. *.. lõi välk põlisesse tamme, mille vanust arvati vähemalt paarisaja aasta peale.. O. Samma (tlk).
15. kasut. viitamaks sellele, kellele on miski ülesandeks, kohustuseks, taluda vms. Mina seda ülesannet küll enda peale ei võta. Selle töö lõpetamine jääb sinu peale. Käskjala kohustused pandi Riina peale. *Aga ta vaene süda tunneb siiski nii elavat tänutunnet isiku vastu, kes enda peale tema pärast nii raske nuhtluse on tõmmanud.. E. Vilde.
16. kasut. viitamaks mingile seisukohale, arvamusele, mõttele, mis kellelgi on millegi suhtes. Kuidas sa üldse seesuguse mõtte peale tulid? Ta lihtsalt ei tulnud selle peale, et neid kahtlustada. Ma vilistan seesuguse lori peale! Miks pole juba keegi varem selle peale tulnud! *Hindrik ise muidugi niisuguse asja peale ei tulnud. O. Kruus.
17. kasut. viitamaks sellele, kellele v. millele juhuslikult, poolkogemata satutakse. Metsavaht sattus metsavaraste peale. Sattusin raamatukogus huvitava ajakirja, teose peale. Ega alati vajaliku kauba peale ei juhtu. *Oravaga ajasin juttu, väikese väleda rästiku peale juhtusin. A. Kitzberg.
18. kasut. viitamaks sellele, millele minnakse üle v. on üle mindud. Oli vanasti piibumees, kuid on nüüd paberosside peale üle läinud. Kõik masinad on elektri peale viidud. Läks poole jutu pealt inglise keele peale üle.
19. kasut. viitamaks hindele v. hinnetele, mida keegi saab. Õpib, sooritas eksamid viite peale. *Praegu huvitas mind väga, kuidas võis Ingel vene keel viie pealt kahe peale kukkuda. H. Pukk.
20. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Kellegi hammas ei hakka tema peale. Kellegi peale hammast ihuma. Hinge peale käima, jääma. Ilma peale jääma. Kaela peale käima, tulema. Kanna peale astuma, käima. Keele peale tulema, kerkima. Kere, kitli, naha peale andma, saama. Kindla peale. Kobina peale. Kedagi kuu peale saatma. Ei tõsta, liiguta kõrt kõrre peale. Käima peale saama. Oma käe peale hakkama. Liimi peale minema. Kedagi liistu peale tõmbama. Mett moka peale määrima. Naha peale andma, saama. Ei saa nahka silma peale. Nina peale andma, saama. Nina peale kirjutama, viskama. Kellegagi nugade peale minema. Kellelegi näppude peale vaatama. Oraste peale. Ei saa kuidagi otsa peale. Pole pea peale kukkunud. Midagi pea peale pöörama, keerama. Pinna peale käima, andma, tegema. Ühe pulga peale panema. Õige soone peale sattuma. Pole suu peale kukkunud. Kellelegi midagi südame peale panema. Tasku peale käima. Tuhka (oma) pea peale raputama. Tuliseid süsi pea peale koguma. Tupe peale andma, saama. Kellelegi varba peale astuma. Vee ja leiva peale.
21. [elat] millestki alates. a. (ajaliselt). Hommikust, lõunast, eilsest peale on sadanud. Nii on see olnud esmaspäevast, kevadest, septembri keskpaigast peale. Tänasest (päevast) peale. Lapsepõlvest, noorest east, lapsest, poisikesest peale. Sündimisest peale on teda hellitatud. Oleme koolivennad esimesest klassist peale. 16. sajandist, 19. sajandi 50-ndaist aastaist peale. Need kivid on siin iidsetest aegadest peale. Sellest ajast peale. Nüüdsest peale hakkame teistmoodi elama. Oleme sõbrad esimesest kohtumisest peale. Nad pole algusest peale omavahel sobinud. *Vanamooriks ta sind laulatusest peale kutsus, kutsub kuni surmani. K. Saaber. b. (harvemini muudel juhtudel). Esimene katse ebaõnnestus, tuleb uuesti otsast peale alata. Õpetust alustati päris a-st ja b-st peale. *Ja mitte Arno üksi, kõik isast ja emast peale silmitsesid viiulit suure uudishimuga. O. Luts.
II. ‹prep›
1. [gen] välja arvatud. Peale vanaema polnud kedagi kodus. Kõik peale Peetri olid kohal. Peale minu ei tea seda veel keegi. Peale leiva polnud neil midagi süüa. Midagi polnud kuulda peale tuule ulgumise. Ei saanud kedagi ega midagi usaldada peale oma vaistu. *Ja nii naeris ja laitis ta iga ametit peale põllumeheameti. K. Ristikivi.
2. [gen] kellelegi v. millelegi lisaks. Peale minu oli toas veel kaks inimest. Peale sinu pean ma ka ema eest hoolitsema. Peale rätsepatöö pidas ta ka kingsepaametit. Peale raamatute hävis tules ka väärtuslikke käsikirju. Ta kogus ise rahvaluulet, peale selle innustas selleks teisi. Peale kutsehariduse annab kool ka üldise keskhariduse. Ma pean artikli käsikirja lõpetama, muud tegemist veel peale selle.
3. [gen] van üle, rohkem kui. Ta on peale kaheksakümne aasta vana. Talul oli peale viiekümne vakamaa põldu. *Meid on peale neljasaja hinge teises klassis. E. Vilde.
4. [part] pärast (ajaliselt). Peale lõunat, hommikusööki. Kaks nädalat peale jaanipäeva, jõulu, pühi. Mõni aasta peale sõda. Aastal 580 peale Kristust, meie ajaarvamist. Läks peale tööd, koolipäeva kohe koju. Peale koosolekut vesteldi kuluaarides. Peale pikki vaidlusi jõuti kokkuleppele. Peale vihma lõi kõik roheliseks. Jõudsime kohale peale teisi. Autot saab näha iga päev peale kella 18. Varsti peale seda vanaema haigestus. *Poiss püüab tekile pikali heita ja peale paari katset see õnnestub. J. Smuul. | [gen] van. *Noomitakse. Peale tundide jäetakse istuma. K. A. Hindrey.
III. ‹adv›
1. pealepoole, kõrgemale; pealispinnale, katma, katteks; ant. alla. Kartulihunnikule kuhjati katteks mulda peale. Kesale veeti sõnnikut peale. Pani pudelile korgi, lambile klaasi peale. Karbile käib ka kaas peale. Keeras kruvile mutri peale. Autojuht surus pidurid peale. Tegi ojale purdegi peale. Määrisin leivale paksult võid peale. Pane haavale joodi peale. Puhus haiget saanud kohale peale. Kitlile tuleb taskud peale ajada. Siin on klaasikilde maas, vaata et sa peale ei astu! Piimale kerkib koor peale. Majale tuleb uus vooder peale panna. Hakkasime autole koormat, kotte peale laadima. Laotas lapsele paksu teki peale. Pani pintsakule veel mantli peale. Kirjuta oma vihikule nimi peale. Kirjale löödi tempel peale. Aidale lüüakse parajasti katust peale. Talveks ehk saame uuele majale sarikad peale. Ta läks vankri juurde ja kobis peale. Üks juhuslik auto võttis mind tee äärest peale. Istu peale, sõidame linna. Selles peatuses ei tulnud kedagi peale. Buss tuli, jõudsin veel peale. *Künna see maatükk ... pealegi üles ... ja tee midagi peale... V. Uibopuu. || kahjustades kellelegi v. millelegi otsa. See kruusaaugu sein võib sulle peale vajuda. *Ja vaata sa ühtelugu selja taha, et mõni hobusemees sulle peale ei aja. O. Luts. || võitjaks, valitsema. Vallutajad jäid selles võitluses peale. Poiste omavahelises jõukatsumises jäi Oskar enamasti peale. Esimese mängu võitsime, teises jäid peale Läti võrkpallurid. Vaidluses jäi meistri sõna, arvamus peale.
2. kinnitab, fikseerib mingi füsioloogilise protsessi, psüühilise seisundi jms. tekkimist. Mul tuli kole hirm peale. Nii jube, et ajab hirmu, judinad peale. Uni tükkis, kippus kangesti peale. Nii mõnus tukastus tuli peale. Köhahoog, aevastus, iiveldus tuli peale. Poisil tulnud pissihäda peale. Haigel käivad krambid peale. Imelik nõrkus tuli äkki peale. Naer, nutt tükkis vägisi peale. Mul tuli seda nähes ahastus peale. Kogu miljöö ajas talle tülgastuse peale. Tusk, norutunne, kahetsus tuli peale. Meestel kippusid laulutuurid peale. Mis sul ometi meeles oli, nagu hullustus oleks peale tulnud. Lähen jälle edasi, kui tahtmine peale tuleb. Ma ei oska midagi öelda, mul ei tule vaim peale.
3. osutab kallaletungi, rünnaku, surve, ahistamise suunatust kellelegi v. millelegi. Vaenlane tungis, pressis suurte jõududega peale. Eestlased langesid ristirüütlitele kahelt poolt metsast peale. Peale, mehed, vaenlane taganeb! Andrus oli kange kaklema, tuli otse rinnutsi peale. Ma assetan, ässitan sulle koera peale! Oli suur trügimine, kõik pressisid eesminejatele peale. Taludele käidi suurte normidega peale. Siin tungib meri maismaale, teisal jälle maa merele peale. Lained käisid laevale kõvasti peale. Tuiskliiv, võsa surub põldudele peale. Mured, rasked mõtted, mälestused rõhusid peale. | (pallimängudes). Viskas küll peale, kuid pall ei läinud korvi. Lõi küljelt väravale peale. || (ägeda, järsu, käsutava ütlemise kohta). Peremees käratas karjapoisile kurjalt peale. Ärgu tulgu ikka mulle iga asja pärast peale hüppama! Poisile peab peale põrutama, muidu läheb ülekäte. Kus karjus peale, et mis sa mees õige endast mõtled! „Kas sa jääd juba vait!” käratas ta koerale peale.
4. osutab kellelegi v. millelegi suunduvale mõjuavaldusele. Talle ei meeldinud tüdrukud, kes (end) peale pressivad. Ära topi end peale, kui sinust ei hoolita! Nii tugev puit, et isegi kirves ei hakka peale. Hambad ei hakka kivikõvaks kuivanud leivale peale. Sügisene päike ei hakka enam peale. Siin võib tuul lapsele peale käia. Mul pole aega, tööd pressivad peale. Sügiskülmad pressivad juba peale. || osutab ühtlasi tegevuse intensiivsusele. Isa murdis ägedalt tööle peale. Poisid, pressige peale, õhtuks peame heinad rõuku saama! Aga nüüd kiiremini, paneme jalgadele pressi peale! *..rõhun vaikides labidale peale ega mõtlegi õieti midagi. R. Kaugver.
5. kellelegi midagi kohustusena kanda, taluda; kellegi suhtes kehtivaks, maksvaks. Riik pani elanikkonnale mitmesugused maksud peale. Sõja ajal pandi taludele suured normikohustused peale. Ristiusk suruti meie esivanematele relva jõul peale. Sageli surusid vallutajad alistatud rahvastele peale oma kultuuri ja tavad. Abielu paneb peale kohustusi. Selle risti, koorma on sulle jumal peale pannud. Püüdis oma vaateid, seisukohti, tahet teistele peale suruda. *Väevõimuga ei saa kellelegi sõprust ja armastust peale sundida.. L. Metsar (tlk).
6. osutab mingi aja, sündmuse, olukorra saabumisele, mille tõttu hrl. midagi katkeb v. jääb tegemata. Külmad tulid peale ja põllud jäidki kündmata. Võistlused jäid pidamata, kevad tuli enne peale. Lähme koju: õhtu, öö tuleb peale. Pime, pimedus oli peale tulemas. Peale tulnud sõda tõmbas kõikidele plaanidele kriipsu peale. Ehitus jäi pooleli, sest muud tööd ja ülesanded tulid peale. Pole enam jõudu: vanadus tükib peale. *.. tea, mis selle lehega teha, töö surub peale ja lugeda aega pole. E. Maasik.
7. osutab olukorrale, kus kedagi v. midagi märgatakse ootamatult, juhuslikult, hrl. asjaomasele soovimatult. Sattus, trehvas varastele peale. Õpetaja juhtus peale, kui poisid suitsu tõmbasid. Jahimehed sattusid padrikus karukoopale peale. *Lõbu ma ei tundnud, küll pani mind kannatama salahirm, et keegi ehk tuleb peale. P. Krusten.
8. lisaks, juurde; rohkem. Korterivahetusel tuli tal mõni tuhat peale maksta. Kaupmees andnud peoga kompvekke peale, kui midagi ostsid. Sellist filmi ei vaataks ma ka siis, kui peale makstaks. Metsa ei tohtinud rohkem raiuda, kui peale kasvab. Uus kunstnike põlvkond on peale kasvamas. *.. siis viimaks jäi uskuma, et paarikümne aasta paiku see aeg peaks kõikuma – olgu ivake alla või pisut peale... M. Raud.
9. toidule, joogile (nagu hõlbustava) lisana otsa. Mehed sõid ja rüüpasid piima peale. Kuivale toidule joodi kalja peale. Joodi õlut ja hammustati juustu peale. Tühjendati pitsid ja hammustati hapukurki, heeringat peale. Samagonn on vastik, peab olema midagi peale haugata. *.. vanamees pistis õhtul kausitäie ahjus hautatud hapukapsaid kinni ja helpis rosinatega leivasuppi peale. O. Tooming.
10. osutab kusagil ringiliikumise lõpetatusele v. kogu ala läbikäimisele. Tegime kogu saarele, vahtkonnale ringi peale. Selle ajaga jõudsime külale mitu tiiru peale teha. *Mina lasin ringi kolhoosile peale, sest agronoomil on korralik mootorratas.. E. Maasik.
11. esineb millegi algusmomenti rõhutavana. Siit see asi siis peale algas. Aeg on käes, kus koolid peale algavad. Film oli juba peale alanud. Mina ei ole süüdi, tema hakkas peale. Hommikut ei tahaks kohe tüliga peale hakata. *„Nii. Hakkame siis peale,” pomises doktor Kubelik.. A. Jakobson.
12. pealegi. a. (nõustudes). Noh, olgu siis peale nii. Jäägu peale koju, kui ta nii väga tahab. Eks sa siis mine peale! Minge aga peale, ärge mind ootama jääge! Las olla peale, mis sest enam rääkida. Las võtab peale, siin on küllalt. *.. pomises korra: „Naerge peale, mis narridel muud ametit on,” ja hakkas Kiirt otsima. O. Luts. b. kõnek muudkui, alalõpmata. Ajas aga peale oma joru. Tiirutab peale ringi, ära ka ei lähe. Rüga aga peale päevast päeva. *Ja teie logelete peale, ei ametit ees ega taga.. A. Kitzberg.
13. ‹tähenduslikult lahutamatut tervikut moodustava ühendverbi osana› näit. peale ajama, peale hakkama (osas ühendites), peale käima, peale passima
Omaette tähendusega liitsõnad: koha|peale, mis|peale, pika|peale, sealt|peale, see|peale, sest|peale, siit|peale, tihtipeale

pealt
I. ‹postp› [gen] ‹sageli asendatav põhisõna ablatiivilõpuga›
1. millegi v. kellegi ülapoolelt, pealispinnalt, millestki kõrgemalt (ära); midagi katmast, varjamast; ant. alt. Laua, pingi pealt. Tõstsime kohvrid pakiriiuli pealt alla. Võta noodid klaveri pealt. Ajab aida pealt heinu alla. Taat ronis ahju, vankri pealt maha. Võtsin teki voodi pealt. Lapsed kiskusid kivi pealt sammalt. Riisus lusikaga piima pealt koort. Ta tuli rongi, bussi pealt. Murdis seene jala pealt. Lahingute käigus pühiti paljud külad maa pealt 'hävitati sootuks'. Mul langes seda kuuldes nagu koorem südame pealt. Ega meiegi ole sita pealt riisutud 'viletsad' mehed. || (kehaasendist kõneldes:) nii, et lakatakse põhisõnaga märgitud kehaosale toetumast. Lamaja keeras end selja pealt külje peale. Mees tammus jala pealt jala peale. Täies elujõus inimene varises jala pealt 'püsti olekust'. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Särk oli selja pealt märg, lõhki. Musta ülikonna pealt paistab iga tolmukübe kohe silma. *Papüürusekõrkjas on tubli kaks meetrit pikk, juure pealt neli-viis sentimeetrit jäme.. E. Lumet (tlk).
2. kasut. viitamaks kohale, kust keegi (v. miski) läheb, liigub v. kust midagi saadakse, hangitakse. Kalamehed tulid paadiga järve pealt. Kari tuli ristikupõllu pealt. Tulen praegu turu pealt. Rein tuli pikema reisi pealt. Mine mul tee pealt eest! Auto paiskus tee pealt kraavi. Hakkas minema, kuid vaatas veel ukse pealt korraks tagasi. Ostsin selle nurga pealt poest. Ma ei suutnud kuidagi oma pilku tema pealt lahti rebida. | ‹asendatav ka põhisõna elatiivilõpuga› kõnek. Millal te linna pealt tagasi jõuate? Ma ei kuulnudki, millal poiss küla pealt tuli. *Ta [= vana soldat] pani kroonu päält saadud „serdoki” selga.. Jak. Liiv. || teat. kauguselt, teat. vahemaa tagant. Mõne sammu pealt oli võimatu mööda tulistada. Peotrall oli mitme versta pealt kuulda. Seda võis juba hulga, tüki maa pealt näha. *Ta tabas vaenlast kiviga terve postivahe pealt. E. Raud.
3. kasut. viitamaks ametile, tööle, tegevusele, millest keegi loobub v. sunnitakse loobuma. Tulin selle töö, ameti pealt ära. Ta on nüüd autojuht, traktori pealt ammu ära. Ella viidi põllutöö pealt üle karja peale. Ta võttis end, tehti, sai koha pealt lahti. *Oma liberaalsete vaadete tõttu pidi ta varsti ka kooli pealt kaduma.. V. Panso.
4. kasut. viitamaks sellele, mille v. kelle eest v. arvel midagi saadakse v. loovutatakse. a. (üldiselt). Teenis selle tehingu pealt kenakese summa. Kaupmehed said kauba pealt suurt vahekasu. Relvavabrikandid teenivad ka sõja pealt. Ma hoidsin sel nädalal toidu pealt natuke kokku. Võta, 100 krooni kogu kupatuse pealt! Tulumaksu tuleb maksta igasuguste sissetulekute pealt. Mõisnikud nõudsid talupoegadelt teopäevi ka kõlbmatu maa pealt. *Neile makstakse preemiaid piima pealt, ja vilja pealt, ja lina pealt.. R. Sirge. *.. see voorimees maksis oma poja pealt kaks hõbemarka aastas kooliraha. J. Kross. b. (üksuse kohta, distributiivselt). Mis praegu piimaliitri pealt makstakse? Teenis õhtu pealt kakskümmend marka. Autojuhid saavad tasu veetud koormate pealt. Koormiseks oli neli külimittu adramaa pealt. Sauna kasutamise eest tuli maksta kümme krooni mehe pealt. *Nüüd olid tulepõletaja kalad eraldatud võrgumajade ette kuhjakestesse, iga paadi pealt oma osa.. A. Mälk.
5. mingist suunast, mingilt poolt. Tuul puhus külje pealt. *Tulime Hiiumaa pealt. / Paadis on räimed ja mõrrad. J. Smuul. || mingis suhtes, mingist aspektist, mingist küljest. *Seda asja tuleb iga kandi pealt kaaluda. Elu on iga kandi pealt mees oli Tõivgi, kui vara pealt vaadata. Ainult seesama valge hobune tal hinge taga oligi ja lapike kehva maad.. A. Maripuu.
6. kasut. viitamaks käimasolevale protsessile, tegevusele, mille ajal midagi toimub v. juhtub. Aeti südaöösel une pealt üles. Paistab, et mees on tapetud magamise pealt. Tulime poole etenduse, filmi pealt ära. Poisid saadi teo, pahanduse pealt kätte. Loomad tabati kurja pealt. Katkestas jutu poole lause pealt. Sõidu pealt ei tohi trammist maha hüpata. Kukkus äkki jooksu pealt pikali. Pealetungijad tulistasid otse jooksu, käigu pealt. *Õpetajad kutsuti poole tunni pealt direktori kabinetti kiirnõupidamisele. E. Raud.
7. kasut. viitamaks ülimale ajalisele vm. täpsusastmele. Maksan sulle selle kõik sendi, kopika pealt kinni. *„Ega nad siis kella pealt tule,” naeratas Aija. – „Miks ei tule? Ikka kella pealt. Kella pealt ja graafiku järgi..” M. Traat.
8. kasut. viitamaks sellele, mille kasutamiselt, pruukimiselt millelegi muule üle minnakse. Vabrikus mindi, vabrik läks auru pealt elektrimootoritele üle. Kütmine viidi masuudi pealt briketi peale.
9. kasut. viitamaks isikule, kelle tööd v. keda ennast eeskujuna võetakse. Poiss on ülesanded teiste pealt maha kirjutanud. Eks ma võtnud oma kirjatöös sinu pealt eeskuju. *Need olid nii ilmselt isa pealt õpitud sõnad, et see ajas peaaegu muigama. J. Kross.
10. kasut. viitamaks hindele, millelt mingis suunas toimub muutus. Füüsikahinne on langenud nelja pealt kolme peale, ajalugu aga tõusnud nelja pealt viie peale.
11. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Kõike hinge, südame pealt ära rääkima, ära ütlema. Kohvipaksu pealt ennustama. On nagu kuu pealt kukkunud. Noatera pealt.
II. ‹prep›
1. [gen] rohkem kui, enam kui, üle (hrl. vanusega ühenduses); ant. alla, alt. Naine juba pealt neljakümne, viiekümne.
2. [part] hrv pärast. *Tulime pealt jõulupühi, just enne uut aastat suurelt merelt.. Ü. Tuulik.
III. ‹adv›
1. pealtpoolt, kõrgemalt (ära); pealispinnalt, katmast (ära); ant. alt. Kangutas kastil kaane pealt. Kruvisin pudelil korgi pealt. Lambil on klaas pealt ära. Laps on teki pealt ära ajanud. Ratas viskas rihma pealt. Tapeet, värv on pealt ära tulnud. Varbal tuli küüs pealt ära. Masinal on mootor pealt maha võetud. Hakkasime koormat pealt maha lükkama. Hein tuleb pealt ära niita. Võta endal mantel pealt ära. Rüüpas pealt paar sõõmu ja andis õllekapa edasi. Ma ei lasknud sel mehel silma pealt 'jälgisin meest kogu aja'. *.. ilmus kooliõpetaja Laur ukse peale ja sõnas: „No poisid, poisid, ärge [mürgeldamisega] lage pealt ära tõstke.” O. Luts. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Sibul on pealt kullakarvaline, seest siiruviiruline. Suured jääpangad olid pealt valged. Porgandid olid pealt küllalt jämedad, altpoolt peenemad. Pealt karvane riie. Pealt lahtine kaev. Pinal, karp on pealt lakitud. Kartulikuhi kaeti pealt õlgede ja mullaga. Järv kasvab pealt kinni. *.. seisis madala metsa serval palktare, pealt karusnahkadega kaetud nagu jakuudi jurta. J. Pärni (tlk). || väliselt, väljastpoolt. Ta pole nii paha poiss, kui pealt paistab. *Pealt ei saanud keegi aru, et [mees] haige . E. Park.
2. rõhutab mingi füsioloogilise protsessi, psüühilise seisundi jms. lakkamist kellelgi. Mul läks varakult uni pealt ära. *.. nii maias kui ta oligi – oli kompvekiisu ootamatult pealt ära läinud. E. Raud.
3. ‹tähenduslikult lahutamatut tervikut moodustava ühendverbi osana› näit. pealt kuulama, pealt kuulma, pealt nägema, pealt vaatama jt.
Omaette tähendusega liitsõnad: koha|pealt, äärepealt; kõigepealt; hetke|pealt, jala|pealt, jõhvi|pealt, kanna|pealt, karva|pealt, kopika|pealt, korra|pealt, kriipsu|pealt, minuti|pealt, paugu|pealt, punkti|pealt, päeva|pealt, ropsu|pealt, sendi|pealt, sõna|pealt, tunni|pealt, täpipealt

pesitsema ‹37›

1. pesa tegema ja selles asuma ning järglasi kasvatama. a. (lindude kohta). Roostikus, metsas, põõsastes, puuõõntes, laidudel pesitsevad linnud. Kurepaar pesitses kõrge kase otsas. Kuldnokad pesitsevad pesakastides, tuvid räästa all. Kajakad pesitsevad kolooniatena. Metsvint pesitseb suve jooksul kaks korda. Koiva puisniitudel pesitseb paarkümmend linnuliiki. b. (loomade kohta). Kivimurrus pesitsev kärp. Lagrits pesitseb linnu- ja oravapesades. Kass oma poegadega pesitses lakas. Kilk pesitseb ahju taga. || piltl (bakterite, hrl. tõvestavate mikroobide kohta). Ninaneelu limaskestal, kopsus pesitsevad pisikud. *.. voolisid pühade esemetega oma kõhtu ning rinda. Kes endas pahatõbe arvas pesitsevat, too hõõrus ka allpoolset ihuosa. K. Rumor.
2. piltl varjupaika, asupaika omama; kusagil (ajutiselt) asuma, elama (enamasti halbade isikute kohta). Rabades pesitsesid metsavennad. Vanasti pesitsenud Kukemetsas teeröövlid. Aguliurgastes pesitses kahtlast rahvast. Kurjategija oli suvel heinaküünides ja lakkades pesitsenud. Paistab, et meil on vabrikus pesitsema hakanud logardite kamp. Eks nõiad pesitse Lapimaal. *Ja siis tuli uudishimu. Kus pidi pesitsema rajatava kaevanduse peenem rahvas? V. Gross. || (varjatult, kõrvalises kohas) asetsema, paiknema (hoonete, esemete vms. kohta). Talud ise pesitsesid metsatukkade vahel. Platsi serval sirelites pesitses väike maja. Esialgu pesitses kauplus keldrikorrusel kitsukestes ruumides. *Ning vana vedruvanker, armu poolest alles hoitud, pesitseb veel kreegipadrikus. A. Kaal. || (hrl. halvasisuliste, ebameeldivate abstraktsete mõistetega ühenduses:) asuma, (peidetult) esinema. Mure, rahutus, kartus, ärevus, kadedus, viha pesitseb südames, hinges. Silmades pesitses väsimus, hirm. Hingepõhja oli süütunne, väike kahtlusekübe pesitsema jäänud. Need pahed ja nõrkused pesitsevad meis endis. Missugused mõtted selle poisi peas pesitsesid! Temas näis pesitsevat ikkagi vaikne lootus, et olukord paraneb. Arvas pimedas metsas pesitsevat suurt hädaohtu. Toa kaugemais nurkades pesitseb hämarus. Ihus pesitses mingi tõbi. *Väljaotsa saunas pesitses popsi terve viletsus. E. Vilde. *.. silmad naeratlesid ja suunurkades pesitses muhelus. E. Männik.
3. hrv kuhugi asuma, asupaika võtma. *Pisut on ka seda tuska, mis korraks pesitses Emma südamesse Minnalt kuuldud uudise mõjul.. M. Raud.

pidama ‹pean imperf pidin 42 ‹umbisikulise tegumoe vorme ei tarvitata››

1. kohustatud v. sunnitud olema midagi tegema. Lapsed peavad vanemate sõna kuulama. Sa pead tegema, mis sind kästakse. Kõik töötajad peavad täna kohal olema. Ka teie peate kaasa tulema. Kas Juta ei peagi täna kooli minema? Kes sind peab välja vahetama? Me peame tuginema faktidele. Ma pean teadma, mis siin teoksil on. Sinna minema peab, minemata jätta ei saa. Mitte ei tahaks seda teha, aga ma pean. Mulle ei meeldi, kui pean ootama. Esimese lahingu nad võitsid, siis pidid taanduma. Ta pidi ära elama väikesest pensionist. Õigust rääkida ei saanud, pidin valetama. Pidin leppima olukorraga, kuuenda kohaga. Me peame kiirustama, kui tahame rongile jõuda. Juss pidi tahes-tahtmata üle kraavi minema. Selle kirja peale peab teile tingimata vastatama 'ollakse kohustatud vastama'. Mullast oled sa võetud ja mullaks pead jälle saama. Hobune peab rasket koormat vedama. See maja on pidanud mitmesuguseid aegu üle elama. Kas tuled kaasa? – Peab tulema. *Muistne usund ja rahvalooming pidid oma aja majanduslikku korda teenima ja tugevdama. H. Moora.
2. põhjust, alust omama v. olema; sobivaks, otstarbekaks, vajalikuks osutuma. Enne minekut peame natuke sööma. Oleksime pidanud sellele varem mõtlema. Osa sellest varast pead sa endale saama. Sa pead abielluma, naise võtma. Kõik noored peaksid seda raamatut lugema. Sa peaksid tänulik olema, aga mitte nurisema. Õigupoolest peaksin mina sinult andeks paluma. Sõit oli prii, miks ei peaks ta sõitma. Ma ei tea, kelle poole peaksin selles küsimuses pöörduma. Raske on kirjeldada, seda peab ise nägema. Kas peab siis nii hirmsasti (tööd) rügama? Kes mõõga tõmbab, peab mõõga läbi surema. Kes tööd ei tee, ei pea ka sööma. Oma tahtmist ei pea sa mitte saama. Seda juttu ei pea(ks) tõsiselt võtma. Peaks ta ometi tulema! Silmad peavad enne harjuma, kui hämaras midagi märkama hakkad. || (olukorra kohta, üksnes 3. isikus). Ükskord peab sellisele olukorrale lõpp tulema. Inimesele peab jääma aega puhkamiseks. Süüdlase peab üles leidma. Selle üle peab järele mõtlema. Sul ei pea meie juures midagi puuduma. Seda ei pea iganes sündima. Kord peab majas olema. Talu pidi jääma lastele. Aga hobune pidi majapidamises tubli olema. Koer nagu koer olema peab. Tema arvates pidi majal tingimata rookatus olema. Voolu tugevus peab olema 220 volti. Võimatu pidi teoks saama! Need asjad peavad selgeks saama. Teisedki mehed pidanuksid Mardi-taolised olema. Nüüd peavad sul kiired jalad olema 'sul on vaja väga kiiresti minna'. Sa oled purjus. – Peab's seda kõigi kuuldes ütlema?
3. kavatsema, plaanitsema; midagi plaanis, ettenähtud olema. Pidite ju Pärnusse sõitma. Pidin just välja minema, kui sa helistasid. Sa pidid ju meile midagi klaveril ette mängima. Pidin ennist sedasama ütlema. Peaks Kustas tahtma tallu tagasi tulla, las tuleb. Ta pidavat koolist ära tulema. Temast pidi ju arst saama. Kui kõik oleks läinud nii, nagu pidi...
4. midagi sisesunnist, sisemisest vajadusest tegemata jätta mitte suutma. Pidin sind veel korra nägema. Pidin ikka ja jälle Annele mõtlema. Ma ei saa teisiti, kui pean sellest ka sulle rääkima. Jutt oli nii pentsik, et pidin selle üle lausa naerma. Pidime päris imestama vanainimese kannatlikkust. Valu oli nii suur, et pidin oigama. Peab ütlema, et oled selle ülesandega päris kenasti toime tulnud. *.. püüdis alati oma häda salata ja pidi tingimata kõike halba vähendama. Niisugune ta oli loomuldasa. E. Krusten.
5. osutab mingi asjaolu esinemise v. millegi toimumise tõenäosusele v. võimalikkusele. Ma pidin siis paari-kolmeaastane olema. Homme või ülehomme peaksime mägedeni jõudma. Küllap ta peaks mind veel mäletama. Meie tulek pidi neil küll ette teada olema. Too äärmine mees peaks olema Vahtriku Ärni. Need loomad pidid küll rebased olema. See ülikond peaks teile sobima. See uudis peaks talle hästi mõjuma. Siin peab vist küll savine maa olema. See pidi juhtuma 1988. a. suvel. Kõik need ettevalmistused peaksid tagama ürituse õnnestumise. Peaks aga palavik veelgi tõusma, kutsuge arst! Kui isa peaks mind küsima, siis ütle, et..
6. ‹konditsionaalis› osutab kõneleja oletusele v. ära arvata püüdmisele mingi asjaoluga ühenduses (mõnikord ka küsimusena). See laud peaks nüüd siia küll sobima. Toodud näited peaksid andma teile asjast mingisuguse ettekujutuse. Ema peaks varsti koju tulema. Ivariga kokkusaamist peaks vist esialgu vältima. Ei tea, mis mu kodused peaksid tegema. Mis tal viga peaks olema? Mida see küll peaks tähendama? Kas peremees ise peaks ka kodus olema? Ega sa ei tea, mis mu kunagised koolivennad peaksid praegu tegema?
7. osutab mingisugusele kaudsele teadmisele, kuuldusele, ütlusele kellegi v. millegi suhtes. Riina ütles, et ta pea pidi valutama. Läheduses peab üksik metsatalu olema. Ühed Aerud pidid, pidavat siin kandis elama. Tema vanem poeg pidi, pidavat Saksamaal elama. Jürnal pidavat linnas kaks maja olema. Liisa pidi, pidavat juba ammu surnud olema. Andrus kurtvat, et teda ei pidada mõistetama.
8. osutab millelegi, mis oleks võinud juhtuda v. peaaegu oleks juhtunud. Üks päev pidin auto alla jääma. Villem tuikus ja pidi kukkuma, ent sai veel käsipuust kinni haarata. Pidin juba midagi ägedat kähvama, aga suutsin end veel tagasi hoida. Peaaegu pidi õnnetus juhtuma. Koht pidi äärepealt haamri alla minema. Ta pidanud ehmatusest mõistuse kaotama. *Sihita hulkudes, ühel päeval või ööl pidid suured, hallid täkud mu puruks tallama. O. Luts.
9. (nõrgenenud tähendusega:) esineb kurtvates, kahetsevates hüüatustes, etteheidetes vms. ütlustes. Pidi just minuga see õnnetus juhtuma! Pidi see sinuga ka nii hullusti minema! Kust ma pidin selle raha võtma! Pidid sa ka nii halvasti ütlema! Alatine tüli ja riid, mis peavad küll naabrid meist arvama! *Herkulese juures, mis üks inimene kõik peab ära nägema! K. Ristikivi.
10. ‹eitusega› van tohtima (väljendab hrl. keeldu, harvemini etteheidet). Sina ei pea mitte varastama! Sina ei pea himustama oma ligimese naist! Sul ei pea olema teisi jumalaid minu kõrval! Sa ei peaks nõnda rääkima! *„Teie ei pea mitte minu tuppa jooksma, ilma uksele koputamata,” vastas parun etteheitlikult.. E. Vilde.

pidama ‹pean, pidasin impers peetakse, peetud 42›
(üleminekud tähenduste vahel sageli ebaselged)
1. kusagil v. mingis olukorras hoidma. a. midagi v. kedagi haardes, kinni hoidma, sellest seisust mitte lahti, mitte vabaks laskma. Pidas vasarat, kirvest käes. Sepp pidas pihtidega rauda tules. Ta suudab veel mõõka peos pidada. Juuli tahtis minna, ent ma pidasin teda käsivarrest (tagasi). Rooli pidama 'roolima (rooliratast hoides)'. Ei see lõõg, kett lehma pea. Palke pidas koos kanepist nöör. Lauda pidas vaid üks nael. Vana võrgukalts peab nüüd 'ei pea' kala! *Sõrmed ei pea libedat, kivi väänab end käest lahti.. A. Mägi. b. midagi v. kedagi mingis kohas olla laskma v. olema sundima. Tal oli raske poega koolitada ja ülikoolis pidada. Peame esialgu loomad laudas. Kurjategijat peeti türmis, üksikkambris. Raha ta kodus ei pidanud. Palavik pidas Jutat ikka veel voodis. *.. pea pidas juba ühekordse lugemise järel loetust enam-vähem kõik tallel. T. Lehtmets. c. midagi v. kedagi mingis olukorras, seisundis olla laskma v. olema sundima. Pidage hobused kammitsas! Kaua teda on juba vangis, vahi all peetud? Pidas millegipärast käsi selja taga. Pidage oma käed minust eemal! Haiget peetakse esialgu dieedil. Mari pidas majapidamises ohjad enda käes 'juhtis peremehena'. Peab ennast, peret kuidagi hinges 'elatab raskustega ära'. Hing on vaja kuidagi sees pidada 'on vaja kuidagi toime tulla'. Olen püüdnud teda ikka õige tee peal pidada. Need mõtted pidasid Antut kaua elevil. Perekonnas peeti sporditegemist au sees. *Sa hakkad vanaks jääma ja ei suuda enam oma talu korras pidada. A. Kitzberg. d. midagi enda valduses hoidma. Pea see raha enda käes! See on huvitav raamat. – Kui tahad, pea endale! Tiina ei suutnud ühtki asja enda teada pidada. Tal olid ses asjas eriarvamused, mida ta endale 'enda teada' pidas.
2. säilitama, alal hoidma, mitte lakata v. kaduda laskma. Pidage distantsi, vahemaad, eeskäijatega sammu! Jooksja oskas parajat tempot pidada. Pidasime omavahel silmsidet. Punaste käelintidega mehed pidasid laadal, peoplatsil korda. Peske hoolega käsi ja pidage puhtust! Haige peab režiimi, dieeti. Direktoriga peab häid suhteid pidama. Teda võib usaldada, ta peab saladust. Kõiges peab mõõtu pidama 'mitte liialdama'. Pea nüüd meeles, mis ma sulle ütlen! Küll on tore, et sa mind meeles pidasid 'ei unustanud'. Laev pidas kurssi, kiirust. Koer ei pidanud jälgi 'kaotas jäljed'. || mitte loobuma, millestki mitte taganema, sellest kinni pidama (näit. lubatu, tõotatu, kokkulepitu osas). Sõna pidama. Oma lubadust, tõotust ta pidas. Ta peab ausalt meie kokkulepet. Mida ta ütles, seda ta ka pidas. Salajas peeti vanu kombeid edasi. *„Aga kas ka peate, mis lubate?” – „Pean,” kinnitas Villu. A. H. Tammsaare.
3. midagi v. kedagi tagasi hoidma; ohjeldama, takistama. Ta ei suutnud enam naeru, nuttu pidada. Poiss, pea oma lora! Jaan tahtis midagi öelda, aga sai veel pidama. Nüüd ei suutnud ma end enam pidada ja pahvatasin naerma. Püüdsin teda pidada, et ta midagi mõtlematut ei teeks. Peab end karmilt ohjes. Kui ta minna tahab, ei pea teda ükski vägi. Kraav, madal tara ei pidanud loomi. See võrk ei pea kanu. See uks, lukk ei pea ühtegi varast. *„Ei, ei, sa ei lähe veel!” pidas Körber Mihklit minemast. E. Särgava.
4. pikemat aega, kestvamalt ühes paigas v. ühesugusena püsima. Rahvas ei taha maale pidama jääda. Rahutu ringiliikuja, ei tema kuhugi kauaks pidama jää. Rinne jäi Riia alla tükiks ajaks pidama. Lumi tuli küll sulale maale, aga jäi pidama. Värv jäi hästi pidama. *.. suusatasid ümberringi ja küttisid ning pidasid laagrit süsionnis Impivaara raiesmaal. F. Tuglas (tlk). | ‹hrl. impers.› (ilmastiku kohta). Peab ilusat ilma, põuda, kuiva. Pidas parajal määral sooja. Märtsis pidas veel kõva külma. Kui õhtuni veel peaks, saaksime loo üles. Esialgu peab veel talveteed. Tuul jäi kagusse pidama. *Taat ennustab, et ilmad kuiva peavad.. V. Verev. *Mustjõgi pidas veel jääd. L. Vaher. || vastu pidama, kestma. Aiapostid on küll vanad, kuid peavad veel mõni aeg. Pintsaku õmblused ei pea enam. Küll loom veab, kui look peab. *Ja Lälleoru Hans on siis ka hoolt kandnud, et tõke jälle tugev ja pidav oleks. E. Vilde.
5. liikumises takistatuks, pidurdatuks, paigal püsivaks saama v. tegema; mingis tegevuses peatatuks saama. Mürsukild, kuul jäi seina pidama. Sain libisedes veel kaldaservast pidama. Vool oli tugev, me ei suutnud paati aerudega pidada. Hoidis küll kõvasti ohjadest, kuid ei suutnud hobust pidada. Ma ei saanud kuidagi haavast verd pidama. Palavik jäi pidama 40° juures. Ta ei saanud jooksu pealt kohe pidama. Tema kohta öeldakse: algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Minu taha asi pidama ei jää 'minu tõttu ei jää midagi tegemata'. Virve oli ilus tüdruk, pilk jääb tahtmatult temal pidama. || mitte järele andma. Ankur veel esialgu peab. Auto pidurid ei pidanud. Suusad ei pidanud nõlvakul ja ta kukkus. || kõnek (imperatiivis kedagi tagasihoidvalt). Pidage, ärge minge veel ära! Pidage, mehed, ärge tormake! Pea, ära veel osta! Pea nüüd, pea, kuula, mis ma sulle ütlen! Pidage, üks silmapilk! Pidage nüüd, kes siis söömata läheb! *Pea, seda ma ei luba ilmaski! A. Taar.
6. tihe, eristav olema, vedelikku, soojust vm. mitte läbi laskma. Kas see küna enam vett peab? Paat ei pea, laseb vett sisse. Kingatallad ei pidanud, lasksid vett läbi. Katus ei pea vihma. Lagi, õhukesed seinad ei pea sooja. Ahi ei pea sugugi sooja. Vesi tilgub, kraan ei pea. *Levis kerget lepasuitsu lehka, ahjutorud ei pidanud. R. Vellend.
7. (hrl. mingi tegevusalaga ühenduses:) midagi v. kedagi kestvamalt enda kasutuses v. käsutuses hoidma. a. (mingi omandi, äriettevõtte, koduloomade jms. kohta). Hakkas talu pidama. Isa pidas väikest asunikukohta. Ikka raskemaks läks maad, põldu, aeda pidada. Ta pidas maal väikest vesiveskit. Pidas alevis vürtspoodi, teemaja, kõrtsi, kingsepatöötuba. Treffner pidas Tartus erakooli. Karja, loomi, lambaid, sigu pidama. Peab seapõrsast, jäneseid, mesilasi. Talus peetakse mitut lehma, tõupulli, kaht sõiduhobust. Mis sa neist kassidest ja koertest pead? Autot pidada läks kulukaks. Nii suurt korterit me ei jõua enam pidada. Panka pidama (näit. kaardimängus). b. (inimeste kohta). Orje pidama. Teenijaid, sulaseid, tüdrukuid pidama. Sulane läks kalliks pidada. Talus peeti vahel päevilisi, suilist. Meister pidas endal selle ja õpipoisse. Vürst pidas suurt sõjaväge. Ma pidasin palgalisi, abilist, passijat. Pidas korteris kaasüürilist, kostilapsi. c. (mingis ametis teenimise, mingil töökohal olemise kohta). Vend peab Tartus advokaadiametit. Ta on oma elus mitmesuguseid ameteid pidanud. Mees oli laisk, ei pidanud kaua ühtegi kohta. *.. tal tuli pidada ja vahetada juhuslikke kohti, anda eratunde.. J. Semper.
8. mingit tegevust, toimingut, üritust sooritama, läbi viima, korraldama. Kõnet pidama. Koosolekul peeti mitu ettekannet. Jutlust, jumalateenistust pidama. Käis maal loenguid pidamas. Seltsimajas peeti koosolekuid, pidusid. Konverents, kongress peetakse 4.–7. juulini. „Kalev” pidas esiliigas kaks järjekordset mängu, kohtumist. Mullu jäid meistrivõistlused pidamata. Täna peetakse kohut kahe varga üle. Kaitseliit pidas laskeharjutusi. Vanasti peeti siin laupäeviti laata. Talguid, jahti pidama. Mis pitspalli, pillerkaari, pilgarit te siin peate? Lepingu sõlmimise asjus peetakse läbirääkimisi. Teiste magades pidas üks mees vahti, valvekorda. Sõda pidama. Polk pidas edukaid lahinguid idarindel. Oma õiguste eest tuli meil ägedat võitlust pidada. Kõneleja pidas lühikese pausi ja rääkis siis edasi. Kass peab jahti hiirtele, lindudele. Surm, katk pidas lõikust. || (side, liikluse vm. regulaarse v. korduva tegevuse kohta). Otsustati omavahel sidet pidada kirja teel. Ta on pidanud kirjavahetust mitme omaaegse kultuuritegelasega. Saarte ja mandri vahel peab ühendust lennuk. || mingit sündmust pühitsema v. tähistama. Pühi, jaanipäeva pidama. Pulmi peeti kolm päeva. Varrud otsustati pidada nelipühade ajal. Peied peetakse leinamajas. Juubelit, sünnipäeva ei peetud. No kas hakkame täna pidu pidama? 'pühitsema'. Lusti pidama 'lõbutsema, lustima'.
9. (sageli püsiühendeis:) hooldama, hoolitsema, ülal pidama. Hobuse eest pidas peremees ise hoolt. Meie eest peeti võõrsil hästi hoolt. Loomad on rammusad, hästi peetud. Kasuvanemad pidasid teda nagu oma last. Onu pidas õepoega enda juures ainult armu poolest. Mina sind kauem enda juures pidada ei saa. *Clemetil oli seevõrra kergem, et Jakob põllutööde ja muugi eest muret pidas. H. Sergo.
10. kirjapanekutega pidevalt täiendama v. täitma; midagi kirja pannes registreerima. Arveid kulutuste kohta ei peetud. Raamatuid pidama 'raamatupidajana töötama'. Rein pidas võistluste kohta jooksvat arvestust ja punktitabelit. Iga süüdimõistetu kohta peeti isiklikku toimikut. Pidasin reisidel hoolikalt päevikut. Asjahuvilisena pidas ta seltsi kroonikat. *.. jätame surnud rahule, nagu sa soovid, sest nende hingekirja peetakse taevas... A. H. Tammsaare.
11. tööd mitte tehes v. muidu tavalisest erinevalt aega veetma. Pea ikka pühapäeva ka! Läks naabrite juurde laupäevaõhtut pidama. Videvikku, hämarikku pidama (videvikus ilma tuld üles võtmata veedetava puhkepausi kohta). Pere pidas lõunatundi, keskhommikut. Mehed istusid söömaaega, suitsutundi pidama. Pidas aeg-ajalt töös vahet, et puhata. Saju tõttu tuli vihmapüha pidada 'ei saanud väljas töötada'. Ah et peate siin laisapidu! 'laisklete'. *Seegi päev ja öö tuli meestel veel tuulepaos igavaid päevi pidada. A. Kalmus.
12. teat. elujärgus olema, teat. elu elama. Kapten peab endiselt poissmehepõlve 'on poissmees'. Taat pidas oma majauberikus pensionäripõlve, vanaduspäevi. Hõlbupäevi pole ma kunagi pidada saanud. *.. oli rikas ja võis seepärast nii ülilõbusat ja lustilist põlve pidada, nagu ta pidas. J. Järv.
13. hrl. püsiühendeis osutab, et keegi on kestvamalt mingis psüühilises v. füüsilises seisundis. Ta peab minuga, minu vastu, minu peale viha. Mina pikka viha ei pea. Ta näib sinuga, sinu peale vimma pidavat. Sa ei peaks nende meestega, sellise kambaga sõprust pidama. Mis see minu asi, kellega ta tutvust peab. *.. eks sellist sehvti, nagu nende vahel on, või Irmaga igaüks pidada... V. Uibopuu. *Tammekännu Paul arvas, et uhkust ei maksa tõesti pidada. J. Rannap.
14. ‹hrl. translatiiviga› kellegi v. millegi suhtes mingisugusel arvamusel olema, arvama, oletama. a. (kedagi kellekski). Pidasin lähenejat Antsuks. Mõni hull pidavat end Hiina keisriks. Välimuse järgi ei saa teda küll sinu pojaks pidada. Kõhn ja kleenuke, nii et teda võinuks ka tütarlapseks pidada. Kõnepruugi järgi võib teda saarlaseks pidada. Meest võis pidada arstiks, professoriks. Märti peetakse heaks kirurgiks. Teda peeti rikkaks, kitsiks meheks. Mind peeti pealekaebajaks, salakuulajaks. Pidasin sind seni ikka täitsameheks. Kelleks sa mind õige pead! (pahandav ütlus kellegi mingisuguse ettepaneku v. arvamise puhul). b. (kedagi v. midagi teat. laadi olevaks). Oleksin pidanud teda palju vanemaks, nooremaks. Üldiselt peetakse Kustit araks, laisaks. Eedit peeti pisut napakaks. Kas sa pead mind lolliks, pimedaks? Ta ei pea end uhkeks, tähtsaks, teistest paremaks. Kas sa pead mind valelikuks? – Ei pea. Teda peeti omaks ja ei peetud ka. Nad ei pidanud end veel kaotanuks, lööduks. Rahvas pidas seda jõge pühaks. Seda seent peetakse mürgiseks. Pidasin tasu väheseks. Kriitik pidas lavastust ebaõnnestunuks. Ma ei pea seesugust käitumist sündsaks. Kas sa pead praegust olukorda normaalseks? Seda fakti ei peetud oluliseks. Härra pidas kohaseks töölistega mõni sõna juttu ajada. Päris valeks seda lugu pidada ka ei saa. Ta ei pidanud mind ainsagi pilgu vääriliseks 'ei heitnud mulle ainsatki pilku'. c. (üldisemalt kellegi v. millegi suhtes). Teda peeti hukkunuks. Tulpide kodumaaks peetakse Kesk-Aasiat. Selle haiguse põhjustajaks peetakse üht viirust. Vargust, lendlehtede levitamist peeti raskeks kuriteoks. Külalist hästi kostitada peeti auasjaks. Kõike seda peeti heaks tooniks. Mart pidas kõike enda teeneks. Mari pidas neid sõnu enese pilamiseks. Peetakse võimalikuks, et järv on kunagi olnud ühenduses merega. Pidasin vajalikuks sind sellest informeerida. Ei pidanud paljuks 'alandavaks, mittekohaseks' oma käsi musta tööga määrida. *Elunditest on kõige sagedamini peetud hinge asupaigaks verd, aga ka südant. Ü. Tedre. d. (elatiiviga). *Küsisin avameelselt, mis ta arvab mu naisest, mis ta peab temast ja tema käitumisest. M. Metsanurk. *Ta oli Kollilt küsinud, mida too venelastest peab. L. Promet.
15. ‹elatiiviga› hoolima, lugu pidama; (kõrgelt) hindama. Jalgpallist, naistest, luuletustest, aumärkidest ta suurt ei pea. Ta ei pidanud piprast, sibulast. Minu ideest ei pea te siis midagi? Pidasin palju headest raamatutest, väärt kirjandusest. Kiuslikust mehest palju ei peetud. Lastest oli ta alati pidanud. Tüdruk peab nähtavasti rohkem Heinost kui Tiidust. See mees kipub endast juba liiga palju pidama 'arvama'. *Keegi, kes endast vähegi peab, ei julge enam rõivastuda ilma minu nõuanneteta. V. Saretok.
16. ‹hrl. tud-partitsiibis› kasutama, kandma (riietuse, jalanõude kohta). Narmendama peetud pintsak. Ülikond, kleit on juba tublisti peetud. Ära siis uusi riideid kohe iga päev pidama hakka! *Kui kingsepp sulle paari saapaid saadab, võid neid pidada ja ka pidamata jätta. H. Raudsepp.
17. van midagi järgima, arvestama, millestki kinni pidama. *Kui sina nüüd ihaldad astuda igavesse ellu, siis pea käsusõnu. A. Kalmus. *Tema [= looduse] vastu ei saa inimene ega loomgi. Tema seadusi peab pidama, pole parata. A. H. Tammsaare.

pihu ‹11› ‹s›
puru, tolm, peened kübemed v. piisakesed. Tuul tõi peent pihu silma. Hooti sadas peent pihu. Algul tuli hooti pihu, siis hakkas laia lund sadama. Pudendas õlekõrre näppude vahel pihuks. Purskas suutäie vett pihuks. Selle ilma vägevatest jääb järele vaid põrm ja pihu 'eimiski'. Tagaajajaid tuli nagu pihu ja põrmu 'palju, suurel hulgal'. Tüdrukut vaadatakse nagu rõõsa piima peal pihu. || pihuks (hrl. ühenduses sõnadega põrmuks v. puruks:) puruks, sodiks; maatasa, täiesti maha; olematuks. Vaenlane löödi pihuks ja põrmuks. Aegade jooksul on hooned pihuks ja põrmuks varisenud. Ähvardas vastased pihuks ja põrmuks teha. Arvustus tegi teose pihuks ja puruks. Professor lõi pihuks kõik mu argumendid. Kogu ta mehisus varises pihuks ja põrmuks. Viimne lootus oli langenud pihuks.
▷ Liitsõnad: lume|pihu, tolmu|pihu, vihmapihu.

piir ‹-i 21› ‹s›

1. eri territooriume, piirkondi, valdusi vms. eraldav (tinglik) joon maastikul v. kaardil. Riigi, linna, maakonna, valla piir(id). Eesti–Läti piir. Riikidevaheline piir. Idas olid piiriks mäed, põhjas jõgi. Looduslik piir. Poliitilised, geograafilised piirid. Traattõketega piir. Piiri kaitsma, kindlustama, valvama, kindlaks määrama. Ületasime Poola piiri. Vaenlane koondas oma väed piirile 'piiri lähedale, piiri juurde'. Üle piiri saabunud põgenikud. Piiril kontrolliti kõigi reisijate dokumente. Piirini on siit veel mitu kilomeetrit. Sõjad on muutnud riikide vanu piire, on tekkinud hoopis uued piirid. Talude, taludevahelised piirid on tähistatud piirikupitsatega. Piir kulgeb läbi metsa, üle mägede, mööda jõge, sealpool järve. Jõgi on piiriks linnaosade vahel. Talude piiriks oli oja. Ookeanide piirideks on nende poolt uhutavate mandrite ja saarte rannikud. Alpides on lehtmetsa piir umbes 2000 m kõrgusel. Oobolus-konglomeraadikihi ülemine ja alumine piir. *Rendile antakse kogu koolimaa piirist piirini.. M. Traat. || ‹pl.› seesuguste joontega ümbritsetud territoorium v. kitsam ala. Suur osa Peipsi järve on Eesti piirides. Küla asub Lahemaa rahvuspargi piirides. Kunstnikku tuntakse ka väljaspool kodumaa piire 'välismaadel'. Jõuti väljapoole linna piire. Ta pole saanud kaugemale oma kodulinna piiridest. Nüüd oleme juba Harju-Jaani kihelkonna piirides. Kruusaauk jääb talu piiridesse. See sõna on tuntud paari kihelkonna piires. *Sõidukeiks olid puutelgede ja -ratastega vankrid, mida tarvitati ainult kodutalu piirides ja põllul. A. Kalmus.
▷ Liitsõnad: edela|piir, ida|piir, kagu|piir, kirde|piir, loode|piir, lõuna|piir, lääne|piir, põhjapiir; jõe|piir, maa|piir, mere|piir, õhupiir; administratiiv|piir, haldus|piir, majandus|piir, riigi|piir, tolli|piir, valla|piir, välispiir; põllupiir.
2. mingite nähtuste, seikade levikut eraldav mõtteline joon. Keelte ja murrete piirid. Piir kahe erineva kultuuri vahel. Palavvöötme piiriks loetakse +20° aastaisotermi. *Kirjanikuna on Tuglas tuntud kaugel väljaspool eesti keele piire. H. Puhvel.
▷ Liitsõnad: kasvu|piir, keele|piir, kultuuri|piir, leviku|piir, murde|piir, murraku|piir, rahvuspiir.
3. kahe omaette ala kokkupuutejoon, nende äär- ja eraldusjoon. Rannas vee ja liiva piiril olid rändrahnud. Kopli ja õue piiril kasvavad vanad pajud. Seisin valguse ja varju piiril. Metsa ja raba vahel oli selge piir. Hülgekütid jõudsid lahtise vee piirile. Naise rätt oli köidetud otsaeest kulmude piirilt 'kohalt' kukla taha. *.. hobused tammusid lõkkekuma piiril.. A. Paikre (tlk). || silmapiir, maa (v. vee) ja taeva näiline kokkupuutejoon. Taeva piirilt tõusid pilved. Vee piiril paistis kaugenev laev. Udu haihtus ja kauguste piir selgines. *Piiril, kus vesi ja taevas kohtuvad, pidi valitsema kaos.. Ü. Tuulik.
▷ Liitsõnad: juukse|piir, jää|piir, lume|piir, metsa|piir, veepiir; silma|piir, vaatepiir.
4. piirjoon, mis eraldab üht abstraktset mõistet teisest v. jagab selle osadeks, nende üleminekuala v. -koht. Silbi piir. Kaovad piirid eri teadusharude vahel. Muistendi ja muinasjutu piir pole täiesti kindel. Legendi ja ajaloo vahelist piiri pole alati kerge tõmmata. Ei saa aru, kus selles jutus on nalja ja tõe piir. Kogu lugu on kujutluse ja reaalsuse piiril. Elu ja surma piiril kõikuv haige. Mitmed indiaani hõimud on viidud hävingu piirile. Vang oli viidud hullumeelsuse piirini 'peaaegu hullumeelsuseni'. Ta oli raevust rabanduse piiril. Merehädalised olid täieliku kurnatuse piiril. *Vana mees oli jõudnud oma südameheadusega kuhugi totruste ja enesealanduste piirile. E. Krusten. *Hea ja halva, õnne ja õnnetuse piirid põimuvad pikalt. V. Saar. || (ühenduses kindla arvulise näitajaga, millega osutatakse saavutusele v. seisule). Kuulitõukaja sai jagu 20 m piirist. Noored ujujad alistasid 100 m vabaujumises minuti piiri. Spidomeetri osuti võbises 90 km piiril. Raadiovastuvõtjate arv maailmas on ületanud miljardi piiri. Piima happesuse lubatud piir on 21°. 60 aastat on mehe elus kriitiline piir.
▷ Liitsõnad: ea|piir, seisuse|piir, vaesus|piir, vanusepiir; võimupiirid.
5. äärmine, viimane aste, võimalus millestki, ülemmäär (v. alammäär), millest rohkemat (v. vähemat) ei peeta enam võimalikuks v. sobivaks. Kas inimmõistusel on piire? Mälul on omad füsioloogilised piirid. Tulemust peeti sportlaste võimete piiriks. Külma talutavuse piir on eri organismidel erinev. Ta ületas hädakaitse piirid. Igal asjal, naljal on piir(id). Lõpuks on ka igal kannatusel piir. Te lähete üle viisakuse piiride. See häbematu mees on läinud üle igasuguse piiri. Üldine pahameel jõudis äärmise piirini. Ta on viimase piirini väsinud ja kurnatud. Inimese vajadused on peaaegu ilma igasuguse piirita. Laste fantaasial pole piiri. Ta ahnusel, julmusel pole piiri 'ta on väga ahne, julm'. Mu imestusel polnud piiri 'mu imestus oli suur'. Naudinguis ei tundnud ta piire. *..mul oli nagu mingi joovastus kõigest, mis mind ümbritses, ma olin üle piiri rõõmus.. E. Maasik.
▷ Liitsõnad: elastsus|piir, kuulmis|piir, kõrgus|piir, tugevus|piir, väsimuspiir; alam|piir, ülempiir.
6. ‹pl.› raamid, ulatus, maht. Filmil on omad ajalised piirid. Abiteo piirid olid algul ebamäärased. Kõik toimugu seaduslikkuse piires. Tegutsege mõistlikkuse piires. Mõistlikes piires on muudatused vastuvõetavad. Tõstsin mässu argielu piiride vastu. Vastates üritasin püsida tõe piirides. Nalja heideti sündsuse piirides. Probleemi käsitluse piire peab mõnevõrra avardama. Iga näitleja tunnetagu oma piire. *Kirjanduse nagu iga muu kunsti piir on määratud inimese enese piiridega. F. Tuglas.
7. ‹hrl. pl. sisekohakäänetes, hrl. inessiivis› märgib millegi võimalikku kõikumist teat. arvu(de) lähikonnas v. nende ulatuses. Õhutemperatuur on 0° piires. Keskmine tuul on rannikualadel 9 palli piires. Kalapüük jääb esialgu 500 000 tsentneri piiridesse aastas. Teraviljasaak kõigub 40 – 50 tonni piirides. Palk kõikus 10 000 – 12 000 krooni piires. Näidendi peaks võima esitada kolme tunni piires. Valguse heledus võib kõikuda väga suurtes piirides 'väga suures ulatuses'. *Ta tundis seda kahekümne viie aasta piirides perepoega juba ammu. A. Kalmus.

pikalt ‹adv›

1. (suhteliselt) pikka aega, kaua kestvalt; ant. lühidalt. Meremehed on pikalt kodust eemal. Seda ametit pidasin päris pikalt. Kui pikalt võib veel sõda kesta? Viimast korda oli pikemalt sünnikodus eelmisel suvel. Kevad oli pikalt külm. Koosolekut valmistati pikalt ette. See mees peab pikalt viha. Istungil tehti pikalt juttu linna heakorrast. Sellel teemal kavatseme pikemalt peatuda. Maletaja mõtles pikalt iga käiku. Uksekell helises kaks korda lühidalt, üks kord pikalt. Vedur huilgas pikalt. Hobune hirnus pikalt. Keegi koputas pikalt uksele. Poiss vilistas, peeretas pikalt. Ärge laske end pikalt paluda. Kirjutas sellest kõigest pikalt ja põhjalikult. Kristi rääkis pikalt 'üksikasjades, põhjalikult' oma koolielust. Sellest pole mõtet pikalt, pikemalt tääkida. Seletas, jutustas, rääkis, kõneles kõigest pikalt ja laialt 'põhjalikult'. Mis siin pikalt mõelda ja arutleda: asi on selge. Pikalt aru pidamata võttis ta suuna metsatukale. Pikemalt kaalumata pahvatasin oma arvamuse välja. Suudles tüdrukut pikalt suule. Vaatas mulle pikalt-pikalt otsa. Silmitsesin teda pikalt. Vaatasime teekäijale pikalt järele. Haigutas pikalt. Tõmbas suitsu pikalt ja mõnuga. Ta pilk peatus pikalt Hellel. *Sest väin oli sel aastal pikalt lahtist jääd täis ja keegi polnud mitmel nädalal linna pääsenud. J. Kross. || ‹eitavates lausetes› (kuigi) pikka aega, (kuigi) kaua v. kauaks. Tal pole enam pikalt elupäevi. Sellise ameti, eluviisi puhul tervis küll pikalt vastu ei pea. Anne ei pidanud pikalt lesepõlve, vaid läks uuesti mehele. Teemoonast ei piisanud kuigi pikalt. Päikesepaistelist aega polnud pikalt, varsti hakkas jälle sadama. Hommikune külm õhk ei lasknud pikalt magada. Ma ei kavatse teid pikalt tülitada. Ega mul midagi pikalt rääkida ei ole. Me ei lasknud end pikalt paluda. *Teadagi, kui elu peale enam pikalt kindel ei ole, siis võtad, mis võtta annab. E. Maasik.
2. aegamööda, pikkamisi, pikaldaselt. Mehed astusid pikalt ja raskelt. Töö kulges pikalt ja vaevarikkalt. Aeg venis pikalt. Ta võtab pikalt vedu, aga kui tegutsema asub, on väsimatu. *.. pahandas ta postipoiste üle, et need väga pikalt sõitvat.. E. Särgava. *Pikalt kiigub paadikene / mööda jõge edasi.. L. Koidula.
3. (ruumiliselt:). a. kaugele (välja, esile) ulatuvalt. Mees sirutas jalad pikalt välja. Poiss ajas huuled pikalt torru. Haned lendasid, kaelad pikalt ees. *Selle paiga vastas, kus ta seisis, ulatus pikalt jõkke lai siledatest jõekividest luide. J. Pärni (tlk). || kõnek (kasut. kellegi minemaajamisega, kellestki lahtiütlemisega ühenduses). Käi pikalt, ma ei taha su varjugi näha! Ta lunis minult viinaraha, aga ma saatsin ta pikalt. *Sakslasi avalikult pikalt saata ei või, sest siis pannakse kõik õiged mehed kinni.. H. Susi. b. pikas ulatuses, ulatuslikult. Kalvis on pikalt sõmerat liivaranda. Trepp keerles pikalt. Hobune seisis, lakk pikalt alla rippumas. Ujuja oli liidrist küllaltki pikalt 'üsna kaugel' maas. *Ainult aeru sunnil hoiti laevade pead õiges koosis. Laine jooksis pikalt ja tuli idast. A. Kalmus.

piki

1. ‹prep› [part] mööda. a. (midagi v. millegi äärt, serva mööda toimuva hrl. pikisuunalise liikumisega ühenduses). Rongkäik liikus piki tänavat väljaku poole. Läksime piki Paldiski maanteed Stroomi metsa. Tõttasime piki kõnniteed, alleed peatuse poole. Hakkasin minema piki trammiteed, raudteed. Läksin piki metsasihti. Poisid kõnnivad piki kaisid ja vahivad laevu. Käis piki koridori edasi-tagasi. Naine astus piki põllupeenart. Läksime piki metsarada. Kõndisime piki mereranda, jõekallast, kindluse väliseid müüre. Purjetasime piki Peipsi põhjarannikut. Sõudsime piki jõge üles. Piki orgu puhus jäine tuul. Kobasin piki seinu, kuni leidsin ukse. Veejoad voolasid piki tänavarentsleid. Meie edasine marsruut kulges piki Ahja jõe kallast. Triikrauaga töötatakse ühtlaselt piki ja põiki riiet. *Kaks väikest oravat sööstavad suure robinaga mu selja taga piki männitüve alla ja jooksevad üle muru. L. Ruud. b. (ka muupidise liikumisega ühenduses). Libisesin piki katust alla. Laviin langes piki mäekülge allapoole. Pinnatuisu puhul lumi kandub edasi ainult piki lumepinda. Piki põski jooksid pisarad. Kõndis piki põldusid ja metsi. See heli tekib siis, kui tõmmatakse pulgaga piki kammipiisid. c. (paiknemisega seoses). Ahelküla majad asuvad reas piki suurt teed. Piki tänavat põlesid üksikud laternad. Rindelõik kulges piki Riia – Pihkva maanteed. Olime kaitsepositsioonil piki lagendiku serva. Maantee jooksis piki seljandikku. Piki kraavikallast käis teerada. Piki kiviaeda kasvasid kadakad. Linn on piki jõge pikaks veninud. Piki seinu asetsesid pingid. Piki sõiduteed kulgeb valge telgjoon. Piki rästiku selga jookseb sakiline joon.
2. ‹postp› [gen] hrv jooksul, pikku, vältel. *Aga ta oli aastate piki nõnda harjunud mõtlema, õppinud ka ütlema. R. Sirge.
3. ‹adv› hrv pikkupidi, pikuti. *Sedaviisi tulevad kõik „suutäied” ühesugused, turvas segatakse piki ja risti ühtlaselt läbi. K. Kass.
▷ Liitsõnad: ajapiki.

pimedus ‹-e 5› ‹s›

1. päeva- v. kunstliku valguse puudumine v. selle vähesus (ka sellest hõlmatud ala, ruumi kohta). Öö pilkane, tihe, paks, sünge pimedus. Hommikueelne, (süda)öine pimedus. Polaaröö, sügisöö, talveõhtute pimedus. Kevadine hall, hämune pimedus. Talvine pimedus. Koopa, tunneli, keldri pimedus. Hämarus, videvik muutus, tihenes pimeduseks. Meid ümbritses ähvardav pimedus. Ümberringi valitses täielik pimedus. Akna taga mustas pimedus. Lõunamaadel saabub pimedus kiiresti. Pimedus hakkas juba koidiku eest taanduma. Pimeduse tõttu ei seletanud mu silm esialgu midagi. Laps kartis pimedust. Kaevurid laskusid maa-alusesse pimedusse. Teeline kadus pimedusse. Maa ja meri mattusid pimedusse. Seisin akna all ja vaatasin pimedusse. Kaevanduse pimeduses liiguti laternaga. Külas magati juba, pimeduses ei pilkunud ainustki tuld. Pimedusest kostis jutukõminat. Silmad hakkasid pimedusega harjuma. Pimedus kattis juba maad, kui koju jõudsin. Salakaubavedajad liikusid pimeduse varjus, pimeduse katte all. Taimed vajavad oma normaalseks arenguks ka pimedust. | piltl. *Pimedus käib väljas ringi, / laulab, nutab tuulega.. E. Enno.
▷ Liitsõnad: metsa|pimedus, sügis|pimedus, talve|pimedus, troopika|pimedus, ööpimedus; haua|pimedus, igi|pimedus, kott|pimedus, pool|pimedus, täispimedus.
2. nägemisvõime puudumine. Raske silmahaigus võib endaga kaasa tuua täieliku pimeduse. | piltl. Tuleb imestada nende vanemate pimedust, kes ei märka, et nende lapsed kasutavad narkootikume.
▷ Liitsõnad: kana|pimedus, lume|pimedus, värvipimedus.
3. piltl vaimuvalguse puudumine, rumalus, harimatus, piiratus. Pärisorine rahvas elas viletsuses ja vaimses pimeduses. Talupoegi hoiti pimeduses ja harimatuses. Inimeste pimedust ja rumalust on ikka pilgatud. Metsakolgastes esineb veel pimedust ja ebausku. *Mina tahan pimedusega võidelda ja haridust laiali laotada.. O. Luts. || (paganluse, uskmatusega ühenduses). *Saaks [ristiusu vastuvõtmisega] kirikud ja kloostrid. Rahvas vabaneks paganuse pimedusest ja saaks vaimuvalgust. A. Kalmus.
▷ Liitsõnad: usu|pimedus, vaimupimedus.
4. piltl (teadmatuse, unustatuse kohta). Mälus oli pimedus: midagi ei meenunud eelmisest õhtust. Budismi teket varjab pimedus – pole säilinud mingeid kirjalikke allikaid. *Kuljus oli aga elanud pimeduses ja tal polnud sellest [= pulmade ettevalmistusest] aimugi. P. Vallak.
5. piltl lootusetus, masendus, väljapääsu mitteleidmine. Ta südames, hinges valitses pimedus. *Iga päev räägiti eesolevast õnnelikust elust, säravast tulevikust. Aga Jakob Taadri hinges oli kohama pandud pimedus, paks hirmu ja kahtluse pimedus.. R. Sirge.
6. piltl kurjus, kurjuse maailm. Võitlus hea ja kurja, valguse ja pimeduse vahel. Alistatud maal võimutsevad pimeduse jõud. *Meie usume valguse, õiguse ja armu valitsust ning ägame pimeduse, ülekohtu ja õeluse vägeva käe all! A. Saal.

piss ‹-i 21› ‹s›

1. (eriti lastega ühenduses:) kusi. Piss tuli püksi, põrandale. Laps tegi pissi püksi. *Ja ära ole ühtilma tähtsust täis nagu põis pissi! A. Jakobson.
2. ‹ainsuse väliskohakäänetes adverbilaadselt› pissimine. Laps küsib, tahab pissile. Pane poiss pissile. Mine pissile! Käi pissil ära! Priit tuli pissilt.

port ‹pordi 21› ‹s›
info arvuti lüli, mille abil protsessor on ühenduses välisseadmega

pruukima ‹pruugin 42›

1. tarvitsema, vaja olema, pidama; mõtet olema. Pruukis vaid vihjata ja soov täideti. Ta naine pruukis tegelda vaid kodu ja lastega. Me ei pruugi teda ootama jääda. See jutt ei pruugi tõsi olla. Tema aususes ei pruugi keegi kahelda. Meie hinnangud ei pruugi ühtida. Sa ei pruugi soovitatut võtta kohustusena. Seda poleks pruukinud öelda. Sul ei pruugi muretseda. Ma ei pruugi täna tööle minna. Neil ei pruugiks, ei pruukinuks minus kahelda. Mees ei pruugigi ilus olla. Pruugib ta siis teada, kus ma käin. Aga ta ei pruugi ümbrust tunda ja võib eksida. Õpetajat pruugib uskuda.
2. (regulaarselt) kasutama, tarvitama. a. (peam. söögi-joogi kohta). Eestlased pruugivad palju kohvi. Ta ei pruugi prae juurde leiba. Hakkas juba poisikesena puskarit pruukima. Pruugitud vägijoogid mõjuvad juba. Vanaema pruugib (tõbede vastu) palderjani, tärpentinisalvi. Kes on mu tubaka ära pruukinud? Ma ei pruugi lõhnaõli. b. (mitmesuguste vahendite, materjalide jms. kohta). Pruugib joonistamiseks väga kõva pliiatsit. Elektrisaagi pruukides läheb töö kiiremini. Ta ei armasta taksot pruukida. Tütar pruugib juba huulepulka. Märkmikku pruugitakse, kuni ta täis saab. Annan oma pesumasina sulle pruukida. c. (ühenduses suulise v. kirjaliku väljendusega). Pruugib vandesõnu, kurja 'vandesõna kurat'. Ära pruugi asjata Jumala nime. Madrused pruugivad väänatud keelt. Ta on kirjutises liiga palju võõrsõnu pruukinud. Pruugib seda väljendit vales tähenduses. d. (millegi abstraktsemaga seoses). Ta pruugib su pehmet südant, usaldust kurjasti. Oled kavalust pruukinud. Oma sihi saavutamiseks pruugiti vägivalda ja valet. Vabadust ei ole osatud pruukida. e. (kellegi seksuaalselt kasutamise kohta). *.. las mehed pruugivad peale vahel teisi naisi ka, ega see neil tükki küljest ära võta! V. Lattik. f. pruugitud tarvitusel olnud, tarvitatud, kantud, kulunud. Pruugitud ülikond, saapad. Pruugitud mööbli odav müük. Ostsin vähe, natuke pruugitud vaiba. Auto on tal pruugitud, mitte uhiuus. | piltl. *Lota Jürgens istus leti ette, näol ükskõikne, pruugitud naeratus.. M. Nurme.

pugema ‹poen 42›

1. end mahutades, väiksemaks tehes (näit. kummardudes, külg ees minnes, roomates, loogeldes) kitsamasse kohta, sellest läbi v. välja minema. Tüdrukud pugesid läbi sirelipõõsaste, okastraadi vahelt läbi, aiamulgu kaudu koplist välja. Kass on kaugele kapi taha pugenud. Matkajad pugesid magamiskottidesse. Ükshaaval poeti autosse. Laps poeb bussis ema ja isa vahele istuma. Haned mahtusid aiaaugust läbi pugema. Siit ei poe hiir ka läbi. Tuleb langenud puu alt läbi pugeda, kui üle ronida ei saa. Jüri ja Mart poevad kitsukesest käigust, ahtast vahest läbi. Laps puges vaevaga rahvahulgast läbi. Poeb madalast ukseavast kummardudes, küürakil sisse. Aknast sisse, läbi, välja pugema. Liblikas poeb tupest välja. Paksuke poeb ähkides leti tagant välja. Taksikoer puges urust tagurpidi välja. Käed on sul jälle püksitaskusse pugenud. Sõrmed poevad teki alt välja. Tema on nii osav sell, et poeb ka nõelasilmast läbi. | piltl. Laev poeb läbi Gibraltari kitsuse. Teerada puges kasesallu. Jõgi poeb silla alt läbi. Järved on jääkaane alla pugenud. Käänu taga poeb raudtee maa alla. *Mõtle end tema asemele, kehastu ümber. Näitleja töö ongi pugeda väljamõeldud tegelase sisse. J. Põldma. || millessegi tungima, kaevuma. Mõned kalad poevad mudasse talvituma. Jaanalind pugevat peadpidi liiva sisse. *Tüdruk on peadpidi patja pugenud ja müksib nagu kits. H. Rajandi (tlk). || ka piltl (rõivastumisega ühenduses). Poen palitusse, riietesse, vammustesse. Kargas üles ja puges kibekähku pükstesse. Karla poeb nagu tigu oma suure kasuka sisse. Nende peres on naine mehe pükstesse pugenud 'võim on naise käes'. Tänapäeva noormehed ei kipu mundrisse pugema 'sõjaväeteenistusse astuma'. Talveks poeb jänes valgesse kasukasse. *Ja Pontus vaatas kentsaka imestusega, kuidas tema vennaraasuke äkki tõsiselt ja süvenenult varrukatest välja puges. T. Kallas. || (väljendites voodisse- ja magamamineku, harvem ka voodist ülestuleku kohta). Mann puges varakult voodisse, aga uni ei tulnud. Sa poe ära sängi, homme vaja vara tõusta. Koikusse, asemele, teki, vaiba, sõba alla, linade vahele pugema. Poisid pugesid puhkama, magama, unehõlma. Pugege oma pehmetest pesadest välja, unekotid! *Kohe, kui ta kõige hädavajalikumad toimetused lõpetas, heitis ta kas diivanile või puges voodisse. A. Jakobson. *Aga pärast õhtueinet hange / paksus põdranahast kotis poen. V. Sõelsepp. || piltl (suremise, surnud olemise kohta). Vend puges mul varakult mulla alla. Vanemad on kalmukünka alla pugenud. *Nüüd võin silmad kinni panna ja mulda pugeda. H. Laipaik. *Minu vana hea onu Narvas on neil päevil mätta alla pugenud.. E. Vilde.
2. hiljukesi, märkamatult minema, hiilima, lipsama; tükkima, kippuma, ronima. Hilineja poeb ukse vahelt sisse. Lea puges Leho järel klassist välja. Puges vaikselt kui varas oma tuppa. Ta puges sünnipäevalt märkamatult minema. Pugege kohtumispaigast ükshaaval laiali! Ott puges lipsti rivvi tagasi. Poiss puges salaja tüdruku juurde. Mehe käsi poeb naise pluusi alla, piha ümber. Prussakas poeb prakku. Rebane on lauta, kanakuuti pugenud. Kärbsed kipuvad vägisi suhu pugema. *.. ta pidi teiste seast ära minema ja kõrvale pugema, kus oleks võimalik kas või suure häälega nutta. A. H. Tammsaare. | piltl. Lumi poeb saapasse. Peen liiv poeb ninasõõrmetesse. Juuksed tikuvad pearäti alt välja pugema. Pisar kippus silma pugema. Jäine tuul poeb läbi kasuka, krae vahelt sisse. Niiskus, soojus puges läbi riiete. Külm poeb põue. Uni, rammestus poeb liikmetesse, väsimus poeb kontidesse. Hall hommik, aovalgus puges aknast sisse. Tume videvik poeb nurkadest lagedale. Päikesepaiste poeb läbi kastaniokste. Hämarus poeb metsa alla. Öövarjud poevad nurmedele. Ukse vahelt puges sisse kärsahaisu. Magus koogilõhn poeb ninna. Naeratus poeb suu-, silmanurkadesse. Vabandus puges kuidagi üle huulte. Nälg poeb ligi. Kadedus, kartus, ebakindlus pugesid põue. Pisut lootust poeb rinda, hinge. Südamesse on pugenud süngus, rahutus, pettumus, kahtlus, tume aimus. Rahutud mõtted pugesid pähe. Terane mõttesähvatus puges ajusopist esile. Hirm on naha vahele pugenud. Mis sinusse küll pugenud on? Korralagedus on kõikjale pugenud. *Vanamehel puges jänesenahk põue: mis nüüd teha? E. Särgava. *Esialgsest ilusast üksmeelest ja leplikult vaimust puges jonnijuga läbi. A. H. Tammsaare. || piltl salaja ja soovimatult kellegi hulka, kuhugi tulema. Koosolekule on nuhk pugenud. Ta oli kuidagi märkamatult meie sõpruskonda pugenud. Abikaasade vahele olevat keegi kolmas pugenud.
3. (end mahutades) varjulisse paika, peidukohta minema, varjuma, peituma. Tüdrukutirts poeb hirmunult voodi alla, ahju taha. Peksasaanud koer puges kuuti. Poeti põõsaste taha lahti riietuma. Reisijad pugesid külma tuule eest laevaruumi. Vastamise asemel poeb isa ajalehe taha. Ärimees on võlad maksmata jätnud ja pakku pugenud. Mehed pugesid haarangu eest metsa peitu, sõja eest rettu, redusse. Eit on lastega lakka pelgu, varjule pugenud. Kasski on tüli tõttu nurka pugenud. Loomad poevad vilusse. *Ei tahaks sugugi inimeste juurde minna, meelsamini poeksin oma tuppa.. V. Helde (tlk). | piltl. Aknad on tumedate kardinate varju pugenud. Ta poeb minevikku pakku. Tavatseb oma suurte tulevikuplaanide taha pugeda. Ära poe nurka, kui tõsine töö on ees. Oma mõtete eest peitu ei poe. Püüab iseenda eest varjule pugeda. Headuse maski taha pugenud ükskõiksus. Et oma arvamust mitte välja öelda, poeb ta fraaside taha. *Koerusi teeb igaüks, kuid ainult mõni teeb neid nii nagu teie – süütu ja õnnetu näo taha pugedes... T. Vint.
4. kellelegi väga ligi minema, kellegi lähedusse hoiduma, end kellegi vastu suruma. Unesoe laps poeb memme põue, sülle, kaissu. Magades poeti üksteisele hästi lähedale. Pisike Mari puges minu vastu. Poe ligemale! Kaarel puges Andresele rinna alla. Kassipoeg puges peaga perenaise lõua alla. Küll poiss on igal pool sabas, poeb kas või hõlma alla. *Noormees oli tüdruku õlad pintsakuhõlma alla surunud.. „Ära sa nii väga poe!” keelas tüdruk leebelt. T. Lehtmets.
5. kellelegi meeldida püüdma, lipitsema. Poeb direktorile, direktori ees. Ta ei oskagi pugeda. Isegi ta kõnnak on pugev. *.. mulle poeti. Igaüks puges mulle ja eriti onu Mama, kes lausa sulas minu ees. O. Ojamaa (tlk).

puhul ‹postp› [gen]
korral, juhul, millegi v. kellegagi seoses, ühenduses. Mets kohiseb iga tuulehoo puhul. Naine võpatas iga krõpsatuse puhul. Erutuse puhul läheb ta näost punaseks. Laps karjub, nälja, külma, halva kohtlemise puhul. Külmetuse puhul joo vaarikateed. Haigus, mille puhul vajatakse neuroloogi abi. Mees ei virise raskuste puhul. Helistan ainult tarbe puhul. Tema puhul läks ennustus täppi. Pühade puhul tehti saia. Palju õnne sünnipäeva, juubeli puhul. Õnnetuse puhul makstav toetus.

puri ‹purje pl. part purjesid 32› ‹s›

1. hrl. purjeriidest (harva ka jäigast materjalist) kolm- v. nelinurkne tuulepüüdur, mille abil laev v. muu sõiduk pannakse liikuma, seil. Laeva, paadi, jääpurjeka puri. Raa, kahvli, poomi külge kinnitatud puri. Kolmnurkne kahvlita bermuuda puri. Kaldse raaga ladina puri. Ühe purjega lodi. Laev liikus purjede jõul. Purjesid heiskama, üles tõmbama, püsti seadma, lahti päästma, kinnitama, pingutama. Purjesid sihtima 'korda seadma'. Laeval on purjed peal. Laev viidi purje alla 'heisati purjed'. Kuunarid olid kogu öö purjede all. Laev läheb täiel purjel, täies purjes 'kõik purjed heisatud; ka: täie hooga'. Laev on purjes. Pooles purjes prikk. Laev tõstis purjed üles 'heiskas purjed; ka: alustas reisi'. Tormi ajaks peab purje rehvima, purjesid vähendama. Purjesid alla laskma, kokku panema. Tagumine puri võeti maha. Mastipuud ja raad seisid purjedeta. Purjesid parandama, paikama. Sea puri tuule järgi! Purjed võtavad tuult, paisuvad tuules, tõmbuvad pingule. Puri laperdab, plaksub tuules. Purjed on pingul, ripuvad tühjalt, lõdvalt. Puri on tühi. Tuul täidab purje, paisutab purjesid, paneb purjed õõtsuma, lööb purjed puruks. Tuul mängib purjedes. Taamal valendab üksik puri. Pluus paisus tuules nagu puri. *Lamari laevastik koosnes neljakümnest purjest [= purjekast]. Ü. Kurvits (tlk). *.. nägu, mille keskel natuke ootamatult asub peenike, kühmuga ja selgelt joonistatud purjedega [= tiibadega] nina. J. Kross. || piltl (eeskätt ühenduses kellegi v. millegi tegevuse hoogsuse, edukusega). Mu mõtted ja teod said tuult purjedesse. Üritab peale kooli lõpetamist purjesid seada. Rahvuslased puhusid tuult presidendi purjedesse. Kus poistel on täna purjed peal! Mari võttis vanamehel kiiresti tuule purjedest. See pole õige naine sinu purjesid paisutama. Elu puhub ta purjedesse karme tuuli. Töö käib täies, pooles purjes. Mehed tõmbasid kõrtsis endile purjed peale 'jõid end purju'. *Viivu seisis kapten sõnuta; hing purjis, põikas ta korraks tulevikku. N. Baturin.
▷ Liitsõnad: besaan|puri, ees|puri, groot|puri, kahvel|puri, lisa|puri, lüüger|puri, marss|puri, pirkel|puri, praam|puri, priit|puri, raa|puri, suur|puri, taga|puri, topp-|puri, tormipuri.
2. tuuliku tiiva külge kinnitatav tuulepüüdur. Purjed lotendavad tiibade küljes. *Aga tuulik oli ka peaaegu uus ning tiivarestide peal paksust puldanist purjed. H. Sergo.
3. kalastaja tuulekaitse. Puri kaitseb lagedal jääl tuule ja tuisklume eest.
4. bot liblikõie ülemine kroonleht. Õie puri, tiivad ja laevuke.

põiki

1. ‹prep› [part] (viltuse, teat. nurga all liikumise v. paiknemisega ühenduses). Nägime põiki teed seisvat vankrit. Vool kandis üle jõe ujujat põiki jõge allapoole. Paat pöördus põiki lainet, laineid. Klošš-seelik lõigatakse põiki riiet.
2. ‹adv› mingi suuna v. normaalasendi suhtes umbes 45-kraadise nurga all, viltu, diagonaalselt, põigiti; risti. Sammusime põiki üle väljaku. Jänes lippas põiki üle põllu. Latid pandi alla ja lauad põiki peale. Lapsed magavad põiki laias voodis. Kassil on kala põiki suus, hammaste vahel. Haaras mapi põiki kaenlasse. Kork jäi pudelikaela põiki kinni. Tõmbas joone põiki üle lehe. Maapind oli pikuti ja põiki lõhesid täis. Tee viib põiki mäkke. Vihm peksab põiki aknasse, vastu klaasi. Ratsutas, püss põiki sadulal, seljas. Apteek on siit põiki üle tee. Ma olen Eestimaa risti ja põiki 'igas suunas' läbi käinud. Kaalusin seda asja mõttes risti ja põiki 'igas suhtes, igast küljest'. *.. maakuulaja peatas hobuse ja tõmbas selle põiki teele, et tagasi vaadata. A. Kivikas. || takistavalt ette v. ees. Šveitser seisis uksele põiki ette. *Samuti olin risti ja põiki tüliks paadis. Minu tõttu lõi see kõikuma.. A. Mälk. *Konservatism on ühiskonnast visa kaduma, puupead ja silmakirjatsejad igal pool põiki ees. M. Unt.
▷ Liitsõnad: poolpõiki.

põletama ‹37›

1. tulega hävitama v. hukkama; tules põleda laskma. Oksarisu, prügi, prahti põletama. Põletasin vanu kirju. Keelatud raamatud korjati kokku ja põletati. Keskajal põletati nõidu elusalt, tuleriidal. Meie esivanemad on oma surnuid põletanud. Posti alumine ots põletati söele. Vaenlased röövisid, rüüstasid ja põletasid. Sõja ajal põletati terve see küla tuhaks, lagedaks. Talupojad ässitati mõisaid põletama. Tuli põletas nende maja ja kogu kraami. *Oma põletatud kodu varemete kõrvalt leidsin üheainsa säilinud trükiteose. F. Tuglas. | piltl. Mõnegi lootuse põletas sõjatuli tuhaks. || maad, pinnast tule abil põlluks ette valmistama v. puhastama. Alet, sõõrdu, kütist põletama. Põletati võsastikku, et põllumaad juurde teha. || mingit ainet lõhnava suitsu saamiseks põleda laskma. Kirikus põletatakse viirukit. || kõnek suitsetama. Piipu, paberossi põletama. Põletas piibu lõpuni, põhjani. Kas sa põletad ka head tubakat?
2. midagi hrl. valgustamiseks v. soojendamiseks põleda laskma. Puid, briketti, kivisütt põletama. Küünlaid põletama. Põletas enne eksamit hilja ööni lampi. Naaber põletab öö läbi elektrit. Jaanituld põletama. Metsaserval põletati lõkkeid. Jõulupuud põletama 'jõulupuul (elektri)küünlaid põletama'.
3. kuumutamisega töötlema v. valmistama. a. mingit materjali v. toodet kuumutama sellele vajalike omaduste andmiseks. Saviesemeid põletama. Põletatud savinõud. Põletatud, põletamata tellised. Põletatud keraamiline mass. Põletatud 'termiliselt töödeldud' teras. b. sel teel toorainet valmistama. Tõrva, sütt põletama. Lubjakivist lupja põletama. Põletatud ehk kustutamata lubi. Põletatud ooker. c. destilleerides valmistama, ajama. Viina põletama. Põletatud viin. d. kõnek röstima. *.. veski hammaste vahel purunes raginal põletatud kohviuba ja tulel auras parkali perenaise kohvipada. F. Tuglas (tlk).
4. tulise v. hõõguva esemega kuhugi midagi kaunistuseks v. märgistuseks tekitama. Põletas piibule, kapale kirjad peale. Põletas kannule tulise traadiga mustrikirjad sisse. Kirstu otsalauale põletati omaniku nimi. Lehmadele põletatakse numbrid selga. Timukas põletas tulise rauaga naise õlga häbimärgi. *Ja kaamelilegi, näe, on tema omandimärk sisse põletatud. L. Metsar (tlk). *Joonistus jääb joonistuseks, olgu ta tsinki põletatud või puusse lõigatud. J. Vahtra. | piltl. Need sõnad põletati mu mällu kui tulise rauaga. See on tulekirjal mu meelde põletatud. || van juukseid lokitangidega lokkima. *Iga kolme päeva takka laskis ta neid [= lokke] Harti juures uuesti põletada. B. Alver.
5. väga kuumana v. tulisena tunduma, sellisena valu põhjustama. Kuum liiv lausa põletas taldu. Ahi on nii tuline, et põletab. Hõõguv sigaret põletas sõrmi. Põletasin tuld kohendades sõrmed villi. Põletas kuuma supiga oma suu, keele. *Pea auras, jalad hõõgusid, õhk oli põletav. A. Saal. || (päikese kohta:) väga palavalt paistma, kõrvetama. Päike juba põletab, tuleb ilus rannailm. Päike põletab halastamatult. Keskpäevane päike põletas turja, selga, kuklasse. Laste näod on päikesest pruuniks põletatud. Päike põletas põllud. *Ühel suvel põletas põud põllud paljaks.. H. Laipaik. | piltl. Suudlused põletasid palgel, kaela. || (kangete ainete söövitava, kahjustava toime kohta). Hape põletas riidesse augu. Liialt tugev väetis kipub orast põletama. Seebikivi, lubi põletab käenahka.
6. teravat, pistvat valutunnet põhjustama v. sellist valu tundma. a. (mingist ainest, esemest vm. põhjustatuna). Haava puhastati viinaga, see põletas põrgulikult. Kõrvenõgesed lausa põletasid mu sääri. Vapsikute põletavad pisted. Miski põletas vasakus õlas. *Minul endalgi kipub silm koopast välja, põletab pealuus nagu kuum süsi.. O. Luts. || (otseselt valutunde kohta). Valu põletab rinda, rinnas. Tundsin reies põletavat valu. *Pidi jalad põlvist veidi konksus hoidma ja astuma lühikeste sammudega, muidu põletas nagu tulega. H. Sergo. b. (terava külmaaistingu kohta:) valutunnet esile kutsuma. Jäine külmus põletas nägu. Põletav pakane. Põletav, üdini tungiv tuul. *Kõik, mida tuli puudutada, – kirves, katel, puuoksad – oli jäine ja põletas sõrmi. R. Põder (tlk). c. (mingi aine kohta:) kipitavat, tulitavat, õhetavat tunnet tekitama. Kange jook, viin põletas kurku, magu, tühja sisikonda. Tugevasti pipardatud toit põletas suulage. Pipratinktuur on põletava maitsega vedelik. d. (terava janu-, harvemini näljatunde kohta). Tundsin põletavat janu. *.. janu põletas suulage enam kui söed. U. Masing. *.. sellest pole põletava nälja vastu märgatavat abi. O. Luts.
7. piltl (ühenduses tundmustega:) tugevalt, intensiivselt mõjuma, avalduma v. ilmnema; niiviisi piinama, haiget tegema. Armastus, iha, kirg põletab keha ja meeli. Poissi põletas meeletu uudishimu. Paljas mõte oma inetust teost juba põletas. Teda põletab hirm lapse tervise pärast. Ema etteheited, sõnad põletasid. Tundsin põletavat kojuigatsust. Põletav viha, põlgus, häbi. Põletav pilk. Häbitunne põletab hinge. Oleksin heameelega ära rääkinud, mis mu südant põletas 'südamel oli'. Ennast põletama 'elu põletama'. *Ma peaksin varsti Tallinnas olema. See on, mis vaevab ja põletab. V. Pant. || (millegi kohta, mis äratab vastikust, häbi vms. tunnet). See raha põletab näppe. Varastatud hilbud põletasid ihu. *Pean ma kerjusekepi võtma, mis põletab? A. H. Tammsaare.
8. kõnek (energilise, intensiivse tegevuse kohta). a. lööma, virutama, äigama, põrutama. Põletas poisile paar tulist. Põletas kantsikuga, ratsapiitsaga üle kaela, üle turja. Kui põletan sulle ühe täie vastu vahtimist! Vaata kui põletab veel vastu koonu! *Ottomar saab oma pahema jala vabaks ja põletab sellega Jorhile kubemesse.. O. Luts. b. kiiresti liikuma, tormama, kihutama. Mehed põletavad kohe alevisse. Poiss põletas otseteed koju. Kuhu sa siis nüüd jälle põletad? Istusime autosse ja põletasime linna poole. Mootorrattur põletas bussist mööda. *.. kui vana tahab täna minema põletada, siis sellest küll midagi head ei tule! V. Anslan. c. tulistama, laskma. Mees võttis püssi ja põletas vargale paar kärtsu järele. Põletas nagaanist kaks pauku.
9. info programmi või andmeid püsimällu (eriti ühekordselt kirjutatavale kandjale) kirjutama

pöörama ‹pöörata 48›

1. midagi keskpunkti v. telje ümber liikuma panema v. selles suunas nihutama, keerama. Tüürimees pöörab rooliratast. Pööras rooli järsult paremale. Pukktuulikut, veskit (tuulde) pöörama. Uste, akende pööratavad käepidemed. Pöörab võtit lukuaugus. Karbil on hingedel pööratav kaas. Pööra mutter lõpuni. Pööras krabinal raamatu lehekülgi. Pöörame seda tasapinda 45° võrra. Kõrbetaimed pööravad keskpäevatundidel oma lehed serviti. *Maa pöörab ennast Päikesele vastu ja meie tajume seda kui päikesetõusu. L. Meri. | piltl. Aja(loo)ratast ei saa tagasi pöörata. Otsustasin oma elus uue lehekülje pöörata.
2. (seoses inimese vm. olendi asendi muutumisega:) käänama, keerama. Magaja pööras teist külge, ühelt küljelt teisele. Seda kuuldes pööraks isa hauas teise külje! Lamaja pööras end kõhuli, küljele. Ratsanik pööras end hobusel küljetsi, sadulas tagasi. Küll pöörab ja käänab ennast peegli ees! Pööra selg! Pööras pilkajatele selja ja läks minema. Pöörasin end sinnapoole, kust hääl kostis. Ta ei pööranud peadki. Kõikide näod olid pööratud tema poole. Pööras palge vastu päikest. Pöörasin häbelikult näo, silmad, pilgu kõrvale. Kui sind lüüakse ühele põsele, siis pööra ette ka teine. Taat pööras parema kõrva rääkija poole. Haige pöörati selili. Lehm pööras end tagasi vaatama. | piltl. Külaelu edendajad pöörasid pilgu noortele. *.. kas teie veelgi ei märka, kuidas kogu maailm ümberringi pöörab oma pale ristiusu poole.. E. Kippel.
3. midagi teistpidi, teisele küljele keerama, midagi niiviisi mingisse olukorda viima v. ajama. Pööras ämbri, purgi, klaasi kummuli. Pudeli põhi pöörati ülespoole. Taskut, kotti pahupidi, pahempidi pöörama. Laps pööras pakki käes siia ja sinna. Rasked roomiktraktorid ja palgiveoautod on metsateed segi, põhjatuks pööranud. | piltl. Sõda pööras kogu elu pahupidi. Mõtet, tõde pahupidi pöörama. Ära pööra ennast, oma hinge teiste ees pahupidi! Ta pööras kõik mu plaanid segi. *.. seda ma ei ütelnud, et sina üksi süüdi oled; sa ära pööra sõnu pahempidi. Süüdi oleme mõlemad. O. Luts. || otsides segi ajama, sobrama, tuhnima. Läbiotsimisel pöörati kogu maja, korter, tuba pahupidi. Kõik kapid pöörati segi, kõik riiulid soriti läbi. *Ema otsis võtit, ta pööras ja pahmas toas.. M. Rebane. *Kogu ümbruskond pöörati segi, aga suur osa asjadest jäi kadunuks. E. Kreem. || kündma. Pööras adraga maad, põldu, sööti. Sahk pöörab mulda. *Aga maapinna pööranud ta põlluks, mis tänapäevani põld on. M. J. Eisen.
4. midagi poolkaarde painutama, kahekorra seadma vms., keerama. Ülespoole pööratud ninadega tuhvlid. Pööra särgikrae tagasi. Seeliku alumine serv on laialt sissepoole pööratud. Pööratud äärega palistusõmblus. || kõnek näppude vahel keerates valmistama. *Sõber viskab kirve käest ja hakkab endale vilkat pöörama. O. Luts.
5. millegi v. kellegi suunda muutma, teist suunda andma. Mees pööras hobuse metsateelt maanteele. Pöörab paadinina vastu tuult, kalda poole, tagasi. Poiss pööras järsult jalgratast ja kukkus. | kõnek (3. isikus ühenduses ilmastikuga). Öösel pööras tuule lõunasse. || pööratud mingis suunas asetsev. *Jääraku suue oli pööratud Karantiini lahe poole. U. Liivaku (tlk). || piltl millelegi teist sisu, teistsugust suunda andma, midagi teiseks tegema v. muutma. Nad pöörasid relvad oma endiste liitlaste vastu. Pöörasin jutu mujale, teisale. Püüdis kõike öeldut naljaks pöörata. Katsu tehtud kurja vähehaaval heaks pöörata. Taat on põikpea, tema meelt pole kerge pöörata. Juhtunu pööras teiseks kogu mu elu. Tähelepanu pöörama 'kellelegi, millelegi tähelepanu osutama'. Kuld pöörab kuninga meele. *Anne surma järel pööras ema kogu oma armastuse Estrile. K. A. Hindrey. *Sina pöörad ju ikka veel põranda all riigikorda. A. H. Tammsaare. || veenma v. sundima kedagi usku, maailmavaadet vms. vahetama; kedagi meeleparandusele kutsuma. Paganaid ristiusku pöörama. Hakkas misjonäriks ja läks pärismaalasi õige usu poole pöörama. Ta katsub teda tagasi jumala juurde pöörata. Teda käisid päästearmeelased pööramas. Loe piiblit, see pöörab sind patust! *See, kes noori punaseks pööras, lasti maha. J. Smuul. *Tahan teid pöörata. Tahan teist teha mehe, nagu ta peaks olema. H. Raudsepp. || jur täitmisele suunama. Kohtuotsus, karistus pööratakse täitmisele.
6. oma suunda muutma, endisest suunast kõrvale keerama. a. (liikumisel). Järgmise maja juurest pöörake paremale, paremat kätt. Pöörasin ümber nurga kodutänavasse. Marjulised pöörasid maanteelt kõrvale, sihilt metsa. Poiss pöörab poolelt teelt, metsast suure ringiga tagasi. Pöörab tuttavat nähes nurga taha. Auto pöörab maja ette. Pöörasime sammud, otsa kodu poole. Mees pööras minekule. Tuul pööras lõunasse, on vahepeal pööranud. *Ja ruttu pööras ta laeva poole minema. E. Aspe. b. (ilma liikumiseta). Kuhu see tee pöörab? Järgmisest tänavast pöörab üks väike põiktänav, seal ma elangi. c. piltl. Ilm pöörab sajule, sulale, pehmemaks. Ilm hakkab, sätib pöörama. Õhtupoolikul pööras vihmale, külmale, tormiks. Elu pööras rahulikumaks. Mina küll ei tahaks kiviaega tagasi pöörata. *Annaks Jumal, et need sõnad ei pööraks su enese vastu. K. Ristikivi. *Küll asjad veel pööravad. Vara rõõmustada, vennikesed! O. Jõgi (tlk). || kõnek hakkama (midagi tegema). Mehed on viimasel ajal jooma pööranud. Seltskond pööras peagi kaklema, tülli. *Süda pööras järsku kripeldama teretamata jätmise pärast.. L. Vaher.
7. ka van kõnek mingis asjas kellegi poole pöörduma (3. täh.), kedagi kõnetama. Mind paluti selles asjas teie poole pöörata. Küsimusega, palvega, ettepanekuga kellegi poole pöörama. *„Jääge nüüd lapse juurde,” pööras Hildegard teenija poole.. A. H. Tammsaare.
8. kõnek (südamepöörituse, iiveldustunde tekkimise kohta). Sisikonnas pöörab, olen vist merehaige. *Aga minu süda pööras selle sakslase surmast nii pahaks, et .. oksendasin ma nii kaua, kui rohelist sappi hakkas tulema. J. Peegel.
9. keel sõna pöördeti muutma, konjugeerima. Pöörake sõna „lugema” olevikus ja minevikus!

pügama ‹pöan impers pöetakse, pöetud 42 või pügan 37›

1. villa v. karvu juure (v. aluspinna) lähedalt maha v. lühemaks lõikama; lõikamise, kärpimisega sobivat kuju andma. Lambaid, küülikuid pügama. Puudel pöeti lõvisarnaseks. Pügatud lakaga hobune. Kangaid, nahku pügamismasinal pügama. Vaiba narmakesed pöetakse parajalt madalaks. Peaksid oma juukseid sagedamini pügada laskma. Lapsel täid peas, juuksed pügati maha. Püga mul natuke juukseid, pead! Poiss laskis pea siledaks, nudiks, siilisoengusse pügada. Vangidel, orjadel pöeti pead paljaks. Pöetud peaga noorsõdurid. Mungal on pealagi paljaks, pealaele paljak pöetud. Hästi, korralikult pöetud kukal. Pöan oma habet ise kääridega. Ebaühtlaselt, nurgeliseks pügatud habe. Tal on pöetud lõug ja paks põskhabe. Lühikeseks pöetud vurrud, vuntsid. || puudel, põõsastel, rohul latvu, võrseid lõigates kärpima, piirama. Puid, põõsaid pügama. Hekk tahab pügada. Aednik pügab muru. Alleed ääristasid pöetud pärnad, paplid. *Muruplatsi keskel kasvas suur roheliseks seeneks pügatud katalpa.. J. Rähesoo (tlk). || piltl (loomadega ühenduses:) oksi, võrseid ära närima, puid ja põõsaid nudiks närima. Lambad on kadakad hoolikalt ära püganud. Märkasin üht põtra pajupõõsast pügamas.
2. piltl tüssama, petma. Müüja tahtis ostjat pügada. Sain selle ostuga kõvasti pügada. Teda pügati turul kümne krooniga. Vanem vend pügas varanduse jagamisel nooremat. Vaat kus rumal, lasksid ennast naistel pügada! See seadus on tehtud selleks, et rahvast pügada.

püha ‹8›
I. ‹adj›
1. hrl kirikl (Jumala kui kõigest argisest ja maisest kõrgemal seisva olendi olemisvaldkonna kohta, mis on eriliselt väärtustatav ja austatav). Püha taevane isa! Püha kolmainsus. Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. *Patused oleme me kõik tema [= Jumala] püha palge ees. A. Kalmus.
2. (Jumalaga lähedases ühenduses oleva v. vaga isiku, samuti tema meelelaadi, eluviisi kohta); ka pühakute nime koostisosa. Püha neitsi. Püha jumalaema. Püha Perekond (Neitsi Maarja koos Jeesuse ja Joosepiga, hrl. kujutava kunsti motiivina). Pühad inglid taevas. Püha isa (hrl. paavsti kohta). Pühad isad (piiskoppide, kardinalide ja teiste kõrgemate vaimulike kohta). Püha Sinod. Pühad evangelistid Matteus, Markus, Luukas ja Johannes. Püha Antonius. Püha Jüri. Püha Anna. Püha Birgitta klooster. Kedagi pühaks 'pühakuks' kuulutama. Patust pööranud pühad õed. Kes võib selle püha mehe kohta midagi halba öelda. Ta on ainuke püha inimene selle saare peal. Kirikuõpetaja on väga püha eluviisiga. *.. Hispaanias, mis on vististi kõige püham, kõige usklikum maa Euroopas. A. H. Tammsaare.
3. selline, mis on Jumalale, jumalustele, jumalateenistuseks määratud ja pühendatud v. mille vahendusel Jumal, jumalus end ilmutab ja millele seetõttu osutatakse erilist austust. a. (otseselt jumalateenistusega, kultusega seoses). Püha ristikirik. Ristimine ja laulatus on pühad talitused. Lapsuke sai pühas ristimises nimeks Elsa. Püha sakrament, ristikäik. Altar pühade säilmetega. Püha õhtusöömaaeg 'viimne söömaaeg, mida Jeesus sõi koos jüngritega'. Maailma usundite pühad raamatud (Piibel, Koraan jt.) Püha tekst. Püha Pärimus 'ristiusu kirikus suuliselt edasiantavad usulise tõe aluseks olevad õpetustekstid'. Kõlasid pühad laulud. Püha sõda 'ususõda, eriti muhameedlaste sõda nn. väärusuliste vastu'. Tegi lahkumisel püha ristimärgi. Gangese vees toimetatakse püha pesemist. Pärismaalaste, šamaanide pühad tantsud. b. (koha, hoone, eseme jne. kohta). See siin on püha paik, püha maa. Palestiinat peavad kristlased pühaks maaks. Jeruusalemm on kristlastele, Meka muhameedlastele püha linn. Püha mägi, jõgi, allikas. Püha ohvrihiis. Seda suurt kadakat, pihlakat on peetud pühaks puuks. Ta sängitati pühasse mulda. c. (jumalatele pühitsetud loomade, taimede jms. kohta). Püha ohvriloom. Muinasegiptlaste püha härg Apis. India püha lill lootos. Paljud rahvad on pääsukest pühaks pidanud. Ikooni ees põles püha tuli. d. (aja kohta). Püha jõuluõhtu. Püha öö 'jõuluöö'. Muiste peeti neljapäeva õhtut pühaks, sel ajal ei tohtinud tööd teha. *Vaikne laupäevaõhtu jõuab oma püha rahuga. Jak. Liiv.
4. eriti sügavat austust, lugupidamist vääriv, ülimalt aukartuses austatav; selline, mida ei tohi rikkuda, labastada jne. Kellegi mälestust pühaks pidama. Seadusi, lepinguid, omandussuhteid pühaks pidama. Pühaks peetud kombed, viisakusreeglid. Püha kodumaa. Isamaa püha pind. Tema abielu, abikaasa on talle püha. Sinu soov on mulle püha. Vanemate püha kohus on hoolitseda oma laste eest. Pühad ideaalid, aated. Tegin kindla ja püha otsuse suitsetamine maha jätta. Meid ootavad kõrged ja pühad ülesanded. Töö on tema jaoks midagi pühamast pühamat. Meie vanemaile oli vaevaga saadud leib püha. Talle pole miski püha. *Siin oli nende kõige püham paik. Selle kohaga olid kõige ilusamad mälestused ühendatud. M. Metsanurk. *Suverään peab olema riigi esimene teener, oma isikus püha, aga vastutav oma tegude eest.. J. Kross. || (nõrgenenud tähenduses tunnete, meeleolu kohta:) sügav, ülev, üllas. Sa solvasid mu kõige pühamaid tundeid. Meie sõprus oli püha. Mees läks püha viha täis. Ootamatu solvang täitis ta püha vihaga. „Milline argpüks!” hüüdis tüdruk täis püha põlgu. *Armastus on taeva tuluke ja on ikka püha, ükskõik, kus ta ruumi leiab. A. Saal.
5. esineb rahvapärastes ütlustes ja ehmatust, imestust, üllatust väljendavates hüüatustes. Sa püha taevas! Püha jumal, mis nüüd teha! Püha issand, püha jeesus! Sa püha arm, nüüd on kõik läbi! Issa pojuke, püha vaimuke! Sa püha ristike küll, mis sest elust sedasi saab! Püha ristivägi, ta on hulluks läinud! Oh sa püha kurat, nüüd hakkad sina ka veel peale! Sa püha müristus küll! Oh seda püha lihtsameelsust!
II. ‹s›
1. rahvapärimuslik, kultuslik v. riiklik tähtpäev, mil ei tehta tööd (ja mida kombekohaselt pühitsetakse). Riiklik, kiriklik püha. Kristlikud pühad. Vanad ristiusueelsed pühad. Pühi pidama. Surnute mälestamise püha. Lihavõtted on suured pühad. 1. mai on tööliste püha. Pühade reede, laupäev. Jõulu esimesel, teisel, keskmisel, viimasel pühal. Paar päeva enne, pärast pühi. Pühadeks sõidame koju. Pühade puhul oli lõunasöök tavalisest pidulikum. Pühade ajal käidi kirikus, mindi sugulastele külla. Pühadeks pannakse lipud välja. Nüüd tulevad pikad 'mitu päeva kestvad' pühad. Vihmase ilmaga tööd ei tehtud, mehed pidasid niisama püha 'logelesid'. Mäletan seda päeva nagu mõnda suurt püha. Häid pühi! Pühad tulevad suurelt, lähevad väikselt. Kui on pühad, siis olgu pühad! Kes kõik pühad peab, see kõik näljad näeb.
▷ Liitsõnad: jõulu|püha, kevad|püha, lihavõtte|püha, mai|püha, muna(de)|püha, neli|püha, nääri|püha, oktoobri|püha, paasa|püha, palmipuude|püha, suve|püha, suviste|püha, taevaminemis|püha, talviste|püha, ülestõusmispüha; rahu|püha, rõõmu|püha, võidupüha; jordani|püha, kabeli|püha, kalmistu|püha, lõikus|püha, surnuaia|püha, surnutepüha; kiriku|püha, kroonu|püha, rahvus|püha, riigi|püha, usupüha; kliistri|püha, külma|püha, streigi|püha, tormi|püha, tuisu|püha, vihmapüha; pähklipüha.
2. rahvapärastes ütlustes ja ehmatust, imestust, üllatust väljendavates hüüatustes. Sa pühade vägi küll! Pühade päralt, ega nad ometi siia tule? Kõigi pühade juures, kust sa nii ruttu siia said? Sa pühade vahe, kuidas ma küll ehmatasin! *Aga oh sa pühade reede küll, kuidas mu süda püksisäärest saapasse vajus.. A. Jakobson.
3. van pühapäev. *Püha peale jaani laulatatakse.. J. Mändmets.
▷ Liitsõnad: nädalapüha.
4. van pühak. Vandus kõigi pühade nimel, et räägib tõtt. *.. vahest aitab jumal ja abistavad pühad ning ei lasegi vaenlasi lähedale. K. A. Hindrey.

püsti ‹adv›

1. maapinna, põranda vm. rõhtsa pinna suhtes umbes 90° nurga all(a), (enam-vähem) vertikaalses(se) asendis(se). a. (sirgelt) jalgadel(e). Mõned istusid, mõned seisid püsti. Ära kõigu, seisa püsti! Terve klass pandi püsti seisma. Müüjal tuleb terve päev püsti olla. Oli nõnda väsinud, et ei püsinud enam hästi püsti. Kukkus, aga ajas end kohe püsti. Ta on nii pikk, et ei mahu püsti tuppa astuma. Mulle pakuti istet, aga jäin püsti. Mäkke tõusmisel hoitakse ennast nii püsti kui võimalik. Püssilaskmine lamades, põlvelt ja püsti. Jõi kohvitassi püsti jala peal 'püstijalu' tühjaks. Poiss tõuseb laua taga(nt), toolilt, pingis(t) püsti. Ta ei saanud voodist kuidagi püsti. Upitas end vaevaliselt asemelt püsti. Kummargil, kükakil laps ajab end kohkunult püsti. Mees hüppas, krapsas, viskus püsti. Mihkel loivas, vedas end aegamisi püsti. Kohkusin, võpatasin kähku püsti, sähvatasin püsti nagu käsu peale. Ta visati kui vedruga, kui vibust lastud püsti. Kargas nagu nõelast torgatud, nagu ussist nõelatud püsti. Vinnab end seina najal, lauanurgale toetudes peaaegu püsti. On end poolenisti, pooleldi, kogu pikkuses püsti tõuganud. Haige ajas end küünarnukkidele püsti 'poolistuli'. Aita, tõsta mind püsti. Püsti tõusta, kohus tuleb! Noorsõduritele tehti püsti ja pikali (õppusel). Ratsutaja ajas end jalustele püsti. Koer kargas püsti ja jooksis karja juurde. Põlvili kukkunud hobune ajas end uuesti püsti. Pingviinid käivad püsti. *Lähed kohe püsti taeva. Pole aega surragi. A. Mälk. || (loomade kohta:) tagajalgadel(e). Hobune ajab end taga-, tagujalgadele püsti. Ratsanik rebis traavli kahele jalale püsti. Karu tõuseb tagumistele käppadele püsti. Koer on end peremehe najale püsti ajanud. Tuul on niisugune, et ajab sea püsti (väga tugeva tuule kohta). b. (ühe) otsaga ülespidi. Postid taoti maasse päris püsti. Telefonipostid, raadiomast pannakse püsti. Hakati lipuvarrast püsti ajama. Vana maja müürid on veel püsti, aga katus sisse langenud. Tara, plank seisab hädamisi püsti. Õhtuks saime heinakuhja püsti 'valmis'. Püsti olid veel söestunud puutüved. Telgid on alles püsti 'maha võtmata'. Tõsta tool püsti! 'õigetpidi'. Lõi labida mullahunnikusse püsti. Peremees lükkas äkke, redeli seina najale püsti. Lapsel on kepp püsti käes. Lusikas on pudru sees püsti. Lükkas ämbri ümber, aga tõstis selle kohe püsti. Tuul pillub kõrkjaid püsti ja pikali. Longus hein tõuseb jälle püsti. Torm ajas laineid püsti. Tõmbas palitukrae püsti. Joome, põhi püsti! 'joome põhjani, nii et klaasi põhi on ülespoole'. Pudelil on varsti põhi püsti 'pudel on varsti tühi'. Koer ajab koonu püsti. Märguandja tõstab käe püsti. Ütles, et annab alla ja ajas käpad püsti. Lendas, päkad püsti, selili. Uuris taevast, pea püsti. Juuksed on pealael täitsa püsti. Seisab, näpp, rusikas püsti. Koeral on üks kõrv püsti, teine lontis. Tüdruk istub, põlved püsti. Lehmadel on sabad nagu lipud püsti. Kass kõnnib, saba püsti. Torm kihutas suuri laineid püsti. Suits tõuseb otse püsti taeva poole. Kirjutab, tähed kord püsti 'otse, sirgelt', kord kaldu. Tühi kott ei seisa püsti. || (ka ühenduses uhkeoleku v. meeleolu, julguse, tuju säilitamisega). Kõnnib uhkelt, pea püsti. Naine viskas, ajas pea otsustavalt püsti. Solvus ja läks püsti 'sirge' seljaga minema. Pea püsti, kõik läheb mööda! Ära noruta, pea püsti! *Aga lugu oli igatahes paha, väga paha. Ainuke, kes pead püsti hoidis, oli Jürnas. A. Kalmus. c. (millegi üles-, valmisehitamise, püstitamise, rajamise kohta). Müürid, vahesein, sarikad saadi viimaks püsti. Sügiseks peab laut, külmhoone püsti olema. Vanaisa raius üksi tare püsti. Kuhu see hoone püsti lüüakse? Arutleti, kuhu uus maja püsti panna, püsti lüüa. Peagi saadi püsti kanala, kasvuhooned. Esialgu lõime püsti baraki ajutiseks peavarjuks. Laskis endale juba eluajal surnuaial hauasamba püsti panna. Harva pannakse elavale isikule monument püsti. d. (piltlikes väljendites). Me äri on tänini jalul püsinud ja jääbki püsti. Üksnes kohustused hoiavad teda püsti. Raskeimatel silmapilkudel hoidis teda püsti teadmine, et tuleb vastu pidada. Elas orjana, kuid ajas end püsti. Tema najal seisab terve asutus püsti. Kati hoiab kogu perel elulusti püsti. Tahtis tuju, vaidlust kuidagi püsti hoida. Majandus upitas end jälle pikapeale püsti. Kultuurgi ei seisa ilma rahata püsti. Vägev tüli aeti püsti. Lööme, paneme, seame, ajame 'korraldame' peo püsti! Tüdrukul on iseloom, mis end püsti ajab ja perutab. Uhkus ajas end püsti. Uurija ees on endiselt raske probleem püsti 'uurimisel, käigus'.
2. esile ulatuma(s), ette sirutuma(s), õieli. Meestel tõmbusid kaelasooned pingutusest püsti. On nii kõhn, et kondid, põsenukid on naha all püsti. Kõnnib uhkelt, lõug, rind, kõht püsti (ees). Sandil juba käsi tulija poole püsti. Pressitud seelikuvoldid hoiavad hästi püsti. *Aga kas keegi sellel päeval söögilauast kah puudu jääb? .. Seal on kõigil suud püsti peas ja käed pikal. A. Maripuu.
3. ‹vahel ka kokkukirjutatuna, näit. püstihull, püstirikas› täiesti, päris. Ta on vist püsti pime ja kurt. Vanamees on püsti pööraseks, ogaraks, metsaliseks, põrguliseks läinud. Need on ju püsti vargad, röövlid. Sa oled püsti juhm, ogar. Sedaviisi toimides oleksin ma ennast püsti tolaks teinud. Paljaste kätega karu vastu minna oli püsti rumalus. See on püsti lollus, sigadus, häbematus, pettus. Nüüd on päris püsti häda käes. Olime temaga püsti hädas. Poiss on püsti hirmu, jonni täis. Seni pole püsti nälga olnud, aga püsti rikas ma ka ei ole. Ta langes püsti vaesus(es)se. Naine on tal püsti kurat, saatan, kurivaim ise. Poisil on püsti kurat sees. Nüüd on püsti kurat lahti 'väga hull lugu'. Arvab, et temal õigus ja teisel püsti vale on. Saal oli inimesi püsti täis. *Ilm pööras end, taevas korjas pilve, jõgi näis püsti must. L. Promet.
▷ Liitsõnad: puupüsti.

raas ‹-u 21› ‹s›

1. väike tükk, väike kild; väheke, natuke midagi, kübeke. Järel on veel raas leiba, rasva. Supi sees oli ka raas liha. Võid polnud raasugi. Ta ei raatsinud pirukast ka kõige väiksemat raasu endale lõigata. Murdis küpsisest raasu ja pistis suhu. Poetab saia ja viskab raasud lindudele. Söö nii, et ükski raas maha ei kukuks! Sõi viimase raasu kalast. Leiba ei ole, eile sõime viimase raasu. Lapsed sõid leiva viimse raasuni ära. Sõi toidu ära, viimse kui raasu 'kõik'. Isu ei olnud, sõi ainult mõne raasu. Haige pole eilsest peale raasugi 'vähimatki' söönud. Tal pole enam raasugi tubakat. Küttematerjal on viimse raasuni otsas. *Mitte raasu kogu kraamist ei olnud nad popsisaunadesse .. peitnud. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: leiva|raas, liha|raas, rasva|raas, saia|raas, suhkru|raas, toidu|raas, võiraas.
2. (hrl. ühenduses abstraktsete mõistetega:) väheke, natuke, veidike. Poisid rabelesid raas aega. Ootame veel üks raas (aega). Anna raas mahti, ma mõtlen järele. Ajame raas juttu. Ütle, kas sul on raasu aru peas? Kadus viimane kahtluse ja kartuse raas. *Ainuski vihmatuhin ei teinud maad õieti märjaks. Õhk ainult muutus raasu leitsesemaks .. U. Masing. || ‹eitavates väljendites, ka adverbilähedaselt› mitte sugugi, mitte kübetki, üldsegi mitte, põrmugi. Lahel polnud tuule raasugi. Tal pole enam mõistuse, aru raasugi. Inimesel pole häbi raasugi! Ei olnud enam kahtluse raasugi. Minus ei ole raasugi halastust. Selles loos pole raasugi tõtt. Temal pole raasugi huumorimeelt. Mul pole raasugi tahtmist teiega vaielda. See teade ei teinud mulle raasugi rõõmu. Sa pole raasugi targemaks läinud. Ta ei hooli oma elust raasugi. Ei andnud raasugi järele. Ma ei saanud täna öösel raasugi magada. Ta polnud raasugi imestunud, üllatunud. See lugu ei meeldi mulle mitte raasugi, mitte üks raas. Te liialdate natuke. – Mitte raasugi. *„Te naerate minu üle, Juta?” – „Mitte üks raas ..” L. Hainsalu.
▷ Liitsõnad: ande|raas, aru|raas, julguse|raas, jõu|raas, kahtluse|raas, lootuse|raas, mõistuse|raas, mõtte|raas, rõõmu|raas, õnneraas.
3. ‹hrl. liitsõna järelosana› (hellitavalt v. haletsevalt väikese inimese vms. kohta)
▷ Liitsõnad: lapse|raas, poisi|raas, õeraas.

rikkuma ‹rikun 42›

1. millegi omadusi, kvaliteeti halvendama, midagi kõlbmatuks muutma; kahjustama, hävitama. a. (millegi esemelise kohta). Poiss rikkus vale höövliga ilusa laua. Siin on ainult aega raisatud ja materjali rikutud. Soss-sepp rikub töö sootuks. Töömehed rikkusid kogemata telefoniliini (ära). Vale bensiin rikub autot. Nael rikub sae. Tuli rikkus mitu korterit. Katus laseb läbi ja laed on osaliselt, täielikult rikutud. Külm rikub saagi. Vihm rikub heina. Niiskus on rikkunud kogu sisustuse. Sula pole veel jääteed rikkunud. Jänesed rikuvad õunapuid. Kahjuritest rikutud puu. Koid on riide rikkunud. Kallis kangas pole niisama rikkuda. Rätsep rikkus (õmmeldes) kuue ära. Rikutud karusnahk. Mitu lehte on raamatus rikutud. Ütleb, et moos rikkuvat tee ära. Ühe maitseaine puudumine võib roa rikkuda. Tilk tökatit rikub kogu mee. Ole ettevaatlik, vaik rikub riided ära. Hoia see lina kapis puhas ja rikkumata. Rikutud mündid kõrvaldati käibelt. Ihaldab varandust, mida koi ja rooste rikuvad 'maist vara'. Ruumi hermeetilisus on rikutud. Rikutud elukeskkond. Mädanik rikub puidu struktuuri (ära). Nimi ei riku meest, kui mees nime ei riku. Riie ei riku meest. || van maha lõhkuma, laastama. *Assüürlased rikkusid linna 722 e. Kr. ära, Herodes Suur ehitas ta veel toredamalt üles. E. Bornhöhe. b. (organismi v. selle osade kohta.). Ta on oma tervise ära rikkunud. Ära riku kopse. Haigus rikkus mao. Liiga palju magusat rikub seedimist, hambaid. Liigne rasv rikkuvat südame ära. Mis te pimedas silmi rikute! Rikutud nägemine. Rõugetest rikutud nägu. Asi nüüd, mille pärast närve rikkuda. c. (üldisemalt nähtuste, protsesside, seisundite, tunnete, tajude jms. mitteesemelisega ühenduses.). Kehv esitus rikub muusikat. Laulja on oma hääle rikkunud. Ta räägib rikutud keelt. Köögiaurudest rikkumata kohviaroom. Kui toas suitsetatakse, on õhk rikutud. Kes on siin õhku rikkunud 'peeretanud'? Mürin rikkus vaikust. Käratsejad rikuvad öö-, maja-, unerahu. Rikutud harmoonia, sümmeetria. Sündmuste rahulik kulg on rikutud. Tüli, mis rikkus me vahekorra, läbisaamise, suhted. Sa oled mu elu ära rikkunud. Süüdimõistev kohtuotsus rikub ta maine. Nii rikuksin oma abielu, šansid. Vihm rikkus pühapäeva ära. Õhtu, pidu oli rikutud. Iga pisiasi ei tohiks tuju, meeleolu rikkuda. See vaatepilt rikub isu. Ta vahelesegamine rikkus kogu asja. Rõõm on rikutud. Ära riku mängu. Ise oled usalduse ära rikkunud. Suitsetamine rikub jumet. Punane nina rikkus näo kenadust. Elektrijaam rikuks jõeoru ilu. Lobudikud rikkusid linnast tekkinud head üldmuljet.
2. kellelegi halba mõju avaldama, isiksuse omadusi kahjustama; ebakõlblaks tegema. Raha rikub inimest. Vägivallafilmid rikuvad lapsi. Tänav rikkus poisid ära. Rahvas on rikutud. Hellitamisega rikuti poeg päris ära. Edu rikkus ta täiesti. Üdini, läbi ja läbi rikutud inimene. Nii noor ja juba nõnda rikutud. Ta on üks rikkumata hing. *.. tinglikus laadis maalitud orhidee võis rikutud vaataja mõtted viia ammu väljasurnud ürgeluka genitaalidele. E. Vetemaa. || suguliselt puutuma, vahekorras olema. See mees on rikkunud nii mõnegi neitsi. Olga olevat rikkumata.
3. midagi kehtestatut v. kehtivat mitte täitma, sellest üle astuma. Seadused olevat selleks, et neid rikkuda. Autojuht rikkus liikluseeskirju. Reegleid, kokkulepet, nõudeid, käsku, korraldusi rikkuma. Ta rikkus kombeid, traditsiooni, tõotust, keeldu. Inimõigusi rikkuma. Abielu rikkuma. Tüdruk rikkus tunnis korda. Õhupiiri rikkunud lennuk.
4. murd riknema. *Kas polegi kahvli otsas nagu punane lihatükike? Ei, see on vaid rikkunud kartul .. V. Uibopuu.

risti

1. ‹prep› [part] (ristsuunas liikumise v. paiknemisega ühenduses); ant. hrl. piki. Hakkasin ujuma risti lainet, laineid. Puugravüür tehakse risti puud lõigatud plaadile. Noalaev jookseb risti taevast. Praad lõigatakse risti kiudu viiludeks. *Vahel tõmmatakse istutamisel ette piki ja risti peenart jooned ning taimed istutatakse tekkinud ruutude nurkadesse. L. Patune-Mitt.
2. ‹adv› (paari moodustavate asjade, esemete vms. asendi kohta teineteise suhtes:) ristamisi, ristakuti, vaheliti. Eideke pani käed palveks risti. Seisab seina ääres, käed rinnal risti, ja vaatleb teisi. Käed risti pea all, süles. Tüdruk istub risti jalu, jalad rätsepa kombel, nagu türklasel risti. Jalad käivad väsimusest, kangest joogist risti. Asetas noa ja kahvli risti taldrikule. Suusad läksid hüppel risti.
3. ‹adv› mingi asendi v. suuna suhtes (umbkaudu) täisnurga all; pikitelje v. püstsihiga (umbkaudu) täisnurgi. Meestel olid automaadid risti rinnal. Taadil on prillid risti nina peal. Lapsed magasid risti laias voodis. Poisil on viiulikast risti süles. Pani vaikimise märgiks sõrme risti suu peale, huultele. Kass jooksis risti meie eest läbi. Lapsed läksid risti üle põllu. Lendame risti üle Alpide. Tänavat tuleb ületada risti, mitte põiki. Kauplus asub siit risti üle tee. Paadimees sõuab risti üle jõe. Läksin risti läbi alevi. Lõika muna algul pikuti kaheks, siis risti. Sügav kraav lõikab tänava risti pooleks. Turvas laoti kuivama, ikka kaks pätsi alla ja kaks risti peale. Juhita jäänud paat käändus voolusuunaga risti. Saaremaa on mul risti ja põiki, risti ja põigiti, risti ja rästi 'igas suunas, põhjalikult' läbi käidud. Tunnen võistlusmäärusi risti ja põiki 'igast küljest, põhjalikult'. Siin oled igaühel risti hammaste vahel 'kõneaineks, taga rääkida'. *Et sina kõrrekesegi risti paneksid, pisutki kaasa aitaksid.. A. Mälk. || takistamas, segamas (ees). Mees seisis lävel risti ees, tõkestades tee. Kutsikad sebivad töömeestel risti jalus. Võimu juurde trügides laskis ta kõrvaldada kõik, kes ta teel risti ees olid. *Pidi küll see pagana vanatüdruk talle just nüüd kõikjal risti ja põiki ees olema! O. Luts. *See õnnetu auto oli jutul risti ja põigiti ees.. O. Kruus.
4. ‹adv› kokku, ristuma. *Lükkab aga vanajumal meie teed veel kord risti, ajame jälle mõne sõna juttugi.. A. Jakobson.
5. ‹adv› täiesti, täielikult, diametraalselt. Risti vastupidised arvamused, seisukohad. Üksteisele risti vastukäivad korraldused. Tegelikult on asi risti vastupidi. Sellisele kavatsusele seisis, oli ema risti vastu. Risti vastu vanemate soovi(le) lahkus noormees koolist.

roie ‹roide 18› ‹s›

1. anat pikk kõverdunud luuplaat, mille tagumine ots on ühenduses rinnalülidega, eesmine ots rinnakuga, moodustades põhilise osa luulisest rindkerest (costa); kõnek ribi
2. ehit peam. gooti arhitektuuris esinev kitsas raidkividest v. tellistest kaar, mis aitab võlvi kanda

ränk1 ‹ränga 22› ‹adj›

1. (kehalise töö, tegevuse kohta:) äärmiselt raske, suurt pingutust nõudev, kurnav. Ränk töö paemurrus, kaevanduses. Ränga maatöö jaoks oled sa liiga nõrk. Talukoht nõuab ränka tööd. Ärge endale ränga tööga liiga tehke! Ta abistas mind kõige rängematel töödel. Rängast rassimisest väsinud mehed. See raha on ränga tööga teenitud. *Kuid kas selles seisabki mehisus, kui lõhutakse aina ränka tööd? P. Vallak. || (teel liikumise kohta). Komberdasime mööda ränka mägirada. Trepp on nii ränk, et paneb hingeldama. Vastutuult oli üsna ränk astuda.
2. (olude, olukorra kohta:) palju kannatusi, vaeva v. raskusi põhjustav, kannatuste v. vaevaga iseloomustuv; väga raske (taluda). Rängad ajad, sõja-aastad. On elatud ränka elu. Vangipõli oli ränk. Teda on tabanud ränk saatus. Minevik tundub praegu ränga unenäona. Kasvas kõige rängemates tingimustes. Tänane päev on olnud ränk ja tappev. Seljataga on rängad lahingud. Ränk ja armutu võitlus, heitlus, taplus. Vangide ränk piinamine. Ränk teoorjus. Aafrika kliima on eurooplasele ränk. Lumerohke talv oli metsloomadele ränk. Veetsin haigevoodi ääres ränga öö. Tema mõtlematul tegutsemisel olid rängad tagajärjed. Asjaolud olid meie jaoks liiga rängad. Rängimad katsumused. Sõnatut hukkamõistu on teinekord rängem kanda, taluda kui kõige süüdistavamaid sõnu. Külla toodi ränk sõnum lahingu kaotamisest. Kohe tuli veel rängem uudis, selline, mis päris tummaks lõi. *Paljukesed meist siis ookeanil on olnud, et kõiki ränki asju sealsete tormidega võrdleme. F. Tuglas. *Sa ehk ei tunne ränki tunde, mil inimene vihkab ennast.. L. Hainsalu. || (haiguse, kehavigastuse vms. kohta:) väga raskelt v. suurte vaevustega kulgev, eriti tõsine, (elu)ohtlik. Ränk haigus, tervisehäire. Mees põdes ränka tõbe. Liiklusõnnetuses kannatanu vigastused on rängad. Peapõrutusel olid rängad tagajärjed. Haige piinleb ränkades valudes. Kannatab ränkade peavalude käes.
3. kaalult äärmiselt raske (ja kogult suur v. massiivne). Hobune veab ränka koormat. Ränk kandam, last. Poeriiulid painduvad ränkade kaubakoormate all. Olen rängematki taaka tassinud. Rängad kivimürakad. *Suur ränk sahk jooksis rahulikult oma laia aluse peal tüma maa sees. J. Mändmets. *Söögitoas on ränk tammepuust puhvet, toolid ja lauad.. Madde Kalda. | piltl. Riigivõlgade ränk koorem lasus rahva õlgadel. Ränk kivi langes korraga südamelt. || (kehaehituse, kehaosade kohta:) vägev, võimas. *Vanamees pigistas oma ränkade kämmaldega toolikorju, mille taga ta seisis.. J. Kross. *Läks [lehm] ragisevatel kontidel ränka keret ja rasket piimalännikut kandes kodu poole. H. Jõgisalu. || (sellise olendi astumise kohta). Mees astus rängal sammul ukse poole.
4. (hulga, määra, koguse kohta:) väga suur. Ränka vaeva nägema. Kraavikaevamine on ränka ihurammu nõudev töö. Treeningutel said poisid ränka mahvi. Küll väänati rängad normid kaela! Maal on praegu ränka moodi 'väga palju' tööd, tegemist. *.. meil oli jälle üks neist ränkadest õhtusöökidest 10–13 käiguga ja tervituskõnedega .. A. Eskola. || kohutav, tohutu. Olen teinud ränga vea. Süüdistus on alusetu, tegu on ränga eksitusega. Sellest võib tulla veel ränka pahandust. Milline ränk, andestamatu patt! Ränk ülekohus. Narkootikumide kasutamine viib tihtipeale ränkadele kuritegudele. Ristmikul oli ränk liiklusõnnetus. Ema surm oli lastele rängaks hoobiks, löögiks. Lüüasaamine, kaotus oli ränk. Sõda nõudis ränki ohvreid. Rängad katsumused läbi teinud rahvas. Talupoegi karistati ränga peksuga. || kõnek (rahaasjades:) väga rohke, raske. Advokaadid teenivad tänapäeval ränka raha. Poeg ajab merel, laeva peal ränka raha kokku. Valimiskampaania läks maksma ränki summasid. Olen raamatute peale ränka raha raisanud. Uue elu alustamine nõuab ränka raha, mida kuskilt võtta pole. Tal on rängad rahad taskus, ränk võlg kaelas. Selle maja eest on küll ränka hinda makstud. Tuli maksta ränka trahvi.
5. (intensiivsust väljendades:) ülitugev, ülikange, kõva. a. (ilmastikuga ühenduses). Ränk pakane. Laev sattus ränga tormi kätte. Rängale sajule ei paistagi lõppu tulevat. Väljas möllab ränk lumetuisk. Öösel tuli ränk pikne. Merel oli ränk udu. *Pärast rängemat vihma patsatas alla vaid sõredaid piisku. E. Kuus. b. (meeleolu, tunnete kohta). Teda on haaranud ränk masendus, ahastus, meeleheide, ükskõiksus. Ränk mure, hingepiin. Kõige rängem pettumus ootas alles ees. Rängad kahtlused, kõhklused. Tundsin äkki ränka väsimust. Mees hakkas rängast ärritusest hingeldama. *Ja vaata ette, Gösta, sest sinu vastu kannab ta ränka viha.. M. Pedajas (tlk). c. (hrl. väga väsinud v. kurnatud inimese une kohta:) väga sügav, raske. Pärast söömist vajusid mehed ränka unne. Magas ränka und hilise hommikuni. *Ja tema uni oli nõnda ränk, et ta ei kuulnudki, kui tareväravad lükati jälle valla ja peremees tuli tööd jätkama.. M. Raud. d. jõuline, vägev. Vastu ust hakkas langema ränki lööke. Poiss sai ränga hoobi vastu otsmikku. e. (mingi tegevuse kohta). Oli pulmas alles ränk söömine! Mehel oli ränk joomahoog. Ränk higistamine. *Rängast halva tubaka suitsetamisest ta rinnad körisesid ja ragisesid.. P. Vallak. f. (inimese kohta:) kange, kõva midagi tegema. Uus asunik on tõepoolest ränk töömees! *Nii ränk naljavend küll keegi ei ole, et ta suisa nalja pärast istuma läheb. A. Valton.
6. karm, vali, raske. Kohtuotsus oli ootamatult ränk. Kuriteole järgnes ränk karistus. Nii ränga süüdistuse, etteheite peale puhkes laps nutma. || (sõnade, väljenduste kohta:) väga vihane v. solvav. Ränk solvang. Ütles teisele midagi ränka. Ränk sõim, vandumine. Mina ei nimetaks seda poissi nii ränkade nimedega. Sõimas teist kõige rängemate sõnadega. *Vahel pillab mees ränga vande ja vahel lajatab kibedat tõtt.. I. Sikemäe.
7. palju vaeva, oskusi nõudev, suure vaevaga saavutatav v. sooritatav; väga keeruline. Ränk amet, elukutse. Ränk ja raske ettevõtmine. Noor näitleja sai ränga rolli. Õppimine oli tema jaoks ränk töö. See raamat on ränga mõttetöö vili. *Kaheteistkümnendas voorus alistas Keres rängas partiis (pärast ebakorrektset vankriohvrit) Steineri.. V. Heuer.
8. sünge, masendust äratav; sügavtõsine. Igasugused mõtted keerlesid peas, üks rängem kui teine. *Ja siis ta mängis. Midagi pidulikku ja ränka, mille kohta mina ei mõistnud suuremat arvata. J. Kross. *Kas peab siis just Noorsooteatris olema selline ränk ja rahutu, pigem sünge kui helge „Hamlet”? L. Tormis.

rööv|mõrv
röövimisega ühenduses sooritatud mõrv. On sooritatud, toime pandud röövmõrv.

sadama ‹sajan 42›

1. ‹hrl. 3. isikus, ka impers.› (sademete langemise kohta). Sajab vihma, lund, lumelörtsi, rahet. Vihma sadas ladinal, nagu oavarrest 'väga tugevasti'. Hakkas sadama peent uduvihma, laia lund. Ladistas, tibutas vihma sadada. Öösel on (vihma) sadanud. Öö läbi sadas vahetpidamata. Väljas sajab. Väljas tibas, tibutas, ladistas, soristas sadada. Lähme kuhugi varju: vihma sajab kaela. Lumeräitsakad sajavad vastu akent. Tänavu sadas lumi külmumata maale. Ega sadu enne ei lakka, kui pilved on tühjaks sadanud. Kõrbealadel sajab harva. Sadagu või aiateibaid, pussnuge (alla) 'ükskõik kui tugevasti v. ükskõik mida', mina lähen ikka. | piltl. Sulle lausa sajab raha. Sportlastele sadas auhindu ja medaleid. *Ja siis laseb Jumal tuld ja tõrva sadada, ja kõik teised rahvad [peale iisraellaste] saavad otsa. E. Enno. *Ka arstile ei saja niisama taevamannat pottidesse. O. Tooming. || (ühenduses tulemuse, tagajärje osutamisega). Heinad sadasid märjaks. *Sõudsid mööda teeäärsed raudteeputkad, pooleldi hange sadanud põõsad.. O. Samma (tlk). *Kuuse all puhkasime. Puud sadasid vihma kaela. L. Promet.
2. ‹hrl. 3. isikus› tihedasti, suurel hulgal alla kukkuma, alla langema vms. Puudelt sajab (alla) koltunud lehti. Vana maja laest sajab kaela puru ja liiva. Müüridelt sadas ründajatele kaela nooli ja kive. Põlevast hoonest sadas tukke ja sädemeid. Vingusid kuulid ning sadas pomme ja granaate. *.. ärge, mehed, minge tulele liiast lähedale, lagi võib iga sekund sisse langeda, seinapalgid võivad selga sadada. E. Maasik. | piltl. Askeldusi, töid, ülesandeid sadas kaela. Äpardusi, ebameeldivusi, muresid sadas vahetpidamata kaela. || (löömise, peksmisega ühenduses). Piitsahoobid, vemblahoobid sadasid hobusele, loomadele selga. Rusikahoobid sadasid mehele näkku, kõhtu, pähe. Hoope hakkas sadama nagu klopitaks vana kasukat. Mees võitles vihaselt: tema mõõgahoobid sadasid nii vasemale kui paremale. Mesilaste nõelapisteid sadas kaelale ja käsivartele. *Üks hoop teise järele sajab [kurikaga] triibulise riidetüki selga. Juh. Liiv. || (üldisemalt:) kukkuma, langema. Vaas sadas riiulilt kildudeks. Puu otsast sadas selga suur kookospähkel. Mingi pehme asi sadas mulle ülalt kaela. Iga pomm tundus pähe sadavat. Pihta saanud lennuk sadas eemale sohu. Ole ettevaatlik, et sa seal kuristikku ei saja! Vaata et sa lakaluugist, katuselt, puu otsast alla ei saja! Mine kaugemale, sajan sulle äkki veel ülalt kaela. *Hulda küünarnukihoop käis vastu Andrease külge, nii armutult, et mees põrandale sadas. H. Sergo.
3. ‹hrl. 3. isikus› piltl rohkel arvul kuuldavale tulema. Esinejale sadas igast kandist küsimusi. Sadasid kümned, üha uued küsimused. Olukorra kohta sadas sapiseid märkusi. Sadas etteheiteid, manitsusi, mitmesuguseid ettepanekuid. Meeste suust sadas ähvardusi. Nüüd hakkas kõrgemalt poolt käske ja korraldusi sadama. Meie aadressil sajab teravmeelsusi, pilget. Mehed on vihased: sajab sajatusi, sõimu. Meistrile sajab tellimusi lähemalt ja kaugemalt. *Nagu rahet sadas igasuguseid kuuldusi ja küttis inimeste meeled kuumaks. M. Rebane.
4. kõnek ootamatult, äkki kuhugi ilmuma. Kust sina siia sadasid? Kust tonti sa nii äkki sadasid, ei teadnud oodatagi! Meile sadasid revidendid kaela. *.. praegusel ajal ei võinud ju ilmas teada, millal ja kust rüüstajad ja põletajad linna-alevitele kaela võisid sadada. J. Kross.

satelliit|linn
suurema linna mõjupiirkonnas asuv ning sellega soodsas ühenduses olev linn. Londoni, Tokyo satelliitlinnad. Elva on Tartu satelliitlinn. Paljud satelliitlinnad kasvavad kokku emalinnaga.

seadma ‹sean 45›

1. midagi (harvemini kedagi) kuhugi v. mingisse asendisse panema, asetama. Seadis toolid seina äärde ritta, kõik asjad oma kohale. Seadsin redeli lakaluugi alla, seina najale püsti. Hurtsikule on toed alla seatud. Perenaine seab nõusid, toitu lauale. Seab aknale paar lillepotti. Nõu seati kraani alla. Tüdruk seab õues pesu nöörile. Seab peeglit seinale. Inger seab lilli vaasi. Pakkudele olid seatud istumiseks pikad lauad. Seadsin paja tulele. Uks seati uuesti hingedele. Viltune teeviit seati otseks. Sarikad, piirikivid seatakse paika. Purjed seatakse tuule järgi, tuulde. Hakkas jõulukuusele küünlaid külge seadma. Ema seab lapsele tekki peale, lapsed riidesse. Õngitseja seab ussi õnge otsa. Andres seadis külimati kandevööle. Poisid seavad suusad alla. Naine seab peegli ees endale kübara pähe. Vanaema seadis prillid ninale. Kütt seadis püssi palge. Mehed seadsid piibule tuld. Seadis mõlemad käed ruuporiks suu juurde. Seab hobusele päitsed pähe. Arst seadis nihestunud liigese paigale. Algaja kandlemängija õpib sõrmi seadma. Surnu käed seati risti rinnale. Seadke haige voodis istukile! Mees seadis end vaibale istuma, küljeli sohvale. Ootajad seadsid end sappa. Tüdruk seadis huuled prunti, torusse. Mees seadis suu naerule. *Ja siin on üks väike peegel, vaata, kui ilusasse nahka on ta seatud. A. Gailit. | piltl. Püüad vist mind endale kilbiks seada. Ära katsu end, seda lugu paremasse valgusse seada. Seab end vist juba ülemusega ühele pulgale. Neid teoseid võib julgesti kõrvu seada 'kõrvutada'. Teda tuleb seada fakti ette. See arvamus seati kahtluse alla. Sa seadsid mind oma küsimustega raskesse olukorda. Pane tähele – ta seab sulle lõksu! Sind hurjutatakse ja seatakse häbiposti. Viimased sündmused võivad meie plaanid ohtu seada. See asjaolu seab majandusmeeste ette tõsiseid probleeme. Turismi areng seab riigi majandusele teatavaid nõudeid. Meie au oli kaalule seatud. *Raske karjasepõli .. seadis poisikese juba maast-madalast sülitsi karmi eluga. R. Parve. || esitama, püstitama. Õpetaja seadis mulle järjest raskemaid küsimusi. Andrest seati teistele eeskujuks. Ta ei seadnud endale kõrgeid sihte, kõrgeid eesmärke. Seadsin lähemaks ülesandeks kooli lõpetamise. Missugused tingimused te meile seate?
2. normaalseks, nõuetekohaseks, tarvitamiskõlblikuks, vajalikku seisu korrastama; korraldama. Hakkasin tuba, ruume, hooneid korda seadma. Katsusin ise saagi, jalgratast korda seada. Seadsime oma asjad, riided korda. Sea ennast, oma asjad jutti, joonde! Püüab oma lohakile jäänud majapidamist, kodu pisut paremaks, paremale järjele seada. Ema läks lauta lehmade asemeid seadma. Sea tuba külaliste jaoks valmis! Kalur seab paadis purjesid 'muudab nende asendit'. Ta ei osanud külvikut korralikult seada. Seadis haigel padja pisut kõrgemale. Las ma sean sinu kuuekaelust! Poiss seadis mütsi otseks. Seadis oma asendi mugavamaks ja uinus. Ei olnud kedagi, kes oleks vanakest seadnud ja kohendanud. Arstid seadsid 'ravisid' Märdi uuesti jalule. Õpetaja seadis lapsed rivisse. Väeosa seati lahinguvalmis. Sa peaksid oma elu paremini seadma. Täiskasvanud lapsed tahavad oma elujärge ise seada. Ta on harjunud kõike oma tahtmist mööda seadma. Sea oma tööasjad nii, et saaksid kaasa tulla! Lind seadis nokaga sulgi. Anna aega atra seada. *Aga ma püüan nõnda seada, et kella neljaks olen Sälliksaare teeotsal. O. Tooming. || oma mõtteid sõnadesse panema, sõnastama; oskuslikult kõnelema v. kirjutama. Oskab hästi kavalalt, ilusasti sõnu (ritta) seada. Kui oli heas tujus, hakkas värsse seadma. Rütmi ja riimi seatud kirikulaulud. *Üht vaikset kiidulaulu oleks ta sõnule tahtnud seada, aga teadis, et on selleks kidakeelne.. M. Metsanurk. || (helitööd, lavateost) teat. määral ümber tehes kohandama, kohaseks tegema, sobitama. Helilooja poolt seatud rahvalaul. Seadis paar rahvaviisi segakoorile. Muusikajuht seadis laulu neljale häälele. Schuberti „Ave Maria” on seatud viiulile ja klaverile. Rokkansambel on seadnud ka Prokofjevi ja Bartoki muusikat. Õpetaja seadis luuletuse kõnekooriks. Näidendit lavale seadma 'lavastama'. Lavastus „Kullaketrajad” on seatud Kreutzwaldi samanimelise muinasjutu ainetel.
3. mingiks tegevuseks ettevalmistusi tegema, millekski valmistuma. Pidulised seadsid lahkuma, koju minema. Hommikul vara seati tööle (minema). Ema tõusis ja seadis end lehma lüpsma. Pererahvas hakkas juba magama seadma. Kui tahad kaasa tulla, sea end ruttu hakkama! Lapsed seadsid end vanaema juttu kuulama. Seadsime end minekule, minekuvalmis. Aeg on koduteele seada. Naised hakkasid end kirikusse seadma. Kuhu sa end vastu õhtut sead? 'kavatsed minna'. Mehed istusid piipu seadma 'piipu suitsetama, piipu panema'. Pille häälde seadma 'häälestama'. Mesilased vist seavad peret heitma. *Külavahetee polnud sile, vankril oli üht-teist raskuseks peal ja varsti hakkas Lepp [= hobune] ennast sammule seadma. A. Hint. || millelegi algust panema. Kangast seadma 'kangast looma, lõime telgedele ajama'. Leiba seadma 'leivataignat juuretisega alustama'. || (ilmastikuga, loodusega ühenduses:) mingis suunas muutuma v. arenema hakkama. (Ilm) seab vist sajule, vihmale, sadama. Päike seab loojuma. Näe, rohi seab juba mõnes kohas kasvama! *Ida pool nagu õhetaks kollakat. Kuu seab vist tõusmist. A. Mägi.
4. van määrama. Kedagi ametisse seadma. Keda nüüd seatakse valla etteotsa? Maffiaga on võitlema seatud eriüksused. Mind ei ole keegi tema karjaseks seadnud. *.. sultani asemel valitses üks Hollandi ametnik, keda kindralkuberner oma käskude täitjaks seadnud. A. Saal. *Kaks meest seati tema ja Priidu valvajateks, teised hakkasid tööle... E. Bornhöhe. || ‹sageli tud-partitsiibis› ette määrama (millegi teat. viisil esinemise, toimumise kohta). Nõnda on Jumal ise seadnud ja käskinud. Sündigu nõnda, nagu Jumal seadnud. See olevat mäss jumalast seatud korra ja isandate vastu. Kutsutud ja seatud hingekarjane. Seatud aeg jõudis kätte. Kõik läks seatud korda mööda. *Kuskil ei vedelnud veo- ega tööriistu, need kõik asetsesid oma seatud paigal. E. Vilde.

seal ‹adv›

1. osutab kohale, mis on kaugemal, kõnelejast eemal; ant. siin. Laud on siin, tool seal. Ühed istuvad siin, teised seal. Näe, seal lendab suur kull! Seal on porine, tule siiapoole! Mis sealgi paremat, ühesugune töö igal pool. Kes seal on? (kellelegi, keda kuuldakse läheduses liikuvat). Kus on sinu raamatud? – Seal. *Mees on seal ja seal nõiduse väel vangis, aga teie ei või teda minu abita lahti päästa.. F. R. Kreutzwald. | järelasendis on kohta lähemalt märkiv sõna v. väljend. Seal metsatukas on rohkesti sarapuid. Mis sa seal väljas näed? Seal kaugemal on rohkesti marju. Seal kuskil otsustatakse ka meie saatus. Ega neil seal välismaal kerge olnud. Kuidas nad seal kodus küll ilma temata hakkama saavad? Kes seal ukse taga kolgib? Seal lõuna pool on maa mägisem. *Teeb olemise uhkeks, kui mõtled, et Vana on ka seal laineid rammivas paadis. J. Tuulik.
2. osutab eespool juba mainitud, teada olevale (v. mainitavale) kohale, olukorrale, kus midagi toimub, esineb jne. Soo oli pehme, seal võis kergesti sisse vajuda. Maja pole enam kaugel, kümne minutiga oleme seal. Lähen ära linna, seal olevat elu kergem. Heitis diivanile ja lesis seal pisut aega. Ta võttis ajalehe, seal oli huvitav artikkel. *Aga nõudma – jaa, seal on kõik mehed, – ja sõimu pealegi.. E. Vilde. | korrelatsioonis eelneva v. järgneva sõnaga kus, harvemini sõnaga kust v. kuhu. Kus enne kasvas mets, seal on nüüd põllud. Hoiab raha kokku seal, kus sellest vähe kasu. Kust vesi üle käinud, seal oli oras hävinud. Kuhu sa ka ei läheks, seal on tema ikka ees. Kus suitsu, seal tuld. Kus viga näed laita, seal tule ja aita. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.
3. osutab koos sõnadega siin ja teal millegi juhuslikumale, eri kohtades esinemusele, tegevusele vms. vrd siin-seal, vrd seal-teal Siin ja seal oli rohi veel sajust märg. Siin ja seal nähti majade akendes tulekuma. Käidi siin ja seal päevilisena tööl. Rääkis lugusid, mis juhtunud siin või seal. Seal ning teal mõni üksik kadakapõõsas. *.. plataanide all oli rooside väli puhkemas; seal ja teal murul kõikus liiliaid.. A. Saareste (tlk).
4. esineb ajalises ühenduses. a. ‹mõnikord asendatav sõnadega siis, samas, äkki, korraga› märgib ajamomenti, millega algab eespool mainitule vahetult järgnev sündmus. Läks paar päeva mööda, seal ilmus linna sõjaväeüksus. Poisid jäid nõutult seisma; seal astus keegi mees nende juurde. Sammud – seal ta vist tulebki! Peeter tahtis juba väljuda, seal langes ta pilk laual lebavale kirjale. Pere oli juba magama minemas, seal koputatakse uksele. Tahtis edasi minna, aga seal pistis koer haukuma. Seal, keset vaikust, äkki pauk. *Ema oli täna kurvem kui iialgi enne. Seal palus tütar teda niikaua, kuni ema talle kõik oma leinaloo ära rääkis.. J. Kunder. b. märgib nähtuse, olukorra (kiiresti) vahelduvat esinemist. *Ilm omakorda jagunes harudesse: seal oli külm, seal oli soe; seal oli tuul, seal oli vaikus; seal oli vihm, seal oli põud. R. Roht. *Seal õrretab Kärbelit, aga sealsamas teeb laule! E. Särgava.
5. väljendab modaalseid suhteid, kus kohatähendus tuhmunud. a. ‹hrl. koos pronoomeniga mis› esineb möönvates, nõustuvates vms. ütlustes. Aga mis seal parata, käsk on käsk! Mis seal ikka, eks sõidame siis pealegi. Poiss nagu poiss, mis seal ikka. Mis seal salata: olin pisut solvunud. Kunstniku asi, mis seal's imestada! Kõik oli selge, mis seal enam viivitada. Täna juba paha, mis seal veel homsest rääkida! Mis sa seal oskadki niisugusele küsimusele vastata. Kellel seal õigus, kes seda oskab öelda. *Õhtu jõuab, ööke sõuab. Ega seal muud, kui varsti magama. A. Jakobson. b. esineb laitvat, taunivat, pahandavat suhtumist väljendavates ütlustes. Seal te nüüd olete: kui midagi ütled, kohe süda täis! Isa pahandas: „Seal ta nüüd on, see sinu tegemine!” Seal ta nüüd on: üks räägib üht, teine hoopis teist. *Näeh, seal ta on: loksutavad jumalavilja [= õlut] maha liiva sisse! E. Särgava.

segamini ‹adv›
segi. a. (korrast ära, mittesoovitud olukorras v. olukorda). Toas oli kõik segamini. Ära aja mu pabereid segamini! Läbiotsimisel puistati korter segamini. Rasked veokid lõhkusid teekatte segamini. Kes siin kõik taimed segamini on tallanud? Juuksed olid veidi segamini nagu alati. See konarlik tee põrutab mu sisikonna segamini. Segamini löödud näoga kakleja. Ründajate read läksid segamini. Kõik sõiduplaanid ja graafikud olid üsna segamini. Sõda paiskas normaalse elu segamini. Lapsel läks luuletuse ülesütlemisel tekst segamini. Ma ajasin vist arvestades midagi segamini. Teda on vahel õega segamini aetud 'ära vahetatud'. b. (ühenduses segamise v. segunemisega). Segu saamiseks segage ained hästi segamini. Laual olid segamini ajalehed ja brošüürid. Sa ei külva peenrale segamini lilli ja porgandeid. See on segaklass – segamini poisid ja tüdrukud. Sajab lumelörtsi vihmaga segamini. Viskas nalja ja tõtt segamini. Peas tundus kõik segamini olevat. c. (mitte täie enesevalitsuse v. mõistuse juures; sellest ära). Tema mõistus on, läks segamini. Ta on vist peast segamini. Noormees on kiirest edust segamini läinud. *Joonas oli oma mõtetega päris segamini.. A. Hint.
▷ Liitsõnad: läbisegamini.

side|pidamine
informatsiooni edastamine ja vastuvõtmine, selleks ühenduses olemine. Sidepidamine kuukulguriga. Sidepidamisega oli tehnilisi raskusi.

siin ‹adv›

1. osutab kohale, mis on lähemal, kõneleja ligidal; ant. seal. Seisa siin. Olge siin, tuleme varsti tagasi. Üks mossitab siin, teine seal. Tee seda, siin ja nüüdsama! Lähen koju, siin olen teile tüliks. Teie koht on kusagil mujal, mitte siin. Ta ei ela üldse siin. Näe, siin on üks imelik putukas! Kus sinu vihik on? – Siin. | järelasendis on kohta täpsemalt märkiv sõna v. väljend. Siin metsas kasvab palju marju. Siin linnas olen ma sündinud. Tervis on kõige kallim vara siin (maa)ilmas, maa peal. Sellist looma pole siin kandis varem nähtud. Siin paigus mees püssita metsa ei lähe. *.. sest ussid ja kassid olid Muska [= koera] eriala siin ajalikus elus. A. H. Tammsaare. || kasut. kedagi esitledes, midagi andes v. pakkudes vms. juhul. Siin on minu abikaasa. Hallo, siin räägib Marika. Siin on sulle kingitus. Siin on teile ülesanne, lahendage.
2. osutab eespool mainitud, teada olevale kohale v. olukorrale, kus midagi toimub, esineb jne. (ja mis on kõnelejaga lähemalt seotud). Linn on suur, siin elab palju inimesi. Apteekrimäele paigaldatud kunstkate võimaldab siin treenida ka suvel. Tehase põhitoodanguks on olnud tellised, kuid siin on toodetud ka katusekive. Astusin ruumi, mille uksesilt näitas, et siin õpitakse kirjakunsti. *Talu heinamail aga tehti ka heina nagu mõisaski ja vihm võis siingi kahju teha.. E. Aspe. || osutab asjaolule, asjade seisule vms., mille puhul midagi toimub, esineb jne. (kohatähendus tuhmunud). Sul tuleb minna, siin ei aita pisarad ega palved. Siin ei aita muud, kui peab ise endale naise kasvatama. Poiste asi, siin pole midagi imestada.
3. osutab koos sõnaga seal millegi juhuslikumale, eri kohtades esinemusele, tegevusele vms. vrd siin-seal Siin ja seal on põllud alles kündmata. Ta käib siin ja seal hooajatöödel. Siin ja seal hakkas tekkima harrastusteatreid. Siin ja seal põõsaste all säras jaaniusse. Tema teab, mida siin või seal osta saab. *.. mulluseid tuhaasemeid mustas nii siin kui seal. A. Jakobson.
4. ‹sageli koos pronoomeniga mis› väljendab modaalseid suhteid, hrl. möönvates, nõustuvates vms. ütlustes (kohatähendus tuhmunud). Mis siin kahetseda. Mis siin salata, olen jah arg. Mis siin ikka, eks hakkan astuma. Mis siin siis nii teada on! Mis siin muud, kui magama!
5. ‹asendatav sõnadega nüüd, siis› esineb ajalises ühenduses, märkides mineviku sündmustest rääkides ajahetke, milleni parajasti on jõutud. *Siin oligi silmapilk, kus Kulno sõna palus. A. H. Tammsaare. *Nende jutt läks koolitööle. Siin kuulis Madaras, et teine abiline Jürisson olevat siit-kihelkonna mees.. E. Särgava.

siin|juures ‹adv›
millegi mainituga seoses, ühenduses. Siinjuures peab märkima, et karistus oli küllaltki karm. Mind huvitab siinjuures küsimus, kas ma oma raha ikka kätte saan. Naljakas on siinjuures see, et..

silm ‹-a pl. gen -ade e. silme pl. illat -adesse e. silmisse e. silmi 22› ‹s›

1. inimese ja enamiku loomade paariline nägemiselund (sageli ka üksnes selle välise osa, kuju, asetuse kohta). Vasak, parem silm. Inimese, koera, kala, linnu, ussi, kärbse silmad. Kassi, hundi hiilgavad silmad. Vasika suured niisked silmad. Hallid, sinised, pruunid, rohelised, mustad silmad (vikerkesta värvi järgi). Maksahaige kollased silmad (silmavalge värvi järgi). Suured, väikesed, ümmargused, mandlikujulised, ilusad silmad. Silma sisenurk, ülemine laug. Silmade nägemisvõime, valgustundlikkus. Kauge-, lühinägelikud silmad. Mu üks silm näeb normaalselt, aga teine on pime. Hämaras silm ei seleta, mis siin kirjas on. Ere valgus hakkab silmadele, pimestab silmi, võtab silmad pimedaks. Silmist pime rauk. Auku vajunud, aukus, koopa(i)s, punnis, pungis, kõõrdi(s) silmad. Pilus silmad. Tal on marjad silmas, marjas silmad 'silmamarjad, trahhoom'. Kotid, kortsud, sinised rõngad silmade all. Paistes, vesised, (ära)nutetud, punased silmad. Silmi paotama, avama, sulgema. Tegi, lõi silmad lahti. Paneb silmad kinni. Silmi kissitama, pilutama, vidutama, jõllitama, pungitama. Ajas silmad pilukile, vidukile, jõlli, pungi. Tõmbas silmad kissi, silmad on kissis. Pikutavad lahtisi, avali silmi diivanil. Pilgutab kiiresti silmi. Pilgutab vennale silma (näit. märguandeks). Vaatab toimuvat suurte silmadega, suuri(l) silmi(l), laial silmal 'jahmunult, üllatunult'. Vahtis enda ette, silmad õudusest pärani. Vaatab tulijale otsa, silmad rõngas, pulkas peas. Vaatas rongiaknast välja, silmad (peas) kui tõllarattad, taldrikud. Silmad sõõris, uudistab laps ninasarvikut. Silmad on haiged. Silmad kipitavad, valutavad. Ravim tuleb silma tilgutada. Seep, suits läheb silma. Silmad jooksid vett. Pisarad purskavad silmist. Lapsel on pisarad silmis. Tüdruk seisab, silmad pisarais, vees. See jutt kisub, võtab, teeb silma(d) märjaks, niiskeks. Teade võttis vanainimesel pisarad silma, silmad veele. Silm kisub veele. Vesi tuleb silma, silmast välja. Silmad nõrguvad, tulevad, tõusevad, seisavad vett täis. Silmad löövad märjaks, tilguvad. Vaatab kalkvel silmi(l). Silmad nagu räästad. Kuivatab pisarad silmist, silmad pisaraist. Pühib silmi, silmad kuivaks. Kes see siin silmi vesistab? 'nutab'. Lõkerdavad, et silmad märjad. Silmad lähevad verd täis 'silmavalged lähevad punaseks'. Sidusin silma kinni. Pistis, lõi tüli käigus teisel silma välja. Surnu silmad vajutati kinni. Vanaisa sai vaskrahad silmadele 'on surnud'. Keevitaja kaitseb silmi prillidega. Tüdruk vaatab, käsi varjuks silmade ees, silmil 'silmade kohal'. Müts tõmmati silmadele, silmini pähe. Pea on silmini kinni seotud. Komberdab otsekui seotud silmi. Silmi 'lauge, ripsmeid' värvima, jumestama. Hõõrub uniseid silmi, une silmist. Uni tikub silma, tuleb silmi(le). Ei saanud terve öö und silma(le), ei pannud silmagi kinni 'ei suigatanudki'. Mure viis viimse uneraasu silmist. Laps vahib võõrale julgesti silma, silma sisse. Nii häbi, et ei julge silma vaadata. Vaatas tüdrukule liiga sügavasti silma 'armus tüdrukusse'. Suudan tõele, raskustele silma vaadata 'tõde, raskusi taluda'. Mees on sõja-aastail surmale küll ja küll silma vaadanud 'on surmale väga lähedal olnud'. Olin silmad välja jätnud, silmad jäid õue 'heleda valguse käest tulles ei näinud hästi'. Mitte ei näe nii pimedas lugeda, võta või silm näppu. Nii pime, et ei näe sõrme silma pista. Tuul oli kogu tee silma sisse 'otse vastu'. Tuiskas suud ja silmad täis (suure tuisu kohta). Poiss luiskas, sõimas suud ja silmad täis 'luiskas, sõimas nagu jaksas, kõvasti'. Ta valetab suisa silmi 'näkku, avalikult'. Kas sul pole silmi peas? 'kas sa ei näe, ei märka'. Kus su silmad olid? Mul on omal silmad peas 'näen ja taipan ise'. Ma ei usu oma silmi! 'ei suuda seda, mida näen, uskuda'. Mida nende vanad silmad kõik nägema pidid! Olen üksainus silm ja kõrv 'vaatan ja kuulan väga hoolega'. Tal polnud naiste jaoks silmi 'ta ei huvitunud naistest'. Nägi, veendus oma(enda) silmaga 'ise', et kodu on paljaks varastatud. Jätsin ilma silma nägemata 'vahetult nägemata' jumalaga. Laps kosub lausa silma nähes 'nähtavalt'. See on silmaga näha 'ilmselge', et ta terve pole. Surm, pääsemine oli silmaga näha 'väga lähedal, käegakatsutav'. Siitkandi koolmeister on agar talurahva silmi selgitama 'talurahvale teadmisi jagama'. Silmad keerlevad, pöörlevad peas (silmamunade, ka pilgu nähtava liikumise kohta). Pööritasin imestusest, pahameelest silmi. Kellele sa oma silmi pööritad? (pilkudega koketeerimise kohta). Silmad lähevad pahempidi pähe 'on nii, et ainult silmavalged paistavad'. Silmad hüppavad pealuust välja 'on näit. imestusest väga pungis'. Kutsikail tulevad silmad pähe 'kutsikate silmad lähevad lahti ja nad saavad nägijaiks'. Silm on väike, aga näeb kõik ilma. Hirmul on suured silmad. || silmanägemine; nägemisvõime, -teravus. Head, teravad, töntsid, viletsad silmad. Loe sina, sul selgem silm. Tal on täpne silm. Raske haigus võttis silmad, ta silmad kustusid. Vanaisa on silmist ilma. Silm ei võta 'ei näe' enam. Kui silm ei peta, on tulijaid kaks. Vanal varese, noorel nugise silmad. *Peagi röövis saabuv ööpimedus meilt ka silmad. H. Sergo. || (inimese kohta, kes midagi näeb või jälgib). Aed ehitati nii kõrge, et võõras silm sellest üle ei ulataks nägema. Riigipiire kaitsevad valvsad silmad. Röövlitel olid silmad-kõrvad valvamas. Tema oli see silm ja kõrv, kelle kaudu kõike teati. *Ta teatas neile, et sõidab talveks ära, aga jätab siia oma silma. A. Kurtna (tlk). || (nägemismuljega seoses). Metsarohelus rõõmustab silma, on silmale rõõmuks, pakub silmale palju. See vaatepilt riivab, kriibib silma. || silmaümbrus; silmnägu. Silmad lähevad mustaks, on määrdunud. Kriimuks nutetud silmad. Silmi loputama, (puhtaks) pesema. Motorist viskab kiiresti vett silma(de) peale. Võttis räti ja kuivatas silmad ära. Atsil löödi silm siniseks. Naine kisub sul silmad lõhki. Su ütlemine sobis siia nagu rusikas silma 'silmaauku'. Pistab monokli paremasse silma. Seisab, kiiker silmas.
▷ Liitsõnad: hirve|silm, fassett|silm, ihu|silm, inim|silm, jõll|silm, kassi|silm, kriim|silm, kõõr(d)|silm, lapse|silm, liha|silm, liit|silm, linnu|silm, mandli|silm, mongoli|silm, nööp|silm, pilu|silm, pulli|silm, pung(is)|silm, punn|silm, sea|silm, sini|silm, sõstra|silm, täpp|silm, vasika|silm, vidu|silm, öökulli|silm, ükssilm; seadusesilm.
2. silmavaade, pilk, vaatamisviis. Tõstsin silmad raamatult (üles). Silmi lakke, üles, maha lööma. Seisab, silmad laes, maas. Seesolijad viskasid silmad ukse poole, tulija peale. Heitis aeg-ajalt volksti silma peeglisse. Laskis silmad toas ringi, ümber käia. Käis silmadega üle ruumi. Silm langes lauale. Libistab, laseb silmadega üle lehe. Tõin ajakirja, tahaks silma(d) sisse pista. Heitsin, lõin, viskasin artiklile silma(d) peale ja ehmusin. Silmad libisevad, jooksevad üle kirjaridade. Neelab silmadega, silmad neelavad raamatu ridu. Kiskusin silmad paberilt lahti. Maalilt oli raske silmi (ära) pöörata. Silmad jäid temasse, tema külge kinni. Kuulajad ripuvad silmadega kõnemehe huultel. Silmad ripuvad rääkija suu küljes. Laps otsib silmadega ema, sihib silmadega kommikotti. Valvur puurib silmadega pimedusse, akent. Arsti kogenud silm märkas tõbe kohe. Ta silmad käivad mu kannul. Silm riivab möödujat, puhkab lilledel. Kõikjal meri, nii kaugele kui silm ulatab, ulatub, võtab. Ei tea, kuhu häbi pärast silmi panna, peita. Ei julge poja pärast enam oma silmi kellelegi näidata. Annab sõbrale silmadega märku. Teritasin silma, et paremini näha. Silmade keel, mäng. Silmad naeravad, säravad, löövad välku, välguvad, pilluvad sädemeid, põlevad nagu palavikus (peas). Silmi välgutama, volksutama (näit. provotseerivalt, demonstratiivselt siia-sinna vaatamise kohta). Silmis süttis kaval tuluke, välgatas rõõm, silmad kustusid. Silmad krillis (peas) (hrl. purjusolekust tingitud uduse pilgu kohta). Sõbralikud, hellad, tõsised, nukrad, säravad, selged silmad. Tähelepanelikud, terased, klaasistunud, tühjad silmad. Ta silmist paistab tarkus. Silmis tuhat küsimust. Püüdsin ta soove silmist lugeda 'sõnatult taibata'. Nägi tütre silmist, et asjad on halvad. Kõigil on silmad ootust, ärevust täis. Valvsail silmil, jahmunud, säravi, põlevi silmi jälgitakse toimuvat. Laskurid harjutavad, proovivad silma 'harjutavad, proovivad laskmist'. Vanemad ei vaata poja pruudi peale hea silmaga 'pruut ei meeldi neile'. Vaatas naabri koera poole viltu silmaga 'umbusklikult'. Vaatan nüüd elule hoopis teiste silmadega 'teistmoodi'. Luges teksti korrektori silmaga 'tähelepanelikult, teraselt nagu korrektor'. Püüa oma kodu näha, vaadata kunstniku silmaga. Silm on hinge peegel.
▷ Liitsõnad: kala|silm, kulli|silm, nirgi|silm, nugis|silm, särasilm; kunstniku|silm, lavastajasilm.
3. esineb mitmesuguste püsiühendite, ütluste, väljendite koosseisus v. eritähendusliku sõnavormina (vt. ka fraseoloogiaosa). a. (väljendites, mis osutavad vaataja asjatundlikkusele v. tähelepanelikkusele). Tal on moe asjus silma. Sel õmblejal on hea silm. Majapidamises läheb vaja nooriku kätt ja silma. Heal kasvatajal jätkub silma kõigi laste jaoks. *Mareti.. silma maja korraldada kiitis isegi vana Peter. R. Sirge. *Talvelgi on omad nüansid, kui on silma. M. Traat. b. (kellegi v. millegi märkamisega ühenduses). Talle ei puutunud midagi kahtlast silma. Marile jäi silma, et õde on väga kahvatu. Peeter jäi talle juba esimesel kursusel silma. Ega mu võtmed pole sulle silma juhtunud? Kevadeti lööb, kargab praht rohkem silma. c. (silmamõõdu kohta). Kaugust tuli mõõta, hinnata silmaga. Rätsep lõikas riiet silma järgi 'silmamõõduga'. Silm on sirkel ja nina vinkel (töö kohta, mida tehakse mõõduvahendit kasutamata). d. (nägemishäirete ilmingute kohta). Arvud hakkasid silme ees tantsima. Silmade ees, silmis virvendab. Maailm pöörleb silme ees ringi. Vihastas, sai põrutada, nii et silme ees läks mustaks. Lõin pea nii kõvasti ära, et silmist lõi, lendas sädemeid. Valu võtab silmade eest mustaks. *Indrekul lõi silmade ees kõik mustaks, pilkases pimeduses sähvisid ainult mingisugused kiudpeened palavad välgud. A. H. Tammsaare. e. väljendab kujutlustes, meeles, vaimusilmas olevat. Ema kuju seisab ikka mu silmade ees. Võigas pilt tükib silma. Seda pilti ei saa silmist pühkida. Peab Issandat alati silme ees. Tal on selge siht silme ees. Laskis kogu päeva silma eest läbi. Läbielatu möödub mu silmade ees. Manas silmade ette salapärase daami. Maalib maaelu võlud silme ette. Ta silmade ette tuli isakodu. Romaanikangelane kerkib silme ette. || [kellegi] silmis (kellegi) meelest, arusaamist mööda, (kellegi) jaoks. Ta muutus mu silmis aina kaunimaks, targemaks, paremaks. Sõjast tulnud meeste silmis polnud millelgi väärtust. Avalikkuse silmis on sel ajakirjal suur autoriteet. f. silmist vaateväljast, nägemisulatusest, lähedusest. Olime rannal, kuni paat silmist kadus. Kao, kasi mu silmist! Mis silmist, see südamest.
▷ Liitsõnad: vaimusilm.
4. miski kujult v. pinnalt silma (1. täh.) meenutav v. selline osa millestki. a. silmus (hrl. silmkoe elemendina), aas. Kudumi, trikoo, võrgu, püüniste silmad. Pahempidi, parempidi kootud silm(ad). Kuduja loeb silmi. Noppis vardalt mahatulnud silmad tagasi. Silmi (üles) looma, kahandama, kokku võtma. Üks silm jäi vahele. Sukad esimest korda jalas ja juba silmad jooksevad. Sukal läks, jooksis silm maha. Silmi üles võtma. Silmade tihedus, suurus. Suurte, väikeste, tihedate silmadega noot. Tikkis tanule silmad. *Katrin istus nurgas võrguhargi taga ja sopsis uiga kalasile ühe silma teise kõrvale. H. Sergo. b. kirve (vm. sellelaadse tööriista) tömp osa, kand; selles olev varreauk. Lõi, tagus suure kirve silmaga kiilu puusse. Silmaga, ilma silmata kivikirves. Kirka, kõpla, haamri silm. *Kallemeel laskus põlvili jääle ja koputas tapri silmaga otse kala lagipähe. A. Kalmus. c. auk saapa- v. kingapealses paela läbi tõmbamiseks; nööpauk; eelmiste (metallist) ääris. Silmadega kingad, saapad. Pael ei lähe silmast läbi. Metallist silmad. Silmaga nööpauk. d. avaus, ava milleski. Õmblusnõela, õngekonksu silm. Niit tuleb silmast läbi ajada. Lühikese, pika silmaga nõelad. Terad voolavad silmast 'kivisilmast' veskikivide vahele. Tihedate silmadega sõel. e. pudrusilm. Pudrul on või silmas. Perenaine paneb silma ka pudrusse, pudrule sisse. Pani pudrule tükikese võid silmaks. *Putrude kõrvale anti ka piima, kui seda oli, vahel pandi sulatatud rasvagi silma. M. Metsanurk. f. värviline klaasikilluke v. kivi ehte kaunistusena. Veinpunaste silmadega preesid. g. punkt (täpina täringul, mängu ehk võistluse kokkuliidetava arvestusühikuna). Mitu silma on ühel täringul? Sai kolme viske kogusummaks 12 silma. Kaardimängijad loevad silmi. Äss annab üksteist silma. Mängisime mutti kolm senti silm. Võitja laskis 50 võimalikust silmast välja 49. Suurim korvikütt oli Mati kahekümne silmaga. h. kartulimugula uinuv pung; iduauk, milles see asetseb; silmastamisel kasutatav pung. Kartuli silmas peitub kolm või enam silma. Silmastaja lõikab pookoksalt silma. Silm läks hästi kasvama. i. madalate ja laidude vahelised sügavamad kohad meres; madal rannaäärne jäänukjärv. Laev ei saanud kitsast Püssirahu silmast läbi sõita. Saaparahu silmas on sügav vesi. *Leetel kasvab tedrehein, kohati tükeldavad seda kitsad madalad veeväljad – silmad. J. Smuul. *.. silm on väike järveloik, mille meri taganemisel randa maha jätab.. A. Hint. j. tuulevaikne piirkond tsükloni keskosas k. piltl. Päikese kuldne silm. Järvede sinised silmad. Kastetilk särab lille silmas. Valgusfoori punane, raadio roheline, piibu tuline silm. Kaamera silm. Majakas pilgutab silma. Autod välgutasid kurvidel silmi. Kurbade silmadega mersu. Kustunud silmadega majad. Ärklitoa silmad on pimedad. Läikivad silmad paabulinnu sabasulgedel. Praemuna kollane silm. Märklaua must silm. l. ‹liitsõna järelosana› esineb taimede ja loomade (rahvapärastes) nimetustes, näit. pääsusilm
▷ Liitsõnad: akna|silm, auto|silm, härja|silm, järve|silm, kartuli|silm, kassi|silm, kinga|silm, kinnis|silm, kirve|silm, kivi|silm, klaas|silm, konna|silm, lauka|silm, liia(s)|silm, liig|silm, linnu|silm, lätte|silm, lüüsi|silm, majaka|silm, mõrra|silm, niie|silm, nooda|silm, nõela|silm, paisu|silm, pikk|silm, pudru|silm, põlve|silm, püvi|silm, rasva|silm, soo|silm, suka|silm, tule|silm, tähe|silm, ukse|silm, vee|silm, veski|silm, või|silm, võrgu|silm, õhk|silm, õiesilm; häni|silm, härja|silm, kiilas|silm, kriim|silm, oja|silm, paabu|silm, lõo|silm, pääsusilm.
vrd silmini

silma|täis ‹s›

1. vähene hulk midagi, natuke. a. (magamisega ühenduses). Ma pole silmatäit(ki) maganud. Sain ainult silmatäie tukkuda. Heitis pikali, et silmatäis magada. *Sellest päevast peale ei lubanud Josef endale silmatäitki und. A. Sang (tlk). b. (vähese nutu kohta). Ei nutnud ühtki silmatäit. c. (muu kohta). *Oota, Adoke! .. Üks silmatäis aega veel... M. Raud.
2. nõelatäis. Silmatäis niiti.

sinna ‹adv›

1. osutab kaugemal, kõnelejast eemal olevale kohale v. suunda, kuhu keegi v. miski suundub, on suunatud, ulatub; ant. siia. Ära jäta kirvest siia, pane sinna. Siit sinna on kümmekond meetrit. Sinna ja tagasi (siia) on paari tunni tee. Pööra, mine sinna! Jänes pages kuhugi sinna. | järelasendis on kohta täpsemalt märkiv sõna või väljend. Ära mine sinna lõkke ligidale, mere äärde! Nihuta kott sinna pingi otsale.
2. osutab eelnevas tekstis märgitud kohale, kuhu keegi v. miski suundub v. suunatakse. Kuidas ma pääsen Haabneeme? – Sinna sõidab buss. Lubas sauna minna ja sinna ta lonkiski. Sina juba tuled töölt, mina alles lähen sinna. Poiss läks tüdruku juurde ja sinna ta jäi. Lähen randa, ei mäletagi, millal mu jalg sinna viimati sai. Lähme Manni juurde. – Mis me sinna otsime? Paat lükati vette ja sinna see jäi. See on hea kool, sinna ma tahan oma lapse õppima panna. Võta suurem kott, sinna peaks kõik asjad ära mahtuma. Võtab paberi ja kirjutab sinna paar rida. | korrelatsioonis eelneva v. järgneva sõnaga kuhu, kus. Kus on, sinna tuleb juurde. Lähen sinna, kus mu koht on. Kõik asjad jäid sinna, kuhu kukkusid. *Kuhu obaduse annab, sinna habe ei kasva. E. Männik.
3. osutab koos sõnadega siia ja tänna kellegi või millegi kaootilisele, eri suundadesse (kohtadesse) liikumisele. Tuul pillub lehti siia ja sinna. Loomad jooksid sinna ja siia laiali. Torm virutas paati sinna ja tänna. Vaatab küll siia, küll sinna. Pallid veeresid laiali, üks siia, teine sinna, üks sinna, teine tänna. Kõik lahkusid, kes sinna, kes tänna. Mõtles seda asja sinna ja tänna 'nii ja teisiti'. Üks räägib siia, teine sinna 'üks räägib ühest, teine teisest asjast'.
4. mõnedes ühendustes on lähedane asesõna see kasutusele; kohatähendus on nõrgenenud v. puudub. a. esineb täpsustavana, rõhutavana kohamääruse ees: (just, nimelt) sellesse. Sinna erakonda ma ei astu. Sinna klubisse ei tohi sa nii hilja minna. b. osutab eelnevas tekstis märgitud olu- v. seisukorrale: sellele, selle peale, selle jaoks. Ei taha maja ehitada, sinna läheb väga palju raha. Aknad tahavad pesta – sinna läheb mitu tundi. c. ühendis sinna juurde osutab millelegi, millele miski lisandub: selle juurde. Pakuti kala ja sinna juurde valget veini. Vilistab ja lööb sinna juurde jalaga takti. d. ajalises ühenduses osutab mingile eelnevas (v. järgnevas) tekstis märgitud asjaolule v. sündmusele, milleni mõõdetakse aega: selleni, selle ajani. Olin siis kahekümne aastane – sinna saab juba pool sajandit. Millal on jõulud? – Sinna on veel kaks kuud. *.. üks öö ja poolteist päeva on sinna tagasi, kui me viimast korda sõime. F. Tuglas (tlk).
5. esineb mitmesugustes paratamatust väljendavates lausungites. Sinna pole midagi parata. Ta ei saanud sinna midagi teha. Sinna see jutt jäigi. *Pererahva asi, kes sinna midagi võib. A. H. Tammsaare.

sipsti ‹adv interj›
(liikumisega ühenduses:) kergelt ja kärmelt. Orav lõi sipsti sabaga ja läinud ta oligi. *Korraga – sipsti – üks hernetera maha. O. Luts.

sirge ‹1›
I. ‹adj›
1. ilma kõveruste, jõnksude v. loogeteta, mitte kõver ega kaardus; otse kulgev. a. (kujundite, esemete, taimede vms. kohta). Sirge joon, kriips. Sirge toru. Sirged puud, sambad. Kaskede sirged tüved. Sirgete jalgadega tool. Tagus kõvera naela sirgeks. Kes jõuab hobuserauda sirgeks painutada? Kas mu juukselahk on sirge? Suits tõuseb korstnast sirge joana. Tänav oli sirge, nagu joonlauaga tõmmatud. Mindi mööda sirget metsasihti. Pärast käänakut oli tee jälle sirge. Vaod ei tulnud just kõige sirgemad. Nööri järgi aetud sirged peenrad. Peenral on taimed sirges reas, rivis. Pöörasime põldudevahelisele teele, et maanteekäänakut sirgeks lõigata. | bot (taimenimetuses). Sirge harakalatv. || (rõiva tegumoe kohta:) sirgelõikeline. Sirge mantel, seelik. Kas sirge või taljes pintsak? b. (kehaosade, inimese kohta). Neiul on kenad sirged jalad. Sirge piht. Pikk sirge nina. Linnul oli sirge nokk. Pikad sirged ripsmed. Lapsena olid mul juuksed lokkis, hiljem läksid sirgeks. Ilus sirge rüht, kehahoid. Hoia selg sirge! Ajas selja sirgemaks. Ajas end kogu pikkuses sirgeks. Lõi end, oma rühi sõjaväelase kombel sirgeks. Mees nõksatas valveohvitseri ees sirgeks. Naise muidu sirge kogu oli nüüd kühmu vajunud. Kühmus selg tõmbus sirgeks. Tüdruk on sirge nagu osi, kõrkjas. Seisis sirgena kui küünal, pliiats. *Ja ta kuuekümneaastane keha lõi sirgeks nagu tikk. F. Tuglas. || (ka ühenduses kindlameelsuse, väärikuse, eneseuhkuse säilitamise v. saavutamisega). Olusid trotsiv sirge seljaga inimene. Solvus, kuid lahkus sirge seljaga. Tol ajal mõtlesid kõik ühtemoodi ja neid, kes selja sirge hoidsid, eriti palju polnud. Arengumaade rahvas on hakanud selga sirgeks ajama. || ka sport väljasirutatud. Ajas sõrmed sirgeks. Jalg on põlvest kange, ei saa sirgeks. Istub, sirged jalad harkis. Sirgelt käelt laskmine. Rebimises sai ta sirgetele kätele 155 kg. || (hääle kohta:) ilma vibratsioonita. Lauljal on ilus sirge hääl. Võiks arvata, et see lapselikult puhas ja sirge hääl kuulub poistesopranile. Koori tahetakse, eelistatakse sirgeid hääli.
▷ Liitsõnad: joon|sirge, kepp|sirge, küünal|sirge, lint|sirge, mast|sirge, nool|sirge, nõel|sirge, nöör|sirge, osi|sirge, pulk|sirge, tikksirge.
2. ilma kühmude, kortsude v. voltideta, tasane, sile; mitte lontis. Silus kirja, paberilehe, ajalehe sirgeks. Tõmbas varbaga vaibanurga sirgeks. Tõusis ja tõmbas pintsaku natuke sirgemaks. Hakkas lömmilöödud pange sirgeks taguma. Tuul puhus, lõi lipu sirgeks. *Ma ei saa tal lasta pesu kuivama riputada, sest ta ei oska märga pesu sirgeks raputada.. M. Berg. *Vaevalt oli film lõppenud, kui Kusti keset saali astus ja lõõtsa sirgeks tõmbas. R. Männis.
3. piltl mittekeerutav, otsekohene, sirgjooneline; aus, õiglane. Kindla sõna ja sirge joonega mees. Töös nõuti ausat ja sirget joont. Selle võllaroa suust sirget sõna ei kuule. Meie ema on sirge jutuga inimene, keerutamist ega kavaldamist ta ei salli. Ole nüüd sirge poiss ja ütle, kas said aru, et jonni ajasid? Pole ta isast sirgem ühtigi, riukamehed mõlemad. *Isa oma lihtsa, sirge õigusega ei jõudnud elus kaugele.. A. Hint. *Võib-olla oleks kõige õigem ja sirgem ükskord ometi tõtt kõnelda? L. Vaher.
4. selge, klaar. Enne ärasõitu tahaksin sinuga jutud, ühe jutu sirgeks rääkida. Seda asja me paari minutiga sirgeks ei räägi. Ükskord tuleb see mure, probleem niikuinii sirgeks rääkida. Meie asjad on nii nässus, et ega neid vist enam sirgeks saagi. Tehkem siis asjad sirgeks – kas võtate kauba või ei? Kaup tehti sirgeks ja maja müüdigi maha. Tegin pruudiga sirge soti ja nüüd olen jälle vaba mees. Minul on temaga oma kana kitkuda ja enne ma siit ei lahku, kui sotid sirged. Mehed tegid pudeli kahe peale sirgeks 'jõid pudeli kahe peale tühjaks'. *Mis sest kõrtsitülist kohtukulli ette viia. Seletagu asi siinsamas sirgeks. I. Sikemäe. *Seekord ei mindud kohvimajja, vaid mindi restorani „Kontinentaal” lepingut lõplikult sirgeks tegema. O. Luts. || ilmne, ilmselge. *Jääjate arusaamise järgi olid kojuminejad lollpääd, kelle tegusid oleks sirge rumalus järele ahvida. H. Susi.
II. ‹s›
1. mat joon, mida mööda tema iga kahe punkti vaheline kaugus on väikseim, sirgjoon; ant. kõver. Punkt, sirge ja tasapind. Paralleelsed, ristuvad sirged. Tasapinnaga risti asetsev sirge. Sirge võrrand. *Usus ja kunstis pole ehk ometi sirge kõige lühem tee kahe punkti vahel. A. H. Tammsaare. || see mingi protsessi v. nähtuse graafilise näitajana. Võrdelise sõltuvuse, lineaarfunktsiooni graafikuks on sirge. || selline kujuteldav joon. Vastasseisude ajal asuvad Päike, Maa ja Marss umbkaudu ühel sirgel.
▷ Liitsõnad: horisontaal|sirge, kald|sirge, kiiv|sirge, püst|sirge, rist|sirge, rõht|sirge, rööp|sirge, tugi|sirge, vertikaalsirge.
2. otse kulgev, kurvideta teelõik v. selline võistlusraja osa. Auto kihutas mööda sirget, sööstis sirgele. Lausa lust on kurvis hoogu maha võtta ja sirgetel uuesti kiirust, gaasi lisada. Stardipaik viidi Kloostrimetsast Kose sirgele. Viimasel sirgel möödus meie uisutaja teistest võistlejatest.
▷ Liitsõnad: finiši|sirge, lõpu|sirge, stardisirge.
3. otselöök poksis; ant. haak. Saatis paremaga sirge vastase lõua pihta. Meie poksija põikles osavasti teise seeriarünnakute eest, noppides samal ajal punkte sirgetega. *Näod on neil nii kitsad, et iga teise sirge lööd mööda. J. Smuul.
▷ Liitsõnad: parem|sirge, vasaksirge.

sise|meri

1. geogr mandrisse tungiv ja ookeani v. lähima merega väina(de) kaudu ühenduses olev meri. Saarestikevahelised, ääre- ja sisemered. Läänemeri on Atlandi ookeani sisemeri.
2. riigi piiridesse kuuluv meri (selle riigi suhtes). Rootsi vallutuspoliitika põhieesmärk 16.-17. saj. oli Läänemere muutmine Rootsi sisemereks.

sogama ‹37›
sogaseks tegema. a. (vedeliku kohta). Poisikesed sogavad kalda ääres vett. Vesi on ära sogatud. b. piltl (keerutava jutu, vassimisega ühenduses). Ta pole rumal, lihtsalt sogab (vett). *Aga ei mäleta. Tähendab – valetasid. Udutasid. Sogasid. S. Truu.

sohin ‹-a 2› ‹s›
sahin. Liiguvad kruusa tasase sohina saatel. Tuule sohin puulatvades. Sõidab suuskade sohinal. Saan sõidab sohinal. *Hobuse väledus, ree lendav sohin lisasid talle kindlust.. E. Vilde. || hrv (rääkimisega ühenduses). Kostab tasast rääkimise sohinat. Uinub tüdrukute salajutu sohina saatel.

sohki ‹adv›
(sohieluga ühenduses:) raisku, hukka. *Mõni mees, kes võtab teise mehega sohki läinud tüdruku! M. Pihla.

sokutama ‹37›

1. kõverteid pidi, märkamatult ja salamahti tegutsema. a. kellelgi midagi saavutada, saada v. hankida aitama. Sokuta mind panka tööle. Sokutasin ta raadiosse reporteriks. Poiss õnnestus ärikooli sokutada. Haige tuleb sanatooriumisse sokutada. Sokutame pojale korraliku koha. Sokuta mulle hea üüriline, pilet esimesele rõdule. Vabanenud korter sokutati juhatajale. || (paaripaneku kohta). Sokutab tütart mehele, neiule peigmeest. Sokutas Jüri Mariga paari, Miku ja Manni kokku. b. midagi v. kedagi kuhugi poetama, panema, paigutama. Laps sokutas kommipaberi laua alla. Kuhu ma selle prügikoti sokutan? Ta kotti oli kivi sokutatud. Tahab end sabas esimeseks, Karla kõrvale, pulma sokutada. Sokutasin kaksikvenna enda asemel vastama. Komisjoni õnnestus oma inimene sokutada. Agendid sokutati laevale. Mängukavva tuleks operett ka sisse sokutada. Sokutasingi oma artikli lehte. Sokutasime raha välispanka, kauba tehasest välja. *Kas sina, Saluveer, nägid, kes mulle selle sildi selga sokutas? E. Raud. || (millegi tülika, kehvaga ühenduses:) enda kaelast ära saada üritama; kaela määrima. Sokutas lapse alailma vanaema hoolde. Vigast kassipoega sokutati naabritele (kaela). Sokutab riskantsed protsessid noorele kohtunikule. Ta sokutab alati halba kaupa, ära sealt osta. c. hrv mehkeldama. *Aga minule ei meeldi, et mu mees sokutab oma teenijaga minu seljataga.. A. H. Tammsaare.
2. murd sekeldama, askeldama. *Perenaine sokutaski juba pliidi juures, et õhtuks paremaid praade küpsetada. A. Beekman.

solgutama ‹37›

1. rippuda lastes hrl. vees edasi-tagasi liigutama; nõnda pesema. Solgutasin ojas jalgu. Poiss solgutab silla juures hommik otsa sööta, aga kala ei näkka. Solgutas koivad puhtaks. Naised solgutavad palis hilpe. Too vett, kalad tuleb läbi solgutada. *.. ilmus ta [= nooruk] varsti jälle lävele, solgutas pikka nahkrihma ja ütles.. A. Jakobson.
2. loksutama. Õde solgutab rohuampulli. Ära vett maha solguta! *.. võtab veel suure punnsuutäie, mida nautivalt solgutab suus. B. Linask.
3. ka piltl kedagi siia-sinna liigutades (suunates) räsima, väntsutama. Lapsed solgutavad kassi. Praktikanti solgutati ühest kohast teise. Teda solgutati prokuratuuri vahet. Tormi käest läbi solgutatud mehed. *Sa ei armasta mind. Solgutad niisama. R. Sirge. | (naisterahva magatamisega ühenduses). *Ja niisugusest läbikäijast lasksid sa ennast ära solgutada! A. Kasemaa. *Poiss sihtivat kadunud venna solgutatud naist! T. Lehtmets.

soojus|sõlm
tehn hoone v. hoonerühma seadmestik, mille abil soojuse tarbijad on ühenduses soojusvõrguga. Täisautomaatne soojussõlm.

sool ‹-a 22› ‹s›

1. keem ühend, mis tekib happest, kui selles vesinikioon asendub metalliooniga. Kloriidid, sulfaadid ja teised soolad. Kloorhape ja tema soolad. Soolade lahused. Sooda on süsihappe sool. Mineraalidena looduses leiduvad soolad. Inimorganismis sisalduvad soolad. Mineraalvee soolad. Neerukivid tekivad sadestunud sooladest. Mõnel soolal on magus maik. Berthollet' sool 'kaaliumkloraat'. || ‹liitsõna järelosana› esineb segude nimetustes, näit. vannisool
▷ Liitsõnad: fosfori|sool, glaubri|sool, higi|sool, hüdroksiid|sool, inglis(e)|sool, kaksik|sool, kaltsiumi|sool, keedu|sool, kibe|sool, kivi|sool, kompleks|sool, liht|sool, mangaani|sool, mere|sool, mineraal|sool, mõru|sool, naatriumi|sool, oksiid|sool, põdrasarvesool; kaali|sool, vannisool.
2. vees hästi lahustuv eriomaselt kibeka maitsega kristalne aine, mida kasutatakse maitseainena ja konserveerimisvahendina, keedusool, söögisool, (keemilise ühendina:) naatriumkloriid. Jäme, peenike, valge sool. Laev vedas soola. Raputas, riputas, pani supi sisse näputäie soola. Ilma soolata toit on mage. Vanasti nõiuti soola abil. Oleme mitu puuda, vaka soola koos ära söönud (pika koosolu ja ühiste raskuste ületamise kohta). Uuele naabrile viidi kostiks soola ja leiba (soovides, et toit seal majapidamises ei lõpeks). Vihje teeb haiget, nagu riputaks keegi lahtisele haavale soola. | piltl. Viskas oma naljadega jutule soola. Lisab märkustega loole soola ja pipart. Elule peab soola ka siputama. Riidlemine oli sõprusele soolaks. *Nalja sool on pilge. E. Vilde. || (soolamisega ühenduses, ka seisundit märkivana). Räimed on värske soola all 'äsja soolduma pandud'. Liha oli tündris, astjas soolas 'sooldumas, soolatud olekus'. Kalad paneme kergesse soola 'kalu soolame kergelt'. || piltl (selle kohta, et miski on ootamas, tulemas, valmis pandud). Nüüd on vitsad, keretäis, nahatäis soolas. Koju ei tahtnud minna, sest karistus oli soolas. Paar võmmu jäi veel soola. Kirjamehel on mitu uut näidendit soolas. *Kainemad andsid nõu täna ära minna ja asi soola panna, sest aeg pole jänes.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: jäme|sool, keedu|sool, küüslaugu|sool, laua|sool, peen|sool, söögi|sool, verisool.

soolakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
kergelt, veidi soolane. Pisarate, vere soolakas maik. Pisut soolakat vett kõlbas juua küll. Soolakas õhk, lõhn (hrl. mere lähedusega ühenduses). *Äkki puhub majade vahelt soolakas tuul, tõrva ja kala lõhn tungib ninna. F. Tuglas.

soolane ‹-se 4› ‹adj›

1. maitsmisel tuntavalt soola sisaldav, merevee maitsega; mitte magus. Soolane vesi paneb läkastama. Küll on soolane toit! Väga, liiga soolane supp. Liha oli soolane kui tuli. Kas tahad soolast või magedat võid? Müüakse nii soolast kui magusat kohupiima. Soolast toitu 'suppi, praadi' me ei võtnudki, vaid tellisime kohe magusroa. Anna üks soolane suutäis. Soolased lained, pisarad. Soolane higi, veri. Surnumere vesi on väga soolane. Sel mikstuuril on soolane maitse. | (meretuule v. -õhuga ühenduses). Soolane mereõhk, adrulõhn. Mere kohalt tõuseb soolane udu. Mere soolased tuuled. | ‹substantiivselt›. Sõin liiga palju soolast. Soolane ajab jooma. Parem suutäis soolast kui maotäis magedat. *.. sa pead mõisa tallis viiskümmend soolast [= soolvees hoitud vitstega vitsahoopi] saama. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: kibe|soolane, mõru|soolane, tulisoolane.
2. piltl krõbe, vänge. a. (ütlemise kohta). Ütles paar soolast sõna, midagi õige soolast. Lendasid soolased naljad. Lausus teravusi, üks soolasem kui teine. Soolane anekdoot. b. (rahasumma kohta:) suur, kõrge. Esitas soolase arve. Võttis soolast veoraha. Nii soolase hinnaga seda kaupa ei osteta. *Materjal on kallis, puusepad tahavad soolast päevapalka.. O. Luts. c. valus, karm. Sai soolase kõrvalopsu, keretäie. Halva teo eest ootas soolane karistus.

soovima ‹42›

1. midagi tahtma, soovi omama v. avaldama. Võistlustest võivad osa võtta kõik, kes seda soovivad. Kes soovib sõna? Soovisin teada, millal rong väljub. Ta soovib juubeli ajal suuremat tähelepanu vältida. Isa ei soovinudki inimestega kokku puutuda. Keda te soovite? Kas sa soovid veel suppi? Mida perenaine soovib? Soovin kolme vaba päeva. Sooviti, et küsimused esitataks kirjalikult. Hakkame minema, kui sa seda soovid. Võtke seda, kuidas (ise) soovite. Mine ära! – Kuidas soovite! Ta oskused jätavad (paremat) soovida 'on puudulikud, ebapiisavad'. Distsipliin, varustus, figuur jätab soovida pole piisavalt hea. Soovida oleks neiu laulu kohta seda, et ta oma häält paremini valitseks. || igatsema, lootma, ihaldama. Kuidas ma sooviksin sind taas kohata! Ma soovin, et sa oleksid rahul. Ta soovib sulle ainult head. Keegi ei soovinud neile halba. Eks sa mine, kui nii väga soovid. Ostis lapsele kõik, mis see soovis. Naine soovib kangesti last. Soovida võib paljugi. Ma ei soovi enam midagi. Soovib vanu aegu tagasi. Paremat elu pole soovidagi. Käin seal, kus süda soovib. Vali välja, mis süda soovib. Lugesin niipalju, kui süda soovis. Soovin ta surma. Kui täht langeb, peab midagi soovima. Ei oskagi muud, rohkem soovida, kui et sa terveks saaksid. Juku oli oodatud, loodetud ja soovitud poeg. Lõpuks sain soovitud raamatu. Uuringud ei andnud soovitud tulemusi. Ta polnud seltskonnas soovitud. Soovimata külalised.
2. häid soove ütlema (sageli kindlakskujunenud väljenditega ühenduses v. nende koosseisus). Soovin õnne! Soovime edu! Tulija ütles tere ja soovis jõudu. Soovisin vennale head õhtut, head päeva, head teed, head paranemist. Mees soovib head jätku, jätku leivale. Õed soovisid teineteisele head ööd. Soovisin talle kaunist suve, õnnelikku reisi, kõike head. Kalameestele sooviti kombekohaselt: „Kivi kotti!”.

sorima1 ‹37›

1. otsides, valides, vaadeldes vm. sihil hrl. kä(t)e v. käes hoitava vahendiga milleski, millegi hulgas, midagi tuhlama, tuhnima, soprama. Sorin kastis, tööriistu. Vana mees sorib münte. Sahtel on päris segamini soritud. Leidis karbis sorides vanu pilte. Soris segipaisatud asjades, fotode seas. Vaesed sorivad pühkmeid, prügikastis. Hakkasin ehmunult taskutes sorima, aga raha ei leidnudki. Soris rahakotis ja ulatas abivajajale rahatähe. Sorib võtmekimbus, võtmete kallal. Kalurid sorivad kala. Ostja sorib kaupa. Lihunik sorib loomade sisikondi. Arst sorib haavas. Olen juba terve tunni poes seelikuid sorinud. Võta pealmine tükk, vaagnal ei kõlba sorida. Lootis sõrmust üles leida ja soris kogu prahi läbi. Soris kummutis ringi. Soris tuhas, kuni leegid lõkkele lõid. Talle meeldib kevadeti mullas sorida 'mullatöid teha'. *Isa tõmbas voodi alt tüdruku kohvri ja hakkas selles sorima. Ta otsis midagi, mida ta ise ei teadnud. M. Unt. *„Vähe!” otsustas Taavi, kuid see ei tähendanud muud, kui et pole kiiret püüdmisega, sest mis tühja vett sorida. A. Mälk. | (sellelaadse sihitu tegevuse kohta). Soris hajameelselt kepiga maad. Tüdruk sorib varbaidpidi liivas. Sorib sammalt saapaninaga lahti. Sõrmed sorivad sihitult paberites. Vajub mõttesse ja sorib sõrmedega oma habemekarvu. | piltl. Sorib ema otsides silmadega rahvahulka. Tuul sorib juukseid. *.. ei Kai asuniku-sugusest mehest hooli. Kuulda, et sorib rikaste perepoegadegi seas ja saadab aga kosilasi tagasi. A. Kivikas. || põgusalt lugedes v. vaadates lehitsema, sirvima, lappama. Tüdrukul meeldib raamatuis sorida. Armastab riiulitel raamatuid sorida. Sorisin kiiresti kirjad läbi: mulle polnud ühtegi. Sorisime katalooge. Käin mõnikord antikvariaadis ajakirju sorimas. Uurija plaanib õhtuks dokumendid läbi sorida. Käsiraamatut, entsüklopeediat sorima. *.. pärast einet ta vahel sohval soris Heinet. B. Alver. *Tema [= peigmees] soris külakõrtsis kaarte ja jõi.. J. Pärn. || piltl (mõttetegevuse, hingeeluga ühenduses olevana). Sorib minevikus, möödunud aegades, mälestustes, oma hingepiinades. Sorisin mälus, ajusoppides, aga midagi ei tulnud meelde. Ta ei tahtnud oma hinge kellegi kätte sorida anda. Sorib naise minevikku. Talle meeldib teiste eludes, endas sorida.
2. murd keelt peksma, laimama. Parem suu sisse kõnelda kui taga selja sorida.

sosin ‹-a 2› ‹s›

1. tasane kahisev (häälekurdude vibreerimata) rääkimine. Kuulsin sosinat, aga sõnadest aru ei saanud. Nõrk, vaevukuuldav, vaikne, tugev sosin. Sosin kostab ruumi igasse nurka. Miku ja Mari sosin muutus valjemaks. Tasandab, summutab, surub, alandab hääle sosinaks. Haige hääl kustub, vaibub, alaneb sosinaks. Läksin sosinale üle. Kordab oma ähvardust ägeda sosinaga. Rahvas on vaikne, räägitakse sosinal. Hüüdsin sosinal, sosinaga ema. Vannub sosinal. *Teatris kuuled kas näitlejate kisa või siis sosinat – ikka hüpatakse ühest äärmusest teise. J. Semper. *„Mis oo, see oo,” vastab ema allaheitlik sosin. H. Sergo.
▷ Liitsõnad: armu|sosin, poolsosin.
2. tagaselja räägitud jutt, klatš, salajutt. Igasuguseid sosinaid on mööda küla liikumas. Sosinad nende suhetest ei loe mulle midagi.
▷ Liitsõnad: salasosin.
3. piltl (loodushäältega ühenduses:) kahin, sahin. Tuule sosin. *Jah, kunagi varem polnud ta nõnda selgesti kuulnud ööd. Sosin tuli läbi akende, läbi pimeda toa.. R. Põder. *Tuule kohin kuuse latvas, / männi sosin okste sees.. V. Ridala.

suulae|lõhe
med looteeas tekkinud väärareng, mille puhul on suuõõs ühenduses ninaõõnega

süda ‹-me part südant 3› ‹s›

1. ringeelundkonna keskne lihaseline elund, mille kokkutõmbed panevad vere soontes liikuma. Inimese, looma, kala, putuka süda. Imetajate ja lindude süda koosneb kahest kojast ja kahest vatsakesest. Südame parem koda, vasak vatsake. Südame talitlus. Südame isheemiatõbi, hüpertroofia, klapirikked, äge puudulikkus. Südame siirdamine. Süda lööb normaalselt, jätab lööke vahele. Süda tuksub, peksab, taob. Treppidest ülesminek võttis südame kloppima, puperdama. Tema süda on terve, väga haige, tublisti laienenud. Järsud mäkketõusud koormavad südant. Süda jäi seisma, lakkas töötamast. Arst kuulab haige südant. Terav valu südames. Tundis pistet südames. Haige kurdab südant. Kuul tabas looma südamesse. Kunstlik süda 'tehissüda'. || looma, linnu vastav elund lihasaadusena. Hautatud süda. Süda on võrdlemisi sitke lihaga. || rindkere piirkond, kus see elund asub. Lõi vastast südame alla. Vajus istuma ja haaras südant. Last südame all kandma 'rase olema'.
▷ Liitsõnad: inimsüda; siirik|süda, tehissüda.
2. piltl kasut. kõige üldisemalt inimese psüühika ja teat. füsioloogiliste protsessidega seostatuna, tunnete ja elamuste kujuteldava asu- ja lähtekohana. a. (seoses hingeelu ja mitmesuguste sisetunnetega). Süda on rõõmus, kurb, rahutu, hirmul, ärevil. Tegin seda raske, valutava südamega. Muretu, kerge südamega asuti teele. Lapsed ootasid jõulusid põksuva südamega. Laste nutt tegi isa südame haledaks. Teade tegi südame rõõmsaks, rahustas südant. Süda läks, muutus nukraks, kurvaks, härdaks, hulga kergemaks. Süda on täis hirmu, kurbust. Mu süda on valu täis, valutab tema pärast. Süda rõõmustab, juubeldab (sees). Süda hõiskas, laulis sees, hüppas rõõmu pärast. Nende südamed põlesid vaimustusest. Süda kees vihast, paisus uhkusest. Seda nähes mu süda naeris, nuttis, kihvatas sees. Poisi süda kripeldas: äkki saadakse teada. Süda kisub, tõmbub kurbusest kokku. Süda väriseb, vabiseb hirmust, tahtis hirmust seisma jääda. Südant haaras ängistus, hirm. Hirm nööris südant. Ahastus täitis südant. Rõõmutuksatus käib südamest läbi. Külm judin käis seda kuuldes südame alt läbi. Mis ütleb õnnetu ema süda sees! Ära vaeva oma südant iga tühise asja pärast. Süda ei anna, saa rahu. Selle otsusega võib süda rahule jääda. Süda sundis, ajas teda süüd üles tunnistama. Minu süda on sellest patust, süüst küll puhas. Süda aimab halba. Mis mure su südant vaevab? Kaaslaste osavõtt liigutas südant. See ütlus riivas, torkas kibedalt mu südant. Süütunne rõhus südant. Lahutas sõimuga oma südant. Rasked elamused vapustavad lapse südant. Tegin, nagu süda käskis. Minu süda ei luba mul seda teha. Võtke siit, mis süda soovib! Sõi ja jõi, mida süda kutsus. Võis minna, kuhu süda kutsus. Magan nii palju kui süda lustib. Ta kõneleb sinust aina sooja südamega. Isa süda hakkas pikapeale sulama. Millega saaks selle kurja mehe südant pehmendada! Ega sinu süda ka iganes nõrku! Mis südamega sa sõbra hätta jätad! Tal jäi nende suhtumisest okas südamesse. Tal on süda keele peal 'on avameelne v. armastab lobiseda'. Millest süda täis, sellest suu räägib. Suu on südame mõõt. *.. kogu aeg olin rahutu. Süda nagu kiskus ja kiskus kusagile, ei aidanud vodka ega tüdrukud.. H. Angervaks. b. sisim, hing (ühenduses inimese kõige sügavamate tunnete, mõtetega). Südames võttis maad kurbus, ärevus. Südames on kartus, valu. Südames kees viha rõhujate vastu. Ta kannab sinu vastu kurja südames. Oma südames põlgasid nad teda. Mul oli imelik aimdus südames. Poiste südames tärkavad lootused. Kurjategija südames polnud halastust. Sul on mingi salamure südames. Südames ärkas tahtmine parema elu järele. Mul polnud aimugi, mis ta südames toimus. Nii mõnigi mõtles südames teisiti. Oma südames pidin talle siiski õiguse andma. Mõistusega saan sellest aru, kuid südames olen vastu. See oli kõigi mõtteis ja südameis. Tundis salajas südame põhjas rõõmu. Südamesse asub, poeb kuri kahtlus. Südameisse koguneb vimma, umbusku. Tema häda lõikas mulle südamesse. See ütlus läks, tungis mulle südamesse. Rääkisime temaga usaldavalt, südamest südamesse. Soovin seda päris südamest, südame põhjast. Mure ei tagane vanemate südamest. See oli nii südamest öeldud, et kõik hakkasid naerma. Naeris, ohkas südamest. Tema sõnad tulid südamest. Südamest tulev kaastundeavaldus. Tal on aina töö ja kohustused südamel. Küllap sul ikka midagi südamel 'rääkida' on, kui siia tulid. Sul nagu kipitab, pakitseb veel midagi südame peal. Rääkis emale südamelt, südame pealt oma mured ära. Saaks ometi oma südame tühjaks rääkida, välja nutta. Ütleb teisele otse suu sisse kõik südame pealt ära. Tööd, kõike tegi ta alati südamega, hingega 'täie kohusetundega'. Võttis õpinguid, kõiki kohustusi südamega. Kui midagi ette võtab, siis on südamega asja juures. Talupoeg rippus oma südamega maa ja loomade küljes. Tal on kodukoht väga südame küljes. See töö on mulle südame järgi 'meeltmööda'. Paneb töösse kogu oma südame. Piinava südame eest, käest pole pääsu. Palvetas tummalt, südamega. Mis silmist, see südamest. Mis südamest tuleb, läheb südamesse. *Kas ta tundis end olevat rahvaga üks süda ja üks hing? L. Metsar (tlk). || südamest (üli)väga, kogu hingest. Mees oli südamest rõõmus, õnnelik. Mul on südamest kahju, et nii juhtus. Kahetses südamest oma eksimust. Palun südamest andeks. c. esineb iseloomuomaduste, hrl. headuse, sõbraliku suhtumise, tundelisuse v. neile vastupidiste omaduste väljendamisel. Tal on hea, soe, hell, helde, kaastundlik, hale, kuldne, tunderikas süda. Pehme, külma, kõva, kurja südamega inimene. Tal on kange, kõrk süda sees. Südame headus, kurjus. Ei tea, mis ta oma südame kanguses võtab teha. Ta tegi seda heast südamest. Võõras oli osavõtliku südamega. Suure südamega 'kaastundlik, hea südamega' inimene. Oma uhke südame tõttu ta teistega ei sobinud. Südamelt, südame poolest polnud ta halb laps. Väejuhil oli kotka, lõvi süda. Tütrel on ema süda: sama suureline ja ennast täis. Need ülesanded nõuavad mehe 'kindlat' südant. Arusaaja ja südamega inimene. Ta on halb, südameta inimene. Kuidas sa võid nii südameta olla! Tal pole südant abipalujale, hädalisele ära öelda. Antsul polnud südant lihase vennaga kohut käima hakata. Eks aja ta siis majast välja, kui südant on! Raske elu on naise südame kalestanud. Ega siis temagi süda kivist ole. Silm on südame peegel. d. esineb armastustundeid kujutavates väljendites. Käis äge võitlus neiu südame pärast. Tunnistas sõbrale, et üks plika on talle südamesse läinud, hakanud. Paistab, et peretütre süda on veel vaba. Olen sind ikka oma südames kandnud. Ilusa poisina vallutas ta aina neidude südameid. Tüdruku süda tuksub teisele. Kosis südame sunnil vaese tüdruku. Mis hoiab küll sinu südant tema küljes kinni? Truu abielumees, tema südames ei ole kohta teiste naiste jaoks. *„Irmakene, kas sul siis raasugi südant minu jaoks ei ole?” nurus. R. Sirge. *Mu õde, mu süda, mu südame valgus! V. Ridala. e. kasut. (peam. püsiühendeis) füsioloogilise tunde (eriti iiveldustunde), ka füüsilise enesetunde ilmingute väljendamisel. Süda läheb, läks äkki pahaks, halvaks, sandiks. Karbiidilehk, rasvaving, ebameeldiv toit ajas südame pahaks. Süda on paha, vägisi ajab oksele. Ei saa midagi süüa, süda läigib sees. Vorst oli vist halb, süda hakkas läikima. Jube hais pani, võttis südame läikima. Kaanis kõvasti õlut, nüüd süda pööritab. Pea valutas ja süda iiveldas. Minu süda ei võta seesugust toitu vastu. Mõni nõrgema südamega inimene seda süüa ei saa. Kõva pohmelus, süda kõrbeb sees 'on kõva joogijanu'. Süda kipub selles kuumuses närbima. *Ta süda ei kannatanud viina ega külakiiget ega autosõitu.. K. Saaber.
▷ Liitsõnad: ema|süda, lapse|süda, mehe|süda, naise|süda, neiu|süda, vennasüda.
3. midagi kujult südant (1. täh.) meenutavat (ese, kujutis vms.). Papist, piparkoogist, martsipanist süda. Pingisse oli lõigatud noolest läbistatud süda. Ärtu masti märgib punane süda. Riste ja südameid on kasutatud õllekappade kaunistusena.
▷ Liitsõnad: murtudsüda.
4. millegi keskmine v. keskpunktile lähedane osa. a. mingi territooriumi, maa-ala, asustatud punkti, hoone jne. keskosa; keskus. Euroopa, Aasia südames. Berliinis, Saksamaa südames. Asume Virumaa, Mulgimaa südames. Teekond mandri, saare südamesse. Tänapäeva Varssavi süda on läbinisti uus linn. Presidendi palee asub linna südames. Vallamaja oli alevi südames. Sai tüki maad endise mõisa südamest. Olime põlismetsa, nõmme, pargi südames. See maantee viib päris mägede südamesse. Maja, korteri südame moodustab suur elutuba. Tsükloni südames valitseb tuulevaikus. *Muidugi, me ei liigu mitte Biskaia südames, vaid servapidi .. J. Smuul. *.. aga Tasuja kange mõõk välkus veel kaua .. ja suled ta kübaral lehvisid kaugel vaenlase tihedama salga südames. E. Bornhöhe. b. mingi taimeosa, eseme jne. südamik. Kollase südamega õied. Õuntest, pirnidest eemaldage südamed! Jämeda südamega porgandid. Mäda südamega puu, kuusk, haab. Seinapalgid on südameni pehkinud. Teivastel olid südamed alles terved. Pliiatsi grafiidist, keemiline süda. Nool lendas märklaua südamesse. c. millegi sügav sisemus, tuum. Maa süda ehk barüsfäär koosneb peamiselt rauast ja niklist. Vulkaani süda. d. mingi ajalõigu keskpaik, selle haripunkt. Päeva, öö süda. Jaanuar on talve süda. Taliharjapäeval löödavat talve süda lõhki.
▷ Liitsõnad: linna|süda, metsa|süda, mõisasüda; puu|süda, õunasüda; päevasüda.
5. midagi keskset, tähtsat v. liikumapanevat. a. mootor, mingi oluline seade v. seadmestik. Auriku, lennuki keerulistest masinatest koosnev süda. Kosmoseraketi süda. Televiisori süda. Sõiduki süda oli kokkupõrkes terveks jäänud. b. mingi juhtiv keskus v. organ; midagi eluliselt tähtsat. Pealinn on riigi süda. Kool peab valla südameks saama. Ruhri tööstuspiirkond on Saksamaa rasketööstuse süda. Need kolm ärksat noormeest on ühingu süda.

sügavalt ‹adv›

1. pealis- v. ümbruse pinnast tunduvalt allapoole ulatuvalt; ant. madalalt. Maa, pinnas on sügavalt külmunud. Pealmisest mullakihist leiti mõned odaotsad, sügavamalt mitte midagi. Raskelt koormatud paat, laev istus sügavalt vees. Lõi kirve sügavalt pakku. Künda tuleb sügavamalt. Poisi käed on sügavalt püksitaskutes. Müts, kaabu sügavalt peas. Lumi katab sügavalt maad. | piltl. Sügavalt juurdunud kombed, tavad. On tõdesid, mis kuluvad sügavalt pealuusse. Noormees vaatas tütarlapsele sügavalt silma 'teraselt otsa'. || (liigutuste kohta:) keha normaalasendist kõvasti allapoole. Koogutas sügavalt kummargil pühapiltide ees. Kummardas sügavalt ja alandlikult. Laskis pea sügavalt longu.
2. mingist eesmisest pinnast v. alast kõvasti sisse- v. tahapoole ulatuvalt. Meri ulatus siin sügavalt maa sisse, moodustades lahekääru. Palitu hõlmad käivad sügavalt vaheliti. Kampsuni rinnaesine on sügavalt lahti. Sügavalt dekolteeritud kleit. Suitsupääsukese saba on sügavalt harkis. Puu koor on sügavalt pikirõmeline. Vangidel on köidikud sügavalt ihusse sooninud.
3. (pikkade tugevate hingetõmmete, ohete vms. kohta). Hingake sügavalt (sisse, välja)! Hingas paar korda sügavalt, et rahuneda. Tõmbas pärast pingutust sügavalt hinge. Ohkas sügavalt, otse südame põhjast.
4. (mitmesuguste tunnetuslike muljetega ühenduses). a. (hääle, heli kohta:) madalalt, tumedalt. Hunt ulus sügavalt. Kuskil karjus ronk süngelt ja sügavalt. Mets kohises sügavalt. *Mööda teed ronib sügavalt urisedes laiade roomikutega traktor .. R. Vaidlo. b. (värvuste kohta:) tugevalt, küllastatud värvitoonides. Taevas, meri on sügavalt sinine. Rohi oli siin lopsakas ja sügavalt roheline. Tüdruk punastas sügavalt. *Sügavalt mustendasid vastu suurenevat koitu kauged metsapalistused .. A. Kivikas.
5. põhjaliku(ma)lt millegi olemusse tungides. Kirjandus on hakanud inimest sügavamalt ja mitmekülgsemalt kujutama. Seda probleemi peab mõistma ja käsitlema sügavamalt. Mõtle hästi sügavalt järele, enne kui midagi otsustad.
6. väljendab millegi intensiivsust. a. (une, teadvuseta oleku, mõtete vm. kohta:) ümbrusest täielikult väljalülitatuna, raskelt. Magasin öösel väga sügavalt. Vajus tükiks ajaks sügavalt mõttesse. Mees oli sügavalt mõtteis. *Mille üle sa nii sügavalt mõtled, et ei märka kedagi. L. Kahas. b. (mitmesuguste tunnete, nende avaldumise kohta:) südamest, sisimast lähtuvana, kõvasti, väga. Sügavalt armastama. Sügavalt õnnelik, õnnetu, kurb, solvunud. On sügavalt kiindunud oma vanematesse. Vihkas, põlgas sügavalt valelikke inimesi. Kahetsen sügavalt, et see nii läks. Arst on oma haigete vastu sügavalt osavõtlik. See asi on mulle sügavalt vastumeelt. Pean sinust sügavalt lugu. Juubilar oli õnnitlustest sügavalt liigutatud. Pettusin temas sügavalt. Olen sügavalt veendunud, et mul on õigus. See ütlus riivas, solvas mind sügavalt. Elab kõike sügavalt läbi, kõigele sügavalt kaasa. Tunnetab sügavalt ülekohtust suhtumist endasse. c. (üldisemalt:) ülimalt, väga, äärmiselt. Sügavalt filosoofiline teos, õpetlik raamat. Sügavalt usklik inimene. See seisukoht on sügavalt ekslik. Kõik väited on sügavalt põhjendatud. See on sügavalt sotsiaalne nähtus. Kirjaniku looming on sügavalt rahvuslik, sügavalt isikupärane. See on meievaheline, sügavalt isiklik asi. Sügavalt salajane ülesanne. Äri on sügavalt võlgades. Taevas oli sügavalt pilves. *Sügavalt töörohketel aegadel ei nähta minu käes ühtki raamatut .. J. Undusk (tlk).

taastama ‹37›
endisesse seisukorda seadma, endist kuju tagasi andma, (katkenut, kadunut) uuesti looma, taastekitama. Operatsioon taastas liigese liikuvuse. Täielikult, osaliselt taastatud nägemine. Läks sanatooriumisse tervist taastama. Lossi sisustus taastati. Restaureerijad taastavad vanu seinamaale. Endisel, muudetud kujul taastatud sissekäik. Mängu jätkamiseks taastatakse malelaual endine seis. Tehnik taastas katkenud telefoniühenduse. Lootis, et suhet õnnestub taastada. Lõbus repliik taastab kontakti kuulajatega. Taastas sekundiga oma tasakaalu. Nudism tahab taastada inimese loomuliku suhtumise kehasse. Taastatud ülikool, ajakiri, tava, au. Diplomaatilisi suhteid taastama 'taaskehtestama'. Vabariik kuulutati taastatuks. Omanike õigused taastati 'ennistati'. Taastav 'plastiline' kirurgia. Taastatud 'regenereeritud' vill. || pärast hävimist uuesti üles ehitama. Purustatud linnad taastati paari aastaga. Taastatud sild. Keemiatööstus taastati peale sõda. || millegi tõenäolist kuju taastuletama, rekonstrueerima (1. täh.) Looma väliskuju taastati tema skeleti osade järgi. Taastatud keelevormid. || mälus taastekitama, meelde tuletama. Üritab vestlust taastada. Poiss taastas kuuldud viisi. Ta ei oska lapsepõlveaegse Tallinna siluetti mälus taastada. *.. [kaaslase] punsunud näojooned võimaldasid tal ainult umbkaudu taastada kaaslase kunagist väljanägemist. I. Jaks. || (organismi elutegevusega ühenduses:) taastekitama, uuendama. Taim suudab hävinud osi taastada. Mõned loomaliigid taastavad kehaosasid, näiteks vähile kasvab uus sõrg. Organism taastab verekaod paari ööpäevaga.

taeva|luugid pl
piltl (hrl. suure sajuga ühenduses). Taevaluugid läksid, tehti, tõmmati, võeti lahti. Vihma valas nõnda, nagu oleksid taevaluugid kõik korraga valla pääsenud. Taevaluugid on pärani, nagu kotiga kallab lund alla. Issand hoidis endiselt taevaluugid kinni. *.. avanevad pimedas hallid taevaluugid ja tasa, vargsi, pikkamööda hakkab langema suuri valgeid räitsakaid. M. Traat.

tagasi
I. ‹adv›
1. enda taga olevas suunas; liikumise vastassuunas; ant. edasi. Astu samm tagasi. Poiss vaatas tagasi. Ei pääse kõrvale ega tagasi, vaid ainult edasi. Suusad libisevad, annavad jäisel lumel tagasi. Pööras end sadulas tagasi. Kallutas pea tagasi. Tõmbas kassi sabast tagasi. Põrkas, tõmbus, kargas ukselt tagasi. Pilved peegeldavad kiiri tagasi. Kiirgus peegeldub lumelt tagasi. Nii kõva puu, et kirves põrkab tagasi. Laskis, keris lindi tagasi. Keerasin raamatus paar lehte tagasi. Kella tuleb tagasi keerata. Väed on tagasi tõmbunud, tõmmanud (taganemist märkivate ühendverbide koosseisus). | (käsklusena). Tagasi, poisid! Rühm, tagasi! || lähtekohta, endisesse paika; lähtekohas, endises paigas. Pilet Tartust Tallinna ja tagasi. Sõit Riiga ja tagasi. Sinna ja tagasi, selleks kulub paar tundi. Tagasi mindi suure sõjasaagiga. Ta ei leidnud metsas teed tagasi. Auto pööras tuldud teed, poolelt teelt tagasi. Hüüa lapsed tagasi! Poisid jooksid korraks koju, kuid olid varsti tagasi. Isa on arsti juurest tagasi. | (koos lähte- v. endist kohta märkiva sõnaga). Loomad aeti lauta tagasi. Pääsukesed vihisesid pessa tagasi. Põllult leitud pealuu maeti sinna tagasi. Juhtis auto garaaži tagasi. Asetas raamatu riiulile tagasi. Sügisel koliti linna tagasi. Kipub, kiirustab koju tagasi. Pane asjad oma kohale tagasi! Tuul kandis lehed teele tagasi. Laskis kalad vette tagasi. Pani oma raha taskusse tagasi. Jõudis jutuga jälle samasse kohta tagasi. || ära, minema. Abipaluja saadeti, aeti, tõrjuti ukselt tagasi.
2. näitab millegi üleminekut v. -andmist endisele valdajale v. omanikule. Anna mu raamat tagasi. Võttis auto venna käest tagasi. Maksis võla nädala jooksul tagasi. Kuidas sa laenu tagasi tasud? Tagasi pole tarvis. Vanaisa ihkab talumaid tagasi. Nad ostsid oma koha tagasi. Küll ma kord selle sõrmuse tagasi küsin. Lunastas oma kella tagasi. Võitis maailmarekordi tagasi. Must võidab lipu tagasi. Sõber, kui laenad, vaenlane, kui tagasi tahad. | (peale kasvu-, tootmis- vm. tsükli läbimist). Peremees ei saanud põllult seemetki tagasi. Üks turismiärisse mahutatud kroon andvat kolm tagasi.
3. osutab endisesse seisundisse, olukorda, endisele positsioonile jõudmisele, endises seisundis, olukorras, endisel positsioonil olemisele. Tervis, tõbi on tagasi tulnud. Operatsioon andis nägemise tagasi. Mälu hakkab tasapisi tagasi tulema. Sain tasakaalu tagasi. Vajusin tagasi unne. Silmad vajusid kinni tagasi. Temperatuur on kolmekümnele kraadile tagasi tõusnud. Astusin tagasi argipäeva. Ta on usu juurde tagasi pöördunud. Vanainimene muutub lapseks tagasi. Kohtunik valiti tagasi. Võeti tööle tagasi. Pääsesin kursustele tagasi. | osutab millegi poolelijäänu jätkamisele. Me tuleme selle küsimuse juurde veel tagasi. Tulen nüüd tagasi oma arutluskäigu juurde.
4. ajas kaugemal(e) mineviku suunas, möödunud aega v. ajal. Rahvalaulud ulatuvad väga kaugele tagasi. Arheoloogid jälgivad ajalugu tagasi kuni jääajani. Heidame nüüd pilgu tagasi. Paul Keresele tagasi mõeldes. Niipalju kui ma tagasi mäletan .. Elule tagasi vaatama. Ajas tagasi astuma. *Meil arvati põlvi kuni kuningateni ja vanemateni tagasi. A. Kitzberg. || (tulenemisega ühenduses). Käändelõpp -ga läheb tagasi sõnale kaas. Selle loo saab piiblilegendile tagasi viia.
5. osutab millegi nõrgenemisele, raugemisele, vähenemisele. Torm hakkab tagasi andma. Tuul on veidi tagasi jäänud. Külm tõmbus tagasi. Tõbi, paistetus annab tagasi. Hirm andis pisut tagasi. See rohi võtab külmetuse tagasi. || märgib viletsamaks muutumist, allakäiku. Kriis paiskas riigi majanduse tagasi. Üliõpilassport, kõnekultuur on tagasi läinud. Tammume oma töös paigal või nihkume isegi tagasi.
6. ‹ühendverbi osana› esineb loobumist, keeldumist, soostumatust märkivates ühendverbides. Tõotust ei saa tagasi võtta. Võta oma sõnad tagasi! Võttis oma kaebuse tagasi. Süüdistus on tagasi võetud. Minister astus oma kohalt tagasi. Keiser oli troonilt tagasi astunud. Prints lükkas krooni tagasi. Kosjad lükati tagasi. Ettepanek, nõudmised, töö on tagasi lükatud. Tõrjus etteheited, lähenemiskatsed tagasi.
7. ‹ühendverbi osana› esineb kellegi v. millegi ohjeldamist, pidurdamist, tõkestamist, takistamist märkivates ühendverbides. a. (kellegi v. millegi liikuva kohta). Peapael hoiab juukseid tagasi. Hoidis ust tagasi, et see kinni ei vajuks. Tüdruk hoiab ema kleidisabast tagasi. Pidas mind käsivarrest tagasi. b. (inimese füsioloogia v. psüühikaga seotud nähtustega ühenduses). Surus köha, haigutuse tagasi. Hoiab nuttu, pisaraid, naeru tagasi. Ei suutnud end tagasi hoida. Tõrjub kurbi mõtteid tagasi. Tõmba ennast vähe tagasi. c. (võitluses). Rünnak tõrjuti tagasi. Tormijooks on tagasi löödud.
8. (reaktsioonina, vastusena mingile tegevusele:) vastu. Löögi peale äigas poiss lööjale tagasi. Ta ei viruta kunagi tagasi. Küll ma sulle tagasi teen! Nii terava keelega plika, et ei saa kuidagi tagasi pistmata jätta. Mõõdab vennale täie mõõduga tagasi.
9. ‹ühendverbi osana› esineb millegi ees arakslöömist, äraehmatamist märkivates ühendverbides. Kohkusin reetmise ees(t) tagasi. Ta ei põrganud võltsingutestki tagasi. Pruut põrkas tagasi, sest mehel polnud kodu ega sissetulekut.
10. ‹ühendverbi osana› väljendab kärpimist, lühemaks, tasaseks, ära. Praegu on sobiv aeg vääte tagasi lõigata. Igihaljaste taimede koltunud osad lõigatakse tagasi. Näpistab suve jooksul mitu korda kasve tagasi.
11. kahekorra, maha. Käänab varrukasuud tagasi. Krae tuleb tagasi pöörata. Hargi üks haru on konksutaoliselt tagasi painutatud.
12. esineb koos sõnaga edasi vrd edasi-tagasi Olen seda asja mõelnud edasi ja tagasi.
13. ‹muude tähenduslikult lahutamatut tervikut moodustavate ühendverbide osana› näit. tagasi ajama, tagasi kutsuma, tagasi tõmbuma
II. ‹postp› [nom part] teat. ajavahemik mineviku suunas. See juhtus aasta tagasi. Ta sündis viiskümmend aastat tagasi. Mõni aeg tagasi veel elati siin külas. Pidin juba tund tagasi lambi süütama. Kaua aega tagasi. Aastat viisteist tagasi. Aastaid tagasi. Palju, mitu aega tagasi. Napp nädal tagasi.