[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 88 artiklit

kokku ajama

1. kokku koondama. a. (eluta asjade kohta:) kokku tassima, tõstma, koguma jne. Kivid aeti põllu serva kokku. Praht, oksarisu aeti aianurka kokku. Tuisk on lund hoonete vahele kokku ajanud. Ajab lausa labidaga, kühvliga, roobiga raha, vara kokku. b. (elusolendite kohta:) kogunema panema, kogunema sundima. Koosolekule oli palju rahvast kokku aetud. Ajame koosoleku kokku ja otsustame asja ära. Terve suguselts oli pulma kokku aetud.
2. kõnek (igasugust asja) kokku rääkima, kokku keerutama. Tema jutul pole aru ega otsa, ajab kokku, mis sülg suhu toob.

alg|aine

1. keem element. Tänapäeval tuntakse üle saja algaine.
2. lähteaine, -materjal. Põlevkivi algaineks on vetikad. *Kõige taltsutamatumgi fantaasia saab oma algained inimmõistusega tajutavaist reaalnähtusist. F. Tuglas.
3. filos kõigi asjade ja nähtuste, kogu maailma aluseks olev põhiaine (hrl. antiikfilosoofias). Algaineks on peetud näiteks õhku, vett, tuld.

arv|sõna
keel asjade ja nähtuste hulka v. järjekorda väljendav käändsõna, numeraal

asja|käik
asjade, sündmuste kulg. Senise asjakäiguga võib rahul olla. Teda on asjakäigust informeeritud. *Toas Maret päris Tiinalt aru, mis aida juures õieti sündinud, ja see katsus asjakäiku jutustada .. A. H. Tammsaare.

asja|seis
asjade seis, olukord. *Niisuguse asjaseisu juures võisid rõhutud rahvad küll mässust head õnne loota. E. Bornhöhe.

asuma ‹37›

1. kusagil olema. a. (asjade, loodusobjektide, rajatiste jne. kohta:) asetsema, paiknema. Aiatööriistad asuvad kuuris. Sõnaraamatud asuvad keskmises riiulis. Maja, suvila, paadikuur asub järve ääres. Uus teletorn asub linnast väljas. Kus, mis tänavas asub raamatukogu? Ministeerium asub endises kohas. Koolimaja ja rahvamaja asuvad lähestikku ühel pool tänavat. Kauplused asuvad käe-jala juures. Meie uus korter asub kolmandal korrusel. Kohviku vastas asuv park. Suurem osa jäämäest asub vee all. b. (inimese jm. elusolendi kohta:) ajutiselt v. püsivalt viibima; elama; elutsema. Ta asus aastaid välismaal. Selles metsatalus ei asu enam ühtki hingelist. Kes teab, kus ta praegu asub. Muistsed soomeugrilased asusid õige laialdasel maa-alal. Karud asuvad sügaval laanes. *Kes asus lähemal süldikausile, kahmas säält kahvliga käntsaka taldrikule .. R. Sirge. c. (millegi abstraktse kohta). Küüntes ja juustes usuti asuvat peidetud elujõudu. *Akna taga asus jahe kevadöö. L. Metsar. *.. lõbusalt nad astusid ja nende nägudel asus vaikne rõõm. F. Tuglas (tlk).
2. kuhugi minema v. tulema; kusagil aset võtma, end sisse seadma jne. Asuti lauda, laua taha, laua ümber. Dirigent asus koori ette, pulti. Poisid asusid ritta, rivisse. Asusime järjekorda, sappa. Väeosa asus positsioonile. Asuti jõe kaldale laagrisse. Valvur asus oma vahipostile. Reisijaid palutakse asuda vagunitesse, oma kohtadele. Asuge trepile seisma, teeme pildi. Poiss asus tüdrukule lähemale, tüdruku kõrvale. Emalind asus jälle pesale. *Lauda istuti nõnda, et köster asus laua otsa, tema paremal käel Andres ise .. A. H. Tammsaare. | piltl. Rõõm, õnnetunne, kurbus, viha asus südamesse, hinge. || kuhugi elama minema v. tulema; kuhugi üle v. ümber kolima; välja rändama. Uude majja, uude korterisse asuma. Maale, maalt linna elama asuma. Ta olevat Hiiumaale asunud. Suveks võib lakka, aita asuda. Krimmi ja Kaukaasiasse asunud eestlased.
3. midagi tegema hakkama, mingit tegevust alustama. Asuti niitma, kraavi kaevama, suvilat ehitama. Lapsed asusid kirjandit kirjutama, koduseid ülesandeid lahendama. Kõneleja asus viimase probleemi juurde. Kõik asuvad sööma, toidu kallale. Hobune asus kaeru krõmpsutama. Tuli asuda teele, minekule. Külalised asusid minema. Puhkus on läbi, tuleb asuda jälle ametisse, töö juurde, tööle. Asume asja juurde. Diviis asus pealetungile. Jüri asus teiste juhiks. *Peale seda asus ta teopoisina mõisa tööle. A. H. Tammsaare. *Tuul aga asus niutsuma ümber maja .. A. Mälk. || mingisse olukorda, situatsiooni, vahekorda jne. astuma. Asub kaitseasendisse. Ema asus minu nõusse. Asus endiste sõpradega vaenujalale. Ta asus täiesti erinevale seisukohale.
4. van millestki v. kellestki kinni hakkama v. kinni haarama, asima. *.. [Jüri Tork] asus mõlema käega ta pagunitest kinni ja kiskus need krauhti maha. E. Vilde.

dünamism ‹-i 21› ‹s›

1. dünaamilisus, dünaamika (2. täh.)
2. filos idealistlik vaade, mille järgi asjade olemuseks on mittemateriaalsed jõud, mateeria aga nende toime avaldus

huumori|meel
võime näha asjade, olukordade naljakat, koomilist külge. Kasin, kesine, hea, loomupärane huumorimeel. Tal ei ole sugugi huumorimeelt. Oma huumorimeele oli ta pärinud isalt.

inisema ‹37›
tasa ühetooniliselt hrl. läbi nina häälitsema (hrl. veiste kohta). Lehm iniseb tasa, kaeblikult, abipaluvalt. Vasikas inises näljast. || hrl hlv (inimese sellise häälitsemise kohta). Haavatu inises valu pärast. Kõneleb iniseva häälega, läbi nina inisedes. Naised inisesid laulda. || (putukate kohta:) pinisema, pirisema. *Aga sääsed inisesid kuuse okstes küüni katuse kohal.. J. Madarik. || (elutute asjade kohta). *Ainsaks heliks oli soolaselt kibe / tuule vantides inisev sööst. J. Smuul.

intuitivism ‹-i 21› ‹s›
filos vaade, mille kohaselt asjade olemust tunnetatakse intuitsiooni, mitte mõistuse kaudu

ise ‹enese e. enda, ennast e. end, enesesse e. endasse, eneste e. endi, endid, enestesse e. endisse pl. nom ise› ‹pron›

1. ‹hrl. järelasendis täiendina› rõhutab, tõstab esile (vahel juurdemõeldava) põhisõnaga väljendatut: just see, mitte keegi v. miski muu; just see teiste seas. Sa ise oled arg. Ta on jälle tema ise. Ise oled (sa) kohmakas ja saamatu. Te tunnete Peetrit ise paremini kui mina. Ise mõtlesin, et nüüd ma küll upun. Nad ei usu seda isegi. Ela ise ja lase ka teistel elada! Enda arvates, enda teada tegi ta õigesti. Enda korjatud marjad. See on maestro enda töö. Labidat ennast ma ei leidnudki. Ära unusta asjaosalisi endid! Meis endis on viga. See sõltub lastest enestest, kumma vanema juurde nad tahavad jääda. Ma kirjutan kas või ministrile enesele. Mis ta ähvardab, talle endale tuleks naha peale anda. Teil tuleb endal, endil otsustada. Viinad enestel kaasas ja muudkui joovad aga. Jõe, teeristi endani on veel tükk maad. Soovin tutvuda originaalide enestega. Kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb. || tõstab (vastandavalt) esile kõige olulisema, kesksema sisuliselt seotud asjade, nähtuste v. isikute hulgast. Rehavars tehti kuusest, reha ise kasest. Tuba oli niisama räpane kui elanikud ise. Need on alles kevade märgid, kevad ise on veel kaugel. Kõik olid kohal peale süüdistatavate eneste. Laual oli ainult pussi tupp, pussi ennast ei leitud kuskilt. Läksin sünnipäevale, aga hällilast ennast ei olnudki kodus. Ajakirjanikul õnnestus küll vestelda presidendi prouaga, mitte aga presidendi endaga. *Mees ise on mats, sõidab sõnnikuvankriga, aga hobune ees sajarublane. F. Tuglas. *See võis olla lohutuseks teistele ja ka vargamäelastele enestele nende raskeil päevil. A. H. Tammsaare.
2. esineb lausetes, mis toovad esile kahe tegevuse (v. olukorra) sisulise vastandlikkuse v. paralleelsuse, kusjuures tegija (v. olukorras olija) on mõlemal juhul sama. Ise mees ja nii saamatu. Ise alles laps, aga mõtleb kui täiskasvanu. Ennast pole ollagi, aga jõudu küllalt. Endal alles kõrvatagused märjad, aga muudkui kipub õpetama. Kui tark tüdruk! Ise alles kolmeaastane! Ta sõitis maale, olles ise haige. Poiss peitis end puu taha, ise hirmust lõdisedes. Kõnnin mööda teed ja ise mõtlen, kuidas igavust peletada. *„Ei nuta, ei nuta,” vastab ema, aga enesel jooksevad pisarad silmist. O. Luts.
3. rõhutab, tõstab esile, et keegi on nagu mingi omaduse kehastus. Ta on headus, tarkus, visadus ise. Noormees oli neiu suhtes tähelepanu ja viisakus ise. Leitnant oli ka lahingus rahu ise. Müüjanna, lahkus ise, ulatas mulle proovimiseks uue kingapaari. Reet on korralikkuse eeskuju ise. *Naised ei paku eriti oma kaupa, lihtsalt istuvad ja ootavad nagu kannatlikkus ise, kas mõni mööduja peatub. V. Beekman.

jaana|linnulik
piltl asjade käiku mitte ettenägev, mitte näha tahtev v. lühinägelikult mitte-ettearvestav. Jaanalinnulik naiivsus.

järjestik ‹-tiku, -tikku 30› ‹s›
hrv üksteisele järgnevate asjade, nähtuste vm. kogum. Nootide järjestik. *Kirjud heitlevad mõtted lakkamata järjestikus kihasid tal peast läbi.. E. Vilde.

kapp1 ‹kapi 21› ‹s›
uksega v. ustega suletav mööbliese asjade hoidmiseks. Tammepuust kapp. Ampiirstiilis kapp. Tulekindel kapp. Klaasustega kapp. Pealisrõivaste, majapidamistarvete kapp. Esikus varna all on jalanõude kapp. Ülikond, kleit ripub kapis. Pani ülikonna kappi. Võttis kapist raamatu. Kapp on lukus, lukustamata. Köögis oli kapp sööginõudega. Kõik kapid ja kummutid olid riidekraami täis. Voodi oli kapi taga. || kõnek (muude selletaoliste esemete v. esemeosade kohta). Kapiga seinakell. *.. igal hommikul tulid paadid süngepalgeliselt sügiseselt merelt, põhjad ja kapid täis suuri, hallitähnilisi turske. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: akti|kapp, baari|kapp, esmaabi|kapp, kantselei|kapp, kartoteegi|kapp, köögi|kapp, külm(utus)|kapp, pesu|kapp, puhvet|kapp, raamatu|kapp, raha|kapp, riide|kapp, seina|kapp, sektsioon|kapp, söögi|kapp, toidu|kapp, tööriista|kapp, öökapp; klaas|kapp, raudkapp; ahju|kapp, ikooni|kapp, kella|kapp, paadi|kapp, telefoni|kapp, tõmbekapp.

kapriisne ‹-riisse 2› ‹adj›
isemeelselt tujukas, kapriisidega. Hirmus kapriisne laps. Kapriissed daamid. Tüdruk läks järjest kapriissemaks. | (asjade, looduse kohta). Talvetaat on tänavu kapriisne: kord paugub pakane, sealsamas jälle sula. See mehhanism on üsna kapriisne: läheb kergesti rikki.

kehv ‹-a 22›

1. ‹adj› omadustelt ja kõlblikkuselt halb v. halvavõitu, nigel, vilets. a. (füüsilistelt v. vaimsetelt võimetelt, ka moraalselt). Kas sa nii kehv mees oled, et isegi temast ei saa jagu! Hobune oli neil kehv. Kehvad lehmad annavad vähe piima. Kevadeks jääb karugi kehvaks. Kehv tervis. Kehv kuulmine, nägemine. Silmad on kehvaks jäänud. Ta on kehv kirjamees, matemaatik, maletaja. Ega ma sinust kehvem ole – mul ka ülesanne valmis. Väeosa võitlusvaim oli kehv. *„Ma olin ikka priske poiss, ega kehvemaid mägipolkudesse võetud,” lausus mees. I. Viiding. b. (taimede kohta:) kidur, armetu. Kehv vili. Kehv kaer, rukis. *Kehvad puud on vaevakased, / piitsavarre ümber toht. U. Laht. c. (asjade, nähtuste, olukordade kohta). Kehv riietus. Kehvad jalanõud. Kehv söök, jook. Kehv raamat, film. Kehv tuba, korter. Toa sisustus oli kehv. Sain rulli kehvemat paberit. Kehv tõlge. Teos on kehvas keeles. Külavaheteed olid kehvad. Toodete kvaliteet oli kehv. Kehvade omadustega taim. Olin kehvas tujus. Kehv suvi, lahja sügis. || ebameeldiv, täbar. Tema elu oli üsna kehv. Rahaline olukord on kehv. Temaga on lood kehvad. Üksi oli ka kehv elada. Jääkeltsasel teel oli kehv käia. || vähese viljakandvusega. Kehvad maad, põllud. Pinnas on saartel paene ja kehv.
2. ‹adj› napp, vähene, mittepiisav. Kehv heinakasv. Kehv saak, kalaõnn. Kehv valgustus. Kehv palk, sissetulek. Teenistus läks järjest kehvemaks. Kehv võõrkeelte oskus. Kehv fantaasia. Kehva jutuga mees. *Räimepüük oli sel sügisel kehv. Käidi vaid seks, et saada tursasööta. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: jutu|kehv, lume|kehv, mõtte|kehv, sõna|kehv, viljakehv.
3. ‹adj› vaene, varatu, puudust kannatav. Kehv saunamees, pops. Kehv, kuid edasipüüdlik noormees. Kehvade vanemate laps. Olime nii kehvad, et polnud külalistele midagi pakkuda. Ta on pärit kehvast kodust, kehvadest oludest. Kõrge õppemaksu tõttu polnud kehvematel õpilastel võimalik õpinguid jätkata. Sõjajärgsed kehvad aastad. Heal ajal on palju sõpru, kehval ajal ei kedagi.
▷ Liitsõnad: kerjus|kehv, pool|kehv, purukehv.
4. ‹s› vaene inimene. Kus vaesel õigus või kehval kohus! Aeg aitab konna mättale ja kehva kannikale.

kes ‹kelle, keda, kellesse, kelles, kellest, kellele, kellel e. kel, kellelt e. hrv kelt, kelleks, kelleni, kellena, kelleta, kellega pl kes, kelle e. kellede, keda, kellesse e. kelledesse›
I. küsiv-siduv pron
1. ‹otsese küsisõnana hrl. substantiivselt› kasut. isikute vm. elusolendite kohta. Kes seal on? Kes need mehed on? Kes nõnda ütles? Keda sa nendest tunned? Kellega sa lähed sinna? Kelle ülesandel sa seda teed? Kellele see on mõeldud? Kellelt sa seda kuulsid? Kelleks sa tahaksid saada? Kellena ta praegu töötab? Kes pagan seda tegi? Ah, et kes meil kohal on? Kes ei saanud tänaseks õppida? Kellest on juttu? Kas ma räägin sulle või kellele?! Kes seal sööb, kas Kirjak? Kes seal põõsas krabistab? Kes see veel tuli? Kes need täna tulevad? Küllap otsid mind, keda teist sul vaja? || kõnek hrv mis. *".. Peremees tapab tööga, sina...” – „Kellega mina?” küsis Mari kärsitult. A. H. Tammsaare.
2. esineb eituse v. jaatuse suhtes vastupidist väidet sisaldava emotsionaalse värvinguga lause v. lauseosa algul. a. ‹substantiivselt›. Kes teid seal ikka ootab! Kes oleks võinud seda arvata! Kes siis sellepärast nutma hakkab! Kes sinna nii väga minna tahab! Kellel siis selleks aega on! Kes seda enam mäletab, kuidas see kõik algas! Ma ei taha, aga kes sellest küsib! Kes sulle niisama ikka annab. Kes ta muu on kui Toots. Kes kurat sind käskis seda teha! Kes siis seda ei teaks! Kes see julges minemata jätta! Kellel see aega lugeda oli! *Kui on läinud vanker, kes hakkab kodaraid taga leinama. H. Angervaks. b. ‹adjektiivselt› (tunderõhulisena umbkaudu täh.:) missugune. Kes võõras seda teadis võtta! Kes teine selleks veel paremini sobib kui tema! Kellel muul veel rohkem aega oleks! Kes see muu seda tegi! *„Kes ilus neiu niisugust lolli ometi peaks endale meheks himustama!” mõtlesid vanemad vennad. J. Kunder. *.. ja ta süda oli aimanud, et kes see muu kui tema vanamees võis olla. A. Valton.
3. seob kaudset küsimust alustavat vm. kõrvallauset pealausega, kusjuures pealauses esineb (v. on juurdemõeldav) enamasti mingi korrelatiivne sõna. a. (kasut. inimeste v. muude elusolendite kohta). Ütle, kelleks sa tahad saada. Kes otsib, see leiab. Tulid need, keda ei oodatud. Tulgu kõik, kes soovivad. Mul pole kedagi, kellega nõu pidada. Kes ta on, seda ma ei tea. Teadku, kellega tal on tegemist! Kel janu, sel jalad. Ta on üks nendest, kes pidi seda tegema. Ta on seltsinud sellega, kellest kõik eemale hoiavad. Mina olin see, kes pidi lahkuma. Tema on säärane, kes kärbselegi kurja ei tee. Ta on inimene, kes kõigega lepib. Ma kohtusin sõbraga, keda ei olnud ammu näinud. Leidus üksikuid, kes tema juttu veel uskusid. Ta pelgab koera, kes on ukse ees ketis. Ta on kui kala, kes sattunud kuivale. „Ole vait!” ütles Jaan, kelle kannatus katkes. Kelle jalg tatsub, selle suu matsub. *Otsekui polekski see tuul, kes seal väljas vingub, vaid kodutu koer. T. Kallas. b. (kasut. ka organisatsioonide, asutuste kohta, kui need on tegija funktsioonis). Kus oleks veel majand, kes hoolitseks paremini oma liikmete eest! *Proovis agendileiba äri juures, kes kauples kirjutus- ja muude büroomasinatega. P. Kuusberg. c. van (asjade, esemete vms. kohta, kus tänapäeval esineb mis). *Rutuga oli ta ühe suure vasara kottu kätte saanud, kellega ta Peetri ette astus .. J. V. Jannsen. *Aiast enesest käivad teed läbi, kelle ääres pingid jalutajat puhkama kutsuvad. M. J. Eisen.
II. ‹pron› (mitmesugustes ebamäärasust väljendavates ühendites) a. ‹koos teadma-verbi ains. 3. pöördega› esineb mitmesugustes ebaselgust, teadmataolu väljendavates ühendites. Nad on juba kes teab kus. Ma loen seda raamatut juba kes teab mitmendat korda. Sadu võib kesta veel kes teab kui kaua. Ta on väga haige inimene, kes teab kui kauaks tal enam elupäevi jätkub. Neid polnudki kes teab kui palju. Kes teab millal see juhtus. Selle asjaga pole kes teab mis 'mitte mingisugust' kiiret. Ta käitub, nagu oleks ta kes teab mis 'mingisugune' tähtis isand. Ma pole kes teab kui suur 'mitte eriti suur' suitsetaja. Ta polnudki kes teab kui tugev 'mitte eriti tugev'. Kes teab missugune asjamees temast veel tuleb! Nii võib pagan teab kes tulla. Peab mind jumal teab kelleks. Kes teab, kas temast enam töötegijat tuleb. Kes teab, vahest on nõnda paremgi. „Ega mujalgi parem ole.” – „Kes teab.”. b. ‹eriti ühenduses sõnadega tahes, ükskõik› märgib isikut, kelle kohta pole midagi täpsemat teada. Olgu ta kes tahes, vastu võtame ikka. Uuel inimesel tuleb sellega palju vaeva näha, kes ta ka ei oleks. Tulgu ükskõik kes. *.. olen valmis hakkama ükspuha kelleks, mis talle meele järgi oleks, kas või omnibussikutsariks. A. Kurfeldt (tlk). c. ‹esineb ühendites› kes kuhu(gi), kes kuidas, kes kusagil jne. Kõik pugesid peitu, kes kuhu. Valmistuti teeleminekuks, kes kuidas. Nad on kõik, kes kusagil. Igaüks püüdis haarata, kes mida sai. d. ‹korduvana› mitme lähemalt täpsustamata isiku vm. elusolendi korral. Kes tõi raha, kes toidupoolist. Kes tuli jala, kes hobusega, kes autoga. Mehed olid kohal, kes istus, kes tammus rahutult edasi-tagasi. *.. viin ja õlu oleksid nagu läbi purenud pidurdavad lukud ning riivid, viies kelle pisarateni, kelle uhkeldava praalimiseni, kelle sõjaka riiakuseni. O. Tooming.

klassi|vanem
klassi õpilaskonna juht (mitmesuguste klassi ellu puutuvate asjade ajamiseks, koostööks õpetajatega jne.). *Uusi kandidaate ei esitatud ja .. nii valiti Leho Tammneem ühel häälel klassivanemaks. K. Ristikivi.

kodaniku|ühiskond
inimeste omaalgatuslik koostöö oma huvide järgimiseks ning avalike asjade arutamises ja otsustamises osalemiseks; seda koostööd võimaldavad institutsioonid ja ühendused

kogunema ‹37›

1. (elusolendite kohta:) koonduma v. kokku tulema. Troppi, kobarasse kogunema. Mehed kogunesid salka. Kaaslased kogunesid Karla juurde. Rahvas kogunes tänavale, klubisse. Õhtuti kogunes noori igalt poolt kiigeplatsile lõbutsema. Õnnetuspaigale kogunes rahvast. Koguneti koosolekule, miitingule, aktusele. Pere kogunes lõunale. Kogunesime kell 8 postkontori ette. Sügisel kogunevad linnud äralennuks parvedesse. *Kõigil viieks minutiks koguneda. Välknõupidamine .. O. Tooming.
2. (asjade, esemete, nähtuste kohta:) aja jooksul korjuma, kokku kuhjuma, ladestuma. Orgudesse kogunes lund. Vesi kogunes loikudeks. Mööblile oli kogunenud paks tolmukord. Suhu kogunes sülge. Taevasse koguneb pilvi. Taimede juurtesse koguneb toitaineid. Kapital kogunes üksikute kätte. Aastaid kogunes turjale. Sentidest kogunes annetuskarpi kroone. Hinge kogunenud viha purskus välja. Aastate jooksul kogunenud elutarkus.

kohtu|pretsedent
jur kohtuorganite mingi varasem otsus, mida edaspidi analoogiliste asjade lahendamisel arvestatakse

konutama ‹37›

1. kössis v. pea norus istuma; tüdinult, igavledes hrl. tegevusetult (pikemat aega) istuma v. seisma. Konutab taburetil, paku otsas, tugitoolis. Haige konutas voodiserval. Voorimees konutas sõitjaid oodates pukis. Vanamees konutas ahjusuu ees ja vahtis tulle. Istus laua äärde ja jäi käsipõsakile konutama. Konutasime jaama ooteruumis pingil. Konutas aknal ja vahtis möödaminejaid. Tule välja, mis sa seal nurgas konutad! Poisid konutasid kuuse all vihmavarjus. Konutas lõdisedes mingis kangialuses. Hakkame pealegi minema, mis siin ikka konutada! Tule tuppa, mis sa väljas konutad! Lasipuu ääres konutas paar hobusesetukat. Lehmad konutasid küüru tõmbunult külma vihma käes. Üksik vares konutas männi otsas. || piltl (eraldi, otsekui kössi vajunult, mahajäetult asuvate hoonete, asjade jms. kohta). Muudest hoonetest eemal konutab vana rehi. Keset heinamaad konutas üksik küün. Õuenurgas konutas vana ratastraktor. *..nurgas konutas helekollane kummut.. A. Jakobson.
2. kestvamalt ühes paigas üksluiselt viibima, vahelduseta v. vastumeelselt asuma. Ta ei käi kusagil, aina konutab kodus. Jüri konutas mitu päeva metsas paos. Kahetses, et nii kauaks siia kolkasse oli konutama jäänud. Konutasin aastaid mingis kontoris. Konutate siin üksikul saarel ega teagi, mis maailmas sünnib!

kubinal ‹adv›
sagivatest, tunglevatest inimestest vm. elusolenditest tihedalt, paksult, tungil (täis); eriti suurel hulgal. Väljak oli rahvast kubinal täis. Teed on kubinal täis põgenikke. Tõmbas välja kubinal täis nooda. Uudishimulikke tuli, vooris kubinal kokku. *Kaubeldakse mitte ainult vankreilt, vaid ka palakaist telkide all, noorrahvas kubinal ümber. O. Luts. || (üldisemalt ka esemete, asjade, nähtuste kohta). Metsa all on seeni lausa kubinal. Etteütluses oli kubinal vigu. *Ta rääkis igale ostjale, et kõik teised ajalehed olla kubinal täis valet ja laimu.. E. Kippel.

kubisema ‹37›
millestki, kellestki kubinal täis olema v. neid rohkesti sisaldama. a. (liikuvate, sagivate elusolendite kohta). Toad kubisesid külalistest. Ootesaal, jaam kubiseb reisijaist. Liivarand kubises suvitajatest. Mets kubises igasugustest loomadest ja lindudest. Jõed ja järved lausa kubisevad kaladest. Vangide riided kubisesid söödikuist. *Temasugustest pennita poistest kubiseb kogu Sikupill, Kassisaba ja Pelgulinn. P. Kuusberg. b. (esemete, asjade, nähtuste kohta). Laht kubises paatidest. Põllud kubisesid kividest. Metsaalune lausa kubiseb seentest. Merekitsus kubiseb karidest. Sadama ümbrus kubises joomaurgastest. Ajalehed kubisesid kuulutustest ja reklaamist. Trükivigadest, ebatäpsustest kubisev brošüür. Ettekanne kubises nimedest ja arvudest. Pea kubiseb igasugustest mõtetest, ideedest.

kuller ‹-i, -it 2› ‹s›
kiirkäskjalg (tähtsate ning salajaste teadete v. asjade edasitoimetamiseks). Tsaari, kindrali kuller. Kiri saadeti kulleriga. Kuller tõi teate, sõnumi, paki. Teedel kihutasid kullerid. Diplomaatiline kuller 'diplomaatilist posti kohale toimetav isik'. | piltl. *See on kuldnokk – kevade kuller. K. Põldmaa.
▷ Liitsõnad: eri|kuller, narko|kuller, ratsa|kuller, salakuller.

kupatus2 ‹-e 5› ‹s›
kõnek asjade, inimeste, olukordade kogum koos kõige juurdekuuluvaga. a. (asjade kohta:) krempel, (kaader)värk. Lisab hunnikule veel sületäie oksi ja paneb terve kupatuse põlema. Müüb suvila kogu kupatusega maha. Trepp on vana; karta on, et terve see kupatus variseb kokku. Terve see paberite kupatus tuleb veel kord ümber kirjutada. b. inimeste rühm, kamp, jõuk. Üks kelmide kupatus puha! Kogu nende kupatus anti kohtu alla. Vedasin tervet seda kupatust ninapidi. *Ah, üks kupatus kõik: sugulased või mitte! Pole neist paremad keegi! E. Särgava. c. segased, ebameeldivad, sekeldust ja õiendamist nõudvad asjaolud. Ise keetis supi kokku ning nüüd veeretab terve kupatuse teiste kaela. See kupatus on mind lihtsalt ära tüüdanud. Kogu kupatus langes nüüd minu õlgadele.

kõbus ‹-a 2› ‹adj›

1. kräbe, hea tervise juures (olgugi hrl. vana). Päris kõbus eideke, taat. Kõbusa olemisega vanapapi. Mees juba seitsekümmend täis, aga veel kõbus. Märt on oma aastate kohta küllalt kõbus. Vanaisa on vanaemast kõbusam. Haige on täna hulga kõbusam kui eile. *Vana Ants veel päris kõbus kass. K. Ristikivi.
2. (asjade, esemete kohta:) terve, tarvitamiskõlblik (kuigi vana). Paat, regi on veel üsna kõbus. Kingad on juba viletsad, hädasti oleks kõbusamaid vaja. *Kohendab Tupsi hurtsiku kõbusamaks.. E. Tennov.

kõva ‹7›
I. ‹adj›
1. (materjali, aine, asjade jm. kohta:) koostiselt tihe, survele vastupidav; tugev, paindumatu, jäik; ant. pehme. Kõva kalju, kivim, puit, metall. Magma kattus kõva koorikuga. Malm on kõva ja rabe. Kõva seep. Kõvaks tambitud savipõrand. Kõvaks karastatud mõõk. Kõva kattega maantee. Kõva pinnas, pind jalge all. Kõvaks kuivanud leivakannikas. Lumi oli kõvaks tallatud. Teras on kõvem kui raud. Tamm on kõvem puu kui kask. Tihe ja kõva parknahk. Kõvade kaantega raamat. Kartulid on kõvad, tuleb veel keeta. Väikesed kõvad rinnad. Kõva kui kivi, sarv, puujuurikas. Kõva nagu kont. Kõva suulagi 'suulae eesmine, jäigana tunduv osa'. Kõva habe 'jäikade karvadega, raskesti aetav habe'. *Kõht on kõva ja punnis nagu kerisekivi.. O. Tooming. *Tee muutus ikka liivasemaks ja pehmemaks ning lõpuks kadus kõva põhi täiesti. Jalad vajusid sügavale liiva.. P. Kuusberg. || (riietusesemete kohta:) jäigaks, paindumatuks töödeldud v. muutunud. Kõva krae. Tanu tärgeldati kõvaks. Kõvaks kuivanud saapad. Märjad riided külmusid kõvaks. Kõvad mähised. || istumisel, lamamisel jäik (ning ebamugav). Ase oli kõva. Voodi tundus esimesel ööl kõvana. Konutas ooteruumi kõval pingil. Kõva mööbel 'polstri ja kattematerjalita mööbel'. Kõva kupee 'tavaline, pehmete istmeteta kupee'. || (teat. ainete kohta:) tahke, mittevedelas, mittesulas olekus. Jahedas seisnud või on kõva. Rasv on kõvaks hangunud. Kõvaks keedetud muna.
▷ Liitsõnad: kivi|kõva, kont|kõva, luu|kõva, raud|kõva, teraskõva; poolkõva.
2. kindel, vastupidav, tugev, korras; ant. nõrk. Karjamaal on kõva aed ümber. Katus on veel kõva ega lase vihma läbi. Nad on endale siia kõva kantsi rajanud. Kapil oli kõva lukk: seda ei suudetud lahti murda. Mantel pole küll enam uus, aga alles päris kõva. *„Minu omad [säärikud] peavad küll hästi vett, aga risu ja orkide vastu pole nad kuigi kõvad,” vastas Indrek. A. H. Tammsaare. || (inimese kohta). Kõva tervis, närvid. Klaasipuhujal peavad olema kõvad kopsud. *..vanad mehed sundisid alaealised magama, et nad raskele tööle kõvemad oleksid. Juh. Liiv.
3. jõuline, füüsiliselt tugev. Kõva mees, poiss. Kõva kondiga metsatööline. Jõu poolest oled minust kõvem. Poiss ei anna veel mehemõõtu välja, aga jalad on kõvad. Tal on kõva jõud. *Mu onul on kõva käsi, lihtsalt raudrusikas. E. Männik. || tugeva jõuga, jõuliselt sooritatav. Kõva hoop vastu ust. Äigas poisile kõva võmmu, tohlaka kuklasse.
4. kindel, vankumatu. Kõva majanduslik põhi. Ta teenis hästi ning sai mõne aastaga kõva järje peale. Tal on kõrgemal pool kõva seljatagune. Neil oli kõva nõu asi nurja ajada. Tal on kõva usk, et olukord peagi muutub. Asutuses valitseb kõva kord, distsipliin. Majandi juhtimisel oleks vaja kõvemat kätt. *..kõva sõnaga mees, kes oskas enda eest väljas olla. E. Maasik. || (iseloomult, käitumiselt) järeleandmatu, kange, vastupidav. See oli kemplemine kahe kõva vastase vahel. Ole kõva, ära anna järele. *Näed, va Värdi tahtis teist nagu issanda imet, aga ei läinud [talle] – kõva tüdruk. R. Roht.
5. väga range, karm, vali, halastamatu. Selle eest on kõva karistus. Ta sai kõva peapesu. Ütlesin paar kõva sõna. Kõva kriitika, noomitus, kontroll. Käsk, keeld oli kõva. Kõik teed olid kõva valve all. Majanduses on kõva kokkuhoid.
6. hrl kõnek tubli, heatasemeline, silmapaistev. Kõva firma. Ta sai kõva koolihariduse. Meie kool kuulub kõvemate keskkoolide hulka. Ta sai sinu kõrval kõva kooli, väljaõppe. See oli kõva pidu. Ta tegi kõva karjääri. Töömees vajab kõvemat toitu. Kõva uni 'sügav, raske, hea uni'. *Neil oli kõva relvastus: püssid, revolvrid, kuulipilduja ja granaadid. V. Gross. || väljapaistev, silmapaistev, tubli mingil alal. Saima on kõva tööinimene. Ta on kõva laulu- ja pillimees, kõnemees, õngesportlane, maletaja, ujuja. Kõva spetsialist, teadusemees. Ta on bioloogias, saksa keeles kõva. Juba koolis olin kõva matemaatik. Juhan on kõva meistrimees. Mikk on palju kõvem kalamees kui sina. Ta on igati kõva mees omal alal. || äge midagi tegema, kange. Poiss on kõva kakleja. Mees on kõva joodik, suitsumees, viina- ja naistemees. Tüdruk on kõva kurameerija. Jutumees, lubama oled sa kõva. Vanamees on kõva tingija ja ihnuskoi, ärimees ja hangeldaja. Sa oled kõva vihtleja. Kes see nii kõva norskaja on?
7. kõnek (koguse, hulga, kogu kohta:) suur, tubli, vägev. Heinu oli kõva autokoorem. Kõva sületäis, peotäis. Söödi kõva kõhutäis. Toiduportsjonid olid kõvad. Kõva lõuna, õhtusöök. Tänavu oli kõva räimesaak. Tütar sai kõva kaasavara. Põld sai kõva sõnniku. Mullu kasvas hein kõva. Rüüpas pudelist kõva sõõmu. Mehed tegid kõvad tropid 'võtsid tublid napsid'. Hobuseostmisele järgnesid kõvad liigud. Eile oli kõva võtmine 'kõva joomine'. || rõhusõnana kinnitab, et midagi on mainitavast hulgast, määrast pigem rohkem kui vähem. Sinna on kõva kilomeeter maad. Pudeleid on oma kõva tosin. Sellest ajast lahutab meid kõva poolteist sajandit. Ettekanne kestis kõva pool tundi. Kõva kolmandik teed on veel käimata. Ta on minust kõva kümme aastat noorem. *Mul kõva katusetäis roogu ilmaaegu seismas. E. Õun. || (rahaasjades:) suur, rohke. Tal on kõva teenistus, sissetulek, palk. Selle eest on kõva tasu, preemia. Teenis kõva kopika. Sul on kõvad summad taskus. Kõva päevaraha, taskuraha, jootraha. Kõva vaheltkasu. Võttis laenu pealt kõva protsendi. Kaup on hea, kuid hind kõva. Salaküttimise eest on kõva trahv.
8. kõnek äge, suur, kange. Küll pada läheb varsti keema, tal kõva tuli all. Saunas oli kõva leil. Kõva vihkamine, vaen. Poisil oli kõva õppimishimu. Kõva kojuigatsus. Sellest tõusis kõva nurin, vaidlus, tüli. Tal on rahva hulgas kõva poolehoid. Kõva janu, nälg, peavalu, nohu, köha, palavik. Mul on kõva kahtlus, kas see ikka nii on. Mehed olid kõva auru all. Tal on kõva tahtmine, plaan linna minna. Sellest tuleb kõva pahandus. Tal oli küll kõva kannatus, kuid lõpuks sai ka see otsa. Kõva lahing, võitlus, taplus, kähmlus. Vaenlane avaldas kõva vastupanu. Tal on kõva kiirus peal. Paat sai kohe alguses kõva hoo sisse. Õppustel oli sõduritel kõva mahv peal. Ta tuli kõva jooksuga. Sõna sõnast, nii läkski kõvaks ütlemiseks. *Pärast käiguvahetust võttis mootor kõvemad tuurid peale. E. Raud. || pingeline. Kõva töö. Poistel käis kõva pallimäng. Kõva ettevalmistus, harjutamine, askeldus. Kogu nädal käis kõva kartulivõtmine. Bussipeatusse on veerand tundi kõva astumist. Enne valimisi tehti kõva selgitustööd, propagandat. Kõva tegemisega saadi asjad korda. || (ideeliselt) tuline, äge, kange. Ta on kõva isamaalane, kommunist. || (ilmastikuga ühenduses). Kõva külm, pakane. Väljas valitses kõva talv. Keskpäeval oli kuumus kõva. Kõva tuul, maru, torm, tuisk, sadu, vihm. Merel oli kõva lainetus. Kõva äike tegi palju kahju. Lõuna-Eestis on juba kõva 'kaugele arenenud, suur' kevad. || visa, lakkamatu. Käivad kõvad jutud, et ta läheb meilt ära. *Ja Clodti kohta käib kõva kumu, et pidi olema kuritõppe jäänud. J. Kross.
9. kõnek kange (eriti alkoholi kohta). Kõva puskar, samagonn, kärakas. See naps on hirmus kõva. Saarlased olid kõva õlle teinud. See oli kõva tubakas. Need sigarid on minu jaoks kole kõvad. Võtsin kõva tableti sisse. Kõva kõrbelehk, hais. Selle näidendi lavastamine oli teatrile kõva pähkel 'raske ülesanne'. *Juba toodigi talle pingiotsale toop õllega, varsti ka kortel kõvemat. M. Metsanurk.
10. kõnek tugeva mõjujõuga, kange. See oli kõva dokument, paber. Kohtualusel oli kõva alibi. Tal on kõvad kaardid, trumbid peos. Kaitsja pidas kohtus kõva kõne. *Isa, vast on kavalus / kõvem veel kui vägevus.. Jak. Tamm.
11. (hääle, heli kohta:) vali, tugev, kaugele kostev. Kõva kisa, kõmin, põrin, undamine, mürin. Käis kõva pauk, kõmakas, plaks. Mehed rääkisid kõva häälega. Jutuajamine läks kord-korralt kõvemaks. Vareste kõva kraaksumine kostis kaugele.
12. (kuulmise, mälu kohta:) vilets, halb. Eit oli kõva kuulmisega. Temaga tuleb valjusti rääkida, sest tal on veidi kõva kuulmine. Poisil on kõva pea 'halb mälu õppimiseks'.
13. kõnek (vee kohta:) kare; ant. pehme. Pesemiseks ei sobi kõva vesi.
14. kõnek (klusiilide kohta:) tugev. Kõva p,t.
II. ‹s› kõnek kõvakübar. Sisseastujal oli kõva peas. *Kolab niisama ringi, kõva kuklas ja lips ees. R. Janno.

käe|kott [-koti]
naiste käe otsas kantav kott raha, taskuräti, kammi vms. (väikeste) asjade tarvis. Nahast, riidest, metallist käekott. Piklik, lukuga, klapiga, õlarihmaga käekott. Rahakott oli käekoti põhjas. Võtab käekotist peegli, raha, sigaretid.

ümber käima
kõnek
1. ‹komitatiiviga› kohtlema; kellegagi, millegagi käituma, ringi käima (3. täh.). a. (inimeste vm. elusolendite puhul). Ta oskab inimestega aupaklikult, viisakalt ümber käia. Haigega tuleb hellalt ja taktitundeliselt ümber käia. Vangidega käidi halvasti, toorelt ümber. Kes siis oma lapsega niimoodi ümber käib! Linnalaps ei oska hobustega ümber käia. b. (asjade vm. puhul). Kas niimoodi käiakse raamatutega ümber! Õnnetus tuli sellest, et käidi tulega hooletult ümber. Rahva varaga ei tohi nii hoolimatult, pillavalt ümber käia. See mees oskab rahaga ümber käia. Pead oma tervisega paremini ümber käima. Käib oma ajaga oskamatult ümber.
2. ‹komitatiiviga› käsitsema. Ta oskab põllutöömasinatega ümber käia. Noormehi õpetatakse relvaga ümber käima. Kas sa oskad fotoaparaadiga ümber käia? *Niidi ja nõelaga käisime varsti oskuslikult ümber.. S. Kadari (tlk).
3. ringi käima (1., 2. täh.) Jürnas käis päev läbi pahuralt ümber. Pea käib ümber. *Ta laskis oma silmad nende seas ümber käia.. A. Saal. *Leivapala käib suus ümber, aga alla ei lähe. J. Parijõgi.

käätsatama ‹37›

1. korraks käätsuma, kätsatama. Harakas käätsatas paar korda. *Merel käätsatasid linnud. Lähedusest möödus ühe pardipaari äge tiibade vuhin. A. Mälk. || valjusti kädistades kõnelema, kätsatama. *Hoovil pumba juures käätsatasid vestlevad moorid, naersid, otse kiljusid aegajalt.. A. Jakobson.
2. kääksatama (esemete, asjade kohta). *..siin-seal käätsatasid roostetanud uksehinged. A. Jakobson.

kössitama ‹37›

1. (istudes, seistes) kössis olema. Kössitab istmel, toolil, pingil, voodiäärel, tugitoolis. Vankril kössitas eideke. Poisid kössitasid autokastis. Turumüüjad kössitasid oma laudade ääres. Lapsed kössitasid hirmunult nurgas. Karjane kössitab kuuse all, kuhja varjus. Teised tõusid, aga Ats jäi kraaviservale kössitama. Kass kössitas aknalaual. Kanad kössitavad seina veeres. Puude okstel kössitasid varesed. || piltl kusagil vahelduseta viibima v. elama, konutama. *Vanaisa ei taha, et Miilu nii ilusal kevadel keskaegse maja paksude rõskete müüride vahel kössitab.. L. Promet. *Oma päevad ja aastad siin kolkas kössitanud. Tea, kas on Tallinnaski käinud.. N. Pino.
2. kössi (maha) laskuma, kössi tõmbuma. Poiss kössitab kartlikult pingile. Kössitasin põõsaste varju. *..võttis püksid maha –, külma pärast kössitades ja kägisedes hakkas kalu püüdma. A. Kurfeldt (tlk).
3. piltl madalana, armetuna, otsekui mahajäetuna kusagil asetsema (näit. hoonete, asjade vm. kohta). Agulis kössitasid luitunud majauberikud. Metsa serval kössitas väike onn, mingi hurtsik. Põllu ääres kössitas madal kivihunnik. Toa tagumises nurgas kössitab raudahi. *..kuhi kössitab hangede vahel nagu lumememm. J. Lintrop. *Teeveeres kössitasid raagus põõsad.. V. Traat (tlk).

külitama ‹37›

1. külili olema, külili lamama; lesima. Diivanil, voodis külitama. Reel, vankril, lõkke ääres, heintel külitama. Heitsin murule külitama. Sõdurid külitasid naridel. *Piison külitas ülessongitud mullal ja mäletses.. L. Promet. | (esemete, asjade kohta). Kraavis külitas traktor. Paadid külitavad rannal. || (pool)röötsakil olema. Kaupmees külitas leti najal.
2. hrv külili heitma; külili panema. *Nüüd külitab ta lõkke äärde.. L. Meri. *Külitas ratta vastu saunaseina. A. Mälk.

loomu|õigus
jur vahetult loodusest, asjade loomulikust seisust tulenev õigus, millele peaksid vastama ühiskonna seadused

lugu ‹loo 27› ‹s›

1. juhtum, sündmus v. omavahel seotud juhtumite, sündmuste kogum; sellest räägitav v. kirjutatav. Tõestisündinud lugu. Temaga juhtub igasuguseid naljakaid, tobedaid lugusid. Ma ei tea sellest loost midagi. Ta rääkis meile kogu oma kurva loo. Temaga oli mingi tume, segane lugu. Jutumehel lugudest puudu ei tule. Vanaisalt kuulsime põnevaid meremeeste lugusid. Rääkis lugusid tontidest, nõidadest. Väljamõeldud, olematud lood. *Eks nende [armastuse] lugu oli omamoodi liigutav tõesti. T. Kallas. || hrl kõnek juhtumi(te), sündmus(t)e käsitlus mõnes ilu- v. ajakirjandusžanris; jutustus, kirjutis vm. Tema lugusid on ajakirjades ilmunud, raadiost kuuldud. Kirjaniku lood loomadest, lindudest. Kirjutasin sellest ajalehte krehvtise loo. Reporter läks lugu tegema, loo jaoks materjali koguma. Lugemikust meelde jäänud lood. Eepos „Kalevipoeg” koosneb kahekümnest loost 'laulust, peatükist'. || ‹hrl. liitsõna järelosana› teadusala vm. süsteemne käsitlus ajalises, põhjuslikus vm. järgnevuses. *Ajalugu on alles tänapäevgi peaasjalikult sõdade ja teaduslike ning usuliste tagakiusamiste lugu. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: ajalehe|lugu, armu|lugu, dokumentaal|lugu, haledus|lugu, hirmu|lugu, jahi(mehe)|lugu, kangelas|lugu, kriminaal|lugu, kummitus|lugu, laste|lugu, lava|lugu, lehe|lugu, libahundi|lugu, lora|lugu, luiske|lugu, mere|lugu, muinas|lugu, mõistu|lugu, nalja|lugu, nõidus|lugu, pila|lugu, pilke|lugu, proosa|lugu, põnevus|lugu, seiklus|lugu, sõja|lugu, tondi|lugu, ulme|lugu, vaga|lugu, värss|lugu, õuduslugu; aja|lugu, arengu|lugu, asustus|lugu, eel|lugu, elu|lugu, haigus|lugu, hääliku|lugu, järel|lugu, kiriku|lugu, kirjandus|lugu, kodu|lugu, koostamis|lugu, kujunemis|lugu, kultuuri|lugu, loodus|lugu, loomingu|lugu, loomis|lugu, perekonna|lugu, piibli|lugu, põlvnemis|lugu, saamis|lugu, teadus|lugu, tekkelugu.
2. kõnek muusikapala (hrl. tantsuks vm. meelelahutuseks). Mängi üks lugu (pilli). Löö lugu lahti, ma lähen tantsima. Orkester alustas uut lugu. Kui raadiost tuleb häid lugusid, võtame need linti, makile. Ansambli, bändi uued lood. *Ma tahaksin sinuga meelsasti paar lugu maha tantsida. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: biit|lugu, džässi|lugu, kandle|lugu, pilli|lugu, rokk|lugu, tantsu|lugu, torupilli|lugu, valsilugu.
3. olukord, asjaolu(d), asjade seis, asi. Piinlik, rumal, loll lugu, et hiljaks jäime. Neetud lugu! Hull, sant, räbal lugu küll, aga kukkusin eksamil läbi. No vaat kus lugu! Küll on lugu! Siis on tõesti kurb, kahju lugu. Nõnda see lugu on. Ah nii on lood! Siis on hoopis teine lugu. Igas poes sama lugu: niiti pole. Lugu on nüüd nii, et homme sõidame välja. Kuidas sinuga lood on? Temaga pole enam õige lugu. Laenu saamisega on täbar lugu. Katsu ise sellest loost kuidagi välja rabelda. Rindel olid lood kehvad. Kui lugu nõnda edasi läheb, mis siis saab? Kordub jälle vana lugu. Ma lihtsalt ei taha ja kogu lugu '(ongi) kõik'. *Sel lool [= selles olukorras] ei pruukinud ta ju kohutki nii väga karta – asi oli juba muidugi laiali lagunenud. E. Vilde. *Nüüd oli kõigile selge, kuidas lood Andrese ja Mari vahel seisavad. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: asjalugu.
4. kõnek kord, puhk; tükk. Vanamees tegi harju ja müütas neid rubla lugu. *Jah, iga lugu karussellil maksab viis senti .. A. Jakobson. *.. kes oma vanainimese-und küll raskesti, kuid lühikeste lugudena magab. E. Krusten.
5. hrl van kõnek arv, hulk. *Loomad poegisid, aga lugu vähenes ... M. Raud. *Kui nüüd ka mina tulin, siis oli ikka kohe Vene väes loo järgi üks mees rohkem. A. Kitzberg. *.. kuigi aastate loolt oli mees vaevalt viiekümnene. E. Krusten.

meremehe|kast
endisajal meremehel tugev puukast isiklike asjade jaoks. Meremuuseumis näeme vanu kauneid meremehekaste.

meremehe|kott [-koti]
suur krookpaelaga kinnitõmmatav ümmarguse põhjaga (purjeriidest) kott meremehe isiklike asjade jaoks

mõtlema ‹mõtelda e. mõelda, mõtelgu e. mõelgu, mõtelnud e. mõelnud, mõteldakse e. mõeldakse, mõteldud e. mõeldud 49›

1. keeruka ajutegevuse abil asjade, nähtuste vm. omadusi ja seoseid leidma, järeldusi ja otsustusi tegema (hrl. mingi probleemi lahendamiseks, millekski selguse saamiseks). Algeliselt, primitiivselt, konkreetselt, abstraktselt, loogiliselt, filosoofiliselt, teaduslikult mõtlema. Kiiresti, kainelt, pingsalt, aeglaselt, laisalt, loiult mõtlema. Kunstnik mõtleb kujundites, kujundlikult. Tavaliselt mõtleme oma emakeeles. Õpi oma peaga, iseseisvalt mõtlema. Mõned inimesed räägivad omaette, mõtlevad valjusti. Igaüks mõtles omi mõtteid. Mõtlesin palavikuliselt, mis teha. Mõtle (hästi) ja tuleta meelde, kuidas see oli. Anna aega mõelda, las ma mõtlen veel. Nõustus ilma pikemalt mõtlemata. Ära rumalusi räägi, mõtle peaga. Mõtleb nii, et pea ragiseb, suriseb. See ülesanne pani mehe mõtlema. Inimene on mõtlev olend, tal on mõtlev aju, pea. Enne mõtle, siis ütle. *Oli ta ju koju tulnud üksinduses üht-teist selgeks mõtlema .. M. Traat. || kellelegi, millelegi oma mõtteid suunama, neid sellele koondama; kedagi v. midagi silmas pidama, arvestama. Kelle peale, kellele, kellest, mille peale, mida, millele, millest sa mõtled? Mõtleb kodustest, kodustele. Ära mõtle surma peale, mõtle elule. Raha on nii vähe, et säästude soetamisele ei saa mõeldagi. Ma tahan ettepaneku üle veel mõelda. Mõtleb aina kurbi, süngeid asju. Asja on mõeldud nii ja teisiti, on mõeldud igat kanti. Mõtleb ainult endale, oma heaolu peale. Kui sa muust ei hooli, siis mõtle vähemalt lastele, laste peale. Selle vihjega mõtles ta vist mind. Ei, ma ei mõtle Jaani, ma mõtlen seda teist poissi. Mida ta selle ütlusega mõtles? Need sõnad olid vist vastuseks mõeldud. Kas uudist tead? – Missugust uudist sa mõtled? Need aastad – ma mõtlen neljakümnendaid – olid rasked. *Mõtlen: mängus ei ole mul õnne / ja naistega mul ei vea. A. Sang. || arvama, teat. arvamusel, seisukohal olema. Mis ta endast õige mõtleb, kelleks ta end peab? Ei maksa teisest inimesest halba, halvasti mõelda. Mõtlen just nii, nagu praegu ütlesin. Mõtlesin juba, et sa ei tulegi. Ma mõtlen, et Maril on õigus. Mis sina sest loost mõtled? Talle on ükskõik, mis teised temast mõtlevad. Ära mõtle, et sina oled maailma naba. Ega te ometi mõelnud, et tulime siia logelema!
2. kavatsema, plaanitsema. Mõtlesin ennast talle appi, abiks pakkuda. Mõtles kleidi pikkade varrukatega teha. Kuidas sa mõtled puhkust veeta? Vahib vihaselt otsa, justkui mõtleks kallale tulla. Mul on seni juba tehtud, kui tema alles mõtleb. Mis siin enam mõelda, teeme nii – ja valmis! Paistab, et ta ei mõtlegi käsku täita, minema hakata. Hakka tööle! – Ei mõtlegi! Romaan on mõeldud kolmeosalisena, kolme eri raamatuna. Mõeldud – tehtud (otsustamise ning kiire selle järgi toimimise kohta). Vihm ei mõtlegi üle jääda. Inimene mõtleb, aga jumal juhib. || ette nägema, määrama. See võis olla hästi mõeldud, kuid kukkus halvasti välja. Eelnev jutt oli mõeldud ettekäändeks, minu vihastamiseks. Etteheide polnud sulle mõeldud. Tööriist on mõeldud tööd hõlbustama. Tehnikumidele mõeldud õpik. Eelkõige lugemiseks mõeldud näidend. *Onnike oli mõteldud peamiselt küll õitselistele .. A. Taar.
3. kujutlema; välja mõtlema. Kui on hea fantaasia, võib mõelda enda karuks, linnuks, kas või Hiina keisriks. Mõtle end minu asemele, siis saad mu probleemidest aru. Mõtelge, mis oleks, kui talve ei tulekski! Ilusam, kui ma eales mõelda oskasin. Kui see tõsi oleks, mõtle ise, mis siis juhtuks! *Kui aga ei olnud, mida lugeda, siis mõtlesin ise endale lugusid. M. Raud. || mõtle!, mõtelge!, mõelda ~ mõtelda!, mõtleks! kõnek (millelegi v. kellelegi tähelepanu juhtimiseks, emotsionaalseks esiletõstmiseks). Mõtle, kell juba kaks! Mõtelge ometi, Milla läheb mehele! Mõelda vaid, tema loodab direktoriks saada! Mõtle, kui põnev! Mõtle, missugune suuvärk! Mõtleks, kui tähtis mees ta oma arust on! Mõtleks, kus asi, mille pärast nutta! *Mõtelda, et on veel inimesi, kes ei usu kotermanni! A. Kalmus. *Kägu kukkus. Mõtleks ometi: pärast jaani! L. Promet.

neelama ‹neelata 48›

1. kurgu- ja neelulihaste kokkutõmmete abil midagi (hrl. söödavat v. joodavat) suust ja neelust söögitorusse suruma. Toitu, jooki, suppi, putru, vett neelama. Närib, mälub läbi ja neelab. Kurk on haige, neelata on valus, ei saa kuidagi neelata. Näri peeneks, ära tervelt neela. Neelab suhu kogunevat sülge. Madu neelab saagi elusalt. Sööta neelates neelab kala ka õnge. Tsirkusekunstnik neelas mõõku ja tulelonte. Neelab kurku kippuvaid pisaraid, püüab pisaraid neelates nuttu tagasi hoida. || ahnelt sööma v. jooma; sisse sööma. Kohvi peale on ta maias, neelab mitu tassitäit järjest. Polnud aega korralikult süüa, jõudsin kiiruga paar-kolm võileiba neelata. Haiglas sain süste ning pidin palju tablette neelama. | piltl. Kiiresti rääkides ta puterdab, neelab sõnade lõppe 'ei häälda sõnade lõppe selgesti välja'.
2. piltl (tegevuse sooritajaks inimene). a. (nägemismeelega) innukalt vastu võtma, endasse ahmima. Ta loeb palju, lausa neelab raamatuid. Nii põnev romaan, et neelasin selle ühe ööga. Lapsed istuvad ümber jutustava vanaema ja neelavad ahnelt iga ta sõna. Aplalt neelati raadiouudiseid, salajast, keelatud kirjandust. Ta neelas silmadega, ta silmad neelasid kirja ridu. Vahib neelaval pilgul graatsilisi görle. Söögi ootel neelasime köögist tulevaid lõhnu. *Neelas muusikahelisid, igatsevat ja südamessetungivat tangot .. R. Sirge. b. vaikides, (sõnadega) reageerimata ära kannatama (harilikum: alla neelama). Ta oli sunnitud, pidi neelama kõik etteheited, solvangud, häbistamised, näägutused. Raske oli neelata viha, vastikustunnet. *Kogudusel ei ole midagi kritiseerida, tal on ainult neelata, mis talle jagatakse ja peale pannakse. E. Vilde.
3. piltl (esemete, asjade, olukordade kohta). a. endasse valguda, vajuda laskma; endasse haarama v. kiskuma. Äravoolutoru, kraav, renn ei suutnud kõike vihmavett neelata. Veskikolu neelab teri. Rotatsioonimasina terasvaltsid neelavad paberilinti. Rehepeksumasin neelab viljavihke. See taksofon on rikkis, ainult neelab münte. Lained, vood neelasid paadi. Pimedus, hämarus, udu, öö neelas nad endasse. Pilved neelasid kaugeneva lennuki. Mädasoo, soomülgas, laugas võib neelata inimese või looma. Et maa su neelaks! *Kihisedes ja korisedes neelab mind muda. R. Sirge. b. endasse imema, absorbeerima. Kuiv maa neelas ahnelt vihmavett. Liiv, sool neelab endasse niiskust. Absoluutselt mustaks nimetatakse keha, mis neelab kogu temale langeva kiirguse. Atmosfäär neelab suure osa ultraviolettkiirgusest. Taimed neelavad õhust süsihappegaasi. c. (tule, leekide kohta). Tuli neelas aplalt kuiva õlgkatust. Leegid limpsivad ja neelavad kuluheina, oksaraage. Tulekahju neelab kõik, jätab tuhahunniku järele. d. (hääle, heli kohta:) summutama, matma. Tormine öö neelas püssipaugud, karjatused, appihüüded. Kose müha neelas kõik muud hääled. *Mets neelab huiked nagu näljane elukas. J. Eilart. e. (palju) kulutusi nõudma; palju kulutama. Maja ehitamine neelas kõik ta sissetulekud ja säästud. Luksuslik elu neelab raha. Suur ahi neelab tohutult puid, kütet. See auto neelab palju bensiini. See töö neelab kogu mu energia ja aja. Pisiaskeldused neelasid kogu päeva. f. endasse, enda alla haarama; endaga liitma. Maa vajub, meri neelab pikkamisi maismaad. Kruusaaugud on neelanud palju maalilisi moreenseljakuid. Suurmonopolid neelavad väikesi ja keskmisi ettevõtteid. g. sõites, kihutades teed läbima, selja taha jätma. Auto neelab halli asfaltteed, teelinti. Rong neelab jaamavahesid. Limusiin kihutab kilomeetreid neelates. h. (elujõudu, tervist) ruineerima, hävitama. *Tervise neelasid, hinge imesid seest [maja ja vara], kuid praegugi sirutavad nagu polüübid haarmeid hinge järele. O. Tooming. *Vabrik neelas sinu isa, Adeelekene .. sinu isa mälestus on veel liiga värske .. E. Rängel.

nipe|-näpe ‹nippe-näppe 18› ‹s›
(väikeste ning vähemtähtsate või ka juurdekuuluvate asjade, lisandite jne. kohta:) pisiasjad, pudi-padi, kribu-krabu. Taskuraha kulus märkamatult nippeks-näppeks, nippele-näppele, nippe-näppe peale. Toitu meil kodus on, aga kohvi juurde tuleks osta kooke ja veel midagi nipet-näpet. Ei armasta tolmu koguvaid nippeid-näppeid kummuti või riiuli peal. || väikene vähem tähtis töö, nokitsemine, viimistlemine jne. *Toapoiss lõpetas viimased nipped-näpped paruni komplitseeritud riidepaneku juures.. A. Kitzberg. *On tegemist juhusliku nipet-näpet tööga, ajaleheartiklitega, endiste teoste parandamisega jne. F. Tuglas.

näite|müük
heategevaks otstarbeks annetatud asjade müük. Näitemüük vaeslaste, kodutute heaks.

olemine ‹-se 5› ‹s›

1. (< tn olema). Õues, jänesejahil, kahekesi, kellegagi kirjavahetuses olemine. *See taras söömil olemine kõlbab eeslile või härjale! A. Saareste (tlk).
2. eksisteerimine, olemasolu; elu; filos reaalsus kui subjektist sõltumatu objektiivsus kõige üldisemas tähenduses. Võitlus oma olemise eest. Mis on teie olemise mõte? Maailmavaate põhiküsimuseks on mõtlemise ja olemise vahekorra küsimus. || kõik kellelgi v. kuskil eksisteeriv; varandus, sisustus, majapidamine. *.. peksis [baaris] kogu olemise segi. A. Gailit. *Kolis siia sisse oma kehva olemisega. Pole õiget hobust, pole lehma .. H. Raudsepp. *See olgu ikka moon ja olemine, mis neile hammastele [= suurele perele] ette panna.. M. Mõtslane.
3. välimuse, käitumisviisi, iseloomuavalduste jm. (välis)tunnuste kogum; olemus. Ausa, armsa, sõbraliku, upsaka, salapärase, argliku, kohmaka, tuima, õnnetu olemisega inimene. Noormees tundus haritud olemisega. Olemise poolest, olemiselt, olemises väga viisakas naisterahvas. Muril pole haige koera olemistki. Tema olemises on midagi hundist, hundilikku. Näe, see on ju Rein oma täies, ihulises, lihalikus olemises! *Iga mees nautis kogu oma olemisega äsja kättevõidetud hubasust [telgis]. H. Susi. || kehakuju, välimus; keha. Surub oma koguka olemise tugitooli. *.. ta vaade libises üle poisi kogu olemise, selle pealaest jalatallani. K. Ristikivi.
4. seisund; olukord. a. olendi tunne, psüühiline v. kehaline seisund. Mu olemine pole just kiita. Ta kaebas nõrka olemist. Pärast kümblust oli meil olemine kohe teine. *.. mõnus olemine lõi kontidesse. H. Sergo. b. olek, asjade seis, olukord, (elu)tingimused. Kellelgi on kuskil lahe, kitsas, hubane, hea, ilus olemine. Toas valitseb muhe, sundimatu olemine. Kurja naisega pole mehel kodus õiget olemist. Niisugune on see kehva inimese olemine. Tema elul ja olemisel pole väga vigagi.
▷ Liitsõnad: elamine-olemine.
5. koosviibimine, oleng. Peen, pidulik olemine küünlavalgel. Tuleb väike perekondlik olemine. Korraldas enda juures lõbusaid olemisi. *Aga Ojari sattus ikka .. olemistele, olid need siis pulmad, ristsed, peied või muidu istumised. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: iseolemine.

paksult ‹adv›

1. paksu kihina vrd paks (1. täh.) Määris võid, moosi paksult leivale. Heinad laotati paksult küüni ette lademesse. Põrand oli paksult prahti täis, aken paksult jääs, härmas. Kingad on paksult poriga koos. Pind kaetakse värviga ühtlaselt, aga mitte paksult. Paksult paberitesse mähitud komps. Paksult võõbatud näoga vuhva. *Panin ta küll paksult riidesse .. aga näe ikka külmetas. R. Vaidlo.
2. tihedasti vrd paks (3. täh.). a. (elusolendite kohta). Tuba, saal, vagun, buss on paksult rahvast täis. Kalabasseinis oli kalu paksult. Lahel ujub paksult luiki. b. (asjade, esemete jne. kohta). Kraav on paksult võssa kasvanud. Nägu paksult rõugearme täis. Toas oli paksult tubakasuitsu. Rosinaid olgu saial paksult sees. *Loengutelt saabujaid ootas pliidil mulisev supipott, lihatükke ja kartuleid ja kapsast ääreni paksult täis.. E. Tennov. *Vanaemal on pruunid riided, seelik selja tagant paksult kroogitud.. M. Pihla.
3. kõnek (väga) palju, kõvasti. Siis tuleb paksult pahandust. *Tööd on paksult.. P. Kuusberg. *Nüüd on Taavetil looma peale hing paksult täis. M. Traat.

paradigma ‹6› ‹s›

1. keel sõna muutevormistik. Noomeni, verbi paradigma. Ainsuse, mitmuse, oleviku, lihtmineviku paradigma.
2. mingi teadusala püsiv ja üldtunnustatud mõistete, seaduste ja meetodite süsteem, millel rajaneb uurimine ja õpetamine; süsteemne mudel millegi käsitlemiseks, asjade tegemise viis . Paradigma muutus. Ta ei jälgi üldist paradigmat. Uus paradigma emakeeleõpetuses.

pere ‹illat -sse e. perre 6› ‹s›

1. ühte leibkonda kuuluvate inimeste kogum, hrl. perekond (endisajal kaasa arvatud ka teenijad). Kolmeliikmeline, paljulapseline, lapserikas pere. Lastega, lasteta pered. Suure pere laps(ed), vanemad. Hallopite pere noorrahvas. Saariku talu pere. Pere aastasissetulek. Peret toitma, üleval pidama, katma. Kavatseb peret soetada. Pere kasvab, peret tuleb juurde, on pere juurdekasvu oodata (laste sündimise kohta). Peres kasvab, on mitu last. Kasvasin muusikute peres. Majas elas mitu peret. Peret ei ole meil rohkem kui mina, naine ja ämm. Ema ostab perele toitu. Sünnipäeva pidasime ainult oma perega. Külla mindi terve perega. Kogu pere oli õhtul kodus. Talu tööd tehti oma pere jõududega. Kolmandat põlve ühe pere 'suguvõsa' valduses olev ettevõte. Külalised ööbisid peredes. Elame sõbralikult nagu üks pere. Ei kahe pere koer saa elades süüa. *Kellel oli tugev pere käepärast, see ikka sai midagi kokku panna, aga kellel oli nõrk tööjõud, selle välised tööd jäid hoopis unarile. J. Mändmets. || selle muud liikmed ühe liikme, hrl. perepea seisukohast. Kuidas su pere elab? Kui palju sul peret on? (hrl. küsimus laste arvu kohta). Lembit viis pere suveks maale. Puhkab koos perega. Kas sul oma peret ei olegi – meest ja lapsi? Selles majas elab vana Mahlapuu oma perega. *Nad olid ka liiga jõuetuks jäänud, et püüda .. hea õnne peale üle mere põgeneda. Pealegi olid neil kõigil pered koormaks järel.. A. Hint. || talu teenijaskond (vastandatuna pererahvale). Pererahvas magas tagakambris, eeskamber oli pere päralt. Pere sõi pererahvaga ühes lauas. || hrv (loomade kohta:) pesakond, perekond. Kana kogu oma kümneliikmelise perega. *Ilvese pojad sünnivad aprillis-mais, aga mitte karjakaupa nagu hundi või metssea peres. F. Jüssi.
▷ Liitsõnad: haritlas|pere, kaluri|pere, kaupmehe|pere, kolhoosi|pere, käsitöölise|pere, linna|pere, maa|pere, naabri|pere, talu|pere, töölis|pere, üliõpilaspere; suur|pere, väikepere.
2. talu (koos selle elanikega), majapidamine. Sooaluse küla Mihkli pere. Lähestikku, hajali asetsevad pered. Külas on üheksa peret. Seda üksikut talu hüüti Räpu pereks. Käisime küla pere perelt läbi. Käisin paaris peres sees teed küsimas. Mardisandid käisid perest peresse, perest perre. Iga pere õuel, igas peres oli oma kaev. Majandis ei ole ühtki peret, kaasa arvatud üksikud metsatalud, kuhu ei ulatuks elektriliinid. *„See oli Madis Pöitel või pere järgi Sääse Madis,” teatasin. H. Sergo. || (vastandatuna saunakambri elanikele v. vabadikukohale). Saunarahva laps käis peres karjas. *Eevi murrab peres tööd teha, tasub sauna päevi.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: kaluri|pere, metsa|pere, moonaka|pere, popsi|pere, ranna|pere, rendi|pere, sauna|pere, sauniku|pere, talu|pere, vabadiku|pere, üksikpere; sealt|pere, siitpere.
3. (mingi olulise tunnuse põhjal moodustuva rühma kohta:). a. ühise tegevuse, ühiste huvide, eesmärkide vms. põhjal kokkukuuluv inimrühm. „Estonia” teatri pere. Instituudi õppejõudude pere. Klassi õpilaste üksmeelne pere. Botaanikasektsiooni arvukas pere. Mobiliseeritute kirju pere. Meie kunstnike, kirjanike pere. Puhkajate, taidlejate pere. Arvukas pealtvaatajate pere. Tõusev täht pianistide peres. Laupäev oli autobaasi perel pingeline tööpäev. Ta kuulub härraste perre. Erinevail põhjustel sõjapõgenikeks saanud, tunnevad nad end ometi ühise perena. Rahvas peaks moodustama ühtse vennaliku pere. Monaco on üks väiksemaid maid Euroopa riikide peres. b. (loomade kohta). Kiskjaliste perre kuuluvad loomad. Laululindude liigirohke pere. c. (asjade, nähtuste kohta). Täppismõõteriistade pere. Aglutineerivate keelte pere. Okeanograafia kuulub geograafiateaduste perre.
▷ Liitsõnad: kolhoosi|pere, kooli|pere, mudilas|pere, sportlas|pere, teenijas|pere, töölis|pere, töötajas|pere, vilistlas|pere, õpetajas|pere, õpilas|pere, ülikooli|pere, üliõpilaspere; laste|pere, mees(te)|pere, nais|pere, noor|pere, pisipere; keel(t)e|pere, sõnapere.
4. ühe pesa (hrl. taru) mesilaste, harvemini kuklaste kogum. Tugev, elujõuline pere. Mesilas on paarkümmend peret. Pered olid jäänud nõrgapoolseks. Saadi 16 kg mett pere kohta. Metsakuklaste perede arvukus pole viimasel ajal suurenenud. Peret heitma 'sülemlema'.
▷ Liitsõnad: kunst|pere, mesilaspere.

perturbatsioon ‹-i 21› ‹s›
ootamatu muutus asjade käigus, segadus, häire || astr planeedi kõrvalekaldumine oma orbiidilt mingi teise planeedi tõmbejõu mõjul

poiss ‹poisi pl. part poisse e. poissisid 29 või poisi 21› ‹s›

1. meessoost laps, poeglaps. Poiss ja tüdruk. Poisse sünnib rohkem kui tüdrukuid. Viieaastane vallatu poiss. Väike, suur, tubli, paha, koer poiss. Poiss läheb sügisel kooli. Poiss on ära hellitatud. Poiste püksid, jalgratas. Poiste mängud, harrastused. Kari poisse uuris autot. Reinust poiss on haige. Laulab poiste koondkoor. Poisid saavad, kasvavad meesteks. Tahtis poisist peast, poisina viiuldajaks saada. Poisid on poisid, poisid jäävad (ikka) poisteks (mõistvad, õigustavad ütlused poiste tegevuse vm. kohta). Tulen, sadagu väljas või pisikesi poisse ja pussnuge (lubadust kinnitav ütlus). || poeg. Mu poiss on neljane.
2. noormees; kavaler. Ehal käijad poisid. Simmanil käisid täied, täiskasvanud poisid ja tüdrukud. Peigmees oli pikk kena poiss. Tema, rumal poiss, ei märganud neidu tantsule paluda. Pillimees oli üle küla poiss. Tüdruk kurameerib poistega, hullutab poisse. Tal oli oma poiss peol kaasas. *See oli noor poiss, aastat kakskümmend viis, nagu Tiinagi.. A. H. Tammsaare.
3. mees. a. (kellegi teenistuses olevana:) abiline, noortööline, sulane vms.; ‹hrl. liitsõna järelosana› (ka ametinimetustes:) näit. kokapoiss. Peep oli talus, laeva peal, aedniku juures poisiks. Peremees pidas poissi ja tüdrukut. Suveks tuli veel üks poiss võtta. b. (mingi koosluse liikmena, kuskilt pärinevana, kuhugi kuuluvana). Kodukaitse poisid. Sa oled minuga sama põlvkonna poiss. *.. tuleme uuesti kokku 50-ndal koolilõpetamise aastapäeval. Poisid on ju kõik juba seitsmekümnendates. G. Ernesaks. c. (mingit omadust esile tõstes v. oma suhtumist rõhutades). See sell on lihvitud, osav, peenike poiss. Vana on veel päris traksis poiss. Sitke poiss see vastane! Võitja on tehtud poiss. Ants püüab kõigiga oma poiss olla. Mehed polnud kitsid poisid nõu andma. On kraps, täitsa poiss appi tulema. Ta püüab ennast puhta poisina näidata. Pärast pankrotti on ta paljas poiss 'rahatu, vaene'. Vend oli eile paras, pehme poiss 'purjus'. d. (tunnustus-, imestus-, üllatushüüatustes). Oh sa poiss, kui palju seeni! Oh sa poiss, kuidas ta silmad välkusid. Sa poiss, milline naps! Hõissa poiss, las lennata! *Äkki tirises koolikell – kohe tuli tunne, et oh sa poiss, mis tund see järgmine ongi. L. Tungal.
4. piltl (kiitvalt, tunnustavalt looma vm. kohta). Mõni julgem poiss nokib toitu lausa peost. Kõik havid olid ilusad paarikilosed poisid. See kutsikas on terane poiss, oskab juba haukuda. Kivi oli priske poiss (kangutada). *.. kaksteistkümmend vähki korraga kahval – ja kõik kenad poisid. R. Roht.
5. ‹liitsõna järelosana› ka lastek. a. looma v. loomapoja kohta, näit. karupoiss b. nähtuste v. asjade kohta, näit. pakasepoiss
Omaette tähendusega liitsõnad: aedniku|poiss, aguli|poiss, ajalehe|poiss, hobuse|poiss, hotelli|poiss, jooksu|poiss, kannu|poiss, karja|poiss, koera|poiss, koka|poiss, kooli|poiss, koori|poiss, koti|poiss, küla|poiss, künni|poiss, laeva|poiss, lifti|poiss, linna|poiss, maa|poiss, möldri|poiss, neegri|poiss, pagari|poiss, palli|poiss, parve|poiss, pasuna|poiss, peiu|poiss, peksu|poiss, pisi|poiss, poe|poiss, posti|poiss, pöial|poiss, sea|poiss, sepa|poiss, spordi|poiss, sulas|poiss, suli|poiss, sõdur|poiss, teo|poiss, toa|poiss, uulitsa|poiss, vana|poiss, varga|poiss, veski|poiss, õpipoiss; karu|poiss, varblasepoiss; pakase|poiss, pikse|poiss, puraviku|poiss, tuule|poiss, unepoiss

poltergeist ‹-i 21› ‹s›
paranormaalne nähtus: seletamatud hääled ja asjade liikumine hrl. noore inimese läheduses. Kui poltergeist möllab, lendavad asjad ja liiguvad voodid. Poltergeisti vastu aitavat taskus kantav nael.

pretsedent ‹-dendi 21› ‹s›
esmakordne juhtum, mis on järgnevatele samalaadsetele eeskujuks. Ohtlik, halb, oluline, järeletegemisele ahvatlev pretsedent on olemas. Esimesed ookeaniületajad lõid pretsedendi meresõidu ajaloos. *.. Diocletianuse kõikidele reformidele leidsid tema vastased pretsedente Rooma ajaloost.. L. Metsar. || jur otsus, mida analoogiliste asjade lahendamisel arvestatakse kohustusliku näidisena. Kohtulik pretsedent.

protsess ‹-i 21› ‹s›

1. teat. tulemuseni jõudev asjade v. nähtuste muutumine, teisenemine, liikumine, areng; sellise muutumise kulg. Atmosfääris toimuvad füüsikalised protsessid. Taimedes aset leidvad biokeemilised protsessid. Maa tekkimise pikaajaline protsess. Organismi ainevahetuslikud, füsioloogilised protsessid. Vananemine on loomulik protsess. Taju, mõtlemine jt. inimese psüühilised protsessid. Kirjelda orgaanilise aine lagunemise protsessi. Mittetäieliku põlemise protsessis tekib vingugaas. Inimtegevusest mõjustamata looduslikud protsessid. Ühiskonnas kulgevad majanduslikud, sotsiaalsed, demograafilised protsessid. Uued protsessid kunstielus. Tajub maailma protsessina: pidevalt muutuva ja arenevana. || (haiguslike muutuste v. nende kulu kohta). Põletikuline, mädane, tuberkuloosne, kasvajaline protsess. Ohtlik protsess silmas on peatunud. || eesmärgistatud tegevus. Ilumeele arendamine on keerukas protsess. || tööjärkude kogum. Detailide töötlemise tehnoloogiline protsess. Täisautomaatsed protsessid tootmises.
▷ Liitsõnad: arengu|protsess, elu|protsess, erutus|protsess, hapendumis|protsess, kasvu|protsess, kujunemis|protsess, lagunemis|protsess, mõtlemis|protsess, mädanemis|protsess, pidurdus|protsess, seede|protsess, tekke|protsess, tunnetus|protsess, uuenemisprotsess; kasvatus|protsess, tootmis|protsess, töö|protsess, õppeprotsess.
2. kohtuprotsess. Võitsin protsessi. Kauplus kaotas protsessi vahendusfirma vastu. Ta on sel protsessil kaitsja, süüdistaja, tunnistaja. Protsess on käimas, venib, ei liigu paigast. Nürnbergi protsess.
▷ Liitsõnad: kohtu|protsess, kriminaal|protsess, lahutus|protsess, nõia|protsess, tsiviilprotsess.

pärinema ‹37›
pärit olema. a. (inimeste kohta, võib märkida ka põlvnemist). Juhan Liiv pärineb Kirde-Tartumaalt Kodavere kihelkonnast. Eestist pärinev maadeuurija. Kennedyte suguvõsa pärineb Bostonist. Koolis õppis nii talu- kui töölisperedest pärinevaid lapsi. Ta pärineb vaesunud aadlist, keskklassist, lihtrahva hulgast. Ema poolt pärinen ma rootslastest. *Jaapanlased arvavad, et nad pärinevad jumalatest. A. Sisask. b. (asjade, nähtuste jms. kohta). See tuulelipp pärineb 16. sajandist. Keskajast pärinevad majad. Küpress pärineb Ees-Aasiast. Enamik meie järvi pärineb jääajast. Tõsielust pärinev juhtum. Näituse väljapanekud pärinevad mitme muuseumi fondidest. See tsitaat pärineb piiblist, Thomas Mannilt. Juhtkiri pärineb peatoimetaja sulest. Idee pärines minult. Kust pärineb sinu ettekujutus abielust? See sõna pärineb kreeka keelest. *Aga minu kauneimad mälestused pärinevad vanema venna Hermanni kodust.. H. Salu.

pärit ‹adv›

1. (inimeste jt. elusolendite kohta:) osutab sellele, kus on kellegi (algne) kodupaik v. kellest keegi põlvneb. Kust sa pärit oled? Mu isa on pärit Tallinnast, Põhja-Viljandimaalt, naaberkihelkonnast. Olen temaga ühest kandist pärit. Jüri on kusagilt kaugemalt, siitsamast külast pärit. Ta on pärit muusikute suguvõsast, vaesest perekonnast. Inimene on pärit loomariigist. *.. põllult pärit jänes ei jää metsa elutsema. F. Reidolf.
2. (asjade, nähtuste vms. kohta:) osutab sellele, kus miski on valmistatud, loodud v. kust miski lähtub, tuleneb. 18. sajandist pärit ait. See vaas on pärit Jaapanist. Need esemed on pärit veel vanavanematelt. Kust see varandus pärit on? Orhidee on pärit troopikametsadest. Noorusaegadest pärit luuletused. Huvi kunsti vastu on pärit isalt. Tema tarkus on pärit raamatutest. Ma ei tea, kust see kohanimi pärit on. See jutt pole küll kuskilt pärit 'ei kõlba kuhugi'.

pärit|olu
pärit olemine, pärinemine; põlvnemine, sünnipära. a. (inimeste puhul hrl. nende põlvnemise, rahvusliku algupära v. teat. miljööst lähtumise kohta). Saksa, iiri päritolu(ga) Ameerika kirjanik. Päritolult rootslane, lätlane. Polüneeslaste, keltide päritolu kohta puudub tänini lõplik selgus. Kõrget, madalat päritolu isik. Päritolult oli ta aadlik. Ta varjas, häbenes oma proletaarset, talupoeglikku päritolu. *Mis puutub 1870-ndate aastate alguse keeletarvitusse, siis sõltus see suurel määral autori päritolu murdealast. A. Kask. b. (asjade, moodustiste, nähtuste vms. kohta). Välismaise päritoluga esemed, kaubad, relvad, masinad. Jaapani päritolu fotoaparaat. Leidude hulgas on araabia päritoluga münte. Loomse päritoluga toiduained, nagu või, munad. Kohaliku päritoluga pirnisordid. Mais on lõunamaise päritoluga. Vulkaanilise päritoluga saared. Settelist päritolu maakihid. Prantsuse päritolu võõrsõnad eesti keeles. Hilisema päritoluga rahvalaulud.
▷ Liitsõnad: aadli|päritolu, võõrpäritolu.

riiul ‹-i 2› ‹s›
seina vm. vertikaalpinna külge kinnitatud rõhtne alus asjade paigutamiseks; sellistest alustest koosnev mööbliese. Voodi kohal, peegli kõrval on riiul. Riiulil on telefon. Kõik seinad on riiuleid täis. Seinast seina ulatuvad riiulid. Maast laeni küündiv riiul. Kapi ülemises osas on riiulid ja allosas sahtlid. Sektsioonmööbli riiuleid saab ära võtta, ümber paigutada. Puhveti kõik riiulid on pudeleid täis. Mänguasjade, teatmeteoste, kuivainete, mütside riiul. Müüja sikutas ülemiselt riiulilt kangarulli. Kuivad nõud on riiulile pandud. Köögiviljahoidla riiulid. Haarab riiulilt paki ja tõttab vagunist välja. Tegime toa riiuliga kaheks. || kõnek (vaguni) nari. *Pikal talveõhtul on soojas toas mugavam istuda kui .. raudtee kõval riiulil pikutada. M. Mõtslane.
▷ Liitsõnad: ava|riiul, kauba|riiul, kaupluse|riiul, klaas|riiul, köögi|riiul, kübara|riiul, laud|riiul, lille|riiul, noodi|riiul, nurga|riiul, nõude|riiul, pagasi|riiul, paki|riiul, poe|riiul, pöörd|riiul, raamatu|riiul, rest|riiul, sahvri|riiul, seina|riiul, sektsioon|riiul, toidu|riiul, varnriiul.

risti

1. ‹prep› [part] (ristsuunas liikumise v. paiknemisega ühenduses); ant. hrl. piki. Hakkasin ujuma risti lainet, laineid. Puugravüür tehakse risti puud lõigatud plaadile. Noalaev jookseb risti taevast. Praad lõigatakse risti kiudu viiludeks. *Vahel tõmmatakse istutamisel ette piki ja risti peenart jooned ning taimed istutatakse tekkinud ruutude nurkadesse. L. Patune-Mitt.
2. ‹adv› (paari moodustavate asjade, esemete vms. asendi kohta teineteise suhtes:) ristamisi, ristakuti, vaheliti. Eideke pani käed palveks risti. Seisab seina ääres, käed rinnal risti, ja vaatleb teisi. Käed risti pea all, süles. Tüdruk istub risti jalu, jalad rätsepa kombel, nagu türklasel risti. Jalad käivad väsimusest, kangest joogist risti. Asetas noa ja kahvli risti taldrikule. Suusad läksid hüppel risti.
3. ‹adv› mingi asendi v. suuna suhtes (umbkaudu) täisnurga all; pikitelje v. püstsihiga (umbkaudu) täisnurgi. Meestel olid automaadid risti rinnal. Taadil on prillid risti nina peal. Lapsed magasid risti laias voodis. Poisil on viiulikast risti süles. Pani vaikimise märgiks sõrme risti suu peale, huultele. Kass jooksis risti meie eest läbi. Lapsed läksid risti üle põllu. Lendame risti üle Alpide. Tänavat tuleb ületada risti, mitte põiki. Kauplus asub siit risti üle tee. Paadimees sõuab risti üle jõe. Läksin risti läbi alevi. Lõika muna algul pikuti kaheks, siis risti. Sügav kraav lõikab tänava risti pooleks. Turvas laoti kuivama, ikka kaks pätsi alla ja kaks risti peale. Juhita jäänud paat käändus voolusuunaga risti. Saaremaa on mul risti ja põiki, risti ja põigiti, risti ja rästi 'igas suunas, põhjalikult' läbi käidud. Tunnen võistlusmäärusi risti ja põiki 'igast küljest, põhjalikult'. Siin oled igaühel risti hammaste vahel 'kõneaineks, taga rääkida'. *Et sina kõrrekesegi risti paneksid, pisutki kaasa aitaksid.. A. Mälk. || takistamas, segamas (ees). Mees seisis lävel risti ees, tõkestades tee. Kutsikad sebivad töömeestel risti jalus. Võimu juurde trügides laskis ta kõrvaldada kõik, kes ta teel risti ees olid. *Pidi küll see pagana vanatüdruk talle just nüüd kõikjal risti ja põiki ees olema! O. Luts. *See õnnetu auto oli jutul risti ja põigiti ees.. O. Kruus.
4. ‹adv› kokku, ristuma. *Lükkab aga vanajumal meie teed veel kord risti, ajame jälle mõne sõna juttugi.. A. Jakobson.
5. ‹adv› täiesti, täielikult, diametraalselt. Risti vastupidised arvamused, seisukohad. Üksteisele risti vastukäivad korraldused. Tegelikult on asi risti vastupidi. Sellisele kavatsusele seisis, oli ema risti vastu. Risti vastu vanemate soovi(le) lahkus noormees koolist.

rivi ‹11› ‹s›

1. asjade, olendite v. nähtuste rida (1. täh.) Majade, tornide rivi. Pikk rivi sõidukeid. Raamatute rivi riiulis. Silmapiiril võib näha mägede rivi. Õunapuid on tal mitu pikka rivi. Autod sõitsid pikas rivis. Riiulil seisavad rivis keedisepurgid. Numbrid olid paberil väga tihedas rivis. Läksime koos, ühes rivis, mis kogu sõidutee enda alla võttis. Pardipojad ujuvad ema kannul rivis. Kured lendavad kolmnurkses rivis lõuna poole. *Ahvid kõndisid käsikäes mööda tänavaid; nad istusid pikas rivis müüridel ja narrisid möödakäijaid.. H. Luik (tlk).
▷ Liitsõnad: hane|rivi, kiil|rivi, kiiluvee|rivi, kolmnurkrivi; puuderivi; edurivi.
2. inimeste, veokite, sõjamasinate vms. paigutus ühel joonel kõrvuti, viirg v. ahelik; sõj sõjaväelaste, allüksuste v. väeosade paigutus viirgudesse, selline lahingukord. Sõdurid seisavad rivis. Nähtavale ilmus esimene rivi ratsanikke. Kindral sõidab rivi eest mööda. Käskkiri loeti rivi ees ette. Veebel võttis, käsutas mehed rivisse. Nekrutid võtsid neljakaupa rivvi. Rivist välja, rivisse astuma. Häärberi ees seisis rivis viiskümmend laetud püssidega soldatit. Meie rühm on kompanii rivis kõige esimene. Üheviiruline, kaheviiruline rivi. Rivi rinne, tagakülg ja tiivad. Rivi laius 'tiibadevaheline kaugus' ja sügavus 'esimese ja viimase viiru vahemaa'. Rivi juhitakse käsklustega. Sõdurite rivi kammis metsa läbi. Paraadil mürisesid üle väljaku tankide rivid. Võimlejad võtsid pikkuse järgi rivisse. *Algasid õppused. Tegime päevas 4–5 tundi rivi. A. Repson. || kõnek tegevteenistus; konkreetses väeosas v. rindelõigus võitlemine, lahingutegevusest osavõtmine vms. Viletsa tervise tõttu tuli rivist lahkuda ja reservi jääda. Mitmed haavata saanud võitlejad jäid lahingu lõpuni rivisse. Talle pakuti teenistust staabi juures, kuid teda tõmbas rivisse, sõdurite juurde. *Ei tea, kuipalju ta rivis oli teeninud, tundsime teda enne sõda laskemoonalao ülemana. J. Peegel.
▷ Liitsõnad: joon|rivi, koond|rivi, nihk|rivi, peilingurivi.
3. ‹sisekohakäänetes› piltl märgib töötamist, tegutsemist, toimimist. Uus, äsja rivvi, rivisse astunud 'tegutsemist alustanud' spordihoone. See vana tuletorn on praeguseni rivis. Bussid hakkasid üksteise järel rivist välja kukkuma. Vanu teekatteid läheb rohkem rivist välja, kui remontida jõutakse. *Nüüd mahutas hospidal juba rohkem haigeid kui seni, sest ka vanad barakid jäeti rivvi. H. Gustavson.

rodu ‹11› ‹s›

1. isikute, elusolendite v. asjade (ruumiline) rida. Inimeste, autode, majade rodu. Ukse taha koguneb pikk ootajate rodu. Traatidel sädistab lindude rodu. Majad seisavad roduna, rodus tee ääres. Põgenike rodul ei tule lõppu. Mäkke tõusti hajuvil, pikas rodus. Hundid astuvad rodus.
▷ Liitsõnad: auto|rodu, inim|rodu, karja|rodu, pilverodu; hiiglarodu.
2. midagi järjestikku toimuvat v. sarja moodustavat; ajaliselt järjestatud (suur) hulk. Paukude, vilede rodu. Õnnesoovide, koosolekute rodu kestis õhtuni. Lapsi oli neil terve rodu. Vastu tuli võtta ilmatu rodu külalisi. Raamat äratas terve rodu mõtteid. Sellest ebameeldivate küsimuste rodust sai villand. Külaskäik oli sündmuseks hallide päevade rodus.

rõske ‹1› ‹adj›
niiske. a. (õhu kohta:) rohkelt veeauru sisaldav ja hrl. ka jahe. Aknast hoovab rõsket külma. Rõske tuul tungib üdini, paneb ihu värisema. Tunnen mulla, mere rõsket hingust. Rõsketel päevadel olin toas ja lugesin palju. Ilm, õhk on rõskeks läinud. Ei tahtnud rõskesse sügishommikusse, ööjahedusse minnagi. Keldris oli rõskem kui väljas. Et toad rõskeks ei läheks, pandi ahjud kütte. Siin on nii rõske, et seinad hallitavad. Paat eksleb rõskes udus. b. (tahkete ainete, asjade kohta:) kuiv-olekust rohkem vedelikku sisaldav v. sellega kaetud, pisut vettinud v. märg. Rõske risu ei taha süttida. Rõsketel heintel, rõsketes riietes on paha magada. Rõske maa, muld, lumi. Rõsked müürid. Keha on higist rõske. Nutust rõsked põsed. Külmkapist võetud pudel tõmbub soojas kiiresti rõskeks. *Kisati, plaksutati rõskete pihkudega. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: kaste|rõske, udu|rõske, vihmarõske.

rühm ‹-a 22› ‹s›

1. tervikuna käsitatav (väike) hulk v. kogum olendeid, esemeid, loodusobjekte vm.. a. (üheskoos tegutsevate olendite v. lähestikku paiknevate asjade kohta); salk. Õues mängis rühm poisse. Lõkke ümber istus rühm mehi. Üksnes väike rühm inimesi pääses põgenema. Linna peal liikus kolme-neljamehelisi meremeeste rühmi. Teedel rändas inimesi, küll üksikult, küll rühmadena, rühmade kaupa. Rahvas kogunes rühmadesse. Tüdrukud hoidsid omaette rühma. Koolist koju läksid poisid harilikult ühes rühmas koos. Lepatriinud kogunevad talvitumiseks suurtesse rühmadesse. Väike hoonete rühm. Mäekingul on rühm madalaid maju, hooneid. Saarte, järvede rühm. Rändrahnude rühm metsa all. Lilli ei istutata peenrale ridadena, vaid rühmadena. b. ühise eesmärgi, ühiste huvide v. ideedega seotud isikute grupp v. rühmitus. Vanalinn on täis turistide rühmi. Matkajuht viis rühma mägedesse. Rühm ajakirjanikke külastas Taanit. Sotsiaaldemokraatlikus liikumises oli palju erinevaid rühmi. c. allosa mingis struktuuris. Skautide rühm. Pioneerimaleva, üliõpilaste ehitusmaleva rühmad. Lasteaias on lapsed jaotatud rühmadesse. *Nelja aasta õpilased, neli rühma ehk jagu istusid ühes ruumis. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: ametiühingu|rühm, balleti|rühm, ettevalmistus|rühm, huvi|rühm, hääle|rühm, initsiatiiv|rühm, juht|rühm, julgestus|rühm, katse|rühm, kontroll|rühm, koond|rühm, laste|rühm, lasteaia|rühm, luure|rühm, löögi|rühm, löök|rühm, majandus|rühm, maleva|rühm, matka|rühm, mees|rühm, mudilas|rühm, mängu|rühm, nais|rühm, näite|rühm, operatiiv|rühm, parlamendi|rühm, pea|rühm, pikapäeva|rühm, pioneeri|rühm, politsei|rühm, põhi|rühm, pääste|rühm, rahvatantsu|rühm, saadiku|rühm, sega|rühm, sõime|rühm, tantsu|rühm, treeningu|rühm, turismi|rühm, töö|rühm, uurimis|rühm, vastas|rühm, vestlus|rühm, võimlemis|rühm, võitlus|rühm, õpi|rühm, õpilas|rühm, õpperühm; hoone|rühm, inim|rühm, kalme|rühm, lihas|rühm, puude|rühm, värsirühm.
2. sõj hrl. jagudest koosnev kompanii (v. patarei) koosseisu kuuluv allüksus. Keset küla kompanii peatus ja jagunes rühmadeks. *Frobelius sai ordeni, ta ülendati allohvitseriks ja talle anti rühm. R. Roht. *Esimene rühm, jagude kaupa, edasi marss! A. Kork.
▷ Liitsõnad: laskur|rühm, luure|rühm, majandus|rühm, sapöörirühm.
3. sarnas(t)e tunnus(t)e põhjal ühte kategooriasse kuuluv hulk v. kogum (mingis liigituses v. süstemaatikas); liik, tüüp, klass. Vetikad kuuluvad taimede algelisemasse rühma. Tulbid liigitatakse õitsemisaja ja õie ehituse järgi nelja rühma. Magmakivimid jaotatakse mitmesugusteks rühmadeks. I, IV rühma veri. Eri päritoluga laensõnade rühmad keeles. Jagab inimesed kahte rühma: head ja halvad. || rahvuslike, sotsiaalsete vm. tunnuste poolest ühesugune osa elanikkonnast, klassist v. ühiskonnast. Etnilised rühmad. Elanikkonna sotsiaalsed rühmad.
▷ Liitsõnad: keelpilli|rühm, pillirühm; looma|rühm, sordi|rühm, taime|rühm, tõurühm; ida|rühm, keele|rühm, lõuna|rühm, lääne|rühm, murde|rühm, murraku|rühm, põhjarühm; mõiste|rühm, null|rühm, toote|rühm, vanuse|rühm, vererühm; hõimu|rühm, rahva|rühm, rahvus|rühm, sugulus|rühm, vähemusrühm.
4. keem. a. sarnaste omadustega elemendid perioodilisussüsteemis (paiknevad perioodilisustabelis püstreas). Halogeenide, leelismetallide rühm. b. orgaanilise ühendi molekuli teat. osa. Funktsionaalne rühm (määrab ühendi kuulumise mingisse kindlasse klassi). || ‹liitsõna järelosana› radikaal
▷ Liitsõnad: alarühm; amino|rühm, hüdroksiid|rühm, hüdroksüül|rühm, karboksüül|rühm, metüül|rühm, nitro|rühm, nitroso|rühm, sulfamiid|rühm, sulfoon|rühm, vinüülrühm.
5. mat teat. hulk algebralistes struktuurides. Lõplik, pidev, lineaarne, sümmeetriline rühm.

siginema ‹37›

1. sigima, paljunema. Lõikus oli hea ja kari sigines hästi. Kalakajakas sigineb viimasel ajal jõudsasti. Meie rannas siiad enam ei sigine.
2. (vähehaaval, tasapisi) ilmuma, tekkima, aja jooksul kogunema; sugenema. a. (elusolendite kohta.). Hiired siginesid majja. Koerale siginesid kirbud karvadesse. Kajakaid sigineb linnadesse järjest rohkem. Diivanisse on lutikad siginenud. Haava olid siginenud ussid. Eelmisel suvel sigines aeda palju kahjureid. Perre on lapsi juurde siginenud. Tüdrukule on uus austaja siginenud. Tuttavaid, sõpru sigines ühtäkki nagu seeni pärast vihma. Mis tuttavad küll poisile on siginenud? Järve äärde on liiga palju suvitajaid siginenud. Päris vihavaenlasi pole tal veel siginenud. Lauda sigines paar võõrast meest. Äkitselt, ei tea kust, nagu maa alt sigines mu ette, kõrvale väike mehike. Uks avanes ja tuppa sigines lõbus seltskond. Õige pea sigines rannakülla ka ettevõtjaid. Aknale sigines uudishimulikke. *Juba siginesid mõrsjad peiukeste põlvile.. E. Vilde. *.. või jälle sigineb lasterodu järele, nii et otsa ega äärt pole. A. Beekman. b. (asjade, esemete, nähtuste kohta). Autosid sigineb tänavaile järjest rohkem. Lauale sigines kohvikann, kompvekikarp, veinipudel. Lae alla on mõned ämblikuvõrgud siginenud. Aianurka sigines suur prahihunnik. Jõulukuuse alla oli siginenud hulk kirjudes paberites pakke. Raamatuid sigines nii palju, et tuli uus riiul osta. Sööginõusid sigineb majja aina juurde. Taevasse on siginenud pilvi. Põskedele, kaelale siginesid punased laigud. Silmadesse siginevad pisarad. Suunurkadesse siginesid kortsud. Näole, näkku sigines muhelus, naeratus, naeruvine. Juustesse, habemesse on tublisti halli siginenud. Tuppa sigines vaikus. Trepikotta siginesid toidulõhnad. Häälde sigines reipust. Hinge hakkas siginema kartus, uhkustunne, viha, kahtlus, pettumus. Tuli pimeduse varjus koju, et ei sigineks jutte. *Meestesumm ja kuum vesi kulusid.. marjalt ära, sellest sigines ihule ja hingele sooja. A. Vanapa. *Sina aga – nii kui natuke veeringuid sigineb, otsekohe ruttad neid millegi peale sirgeks lööma. H. Lepik (tlk). || arenema, kujunema. Noorte vahel sigines kirjavahetus, elav vestlus. Jutt ei siginenud (hästi). Poiste vahel sigines peagi sõprus. Ega ei teagi, kas sellest sigineb kasu või kahju. Sellest loost ei sigine midagi head. Milline pahandus sellest oleks võinud sigineda!

siia ‹adv›

1. osutab lähemal, kõneleja ligidal olevale kohale, kuhu keegi v. miski suundub; ant. sinna. Tule siia! Otsustasime siia jääda. Kompsud jätame siia. Puhas pesu pane siia, must sinna. Tee siia ei paista. Anna pall siia 'mulle, minu kätte'! *„Näita siia,” käskis isa poja paremat kätt lähendades. A. H. Tammsaare. | järelasendis on kohta täpsemalt märkiv sõna v. väljend. Kalla muld siia puu alla. Mul on siia majasse asja. Võib-olla me ei juhtu enam kunagi siia kanti.
2. osutab koos sõnaga sinna kellegi v. millegi (juhuslikumale) eri kohtadesse suundumisele vrd siia-sinna Tuul pillub lehti siia ja sinna. Poiss jookseb koera otsides siia ja sinna. Korraldab ja õpetab, jookseb küll siia, küll sinna. Lapsed peitsid end üks siia, teine sinna. Mõtles asja siia ja sinna 'nii ja teisiti, mitutpidi'. Üks räägib siia, teine sinna 'üks räägib ühest, teine teisest asjast' ja midagi ei saa aru. *Näpud kobasid niisama sinna ja siia, ilma et püksirihm oleks avanenud. R. Sirge.
3. osutab eelnevast ilmnevale v. kohe mainitavale olukorrale v. asjade seisule (kohatähendus tuhmunud). Mis see siia puutub? Mis ma siia ikka teha saan, kui ta ära minna ei taha.

siin ‹adv›

1. osutab kohale, mis on lähemal, kõneleja ligidal; ant. seal. Seisa siin. Olge siin, tuleme varsti tagasi. Üks mossitab siin, teine seal. Tee seda, siin ja nüüdsama! Lähen koju, siin olen teile tüliks. Teie koht on kusagil mujal, mitte siin. Ta ei ela üldse siin. Näe, siin on üks imelik putukas! Kus sinu vihik on? – Siin. | järelasendis on kohta täpsemalt märkiv sõna v. väljend. Siin metsas kasvab palju marju. Siin linnas olen ma sündinud. Tervis on kõige kallim vara siin (maa)ilmas, maa peal. Sellist looma pole siin kandis varem nähtud. Siin paigus mees püssita metsa ei lähe. *.. sest ussid ja kassid olid Muska [= koera] eriala siin ajalikus elus. A. H. Tammsaare. || kasut. kedagi esitledes, midagi andes v. pakkudes vms. juhul. Siin on minu abikaasa. Hallo, siin räägib Marika. Siin on sulle kingitus. Siin on teile ülesanne, lahendage.
2. osutab eespool mainitud, teada olevale kohale v. olukorrale, kus midagi toimub, esineb jne. (ja mis on kõnelejaga lähemalt seotud). Linn on suur, siin elab palju inimesi. Apteekrimäele paigaldatud kunstkate võimaldab siin treenida ka suvel. Tehase põhitoodanguks on olnud tellised, kuid siin on toodetud ka katusekive. Astusin ruumi, mille uksesilt näitas, et siin õpitakse kirjakunsti. *Talu heinamail aga tehti ka heina nagu mõisaski ja vihm võis siingi kahju teha.. E. Aspe. || osutab asjaolule, asjade seisule vms., mille puhul midagi toimub, esineb jne. (kohatähendus tuhmunud). Sul tuleb minna, siin ei aita pisarad ega palved. Siin ei aita muud, kui peab ise endale naise kasvatama. Poiste asi, siin pole midagi imestada.
3. osutab koos sõnaga seal millegi juhuslikumale, eri kohtades esinemusele, tegevusele vms. vrd siin-seal Siin ja seal on põllud alles kündmata. Ta käib siin ja seal hooajatöödel. Siin ja seal hakkas tekkima harrastusteatreid. Siin ja seal põõsaste all säras jaaniusse. Tema teab, mida siin või seal osta saab. *.. mulluseid tuhaasemeid mustas nii siin kui seal. A. Jakobson.
4. ‹sageli koos pronoomeniga mis› väljendab modaalseid suhteid, hrl. möönvates, nõustuvates vms. ütlustes (kohatähendus tuhmunud). Mis siin kahetseda. Mis siin salata, olen jah arg. Mis siin ikka, eks hakkan astuma. Mis siin siis nii teada on! Mis siin muud, kui magama!
5. ‹asendatav sõnadega nüüd, siis› esineb ajalises ühenduses, märkides mineviku sündmustest rääkides ajahetke, milleni parajasti on jõutud. *Siin oligi silmapilk, kus Kulno sõna palus. A. H. Tammsaare. *Nende jutt läks koolitööle. Siin kuulis Madaras, et teine abiline Jürisson olevat siit-kihelkonna mees.. E. Särgava.

soov|mõtlemine
soovidest, mitte tegelikkusest lähtuv mõtlemine, asjade nägemine nii, nagu neid näha tahetakse; fantaseerimine. Soovmõtlemisest kantud arvamus. Majandusedu õhutab inimestes soovmõtlemist. Soovmõtlemine on ju kaunis, aga faktid räägivad teist keelt.

substants ‹-i 21› ‹s›

1. aine, ollus. Vesi on elutegevuse primaarne substants.
2. filos objektiivse reaalsuse olemuslik ühtsus, kõigi asjade ja nähtuste jääv alus, olemus. Substants ja aktsidents.

sülitama ‹37›
sülgama
1. suust sülge vm. välja laskma. Vanamees sülitas läraka maha. Köhis ja sülitas lumele, teeservale, süljetopsi, üle paadiääre. Meremees sülitas laias kaares. Poiss lirtsas sülitada läbi hammaste, hammaste vahelt. Ei lausunud midagi, sülitas üksnes korra pahaselt. Vihane eit sülitas vastasele näkku. Kopsuhaige köhib ja sülitab verd. Prõgistati päevalilleseemneid ja sülitati kestad tänavale. Sülitas koni suust põrandale. Kinnitas vihmaussi õnge otsa ja sülitas sellele peale (uskumus, et siis kala paremini näkkab). Töömees sülitab pihku (et käte võte paremini püsiks). ja haarab labida. Sülita kolm korda üle vasaku õla! (rahvauskumuses). Kes pudelist maitses, see sülitas. Korraldust kuuldes mehed vandusid ja sülitasid. „Ptüi!” sülitas Karl vihaselt. Tuld sülitavad draakonid.
2. piltl (hrl. asjade, elutu looduse kohta:) midagi endast välja paiskama. Suurtükid, kuulipildujad, püssid sülitasid tapvat tuld. Tank hakkas vastase positsioonidele oma kahuritest tuld sülitama. Püstolid paukusid ja sülitasid tulist tina. Positsiooni iga laskepesa sülitas surma. Vulkaan sülitas tuld, tuhka ja kive. *Pikad madulõugega lõppevad katuserennid sülitasid vihmavett tõrde.. A. Saareste (tlk). *Midagi polnud näha, ainult mudane vesi virvendas ja sülitas mullisid.. V. Saar.
3. kõnek millestki (v. kellestki) mitte hoolima, millestki mitte välja tegema, millelegi käega lööma. Ta sülitab seadustele ja eeskirjadele. Sülitas kõigile nõuannetele ja toimis omapead. Ulja mehena sülitas varitsevatele hädaohtudele. Sülitage nende kuulujuttude peale! Sülitasin kõigele ja tulin tulema. Tulen ise ka toime, sülitan teie peale. *„Ma olen alati su varanduse peale sülitanud!” karjatas Josef.. L. Remmelgas (tlk).

tegema ‹teha, teen, tegin, tegi, tehku, tegev, teinud, tehakse, tehtud 42›
üsna üldise tähendussisuga verb (vahel võib selle asendada mingi konkreetsema verbiga), kasut. sageli ka perifrastilistes ühendites
1. midagi valmistama, tekitama, looma. a. (toidu kohta). Ema hakkas kooki tegema. Lõunaks teen suppi, seapraadi. Kas teen kohvi või teed? Piimaga tehtud puder. Mulle meeldib süüa teha 'toitu valmistada'. Kodupoolist, era tegema. Kes teie peres õlled teeb? 'pruulib'. Tegin talveks moosi ja kompotti. Vanaema oskas head leiba teha 'küpsetada'. Oskad sa verivorste teha? Käis veskil tangu tegemas 'vilja tanguks jahvatamas'. b. (õmblustööga, meisterdades, ehitades vms.). Lasksin endale uue kostüümi teha. Teen 'koon' sulle sünnipäevaks kampsuni. Kingsepp tegi poisile uhked saapad. Isa õpetas, kuidas tuleb vibu teha. Nokitsesin lastele tõukeratast teha. Poiss tegi endale tuulelohe. Ega iga mees osanudki pisuhända teha. Lapsed teevad lumememme. Pääsuke tegi räästa alla pesa. Kiriku juurde tehti kellatorn. Suvel tehti majale uus katus peale. Siia tuleks sild teha. Mehed tegid sohu uut teed. Seisab nagu puust tehtud (millegi ootamatu, rabavaga seoses). Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi. c. tootma. Puitparketti tehakse tammest ja saarest. Selles tsehhis tehakse kalakonserve. Tallinnas tehakse ka dieetjogurtit. d. seades, sättides, kujundades vms. tegevusega midagi tekitama; teat. töödega seotud väljendites. Tegin aseme diivanile, lakka. Lasksin uued lokid teha. Õhtuks teen soengu pähe. Vaja uued passipildid teha (lasta). Käsikirjast tehti mikrofilm. Poisid läksid lepikusse hagu tegema 'raiuma'. Saunaahi tuleb kütte panna, kes läheb puid tegema? 'saagima ja lõhkuma'. Heina tegema 'niitma ja koristama'. Tegime lammastele lehiseid. Ma ei oska koormat teha. Olen meister peenraid tegema. Tegime aia taha suure tule, lõkke. Tegin ahju tule. *Ta kaevas kraavi, juuris puid, raius mättaid, lõhkus ja rükkis kive, tegi uut põldu .. A. H. Tammsaare. || kõnek (külvamise vms. kohta). On õige aeg kaera, otra teha. Rukis on meil juba tehtud. Põld seisab tegemata. Künna see maatükk üles ja tee midagi peale. e. (seoses vaimse tegevusega:) kirjutama (3. täh.), koostama vms. Reporter läks lugu tegema. Tee temast üks lugu lehte! Kirjastuses tehakse entsüklopeedia viimast köidet. Poeg teeb Tallinnas ajalehte. Noorpõlves tegin ma ka luuletusi. Romaanist on tehtud palju tõlkeid. Sina kirjuta sõnad, mina teen viisi. Kes on selle pildi teinud? On sul testament tehtud? Aastaaruanne palun teha homseks. Eelarve on veel tegemata. Seadusi, lepinguid tegema. || (märkmeid, parandusi, täiendusi jm.) kirja panema. Pliiatsiga tehtud märkmed, märkused. Parandused tehke lehe servale. Tööraamatusse tehti sissekanne töövahekorra lõpetamise kohta. f. (abstraktsemalt). Koos tegime tulevikuplaane. Otsust teha ei olnud kerge. Tegin juhtunust omad järeldused. g. sigitama. Poiss tegi tüdrukule lapse, tite. Tehke sugu ja saagu teid palju! *Veart eit oli sul! Niisukest änam ei tehta! A. H. Tammsaare. *.. [Viiu] tegi paari aasta möödudes kellegi laevamehega lapse ja suri sünnitusel. A. Uustulnd. h. van (endast) kasvatama, looma. *Siin paremat kätt põllul oli rukis päid tegemas .. F. R. Faehlmann. *„Sa kõneled kui laps – kui virin laps, kes hambaid teeb,” naeratas Madli .. E. Vilde.
2. (kusemise, roojamise kohta:) laskma. Kits tegi põrandale pabulaid. Laps on veel nii väike, et teeb püksi. Koer tegi mulle jala peale. Tuppa teinud kass sai naha peale. *.. kus lehmade asemed nii puhtad, nagu ei oskakski need lehmad mustust teha .. M. Mõtslane.
3. (hääle, häälitsuse kuuldavale laskmise v. helide, müra vms. tekitamise kohta). Koolmeister tegi kurja, kõva häält. Mu hääl oli nii ära, et ma ei saanud piiksugi, piuksugi teha. Imik hakkas häält tegema. Panin sõrme huultele ja tegin: „Psst!” Tihane teeb tii-tii-tüü, tii-tii-tüü. Loomake tegi peenikest häält. Mardisandid tegid ukse taga kisa ja kära. Ärge tehke lärmi! Poisid, teeme laulu 'hakkame laulma'! Nende pillidega ilusat muusikat ei tee. Tantsuõhtutel tegi muusikat orkester. Bänd tegi poodiumil kõva mürtsu. Keegi teeb pööningul kolinat. Mootor ei teinud piuksugi. Traktor tegi kõrvulukustavat müra. Sellest püssist pole veel pauku tehtud. *Ei tea, kas see vana leierkast on kunagi üldse häält teinud? V. Pant. || (ütlemise, rääkimise kohta). Tuli vastu ja tegi tere 'teretas'. Astusin meestele juurde ja tegin juttu. Rahast juttu ei tehtud. Talle see teema ei meeldinud, tegi kohe teist juttu 'vahetas kõneainet'. Ära tee 'levita' tühje jutte. Toonist ei saanud aru, kas ta teeb nalja või räägib tõsist juttu. *Aga need [= mehed] tegid ainult soh et, noh et, jah et ning läksid oma töö juurde tagasi. A. H. Tammsaare.
4. (hrl. lühemate (suuliste) väljendusvormide kohta:) esitama, jagama vms. Korrarikkujatele tehti märkus. Tegin Annele abieluettepaneku. Ma ei tee sulle mingeid etteheiteid. Maadlejale tehti hoiatus. Tee pakkumine! Vahepeal on tehtud mitmeid korraldusi. Mulle tehti ülesandeks lõkkel silm peal hoida. Ta on meister naistele komplimente tegema.
5. midagi korraldama, organiseerima. Neile tehti ekskursioon Saaremaale. Kartulid tuleb üles võtta, teeme talgud. Lubasin talgulistele teha vägeva peo. Tegin endale tööl vaba pärastlõuna ja läksin randa. Vanemad lubasid pojale teha pulmad, mis pulmad on. Millal te pulmad teete 'abiellute'? Jõulupuud, jõulupidu tehti ikka koolimajas. || rajama, asutama, looma. See oli siis, kui kolhoose tegema hakati. Teeme päris oma võrkpallimeeskonna. *.. kui nad .. nii buurid kui ka inglased maalt välja kihutaksid ja siis ise oma riigi teeksid! A. Hint.
6. põhjustama, esile kutsuma, tekitama. a. (mingit tunnet, tundmust, aistingut, seisundit). Mulle teeb homne eksam tõsist muret. Tahaksin sulle millegagi rõõmu teha. Talle teeb lõbu oravaid kividega pilduda. Joodik poeg tegi emale palju südamevalu, meelehärmi. Õnneks kuul ainult riivas kätt ja ei teinud tõsisemat häda. Ta tegi raske tööga endale viga, oma tervisele kahju. Haav, selg teeb valu. Tegin endale kukkudes haiget. Küll teeb tuska, et televiisor rikki läks. Tormiilm hakkas juba hirmu tegema. Lausa viha teeb, kui mõistmatu sa oled! Talle teeb nalja, kui õnnestub teisi ninapidi vedada. Hüppasin jalalt jalale, et endale sooja teha. Ära tee paanikat! Ta tegi kõigile hea tuju. Tahtsin sulle üllatust teha. Kuum tee meega teeb sulle head. Käitu nii, et oma vanematele häbi ei tee. Temasugune ei tee kärbselegi kurja. Pole ta mulle teinud ei head ega halba. Luuletajale tegi aineline külg raskusi. Ei teeks paha 'poleks paha, oleks hea', kui harjutaksid rohkem. || (pidulikumas väljenduslaadis v. viisakusvormelites). Tehke mulle seda heameelt, head meelt ja tulge õhtul meile. Istuge meie lauda, tehke meile seda au! Selline teos teeks au iga rahva kirjandusele. Ma loodan, et ei tee teile öömajale jäämisega palju tüli. Ärge tehke endale söögitegemisega tüli! b. (nähtuste kohta). Föön teeb sooja tuult. Mesilassülemi kättesaamiseks tuleb vihma teha. Kaater tegi lahingu ajal teistele suitsukatet. Põhjas teevad valgust virmalised. | ‹impers.› (ilmastikunähtuste kohta). Vastu õhtut hakkas tuult tegema. *Enne jõulusid tegi külma ja andis siis hulk värsket lund juurde, nii et talv oli täielik. A. H. Tammsaare. c. nõidumisega, lausumisega midagi esile kutsuma. *Väikesele kolmeaastasele Lindale teinud ta täiad selga .. M. Mõtslane. *Aga titt karjus päeval ja öösel ja nänn ütles: see on tehtud asi. A. Schmuul. d. (täpsemalt määratlemata toime v. mõju kohta). Vaata, mis armastus temaga tegi. Oleme näinud, mis sõda teeb. Kivimüürile ei tee tuli midagi. Lonks viina ei tee midagi, lööb ainult pea selgeks. See ei tee midagi 'sellest pole lugu', et mõni küpsis on kõrbenud. Kerge sadu ei tee mehele midagi. *Karistagu mind, mina olen kõiges süüdi. Minule ei tee see midagi, minu vanemad elavad kaugel, neid nad kooli ei kutsu .. E. Krusten. | (vormilt küsivas, sisult eitavas lauses). Las ta haugub, mis see mehele teeb. Mis inimene põuale, pakasele teha võib. Teatan jah kõigile, mis te mulle ikka teete, teha saate.
7. (kehaliigutuste sooritamise kohta ja seoses ühest paigast teise liikumisega). Tegin tõrjuva liigutuse. Tädi tegi lapsele pai. Õpetaja teeb koolnu kohale ristimärgi. Tegi sügava kummarduse. Kükke, kukerpalli, tiritammi tegema. Tee tädile kniksu, kraapsu, kraapjalga! Hommikvõimlemist, kõva trenni tegema. Tegin sammukese kõrvale, paar arglikku sammu ukse poole. Rohutirts teeb pika hüppe. Jänes tegi põgenedes haake. Tegime uiskudel juba poognaidki. Teeme paar tantsu! Ma ei läinud otse, vaid tegin ringi. Tegin mõned tiirud ümber sündmuskoha. Matkajad tegid saarele ringi, tiiru peale. Mul on vaja veel mõni käik teha. Külalised ei mõelnudki minekut teha. Tegi juba minekut, aga pööras siis uksel ringi. Mina tegin sealt üsna pea tulekut. Teeme õhtuse jalutuskäigu. Hobune tegi kiiret sõitu, uhket traavi, kerget sörki. Suusataja teeb head, tubli sõitu. Laev tegi 'sõitis' kuus miili tunnis.
8. (mitmesuguste tegevuste ja tegude sooritamise kohta). a. (tööde, toimingute, ettevõtmiste kohta). Tööd tegema. Rügab, lõhub, vihub tööd teha. Mõisas tegu, teopäevi tegema. Kütist, alet tegema. Tegime oma igapäevaseid toimetusi. On suur rõõm midagi teha omaenda aias, krundil, talus. Naised teevad laudas lüpsi. Pärast kartulivõttu tehti järelnoppimist. Kasvuhoones tehti kastidesse esimesed lillekülvid. Tegime ettevalmistusi külaliste vastuvõtuks. Köögis tuleb remont teha. Praegu tehakse saalis näitemängu proovi. Stuudio tegi siin veealuseid võtteid. Keset talgupäeva tegime lühikese puhkuse. Tegin väikese lõunauinaku. Koosolek otsustas teha vaheaja. Kõneleja tegi tähendusrikka pausi. Sain oma ostud tehtud. Haigele tuleb teha maoloputus. Patsiendile tehti rahustav süst. Kellegagi keppi tegema vulg (suguühte kohta). || (töötamise, toimetamise, talitamise kohta, ilma objektita). Teed ja talitad hommikust õhtuni, aga tulemust pole näha. Noorik kohe tahtis teha ja toimetada. Kes teeb, see saab. Lase mees sööb, siis mees teeb. || (suitsetamise, alkohoolsete jookide joomise kohta). Mehed tegid suitsu. Kui teeks enne ärasõitu ühe piibu? Lähme teeme poti õlut, mõned õlled. Tegime baaris paar pitsi, mõned napsid, väiksed tropid, väiksed viinad. Teeme sada grammi konjakit. Teeme teise jala jaoks ka! (ettepanek teise napsi võtmiseks). Ostu puhul tuli liiku teha. Uue auto liigud on veel tegemata. *„Kas teeme ka midagi või?” päris Vardja, mõõtes asjatundliku pilguga poeriiulitel helkivaid pudeleid. L. Metsar. || (mängude kohta:) mängima. Teeme partii malet! Poisid tegid lumesõda. Teeme õige pimesikku. || esitama, etendama. Ta teeb uues filmis väikest osa. Tegime tonti, vanad voodilinad ümber. Tegin naabri lastele jõuluvana. || katseid, eksameid sooritama. Abituriendid teevad eksameid. Ladina keele eksam on mul tehtud. Lõpueksamid jäid tal haiguse tõttu tegemata. Mitu arvestust sul veel teha on? || ‹objektita› kõnek õpetust andma, karistama, näitama (6. täh.) Ma sulle teen, kui sa siin veel oma nägu näitad! Küll poisid talle nüüd teevad, mis ta siis käib kaebamas. | ‹eitavalt koos ebamäärase objektiga›. Sul on arusaaja ema, ega ta sulle midagi tee! Ära nuta, õpetaja ei teinudki midagi. Ma ei teinud talle midagi, isegi riidlema ei hakanud. b. (tegude, tempude jms. kohta; sageli püsiühendeis). Suuri tegusid, imetegusid tegema. Pattu tegema. Ta on võimeline igasuguseid alatusi tegema. Olge viksid poisid, ärge tehke koerust. Koer oli pahandust teinud: peremehe sussid puruks närinud. Ta on meister krutskeid tegema. Ära tee lolli, et kooli pooleli jätad. Vaja talle kuidagi ninanipsu teha. Mis sigadusi te teete, aknad kõik sisse pekstud! Sohki tegema. Raamatupidaja on suli teinud. Teenet, karuteenet tegema. Tegime koos igasuguseid tempe, tükke. On alati valmis vallatust, vigurit tegema. Tahaks talle mingi vingerpussi teha. On tal tõsi taga või teeb niisama teatrit, tsirkust? Poisid tegid kaebajale kolki, tappa. Purjuspäi kipub ta mürglit tegema. Tuli purjuspäi koju ja tegi skandaali. Teeb oma truudusetule abikaasale ühtepuhku stseene. Taksojuht tegi avarii. Vanamees oli endale otsa (peale) 'enesetapu' teinud. || saavutama. Kergekaallane tegi kaks Pärnu rekordit. Uisutaja tegi hooaja tippmargi. Meie meeskond tegi revanši eelmise turniiri kaotuse eest. || (mingi kokkuleppe sõlmimise kohta). Tegin peremehega kaupa, et ta võtab mu tallu sulaseks. Kaup sai tehtud kahe aasta peale. Lõpetagem sõda ja tehkem rahu! | tehtud! nõus!, oleme rääkinud, oleme kokku leppinud. Jääb siis nii, et kohtume homme? – Tehtud! *Ja see koolivend kutsub teid kõiki minu kaudu endale võõrsile. Lähme. Tehtud! A. Jakobson. c. peale hakkama, ette võtma; korda saatma. Lastel pole suvel linnas midagi teha. Nii kuival heinamaal pole lehmadel midagi teha 'pole midagi süüa'. Ilma võõrkeelte oskuseta ei tee maailmas midagi. Midagi tuleks teha, aga mu pea on tühi. Ma ei oska nende nupslitega midagi teha. Ma ei osanud muud teha kui naerda. Ja mis sa siis nüüd edasi mõtled teha? Kõige targem, mis sa praegu teha saad, on lihtsalt ära minna. Püüan sinu heaks teha, mis saan. Mis tehtud, see tehtud – kahetsemine ei aita midagi. Mõeldud – tehtud (otsustamise ning kiire selle järgi tegutsemise kohta). Milleks kohut vaja, andke poistele kere peale ja asi tehtud 'klaar, kombes, ühel pool'. *Nüüd, kus sõit läks pärituult, polnud tal muud teha kui istuda või magada. A. Kalmus.
9. (mingit ala) harrastama v. viljelema; mingil alal tegutsema. Sporti tegema. Noorena tegin rahvatantsu. Teeb kergejõustikku, tõstmist, poksi. Teatritöö kõrvalt on raske estraadi teha. Poeg teeb linnas poliitikat. Pärast ülikooli hakkas ta hoopis äri tegema.
10. kellestki v. millestki kedagi v. midagi (olemuselt, staatuselt teist) kujundama; kedagi v. midagi kellekski v. millekski (teiseks) muutma. Isa tahtis pojast kirikuõpetaja teha. Pahempoolsed vaated tegid temast revolutsionääri. Sõjaaeg tegi lastest kiiremini täiskasvanud. Tolleaegne poliitika pidi meist tegema venelased. Küll sõjavägi, kroonu, meri poisist mehe teeb! Koerast tehti koduloom juba ammu. Täkust tehti ruun. Kõrvalruumist saaks teha väikese töökoja. Ära tee minu kodust kõrtsi! Helsingist tehti pealinn 1812. a. Ta ei teinud sellest mingit küsimust. See mees ei tee endale karjäärist eluküsimust. Teen su oma talu perenaiseks. Konstantin Suur tegi ristiusu riigiusuks. Ädala võiks juba heinaks teha. Lehm tehti lihaks 'tapeti'. Tegi end ilmarahva naeruks 'naerualuseks'. Ämm tegi minia elu põrguks. Harjutamine teeb meistriks. || kedagi mingile kohale, ametipostile panema. Antsust tehti vallavanem. Ilmselt tehakse temast erakonna esimees. || kellekski v. millekski täisväärtuslikuks muutma. Riie teeb inimese. Keel on see, mis ühest rahvast rahva teeb. *Püksid ja naine ei tee veel meest. A. Liives. *Nugisest teevad nugise sale, painduv keha, tugevad jalad, erksad meeled .. ja veel mõned üksnes nugisele omased käitumisjooned .. F. Jüssi.
11. mingisuguseks muutma, mingisse (teistsugusesse) olukorda viima. Kui vähe on teinekord tarvis, et teist õnnelikuks teha. Ära tee mind õnnetuks! Laul teeb rinna rõõmsaks. See muusika tegi mind kurvaks. Üks mõte teeb mind rahutuks. Laps oli manitsustega araks tehtud. Pahandused teevad mu meele haigeks. Mälestused teevad meid hellaks. Pingeline elu teeb hulluks. Tüdruk püüdis end meeste seltskonnas huvitavaks teha. Suur armastus teeb inimese julgeks. C-vitamiin teeb kahjutuks paljud organismi sattunud mürgid. See ravim teeb su kindlasti terveks. Uus määrus teeb vormistuse keeruliseks. Ta on osanud oma elu kergeks teha. Tegi oma naabrite elu kibedaks. Vihmasabin teeb uniseks. Poolik usk ei tee kedagi õndsaks. Teeme maailma selliseks, et siin on kõigil hea elada. Võta kommi, tee suu magusaks. Laps tegi püksid märjaks 'pissis püksi'. Leil teeb luud-kondid pehmeks. Lasksin end meelitustega pehmeks teha. Kooliskäimine tehti kohustuslikuks. Uudis tehti avalikuks, kõigile teatavaks. Politsei ei ole veel tapetu isikut kindlaks teinud. Kaup sai kindlaks, sirgeks tehtud. Vaja kindlaks, selgeks teha, kellel on õigus. Kõigepealt tuleb lastele tähed selgeks teha. Vaja sotid selgeks, sirgeks, klaariks teha. Ärimees tehti rahast lagedaks. Mind tehti kaardilauas paljaks. Tee tuba pimedaks, tuli surnuks! See rohi teeb sind terveks. Tee mind temaga tuttavaks! Tegime moosipurgi tühjaks. Vargad on korteri tühjaks teinud. Selle otsusega tehti kõik meie ettevõtmised tühjaks. Kes tegi kruusi katki? Teeme köögi, õue, aia korda. Külalised tulevad kohe, tehke end korda! Sõja ajal tehti see küla maatasa. Ei maksa kõike uut kohe maatasa teha. See lahe jook küll purju ei tee. Teeme koogi pooleks. || (seoses näoilme muutmisega). Tegi ükskõikse, uskumatu, kurva, kavala näo. Tegi kurja näo pähe. Ära tee nii haput, haledat, mossis nägu! Ta jälgis hoolega, mis näo me teeme 'kuidas me reageerime'. Tegin näo 'teesklesin', nagu poleks ma neid märganudki. Ta ei teinud teist nägugi 'ei reageerinud mingil moel'. *Mida peenem kelm, seda leebema näo oskas ette teha. A. Hint.
12. (seoses tegelikkuse esitamisega teistsugusena). a. (kedagi v. midagi) mingis teises valguses näitama; (kedagi v. midagi) teistsuguseks väitma, millekski v. kellekski tembeldama. Ära tee end lollimaks kui oled! Ära tee asja hullemaks. Ta oskab end igal pool tähtsaks teha. Katsusin end võimalikult tähelepandamatuks teha. Nad tahtsid mind vargaks teha. Suurtalunik tehti kulakuks. Tema teeb endast alati suure vabadusvõitleja. Pole mõtet vaesusest voorust teha. Inimesed teevad jõe sinna, kus pole mitte ojagi. b. teesklema; ‹eitusega ka› välja tegema (1. täh.) vrd tehtud Sa ainult teed, et oled purjus. Tegi, nagu ei tunnekski mind. Tegin, nagu õpiksin. Et koolist koju jääda, tegin end haigeks. Kui vanemad koju jõudsid, tegin end magama. Midagi nad õiendasid, aga ma ei teinud märkamagi. Ei tee teadmagi, et siin temast räägitakse. Ei tee teise küsimust kuulmagi. Õpetaja ei tee nägemagi, et mina ka vastata soovin. *Tehku, nagu läheksid linna, aga pööraku kaubaaitade taha. Ta .. tuleb järele. A. Hint. *Lasin ennast viimases hädas käpuli ja tegin, et ma mängin, et ma ei ole mängides Liisu tulekut tähelegi pannud. V. Luik. c. mingisugusena paista laskma. Kas see pruun kleit ei tee mind natuke vanaks? Tume riietus teeb näo kahvatuks. *„Väga ilus kampsun! .. See teeb su silmad täiesti siniseks ..” M. Traat.
13. (mingil viisil) toimima, käituma, tegutsema (viisi väljendab adverbiaalne laiend v. kõrvallause). Aega on vähe, teeme lühidalt. Võib-olla tegin ma valesti? Tee ruttu, kähku! Õigesti tehtud! „Hästi tehtud,” kiitis ema poega. Nii on teinud juba meie esivanemad. Kogu aeg ta õpetab: ära tee nii ja ära tee naa. Teed targasti, kui sa teda ei kuula. Ei maksa teha käsu vastu. Poisid, tehke eluga 'kiiresti, ruttu'! Teen, nagu ma heaks arvan. Tee nagu minagi: osta aktsiaid. Ega mina jõua kõigi tahtmist mööda teha! *Et kui meie head lapsed oleme, siis ehk Jumal teeb nii, et Reedu Kõverjalg ei kaebagi emale. J. Parijõgi.
14. (tegelikkuses muutumatuna püsiva olukorra, seisu kohta). a. (ruumis). Tee tegi väikese käänaku. Raudtee teeb siinkohal pöörde. Jõgi tegi pöörde itta. Koridor tegi käänaku vasakule. *Kahe talu piir .. tegi siis järsu pöörde jõele. Samasuguse nurga tegi ka teine piir, mis seisis Aaseme krundi vastu. A. H. Tammsaare. b. (arvude, numbrite kohta:) (kokku) olema, välja tegema (3. täh.) Palk ja honorar kokku tegid oma kümme tuhat krooni kuus. Kui su igapäevane suitsupakk maksab kümme krooni, kui palju see siis kuus teeb? Kui meie rahaks ümber arvestada, teeb see viissada. Lendur oli lennanud 3 600 000 km, mis teeks 90 tiiru ümber maakera. *Kui arvate, et mootor kaalub pool tonni, siis viissada jagada neljale teeb oma sada kakskümmend kilo mehe peale. A. Valton.
15. esineb ütlustes, mis väljendavad võimatust midagi ette võtta v. asjade käiku kuidagi mõjutada. See pole kahjuks meie teha. Jätsime minemata ja kahetsesime pärast, kuid teha 'parata' polnud midagi. Praegu ma ei tule, tee mis tahad. Tehke mis tahate, minul ärisoont pole. Nägin seda oma silmaga pealt, tehke mis tahate 'uskuge või ärge uskuge'. Tee mis tahes, ladvaõunu kätte ei saa. Noored laulavad kiuste keelatud laule, tee mis teed. | (vormilt küsivas, sisult eitavas lauses). Mis sa hing sellisel puhul teha oskad. Mis sa teed maal sellise inimesega, kel põllutööst aimugi pole. Mis teha 'pole midagi parata', nii see on ikka olnud.
16. ‹enamasti käskivas kõneviisis, koos et-kõrvallausega› väljendab kiirele tegutsemisele, kiirustamisele õhutamist (hrl. ähvardamisi) v. osutab väledusele. Tehke, et te kaote! Tee, et sa siit oma kondid koristad 'mine siit minema, kao siit'! Tee, et magama saad! Poiss haaras oma palli ja tegi, et minema sai 'kadus kiiresti'.
17. ‹sg. 3. pöördes seoses mis-küsimusega v. -kõrvallausega›. a. (umbkaudu tähenduses:) millises seisus on, milline on. Mis su tervis teeb? Mis su käsi teeb, kas ikka valutab? Mis teeb 'kuidas on kasvanud' te kartulipõld? Vaja vaadata, mis ilm teeb. Mis teeb su romaan? – Trükitakse. b. (umbkaudu tähenduses:) kuidas elab. Mis isa teeb? 'kuidas isal läheb'.
18. asendab eespool mainitud verbi. Otsustasin paar aastat aiandust õppida, ja nii ma tegingi. *Ta oskas juba tantsida ja tegi seda meeleldi. A. Kalmus. *Nagu Ester hiljem ise tunnistas, olevat ta algul kavatsenud kõigest vaikida. Võib-olla oleks ta seda teinudki, kui ilme poleks teda reetnud. E. Krusten. | keelavates hüüatustes osutab mingile käimasolevale tegevusele. Ära tee! Ärge tehke!

tiira-taara ‹adv›

1. (elusolendite kohta:) taarudes, küljelt küljele kõikudes. Käib tiira-taara. *Pisikesest peale laevas olnud, jalad rangis, kõndis tiira-taara. J. Üts.
2. (asjade, esemete kohta:) liga(di)-loga(di), logisemas, lagunemas. Aknad on katki, uksed ripuvad tiira-taara hingede otsas.

tsonaalsus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
nähtuste v. asjade ilmnemine tsoonidena, vöönditena v. vöötmetena. Taimestiku vertikaalne tsonaalsus mägedes.
▷ Liitsõnad: kõrgus|tsonaalsus, laiustsonaalsus.

turva|kontroll
isikute ja nende asjade kontrollimine relvade, lõhkeainete jms. leidmiseks. Lennujaama turvakontroll. Põhjalik, pisteline turvakontroll. Turvakontrolli tugevdama, karmistama.

tõde ‹tõe 27› ‹s›

1. tegelik(ud) asjaolu(d), asjade tegelik seis, see, mis vastab tegelikkusele ja on tõsi. Uurijat huvitab tõde. Mis on neis seletustes tõde, mis vale? See on rohkem oletus kui tõde. Tõde ei tea keegi. Tõde on tihti valus kuulda. Tasapisi selgus kogu tõde tema päritolu kohta. Julm, karm, halastamatu tõde. Alasti, ilustamata tõde. Muinasjuttudes võidutseb tõde vale üle. Ükskord peab ometi tõde päevavalgele tulema! Lapse suust pead sa tõde kuulma. Meil ei õnnestunud tõde kaua varjata. Argusest jäi tõde välja ütlemata. Tõde moonutama. Ära pööra tõde pea peale! Ta püüdis iga hinna eest tõde väänata. Ma ei saanudki temalt tõde teada. See väide ei sisalda täit tõde. See on üksnes poolik tõde. Kaldus oma jutus tõest kõrvale. Hamlet kui tõe ja õiguse eest võitleja. Teadus püüdleb tõe poole. Üritame tõele järk-järgult lähemale pääseda. Vanad dokumendid aitasid tõde jalule seada. Ta ei taha tõele näkku, silma vaadata 'tõde tunnistada'. Tõele au andes 'tõtt-öelda, ausalt öeldes' peab tunnistama, et kriitika oli õiglane. Kibe tõde on parem kui magus vale. Tõde tõuseb, vale vajub. || (vastandatuna kujutletule). Ta loomingus on segamini tõde ja väljamõeldis. Poisi jutus on fantaasiat rohkem kui tõde. Poeet hõljus kõrgustes, kus luule ja tõde ühte sulavad.
▷ Liitsõnad: eba|tõde, pool|tõde, sulatõde.
2. ka filos mõte, väide, vaade vms., mis inimkonna teadmiste ja kogemuste põhjal vastab tegelikkusele ja faktidele. Loodusteaduslikud tõed. Mehaanika elementaarsed tõed. Ei tohi unustada ajaloolist tõde. Poeetiline, kunstiline tõde. Tõe kriteeriumid. Absoluutne, suhteline tõde. Objektiivne, subjektiivne tõde. Pragmaatikud ütlevad, et tõde on see, mis on kasulik. *Ausus nõuab teadlaselt, et ta ei usuks mitte midagi enne, kui tal pole küllaldast põhjust seda tõestatud tõeks pidada. V. Adams. || veendumus(ed) v. arusaam(ad), millest keegi juhindub; mingil ajal v. ajajärgul kehtiv arusaam. Valmis tõdedega elus kaugele ei jõua. Ta oli valmis oma tõe eest kannatama, elu andma. Ärge vaielge minuga minu tõdede üle. Oma tões oli ta vankumatu. Romaanis on kummalgi peategelasel oma tõde. Igal ajastul oma tõed. Tuleb osata vahet teha kapteni tõe ja aeruorjade tõe vahel. Luuletaja tõde ei käi kokku teadlase tõega. || üldlevinud arusaam v. seisukoht; seda väljendav väide. See on palju korratud tõde. Lihtne tõde küll, kuid igapäevaelus on seda raske täita. On tuntud tõde, et üks loll jõuab rohkem küsida kui kümme tarka vastata. Vana ja kulunud tõde. Vanad tõed uues kuues. Kõneleja korrutas triviaalseid tõdesid. Igavesed tõed. *Johannes lausus tõe: Naised on sellised, nagu tahame neid näha. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: aabitsa|tõde, alg|tõde, elu|tõde, käibe|tõde, põhi|tõde, raamatu|tõde, usutõde.
3. õigsus, paikapidavus. *Aga peremehel oli nägu, nagu kahtleks ta sauna Mari sõnade tões. A. H. Tammsaare.

tee või tõrva
(olukorra kohta, kus asjade käiku pole võimalik mõjutada). Tüdruk on minu, tee või tõrva!

tõusik ‹-u 2› ‹s›
hlv eesõigustatute ning rikaste hulka tõusnud isik, kes püüab oma üleolekut näidata raha ja asjade kaudu, uusrikas. Tõusikute kiht. Suurte rahadega harimatu tõusik. Tõusiku ülbe mentaliteet. Tõusikule on tähtis vaid raha ja positsioon. || hrv (ilma negatiivse hinnanguta:) sotsiaalses struktuuris kõrgemale tõusnu. *Ta mõistis oma inimesi, ta oli sündimiselt ise üks nende hulgast, tõusik rahvasügavikust .. A. Hanko (tlk).

täbar ‹-a 2› ‹adj›
(asjade, nähtuste, olukordade kohta:) vaeva, muret, kannatusi valmistav, raske, kehv, halb. Täbar olukord, seisukord, lugu. Vanamehe tervisega olid lood täbarad. Kui asjad täbaraks peaksid minema, tule varjule. Täbar oli minemata jätta, veel täbaram minna. Jutuajamine võttis täbara pöörde. Ilma tubakata on suitsumehel täbar elada. Majanduslikult oli neil kõigil ühtviisi täbar. Kõige täbaramatel hetkedel leidus abimehi. Järsk kalju oli ronijatele täbar koht.

vana|moeline
vanamoodne. a. (asjade, nähtuste kohta). Vanamoeline kleit, vihmavari, sisustus, aparatuur. Vanamoeline kummut. Suudles vanamoelise viisakusega kätt. Vanamoelised arusaamad. Vanamoeline suhtumine abiellu. Vanamoeline luule. b. (inimese kohta). Vanamoeline naine. Ta tahabki olla pisut vanamoeline.

vana|moodne
moest läinud, moele mitte vastav, moodi mitte järgiv; vanaaegne; iganenud.; sün. vanamoeline. a. (asjade, nähtuste kohta). Vanamoodne kostüüm, mööbel. Vanamoodsad prillid. Talle meeldivad vanamoodsad nahkköited. Vanamoodne kõnepruuk, mõtteviis. Olen veidi vanamoodsa muusikamaitsega. b. (inimese kohta:) moodi mitte arvestav ja mitte järgiv; vaadetelt, põhimõtetelt alalhoidlik, vanas kinni. Ta näeb vanamoodne välja. Tütar on mõnes asjas vanamoodsamgi kui ema. *.. meie oleme vanamoodsad inimesed, meil on jõulupuu, teeme kingitusi, sööme hästi .. I. Pung (tlk).

varu ‹11› ‹s›

1. miski (v. keegi), mis (v. kes) on kogutud v. olemas hiljem v. vajaduse korral kasutamiseks; tagavara. a. (toiduainete, asjade, raha vms. kohta; müügiks varutud kauba kohta). Toiduainete, puude varu. Keldris säilitati köögivilja, veini ja muid varusid. Laos on suured varud. Kaubamaja koolikaupade varud on piisavad. Tootmiseks vajalike materjalide varud. Laev täiendas sadamas oma varusid. Matkajate varud hakkasid lõppema. Sõi ära oma viimased varud. Varud on läbi. Varusid soetama. Meil on väike varu häid veine. Näppas isa varudest paar sigaretti. Midagi varuks hoidma, jätma. Tal on pisut raha varuks. Vanaemal on poiste jaoks paar kommi ikka varuks. Kaktused koguvad vett varuks. Orav on puuõõnde pähkleid varuks kogunud. Hoidis paari lambipirni alati varus. || (teat. kindla koguse kohta:) teat. määr, jagu. Talvine varu briketti on juba kuuris. Jõusööta oli umbes kuu varu. || ‹hrl. pl.› (milleski sisalduva vee v. toitainete kohta; loodusvarade, looduslikkude ressursside kohta). Mulla niiskuse varud. Taime seemnes peituvad toitainete varud. Looduslikud varud. Põhjavee, mageda vee varud. Energeetilise tooraine varud. Vedelkütuse varude poolest vaene piirkond. Suured sinisavi varud. b. reserv (2. täh.) Reservohvitser on ohvitser, kes teenib reservis ehk varus. c. (kellegi kohta, kes on valmis kellegi asemele asuma). Mul on kaks töömeest varuks. Parim ründemängija jäeti esialgu varusse. Kosjamooril on veel üks peigmehekandidaat varuks. d. (aja, ruumi ülejäägi kohta). Suusatajal on veel terve minut varus. Ületas lati paari sentimeetrise varuga. Läksime jaama poole tunni varuga. e. (muu kohta). Suure naljade varuga mees. Emal on kaunike varu kannatust. Tal on terve hulk nõkse varuks, mis sihile viivad.
▷ Liitsõnad: energia|varu, fosfori|varu, fosforiidi|varu, gaasi|varu, hapniku|varu, juurvilja|varu, jõu|varu, kala|varu, kauba|varu, kivisöe|varu, kulla|varu, kütuse|varu, laskemoona|varu, leiva|varu, magevee|varu, materjali|varu, metsa|varu, nafta|varu, niiskuse|varu, puidu|varu, põlevkivi|varu, raha|varu, relva|varu, söe|varu, sööda|varu, toidu|varu, toitaine|varu, tooraine|varu, toorme|varu, turba|varu, valuuta|varu, vee|varu, viina|varu, viljavaru; anekdoodi|varu, kogemuste|varu, teadmistevaru; talvevaru; tootmisvaru; palistus|varu, töötlemis|varu, õmblusvaru.
2. varuks ‹adverbiliselt koos olema-verbiga› (näitab, et miski on tulekul, lähedal, ähvardamas:) varaks. Nüüd oli tüdrukul nutt varuks. Tulijatel on kindlasti nälg varuks.

vastavalt ‹adv›
millegagi vastavuses, kooskõlas olevalt, millestki lähtudes, millegi kohaselt v. järgi. Kes töötab lühema päeva, saab vastavalt ka väiksema palga. Tüdrukud reageerisid vastavalt temperamendile, temperamendile vastavalt. Toimiti seadusele vastavalt. Nõukogu käib koos vajadusele vastavalt. | (osutab eelmainitud asjade ja järgnevalt mainitavate asjade vastavusele samas järjekorras). Soomlasi elas nii Viru- kui Harjumaal (vastavalt 20 ja 12 protsenti).

vedelema ‹-lda 38 või -leda 37›

1. (laisana, roidununa, mõnuledes) lamama, pikutama, aelema, lösutama. Terve päeva vedeleb voodis. Tööd ei viitsi teha, ainult vedeleb pikali maas. Vedeleb asemel, endal saapad jalas. Viskas pikali ja vedeles õhtuni. Talle meeldib rannaliival vedelda. Teda on tihti nähtud purjuspäi teeveeres vedelemas. Vedelevad nagu vorstid. Ukse ees vedeleb suur koer. || haiguse tõttu lamama. Vedeles mõnda aega haiglas, haigevoodis. *Juba ajas üks ja teine haige ennast voodis vedelemast üles .. L. Tigane.
2. laisklema, logelema, looderdama. Vedeleb päevad otsa jõude, tegevuseta. Üks teeb tööd, teised vedelevad niisama. Noored vedelevad tänaval. Vedeldi kõrtsis, mööda kõrtse. Mine tööle, mis sa kodus vedeled! Mehed vedelevad puhkeruumis ja taovad kaarte.
3. (asjade kohta:) korratult, laiali- v. äravisatuna, lohakile- v. mahajäetuna lebama, mitte omal kohal olema. Põrandal vedeleb prahti, rämpsu. Tänaval vedelevad paberitükid, suitsukonid. Vana autokumm on maha vedelema jäetud. Pesemata nõud vedelevad pliidil. Mööda tuba vedelesid hilbud. Kirjutuslaual vedeleb pabereid. Keegi on porised saapad ukse alla vedelema jätnud. Pööningul vedeleb vana mööbel. Jalgratas vedeleb vihma käes. Aastaid vedelnud puud laoti riita. Põllutööriistad vedelevad lume all. Kiri vedeles kaua postkastis. Avaldus oli jäänud sahtlisse vedelema. || piltl (millegi hõlpsasti leitavaga ühenduses). Raha vedeleb igal pool maas. Maavarad vedelevad lausa jalge all. Tõeline sõprus ei vedele tänaval.

vilets ‹-a 2›

1. ‹adj› omadustelt ja kõlblikkuselt v. tasemelt kehv, nigel. a. (kehalise oleku, tervise, meelte kohta). Hädine ja vilets vanainimene. Poiss oli kehalt niru, lausa vilets. Haige on viletsa väljanägemisega. Eit jäi iga aastaga viletsamaks. Vanamees on rinnust veel vilets. Süda on tal vilets. Viletsad kopsud, hambad. Vilets tervis. Näed täna vilets välja. Enesetunne muutus päev-päevalt viletsamaks. Kutsu arst, tal on jälle vilets olla. Vilets kõrvakuulmine, silmanägemine. Vilets hobusekronu. Lehmad on lahjad ja viletsad. Vanaks ja viletsaks jäänud koer pandi magama. Vilets lind, kes oma sulgi ei jõua kanda. || (taimede kohta:) kidur. Viletsad põõsad, puud. Rabas kasvasid mõned viletsad männijässid. *Rukis tuli lume alt välja kollasena. Eriti vilets oli ta madalatel maadel. H. Raudsepp. b. (võimete, oskuste v. nende omajate kohta). Tal on vilets mälu, kujutlusvõime. Vilets ujumisoskus. Soome keel 'soome keele oskus' on tal vilets. Rääkis viletsat saksa keelt, viletsas saksa keeles. Vilets töömees, jooksja, näitleja. Olen vilets nõuandja, lohutaja. Kõnet pidama on ta vilets. Riik on vilets peremees. Ega meie kooli õpilased ole teistest viletsamad. *Meie laululindude hulgas on kaldapääsuke kahtlemata üks viletsamaid lauljaid. H. Veromann. || mannetu, armetu, õnnetu, tühine, vääritu; väeti. Vilets olevus. Ta on üks vilets mehike. Vilets mees, kes naiste pärast jooma hakkab. Oled ikka vilets vend, ei saa millegagi hakkama. Vilets argpüks, pelgur. *Mina, vilets inimene, olen vastu oma tahtmist prioriks valitud. G. Helbemäe. c. (asjade, nähtuste, olukordade kohta). Toodete vilets kvaliteet. Vilets õlu, vein. Supp oli viletsa maitsega. Oled ostnud viletsa auto. Autojuht kirus viletsat teed. Ilm oli vilets. Vilets näitus, kontsert, film, raamat. Kahjuks oli tõlge vilets. Vilets vorm rikub väärtusliku sisu. Vilets lugu küll, kui enam tervist pole. See on kõige viletsam, kui inimene olude ohvriks jääb. *Eks ta vilets ole, kui ema su palgast tüki enesele kisub. P. Krusten. || vähese viljakandvusega. Viletsad põllud. Siinkandis on maa, pinnas vilets. *Heinamaad on viletsad, sammalt täis kasvanud. J. Peegel. || halvas seisukorras olev (lagunenud, kulunud vms.; sageli vaeste oludega seonduvalt). Viletsas riietuses, viletsates riietes agulilapsed, sõjavangid. Seljas oli tal närune ülikond, jalas viletsad saapad. Vilets labidaköks, vars logiseb küljes. Viletsal asemel lamas haige eideke. Vana vilets majauberik. Vabadiku vilets eluase. Vaese mehe vilets hütt. Sooserval kössitasid viletsad hurtsikud. Hooned olid lagunenud, talu ise nägi välja vaene ja vilets. Elas viletsas ahjuta katusekambris.
2. ‹adj› napp, kesine, ebapiisav, nigel, kehv. Vilets saak, lõikus. Tänavune aasta oli viljasaagi poolest vilets. Vilets palk, sissetulek. Teeb rasket tööd viletsa tasu eest. Teenistus läks järjest viletsamaks. Raiskas oma viimsed viletsad sendid tühise meelelahutuse peale. Vilets valgus, valgustus. Udu, tuisu tõttu oli nähtavus vilets. Vana puu andis vaid viletsat varju. Et me kõik surelikud oleme, on vilets lohutus. *.. sügispüük polnudki mõne teise aastaga võrreldes see kõige viletsam, kala jätkus .. L. Promet. || (toidu kohta:) vähene, ühekülgne, lahja (ja maitsetu). Söök oli neil väga vilets, iga päev üksnes kapsasupp ja kild leiba. Peale viletsa toidu kurnas madruseid ränk töö.
3. ‹adj› (majanduslikult) kehv, vaene; seetõttu raske, vaevaline. Vilets majanduslik olukord. Popsipere vilets elu. Rahva põli oli vilets. Pere oli viletsa järje peal. Nende lapsed said näha viletsat elujärge. Ta on pärit viletsast kodust, viletsatest oludest. Need olid viletsad ajad. Sõjajärgsed viletsad aastad. *Olin vaene poiss, tegin rasket tööd, orjasin, aga elu jäi ikkagi viletsaks – paremust ei tulnud. A. Taar.
4. ‹s› armetu, haletsus- v. põlastusväärne inimene. Ärge unustage viletsaid ja väeteid. Käib riides nagu viimane vilets. *Ta hulkus paigast teise, kuni pandi vaestemajja, samasuguste viletsate keskele. F. Tuglas. *Isa rahakoti varastasid tühjaks, vanakese viimse raha, vilets! A. Taar.

virvarr ‹-i 21› ‹s›
siia-sinna sagimisest, läbisegi liikumisest v. paljude eri asjade, nähtuste vm. kooslusest tulenev kirevus, (silme ees kirjuks võttev) segadus, (millegi) segapuder. Inimeste ja sõidukite virvarr tänaval. Laev kaldus küljeli, tõusis möll ja virvarr. Kaotas sündmuste virvarris pea. Tants muutus pöörlevaks virvarriks. Poelettide sädelev virvarr. Värvide, vormide, lõhnade virvarr. Häälte, helide virvarr. Mõtted sööstavad kirju virvarrina läbi pea. Katsusin muljete virvarris korda luua. On lootusetu eristada hõime selles Aafrika rahvatõugude virvarris. Poiss ei orienteerinud valemite ja sümbolite virvarris. Unenägu oli algusest lõpuni täielik, kohati hullumeelne virvarr. *.. mööbel, kohvrid, raamatud, riided ja tütarlaps ise moodustasid toas lõbusa virvarri .. Mart Kalda. *Elu oli nüüd sõjajärgsetel aastatel otsekui segane virr-varr – oskad sa selles õiget suunda hoida. R. Vellend.

värk ‹värgi 21› ‹s›
kõnek täpsemalt määratlemata asi, tegevus, olukord jne.. a. (seadeldise, seadme vms. kohta). Meie tsehhi vananenud värgid vahetati uute seadmete vastu. Arvuti on ikka üks vägev värk küll. Hääle järgi on kuulda, et mingisugune värk mootoris logiseb. Roostetanud värgiga kell. Varas on auto küljest ära kruttinud nii palju värke kui jõudis. *Kui te olete vabrikudirektor .., siis olete alati huvitatud kahest: esiteks, et see värk käiks, ja teiseks, et see värk ei laguneks. H. Saari. b. (mõne elundi kohta). Vanadusega kipub sisemine värk korrast ära minema. Kopsud ja muud värgid on mul terved. *Ka meri, mets ja veel üks värk, kust me kõik välja oleme tulnud, pidada olema võitja päralt. A. Hint. c. (mitmesuguste esemete kohta). Sahtlis oli igasuguseid riistu ja värke. Aias kasvab mitmesugust värki: kapsast, hernest, küüslauku. Mis värgi sa täna oled selga pannud? Maalimise värgid tõi ta linnast kaasa. Hauale püstitati imelik rauast värk. Laadalt ostetakse suhkrut, jahu ja igasugu muud värki. *Kuid midagi polnud parata, see koli ja koitanud värk siin oli kõik hinnaline, midagi polnud vaesusest. K. Ristikivi. d. (tegevuse, sündmuse, nähtuse vms. kohta). Laulatus on pidulik värk. Pani teatritegemise värgi käima. Kooli asju ja värke ajab direktor. Korraldas viktoriine ja muid värke. Valitsus peaks kõik ühte värki vedama. Ajasime juttu poliitikast ja muudest maailma värkidest. Kooliskäinud mehed mõtlevad igasugu värkisid välja. Virmaliste vehklemine pole sugugi lihtlabane värk. Kunst on vist üks keeruline värk. e. (olukorra, asjade seisu kohta). Ei saa aru, mis värk selle võistlusega ikka on. Vägev värk – isa ostis uue teleka. Lehes on see värk kõik kirjas, kuidas mees pankrotti läks. Lõunamaadel on hoopis teistsugune värk. Veider värk, et mees öösiti kodus ei maga. Nende lahutusega on mingi segane värk. *Ah isegi suitsu ei lubata teha? Siis on teil küll vilets värk. R. Männis. || (tegevuse, olukorra v. situatsiooni kohta, mis on kellelegi v. millelegi omane). Toidutegemine on rohkem naiste värk. Sõjaaja värk – võid kergesti kuuli keresse saada. Riided olid tal puha linna värk. Taeva värke ei või inimene teada. Kroonu värk, asjad käivad aeglaselt. *Kõrtsi värk! .. Lehkab kui sealaut, suitsu ja inimeste higi, joodikute jama ja röhkimist. A. Mägi. || värki (väljendab liiki v. laadi). Külaline oli õige peenikest värki proua. Nägi liikumas inimese värki musti kogusid. Kasvatab igat värki aedvilju. Jüri on hoopis teist värki mees kui ta vend. Sama värki juttu kuulsin ka küla pealt. Tööd on siin mitut värki.
▷ Liitsõnad: asja|värk, kaader|värk, kella|värk, kroonu|värk, masina|värk, tool|värk, tõu|värk, veevärk; lõua|värk, mehe|värk, moka|värk, suuvärk; filmi|värk, keele|värk, laada|värk, nas(s)|värk, remondi|värk, streigi|värk, sõja|värk, tule|värk, vigurivärk; elu|värk, ilma|värk, nõiavärk; ime|värk, ise|värk, saksa|värk, seda|värk, vanavärki.

vööndilisus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
nähtuste v. asjade ilmnemine vöönditena. Taimkatte, mereelustiku vööndilisus.
▷ Liitsõnad: kõrgus|vööndilisus, laiusvööndilisus.

õgima ‹37›

1. ka kõnek ahnelt ja palju sööma. Aplalt, ahnelt, isukalt, nobedalt, naudinguga õgima. Vanamoor õgib süüa. Laud õgiti hetkega tühjaks. Õgisime lausa hundiisuga. Õgis kõhu täis. Õgib end viimse võimaluseni, kurguni täis. Õgis nii palju kooke ära, et süda läks pahaks. Õgib kui loom. Õgi ennast või lõhki! Õgis kõik sisse, mis kätte sai. On oma end rasva õginud. Õgis kilo liha alla. Lapsed õgisid punnis suuga praetud kartuleid. Hunt on ablas õgima. Siga õgib ahnelt rokka. Kiskjad õgisid oma ohvrit. Kajakad võivad uskumatult palju õgida. Lambad on maha murtud ja nahka õgitud. Tirtsud õgivad põllud paljaks. Seale pole midagi õgida anda.
2. piltl sün. sööma. a. (inimese mingi intensiivse tegevuse kohta). Ta lausa õgib raamatuid 'ahmib lugeda'. Koduste silmad õgisid 'vahtisid üksisilmi' sõnumitoojat. Naine õgib meest etteheitva pilguga. b. (asjade, olukordade jm. kohta:); kahjustama, hävitama; palju kulutama, neelama. Leegid õgivad paberit. Tuli õgis ehitist. Laine õgib jääd. Päike õgis lund. Organismi kaitsesüsteemi rakud õgivad pisikuid. Poisikest õgis palavik. Vaenlane õgis isamaad. Sõnad õgivad tundeid. Kired õgivad ennast ise. Revolutsioon õgib oma lapsi. Kohtukulud õgisid päranduse ära. Vana ahi õgib palju puid. Auto õgib bensiini. Tsikkel õgib kilomeetreid (tee kiire läbimise kohta). c. (tunnete kohta:) piinama, vaevama, rõhuma, närima. Nälg, kadedus, uudishimu õgib. d. muid kasutusi. Vihamehed õgivad üksteist nahka. Naine on nagu ämblik, kes mehe armastusest ära õgib. Mina oma sõnu ei õgi.

õiglus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as õiglane (1. täh.)); asjade seis, olukord, mille puhul igaüks saab selle, mis talle kuulub. Õiglust jalule seadma. Õiglus võitis ja ülekohtule tuli lõpp. Ta usk headusse ja õiglusse on kõikuma löönud. Igatsus õigluse järele. Pole siin ilmas õiglust. Õigluse nimel pean seda ütlema. Valitsegu õiglus! Sotsiaalne õiglus. Jumalik õiglus (Jumalast lähtuv). Õiglus kui voorus. Õiglus 'õiglustunne' sundis tunnistama, et ..
▷ Liitsõnad: ebaõiglus.

õlitatult ‹adv›
(enamasti võrdlustes asjade sujuvat, ladusat kulgu märkivana). Kõik läks nagu õlitatult. Teenindus hotellis sujus kui õlitatult.

ära1 ‹adv›
(adverbi iseseisev tähendus ja perfektiivne lisatähendus pole sageli üheselt eristatavad, tähenduseristused on seetõttu kohati tinglikud)
1. mujal, teisal, mitte siin; mujale, teisale, minema. a. (kellegi kuhugi liikumisega seoses). Peremees on kodunt ära. Olin kolm aastat ära. Ta on juba mitu kuud töölt ära. On nii sügavalt mõttes, otsekui siit ilmast ära. Läks, sõitis juba hommikul ära. Kolis Rakverest ära. Tule sealt ära! Varas lipsas ära. Poiss pages tagaajaja eest ära. Naine jooksnud, läinud joodiku mehe juurest ära. Ära aja mind enda juurest ära! Tõukas mehe ära (ärapõlgamise kohta). Lapsed saadeti peosaalist ära. Minge te ära magama! Poisil oli lubatud kella kaheteistkümneni kodunt ära jääda. Tuli paar meest kiire töö juurest ära võtta. Tahan siit ära, ükskõik kuhu. Tahan inimestest ära. Vabandas end peavalu tõttu lauast ära. Tule teistel jalust ära! Läks tütart lasteaiast ära tooma. Võtan lapse sellest koolist ära. Suursaadik kutsutakse kolme aasta pärast ära. Keegi ei tea, millal ta ära kutsutakse (suremise kohta). b. (millegi mujale paigutamisega v. liigutamisega seoses). Pani raamatu (käest) ära. Kivid koristati põldudelt ära hunnikusse. Ei suutnud riidekappi üksinda paigast ära nihutada. Raamat korjati müügilt ära. Nende peres ei visatud midagi niisama ära. Öösel oli tal auto ära aetud 'ärandatud'. Peegel on auto küljest ära virutatud 'varastatud'. Kraav juhib, tõmbab liigvee ära. Suurvesi oli purde ära viinud. Tuul kandis, puhus lume ära. Pane see komps nähtavalt ära. Tassis, tõi kotid jaamast ära. c. (kellegi kuskilt minemaajamisega ühenduses). Kao ära! Alt ära! Käige teelt ära! Aurake ära, kuni pole veel hilja! Keegi tuleb, kaduge siit kiiresti ära! d. (senisest suunast kõrvale kulgemise v. kaldumise kohta). Teelt keerab, käänab, pöörab ära kitsas rada. e. (kellegi v. millegi endale, enda omaks v. valdusse saamise kohta). Kui veel kaua ootad, napsab mõni sul plika nina eest ära. Kui mingit asja ripakil näeb, krabab ära. Koer püüdis lapse käest võileiba ära krahmata. f. kuskilt millegi küljest, otsast v. pealt maha v. lahti. Hammas tuli, kukkus ära. Nööp lendas eest ära. Tüdruk laskis oma patsi ära lõigata. Aja enne väljaminekut habe ära. Kooris kompvekil paberi ümbert ära. Kaabib värvikihi ära. Lõi kamaka küljest tüki ära. Lauda uks oli hingedelt ära. Ukse juures on tapeet ära. Jookse kas või jalad otsast, alt ära. Ega naeratus sul tükki küljest ära võta! g. (riietest, jalatsitest) vabaks. Võtsin saapad (jalast) ära. Viska mantel korraks ära. Püksid on nii kitsad, et neid annab ära sikutada. Tuul viis kübara peast ära.
2. koos elatiivis esineva hrl. seisundile osutava sõnaga väljendab korrasolust, asjade tavapärasest, heast seisust väljas olekut v. välja minekut; väljendab millegi vajatava, tavapärase puuduolu v. minetamist. Masin, laud on korrast ära. Moest ära kübar. Häälest ära klaveril ei saa esineda. Buss jäi, on käigust ära. Isal on selg (paigast) ära. Isa on seljast ära. Selg on ristluust ära. Paigast, õlast ära käsi. Ristluust ära kartulivõtja. Venitas naba paigast ära. Närvid on korrast ära. Kõht läks korrast ära. Jalust ära nagu sant. Oli pärast jooksu hingest ära. Läks (kui) meelest ära. Naerab nagu meelest ära. Poiss on häälest ära. Hääl on täitsa ära, läks peaaegu ära. Läks, langes, on tujust ära. Tuju kadus, läks, on ära. Tuju on ära. Haigel on isu ära. Elekter on teist päeva ära. Vool on, läks ära. Käel oli kaks sõrme ära.
3. ‹ühendverbi osana› annab verbi tähendusele perfektiivsuse v. lisab seda, viidates v. rõhutades, et verbiga väljendatud tegevus on täielik, lõpuni viidud, sooritatud, ammendav, tulemuslik jne. Lepime ära! See asi on nüüd ka ära proovitud. Kandis karistuse ära. Sõber laitis nõu ära. Mees püüab naise soove ära aimata. Kaotas jälle kindad ära. Peitis raha ära. Tähtis paber kadus ära. Kas kastsid lilled ära? Toit on ära jahtunud. Mahl jäätus ära. Keetis munad ära. Pluus on ära kuivanud. Ilm klaaris hommikuks ära. Sa varjad päikese ära. Müüs maja ära. Ostis maatüki ära. Kinkis kõik oma raamatud ära. On oma hinge kuradile ära müünud. Jõudsin su ikka ära oodata. Nüüd on kõik ära räägitud. Ütles, pihtis kõik südamelt ära. Vastaspool tuleb ära kuulata. Seletas asja ära. Mõtlen ja mõtlen ega jõua ära mõelda. Arvake, mõistatage mõistatus ära. Asi see paar kilomeetrit on ära käia, visata! Parimad lavastused on mul kõik ära nähtud, vaadatud. Ta tantsis ära ainult avavalsi. Pakilised asjatoimetused tuleb ära ajada, õiendada. See läks mul meelest ära. On linnas tööst ära võõrdunud, võõrutatud. Siin on nüüd suitsetamine ära keelatud. Nad olevat ära lahutanud. Vili on ära koristatud ja ära pekstud. Kõiki soid ei maksa ära kuivendada. Tegin, andsin, õiendasin eksami ära. Ajalehes trükiti uudis kärpimata ära. Küsimus tuleb lõpuks ära otsustada. Kaebas, ütles õpetajale ära. Partii õnnestus ära võita. Vaev tasus ennast ära. Hüva nõu ei maksa ära põlata. Laps tüdib, tülpib istumisest peagi ära. Hirsipuder on sõdurid surmani ära tüüdanud. Kaine peaga ei jõua ta viinavõtmist ära needa, vanduda, kiruda, manada. Ei jaksa su lahkust ära imestada, kiita, tänada. Vastusest ripub ära 'sõltub' paljude inimeste käekäik. Talle tehakse kõik ette ja taha ära. Laps ei lase ühtki tööd ära lõpetada. Teeme otsuse ära. Piletid peab varem ära võtma, ostma. Vihmast hoolimata peeti laulupidu ära. Valime nüüd esimehe ära. Soo määravad ära kromosoomid. Märgi, näita vigased kohad ära. Soome keele õppis ta kiiresti ära. Kasutas vanu äraproovitud vahendeid. || (seoses millegi v. kellegi puhtaks, korda, terveks jne. tegemisega). Koristame laua kiiresti ära. Pesen ja loputan pesu ära. Pressis püksid ära. Kasi, hari, pühi oma ninaalune ära! Parandan, lapin, nõelun sul selle särgi ära. Värvis silmad ära. Tapeedime toa ära. Silus artiklis teravad kohad ära. || (millegi otsasaamist, hääbumist, hävimist, hävitamist, kahjustamist v. kahjustatust märkivates ühendites). Tuli kustus ära. Puhus tule ära. Maja põles ära. Peaks oma kirjad kõik ära põletama. Hävitas dokumendid ära.Lumi läheb, sulab kevadel ära. Aastad on ilu ja värskuse ära viinud. Saatsime vana aasta ära. Ta silmavalgus võeti ära. Mineraalvesi võtab hästi janu ära. Tablett võttis valu ära. Käreda talvega külmasid õunapuud ära. Lilled närtsisid ära. Leib on ära kuivanud, hallitanud. Vesi on nii ära saastatud, et ei kõlba suplemiseks. Lõhud mööbli ära. Vedrud on ära istutud. Äravajunud diivan. Maja vajus ära. Koidest ära aetud kampsun. Pudelikillud lõhkusid jalad ära. Värv luitus aastatega ära. Te reostate, sodite, määrite, mäkerdate, ropastate, lagastate põranda ära. Trööpad uue mantli ära. Kleit kortsus ära. Ära laastatud külad. Tee on ära songitud, muru ära sõtkutud. Oled oma elu ise ära vussinud. Meie ausat nime ei tohi lasta ära solkida, teotada, rüvetada, lörtsida. Rikkus kogu lõbu ära. Sa oled mõtte ära moonutanud. Ilus laul on ära leierdatud. Ta on mitu neitsit ära narrinud, raisanud, võrgutanud, naernud. Sagedasest pruukimisest kulub sõna ära. Äraloetud raamat seisab vaevu koos. || tapmisega, surmamisega v. suremisega ühenduses. Ta sai vanaks ja suri, kustus, varises ära. Hunt tahtis lamba ära murda. Kassipojad uputati, lämmatati, hukati, mürgitati, koristati ära. Kõnges ära. Kärvas ära. Tappis ära. Lammas on ära tapetud. Haige loom lõpetati ära. Siga veristati ära. Kägistas, pussitas, poos vaenlase ära. Ära hukkama, kaksama, koksama. Mehed nopiti ühekaupa lahinguväljal ära. Uppus, lämbus ära. Kalad külmusid ära. Laisk lõpeb viljasalvegi ära. *Sellepärast olevat tarvis nad kõik kinni püüda ja ära uinutada [= tappa], viimane kui üks. E. Raud. || söömise v. joomisega ühenduses. Jõi vee ära. Võileiba ära sööma, kugistama, õgima, haukama, nosima, nokkima, mugima. Ta võis korraga terve tuututäie kompvekke ära krõbistada. See supp tuleb sul endal ära helpida. Kass lakkus, limpsis piima ära. Pärast külmetamist võeti, kummutati, rüübati ära pits viina. Temaga on puud soola koos ära söödud. Vahib, nagu tahaks tüdrukut elusalt ära neelata. || seoses tundeseisunditega, psüühiliste v. füsioloogiliste protsessidega; ruineeritud tervist, kurnatust, väsimust jne. väljendavates ühendverbides. Ehmatas kohkus ära. Kes ära väsib, puhaku. Nõrkes, minestas ära. Sõjaaeg vaevas, vintsutas, väntsutas hinge ära. Mure sööb hinge, südame seest ära. Kõik saatuselöögid kannatas, talus ta nurisemata ära. Kas oled uues koolis ära harjunud? Armusin temasse kõrvuni ära. Lapsed pahandasid õpetaja ära. Tõbi on mehe ära kurnanud, piinanud, purenud. Haigusest ära kurnatud laps. Päike roiutas, rammestas, närtsitas ära. Ärahirmutatud inimesed. Päike ähvardab ära küpsetada. Müra tahtis kuulmist ära kaotada. Põletas käe ära. Põrutas külje ära. Jalad haudusid ära. Nikastas, väänas jala ära. Katkestad, tapad end tööga päris ära. Lapsed rikuvad silmad ära. Pikka aega ühes asendis olles surevad jalad ära. || (ühenduses nõidumise v. ahvatlemisega). Nõid võib inimese ära sõnuda, sõnada, lausuda, nõiduda. Võõras pilk kaetab, silmab vastsündinu ära. Karjus võlus mõisapreili laulmisega ära. Plika on kõik külapoisid ära hullutanud. || (esineb ühendites, mis märgivad millegi v. kellegi eemal oleva kuuldav- v. nähtav-olemist). Rongimürin kostis tuppa selgesti ära. *Ütlemata ilus on see maailm, mis meie mäele ära paistab. H. Lepik (tlk). || rõhutab verbiga väljendatut. Tema teab kõik ära. Paljukest ta selle töö eest ikka ära saab, teenib. Ta taipas ära, milles asi.
4. ‹moodustab oma osistest otse mitte tuletatava tähendusega ühendverbi›. Nägi, jagas ära 'taipas', milles asi. Ütles õpetajale ära 'kaebas', kes spikerdas. Andis oma sõbra ära 'reetis'. Ta vahetas mind ilmselt vennaga ära 'ajas segi'. Oled puhkuse kuhjaga ära teeninud 'pälvinud, välja teeninud'. Tuleb piskuga ära elada 'hakkama saada'. Talle kuluks, läheks ära 'läheks tarvis' hea õppetund. Vaenlane püüdis väesalka omadest ära lõigata 'lahutada, eraldada'. Need võistlused lööme küll ära 'võidame'. Kuulajate pidulikud, äraseletatud 'pühalikud' näod. Ehk annab asja kuidagi ikka ära rääkida 'selgeks rääkida, klaarida'. Mul õnnestus ta ära rääkida 'nõusse saada'. Töö märgiti ära (töö tunnustamise kohta). Kohtunik on ära ostetud (altkäemaksu andmise v. saamise kohta). Tegin talle kaardimängus ära 'võitsin'. Nüüd pani, tegi talle küll ära! (teat. üleoleku, võidu saavutamise kohta kellegi üle). Vang kargas ära 'põgenes'. Poiss võttis tüdruku ära 'abiellus tüdrukuga'. See variant langeb ära 'ei tule arvesse'. Sõit langeb ära 'ei toimu'. Jõi kogu palga ära 'jõi maha'. Joob ennast, enda ära 'joob mandumiseni'. Vajus, langes, kukkus ruttu ära (näit. purjusolust). Juhendis näidatakse ära sobivad hoiutingimused (kirjeldatakse neid). Magas käe ära 'käsi on sundasendis olekust surnud'. Emis magas põrsad ära 'surnuks'. Lõi varba ära (varvas sai löögi tulemusel haiget). Ta on ära keeranud, pööranud 'imelikuks, väga teistsuguseks muutunud'. Pööras, pöördus vanematest ära 'eemaldus neist, ütles lahti'. Patust ära pöörama. Ilm pööras ära 'muutus'. See naine petab oma olekuga ära 'jätab teise mulje, kui tegelikult on'. Abi kulub ära 'läheb tarvis'. Seadus muudeti ära 'muudeti kehtetuks; tehti teiseks'. Tundsin ta ära 'jõudsin äratundmisele, kellega tegu'. Narris, naeris, rüvetas, rautas tüdruku ära (seksuaalse ärakasutamise, ka rasestamise kohta). Hobused on ära aetud 'sõidust kurnatud'. Olen justkui ära tehtud 'nõiutud, väga mõjutatud'. Mul viskab ära (närvimineku kohta). Mis viga teise pealt ära 'maha' kirjutada. Kaotas lapse ära 'tegi aborti'. Tund jäeti ära 'tund ei toimunud'. Pahandus jääks ära 'pahandust poleks', kui kõik käituksid korralikult. Lahkest pakkumisest on raske ära öelda 'keelduda'. Tahtsime õnnetust ära hoida 'vältida'. Poiss viilis tantsimisest ära 'hoidus kõrvale'. Laps harjutati rinnast ära 'võõrutati rinnast'. Kartulid keevad ära 'sodiks, katki'.
5. esineb emotsionaalse värvinguga lausungites, mis väljendavad üleolevat suhtumist, imetlust, leppimist millegagi vms. Asi ta ära ei ole! Mis see väike kukkumine siis ära ei ole! Mis imetegu see majaehitamine ka ära ei ole! Kaugel need jõuludki enam ära on! Mis ta siis nii erilist ära ei ütelnud? Ega see teab mis ära maksa. Printsid ja printsessid, kindralid ja krahvid, kes seal kõik ära ei olnud! Mis sa teed ära, tuleb edasi elada.

ümber|paigutamine ‹-se 5› ‹s›

1. (asjade kohta:) teise kohta asetamine, ümbertõstmine. Mööbli ümberpaigutamine toas.
2. teisale viimine. Elanike ümberpaigutamine avariiolukorras majadest. Vägede ümberpaigutamine lõunarindele.