[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 34 artiklit

bagi ‹11› ‹s›
kerge lahtise kerega auto teedeta maastikul sõitmiseks. Ühe-, kahekohaline bagi. Tahtis ise bagi ehitada. Krossirajal võistlevad neljarattaveoga bagid.
▷ Liitsõnad: lõbusõidu|bagi, võistlusbagi.

bai ‹14› ‹s›
aj suurmaaomanik, rikas karjapidaja ning kaupmees endisaegses Kesk-Aasias, Altais ja kohati Kaukaasias

bani ‹11 või 6› ‹s›
Moldova ja Rumeenia väiksem rahaühik. 100 leud ja 50 banit.

barbi ‹6› ‹s›
hästiliikuvate kehaosadega naiselik tüdruknukk, väljendab valitsevaid moeideaale. Tüdrukul on kodus mitu barbit, aga ikka tahab uut.

bard ‹-i 21› ‹s›
aj keldi muistne (rahva)laulik

hari2 ‹harja 31› ‹s›

1. millegi ülemine, kõrgeim, tipmine osa. Mägede kõrged, lumised harjad. Künka, seljandiku, raudteetammi hari. Lainete valged, vahused harjad. Luidete veerjatel harjadel kasvasid männid. Päike kuldab metsade harju. Kartulikuhja, rõugu harjal istus vares. Porgandivagude harjad olid rohtu kasvanud. *Ent juba urbsete hangede harjult / langevad lumele roosakad varjud. U. Laht. || katusehari. Küün oli harjani heinu täis. Laudale pisteti punane kukk harja. *Ja siis nägi ta vastasmaja harjal pigimusta meest.. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: hange|hari, katuse|hari, laine|hari, mäehari; kõrgrõhuhari.
2. hari-, kõrgpunkt. Tõnisepäeval talv harja peal, leib pooleks, põhk pooleks. *Oktoober on pärissügisene kuu, meie sügise hari. K. Kalamees. *Jõulurõõmu hari oli [kooli jõulupuuga] möödas.. J. Semper.
▷ Liitsõnad: suve|hari, talihari.
3. lihakas moodustis mõningate lindude pealael; miski seda meenutav. Kuke, kana, kalkuni punane hari. Kukeseene erekollane hari. Tanu hari. Lõkke punane hari. | piltl. *Jalad pakitsesid ning jookki kippus juba harja. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: kukehari.
4. biol luu väljaulatuv osa, millele kinnituvad lihased (crista)

hari läheb ~ lööb punaseks, harja punaseks ajama, hari on punane
(vihastamise, ägedaks saamise v. tegemise, äge olemise kohta). Ütled sõnakese, temal aga juba hari punane. *Poiste nurin ajas pootsmanil harja punaseks. H. Sergo.

harja (kinni) hakkama ~ kargama, harjas kinni olema, harjast kinni hakkama
käsitsi v. sõnadega kallale minema v. kallal olema, ründama. *Joogikohtade ees vaidlesid laevamehed suutäite pärast, valmis kargama üksteisele harja. A. Mälk. *Direktor karanud harja, et poiss, oled sa purjus või. E. Maasik.

harja turri ajama
vihaseks, ägedaks saama. Naised ajasid harjad turri ja süüdistasid üksteist.

ühte harja
ühte kasvu. *.. me nii ühte harja mehed ... A. Saar.

kari ‹karja 31› ‹s›

1. majandi üheliigilised põllumajandusloomad (kitsamas mõttes: veised); koos peetavate, karjatatavate põllumajandusloomade rühm. Katsejaama kari. Väike, suur kari. Musta-valgekirju, tumepunane kari. Puhast tõugu kari. Karja pidama, kasvatama, aretama. Karja saatma, välja ajama. Karja talitama, hoidma. Kari on laudas. Kari sööb niidul. Kevadel lasti kari noorele rohule. Karjapoiss tuli karjaga koju. Lehik on karja kõige halvem lehm. Karjasel läks karjast mullikas kaduma. Karjapoisid ajasid karjad kokku. *Põllu ääres soo peal on Oja talu kari: kaks-kolm kõhna lehma, paar õhvakest, neli-viis lammast. M. Metsanurk. || piltl kogudus, koguduseliikmed. *Jumalasulane õiendas käed musta ametikuue käistest, et õnnistada oma põlvitava karja kuklaid .. E. Krusten.
▷ Liitsõnad: hobuse|kari, härja|kari, kitse|kari, lamba|kari, lehma|kari, looma|kari, sea|kari, vasika|kari, veisekari; kontroll|kari, liha|kari, lüpsi|kari, noor|kari, nuum|kari, piima|kari, põhi|kari, tõu|kari, ühiskari.
2. ‹ainsuse sisekohakäändeis› (märgib karjatamist, karjahoidmist). Karjas käima, olema. Lapsed läksid karja. Poiss pandi kaheksa-aastaselt karja. Lapsed tulid karjast. Poisike saadeti kesale sigade, hanede karja. || (laste järele vaatamise kohta). Kõige suurem poiss on kodus väiksemate õdede-vendade karjas.
3. koos elavate metsloomade rühm. Hundid liiguvad sageli karjana, karjas. Savannide loomad koonduvad karjadeks. Ahvid elavad karjadena.
▷ Liitsõnad: ahvi|kari, antiloobi|kari, elevandi|kari, hirve|kari, hülge|kari, hundi|kari, looma|kari, põdrakari.
4. ebamäärane (organiseerimata) hulk; summ, parv, salk. Kari lapsi, poisikesi. Õnnetuspaigale kogunes kari uudishimulikke. Poisikeste kari kõndis võõra kannul. Õpetaja läks ees, lapsed karjas järel. Sinna pole mõtet minna suure karjaga. Kari huligaane ja joodikuid koos, mine tea, mis võtavad teha! Ukse taga trügis ärritatud inimeste lärmitsev kari. Vastased tulid talle karjas kallale. Taganev väeosa muutus kabuhirmus põgenevate inimeste karjaks. || (loomade, esemete kohta). Kari isaseid koeri käis emase kannul. Lendu tõusis kari varblasi. Vana kana ees, pojad karjas järel. *Ning City'st tormab magistraalteede poole karjas autosid .. R. Sirge. || suur hulk. Tema käsutuses oli kari ametnikke. Sugulasi on mul igavene kari. Ees on veel terve kari toimetusi. *Seal oli maas tühje sigaretikarpe ja kari pudeleid .. M. Rebane.
▷ Liitsõnad: hagija|kari, hane|kari, kajaka|kari, kalkuni|kari, kana|kari, koera|kari, linnukari; laste|kari, titakari; kaabaka|kari, lolli|kari, sandikari.

kari1 ‹11› ‹s›

1. veealune v. pisut üle veepinna ulatuv murdlainetusega kivine kõrgendik meres. Veealused karid. Lained murdusid karidel. Karide vahel, ümber märatses meri. Meri saare ümbruses on täis karisid. Torm ajas laeva karile. Laev jooksis karile. Laev on karil.
▷ Liitsõnad: ranna|kari, salakari.
2. piltl ohtlik paik v. moment, varitsev oht. Lavastaja on osanud karisid vältida. Uudsuse taotlus kätkeb endas ka mitmeid karisid.

karile jooksma, karile ajama
(nurjumise, luhtumise, ebaõnnestumise, ummikusse jooksmise, ka sellise olukorra põhjustamise kohta). Plaan, kavatsus, üritus jooksis karile. Ta on omadega, oma eluga karile jooksnud. Teineteise mittemõistmine ajas perekonnaelu karile.

kari2 ‹11› ‹s›

1. range kord, distsipliin. *Pead siin ühteilma olema teiste kari all nagu vangis. K. Ristikivi. *Poisslaps ema õpetusest ei hooli, kui isa „kari” peal ei ole. Juh. Liiv.
▷ Liitsõnad: kodukari.
2. karistus. *.. on jõutud otsusele nende omanikuta ja nimeta inimeste [= pidalitõbiste] üle, kes on märgitud issanda karist. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: peksukari.

kuri karjas vt kuri

looja ~ issanda karja minema, looja ~ issanda karjas olema vt looja vt issand

lari ‹11 või 6› ‹s›
Gruusia rahaühik

mari indekl
maride. Õpib mari keelt. Mari murdetekstid, rahvalaulud, kirjandus.

mari ‹11› ‹s›, marid pl
soome-ugri rahvas Volga keskjooksul. Marid jagunevad kolme rühma: mäe-, niidu- ja idamarideks.

mari ‹marja 31› ‹s›

1. taimede lihakas paljuseemneline vili, (igapäevakeeles ka:) lihakas söödav koguvili v. luuvili. Söödavad, mittesöödavad marjad. Marjad olid magusad, hapud. Selle taime marjad on mürgised. Peenral, põõsastel punetasid esimesed marjad. Marju korjama, sisse tegema. Söödi palju marju ja puuvilja. Pohli oli palju, metsaalune punetas marjadest. Pohlad, jõhvikad, murakad, sõstrad, tikrid jt. marjad. Kartuli marju ei sööda. Kuidas maa, nõnda marjad. || piltl (millegi ebameeldiva kohta). Need pettused on alles õied, ega marjadki tulemata jää! *.. mis ta poputas poissi, mis ta hellitas ja pillitas! Ja pani nahka – nüüd on marjad maitsta! O. Jõgi (tlk). || ‹i-mitmuslikes väliskohakäändeis adverbilaadselt› marjade korjamine, marjade otsimine metsas vm. loodusmaastikus. Lapsed läksid marjule. Käisime, olime metsas marjul. Tulime marjult.
▷ Liitsõnad: jõhvika|mari, kadaka|mari, kibuvitsa|mari, kirsi|mari, maasik|mari, pihla(ka)|mari, pohla|mari, toominga|mari, viigimari; aia|mari, laua|mari, metsamari.
2. ‹liitsõna järelosana› esineb taimenimetustes
▷ Liitsõnad: karus|mari, kuke|mari, kure|mari, linnu|mari, lumi|mari, põld|mari, siumari.
3. zool kala terataolised munad, kalamari. Emaskala heidab, koeb marja vette. Isaskala viljastab marja niisaga. Toiduainena väärtuslikku marja saadakse tuurlastelt ja lõhilastelt. *.. käed puusas, jämedad jalad nagu marjas [= küpse marjaga] tursad seitsmepuudast keret toetamas. A. Uustulnd.
▷ Liitsõnad: lõhe|mari, räime|mari, siia|mari, silgumari.
4. ‹hrl. pl.› van (trahhoomi, silmamarjade kohta). E. Särgava jutustus „Marjad silmas”. *Suits puhastab [õhu haiguseidudest] paremini kui iga karbool ja teine niisugune, – ainult silmadesse toob ta marju. A. Kitzberg.
5. hrv (sääremarja kohta). *Kuul tungis tal läbi vasaku jala marja, riivates luud. A. Kurfeldt (tlk).

marjaks (ära) kuluma, marjaks tarvis olema ~ minema
(millegi v. kellegi hädasti vajaolemise, tarvisminemise, ärakulumise kohta). Nüüd kuluks kellegi hea sõna, abi, nõuanne marjaks ära. *Kodu oli aga peremeest ja perenaist marjaks tarvis, muidu oleks pidanud minema kas või mujalt abi otsima. A. H. Tammsaare.

nari1 ‹11› ‹s›
magamislavats. Seina külge kinnitatud kahekordsed narid. Ülemine, alumine nari. Kõva laudadest nari. Naridega kasarmu, vanglabarakk. Nad magasid kõrvuti naridel. *.. isa oli endale kööki nari teinud, seda kasutas ta päeval istepingina, öösel magamisasemena. V. Gross.

nari2 ‹11› ‹s›
(pingutavast tööst saadud) kõõluse- v. kõõlusetupepõletik, kidi. Nari lõi kätte, randmeliigesed ragisevad.

pari1 ‹11› ‹s›
murd võsane madal maa; padrik, räga. Niiske pari. Heinamaa on pari täis kasvanud. Vedelema jäänud tuulemurd muutis metsa läbipääsmatuks pariks.

pari2 ‹11› ‹s›
van kasu, vahekasu kauplemisel. Kaval kõrtsmik lõikab viina ja õlle pealt mitmekordse pari. Ta oskas hobuse hea pariga laadal ära vahetada. *".. võitleb mereröövlitega ja toob kõigi hädade ja ohtude kiuste oma lasti ikka lõpuks sinna sadamasse, kus ta sellest paljukordse pari saab.” H. Sergo.

sari ‹11 või 6› ‹s›
India naise ümber keha mähitav ühest kangatükist riietusese. Naine oli riietatud sarisse, kandis sarit. Lillelistes sarides hindulannad.

sari1 ‹sarja 31› ‹s›

1. ühelaadsete, ka omavahel seotud esemete v. nähtuste rida v. rühm, seeria. Populaarteaduslike raamatute sari. Kirjaniku looming antakse välja „Kogutud teoste” sarjana. Klaveriprelüüdide sari. Kunstniku õlimaalide sarjast on huvitavaim „Õhtu rannas”. Täna on kavas sarja neljas, viimane film. Meditsiiniteemaliste loengute sari. Jalgpalli meistrivõistluste sarjas kohtuti Poolaga. Korraldati terve sari katseid. Need kolm romaani moodustavad nagu omaette sarja. Liitega -el saadud tuletiste sari. *Ta nägi, et tahvli mustale linoleumile oli pliiatsiga kirjutatud sarjade viisi matemaatilisi valemeid.. P. Viiding.
▷ Liitsõnad: artikli|sari, foto|sari, karika|sari, katse|sari, kontserdi|sari, loengu|sari, margi|sari, pildi|sari, raamatu|sari, romaani|sari, saate|sari, tele|sari, võistlussari.
2. murd tihedalt lähestikku asuvate hoonete, esemete, moodustiste kogum, kobar. *Suurem või väiksem sari halle savionnikesi viltu vajunud ustega.. E. Vilde. *All sirelipõõsa lillatavaid sarju / mu valge käsivars kui luige kael / nüüd püüab kobaraid.. M. Under.
3. ‹liitsõna järelosana› mõne elundi nimetuses
▷ Liitsõnad: muna|sari, seemnesari.

sari2 ‹sarja 31› ‹s›

1. suur hõre sõel vilja tuulamiseks. Sari rippus tuulamise ajal rehealuse värava kohal laes. Puhtad terad langevad läbi sarja põrandale. Katus jookseb läbi nagu sari. Vihma valas nagu sarjast 'sadas väga tugevasti'.
2. viljapeksumasina v. kombaini osa, mis eraldab sasi ja kõlkaid. *Peksumasinast käib läbi himur võpatus, sarjad, sõelad ja põhupuistajad alustavad kolinal ja raginal tööd. M. Traat.

tari ‹tarja 31› ‹s›

1. kobar. Pohlade, pihlakate punased tarjad. Viinapuu valminud tarjad. Sirelipõõsas täis valgeid tarju.
▷ Liitsõnad: marja|tari, õietari.
2. ristkülikukujuline (vits)punutis. Sarapuuvitstest, varbadest, õlest, pilliroost tarjad. Kalad, linnased pandi tarjadele kuivama. Püünis koosnes kala liikumisteed tõkestavast tarjast. Tarjadest tehtud laudalagi.
3. etn lai helmestikand, kudrustükk

vari ‹11› ‹s›
murd mahavarisenu, pudemed. *Tema kui paadi omanik sai endale varid, kalad, mis olid võrkudest laeva põhja varisenud. A. Kalmus.

vari ‹varja 31› ‹s›
tehn vesiehitise vooluava sulgev tarind. Lüüsi, ülevoolupaisu, kalatrepi varjad.

vari ‹varju 32› ‹s›

1. tume kujutis, mis tekib valgusvoo teele jääva keha taga. Inimese, looma, hoone, mäekünka vari. Mustad, teravate piirjoontega varjud. Mida kõrgemal on päike, seda lühemad on varjud. Puud heitsid teele pikki varje. Meie majale langeb uue kõrghoone vari. Poisi vari liikus temaga kaasa. Väike varss pelgas oma varju. Karjapoiss mõõtis sammudega oma varju pikkust. Tuhmis kuuvalguses puudusid teravad varjud. Musta vihmapilve vari libises kiiresti lähemale. Päike joonistab trellide varjud kongi seinale. Maa katab Kuu oma varjuga. Ilmaaegu püüad üle oma varju hüpata 'teha midagi üle jõu käivat'. Kardab viimasel ajal omaenda varjugi 'on väga hirmul'. Koer käis oma peremehe kannul nagu vari 'lahutamatu kaaslasena'. Oskab liikuda hääletult kui vari. Kus valgust, seal varju. || piltl (millegi ähvardava, ebameeldiva kohta). Sõja, katastroofi, needuse vari hoidis meeled ärevil. Neid kummitavad mineviku varjud. Talle langes kahtluse vari. Kohtu ja karistuse vari rusus mehi. Terve elu kõndis vaesuse sünge vari ta kannul. *Külma vee abiga sai surma varju all seisja hinge äratatud. M. Sohberg. || tume(dam) värvitoon v. -varjund; (tumedam) laik; kunst (pildi) varju(s)tatud pind. Siidi liikumisel tekib läigete, varjude ja reflekside sillerdus. Mustade varjudega tumepunased roosid. Haigel olid silmade all mustad, tumedad, sinakad varjud. Päikesele ilmusid plekid ehk varjud. Valguse ja varju kontrastid. Modelleerib figuuri varjuga. *Lubab end tollipaksuselt puuderdada, silmade alla sinise pliiatsiga varjud tõmmata .. B. Alver. *Kaevukook kerkis tummas varjuta [juunikuuöises] valguses taeva poole .. M. Pihla.
▷ Liitsõnad: pilve|vari, õhtuvari; heit|vari, oma|vari, pool|vari, täisvari.
2. (kellegi v. millegi ebaselgelt nähtava kujutise kohta). Puude vahel vilksatas kellegi vari. Üle linna sööstsid kurjakuulutavalt mürisedes mustad varjud – vaenlase hävitajad. Akna tagant libises mööda ähmaseid varje. *Õhtu langes üle linna. Sinised varjud hiilisid üle vallide ja majade. F. Tuglas. || hingelise seisundi peegeldus inimese näol. Üle mehe näo lendas mõtlik, murelik, valuline vari. Näole ilmus ärevuse, kohmetuse, pettumuse, kurbuse vari. *Tõnissoni nägu läks aeg-ajalt rõõmsamaks. Tusane, isegi natuke tige vari, mis seal enne oli, kadus .. O. Luts. || ‹eitavates väljendites› mitte kübetki, üldsegi mitte. Valetaja näol polnud märgata piinlikkuse varjugi. Tema süüs ei saa kahtluse varjugi olla. Ta ei kannata enam mehe varjugi. Näeksin parema meelega, et su varjugi siin ei oleks. *.. majesteetlikult ujusid merihobud vähimagi hirmu varjuta kajakkide juurde. N. Kaplinski (tlk).
▷ Liitsõnad: kahtluse|vari, muige|vari, mure|vari, naeratuse|vari, pahameele|vari, tusa|vari, valuvari.
3. päikese eest kaitstud ja seetõttu suhteliselt pime ja jahe koht, vilu. Kirikus oli hea vari. Lagendikul polnud vähematki varju. Mõni taim ei talu üldse varju. Leeskputk võib kasvada ka varjus. Kraadiklaas näitas varjus 30 pügalat. Astus varjust päikese kätte. Kõrb – see on varjuta liivameri. *.. millest [= lepavõsast] ei ole vist muud kasu, kui see jahe vari, mida ta annab kõrvetaval päeval parmude eest pakkupugevale karjale. P. Krusten.
▷ Liitsõnad: kuuma|vari, viluvari.
4. (üldiselt:) kaitse tuule, sademete, hädaohu vms. eest; peavari, ulualune. Hulkur ei leidnud külma põhjatuule eest kusagilt varju. Otsis vinguvate kuulide eest varju mätaste tagant. Koer saab kurja ilmaga varju kuudist. Pakkusime teelisele ööseks varju. Tulekahju jättis kümned inimesed varjuta. Öö on varga vari. *Vanaelu ja kaevu vahel seisis oksapinu, millest talvise tuisuga suur vari oli. R. Soar. *Inimesed on nagu puud; / .. neist mõned pakuvad varju / ka hilissügise iilides .. V. Verev. || ‹ainsuse kohakäänetes adverbi- v. postpositsioonilaadselt› ulualla, peitu; uluall, peidus; ulualt, peidust a. ‹adverbilaadselt›. Vili saadi õigeks ajaks varju. Röövlid olid ilmselt kuhugi varju pugenud. Jooksis äikese eest kangialusesse varju. Sõja eest mindi metsa ja sohu varju, varjule. Kutsikas hüppas peremehe sülle varjule. Kas mahume kõik siia varjule? Laevad sõitsid tormiähvardust kuuldes sadamasse varjule. Kala oli põhjamudas varjus, varjul. Armastas teisi jälgida, ise varjul püsides. Vaata, et sa saladust teiste eest varjul pead! Maapõues on varjul suuri rikkusi. Meie emakeeles varjul olev ilu. Sädeleva oraatorina jättis ta kõik teised esinejad varju 'tagaplaanile'. Kiirustamise märgid ei jäänud lugeja silmade eest varju, varjule 'märkamata'. Mis kõhus, see kõrval, mis vatsas, see varjul. *.. mõnikord on väliselt halva taga hea peidus, teinekord jällegi välise hea taga halb varjul. A. Beekman. *Rätikkaelad varjult kaesid, / vennikesed varjult kuulsid .. G. Suits. b. ‹postpositsioonilaadselt›. Mees kadus majade varju. Laps puges eesriide varju. Purjetati kaitsvate saarte varju, varjule. Peidab näo krae varju. Metsa varjus pole tuult ega tuisku. Neeme varjus oli lainetus väiksem. Mäed olid halli uduloori varjus, varjul. Mehed istuvad kivivirna varjul ja söövad. Rohutuka varjus oli linnupesa. Märkasin, kuidas ta käe varjus haigutas. Suu oli habeme varjus. Põgenes pimeduse, öö varjus, varjul. Laps passis neid salaja kardina varjust. Päike paistab pilve varjust. Haug sööstis kupulehtede varjust saagi kallale. Piilub poissi ripsmete varjust. Uje tüdruk jäi oma sõnaka venna varju 'jäi oma sõnaka venna kõrval silmapaistmatuks'. Lein jäi muude murede varju. Oskab nalja varjus kõik asjaliku ära ütelda. Parem vana varjul kui noore ilul. *.. ma olen siin küllalt juba need päevad eitede seeliku varjus nohisenud. R. Janno.
▷ Liitsõnad: tuule|vari, tormi|vari, vihmavari.
5. varjav rajatis, varjualune, ulualune. Viis hobused varju alla. Nüüd võib sadada, hein on kõik varju all. Too väljast varju alt kuivemaid puid.
▷ Liitsõnad: peavari.
6. varjamine, varjav kate; varjav ese v. vahend. a. kate. Kannab oma suure kõhu varjuks pontšot. Päike paistis otse näkku, nii et pidi käe varjuks silmade ette panema. Peitis koti radiaatori taha ja laotas rätiku varjuks peale. Rändasid mägedes ilma tekkide, mantlite ja muu varjuta. Mesinik tõmbas pähe suure varju nagu koti. *Ikka pidi [lastel] midagi soemat seljas ja mingit varju jalas olema. A. H. Tammsaare. b. sirm. Vihma hakkas sadama ja kõik tegid varjud lahti. Kandis ereda päikesega pea kohal varju. Teenija magas köögis varju taga. Laual põles rohelise varjuga lamp. Allalastud varjuga kaless peatus trepi ees. | piltl. Preisimaa seisis tollal Poola riigi varju all. Kasutas varjuks pseudonüümi.
▷ Liitsõnad: ihu|vari, jala|vari, katte|vari, külma|vari, lambi|vari, näo|vari, päeva|vari, päikese|vari, silma|vari, tuule|vari, vihma|vari, voodivari; metall|vari, paber|vari, plekk|vari, siidvari vrd langevari.
7. (kellegi v. millegi kohta, mis vaevu, väga nõrgalt meenutab võrdlusobjekti). Narkomaan pole enam inimene, vaid inimese vari. Kiitleb oma oskustega, kuid jääb ikka tõelise meistri kahvatuks varjuks. Kaunitari portree oli originaali kõrval ainult nõder vari. Nende kooselust oli järele jäänud ainult õnneliku aja vari. Märkasin tal üle näo vilksatamas üksnes naeratuse varju. *See ei olnud senine Maali, see oli ainult surnukahvatu vari temast. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: inim|vari, surmavari.
8. piltl vaim, surnud inimese kehatu kuju. Tunneb kadunud isa varju enda üle valvamas. Esivanemad on läinud varjude riiki, valda, maale. *Isa oma sõnadega manas esile mingisugused nimetud varjud ja need hakkasid liikuma Kõrboja hoonetes nagu elavad olevused. A. H. Tammsaare.
9. piltl kurjus, kurjuse maailm. Elus on alati nii valgust kui varju. *Igal inimesel on pahesid ja voorusi, igal on valgust ja varju. J. Roos.
10. kõnek toit, kõhutäide. Võttis hommikul kiiruga kõhule varju. „Noh, aitüma,” ütles tüdruk söömist lõpetades, „sai natuke keresse varju.”. *Sellest [= pudrutilgast] ei saa kõhtu kuigi suurt varju, rehkendas Jüri. L. Tigane.
▷ Liitsõnad: kõhuvari.

(halba) varju heitma
laimama, kompromiteerima. Üksikute prassijate vembud heidavad halba varju kõigile tudengitele. Lapsed ei tohtinud vanematele halba varju heita. *Võivad tekkida kuulujutud, heidan noore tüdruku heale nimele varju. O. Tooming.