[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

Uued sõnad ja tähendused:

Sõnastikust • Eessõna • Lühendid • Mängime • @arvamused.ja.ettepanekud

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 238 artiklit

ah

1. ‹interj› väljendab ning rõhutab (kontekstist, kõnes ka intonatsioonist, miimikast, žestidest sõltuvalt), hrl. lause algul:. a. rõõmu, vaimustust, imetlust, imestust, üllatust jms. Ah, kui tore ilm on täna! Ah kus oli alles vaatepilt! Ah! Sina! Ei osanud oodatagi. Ah! Juba valmis! b. igatsust, soovi. Ah, küll tahaks praegu kodus olla! Ah kuidas jooks praegu külma allikavett! c. kurtmist, kaebamist, hädaldamist jms. Ah kui kurb! Ah, mis me küll nüüd teeme! d. ükskõiksust, minnalaskmist, tüdimust jms. Ah tühja kah, las jääb nagu oli! Ah, see on ju lõpuks ükskõik! Ah, tehku nii, nagu ise heaks arvab! Mis sa ütlesid? – Ah, ei midagi! e. viisakat tagasihoidlikkust, ka vastuvaidlemist, tõrjumist. Ah, mis nüüd mina, aga Toomas – vaat see on alles töömees! *„Ah, mine,” tõrjus Teele naeratades, „kust ma sulle's seda nüüd tean ütelda ..” O. Luts. f. pahameelt, rahulolematust, tõredust, halvakspanu, etteheidet jms. Ah, need tänapäeva noored! Ah sind küll, millegagi sa hakkama ei saa! Ah kui rumalasti sa talitasid! Ah, mis ta kelgib! Ah, pagan võtaks! g. äkilist meenumist. Ah jaa – täna on ju Leena sünnipäev! Ah, ma pidin ju talle helistama! h. teatavaks võtmist, konstateerimist (ka konstateeriva, retoorilist laadi v. eelnenud küsimust kordava küsimuse algul) jms. Ah nii, hea küll. Ah see olid siis sina. Ah Jaanil on siis ülikool läbi. Ah laupäeva õhtul on rahvamajas pidu? Ah et kuidas meil läks? – Üsna hästi. Ah Peeter? – Peeter on nüüd juhatuse esimees. *„Kuidas ta [= opman] su vastu siis on?” – „Ah opman? Siiamaale väga hea ..” E. Vilde.
2. ‹adv› küsilause lõpul kasutatav küsisõna; tarvitatakse ka mittearusaamist väljendava küsisõnana. Mis sa selle peale kostad, ah? Tore? – Ah? Miks ta vaikis, miks ta ei julgenud rääkida – ah? Keda sa lolliks pead, ah? Ah? – mis sa ütlesid?

à la
sama laadi kui, sama moodi kui. Naeratus à la Mona Lisa.

ambient [äm-] ‹-i 21› ‹s›
muus elektrooniline, õrnalt lainetav, unelevat laadi popmuusikastiil. Meeleolu loov, taustamuusikaks sobiv ambient. Ambient'i loojaks peetakse Brian Enot.

arvustuslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
arvustavat laadi, kriitiline. Arvustuslik sõnavõtt, kirjutis. Tuglase esimesed arvustuslikud artiklid.

batuut ‹-tuudi 21› ‹s›
sport hüppevõrk (akrobaatilist laadi hüppeharjutusteks)

ei ‹adv›

1. öeldisverbi juurde kuuluv eitussõna, annab kogu lausele eitava sisu. Ma ei tee seda. Tal ei ole raha. Siin ei aita enam miski. See ei võta palju aega. Ei mäletagi, millal me viimati teatris käisime. Ma arvasin juba, et sa ei tulegi enam. Miks sa minema ei hakka? Ei tea, kas maksab teda tülitada. Inimene ei ela ainult leivast. Mis see siis ära ei ole! Mees ei joo ega suitseta. Ta ei kurtnud ega hädaldanud. Ta ei lausu musta ega valget. Kas nad siis ei teadnud, et tee on suletud? Ega ta enne ei jäta, kui oma tahtmise saab. Kingatallad ei pidanud enam vett. Isa ei olnud seal varemalt käinud. Ei puudunud palju, et kõik oleks õnnelikult läinud. Töö ei tahtnud kuidagi edeneda. Sellisest võimalusest ei ütleks keegi ära! Täna ei mindud metsa. Aeg on hiline, teda ei oodata enam. Rääkis, et ilma temata ei tuldavat seal toime. „Äkki sa valetad?”–„Ei valeta.”. | ‹predikaatverb on juurdemõeldav›. Kas sa tuled või ei? „Kas sa süüa tahad?”–„Tänan, ei.” „Kas teid sunniti?”–„Ei, me tegime seda vabatahtlikult.” Vaatasime, et nüüd keerab meile sisse, aga ei, mööda läks. Ma ei saa, mitte kuidagi ei! Külmetasin kõvasti, aga ei häda midagi. Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi.
2. üldisem, ilma verbita esinev eitussõna. a. eitab korrigeerivalt teat. lauseosa. Sajad, ei, tuhanded hukkusid. Tule kell neli, ei, veel parem – kell viis! b. eelneb (harvemini järgneb) rõhutavalt, väidet kategooriliseks tegevalt eituslausele (viimases on hrl. verbiga koos esinev ei v. mõni muu eitussõna). Ei, seda ma ei tee! Ei, see ei ole Madis! Ei, mind ta ei näinud. Ei, ära tee nii! Ei, see pole kuidagi võimalik. Ei, selline olukord küll ei meelitanud. „Ei, kauem see kesta ei tohi!” otsustas ta. See ei olnud mina, oh ei! Ei, ei, ma ei usu teid! *Kõige eest pidin maksma. Mitte rahaga, ei. Vaid inimliku õnnega. F. Tuglas. c. esineb eitava vastuse v. otsusena millegi kohta (järgnev lause on tavaliselt jaatavas kõnes). Ei, ei, see võimalus langeb ära. *„Ei, ei,” ütles Kati tõsiselt, „sa pead mulle rääkima! Mul on ikka tundmus, nagu varjaksid midagi minu eest.” A. Gailit. *„Ärge talle haiget tehke,” palus perenaine tagant järele.–„Ei noh, kus nüüd seda,” vastas sauna Madis. A. H. Tammsaare.
3. annab üksnes järgnevale sõnale eitava sisu v. rõhutab seda.; sün. hrl. mitte. a. (järgnevaks sõnaks adverb). Ei iialgi! Tundis hirmu, nagu ei eales varem. Töö pole puudusteta, ei pooltki. Proovisin igasuguseid vahendeid, aga abi ei ühti. Otsin, otsin, aga teda ei kuskil pool. *„Jäksasid ikka tulla meile?” küsis perenaine. – „Tund ja verst, ei rutem,” vastas Jaagup .. A. H. Tammsaare. *Ega ole Eerogi enam nende lühemate hulgast Soomes, ei sugugi. F. Tuglas (tlk). b. (järgnevaks sõnaks pronoomen). Kasu polnud sellest ei mingisugust. Töö oli korralik, ei ühtki viga. Andres on süüdi, ei keegi muu. Nad elavad vanamoodi, ei midagi uut. *„Kuhu sa oma tõe ja õigusega ikka saad, näe, lasi su koera maha nagu ei midagi,” ütles Krõõt. A. H. Tammsaare. c. (järgneb mõni muusse sõnaliiki kuuluv sõna). Õunad on ilusad, ei ainsatki ussitanut ega kärbatanut hulgas. *Nelikümmend oli neid, nelikümmend ja ei ühtegi rohkem ega vähem .. R. Kaugver. *Teda narriti igal pool, nii, väikselt, ei asja ees, teist taga, – oli juba säärane mood. R. Roht.
4. esineb sisult jaatavates lausetes. a. tagasihoidliku küsimuse v. soovi esitamisel. Kas see ei ole äkki August? Kas sa süüa ei taha? Kas ma ei öelnud sulle, et ära mine? Kas ma ei saaks sind aidata? Kas ei tuleks sedagi võimalust kaaluda? „Kas me ei läheks kinno?” tegi üks poistest ettepaneku. b. retoorilistes küsilausetes, hüüatustes vm. seda laadi väljendustes. Kuhu sa ka ei läheks, igal pool tema ees. Mis imeasju seal küll näha ei saanud! Mille kõige pärast küll tema muret ei tunne! Kas ma siis tema kombeid ei tunne! Kuidas ta ka ei püüdnud salata, kõik oli asjatu. *„Ma arvasin, et see on teie pruudi kiri.” – „Mis teile küll pähe ei tule,” ütles Eduard .. E. Krusten. c. mõnikord koos miks-sõnaga nõustuval v. möönval vastamisel. „Kas sa tahad kaasa tulla?” – „Miks ei taha!”. „Aga nii ei tohi ju!” – „Miks ei, sõjas on kõik lubatud!”. *„Noh, siis on hästi. Kas võiksin tuba näha?” – „Seda võib kah, jah, jah. Miks ei või ...” R. Roht. d. vahel mitte ainult ~ üksnes ... vaid ka lausetes (viimasest võib mõni sõna olla ka ainult juurdemõeldav). See ei ole mitte ainult sinu, vaid meie kõikide ülesanne. *Sellel oksal ei kiikunud mitte ainult Indrek, vaid ka kõik teised poisid .. A. H. Tammsaare.
5. eitavas lauses võib kuuluda sidesõnalisse konstruktsiooni. a. ‹korduvana› läheneb ühendavale sidesõnale. *Seljas polnud tal enam mundrit, ei mütsi peas, ei saapaid jalas. E. Vilde. *Ta lamas peaaegu liikumatult ega rääkinud kellegagi. Ei sanitaridega, ei õdedega, ei arstidega, ei palatikaaslastega. P. Kuusberg. b. ‹ühendsidesõna osana› ei ... ega vt ega
6. kõnek esineb mõnedes teadma-verbiga seostuvates ebamäärasust väljendavates ütlustes. Arvab endast veel ei tea mis! Ta annaks ei tea mis, et sellest ülesandest lahti saada. Kui ohver viimaks toibus, oli ründaja juba ei tea kus. *Kas tead, sa ära karda midagi, kui see ka ei tea mis oleks. O. Luts. *Algselt näib, et säärases külas polekski nagu aset ei tea kui keerukatele inimsuhetele .. V. Alttoa.
7. kõnek rõõmu, vaimustust, heameelt, rahulolu vm. tunnet väljendavate (hüüd)lausete algul läheneb hüüdsõnale. Ei, oli see alles sõit! *Ja hakkaski [liköörist] soe. „Ei, tont võtku, tore on,” ütles Hella Aasa .. P. Viiding. *Aga nüüd lähen ma järve ja suman jahedas vees ... ei, see oli saun! H. Raudsepp.

elama ‹37›

1. elus olema, eksisteerima, olemas olema; ant. surnud olema. Jäi imekombel elama. Kas ta elab? Kui isa-ema veel elaksid! Vastsündinu elas vaid lühikest aega. 80 aastat juba elatud. Üks vendadest on surnud, teised elavad. Haige ei tahtnud enam elada. Kotkas elab väga vanaks. || ‹käskiva kõneviisi 3. pöördes interjektsioonilähedaselt› õnnitlus-, juubeldus- v. poolehoiuväljendites. Elagu noorpaar! Elagu juubilar! Elagu olümpiavõitjad! || (hrl. elutu kohta:) elumärke avaldama, liikumises olema, elavana tunduma. Näos elasid ainult silmad. Rõõm paneb näo elama. Kunstnik oskab oma maastikke elama panna. Iga noot muusikas peab elama. Orel lausa elab ta käes. Mõnda osa on laval raske elama panna. Hommikuti hakkab maja elama. Leek lõi tuules jälle elama. Vesi lõi äkki elama – väikesed kalapojad kihutasid siia-sinna. *Kogu [kevadine] loodus elas ja kees häältest. J. Mändmets.
2. päev-päevalt kulgevast eluprotsessist osa võtma (hrl. täpsustatult elamise laadi, viisi, tingimuste vms. poolest). Elame, näeme. Kes sind keelab elamast? Ela ise, lase teisi ka elada. Pole kurta, on ikka elatud ka. Nüüd võiks alles elama hakata! See mees juba oskab elada! Elati täisverelist, huvitavat, sisukat elu. Meie elame oma elu, elagu nemad oma! See pole kellegi elu, mis ta elab! Elab niisama päevast päeva, päevast teise. Kuidas ta oma elu elatud saab? Elu tahab elada. Mis elu sa vahepeal oled elanud? Kuidas sa elad? Elan ilusasti, hästi, õnnelikult, muretult, lahedalt, tagasihoidlikult, vaeselt, halvasti. Rahamehed elasid laialt, suurelt, uhkesti, toretsedes, pillates, üle jõu. Elab siidis ja sametis 'rikkuses, toretsedes'. Elab hooleta kui linnuke oksal. Elab kui saks, kuninga kass 'hästi, toredasti'. Ela nagu tuule peal 'ebakindlalt'. Elab kui vanajumala selja taga 'rahulikult, kaitstult, kartmata'. Katsume paremini elada kui tänini. Elab vaikselt ja omaette. Elab kõlvatult, viltu, ula. Ela hästi! (hüvastijätuvormel). Igaüks elab nii, nagu oskab. Elab vaest viisi, vaesuses, ebainimlikes oludes. Pääseme ükskord inimeste moodi elama. Elab vanemate hoole all. Elab teiste kulul, teiste armul, teiste armust, teiste kaela peal. Poeg elab omas leivas, oma käe peal. Koolipõlves elasime temaga ühe katla peal, ühes leivas. Elab nagu putukas puukoore all, vahel 'vaikselt, enesessetõmbunult'. Elame nagu kotis 'teadmata, mis mujal toimub, uudisteta'. Pidi elama hulkudes ja põgenedes. Revolutsionäärid pidid sageli põranda all 'illegaalselt' elama. Elas kasulapsena onu peres. Püüab elada vale ja pettusega. Elab kõigi õpetuste vastu. Elab seaduste järgi. Elati hirmu all, raske paine all. Elame töö tähe all. Elatakse ootuses ja lootuses. Elati rahus, sõpruses, üksmeeles. Naabrid olime ja sõbru elasime. Elasid omavahel vaenus, riius. Elavad kassi ja koerana, nagu kass ja koer 'tülitsedes, riius'. Elavad abielus, vabaabielus, meest-naist. Elab üksi. Elavad naisega kahekesi. Toakeses elati viie-kuue inimesega. Elavad registreerimata koos. Aastate kaupa on lahus elatud. Elab eilses, homses, oma ajast kaugel ees. Linn elas kõige harilikumat argipäeva. *Kõrboja elas oma endist elu, elas nagu tõsise peremeheta maalapp kunagi, metsistus, rohtus, lagunes. A. H. Tammsaare.
3. elunema, asuma. Kus ta praegu elab? Kuskil peab ju inimene elama. Elab Alutagusel, Tartus, pealinnas. Elab oma majas, avaras korteris. Kütmata kambris ei elatud kunagi. Elame kuuendal korrusel. Matkajad elasid telkides. Elame nendega samas majas, naabermajades, üleaia, ühe katuse all. Teisel pool seina elab meil orkestrant. Elame äärelinnas, Tähe tänavas, kooli(le) lähedal, kaupluse kõrval. Võin elada kas või metsas kuuse all. Kolisime linna elama. Elasin mitu aastat maal. Nad on hiljuti meie kanti elama asunud. Tagalas elades õppis korralikult ära vene keele. Vanaema elab meie juures. Tädi elab meilt 3 km kaugusel. Inimesi elab kõigis kliimavöötmeis. Mutt elab maa all. Troopikataimed elavad meil ainult kasvuhoonetes. | piltl. Oh kui palju kurjust elab selles inimeses! Kes teab, mis teise südames elab. Hinges elab igatsus, rahutus, lootus, vaimustus. Ta silmades elas hirm. *Väsimatu kangelasjõud näis tema käsivarres elavat. E. Bornhöhe.
4. millelegi pühendunud v. millestki haaratud olema. Elab ainult oma tööle, kunstile, õpingutele. Ema elab oma lastele. Elab hetkele, käesolevale silmapilgule, tulevikule. Tal on, mille eest, nimel elada.
5. toituma; elatuma, elatist saama, ära elama. Ta on viimasel ajal elanud ainult teest ja leivast. Söö tublisti, ega paljalt õhust ja armastusest ei ela! Šaakal elab raipest. Kasvatas kartuleid ja nendest elaski. Rannarahvas elab kalastusest. Elab pensionist, stipendiumist, honoraridest. Elab oma tööst, teiste tööst, vargusest, dividendidest. Elab vanemate varast, toetusest. Kelle vaevast te olete elanud?! | piltl. Kirjanik elab sulest 'kirjatööst'. Linn elas eeskätt turistidest. Ajakirjandus elab uudistest.
6. säilima, püsima. Mõned vanad tavad elavad tänapäevalgi. Dante „Jumalik komöödia” on elanud ja elab veel sajandeid. Ta töö elab üle aegade. Mälestus sinust jääb meis elama. Varjud elavad, kuni on valgust. Vana on sitke elama ja visa kaduma.
7. hrl van kellegagi (pidevamas) intiimvahekorras olema, kokku elama. Peremees elanud oma teenijaga. Aeles ringi, elas kõlvatute naistega. Mees on haige, naine elab teistega.

eri|kord [-korra]
eriline, spetsiifilist laadi kord v. süsteem. Balti erikord aj kohalik balti mõisnike feodaalsete klassiprivileegide ja seisuslike asutuste süsteem.

eri|laadne
erisugune, erinev, erinevat laadi; eriline (3. täh.), spetsiifiline. Uus, erilaadne suund muusikas, kunstis. Erilaadne kibekas huumor. Rahvus on erilaadne ühiskondlik kategooria. Laps vajab erilaadseid mänguasju. *Hoopis erilaadne teiste spordiharudega võrreldes on .. kalasport. R. Sirge.

erisugune ‹-se 4› ‹adj›

1. erinev, eri laadi; mitmesugune. Iga rühm sai erisuguse ülesande. Ainevahetuse intensiivsus on eri inimestel erisugune. Üks ja sama sõna võib väljendada erisuguseid mõisteid. Rahva hulgas levisid erisugused kuuldused, arvamused. Tehti kõige erisugusemaid oletusi.
2. hrv isemoodi, isesugune. *Õhtul kuulevad lapsed aiast erisugust kurvatoonilist häälitsust. J. Piik.

esimene ‹-se 5›
I. ‹num› järgarv põhiarvust 1 (ka liitjärgarvude lõpposana), märgitakse mõnikord numbriga 1. (punktiga) v. I (punktita)
1. osutab mingite üht laadi sündmuste, nähtuste vm. rea v. millegi loenduse v. arvestuse algust. a. alguses v. eesotsas olev, loendit v. rida alustav. 1. märts. I sajand, aastatuhat. Septembri esimesel nädalal. Iga kuu esimesel teisipäeval. Esimesel elunädalal, elukuul, eluaastal. I dekaad, poolaasta. Esimene üleriigiline künnivõistlus. I maailmasõda. I klass, kursus. Esimese astme võrrand. I astme põletus, külmumine. Kuu esimene veerand. Selgroo esimene lüli. Konkursi esimene voor. Näidendi esimene vaatus. Filmi I seeria. „Tõe ja õiguse” I köide. Teose kolm esimest osa. Peeter I, Richard I Lõvisüda. Newtoni esimene seadus. Helistiku 1. aste. I oktaavi la. Esimene rühm, salk. 21. Kool. Mustamäe I mikrorajoon. Pavlovi õpetus I ja II signaalisüsteemist. I käändkond, pöördkond. Ainsuse, mitmuse 1. pööre. Elamu I sektsioon, esimene sissekäik, esimene korrus. On rivis, nimekirjas, järjekorras kahekümne esimene. On pildil paremalt esimene. Otsekoridoris esimene uks vasakul. Tuli kuulitõukes esimeseks. Jõudis ujumises esimese kümne hulka. Kooli esimene lend. Valmis metroo esimene järk. Etendus algab varsti, esimene ja teine märguanne on juba olnud. b. tähtsuselt v. väärtuselt teisest, kolmandast jne. ees v. kõrgemal asuv. Ministri esimene asetäitja. Kapteni I abi. Laeva I tüürimees. I koht, auhind, preemia. Esimene seisus. Esimese gildi kaupmees. Esimese järgu ateljee, võõrastemaja. Esimese klassi vagun, kajut. Ta on I järgu maletaja. Valgetähe ordeni I järk. Esimese sordi kaup. Esimese ringi pärijad. Täna õhtul esineb tantsijate esimene koosseis. I sopran, I alt, I tenor, I bass 'hääleliigi kõrgemad rühmad kooris v. ansamblis'. Laulab esimest 'hääleliigi kõrgemat, meloodiat kandvat' häält. Esimesed viiulid (sümfooniaorkestris). Esimene armastaja 'peamiselt armastaja osades esinev näitleja'.
2. ‹ka pl.› teat. ajavahemikul, teat. sündmuse puhul teistest kõigist varasem (ja sellele järgnevad). a. ajaliselt (kõigist) muudest v. kõigest muust eespool, enne muid olev v. olnud. On alati esimene tööle tulema. Esimene mees platsis. Õhtul viimane, hommikul esimene. Lõpetas töö esimeste hulgas. Andrese esimene tütar. Esimese öö õigus aj feodaalhärra õigus oma talupoja noorikuga selle pulmaööl magada. Minu esimene kool, õpetaja. Oli esimene, kes mulle sellest teatas. Esimene hüpe õnnestus paremini kui järgmised. Armastus esimesest pilgust. Esimene klaas sünnipäevalapse terviseks! Esimesed sammud. Esimesed vaod. Esimesed katsed keeleajakirja väljaandmiseks. Kõlasid esimesed akordid. Langesid esimesed vihmapiisad. Esimene pärib eide helmed, viimane pärib viisupaelad. b. mingil ajavahemikul (hrl. sel aastal) kõige varasem. Esimesed soojad, külmad ilmad. Esimene sügistorm. Esimesed hallad. Esimene lumi. Esimesed sinililled, maasikad. Esimene liblikas. Esimene lõoke, kuldnokk, pääsuke. Esimesed suvitajad, suplejad. Esimene uudsevili läks seemneks. See on mul tänavu esimene saanisõit. Tulid esimesed hommikused ostjad. Ärkas esimese kukelaulu ajal. c. järgnevatest kõige varasem, ajaliselt kõige lähem. Saadan kirja esimese postiga. Tulen, sõidan, maksan ära esimesel võimalusel. Esimene tuisk ajab teed uuesti umbe. d. lähim, kõige esmalt ettesattuv. Jäin esimesse taksopeatusse ootama. Ära vali, võta esimene, mis pihku juhtub! Ega esimesele vastutulijale kõlba kohe südant puistata. Tõmbaksin selle kassirisu esimese oksa külge. Haaras maast esimese käepärase kivi ja viskas.
3. varem mitteolnud v. mittekogetud. a. (ühiskonna vm. kollektiivi eksisteerimise aja jooksul). Esimene aurumasin, aatomielektrijaam. Esimene auto Tallinna tänavail. Esimene kosmoselend. Esimene selletaoline tehas Euroopas. Esimene eestikeelne trükis. Esimene naisprofessor Eestis. Meie esimene kutseline maalikunstnik, ajakirjanik. Esimene ametlikult kinnitatud kirjanike organisatsioon. Selline juhtum on meie kooli ajaloos esimene. b. (üksikolendi, eseme vm. eksisteerimise aja jooksul). Esimene armastus, suudlus, kohtumine, pettumus. Esimene rasedus, sünnitus. Esimest korda elus. Ükskord on ikka esimene kord. Esimest ja viimast korda. Näitleja esimene suurem osa. Minu elu esimene ball. Tema esimene töökoht, välisreis, meresõit. Esimene iseseisev töö. Esimene selline juhtum tema praktikas. Esimest ööd uues korteris. Esimest poega 'esimest korda' lüpsmatulev lehm. Hundipoegade esimene jaht. Esimest aastat kandev õunapuu. See on meil korteris alles esimene remont. Riie andis esimeses pesus värvi.
II. ‹adj›
1. (kõige) eesmine, eespoolne, esi-, ees-. Teatrisaali, kino esimesed read. Bussi esimesed istmed. Esimesed ja tagumised käpad. Siga sõi, esimesed jalad mollis. Tagumine tuba oli esimesest väiksem. Piletijärjekorra esimene ots oli kassa ees, lõpp ulatus tänavale.
2. esialgne, esma-. Esimene mulje on hea. Esimeses ärevuses, ehmatuses ei osatud midagi ette võtta. Asi näis esimesel pilgul väga lihtsana. Tahtis esimeses tuhinas, õhinas kohe tegutsema hakata. Esimese ähmiga ei tulnud midagi meelde. Esimene nälg, isu, janu sai kustutatud. Esimene abi 'esmaabi'.
3. muid mingis suhtes ületav, muude seast esileküündiv. a. tähtsaim, olulisim, peamine. Esimene nõue, tingimus. Hästi õppida on õpilaste esimene kohustus. Töö peab saama inimeste esimeseks eluvajaduseks. Praegu on ta esimene mure korter leida. Koju jõudnult oli tal esimene asi süüa otsida. b. silmapaistvaim, tähelepandavaim, kuulsaim; juhtpositsioonil olev, parim. Küla esimene kaunitar. Ta on üle valla esimene mees, poiss, tüdruk. Esimene jutumees, vigurivänt, tantsija, keelepeksja. Esimese numbri suli, elumees. Esimene ihnus, röövel, kelm. Klassi esimene joonistaja. Teatri esimene koomik. Esimene meister korve punuma, pitse heegeldama. Seletas enesekindlalt nagu esimene asjatundja. Esimene parimate seas. Tahab kõiges esimene olla. Ärgu hakaku esimeseks, kui asja ei tunne!

ette
I. ‹adv›
1. kellestki v. millestki esikülje, liikumise suunas teat. kaugusele, ettepoole; ant. taha. Astus kaks sammu ette. Üks jooksja oli teistest umbes 100 m ette jõudnud. Ta püüdis rahvasummas ette trügida. Oli nii pime, et ette ei olnud midagi näha. Komandör saatis piilurid ette. Vaatas ette ja taha. Ma istusin ette juhi kõrvale. Ta istus võrdlemisi ette. Prožektor suunas valgusvihu ette. Tirel, salto ette. Käte pendeldus ette ja taha. Lõi kirikusse sisenedes risti ette. || esikülje lähedusse kasutusvalmis v. tarvituseks. Rong, auto, tõld sõitis ette. Viskas, pani hobusele, lehmadele heinad ette. Niitis lehmale rohtu ette. Viis sigadele söögi ette. Sööge ikka rohkem, tõstke endale ette! Pole enam, mida suurele perele, loomadele ette anda. || (kehaosa asendi kohta). Ta sirutas käed, ühe jala ette. Ajasin rinna uhkelt ette. Kallutas pea vihaselt ette. Ajas lõua ähvardavalt ette. Ta on endale juba kõhukese ette kasvatanud. Ta kummardus ette, nagu poleks hästi kuulnud. Kere kallutus ette. Kass sirutas käpad ette.
2. esiküljele külge (oma otstarvet täitma v. selleks valmis). Perenaine sidus põlle ette. Pane (endale) lips ette! Õmbleb, ajab pintsakule nööbid ette. Pani (endale) prillid ette. Näitlejale kleebiti vurrud ette. Jäta võti ette! Pani (endale) suitsu ette, keeras endale vägeva vilka, pläru ette. Paari päevaga on pikk habe ette kasvanud. Majale pandi aknad ette. Pani aidauksele taba ette. Uksele tuleb uus lukk ette panna. Pista, topi augule punn, prunt ette! Tõmba, lase aknale kardin ette! Ojale tehti tamm, pais ette. Peremees pani, rakendas täku ette ja sõitis linna. Käias vikatil tera ette 'käias vikati teravaks'. Tegi hea näo ette 'tegi hea näo', nagu oleks kõik korras. Manas endale üsna süütu näo ette 'tegi süütu näo'. *„Võtan teemeistri hoovilt saha [autole] ette ja lükkan tee lahti,” ütles Paju Juss kontoris. O. Kool.
3. takistuseks, segavaks teguriks; tülinaks. Astusin talle teele risti ette. Ega ma sulle siin ette ei jää? Vii see pink välja, muidu jääb veel ette! Poiss pani teisele jala ette. *Ärgitan ikka talle kirjutada, kuid jälle tuleb midagi ette. E. Rängel.
4. eelnevalt, enne, millestki toimuvast varem. Tulemused olid ette teada. Teata, helista oma tulekust aegsasti ette! Võin sulle ette öelda, et head sellest loost ei tule. Meid hoiatati juba ette, et revidendid on tulekul. Tundis sellest sõidust juba ette rõõmu. Arvasin, aimasin, kartsin, tundsin juba ette, et see nii läheb. Kõiki võimalusi ei osanud ette näha. See asi oli juba ette otsustatud. Restoranis on võimalik laudu ette tellida. Läks nii, nagu mustlaseit ette kuulutanud. Uskus, et tema saatus on ette määratud. Ta oli juba ette vaenulikult häälestatud. Pärast tarku palju, ette ei ühtegi. *Ostulepingut mul ei ole, sest teine ostja jõudis ette. E. Vilde. || ‹seoses valmistama-verbiga› (rõhutab tegevuse toimumist millegi järgneva jaoks). Ülikool valmistab ette kvalifitseeritud kaadrit. Ta valmistab ette loenguid, homseid tunde. Maapind tuleb külviks ette valmistada. Iga ülesande puhul oli ette nähtud selle konkreetne täitja. || tulevase aja, töö, kasutamise arvel, tulevikus tehtava töö, saadava kauba vm. eest. Kahe nädala palk maksti ette. Ühe kuu üür tuleb ette maksta. Parandustööde eest tuleb ette tasuda. Mul on mõned (töö)päevad ette tehtud. || (males jm. materjali v. punktide mängueelse loovutamise kohta). Suurmeister andis vastasele ratsu ette. Põhimeeskond andis noorte meeskonnale jäähokis 3 väravat ette.
5. ajaliselt kaugemale, ettepoole, tulevikku. Oskab kaugele ette planeerida, arvestada, mõelda. Pisut ette rutates olgu mainitud, et .. Ennustas ilma terve suve peale ette. *Ta võib plahvatada ja käratada, nii et mõjub pooleks aastaks ette .. L. Vaher. || kellestki, millestki arengus, saavutustelt, tegevuselt kaugemale, mööda. Püüdlikkuse tõttu jõudis ta õppimises teistest ette. Suur kunstnik jõuab enamasti oma ajast ette. Vastasmeeskond läks peagi ette 13:8. *Aeg on ette tõtanud J. Verne'i fantaasialennust, kogu maailmapilt on tohutult muutunud. E. Link. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast ettepoole. Pane kell paar minutit ette. Mu kell käib ööpäevas 3 minutit ette.
6. osutab, et verbiga väljendatud tegevus on määratud kuulaja(te)le v. vaataja(te)le. Õpilane ütles teisele salaja ette. Poiss vuristas õppetüki õpetajale ette. Luges meile aeg-ajalt raamatust ette. Kohtu eesistuja luges kohtuotsuse ette. Mängis meile klaveril paar pala ette. Rahvatantsurühm kandis ette mitu tantsu. Näitas tolliametnikule kõik oma asjad ette. Kandis lühidalt ette asja sisu. Põhjendusena tõi ta ette järgmised asjaolud. Ta pani ette põgeneda. Mine tea, mis talle minust ette räägiti. Seal loratakse talle igasuguseid asju ette. *Mis sa siin koolmeistrile ette puhusid, on sula luiskamine! .. E. Vilde. *„Eks usu aga sina lehti, mis need sulle ette pasundavad,” ütles isa halvakspanevalt. A. H. Tammsaare. || kasutamiseks valmis v. eeskujuks. Veele tuli äravoolamiseks tee ette teha. Ronimise hõlbustamiseks raiuti kaljusse astmed ette. Tõmbas kriidiga joone ette, mida mööda lõigata. Õpetaja, meister näitas ette, kuidas seda teha.
7. osutab mingile juhuslikumat laadi esinemusele v. toimumisele, millele satutakse. Selliseid juhtumeid oli ka mujal ette tulnud. Sipelgad panid nahka kõik, mis ette puutus. Vahel sattus, juhtus ette ka mõni rada. Tee peal sattus mitu kraavi ette. See asi tuleb mulle tuttav ette. *Temast vanemat [inimest] pole mul ette tulnud näha. N. Baturin.
8. osutab millegi esinemusele kellegi kujutluses, mälus, mõttes. See mees tuleb mulle tuttav ette. Niisugune võimalus ei tulnud mul kohe ettegi. *Nõnda siis, kujuta endale ette: temal, mõistad, temal polnudki mingit äri. A. H. Tammsaare.
9. kõnek etem, parem. Juhan oli ikka kõige ette, kõigist ette mees. Ta on küll hea inimene, kuid Ants on veel ette. Kartulisaak on tänavu möödunud aasta omast ette. Ta polnud teistest tüdrukutest halvem, pigem hoopis ettegi. Iseloomu poolest on ta sinust ette. *„Siin oli kaugelt ette kui kuskil kuurordis või liivarannal,” vastas Robi. M. Metsanurk.
10. kõnek teat. isikute rühmale v. üksikisikule kontrollimiseks, otsustamiseks vms.; kellegi jutule. Komisjon laskis poisid kahe-kolmekaupa ette kutsuda. Direktori juures ei olnud kedagi, pääsesin kohe ette. || (kohtus, kohtuistungil arutlemisele). Nende tüliasi, pärandusasi tuleb homme kohtus ette.
11. kõnek (males:) löödavaks, tule alla. Jättis vastasele ratsu, viguri puhtalt ette.
12. ‹ühendverbi osana› (ülekantud tähendustes:) näit. ette heitma, ette kirjutama, ette lööma, ette nägema, ette vaatama, ette viskama, ette võtma
II. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki ettepoole, esikülje v. liikumise suunda; ant. taha. Ta jäi meie ette seisma. Maja ette istutati põõsaid. Auto sõitis kaupluse ette. Ta jäi ukse, trepi ette seisma. Istus kamina, klaveri ette. Ta vahtis enda ette maha. Pani käe silmade ette. Astus aeglaselt jalg jala ette. Veeretas suure kivi koopasuu ette. Panin raamatud ja ajalehed tema ette lauale. Viskas leivatüki koera ette. Ülejäänud toidud viidi sigade ette 'sigadele söömiseks'. Tooge avaldises ühine kordaja sulgude ette! Silme, vaimusilma ette kerkis isamaja. Pomises, muheles, lausus enese ette 'endamisi, omaette'.
2. millegi külge, millegi esiküljele. Tõmbas kardinad akna ette. Unustas võtme ukse ette. Lükka riiv ukse ette! Õmbleb nööbid särgi ette. Pistis tropi augu ette. Rakendas, pani hobuse ree, vankri, adra ette.
3. kellegi näha, tutvuda, hinnata vms. Sel aastal jõuab vaataja ette veel mitu uudislavastust. Oma teostes toob ta lugeja ette keskaegse Tallinna eluolu. Asi jõudis, tuli avalikkuse ette. Poiss kartis isa silma ette sattuda. || kellegi küsitletavaks, käsitletavaks, otsustatavaks, lahendatavaks vms. Mehed kutsuti, läksid kohtu ette. Sa pead komisjoni ette ilmuma. || kellegi juurde, kellegi jutule. Talumehed püüdsid palvekirjaga keisri ette pääseda. Kuningas laskis väepealikud enda ette kutsuda. *Kuid aeg-ajalt kutsuti Sass ikkagi peremehe ette, räägiti pikki jutte. R. Sirge.
4. ‹hrl. asendatav põhisõna allatiivilõpuga› kellelegi, millelegi ülesandeks, nõudeks vms. Tänapäeva elu seab meie ette üha uusi ülesandeid. Need ja paljud teised probleemid kerkisid meie põllumajanduse ette. *Ainult neid tingimusi täites või täita püüdes saab kriitika tõusta tema ette seatud ülesannete kõrgusele. V. Gross.
5. kasut. osutamiseks mingile olukorrale, nähtusele, kuhu on jõutud v. lähemal ajal jõutakse. Sinu küsimus seab mind teatavate raskuste ette. Teda tuleb seada tõsiasja, sündinud fakti ette. *.. võetakse su varandus ära puhtamuidu, nii et pole muud kui mine tuulevarjust kurja ilma ette. O. Jõgi (tlk).
6. kõnek eest; asemel. Poiss teeb tööd juba päris täismehe ette. *Ning seepärast ei saanud Taader Traadi haigust täie tõe ette võtta. R. Sirge. *Poeg Märt käis talus sulase ette, tütar Liina teenis tüdrukuna .. H. Raudsepp.
7. kõnek eest (rahaliselt). *Raske raha ette kultuurheinamaid tehtud – mis mõte sellel oli? R. Sirge. *.. tulge kõrtsi jooma, mina ostan teile viina ja maksan joomise ette kuuskümmend kopikat päevas. J. Parijõgi.
8. van pärast, eest. *Teie ärge muretsege nii palju võõraste inimeste ette ja ärge murdke pead, mis nad söövad ja mis nad joovad .. O. Luts.
9. esineb fraseologismides, näit.:. Altari ette minema, astuma. Altari ette viima. Pärleid sigade ette heitma. Täie ette minema. Ukse ette jõudma. Valge ette tooma, tulema.
Omaette tähendusega liitsõnad: oma|ette, otsaette

hea ‹pl. part häid pl. illat headesse e. häisse 15 komp parem superl kõige parem e. parim›
ant. halb, paha
1. ‹adj› oma laadi, omaduste, kvaliteedi poolest hinnatav, väärtuslik, nõuetele vastav. a. (inimeste kohta:) osav, vilunud, võimekas, tubli. Hea maletaja, matemaatik, arst, õpetaja, ujuja. Hea võõrkeelte oskaja. Kõnemees on ta hea. Inna on hea õpilane. Peetrist oleks võinud saada hea insener, advokaat, ohvitser. b. (omaduste, võimete, oskuste, samuti füüsilise v. psüühilise seisundi kohta). Hea isu, uni, tervis. Hea ja tugev süda. Sportlase head kopsud. Hea nägemine, kuulmine, keskendumisvõime. Hea rühiga, kasvuga noormees. Hea peaga poiss. Mu enesetunne, meeleolu, tuju on hea. Tal oli päris hea hääl, väga hea maitse. Meie korvpallurid on heas vormis. Ta näeb üsna hea välja. *„Mul on hea kõht,” uhkustas hunt. „Kui tahan, võin süüa kas või kive..” L. Tigane. c. (esemete, ainete vms., ka koduloomade kohta). Ta ostis endale hea ülikonnariide, hea raadioaparaadi ja hea pesumasina. Need on veel üsna head kingad, rõivad. Head küünlad põlevad kaua. Hea kirves, saag, nuga, vikat. Teos on trükitud heale paberile. Hea maa, muld. Tänavu on hein, vili hea. Hea, kõigi mugavustega korter. Puder, kook, sai tuli hea. Head söögid ja joogid. Head õunad. Vein, õlu maitses hea. Leib oli hea maitsega. Hea lõhnaga lill. Hea tõukari, lüpsilehm, veohobune. Head tõugu kanad, lambad. d. (nähtuste, olukordade vms. kohta). Head lauakombed. Hea hoolitsus, teenindamine, reklaam. Õppeedukus oli tal hea. Head hinded tunnistusel. Haige seisund, olukord on hea. Nooruk sai hea hariduse, kasvatuse. Hea muusika, kirjandus, portree, maastikumaal. See on hea raamat, luuletus, ettekanne. Välismaalase kohta rääkis ta head eesti keelt.
2. ‹adj› sõbralik, lahke; positiivsete eetiliste omadustega, moraalselt väärtuslik; kiiduväärt. Hea inimene, kaaslane, hooldaja. Sul on hea mees, poeg. Head vaimud, haldjad. Hea kohtlemine, vahekord, vastuvõtt. Riikidevahelised head suhted. Ta oli mu vastu hea. Neiu on hea iseloomuga. Noormehe käitumine ja elukombed olid head. Tegin seda heast südamest. Teen seda hea meelega 'meeleldi, meelsasti'. Ole hea tüdruk, ära kiusa endast väiksemaid. Vanakese silmad näisid head ja lahked. Võõrasema ei vaadanud lastele hea pilguga. Neil oli hea läbisaamine. Kadunut tuletati meelde hea sõnaga. Liigub heas seltskonnas. On pärit heast perekonnast. Ilm on selline, et hea peremees ei aja koeragi välja. Heal lapsel mitu nime. Hea naine maja lukk, paha naine põrgutukk. || (kõnetlus- ja viisakusväljendites). Head inimesed, aidake! Ole hea, tule siia! Olge hea, astuge sisse! Aitäh, hea laps, et sa vanainimest aitasid! Sepp, hea mees, rautas hobuse ära. *Aga nüüd, head kuulajad, oleks teile üks küsimus. H. Saari. | iroon. Hea mees lubama 'lubab, kuid ei täida'. Kes see hea inimene oli, kes tema peale kaebama läks? || lähedane, intiimne. Hea tuttav. Ta on mu hea sõber, temale söandan kõigest rääkida.
3. ‹adj› mingis suhtes soodus, kasulik, sobiv. Hea juhus, võimalus, õnn. Head kaardid mängus. Head tutvused raamatukaupluses. Ended olid head. Töötingimused on siin head. Hea ettepanek, tagajärg, tulemus. Hea kuulsus, nimi. Hea ilm, kliima. Vanad head ajad. Head kaupa, äri tegema. Häid ja halbu päevi nägema. Midagi, kedagi heas valguses näitama. Heal järjel olema. Leidis hea teenistuse, tööotsa. Tegi abiellumisel päris hea partii. Saime kinos head kohad. Sain kodunt häid sõnumeid. Mul tuli hea idee, mõte. Harril on vennale hea mõju. On hea, et sa tulid. Vitamiinid on väsimuse vastu head. Lavastus jättis üsna hea mulje. Ära ole endast nii heal arvamusel! Püüdsin end näidata heast küljest. Lõpp hea, kõik hea. Hea nõu on kallis. Saagist jäi talupojale heal juhul 2/5. | (nõrgenenud tähenduses). Ühel heal päeval läks ta meilt ära. || (soovide, tervituste, jumalagajätu jne. väljendamisel). Head aega! Head õhtut! Head ööd! Häid pühi! Head uut aastat! Head reisi! Head tervist!
4. ‹adj› mugav, mõnus, meeldiv, hõlpus, kerge. Sul hea naerda, rääkida! Jalgrattaga on poisil hea koolis käia. Terava vikatiga on hea niita. Kuumal suvepäeval on hea põõsa all lamada. Kodus on nii hea olla. Hea laske-, istumisasend. Hea tool, voodi. Toas oli hea ja soe. Hea käekäik, põli. Hea soe tunne südames. Küll sul on ikka hea elu. Külas hea, kodus veel parem. *Oli hea teada, et tal kuhugi tõtata ei olnud. M. Raud.
5. ‹adj› (kogust, kvantiteeti, hulka märkivalt v. rõhutavalt:) rohke, ohter, paras, tubli, tugev, suur. Mõne hea aasta eest. Mitu head päeva tagasi. Linnani on mitu head kilomeetrit. Tal oli teiste suusatajate ees hea edumaa. Hea hulk maad tuli jala käia. Õhtuks oli tehtud hea tükk tööd. Auto eest maksti head hinda. Hea summa raha. Hea sissetulek, palk. Hea patakas käsikirja. Hea kartuli-, viljasaak. Lõikas hea kannika leiba. Rüüpas hea lonksu vett. Tehti hea laar õlut. Hea sületäis puid. Tuli hea hoog vihma. Sai hea müksu, keretäie. Laps sai kukkudes hea hoobi. Nuttis hea peatäie. Talle tehti hea peapesu. Tal jätkub head tahet, kannatust mind lõpuni kuulata. *Tuhkur on mägrast peaaegu poole väiksem, vahest nii hea kassi suurune.. R. Roht. || ‹adjektiivi vm. sõna ees› kõnek (intensiivistab sellega väljendatut:) üsna, kaunis, võrdlemisi. Hea paks raamat. Hea suur õun. Hilinesin hea mitu korda. Mu vennad on head pikad mehed.
6. ‹adj› murd parem; ant. vasak. *Kaks oli teed, kas kurale või heale – / ma mõlemale tõmmand kriipsu peale.. A. Alle.
7. ‹s› miski väärtuslik, hinnatav, kasulik, meeldiv vms. Kellelegi head soovima. Kellelegi head tegema. Kellegagi head ja halba jagama. Head kurjaga tasuma. Võitlus hea ja kurja vahel. Igal inimesel on oma head ja vead. Mis teil head on? Pole halba ilma heata. Ei lausunud head ega kurja. Kui heaga ei antud, võeti kurjaga. Katsusime heaga läbi ajada. Tänan teid kõige hea eest. Küsisin seda hea pärast. Temast räägiti üksnes head. Sellest loost ei tule midagi head. Mis hea pärast ma peaksin tema ees vabandama? *Olen käinud mitmegi [arsti] juures, aga suurt head sellest pole olnud. P. Vallak.
8. ‹s› „rahuldavast” kõrgem hinne (4), hrl. koolis. Väga hea 'kõrgeim hinne (5)'. Õpilase tunnistusel olid üksnes head ja väga head.

hälli|laul

1. ka folkl (väike)lapse uinutamis-, äiutuslaul. Monotoonne, vaikne hällilaul.
2. muus lüürilist laadi, äiutusrütmiga vokaal- v. instrumentaalpala. Eesti heliloojate hällilaulud. Brahmsi, Mozarti hällilaul.

hästi ‹adv›

1. nii, et millegagi ollakse rohkem kui ainult rahul; omaduste, laadi poolest hinnatavalt, nõuetele täiesti vastavalt vrd hea Õpin, töötan, ujun hästi. Sooritas eksamid hästi. Magan, kuulen, näen hästi. Saag lõikab hästi. Õunad maitsevad hästi. Raamat meeldib päris hästi. Vene keelt räägib Viktor hästi. Maja on hästi ehitatud. Hästi sisustatud korter. Hästi õmmeldud mantel. || sõbralikult, lahkelt; lähedaselt, intiimselt. Meid koheldi hästi. Teda võeti eriti hästi vastu. Tunnen teda väga hästi. || soodsalt, kasulikult, sobivalt; viperusteta. Kõik on, lõppes hästi. Tegid hästi, et siia tulid. Kui hästi läheb, jõuame tööga õigeks ajaks valmis. || mugavalt, mõnusalt, hõlpsalt, kergelt. Kogu ümberkondne maastik oli tornist hästi näha. Käsi käib hästi. Ela, elage hästi! (hüvastijätuväljend). Tundsin end pärast haigust juba üsna hästi. Selle töö võib väga hästi 'rahumeeli' jätta teiseks korraks. Miks mina, niisama hästi võid sina ise seda teha. || rohkesti, ohtralt, küllaldaselt. Töö eest makstakse kaunis hästi. Seal teenib hästi. *Mina nõuan, et mul laud oleks alati hästi kaetud, et mul nälgida ei tarvitseks.. M. Metsanurk.
2. ‹eitavas lauses› kuigivõrd, päriselt, eriti, täiesti, millegi suhtes puudujäävalt. Ma ei tahtnud seda hästi uskuda. Kuulajad ei saanud kõnelejast hästi aru. Seal talle hästi ei meeldinud. Asi polnud talle endalegi vist hästi selge. Sa pole teda ilmaski hästi sallinud.
3. ‹hrl. adjektiivi v. adverbiga› (tugevdavalt, millegi määra rõhutavalt:) väga, õige, kangesti. Hästi suur, kõrge, kallis, odav. Hästi tore üritus. Hästi ilusad asjad. Hästi vähese jutuga inimene. Hästi hakkaja mees. Hästi kange kohv. Männid olid hästi jändrikud. Ütles midagi hästi naljakat. Hästi kõrgele, kaugele. Hästi palju lilli. Koputati hästi valjusti. Ta tuli hästi hilja koju. Olen oma ametiga hästi rahul. *Vaatavad tagasi, sikutavad ohjaharu, et vana Valge veaks vankri hästi tee veerele... M. Raud. || ‹hrl. komparatiiviga› tublisti, palju. *Ta oli Tüürmannist hästi lühem mees.. R. Sirge. *Näib hästi vanem, kühm turjal suurem, habe pikem ja nägu murelikum. E. Männik.
4. (hrl. dialoogis:) tubli!, olgu!, hea küll! Hästi, lähme siis pealegi koju! Noh, hästi, jäägu pealegi nii. *„Hästi, mu poiss! Homme tule meilt läbi..” E. Rängel.

iga|sugune ‹adj›
paljusid erinevaid liike haarav, iga liiki v. laadi; kõige mitmesugusem, kõiksugune. Igasugused asjad, lilled, mardikad. Kelder on täis igasugust kolu. Talvel tuli igasuguseid kappu ja pütte teha. Inimesi on igasuguseid – häid ja halbu. Kohtasime igasuguseid veidrikke. Tegi igasuguseid tempe. Oskab igasuguseid laule. Igasugused mõtted tulid pähe. Maailmas on igasuguseid hädasid. Istub igasugustes komisjonides. Igasugune käsitöö on jälle moes. Tal on igasuguseid ühiskondlikke ülesandeid. | ‹substantiivselt› hlv. Keera uks korralikult lukku, siin liigub ringi igasuguseid. || ükskõik missugune; kõik, iga. Nali läheb juba üle igasugus(t)e piiri(de). Kalasaak oli üle igasuguste ootuste hea. Igasugune lauajupp läheb asja ette. Selleks ei kõlba igasugune riie, vaid ainult linane. Igasugune muu töö sobib talle paremini. Mitte igasugune roheline ei sobi igasuguse sinisega. Igasugune sahkerdamine on mulle vastumeelt. *Igasugune tormakus siin rõskel trügimist täis perroonil oleks olnud sulaselge narrus. V. Gross. || ‹jaatavates lausetes koos sisulise eitusega, keeluga vms.› (midagi välistavalt:) vähimgi, väiksemgi. Tuisk hävitas igasugused jäljed. Puudus igasugune tänavavalgustus. Siin on igasugune jahipidamine keelatud. Vastas ilma igasuguse mõtlemiseta: „Ei saa!” Nähes ema, kadus poisil igasugune kartus. Ta oli kaotanud igasuguse huvi meie vestluse vastu. Lõpetas minuga igasuguse vahekorra.

isesorti ‹indekl. adj›

1. eri, erinevat, teist sorti v. laadi. *Tal olid harvad hambad ja iga hamba vahelt laskis isesorti vilet. J. Jaik.
2. iseäralik, isevärki. *Need naised on tõesti isesorti rahvas.. Kui neid kas või minutikski jätta omapead, siis kohe on nad karvupidi koos. E. Kippel.

juureline ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› teat. laadi juurt omav
▷ Liitsõnad: pika|juureline, suure|juureline, sügava|juureline, tömbijuureline.

kaelaline ‹-se 5› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› teat. laadi kaelaga
▷ Liitsõnad: lühikese|kaelaline, pikakaelaline.

kahe|palgeline ‹-se 5› ‹adj›
olemuselt kahesugune, kaht erinevat (sageli vastandlikku) laadi, kahepaikne. Kahepalgeline suhtumine, poliitika. *Pund oli kahepalgeline mõõt: ühelt poolt õõnesmõõduühik, teiselt poolt kaaluühik. E. Tarvel.

kahe|sugune ‹-se 4› ‹adj›
kaht erinevat liiki v. laadi; kahel kujul esinev v. avalduv. Kahesugused arvamused, korraldused, põhjused. Majandi tulud on kahesugused – rahalised ja naturaalsed. Oli kahesuguseid päevi: häid ja halbu. Kahesuguste mõjude ristumine. Kahesugune esinemus, väljendusviis.

kaldaline ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› teat. laadi kaldaga v. kallastega
▷ Liitsõnad: kõrgekaldaline.

kaliibriline ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› teat. laadi kaliibriga
▷ Liitsõnad: suure|kaliibriline, väikesekaliibriline.

kanjon ‹-i, -it 2› ‹s›
geogr järskude nõlvadega kitsas ja sügav kuristiku laadi jõeorg. Colorado Suur kanjon. Jõgi voolas sügavas kanjonis.

karma ‹6› ‹s›
relig (India usundeis ja filosoofias:) põhimõiste, mille järgi iga tegu toob kaasa vastavat laadi tagajärje, mis omakorda määrab inimese seisundi tulevikus ning järgnevad ümberkehastumised

kereline ‹-se 5›

1. ‹adj› ‹hrl. liitsõna järelosana› teat. laadi keret omav, teat. laadi kerega
▷ Liitsõnad: pika|kereline, tugeva|kereline, tüsedakereline.
2. ‹s› murd keretäis. *„Sulle kuluks kohe niisugune kereline ära, et vist aitaks,” jätkas Tutt. E. Krusten.

kergatslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
kergatsile omane; kergatsi laadi, kergats (2. täh.) Kergatslik välimus, käitumine, tegu. Kergatslik noorhärra. Ta oli oma loomult kergatslik. *.. tundus talle kentsakana ja kergatslikuna ise seda keelt purssima hakata. H. Raudsepp.

kindel ‹-dla, -dlat 2› ‹adj›

1. mingis suhtes usaldusväärne, oma funktsiooni hästi täitev. a. kandev, kõva, mittevajuv. Jää pole enam kuigi kindel. Randa jõudes rõõmustasid kõik, et jälle kindel maa jalge all. Kevadel ja sügisel polnud teel kindlat põhja all. Mindi tükk maad mööda porist metsaalust, enne kui maapind kindlamaks muutus. | piltl. Püüdis oma elujärjele kindlamat alust panna. b. tugev, vastupidav. Kindel kants. Linnal olid kindlad müürid, väravad. Püüdis tara tugedega kindlamaks muuta. Varaste jõuk paljastati ja toimetati kindlasse kohta 'arreteeriti'. *Kui lõuna tuli, siis sõin ka silku, et süda kindlam oleks. J. Parijõgi. c. mitteläbilaskev, tihe. Kindla kaanega purk. Pudelil on kindel kork peal. Õllenõul peab olema kindel kraan. d. ‹hrl. liitsõna järelosana› mingile (välisele) toimele vastupidav v. selle eest kaitstud, häireteta toimiv. Tõrvamine muudab puu mädanemise suhtes kindlamaks. e. (varaliselt, majanduslikult) tagatud, majanduslikult usaldusväärne. Paigutas oma raha kindlatesse ettevõtetesse, väärtpaberitesse. Nad on majanduslikult kindlal järjel. *Kindel käemees on kõigepealt see, kellel on teatav varandus, peaasjalikult liikumata varandus .. O. Luts. f. kaitstud, turvaline, ohutu, julge. Kindel peidukoht. Põgenikel oli kindel salapaik. Vaenlane ei tundnud end okupeeritud aladel kusagil kindlana. Minu juures on sul praegustel segastel aegadel kindlam olla. Hulgakesi on kindlam minna. *Aga nüüd hoidke endid! Nüüd ei ole ühegi elu kindel. R. Roht. g. selline, kellele v. millele võib loota, usaldusväärne. Söandas sellest rääkida ainult kõige kindlamatele sõpradele. See on kindel vahend, abinõu. Need ei olnud kuigi kindlad mehed.
▷ Liitsõnad: haigus|kindel, hallitus|kindel, happe|kindel, heli|kindel, ilmastiku|kindel, koi|kindel, korrosiooni|kindel, kuiva|kindel, kulumis|kindel, kuuli|kindel, kuuma|kindel, kuumus|kindel, külma|kindel, leelis|kindel, lolli|kindel, löögi|kindel, mädanemis|kindel, müra|kindel, mürsu|kindel, niiskus|kindel, pesu|kindel, plahvatus|kindel, pommi|kindel, purunemis|kindel, põua|kindel, rooste|kindel, sooja|kindel, soojus|kindel, talve|kindel, temperatuuri|kindel, tolmu|kindel, tule|kindel, tuule|kindel, töö|kindel, valgus|kindel, vee|kindel, vihma|kindel, õhukindel.
2. mittemuutuv, püsiv, vastupidav; vankumatu, vääramatu, kõigutamatu, järeleandmatu. Kindel sõprus, armastus. Kindel usk, lootus. Kindel sõna, lubadus. Kindla tahtega inimene. Tal on kindel iseloom. Kindel plaan, nõu edasi õppida. Kindlad põhimõtted, tõekspidamised, veendumused. Ta on oma otsuses kindel. Pead olema julge ja kindel. Ta jäi kindlaks nagu raud. „Mina ei lähe!” oli isa kindel. Ta on selle ürituse kindlamaid poolehoidjaid. Temast õhkus kindlat rahu. Kindel vaade, pilk. Astus edasi kindlal sammul. Kindlas toonis väljendatud nõudmine. Direktor juhtis asutuse tööd kindla käega. *.. lausus kindla sõnaga: „See lehm jääb siia!” M. Metsanurk. || mittevääratav, mittevärisev. Kindla käega laskur, kütt.
▷ Liitsõnad: eba|kindel, enese|kindel, iseloomu|kindel, maitse|kindel, moraali|kindel, otsuse|kindel, põhimõtte|kindel, rütmi|kindel, saagi|kindel, tahte|kindel, tõsikindel; eesmärgi|kindel, järje|kindel, kava|kindel, meetodi|kindel, plaani|kindel, sihi|kindel, süsteemikindel.
3. selline, mille paikapidavuses, tõepärasuses pole põhjust kahelda, mitteebamäärane; selge. Aksioom on kindel, vaieldamatu tõde. Kindlad tõendid, süüdistusmaterjalid, faktid, andmed. Ei ole kindel, kas ta tuleb. See asi ei ole veel päris kindel. Tulemus oli juba ette kindel. See on kindlam kui kindel, enam kui kindel, üks mis kindel. Tema seda ei teinud, niipalju on kindel. Praegu pole veel kindel, kumb pool võidab. Ma ei oska selle kohta midagi kindlamat öelda. See pole niisama rääkimine, vaid päris kindel jutt. Kindel teadmine, aimus. Koosoleku aeg on juba enam-vähem kindel. Kindel kõneviis keel kindlasti toimuvat v. toimunud tegevust väljendav kõneviis. || lõplik, otsustatud. Ma tegin temaga kaubad kindlaks. Arvasin, et see asi on juba kindel. Kindlaks määrama 'otsustama, fikseerima'. Kindlaks tegema 'välja selgitama, selgeks tegema'. || paratamatult järgnev, paratamatu. Sellise korrarikkumise eest oli noomitus kindel. Ettevalmistamatult eksamile minna tähendab kindlat läbikukkumist. Merehädalistel seisis kindel surm silme ees. || ilmne. Kindel ülekaal. Tuli finišisirgele kindla edumaaga. Nemad ongi kaks kindlamat esikohapretendenti.
▷ Liitsõnad: eba|kindel, kalju|kindel, raud|kindel, surmkindel.
4. veendunud, mittekahtlev, julge (millegi v. kellegi suhtes). Ma olen kindel, et ta tuleb. Ta oli kindel, et kõik ohud on seljataga. Ole päris kindel, midagi ei juhtu! Ma ei ole kindel, kas ma õigesti tegin. „See oli sama mees,” jäi Jass kindlaks. Tütarlaps polnud noormehe armastuses absoluutselt, täiesti kindel. Ma ei või enam millegi ega kellegi peale, millelegi ega kellelegi kindel olla.
▷ Liitsõnad: kalju|kindel, raud|kindel, surmkindel.
5. püsivamat laadi, mittejuhuslik. Kindel teenistus, sissetulek, kuupalk. Tal pole kindlat töökohta. Pereisal oli lauas oma kindel koht. Hoiab oma asjad alati kindlas kohas. Noormehel oli oma kindel tütarlaps, kellega ta käis. G. Ernesaksa koorilauludel on kindel koht meie koorirepertuaaris. || ettenähtud, määratud. Kindel graafik, tähtaeg. Süüa tuleb kindlatel kellaaegadel. Kindlad tariifid. Kindla vahemaa järel. Kindlad nõuded, reeglid, eeskirjad. Elab kindla korra, päevakava järgi. Kõik toimus kindlas järjekorras.
6. eriline, kellelegi v. millelegi omane. Igal kirjanikul on oma kindel stiil. Igal näitlejal on oma kindel ampluaa. *Siis toimus lõplikult see murrang, mis „Noor-Eesti” tegevusele ta kindlama ilme andis. F. Tuglas.
7. teatav konkreetne. Romaani kirjutamisel olid autoril eeskujuks kindlad isikud. Tegi seda kindla eesmärgiga, tagamõttega. Igaühel oli oma kindel ülesanne. Igal mõistel on kindel sisu. *Rahvaluulel pole kindlat, nimelist autorit. Rahvaluule on anonüümne. Ü. Tedre.

kiuline ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. kiude sisaldav, kiududest koosnev. Kiulise struktuuriga ained. Asbest on kiuline mineraal. Kiudpilved on väliselt peene, kiulise ehitusega.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› teat. laadi kiude omav
▷ Liitsõnad: jämeda|kiuline, lühi|kiuline, peene|kiuline, pikakiuline; sassiskiuline.

kiviline ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› teat. laadi kive omav, teat. laadi kividega
▷ Liitsõnad: suure|kiviline, terava|kiviline, väikesekiviline.

kokku klopsima

1. kiiruga, sageli juhuslikust materjalist midagi meisterdama v. ehitama. Puutüvedest klopsiti kokku parv. Kuuri ühte otsa klopsiti midagi lavataolist kokku. Lauajuppidest kokkuklopsitud pink, kast, riiul, linnupuur. Elamiseks on kiiruga kokkuklopsitud barakk, osmik. || piltl midagi (näit. mingit teksti, kirjatööd) ülepeakaela, mitte eriti oskuslikult koostama. Kokkuklopsitud käsikiri, ettekanne, süüdistus.
2. piltl erinevatest, sageli juhuslikku laadi elementidest kiiruga mingit koondist moodustama. Võistluseks klopsiti kuidagimoodi meeskond kokku. Vabatahtlikest kokkuklopsitud väesalk. Asjaarmastajatest kokkuklopsitud näitetrupp.

kogu ‹indekl. pron›
‹ainsuses oleva substantiivi laiend› näitab, et kõnesolevat eset, kohta, nähtust, isikute rühma vm. käsitletakse täies ulatuses, tervikuna. a. põhisõnaks on eset, ainet, kohta, organismi v. selle osa, üksikisikute hulka vms. märkiv sõna. Kogu maja oli meie päralt. Lugesin kogu teksti uuesti läbi. Jõin kogu piima ära. Siin on kogu mu vara. Kogu põld künti üles. Kogu järv polnud jõudnud veel jäätuda. Kogu raha ta ära ei kulutanud. Kogu raamatus polnud ühtegi huvitavat kohta. Läksime kogu tee jala. Algas pealetung kogu rindel. Torm levis üle kogu Saaremaa. Kogu õhtupoolne taevas tõmbus pilve. Laps värises kogu kehast. Algul ilmus nähtavale pea, siis juba kogu mees. Kogu perekond, meeskond, brigaad, rahvas, inimkond. Heinale mindi kogu perega. Kogu kümnes klass läks ekskursioonile. Kogu küla, linn oli uudist kuulnud. b. põhisõnaks on üldisemat v. abstraktsemat laadi sõna. Olin kogu päeva, õhtu kodus. Kogu öö sadas. Kogu suvi oli kuiv. Kogu aasta jooksul ei juhtunud midagi. Poisil oli kogu aeg tegemist. Ta oli kogu selle aja vait. Kogu mu töö ja vaev oli asjata. Nad olid kogu mängu kestel ülekaalus. Millega kogu see lugu lõpeb? Sikutas kogu jõust. Kogu häda seisis alles ees. Valas kogu oma viha kaaslaste peale. Kogu küsimus seisab selles, kas .. *Kogu väsimus ja suur kurbus olid korraga läinud .. L. Promet.

koi1 ‹14›

1. ‹s› väike liblikas, hrl. selle röövik, kes kahjustab riideid, puitu, taimi vms. Toas lendavad koid. Koid on ülikonnale augud sisse söönud. Vana koidest läbipuuritud kummut. Seda ei riku koi ega rooste. Uuristab oma juttudega nagu koi seinas.
▷ Liitsõnad: jahu|koi, puu|koi, riide|koi, tera|koi, viljakoi; kapsa|koi, võrgendi|koi, võrse|koi, õunakoi.
2. ‹s› hlv kitsi, ihnus inimene, ihnur, kitsipung. Ta on igavene, viimane koi: andis ainult kaks krooni! Sihuke koi raatsib nüüd midagi teistele anda! Oled sina aga üks koi! Meest peeti koiks ja kooneriks.
▷ Liitsõnad: ihnus|koi, kopika|koi, rahakoi.
3. ‹adj› hlv kitsi, ihne. Ta on nii koi, et ei täi perele süüagi anda. *Vaadake, mu mees kui kirikunõukogu liige ütles ikka, et meil on siin koi rahvas. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: ihnuskoi.
4. ‹s› ‹liitsõna järelosana› kõnek mõnedes liitsõnades märgib teat. laadi inimest
▷ Liitsõnad: nälja|koi, raamatu|koi, salakoi.

koivaline ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› teat. laadi koibadega
▷ Liitsõnad: peene|koivaline, pikakoivaline.

koljat|mardikas
zool põrnika laadi mardikas, suurimaid troopikamardikaid (Goliathus)

kolme|sugune ‹-se 4› ‹adj›
kolme erinevat liiki v. laadi; kolmel kujul esinev v. avalduv. Kolmesugune esinemus. Vajan sinult kolmesugust abi.

komöödialik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
komöödiale omane; komöödia laadi, komöödiat meenutav. Näidend on igav: selles jääb puudu komöödialikust lustakusest. Kogu lugu on komöödialik.

kondiline ‹-se 5› ‹adj›

1. van kondine. *Kõhetu, kondiline, kõrgete palenukkidega ja tihedate kulmudega Oili-Jaan .. O. Luts.
2. ‹liitsõna järelosana› teat. laadi kondiga, kehaehitusega
▷ Liitsõnad: suure|kondiline, tugevakondiline.

kont ‹kondi 21› ‹s›

1. suurem, hrl. inimese v. suurema looma luu (1. täh.) Kukkusin ja sain põrutada, aga kondid jäid õnneks terveks. Mine trepist ettevaatlikult, et sa ei kuku ega konte (ära) ei murra. Ta on nii kõhn, et kondid paistavad läbi naha. Mees ringutas nii, et kondid ragisesid. Isa jäi sõjas kaduma, ei tea, kus ta kondid puhkavad. || (loomal:) koodiots, kinderkont. *..nii et lambad hirmunult hunnikusse kokku jooksevad, nagu oleks neil koer kondis. M. Traat. *Kaarik jookseb [hobusele] kergesti konti, pole pidamist. A. Mägi. || toiduks olevas lihas leiduv luu. Kondiga, (ilma) kondita liha. Mis liha see on, enamasti kont! Kontidest saab keeta puljongit, jahvatatakse kondijahu. Koer närib konti. *..ja mõnda nädalat poolsula tee oli hommikul kõva kui kont ja klaas. J. Kross. || (luustiku laadi, ka kehaehituse ning jõu kohta). Suure, tugeva kondiga inimene. Peenikese, nõrga kondiga naisterahvas. Ta on kondi poolest kleenuke, kitsa kondiga. Suurt, tugevat konti poiss. Tal pole õiget tööinimese konti. Raske töö jaoks on tema kont nõrk. Sel mehel on konti. Päitsik oli tugeva kondiga loom. Konti sel hobusel on, aga ta on hirmus lahja. *Õdesid-vendi oli tarvis mujale: seakarja ja lehmakarja, ja põllutöödele, nii kuidas kandis kellegi kont. J. Kärner. *Vanem poeg Teo oma kergema kondiga ja elava loomuga oli enam emasse. S. Ekbaum.
▷ Liitsõnad: jala|kont, kaela|kont, kinder|kont, külje|kont, puusa|kont, põlve|kont, ribi|kont, rinna|kont, sõrme|kont, sääre|kont, tiivakont; kana|kont, liha|kont, prae|kont, puljongi|kont, singi|kont, supikont.
2. (kogu keha v. mingi selle piirkonna, näit. jäsemete kohta). Kondid valutavad, on haiged, kanged. Väsimus, mõnus roidumus on kontides. Külm poeb kontidesse. Kondid on nagu tina täis. Saunaleil teeb kondid pehmeks ja olemise kergeks. Liiguta natuke konte, lõhu puid. Töölt tulnud, heitis ta diivanile konte sirutama. See töö kondile liiga ei tee. *Muidugi, sa ei ole kõiki töid õppind tegema, kont alles harjumata. K. Ristikivi.
3. kõnek (vana, viletsa looma, ka inimese kohta). *„Näe, vana kont, kangekaelne ka veel” ja näuhti andis ta võigule jämedalt punutud piitsaga tubli löögi. J. Mändmets. *„Mis sel Jaanilgi viga? Töömees on, joodik ei ole.” – „Vana inimese kont...” A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: hobuse|kont, lehma|kont, looma|kont, ruunakont.

kontsaline ‹-se 5› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› teat. laadi kontsa omav, teat. kontsaga
▷ Liitsõnad: kõrge|kontsaline, madalakontsaline.

kontsertiino ‹6› ‹s›

1. muus väiksem kontserdi laadi helitöö
2. kontsertiina

konversatsiooni|leksikon
van tähestikuliselt järjestatud entsüklopeedia laadi teatmeteos. Brockhausi konversatsioonileksikon.

koolkond ‹-konna 22› ‹s›
ühiste eesmärkide ja taotlusviisidega isikud kunstis, kirjanduses, teaduses; mingi koha kunstnik- v. teadlaskond, keda omavahel sarnastab, kuid teistest eristab kohalik omapära. Impressionistid lõid maalikunstis oma koolkonna. Molekulaarbioloogide eri koolkonnad. Praha koolkond lingvistikas. || ühe kunstniku, kirjaniku v. teadlase otsesed v. kaudsed õpilased, tema laadi ja põhimõtete järgijad. Rubensi koolkond. Platoni koolkond. *Johannes Käisi elutöö on koolkonda kujundava väärtusega.. J. Eilart.
▷ Liitsõnad: filosoofia|koolkond, kunstikoolkond.

kooreline ‹-se 5› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› teat. laadi koorega (1. täh.)
▷ Liitsõnad: kõva|kooreline, paksu|kooreline, valge|kooreline, õhukese|kooreline, õrnakooreline.

koos
I. ‹adv›
1. ühte kohta, üheks rühmaks koondatult v. koondunult, ühe rühmana. Siin-seal istus mehi rühmiti koos. Seisti kobaras koos. Kivid on hunnikus koos. Paberid on kaante vahel koos. Pael hoiab juukseid koos. Reisitarbed on kohvris koos. Minu asjad on koos, võime teele minna. Vili on suurelt osalt koos 'koristatud'. Doktoritöö materjalid on koos. Vajalikust summast on veerand koos. *Arno püüdis oma mõtteid koos hoida.. O. Luts. || ühes tervikus, üht tervikut moodustavana. Lahtivõetud mootor on jälle koos. Raamat on nii lagunenud, et vaevalt seisab koos. Kuur on laudaga ühe katuse all koos. Näitetrupp püsis koos ainult ühe aasta. Neid hoiab koos ainult harjumus. Kaup, kaubad on koos 'millegi suhtes on kokku lepitud'. *..need olid smuuliliku huumoriga vürtsitatud elujuhtumid, kus tõde teinekord vaid sellepärast koos seisis, et valeks tunnistamine vajanuks oma silmaga nägemist.. Ü. Tuulik. || (kohaloleku, koosolemise, ka kogunemise, kokkutulemise kohta). Üle hulga aja oli jälle terve pere, meie kamp, lõbus seltskond koos. Muist külalisi oli juba koos, muist alles tulemata. Spordivõistlustel oli rahvast murdu koos. Rahvamajas käis palju noori koos. Komisjon istus mitu korda koos. Möödunud nädalal oli ministeeriumis koos kalanduse ekspertgrupp.
2. väga lähestikku v. päris vastamisi. Seisab, kannad koos. Istus, põlved koos, käed põlvedel koos. Nad arutasid midagi, pead koos. Tülitsejad olid peagi käsitsi, rinnutsi koos. Nad on karvupidi koos. Uksepooled seisid tihedalt koos. Toas on otsakuti koos kaks voodit. | (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Nad on alatasa ninapidi koos. Elati väikeses toauberikus, pead-jalad koos. Pea oma suu, lõuad koos!
3. ühes, seltsis (kahe v. mitme olendi, eseme, nähtuse kohta); ühiselt, üheskoos. Kahekesi, mitmekesi, hulgakesi, kõik, mõlemad koos. Lindat ja Antsu nähti sageli koos. Lastena olime, hullasime, mängisime sageli koos. Me tulime Peetriga kogu tee koos. Käis vennaga sageli koos jahil. Lähme koos koju! Koos on julgem liikuda. Poisid kasvasid koos üles. Tule, istume veidi koos ja ajame juttu. Nad pole ametlikult abielus, elavad niisama koos. Lõpetasime koos ülikooli. Lehmad ja lambad lasti koos karjamaale. Neid ravimeid ei tohi koos tarvitada. Sa oled õnnega koos 'sul on õnne', et nii hea korteri said. *..suure osavusega mässis ta orava maapinnal rätiku sisse ja pistis rätikuga koos korvi. J. Vahtra.
4. millegagi kaetud v. määrdunud. Kingad on poriga paksult koos. Riided olid tolmuga koos. Lusikas on veel meega koos. Sõrmed olid tindiga koos. Laste suud olid moosiga koos. Su püksisäär on millegagi koos.
5. hrl. ühes verbiga seisma osutab millegi koosnemisele teat. osistest. *Koos seisis kihelkonnakohus kohtuhärrast, keda mõisnikud valisid ja kolmest kõrvalistujast.. A. Kitzberg. *Söömisest ja magamisest karihiire elu õieti koos seisabki. F. Jüssi.
II. ‹prep postp› [komit]
1. ühes (sama tehes, sama laadi tegevusest v. protsessist osa võttes), kellegi seltsis (vahel lähedane sidesõna ja funktsioonile). Läks, tuli koos teistega, teistega koos. Tule koos Antsuga! Madli elab seal koos oma vanema tütrega. Ta töötas mõnda aega koos Arturiga. Kutsu ta abikaasaga koos! Isa läks pojaga koos linna. Meie koos Mardiga juba lõpetasime töö. Teda jäid leinama naine koos kolme lapsega. Küün koos rehealusega süttis põlema.
2. ühes (hrl. esinemusest, olemasolust rääkides). Koos kartulitega, kartulitega koos on kotti sattunud ka paar kivi. Koos raamatutega saadeti see kiri. Ta maeti koos teiste võitlejatega ühishauda. Võõrkeelsed lausenäited esitatakse tõlkega koos. Talle anti üle diplom koos rahalise preemiaga. Lepp koos pajuga moodustas siin läbipääsmatuid padrikuid. Kaassõnad esinevad kõige sagedamini koos nimisõnadega. || rõhutab millegi kaasasolu v. kaasaarvatust; sün. tükkis (sobib mõnikord). Rebis taimed koos juurtega, juurtega koos välja. Kaotas rahakoti koos dokumentidega. Ta müüks oma sõbrad koos naha ja karvadega, et aga ise karjääri teha.
3. märgib mingi sündmuse v. olukorra samaaegsust mingi teise olukorra v. sündmusega. Juhan tõusis hommikul koos päikesega, päikesega koos. Koos temperatuuri tõusuga suureneb ka aurustumine.
4. millegagi ühenduses, seoses. Olud ja inimeste suhtumine muutuvad koos ajaga, ajaga koos. Koos Forseliuse surmaga lõppes ka tema kooli tegevus.

kus ‹adv›
I. küsiv-siduv sõna: missuguses kohas
1. otseses küsimuses. Kus sa elad? Kus sa käisid? Kus me kokku saame? Kus on kõige lähem postkontor? Eedi, kus sinu asjad on? Millal ja kus see juhtus? Kus see kirjas on? Kus Madis on? '(tõlgendatav ka:) miks Madis siin ei ole?' Siin kusagil ta on, aga kus nimelt? Kus kohas sa teda nägid? Kus su aru oli! *„Kus siis sina olid!” karjus Eeva Lusja peale. L. Promet.
2. alustab sihitis-, koha-, täiend- vm. kõrvallauset. Küsisin õelt, kus ema on. Ma ei tea, kus kandis see maja asub. Ma lähen vaatan, kus nad on. Ema hakkas pärima, kus ma käisin. Küllap ta on seal, kus teisedki. Kus esines alusmetsa, seal kasvasid sarapuud ja toomingad. Nad läksid järve äärde, kus noori oli juba varem koos. Kus suitsu, seal tuld. Ta rääkis sellest kõikjal, kus kuulajaid leidus. Nüüd mindi tuppa, kus toidulaud juba ootas. Ta aitas, kus võis. Ta rääkis paikadest, kus ta suvel käis. Siit on ühiselamuni, kus Margus elab, hea tükk maad. Näita mulle ajalehte, kus sellest on kirjutatud. See on ammu teada, kus ta on. Saar on ainuke, kus on säilinud haruldased taimeliigid.
3. mõningates väljendites osutab ebamäärast kohta. Küll ma üles leian, olgu ta ükskõik kus, kus tahes. Kõik varjasid end, kus keegi. Kõik olid suvel kes kus. Ta on ilma peavarjuta, ööbib kus juhtub. Kus ta ka ei viibiks, kodu on ikka meeles. Pool päeva on möödas ja tagaotsitav juba kes teab kus. Poiss vedeleb kurat teab kus. Ta oli oma mõtetega jumal teab kus. || kõnek mitmesugustes enamasti fraseoloogilist laadi ütlustes. Käige, käi kus kurat! Kasi, kasige kus kurat! Mingu, lennaku kõik kus kurat! Mine siit oma jutuga kus kurat! Saada ta kus kurat! Tuul viib võrgud kus kurat. Käi siit kus kurivaim! Jäta kõik kus pagan! Minge kõik kus tuhat! Jäta, saada kõik kus see ja teine! Õppimine jäi seks korraks kus seda ja teist. *Kuni sa järele jõuad, oleme meie kus kolmkümmend. L. Metsar.
4. kõnek kuhu (hrl. otseses küsimuses). Kus kohta ma selle panen? *„Kus sa lähed?” küsis Tõnisson.. O. Luts.
5. kõnek (hrl. küsimusena:) kuidas. *Aga kus te üldse selle peale tulete, et teie Ines viibib Atlantises? B. Kabur.
II. siduv ajamäärsõna, alustab täiend-, aja- vm. kõrvallauset; sün. mil(lal) (sobib mõnikord). Küll veel tuleb aeg, kus sa seda kahetsed. Oli päevi, kus polnud midagi süüa. See oli silmapilk, kus kõik oli kaalul. See polnud ainuke kord, kus nad kohtusid. Nüüd, kus kõik tööd korras, võib pisut puhata. See pole võimalik enam praegu, kus olukord on muutunud. Nüüd, kus tuul selja tagant, liikus paat palju jõudsamini. See juhtus lõuna ajal, kus kogu pere kodunt ära. Kõige ülevam silmapilk oli see, kus mängiti hümni. *..liig järsku tuli see, kus ta köstri ette pidi minema. O. Luts.
III. kõneleja suhtumist, tundetooni rõhutav sõna a. hrl. lause algul aitab toonitada millegi hoogsust, ägedust, võimsust, suurust, ka kellegi imestust, üllatust vms. Kus hakkas rängasti sadama! Kus naised pistsid tänitama! Kus noorest peast sai möllatud ja trallitud! Kus käsi läks paiste mis hirmus! Kus siis läksid kõigil silmad suureks! Kus Andres sai vihaseks, ägedaks! Mina nii väga ei tahtnudki, aga kus tema! Vaata aga, kus poisil pea lõikab! Kus oli ikka vaprus! Kus oli pidu, süüa ja juua jätkus hommikuni! Kus see külarahva naer, kui teada saadakse! Vaat kus oli alles õnn! Vaat kus lugu – või kohe käsitsi kallale! Kus selle kahju, häbi ots! *Kus mul oli maal ilus talu nagu pupe, aga näe, vaja oli trügida linna.. O. Luts. b. rõhutab (ja vormistab) kõneleja põlastamist, pahandamist v. üleolekut. Ena kus mul targad väljas! Kus mul ka asjamees, käskija! Vaat(a) kus närukael, saatan, sunnik! Vaat kus kuradid! Kus mul kavaler, keda vaadata! Vaata kus kutsikanäru, või hammastega külge! Kus ikka tobu, tema ei ole nõus! Kus asi, millega ka uhkustada! Kus ka varandus, mida taga nutta! Kus ka leidis tuttava! Kus teeb ennast tallekeseks, tema pole kedagi puutunud! c. alustab hrl. vormilt jaatavat lauset (v. ütlust), mis tegelikult sisaldab eitavat arvamust v. hinnangut. Kus ma seda võisin teada! Kus meil see aeg ringi hulkuda! Kus ta's haige on! Tule õhtul meile! – Kus ma siis saan! Kus siis kõik meelde jääb! Oh, kus tema nüüd kodus püsib! Teised läksid ees, kus tema maha sai jääda. Kus Toomalgi see raha kohe võtta! Keelati küll, aga kus tema (kuulas)! Nii ma tulingi, kus sa hakkad ära ütlema. Aga kus nüüd nemad millestki hoolivad. Kus niisugune viitsib sul tööd teha! Ma pean minema, kus ma pääsen! Kus tema nüüd nõus ei ole! Et ka kellegagi nõu peaks, kus sa sellega! Kas sind sunniti? – Ei, kus sellega! *„Kas karjas pika päevaga uni peale ei tiku?” – „Kus ta ikka tikub, kui silmad lahti hoida!” A. Hint.

kusesus ‹-e 5› ‹s›
‹liitsõna järelosana› hrl. teat. laadi kuse esinemus
▷ Liitsõnad: liig|kusesus, puna|kusesus, suhkur|kusesus, valk|kusesus, verikusesus.

kuueline2 ‹-se 5› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› teat. laadi kuuega
▷ Liitsõnad: kirju|kuueline, musta|kuueline, pruuni|kuueline, valgekuueline.

kvaliteediline ‹-se 5› ‹adj›
kvaliteediga (1. täh.) seostuv; teat. laadi kvaliteediga
▷ Liitsõnad: hea|kvaliteediline, kõrge|kvaliteediline, madalakvaliteediline.

kõhuline ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› teat. laadi kõhuga
▷ Liitsõnad: punn(is)|kõhuline, suurekõhuline.

kõik|sugune ‹adj›
igasugune, iga laadi, kõiksugu. Temaga võib rääkida kõiksuguseist asjust. Mart saab kõiksuguste tempudega hakkama. Kuur on kõiksugust kilu-kolu tuubil täis. Loodeti kõiksuguseid soodustusi. *Sinna lõid üles oma putkad ja lauad kõiksugused kaupmehed.. J. Parijõgi.

kõrbene ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
kõrbe kujul esinev, kõrbe laadi. Kõrbene maa.

käiguline ‹-se 5› ‹adj›
‹liitsõna järelosana›
1. teat. käimise, käiguga
▷ Liitsõnad: kiirekäiguline.
2. teat. laadi käikudega (5. täh.)
▷ Liitsõnad: keerdkäiguline.
3. teat. arvust käikudest (hrl. 6. täh.) koosnev
▷ Liitsõnad: kahe|käiguline, kolme|käiguline, mitme|käiguline, mõne|käiguline, paari|käiguline, ühekäiguline.

käpaline ‹-se 5›

1. ‹adj› ‹liitsõna järelosana› teat. laadi käppi omav, käppadega
▷ Liitsõnad: pehme|käpaline, suurekäpaline.
2. ‹s› käpalised pl bot sugukond mitmeaastasi rohttaimi, orhideelised (Orchidaceae). Eesti taimedest kuuluvad käpaliste sugukonda kuldking, käokeel, mitmesugused käpad jne.

käsi ‹käe, kätt 36› ‹s›

1. inimese v. ahvi ülajäse randmest sõrmeotsteni; ülajäse tervikuna, õlast kuni sõrmeotsteni. Parem, vasak käsi. Tal on suur, väike, kitsas, lai käsi. Külmad, soojad, mustad, pesemata, puhtad käed. Pahklikud, korpas, krobelised, rakkus, karedad käed. Paljad, kinnastatud käed. Käsi pesema, kuivatama. Käega katsuma, puudutama, silitama. Pühkis käega otsaesist. Käega näitama, viipama. Käed valutavad, külmetavad, on külmast sinised. Käed on pakkidega kinni, punumisega ametis. Kätt andma, pakkuma, pigistama, raputama, suruma (näit. teretamisel). Sirutab tervitades, ulatab hüvastijätuks käe. Mehed andsid lepingu kinnituseks kätt. Minu käsi selle peale (kindla väitmise v. nõusoleku vormel). Pani käed palveks risti, nagu palvetades kokku. Hõõrub rõõmu pärast, rahulolevalt käsi. Käsi plaksutama. Pealtvaatajad ahhetasid ja lõid jahmunult käsi kokku. Mehed vedasid kihla ja Juhan lõi vahemehena nende käed lahti. Käsi taskusse panema, pistma. Seisis, käsi taskus. Tõstab tervituseks käe kõrva äärde. Kätt rusikasse suruma, pigistama. Käsi on rusikas. Kätt suudlema. Kätte kinni hakkama, kargama. Kindaid kätte panema, käest tõmbama. Ühes käes on kinnas, teine on paljas. Õllekann, pudel käis käest kätte. Halge anti edasi käest kätte. Haarab, kahmab labida, kangi kätte. Pole mahti raamatut kätte võttagi. Võõral on ühes käes kohver. Tal oli kirves, kepp käes. Annab, viskab palli käest. Käest kinni hoidma, lahti laskma. Pillas kausi käest maha. Pea vajub kätele. Süütas värisevi käsi sigareti. Käsi raudu panema. Vangid istusid seotud, raudus käsi. Valib oma käega loosipileti. Haarasin mõlema käega paadiservast kinni. Käsi on sidemega kaelas. Käed väsisid, surid ära. Käed all, ees, kõrval. Käsi püsti. Käed üles! Tegin oma käele haiget. Sain käest haavata. Käsi sai vigastada. Õpilased tõstsid tunnis agaralt kätt. Kätt, käega lehvitama. Vehib käega sääski eemale. Seisab, käed puusas. Kindla käega laskur. Tugevate kätega mees. Küünarnukist kõverdatud käsi. Laps sirutas käed emale vastu. Võtan kompsu käe otsa. Laskis oma pikad käed abitult rippu. Ringutas meeleheites käsi. Ei oska midagi peale hakata, laotab ainult nõutult käsi. Ema haaras lapse käte vahele. Rabelesin püüdjate käte vahelt lahti. Käe alt kinni võtma. Käsi kaela ümber, rinnale vaheliti panema. Mind kanti kätel autoni. Tal käed-jalad terved. Ahvi, inimahvi käsi. Käsi peseb kätt. | piltl. Surma, nälja kondine käsi. Pakane pigistas jäise käega. Saatuse karm käsi. Talve käsi. *Sõja käsi hakkas meid kobama. R. Vaidlo. || (elukutsest, soost, east jne. sõltuvate iseärasustega). Tal on sepa, viiuldaja, klaverimängija käed. Vanainimese, lapse, naise käsi. Remont nõuab mehe kätt. *Ei oska [ametit ära] arvata. Mõnele vaatad näkku ja kohe on klaar. Või kui nägu ei räägi, siis räägivad käed. A. Liives.
▷ Liitsõnad: inimkäsi; kunst|käsi, kunstniku|käsi, kura|käsi, laba|käsi, puu|käsi, sepa|käsi, terekäsi.
2. piltl sümboliseerib isikut, kes midagi teeb (enamasti adjektiivide vm. sõnadega lähemalt määratletud). Metrood ehitasid tuhanded käed. Üks tundmatu käsi oli kalmule lilli toonud. Võõrad käed ei hoolinud hoonetest. Virgad käed asusid appi. Lahke käsi tõi toidu lauale. Maja vajab hoolitsevat kätt. Saadetis jõudis pärale mitme käe läbi. Poiss on nüüd heades kätes. Kiri sattus õigetesse kätesse. Raamat on läbi käinud paljudest kätest. Tulevik on meie endi kätes. Su vastane on kõva käsi. Küllap süütas hooned kuri käsi 'kurjategija, pahatahtlik inimene'. *Ei olnud suurt tööd, sest oli püügivaheaeg ja jõude käsi oli linnas isegi küllalt. J. Parijõgi. || kõnek üks vajalikest mängupartnereist kaardimängus; bridžis ka mängija, kelle kätte mäng jääb; ant. laud. Üks, neljas käsi on puudu. Viimane käsi 'tagakäsi'. Käsi käis, võttis.
▷ Liitsõnad: rakkus|käsi, raud|käsi, siidkäsi; ees|käsi, tagakäsi.
3. piltl sümboliseerib töötamist, tegutsemist, toimimist; võim, mõjuvõim. Poisil kätt 'käega töötamise oskust' selle peale, selleks on. Et ma kooli sisse sain, selle juures aitas pisut kaasa tuttava direktori käsi. Süütaja käe läbi sai tuleroaks mitu maja. Siia metsade taha vaenlase käsi ei ulatunud. *Seda ma talle ei jäta, ta peab mu kätt maitsta saama! E. Vilde. || ‹koos laiendiga› iseloomustab tegutsemise, toimimise, suhtumise laadi. Tal on virgad, osavad, nobedad käed. Tal on kuldsed käed: kõike ta oskab teha. Vanemad andsid, jätsid lastele elukutse valikus vabad käed. Tegi seda armastava, õrna käega. Mehel oli kõigis ettevõtmistes õnnelik käsi. Sõuab hoogsa käega. Koristab kärmel käel tuba. Laeva, lennukit juhiti kindla käega. Siin kitsi käega ei oldud. Perenaine kandis lahke käega toite lauale. Meid kostitati laial käel 'ohtrasti, kokku hoidmata'. Ta võeti lahkel käel 'lahkesti' vastu. Kunstnik jagas heldel käel autogramme. Vürst lõi valjul käel korda. Valitseb riiki raudse, tugeva, kange käega. Korra loomiseks on kõva, kõvemat kätt vaja. Tema üle oli, teda varjas võimukandja kaitsev käsi. Majapidamises on tunda korraliku peremehe kätt. Teoses on märgata toimetaja kätt. Elu pakkus ohtral käel 'ohtrasti' üllatusi. *Vabandage seda korralagedust! Poissmehe asi! Pole naise hoolitsevat kätt majas! A. Maripuu.
▷ Liitsõnad: kunstniku|käsi, meistrikäsi.
4. hrl van esineb ühendites, mis väljendavad ettepanekut abielluda, selle vastuvõtmist v. tagasilükkamist. Palus vanematelt tütre kätt. Sulane saanud peretütre käe ja pool talukohta. *Ta on aus ja jõukas mees, aga ma lükkasin ta käe tagasi. Juh. Liiv.
5. van käekiri. *Täna sain kirja, mille ümbrikul tundsin ära Tamaara käe. M. Metsanurk. || allkiri. Panin oma käe ka lepingule alla. *Vaata, siin on üks kiri aastast 1601, sellel on koguni kuninga käsi all. H. Sergo.
6. pool, külg, suund. Paremat, head kätt. Vasakut, pahemat kätt. Kumbagi, mõlemat kätt laiusid viljaväljad. Kummalgi käel olid uhked majad. Õnnetuses oli süüdi vale kätt sõitev hobusemees. Pannakse istuma peoperemehe paremale käele. Tema ühel käel istus kooliõpetaja, teisel köster. *Nii saadavad sind teel kõndides kivitarad hüva ja kura kätt.. J. Peegel.

küll ‹adv›

1. mingit väidet eriliselt toonitav sõna. Istu rahulikult, küll mina lähen. Ole mureta, küll me saame hakkama. Küll ta tuleb, ta ju lubas. Küll ma ta üles leian! Küll näed, et ta peab sõna. Kasva suureks, küll siis saad kõik teada! Küll mina juba tean, mis ma teen! Võta aga, küll sa pärast tasud! Pole viga, küll ta paraneb. Poiss veel noor, küll ta võtab pärast aru pähe. Küll tuleb aeg, kus sa oma sõnu kahetsed. Kas ma talle küll ei rääkinud, et ära mine. Ilm on halb. – Küll päeva peale paraneb. *Kui need näevad, et järele ei anta, küll nad lepivad poole, vahest isegi kolmandiku hinnaga. K. A. Hindrey. || vastust kinnitav sõna. Kas jääb meelde? – Jääb küll. Saad sa üksi hakkama? – Küll (saan). Te olete vist arst? – Seda küll. Sa oled muidugi rahul? – Olen küll. Kas see on direktor? – Vist küll. Sa ei ole vist varem seda tööd teinud? – Ei ole küll. Saad sa sellest aru? – Ega ei saa küll. Mul pole sulle paremat toitu pakkuda. – Ah, see käib küll. *„Ta ei ütle!” – „Ütleb küll! Lubame kompvekki.” R. Vaidlo. || rõhutav sõna, enamasti täh. 'igatahes; tõega'. Nüüd ma pean küll minema. Mihkel nüüd küll selles süüdi ei ole. Praegu ei saa ma küll tema plaanidest aru. Mina küll nii ei teeks. Teile ma sellist õnnetust küll ei sooviks. Mida see küll peaks tähendama? Siin küll poolt kilogrammi ei ole. Upsakas ja uhke ta küll ei ole. Nüüd olen küll ära eksinud! Sellest on küll juba oma paar nädalat, kui ma Hildat nägin. Uudishimulikke oli palju, enamuses küll naised. *See oli küll esimene kord, kus soos oli korraga nii palju inimesi.. L. Metsar.
2. kinnitav, rõhutav sõna mingi vastanduse korral. a. esineb vastandusele eelnevas lauseosas. Lubasime küll teineteisele kirjutada, aga lubadus ununes peagi. Talv on küll peaaegu läbi, kuid väljas ikka veel külm. Ma pole küll päris terve, kuid tulen siiski kaasa. Töö ei olnud küll raske, ent väsitas ometi. Mahtusime küll kuidagi ära, aga kitsas oli. Hooples küll, aga ise oli hirmu täis. Sihtisin küll, aga ei saanud pihta. Aiman küll, missugust vastust ta minult ootab, kuid vaikin. Ta on küll lahke, ent samal ajal nõudlik. Siin on küll rahulik, kuid igav. Küll otsiti kõik metsad ja rabad läbi, aga kadunut ei leitud. b. esineb vastanduvas lauseosas v. lauses endas; hrl. eelneb sel juhul eitavasisuline väide. Venda ta ei kohanud, küll aga nägi vennanaist. Raamatut ma ei saatnud, küll aga kirja. Külm ei tee mulle midagi, küll aga ei talu ma tõmbetuult. Mind nad ei märganud, aga mina nägin neid küll. Ta polnud kuri, aga range küll. Saar on asustamata, küll peatuvad siin vahetevahel kalamehed.
3. ‹sageli elliptiliselt› aitab esile tuua kõneleja arvamust v. tundetooni. Imelik küll, kuhu ta nii kauaks jääb. Kurb küll, aga nii see on. Oleks ikka hull küll, kui sadama hakkab. Kahju küll, aga nii see läks. Ime küll, et see vanker nii kaua vastu pidas. Veider küll, et mõni inimene nii põikpea on. Õige küll, sina ju seda veel ei tea! Sellest me ei rääkinud, tõsi küll. Vaevalt küll ta enam tuleb! See tekst käib küll. *Aga olid ikka rängad ja rasked sõnad küll. Keelepära võttis kangeks.. T. Braks.
4. rõhutav sõna mitmesugustes oletust, kõhklust, imestust, nõutust vms. väljendavates otsestes ja kaudsetes küsimustes, sageli täh. 'ometi, siiski'. Mis sind küll siia tõi? Mis sa temas küll leiad? Mis ta küll praegu peaks tegema? Mis meid küll seal ootab? Miks ta küll nõnda kardab? Kuidas need inimesed küll omavahel sobivad? Kes küll võis arvata, et see nii läheb! Kuidas see küll võis juhtuda, et ta alla jäi! Imestati, kuhu nad küll nii kauaks jäävad. Huvitav, kust ta küll selle raha võtab. Jäime ootama, mis ta küll ütleb.
5. rõhutav sõna mitmesugustes hüüatustes. Küll on ilus õhtu! Küll alles tuiskab! Küll on tore, et sa tulid! No küll ikka ütles vägevasti! Ah teid küll oma pärimistega! Kuidas küll tahaks reisida! Küll on aga palju inimesi! Küll sa ikka oled rumal! Mis teil küll arus on! On aga lugu küll! „Ah sind küll!” pahandas ema. Oi jumal küll, mis nüüd saab! Sa heldene aeg küll! Oi kuradit küll, mida nüüd peale hakata!
6. esineb kõneleja tundetooni rõhutavalt jaatavas lauses, mis aga tegelikult sisaldab eitavat v. kahtlevat arvamust millegi suhtes. Küll ta sul tuleb! Kuhu niisugune temp küll kõlbab! *„Ma luban, et ta enam kunagi ei põgene.” – „Usub Emai sinu lubadust küll!” väitis Thompson. H. Treimann (tlk).
7. küllalt, piisaval määral, piisavalt. Süüa ja juua oli üsna küll. Ehitusmaterjali, raha on veel küll. Puudust ei olnud millestki, kõike oli küll. Ära sina mine, seal on aitajaid isegi küll! Vara alles, koiduni on veel aega küll. Siin on ruumi küll. Pole rohkem vaja, sellest on küll. Küll, ära mulle rohkem suppi tõsta! Laiseldud on juba küll, aeg on tööle hakata. Põhjust sääraseks arvamiseks oli rohkem kui küll. Kas minu kallal norimisest veel küll ei ole, nüüd asud ka laste kallale! *Mitja kelgutas liumäel ja uisutas kinnikülmanud jõel, nii et küll sai.. M. Veetamm. || ‹korduvana› külluses, hästi palju. Aega, tegemist on veel küll ja küll. Selliseid juhtumeid on olnud küll ja küll. Inimesi oli seal juba ilma minutagi küll ja küll. *Juba läbikäidud maa järele otsustades oli krunti küll ja küll, nagu liigagi palju.. A. H. Tammsaare.
8. seob rõhutades ühendava sidesõna laadselt korduvaid lauseliikmeid v. eri lauseid. Mindi küll üksikult, küll hulgakesi. Temaga on proovitud hakkama saada küll heaga, küll kurjaga. Tuli ette küll suuremaid, küll väiksemaid vigu ja möödalaskmisi. Väntasime küll parema, küll vasaku käega, küll mõlemaga. Küsisin seda küll isalt, küll emalt. Küll oli nüüd rõõmu, küll oli nüüd naeru ja kilkamist! *Varsti oldigi sealmaal, et protsessiti küll kraavide, küll loomade, küll tee, küll teesillutamise, küll põllupeenarde pärast. A. H. Tammsaare. *Küll oli tal igav, küll ta palus, et teda lastaks sõbra juurde, küll ta tahtis ära leppida, küll ta tiirutas ümber arestimaja.. J. Smuul.
9. ‹sidesõnalaadselt› alustab teat. piiravat väidet, reservatsiooni, täpsustust sisaldavat lauseosa v. kiilsõna laadi ühendit. *.. aga nüüd kuulukse Laes „Vabaduses” jälle tegelane olevat, küll mitte enam juhatuse esimehena.. A. Hint. *Pealegi leidub veel teisi tõlkeid, mida võib (küll ainult oletamisi) siduda Mango Hansuga. R. Põldmäe. | ‹ühendsidesõna osana› ehk küll vt ehk

laadiline ‹-se 5› ‹adj›

1. laadi, eripäraga seotud, sellest olenev. Kunstniku loominguline eripära, tema laadilised iseärasused. Dokumentaalkirjanduse laadiline mitmekesisus. || muus helilaadiga seotud, sellest olenev
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› laadne, laadi, moodi. Lapimaa tundrute laadiline maastik.
▷ Liitsõnad: eri|laadiline, ise|laadiline, mitme|laadiline, oma|laadiline, sama|laadiline, selle|laadiline, uue|laadiline, võõra|laadiline, ühelaadiline.

laadne ‹-se 2› ‹adj s›
‹hrl. liitsõna järelosana› laadi, laadiline, moodi. Mahtra sõja laadsed vastuhakud. || ‹pl.› biol esineb mõnede taksonoomiliste üksuste, botaanikas seltside, zooloogias hrl. klasside nimetustes
▷ Liitsõnad: ainu|laadne, eri|laadne, ise|laadne, mitme|laadne, oma|laadne, sama|laadne, selle|laadne, uue|laadne, võõra|laadne, ühelaadne; oalaadsed, ämblikulaadsed.

leheline1 ‹-se 5› ‹adj›

1. lehtedega, lehine. Lehelised põldheinad. Lammastele tehti lehelist heina. Peletas lehma kallalt kärbseid lehelise oksaga.
2. ‹liitsõna järelosana› teat. arvu v. teat. laadi lehtedega
▷ Liitsõnad: kahe|leheline, kolme|leheline, mõne|leheline, paarileheline; ahta|leheline, kirju|leheline, laia|leheline, lõhis|leheline, paksu|leheline, punaseleheline.
3. lehtjatest elementidest koosnev. Kiulised ja lehelised mineraalid.

lennuline ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› (teat. laadi) lennuga seotud
▷ Liitsõnad: kõrge|lennuline, linnu|lennuline, luulelennuline.

lihaline ‹-se 5› ‹adj›

1. hrv lihalik (2. täh.) *.. ta [= süda] kirge täis on verist, lihalist ning toorest .. J. Kärner.
2. ‹liitsõna järelosana› teat. laadi lihaga
▷ Liitsõnad: heleda|lihaline, paksu|lihaline, punase|lihaline, valgelihaline.

läbi|saamine ‹-se 5 või -se 4› ‹s›
(suhtlemise laadi, omavahel toimetuleku kohta). Vendadel pole omavahel head, õiget läbisaamist. Kuidas sul ülemustega läbisaamine on?

madrigal ‹-i, -i 10› ‹s›

1. muus algselt ühe-, hiljem mitmehäälne ilmaliku sisuga emakeelne laul 14.–17. saj. Itaalias. Orlando di Lasso, Claudio Monteverdi madrigalid.
2. kirj väike idüllilist laadi, mõnikord ka naljatlev luuletus itaalia renessansiluules

maitseline ‹-se 5› ‹adj›

1. ‹hrl. liitsõna järelosana› teat. laadi maitsega
▷ Liitsõnad: halva|maitseline, hapu|maitseline, hea|maitseline, kibeda|maitseline, magusa|maitseline, maheda|maitseline, mõru|maitseline, teravamaitseline; kunsti|maitseline, peenemaitseline.
2. maitsesse puutuv, sellega seotud, maitse-. Mee maitselised omadused varieeruvad. Publiku maitseline tase polnud just kõrge.

meedium ‹-i, -i 10 või -i, -it 2› ‹s›

1. vahend; vahendaja, vahelüli. Filmi looja on omamoodi meedium tegelikkuse ja vaataja vahel.
▷ Liitsõnad: massimeedium.
2. isik, kellel on võime vaime välja kutsuda v. nendega ühendusse astuda (spiritismis); parapsühholoogiliste võimetega isik. Spiritistlik seanss meediumiga. *Meil on hea meedium ja muidu ka asjatundjad mehed eesotsas. Saime kõnelda juba Julius Caesari vaimuga .. L. Kibuvits.
3. isik, keda on võimalik tema kehalise v. hingelise laadi tõttu kasutada eksperimentideks ja uuringuteks (näit. hüpnotiseerimiskatseteks). *.. tuleb eestoas registreerida haigeid, tarbekorral olla õe eest, mõnikord ka meedium hüpnoosikatsete puhul. V. Adams.
4. füüs biol keskkond
5. info füüsiline vahend, millega andmeid tajutakse, esitatakse, salvestatakse ja edastatakse
▷ Liitsõnad: hüper|meedium, multimeedium.

üle minema

1. midagi ületades v. millegi kaudu kulgema. Läksime kraavist palki mööda üle. Siit läks eriti tugev äikesehoog üle. *Pidin peaaegu küsima, keda nad nüüd veel haaravad – rinne läks ju paar nädalat tagasi üle .. R. Kaugver. || piltl süvenemata üle libisema v. mööda minema (4. täh.) Piinlikust küsimusest püüti kiiresti üle minna.
2. varasemalt tegevuselt, olukorralt teisele tegevusele, teistsugusele kasutusviisile, erinevat laadi olukorrale siirduma. Teisele tööle üle minema. Väed läksid kaitselt pealetungile üle. Läks piibusuitsetamiselt üle paberossidele. Kirjanik on lüürikalt proosale üle läinud. Läks teisel kursusel juurast üle usuteaduskonda. Sa oled juba suveriietusele üle läinud. Läks peagi teietamiselt üle sinatamisele. Teoorjuselt mindi üle raharendile. Ratsud läksid traavilt üle galopile. || (leeri, poolt jms. vahetades siirduma). Vaenlase poole üle minema. Osa sõjaväge läks ülestõusnute poole üle. Eesti talupojad hakkasid vene õigeusku kui „keisri usku” üle minema. Ühest parteist, rühmitusest teise üle minema. || (keele vahetamisega ühenduses). Alustas juttu vene keeles, läks aga varsti eesti keele peale üle. *Reedik läks üle Võru murdele.. O. Kruus. || kellegi teise valdusse minema (3. täh.) Maja läheb pärandina üle kadunu poegadele. *Pärast Rosenplänteri surma läks tema kogu, mis sisaldas 407 nimetust, üle Õpetatud Eesti Seltsile. V. Alttoa.
3. muutuma. Sadu läks üle lausvihmaks. Lõunamaades läheb päev järsult ööks üle. Naer läks üle hingematvaks läkastuseks. Kahtlus läks üle ehmatuseks. Mõnikümmend sammu edasi läks mets üle soiseks võsaks. Healoomuline kasvaja võib üle minna pahaloomuliseks. *.. mu kõndimine läks märkamatult üle jooksuks. L. Metsar.
4. lakkama, järele jääma, mööda minema. Sadu, vihm, äike, torm, tuisk läks üle. Valu, kipitus, köhahoog, sügelemine, erutus läks üle. Külmavärinad ei läinud üle. Lapsel läks nutt, jonn üle. Viha, paha tuju ei taha üle minna.

mis ‹mille, mida, millesse, milles, millest, millele, millel e. mil, millelt e. milt, milleks e. van miks, milleni, millena, milleta, millega e. van miska pl mis, mille e. millede, mida, millesse e. milledesse ‹substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu, välja arvatud mõni üksik juht›› ‹pron›
I. küsiv-siduv asesõna; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses
1. esineb otsese küsimuse algul (ka lõpul). a. ‹substantiivselt› (tegevuse v. olukorra, samuti esemete, ainete, mõistete, nähtuste kohta). Mis (on) lahti, juhtunud? Mis nüüd? Mis veel vaja? Mis viga? Mis uut, uudist? Mis siin toimub? Mis, mida teha? Mis teil sinna asja? Mis siis, kui ta hilineb? Mis, kas tuled kaasa? Mis? Kas sina ka! Mis meil on täna lõunasöögiks? Mis need seal laual on? Mis sul on, armas laps? Mis, mida tema sellest arvab? Mis see peab tähendama? Mis on armastus? Mille eest poissi karistatakse? Mida nad peaksid ette võtma? Millesse me vihikud pakime, paberisse või kohvrisse? Milles neid süüdistatakse? Millest äkki selline kiirustamine? Millest sa järeldad, et Arvo on süüdi? Millele sa vihjad? Milleks sa raha vajad? Milleni selline järeleandlikkus viib? Millega me sõidame, kas autodega, bussiga või rongiga? *Miska siis? – miska ta selle kaupluse siis asutab?! E. Vilde. || hrv (elusolendite kohta). Mida sa õues näed? – Ma näen autot, puid-põõsaid, koera ja lapsi. *Aga, mis võis tast kujuneda siin: kas visa ja uhke vallutaja .. või ainult juhuste lükatav kerge tuulelipp? R. Sirge. b. ‹adjektiivselt› (täpsustusküsimuses:) missugune samalaadsete seast; (ka esemete, mõistete, nähtuste, samuti isikute vm. elusolendite, olukordade, omaduse, laadi vm. kohta:) missugune, milline. Mis raamatust sa räägid? – E. Vilde romaanist „Mahtra sõda”. Mis linnades te oma reisil peatusite? – Tartus, Valgas ja Võrus. Mis õigus oli teil töölt puududa? Mis kohustused teil on? Mis kell rong saabub? Mis kurja ma olen teinud? Mis keeli te oskate? Mis loomi siinsetes metsades leidub? Kes sa oled ja mis asjus? Mis ajast mis ajani su viisa kehtib? Mis rahadega see maja osteti? Mis, mil määral ta asjast teab? Mis, mil moel, mis, mil kombel te tutvusite? Mis hea pärast peaksin ma oma palga ära andma?
2. ‹hrl. sg. nom.› kõnek kasut. mõnede eri laadi küsilausete algul v. lõpus, samuti ühesõnalise küsilausena. a. alustab põhjusküsimust: miks, mispärast. Mis sa naerad, nutad? Mis ta ometi on nii tossike? Mis sa ta peale pahane oled? *Loll, mis sa klubisse ei tulnud? V. Ilus. b. alustab määraküsimust: kui palju, kui vana vms. Mis raamat maksab? Mis kell on? Mis te maja eest saite? Mis ta vanus võib olla? Mis seda raha võis olla? c. ‹asetseb küsisõnana v. -ühendina või mis lause lõpus› (umbkaudu täh.:) kas on nii? eks ole (nii)? (võib korrata ja modifitseerida ka juba lauses sisalduvat küsimust). Vihma sajab, mis? Igav, mis? Ta on tore poiss, mis? Kurb on vananeda, mis? Ega sa tühja juttu ei aja, mis? Kes sa niisugune oled, mis? See siin ongi Russalka või mis? Ah, et kiire või mis? d. esineb ühesõnalise lausena, milles sisaldub küsimus teat. suhtlussituatsiooni kohta, kusjuures öeldut tuleb korrata v. täiendada ja selgitada. Reet (Tõnule): „Palun sööma!” Tõnu: „Mis?” '(= Mis sa ütlesid?)'. – Reet: „Palun sööma!” Jaak (Ülole): „Ülo!” – Ülo: „Mida?” '(= Mida sa tahad?)'. – Jaak: „Tule siia!”.
3. jaatuse, harvemini eituse suhtes vastupidist väidet sisaldava tundevärvinguga lause v. lauseosa algul. a. ‹substantiivselt› (millegi elutu kohta). Mis sellest, et ta uhke on. Mis parata, tuleb järele anda. Mida's mul karta! Las pidutsevad, mis see minusse puutub. Hea küll, mis me vaidleme. Mis hoolis ta teistest. Mis see kuus kilomeetrit käia on. Mis sa keerutad, ütle otse välja. Mis see minu asi on, kes kellega sõprust peab. Mis meil siin viga olla. Mis sa teed (ära), kui inimesel on halb iseloom. Mida teavad nemad sellest loost. Mida kõike ma noorena ei ihaldanud, millest kõigest ei unistanud. Milleks asjata oma eluga riskida. Eks noored otsustagu ja tehku, mis meie enam! *Soe tuba, soe supp ja soe ahi – mis võis veel paremat olla. J. Kruusvall. b. ‹adjektiivselt› (nii elutu kui ka elusa kohta, mõnikord täh. 'missugune, milline'). Mis häda mul valetada on? Mis õigus on teil minu üle kohut mõista. Mis ime siis, et ta unine on, kui ta öösel magada ei saa. Mis kombed need on! Mis kiiret mul ikka on! Mis pahandust sest ikka tuleb. Mis sõprusest nüüd enam rääkida saab. Mis näitleja ta on, niisama asjaarmastaja.
4. retoorilistes hüüd- ja käsklausetes, mis väljendavad imetlust, vaimustust, imestust, hämmeldust, pahameelt, nördimust vms., samuti tagasihoidlikku viisakat ettepanekut. a. ‹adjektiivselt› (hrl. millegi, harvemini kellegi kohta, umbkaudu täh.:) missugune, milline. Oi, mis lusti! Oi, mis üllatus! Oi, mis nalja siis sai! Oh, mis õnn, et ma õigel ajal kohale jõudsin! Mis hea tundmus! Mis hirmus ja ennekuulmatu lugu! Mis hurmav daam! Mis põrgut teil vaja on! Mis kuradi pärast mina pean seda tegema! b. ‹substantiivselt›. Mis nüüd küll saab! Mis te ometi mõtlete! Ah mis, jäta mind rahule! Preemiat saame, vaat mis! Mis oleks, kui te pakuksite mulle tassi kohvi. Mis! Sa ei teagi?
5. seob kaudküsimust alustavat vm. kõrvallauset pealausega, kusjuures pealauses esineb sageli (v. on juurdemõeldav) mingi korrelatiivne sõna. a. ‹substantiivselt› (esemete, olukordade, nähtuste jm. kohta). Küsisin isalt, mis tema sellest asjast arvab. Vaata, mis mul on! Mis saab edasi, seda ma ei tea. Mis silmist, see südamest. Mis tehtud, see tehtud. Mis hundi suus, see hundi kõhus. Mis liig, see liig. Teadagi, mis rahaga tehakse. Ta pilgus oli midagi, mis mind häiris. Siin on mõndagi, mis peaks teisiti olema. See on kõik, mis mul sulle öelda on. Ta vandus, mis muidu tema komme ei olnud. Ta teab täpselt, mis kus kasvab ja mida kuidas harida. Poisid panevad putku, mis kannad välguvad. Meil on veel palju sellist, mille üle tasub järele mõelda. Ülikond, mille all ta kandis lumivalget särki, istus laitmatult. Mida ta ka kavatses ja plaanitses, ikka lõppes kõik nurjumisega. Nüüd alles nägin, milleks ta on suuteline. Ta ei taibanud, milles teda süüdistatakse. Ära pea kõike selleks, millena see näib. Võtsin kaasa suusad, milledeta maal toime ei tule. Mida aasta edasi, seda vähem me kohtusime. Tänavu oli mai vihmarohke, mis takistas kohati põllutöid. Võeti kaasa vaid hädavajalikku, ilma milleta reisil läbi ei saa. *.. kiusatused, nagu viin ja tubakas, ühed katsekivid on, miska inimese tugevust proovitakse. J. Peegel. || hrv (elusolendite kohta). *Ta ise eile ütles, et temal kodus kutsikas on, mis tantsib ja trummi lööb. O. Luts. *Ally käitumine kohvikus oli ühelt poolt mõõdetud, nagu seltskonnadaami oma, millena ta end vist juba kujutleb .. B. Kangro. b. ‹adjektiivselt› (nii esemete, olukordade, nähtuste kui ka isikute vm. elusolendite kohta, umbkaudu täh.:) missugune, milline. Palun ütle, mis päev on täna. Püüdsin kramplikult meelde tuletada, mis koht see oli. Ma ei mõista, mis häda sul selle rahaga praegu on. Ma ei kujuta isegi hästi ette, mis inimene temast niimoodi saab. Ta tundis huvi, mis ametimees Ants on. Tahaksin näha, mis näo ta teeb, kui kõik ilmsiks tuleb. Mis juttu nad ajasid, seda ei teadnud keegi. Mis surma ta suri, selle kohta ei saadud mingeid andmeid. Mul pole seegi meeles, mis klassis me algebrat õppisime. Mis tööle käe külge pani, see korda läks. Seletasin talle, mis loomaga on tegu.
II. eelnevate rühmadega seonduvates ühendites, kus asesõnaline sisu on (eri rühmades erineval määral) taandunud, sidesõnalaadselt; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses; substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu (välja arvatud mõni üksik juht)
1. esineb mitmesugustes nentivates, kinnitavates, omadust v. tegevust rõhutavates vm. kordustes. a. ‹seob korduvaid noomeneid v. adverbe, ka pärisnimesid› (ligikaudu täh.:) nagu ... ikka, nagu olema peab; täiesti, päris, läbinisti; tõesti, tõepoolest. Liiv mis liiv. Vaatlen siplevat kala – ahven mis ahven. Jaan on ikka mees mis mees, mats mis mats. Sa oled veel laps mis laps. Puusepp Priidu on meister mis meister. Maitsen – vesi mis vesi. Sügis mis sügis, päev juba lühike. Tõsi mis tõsi, ma ei tunne seda meest. Kübar peas, härra mis härra. Vaatan, einoh, tema mis tema. Ta on loll mis loll. See rohi aitab, kindel mis kindel. Maja oli tühi mis tühi. Kraavid on tõesti vett täis mis täis. Kali on otsas mis otsas. See on juba liig mis liig. Ta on minust igati üle mis üle. *Külaeided vangutasid mind nähes päid – Jüri mis Jüri, ainult halliks läinud. P. Kuusberg. || (korduse esimese osa asemel võib olla sõna üks). Üks mis kindel – ta on haige. *Üks mis selge, järgmine kord kirikupühal juua ei maksa .. O. Jõgi (tlk). b. seob korduvaid verbe, ligikaudu täh. 'nii palju kui; sel määral kui'. Kulus aega mis kulus, aga asja sai. Võtab aega mis võtab, aga töö saab valmis. Nägi vaeva mis nägi, kuid kooli ta lõpetas. Põdes mis ta põdes, kuid ellu jäi. Kiruti mis kiruti, kuid vastu ei hakatud. || esineb mõnedes kindlakskujunenud otsustavust, kategoorilisust v. nentimist märkivates väljendites. Ma viin oma tahtmise läbi olgu mis on 'igal juhul'. Ma ei tee seda, saagu mis saab, tulgu mis tuleb 'mitte mingil juhul'. Ta tahtis veel kord õnne proovida, tulgu mis tuleb 'tulgu see, mis tulema peab' või saagu mis saab 'juhtugu see, mis juhtuma peab'. Oli ta muidu mis ta oli 'oli ta missugune tahes', aga tööd tegi korralikult. Teen mis teen 'teen mida tahes', see pole sinu asi.
2. (ligikaudu täh.:) nagu, nii et; esineb koos järgneva sõnaga enamasti määra- v. viisimäärusena (eriti tundevarjundiga lauseis). Palav mis kole. Kade teine mis hull. Isa oli vihane mis hirmus. Külmetasime nii mis hirmus. Sa vassid mis kole. Käsi jookseb tal verd mis hull. Eit paukus ja pragas mis jube. Tal ju seda raha ja vara jagada nii mis puru. Kui lund sedasi edasi sajab, siis sõidame mis ludin. Rukis kasvab mis mühab, mis mühiseb. Ujun üle järve mis laksub. Põõnab mis norin taga. *Kui kõik on käe-jala juures ja ootamist ei ole, siis läheb töö mis lustib. E. Maasik. *Soosillal oli hulk tööd tehtud, nii et täna mindi sealt üle mis kõbinal. A. H. Tammsaare.
3. ‹kasut. võrdlevalt ühenduses sõnadega see, too, sama, seesama vms.› kui, nagu. Meie vahekord polnud enam see mis varemalt. Sa oled mulle sama mis vanaema. Sinuga juhtub seesama mis minuga. Maal oli üldine meeleolu sama mis linnades. *Pole seal enam toda hoogu ega tralli, toda kuraasikat kauplemist ega ägedat ärplemist mis ennevanasti. I. Sikemäe.
III. hrl kõnek esineb mitmesugustes kindlakskujunenud (sageli ka tundevarjundiga) umbmäärastes v. määratlevates asendusväljendites; ainsus esineb hrl. ka mitmuse tähenduses; substantiivsena käändub, adjektiivsena ei käändu (välja arvatud mõni üksik juht)
1. esineb ühendeis koos teadma-verbi sg. 3. pöördega ja sõnadega jumal, kurat, pagan, tont, kes, mõni, samuti väljendis mine tea mis, mis märgivad ebaselgust, teadmataolu vms.. a. (substantiivselt hrl. elutute objektide kohta, umbkaudu täh. 'midagi muud, midagi aimamatut v. ootamatut, midagi erilist vms.'). Ta võib teab mida ette võtta. Sa arvad alati jumal teab mis, kui ma õhtul hilja koju tulen. Kannavad siia kokku pagan teab mida. Ma ei nõua ju tont teab mida. Selline lühinägelikkus võib viia kes teab milleni. Niisugune kangekaelsus on juba kurat teab mis 'liig mis liig, ületab igasugused piirid'. Ta võib kohtus pagan teab millega hakkama saada. Ta arvab enesest ei tea mis 'liiga palju'. Näonahk pole mul tõepoolest teab mis 'suurem asi, eriti hea'. b. ‹adjektiivselt› (nii elutute kui elus objektide kohta, umbkaudu täh.:) mingisugune, niisugune, mille kohta pole täit selgust; mõni v. mingi eriline. Ega mul ei tea mis asja ole, tulin niisama. Ta hakkas tont teab mis põhjusel mind vältima. Raamatud olid seisnud toanurgas juba mine tea mis ajast. Nad on nii ennast täis, nagu oleksid (mõni) teab mis vägiteoga hakkama saanud. Minu hobune pole ka kes teab mis traavel. Neiu ei olnud jumal teab mis iludus. Mul tuli äkki ei tea mis hea pärast 'mingil teadmata põhjusel' mõte minna kinno.
2. esineb koos sõnadega tahes, ükskõik, ükspuha vms. suvalisust väljendavais ühendeis. a. (substantiivselt hrl. elutute objektide kohta, mille puhul ei taheta teada v. ei võeta teatavaks mingeid täpsustavaid asjaolusid). Öeldagu mis tahes, aga need olid siiski ilusad ajad. Tegin mida tahes, aga iialgi ei oldud minuga rahul. Direktor ei saada kunagi kedagi tagasi, olgu küsimus milles tahes. Räägime millest tahes, ainult mitte sellest naisest. Mitte ei jää magama, tee mis tahad. Mõelgu ta ükskõik, ükspuha mida, minule ei lähe see korda. Paljugi mis reisil juhtuda võib. *Rootslane oli ju siinlinnas kõigepealt antvärk. Kingsepp, laudsepp, tündersepp või mis tahes. J. Kross. b. (adjektiivselt nii elutute kui elus objektide kohta, kusjuures ühendeis tõstetakse esile üks asjaolu teatavast rühmast; ühend on mõnikord tähenduselt lähedane sõnadele iga ja igasugune). Nad peatusid eineks, sest nälg oli suurem kui mis tahes hirm. Saan kõigega hakkama, olgu töö mis tahes. Olen valmis vastu võtma mis tahes rünnakut. Ostan selle maja ükskõik mis hinna eest. Kooli ma lõpetan, ükskõik mil viisil. Mis tahes kergeusklikke võidakse kurjasti ära kasutada. Ta pidas ennast sõltumatuks mis tahes poliitikameestest.

mitme|kesine
mitmetest liikidest, vormidest jms. koosnev, mitut laadi, mitmesugune; (millegi) valikult rikkalik; ant. üksluine. Eeskava, menüü, sõnavara, valik oli mitmekesine. Arutati kõige mitmekesisemaid probleeme. Toitu püüti mitmekesisemaks muuta värske aedviljaga. Kokku oli tulnud mitmekesine publik: siin oli noori, vanu, töölisi ja haritlasi. Missugune mitmekesine elu valitseb merepõhjas! Oluline on säilitada loodust võimalikult mitmekesisena.

mitme|palgeline ‹-se 5› ‹adj›
olemuselt, sisult jms. mitmesugune, mitut laadi, mitmekülgne. Mitmepalgeline elu, töö, repertuaar. Kirjaniku mitmepalgeline ja mahukas looming. A. Vabbe oli väga mitmepalgeline kunstnik. Valgamaa loodus on ilus ja mitmepalgeline. Teater on muutunud mitmepalgelisemaks.

mitme|sugune ‹adj›
mitut liiki v. laadi. Mitmesugused teadaanded, korraldused. Mitmesugused mõjud, raskused, ülesanded. Pidas mitmesuguseid ameteid. Kasutasin mitmesuguseid ravimeid. Toiduks tarvitati mitmesuguseid konserve. Kuuris oli mitmesuguseid tööriistu. Käis mitmesugustel üritustel. Plaani tuli mitmesuguseid muutusi. Ostis mitmesugust kaupa kokku. Kive oli seal mitmesuguse kujuga. Inimesi on mitmesuguseid.

mitte ‹adv›
I. eitav abisõna, rõhutab, intensiivistab eitust, dubleerib eitavat öeldisverbi
1. ‹sageli koos rõhutava gi- ~ ki-liitega› hrl. paikneb selle sõna v. sõnaühendi ees, millele eitus on keskendatud. Mitte keegi ei teadnud õiget vastust. Mitte ei tea, kust alustada. Seda ma mitte ei lootnudki. Süüdi polnud mitte tema, vaid keegi teine. Nad polnud mitte kunagi sõpradeks saanud. Mitte ainsatki minutit ei tohi hilineda. Ta ei olnud mitte aitähki öelnud. Leibagi ei olnud majas mitte kildu. Mitte midagi ei juhtunud. Mitte ei lasta oma mõtetega üksi olla. Ja ei jätnudki järele, no mitte ei jätnud. Ära mine, ära mitte mine! || ‹järelasendis rõhuadverbina› van. Sa ei tee seda mitte! Ei, see ei lähe (teps) mitte. See plaan ei sobi mulle hoopiski mitte. Ma ei usu mitte, et sa sellega toime tuled. Ta ei rääkinud nähtust kellelegi, ka isale mitte. *Karja ei lähe, kingsepa juurde ammugi mitte, hakkan looderdama .. V. Uibopuu.
2. kõnek esineb mitmesugustes fraseoloogilist laadi väljendites. Koolis ei huvitanud grammatika meid mitte üks põrm. Kasu polnud sellest mitte tuhkagi. Ta ei teadnud kõigest sellest mitte mõhkugi, mitte üks mõhk. Ma ei tee seda mitte mingi hinna eest. Raha pole sul ju mitte punast krossigi. Poiss ei viitsi mitte lillegi liigutada. Miks sa teda küll mitte sugugi ei salli? Ma ei teadnud mitte kui midagi. Teda ei aita enam mitte kui miski. Ta ei pea, pane seda mitte miskiks. Kas said targemaks? – Mitte üks raas, mitte raasugi.
II. eitav abisõna, jaatavas kontekstis eristab eitatava osa
1. annab eitava sisu üksnes järgnevale sõnale v. sõnaühendile (v. lauseosale). Juhan otsustas neid mitte kutsuda. Ma palun mitte nõnda kõnelda. Laps sulges silmad, et välku mitte näha. Ta oli hukkunud veel mitte üheksateistkümneaastasena. Seda tuli ette mitte just väga tihti. Lähen, aga mitte täna. Hinga läbi nina, mitte läbi suu! *Hüüdja oli Elisabeth, mitte vähem kaame kui ta noorem vend .. E. Krusten. *Õigem oleks olnud – mitte vaadata võõra maja sisemusse, mitte toppida oma nina igale poole, mitte olla odavalt uudishimulik .. J. Kruusvall.
2. esineb vaeglausetes ning elliptilistes lausetes v. lauseosades (hrl. koos rõhu- v. modaaladverbidega). Anne keeldus otsustavalt: täna mitte. Kas olete kunagi kohanud seesugust inimest, vist mitte? No mitte just nii. Ka siis mitte. Siitsaadik ja mitte enam. Muidugi mitte. Annaks isa natukegi järele, aga mitte ilmaski. *Aga mis nad söövad? Mitte viljaterakestki kuskil. J. Kunder. || (käskudes, keeldudes). Mitte suitsetada! Võõrastel mitte siseneda! || ‹asendab eitavat öeldisverbi›. Teised põgenesid, mina mitte. Kõik teised käivad vahel kodus, sina mitte. Kas keegi soovib teed? – Mina mitte. Ta teadis alati, kuidas talitada ja kuidas mitte. *Tere ise ka, oled sa siis sõber või mitte. J. Sang (tlk). || ei. *Värin pani tüdrukul kogu keha võpatama ja ta vastas: „Ei, ei! Mitte!” A. H. Tammsaare.
3. rinnastusseose korral eitab üht rindliiget (sõna, sõnaühendit, osalauset); seos on enamasti eitavat ja jaatavat liiget vastandav. a. ‹ühendsidesõna osana› mitte (ainult ~ üksnes) ... vaid (ka). Ma ei kohanud mitte Jaaku, vaid tema venda. See pole mitte ainult sinu soov, vaid meie kõigi ühine tahtmine. Jõgi pole mitte üksnes sügav, vaid ka kärestikuline. Teeksin seda mitte enese, vaid oma laste pärast. *.. tema hoole all polnud nüüd mitte üksnes Erikupoeg Niglase vara, vaid ka kogu ta saladus. E. Kippel. b. esineb koos vastandavate, möönvate, eraldavate ja ühendavate sidesõnadega v. nende puudumisel ka kirjas ainult komaga eraldatult. Tegemist on šedöövriga, mitte aga tavalise pildiga. Raamat on nauditav, kuigi mitte ilma puudusteta. Olla või mitte olla! Ta nuttis närvide ülepingutusest ja mitte teistel põhjustel. See auto on punane, mitte sinine. See on minu palve, mitte käsk. Välimuse järgi oli ta kahekümnene, mitte vanem. *Seepeale olid nad mõlemad naerma hakanud, kuid mitte just väga lõbusalt. E. Krusten. *.. tabanud olid ainult mõned üksikud haavlid ja mitte kogu laeng .. R. Roht. || eitab tervet osalauset. Mitte et ma just igatsesin, aga hea oli teda kohata küll.
4. ‹ühendsidesõna osana› esineb sisult jaatavates, möönvates, nentivates ühendites miks (ka) mitte 'mispärast ma ei peaks seda tegema, (täiesti) nõus, olgu pealegi' ja kui mitte 'võib-olla ka, võib-olla isegi'. Lähen, kui palutakse, miks mitte. Aitan küll, miks mitte. Taat on vähemalt kuuekümnene, kui mitte rohkemgi. *See oli naine; pigem noor tütarlaps, kui mitte haldjas. L. Meri (tlk). || kõnek ka täpsustavates väljendites kui ~ et mitte öelda 'võib-olla isegi'. Traditsiooniline, et mitte öelda vanamoeline vormikäsitus. *.. teretan trepil tüsedat – kui mitte öelda paksu – koristajat .. M. Loodus (tlk).
5. kahtlevas küsimuses laiendab verbifraasi v. küsimusalust sõna. Kas me ei ole mitte kohale jõudnud? Ega mitte sina seda ei teinud? Kas me ei pidanud mitte kella kolmeks sinna minema? Kas ta pole mitte sinu isa?

moeline ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› (mingit) moodi, laadi; teat. laadi moest iseloomustatud
▷ Liitsõnad: uhke|moeline, uue|moeline, vana|moeline, viimasemoeline.

mokk ‹moka 22› ‹s›

1. hrl kõnek huul. Alumine, ülemine mokk. Habemeudemed mokal. Mokki muigutama, mossitama, torutama. Mokad tõmbuvad kõveraks, hakkavad nutust võbisema. Mokk töllakil, ripakil (ka nõutu, segaduses vms. oleku puhul). Mokk muigel, naerul, kibe. Mokk rahulolematusest torus, viltu, vingus, mossis, nutust kõver(as). Mokk venis pettumusest pikaks. Ära hakka virisema ega mokki vingutama. Pipart sulle moka peale! (ütlus kellegi vastumeelse jutu v. ütluse peale). *Tema nägu oli endiselt krimpsus, mokad kõvasti kokku pigistatud .. O. Luts.
▷ Liitsõnad: jänesemokk.
2. looma suu üks liikuv lihaseline äär. Hobuse pehmed mokad. Lamba, põdra, lehma mokad. Setukal mokk töllakil, ripakil. Naise näpp ja mära mokk ei seisvat kunagi paigal. Jänese ülemine mokk on lõhki. Kaameli pikad rippuvad mokad.
3. (millegi huuli meenutava kohta). Tangide mokad. Laiade mokkadega pihid. Mokkadega petrooleumilamp. *.. tema [= pilaku] harude (mokkade) vahele pandi peerg. K. Tihase.
▷ Liitsõnad: häbememokk; põdramokk.
4. ‹liitsõna järelosana› piltl kõnek (teat. laadi inimese kohta)
▷ Liitsõnad: ila|mokk, libe|mokk, loba|mokk, lora|mokk, lori|mokk, maias|mokk, pudi|mokk, töll|mokk, virimokk.

monograafiline ‹-se 5› ‹adj›
monograafia laadi, sel kujul esinev. Monograafiline käsitlus, uurimus.

mood ‹moe, moodi 21› ‹s›

1. ajastu üldine maitselaad, mis määrab suuresti rõivastuse (jm. inimese välimuse juurde kuuluva), samuti ka tarbeesemete, ruumide, sisustuse, kirjanduse, kunsti vm. laadi ja ilme; mingite väärtuste suhteliselt lühiajaline tunnustatus. Moega kaasas käima, moodi järgima, moodi taga ajama. Mood näeb ette, nõuab, dikteerib. Mood vaheldub kiiresti. Mõni aasta tagasi olid sellised kleidid, pluusid, kingad moes, nüüd on nad moest läinud, nüüd on hoopis uued moed. Moest läinud esemed. Moest läinud kaabud, lipsud, muster. Käib viimase moe järgi riides. Sellised soengud, selline meik on nüüd moes. Kas praegu on moes tume või hele mööbel? Sellised ehted lähevad võib-olla kunagi uuesti moodi. Habe on jälle moes. Biitmuusika, abstraktne kunst on moes. Suurepärane laulja, aga ta pole enam moes 'populaarne'. Kõik peavad koera, koerad on moes. Millal tuli saunsuvilate ja saunapidude mood? Inimene ei tohi olla moe ori. || ‹pl.› (moodsate rõivamudelite kohta). Uued Pariisi moed. Saksa moed on praktilised. Vanemale inimesele ei sobi ekstravagantsed moed.
▷ Liitsõnad: habeme|mood, juukse|mood, kinga|mood, kleidi|mood, kübara|mood, mantli|mood, meeste|mood, naiste|mood, riide|mood, suur|mood, ülikonnamood; maksi|mood, midi|mood, minimood; kevad|mood, suve|mood, sügis|mood, talvemood.
2. tava, harjumus, komme. Rumal, paha, vastik mood küüsi närida. Tal on veider mood omaette, iseendaga rääkida. Kust ta sellise halva, lolli moe on saanud, õppinud? Üksteise peale kaebamine ei olnud moeks. Nutt, pisarad on naiste mood oma tahtmist läbi viia. Väga ootamatu ettepanek – aga see on juba kord Jaani mood! Tal on selline uhkustamise, praalimise, ilkumise mood. Varem Antsul vandumise moodi ei olnud. Ega ta seda tõsiselt võtnud, rääkis rohkem moe pärast. Mis mood see on, olgu emale vastu toriseda! See pole küll kellegi mood poole päevani sängis lesida! Kassil on mood voodis padja peal magada. Mustlase hobusel öeldakse mitmesugused vigurid ja moed küljes olevat. *.. näe, isegi maaplikad jooksevad rohkem poiste kui poisid nende järele. See nüüd niisuke uus aeg ja uus mood. A. H. Tammsaare.
3. olek, olemus; kuju. Vaikse, argliku, häbeliku, tasase, lahke, leebe moega neiu. Terase, asjaliku, targa, aruka moega poiss. Ausa, uhke moega isand. Naabrid on lepliku moega inimesed. Ta on kinnise loomu ja salaliku moega. Kuidagi väsinud ja haiglase moega. Ära ole nii õnnetu, hädise moega. Sa täna nii mossis moega. *.. ülituttava moega valged majad, mis eemalt püüdsid pilku, polnud lähedalt kuigi meeldivad. V. Saar. *Juba Reinu välispidine mood on isevärki: tilluke mehike, tedretähniline nägu ja nösinina .. Juh. Liiv.
▷ Liitsõnad: keha|mood, pinna|mood, tegumood.
4. ‹hrl. partitiivis, adessiivis v. komitatiivis koos adjektiivse täiendiga› viis, komme. Tuntuks võib saada mitut moodi, mitmel moel. Kas sa muud moodi, muul moel ei osanud seda asja ajada? Seda ülesannet saab lahendada kaht(e) moodi. Las jääb kõik vana, endist moodi. Ta püüdis igat moodi 'igati' äri ajada. Astub aeglasel, tähtsal moel. Jutustas seda lugu oma rahulikul, muhedal, asjalikul moel. Püüdsin teda ühel ja teisel, õige mitmel moel mõjustada. Mingil moel, mingi moega ta lõpuks ülikooli lõpetas. Sellest ei pääse mingil moel mööda. Sel moel, selle moega saigi temast kirjanik. Niiviisi, selle moega sa kaugele ei jõua. Ta rääkis sellest niisuguse moega, et kuulajail hakkas kõhe. Kuidas elu läheb? – Keskmist moodi. Sa pead mind aitama. – Mis moel? Nad said haledal moel, haledat moodi 'hullusti' petta. Tal vedas roppu moodi, tal oli roppu moodi 'väga ohtrasti' õnne. *Lõhnasime mõlemad koledal moel nitrolaki järele .. K. Saaber. *Elu on santi moodi [= ääretult] ebaõiglane! V. Lattik. || ‹määrsõnaga› kõnek. *Mis kuradi moodi see ometi juhtuda sai? J. Tuulik. *Igav. Pagana moodi igav ... A. Sinkel.
▷ Liitsõnad: ise|moodi, kuidagi|moodi, mis|moodi, miskit|moodi, muud|moodi, naa|moodi, nii|moodi, nõnda|moodi, oma|moodi, seda|moodi, teist|moodi, üht(e)moodi; hiigla|moodi, hullu|moodi, mehemoodi.
5. ‹genitiivis täiendiga, hrl. substantiivi järel postpositsioonilaadselt› (väljendab tegelikult mingit sarnasusvõrdlust: kellegi, millegi sarnane v. sarnaselt). Ta on välimuselt isa, loomult ema moodi. Pikk kuuri moodi ehitis. Mingi koera moodi loomake. Mingisugune sineli moodi mantel seljas. Kollakas vaha moodi aine. Poiss kires kuke moodi. Ta ei näe põrmugi professori moodi välja. Lõnguse moodi riides noorukid. Tahaks kord inimese moodi elada. Rukist lõigati siis veel esiisade moodi. Ta istub türklase moodi ristisjalu. Elad koos huntidega, käitu hundi moodi. Öösel sadas lund, nüüd on päris talve moodi. Jüri moodi poiss küll ei ole. See oli kangesti Joeli moodi ärbelda oma rikkusega. *.. preili Luige, üks teie moodi preili kõndis rannas kunstnik Liibusega. P. Vallak.
6. [part] liik, laad. Sõpru on mitut moodi. *Sealt kostis juba selle uut moodi pilli, lõõtsmoonika hääli .. A. Kalmus.

muigeline ‹-se 5› ‹adj›
muigel olev, muige laadi, muige-. Heatujuline muigeline ilme alati näol. *Tuglase huumor oli muigeline, mitte lausa naeru lagistav. P. Rummo.

muusika|tunnetus
esitatava muusika laadi tunnetamine, sellesse sisseelamine (näit. interpreedil)

mõtteline ‹-se 5› ‹adj›

1. mõtet, sisu puudutav. Luuletuse mõtteline ja vormiline külg. Tõlkija taotleb tõlke mõttelist adekvaatsust. *Filmi mõtteline primitiivsus tegi Ritale viha .. A. Beekman.
2. mõttes sooritatav, mõttes eksisteeriv. Mõttelised eksperimendid, mudelid. Maakera mõtteline telg. Ekvaator on Maad põhja- ja lõunapoolkeraks jagav mõtteline suurringjoon. Analüüs tähendab mõttelist osadeks jaotamist. Mõtteline osa jur kaasomandi kui asja maksumuse, selle väärtuse osa. *.. ja andis neile [= koertele] juba ühe mõttelise keretäie .. N. Baturin. *Kujutluspildid on raadiokuulaja mõtteline visuaalsus. I. Trikkel.
3. ‹liitsõna järelosana› teat. laadi mõtet omav, teat. mõttega
▷ Liitsõnad: kahe|mõtteline, mitme|mõtteline, põhi|mõtteline, sügava|mõtteline, terava|mõtteline, vaba|mõtteline, ühemõtteline.

naaber ‹-bri, -brit 2› ‹s›
isik, pere, asutus, haldusüksus, riik vms. teise kõrvuti, lähestikku elava v. asuva isiku, pere vms. suhtes; ese, ala, valdus, loodusvorm vms. teise kõrvuti, lähestikku, piirnevalt paikneva objekti suhtes. Meie naabrid kõrvalt, vastaskorterist, meie (korteri) peal, all asuvast korterist. Kõrvuti kruntide kaudu saime naabriteks, üleaedseteks, oleme naabrid, piirimehed, üleaedsed. Kutsusime soolaleivapeole kõik üle aia naabrid, üle tee naabrid ja nurkapidi naabrid. Oleme eluaegsed naabrid, elupäevad kõrvuti elanud. Läksime naabri(te) juurde, naabri(te) poole, naabri(te)le külla, olime naabri(te) juures, naabri(te) pool, naabri(te)l külas. Peab minema naabri(te)lt tikke laenama. Hõredalt asustatud metsaalal oli lähema naabrini oma paar-kolm kilomeetrit, kaugematest naabritest rääkimata. Paistu ja Tarvastu kihelkond on naabrid. Üle Läänemere on meie naabriks Rootsi. Eestlaste naabreiks lõunas olid liivlased ja lätlased, idas slaavi hõimud. Valgjärve lähem naaber on Udsu järv. Kiviktaimlat rajades tuleb arvestada, missugused taimed üksteisele naabriks sobivad. || (juhusliku, ajutist laadi kõrvuoleku, läheduse kohta). Kes olid su naabrid pulmalauas? See vana kõrge leeniga tool ei sobi nende uute toolide naabriks. *.. kummalised naabrid: saja-aastane veimevakk ja moodne häältepüünis [= raadio]! L. Kibuvits.
▷ Liitsõnad: korteri|naaber, laua|naaber, pingi|naaber, toanaaber; ida|naaber, lõuna|naaber, lääne|naaber, põhjanaaber.

nahk ‹naha 23› ‹s›

1. hulkraksete loomade keha väliskeskkonna mõjustuste eest kaitsev, väliskeskkonnast ärritusi vastu võttev ning hingamises ja ainevahetuses osalev õhuke tihe väliskate. a. (inimesel). Sile, elastne, pehme, õrn nahk. Rauga kortsus, kare, krobeline nahk. Tal on hele, valge, tume, tõmmu, punakas nahk. Kuiv, rasune, normaalne nahk. Vistrikuline, villiline, sügelistest kahjustatud, nahavähist haavandunud nahk. Kollatõbisel läheb nahk kollaseks. Nahk külmast sinakas, lilla. Haige hall, tuhakarva, kahvatu nahk. Torkab süstlanõela nahast läbi, naha alla. Naha alla on kogunenud mäda. Verevalum naha all. Nahale korjunud tolm, mustus, higi tuleb maha pesta. Nahka hooldama, ravima. Lööve lõi nahale. Pigmendilaigud, sünnimärgid nahal. Nahk punetab, sügeleb, kiheleb, kipitab, praguneb, lõheneb, kestendab, ketendab, kõõmetab. Okkad kriimustasid nahka. Nahk on katki, marraskil, haudunud. Hoia jalgu nii kuumas vees kui nahk vähegi kannatab. Proovime, kelle nahk rohkem leili kannatab. Ülestõusnud talupoegi peksti nii, et nahk narmendas. Selg, turi ajab nahka 'marrasknaha sarvkiht eraldub helbekestena'. Tööga läks nahk soojaks, kuumaks, palavaks, märjaks, higiseks, leemendama. See töö võtab päris naha märjaks. Nahk seljas märg. Ära mine kuuma, märja, higise nahaga külma, tuule kätte. Lõhub tantsu, tantsida, nii et nahk aurab, suitseb, tolmab. Noor nahk venib, vana rebeneb. b. (loomal). Elevandil on paks nahk. Muti nahk on lühikese tiheda sametja karvaga. Kass sõi hiire koos naha ja karvadega. Hobune väristab nahka. Maod ajavad nahka. Vihmaussi limane nahk.
▷ Liitsõnad: alus|nahk, marrask|nahk, pärisnahk; ihu|nahk, kõhu|nahk, lima|nahk, näo|nahk, pea|nahk, suunahk.
2. ‹liitsõna järelosana› esineb mõnedes nahkjate moodustiste nimetustes
▷ Liitsõnad: ees|nahk, lennu|nahk, neitsi|nahk, sõba|nahk, trummi|nahk, ujunahk; mao|nahk, põienahk.
3. kõnek nahkjas, kilejas kattekiht, kest, koor. Supile, kissellile, pudrule, keedetud piimale tuleb jahtumisel nahk peale. Lapsed ei taha nahaga putru, naha peab pealt ära võtma. Vorstil tuleb enne seibideks lõikamist nahk ära tõmmata. Seenekübara limane nahk. Paksu nahaga oad, karusmarjad. Marjade seemned ja nahad kipuvad mahlapressi ummistama.
▷ Liitsõnad: piima|nahk, pudru|nahk, supi|nahk, vorstinahk.
4. piltl. a. (inimese ihu ja hinge kohta; vt. ka fraseoloogiaosa). Ajasid mul eksamiga hirmu naha vahele, nahka. Tal on hirm nahas, nahk hirmu täis. Külm hakkas naha vahele tikkuma. Ma tean, olen seda omal nahal tunda saanud, omal nahal proovinud. Meie teame oma naha peal, mis sõda tähendab. Igaühele on oma nahk armas, kõige lähemal. Kui midagi juhtub, siis sinu nahk vastutab, sa vastutad oma nahaga. Mõtles päris nupuka vale välja, et oma nahka päästa. Seekord pääsesid terve nahaga. Tähtsad tegelinskid värisevad oma naha pärast. b. hrl hlv (halva v. väga kõhna inimese kohta). On üks kuradi nahk, käis meie peale kaebamas! Kiidad seda, kes parajasti võimul – müüdav nahk selline! Eesti sõjaväes hüüti vanasti üleajateenijaid nahkadeks. *Ema pesi tütre selga. „Halasta küll, missugune nahk sa oled, nagu silguniisk.” J. Madarik. c. ‹partitiivis koos ase- v. omadussõnalise täiendiga› kõnek väljendab laadi v. liiki. Direktor paistab hoopis teist nahka mees olevat kui endine. Heino on niisugune minu nahka pehme loomuga mees.
▷ Liitsõnad: kuri|nahk, saatana|nahk, sindri|nahk, sunnikunahk.
5. looma keha väliskate nülituna, pargituna v. nahkesemeteks töödelduna (mõnikord ka kunstnaha ja sellest esemete kohta). Parkimata, pargitud nahk. Nahka nülgima, (maha) võtma. Õhuke pehme, paks jäik nahk. Nahalt eemaldatakse enne parkimist karvkate, marrasknahk ja nahaalune sidekude. Karuslooma nahk on karusnahk. Naha värvimine, viimistlemine. Nahk on moes, nahast tehakse igasuguseid rõivaid. Nahast jalatsid, portfellid, kindad, rakmed, rihmad. Nahka köidetud raamat. Mis nahka sa kraeks tahad, mis nahka kraed sa tahad? Kas see on ehtne nahk või imitatsioon?
▷ Liitsõnad: ahvi|nahk, hermeliini|nahk, hobuse|nahk, hundi|nahk, hõberebase|nahk, härja|nahk, hülge|nahk, inim|nahk, jänese|nahk, kala|nahk, karakull|nahk, karu|nahk, kassi|nahk, kitse|nahk, koera|nahk, kopra|nahk, kotiku|nahk, krokodilli|nahk, küüliku|nahk, lahitsa|nahk, lamba|nahk, lehma|nahk, linnu|nahk, looma|nahk, lõvi|nahk, mao|nahk, metslooma|nahk, metssea|nahk, morsa|nahk, mullika|nahk, muti|nahk, naaritsa|nahk, nirgi|nahk, nugise|nahk, nutria|nahk, ondatra|nahk, orava|nahk, piibri|nahk, piisoni|nahk, pulli|nahk, põdra|nahk, rebase|nahk, roti|nahk, rästiku|nahk, saarma|nahk, sea|nahk, sinirebase|nahk, soku|nahk, soobli|nahk, susliku|nahk, talle|nahk, tiigri|nahk, tšintšilja|nahk, tuhkru|nahk, uluki|nahk, ussi|nahk, varsa|nahk, vasika|nahk, veise|nahk, viigrinahk; antiik|nahk, glassee|nahk, jalatsi|nahk, juht|nahk, karus|nahk, kasuka|nahk, katte|nahk, krae|nahk, kroom|nahk, kunst|nahk, kübara|nahk, lakk|nahk, laust|nahk, läik|nahk, marmor|nahk, naturaal|nahk, park|nahk, pastla|nahk, pealse|nahk, peen|nahk, pinsoli|nahk, praak|nahk, pronks|nahk, raag|nahk, rakme|nahk, rihma|nahk, rõiva|nahk, saapa|nahk, safian|nahk, seemis|nahk, šagrään|nahk, ševroo|nahk, talla|nahk, tehis|nahk, toor|nahk, veluur|nahk, voodri|nahk, väärisnahk; riidesordid ahvi|nahk, kuradi|nahk, tondinahk.

niru ‹11›

1. ‹adj› kõnek (mitut laadi halbade omaduste kohta:) näru, vilets, kehv, halb jne.. a. (esemete, ainete jms. kohta:) näru, kulunud, liru, (peaaegu) kõlbmatu, logu. Nirust materjalist head toodet ei saa. Ülikond on vilets, kingad veel nirumad. Nii niru tool, et sellele ei julge istudagi. b. (nähtuste, olukordade, aja, koha jms. kohta). Ilmad olid juulis nirud. Meil on kivised nirud põllud, seal mustmullamaa. Elu on siiamaani küll päris niru olnud. Toit on siin veel nirum kui teistes sööklates. Kuidagi ajame läbi, kuigi ajad on nirud. Teised ju nii niru palga eest tööle ei tulnud. Niru lugu, et ei jõudnud heina enne suuri sadusid ära teha. c. (töö, tegevuse jms. kohta:) vastumeelne, tüütu. Kartulivõtmine vihma ja poriga on niru töö. Niru tunne on teise töö järele valvata. *.. veekandmine on tal [= isal] talvisel ajal ka niru. L. Tungal. d. (inimese v. looma kehalise seisundi kohta:) kõhn, kõhetu, jõuetu, kiitsakas, kidur; (taime kohta:) kidur, kiratsev. Näost hall, kehast niru. Oled kehva toidu peal nirumaks jäänud. Selline niru lehmakont annab ainult paar liitrit piima. Nirud põrsad, ei söö ega kasva. Rukis on niru, põud tegi liiga. *.. need [= lihunikud] on kõik rasvased. See aga kõhn ja niru nagu suvise silgu niisk .. I. Sikemäe. *Niruma söömisega poisid hakkasid juba lõpetama. R. Männis. e. (inimese iseloomu, käitumise, teistesse suhtumise jne. kohta:) halb, sant; närune. Niru mees viriseb ja iriseb iga asja juures. Nirumat ülemust on raske ette kujutada. *Niru vend, kes naist ähvardab .. A. Beekman. f. (inimese suutlikkuse, võimete jne. kohta:) vilets, nõrk. Oli hea riie, aga niru rätsep rikkus ülikonna ära. Keegi ei taha teistest nirum olla. Ta teeb üksi rohkem ära kui niru paarimehega koos.
2. ‹s› kõnek selliste omadustega inimene, loom v. ese; (kirumissõnana:) raisk, raip. Jaan on nuhk, sellisest nirust hoia eemale. See niru valetas minu peale. Kuramuse niru niisugune! Osta korralikud rõivad, ära too täikalt nirusid ja närusid. Saapad, nirud, lasevad vett läbi. Autost, nirust, on palju tülinat ja muret. *Mis mina sust nirust tapan, sured isegi, kui õige aeg .. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: kinga|niru, kleidi|niru, mantli|niru, rõiva|niru, saapaniru; kännu|niru, oksaniru; hobuse|niru, kassi|niru, koera|niru, lehma|niru, põrsaniru; plika|niru, poisikese|niru, tüdrukuniru.

nokaline ‹-se 5›

1. ‹adj› ‹liitsõna järelosana› teatavat tüüpi v. laadi nokaga, näit. jämedanokaline || ‹substantiivselt› hrv suleline, lind. Vihane karu kuulutanud kõigile nokalistele sõja.
▷ Liitsõnad: jämeda|nokaline, kõvera|nokaline, laia|nokaline, lameda|nokaline, pika|nokaline, punase|nokaline, suurenokaline.
2. ‹s› ‹pl.› zool rühm alahuulest kujunenud lüliliste pea alaküljele kaarduvate pistmis-imemissuistega putukaid (Rhynchota)

novellett ‹-leti 21› ‹s›

1. kirj lühinovell; mõnikord ka eepika pisižanrite üldnimetus. Peet Vallaku novellid ja novelletid. Mõned kirjandusteadlased peavad miniatuuri, skitsi, laastu, humoreski jms. novelleti liikideks.
2. muus lühike lüürilis-eepilist laadi vabas vormis instrumentaalpala (hrl. klaverile). Pianist mängis R. Schumanni novellette.

number ‹-bri, -brit 2› ‹s›

1. arvu tähistav sümbol, arvu kirjamärk. Araabia, Rooma numbrid. Laps tunneb juba numbreid, oskab numbreid kirjutada. Arv 36 märgitakse numbritega 3 ja 6. Summa tuli kirjutada nii sõnade kui ka numbritega. Arv kirjutati suurte numbritega tahvlile. Fosforestseerivate numbritega kell. Metallist stantsitud, paberist väljalõigatud numbrid. || van kõnek numbriline hinne (näit. koolitunnistusel). *Olin halva numbri saanud, siis laitis, oli viis all, silitas peadki. H. Sergo. *Kui panen hindeks "4”, siis see tähendab minule, et õpilane on viletsavõitu, "3” on aga juba lootusetu number. G. Ernesaks.
2. mingis järjestuses, süsteemis, liigituses, loetelus, seerias v. sarjas millegi v. kellegi kohta märkiv arv ning selle kirjalik tähistus. Maja number on 6, korteri number 47, telefoni number 44 83 22. Passi, sõjaväepileti, töötõendi, õpinguraamatu, liikmekaardi, kviitungi number. Arve number on 04576. Number 10 all võistles meistritiitli kaitsja. Palati, lao, kaupluse, kioski, riietuskabiini, piletikassa number. Tänase „Sirbi” number on 1214. Auto, sõiduki, traktori, masina, jahipüssi, relva number. Kella, triikraua, pardli, raadioaparaadi number. || (standardset suurust, laadi, töörežiimi vm. märkides). Ülikonna, mantli, kleidi, pesu, päevasärgi, jalatsite, mütsi, kinnaste number. Niidi, lõnga numbrid. Mis number kaabut sa kannad? Karvamütse oli ainult õige suuri numbreid, väiksemad numbrid olid läbi müüdud. Kingad on kaks numbrit suured, loksuvad jalas. Hammasratastele sobiks number paksem määrdeõli. || piltl (hinnanguliselt). Looduskaitse probleem number üks 'esimene, kõige tähtsam probleem'. Soome suusahüppaja number üks, suusahüppajate esimene number 'silmapaistvaim, parim suusahüppaja'. Esimese numbri 'silmapaistev, tähelepandav(aim)' töömees, naljahammas, suli. Esimese numbri 'väga hea, parim' mets, küttepuu, põllumaa. *.. sest nullideks me teisi peame, / ja number üheks – iseend. B. Alver (tlk).
▷ Liitsõnad: aasta|number, kinga|number, korteri|number, krae|number, maja|number, matrikli|number, passi|number, saapa|number, seeria|number, siht|number, stardi|number, suurus|number, telefoninumber; võidu|number, õnnenumber.
3. teat. kindla numbriga ese, objekt v. isik. Helistasin mitu korda, aga number ei vasta, number on kinni. Number 10 läheneb finišile, teised suusatajad on kaugemal tagapool. Bussidest läheb number 1 Meriväljale, aga mis numbrid lähevad Mustamäele? Number 43 (kingad) on mulle väikesed. Number 40 niit, neljakümne numbri niit. || numbriline märk, silt, lipik, plaadike vm. Plekist, plastist number. Kinnitab numbri maja seinale, väravaposti külge, võistlusdressi rinnale. Riidehoius antakse number. Leedu numbriga auto. || leheke järjekorranumbriga (näit. arsti juurde pääsemiseks). Hommikul tuleb number ära võtta, kui soovid arsti juurde. Silmaarstile polnud enam numbreid, numbrid olid läbi. || (väljaüüritavate nummerdatud hotellitubade v. korterite kohta). Hotellis polnud ühtki vaba numbrit. Ühe-, kahetoaline number. Vannitoaga number. || nummerdatud üksikese, üksus mingist kogust. Muuseumil on fotosid üle kümne tuhande numbri. Akadeemiku personaalbibliograafias on ligi 400 numbrit. || sõj teat. kindlat ülesannet täitev võitleja näit. suurtükimeeskonnas. Sihtur, laadur jt. numbrid. Aega teenis ta suurtükiväes numbrina. || perioodika üksikväljaanne. „Eesti Päevalehe” laupäevane number. „Loomingu” septembrikuu number. See artikkel oli „Postimehe” 5. augusti numbris. Mul on 1980. aasta „Eesti Loodusest” üks number puudu. Seda ajakirja jõudis ilmuda ainult kümmekond numbrit.
▷ Liitsõnad: riidehoiu|number, rinnanumber; hotelli|number, luksusnumber; ajakirja|number, ajalehe|number, eri|number, esma|number, jõulu|number, kaksik|number, pühade|number, üksiknumber.
4. etteaste mingis (sega)eeskavas. Estraadikava iga number oli omaette pärl. Dresseeritud karud olid tsirkuse kõige menukam number. Kloun teadustas iga järgneva numbri. Eeskava jääb lühikeseks, oleks veel mõnda numbrit vaja. Mitmeid numbreid tuli korrata ning lisapalugi anda. || piltl kõnek temp, tükk, trikk; asi, lugu. Vilumatule on kosest allasõit riskantne number. Vanglast põgenemist üritada on keeruline ja kahtlane number. Loll, rumal number küll, et sa võtmed ära kaotasid. See number ei lähe sul läbi. See mees on omaette number, number omaette. Poliitika oli talle üsna tume, segane number. *Kõnemeloodiat jälgida on meile eestlastele üldse raske number. H. Saari. *Kadri ilus?! Nüüd leidsid numbri! Kõhn kui saelaud, pikk sorakas kui kolge! .. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: estraadi|number, hiilge|number, jõu|number, laulu|number, leiva|number, löök|number, nalja|number, soolo|number, tantsu|number, tõmbenumber.

nuusutama ‹37›

1. (hrl. katkendlike tõmmetena) nina kaudu sisse hingates, õhku ninasse tõmmates lõhna aistima, lõhna olemasolu v. selle laadi määrata püüdma. Nuusutab kuuldavalt nuhutades, ninaga nuhistades. Nuusuta, kui hea lõhn! Nuusuta, mis selles pudelis on! Nuusutades on tunda mingit imelikku haisu. Nuusutas seisnud vorstijuppi ja käskis selle minema visata. Nuusutab köögist tulevaid praelõhnu. „Justkui kärsahais oleks,” nuusutas ema. Koer nuusutab iga pala, enne kui suhu võtab. Minestanule antakse nuuskpiiritust nuusutada. Koer nuusutab kõik postid läbi, nuusutab külalised üle. Võtab klõmaka viina, nuusutab leiba peale. Tean nuusutamatagi, et kõrtsist tuled. Tubakat nuusutama 'nuusktubakat tarvitama'. Poiss torkas [ähvardades] rusika teisele nina alla: nuusuta, kas tunned tukivingu!
2. piltl millestki praktiliste kogemuste varal (natuke) aimu saama, midagi järele proovima v. tunda saama. Sa pole töömehe elu, õiget tööd veel nuusutanud. Kas õpid juba eksamiks? – Pole veel nuusutanudki. Ta on kinni istunud, vangla leiba nuusutada saanud. Ta oli noores põlves ka pottsepatööd nuusutanud. *.. on ta Tartu suurkoolis natuke jurisprudentsi nuusutanud, aga mingit ametiastet või kraadi tal ei ole. J. Kross. *Kes enne Kõrbojal argipäeval võid nägi, hea kui pühapäeva hommikulgi nuusutada said. A. H. Tammsaare.
3. hrv uurima, nuhkima. *Aga seepeale ütles Eeva: Kui sa maailma lähed ja sinna jääd, mis sa siis änam siia nuusutama otsisid! K. Ristikivi. *Vaat sind jah nüüd minu hirmu nuusutama saadeti .. A. Hint.

näidis ‹-e 4› ‹s›
teat. liiki, laadi vms. esindav aineline näide (ese, proovitükk jne.); eeskuju, standard. Näitusel on uudistoodete näidised. Mööblit saab tellida näidiste järgi. Ülikonnariie tuli valida näidiste järgi. *Uusi kindakirju on hangitud kõigepealt lähemailt naabreilt. Näidiseks anti ikka pahema käe kinnas .. K. Konsin. *Kummut leiti originaalne olevat ja kappi nimetati tislerikunsti unikaalseks näidiseks. A. Beekman.
▷ Liitsõnad: kauba|näidis, kirja|näidis, muster|näidis, mööbli|näidis, riide|näidis, toote|näidis, tüüpnäidis.

nööbiline ‹-se 5› ‹adj›
nööpidega. Nööbiline või tõmblukuga kinnis. | piltl. *.. ja läheneb vanale emisele, kes oma lotendava ja nööbilise kõhuga .. ümber patseerib. O. Luts. || ‹liitsõna järelosana› teat. arvu v. teat. laadi nööpidega
▷ Liitsõnad: kahe|nööbiline, kolme|nööbiline, ühenööbiline; kuld|nööbiline, luu|nööbiline, puu|nööbiline, suure|nööbiline, tihedanööbiline.

olema ‹olla, olen, (ta) on, olin, ollakse; ‹eitavas kõnes ka vormid:› pole, polnud, poleks, polnuks, polevat, polnuvat, poldaks, poldud, poldavat 39›

1. väljendab subjekti (olendi, eseme, sündmuse, nähtuse, seisundi, olukorra vm.) üldist, antud hetkel v. minevikus eksisteerimise fakti: eksisteerima, olemas olema. a. (üldse, tegelikkuses). Olla või mitte olla? Ma mõtlen, järelikult ma olen. Oli kord üks kuningas. Siis oli kõigest puudus. Ei ole head ilma halvata. On sündmusi, mis ei unune. On inimesi, kes tahavad teiste tööst elada. Juhtus olema halb ilm. On nähtusi, mille olemust tänini ei tunta. Vanaduse vastu ei ole rohtu. Olema hakkama, olemas olema, olemast lakkama. See tegu oleks võinud olemata olla. Vanaisa ei ole enam 'suri, on surnud'. On ainult üks pääsemisvõimalus. Ei ole muud nõu kui ise selgusele jõuda. Pole muud kui istuda ja oodata. Toit on valmis, pole muud kui sööma istuda. On oht haigestuda leetritesse. Raskusi on, aga neist saame üle. On põhjust arvata, et.. Kas sellest on abi, kasu, tulu? Temas on näitlejat. Seda on näha, kuulda, tunda. Sellest oli ajalehes lugeda. Süüa tuleb muretseda, ükskõik, kas raha on või pole. b. (mingis kohas, kuskil). Metsa all on veel lund. Tänaval oli palju rahvast. Toas polnud kedagi. Köögis oli kärbseid musttuhat. Väljas on sügis, porine, pakane, kõva tuul. Peol oli olnud tore. Kas laual võid on? Temast polnud seal jälgegi. Kotis oli ainult kroon raha. Majas ei ole veevärki. Õhus on äikest. c. (mingil ajal, millalgi). Praegu on talv, veebruar, aasta 1986, 20. sajand, õhtu, tööaeg. Täna on soe, vihmane, tuuline ilm. Homme koolitööd ei ole. Praegu on juba aeg minna. Rongi väljumiseni on veel kümme minutit. Kunagi oli selle metsa asemel küla. Lambal oli 'sündis' eile utetall. d. (kellegi v. millegi valduses, omanduses, käsutuses). Mehel on uus ülikond, suured majad, loks auto. Mitu last neil on? Kas teil juhtub tikku olema? Meil ei ole midagi süüa. Mul ei ole kohta, kus elada. Neil ei ole kinos käimiseks aega. Kas sul on mahti see töö ära teha? Tal on ju võimalus lepingust loobuda. Tal on mantel seljas, saapad jalas, põll ees, piip hambus, kohver käes. e. (kellegagi v. millegagi ühtekuuluvana: osana, omadusena, tunnusena, funktsioonina, seisundina, protsessina, tegevusena jne.). Tal on käharad juuksed, ilusad silmad, paras kasv, parajalt pikkust. Kirvel on puust vars. Tal on talenti, eeldusi, võimeid, jaksu, jõudu, visadust (midagi teha). Mul pole isu, tahtmist, lusti, soovi kinno minna. Tal oli hirm, häbi, kõhe tunne. Mul polnud asjast aimugi. Mis sul viga, häda on? Mul on peavalu, paha olla. Mul pole midagi selle vastu. Juulal oli armastus Mihkli vastu. Meil polnud pileti muretsemisega mingit vaeva, tüli, raskust. Tema kurbusel, rõõmul polnud piiri. Tal ei ole endasse usku. Poisil polnud kaaslastega õiget klappi. Isal on palju tööd ja tegemist. Kõigil oli kiire, temast kahju. Mul pole sellega mingit asja, tegemist. Tal ei olnud kuskil püsi, asu, rahu. Kas teil on midagi öelda? Teil on õigus. Sul ei ole põhjust, alust, tarvidust seda teha. Tal on kombeks, moeks, viisiks kutsumata külla tulla. Tal on midagi südamel, plaanis, kavas, mõttes. Tüdrukul oli nutt varuks, nutt kurgus, hirm nahas. Asjal on oma mõte sees. Tal oli hale, kurb, halb, lõbus, piinlik, soe, külm, valus. Tal on hea olla. Sinuga on raske vaielda. Pole sul vastu joriseda midagi. Mul on ootamisest villand, isu täis, isu otsas, kõrini. f. (kellelegi v. millekski mõelduna v. määratuna). See kingitus on ema jaoks, too teine sulle. Raamat on Mardile. See tee on jalgratastele, jalakäijatele. Need lõngad on heegeldamiseks, heegeldustööks. Mul on su abi vaja, tarvis. Sulle oleks vitsa, malka vaja. „Mida teile võiks olla?” küsis müüja. Kas mulle kirja ei olnud? Võõrastel(e) on sissepääs keelatud.
2. väljendab subjekti eksisteerimisprotsessi: asetsema, asuma, paiknema, viibima; elama; funktsioneerima, käituma. a. (mingis kohas). Ta on maal, linnas, Siberis, koolis, kodus, kodunt ära, apteegis, aias, toas. Laev on merel, sadamas. Sadam on veel kaugel. Vaas on laual, riiulil. Maja on tee ääres, orus, jõe kaldal, teistest eemal. Ta oli juba väravast väljas. Olemegi päral, kohal. Kus ta on? Sisukord on raamatu lõpus. Viga on temas endas. Koer oli rebase kannul. Hobused on trepis. Olin sugulaste pool, haiglas, ööd võõrastemajas. Õlu on all, vaht on peal. | piltl. Ta nimi on pidevalt kõigi suus. Luuletus on peas. Pühad, lõikusaeg on ukse ees. Südames oli rõõm, kurbus, valu. Nutt, pisarad ei olnud kaugel. Ta oli oma sõiduvees. Oleme omadega enam-vähem mäel. Asi on selles, et.. Seal see asi nüüd on! b. (mingil ajal). Olen varsti tagasi. Olin ammu enne teisi kohal. Olime möödunud pühapäeval maal. c. (mingis tegevuses, milleski osalemas). Olen kalal, jahil, õngel, noodal, tulusel, marjul, seenil. Vend on õitsil, veskil, karjas, õunavargil. Olime pulmas, matustel, külas. Oleme kohvil, lõunal. Olen tööl, reisil, praktikal. Olen praegu dieedil, ravil. Kes on roolis, aerudel? Poiss on õngede kallal ametis, tegevuses õngede korrastamisega. Ta on tegev mitmes ühingus. Olime ootel, valvel. Olin just kinno minemas, koju tulemas. Auto on remondis, paranduses. See sõna on juba mõnikümmend aastat käibel, tarvitusel, kasutusel. Mis siin teoksil on? Vili on jahvatusel, töö on tegemisel. Olen juba varahommikust peale liikvel. Mullikas oli terve talve nuumal. d. (mingil viisil, vahel viisi näitamata). Kuidas olla – minna või mitte minna? Nii peenes seltskonnas ei oska kuidagi olla. Tema oskab ülemuste ees olla. Ole viisakalt, vagusi, vait! Keegi ei ole jõude. Las ma olen natuke aega rahus. Lase kass olla, ära kiusa teda. Kuidas sa elad ja oled ka? Kuidas asjad, lood on? Vaata, nii on lood. Asi, lugu, asjalugu on niisugune, et.. Oli, kuidas oli, aga kuidagi ikka oli. Võib ju olla, et.. Kõik on nii, nagu peab. Kuidas teil seal kodus on? Ole nii nagu omas kodus. e. (mingis (ajutises) olukorras, seisundis v. suhtes). Mees oli purjus, joobnud, jokkis, vintis, täis. Olin ärevuses, mures, mõttes, pabinas, närvis, elevil, lusti täis, pinevil, kahevahel, marus, norus, turris, hirmul, halvas tujus, tujust ära, ähmi täis. Lapsed on kodus üksi, omapäi, omaette. Ettepanekuga oleme päri, nõus. Kas te olete minu poolt või vastu? Oled juba nii vara ärkvel, üleval, jalul. Nad on teineteisega tülis, pahuksis, riius, sõjajalal. Ta on hädas, jännis, pigis, kehval järjel, kõigile võlgu. Poiss oli kui tulistel sütel. Olen oma toidul, omas leivas. Olime jooksust päris läbi, otsas, võhmal. Nüüd oleme sinuga tasa. Aparaat on korrast ära, nässus, rikkis, mokas. See asi on nüüd korras, juttis, joones, kombes. Majapidamine on tal laokil, räämas, ui-ai. Särk on poriga koos. Koeral on saba rõngas, sorgus. Uks on lahti, kinni, lukus, irvakil. Puud on raagus, pungas, õites, hiirekõrvul. Akna klaasid on katki. Käsi on paistes, krampis. Teed on umbes. Taevas on pilves. Meri on jääs. Ma pole praegu vormis. Kas kaubad on koos? Prillid on alles, kaotsis. Raha on läbi, otsas. Tema aeg on ümber. Raskem osa teest on möödas. Vihm on üle. Õhtu on käes. Mis siin lahti on? 'mis on juhtunud v. mis toimub'. Kell oli 6, kui Sohvi tuli. f. (mingis asendis v. suunas). Ta on püsti, pikali, põlvili, kummargil, kägaras, siruli, laatsakil. Klaasid on kummuli kuivamas. Lipuvarras oli otse, veidike viltu, kaldu. Majad on vastastikku. Aknad on lõunasse, põhja, õue poole, tänavale. Istujad olid näoga, seljaga üksteise poole. Vaadake, et rivis oleks kõigi varbad ühel joonel! Täisnurkse kolmnurga kaatetid on teineteise suhtes risti. g. (kellegagi v. millegagi koos; kellestki v. millestki eraldi). Ära karda, ma olen sinuga. Ta soovis minu seltsis olla. Praegu oleme veel koos, varsti enam mitte. Olin temaga ühel kursusel, ühes klassis. Poisid on kogu aeg ninapidi koos. Õu ja aed on eraldi, aed on õuest eraldi. Rõõm ja kurbus on alati käsikäes. Kes on sinuga kaasas? Kas kohv on koorega või ilma? Too mees on enne Marit juba kümne teisega olnud (armuvahekorra kohta). Miina on 'kurameerib' nüüd Mihkliga.
3. iseseisva tähenduseta v. väga üldise tähendusega olles iseloomustab koos predikatiivi v. adverbiaaliga subjekti omadust, olemust, tunnust, kuuluvust (kuhugi v. kellelegi) jms.. a. klassifitseerib, identifitseerib v. defineerib subjekti. Ta on kunstnik, õpetaja, treial. Varblane on lind. Sääsk on putukas. Meie oleme inimesed. Igaüks on oma õnne sepp. Tallinn on Läänemere tähtsamaid sadamaid. Ukraina pealinn on Kiiev. See tütarlaps on minu venna pruut. Mis ta nimi on? Tema nimi on Raimo Saar. Ta on üks Järvidest, üks Järvisid. „Hund” on saksa keeles koer. Einstein on relatiivsusteooria rajaja. Mikroskoop on suurendusseade. Koer oli ta alatine kaaslane. Kes te olete? See on minu poeg Arno. Kes teist on Jaan? Jaan olen mina. Mina olen Jaan. Kaks korda kolm on kuus. Kahe ja kolme korrutis on kuus. Ta on 36-aastane. Üks sentimeeter on kümme millimeetrit. Mütsi hind on 50 krooni. „Nissan” on levinumaid autosid. Äri on äri. Sõda on sõda, mis parata. Kaks meest on ikka kaks meest. b. iseloomustab subjekti laadi. Vesi on soe. Ämber oli raske. Kui hea on olla noor! Ta nägu on kahvatu, tedretähti täis. Kingad on pruunid, pruuni värvi, kõrge kontsaga, ninast kitsad, mulle parajad. Poiss oli väikest kasvu, valget verd, lokkis juustega. Ta on andekas, hea peaga, keeltes tugev. Mees on aeglane, rahuliku loomuga. Ta on just niisugune, nagu mees peab olema. Ta on kahtlane tüüp, isevärki mees, üle küla poiss, igal pool esimene. Ole ikka mees! Igaüks peab olema iseenese üle peremees. Ta on kasvatusküsimustes täielik võhik. See ülesanne on kerge, keeruline, raskesti täidetav, mulle jõudu mööda, erilise tähtsusega. Sinu jutt ei ole eriti loogiline, usutav, kuulamist väärt. Ei ole ilus vanematele inimestele vastu vaielda. Tema süda on süüst puhas. Selle asja pärast ole üsna mureta. Tuba oli akendeta. Oli see nüüd tark tegu? Näidendist ei olnud suuremat asja, näidend ei olnud suurem asi. Oleks rumalus loobuda sellest võimalusest. Nüüd on hea nõu kallis. Käsk on vanem kui meie. Pikuke see suvi siis ära ei ole! Lobisemine pole kunagi kasuks. Keegi on kellelegi koormaks, nuhtluseks, ristiks kaelas, risuks ees. Poiss on tööl juba päris asja eest, täie mehe eest. Tahan olla samasugune kui teised. Kleit on põlvini, allapoole või ülespoole põlvi. Poeg oli isale õlast saadik, õlani. Tema tervis polnud kiita, laita. Kohver oli kerge kanda. Sa oled nagu karu. Olen väsinud kui koer. Maja oli nagu maja kunagi, nagu maja ikka. Tüdruk on ema nägu, täiesti emasse. Nende sarnasus on lausa rabav. Oskar on jõu poolest Aadust üle. Olen näljane nagu hunt. Kas see pilet on veel kehtiv? Olin ta käitumisest liigutatud, rabatud, ärritatud, pahv. Olgu ta tuhandest terve! (tänuvormel). Oma on ikka oma. c. osutab subjekti (kellegi) omanduses v. käsutuses olekut, kuuluvust kellelegi v. millelegi, millegi olemasolu kellelgi. Idee oli sinu, tegutse! Sinul, sinu käes on vägi ja võim. Mul on niisugune tunne, arvamus. Rätik on õe jagu. Nokk on tal nagu kure oma. Tulevik on noorte päralt. Terve korter oli minu käsutuses. Küpsised olid laste jaoks. d. osutab subjekti päritolu. Kust kandist sa (pärit) oled? Ta on (pärit) Tartust, Saaremaalt, töölisperekonnast. Kust niisugune jutt pärit on? See tsitaat on „Iliasest”. Arhitektuurimälestis, raamat, skulptuur on 16. sajandist. Apelsinid on Marokost, õunad Ukrainast. Kiri on ema käest, emalt. Kas ta on Mardi tütreid? See mõte oli sinult. Kas sa oled kuu pealt, et seda ei tea? Ma olen ajalehe juurest, aiandist. e. osutab subjekti ainet, materjali. Sõrmus on kullast. Kirjutuslaud on tamme(puu)st. Kringel oli pärmitaignast. Sild on raudbetoonist. Sinu süda on lausa kivist. Anna meile ka, ega meiegi suud sarvest ei ole!
4. abiverb verbi liitaegade koosseisus. a. isikulise tegumoe täisminevikus. Olen, oled, on, oleme, olete, on kaotanud. Ei ole, pole kaotanud. Oleksin, oleksid, oleks, oleksime, oleksite, nad oleksid kaotanud. Ei oleks, poleks kaotanud. Olgu kaotanud! Ärgu olgu kaotanud! Olevat kaotanud. Ei olevat, polevat kaotanud. b. umbisikulise tegumoe täisminevikus. On kaotatud. Ei ole, pole kaotatud. Oleks kaotatud. Ei oleks, poleks kaotatud. Olgu kaotatud! Ärgu olgu kaotatud. Olevat kaotatud. Ei olevat, polevat kaotatud. c. isikulise tegumoe enneminevikus. Olin, olid, oli, olime, olite, nad olid kaotanud. Ei olnud, polnud kaotanud. Olnud kaotanud. d. umbisikulise tegumoe enneminevikus. Oli kaotatud. Ei olnud, polnud kaotatud. Olnud kaotatud.
5. esineb mõningates püsiühendites, mis väljendavad:. a. möönmist, nõusolekut, (ka eitavat) kinnitust. Olgu kuidas on (, aga teha see töö tuleb). Olgu mis on (– ma lähen). Sa tuled ju ka, eks ole? Eks ta ole (, või ta vale). Mis sa teed või oled! Olgu muud mis on (, aga joodik ta ei ole). Olgu, olen nõus. Olgu pealegi. Olgu siis nii! Ja olgu olla (kõik tipp-topp korras)! Ei ole [kedagi v. midagi] ollagi. Tüdruk on kena, pole midagi öelda. Nad ilmselt liialdasid, olgu siis tahtlikult või tahtmatult. Sinust on ta ikkagi ette, olgu küll, et sa muidu üsna tore poiss oled. b. tõrjumist, halvakspanu, pahandamist. Las olla (pealegi), kulub sulle endalegi ära. Ole (mul) nüüd asja, juttu! Ole sind oma lobaga! Seal see (asi nüüd) on! Mis jooksmine see olgu! Mis jutt see olgu! Mis mood see on (teiste asjades sorida, kaebamas käia)! See pahandus oleks võinud olemata olla. c. suhtlusvormelites palvet ning tänu vm. soovimist. Ole armas, aita natuke. Ole hea, võta millist tahad. Tõstke ette, olge kena! Ole, olge terve (söötmast, aitamast)! Ole meheks (aitamast, et appi tulid)! Ole, olge (tuhandest) tänatud! – Ei ole tänu väärt.

oma|laadne

1. laadilt teistest v. muust erinev, omapärane. Omalaadne muuseum, monument. Ta on meie omalaadsemaid poeete, kirjamehi. Omalaadsed seisukohad, arvamused. Tal on väga omalaadne välimus, käitumine, kõnemaneer, huumor. Imiteerimine on täiesti omalaadne oskus. Austraalia loomastik on maailma omalaadseim.
2. sama laadi, samalaadne, selline. Juhtum pole ainus omalaadne. Peeker on muuseumis ainuke omalaadne. See on vaid üks näide paljude omalaadsete seast. Teiste omalaadsetega võrreldes on see telerimark töökindlaim. Tehas on esimene omalaadne Eestis.

paavian ‹-i, -i 10 või -i, -it 2› ‹s›

1. zool Aafrikas elutsev koera laadi koonu, tugevate kihvade, pika karva ja sabaga suur ahv (Papio)
2. hlv (sõimusõnana). *Ma teen sellele paavianile selgeks, kes on siin peremees. K. Saaber.

parem ‹-a 2›

1. ‹adj› (< komp hea (1.–5. täh.)) (ka kõige-superlatiivi osana). a. laadi, omaduste, võimete, oskuste, seisundi vm. poolest hinnatavam, väärtuslikum, nõuetele vastavam. Ta on parem teoreetik kui praktik. Ta kõrvakuulmine pole enam kõige parem. Kas tervis on paremaks läinud? Mu tuju läks kohe paremaks. Jääksin parema meelega 'meelsamini' koju. Paremast riidest ülikond. Pakkisin kohvrisse oma paremad riided. Paremad palad hoiti laste jaoks. Tõin lauale kõige parema veini, mis majas leidus. Mees kõige paremates aastates. See variant pole põrmugi parem. See rohi pole aidanud, ehk teate paremat. Ta püüdles millegi parema poole. Nälg on kõige parem kokk. || tervem. Ta jalg on hulga paremaks saanud. *".. Ja Miili olla ju haige...” – „Ta on juba parem, oli täna juba jalal..” E. Vilde. || hrl iroon ühiskondliku positsiooni poolest, hariduselt v. varanduslikult silmapaistev v. eelisseisundis. Aadlikul tuli nainegi valida paremast seisusest. Ta käib läbi ainult parema rahvaga. Sellist asja juhtub kõige paremateski perekondades. *Kutsuda aga tahetakse ministrid, kindralid, isegi väljamaa asemikud; meie suurärimehed, pangahärrad, ühe sõnaga – meie parem seltskond. A. H. Tammsaare. b. moraalselt väärtuslik, eetiliselt positiivne. Rahva paremad pojad ja tütred. Minu parem mina ei lubaks mul nii toimida. Tegutse oma parema äratundmise, arusaamise järgi. Ära pea ennast teistest paremaks. Ka kõige parema tahtmise juures ei oska ma aidata. Temast paremat inimest annab otsida. c. soodsam, kasulikum, sobivam. Kõige parem räimepüügi aeg. Rünnak on kõige parem kaitse. Paremat juhust, võimalust ei saa ollagi. Ootame paremat heinailma, paremaid aegu. Kas kellelgi on parem ettepanek, mõte, idee? Mul oli temast enne parem mulje, arvamus. Otsin endale paremat töökohta. Ta on end näidanud kõige paremast küljest. Paremal juhul saame asjade käiku üksnes jälgida. Oleks parem, kui nad ära läheksid. Mida varem, seda parem. Ma pidasin paremaks 'eelistasin' vaikida. *See minu suur soov pidi ikka paremaid päevi ootama. L. Kibuvits. d. mugavam, mõnusam. Terava noaga on parem lõigata. Pööras end paremat asendit otsides küljelt küljele. Külalisele antakse kõige parem voodi, tuba. Külas hea, kodus veel parem. e. suurem, rohkem, rikkalikum. Hakkasin saama paremat palka. Tulemus on senisest rekordist sekundi võrra parem. Tema teenistus, sissetulek on minu omast parem. Tänavune viljasaak oli parem kui mullu. Paremat hinda ei paku selle maja eest keegi. Võid saada veel parema keretäie kui enne!
2. ‹adj› ant. vasak; paremal pool asuv, parempoolne. Parem käsi, jalg, õlg, külg. Parem silm, kulm, põsk, kõrv. Näo parem pool, parem näopool. Südame parem koda. Jõe vasak ja parem kallas. Jalgpalliväljaku parem äär. Võrdusmärgist paremal on võrduse parem pool. Parem pool! (rivikäsklus parempöördeks). Rinde paremal tiival käisid lahingud. Pöörake siit paremat kätt. Paremat kätt teine maja. Külaline pandi istuma peremehe paremale käele 'peremehest paremale poole', istus peremehe paremal käel 'peremehest paremal'. Laeva paremas, vasakus poordis. Parem 'parema jala' saabas. Parema käe reegel, juhis 'juhis magnetväljas liikuvas juhtmes indutseeruva elektrivoolu suuna määramiseks'. || (riide, kanga poole kohta:) ilusam, kasutamisel nähtavaks jääv; ant. pahem, pahu-. Kudumi, heegeltöö, tikandi parem pool. Müts õmmeldakse kokku ja keeratakse parem pool välja. Riide parem pool on enamasti siledam kui pahem. Kirivöö paremaks küljeks loetakse harilikult villasem pind.
3. ‹s› Eeljooksude paremad pääsesid finaali. Poksija parem 'parema käe löök' tabas vastase lõuga. Ei raatsi suutäit paremat lauale tuua.

pealine ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. ‹hrl. liitsõna järelosana› teat. hulgast isenditest koosnev. Ligi kahe tuhande pealine kari. Poolteise tuhande pealine rahvahulk. 3000-pealine kuulajaskond.
▷ Liitsõnad: kahesaja|pealine, mitme|pealine, mitmekümne|pealine, mitmesaja|pealine, mitmetuhande|pealine, paarisaja|pealine, tuhande|pealine, viiesajapealine.
2. ‹liitsõna järelosana› teat. laadi pead v. teat. hulka päid omav
▷ Liitsõnad: kesk|pealine, pika|pealine, ümarpealine; musta|pealine, sasi|pealine, valgepealine; mitmepealine.

pea|raha

1. maj ühe inimese pealt millegi eest makstav summa . Munitsipaalkoolide rahastamine pearaha alusel. Spordiklubidele, lasteaedadele makstav pearaha.
2. aj maksualuste seisuste meeskodanike otsene riigimaks 18.–19. saj. Venemaal (Eesti- ja Liivimaal alates a-st 1783)
3. aj (paljudes maades:) erinevat laadi aastamaks, mida tuli maksta iga teat. eas inimese pealt. *Riigile tuli [Hiinas] maksta maamaksu ja pearaha, mis XVIII saj. algul ühendati üheks maksuks. J. Konks. *Iga Melaneesia küla, mis on valitsuse kontrolli all, peab maksma oma inimestelt igal aastal pearaha.. R. Tarmisto (tlk).

pidama ‹pean, pidasin impers peetakse, peetud 42›
(üleminekud tähenduste vahel sageli ebaselged)
1. kusagil v. mingis olukorras hoidma. a. midagi v. kedagi haardes, kinni hoidma, sellest seisust mitte lahti, mitte vabaks laskma. Pidas vasarat, kirvest käes. Sepp pidas pihtidega rauda tules. Ta suudab veel mõõka peos pidada. Juuli tahtis minna, ent ma pidasin teda käsivarrest (tagasi). Rooli pidama 'roolima (rooliratast hoides)'. Ei see lõõg, kett lehma pea. Palke pidas koos kanepist nöör. Lauda pidas vaid üks nael. Vana võrgukalts peab nüüd 'ei pea' kala! *Sõrmed ei pea libedat, kivi väänab end käest lahti.. A. Mägi. b. midagi v. kedagi mingis kohas olla laskma v. olema sundima. Tal oli raske poega koolitada ja ülikoolis pidada. Peame esialgu loomad laudas. Kurjategijat peeti türmis, üksikkambris. Raha ta kodus ei pidanud. Palavik pidas Jutat ikka veel voodis. *.. pea pidas juba ühekordse lugemise järel loetust enam-vähem kõik tallel. T. Lehtmets. c. midagi v. kedagi mingis olukorras, seisundis olla laskma v. olema sundima. Pidage hobused kammitsas! Kaua teda on juba vangis, vahi all peetud? Pidas millegipärast käsi selja taga. Pidage oma käed minust eemal! Haiget peetakse esialgu dieedil. Mari pidas majapidamises ohjad enda käes 'juhtis peremehena'. Peab ennast, peret kuidagi hinges 'elatab raskustega ära'. Hing on vaja kuidagi sees pidada 'on vaja kuidagi toime tulla'. Olen püüdnud teda ikka õige tee peal pidada. Need mõtted pidasid Antut kaua elevil. Perekonnas peeti sporditegemist au sees. *Sa hakkad vanaks jääma ja ei suuda enam oma talu korras pidada. A. Kitzberg. d. midagi enda valduses hoidma. Pea see raha enda käes! See on huvitav raamat. – Kui tahad, pea endale! Tiina ei suutnud ühtki asja enda teada pidada. Tal olid ses asjas eriarvamused, mida ta endale 'enda teada' pidas.
2. säilitama, alal hoidma, mitte lakata v. kaduda laskma. Pidage distantsi, vahemaad, eeskäijatega sammu! Jooksja oskas parajat tempot pidada. Pidasime omavahel silmsidet. Punaste käelintidega mehed pidasid laadal, peoplatsil korda. Peske hoolega käsi ja pidage puhtust! Haige peab režiimi, dieeti. Direktoriga peab häid suhteid pidama. Teda võib usaldada, ta peab saladust. Kõiges peab mõõtu pidama 'mitte liialdama'. Pea nüüd meeles, mis ma sulle ütlen! Küll on tore, et sa mind meeles pidasid 'ei unustanud'. Laev pidas kurssi, kiirust. Koer ei pidanud jälgi 'kaotas jäljed'. || mitte loobuma, millestki mitte taganema, sellest kinni pidama (näit. lubatu, tõotatu, kokkulepitu osas). Sõna pidama. Oma lubadust, tõotust ta pidas. Ta peab ausalt meie kokkulepet. Mida ta ütles, seda ta ka pidas. Salajas peeti vanu kombeid edasi. *„Aga kas ka peate, mis lubate?” – „Pean,” kinnitas Villu. A. H. Tammsaare.
3. midagi v. kedagi tagasi hoidma; ohjeldama, takistama. Ta ei suutnud enam naeru, nuttu pidada. Poiss, pea oma lora! Jaan tahtis midagi öelda, aga sai veel pidama. Nüüd ei suutnud ma end enam pidada ja pahvatasin naerma. Püüdsin teda pidada, et ta midagi mõtlematut ei teeks. Peab end karmilt ohjes. Kui ta minna tahab, ei pea teda ükski vägi. Kraav, madal tara ei pidanud loomi. See võrk ei pea kanu. See uks, lukk ei pea ühtegi varast. *„Ei, ei, sa ei lähe veel!” pidas Körber Mihklit minemast. E. Särgava.
4. pikemat aega, kestvamalt ühes paigas v. ühesugusena püsima. Rahvas ei taha maale pidama jääda. Rahutu ringiliikuja, ei tema kuhugi kauaks pidama jää. Rinne jäi Riia alla tükiks ajaks pidama. Lumi tuli küll sulale maale, aga jäi pidama. Värv jäi hästi pidama. *.. suusatasid ümberringi ja küttisid ning pidasid laagrit süsionnis Impivaara raiesmaal. F. Tuglas (tlk). | ‹hrl. impers.› (ilmastiku kohta). Peab ilusat ilma, põuda, kuiva. Pidas parajal määral sooja. Märtsis pidas veel kõva külma. Kui õhtuni veel peaks, saaksime loo üles. Esialgu peab veel talveteed. Tuul jäi kagusse pidama. *Taat ennustab, et ilmad kuiva peavad.. V. Verev. *Mustjõgi pidas veel jääd. L. Vaher. || vastu pidama, kestma. Aiapostid on küll vanad, kuid peavad veel mõni aeg. Pintsaku õmblused ei pea enam. Küll loom veab, kui look peab. *Ja Lälleoru Hans on siis ka hoolt kandnud, et tõke jälle tugev ja pidav oleks. E. Vilde.
5. liikumises takistatuks, pidurdatuks, paigal püsivaks saama v. tegema; mingis tegevuses peatatuks saama. Mürsukild, kuul jäi seina pidama. Sain libisedes veel kaldaservast pidama. Vool oli tugev, me ei suutnud paati aerudega pidada. Hoidis küll kõvasti ohjadest, kuid ei suutnud hobust pidada. Ma ei saanud kuidagi haavast verd pidama. Palavik jäi pidama 40° juures. Ta ei saanud jooksu pealt kohe pidama. Tema kohta öeldakse: algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Minu taha asi pidama ei jää 'minu tõttu ei jää midagi tegemata'. Virve oli ilus tüdruk, pilk jääb tahtmatult temal pidama. || mitte järele andma. Ankur veel esialgu peab. Auto pidurid ei pidanud. Suusad ei pidanud nõlvakul ja ta kukkus. || kõnek (imperatiivis kedagi tagasihoidvalt). Pidage, ärge minge veel ära! Pidage, mehed, ärge tormake! Pea, ära veel osta! Pea nüüd, pea, kuula, mis ma sulle ütlen! Pidage, üks silmapilk! Pidage nüüd, kes siis söömata läheb! *Pea, seda ma ei luba ilmaski! A. Taar.
6. tihe, eristav olema, vedelikku, soojust vm. mitte läbi laskma. Kas see küna enam vett peab? Paat ei pea, laseb vett sisse. Kingatallad ei pidanud, lasksid vett läbi. Katus ei pea vihma. Lagi, õhukesed seinad ei pea sooja. Ahi ei pea sugugi sooja. Vesi tilgub, kraan ei pea. *Levis kerget lepasuitsu lehka, ahjutorud ei pidanud. R. Vellend.
7. (hrl. mingi tegevusalaga ühenduses:) midagi v. kedagi kestvamalt enda kasutuses v. käsutuses hoidma. a. (mingi omandi, äriettevõtte, koduloomade jms. kohta). Hakkas talu pidama. Isa pidas väikest asunikukohta. Ikka raskemaks läks maad, põldu, aeda pidada. Ta pidas maal väikest vesiveskit. Pidas alevis vürtspoodi, teemaja, kõrtsi, kingsepatöötuba. Treffner pidas Tartus erakooli. Karja, loomi, lambaid, sigu pidama. Peab seapõrsast, jäneseid, mesilasi. Talus peetakse mitut lehma, tõupulli, kaht sõiduhobust. Mis sa neist kassidest ja koertest pead? Autot pidada läks kulukaks. Nii suurt korterit me ei jõua enam pidada. Panka pidama (näit. kaardimängus). b. (inimeste kohta). Orje pidama. Teenijaid, sulaseid, tüdrukuid pidama. Sulane läks kalliks pidada. Talus peeti vahel päevilisi, suilist. Meister pidas endal selle ja õpipoisse. Vürst pidas suurt sõjaväge. Ma pidasin palgalisi, abilist, passijat. Pidas korteris kaasüürilist, kostilapsi. c. (mingis ametis teenimise, mingil töökohal olemise kohta). Vend peab Tartus advokaadiametit. Ta on oma elus mitmesuguseid ameteid pidanud. Mees oli laisk, ei pidanud kaua ühtegi kohta. *.. tal tuli pidada ja vahetada juhuslikke kohti, anda eratunde.. J. Semper.
8. mingit tegevust, toimingut, üritust sooritama, läbi viima, korraldama. Kõnet pidama. Koosolekul peeti mitu ettekannet. Jutlust, jumalateenistust pidama. Käis maal loenguid pidamas. Seltsimajas peeti koosolekuid, pidusid. Konverents, kongress peetakse 4.–7. juulini. „Kalev” pidas esiliigas kaks järjekordset mängu, kohtumist. Mullu jäid meistrivõistlused pidamata. Täna peetakse kohut kahe varga üle. Kaitseliit pidas laskeharjutusi. Vanasti peeti siin laupäeviti laata. Talguid, jahti pidama. Mis pitspalli, pillerkaari, pilgarit te siin peate? Lepingu sõlmimise asjus peetakse läbirääkimisi. Teiste magades pidas üks mees vahti, valvekorda. Sõda pidama. Polk pidas edukaid lahinguid idarindel. Oma õiguste eest tuli meil ägedat võitlust pidada. Kõneleja pidas lühikese pausi ja rääkis siis edasi. Kass peab jahti hiirtele, lindudele. Surm, katk pidas lõikust. || (side, liikluse vm. regulaarse v. korduva tegevuse kohta). Otsustati omavahel sidet pidada kirja teel. Ta on pidanud kirjavahetust mitme omaaegse kultuuritegelasega. Saarte ja mandri vahel peab ühendust lennuk. || mingit sündmust pühitsema v. tähistama. Pühi, jaanipäeva pidama. Pulmi peeti kolm päeva. Varrud otsustati pidada nelipühade ajal. Peied peetakse leinamajas. Juubelit, sünnipäeva ei peetud. No kas hakkame täna pidu pidama? 'pühitsema'. Lusti pidama 'lõbutsema, lustima'.
9. (sageli püsiühendeis:) hooldama, hoolitsema, ülal pidama. Hobuse eest pidas peremees ise hoolt. Meie eest peeti võõrsil hästi hoolt. Loomad on rammusad, hästi peetud. Kasuvanemad pidasid teda nagu oma last. Onu pidas õepoega enda juures ainult armu poolest. Mina sind kauem enda juures pidada ei saa. *Clemetil oli seevõrra kergem, et Jakob põllutööde ja muugi eest muret pidas. H. Sergo.
10. kirjapanekutega pidevalt täiendama v. täitma; midagi kirja pannes registreerima. Arveid kulutuste kohta ei peetud. Raamatuid pidama 'raamatupidajana töötama'. Rein pidas võistluste kohta jooksvat arvestust ja punktitabelit. Iga süüdimõistetu kohta peeti isiklikku toimikut. Pidasin reisidel hoolikalt päevikut. Asjahuvilisena pidas ta seltsi kroonikat. *.. jätame surnud rahule, nagu sa soovid, sest nende hingekirja peetakse taevas... A. H. Tammsaare.
11. tööd mitte tehes v. muidu tavalisest erinevalt aega veetma. Pea ikka pühapäeva ka! Läks naabrite juurde laupäevaõhtut pidama. Videvikku, hämarikku pidama (videvikus ilma tuld üles võtmata veedetava puhkepausi kohta). Pere pidas lõunatundi, keskhommikut. Mehed istusid söömaaega, suitsutundi pidama. Pidas aeg-ajalt töös vahet, et puhata. Saju tõttu tuli vihmapüha pidada 'ei saanud väljas töötada'. Ah et peate siin laisapidu! 'laisklete'. *Seegi päev ja öö tuli meestel veel tuulepaos igavaid päevi pidada. A. Kalmus.
12. teat. elujärgus olema, teat. elu elama. Kapten peab endiselt poissmehepõlve 'on poissmees'. Taat pidas oma majauberikus pensionäripõlve, vanaduspäevi. Hõlbupäevi pole ma kunagi pidada saanud. *.. oli rikas ja võis seepärast nii ülilõbusat ja lustilist põlve pidada, nagu ta pidas. J. Järv.
13. hrl. püsiühendeis osutab, et keegi on kestvamalt mingis psüühilises v. füüsilises seisundis. Ta peab minuga, minu vastu, minu peale viha. Mina pikka viha ei pea. Ta näib sinuga, sinu peale vimma pidavat. Sa ei peaks nende meestega, sellise kambaga sõprust pidama. Mis see minu asi, kellega ta tutvust peab. *.. eks sellist sehvti, nagu nende vahel on, või Irmaga igaüks pidada... V. Uibopuu. *Tammekännu Paul arvas, et uhkust ei maksa tõesti pidada. J. Rannap.
14. ‹hrl. translatiiviga› kellegi v. millegi suhtes mingisugusel arvamusel olema, arvama, oletama. a. (kedagi kellekski). Pidasin lähenejat Antsuks. Mõni hull pidavat end Hiina keisriks. Välimuse järgi ei saa teda küll sinu pojaks pidada. Kõhn ja kleenuke, nii et teda võinuks ka tütarlapseks pidada. Kõnepruugi järgi võib teda saarlaseks pidada. Meest võis pidada arstiks, professoriks. Märti peetakse heaks kirurgiks. Teda peeti rikkaks, kitsiks meheks. Mind peeti pealekaebajaks, salakuulajaks. Pidasin sind seni ikka täitsameheks. Kelleks sa mind õige pead! (pahandav ütlus kellegi mingisuguse ettepaneku v. arvamise puhul). b. (kedagi v. midagi teat. laadi olevaks). Oleksin pidanud teda palju vanemaks, nooremaks. Üldiselt peetakse Kustit araks, laisaks. Eedit peeti pisut napakaks. Kas sa pead mind lolliks, pimedaks? Ta ei pea end uhkeks, tähtsaks, teistest paremaks. Kas sa pead mind valelikuks? – Ei pea. Teda peeti omaks ja ei peetud ka. Nad ei pidanud end veel kaotanuks, lööduks. Rahvas pidas seda jõge pühaks. Seda seent peetakse mürgiseks. Pidasin tasu väheseks. Kriitik pidas lavastust ebaõnnestunuks. Ma ei pea seesugust käitumist sündsaks. Kas sa pead praegust olukorda normaalseks? Seda fakti ei peetud oluliseks. Härra pidas kohaseks töölistega mõni sõna juttu ajada. Päris valeks seda lugu pidada ka ei saa. Ta ei pidanud mind ainsagi pilgu vääriliseks 'ei heitnud mulle ainsatki pilku'. c. (üldisemalt kellegi v. millegi suhtes). Teda peeti hukkunuks. Tulpide kodumaaks peetakse Kesk-Aasiat. Selle haiguse põhjustajaks peetakse üht viirust. Vargust, lendlehtede levitamist peeti raskeks kuriteoks. Külalist hästi kostitada peeti auasjaks. Kõike seda peeti heaks tooniks. Mart pidas kõike enda teeneks. Mari pidas neid sõnu enese pilamiseks. Peetakse võimalikuks, et järv on kunagi olnud ühenduses merega. Pidasin vajalikuks sind sellest informeerida. Ei pidanud paljuks 'alandavaks, mittekohaseks' oma käsi musta tööga määrida. *Elunditest on kõige sagedamini peetud hinge asupaigaks verd, aga ka südant. Ü. Tedre. d. (elatiiviga). *Küsisin avameelselt, mis ta arvab mu naisest, mis ta peab temast ja tema käitumisest. M. Metsanurk. *Ta oli Kollilt küsinud, mida too venelastest peab. L. Promet.
15. ‹elatiiviga› hoolima, lugu pidama; (kõrgelt) hindama. Jalgpallist, naistest, luuletustest, aumärkidest ta suurt ei pea. Ta ei pidanud piprast, sibulast. Minu ideest ei pea te siis midagi? Pidasin palju headest raamatutest, väärt kirjandusest. Kiuslikust mehest palju ei peetud. Lastest oli ta alati pidanud. Tüdruk peab nähtavasti rohkem Heinost kui Tiidust. See mees kipub endast juba liiga palju pidama 'arvama'. *Keegi, kes endast vähegi peab, ei julge enam rõivastuda ilma minu nõuanneteta. V. Saretok.
16. ‹hrl. tud-partitsiibis› kasutama, kandma (riietuse, jalanõude kohta). Narmendama peetud pintsak. Ülikond, kleit on juba tublisti peetud. Ära siis uusi riideid kohe iga päev pidama hakka! *Kui kingsepp sulle paari saapaid saadab, võid neid pidada ja ka pidamata jätta. H. Raudsepp.
17. van midagi järgima, arvestama, millestki kinni pidama. *Kui sina nüüd ihaldad astuda igavesse ellu, siis pea käsusõnu. A. Kalmus. *Tema [= looduse] vastu ei saa inimene ega loomgi. Tema seadusi peab pidama, pole parata. A. H. Tammsaare.

pidi
‹postp› [part]
1. mööda (piki mingit pinda, rada jms. liikumise v. kulgemise kohta). Läks teed, tänavat, sihti pidi. Tõttasin metsaradu pidi edasi. Jalutasime jõekallast, mereranda, põlluäärt pidi. Varemete juurde pääseb kahte teed pidi. Lapsed jooksevad koridori pidi. Sõideti maad ja merd pidi. Ronis redelit, treppi, astmeid pidi üles. Üle jõe saab purret pidi. Sõudsime jõge pidi ülespoole. Jõudsime jälgi pidi laagrisse. Maanteed pidi tuleb sinna umbes 7 km. Vett pidi on sinna paar kilomeetrit. Tee kulgeb raudteevalli pidi. Jõgi voolab uut sängi pidi. Lauda pidi sibab väike putukas. Gaas jõuab meieni torusid pidi. Mahl jookseb kaseoksa pidi pudelisse. Infektsioon levib lümfiteid pidi lümfisõlmedesse. Ärevusjudinad jooksid selga pidi nagu sipelgad. *Ja kuidas tuli Andrese roigasaedasid pidi Siimoni laudani ulatus. J. Kross. || (piltlikes väljendites). Mõtted jooksid mineviku teid pidi. Asjad arenevad loomulikku rada pidi. Ajab äri kõveraid teid pidi. Alustas ääri-veeri pidi oma juttu. Lapsi hakkas riburada pidi tulema.
▷ Liitsõnad: külge|pidi, külgi|pidi, seinapidi.
2. kasut. seoses liikumisega (v. paiknemisega) mingi maa-ala, ruumi piires v. ulatuses, mööda. Kõnnib tuba pidi. Turiste veetakse linna pidi ringi. Poiss luusib metsa pidi. Ema otsis poegi küla pidi taga. Tervemad patsiendid hulguvad juba haiglat pidi. Käib maja pidi allkirju kogumas. *.. maanurka paljaste kaljurahnudega, põldudega, mis venivad kitsukeste siiludena mäeseljandikkude nõlvu pidi.. L. Remmelgas (tlk). || (ühelt samalaadselt objektilt teisele liikumise kohta). Külasid pidi käivad kõnemehed. Turistid jooksevad poode pidi. Mardisandid käisid peresid pidi. Suur kultuurimajasid pidi käija pole ta kunagi olnud. Vedeles suvi läbi kuurorte pidi. Mees kolab kõrtse pidi. Poiss kondab kamraade pidi. Jutt veeres tuttavaid pidi. Tuustib sahtleid, taskuid pidi. *Tema mõte käib tavalisi inimesi ja nende tegusid pidi. R. Vellend.
▷ Liitsõnad: külapidi.
3. millegi külge kinnitatuna, millestki kinni hoituna v. kinni hoides. Köis on üht otsa pidi puu külge seotud. Kopsik ripub käepidet pidi seina löödud naela otsas. Jäi kaht sõrme pidi masina vahele. Sedel lipendab üht nurka pidi posti küljes. Võttis kepi jämedamat otsa pidi pihku. Süüdlane tiriti juukseid või rõivaid pidi pingi alt välja. Tüdruk vedas kassi tagumisi jalgu pidi järel. *.. tuhanded ja tuhanded heeringad on sattunud hõbedasi päid pidi võrgusilmadesse.. J. Smuul. *Nad vedasid ärevil hobuseid ratsuteid pidi käekõrval.. U. Masing. || millessegi sisse, milleski sees v. millegi vastu puutudes. Vajus üht jalga pidi laukasse. Palk on üht otsa pidi vees. Laps lohistab end istmikku pidi põrandal edasi. *.. ja istub vabaks jäänud toolile ainult üht reit pidi. J. Sütiste.
▷ Liitsõnad: harja|pidi, hõlma|pidi, jalga|pidi, jalgu|pidi, juukseid|pidi, kaela|pidi, karvu|pidi, ketti|pidi, koiba|pidi, konksu|pidi, kraed|pidi, kõhtu|pidi, kõrvu|pidi, käist|pidi, käppa|pidi, käsi|pidi, kätt|pidi, köit|pidi, küüsi|pidi, lõõga|pidi, natti|pidi, nina|pidi, nokka|pidi, nurka|pidi, nurki|pidi, näppu|pidi, nööpi|pidi, nööri|pidi, ohelikku|pidi, otsa|pidi, otsi|pidi, paelu|pidi, patsi|pidi, pead|pidi, põhja|pidi, päitseid|pidi, rihma|pidi, rindu|pidi, saba|pidi, sanga|pidi, sarvi|pidi, selga|pidi, serva|pidi, suud|pidi, sõrga|pidi, sõrme|pidi, sõrmi|pidi, tukka|pidi, turja|pidi, tutti|pidi, valjaid|pidi, vart|pidi, õlgapidi.
4. ‹ka liitsõna järelosana› esineb millegi toimumise viisi ja laadi märkivates väljendites ja liitsõnades (viimastes mõnikord ka teistsuguse liitumisega). Vili oli lamandunud, seda sai kombainiga lõigata ainult üht külge pidi. Tabel peaks laiust pidi lehele ära mahtuma. Mets kammiti mitut pidi läbi. Asja arutati mitut kanti pidi. Oleme ettepanekut kaalunud seda ja teist kanti pidi. Üht silmanurka pidi jälgis ta sõbra suhtumist. *.. ah küll oleks vaja keerata see elu hoopis teist kanti pidi käima! R. Sirge.
▷ Liitsõnad: aega|pidi, alas|pidi, alla|pidi, iga(te)|pidi, ise|pidi, järge|pidi, kaht(e)|pidi, kaksi|pidi, karu|pidi, kuidagi|pidi, kumbagi|pidi, kõike|pidi, kõiki|pidi, mis|pidi, mitut|pidi, mõlemat|pidi, mõnda|pidi, naa|pidi, nii|pidi, nuri|pidi, pahem|pidi, pahu|pidi, parem|pidi, pikku|pidi, põiki|pidi, päri|pidi, risti|pidi, seda|pidi, sees|pidi, tagas|pidi, tagur|pidi, teisi|pidi, teist|pidi, vale|pidi, vastu|pidi, välis|pidi, õiget|pidi, äras|pidi, üht(e)|pidi, üksi|pidi, ülespidi.
5. millelegi vastavalt, millegi põhjal, järgi. Tunneb kõiki ees- ja isanime pidi. Meesliini pidi pärineb ta Läänemaalt. Vana harjumust pidi jätkas ta kamandamist. Võimalust pidi püüab ta säästa naisi rasketest töödest. Tema hinnangut pidi on meie disaini tase kõrge.
▷ Liitsõnad: nime|pidi, nägupidi.

pihaline ‹-se 5› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› teat. laadi pihta, keskkohta omav
▷ Liitsõnad: kitsa|pihaline, laia|pihaline, peene|pihaline, saledapihaline.

piiriline ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› teat. laadi piiri omav
▷ Liitsõnad: kindla|piiriline, kitsa|piiriline, selge|piiriline, sirge|piiriline, teravapiiriline.

pilduma ‹pillun 42›

1. (korrapäratult) viskama, korduvalt heitma, loopima. Poiss pildus kive vette. Pildusime pambud paadist kaldale. Pildusime labidaga kruusa koormasse. Tühjad kotid pilluti autokasti. Lõkketukid pilduge jõkke. Selles jões käime ikka spinningut pildumas 'spinninguga kala püüdmas'. Ärge pilduge suitsukonisid, jäätisepabereid maha! Pildusin kiiruga riideid, asju kohvrisse. Pildus sahtli kraamist tühjaks. Kõik toakraam oli segi pillutud. Ärge pilduge asju mööda tuba laiali! Pildus tuvidele, kaladele leivaraasukesi. Pildusin läbivaadatud ajalehed hunnikusse. Võitjale pilluti lilli. Võitjat pilluti hurraatades õhku. Saunas pilluti leili ja viheldi. Noored pilluvad 'mängivad' õues palli. Kaevikusse pilluti granaate. Aknad oli puruks pillutud, kividega sisse pillutud. Noorukid pildusid tänavalaternad kildudeks. Pildusime riided seljast 'kiskusime riided kiiruga seljast'. Pildusime lumepalle vastaste pihta. Pildusime üksteist lumepallidega, käbidega, samblatuttidega. Poisid pilluvad koera kividega. Ta pilluti kividega surnuks. Esinejat pilluti tomatite ja mädamunadega. Lennukist pilluti pomme. Härg pildus sõrgadega liiva. Hobuste kabjad pildusid lumekamakaid, pori. Mööda sõitvad autod pildusid jalakäijaid poriga. Lained pilluvad laeva küljelt küljele. Tuul pildus lehti, tuhkjat lund vastu akent. Lained pilluvad vahtu kõrgele. Keema hakanud pada pildus vahtu tulle. Vaigused halud praksusid ja pildusid sädemeid. *Ülevalt müüriservalt pilluti aga kogu aeg suuri kive neile [= ründajatele] kaela.. E. Kippel. | ‹impers.› *.. lõpmata soe ilm ja müristas ning pildus välku. J. Vahtra. | piltl. Toomingas pillub uimastavat aroomi kõikjale. Sügis pillub värve üle metsa ja maa. Endised väärtused olid kõik segi pillutud. *Rõõmukiiri minu meel / pillub kõikjale mu teel! A. Haava. *.. on tuulte pilduda olnud / aastasadasid eestlaste hõim. P. Rummo. || hrv lükkama, tõukama. *Ning tugevate küünarnukkidega ühte ja teist kõrvale pildudes raius ta endale teed. A. Gailit. || hrv paugutades, prõmmides kinni virutama. *Ja kaunikesti närvlik on Essi täna hommikul. Ta pillub uksi ning sorib sahtlites.. L. Tigane.
2. mingi kehaosaga järske liigutusi tegema. Tantsijannad pildusid jalgu kõrgele. Mees jooksis kätega pildudes värava poole. Pildus tantsides käsi ja jalgu. Haige rabeles jalgadega ja pildus pead. Tüdruk pildus oma juuksekahlu kärsitu pealiigutusega silme eest. Hundiratast pilduma. Rahutu hobune pildus peaga, pildus pead selga. Kits jooksis taguotsa pildudes karjale järele. Lehm jooksis jalgu kahele poole pildudes. Harakas kädistas ja pildus saba. *.. haige hakkas end [= oma keha] küljelt küljele pilduma ja avas viimaks silmad. A. Jakobson.
3. helki, kiiri, sädelust levitama. Sädemeid pilduv kalliskivi. Kastetilgad rohul pildusid kiiri. Päikesekiiri pilduv 'peegeldav' merepind. *Vaikne merepeegel oli peaaegu valge, ainult loojangu all pildus punakuldseid helke. E. Tennov. || piltl (teat. laadi tunnet väljendava silmavaate kohta). Naise silmad hakkasid kelmikaid sädemeid pilduma. Mehe vihased pilgud pilluvad sädemeid. Ta käed tõmbusid rusikasse, silmad pildusid välke, tuld.
4. (sõnade, väljenduste kohta:) loopima, puistama, (korduvalt) heitma. Pillub niisama tühje sõnu, millest pole kasu. Ära pillu nii kergelt raskeid süüdistusi. Pildus kergekäeliselt tühje lubadusi. Sai hoo sisse ja pildus sõnu nagu käisest. Milleks pilduda ülespuhutud fraase! Pildus vaimukusi nagu ikka. Ta on osav komplimente pilduma. Julius on nobe teravusi pilduma. Vihastas ja hakkas ähvardusi pilduma. Meile pilluti näkku kõige hullemaid nimetusi. Meid hakati teravate sõnadega pilduma. *„Sa naeruvääristad neid [= mehi]! Pillud neid poriga!” karjus Alkibiades. L. Metsar (tlk). *Ja siit kui sealt pilluti Andresele järele küsimusi, mille varjult piidles ilmne kahjurõõm.. A. Jakobson.
5. raiskama, pillama (5. täh.) *Kust sa selle raha võtad, mida sa nõnda pillud? A. Jakobson. *.. mees ei tohi olla raiskaja, kes pillub mõtlematult raha kahele poole. L. Tigane.

pilguline ‹-se 5› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› teat. laadi pilguga
▷ Liitsõnad: avara|pilguline, erksa|pilguline, selge|pilguline, sünge|pilguline, teravapilguline.

pindne ‹-se 2› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› teat. laadi pinnaga
▷ Liitsõnad: võrdpindne.

pinnaline ‹-se 5› ‹adj›

1. pinnal esinev, pinnapealne (1. täh.), pindmine. Pinnaline tõugurike puidus. *See [= taimkate] takistab kogu vihmavee koondumist mullapinnale ning pidurdab pinnalist voolu. H. Viiding. || mittesügav. Pinnaline uni, hingamine. Pinnaline narkoos.
2. pealiskaudne, pinnapealne (2. täh.), pealispinnaline. Ainestiku üpris pinnaline käsitlus, esitus. Pinnaline, väheütlev retsensioon. Teos, artikkel on üsna pinnaline. Pinnalised ja lünklikud andmed. Pinnaline tutvus, sõprus. Pinnalise ettevalmistusega pole mõtet eksamile minna. Pinnalise kergusega avaldatud arvamus. Ekskursandi pinnalised muljed. Pinnaline, ilma huvideta inimene. Teoreetilistes küsimusetes on ta alati veidi pinnaline olnud.
3. tasapinnaline, pinnaga seotud, pinna-. Pinnaline kompositsioon, kujundus. *.. [kunstniku] dekoratiivne-sümboolne käsitlus on kujunenud pinnalisemaks ja kollaažikamaks, fragmentideks laotatud pinnad on omandamas otse maagilist sümboolset tähendusrikkust.. R. Loodus. || ‹liitsõna järelosana› teat. laadi pinnaga
▷ Liitsõnad: kumera|pinnaline, läikiva|pinnaline, nõgusa|pinnaline, sileda|pinnaline, suurepinnaline.
4. pinnana nähtav (astronoomias). Pinnalised ja punktikujulised taevakehad. Komeedid ja udukogud on nõrgad pinnalised objektid.

pinnaseline ‹-se 5› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› teat. laadi pinnasega
▷ Liitsõnad: kalju|pinnaseline, kõva|pinnaseline, savipinnaseline.

plaan1 ‹-i 21› ‹s›

1. kavatsus, mõte, nõu, tegevuskava. Tal on hea, hiilgav, kaval, nurjatu plaan. See on päris arutu, rumal plaan. Kõik eduka mehe plaanid õnnestusid, täitusid, läksid täide, on teoks saanud. Suured plaanid on luhtunud, tühja jooksnud, vett vedama läinud. Teostamata, nurjunud plaanid. Ta pea on ilusaid plaane täis. Vanemad laitsid töölemineku, taluostmise plaani maha. Poistel on plaanis ülikooli astuda. Mul pole täna õhtul midagi erilist plaanis. Volli tuli välja julge plaaniga. Pühenda ka mind oma plaanidesse! Kuidas seda plaani ellu viia? Sellest plaanist ei tule midagi välja. Uudis lõi mu plaanid segi. Ta seisab meie plaanidel tee peal ees. Filmiga on režissööril omad plaanid. Mis plaanid sul tema suhtes on? Mõeldi ja tehti suuri plaane. Hoia, et ta su plaanist teada ei saa! Plaan, kuidas põgeneda, oli valmis. Ema plaani järgi, kohaselt peaksime homme ära sõitma. Kas sa väikest lõunasööki ei taha plaani võtta? Tegin plaani teaduskonda vahetada. Junga haub plaani laevalt lahkuda. *Tema peakeses hakkasid mõtted idanema, plaanid tärkama.. E. Vilde.
▷ Liitsõnad: ehitus|plaan, elu|plaan, kosja|plaan, puhkuse|plaan, suve|plaan, tegevus|plaan, tuleviku|plaan, äraminekuplaan; kallaletungi|plaan, kättemaksu|plaan, mässu|plaan, põgenemis|plaan, sala|plaan, sõja|plaan, vallutusplaan.
2. ka maj tegevuskava mingiks ajavahemikuks; seda kajastav dokument. Riigieelarve on majanduse tähtsaim plaan. Tööstuse, põllumajanduse, loomakasvatuse arendamise plaan. Tehas annab toodangut üle plaani. Ettevõte, majand ei täitnud plaani, ületas plaani. Külvatud on 15% plaanist. Filmistuudio, kirjastuse, tsehhi plaan. Töörühm esitas haridussüsteemi reorganiseerimise plaani. Plaanide korrigeerimine. Ta on koostanud õpingute plaani. Staabis valmis lahingu plaan. || ülesehitus, kavand. Kavatsetava teose plaan. Õpilased peavad koostama kirjandi plaani. Aita mul ettekande plaan valmis teha.
▷ Liitsõnad: aasta|plaan, kuu|plaan, kvartali|plaan, poolaastaplaan; generaal|plaan, kalender|plaan, kompleks|plaan, koond|plaan, perspektiivplaan; ehitus|plaan, finants|plaan, ilmumis|plaan, jaotus|plaan, kalapüügi|plaan, kassa|plaan, kasumi|plaan, kirjastamis|plaan, krediidi|plaan, külvi|plaan, majandus|plaan, müügi|plaan, püügi|plaan, rahvamajandus|plaan, raie|plaan, realiseerimis|plaan, remondi|plaan, tootmis|plaan, turustamis|plaan, töö|plaan, tööjõu|plaan, varumis|plaan, õppeplaan; individuaal|plaan, operatiivplaan.
3. millegi toimumise ajakava; seda kajastav tabel, graafik vms. Rongid väljuvad plaani järgi. Võistluste plaani kohaselt algab sprint kell kaks. Korrapidamise, eksamite plaan.
▷ Liitsõnad: päeva|plaan, rongisõidu|plaan, sõidu|plaan, tunniplaan.
4. maapinna, asula, ehitise vm. objekti rõhtprojektsiooni vähendatud kujutis (joonisena v. joonistena). Arhitektil valmis uue maja plaan. Korteri plaan. Kindluse, Tartu linna plaan. Krundi, aia, pargi plaan. Topograafiline plaan. Plaan mõõdus 1 : 3000. *Arvad, et see nii ilmaaegne kritseldus on? See on Mustasoo plaan. O. Luts.
5. jäädvustatava objekti kujutise mõõtkava filmi- v. fotokaadris. Filmis on rohkesti suures plaanis kaadreid. Meest filmiti, näidati suures plaanis. Kaamera tõi saatejuhi suurde plaani.
▷ Liitsõnad: detail|plaan, kaug|plaan, kesk|plaan, täis|plaan, üldplaan.
6. kõnek välimus, väljanägemine. *Plaani poolest meeldis talle ka uus laev.. A. Hint. *Muidu minia ju ilusa plaaniga, kas pole? J. Semper. || (väljanägemiselt, olemiselt:) kellegi v. millegi moodi, laadi. Kai küll mehele ei saa, ta on nii vanatüdruku plaani. *Oled näostki muutunud teiseks. Rohkem isa plaani. A. Tulik. *Kõik toad on lossis ühte plaani: / sünk pruun ja kulla nukker hõõg.. H. Jürisson.
7. hrl piltl tasand. Näitlejal on rolli alltekst, s. o. teine plaan, avamata jäänud. Erinevatel ajalistel plaanidel kulgevad sündmused. Perekond jäi teisele plaanile 'tagaplaanile'. Kohmetu kriitik oli seltskonnas alati teisel või kolmandal plaanil. *..igas teises lauses peitus mingi teine plaan, mingi raskesti tabatav kahemõttelisus. T. Kallas. *Mõnevõrra saab reljeefis edasi anda ka mitut plaani, kaugust, perspektiivi. O. Kangilaski.
▷ Liitsõnad: esi|plaan, tagaplaan.
8. laad; vaatenurk, aspekt. Satiirilises plaanis jutustus. Käsitleb seda nähtust ajaloolises, üldfilosoofilises plaanis. Tunnen bioloogiat vaid kõige üldisemas plaanis. Peaosatäitjale oli omane lüüriline plaan. *Ja eetilises plaanis mõistan ma teie praegust käitumist täiesti. E. Vetemaa.

poeem ‹-i 21› ‹s›
kirj pikk hrl. jutustavat laadi värssteos. Eepiline poeem. Juhan Smuuli lüroeepilised poeemid. Sümfooniline poeem muus mingit poeetilist v. filosoofilist ideed kajastav üheosaline sonaadivormis heliteos sümfooniaorkestrile.

poisim ‹-a 2› ‹adj›

1. poisilikum, rohkem poisi laadi. *Maailm oli siis [lapsepõlves] suurem ja poisid poisimad. L. Meri. *.. too, kes selja tagant märksa poisima mulje jättis, oli näo poolt vaadates .. ilmsesti vanem. J. Kross.
2. murd halvem, hullem. *Rattarehvid hakkavad helisema, selge märk, et tuul läheb järjest poisimaks. J. Tuulik. *.. tundsin, et jalg oli paranemise asemel veelgi poisimaks läinud.. H. Sergo.

poleemika ‹1› ‹s›
hrl. publitsistlikku v. teaduslikku laadi avalik vaidlus, väitlus. Terav, äge, vihane poleemika. Opereti üle, ümber puhkes elav poleemika. Arhitektiga peeti asjalikku poleemikat. Poleemikat tekitav projekt. Hõlpsalt poleemikasse laskuv uurija.

positsioon ‹-i 21› ‹s›

1. asend, asetus; asukoht (kasut. sagedamini erialasõnavaras). a. klassikalises tantsus käte v. jalgade kindel asend. Alustage kõndi jalgade kolmandast positsioonist. b. muus vasaku käe sõrmede asend keelpilli sõrmlaual. *.. [kitarrist] harjutas päev läbi positsioone ja käike ning võis õhtul üles astuda. J. Joonase. c. malendite v. kabendite asetus mängus. Mustade, valgete malendite positsioon. Suurmeister saavutas juba mängu alguses soodsa positsiooni. d. keel keeleüksuse v. keeleüksuste ühendi koht sõnas v. lauses. Hääliku sõnaalguline positsioon. Lausesiseses positsioonis olev üte. e. sõj väeosa hõivatud maa-ala, mis on kohandatud kaitselahinguks v. rünnakuks; ka tulepositsioon. Pataljoni, jalaväe positsioon(id). Positsioone kaitsma, ründama, vallutama. Kaotatud positsioonid. Väed asusid, taandusid uutele positsioonidele, lahkusid positsioonilt, paigutati positsioonile. Soodne positsioon vaenlase peatamiseks. Jagu oli jõe ja maantee vahel positsioonid sisse võtnud. Kuulipildur lahkus oma positsioonilt. *Tulerühm sättis torusid positsioonile. J. Peegel. f. ka sport sportlaste (ja nende võistlussõidukite) asetus üksteise suhtes. Teisel positsioonil startinud trekisõitja. Kehvas positsioonis purjekas. g. asukoht muudel, üldisemat laadi juhtudel. Fotograaf otsib paremat positsiooni. Võtsime reelingu ääres positsioonid sisse.
▷ Liitsõnad: julgestus|positsioon, kaitse|positsioon, lahingu|positsioon, lähi|positsioon, tiib|positsioon, tulepositsioon; lähte|positsioon, stardi|positsioon, viskepositsioon.
2. (sotsiaalne) seisund; ametikoht; koht hierarhias, süsteemis. Ühiskondlik, seltskondlik, ametialane positsioon. Ta on tähtsa, kõrge positsiooni saavutanud. Silmapaistvale positsioonile jõudnud mees. Juhtival positsioonil töötav ametnik. Mul pole mingit erilist positsiooni. Direktor tahab oma positsiooni säilitada, kindlustada, tugevdada. Isa kõikuv positsioon perekonnas. Ta on positsiooniga inimene. Kiriku positsioon riigis. Eesti rahvusvaheline positsioon.
▷ Liitsõnad: juht|positsioon, liidri|positsioon, võimupositsioon.
3. seisukoht, vaatepunkt. Ta jutustab juhtunust kõrvaltvaataja positsioonilt. Olles tavalugeja positsioonil, näib et... Retsensent kritiseeris uut luulet jäikadelt positsioonidelt. Mulle meeldib autori kindel esteetiline positsioon. Milline on selles küsimuses Eesti riigi positsioon?

puusaline ‹-se 5› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› (teatud laadi) puusaga
▷ Liitsõnad: kitsa|puusaline, laia|puusaline, saleda|puusaline, sihvakapuusaline.

põsine ‹-se 4› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› teat. laadi põskedega, põskne
▷ Liitsõnad: puna|põsine, roosapõsine.

põskne ‹-se 2› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› teat. laadi põskedega, põseline
▷ Liitsõnad: puna|põskne, punn|põskne, roosapõskne.

põõsa|kujuline
väliselt põõsa laadi. Põõsakujuline puu, põldvaher. Toomingas on enamasti põõsakujuline.

põõsaline ‹-se 5› ‹adj›

1. põõsastega kaetud, põõsaid täis. Põõsaline karjamaa. *.. Soosaare, need väljad, põõsalised ja mätlikud niidud, sood ja võsad nõuavad raha! M. Metsanurk.
2. ‹liitsõna järelosana› teat. laadi põõsastega
▷ Liitsõnad: hõreda|põõsaline, paksu|põõsaline, tihedapõõsaline.

pärast
I. ‹postp›
1. [gen] (põhisõnaga märgitud ajaühiku) järel, möödudes. Aasta pärast. Kahe kuu pärast algab jälle õppetöö. Astun nädala või paari pärast läbi. Ta suri kolme päeva pärast. Tule poole tunni pärast! Kell on viie minuti pärast üks. Natukese, mõne, tüki aja pärast. Vähe, viivu, veidi aja pärast taipasin, mis oli juhtunud. Ettevõte tasub end ära alles aastate pärast.
2. [gen] osutab sellele, mille v. kelle valdusse v. käsutusse saamiseks, saavutamiseks midagi toimub. Lahing käis linna, iga jalatäie maa pärast. Isapõdrad võitlevad emase pärast. Kosis rikka lese tema vara pärast. Röövlid tapsid mehe raha pärast. Koerad purelesid kondi pärast. Naised jagelevad pesuköögi pärast. Võistlus esikoha, maailmameistri tiitli pärast. Ta on tõe ja õiguse pärast väljas. *Vapsidega konkureerisid võimu pärast eeskätt Põllumeestekogud.. O. Kuningas.
3. [gen] mingil põhjusel, millegi tõttu, millestki tingituna. a. osutab tundele, millest tingituna v. mille tõttu midagi toimub. Hõiskab, tantsib rõõmu pärast. Hakkasin viha pärast nutma. Ta ei saanud ehmatuse, hirmu pärast sõnagi suust. Vaju või maa alla häbi pärast! Tal ei tulnud erutuse pärast uni. Tegin seda kiusu, jonni, koeruse, ulakuse, lusti pärast. Läksin huvi, viisakuse pärast nendega kaasa. Mees on õnnetu armastuse pärast jooma hakanud. b. osutab asjaolule v. põhjusele, mille tõttu midagi esineb v. toimub. Laps puudus koolist haiguse pärast. Laev ei sõida täna tormi pärast. Külma pärast ei saa siin talvel elada. Mitmete asjaolude pärast jäi töö pooleli. Talu läks võlgade pärast oksjoni alla. Lammast peetakse villa pärast. Haige oigas valude pärast. Palun vabandust tülitamise pärast! Ega ma sinu pärast ei tulnud, tulin ema vaatama. Ega ma paha pärast, räägin seda hea pärast! Mis sa nutad tühja (asja) pärast! Meeldid mulle oma töökuse pärast. Teda halvustati tema saamatuse pärast. Olen sinu pärast uhke. Sain teie pärast peapesu. Mul hakkas enda pärast häbi, piinlik. Lõi kombe pärast risti ette. Tulid sa ikka asja pärast? 'oli sul ikka asja'. Mis häda pärast 'mis põhjusel' ma peaksin valetama! Mis hea pärast sa siia tulid? (irooniline väljend). *Kui sageli räägitakse seltskonnas lihtsalt rääkimise pärast. I. Trikkel. || (karistatava v. kritiseeritava põhjuse korral vahel võimalik ka eest.). Istub varguse pärast kinni. Streigist osavõtu pärast vallandati mitu töölist. Sain nahutada heitliku iseloomu pärast. Kunstnikule tehti liigse realismi pärast etteheiteid. *.. otsis ja kangutas sõnu ja mõtteid, nagu tuleks nende pärast hiljemini kellegi ees vastutada. P. Vallak. c. osutab isikule v. asjaolule, kelle v. mille huvides, kasuks, jaoks midagi toimub. Buss peatus vaid meie kahe pärast. Ära minu pärast oma toimetamisi toimetamata jäta. Räägin seda sinu enda pärast. Tulin koju tagasi üksnes laste pärast. Töö pärast ma ennast tapma ei hakka. Kunst kunsti pärast. Kindla usu pärast on surmagi mindud. *„Ega siis jumal inimest ometi põrgu pärast loonud.” – „Mispärast siis?” A. H. Tammsaare. d. osutab isikule, esemele, asjaolule, kelle v. mille saatuse v. olukorra suhtes tuntakse muret, kahju vms. Ära minu pärast muretse. Kuidas ma küll sinu pärast kartsin! Tunnen muret oma tervise pärast. Mure homse päeva, tuleviku pärast. Kardab oma elu pärast. Lein hukkunute pärast. Rikas muretseb oma raha pärast. *.. oleme mures tedre- ja põldpüüparvede kokkusulamise pärast.. O. Tooming.
4. [gen] ‹hrl. kirjutatakse eelneva sõnaga liitadverbina kokku› kellegi v. millegi seisukohalt, poolest. Sinu pärast võiksime nälga surra, sul ükskõik! Mine siis, minugi pärast! Ütlen seda ainult moe, nalja pärast. Õiguse pärast 'õigupoolest'. Kõik see oli nagu au pärast 'nime poolest, moepärast'.
5. [gen] millelegi vastavalt, millegi kohaselt v. järgi, midagi mööda. Saaks ükskord voli pärast süüa! Kunagi ei osanud peremehe meele pärast olla. Kõikide meele pärast ei suuda teha. *Mina ratsutan ainult tarbe pärast, ma ei tunne sellest mingit erilist mõnu. H. Salu.
6. [gen] esineb fraseoloogilist laadi hüüatustes ja kirumisvormelites. Jumala, taeva pärast, ära tee seda! Aita ometi, Kristuse pärast! Kuradi, pagana, põrgu, kirevase pärast! *Mille tondi pärast ma praegu oma raha salaja pidin lugema? K. A. Hindrey.
7. [elat] kõnek (osutab seisundile:) mingis seisundis v. olukorras olevana, peast. Ta oli noorest pärast iludus. Ära haigest pärast tööle mine! *Taru Iida peavari alevikuserval pole enam see, mis uuest pärast.. M. Nurme. *Minu nimi on Linda Liitmäe, neiust pärast olin Kütt. V. Ilus.
II. ‹prep› [part] millegi järel, millestki ajaliselt hiljem, peale. Kella kolme paiku pärast lõunat. Pärast 1. juulit. Varsti pärast pühi. Viis minutit pärast kuut. Pärast tööd läksime kohe koju. Õhtul pärast töö lõppu. Uued majad kerkivad nagu seened pärast vihma. Pärast sõda olid meil rasked ajad. Asus pärast ülikooli, ülikooli lõpetamist tööle õpetajana. Pärast pikki vaidlusi jõudsime ühisele otsusele. Ta jäi veel pärast mind tööle. Pärast meid tulgu või veeuputus! Elu pärast surma. *Mind jäeti mingi koerustüki eest pärast tunde. T. Vint. | ‹ühendsidesõna osana› pärast seda kui vt kui
III. ‹adv›
1. hiljem; edaspidi. Hommikul paistis päike, pärast hakkas sadama. Mine sina kohe, ma tulen pärast järele. Eks pärast näe, vaata, mis siin teha annab! Mul pole praegu raha, maksan pärast. Ta oli algul vastu, kuid pärast andis järele. Pärast näeme! Seda juhtus pärastki. Parem enne karta kui pärast kahetseda. Pärast ikka tarku palju! Kes pärast naerab, naerab paremini. *.. sest nii tarka koera kut Nässu pole Abrukas enne old ega tule pärast. J. Tuulik. || seejärel, siis. Algul kuulasin raadiot, pärast veel lugesin pisut. Enne töö ja pärast lõbu. Esiti varastab nõela, pärast noa, viimaks hobuse.
2. van (kartust v. kahtlust väljendades:) viimati, äkki, järsku. *Oota, ma keeran ukse lukku, pärast mõni tuleb. A. H. Tammsaare. *".. julgegi sööma hakata: pärast viib keele alla!” arvas poiss. E. Särgava.
Omaette tähendusega liitsõnad: au|pärast, häda|pärast, jao|pärast, käe|pärast, meele|pärast, minu|pärast, miski|pärast, moe|pärast, nalja|pärast, näo|pärast, see|pärast, selle|pärast, teadu|pärast, õigupärast

pärgamiin ‹-i 21› ‹s›

1. pärgamentpaberi laadi õhuke tugev rasva- ja veekindel paber (peam. pakkimiseks)
2. ehit naftabituumeniga immutatud katusepapp aluskihina kasutamiseks

pöörd ‹pööru 21› ‹s›

1. murd pöörak, pööre. *Kusti tuli meile vastu koorejaama pööru peal.. A. Kaal. *Ise tead, Adeelel seal õuetee pöörus kibuvitsapõõsas. J. Tuulik.
2. murd (liigutuste, liikumise laadi kohta). *Näe, mihuke kõrge jala ja kärme pööruga tüdruk! H. Sergo.
▷ Liitsõnad: ümberpöörd.
3. hrv pööris, keerutus. *Ning korraga näis kogu keerlev karussell õhku tõusvat .. ja kõik hirmsas pöörus uperpalli kukkuvat. F. Tuglas.

püksiline ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› teat. laadi pükstega
▷ Liitsõnad: laia|püksiline, punapüksiline.

raamiline ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› teat. laadi v. värvi raamiga (hrl. 1., 2. täh.)
▷ Liitsõnad: laia|raamiline, musta|raamiline, valgeraamiline.

rahva|laululine
rahvalaulu laadi, rahvalaulule omane. Rahvalaululine esitusviis.

rakendus|uuring
rakenduslikku laadi uuring. Alus- ja rakendusuuringud.

repertuaari|kino
teat. laadi filmidele spetsialiseerunud kino

retsidiiv ‹-i 21› ‹s›

1. jur sama laadi süüteo kordamine pärast karistuse kandmist, korduv kuritegu || millegi ebasoovitava v. taunitava kordumise ilming. Aeg-ajalt löövad kriitikas välja dogmatismi retsidiivid.
2. med haiguse kordus, taaspuhkemine pärast näilist paranemist. Ekseemi retsidiivid on sagedased. Retsidiiv võib vallanduda mõne haigust soodustava teguri toimel.

riski|rühm

1. med rahvastikurühm, kellel on suur tõenäosus millessegi haigestuda v. kellel avaldub mingi tervisehäire tavalisest märksa sagedamini. Aidsi riskirühma kuuluvad ka narkomaanid.
2. (sotsioloogias:) üht v. teist laadi sotsiaalse ebavõrdsuse v. kindlusetuse pärast kannatav inimrühm

sabaline ‹-se 5›

1. ‹adj› ‹liitsõna järelosana› teat. laadi sabaga (1. täh.)
▷ Liitsõnad: kala|sabaline, koheva|sabaline, laia|sabaline, lühi|sabaline, nudi|sabaline, pika|sabaline, tömbi|sabaline, valgesabaline.
2. ‹s› saba (1. täh.) omav olend. *Miks ei võinud nüüd teine sabaline [= rott] kuskilt teisest kullaaugust ühe tukati oma saba külge saada.. R. Kolk.
3. ‹s› sabas (5. täh.) olev inimene. *Täna müüdi Nurme lihapoes ainult härjasabasid. Ukse taga närvitsesid sabalised: kas ikka kõigile jätkub? L. Promet.

sama|laadne
sama laadi, laadilt samasugune. Maakonnas on mitu samalaadset ettevõtet. Tuli tänavu esimeseks, mullu oli samalaadsel võistlusel kolmas. Samalaadseid rahutusi esines peale Mahtra mujalgi. Juhataja rääkis puudustest asutuse töös, samalaadseid sõnavõtte oli teisigi. *.. nurgelised, sirgjooneliste kontuuridega majad, igaüks isesugune, kuid kõik samalaadsed. H. Luik (tlk).

sambaline ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› (teat. arvu v. teat. laadi) sammastega. Sambaline hoone.
▷ Liitsõnad: kolme|sambaline, kuue|sambaline, mitmesambaline; marmorsambaline.

sanatoorne ‹-se 2› ‹adj›
sanatooriumis saadav, sanatooriumile omane; sanatooriumi laadi. Sanatoorne ravi. Sanatoorne internaatkool, pansionaat.

sarveline ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› teat. laadi v. hulka sarvi omav
▷ Liitsõnad: mitme|sarveline, pika|sarveline, ühesarveline.

seemneline ‹-se 5› ‹adj›
(teat. laadi v. määra) seemneid omav; seemnete abil toimuv. Seemnelised puuviljad. Taimede seemneline paljunemine.
▷ Liitsõnad: jämeda|seemneline, peene|seemneline, suure|seemneline, väikeseseemneline; palju|seemneline, üheseemneline.

sega|eeskava
erinevat laadi numbritega (näit. laul, tants, deklamatsioon jne.) eeskava. Segaeeskavaga peoõhtu.

sega|palk [-palga]
eri laadi osadest koosnev palk. *Tööpoisid said sellal segapalka – riiet, raha ja lina. A. Kivikas.

sega|seltskond
mitte ühesugune, erinevat laadi seltskond. Oli kuulda nii saksa, inglise kui vene keelt – täielik segaseltskond. Kas on oodata ainult mehi või tuleb segaseltskond? Pulma kogunes segaseltskond – alates pruutpaari noortest sõpradest ja lõpetades suguvõsa vanimate liikmetega.

seinaline ‹-se 5› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› teat. laadi seina omav, teat. laadi seinaga
▷ Liitsõnad: paksu|seinaline, sileda|seinaline, tihedaseinaline.

selgne ‹-se 2› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› teat. laadi selga omav, teat. seljaga
▷ Liitsõnad: küür|selgne, lame|selgne, nõgus|selgne, ümarselgne.

seljaline ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› teat. laadi seljaga
▷ Liitsõnad: kumera|seljaline, teravaseljaline.

selle|laadne
seda laadi. Mängiti pantide lunastamist ja muid sellelaadseid seltskonnamänge. See oli esimene sellelaadne juhtum tema elus.

selle|taoline
sellega sarnanev, seda laadi, niisugune. Võrdles meie rahvusparki teiste selletaolistega maailmas. Laps tahtis karusselliga sõita, jäätist süüa ja muudki selletaolist teha. *Ja oli ses kirjas läbi paista lasknud .. midagi selletaolist, mida kõlbaks nimetada pettumuseks. P. Viiding.

serviis ‹-i 21› ‹s›
täielik valik ühte laadi kokkukuuluvaid lauanõusid. Kallis, hinnaline serviis. Kuue, kaheteistkümne inimese serviis.
▷ Liitsõnad: kohvi|serviis, lõuna|serviis, teeserviis; hõbe|serviis, portselanserviis; nukuserviis.

sild ‹silla 23› ‹s›

1. üle veekogu ulatuv rajatis, mida mööda kulgeb tee (v. torustik). Kitsas, lai, pikk, kõrge sild. Avatav sild. Ühe-, kahekorruseline sild. Silla esimesel korrusel sõidavad rongid. Uus sild avati liikluseks. Üle Emajõe ehitati jalakäijate sild. Kanalile tehti sild peale. Üle oja viib väike sild. Silla pikkus, laius. Õhtul tõstetakse sillad üles. Jõetramm sõitis silla alt läbi. Üle silla minema, sõitma. Rong kihutas mürinal üle silla. Seisime sillal, silla peal, silla all. Peatusime keset silda. Auto sõitis sillalt jõkke. Silda kaitsti viimse meheni. Vaenlane laskis silla õhku. Sild purunes jäämineku ajal. Pani mõlad sillaks ja ronis paati. || piltl miski, mis kedagi v. midagi ühendab. Sild elavate ja surnute, mineviku ja tänapäeva vahel. Usaldus ehitab, rajab silla kahe inimese vahele. Kõnelejal õnnestus kohe algul luua sild kuulajatega. *Sillaks Soome ellu sai talle Helsingi ülikoolis õppiv tutvuskond.. N. Andresen.
▷ Liitsõnad: alumiinium|sild, betoon|sild, kivi|sild, metall|sild, pingbetoon|sild, puit|sild, puu|sild, raud|sild, raudbetoon|sild, terassild; häda|sild, jalg|sild, jõe|sild, maantee|sild, raudtee|sild, soo|sild, tee|sild, torustikusild; kaar|sild, klapp|sild, köis|sild, lift|sild, nahk|sild, pontoon|sild, pukk|sild, pöörd|sild, raam|sild, ripp|sild, rullik|sild, sõrestik|sild, tala|sild, tõste|sild, ujuk|sild, vai|sild, vantsild; jääsild.
2. miski konstruktsioonilt, kasutusviisilt v. väliskujult eelmist meenutav. a. kerge konstruktsiooniga v. ajutist laadi ehitis sildumiseks. Sild paatide hoidmiseks. Juhtis paadi ninaga silda. Traalid tõid silda värsket kala. Praam, laev on, seisab sillas. b. teisaldatav vahend kuskile pääsemiseks. Lavalt ulatusid saali kaks silda. *.. seitsmetonnise auto ainus koorem on sild, mida mööda loomi autole aetakse. V. Lattik. c. tehn mootorsõiduki sõlm, millele toetub raam v. kere ja mille külge on kinnitatud rattad. Vedav, juhitav sild. Müüa sõiduauto kere koos sildadega. || kahele otsale toetuv kandev metalltarind kraanades. Ühetalalise sillaga kraana. d. el sildühendus e. teat. hambaprotees, sildprotees. Metallist, plastmassist sild. f. anat kesk- ja piklikaju vahel paiknev ajutüve osa g. sport taha painutatud kehaasend seljati aluspinnaga (maadlejal toetuvad matile otsaesine ja jalatallad, võimlejal toetuvad maha sirged käed pihkudega ja sirged jalad taldadega). Maadleja viis vastase parterisse ja sealt silda. Libises võttest välja ja käis korraks üle silla. Hetk hiljem leidis üllatunud vastane end sillas. Võimleja tegi, heitis silda.
▷ Liitsõnad: maabumis|sild, maandumis|sild, paadi|sild, parve|sild, randumis|sild, sadamasild; esi|sild, tagasild; kraana|sild, laadimissild; mõõtesild.
3. mer (teki)ehitis laeval. Kapten ilmus sillale, on sillal. Loots läks silda, tõusis sillale. Pootsman ootas sillalt käsku ankur tõsta. Vanemtüürimees, roolimadrus on sillas.
▷ Liitsõnad: kapteni|sild, komandosild; jooksu|sild, ülekäigusild.

skisoidne ‹-se 2› ‹adj›
psühh skisofreenia v. skisofreeniku laadi. Skisoidne iseloom 'iseloomutüüp, millele on omane lähedaste inimsuhete vältimine, võimetus väljendada viha ja autistlik mõtteviis'. Skisoidne isiksus. | piltl. Skisoidses linnatsivilisatsioonis leviv narkomaania.

soodu ‹s› indekl
van viisi, moodi, laadi. Elu läheb endist soodu. *.. töö läks vana soodu edasi.. Jak. Liiv. *Kui ta tuleb, saame ju näha, mis soodu mees ta on.. L. Koidula. || oma soodu omasoodu. Elu läheb oma soodu. Lapsed jäid koju oma soodu.
▷ Liitsõnad: oma|soodu, ühtesoodu.

soojane ‹-se 4› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› teat. laadi kehasoojusega
▷ Liitsõnad: kõigu|soojane, püsisoojane.

sooneline ‹-se 5› ‹adj›

1. sooniline. a. Sooneline kael. Soonelised kondised käed. Sooneliste kehadega mehed. *Silmitses oma soonelist rusikat – see oli nagu suur pundar sitkeid puujuuri. L. Kibuvits. b. Sooneline heegelpind, kude. Sooneline laudsein. Piparriisika õrnalt sooneline jalg. *Istusid sooneliseks kulunud vana söögilaua äärde, krabistasid paberitega. A. Mälk.
2. ‹liitsõna järelosana› teat. laadi v. arvu soontega
▷ Liitsõnad: jämeda|sooneline, sinise|sooneline, kahesooneline.

sport ‹spordi 21› ‹s›
mängulist laadi võistluslik kehaline tegevus, sportimine. Harrastussport ja kutseliste, kutseline, professionaalne sport. Sport karastab keha ja vaimu. Meil on sport au sees. Ilma võistluseta pole sporti. Armastab sporti. Peab spordist lugu. Hakkas sporti harrastama, spordiga tegelema juba keskkoolipäevil. Poisid teevad sporti 'spordivad'. Spordis ei saanud Jaani vastu keegi. Tegeleb maadlusega, aga muust spordist ei tea tuhkagi. Miks küll suured mehed spordiga jahivad? Noormees jõudis suurde sporti 'tippsporti'. Vend tegi sporti küll: käis õhtuti jooksmas. Kaevas lausa mõnuga, spordi 'kehalise tegevuse' mõttes. || spordiala. Ragbi on meil vähetuntud sport. Kõige odavam sport olevat kabe. || piltl (hasartse tegevuse kohta). Harrastab paradokside pildumise sporti. *.. võrrandite koostamine oli teda alati vaimustanud. See oli omamoodi sport, huvitav, põnev ja täpne. V. Saar. *.. minge mustlasega hobust vahetama, siis alles näete, mis on sport. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: allvee|sport, auto|sport, jahi|sport, jalgratta|sport, kala|sport, kardi|sport, langevarju|sport, laske|sport, lennu|sport, maadlus|sport, matka|sport, mootori|sport, mootorratta|sport, mudellennu|sport, orienteerumis|sport, poksi|sport, purilennu|sport, purje|sport, ralli|sport, ratsa|sport, spinningu|sport, sõude|sport, tõste|sport, ujumis|sport, vee|sport, vibu|sport, õngesport; amatöör|sport, inva|sport, massi|sport, profi|sport, rahva|sport, tipp|sport, üliõpilassport; suve|sport, talisport; tegev|sport, tervise|sport, võistlussport; ajusport.

suhe ‹suhte 18› ‹s›

1. võrdlusel põhinev arvuline vahekord mõõdetavate suuruste v. hulkade vahel; mat kahe arvu jagatis. Samba kõrguse ja läbimõõdu suhe. Lipu laiuse suhe pikkusega, pikkusesse on 1 : 2. Koostisainete õige suhe. Suhteline õhuniiskus on absoluutse ja maksimaalse õhuniiskuse suhe protsentides. Protsentuaalne suhe. Kaardi arvmõõtkava on suhe, mis näitab, kui palju kordi on vahemaad looduses suuremad vastavatest vahemaadest kaardil. Kiirust saab määratleda läbitud tee pikkuse ja ajavahemiku suhtena. Meie jalgpallimeeskond kogus 18 punkti väravate suhtega 42 : 9. Aja jooksul muutusid ka laevade mõõtmete suhted. *Mõistusega olendite kohtamise võimalikkust [galaktikas] hindas ta suhtega üks kahekümne vastu. G. Kaarend (tlk).
▷ Liitsõnad: eba|suhe, mõõdu|suhe, proportsioonisuhe.
2. ‹hrl. pl.› inimeste v. inimrühmade vastastikune vahekord, mis avaldub suhtlemises, läbikäimises. a. (ka suhtlemise laadi silmas pidades). Ametlikud, isiklikud, kodused suhted. Sugupooltevahelised suhted. Lapse suhe emaga. Noorte ja vanade vahelised suhted. Laste ja vanemate vahel olid sõbralikud, soojad, südamlikud suhted. Suhted ämmaga jäid jahedaks, külmaks. Nad on ülemusega heades suhetes. Meil ei ole omavahel ligemaid, lähemaid suhteid. Arnoga tekkisid tal tihedad suhted, mis kestsid palju aastaid. Tutvuse esimestest päevadest peale hakkasid meie vahel kujunema avameelsed ja usalduslikud suhted. Naabritega tuleb häid suhteid pidada, hoida. Püüdis sõlmida, luua suhteid mõjukate isikutega. Abielupaari suhetesse oli tekkinud mõra. Selles perekonnas on suhted täiesti sassis. Näis, nagu hakkaks jää nende suhetes tasapisi sulama. Nad on omavahelised suhted katkestanud, lõpetanud. Aja jooksul on meie suhted katkenud. Milleks lõhkuda häid suhteid? Teravaks muutunud suhteid polnud võimalik parandada. Vähehaaval hakkasid suhted paranema. Peame me siis teiste silme all hakkama oma suhteid klaarima? Noorte vahel hakkasid arenema õrnemad, soojemad suhted. Platoonilised suhted. Rahvusvahelised, riikidevahelised, diplomaatilised suhted. Algas uus järk Eesti-Vene suhete arengus. Avalikud suhted '(ettevõtte, valitsuse vms.) suhtlemine üldsusega; avaliku arvamuse kujundamine'. *Tartus on õppejõudude ja õpilaste suhe ikka olnud lähedane. P. Ariste. || (salajane) armuvahekord, intiimsuhe. Abieluväline suhe. Juba rääkisid kõik tuntud pankuri ja imekauni modelli suhtest. Mees salgas oma suhteid proua Padrikuga. Minu mehel on tekkinud suhe naabrinaisega. Arenev suhe hakkas tõsiselt häirima ühe asjaosalise abielu. *.. üks tõsine eesti mees ei loo mitte kergeid suhteid sel ajal, kui ta naine peab olude sunnil temast eemal viibima. V. Gross. || suhtumisel põhinev vahekord millegagi. Milline on sinu suhe loodusesse? Merega on mul erilaadne, väga lähedane suhe. b. (mitmesuguste ühiskonnas kujunevate, sageli millelgi materiaalsel põhinevate v. õigusega reguleeritud vahekordade kohta). Ühiskondlikud suhted. Patriarhaalsed suhted. Feodaalsed, kapitalistlikud suhted. Majanduslikud, kaubanduslikud, kaubalis-rahalised suhted. Kiriku ja ilmaliku võimu suhted. Lepingulised suhted. Abielulised, varalised, maaõiguslikud suhted.
▷ Liitsõnad: abielu|suhe, alluvus|suhe, armastus|suhe, armu|suhe, inim|suhe, intiim|suhe, perekonna|suhe, püsi|suhe, sala|suhe, seksuaal|suhe, sugulus|suhe, sõbra|suhe, sõltuvus|suhe, sõprus|suhe, vaenusuhe; konsulaar|suhe, rahvus|suhe, välissuhted; agraar|suhe, feodaal|suhe, jaotus|suhe, kauba(ndus)|suhe, keele|suhe, kirjandus|suhe, klassi|suhe, kultuuri|suhe, maa|suhe, majandus|suhe, omandus|suhe, tarbimis|suhe, tootmis|suhe, turu|suhe, töö|suhe, vahetus|suhe, õigus|suhe, ärisuhted.
3. seos mingite nähtuste vahel. Abstraktsed suhted. Kunsti suhted tegelikkusega. Uurib keele ja mõtlemise suhteid. Sõnadevahelised suhted lauses. || filos nähtustevaheline vormiline seos
▷ Liitsõnad: aja|suhe, ruumisuhted; hinna|suhe, keele|suhe, kvantiteedisuhe.
4. [mingis] suhtes (mingist) küljest, (mingist) aspektist, (mingis) mõttes. Ses suhtes on sul õigus. Selles suhtes on isa ja ema alati ühel nõul olnud. Huvitav, ehkki mitmes suhtes vaieldav käsitus, ettekanne. Igas suhtes eeskujulik õpilane. Vana kodu oli mõnes suhtes mugavamgi kui uus.

suine2 ‹-se 4› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› teat. laadi suuga
▷ Liitsõnad: naeru|suine, pruntsuine.

suleline ‹-se 5›

1. ‹adj› sulgedega kaetud, (sule v.) sulgedega varustatud. Kurepojad ajasid pika sulelise kaela õieli. Kergitas oma sulelist kübarat. *Kevad oli juba ammu saabunud.., Kadriorgu terve maleva sulelisi laulikuid toonud.. A. Paas.
2. ‹adj› ‹liitsõna järelosana› teat. laadi sulgedega
▷ Liitsõnad: kirju|suleline, mustasuleline.
3. ‹s› lind. Mets on täis kõiksugu sulelisi. Koolibrid on maailma väikseimad sulelised. Paljudel sulelistel on juba pojad pesas. Kevaditi peatuvad siin lahel sajad eri liiki sulelised.

sulg ‹sule 22› ‹s›

1. sarvainest moodustis lindude pealisnahal. Mustad, valged, kirjud, värvilised suled. Varblasepoegadel ei ole veel sulgi seljas. Linnupojad on juba sulis 'suled selga saanud'. Suled kuluvad ja vahetuvad. Kukk ajas suled kohevile, laiali. Värvuke soputas säutsudes sulgi. Linnud silusid, kohendasid sulgi. Pardid nokitsevad tiigi kaldal sulgi. Kana ajab sulgi, on sulil 'sulgib'. Emalind kandis pessa kokku pehmet kulu, sulgi ja karvu. Kassi söödud linnust olid järel vaid suled. Tapetud part tuleb sulgedest puhtaks kitkuda. Kübarat kaunistas uhke sulg. Indiaanlased kannavad sulgedest peaehteid. Sulgedest tekk, padi. Kerge kui sulg 'väga kerge'. Igal linnul omad suled. Lindu tuntakse sulgedest.
▷ Liitsõnad: haha|sulg, hane|sulg, jaanalinnu|sulg, kajaka|sulg, kana|sulg, kotka|sulg, kuke|sulg, linnu|sulg, luige|sulg, paabulinnu|sulg, papagoi|sulg, ronga|sulg, varesesulg; harjas|sulg, hoo|sulg, katte|sulg, kontuur|sulg, kukla|sulg, laulu|sulg, niit|sulg, päris|sulg, rinna|sulg, saba|sulg, tiiva|sulg, tüür|sulg, udu|sulg, verisulg; kiivri|sulg, kübara|sulg, padjasulg.
2. endisajal suure linnu tiiva- v. sabasulest lõigatud, hiljem metallist valmistatud kirjutusvahend tindi, tuši vm. vedelikuga kirjutamiseks; selline joonestus- v. joonistusvahend. Terava, laia otsaga suled. Ostis kooli jaoks vihikuid, pliiatseid ja sulgi. Võttis paberi ja sule. Kastis sule tindipotti. Mõtleb, sulg käes. Pani sule käest. Klassis on vaikne, ainult kirjutavad suled krabisevad. Kostab vaid sulgede kribinat. Sulg jooksis kiiresti mööda paberit. Kirjutab, nii et sulg suitseb 'kiiresti'. *Kirjutaja laseb sulel heal vallapaberil lennata. M. Traat. || piltl sümboliseerib kirjutamist, kirjanduslikku tööd (ka selle laadi silmas pidades). Ajakirjaniku terav sulg. Nobeda sulega kirjamees. Nõtke sulega esseist. Ta on erakordselt lahtise sulega, selline mõnus ja lahe jutuvestja. Olustiku kirjeldamiseks on tal (pilku ja) sulge 'oskust, annet'. Vanameistri sulge on juhtinud loomupärane koomikaanne. Hakkas sulge proovima 'kirjanduse alal katsetama' juba koolipõlves. Ebaõnnestunud lavastuse puhul teritasid sulge 'tegid kriitikat' mitmed arvustajad. Ilmne ülekohus sundis sulge haarama. Sulg tõrgub seda kirjutamast. Romaani kirjutamiseks on noore autori sulg veel nõrk. Sulge ei tohi lasta rooste minna 'kirjutamist ei tohi unarule jätta'. Tema sulest on ilmunud suurepäraseid tõlkeid. Polegi päris kindel, kelle sulest see romaan pärineb. Lühikese aja jooksul tuli kirjaniku sule alt mitu novelli. Luuletaja sule all hakkavad looduspildid elama. Elatab end sule abil. On koolis ametis ja teenib sulega lisa. *Esimene, suurem jagu [romaanist] on juba täiesti valmis ja laotud, teine, väiksem, aga praegu sule all [= teoksil, pooleli]. E. Vilde. *Nagu näeme, libiseb pastorist luuletaja sulg välist pinda kaudu, taotlemata erilist tundesügavust. A. Vinkel.
▷ Liitsõnad: hane|sulg, joon|sulg, kirjutus|sulg, kuld|sulg, lapik|sulg, noodi|sulg, pais|sulg, pilliroo|sulg, redis|sulg, rondoo|sulg, roo|sulg, tuši|sulg, teras|sulg, tinasulg; kirjaniku|sulg, kunstniku|sulg, meistrisulg.

sõrmeline ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› teat. laadi sõrmedega
▷ Liitsõnad: lühikese|sõrmeline, pikasõrmeline.

sõsar|organisatsioon
samasugune, sama laadi organisatsioon (näit. mõnes teises riigis)

sõõrmeline ‹-se 5› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› teat. laadi sõõrmetega
▷ Liitsõnad: laiasõõrmeline.

säh ‹interj›

1. võta (vastu)! (hrl. kaasneb ütleja liigutusega, kui ta kellelegi midagi annab, ulatab, pakub). Säh, võta raha! Säh, söö see pirukas ära! Säh, rüüpa ka! Säh, poiss, siin on su raamat. „Säh!” ulatas ta sõbrale ajalehe. Säh sulle ilusa salmi eest paar õuna. Säh, Muri, kont! Siin on sulle jupp nööri, säh! Säh. Loe see kiri läbi! Pontu, säh, säh! Püüa kinni! (koera ässitamiseks). Parem üks „säh” kui kaks „küll saab”. *Oh pagan, ei mina osanud seda kujutella, et igale karjapoisile ja vallasandile jagatakse maid, muudkui säh ja säh ning ole saks! A. Gailit. *Mehed klobivad Pikk-Juhanit armutult.. „Säh sõimu eest! Säh omakasu eest! Säh irvitamise eest!” taob Tarass. J. Sarapuu.
2. esineb (ebameeldivat) üllatust, pettumust, imestust vm. seda laadi emotsioone väljendavates hüüatustes. Säh sulle vaba õhtut! Säh sulle nüüd Itaalia-reis! Vaat mis tegi, säh sulle sõpra! Paneb teine veel plehku ja säh sulle siis! Säh sulle, toit juba jahtunud! Kõik oli hästi, aga järsku – säh sulle! Otsib raha, aga – säh sulle lugu! – rahakott kadunud. Säh sulle pauku, Tõnn olevat ümber otsustanud! Vaat sulle säh, rong juba läinud. „Tohoo säh!” imestas taat. Tohoo pele säh, või tikub hammustama! *Toh-oh hullu säh, mullu kõlbasime, tänavu enam ei. H. Lumet.

särk ‹särgi 21› ‹s›

1. ülakeha kattev (hrl. eest kinnine ja ilma käisteta) alusrõivas; vastav (pikkade v. lühikeste) käistega meeste pealisrõivas, päevasärk. Meeste, naiste, laste särgid. Alumine, pealmine särk. Pikk, lühike särk. Linane, takune särk. Puuvillasest riidest, siidriidest, nailonist särk. Õlapaeltega, pitsidega särk. Pikkade, lühikeste varrukatega särk. Tärgeldatud kraega särk. Lumivalge, kirju, ruuduline särk. Valge särk sobib iga ülikonnaga. Fraki all kantakse tärgeldatud rinnaesisega särki. Triibuline meremeeste särk. Vene särk 'pükste peal kantav püstkraega särk'. Imikul käib särk tagant lahti. Särk on katki, nõelutud, paigatud. Särki pesema, triikima. Vahetab iga päev särki. Pani, tõmbas särgi selga. Võtab särgi seljast (ära), võtab end särgi väele. Tõmbab särgi üle pea. Armastab kanda tumedat särki. Pane särk püksi, pükstesse. Kannab särki pükstes, pükste peal. Särk käib, ei käi eest lahti. Kirevates särkides mehed. Vanasti kandsid naised suvel ainsa riietusesemena vöötatud särki. Ta on palja särgiga, särgi väel. Mustlane vehkis kätega, nagu oleks tal tuli särgis. Vuhib tööd teha, nii et särk seljas märg. Oma särk on kõige ligem. Uni ei anna uuta kuube, magamine maani särki. *.. ja need neli [tehet] läksid tal pärast käes nii sassi, nagu Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul. O. Luts. *Ja mehed hoiavad vanaga ühte nagu särk ja perse. H. Susi.
▷ Liitsõnad: alus|särk, ihu|särk, pealis|särk, päeva|särk, triik|särk, öösärk; imiku|särk, meeste|särk, naiste|särk, poiste|särk, titesärk; flanell|särk, frotee|särk, lõuend|särk, nailon|särk, puuvill(a)|särk, raud|särk, rõngas|särk, siid|särk, sits|särk, soomus|särk, T|särk, trikoo|särk, võrksärk; fraki|särk, kauboi|särk, liidri|särk, madruse|särk, peo|särk, polo|särk, safari|särk, spordi|särk, suri|särk, suve|särk, suveniir|särk, tennise|särk, töösärk.
2. ‹liitsõna järelosana› esineb mõnedes muud laadi liitsõnades
▷ Liitsõnad: hullu|särk, jahutus|särk, pikk|särk, puu|särk, vee|särk, õnnesärk.

südameline ‹-se 5› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› teat. laadi südamega (2. täh.), teat. iseloomuomadusega
▷ Liitsõnad: hea|südameline, kõva|südameline, pehme|südameline, sooja|südameline, õrnasüdameline.

sümfooniline ‹-se 5› ‹adj›
sümfoonia laadi, sümfoonia vormiga; sümfooniaorkestrile loodud. Sümfooniline muusika. Sümfooniline poeem 'sümfooniaorkestrile kirjutatud üheosaline, sageli sonaadivormis heliteos, mis kajastab mingit poeetilist v. filosoofilist ideed'.
▷ Liitsõnad: vokaalsümfooniline.

sünge|tooniline
sünget laadi, sünge. Süngetooniline muusika, maal. Novelli süngetooniline ainestik.

šungiit ‹-giidi 21› ‹s›
geol antratsiidi laadi must läikiv kivim Karjalas

tahteline ‹-se 5› ‹adj›

1. tahtest juhitud v. olenev, tahtega seotud. Tahteline tähelepanu. Tahtmatud ja tahtelised liigutused. Tahteline tegevus, tegu. Eesmärgikindlus, visadus, julgus on tahtelised omadused.
2. ‹liitsõna järelosana› teat. laadi tahtega
▷ Liitsõnad: nõrga|tahteline, tugevatahteline.

taljeline ‹-se 5› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› teat. laadi taljet omav
▷ Liitsõnad: jämeda|taljeline, peene|taljeline, saledataljeline.

tase ‹-me 3› ‹s›

1. (veepinna) kõrgus, kõrgusaste, nivoo. Soode pind oli sama kõrge kui Peipsi tase. Põhjavee kriitiline tase. Palke parvetatakse vee loomuliku taseme juures. Emajõe, Võrtsjärve tase tõuseb, langeb. Treenis mägedes, aga võistlus toimus merepinna tasemel.
▷ Liitsõnad: mere|tase, põhjavee|tase, veetase.
2. millegi v. kellegi arengu, suuruse, väärtuse, tähtsuse, laadi jne. aste. Tööstuse, põllumajanduse, karjakasvatuse tase. Palkade, sissetulekute tase. Orkestri, lauljate tase. Rahva hariduslik, kultuuriline tase. Rahvusvahelise tasemega nõupidamine. Diplomaatilised suhted saatkondade tasemel. Kohtumine ministrite tasemel. Elunähtuste uurimine raku tasemel. Tase tõuseb, langeb, püsib. Taset säilitama, hoidma. Ettevalmistuste madal, kõrge tase. Tõlge oli heal, keskmisel, korralikul tasemel. Arstiteaduse praeguse taseme juures pole see mingi probleem. Ühtlase tasemega võistkonnad. Ta teadmiste tase osutus nõuetele vastavaks. Nähtust kirjeldatakse mitmel tasemel. Vastaste relvad olid ühel, samal tasemel. Prantsuse konjaki taset pole see jook saavutanud. Langes koletu teoga julmuri tasemele. *Oma tsikkel oli nagu .. tungraud, mis tõstis ta enese silmis inimese tasemele. M. Traat. || kõnek kvaliteedi, teostuse jms. kõrge aste. Heade tegijatega on tase kindlustatud. Tasemel etendus. Pruut oli täiesti, igati tasemel.
▷ Liitsõnad: arenemis|tase, arengu|tase, elatus|tase, elu|tase, esinemis|tase, ettevalmistus|tase, haridus|tase, hinna|tase, inflatsiooni|tase, kiirgus|tase, kultuuri|tase, kunsti|tase, mängu|tase, müra|tase, tarbimis|tase, teenindus|tase, toodangu|tase, tootmistase; alg|tase, kesk|tase, kõrg|tase, maailma|tase, miinimum|tase, tipptase.

taustaline ‹-se 5› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› teat. laadi tausta omav
▷ Liitsõnad: heleda|taustaline, pruunitaustaline.

teenistus ‹-e 5› ‹s›

1. palk vm. teenitud tasu. Töölise, arsti, maakleri, taluniku teenistus. Aastane, terve kuu teenistus. Andis oma esimese teenistuse ema kätte. Kui suur su teenistus on? Töö oli seal raske ja teenistus nigel. Kalurid nurisevad väikese teenistuse üle. Uues töökohas on teenistus parem. Kogu oma teenistuse jõi mees maha. Tervelt poole teenistusest pani ta kõrvale. Teenistusest jätkus hädapäraseks elamiseks. Ta mängib börsil, pidi väga hea teenistus olema.
▷ Liitsõnad: aasta|teenistus, kuu|teenistus, nädala|teenistus, päevateenistus; kõrval|teenistus, lisa|teenistus, põhiteenistus.
2. amet, töökoht, töö, palgaline töösuhe. Ajutine, juhuslik teenistus. Avalik teenistus tähendab töötamist riigistruktuurides. Otsib heapalgalist, kerget, ükskõik millist teenistust. Õpilastel on raske teenistust leida, saada. Teenistusse võtma, kauplema, kutsuma. Noormees tahab minna teenistusse kalalaevale, töökotta, peremehe juurde. Korraga oli teenistuses kaks vangivalvurit. Ülikoolis õppides olin ühtlasi siin ja seal teenistuses. Teenistusest lahkuma, ära minema, loobuma, ennast lahti võtma. Ta oli päevapealt teenistusest lahti lastud, vallandatud. Teenijad ütlesid üksteise järel teenistuse üles. Teenistuse ajal ei tohi erakõnelusi pidada. Kauaaegse hoolsa teenistuse eest anti talle aukiri. Teenistusse ruttavad inimesed. *Aidamehe teenistus oli küll aeganõudev – suvel tuli pereisal päikesetõusust loojaminekuni väljas olla. V. Alttoa. *„Karskustöö on meie ajal teenistuseks saanud nagu kirikuõpetaja, puusepa või kingsepa amet,” seletas peremees. M. Metsanurk. || van teene, abi. Voorimehed pakkusid üksteise võidu oma teenistust.
▷ Liitsõnad: leiva|teenistus, raha|teenistus, riigi|teenistus, tsiviilteenistus.
3. teenimine sõjaväes, sõjaväekohustuse täitmine. Kutsealune alustas teenistust maaväes. Sügisel kutsutakse teenistusse järjekordne aastakäik poisse. Jõudis oma teenistuses koloneli aukraadini. Teenistus reservis. Rahuaegne teenistus.
▷ Liitsõnad: abi|teenistus, aja|teenistus, armee|teenistus, garnisoni|teenistus, inseneri|teenistus, intendandi|teenistus, kaitseväe|teenistus, kroonu|teenistus, meditsiini|teenistus, patrull|teenistus, ratsa|teenistus, rinde|teenistus, rivi|teenistus, side|teenistus, soldati|teenistus, sundaja|teenistus, sõduri|teenistus, sõja(väe)|teenistus, tagala|teenistus, tegev|teenistus, töö|teenistus, vahi|teenistus, väe|teenistus, üleajateenistus.
4. ‹hrl. liitsõna järelosana› teat. laadi teenuseid osutav asutus; selliste asutuste võrk. Geoloogilise luure teenistus. Spetsiaalne Antarktika teenistus Ameerika Ühendriikide valitsuse juures.
▷ Liitsõnad: aja|teenistus, info(rmatsiooni)|teenistus, lennuohutus|teenistus, liiklus|teenistus, maakorraldus|teenistus, meditsiini|teenistus, mere|teenistus, meteoroloogia|teenistus, metsavalve|teenistus, mõõte|teenistus, mäe|teenistus, patendi|teenistus, posti|teenistus, pressi|teenistus, pääste|teenistus, sala|teenistus, sanitaar|teenistus, side|teenistus, teabe|teenistus, tuletõrje|teenistus, turva|teenistus, tutvumis|teenistus, valve|teenistus, vere|teenistus, veterinaarteenistus.
5. jumalateenistus. Hommikune, õhtune teenistus. Jõululaupäeval oli kolm teenistust. Piiskop peab teenistust Toomkirikus. Inimesed ruttavad pühapäevasele teenistusele. *Nii pean ma jälle aias [lõkke juures] oma tulejumala teenistusi. F. Tuglas. || kultus. Muusa, südamedaami teenistus.
▷ Liitsõnad: kabeli|teenistus, kiriku|teenistus, palve|teenistus, tänuteenistus.
6. ‹illatiivis ja inessiivis› (üldisemalt:) teenimine. a. olukord, kus ollakse kellegi käsualune, alluv, juhitav jne. Kommunistide teenistuses olnud mees. Läks okupantide teenistusse. Orb pidi varakult võõra teenistusse astuma. Talupoeg seisis mõisa teenistuses. Koer on tuhandeid aastaid inimese teenistuses olnud. (Olen) teie, sinu teenistuses! (teatatakse valmisolekust kellegi soove v. käsku täita). Teie teenistuses, härra kindral! b. (valduses v. kasutada olemise kohta). Ajalehed olid parteide teenistuses. Peokülaliste teenistuses on nii maja kui aed. Loodusrikkused rakendatakse inimeste teenistusse. Kogu energia läheb suure eesmärgi, ülesande teenistusse.

teise|laadne
teist laadi, laadilt teistsugune. Küladki on seal sootuks teiselaadsed kui meil. Teistsuguses ajastus ja teiselaadses keskkonnas oleks tast võinud prohvet saada. *Mujale maailma sõidame ikka uudistama, teiselaadset kogemust saama .. Ü. Tuulik.

teist|laadi ‹indekl. adj›
teist laadi. Ma ei usu, et see teda huvitab, ta on hoopis teistlaadi inimene.

teist|laadne
teist laadi, teistsugune. See töö nõuab teistlaadseid oskusi, minust jääb see tegemata.

teist|sugune ‹pron›
näitav omadussõnaline asesõna
1. viitab kontekstist selguvale tunnusele: teada olevast v. järgnevas mainitavast erinev, teist laadi. Tema on teistsugune kui teised. Tunnen igatsust teistsuguse, vaimsema elu järele. Mulje kujunes hoopis teistsuguseks, kui olime arvanud. Küll sajab, me lootsime teistsugust ilma. Algul tahtsin teistsuguseid kingi, nüüd olen nendega leppinud. Tema asemel peaks siin teistsugune inimene olema. Kannata, kunagi tuleb ka teistsugune aeg. Korter on peale remonti teistsuguse välimuse saanud. Ei mäleta, et ta kunagi teistsugune oleks olnud. Seda lugu olen kuulnud natuke teistsuguses variandis. Siin on nüüd kõik teistsugune kui aasta tagasi. Siit põhja poole on loodus hoopis teistsugune. || hrv (paari korral vastastikust erinevust näidates). *Viiralt ja Raud .. Nii teistsugused ja ometi nii üks, nagu öö ja päev. V. Panso.
2. mitmesugustes ühendites üldisemalt, konkreetse viiteta. Teooria nii- või teistsugune tõlgendus oleneb uurija isikust. Inimesi on nii- ja teistsuguseid 'igasuguseid'. *Kodu, isamaa ja usk – neid kolme oli alati esile tõstetud küll see-, küll teistsugusel juhul. H. Lepik (tlk).

temperatuuriline ‹-se 5› ‹adj›

1. temperatuuriga seotud, temperatuuri-. Temperatuuriline ärritus. Paikkonna temperatuurilised iseärasused.
2. ‹liitsõna järelosana› teat. laadi temperatuuriga
▷ Liitsõnad: kõrge|temperatuuriline, madalatemperatuuriline.

tempoline ‹-se 5› ‹adj›

1. temposse puutuv, sellega seotud. Tempolised muudatused rahvaviisi motiivis. Polnud raske mõista jooksja tempolisi kaalutlusi.
2. ‹liitsõna järelosana› teat. laadi tempoga
▷ Liitsõnad: kiire|tempoline, ühtlasetempoline.

teraline1 ‹-se 5› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› teat. laadi teraga [1] v. teat. arvu teri omav
▷ Liitsõnad: kitsa|teraline, kumera|teraline, laiateraline; kahe|teraline, mitmeteraline.

teraline2 ‹-se 5› ‹adj›

1. teradest [2] koosnev, teradena esinev v. neid sisaldav; granulaarne. Teraline aine, materjal. Kalamari on teraline toode. Teraline kohupiim 'kodujuust'. Teraline pesupulber, püssirohi. Sadas ikka lund, kord laia, kord teralist. Teralised mullad. Teralise struktuuriga kivim. Teraline grafiit. Fotosfääri teraline ehitus. || mügarlik, krobeline. Klaaskatte teraline pealispind.
2. ‹liitsõna järelosana› teat. laadi teradega [2]
▷ Liitsõnad: jämeda|teraline, korts|teraline, peene|teraline, sega|teraline, suure|teraline, ühtlase|teraline, ümarateraline.

tipuline1 ‹-se 5› ‹adj›
tippu omav; ‹hrl. liitsõna järelosana› teat. laadi tipuga. *Üks tipulise mütsiga juudi kaupmees astus nende ette .. A. Murakin (tlk).
▷ Liitsõnad: kahe|tipuline, kolme|tipuline, kõrge|tipuline, terava|tipuline, tömbitipuline.

toa|kong
väike pugeriku laadi tuba. *Välja siit kitsast toakongist, kus see mees täna terve pika päeva tema lähedal .. E. Vilde.

toimeline1 ‹-se 5› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› teat. laadi kudet, toime omav, toimne
▷ Liitsõnad: jämeda|toimeline, lihtsa|toimeline, peenetoimeline.

toimeline2 ‹-se 5› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› teat. toimet omav, teat. laadi toimega
▷ Liitsõnad: kiire|toimeline, nõrga|toimeline, pika|toimeline, püsi|toimeline, tugevatoimeline; ravitoimeline.

toodanguline ‹-se 5› ‹adj›
toodangusse puutuv, sellega seotud; teat. laadi toodanguga

trass2 ‹-i 21› ‹s›
geol ehit tsemendis lisandina kasutatav tufi laadi kivim

triaaž ‹-i 21› ‹s›
med patsientide esmane sortimine vajatava arstiabi laadi järgi (näit. edasilükkamatut, kiiret abi vajavad haiged jne.)

tuba|teater
intiimsemat laadi teatrilavastus selleks kohandatud toas (väljaspool teatrihoonet). M. Undi „Vaimude tundi” mängiti omaaegses Jannsenite majas tubateatri etendusena.

tuhande|palgeline ‹-se 5› ‹adj›
olemuselt, sisult jms. väga mitmesugune, väga mitut laadi. Kevadises metsas tärkab tuhandepalgeline elu. Ooper moodustab ainult murdosa tuhandepalgelisest muusikakunstist.

tuhmuma ‹37›
tuhmiks minema, tuhmiks muutuma. a. esialgset läiget, sära v. läbipaistvust kaotama, hägustuma. Tuhmunud sõrmus, metallesemed. Hoolitsemata koeral oli tuhmunud karv. Muidu nii säravad silmad tuhmusid haigusest. Vaatab tuhmunud pilguga küsijale otsa. Kae puhul silmalääts tuhmub. Tuhmunud akendega maja. b. eredust vm. laadi intensiivsust kaotama, vähem tajutavaks muutuma. Tähed tuhmusid ja kustusid üksteise järel. Pikkamööda tuhmus päev. Juba hakkasid söed tuhmuma. Taimevärvidega värvitud lõngad ei pleegi ega tuhmu. Põuaga rohelus tuhmub. Tuhmuvas taevas löövad sirama tähed. Vihmast ja päikesest tuhmunud majaseinad. Suitsust tuhmunud pilt. Pliiatsikiri võib kergesti tuhmuda. Silmapiir tuhmus udus. Mehe terasene hääl murdus ja tuhmus. | piltl. Ka kõige eredamad muljed ja mälestused tuhmuvad lõpuks. Sündmuste üksikasjad kippusid mälus tuhmuma. Aja jooksul terav igatsus tuhmus. Kuulsus, aupaiste võib tuhmuda. Paljude kommete esialgne tähendus on tuhmunud. | (taimenimetustes). Tuhmuv pilvik. c. töntsistuma, nüristuma, hägunema. Vanaisa kuulmine ja nägemine on täiesti tuhmunud. Tähelepanuvõime tuhmub kiiresti. Pikapeale hakkas valu tuhmuma. Külmumise teatud staadiumis teadvus tuhmub.

tukaline ‹-se 5› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› teat. laadi tukaga (1. täh.)
▷ Liitsõnad: musta|tukaline, pika|tukaline, valgetukaline.

tule|paak [-paagi]
mer tuletorni laadi, kuid sellest väiksema nähtavuskaugusega ehitis. Päikese loojumisel hakkas plinkima tulepaak.

tundma ‹tunnen 45›

1. (aistingute vastuvõtmise ja mitmesuguste organismi seisundite tajumise kohta). a. puudutust, temperatuuri, valu, lõhna, maitset vms. tajuma. Tunneb õrna puudutust, võõrast kätt õlal. Tundsin torget talla all. Laps tundis läbi une, et keegi tegi talle pai. Tunnen, kuidas sa värised. Äkitselt tundsin, et keegi kobab mu taskus. Tundsin, kuidas soe vesi mööda külgi alla jooksis. Katsu, kas tunned, kuidas mu süda peksab! Sõrmed tunnevad laua siledust. Jalad tunnevad mulla jahedust. Tüdruk ei tee nagu tundmagi, et poisi käsi tal ümber puusade haaras. Naine tundis, et tuba on läinud külmaks. Tunnen, kuidas põsed hakkavad õhetama. Pani käe lapse laubale – palavikku polnud tunda. Tundsin seljas valu, rinnus pisteid. Kas sa tunned siin imelikku lõhna? Ma ei tunne mingit maitset. *Alles nüüd tunneb Lembi oma lahtiläinud käehaava, kust veri läbi sideme sõrmi mööda alla valgub. H. Sergo. | piltl. Tundsin maad jalge alt kaduvat, verd soontes tarduvat. Kes suusatada ei oska, see talvest õiget maiku ei tunne. b. (seoses organismi seisunditega; koos enesekohase asesõnaga tarindeis, mis iseloomustavad enesetunde laadi). Janu, nälga, tühja kõhtu tundma. Pole aega väsimust tunda. Tunneb end näljasena, unisena, haiglasena. Kuidas te ennast tunnete, mis tervis teeb? Tunnen end hästi, täiesti tervena. Anne tundis end halvasti, pea käis ringi ja süda oli paha.
2. hingelist elamust kogema, läbi elama. a. (emotsioonide, emotsionaalsete seisundite kohta). Rõõmu, kurbust, pettumust, viha tundma. Kellegi vastu armastust, sümpaatiat, poolehoidu tundma. Laps tunneb kingi üle heameelt. Elust tuleb mõnu tunda. Ära minu pärast muret tunne. Isa tunneb poja üle uhkust. Punastasin piinlikkust tundes. Häbi, kahetsust, kergendust, kadedust, vastikust tundma. Tunneb südames tuska. Kõik tundsid tormi ees hirmu. Igavust tundvad pealtvaatajad. Tunnen sinust puudust 'igatsen su järele'. Poetessil on võimet sügavalt tunda ja oma tundeid kaunilt väljendada. Ma ei tea, mida ta praegu mõtleb ja tunneb. *Mõeldagu enne suuri mõtteid ja tuntagu suuri tundmusi ning leitagu siis vastavad sõnad. F. Tuglas. *Juba lapsepõlvest peale oli ta jahedavõitu meeltega poiss, kes rohkem mõistis kui tundis, enam aruga hindas kui tundega lähenes. R. Sirge. || (koos enesekohase asesõnaga tarindeis, mis iseloomustavad enesetunde laadi emotsionaalse, vaimse poole pealt). Tunneb end süüdi. Tunneb end õnnelikuna, üksildasena, üleliigsena, kõrvust tõstetuna. Tundsin end puudutatuna. Ma tunnen end seltskonnas hästi, suurepäraselt, nagu kala vees. Tema tahab end ka inimesena tunda. Tundke end nagu kodus 'vabalt, mugavalt'. Tunneb end ühtviisi kodus nii matemaatikas kui keeltes 'oskab ühtviisi hästi nii matemaatikat kui keeli'. b. (selliste seisundite kohta, kus emotsiooniga seondub ka mõistuslikku v. tahtelist). Tunneb vajadust, tahtmist südant puistata. Tundis kohustust oma sõpra lohutada. Ta ei tunne millegi vastu huvi. Tundsin huvi 'küsisin', kuidas tal läheb.
3. (vaistlikult, ebamääraselt) tajuma, aduma, aru saama; tundemeele kaudu teadlikuks saama; (ette) aimama. Tundsin seljaga, et keegi jälgib mind. Tundsin endal etteheitvaid pilke. Mesilased tunnevad aegsasti, et vihm on tulemas. Tundsin, et pimedas ruumis on peale minu veel keegi. Vahel ikka tunned, et sul pole õigus. Naine tundis, et midagi on juhtunud. See poiss on minu sõber, seda tunnen ma kohe. Tundis oma tunnikese lähenevat.
4. ‹sageli da-infinitiivis koos verbiga saama› kogema, maitsma. Olen tema vaenulikkust mitmel korral tunda saanud. Nüüd said ebaõiglust omal nahal tunda. Olen sinu pärast küllalt muret tunda saanud. Suurt ülekohut tunda saanud inimene. Poiss sai isa püksirihma tunda 'sai isalt püksirihmaga kere peale'. Rahast ta puudust ei tunne 'rahapuudust tal ei ole'. *Otsest puudust Veskiantsul ei tuntud, aga jõukusest oli asi kah kaugel. A. Hint. *Ässa neitsid .. tundsid sel Saksa võimu suvel hõlpu: töövägi laskis nad põllult ja heinaväljadelt vabaks. E. Tegova.
5. ‹da-infinitiivis koos verbiga andma› (end) nähtude, tagajärgede kaudu ilmutama; mõju avaldama. a. (seoses haiguslike nähtudega). Hammas lausa ei valuta, aga annab tunda. Süda, selg, neerud on hakanud tunda andma. Äsja paranenud kõrv annab end jälle tunda. b. (üldise enesetundega seotud juhtudel). Magamata öö annab tunda. Aastad annavad end igaühele tunda. Vähene treening andis algul tugevasti tunda. Tormiliselt möödasaadetud puhkepäevad andsid tagantjärele tunda. c. (emotsionaalses plaanis). Talle anti tunda, et ta ei ole oodatud külaline. d. (muudel juhtudel). Palavus annab end ikka veel tunda. Isevalitsuse surve andis end tugevasti tunda. *Kaheksateist lisavagonetti, see annaks siiski tunda. R. Kaugver.
6. ‹da-infinitiivis koos verbiga olema› tajutav, märgatav, aimatav olema. Köögis on tunda isuäratavat toidulõhna. Õhus oli tunda kevadet. Ümberringi on juba tugevasti sügist tunda. Etendusest on tunda ajastu hõngu. Raamatu igal leheküljel on tunda meistri kätt.
7. mingit valdkonda v. ainet teadma v. valdama; millegi kohta teadmisi omama; millestki teadlik olema. Tunneb loodust, linde, ravimtaimi. Tunneb elu, seadusi, peeni kombeid. Õppisin tundma ainete omadusi, võõraid maid. Vene kirjandust ei tunne ma kuigi hästi. Maailmas tuntakse 'on teada' üle 2700 maoliigi. Korjake ainult neid seeni, mida tunnete. Maaelu tunnen rohkem raamatute kui enda kogemuste järgi. Kirjanik tunneb ajastut, milles ta elab. Tunnen ümbruskonnas iga teerada. Vaatas kõheldes ringi, nagu ei tunneks teed. Tunnen seda kanti nagu oma viit sõrme, nagu oma taskut 'väga hästi'. Ta tunneb raha hinda, väärtust. Inimene, kes tunneb oma kohustusi. Tunnen oma vigu hästi. *Kes ajalugu ei tunne, on tume kui tuuravars. J. Tuulik. || midagi kasutada v. teha oskama. Laps tunneb tähti, numbreid. Sa ei tunne veel kellagi. Matemaatikat, raamatupidamist, mootorit ta tunneb. Peep tunneb kaarti ja oskab maastikul liikuda. Tunneb pisut vene keelt. Sepp tundis oma tööd hästi. Pole tööd, mida ta ei tunneks. Ta on kogenud ehitusmees, tunneb asja. Eit tundis ussisõnu, soonetasumist. || (kinnitab mingite nähtuste, oskuste olemasolu, levikut). Muinasjutte tunnevad kõik rahvad. Puu- ja juurviljakasvatust goodid ei tundnud. Niplispitsi kudumine oli tuntud kogu Eesti alal. Tol ajal paberit veel ei tuntud.
8. kedagi v. midagi mingi omaduse, välimuse, nime vms. järgi teadma. Teda tuntakse osava meistermehena, lobamokana, hea inimesena. Teda tuntakse kui vaikset ja endassetõmbunud inimest. Oma rühma mehi tundis ta nime- ja nägupidi. Lahingut tuntakse Jäälahingu nime all. Rahvasuus tuntakse niret Emajõe allikana. *Neil aegadel tunti Tallinna äärelinnas maju rohkem omaniku nime kui numbri järgi. U. Toomi.
9. kellegagi lähemalt v. varasemate kokkupuudete kaudu tuttav olema. Kas sa Ennu tunned? Kui kaua te teineteist tunnete? Tunnen teda töökoha kaudu, lapsepõlvest saadik. Antsu tunneb ja teab igaüks. Tegin näo, nagu ei tunneks ma teda üldse. Ta ei vastanud mu tervitusele, ei teinud tundmagi. || millestki kogemust omama; mõistma. Rannakülas kasvanud mehed merehaigust ei tunne. See mees nalja ei tunne (karmi, nõudliku inimese kohta). | piltl. Vaese pesu ei tunne pitsi. Vahemere-äärne loodus ei tunne videvikku.
10. kellegi olemust teadma ja mõistma (hrl. kogemuste põhjal). Ema tunneb oma last. Naine tunneb oma meest ja tema nõrkusi. Tundis oma sõpra läbi ja lõhki, läbi ja läbi. Ma tunnen teda ja tean, et teda ei või usaldada. Ta tunneb naisi, oskab neile meele järele olla. Tunne iseennast! Soovin teda paremini tundma õppida. Alles matkal õppisin su iseloomu tundma. See mees tunneb hobuseid. *Murra peremees tundis oma koera, sellepärast oskas ta teda ka õigesti kohelda. S. Truu.
11. teadma v. aru saama, kellega (tuttavatest) on tegu; ära tundma. Kas sa mind ei tunne – olen ju Andres! Tundsin häälest, et tulija on Ats. Kõik olid nii purjus, et vend ei tundnud venda. Meest tuntakse tegudest. Sõpra tuntakse hädas. *See [= lehm] tundis perenaise juba eemalt ja hakkas ammuma. A. H. Tammsaare. *Laevatekil eralduvad mõned inimkogud. Ma ei või neid kauguses veel ühtki tunda. F. Tuglas.
vrd tuntav
vrd tuntud

turjaline ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› teat. laadi turjaga
▷ Liitsõnad: tugeva|turjaline, vimmasturjaline.

täheline ‹-se 5› ‹adj›

1. kirjatäh(ted)est koosnev. Täheline tähis. Täheline radiogramm. Valemi tähelised tegurid.
▷ Liitsõnad: kuld|täheline, ladina|täheline, suur|täheline, väiketäheline; kolme|täheline, neljatäheline; tähttäheline.
2. taevatähtedega seotud. Täheline aine.
3. ‹liitsõna järelosana› teat. laadi tähekujunditega v. tähnidega
▷ Liitsõnad: kuld|täheline, punatäheline; tedretäheline.

täkiline ‹-se 5› ‹adj›
täketega, täkkeline. Täkiline emailkauss. Täkilise äärega sõlg. Täkiline leheserv bot teat. laadi sisselõigetega leheserv.

tämbriline ‹-se 5› ‹adj›

1. tämbrisse puutuv, tämbri-. Häälte tämbrilised erinevused. Pillide tämbriline omapära. Klaverimeister tunneb puidu tämbrilisi omadusi.
2. ‹liitsõna järelosana› teat. laadi tämbriga
▷ Liitsõnad: kauni|tämbriline, pehmetämbriline.

tüüp ‹tüübi 21› ‹s›

1. ühiste tunnuste v. omaduste järgi eristatav rühm; mingile rühmale iseloomulike tunnuste kogum. Kõrgema närvitalitluse tüübid. Närvisüsteemi omaduste teatud kindlat kombinatsiooni nimetatakse närvisüsteemi tüübiks. Mälu, taju tüübid. Voorte tüübid. Taimkatte tüübid. Roostik, niidud ja karjamaad on avamaa tüübid. Eksamil tuli määrata mulla liik ja tüüp. 11.–12. sajandil tekkis uus tüüp linnuseid. Auto tehnilisse passi tuleb märkida haagise tüüp: lahtine, kinnine, paadiveohaagis, suvila jne. Tunneb hästi mürskude ja miinide tüüpe. Annotatsioon annab ülevaate teose tüübist (käsiraamat, õpik vms.). Leiti eri tüüpi odaotsi. Need on üht tüüpi laevad. Tulpidel on viit tüüpi lehti. Seda tüüpi autodel on hea kiirendus. Tüübi poolest, tüübilt sarnased majad. || (millegi laadi märkivana). Linna tüüpi 'linnaline' asula. Hotelli tüüpi 'hotelli laadi' elamu. || folkl rahvaluuleteose variantidena avalduv püsiv põhikuju. Muinasjuttude, rahvalaulude, vanasõnade tüübid. || antr inimrassi alajaotis. Antropoloogiline tüüp. Balti, alpi, armeenia tüüp. *.. kõrge lauba, kaarjate kulmude ja pikliku näoga mees. Lääne-balti tüüp. M. Traat.
▷ Liitsõnad: adra|tüüp, asula|tüüp, auto|tüüp, habeme|tüüp, hoone|tüüp, inim|tüüp, järve|tüüp, kasvukoha|tüüp, kirja|tüüp, kirve|tüüp, kivimi|tüüp, kooli|tüüp, laulu|tüüp, maastiku|tüüp, metsa|tüüp, mulla|tüüp, muut|tüüp, mälu|tüüp, naha|tüüp, raba|tüüp, relva|tüüp, soo|tüüp, taimkatte|tüüp, temperamendi|tüüp, vanasõnatüüp; alam|tüüp, alg|tüüp, all|tüüp, pea|tüüp, põhi|tüüp, sega|tüüp, vastandtüüp; arhe|tüüp, bio|tüüp, feno|tüüp, geno|tüüp, mono|tüüp, proto|tüüp, stereo|tüüp, ökotüüp.
2. üldistatud kuju kirjanduses, kunstis, tüüpiline karakter. Tüüpi looma. Näitleja lõi huvitava tüübi. Shakespeare'i tegelased on pigem tüübid kui karakterid. Näidendi tüübid. Kirjanduslikud tüübid.
3. (inimese kohta). a. (teat. iseloomulike tunnuste järgi, teat. laadi märkivana). Uus paarimees on huvitav tüüp. Klassis on koos tore galerii tüüpe. Rahvalikud tüübid peoplatsil. Need poisid on seltskondlikud tüübid. Ta pole teadusemehe tüüp. Õde on ootaja tüüp. See mees lihtsalt pole abielumehe tüüp. Ta on vanapoisi tüüpi. Lasteta naine, aga ema tüüpi. b. (sobivuse seisukohast). Ta ei ole minu tüüp. See daam on täpselt teie tüüp. c. kõnek hlv kuju, tegelane. Ah, on üks laisavõitu tüüp! Mingid tüübid on ukse taga. Üks tüüp küsib sind. On alles jultunud tüüp! Ole selle tüübiga ettevaatlik! Suhtleb igasuguste tüüpidega. Haaras kellelgi tüübil rinnust kinni. Põhjakäinud, allilma tüübid.
▷ Liitsõnad: ajakirjaniku|tüüp, ametniku|tüüp, boheemlas|tüüp, haritlase|tüüp, kangelas|tüüp, kirjaniku|tüüp, kunstniku|tüüp, mõtleja|tüüp, sportlase|tüüp, teadlasetüüp.
4. eeskuju, näidis. *.. kõigile neile, kes teda nägid, muutus ta täiusliku ilu tüübiks .. A. Pärn (tlk).
5. trükitüüp. Tüüpide kraadid.

uimeline ‹-se 5› ‹adj›

1. ‹liitsõna järelosana› teat. värvi v. laadi uimedega
▷ Liitsõnad: punaseuimeline.
2. uime meenutav, uimesarnane. *Oh, kuidas ta [= näkineid] kisendas ja oma uimelised käed harevile oma .. juustesse surus! E. Valdna (tlk).

-uskne ‹-se 2› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› jur teat. laadi veendumusel olev
▷ Liitsõnad: hea|uskne, pahauskne.

uue|laadne
uut laadi, laadilt uus. Ettevõte hakkas andma täiesti uuelaadset toodangut. Andrus Kivirähk on päris uuelaadne nähtus eesti kirjanduses.

vahe|päev
(hrl. teist laadi) vahepealne päev. *Sellele esimesele hallahommikule .. järgnes teine ja kolmas ja pärast üht vahepäeva veel mitmed. B. Kangro.

valitsuslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› teat. laadi valitsusega (hrl. 1. täh.)
▷ Liitsõnad: ainu|valitsuslik, ise|valitsuslik, omavalitsuslik.

varbaline ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› teat. arvu varvastega; teat. laadi varvastega
▷ Liitsõnad: kahe|varbaline, nelja|varbaline, viievarbaline; lühi|varbaline, pikavarbaline.

varrukaline ‹-se 5› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› teat. laadi varrukatega
▷ Liitsõnad: pikavarrukaline.

veeruline1 ‹-se 5› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› teat. laadi veeruga
▷ Liitsõnad: järsu|veeruline, laugeveeruline.

viisiline2 ‹-se 5› ‹adj›
‹liitsõna järelosana› teat. laadi meloodiat omav, teat. laadi viisiga
▷ Liitsõnad: kurva|viisiline, lõbusa|viisiline, rõõmsaviisiline.

viljaline ‹-se 5› ‹adj›

1. viljadega; viljakandev. Viljaline õunapuuoks. Viljalised ja viljatud võrsed. *Meie kohus oli seda [= Maarjamaad] muuta viljaliseks Issanda viinamäeks .. B. Kangro.
2. ‹liitsõna järelosana› teat. laadi viljadega
▷ Liitsõnad: kollase|viljaline, punase|viljaline, musta|viljaline, rohelise|viljaline, suure|viljaline, valge|viljaline, väikeseviljaline.

villaline ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› teat. laadi villaga
▷ Liitsõnad: jäme|villaline, lühikese|villaline, peen|villaline, pika|villaline, tihedavillaline.

vokaal|harmoonia
keel nähtus, kus sõna esimese silbi vokaal määrab järgsilpide vokaalide laadi

vooluline ‹-se 5› ‹adj›

1. ‹liitsõna järelosana› teat. laadi vooluga (1. täh.)
▷ Liitsõnad: aeglase|vooluline, kiire|vooluline, käreda|vooluline, vaiksevooluline.
2. voolusse (5. täh.) puutuv, sellega seotud. Kirjanduses valitses vooluline mitmepalgelisus.

vormiline ‹-se 5› ‹adj›

1. ‹liitsõna järelosana› teat. vormi omav, teat. laadi vormiga
▷ Liitsõnad: runo|vormiline, värsivormiline; igava|vormiline, kauni|vormiline, kindla|vormiline, pehme|vormiline, raskevormiline.
2. vormi puutuv, vormiga seotud; vormist lähtuv. a. välise vormiga seotud. Vaaside vormiline mitmekesisus. b. ant. sisuline. Teose vormiline külg. Kiideti luuletuste vormilist uudsust. Romaanil on nii sisulisi kui vormilisi puudusi. || vormistuslik. Taotluses on vormilisi ebatäpsusi.
3. formaalsusi puudutav, formaalne. Abielu sõlmimise vormiline külg. || vormitäiteks tehtud, sisult tähtsusetu. Ekspertiis oli kahjuks vaid vormiline.

vuntsiline ‹-se 5› ‹adj›

1. vuntsidega v. vuntse meenutavate karvadega. Vuntsiline nägu. Piltidelt vaatasid vastu vuntsilised ohvitserid. Vuntsilised akvaariumikalad.
2. ‹liitsõna järelosana› teat. laadi vuntsidega
▷ Liitsõnad: halli|vuntsiline, musta|vuntsiline, pikavuntsiline.

vurruline ‹-se 5› ‹adj›

1. vurrudega. Vurruline vanamees. Viigerhülge vurruline pea.
2. ‹liitsõna järelosana› teat. laadi vurrudega
▷ Liitsõnad: halli|vurruline, musta|vurruline, pikavurruline.

võraline ‹-se 5› ‹adj›

1. suure võraga. Võralised tammed.
2. ‹liitsõna järelosana› teat. laadi võraga
▷ Liitsõnad: kahara|võraline, kitsa|võraline, laia|võraline, tihedavõraline.

väljaline ‹-se 5› ‹adj›

1. välja(de)ga iseloomustuv. Inertsi väljaline olemus.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› teat. arvu v. teat. laadi väljadega
▷ Liitsõnad: kahe|väljaline, mitme|väljaline, üheksaväljaline; musta-valge|väljaline, suureväljaline.

värk ‹värgi 21› ‹s›
kõnek täpsemalt määratlemata asi, tegevus, olukord jne.. a. (seadeldise, seadme vms. kohta). Meie tsehhi vananenud värgid vahetati uute seadmete vastu. Arvuti on ikka üks vägev värk küll. Hääle järgi on kuulda, et mingisugune värk mootoris logiseb. Roostetanud värgiga kell. Varas on auto küljest ära kruttinud nii palju värke kui jõudis. *Kui te olete vabrikudirektor .., siis olete alati huvitatud kahest: esiteks, et see värk käiks, ja teiseks, et see värk ei laguneks. H. Saari. b. (mõne elundi kohta). Vanadusega kipub sisemine värk korrast ära minema. Kopsud ja muud värgid on mul terved. *Ka meri, mets ja veel üks värk, kust me kõik välja oleme tulnud, pidada olema võitja päralt. A. Hint. c. (mitmesuguste esemete kohta). Sahtlis oli igasuguseid riistu ja värke. Aias kasvab mitmesugust värki: kapsast, hernest, küüslauku. Mis värgi sa täna oled selga pannud? Maalimise värgid tõi ta linnast kaasa. Hauale püstitati imelik rauast värk. Laadalt ostetakse suhkrut, jahu ja igasugu muud värki. *Kuid midagi polnud parata, see koli ja koitanud värk siin oli kõik hinnaline, midagi polnud vaesusest. K. Ristikivi. d. (tegevuse, sündmuse, nähtuse vms. kohta). Laulatus on pidulik värk. Pani teatritegemise värgi käima. Kooli asju ja värke ajab direktor. Korraldas viktoriine ja muid värke. Valitsus peaks kõik ühte värki vedama. Ajasime juttu poliitikast ja muudest maailma värkidest. Kooliskäinud mehed mõtlevad igasugu värkisid välja. Virmaliste vehklemine pole sugugi lihtlabane värk. Kunst on vist üks keeruline värk. e. (olukorra, asjade seisu kohta). Ei saa aru, mis värk selle võistlusega ikka on. Vägev värk – isa ostis uue teleka. Lehes on see värk kõik kirjas, kuidas mees pankrotti läks. Lõunamaadel on hoopis teistsugune värk. Veider värk, et mees öösiti kodus ei maga. Nende lahutusega on mingi segane värk. *Ah isegi suitsu ei lubata teha? Siis on teil küll vilets värk. R. Männis. || (tegevuse, olukorra v. situatsiooni kohta, mis on kellelegi v. millelegi omane). Toidutegemine on rohkem naiste värk. Sõjaaja värk – võid kergesti kuuli keresse saada. Riided olid tal puha linna värk. Taeva värke ei või inimene teada. Kroonu värk, asjad käivad aeglaselt. *Kõrtsi värk! .. Lehkab kui sealaut, suitsu ja inimeste higi, joodikute jama ja röhkimist. A. Mägi. || värki (väljendab liiki v. laadi). Külaline oli õige peenikest värki proua. Nägi liikumas inimese värki musti kogusid. Kasvatab igat värki aedvilju. Jüri on hoopis teist värki mees kui ta vend. Sama värki juttu kuulsin ka küla pealt. Tööd on siin mitut värki.
▷ Liitsõnad: asja|värk, kaader|värk, kella|värk, kroonu|värk, masina|värk, tool|värk, tõu|värk, veevärk; lõua|värk, mehe|värk, moka|värk, suuvärk; filmi|värk, keele|värk, laada|värk, nas(s)|värk, remondi|värk, streigi|värk, sõja|värk, tule|värk, vigurivärk; elu|värk, ilma|värk, nõiavärk; ime|värk, ise|värk, saksa|värk, seda|värk, vanavärki.

värsiline ‹-se 5› ‹adj›
teat. laadi v. arvu värssidest koosnev, värssides. Värsiline lühijutustus.
▷ Liitsõnad: regi|värsiline, vabavärsiline; saja|värsiline, tuhandevärsiline.

õlaline ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› õlgne [1], liitsõna esiosaga väljendatud laadi õlgadega
▷ Liitsõnad: kitsa|õlaline, laiaõlaline.

õlgne1 ‹-se 2› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› teat. laadi v. arvu õlgadega, õlaga
▷ Liitsõnad: kitsa|õlgne, laiaõlgne; ühe|õlgne, kahe|õlgne, võrdõlgne.

ühe|laadne
üht laadi, samalaadne. Ühelaadsed tooted. Alevisse kerkisid ühelaadsed viilkatusega majad. Kalastik Kagu-Eesti järvedes on võrdlemisi ühelaadne.

ühes
I. ‹adv›
1. kaasa. a. kellegagi koos selle minekul, mingil teekonnal. Kui tahad, tule ühes. Ma lähen linna, kas tuled ühes? Ma tulen sinuga natuke maad ühes. Ta kutsus mind mõnikord ühes, kui peole läks. Kutsu, võta Ants ka ühes! Võttis vahel ka mind oma käikudele ühes. Leitnant viipas minekul ühe sõduri ühes. Koer tükkis vägisi metsa ühes. *Minuga tuli võõras ühes – öömajale. Vii ta sisse. F. Tuglas. b. midagi endaga kaasasolevana. Võtsin püssi, mõne raamatu, pisut süüa ühes. Võtke kirves ja ja saag ühes. Perenaine andis kausi sülti ühes. Isa tõi linnast tulles ikka midagi kingituseks ühes. Varastel ei õnnestunud midagi ühes viia. Ma ei võtnud kahjuks ravimeid ühes. Tänane päev tõi ühes palju üllatusi. c. hrv hulka, lisaks. *Kevad oli tulnud ja kõik veed voolasid, Emmi pisarad ühes arvatud. K. Ristikivi.
2. kaasas. Meestel olid relvad ühes. Tal juhtus taskulamp ühes olema. Mul pole raha, passi ühes. Nad läksid metsa poole, koer ühes. Poiss käis isaga alati ühes.
3. koos, üheskoos, seltsis. Nad tulid ühes ja läksid ühes. Me kasvasime ühes üles. Neist räägitakse, et nad elavat ühes. Kooliajal käisime ühes pidudel. Ühes minnes ja juttu ajades möödus aeg kiiresti. Me oleme küllalt ühes vaeva näinud. Sinuga on tore ühes olla.
4. van ühtlasi, samal ajal. *Nõnda oli siis tema tuhanderublaline ideaal ühes ka isamaaline ideaal. A. H. Tammsaare.
II.
1. ‹prep› [komit] koos. a. (sama tehes, sama laadi tegevusest v. protsessist osa võttes). Arno läks ühes vanema vennaga karja. Veetis oma puhkuse ühes perega. Osa bussijuhte streikis ühes vedurijuhtidega. Käisin ühes teiste lastega pähklimetsas. Laev ühes meeskonnaga läks põhja. b. (hrl. esinemusest, olukorrast juttu olles). Saaremaa ühes Muhuga oli omaette haldusüksus. Müüa maja ühes suure aiaga. Mees oli ühes rahaga kadunud. Torm rebis puud ühes juurtega välja. *Madise-onu ühes Ala-tädiga on selle talu raudvara .. A. Taar. c. (rõhutab mingi olukorra v. sündmuse samaaegsust millegi teisega). Perenaine tõuseb ühes päikesega. Ühes sügisega saabusid sajud.
2. ‹postp› [komit] koos. Minuga ühes pole sul vähimatki karta. Võtan pererahvaga ühes hommikueinet. *.. oli kohanud paari vana tuttavat, ja siis oli ta nendega ühes tunnikeseks või teiseks .. istuma ja juttu vestma jäänud. A. Jakobson.

üks ‹ühe, üht e. ühte, ühesse e. ühte, ühtede, ühtesid e. üksi, ühtedesse e. üksisse 22›
I. ‹num›
1. põhiarv 1. Kaks pluss üks on kolm. Üks viiendik. Null koma üks. Kaheksakümmend üks. Sada üks. Üks, kaks ja – korraga! | (kellaaja kohta). Kell üks öösel, päeval. Kell oli kolmveerand üks. Kell üks kakskümmend viis minutit. Kell on viis minutit ühe peal. Ma jõuan ehk kohale (kella) üheks. See võis juhtuda kaheteistkümne ja poole ühe vahel. || arvult, hulgalt 1. Selles majas elab ainult üks inimene. Sügisel müüs ühe lehma ära, kaks jäi alles. Praegu töötab vaid üks masin. Raamatust on säilinud üks eksemplar. Neid võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ühe jalaga mees. Särgil ei olnud ees enam mitte ühte 'ühtegi' nööpi. Kas ühtedest kinnastest ei aita? Ühe päevaga seda tööd ära ei tee. Olen seal käinud ainult ühe korra. Kui ta mulle ühegi hea sõna ütleks! Sobib ainult üks variant. Tühjendas peekri ühe sõõmuga. Meil on ju ainult üks elu elada. Üks tee ja kaks asja. Üks pääsuke ei too kevadet. Ega puu ühe laastuga lange. Üks ühe vastu tulen temaga toime. Mida üks ei suuda, seda üheksa suudavad. Üks kõigi eest, kõik ühe eest. Üks kärnane lammas ajab terve karja kärna. Üks rumal oskab enam küsida kui üheksa tarka vastata. Üheksa korda mõõda, üks kord lõika. | (piltlikes väljendites). Kas nii või teisiti, aga asjad olgu lõpuks ühel pool 'korras, selged'. Oodati, et asi kord ühele poole saaks. Ants ei läinudki kaebama, oli ühe sõnaga 'lühidalt öeldes' täitsapoiss. *„Poisi eluga on siis ühel pool,” ohkas isa kergendatult .. M. Mutt. || (vastava arvulise järjekorra kohta). Punkt, paragrahv üks. Lehekülg (number) üks.
2. ‹s›. a. number 1. Rooma, araabia üks. Ühega lõppevad liitarvud. b. hinne 1. Sai matemaatikas ühe. Karm õpetaja jagas küsitlemisel ühtesid ja kahtesid. c. (muid juhte). Viskas täringuga ühe. Mängiti kahtkümmend üht 'teat. kaardimängu'.
▷ Liitsõnad: ükskordüks.
II. ‹pron› umbmäärane asesõna: osutab, et tegemist on objektiga, keda v. mida ei identifitseerita
1. ‹adjektiivselt› kasut. kellegi v. millegi esmakordsel mainimisel, kui põhisõnaga tähistatavat ei konkretiseerita. Elas kord üks kuningas. Üks kirjanik on kusagil öelnud, et .. Seal on üks võõras mees. Mulle helistas üks tuttav inimene. Ta käitus nagu üks korralik kodanik kunagi. See on üks kuulus laulja. Meile tuleb tuleval nädalal üks praktikant. Kas ma tohin ühe sõbra kaasa võtta? Jõe ääres on ühed suvitajad. Ühed nurjatud viskasid mu akna sisse. Kelle juurde sa lähed? – On üks Sirje, sa ei tunne teda. Olid sa üksi? – Üks teine oli ka. Kusagil meres on üks saar. Sõime lõunat ühes kohvikus. Ja siis tuli üks põhjalikum jutuajamine. Mul on sulle üks palve. Tal on üks veider komme. Ta lubas üks teine kord tulla. Ma tulen ühel õhtul sinu juurest läbi. Mulle meenub üks suveöö. Ja ühel heal päeval tuligi asi ilmsiks. Otsis hoones viimse kui ühe urka 'kõik kohad' läbi. *.. ja jutt aina voolas Jaani suust nagu üks otsata lai ja laisa vooluga jõgi. A. Ploom. | aitab põhisõna emotsionaalselt esile tõsta. See Gustav on üks ütlemata lahke inimene. Sirje on ikka üks vahva ja elav tüdruk! Sa oled ka üks naljatilk! Oled ikka üks ohmu küll! Ta tormas mööda nagu üks keravälk. Metsatöö on üks raske töö. See jutt pole muud kui üks totter jama. See joomine on ikka üks hirmus asi. Oli see vast üks võit! Oled sina ka üks! Miks sa varem ei rääkinud? | rõhutab mingi tegevuse v. olukorra pidevat jätkuvust. Üks töö ja õiendamine ilmast ilma, ei mingit puhkust. Nende vahel käib kogu aeg üks kisklemine ja riid. Üks lõpmata kisa ja lärm iga päev! *Hommikust õhtuni üks mürin, kolin ja gaasiving ... akent ära parem lahti teegi .. V. Lattik. | ‹koos sõnaga mitte eitavalt› (mitmesugustes fraseoloogilist laadi väljendites:) mitte sugugi, üldsegi mitte, mitte natukestki. See lugu ei meeldi mulle mitte üks raas. Toit ei maitsenud mitte üks põrm. Ma ei usalda teda mitte üks tera. Tütar ei ole mitte üks mõhk ema moodi. Aga meie jutust Mihklile mitte üks noh! || kõnek hulka väljendava sõna ees ebamääraselt tähenduses 'umbes, umbkaudu, võiks öelda vms.'. Sinna tuleb maad üks kolm kilomeetrit. See läheb maksma üks kuus-seitsesada krooni. Kas tahad veel kohvi? – Vala üks pool tassi. *.. aga äkki seal vana veskikere kohal ratsutab meile vastu üks paarkümmend punast. Andsime kohe tuld. A. Kivikas.
2. ‹ka pl., substantiivselt› (isiku vm. olendi kohta:) keegi. Ole tasa, üks tuleb. Üks tuli mulle teel vastu, aga ma ei tundnud teda. Üks on mu magustoidu ära söönud. Pean nüüd minema, üks juba hüüdis. Ärkasin, kui üks koputas. Ühed räägivad seal. *Lähedal tegi üks: „Ku-kuu-kuu-ku” ja kaugel vastas talle teine ... V. Luik.
3. ‹substantiivselt› tähistab konkretiseerimata üksikobjekti mingi hulga seast v. konkretiseerimata hulka (lähedane numeraalile). Üks meist. Üks neist, nende seast tegi seda. Kutsututest jäi üks tulemata. Lahkus peolt ühena esimestest. Üks lastest uppus. Viimane kui üks põgenikest tabati. Onul on palju maale, üks neist meeldis mulle eriti. Õunad on köögis, too mulle sealt üks. Täna müüdi ilusaid kingi, ostsin endale ka ühed. Mis sa enam valid, võta üks ära! Ta on üks väheseid õnnelikke, kes pääses. See mees on üks meie tuntumaid kunstnikke. Ta on üks andekamaid õpilasi klassis. Penitsilliin oli omal ajal üks efektiivsemaid ravimeid. *Kuningas teab isegi, et sõduril peab olema kas viin ja veri või viin ja naine, üks kahest. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: igaüks.
4. ‹substantiivselt› (mingi asjaolu, olukorra kohta, millest hrl. järeldub midagi). Üks on selge – alustatu tuleb lõpule viia. Üks mis selge: töömeest temast enam ei saa. Teist sellist võimalust enam ei tule, see on üks mis kindel. Kuid ühes ta ei kahelnud: naine rääkis tõtt. Ühte arvasid kõik: see oli Jaagupi kättemaks. *Mina ütlen ühte: enne kui neid baase ükskord ehitama hakatakse, on sakslased meil ammugi sees. J. Semper.
III. ‹pron› substantiivne ja adjektiivne umbmäärane asesõna, esineb koos asesõnaga teine ja väljendab midagi ebamäärast v. viitab mingile täpsemalt konkretiseerimata asjale, olendile v. olukorrale
1. (mitmesugustes ühendites umbkaudu tähenduses:) see, miski, mõni, mõnesugune vms. Uustulnukalt küsiti üht ja teist. Olen sellest üht ja teist kuulnud, aga täpselt ei tea. Rääkisime ühest ja teisest. Ta on sel teemal üht-teist kirjutanud. Poest oli tarvis veel üht-teist osta. Lobiseti niisama ühest-teisest. Eks elus ole üht kui teist nähtud. Üks kui teine oli saladuse jälile saanud. Ma ei tea midagi, võin ainult üht kui teist oletada. Võõrastelt oli võimalik ühte kui teist õppida. Ei kuulnud ma temast ühte ega teist. Kodus on alati ühte või teist teha. Üht või teist võis ju tema vaikimisest oletada. Üks ja teine hädaline käis abi palumas. Külas pakuti ühte ja teist paremat. Vaatasin ühele ja teisele poole, aga kusagil ei olnud kedagi näha. Ta oli sellele juba üks kui teine kord mõelnud. Kartsin, et ettepanek lükatakse ühel või teisel põhjusel tagasi.
2. tõstab kahe (v. mitme) objekti hulgast lähemalt täpsustamata esile ühe v. üksiku(id). Üks mees saagis, teine hööveldas. Vanaemal on kaks kassi, üks on hall ja teine must. Ühele meeldib ema, teisele tütar. Ühes käes tort, teises lilled. Üks kivi oli liiga suur, teine väike, kolmas liiga teravate servadega. Kompassinõel näitab ühe otsaga põhja, teisega lõunasse. Siis äkki kadusid kõik, üks siia, teine sinna. Sõideti, kord üks ees, kord teine. Mis üht inimest vaimustab, võib teise hoopis külmaks jätta. Ühed juba lõpetavad, teised alles alustavad. Ühtedega rääkis spordist, teistega arutles kirjandusprobleeme. Ühed kivimid murenevad kiiremini, teised aeglasemalt. *Rääkisin öömaja pärast küll ühega, küll teisega, aga kaubale ei saanud. H. Sergo. || iga üksik eraldi võetuna. Tuleb ära otsustada, mis ühele või teisele lapsele kinkida. Ütle, milline tapeet ühte või teise tuppa panna. Meile õpetati, kuidas ühel või teisel juhul käituda. *.. seadis Mari liha ja vorstid ahju ning kerisele, nagu ühele või teisele kohane. A. H. Tammsaare. || (kaht asjaolu, olukorda vastandavalt). Täna üks meeleolu, homme hoopis teine. Ühelt poolt oli sellest kasu, aga teiselt poolt tuli uusi muresid lisaks. Raadio räägib üht, tegelik elu näitab hoopis teist. *Rahvalaul teeb vahet töö ja töö vahel, üks töö on endale, teine – töö võõrale, orjastajale. Ü. Tedre. || (objektide vastastikuse tegevuse v. olukorra puhul). Nad saavad hästi läbi, üks aitab teist. Hõikasid ja hüüdsid küll, aga üks ei kuulnud teist. Nad istusid nii lähestikku, et üks kuulis teise hingamist. Üks maja on ühel pool, teine teisel pool teed. Vili on kehv, üks kõrs hüüab teist taga. || ‹komparatiivses võrdlustarindis›. Üks tüdruk on ilusam kui teine, ei oska valida.
3. esineb korduvuse, järgnevuse osutamisel. Käis rahutuna ühest toast teise. Tõstab asju ühest kohast teise. Poiss pääses raskusteta ühest klassist teise. Üks koorem metsamaterjali teise järel toimetati laoplatsile. Polegi vahet: üks külaline läheb, teine tuleb. Üks töö ajab teist taga. Teda tabas üks häda teise otsa. Üks sõna järgnes teisele ja tüli oligi käes. || (vahelduvuse osutamisel). Poiss keksis ühelt jalalt teisele. Kaldub oma meeleoludes ühest äärmusest teise.
IV. ‹pron› lähedane omadussõnalisele näitavale asesõnale
1. osutab objektide, nähtuste, olukordade identsusele, samasusele v. sellele, et miski on kahele v. enamale ühine; sün. sama (sobib sageli). Seisab kui naelutatult ühe koha peal. Ta läheb igal õhtul ühel ajal magama. Ole ettevaatlik: nad on kõik üks kamp. Šamaan oli preester ja arst ühes isikus. Neis on nii palju ühist, et nad on kui üks olend. Meil olid ühte värvi mantlid. Üht tüüpi laevad. Seadused kehtivad ühte viisi kõigi kohta. Olime ühel nõul, arvamusel, seisukohal. Selles asjas on nad ühel meelel. Riis on tatraga ühes hinnas. Mõlemad raamatud on ühe hinnaga. Ametiredelil olime enam-vähem ühel pulgal. Kõiki inimesi ei saa mõõta ühe mõõdupuuga. Temperatuur püsis kogu aja ühel tasemel. Kasutati küll eri vahendeid, kuid eesmärk oli üks. Nad istusid ühe laua taga. Ühiselamus elasime temaga ühes toas. Temaga on võimatu ühe katuse all 'samas majas' elada. Tuleb välja, et sõitsime ühes rongis. Oleme käinud ühes koolis, kuigi eri aegadel. Lähme koos, meil on üks tee! Koer ja kass sõid ühest kausist. | esineb koos sõnadega sama ja seesama, mis aitavad identsust rõhutada. Ei mingit vaheldust, aina ühed ja samad inimesed ümberringi. Nende nimetustega mõeldakse tegelikult üht ja sama asja. Kuidas ka arvutati, tulemuseks oli ikka üks ning sama summa. Mart käib kogu aeg ühe ja sellesama tüdrukuga. Ma ei saa ju ühel ja selsamal ajal mitmes kohas olla. Aastast aastasse korduvad kirjandites ühed ja needsamad vead. Päevast päeva kordub üks ja seesama.
2. ühesugune, samasugune. Vennad on ühte nägu 'näolt sarnased'. Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. *„Ei usu ma enam kedagi ega midagi. Ühed petised olete te, mehed, kõik!” karjatas Ene-Age .. O. Kruus.

üle|kanne [-kande]

1. (ühekordne) ülekandmine. Keharaskuse ülekanne ühelt jalalt teisele. Elektrienergia ülekanne. Luuüdi ülekanne. Haigele tehti vereplasma ülekanne. Tasuda saab nii sularahas kui ülekandega. || keel assotsiatsioonidel põhinev tähendusmuutus. Tähenduse ülekanne. Metafoorne, metonüümiline ülekanne. || millegi edastamine raadio v. televisiooni kaudu. Operetiõhtu ülekanne Estonia teatrist. Kuulas raadiost korvpallivõistluste ülekannet. Alustame ülekannet Tallinna lauluväljakult.
▷ Liitsõnad: panga|ülekanne, vereülekanne; jõu|ülekanne, soojusülekanne; otse|ülekanne, raadio|ülekanne, stereo|ülekanne, tele(visiooni)ülekanne.
2. tehn mehhanism, mis kannab üle liikumist, muutes vajaduse korral selle parameetreid ja laadi
▷ Liitsõnad: hammas|ülekanne, hõõrd|ülekanne, jõu|ülekanne, kardaan|ülekanne, kett|ülekanne, planetaar|ülekanne, rihm|ülekanne, tiguülekanne.

ürgselt ‹adv›

1. algselt. Ürgselt eksisteerinud taimestik on hävinud. Ürgselt tähendas see sõna midagi muud. *Multiplikatsioon kui kunstiline võte pole Viiraltil laias ilmas omandatud, see on talle ürgselt 'eripäraselt, iseloomulikult' omane. V. Panso.
2. (olemuse, laadi kohta:) äärmiselt, väga, iseäranis. Tegemist on ürgselt andeka kunstnikuga. *.. ja kui kuskil maailmas võib leida midagi ürgselt vana, siis nimelt just lordide kojas. I. Pau (tlk).