[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ainu|rakne ‹-se 2›

1. ‹adj› üherakuline, ainult ühest rakust koosnev. Ainurakne organism, isend.
2. ‹s› ainuraksed pl zool primitiivsete (keha koosneb ainult ühest rakust), enamasti mikroskoopiliste loomade hõimkond, algloomad (Protozoa)

aju2 ‹11› ‹s›
inimese ja selgroogsete loomade kesknärvisüsteem; (tihti:) peaaju. Aju jaguneb seljaajuks ja peaajuks. Piklik aju. Kuul tungis ajju. || ‹ka pl.› peaaju kui aru, mõistuse, vaimsete võimete keskus. Tema rahutu, juurdlev aju. Teadlaste geniaalsetes ajudes sündinud avastused. Ajudega mees. Mingi ähmane mõte kerkis ta ajju. Pane ajud tööle 'mõtle'. Seda tema aju(d) ei jaga. Ära pinguta, vaeva oma aju(sid). *Igaühe ajus pöörles pime, raske küsimus: miks on elus nii palju vaeva, viletsust, nälga? F. Tuglas. || piltl (vaimselt võimeka inimese, juhtiva keskuse jms. kohta). Peatoimetaja oli ajalehe ajuks ja südameks. Ajude vool Euroopast USA-sse. Laeva, lennuki, orbitaaljaama ajuks on raal.
▷ Liitsõnad: ees|aju, inim|aju, pea|aju, selja|aju, suur|aju, taga|aju, vahe|aju, väikeaju; elektronaju.

aklimatiseeruma ‹37›
biol (introdutseeritud taimede v. loomade kohta:) uue kasvukoha v. elupaiga kliima- jm. keskkonnatingimustega kohanema. Kährikkoer aklimatiseerus meil kiiresti. Eestis on aklimatiseerunud palju ilu- ja ravimtaimi. || (inimese kohta:) võõra kliimaga harjuma, sellega kohanema. Euroopa sportlased sõitsid aegsasti enne olümpiamängude algust Mehhikosse, et korralikult aklimatiseeruda. | piltl. *Aga ma ei ole ikka veel suutnud aklimatiseeruda, kohaneda ja sisse elada uude ümbrusse. R. Sirge. *.. te saate seal kõige ohutumal viisil toimetuse vänge õhuga aklimatiseeruda. V. Gross.

alla|panu ‹11› ‹s›
põll laudas loomade asemetele pandav põhk, turvas vms.

antiloop ‹-loobi 21› ‹s›
üldnimetus paljude sihvakate ning väledate kitse- v. hirvetaoliste loomade kohta. Mägikits, gasell, gnuu jt. antiloobid.

aretus|tuumik
põll karjast tõuaretuseks eraldatud väärtuslike loomade rühm

arkaan ‹-i 21› ‹s›
silmusega nöör hobuste jt. loomade püüdmiseks

armu|mäng

1. flirtimine; mänglev armatsemine. *.. tuba oli juba täiesti hämar, ja keegi ei pannud tähele kahe noore inimese armumängu algust. A. Jakobson.
2. loomade, lindude mäng (paarimis-, jooksuaja eriline käitumisviis). *See oli parim tee hiilimiseks sinna, kus siitkandi tedred tavatsevad oma armumängu kudrutada. M. Raud.

astel ‹astla, astelt 20› ‹s›

1. hrl aj teravikuga kepp, näit. loomade ajamiseks, ikkehärja tööle sundimiseks; (eeskätt piiblikeeles:) kiskudega oda. *Ajaja vajutas astlaga hiiglase [= elevandi] võimsale kuklale, mispeale loom põlvili laskus .. A. Kaal.
2. bot nõeljas tugikoerikas moodustis taimel, muundunud leht, võsu v. juur. Kaktuse, viirpuu astlad.
▷ Liitsõnad: juure|astel, lehe|astel, võsuastel.
3. zool skorpionide ja mõnede kiletiivaliste (näit. mesilaste, herilaste, rautsikate) tagakeha tipul olev mürginäärmetega seotud nõeljas moodustis, nõel
▷ Liitsõnad: mürgiastel.

asukas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
elanik; asunik, ümberasunu. Eesti ala esimesed, kõige varasemad, kiviaja asukad. Uued asukad kolisid majja sisse. Esimesed valged asukad Austraalias. Kauge planeedi asukad. *Sinna Mulgimaa kanti on sõjad toonud rohkesti teistest rahvustest asukaid, „võõrast verd” .. J. Semper. || (loomade, taimede kohta). Metsis on põlislaante asukas. Halofüüdid ehk soolakutaimed on soolarikka pinnase asukad.
▷ Liitsõnad: alg|asukas, esi|asukas, põlis|asukas, uusasukas; mere|asukas, metsa|asukas, veeasukas.

asustama ‹37›

1. teat. ala, kohta elanikega, asukatega täitma; kuhugi elama, asuma panema. Kaliforniat hakati asustama hiljem kui muid USA piirkondi. See ala asustati peamiselt sunnitöölistega. Hiiumaa kirde- ja looderannikule asustati rootslasi. Sellest piirkonnast tuleb elanikud asustada mujale. Saar on asustamata 'elaniketa'. Hõredalt, tihedasti, ühtlaselt asustatud alad. *Kullimaja asustasid peamiselt lätlased, kuid siin elas ka palju teistest rahvustest perekondi. E. Rängel. || (loomade, taimede kohta). Tiik asustati karpkaladega.
2. kuhugi elama asuma; seal elama, selle koha asukateks olema. Seejärel asustasid viikingid Gröönimaa edelaosa. Vormsit asustasid varemalt rootslased. Kreetat asustanud muistne rahvas on hukkunud. || (loomade, taimede kohta). Mulda asustavad vihmaussid, putukate vastsed ja paljud mikroorganismid. Arukask asustab kergesti metsata alasid.

asustus ‹-e 5› ‹s›

1. asustamine; asustumine. Hiiumaa asustuse algus.
2. geogr teat. maa-ala rahvastik ja asulastik. Tihe, hõre asustus. Pideva asustuse tekkimine, asustuse levik. Kiviaegne asustus paiknes peamiselt veekogude rannikuil. || (loomade kohta). Toonekure esialgne asustus oli meil hajus.
▷ Liitsõnad: haja|asustus, inim|asustus, püsi|asustus, sega|asustus, üleasustus.

auk ‹augu 21› ‹s›

1. (hrl. ümmargune) ava mingist pinnast, esemest vm. läbi, mulk. Aias, kuuriseinas, põrandas on auk. Kastrulil on auk põhjas. Auke lööma, torkima, puurima. Raiuti auk jäässe. August pistame poldi läbi. Tuli vööd paari augu võrra järele anda. Kahe, nelja auguga nööbid. Sukakannas, saapatallas on suur auk. Põletas sigaretiotsaga laudlinasse augu. Lausa auk augu kõrval, auke täis kui sõelapõhi. Tõmbab augu koomale, nõelub augu kinni. Augud katuses tuleb parandada.
▷ Liitsõnad: aia|auk, akna|auk, hiire|auk, hingamis|auk, jää|auk, kaela|auk, kassi|auk, koi|auk, kuuli|auk, käise|auk, lennu|auk, luku|auk, naela|auk, nööp|auk, oksa|auk, olvi|auk, paja|auk, pea|auk, pliidi|auk, püksi|auk, roti|auk, räpna|auk, suitsu|auk, torke|auk, ukse|auk, võtme|auk, õhuauk; kõrva|auk, nina|auk, suuauk.
2. (küllalt järsk ning sügav) tekkinud v. tehtud süvend milleski, mingis pinnas jne. Tee on auke täis. Auku kaevama, kinni ajama. Väljajuuritud kändude asemele jäid sügavad augud. Kukkusin, komistasin, vajusin auku. Kivisse raiuti, puuriti lõhkelaengu jaoks auk. Hambas on auk. Must auk astr oletatav ülikompaktne keha, mille ümbrusest nende suure gravitatsioonipotentsiaali tõttu ei pääse osakesed (ka valguskiirgus) välja. || (endisaegadel loomade püüdmiseks). Hunt oli auku kukkunud, sattunud. || (loomade pesitsuspaigana) vrd urg, vrd koobas Rebaste, mäkrade augud.
▷ Liitsõnad: ahju|auk, hundi|auk, istutus|auk, kaevu|auk, karu|auk, keldri|auk, kruusa|auk, kulla|auk, liiva|auk, linaleo|auk, lubja|auk, miili|auk, muti|auk, mürsu|auk, pommi|auk, pori|auk, posti|auk, puur|auk, raha|auk, savi|auk, silo|auk, solgi|auk, sopa|auk, turba|auk, tõrva|auk, vee|auk, virtsa|auk, vundamendiauk; hamba|auk, higi|auk, kaenla|auk, kukla|auk, kurgu|auk, nabaauk.
3. piltl tühik, vajak, lünk. Tema teadmistes on auke. Televiisori ost lõi augu perekonna eelarvesse. Tunniplaanis on auk. *Ma ise leian oma esimeses töös rohkem auke, kui neid on märkinud arvustajad. E. Tammlaan. *„Ligidale ei läinud. Ilma aukudeta ausõna!” kinnitas ta nüüd juba tulise tõega. L. Vaher.

biheiviorism ‹-i 21› ‹s›
psühh 20. saj. esimese poole psühholoogia suund, mis põhjendab inimeste ja loomade käitumist välismaailmast saadavate ärritustega, käitumispsühholoogia

bio|klimatoloogia
õpetus kliima mõjust elusorganismidele (eriti inimese tervisele, loomade ning taimede arengule)

detriit ‹-riidi 21› ‹s›
biol geol vees hõljuvad v. veekogu põhja sadestunud surnud taimede ja loomade jäänused, pude

dredž ‹-i 21› ‹s›
riist loomade ja taimede püügiks veekogu põhjast ning põhjasetteproovide võtmiseks

dressuur ‹-i 21› ‹s›
loomade dresseerimine. Koerad alluvad hästi dressuurile. Tegeleb delfiinide dressuuriga. | piltl (inimese kohta). *Ja niisiis istub meie vapper Rostik karistuspataljoni dressuuri asemel üsna rahulikult .. arestikambris. O. Luts.

elamu ‹1› ‹s›
elumaja, eluhoone, eluase. Elamu ja kõrvalhooned. Ruumikate tubadega elamu. Elamu ruumijaotus. Elamute korrashoid. Noorte perede uued elamud. Telk on rännumeeste elamu. || (loomade v. lindude eluaseme kohta). Taru on mesilaste elamu. Tigu kannab oma elamut seljas.
▷ Liitsõnad: haagis|elamu, individuaal|elamu, kahepere|elamu, koobas|elamu, kooperatiiv|elamu, linna|elamu, maa|elamu, rehi|elamu, rida|elamu, sektsioon|elamu, suurpaneel|elamu, talu|elamu, telk|elamu, torn|elamu, vagun|elamu, üheperekonna|elamu, ühis|elamu, üksikelamu.

elav|nurk
koht vaatlusteks ja katseteks kasutatavate elusate taimede v. loomade jaoks (koolides jm.)

elektri|karjus
põll kõrgepingelise impulssvooluga piirdetraat loomade karjatamiseks, elektritara

emigratsioon ‹-i 21› ‹s›

1. (poliitilistel, majanduslikel vm. põhjustel) kodumaalt lahkumine, väljarändamine. Töötute pidev emigratsioon. || biol loomade väljaränne levilast (hrl. mass-sigimise v. toidupuuduse tõttu)
2. kodumaalt eemalviibimine, pagulus, maapagu. Emigratsioonis elama. Pöördus emigratsioonist kodumaale tagasi. *Tähelepandav kunstiline süvenemine algab Vildel emigratsiooni ajal .. P. Rummo.
3. emigrandid. *Ühel või teisel põhjusel ei siirdunud nad Pariisi, kuhu pärast Esimest maailmasõda voolas kokku vene emigratsiooni suurem osa. V. Beekman.

esi|vanem
‹hrl. pl.› isa- v. emapoolne kaugem eellane, esiisa v. -ema. Esivanemate austamine, kultus. Eestlaste esivanemad. Inimese ahvisarnased esivanemad. Meie kauged esivanemad tegelesid küttimise ja kalastamisega. | (loomade ja taimede kohta). Hunt on mitme koeratõu esivanemaks. Vaalaliste esivanemad olid maismaaloomad. || släng vanem (isa, ema). *„Kuidas esivanematega lood?” küsis Margus esikusse astudes. -- „Läksid maale.” K. Saaber.

etoloogia ‹1› ‹s›
zooloogia haru, mis uurib loomade käitumist ja selle põhjusi, käitumisteadus

gastrula ‹1› ‹s›
biol blastulale järgnev järk loomade loote arengus, karikloode

hiir ‹-e, -t 34› ‹s›

1. väike, saleda keha ja pika sabaga näriline. Väike, suur hiir. Hall, valge hiir. Hiir krõbistab, piiksub. Hiired rikuvad ja hävitavad toiduaineid. Nagu hiir lõksus. Laps oli nurgas vait kui hiir. Hiilib vaikselt, tasa kui hiir. Kui kassi kodus pole, on hiirtel pidu.
▷ Liitsõnad: juttselg|hiir, kaelus|hiir, kodu|hiir, maja|hiir, mets|hiir, pisihiir.
2. ‹liitsõna järelosana› esineb väikeste hiirt (1. täh.) meenutavate loomade nimetustes
▷ Liitsõnad: nahkhiir.
3. info arvutihiir. Optiline, juhtmeta, traadita hiir. Vajuta hiire parempoolset nuppu.

hing1 ‹-e 22› ‹s›

1. hingamine, hingetõmme; hingeõhk, sisse- v. väljahingatav õhk. Köhahoog, tolm, tuisk matab hinge. Haigel matab jälle hinge. Kuumus, leil, suits, lehk lõi, pani, võttis hinge kinni. Rõõmust, põnevusest, hirmust, ärritusest jäi mul hing (rindu) kinni. Jooksin, köhisin nii et hing (rinnus) kinni. Põgenesin toast, hing ehmatusest kurgus. Tõmbasin sügavalt, kergendatult hinge. Mees tühjendas õllekapa ühe hingega. Ujun juba viis meetrit ühe hingega. Ta pidas vee all mitu minutit hinge kinni. *Vanamees vedas vilinal hinge ja ärgitas uuesti. A. Maripuu. | piltl. Kell seinal tõmbas kähisedes hinge ja lõi raginal kuus pauku. || (vähestes ühendites:) õhk, gaas. Õlu tuleb ankrusse hinge alla 'õhutihedalt kinni' panna. Õlu on vaadis hinge all. Kork ei pea hinge. *Jannsen kahmas oreli sõrmiste järele, et alustada laulu... Kuid orelil polnud hinge sees.. E. Särgava.
2. elu, eluvõime; elujõud, eluvaim. Hinge kallale kippuma. Sul ainult tühipaljas hing, ei muud midagi. Jookse, kui sul hing armas. Mehele jäi hing vaevalt sisse. Surijal on veel hing sees. Tal on hing väljas, välja minemas. Köhib, nutab kas või hinge seest. Ega ta enam hinge tõuse. Keegi ei jäänud, kedagi ei jäetud hinge. Uppunu saadi hinge. Sain, pääsesin hingega tulema. Palgast jätkus ainult selleks, et perel kuidagi hinge sees hoida, pidada. Süüa sai parajasti niipalju, et hing sees seisis. Ussil on visa hing. Pühadeks võeti seal hing välja. Kalamees peab kassi ikka hinges. Ei tulnud peole enam endist hinge sisse.
3. sisemaailm, eelkõige tundmuste ja tahte ala; ka nende kujuteldav asu- ja lähtekoht (sageli mitmesugustes piltlikes väljendites). Hinge ilu, suurus, ülevus. Ta on uhke, alandliku, nurjatu hingega. Otsiva, rahutu, õilsa, ülla hingega inimene. Fantaasiarikka, ilutseva hingega luuletaja. Hing kisendab kellegi, millegi järele. Hing igatseb midagi kaunist. Hing väriseb, on hirmul, ärevil. Mu hing aimab halba. Tema hing ei teadnud pettusest midagi. Jäta, jätke mu hing rahule! Hing jääb millegagi rahule, on millegagi rahul. Sõi ja jõi, mida hing himustas. Hing keeb vihast, raevust. Hinges keeb, käärib viha. Kartus, tusk poeb, jääb hinge. Nukrus, igatsus tükib hinge. Need sõnad läksid hinge, hakkasid hinge (kinni). Teiste naer ja pilge lõikas küürakale hinge. Hinge kogunes sappi, vimma. Pilkest jäi okas hinge. Kes teise hinge näeb. Venna surm jättis ta hinge sügava jälje. Poisi hinges tõusis trots. Hingelt noor, vana. Hingelt haige, muserdatud inimene. Oma hingelt on ta väikekodanlane. Ta hinges valitses rõõm ja rahu. Oma hinge põhjas uskus ta, et kõik pöördub veel heaks. Kahetsen juhtunut hinge põhjast '(üli)väga'. Olin hinge põhjani '(üli)väga' liigutatud, vapustatud. Kurbus, mure ahistab, rõhub, täidab hinge. Kadedus näris ta hinge. See vihje pani hinge kipitama, kripeldama, pakitsema. See jutt kosutas mu hinge. Kirjanik kirjutab sellest, mis hingel (kibeleb). Silmad on hinge peegel. Eidekesel on tüdimatu hing, temast jätkub kõikjale. Mitte igaühel pole sellist kanget hinge 'sellist tugevat tahtejõudu v. iseloomu'. Sel noormehel pole õiget ehitaja hinge. Maainimese hing igatseb põldude ja heinamaade järele. Ise noor tütarlaps, aga kasaka hing rinnus. Võõras ei mõista teise rahva hinge. *Hea raamat ei paljasta looja hinge üksnes lugejale, vaid ka loojale enesele. F. Tuglas. || (südametunnistusest; moraalse vastutuse ja kõlbeliste tõekspidamistega seotud tundemaailmast). Minu hing on sellest puhas, ei tea sellest midagi. Eksimus piinas, koormas, vaevas hinge. See kuritegu lasus tema hingel. Neid patte, seda süüd minu hingel, hinge peal pole. Varastamise pattu ta oma hingele, hinge peale ei võta. Keeldumise korral jääb selle inimese elu teie hingele, hinge peale. Räägib kõik viimseni hingelt, hinge pealt, hinge tagant ära. Paadunud hingega inimene. *Pealegi polnud tema teada Külasoo naistel midagi niisugust hinge taga, mida nad praegu kartma peaksid. A. Hint. || (kirglikust kaasaelamisest; innust, sisemisest põlemisest, (tegevus)õhinast). Näitleja mängus polnud hinge. Laulab, mängib, töötab hingega. Andus täie hingega oma tööle, uuele harrastusele. Ta teeb kõike hingega. Elu ilma elamusteta on hall ja hingeta. Mees juba üle viiekümne, kuid energiat ja hinge nagu noortel. || (kõrvutatuna v. vastandatuna ühelt poolt kehale, füüsilisele, välisele; teiselt poolt kainele mõistusele, vaimule). Reis tuli kasuks ihule ja hingele. Ise vastutan nii oma ihu kui ka hinge eest. Välise asjalikkuse all peitus hell hing. See mees on ju lausa robot: tal pole raasugi hinge. Mõõk tapab ihu, kuid sõna surmab hinge. *Andres tundis, nagu kuluks ta kahest otsast korraga: töö sööb keha ja üleaedne põletab hinge.. A. H. Tammsaare. || piltl (millelegi elutule tema iseloomulikku ilmet andvast eripärast). Igal linnal on oma hing. See omapärane muusika kajastab rohtlate hinge.
4. (filosoofias, religioonis, mütoloogias:) mittemateriaalne surematu ja elustav alge, mis võib eksisteerida ka kehast sõltumatult. a. Hinge surematus. Hingede rändamine, ümberkehastumine. Surmaga arvati hinge kehast lahkuvat. On usutud, nagu võiksid surnute hinged oma endist kodu külastada. b. (ristiusuga seotud kujutlustes). Sul on patune hing. Hing läheb taevasse, põrgusse. Hing saab, läheb hukka. Ära saada oma hinge hukatusse. Kurat püüab, võrgutab hingi. Vanakuri, saatan päris tema hinge. c. (loomade, loodusesemete hingestatusest). Muistne inimene arvas, et igal loomal, linnul, puul, kivil, metsal, veel jne. on oma hing.
5. elusolend, hingeline, hrl. inimene. Ta on kuldne, truu, lihtsameelne, romantiline hing. See rahutu, väsimatu hing ei püsi kusagil paigal. Sa oled õnnetu, kadunud hing. See on üks müüdav, nurjatu, vilets, äraostetav hing. Liina, hea hing, on siin kõik korda seadnud. Tema, vaene hing, ei aimanud midagi. Pastor hurjutas jutluses koguduse eksinud, patuseid hingi. Siin ei tunne meid ükski, mitte ainus hing. Mitte kusagil ainustki elavat hinge. Õues ei olnud (inimese) hingegi. Oleks ta seal ainsatki meesterahva, naisterahva hinge kohanud. Lauda- ja majauksed pärani, aga õues mitte hingegi, välja arvatud koer. Ära räägi sellest ühelegi hingele. Surnud hinged 'mingi organisatsiooni, seltsi passiivsed, töös mitteosalevad liikmed'. || retoorilistes hüüatustes ja küsimustes kõneleja enda kohta, samuti familiaarses, kurjustavas v. retoorilises pöördumises kellegi teise poole. Mis sa hing ütled, kostad! Mis sa hing teed, ette võtad, peale hakkad! Söö, joo, maga niipalju kui soovid – mis sa hing veel tahad! Kuhu sa hing lähed? Kui kaua sa hing ikka kannatad! Kuidas ma, vaene hing, õpin, kui vaikust ei ole? Kuidas sa, armas hing, välja näed! Kus te, saatana hinged, logelesite? *„Armas hing, kuidas sa oma õpetajahärraga räägid!” hüüdis pastor. A. H. Tammsaare. || (hrl. inimeste arvu, hulga väljendamisel). Sissid tapsid majas viimse kui hinge. Tal oli seitse hinge peret. Perekonnas oli kuus hinge. Meid on siin koos mõnikümmend hinge. Mõisnikul oli mitusada hinge talupoegi. Teolisi oli vähemalt poolsada hinge. Vallamaksu võeti kaks ja pool rubla igalt hingelt. *Ja sõrajalgseid, neid lehmi, neid kah mõni mitu-setukümmend hinge... A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: inim|hing, mees|hing, naishing; kaunis|hing, õilishing; kuradi|hing, saatana|hing, vaenlasehing.
6. piltl (kellestki, millestki olulisest, põhilisest, kesksest). a. mingi kollektiivi, organisatsiooni, ettevõtte, ürituse vms. innustaja, eestvedaja, juhtiv isiksus. Ta on seltsi, näiteringi, ettevõtte, ürituse, matka hing. Laudkonna, seltskonna hingeks näib olevat noor neiu. Meie kodu hing on hakkaja ja energiline vanaema. b. lemmikharrastus, -tegevus, huviala, millega tegelemine on kujunenud vajaduseks. Sport ja muusika – need on poisi hing. Aed ja peenrad on eide hing. *Korvpalli oli tal hea mängida ja see oligi ta hing. V. Saar. c. millegi elustav tuum, põhiolemus. Kunsti sisu ja hing on peidetud ta sügavustesse. *Et lühidus on vaimukuse hing, /../ teen lühidalt.. G. Meri (tlk).

hingama ‹hingata 48›

1. (kõrgemate loomade, eriti inimese kohta:) õhku kopsudesse tõmbama ja sealt eemaldama. Hingab nina, suu kaudu. Ta hingab kiirelt, katkendlikult, rahulikult, raskelt, sügavalt. Eit hingas vaevaliselt, lõõtsutades. Metsas on kerge hingata. Magaja hingas nohinal. Laps veel vaevalt hingab. Alles hommikul märgati, et haige ei hinganud enam. Oli nii pühalik hetk, et ei julgenud isegi hingata. Hingasin kergendatult 'tundsin kergendust', kõik läks hästi. || (sissehingamist rõhutades). Arst laskis haigel hapnikku hingata. Mees astus trepile ja hingas paar sõõmu värsket õhku. || (väljahingamist rõhutades). Ta hingas kohmetanud käte peale sooja hingeõhku. Madrus hingas neiule näkku kanget alkoholihõngu. *Hingasin igavusest oma hingeauru ruutudele.. J. Semper. || (naha kaudu) õhku saama. Võtsin kummisäärikud jalast, et jalad saaksid hingata. Ääred tuleb jätta lakkimata, et küünel oleks kergem hingata. | piltl. *Kuuled, kuidas sadamas huilgab laev, kuidas kraana krigiseb; tunned, kuidas linn hingab. J. Smuul. || (organismi gaasivahetusest väliskeskkonnaga:) väliskeskkonnast elutegevuseks vajalikku hapnikku võtma ja sinna süsihappegaasi eritama. Linnud ja imetajad hingavad kopsudega, kalad lõpustega, putukad aga trahheedega. Roomajad ja kahepaiksed hingavad osalt naha, osalt kopsude kaudu. Taimedki hingavad.
2. piltl midagi (näit. niiskust, soojust) endast levitama, kellelegi vastu õhkuma, välja hingama. Mets hingab talle vastu joovastavaid lõhnu. Põuane maa hingas kuuma. Kivid hingasid külma. Öö hingas neile näkku mõnusat jahedust. Niisket auru, külma udu hingav meri. Õuerohi hingab kummelihõngu. *Alt, soo poolt tõuseb udusarnane aur... soo hingab. O. Luts. *Kõik, mis selles ja.. teises toas silma puutus, hingas rahu ja mugavat kodusust. E. Vilde.
3. ‹hrl. vormilt v. sisult eitavas lauses› kõnek millestki kõnelema, midagi välja lobisema. Oma avastusest ei hinganud ta kellelegi. Miks sa meile midagi ei hinganud, et kavatsed abielluda? Oleks ta kellelegi hinganud, et.. Ärge juhtunust ühelegi inimesele sõnakestki hingake! Kui keegi sellest plaanist hingab, siis läheb meil kõigil kehvasti.
4. van puhkama; magama. Hingama heitma. Hingab hauas, kalmukünkas, mullapõues (igavest, viimast und) 'on surnud'. *Päike sõuab, / õhtu jõuab, / rahus hingab ilmamaa. Juh. Liiv. *Teised ristirahvad teevad kuus päeva tööd ja hingavad seitsmendal.. O. Luts.

hirmutis ‹-e 5› ‹s›

1. hirmu tekitav, hirmuäratav olend, koletis. See isevärki mees oli küla hirmutis, kellelt igaüks ebameeldivusi võis oodata. *Öökulli kujutles ta [= kass] nüüd lausa hirmutisena, põlevate silmadega verejanulise röövlina. R. Roht. || (inetu inimese kohta, ka kirumis- ja sõimusõnana). Ah sa hirmutis! Igavene hirmutis! *Juuksed tolknesid kõrvade ääres ja kaelal. Lõug okkaline. Habetunud ja tolmune hirmutis! E. Rannet. || (millegi inetu, ebameeldiva kohta). *Sinu pärast panen selle tema saadetud hirmutise [= kleidi] selga.. E. Rängel.
2. ‹hrl. liitsõna järelosana› peletis lindude ja loomade jaoks. Aeda on pandud hirmutised.
▷ Liitsõnad: herne|hirmutis, linnuhirmutis.

huist ‹interj›
põlastust väljendav v. (loomade) eemalepeletamiseks kasutatav häälitsus. *Taavet, huist, häbi! Ise kuningas, vahib soldati alasti naist! E. Särgava.

hõlp ‹hõlbu 21›

1. ‹s› kerge(m) elu; kergendus; kergus. Otsib, ajab hõlpu taga. Ei temal ole siin hõlpu loota. Ega hõlpu ole mul hiljemgi olnud. Sukeldusin töösse endale hõlpu andmata. Hõlpu ei ole elanud isad ega isaisad. *Lapse pärast ei saanud perenaine põrmugi hõlpu, ikka pidi ta täie inimese eest väljas olema.. A. H. Tammsaare. *..[rootslased] tungisid Lihula linnusesse, mille nad hõlbuga vallutasid.. E. Kippel.
2. ‹s› (noorte inimeste ja noorte loomade puhul:) lust, nooruslik kergus, elurõõm. Sälud, vasikad on hõlpu täis. Hõlpu jooksma 'lusti pärast jooksma'. *Las need karglevad, kel ihu hõlpu täis ja kere kerge... R. Sirge. *Juba hommiku poole olid noored esimesel pühal kiigemägedel hõlpu löömas.. M. Metsanurk.
3. ‹adj› hrv hõlpus; kerge. Hõlp töö, hõlp leib. Maal ei saa suvel keegi hõlpu elu nautida.

hääl ‹-e, -t 34› ‹s›

1. (inimese kohta:) häälekurdude võnkumise tagajärjel tekkiv heli kõnelemisel, hüüdmisel, laulmisel. Noore naise, vana mehe hääl. Hääle kõrgus, valjus, tämber. Mahe, pehme, meeldiv, õrn, armas hääl. Kile, kriiskav, räme, kare, kähe, kähisev, kärisev hääl. Vaikne, nõrk, tasane, summutatud hääl. Tugev, kõva, selge hääl. Sõbralik, tuttav, osavõtlik, osavõtmatu hääl. Hääl on alandlik, kartlik, hädine. Häält muutma, moonutama, väristama, kaotama. Häält kõrgendama, madaldama, tasandama, alandama. Laulis valju häälega, valjul häälel. Naeris suure, täie häälega, suurel, täiel häälel. Kõneles poole häälega, poolel häälel, värisevi hääli. Vastas liigutatud, kõlatul häälel. Ütles seda julge, mehise häälega. Toast kostis võõraid, erutatud, vihaseid hääli. Mart ajas teistega laial häälel juttu. Ta hääl kõlas rahulikult ja kindlalt. Hääl kippus kurku kinni jääma. Köhatasin hääle lahti, puhtaks. Hääl värises hirmust. Karjus oma hääle ära. Käskiva, kurja häälega mees. Mehe hääles oli kibedust. Nuttis suure häälega. Pisarad matsid ta hääle. Tundsin ta häälest, hääle järgi ära. Metsas võis hõisata niipalju, kui hääl võttis. Laps tegi hällis häält. *Loeti vaikselt ja häälega – endamisi ja teistele ette. M. Raud. *Maria kõneles lapsega rahulikult, häält tõstmata, nõudis korda ja kuulekust. L. Promet. || (laulmisel). Koolitatud, koolitamata hääl. Ilus, meloodiline, suure ulatusega hääl. Laulja hääl oli sügav, jõuline ja kandev. Enne esinemist peab hääle lahti laulma. Hoidsin oma häält, et koori soolopartiid laulda. *„Ma ei tea, kas mul üldse enam häält on,” ütles Liina, „aga proovime, vanasti ju natuke ikka laulsin..” E. Rängel.
▷ Liitsõnad: inim|hääl, lapse|hääl, mees|hääl, mehe|hääl, nais|hääl, naise|hääl, raugahääl; hõiske|hääl, jutu|hääl, kaebe|hääl, laulu|hääl, nutu|hääl, protestihääl; kurgu|hääl, nina|hääl, rinnahääl.
2. (loomade, lindude häälitsemise kohta). Mets oli täis loomade hääli. Ta matkis osavalt lindude hääli. Mesilaste sumin ja rohutirtsude saagimine – muid hääli polnudki. Hobu hirnub Hiiumaal, hääl on kuulda meie maale.
▷ Liitsõnad: linnu|hääl, loomahääl.
3. muu kuuldav heli, (loodus)müra üldse; esemete tekitatud heli. Öise metsa, suurlinna hääled. On kuulda mässava tormi häält. Suupilli, flöödi, karjapasuna, aisakellade hääl. Poiss ei saanudki pasunast häält kätte. Kohviveski tegi imelikku häält. Kaugelt kostis vabrikuvilede, kirikukellade hääl.
▷ Liitsõnad: loodus|hääl, tehishääl; pasuna|hääl, pilli|hääl, sarve|hääl, trompetihääl.
4. piltl arvamus-, tahteavaldus, nõuanne, käsk, hoiatus. Ajastu, rahva hääl. Võta kuulda mõistuse, tõe häält. Ta järgis oma sisemist, südametunnistuse häält. Üha jõulisemalt kostab maailmas hääli rahu kaitseks. *Kriitikud tõstsid häält [= avaldasid arvamust], aga mitte enam tema kasuks, vaid just vastuoksa. O. Luts.
▷ Liitsõnad: sise|hääl, südame|hääl, verehääl.
5. laulja v. muusikariista, ka lauljate v. pillirühma poolt esitatav partii, meloodia muusikateoses; vastav häälerühm kooris. Kolmele, kahele häälele loodud laul. Seade neljale häälele. Ta kirjutas partituurist hääled välja. Dirigent andis koorile hääle(d) 'häälepartiide algustoonid' kätte. Keegi võttis hääle üles ja teised ühinesid temaga. Esimest, teist, kolmandat häält laulma. Segakoori madalamad ja kõrgemad hääled.
6. ‹hrl. sisekohakäänetes› (muusikariista häälestuse kohta). Muusikariista häälde seadma, panema 'muusikariista häälestama'. Klaver on hääles, häälest ära. Ta ei saanud kuidagi võõrast pilli häälde. || kõnek (klaveri, oreli, harmooniumi helimehhanismi kohta). Vanal harmooniumil olid pooled hääled korrast ära.
▷ Liitsõnad: bassi|hääl, saate|hääl, soolo|hääl, tenori|hääl, viisihääl.
7. hääletamise teel avaldatud otsus; õigus hääletada. Otsustava, nõuandva häälega delegaat. Hääled langesid pooleks. Ettepanek sai kolmkümmend häält poolt ja kuus vastu. Mõlemad kandidaadid said ühepalju hääli. Anname oma hääle ülesseatud kandidaadi poolt. Igal valijal on üks hääl. *Hääled loetud, õnnitles juhataja kombekohaselt uut liiget.. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: poolt|hääl, vastuhääl.

hüppama ‹hüpata 48›

1. hüpet v. hüppeid tegema, kargama; hüppega v. hüpetega kuhugi liikuma (inimeste ja loomade kohta). Alla, kõrvale hüppama. Üle nööri hüppama. Hüppas sadulast maha. Hüppasin ühel jalal. Hüppas vankrile, vankrisse, rekke, sadulasse, hobuse selga. Hüppas üle tara, kivilt kivile ja mättalt mättale. Hüppas aknast välja, vankrilt, vankrist maha. Hüppasin jala paigast ära. Hüppasime ja kargasime rõõmu pärast. Ohtlik on hüpata liikuvale trammile. Ta jooksis üle poriloikude hüpates. Hüppasin vette, et uppujat päästa. Orav hüppas oksalt oksale, puust puusse. Kass hüppas põrandale. Konn hüppas tiiki. | piltl. Süda hüppab suurest rõõmust. Pilk hüppas ühelt esemelt teisele. | sport. Harki, harkseisu hüppama. Hüppasime üle kitse. Kaugust, kõrgust, kolmikut hüppama. Teivast hüppama 'teivashüpet sooritama'. Langevarjuga hüppama. || äkitselt hooga tõusma; kuhugi kiiruga, hooga sööstma. Jalule hüppama. Hüppas püsti, toolilt üles. Hüppas voodis istukile. Sõdur lõi jalaga ukse lahti ja hüppas kööki. Hüppas mulle kallale, teele ette. || kõnek korraks kuhugi minema. Lubas minu juurest läbi hüpata. *Kui kinno lähme, siis teel hüppan kuhugi poodi sisse ja ostan vihiku. H. Rammo.
2. (üles) kargama, viskuma, paiskuma. Saag hüppas puu seest välja. Haak hüppas aasast välja. Käivitasin mootori ja traktor hüppas paigalt. Tuli hüppas kuiva samblatuti külge. Sädemed hüppasid igale poole laiali. *Vasja virutas käes olnud kivi niisuguse jõuga vastu maad, et see hüppas teelt kaugele rohu sisse. V. Beekman. || hüplema (2. täh.) Pall hüppab põrandal. Paat hüppas lainetel.
3. piltl kiiresti ja järsult muutuma; äkki muule siirduma. Turuhinnad hüppasid kõrgele. Temperatuur kord langeb, kord hüppab üles. Ühest äärmusest teise hüppama. Ühelt teemalt, kõneainelt teisele hüppama. Hüppas oma jutuga ei tea kuhu. *Venna juurest hüppas mõte koju isa ja ema juurde. A. Hint.
4. kõnek millegagi kelkima, kiitlema, uhkeldama. Vaat kus alles hüppab oma teadmistega! *Mis ta hüppab – muudkui kunst ja kunst! Justkui arstidel poleks vaja ürgset loomisjõudu.. E. Tennov.

imitaator ‹-i, -it 2› ‹s›
imiteerija, eriti näitleja, kes imiteerib teiste inimeste, loomade, muusikariistade häält

immigratsioon ‹-i 21› ‹s›
sisseränne. Elanikkond kasvab immigratsiooni teel. || biol loomade sisseränne uuele alale

invasioon ‹-i 21› ‹s›

1. sissetung teise riigi territooriumile | piltl. Majanduslik invasioon.
2. biol paiksete loomade (hrl. lindude) hulgaline ränne uuele maa-alale
3. med vet organismi nakatumine loomparasiitidega, nuginakkus

isolaator ‹-i, -it 2› ‹s›

1. el detail juhtmete ja pingestatud seadmeosade isoleerimiseks ja kinnitamiseks. Klaasist, portselanist isolaatorid. Keraamiline isolaator.
▷ Liitsõnad: klaas|isolaator, kõrgepinge|isolaator, portselan|isolaator, sise|isolaator, tugi|isolaator, varras|isolaator, välisisolaator.
2. tehn isoleeriv materjal. Klaas, portselan on hea isolaator.
3. hrl med vet (spetsiaalne) ruum nakkushaigete vm. eraldamist vajavate isikute (v. loomade) ajutiseks paigutamiseks, isolatsiooniruum. Haigla, lastesõime, internaadi, vangla isolaator. Nelja voodiga isolaator.

istuma ‹42›

1. asendi kohta, kus istmiku ja reitega toetutakse mingile alusele (vahel liitub sellega mingi tegevus). a. sellises asendis olema (ka loomade vastava asendi ning lindude, putukate kuskil asetsemise kohta). Vankril, vankris, sadulas, autos, trammis, rongis istuma. Nad istusid akna all, ahju juures, pimedas toanurgas. Istusime murul, maas, puu all, lõkke ääres. Istun rõdul, aias lehtlas. Istusime kõrvu, vastastikku, kaelakuti, vaikselt, omaette, mõtetes. Laps istub ema süles, isa kukil. Taat istus kössis voodiserval. Eit istus, käed rüpes. Istusin pingil, toolil, sohval, diivanil, mugavalt tugitoolis. Istu rahulikult paigal! Istusime laua ääres, laua taga, lauas, veiniklaasi taga. Külaline istus peremehe paremal käel, perenaise kõrval. Me pole juba ammu koos istunud. Arno istub kogu öö raamatute taga, töö kallal. Istusin pea iga õhtu kinos, teatris. Ta on mitu aastat koolipingis istunud. Istus nagu nõeltel, nagu tulistel sütel. Koer istus tagumistel käppadel. Karu istus pakul. Kana istub pesal, kukk õrrel. Lind istub oksal, kajakas kivi otsas. Kärbes istus seinal, sääsk nina otsas. Istuv eluviis. | piltl. Mõisnik istus talupoja kukil. Uus diktaator istus kindlalt pukis. b. sellist asendit võtma. Toolile, pingile, vankrile, sadulasse, autosse, jalgrattale, saani istuma. Istusin rooli taha, hobuse selga ja sõitsin ära. Istusime akna alla, murule maha, lõkke äärde, rõdule. Istusin esimesse ritta oma tavalisele kohale. Istuti televiisorit vaatama. Istu minu kõrvale, ettepoole. Istuge koomale. Palun istuge lauda! Istusin jälle raamatute taha. *Vahel istuvad linavästrikud jäätükkidele.. F. Jüssi. | piltl. *Kui igale hakka „palun” ütlema, siis istub varsti mõni sulle kukile. I. Maran (tlk).
2. (otsesemalt v. kaudsemalt eelmise tähendusega seoses:) pikemat aega mingis kohas v. olukorras viibima. Redus, peidus istuma. Ei saanud tööd ja istus kodus. Muudkui istu ja oota, ei tea, millal ta ükskord tuleb. Külas istuvad ikka veel vaenlased. Istub juba mitmendat aastat tähtsal ametikohal. Juhatuses istuvad omad poisid. Poiss ei viitsinud õppida ja jäi kevadel istuma 'klassikursust kordama'. Mõni iluski neiu on istuma jäänud 'pole mehele saanud'. Endised võimumehed istuvad jälle valitsuses. Istus viletsa palga peal mitu aastat. Tuli paar päeva istuda leival ja heeringal. *Põlv põlve järel olete siin Tammarul istunud ja – teopäevi teinud. A. Kitzberg. *.. plikakesele on päris paras, kui ta ilma õunteta istub – nälga ta seepärast ei sure. V. Lattik.
3. (hrl. vabamas, kõnekeelsemas pruugis:) vabadusekaotust kandma, vangistatud olema. Vangis, vanglas, arestikambris, pogris, trellide taga istuma. Istub süütult, asja eest. Oma karistust, aega istuma. Mees istus neli aastat üksikkongis. Neil tuli varastatud asjade müümise eest istuma minna. Selle teo eest, pärast võidakse ta mitmeks aastaks istuma panna. Ta istub juba viiendat aastat. Mispärast sa õieti istusid? *Ta istub kümmet aastat. H. Kiik.
4. (hrl. vabamas, kõnekeelsemas pruugis:) ühel kohal, millegi peal v. sees (kinni) olema. Auto istub poris. Jaht istub sügavalt vees. Laev istus kõvasti madalikul. Hammasratas, laager istub võllil vabalt, liikumatult. Lips istub viltu. Ta kohevail juustel istus uljas soni. Kaabu istus viltu peas. Sügaval koobastes istuvad silmad. || kelleski v. milleski olemas v. juurdunud olema. Nõrkus istub kehas. Laiskus, väsimus istub kontides. Kohusetunne istub tal lihas ja veres. Südamesopis istus hirm. Sul istub jonn, tants veres. Kaotusevalu istus hinges nagu nüri teivas. Põgenemismõte istus kangekaelselt ta peas.
5. (hrl. vabamas, kõnekeelsemas pruugis:) sobima, sobiv olema, oma kohal olema, vastuvõetav v. meeldiv olema. Needid istusid aukudesse nagu valatud. See amet, töö ei istu talle. Maaelu istus mulle iga päevaga üha enam. Vastus istus nagu rusikas silmaauku. Mossitamine sulle ei istu. *Ei meeldinud talle siin majalogus, ei istunud hästi see rahvas, kes koos käis. R. Sirge. || paras, sobiv olema, figuuriga, muu riietuse vms. sobima. Ülikond istus nagu valatud. Kuub istub seljas kui kott. Munder istub ta seljas laitmatult, elegantselt. Tume lips selle ülikonnaga ei istu. Habe sulle ei istu. Hästi, halvasti istuv kleit, mantel. || klappima, laabuma, välja tulema. Töö ei istu täna. Korvpallurite pealevisked seekord istusid. Näitlejal mäng veel ei istunud. Mõne inimesega rääkides ei taha jutt kuidagi istuda. *Lugemine ei istunud, kohvikus oli igav. M. Unt. || maitsema, hea olema. Mulle see jook ei istu. Kohv istub likööri peale suurepäraselt. *Ega ma suur suitsumees olegi, aga pärast sööki istub see päris mõnusasti. M. Kesamaa.

jalg ‹jala pl. gen jalgade e. ‹koos postpositsiooniga ka› jalge 23› ‹s›

1. inimese v. ahvi alajäse; linnu tagajäse; paljudel loomadel, putukatel jm. üldse jäse v. kulgemiselund; ka labajalg, (taga)käpp. a. (inimese kohta). Parem, vasak jalg. Pikad, sirged, saledad, sihvakad jalad. Lühikesed, jämedad, kõverad jalad. Suur, väike, kitsas, lai jalg. Kiired, kärmed, väledad, nobedad jalad. Haiged, terved jalad. Metsavahil peavad head jalad olema. Jalad on väsinud, kanged, paistes, rasked kui tina. Jalad on rangis. Jalg on lääpas. Jalad mustad kui sea sõrad, külmad kui konnal, punased kui kurel. Jalad on kuresaapais 'külmast ja tuulest lõhenenud nahaga ja punased'. Jalad pikad kui koodid. Jalad nagu pakud, sambad. Jalad ei tõuse enam, käivad väsimusest risti. Jalad valutavad, tuikavad, pakitsevad, surisevad. Jalg, jalad on pikast istumisest (ära) surnud. Jalad ei kuula sõna, ei käi, ei kanna, on (põlvist) nõrgad, pehmed, vedelad, väsinud, nagu vatist. Jalg, jalad on vanadusest töntsiks jäänud. Sul on noored jalad; sa noorem, jalg kergem. Jalad käivad kui värtnad. Jookseb, nii et jalad käivad kuklasse. Jalad läksid, kadusid alt ja matsatasin täies pikkuses jääle. Lähen, kuhu jalad viivad 'eesmärgita, ükskõik kuhu'. Istub, jalad koos, ristis, jalg üle põlve. Laskis jalad üle koormaääre rippu. Jalgu tõstma, siputama, püsti ajama. Jalgu puhkama, sirutama. Jalgu puhastama, pühkima. Hirm võttis jalad nõrgaks. Ajab jalad harki, laiali. Seisab, jalad harkis, koos. Poisid püüdsid maadeldes teineteisele jalga taha panna. Lõin jala vastu kivi. Jalg vääratas. Nikastas, väänas, murdis jala. Jalg pandi kipsi, lahasesse, on kipsis, lahases. Lonkab üht jalga, on ühest jalast lombakas. Kooditab, kõlgutab jalgu. Lõi jalga vastu maad, trampis jalgu. Vahetas seistes jalga. Vaheta jalga, sul on vale jalg! (marssimisel). Astub õiget, vale jalga. Astuvad jalutades ühte jalga. Pole ruumi jalgagi maha panna. Lippab, nagu oleks sada paari jalgu all. See jää veel jalga ei kanna. Jookse või jalad rakku. Pani jala ukse vahele. Viskas ühe jala üle teise. Saapad ei ole jala järgi, hõõruvad, vaevavad jalga. Kass mehkeldas perenaise jalgade ümber. Pall veeres tal kahe jala vahelt, jalgade vahelt läbi. Jalgu kinni panema, lahti võtma. Panen, tõmban kingad, saapad, püksid jalga. Kas proovisid neid kingi jalga? Ära mine palja jalu, pista, torka midagi jala otsa! Mul lõi kramp jalga, jalgu. Sukad ja saapad on jalas. Võttis sokid, kingad jalast. Poiss astus naela jalga. Tal on jooksva jalus, jalgades. Jüri võttis Antsul jalust kinni. Jooksis lapse jalust maha. Lõi teise jalust vigaseks. Taat on hommikuti jalust kange. Jalale võtt! (püssi asendit määrav käsklus). Jalule tõusma, hüppama, kargama. Vanake ajas, upitas end pikkamisi jalule. Aitas kukkunu jalgadele. Haige läks omal jalal autosse. Joobnu taarus jalgadel. Olin nii väsinud, et vaevu püsisin jalul. Istekohta polnud, tuli kogu aeg jala peal 'püsti' olla. Tõttas kärmel jalal 'kiiresti' käsku täitma. Tammub ühelt jalalt teisele, jalalt jalale. Mees kukkus jala pealt 'püsti olekust' kokku ja oligi surnud. Ants lõi Jukut jalaga, andis Jukule jalaga. Tee on niisugune, et kuiva jalaga, kuivi jalu läbi ei pääse. Ärge kandke, tassige, tooge jalgadega pori tuppa! Nii pime, et ei näe jala ette(gi). Vanake astus nõrkevi, vankuvi, värisevi jalu oma teed. Poiss lippas tulisi jalu 'väga kiiresti joostes' kodu poole. Valel on lühikesed jalad. Kelle jalg tatsub, selle suu matsub. Kui pead ei ole, siis peab jalgu olema. *Ma juba astusin Kõrele jala peale, et pidagu pool suud kinni. O. Luts. b. (loomade kohta). Lehma, pardi, konna, putuka jalad. Esimesed, tagumised jalad. Kõrge jalaga lehm, hobune. Madala jalaga koer. Hobuse jalad pandi kammitsasse. Poegadega kanale oli pael jalga pandud. Hobune püherdas, jalad taeva poole, vastu taevast. Kits ajas, lõi jalad vastu ega lasknud ennast paigalt liigutada. Koer tõmbas saba jalg(ad)e vahele. Põrsas läks kõigi nelja jalaga moldi. Jalga! (käsklus hobusele jala tõstmiseks). Hobune hoiab (üht) jalga. Hobused magavad jala peal 'seistes'. Lehm jäi jalust ära. Sälg pillub joostes jalgu. Koer käis naabrite ukse ees jalga tõstmas 'pissil'. Kass kukub alati jalgade peale. Rebane teeskles surnut, jalad sirevil. Lehm lõi jalaga lüpsiku ümber. *Aluspinnal roomab labatigu oma lameda lihaserikka jala abil. J. Piiper.
▷ Liitsõnad: hoo|jalg, komp|jalg, kraap|jalg, kunst|jalg, könt|jalg, laba|jalg, lamp|jalg, masa|jalg, nõja|jalg, puu|jalg, pänt|jalg, päta|jalg, rang|jalg, tugi|jalg, tõukejalg; ees|jalg, haard|jalg, istu|jalg, jooksu|jalg, kõnni|jalg, roni|jalg, sibli|jalg, taga|jalg, ujujalg; kaheksajalg vrd värsijalg vrd käsk|jalg, vrd üksjalg.
2. alumine kandev v. toetav osa. a. (esemel, moodustisel vms.). Laua jalg. Peenikeste kõverate jalgadega tool. Jõulukuuse puust, metallist jalg. Kerilaua, lambi jalg. Vokil on kolm jalga. Jalaga õmblusmasin. Tšello on varustatud teravaotsalise jalaga. Lihaastja toetub kolmele madalale jalale. Trükitüübi jalg. Jalaga kauss, vaas, joogiklaas. Ausamba, monumendi, obeliski jalg. Väikesed majakesed viinamäe jalal. Seene maapealne osa koosneb jalast ja kübarast. *..kui Toompea kantsi kõrgelt jalalt / ma esmakorda nägin merd. J. Sütiste. *Ka siis, kui .. oma vili jalal pudiseb, ei tohi seda hingamisepäeval koristada.. J. Peegel. b. (abstraktsemalt:) alus, põhi; sellest tulenev seisund, olukord. On oma elu seadnud heale, kindlale, tugevale jalale. Elab jõukal, kindlal jalal. Ta on naabritega heal, sõbralikul, halval jalal. Meie suhted peaksid paremal jalal olema kui seni. Oota, kuni majapidamise kindlamale jalale saan. *Minu äi ei ela sugugi nii suurel jalal. E. Vilde. *Mõisnikku oleme orjanud siin ja vabale jalale oleme tõusnud siin. Mart Kalda.
▷ Liitsõnad: korstna|jalg, mäejalg; kolm|jalg, küünla|jalg, pukk|jalg, tulejalg vrd hakkjalg vrd kangas|jalg, vrd raejalad.
3. ‹liitsõna järelosana› (esineb taimenimetustes)
▷ Liitsõnad: hani|jalg, kilp|jalg, kuusk|jalg, maa|jalg, põis|jalg, raun|jalg, sõna|jalg, varesjalg.
4. endisaegne pikkusmõõt, umbes 30 cm. 6 jalga pikk. 1 jalg = 12 tolli.
▷ Liitsõnad: kant|jalg, ruutjalg.
5. van joogipoolis, alkohoolne jook. *Vana Jaak tuli.. toast pudeliga ja pakkus enne meile, siis poistele pühade jalga. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: pulma|jalg, titejalg.

jalg|rada
rada, inimeste v. loomade tallatud kitsas tee. Läbi heinamaa viis jalgrada. Sammus mööda rohtunud jalgrada metsa poole.

joogi|rada
loomade tallatud tee joogikoha juurde

jooks ‹-u 21› ‹s›

1. jooksmine, jooksmise üksikjuhtum. a. (inimeste, loomade kohta). Tuli suure, tulise, kange, kõva, väleda jooksuga. Peremees sundis hobust kiiremale jooksule. Võisteldi 1000 m jooksus. Olime jooksust väsinud. Nööpis kuue jooksu peal kinni. Avasin jooksul paki. Kukkus jooksu pealt maha. Hunt kargas jooksult lambale kõrri. Vasakäär lõi täielt jooksult 1 : 0. Rebase jooks oli vaevaline. Poiss pani, pistis minu eest silla poole jooksu. Olin päevad läbi jooksus 'mingi asjatoimetuse pärast liikvel'. *„Jah, ega me ühe jooksuga ikka jõua Jõessaare alla minna,” arvas ka Andres ning jättis jooksmise. A. H. Tammsaare. b. (vee vm. vedeliku kohta, harilikum: vool, voolamine). Käreda, vaikse jooksuga jõgi. *Esimese vee jooksu tahtis aga Andres oma silmaga näha. A. H. Tammsaare. c. (sõiduriistade, liikuvate esemete kohta). Vankri rataste jooks. Kerge jooksuga regi, jalgratas. Nad vaatasid pilvede jooksu. Sõrmede väle jooks klaveriklahvidel. Püssi, haavlite, kuuli jooks. Hommikul kastega on vikatil hea jooks 'vikatiga jõudus niita'. *Laev juhtus ladusa jooksuga ja parras nii kõva, et ole mees ja anna purje. H. Sergo. d. (muu kohta). Puidukiu, vuukide jooks. Mõtete vaba jooks. Aastate, päevade jooks. Jutule ei tulnudki õiget jooksu. Lõnga jooks 'kanga käärimisel ühes salgus olevad lõngad'. *Küllap märkasid vähem enese elu jooksu kui lehma või lambapaari oma siinsamas onni teises otsas. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: amoki|jooks, järk|jooks, kiini|jooks, kotis|jooks, metsa|jooks, nelja|jooks, tormi|jooks, võidu|jooks, ära|jooks, ülejooks; eel|jooks, finaal|jooks, hoo|jooks, keskmaa|jooks, kestus|jooks, kiir|jooks, kiirendus|jooks, krossi|jooks, lisa|jooks, lõpp|jooks, lähte|jooks, lühimaa|jooks, maastiku|jooks, maratoni|jooks, mitmepäeva|jooks, murdmaa|jooks, orienteerumis|jooks, pikamaa|jooks, soojendus|jooks, sörk|jooks, takistus|jooks, taktika|jooks, teate|jooks, tempo|jooks, tervise|jooks, tunni|jooks, tõkke|jooks, vahejooks; käär|jooks, paigal|jooks, põlvetõste|jooks, pöiajooks; mahla|jooks, vaigu|jooks, vee|jooks, verejooks; alam|jooks, kesk|jooks, ülemjooks; tühi|jooks, vabajooks; lõnga|jooks, säärejooks.
2. ‹hrl. sisekohakäänetes› pagu, deserteerimine. Oli sõjaväest jooksu läinud. Sellelt laevalt pole kunagi jooksu mindud. Kanti ette, et soldat on jooksust tagasi tulnud. Jooksus olnud pärisorjad. *Ent rahvaarmees püüti väejooksikuid.. ja Mihhail Starkov tabati mõni nädal pärast ta jooksu.. R. Roht. *Meie hulgast on üks nekrut juba kolm päeva jooksus, ja ma tean, et [ta] .. meie heinaküünis varjul on. Suve Jaan.

jooksma ‹joosta, jooksen, jooksin, jooksis, jooksku, jooksev, jooksnud, joostakse, joostud 44›

1. (inimeste, loomade kohta:) jalgadel kiiresti edasi liikuma. Sörgib, lidub, lippab, punub, sibab, vudib joosta. Pistis, pani jooksma. Jookseb müdinal, padinal, vudinal. Jookseb kätega vehkides, jalgu pildudes. Hobune jookseb sörki, traavi, nelja. Linnud kulgevad maapinnal kõndides, joostes või hüpeldes. Poiss jooksis täiest jõust, kõigest väest, nii et hing kinni, nii kui jalad võtsid, ummisjalu. Jooksime suure hooga, hirmsa ajuga, kergejalgselt. Rebane jooksis üle heinamaa metsa poole. Jooksin nagu tuul, nagu välk koju. Jooksis tuppa, aeda, tänavale, üle tee. Koer jooksis keti otsas ringiratast. Ma ei jaksa kaua ega kiiresti joosta. Tüdruk jookseb nagu kits. Jooksis naha soojaks, oma kanna orgi otsa lõhki. Lapsed jooksid rüsinal õue, pidid mu pikali jooksma. Poiss jooksis õpetajale otse käte vahele, sülle, selga. Jooksin hingeldades, lõõtsutades kohale. Pakku, peitu, redusse jooksma. Koerad jooksid käratsedes jaole. Lehmad jooksid kiini, robinal lauta. Kärbes jookseb seinal. Lapsed jooksevad õues. Ihu kiheleb, nagu jookseksid sipelgad üle selja. Jooksime edasi jõe poole, tagasi koju. Ära jookse minust ette, mulle ette. Vello jooksis kõigist mööda, uksest sisse. Ehmusime ja jooksime laiali. Laps jooksis emale vastu. Jooksis trepist üles, alla. Olen end väsinuks, hingetuks jooksnud. Ants jooksis mind püüdma, tikke maast üles korjama. Jooksis kähku, tagasi vaatamata minema. Mees lähenes joostes. Jooksin Maiega võidu. Vello jooksis kilomeetri kahe ja poole minutiga, 400 meetrit hea ajaga. Maratoni, sadat meetrit jooksma. Jooksis 5000 meetris uue Eesti rekordi. Viimast paari, nukku jooksma 'teat. jooksumängu mängima'. Mardilaupäeva õhtul joosti marti 'käidi mardisandis'. || (rutates) minema v. käima. Jooksis kauplusse leiba tooma, leiva järele. Perenaine jooksis toa ja lauda vahet. Peeter jooksis asju ajades lausa jalad rakku. Mulle ei meeldi mööda poode joosta. Väike Mall jookseb igal pool õe sabas. Räägi julgesti, ei mina jookse seda küla peale kuulutama. | (halvustavalt). Noored muudkui jooksevad ühelt diskolt teisele. Nii suurel tüdrukul ei kõlba enam hõlpu joosta, peaks juba hakkama leiba teenima. Mis sa jooksed arstide vahet! Kas jooksed avanssi norima? Kes siis kohe kaebama jookseb! Kui ei taha meie juures elada, las jookseb. Jooksis ehituselt minema. Küllap jookseb siit paari kuu pärast jälle tasuvamale tööle. See mees jookseb iga seeliku järel(e) 'püüab iga naisega kurameerida'.
2. (hrl. vedeliku v. peeneteralise aine kohta:) voolama, valguma. Jõed jooksevad merre. Läbi heinamaa jookseb oja. Kivi alt jookseb väike allikas. Tiik on kuivaks jooksnud. Keerasin kraani jooksma, kraanist vee jooksma. Räästast jookseb vihma kaela. Pisarad jooksid üle põskede. Higi jooksis niredena mööda nägu. Haavast, ninast jookseb verd. Koera suust jookseb ila. Piim jooksis lüpsja sõrmede vahelt sorinal lüpsikusse. Muna on poolenisti tühjaks jooksnud. Haavatu jooksis verest kuivaks. Manna jooksis katkisest kotist põrandale. Vili jooksis sabinal salve. || (midagi) eritama v. endast eraldama, (midagi) voolata laskma. Silmad jooksevad sirinal vett. Isuäratav toit ajab suu vett jooksma. Kask jookseb mahla. Kõrv jooksis mäda. Nina hakkas verd jooksma. Nohune nina jookseb nagu mahlakask. Katuseräästad jooksevad ladinal. Paise on jooksma läinud. Kruus, vann, ämber, piimanõu jookseb 'laseb vedelikku läbi, ei pea'.
3. (kiiresti v. ühetasaselt) liikuma; libisema, liuglema. Laev jooksis madalikule, karile, miini otsa. Paat jooksis randa, kaldasse. Värskel lumel, värske lumega jookseb regi hästi. Suusanina jooksis mättasse. Rong jooksis rööbastelt. Auto parempoolsed rattad jooksid mööda teepeenart. Kuul jooksis maasse, seina sisse, läbi mütsi. Leegid jooksid mööda puutüvesid. Laugastel jooksevad virvatuled. Silme ees jooksid värvilised siksakid. Nobedasti jooksis sulg paberil. Ta sõrmed jooksid väledalt klaveriklahvidel, mööda klaveriklahve. Kleidi saba jooksis mööda maad. Köis jookseb vankri järel. Lõng, niit jookseb poolile. Paber jookseb rullist masinasse. Pani magnetofonilindi jooksma. Mis film tuleval nädalal kinos jookseb 'linastub'? Detailid jooksevad lindil koostetsehhi. Hammasrattal jookseb kett. Veski jooksis 'töötas' suure mürinaga. Õmblusmasin jookseb 'töötab' raskelt, kergelt. Kas auto jookseb 'sõidab' korralikult? Sukasilmad on üles jooksnud, jooksma 'hargnema' hakanud. Ta pilk jooksis korraks üle toa. Silmad jooksid ahnelt üle kirjaridade, ühelt esemelt teisele. Lained jooksid pahisedes kaldale, vastu kallast. Pilved jooksevad üle taeva. Tuisk jookseb üle lageda. Kerge tuulehoog, virvendus jooksis üle vee. Kuupaistel jooksid tumedad varjud üle lume. Üle näo jooksis puna, naeratus. || (silmaga mittemärgatavate liikumiste ja kulgemiste kohta). Külmajudinad jooksevad mööda selga, üle keha. Kuum juga jooksis läbi südame. Läbi saali jooksis lõbus kahin. Uudis, kumu jooksis suust suhu. Loendamatu hulk mõtteid jooksis kiiresti läbi pea. Mõte jookseb huupi, vabalt, kergelt, töölt kodustele asjadele. Täna mul mõte lihtsalt ei jookse. Elu on umbsõlme, sassi, umbe, ummikusse jooksnud. Tuulde jooksnud soovid. Tehke rutem, aeg jookseb! Minutid jooksevad, peame kiirustama. Tal jookseb sellel tööl juba viies aasta. Mu tööstaaž jookseb 1952. aastast. *Nende [= laskude] kauge kõma jookseb kiirelt üle vaikse vee.. R. Vaidlo. *Nüüd jooksid päevad jälle ühetooniliselt. A. Mälk.
4. kõnek edenema, sujuma, laabuma, ladusalt toimuma. Jutt tal muudkui jookseb. Praegu jookseb tal kõik libedasti. Peaasi, et töö jooksma saaks. Saab näha, kuidas ta elujärg uuel kohal jooksma hakkab. *Trahter jooksis imehästi ja Sahkerit peeti juba rikkaks meheks. M. Metsanurk. *Tere, külamees! Kuidas siis täna kaup ka jookseb? H. Sergo. || (tulu, saagi vms. ohtra, pideva saamise kohta). Kala, räim jookseb. Raha jookseb nagu raba. Palk, preemia jookseb. Vabrik töötab, toodang jookseb. Ei tahaks veel mängu lõpetada, mul täna kaart jookseb 'saan pidevalt head kaardid'.
5. pikana kulgema, suunduma, teatavas suunas minema. Kraavid jooksid mustade triipudena üle soo jõkke. Künnivaod jooksevad sirgelt üle põllu. Koridor jooksis läbi mõlema majatiiva. Põllusiil jooksis (pikalt, kaugele) heinamaa sisse. Maantee jooksis raudteega kõrvu, piki rannaäärt, loogeldes kaugusse. Tänav jookseb otsaga vastu parki. Üle põranda jookseb kirev kaltsuvaip. Vannitoa lae all jooksevad pesunöörid risti-rästi. Ümber samba jookseb ornamendivööt. Piki, põiki riiet jooksev kangakiri. Ta kirjaread kipuvad viltu, kõveriti, ülespidi jooksma. Sirge lahk jookseb läbi ta tihedate juuste. Pikad härmalõngad jooksid oksalt oksale. Akna kõrvalt jookseb pragu vundamendini. Üle poisi käe jooksis suur sinine vorp. *Kaalep mängib ajaviiteks uuriketiga, mis jookseb ühest vestitaskust teise.. A. Jakobson.

jootmis|automaat
põll isetäituv nõu loomade v. lindude jootmiseks

jõudik ‹-u 2› ‹s›
(pidevalt) jõudeolija, jõude elaja. Jahilkäigud, ballid ja muu rikaste jõudikute ajatäide. Poeg elas jõudikuna vanemate kulul. *Ei ma tulnud siia [= maale] omandajana, suurelise jõudikuna luuslanki lööma.. E. Nirk. || (loomade, hrl. mullika v. ahtra lehma kohta). Tööhobuseid oli kaks, peale selle veel tallis jõudik pühapäevasõitudeks. *Aga võib ka vastupidi: piimakari Pukka, jõudikud Lehistele. O. Tooming.

kaan ‹-i 21› ‹s›
lamedakehaline iminappadega (magevee)rõnguss, kes imeb loomade ja inimeste verd. Kaan oli end ujuja külge imenud. Põhjamudas vingerdasid kaanid. Velsker pani haige seljale kaane. Liiakasuvõtja imes kaanina oma ohvreid.
▷ Liitsõnad: ahas|kaan, apteegi|kaan, hobu|kaan, kala|kaan, lame|kaan, verekaan; maksakaan.

kaanima ‹42›

1. kõvasti jooma (hrl. alkoholi pruukimise kohta). Viina, õlut (sisse) kaanima. Kaanis janu kustutamiseks kraanist külma vett. Mis sa sest kohvist peaksid nii palju kaanima! Meestel pudel juba tühjaks kaanitud. Kaanis end palgapäevadel maani täis. Oled end päris ogaraks kaaninud! *Tembeldati joodikuks. Muidugi, kõri oli tal priima, kaanis kui kaamel .. P. Kuusberg. || (loomade, taimede kohta). Kui palju on sääsed me verd kaaninud! *Taim ajab juured mulla sisse ja kaanib enese elumahla täis. I. Pau.
2. hrv kaanina (külge) imema. *Kõrvalruumis kaanis ta end ahnelt veekarahvini külge .. A. Sinkel.

kaasa ‹6› ‹s›
(mõnevõrra tundetoonilisemas kasutuses:) abikaasa. Kallis kaasa. Läks endale naaberkülast kaasat kosima. Mann sai endale kaasaks tubli mehe. *Jah, Mihkel on tõesti oma kaasale sõnakuulelik mees .. H. Sergo. *Ent korraga, pärast aastast abielu, sündis imelik muudatus kaasade olekus teineteise vastu. E. Vilde. | piltl (lindude, loomade vastassugupoolest kaaslase kohta). *Tuvid kudrutasid räästa all, vana isatuvi torises oma kaasaga .. L. Kibuvits.

kaevu|küna
pikk küna kaevu juures loomade jootmiseks. Loomad aeti kaevukünale jooma. Peseb kaevukünal käsi.

kamm ‹-i 21› ‹s›

1. piidega ese juuste korrastamiseks v. soengu kinnitamiseks ja kaunistamiseks. Tihe, hõre kamm. Tömpide, teravate, sirgete, laineliste piidega kamm. Sabaga kamm. Soeb kammiga juukseid. Vajutas märjad juuksed kammi seljaga lainesse. Soeng oli kinnitatud kumera kilpkonnaluust kammiga. || riist loomade karvastiku korrastamiseks. Puudlite villataolise karva hooldamiseks on olemas spetsiaalne hõredate piidega kamm.
▷ Liitsõnad: luu|kamm, metall|kamm, plast|kamm, puu|kamm, sarvkamm; ehis|kamm, pea|kamm, tasku|kamm, tihtkamm; hobuse|kamm, koera|kamm, sugemiskamm.
2. mingi kammi (1. täh.) meenutav (piiline) ese
▷ Liitsõnad: linakamm.

karantiin ‹-i 21› ‹s›
med vet
1. inimeste v. loomade, ka teat. piirkonna eraldamine nakkushaiguste ja taimekahjustajate levimise tõkestamiseks ning nende kolde likvideerimiseks. Karantiini kehtestama. Veiste suu- ja sõrataudi karantiin. Laev pandi, jäeti karantiini. Koolera puhul kuulutati linnas välja karantiin.
▷ Liitsõnad: taimekarantiin.
2. asutus, hoone v. maa-ala, kus hoitakse nakkushaigeid v. nakkuskahtlasi inimesi v. loomi. Astronaudid olid pärast Kuult tagasipöördumist mõned päevad karantiinis.

karglema ‹karelda 49›

1. (inimeste, loomade kohta:) korduvalt kargama, hüplema. Lapsed jooksid heameelest, rõõmu pärast kareldes emale vastu. Poisike kargles mööda treppi alla. Ta on alles laps ja armastab teiste omasugustega hullata ja karelda. Nad liikusid mättalt mättale kareldes edasi. Koer haukus ja kargles peremehe ümber. Kitsetalled karglesid niidul (ringi). Kargleb kui valla pääsenud vasikas. Oravad karglevad okstel. || (tantsimise kohta). Polkat karglema. *Söödi, joodi, puhuti pilli, löödi kannelt, leelutati ja kareldi .. M. Metsanurk.
2. (esemete ja nähtuste kohta:) mitmes suunas hüplema, viskuma, paiskuma, sööstma, sähvima vms. Regi hüpleb ja kargleb libedal teel. Raheterad karglesid katusel. Tulekeeled, sädemed karglevad. Jooksjate varjud karglesid lumel. *Silme ees karglesid ähmased tähnid ja jutid. A. Sisask (tlk). | piltl. Vestlus kargles ühelt teemalt teisele. Raske oli jälgida tema karglevat mõttekäiku.

kari ‹karja 31› ‹s›

1. majandi üheliigilised põllumajandusloomad (kitsamas mõttes: veised); koos peetavate, karjatatavate põllumajandusloomade rühm. Katsejaama kari. Väike, suur kari. Musta-valgekirju, tumepunane kari. Puhast tõugu kari. Karja pidama, kasvatama, aretama. Karja saatma, välja ajama. Karja talitama, hoidma. Kari on laudas. Kari sööb niidul. Kevadel lasti kari noorele rohule. Karjapoiss tuli karjaga koju. Lehik on karja kõige halvem lehm. Karjasel läks karjast mullikas kaduma. Karjapoisid ajasid karjad kokku. *Põllu ääres soo peal on Oja talu kari: kaks-kolm kõhna lehma, paar õhvakest, neli-viis lammast. M. Metsanurk. || piltl kogudus, koguduseliikmed. *Jumalasulane õiendas käed musta ametikuue käistest, et õnnistada oma põlvitava karja kuklaid .. E. Krusten.
▷ Liitsõnad: hobuse|kari, härja|kari, kitse|kari, lamba|kari, lehma|kari, looma|kari, sea|kari, vasika|kari, veisekari; kontroll|kari, liha|kari, lüpsi|kari, noor|kari, nuum|kari, piima|kari, põhi|kari, tõu|kari, ühiskari.
2. ‹ainsuse sisekohakäändeis› (märgib karjatamist, karjahoidmist). Karjas käima, olema. Lapsed läksid karja. Poiss pandi kaheksa-aastaselt karja. Lapsed tulid karjast. Poisike saadeti kesale sigade, hanede karja. || (laste järele vaatamise kohta). Kõige suurem poiss on kodus väiksemate õdede-vendade karjas.
3. koos elavate metsloomade rühm. Hundid liiguvad sageli karjana, karjas. Savannide loomad koonduvad karjadeks. Ahvid elavad karjadena.
▷ Liitsõnad: ahvi|kari, antiloobi|kari, elevandi|kari, hirve|kari, hülge|kari, hundi|kari, looma|kari, põdrakari.
4. ebamäärane (organiseerimata) hulk; summ, parv, salk. Kari lapsi, poisikesi. Õnnetuspaigale kogunes kari uudishimulikke. Poisikeste kari kõndis võõra kannul. Õpetaja läks ees, lapsed karjas järel. Sinna pole mõtet minna suure karjaga. Kari huligaane ja joodikuid koos, mine tea, mis võtavad teha! Ukse taga trügis ärritatud inimeste lärmitsev kari. Vastased tulid talle karjas kallale. Taganev väeosa muutus kabuhirmus põgenevate inimeste karjaks. || (loomade, esemete kohta). Kari isaseid koeri käis emase kannul. Lendu tõusis kari varblasi. Vana kana ees, pojad karjas järel. *Ning City'st tormab magistraalteede poole karjas autosid .. R. Sirge. || suur hulk. Tema käsutuses oli kari ametnikke. Sugulasi on mul igavene kari. Ees on veel terve kari toimetusi. *Seal oli maas tühje sigaretikarpe ja kari pudeleid .. M. Rebane.
▷ Liitsõnad: hagija|kari, hane|kari, kajaka|kari, kalkuni|kari, kana|kari, koera|kari, linnukari; laste|kari, titakari; kaabaka|kari, lolli|kari, sandikari.

karja|kaev
kaev loomade jootmiseks. Joodab karjakaevul, karjakaevu juures loomi.

karja|küna
pikk küna loomade jootmiseks. Kaevu juures oli veega täidetud karjaküna.

karjamaa|nuum
põll loomade nuumamine karjamaal karjatamisega

karja|rada
rada, mida mööda kari liigub, loomade tallatud rada. Karjamaavõsastikus on kitsad kõvaks tallatud karjarajad.

karjas|käimine
loomade karjatamine. Karjaskäimine oli enamasti laste amet.

karjatus1 ‹-e 5› ‹s›
(loomade) karjatamine
▷ Liitsõnad: nuum|karjatus, rändkarjatus.

karja|vits
vits karjasel loomade ajamiseks

karjuma ‹42›

1. valju (ebameeldivat) häält kuuldavale tooma. a. (inimeste kohta). Karjub hirmu, valu pärast. Karjub heleda, kileda, kriiskava häälega. Karjus metsikult, täiest kõrist, mis kole. Laps ehmatas ja jooksis karjudes ema juurde. Poiss pistis, pani, kukkus, hakkas suure häälega karjuma. Nuheldav karjus, nii et õu kajas. Piinatav karjus kohutavas valus. Karjub nagu ratta peal. Karjuv laps. *Esimesed hoobid panevad ta karjuma, järgmised juba röökima. E. Vilde. b. (loomade ja lindude häälitsemise kohta). Kassid karjusid koleda häälega. Lehm karjub laudas. Karjub nagu siga aia vahel. Kajakad karjuvad mere kohal. Kullid, varesed karjuvad. Vihmakass karjub vihma. c. piltl. Oli väga külm, lumi karjus reejalaste all. Süda otse karjub sees seda ülekohut nähes. Määritud ratas ei karju. *Tuul hakkas rannamajade õlgkatuste räästais ikka kiledama häälega karjuma. A. Hint.
2. kõva häälega rääkima v. hüüdma. Kuulake, keegi karjub appi. Ründajad lähenesid hurraa karjudes. Karjusin abi kutsudes hääle kähedaks. Karjus midagi eemalseisjaile. Räägi vaiksemalt, ära karju! Miks sa vastu ei hüüdnud, kui ma sind karjusin? „Miina, Miina ae!” karjus perenaine tüdrukut. „Tee vabaks!” karjus keegi. „Räägi siis ometi!” karjus mitu häält. Ta pistis karjuma, et aitab juba teiste kulul elamisest. Nad karjusid laulda, nagu kõri võttis. Karjus kõnet pidades oma hääle ära. Asi on nii hull, et karju või appi. *Siis hakkasid nad omavahel vaidlema ja karjusid üksteisele näkku. E. Niit (tlk). || kellegagi kõrgendatud häälega, kärkivalt rääkima. Ülevaatajad karjusid tööliste peale. Pani, pistis, kukkus meie peale karjuma. Mis sa karjud ta kallal! || millestki palju, korduvalt rääkima v. kirjutama, pasundama. Sellest pole mõtet kogu maailmale karjuda! *Las karjuvad Tallinna lehed, las pauguvad ministeeriumi uksed! A. Kaal.
3. kõnek kurtma. Tüdruk karjub kanget kõhuvalu. *.. ka tervise on suure rabamisega ära tapnud, karjub rindealust. A. Hint. | piltl. *Kartul karjub kuiva. Kui nüüd ometi sajaks! E. Rannet.
4. piltl midagi tungivalt, hädasti vajama. Käed otse karjuvad tegevuse järele. See tegu karjub kättemaksu järele. *Kas ta tõesti selleks pidi koju sõitma, et näha, mis siin tegemist karjus? V. Saar.

karjus ‹-e 4› ‹s›
loomade karjane (viimasest üldiselt moodsam sõna). Karjus karjatab loomi. *Viieteistkümne aastani oli ta karjuseks, siis aga läks juba sulaseks .. M. Metsanurk. *Karjused liiguvad ühelt rohumaalt teisele ja kari sumab läbi jõe. L. Meri.
▷ Liitsõnad: hane|karjus, hobuse|karjus, kitse|karjus, lamba|karjus, lehma|karjus, looma|karjus, seakarjus; küla|karjus, mägi|karjus, ratsa|karjus, rändkarjus; elektrikarjus.

karv1 ‹-a 23› ‹s›

1. ‹hrl. pl.› loomade ja inimeste naha niitjas sarvainest moodustis (inimestel ihu-, juukse- v. habemekarv). Koera, jänese, kitse karvad. Kass ajas karvad turri. Käsivarsi, rinda katsid tumedad karvad. Tal on juustes, kõrva ääres juba mõned hallid karvad. Ihul oli karvadega sünnimärk. Mees oli karva(desse) kasvanud 'pikkade juustega ja habetunud'. Kael on karva(desse) kasvanud. Kratsib, sasib sõrmedega karvades. Kaklejad haarasid teineteisel karvust kinni. Ajab nii hinge täis, et kargaks talle kas või karvu kinni. Katkus endal meeleheites karvu. Pintsaku peal oli paar karva.
▷ Liitsõnad: alus|karv, kompe|karv, laka|karv, looma|karv, nurru|karv, pealis|karv, traat|karv, turjakarv; habeme|karv, häbeme|karv, ihu|karv, juukse|karv, kukla|karv, kulmu|karv, näo|karv, ripsme|karv, silma|karv, vurrukarv.
2. ‹sg.› karvkate, karvad (hrl. loomal). Pulstunud, tokerja, sassis karvaga kass. Kähara, lokkis karvaga puudel. Hobusel on lühike, sile karv. Hästi toidetud loomade karv läigib. Põdral on jõhvjas karv. Oraval on suviti pruun karv. Lehmadel oli veel vana karv tuustakutena seljas. Kasukal oli karv väljapoole. Nahad annavad, ajavad karva. Karva võtma 'tapetud seal karvu kõrvaldama'. Vesi nii tuline, et võta või karva. Hunt ajab küll karva, aga ei jäta ametit.
▷ Liitsõnad: alus|karv, okas|karv, pealis|karv, suve|karv, talve|karv, villkarv.
3. bot taime (ka seene) kattekoe niitjas (harunenud) väljakasve, trihhoom. Karvadega kaetud lehed, vars. Valge riisika servadel leiduvad pikad rippuvad karvad.
▷ Liitsõnad: haake|karv, juure|karv, katte|karv, kõrve|karv, näärme|karv, siid|karv, taime|karv, udekarv.
4. piltl hrv karvake, õige natuke. Mitte karva pole siin midagi head. *Noh, siin puudus veel poole karva võrra, et ... H. Sergo.

karva|vahetus
loomade korrapärane vana karvkatte asendumine uuega. Metskitse, rebase, orava, jänese kevadine, talvine karvavahetus.

kast|lõks
mitmesuguste väiksemate loomade püügiks kasutatav kastitaoline lõks, millel on ühes v. mõlemas otsas languks

kasutama ‹37›
mingil otstarbel, millegi sooritamiseks v. saavutamiseks vahendina rakendama; enese v. kellegi teise kasuks, huvides rakendama; (varasemas keelepruugis on tarvitama üldine, tänapäevases paljudel juhtudel taandunud).; sün. tarvitama. a. (masinate, aparaatide, esemete, riistade vm. vahendite korral; siin tarvitama tänapäeval üsna harva). Masinaid, aparaate, seadmeid kasutama. Lahinguis kasutati lennukeid ja tanke. Auto, vanker seisab hoopis kasutamata. Söömisel kasutame nuga ja kahvlit. Lubage kasutada telefoni! Katuse katmiseks kasutatakse eterniitplaate. Haige kasutab käimisel keppi. Varasemail aegadel kasutati rasvaküünlaid. Karusnahka kasutatakse rõivaste valmistamisel. Seda raamatut kasutatakse õpikuna. Teose lõpul on kasutatud kirjanduse loetelu. Orav kasutab oma kohevat saba tüürina. Aurujõudu, aatomi-, elektrienergiat kasutama. Kasutas ajakirjandust, mitmesuguseid väljaandeid oma vaadete propageerimiseks. b. (mitmesuguste ainete puhul; sageli võrdväärne tarvitama). Tammi rajamiseks kasutati kive, liiva ja kruusa. Kütteks kasutati puid ja turvast. Majandid kasutavad rohkesti mineraalväetisi. Haige kasutas ravimeid. Kitsepiima võib kasutada keetmatult. Maitseainetest kasutati pipart ja soola. c. (looduslike objektide, samuti hoonete, ruumide puhul; vahel võimalik ka tarvitama). Maad kasutama. Kasutas oma suuri maavaldusi rikastumiseks. Jõge kasutati parvetusteena. Kalamajanduslikult kasutatavad järved. Metsi kasutati ebaperemehelikult. Inimene õppis tuld kasutama juba iidsetel aegadel. Tulpe kasutatakse dekoratiivtaimedena. Hoone seisab kasutamata. Saali kasutatakse koosolekuruumina. Vannituba kasutama. d. (ühenduses raha, vara, sissetulekut märkivate sõnadega; võimalik ka tarvitama). Kasutab palka, saadud raha väga otstarbekalt. 1000 krooni eelarvest on veel kasutamata. Sissetulekuid kasutatakse ettevõtte laiendamiseks. e. (inimeste, loomade vm. elusolendite puhul; vananenud pruugis ka tarvitama). Palgalist tööjõudu kasutama. Teid me ei saa sel tööl kasutada. Ülestõusu mahasurumiseks kasutas valitsus sõjaväge. Kaamelit, elevanti kasutatakse tööloomana. *Nad talutasid kaht vaevunud tütarlast, keda poisid olid metsa vedanud ja neid seal lubamatult kasutanud. K. Rumor. f. (ajaga ühenduses; varasemas pruugis ka tarvitama). Tuleb osata aega otstarbekalt kasutada. Kibedal heinaajal tuleb pühapäevigi kasutada. Kasutas jutuajamises tekkinud pausi mõne lisaküsimuse esitamiseks. Vihmaseid ilmu kasutati sisetöödeks. Osa puhkust jäi kasutamata. Selleks tegevuseks ei saa me kasutada üle 15 minuti. g. (abstraktsemalt; varasemas pruugis ka tarvitama). Aretustöös kasutatakse laialdaselt hübridiseerimist. Nad kasutavad teaduse ja tehnika uusimaid saavutusi. Selleks võib kasutada mitmesuguseid meetodeid, vorme, võtteid. Kasutas teiste äraolekut oma kavatsuste täideviimiseks. Pidime võõraste abi, teeneid kasutama. Soodsat olukorda, juhust, võimalust kasutama. Kasutas oma õigusi, kauaaegseid kogemusi. Kasutab kurjasti sõbra usaldust. Oskab kasutada kavalust, teiste nõrkusi. Mees püüab kasutada oma laialdasi tutvusi. See on palju kasutatud teema, motiiv. Teoses on kasutatud rahvapärast ainestikku. h. (ühenduses mitmesuguste väljendamist, ütlemist, rääkimist vms. märkivate sõnadega; harvemini võimalik tarvitama). Omavahelises vestluses kasutasid nad saksa keelt. Kirjanik kasutab murret, kõnekeelt, võrdlusi. Sel juhul kasutatagu tingivat kõneviisi. Seda sõna on kasutatud vales tähenduses. Tema kasutas nii kõnes kui kirjas ühesugust stiili. Luuletuses on poeet kasutanud rahvalaulu värsimõõtu. Mees kasutas liiga karmi tooni.

kasvandus ‹-e 5› ‹s›
loomade kasvatamise ja aretamise asutus
▷ Liitsõnad: austri|kasvandus, forelli|kasvandus, hobuse|kasvandus, kala|kasvandus, karuslooma|kasvandus, linnu|kasvandus, tõuloomakasvandus.

kasvataja ‹1› ‹s›
(< tgn kasvatama)
1. ‹hrl. liitsõna järelosana› loomade v. taimede kasvatamisega, mõnikord ka aretamisega tegelev isik, asutus jm. Teenistuskoerte kasvatajate klubi. Holland on peamiseks sibullillede kasvatajaks.
▷ Liitsõnad: hobuse|kasvataja, kala|kasvataja, karja|kasvataja, kartuli|kasvataja, karuslooma|kasvataja, küüliku|kasvataja, lille|kasvataja, lina|kasvataja, linnu|kasvataja, looma|kasvataja, marja|kasvataja, metsa|kasvataja, puuvilja|kasvataja, puuvilla|kasvataja, põhjapõdra|kasvataja, sea|kasvataja, tee|kasvataja, teravilja|kasvataja, veise|kasvataja, viinamarjakasvataja.
2. ülalpidaja, hoolitseja. Pärast vanemate surma jäi tüdrukukese kasvatajaks vanem õde. Laste tegelikuks kasvatajaks oli vanaema.
3. õpetamise ja kasvatamisega tegelev isik. Aleksander Suure kasvataja. Töötas ühes mõisas, kaupmehe perekonnas kasvatajana. Iga õpetaja on ühtlasi kasvataja. Uue põlvkonna kasvataja. Hea kirjanik on samas ka oma lugejate kunstimaitse ja keelekultuuri kasvataja. || otseselt kasvatusega tegeleva isiku ametinimetus lasteasutuses, koolis jne. Lasteaia, lastepäevakodu, kutsekooli kasvataja.
▷ Liitsõnad: lastekasvataja.

kasvatus ‹-e 5› ‹s›

1. ‹hrl. liitsõna järelosana› taimede viljelemine v. loomade pidamine. Tõuloomade kasvatus. Heintaimede kasvatus.
▷ Liitsõnad: broileri|kasvatus, faasani|kasvatus, forelli|kasvatus, heina|kasvatus, hobuse|kasvatus, kala|kasvatus, kana|kasvatus, karja|kasvatus, kartuli|kasvatus, karuslooma|kasvatus, köögivilja|kasvatus, küüliku|kasvatus, lamba|kasvatus, lille|kasvatus, lina|kasvatus, linnu|kasvatus, looma|kasvatus, marja|kasvatus, metsa|kasvatus, pirni|kasvatus, ploomi|kasvatus, puuvilja|kasvatus, puuvilla|kasvatus, põhjapõdra|kasvatus, põldheina|kasvatus, riisi|kasvatus, roosi|kasvatus, sea|kasvatus, seemne|kasvatus, sibula|kasvatus, siidiussi|kasvatus, suhkrupeedi|kasvatus, taime|kasvatus, tee|kasvatus, teravilja|kasvatus, tubaka|kasvatus, veise|kasvatus, viinamarjakasvatus.
2. ped inimese, eriti laste ning noorsoo füüsilise ja vaimse arengu sihikindel suunamine ja mõjutamine; isiksuse kõlbeliste omaduste kujundamine. Laste, noorsoo kasvatus. Koolieelne kasvatus. Vaimne, kõlbeline kasvatus. Noorte tööalane kasvatus. Esteetiline, kunstiline kasvatus. Kehaline kasvatus (ka vastav õppeaine ja -tund koolis). Range, vali, mitmekülgne kasvatus. Tütarde kasvatusega tegeles ema. || kasvatamise tulemusena kelleski väljakujunenud (head) kombed, käitumismaneerid vms. Ta on saanud hea, korraliku kasvatuse. Täieliku looduslapsena puudus tal kasvatus.
▷ Liitsõnad: enese|kasvatus, kloostri|kasvatus, kooli|kasvatus, kunsti|kasvatus, kõlblus|kasvatus, perekonna|kasvatus, seksuaal|kasvatus, töö|kasvatus, vabakasvatus.

kate ‹katte 18› ‹s›

1. millegi pealmine, kattev kiht. Kõva kattega maantee. Uue staadioni jooksuradadel puudus veel kate. Paljud tänavad ja kõnniteed said uue katte. Galvanosteegia abil omandas metall korrosiooni- ja kulumiskindla katte. Tugeva kattega varjend. Nahkse kattega mööbel. Võileibade katteks oli pasteet. Pehme talve tõttu olid jõed ja järved kaua kattest vabad. Taimestik ei moodusta stepis ühtlast katet. || geol laia ala hõlmav paks pindmine kivimite v. setendite lasund. Tektooniline kate. || zool anat loomade (ka inimese) keha välispinda kattev elund. Selgroogsete katted on nahk ja selle tekised.
▷ Liitsõnad: asfalt|kate, betoon|kate, glasuur|kate, gudroon|kate, jää|kate, karv|kate, kitiin|kate, kivi|kate, koorik|kate, kruus|kate, laud|kate, liiv|kate, lumi|kate, moreen|kate, muld|kate, muru|kate, must|kate, nahk|kate, pinna|kate, plüüš|kate, raja|kate, roht|kate, sammal|kate, sarv|kate, soomus|kate, sulg|kate, taim|kate, tee|kate, tehis|kate, tsement|kate, tänava|kate, vill|kate, värv|kate, õiekate.
2. kaitsev v. kattev materjal (näit. riie), ese, esemete kogum vms. Maalidel olid riidest katted ümber. Akende ees ripuvad paksud katted. Autole tõmmatakse presendist kate peale. Paneb kausile, purgile vineeritüki katteks peale. Relvad peideti metsa, katteks oksad ja sammal. Magas vankris, vana kasukas katteks peal. Kartulikuhjadel on katteks õled ja muld. Roosid vajavad talveks katet. Pikapeale hakkasin taipama: mu silmadelt langes otsekui kate. | piltl. Sellelt saladuselt ei õnnestunud katet kergitada. Ülivaba toon on vahel vaid argusele katteks. || kehakate (ka kogumina) v. jalanõu. Heitis ujuma minnes kehalt viimase kui katte. Jahe on, saaks ainult mingi katte ümber! Lapsed tahavad süüa ja kehalegi katet. *.. emal olid siis paljad jalad, mis kevadest saadik kunagi katet polnud näinud .. A. H. Tammsaare. || kattev kumm, võlvjas osa sõidukil. Lapsevankri kate. Kaless on allalastava kattega hobusõiduk.
▷ Liitsõnad: akna|kate, diivani|kate, kaitse|kate, katuse|kate, kile|kate, klaveri|kate, laua|kate, mootori|kate, näo|kate, paber|kate, padja|kate, pimendus|kate, plastikaat|kate, present|kate, puldan|kate, põranda|kate, seina|kate, ukse|kate, vaip|kate, vankri|kate, vari|kate, vilt|kate, voodikate; ihu|kate, jala|kate, keha|kate, pea|kate, säärekate.
3. varjamine; varjav v. kaitsev tegevus, olukord v. nähtus. Nad põgenesid öö, (öö)pimeduse katte all. Rääkis sellest suure saladuse katte all 'suure saladusena'. *.. ootusilme / viib võõras nägu [uksel] otsekohe pilve, / külm ametlikkus hämmelduse katteks. V. Verev. || sõj (tulistamisega) oma üksuste v. üksikvõitlejate taandumise vm. liikumise julgestamine. Taganemise katteks tulistati ägedasti vastase positsioone. Jõgi ületati suurtükitule katte all. || sport kaitse, katmine
▷ Liitsõnad: pilv|kate, pimedus|kate, saladus|kate, suitsu|kate, udukate.
4. ‹hrl. translatiivis› vajaduste, nõudmiste rahuldamine; tasumine, korvamine, hüvitus. Toiduainetest jätkus hädavaevu endi vajaduste katteks. Kogu raha läheb võlgade katteks. Palgast ei jätku kulutuste, väljaminekute katteks.
5. reaalselt olemasolev (rahaline, kaubaline) tagatis. Katteta tšekk. Ettenähtud palgasummal polnud pangas katet. | piltl. *.. vahel aga vehitakse väidetega, millel pole üldse mingit katet ei argumentatsiooni ega faktide näol. M. Hint.

katk1 ‹-u 21› ‹s›

1. mitme vormina esinev äge inimeste ja loomade epideemiline nakkushaigus (levinud eriti varasemail aegadel). Katku surema. Inimesi suri nälja ja katku kätte. Linnas puhkes, levis, möllas katk. Sõjad ja katk hävitasid suure osa rahvast. Küla oli tühi, nagu oleks katk üle käinud. Temast hoia nagu katkust eemale. Kardab teda nagu katku 'väga'. Veiste, sigade, koerte katk. Lindude katk. Siberi katk 'põrnataud, antraks'.
▷ Liitsõnad: kopsu|katk, kõhu|katk, muhk|katk, nahakatk; veise|katk, vähikatk.
2. piltl nuhtlus, õnnetus, häda; halb, kuri, tüütu inimene vms. Liikumisvaegus olevat meie sajandi katk. Seda katku veel siia õiendama tarvis! Pruun katk 'fašism'. Punane katk 'kommunistlik totalitarism'. Kui tuleb murd muile puile, siis tuleb katk ka kadakaile.
▷ Liitsõnad: viina|katk, õlikatk.

katse|rühm
biol psühh katsealuste isikute v. loomade rühm. Katsealused jagati viieks katse- ja kaheks kontrollrühmaks.

keel ‹-e, -t 34› ‹s›

1. toitu haarata, segada, maitsta ja neelata aitav ning häälitsemisel osalev liikuv elund suuõõne põhjas, inimesel tähtis ka kõneelundina. Inimese, looma keel. Keele näärmed, lihased. Roosa, punane, täpiline keel. Liigutab keelt suus. Tõmbas keelega üle margi. Keelde, keelt katki hammustama. Keelt suust välja ajama. Poiss näitas vastasele õrritavalt keelt. Laksutasin vaimustatult keelt. Köögist tulevad lõhnad panid keelt limpsama. Koeral palavaga keel ripakil, suust väljas. Kutsikas limpsab poisil keelega üle põse. Lehmal on kare keel. Rähnil on pikk kidaline keel. Maol on kaheharuline keel. || (kõneelundina, hrl. piltlikes ütlustes rääkimisviisi, kõnetakistust, jutu usaldatavust vms. iseloomustades; vt. ka fraseoloogiaosa). Eidel on väle, nobe, osav keel. Keelega jahvatama on nad meistrid. Mure, hirm nööris tal keele kinni. Tahtis midagi ütelda, aga keel liikus kangelt, ei kuulanud sõna. Ennem kuivagu mu keel, kui seda ütlen. Jäi uskuma petise valelikku keelt. Aina lubavad mesimagusal keelel. Selle mehe teravat keelt tuleb karta. Meelitajal on libe keel. Kuri keel on teravam kui nuga. *Ja uskuda ei maksa ka, kui keegi sindki kergel keelel sõbraks nimetab. E. Krusten. || loomade vastav elund lihasaadusena. Menüüs on keel hernestega. Kulinaariakauplusest saab keedetud keelt.
2. piltl kuju poolest keelt (1. täh.) meenutav osa millelgi. a. pikk kitsas kaugele esileulatuv maa-, jää- vm. riba. Neem ulatub kitsa keelena kaugele merre. Mägedest voolab alla suure liustiku keel. Sooja õhu keel ulatub kaugele põhja. b. kinga v. saapa paeltealune poollahtine nahalapp. Kingal, saapal on keel rebenenud. c. võtme osa, mis lukustusriivile vajutades kas suleb v. avab luku. Võtmel murdus keel. d. seotises tapi väljaulatuv osa. Keelega harktapp. e. piitsavarre külge kinnituv nöör v. rihm, piug. Piitsa keel. Tõstab käe piitsaga, selle keel vihiseb läbi õhu. f. leegi v. laine ladvaosa, hari, tipp. Leekide punased keeled. Lainete keeled limpsivad rannakive. g. ‹liitsõna järelosana› esineb taimenimetustes
▷ Liitsõnad: jää|keel, kaalu|keel, laava|keel, laine|keel, leegi|keel, liustiku|keel, luku|keel, lume|keel, piitsa|keel, rihma|keel, riivi|keel, suitsu|keel, tapi|keel, tuisu|keel, tule|keel, võtmekeel; karu|keel, käo|keel, mao|keel, peni|keel, ussi|keel, ämmakeel.
3. inimese olulisim suhtlemisvahend, mõtete ja tunnete vahendaja. a. (üldiselt). Mõtlemine toimub keele abil. Keele teke, areng, struktuur, foneetiline süsteem. Suuline, kirjalik keel. Loomulikud, kunstlikud keeled. Žestide keel. b. (mingi rahva v. rahvuse suhtlemisvahendina). Soome, araabia, poola, jakuudi, hotentoti keel. Indoeuroopa, soome-ugri, turgi, semi keeled. Germaani, romaani, slaavi keeled. Läänemeresoome, volga, permi, ugri keeled. Samojeedi keeled. Aglutineerivad, flekteerivad, inkorporeerivad keeled. Analüütilised, sünteetilised keeled. Elavad ja surnud keeled. Klassikalised keeled 'kreeka ja ladina keel'. Keelt õppima, omandama, õpetama. Ta oskab, valdab, räägib, kõneleb vabalt mitut keelt. Mees õppis ära, selgeks rootsi keele. Kuidas see sõna vene keeli on? Vastas puhtas, vigases, aktsendiga läti keeles. Keelte peale oli tüdrukul annet. Jutuajamine käis, toimus inglise keeles. Nende kodune keel oli saksa keel. Tal paljud keeled käes, selged. Teos tõlgiti mitmesse keelde, paljudesse keeltesse. Tõlgib ungari keelest eesti keelde. Mis keeles ma pean vastama? Tekst oli trükitud kolmes (kohalikus) keeles. Šveitsis on neli ametlikku keelt. Tallinna, tartu keel. c. (eripärane) keelepruuk, väljendusviis v. stiil. Õpilaste, sõdurite, tudengite keel. Ilukirjanduse keel. Rahvaluule, vanasõnade keel. Ajakirjanduse keel. Esseede viimistletud, lihvitud keel. Maarahva, dialoogi lopsakas keel. „Kalevipoja” keel. Tammsaare, Tuglase, Kangro keel. Kunstipärane keel. Ilmekas, väljendusrikas, värvikas, kujundirohke, varjundirikas keel. Ajalehe keel oli kuiv, igav, trafaretne, hall, šablooniline. Raamat oli kirjutatud lihtsas ja arusaadavas keeles. Sel tõlkijal on hea, ladus keel. Keelelt kehv, kesine teos. Juba keelest on kuulda, et oled siin võõras.
▷ Liitsõnad: alg|keel, alus|keel, antiik|keel, ema|keel, eri|keel, hõimu|keel, häälik|keel, inim|keel, kirja|keel, kirjandus|keel, kultuur|keel, lähte|keel, maailma|keel, maa|keel, murde|keel, mustlas|keel, naaber|keel, pisi|keel, põhi|keel, rahvus|keel, riigi|keel, sala|keel, sega|keel, substraat|keel, sugukonna|keel, sugulas|keel, suhtlemis|keel, sõsar|keel, tehis|keel, tuleviku|keel, vahendaja|keel, vahendus|keel, viipe|keel, võõr|keel, vähemus|keel, välis|keel, õppekeel; ajalehe|keel, all|keel, ameti|keel, argi(päeva)|keel, eriala|keel, ilukirjandus|keel, kantselei|keel, kaubandus|keel, kiriku|keel, kohtu|keel, kõne|keel, käibe|keel, laste|keel, luule|keel, norm|keel, normaal|keel, nüüdis|keel, oskus|keel, piibli|keel, proosa|keel, raamatu|keel, rahva(luule)|keel, salongi|keel, sõduri|keel, tarbe|keel, teabe|keel, teadus|keel, tehnika|keel, tänapäeva|keel, õpilas|keel, ühis|keel, üld|keel, üliõpilaskeel.
4. piltl sõnadeta väljendus v. informatsioon millegi kaudu (hrl. eelneb vastav sõna genitiivis). Pilkude, miimika, liigutuste keel. Mesilaste, sipelgate, loomade keel. Signaalide keel. Helide keel. Arvude keel on selge ja täpne. Kunstnik annab muljeid edasi värvide, kujundite keeles. Igal kunstiliigil on oma keel ja väljendusvahendid. *Ja ema sõnade järgi pidid ristipandud nuga ja kahvel lauakommete keeles tähendama, et sööja pole veel lõpetanud. H. Pukk. *Siin tõlkis Mart Saar metsade kõnet laulude keelde .. G. Ernesaks.
▷ Liitsõnad: filmi|keel, heli|keel, kujundi|keel, tantsu|keel, vormikeel.
5. sümbolite ja reeglite kogum informatsiooni edastamiseks
▷ Liitsõnad: algoritmi|keel, programmeerimis|keel, sümbolikeel.
6. kõnek kasut. inimese kohta. a. sõj informatsiooni saamiseks kinni püütud vaenlane. Luurajatel on ülesanne hankida, kaasa tuua keel. Mehed saadeti keelt püüdma. b. ‹hrl. pl.› kadedad, laimavad, pahatahtlikud vms. inimesed (millegi levitajaina, edasikandjaina). Kurjad keeled rääkisid tüdrukust igasugust halba. Hakka nüüd kõiki kadedaid keeli uskuma! *Nüüd oli Liinale selge, et kolmandad keeled olid temast ette jõudnud. O. Tooming.
7. millegi traatjas pinguldatud osa. a. muus üle kahe tugialuse pinguldatud häälestatav heliallikas, pillikeel. Tšello, kontrabassi, mandoliini, kitarri, harfi, tsitri, klaveri keeled. Sooltest, metallist keeled. Näppis, sõrmitses pilli keeli. Mängija sõrmed hakkavad keeltel nobedalt liikuma. Viiulil katkes keel. Tõmbab poognaga üle keelte. Vanematel kanneldel oli kuus keelt. | piltl. Hinge, südame keeled. Mälestus puudutas tema hinges kõige hellemaid keeli. Oskab teise südames õige keele helisema panna. *Mingi keel Joonas tõmbus uuesti pinevile. A. Hint. b. reketiraamile kinnituv reketi nöörjas osa
▷ Liitsõnad: bassi|keel, kandle|keel, klaveri|keel, pilli|keel, reketi|keel, sool|keel, teras|keel, viiulikeel; hinge|keel, südame|keel, tundekeel.

keemia|kaitse [-kaitse]
sõj abinõud inimeste, loomade, looduse jm. kaitsmiseks ründemürkide eest

keti|vai
vai, mille külge loomade ketitamisel on kinnitatud kett. Tõstis ümberketitamisel ketivaiad edasi.

kidur ‹-a 2› ‹adj›
hrl. kasvult, välimuselt kängunud, kiratsev, viletsa v. põdura olemisega. a. (taimede, nende kogu vms. kohta). Kidurad puud, männijässid, vaevakased. Laiul kasvas vaid mõni üpris kidur põõsas. Kidura metsaga, võserikuga rabaserv. Põndakul kasvas kidur rohi. Külma suve tõttu jäi vili kiduraks. Tundra taimestik on liigivaene ja kidur. Kidur loodus. b. (inimeste, loomade kohta). Kidur poisike, mees. Poiss on kidur, jäi kiduraks. Ta oli lapsest saadik vennast kiduram. Ta on kidura tervisega, kehaehitusega, kasvuga. Hakkasid silma kidurad õlad ja kõhetud käsivarred. Hõre ja kidur habe. *.. kari jäänud toidu puudusel kiduraks, mitmed loomad lõppenud hoopis ära. A. Taar. c. (abstraktsemas seoses). Kidur luulelooming.

kiini jooksma

1. (loomade kohta:) kiinide ja parmude eest paaniliselt joostes põgenema. Lehmad jooksid kiini. Kari hakkas kiini jooksma.
2. (inimeste kohta:) rumalast peast, arutult, pimesi jooksma v. tormama. *Oleks siis veel tõelised naised, niisugused, kes panevad mehepoja tulistjalu kiini jooksma ja muid hulle tegusid tegema. E. Maasik.

kiini|jooks
loomade jooksmine kiinide tõttu. Lehmade, karja kiinijooks.

kilama2 ‹37›

1. kilkama, kiljuma. Rõõmust, heameelest kilama. Lapsed kilavad kelgumäel. Tüdrukud kilasid purdel hirmu pärast. Vahetunnil jooksid poisid kilades kooliõue. *Orkester sammus ees ja müristas marssi, [pulmarongi] rahvas järgnes lauldes ja trallitades, kilades ning huigeldes. R. Roht. || (loomade ja lindude heledate teravate häälitsuste, ka üldse selliste helide kohta). Koerad kilasid. Kirikutorni ümber lendasid ja kilasid hakid. Kajakad kilavad rannas. *Trummid mürtsusid ja vilepillid kilasid. L. Ariva (tlk). || valju heleda, sageli ka kileda häälega rääkima. „Seda ma ei jäta nii!” kilas eit. *Kormi lesk kilas valjusti ülekohtusest võlaprotsendist .. I. Sikemäe.
2. teravalt heledalt kõlama v. kajama. Kilav hääl, naer. Hakkide, kullide kilavad häälitsused. *Aga kui harilikult kilas ja kõlas selle [= lossi] ümbrus noorte häältest, siis nüüd oli siin tühi ja vaikne. V. Saar.

kiljatama ‹37›

1. järsku, korraks kiljuma. Ta kohkus ja kiljatas. Naine kiljatas läbilõikavalt, ehmunult, edevalt, heledasti, tasa, valjusti, nii et tuba kajas. Kiljatasin rõõmust, vaimustusest, jahmatusest, valust. || (loomade ja lindude häälitsemise kohta). *Kiljatas tilder, / et ma ei astuks ta pesale. M. Kesamaa. *Viimases hädas haaras Udras koera jalast kinni ja pures seda valusasti. Koer kiljatas ja laskis saarma lahti .. R. Roht. || piltl (eluta looduse järskude heledate helide kohta). *Kell kiljatab Veskiveere esikus, keegi on ukse taga. P. Krusten.
2. midagi järsku heledal toonil hüüatama. *„Taevas, milline häbematus!” kiljatas naine. R. Sirge. *„Jurnas, ära!” kiljatab Liide tareukselt. A. Mägi.

kiljatus ‹-e 5› ‹s›
hele kõrgematooniline karjatus v. hüüatus. Vali, hirmunud kiljatus. Kõrvu lõikas tüdruku hele kiljatus. Kostis naeru ja kiljatusi. *Tollele naerule järgnevad edevad kiljatused tegid ta korraga rahutuks. A. Jakobson. || (lindude ja loomade häälitsuse kohta). *.. eemalt kostis näljase ilvese verejanuline kiljatus. R. Roht.
▷ Liitsõnad: hirmu|kiljatus, häda|kiljatus, rõõmu|kiljatus, valukiljatus.

kiljuma ‹42›

1. heleda häälega karjuma. Lapsed kiljusid heameelest, rõõmust. Naised pistsid ehmatusest, hirmust heleda häälega kiljuma. Tüdruk kilkas ja kiljus kiigel, kõditajate käes. Tehti ringmängu, lauldi, hõisati ja kiljuti. Ta lausa kiljub naerust, naerda. Kiljuv hääl, nutt. || (loomade, eriti lindude kõrgetoonilise häälitsemise kohta). Kajakad kiljuvad. Kiivitaja tõusis heledalt kiljudes lendu. Kutsikas põgenes kiljudes. *.. kaugemal rabametsa kohal kiljus vihmakass ja kõlas musträhni helisev hüüd. O. Tooming. || piltl (eluta looduse mingi kõrge heleda heli kohta). *Tramm lähenes, lüües kurviks painutatud roopapaaril kiljuvat vilet. V. Gross.
2. midagi kõrgel heledal toonil hüüdma. „Lase mind lahti!” kiljus tüdruk mulle otse kõrva sisse. *„Ah nii,” kiljus poisi ema. „Ma tean küll su plaane, va jääger ja riigivaras! .. ” L. Kibuvits.

kilkama ‹kilgata 48›

1. heleda kõlava häälega hüüatama. Ta hakkas heameelest, rõõmust, rõõmu pärast, heameele pärast kilkama. Lapsed jooksid kilgates ringi. Isa tõstis kilkava pisipoja põlvele. Tüdrukuke ajas kilgates kutsikat taga. Tüdrukud kiljusid ja kilkasid kiigel, põgenesid kilgates hanede eest. || (lindude ja loomade heleda häälitsemise, eriti koera heleda klähvimise kohta). Koer ajab kilgates jänese jälgi. Kalakajakate kilkavad hüüded. *.. ilves kilkas seal mõnikord oma verejanulist hüüdu .. R. Roht. || piltl (eluta looduse helide kohta). *Kuljus kilkab saani sõites .. M. Under. *..sepapajas kilkavad vasarad hilisõhtuni .. L. Meri.
2. midagi heleda häälega hõikama v. rääkima. „Nii mina seda asja ei jäta!” kilkas eit. *„Täna saab nalja!” kilkas seda nähes sepapoiss .. E. Kippel. *Koduküla kaunitarid kilkasid, minul ei olevat mingit töömehe nägu. I. Sikemäe.
3. kõnek kiitlema, kelkima. *Näis – nüüd lasebki oma uue häärberi seintele siidist tapeedi peale liimida, nagu ikka kilkas. E. Tammlaan. *Kus leidis mul asja, millal oma vasikaga kilgata. E. Krusten.

kirp ‹kirbu 21› ‹s›

1. inimeste, loomade ja lindude parasiit, tugevate hüppejalgadeks kujunenud tagajalgadega tiivutu putukas. Kirp hüppab, hammustab. Ihu oli kirpudest puretud. Otsis, püüdis, tappis kirpe. Koer oli kirpe täis. Sul oleks nagu kirbud püksis 'oled rahutu, ei püsi paigal'. See oli talle kirbu aevastus 'väga väike, tähtsusetu asi'. || piltl (pisikese inimese, looma vm. olendi kohta). *Vaata [tüdruku] tirtsu... Kui ühes kooliteed sammusid, Oskariga paaris, siis see kirp vantsis neil ikka sabas. E. Maasik.
▷ Liitsõnad: inimese|kirp, koera|kirp, liiva|kirp, rotikirp.
2. laskerelva raua suudmepoolsel otsal olev nupp v. rõngas sihtimiseks. Kõrge, madal, tasane, vahetatav kirp. Sihtimisel peavad laskuri silm, sihiku sälgu keskkoht, kirbu tipp ja märk sattuma ühele sirgele. Varitsejad hoidsid meest kirbul, valmis iga hetk tulistama. Ma ei saanud rebast kuidagi kirbule. Vaenlase täpsuslaskur oli mehe kirbule võtnud.
▷ Liitsõnad: püssi|kirp, rõngas|kirp, tulpkirp.
3. ‹liitsõna järelosana› esineb mõnedes lülijalgsete nimetustes
▷ Liitsõnad: lehe|kirp, maa|kirp, vesikirp.

kodu|hoidja

1. ‹s› see, kes (teiste äraolekul) kodu, ka laste v. loomade järele vaatab. Isa-ema läksid linna, koduhoidjaks jäi vanaema. Läheb koer kodunt ära, on kukk koduhoidja.
2. ‹adj› Kass on koduhoidja loom.

komme ‹kombe 18› ‹s›

1. teat. ühiskonnale v. paikkonnale omane pärimuslik käitumisviis v. mingi sündmusega seotud tavakohane toiming. Esiisade, indiaanlaste kombed. Paganlikud, ristiusu kombed. Idamaade kombe kohaselt. Igal rahval on omad kombed. Jaanipäeva, kadripäeva kombed. Kevadise karjalaskmisega seotud kombed. Jaanitule põletamine, ehalkäimine on vana komme. „Ristimine” ekvaatoril on igipõline meremeeste komme. Minu lapsepõlves oli veel kombeks .. *Hiiumaal kehtis vanasti komme, et pruut käis enne pulmi peigmehe kodus „kolme päeva” tegemas. H. Sergo. || (kitsama piirkonna v. inimrühma tava kohta). Ma ei tunne siinseid kombeid. Külalisena austas ta maja kombeid. Meie peres oli kombeks vara tõusta. Talus oli kombeks pärast lõunasööki pisut puhata. Vahelesegamist ei peetud heaks kombeks.
▷ Liitsõnad: ebausu|komme, jõulu|komme, kiriku|komme, matmis|komme, nääri|komme, pulma|komme, rahva|komme, tähtpäeva|komme, usu|komme, vastlakomme; ohverdamis|komme, tervitamis|komme, tätoveerimiskomme; burši|komme, joomakomme.
2. kellelgi väljakujunenud viis mingil moel toimida v. käituda. Harjuta endalt see halb, veider, inetu komme ära! Poisil oli rumal komme küüsi närida. Mul on kombeks pärast lõunat teed juua. Ta läks harjunud kombe järgi kohe koju. Mul pole kombeks end teiste asjadesse segada! Eks see ole Aadu komme – sõnadega keerutada. Kas see on kellegi komme päevad läbi ringi hulkuda? Mis komme see olgu vanematele vastu haukuda! | (loomade, lindude, asjaolude kohta). Koertel on komme igasuguseid asju peremehe juurde tassida. Sel linnul oli veider komme oma pikka saba väristada. *.. jutt jõudis tema [= šerifi] kõrvu, nagu halbadel uudistel ikka kombeks .. J. Sang (tlk). || (väline) vormitäitmine, niisama moepärast sooritatav tegu. Tegi seda rohkem kombe pärast kui tõemeeli. Mihkli kurjustamine oli pigemini justkui kombeks. Koer polnud kuri: haukus niisama kombe pärast.
3. ‹hrl. pl.› üldistele tõekspidamistele, nõuetele vastav v. mittevastav käitumisviis. Seltskondlikud kombed. Ta oli heade, viisakate, laitmatute kommetega noormees. Uus virtin olevat kommetelt väga peen. Ta oli linnas paremaid kombeid õppinud. On üldine komme, et õpilased tõusevad õpetaja klassi astumisel püsti. Tüdrukul on albid kombed. Mari oli kommetelt lodev tüdruk. *Kõik ootasid, et Ibrahim laskub majesteedi ees ühele põlvele, nagu komme oli. H. Saari (tlk).
▷ Liitsõnad: elu|komme, lauakomme.
4. kombel (mingil) viisil, moel, moodi. a. ‹koos eelneva (ühilduva) omadus- v. asesõnaga; mõnikord on asendatav vastavast omadus- v. asesõnast tuletatud adverbiga›. Tegi seda oma naljakal, pentsikul, veidral kombel. Ta pettis mind kõige nurjatumal kombel. Imelikul, kummalisel kombel pole mulle sellest loost midagi meelde jäänud. Üllataval kombel teadis Sirje asjast üsna palju. Lähen kas rongiga või muul kombel. Tegi seda harjunud kombel. Ta sai sellest omal kombel aru. Töö ei edenenud mitte mingil kombel. Sel kombel ei olnud temaga veel keegi rääkinud. || koos sõnadega kole, hirmus, armetu, hale jms. väljendab millegi rohkust v. intensiivsust. Verd tuli koledal kombel. Teda peksti armetul kombel. Ehmus koledal, hirmsal kombel. Mees vihastas rängal kombel. Kukkusin haledal kombel sisse. Töö väsitas hullul kombel. b. [gen] ‹hrl. nimisõna järel postpositsioonilaadselt› (väljendab tegelikult võrdlust eelneva nimisõnaga: mehe kombel 'nagu mees' jne.). Hullas poisikese kombel. Tervitas sõjamehe kombel. Rõõmustas lapse kombel. Elab munga kombel. Hiilis varga kombel majja. Õigem oleks olnud Jaani kombel ära minna. Sinu kombel ma küll tööd rügama ei hakka. Hiilis kassi kombel. Rebasekutsikad hauguvad koera kombel. Tegi seda üsna inimese kombel 'mõistlikult'. Juhtumise kombel 'juhtumisi, juhuslikult'. c. kõnek koos määrsõnaga. Tal oli häbemata, kuradima kombel 'väga palju' õnne. Kogemata kombel 'täiesti juhuslikult' sattusime õige raja peale.
▷ Liitsõnad: eksi|komme, ime|komme, õnnekombel.

koobas ‹koopa 19› ‹s›

1. looduslik suur tühe, õõnsus, käik v. nende kogum maakoore pindmises osas. Maa-alused koopad. Koopa suu, võlvjas lagi. Vesi on liivakivisse uuristanud koopaid. Ronis mäeküljel olevasse koopasse. Oja kaldaalused koopad. Kiviaja inimesed elasid koobastes. || inimese kaevatud õõnsus maa sees; loomade uuristatud urg v. millegi all olev pesapaik. Põgenik varjas end metsapadrikusse kaevatud koopas. Kartulid pandi talveks koopasse või keldrisse. Rebase, mägra koobas. Talveunest äratatud karu tuli urisedes koopast välja.
▷ Liitsõnad: kalda|koobas, kalju|koobas, karstikoobas; kartuli|koobas, karu|koobas, pesa|koobas, rebase|koobas, varakoobas; lõvi|koobas, röövlikoobas.
2. õõnsus, tühe, auk milleski. Tegi endale heinavirna sisse koopa. Põhukuhja oli uuristatud koopaid. || silmakoobas vm. süvend, lohk inimkehas, ka kehaõõs. Tal oli ainult üks silm, teise asemel haigutas tühi koobas. Mehe silmad sügavais koopais välkusid rahutult. Haige keha tõmbles kramplikult, silmamunad olid koopaist välja tungimas. || ‹ainsuse sisekohakäänetes adverbilaadselt› (olukorda tähistavana:) auku, aukus. Ta oli näost kõhnaks jäänud, silmad koopasse vajunud. Näost kahvatu ja silmad koopas.
▷ Liitsõnad: kõhu|koobas, nina|koobas, rinna|koobas, silma|koobas, suukoobas.
3. piltl (hrl. väikese, kitsa, räpase, pimeda vms. viletsa ruumi, korteri kohta). Vilets pime tuba, täielik koobas. *„Kaua siin koopas elate?” küsis Saare, kui astusid poolpimedasse ruumi. T. Braks.
▷ Liitsõnad: toakoobas.

koogama ‹koogata 48›
ühetooniliselt häälitsema (imikul lalinast varem). Laps koogab tasakesi hällis. || (lindude, loomade häälitsemise kohta). *Lumisel katusel vares koogab. H. Suislepp. *Lehm hakkas [hunti nähes] südantlõhestavalt koogama. J. Kello.

kookon ‹-i, -it 2› ‹s›
zool paljude selgrootute loomade mune v. nukke ümbritsev kaitsev kest. Siidiliblika, siidiussi kookonite võrgendist saadakse looduslikku siidi. Paljude putukate röövikud nukkuvad võrgendist kookonites.

kool ‹-i 21› ‹s›

1. õppe- ja kasvatusasutus, kus õpilased õpetajate juhtimisel omandavad teadmisi, oskusi ja vilumusi. Eesti, vene õppekeelega kool. Vaegnägijate, kurttummade kool. Üheksaklassiline kool. Lapsesõbralik kool. Kooli õpilased, õpetajad, direktor, õppekava. Töötab koolis õpetajana. Poiss õppis koolis hästi, lõpetas kooli medaliga. Ta jättis kooli pooleli, heideti koolist välja. Eeva pani tütre linna kooli. Ta käis Pärnus koolis. Laps läheb esimest aastat kooli. Mare oskas juba enne kooli 'kooliminekut, kooliskäimist' lugeda. Sellest poisist oleks tulnud suur mees, kui ta veel kooli 'kooliharidust' oleks saanud. Asulas avati uus kool. *Peale pühi tuleb praosti-härra ühes köstriga kooli katsuma.. O. Luts. || hoone, maja, kus asub vastav asutus, koolimaja. Kool asub lähedal. Endised õpilased kogunesid oma vanasse kooli. Vanemad kutsuti kooli. || koolikollektiiv (õpilased ja õpetajad). Saal oli suur: sinna mahtus kogu kool. Terve kool käis kevadel metsa istutamas. || vastavas asutuses toimuv õpetus, õppetöö. Kool algab hommikul kell 8. Pärast kooli ruttasid lapsed koju. Poiss puudus koolist põhjuseta. Lastel hakkab varsti kool peale. Pühapäeval ei ole kooli. || kursusetaoline teadmiste ja oskuste andmise sari. Noorte emade kool.
▷ Liitsõnad: abi|kool, alg|kool, elementaar|kool, era|kool, internaat|kool, kaugõppe|kool, kesk|kool, kihelkonna|kool, kiriku|kool, kloostri|kool, kodu|kool, kommerts|kool, kreis|kool, kroonu|kool, kõrg|kool, köstri|kool, küla|kool, linna|kool, maa|kool, ministeeriumi|kool, misjoni|kool, mõisa|kool, pikapäeva|kool, poiste|kool, rahva|kool, reaal|kool, riigi|kool, sega|kool, suur|kool, talurahva|kool, toom|kool, täiendus|kool, tütarlaste|kool, valla|kool, õhtu|kool, ühis|kool, ülikool; aiandus|kool, auto|kool, balleti|kool, eri|kool, kaevandus|kool, kalandus|kool, kaubandus|kool, keelte|kool, kodumajandus|kool, koka|kool, koreograafia|kool, kunsti|kool, kutse|kool, käsitöö|kool, lennu|kool, loomakasvatus|kool, majapidamis|kool, male|kool, meditsiini|kool, mere|kool, muusika|kool, poliit|kool, politsei|kool, põllumajandus|kool, põllutöö|kool, raudtee|kool, spordi|kool, sõja|kool, teatri|kool, tehnika|kool, tööstus|kool, vabriku|kool, õmbluskool; baas|kool, harjutuskool; matka|kool, perenaiste|kool, pühapäeva|kool, suvekool.
2. haridus-, koolisüsteem. Kool lahutati kirikust.
▷ Liitsõnad: töö|kool, ühtlus|kool, üldhariduskool.
3. mingisuguste oskuste omandamine, koolitus; kogemused, õppetund. Töö ajalehtede juures andis tulevasele kirjanikule kõva kooli. Tema hääl vajab veel kooli. Vabakava esitamises oli tunda head kooli. Tegi läbi karmi võitluse kooli. *„Teile tuleks tubli kool anda, siis vahest saaks teist asja!” arvas Parker joobnu südikusega. J. Nõmm. || kogemuste, koolituse andja, koolitaja. Vestlus on keeleõppimisel parimaks kooliks. Kirjanduse lugemine oli talle heaks kooliks. *Elu on kõige ülem kool ja avatud igaühele, aga ta kooliraha on liig kõrge.. J. Lintrop.
▷ Liitsõnad: eel|kool, elu|kool, hääle|kool, kehakool; palli|kool, suusa|kool, ujumis|kool, vehklemiskool.
4. koolkond (kirjanduses, kunstis, teaduses vm.). Iluuisutamises kujunes paarissõidus välja kolm koolkonda: inglise, viini ja saksa kool. *Ja nii on see kirjanik [= Dostojevski] hakanud kooli looma alles käesoleval sajandil.. O. Urgart.
▷ Liitsõnad: maalikool.
5. käitumiskultuur, kombed, kasvatus jms. Käitumises on tal vana hea kool. *Roogas on vana kooli seltskonnainimene, laitmatute kommetega ohvitser ja kavaler. P. Kuusberg.
6. ‹hrl. liitsõna järelosana› loomade dresseerimise asutus; viljapuude, marjapõõsaste, ilupuude ja -põõsaste paljundamise koht v. asutus
▷ Liitsõnad: puukool.

koomits ‹-a 2› ‹s›
murd osmik, kuur, kuut vm. varjualune hrl. taluhoone küljes tööriistade, ka loomade hoidmiseks; vilets hoone, hütt, onn. *Siga muidugi ruigas koomitsas ja igaks jõuluks tapeti ta.. R. Roht. *Hütis endas aga valitses ürgne vaikus, selles madalas ja manduvas koomitsas.. P. Vallak.

koon ‹-u 21› ‹s›

1. imetajate, harvemini muude loomade (näit. kalade) silmade kohalt ette ulatuv (kitsenev) pea osa, mis haarab ka suu ja ninasõõrmed. Kassi, hundi, kitse, roti, siili koon. Tallekese niiske koon. Rebasel on terav koon. Koer tõstis koonu taeva poole ja hakkas ulguma. Hobune, lehm sirutas koonu vette. *Harpuun rapsas sädelevana läbi vesikasvude ja havi kiilutaoline koon haigutas... K. Saaber.
2. kõnek (inimesel:) lõug, eriti selle alumine kitsenev osa. Äigas norijale rusikaga vastu koonu. *Tühjendanud ühe õllekannudest põhjani, pühkis Kärbo kämblaga üle oma karvase koonu.. E. Kippel.
▷ Liitsõnad: ilakoon.
3. ‹hrl. pl.› murd vana saapapöid, mille säär on ära lõigatud. *„Tõmba mu koonud otsa!..” Need vanad kõvad, säärte otsast lõigatud saapapead. J. Mändmets.
▷ Liitsõnad: saapakoon.

koondis ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. ühistel eesmärkidel, ühiseks tegevuseks koondunud isikute organisatsioon v. rühmitus. Gildid olid kaupmeeste koondised. Kunstnike koondised. Kirjanike liidu noorte autorite koondis. Spordiveteranide koondis. || (loomade, lindude, kalade kokkukogunenud suure rühma kohta). *Püügi seisukohalt pakuvad huvi latikate talvised koondised väikejärvedel. N. Mikelsaar.
2. teat. ettevõtete ühendus
▷ Liitsõnad: agrotööstus|koondis, tootmiskoondis.
3. sport koondvõistkond. Kooli koondis. Aasia jalgpallimeistriks tuli India koondis. Korvpalliturniiri võitis Riia koondis. Noormees arvati vabariigi koondisse.
▷ Liitsõnad: hoki|koondis, jalgpalli|koondis, jäähoki|koondis, lauatennise|koondis, maadlus|koondis, male|koondis, olümpia|koondis, poksi|koondis, spartakiaadi|koondis, suusa|koondis, tennise|koondis, võimlemis|koondis, võrkpallikoondis.
4. omaette üksuseks koondatud (eri väeosadest koosnev) sõjaväerühmitus
▷ Liitsõnad: laeva|koondis, operatiiv|koondis, väekoondis.

koprofaag ‹-i 21› ‹s›
zool teiste loomade roojast toituv loom, roojasööja

kops1 ‹-u 21› ‹s›
‹hrl. pl.› inimese ja õhku hingavate loomade rinnaõõnes asetsev paariline hingamiselund. Parem, vasak kops. Head, terved, tugevad, nõrgad, haiged kopsud. Kopsude läbivalgustamine. Verejooks kopsust. Tõmbas õhku kopsu(desse), kopsu(d) õhku täis. Kuul riivas kopsu, tegemata tõsisemat häda. Jooksis nii kaua, kui kops võttis. Delfiinid hingavad kopsudega. *Kopsud ahmivad värsket hommikust õhku. K. Helemäe. || loomade vastav elund lihasaadusena. Hautatud kops. Kops koera roog, maks maia mehe roog. | piltl. Pargid ja haljasalad on linna kopsud.

korall|rahu
geogr korallide (ka teiste lubitoesega loomade) toestest kujunenud merepõhjakõrgendik, korallriff. Saari ääristavad korallrahud.

kuningas ‹-ga, -gat 2› ‹s›

1. mõnede monarhistlike riikide meessoost riigipea tiitel; seda kandev valitseja. Rootsi kuningas. Hispaania kuningas Juan Carlos. Kedagi kuningaks kuulutama, kroonima. Kuninga troon, kroon, loss. Pärast kuninga surma sai, tuli, astus troonile ta poeg. Ta on kuningate soost. Elab nagu kuninga kass 'muretult, lahedalt'. || (üldisemalt:) pealik, vanem, juht. Kerjuste, varaste kuningas. Ülestõusnud talupojad valisid endi seast neli kuningat.
▷ Liitsõnad: ase|kuningas, ekskuningas; hõimukuningas.
2. piltl (inimeste, loomade, esemete vm. kohta). a. mõjuvõimas, silmapaistev v. juhtiv isik kellegi hulgas. Kui sul on raha, siis sa oled kuningas! Kuningate kuningas, taevane kuningas 'jumal'. Inimest on ülistatud looduse kuningaks. Kiiruisutajate, suusamägede kuningas. b. kõige suurem ja tugevam loom. Loomariigi kuningas lõvi. Meie metsade kuningas karu. Kotkas on lindude kuningas. Kukk, kanade kuningas. c. tähtsuse, väärtuse, ilu vms. poolest muude hulgast esilekerkiv ese, aine, ala vm. Orelit peetakse pillide kuningaks. Teemant on mineraalide kuningas. Kergejõustikku loetakse spordialade kuningaks. *Aluspalgid olid äraproovitud „puude kuningast” – tammest – .. K. Saaber.
▷ Liitsõnad: ajalehe|kuningas, kala|kuningas, mere|kuningas, nafta|kuningas, piirituse|kuningas, terase|kuningas, õlikuningas; džässi|kuningas, laulu|kuningas, nõela|kuningas, sprindi|kuningas, suusakuningas; hiire|kuningas, kõrbe|kuningas, käbi|kuningas, laanekuningas; ussikuningas.
3. (mängudes). a. (kaardimängus:) kõige tugevam pildiga kaart. Käis, lõi, tappis, võttis kuningaga. Vastasmängijal oli äss ja kaks kuningat käes. b. (malemängus:) malend, mida vastasmängija püüab matistada. Käisin kuningaga. Valge kuningas on tules.
▷ Liitsõnad: pada|kuningas, poti|kuningas, risti|kuningas, ruutu|kuningas, trump|kuningas, ärtukuningas.

kuri ‹kurja 32›
I. ‹adj›
1. (loomu poolest) õel, tige, halastamatu, pahatahtlik. Kuri mõisahärra, kubjas, sundija. Kuri nõid. Deemonid ja muud kurjad jõud. Perenaine, võõrasema oli väga kuri. Tal on kodus kuri ämm. Vanas eas läks ta üha kurjemaks. Eidel oli kuri süda, kuri ja terav keel. Kes kaitseb mind kurja maailma eest? Viin on tema kurjem vaenlane. Poisil on kurjad silmad. Kuri kahjurõõmus muie. Kurjad keeled kõnelesid 'levisid kuulujutud', et raamatupidaja armastab vägijooke pruukida. || (pahasoovliku plaani, teo vms. kohta). Kuri kavatsus, plaan. Nad peavad kurja nõu. Haub kurje mõtteid, kurja kättemaksu. Sa mängisid mulle kurja vembu. Temaga tehti kurja nalja. *..halastamatu on tema süda ja kurjad ta teod. J. Sütiste. || (loomade kohta:) kallale, hammustama v. lööma kippuv. Kuri elajas, pull. Vana isahani on hirmus kuri. Lapsed on kuke, jäära kurjaks õpetanud. Kuri koer õue hoiab.
2. vihane, (väga) pahane. Nüüd sai isa päris kurjaks. Ega sa minu peale väga kuri ole? Miks oli ta kõigi vastu nii kuri? Ära ole lapsele nii kuri. Mart ei olnudki eriti kuri, kui juhtunust kuulis. Ta heitis naisele kurja pilgu. Kes seal räägib kurja häälega? Õpetaja nägu, ilme läks iga hetkega kurjemaks. Ma ei lausunud ühtegi kurja sõna.
3. (millegi kohta:) halb, paha; kehv; hull vms. vrd kuri (4. täh.) Algasid sügisesed kurjad ilmad. Kurjad aimused, ended, kuuldused. Tal on kuri kuulsus. Ajad on kurjad. Kohtuasi võttis kurja pöörde. Olen oma elus näinud nii häid kui kurje päevi. Noored läksid, sattusid kurjale teele. Kurjemaks ei või see asi, lugu enam minna. *Ööd muutusid pikemaks ja meri kurjemaks. A. Mälk.
4. (millegi suurust, tugevust, ägedust vms. rõhutades) vrd kuri (3. täh.). a. ränk, raske; ohtlik; piinav, raskesti talutav. Tuli kallale kuri köha, palavik. Isal oli kuri haigus, tõbi, kasvaja. Meest kardeti kui kurja katku. Võlad tegid emale kurja muret. Sulle tehti kurja ülekohut. b. suur, hirmus, kõva, kange. Kõige kurjem külm oli möödas. Tüdruk nägi õppimisega kurja vaeva. Tekkis kuri kiusatus ujuma minna. Tal tekib kuri kahtlus, et midagi on korrast ära. Mul on kuri kavatsus, plaan sind maale kaasa võtta. Haige piinles kurjal kombel 'väga, hullusti, hirmsasti'. See kõik tüütas mind kurjal moel 'väga, hullusti, hirmsasti'. *Aga kurjaks prassimiseks on viimasel ajal läinud ikka küll – juba teist ööd on ta ühtejärge joobnud. E. Kippel. c. karm, range. Kuri käsk, korraldus, ettekirjutus. Sai kurja karistuse. Kord on siin väga kuri. Korra säilitamiseks võeti tarvitusele kõige kurjemad abinõud.
II. ‹s›
1. kurat, saatan, vanaõelus, vanasarvik. Kuri kiusab, ahvatleb. Sipleb kurja võrgus. Mehel õnnestus kurja küüsist pääseda. Kõik tormasid, nagu oleks neil kuri kannul. *Ja lävesse oli hobuseraud naelutatud, et kuri jalgupidi kinni jääks. F. Tuglas. || kõnek (kergelt kirudes, pahandades, vahel ka naljatades:) põrguline, kurivaim, sunnik. Vaata, näe kurja, tema ka kohal! Kes kurja teab, mis nad loomale sisse söötsid. *..ema vaatab mesilaste järele, need kurjad võivad küll tänase ilmaga peret heita. E. Krusten. *Kuri võtku, mõtles ta, see peremeheseisus ei ole naljaasi. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: vanakuri.
2. halb asi v. tegu, halb; halbus, kurjus; ant. hea. Kellelegi kurja tegema. Kurja ära hoidma. Ära tasu kurja kurjaga! Me tasume neile kõige kurja eest kätte. Mu hing aimab kurja. Neil on midagi kurja mõttes. Meeste näod kuulutavad kurja. Haub südames mehe vastu kurja. Viin on kõige kurja juur. Proovisin küll heaga, küll kurjaga. Kui ei lähe heaga, siis läheb kurjaga. Ega küll küllale kurja tee. *Et sa ka muidu ei kuula, kui ikka kurjaga. A. H. Tammsaare. *Ta on täna püsti kurja täis, see Andres... A. Jakobson. || ‹omastavas koos postpositsioonidega peale, peal, pealt, harvemini väliskohakäändeis› kõnek (mingisse keelatud kohta minemise, seal olemise vm. halva lubamatu teo, toimingu kohta). Lambad läksid kurja peale. Kari on kurja peal. Karjane ajas loomad kurja pealt ära. Poiss oli sellise näoga, nagu oleks ta kurja pealt, kurjalt tabatud. *Sellistel kordadel viis Priidu loomad lausa kurjale – kas riigimetsa või naabrite heinamaale. P. Vallak.
▷ Liitsõnad: tulekuri.

kurn2 ‹-a 22› ‹s›

1. zool munade kogum, mille lind (v. mõni loom, näit. krokodill) ühel munemisperioodil muneb ja korraga välja haub. Koskla, suitsupääsukese kurn. Esimene, teine kurn. Kurna välja hauduma. Kajakatel on kurnas harilikult kolm muna.
▷ Liitsõnad: järel|kurn, munakurn.
2. hrv (noorte loomade kohta:) pesakond. *Neti [= koer] tuli tagasi ja tõi varsti terve kurna kutsikaid. L. Vaher. *..esimene kurn põrsaid oli laudas laadalesõitu ootamas. O. Kruus.

kõhukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. (inimeste, harva ka loomade kohta:) suure kõhuga. Kõhukas mees, isand. Küla kõige kõhukam peremees. *Sõstrapõõsaste all seisis tal piimatass vana kõhuka siili jaoks. J. Rannap.
2. (esemete kohta:) suure ümbermõõduga; paks, tüse. Kõhukas heinakuhi, pudel, kann, kauss, savipott, õlleankur. Lauale toodi kõhukas tirin suppi. Kõhukas puhvetkapp. Lai kõhukas paat. Kõhukas portfell, kohver, rahakott, raamat, album, köide. Aktimapid paisusid päris kõhukateks. Matkajatel olid üsna kõhukad seljakotid.

kõhv ‹-i 21› ‹s›

1. ihumist meenutav loomade ja lindude häälitsus. *Puhkides ja kõhvi ajades tibab ta [= siil] teise ümber ringi ja püüab temale tagant läheneda.. K. A. Hindrey.
2. kõnek (suitsu)mahv. Pöördus suitsetaja poole: „Las ma tõmban ka paar kõhvi!”.

kõtt ‹interj›
(kassi v. teiste loomade peletamiseks). Ena kassimaita, kõtt! *„Näe, [vares] raibe, ei kardagi!” ütleb peremees poolkuuldavalt. „Kõtt!” R. Vellend. || (tõrjudes, hurjutades inimeste puhul). Kõtt! oma jutuga. Kõtt, ära käperda! Kõtt, ära kiusa! *Kõtt, vanu inimesi pilkama! O. Tooming.

kädisema ‹37›

1. kädistama. a. (lindude, loomade kohta). *.. niipea kui jalg puutus sõredat ja krabisevat kevadist lund metsa ääres, tõusis kädisev harakapaar puude latvadesse.. A. H. Tammsaare. b. (rääkimise kohta). *".. Ähvardab minna, aga siin sööb ja seletab!...” kädises võõrasema nagu kuulipilduja. A. Mälk.
2. murd kägisema. Kädisev kaevukook. *.. nagu oleksid reejalased kädisenud vastu jäätanud teekonarusi. A. Jakobson.

kädistama ‹37›

1. (haraka, ka muude lindude, harvemini loomade häälitsemise kohta:) teravalt sädistama. Rästas kädistab. Harakas kädistab aiateibas. Orav turtsus ja kädistas puuõõnes. Vihane rebane kädistab haraka kombel.
2. (heleda häälega) kiiresti ja palju rääkima (ja naerma). Eidekene kädistab rääkida. Tüdrukud kädistasid kõik korraga. Kädistab erutatult, ühe hingetõmbega kõik südamelt ära. Naine kädistas nagu harakas. Naised peksid keelt ja kädistasid naerda. *Kojanaine oli kodus ja kädistas tigedalt Ludviga.. R. Janno.

kägisema ‹37›

1. käginat (1. täh.) andma. Kuskil kägises kaevuvinn. Vana voodi, tool, nari kägiseb. Redelipulgad, põrandalauad kägisesid astumisel. Värav, uks avanes kägisedes. Kägisevate astmetega puutrepp. Kägisevate puutelgedega vanker. Puud nagisevad ja kägisevad tuulega. Uus, veel kägisev nahkportfell. *Kell hakkas saali nurgas kägisema ja tagus kaksteist lööki.. A. Sinkel. || käginal liikuma, käginal kulgema. *Vanker kägises aeglaselt koolimajast mööda.. J. Rähesoo (tlk).
2. vaikselt, hädiselt (ka virisedes) häälitsema, rääkima vms. Imik kägises hällis. Poiss kägises kõhuvalu käes. *„Priileivasööjad!” kägises vanaisa, kuigi me sugugi tema leiba ei söönud. E. Rand (tlk). || (lindude v. loomade vaikse häälitsemise kohta). *Haned kägisesid kuskil lähedal öö läbi.. R. Sirge.

käik ‹käigu 21› ‹s›

1. käimine, astumine, kõndimine. Sinna on veerand tundi kiiret käiku. Mehe käik läks järjest kiiremaks. Nad kiirendasid käigu jooksuks. Tasandasime, aeglustasime käiku. Hingeldab väsitavast, kiirest käigust. Ajan käigu peal mantli selga. Käigult visatud pallid ei tabanud. Tormas minema, käigu peal, käigul kübarat pähe sättides. Tulistas automaadist käigu pealt. Hobuse käik oli nobe. || käimise (isikupärane) erilaad, kõnnak. Hiiliv, õõtsuv, vaaruv käik. Tüdrukul oli nõtke käik. Koeral on omapärane viltu käik. Ma tunnen ta juba eemalt käigust ära.
▷ Liitsõnad: jala|käik, kiir|käik, külis|käik, tagurpidi|käik, teekäik; rong|käik, triumfikäik.
2. liikumine, kulgemine. Auto, rong, laev aeglustas, tasandas, kiirendas käiku. Kiire käiguga purjekas. Käigus on kaks lisarongi. Buss jäi käigust ära. Vanasti määrati aega päikese ja tähtede käigu järgi. *Ajal pidi siis küll palju aeglasem käik olema kui praegu. J. Semper. || (hrl. masina, masinaosa, mehhanismi jne. kohta:) liikumine, töötamine. Kella käiku reguleerima. Kerge käiguga kirjutusmasin. Vesiratta puuduseks on tema aeglane käik. Masinaid hoiti käigus. Rihmade ja hoorataste käik aeglustus. Anti käiku 'ekspluatatsiooni, töösse' uus tehas, katlamaja. *Ta jälgib hoolega telgede käiku, kuulab süstikute valju plaginat.. A. Jakobson. || tehn mehhanismi liikuva osa liikumine ühest piirasendist teise; kaugus nende äärmiste asendite vahel. Kolvi käik. Rooli käik.
▷ Liitsõnad: vähikäik.
3. teat. paigas, kohas käimine (mingi asja toimetamiseks, millegagi tutvumiseks jne.). Tal on tähtis, salajane, kahtlane käik ees. Tuleb veel teha käik poodi, vallamajja. Meie esimene käik oli piletikassasse. See käik oli asjata – teda ei olnud kodus. Minu käigud on seda korda käidud. Ma ei tarvitse oma käikudest kellelegi aru anda. Võtsime ette pikemaid käike ümbruskonna kaunitesse paikadesse. Igaühel oma käigud ja õiendamised. *Selline siseühenduse aurik teeb keerukaid käike, põigates sügavatesse lahtedesse ja väljudes jälle sedasama teed kaudu. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: ameti|käik, eksi|käik, jahil|käik, jalutus|käik, kinos|käik, kirikus|käik, kohtus|käik, kontroll|käik, kosjas|käik, külas|käik, linnas|käik, luure|käik, patrull|käik, poes|käik, ring|käik, rööv|käik, sõja|käik, teatris|käik, tutvumis|käik, vaenu|käik, võõrsil|käik, õppekäik.
4. areng, kulg. Läbirääkimiste, sündmuste, ajaloo käik. Asjade loomulik käik. Tööde, võitluse, lahingu, sõja käigus toimus pööre. Arutluse, diskussiooni, vaatluse käigus selgus.. Operatsiooni käik tuli pisiasjadeni ette näha. Jättis ettekande käigus vähemolulisi asju välja. Vaidluse, vestluse käigus ilmnesid huvitavad asjaolud. Kannatanu ei andnud asjale ametlikku käiku. *Algul tuli koosoleku käik paberile visandada, et midagi ähmiga segi ei ajaks. H. Kiik. || käigul ~ käigu peal, käigult ~ käigu pealt piltl otsekohe, ettevalmistuseta v. pikema arutlemiseta. Seda probleemi ei saa käigul(t), käigu peal(t) lahendada. Peo kava tuli käigu pealt muuta.
▷ Liitsõnad: alla|käik, arenemis|käik, arengu|käik, asja|käik, edu|käik, elu|käik, haridus|käik, keerd|käik, kujunemis|käik, käe|käik, lahendus|käik, mõtte|käik, sündmus|käik, teenistus|käik, tegevus|käik, töökäik; aastakäik.
5. pikk kitsas kulgemistee millegi vahel v. sees. Lossikeldri, labürindi käigud. Maa-aluses käigus oli pime. Koopad olid omavahel käikudega ühenduses. Põgenikud kaevasid käigu müüride alt läbi. Käik hargnes kaheks. Maja ja tara vahel oli kitsas käik. Vanalinnas on rohkesti kitsaid tänavaid ja käike. Raekoja platsilt viib kitsas Saia käik Pikale tänavale. Voodiridade vahele jäi kitsas käik. *Kõik teed ja käigud tuiskas täis, sadamasilla otsas oli kõrge hang. J. Parijõgi. || loomade, putukate pikk kitsas kaevand. Hiirte, rottide, muttide käigud mullas. Rebaseurust viib maapinnale mitu käiku. Vihmaussid tirivad oma käikudesse puulehti. Sipelgapesa käigud. Kooreürask uuristab koore alla käike.
▷ Liitsõnad: inim|käik, kaevandus|käik, kaitse|käik, kald|käik, keerd|käik, koobas|käik, kõrval|käik, läbi|käik, pea|käik, rõht|käik, sala|käik, sisse|käik, tagavara|käik, trepi|käik, umb|käik, vahe|käik, vari|käik, võlv|käik, ühendus|käik, ülekäik; arkaad|käik, kaar|käik, risti|käik, sammaskäik; kuulme|käik, ninakäik.
6. (mängudes:). a. (males, kabes:) malendi v. kabendi järjekordne üleviimine mängulaua ühelt väljalt teisele. Musta, valge käik. Tugev, nõrk käik. Viik tuli käikude kordamisega. Käigul on valge, must. Suurmeister võitis 20. käigul. Tegi ajahädas mõtlematu käigu. Ma ei mängi malet, vaevalt käike tunnen. Matt kahe käiguga. Tugev maletaja oskab mitu käiku ette näha. b. (kaardimängus:) teat. kaardi lauale käimine
▷ Liitsõnad: ava|käik, male|käik, ratsu|käik, sund|käik, võidukäik.
7. lõuna-, õhtusöögi eraldi järguna serveeritav roog. *Inger teeb talle korraliku kolme käiguga lõuna. M. Traat.
8. käigukasti kaudu lülitatav teat. kindel jõuülekandeaste liiklusvahenditel ja masinatel. Vajutas, lükkas käigu välja, sisse. Sõidab esimese, teise käiguga. Autojuht, traktorist, buldooserijuht vahetas käiku. Lülitas sisse kolmanda käigu.
▷ Liitsõnad: edasi|käik, tagasi|käik, täis|käik, tühikäik.
9. muus motiiv, fraas vm. eri kõrgusega helide järgnevus
10. võte, manööver. Peen, osav käik. Kogu lugu on taktikaline käik tähelepanu kõrvalejuhtimiseks.
▷ Liitsõnad: taganemiskäik.

kära ‹11› ‹s›

1. müra, ragin, kolin, paukumine, mürtsumine, kärin, põrin vms.; üldse mitmesuguse päritoluga, teat. tegevust, protsessi vms. saatvad (paljud samaaegsed) korrapäratud helid. Suurlinna, lahingute kära. Mootorite, masinate põrgulik, kõrvulukustav kära vaibub, vaikib. Kära paisub, kasvab, muutub valjuks. Aparaadid töötavad kärata. Töö toimus ilma suurema kära ja mürata. Väljast kostab sadama tavalist kära. Linttraktor liikus edasi suure kära ja raginaga. Kõrv eraldab kärast tuttava heli, harjub käraga. Püüdis astuda võimalikult vähe kära tehes. *Oi seda kära: raudrehvidega vankrid sõitsid raginal üle kivide, kõlisesid-kolisesid raudlatid, inimeste astuminegi kobises, klõbises, matsus, mütsus! L. Kibuvits. || vali jutuvada, (läbisegi) rääkimine, karjumine, kilkamine, hõikamine, laulmine, kisamine vms. lärm; lindude v. loomade (vali) kisa, läbisegi häälitsemine. Poisikeste, hobusemeeste, lindude, ahvide kära. Kära läheb saalis suureks, valjuks. Puhkes üldine kära. Kära peale ilmus korrapidaja. Vaidluste kärast kostavad üle üksikud hüüded. Suure kära ja müraga tormati tuppa. Õu oli täis laste kära ja kilkamist. Valvurid tõstsid kära, kui selgus, et üks vang on puudu. *Tõusis kära, terve pere jooksis välja, naised hädaldasid, koerad haukusid. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: jutu|kära, laada|kära, lahingu|kära, linna|kära, pidu|kära, rõõmu|kära, sõja|kära, tänava|kära, võitluskära; põrgukära.
2. piltl rohke õiendamine, rääkimine, arutamine vms. millegi ümber, lärm. Kogu vald oli kära täis, et varsti tulevad pulmad. Kära oli ajalehtedes, ajakirjanduses palju, rohkem kui asi väärt. Kas maksab tühja asja pärast nii palju kära teha, tõsta! Näidendi, lavastuse ümber tekkis kära. Näitus korraldati ilmatu käraga. *Kolime metsa ja jätame kus pagan selle maailma kära. F. Tuglas (tlk).
▷ Liitsõnad: ilma|kära, päevakära.

käratsema ‹37›

1. (läbisegi) kisama, hõiklema, rääkima, valjusti häälitsema vms.; lärmitsema. a. (inimeste kohta). Õuel käratsesid joobnud taadid. Ukse taga käratseti valjusti. Käratsev lasteparv. Salk käratsevaid mehi, noorukeid. Kostis käratsevaid hääli. Udo oli kuraasikas ja käratsev. b. (lindude, loomade kohta). Vares käratses kase otsas. Linnud tõusevad käratsedes lendu. Käratsev linnuparv. *Pauka oli võõrast silmanud ja jooksis kurjalt käratsedes lähemale.. O. Tooming.
2. kärama (1. täh.) *Tema kombeks ei olnud raiskuläinud naisega maid jagada, talle epistleid pidada, temaga käratseda. R. Sirge. *Siis aga sattus ta kärsitule direktorile jalgu, kes hakkas temaga ajamata habeme pärast käratsema. E. Männik.

kärpima ‹kärbin 42›

1. lühemaks lõikama, lühemaks pügama, lõikamise, pügamisega sobivaks tegema. Juukseid, habet kärpima. Kärpis vurrud lühikeseks. Tüdrukul on kulmud kitsaks kärbitud. Hobuse saba, lakk oli kärpimata. Hanel kärbiti tiivaotsi. Ilupuid, põõsaid, hekki kärpima. Kärbib suurte kääridega põõsaste oksi parajaks. Viljapuudel kärbiti võrasid. Istiku peajuurt tuleb pisut kärpida. Kärbib kääridega küünla tahti. Kärbitud kõrvadega dogi. *Kaheteistkümne-aastasena kandis ta ilma suurema raskuseta isa kuube, mille käised ema ainult õige veidi lühemaks kärpis.. A. Jakobson. || piltl (loomade puhul:) oksi, võrseid ära närima, puid ja põõsaid nudiks närima. Lambad kärbivad kadakapõõsaid. Kitsed kärbivad lehtpuid.
2. (tekstist) lõike välja jätma, kärpeid tegema. Teksti, filmi, näidendit, stseeni kärpima. Toimetaja kärpis käsikirjast mõned lõigud (välja). Lavastamisel näidendi dialooge kärbiti. Tsensor kärpis artiklit ligi poole võrra. Kirjad, teos avaldatakse kärbitud kujul.
3. vähendama, piirama, väiksemaks tegema. Palka, sissetulekuid, kasumit, honorari kärpima. Kulutusi, väljaminekuid, eelarvet tuleb kärpida. Kärpis toidurahast tervelt veerandi maha. Toidunormid on kärbitud miinimumini. Tööd on palju, uneaega tuli kärpida. Talu kärbiti väiksemaks. Rahva vabadusi ja õigusi kärbiti. Toimetuse koosseisu kärbiti kahe koha võrra. Eile kärpis ujuja Eesti rekordist jälle sekundi. Noomitus kärpis veidi mehe upsakust. *Päike aga kerkis ühtesoodu, kärpis varjusid. V. Ilus.

kärvama ‹kärvata 48›
hrl kõnek surema. a. (loomade, lindude, kalade, putukate kohta). Hobused, lehmad, loomad kärvasid. Talvel kärvas peaaegu terve kari punataudi. Lammas kärvas maksatõppe. Koer, kass kärvanud rotimürgist. Jões kärvasid kalad reovete tõttu. Kärvanud vares. Kõik kohad kärvanud kärbseid täis. b. ka vulg (inimese kohta). Tõve, külma kätte, nälga kärvama. Kärvas nagu koer maanteekraavi. Ennem kärvan, kui seda teen. Mis mul temast, las kärvab, kärvata! *Ent näis, et nendel härradel oli raudne tervis: ükski neist ei suvatsenud tema meeleheaks ära kärvata. E. Krusten.

kükitama ‹37›

1. kükakile laskuma. Ema kükitas lapse ette. Poiss kükitab kive silmitsema. Kükitas lehma alla ja hakkas lüpsma. Kükitan ahjusuu ette end soojendama. Kükitas, et laua alla vaadata. Jänes kükitas rohukõrte varju.
2. kükakil olema. Lüpsja kükitab lehma all. Kükitasime tule ümber. Kükitab ahjusuu ees ja topib puid ahju. Elli kükitab peenarde vahel ja kitkub umbrohtu. Turuservas kükitasid mõned käsikaubitsejad. || (loomade ja lindude istumise kohta). Kanad kükitavad õrrel. Hakid kükitavad puude otsas. Orav kükitab oksal. Jänes kükitab teerajal. Kass kükitas ahjusuu ees. || millelgi (hrl. kõveras ebamugavalt) istuma. Tooliserval, pinginurgal, madalal järil kükitama. Bussis ei olnud vaba istekohta, sellepärast tuli oma kohvri otsas kükitada. Jüts kükitas suure kivi otsas. *.. poiss püsti vankris, tüdruk kükitamas redeliserval. R. Sirge. *Me kükitasime eile öösel puhvrite peal.. R. Saluri. || oma loomulikke tarbeid (kükkasendis) õiendama. Et väljakäiku ei olnud, käidi põõsastes kükitamas. *.. keset vagunit oli auk, kus käidi kükitamas. A. Viirlaid. *Nimelt oli Tagapere koeral see rumal viis, et tema kippus Eespere akende alla või toa ette kükitama. A. H. Tammsaare.
3. piltl (sageli halvustava varjundiga:) konutama, ühe koha peal olema v. elama. Kükitasime rongi oodates jaamas. Ilusa ilmaga ei maksa toas kükitada. Ta ei käi kusagil, muudkui kükitab raamatute taga. Niipea kui vaba aega, kükitab Juku õngega järve ääres. Ta ei tahtnud eluaeg kehval töökohal, väikeses alevis kükitada. Kaua ma ikka kodus kükitan – vaja õige tööle minna. Juhan kükitas paar päeva redus. Metsavennad kükitasid aastate kaupa metsas. *Ässitad teisi, ise poed varjule. Kus sa lahingu ajal kükitasid? P. Kuusberg.
4. piltl asuma, seisma. Lahe kaldal kükitasid madalad puumajad. Saod kükitavad kuhja ümber. Nurgas kükitab lai ahi. Kuivale tõmmatud paadid kükitavad kaldal. Siin-seal mätaste vahel kükitasid kuusetaimed. *Kartulikuhi kükitas metsniku lauda taga.. O. Tooming. *.. nälg kükitas kõhus ning rinnakambris.. A. H. Tammsaare.
5. ‹objektiga›. a. murd istutama. Kapsaid kükitama. *Ta kükitas mul kõik kohad roose täis.. R. Saluri. b. kuhugi panema, tegema, asetama. *Ei tea, kes küll säärase imeköksi [= onni] siia kükitas, lapsele paras. O. Tooming. c. hrv kellelgi kusagil oma loomulikke tarbeid õiendada laskma. *Päeval mängisid liivakastis lapsed, õhtuti kükitas kvartalirahvas siin oma koeri. M. Veisserik (tlk).

külma|vereline

1. rahulik, tasakaalukas, ennast talitsev; külmalt kaalutlev, kaine. End külmavereliseks sundima. Jäi igas olukorras täiesti külmavereliseks. Luurajateks valiti kõige külmaverelisemad mehed. Isegi külmavereline Riho kaotas enesevalitsuse. Mehe külmavereline toon rahustas. || end kaastundest v. südametunnistusest mitte eksitada laskev, halastamatu. Külmavereline tapja, mõrvar, mõrv. || (loomade kohta:) rahuliku temperamendiga. Külmaverelised hobusetõud.
2. van kõigusoojane. *Rästik on külmavereline ehk kõigusoojane loom. F. Jüssi.

küttima ‹kütin 42›

1. ulukitele jahti (1. täh.) pidama, jahtima. Jäneseid, metssigu, oravaid küttima. Jahimehed küttisid toiduvaruks metsloomi ja -linde. Käis koera ja püssiga ümberkaudsetes metsades küttimas. Mees läks karu küttima. Randlased kütivad hülgeid. Iga aasta kütitakse erilubadega mitu tuhat põtra. Loodusrahvad küttisid vibu ja nooltega. || hrv (kalapüüdmise kohta). *Ta oli tulnud väikese käsivõrguga Kivijärvele ahvenaid küttima. J. Vahtra. || (inimeste jälitamise kohta). Teda aeti taga ja kütiti nagu metslooma. *Siin olid juba käinud ründelennukid – autosid ja inimesi küttimas. O. Samma (tlk). || (loomade, lindude, kalade vastava tegevuse kohta). Kass kütib hiiri ja linde. Kajakad kütivad kalu. *Ja veepinnal lõi virvendama ebalev rõngaslaine, särg küttis nähtavasti putukaid.. A. Sinkel.
2. piltl püüdma kedagi v. midagi kätte saada, jahtima (2. täh.) Õnne, soodsat juhust küttima. Ajakirjanikud kütivad uudiseid. *.. mängid ühtlasi kavaleri, mis seal muud, kütid endale rikast pruuti. I. Sikemäe.

lakk1 ‹laka 23› ‹s›

1. jõhvid vm. pikemad karmimad karvad hobuse (ja mõnede teiste loomade) kaelaharjal. Lühike, lõigatud, pöetud lakk. Pika rippuva lakaga hobune. Hobused kappasid lakkade lehvides mööda. Sügab hobust laka alt. Kohendab range, tõmbab laka rangide alt välja. Lõvi möiratas ning raputas lakka. Poisike hoidis ratsa sõites hobuse lakast kinni. || (juuste v. tuka kohta). Punaka lehviva lakaga tüdruk. *.. kammi neid neetuid [= juukseid] nüüd lahedaks! Noorena kelkisin oma lakaga, nüüd sajatan! B. Alver (tlk). *Dagil oli lühikeste juuste lisaks veel lakk otsa ees .. R. Roht. || (muu rippuva moodustise kohta). Hallhaigru pugualal on pikematest sulgedest lakk. Vahuse lakaga lained. *Siis kannab [piibelehe] õisikuraag juba punastest marjadest lakka. K. Põldmaa.
▷ Liitsõnad: lina|lakk, lõvilakk.
2. kõnek (tasku)klapp; (mütsi)sirm. Rinnatasku lakk. Lakaga ranits, käekott. Poisikestel olid vanasti lakaga püksid. Lakaga müts peas. Tanu saba ehk lakk. *Neiu nägi ainult veel ühe paberraha saba ümbriku laka alla kaduvat. E. Vilde.
3. vähi liikuv tagakeha. Vähi sõrgade ja laka maitsev liha.

lasso ‹6› ‹s›
jooksva silmusega köis v. rihm (kari)loomade püüdmiseks. Lassot heitma, viskama. Püüdis hobuse lassoga kinni.

letsitiin ‹-i 21› ‹s›
keem biol munarebus, inimese ja loomade rakumahlades ja paljude taimede seemnetes esinev fosforirikas rasvataoline aine

liha|kombinaat
(kari)loomade tapmisega ja tapasaaduste töötlemisega tegelev ettevõte. Nuumatud loomad viiakse lihakombinaati.

looma|aed
oma- ja võõramaiste loomade pidamise, uurimise ning tutvustamisega tegelev asutus. Tallinna loomaaed. Lapsed läksid isaga loomaaeda, käisid loomaaias. Lõvi oli loomaaiast põgenenud.
▷ Liitsõnad: rändloomaaed.

looma|armastus
armastus loomade vastu. Mul pole kassi vaja, ainult loomaarmastusest võtan ta endale.

loomaarsti|teadus
vet loomatervishoidu, loomaorganismi normaalseid ning patoloogilisi protsesse ja loomade kasutamist hõlmav teadus, veterinaaria

looma|geograafia
zool geogr teadus loomade levikust maakeral ning seda levikut mõjustavaist tegureist, zoogeograafia

looma|jälg
‹hrl. pl.› (loomade, eriti ulukite jälgede kohta). Jahimehed tunnevad hästi loomajälgi.

looma|kaitse [-kaitse]
loomapiinamise, loomade halva kohtlemise vastu suunatud tegevus; vastavad kaitseabinõud; vastavad organisatsioonid

looma|kooslus
zool teat. piirkonnas v. keskkonnatingimustes elutsevate loomade kogum. Uuritakse looduskaitsealade taime- ja loomakooslusi.

looma|kultus
looma(de) kultuslik austamine. Vanade egiptlaste loomakultus.

looma|küna
loomade jootmis- v. söötmisküna

looma|laut
loomade, ennekõike veiste laut. Eraldi sea- ja loomalaut. Elumaja, ait ja loomalaut.

looma|süstemaatika
zool teaduslik loomade liigitus taksonite järgi

looma|talitaja
(põllumajandus)loomade hooldaja

looma|talitus
(põllumajandus)loomade hooldamine. Loomatalitus ja söögitegemine oli perenaise töö. Hommikune, õhtune loomatalitus.

looma|taltsutaja
loomade dresseerija. Kuulus loomataltsutaja tsirkusest. *.. mina [= õpetaja] lähen iga kord klassi nagu loomataltsutaja lõvipuuri .. K. Ristikivi.

looma|taud
loomade taud. Loomataud hävitas külas peaaegu kõik veised.

looma|tervishoid
vet loomade tervise kaitset hõlmav veterinaaria haru, zoohügieen

looma|ökoloogia
zool õpetus loomade elutingimustest

loom|levi
bot seemnete, vilja v. eoste levimine loomade kaudu, zoohooria

loom|levija ‹1› ‹s›
bot loomade kaudu leviv taim, zoohoor

loom|ornament
kunst loomade v. nende kehaosade kujutistest koosnev ornament. Taim- ja loomornament.

luikama ‹luigata 48›

1. (karjapasuna, sarve vms. kohta:) hüüdma, huikama. Jahisarv luikab. *.. pahur peretaat mind huikab, / aga hõbedaselt luikab / üle toriseva jutu / tutu-lutu! B. Alver.
2. (karjapasuna, sarve moodi) valjusti hüüdma. a. (loomade kohta). Lehm luikab ammuda. *Pull luikab kõrge ja imeheleda kurguhäälega .. A. Jakobson. b. (lindude kohta). *Nagu nööritud kõridest luikasid nad [= kured] kahutava maa poole .. O. Kool. c. (pilli vms. kohta). Lõõtspill luikab. *Mürtsus trumm, luikas üksildasena trompet .. H. Lepik (tlk). d. (inimese kohta). Luikav hüüd, nutt, laul. Karjased luikavad vastamisi. Naine luikas laulda. *Ma luikasin nii läbilõikavalt, et ajasin endalegi kananaha ihule. A. Vanapa. *„Noormees, suits suust, kui sa daamiga räägid!” luikas Meeli .. T. Kallas.

lõugama ‹lõuata 48›
hlv karjuma, röökima; karjudes, röökides rääkima, laulma v. nutma. Joodikud lõugavad tänaval. Mis te lõugate, ei lase magada! Lõugavad kõigest, täiest kõrist (laulda). Hakkas, kukkus, pistis lõugama. Lõugab kui hull ja trambib jalgu. Lõugas hääle kähedaks, kärisema. Lõugab telefonitorusse ähvardusi. Lõugab nagu viimsepäeva pasun 'väga valjusti'. *Küllap ma tuleksin, aga naine hakkab lõugama, et kus sa jälle kooserdasid. O. Luts. || (loomade, lindude kohta). Kassid, põrgulised, lõugasid öösel. Kuked lõugasid meid varakult ärkvele. *Koerte jaoks oleks pidanud midagi taskusse pistma, muidu lõugavad terve maja üles. E. Raud. || piltl (millegi kohta). Sireen lõugab. Keera raadio vaiksemaks, miks ta peab lõugama. *Simmel ei lõuga küll just lõõtsmooriku vastu .. A. H. Tammsaare.

maanduma ‹37›

1. maapinnale (mõnikord ka veepinnale), Maale, ka muule taevakehale laskuma. Lennuk maandub Kiievi lennuväljal, Kiievis. Transpordilennuk maandus metsalagendikule. Vesilennuk maandus jõel(e). Helikopter võib maanduda ükskõik kus, kas või jääpangal. Kinnitage turvavööd, lennuk hakkab maanduma. Langevarjurid maandusid ettenähtud kohas. Kosmoseaparaat maandus Kuu pinnale. || (lindude, putukate, harvemini loomade kohta:) kuhugi v. millelegi laskuma. Varesed maandusid vana kase otsa. Toonekured tiirlesid põllu kohal, aga ei maandunud. Tüütu kärbes maandus ikka ja jälle mu ninale. Lendorav maandus puutüvele. || hüppelt vm. kiirelt liikumiselt v. kukkudes maha v. millelegi laskuma. Suusahüppaja peab valitsema õhulendu ning oskama maanduda. Võimleja maandub hüppel sujuvalt päkkadele. Poiss maandus aknalaualt vetruva hüppega. Kass maandub kukkudes nõtkelt käppadele. Oda maandus 90 meetri tähise juures. Poiss kaotas tasakaalu ja maandus koos jalgrattaga kraavis. *.. hakkasid raamatuid aknast välja loopima. Theo vaatas hämmastunult, kuidas kallid köited asfaldil maandusid. M. Unt.
▷ Liitsõnad: hädamaanduma.
2. piltl kuhugi sattuma, kuhugi jõudma. Proovis seda ja teist ametit, kuni maandus lõpuks vabrikusse lihttööliseks. *Schliemann maandus [pärast laevahukku] puupaljana haiglas. J. Selirand (tlk). *Mis ja kuidas ta lõpuks selle tõrvavabriku omanikuks sai ja siiakanti maandus, sellele ma ei saanudki selget otsa kätte. E. Maasik.
3. maabuma, randuma. *Mu silmad pöördusid ranna poole, kus õhtul maandusime, ja otsisid venet. F. Tuglas.
4. piltl alanema (3. täh.), lõdvenema. *Neiu vabises, politseimajas läbielatud pinge hakkas maanduma. H. Laipaik.

magu1 ‹mao 27› ‹s›

1. seedeelund, söögitorule (v. neelule) järgnev seedekulgla laienenud osa. Mao limaskest. Toit läheb söögitorust makku. Magu on haige, korrast ära. Mäletsejate magu koosneb neljast osast. || loomade vastav elund lihasaadusena. Hautatud magu tatrapudruga.
▷ Liitsõnad: ees|magu, lihas|magu, liit|magu, näärmemagu.
2. kõnek ka vulg (inimese kohta:) kõht (eriti väliselt). Lehmad, loomad tulevad ädalapõllult, maod pungil täis. Naabri pull oli meie mullikale sarved makku löönud, mao maha 'soolikad välja' lasknud. Turske mees, paks rasvane magu üle püksivärvli. On aga endale mao ette kasvatanud! Tema magu ei saa ka kunagi täis! *Laulab nagu rästas, et kehvus tapab ära, aga endal magu ees nagu Munamägi. A. Jakobson. *.. üks rusikahoop raksatas sakslasele lõuga, teine makku. J. Peegel. || millegi jämedam, kummis osa. Maoga lambiklaas, piimakann. Oskab hästi heinakuhja magu teha.
3. etn torupilli tuulekott. *Lõuka juures lõhnas torupilli magu, pihid, nahklõõts .. F. Tuglas.
4. ‹liitsõna järelosana› suure kõhuga inimene
▷ Liitsõnad: paks|magu, praaga|magu, rasvamagu.

maks ‹-a 23› ‹s›
ka anat selgroogsete kõhuõõnes asetsev punakaspruun, kahest sagarast koosnev elund. Inimese, sea, veise maks. Maksa sagarad, värativeen, verevarustus. Maksa ja sapiteede haigused. Maks on laienenud, paistes. || loomade nimetatud elund lihasaadusena. Praetud maks. Sõin, ostsin maksa. Kops koera roog, maks maia mehe roog.
▷ Liitsõnad: looma|maks, sea|maks, tursamaks.

mandel ‹-dli, -dlit 2› ‹s›
‹hrl. pl.›
1. mandlipuu luuseemne õlirikas tuum. Praetud mandlid. Sõin mandleid.
▷ Liitsõnad: soola|mandel, suhkrumandel; pistaatsiamandel.
2. anat lümfikoest koosnev elund inimese ja loomade keelepäras, suulaes ja kurgus, tonsill. Mandlid on tursunud, paistetanud, suurenenud. Laskis endal mandlid välja lõigata.
▷ Liitsõnad: keele|mandel, kurgu|mandel, neelu|mandel, suulae|mandel, tõrvemandel.

mass|valik
põll valikaretus, kus aretusmaterjaliks on paljude paremate omadustega taimede seemned v. paremate omadustega loomade järglased

metsa|kaitse [-kaitse]
mets puistute ja parkide kaitse neid kahjustavate loomade ja haigusetekitajate, ka põlengute eest. Kulutused metsakaitsele.

metsik ‹-u 2›

1. ‹adj› (algsel, ürgsel) looduslikul kujul esinev; korrastavast inimtegevusest puutumata. Ihkaksime näha metsikut ürgloodust, inimtühja metsikut taigat. Matkasime metsikuis mägedes. Metsik Lääs 'USA lääneosa koloniseerimisajajärgul'. Metsik kaljune rand. Alaska metsik kõnnumaa. Neid vaimustas looduse metsik ilu. Mahajäetud põldudel lokkas metsik võsa. Harimata maa oli metsikuks muutumas. Hooldamata, metsikuks muutunud, kasvanud park, aed, hekk. || (loomade ja taimede kohta:) kodustamata v. kultuuristamata. Metsikud kaamelid, kitsed. Metssiga on meie kodusea metsik esivanem. Metsik uluklammas muflon. Metsikud õunapuud, kirsid. Metsik porgand, kapsas, punane ristik. Metsikust kullerkupust on aretatud mitmeid aedvorme. Kõik kultuurtaimed lähtuvad, on aretatud metsikuist eellasist. || (inimese mittehoolitsetud, korrastamata välimuse kohta). Merehädalised olid metsiku väljanägemisega – habetunud, räbalais ja räämas. Habe, juuksed on metsikuks kasvanud. Metsikute soengutega poplauljad.
2. ‹adj› madalal tsivilisatsiooniastmel olev v. mahajäänud, tsiviliseerimata, (kommetelt, tavadelt) barbaarne. Metsikud suguharud, hõimud. Metsikud nomaadid, barbarid ümbritsesid Rooma riiki. Peaaegu kiviaja tasemel metsikud pärismaalased. Ristisõjad metsikute paganate vastu. Kombed olid keskajal metsikud.
3. ‹adj› ohjeldamatu, taltsutamatu, pöörane; julm, toores. Joobnuna läheb ta pööraseks ning metsikuks. Jüri oli oma raevus metsik. Nii metsik poiss, et tuleb käsitsi kallale. Tal on metsik loomus, temperament. Metsiku hobuse taltsutamine. Metsik peksmine, piinamine, tapmine, mõrv. Jälk ja metsik sõda. Okupantide metsikud vägivallateod. Tema pilgus, silmades, näos on midagi julma ja metsikut. Inimeses peitub metsikuid kirgi ja instinkte. *Ta oli nõdrameelsem kui kõige metsikum hull, aga keegi ei saanud sellest aru. M. Pedajas (tlk).
4. ‹adj› tohutu, meeletu, pöörane. Metsik hoog, kihutamine, tormamine, rutt. Tormas, sõitis metsiku kiirusega. Algas metsik tagaajamine. Metsik närvipinge, hirm, viha. Metsik himu, iha, kirg, kiivus. Mind valdas metsik rõõm. Metsik nälg, janu. Hommikul ärkasin metsiku peavaluga. Metsik joomine ja prassimine. Vaenlane avaldas kõikjal metsikut vastupanu. Tõusis metsik tuul. Sattusime metsikusse lumetormi. Puhkes maruline metsik aplaus. Mis metsik kisa, karjumine, lärm see on? *Olin tookord kolm ööpäeva metsikus palavikus. Ü. Tuulik.
5. ‹s› kõnek mingisse organisatsiooni (algselt üliõpilaskorporatsiooni v. -seltsi) mittekuuluv isik; omal käel toimiv, mitteorganiseeritud isik. Korporandid ja metsikud. Suvel on Krimmis nii tuusikutega suvitajaid kui ka metsikuid. *Ülikooli astudes sai Hukost enesestmõistetavalt väärika „Sakala” korporatsiooni rebane, Oskar aga jäi metsikuks .. R. Sirge.
6. ‹s› folkl rituaalne õlgedest nukk (Lääne-Eestis). Metsiku tegemise komme seostub vastlapäevaga.
7. ‹s› murd metsatukk. *Meie Andres juhtis üle kraavi sammu metsiku poole, kõndis kaugemale puie alla .. L. Koidula.

migratsioon ‹-i 21› ‹s›
rändamine, ränne. a. ka maj rahvastiku ränne, ümberasumine omal maal v. ühelt maalt teisele. Rahvusvaheline migratsioon ja sisemigratsioon. b. biol elutingimuste v. vajaduste muutumisest johtuv loomade ulatuslik liikumine. Aastaajaline, ööpäevane migratsioon. Loomade toitumis- ja talvitusränded, kalade kudemisränded jm. migratsioonid.

mäng ‹-u 21› ‹s›

1. tegevus, mida harrastatakse tema enda pärast, meelelahutuseks, lõbustuseks, tegevusrõõmuks (tegevusena üldse, sellise tegevuse teat. liigina v. konkreetse juhuna); mängimine. Mis lastel muud kui aina mäng. Ka kassipoegadel käib kogu aeg mäng ja hullamine. Ei nendel mängust isu täis saa. Omaette mäng nukkudega polnud pooltki nii huvitav kui mängud teiste lastega. Võtke mind ka mängu 'mängima'! Kes mängu segab, rikub, mingu mängust välja. Selles mängus oli Ants hobune. Mängus, mänguga 'mängides' möödus aeg märkamatult. Kui üks mäng ära tüütas, alustati mõnda muud mängu. Mis mängu me järgmiseks mängime? Hakkame „Tagumist paari” või muud mängu, kus joosta saab! Lumesõda on talvine, kekskast suvine mäng. Teab palju seltskondlikke, rahvalikke mänge. *.. lasti mängu teha ning tantsu lüüa .. E. Särgava. || reeglitega seotud ja eelnevalt harjutatud võistluslik tegevus. Meeskonna hoogne, jõuline, võidutahteline, ilmetu, loid mäng. Tennisist võitis, kaotas mängu. Jäähokis lõppes mäng viigiga. Meie naiskonna mäng ei klappinud. Kus, millal on „Kalevi” järgmine mäng? Paar mängu veel ja ongi turniir läbi. Mängu esimesel, teisel poolajal. Mõni minut enne mängu lõppu. || ‹pl.› spordipidustused, suured võistlused. Gladiaatorite mängud. Kihnu–Ruhnu mängud. || teat. mängimiseks vajalikud vahendid, hrl. komplektina. Millist mängu osta kümneaastasele poisile? Sain kingiks mängu, kus oli igasuguseid ehitusklotse. Üks mängu kuuluvatest nuppudest on puudu. Hakkame malet mängima, mäng on juba üles seatud. Lapsed, pange mäng kokku, homme mängite jälle. || ‹genitiivis, liitsõna esiosa taoliselt› kõnek mängu-, mängimis-. Oh kui pisike koer nagu mängu! Kas su püss on päris või mängu? *„Missugune potike!” hüüdsid tüdrukud. „Tibatilluke ...” – „See on mängu!” lausus paks Mišuk. L. Nurkse (tlk).
▷ Liitsõnad: ajaviite|mäng, arvuti|mäng, hasart|mäng, hüppe|mäng, jooksu|mäng, jõu|mäng, kaardi|mäng, kabe|mäng, keksu|mäng, kulli|mäng, kurni|mäng, lapse|mäng, laua|mäng, laulu|mäng, liikumis|mäng, loov|mäng, loto|mäng, luure|mäng, maastiku|mäng, male|mäng, mõtlemis|mäng, mälu|mäng, nuku|mäng, numbri|mäng, osavus|mäng, palli|mäng, pandi|mäng, peituse|mäng, piljardi|mäng, pimesiku|mäng, rahva|mäng, ring|mäng, seltskonna|mäng, sõna|mäng, täringu|mäng, viske|mäng, õnne|mäng, ühismäng; esikoha|mäng, finaal|mäng, hoki|mäng, jalgpalli|mäng, jäähoki|mäng, kaitse|mäng, keha|mäng, kokku|mäng, korvpalli|mäng, lõpp|mäng, paaris|mäng, positsiooni|mäng, ründe|mäng, sõprus|mäng, söödu|mäng, tennise|mäng, treening|mäng, võrkpalli|mäng, väravpalli|mäng, üksikmäng; olümpia|mäng, rüütli|mäng, suve|mäng, tali|mäng, talispordi|mäng, võimlemis|mäng, võistlus|mäng, üliõpilasmängud.
2. piltl naljategemine, vigurdamine, mängitsemine. Osav, terane sõnade mäng. Ta ei saa naljast aru ega mõista mängu. See polnud armastus, see oli vaid mäng. Ära arva, et mu tujutsemine oli mäng. Usu, asi on mängust kaugel 'tõsine'. See pole enam mäng, nüüd on tal tõsi taga. *.. sest nemad [= noored poisid] võivad sinu mängu tõsiselt võtta. Nemad võivad mängu armastusena võtta. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: kometi|mäng, nalja|mäng, narrimäng.
3. (hrl. riski v. kombineerimisega seotud) tegevus. Peenike, kaval, poliitiline, diplomaatiline mäng. Majanduses käib kahtlane, surimuri mäng. Mis mäng teil meie vastu, meie selja taga käib? See mäng teil läbi ei lähe. Ohtlik mäng elu ja surma peale. Karujaht on meeste mäng, kuhu naistel pole asja. Ebaausat mängu ta kaasa ei tee. Mängib ausat mängu 'tegutseb ausalt'. Musta mängu ärge mind segage, tõmmake. Mängu sekkusid veel mitmed huvitatud riigid. Kui rusikast jäi väheks, tulid mängu kivid ja kaikad. Tõi tehnoloogia loomisel mängu originaalse idee. Pani korteri saamiseks mängu oma suured tutvused, rängad rahad, hea suuvärgi. Mängus on hiiglasummad, elu, au, tunded, saamahuvid. Mind see äri ei huvita, jätke mind mängust välja. Mitmed, keda oli arvestatud, jäid ise mängust välja. Tema arvates olen juba mängust väljas. Tema mäng on mängitud, läbi 'on milleski kaotajaks jäänud, lüüa saanud'. *.. siis maksab vara ja eluga mängida, sest mängu hind on vabadus .. E. Bornhöhe. || töö. Vana kella parandamisega on mängu omajagu. Oli heinaga mängu mis oli, aga tehtud ta sai. Mäng tasus vaeva, sain jalgratta ise korda. *.. kõik käe-jala juures, laut mehhaniseeritud – nuppude mäng ... V. Lattik. || olukord, lugu. *Aga natukese aja pärast kordus endine mäng, jällegi kostis saksakambrist: „Kõrtsile toop viina!” A. H. Tammsaare.
4. zool loomade eriline käitumisviis paarimisajal. Imetajate, kalade, putukate mäng. Tetrede, kurgede, metsiste mäng. Konnade kudemisaegne krooksuminegi on mängu element, kuulub mängu. Mõnede lindude mäng avaldub mängulennus.
5. piltl (mitmesuguste vahelduste, liikumiste, muutumiste, varieerumiste kohta). Päikesekiirte, valguse ja varjude, lainete mäng. Sügisese metsa värvide mäng. Lihaste mäng naha all. Silmade, pilkude, miimika mäng. Raidkuju rõivavoltide mäng. *Vaatasin su puusade imeilusat mängu. O. Luts.
▷ Liitsõnad: ilme|mäng, näo|mäng, valgus(e)|mäng, varju|mäng, vee|mäng, värvi(de)mäng.
6. osatäitmine lavastuses; van näitemäng, lavateos. Näitleja kaasakiskuv, nüansirikas mäng. Arvustus kiitis peategelase mängu. Ühe osatäitja mänguga ei saa kuidagi rahul olla, ta on mängult isetegevuslase tasemel. *Võru tohter olla kokku seadnud eesti keeles ajaloolise mängu Peeter I kroonimisest.. O. Kruus. *„Vanemuisesse” jõuti hilisel ööl. Pool mängu oli möödas. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: kannatus|mäng, kurb|mäng, kuulde|mäng, laulu|mäng, nalja|mäng, näitemäng.
7. pillimäng; instrumentaalmuusika. Pianisti kütkestav hingestatud mäng. Kõik nad on musikaalsed inimesed, armastavad laulu ja mängu. K. A. Hermanni „Laulu ja mängu leht” oli esimene eesti muusikakuukiri.
▷ Liitsõnad: ansambli|mäng, ava|mäng, eel|mäng, järel|mäng, koos|mäng, orkestri|mäng, saate|mäng, soolo|mäng, äratusmäng; flöödi|mäng, harfi|mäng, kandle|mäng, kitarri|mäng, klarneti|mäng, klaveri|mäng, lõõtspilli|mäng, oreli|mäng, pasuna|mäng, pilli|mäng, tšello|mäng, viiulimäng; kellamäng.

mängima ‹42›

1. mänguga (1. täh.) tegelema, mängu harrastama. Lapsed mängivad omaette, hulgakesi õues, liivakastis, pargis. Mängivad nukkudega, klotsidega. Mängivad palli, peitust, kula, kooli, poodi, sõda, isa ja ema, röövleid. Mängime, et meil on külalised. Andis tikud lastele mängida. Rebasekutsikad mängivad koopasuu ees. Kass mängib hiirega, koer kondiga. Mis mängu me nüüd mängime? Ei taha enam mängida, ei mängi enam sinuga. Hakkame keksu, ringmängu, mõnda jooksumängu, „Tagumist paari” mängima. Pulmas mängitakse pruudipärg järgmistele paariminejatele. Võrk-, korv-, jalgpalli, tennist, hokit mängima. Naiskond mängis end kõrgliigasse, esikohale. Mängin kabet, malet. Hasartmänge ma ei mängi. Raha peale kaarte mängima. Mängisin 'tegin hasartmängus panuse' kogu pangale, õigele hobusele. Mängib ruletil niikaua, kuni taskud tühjad, viimane sent läinud, mängib enda võlgadesse. Suurmeistrid mängisid viiki. P. Keres mängis seda partiid mustadega. || midagi nagu mänguasja käsitsema. Mängib rääkides pliiatsiga, sulepeaga. Ära mängi söögilauas toiduga, kahvliga, lusikaga. Kõnnib jalutuskepiga mängides pargiteel. Töö läheb tema käes (nagu) mängides. Tõstab mängides 'kergelt, pingutamata' raskeid kotte.
2. mitte tõsiselt võttes suhtuma, millegagi naljatama; kedagi niimoodi kohtlema. Mängib armastusega, tunnetega, teiste närvidega. Ära mängi oma (noore) eluga! Ei maksa tervisega, hea töökohaga mängida. Ausõnaga ei mängita. Ära lase endaga mängida, pane oma tahtmine maksma. See mees on paljude naistega mänginud, paras, et nüüd tema endaga mängiti. || jändama, hullama. Lase lahti, ära mängi! Mis sa mängid, anna müts kätte! Ära mängi, ma saan vihaseks!
3. kõnek kombineerides, teat. tulemust taotledes tegutsema. Andis mängida, enne kui auto korda sain. Mängisin selle kellaloksu kallal hulga aega. Mängis enda sooja koha peale, sõjaväest vabaks, ministrile väimeheks. Seni sa mängid, kuni trellide taha lähed. Mängis meie plaani konkurendi kätte. Selle kauba pealt endale suurt ei mängi 'suurt kasu ei saa'. || (kellegi vastu). Mängis teisele ninanipsu, vingerpussi, vembu. Vaat, millise tüki mängis koosolek esimehele! Mängis mulle niisuguse seatembu, et seda ma andeks ei anna. *„Mis vigurit sa mängid, et hobust kätte ei anna?” küsis Andres Pearult. A. H. Tammsaare.
4. (loomade kohta:) paarimisajal eriliselt käituma. Isasloomad mängivad omavahel võideldes. Tedrekuked mängivad kudrutades, kõhistades ja sulgi turritades. Jões haug juba mängib.
5. piltl muutlikult, vahelduvalt liikuma v. liigutama. Lihased mängivad naha all. Suu ümber mängib muie, naeruvine. Silmad, pilgud mängivad koketeerivalt. Mängib edvistavalt silmadega, pilkudega. Õrn puna mängib neiu palgeil. Rõõmusära mängib lapse silmis. Noor veri mängib. Jõud mängib lihastes. Tuul mängib põõsastes, sügislehtedes, juustega, seelikuga, purjedega. Lained, veekeerised mängivad paadiga. Lõkke helgid mängivad meeste nägudel. Veepinnal mängib virvendus. Pikad varjud liiguvad mängides seintel. Akna taga mängivad langevad lumehelbed. Halvasti kleebitud linoleum hakkab põrandal mängima 'kohruma, liikuma'. *.. tuul mängib lillelõhnaga .. E. Enno.
6. lava- v. ekraaniteoses osa täitma, esinema; lavateost etendama. Näitleja mängib hästi, kaasakiskuvalt, usutavalt, halvasti, puiselt, rolli sisse elamata. Juba koolitüdrukuna mängis ta näitemängudes. Taidlejad mängisid lastenäidendit. Ta on mänginud teisejärgulisi osi, peaosas pole ta kunagi mänginud. Kes Hamletit mängis? Paljude noorte unistuseks on filmis mängida. Mida täna „Estonias”, draamateatris mängitakse? Viljandi „Ugala” mängib homme Tartus „Vanemuises”. Verdi oopereid on Eestis palju mängitud. || kõnek etenduma. *G. Ormi komöödia „Kevade ja suve vahel” mängib linnas .. E. Nirk. || (seoses sõnadega osa, roll:) etendama. Mis osa Jaan selles segases loos mängis? Juhtivat, olulist, silmapaistvat osa mängima. Ei oska öelda, mis tema valimisel kõige tähtsamat rolli mängis. Raha ei mängi elus sugugi mitte kõrvalist, tähtsusetut rolli. Vahelihas mängib hingamisel märkimisväärset osa.
7. end kellenagi paista laskma; kellenagi, kellegi rollis esinema v. teat. olukorras käituma ja tegutsema. Armastab teisi käsutada ja ülemust, härrat, saksa, kubjast mängida. Poeg mängib majas peremeest. Mängib daamide seltskonnas, naiste ees rüütlit, kaitseinglit, kangelast. Mängib solvunut, kannatajat, kõrvuni armunut, lihtsameelset, süütukest. Ära mängi prohvetit, advokaati, kõiketeadjat. Ära püüa(gi) mängida, et oled väga julge. Poisike tahab ikka täismeest mängida. Koolist koju jäämiseks mängis poiss haiget. Kas ta alati kometit, tola, narri, lolli mängib 'veiderdab'? Emalind mängib vigast, et tulijat pesa lähedalt eemale meelitada. Kui klappimiseks läks, ei mänginud keegi ihnuskoid. Vend pidi õele peol kavaleri mängima 'kavaleriks olema'. Ole hea, mängi postiljoni, too minu post ka ära! Mängisin oma naisperele kutsarit, autojuhti 'olin autojuhiks, kutsariks'. || midagi teesklema. Ma ainult mängisin magamist, vihastamist, kaastunnet, haigust, huvi asja vastu. Mängime, et ei tea asjast midagi. Mängis, nagu oleks temasse kõrvuni armunud. Ta ägedus, vaimustus tundus mängituna.
8. pillil muusikahelisid tekitama, helindit muusikariista(de)l esitama; (pilli, muusikariista kohta:) selliselt tekitatud helidest kõlama. Mängib flööti, klaverit, kannelt, akordioni, torupilli, trombooni. Ta mängib mitut pilli. Kõik nad on musikaalsed – laulavad ja mängivad. Mängib ansamblis, bändis, orkestris, kvartetis. Õpib viiulit mängima. Mängib nauditavalt, meisterlikult, virtuoosselt. Orkester hakkas mängima, mängis marssi, valssi. Kontserdil mängiti Sibeliust ja Griegi, mängiti ka D. Šostakovitši VII sümfooniat. Kas Tubinast, Tubinalt ka midagi mängiti? Mängib noodist, peast, kuulmise järgi. Kusagil mängib lõõtspill. Pill mängib ja tants käib. Viiul mängib lausa nutvalt. || (heli ülekandva v. reprodutseeriva aparaadi kohta). Raadio, teler mängib. Keera raadio mängima, las raadio mängib. Pane grammofon, makk, plaat, lint mängima. Hakkame uusi plaate, linte mängima. See on kauamängiv plaat, mängib üle poole tunni.

möirgama ‹möirata 48›
väga valjusti, tumedalt ning jõuliselt häälitsema, möiret, möirgeid kuuldavale tooma. a. (loomade kohta). Lõvi, tiiger, alligaator, karu, kuri pull, põder möirgab. Saatan käivat ringi möirgava lõukoerana. b. (inimese kohta:) karjuma, röökima. Poiss on jonni täis, trambib jalgu ja möirgab. Mis sa möirgad, ole vait! Möirgavad täiest kõrist laulda, naerda. Publik, rahvas, kogu staadion möirgas vaimustusest. Möirgab enesel hääle kähedaks. „Välja!” möirgas vanamees raevunult. Ohvitserid möirgavad käsklusi. Kapteni hääl möirgab üle tormi mühina. Ta lausa möirgas mu peale. c. piltl (loodus- ja tehishelide kohta). Torm, meri möirgab. Mootorid jõuravad ja möirgavad. Lennukid lähenevad kõrvulukustavalt möirates. Raadio, orkester möirgab. Trumm mürtsub, pasunad möirgavad. Möirgav raju, maru. *Ma jõudsin lõplikult välja [tormist] möirgavaist neljakümnendaist [lõunapoolkera laius]kraadidest .. Ü. Tuulik.

naha|hingamine
füsiol
1. peamiselt alamate loomade hingamine keha pinna kaudu
2. vee aurumine (ka hapniku imendumine ja süsihappegaasi eritumine) naha kaudu, perspiratsioon

nahk ‹naha 23› ‹s›

1. hulkraksete loomade keha väliskeskkonna mõjustuste eest kaitsev, väliskeskkonnast ärritusi vastu võttev ning hingamises ja ainevahetuses osalev õhuke tihe väliskate. a. (inimesel). Sile, elastne, pehme, õrn nahk. Rauga kortsus, kare, krobeline nahk. Tal on hele, valge, tume, tõmmu, punakas nahk. Kuiv, rasune, normaalne nahk. Vistrikuline, villiline, sügelistest kahjustatud, nahavähist haavandunud nahk. Kollatõbisel läheb nahk kollaseks. Nahk külmast sinakas, lilla. Haige hall, tuhakarva, kahvatu nahk. Torkab süstlanõela nahast läbi, naha alla. Naha alla on kogunenud mäda. Verevalum naha all. Nahale korjunud tolm, mustus, higi tuleb maha pesta. Nahka hooldama, ravima. Lööve lõi nahale. Pigmendilaigud, sünnimärgid nahal. Nahk punetab, sügeleb, kiheleb, kipitab, praguneb, lõheneb, kestendab, ketendab, kõõmetab. Okkad kriimustasid nahka. Nahk on katki, marraskil, haudunud. Hoia jalgu nii kuumas vees kui nahk vähegi kannatab. Proovime, kelle nahk rohkem leili kannatab. Ülestõusnud talupoegi peksti nii, et nahk narmendas. Selg, turi ajab nahka 'marrasknaha sarvkiht eraldub helbekestena'. Tööga läks nahk soojaks, kuumaks, palavaks, märjaks, higiseks, leemendama. See töö võtab päris naha märjaks. Nahk seljas märg. Ära mine kuuma, märja, higise nahaga külma, tuule kätte. Lõhub tantsu, tantsida, nii et nahk aurab, suitseb, tolmab. Noor nahk venib, vana rebeneb. b. (loomal). Elevandil on paks nahk. Muti nahk on lühikese tiheda sametja karvaga. Kass sõi hiire koos naha ja karvadega. Hobune väristab nahka. Maod ajavad nahka. Vihmaussi limane nahk.
▷ Liitsõnad: alus|nahk, marrask|nahk, pärisnahk; ihu|nahk, kõhu|nahk, lima|nahk, näo|nahk, pea|nahk, suunahk.
2. ‹liitsõna järelosana› esineb mõnedes nahkjate moodustiste nimetustes
▷ Liitsõnad: ees|nahk, lennu|nahk, neitsi|nahk, sõba|nahk, trummi|nahk, ujunahk; mao|nahk, põienahk.
3. kõnek nahkjas, kilejas kattekiht, kest, koor. Supile, kissellile, pudrule, keedetud piimale tuleb jahtumisel nahk peale. Lapsed ei taha nahaga putru, naha peab pealt ära võtma. Vorstil tuleb enne seibideks lõikamist nahk ära tõmmata. Seenekübara limane nahk. Paksu nahaga oad, karusmarjad. Marjade seemned ja nahad kipuvad mahlapressi ummistama.
▷ Liitsõnad: piima|nahk, pudru|nahk, supi|nahk, vorstinahk.
4. piltl. a. (inimese ihu ja hinge kohta; vt. ka fraseoloogiaosa). Ajasid mul eksamiga hirmu naha vahele, nahka. Tal on hirm nahas, nahk hirmu täis. Külm hakkas naha vahele tikkuma. Ma tean, olen seda omal nahal tunda saanud, omal nahal proovinud. Meie teame oma naha peal, mis sõda tähendab. Igaühele on oma nahk armas, kõige lähemal. Kui midagi juhtub, siis sinu nahk vastutab, sa vastutad oma nahaga. Mõtles päris nupuka vale välja, et oma nahka päästa. Seekord pääsesid terve nahaga. Tähtsad tegelinskid värisevad oma naha pärast. b. hrl hlv (halva v. väga kõhna inimese kohta). On üks kuradi nahk, käis meie peale kaebamas! Kiidad seda, kes parajasti võimul – müüdav nahk selline! Eesti sõjaväes hüüti vanasti üleajateenijaid nahkadeks. *Ema pesi tütre selga. „Halasta küll, missugune nahk sa oled, nagu silguniisk.” J. Madarik. c. ‹partitiivis koos ase- v. omadussõnalise täiendiga› kõnek väljendab laadi v. liiki. Direktor paistab hoopis teist nahka mees olevat kui endine. Heino on niisugune minu nahka pehme loomuga mees.
▷ Liitsõnad: kuri|nahk, saatana|nahk, sindri|nahk, sunnikunahk.
5. looma keha väliskate nülituna, pargituna v. nahkesemeteks töödelduna (mõnikord ka kunstnaha ja sellest esemete kohta). Parkimata, pargitud nahk. Nahka nülgima, (maha) võtma. Õhuke pehme, paks jäik nahk. Nahalt eemaldatakse enne parkimist karvkate, marrasknahk ja nahaalune sidekude. Karuslooma nahk on karusnahk. Naha värvimine, viimistlemine. Nahk on moes, nahast tehakse igasuguseid rõivaid. Nahast jalatsid, portfellid, kindad, rakmed, rihmad. Nahka köidetud raamat. Mis nahka sa kraeks tahad, mis nahka kraed sa tahad? Kas see on ehtne nahk või imitatsioon?
▷ Liitsõnad: ahvi|nahk, hermeliini|nahk, hobuse|nahk, hundi|nahk, hõberebase|nahk, härja|nahk, hülge|nahk, inim|nahk, jänese|nahk, kala|nahk, karakull|nahk, karu|nahk, kassi|nahk, kitse|nahk, koera|nahk, kopra|nahk, kotiku|nahk, krokodilli|nahk, küüliku|nahk, lahitsa|nahk, lamba|nahk, lehma|nahk, linnu|nahk, looma|nahk, lõvi|nahk, mao|nahk, metslooma|nahk, metssea|nahk, morsa|nahk, mullika|nahk, muti|nahk, naaritsa|nahk, nirgi|nahk, nugise|nahk, nutria|nahk, ondatra|nahk, orava|nahk, piibri|nahk, piisoni|nahk, pulli|nahk, põdra|nahk, rebase|nahk, roti|nahk, rästiku|nahk, saarma|nahk, sea|nahk, sinirebase|nahk, soku|nahk, soobli|nahk, susliku|nahk, talle|nahk, tiigri|nahk, tšintšilja|nahk, tuhkru|nahk, uluki|nahk, ussi|nahk, varsa|nahk, vasika|nahk, veise|nahk, viigrinahk; antiik|nahk, glassee|nahk, jalatsi|nahk, juht|nahk, karus|nahk, kasuka|nahk, katte|nahk, krae|nahk, kroom|nahk, kunst|nahk, kübara|nahk, lakk|nahk, laust|nahk, läik|nahk, marmor|nahk, naturaal|nahk, park|nahk, pastla|nahk, pealse|nahk, peen|nahk, pinsoli|nahk, praak|nahk, pronks|nahk, raag|nahk, rakme|nahk, rihma|nahk, rõiva|nahk, saapa|nahk, safian|nahk, seemis|nahk, šagrään|nahk, ševroo|nahk, talla|nahk, tehis|nahk, toor|nahk, veluur|nahk, voodri|nahk, väärisnahk; riidesordid ahvi|nahk, kuradi|nahk, tondinahk.

nastlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
van laiguline, lapiline (hrl. loomade kohta). *Noormees .. plaksas nastlikele setukaile üle selja. O. Jõgi (tlk).

neer ‹-u 21› ‹s›
ka anat erituselundina talitlev paariselund (inimesel kõhuõõne tagaseinal nimmepiirkonnas kõhukelme taga mõlemal pool selgroogu). Vasak, parem neer. Antsul on neerud haiged, neer lahti. Tal on ainult üks neer, teine opereeriti välja. || mõnede loomade nimetatud elund lihasaadusena. Keedetud, praetud neerud. || van (hinge asupaigana). *Ent laua ees .. seisis köster, valmis alustama kõnet, mis tungiks läbi neerude .. F. Tuglas (tlk).
▷ Liitsõnad: ränd|neer, tehisneer.

nekton ‹-i, -it 2› ‹s›
zool avavees elavate hästi ujuvate loomade (peam. kalade) kogum, ujum

nina ‹7› ‹s›

1. inimese ja selgroogsete loomade hingamisteede algusosa ning haistmisorgan. a. (inimesel). Suur, väike, madal, lai, kõrge, pikk, terav, sirge, kongus, nõgus, kõver, viltune, lömmi löödud, ülespidi otsaga, taevasse vaatav nina. Kreeka nina 'profiilis sirgjooneline nina'. Nina ots, selg, tiivad. Tal on nösus, nipsis nina. Nina on (külmast) punane, punetab külmast. Nina on märg, vesine, tatine. Nina nohiseb, luriseb, löriseb, tilgub. Nohistab, luristab, löristab, tõmbab, veab nina, ninaga. Nina on kinni, nohune. Nina nuuskama, pühkima, harima, rookima. Nina nokitsema, nokkima, urgitsema. Nina jookseb verd. Katsub näpuga ja nuusutab ninaga. Nina krimpsutama, kirtsutama. Nina sügeleb. Tõmbab, veab ninaga õhku, lõhna. Lõhn, lehk hakkas, lõi, tungis ninna. Nii vastik hais, et hoia nina kinni, peos. Külm näpistab nina, hakkab ninasse (kinni), nina kallale. Lapsed vaatavad aknal, ninad vastu klaasi. Me hingame kas läbi nina või suu kaudu. Räägib, iniseb läbi nina. Pomises, pobises (endale) midagi nina alla. Paneb, sätib prillid ninale. Vanaisa loeb, prill(id) ninal. Võtab prillid ninalt. Ta loeb palju, kogu aeg on nina raamatus. Tõstis nina raamatust. Lapsed, ärge vahtige kaevu, kaevukoll võtab ninast kinni! Tahab alati igal pool oma ninaga 'ninapidi' juures, jaol olla. Ära ninaga kirjuta 'meenutus kirjutajale, kelle nina on kirjutatavale liiga lähedal'. Silm sirkel (ja) nina vinkel (silma järgi, mõõduvahendit kasutamata tehtava töö kohta). Lähme tuppa nina 's.o. ka ennast' soojendama. Ära krimpsuta ühti nina, võid vahel mustemat tööd ka teha! Esteedid kirtsutasid põlglikult nina. Neil on inimene maha lasta nagu nina nuusata. Ants näitas Heinole isa selja tagant narrimiseks pikka nina 'pani harali sõrmedega käe(d) ninale pikenduseks otsa'. Habe mehe au, nina mehe nägu, kübar mehe kõrgus. *.. ei olnud keegi nii peene ninaga, et ei oleks ära kannatanud keskmist raipehaisu .. A. Kork. *.. ta on mulle nii omaseks saanud nagu silm peas ja nina näos .. E. Vilde. b. (loomal). Koer jookseb lõhna ajades ringi, nina maas. Külm nagu koera nina. Koer nuusib, nina pikal toidu poole. Hunt ulub, nina taeva poole, vastu taevast. Näe, seal juba nina kartulihunnikus! Hobune nuhutab nina(ga). Pullile pandi rõngas ninasse. Põdral on hea nina, tunneb kaugelt inimese lõhna. Torka vasikal nina piima sisse, siis õpib ise jooma.
▷ Liitsõnad: kong|nina, kotka|nina, kulli|nina, kõver|nina, nosu|nina, nõgu|nina, nöbi|nina, nöps|nina, nösu|nina, püst|nina, sadul|nina, tömpnina; kärss|nina, ratas|nina, rõngas|nina, terav|nina, vibunina.
2. kõnek inimene, isik; ka halvustavalt tegelase, asjamehe kohta. Iga nokk tuleb norima, iga nina tikub õpetama. Tähtsad, suured ninad sõidavad limusiinidega ette. Ära lase iga(l) nina(l) ennast käsutada. Viina arvestati, osteti pudel nina peale. Kingiraha koguti 10 krooni nina pealt. *Kus veel on nina välja ilmunud! Käsib aru anda ... V. Ilus.
▷ Liitsõnad: nalja|nina, napsi|nina, nõgi|nina, tahma|nina, tatt|nina, tindi|nina, viinanina.
3. kõnek taip, vaist, oskus midagi nagu õhust, nagu haistes välja uurida v. ennustada. Vaat kus on mehel nina, niisuguse asja aimas ette! Naistel on eriline nina kõike märgata. Küll ta välja nuhib, tal on hea, terav nina. *Kas oli Liina nina, see tähendab taip, teravam kui ühelgi teisel? K. Ristikivi. *Mõned rääkisid ka, et Vakkusel on nina, mingi kuues meel, millega ta end alati vee peal hoiab. R. Sirge.
4. hrl. esiletungiv, eenduv (ees)ots, tipp. Adra nina. Laeva, paadi, lennuki nina. Auto ootas juba ukse ees, nina linna poole. Paat keeras nina vastu tuult. Paat jooksis ninaga kaldaliiva(le). Üks istus paadi ninas, teine päras. Kirvetera eesnurk on nina, taganurk kand. Vanaaegne ninaga 'eenduva mootoriosaga' buss. Kinga, saapa, suka, soki nina ja kand. Laia, tömbi, terava ninaga kingad. Saapatald on ninast lahti. Lahtise ninaga tuhvlid. Rautatud ninadega saapad. Kingad olid suured, nina(de)sse tuli paberit toppida. Traktor tõmbab nii, et nina tõuseb püsti. Teisel suusal murdus nina. Lilled, taimed tärkavad, torkavad ninad mullast välja. || poolsaare, neeme tipp, maanina. Kõpu poolsaare Ristna nina. *Leidsin siis neeme ninas vene, lükkasin lainetele ja katsusin põgeneda. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: adra|nina, kinga|nina, laeva|nina, maa|nina, neeme|nina, paadi|nina, saapa|nina, suusanina; veenina.
5. lastek (vahtrapuu tiibvilja kohta, mida lapsed kinnitavad näpitsana nina otsa). *Ta imestas, et vahtrapuule on alles jäänud ainult ninad ja et pajud on oma lehtedega kogu teeraja .. sillutanud. L. Promet.

nuruma ‹37›

1. pealeajavalt paluma, manguma, klanima, lunima, nuiama. Käib peaparanduseks raha nurumas. Nurub laenu, avanssi. Nurus kaupmehelt leiba võlgu. Niikaua nurub ja nurub, kui saabki. Lapsed nuruvad ema käest maiustusi, endale koera. Poisid nuruvad, et lubatagu neid kinno. Ta ei lähe kelleltki abi nuruma. Nuruti vanaema kallal, et see muinasjuttu räägiks. Nurus sõbralt õunaampsu, joogilonksu. Poiss nurub jõe äärde, matkale. Nurusin end isaga kaasa, hobusega sõitma, reepära peale. „Tule kaasa, noh, palun,” nurub sõbranna. Mul on seda hädasti vaja, ega ma muidu ei nuruks. *Viina ei nurunud Lible palju kunagi, seda ostis ta enamasti ise. O. Luts. || (loomade kohta). Kass nurub näugudes, end vastu perenaise sääri hõõrudes piima. *.. Sami ja Eku kraapisid esiku ust ja nurusid nuutsudes sisselasku .. M. Metsanurk. | piltl. *Parmud pirisesid määratu karjana ta ümber ning nurusid verd, mida oli orjal eneselgi vähe. F. Tuglas.
2. murd nurama, nurisema (2. täh.) Nurub omaette laulda, mingit lauluviisi.

nuumama ‹nuumata 48›
hrl põll noori v. täiskasvanud põllumajandusloomi ja -linde rikkalikult söötma rohke ja väärtusliku liha ning rasva saamiseks. Sigu, veiseid, pulle, hanesid nuumama. Loomad nuumatakse lihavaks ning viiakse tapamajja. Pull nuumati ligi 500-kiloseks. Põrsas nuumati perele jõulupraeks. Mõisas nuumati härgi viinavabriku praagaga. Täispiimaga nuumatud vasikas. || (muude loomade kohta:) priskeks söötma; end priskeks sööma. Läikiv nuumatud sõidutäkk. Paksuks nuumatud koer. *Aga kui ta [= mäger] suve läbi end on nuumanud, siis on ta sügiseks paks ja rasvane kui matsakas põrsas. R. Roht. *Sel ajal kui nemad sõjavangide laagris täisid nuumasid .. O. Kruus. || (inimese kohta:) (liiga) rikkalikult toitma; (liiga) palju sööma ning selle tulemusena kaalus juurde võtma. Lapsi ei tohi liialt nuumata. Söö vähem, mis sa endast, ennast nuumad! Nuumab ennast vahukoorega. On enda paksuks, rasva nuumanud. *Kae, kae, kus on endale ikka vatsa ette nuumanud.. A. Jakobson. | piltl. *Usuõpetuse kõrval nuumati meid [kreiskoolis] saksa klassikalise kirjandusega otse raiskavalt. E. Vilde. *.. ja on usumehi, kes elupäevad ei tee muud, kui nuumavad oma hinge ja koguvad igavese elu ploomirasva südame ümber. H. Raudsepp.

orb ‹orvu 21› ‹s›
ilma vanemateta laps; laps, kelle üks vanematest on surnud; sün. vaeslaps. Täielik orb. Isata, emata orb. Lapsendasin oma õe orvu. Laps jäi viieaastasena orvuks. Mu vanaema oli üles kasvanud orvuna. Sõda tegi paljud lapsed isatuiks orbudeks. Varsti tõi isa orbudele võõrasema majja. || (loomade kohta). Orvuks jäänud karupojad anti loomaaeda.
▷ Liitsõnad: pool|orb, täisorb.

organo|teraapia
med ravimine loomade kudedest ja organitest saadud preparaatidega

paar ‹-i 21›
I. ‹s› kaks kokkukuuluvat, mingis mõttes tervikut moodustavat ühesugust v. ühelaadilist eset v. olendit
1. (kahekaupa esinevate v. kasutatavate, harvem kaheosaliste esemete kohta). Paar pastlaid, saapaid, kingi, sukki, sokke, kindaid. Ostis kaks paari uusi kummikuid. Paar säravaid silmi, tugevaid töökäsi. Kaks paari jalgu. Kolm paari suiseid. Paar kõrvarõngaid, käeraudu, suuski, suusakeppe, uiske, aere. Veski töötab kahe paari kividega. Tegime kümme paari vihtu. Pildiloto põhineb piltide valikul paaride järgi. Kromosoomide paar. Jõudude, muutuvate suuruste paarid. Üks paar võrdseid nurki. Vöö oli kinnitatud kahe paari haakidega. Kingad on ühest, samast paarist. Need kindad on eri paarist. Sokid ei ole ühest, samast paarist. Paar pesu 'särk ja püksid'. Paar nuge-kahvleid 'nuga ja kahvel'. Paar pükse, sukkpükse 'ühed püksid, sukkpüksid'. Lippas tuhatnelja kodu poole, nagu oleks tal kaks, sada, mitu paari jalgu all.
▷ Liitsõnad: jala|paar, jalatsi|paar, jõu|paar, jäseme|paar, kalossi|paar, kihva|paar, kinda|paar, kinga|paar, kivi|paar, kõrva|paar, käte|paar, pastla|paar, pesu|paar, püksi|paar, ratta|paar, riimi|paar, rööpa|paar, saapa|paar, sarika|paar, sarve|paar, silma|paar, soki|paar, suka|paar, sussi|paar, suusa|paar, sõna|paar, uisu|paar, viisu|paar, vitsapaar.
2. kaks koos esinevat, töötavat v. tegutsevat inimest v. looma. a. (inimeste kohta). Elli ja Ester moodustavad töö juures paari. Raielangil töötasid mehed paaridena. Igale paarile anti ämber. Bridži mängitakse kahe paariga. Meie klassis oli kaks paari kaksikuid. Koomikute paar. Tagumist, viimast paari mängima. Kooliajal olime sõbratariga lahutamatu paar. Tüdrukud jalutasid paaridena koridoris. Võtke paaridesse! Paariks loe! Paarid on täis, keegi ei jäänud üksikuks. Pallipüüdmist harjutati paarides. Võistlejad loositi paaridesse. Jäätantsus tuli esikohale Kanada paar. Paras paar, paar parajaid 'halvustav v. irooniline ütlus kahe mingis mõttes ühesuguse, samaväärse inimese kohta'. b. (loomade kohta). Paar härgi. Teenistuskoerte valvas paar. Sulased töötasid kahe paari hobustega. *Ilus kõrbide paar, mära ja ruun olid tõesti märjad, päris nõrgusid.. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: esi|paar, finaal|paar, jäätantsu|paar, mees|paar, nais|paar, sega|paar, tennise|paar, võistluspaar; hobuse|paar, härjapaar.
3. kaks hrl. eri sugupoolde kuuluvat inimest v. looma. a. (abielupaari, armastajapaari kohta). Armunud paar. Registreeritud, registreerimata, laulatatud, lahutatud paar. Armunute, vanakeste paar. Nad on kena, ilus, suurepärane, ideaalne, nagu loodud paar. Üks paar suudles pargipingil. Pühapäeval oli laulatusel kolm paari. Meie ees istus üks hallipäine paar. Vanale paarile pakuti istet. Nad olid nii noor paar, et neil ei olnud veel lapsigi. Meist sinuga oleks tulnud ebavõrdne paar. Tiiust ja Antsust võib paar saada. Kodukandis peeti Annet ja Peetrit kurameerijaks paariks. Ruumid jaotati lihtsalt: üks paaridele, teine üksikutele. *Vana Tuvide paari – Jaani ja Anu – ainus poeg langes Poolamaal. L. Kibuvits. b. kaks koos elavat v. pesitsevat looma v. lindu. Leevikeste, metskitsede paar. Kaks paari koovitajaid pesitseb siin lähedal. Kolmandal eluaastal saavad toonekured suguküpseks ja heidavad paaridesse. Nurmkanad elavad paaridena. Kui ka emalinnud on pääsukestel pärale jõudnud, moodustuvad paarid. Oravate ühel paaril võib aastas olla 20 järeltulijat. c. tantsupaar. Põrandal keerlesid tantsivad, tantsijate paarid. Valsitaktis tiirlevad paarid. Mõned paarid läksid tantsima. Üks paar teise järel läheb põrandale. Tantsupõrand oli tihedalt paare täis. Rahvatantsurühmal on iga paari jaoks kaks komplekti rahvariideid.
▷ Liitsõnad: abielu|paar, armastaja|paar, noor|paar, pruut|paar, vanapaar; kuldnoka|paar, kure|paar, linnu|paar, luigepaar; mees|paar, nais|paar, rahvatantsu|paar, sega|paar, tantsupaar.
4. ‹hrl. pl.› murd kaelkoogud hrl. koos nende otsas olevate ämbritega. Läks paaridega vett tooma. Võttis seasöögi paaridega õlale. || kaks ämbritäit (hrl. kaelkookude otsas). Too üks paar vett! Vinnas eile kümme paari vett sauna. *Viilip toob teiste kaevust paarid vett ja kaob siis. R. Kõvamees.
▷ Liitsõnad: veepaar.
5. ‹hrl. pl.› murd sarikas. Katust kannavad paarid. *.. seal [= talli katuses] oli mitmesuguseid auke, kust immitses alla roosakat valgust, heites heledaid laike tolmustele paaridele. V. Uibopuu.
6. murd aampalk, tala. Parte kandjaiks on kaks tugevat tala ehk paari. Pukktuuliku ülemistele paaridele toetub võlliks olev pöörpakk. *Paremat kätt, ukse kanna taga rippus paari küljes kaks-kolm katla kooku. R. Soar.
▷ Liitsõnad: katuse|paar, laepaar.
II. ‹pron› kaks v. mingi muu umbmääraselt väike arv üheliigiliste olendite, esemete, nähtuste vms. hulgast, kaks-kolm, mõni. Paar leevikest istus oksal. Kohtasime paari tuttavat. Paar-kolm suuremat poissi võiks(id) appi tulla. Toas oli(d) laud ja paar tooli. Võtsin kaasa paar taskurätti. Astus paar sammu lähemale. Ajasime paar sõna juttu. Tahaksin teiega paar sõna rääkida. Paari hüppega oli ta trepist all. Tegi paar tiiru linna peal. Pärast paari pala tegi orkester vaheaja. Ainult paaril õpilasel olid kõik viied. Käisime veel paaris kohas sees. Seda ei saa paari-kolme lausega ära seletada. Mõned majad olid veel püsti, paaril aknadki terved. Ega meil suurt pidu ei olnud, ainult paar õnnesoovijat astus läbi. Ega mul lambaid ei olegi rohkem kui paar ainukest. *Kuskilgi kaugemas talus haukusid paar koera: üks pikkamööda, laisalt, uniselt.., teine käredalt, ruttu, vihaselt.. S. Truu. *Kummutile oli siginenud paar õuna. Sõin ühe ära, kaks jäid alles. Ü. Tuulik. || (koos mõõtu, hulka, määra väljendavate sõnadega). Paar pakki võid, paar vagu kartuleid, paar liitrit marju, paar peotäit pähkleid. Paari kilomeetri kaugusel. Paar kraadi üle nulli. Rahvaarv oli kasvanud paarile miljonile. Paarile-kolmele leheküljele jäädvustatud sündmus. Paar korda, paaril korral, korda paar, kord või paar on sulle helistatud. Pits või paar sai konjakit võetud. Teeksime õige paar õlut, paarid õlled! Tuul oli nõrk, võib-olla pall või paar kõige rohkem. Paar piiska kukkus, ega suurt vihma ei tulnudki. Sukasilmad olid paari sõrme laiuselt üles jooksnud. Raamat ei maksnud rohkem kui paar krooni. *Oli vaikne mehike ja niipea kui paar janu õllekannust juua sai, magas ta kas või söögilaua ääres. A. H. Tammsaare. || (mitmesugustes ajalistes seostes). Paar päeva, paaril päeval, paari päevaga. Paar tuhat aastat enne meie ajaarvamist. Paar-kolm aastat tagasi. Kord paari päeva jooksul. Paaril viimasel talvel, viimasel paaril talvel. Iga paari kuu tagant käib ta ema vaatamas. Paar minutit varem, hiljem. Vend on minust paar aastat vanem. Toitu jätkus ainult paariks-kolmeks päevaks. Ärasõiduni oli jäänud paar tundi, tundi paar, tund või paar. Ootas päeva, ootas paar. Paari päeva, päeva paari eest kuuldud uudis. Paari aasta, aasta paari pärast on maja katuse all. Paari päevaga, päeva paariga toimunud muutus. Peatume selles hotellis päeva või paar. Oli tulnud nädalaks või paariks, nädalaks-paariks, nädalaks, paariks. Ta oli saanud puhata ainult paar-kolm hommikueelset tundi. Paar kõige kibedamat päeva puudus ta töölt. *See on Arno ema, kes vaevalt paari tunni osa maganud on.. O. Luts.

paari ‹adv›

1. paari moodustavalt kahekaupa kokku. Pane sokid paari! Hakkame meie (sinuga) paari! Lapsed, võtke paari! Erik sattus paari ühe pika poisivolaskiga. *Jaak oleks muidugi võinud [kalapüügiks] heita paari mõne naabriga.. A. Mälk. *Vägimeestel on tavalisesti suur jõud napilt mõõdetud tarkusega paari pandud.. M. J. Eisen.
2. (mehe ja naise kohta:). a. ‹koos verbidega minema, heitma, hakkama, saama jne.› märgib abiellumist. Ann ja Märt läksid paari. Johannes polnud enam noor, kui ta oma naisega paari läks. Noored olid salaja paari läinud. Kurat kulutab enne kümme paari pastlaid läbi, kui kaks inimest paari saavad. *Marit Jussi, kui teie tõesti paari lähete, siis teen mina teile pulmad, mis pulmad on. A. H. Tammsaare. || suguküpsete loomade ja lindude puhul koos verbiga heitma märgib nende paariviisilist kooselu. Toonekured heidavad paari kolmeaastaselt. *Emahunt heidab võitjaga paari ning pöördub kuu lõpul samasse kohta tagasi, kus ta eelmisel aastal pesitses. K. Põldmaa. b. ‹koos verbidega panema, laulatama› märgib kellegi abieluni viimist, abielluma panemist v. ametlikku abielusõlmimist. Tahab tüdrukut vägisi oma pojaga paari panna. Perekonnaseisuametnik pani noored paari. Ta vanemad olid Simuna kirikus 1900. aastal paari pandud, laulatatud. || piltl kellegagi v. millegagi jäädavalt ühte. *Neil siin pole muud meeles kui meri, otsekui oleksid nad juba sündides merega paari pandud. A. Uustulnd.

paariline ‹-se 5›

1. ‹s› see, kellega (v. millega) moodustatakse ühises tegevuses v. teat. suhtes paar. Ants oli noodapüügil, metsatööl minu paariline. Mart oli paadis isa paariliseks. Ants on Kallele paras, õige paariline. Tule mulle paariliseks! Hakka mu paariliseks! Mängijad, tantsijad valivad endale paarilise. Seistakse vastamisi, käed paarilise õlgadel. Tegi laudas pika päeva, kaks vahetust järjest, sest paariline oli haigeks jäänud. Rõivistu nurgas vedeles üksik paariliseta suss. | piltl. *Tarbepuuna on kuusk mitmeti männi paariline.. A. Viires. *Hooletus ja ükskõiksus pole põllumehele paslikeks paarilisteks. H. Rauniste. || abielupool, elukaaslane (ka lindude ja loomade kohta). Nii noor lesknaine võib endale veel paarilise leida. Mees juba nelikümmend aastat vana, aga sobilikku paarilist pole endale veel leidnud. Isasloom otsib endale paarilist lõhna järgi. Rongal ei lahku paarilised ka talvel teineteisest. *Kui me Jüriga sõbrunesime ja paarilisteks saime, olime üsna noored. A. Jakobson.
2. ‹adj› paaris esinev, omasugust paarilist omav. Paarilised elundid, nagu neerud ja munasarjad. Paarilised luud, näärmed. Skeleti lihastik koosneb paarilistest lihastest, välja arvatud paaritu vahelihas. Taime paarilised abilehed. Suured paarilised silmlaigud liblika tiibadel.
3. ‹adj› ‹liitsõna järelosana› paari(de)st koosnev
▷ Liitsõnad: kahe|paariline, neljapaariline.

paarituma ‹37›

1. (loomade kohta:) suguakti sooritama. Paarituvad konnad, putukad, angerjad. Emased koerad võivad paarituda ka huntidega. Hülged paarituvad novembris-detsembris. Suitsupääsukesed paarituvad pesal, katusel või puuoksal. Paaritunud mesilasema.
2. piltl kokku saama, ühinema. *Las humala-viha ja meske-magus paarituvad. A. Mälk. *Ajus / ainumas pühimus kurjaga paaritub. E. Visnapuu.

pahmama ‹pahmata 48›

1. pahmast tallama. Mõisa ajal pahmati vilja hobustega. Reht pahmama. || (hrl. loomade kohta:) (kasvavat vilja) tallama, (maha) sõtkuma. Kari pahmas viljas. Loomad on rukki ära pahmanud. Vili on nii sõtkutud, nagu oleks siin pahmanud terve loomakari. Kõrsi jalge alla pahmates läks ta otse läbi põllu. *Nii palju lilli – pahma jaluli nende seas ja nopi nii, et sa uimane oled. A. Kaal. *Muldpõrandale laotatud pikad õled pahmati pahnaks. L. Hansen.
2. milleski pehmes vaevaliselt edasi liikuma, sumama, kahlama. Pahmas läbi sügava lume suurele teele. Loom pahmas kõhust saadik pehmes lumes. Läbi pika rohu andis pahmata. *Õhtupimedas, pahmates [pärast katusepanemist] roorädis ning höövlilaastudes, korjasime oma asjad kiiruga kokku. D. Vaarandi.
3. otsides segi ajama, sorima, sobrama, tuhlama. Pahmas toa pahupidi, kapi segamini. Mis sa pahmad kohvri kallal? *Ema otsis võtit, ta pööras ja pahmas toas.. M. Rebane. *Üks sahtel oli täis läbisegi pahmatud paberilipakaid.. A. Pervik.
4. pahva(ta)ma; pahvima. Heinakuhjast pahmas vastu läppunud lõhna. *Ülevalt pahmas alla laeva põhja läbi restide mitu toobritäit vett. A. Hint. *Villem pani tobipiibu pahmates põlema.. L. Koidula. || (rääkimise kohta). Ei saa ka kõike välja pahmata, mis sa iganes mõtled.
5. (loomade kohta:) ahmama. *Käib [karu] kalal, korjab marju ja seeni, mõnikord pahmab metsavahi koera. H. Jõgisalu.
6. hrv äigama, rehmama. *„Jaanil Millaga...” venitas Madis ja pahmas käega üle habeme. A. Uustulnd.

pahur ‹-a 2› ‹adj›
(inimese kohta:) halvas tujus, tusane, morn. Pahur laps, vanahärra. Unine inimene on loid ja pahur. Pahur tuju, meeleolu. Pahur nägu, ilme, pilk. Ootamine tegi mind pahuraks, järjest pahuramaks. Oli juba hommikul pahurana tööle tulnud. Võõras oli tülitajate vastu õige pahur. Pahurad mõtted. Kostab pahurat torisemist. *.. sai oma süütuile küsimustele vaid pahuraid, mittemidagiütlevaid vastuseid.. G. Sepp (tlk). *„Oled aga sina täna pahur,” arvab Jaan, „naljast ei saa enam põrmugi aru.” A. Gailit. || (loomade kohta:) tõrges, pahandust tegev, sõnakuulmatu, kuri. Pahur siga, loom. Pahurad mullikad ei seisnud karjamaal. || piltl (millegi kohta:) tusasena, mornina mõjuv. Pahurad ilmad. Pilvine ja pahur oktoobrikuu hommik. Põhjameri võttis meid vastu pahurana. Päev näitas pahurat nägu. Tõusis tuul, ilm oli järsku pahuraks keeranud.

paiga|truu
(loomade kohta:) kindla elamis- v. kasvamiskohaga seotud. Paigatruu linnu-, kalaliik. Jõeforell on eriti paigatruu. Vanemaks saades on valge-toonekured paigatruumad kui nooruses.

paiga|truudus
zool teat. loomade omadus elutseda mingis paigas püsivalt v. sinna naasta. Rändlindudele on omane paigatruudus: nad pöörduvad igal aastal tagasi oma pesapaikadesse.

paks ‹-u 21 komp paksem superl kõige paksem e. paksim›

1. ‹adj› (plaatjate, koorikjate vms. esemete, materjalide v. moodustiste kohta:) suhteliselt suure ristlõikepinnaga; ant. õhuke. Paks plekk, klaas, papp, vineer, saepuruplaat. Paksudest laudadest kast. Paksud seinad, müürid. Ostsin paki paksemat joonistuspaberit. Paks nahk, paksud varbaküüned. Paksude nahkjate lehtedega taim. Hästi paksust riidest mantel. Paksud treeningupüksid, sokid. Magab paksu vatiteki all. Paksud leivakäärud, vorstilõigud. Paks patakas sedeleid, kirju. Sel onkul on paks rahakott 'palju raha'. Paksuks paisunud romaan, uurimus. 1,5 cm paks klade. Raamat on 300 lehekülge paks. Paksu tallaga kingad. Paks kiht täitematerjali, mulda. Paksud kivisöelademed. Paks ja krõbe leivakoorik. Paksu koorega õunad. Paks pekk. Raamatud olid paksu tolmukorraga kaetud. Paks lumi tuli maha, katab maad. Hommikul oli paks kaste maas.
2. ‹adj› (inimese v. looma keha v. mõne kehaosa kohta:). a. täidlane, tüse, priske, korpulentne; ant. kõhn; ant. peenike. Paks laps. Mõni inimene seisab söömatagi paks. Ta on paksuks läinud, paks kui tünn. Ta on minust paksem. Paksuks söödetud koer. Paks keha, kõht, tagumik. Paksud sääred, reied, käsivarred, põsed. Paksu näoga mees. Ta on näost, kehast paks. Paksud huuled. Magusa söömine teeb (inimese) paksuks. Surus, mahutas oma paksu kere tugitooli. | ‹substantiivselt›. Kuule, vana paks, liigu kiiremini! b. tursunud, puhetunud, sellisena tunduv. Silmalaud on väsimusest paksud. Keel on janust paks. Suu on seest paks nagu pärast toomingamarjade söömist. Pea on magamatusest, õppimisest paks 'uimane'.
3. ‹adj› paljudest tihedasti asetsevaist üheliigilistest esemetest või osakestest koosnev, tihe.; ant. hõre. a. (puude, rohu vms. kohta). Paks võsa, padrik, tihnik. Õunapuu võra ei tohi lasta paksuks kasvada. Läksime paksu kuuse alla vihmavarju. Paks muru, oras, rohi, ädal. Paks heegelkiri võtab palju lõnga. Paksu koega kardinad. b. (juuste vm. karvade kohta). Paksud juuksed, kulmupuhmad. Paksu musta habemega mees. Paksu karvaga koer. c. hrv (inimeste v. loomade kogumi kohta). Trügisime läbi paksu rahvamurru saalist välja. Paksus rahvamassis kaotasime teineteise silmist. Linnud lendasid paksus parves. d. (udu, suitsu vms. kohta). Soo kohal hõljus paks udu. Köök oli paksu tossu, auru täis. Korstnast tõusis paksu suitsu. Auto keerutas üles paksu tolmupilve. Taevas on täna paksus pilves. Sadas nii paksu lund, et midagi polnud näha. Õhk on hingeaurust, suitsust, lõhnadest paks. Paks leitsak lõi tulijale uksel vastu. Õppisin, tuupisin nii, et pea oli paks (otsas). Tehke ometi aken lahti, õhk on toas nii paks 'sumbunud, umbne', et lõika noaga. Paks 'pilkane' sügisöine pimedus.
4. ‹adj› (vedeliku kohta:) suhteliselt halvasti voolav, püdel, (mõnikord:) puderjas; ant. vedel. Küllalt paks määrdeõli. Paks veniv tõrv, siirup, mesi. Paks hapukoor, kaste. Hapupiim oli nii paks, et murra või lusikas. Vesi on vetikatest, kaladest paks. King jäi paksu porri kinni, on paksu poriga koos. Paksu õlivärvi saab oksooliga vedeldada. Kört on täna üsna paks saanud. Tee supp nii paks, et lusikas seisab sees püsti. Pane joogile mahla hulka, ikka paksem kui paljas vesi. Tangudest keedetakse suppi või paksu putru. Kas sulle maitseb rohkem kapsasupp või paksud kapsad 'mulgi kapsad, kapsast puder'? Paks piim murd kohupiim. Veri on paksem kui vesi.
5. ‹adj› (trükikirja, joone, kriipsu vms. kohta:) jäme. Kirjad jagunevad tähejoonte jämeduse järgi harilikuks, poolpaksuks ja paksuks kirjaks. Tõmbas sõnale paksu joone alla. Paks raske uurikett üle kõhu. Kannab juukseid paksus patsis.
6. ‹adj› kõnek (hääle kohta:) tuhm, kõlatu. Ta rääkis seda lugu piinlikkusest paksu häälega.
7. ‹adj› piltl (millegi intensiivse kohta). Paks 'jäme, jultunud' vale. Rahva hulgas valitses veel paks 'kindel, kõigutamatu' ebausk. Paks 'äge, intensiivne' pahameel. Sellest ei tule muud kui paksu pahandust. Talle on paksu 'suurt' ülekohut tehtud. Ma ei mõista ta paksu 'suurt, liialdatud' optimismi. *Viha ta näikse endiselt pidavat.., ent pole Varamäe omadel vajagi tea mis paksu sõprust.. B. Alver. || (jutu kohta:) ropp, rõve. Vastas paksu sõimuga. Purjus meeste jutt kippus paksuks minema. *Kõrtsis kuuleb alati palju paksemat lora kui raamatust! H. Raudsepp.
8. ‹s› kõnek puderjas mass, tahke jääk vms. Tõmmanud kohv valatakse paksu pealt ära. Marjamahl pigistati läbi marli, paks jäi marli sisse. Hapupiimal on paks peal ja vesi all. Ära mulle ainult leent tõsta, pane ikka paksu ka. Siga otsib molli põhjast paksu.
▷ Liitsõnad: kohvi|paks, supipaks.

paljunema ‹37›
lisanduma, arvuliselt kasvama. a. (taimede ja loomade kohta). Taim paljuneb seemnest, võsunditega. Bakterid paljunevad pooldumise teel. Mesilaspered paljunevad sülemledes. b. hrv (muude juhtude kohta). *Kuid mõne kuuga töökojad paljunesid ja spetsialiseerusid.. A. Kaal.

pantser ‹-i, -it 2› ‹s›

1. aj soomusrüü, soomuskate. Rauast, nahkne pantser. Pantserit kandma. Pantseriga kaetud, pantseris ratsavägi, hobused. | piltl. *Kaastunne, see on sulle pantser, / ülim seadus – andeksand. A. Kaal.
2. zool mõnede loomade keha kattev kilprüü. Maipõrnika pantser koosneb kitiinist. Kilpkonnadel on luust pantser kaetud sarvainest kilbikestega. Glüptodontide keha oli kaetud pantseriga. Krabide, vähkide, krokodillide pantser.

parm ‹-u 21› ‹s›

1. suur kahetiivaline putukas, kelle emased imevad loomade verd (Tabanus). Parm põriseb ta kõrva ääres. Kuumaga ei andnud parmud lehmadele rahu. Härjal hända vaja, kui parmud väljas. | piltl hlv (inimese, hrl. joodiku kohta). Parmud tiirutavad viinapoe ümber. *„Mis sa, parm, siin pirised!” H. Suislepp.
▷ Liitsõnad: kesa|parm, veiseparm.
2. kõnek abimootoriga jalgratas, väike mootorratas; võrr. *Kargasin oma parmule sadulasse ja niisugune gaas peale, et ulus.. M. Raud.

pasundama ‹37›
kõnek
1. kisama, karjuma, röökima; väga valjusti rääkima. Ta pasundas poolkurdile otse kõrva sisse. Ära pasunda, ma kuulen vaiksematki häält. Ta pasundas täiest kõrist. Kärgib ja pasundab nagu pöörane. Kapten pasundas käskluse ruuporisse. Pasundab nii, et maja rõkkab. „Välja!” pasundas ta äkki. || hrv (loomade, lindude häälitsemise kohta). Kured pasundavad soo kohal. Kuula, elevant, kaamel, eesel pasundab. Hirvepull pasundas kutsuvalt.
2. hlv midagi üliagaralt kuulutama, teatama v. edasi rääkima. Ükskõik mida teed, kohe pasundatakse sellest üle küla. Pasundas oma plaanidest kõigile, kes kuulata viitsisid. Teised tegid salaja, aga sina pasundasid enne maad-ilmad täis. Ta pasundab kõigile oma õnnetusest. Need lobasuud pasundasid terve valla kuulujutte täis. Ära seda kellelegi edasi pasunda. Pead sa's oma mõtteid ilmapidi laiali pasundama. Ütle mulle sedasama, mida sa koridoris teistele pasundasid. *On mehi, kellel on piinlik oma teenekesi iga posti otsast maailmale pasundada. O. Tooming.
3. van helisignaali andma. Linna taga jaamas pasundas rong. Sireen pasundab tööpäeva algust. Kui pasundan kolm korda, siis tule kohe autosse. Trammide kolina sekka pasundas harva mõni kiirabi- või tuletõrjeauto. *Korraga terve voor kihutavaid sõidukeid, kõik pasundavad segiläbi.. R. Sirge.

pead-jalad pl
tapetud loomade pead ja jalad toiduainena. Lihapoes müüdi päid-jalgu. Peadest-jalgadest keedetakse sülti.

peibutus|vile [-vile]
vile loomade v. lindude peibutamiseks. Jahimehel on peibutusvile taskus.

peletis ‹-e 5› ‹s›

1. hirmu v. vastikust tekitav (fantastiline) olend, koletis. Kollid, tondid ja muud peletised. Kuningapoeg võidelnud meretaguste peletistega. Loom pidas autot nähtavasti põrisevaks peletiseks. *Madin käis hulk aega küll vees, küll kaldal. Olime liiva ja kasvudega koos nagu peletised. H. Pukk. || (sellise inimese v. looma, ka üldse millegi vastumeelsust äratava kohta). Tal olevat naine päris, püsti peletis. No on ikka peletis see vanamoor! Vastik inimene, ma ei või seda peletist silmaotsaski kannatada. Koer tal ka selline karvadeta peletis! Akvaariumis ujus suur kala, kõvera suuga peletis. Randa ehitati puust putka, ehtne peletis.
2. kuju, ese vms. lindude v. loomade peletamiseks aiast v. põllult, hirmutis. Peletistena kasutatakse hernehirmutisi, käristeid, läikivaid esemeid.
3. (kirumis- ja sõimusõnana:) sunnik, põrguline. Kas tuled mind veel pilkama, va peletis! Mis sa, peletis, lõugad! Ajas järje segi, peletis! Tohoo peletis säh, küll nüüd valetab. Kao siit, sa igavene peletis! *Urrjah peletisi! – kas teil rajakatel mujal ei olegi kohta, kui siia teiste marjamaad tulla tallama?! E. Kippel.

pere ‹illat -sse e. perre 6› ‹s›

1. ühte leibkonda kuuluvate inimeste kogum, hrl. perekond (endisajal kaasa arvatud ka teenijad). Kolmeliikmeline, paljulapseline, lapserikas pere. Lastega, lasteta pered. Suure pere laps(ed), vanemad. Hallopite pere noorrahvas. Saariku talu pere. Pere aastasissetulek. Peret toitma, üleval pidama, katma. Kavatseb peret soetada. Pere kasvab, peret tuleb juurde, on pere juurdekasvu oodata (laste sündimise kohta). Peres kasvab, on mitu last. Kasvasin muusikute peres. Majas elas mitu peret. Peret ei ole meil rohkem kui mina, naine ja ämm. Ema ostab perele toitu. Sünnipäeva pidasime ainult oma perega. Külla mindi terve perega. Kogu pere oli õhtul kodus. Talu tööd tehti oma pere jõududega. Kolmandat põlve ühe pere 'suguvõsa' valduses olev ettevõte. Külalised ööbisid peredes. Elame sõbralikult nagu üks pere. Ei kahe pere koer saa elades süüa. *Kellel oli tugev pere käepärast, see ikka sai midagi kokku panna, aga kellel oli nõrk tööjõud, selle välised tööd jäid hoopis unarile. J. Mändmets. || selle muud liikmed ühe liikme, hrl. perepea seisukohast. Kuidas su pere elab? Kui palju sul peret on? (hrl. küsimus laste arvu kohta). Lembit viis pere suveks maale. Puhkab koos perega. Kas sul oma peret ei olegi – meest ja lapsi? Selles majas elab vana Mahlapuu oma perega. *Nad olid ka liiga jõuetuks jäänud, et püüda .. hea õnne peale üle mere põgeneda. Pealegi olid neil kõigil pered koormaks järel.. A. Hint. || talu teenijaskond (vastandatuna pererahvale). Pererahvas magas tagakambris, eeskamber oli pere päralt. Pere sõi pererahvaga ühes lauas. || hrv (loomade kohta:) pesakond, perekond. Kana kogu oma kümneliikmelise perega. *Ilvese pojad sünnivad aprillis-mais, aga mitte karjakaupa nagu hundi või metssea peres. F. Jüssi.
▷ Liitsõnad: haritlas|pere, kaluri|pere, kaupmehe|pere, kolhoosi|pere, käsitöölise|pere, linna|pere, maa|pere, naabri|pere, talu|pere, töölis|pere, üliõpilaspere; suur|pere, väikepere.
2. talu (koos selle elanikega), majapidamine. Sooaluse küla Mihkli pere. Lähestikku, hajali asetsevad pered. Külas on üheksa peret. Seda üksikut talu hüüti Räpu pereks. Käisime küla pere perelt läbi. Käisin paaris peres sees teed küsimas. Mardisandid käisid perest peresse, perest perre. Iga pere õuel, igas peres oli oma kaev. Majandis ei ole ühtki peret, kaasa arvatud üksikud metsatalud, kuhu ei ulatuks elektriliinid. *„See oli Madis Pöitel või pere järgi Sääse Madis,” teatasin. H. Sergo. || (vastandatuna saunakambri elanikele v. vabadikukohale). Saunarahva laps käis peres karjas. *Eevi murrab peres tööd teha, tasub sauna päevi.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: kaluri|pere, metsa|pere, moonaka|pere, popsi|pere, ranna|pere, rendi|pere, sauna|pere, sauniku|pere, talu|pere, vabadiku|pere, üksikpere; sealt|pere, siitpere.
3. (mingi olulise tunnuse põhjal moodustuva rühma kohta:). a. ühise tegevuse, ühiste huvide, eesmärkide vms. põhjal kokkukuuluv inimrühm. „Estonia” teatri pere. Instituudi õppejõudude pere. Klassi õpilaste üksmeelne pere. Botaanikasektsiooni arvukas pere. Mobiliseeritute kirju pere. Meie kunstnike, kirjanike pere. Puhkajate, taidlejate pere. Arvukas pealtvaatajate pere. Tõusev täht pianistide peres. Laupäev oli autobaasi perel pingeline tööpäev. Ta kuulub härraste perre. Erinevail põhjustel sõjapõgenikeks saanud, tunnevad nad end ometi ühise perena. Rahvas peaks moodustama ühtse vennaliku pere. Monaco on üks väiksemaid maid Euroopa riikide peres. b. (loomade kohta). Kiskjaliste perre kuuluvad loomad. Laululindude liigirohke pere. c. (asjade, nähtuste kohta). Täppismõõteriistade pere. Aglutineerivate keelte pere. Okeanograafia kuulub geograafiateaduste perre.
▷ Liitsõnad: kolhoosi|pere, kooli|pere, mudilas|pere, sportlas|pere, teenijas|pere, töölis|pere, töötajas|pere, vilistlas|pere, õpetajas|pere, õpilas|pere, ülikooli|pere, üliõpilaspere; laste|pere, mees(te)|pere, nais|pere, noor|pere, pisipere; keel(t)e|pere, sõnapere.
4. ühe pesa (hrl. taru) mesilaste, harvemini kuklaste kogum. Tugev, elujõuline pere. Mesilas on paarkümmend peret. Pered olid jäänud nõrgapoolseks. Saadi 16 kg mett pere kohta. Metsakuklaste perede arvukus pole viimasel ajal suurenenud. Peret heitma 'sülemlema'.
▷ Liitsõnad: kunst|pere, mesilaspere.

perekond ‹-konna 22› ‹s›

1. abielupaar koos järglaste ja lähisugulastega, kes kuuluvad leibkonda. Perekond Sirel. Laamannide suur perekond. Neljaliikmeline, kolmelapseline perekond. Lastega, lasteta perekond. Paljulapseline, lasterikas perekond. Õnnelik, korralik, allakäinud perekond. See on jõukas perekond. Ta on pärit haritud, heast perekonnast. Meremeeste, sõjaväelaste perekonnad. Eesti, vene perekonnad. Perekonda looma, asutama, soetama, planeerima. Perekonna matusepaik, reliikviad. Meie majas elab neli perekonda. Perekonnas on, kasvab viis last. Neil on oodata perekonna juurdekasvu 'lapse sündimist'. Mees peaks suutma oma perekonda toita. Hoolitseb oma perekonna eest. Sündisin kooliõpetaja perekonnas. Onu perekond sattus tema surma järel suurtesse raskustesse. Eeva mehe perekonnast on ainult üks vana tädi elus. Seda juhtub ka kõige paremas perekonnas. Nii halvad asjad peavad perekonda jääma 'neist teistele ei räägita'. Ta tuli matkale kogu perekonnaga. Mind kutsuti külla ühte perekonda. Koer oli kogu perekonna lemmik. Viinavõtmine on neil perekonna viga. || selle muud liikmed ühe liikme, hrl. perekonnapea seisukohast. Tal on perekond: naine ja viis last. Sattus sõjakeerises võõrsile, perekond jäi kodumaale. Evald jättis oma perekonna maha 'läks perekonnast lahku'. Mart oli üksinda kodus, perekond oli sõitnud suvilasse. Üksik, perekonnata inimene. *Niinal oli varem olnud perekond – mees ja kaks last. A. Paas. || (loomade kohta:) hrl. vanaloomad koos järglastega. Rebase perekond. Suur lõvide perekond. Nastikute perekond. Talvel elavad metskitsed perekondadena.
▷ Liitsõnad: aadli|perekond, haritlas|perekond, patriitsi|perekond, tsaari|perekond, töölis|perekond, üliõpilasperekond; tuumperekond.
2. biol liigist kõrgem üksus taime- ja loomasüstemaatikas (genus). Karikakra perekonnas on umbes 150 liiki. Vaarikas kuulub muraka perekonda. Lõhe, kajaka perekond. Karulaste sugukonna noorimaks perekonnaks on päriskarud. Putukate perekonnad.
▷ Liitsõnad: alam|perekond, looma|perekond, taimeperekond.
3. põll (tõuaretuses:) ühe väärtusliku emaslooma järglased
4. piltl rühm esemeid, asju, nähtusi, millel on ühiseid iseloomulikke omadusi v. mis on sama algupära, pere (3. täh.) Keelpillide perekonda kuuluvad viiulid, vioolad, tšellod ja kontrabassid. Kuuseriisikad kasvasid suurte perekondadena.

perekondlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. perekonnaga seotud, perekonna(elu)s avalduv, perekonnale omane. Perekondlik sündmus, pidu, ettevõtmine, tähtpäev. Perekondlikud sidemed, suhted, kohustused. Perekondlikud arusaamatused, pahandused. Perekondlik idüll, ühtekuuluvus. Poja pulmad peeti kitsas perekondlikus ringis. Pidin perekondlikel põhjustel palgata puhkust võtma. Perekondlikud tavandilaulud. Milline on ta perekondlik seis? Mis temaga lahti on? – Küllap midagi perekondlikku.
▷ Liitsõnad: puhtperekondlik.
2. perekonda hoidev, perekonnale pühendunud; (loomade puhul ka:) perekonnana ühtehoidev. Naised oleksid tunduvalt perekondlikumad, kui töö seda võimaldaks. Hunti iseloomustab perekondlik eluviis. Luiged on perekondlikud linnud.

peenike ~ peen ~ pisike pere
lapsed, järeltulijad; nlj (ka loomade kohta). Palju teil ka peenikest peret on? Vanemal pojal on mul juba peenikestki peret. Meil hakkab ka peenikest peret juurde tulema. Pisikest peret pole nad veel endale muretsenud. Kuldnokkadel on varsti peenikest peret oodata.

perifraas ‹-i 21› ‹s›
kirj mõiste mitmesõnaline ümberütlus (näit. loomade kuningas = lõvi)

pesa ‹8› ‹s›

1. loomade (eriti lindude, imetajate v. putukate) valmistatud ehitis, milles nad kasvatavad järglasi v. elutsevad. Lõokese, kotka, toonekure, lepalinnu pesa. Saarma, orava, siili pesa. Metsmesilase, herilaste pesa. Ogaliku kerajas pesa. Pesa tegema, ehitama. Linnud punuvad pesa. Okstest, samblast, kuivadest lehtedest pesa. Rähn teeb pesa puuõõnde, orav puu otsa. Kana on, istub, haub pesal. Kurg seisab pesal. Sulgedega vooderdatud pesas oli neli linnupoega. Kana läks pesale (munele). Kajakas laskus pesale. Emalind tõusis pesalt lendu. Sügiseks olid pojad pesast välja lennanud. Värvuke on pesast välja kukkunud. Põldhiired koguvad pesasse toiduvarusid. Ega hunt pesa ümbert ei murra. Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi. | piltl. *Ja tuul keerutab, otsib endale pesa. A. Kaskneem. *Kuidas küll võis säärane mõte minus pesa teha..? B. Kangro. || piltl magamisase, magamiskoht. Ja nüüd poeme pessa 'lähme magama', on juba hilja. Ronis aluspesus oma soojast pesast välja. *..mina leidsin pesa kõrges tihedas rohus – pehmeimal voodil, millel ma enam kuid polnud maganud. H. Heinoja (tlk).
▷ Liitsõnad: haraka|pesa, herilase|pesa, hiire|pesa, hundi|pesa, kana|pesa, karu|pesa, kimalase|pesa, kotka|pesa, kure|pesa, linnu|pesa, mesilas|pesa, orava|pesa, pardi|pesa, pääsu(kese)|pesa, rebase|pesa, sea|pesa, sipelga|pesa, varesepesa; avas|pesa, kuhik|pesa, kuhil|pesa, sulus|pesa, tehis|pesa, ujupesa; tuulepesa.
2. piltl eluase, kodu; asupaik. Kaks tuba vanas puumajas, see on nende lihtne pesa. Püüdis paari uue mööbliesemega oma viletsat pesa mugavamaks muuta. Noorpaar tahab oma pesa ehitama hakata. Sul on aeg oma pesa peale mõelda. Noortel on pesa punumise 'kodu rajamise' aeg kätte jõudnud. Tütred lendasid pesast välja: nad läksid mehele. Kahju oli lahkuda kodust, vanast hubasest pesast. *Härrased kolisid teise pessa, mõis jäi tühjaks. E. Krusten (tlk). *Ka mina ei ütleks soojast pesast kuskil tagalaosas ära. P. Kuusberg.
3. piltl kolgas. Mina sinna pessa ei sõida, jään pealinna. Tollal oli Värska veel armetu pesa. *Ning mida ilusam koht ja mida puutumatum, seda pimedam pesa oma mõtteviisi poolest.. A. Kaal.
4. hrl. millegi halva, ebameeldivuste asupaik, pesapaik. Röövlite, intrigantide, bürokraatide, ässitajate, riigivastaste pesa. Korruptsiooni, saksa militarismi pesa. Lastekodu peeti ulakate pesaks. Teater on igavene intriigide pesa. See jutulõksutajate pesa tuleks laiali puistata. Vargad olid põgenenud, pesa tühi. See siin on vaesuse, viletsuse pesa. *.. ise heast perekonnast, aga naiseks võtab niisuguse punasest pesast tüdruku.. V. Ilus. *„Seal on külalisi koos,” ümises ratsanik lossi poole vaadates, „nüüd oleks kerge kogu pesa hävitada. ..” E. Bornhöhe. || haiguslik moodustis, kolle. Juurepess levib pesadena tüves ülespoole. Põletikulised pesad organismis.
▷ Liitsõnad: haigus|pesa, katku|pesa, mäda|pesa, nakkuspesa; lutika|pesa, röövli|pesa, tule|pesa, ussi|pesa, vargapesa.
5. lohutaoline süvend milleski, kuhu mingi asi sisse käib. Peitluku pesa. Tappide, tullide, süüteküünalde pesad. Spindli kooniline pesa. Vedru hoiab lukukeelt pesas. Lükkas padrunipideme pessa. Keeras pirni pesasse, pesast välja. Tõmbasin pistiku pesast välja. Sahtli põhjas on ruudukujulised pesad müntide jaoks. Tööriistakast vastavate vahede ja pesadega. Uksepiidale ja -raamile raiutakse peitliga pesad hingede tarvis. Mast oli pesast välja karanud. Nihestuse puhul väljub liigesepea oma pesast. Igasse pesasse istutati mitu taime.
▷ Liitsõnad: küünla|pesa, laagri|pesa, lambi|pesa, luku|pesa, padruni|pesa, pistiku|pesa, pooli|pesa, spindli|pesa, sütiku|pesa, tapipesa; peo|pesa, pihupesa.
6. sõj kaevik laskuri v. kollektiivtulirelva ja seda teenindavate võitlejate jaoks. Raskekuulipildujate pesad. Võitlejad hakkasid endile kiiresti pesi kaevama.
▷ Liitsõnad: kuulipilduja|pesa, laske|pesa, laskuripesa.
7. bot sigimikus, viljas v. tolmukapeas olev õõs. Piprakauna viljaõõs jaguneb 2–4 pesaks. Tolmukotis on kaks pesa tolmuteradega.
8. tehn elektronarvuti mäluseadme osa, kuhu salvestub üks sõna. Arvuti nummerdatud pesad.
9. sport pesapalli mänguväljakul koht, mida jooksja peab läbima ja kus ta on vastase visete eest kaitstud
▷ Liitsõnad: kodu|pesa, mängupesa.
10. millegi lähestikku asetseva v. omavahel kokkukuuluva kogum. a. (üheliigiliste taimede, eriti nende mugulate v. sibulate kohta). Varajase kartuli pesa. Igas pesas oli paarkümmend kartulimugulat. Sibulal oli suur pesa all. Mitme tütarsibulaga krookuse pesa. Pesadena kasvavad seened. b. ühe aine kogum teises, hrl. kivimis v. maagis. Peeneteralise korundi pesad kvartsiidis. Kulda leidus kivimis üksikute pesadena. c. keel rühm ühest tüvest tulenevaid v. morfoloogiliste ja semantiliste seoste alusel omaette kogumikuks koondatavaid sõnu
▷ Liitsõnad: eos|pesa, kartuli|pesa, kristalli|pesa, sibulapesa.

pesitsema ‹37›

1. pesa tegema ja selles asuma ning järglasi kasvatama. a. (lindude kohta). Roostikus, metsas, põõsastes, puuõõntes, laidudel pesitsevad linnud. Kurepaar pesitses kõrge kase otsas. Kuldnokad pesitsevad pesakastides, tuvid räästa all. Kajakad pesitsevad kolooniatena. Metsvint pesitseb suve jooksul kaks korda. Koiva puisniitudel pesitseb paarkümmend linnuliiki. b. (loomade kohta). Kivimurrus pesitsev kärp. Lagrits pesitseb linnu- ja oravapesades. Kass oma poegadega pesitses lakas. Kilk pesitseb ahju taga. || piltl (bakterite, hrl. tõvestavate mikroobide kohta). Ninaneelu limaskestal, kopsus pesitsevad pisikud. *.. voolisid pühade esemetega oma kõhtu ning rinda. Kes endas pahatõbe arvas pesitsevat, too hõõrus ka allpoolset ihuosa. K. Rumor.
2. piltl varjupaika, asupaika omama; kusagil (ajutiselt) asuma, elama (enamasti halbade isikute kohta). Rabades pesitsesid metsavennad. Vanasti pesitsenud Kukemetsas teeröövlid. Aguliurgastes pesitses kahtlast rahvast. Kurjategija oli suvel heinaküünides ja lakkades pesitsenud. Paistab, et meil on vabrikus pesitsema hakanud logardite kamp. Eks nõiad pesitse Lapimaal. *Ja siis tuli uudishimu. Kus pidi pesitsema rajatava kaevanduse peenem rahvas? V. Gross. || (varjatult, kõrvalises kohas) asetsema, paiknema (hoonete, esemete vms. kohta). Talud ise pesitsesid metsatukkade vahel. Platsi serval sirelites pesitses väike maja. Esialgu pesitses kauplus keldrikorrusel kitsukestes ruumides. *Ning vana vedruvanker, armu poolest alles hoitud, pesitseb veel kreegipadrikus. A. Kaal. || (hrl. halvasisuliste, ebameeldivate abstraktsete mõistetega ühenduses:) asuma, (peidetult) esinema. Mure, rahutus, kartus, ärevus, kadedus, viha pesitseb südames, hinges. Silmades pesitses väsimus, hirm. Hingepõhja oli süütunne, väike kahtlusekübe pesitsema jäänud. Need pahed ja nõrkused pesitsevad meis endis. Missugused mõtted selle poisi peas pesitsesid! Temas näis pesitsevat ikkagi vaikne lootus, et olukord paraneb. Arvas pimedas metsas pesitsevat suurt hädaohtu. Toa kaugemais nurkades pesitseb hämarus. Ihus pesitses mingi tõbi. *Väljaotsa saunas pesitses popsi terve viletsus. E. Vilde. *.. silmad naeratlesid ja suunurkades pesitses muhelus. E. Männik.
3. hrv kuhugi asuma, asupaika võtma. *Pisut on ka seda tuska, mis korraks pesitses Emma südamesse Minnalt kuuldud uudise mõjul.. M. Raud.

pidamine ‹-se 5› ‹s›

1. kusagil, mingites tingimustes hoidmine. Vahi all, pakase käes pidamine.
2. säilitamine, millegi mitte lakata laskmine. Selle haiguse puhul on vajalik toidu- ja unerežiimi pidamine. Puhtuse ja korra pidamine. Initsiatiivi enda käes pidamine. Tutvuse, sõpruse, üksmeele pidamine. Tähtis on omavahel püsiva ühenduse pidamine. Saladuste pidamine. Iga õpetaja ei saa õige distantsi pidamisega hakkama. Hinnati viisi ja rütmi pidamist. Toitu anti vaid sedavõrd, kui hinge sees pidamiseks kulus. *Põhjakoosi pidamisest polnud enam juttugi. H. Sergo.
3. millegi v. kellegi kestev kasutamine, enda valduses v. käsutuses hoidmine. a. (talu, ettevõtte, masinate, loomade jms. kohta). Renditalu, veskikoha, töökoja, postijaama, peenramaa, suure korteri pidamine. Vanaperemees jättis talu laste hooleks, sest ta ei tulnud selle pidamisega enam ise toime. Kahe auto pidamine on liigne luksus. Kariloomade, hobuste, lammaste, kanade pidamine nõuab palju hoolt. Mesilaste pidamine annab suurt tulu. Poisikesena tegeles ta hasartselt tuvide pidamisega. Uus loomade pidamise viis. Karja pidamine, söötmine ja hooldamine. *Mõned vaimulikud ei põlanud ka viinaga hangeldamist ja salakõrtsi pidamist. A. Vassar. b. (inimeste kohta). Teenijate, sulaste, sellide, õpipoiste pidamine. Vanamees elab üüriliste pidamisest. Päeviliste pidamine on peremehele kasulikum kui sulase ja tüdruku pidamine.
4. millegi läbiviimine, tähistamine, veetmine vms. Pulmade, peiete, ristsete, sünnipäeva pidamine. Pühade, pühapäeva pidamine. Palvetunni, miitingu, läbirääkimiste, võistluste pidamine. Kihutuskoosolekute pidamine oli keelatud. Juubeli pidamist alustati juba nädal aega varem. Suurema olengu pidamiseks ei jätkunud raha. Häirib sinu pikkade telefonikõnede pidamine. Lõunatunni pidamine. Videviku pidamisest ei loobunud ta isegi kõige kiiremal ajal. Laisapõlve pidamine 'laisklemine'. || esitamine. Loengu, referaadi pidamine. Ettekande pidamine ebaõnnestus.
5. millegi pidev täitmine, andmete v. sündmuste kuhugi kirjapanek. Päeviku, kroonika, külalisraamatu pidamine. Hilinemiste tabeli pidamine oli klassivanema ülesanne.
6. arvamine kellekski, millekski v. mingisuguseks. Jäta juba ükskord see Ralfi vaenlaseks pidamine! Kellegi täismeheks, poisikeseks, asjatundjaks pidamine. Neljakümnest vanemaks pidamine ei tule tema puhul üldse arvesse. See lõunamaalaseks pidamine on mind juba ära tüüdanud. *Animism .. tähendab kõigi esemete ja loodusnähtuste elavaks ja hingestatuks pidamist.. H. Moora.
7. teat. paigas v. seisus, olukorras püsimine. Vahetas ameteid, pikemat pidamist polnud kusagil. *Tüdrukud jooksid kiljudes laiali ning ega poistelgi pidamist olnud. Küllap oli mul hirmus nägu peas.. A. Vanapa. *Ei ole sul ka pidamist – sa, kurivaim, lähed muudkui paksemaks! H. Lepik (tlk).
8. pidurdamine, tagasihoidmine, vastupidamine; vastupidavus. Kutsari käed olid hobuste pidamisega kinni. Ei aidanud ohjadest pidamine, hobune peatus alles värava ees. Mehed põgenevad nii, et pole enam mingit pidamist. Sajab igasuguse pidamiseta. *Nad võtsid õhtust ja Jakub, kellel oli alati vilets pidamine olnud, läks asjale. L. Remmelgas (tlk). *Kui see Urmo juba viskama [= jooma] hakkab, ei ole piiri ega pidamist! A. Maripuu.
Omaette tähendusega liitsõnad: aia|pidamine, karja|pidamine, kitse|pidamine, koha|pidamine, lamba|pidamine, lehma|pidamine, looma|pidamine, maja|pidamine, mesilaste|pidamine, põllu|pidamine, sea|pidamine, talupidamine; mitmemehe|pidamine, mitmenaise|pidamine, orjapidamine; arve|pidamine, raamatupidamine; kinni|pidamine, koosi|pidamine, sidepidamine; aru|pidamine, jahi|pidamine, kõne|pidamine, lahingu|pidamine, nõu|pidamine, sõjapidamine; laudas|pidamine, lõas|pidamine, ohjas|pidamine, puuris|pidamine, vabapidamine; lugu|pidamine, mure|pidamine, tõeks|pidamine, vaenu|pidamine, õigeks|pidamine, ülalpidamine

pidamis|kulud pl
loomade v. lindude pidamisega seotud kulutused. Karja pidamiskulud vähenevad, tõusevad. Põrsa hind sõltub emise pidamiskuludest.

piiksatama ‹37›

1. üks kord, korraks piiksuma (väikeste loomade ja lindude kohta). Hiirepoeg piiksatas ehmunult. Võsas piiksatas kaeblikult üks lind. || (inimeste samalaadse häälitsuse kohta). *Tal on parajasti häälemurdmise aeg, seetõttu põristab vahel jämedalt, siis jälle piiksatab peenikeselt. H. Pukk.
2. ‹hrl. eitusega› kõnek midagi ütlema v. lausuma, häält tegema, iitsatama; piiksudes ütlema. Ma ei julge sellest loost kellelegi piiksatada. Vaata et sa sellest poole sõnagagi ei piiksata! Arg mehike, ei tema piiksata sinu kaitseks sõnagi. Klassis on täieline vaikus, keegi ei piiksatagi. Kui vähematki piiksatad – süüdista iseennast! Piiksatasin kohkunult: „Kui hirmus!”. *Nii et ta oleks ükskõik kellele kallale läinud, kui mõni ainult midagi halvustavat oleks piiksatanud. R. Lahi.

piiksuma ‹42›

1. heledalt ja katkendlikult häälitsema (väikeste loomade ja lindude kohta). Põranda all piiksusid ja krabistasid hiired. Roostikus piiksus üks lind. Kanapojad, tibud piiksuvad ärevalt. Rünnatud jänesepoeg piiksus. Kusagil piiksus konn. Võsastikust kostis piiksuvaid hääli. || (seda meenutava inimhääle v. heli kohta). Poiss rääkis erutusest piiksuva häälega. Raadio, välitelefon hakkas piiksuma. Morseaparaadid piiksuvad.
2. peene ja nõrga häälega, ka hädiselt v. arglikult ütlema, rääkima v. häält tegema. „Jäta mind rahule!” piiksus vanaeit peene häälega. Püüdsin midagi vastu piiksuda, kuid temaga oli lootusetu vaielda. *.. on küllalt sänikaelu, et klopi või rattarummus, ikka piiksub: ei, mina ei tea, pole näinud, pole kuulnud. O. Tooming.

pikutama ‹37›
pikali olema, lamama, lesima. Pikutasin voodis, sängis keskhommikuni. Ants pikutas voodil, käed risti pea all. Sõdurid pikutasid naridel. Vabal ajal pikutasid madrused koides. Pikutasime põrandal värsketel heintel, õlgedel. Poiss pikutas kõhuli heinakoorma otsas. Pikutas veidi aega murul, pikas rohus, paksul heinakaarel, põõsa varjus, suure kase all. Supelrand oli täis liival pikutavaid inimesi. Matkajad pikutasid külili lõkke ääres. Pikutan juba pikemat aega, aga uni ei taha tulla. Otsustasin ainult natuke pikutada, aga jäin magama. Pikutame veel, ma ei viitsi tõusta. Naine pikutas mehe kõrval. Lasksime pikutades leiba luusse. *.. sööks, heidaks aidaesisele pikutama ja popsiks piipu.. O. Luts. || (loomade kohta). Põrssad pikutasid porilombis. Jääpangal pikutas parv hülgeid. *Koerad pikutasid kuudi varjus, keeled ripakil kollaste kihvade vahel.. J. Kello.

piuksuma ‹42›

1. (lindude ja väikeste loomade häälitsemise kohta:) heledat katkendlikku häält kuuldavale tooma, piiksuma. Linnupojad piuksuvad toitu oodates. Pääsukesed lendasid piuksudes ja siutsudes. Hiir piuksub seinapraos. || (seda meenutava mingi muu heli v. hääle kohta). See kummist mänguasi piuksub ka. Toored oksaraod piuksusid ja praksusid tules.
2. peene ja nõrga, ka hädise, argliku häälega rääkima, laulma vms. Räägib peene piuksuva häälega. Telefonitorus vastas vaevu kuuldav piuksuv hääl. „Vabandage,” piuksus näost punane hilineja. *„Näed ju ise, rohkem ei ole [raha]!” piuksus eit.. V. Saar.

poegimine ‹-se 5› ‹s›
(< tn poegima); zool loomade paljunemisviis, mille puhul pojad kujunevad emaihus lõplikult välja, vivipaaria

pugu ‹11› ‹s›

1. paljude loomade peam. toidumahutina talitlev söögitoru lai osa. Metsise mahukas pugu. Sipelga, vihmaussi pugu.
2. kõnek kõht. Sulle on kena pugu ette kasvanud. Käib ringi, pugu ees. Toppige oma pugud täis. Pista aga pukku! Hiirgi tahab pugu täita. | piltl. Segumasin keerutab oma ümmargust pugu. Jõel liiguvad laia puguga lodjad.
3. linnu puguala. Valgete pugudega pääsukesed.

pulm ‹-a 22› ‹s›
‹ka pl.›
1. abielu sõlmimise (rituaalne) pidu(stus); (vahel hõlmab ka abielu registreerimist v. laulatust). Reeda ja Kalle pulm(ad). Toredad, uhked, suured, rikkad pulmad. Tagasihoidlik, väike pulm. Mann teeb pulmadeks ettevalmistusi, valmistab pulmade vastu. Enne, pärast pulmi. Sügisel tulevad pulmad. Pulmad seisavad ukse ees. Kas varsti on pulmi oodata? Kai ja Kaarel teevad sügisel pulmad. Vend võttis naise ja tegi uhked pulmad. Saesaare noorperemees peab pulmi. Kihnu pulma peetakse vanade kommete järgi. Eesti muistne pulm kestis mitu päeva. Pulma(de) esimene, teine, kolmas päev. Külas on sel sügisel kolmed pulmad. Pillimees on pulma(de)s oodatud külaline. Mind kutsuti pulma. Käisin pulmas. Hõissa, pulmad! Ela ilmas kui pulmas. Tühine kriimustus, küll pulmadeks paraneb ära! Pulmad jäid ära, pulmi ei tulnudki. *.. kui teie tõesti paari lähete, siis teen mina teile pulmad, mis pulmad on. A. H. Tammsaare. || van pidu, pillerkaar. *Kui isa ja ema tööle olid läinud, siis algas kodus pulm: raadio pandi mängima ja otsiti välja kõik maailma trillerid ja trallerid.. R. Roht. *.. pärast jahti oli mõisas alati pulm. Ajajatele anti süüa ja juua ja küttidele .. tehti suurepärane pidu. A. Kitzberg. || ‹laiendiga› piltl tapatalgud, verepulm. *.. vägi vaenlase tulemas julm: / varsti siin on suur punane pulm.. G. Suits.
▷ Liitsõnad: hõbe|pulm, järel|pulm, kuldpulm; verepulm.
2. loomade paaritumisaeg, eriti selleaegne isaste kogunemine emaslooma juurde. Koerte, jäneste, ilveste pulm(ad). Karud purelevad pulmade ajal. *Ka huntidel on pulmad.. Ühe emahundi ümber koondub kari isahunte. K. Põldmaa.
▷ Liitsõnad: kassi|pulm, koerapulm.

pulma|aeg
pulmade aeg. a. Pulmaajast kapis rippuv ülikond. b. (loomade paaritumisaja, kalade kudemisaja kohta). Koertel on pulmaaeg. Paljude kalade pulmaaeg on kevadel.

pulma|mäng

1. pulmakombestikku kuuluv mäng. Hobuserautamine on tuntud pulmamäng.
2. loomade paaritusmäng. Tutkaste, metsiste kevadine pulmamäng. Kalade kirglik pulmamäng.

pulma|rüü

1. pulmarõivas. Pruudi valge pulmarüü. Pulmarüüs kaasitajad.
2. zool paljude (isas)loomade, eriti kalade ja kahepaiksete sigimisaegne kuju ja ere värvus; lindudel sama, mis hundsulestik. Kudemisajal kannavad vimmad värviküllast pulmarüüd. Harivesiliku pulmarüü on hambulise harjaga. Isaste rabakonnade lasuursinine pulmarüü. Metsisekukk heidab endalt toreda ja kauni pulmarüü.

pulmitama ‹37›
pulmi pidama. a. (abiellumisega seoses). *Viisakus nõuab, et surnud mehe haual muld enne kuivaks, kui naine uuesti pulmitama hakkab. A. H. Tammsaare. b. (loomade paaritumise kohta). Koer on küla peale pulmitama kadunud. *Peagi olid lojustel kõrvad lõhki nagu pulmitanud isakassidel. K. Saaber.

pulmitsema ‹37›
pulmitama. a. hrv (abiellumisega seoses). *.. võib-olla poolsada korda nendega [= pükstega] pulmitsetud! Peaaegu igal peigmehel Kübariku püksid jalas! O. Jõgi (tlk). b. (loomade paaritumise kohta). Kassid pulmitsevad kisades küüni taga.

puuk ‹puugi 21› ‹s›

1. zool paljuliigiline ühtse kehaga nugiputukas, kes imeb kärsa abil loomade ja inimeste verd (Ixodes). Puugid on koera, mullika karvades. Siil peab oma nahal puuke üleval. Puuk on end sügavale nahasse imenud. Puugi pea jäi teda välja tõmmates sisse. Verd täis puuk. Nopib pluusilt puuke ja põletab nad ära. Puukidest nakatatud loomad. Puuk ehk puutäi. Poiss oli kui puuk teise küljes kinni. Ta on end puugina minu külge imenud. | piltl. *Tsaar oli ju puuk, kes elas töörahva turjal, jäle vereimeja.. E. Vetemaa.
▷ Liitsõnad: laane|puuk, mets|puuk, võsapuuk; meripuuk.
2. folkl kratt (1. täh.), pisuhänd. Peremees tegi, ehitas neljapäeva öösel endale puugi, käskis puugil vilja varastada. Puuk veab vara kokku, kannab raha koju. Asjad kaovad, vist käib puuk majas. Ütleb, et on lendavat puuki oma silmaga näinud. Puuk on vanakurjast. Kardab marduseid ja puuke. Tormas tuppa, näost punane kui puuk. *Ei tea, mis on kratt! Pisuhänd... Vedajas... Puuk... Tulihänd... A. Kaal. *.. aitasin Mürgile kulda hunnikusse ajada nagu mõni pisuhänd või puuk. A. Liives. | piltl (varga v. ahne inimese kohta). Videvikus nahistavad puugid majandi viljapuuaias. *Meil oli küla peale üks puuk .. ta ahmis aga kust sai maad juurde. O. Tooming.

puur1 ‹-i 21› ‹s›

1. varb- v. võreseintega ehitis v. vahend loomade v. lindude (kinni)pidamiseks. Traatvõrgust, pulkadest, laudadest puur. Ta kasvatab, peab puuris valgeid hiiri, kanaarilindu. Laua kohal ripub puur papagoiga. Lind pääses puurist (välja). Ahvid lõgistavad puuri varbade kallal, varbu. Hunt jooksis kitsas puuris edasi-tagasi. Küülikute puurid tahavad puhastamist, puhastada. Ela nagu puuris, kust välja ei pääse. Rabeleb ja viskleb kui lind puuris. | piltl. Raske on tõrksaid kujutelmi puuri suruda. || kuldnoka vm. linnu puust pesakast. Panime kuldnokkadele, kuldnokkade jaoks mitu puuri üles. Torm on kosklate puurid ära lõhkunud. Varblased ehitasid endile pesa rästastest mahajäetud puuri.
▷ Liitsõnad: küüliku|puur, linnu|puur, lõvi|puur, rebase|puur, tuvipuur; kuldnokapuur; raudpuur.
2. ‹hrl. sisekohakäänetes› kõnek arestikamber, kartser, vangikong, pogri. Varas pisteti, pandi puuri. Ta istub praegu puuris ja mõtleb elu üle järele. *Selle eest maha ei lasta, vaevalt ehk peetakse mõni aeg puuris. M. Metsanurk. || väike kitsas ruum, pugerik. *Hulk inimesi pidi siin kitsas puuris [= vagunis] paratamatult tutvuma, üksteisega harjuma ja ühiselt taluma teevintsutusi. E. Rängel.
▷ Liitsõnad: vangipuur.
3. kõnek (jäähokis v. jalgpallis:) värav. *Pisut hiljem viskasid nad tartlaste puuri veel kolmandagi litri.. E. Press.

puur|lõks
loomade püügiks kasutatav puuritaoline (languksega) lõks

põistang|paeluss
zool loomade ja inimese sooltes parasiteeriv väike ussnugiline, ehhinokokk (Echinococcus granulosus)

põlis|asukas
põliselanik. Aafrika, Ameerika, India põlisasukad. Sahara põlisasukad tuareegid. Sisserändajad ja põlisasukad. || (loomade, lindude kohta). Metsis on meie metsade põlisasukas. Kährik ei ole Eestimaa põlisasukas.

põlis|elanik
põlisrahva, algse rahva liige, põlisasukas, pärismaalane; kusagil pikemat aega, põlise(ma)lt elanud isik. Maa, saare põliselanikud. Austraalia põliselanikud. Eesti alade põliselanikud. Kolonistid tõrjusid põliselanikud nende asustusaladelt välja. Tema pole selle kandi põliselanik. Uustulnukad on osalt omaks võtnud põliselanike kombeid. || (loomade, lindude kohta). Oravad on meie metsade põliselanikud.

põrna|tõbi
med vet veiste, lammaste, hobuste, sigade jt. loomade ning inimese äge nakkushaigus, Siberi katk, antraks

pätk ‹-a 22› ‹s›
vet põletikust tingitud luuvohand hobuse, ka teiste loomade kannaliigesel, kooljaluu

püha ‹8›
I. ‹adj›
1. hrl kirikl (Jumala kui kõigest argisest ja maisest kõrgemal seisva olendi olemisvaldkonna kohta, mis on eriliselt väärtustatav ja austatav). Püha taevane isa! Püha kolmainsus. Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. *Patused oleme me kõik tema [= Jumala] püha palge ees. A. Kalmus.
2. (Jumalaga lähedases ühenduses oleva v. vaga isiku, samuti tema meelelaadi, eluviisi kohta); ka pühakute nime koostisosa. Püha neitsi. Püha jumalaema. Püha Perekond (Neitsi Maarja koos Jeesuse ja Joosepiga, hrl. kujutava kunsti motiivina). Pühad inglid taevas. Püha isa (hrl. paavsti kohta). Pühad isad (piiskoppide, kardinalide ja teiste kõrgemate vaimulike kohta). Püha Sinod. Pühad evangelistid Matteus, Markus, Luukas ja Johannes. Püha Antonius. Püha Jüri. Püha Anna. Püha Birgitta klooster. Kedagi pühaks 'pühakuks' kuulutama. Patust pööranud pühad õed. Kes võib selle püha mehe kohta midagi halba öelda. Ta on ainuke püha inimene selle saare peal. Kirikuõpetaja on väga püha eluviisiga. *.. Hispaanias, mis on vististi kõige püham, kõige usklikum maa Euroopas. A. H. Tammsaare.
3. selline, mis on Jumalale, jumalustele, jumalateenistuseks määratud ja pühendatud v. mille vahendusel Jumal, jumalus end ilmutab ja millele seetõttu osutatakse erilist austust. a. (otseselt jumalateenistusega, kultusega seoses). Püha ristikirik. Ristimine ja laulatus on pühad talitused. Lapsuke sai pühas ristimises nimeks Elsa. Püha sakrament, ristikäik. Altar pühade säilmetega. Püha õhtusöömaaeg 'viimne söömaaeg, mida Jeesus sõi koos jüngritega'. Maailma usundite pühad raamatud (Piibel, Koraan jt.) Püha tekst. Püha Pärimus 'ristiusu kirikus suuliselt edasiantavad usulise tõe aluseks olevad õpetustekstid'. Kõlasid pühad laulud. Püha sõda 'ususõda, eriti muhameedlaste sõda nn. väärusuliste vastu'. Tegi lahkumisel püha ristimärgi. Gangese vees toimetatakse püha pesemist. Pärismaalaste, šamaanide pühad tantsud. b. (koha, hoone, eseme jne. kohta). See siin on püha paik, püha maa. Palestiinat peavad kristlased pühaks maaks. Jeruusalemm on kristlastele, Meka muhameedlastele püha linn. Püha mägi, jõgi, allikas. Püha ohvrihiis. Seda suurt kadakat, pihlakat on peetud pühaks puuks. Ta sängitati pühasse mulda. c. (jumalatele pühitsetud loomade, taimede jms. kohta). Püha ohvriloom. Muinasegiptlaste püha härg Apis. India püha lill lootos. Paljud rahvad on pääsukest pühaks pidanud. Ikooni ees põles püha tuli. d. (aja kohta). Püha jõuluõhtu. Püha öö 'jõuluöö'. Muiste peeti neljapäeva õhtut pühaks, sel ajal ei tohtinud tööd teha. *Vaikne laupäevaõhtu jõuab oma püha rahuga. Jak. Liiv.
4. eriti sügavat austust, lugupidamist vääriv, ülimalt aukartuses austatav; selline, mida ei tohi rikkuda, labastada jne. Kellegi mälestust pühaks pidama. Seadusi, lepinguid, omandussuhteid pühaks pidama. Pühaks peetud kombed, viisakusreeglid. Püha kodumaa. Isamaa püha pind. Tema abielu, abikaasa on talle püha. Sinu soov on mulle püha. Vanemate püha kohus on hoolitseda oma laste eest. Pühad ideaalid, aated. Tegin kindla ja püha otsuse suitsetamine maha jätta. Meid ootavad kõrged ja pühad ülesanded. Töö on tema jaoks midagi pühamast pühamat. Meie vanemaile oli vaevaga saadud leib püha. Talle pole miski püha. *Siin oli nende kõige püham paik. Selle kohaga olid kõige ilusamad mälestused ühendatud. M. Metsanurk. *Suverään peab olema riigi esimene teener, oma isikus püha, aga vastutav oma tegude eest.. J. Kross. || (nõrgenenud tähenduses tunnete, meeleolu kohta:) sügav, ülev, üllas. Sa solvasid mu kõige pühamaid tundeid. Meie sõprus oli püha. Mees läks püha viha täis. Ootamatu solvang täitis ta püha vihaga. „Milline argpüks!” hüüdis tüdruk täis püha põlgu. *Armastus on taeva tuluke ja on ikka püha, ükskõik, kus ta ruumi leiab. A. Saal.
5. esineb rahvapärastes ütlustes ja ehmatust, imestust, üllatust väljendavates hüüatustes. Sa püha taevas! Püha jumal, mis nüüd teha! Püha issand, püha jeesus! Sa püha arm, nüüd on kõik läbi! Issa pojuke, püha vaimuke! Sa püha ristike küll, mis sest elust sedasi saab! Püha ristivägi, ta on hulluks läinud! Oh sa püha kurat, nüüd hakkad sina ka veel peale! Sa püha müristus küll! Oh seda püha lihtsameelsust!
II. ‹s›
1. rahvapärimuslik, kultuslik v. riiklik tähtpäev, mil ei tehta tööd (ja mida kombekohaselt pühitsetakse). Riiklik, kiriklik püha. Kristlikud pühad. Vanad ristiusueelsed pühad. Pühi pidama. Surnute mälestamise püha. Lihavõtted on suured pühad. 1. mai on tööliste püha. Pühade reede, laupäev. Jõulu esimesel, teisel, keskmisel, viimasel pühal. Paar päeva enne, pärast pühi. Pühadeks sõidame koju. Pühade puhul oli lõunasöök tavalisest pidulikum. Pühade ajal käidi kirikus, mindi sugulastele külla. Pühadeks pannakse lipud välja. Nüüd tulevad pikad 'mitu päeva kestvad' pühad. Vihmase ilmaga tööd ei tehtud, mehed pidasid niisama püha 'logelesid'. Mäletan seda päeva nagu mõnda suurt püha. Häid pühi! Pühad tulevad suurelt, lähevad väikselt. Kui on pühad, siis olgu pühad! Kes kõik pühad peab, see kõik näljad näeb.
▷ Liitsõnad: jõulu|püha, kevad|püha, lihavõtte|püha, mai|püha, muna(de)|püha, neli|püha, nääri|püha, oktoobri|püha, paasa|püha, palmipuude|püha, suve|püha, suviste|püha, taevaminemis|püha, talviste|püha, ülestõusmispüha; rahu|püha, rõõmu|püha, võidupüha; jordani|püha, kabeli|püha, kalmistu|püha, lõikus|püha, surnuaia|püha, surnutepüha; kiriku|püha, kroonu|püha, rahvus|püha, riigi|püha, usupüha; kliistri|püha, külma|püha, streigi|püha, tormi|püha, tuisu|püha, vihmapüha; pähklipüha.
2. rahvapärastes ütlustes ja ehmatust, imestust, üllatust väljendavates hüüatustes. Sa pühade vägi küll! Pühade päralt, ega nad ometi siia tule? Kõigi pühade juures, kust sa nii ruttu siia said? Sa pühade vahe, kuidas ma küll ehmatasin! *Aga oh sa pühade reede küll, kuidas mu süda püksisäärest saapasse vajus.. A. Jakobson.
3. van pühapäev. *Püha peale jaani laulatatakse.. J. Mändmets.
▷ Liitsõnad: nädalapüha.
4. van pühak. Vandus kõigi pühade nimel, et räägib tõtt. *.. vahest aitab jumal ja abistavad pühad ning ei lasegi vaenlasi lähedale. K. A. Hindrey.

püsi|muna
zool keriloomade, alamate vähkide ja mõnede teiste loomade paksukooreline muna, mis hakkab arenema pärast puhkeaega, talimuna

püsti ‹adv›

1. maapinna, põranda vm. rõhtsa pinna suhtes umbes 90° nurga all(a), (enam-vähem) vertikaalses(se) asendis(se). a. (sirgelt) jalgadel(e). Mõned istusid, mõned seisid püsti. Ära kõigu, seisa püsti! Terve klass pandi püsti seisma. Müüjal tuleb terve päev püsti olla. Oli nõnda väsinud, et ei püsinud enam hästi püsti. Kukkus, aga ajas end kohe püsti. Ta on nii pikk, et ei mahu püsti tuppa astuma. Mulle pakuti istet, aga jäin püsti. Mäkke tõusmisel hoitakse ennast nii püsti kui võimalik. Püssilaskmine lamades, põlvelt ja püsti. Jõi kohvitassi püsti jala peal 'püstijalu' tühjaks. Poiss tõuseb laua taga(nt), toolilt, pingis(t) püsti. Ta ei saanud voodist kuidagi püsti. Upitas end vaevaliselt asemelt püsti. Kummargil, kükakil laps ajab end kohkunult püsti. Mees hüppas, krapsas, viskus püsti. Mihkel loivas, vedas end aegamisi püsti. Kohkusin, võpatasin kähku püsti, sähvatasin püsti nagu käsu peale. Ta visati kui vedruga, kui vibust lastud püsti. Kargas nagu nõelast torgatud, nagu ussist nõelatud püsti. Vinnab end seina najal, lauanurgale toetudes peaaegu püsti. On end poolenisti, pooleldi, kogu pikkuses püsti tõuganud. Haige ajas end küünarnukkidele püsti 'poolistuli'. Aita, tõsta mind püsti. Püsti tõusta, kohus tuleb! Noorsõduritele tehti püsti ja pikali (õppusel). Ratsutaja ajas end jalustele püsti. Koer kargas püsti ja jooksis karja juurde. Põlvili kukkunud hobune ajas end uuesti püsti. Pingviinid käivad püsti. *Lähed kohe püsti taeva. Pole aega surragi. A. Mälk. || (loomade kohta:) tagajalgadel(e). Hobune ajab end taga-, tagujalgadele püsti. Ratsanik rebis traavli kahele jalale püsti. Karu tõuseb tagumistele käppadele püsti. Koer on end peremehe najale püsti ajanud. Tuul on niisugune, et ajab sea püsti (väga tugeva tuule kohta). b. (ühe) otsaga ülespidi. Postid taoti maasse päris püsti. Telefonipostid, raadiomast pannakse püsti. Hakati lipuvarrast püsti ajama. Vana maja müürid on veel püsti, aga katus sisse langenud. Tara, plank seisab hädamisi püsti. Õhtuks saime heinakuhja püsti 'valmis'. Püsti olid veel söestunud puutüved. Telgid on alles püsti 'maha võtmata'. Tõsta tool püsti! 'õigetpidi'. Lõi labida mullahunnikusse püsti. Peremees lükkas äkke, redeli seina najale püsti. Lapsel on kepp püsti käes. Lusikas on pudru sees püsti. Lükkas ämbri ümber, aga tõstis selle kohe püsti. Tuul pillub kõrkjaid püsti ja pikali. Longus hein tõuseb jälle püsti. Torm ajas laineid püsti. Tõmbas palitukrae püsti. Joome, põhi püsti! 'joome põhjani, nii et klaasi põhi on ülespoole'. Pudelil on varsti põhi püsti 'pudel on varsti tühi'. Koer ajab koonu püsti. Märguandja tõstab käe püsti. Ütles, et annab alla ja ajas käpad püsti. Lendas, päkad püsti, selili. Uuris taevast, pea püsti. Juuksed on pealael täitsa püsti. Seisab, näpp, rusikas püsti. Koeral on üks kõrv püsti, teine lontis. Tüdruk istub, põlved püsti. Lehmadel on sabad nagu lipud püsti. Kass kõnnib, saba püsti. Torm kihutas suuri laineid püsti. Suits tõuseb otse püsti taeva poole. Kirjutab, tähed kord püsti 'otse, sirgelt', kord kaldu. Tühi kott ei seisa püsti. || (ka ühenduses uhkeoleku v. meeleolu, julguse, tuju säilitamisega). Kõnnib uhkelt, pea püsti. Naine viskas, ajas pea otsustavalt püsti. Solvus ja läks püsti 'sirge' seljaga minema. Pea püsti, kõik läheb mööda! Ära noruta, pea püsti! *Aga lugu oli igatahes paha, väga paha. Ainuke, kes pead püsti hoidis, oli Jürnas. A. Kalmus. c. (millegi üles-, valmisehitamise, püstitamise, rajamise kohta). Müürid, vahesein, sarikad saadi viimaks püsti. Sügiseks peab laut, külmhoone püsti olema. Vanaisa raius üksi tare püsti. Kuhu see hoone püsti lüüakse? Arutleti, kuhu uus maja püsti panna, püsti lüüa. Peagi saadi püsti kanala, kasvuhooned. Esialgu lõime püsti baraki ajutiseks peavarjuks. Laskis endale juba eluajal surnuaial hauasamba püsti panna. Harva pannakse elavale isikule monument püsti. d. (piltlikes väljendites). Me äri on tänini jalul püsinud ja jääbki püsti. Üksnes kohustused hoiavad teda püsti. Raskeimatel silmapilkudel hoidis teda püsti teadmine, et tuleb vastu pidada. Elas orjana, kuid ajas end püsti. Tema najal seisab terve asutus püsti. Kati hoiab kogu perel elulusti püsti. Tahtis tuju, vaidlust kuidagi püsti hoida. Majandus upitas end jälle pikapeale püsti. Kultuurgi ei seisa ilma rahata püsti. Vägev tüli aeti püsti. Lööme, paneme, seame, ajame 'korraldame' peo püsti! Tüdrukul on iseloom, mis end püsti ajab ja perutab. Uhkus ajas end püsti. Uurija ees on endiselt raske probleem püsti 'uurimisel, käigus'.
2. esile ulatuma(s), ette sirutuma(s), õieli. Meestel tõmbusid kaelasooned pingutusest püsti. On nii kõhn, et kondid, põsenukid on naha all püsti. Kõnnib uhkelt, lõug, rind, kõht püsti (ees). Sandil juba käsi tulija poole püsti. Pressitud seelikuvoldid hoiavad hästi püsti. *Aga kas keegi sellel päeval söögilauast kah puudu jääb? .. Seal on kõigil suud püsti peas ja käed pikal. A. Maripuu.
3. ‹vahel ka kokkukirjutatuna, näit. püstihull, püstirikas› täiesti, päris. Ta on vist püsti pime ja kurt. Vanamees on püsti pööraseks, ogaraks, metsaliseks, põrguliseks läinud. Need on ju püsti vargad, röövlid. Sa oled püsti juhm, ogar. Sedaviisi toimides oleksin ma ennast püsti tolaks teinud. Paljaste kätega karu vastu minna oli püsti rumalus. See on püsti lollus, sigadus, häbematus, pettus. Nüüd on päris püsti häda käes. Olime temaga püsti hädas. Poiss on püsti hirmu, jonni täis. Seni pole püsti nälga olnud, aga püsti rikas ma ka ei ole. Ta langes püsti vaesus(es)se. Naine on tal püsti kurat, saatan, kurivaim ise. Poisil on püsti kurat sees. Nüüd on püsti kurat lahti 'väga hull lugu'. Arvab, et temal õigus ja teisel püsti vale on. Saal oli inimesi püsti täis. *Ilm pööras end, taevas korjas pilve, jõgi näis püsti must. L. Promet.
▷ Liitsõnad: puupüsti.