[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

ajama ‹impers aetakse, aetud 37›

1. teat. suunas v. kuhugi liikuma sundima; (kuhugi) midagi tegema sundima; tagant kihutama, kannustama. Poisid aeti peolt minema. Inimesed aeti kodunt sõjapõgenikena rännuteele. Mõnda poissi peab lausa ajama kooli. Ta ei lasknud end ajada, läks ise. Ma ei lähe ajades ka enam sinna. Juba lapsena aeti ta karja, poisikesena tööle. Vaenlane aeti põgenema, pakku. Ema ajas tütre poodi leiva järele. Aja kari koju, lauta. Tuul ajas jää randa, pilved laiali. Torm oli laeva madalikule, karile ajanud. Paat jäi lainete ajada. Emajõgi oli ajanud oma veed kaugele üle kallaste. Küll me selle mõtte tal peast ajame. Igavus ajas tänavale lonkima. Mis häda sind ajas niimoodi talitama? Kes sind ajas teiste peale kaebama? Mure, hirm, teadmatus ajas kalurinaised randa paate ootama. Auahnusest aetud, lõhkus ta tööd teha. Häda ajab härja kaevu. Aja tühi asjale, karga ise kannule. Ega kutsumata võõrad ajamata ei lähe. *Ema ajas isa köstrile ütlema, et sedaviisi ometi ei tohi teha. O. Luts. *Kõrged pilved nagu hirmust aetud / üle maa ja mere lendavad .. L. Koidula. || juhtides lükkama; veo- v. sõiduvahendit, masinat vms. (aeglaselt) kuhugi vajalikku kohta juhtima; ohjadest juhtima. Ajasin jalgratast käekõrval, käru ees. Aja sõiduk ukse ette, koorem lakaluugi alla. Ajasin auto garaaži, garaažist õue, tagurpidi kõnniteele. Ta laskis end ratastoolil toast tuppa ajada. Poiss sai ohjad oma kätte ning tohtis hobust ajada. | (kehaosa kohta). Ajab käies üht külge, paremat õlga ees. || füüsilise jõuga kuhugi tõstma, panema, suruma, toppima, lükkama jne. Muld, kivid aeti auku. Vana kaev aeti täis. Teri aeti kottidesse. Praht ajage hunnikusse. Heinad aeti koormast lakka. Ärge rohkem puid enam ahju, tulle ajage. Siia tuleb kiil vahele ajada. Ta oli endale pinnu küüne alla ajanud. Silgud aeti vardasse. Uss aetakse õnge otsa. Kätt püksitaskusse ajama. Niiti nõela taha ajama. Laps ajab kõik suhu, mis kätte saab. Koer lastud maha ja aetud auku. Hobusele aeti rangid kaela. Proovi võtmiseks aeti sond makku. Ajasime pika redeli puu najale, katusele. Aita antenn püsti ajada. || rõivast, jalanõud vms. selga, jalga panema v. seljast, jalast võtma. Ajab särgi, pluusi, kleidi, seeliku, jaki, kuue, mantli, riided selga, seljast. Pükse, saapaid, säärikuid jalga ajama. Ajage kähku püksid jalast! Ajas puhta linase pesu ülle. Ta oli vana kasuka veel mantli peale ajanud. Ajab end ruttu riidesse.
2. end, oma keha v. mõnd kehaosa teat. suunas, kuhugipoole liigutama, teat. asendisse viima jne. End istukile, upakile, põlvili, püsti, jalule ajama. Ajab jalad harki, laiali, sirgu, sõrmed harali. Kartulivõtjail polnud aega selga sirgu ajada. Püüdsime kaela õieli ajades üle teiste näha. Ajasin pea selga, kuklasse. Ajab imestunult, ehmunult silmad suureks, pärani, pungi. Huuli torru, prunti ajama. Hobune ajas kõrvad kikki. Koer ajas hambad irevile ning karvad turri. Kana ajab suled kohevile. Lind ajas noka lahti. Täkk ajas end tagajalgadele püsti. *Tihnikus männidki sirgu end ajavad .. P. Haavaoks.
3. ‹ka impers.› mingit füsioloogilist protsessi v. psüühilist seisundit, tundmust, meeleolu jne. esile kutsuma. Rasvane toit ajab ta oksele, öökima. Külmavärinad käivad ning iiveldama ajab. Õlu ajab urineerima, kusele. Tolm ajab köhima, aevastama. Väsimus ajab haigutama. Aspiriin ajab higistama. Jooksmine ajas hingeldama, higiseks, naha märjaks, kuumaks, südame kloppima. Toidulõhnad ajasid suu vett jooksma. Jahutoidud ajavad inimese paksuks, rasva. Nii hirmus, et ajab kananaha ihule, juuksed püsti. Kiikumine ajab mõnel pea pööritama. See ajab lausa vihaseks, vihale, marru, raevu. Nii kurb lugu, et ajab pisarad silma, nutma. Ära aja naerma. Ähvardus ajas poistele hirmu nahka. Sõjajutud ajasid meeled ärevile. Poegade käitumine ajas ema meeleheitele. See ajab mul pea halliks. || paistetust, paiset, muhku, löövet jms. moodustist esile kutsuma. Ajas paise värvli alla. Sõrm ajas umbe. Mingisuguse muhu on ajanud jala peale. Ajas suure villi peopessa. Südamehaigetel ajab mõnikord jalad paistesse. Mesilase nõelamine ajas näo paistesse.
4. midagi v. kedagi mingisugusesse olukorda, seisundisse viima v. mingisuguseks muutma. Tööasjad, paberid tuleb joonde, jutti, korda ajada. Ajasite meie plaanid luhta, segi, nurja, nässu, mokka, asjad untsu. Tuul ajab juuksed sassi. Vesi aeti keema. Sulaks aetud tina. Sepp ajas raua tulipunaseks. Puupakk oli keskelt lõhki aetud. Vaadake, et te maja põlema ei aja. Firmat pankrotti, talu oksjoni alla ajama. Tuisk on kõik teed umbe ajanud. Ants püüdis meid Ainoga, mind ja Ainot tülli ajada. Ajasin mehed riidu. Ei või vahekordi teravaks ajada. Asjad on keeruliseks aetud. Viin on poisi hukka, raisku ajanud. Armukadedus ajas perekonna lõhki. Suur tükk ajab suu lõhki. *Üksikelamute rohkus ajab vahemaad pikaks .. R. Sirge.
5. endast (vooluna) välja saatma v. (osakestena) enda küljest eraldama. a. ‹ka impers.› endast (vooluna) eraldama v. välja saatma. Vabrikukorstnad ajavad paksu musta suitsu. Pliit ei tõmba, ajab suitsu kööki. Pott keeb ning ajab auru. Tukid ajavad vingu. Tänavapoolsetest akendest ajab tolmu tuppa. Õlu ajab vahtu. *Need olid keevad sooned, kust ajas vett kui allikast .. A. H. Tammsaare. b. (naha sarvkihti, selle osakesi v. mitmesuguseid marrasknaha moodustisi) uuenemise käigus eraldama. Jänestel veel karv ajamata. Rästikud, nastikud ajavad kesta. Päikesest põlenud käsivarred ajavad nahka. Põdrad ajavad sarvi. c. (muid juhte). Värvimata voodrilauad ajavad pinde. Kuused, männid ajavad okkaid.
6. kätte saada püüdes, ahistades v. otsides (jälgi, lõhna mööda kannul) järgnema. Koerad ajavad jänese jälgi, rebast, põtra. Ajujahil ühed ajavad, teised kütivad. Koer jookseb nuhkides metsa all, ajab erutatult lõhna, haisu. | piltl. Politseinikud ajavad kurjategija jälgi. || (näit. loetavat tekstirida näpuga järgides). Laps ajab lugemisel näpuga järge. Sõrm ajab tabeliridu.
7. rääkima, kõnelema, vestma (hrl. koos vastavasisulise objektiga); ka kõnek (eriti objektita kasutustes). Istusime kohvikus ja ajasime juttu. Kes selliseid lorajutte ajab? Ei saanud aru, kas ajas nalja või rääkis tõsiselt. Lori, rumalusi, loba, plära, jama, joba ajama. Ära aja udu(juttu)! Mis sa nüüd hullu ajad! Mis sa ajad – ei või olla! *.. aga tema ajab üksisõnu: armastus ja armastus! Nüüd on ometi sõna kätte saanud! O. Luts. || (visalt väites, argumenteerides) midagi erapoolikult tõendada püüdma (näit. süü, vastutuse veeretamiseks). Mis sa enda tegusid teiste süüks ajad? Poiss oli akna lõhkunud, kuid püüdis asja teiste kaela ajada. Puudujääki üritati noore müüja kraesse ajada. *Seepärast hakkas ta lapse ees salgama, .. hakkas valeks ajama, mida ta ise tõeks oli tunnistanud .. E. Vilde.
8. (mingit häält, heli, müra) tekitama. Laulujoru, vilet ajama. Kass hakkab kohe nurru ajama, kui silitad. Vabrik ajab vilet. Kõrvad ajavad pilli. || van (pasunat vm. pilli) puhuma. *Kuski pasunat ajas karjus .. J. Kärner. *Üks vanamees ajab vilepilli .. O. Kallas.
9. (hrl. hobusega ning kihutades) sõitma; jooksma, liduma, kiiresti minema. Hüppas sadulasse ja ajas otse üle põldude alevi poole. Ajas, mis hobune võttis. Ärge inimestele selga, otsa ajage! Tulid tuhatnelja võidu ajades. Hobused märjaks, vahule aetud. Nad olid täies lastis kalalaevaga karile ajanud. Ükski auto ei peatunud, kõik ajasid mööda. Kõik panid, pistsid ajama 'läksid kiiresti joostes ära'. Ma sain veel õigel ajal ajama. *Teised ajavad sõnnikuvankrites Mahtra poole, teel jalamehi peale võttes. E. Vilde.
10. korraldama, õiendama, millegagi tegelema. Mul on linnas asju ajada. Kes seda ekskursiooni asja nüüd ajab? Ajavad musta äri, sahkerdavad ja spekuleerivad. Rahumeelset välispoliitikat ajama. *Kelle kosje sa ajad? Ei mul veel mehelemineku mõtteid ole! H. Raudsepp.
11. mingit käitumisliini järgima; midagi taotlema. Jonni ajama. Mõlemad ajavad kangust, kumbki järele ei anna. Ajas naabritega kiusu. Alati ei saa oma tahtmist ajada. Mehed ajasid visalt oma joont. Ajab pärlitega uhkust. Oli tal tarvis uut autot osta ja uhkust ajada. Ära aja edevust! *.. kui maasikad valmivad, läheme aeda ja ajame maiust. A. Kitzberg. *Nad sellepärast nii kibedad, et ei saa enam toredust ajada ega mõnuleda! M. Metsanurk.
12. edasi liikudes, töötades mingit käiku, sihti, liini vms. rajama. Nööri järgi aetud sirged peenrad. Ebasümmeetriliselt aetud pargiteed. Läbi metsa tuli ajada siht. Ajab sirge kaare läbi põllu, üle heinamaa. Kartulivagusid ajama, lahti ajama. Ajab pressrauaga viigid pükstesse. Mutid on aias risti-rästi käike ajanud. Üraskite aetud käigud puidus. Koidest aetud vana kasukas.
13. ‹hrl. ühendverbi osana› õmmeldes kinnitama. Pükstele, kuuele lappi (peale) ajama. Varrukat külge, otsa ajama. *.. isegi oma laste pluuside ette ajas ta kuldsed sinelinööbid. L. Promet.
14. destilleerima, utma. Viina, puskarit, samagonni ajama. Kartulitest aetud piiritus. Tökatit aeti kasetohust, tõrva männist. Põlevkivist aetud õli. Osa kartuleist aeti viinaks.
15. (taimede kohta:) kasvatama, välja ajama. Puu ajab juured sügavale, kaugele, mulla pealmisse kihti. Vaarikad ajavad risoome, maasikad võsundeid. Õunapuud hakkavad õisi ajama. Kaktus on ajanud mitu õienuppu. | piltl. *Ning korraga tabas mind mõte, mis minus nähtavasti juba kaua juuri oli ajanud – abielu. R. Kaugver.
16. habet, juukseid raseerides v. masinaga lõigates eemaldama. Habet ajama. Lõug, kael habemenoaga puhtaks aetud. Noorsõduritel aeti pea paljaks.

alanema ‹37›

1. (vähehaaval) allapoole, madalamale vajuma v. madalamaks muutuma, langema. Kaspia mere pind üha alaneb. Idatuultega oli meri alanenud ning lautrikivid olid veest väljas. Kevadine suurvesi hakkab alanema. Hommikuks oli paistetus alanenud. Iga päev köetakse ahje – puuriit muudkui alaneb. Paremal pool teed alanevad voore nõlva põllud järveäärseks luhaks. Mere poole alanevail rannikuastanguil kasvas mets. Mäestik alaneb nagu märkamatult lauskmaaks. Leegid alanevad, tuli hakkab kustuma. Alanevas joones, alanevas liinis sugulased, alanevad sugulased 'lapsed, lapselapsed jne.'. Alanev järjekord 'järjekord suuremast väiksema suunas, ülemisest alumise suunas jne.'. *Isegi õlu tema peekris jõudis vahutuks alaneda, enne kui rüübata märkas. H. Sergo. *.. tantsime vennatantsu, hüppame ringi, ja ma olen kindel, et kõht alaneb. F. Tuglas (tlk).
2. (hrl. mingi arvudes väljendatava suuruse puhul:) vähenema, langema. Veebruaris alanevad talvekaupade hinnad. Maksud alanesid. Üür alanes. Hommikuks palavik alanes. Õhutemperatuur võib alaneda nullini. Soolhappe kontsentratsioon maonõres on alanenud.
3. (vähehaaval) tugevust, teravust, intensiivsust vms. kaotama, nõrgenema, raugema. Pinevus, pinge alanes. Joobnul alaneb kriitikavõime. Hooti ägenev, hooti alanev valu. Naise hääl alanes vihaseks sosinaks. *Kusta Puuranna viha hakkas aegamööda alanema. H. Angervaks.

allamäge ‹adv›

1. mäest alla, pärimäge; ant. ülesmäge. Tee läheb kord allamäge, kord ülesmäge.
2. piltl halvema suunas. Õppimine kippus poistel allamäge minema. Ta hakkas oma eluga allamäge minema, veerema. Äriasjad läksid allamäge.

allapoole
I. ‹adv›
1. suunaga alla, millegi pealpool, kõrgemal asuva suhtes madalamale; ant. ülespoole. Allapoole laskuma, vajuma, veerema, veeretama, lükkama. Orav jooksis mööda puutüve allapoole. Maa-alune käik viis üha allapoole. Tõmbas kleidiserva veidi allapoole. Laps oli nutma hakkamas, ta suunurgad kiskusid allapoole. Allapoole laieneva võraga puu. Allapoole kaardus huuled. Linnud võivad puuokstel liikuda, selg allapoole 'alaspidi'. Läksime mööda jõe kallast natuke maad allapoole 'suudme suunas'.
2. määralt vähemaks; tasemelt madalamaks. Temperatuur langes nullist allapoole. Palgad läksid üha allapoole.
II. ‹prep› [part] (millestki) madalamale; sün. alla
1. millestki ruumiliselt madalamale. Poisil on püksid allapoole põlve. Löök allapoole vööd. Laager jääb siit umbes kilomeetri allapoole 'suudme poole' kärestikku. *Ta polnud blond, vaid pikkade tumedate juustega, allapoole kõrvu. L. Promet.
2. määralt, tasemelt madalamale. Meil langeb temperatuur harva allapoole 20°. *.. oli tunne, nagu laskuks ta sellega allapoole oma taset .. H. Rajandi (tlk).

alla|tuult ‹adv›
selles suunas, kuhu tuul puhub, pärituult; ant. vastutuult. Allatuult on hoopis kergem käia, joosta, sõita kui vastutuult. Paat keeras nina allatuult. Pööra nägu allatuult ning tõmba krae üles.

avanema ‹37›

1. lahti minema, suletud seisundist avatud seisundisse minema. Uks, värav avanes. Luuk avanes kriuksudes. Eesriie avaneb. Haige virgub, silmad avanevad. Suu, huuled avanesid. Rüseldes olid nööbid, haagid, mantlihõlmad avanenud. Langevarjud avanesid. Hommikul vara on tulbiõied sulgunud, hiljem nad avanevad. || puhkema, lõhkema, oma sisemust avama; paljandina, allikana jne. mingi pinnani, näit. maapinnani ulatuma. Paise avaneb, mäda hakkab välja voolama. Flegmoon võib iseeneslikult avaneda naha pinnale. Maapõu avanes, laava purskas välja. Maakoore kivimid avanevad mõnes kohas paljanditena maapinnal. || (hrl. akna v. ukse kohta:) teatavas suunas avatav olema, mingis suunas v. millegi poole asetsema. Toa aknad avanevad päikeselisse aeda. *Ruumi avaneb kaks ust – üks otse tagaseinast, teine paremalt. O. Tooming. *Toas oli kaks akent – üks avanes tänavale, teine kitsa põiktänava poole .. M. Käbin (tlk). || kasutamiseks, külastamiseks jne. lahti tehtama. *.. ootas ta kannatamatusega silmapilku, kus avanevad asutiste uksed. A. H. Tammsaare. | piltl. Noortele avanevad kõrgkoolide uksed.
2. pilgule avatuks, silmaga haaratavaks muutuma. Toompealt avaneb vaade Tallinnale. Sündmuskohal avanes meile kurb vaatepilt. Meie silmade ees avaneb org kauni järvesilmaga.
3. kättesaadavaks muutuma, võimalikuks saama. Avanes hea võimalus, juhus Krimmi sõita. Noortele avanesid soodsad võimalused edasiõppimiseks. Mulle avanes uus tööpõld. Jaapani autotööstusele avanes uusi turge.
4. nähtavale v. ilmsiks tulema, end avaldama v. ilmutama. Inimese olemus avaneb tema tegudes. Teoses avaneb kunstniku ande eripära.

dendriit ‹-riidi 21› ‹s›

1. anat närviraku jätke, mis juhib erutust närviraku suunas
2. paleont anorgaanilise päritoluga põõsakujuline kivistisetaoline moodustis

derivatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. keel (sõna)tuletus
2. sõj mürsu v. kuuli külgkõrvalekaldumine sihtjoonest pöörlemise suunas
3. tehn veekogust vee kõrvalejuhtimine (hüdroenergeetikas, veevarustuses, maade niisutamisel)

diamagneetik ‹-u 2› ‹s›
füüs välisele magnetväljale vastupidises suunas magneetuv aine, diamagnetiline aine

diamagnetism ‹-i 21› ‹s›
füüs magneetumine välisele magnetväljale vastupidises suunas

dupleks|side [-side]
el side samal sidekanalil üheaegselt mõlemas suunas

eba|usk
ka folkl traditsioonilised uskumused ja nendega seotud maagilised toimingud halbade ennete tõrjumiseks ning olukordade, isikute jm. mõjustamiseks enesele soodsas suunas. Meremeeste ebausk ei sallinud naisi laevas. Ebausu järgi on 13 õnnetu arv. Ebausu kohaselt ennustab peegli purunemine õnnetust.

edasi ‹adv›

1. enda ees olevas suunas; liikumise pärisuunas; ant. tagasi. Sammub, läheb, tungib edasi. Kihutab, tormab edasi. Minge otse edasi! Astus paar sammu edasi. Ei pääse edasi ega tagasi, sammugi edasi. Siit veidi edasi on suur rändrahn. Järgmine jaam Pääskülast edasi on Laagri. Kellaosuti on ainult mõne kriipsuvahe edasi nihkunud. Päikeselaik seinal on edasi liikunud. | (käsklusena, üleskutsena). Rühm, edasi! Täiskäik edasi! || mingis vajalikus, soovitud, kavatsetud suunas. Sõidan Tartusse ja sealt edasi Võrru. Nihutas end pingil veidi edasi, et sõbrannale istumisruumi teha. Igas järgmises reas nihkub mustrikord ühe lõimelõnga võrra edasi. Käisime ristikuväljal ketitatud hobuseid edasi panemas, edasi tõstmas.
2. ajas kaugemale, eelseisvale ajale; eelseisval ajal, tulevikus. Eksam, koosolek, asja arutamine lükkus edasi. Ärasõit, võistluse algus lükati edasi. Mis edasi saab, ei tea. Kuidas edasi elada?
3. (märgib tegevuse v. olukorra jätkumist:) jätkuvalt, üha, endist viisi, (ikka) veel. See seadus on edasi jõus. Ilmad jäid edasi vihmaseks. Ta magas, luges rahulikult edasi. Pidu, töö käib edasi. Rääkige, laulge, jutustage edasi! Töötab tehases edasi. Ela siin edasi, ega mujal parem ole! Me oleme edasi vihased, tülis. Poiss jäeti kooli edasi. || (katkenud tegevuse jätkamise kohta). Pärast räägime, arutame edasi. Mõtles veidi, siis päris, küsis, uuris edasi. Kevadel saab ehitustöid edasi teha. Komistas korraks, siis tantsis hooga edasi.
4. järgnevalt; (varasemale, eelmisele) lisaks, veel. Esimesena ilmuvad lastel keskmised lõikehambad, edasi välimised lõikehambad. Edasi tõmbame punktist A sirge punktini B. Sumpasime rabas, edasi kõndisime männikus ja nõmmel. Kui palju täna matemaatikas edasi võeti? Edasi kuuluvad tehase sisseseade hulka turbiinid, tõstukid jne. Edasi tuleb pidada silmas, et .. Edasi ei mäleta ma enam midagi. Probleem ärgitab edasi mõtlema, edasi uurima. Ja nii, nõnda edasi (kasut. hrl. mittetäieliku loetelu lõpul).
5. väljendab arenemist v. arendamist, kõrgemale tasemele siirdumist v. siirmist. Jõuab õpingutes, elus, töös edasi. Haris end iseõppimise teel edasi. Õpilane viidi järgmisse klassi edasi. Kaebas edasi kõrgema astme kohtusse. Neid seisukohti on ta oma järgmistes töödes edasi arendanud. Põlevkivikeemia on meil hiiglasammudega edasi arenenud. Elu on viimaste aastatega palju edasi läinud. Püüab elus edasi saada. See avastus on inimkonna ajaloos suur, tohutu samm, hüpe edasi. *Aeg on Kusta südamest riisunud mõnedki lootused, kuid tungi edasi pole Kusta kaotanud .. R. Roht.
6. kasut. vahendamise, teistele üleandmise väljendamiseks. Edasi müüma, toimetama, saatma. Kogemusi edasi andma. Saladust ei tohi edasi rääkida. Võid talle edasi öelda, et koosolekut ei tule. Rahvaluule kandub edasi suust suhu, põlvkonnalt põlvkonnale. Kunstnikul on maalis õnnestunult edasi antud suveöö meeleolu.

edasi-tagasi ‹adv›

1. vahelduvalt kord ühes, kord vastupidises suunas. Jalutab, käib, kõnnib edasi-tagasi. Pendel võnkus edasi-tagasi. Pesu õõtsub nööril edasi-tagasi. Kolb liigub silindris edasi-tagasi. Kooliteed tuli mul edasi-tagasi 6 kilomeetrit. *.. õiget mängumeest polnud ühestki. Tagusid palli niisama edasi-tagasi üle võrgu. H. Pukk. || siia-sinna. Lülitit otsides kobasin seinal käega edasi-tagasi. Sihitu edasi-tagasi sagimine.
2. nii ja teisiti; kaksipidi. Edasi-tagasi mõtlemine, kahtlemine. Ei armasta edasi-tagasi targutada, heietada. Asja oli pikalt edasi-tagasi arutatud, kaalutud. Ära räägi edasi-tagasi, ütle parem otse välja!

edaspidi ‹adv›

1. tulevikus, hiljem (tulevikus). Nüüd ja edaspidi. Ei sel päeval ega ka edaspidi. Ole edaspidi hoolsam! Mis saab neist edaspidi? Seda asja peame edaspidi ühiselt arutama. On seni läbi saadud, saadakse ka edaspidi. *Ja vaata mind nüüd hästi teraselt, et sa mu edaspidi ära tunned. A. Jakobson.
2. ees olevas suunas, pärisuunas; ant. tagurpidi, tagaspidi. Kas lugeda edaspidi või tagurpidi? Kuival maal liigub vähk edaspidi. *.. aiva imesta, kuidas aeg võib ühe inimese suhtes edaspidi, teise suhtes tagurpidi joosta. A. Sinkel.

edu|samm
teat. edu mingil alal, samm edasi paremuse suunas. Riigi põllumajanduse, tööstuse, teaduse uued suured edusammud. Esimene edusamm õhutab järgmistele. Teeb õpinguis silmapaistvaid edusamme. See jutustus on hinnatav edusamm autori loomingus.

ees
I. ‹adv›
1. kellestki v. millestki esikülje, liikumise suunas teat. kauguses, eespool; ant. taga. Tema sammus ees, mina järel. Kes seal ees läheb? Üks jooksja oli teistest tublisti ees. Vange viidi, püssimehed ees ja taga. Kari tuli koju, Punik kõige ees. Paatidest oli kord üks ees, kord teine. Ta lükkas käru ees. Poiss ajab lehma ees. Ees on tee hange tuisanud. Mis seal ees sinetab? Ees paistis jõgi. || (kehaosa asendi kohta). Poiss hüppas pea ees vette. Surnu kanti välja, jalad ees. Astub uhkelt, rind ees. Harjutuse algasendis on käed ees. Tal on juba kena kõhuke ees. *Aleksandri lõug oli sõjakalt ees ja kulm kortsus. E. Maasik.
2. esiküljele kinnitatud v. asetatud, esiküljel v. selle läheduses (oma otstarvet täitmas v. selleks valmis). Perenaisel on põll ees. Poisil oli lips ees. Kuuel on kõik nööbid ees. Tal on prillid ees. Meestel olid maskid, valehabemed ees. Uksel on riiv, kang, taba ees. Akendel on luugid ees. Majal on aknad ees. Kardinad, eesriie on ees. Ta istus laua taga, raamat ees. Autot, bussi ei ole veel ees. Loomadel on heinad ees. Tal oli muhe, lahke nägu ees 'tal oli muhe, lahke nägu'. *Mees ise on mats, sõidab sõnnikuvankriga, aga hobune ees sajarublane. F. Tuglas.
3. segamas, takistamas, tüliks. Puu oli tee peal risti ees. Vana koli, ämber on asjata tüliks ees. Ära seisa ukse peal, vahekäigus ees! Oled mul igal pool ees. Koerad olid jalus ees. *.. kellele oleks veel vaja minu armastust, ma olen ju ilmas veel ainult tüliks ja risuks ees. A. H. Tammsaare.
4. varem kohal, varem olemas. Mul seal mitu tuttavat ees. Mind ei ole seal keegi ees ootamas. Pööningul on juba ennegi igasugust koli ees. *Kiilu on ikka kõige kergem sinna lüüa, kus pragu ees .. R. Sirge. || kõnek enne vastuvõtul, jutul, aru andmas, kontrollitavana vms. Kas direktori juures on keegi ees? *Doktor Trapets on ennegi end oodata lasknud. „Tal on keegi ees,” sosistas paks vanatädi mulle ust avades .. L. Promet.
5. kohtus arutlemisel; kohtuprotsessil. See asi on juba mitu korda kohtus ees olnud. *Mehed käisid mitu raksu [kohtus] ees ja kogu asi leidis põhjaliku valgustuse .. A. H. Tammsaare.
6. (ajaliselt) tulemas; kavatsusel, teoksil. Ees on heinaaeg. Küll ma puhkan, suvi ees. Ehk jõuab, pikk päev ees. Sul elu, paremad päevad alles ees. Neid ootab ees õnnelik tulevik. Ees on veel palju raskusi. Ees seisid lahingud. Poisil on ajateenistus alles ees. Ees on tähtis nõupidamine. Selle artikliga on veel rohkesti tööd ees. Tal on suur tehing, tähtis käik ees. Mis sul täna õhtul ees on?
7. (seoses mingi tegevusega:) eelnevalt, enne teisi. Ta teeb kõik järele, mis teised ees teevad. Ta ütles sõnad ees ja teised kordasid kooris järel. Kuidas isa ees, nõnda poeg järel. Hakka ees minema, küll mina tulen varsti järele. Kes ees, see mees.
8. arengult, edasijõudmiselt kaugemal eespool. Suure kirjanikuna käis ta oma ajast ees. Võimete, teadmiste poolest on ta minust ees. Naabrid on töödega meist tublisti ees. Nemad on igas asjas meist ees. Aastate poolest pole ta minust kuigi palju ees, kuid näeb vana välja. *Pikkuselt oli ta ligemasti pea jagu Tiinast ees .. A. H. Tammsaare. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast ette jõudnud. Küll sa jõuad, meie kell on ees. Kell on viis minutit, tervelt pool tundi ees.
9. hrv käsutada, käealusena, käsu peale tegijana. *Aga nüüd on juba taluperemehi, kes vanemate käest varandust on pärinud, kes perenaisele tüdruku ees jõuavad pidada ... A. Kitzberg.
10. kõnek (males:) löödavana, tule all. Vigur, ratsu on puhtalt ees.
II. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki eespool, esikülje v. liikumise suunas; ant. taga. Ta sammus minu ees. Maja ees on aed. Auto peatus ukse, kaupluse ees. Jaama ees on väike väljak. Istus peegli, kamina ees. Nad seisid maali, Euroopa kaardi ees. Noorpaar seisis altari ees. Nende ees laiusid viljaväljad. Hoiab kätt silmade ees. Esikoha võitis Tal Kerese ja Spasski ees. Tal oli minu ees kenake edumaa. Meie ees seisavad suured ülesanded 'meil on täita suured ülesanded'. || hrv (ajaliselt). Orjalapse ees seisid mure- ja nutupäevad.
2. millegi küljes, millegi esiküljel (oma otstarvet täitmas). Kardinad, luugid on akna ees. Võti on ukse ees. Prunt, tropp augu ees. Hobune on vankri, saani ees. Härjad astusid laisalt adra ees.
3. kellegi juuresolekul, nähes v. kuuldes. Tunnistasin seda kõigi ees. Rääkis sellest koosoleku ees. Esines selle teadaandega ajakirjanike ees. Laps häbenes võõraste ees. Poissi kiideti kooli, klassi ees. Ei julge ülemuse ees suudki lahti teha. Ta armastas teiste ees kiidelda oma vägitegudega. Ta tegi seda minu silme ees 'minu nähes'. || kellegi küsitletavana, kellelegi seletusi andmas vms. Mehed käisid mitu korda kohtu ees. Kaitses erialanõukogu ees väitekirja. Õpilane vastas komisjoni ees.
4. kasut. osutamiseks isikule, olendile v. nähtusele, kelle v. mille suhtes midagi tehakse v. toimub. Õpilane vabandas õpetaja ees. Ta püüab end minu ees heana näidata. See oleks enese alandamine vastase ees. Mul ei ole sinu ees saladusi. Müts maha niisuguse mehe ees! Mul on kohustusi kollektiivi ees. Pean täitma oma kohust isamaa ja rahva ees. Toimkond on vastutav seltsi juhatuse ees. Tal on suuri teeneid ühiskonna ees. Olen süüdi, võlglane nende ees. Mul on piinlik, häbi teiste ees. Ma ei taha sinu ees narri seisukorda jääda. Ei saanud jagu kartusest võõraste ees. Hirm teadmatuse, ohtude, surma ees. || millegagi, kellegagi võrreldes. Tal on sinu ees mõningaid eeliseid.
5. vaatekohast, vaatevinklist, seisukohalt, arvates. Ära tee end maailma ees naeruks! Seaduse ees on kõik võrdsed. *Aga poisil on mõisas hea eestkostja, kelle sõna nii vana kui noore paruni ees maksab. E. Vilde. *Tiina on tema silmis ilus tüdruk ja muu tema ees ei loe. A. H. Tammsaare.
6. kasut. osutamiseks mingile nähtusele, olukorrale, milleni on jõutud v. ollakse jõudmas. Seisime, olime tõsise probleemi ees. Ta ei kohku raskuste ees tagasi. Seisti tõsiasja ees, et minek on paratamatu. Riik seisab uue majanduskriisi ees.
7. (kasut. fraseologismides:). (Kellegi) jalg(ad)e ees. Lõhkise küna ees. (Kellegi) nina ees. Silm(ad)e ees läheb, muutub, võtab mustaks, kirjuks. Suu ees. (Miski on, seisab) ukse ees.

ees|pool

1. (kaugemal) ees, teatavas kauguses vaate v. liikumise suunas.; ant. tagapool. a. ‹adv› Käis meist paar sammu eespool. Me ei pääse edasi, eespool on tee suletud. *Nägin vaid teiste selgi ja kuskil eespool vilksatavat valget mütsi .. A. Kaal. b. ‹prep› [part] hrv. Eespool esimest masti asetsev puri on eespuri.
2. eelnevalt, varem. a. ‹adv› Sellest oli eespool juttu. Eespool mainitud küsimus. b. ‹prep› [part] hrv. *Tema mõte käis alati suure kaarega eespool tegu. H. Sergo.

ekraan ‹-i 21› ‹s›

1. kiirgust hajutav, peegeldav, neelav v. muundav pind nähtava kujutise saamiseks. Suure ekraaniga televiisor. Raadiolokaatori ekraanile ilmus laeva kujutis. || kinoekraan, kinolina. Uus film tuleb varsti ekraanile.
▷ Liitsõnad: kino|ekraan, radari|ekraan, televiisoriekraan; lai|ekraan, panoraam|ekraan, ringekraan.
2. tehn pind helilainete peegeldamiseks soovitud suunas. Teatrilava akustiline ekraan. Piirdehekk toimib akustilise ekraanina, peegeldades osa tänavamüra tagasi.
3. tehn varjestav pind, varje. Gaasiballooni kuumenemise eest kaitsev ekraan. Freesimistöödel tuleb kasutada ekraani või kaitseprille.
▷ Liitsõnad: kaitse|ekraan, vahe|ekraan, varjestusekraan; metall|ekraan, vesiekraan.
4. mat projektsioonipind

ette
I. ‹adv›
1. kellestki v. millestki esikülje, liikumise suunas teat. kaugusele, ettepoole; ant. taha. Astus kaks sammu ette. Üks jooksja oli teistest umbes 100 m ette jõudnud. Ta püüdis rahvasummas ette trügida. Oli nii pime, et ette ei olnud midagi näha. Komandör saatis piilurid ette. Vaatas ette ja taha. Ma istusin ette juhi kõrvale. Ta istus võrdlemisi ette. Prožektor suunas valgusvihu ette. Tirel, salto ette. Käte pendeldus ette ja taha. Lõi kirikusse sisenedes risti ette. || esikülje lähedusse kasutusvalmis v. tarvituseks. Rong, auto, tõld sõitis ette. Viskas, pani hobusele, lehmadele heinad ette. Niitis lehmale rohtu ette. Viis sigadele söögi ette. Sööge ikka rohkem, tõstke endale ette! Pole enam, mida suurele perele, loomadele ette anda. || (kehaosa asendi kohta). Ta sirutas käed, ühe jala ette. Ajasin rinna uhkelt ette. Kallutas pea vihaselt ette. Ajas lõua ähvardavalt ette. Ta on endale juba kõhukese ette kasvatanud. Ta kummardus ette, nagu poleks hästi kuulnud. Kere kallutus ette. Kass sirutas käpad ette.
2. esiküljele külge (oma otstarvet täitma v. selleks valmis). Perenaine sidus põlle ette. Pane (endale) lips ette! Õmbleb, ajab pintsakule nööbid ette. Pani (endale) prillid ette. Näitlejale kleebiti vurrud ette. Jäta võti ette! Pani (endale) suitsu ette, keeras endale vägeva vilka, pläru ette. Paari päevaga on pikk habe ette kasvanud. Majale pandi aknad ette. Pani aidauksele taba ette. Uksele tuleb uus lukk ette panna. Pista, topi augule punn, prunt ette! Tõmba, lase aknale kardin ette! Ojale tehti tamm, pais ette. Peremees pani, rakendas täku ette ja sõitis linna. Käias vikatil tera ette 'käias vikati teravaks'. Tegi hea näo ette 'tegi hea näo', nagu oleks kõik korras. Manas endale üsna süütu näo ette 'tegi süütu näo'. *„Võtan teemeistri hoovilt saha [autole] ette ja lükkan tee lahti,” ütles Paju Juss kontoris. O. Kool.
3. takistuseks, segavaks teguriks; tülinaks. Astusin talle teele risti ette. Ega ma sulle siin ette ei jää? Vii see pink välja, muidu jääb veel ette! Poiss pani teisele jala ette. *Ärgitan ikka talle kirjutada, kuid jälle tuleb midagi ette. E. Rängel.
4. eelnevalt, enne, millestki toimuvast varem. Tulemused olid ette teada. Teata, helista oma tulekust aegsasti ette! Võin sulle ette öelda, et head sellest loost ei tule. Meid hoiatati juba ette, et revidendid on tulekul. Tundis sellest sõidust juba ette rõõmu. Arvasin, aimasin, kartsin, tundsin juba ette, et see nii läheb. Kõiki võimalusi ei osanud ette näha. See asi oli juba ette otsustatud. Restoranis on võimalik laudu ette tellida. Läks nii, nagu mustlaseit ette kuulutanud. Uskus, et tema saatus on ette määratud. Ta oli juba ette vaenulikult häälestatud. Pärast tarku palju, ette ei ühtegi. *Ostulepingut mul ei ole, sest teine ostja jõudis ette. E. Vilde. || ‹seoses valmistama-verbiga› (rõhutab tegevuse toimumist millegi järgneva jaoks). Ülikool valmistab ette kvalifitseeritud kaadrit. Ta valmistab ette loenguid, homseid tunde. Maapind tuleb külviks ette valmistada. Iga ülesande puhul oli ette nähtud selle konkreetne täitja. || tulevase aja, töö, kasutamise arvel, tulevikus tehtava töö, saadava kauba vm. eest. Kahe nädala palk maksti ette. Ühe kuu üür tuleb ette maksta. Parandustööde eest tuleb ette tasuda. Mul on mõned (töö)päevad ette tehtud. || (males jm. materjali v. punktide mängueelse loovutamise kohta). Suurmeister andis vastasele ratsu ette. Põhimeeskond andis noorte meeskonnale jäähokis 3 väravat ette.
5. ajaliselt kaugemale, ettepoole, tulevikku. Oskab kaugele ette planeerida, arvestada, mõelda. Pisut ette rutates olgu mainitud, et .. Ennustas ilma terve suve peale ette. *Ta võib plahvatada ja käratada, nii et mõjub pooleks aastaks ette .. L. Vaher. || kellestki, millestki arengus, saavutustelt, tegevuselt kaugemale, mööda. Püüdlikkuse tõttu jõudis ta õppimises teistest ette. Suur kunstnik jõuab enamasti oma ajast ette. Vastasmeeskond läks peagi ette 13:8. *Aeg on ette tõtanud J. Verne'i fantaasialennust, kogu maailmapilt on tohutult muutunud. E. Link. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast ettepoole. Pane kell paar minutit ette. Mu kell käib ööpäevas 3 minutit ette.
6. osutab, et verbiga väljendatud tegevus on määratud kuulaja(te)le v. vaataja(te)le. Õpilane ütles teisele salaja ette. Poiss vuristas õppetüki õpetajale ette. Luges meile aeg-ajalt raamatust ette. Kohtu eesistuja luges kohtuotsuse ette. Mängis meile klaveril paar pala ette. Rahvatantsurühm kandis ette mitu tantsu. Näitas tolliametnikule kõik oma asjad ette. Kandis lühidalt ette asja sisu. Põhjendusena tõi ta ette järgmised asjaolud. Ta pani ette põgeneda. Mine tea, mis talle minust ette räägiti. Seal loratakse talle igasuguseid asju ette. *Mis sa siin koolmeistrile ette puhusid, on sula luiskamine! .. E. Vilde. *„Eks usu aga sina lehti, mis need sulle ette pasundavad,” ütles isa halvakspanevalt. A. H. Tammsaare. || kasutamiseks valmis v. eeskujuks. Veele tuli äravoolamiseks tee ette teha. Ronimise hõlbustamiseks raiuti kaljusse astmed ette. Tõmbas kriidiga joone ette, mida mööda lõigata. Õpetaja, meister näitas ette, kuidas seda teha.
7. osutab mingile juhuslikumat laadi esinemusele v. toimumisele, millele satutakse. Selliseid juhtumeid oli ka mujal ette tulnud. Sipelgad panid nahka kõik, mis ette puutus. Vahel sattus, juhtus ette ka mõni rada. Tee peal sattus mitu kraavi ette. See asi tuleb mulle tuttav ette. *Temast vanemat [inimest] pole mul ette tulnud näha. N. Baturin.
8. osutab millegi esinemusele kellegi kujutluses, mälus, mõttes. See mees tuleb mulle tuttav ette. Niisugune võimalus ei tulnud mul kohe ettegi. *Nõnda siis, kujuta endale ette: temal, mõistad, temal polnudki mingit äri. A. H. Tammsaare.
9. kõnek etem, parem. Juhan oli ikka kõige ette, kõigist ette mees. Ta on küll hea inimene, kuid Ants on veel ette. Kartulisaak on tänavu möödunud aasta omast ette. Ta polnud teistest tüdrukutest halvem, pigem hoopis ettegi. Iseloomu poolest on ta sinust ette. *„Siin oli kaugelt ette kui kuskil kuurordis või liivarannal,” vastas Robi. M. Metsanurk.
10. kõnek teat. isikute rühmale v. üksikisikule kontrollimiseks, otsustamiseks vms.; kellegi jutule. Komisjon laskis poisid kahe-kolmekaupa ette kutsuda. Direktori juures ei olnud kedagi, pääsesin kohe ette. || (kohtus, kohtuistungil arutlemisele). Nende tüliasi, pärandusasi tuleb homme kohtus ette.
11. kõnek (males:) löödavaks, tule alla. Jättis vastasele ratsu, viguri puhtalt ette.
12. ‹ühendverbi osana› (ülekantud tähendustes:) näit. ette heitma, ette kirjutama, ette lööma, ette nägema, ette vaatama, ette viskama, ette võtma
II. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki ettepoole, esikülje v. liikumise suunda; ant. taha. Ta jäi meie ette seisma. Maja ette istutati põõsaid. Auto sõitis kaupluse ette. Ta jäi ukse, trepi ette seisma. Istus kamina, klaveri ette. Ta vahtis enda ette maha. Pani käe silmade ette. Astus aeglaselt jalg jala ette. Veeretas suure kivi koopasuu ette. Panin raamatud ja ajalehed tema ette lauale. Viskas leivatüki koera ette. Ülejäänud toidud viidi sigade ette 'sigadele söömiseks'. Tooge avaldises ühine kordaja sulgude ette! Silme, vaimusilma ette kerkis isamaja. Pomises, muheles, lausus enese ette 'endamisi, omaette'.
2. millegi külge, millegi esiküljele. Tõmbas kardinad akna ette. Unustas võtme ukse ette. Lükka riiv ukse ette! Õmbleb nööbid särgi ette. Pistis tropi augu ette. Rakendas, pani hobuse ree, vankri, adra ette.
3. kellegi näha, tutvuda, hinnata vms. Sel aastal jõuab vaataja ette veel mitu uudislavastust. Oma teostes toob ta lugeja ette keskaegse Tallinna eluolu. Asi jõudis, tuli avalikkuse ette. Poiss kartis isa silma ette sattuda. || kellegi küsitletavaks, käsitletavaks, otsustatavaks, lahendatavaks vms. Mehed kutsuti, läksid kohtu ette. Sa pead komisjoni ette ilmuma. || kellegi juurde, kellegi jutule. Talumehed püüdsid palvekirjaga keisri ette pääseda. Kuningas laskis väepealikud enda ette kutsuda. *Kuid aeg-ajalt kutsuti Sass ikkagi peremehe ette, räägiti pikki jutte. R. Sirge.
4. ‹hrl. asendatav põhisõna allatiivilõpuga› kellelegi, millelegi ülesandeks, nõudeks vms. Tänapäeva elu seab meie ette üha uusi ülesandeid. Need ja paljud teised probleemid kerkisid meie põllumajanduse ette. *Ainult neid tingimusi täites või täita püüdes saab kriitika tõusta tema ette seatud ülesannete kõrgusele. V. Gross.
5. kasut. osutamiseks mingile olukorrale, nähtusele, kuhu on jõutud v. lähemal ajal jõutakse. Sinu küsimus seab mind teatavate raskuste ette. Teda tuleb seada tõsiasja, sündinud fakti ette. *.. võetakse su varandus ära puhtamuidu, nii et pole muud kui mine tuulevarjust kurja ilma ette. O. Jõgi (tlk).
6. kõnek eest; asemel. Poiss teeb tööd juba päris täismehe ette. *Ning seepärast ei saanud Taader Traadi haigust täie tõe ette võtta. R. Sirge. *Poeg Märt käis talus sulase ette, tütar Liina teenis tüdrukuna .. H. Raudsepp.
7. kõnek eest (rahaliselt). *Raske raha ette kultuurheinamaid tehtud – mis mõte sellel oli? R. Sirge. *.. tulge kõrtsi jooma, mina ostan teile viina ja maksan joomise ette kuuskümmend kopikat päevas. J. Parijõgi.
8. van pärast, eest. *Teie ärge muretsege nii palju võõraste inimeste ette ja ärge murdke pead, mis nad söövad ja mis nad joovad .. O. Luts.
9. esineb fraseologismides, näit.:. Altari ette minema, astuma. Altari ette viima. Pärleid sigade ette heitma. Täie ette minema. Ukse ette jõudma. Valge ette tooma, tulema.
Omaette tähendusega liitsõnad: oma|ette, otsaette

ferri|magnetism
füüs magnetiline seisund, mille puhul aine spontaansel magneetumisel asetub suurem osa atomaarseid magnetmomente ühes ja väiksem osa teises (vastupidises) suunas

harali ‹adv›
harudena laiali, mitmesse suunda, mitmes suunas laiali. Sirutas, ajas sõrmed harali ette. Patsid hoidusid kuklas harali. Käed, jalad on harali. Mehe harali habe, vuntsid. Harali sarvedega lehm. Puu harali juured, oksad. | piltl. *Nõnda nokitseme harali igaüks oma teatris. V. Panso.

harmattan ‹-i, -it 2› ‹s›
meteor Saharast Atlandi ranniku suunas puhuv kuiv kirdetuul

hääle|murre
füsiol hääle tämbri muutumine murdeeas koos hääleulatuse suurenemisega madalamate toonide suunas. Poisil on häälemurre.

häälestama ‹37›

1. muus häälde seadma, muusikariista helisid ettenähtud kõrgusastmeile viima. Klaverit, viiulit, tšellot häälestama. Mandoliin on häälestamata. Orkestrandid häälestasid pille. Kitarr tuleb ümber häälestada.
2. el kindlale omasagedusele reguleerima. Raadiovastuvõtja ei ole täpselt jaama peale häälestatud.
3. tehn töömasinate omavahel liikuvalt ühendatud üksikosi töökorda seadma. Metallilõikepinki, automaattreipinki, pressi häälestama.
4. piltl kellegi meelsust, arvamust teatavas suunas mõjutama; teatavat meeleolu kujundama. Kedagi kellegi, millegi vastu häälestama. Vaenulikult, pessimistlikult, heatahtlikult, kaastundlikult, optimistlikult häälestatud inimesed. Šovinistlikult häälestatud ringkonnad. Ta on kellegi, millegi suhtes tõrjuvalt, kriitiliselt häälestatud. Soe tuba, mugav mööbel, mahe valgus – kõik see häälestas puhkuseks.

igapidi ‹adv›

1. igas suhtes, igat moodi, igati. Igapidi tubli tüdruk, peen mees. Suur, igapidi täiuslik keraamikaahi. Igapidi kiiduväärt ettevõte, õnnestunud valik. Oli igapidi abiks, aitas igapidi kaasa. Üksi oleks igapidi parem. Mõtle nii või teisiti, raske on igapidi. Oli igapidi asjaga päri. Lavastus oli igapidi valmis – nii tehniliselt kui mänguliselt. *Nigula ja Miili noor abielu ei ole igapidi mitte nõnda, nagu ta peaks olema. E. Vilde. *Häbi miilitsat kutsuda, häbi naaberkorterist peavarju paluma minna. Igapidi häbi. M. Traat.
2. igas suunas. Keerutab ennast igapidi peegli ees. *See [= koolituba] oli vist oma kaks ja pool sülda igapidi suur ja tublisti oma kaheksa jalga kõrge. A. Kitzberg. *Ta vahetas kätt, hoidis oma varandust püsti, keeras seda igapidi, aga mühakate eest ei olnud varju. A. Valton.

ise|pidi ‹adv›

1. isemoodi (1. täh.), erinevat moodi. *Vabadusest ja usaldusest sai igaüks isepidi aru. R. Sirge.
2. eri asendis, eri suunas. Iga salk, iga tutt, iga karv oli isepidi.

isotroopne ‹-se 2› ‹adj›
igas suunas samade omadustega. Isotroopne keha.

jooksma ‹joosta, jooksen, jooksin, jooksis, jooksku, jooksev, jooksnud, joostakse, joostud 44›

1. (inimeste, loomade kohta:) jalgadel kiiresti edasi liikuma. Sörgib, lidub, lippab, punub, sibab, vudib joosta. Pistis, pani jooksma. Jookseb müdinal, padinal, vudinal. Jookseb kätega vehkides, jalgu pildudes. Hobune jookseb sörki, traavi, nelja. Linnud kulgevad maapinnal kõndides, joostes või hüpeldes. Poiss jooksis täiest jõust, kõigest väest, nii et hing kinni, nii kui jalad võtsid, ummisjalu. Jooksime suure hooga, hirmsa ajuga, kergejalgselt. Rebane jooksis üle heinamaa metsa poole. Jooksin nagu tuul, nagu välk koju. Jooksis tuppa, aeda, tänavale, üle tee. Koer jooksis keti otsas ringiratast. Ma ei jaksa kaua ega kiiresti joosta. Tüdruk jookseb nagu kits. Jooksis naha soojaks, oma kanna orgi otsa lõhki. Lapsed jooksid rüsinal õue, pidid mu pikali jooksma. Poiss jooksis õpetajale otse käte vahele, sülle, selga. Jooksin hingeldades, lõõtsutades kohale. Pakku, peitu, redusse jooksma. Koerad jooksid käratsedes jaole. Lehmad jooksid kiini, robinal lauta. Kärbes jookseb seinal. Lapsed jooksevad õues. Ihu kiheleb, nagu jookseksid sipelgad üle selja. Jooksime edasi jõe poole, tagasi koju. Ära jookse minust ette, mulle ette. Vello jooksis kõigist mööda, uksest sisse. Ehmusime ja jooksime laiali. Laps jooksis emale vastu. Jooksis trepist üles, alla. Olen end väsinuks, hingetuks jooksnud. Ants jooksis mind püüdma, tikke maast üles korjama. Jooksis kähku, tagasi vaatamata minema. Mees lähenes joostes. Jooksin Maiega võidu. Vello jooksis kilomeetri kahe ja poole minutiga, 400 meetrit hea ajaga. Maratoni, sadat meetrit jooksma. Jooksis 5000 meetris uue Eesti rekordi. Viimast paari, nukku jooksma 'teat. jooksumängu mängima'. Mardilaupäeva õhtul joosti marti 'käidi mardisandis'. || (rutates) minema v. käima. Jooksis kauplusse leiba tooma, leiva järele. Perenaine jooksis toa ja lauda vahet. Peeter jooksis asju ajades lausa jalad rakku. Mulle ei meeldi mööda poode joosta. Väike Mall jookseb igal pool õe sabas. Räägi julgesti, ei mina jookse seda küla peale kuulutama. | (halvustavalt). Noored muudkui jooksevad ühelt diskolt teisele. Nii suurel tüdrukul ei kõlba enam hõlpu joosta, peaks juba hakkama leiba teenima. Mis sa jooksed arstide vahet! Kas jooksed avanssi norima? Kes siis kohe kaebama jookseb! Kui ei taha meie juures elada, las jookseb. Jooksis ehituselt minema. Küllap jookseb siit paari kuu pärast jälle tasuvamale tööle. See mees jookseb iga seeliku järel(e) 'püüab iga naisega kurameerida'.
2. (hrl. vedeliku v. peeneteralise aine kohta:) voolama, valguma. Jõed jooksevad merre. Läbi heinamaa jookseb oja. Kivi alt jookseb väike allikas. Tiik on kuivaks jooksnud. Keerasin kraani jooksma, kraanist vee jooksma. Räästast jookseb vihma kaela. Pisarad jooksid üle põskede. Higi jooksis niredena mööda nägu. Haavast, ninast jookseb verd. Koera suust jookseb ila. Piim jooksis lüpsja sõrmede vahelt sorinal lüpsikusse. Muna on poolenisti tühjaks jooksnud. Haavatu jooksis verest kuivaks. Manna jooksis katkisest kotist põrandale. Vili jooksis sabinal salve. || (midagi) eritama v. endast eraldama, (midagi) voolata laskma. Silmad jooksevad sirinal vett. Isuäratav toit ajab suu vett jooksma. Kask jookseb mahla. Kõrv jooksis mäda. Nina hakkas verd jooksma. Nohune nina jookseb nagu mahlakask. Katuseräästad jooksevad ladinal. Paise on jooksma läinud. Kruus, vann, ämber, piimanõu jookseb 'laseb vedelikku läbi, ei pea'.
3. (kiiresti v. ühetasaselt) liikuma; libisema, liuglema. Laev jooksis madalikule, karile, miini otsa. Paat jooksis randa, kaldasse. Värskel lumel, värske lumega jookseb regi hästi. Suusanina jooksis mättasse. Rong jooksis rööbastelt. Auto parempoolsed rattad jooksid mööda teepeenart. Kuul jooksis maasse, seina sisse, läbi mütsi. Leegid jooksid mööda puutüvesid. Laugastel jooksevad virvatuled. Silme ees jooksid värvilised siksakid. Nobedasti jooksis sulg paberil. Ta sõrmed jooksid väledalt klaveriklahvidel, mööda klaveriklahve. Kleidi saba jooksis mööda maad. Köis jookseb vankri järel. Lõng, niit jookseb poolile. Paber jookseb rullist masinasse. Pani magnetofonilindi jooksma. Mis film tuleval nädalal kinos jookseb 'linastub'? Detailid jooksevad lindil koostetsehhi. Hammasrattal jookseb kett. Veski jooksis 'töötas' suure mürinaga. Õmblusmasin jookseb 'töötab' raskelt, kergelt. Kas auto jookseb 'sõidab' korralikult? Sukasilmad on üles jooksnud, jooksma 'hargnema' hakanud. Ta pilk jooksis korraks üle toa. Silmad jooksid ahnelt üle kirjaridade, ühelt esemelt teisele. Lained jooksid pahisedes kaldale, vastu kallast. Pilved jooksevad üle taeva. Tuisk jookseb üle lageda. Kerge tuulehoog, virvendus jooksis üle vee. Kuupaistel jooksid tumedad varjud üle lume. Üle näo jooksis puna, naeratus. || (silmaga mittemärgatavate liikumiste ja kulgemiste kohta). Külmajudinad jooksevad mööda selga, üle keha. Kuum juga jooksis läbi südame. Läbi saali jooksis lõbus kahin. Uudis, kumu jooksis suust suhu. Loendamatu hulk mõtteid jooksis kiiresti läbi pea. Mõte jookseb huupi, vabalt, kergelt, töölt kodustele asjadele. Täna mul mõte lihtsalt ei jookse. Elu on umbsõlme, sassi, umbe, ummikusse jooksnud. Tuulde jooksnud soovid. Tehke rutem, aeg jookseb! Minutid jooksevad, peame kiirustama. Tal jookseb sellel tööl juba viies aasta. Mu tööstaaž jookseb 1952. aastast. *Nende [= laskude] kauge kõma jookseb kiirelt üle vaikse vee.. R. Vaidlo. *Nüüd jooksid päevad jälle ühetooniliselt. A. Mälk.
4. kõnek edenema, sujuma, laabuma, ladusalt toimuma. Jutt tal muudkui jookseb. Praegu jookseb tal kõik libedasti. Peaasi, et töö jooksma saaks. Saab näha, kuidas ta elujärg uuel kohal jooksma hakkab. *Trahter jooksis imehästi ja Sahkerit peeti juba rikkaks meheks. M. Metsanurk. *Tere, külamees! Kuidas siis täna kaup ka jookseb? H. Sergo. || (tulu, saagi vms. ohtra, pideva saamise kohta). Kala, räim jookseb. Raha jookseb nagu raba. Palk, preemia jookseb. Vabrik töötab, toodang jookseb. Ei tahaks veel mängu lõpetada, mul täna kaart jookseb 'saan pidevalt head kaardid'.
5. pikana kulgema, suunduma, teatavas suunas minema. Kraavid jooksid mustade triipudena üle soo jõkke. Künnivaod jooksevad sirgelt üle põllu. Koridor jooksis läbi mõlema majatiiva. Põllusiil jooksis (pikalt, kaugele) heinamaa sisse. Maantee jooksis raudteega kõrvu, piki rannaäärt, loogeldes kaugusse. Tänav jookseb otsaga vastu parki. Üle põranda jookseb kirev kaltsuvaip. Vannitoa lae all jooksevad pesunöörid risti-rästi. Ümber samba jookseb ornamendivööt. Piki, põiki riiet jooksev kangakiri. Ta kirjaread kipuvad viltu, kõveriti, ülespidi jooksma. Sirge lahk jookseb läbi ta tihedate juuste. Pikad härmalõngad jooksid oksalt oksale. Akna kõrvalt jookseb pragu vundamendini. Üle poisi käe jooksis suur sinine vorp. *Kaalep mängib ajaviiteks uuriketiga, mis jookseb ühest vestitaskust teise.. A. Jakobson.

joon|paisumine ‹-se 5› ‹s›
füüs keha mõõtmete suurenemine ühes kindlas suunas

juhtima ‹juhin 42›

1. millegi v. kellegi liikumisele v. kulgemisele suunda andma. Autot, traktorit, laeva, lennukit juhtima. Mees juhtis hobuse hoovi, auto õuelt garaaži. Vesi juhiti järvest kanaleid kaudu põldudele. Aknasse juhiti ere valgusjuga. Kiir juhiti läbi klaasprisma. Mees juhtis parve kaldasse. Juhtis kallaletungija hoobi kõrvale. Juhib hobust ratsmeist, suu kõrvalt kinni hoides, ohjadega. Juhib teleskoobi udukogule, püstoli vaenlasele, pilgu sõnavõtjale. Teekäija juhtis sammud linna poole, mägedesse. Käsi juhib sulge. Tee juhitakse linnast mööda. Maaparandajad juhtisid kraavi jõkke. Torud juhivad sooja õhu tuppa. Kaldrenn juhib kartulid kastidesse. Kitsas käik juhtis matkajad avarasse koopasse. *Müdinast juhitud, läks neitsi tulijaile vastu.. F. R. Kreutzwald. *Tantsitakse. Robi juhib endast pikemat poisipeaga, musta tukaga naist. L. Promet. || saates, ise kaasas olles teed näitama. Võõras juhiti esikust tuppa, saali, kabinetti. Portjee juhtis meid kitsast trepist üles. Juhi vanake üle tänava! *Siis võttis tüdruku käe ja juhtis ta toast välja. A. Mälk.
2. kellegi v. millegi tegevust, toimimist suunama, teatavas suunas mõjutama. Vestlust lauas juhtis ema. Juhtisin jutu uuele teemale. Mina juhin oma elu ise. Sa pole võimeline oma tegusid juhtima. Sind ei juhi mõistus, vaid instinkt. Teda juhtis kasuahnus, iha. Püüdsin oma mõtteid mujale juhtida. Arvustus juhtis tähelepanu teose puudustele. Püüdkem asjade käiku juhtida. Põranda ja lagede valmistamist juhtis meister. Arvuti juhib seadet iseseisvalt. *Vahel näib, kui juhiks mind ainult kaastunne.. B. Alver. || asutuse, ettevõtte, organisatsiooni vm. kollektiivi tööd v. tegevust korraldama ja suunama. Riiki, ministeeriumi juhtima. Tehast, ettevõtet, majandit juhtima. Instituuti juhib direktor, ülikooli rektor. Seltsi tegevust juhib viieliikmeline juhatus. Ekspeditsiooni, matkagruppi, lahinguoperatsioone juhtima. Mängu juhivad kaks väljakukohtunikku. Etendust juhib inspitsient. Juhtiv töötaja. Juhtivad tegelased, jõud.
3. füüs läbi laskma, edasi kandma (elektrit, soojust, heli). Metallid juhivad hästi elektrit ja soojust. Kuiv puu, klaas juhib halvasti soojust.
4. võistluse paremusjärjestuses esimene (v. esikohtadel) olema. Meie koondis juhib praegu klassikalises maadluses kahe punktiga. Pärast esimesi alasid asusid meie kergejõustiklased juhtima 12 : 7. Poiss juhtis jooksu esimesed 200 meetrit.

jääma ‹imperf jäin, jäi 41›

1. olema, püsima. a. (kuskil, mingis paigas). Sõitke teie maale, ma jään linna, siia, paigale. Haige peab veel mõneks ajaks voodisse, haiglasse, koju jääma. Sellise ilmaga jääme parem tuppa, katuse alla. Hobune komistas, kuid ratsanik jäi sadulasse. Toit jäi praeahju, pliidile, lauale. Jääge telefoni juurde, kohe tuleb kaugekõne. Jään õhtuni tehasesse, tööle. Mul on töövihik koju jäänud. Võti jäi minust varna, otsi sealt. Jäin kööki nõusid pesema. Jäin tädi juurde ööd, ööseks, ööbima. Jäime nende juurde ka õhtueinele, õhtueineks. Kuhu ta nii kauaks jääb? Kuhu sa eile jäid 'miks sa eile ei tulnud'? Palju kalureid on merre jäänud 'meres hukkunud'. Sõtta jäänud 'sõjas langenud' mehed. Näidend jääb ka selle hooaja mänguplaani. Jäägu see vana lugu minevikku. Otsus on seni ainult paberile jäänud. Mure jäi hinge, südamesse, hingele, südamele. Päike on nii hele, et silmad jäid õue 'näevad ruumi valguses esialgu halvasti'. Ega talv taevasse jää. b. (mingis suunas). Meie aknad jäävad õue poole. Köök jääb esikust minnes vasakule, vasakut kätt. Kärestik jääb siit pool kilomeetrit vastuvoolu. Teest paremale jääb kasevõsa, vasakule heinamaa. Linnusest itta jääb sügav org. Maja jääb sinna metsatuka taha. Kuhupoole siit vaadates Tartu jääb? Mehe nägu jäi vastu valgust, pimedusse, meie poole. c. (kellenagi v. millenagi, mingis seisundis, asendis, olukorras v. tegevuses). Jääme alati sõpradeks. Mats jäi surmani poissmeheks. Ausus on jäänud ta iseloomulikemaks jooneks. Kavatsus jäigi ainult kavatsuseks. Hunt jääb ikka hundiks. See on mulle tänini mõistatuseks jäänud. Tema parimaks tulemuseks kõrgushüppes on jäänud 1.20. Jäi kindlaks, ustavaks, truuks. Silmad jäid kuivaks, pisarateta. Ta ilme jäi muutumatuks, külmaks, tõrjuvaks. Tüdrukud ei saanud ta vastu ükskõikseks jääda. Hea, et nahk terveks jäi. Parandamiskatsetele vaatamata jäi raadio tummaks. Näitus jääb avatuks 30. novembrini. Laev on jäänud tänini kadunuks. Rekordaeg jäi talle saavutamatuks. Kõik jääb vanaviisi, endiseks. Jäägu see jutt meie vahele. Jäi kahevahele, keda uskuda. On siiani jäänud äraootavale seisukohale. Lahendus jääb veel mõneks ajaks küsimärgi alla. Jääge asja juurde, viisakuse piiridesse! Jäi oma ütluse, tunnistuse, sõna juurde. Jään selle juurde, et.. Ära mulle muid jooke paku, ma jään morsi juurde 'joon ainult morssi'. Jäi püsti, märkamata pakutud istet. Ta suu, süda jäi endiselt lukku. Trahv, karistus jäi jõusse. Vana valukoda jäi tegevusse. See ütlus on jäänud tänapäevani käibele, kasutusse, pruuki. Avar siluett jääb ka tänavu moodi. K. J. Petersoni looming jäi ligi 100 aastaks käsikirja. Jalale 'püsti, kasvama' jäänud rukis, nisu. Huige jäi pikalt kajama. Mis te seal koperdama jäite? Jäi lootma teiste abile, õnnelikule juhusele. Jäi rahulikult istuma, lamama. Ma ei jää viha kandma. Ta looming jääb aegadeks püsima. Jäid kestma kuumad põuased päevad. Jäi imekombel ellu, elama. Jäi õppimisega kuue klassi peale pidama. Poiss jäi klassikursust kordama, teiseks aastaks, istuma. Poeg jäi sõjast tagasi tulemata. Asi on siiani jäänud lahendamata. Jäi teadmata, mida tema sellest arvab. Sula tõttu jäid suusavõistlused pidamata. Mul jäi eile saunas käimata. See jääb minust tegemata, küsimata, proovimata. Vaidluses jäid poisid isa poolele. Tüli põhjus jäi asjaosaliste endi teada. Ilm jäi terveks nädalaks tuisule. Õpetussõnad jäid mõjuta, tagajärjeta. Jäi vastuse võlgu. Oskusest jääb veel puudu, vajaka. Kingsepp jäägu oma liistude juurde. d. lahkumistervitusega seotud väljendites. Jää(ge) hüvasti, jumalaga, terveks! Jääme nägemiseni!
2. säilima; alles, üle v. järel olema. Jääb lootus paremale tulevikule. Jäägu küpsised tagavaraks. Tal jäi selles asjas ikkagi väike kahtlus. Tal jääb lugemiseks vähe aega, mahti. Lemmikharrastuste jaoks jäävad õhtutunnid. Sulle jääb päev mõtlemisaega. Ei jää muud kui käsku täita. Ärasõiduni on jäänud täpselt tund. Nüüd ei jää muud nõu kui ise küsima minna. Jääb soovida paremat. Jääb oodata, millal tulemused avaldatakse. Hilinenutele jäid ainult seisupiletid. Kangast on jäänud vaid väike rest. Pärast mööbli ostmist jääb meile üsna vähe raha. Kolmest pojast oli emale ainult üks jäänud. Jääb veel veerand tundi tööd, siis on kõik valmis. Temasse pole jäänud kübetki noorusesärtsu. Kõik jääb sulle. Koduni jääb siit ainult kilomeeter. Tuul kahistas sügisest puudele jäänud lehtedes. Tassi on jäänud tilgake kohvi. Kontrolli, et töösse ei jääks vigu! See on mul emast jäänud sõlg. Põletushaavadest jäävad armid. Lumistest saabastest jäid põrandale loigud. Turbast jääb põledes palju tuhka. Matkast jäid head mälestused. Temast on jäänud soodne mulje. Kohvist jäävad riidele plekid. Klaasile jäi kriim. Pehmele asfaldile, pehmesse asfalti jäid sügavad kontsajäljed.
3. muutuma, saama. a. (kellekski, millekski v. mingisuguseks). Jäi leseks, vaeslapseks. Korrapidajaks jääb Mari. Jäi turniiril kolmandaks. Võttis enda töölt lahti ja jäi koduperenaiseks. See on nüüd vanaks moeks jäänud. Jäi ise narriks, lolliks, turakaks. Äkki jäi kõik väga vaikseks. Vihm, sadu jäi hõredamaks. Korter on perekonnale väikeseks jäänud. Ta jäi haigeks, vanaks, kurdiks, pimedaks, rasedaks. Kleit on mulle kitsaks, laiaks, lühikeseks, napiks jäänud. Jalad on istumisest kangeks jäänud. Sa oled kõhnemaks jäänud. Kass on rojuks, niruks jäänud. Liikumine jäi järjest aeglasemaks. Värvitud pind jäi ühtlane, sile, krobe. Valmis vaiba pikkuseks jääb 4 meetrit. b. mingisse olukorda, seisundisse v. tegevusse siirduma v. sattuma. Mees jäi norgu, longu, lonti, mossi. Kasv jäi kängu. Jääb kergesti vinti, purju, jommi. Ehitustöö jäi soiku, katki. Mäng jäi viiki. Aed jäi rääma, sööti. Jäi räbalasse, kaltsu, nälga. Lugu hakkab juba unustusse jääma. Ütlesin nii, et ta suu jäi lukku. Imestusest jäi suu lahti, ammuli. Tuul vaibus, purjed jäid rippu. Viilimine kõrvalruumis jäi vait. Kes kärbestest mürki maitses, kohe siruli, pikali jäi. Põllutööd on neil jäänud ripakile, lohakile. Jäi jänni, kimpu, hätta, pigisse, puntrasse, häbisse. Jäi lõunata, rahata, toetuseta, toitjata. Jäin tühjade kätega. Jäi kleidi väele, paljajalu, püksata. Jääd ise süüdi. Jooksin, et mitte hiljaks jääda. Vili jäi lume alla. Küla jäi sõja jalgu. Kas jääd mu vastusega rahule? Jäi leetritesse, angiini. Rääkis, kuni teine nõusse jäi. See töö on vahepeal unarusse jäänud. Jäi sügavasti mõttesse. Jäädi kalda äärde ankrusse. Jäi pankrotti, petise õnge, naiste mõrda. Jään puhkusele 25. juunist. Kell on juba palju, jääme õhtule 'lõpetame tööpäeva'. Eelmised teosed jäävad uusima kõrval varju. Pöördusin nii, et jäin temaga küljetsi. Mulle jäävad luuletused kergesti meelde, pähe. Mis sulle näituselt silma jäi? Arutluselt jäi kõrva, et.. Vaata, et sa direktorile pihku ei jää! Laps jääb õhtuks vanaema hoolde. See soo jääb uudismaa alla. Töö valmimine jääb sügise peale. Maja jäi noorte päralt. Laev jäi tormi kätte. Jäid tulemisega hilja peale, pimeda peale, öö peale. Jäi metsas öö kätte, pimeda kätte. Jäin unne, tukastama, tukkuma. Sinna jäi pilk peatuma, pidama. Jäi jahmunult kuulama, vaatama. Pidime äärepealt toppama jääma. Kuula, kell jäi seisma. Jäin uuesti magama. Viimaks jäi muutlik tuul kagusse pidama.

kõrvale jääma

1. mitte osa võtma, mitte kaasa lööma, eemale jääma. Olen viimasel ajal koosviibimistest kõrvale jäänud. Poisid jäid klassiõhtu ettevalmistustest kõrvale.
2. tähelepanu keskpunktist eemale, tagaplaanile jääma. Aega on praegu nii vähe, et hobid peavad kõrvale jääma. *Esimesel talvel on muidki vedusid nii palju, et ehitusmaterjal peab üsna kõrvale jääma. A. H. Tammsaare.
3. teises suunas v. eemal asetsema. Hüpassaare jääb suurtest teedest kõrvale. Tulekuma jäi Tartu suunast siiski kõrvale. See küla jääb raudteest umbes kolm kilomeetrit kõrvale.

kaalu|keel

1. hrv kaalu seisu märkiv osuti
2. piltl see, mis kallutab otsuse, sündmuse toimumise vms. ühes v. teises suunas. Finaali pääsemisel oli kaalukeeleks eilne päev. Koosolekul sai kaalukeeleks juhataja hääl.

kagu|poolne
kagu suunas, kagus asuv. Kagupoolsed maa-alad, mäenõlvad.

kahe|poolne

1. ‹adj› kahes (vastupidises v. vastandlikus) suunas toimuv v. esinev. Mere tegevus on kahepoolne: lõhkuv ja kuhjav. Muistsed eestlased langesid kahepoolse rünnaku alla – sakslased lõunast ja taanlased põhjast. || kaht eri poolt haarav, mõlemapoolne, vastastikune. Kahepoolsed konsultatsioonid, läbirääkimised. Kahepoolne otsus, leping, koostöö. Kahepoolne raadioside. Kohustused ja õigused olgu kahepoolsed.
2. ‹adj› kahe samasuguse poole v. küljega, kahest samasugusest poolest, osast koosnev. Kahepoolne peegel, kamm. Kahepoolne mutrivõti. Kahepoolne värav. Kahepoolse katusega kasvuhoone. Kahepoolsed lavad (aianduses). Kahepoolne kriitpaber.
3. ‹s› ‹pl.› van kõnek kurgumandlid

kahe|suunaline
kahes suunas toimuv, kahe suunaga. Kahesuunaline liiklus.

kahtepidi ‹adv›

1. kahel kujul, kahte viisi. Kahtepidi kasulik, kahjulik. Kahtepidi mõistetav vihje. *Ei siin olnud kahtepidi mõtlemist. Kaugemale Alajõelt! H. Sergo.
2. kahele poole, kahes suunas. Kui pilved kahtepidi jooksevad, siis sajab kaua vihma.

kaksipidi ‹adv›

1. kahte moodi, kahte viisi; nii või teisiti (kõhklemisel). Sellest võib kaksipidi aru saada. Vastust ei saanud kaksipidi mõista. Polnud ei kaalumist ega kaksipidi mõtlemist: kõik oli selge. Teda vaevasid kaksipidi mõtted.
2. kahele poole, kahes suunas. *Kino lai klaasuks käis kaksipidi kinni-lahti, inimesi ruttas etendusele. P. Vallak. *Uksel tekkis kaksipidi tõuklemine, segadus .. R. Sirge.

kalduma ‹37›

1. esialgse asendiga võrreldes kaldu, viltu vajuma v. nihkuma. Regi, koorem hakkas vasakule kalduma. Viga saanud laev kaldus ühele küljele. Paat kaldus viltu. Mees kaldus kogu kehaga ootusrikkalt ettepoole. Tukkuja pea kaldus kergelt küljele. Kuhu puu kaldub, sinna ta ka langeb. *.. tahi kõveraks kooldumisel kaldub ka leek ühele poole .. K. Põldmaa.
2. esialgsest liikumissuunast kõrvale minema v. sattuma. Laev kaldus tormiga tublisti itta. Lennuk muudab kurssi, kaldudes põhja poole. *Nad läksid mändide vahelt Pikavere poole, kaldudes vasemale, kus pidi olema niit. M. Metsanurk.
3. ‹ka impers.› ajaliselt mingile piirile lähenema. Päev kaldus juba õhtule, õhtusse. Suvi oli kaldumas sügisele, sügisesse. Aeg kaldus kesköö poole. Päike kaldus õhtusse, õhtule, loojangule. Haiglane, vanadusse kalduv mees. *Juba kaldus hommikusse, öö möödus ja saabus tuuline päev. L. Remmelgas (tlk).
4. mingis suunas arenema (v. vastavat tendentsi omandama). Ilm kaldub sajule, vihmale. Jutt kaldub poliitikale, kunstile, kirjandusele. Ta kaldub oma arvamusavaldustes ühest äärmusest teise. Nad kalduvad peenutsemisele. Mõtted kalduvad möödunule. Vaekauss kaldus meie kasuks. Võit, ülekaal hakkas vastasele kalduma. Tüsedusele kalduv mees. Raskemeelsusele, kinnisusele kalduv nooruk. Naturalismi kalduv teos. Viimaks kaldus isa järeleandmisele. || kippuma (midagi tegema, arvama vms.). Sageli kaldutakse minevikusündmusi idealiseerima. Meest kalduti süüdlaseks pidama. Kaldun arvama, uskuma, et see võib tõesti nõnda olla. *Öösel kaldutakse inimestest mõtlema halvemini kui muidu. A. Valton.

kalduvus ‹-e 5› ‹s›
(loomupärane) kallak, tendents teat. kindlas suunas areneda v. teat. kombel tegutseda (ka vastavate joonte, omaduste esinemine). Sünnipärased, loomupärased, isikupärased kalduvused. Muusikaliste kalduvustega nooruk. Halbade, kergemeelsete kalduvustega neiu. Boheemlaslike kalduvustega mees. Bornhöhe kirjanduslikud kalduvused avaldusid juba varakult. Arvas endal olevat kalduvusi arstikutseks. Sul on kalduvus näha kõike tumedates värvides. Tal on kalduvus filosofeerimisele, müstikasse. Jaanil on kalduvus teisi käsutada. Tal on kalduvus tüseneda, tüsenemisele, tüsenemiseks.
▷ Liitsõnad: kirjaniku|kalduvus, kunstniku|kalduvus, perenaise|kalduvus, tüsenemiskalduvus.

kallak ‹-u 2›

1. ‹s› kalduolek, kallakus; kaldasend. Järsu kallakuga tee. Maapind on suure kallakuga. Lavaakendel peab olema kallak lõuna poole.
2. ‹s› kaldu olev (maa)pind; mäe, künka nõlv. Lame, liivane kallak. Laskusime mööda kallakut alla. Kivi veeres järsust kallakust alla. Kallakul kasvas tihe kuusik. Tankid sõitsid kallakust üles.
▷ Liitsõnad: sorteer(imis)|kallak, tõstekallak; mäekallak.
3. ‹adj› kallakas. Maapind oli veidi kallak. *.. suuskles kallakut orgu pidi alla. N. Baturin.
4. ‹s› suunitlus, teat. tendents mingis suunas. Filosoofilise kallakuga luuletus. Humoristliku kallakuga esitusviis. Kunstniku, kirjaniku tugev kallak groteski, naturalismi, müstikasse, sentimentalismi. Jaak Järve jutte iseloomustab moraliseeriv kallak. Parempoolne, pahempoolne, väikekodanlik kallak. Matemaatika kallakuga klass 'matemaatikaklass'.

kant ‹kandi 21› ‹s›

1. kahe nurgi asetseva pinna v. tahu ühinemisserv, vahel ka vastav pind v. tahk. Laua, kapi, kasti teravad kandid. Telliste kandid on transportimisel rikutud. Viili kandid. Arheoloogid leidsid kulunud kantidega jahvekivi. Mutril on kuus kanti. *Poisi sile nägu läks nukiliseks, lõualuude kant tungis äkki esile .. M. Rebane. | piltl. Küll elu talt kõik teravad kandid maha nühib.
2. riietusesemele äärisena õmmeldud riide- v. nahariba. Kitsas, lai kant. Kantidega kostüüm. Särgi, põlle, kleidi kandid. Kandiga õmblus, palistus. Kandiga kaunistatud põll, kaelaava. Karusnahkse kandiga kapuuts. Peas oli tal ümmargune punase kandiga müts. || (üldisemalt:) külge püstloodselt ümbritsev ääris. *..lillepeenar, millele murumätaste halja kandiga oli antud südame kuju. M. Raud.
▷ Liitsõnad: kaunistus|kant, palistus|kant, äärekant; käise|kant, püksikant.
3. (ebamääraselt:) teat. ümbruskond, ümbrus, piirkond, maanurk. Tartu, Viljandi, Abja, Avinurme kandi mees. Ta on Kunda kandist pärit. Ta elas kusagil Pelgulinna, Sõle tänava kandis. Ühe kandi inimesed. Ma pole teda varem siin(pool) kandis näinud. Seal kandis oli kõvasti sadanud. Siia kanti on mujalt rahvast tulnud. Siinset kanti ma tunnen hästi. See oli talle täiesti võõras kant. Meie kandis seda kommet ei ole. Kust kandi mehi olete? See kant siin on metsavaene. Me elame samas kandis. Uudis levis igasse kanti. Hulkus sadama kandis ringi. Raudtee kandist kostis püssipauke. || teat. suund, külg, ilmakaar. Kust kandist on täna tuul? Mehed lähenesid majale mitmest kandist. Nad olid eksinud ega teadnud, kus kandis on kodu. Maantee on hoopis teises kandis. Te lähete ju valesse, teise kanti. Ehmunud lapsed põgenesid igaüks ise kanti. Keeras end peegli ees mitut kanti. Kõmpisin linnakese kümmet kanti 'väga mitmes suunas' läbi. Uuris autot igast kandist. *Meri otse tuppa ei paista, aga kolme kanti on ta ometi siinsamas kaldakinkude taga .. A. Hint. | piltl. Tema huvid kaldusid teise kanti. Teada ju, kuhu kanti tema mõte hoiab. Puudus üksmeel: igamees vedas, kiskus ise kanti. Jutt pööras, keeras ohtlikku kanti, ohtliku kandi peale. Tal pea lõikab, jagab iga kandi pealt. Poiss hoiab juba kolmekümne kanti. *Palju seda uut esimeest siiski usaldada võib või mis kanti mees ta üldse on? R. Vellend.
▷ Liitsõnad: kodu|kant, sünnikant.
4. kõnek vaatlus- v. käsitlusaspekt, millest millelegi v. kellelegi lähenetakse. Asja kaaluti mitmest kandist, mitut kanti, mitme kandi pealt. Andmed on mitut-setut kanti kontrollitud. Seda võis kümmet kanti 'väga mitut moodi' tõlgendada. Asju tuleb õige kandi pealt vaadata. Tore mees igast kandist. Ta on igat kanti tubli mees. Mis kandi pealt ka ei vaataks, ikka miski ei klapi. Mõne kandi pealt, mõnest kandist on ta imelik mees. Las õpib elu ka sellest kandist, selle kandi pealt tundma.
5. kõnek kantmeeter. Viissada kanti kände, kive. Tee sillutamiseks kulus mitukümmend kanti kruusa.

karglema ‹karelda 49›

1. (inimeste, loomade kohta:) korduvalt kargama, hüplema. Lapsed jooksid heameelest, rõõmu pärast kareldes emale vastu. Poisike kargles mööda treppi alla. Ta on alles laps ja armastab teiste omasugustega hullata ja karelda. Nad liikusid mättalt mättale kareldes edasi. Koer haukus ja kargles peremehe ümber. Kitsetalled karglesid niidul (ringi). Kargleb kui valla pääsenud vasikas. Oravad karglevad okstel. || (tantsimise kohta). Polkat karglema. *Söödi, joodi, puhuti pilli, löödi kannelt, leelutati ja kareldi .. M. Metsanurk.
2. (esemete ja nähtuste kohta:) mitmes suunas hüplema, viskuma, paiskuma, sööstma, sähvima vms. Regi hüpleb ja kargleb libedal teel. Raheterad karglesid katusel. Tulekeeled, sädemed karglevad. Jooksjate varjud karglesid lumel. *Silme ees karglesid ähmased tähnid ja jutid. A. Sisask (tlk). | piltl. Vestlus kargles ühelt teemalt teisele. Raske oli jälgida tema karglevat mõttekäiku.

keema ‹41›

1. (vedelike kohta:) nii tugevasti aurustuma, et vedeliku seest kerkib auru mullidena ka pinnale. Vesi hakkas, läks, tõusis keema. Tegi tule alla ja ajas vee keema. Vesi vuliseb keeda, keeb katlas mulinal. Ema pani supi keema. Piim, supp keeb. Kolvis kees mingi vedelik. Benseen keeb temperatuuril 80,1° C. Keenud vesi. || (ka sellises vedelikus olevast tahkest ainest, samuti vastavast nõust kõneldes). Kartulid keevad pajas. Kartulid keesid puruks. Liha hakkas keema. Pada keeb. Teekann keeb tulel. *Hennu ülesanne oli lihtne: ajada pesuköögis katlad keema .. V. Gross. || piltl maa seest välja pulbitsema. Kivi serva alt keeb selgeveeline allikas. *.. vaatasin, kuidas allika põhi kees, kuidas mullikesed tõusid, lõhkesid ja laiali vajusid. V. Saar.
2. tugevasti mitmes suunas paiskuma. a. (vee kohta:) lainetama; mäslema. Torm pani, lõi mere keema. Laeva ümber kees lainete möll. Sõuab, nii et vesi keeb paadinina ees. Vesi kees kalaparvedest. Veepind kees vihmasajus. b. (tahke aine kohta:) paiskuma, lendama; tuiskama. Kaevikuserva muld kees kuulidest. Suusataja laskus mäest, nii et lumi kees. *Raginal langes katus sisse, sädemete meri kees ja kihas .. M. Metsanurk.
3. piltl (tegevuse kohta:) tormiliselt, ägedalt käima, toimuma vms. Igal pool kees töö. Sadamas kees kibekiire tegevus. Kaevikute ümber keeb vihane võitlus. Kogu rindel keeb lahing. Poisid jälgisid jalgpalliväljakul keevat võistlust. Ehituspaigal kees elu hommikust õhtuni. *Siis läks kõrvaltoas äge vaidlus vene keeles uuesti keema .. K. A. Hindrey. || rohkest liikumisest, tegevusest kihama; liikumist ja saginat täis olema. Turg, laadaplats kihiseb ja keeb. Määratu rahvahulk kihas ja kees. *Keeb punapäine pihlasalu! / Seal reisipalavikus rästaparv. J. Kaidla.
4. piltl mingist intensiivsest, ägedast tundest haaratud, selle võimuses olema; mässama, pulbitsema (mingi tunde kohta). Mees, mehe süda keeb vihast, viha pärast. Ma otse keesin ärevusest, vaimustusest, nördimusest. Temas keeb viha vägivalla vastu. Jaagus lõi keema viha, meeletu raev. Naise rinnas, südames, hinges kees viha. Väliselt polnud märgata, missugused tunded temas keesid. Vastase rahu ajas mind keema 'ärritas, vihastas mind'. Jaan läks solvangust lausa keema 'ärritus, vihastus'. *Issand, missugune elurõõm keeb ses noores neius. O. Luts.

keerama ‹keerata 48›

1. midagi keskpunkti v. telje ümber liikuma panema v. selles suunas nihutama; teisele küljele pöörama. Keerab lukus võtit. Keerab kruvikeerajaga kruvisid paika. Keeran kraani ja vesi hakkab jooksma. Lampi tuleb uus pirn keerata. Keerasin pudelil korgi pealt. Autojuht keerab rooliratast. Keerab sõrmega telefoniaparaadi ketast. Keeras vänta, vändast, nuppu, nupust. Lukk on vist rikkis, võti ei keera hästi. Keeras kausi lauale kummuli. Keera veidi lampi, et valgus otse lauale langeks. Maie keeras pannkoogil teise külje. Keerasin järgmise lehekülje. | (tegelikku objekti märkimata). Ust lukku keerama. Keerab elektri põlema. Keerasin lambitahi kõrgemaks. Keera tuli surnuks, väiksemaks! Keerasin kella käima, raadio mängima. Raadio on keeratud muusikakanali peale. *.. ta keeras tammepakusse oherdiga augu .. F. Tuglas. || (seoses isiku v. olendi asendi muutumisega). End kõhuli, külili keerama. Keerab end voodis küljelt küljele. Magaja keeras teist külge. Haige keerati teisele küljele. Keerab pead, kaela. Keera selg! Ta keeras näo kõrvale, tulijatele pahaselt selja. Minu ees istuja keeras tagasi vaatama. Kutsikas keeras enda selili. | piltl. *.. sõda keeras elud neetult segamini. P. Kuusberg. || kõnek (pikaliheitmise kohta). Keeras end pärast sööki koikusse siruli. Kui ära väsis, keeras magama. *Sass läks tagasi tuppa, keeras naise kõrvale voodisse .. R. Sirge.
2. midagi poolkaarde v. kahekorra painutama v. vajutama, kokku rullima, rõngasse painutama vms. Keerab vaiba, käsikirja rulli, riide kahekorra. Ta keeras riided pampu, puntrasse. Keerab endale vatijopi pea alla ja heidab pikali. Keeras endale vaiba ümber keha, keha ümber. Naised keerasid ojast läbiminekul seelikuservad värvli vahele. Tüdruk keerab lokke pähe. Naisel olid juuksed kukla taha krunni keeratud. Kikki keeratud vuntsid. Müüja keeras lilled, pudeli paberisse. Keeras raamatud ajalehe sisse ja sidus kinni. Kapsas hakkab pead keerama 'pead looma'. || midagi sellise tegevusega valmistama. Plotskit, pläru, vilkat keerama. Võttis taskust tubakakoti ja keeras endale suitsu. Lepakoorest keeratud karjapasun. Kasetohust keeratud torbik. Traadist keeratud käevõru.
3. millelegi v. kellelegi teist suunda andma. a. (liikumisel). Keeras hobuse suurelt teelt kõrvale vaiksele külatänavale. Ta keeras paadi paremale. Kapten laskis laeva nina vastu tuult keerata. | kõnek (ainult 3. isikus ühenduses ilmastikuga). Öösel keeras tuule lõunasse. Hommikuks oli ilma teiseks keeranud. b. piltl. Jüri keeras jutu teisale, teise asja peale. Püüdsin ütlust naljaks keerata. Ta püüdis kõike kadedate inimeste kiusuks keerata. Ole temaga ettevaatlik, ta võib veel kogu asja untsu, tuksi keerata. *Keeravad halvemal juhul veel asja nii, nagu oleks ta soodustanud, kasutades oma ametivõimu .. A. Valton. *.. sinu viha mõtles ta Mardi ja meie vastu keerata. E. Rannet.
4. oma suunda muutma, endisest suunast kõrvale kalduma. a. (liikumisel). Minge otse, ärge teelt kuhugi kõrvale keerake! Keerake selle kilomeetriposti juurest vasakule! Seenelised keerasid tee pealt metsa. Keerasin ümber nurga vaiksesse põiktänavasse. Teekäijad keerasid maanteeäärsesse majja jooma. Ta keeras tuldud teed tagasi. Vihastus ja keeras kannapealt minekule. Auto keeras metsateele. Heinakoormad keerasid tee pealt küüni ette. Tuul keerab (lõunasse, itta). b. (ilma liikumiseta). Tee keeras paremale, mäest alla. Suurelt teelt keeras kõrvale mitu väiksemat teed. Rada keeras peagi padrikusse. Selles kohas koridor keerab. c. piltl. Meeste jutt keeras varsti poliitikale. Ilm keeras sajule, vihmale. *Oleks võinud ikka paar päeva oodata ja vaadata, kuhu ilm keerab. E. Raud. || kõnek hakkama (midagi tegema). *Nii nad leppisidki, ilma leppimata, nagu nad tookord ilma tülitsemata olid tülli keeranud .. L. Hainsalu. *Kaks vana inimest keeravad korraga kaklema, hakkavad vastamisi viha kandma .. A. Jakobson.
5. kõnek virutama, äigama, lööma. *Rolf hakkas kõnelema .. viimasest poksivõistlusest, kus lätlane keeranud osavasti meie omale hirmsa haagi .. M. Metsanurk. *.. Imbi ei saa ometi aiateivast võtta ja talle keerata mööda koibi .. H. Raudsepp.
6. piltl ässitama, üles keerama. *.. ta keeravat juba niigi altkulmu vaatavaid mõisatöölisi veelgi rohkem paruniproua vastu. E. Rannet.
7. kõnek (südamepöörituse, südame pahaksmineku, iiveldustunde tekkimise kohta). See toit oli nii vastik, et võttis sees keerama. *Terve kauss oli konte täis ja neid võis nii kaua imeda ja puhastada, kuni sees hakkas keerama .. R. Saluri.

keerlema ‹keerelda 49›

1. ringe v. keerde tegema; oma keskpunkti v. telje ümber liikuma, pöörlema; selliselt mingis suunas edasi liikuma. Propeller, vurrkann keerleb. Vesi keerles kärestikes. Paat keerles veekeerises ühe koha peal. Karussell keerleb. Kraavi paiskunud vankri rattad keerlesid veel mõnda aega. Koer ajas keereldes oma saba taga. Esimesed tantsupaarid keerlesid põrandal. Keerlesime valsirütmis. Okstelt keerlesid alla esimesed kolletanud lehed. Keereldes langesid esimesed lumehelbed. Tule kohal keerles suitsu ja sädemete pilv. Tolm tõusis keereldes õhku. Aur keerles paja kohal. Vool kandis edasi keerlevaid jääpanku. Taeva poole, üles keerlev suitsusammas. *Näis, nagu keerleks tuba ta silmade ees ratast-ringi .. E. Männik. || tiirutama, siia-sinna sagima. Mesilased keerlesid mesipuude kohal. Kärbsed keerlesid loomade ümber. Jõe kohal keerlesid kajakad. Koerad keerlesid meeste jalus. Lapsed keerlesid laadaliste hulgas ringi. Poisikesed keerlesid uudishimulikult ümber auto. *Miilu keerleb ta läheduses, jälgib vanaisa iga kriipsu, mis see paberile tõmbab .. L. Promet.
2. piltl mõtete, jutu vms. liikumise kohta (millegi ümber, mingis valdkonnas v. mingis suunas). Jutt, jutulõng, vestlus keerles eelmise päeva sündmuste, uue filmi ümber. Meeste mõtted keerlesid kodu ja koduste ümber. Diskussioon keerles põhiliselt kahe probleemi ümber. Majandusmeeste peas keerles see mõte juba ammugi. *Ma olin noor, mu veri oli kuum, tuhanded unistused ja igatsused keerlesid minus. J. Kärner.
3. käänakuid, lookeid, keerde tehes kulgema. Tee keerles mööda mäekülge. Pargis keerlevad kõnniteed. Oja keerleb nagu sisalik läbi heinamaa. *.. trepp keerles ümber kõrge posti – aina ringi, ringi, ringi. J. Tamm (tlk).
4. mitte paigal püsima, keerutama, visklema. Õpilased muutusid rahutuks, nihelesid ja keerlesid pinkides. Ta rähkles ja keerles kinnihoidjate käte vahel. Tal silmad keerlevad peas. *Kuis kaisutuste kires keerles keha! M. Under.

kihama ‹37›

1. (ärevalt) igas suunas, läbisegi liikuma, mitmes suunas liikvel olema, (inimeste kohta:) sagima. Rahvast kihab tänavail. Püssipauk pani kogu väesalga kihama. Kärbsepilv kihas toidujäänuste kohal. Sääsed kihavad vee kohal. Kaldavees kihasid kalamaimud. *Raginal langes katus sisse, sädemete meri kees ja kihas .. M. Metsanurk. *Meri oli neemeotsa täiesti enda kaissu haaranud, seal kihas ja vahutas vesi enam kui kuski mujal. J. Parijõgi.
2. piltl ärevuses, rahutu, elevil olema. Linn kihas ja kääris – igasuguseid jutte liikus ringi. Sõnum pani kogu küla, valla kihama. Klass kihas ja sumises nagu mesipuu. Kõneleja viimaste sõnade peale lõi auditoorium kihama.
3. (tegevuse, askelduse, liikumise kohta:) vilkalt, hoogsalt toimuma v. käima. Kõikjal sadamas, ehitusplatsidel kihas töö ja tegevus. Tänavatel, turul kihas elu. Suurlinna kihav elu.
4. (kasut. tunnete tõusu, mõtete läbisegi liikumise vms. kohta). Temas kihab viha, pahameel, trots, rahutus, kange uudishimu. Tüdruk oskas poiste päid kihama ajada. Ta pea kihas mitmesugustest mõtetest, peas kihas mitmesuguseid mõtteid. See asjaolu pani mu meeled, vere nii kihama, et ma öösel undki ei saanud. Õlu pani pea kihama '(kergelt) purju'.
5. kellestki, millestki liikuvast, sagivast täis olema. Tänavad kihavad inimestest. Jaamaesine, väljak kihas rahvast. Rand kihab suvitajatest. Kelgumägi kihas lastest. Vesi otse kihas kaladest. Õhk kihab sääskedest, kärbestest. Laht kihas lindudest. Jõgi lausa kihas sõude- ja purjepaatidest. || liikumist, sagimist, õiendamist, tegevust täis olema. Kesklinna tänavad kihasid sipelgapesana. Üle tänava kihab turg. Jaamaesine kihab mesipuuna: rong on äsja saabunud. Vahetunnil lööb kogu koolimaja kihama.
6. hrv kihisema (1. täh.) *Ja lemmetab nääriöö lund, / ja klaasides kihab šampanja. L. Hainsalu.

kiik ‹kiigu 21› ‹s›
hrv kiikumine. *Laisalt vaovad harvad pilved,/ uniseks teeb sind see kiik. A. Sang. || sport (võimlemisel:) ülesirutatud kõhuliasendis kiikumine vaheldumisi pea ja jalgade suunas

kindla|suunaline
teat. kindlas suunas toimuv. Kindlasuunaline lend, liikumine. Oskuslik ja kindlasuunaline tegevus.

kippuma ‹kipun 42›
tikkuma, tükkima
1. (hrl. vastu kellegi tahtmist) visalt, vägisi kuhugi minna, midagi teha v. kellekski saada püüdma. Koju kippuma. Lapsed kipuvad õue. Kippus poolhaigena tööle. Noored kipuvad maalt linna, laia maailma. Tüdrukud kippusid peole. Noormehed kippusid merele, vabatahtlikena rindele. Kari kippus vilja. Ole paigal, kuhu sa kipud! Haige kippus voodist üles. Ta kippus vägisi meie kampa. Tüdruk kipub liiga noorelt mehele. Kippus purjuspäi tüdrukuid käperdama. Ära kipu mind õpetama! Kippus ülemaks, teiste käsutajaks, teiste üle kohtumõistjaks. Noor hobune kippus minekule. Koer kippus lastega kaasa, uksest sisse, toast välja. Talle kippusid kärbsed kallale. *Kelle kaugas ei kanna, mis see meestega kemplema kipub! R. Sirge. | piltl. Juuksesalk kipub silmadele. Uni, külm, nälg kippus kallale. Haigus kipub (elu) kallale. Väsimus kippus võimust võtma. Pisar kipub silma. Iiveldus kipub kurku. Rahutus kipub hinge. Mõtted kippusid ikka ühes ja samas suunas.
2. ‹hrl. ma-infinitiiviga› mingis suunas (arenemiseks) kalduvust omama. Jalad kipuvad külmetama. Hobune kippus väsima. Jõud, lootus kipub kaduma. Mehe juuksed kipuvad juba halliks minema. Nimed kipuvad segi minema. Kipub sageli tarvitama teravat tooni. Sa kipud viimasel ajal hilinema. Vahel kiputakse arvama, et .. Kipun selles kahtlema. Kipub juba hämarduma. Minek kipub natuke hiljaks jääma. Rukis kipub juba varisema. Piim kippus hapuks minema. Hooned kipuvad lagunema. Toidupoolis kipub väheseks jääma. Asi kipub ununema. Saag kippus puusse kinni jääma. Ootamine kipub igavaks minema. Aega kippus vähe olema. Kipub jääma mulje, et sa midagi varjad minu eest. Lapsed kipuvad vägisi ulakaks.

kirp|vähk
zool kitsa, kõhu suunas kõverdunud kehaga magevete vähike, kes võib teha hüppeid (Gammarus)

kiskuma ‹kisun impers kistakse, kistud 42›

1. tõmbama, tirima, sikutama. Haaras tüdrukul käest ja kiskus ta tantsima. Poiss kiskus end kinnihoidjate käest lahti. Püüdis portfelli minu käest ära kiskuda. Keegi kiskus teda mantlihõlmast tagasi. Mehed kiskusid köit täiest jõust enda poole. Kiskusin uppuja paati. Palgid kisti jõest kaldale. Ta kiskus nöörist, ohjadest. Kiskus suure vaevaga jala porist. See niit ei lähe kiskudeski katki. Kiskus teist juustest, karvust, habemest. Kiskus magajal teki pealt. Kiskusin ukse jõuga lahti. Kiskus endal pintsaku, särgi seljast, säärikud jalast. Kisub kindad käest, kätte. Kiskus endal maski eest. Kiskusin kiiresti püksid, säärikud jalga, tööriided selga. Kiskus end pesuväele, alasti, endal viimase kui katte ült. Hakkas jahe ja ta kiskus hõlmad koomale. Poisil oli soni silmadele kistud. Kiskus mõõga tupest. Kiskus taskust pungil rahakoti. Laps kiskus endale riiulilt raamatud kaela. Tuul kiskus puud looka, rebis ja kiskus riideid. Vool kiskus paadi keerisesse. | piltl. Raske on koos tegutseda, kui igaüks kisub ise kanti. On kogu võimu enda kätte kiskunud. Rahvad kisti sõtta. Teda kisti tahtmatult sekeldustesse. Kisud oma jutuga endale õnnetust, pahandusi kaela. Ta kisub kõiges enda poole 'on omakasupüüdlik'. Tema naer, vaimukus oli pisut kistud 'tehtud, kunstlik'. *Aegamisi kiskus sügisene hommik merelt pimeduse. A. Mälk. || tugevasti v. hooga midagi kusagilt küljest v. seest ära rebima; kitkuma, katkuma. Kisub tangidega lauajuppidest naelu. Miinikild kiskus käe otsast. Kiskus haava sidumiseks särgihõlmast tüki. Ma ei räägi midagi, kistagu või keel suust. Kiskus plangust paar lauda lahti. Kiskusin pudelil korgi pealt. Peerge kisti kuivast lõmmust. Kaskedelt kisti tohtu, pärnadelt niint. Torm kiskus puid juurtega maast. Laps kiskus liblikal tiivad ära. Lehm kiskus keti katki. Kiskus kirja puruks, pisikesteks tükkideks. Ta riided olid lõhki kistud. Torm kiskus purjed räbalaiks. Käed-jalad nii tööd täis, et kisu ennast või tükkideks. Iga sõna otsekui kisu tal suust (vähese jutuga inimese kohta). Kisu jänestele tee äärest rohtu. Metsa alt kisti sammalt. Kiskus peast paar juuksekarva. Tuul kisub puudelt lehti. || tõmmates tugevasti, energiliselt midagi tegema. Mees kiskus kõigest väest sõuda. Hobused kiskusid koormat vedada. *.. kisub [Kaarli] pilli, nii et maailm mürab, ja laulab vägevast kõrist Kaasa .. R. Roht. || kõnek (tugevasti sisse tõmmates) suitsetama. Piipu, paberossi, sigaretti, sigarit kiskuma. Mehed kiskusid pläru, plotskit, suitsu, mahorkat, „Priimat”. || (tugeva tuuletõmbuse, tõmbetuule kohta). *Leidsid sina ka endale koha – siin kisub hullemini kui korstnas. O. Tooming.
2. (märgib millegi asendi v. olukorra muutmist); tõmbama. a. (aluseks tegija, sooritaja). End kõverasse, küüru, kössi, kühmu, kägarasse, vimma kiskuma. Kiskusin käe rusikase. Mees kiskus pea õlgade vahele ja pani jooksu. Tüdruk kiskus huuled prunti. Poiss kiskus näo mossi, viltu, virilaks, naerule. Kiskusime imestusest silmad pärani. Siil kiskus end kerra. Koer kiskus saba jalgade vahele. Kass kiskus küüru selga. b. (aluseks põhjustaja). Valu kiskus mehe liigendnoana kõverasse. Tal kiskus kramp näo viltu. Jooksvast konksu kistud sõrmed. Ere valgus kisub silmad kissi. Tuul, lahkumiskurbus kiskus vägisi silmad vesiseks. *.. nüüd olid aastad ta kokkupoole kiskunud, ent praegugi oli tal veel pikkust küllalt. A. Hint.
3. (märgib millegi asendi v. olukorra muutumist); tõmbuma. Lauad kiskusid kuivamisel kaardu. Uks on kiiva kiskunud. Kasetoht kisub põledes krussi. Mehe turi kisub juba kühmu. Parem jalg kiskus krampi. Sõrmed hakkasid tööga kronksu kiskuma. Seda nähes kiskusid mul käed rusikasse. Nahk on kätel kipra kiskunud. Ta nägu, suu kiskus muigele. Kulmud kiskusid pahaselt kortsu. Laup kiskus murekortsudesse. Mehe nägu kiskus pilve, murelikuks, vihast tumepunaseks. Silmad kiskusid valguse käes kissi.
4. kippuma mingis suunas arenema, muutuma v. minema; mingile olukorrale lähenema. Taevas kisub pilve. Ilm kisub vihmale, sajule. Hommikutaevas kisub juba heledamaks. Päev kisub juba õhtusse, õhtule. Väljas kisub hämaraks, pimedaks, videvikuks, videvikule, valgeks. Ilmad hakkavad juba kevadele, kevadesse kiskuma. Tänavu kisub varakult külmale. Tuul hakkas loodesse kiskuma. Aeg, suvi kisub sügisesse, sügise poole. Rukkipead hakkasid juba valkjaks kiskuma. Paat kiskus vägisi kaldasse. Lennuk kiskus tugevasti suunast kõrvale. Jutt kisub vägisi poliitika peale. Asi hakkab viltu, kiiva, halva poole kiskuma. Tal kisuvad juuksed varakult halliks. Nende huvid kiskusid lahku. Toredasti alanud päeva lõpp kiskus kurvaks. Aastaid kisub tal juba 60 ligi. Tütarlapse süda kisub noore meremehe poole.
5. vastupandamatult, tugevasti kuhugi v. midagi tegema meelitama, tõmbama. Meri kisub noorukeid vastupandamatu jõuga. Raamat kisub lugema. Valsihelid lausa kisuvad tantsima. Kaunid roosid kiskusid pilgu ligi. Jahimehekirg kiskus teda püssiga metsa. Uudishimu kiskus last tänavale. Süda kisub laste, perekonna, sõprade juurde. Veri kiskus noorukit näitemängu tegema. | ‹impers.› Sellisel kaunil kevadpäeval kisub maale, loodusesse. Tundis, kuidas teda kiskus selle tüdruku poole. Meest kisub vägisi kõrtsi poole. Sain vaevalt mõne päeva linnas olla, kui tundsin, et kisub koju tagasi. Teised läksid suvilasse, kuid mind ei kisu sinna. Tüdrukut kisub hullama.
6. kestvamalt mingis olukorras v. tundes püsima v. vastavat olukorda saavutada püüdma. Mees solvus ja hakkas minu vastu vimma kiskuma. Vanamees kiskus endamisi naeru, naerda. Tüdruk hakkas tasakesi nuttu kiskuma 'nutma'. Hakkas purjuspäi riidu, tüli kiskuma. Pole ma öelnud talle midagi, kisub niisama kiusu. *Pidite ju hirmsat viha kiskuma, üksteisest kauges kaares mööda käima. J. Rannap.
7. kaklema, kisklema, tülitsema. Koerad kiskusid, nii et karvatutid lendasid. Poisid läksid omavahel kiskuma. Väimees kisub äia ja ämmaga. Kui kassid kisuvad, siis hiired hüppavad. *Omavahel ei saa need pisiorganisatsioonid millegipärast läbi ja kisuvad. H. Sergo.
8. katki rebides hammustama, hammaste v. küüntega rebima. Koer kiskus käe, sääre veriseks, püksisääre lõhki. Sai kurja koera käest kiskuda. Hunt, karu kiskus mullikat. Kulli kistud kanast ei saanud enam asja.
9. midagi v. kedagi mitte rahus olla laskma, midagi kätte võtma, puutuma v. käperdama. Lapsed kipuvad kõiki asju kiskuma. Ära kisu, lase olla! *.. ta tõrjus kärsitult kobavad käed tagasi, öeldes: „Anna mulle rahu, ära kisu mind!” A. H. Tammsaare.
10. mingist kohast ülemäära, takistavalt pingul, kitsas olema. Kuub, kleit kisub kaenla alt. Mantel kisub tagant. Püksid on muidu parajad, ainult värvli kohalt kisub veidi.
11. hrv uudismaad algeliste vahenditega rajama. *See oli Koltse Ebe, Koltse metsas uudsepõlde kiskuva lasterikka mehe tütar. A. Mälk. *Kui kisuks kevadel kütist ja teeks tüki uut maad juurde? A. Kitzberg.

kohe2 ‹prep postp› [part gen]
murd poole, suunas. *Seisis, vaatas mere poole, selg kohe maja aknaid. A. Mälk. *.. Miili vaatas korraks tulija kohe, seisatades töös .. J. Vorms.

kokku|jooks

1. ühte paika kokkujooksmine
2. ühe punkti suunas koondumine. Autorataste kokkujooks. *Vaata, on tal kumerus natuke järsk või pole pära kokkujooks vee tahtsi, laev ei jookse. A. Mälk.

kompass|taim
bot rohttaim, mille lehelabad on pöördunud serviti enam-vähem põhja-lõuna suunas

koolutama ‹37›

1. kõverust v. kõverusi moodustavaks (vahel ka kõverusest sirgu) painutama, kooldu painutama. Kõveraks, looka, kumeraks koolutama. Laudu, reejalaseid koolutama. Koolutatud metall-leht. Suusaninad on ülespoole koolutatud. Koolutatud korjuga tool. Paadikaared koolutati tammest. Kuuseokstest koolutati nõudele vitsad peale. Tuultest koolutatud rannamännid. Aastad on mehe küüru koolutanud. Jooksva vaevas ja koolutas vanainimest. Kõverat puud sirgeks ei kooluta. || (ajutiseks). Koolutasime pähklite kättesaamiseks sarapuu maha. Lumi koolutas puude oksad alla. Tuul koolutas masti külje poole. Püüab oma turris juukseid üle pea koolutada. || mingit kehaosa kõverdama. Vaatas kaela koolutades üle eesseisja õla lauale. *..mina oma selga siin sirbi taga küll koolutama ei hakka! A. Kalmus. *.. koolutas oinas pea alla ja andis põks! talle küljelt hoobi. J. Smuul.
2. piltl (aegamööda, mõjutades) mingisuguseks v. mingis suunas muutma. Kedagi oma tahtmise alla koolutama. Olud on ta teistsuguseks koolutanud. Ta oskab end koolutada vastavalt oludele. *..koolutab laste hingi, nii kuidas õppekavad ja kristlik kasvatus nõuavad. M. Traat.

üles kruvima
piltl
1. midagi kõrgemale, suuremaks kruvima (4. täh.) Hindu üles kruvima. Meeskond kruvis mängu tempo üles. Naiste uudishimu oli viimase võimaluseni üles kruvitud. Äge liigesepõletik kruvis palaviku üles.
2. tugevasti erutama, meeli üles kütma; üles ärritama. Kõnelus isaga ei rahustanud Hannest, vaid kruvis ta veel rohkem üles. Esineja kruvis oma kõnega kuulajate meeled, närvid üles. *On end jälle üles kruvinud... On teine ärritatud ja sünge.. A. Kaal. || kedagi teat. kindlas suunas meelestama, üles keerama. *Kindlasti Riuhkranna mõju. Tema on Ruti üles kruvinud. Rutt poleks ise kunagi säärasele mõttele tulnud. J. Semper.

kuhugi ‹adv›
mingisse kohta, mingis suunas. Ta on kuhugi läinud. Istume kuhugi maha! Poiss on enese kuhugi peitnud. Ehk saadeti Virve kuhugi? Ta on oma asjad kuhugi ära pannud. Lähme siit kuhugi mujale! Nad sõidavad suveks kuhugi lõunasse. Kas me ei läheks kuhugi sööma? Lapsed jooksevad minema, kes kuhugi. *Reisima minna, liiatigi veel kuhugi Pariisi või Rooma, sellest ei võinud ju juttugi olla. A. H. Tammsaare. || ‹eitavas lauses› mitte mingisse kohta, mitte mingis suunas. Tal pole kuhugi minna. Ma ei lähe siit mitte kuhugi. Mul pole kiiret kuhugi. Ta ei pääse meie käest kuhugi. See mõte, asi ei kõlba (mitte) kuhugi 'mitte sugugi, üldsegi mitte'.

kuhugipoole ‹adv›
kuhugi, mingis suunas. Võõras lahkus kuhugipoole pilku heitmata. *Kui nad hakkasid kuhugipoole minema, jõudsid ikka mõnele teele välja .. M. Traat.

kumulatsioon ‹-i 21› ‹s›
kumuleerumine; kumuleerimine. a. med ravimi vm. aine v. selle toime kuhjumine organismis b. sõj lõhkelaengu plahvatuse mõju suurendamine soovitud suunas koondamisega c. kirj tähenduselt lähedaste sõnade kuhjamine, nii et see mõjub rohkuse ja küllusega

kuskil ‹adv›

1. ‹hrl. jaatavas lauses› mingis täpsemalt määratlemata kohas (v. suunas), täpselt teadmata kus, kusagil. Kuskil lähedal, kaugel, eemal, ees, kauguses. Kuskil äärelinnas, külakolkas. Kuskil Aafrikas. See juhtus vist kuskil mujal. Kuskil haugatas koer, mängis raadio. Ma olen teda kuskil näinud. Ehk leidub tallegi kuskil tööd. Evald tuli väljast, ta vist käis kuskil. Koolivennad olid laiali, kes kuskil. Kas sellest ei ole juba kuskil kirjutatud? Kas sul valutab kuskil? Kuskil saja lähedal läks arvestus segi.
2. ‹eitavas lauses› mitte mingis kohas (v. suunas), mitte üheski kohas, (mitte) kusagil. Teda pole (mitte) kuskil näha. Ta ei käi kodunt (mitte) kuskil. Ta ei leia kuskil rahu. Vaikus – kuskil pole kuulda ainsatki heli. Saalis polnud kuskil enam vaba tooli. *..ümberringi on avameri, kõle kui kõrb, tuulevarju ei kuskil. Ü. Tuulik.
3. mingil täpsemalt määratlemata ajal. See oli kuskil 50-ndate aastate esimesel poolel. *Kuskil teises või kolmandas klassis hakati teda Neeguseks hüüdma.. A. Liives.
4. hrv (jaotuvalt:) selles v. teises teat. paigas. *Näiteks kirjeldati selles [käsikirjas], kuidas kvartett kontserte andis Soomes, Riias ja Eestis. Räägiti, kuidas neid kuskil vastu võeti.. J. V. Veski.

kuspool

1. ‹adv› missuguses suunas, missuguses kandis. a. otseses küsimuses. Kuspool sa elad? Kuspool on lähem naabertalu? b. alustab sihitis-, täiend-, koha- vm. kõrvallauset. Ma ei tea, kuspool on jõgi. *..kuid mehed eksinud ikka suurt metsa mööda ringi, olles kaotanud taju, kuspool on kodu. J. Vahtra.
2. ‹prep› [part] hrv missuguses suunas millegi v. kellegi suhtes. Kuspool tänavat see maja on?

kõrguti ‹adv›
kõrguse suunas; kõrguse poolest. Kõrguti mõõtma. Raamaturiiul on kõrguti 3 vahega.

kõrval
I. ‹postp› [gen]
1. asetuselt kellegi, millegi külje ligidal, juures, ääres, veeres. Istusin ees autojuhi kõrval. Laps magab ema kõrval. Nad lamasid, istusid külg külje kõrval. Ta ujus päris minu kõrval. Poisike astus arglikult võõra mehe kõrval. Mehed kõndisid koorma kõrval. Seisis ukse kõrval nurgas. Lauda kõrval on kuur. Labidas on käru kõrval maas. Tee kõrval on metsasalu. Õlg õla kõrval 'lähestikku' seisma, töötama, võitlema. *Siin on palju panku, rahavahetusasutusi ja äri äri kõrval kinni. J. Sütiste.
2. osutab tihedale, pidevale ajalisele järgnevusele (seejuures põhisõna kordub). Ta oli päev päeva kõrval ametis. Tüütab ära päev päeva kõrval kuulata üht ja sama juttu. *Õhtu õhtu kõrval võisid nad üheskoos kõndida ja oma unistusist rääkida.. A. H. Tammsaare.
3. peale millegi, kellegi lisaks, paralleelselt, samaaegselt millegagi v. kellegagi. Selle kõrval, mida vaja läks, ostsime tarbetutki. Pedagoogitöö kõrval tegeles ta sordiaretusega. Kutseliste näitlejate kõrval esines filmis isetegevuslasi. Kreutzwaldi kõrval tuleb siin mainida veel Faehlmanni ja Kunderit. Kuuse kõrval oli tähtis tarbepuu kask. Toit peab valkude, rasvade ja süsivesikute kõrval sisaldama mineraalsoolasid ja vitamiine.
4. millegagi, kellegagi võrreldes. Minu töö ei ole sinu oma kõrval midagi. Mis on lepad põlismändide kõrval! Mis sina tema kõrval ka oled. See kõik ei ole veel midagi selle kõrval, mis mina tean. *Kõrboja on suurem ja Katku väiksem, Katku pole Kõrboja kõrval midagi. A. H. Tammsaare.
II. ‹adv›
1. külje suunas päris juures v. väga lähedal. Kes tal kõrval käib? Ärgates märkas, et keegi magas kõrval. Seiske, käed vabalt kõrval! Vanamees istus, kepp kõrval. Tal peab alati olema nõuandja kõrval. *..ei ees ega taga, ei kõrval sul muud / kui kõleda tuule käes kohavad puud.. M. Nurme.
▷ Liitsõnad: käekõrval.
2. (millestki) eemal. Hooned on maanteest mõnisada meetrit kõrval. Talu seisab kõikidest teedest kõrval. || (millestki) mitteosavõtvas seisundis. Ta seisis ühiskondlikust elust kõrval. *Ühtepidi oleks hea, kui vana seisaks kõigest kõrval. Teistpidi parem, kui ta teab. R. Sirge.

käima ‹käia imperf käisin, käis 40›

1. astudes, kõndides, sammudes liikuma.; ant. jooksma. a. (eeskätt liikumisviisi v. -võimet silmas pidades). Jala, jalgsi käima. Lapsi tuli käies ja joostes. Vehib, vantsib käia. Varvastel, kikivarvul käima. Käib kergel sammul, nõtkelt, hiilivalt. Haige käib omal jalal. Ta käib kepi najal, kepiga, karkudega, proteesiga. Hoiab käies paremat jalga. Taktis, ühte jalga, sammu käima. Minu järel käies – marss! Ära nii kiiresti käi! Küürus, kühmas, lookas käima. Soe, käi või särgiväel. Ta oli nii nälginud, otsa lõppenud, et ei jõudnud käiagi. Laps õpib käima. Ta ei saa käia, jalg on haige. Poiss oskas kätel käia. Hobune käib sammu. *Siledal jääl käivad nad [= pingviinid] püsti nagu inimesed. J. Smuul. b. (muudel juhtudel). Teed käima. Ema käib köögi ja toa vahet. Käib mööda tuba edasi-tagasi. Mees käis koorma kõrval, natuke maad meie ees. Käisime tükk aega kõrvuti. Poisid armastasid salgas käia. Keegi käis uksest. Käib jalad rakku. Jälgib aknast mööda käivaid inimesi. Tükk maad on juba käidud. Käib nagu kass ümber palava pudru. Koer käib peremehe kannul. Sälg ei ole veel vankri ees käinud.
2. kuhugi minema ja sealt tagasi tulema (pole alati seotud kõndimisega, jalgsi astumisega). Külas, võõrsil käima. Ta käis möödunud nädalal kodus, maal, onu pool. Isa käis tihti linnas. Poes, turul, laadal käima. Marjul, seenel, kalal, jahil, õngel, tulusel käima. Arsti juures, arstide vahet, ravil, polikliinikus, rätsepa, kingsepa juures käima. Isa käis veskil tangu tegemas. Teatris, kinos, kontserdil, tsirkuses, peol, kirikus, kiigel käima. Pole mitu aastat armulaual käinud. Käis jaamas isal vastas. Laupäevaõhtul käidi saunas. Ehal, naistes, kosjas käima. Haiget vaatamas käima. Siin on vargad käinud. Sind käidi küsimas, taga otsimas. Mardilaupäeva õhtul käidi (mardi)sandiks. Kas käite sageli kohvikus? Käis hobusega sepal. Tüdrukul käisid mitmed kosilased. Ma ei ole seal, siin käinud. Kellegi jutul, palvel käima. Käisin ujumas, jalutamas, päikest võtmas. Kus sa lõunal, söömas käid? Ta käib seltsi koosolekutel, kooris laulmas. Pulmas, katsikul, sünnipäeval, matustel käima. Ta käis naabritel abiks. Haige ei käi toast väljas. Ma käisin teda saatmas. Tüdruk käinud salaja noormehega kohtumas. Kus te eile käisite? Käisime puhkuse ajal Ungaris. Suvel käis palju külalisi, turiste. Käin iga õhtu vannis. Asjal, poti peal, väljas käima. Vallavaene käis külakorda. Mees käis vargil. Vanaisa on käinud Türgi sõjas. Käisime paadiga sõitmas. Kalurid käisid merel. Aeg-ajalt käivad etendusi andmas külalisteatrid. Sadamas käib sageli välismaa(de) laevu. Kari käib sügisel heinamaadel. Kass on linnupesa kallal käinud. Surnute hingi arvati kodus käivat. || (töötamise, õpingutega seoses jne.). Koolis, ülikoolis käima. Tütar käib tal juba viiendas klassis. Tööl, karjas käima. Vanasti käidi mõisas teol, viinavooris. Käisin kursustel, komandeeringus. Kas sa sõjaväes, kroonus oled juba käinud? Lapsed käivad lähedases lasteaias. || ‹ma-infinitiivis ka› külastama, koduseid vaatama. Lapsed tulid pühadeks koju käima. Sõdur lasti kaheks nädalaks koju käima. Kas sa oled nüüd päriselt kodus või tulid ainult käima? *„Ah, noorperemees ka kodumail käimas,” naeris ta sõbralikult. O. Tooming.
3. ‹hrl. imperatiivis› kõnek minema, kasima. Käi tee pealt eest! Käi minema! Käige magama! *Ja nüüd käi tööle! Mikumärdil villast ei venitata! H. Raudsepp. *Nüüd käite tagasi Laanekurru. Teid ma kaasa ei võta. K. A. Hindrey. || (vandevormelites nördimuse, tugeva pahameele vms. väljendamiseks millessegi eitava suhtumise korral). Käi(gu) seenele, potilaadale, põrgu, kuu peale. Käi(gu) kuradile, kus kurat, mina ei tea kogu asjast midagi.
4. (teat. moel riietatud olemise, teat. riietuse kandmise kohta). Ta käib korralikult, kallilt, lihtsalt, näruselt riides. Poiss käis kulunud pintsakus. Ta käib ilma kübarata, paljapäi. Mulle meeldib hästi riides käia. Tüdruk käis nõelutud kleidiga. Loodusrahvad käisid alasti.
5. liikuma (mitte kõndimise kohta). Kiik käib kõrgele. Süstik käib edasi-tagasi. Kellapendel käib kindlas taktis. Sööjate lusikad käisid kausi ja suu vahet. Vasar käis üles-alla. Luud käib laias kaares. Pilved käivad madalalt. Päike hakkab kõrgemalt käima. Sooled käivad kubemes '(kellelgi) on song'. Käsi käis hellalt üle lapse juuste. Tal käis hea kaart (kaardimängus). Joobnu keel käis kangelt. Olen nii väsinud, et jalad käivad risti all. Mudisin sõrmi, et veri jälle käima hakkaks. Hobuste jalad käisid kui kedervarred. Linavästriku saba käis üles-alla. *".. Magusad söögilõhnad käivad üle küla,” seletas Simm. H. Laipaik. || (kiire töötamise puhul). Käed käivad kärmesti. Sukavardad, näpud käivad vilkalt. Laskis kirvel, rehal, nõelal käia. || sõitma, kurseerima; regulaarselt liikuma. Tallinna ja Tapa vahel käib palju ronge. Tuisu tõttu eile hommikul bussid ei käinud. Tallinnast Frankfurti käib lennuk. Laev käib plaani järgi üle päeva. On hilja, trammid ei käi enam. Kirjad käisid Tartu ja Viljandi vahet. Post käib aeglaselt. || (ukse, värava vms. avanemise ja sulgumise kohta). Jalgvärav käis ja siis oli kuulda kaugenevaid samme. Uks käis ja lävele ilmus võõras mees. Uks ei käi hästi. Aken, sahtel käib raskelt. || puhuma (tuule kohta). Kevad oli külm, tuuled käisid põhjast ja idast. Käisid esimesed tormihood. *Juba kase ladvalt lehed langvad, / kõle tuul käib üle kesamaa.. L. Koidula. || lainena, lainetusena liikuma; lainetama. Lained käivad kõrgelt, madalalt. Vesi käib üle paadi, parda. *Torm tuli. Peipsi kees ja käis. J. Sütiste. || paiskuma, lendama; hoovama. Sädemed käisid vastu taevast. Tulesammas, leek käis kõrgele. Pori ja vesi käib jooksmisel üle pea. Säuhti! käis kopsikutäis külma vett talle kaela. Šampanjapudeli kork käis vastu lage. Kuum leitsak käis vastu nägu. *Viina ja õlle lõhn käis tal suust ning ninast. E. Vilde. || kukkuma. Andis sellise hoobi, et teine käis pikali, uperkuuti, istuli, ninali. Käis plartsti! ülepeakaela vette. Poiss käis koos tooliga põrandale. || hooga millegi pihta minema (hrl. löögi kohta). Sõnade kinnituseks käis rusikahoop vastu lauda, vastasele otse pähe. Laks! käib käsi vastu kõrva. Piits käis siuh! ja piits käis säuh! Mats! käib hoop vastu turja. *„Tolvan!” käis laks soldatile vastu põske. R. Sirge. || järsku läbistama (tunde, aistingu, mõtte v. selle välise ilmingu kohta). Aeg-ajalt käivad valuhood. Haigel hakkasid krambid käima. Külmavärinad, kuumad hood käivad üle keha. Hirmujudin käib üle ihu, läbi keha. Kerge puna, naeruvine käis korraks üle näo. „Aga kui ma ei suuda!” käis mõte läbi pea. Haigutused käivad. *Marial käis magus valu läbi südame, kui ta don Alfredot nägi.. L. Promet. || liikvel olema, ringi liikuma, levima. Tema kohta käisid mitmesugused jutud. Käivad visad kuuldused, et.. Käib kumu, kõlakas, et ta olevat surnud. Uudis käis suust suhu. *Ta rääkis sellest oma tuttavatele edasi ja niiviisi läkski kuulujutt käima. E. Raud. || ühe valdusest, kasutusest teise valdusse, kasutusse minema. Õllekann, raamat, lendleht käib käest kätte. Raamat käis tunni ajal pingist pinki. Mõis käis korduvalt käest kätte. *Klaas käis suu pealt suu peale ja jutt hakkas ladusamalt jooksma. O. Tooming. || tellituna korrapäraselt saabuma. Talle käib kolm ajalehte ja mitu ajakirja. Kas sul „Eesti Loodus” käib? || piltl kulgema, liikuma; arenema. Loodus, elu käib oma rada. Sõda ja viletsus käivad käsikäes. Sõja kannul käisid nälg ja katk. Tema teed ja ettevõtmised käivad laialt. Õnnetused käivad ikka mööda inimesi. Needus käis nende kannul. Sõda käis kaks korda üle maa. Armastus käib kõhu kaudu. Tema mõtted käisid teisi radu. Aegamööda asjad käivad.
6. töötama, talitlema. a. (masinate, seadmete vms. kohta). Mootor, masin ei lähe käima. Ei saa masinat käima. Pani, lõi tsikli, propelleri, masina, mootori käima. Mootor prahvatas, kargas käima. Laskis, pani veski käima. Kell käib täpselt. Kell loksus, täksis käia. Käib nagu kellavärk. Magnetofon käib. Loosirattad pandi käima. Elektriga käiv marjapress. Raha paneb rattad käima. b. ‹muudel juhtudel, hrl. ma-infinitiivis› tegutsema, toimima. Ettevõtet, töökoda, restorani, kohvikut, kõrtsi käima panema. Elektrijaam peab aasta lõpuks käima minema. Oli tegemist, enne kui ajakirja käima saime. Sõjasügisel ei saadud koole õigel ajal käima. *Ma räägin härra Kihule – temal on suured ärid käimas. M. Metsanurk. *Ma panen vahepeal kohvivee käima [= tulele]... L. Metsar.
7. toimuma. Töö käib hommikust õhtuni. Streik käib juba teist nädalat. Käis sõda, lahing, tulevahetus, võitlus elu ja surma peale. Käis äge kaklus. Lauas käis elav vestlus, üsna tavaline jutt. Vaidlus käib uue romaani ümber. Laupäeviti käis pesemine ja puhastamine. Kõrvaltoas käib mürgel ja möll. Käib igavene kauplemine ja tingimine. Läbirääkimised on käimas. Saalis käib koosolek. Siin on midagi kahtlast käimas. Linnas käisid vahistamised. Mis pidu teil siin käimas on? Kultuurimajas käib tants. Kinos käis esimene seanss. Käimas on ettevalmistused pulmadeks. Saalis käib näidendi proov. Maal käib sügiskünd, kibe ehitamine. Juurdlus käib edasi. Meil käib remont. Tartus on käimas korvpalliturniir. Ajakirja veergudel käis äge diskussioon. Kuidas see mäng käib? Ta rääkis, kuidas elu laagris käib. Sinu käes käib see lihtsalt. Ah nii see teil siis käibki. Kõik käib kindlate reeglite järgi. Õppetöö koolides käib emakeeles. Töö käis käsitsi, masinatega, täie hooga. Jutt käis mõistu, mitmes keeles. Vestlus käis sõbralikus toonis. Kella ei olnud, ajaarvamine käis umbkaudu. Nõnda on see käinud põlvest põlve.
8. käiku sooritama. a. (males, kabes). Etturiga, lipuga, kuningaga käima. Valge käis e2 – e4. Must oda käib f7. Valge, musta kord on käia. Tamm käis mööda diagonaali. b. (kaardimängus). Ta käis ruutut, trumpi, kolm korda järjest ristimasti. Käib ässaga, kümnega, emandaga.
9. kurameerima, kurameerivalt kellegagi sõbrustama. Käis kogu üliõpilaspõlve ühe blondi tütarlapsega. Liikusid jutud, et Ivar käivat Edaga. Ema ei lubanud, et tütar poistega käib. Nad käisid enne abiellumist mitu aastat. Sa ehk ei tahagi abielluda, tahad niisama käia.
10. kulgema, suunduma, ulatuma. Tee käis vinka-vonka. Talveteed käivad silmalt üle soode ja rabade linna. Oja käis loogeldes ja kaareldes läbi heinamaa. Voored käivad loodest kagusse. Ühest seinast teise käisid tahmunud parred. Ka üksikusse metsatallu käib elektriliin. Piir käinud vanasti tükk maad lõuna poolt. Üle jõe käib rippsild. Mööda rästiku selga käib siksakiline joon. Üle selja käis sinine vorp. *Alustassi veert mööda käib kannikeste pärg ja ääre ümber käib kuldne vööt.. K. A. Hindrey.
11. kõlbama, (tarvitamis)kõlblik olema, sobima; vastu pidama. Käib kah! Pole uut vaja osta, vana käib veel mõne aja. Need saapad käivad selle talve veel. Esialgu käib see töö, tuba küll, eks pärastpoole või paremat otsida. Kui kohvi ei ole, käib tee ka. Kui paremat paberit pole, käib ka see asja ette 'kõlbab kuidagi ka'. *Passi peal on Eduard Hallik, aga töö juures käib Eedi küll. H. Lumet. || midagi v. kedagi edukalt asendama, millegi, kellegi ülesannetega toime tulema. Rulli keeratud kampsun käib tal padja ette. Tuhatoosi eest käib mõranenud taldrik. *Uus radist aga käis täie eest ja tundis asja. H. Sergo. *Ma tundsin end müügileti taga mehe ette käivat.. H. Raudsepp.
12. käärima (hrl. õlle kohta). Õlu käib, hakkas käima. *.. veel hilja öösel kuuleb Lea läbi oma neitsiune, kuis surutis tõrres käib ja viin sorinal astjasse jookseb. F. Tuglas.
13. (kahjustavalt) mõjuma; (kahjustavat) mõju avaldama. See töö käib tervisele, närvidele, närvide peale. Terav valgus käib silmadele, silmade peale. Kitsad kingad käivad varvaste peale. See müra käib kõrvadele. *Selle adraga ei tahtnud sulanegi künda, sest see käivat käte peale kui kurivaim. M. Mõtslane.
14. kellegagi, millegagi seotud olema, kedagi, midagi puudutama; maksev olema, kehtima. See korraldus meie kohta ei käi. Kelle kohta see märkus käib? Ta ei eitanud tema kohta käivaid kuuldusi. See nimetus käib eeskätt nooruki kohta. Teema kohta käiv kirjandus on hoolikalt läbi töötatud. *Iga tasane sosin ja naeruturtsatus näis käivat tema pihta. V. Gross. *Ketserite kohta käib seadus, et nad avalikult põletatakse. A. Hint.
15. kuuluma. a. (millegi juurde, hulka, sisse, alla). Aunimetuse juurde käis veel preemia. See käib tema ametikohustuste hulka. See käib seaduse, paragrahvi alla. Tema aastakäik ei käi enam mobilisatsiooni alla. *Taari vald oli kroonu oma ja käis vanasti Uuemõisa alla. E. Särgava. b. mingiks otstarbeks sobima v. ette nähtud olema. Moosipurkide peale käib tsellofaanpaber. Kuhu see mutter, kruvi käib? Niisuguse kübara juurde käib sulg. *Liiati arvas onu Juhan teadvat, et kalasupi juurde käib ilmtingimata valge viin.. H. Väli. *Harilikku filmilinti, mis fotoaparaadis käib, teadsid kõik. H. Pukk.
16. kõlama. a. kuuldav olema, kostma. Tema bassihääl käib üle koori. Elaguhüüded, heakskiiduhüüded käivad üle saali. „Tuld!” käis käsklus. Jutt käis valjult. Vanatädil käis iga asja peale „oh issand!”. Läbi oru käis sarvehüüd. Käis väike sulps. Käisid mõned paugud. Käis ilmatu kõmakas, kärgatus, raksatus, praks, hele plaks. Eemal käis paar tumedat mütsatust, tasane naksatus. Sammud käisid matsudes. Käis vabrikuvile, märgukell. *Ikka veel õites käib sumin... P. Haavaoks. b. sõnastatud olema. See laul käis umbes sedamoodi. Sõna-sõnalt käis ütlus nii. Ei mäleta enam, kuidas see salm täpselt käis.
17. ajaliselt edenema teat. ajalõigu sees. Käivad mängu viimased minutid. Suurem poiss oli viieaastane; väiksem käis kolmandat. Ta on kaheksateist täis ning käib üheksateistkümnendat. Taat käib üheksandat aastakümmet. Suvi käis esimest nädalat. *Kell käib keskhommikut.. H. Kiik. *Noh, Mirdi, millal sa siis lüpsma tuled? Õhviti käid esimest poega. M. Nurme.
18. (ihade, himude, tahtmiste jms. intensiivse esinemise kohta). Poisil käivad neelud õunte järele. Tüdruku himu käis ehete järele. Ei, sinnapoole ta iha ei käinud. *Sest vähema kui professoriameti järele ei käinud Karli plaanid. P. Viiding.
19. teat. viisil suletav olema. Uks käib lukku, haaki, konksu, riivi. Mantel käis eest haakidega kinni.
20. van mingis suunas asetsema. *Opman Rosenbergil oli .. kaks ruumikat tuba elukorteriks, mille aknad osalt õue, osalt aia poole käisid. E. Vilde. *Ta [= tuba] oli õhtu pool küljes ja aknad käisid rohuaeda. J. Mändmets.
21. olema. See käib minu põhimõtete, vaadete vastu. See töö käib mul üle jõu, üle mõistuse. *Väga tore värv: miski ei käi üle kastanpruuni. G. Meri (tlk).
22. kõnek toimima, talitama. Ta käiski selle soovituse järgi. Tuleb põhikirja järgi käia. Ma katsusin isa õpetust mööda käia. *.. küünlapäevasel peakoosolekul käisime oma vana põhikirja ja määruste järgi.. A. Hint.

käänduma ‹37›

1. end käänama, end pöörama, pöörduma. Käändus näoga võõra suunas, mere poole. Lamaja käändus küljelt seljale. Paat käändus kummuli. Meeste pead, pilgud käändusid ukse poole. *..uuesti käändub / vaatama: sädeleb aken jäätund / üleni.. M. Raud.
2. painduma, koolduma, kaarduma, kõveraks, kaardu minema vms. Kõverasse, looka käänduma. Nael käändus seina löömisel kõveraks. Mõõgatera käändus lüües kahekorra. Sõrm käändus paberossi hoides konksu. Humalad käänduvad ümber tugede. Rõngasse käändunud sabajõhv. | piltl. Mu keel ei käändu seda ütlema.
3. endisest suunast kõrvale käänama, käänakuga uues suunas minema, käänama (5. täh.), pöörduma. a. (liikumisel). Mehed käändusid Angerja tänavasse. Aeglaselt käänduti ranna poole. Põiktänava otsast tuleb vasakule käänduda. Ta käändus ümber maja õue. *Rong käändus kriuksudes ja ragisedes teise suunda, viies mu silmist jaama.. J. Semper. | (tuule kohta). Tuul käändus lõunasse, maa poole. b. (liikumiseta). Maantee, raudtee käändus paremale. Rada käändus metsas siia-sinna. Suure kase juurest käändus tee taluõuele. Kitsas käik käändus peaaegu täisnurkselt. | piltl. Jutt käändus tulevikule. *Ilm näis taas põuale käänduvat. K. Rumor.
4. keel käändeti muutuma, deklineeruma. Kuidas käändub sõna „raskus”? See sõna käändub, ei käändu.

kääris ‹adv›
(hrl. jalgade kohta:) hargitatuna ette-taha suunas. Jalad on kääris.

külg|kalle
kalle külje suunas, kreen

külg|kõikumine ‹-se 5› ‹s›
mer kõikumine külje suunas. Jahi külgkõikumine.

külg|libisemine ‹-se 5› ‹s›
libisemine külje suunas. Auto külglibisemine.

külg|liikumine
liikumine külje suunas

külg|pilk
pilk külje suunas. *Marga heidab üle Tiina külgpilgu Marendile. H. Pärli-Sillaots.

küljekil ‹adv›
hrv külje peal, külili; külje suunas kaldu. *Ema lebas küljekil voodis.. R. Janno. *Üks küljekil ja vaevatud buss mürises mööda. T. Kallas.

küljekile ‹adv›
hrv külje peale, külili; külje suunas kaldu asendisse. *.. siin väetil vara katkeb juur / ja vilets küljekile vajub. J. Sütiste. *.. laeva mastid kaldusid küljekile, nii et katkenud vallid ulatasid peksma vett. A. Mälk.

laavus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
mingis suunas õhenemine v. madaldumine; loomanaha muutumine eest tahapoole ja keskelt külgede suunas õhemaks

lai ‹laia 23 komp laiem superl kõige laiem› ‹adj›

1. ristsuunas suure ulatusega (pikliku eseme, ruumi, maa-ala vms. puhul); ant. hrl. kitsas. Lai maantee, tänav, jõgi, kraav. Lai voodi. Laiad väravad, aknad, uksed. Lai trepp. Uus lai sild üle Emajõe. Lai org, poolsaar, väin. Saare põhjaosa on laiem, lõunaosa aheneb. Kanjoni kõige laiem koht. Maa-alune käik muutus laiemaks. Nüüd kantakse laiu vöösid. Laia äärega kübar. Moes olid alt laiad püksisääred. Laia kontsaga, laia ninaga kingad. Laiade triipudega riie. Lai kangas. Kas kardin on selle akna jaoks küllalt lai? Tuba oli 5 meetrit pikk ja 3 meetrit lai. || (inimese v. looma kehakuju, vormide, kehaosade kohta). Küll ta on turjast laiaks läinud. Lapsed pugesid isa laia selja taha peitu. Laiade õlgadega maadleja. Ajas oma laia rinna ette. Laiad (laba)jalad. Mehel on käed laiad kui labidad. Ta on laiade puusadega, puusadest lai. Nägu lai nagu täiskuu. Laiad mustad kulmud. Madal lai nina. Lai laup. Kukkus libedal teel, nii pikk kui lai ta oli 'täies pikkuses'. Koer on neil laiaks 'paksuks' nuumatud, end laiaks söönud. *See oli keskmisest kõrgemat kasvu ja õige laia kondiga aasta viiekümnene mees. J. Kross. || (naerust veninud näo v. suu kohta). Nägu, suu venis laiale naerule. Nägu laial naerul, laia naeru täis. Tal on alati lai naeratus, irve näol. Räägib oma kordaminekust, endal nägu heameelest lai. || mingist lähte- v. keskpunktist suhteliselt kaugele ulatuv; suure kaarega. Võngete lai amplituud. Postide, talade vahed ei tohi olla liiga laiad. Tal on lai silmade vahe, laiad põsesarnad. Lai viibe, käeliigutus. Laiade tiivalöökidega lendav kurg. Poisil on laiad 'peast eemale hoidvad' kõrvad. Tantsivad valssi kauni laia keerutusega. Tegime laia kaare ümber laugaste, läksime laugastest laia kaarega mööda. Vett tuleb voolikust laias kaares. || suure läbimõõduga; (deformeerununa) normaalsest v. esialgsest suurema läbimõõduga (ning õhem). Vahtral, kapsal on laiad lehed. Kõrvad laiad kui kobrulehed. Laiad baretid on moes. Vana laia võraga tamm. Sadas laia lund, laiu räitsakaid. Laia põhjaga kastrul, kann. Laia suuga, laia kaelaga pudel. Tindiplekk levis aina laiemaks. Laiaks astutud, litsutud tikutoos, karp. Laiaks istutud padi. Laiaks magatud põhukott. Buss on nii täis, et laiaks litsuvad. Lõi kärbse laksti laiaks. || (liiga) avar. Sulle on see mantel lai. Kuub, seelik on laiaks jäänud. Püksid on värvlist laiad. Muidu mugavad kingad, aga mulle veidi laiad.
▷ Liitsõnad: topeltlai.
2. igas suunas suure ulatusega, avar, kaugele ulatuv. Laiad laaned, sood, rabad. Ümberringi lai ääretu stepp, kõrb, meri. Mindi laia ilma õnne otsima.
3. (hrl. millegi abstraktse kohta:) suure ulatusega, ulatuslik, avar. Lai teema, probleem, küsimuste ring. Laiemas mõttes tähendab kirjandus kogu trükisõna. Kitsam ning laiem eriala. Laia silmaringiga inimene. Siin on laiemad võimalused enesetäiendamiseks, edasiõppimiseks. Tegevus laial rindel. Puhtteadusliku kirjanduse levik pole kuigi lai. Tehase toodete sortiment on lai ning laieneb veelgi. || suurt inimeste hulka haarav, suurele hulgale mõeldud. Teos jõudis laiema avalikkuse ette aastaid hiljem. Noore viiuldaja esmaesinemine laia kuulajaskonna ees.
4. kõnek (kõne, laulu jm. kohta:) valjuhäälne (ja vabalt voolav). Pidu käis, toast kostis laia laulu, lärmi. Suuvärk on tal hea, lai jutt käib kogu aeg. Laseb laia vene keelt. Kostab laia voorimehesõimu. Läheb laia vilet lastes küla poole.
5. kõnek (käitumise, maneeride jms. kohta:) suureline, tähtis, praaliv. Laia joonega mees armastab korraldada hiilgavaid vastuvõtte. Ta on nüüd mingisugune direktor ning lai mees. Mõisnikud elasid laia elu. Tahab kangesti tähtis olla ning laia tegelast mängida. Püüab end tähtsaks teha ja laiaks ajada. *„Ei, noor laevnik, nii see asi siin ei käi,” lõi islandlane end laiaks. H. Sergo.
Omaette tähendusega liitsõnad: hiigel|lai, ülilai

laiali ‹adv›

1. (laialt) lahti, (laialt) avatud v. avatuks; pärani. Käed, jalad laiali. Ajab jalad, käed laiali. Sõrmed, varbad laiali. Värav laiali lahti. Hõlmad eest laiali. Kotkas sirutas tiivad laiali ja tõusis lendu. Tangide mokad ei andnud rohkem laiali minna. Ajas suu nii laiali, et lõuapärad naksusid. Suu laiali nagu karjaaia värav. Vahib mind, silmad laiali, nagu ilmaimet. Muudkui irvitab, hambad laiali. Tõmbas lõõtsa viimseni laiali. Laotas mantli murule laiali. Põõsaid laiali lükates tungisime läbi padriku. Vesiroos lõi oma valge õiekrooni laiali.
2. hajali, hajuvil(e); üks ühes, teine teises suunas v. kohas, üks ühte, teine teise suunda v. kohta; hunnikust vm. kuhjatisest laiemale alale. Põllud olid laiali metsatukkade vahel. Suvilad on mööda nõlvakuid laiali. Herned veeresid mööda põrandat laiali. Buldooser lükkas kruusahunnikud laiali. Hõõrus süljeläraka jalaga laiali. Ära nuta, ripsmetušš läheb laiali. Elaniketa majast on kõik asjad laiali kantud. Kuurilobudik kisti laiali. Lösakil või päris laiali vajunud vanad taluhooned. Kehval paberil läheb tint laiali. Konjak valgus kuuma lainena üle keha laiali. Kontrolltööde vihikud jagati õpilastele laiali. Kas kutsed on laiali saadetud? Lapsed neil juba suured ning ilma mööda laiali. Tehase tsehhid on mitmes hoones laiali. Vaenlase diviis purustati, löödi laiali. Kogu see kamp tuleks laiali peksta. Koosolek lõppes, rahvas läks laiali. Suvel on pere laiali, kes kusagil. Meeleavaldajad aeti laiali. President saatis parlamendi laiali. Kanapojad jooksid hirmunult laiali. || laokil(e). Ükski asi pole omal kohal, kõik on laiali ja pilla-palla. Laps jättis mänguasjad tuba mööda laiali. || (millegi abstraktse kohta). Ta mõtted on laiali, ta ei suuda kontsentreeruda. Uudis lagunes kiiresti üle küla laiali. Just tema kaudu, tema käest on see jutt laiali läinud. Latatara, kes kannab kõik jutud laiali.

lai|saba
mitmes suunas asetsevate kiharatega karakull. Laisabast kasukas, krae.

laiuti ‹adv›
laiuse suunas, laiust pidi. Päris suur järv, oma viis kilomeetrit pikuti ning paar kilomeetrit laiuti. Puu juurestik levib mullas sügavuti ja laiuti. Linn ei saa laiuti kasvada, sest paikneb kitsal rannaribal mere ja kaljude vahel. Sõstrapõõsas kasvab enam laiuti kui kõrguti. See riie venib laiuti. Kirjanduse uurimine on arenenud nii laiuti kui süvitsi.

laskma ‹lasta, lasen, lasksin e. lasin, laskis e. lasi, lasku, laskev, lasknud, lastakse, lastud 44›

1. lubama, võimaldama, mitte takistama. a. ‹imperatiivi jaatavas kõnes kasutusel ka lühivorm las› midagi teha v. juhtuda. Lase mind, mul minna. Ema, lase meid, meil veel mängida, las me mängime veel. Ärge laske tal midagi rasket tõsta. Laskem tal rääkida, las ta räägib. Lase neid, neil natuke magada, las nad magavad natuke. Las(ke) ma laulan, laske mul laulda. Las sadada, saab magada. Tal ei lastud suudki lahti teha. Ta ei lase endaga mängida, end petta. Sa ei lase teisi, teistel rahus olla. Töö ei lase hinge tõmmata. Ära lase end segada, kõrvale tõrjuda, nurka suruda. Ma lasksin ta akna alla istuma, järjekorras endast ette. Lase mind, mul rahulikult istuda. Las(e) ma proovin ka. Poiss tahtis musi võtta, aga tüdruk ei lasknud. Maksis arve ära ja laskis takso minema. Õhuke papp laseb end rulli keerata. See asi laseb end paremini korraldada. Kuub laseb aimata, et mees on kõhnemaks jäänud. Ära lase välja paista, et oled pettunud. b. kuhugi v. kuskilt pääseda. Me ei lase sind kuhugi, jääd koju. Laske lapsed õue hullama. Talutütar ei lasknud sulaspoissi ligi, oma aita. Kõiki koore ei lastud laulupeole. Lehmad lasti laudast karjamaale, ädala peale. Laske leivataldrik siiapoole! c. mingisse seisundisse minna. Millal sind puhkusele, pensionile lastakse? Vangid lasti vabaks, mees lasti vangist vabaks. Laseb lihased lõdvaks. Ära lase piima hapuks minna. Ta laseb kõik nässu, lörri, untsu minna. Põllud on umbrohtu (kasvada) lastud, käest ära lastud, raisku lastud.
2. kuhugi allapoole, madalamale, sügavamale langeda, vajuda võimaldama. Lasksime ankru vette, põhja. Laseb ämbri kaevu ning võtab vett. Kirst lasti hauda. Ribakardinad, rulood lasti (akende) ette. Lasksin kirja postkasti. Võrku, noota, põhjaõngi vette laskma. Polnud mahti käsi rüppe lasta. Vahepeal ujub, siis laseb jälle jalad põhja. Laseb traksid õlgadelt, püksid rebadele. Laseb end redelipulgalt rippu. Laseb lapse sülest põrandale. Laseb süüdlaslikult pea norgu. Laseb pea viltu ja kuulatab. Koer laskis kõrvad lonti ja saba sorgu. Mõned taimed lasevad kuivaga lehed longu. Päästepaadid lasti vette. Lipud lasti poolde vardasse. Lase uks sneprisse. *Poiss laskis pea tüdruku sülle .. F. Tuglas. || laskuma; heitma. Lase voodisse, kušetile pikali. Laskis vaiba peale kõhuli, käpuli. Laseb end seljakile kiiktooli. Laps laskis rohu sisse kükakile. Armulaualised lasevad altari ette põlvili. *Kõrtsmik laskis rinnuli letile. A. H. Tammsaare.
3. kuskilt v. kuhugi voolata võimaldama, voolama panema, jooksetama. Laseb kraanist vett, vaadist õlut. Lase vesi jooksma, vett potti, vann vett täis. Paisjärv lasti kuivaks. Kas tänavu kasemahla laseme? Laskis kümme tilka tinktuuri lusikasse, lusika peale. Lase (hea) lonks, punnsuutäis! Terad, vili lasti kottidest salve. Kasvuhoonemuld lastakse läbi sõela. Hoia pihk all, lasen sulle päevalilleseemneid. Sülitab, laseb läbi hammaste lirtsu. Katlast lasti aur välja. Tõmbab piipu ning laseb suust suitsurõngaid. *Katsume, kumb kummal vere laseb! .. Tule mehe vastu! Tule soolikaid laskma! A. H. Tammsaare. || kõnek (kusemise v. roojamise kohta). Vett, kust laskma. Laseb pissi voodisse. Laskis pika sorina. Nii kange häda, et lase või püksi. Oli püksid täis lasknud. Koer laseb iga puu ja posti peale sirtsu. Olen rahast nii lage, et koer laseb jala peale.
4. (hoogsalt) mingit heli tekitama v. häälitsema. Vilet, laulu laskma. Kass laseb nurru. Laps laseb joru, viripilli. Laseb laia naeru. Muusikat tantsuks lasti plaatidelt. Lase, pillimees, üks polka! Koer laskis kuuldavale pika kaebliku ulu. Laseb suupillil lugusid. || (jutu, kõne kohta). Ta laseb juba ladusasti saksa keelt. Lase kuulda, lase tulla, mis sul öelda on. || kõnek. Peeru, puuksu, paha haisu laskma 'peeretama'. *Natukese aja pärast laseb Sass ema süles parinal kõhutuult .. M. Traat.
5. midagi tegema. Kukerpalli, uperpalli laskma. Sõrmedega nipsu, nippi, keelega laksu laskma. Lase piim soojaks, vesi keema. Laskis seeliku pikemaks, laiemaks. Lase tuli surnuks 'kustuta valgus'. Üks teeb kõike hoolikalt, teine laseb, kuidas juhtub. Tuttav töö, lase või pimesi. Laske samas, vanas vaimus edasi! *Pista siis juuretis hakkama, lase meile üks tubli tegu leiba. R. Sirge. || mingi tööriista või masinaga töötama; töötlema. Lase puuriga, oherdiga auk sisse. Kirves on nüri, tahab natuke käia peal lasta. Juuksed lasti nulliga 'väga madalalt' maha. Ära nii madalalt künna, lase sügavamalt. Käsitsi õmblemine on igav, mis viga masinaga lasta. *.. siis sega neid [= villu], kraasi kaks korda ja lase ka lõngaks, nii et näpud kuumavad. E. Vilde.
6. (kiiresti, hoogsalt) liikuma (käima, jooksma, sõitma, tantsima jne.). Perenaine laseb toa ja aida vahet. Päev läbi lasime kauplusi mööda. Laseb noolelt kodu poole. Laseb suvi läbi palja jalu. Lase nagu orav rattas, nagu süstik edasi-tagasi. Laseme siit otse, silmnäolt üle põllu. Laseb ülejala kodu poole. Hobused lasevad sörki, traavi, galoppi. Vasikad lasevad koplis ringiratast. Lasksime head, kiiret sõitu. Lase auto heinakuhja kõrvale. Vastlapäeval lasti liugu, kelguga mäest alla. Tantsu laskma. *.. ma ei pidanudki teed, vaid lasksin silmalt läbi soo .. M. Metsanurk. *.. laseb teine reinlendrit, polkat, polkamasurkat, galoppi, aagenpitsi ja labajalga nii mis laksub. A. H. Tammsaare.
7. midagi kellelgi teha paluma v. käskima; millegi sooritamiseks korraldust andma. Õpetaja laseb õpilastel vastata, lugeda, luuletusi pähe õppida. Laskis endale uue ülikonna õmmelda. Tahan lasta (endast) pilti teha. Ostja lasi riidetüki üle mõõta. Laskis majale uue katuse panna. Lasksid end kiriklikult laulatada. Laskis end mehest lahutada. Noorsõdureid lasti gaasimaskides joosta, roomata. Mõisnik laskis talupoegi peksta. Laskis nad vangi panna, hukata, üles puua. || vahendaja kaudu mingit sõnumit edasi andma (soovi v. käsu puhul ka lühivormiga las). Tädi laseb teid kõiki tervitada. Professor laseb teatada, et tema loeng jääb täna ära. Las ta võtab mulle ka pileti. Las nad tulevad meile jaama vastu. Las ema katsub teda ümber veenda.
8. (hrl. käsi)tulirelvast tulistama; muud laskeriista vinnastusest lahti päästma ning sel teel noolt vm. (märgi suunas) lendu paiskama; (ka märgi tabamise kohta). Püssi, püstolit, õhupüssi, vibu laskma. Vintpüssiga, jahipüssiga, ammuga laskma. Püssist kuuli, kuulipildujast valangut, kahurist mürsku, vibust v. vibult noolt, lingust kivi laskma. Sihib ja laseb. Seisa, või ma lasen! Laskis hoiatuspaugu õhku. Märki, märklaua pihta laskma. Parti, rebast, hunti laskma. Laskis endale kuuli pähe. Maja on kuulidest sõelapõhjaks lastud. Küla lasti leekkuulidega põlema. Lasti värvilisi rakette. Lastud jänes jahipaunas. Vigaseks lastud põder. *.. et Vargamäe koerad käivad teineteise akna all [kükitamas]. Lase või soolaga, ei kuula teised mädandid .. A. H. Tammsaare. || õhkima. Silda, kindlust õhku laskma. Partisanid olid raudtee lõhkeainega puruks lasknud.

lõike|kiirus
tehn lõikeserva liikumiskiirus töödeldava pinna suhtes laastu tekitava liikumise suunas

löögi|armee
sõj üldarmee, kelle ülesandeks on peale tungida rinde pealöögi suunas ja vastane ta kaitsevööndis purustada

lükkama ‹lükata 48›

1. tõuke, tõugete v. pideva surumisega kuhugi v. mingis suunas liikuma panema v. liikumas hoidma. Lükkab ukse, akna, värava lahti, kinni. Lükkame kapi teise seina. Pingid ja toolid lükati nurka, lauad lükati koomale, kokku. Käru, lapsevankrit lükkama. Lükkab jalgratast käekõrval. Lükkasin kiige käima, suusad libisema. Lükkab kiigele käega, jalgadega hoogu. Lükka riiv ette, eest ära, lükka uks riivi. Lükkab kuuli rauda. Kas lükata ees või vedada järel? Mina vean eest, sina lükka tagant. Oksi laiali lükates tungisime läbi padriku. Lükkab püksid alla, kingad jalast, mütsi kuklasse, käised üles. Lükkab teise pikali, kraavi, lumme. Ära lükka, ma kukun. Lükkasin paadi kaldast lahti, vette. Buldooser lükkab kivid eemale, hunnikusse. Vedur lükkas vagunid haruteele. Kuidas lükkad, nõnda läheb. | piltl. Ole siin teiste tõmmata ja lükata. Asi tuleb liikuma lükata. *Kui mitu korda on Otto tagaplaanile lükatud .. sest senikaua, kui ta aru pidas ja hoogu võttis, jõudis nobedam ette. O. Tooming. || mingit pinda mööda libistama; selliselt libistades töötlema. Lükkab kammiga, sõrmedega läbi juuste, käeseljaga üle silmade. Võta hari, lükka mu selg puhtaks. Lükka särk triikrauaga üle. Viiliga üle, siledaks lükkama. Seda lauda tuleb pisut höövliga lükata, muidu ei kõlba pingiks. Buldooseriga tasaseks lükatud plats. *Lükkasime uusi püsse tavotist puhtaks. J. Peegel.
2. edasi lükkama. Pulmad lükati sügise peale. Milleks maksmist homseks lükata? Tänaseid toimetusi ära lükka homse varna. *.. ja lükkas [kohus] otsusetegemise järgmiseks kohtupäevaks. A. H. Tammsaare.
3. (ära) veeretama, kellelegi teisele siirma. Isa surm lükkas perekonna ülalpidamise raskused emale. *Süü kõige eest lükkasid Mahtra mehed teadagi võõraste valdade peale. E. Vilde. *Kõik, mis ta üle üteldi, lükkas ta isamaa vastaste Kaela .. Juh. Liiv. *Päev-päevalt lükkas ta seda häbi oma kaelast. A. H. Tammsaare.

maa|tuul
maa poolt mere suunas puhuv tuul. Puhus tugev, priske maatuul. Maatuul ajas jääpanga hülgeküttidega ulgumerele. Maatuulega kandus jää rannast eemale.

manipulatsioon ‹-i 21› ‹s›

1. (keerukas) käsitsi sooritatav võte. Žonglööride täpsed ja osavad manipulatsioonid. || piltl (tüssav) osavusvõte, kaval võte, temp. On oma varanduse saavutanud ebaausate manipulatsioonidega.
2. (sotsioloogias:) rahvahulkade mõtte- ja käitumislaadi mõjustamine võimule soovitavas suunas

meelestama ‹37›

1. kellegi meelsust teat. suunas mõjutama, kellegi teise meelseks muutma; teat. meelsust looma, häälestama. Sõjaväge püüti ülestõusnute poole meelestada. Kipub oma ägedusega teisi enda vastu meelestama. Ümbritsev vaikus ja rahu meelestas unistama. Demokraatlikult, opositsiooniliselt meelestatud haritlaskond. Minu suhtes oli ta sõbralikult meelestatud. Pärismaalased olid üsna vaenulikult, sõjakalt meelestatud. *Lonkaval satiiril pole löögijõudu, huumorita huumor ei meelesta humoristlikult. A. Eelmäe.
2. meelde tuletama, meenutama. *.. püüab meelestada kõiki eelmise sünnipäeva pisiasju .. M. Mõtslane.

meelestuma ‹37›

1. meelsuse poolest teat. suunas muutuma, kellegi teise meelseks muutuma. Ta meelestus aja jooksul demokraadiks.
2. meelde tulema, meenuma. *.. ja meelestub talle / noorus, ja kodu, ja kevad, ja neid. J. Kärner. *.. meelestusid kooliraamatust loetud peatükid 1924. aasta 1. detsembri kohta. R. Kaugver.

mere|poolne
mere pool, suunas asuv. Maja merepoolsed aknad. Künka, rändrahnu merepoolne külg. Merepoolne 'merelt puhuv' tuul.

metsa|poolne
metsa suunas asuv. Metsapoolne põlluserv. Küla kõige metsapoolsem maja.

miini|tõke
sõj liikumist teat. piirkonnas v. suunas tõkestav miiniväli, mineeritud üksikobjekt v. fugass. Miinitõkete läbimine.

minema ‹minna, lähen, läksin, läks, mingu, mingem (e. lähme e. läki), minev, läinud, minnakse, mindud 39›

1. (eesmärgile osutamata:) (eemaldudes) edasi liikuma. a. (kulgeva inimese v. looma kohta). Seal metsaserval liigub keegi, ei saa aru, kas läheb või tuleb. Läheb kõndides, aeglaselt jalutades, komberdades, kepile toetudes, joostes, hüpeldes, puusi hööritades. Läheb kas või neljakäpukil, roomates. Longib, vehib, tipib, sibab minna. Mari läks ees, teised tema kannul. Mindi mööda metsasihti. Läksime tükikese maad. Kas läheme jala või hobusega, jalgrattaga, bussiga? See on pikk maa, annab minna. Lähme rutem, kiiremini! Jänes läheb pikkade hüpetega, hölpsat-hölpsat. Mees magab vankris, hobune läheb omapead. Läheb sammu, sörki, galoppi. Jälgedest on näha, et siit on läinud suur koer. b. (sõiduki vm. liikuva objekti kohta). Süst läheb lainetel kui nool. Sputnik läheb üle tähistaeva. Jõel läheb jää suure raginaga. Pilved tulevad ja lähevad. *Läks suitsev rong kesk udust ööd. M. Heiberg. *Mööda lõpmata teed / lähevad reed .. V. Ridala.
2. eesmärgipäraselt (eemale) liikuma, kuhugi v. midagi tegema suunduma. Poodi, kaubamajja, kinno, külla minema. Lähme, käime seal ära! Läki teele! Kuhu ta pidi minema, kuhu ta lubas minna? Läheb jõele, jõe äärde. Lähme siit veidi kaugemale! Kas sa pulma, koosolekule lähed? Peaks minema naabrimehe jutule. Lähme korraks aeda, sauna juurde. Poiss läinud kapi kallale. Hommikul läheb kari metsa, õhtul tuleb koju. Lähen nädalaks maale. Ehale, naistesse, tädiranda, kosja minema. Tööle, õppima, kooli minema. Homme mindavat puid istutama. Pere läks luhta heinale. Marjule, seenele, jahile, kalale minema. Kalurid läksid võrke sisse laskma. Kas lähete jalutama? Lähen toon piima. Läks põõsa taha asjale. Ära nii sügavale vette mine! Tule, lähme tantsima. Lähme juubilari õnnitlema. Läks kööki nõusid pesema. Kes siis nii vara magama läheb? Kuhu sa vastu ööd ikka lähed! Ma pean õhtul valvesse minema. Hädalistele tuleb appi minna. Läks istus kõige viimasesse lauda. Kaugele reis läheb? Sõtta, lahingusse, rünnakule, luurele minema. Sõjaväkke, aega teenima, kroonusse, sõduriks minema. Läheb sepale selliks, õpipoisiks. Läks linna autojuhiks. Lähen suvel karja, karjaseks. Rebane läinud kanavargile. Kass läheb hiirejahti. Loomad läksid paha peale. | kõnek (halvustavalt tõrjudes). Mine metsa, põrgusse, potilaadale, kassisaba alla! Ah, mine persse! || (suunatud v. juhuslike liigutuste v. liikumise kohta). Käsi läheb käisesse, tasku. Sõrm läks päästikule. Pall läks korvi, väravasse. Nael läks hõlpsasti seina. Niit ei läinud nõela taha. Paks püree läheb halvasti läbi sõela. Pilv läheb päikese ette. Päike läheb pilve taha. Hoop läks vastu õlga, põlve. Vaikse ilmaga läheb suits otse üles. Tolm läheb suhu, ninna. Mul läks midagi kurku. Laudlinale on küünlarasva läinud. Pind läks jalga, küüne alla. | piltl. Ta läks nii kaugele, et süüdistas mind plagieerimises. Ärge minge kergema vastupanu teed. Naljadega ei tohi liiga kaugele, liiale minna. Need sõnad läksid talle südamesse, hinge. See päev, sündmus läheb ajalukku. Majapidamine, kord läheb allamäge. Jutt läks oma rada. See lugu läheb homsesse lehte. Oletus läks märki, täppi, täkkesse. *Siis läks naerune vaade jälle üle hommikuse vee maamärke jälgima. O. Kool.
3. lahkuma, kuhugi mujale siirduma, (mõnikord ainult öeldisverbi tugevdavalt:) ära. Külalised asutavad juba minema. Kured on läinud, luiged on veel minemata. Kontoris tuleb koondamine, ei tea veel, kes jäävad ja kes lähevad. Raske on kodumaalt võõrsile minna. Lõi ukse kinni ja läks oma teed. Pärast lühikest nõupidamist mindi laiali. Millal buss, rong, laev läheb? Jooksis, lippas, kihutas, tormas, pühkis, lendas, pani (tulistjalu, padavai) minema. Katsu, et sa siit kiiremini minema saad. Hüppesse, pakku, redusse minema. Koer hiilis minema, saba jalge vahel. Vanker sõitis, veeres minema. Viige ta minema. Saadeti, aeti, kihutati, peksti, kupatati minema. Ta löödi töölt minema. Hirmutas linnud marjapõõsaste kallalt minema. Ehmatad, peletad une minema. Viska need vanad kotad minema! || (ajades v. ähvardades). Tee, et minema saad! Käi, kasi, kao minema! Välja mu majast, minema! Kukemait, kas saad minema! || piltl surema. Ta on väga haige, päris minemas. Igaühel tuleb kord (mulda, mulla alla) minna, keegi ei ela igavesti. Temal oli juba aeg manalasse minna. Siit ilmast minema. Teise ilma minema. *Aga nägu oli tal [= surnul] ilus, väga vaikselt vist läks. R. Kaugver. || (tegevust, elukorda, omandust v. alluvust vahetades) millelegi v. kellelegi muule siirduma. Jutt läks teistele teemadele, muudele asjadele. Läks sörgilt kõnnile. Ta olevat taimtoidule läinud. Läks mehele 'abiellus'. Ei see tüdruk Jürile (naiseks) lähe. Noored kurameerisid paar kuud ja läksid siis paari. Läksin erru, pensionile, kergemale tööle. Meie teeme töö, aga raha läheb tema taskusse. Hiljem läks maja pärijatele, pärijate kätte. Küla läks ühe valla alt teise alla. *Võru on läinud, Narva on läinud, kui kaua me siin sedaviisi juperdame! H. Susi.
4. kaduma, (ära) kuluma. a. kaotsi minema; otsa saama, olematuks muutuma. Kohver on läinud, keegi on ta vist ära varastanud. Ei leia rahakotti kusagilt, läinud mis läinud. Mis läinud, see läinud, tagasi seda enam ei saa. Kui on trumm läinud, siis mingu ka pulgad! Maja, auto läks võlgade katteks. Kui avarii teed, on su juhiload läinud 'võetakse ära'. Kevad käes, varsti on lumi läinud. b. (millegi peale) kuluma. Kui palju sul kuus korteri peale läheb? Suur osa palgast läheb toidu peale. Mida rohkem raha saad, seda rohkem läheb. Mingu või viimane kopikas, aga auto peab saama! Üle saja krooni on läinud, kuhu see mul küll läks? Sügisel ja talvel läks palju petrooleumi. Kleidile, kleidiks läheb oma 4 meetrit riiet. Ütle, kui palju see sul maksma läks! Pani 'kulutas' restoranis ühe õhtuga pool palka minema. Pole viga, see raha läks asja ette. *.. näete, kui palju mehi laua ääres, üks tegu leiba teise järel läheb nagu kerisele. A. H. Tammsaare. c. (aja kohta:) mööduma, kuluma. Kui kiiresti küll aeg läheb! Aega läks, aga asja sai! Läks tükike, hulk aega. Tervet päeva selle töö peale küll ei lähe. Ja nii läks päev päeva järel. Paar tundi läks tarbetu tegevuse nahka. Palju aega läks kaotsi. Meenutati läinud aegu. See oli läinud pühapäeval, nädalal, aastal, suvel, sajandil. *Ja laevade peal / tema paremad aastad on läinud. J. Smuul. d. piltl. Kas sa mäletad veel või on sul see juba meelest läinud? See on ammu moest läinud. Kõik lootused on läinud. Õnn ja armastus – kõik on läinud! *.. ja sest saadik on tema sõprus Mariga läinud. A. H. Tammsaare.
5. oma seisundit, olekut v. asendit muutma; senisest erinevaks muutuma. a. (elusolendiga toimuvate füüsiliste, füsioloogiliste, psüühiliste jm. muutuste kohta). Ta on priskeks, paksuks läinud. Mehel on pealagi paljaks läinud. Ihu läheb kananahale. Kulm, otsmik läheb kortsu. Juuksed lähevad halliks. Läheb näost punaseks, valgeks, kahvatuks. Jalg läheb paiste(sse), siniseks. Silme ees läheb mustaks. Käed läksid kärna, paiste. Kõht läheb tühjaks. Vanainimese sõrmed lähevad konksu ja kõveraks. Tuju läheb halvaks, heaks. Meel läheb haledaks, härdaks, nukraks. Mängijad läksid järjest enam hoogu. Silmad lähevad märjaks seda meenutades. Ära sellepärast pabinasse, ärevusse, ähmi (täis) mine. Ei maksa ägedaks, marru, hasarti, põlema minna. Tüdrukud läksid kihevile. Suu läheb ammuli. Silmad lähevad imestusest suureks, pärani. Nägu läheb pilve, mossi, naerule. Kas ta on hulluks, lolliks, jaburaks, segaseks läinud? Tal läks mõistus segi. Laps on ulakaks, ülekäte läinud. Mees läks vihaseks. Loll läheb kergesti lõksu, mõrda 'saab petta'. See mees läheb joomisega põhja. Poiss on logardiks, pätiks läinud. Vanad kurdavad alati, et noored on raisku, hukka läinud. Lehmal läheb karv siledaks, läikima. Toakoer kippus liiga rammusaks, rasva minema. Kõrvad lähevad kikki, lonti, lingu. Saba läheb püsti, rõngasse, sorgu. Karv läheb turri, hambad lähevad irevile, paljaks. Pull läks kurjaks, tigedaks. Hobune on kaerte peal jõudu 'tugevaks, jõuliseks' läinud. *Näe kassipoeg läheb ka niruks, kui teda solgutad. A. H. Tammsaare. b. (elutute objektide, esemete, nähtuste vms. muutuste kohta). Järv läheb järsku sügavaks. Puud lähevad lehte, mets läheb roheliseks, sirelid lähevad õide. Ilm läheb külmaks, külmale, sulale, soojaks, soojale, vihmale, sajule. Läheb vist tormile, tuisule. Tuul on suureks läinud. Väljas läheb juba valgeks, pimedaks. Taevas läheb selgeks, pilve. Puud lähevad härma. Seened on vanaks läinud. Nuga on roostesse läinud. Katki, pooleks, tükkideks, kildudeks, lömmi, mõlki minema. Kott läks lõhki. Nöör läks umbsõlme. Uks läks sneprisse, lukku, riivi. Lukk läks rikki. Kevadel lähevad teed põhjatuks, poriseks. Seelik läks istudes kortsu. Toit läks soojaga halvaks. Lärm, kära läks suureks. Käru läks kummuli, uppi, uperkuuti. Talu läks pankrotti. Õhk läheb lämbeks, paksuks, raskeks. Nende kooselu läks võimatuks. Asi läheb halvaks, tõsiseks. Nüüd läks meil kiireks. Elu läheb räbalaks, viletsaks, viltu. Kõik kipub untsu, nässu, nurja minema. Nüüd sa läksid oma jutuga küll metsa. Unistused lähevad harva täide. Igavaks siin küll ei lähe. See ennustus võib tõeks minna. Seekord läks veel õnneks 'õnnestus, läks korda'. Ega sellepärast veel ilm hukka lähe! Kogu ettevõtmine läks tühja. c. välimuselt v. loomult kellegi sarnaseks kujunema. Vanem poeg on isasse läinud, noorem jälle emasse. Tal pole sarnasust ei isa ega emaga, oleks nagu pulmalistesse läinud. Kellesse ta niisugune küll on läinud! *Ta näis minevat noorusepäevade Jakobisse. Ilmalik trall oli tema kõrvadele magusam inglite laulust .. O. Tooming. *.. erineb oma isast, .. arvatavasti on ta läinud mõnesse kaugemasse esivanemasse .. M. Traat.
6. protsessi v. tegevust alustama; hakkama, algama, puhkema. Mootor ei tahtnud käima minna. Uus elektrijaam läheb käiku. Lind läks lendu. Maja läks välgust põlema. Ahi läks hõlpsasti küdema, kütte. Kohvivesi läks keema. Haav läks mädanema. Mahl on käärima, pealt hallitama läinud. Selline kuuldus, kumu on liikuma, liikvele läinud. Istutasin kadaka, aga see ei läinud kasvama. Koerad läksid purelema. Eks katsu minna rahva vastu! Läheb nüüd sulane peremehega maid jagama! Läksid omavahel vaidlema, nägelema, tülli, riidu, raksu, käsitsi kokku, kaklema, kiskuma. Läks vaidluseks, ütlemiseks, nägelemiseks, tüliks. Nüüd läheb löömaks, mölluks, madinaks, raginaks. Hommikul läheb sõiduks. Traktoristidel kippus palgapäeviti viinavõtmiseks minema. *Kas siis mõni kaupmees teil kahjuga kauplema läheb, hurjuh! O. Luts. | läks! las läheb, las minna. Tähele panna! Valmis olla! Läks! *.. (valab Filosoofile veiniklaasi konjakit täis): Läks! E. Rannet.
7. sujuma, edenema, arenema. Kuidas elu, töö läheb? – Läheb ka, mis seal ikka. Kuidas sul koolis, eksamil läks? – Läks üle ootuste hästi. Seekord läks halvasti, kehvasti. Sul võib haprasti minna. Alati ei lähe nii, nagu soovime. Eks näe, kuidas tal kauplemisega läheb. – Mis seal minna! Sain asjad korda, kõik läks libedasti. Ei tea, mis saab või kuidas läheb. Ära muretse, las minna nagu läheb. Harjuta rohkem, küll hakkab minema. Töö ei lähe ega lähe, tee mis tahad. Sul, sinu käes läheb puude ladumine nagu päris metsamehel. Sai jalad alla, elu hakkas minema. Kõik asjad läksid korralikult. Jutt hakkas kuidagimoodi minema. Kuidas lükkad, nõnda läheb. *On mehi, kellel ei õnnestu hobustega, leidub teisi, kellel ei lähe linadega. R. Sirge. || kujunema, juhtuma. Läks nii, et ma ei saanudki tulla. Kahju, et nõnda läks. Ega see teisiti võinudki minna. See asi läks küll viltu.
8. sobima, kõlbama, sünnis olema. See kübar läheb sulle hästi. – Peab minema, kui teist ei ole. Minusugusele see korter ehk kuidagi läheks. Punased värvitoonid lähevad talle. Igale mehele habe ei lähe. See pole viisakas, see lihtsalt ei lähe. See nõu ei lähe. *Kuidas see ikka läheb, et kooliõpetaja lõhub puid. E. Männik.
9. mahtuma; mõõtmetelt sobima. Topi kott nii täis kui vähegi läheb! Siia ei lähe enam midagi. Kõht on nii täis, et enam ei lähe suutäitki. Saunapatta läheb 15 pange vett. Kilosse läheb marju poolteist liitrit. Need kingad ei lähe mulle jalga. Sinu mantel mulle selga ei lähe. Püksid lähevad lahedasti jalga. Proovisin sõrmust sõrme, aga ei läinud.Raamatud on riiulil nii tihedalt, et käsi ei lähe vahele.
10. tarvis, vaja olema, ära kuluma. Jämedamad puud läksid ehitusmaterjaliks. Seda läheb sul endal tarvis. *Ustel valvavad virgad, enamasti nahkpõlledes poesellid ja küsivad igalt mööduvalt maainimeselt: „Noh, peremees, noh, peremees, mis läheb?” O. Luts. *".. Või läheb ehk enne magamist üks topka?” – „Ei lähe ühtigi,” vastas onu. E. Männik.
11. ostetav, nõutav, menukas olema. Vanamoelised rõivad ei lähe, kes neid ostab. Kirjastaja kartis, et selline raamat ei lähe. Sõnaraamatud lähevad nagu soojad saiad. *Lugu on nõnda, et meie leht enam viimasel ajal ei lähe. M. Metsanurk.
12. teat. suunas paiknema v. kulgema; selliselt liikumist v. läbipääsu võimaldama. Esikust läheb üks uks kööki, teine tuppa. Kuhu see tee läheb? See tee läheb Paide peale, Türi poole. Raudtee läheb läbi metsa. Jõgi teeb siin käänaku ja läheb kirdesse. Koobas, kust pidi minema tee põrgusse. Näitas kaardilt, kus(t) rindejoon läheb. *Kahelt poolt ta [= pulli] kaelast läksid jämedad ketid käevarrepaksuste raudpostideni .. F. Tuglas.
13. etenduma. „Kuningal on külm” läheb „Vanemuises” suure menuga. Kõik etendused läksid täissaalile. O. Lutsu „Kevade” läks üle 200 korra. Kinos läks suure menuga üks Tarzani-film.

edasi minema

1. samas suunas kaugemale minema. Minge edasi, ärge seisma jääge. Rong läheb varsti edasi. Koosolek jätkus, mindi päevakorras edasi. || jätkuma. Väike vaheaeg, ja töö läheb edasi. *Üle sillapalkide [vesi] veel ei käi, aga kui nii edasi läheb, kerkib õhtuks üle kallaste. F. Jüssi.
2. arenema, edenema. Aeg on muutunud, elu edasi läinud. Mõni majand läheb edasi, mõni tammub paigal. *Vahepeal on ta väljendusoskus tublisti edasi läinud .. M. Traat.

minu|poolne

1. minu pool küljes v. suunas paiknev. Minupoolne aken.
2. minust lähtuv, minult pärinev. Minupoolsed märkused on tehtud punase pliiatsiga. *Ootab ta minupoolset huvi asja vastu? Sobib mul ilmutada uudishimu? L. Hainsalu.

mis|pidi ‹adv›
küsiv-siduv sõna
1. millises(se) asendis(se), mis suunas. a. otseses küsimuses. Mispidi seisame, näoga või seljaga tee poole? b. alustab sihitis-, möönd- vm. kõrvallauset. Kas sa ikka veel ei tea, mispidi tuleb jõgesid kaardil näidata! Linnalaps ei teagi, mispidi hobust ette rakendatakse. Mispidi ma end ka pööraksin, und ei tule. *Taevaalused lõõritajad ei hooli sellest, mispidi voolavad veed .. V. Saar.
2. kuidas, mismoodi, mil moel. a. otseses küsimuses. *„Ja mispidi ta [= jaanileib] püha on?” – „Ristija Johannes järas neid.” J. Kross. b. alustab sihitis-, täiend- vm. kõrvallauset, vahel ka muudel juhtudel. Ütle mulle, mispidi need kastid asetada. *Kogu elu oli nüüd üks suur sõlmepundar, võta mispidi tahad. A. Viirlaid.

mitme|suunaline
mitmes suunas kulgev v. toimuv, mitme suunaga. Mitmesuunaline liikumine, areng. Teadlase mitmesuunaline tegevus. Seosed olid mitmesuunalised.

nihk|rivi
mingi nurga all üksteise taga samas suunas liikuvate objektide rivi. Kurgede, lennukite, tankide nihkrivi.

nägemis|piirkond

1. teatavast punktist v. kohast (hrl. igas suunas) nähtav piirkond. On nägemispiirkonnas, väljaspool nägemispiirkonda.
2. ajukoore osa, kus paikneb nägemiskeskus

olema ‹olla, olen, (ta) on, olin, ollakse; ‹eitavas kõnes ka vormid:› pole, polnud, poleks, polnuks, polevat, polnuvat, poldaks, poldud, poldavat 39›

1. väljendab subjekti (olendi, eseme, sündmuse, nähtuse, seisundi, olukorra vm.) üldist, antud hetkel v. minevikus eksisteerimise fakti: eksisteerima, olemas olema. a. (üldse, tegelikkuses). Olla või mitte olla? Ma mõtlen, järelikult ma olen. Oli kord üks kuningas. Siis oli kõigest puudus. Ei ole head ilma halvata. On sündmusi, mis ei unune. On inimesi, kes tahavad teiste tööst elada. Juhtus olema halb ilm. On nähtusi, mille olemust tänini ei tunta. Vanaduse vastu ei ole rohtu. Olema hakkama, olemas olema, olemast lakkama. See tegu oleks võinud olemata olla. Vanaisa ei ole enam 'suri, on surnud'. On ainult üks pääsemisvõimalus. Ei ole muud nõu kui ise selgusele jõuda. Pole muud kui istuda ja oodata. Toit on valmis, pole muud kui sööma istuda. On oht haigestuda leetritesse. Raskusi on, aga neist saame üle. On põhjust arvata, et.. Kas sellest on abi, kasu, tulu? Temas on näitlejat. Seda on näha, kuulda, tunda. Sellest oli ajalehes lugeda. Süüa tuleb muretseda, ükskõik, kas raha on või pole. b. (mingis kohas, kuskil). Metsa all on veel lund. Tänaval oli palju rahvast. Toas polnud kedagi. Köögis oli kärbseid musttuhat. Väljas on sügis, porine, pakane, kõva tuul. Peol oli olnud tore. Kas laual võid on? Temast polnud seal jälgegi. Kotis oli ainult kroon raha. Majas ei ole veevärki. Õhus on äikest. c. (mingil ajal, millalgi). Praegu on talv, veebruar, aasta 1986, 20. sajand, õhtu, tööaeg. Täna on soe, vihmane, tuuline ilm. Homme koolitööd ei ole. Praegu on juba aeg minna. Rongi väljumiseni on veel kümme minutit. Kunagi oli selle metsa asemel küla. Lambal oli 'sündis' eile utetall. d. (kellegi v. millegi valduses, omanduses, käsutuses). Mehel on uus ülikond, suured majad, loks auto. Mitu last neil on? Kas teil juhtub tikku olema? Meil ei ole midagi süüa. Mul ei ole kohta, kus elada. Neil ei ole kinos käimiseks aega. Kas sul on mahti see töö ära teha? Tal on ju võimalus lepingust loobuda. Tal on mantel seljas, saapad jalas, põll ees, piip hambus, kohver käes. e. (kellegagi v. millegagi ühtekuuluvana: osana, omadusena, tunnusena, funktsioonina, seisundina, protsessina, tegevusena jne.). Tal on käharad juuksed, ilusad silmad, paras kasv, parajalt pikkust. Kirvel on puust vars. Tal on talenti, eeldusi, võimeid, jaksu, jõudu, visadust (midagi teha). Mul pole isu, tahtmist, lusti, soovi kinno minna. Tal oli hirm, häbi, kõhe tunne. Mul polnud asjast aimugi. Mis sul viga, häda on? Mul on peavalu, paha olla. Mul pole midagi selle vastu. Juulal oli armastus Mihkli vastu. Meil polnud pileti muretsemisega mingit vaeva, tüli, raskust. Tema kurbusel, rõõmul polnud piiri. Tal ei ole endasse usku. Poisil polnud kaaslastega õiget klappi. Isal on palju tööd ja tegemist. Kõigil oli kiire, temast kahju. Mul pole sellega mingit asja, tegemist. Tal ei olnud kuskil püsi, asu, rahu. Kas teil on midagi öelda? Teil on õigus. Sul ei ole põhjust, alust, tarvidust seda teha. Tal on kombeks, moeks, viisiks kutsumata külla tulla. Tal on midagi südamel, plaanis, kavas, mõttes. Tüdrukul oli nutt varuks, nutt kurgus, hirm nahas. Asjal on oma mõte sees. Tal oli hale, kurb, halb, lõbus, piinlik, soe, külm, valus. Tal on hea olla. Sinuga on raske vaielda. Pole sul vastu joriseda midagi. Mul on ootamisest villand, isu täis, isu otsas, kõrini. f. (kellelegi v. millekski mõelduna v. määratuna). See kingitus on ema jaoks, too teine sulle. Raamat on Mardile. See tee on jalgratastele, jalakäijatele. Need lõngad on heegeldamiseks, heegeldustööks. Mul on su abi vaja, tarvis. Sulle oleks vitsa, malka vaja. „Mida teile võiks olla?” küsis müüja. Kas mulle kirja ei olnud? Võõrastel(e) on sissepääs keelatud.
2. väljendab subjekti eksisteerimisprotsessi: asetsema, asuma, paiknema, viibima; elama; funktsioneerima, käituma. a. (mingis kohas). Ta on maal, linnas, Siberis, koolis, kodus, kodunt ära, apteegis, aias, toas. Laev on merel, sadamas. Sadam on veel kaugel. Vaas on laual, riiulil. Maja on tee ääres, orus, jõe kaldal, teistest eemal. Ta oli juba väravast väljas. Olemegi päral, kohal. Kus ta on? Sisukord on raamatu lõpus. Viga on temas endas. Koer oli rebase kannul. Hobused on trepis. Olin sugulaste pool, haiglas, ööd võõrastemajas. Õlu on all, vaht on peal. | piltl. Ta nimi on pidevalt kõigi suus. Luuletus on peas. Pühad, lõikusaeg on ukse ees. Südames oli rõõm, kurbus, valu. Nutt, pisarad ei olnud kaugel. Ta oli oma sõiduvees. Oleme omadega enam-vähem mäel. Asi on selles, et.. Seal see asi nüüd on! b. (mingil ajal). Olen varsti tagasi. Olin ammu enne teisi kohal. Olime möödunud pühapäeval maal. c. (mingis tegevuses, milleski osalemas). Olen kalal, jahil, õngel, noodal, tulusel, marjul, seenil. Vend on õitsil, veskil, karjas, õunavargil. Olime pulmas, matustel, külas. Oleme kohvil, lõunal. Olen tööl, reisil, praktikal. Olen praegu dieedil, ravil. Kes on roolis, aerudel? Poiss on õngede kallal ametis, tegevuses õngede korrastamisega. Ta on tegev mitmes ühingus. Olime ootel, valvel. Olin just kinno minemas, koju tulemas. Auto on remondis, paranduses. See sõna on juba mõnikümmend aastat käibel, tarvitusel, kasutusel. Mis siin teoksil on? Vili on jahvatusel, töö on tegemisel. Olen juba varahommikust peale liikvel. Mullikas oli terve talve nuumal. d. (mingil viisil, vahel viisi näitamata). Kuidas olla – minna või mitte minna? Nii peenes seltskonnas ei oska kuidagi olla. Tema oskab ülemuste ees olla. Ole viisakalt, vagusi, vait! Keegi ei ole jõude. Las ma olen natuke aega rahus. Lase kass olla, ära kiusa teda. Kuidas sa elad ja oled ka? Kuidas asjad, lood on? Vaata, nii on lood. Asi, lugu, asjalugu on niisugune, et.. Oli, kuidas oli, aga kuidagi ikka oli. Võib ju olla, et.. Kõik on nii, nagu peab. Kuidas teil seal kodus on? Ole nii nagu omas kodus. e. (mingis (ajutises) olukorras, seisundis v. suhtes). Mees oli purjus, joobnud, jokkis, vintis, täis. Olin ärevuses, mures, mõttes, pabinas, närvis, elevil, lusti täis, pinevil, kahevahel, marus, norus, turris, hirmul, halvas tujus, tujust ära, ähmi täis. Lapsed on kodus üksi, omapäi, omaette. Ettepanekuga oleme päri, nõus. Kas te olete minu poolt või vastu? Oled juba nii vara ärkvel, üleval, jalul. Nad on teineteisega tülis, pahuksis, riius, sõjajalal. Ta on hädas, jännis, pigis, kehval järjel, kõigile võlgu. Poiss oli kui tulistel sütel. Olen oma toidul, omas leivas. Olime jooksust päris läbi, otsas, võhmal. Nüüd oleme sinuga tasa. Aparaat on korrast ära, nässus, rikkis, mokas. See asi on nüüd korras, juttis, joones, kombes. Majapidamine on tal laokil, räämas, ui-ai. Särk on poriga koos. Koeral on saba rõngas, sorgus. Uks on lahti, kinni, lukus, irvakil. Puud on raagus, pungas, õites, hiirekõrvul. Akna klaasid on katki. Käsi on paistes, krampis. Teed on umbes. Taevas on pilves. Meri on jääs. Ma pole praegu vormis. Kas kaubad on koos? Prillid on alles, kaotsis. Raha on läbi, otsas. Tema aeg on ümber. Raskem osa teest on möödas. Vihm on üle. Õhtu on käes. Mis siin lahti on? 'mis on juhtunud v. mis toimub'. Kell oli 6, kui Sohvi tuli. f. (mingis asendis v. suunas). Ta on püsti, pikali, põlvili, kummargil, kägaras, siruli, laatsakil. Klaasid on kummuli kuivamas. Lipuvarras oli otse, veidike viltu, kaldu. Majad on vastastikku. Aknad on lõunasse, põhja, õue poole, tänavale. Istujad olid näoga, seljaga üksteise poole. Vaadake, et rivis oleks kõigi varbad ühel joonel! Täisnurkse kolmnurga kaatetid on teineteise suhtes risti. g. (kellegagi v. millegagi koos; kellestki v. millestki eraldi). Ära karda, ma olen sinuga. Ta soovis minu seltsis olla. Praegu oleme veel koos, varsti enam mitte. Olin temaga ühel kursusel, ühes klassis. Poisid on kogu aeg ninapidi koos. Õu ja aed on eraldi, aed on õuest eraldi. Rõõm ja kurbus on alati käsikäes. Kes on sinuga kaasas? Kas kohv on koorega või ilma? Too mees on enne Marit juba kümne teisega olnud (armuvahekorra kohta). Miina on 'kurameerib' nüüd Mihkliga.
3. iseseisva tähenduseta v. väga üldise tähendusega olles iseloomustab koos predikatiivi v. adverbiaaliga subjekti omadust, olemust, tunnust, kuuluvust (kuhugi v. kellelegi) jms.. a. klassifitseerib, identifitseerib v. defineerib subjekti. Ta on kunstnik, õpetaja, treial. Varblane on lind. Sääsk on putukas. Meie oleme inimesed. Igaüks on oma õnne sepp. Tallinn on Läänemere tähtsamaid sadamaid. Ukraina pealinn on Kiiev. See tütarlaps on minu venna pruut. Mis ta nimi on? Tema nimi on Raimo Saar. Ta on üks Järvidest, üks Järvisid. „Hund” on saksa keeles koer. Einstein on relatiivsusteooria rajaja. Mikroskoop on suurendusseade. Koer oli ta alatine kaaslane. Kes te olete? See on minu poeg Arno. Kes teist on Jaan? Jaan olen mina. Mina olen Jaan. Kaks korda kolm on kuus. Kahe ja kolme korrutis on kuus. Ta on 36-aastane. Üks sentimeeter on kümme millimeetrit. Mütsi hind on 50 krooni. „Nissan” on levinumaid autosid. Äri on äri. Sõda on sõda, mis parata. Kaks meest on ikka kaks meest. b. iseloomustab subjekti laadi. Vesi on soe. Ämber oli raske. Kui hea on olla noor! Ta nägu on kahvatu, tedretähti täis. Kingad on pruunid, pruuni värvi, kõrge kontsaga, ninast kitsad, mulle parajad. Poiss oli väikest kasvu, valget verd, lokkis juustega. Ta on andekas, hea peaga, keeltes tugev. Mees on aeglane, rahuliku loomuga. Ta on just niisugune, nagu mees peab olema. Ta on kahtlane tüüp, isevärki mees, üle küla poiss, igal pool esimene. Ole ikka mees! Igaüks peab olema iseenese üle peremees. Ta on kasvatusküsimustes täielik võhik. See ülesanne on kerge, keeruline, raskesti täidetav, mulle jõudu mööda, erilise tähtsusega. Sinu jutt ei ole eriti loogiline, usutav, kuulamist väärt. Ei ole ilus vanematele inimestele vastu vaielda. Tema süda on süüst puhas. Selle asja pärast ole üsna mureta. Tuba oli akendeta. Oli see nüüd tark tegu? Näidendist ei olnud suuremat asja, näidend ei olnud suurem asi. Oleks rumalus loobuda sellest võimalusest. Nüüd on hea nõu kallis. Käsk on vanem kui meie. Pikuke see suvi siis ära ei ole! Lobisemine pole kunagi kasuks. Keegi on kellelegi koormaks, nuhtluseks, ristiks kaelas, risuks ees. Poiss on tööl juba päris asja eest, täie mehe eest. Tahan olla samasugune kui teised. Kleit on põlvini, allapoole või ülespoole põlvi. Poeg oli isale õlast saadik, õlani. Tema tervis polnud kiita, laita. Kohver oli kerge kanda. Sa oled nagu karu. Olen väsinud kui koer. Maja oli nagu maja kunagi, nagu maja ikka. Tüdruk on ema nägu, täiesti emasse. Nende sarnasus on lausa rabav. Oskar on jõu poolest Aadust üle. Olen näljane nagu hunt. Kas see pilet on veel kehtiv? Olin ta käitumisest liigutatud, rabatud, ärritatud, pahv. Olgu ta tuhandest terve! (tänuvormel). Oma on ikka oma. c. osutab subjekti (kellegi) omanduses v. käsutuses olekut, kuuluvust kellelegi v. millelegi, millegi olemasolu kellelgi. Idee oli sinu, tegutse! Sinul, sinu käes on vägi ja võim. Mul on niisugune tunne, arvamus. Rätik on õe jagu. Nokk on tal nagu kure oma. Tulevik on noorte päralt. Terve korter oli minu käsutuses. Küpsised olid laste jaoks. d. osutab subjekti päritolu. Kust kandist sa (pärit) oled? Ta on (pärit) Tartust, Saaremaalt, töölisperekonnast. Kust niisugune jutt pärit on? See tsitaat on „Iliasest”. Arhitektuurimälestis, raamat, skulptuur on 16. sajandist. Apelsinid on Marokost, õunad Ukrainast. Kiri on ema käest, emalt. Kas ta on Mardi tütreid? See mõte oli sinult. Kas sa oled kuu pealt, et seda ei tea? Ma olen ajalehe juurest, aiandist. e. osutab subjekti ainet, materjali. Sõrmus on kullast. Kirjutuslaud on tamme(puu)st. Kringel oli pärmitaignast. Sild on raudbetoonist. Sinu süda on lausa kivist. Anna meile ka, ega meiegi suud sarvest ei ole!
4. abiverb verbi liitaegade koosseisus. a. isikulise tegumoe täisminevikus. Olen, oled, on, oleme, olete, on kaotanud. Ei ole, pole kaotanud. Oleksin, oleksid, oleks, oleksime, oleksite, nad oleksid kaotanud. Ei oleks, poleks kaotanud. Olgu kaotanud! Ärgu olgu kaotanud! Olevat kaotanud. Ei olevat, polevat kaotanud. b. umbisikulise tegumoe täisminevikus. On kaotatud. Ei ole, pole kaotatud. Oleks kaotatud. Ei oleks, poleks kaotatud. Olgu kaotatud! Ärgu olgu kaotatud. Olevat kaotatud. Ei olevat, polevat kaotatud. c. isikulise tegumoe enneminevikus. Olin, olid, oli, olime, olite, nad olid kaotanud. Ei olnud, polnud kaotanud. Olnud kaotanud. d. umbisikulise tegumoe enneminevikus. Oli kaotatud. Ei olnud, polnud kaotatud. Olnud kaotatud.
5. esineb mõningates püsiühendites, mis väljendavad:. a. möönmist, nõusolekut, (ka eitavat) kinnitust. Olgu kuidas on (, aga teha see töö tuleb). Olgu mis on (– ma lähen). Sa tuled ju ka, eks ole? Eks ta ole (, või ta vale). Mis sa teed või oled! Olgu muud mis on (, aga joodik ta ei ole). Olgu, olen nõus. Olgu pealegi. Olgu siis nii! Ja olgu olla (kõik tipp-topp korras)! Ei ole [kedagi v. midagi] ollagi. Tüdruk on kena, pole midagi öelda. Nad ilmselt liialdasid, olgu siis tahtlikult või tahtmatult. Sinust on ta ikkagi ette, olgu küll, et sa muidu üsna tore poiss oled. b. tõrjumist, halvakspanu, pahandamist. Las olla (pealegi), kulub sulle endalegi ära. Ole (mul) nüüd asja, juttu! Ole sind oma lobaga! Seal see (asi nüüd) on! Mis jooksmine see olgu! Mis jutt see olgu! Mis mood see on (teiste asjades sorida, kaebamas käia)! See pahandus oleks võinud olemata olla. c. suhtlusvormelites palvet ning tänu vm. soovimist. Ole armas, aita natuke. Ole hea, võta millist tahad. Tõstke ette, olge kena! Ole, olge terve (söötmast, aitamast)! Ole meheks (aitamast, et appi tulid)! Ole, olge (tuhandest) tänatud! – Ei ole tänu väärt.

orienteerima ‹42›

1. üht kindlat, (ilmakaarte suhtes) õiget asendit v. suunda andma, suunama. Kaarti kompassi järgi orienteerima. Põhjast lõunasse orienteeritud ehitis. Kirikud on tavaliselt orienteeritud ida-lääne suunas. Eluruumide aknad orienteeritakse harilikult päikese poole. Kosmonaut orienteeris laeva käsitsijuhtimissüsteemi abil. Luited on orienteeritud risti valitsevate tuulte suunale. Kivimi orienteeritud 'ühes suunas asetsevate kristallidega' tekstuur, struktuur.
2. ‹hrl. tud-partitsiibis› (seisundi kohta, kus antakse endale olukorrast ülevaade, orienteerutakse milleski). Virgeseisundis normaalne inimene on täielikult orienteeritud enda isikus, ajas, kohas ja situatsioonis. Ta on nendes küsimustes hästi orienteeritud.
3. suunama, juhtima. Aistingud orienteerivad organismi väliskeskkonna mitmekesisuses. Nad ei tarvitseks noori orienteerida nii vanamoeliselt luuletama. Teatmeteos on orienteeritud keskharidusega kasutajale. Ettekannete enamik oli orienteeritud samale küsimuste ringile.

orto|genees
biol ühesuunaline areng; teooria, mille järgi organismirühma areng kulgeb mingis kindlas suunas

osutama ‹37›

1. näitama, viitama. a. suunda v. kohta, kellegi v. millegi suunas, kellelegi v. millelegi. Osutades käega diivanile, enda kõrvale palus perenaine külalist istuda. Laps osutas sõrmega mänguasjadele. Osutas käega ettepoole, pöidlaga üle õla. Õpetaja osutas raamatus koha, kust pidin ette lugema. Teejuht osutas rajale, küla poole. Vaatas ta õieli nimetissõrme poolt osutatud suunas. Teeviit osutas vasakule, lõunasse, asula suunas. Magnetnõel osutab põhja, põhjasuunda. Märk osutas ühesuunalise liiklusega teed. Kriitika osutab teose puudustele, väärtustele. b. hrv tegevust, aega vm. Päikese seis osutab keskpäevale. Õhutemperatuuri langus osutab saju lõppemisele.
2. ilmutama, avaldama, üles v. välja näitama. Osutas elavat huvi meie kavatsuste vastu. Ei osutanud millegagi oma rahulolematust. Koolis osutas ta erilist andekust matemaatikas. Kas soovite meile seda teenet osutada? Ei osutanud soovi siit lahkuda. Salk sõdureid osutas vaenlasele tõsist vastupanu. Riik osutab talu rajajaile abi. Ta uus romaan osutab ajutisest loomekriisist ülesaamist. Kreeta maalikunst osutab ilmseid egiptuse mõjusid. Arheoloogilised leiud osutavad, et siin on olnud linnus. Pole õigustanud talle osutatud usaldust. Olin liigutatud mulle osutatud tähelepanust, austusest.

otse|lahk
otsmikult pealae suunas kulgev ja juukseid kahte võrdsesse ossa jagav lahk. Sirge, täpselt tõmmatud otselahk juustes. Kammis juuksed otselahku. Kannab otselahku, juukseid otselahus. Otselahuga madonnasoeng.

paha|loomuline
med halvas suunas kulgev, halva prognoosiga, raskesti v. üldse mitte ravile alluv; ant. healoomuline. Pahaloomuline kasvaja. Rakkude pahaloomuline vohamine. Pahaloomulise kuluga endokardiit.

painutama ‹37›

1. esialgsest asendist v. kujust kõrvale kallutama, kõverdama (v. sirgestama), koolutama; painduma panema, painduda laskma. Tuul painutab puid, latvu. Lumekoorem painutas oksad looka, alla. Roosid painutatakse enne katmist vastu maad, maha. Pingu painutatud oks oli murdumas. Painutas traadi kõveraks, sirgeks, kahekorra. Painutab noatera sõrmede vahel, vitsa põlve peal. Kõveraks painutatud nõel, püssitoru, tullid. Hea sae võib painutada rõngaks ja lasta jälle sirgeks vetruda. Kolmnurkseks painutatud raud. Pajuvitsast painutatud korvirõngas. Looka, reejalaseid painutama. Valmis painutatud tünnilauad. Painutatud jalgadega, seljatoega tool. Sirge, painutamata seljatugi. Paadi kaared painutati laiali. Kaabu äär on eest alla, tagant üles painutatud. Kaheksaks sõidetud ratast saab tagasi painutada. || (keha v. selle osade kohta). Painutas ülakeha ette, taha(poole), küljele. Painutas pea taha, selga, kuklasse, rinnale. Painutas sõrme kõveraks, konksu, sirgeks. Küünarnukist painutatud käsi. Astus põlvest painutamata jalgadega. Proovis teise kokkusurutud sõrmi lahti painutada. Püüti poisi käsi selja taha painutada. Painutas selja nõgusaks, kumeraks. Painutas end kõverasse, pea vastu põlvi. Saunauksest ei mahtunud ta pead painutamata sisse. Raske kandam painutas ta laia selga. *Surnud kuulipildur oli raske ja nii kangeks tõmbunud, et teda ei andnud painutada.. E. Soosaar (tlk).
2. piltl mõju v. sunniga kedagi v. midagi mingisuguseks v. mingis suunas muutma. Neid inimesi ei painuta ükski võim. Tema tahet, uhkust ei suuda miski painutada. Rahvad painutati võõra ikke alla. Vanemad püüavad lapsi oma tahte alla painutada. Neid tahetakse järeleandmisele, peremehe nõusse painutada. Ähvardustest see naine ennast painutada ei lase. Ämm oli nooriku juba oma käe järgi painutanud. Võõrnimed painutati oma keele järgi. || mingitesse piiridesse mahutama, suruma. *.. ta ei andnud sellele jumalale nime, ta ei painutanud seda mingi konfessiooni, mingite tseremooniate alla. A. Sang.

paiskuma ‹37›

1. hooga kuhugi, mingis suunas, mingisse asendisse v. seisundisse liikuma, viskuma, langema v. tõusma; kukkuma, põrkuma, tõukama, lendama. Mees paiskus löögist põlvili, tagasi, vastu ust. Kuulikesed paiskuvad laiali, teineteisest eemale. Plahvatusest segamini paiskunud maapind. Poripritsmeid paiskub rataste alt üles, näkku. Lained paiskuvad kõrgele üles, vastu kallast. Jõgi paiskub kõrgelt astangult alla. Taevasse, õhku paiskuvad leegid, raketid. Auto paiskus kraavi, kurvist välja, teetammist alla. Paat paiskus kummuli, ümber, kaljude vastu puruks. Koorem ähvardas konarlikul teel ümber paiskuda. Langevari paiskus lahti. Kupar lõhkeb ning seemned paiskuvad välja, laiali. Sisenõristusnäärmetest paiskub verre rohkesti hormoone. | piltl. Tundsin, kuidas kõik minus segi paiskus. Äkitselt segi paiskunud väärtussüsteem. || kusagilt hooga esile tungima, (välja) pahvatama, purskuma; järsku pahvakuna hoovama, tulvama. Kraatrist paiskub laavat, tuliseid gaase. Õhku paiskus tule-, veesammas. Keriselt, ukse vahelt paiskub aurupilv. Kui potikaant kergitasin, paiskus kööki head kalasupilõhna. Taskulambi valgusjuga paiskus talle otse näkku. Päikeselt paiskuvad plasmavood. Tuppa paiskus helide laviin. Tarzani suust paiskus võimas huile. Veri paiskus näkku. Keha paiskub üleni kuuma täis. Vaos hoitud viha paiskus lõpuks ikkagi välja. Värsid paiskusid nagu iseenesest paberile. „Olge te neetud!” paiskus ta suust.
2. (hrl. mingi elusolendite kogumi kohta:) kiiresti kuhugi liikuma, tormama, sööstma; järsku ja hoogsalt liikuma hakkama, lendu tõusma. Koridori paiskus rühm noorukeid. Rahvahulk paiskub eemale, laiali, kõrvale, tagasi. Trobikond pidulisi paiskus tänavale, väravast välja, treppidest alla. Ootesaali paiskus uus lennukitäis rahvast. Ahelik, väeosa paiskub rünnakule. Linnuparv paiskus lendu, traatidelt üles, õhku. *Teele paiskub kolm mootorratast, kuulipildurid külgkorvides. J. Peegel. *Liblikaparved paiskuvad sulle vastu iirise ja floksi puhmaist, kui neid õhtul kastad... A. Kaal. || kuhugi peale, sisse v. vastu viskuma, end hooga langeda laskma v. mingisse asendisse viima. Laps paiskus voodile, ema(le) sülle. Mehed paiskuvad õlaga, kogu jõust vastu väravat. Paiskusime lainetesse, vette. Kõik, kes veel seisnud, paiskusid pikali. Pea paiskus kuklasse, taha.

paremale ‹adv›
paremale poole. Keerake siit paremale! Maa pöörlemise mõjul kalduvad tuuled põhjapoolkeral paremale. Park jääb meist paremale. Auto kaldus libedal teel kord paremale, kord vasakule. Valvel, paremale vaat! (rivikäsklus). Valitsuse poliitikas oli toimunud nihe paremale 'konservatiivsuse suunas'.

parem|poolne
ant. vasakpoolne, pahempoolne
1. paremal pool v. küljel asuv v. toimuv. Sõidutee parempoolne äär. Bussis võis avada ainult parempoolseid aknaid. Mu parempoolne lauanaaber. Panin rahakoti mantli parempoolsesse taskusse. Parempoolne liiklus. Spindli parempoolne 'kellaosuti liikumise suunas' pöörlemine.
2. poliitiliselt konservatiivne. Parempoolsed parteid, ringkonnad. Sotsiaaldemokraatia parempoolne tiib, parempoolsed liidrid. Parempoolne poliitikategelane, ajakirjandus. | ‹substantiivselt›. Parempoolsete blokk parlamendivalimistel.
▷ Liitsõnad: ultraparempoolne.

peale
I. ‹postp› [gen] ‹sageli asendatav põhisõna allatiivilõpuga›
1. millestki v. kellestki ülespoole, kõrgemale, millegi pealispinnale; midagi katma, varjama; ant. alla. Kohver tõsteti kapi peale. Asetas kruusi laua peale. Klaveri peale oli kogunenud tolmu. Heitis diivani, kušeti peale pikali. Istus sängi ääre peale. Võta mind ka reepära peale! Taat ronis ahju peale. Koor kerkib piima peale. Pane võid ka leiva peale. Ära mulle jala peale astu. Pani käed kõrvade, rinna peale. Raha laoti talle kohe peo peale. Vaiküla ehitati vee peale. Heinad aeti aida peale 'aidalaele'. Tõmbas endale paksu kampsuni särgi peale. Loss tehti maatasa, nii et kivi ei jäänud kivi peale. Kahtluse vari langes tema peale. Ma ei tea, mis kuri minu peale tuli. Küsija suu peale ei lööda. || (kehaasendist kõneldes:) nõnda et põhisõnaga märgitud kehaosa jääb alla. End selja, külje peale keerama, pöörama. Komistas, ent jäi ometi jalge peale.
2. kasut. viitamaks kohale, kuhu keegi läheb v. saadetakse, midagi rajatakse vms. Poisid läksid paadiga järve peale. Ta tõttas rongi, bussi peale. Läksime soo peale marjule. Kari lasti ristikupõllu peale. Lageda peale ei maksa minna, seal tuul tõmbab. Ema tuli ukse peale 'ukselävele'. Astus mulle poole kehaga tee peale ette. Õue, hoovi peale ehitatakse kuuri. *.. ma kardan, kas see pole mitte Põdeja veski – selle koha peale leek jääb. E. J. Voitk. | ‹asendatav ka põhisõna illatiivilõpuga› kõnek. Õhtul läksime niisama küla, linna peale hulkuma. Tuleks minna Tartu peale uudiseid kuulama. Ta läks vist kõrtsi peale. *„Võta Ilvese Hendrik koolimajja korteri peale,” ütleb ta. M. Traat. || teat. kaugusele, teat. vahemaa taha. Oli nii pime, et paari sammu peale polnud midagi näha. Seda võis mitme versta peale kuulda. Vaenlane oli lähenenud linnale kümne kilomeetri peale. Ta tuli meile poole tee peale vastu.
3. kasut. viitamaks mingile ametile, tööle, tegevusalale, millele keegi siirdub. Ta sai, läks tähtsa, vastutusrikka koha peale. Noormees tahtis väga traktori, kombaini peale saada. Milda viidi põllutöö pealt karja, linnufarmi peale. Mis ameti peale ta pandi? Esimene päev pandi mind heinaveo peale. Noored himustasid linna kergema töö peale. *Kui Reinul tahtmist, saadab poisi ükskord ülikooli matemaatika peale. A. Hint. || viitab tegevuse eesmärgile v. iseloomule. Läks metsa jahi peale. Võtsin ta tööle proovi peale. Lapsed vist läksid ula peale. Ära lase loomi paha, kurja peale! Poiss sai linnas tädi juurde kosti peale. Pani sea nuuma peale. Võitlus käis elu ja surma peale. Sattusime temaga hea jutu peale. *Nad lähevad küll välja rumalate matside pügamise peale.. J. Kärner. || viitab seisundile, millesse jõutakse. Ta on töökas olnud ja kindla järje peale jõudnud. Kõik lapsed on otsa peale aidanud. Noored jõudsid parema põlve peale, kui vanemad seda olid suutnud.
4. kasut. viitamaks sellele, millest tingituna v. ajendatuna, mille pärast midagi toimub. Uks avati pika kloppimise, mitmekordse koputamise peale. Ärkasin uksekella helistamise, telefonihelina, mingi kolksatuse, mingi krõbina peale. Kisa, kära, karjumise peale jooksis rahvast kokku. Ta tegi seda minu käsu, nõudmise peale. Nagu käskluse peale pöörasid kõik ümber. Vahekohtuniku märguande peale sööstsid võistlejad rajale. Tuli alles kutsumise peale tuppa. Tegi seda pika nurumise, palumise peale. Poiss ei vastanud midagi ema pärimise, küsimiste peale. Kõik hakkasid tema jutu, sõnade peale naerma. Ajalehe kuulutuse peale tuli mitu pakkumist. Leidsin selle koha alles pika otsimise peale. See kõik oli nagu tellimise peale. Selle peale ei osanud keegi midagi kosta, ütelda, lausuda. *Ärkas Jaak unenäo peale üles ja ei saanud enam und silma. J. Vahtra.
5. kasut. viitamaks teat. hulgale v. üksusele, kelle v. mille kohta midagi tuleb. Norm oli kaheksasada grammi leiba mehe peale. Saate viiskümmend krooni nina peale. Kui palju te kahe peale (kokku) teenite? Kaks väikest tuba suure pere peale on vähe. See toidukraam on meile kamba peale. Koristajaid on terve maja peale ainult üks. Saime magada ainult neli-viis tundi ööpäeva peale. Kui suur on autol kütusekulu 100 km peale? *Ainult mõne mõõdu kalu said mehed kogu laeva peale. A. Kalmus. || kasut. viitamaks rühmale, hulgale, kes midagi koos, ühiselt teeb. Hulga peale saaksime selle raha kokku. Tellisime ajalehe kahe peale. Purjekas oli ehitatud mitme mehe peale. Jõime kahe peale ära pudeli veini. *.. Tõnis ei taha laeva üksi teha, vaid kamba peale.. A. Hint.
6. kasut. viitamaks objektile, kuhu on suunatud mingi tegevus v. mõju. Nad vist peavad jahti selle põgenenud vangi peale. Me ei saa otsimise peale rohkem aega raisata. Ta mõtleb oma poja, kodukoha, tuleviku peale. Ära karju mu peale! Ta käib kaaslaste peale ülemusele kaebamas. See ei ole õige, ta valetas minu peale. Ella räägib sinu peale igasuguseid jutte. Kohtuotsuse peale võib edasi kaevata kümne päeva jooksul. Kõva südamega inimene, ei tema halasta, heida armu kellegi peale. Sinu peale ma lootsin kõige enam. Mihkel oli Tõnu peale kade, maruvihane, tige. Miks sa minu peale pahaseks said? Ta on uhke oma laste, saavutuste, rikkuse peale. Ta ei vaata sinu peale mitte hea pilguga. Koerad haukusid võõra peale. See mürin, lärm käib juba närvide peale. Suur lugemine, nõrk valgus mõjus silmade peale. Selle mehe peale ei hakka tuli ega vesi 'ei mõju miski'. See lehk hakkab juba südame peale käima. *Jutt tahtis vägisi poliitika peale kiskuda.. A. Kitzberg. *.. rikka peale ei hakanud ei kirik ega kohus. A. Hint. || kallale. Kui sa veel meie õue tuled, ma ässitan Muri su peale. *.. nad peitsid endid metsas põõsaste varju ja koobastesse ning langesid salaja meie peale. A. Saal.
7. millegi suhtes eriliselt oskuslik, valmis, hakkamas. Ta on iga töö peale meister, mees. Õmblemise peale on tal lahtised, osavad käed. Teisi tüssata – selle peale on ta mees! Poisil on muusika, keelte peale andi. Matemaatika peale ei ole tal pead. Tempude, koerustükkide peale oled sa valmis! Ta on viina, naiste peale maias.
8. suunas, poole. Üks tee läheb Valga, teine Pärnu peale. Liiguti läbi metsade otsejoones Vändra peale. Siit viib metsasiht Kikepera peale. Laev võttis kursi Aegna peale. Läksin traktorimürina, pillihäälte peale. Ööliblikad lendavad valguse peale. Ta viskas palli korvi peale, kuid ei tabanud.
9. kasut. viitamaks sellele, mille järel v. millega ühenduses midagi (vahetult) toimub. Raske töö peale kuluks väike puhkus, kehakinnitus ära. Ärkas paaritunnise magamise peale. Hoop käis hoobi peale. Peremehelt tuli üks käsk teise peale. Kiskus kogu aeg suitsu, pabeross paberossi peale. Pole hea suitsetada tühja kõhu peale. Pill tuleb pika ilu peale. *Viimaks pika ootamise peale tuli hommik.. A. Kalmus.
10. kasut. viitamaks teat. ajale, millele miski jääb, jäetakse v. mille jooksul midagi toimub v. muutub. Ära jäta kõiki toimetusi õhtu peale. Sõit jääb paraku öö peale. Teeme kiiremini, muidu jääme liiga hilja peale. Hakka varem tulema, ära jää pimeda peale. Väitekirja kaitsmine lükkus sügise peale. Uue hoone ehitamine jäi tuleviku peale. Ole mureta, küll ta aja peale unustab. Öö peale läks külm käredamaks. Küll päeva peale ilm paraneb. *.. laulatus oli suvistepühade peale määratud. O. Kruus.
11. kasut. viitamaks mingile asjaolule v. väitele, mille kinnituseks midagi tehakse v. ollakse valmis tegema. Kaubatehingu peale tehti väikesed liigud. Küll poiss hakkama saab, minu käsi selle peale! *Niisugusest tüdrukust – selle peale võib kas või vanduda – saab tubli perenaine.. E. Vilde.
12. kasut. viitamaks sellele, mille alusel, millele tuginedes midagi tehakse. Tulin siia meie kokkuleppe peale. Kogu äriajamine toimus ausõna peale. Merele mindi hea õnne, hea usu, ehku peale. Mõnigi mees tuli kohale vana usu peale, et küll abistajale midagi ikka antakse. *Hiilgav meil väljamaal muidugi ei saa olema. Me läheme algul lihtsalt Teresa kasina kaasavara peale... J. Kross. || viitab tingimus(t)ele, mille põhjal midagi toimub v. tehakse. Raha peale kaarte mängima. Vedasime kihla kümne krooni peale. Võttis mitu hektarit maad pooletera peale. Kaupmees andis kaupa ka võla, raamatu peale. Pani raha panka intressi peale. Mul ei ole aega, mul on kella peale minek. *Tean, et oled talu peale mõne aasta kestes hulga võlgu teinud.. A. Taar.
13. kasut. viitamaks sellele, millele v. kellele midagi kulub v. kulutatakse. Toiduained on kallid, nende peale kulub palju raha. Laste peale kulus kuus mitusada krooni. Raiskad liiga palju õlle, lõbustuste, loteriide peale. Kampsuni peale kulus palju lõnga. Seda laadi töö peale kulub umbes kolm päeva. Selle käigu peale üle poole tunni kulutada ei saa. Ma panen sulle toitu tee peale kaasa. *Juhan kulutas kogu oma jõu töö peale. H. Sergo.
14. kasut. viitamaks mingile määrale, hulgale. Jõi oma pitsi, klaasi poole peale. Sõidupileti hind tõusis kahe krooni peale. Tegi sulasekauba suve, ühe aasta peale. *.. lõi välk põlisesse tamme, mille vanust arvati vähemalt paarisaja aasta peale.. O. Samma (tlk).
15. kasut. viitamaks sellele, kellele on miski ülesandeks, kohustuseks, taluda vms. Mina seda ülesannet küll enda peale ei võta. Selle töö lõpetamine jääb sinu peale. Käskjala kohustused pandi Riina peale. *Aga ta vaene süda tunneb siiski nii elavat tänutunnet isiku vastu, kes enda peale tema pärast nii raske nuhtluse on tõmmanud.. E. Vilde.
16. kasut. viitamaks mingile seisukohale, arvamusele, mõttele, mis kellelgi on millegi suhtes. Kuidas sa üldse seesuguse mõtte peale tulid? Ta lihtsalt ei tulnud selle peale, et neid kahtlustada. Ma vilistan seesuguse lori peale! Miks pole juba keegi varem selle peale tulnud! *Hindrik ise muidugi niisuguse asja peale ei tulnud. O. Kruus.
17. kasut. viitamaks sellele, kellele v. millele juhuslikult, poolkogemata satutakse. Metsavaht sattus metsavaraste peale. Sattusin raamatukogus huvitava ajakirja, teose peale. Ega alati vajaliku kauba peale ei juhtu. *Oravaga ajasin juttu, väikese väleda rästiku peale juhtusin. A. Kitzberg.
18. kasut. viitamaks sellele, millele minnakse üle v. on üle mindud. Oli vanasti piibumees, kuid on nüüd paberosside peale üle läinud. Kõik masinad on elektri peale viidud. Läks poole jutu pealt inglise keele peale üle.
19. kasut. viitamaks hindele v. hinnetele, mida keegi saab. Õpib, sooritas eksamid viite peale. *Praegu huvitas mind väga, kuidas võis Ingel vene keel viie pealt kahe peale kukkuda. H. Pukk.
20. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Kellegi hammas ei hakka tema peale. Kellegi peale hammast ihuma. Hinge peale käima, jääma. Ilma peale jääma. Kaela peale käima, tulema. Kanna peale astuma, käima. Keele peale tulema, kerkima. Kere, kitli, naha peale andma, saama. Kindla peale. Kobina peale. Kedagi kuu peale saatma. Ei tõsta, liiguta kõrt kõrre peale. Käima peale saama. Oma käe peale hakkama. Liimi peale minema. Kedagi liistu peale tõmbama. Mett moka peale määrima. Naha peale andma, saama. Ei saa nahka silma peale. Nina peale andma, saama. Nina peale kirjutama, viskama. Kellegagi nugade peale minema. Kellelegi näppude peale vaatama. Oraste peale. Ei saa kuidagi otsa peale. Pole pea peale kukkunud. Midagi pea peale pöörama, keerama. Pinna peale käima, andma, tegema. Ühe pulga peale panema. Õige soone peale sattuma. Pole suu peale kukkunud. Kellelegi midagi südame peale panema. Tasku peale käima. Tuhka (oma) pea peale raputama. Tuliseid süsi pea peale koguma. Tupe peale andma, saama. Kellelegi varba peale astuma. Vee ja leiva peale.
21. [elat] millestki alates. a. (ajaliselt). Hommikust, lõunast, eilsest peale on sadanud. Nii on see olnud esmaspäevast, kevadest, septembri keskpaigast peale. Tänasest (päevast) peale. Lapsepõlvest, noorest east, lapsest, poisikesest peale. Sündimisest peale on teda hellitatud. Oleme koolivennad esimesest klassist peale. 16. sajandist, 19. sajandi 50-ndaist aastaist peale. Need kivid on siin iidsetest aegadest peale. Sellest ajast peale. Nüüdsest peale hakkame teistmoodi elama. Oleme sõbrad esimesest kohtumisest peale. Nad pole algusest peale omavahel sobinud. *Vanamooriks ta sind laulatusest peale kutsus, kutsub kuni surmani. K. Saaber. b. (harvemini muudel juhtudel). Esimene katse ebaõnnestus, tuleb uuesti otsast peale alata. Õpetust alustati päris a-st ja b-st peale. *Ja mitte Arno üksi, kõik isast ja emast peale silmitsesid viiulit suure uudishimuga. O. Luts.
II. ‹prep›
1. [gen] välja arvatud. Peale vanaema polnud kedagi kodus. Kõik peale Peetri olid kohal. Peale minu ei tea seda veel keegi. Peale leiva polnud neil midagi süüa. Midagi polnud kuulda peale tuule ulgumise. Ei saanud kedagi ega midagi usaldada peale oma vaistu. *Ja nii naeris ja laitis ta iga ametit peale põllumeheameti. K. Ristikivi.
2. [gen] kellelegi v. millelegi lisaks. Peale minu oli toas veel kaks inimest. Peale sinu pean ma ka ema eest hoolitsema. Peale rätsepatöö pidas ta ka kingsepaametit. Peale raamatute hävis tules ka väärtuslikke käsikirju. Ta kogus ise rahvaluulet, peale selle innustas selleks teisi. Peale kutsehariduse annab kool ka üldise keskhariduse. Ma pean artikli käsikirja lõpetama, muud tegemist veel peale selle.
3. [gen] van üle, rohkem kui. Ta on peale kaheksakümne aasta vana. Talul oli peale viiekümne vakamaa põldu. *Meid on peale neljasaja hinge teises klassis. E. Vilde.
4. [part] pärast (ajaliselt). Peale lõunat, hommikusööki. Kaks nädalat peale jaanipäeva, jõulu, pühi. Mõni aasta peale sõda. Aastal 580 peale Kristust, meie ajaarvamist. Läks peale tööd, koolipäeva kohe koju. Peale koosolekut vesteldi kuluaarides. Peale pikki vaidlusi jõuti kokkuleppele. Peale vihma lõi kõik roheliseks. Jõudsime kohale peale teisi. Autot saab näha iga päev peale kella 18. Varsti peale seda vanaema haigestus. *Poiss püüab tekile pikali heita ja peale paari katset see õnnestub. J. Smuul. | [gen] van. *Noomitakse. Peale tundide jäetakse istuma. K. A. Hindrey.
III. ‹adv›
1. pealepoole, kõrgemale; pealispinnale, katma, katteks; ant. alla. Kartulihunnikule kuhjati katteks mulda peale. Kesale veeti sõnnikut peale. Pani pudelile korgi, lambile klaasi peale. Karbile käib ka kaas peale. Keeras kruvile mutri peale. Autojuht surus pidurid peale. Tegi ojale purdegi peale. Määrisin leivale paksult võid peale. Pane haavale joodi peale. Puhus haiget saanud kohale peale. Kitlile tuleb taskud peale ajada. Siin on klaasikilde maas, vaata et sa peale ei astu! Piimale kerkib koor peale. Majale tuleb uus vooder peale panna. Hakkasime autole koormat, kotte peale laadima. Laotas lapsele paksu teki peale. Pani pintsakule veel mantli peale. Kirjuta oma vihikule nimi peale. Kirjale löödi tempel peale. Aidale lüüakse parajasti katust peale. Talveks ehk saame uuele majale sarikad peale. Ta läks vankri juurde ja kobis peale. Üks juhuslik auto võttis mind tee äärest peale. Istu peale, sõidame linna. Selles peatuses ei tulnud kedagi peale. Buss tuli, jõudsin veel peale. *Künna see maatükk ... pealegi üles ... ja tee midagi peale... V. Uibopuu. || kahjustades kellelegi v. millelegi otsa. See kruusaaugu sein võib sulle peale vajuda. *Ja vaata sa ühtelugu selja taha, et mõni hobusemees sulle peale ei aja. O. Luts. || võitjaks, valitsema. Vallutajad jäid selles võitluses peale. Poiste omavahelises jõukatsumises jäi Oskar enamasti peale. Esimese mängu võitsime, teises jäid peale Läti võrkpallurid. Vaidluses jäi meistri sõna, arvamus peale.
2. kinnitab, fikseerib mingi füsioloogilise protsessi, psüühilise seisundi jms. tekkimist. Mul tuli kole hirm peale. Nii jube, et ajab hirmu, judinad peale. Uni tükkis, kippus kangesti peale. Nii mõnus tukastus tuli peale. Köhahoog, aevastus, iiveldus tuli peale. Poisil tulnud pissihäda peale. Haigel käivad krambid peale. Imelik nõrkus tuli äkki peale. Naer, nutt tükkis vägisi peale. Mul tuli seda nähes ahastus peale. Kogu miljöö ajas talle tülgastuse peale. Tusk, norutunne, kahetsus tuli peale. Meestel kippusid laulutuurid peale. Mis sul ometi meeles oli, nagu hullustus oleks peale tulnud. Lähen jälle edasi, kui tahtmine peale tuleb. Ma ei oska midagi öelda, mul ei tule vaim peale.
3. osutab kallaletungi, rünnaku, surve, ahistamise suunatust kellelegi v. millelegi. Vaenlane tungis, pressis suurte jõududega peale. Eestlased langesid ristirüütlitele kahelt poolt metsast peale. Peale, mehed, vaenlane taganeb! Andrus oli kange kaklema, tuli otse rinnutsi peale. Ma assetan, ässitan sulle koera peale! Oli suur trügimine, kõik pressisid eesminejatele peale. Taludele käidi suurte normidega peale. Siin tungib meri maismaale, teisal jälle maa merele peale. Lained käisid laevale kõvasti peale. Tuiskliiv, võsa surub põldudele peale. Mured, rasked mõtted, mälestused rõhusid peale. | (pallimängudes). Viskas küll peale, kuid pall ei läinud korvi. Lõi küljelt väravale peale. || (ägeda, järsu, käsutava ütlemise kohta). Peremees käratas karjapoisile kurjalt peale. Ärgu tulgu ikka mulle iga asja pärast peale hüppama! Poisile peab peale põrutama, muidu läheb ülekäte. Kus karjus peale, et mis sa mees õige endast mõtled! „Kas sa jääd juba vait!” käratas ta koerale peale.
4. osutab kellelegi v. millelegi suunduvale mõjuavaldusele. Talle ei meeldinud tüdrukud, kes (end) peale pressivad. Ära topi end peale, kui sinust ei hoolita! Nii tugev puit, et isegi kirves ei hakka peale. Hambad ei hakka kivikõvaks kuivanud leivale peale. Sügisene päike ei hakka enam peale. Siin võib tuul lapsele peale käia. Mul pole aega, tööd pressivad peale. Sügiskülmad pressivad juba peale. || osutab ühtlasi tegevuse intensiivsusele. Isa murdis ägedalt tööle peale. Poisid, pressige peale, õhtuks peame heinad rõuku saama! Aga nüüd kiiremini, paneme jalgadele pressi peale! *..rõhun vaikides labidale peale ega mõtlegi õieti midagi. R. Kaugver.
5. kellelegi midagi kohustusena kanda, taluda; kellegi suhtes kehtivaks, maksvaks. Riik pani elanikkonnale mitmesugused maksud peale. Sõja ajal pandi taludele suured normikohustused peale. Ristiusk suruti meie esivanematele relva jõul peale. Sageli surusid vallutajad alistatud rahvastele peale oma kultuuri ja tavad. Abielu paneb peale kohustusi. Selle risti, koorma on sulle jumal peale pannud. Püüdis oma vaateid, seisukohti, tahet teistele peale suruda. *Väevõimuga ei saa kellelegi sõprust ja armastust peale sundida.. L. Metsar (tlk).
6. osutab mingi aja, sündmuse, olukorra saabumisele, mille tõttu hrl. midagi katkeb v. jääb tegemata. Külmad tulid peale ja põllud jäidki kündmata. Võistlused jäid pidamata, kevad tuli enne peale. Lähme koju: õhtu, öö tuleb peale. Pime, pimedus oli peale tulemas. Peale tulnud sõda tõmbas kõikidele plaanidele kriipsu peale. Ehitus jäi pooleli, sest muud tööd ja ülesanded tulid peale. Pole enam jõudu: vanadus tükib peale. *.. tea, mis selle lehega teha, töö surub peale ja lugeda aega pole. E. Maasik.
7. osutab olukorrale, kus kedagi v. midagi märgatakse ootamatult, juhuslikult, hrl. asjaomasele soovimatult. Sattus, trehvas varastele peale. Õpetaja juhtus peale, kui poisid suitsu tõmbasid. Jahimehed sattusid padrikus karukoopale peale. *Lõbu ma ei tundnud, küll pani mind kannatama salahirm, et keegi ehk tuleb peale. P. Krusten.
8. lisaks, juurde; rohkem. Korterivahetusel tuli tal mõni tuhat peale maksta. Kaupmees andnud peoga kompvekke peale, kui midagi ostsid. Sellist filmi ei vaataks ma ka siis, kui peale makstaks. Metsa ei tohtinud rohkem raiuda, kui peale kasvab. Uus kunstnike põlvkond on peale kasvamas. *.. siis viimaks jäi uskuma, et paarikümne aasta paiku see aeg peaks kõikuma – olgu ivake alla või pisut peale... M. Raud.
9. toidule, joogile (nagu hõlbustava) lisana otsa. Mehed sõid ja rüüpasid piima peale. Kuivale toidule joodi kalja peale. Joodi õlut ja hammustati juustu peale. Tühjendati pitsid ja hammustati hapukurki, heeringat peale. Samagonn on vastik, peab olema midagi peale haugata. *.. vanamees pistis õhtul kausitäie ahjus hautatud hapukapsaid kinni ja helpis rosinatega leivasuppi peale. O. Tooming.
10. osutab kusagil ringiliikumise lõpetatusele v. kogu ala läbikäimisele. Tegime kogu saarele, vahtkonnale ringi peale. Selle ajaga jõudsime külale mitu tiiru peale teha. *Mina lasin ringi kolhoosile peale, sest agronoomil on korralik mootorratas.. E. Maasik.
11. esineb millegi algusmomenti rõhutavana. Siit see asi siis peale algas. Aeg on käes, kus koolid peale algavad. Film oli juba peale alanud. Mina ei ole süüdi, tema hakkas peale. Hommikut ei tahaks kohe tüliga peale hakata. *„Nii. Hakkame siis peale,” pomises doktor Kubelik.. A. Jakobson.
12. pealegi. a. (nõustudes). Noh, olgu siis peale nii. Jäägu peale koju, kui ta nii väga tahab. Eks sa siis mine peale! Minge aga peale, ärge mind ootama jääge! Las olla peale, mis sest enam rääkida. Las võtab peale, siin on küllalt. *.. pomises korra: „Naerge peale, mis narridel muud ametit on,” ja hakkas Kiirt otsima. O. Luts. b. kõnek muudkui, alalõpmata. Ajas aga peale oma joru. Tiirutab peale ringi, ära ka ei lähe. Rüga aga peale päevast päeva. *Ja teie logelete peale, ei ametit ees ega taga.. A. Kitzberg.
13. ‹tähenduslikult lahutamatut tervikut moodustava ühendverbi osana› näit. peale ajama, peale hakkama (osas ühendites), peale käima, peale passima
Omaette tähendusega liitsõnad: koha|peale, mis|peale, pika|peale, sealt|peale, see|peale, sest|peale, siit|peale, tihtipeale

peale|tuult ‹adv›
selles suunas, kust tuul puhub; ant. allatuult. Metsloom tunneb pealetuult liikuva jahimehe lõhna. Kuulsime pealetuult asuvast laagrist laulu ja pillimängu.

pealt
I. ‹postp› [gen] ‹sageli asendatav põhisõna ablatiivilõpuga›
1. millegi v. kellegi ülapoolelt, pealispinnalt, millestki kõrgemalt (ära); midagi katmast, varjamast; ant. alt. Laua, pingi pealt. Tõstsime kohvrid pakiriiuli pealt alla. Võta noodid klaveri pealt. Ajab aida pealt heinu alla. Taat ronis ahju, vankri pealt maha. Võtsin teki voodi pealt. Lapsed kiskusid kivi pealt sammalt. Riisus lusikaga piima pealt koort. Ta tuli rongi, bussi pealt. Murdis seene jala pealt. Lahingute käigus pühiti paljud külad maa pealt 'hävitati sootuks'. Mul langes seda kuuldes nagu koorem südame pealt. Ega meiegi ole sita pealt riisutud 'viletsad' mehed. || (kehaasendist kõneldes:) nii, et lakatakse põhisõnaga märgitud kehaosale toetumast. Lamaja keeras end selja pealt külje peale. Mees tammus jala pealt jala peale. Täies elujõus inimene varises jala pealt 'püsti olekust'. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Särk oli selja pealt märg, lõhki. Musta ülikonna pealt paistab iga tolmukübe kohe silma. *Papüürusekõrkjas on tubli kaks meetrit pikk, juure pealt neli-viis sentimeetrit jäme.. E. Lumet (tlk).
2. kasut. viitamaks kohale, kust keegi (v. miski) läheb, liigub v. kust midagi saadakse, hangitakse. Kalamehed tulid paadiga järve pealt. Kari tuli ristikupõllu pealt. Tulen praegu turu pealt. Rein tuli pikema reisi pealt. Mine mul tee pealt eest! Auto paiskus tee pealt kraavi. Hakkas minema, kuid vaatas veel ukse pealt korraks tagasi. Ostsin selle nurga pealt poest. Ma ei suutnud kuidagi oma pilku tema pealt lahti rebida. | ‹asendatav ka põhisõna elatiivilõpuga› kõnek. Millal te linna pealt tagasi jõuate? Ma ei kuulnudki, millal poiss küla pealt tuli. *Ta [= vana soldat] pani kroonu päält saadud „serdoki” selga.. Jak. Liiv. || teat. kauguselt, teat. vahemaa tagant. Mõne sammu pealt oli võimatu mööda tulistada. Peotrall oli mitme versta pealt kuulda. Seda võis juba hulga, tüki maa pealt näha. *Ta tabas vaenlast kiviga terve postivahe pealt. E. Raud.
3. kasut. viitamaks ametile, tööle, tegevusele, millest keegi loobub v. sunnitakse loobuma. Tulin selle töö, ameti pealt ära. Ta on nüüd autojuht, traktori pealt ammu ära. Ella viidi põllutöö pealt üle karja peale. Ta võttis end, tehti, sai koha pealt lahti. *Oma liberaalsete vaadete tõttu pidi ta varsti ka kooli pealt kaduma.. V. Panso.
4. kasut. viitamaks sellele, mille v. kelle eest v. arvel midagi saadakse v. loovutatakse. a. (üldiselt). Teenis selle tehingu pealt kenakese summa. Kaupmehed said kauba pealt suurt vahekasu. Relvavabrikandid teenivad ka sõja pealt. Ma hoidsin sel nädalal toidu pealt natuke kokku. Võta, 100 krooni kogu kupatuse pealt! Tulumaksu tuleb maksta igasuguste sissetulekute pealt. Mõisnikud nõudsid talupoegadelt teopäevi ka kõlbmatu maa pealt. *Neile makstakse preemiaid piima pealt, ja vilja pealt, ja lina pealt.. R. Sirge. *.. see voorimees maksis oma poja pealt kaks hõbemarka aastas kooliraha. J. Kross. b. (üksuse kohta, distributiivselt). Mis praegu piimaliitri pealt makstakse? Teenis õhtu pealt kakskümmend marka. Autojuhid saavad tasu veetud koormate pealt. Koormiseks oli neli külimittu adramaa pealt. Sauna kasutamise eest tuli maksta kümme krooni mehe pealt. *Nüüd olid tulepõletaja kalad eraldatud võrgumajade ette kuhjakestesse, iga paadi pealt oma osa.. A. Mälk.
5. mingist suunast, mingilt poolt. Tuul puhus külje pealt. *Tulime Hiiumaa pealt. / Paadis on räimed ja mõrrad. J. Smuul. || mingis suhtes, mingist aspektist, mingist küljest. *Seda asja tuleb iga kandi pealt kaaluda. Elu on iga kandi pealt mees oli Tõivgi, kui vara pealt vaadata. Ainult seesama valge hobune tal hinge taga oligi ja lapike kehva maad.. A. Maripuu.
6. kasut. viitamaks käimasolevale protsessile, tegevusele, mille ajal midagi toimub v. juhtub. Aeti südaöösel une pealt üles. Paistab, et mees on tapetud magamise pealt. Tulime poole etenduse, filmi pealt ära. Poisid saadi teo, pahanduse pealt kätte. Loomad tabati kurja pealt. Katkestas jutu poole lause pealt. Sõidu pealt ei tohi trammist maha hüpata. Kukkus äkki jooksu pealt pikali. Pealetungijad tulistasid otse jooksu, käigu pealt. *Õpetajad kutsuti poole tunni pealt direktori kabinetti kiirnõupidamisele. E. Raud.
7. kasut. viitamaks ülimale ajalisele vm. täpsusastmele. Maksan sulle selle kõik sendi, kopika pealt kinni. *„Ega nad siis kella pealt tule,” naeratas Aija. – „Miks ei tule? Ikka kella pealt. Kella pealt ja graafiku järgi..” M. Traat.
8. kasut. viitamaks sellele, mille kasutamiselt, pruukimiselt millelegi muule üle minnakse. Vabrikus mindi, vabrik läks auru pealt elektrimootoritele üle. Kütmine viidi masuudi pealt briketi peale.
9. kasut. viitamaks isikule, kelle tööd v. keda ennast eeskujuna võetakse. Poiss on ülesanded teiste pealt maha kirjutanud. Eks ma võtnud oma kirjatöös sinu pealt eeskuju. *Need olid nii ilmselt isa pealt õpitud sõnad, et see ajas peaaegu muigama. J. Kross.
10. kasut. viitamaks hindele, millelt mingis suunas toimub muutus. Füüsikahinne on langenud nelja pealt kolme peale, ajalugu aga tõusnud nelja pealt viie peale.
11. (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Kõike hinge, südame pealt ära rääkima, ära ütlema. Kohvipaksu pealt ennustama. On nagu kuu pealt kukkunud. Noatera pealt.
II. ‹prep›
1. [gen] rohkem kui, enam kui, üle (hrl. vanusega ühenduses); ant. alla, alt. Naine juba pealt neljakümne, viiekümne.
2. [part] hrv pärast. *Tulime pealt jõulupühi, just enne uut aastat suurelt merelt.. Ü. Tuulik.
III. ‹adv›
1. pealtpoolt, kõrgemalt (ära); pealispinnalt, katmast (ära); ant. alt. Kangutas kastil kaane pealt. Kruvisin pudelil korgi pealt. Lambil on klaas pealt ära. Laps on teki pealt ära ajanud. Ratas viskas rihma pealt. Tapeet, värv on pealt ära tulnud. Varbal tuli küüs pealt ära. Masinal on mootor pealt maha võetud. Hakkasime koormat pealt maha lükkama. Hein tuleb pealt ära niita. Võta endal mantel pealt ära. Rüüpas pealt paar sõõmu ja andis õllekapa edasi. Ma ei lasknud sel mehel silma pealt 'jälgisin meest kogu aja'. *.. ilmus kooliõpetaja Laur ukse peale ja sõnas: „No poisid, poisid, ärge [mürgeldamisega] lage pealt ära tõstke.” O. Luts. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Sibul on pealt kullakarvaline, seest siiruviiruline. Suured jääpangad olid pealt valged. Porgandid olid pealt küllalt jämedad, altpoolt peenemad. Pealt karvane riie. Pealt lahtine kaev. Pinal, karp on pealt lakitud. Kartulikuhi kaeti pealt õlgede ja mullaga. Järv kasvab pealt kinni. *.. seisis madala metsa serval palktare, pealt karusnahkadega kaetud nagu jakuudi jurta. J. Pärni (tlk). || väliselt, väljastpoolt. Ta pole nii paha poiss, kui pealt paistab. *Pealt ei saanud keegi aru, et [mees] haige . E. Park.
2. rõhutab mingi füsioloogilise protsessi, psüühilise seisundi jms. lakkamist kellelgi. Mul läks varakult uni pealt ära. *.. nii maias kui ta oligi – oli kompvekiisu ootamatult pealt ära läinud. E. Raud.
3. ‹tähenduslikult lahutamatut tervikut moodustava ühendverbi osana› näit. pealt kuulama, pealt kuulma, pealt nägema, pealt vaatama jt.
Omaette tähendusega liitsõnad: koha|pealt, äärepealt; kõigepealt; hetke|pealt, jala|pealt, jõhvi|pealt, kanna|pealt, karva|pealt, kopika|pealt, korra|pealt, kriipsu|pealt, minuti|pealt, paugu|pealt, punkti|pealt, päeva|pealt, ropsu|pealt, sendi|pealt, sõna|pealt, tunni|pealt, täpipealt

pea|löök2
sõj vägede peajõudude löök strateegiliselt otsustavas suunas. Pealöögi suund. Pealöök anti vaenlasele idast.

pihta
I. ‹postp›
1. [gen] (puutudes) vastu. Koputab ukse, akna pihta. Tagus kulbiga potikaane pihta. Annab lapsele joonlauaga sõrmede, näppude pihta. Kirves juhtus kivi pihta. Laev sai löögi kiilu pihta. Hoop sattus vastase nina, kulmu, kõrva pihta. Rähn põristab nokaga puu pihta. Kostis helisevaid lööke metalli pihta. || piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites osutab, millele püütakse mõju avaldada v. millele miski mõjub. Kellegi südametunnistuse, südame, tunnete pihta koputama. Selline asi käis juba temale au, hinge pihta. Need väljaminekud käivad rängalt rahakoti, tasku pihta. Tabas selle ütlusega naelapea pihta. Kellelegi nina pihta andma, kelleltki nina pihta saama.
2. [gen] suunas, sihis (hrl. tabamise eesmärgil). Vaenlase pihta avati tuli. Metsast tulistati tema pihta mitu lasku. Minu pihta sihitud kuul läks mööda. Laskeharjutused liikuvate märkide pihta. *Jää suund polnud mitte otse laeva pihta, vaid sellest poolviltu mööda. A. Kalmus. || osutab objektile, kelle v. mille kohta kriitika vms. käib. Kriitika oli suunatud, sihitud riigikogu pihta. Satiir vaimulike, kiriku pihta. Lehtedes esineb torkeid presidendi eraelu pihta. Öeldu käib nähtavasti Juku pihta. *Igalt poolt kostis Joonatani pihta sajatusi kui rahet. A. Gailit.
3. [gen] esineb kirumisvormelites. Pagana, kuradi, kuramuse, põrgu, pärgli pihta. Kirevase, tulise pihta.
4. [elat] kõnek millestki (hrl. mingist ajast) alates, saadik, peale. Hommikust pihta on päev viltu kiskunud. Oleme sõbrad juba algkoolist pihta. Sellest (ajast) pihta kardan üksi väljas liikuda.
II. ‹adv› tähistab tabamist, märkiminekut (löömisel, viskamisel, tulistamisel jne.). Kas hoop läks pihta? Lööb, annab haamriga naeltele pihta. Virutas ühe kiviga teisele pihta. Sain palliga pihta. Visatud kivi tuli mulle pihta. Ma lasen pihta, kui veel põgeneda proovid! Kütt sai jänesele pihta. Kuul ei läinud, trehvanud pihta. Sain lahingus pihta 'sain tabamuse'. Maja sai pommitamisel pihta. *Mis pihta, see õpetuseks, peksasaanud meest tasub uskuda. V. Lattik. | piltl. Nüüd pole muud, kui tööle pihta! *Näiski, et vene külalise oletus läheb pihta.. E. Vilde. *Jansi uhkus on pihta saanud. V. Ilus.
▷ Liitsõnad: takkapihta.

pikku

1. ‹postp› [gen] jooksul, vältel. Aastate pikku välja kujunenud harjumused. Kultuur on sündinud sajandite pikku. Nad võisid rääkida tundide pikku.
▷ Liitsõnad: ajapikku.
2. ‹prep› [part] hrv piki. *.. kaustad kinnitatakse pikku jalaseid kodaratele.. M. Metsanurk. *Pikku krunti, jagades seda pea ühesuurusteks osadeks, läbis omaaegse peremehe Joosepi ehitatud tee. M. Mõtslane.
3. ‹adv› hrv sirgu, pikalt välja. *Laisalt end / pehmele polstrile loivad, / sirutad mugavalt pikku koivad.. R. Parve.
4. ‹adv› hrv pikali. *.. meister lamas / pikku põrandal. Jak. Tamm.
5. ‹adv› hrv pikuti, pikkuse suunas. *Kuid kuhi paisub. / Laiuti ja pikku. M. Seping.

pikkus|kasv
kasv pikkuse suunas. Lõikamisega piiratakse roosi pikkuskasvu. Vanadel kaladel jääb pikkuskasv peaaegu seisma.

pikuti

1. ‹adv› pikkuse suunas, pikkupidi. Puutüvi, palk oli pikuti lõhki saetud. Lõikasime leivapätsi pikuti pooleks. Lõika muna, kurk, porgand pikuti pooleks. Rappimisel tuleb kala pikuti lõhki lõigata. Tõmbasin paberi pikuti kaheks. Vaigutamiseks lõigati puutüvesse pikuti soon sisse. Kangas pandi pikuti kahekorra kokku. Avenüüd läbisid linna pikuti. Parki pikuti läbiv tee. Ruum oli vaheseinaga pikuti pooleks jagatud. Lained rullusid pikuti üle laevateki. Pange laud pikuti akna alla. Järv on pikuti 15 km. Tuba on viis sammu laiuti ja kümme pikuti. Metsa on paar kilomeetrit laiuti, viis pikuti. Kõndisin saare pikuti ja põigiti läbi. Linn kasvas rohkem pikuti kui laiuti. Ma olen seda asja pikuti ja põigiti 'igas suhtes' läbi mõelnud. *Martin kasvas Alajõe meeste moodi enam laiuti kui pikuti. H. Sergo.
2. ‹adv› hrv pikali. *Nad oleksid ju võinud olla ilusasti pikuti autol, aga püsti oli ikkagi uhkem. K. A. Hindrey. *Ta heitis, nagu oli, kõigi riietega pikuti pingile. K. Rumor.
3. ‹prep› [part] hrv piki. *Pistis pikuti katuseharja punuma.. A. Jakobson. *See oli pikk eeskoda, mis jooksis pikuti maja.. A. Oras (tlk).

polarisatsioon ‹-i 21› ‹s›
polaarsuse ilmnemine; polaarsuse andmine. a. füüs elektromagnetiliste lainete võnkumise korrastatus ühes kindlas suunas v. kahes suunas kindla faasivahega. Valguse polarisatsioon. b. el keemilise vooluallika elektroodide potentsiaali muutus voolu toimel. Elektrokeemiline polarisatsioon. c. el füüs erinimeliste elektrilaengute nihkumine üksteise suhtes välise elektrivälja toimel. Elektriline polarisatsioon.

pool
I. ‹postp› [gen]
1. suunas. Linnast 30 km lääne pool paiknev alevik. Toa aknad on maantee pool. Linna ääre pool on poode vähem. *.. hommiku pool, Peipsi kandis .. kiskus taevaparras juba madarpunaseks. A. Kalmus. || ‹esineb prepositsioonilises sõnaühendis›. Avarii juhtus lõuna pool Pärnut.
2. kandis. Käisin möödunud nädalal Pärnu pool. Võnnu pool peetakse lugu kodukandi ajaloost. Elavat praegu kuskil Iisaku pool. Mis Sassukvere pool ka uudist on? *Koitjärve pool olnud küngas, mida Vargamäeks nimetatud. I. Sikemäe.
3. kellegi juures (elu-, asu- v. töökohas). Ta käis sõprade pool. Ööbisin sugulaste pool. Mulle meeldib nende pool külas olla. Kokkutulek toimus Anne pool kodus. Ta elab vanemate pool.
4. kellegi päralt; poolel. Õigus, tõde on sinu pool. *Ka Vilde teoses on autori sümpaatia alamast seisusest doktor Medingi pool.. O. Kruus.
II. ‹adv› ‹adjektiivi, pronoomeni v. numeraaliga› osutab paiknemist a. kohas, paigas. Mõnel pool hüütakse peoleod vihmakassiks. Olen töötanud mitmel pool. Heast töömehest peetakse igal pool lugu. Elan hoopis teisel pool. Kahel pool töötamine oli raske. Tants käis kolmel pool korraga. | piltl. Kõrgemal pool ei kinnitatud dokumente. b. suunas, küljes. Ühel pool kollendas rukis, teisel pool oder. Paremal pool tee ääres seisab auto. Aknast vasakul pool oli lindude söögilaud. Istub minust paremal pool. | piltl. Asjad on nüüd lõpuks ühel pool 'korras, selged, lõpetatud'. Tööga oleme tänaseks ühel pool 'valmis'. c. ‹esineb prepositsioonilises, harvemini postpositsioonilises sõnaühendis›. Kahel pool paati loksusid lained. Meie maja oli teisel pool jõge. Tee mõlemal pool kasvavad puud.
III. ‹adv› pooleldi, poolenisti; osalt. Andsin pool vastutahtmist nõusoleku. Ta vaatas pool minu, pool teiste tüdrukute suunas. Mõnulesin pool tukkudes tugitoolis. Vajus pool unesarnasesse olekusse. Elas talus pool teenijana, pool kasulapsena. *..suu ümber ilmus pool naeru, pool ehmatuse ja hirmu võru. O. Luts. *.. noormees viskas pool tagasikätt oma palitu tooli ja laua poole.. A. H. Tammsaare.
Omaette tähendusega liitsõnad: all|pool, eel|pool, ees|pool, kus|pool, peal|pool, seal|pool, sees|pool, siin|pool, taga|pool, teis|pool, väljas|pool, ülal|pool, ülevalpool

poole
I. ‹postp› [gen]
1. suunas. Linna poole minema, liikuma. Läheb sõiduks Munamäe poole. Natuke maad mere poole algab roostik. Ujusin kalda poole. Ta on näoga akna poole, seljaga minu poole. Osutasin sõrmega põhja poole. Sa ei vaata meie poolegi. Nad heitsid teineteise poole vargseid pilke. Ema kummardus alla lapse poole. Õue poole längu katus. Tänava poole aknad. Narva poole suunduv tee. *Laul sündis lõpusalmide poole ainult purjus päi laulda.. A. Hint. || (piltlikes ja fraseoloogilistes väljendites). Asjad on läinud, liikunud, muutunud paremuse poole. Taeva poole kisendav ülekohus. Ta nina on viltu viina poole. Kihutas, kõndis nelja tuule poole. Kao kõigi seitsme tuule poole! Vennal on ikka küüned oma poole. Ta on natuke metsa poole. || (millegi taotlemise v. püüdmise väljendamisel). Tung valguse poole. See mees on alati hariduse poole püüelnud. Püüti selle poole, et elu oleks kergem.
2. kellegi juurde (elu-, asu- v. töökohta). Ta läheb sõbra, tuttavate poole. Tulge õhtul minu poole. Ootan teid enda poole lõunale. Poeg jäi nädalaks isa poole. Käikudest arsti poole polnud kasu.
3. kasut. ajalise suuna väljendamisel. Sügise poole sajab rohkem. Ema suri kevade poole talvel. Nädala lõpu poole on raha otsas. Päeva poole haige rahunes. Jälle üks päev surma poole. Vanus veab, kisub juba keskea poole. || ‹esineb prepositsioonilises sõnaühendis›. Hommiku poole ööd sai töö valmis.
4. ‹hrl. koos pöörduma-verbiga› kasut. pöördumise adressaadi väljendamisel. Pöördun teie poole palvega, küsimusega. Peate juristi poole pöörduma. Ta palvetas, pöördus igas hädas jumala poole. Heliloojad pöörduvad sageli rahvamuusika poole.
5. kasut. kellegi v. millegi toetamise v. pooldamise väljendamisel; ka: poolele. Mind tõmbab tema poole. Ta süda hoiab naise poole. Tütar hoidis ema poole. Sümpaatiad kaldusid demokraatide poole. Jooksis vaenlase poole üle.
II. ‹adv› ‹adjektiivi, pronoomeni v. numeraaliga› osutab suunamist, suundumist, kulgemist a. kohta, paika. Temast jätkub igale poole. Ei maksa oma nina igale poole toppida. Kirjad saadeti mitmele poole laiali. Rahvahulk andis kahele poole vajudes ratsanikele teed. | piltl. Kõrgemale poole ei tohi sellest üleastumisest teatada. b. suunda, külge. Tema läks ühele poole, mina teisele. Enne tee ületamist vaadake kummalegi poole. Koorem kaldus paremale poole viltu. || piltl. Asjad said lõpuks ühele poole 'korda, selgeks, lõpetatud'. Jõudsime, saime täna tööga ühele poole 'valmis'. c. ‹esineb prepositsioonilises sõnaühendis› Jõudsin teisele poole tänavat. Mõlemale poole treppi istutati lilli.
Omaette tähendusega liitsõnad: alla|poole, ette|poole, kuhu|poole, pärast|poole, siia|poole, sinna|poole, sisse|poole, taha|poole, välja|poole, ülespoole

poolne ‹-se 2› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana›
1. millegi pool küljes v. suunas paiknev, millelegi (ka ajaliselt) lähem. Auto vasaku poritiiva poolne latern. Õppeklass on Võru tänava poolses küljes. Veriora järve poolne teeperv.
▷ Liitsõnad: ida|poolne, jõe|poolne, lõuna|poolne, lääne|poolne, mere|poolne, pahem|poolne, parem|poolne, põhja|poolne, päikese|poolne, seal|poolne, sees|poolne, siin|poolne, teis|poolne, vasak|poolne, vastas|poolne, õuepoolne; hommiku|poolne, kevade|poolne, suve|poolne, õhtupoolne.
2. teat. omaduse poole kalduv, teat. määral selline, nagu osutab esiosa
▷ Liitsõnad: kehva|poolne, kuiva|poolne, kõhna|poolne, laisa|poolne, lühikese|poolne, noore(ma)|poolne, paksu|poolne, tüseda|poolne, uue|poolne, vana|poolne, vanemapoolne.
3. kellestki lähtuv, kelleltki pärinev. Vabariigi valitsuse poolne ettepanek. Tartu Ülikooli poolne initsiatiiv. Minu kasuema poolsed sugulased.
▷ Liitsõnad: autori|poolne, ema|poolne, isa|poolne, kahe|poolne, mehe|poolne, meie|poolne, minu|poolne, mitme|poolne, mõlema|poolne, naise|poolne, näitleja|poolne, oma|poolne, peiu|poolne, pruudi|poolne, riigi|poolne, valitsuse|poolne, ühepoolne.

pool|vari [-varju]

1. osaline, kerge vari; nõrgema valgusega koht. Poolvarjus kasvavad taimed. Maasikad taluvad poolvarju üsna hästi.
2. astr füüs varju ümbritsev piirkond, kuhu kehast mööda pääseb osa tema suunas langevast valgusest. Päikeselaigu tumedamat osa ümbritseb hele penumbra ehk poolvari.

põhi1 ‹põhja 31› ‹s›

1. ilmakaar maakera põhjapooluse suunas. Põhjast, põhja poolt puhub jäine tuul. Tuul pöördus läänest põhja. Laev sõidab põhja poole. Tema talu asub põhja pool Tartut, Tartust paarkümmend kilomeetrit põhja pool, põhjas. Aken on vastu põhja. Ta on eksinud, ei tea enam, kus põhi, kus lõuna. Maakaardil on põhi üleval, lõuna all. *Õue lahtine külg avanes põhja, nii et päikest nähti siin vähe. E. Rängel.
2. põhjapoolne ala; põhjamaa. Kusagil polaarjoone lähedal põhjas. Elab kaugel, karmis põhjas. Polaaruurijad talvitusid põhjas. Vangid saadeti edasi külma ja lumisesse põhja. Põhjas on valged ööd. Põhja jäine hingus. Põhja rass antr atlandi-balti rass. *Päriskodu ja perekond siin põhjas, armuseiklusi aga igas maailmajaos... F. Tuglas.

põiki

1. ‹prep› [part] (viltuse, teat. nurga all liikumise v. paiknemisega ühenduses). Nägime põiki teed seisvat vankrit. Vool kandis üle jõe ujujat põiki jõge allapoole. Paat pöördus põiki lainet, laineid. Klošš-seelik lõigatakse põiki riiet.
2. ‹adv› mingi suuna v. normaalasendi suhtes umbes 45-kraadise nurga all, viltu, diagonaalselt, põigiti; risti. Sammusime põiki üle väljaku. Jänes lippas põiki üle põllu. Latid pandi alla ja lauad põiki peale. Lapsed magavad põiki laias voodis. Kassil on kala põiki suus, hammaste vahel. Haaras mapi põiki kaenlasse. Kork jäi pudelikaela põiki kinni. Tõmbas joone põiki üle lehe. Maapind oli pikuti ja põiki lõhesid täis. Tee viib põiki mäkke. Vihm peksab põiki aknasse, vastu klaasi. Ratsutas, püss põiki sadulal, seljas. Apteek on siit põiki üle tee. Ma olen Eestimaa risti ja põiki 'igas suunas' läbi käinud. Kaalusin seda asja mõttes risti ja põiki 'igas suhtes, igast küljest'. *.. maakuulaja peatas hobuse ja tõmbas selle põiki teele, et tagasi vaadata. A. Kivikas. || takistavalt ette v. ees. Šveitser seisis uksele põiki ette. *Samuti olin risti ja põiki tüliks paadis. Minu tõttu lõi see kõikuma.. A. Mälk. *Konservatism on ühiskonnast visa kaduma, puupead ja silmakirjatsejad igal pool põiki ees. M. Unt.
▷ Liitsõnad: poolpõiki.

päri
I. ‹adv›
1. (ettepaneku, väite vms. suhtes) samal arvamusel, seisukohal; nõus. Otsusega, arvamusega, ettepanekuga päri olema. Ema oli mu plaaniga vastu ootusi päri. Lapsed olid küllaminekuga täiesti, väga(gi) päri. Nende tingimustega olid töömehed päri. Olime asjaga kohe päri. Algul näis ta päri olevat, aga hiljem hakkas kahtlema. Ma pole sinuga, sellega päri. Kõige kõnelduga ma lausa päri ei olnud. Kas olete vastu või olete päri? Ma olen päri, et on olemas armastus esimesest silmapilgust. „Hea mõte,” oli poiss päri. Oled sa päri? – Päri.
2. mingi liikumisega samas suunas; ant. vastu. Tuul oli päri kogu merereisi kestel. Vool on päri, aga tuul puhub paadile vastu. *Laine on läände sõites rohkem päri ja lakkab meid kloppimast.. V. Maavara.
3. van soodsalt, kellelegi, millelegi vastavalt. Olukord oli meile päri. *Õnn on talle päri. L. Anvelt. *Iialgi ei ole sul mõttesse tulnud oma tahtmist vähegi ka minu tahtmisele päri pöörata.. E. Vilde.
II. ‹prep› [part] ‹sageli kirjutatakse järgneva sõnaga liitadverbina kokku› mingi liikumisega samas suunas; ant. vastu. Tüüris laeva päri tuult, voolu. Päri vett ujuvad palgid. *Paat ruttas päri lainet ja tuult kalda poole. A. Mälk. *Me sõidame vägeval jõel / vastu voolu / ja päri tormi. J. Kross.
III. ‹postp› [gen] hrv
1. mingi liikumisega samas suunas. *Nüüd toob üks just tuule päri keeris kõrget tolmusammast piki maanteed ligemale. M. Raud.
2. millelegi sobivaks, vastavaks. *.. aga Leida ei ulatanud seda [= kätt] sugugi mitte maainimese moodi, teretamise päri.. R. Põder.

päri|karva ‹adv›
karvkatte, karvade loomuliku kalduoleku suunas; ant. vastukarva. Kassi pärikarva silitama. Kammis kraed algul vastu-, siis pärikarva. Harjas kaabut pärikarva. || (piltlikes väljendites). Kas see lugu ikka on sulle pärikarva? 'meeltmööda'. Eksamid läksid kõik pärikarva 'hästi'. See õpetaja silitab pärikarva 'kiidab' väikestegi edusammude eest.

päri|lainet ‹adv›
laine liikumisega samas suunas. Laeva, paati pärilainet hoidma. Pärilainet on hea ujuda.

päri|päeva ‹adv›
Päikese näiva liikumise suunas, idast lõuna kaudu läände, vasakult üles paremale; ant. vastupäeva. Päripäeva ringlema, pöörlema, tiirlema. Kruvid, mutrid keeratakse kinni päripäeva. Kaarte jagatakse ringis päripäeva. Õllekapp käis meeste käes päripäeva ringi. Tuule suund pöördus pisut päripäeva. Päripäeva 'alla päikest' pildistama. *.. tee linnusesse kulges kaitsetorni alt poolviltu päripäeva üles.. E. Tõnisson.

päri|voolu ‹adv›
vooluga samas suunas, pärivett, allavoolu; ant. vastuvoolu. Laev sõidab pärivoolu. Pärivoolu ujuma. Parved läksid pärivoolu alla. Vene kandus pärivoolu. Kõndis mööda jõekallast pärivoolu.

pöörama ‹pöörata 48›

1. midagi keskpunkti v. telje ümber liikuma panema v. selles suunas nihutama, keerama. Tüürimees pöörab rooliratast. Pööras rooli järsult paremale. Pukktuulikut, veskit (tuulde) pöörama. Uste, akende pööratavad käepidemed. Pöörab võtit lukuaugus. Karbil on hingedel pööratav kaas. Pööra mutter lõpuni. Pööras krabinal raamatu lehekülgi. Pöörame seda tasapinda 45° võrra. Kõrbetaimed pööravad keskpäevatundidel oma lehed serviti. *Maa pöörab ennast Päikesele vastu ja meie tajume seda kui päikesetõusu. L. Meri. | piltl. Aja(loo)ratast ei saa tagasi pöörata. Otsustasin oma elus uue lehekülje pöörata.
2. (seoses inimese vm. olendi asendi muutumisega:) käänama, keerama. Magaja pööras teist külge, ühelt küljelt teisele. Seda kuuldes pööraks isa hauas teise külje! Lamaja pööras end kõhuli, küljele. Ratsanik pööras end hobusel küljetsi, sadulas tagasi. Küll pöörab ja käänab ennast peegli ees! Pööra selg! Pööras pilkajatele selja ja läks minema. Pöörasin end sinnapoole, kust hääl kostis. Ta ei pööranud peadki. Kõikide näod olid pööratud tema poole. Pööras palge vastu päikest. Pöörasin häbelikult näo, silmad, pilgu kõrvale. Kui sind lüüakse ühele põsele, siis pööra ette ka teine. Taat pööras parema kõrva rääkija poole. Haige pöörati selili. Lehm pööras end tagasi vaatama. | piltl. Külaelu edendajad pöörasid pilgu noortele. *.. kas teie veelgi ei märka, kuidas kogu maailm ümberringi pöörab oma pale ristiusu poole.. E. Kippel.
3. midagi teistpidi, teisele küljele keerama, midagi niiviisi mingisse olukorda viima v. ajama. Pööras ämbri, purgi, klaasi kummuli. Pudeli põhi pöörati ülespoole. Taskut, kotti pahupidi, pahempidi pöörama. Laps pööras pakki käes siia ja sinna. Rasked roomiktraktorid ja palgiveoautod on metsateed segi, põhjatuks pööranud. | piltl. Sõda pööras kogu elu pahupidi. Mõtet, tõde pahupidi pöörama. Ära pööra ennast, oma hinge teiste ees pahupidi! Ta pööras kõik mu plaanid segi. *.. seda ma ei ütelnud, et sina üksi süüdi oled; sa ära pööra sõnu pahempidi. Süüdi oleme mõlemad. O. Luts. || otsides segi ajama, sobrama, tuhnima. Läbiotsimisel pöörati kogu maja, korter, tuba pahupidi. Kõik kapid pöörati segi, kõik riiulid soriti läbi. *Ema otsis võtit, ta pööras ja pahmas toas.. M. Rebane. *Kogu ümbruskond pöörati segi, aga suur osa asjadest jäi kadunuks. E. Kreem. || kündma. Pööras adraga maad, põldu, sööti. Sahk pöörab mulda. *Aga maapinna pööranud ta põlluks, mis tänapäevani põld on. M. J. Eisen.
4. midagi poolkaarde painutama, kahekorra seadma vms., keerama. Ülespoole pööratud ninadega tuhvlid. Pööra särgikrae tagasi. Seeliku alumine serv on laialt sissepoole pööratud. Pööratud äärega palistusõmblus. || kõnek näppude vahel keerates valmistama. *Sõber viskab kirve käest ja hakkab endale vilkat pöörama. O. Luts.
5. millegi v. kellegi suunda muutma, teist suunda andma. Mees pööras hobuse metsateelt maanteele. Pöörab paadinina vastu tuult, kalda poole, tagasi. Poiss pööras järsult jalgratast ja kukkus. | kõnek (3. isikus ühenduses ilmastikuga). Öösel pööras tuule lõunasse. || pööratud mingis suunas asetsev. *Jääraku suue oli pööratud Karantiini lahe poole. U. Liivaku (tlk). || piltl millelegi teist sisu, teistsugust suunda andma, midagi teiseks tegema v. muutma. Nad pöörasid relvad oma endiste liitlaste vastu. Pöörasin jutu mujale, teisale. Püüdis kõike öeldut naljaks pöörata. Katsu tehtud kurja vähehaaval heaks pöörata. Taat on põikpea, tema meelt pole kerge pöörata. Juhtunu pööras teiseks kogu mu elu. Tähelepanu pöörama 'kellelegi, millelegi tähelepanu osutama'. Kuld pöörab kuninga meele. *Anne surma järel pööras ema kogu oma armastuse Estrile. K. A. Hindrey. *Sina pöörad ju ikka veel põranda all riigikorda. A. H. Tammsaare. || veenma v. sundima kedagi usku, maailmavaadet vms. vahetama; kedagi meeleparandusele kutsuma. Paganaid ristiusku pöörama. Hakkas misjonäriks ja läks pärismaalasi õige usu poole pöörama. Ta katsub teda tagasi jumala juurde pöörata. Teda käisid päästearmeelased pööramas. Loe piiblit, see pöörab sind patust! *See, kes noori punaseks pööras, lasti maha. J. Smuul. *Tahan teid pöörata. Tahan teist teha mehe, nagu ta peaks olema. H. Raudsepp. || jur täitmisele suunama. Kohtuotsus, karistus pööratakse täitmisele.
6. oma suunda muutma, endisest suunast kõrvale keerama. a. (liikumisel). Järgmise maja juurest pöörake paremale, paremat kätt. Pöörasin ümber nurga kodutänavasse. Marjulised pöörasid maanteelt kõrvale, sihilt metsa. Poiss pöörab poolelt teelt, metsast suure ringiga tagasi. Pöörab tuttavat nähes nurga taha. Auto pöörab maja ette. Pöörasime sammud, otsa kodu poole. Mees pööras minekule. Tuul pööras lõunasse, on vahepeal pööranud. *Ja ruttu pööras ta laeva poole minema. E. Aspe. b. (ilma liikumiseta). Kuhu see tee pöörab? Järgmisest tänavast pöörab üks väike põiktänav, seal ma elangi. c. piltl. Ilm pöörab sajule, sulale, pehmemaks. Ilm hakkab, sätib pöörama. Õhtupoolikul pööras vihmale, külmale, tormiks. Elu pööras rahulikumaks. Mina küll ei tahaks kiviaega tagasi pöörata. *Annaks Jumal, et need sõnad ei pööraks su enese vastu. K. Ristikivi. *Küll asjad veel pööravad. Vara rõõmustada, vennikesed! O. Jõgi (tlk). || kõnek hakkama (midagi tegema). Mehed on viimasel ajal jooma pööranud. Seltskond pööras peagi kaklema, tülli. *Süda pööras järsku kripeldama teretamata jätmise pärast.. L. Vaher.
7. ka van kõnek mingis asjas kellegi poole pöörduma (3. täh.), kedagi kõnetama. Mind paluti selles asjas teie poole pöörata. Küsimusega, palvega, ettepanekuga kellegi poole pöörama. *„Jääge nüüd lapse juurde,” pööras Hildegard teenija poole.. A. H. Tammsaare.
8. kõnek (südamepöörituse, iiveldustunde tekkimise kohta). Sisikonnas pöörab, olen vist merehaige. *Aga minu süda pööras selle sakslase surmast nii pahaks, et .. oksendasin ma nii kaua, kui rohelist sappi hakkas tulema. J. Peegel.
9. keel sõna pöördeti muutma, konjugeerima. Pöörake sõna „lugema” olevikus ja minevikus!

pöörduma ‹37›

1. ümber keskpunkti v. telje liikuma v. nihkuma. Uks pöördus vaikselt hingedel. Võti pöördub lukus, lukuaugus. Käepide pöördub kergesti. Rattad pöörduvad pehmes pinnases raskelt.
2. end (ümber) pöörama, end käänama, end keerama. Lamaja pöördub selili, ühelt küljelt teisele, teisele küljele. Pöördub näoga hüüdja poole, suunas. Lauasistujad pöördusid mind tunnistama. Ingrid pöördus pikkamisi ja vaatas mulle otsa. Ta pöördus trepil ja vaatas tagasi. Poiss pöördub ema vaate eest kõrvale. Pöördusin hüüde peale. Kõigi pilgud, silmad pöördusid ukse poole. Külalise vaade pöördus lakke, peremehele. Paat pöördus kummuli. Lilled pöörduvad päikese poole. | piltl. Ta on alati nii endasse, enesesse pöördunud 'endasse tõmbunud, endasse sulgunud'. Sissepoole pöördunud pilk. Elu pöördus ootamatult pahupidi. Kõik väärtused on pöördunud pea peale. *.. temagi nina hakkas viimasel ajal pudeli poole pöörduma. M. Traat.
3. kuskile v. kellegi juurde abi, nõu v. teadete saamiseks minema; oma palvet, kaebust vms. kellelegi suunama; kellelegi oma sõnu suunama, kedagi kõnetama. Haige pöördus arsti poole. Ravile pöördus ta alles viimases hädas. Selle küsimusega, selles küsimuses pöördu juristi poole. Pöördus kaebusega, avaldusega ametiisikute, valitsuse poole. Õpilased pöördusid kirjaniku poole palvega kõnelda romaani saamisloost. Kui sul abi, nõu, toetust on vaja, võid julgesti minu poole pöörduda. Tema poole pöörduti mitmesuguseis asjus. Häda sunnil kellegi poole pöörduma. Valitsus pöördus üleskutsega rahva poole. „Peame vist appi minema,” pöördus Ain kaaslaste poole. „Kallid vanemad!” pöördub ta kirja alustades koduste poole. *Pöördusin siis arhiivide poole, et esiisade jälile jõuda. J. Semper. || tegevust millelegi suunama, millegagi tegelema hakkama. Helilooja pöördus oma loomingus rahvamuusika poole. Elu lõpul pöördus kirjanik uuesti proosa juurde tagasi. Ta on nõela ja niidi juurde 'õmblustööle' tagasi pöördunud. *Ei jäänud Andresel muud üle kui pöördus ikka sagedamini pühakirja lugemisele. A. H. Tammsaare.
4. endisest suunast kõrvale v. tagasi pöörama, oma suunda muutma, pöörama (6. täh.). a. (liikumisel). Pöördusime väiksema liiklusega tänavale. Poiss pöördub rattaga külavaheteele. Nad pöördusid ümber nurga, mere suunas. Pöördusime tuldud teed tagasi, poolelt teelt vasakule. Kuulsin selja taga samme ja pöördusin joostes maja poole. Kõndis toas ringi ja pöördus siis kööki. Ostud tehtud, pöördusime koduteele. Mees lehvitas ja pöördus minekule. Pöördusin juba mitu korda minema, aga ikka hoidis miski kinni. Vanker pöördus laiale kruusateele. Paat pöördub laeva poole. Auto pöördus töökoja juurest maanteele. Tuul pöördus põhja, loodesse, vesikaarde. Torm oli pöördunud kagust itta. || kuskile (tagasi) minema v. tulema. Kui kooli lõpetan, pöördun maale, kodukülla tagasi. Pöördus tagasi tööpostile. Sõda lõppes ja mehed pöördusid koju, kodumaale tagasi. Meile anti käsklus kohe sadamasse pöörduda. Usuti, et pärast surma pöördub hing kehasse tagasi. b. (liikumiseta). Jõgi pöördub lõunasse. Esialgu viis tee põhja, siis pöördus kaarega läände. *Särjepütilt viis tee mööda ja talu ligidal pöördus sellele veel teisigi külavahelisi radasid. V. Uibopuu. c. piltl. Ilm pöördub vihmale, halvale. Jutt pöördus tervisele, laste peale. Pöördusime tagasi endise teema juurde. Kõigi tähelepanu pöördub lavale. Mõtted pöördusid asjalikumale rajale. Jättis joomise ja pöördus õigele teele. Jaani rahu pöördus pikkamööda tagasi. d. pöörduv vastupidiseks muutuda võiv. Pöörduv reaktsioon keem nii päri- kui vastassuunas kulgeda võiv keemiline reaktsioon. Pöörduv protsess füüs ka esialgsele vastupidises suunas toimuda võiv protsess.
5. teiseks muutuma v. saama. Näib, et kõik pöördub siiski heaks, hea poole. Olukord pöördus naljaks. *Kord veel rõõmuks pöördub / kõik su lein ja halin.. A. Kaalep (tlk). || usku vahetama; meelt parandama. Paganad pöördusid ristiusku. Mõni patune võib veel pöörduda.
6. keel pöördeti muutuma, konjugeeruma. Kuidas pöördub sõna „tekkima”? Kõik selle tüüpkonna sõnad pöörduvad täpselt tüüpsõna järgi.

pöördumatu ‹1› ‹adj›
selline, mis pole muudetav ega viidav tagasi varasemaks, algseks olukorraks. Pöördumatud muutused organismis, looduses. Alkohol põhjustab pöördumatuid maksakahjustusi. Aeg, aja kulg on pöördumatu. Pöördumatu reaktsioon keem ühesuunaline keemiline reaktsioon. Pöördumatu protsess füüs protsess, mis ei saa toimuda esialgsele vastupidises suunas. *Midagi pöördumatut teeb raske lapsepõlv inimesega kindlasti. Niisama nagu sõdagi. N. Pino.

pöördumatus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as pöördumatu); füüs protsessi omadus, mis seisneb selles, et protsess ei saa toimuda esialgsele vastupidises suunas. Aja pöördumatus. Muutuste püsivus ja pöördumatus.

pöörduvus ‹-e 5› ‹s›
võime pöörduda; füüs protsessi omadus, mis seisneb selles, et protsess saab toimuda ka esialgsele vastupidises suunas

pöörlema ‹pöörelda 49›

1. oma keskpunkti v. telje ümber liikuma, keerlema; pöördeid tegema, ringi käima; selliselt mingis suunas edasi liikuma. Maa(kera) pöörleb ümber oma telje. Vokiratas, tiivik, propeller pöörleb. Masinate võllid pöörlesid. Veevool paneb turbiinid pöörlema. Oh, kui kiiresti pöörleb karussell! Tuuleveski tiivad pöörlesid hoogsalt. Panin heliplaadi plaadimängijal uuesti pöörlema. Lase värtnal pöörelda! Surus oherdile, pannes selle pöörlema. Restorani ülemine ruum võib pöörelda. Pöörlev tsemendiahi. Lõkke kohal pöörles praevardaid. Palgid ujusid kärestikulises vees keereldes ja pööreldes edasi. Vesipüks võib pöörelda oma telje ümber nii vastu- kui ka päripäeva. Silmade ees tantsisid ja pöörlesid värvilised rõngad. Mul hakkas halb, kogu tuba pöörles silme ees. Suits pöörles lõkkest otse üles. Väljas keerleb ja pöörleb tuul, torm. Pöörlev liikumine. Pöörlev elektron, magnetväli. *Ristel pöörleb toit suus, tal on nutt varaks. R. Kõvamees. || piltl (mõtete, jutu, tegevuse vms. keerlemise kohta millegi v. kellegi ümber). Kõik poisi mõtted pöörlevad selle tüdruku ümber. *Tegelikult kujutab sadam enesest keerukat organismi, kus kõik pöörleb lasti ümber. H. Palk (tlk). || käänakuid, pöörakuid tehes kulgema. Tee pöörles ja käänles kivide ja kadakate vahel.
2. mitte paigal püsima, ennast siia-sinna pöörama, visklema. Pöörlesin unetult pool ööd, poole ööni oma asemel. Poiss niheles ja pöörles rahutult toolil. Ta rabeles ja pöörles kinnihoidjate käte vahel. Lapsed hullavad ja pöörlevad lumes. Poisid pöörlevad kakeldes murul. Sead armastavad porilombis pöörelda. Silmad pöörlevad peas.
3. pööritama (pea v. südame kohta). Ainuüksnes pilk toidule võttis sisikonna pöörlema. *Aarmann laskis kutsuda kirjakandja Kamara, kelle rusikas siis kergesti tõusis, kui pea viinaaurus pöörles. P. Kuusberg.

pühkima ‹pühin 42›

1. midagi v. millegagi kuskilt üle libistama, libistades lükkama v. tõmbama; niiviisi midagi puhastama v. kuivatama, midagi kuskilt eemaldama. Põrandat, õue, tänavat pühkima. Luuaga, harjaga pühkima. Igaüks pühkigu ise oma ukseesine (puhtaks). Pühkis trepilt, ukseesiselt rajalt lume ära. Kojamees pühib lehti hunnikusse. Tuba on juba pühitud. Trepp on ammusest ajast pühkimata. Pühi killud kokku! Korstnat pühkima. Pühkis enne tuppa minekut matil jalad puhtaks. Õpilane pühib niiske lapiga tahvlit. Perenaine pühib nõud rätikuga kuivaks. Pühkis käsi rätikusse, põlle sisse, pükste külge. Peremees jõi klaasi tühjaks ja pühkis vuntse. Poisike pühib käisega nina. Nende rahatähtedega võid nüüd tagumikku pühkida (kehtivuse kaotanud raha kohta). Pühib taskurätiga prille. Pühkis käega laupa, üle otsaesise. Naised nutsid ja mehedki pühkisid silmi. Pühi silmad ära, kuivaks! Naine pühkis käeseljaga, põllenurgaga pisaraid. Mees pühkis otsa eest higi, põselt verd. Pühkis pluusi pealt mardika ära. Pühiti tolmu ja pesti põrandaid. Lõpetanud niitmise, pühkis vikati rohutuustiga puhtaks. Tüdruk pühkis sorakil juukseid laubalt tagasi. Tee on puhas nagu luuaga pühitud. Hoov oli inimestest tühi nagu pühitud. Uni oli äkki kui pühitud. Varane pühib nokka, hiline saputab tiibu. Uus luud pühib puhta toa. *.. teise käega aga pühkisin õlleselt letilt kopikad taskusse. J. Nõmm. | piltl. Tüdruk pühkis silmist une. *Üks nõrga helgiga prožektor pühkis ajuti taevast, nagu väikese saunavihaga edasi-tagasi sopsides. L. Vaher. || millegi vastu käima, (lohisedes) vastu maad puutuma. Mantlihõlm pühkis maad. Läks, seelikusaba üle peenarde pühkimas.
2. piltl jõuga, hooga kuhugi v. mingis suunas ise liikuma v. liikuma sundima; endaga kaasa kiskuma v. (ära) kaotama, olematuks tegema. a. (loodusnähtuste kohta). Kõle põhjatuul pühkis üle põldude, ümber maja. Tuisk pühkis piki tänavat. Ummiklaine pühkis üle vööri. Tuul pühkis taeva pilvedest puhtaks. Torm, laine pühkis madruse üle parda, laevalaelt merre. Äkiline tormi-iil ähvardas auto teelt pühkida. Lumelaviin, rusuvool pühib kõik oma teelt. Vihm on jäljed minema pühkinud. *.. tuli raske ja külma talve järel äkiline kevad, pühkides lume nädalaga jõgedesse. H. Laipaik. b. ‹ka impers.› (seoses tundmuste, psüühiliste v. füsioloogiliste ilmingutega). See uudis pühkis kogu meelepaha minema. Tema lustlikud vembud pühkisid tusatuju kus seda ja teist. Kõik kahtlused, mured, kartused olid korraga pühitud. Ka viimane lootus pühiti minema. Möödunu on meelest, mälust pühitud. Sedamaid oli viha pühitud. Hommikune kargus pühkis roidumuse ihust. Uni oli otsemaid pühitud. Luuletuse algus järsku nagu, otsekui, justkui pühiti peast. Kogu lõbusus, vaprus, väsimus, valu oli äkitselt, jalamaid nagu käega pühitud. Kõik viimaste päevade halbus oli nagu pühitud. Mälestusi ei saa lihtsalt ära pühkida. *Ta tegi parema käega liigutuse, mis pühkis mu mõtte kõrvale. J. Kross. c. vägivalda kasutades kõrvaldama, (ära) koristama. Tsaar pühiti troonilt. Tsaarirežiim, reaktsiooniline valitsus pühiti minema. Kõik, kes avaldasid uuele vastupanu, pühiti teelt. Rahvas pühkis minema võõrad vallutajad. Tsivilisatsioon on pühkinud maakeralt terved rahvad. *Uusen pühkis saunad maa pealt, tõmbas krundile aia ümber. Madde Kalda. || (relvade, relvastusega hävitamise kohta). Võimas laeng pühkis tammi maa pealt. Üksainus tuumapomm pühiks terve linna maakeralt, maapinnalt (ära). Suurtükituli pühkis minema hoone katuse. *.. need paar-kolm vintidega poisinokka või vanameest pühitakse esimeste valangutega teelt eest. R. Sirge. d. (muid kasutusi). Minu väikseimgi liigutus pühkis linnud lendu. Võõrad kadusid kui tuulest pühitud. Aeg on hauaplaadilt nime ära pühkinud. *Alles läbi tiheda lepavõsa pagemine pühkis jälitajad kannult. J. Peegel. *Kuumus pühkis meid lavalt alla, sundis põrandale kükitama. L. Metsar.
3. kõnek tormama, sööstma, tuiskama, kihutama. Pööras kannalt ümber ja pühkis trepist alla. Poiss pühkis tulistjalu, jalapealt, kui tuul minema. Ants ei jäänud mind ootama, vaid pühkis kohe minekut. Pühkisime tuhatnelja, suure valuga tagasi. Teeme nüüd, et pühkima 'kiiresti minema' saame! Hobune pääses lahti ja pühkis kodu poole. Kits, jänes pühkis metsa. Mootorratas pühkis minema, nii et suitsujutt taga. *Ja naised pühkisid ribinal-robinal luudi ostma. E. Männik. || kiiresti toimima, esile tulema. *Pisarad muudkui pühkisid tulemist.. J. Lattik.

pürgima ‹pürin 42 või pürgin 37›

1. kuhugi v. millegi poole sihikindlalt püüdlema; millegi saavutamist visalt taotlema, millelegi pretendeerima; kuhugi tunglema. Polaaruurijad pürgisid kõigest väest edasi põhja poole. Noored pürivad ülikooli, välismaale õppima, maalt linna. Juristiks, poliitikuks, teadlaseks pürgima. Juhtivale kohale, iseseisvusele, jõukusele, haridusele pürgima. Ta pürib võimule, võimu haarama. Sportlane pürib medalile, esikoha poole. Ta pürgis visalt kirjandusse, kuid tulemusteta. Inimene pürgib tähtede poole, kõrgustesse. Ta püüdleb kõrgele ja pürib kaugele. See on ideaal, mille poole peaksid pürgima kõik. Püriti vaimse täiuslikkuse poole. Mul pole sihte, eesmärke, kuhu pürgida. Keegi ei tea, mida ta tahab või mille poole ta pürgib. Nad pürgisid vastastest ette jõuda. See romaan pürib realistliku elukujutuse poole. *Üksik koerliblikas pürgis avamerele. G. Lints. || sirutuma, mingis suunas kasvama. Kõrgusesse pürgivad puud, tornid. Vabrikukorstnad pürgivad taevasse. Taimed pürivad valguse poole.
2. murd tuhnima, (kaevates) otsima. *Mõõtis pimedas õueradu, pürgis seal tükk aega mullas, tuli kast kaenlas tuppa.. R. Soar.

püüdma ‹püüan 45›

1. midagi v. kedagi kätte saada üritama; selle üritamisega kätte saama. a. (liikuvat objekti) oma kätesse, haardesse, puudutatavaks. Poiss püüab palli kinni. Ta ei oska palli õhust püüda. Suutis kapi otsast kukkuva raamatu veel lennult püüda. Viskas tikukarbi üles ja püüdis selle taas pihku. Jüri lippab mängukaaslast püüdma. Püüdsin ta koridoris kinni 'peatasin ta' ja ütlesin, et on vaja rääkida. Külarahvas püüab kiini jooksvat lehma. Poisid püüdsid kassi kinni. Noormees püüdis neiu käed oma pihkudesse. Surija püüab poja kätt. Laps püüab päikesekiiri. *Vastasseinas nari all püüab deliiriumihaige kuradeid.. A. Kaal. || piltl järele, sama kaugele v. samale tasemele. Stardis mahajäänud sportlane ei suutnud enam juhtgruppi (kinni) püüda. Botvinnik üritas veel viimaseski partiis turniiri liidrit püüda. b. millegi sisse v. peale. Avas kraani ja püüdis veejoa pudelisse. Filter püüab puru kinni. Tüdruk püüab valguselaiku peeglile. Püüdsin vikerkaare kaadrisse. c. (saagiks kalastamisel v. jahti pidades). Kala, kalu püüdma. Mehed püüavad võrguga, rüsadega, mõrdadega, noodaga, õngega kalu. Lõunaks oli püütud kümmekond ahvenat, latikat. Ott püüdis suure kala kinni. Kalalaevad käivad Atlandil heeringat püüdmas. Suurem osa kalasaagist püüti mais. Kalurid läksid avamerele püüdma. Kalatiik püüti tühjaks. Poiss tahab suurena merd püüdma 'merel kalastama' hakata. Vähki püütakse kahvaga. Merekarpe, pärleid püüdma. Vanaisa püüdis jäneseid paeltega ja rebaseid raudade ning lõksudega. Mindi karu püüdma. Noorena püütud põdravasikad lasevad end kodustada. Püüti ja rõngastati hulk linde. Liblikaid püüdma. Kass on püüdnud juba mitu hiirt kinni. Pääsukesed püüavad putukaid. Kalad püüdsid kaldalt visatud leivapalukesi. d. kinnipidamiseks, vahistamiseks, karistamiseks. Pätte, vargaid püüdma. Põgenikku püüti kui metslooma. Haarangul püüti põgenikud peagi kinni. Püütakse roolijoodikuid. e. ka piltl oma kasutusse, valdusse; endale kuuluvaks. Lootsime tänaval vaba takso kinni püüda. Puri püüab tuult. Pärani aknad püüdsid värsket õhku. Ei see tüdruk hakka poisse püüdma. Jutat püüavad kõik siinse kandi noormehed. Kedagi endale naiseks, meheks püüdma. Teenijatüdruk üritab peremeest võrku püüda. Vaba mees ei lase naistel end lõksu püüda. Ta püüab kui kurat sõbra hinge 'tahab teda oma meelevalda saada'. Poiss jättis kooli pooleli ja läks pikka rubla 'suurt palka v. töötasu' püüdma. Ta püüab parajat hetke, et öelda midagi tähtsat. Püüdis hulk aega eetrist kodukandi raadiojaama. Püüdsin sest jutuvadast kinni vaid mõne üksiku lause. See poiss püüab teadmisi lausa õhust. Poeg püüab linnas rikkust, õnne, haridust. Omakasu püüdev mees. Püüan su sõprust. Sinilindu püüdma 'hrl. kättesaamatu unistuse täitumist lootma ja selles suunas tegutsema'. Ta aitas mind kasu püüdmata. Kes arg on, ärgu püüdku mehe nime. Mees, kes püüab südameid. Ta ei suutnud õe pilku kinni püüda. Kena neid kõndis pilke püüdes 'endale pilke tõmmates' puiesteel. Maja ees püüab pilku suur roosipõõsas. Pilku püüdev 'silma hakkav, atraktiivne' vaateaken. Püüdsin ahnelt iga su sõna. Üritan eile kummitanud mõtet uuesti kinni püüda. Ära mine pätsiga leiba püüdma. || tajuma. Loom püüdis õhust võõra lõhna. Ta erksad kõrvad püüdsid kinni vähimagi krõbina. Eide silm ei suuda enam kaugust püüda. Silmad püüdsid taamal tumeda kogu.
2. kõnek kedagi petma, sisse vedama, alt tõmbama. Ära tule mind püüdma nende asjadega! Kiitmisega püüa lolle! Nii lihtlabaste trikkidega minusugust ei püüta. Võltsija, kes püüdis õnge kogenudki margikogujad. Meid üritati narriks püüda. *Mätta Maali.. kutsus [poissi] igasuguste ettekäänete all, et olevat vaja midagi tõsta ja et pind olevat läinud jalga, – aga keda sa püüad. R. Tiitus.
3. midagi püüdlikult tegema, pingutama. Püüdsin ja püüdsin, aga ikka läks asi untsu. Sai soodsa töökoha ja püüab nüüd kas või nahast välja, ihust ja hingest, kõigest hingest. Kogu klass püüab, mis jaksab. Ta ei osanud korralikult tantsida, aga püüdis väga. Poiss püüdis küll, ent käekiri tuli ikka kole. Püüa hoolega! Tunnustus pani püüdma. Sa ei püüagi, sa püüad liiga vähe. Kuidas Tartu korvpallurid ka ei püüdnud, vahe jäi püsima. Kui püüad kõigest väest, saad üle igast mäest. *Kuidas meie ikka elasime ja olime, kui olime noored! Kõrvu püüdsime ja tapsime tööd teha! R. Sirge.
4. püüdlema, edasipüüdlik olema, pürgima. Õpib nagu hull, sest püüab ikka ülespoole. Peab aina edasi püüdma paremuse poole. Teadus püüab tõe poole. Nüüd oli tal eesmärk, mille poole püüda. Mul pole enam kuhugi püüda. Lilled püüavad päikese poole. *Tal pidi midagi püüda olema, tal pidi eesmärk silmas seisma, mida vaja saavutada. E. Vilde. *On midagi saatuslikult traagilist vaimses töös. Vaim püüab sügavale alla ja kõrgele üles. A. H. Tammsaare.
5. ‹hrl. da-infinitiiviga› üritama, proovima, katsuma. Vaenlast püüti Emajõel kinni pidada. Arreteeritu püüdis põgeneda. Püüab magada, aga uni ei tule. Püüa õigeks ajaks tulla! Looder, püüab teiste kulul elada. Püüan oma töödega, muredega ise toime tulla. Püüdis aknast sisse piiluda, saladuse jälile saada. Püüti lõket süüdata. Püüan naeratada, asja selgitada, teist juttu teha. Haige ei püüdnudki tõusta. Vangis püüdis endalt elu võtta. Ära püüa teistest targem olla, mulle prügi silma ajada. Laps püüdis tubli olla. Ta püüdis ilmselt ülemustele pugeda. Püüdis otsesest vastusest kõrvale hiilida. Kui õige püüaks tülitsejaid lepitada? Lahkusin, püüdmata pisaraid varjata. Vastas, rõõmsat nägu teha püüdes. Teda on püütud mõjutada. Püüdsin tema heaks teha kõik, mis võimalik. Püüa arvata, kes tuli. Püüdkem kõigiti nende usaldust õigustada. Püüdis naise meele järele olla, pojale aru pähe panna. Püüa säilitada rahu, mõelda millelegi muule! Püüan end veenda, lohutada, kaitsta. Seda nähtust, probleemi on juba aastakümneid püütud lahendada. Püüti välisturgudele pääseda. Koer püüdis poissi hammustada. Ta ei jõudnud tööd valmis, kuigi püüdis (jõuda). Kas sa usud mind? – Püüan. Ma arvan, et ta püüdis head, kuid kukkus halvasti välja. Silmad püüavad läbi pimeduse puurida. See väljapanek, raamat püüab anda ülevaate sillaehituse ajaloost. Malmist nupud püüdsid pronksi muljet jätta. *Tugevad tuulekeerud aga püüavad teekäijat maha paisata. A. Kaal.

radiaal|jõud
tehn raadiuse suunas mõjuv jõud

ranna|poolne
ranna suunas v. rannale lähemal asuv. Rannapoolsed põllud olid täiesti paesed.

rauad ~ mitu rauda ~ kaks rauda tules, mitut ~ kaht rauda tulle panema, mitut ~ kaht rauda tules hoidma
kellelgi on varuks rohkem kui üks võimalus, keegi teeb mitmes suunas millekski eeltöid. Tal on pruut küll Tallinnas, aga Pärnus pidavat ka rauad tules olema. Tööd otsides oleks targem kohe mitu rauda korraga tulle panna. Ärimees loodab kahte rauda tules hoides suuremat kasu lõigata.

ringi
I. ‹adv›
1. suletud kõverjoone kujuliselt ümber oma telje v. keskpunkti, ümber mingi keskme, ringjoone vm. sellelaadse, ringiratast; (mõnikord esineb pöörlevat v. tiirlevat liikumist väljendava verbi tähendust rõhutavalt). Karussell käib ringi. Rattad võtavad poris tühjalt ringi. Poiss ajab vänta ringi. Vana mehhanism ei jaksa enam osuteid ringi ajada. Kruttisin nuppu ringi, aga õiget jaama kätte ei saanud. Tüdruk keerutab end ringi nagu vurr. Laps ei saa võtit lukuaugus ringi keeratud. Maakera käib ringi. Rakett lendab ümber Maa ringi. Segasin lusikaga tassis ringi. Võikast jutust hakkas toit suus ringi käima. Veri ei taha enam hästi ringi käia. Terve tunni istusid mehed ringi ümber lõkke. Skulptuurid paiknesid ringi ümber purskkaevu. Suits, edu pani pea ringi käima 'pööritama'. Tuba käib silmade ees ringi. *Kui pääseksime kuidagi maakera ringjooksust, siis satuksime kuhugi teise ringjooksu, sest siin ilmas jookseb kõik ringi. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: ratasringi.
2. teistpidi, 180 kraadi, ümber. Pööras end kannal(t), kanna peal(t) ringi ja jooksis tuldud teed tagasi. Aidake haige ringi keerata! Buss pööras lõpp-peatuses ringi. Kohvik on kinni, tuleb otsad ringi pöörata (ja koju minna). Keerasin tooli ringi ja istusin teiste poole kuklaga.
3. ‹verbi laiendina› siia-sinna, siin-seal, mitmes suunas ja/v. paigas, ilma selgema sihita, niisama. a. (liikumist väljendava verbiga). Käisime mitu tundi linnas ringi. Kus see poiss küll ringi jalutab, hulgub, longib, luusib, kolab, kondab? Nad ekslesid mitu tundi metsas ringi. Meile meeldib rannas ringi uidata. Õpetaja kõnnib pingiridade vahel ringi. Mis sa käid nii mossis ringi! Eit tatsab, tuiab, tammub, komberdab, kaperdab, sõelub, seerib hoovil ringi. Joodik kakerdab küla peal ringi. Näe, kus hilpab poolpaljalt ringi. Kutsikas hüppab, kargab, lippab, silkab, tormab, tuiskab rõõmust ringi. Kass hiilib keldris ringi. Poisikesed lasevad, tõmbavad suvi otsa lühikestes pükstes ringi. Olen terve päeva dokumentidega ringi jooksnud. Vaimud liiguvad öösiti ringi. Nahkhiired vuhisevad pööningul ringi. Meie küla kalurid seilavad võõrastes vetes ringi. Talle meeldib ringi rännata. Naabrimees ajab mööda laatu ringi. Igasugused mõtted liiguvad peas ringi. Pilk jookseb, eksleb ringi. Pilgud, silmad hulguvad ringi. Ta kõnnib üha mu mälestustes ringi. Maal käivat rõuged ringi. Käivad ringi jutud, et.. || käest kätte; igaühele. Pudel käib ringi. Mehed lasevad viinal ringi käia. Lase kappa ringi käia! Perenaine pakub puuvilju ringi. Liud ulatati ringi. b. ((liikumisega seotud) tegevust väljendava verbiga). Ema askeldab, toimetab, talitab köögis ringi. Tuhlasin kapis, sorisin sahtlis, sobrasin taskus ringi. Pimedas tuli käsikaudu ringi kobada. Koer nuusib, nuhib aia ääres ringi. Vend lakub ja looderdab päevad läbi ringi. Tüdrukud hullavad niisama ringi. Oma hoovis võin ringi lärmata palju tahan. Sead künnavad põllul ringi, püherdavad lombis ringi. Tuul sasib puude vahel ringi. c. (kergemeelsust v. kõlvatust väljendavates püsiühendites v. sellesisulise verbi tähendust rõhutavalt). Plika on hakanud meestega ringi tõmbama. Ats tõmbab libudega küla peal, mööda linna, ööd läbi ringi. Ajad niikaua ringi, kuni lapse saad. Naabri noorik laseb poistega ringi. Hilberdab, liperdab, mehkeldab kõigiga ringi. Jumal teab, kus Mann ringi hoorab, aeleb.
4. ümberringi, igal(e) pool(e), kõikjal(e). Vaatas tühjas toas ringi. Hiir pistab nina urust välja ja piilub aralt ringi. Heitsin, viskasin pilgu ringi. Leskmees vaatab uue naise järele ringi 'otsib uut naist'. Kuulab ringi, ega sulast saadaval pole. Ringi õitsevad puud. Aegamööda kustuvad ringi kõik tuled. *Keeb ringi elu: linnud sädistavad, / aprillipäike mängib akendel.. J. Kärner.
▷ Liitsõnad: ümberringi.
5. ringiga, kaarega, mitte otse. Teede lagunemise ajal tuli Kauksi kaudu ringi sõita. Ringi minnes on teekond palju pikem. Ta käib sellest majast suure kaarega, kauges kaares ringi. Sõitsime kalmistu ümbert ringi. Miks otse minna, kui ringi saab.
6. ümber, uuesti üle: teistsuguseks, teise kohta vms. Laev, vana koolimaja ehitati ringi. Tegin kogu töö ringi. Olen asja ringi mõelnud. Asjaajamine korraldati ringi. Vana hobust ringi ei kasvata. Kirjuta see harjutus puhtalt ringi! Tõlk pani mu jutu saksa keelde ringi. Mitu tonni kala kallati ringi. Ta paigutas mööbli ringi.
7. püsiväljendina koos käima-verbiga: kohtlema, ümber käima. Ta ei oska inimestega ringi käia. Ära käi raamatutega nii lohakalt ringi! Lapsed käisid tulega hooletult ringi.
8. hrv (ajaliselt:) läbi, mööda, otsa. *.. kaks suve sai ringi ja uuesti kiskus miski vastupandamatult jälle sinna tagasi. K. Tamberg. *Pudenes rahakopikatki, ja hoolikalt arvestades elati aasta muretult ringi. E. Tennov.
II. ‹postp› [nom part] läbi, kestel. Puhkemaja töötab aasta ringi. Neil oli värske kala aasta ringi laual. Ta põdes nädalaid ringi. *Sa vahid raamatusse aastad ringi.. A. Kaal.

ring|kaitse [-kaitse]
ka sõj sport ringina paigutatud, igas suunas toimiv kaitse. Salk võttis ringkaitse sisse, lennuvälja ringkaitsesse. Seersant on kuus sõdurit ringkaitsesse asetanud. *Hädaohu korral moodustavad täiskasvanud muskusveised noorloomi ümbritseva ringkaitse, suunates ähvardavalt väljapoole oma sarvedega pead. I. Heidemaa. | piltl. Kambameeste ringkaitse on ta alati kohtupingist päästnud. Linnavalitsus on korraldanud bürokraatliku ringkaitse.

ring|kude
ühes suunas kudumine; ant. lamekude

ristati ‹adv›
ristakuti, ristamisi, risti. Asetas käed ristati. Ladus halge ristati tulle. Mehed panid rinnad ristati 'vastakuti' ja hakkasid jõudu katsuma. Terve mets otsiti ristati ja põigiti 'igas suunas, risti ja põiki' läbi. *Kirves on tömbivõitu, libiseb mööda võsusid, vaevalt täkib, kui ristati ei trehva. A. Mägi.

risti

1. ‹prep› [part] (ristsuunas liikumise v. paiknemisega ühenduses); ant. hrl. piki. Hakkasin ujuma risti lainet, laineid. Puugravüür tehakse risti puud lõigatud plaadile. Noalaev jookseb risti taevast. Praad lõigatakse risti kiudu viiludeks. *Vahel tõmmatakse istutamisel ette piki ja risti peenart jooned ning taimed istutatakse tekkinud ruutude nurkadesse. L. Patune-Mitt.
2. ‹adv› (paari moodustavate asjade, esemete vms. asendi kohta teineteise suhtes:) ristamisi, ristakuti, vaheliti. Eideke pani käed palveks risti. Seisab seina ääres, käed rinnal risti, ja vaatleb teisi. Käed risti pea all, süles. Tüdruk istub risti jalu, jalad rätsepa kombel, nagu türklasel risti. Jalad käivad väsimusest, kangest joogist risti. Asetas noa ja kahvli risti taldrikule. Suusad läksid hüppel risti.
3. ‹adv› mingi asendi v. suuna suhtes (umbkaudu) täisnurga all; pikitelje v. püstsihiga (umbkaudu) täisnurgi. Meestel olid automaadid risti rinnal. Taadil on prillid risti nina peal. Lapsed magasid risti laias voodis. Poisil on viiulikast risti süles. Pani vaikimise märgiks sõrme risti suu peale, huultele. Kass jooksis risti meie eest läbi. Lapsed läksid risti üle põllu. Lendame risti üle Alpide. Tänavat tuleb ületada risti, mitte põiki. Kauplus asub siit risti üle tee. Paadimees sõuab risti üle jõe. Läksin risti läbi alevi. Lõika muna algul pikuti kaheks, siis risti. Sügav kraav lõikab tänava risti pooleks. Turvas laoti kuivama, ikka kaks pätsi alla ja kaks risti peale. Juhita jäänud paat käändus voolusuunaga risti. Saaremaa on mul risti ja põiki, risti ja põigiti, risti ja rästi 'igas suunas, põhjalikult' läbi käidud. Tunnen võistlusmäärusi risti ja põiki 'igast küljest, põhjalikult'. Siin oled igaühel risti hammaste vahel 'kõneaineks, taga rääkida'. *Et sina kõrrekesegi risti paneksid, pisutki kaasa aitaksid.. A. Mälk. || takistamas, segamas (ees). Mees seisis lävel risti ees, tõkestades tee. Kutsikad sebivad töömeestel risti jalus. Võimu juurde trügides laskis ta kõrvaldada kõik, kes ta teel risti ees olid. *Pidi küll see pagana vanatüdruk talle just nüüd kõikjal risti ja põiki ees olema! O. Luts. *See õnnetu auto oli jutul risti ja põigiti ees.. O. Kruus.
4. ‹adv› kokku, ristuma. *Lükkab aga vanajumal meie teed veel kord risti, ajame jälle mõne sõna juttugi.. A. Jakobson.
5. ‹adv› täiesti, täielikult, diametraalselt. Risti vastupidised arvamused, seisukohad. Üksteisele risti vastukäivad korraldused. Tegelikult on asi risti vastupidi. Sellisele kavatsusele seisis, oli ema risti vastu. Risti vastu vanemate soovi(le) lahkus noormees koolist.

risti|-põiki

1. risti ja põiki, igas suunas (ja põhjalikult). Oleme kogu saare risti-põiki läbi käinud. Mets otsiti risti-põiki läbi. Suusarajad suunduvad risti-põiki mere poole.
2. takistavalt (risti, põiki) ette v. ees. Valvur astub võõrale risti-põiki ette. Igasugust kola vedeles risti-põiki jalus.
3. igas suhtes, igast küljest, mitmekülgselt, põhjalikult. Asi arutati risti-põiki läbi. Küsimusi sadas risti-põiki.

risti-rästi ‹adv›

1. mitmes ristuvas suunas, igas suunas, risti-põiki. Üle põllu lähevad risti-rästi suusarajad. Otsisime kogu ümbruskonna risti-rästi läbi. Euroopa on sel mehel risti-rästi läbi rännatud. Maapind pakatas kuumusest risti-rästi lõhki. Välgud sähvivad risti-rästi tumedas taevas. Risti-rästi tõmmatud nööridel kuivas pesu. | piltl. Mõtted kihutavad peas risti-rästi. || sagedasti suunda muutes, siksakiliselt. Mäekünkalt on hästi näha risti-rästi kulgev kaitsevall. || (korduvalt) üks üle teise, risti. Mehel käisid jalad väsimusest risti-rästi. Jalas olid tal risti-rästi seotud pastlad.
2. ilma kindla korrata, läbisegi, risa-räsa; puseriti. Oksad pilluti risti-rästi hunnikusse. Pärast tormi oli mets murdunud puutüvesid risti-rästi täis. Kaerapõld on tuulest risti-rästi sasitud. Lao kilud korralikult mannergusse, ära viska neid sinna risti-rästi.
3. igas suhtes, igast küljest, mitmekülgselt, põhjalikult. Olen asja risti-rästi läbi kaalunud.

rist|lainetus
lainetus, kus kahes eri suunas kulgevad lained üksteisega liituvad. Jõesuu on jõevoolu ja ookeanilainete kohtumise kohal pidevas ristlainetuses. Käreda vooluga tõusulaine põhjustas sadamas ristlainetust. | piltl. Erinevad kultuurid tekitasid kokku puutudes omanäolise ristlainetuse.

saba|poolne
saba suunas paiknev, sabale lähedam. Lutsu keha sabapoolne osa on külgedelt kiiluna lamenev.

sama|suunaline
samas suunas olev v. sinna suunduv, sinna kalduv. Samasuunaliste haaradega nurgad. Passaatide vööndis puhuvad pidevalt samasuunalised tuuled. Samasuunalisi mõtteid on väljendanud veel mitu uurijat.

samme seadma
kuhugi, mingis suunas astuma, mingis suunas minema. Seadsime sammud kesklinna, raudteejaama poole, naabertalu suunas. Aeg on sammud kodu poole seada. Seadis sammud sinnapoole, kust kostis hääli. Kuhu sa nüüd mõtled oma sammud seada? *Tõnis Tihu seadis sammud juba minekuks [= hakkas minema] .. A. Hint.

seadma ‹sean 45›

1. midagi (harvemini kedagi) kuhugi v. mingisse asendisse panema, asetama. Seadis toolid seina äärde ritta, kõik asjad oma kohale. Seadsin redeli lakaluugi alla, seina najale püsti. Hurtsikule on toed alla seatud. Perenaine seab nõusid, toitu lauale. Seab aknale paar lillepotti. Nõu seati kraani alla. Tüdruk seab õues pesu nöörile. Seab peeglit seinale. Inger seab lilli vaasi. Pakkudele olid seatud istumiseks pikad lauad. Seadsin paja tulele. Uks seati uuesti hingedele. Viltune teeviit seati otseks. Sarikad, piirikivid seatakse paika. Purjed seatakse tuule järgi, tuulde. Hakkas jõulukuusele küünlaid külge seadma. Ema seab lapsele tekki peale, lapsed riidesse. Õngitseja seab ussi õnge otsa. Andres seadis külimati kandevööle. Poisid seavad suusad alla. Naine seab peegli ees endale kübara pähe. Vanaema seadis prillid ninale. Kütt seadis püssi palge. Mehed seadsid piibule tuld. Seadis mõlemad käed ruuporiks suu juurde. Seab hobusele päitsed pähe. Arst seadis nihestunud liigese paigale. Algaja kandlemängija õpib sõrmi seadma. Surnu käed seati risti rinnale. Seadke haige voodis istukile! Mees seadis end vaibale istuma, küljeli sohvale. Ootajad seadsid end sappa. Tüdruk seadis huuled prunti, torusse. Mees seadis suu naerule. *Ja siin on üks väike peegel, vaata, kui ilusasse nahka on ta seatud. A. Gailit. | piltl. Püüad vist mind endale kilbiks seada. Ära katsu end, seda lugu paremasse valgusse seada. Seab end vist juba ülemusega ühele pulgale. Neid teoseid võib julgesti kõrvu seada 'kõrvutada'. Teda tuleb seada fakti ette. See arvamus seati kahtluse alla. Sa seadsid mind oma küsimustega raskesse olukorda. Pane tähele – ta seab sulle lõksu! Sind hurjutatakse ja seatakse häbiposti. Viimased sündmused võivad meie plaanid ohtu seada. See asjaolu seab majandusmeeste ette tõsiseid probleeme. Turismi areng seab riigi majandusele teatavaid nõudeid. Meie au oli kaalule seatud. *Raske karjasepõli .. seadis poisikese juba maast-madalast sülitsi karmi eluga. R. Parve. || esitama, püstitama. Õpetaja seadis mulle järjest raskemaid küsimusi. Andrest seati teistele eeskujuks. Ta ei seadnud endale kõrgeid sihte, kõrgeid eesmärke. Seadsin lähemaks ülesandeks kooli lõpetamise. Missugused tingimused te meile seate?
2. normaalseks, nõuetekohaseks, tarvitamiskõlblikuks, vajalikku seisu korrastama; korraldama. Hakkasin tuba, ruume, hooneid korda seadma. Katsusin ise saagi, jalgratast korda seada. Seadsime oma asjad, riided korda. Sea ennast, oma asjad jutti, joonde! Püüab oma lohakile jäänud majapidamist, kodu pisut paremaks, paremale järjele seada. Ema läks lauta lehmade asemeid seadma. Sea tuba külaliste jaoks valmis! Kalur seab paadis purjesid 'muudab nende asendit'. Ta ei osanud külvikut korralikult seada. Seadis haigel padja pisut kõrgemale. Las ma sean sinu kuuekaelust! Poiss seadis mütsi otseks. Seadis oma asendi mugavamaks ja uinus. Ei olnud kedagi, kes oleks vanakest seadnud ja kohendanud. Arstid seadsid 'ravisid' Märdi uuesti jalule. Õpetaja seadis lapsed rivisse. Väeosa seati lahinguvalmis. Sa peaksid oma elu paremini seadma. Täiskasvanud lapsed tahavad oma elujärge ise seada. Ta on harjunud kõike oma tahtmist mööda seadma. Sea oma tööasjad nii, et saaksid kaasa tulla! Lind seadis nokaga sulgi. Anna aega atra seada. *Aga ma püüan nõnda seada, et kella neljaks olen Sälliksaare teeotsal. O. Tooming. || oma mõtteid sõnadesse panema, sõnastama; oskuslikult kõnelema v. kirjutama. Oskab hästi kavalalt, ilusasti sõnu (ritta) seada. Kui oli heas tujus, hakkas värsse seadma. Rütmi ja riimi seatud kirikulaulud. *Üht vaikset kiidulaulu oleks ta sõnule tahtnud seada, aga teadis, et on selleks kidakeelne.. M. Metsanurk. || (helitööd, lavateost) teat. määral ümber tehes kohandama, kohaseks tegema, sobitama. Helilooja poolt seatud rahvalaul. Seadis paar rahvaviisi segakoorile. Muusikajuht seadis laulu neljale häälele. Schuberti „Ave Maria” on seatud viiulile ja klaverile. Rokkansambel on seadnud ka Prokofjevi ja Bartoki muusikat. Õpetaja seadis luuletuse kõnekooriks. Näidendit lavale seadma 'lavastama'. Lavastus „Kullaketrajad” on seatud Kreutzwaldi samanimelise muinasjutu ainetel.
3. mingiks tegevuseks ettevalmistusi tegema, millekski valmistuma. Pidulised seadsid lahkuma, koju minema. Hommikul vara seati tööle (minema). Ema tõusis ja seadis end lehma lüpsma. Pererahvas hakkas juba magama seadma. Kui tahad kaasa tulla, sea end ruttu hakkama! Lapsed seadsid end vanaema juttu kuulama. Seadsime end minekule, minekuvalmis. Aeg on koduteele seada. Naised hakkasid end kirikusse seadma. Kuhu sa end vastu õhtut sead? 'kavatsed minna'. Mehed istusid piipu seadma 'piipu suitsetama, piipu panema'. Pille häälde seadma 'häälestama'. Mesilased vist seavad peret heitma. *Külavahetee polnud sile, vankril oli üht-teist raskuseks peal ja varsti hakkas Lepp [= hobune] ennast sammule seadma. A. Hint. || millelegi algust panema. Kangast seadma 'kangast looma, lõime telgedele ajama'. Leiba seadma 'leivataignat juuretisega alustama'. || (ilmastikuga, loodusega ühenduses:) mingis suunas muutuma v. arenema hakkama. (Ilm) seab vist sajule, vihmale, sadama. Päike seab loojuma. Näe, rohi seab juba mõnes kohas kasvama! *Ida pool nagu õhetaks kollakat. Kuu seab vist tõusmist. A. Mägi.
4. van määrama. Kedagi ametisse seadma. Keda nüüd seatakse valla etteotsa? Maffiaga on võitlema seatud eriüksused. Mind ei ole keegi tema karjaseks seadnud. *.. sultani asemel valitses üks Hollandi ametnik, keda kindralkuberner oma käskude täitjaks seadnud. A. Saal. *Kaks meest seati tema ja Priidu valvajateks, teised hakkasid tööle... E. Bornhöhe. || ‹sageli tud-partitsiibis› ette määrama (millegi teat. viisil esinemise, toimumise kohta). Nõnda on Jumal ise seadnud ja käskinud. Sündigu nõnda, nagu Jumal seadnud. See olevat mäss jumalast seatud korra ja isandate vastu. Kutsutud ja seatud hingekarjane. Seatud aeg jõudis kätte. Kõik läks seatud korda mööda. *Kuskil ei vedelnud veo- ega tööriistu, need kõik asetsesid oma seatud paigal. E. Vilde.

sigmatism ‹-i 21› ‹s›

1. med s-i ja š väär hääldus kõnepuudena, soselemine
2. keel hääliku muutumine s-i suunas või s-ks

sihtima ‹sihin 42›

1. midagi vajalikku asendisse v. suunda seadma, mingis suunas juhtima. a. (tabamise, pihtasaamise eesmärgil). Varblane sihib kassile nokaga silma. Sihtis vastasele hoobi näkku, vastu nina. Sihtis hoobi pähe, aga tabas kätt. Sihib teist kiviga. Pikadoor sihib oma pikka oda. Saatis teise hästi sihitud paremsirgega istukile. Pussitera läks veidi kõrgemale, kui oli sihitud. Kütt sihib lindu, looma. Sihtis vastast revolvriga, automaadist. Laadis püssi, tõmbas vinna ja sihtis. Sihtis kaua, aeglaselt, ruttamata. Sihib ühe, mõlema silmaga. Ta ei oska lasta, kogu aeg sihib (märgist) mööda. Üks sihtis südamesse, teine käsivarde. Sihtis vastasele keset rinda ja tulistas. Tõstis püstoli ja tulistas sihtimata. Täpselt sihitud lask, kuul, nool. b. (üldisemalt). Sihtis binokli lavale. Sihtis oma pilgu otse teise silmadesse. Sihtis silmad maha, lakke, maja poole. Seisab, silmad ainiti lähenevale laevale sihitud. Poiss sihtis sammud tüdrukute suunas. Autojuht sihtis meile tuledega otse näkku. Plõksuvad võitjale sihitud fotoaparaadid, kaamerad. *Kui ei ulatu [nöör], lööme vaiad, sihime piirjoone vaiasid mööda. M. Metsanurk. c. sõnu, kriitikat vms. kellelegi v. millelegi, kellegi v. millegi vastu suunama. Sihib oma luuletustega neiu südamesse. Artikkel on sihitud korruptsiooni vastu. Esinejat vihastasid tema pihta sihitud vahelehüüded. Kohtualuse rünnak oli sihitud tunnistajale. Hoidku alt, kelle vastu see viha sihitud! Kellele su sõnad on sihitud? Nende sõnadega sihtis ta laialt levinud eelarvamuse pihta. Sihtis jutujärje uue kandi peale.
2. millegi peale v. mingisse suunda näitama, osutama. Sihtis sõrmega silmapiirile. Lapsi üle lugedes sihtis kasvataja neid järgemööda näpuga. Isa sihtis poega nimetissõrmega: „Sa valetad!” Sõrm sihtis allkirja. Teeviit sihtis otse metsa. *Nüüd hakkaski eit otsima noort kuud sealt, kuhu vanamees oma kirvevarrega ette sihtis. E. Krusten. || millelegi, kuskile suunatud olema; sirutuma. Kahelt poolt sihivad lava filmikaamerad. Autolaternad sihivad otse aknasse. Õhutõrjepatareide torud sihtisid läände. Kirikutorn sihib kõrgusse. Mäetipul sihib taevast vaatetorn.
3. mingit sihti, eesmärki taotlema, midagi sihiks võtma; kuhugi v. millegi poole püüdlema, kellekski saada tahtma. Sihib esimest auhinda, Nobeli preemiat. Meie klassi meeskond sihtis võitu, võidule. Sihib oma elus kaugele, kõrgele. Sihib paremat kohta, tasuvamat tööd. Meie klassist sihivad kõik Tartusse, ülikooli. Nii et sihid direktoriks? Sihib jõukasse tallu koduväiks. Ise sihtisid seda maja, tahtsid ära osta. See vana jäär sihib minu tütart! Ta ei sihi sinu tütart, vaid vara. Kuhu sina minema sihid? *Teie ei arvesta praegust majanduspoliitikat, mis sihib elustandardi normimise poole. M. Saareots. || vihjama, kaudselt mõista andma. Ma ei mõista, kuhu sa oma jutuga, sõnadega sihid. Sain aru, millele sa sihid.
4. vaatama, vahtima; uurivalt, hindavalt silmitsema, takseerima. Pilk sihib kaugusse, pimedusse. Kõigi pilgud sihtisid tulijat. Sihtis teist imeliku, hävitava pilguga. Külitas maas ja sihtis silmadega pilvi. Sihib binokliga merd. Üks silm sihtis mäkke, teine metsa. Mees sihtis üksisilmi õngekorki. Poiss sihtis silmanurgast tüdrukute poole. Sihib teisele suisa silma. Vanamees sihtis meid üle õla. Miks sa mind niimoodi sihid? Tüdruk sihib poissi varjamatu huviga, väljakutsuvalt. Laps sihtis võõrast umbusklikult. Peremees sihtis koera tükk aega ja pidas mõttes plaani. Juku sihtis iharalt naise kõrget rinda. Sihtis näitsikut eest ja tagant, ei leidnud aga ühtegi iluviga. *Taavi sihtis seda tüdrukut nüüd silmast silma.. E. Maasik.
5. millegi sihis (2. täh.) minema, kuhugi suunduma. Hakkasime otsejoones lõuna poole sihtima. Poiss sihtis tüdrukute juurde. Põgenik sihib üle põllu metsa. Sihtis kõige laiemast kohast läbi jõe. Nekrutid sihivad kasarmu poole. Mees sihtis joonelt juhataja ukse taha. Sihtisin tuttavat rada pidi otse randa välja. || mingis suunas (sirgena) kulgema. Maantee sihtis otse mõisa peale välja. Alguses sihib tee lõunasse, siis kaldub itta.

simpleks|side [-side]
el sidekanalil üheaegselt ühesainsas suunas toimiv side

sirutama ‹37›

1. keha v. kehaosa kõverdunud v. kõverdatud asendist sirgeks, sirgu ajama (ka pingest, kangestusest vabastamiseks); venitades sirgu ajama. Kartulivõtjad sirutasid selga. Töö käib, nii et pole mahti selgagi sirutada. Niitja sirutab pihta. Sirutab kauasest istumisest kangeks jäänud, kanget keha. Mees sirutas end aeglaselt püsti. Sirutas oma kõhetut keha, nii et kondid naksusid, raksusid. Sirutab kangestunud, roidunud liikmeid, väsinud konte. Ronis autost välja, vankrilt maha jalgu sirutama. Kõverdas ja sirutas sõrmi. Põlv lähendada rindkerele, seejärel jalg sirutada. Kõigepealt sirutage käed ette, siis kõrvale. Istus kännule ja sirutas jalad pikaks, laiali. Sirutas tugitoolis oma pikki jalgu. Haigutab ja sirutab jalad vastu lavatsit. Lapsuke ärkas ja sirutas ennast mõnuga. Sirutas, nii et voodi nagises. Kass sirutas end õige pikaks. Kukk sirutas tiibu 'lõi tiivad lahti'. *Nii jõudis päev, mil lambad ja loomad kästi välja lasta sõrga sirutama. R. Soar. || (taimede kohta). Tuul surub puude ladvad maadligi, aga jonnakalt sirutavad need end taas püsti. || (esemete kohta üldisemalt:) sirgeks tegema. *.. kui kodus oli õhtu pikk, siis võis ju korvi punuda, jalavarje lappida, vorstitikke vesta või pruugitud naelu sirutada. K. Saaber. *.. võttis kokkukägardatud mütsi ja hakkas seda käte vahel sirutama. O. Tooming.
2. kellegi v. millegi suunas, poole (võtmiseks, andmiseks, vaatamiseks vms.) sirgu, pikale ajama; ulatama. Sirutas tervituseks, hüvastijätuks, õnnitluseks, lepituseks käe. Sirutas käe paberite, järgmise sigareti, veiniklaasi järele. Sirutas käed lahkujale järele, tulijale vastu. Sirutas käe, et koera silitada. Rahvas sirutas ahastuses käsi taeva poole. Kerjus sirutas kätt möödujate poole. Peremees sirutas klaasi külalise poole. Sirutasin talle kirja lugemiseks. Sirutas suudluseks huuled. Kõik sirutasid kaelu akna poole. Sirutas kaela pikaks, õieli, et paremini näha. *Pall sirutas kaela aknasse, kuid ei küündinud nägema muud kui.. ratsu tagumikku ja tühja sadulat. J. Kross. *„A ja B,” ütlesin mina valjusti, aga õpetaja sirutas kõrva pikale ja küsis, et kas ma kõvemini ei jaksagi. A. Maripuu.
3. piltl mingis suunas sirguda, kõrguda, laiuda laskma. Tamm sirutab oksi üle katuse, aknasse. Tee kohale sirutavad oma jämedaid oksi põlised pöögid. Mäed sirutavad oma teravaid tippe taeva, kõrguste poole. Juba hakkab linn ennast ka siia kanti sirutama. Tee asfaltlint sirutab end pikalt läände. Otse meie vastas sirutab end järve kitsas poolsaar. *Väike hüppesild sirutab siin oma ahtakest hoolauda endiselt kutsuvalt vee kohale.. R. Vaidlo.
4. siruli, pikali heitma; lamama, pikutama. Mees sirutas end voodisse, sängi. Sirutas enese koduselt diivanile. Sirutasime end rohule, liivale pikali. Ase on valmis, siruta vähe. Hea on pärast tööd heintel sirutada.
5. kõnek (maha, siruli) lööma, virutama; lüües v. tulistades tapma. Sirutas kallaletungija külmavereliselt pikali. Sirutas vastase rusikahoobiga pikali maha. Tugev hoop sirutas mehe teadvusetult trepile. Vaat kui sirutan su selili nagu susirajaka! Lehm sirutas jalaga lüpsiku ümber. Haaras püssi ja sirutas röövli pikali. Selle kaheraudsega on mitu rebast pikali sirutatud. Vahepeal oli paugutatud ja mitu meest lumele maha sirutatud. Kuulid sirutasid vaenlasi hulganisti (surnult) maha. *..igatahes sirutas Luugus lapiti peoga Augustile risti üle huulte. E. Tennov. *Ja iga verelombi juurde oli tolmu sirutatud inimene, kes veel praegu oli jalul seisnud.. E. Vilde. || (haiguse kohta:) pikali (põdema) panema. Kange luuvalu sirutas ta nädalaks voodisse. *Enamasti sirutas ta [= merehaigus] naised ja lapsed maha, aga kord-korralt hakkas merega vilunud mehigi.. haigeks jääma. E. Vilde.
6. kõnek väljendab tegevuse hoogsust v. intensiivsust. a. (kiiresti käimise kohta). Kuhu te sirutate? Poisid, sirutame minema! Kõik sirutasid samme õnnetuspaiga poole. *Oma kütisammu sirutades jõudis ta varsti onni manu.. N. Baturin. b. (muu tegevuse kohta). *Seepärast ma siis tulin, et sirutan valmis pisut aeda... A. Mälk.

sirutuma ‹37›

1. (keha v. kehaosa kohta:) sirgeks minema; end sirutama, sirgu ajama. Tõuke järel keha sirutub. Seis kikivarvul, käed sirutuvad ette. Põlvitusiste, pea sirutub kuklasse, taha. Löögi sooritamisel sirutub parem jalg. Sulgseisust sooritatakse painutus ette, seejärel sirututakse uuesti lähteasendisse. Puude vahel vilksatas hirve hüppeks sirutunud kogu. *Sirutun voodis ja tunnen, kuidas käed aerusid ihkavad.. B. Alver.
2. kellegi v. millegi poole (võtmiseks, pakkumiseks, vaatamiseks vms.) sirgu minema, küünituma. Käsi sirutus varnast mantlit võtma. Mees sirutus telefonitoru võtma. Küti käsi sirutus püssi järele. Turulettide tagant sirutusid meie poole käed kirevate kaupadega. Sirutus vaatama üle teiste peade. Tüdruk sirutus järjest kaugemale üle parda, et keppi kätte saada. *Kellegi karvane käpp sirutus puuri varbade vahele ja katsus tihast tabada. R. Roht. | piltl. *Mattiase pilk sirutus korraks sinnapoole silmapiiri.. S. Ekbaum.
3. mingis suunas sirguma, kõrguma, laiuma. Taim sirutub päikese poole. Vesikasvud sirutusid risti-rästi üle jõe. Veest sirutusid rohelised võrsed. Hiiglaslikud kuused sirutuvad taevasse. Valge kirikutorn sirutub pilvedesse. Majade varjud sirutuvad üle tänava. Jalge ees sirutus kitsas org. Neem sirutub kaugele merre. Kaljuselt rannikult sirutus läände kivine poolsaar. Linn sirutub piki rannaäärt, mööda randa. Üle taeva sirutuv vikerkaar.
4. hrv siruli, pikali heitma. *Õhtul sirutusid nad telkidele, ilma et oleksid neid avanud.. A. Saareste (tlk).

sukelduma ‹37›

1. vee alla laskuma (mõne aja pärast jälle pinnale tõustes); veepinnast allapoole, põhja suunas ujuma. Poiss sukeldus jääkülma vette. Sukeldusin vee alla, lainetesse. Sukeldus pea ees järve. Tõmbas kopsud õhku täis ja sukeldus. Ujumistreener õpetas sukelduma. Sukeldusime akvalangiga. Pärlipüüdjad sukelduvad päevas 30–40 korda. Tuuker sukeldub põhja uurima. Inimene sukeldus meresügavikku juba tuhandeid aastaid tagasi. Hai sukeldus sügavusse. Part sukeldus tiigi põhja toitu otsima. Pingviin sukeldub tiibade abil. Naarits ujub ja sukeldub sama hästi kui saarmaski. Allveelaev sukeldus 900 m sügavusele. | piltl. Päike sukeldus merre.
2. millessegi, kusagile sisenema, millegi v. kellegi hulka liikuma. Lennuk sukeldus õhuauku, pilvedesse. Rong sukeldub tunnelisse. Buss sukeldus kitsastesse ja kõveratesse tänavatesse. Kesklinna sõites sukeldusime rüsinatunni autovoolu. Astusin rongist maha ja sukeldusin Pariisi rahvasumma. Tüdrukud sukeldusid kaubamajja kingituste jahile. Rändurid sukeldusid hämarasse metsa. Käsi sukeldus taskusse sigarettide järele. || millessegi kaevuma, pugema, tungima. Sisalik sukeldus liivasse. Mesilased sukeldusid õitesse. Pani dressid selga ja sukeldus magamiskotti. Sirelitesse sukeldunud 'mattunud' küla. *Ja vares hakkas veel veidramalt lumes sumama ja sukelduma, otsekui arust ära. L. Promet.
3. piltl millessegi süüvima, süvenema; millelegi anduma, pühenduma. Sukeldus mälestustesse, mõtisklustesse, unistustesse. Koolieas sukeldusin raamatutesse, lugemisse. Vanaisa oskab täielikult laste maailma sukelduda. Ülikoolis sukeldusin kiiresti rõõmsasse tudengipõlve. Peale ülikooli lõpetamist sukeldus ta poliitikasse. Tol ajal sukeldusime kõik ühiskondlike sündmuste keerisesse. Kunstnik olevat sukeldunud suurteose loomisse. Kõik on ülepeakaela töösse, töhe sukeldunud. Põgenes kodust ja sukeldus kirevasse hulkuriellu.
4. nähtavale ilmuma v. tulema. Varasest hommikuhämarusest sukeldus esile New York oma pilvelõhkujatega. Käänaku tagant sukeldus äkitselt välja üks auto. *Äsja merest sukeldunud päike õõtsus uksel.. A. Hint.

sulg|leht
bot lõhestunud labaga leht, mille väljalõiked suunduvad horisontaalselt lehe keskroo suunas

suruma ‹37›

1. (tugevasti) vajutama, rõhuma (1. täh.). a. oma raskusega survena avalduma, survena tunda olema. Õhk surub meid seestpoolt niisama tugevasti kui väljast. Ranits surub õlgadele, õlgu, raskelt kui kivi. King surub konnasilma peale. Kasvaja surub naaberelundeile. Müts surub juuksed, soengu ludusse. Luupainaja surus rinna peal(e). Peavalu surus meelekohti, meelekohtades. *Kasukas ei suru õlgadele ja on soojem, kui sel vöö peal .. Madde Kalda. | piltl. Uni surub silmades, laugudele. Rõskus surus taeva ligi maad. Aastate koorem on eidekese kühmu surunud. Raske elu on nad põlvili, maadligi surunud. b. tahtlikult survet rakendama, peale v. sisse vajutama. Surus mütsi, kübara (silmini) pähe. Surub hambad võileivasse, kahvli lihatükisse, hangu heintesse. Surus sõrmega kellanupule, jalaga gaasipedaalile. Surub ukselingile, püssi päästikule. Surus korgi pudelile. Surus kannused hobuse külgedesse. Surus saha, labida mulda. Ekskavaator surus kopa liivasse. Surus suudluse ta käele, laubale, huultele. Surus näpitsprillid ninale, monokli silma. Kull surus küüned jänese turja. Surus revolvritoru teisele rindu, vastu rinda. Surus sõbra toolile, istuma. Istutamisel surutakse muld korralikult taime juurte ümber. Sõudjad surusid tugevamini aerudele. | piltl. Surub anuva pilgu teise silmadesse. Suru see soovitus endale mällu, meelde! Sõjaaeg surus kõigele oma pitseri. *Ei, otsustas Andres, vaja suruda õppimisele, raamatute lugemisele .. H. Angervaks. c. rusuma, masendama. Mure surub rinda, hinge, meelt. Lahkumistund surus südameid. Ta oli eile väga surutud meeleolus, olekus. *Mis surub sind, / Eestimaa tütar, et nutune seisad? L. Koidula. *Keegi ei vasta .. Surutud vaikuses möödub pisut aega. A. Hint.
2. pressima, litsuma (hrl. mingisse seisundisse v. asendisse, kuhugi v. mingis suunas). Teerull surub asfaldi tihkeks, siledaks. Marjad surutakse nuiaga, lusikaga puruks, katki, püreeks. Viinamarjadest surutud mahl kääritatakse veiniks. Vanasti suruti uhmris teradest tangu, terad tangudeks. Surus koni jala all laiaks. Surus oma vastase käpuli. Surub hambad kõvasti vastamisi. Mägedes on maakoor kurdudesse surutud. Ligistikku, üksteise ligi, üksteise vastu surutud inimesed. Kits surus jalad vastu maad ega liikunud paigast. Surus selja vastu ahju, nina vastu aknaruutu. Surus kõrva vastu lukuauku, et sees räägitavat paremini kuulda. Tüdruk surus end häbelikult ema vastu. Surub end peites nurka, seinaorva. Laps suruti suurte inimeste vahele. Surub end poisi ligi, poisile lähemale. Surus endale rahva hulgas teed. Surub end jõuga läbi tiheda võsa. Surub ennast bussi, ukse vahelt esikusse, läbi rahvasumma. Siga surus kärsa aialippide vahele. Surus käe, rätiku suu peale, käed näo ette. Surub käed kõrvadele, vastu kõrvu, et lärm ei kostaks. Surub näo padjasse, käte vahele. Kallistasid, põsk põse vastu surutud. Pull surus pea allapoole ja mölises ähvardavalt. Surus noaotsa karbikaane vahele ja kangutas. Säilitamiseks surutakse kohupiim tihedalt kaussi. Pump surub vedeliku mootori jahutussärki. Torm surus jää kalda äärde, jääpangad üksteise vastu. Magaja surus voodinaabrit ikka enam seina poole. | piltl. Vaenlase väed suruti endistele positsioonidele, põhja poole, soodesse. Vanakraamiga kaubitsejad on turu servale surutud. Autor püüdis oma uut näidendit teatrilavale suruda. Ta surus end uue ühistu esimehe kohale, esimeheks, juhtkonda. Poliitika on end ka naiste ellu surunud. Väsimus surus meid pikali.
3. pigistama. Surus suu kitsaks triibuks, silmad kõvasti kinni. Surus käe, sõrmed rusikasse. Surus sõrmedega kõvasti lauaserva. Surus kramplikult mu käsivart. Suruti tervituseks, hüvastijätuks sõbralikult kätt. Lähme juubilari kätt suruma 'teda õnnitlema'! Surus käepideme, rehavarre tugevamini pihku. Surus paberi peos kägarasse, nutsakusse, nutsakuks. Surub sulalume käte vahel palliks. Istus lehma alla ja surus lüpsiku põlvede vahele. Surus neiu käed oma pihkude vahele, pihku. Surus naise oma kaissu, vastu rinda, enese vastu. *Andres surus Marit ikka kõvemini oma käte vahel .. A. H. Tammsaare. || (rääkimise vm. häälitsemise kohta). Surus läbi hammaste vihase vandesõna. Sai oma küsimusele tigeda kurgupõhjast, hammaste vahelt surutud vastuse. Surus sõnu vaevaliselt suust. Kõrgemas registris on laulja hääl teravaks, kitsaks surutud. || kõnek (joomise v. söömise kohta). *„Suru veel .. teisegi jala jaoks, ” sundis sõdur. A. Jakobson.
4. toppima; pistma. Surus heinakarsi kõvasti ristikut täis. Surus paistes jala kuidagi saapasse. Tal õnnestus kõik riided kohvrisse suruda. Surus poisile ämbri kätte ja käskis vett tuua. Koer surus oma külma nina peremehe pihku. Surus käed sügavale taskutesse, kõik matkatarbed seljakotti, kutsikavolaski põue, kompsu kaenla alla. *.. siis võib ta oma parkimistõrtesse suruda korraga .. nelisada vasikanahka. A. Hint. | piltl. Elu ise on talle ajakirjaniku sule pihku surunud.
5. (raskustega, pingutades) kuhugi v. millessegi mahutama, paigutama. Meid kuuekesi suruti 3-kohalisse telki. Perekond oli surutud kitsasse korterisse, ühteainsasse tuppa. Pakasega on lapsed surutud toa nelja seina vahele. Teose tegevus on surutud poolesajale leheküljele, lühikesele ajalõigule, ühte päeva. Autor on püüdnud näidendi suruda kohaühtsuse seaduse raamidesse. Kriitikud üritavad seda teost mingi kindla kunstistiili alla suruda. Kõik oluline suruti ülevaatlikku tabelisse. Surus oma põlguse ainsasse sõnasse. Valemeisse surutud keemiline protsess. Sõnadesse, värsivormi surutud mõte. *.. rütmi ja riimi süsteem, kuhu mõtted ja sõnad on surutud. J. Aavik.
6. pingutama; pingutades edasi liikuma. Surusin edasi niita. Surus sammu kiiremaks, jõudsamaks. Surus kuuplaani kahe nädalaga täis. Surus jalgrattaga mäest üles kui pöörane. Ujuja surus kaugele järve peale. Surusime läbi tuisu, vastu tuult kodu poole. Maastur surus üle kändude, läbi vee ja pori. Kalad surusid jõge mööda vastuvoolu, ülespoole. Nõlvast üles surusime jooksuga. Paat surus lainetuses, tormis edasi. Surus end finišis esimeseks. Surus täie hooga teistele järele. Mis muud kui suuskadele ja suruma! | piltl. Ta oli läbi elu surunud kangelasliku visadusega.
7. tunglema, rüsima. Kahel pool teed surub rahutu rahvahulk. Uudishimulike ring surub õnnetuskoha lähedal. Rahvas surus varjendi uksel. Lehmad suruvad joogikünade juures. Lapsed suruvad jõuluvana ümber. Mu ees suruvad lained. Taevas hakkasid suruma hallid pilved. *Hommikul surusid talumehed moonakate kogunemisruumi ümber nagu mesilased taru lennuaugu juures. P. Viiding (tlk). || parvlema (hrl. sääskede kohta). Soojadel suveõhtutel suruvad sääsed vaikses õhus, tiigi kohal, akende taga. | piltl. Õhus suruvad lõkkesädemed.
8. survet (2. täh.) avaldama, sundima. Haigus on ta haiglasse, voodisse, lamama surunud. Lapsed suruti kindla õpperežiimi alla. Rahvas oli viletsaisse elutingimustesse, vaesusse surutud. Tundis, et on surutud teiste mõju alla. Talle suruti järjest uusi kohustusi kaela. Kitsas jalgrada surus minejad haneritta. Sõda surub mehed sinelisse 'sõjaväkke'. *Ei lase veel, sindrid. Suruvad sind sanatooriumi .. V. Panso.
9. summutama, takistama, tagasi hoidma. Surus oma jutu sosinaks. Rääkis vaikseks surutud häälel, et teised ei kuuleks. Räägib surutud vihaga, erutusega. Ta hääl on surutud raevust kärisemas. Vaikne surutud oigamine, nuukse, naeruturts. Maalide hallikas surutud koloriit. *Ühel päeval märkan, sosisev, surutud kõne on mul juba maneeriks muutunud. B. Alver.
10. sport. a. (võrkpallimängus:) ettetõstetud palli järsu alla suunatud löögiga üle võrgu lööma. Tõsta, ma surun! *.. võrkpalliplatsil oli au sees see, kes hästi servida ja suruda oskas. R. Männis. b. (varem tõstespordis:) kangi algasendist rinna kohale tõstma, kust see ettenähtud peatuse järel pikkamööda tõstetakse üles sirgetele kätele. Tõstja oli kolmevõistluses surunud 160 kg, rebinud 145 kg ja tõuganud 185 kg.

suunaline ‹-se 5› ‹adj›
‹hrl. liitsõna järelosana› teat. suunas paiknev v. kulgev, teat. suunaga
▷ Liitsõnad: eri|suunaline, horisontaal|suunaline, kindla|suunaline, külg|suunaline, mitme|suunaline, otse|suunaline, piki|suunaline, püst|suunaline, rist|suunaline, sama|suunaline, vastas|suunaline, vertikaalsuunaline.

suunama ‹suunata 48›

1. millelegi suunda andma, midagi juhtima; orienteerima, (välja) rihtima, sihtima. Teleskoop suunati vaadeldavasse punkti, täheparvele. Suunas paadinina ranna poole. Suunas püssitoru tulija poole, hundi peale. Prožektori valgusvihk suunati tantsijatele. Lambi valgus on suunatud lauale. Loomal olid pikad ettepoole suunatud sarved. Suunasin sammud kodu poole. Mõtles, kuhu oma otsingud suunata. Suunas silmad, pilgu, vaate küsijale, lakke, maha. Elektrivool on vabade elektronide suunatud liikumine. | piltl. Följetonist suunas kriitikanooled väärnähtuste pihta. Ta pilk on tulevikku, minevikku suunatud.
2. kedagi kuhugi saatma, lähetama v. minema kohustama. Abivajaja suunati eriarsti juurde, uuringutele, haiglasse. Tulekahju kustutama suunati 10 eriautot. Töötu suunati ümberõppele, kursustele. Ülikooli lõpetajad suunati ametikohtadele. Linnarahvas suunati käsu korras maatöödele, appi sovhoosidele ja kolhoosidele. || kuhugi toimetama, edasi saatma; paigutama, investeerima. Ventilatsiooniga kaevandusse suunatav õhk. Hariduse tarbeks, haridusse suunatud summad.
3. juhtnööre andma, instrueerima, õpetama; teat. suunas mõjustama, kontrolli all hoidma. Katsete korraldamisel peab õpetaja õpilasi üksikasjaliselt suunama. Emakeele Selts on sihipäraselt suunanud Eesti murrete kogumist. Kodu suunab laste arengut. Õpik suunab õpilasi ka lisamaterjali juurde, edasi uurima. Käitumist suunavad ajukeskused. Suunatud kasvatus.
4. millelegi koondama v. pühendama; midagi eesmärgiks seadma, millekski määrama. Kõik jõud suunati majanduse arendamisele. Ema suunas kogu hoole ja armastuse pojale. Mu tähelepanu oli parajasti suunatud eemalt tulijale.

suund|miin
sõj maamiin, mille plahvatamisel killud lendavad ainult ettenähtud suunas

suunduma ‹37›

1. teat. suunas liikuma v. levima, kuhugi suunda võtma v. pöörduma. Rongkäik suundus keskväljakule, südalinna poole. Jahimehed suundusid metsa. Sügisel suunduvad rändlinnud lõunasse, soojale maale. Kõikide pilgud olid suundunud ootavalt uksele. Laev suundub merele, sadamasse. Soojadel hoovustel on seaduspärasus suunduda väiksemailt laiuskraadidelt suurematele. || teat. suunas paiknema v. kulgema. Jalgrada suundub parki, suurele teele, üle raudtee alevisse, kõrgemale mäkke. Jõgi suundus orgu, kaljude vahele, ida poole, kirdesse. Sõpruse puiestee suundub kesklinnast Mustamäele. Paide peale suunduv teeharu.
2. siirduma, (edasi v. üle) minema. Kõik keskkooli lõpetajad ei suundu kõrgkooli. Mõtted suunduvad kodule, õpingute juurde. Kunstielu on taas suundunud normaalsetele rööbastele, normaalsetesse rööbastesse.

sõitma ‹sõidan 46›

1. mingi sõiduvahendiga (edasi) liikuma. Sõidab bussiga, laevaga, lennukiga, trammiga, reega, jalgrattaga, hobuse seljas, hobusega. On hobuse märjaks, vahule sõitnud. Sõidab aeglaselt, kiiresti, pikkamisi. Peeter sõidab tööle autoga. Auto on nässu, sodiks, hunnikusse, pulkadeks sõidetud. Sõitsime loginal vankris mööda külavaheteid. Sõidab raudteel esimeses klassis. Sõidab metsateel, mööda jääd, mäest alla, ringiga ümber järve. Põllu sisse, läbi põllu oli tee sõidetud. Tee on auklikuks, põhjatuks, porile sõidetud. Seda teed olen palju sõitnud. Sõitis traktoriga kraavi. Poisikesed sõitsid parvega tiigil. Kummipaadiga tuli terve tee vastuvoolu sõita. Maie oskab juba uiskudega, uiskudel sõita. Kas oskad autoga, jalgrattaga sõita 'seda juhtida'? Üks kelgutajatest sõitis kogemata teisele selga. Oli paras tuul, merel sõideti täite purjedega. Tee oli nii vilets, et hobusega võis üksnes sammu sõita. Ilusa ilmaga käiakse jõe peal lusti sõitmas. Määri suusad ja sõidame siis natuke võidu. Koolivaheajal sõitis õde oma suusad katki. Onu, võta hobuse peale sõitma! Mis me jorutame, hakkame juba sõitma! Nõõ, lase sõita! (hobusele). Suusatajad uhasid, vehkisid sõita, nii et higi voolas. Laps sõitis kaksiratsa isa seljas, turjal. Poisid sõidavad jääpankadega, jääpankadel jõe peal. Sõidab liftiga, liftis (üles, alla). Käis lõbustuspargis karusselliga, vaaterattaga sõitmas. || (sõiduvahendi, -looma vms. (edasi)liikumise kohta). Auto sõitis väga kiiresti. Kas see laev sõidab või seisab? Takso sõitis treppi. Hobune sõidab sammu, sörki, traavi, nelja, kapakut. Hobune sörgib, traavib, nõkutab, kappab sõita. || (elukutsena, tööna, tegevusena). Mehed olid mitu aastat koos kalatraaleri peal sõitnud. Kapten on üle 20 aasta merd sõitnud. Suusataja sõidab slaalomit, krossi, maratoni, 5 kilomeetrit. Ta on aastaid rallit sõitnud. Käib õhtuti oma autoga taksot sõitmas. Selle kapteniga on pootsman ennegi sõitnud. || ka piltl (muu liikumise kohta:); libisema, kanduma; libistama. Poiss sõitis istmiku peal kuhja otsast alla. On püksipõhja liumäel viledaks sõitnud. Lahtipääsenud kastid sõitsid trümmi põrandal ühest seinast teise. Palgiparved, jäätükid sõidavad allavett. Ära sõida mööda trepi käsipuud! Sõidab konarusi otsides käega üle lauapinna. Sõidab käeseljaga üle ninaaluse. *Kahemehesaag sõitis edasi-tagasi läbi männihalu. H. Pukk. *„See on sul heinatõstmisest, käed-jalad sõidavad nagu lapsel,” arutas naine. R. Sirge.
2. reisima; liikuma kindlas suunas v. kindla eesmärgiga. Sõidab ümbermaailmareisile. Klass sõidab ekskursioonile Saaremaale. Ta sõidab Ameerikasse onu vaatama. Lapselapsed sõitsid suveks maale vanaema juurde. Sõitke meile külla. Ants sõidab nädalavahetuseks koju. Edasi sõitke Karepa suunas. Kui kaua buss siit kesklinna sõidab? Istus autosse ja sõitis oma teed, minema. Mihkel sõitis Miinale kosja. Sõideti marjule, seenele, kalale, jahile. Sõitsime Pärnust kiiresti tulema. | kõnek (halvustavalt tõrjudes). Sõida potilaadale, põrgu, seenele, (Sirtsu) soo peale! | piltl. Lusikatäis putru teise järel sõidab lapse suhu. Sõidab 'veab häält' lauldes ühelt noodilt teisele. Sõidab oma jutuga teemalt teemale. Sõitis teisele rusikaga silmade vahele, näkku. Tume kõuemürin sõitis üle taeva.
3. hrv sõidutama. *.. meid sõideti laevale. J. Parijõgi. | piltl. *.. edasi-tagasi sõidetud mõte / on kulunud libedaks. E. Lättemäe.

ringi sõitma

1. siia-sinna, mitmes suunas sõitma. Meremehena sõitis ta vend hulk aastaid mööda maailma ringi. *See oli kastmisauto, mis öösel ringi sõitis ja tänavaid puhtaks pesi. J. Saar.
2. halbade teeolude, teeparanduse vm. tõttu teist (pikemat) teed sõitma, ringiga sõitma. Vastse-Kuuste lähedal tuli meil tee remondi tõttu kuus kilomeetrit ringi sõita.

säsi|kiir [-e]
bot puittaimedel koorest säsi suunas kulgev elusate rakkude riba. Tammel on võrdlemisi laiad säsikiired. Säsikiiri näeb tüveristlõikes.

sättima ‹sätin 42›
seadma (sellest mõneti kõnekeelsem)
1. vajalikku korda seadma, korrastama, korraldama, kohendama. Tuba, toas on vaja kõik korda sättida. Hakkas külvimasinat, kombaini töökorda, mootorratast sõidukorda sättima. Käis sepal atra sättimas. Paadid tuleb mereleminekuks valmis sättida. Jalgrattur peatus, et sadulat sättida. Töölaual peab kõik olema paika sätitud. Õde sättis haigel peaalust kõrgemaks. Sätib endal särgikraed, lipsu otseks. Hakkas peegli ees juukseid (soengusse, soenguks) sättima. Sättis mündid kenasti ritta. Sätib vaasis lilli. Fotograaf on säritusaja parajaks sättinud. Dokumendid on valmis sätitud. Tahab oma elu juba ise sättida. Neil oli nõnda sätitud, et kõigil jäi ka vaba aega. Sättis asja nii, et kõik jäi saladusse. *.. ma pean toa koristama, laua katma ja ennast sättima. A. Beekman. *See liigutas teda nii, et ta sättis olud meie kasuks, lastes meid lõplikult võita.. E. Vilde. || oma mõtteid sõnastama. Laps sätib alles esimesi sõnu. || kohaseks tegema, kohandama, sobitama. Võõrsõnu on mugandatud, sätitud rahvale suu- ja sulepärasemaks. Lepingut annab ehk pisut sättida. *Nüüd sättisin küll oma käigu päris matusepäevale, kus kogu suguselts koos. F. Tuglas.
2. kuhugi v. mingisse asendisse panema. Sätib salli kaela, mütsi pähe, prillid ninale. Sätin lilled kohe vaasi. Õie sättis kleidiriide täies ulatuses laiali. Perenaine kiirustas kannu tulele, toitu lauale sättima. Laps sätib pea ema õlale. Lubas meid tuttava juurde öömajale sättida. Sättis end diivanile pikali. Sätib ennast üht- ja teistpidi, aga und ei tule. Säti ennast mugavalt istuma! Sättis oma näo naerule. Paat sätib end suurema laeva kiiluvette. *Maua kobas jalaga, liikus käsikaudu, sammhaaval, sättis jalga jala ette. A. Vanapa. *Nüüd aga sätib [mees] ennast Nugise seltsi. E. Tennov.
3. millekski v. mingiks tegevuseks valmistuma, midagi tegema asuma. Lennuk sätib maanduma. Poisid sättisid küla peale minema. Kui kohv joodud, sättisime lahkuma. On aeg end magama sättida. Hakati kojusõitu sättima. Külaline sätib ennast minekule, minekuvalmis. Aeg oli ennast sättima '(minekuvalmis) riidesse panema' hakata. Jäädi laagrisse ja hakati lõket sättima 'selle süütamiseks ettevalmistusi tegema'. Sättisin sammud 'astusin, sammusin' järgmise sõbra poole. *Eelmine päev, kui Rutt ennast välja sättis, loopis ta asju, kriiskas, vahetas kolm korda riideid.. E. Park. || (ilma kohta:) mingis suunas muutuma hakkama. Tuul vist sätib pöörama. Ilm sättis selgeks. Paistab, nagu sätiks sajule, vihmale. *Kurat seda ilma teab. Paistab, nagu sätiks midagi. R. Vellend.
4. kõnek sätestama. Kriminaalseadus sätib vastutuse kuritegude eest. Need suhted on õigusaktides seni sättimata.

sügavuti ‹adv›
sügavuse suunas, sügavust pidi. Karstivete liikumine mõjutab põhjavett nii sügavuti kui laiuti. Sügavuti liiguti rindelõigus edasi kuni 25 km. Külmalõhe tüvel võib levida sügavuti kuni säsini. Kriitika jääb pinnapealseks, ei lähe sügavuti. Seda probleemi tuleb uurida nii laiuti kui sügavuti. Kasvatusprobleeme vaeti õpetajate nõupidamisel sügavuti. Teadused arenevad ikka sügavuti. Siin on vaja igakülgset ja sügavuti minevat analüüsi. Autor ei ole suutnud kõiki elunähtusi küllalt sügavuti mõista.

sünergist ‹-i 21› ‹s›
anat liigutamisel samas suunas toimiv lihas, koostoimelihas

süstjas ‹-ja, -jat 2› ‹adj›
süstakujuline. Tursklastel on süstjas keha. Võilille, lina lehed on süstjad. Süstjas leht 'tipu ja aluse suunas ahenev leht, mille kõige laiem koht on keskpaigas ja millel pikkus ületab laiuse vähemalt kolm korda'.
▷ Liitsõnad: lineaal|süstjas, pikliksüstjas.

tagasi
I. ‹adv›
1. enda taga olevas suunas; liikumise vastassuunas; ant. edasi. Astu samm tagasi. Poiss vaatas tagasi. Ei pääse kõrvale ega tagasi, vaid ainult edasi. Suusad libisevad, annavad jäisel lumel tagasi. Pööras end sadulas tagasi. Kallutas pea tagasi. Tõmbas kassi sabast tagasi. Põrkas, tõmbus, kargas ukselt tagasi. Pilved peegeldavad kiiri tagasi. Kiirgus peegeldub lumelt tagasi. Nii kõva puu, et kirves põrkab tagasi. Laskis, keris lindi tagasi. Keerasin raamatus paar lehte tagasi. Kella tuleb tagasi keerata. Väed on tagasi tõmbunud, tõmmanud (taganemist märkivate ühendverbide koosseisus). | (käsklusena). Tagasi, poisid! Rühm, tagasi! || lähtekohta, endisesse paika; lähtekohas, endises paigas. Pilet Tartust Tallinna ja tagasi. Sõit Riiga ja tagasi. Sinna ja tagasi, selleks kulub paar tundi. Tagasi mindi suure sõjasaagiga. Ta ei leidnud metsas teed tagasi. Auto pööras tuldud teed, poolelt teelt tagasi. Hüüa lapsed tagasi! Poisid jooksid korraks koju, kuid olid varsti tagasi. Isa on arsti juurest tagasi. | (koos lähte- v. endist kohta märkiva sõnaga). Loomad aeti lauta tagasi. Pääsukesed vihisesid pessa tagasi. Põllult leitud pealuu maeti sinna tagasi. Juhtis auto garaaži tagasi. Asetas raamatu riiulile tagasi. Sügisel koliti linna tagasi. Kipub, kiirustab koju tagasi. Pane asjad oma kohale tagasi! Tuul kandis lehed teele tagasi. Laskis kalad vette tagasi. Pani oma raha taskusse tagasi. Jõudis jutuga jälle samasse kohta tagasi. || ära, minema. Abipaluja saadeti, aeti, tõrjuti ukselt tagasi.
2. näitab millegi üleminekut v. -andmist endisele valdajale v. omanikule. Anna mu raamat tagasi. Võttis auto venna käest tagasi. Maksis võla nädala jooksul tagasi. Kuidas sa laenu tagasi tasud? Tagasi pole tarvis. Vanaisa ihkab talumaid tagasi. Nad ostsid oma koha tagasi. Küll ma kord selle sõrmuse tagasi küsin. Lunastas oma kella tagasi. Võitis maailmarekordi tagasi. Must võidab lipu tagasi. Sõber, kui laenad, vaenlane, kui tagasi tahad. | (peale kasvu-, tootmis- vm. tsükli läbimist). Peremees ei saanud põllult seemetki tagasi. Üks turismiärisse mahutatud kroon andvat kolm tagasi.
3. osutab endisesse seisundisse, olukorda, endisele positsioonile jõudmisele, endises seisundis, olukorras, endisel positsioonil olemisele. Tervis, tõbi on tagasi tulnud. Operatsioon andis nägemise tagasi. Mälu hakkab tasapisi tagasi tulema. Sain tasakaalu tagasi. Vajusin tagasi unne. Silmad vajusid kinni tagasi. Temperatuur on kolmekümnele kraadile tagasi tõusnud. Astusin tagasi argipäeva. Ta on usu juurde tagasi pöördunud. Vanainimene muutub lapseks tagasi. Kohtunik valiti tagasi. Võeti tööle tagasi. Pääsesin kursustele tagasi. | osutab millegi poolelijäänu jätkamisele. Me tuleme selle küsimuse juurde veel tagasi. Tulen nüüd tagasi oma arutluskäigu juurde.
4. ajas kaugemal(e) mineviku suunas, möödunud aega v. ajal. Rahvalaulud ulatuvad väga kaugele tagasi. Arheoloogid jälgivad ajalugu tagasi kuni jääajani. Heidame nüüd pilgu tagasi. Paul Keresele tagasi mõeldes. Niipalju kui ma tagasi mäletan .. Elule tagasi vaatama. Ajas tagasi astuma. *Meil arvati põlvi kuni kuningateni ja vanemateni tagasi. A. Kitzberg. || (tulenemisega ühenduses). Käändelõpp -ga läheb tagasi sõnale kaas. Selle loo saab piiblilegendile tagasi viia.
5. osutab millegi nõrgenemisele, raugemisele, vähenemisele. Torm hakkab tagasi andma. Tuul on veidi tagasi jäänud. Külm tõmbus tagasi. Tõbi, paistetus annab tagasi. Hirm andis pisut tagasi. See rohi võtab külmetuse tagasi. || märgib viletsamaks muutumist, allakäiku. Kriis paiskas riigi majanduse tagasi. Üliõpilassport, kõnekultuur on tagasi läinud. Tammume oma töös paigal või nihkume isegi tagasi.
6. ‹ühendverbi osana› esineb loobumist, keeldumist, soostumatust märkivates ühendverbides. Tõotust ei saa tagasi võtta. Võta oma sõnad tagasi! Võttis oma kaebuse tagasi. Süüdistus on tagasi võetud. Minister astus oma kohalt tagasi. Keiser oli troonilt tagasi astunud. Prints lükkas krooni tagasi. Kosjad lükati tagasi. Ettepanek, nõudmised, töö on tagasi lükatud. Tõrjus etteheited, lähenemiskatsed tagasi.
7. ‹ühendverbi osana› esineb kellegi v. millegi ohjeldamist, pidurdamist, tõkestamist, takistamist märkivates ühendverbides. a. (kellegi v. millegi liikuva kohta). Peapael hoiab juukseid tagasi. Hoidis ust tagasi, et see kinni ei vajuks. Tüdruk hoiab ema kleidisabast tagasi. Pidas mind käsivarrest tagasi. b. (inimese füsioloogia v. psüühikaga seotud nähtustega ühenduses). Surus köha, haigutuse tagasi. Hoiab nuttu, pisaraid, naeru tagasi. Ei suutnud end tagasi hoida. Tõrjub kurbi mõtteid tagasi. Tõmba ennast vähe tagasi. c. (võitluses). Rünnak tõrjuti tagasi. Tormijooks on tagasi löödud.
8. (reaktsioonina, vastusena mingile tegevusele:) vastu. Löögi peale äigas poiss lööjale tagasi. Ta ei viruta kunagi tagasi. Küll ma sulle tagasi teen! Nii terava keelega plika, et ei saa kuidagi tagasi pistmata jätta. Mõõdab vennale täie mõõduga tagasi.
9. ‹ühendverbi osana› esineb millegi ees arakslöömist, äraehmatamist märkivates ühendverbides. Kohkusin reetmise ees(t) tagasi. Ta ei põrganud võltsingutestki tagasi. Pruut põrkas tagasi, sest mehel polnud kodu ega sissetulekut.
10. ‹ühendverbi osana› väljendab kärpimist, lühemaks, tasaseks, ära. Praegu on sobiv aeg vääte tagasi lõigata. Igihaljaste taimede koltunud osad lõigatakse tagasi. Näpistab suve jooksul mitu korda kasve tagasi.
11. kahekorra, maha. Käänab varrukasuud tagasi. Krae tuleb tagasi pöörata. Hargi üks haru on konksutaoliselt tagasi painutatud.
12. esineb koos sõnaga edasi vrd edasi-tagasi Olen seda asja mõelnud edasi ja tagasi.
13. ‹muude tähenduslikult lahutamatut tervikut moodustavate ühendverbide osana› näit. tagasi ajama, tagasi kutsuma, tagasi tõmbuma
II. ‹postp› [nom part] teat. ajavahemik mineviku suunas. See juhtus aasta tagasi. Ta sündis viiskümmend aastat tagasi. Mõni aeg tagasi veel elati siin külas. Pidin juba tund tagasi lambi süütama. Kaua aega tagasi. Aastat viisteist tagasi. Aastaid tagasi. Palju, mitu aega tagasi. Napp nädal tagasi.

tagi|lumi
geogr mäestikes teravaid, ühes suunas kaldu olevaid vorme moodustav lumi ja firn

tagurpidi ‹adv›

1. selg, tagumine pool ees. Laps kukkus tagurpidi lumme. Libiseb kivilt tagurpidi rohule. Tüdruk astub, läheb, jookseb tagurpidi. Liigub tagurpidi, et tuul näkku ei puhuks. Teenrid eemalduvad tagurpidi. Vang seati hobusele tagurpidi istuma. Roomab tagurpidi nagu vähk. Koer poeb august tagurpidi välja. Hobune on tagurpidi vankri ette pandud. Ajas auto garaažist tagurpidi välja. Lükkasime vankri tagurpidi sara alla. Tagurpidi tirel. *Üks neist istus tema kõrvale [rongis], teine istus vastaspingile ja sõitis tagurpidi. J. Rähesoo (tlk).
2. tagasisuunas. a. millegi senisele liikumisele vastassuunas. Vaat kui jõgi hakkab tagurpidi voolama. Kerib linti tagurpidi. Ajalooratast ei saa tagurpidi pöörata. Keeras kellaosuteid tagurpidi 'vastupäeva'. Kirjutab tagurpidi 'vasakule' kaldu tähtedega. b. tagant ette, lõpust alates. Luges teksti tagurpidi. Kui oskaks tagurpidi issameiet! Salakirjas kirjutati mõned nimed tagurpidi. Liim on tagurpidi miil. c. (ajaliselt). Kui sündmusteahelat tagurpidi vaatama hakata, siis .. d. halvema suunas, allamäge. Majapidamine käis tagurpidi. Põllumajandus on aasta-aastalt tagurpidi läinud. Hotellipidamine läheb tagurpidi. *.. maailmas minevat kõik tagurpidi, kõik langevat, nii et ka rent peab langema. A. H. Tammsaare.
3. normaalsele asendile vastupidi, valepidi. Kujutis on ekraanil tagurpidi. Kasutas kelgu asemel tagurpidi pööratud pinki. Sul on raamat, binokkel tagurpidi käes. Potil on kaas tagurpidi peal. Pani pestud klaasid tagurpidi. Keerab usse otsides kännu tagurpidi. Käänab lugedes raamatukaaned tagurpidi. Pöial on pingutusest tagurpidi kooldunud. Tagurpidi käänatud pöid rippus nagu elutu asi. Kraapis peenraid, nii et küüned tagurpidi. *Oskar on nüüd tagurpidi – see on nii naljakas, pea all ja jalad üleval. T. Vint. || (riietuseseme kohta:) tagaosa ees, esiosa taga; pahempidi. Soni uljalt tagurpidi peas. Särk tagurpidi seljas. Tõmbas endale tagurpidi keeratud saanikasuka peale. *Onu Ruudi pani selle [= kaabu] pähe tagurpidi, põhi vastu pealage. A. Beekman.

taksis ‹-e 4› ‹s›
biol organismide liikumine ärritaja suunas v. sellest eemale v. pöördumine mingi osaga selle poole, suundliikumine. Positiivne, negatiivne, polariseeriv taksis.
▷ Liitsõnad: foto|taksis, kemo|taksis, termotaksis.

teise|suunaline
teises suunas kulgev. Võimalik on ka teisesuunaline protsess. Vana tee muudeti ühesuunaliseks ja juurde ehitati teisesuunaline uus sõidutee.

teist|pidi ‹adv›
teist pidi
1. teises asendis, teises suunas, teisele poole; tagurpidi. Keerutab kirja käes üht- ja teistpidi. Ametnik uuris dokumenti seda- ja teistpidi. Puud olid üks ühtepidi viltu, teine teistpidi kaldu. Ühtpidi on tuba pikem kui teistpidi. Lapsed seisatavad ja panevad teistpidi jooksma. Jõgesidki on pandud teistpidi voolama. Sahad keeravad rohukamara teistpidi. Pööras taskud teistpidi, aga kella ei leidnud. Naine laulnud kirikus hoolega, raamat teistpidi käes. *Istusime teine teisele poole visisevat tulukest ja seadsime risu ja puupulgakesi niipidi ja teistpidi. H. Susi.
2. teistmoodi, teistviisi, teisiti; ümberpöördult, vastupidi. Kui ühtmoodi ei saa, katsutagu teistpidi. Ühtepidi räägivad, teistpidi teevad. Asjad arenesid sootuks teistpidi. Mõtlesime asja seda- ja teistpidi. Olgu nüüd nii- või teistpidi, aga tõsi see on, et vanatüdrukuks ta jäi. Üht- või teistpidi 'mingit moodi, mingil kombel, kuidagi' peab see asi lahenema. *Hindrey meenutab ikka Hemingwayd. Õigemini peaks küll ütlema teistpidi – Hemingway meenutab Hindreyd .. T. Liiv. || teisest küljest, teiselt poolt. Matk oli väsitav, teistpidi aga huvitav.

telg|lõtk
tehn lõtk pikitelje suunas. Ratta, võlli telglõtk.

telje|suunaline
telje suunas ilmnev, mõjuv v. rakenduv. Teljesuunaline jõud, tõmme. Detaili teljesuunaline lõtk.

tema|poolne

1. tema pool küljes v. suunas paiknev. Temapoolne jõekallas.
2. temast lähtuv. Temapoolsed sugulased. Temapoolne huvi asja vastu puudub.

tiirlema ‹tiirelda 49›
mingi keskpunkti ümber tiire tegema; ringe, keerde tehes mingis suunas edasi liikuma; keerlema v. pöörlema. Kuu tiirleb ümber Maa. Planeedid tiirlevad ümber Päikese. Ringorbiidil tiirlev tehiskaaslane. Valsitaktis tiirlevad paarid. Lumehelbed tiirlevad õhus, langevad tiireldes. Helikopter tiirleb linna kohal. Lambi ümber tiirles liblikas. Tantsija tiirles vurrina, nagu vurrkann. Auto tagarattad tiirlevad paigal. Mootorratta taga tiirles tolmupilv. Kivide vahel vees tiirleb valgeid vahutorte. Silme ees tiirlevad punased ringid. *Talvel käisime jääl, kelk vuhises kaldalt alla või tiirles pika ridva otsas karusselli .. E. Tarkpea. || siia-sinna v. edasi-tagasi liikuma, tiirutama. Koer tiirleb klähvides ümber võõra. Lapsed tiirlevad auto ümber, piduliste vahel, töömeeste jalus. Poisi ümber tiirleb vallatu kassipoeg. Mees tiirles tükk aega majaridade vahel, leidmata õiget maja. Tiirlesin põõsaste vahel mitu tundi, kuid ei leidnud midagi. Taevalaotuses tiirlevad saaki varitsedes kullid. Mere kohal, traktorite taga tiirlesid kajakad. Sääsed tiirlevad parvedena meie ümber. *Kogu päev tiirles ta rahutult ringi, jooksis toast tuppa .. A. Gailit. || piltl (mõtete, jutu vms. liikumise kohta). Kõik mu mõtted tiirlevad ühe küsimuse ümber. Jutt tiirles päevasündmuste, eelseisva reisi ümber. Tal tiirleb peas üks nurjatu mõte.

tikkuma ‹tikun 42›
kippuma, tükkima
1. visalt, vägisi, vastu kellegi tahtmist kuhugi minna, midagi teha v. kellekski saada püüdma. Laps tikub sülle. Koer tikub õue. Noored tikuvad maalt linna. Noormees tikub merele. Meie klassist sõjaväkke eriti ei tikutud. Kuhu sa tikud, siin ei ole ruumi! Vägisi tikub nõuandjaks, sõbraks. Küllap sa koera õrritasid, kui ta sulle kallale tikkus. Kärbsed tikkusid aknast sisse. Sääsed tikuvad kallale. *Klaasi pahemas käes hoides leidis krahvihärra kohase olevat paremaga toatüdruku kumja rinna külge tikkuda .. E. Vilde. | piltl. Juuksed tikuvad silmile, mütsi alt välja. Uni, pisar tikub silma. Nutt tikkus kurku. Väsimus tikub kontidesse. Vanadus, igavus, nälg tikub kallale. Hirm, külm tikub naha vahele. Kurbus tikub hinge. Südamesse tikkus kuri kahtlus. Vanad viisid tikkusid meelde. Vägisõnad tikuvad keelele. Pähe tikuvad igasugused mõtted.
2. ‹hrl. ma-infinitiiviga› mingis suunas kalduma, millekski kalduvust omama. Öösiti tikub veel külmetama. Selg tikub valutama. Jalad tikuvad kiiresti väsima. Püksipõlved tikuvad kuluma. Need kartulid tikuvad keemisel katki minema. Nimi tikub ununema. Laps tikub viimasel ajal virisema. Tema tikub alati teisi õpetama. Poiste klassis tikutakse asju korda ajama omakohtuga. Poiss tikkus ülekäte minema. *Napisõnaline on Jüri täna, ei tiku nalja viskama ega midagi. E. Tennov. *Väikeste kelmustükkide peale ei saanud Mihkel kunagi pahaseks .. Aga kui tikuti juba suuremale koerusele, sai Mihkel kurjaks. R. Vaidlo.

tuiskama ‹tuisata 48›

1. ‹ka impers.› (lume kohta:) tuule mõjul hooga edasi kanduma. Õhtul hakkas tugevasti tuiskama. Väljas sajab ja tuiskab. See on hea märk, kui jõulu ajal tuiskab ja tormab. Öösel oli kõvasti (lund) tuisanud. Näkku tuiskas tihedat kihulund, jääkübemeid. Ilm tuiskas talviselt veel aprilliski. *Öö on kottpime, sajab tuiskavat lobjakat. A. Gailit. || (tulemust, tagajärge osutades). Talvel tuiskas siin läbipääsmatuid hangi kokku. Üleni lumme tuisanud heinaküün. Külateed olid kõik täis, umbe, hange tuisanud. Tuul on jää pealt lume ära tuisanud.
2. (suurel hulgal) laiali lendama, tugevasti mitmes suunas paiskuma. Kihutas mootorrattal minema, nii et pori tuiskas kahele poole. Löödi tantsu, nii et tolm tuiskas. Tuul pani luited tuiskama. Lained tuiskasid vastu kaldakaljut. Üle parda tuiskab vett, pritsmeid. Meeste ümber tuiskas kuule nagu rahet. Lume tuisates ajab sahk teed lahti. Valget vahtu tuiskas kõrgele. Meri tuiskas tuule käes. Linnuparve järsust lendutõusmisest lõi vesi lausa tuiskama. *Mulda, rohututte ja kamaratükke tuiskas laiali, maa [võitlevate] loomade jalge all muutus mustaks. O. Tooming. || piltl (tunnete kohta:) möllama. Põues tuiskavad tunded ei lasknud tal uinuda. Esimene armastus pani vere tuiskama ja tormama.
3. midagi hooga üles v. laiali paiskama. Püssid tuiskasid tuld. Šrapnellid olid kaevikusse killurahet tuisanud. Helikopter tõusis õhku, lumetolmu pilvi üles tuisates. Küla oli pommidest laiali, segi tuisatud. Plahvatus tuiskas mehed üleni mulla alla, liiva ja kildudega üle. Vaateaknad tuiskavad valgust. Lapsed tuiskasid üksteist lumega, veega. | piltl. *Kui eestlane sõimu tuiskas, siis polnud ka lätlase suu korvis. K. Rumor.
4. kiiresti, suure hooga liikuma, kihutama, tormama, sööstma. a. (liiklusvahendite, loodusnähtuste jm. kohta). Jõel tuiskav kiirkaater. Hävitajad tuiskasid madallennul linnast üle. Üks auto teise järel tuiskas meist mööda. Mis mõte on kümne päevaga Euroopa lihtsalt läbi tuisata! Narta tuiskab üle lumevälja. Meteoriit tuiskas taevas, üle taeva. Kosk tuiskab järsakust alla. Majakõrgused lained tulid tuisates laevale vastu. Aknast tuiskas tuppa pahvak värsket õhku. Pärast üleskeeramist hakkas vurr jälle tuiskama 'hooga keerlema'. Kuul tuiskas vaid vaksakauguselt kõrvust mööda. Mõtted tuiskavad tuhatnelja peast läbi. *.. ja selline uudis tuiskab hullemini kui kulutuli üle koguduse laiali. O. Tooming. b. (elusolendite kohta). Tuiskab talust tallu, et inimesi kokku kutsuda. Veebel tuiskas ees, rühm tema järel. Olin kingituse leidmiseks kõik poed läbi tuisanud. Me ei jõudnudki näha, kes meist mööda tuiskas. Tuiskas ühe hooga nõlvast üles. Lausa lennates tuiskas kohale laevaarst. Kuhu sa nõnda kiiruga tuiskad? Virgats tuiskas kohe staabi poole minema. Inimesed tuiskasid põgenema, kes kuhu. Kurvi tuiskas järgmine jooksja. Tantsupaar tuiskab üle põranda. Sellest nõlvast on hea alla tuisata nii suuskadel kui kelguga. Ratsasalk tuiskas metsikus galopis lähemale. Hobusekari tuiskab mööda steppi. Rebane tuiskas kanakarja keskele. Nugis tuiskas nagu nool orava kannul. Üle laste peade tuiskas linnuparv. Kohmakas pingviin tuiskab vees kiiresti kui delfiin.
5. piltl midagi hooga, rutates tegema; tuisakalt tegutsema. Tuiskasime kogu aeg tööd teha. Talgulised tuiskasid heinu kokku panna, et kiiremini õhtule saaks. Ei maksa ülepeakaela tuisata igat käsku täitma. Oota nüüd ometi, mis sa selle asjaga nõnda tuiskad!
6. hrv pillama, raiskama. *Või arvad, et minulgi neid kroonisid nõnda tuisata on? H. Sergo.

peale tulema

1. liiklusvahendisse tulema, sellesse v. sellele asuma. Tule peale, buss hakkab kohe minema! Selles peatuses, jaamas tuli peale hulk rahvast. Üks sõitjaist pidas hobuse kinni: „Tule peale!”.
2. peale tungima, ründama. Vaenlane tuli suurte jõududega peale. Ära minna ei saanud, põder oleks võinud selja tagant peale tulla. || kellegi suunas liikuma. *Äike tuli täie hooga peale, müristas kurdikstegevalt .. V. Maavara.
3. väljendab mingi seisundi v. meeleolu (äkilist) tekkimist, algamist. Poisil tuli soojas uni, tukastus peale. Janu, söögiisu tuli peale. Tahtsin midagi öelda, aga köhahoog, aevastus tuli peale. Lapsel tuli pissihäda peale. Haigel tulid krambid, valuhood peale. Kummaline nõrkustunne tuli peale. Mul tuli hirm peale. Nutt, naer, ahastus, tülgastus, tüdimus tuleb peale. Vanamehel tulid jälle joomatuurid peale. Ei tea mis hullustus, tuhin temale äkki peale tuli!
4. peale sattuma. Direktor tuli poistele peale, kui need suitsetasid. *Kui Kaarel ühel õhtul jälle salaja sahvrist leiba oli võtnud ja, leivatükk hõlma all, välja tahtis minna, tuli perenaine peale. J. Parijõgi.
5. (takistades, häirides) saabuma. Sõda tuli peale ja tegi lõpu meie kavatsustele. Ehitamine jäi pooleli, põllutööd tulid peale. On vaja soojemat korterit, talv tuleb peale. Hakkame koju minema, öö tuleb peale. *Tulnud peale teised päevad, / hädapäevad need ägedad / meie maa poegadele .. G. Suits.

tõkesti ‹1› ‹s›
vahend millegi tõkestamiseks; tehn seadis, mis võimaldab detailil pöörelda ainult ühes suunas. Sööta puutudes vallandas jahiloom lõksu tõkestid. Tõstemasinas fikseerib tõkesti trumli.
▷ Liitsõnad: hõõrd|tõkesti, põrk|tõkesti, rulltõkesti; veretõkesti.

tõmbama ‹tõmmata 48›

1. (käega v. kätega) enda poole, endale lähemale v. mingis suunas liikuma panema (ka seda teha üritama) v. liikumas hoidma; vedama. Kumbki tõmbas köit enda poole. Tõmmake kahekesi, kui üksi ei jõua. Tõmbas tooli lauale lähemale. Kui piim keema hakkab, siis tõmba pott pliidi servale. Laps tõmbas endale vaasi koos laudlinaga kaela. Uks tõmmati pärani. Tõmbasin kardina eest, kõrvale. Saagi tuleb tõmmata ühtlaselt. Mees tõmbas ohjadest, ohje ja hobune jäi seisma. Tõmbas lõngavihi läbi peo. Kellamees tõmbab kellanööri. Lipp tõmmati vardasse, masti 'heisati lipunöörist tõmmates'. Üks tõmbas, teine tõukas. Keegi tõmbas mind käisest, kuuehõlmast. Noormees tõmbas tüdruku kaissu, oma rinnale, enda kõrvale istuma. Toots tõmbas Teele tantsima. Tõmbasin teki üle pea, lõuani. Mees tõmbas lipsu, kuue sirgu. Tõmbasin mantlihõlmad koomale. Kutsar tõmbas ohjad pingule. Mehed tõmbasid sõrme 'vedasid sõrmkooku'. Hobused tõmbavad kõigest väest, aga koorem ei liigu paigast. Hobune tõmbas heinakoorma kaldteed mööda lauda peale. Tõmmake paat kaldale! Kaldale tõmmatud roostes laev. Laps tõmbab kelku mäkke. Kuidas lükkad, nõnda läheb, kuidas tõmbad, nõnda tuleb. *Kui Liide poegiva lehma juurde jõuab, on Salmel pool vasikat juba väljas, aga teist poolt tõmba või traktoriga. V. Lattik. || (seoses mehhanismide käimapaneku v. töötamisega). Tõmmake mootor käima! Autot juhtida on lihtne: tõmba aga kangi ja keera rooli. Tõmbas püssi, kuke vinna. Vinna tõmmatud päästik. || ‹hrl. da-infinitiivis vastavate ühendite koosseisus› piltl märgib kellegi käsutada ja kamandada olemist. Mina, vana narr, olen sul ainult lükata ja tõmmata! Tema kui kõige noorem on kõigi tõugata ja tõmmata. *Sest tema on popsitütar, mitte mõni hellitatud rikka peremehe vesivõsuke, kel teenijaid ja ümmardajaid käega tõmmata ja jalaga lükata. A. H. Tammsaare. || ohjadest sikutades hobusõidukit (kuhugi) juhtima v. suunama. Tõmmake hobused õue. Tõmbas hobuse tee äärde. Tõmbas ohjadest vasakule. Hobune tõmmati jooksma. || (abstraktsemalt:) käsuga vms. tagasi liikuma panema. Rinne tõmmati Emajõe alla. || kuskilt välja, esile võtma v. kiskuma; haarama. Tõmbas taskust rahakoti, suitsupaki, noa. Tõmbas mõõga tupest. Mõni tõmbab täis, teine tühja loosi. Tõmbasin kaardipakist ärtu emanda. Tõmbas peast paar halli juuksekarva. Tõmbas teisel mütsi peast. Tõmmake vemblad pihku! Poiss tõmbas teise käest palli ära. || rebima, käristama (millegi küljest, katki). Tõmbas kaselt tohtu. Tõmbas tüki sitsiriiet ja sidus sellega haava kinni. Tõmbas sõlme läinud kingapaela katki. Tõmbasin paberi pikuti pooleks, kaheks. Tõmbas kirja puruks ja viskas tükid tulle. Tõmbasin lepalehe ribadeks. || (tehnoloogilises protsessis:) venitama, kiskuma. Juuksenõelu valmistatakse külmalt tõmmatud terastraadist. Tõmmatud terasvardad. Klaasisulatisest on kerge tõmmata klaasniite.
2. (mitmesuguse käelise tegevuse kohta:) (rütmiliselt) tõmmates (1. täh.) midagi tegema vrd tõmbama (17. täh.). a. (sõudmise kohta). Paadimees tõmbab ühtlaselt, jõuliselt aerudega. Haarasime aerud ja hakkasime tugevasti tõmbama. Tõmbasin sõuda, nii et tullid raksusid. Tõmbame laiule, otse üle järve! *Tütar sõudis juba nagu vana kalur .. Tõmbas parasjagu pikalt ja küllalt sügavalt. L. Kibuvits. b. (sepalõõtsa liigutamise kohta). Sepikojas tõmmatakse mühinal lõõtsa. Lõõtsa tõmmati vibust, mille üks ots oli kinnitatud lõõtsa kere alumise kaane külge. c. (pillimängimise kohta). Ta oli meister lõõtspilli, harmoonikat tõmbama. Tõmmati lõõtsmoonikut, lauldi vanu romansse. Tõmba lõõtsa, pillimees! Isa tõmbas tal kannelt ja mängis viiulit. Poisid, tõmmake üks lugu! Pillimees tõmbas polka valla. || (putukahelide, linnuhäälte kohta). Ümberringi tõmbasid ritsikad. Rukkirääk tõmbas oma lugu. d. (kalapüüdmise kohta). Mehed tõmbavad järvel noota. Järv on nootadega peaaegu tühjaks tõmmatud. Mindi järve peale kala tõmbama. Meil on latikaid tõmmatud sääsevastsetega. Poisikesena tõmbasin Kivisilla all viidikaid.
3. (laiali) laotama, sirgu v. pingule venitama. Võrgud, noodad tõmmati ritvadele kuivama. Rahvariide põlle alläär on tõmmatud papist alusele. Süsta puust võrestikule tõmmati hülgenahad. Šamaanitrummi kerele on tõmmatud põdranahk. *Voodi on kahe poolega, laiaks tõmmatav, hästi ruumikas. M. Pihla. || ka piltl millegagi katma. Tõmbasime seinale kruntvärvi. Tõmbasin 'määrisin' leivale võid. Kraatrid tõmbasid lahele suitsukatte. Pakane tõmbas järvedele jää. *Öine külm oli tõmmanud veele õhukese jääkirmetise .. A. Kivikas. || (kedagi) mingile alusele pikali ja sirgu sundima. Nõiad tõmmati piinamiseks rattale. Tõrksad talupojad tõmmati peksupingile. Tõmbasime koera lõikuslauale. *Vaata, et [mõisahärra] laseb redelile tõmmata ja keretäie kätte anda! J. Kross. || (midagi) pinguli vedades ühest punktist teise suunama ja otspunktidest kinnitama; (teed, kraavi vms.) rajama. Nöör tõmmati ühest postist teiseni. Üle hoovi oli tõmmatud pesunöör. Okastraat oli tõmmatud puust puusse. Koera kett liikus kahe kase vahele tõmmatud traati mööda. Kontrabassile tõmmati uued keeled. Läbi metsa tõmmati sirge maantee. Taigasse tõmmatakse raudteeliin. Läbi raba tõmmati suur kuivenduskraav. Kõrbesse tõmmati kanal.
4. (käega) mingit pinda mööda libistama, siluvat, puhastavat, korrastavat vms. liigutust tegema. Tõmbas käega üle lauba, keelega üle huulte, käisega üle higise näo. Tõmbas suu käelabaga puhtaks. Tõmbas käeseljaga mööda ninaalust. Laps tõmbas paar korda harjaga üle hammaste. Tõmbas peoga üle laua, toolipõhja. Selline heli tekib siis, kui tõmmata pulgaga kiiresti üle kammi piide. Viiuldaja tõmbas paar korda poognaga üle keelte. Tõmbas kammiga läbi juuste, juuksed siledaks. Peenrad tõmmati rehaga siledaks. Laest tuleks ämblikuvõrgud ära tõmmata. Tõmbas luuaga üle põranda. Tõmbas saapatallad vastu porimatti puhtaks. *„Ma olen sellest sinu pikast sättimisest, mõtlemisest ja jorutamisest, näed, siiani!” Ta tõmbas näpuga üle kõrisõlme. H. Väli. || (käega) joonte v. märkide tegemiseks mingile pinnale vedavat liigutust tegema. Tõmbas juustesse lahu. Tõmbas paberile jooni. Tõmba ühendusjoon punktide A ja B vahele. Kunstniku käsi tõmbab hoogsalt kontuure. Tõmba rist nende nime taha, kes on juba maksnud. Tal on vaod sirged nagu joonlauaga tõmmatud. | piltl. Tõmbab paralleele mineviku ja oleviku vahel. Nende nähtuste vahel pole kerge piiri tõmmata. Ülemus tõmbas enda ja alluvate vahele selge joone, piiri. Kahe lavastuse vahel tõmmati võrdlusjooni. Meeste ja naiste vahele ei saa nii teravat vahet tõmmata. || tiku süütamiseks selle pead vastu toosi süüteseguga kaetud külge kraapsama. Tõmbas tikust, tikuga tuld. Puud on valmis, tõmba tikk põlema ja torka tuli külge. Keegi tõmbas tikku. Tõmbas tuld ja pani küünla põlema. Tõmbasin suitsule tuld.
5. (kutsuva käeliigutuse kohta:) viipama. Näkk tõmmanud käega ja kutsunud lapsi. „Siiapoole, siiapoole,” hüüdis ta ukse vahelt käega tõmmates. Tüdruk jooksis, kui peremees vaid sõrmega tõmbas.
6. virutama, lööma. Tõmbasin talle rusikaga vastu kukalt. Tõmbas teisele vastu vahtimist, mööda hambaid, mööda kõrvu, üle selja. Tõmba talle, kuradile! „Tõmba talle üks ära!” ässitas teine kõrvalt. Vaat kui tõmban sulle paar tulist! Poisil tarvis kere heledaks tõmmata. Tõmbas koerale kepiga. Tõmbas hobusele piitsaga nähvaka, siraka. *Said pilgata või koguni peksagi – kannata ära või tõmba vastu, muidu ei ole sa täismees. J. Vahtra.
7. (väljendites, mis märgivad ülespoomist). Röövel tõmmati oksa, võlla. Peremees oli enda lõõga tõmmanud. *.. poiss tahab end penni külge rippuma tõmmata. V. Saar. *Minu ettepanek on niisuke, et ühe tõmbame hakatuseks varna, teisele kingime elu ... E. Maasik.
8. (riietusesemete jms. kohta:) (selga, kätte, jalga, pähe) panema v. (seljast, käest, jalast, peast) võtma. Tõmbas särgi, pluusi, kleidi, kuue, mantli selga. Tõmbasin selga puhta pesu. Tõmba midagi soojemat selga! Mehele tõmmati hullusärk selga. Tõmbas kindad kätte, käest. Tõmbas püksid, sukad, sokid, kingad, saapad jalga. Jalga olid tal tõmmatud vanad kotad. Tõmba mul kummikud jalast! Tõmbas märjad püksid jalast. Kleidi peale tõmbasin jaki. Tõmbasime rõivad seljast ja jooksime vette. Tõmbas mütsi, soni pähe. Luurajad tõmbasid gaasimaski pähe. Talle tõmmati selja tagant kott pähe. Hobusele tõmmati päitsed pähe.
9. (märgib asendi v. olukorra muutmist, millegi viimist mingisse asendisse v. seisundisse). a. (seoses keha v. selle osadega, näoilmega; muutjaks elusolend v. miski elutu); kiskuma. End kõverasse, kööku, kössi, kägarasse, konksu tõmbama. Laps tõmbas end teki all kerra. Tõmba end koomale, ma ei mahu mööda! Mees tõmbas oma suure kere ettepoole vimma. Tõmbasin end sirgu, pingule. Tõmbasin end pingile siruli, pikali. Mees tõmbas selja kühmu, pea õlgade vahele. Tõmbas käed rusikasse, sõrmed konksu. Tõmbas rusikad vinna ja tormas vastasele kallale. Tõmbasin põlved konksu, jalad istumise alla. Ära tassi seda rasket kotti, tõmbad veel selja ära 'teed seljale häda'. Tõmbas näo naerule, mossi, krimpsu. Tõmbas kulmu(d) kipra, kortsu. Tõmbasin silmad umbusklikult pilukile, kissi, vidukile. Tüdruk tõmbas suu mossi, prunti. Laps tõmbas suu viltu ja hakkas nutma. Kass tõmbab küüru selga. Koer tõmbas hambad irevile, saba jalge vahele. Hobune tõmbab kõrvad lingu, ligi pead. Hobune, luik tõmbas kaela kenusse. Mullikas tõmbas saba selga ja pistis jooksu. Varblane tõmbas suled turri. Rääkimine tõmbas keele kuivaks. Viin tõmbab seest soojaks. Värske õhk tõmbas pea klaariks. Hirm tõmbas mu kõhu külmaks. Külm vesi tõmbas varbad kangeks. *Igal juhul tõmbas elekter mu käe äkki ümber lambivarre krampi. M. Unt. | ‹impers.› *Olen vana merimees. Selja tõmbab kühma, sõrmed konksudena kõveraks, jalad kangeks ja tuimaks. J. Parijõgi. b. (seoses millegi muuga). Esimesed öökülmad tõmbasid maa tahedaks. Pakane tõmbas porised teerajad kõvaks. Tuul ja päike on tee kuivaks tõmmanud.
10. (märgib olukorra, seisundi muutumist:) tõmbuma. Kevadine heinamaa oli juba kuivaks tõmmanud. Vana foto on kollakaks tõmmanud. Vorstid on ahjus ilusasti krõbedaks tõmmanud. Kastanimunad tõmbavad seistes tuhmiks. Mu põsed tõmbasid punaseks, kuumaks. Märg pesu on külma käes kangeks tõmmanud. Taevas on selgemaks tõmmanud. Ilm tõmbab külmale. | ‹impers.› Tõmbab pimedaks. Hommikul, kui valgeks tõmbas, tegin kohe minekut.
11. (sissehingamise, nina v. suu kaudu millegi sisseimemise kohta). a. (õhu, koos õhuga ka millegi muu sissehingamise kohta). Tõmbasin kopsud värsket õhku täis. Tõmbas kopsudesse niisket mereõhku. Haige tõmbas sügavalt hinge. Tõmbas veel korraks hinge ja oligi surnud. Hingeldav poiss pidi paar korda hinge tõmbama, enne kui sai rääkima hakata. Tõmbasin hinge – kas nüüd või mitte iialgi! Naine tõmbas kergendatult, kergemalt hinge 'tundis kergendust', sest oht oli möödas. Olin tolmu ninna tõmmanud. Triipu tõmbama kõnek narkootikumi pulbrina nina kaudu manustama. Laps tõmbas endale nööbi hingekurku. b. (intensiivse haistmise kohta). Tõmbasin ninaga: oli tunda kõrbehaisu. Tõmbas ninaga õhku: talle tundus, et keegi oli seal suitsetanud. Tõmbasin ninna praelõhna. Koer tõmbas ninna võõrast lõhna. c. (suitsetamise kohta). Suitsu tõmbama. Tõmban ainult Marlborot. Mehed tõmbasid paberossi, pinutagust, pläru, plotskit. Ta tõmbab piipu. Hädaga tõmmati sammalt. Tõmbasin sügava mahvi. Tõmban juba kümnendat aastat. Kas sinu poeg juba tõmbab? Mina ei tõmba 'olen mittesuitsetaja'. Poisid kisuvad nurga taga suitsu tõmmata. d. (ninna kogunenud eritiste sissepoole kiskumise kohta). Tüdruk tõmbas ninaga ja pühkis silmi. Tõmbas ninaga, nagu kipuks talle nutt peale. *Neiu kopsis jalgu vastamisi, nägu külmast sinine, ja tõmbas ninaga ühtepuhku sissepoole. L. Promet.
12. (materjalide, esemete vms. kohta:) (vedelikku, suitsu, õhku) endasse imema v. enda kaudu liikuma panema. a. imama. Lõuend tõmbas värvi endasse. *Märg suhkur ei seisa! See on nagu lambitaht: tõmbab ise niiskust edasi. A. Mälk. b. vett vms. edasi, ära juhtima. Kraav tõmbab põldudelt liigvee ära. Ummistunud kanalisatsioon tõmbas halvasti. c. (suitsu väljajuhtimise, küttekollete toimimise kohta). Truubid ei tahtnud tõmmata. Pärast remonti tõmbasid lõõrid hästi. Korsten ei tõmmanud ja köök vajus suitsu täis. Ahi tõmbas halvasti, ajas suitsu sisse. Uus pliit tõmbas üle ootuste hästi. Kamin tõmbas ühtlaselt.
13. ‹ka impers.› (tõmbetuule, tuuletõmbuse kohta). Pane uks kinni, tuul tõmbab. Värava alt tõmbas tuul. Siin tõmbab, kuskil on vist uks lahti. Tuul tõmbas korstnalõõris. Orus on vaikne, aga mäe otsas tõmbab kõvasti. Lagedal jääksid majad tuulte tõmmata. *.. aga tuult ei tulnud, et oleks õhu lahedaks tõmmanud. O. Kruus.
14. (vastastikuse jõu toimel) enda poole liikuma panema, endaga kokku puutuma panema. Magnet tõmbab rauda (külge). Hõõrumisel merevaik elektriseerub ja tõmbab kergeid esemeid külge. Maa tõmbab kõiki esemeid enda poole. Kuu just nagu tõmbaks ja tõukaks vett. || huviäratavalt, ligimeelitavalt, kutsuvalt, ahvatlevalt mõjuma. Poissi tõmbab tehnika. Tüdrukut tõmbab joonistamine. Mind teater ei tõmba. Kauged mered ja maad tõmbasid teda juba lapsepõlves. Kaunis raamat kohe tõmbab lugema. Kuulus film tõmbas rahvast kinno. Loole tuleb panna selline pealkiri, mis tõmbab. Kui pakend tõmbab, ostetakse kaupa paremini. Linn tõmbab noori vastupandamatu jõuga. Rohkem kui trenn tõmbavad teda kõrtsid ja tantsupeod. Kas sind naised enam ei tõmba? Veri tõmbas neid teineteise poole. | ‹impers.› Mind tõmbab loodusesse, mere äärde. Teised läksid peole, kuid mind ei tõmba sinna. Lehmi tõmbas orgu, kus lokkas noor hein. || mingisse kooslusse, tegevusse kaasa haarama; (üle) meelitama. Mindki tõmmati vestlusse. Nad on Peetrigi oma kampa tõmmanud. Kohe esimesel kursusel tõmmati ta ülikooli näiteringi. Koori tuleks tõmmata rohkem noori inimesi. Osa tööstusettevõtteid tõmmati kontsernidesse. Kirjanik tõmmati poliitikasse. Mitmed tublid töötajad tõmmati teistesse firmadesse. || tähelepanu, huvi vms. äratama (ka tahtmatult), seda kuskile juhtima. Püüdsin endale iga hinna eest tähelepanu tõmmata. Juhtum tõmbas endale maailma üldsuse tähelepanu. Kisa-kära tõmbas koosviibijate tähelepanu hetkeks kõrvale. Pealekaebaja tõmbas endale klassi pahameele. Sellise käitumisega tõmbad sa teiste viha enda peale.
15. (tõmmise (1. täh.) tegemise kohta); (Internetist oma arvutisse võtmise e. allalaadimise kohta). Healt plaadilt võib tõmmiseid tõmmata just nii palju kui kulub. Viirusevastaseid programme saab tõmmata Internetist.
16. valmimisprotsessi lõpuni seisma; hauduma. Tee jäeti kaane alla mõneks minutiks tõmbama. Kohv on juba küllalt tõmmanud. Pane kummel, pärnaõied tõmbama. Puuviljateed lastakse tõmmata kümmekond minutit. Panime saunavihad toobrisse tõmbama. Asetage praetud kalale juustuviil ja laske kaane all tõmmata.
17. (energilise, hoogsa tegevuse kohta) vrd tõmbama (2. täh.). a. (intensiivse töötamise, tegutsemise kohta); rabama, rassima. Homme jälle rehepeks, tõmba nii et kondid kanged. Teenistus on kehv, kuigi tõmbame hommikust õhtuni. Tõmbasin 'korjasin' heal marjakohal korvi kiiresti täis. *Tee tööd ja näe vaeva, tõmba päevast päeva, aastast aastasse! P. Vallak. b. (da-infinitiivis olevat verbi tugevdades). Tõmbab töötada kahe koha peal. Nädal otsa tund tunni kõrval tõmbasin tööd teha. Laupäevaõhtuti tõmbasid noored kiikuda. Vahi, kus tõmbab magada, norsata! Poiss tõmbas täiest kõrist laulda. Laps tõmbas kisada. c. ohtralt jooma (alkoholi); intensiivselt purjutama. Tõmbasime kumbki tubli lonksu rummi. Vanamees on enda täis tõmmanud 'purju joonud'. *.. laisk ta küll oli, aga viina peale maias ja tõmbas ise ning andis ka teistele. R. Roht. *.. viskasin juudile paberid vastu vahtimist ja pistsin jooma. Viis päeva tõmbasin järjest. B. Alver. d. hoogsalt liikuma (hakkama); põrutama, kihutama. Auto tõmbas paigalt. Jalgpallur tõmbas kaitsjast mööda. Sellise laevaga tõmba või Ameerikasse! || kõnek (teat. väljendite koosseisus:) ära minema, kaduma. Tõmmake uttu, poisid, muidu läheb teil halvasti! Tahaks kohe minema tõmmata. e. (tulistamise, laskmise kohta). Võta relv ja kui keegi nähtavale ilmub, tõmba! Vasakult tõmmati meestele tuli selga. Talle tõmmati kuul kerre. Kõik mehed tõmmati sirgu, siruli 'lasti maha; tapeti'. Pärast selgus, et mättasse oli tõmmatud 'maha lastud; tapetud' vale mees. f. kiskuma, kaklema, tülitsema. Poisid tõmbavad, nii et karvatutid lendavad! Tõmmaku valitsused omavahel, aga jäetagu rahvad rahule. g. (keelepeksmise, tagarääkimise kohta). *.. naiste asi – tõmbab uustulnukat teistele, kuidas aga oskab. R. Roht. *Laterdavad selja taga, tõmmaku, tulevad suu sisse ütlema, lõikan vastu vahtimist. A. H. Tammsaare. h. ringi jooksma, hulkuma; (häälekalt) lõbutsema, möllama. Koer tõmbab küla peal. Ära lase poisil ühtepuhku mööda linna tõmmata. Metsas võisid lapsed vabalt tõmmata. Olge tasem, mis te nii hullusti tõmbate! || amelema, (ringi) laaberdama. Poiss muudkui joob ja tõmbab tüdrukutega. Mees tal alles suri, aga juba tõmbab teistega.
18. naist röövima, vägisi endale kaasaks viima (endisajal). Mehed tõmbasid meelepäraseid tütarlapsi endale naiseks, kaasaks. Mõrsjat tõmbama. *.. eks olnud see sinu poeg, kes metsateel marjuliste seast tõmbas Kaupo tütre. E. Kippel.
19. kõnek varastama; petma, tüssama, alt tõmbama. Tõmbas maalri järelt purgi värvi. Segastel aegadel igaüks tõmbas, kust aga sai. Teda ei saa usaldada, kust saab, sealt tõmbab. Muudkui tõmmatakse ja näpatakse. Bussis tõmmati mul rahakott ära. Istub oma kohvri otsas, kardab vist, et tõmmatakse ära. Sai korteriostuga tõmmata. Ole valvas, ära lase neil kavalpeadel end tõmmata. Mind tõmmati nagu viimast lollpead. Müüja tõmbas mind kümne krooniga.
20. kõnek pilkama, nöökima. Üksteist tõmmati ja nokiti. Sõbrad tõmbasid teda vahel, aga mitte pahatahtlikult. Vahel juhtus, et need, keda tõmmati, naersid ise kaasa. *Tulge, ma ostan teile pudel õlut. Olge heaks, tõmmake lehes seda linnavalitsust ... M. Metsanurk.
21. vulg (naisega seksuaalvahekorras olemise kohta). *Oli kursusel üks eit, tõmbas teda igaüks, kes viitsis. Ronis minugi sängi .. O. Raun.
22. (piltlikes väljendites). Sai tillist tõmmata 'sai petta, tüssata'. Armastab teisi ninast tõmmata 'petta, ninapidi vedada'. Lepingule tõmmati vesi peale 'leping jäeti sõlmimata'. Keegi tõmbab kulisside varjus niite ja juhib kogu seda äri.

tõukama ‹tõugata 48›

1. löögiga v. pideva surumisega kuhugi v. mingis suunas liikuma panema v. liikumas hoidma, (järsult, hooga) lükkama. Tõukas ukse lahti, kinni. Tõukab jalaga, saapaninaga maas vedelevat kotti. Suusataja tõukab mõlema kepiga korraga. Poiss kipub teisi tõukama ja togima. Rüseldi ja tõugati üksteist. Keegi tõukas mind selja tagant, mulle rindu. Tõukas teise selili, pikali. Tõukasin ta käe kõrvale. Poiss tõukas tüdruku vette. Vangid tõugati väravast sisse. Noor käopoeg tõukab teised pesakaaslased üle pesaserva maha. Lehm tõukas perenaist sarvedega. Paat tõugati vette. Tõukas parve liikvele, kaldast lahti. Toapoiss tõukas ratastooli. Pagasikäru tõukav mees. Tuul tõukab paati. Meretuulest tõugatud murdlaine. Teda oleks kui vedruga püsti visatud ja jooksma tõugatud. *„Kes ta nisuke on?” küsis Arno, Tõnissonile küünarnukiga külge tõugates. O. Luts. | sport (kuulitõukes). Kuuli tõukama. | piltl. Seegi plaan tõugati üle parda. Tahtis vastutust teise turjale tõugata. || järsu liigutusega mingisse asendisse viima. *Ja siis tuli kolmas [krambi]hoog. Flora tõmbas käed kurgu alla rusikasse ja tõukas pea kuklasse. J. Kross. || sport (tõstespordis:) kangi põrandalt rinnale ja seejärel ühe hooga üles sirgetele kätele tõstma vrd rebima Rebis 160 kg ja tõukas 209,5 kg. Jaan Talts tõukas esimese eestlasena sirgetele kätele 200 kg. || piltl valitsemast kõrvaldama, kukutama. Kuningas tõugati troonilt. Keiser tõugati võimult. *.. tema käskinud maavalitseja aujärjelt tõugata ja ära tappa .. A. H. Tammsaare. || ‹sageli da-infinitiivis› piltl märgib kaitseta olekut, kellegi käsutada, kamandada, alandada olemist (ka vastavates ühendites). Tema on igaühele tõugata ja lükata. Ole siin kõigi tõugata ja tõmmata. Ma ei taha olla teiste tõugata ja tallata, pilgata ja tõugata. Vaenelaps jäi võõraste tõugata. *Teised olid alalised pailapsed, Mait alaline pahategija. Teisi silitati, teda tõugati. E. Vilde.
2. van peeneks, puruks tampima v. suruma. *.. siis pandi teda päevast päeva ringi ajama rasket käsikivi või jällegi pidi ta uhmris suurmeid tõukama. E. Kippel. *.. kas neil pole kodus noaotsa-täis tõugatud pipart või näputäis lauasoola. P. Krusten.
3. mingisse olukorda sattumist põhjustama; midagi tegema ajama, ajendama. Sina oled mind õnnetusse, häbisse, hukatusse, haua äärele tõuganud. Kedagi patu, kiusatuse sisse tõukama. Rahapuudus tõukas ta libedale teele. Mis motiivid teda kuriteole tõukasid? Armuhullus tõukab äraarvamatutele tegudele. Soov teiste tunnustust teenida tõukab riskima. Tülpimus tõukas mehi märjukest tooma. See tõukas mind innukamalt tõde otsima. Hirm tõukas teda põgenema. Uudishimu tõukab tegutsema.
4. van keelt peksma, (taga) rääkima. *Aga see, mis tõugatakse meie abielust, see on täitsa tuulest võetud .. R. Sirge. *Teel sai ühe ja teise tuttavaga niisama tühja-tähja tõugatud. L. Vaher.
5. (ööbiku laulmise kohta). Ööbik tõukab lepikus.

tähendama ‹37›

1. teat. tähendust, sisu, mõtet kandma, millelegi osutama, viitama, millegi märgiks olema. a. (sümbolite, tähiste jms. kohta). Üks lühike vile tähendab: muudan kurssi paremale. Punane tuli fooris tähendab liikumiskeeldu. Punane roos tähendab armastust. R tähendab 'tähistab' silindri põhja raadiust. b. (sõna, lühendi, lause, teksti vms. kohta:) teat. mõistet väljendama; teadet, (varjatud) mõtet, ideed vms. edasi andma. Nurm tähendab siinmail põldu. „Mardus” tähendas algselt surnut. „Maja” tähendab sama mis soome sõna „talo”. Mida tähendab „lokku lööma”? IT tähendab infotehnoloogiat. Need kaks lauset tähendavad üht ja sama. Seleta ära, mida see luuletus, vanasõna tähendab. Mida tähendab pealkiri „Parim päev banaanikala püügiks”? Nüüd saan aru, mida see ähvardus tähendas. c. (üldisemalt:) millegi ilminguks, tõenduseks olema, millestki märku, tunnistust andma. Vaikimine tähendas nõusolekut. Naeratus tähendas, et ta on vastusega rahul. Lehtede kolletumine tähendab, et sügis on käes. Rahulolu tähendav muie. Tolmurullid tähendavad, et perenaine on laisk olnud. Ei tea, kas ta punastab niisama või tähendab see midagi. Kogelus tähendab sageli ärritust. || (väljendab, et miski järeldub millestki:) järelikult. Pileteid pole. Tähendab, me ei sõida. Kui ta ei tulnud, siis tähendab, ei saanud tulla. d. millegi endeks olema, midagi ennustama. See uni tähendab õnne, raha, surma. Õhtune päikesepuna tähendab tuult. Rotid ja rongad öeldakse õnnetust tähendavat. Silma sügelemine tähendab nuttu. e. (esineb imestust, halvakspanu märkivates väljendites). Mis see tähendab? Miks sa koolis pole? Seal karjub keegi appi! Mis see peab tähendama? *Mis see siis tähendab! .. Poiss sõidab heinahunniku otsas allavett! J. Parijõgi.
2. midagi endast kujutama, midagi endaga kaasa tooma. Kas mõistad, mida tähendab 15 aastat vangistust! Ühele tähendab abielu kannatusi, teisele õnne. Kukkumine tähendas sportlasele kaotust. See töö tähendab tõsist lisakoormust. Nende abiellumine tähendaks kahe talu ühendamist. Tormipäevad tähendavad kaldale toomata kalatonne. Lubadus ei tähendanud ta jaoks kohustust. Suvelaager tähendas päikest, suplusi ja uusi tutvusi. Puudulik tunnistusel tähendas järeleksamit sügisel. *.. mina arvan, et armastus tähendab lapsi, aga naised arvavad, et armastus tähendab autot. A. H. Tammsaare. || tähtsust, väärtust omama, väärt olema, lugema. Pere tähendab talle palju. See väike pingutus ei tähenda noorele inimesele midagi. Natuke nälga, mis see tähendab! Tüdruk tähendab talle väga palju. Kogemused tähendavad ka midagi. Teiste jutt ei tähenda, tuleb ise minna ja vaadata.
3. ‹oleviku sg. 3. pöördes› (täpsustust märkivana). Siis kui me abiellusime, (see) tähendab pool sajandit tagasi, oli siin vägev talu. Ma näen siitki, see tähendab aia tagant, kuidas nad tulevad. || kõnek (taunitava täitesõnana). Tähendab, läksin joonelt koju.
4. ütlema, mainima, märkima (3. täh.) Tähendas naisele, et hakkab nüüd minema. Tähendab rõõmsalt, endamisi, teiste jutu vahele, kui hästi kõik on. Lubage tähendada, te olete kaotanud. Olgu tähendatud, et .. Tähendatud ajajärku on palju uuritud. || kirja panema, (üles) märkima, üles tähendama. Tähendas aadressi oma märkmikku. Tähenda oma soovid paberile. Raba on kaardile tähendatud.
5. millegi v. kellegi suunas v. peale näitama, osutama. Laps tähendab sõrmega suhu. Tähendas käega üle tänava, vasakule. Tähendas pilguga toolile. Kõik tähendasid uustulnuka peale. „Lähen sinna,” tähendab mees kõrtsi poole. Mindi tähendatud suunas. Sellele asjaolule ei saa tähendamata jätta.