[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

agar ‹-i 2› ‹s›
merepunavetikaist saadav aine, mille lahus annab jahtumisel tugeva tarrendi

alkaloid ‹-i 21› ‹s›
keem tugeva farmakoloogilise toimega aluseline taimne ühend

astme|üldistus
keel tugeva v. nõrga astme üldistumine seal, kus see häälikulooliselt ei peaks esinema

automaat|kork
kaitsekork, mis lülitab liiga tugeva voolu korral automaatselt elektriahela välja

efekt ‹-i 21› ‹s›

1. tugev mulje v. mõju. Esteetiline, emotsionaalne efekt. Taotleb välist efekti. Tema jutt ei tekitanud erilist efekti. Efekt oli täielik.
▷ Liitsõnad: perspektiivi|efekt, värviefekt.
2. tagajärg, tulemus. Suur, märgatav, majanduslik, kasvatuslik efekt. Ravim ei andnud loodetud efekti. Uuendus andis ootamatu, positiivse efekti. Uue tehnoloogia rakendamisest saadi ainult osalist efekti. Katsetati mitmesuguseid võtteid, kuid vähese efektiga.
▷ Liitsõnad: lõppefekt.
3. tugeva mulje tekitamise vahend. *.. efekt ei mõju mitte üksi näitelaval, ta mõjub ka tõsises elus .. P. Pinna.
▷ Liitsõnad: heli|efekt, kõla|efekt, lava|efekt, valgusefekt.
4. füüs nähtus. Fotoelektriline efekt. Aja suhtelisuse efekt. Doppleri, Einsteini efekt.
▷ Liitsõnad: foto|efekt, kvantefekt.

elektri|löök
suhteliselt tugeva elektrivoolu tungimine läbi inimese v. looma keha. Sain katkisest kontaktist elektrilöögi. Erutav teade mõjus nagu elektrilöök.

enese|unustus
millestki innustumise, tugeva tunde vm. tõttu kõige muu unustamine, kontrolli kaotamine enese üle. Hetkeline eneseunustus. Eneseunustust otsima, leidma. Erutusin eneseunustuseni.

eugenool ‹-i 21› ‹s›
keem tugeva nelgilõhnaga värvusetu vedelik, nelgiõli peamine koostisosa

fenool ‹-i 21› ‹s›
keem
1. tugeva terava lõhna ja antiseptiliste omadustega kristalne mürgine aine, karbolhape
2. ‹pl.› aromaatsete süsivesinike (hrl. mürgised) derivaadid, milles hüdroksüülrühmad on vahetult seotud aromaatse tuumaga

haav ‹-a 23› ‹s›

1. naha v. limaskesta ning nende aluste kudede mehaaniline vigastus. Suur, lahtine, värske, veritsev haav. Sügav, pindmine haav. Haav on kerge, ohtlik, paranematu, surmav. Haava puhastama, siduma. Haav teeb valu. Ta käed ja jalad olid haavades. Mees suri lahingus saadud haavadesse. Haavas on põletik. Haav mädaneb, on halvaks läinud. Haavast jookseb verd, mäda. Arst kõrvaldas haavast mürsukillu. Haavale tuleb panna steriilne side. Ta ravib kodus oma haavu. Haav on paranenud, kinni kasvanud, armistunud. Koer lakub oma haavu. | piltl. Autoratas on jätnud rohukamarasse inetu haava. || taime välispinna ja selle aluste kudede mehaaniline vigastus. Vaigu saamiseks lõigati mändidesse haavad.
▷ Liitsõnad: killu|haav, kuuli|haav, laske|haav, lõike|haav, lömastus|haav, muljumis|haav, noa|haav, operatsiooni|haav, puremis|haav, pussi|haav, põletus|haav, raie|haav, rebimis|haav, riivamis|haav, söövitus|haav, torkehaav; kõhu|haav, külje|haav, liha|haav, naha|haav, pea|haav, rinnahaav.
2. piltl tugeva hingelise vapustuse, raske elamuse, kahjustuse vm. jälg. Esimese armastuse nurjumine lõi ta hinge, südamesse valusa haava. Pole tarvis vanades haavades urgitseda. Milleks minevikku meenutada ja vanu haavu lahti käristada. Aeg parandab haavad, aga jätab armid.
▷ Liitsõnad: armu|haav, hinge|haav, sõjahaavad.

hambaid risti pigistama ~ suruma, hambad (on) risti ~ ristis
(tugeva kannatamise, pingutamise, vastupidamise, enesevalitsemise märgiks). Surub valu, viha, häbi pärast hambad risti. Kannatab valu, pilkeid, naeru hambad risti(s). *Kuus aastat ehitasime seda [maja], hambad risti ja nutt kurgus! L. Kibuvits.

haug ‹haugi 21› ‹s›
põhjapoolkera mage- ja riimvete tugeva pea ja pika sihvaka kehaga röövkala, purikas, havi (Esox lucius). Viiekilone haug. | (toiduna). Keedetud, täidetud haug.

heksakloraan ‹-i 21› ‹s›
hrl aiand tugeva lõhnaga valge kristalne aine, tugev putukamürk

hõõguma ‹37›

1. ilma leegita põlema; tugeva kuumuse mõjul (punakalt) helendama. Söed, tukid hõõguvad. Tuli hõõgub tuha all ka piltl. Hõõguv piip, pabeross, taht, elektripliit. Hõõguv sulametall, laava, gaasijuga. *Varsti hubises leek vastu [pliidi] raudu, mis lõid hõõguma, levitades mõnusat sooja madalasse tuppa. R. Sirge. *Kohmetanud sõrmedega tsäksis ta pimedas niikaua, kui sai taela hõõguma. J. Peegel. || kiirgama, õhkuma, endast levitama (hrl. soojust). Radiaatorid akna all lausa hõõgusid (kuumusest). Köögis hõõgus hubaselt kuumaks köetud soemüür. Päikesest hõõguv rannaliiv, maapind. *Läbi katkise akna hõõgus lume jahedus.. F. Tuglas. *Päris talvekülmus hõõgub siis veel metsast vastu. K. Põldmaa.
2. piltl (tugeva ning visa tundmuse, soovi, tahte, kire avaldumise kohta). Soov, iha, armastus, vaen hõõgub tema rinnas, südames, hinges. Minus lõi hõõguma uus lootus. Meeste vahele jäi hõõguma salavimm. Luuletusest hõõgub koduarmastust ja vabadusiha. Nooruk otse hõõgub vaimustusest, teotahtest, protestivaimust. Silmad hõõguvad vihast, tigedusest. Ämma silmadest hõõgub selgesti mõistetavat põlgust.
3. (hrl. inimese füüsilise seisundi kohta). a. punakalt õhetama. Nägu hõõgub erutusest, külmast, veinist. Punastas, ägestus nii, et kõrvalestad, põsed ja kael hakkasid hõõguma. Silmad hõõguvad, hiilgavad, läigivad. *..seevastu hõõguvad nende kinnastamata käed, mida nad alatasa ..puhumisega soojendavad, otse sarlakivärvilises haiglases punas. R. Roht. b. valulikult õhkuma, kuumama. Suu hõõgub tugevatest vürtsidest. Keha, pea hõõgub palavikust. Õlad lausa hõõgusid valust. Hõõgun üleni palavikus. *Ta nahk oli kuiv, kuum, näis lausa hõõguvat. A. Jakobson.
4. värvuselt (ere)punane olema, punetama; eretama. Idataevas hõõgus nagu tulekahjukumas. *Keset kullakat, küpsevat nisu / hõõgub tuliselt punane moon. K. Merilaas. *Värvidest hõõguva lapitud vaibaga / hakkab september taigat katma. U. Laht.

joobnud ‹-nu, -nut 2› ‹adj›
‹eestäiendina indekl.›
1. ebakaine, purjus. Joobnud mees. Joobnud inimeste kisa ja lärm. Joobnud olek. Ta oli veidi, kergelt, päris joobnud. Mees lällas joobnud keelel. Tüdisin ta joobnud jutust varsti. Ants oli joobnud peast naist peksnud. Jäi joobnud peaga, joobnud päi kraavi magama. Mees jäi ikka joobnumaks. Autojuhti karistati joobnuna sõitmise eest. *Uksel tahtis Pearu naist tabada, aga joobnud jalad ja käed ei kuulanud hästi sõna. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: pool|joobnud, purujoobnud.
2. piltl joobunud, vaimustunud; kellegi v. millegi tugeva meelisegava mõju all. *Nad seisavad, joobnuna toore puu lõikuslõhnast, okaste osoonist ja aroomiks muutunud kuusetõrvast. H. Kiik.

jõuline ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›
tugev, tugeva jõuga. a. suurt füüsilist jõudu omav v. ilmutav. Jõulised musklid, käsivarred, käed. Jõuline musklis keha. Ujub, sõuab jõuliste tõmmetega. Maadleja võttis vastase jõulisse haardesse. Ta näis õige jõulise mehena. Meeskonna jõuline mängumaneer. Koridorist kostsid jõulised sammud. Jõuline nägu, kael, nina. Autol on jõuline mootor. Jõuline taimestik. b. intensiivne; võimas; hoogne. Näitleja jõuline hääl, sosin. Jõulised tunded. Jõuline plahvatus, rünnak. Jõuline kasv, areng. Jõulised lainelöögid murendasid kallast. c. mõjuv, haarav. Jõulised värsid, oodid. Jõuline stiil, ütlemisviis. Näidendi jõulised konfliktid. Omapärane jõuline talent. „Libahundi” Tiina on meie klassikalise näitekirjanduse kõige jõulisemaid kujusid.
▷ Liitsõnad: nigela|jõuline, nõrga|jõuline, suure|jõuline, tugeva|jõuline, täie|jõuline, väikese|jõuline, ürgjõuline.

järsk ‹järsu 21 komp järsem e. järsum superl kõige järsem e. kõige järsum e. järsim› ‹adj›

1. püstsuunas tõusev v. langev, rõhtsuunast tugevasti erinev, tugeva kallakuga; ant. lauge. Järsk tõus, lang(us). Järsk kallas, perv, rannik, nõlv, mägi. Järsk tee, rada, trepp. Rändrahnu üks külg on järsk, teine lauge. Mäe järsemast küljest on võimatu üles ronida. Haubitsa mürsul on järsk lennujoon. Lühike järsk laine peksis vastu laevakülge.
2. tugevasti suunda muutev, suure nurga all pöörduv. Jõgi, tee, rada teeb järsu pööraku, käänaku, looke, käänu. Järsud kurvid.
3. äkiline. Järsk hüpe, haare, tõuge, tõmme, liigutus. Auto liikus paigast järsu nõksatusega. Kehatemperatuuri järsk tõus. Järsk tuuleiil. Järsk raksatus. Järsk raevu-, valuhoog. Tuli järsk sula, pakane. Lühike järsk käepigistus. Kõnnib järsul sõjaväelaslikul sammul. Tegi loole lühikese ja järsu lõpu. Saabus järsk ootamatu vaikus. *Küsimus oli nii järsk ja sissejuhatuseta, et poiss tundis enese võitlusvõimetuna. H. Raudsepp.
4. terav, tugev; ilmne, tunduv. Järsud kontrastid. Järsk vahe, erinevus värvitoonis. Puude järsud mustad varjud. Leht- ja okasmetsa vahel ei ole siin järsku piiri. Toodangu järsk tõus, langus, suurenemine, vähenemine. Järsk murrang loomingus. Ta sõnad ja teod on järsus vastuolus.
5. talitsematu, äkiline; (hoolimatult) range, karm, lahkusetu. Järsk iseloom, käitumine. Järsu sõnaga, ütlemisega mees. Vastas küsimusele järsul toonil. Kostsid järsud käsklused. Taat oli sõnades, väljendustes järsk. Oma naisega, oma naise vastu oli ta eriti järsk. Ta oli järsk ja nõudlik õpetaja. „Ei!” kõlas lühike järsk vastus. Ühe järsk tõrjuv hoiak jahutas ka teiste indu.

jää|lõhkuja ‹1› ‹s›
mer eriti tugeva ehitusega spetsiaallaev, mis rajab jääs teed teistele laevadele
▷ Liitsõnad: aatomijäälõhkuja.

kaitse|kork
el korgikujuline elektriseadis, mis lülitab liiga tugeva voolu korral elektriahela välja, korkkaitse

kange ‹1› ‹adj›

1. paindumatu, puine, jäik (nii et liikumine v. liigutamine on takistatud). Jalad on käimisest, külmast üsna kanged. Pärast sellist teekonda oled jalust kange. Ristluud, kondid on raskest tööst kanged. Kael jäi vahtimisest kangeks. Liikmed on luuvalust kanged. Vanamehe sõrmed on rehapulkadena kanged. Jalad, käed tõmbusid jääkülmas vees kangeks. Vaadake, et ta kangeks ei külmu! Ei saa kummarduda, selg on kange. Tõusti ja sirutati istumisest kanget keha. Mehe liigutused olid kohmakad ja kanged. Ohvitser astus tikksirgelt kangel sammul. Surnukeha oli külm ja kange. Räägib kange keelega, nagu oleks ta purjus. Tärgeldusest kange särgikrae. Märjad riided tõmbusid pakases kangeks. | piltl. Kohkus, ehmus kangeks. Jäi hirmust kangeks. || (võõrapärase ja vigase keelepruugi kohta). Parun rääkis kanget eesti keelt. *„Kus on see mees, see Piiri Tönnu?” hüüdis ta pisut kanges maakeeles .. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: külma|kange, pulkkange.
2. (keha)jõult tugev, jõuline, kõva. Poisid katsusid jõudu: kumb on kangem. Mitme vastase vastu ei saa, ole nii kange mees kui tahes. Kelle sõnn on kõige kangem? Karu kõige kangem, rebane kõige kavalam. *Ülesoo meeste kangete käsivarte mõjul edeneb töö jõudsasti. O. Luts. | piltl. Males oled sa minust kangem. Võõra tahe oli tema omast kangem. Kangem pool (kindlama, otsustavama sõnaga abielupoole, hrl. mehe, harvemini naise kohta). Kangem sugu (meeste kohta). *„Ei Tõnu mind mata,” hooples noorik, „olen tast eluvaimu poolest kangem ..” H. Raudsepp. || mehine, kartmatu; vägev, võimas. Suured teod nõuavad kangeid mehi. Ta oli nii kange mees, et ei kartnud vanakuraditki. Väike, aga kange rahvas. *.. oder kasvas õige kange, mäel pani mahagi. Aga mis tast sai! F. Tuglas.
3. millegi poolest silmatorkav v. väljapaistev, tubli, hakkaja, kõva. Kange töömees, kõnemees. Kange ujuja. Kange kala- ja jahimees. Kange pillimees ja tantsulõvi. Poiss on kange pidudel käija. Ta on kange tööd murdma. Saarlased on kanged meremehed. Mart on valla kangemaid traktoriste. Laine on kange tüdruk: õppeedukuselt klassis esimene. || ‹sageli ma-infinitiiviga› oma loomult kõvasti kalduv midagi tegema. Kange viinavõtja, joodik, kakleja, löömamees. Kange lõuapoolik, mokamees. Kange teisi õpetama, käsutama. Kange mees lubama, lubadusi andma. Ta on kange tagaselja ähvardama, kõigiga vaidlema, tüli norima. Poisid olnud kanged vallatust tegema. Vello olnud kange igasuguste tempude peale. Hobune oli kange üle aia hüppama. Põrsad on kanged sööma. Ohakad on kanged juuri ajama.
4. kõva, väga tugev, suur; äge. Kange peavalu, palavik. Jalga lõi kange valu. Hirmus kange köha, nohu. Kange nälg, janu, söögiisu, väsimus, igavus. Kange tüli, sõnavahetus, vaidlus. Hakkas kange hirm. Ta on kanget jonni täis. Kiristas kanges vihas hambaid. Kange kuraas sees. Kõik asusid kange õhinaga tööle. Mul on kange kiire. Läks lahti kange askeldamine. Kange pingutus võttis nõrgaks. Kange soov, tahtmine edasi õppida. Tal on kange isu välja minna. Kange kiusatus. Mehel käivad kanged viinaneelud. Vennal kange valu naist võtta. *Haigus oli kord juba sees ja muudkui läks aga kangemaks. A. Jakobson. *.. käes on poiss tal esimest aastat ja arm alles kange. V. Lattik. || (kiire liikumise kohta). Tormab kange hooga, ajuga, valuga. Poiss tuli kange jooksuga. Tuhises kange kiiruga edasi. Hobune on kangest sõidust higine. *Siin väinas oli veevool kange ja vesi viis jää varakult välja. A. Kalmus. || (ilmastikuga ühenduses). Väljas on kange külm, pakane, tuisk. Heinaajal oli kange palavus. Puhub kange tuul. Külm läks üha kangemaks. Kange sajuga ei läinud keegi majast välja. *.. oli veel ometi talv, päris kange talv. A. Taar. || vali (hääle, heli kohta). Kange kisa. Vee mühin läks järjest kangemaks. Veski kange mürin. Ukse taga algas kange kloppimine. Kõrvus on kange kohin. || kõnek tuline, innukas. Ta on uue korra kange pooldaja. Mees oli kange katoliiklane. Kingsepp olnud kange punane.
5. tugeva mõjuga, tugevatoimeline (hrl. mingi aine kohta). Kange kohv, tee, äädikas, sinep. Kange tubakas. Kanged rohud, mürgid. Kange hape. Need paberossid on minu jaoks liiga kanged. Tegi lihale kange soolvee. Kange väetiselahus kahjustab taimi. Dieettoidus ei kasutata kangeid vürtse. Klaas kanget lahjendamata jõhvikamahla. || suure alkoholisisaldusega. Kange õlu, viin, puskar. Kange naps. Kanged alkohoolsed joogid. Joodi õlut ja kangematki kraami. | ‹elliptiliselt› kõnek (viina vm. vägevama alkohoolse joogi kohta). Võeti, visati klaasike kangemat. Külalistele otsiti välja pudel kangemat. Peale õlle oli meestel ka üht-teist kangemat kaasas. || (terava, tugeva lõhna v. maitse kohta). Köök oli kanget kärsahaisu täis. Haigla koridoris oli tunda kanget kloroformi ja eetri lehka. Mehel käis suust välja kange õllelehk. *.. märkab kohkudes, et kohvil on kange lambiõli maik juures. O. Luts. || (prillide kohta). Prillid olid liiga kanged ja võtsid silmad valutama. || piltl vägev, võimas. Saunalaval oli kange leil. Käis välja oma kõige kangemad trumbid. Seekord ütles seda juba kraad kangemal kujul. Vandus kõige kangemate sõnadega, kõige kangemat kurja.
▷ Liitsõnad: kibe|kange, mürk|kange, tulikange.
6. mittejäreleandev, visa, vastupidav; kangekaelne, jonnakas. Kange iseloomuga, südamega inimene. Ta on kange ja oma õigust täis. Kanged ja protsessijad vanamehed mõlemad. Oli juba lapsena kange ja isemeelne. Suureline ja kange pealegi! Ära ole nii kange: targem annab järele! Kange nagu sikk. *Nad olid algul kanged olnud ja tühjaks jätnud selle paberi, mis raad neile kongis ette pani .. G. Helbemäe.
7. range, vali, karm. Ta tuli alles kange käsu peale. Tüdrukud läksid kangest keelust hoolimata simmanile. *.. siin oli oma vali kord, omad ülemad ja alamad ja ääretu kange distsipliin. R. Roht.

karastama ‹37›

1. tehn metallide ja nende sulamite kõvadust tõstma tugeva kuumutamise ja seejärel järsu (külmas vees v. õlis) jahutamisega. Terast, rauda karastama. Teritatud puuride otsad karastatakse. Vikatit karastama. Sepp karastas kirvetera vees parajalt kõvaks.
2. organismi (ilmastikule) vastupidavamaks muutma. Karastab end külma veega pestes. Tervist karastama. Sport karastab keha, organismi. Värske õhk ja päike karastavad. Kehaliselt karastatud mees. Töö oli ta kõvaks ja tugevaks karastanud. Tuultes karastatud meremees. || piltl tahtejõudu, iseloomu tugevdama. Tahet, tahtejõudu karastama. Raskused, katsumused karastavad inimesi. Lahingutes, sõjatules karastatud sõdurid. Meri karastab nooruki meheks. Ta on vaimselt karastatud. *Paruni ähvardus oli ta otsuse korraga kindlaks karastanud. E. Vilde. || värskendama, kosutama, turgutama. Käis end palavaga jões karastamas. Õhtune jahedus karastas palava päeva järel. Karastati end toidu ja õllega. Karastav suplus. Allikavesi on külm ja karastav.

kasematt ‹-mati 21› ‹s›

1. aj poliitilise vangi üksikkamber kindluses. Peeter-Pauli kindluse kasematid. *Isegi kolm aastat kasematti moonutab inimese nägu. J. Kross.
2. sõj tugeva betoonist vm. kattega pommi- ja mürsukindel ruum kaitseehitises. Bastionide kasematid.
3. sõj soomustatud suurtükiruum suurtel vanemat tüüpi sõjalaevadel

keel kuivab (suulakke kinni)
(väga tugeva janu kohta). Kange leitsakuga kippus kõigil keel suulakke kinni kuivama.

kerest läbi käima
(hrl. ehmatamise vm. tugeva elamuse kohta). Mul käis kerest läbi, et nüüd on küll lõpp käes. *.. järsku trahh! hobune püsti ja norskab. Mul käis kohe kerest läbi, et nüüd on hunt .. E. Vaigur.

kihutama ‹37›

1. tugeva hooga, kiiresti sõitma v. minema. Maanteedel kihutasid bussid. Auto kihutas kraavi, jalgratturile otsa. Kiirrong kihutas läbi avarate väljade. Mootorpaat kihutab piki jõge meile vastu. Hobune kihutab nelja, galoppi, täit traavi. Saan kihutas mööda kõrvalisi teid külast linna abi järele, abi tooma. Vaenlase lennuk kihutas meist madalalt üle. Kelk kihutas täie hooga nõlvakust alla. Mõni autojuht armastab kihutada. Me kihutasime taksoga kohale. Kihutas end autoga surnuks. Poisid kihutasid jalgratastega, jalgratastel ühest kohast teise. Eelsalk kihutas mootorratastel, suuskadel linna poole. Käskjalad kihutasid teadet viima. Võidusõitjad kihutasid meeletu kiirusega. Püüdis teistest mööda kihutada. Vaata, et sa otsa ei kihuta! Kihutab, nii et hobune valges vahus. Külla kihutas vaenlase ratsasalk. Ta kihutas ratsa, täku seljas põllule. || kiiresti jooksma, käima, kiiresti minema; tormama. Kihutasin joostes koju. Ta kihutas, nii kuidas jalad võtsid, tulistvalu peitu. Poisid kihutasid kõigest väest joosta. Kutsikas kihutas klähvides ringiratast. Kari kihutas palavaga koju. | (loodusjõudude, mõtete, aja vms. kohta). Üle lagendiku kihutasid tuulehood. Pilved kihutasid taevas. Üle tee kihutasid tuisujoomed. Lained kihutasid rannale. Läbi pea kihutasid mitmesugused mõtted. || kõnek midagi kiiresti tegema, toimetama v. askeldama. *Sest küllap see eit kihutab vist kooke küpsetada ja suppi vaaritada .. A. Jakobson.
2. ägedalt, energiliselt, hooga kuhugi ajama, liikuma v. tegema sundima, kupatama. Vaenlane kihutati piiri taha. Politsei kihutas demonstrandid laiali. Vangid kihutati nuudihoopidega tööle. Peremees kihutas poisi metsast loomi otsima. Kihuta see laiskvorst oma majast kuuse alla! Kihutas koerad malakaga eemale. Kutsar kihutas hobuseid üha kiiremale sõidule. Kari kihutati vaenlase eest ära, metsa. Koer kihutas kassi puu otsa. Tuul kihutab lund näkku, pilved laiali. Kihuta need rumalad mõtted peast! || tagant tõukama, tagant sundima; ajendama. Uudihimu kihutas inimesed kohale. Armukadedus, pime kirg kihutas teda nurjatustele. Mis salajõud küll inimesi reisima kihutab! Mis valu sind siia kihutas 'mis sind siia tulema sundis'? Kordaminek kihutas edasi töötama. *.. kunagi ei jätnud ta rõhutamata, et teda kihutab sõna võtma ainuüksi õiglane soov pahesid välja juurida .. J. Semper.
3. ässitama, õhutama; agiteerima. Kihutas oma juttudega inimesi üksteise vastu. Oma ägedusega kihutab ta teised enda vastu. Kihutab teisi kuriteole. Kihutab rahvast mässule, ülestõusule.
4. kõnek hooga virutama v. viskama. Kihutas poisile rusikaga vastu kõrvu, vastu pead. Ole ettevaatlik, kihutab sulle veel äkki pussiga kõhtu! Kihutas tüdrukule kopsikutäie vett kaela. *Ta sirutas käed ridvaga pea kohale ja kihutas õnge kogu jõust vette. R. Kaugver. || (tulistamise kohta). Kihutas vastasele kuuli rindu, reide, keresse. Mees kihutas endale kuuli pähe 'laskis end maha'. *.. rabab sellelt automaadi, paneb vastu tervet õlga ja kihutab kogu magasini tühjaks. J. Peegel.

kiiskama1 ‹kiisata 48›
eredalt, tugevasti läikima v. särama. Jää ja lumi, mundrite metallnööbid, vaskpillid, aknad kiiskavad päikeses. Kirikute kullatud kuplid kiiskasid üle linna. Päike kiiskab ja kõrvetab. Uued kingad kiiskasid nagu peegel. Juuksed kiiskasid pumatist. Rohukõrtel kiiskasid kastepiisad. Köök lausa kiiskas puhtusest. Naine kandis kiiskavaid ehteid. Kiiskav kassikuld. *Madal sügisene päike kiiskab vastu klaasilt ja vaselt, nii et silmadel hakkab valus. V. Beekman. || (silmade, vaate, neis väljenduva tugeva tunde kohta). Ta silmad kiiskasid nagu kassil. Kõneleja silmad lõid palavikuliselt kiiskama. Mehe silmad kiiskasid tigedalt, vihast, saagiahnelt. Silmades(t), pilgus(t) kiiskab pahameel, viha, meeleheide. *Aadu pisikesed silmad kiiskasid rõõmust sõbraga kokkusaamise üle. E. Vilde. || tugevates puhastes värvitoonides paistma. Taamal kiiskas helesinine järv. Tal kiiskas seljas helevalge pluus.

kirju|rähn
zool kirju sulestiku ja tugeva koonilise nokaga lind (Dendrocopos)

kirsa ‹6› ‹s›

1. tiheda ja tugeva puuvillriide ühelt poolt kummiga katmisel saadud tehisnahk
2. kirsasäärik, kirsasaabas. Vanamehel olid kirsad jalas.

kiskuma ‹kisun impers kistakse, kistud 42›

1. tõmbama, tirima, sikutama. Haaras tüdrukul käest ja kiskus ta tantsima. Poiss kiskus end kinnihoidjate käest lahti. Püüdis portfelli minu käest ära kiskuda. Keegi kiskus teda mantlihõlmast tagasi. Mehed kiskusid köit täiest jõust enda poole. Kiskusin uppuja paati. Palgid kisti jõest kaldale. Ta kiskus nöörist, ohjadest. Kiskus suure vaevaga jala porist. See niit ei lähe kiskudeski katki. Kiskus teist juustest, karvust, habemest. Kiskus magajal teki pealt. Kiskusin ukse jõuga lahti. Kiskus endal pintsaku, särgi seljast, säärikud jalast. Kisub kindad käest, kätte. Kiskus endal maski eest. Kiskusin kiiresti püksid, säärikud jalga, tööriided selga. Kiskus end pesuväele, alasti, endal viimase kui katte ült. Hakkas jahe ja ta kiskus hõlmad koomale. Poisil oli soni silmadele kistud. Kiskus mõõga tupest. Kiskus taskust pungil rahakoti. Laps kiskus endale riiulilt raamatud kaela. Tuul kiskus puud looka, rebis ja kiskus riideid. Vool kiskus paadi keerisesse. | piltl. Raske on koos tegutseda, kui igaüks kisub ise kanti. On kogu võimu enda kätte kiskunud. Rahvad kisti sõtta. Teda kisti tahtmatult sekeldustesse. Kisud oma jutuga endale õnnetust, pahandusi kaela. Ta kisub kõiges enda poole 'on omakasupüüdlik'. Tema naer, vaimukus oli pisut kistud 'tehtud, kunstlik'. *Aegamisi kiskus sügisene hommik merelt pimeduse. A. Mälk. || tugevasti v. hooga midagi kusagilt küljest v. seest ära rebima; kitkuma, katkuma. Kisub tangidega lauajuppidest naelu. Miinikild kiskus käe otsast. Kiskus haava sidumiseks särgihõlmast tüki. Ma ei räägi midagi, kistagu või keel suust. Kiskus plangust paar lauda lahti. Kiskusin pudelil korgi pealt. Peerge kisti kuivast lõmmust. Kaskedelt kisti tohtu, pärnadelt niint. Torm kiskus puid juurtega maast. Laps kiskus liblikal tiivad ära. Lehm kiskus keti katki. Kiskus kirja puruks, pisikesteks tükkideks. Ta riided olid lõhki kistud. Torm kiskus purjed räbalaiks. Käed-jalad nii tööd täis, et kisu ennast või tükkideks. Iga sõna otsekui kisu tal suust (vähese jutuga inimese kohta). Kisu jänestele tee äärest rohtu. Metsa alt kisti sammalt. Kiskus peast paar juuksekarva. Tuul kisub puudelt lehti. || tõmmates tugevasti, energiliselt midagi tegema. Mees kiskus kõigest väest sõuda. Hobused kiskusid koormat vedada. *.. kisub [Kaarli] pilli, nii et maailm mürab, ja laulab vägevast kõrist Kaasa .. R. Roht. || kõnek (tugevasti sisse tõmmates) suitsetama. Piipu, paberossi, sigaretti, sigarit kiskuma. Mehed kiskusid pläru, plotskit, suitsu, mahorkat, „Priimat”. || (tugeva tuuletõmbuse, tõmbetuule kohta). *Leidsid sina ka endale koha – siin kisub hullemini kui korstnas. O. Tooming.
2. (märgib millegi asendi v. olukorra muutmist); tõmbama. a. (aluseks tegija, sooritaja). End kõverasse, küüru, kössi, kühmu, kägarasse, vimma kiskuma. Kiskusin käe rusikase. Mees kiskus pea õlgade vahele ja pani jooksu. Tüdruk kiskus huuled prunti. Poiss kiskus näo mossi, viltu, virilaks, naerule. Kiskusime imestusest silmad pärani. Siil kiskus end kerra. Koer kiskus saba jalgade vahele. Kass kiskus küüru selga. b. (aluseks põhjustaja). Valu kiskus mehe liigendnoana kõverasse. Tal kiskus kramp näo viltu. Jooksvast konksu kistud sõrmed. Ere valgus kisub silmad kissi. Tuul, lahkumiskurbus kiskus vägisi silmad vesiseks. *.. nüüd olid aastad ta kokkupoole kiskunud, ent praegugi oli tal veel pikkust küllalt. A. Hint.
3. (märgib millegi asendi v. olukorra muutumist); tõmbuma. Lauad kiskusid kuivamisel kaardu. Uks on kiiva kiskunud. Kasetoht kisub põledes krussi. Mehe turi kisub juba kühmu. Parem jalg kiskus krampi. Sõrmed hakkasid tööga kronksu kiskuma. Seda nähes kiskusid mul käed rusikasse. Nahk on kätel kipra kiskunud. Ta nägu, suu kiskus muigele. Kulmud kiskusid pahaselt kortsu. Laup kiskus murekortsudesse. Mehe nägu kiskus pilve, murelikuks, vihast tumepunaseks. Silmad kiskusid valguse käes kissi.
4. kippuma mingis suunas arenema, muutuma v. minema; mingile olukorrale lähenema. Taevas kisub pilve. Ilm kisub vihmale, sajule. Hommikutaevas kisub juba heledamaks. Päev kisub juba õhtusse, õhtule. Väljas kisub hämaraks, pimedaks, videvikuks, videvikule, valgeks. Ilmad hakkavad juba kevadele, kevadesse kiskuma. Tänavu kisub varakult külmale. Tuul hakkas loodesse kiskuma. Aeg, suvi kisub sügisesse, sügise poole. Rukkipead hakkasid juba valkjaks kiskuma. Paat kiskus vägisi kaldasse. Lennuk kiskus tugevasti suunast kõrvale. Jutt kisub vägisi poliitika peale. Asi hakkab viltu, kiiva, halva poole kiskuma. Tal kisuvad juuksed varakult halliks. Nende huvid kiskusid lahku. Toredasti alanud päeva lõpp kiskus kurvaks. Aastaid kisub tal juba 60 ligi. Tütarlapse süda kisub noore meremehe poole.
5. vastupandamatult, tugevasti kuhugi v. midagi tegema meelitama, tõmbama. Meri kisub noorukeid vastupandamatu jõuga. Raamat kisub lugema. Valsihelid lausa kisuvad tantsima. Kaunid roosid kiskusid pilgu ligi. Jahimehekirg kiskus teda püssiga metsa. Uudishimu kiskus last tänavale. Süda kisub laste, perekonna, sõprade juurde. Veri kiskus noorukit näitemängu tegema. | ‹impers.› Sellisel kaunil kevadpäeval kisub maale, loodusesse. Tundis, kuidas teda kiskus selle tüdruku poole. Meest kisub vägisi kõrtsi poole. Sain vaevalt mõne päeva linnas olla, kui tundsin, et kisub koju tagasi. Teised läksid suvilasse, kuid mind ei kisu sinna. Tüdrukut kisub hullama.
6. kestvamalt mingis olukorras v. tundes püsima v. vastavat olukorda saavutada püüdma. Mees solvus ja hakkas minu vastu vimma kiskuma. Vanamees kiskus endamisi naeru, naerda. Tüdruk hakkas tasakesi nuttu kiskuma 'nutma'. Hakkas purjuspäi riidu, tüli kiskuma. Pole ma öelnud talle midagi, kisub niisama kiusu. *Pidite ju hirmsat viha kiskuma, üksteisest kauges kaares mööda käima. J. Rannap.
7. kaklema, kisklema, tülitsema. Koerad kiskusid, nii et karvatutid lendasid. Poisid läksid omavahel kiskuma. Väimees kisub äia ja ämmaga. Kui kassid kisuvad, siis hiired hüppavad. *Omavahel ei saa need pisiorganisatsioonid millegipärast läbi ja kisuvad. H. Sergo.
8. katki rebides hammustama, hammaste v. küüntega rebima. Koer kiskus käe, sääre veriseks, püksisääre lõhki. Sai kurja koera käest kiskuda. Hunt, karu kiskus mullikat. Kulli kistud kanast ei saanud enam asja.
9. midagi v. kedagi mitte rahus olla laskma, midagi kätte võtma, puutuma v. käperdama. Lapsed kipuvad kõiki asju kiskuma. Ära kisu, lase olla! *.. ta tõrjus kärsitult kobavad käed tagasi, öeldes: „Anna mulle rahu, ära kisu mind!” A. H. Tammsaare.
10. mingist kohast ülemäära, takistavalt pingul, kitsas olema. Kuub, kleit kisub kaenla alt. Mantel kisub tagant. Püksid on muidu parajad, ainult värvli kohalt kisub veidi.
11. hrv uudismaad algeliste vahenditega rajama. *See oli Koltse Ebe, Koltse metsas uudsepõlde kiskuva lasterikka mehe tütar. A. Mälk. *Kui kisuks kevadel kütist ja teeks tüki uut maad juurde? A. Kitzberg.

kivi|kask [-kase]
bot Kaug-Ida taiga jändrik tugeva tiheda puiduga kask (Betula ermanii)

klüüs ‹-i 21› ‹s›
mer laeva reelingus olev tugeva metalläärisega ümmargune ava, mida läbib ankrukett v. tross
▷ Liitsõnad: ankruklüüs.

kohin ‹-a 2› ‹s›
tugeva veevoolu, tuule, saju vm. tekitatud pidev ühetooniline heli, kohisemine. Mere, jõe, kose, lainete kohin. Tuule kohin. Metsa, puude, lehtede kohin. Tasane, kange, vali, võimas kohin. Lained jooksid kohinal, suure kohinaga randa. Vihma sadas kohinal. Puudes tõusis kohin. Kuuldus linnutiibade kohinat. Paat lõikas tasasel kohinal vett. Kõrvus on tugev kohin. *Noor olla on kevadet rinna sees kanda / ja kevade kohinat kuulda .. G. Suits.
▷ Liitsõnad: kase|kohin, mere|kohin, metsa|kohin, tormi|kohin, tuule|kohin, veekohin.

konkurentsi|tihe
tugeva konkurentsiga. Konkurentsitihe võistlus. Naiste aladest oli kõige konkurentsitihedam kõrgushüpe.

koolera ‹1› ‹s›
med eriti ohtlik soolte nakkushaigus oksendamise ja tugeva kõhulahtisusega. Koolerasse haigestuma, surema. Koolerat põdema. Linnas puhkes koolera.

koonukas ‹-ka, -kat 2›

1. ‹adj› suure ja tugeva koonuga. *Jõe äärde sörgib koonukas mära.. P. Haavaoks.
2. ‹s› hrv koer v. mingi muu loom. *Pidasin neid metssigadeks, hiljem nägin samasuguseid musti koonukaid majaõuedes tõngumas. D. Vaarandi.

krepp|lõng
tekst tugeva keeruga lõng, mis kergesti krussi tõmbub

kuiv|krohv
ehit suured õhukesed tugeva paberiga kaetud kipsplaadid hoone sisepindade katmiseks

kurat ‹kuradi, kuradit 2› ‹s›

1. religioonis jumala vastand, kuri vaim, saatan, vanakuri, vanaõelus, sarvik. Kurat eksitab, kiusab, püüab hingi. Kurat saatis ta kiusatusse. Lubab, annab oma hinge kuradile. Joobnu nägi lambikuplil kuradeid tantsimas. Kurat pole kunagi nii hirmus, kui teda maalitakse. Anna kuradile sõrm, siis võtab ta terve käe. *Ja kust võetakse, et nõiarohud ja nõiasõnad kuradist tulevad – miks ei või nad taevaarmust tulla? K. Rumor. *..teist väljapääsu pole. Kurat pidi hädaga kärbseidki sööma. A. Liives. | (võrdlustes, ka koos värvikust lisava täiendiga). Must, porine kui kurat. Võitleb nagu kurat. Kardab hunti nagu kurat välku. Poisid olid päikesest pruunid, päevitanud nagu noored kuradid. Naine on tal lausa, püsti, elus kurat. *Värdi pistis jooksu, nagu oleks teda tuhat kuradit taga ajanud. R. Lahi.
▷ Liitsõnad: pea|kurat, vanakurat.
2. üks kõige tavalisemaid, levinumaid ning tugevamaid vandumis- ja kirumissõnu (harjumuspärases kõnepruugis ka nõrgenenult, peaaegu täitesõnana). a. ‹hrl. sg. nom. interjektsioonilaadselt› kasut. hrl. tugeva negatiivse (harvemini positiivse) emotsiooni väljendamiseks, ka vandumisvormelite osa. Kurat, kes siin pillub kividega? Ole vait, kurat, mis sa õiendad! Ptüi, kurat, küll ajab jama! „Kurat!” vandus mees tulist kurja. „Mis kurat!” protesteeris ta. „Võluv tüdruk, kurat!” sõnas Enn. Milline õnn, kurat, et see nii läks. Oh sa, oi sa kurat, see on ju peaaegu uus kell. Mis, kurat, me peame tegema? Kurat, kuhu sa kadusid? Tohoo kurat, või nii on lood! Sa tuline kurat, küll jalg valutab! Kuradi kurat, mis loba sa ajad! Kurat ja põrgu, mis nüüd ette võtta! Kurat, habe ka pikk! No kurat, seda me veel vaatame! Kurat teda võtku! Kurat võtaks, see on alles mõte! No nüüd on kurat lahti 'asjad hullusti'. Ära, kuradi päralt, nii kõvasti karju! Kuradi päralt, kuradi pihta, on see alles auto! Ah, käi, kasi kuradile, kus kurat oma jutuga! || (vandumissõna kurat lausumise kohta). Ta ei võtnud kuradit kordagi suhu. Laskis pahameelega lendu mitu kõva kuradit. *Kurat on kodune sõna. Vanaisa sünnipäeval lendasid kuradid ja joodi viina. I. Jaks. b. (siunates, pahandades, taunides) kellegi, harvemini millegi kohta, ligikaudu täh.: 'saatan, põrguline, pagan vms.'. Keda sa, kurat, teotad. Vanamees, kurat, on jälle purjus. Kes kurat seal kolistab? Seda poleks küll keegi kurat arvata osanud. Kurat sinust aru saab, räägid sa tõtt või valetad. Küll on kuradid, vaata mis tegid! Mis te, kuradid, seal laisklete! Mis see sinu kuradi asi on, kus ma käin. „Ma löön ta kuradi maha!” ähvardas vanamees. Vaata, kae kuradit, läkski minema! Küll ma talle kuradile veel näitan! Kellele kuradile seda pahandust tarvis on! Koera kurat haukus öö läbi. Sääsed, kuradid, ei andnud rahu. *Mida kuradit see rahvas peaks iga päev sõitma. A. Valton. c. kuradi ‹substantiivi laiendina› (halvustavalt, pahandavalt, taunivalt, harva ka tunnustavalt:) kuradima, pagana, saatana, sunniku vms. Kuradi ihnuskoi, põikpea! Kuradi lontrus, raisk, raibe! Kuradi vanamees, vaat kuidas meid ninapidi vedas. Neid kuradi naisi küll oma vatramisega. Kuradi kassinäru on piima ära solkinud. Mis kuradi kord siin on! Küll on kuradi elu! Käsi kipitab kuradi kombel. Selle kuradi ilmaga pole väljas midagi teha.
3. ‹hrl. liitsõna järelosana› millelegi, midagi tegema ahvatlev v. õhutav vastupandamatu vägi, tahe kelleski. *Ja järele andes auahnuse kuradile oli ta läinud tütarlastekooli tunniandjaks. K. Ristikivi.
▷ Liitsõnad: ahnuse|kurat, edevuse|kurat, kadeduse|kurat, mängu|kurat, naeru|kurat, teatri|kurat, uhkuse|kurat, trükivea|kurat, viinakurat.
vrd kuradi
vrd kuradim
vrd kuradima

kuum ‹-a 22›

1. ‹adj› kõrge temperatuuriga, väga soe, palav. a. (õhu, ilmastiku, ka vastava keskkonna, ruumi kohta). Kuumad ilmad, suved. Kuum juulipäev, tuul. Kõrbete kuum kuiv õhk. Troopika kuum niiske kliima. Tänavu oli juuni lõpp kõige kuumem. Kuum leil. Tuba, köök oli kuum ja umbne. Laval oli kõrvetavalt kuum. Päikese käes oli rammestavalt, väljakannatamatult kuum. Lamab rannaliival kuuma päikese käes. b. (esemete, ainete kohta). Kuum ahi, pliit, triikraud. Kuumaks aetud ora. Kuum aur, liiv. Päikesest kuumad kaljud, kivid. Kuum vesi on kannus. Kuum vann 'kuuma veega täidetud vann'. Küpsetasime kuumas tuhas kartuleid. Ahjust võetud kuum leivapäts. Supp on liiga kuum. Kuum tee, kohv, piim, punš. Kuumad 'soojana pruugitavad' kastmed, võileivad. Kuumad mähised. Haigele tuleb midagi kuuma juua anda. Niisked heinad lähevad kuhjas kuumaks. c. (keha, kehaosade kohta, mis haiguse, pingutuse, erutuse vm. tõttu on tavalisest soojemad v. mida inimene ise aistib soojemana). Haige otsaesine ja käed olid kuumad. Su keha on kuum. Lapsel hakkas paksudes riietes kuum. Ajas kiire käiguga naha kuumaks. Kuum juga, laine jookseb üle selja. Keha läbisid kuumad ja külmad hood. Keha kattus üleni kuuma higiga. Erutusest läksin üle keha kuumaks. Tundsin, kuidas mul kõrvalestad solvumisest kuumaks lõid. Poisi nägu kattus kuuma punaga.
▷ Liitsõnad: ahju|kuum, hõõg(uv)|kuum, kõrvetav|kuum, lämmatav|kuum, palaviku|kuum, põrgu|kuum, tulikuum.
2. ‹adj› piltl äge, palav, tuline. a. (kergesti süttiva, kirgliku, talitsematu, tulise loomuse kohta). Tal on lõunamaalase kuum süda, veri. *Niisugune on ta ju alati olnud, tormakas ja kuum, ikka nagu põleks temas miski. K. A. Hindrey. b. (väga tugeva, kõikehaarava tunde, tundmuse kohta). Kuum viha, tusk, kahetsus. Kuum igatsus kodumaale jõuda. Kuum rõõmulaine, tänutundmus. Kuum iha, kihk, armastus, erutus. Kuumad tunded. Tundis väljaväänatud jalas kuuma valu. Kuum pilk. Kuum suudlus, sülelus. Kuum armastuskiri. *Nagu rahet sadas igasuguseid kuuldusi ja küttis inimeste meeled kuumaks. M. Rebane.
3. ‹adj› (millegi toimumise, mingi tegevuse kohta:) äge, täies hoos, pingeline. Kuum lahing, võitlus. *Uude, aina kuumemasse keerutusse kippus, / nagu takjas tantsitaja käsivarrel rippus. K. Merilaas.
4. ‹s› kuumus (hrl. õhu, ilmastikuga ühenduses). Ahi hõõgab, õhkub kuuma. Keskpäevase kuumaga on väsitav käia. Saunas kuuma käes läks selg paremaks. Suvised kuumad on veel ees. *..paar leilisähvakat viskasid ilusa kuuma üles. H. Laipaik.
▷ Liitsõnad: põrgu|kuum, põua|kuum, saunakuum.
5. ‹s› kõnek kuumustunne (mitmesugustes kehatemperatuuriga seotud väljendites). Tundis, kuidas keha lõi üleni kuuma täis. Turi kipitas ja ajas kuuma välja. *..justkut värin rabiseb üle ihu ja kuum tõuseb palge. J. Tuulik. *Aga pane [haavale] viina pääle. See kisub kuuma välja. R. Roht. *..mul jooksis kuum üle ihu. A. Mälk.

kõdrik ‹-u 2› ‹s›
bot tugeva küüslaugulõhnaga rohttaim (Alliaria)

kõlav ‹-a 2› ‹adj›

1. tugeva, puhta kõlaga. Lauljannal on ilus kõlav hääl. Lindude kõlav laul. Tüdruku naer oli kõlav. Kõlav kõrvakiil. *..andis energilisi, nappe ja kõlavaid käsklusi. L. Promet. || kaunikõlaline, ilusa kõlaga. *Meie kodumaal on vähe kõlavaid maakohanimesid. Tean ainult mõnda, nagu Helme ja Hellamaa. R. Roht.
2. piltl väliselt ilus, uhke, kõrgelennuline, kuid tegelikult enamasti tühine. Kõlavad sõnad, fraasid, loosungid. Kõlava pealkirjaga teos. *Mihkel Sõmeras pole seda sorti mees, et usuks kõlavaid kiidulaule, kui ta ise pole asjas veendunud. E. Tennov.
3. piltl ergas, väljendusrikas, tugevalt mõjuv. Kunstnik kasutab intensiivseid, kõlavaid värve. *Tumedale näole on kõlavaks kontrastiks hele turban või punane fess. E. Einmann.

kõmps ‹interj adv›
‹ka korduvana› annab edasi tugeva kõmava astumise heli. *Ja rohkem ei ütelnudki, läks kõmps-kõmps trepist alla. E. Männik.

kõva ‹7›
I. ‹adj›
1. (materjali, aine, asjade jm. kohta:) koostiselt tihe, survele vastupidav; tugev, paindumatu, jäik; ant. pehme. Kõva kalju, kivim, puit, metall. Magma kattus kõva koorikuga. Malm on kõva ja rabe. Kõva seep. Kõvaks tambitud savipõrand. Kõvaks karastatud mõõk. Kõva kattega maantee. Kõva pinnas, pind jalge all. Kõvaks kuivanud leivakannikas. Lumi oli kõvaks tallatud. Teras on kõvem kui raud. Tamm on kõvem puu kui kask. Tihe ja kõva parknahk. Kõvade kaantega raamat. Kartulid on kõvad, tuleb veel keeta. Väikesed kõvad rinnad. Kõva kui kivi, sarv, puujuurikas. Kõva nagu kont. Kõva suulagi 'suulae eesmine, jäigana tunduv osa'. Kõva habe 'jäikade karvadega, raskesti aetav habe'. *Kõht on kõva ja punnis nagu kerisekivi.. O. Tooming. *Tee muutus ikka liivasemaks ja pehmemaks ning lõpuks kadus kõva põhi täiesti. Jalad vajusid sügavale liiva.. P. Kuusberg. || (riietusesemete kohta:) jäigaks, paindumatuks töödeldud v. muutunud. Kõva krae. Tanu tärgeldati kõvaks. Kõvaks kuivanud saapad. Märjad riided külmusid kõvaks. Kõvad mähised. || istumisel, lamamisel jäik (ning ebamugav). Ase oli kõva. Voodi tundus esimesel ööl kõvana. Konutas ooteruumi kõval pingil. Kõva mööbel 'polstri ja kattematerjalita mööbel'. Kõva kupee 'tavaline, pehmete istmeteta kupee'. || (teat. ainete kohta:) tahke, mittevedelas, mittesulas olekus. Jahedas seisnud või on kõva. Rasv on kõvaks hangunud. Kõvaks keedetud muna.
▷ Liitsõnad: kivi|kõva, kont|kõva, luu|kõva, raud|kõva, teraskõva; poolkõva.
2. kindel, vastupidav, tugev, korras; ant. nõrk. Karjamaal on kõva aed ümber. Katus on veel kõva ega lase vihma läbi. Nad on endale siia kõva kantsi rajanud. Kapil oli kõva lukk: seda ei suudetud lahti murda. Mantel pole küll enam uus, aga alles päris kõva. *„Minu omad [säärikud] peavad küll hästi vett, aga risu ja orkide vastu pole nad kuigi kõvad,” vastas Indrek. A. H. Tammsaare. || (inimese kohta). Kõva tervis, närvid. Klaasipuhujal peavad olema kõvad kopsud. *..vanad mehed sundisid alaealised magama, et nad raskele tööle kõvemad oleksid. Juh. Liiv.
3. jõuline, füüsiliselt tugev. Kõva mees, poiss. Kõva kondiga metsatööline. Jõu poolest oled minust kõvem. Poiss ei anna veel mehemõõtu välja, aga jalad on kõvad. Tal on kõva jõud. *Mu onul on kõva käsi, lihtsalt raudrusikas. E. Männik. || tugeva jõuga, jõuliselt sooritatav. Kõva hoop vastu ust. Äigas poisile kõva võmmu, tohlaka kuklasse.
4. kindel, vankumatu. Kõva majanduslik põhi. Ta teenis hästi ning sai mõne aastaga kõva järje peale. Tal on kõrgemal pool kõva seljatagune. Neil oli kõva nõu asi nurja ajada. Tal on kõva usk, et olukord peagi muutub. Asutuses valitseb kõva kord, distsipliin. Majandi juhtimisel oleks vaja kõvemat kätt. *..kõva sõnaga mees, kes oskas enda eest väljas olla. E. Maasik. || (iseloomult, käitumiselt) järeleandmatu, kange, vastupidav. See oli kemplemine kahe kõva vastase vahel. Ole kõva, ära anna järele. *Näed, va Värdi tahtis teist nagu issanda imet, aga ei läinud [talle] – kõva tüdruk. R. Roht.
5. väga range, karm, vali, halastamatu. Selle eest on kõva karistus. Ta sai kõva peapesu. Ütlesin paar kõva sõna. Kõva kriitika, noomitus, kontroll. Käsk, keeld oli kõva. Kõik teed olid kõva valve all. Majanduses on kõva kokkuhoid.
6. hrl kõnek tubli, heatasemeline, silmapaistev. Kõva firma. Ta sai kõva koolihariduse. Meie kool kuulub kõvemate keskkoolide hulka. Ta sai sinu kõrval kõva kooli, väljaõppe. See oli kõva pidu. Ta tegi kõva karjääri. Töömees vajab kõvemat toitu. Kõva uni 'sügav, raske, hea uni'. *Neil oli kõva relvastus: püssid, revolvrid, kuulipilduja ja granaadid. V. Gross. || väljapaistev, silmapaistev, tubli mingil alal. Saima on kõva tööinimene. Ta on kõva laulu- ja pillimees, kõnemees, õngesportlane, maletaja, ujuja. Kõva spetsialist, teadusemees. Ta on bioloogias, saksa keeles kõva. Juba koolis olin kõva matemaatik. Juhan on kõva meistrimees. Mikk on palju kõvem kalamees kui sina. Ta on igati kõva mees omal alal. || äge midagi tegema, kange. Poiss on kõva kakleja. Mees on kõva joodik, suitsumees, viina- ja naistemees. Tüdruk on kõva kurameerija. Jutumees, lubama oled sa kõva. Vanamees on kõva tingija ja ihnuskoi, ärimees ja hangeldaja. Sa oled kõva vihtleja. Kes see nii kõva norskaja on?
7. kõnek (koguse, hulga, kogu kohta:) suur, tubli, vägev. Heinu oli kõva autokoorem. Kõva sületäis, peotäis. Söödi kõva kõhutäis. Toiduportsjonid olid kõvad. Kõva lõuna, õhtusöök. Tänavu oli kõva räimesaak. Tütar sai kõva kaasavara. Põld sai kõva sõnniku. Mullu kasvas hein kõva. Rüüpas pudelist kõva sõõmu. Mehed tegid kõvad tropid 'võtsid tublid napsid'. Hobuseostmisele järgnesid kõvad liigud. Eile oli kõva võtmine 'kõva joomine'. || rõhusõnana kinnitab, et midagi on mainitavast hulgast, määrast pigem rohkem kui vähem. Sinna on kõva kilomeeter maad. Pudeleid on oma kõva tosin. Sellest ajast lahutab meid kõva poolteist sajandit. Ettekanne kestis kõva pool tundi. Kõva kolmandik teed on veel käimata. Ta on minust kõva kümme aastat noorem. *Mul kõva katusetäis roogu ilmaaegu seismas. E. Õun. || (rahaasjades:) suur, rohke. Tal on kõva teenistus, sissetulek, palk. Selle eest on kõva tasu, preemia. Teenis kõva kopika. Sul on kõvad summad taskus. Kõva päevaraha, taskuraha, jootraha. Kõva vaheltkasu. Võttis laenu pealt kõva protsendi. Kaup on hea, kuid hind kõva. Salaküttimise eest on kõva trahv.
8. kõnek äge, suur, kange. Küll pada läheb varsti keema, tal kõva tuli all. Saunas oli kõva leil. Kõva vihkamine, vaen. Poisil oli kõva õppimishimu. Kõva kojuigatsus. Sellest tõusis kõva nurin, vaidlus, tüli. Tal on rahva hulgas kõva poolehoid. Kõva janu, nälg, peavalu, nohu, köha, palavik. Mul on kõva kahtlus, kas see ikka nii on. Mehed olid kõva auru all. Tal on kõva tahtmine, plaan linna minna. Sellest tuleb kõva pahandus. Tal oli küll kõva kannatus, kuid lõpuks sai ka see otsa. Kõva lahing, võitlus, taplus, kähmlus. Vaenlane avaldas kõva vastupanu. Tal on kõva kiirus peal. Paat sai kohe alguses kõva hoo sisse. Õppustel oli sõduritel kõva mahv peal. Ta tuli kõva jooksuga. Sõna sõnast, nii läkski kõvaks ütlemiseks. *Pärast käiguvahetust võttis mootor kõvemad tuurid peale. E. Raud. || pingeline. Kõva töö. Poistel käis kõva pallimäng. Kõva ettevalmistus, harjutamine, askeldus. Kogu nädal käis kõva kartulivõtmine. Bussipeatusse on veerand tundi kõva astumist. Enne valimisi tehti kõva selgitustööd, propagandat. Kõva tegemisega saadi asjad korda. || (ideeliselt) tuline, äge, kange. Ta on kõva isamaalane, kommunist. || (ilmastikuga ühenduses). Kõva külm, pakane. Väljas valitses kõva talv. Keskpäeval oli kuumus kõva. Kõva tuul, maru, torm, tuisk, sadu, vihm. Merel oli kõva lainetus. Kõva äike tegi palju kahju. Lõuna-Eestis on juba kõva 'kaugele arenenud, suur' kevad. || visa, lakkamatu. Käivad kõvad jutud, et ta läheb meilt ära. *Ja Clodti kohta käib kõva kumu, et pidi olema kuritõppe jäänud. J. Kross.
9. kõnek kange (eriti alkoholi kohta). Kõva puskar, samagonn, kärakas. See naps on hirmus kõva. Saarlased olid kõva õlle teinud. See oli kõva tubakas. Need sigarid on minu jaoks kole kõvad. Võtsin kõva tableti sisse. Kõva kõrbelehk, hais. Selle näidendi lavastamine oli teatrile kõva pähkel 'raske ülesanne'. *Juba toodigi talle pingiotsale toop õllega, varsti ka kortel kõvemat. M. Metsanurk.
10. kõnek tugeva mõjujõuga, kange. See oli kõva dokument, paber. Kohtualusel oli kõva alibi. Tal on kõvad kaardid, trumbid peos. Kaitsja pidas kohtus kõva kõne. *Isa, vast on kavalus / kõvem veel kui vägevus.. Jak. Tamm.
11. (hääle, heli kohta:) vali, tugev, kaugele kostev. Kõva kisa, kõmin, põrin, undamine, mürin. Käis kõva pauk, kõmakas, plaks. Mehed rääkisid kõva häälega. Jutuajamine läks kord-korralt kõvemaks. Vareste kõva kraaksumine kostis kaugele.
12. (kuulmise, mälu kohta:) vilets, halb. Eit oli kõva kuulmisega. Temaga tuleb valjusti rääkida, sest tal on veidi kõva kuulmine. Poisil on kõva pea 'halb mälu õppimiseks'.
13. kõnek (vee kohta:) kare; ant. pehme. Pesemiseks ei sobi kõva vesi.
14. kõnek (klusiilide kohta:) tugev. Kõva p,t.
II. ‹s› kõnek kõvakübar. Sisseastujal oli kõva peas. *Kolab niisama ringi, kõva kuklas ja lips ees. R. Janno.

kõva|kestaline
kõva, tugeva kestaga. Kõvakestalised seemned.

kõva|kooreline
kõva, tugeva koorega

kähin ‹-a 2› ‹s›
kõlatu tugeva kahiseva kaasheliga hääl v. heli. Mehe hääl muutus ärritusest kähinaks. Haige tahtis midagi öelda, ent kuuldavale tuli vaid ebamäärane, vaevaline kähin. Haige hingas raskelt ja kähinal. Ta hakkas kähinal naerma. „Tule aga...” sosistas ta kähinal. *.. oli kuulda vaid tuule vihinat ja raadio kähinat. H. Luik (tlk).

käima ‹käia imperf käisin, käis 40›

1. astudes, kõndides, sammudes liikuma.; ant. jooksma. a. (eeskätt liikumisviisi v. -võimet silmas pidades). Jala, jalgsi käima. Lapsi tuli käies ja joostes. Vehib, vantsib käia. Varvastel, kikivarvul käima. Käib kergel sammul, nõtkelt, hiilivalt. Haige käib omal jalal. Ta käib kepi najal, kepiga, karkudega, proteesiga. Hoiab käies paremat jalga. Taktis, ühte jalga, sammu käima. Minu järel käies – marss! Ära nii kiiresti käi! Küürus, kühmas, lookas käima. Soe, käi või särgiväel. Ta oli nii nälginud, otsa lõppenud, et ei jõudnud käiagi. Laps õpib käima. Ta ei saa käia, jalg on haige. Poiss oskas kätel käia. Hobune käib sammu. *Siledal jääl käivad nad [= pingviinid] püsti nagu inimesed. J. Smuul. b. (muudel juhtudel). Teed käima. Ema käib köögi ja toa vahet. Käib mööda tuba edasi-tagasi. Mees käis koorma kõrval, natuke maad meie ees. Käisime tükk aega kõrvuti. Poisid armastasid salgas käia. Keegi käis uksest. Käib jalad rakku. Jälgib aknast mööda käivaid inimesi. Tükk maad on juba käidud. Käib nagu kass ümber palava pudru. Koer käib peremehe kannul. Sälg ei ole veel vankri ees käinud.
2. kuhugi minema ja sealt tagasi tulema (pole alati seotud kõndimisega, jalgsi astumisega). Külas, võõrsil käima. Ta käis möödunud nädalal kodus, maal, onu pool. Isa käis tihti linnas. Poes, turul, laadal käima. Marjul, seenel, kalal, jahil, õngel, tulusel käima. Arsti juures, arstide vahet, ravil, polikliinikus, rätsepa, kingsepa juures käima. Isa käis veskil tangu tegemas. Teatris, kinos, kontserdil, tsirkuses, peol, kirikus, kiigel käima. Pole mitu aastat armulaual käinud. Käis jaamas isal vastas. Laupäevaõhtul käidi saunas. Ehal, naistes, kosjas käima. Haiget vaatamas käima. Siin on vargad käinud. Sind käidi küsimas, taga otsimas. Mardilaupäeva õhtul käidi (mardi)sandiks. Kas käite sageli kohvikus? Käis hobusega sepal. Tüdrukul käisid mitmed kosilased. Ma ei ole seal, siin käinud. Kellegi jutul, palvel käima. Käisin ujumas, jalutamas, päikest võtmas. Kus sa lõunal, söömas käid? Ta käib seltsi koosolekutel, kooris laulmas. Pulmas, katsikul, sünnipäeval, matustel käima. Ta käis naabritel abiks. Haige ei käi toast väljas. Ma käisin teda saatmas. Tüdruk käinud salaja noormehega kohtumas. Kus te eile käisite? Käisime puhkuse ajal Ungaris. Suvel käis palju külalisi, turiste. Käin iga õhtu vannis. Asjal, poti peal, väljas käima. Vallavaene käis külakorda. Mees käis vargil. Vanaisa on käinud Türgi sõjas. Käisime paadiga sõitmas. Kalurid käisid merel. Aeg-ajalt käivad etendusi andmas külalisteatrid. Sadamas käib sageli välismaa(de) laevu. Kari käib sügisel heinamaadel. Kass on linnupesa kallal käinud. Surnute hingi arvati kodus käivat. || (töötamise, õpingutega seoses jne.). Koolis, ülikoolis käima. Tütar käib tal juba viiendas klassis. Tööl, karjas käima. Vanasti käidi mõisas teol, viinavooris. Käisin kursustel, komandeeringus. Kas sa sõjaväes, kroonus oled juba käinud? Lapsed käivad lähedases lasteaias. || ‹ma-infinitiivis ka› külastama, koduseid vaatama. Lapsed tulid pühadeks koju käima. Sõdur lasti kaheks nädalaks koju käima. Kas sa oled nüüd päriselt kodus või tulid ainult käima? *„Ah, noorperemees ka kodumail käimas,” naeris ta sõbralikult. O. Tooming.
3. ‹hrl. imperatiivis› kõnek minema, kasima. Käi tee pealt eest! Käi minema! Käige magama! *Ja nüüd käi tööle! Mikumärdil villast ei venitata! H. Raudsepp. *Nüüd käite tagasi Laanekurru. Teid ma kaasa ei võta. K. A. Hindrey. || (vandevormelites nördimuse, tugeva pahameele vms. väljendamiseks millessegi eitava suhtumise korral). Käi(gu) seenele, potilaadale, põrgu, kuu peale. Käi(gu) kuradile, kus kurat, mina ei tea kogu asjast midagi.
4. (teat. moel riietatud olemise, teat. riietuse kandmise kohta). Ta käib korralikult, kallilt, lihtsalt, näruselt riides. Poiss käis kulunud pintsakus. Ta käib ilma kübarata, paljapäi. Mulle meeldib hästi riides käia. Tüdruk käis nõelutud kleidiga. Loodusrahvad käisid alasti.
5. liikuma (mitte kõndimise kohta). Kiik käib kõrgele. Süstik käib edasi-tagasi. Kellapendel käib kindlas taktis. Sööjate lusikad käisid kausi ja suu vahet. Vasar käis üles-alla. Luud käib laias kaares. Pilved käivad madalalt. Päike hakkab kõrgemalt käima. Sooled käivad kubemes '(kellelgi) on song'. Käsi käis hellalt üle lapse juuste. Tal käis hea kaart (kaardimängus). Joobnu keel käis kangelt. Olen nii väsinud, et jalad käivad risti all. Mudisin sõrmi, et veri jälle käima hakkaks. Hobuste jalad käisid kui kedervarred. Linavästriku saba käis üles-alla. *".. Magusad söögilõhnad käivad üle küla,” seletas Simm. H. Laipaik. || (kiire töötamise puhul). Käed käivad kärmesti. Sukavardad, näpud käivad vilkalt. Laskis kirvel, rehal, nõelal käia. || sõitma, kurseerima; regulaarselt liikuma. Tallinna ja Tapa vahel käib palju ronge. Tuisu tõttu eile hommikul bussid ei käinud. Tallinnast Frankfurti käib lennuk. Laev käib plaani järgi üle päeva. On hilja, trammid ei käi enam. Kirjad käisid Tartu ja Viljandi vahet. Post käib aeglaselt. || (ukse, värava vms. avanemise ja sulgumise kohta). Jalgvärav käis ja siis oli kuulda kaugenevaid samme. Uks käis ja lävele ilmus võõras mees. Uks ei käi hästi. Aken, sahtel käib raskelt. || puhuma (tuule kohta). Kevad oli külm, tuuled käisid põhjast ja idast. Käisid esimesed tormihood. *Juba kase ladvalt lehed langvad, / kõle tuul käib üle kesamaa.. L. Koidula. || lainena, lainetusena liikuma; lainetama. Lained käivad kõrgelt, madalalt. Vesi käib üle paadi, parda. *Torm tuli. Peipsi kees ja käis. J. Sütiste. || paiskuma, lendama; hoovama. Sädemed käisid vastu taevast. Tulesammas, leek käis kõrgele. Pori ja vesi käib jooksmisel üle pea. Säuhti! käis kopsikutäis külma vett talle kaela. Šampanjapudeli kork käis vastu lage. Kuum leitsak käis vastu nägu. *Viina ja õlle lõhn käis tal suust ning ninast. E. Vilde. || kukkuma. Andis sellise hoobi, et teine käis pikali, uperkuuti, istuli, ninali. Käis plartsti! ülepeakaela vette. Poiss käis koos tooliga põrandale. || hooga millegi pihta minema (hrl. löögi kohta). Sõnade kinnituseks käis rusikahoop vastu lauda, vastasele otse pähe. Laks! käib käsi vastu kõrva. Piits käis siuh! ja piits käis säuh! Mats! käib hoop vastu turja. *„Tolvan!” käis laks soldatile vastu põske. R. Sirge. || järsku läbistama (tunde, aistingu, mõtte v. selle välise ilmingu kohta). Aeg-ajalt käivad valuhood. Haigel hakkasid krambid käima. Külmavärinad, kuumad hood käivad üle keha. Hirmujudin käib üle ihu, läbi keha. Kerge puna, naeruvine käis korraks üle näo. „Aga kui ma ei suuda!” käis mõte läbi pea. Haigutused käivad. *Marial käis magus valu läbi südame, kui ta don Alfredot nägi.. L. Promet. || liikvel olema, ringi liikuma, levima. Tema kohta käisid mitmesugused jutud. Käivad visad kuuldused, et.. Käib kumu, kõlakas, et ta olevat surnud. Uudis käis suust suhu. *Ta rääkis sellest oma tuttavatele edasi ja niiviisi läkski kuulujutt käima. E. Raud. || ühe valdusest, kasutusest teise valdusse, kasutusse minema. Õllekann, raamat, lendleht käib käest kätte. Raamat käis tunni ajal pingist pinki. Mõis käis korduvalt käest kätte. *Klaas käis suu pealt suu peale ja jutt hakkas ladusamalt jooksma. O. Tooming. || tellituna korrapäraselt saabuma. Talle käib kolm ajalehte ja mitu ajakirja. Kas sul „Eesti Loodus” käib? || piltl kulgema, liikuma; arenema. Loodus, elu käib oma rada. Sõda ja viletsus käivad käsikäes. Sõja kannul käisid nälg ja katk. Tema teed ja ettevõtmised käivad laialt. Õnnetused käivad ikka mööda inimesi. Needus käis nende kannul. Sõda käis kaks korda üle maa. Armastus käib kõhu kaudu. Tema mõtted käisid teisi radu. Aegamööda asjad käivad.
6. töötama, talitlema. a. (masinate, seadmete vms. kohta). Mootor, masin ei lähe käima. Ei saa masinat käima. Pani, lõi tsikli, propelleri, masina, mootori käima. Mootor prahvatas, kargas käima. Laskis, pani veski käima. Kell käib täpselt. Kell loksus, täksis käia. Käib nagu kellavärk. Magnetofon käib. Loosirattad pandi käima. Elektriga käiv marjapress. Raha paneb rattad käima. b. ‹muudel juhtudel, hrl. ma-infinitiivis› tegutsema, toimima. Ettevõtet, töökoda, restorani, kohvikut, kõrtsi käima panema. Elektrijaam peab aasta lõpuks käima minema. Oli tegemist, enne kui ajakirja käima saime. Sõjasügisel ei saadud koole õigel ajal käima. *Ma räägin härra Kihule – temal on suured ärid käimas. M. Metsanurk. *Ma panen vahepeal kohvivee käima [= tulele]... L. Metsar.
7. toimuma. Töö käib hommikust õhtuni. Streik käib juba teist nädalat. Käis sõda, lahing, tulevahetus, võitlus elu ja surma peale. Käis äge kaklus. Lauas käis elav vestlus, üsna tavaline jutt. Vaidlus käib uue romaani ümber. Laupäeviti käis pesemine ja puhastamine. Kõrvaltoas käib mürgel ja möll. Käib igavene kauplemine ja tingimine. Läbirääkimised on käimas. Saalis käib koosolek. Siin on midagi kahtlast käimas. Linnas käisid vahistamised. Mis pidu teil siin käimas on? Kultuurimajas käib tants. Kinos käis esimene seanss. Käimas on ettevalmistused pulmadeks. Saalis käib näidendi proov. Maal käib sügiskünd, kibe ehitamine. Juurdlus käib edasi. Meil käib remont. Tartus on käimas korvpalliturniir. Ajakirja veergudel käis äge diskussioon. Kuidas see mäng käib? Ta rääkis, kuidas elu laagris käib. Sinu käes käib see lihtsalt. Ah nii see teil siis käibki. Kõik käib kindlate reeglite järgi. Õppetöö koolides käib emakeeles. Töö käis käsitsi, masinatega, täie hooga. Jutt käis mõistu, mitmes keeles. Vestlus käis sõbralikus toonis. Kella ei olnud, ajaarvamine käis umbkaudu. Nõnda on see käinud põlvest põlve.
8. käiku sooritama. a. (males, kabes). Etturiga, lipuga, kuningaga käima. Valge käis e2 – e4. Must oda käib f7. Valge, musta kord on käia. Tamm käis mööda diagonaali. b. (kaardimängus). Ta käis ruutut, trumpi, kolm korda järjest ristimasti. Käib ässaga, kümnega, emandaga.
9. kurameerima, kurameerivalt kellegagi sõbrustama. Käis kogu üliõpilaspõlve ühe blondi tütarlapsega. Liikusid jutud, et Ivar käivat Edaga. Ema ei lubanud, et tütar poistega käib. Nad käisid enne abiellumist mitu aastat. Sa ehk ei tahagi abielluda, tahad niisama käia.
10. kulgema, suunduma, ulatuma. Tee käis vinka-vonka. Talveteed käivad silmalt üle soode ja rabade linna. Oja käis loogeldes ja kaareldes läbi heinamaa. Voored käivad loodest kagusse. Ühest seinast teise käisid tahmunud parred. Ka üksikusse metsatallu käib elektriliin. Piir käinud vanasti tükk maad lõuna poolt. Üle jõe käib rippsild. Mööda rästiku selga käib siksakiline joon. Üle selja käis sinine vorp. *Alustassi veert mööda käib kannikeste pärg ja ääre ümber käib kuldne vööt.. K. A. Hindrey.
11. kõlbama, (tarvitamis)kõlblik olema, sobima; vastu pidama. Käib kah! Pole uut vaja osta, vana käib veel mõne aja. Need saapad käivad selle talve veel. Esialgu käib see töö, tuba küll, eks pärastpoole või paremat otsida. Kui kohvi ei ole, käib tee ka. Kui paremat paberit pole, käib ka see asja ette 'kõlbab kuidagi ka'. *Passi peal on Eduard Hallik, aga töö juures käib Eedi küll. H. Lumet. || midagi v. kedagi edukalt asendama, millegi, kellegi ülesannetega toime tulema. Rulli keeratud kampsun käib tal padja ette. Tuhatoosi eest käib mõranenud taldrik. *Uus radist aga käis täie eest ja tundis asja. H. Sergo. *Ma tundsin end müügileti taga mehe ette käivat.. H. Raudsepp.
12. käärima (hrl. õlle kohta). Õlu käib, hakkas käima. *.. veel hilja öösel kuuleb Lea läbi oma neitsiune, kuis surutis tõrres käib ja viin sorinal astjasse jookseb. F. Tuglas.
13. (kahjustavalt) mõjuma; (kahjustavat) mõju avaldama. See töö käib tervisele, närvidele, närvide peale. Terav valgus käib silmadele, silmade peale. Kitsad kingad käivad varvaste peale. See müra käib kõrvadele. *Selle adraga ei tahtnud sulanegi künda, sest see käivat käte peale kui kurivaim. M. Mõtslane.
14. kellegagi, millegagi seotud olema, kedagi, midagi puudutama; maksev olema, kehtima. See korraldus meie kohta ei käi. Kelle kohta see märkus käib? Ta ei eitanud tema kohta käivaid kuuldusi. See nimetus käib eeskätt nooruki kohta. Teema kohta käiv kirjandus on hoolikalt läbi töötatud. *Iga tasane sosin ja naeruturtsatus näis käivat tema pihta. V. Gross. *Ketserite kohta käib seadus, et nad avalikult põletatakse. A. Hint.
15. kuuluma. a. (millegi juurde, hulka, sisse, alla). Aunimetuse juurde käis veel preemia. See käib tema ametikohustuste hulka. See käib seaduse, paragrahvi alla. Tema aastakäik ei käi enam mobilisatsiooni alla. *Taari vald oli kroonu oma ja käis vanasti Uuemõisa alla. E. Särgava. b. mingiks otstarbeks sobima v. ette nähtud olema. Moosipurkide peale käib tsellofaanpaber. Kuhu see mutter, kruvi käib? Niisuguse kübara juurde käib sulg. *Liiati arvas onu Juhan teadvat, et kalasupi juurde käib ilmtingimata valge viin.. H. Väli. *Harilikku filmilinti, mis fotoaparaadis käib, teadsid kõik. H. Pukk.
16. kõlama. a. kuuldav olema, kostma. Tema bassihääl käib üle koori. Elaguhüüded, heakskiiduhüüded käivad üle saali. „Tuld!” käis käsklus. Jutt käis valjult. Vanatädil käis iga asja peale „oh issand!”. Läbi oru käis sarvehüüd. Käis väike sulps. Käisid mõned paugud. Käis ilmatu kõmakas, kärgatus, raksatus, praks, hele plaks. Eemal käis paar tumedat mütsatust, tasane naksatus. Sammud käisid matsudes. Käis vabrikuvile, märgukell. *Ikka veel õites käib sumin... P. Haavaoks. b. sõnastatud olema. See laul käis umbes sedamoodi. Sõna-sõnalt käis ütlus nii. Ei mäleta enam, kuidas see salm täpselt käis.
17. ajaliselt edenema teat. ajalõigu sees. Käivad mängu viimased minutid. Suurem poiss oli viieaastane; väiksem käis kolmandat. Ta on kaheksateist täis ning käib üheksateistkümnendat. Taat käib üheksandat aastakümmet. Suvi käis esimest nädalat. *Kell käib keskhommikut.. H. Kiik. *Noh, Mirdi, millal sa siis lüpsma tuled? Õhviti käid esimest poega. M. Nurme.
18. (ihade, himude, tahtmiste jms. intensiivse esinemise kohta). Poisil käivad neelud õunte järele. Tüdruku himu käis ehete järele. Ei, sinnapoole ta iha ei käinud. *Sest vähema kui professoriameti järele ei käinud Karli plaanid. P. Viiding.
19. teat. viisil suletav olema. Uks käib lukku, haaki, konksu, riivi. Mantel käis eest haakidega kinni.
20. van mingis suunas asetsema. *Opman Rosenbergil oli .. kaks ruumikat tuba elukorteriks, mille aknad osalt õue, osalt aia poole käisid. E. Vilde. *Ta [= tuba] oli õhtu pool küljes ja aknad käisid rohuaeda. J. Mändmets.
21. olema. See käib minu põhimõtete, vaadete vastu. See töö käib mul üle jõu, üle mõistuse. *Väga tore värv: miski ei käi üle kastanpruuni. G. Meri (tlk).
22. kõnek toimima, talitama. Ta käiski selle soovituse järgi. Tuleb põhikirja järgi käia. Ma katsusin isa õpetust mööda käia. *.. küünlapäevasel peakoosolekul käisime oma vana põhikirja ja määruste järgi.. A. Hint.

käre ‹-da 2› ‹adj›

1. (inimese kohta:) ägedalt ründava loomuga; kergesti süttiv, terava ütlemisega. Käre ja äkiline mees, naine. On see alles käre eit! Ta oli teiste vastu, kaaslastega võrdlemisi, liiga käre. Ta on käre korda nõudma. Käreda loomuga inimene. *Kellelt Andres laenatud raha kätte ei saanud, sellelt läks käre Marta ise nõudma. Ta ei mõistnud nalja.. M. Metsanurk. | ‹substantiivselt›. Uhke läheb hukka, käre kärna, hiljuke saab edasi. || (sisult, laadilt:) ägedalt ründav, kritiseeriv; resoluutne, terav. Käredad sõnad. Käre kriitika, noomitus, hukkamõist. Käre koosolek. Hinnang, arvamus oli õige käre. Käreda ütlemisega mees. Pidas käreda kõne. Toon oli natuke liiga käre. Kiri sai käre. Artikli käredamaid kohti kärbiti. Esitasime käredaid nõudmisi. *..ei olnud see rahulik jutuheietus, vaid käre sõnavahetus. I. Sikemäe.
2. (hääle, helide kohta:) kärisev, kare, räme; (läbi)lõikav; vali ja vihane. Käredad hüüded, käsklused. Käre haukumine. Eide hääl läks käredaks. *Ihatõiv viipas nüüd sarvemehele, kes saatis ettepoole käredaid helisid. K. A. Hindrey.
3. kiiresti v. kärestikuliselt voolav (vee, jõe vms. kohta). Käre, käreda vooluga jõgi, oja. Käre vool viib lootsiku kaasa.
4. märgib mingi nähtuse v. protsessi, samuti aine omaduse erilist intensiivsust. a. (madala temperatuuri kohta:) iseäranis külm, kõva, äge. Käre pakane. Külm on käre, läheb käredamaks. Tänavune jaanuar oli hästi käre. Tuli käre talv, ilm. Puhus käre põhjatuul. b. (kõrge temperatuuri kohta:) lõõmav, ägeda leegiga; kõrvetav, väga kuum. Pada keeb käredal tulel. Ahi oli vorstide jaoks liiga käre. Armastab käredat leili. c. väga kange, tugeva toimega (hrl. alkohoolsete jookide, tubaka kohta). Käre õlu, naps, märjuke. *Ja jutt on niisugune, et endal käib isu käreda tubaka järele. H. Kiik. d. ere, kiiskav, kriiskav (värvitooni kohta); väga ere, terav, hele (valguse kohta). Noore muru käre rohelus. Käredad värvid, värvitoonid. *..sidus ette käreda punase lipsu. V. Beekman. *..olid mõlemad peaaegu pimedad. Käre kevadpäike paistis neile silmi. K. Rumor. e. hoogne, tempokas. Käre polka, masurka, marss. f. range, tugev. *..see oli ka sinu kergemeelne süü, millega sa kõige käredama karistuse oled teeninud. E. Vilde.
5. kõnek (kiitva, tunnustava hinnanguna:) väga tore, maru, vägev, vahva. See on käre mutt, eit (tüdruku, naise kohta). On alles käredad poisid, vennad! Käre raamat, lugu. *Tegime Aljošaga käreda parve, sidusime pajuvitstega kinni ja purjetasime kõrkjate varju.. E. Rängel.

ladvakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
suure, tugeva ladvaga

laser ‹-i 2› ‹s›
tehn valgusallikas, mis tekitab väga tugeva ja kitsa kiirgusvoo, optiline kvantgeneraator

lootos ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
bot tugeva risoomi, kilpjate lehtede ning suurte veepinnast kõrgemale ulatuvate õitega veetaim (Nelumbo). Roosade õitega lootos. Lootost peeti pühaks taimeks.

lõhnakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
tugeva lõhnaga. *.. ning üleni punaste varte ja lehtedega üpris lõhnakas taim – haisev kurereha. H.-E. Rebassoo.

maagiline ‹-se 5› ‹adj›

1. maagiaga (1. täh.) seotud, sellele iseloomulik. Maagilised toimingud, kombetalitused, rituaalid. Maagilised laulud, loitsud. Maagilised märgid, kujundid, ornamendid. Maagiline eliksiir. Seda ehet peeti maagiliseks. Loodusrahvaste maagilised kujutlused. Mitmetel kommetel oli kunagi maagiline tähendus. Seitse on olnud paljudel rahvastel maagiline arv. Sibeliuse „Finlandias” on nagu mingi maagiline vägi. *Jaanitulele omistati vanasti maagilist ja puhastavat mõju. Ü. Tedre.
2. piltl erakordselt tugeva mõjujõuga; nõiduslik, salapärane. Tema sõnadel oli minule maagiline mõju. „Vabadus” oli vangide jaoks maagiline sõna. *Tagumisel [ruumi] otsaseinal hõõguvad maagilises valguses ringid ja märgid. E. Heinaste (tlk).

maani ‹adv›
täiesti, täielikult. Köök, tuba oli maani suitsu täis. Saun, maja põles maani maha. Taganevad vaenlased põletasid küla maani maha. || (väga tugeva purjusoleku kohta). Mees oli maani täis, purjus. Mõned on enda maani täis joonud, kaaninud.

maa|tasa ‹adv›

1. maaga, aluspinnaga tasa. Maatasa raketega kaev. Lambad on näsinud rohu peaaegu maatasa. Kunagised hauakünkad on maatasa vajunud.
2. (täieliku purustamise, hävitamise, lammutamise v. hävimise kohta:) täiesti, maani maha; sootuks hävinud. Maa laastati ja asulad tehti maatasa. Linn põletati, pommitati maatasa. Varemed, müürid lammutati maatasa. Ait, kõrtsihoone põles maatasa. *Orunurme hooned olid täielikult maatasa, aga talu maal oli säilinud loomaarsti majake. E. Tennov. || piltl (tugeva kritiseerimise, tauniva hinnanguga ühenduses). Kriitika materdas, tegi teose maatasa. Sõnavõtjad tegid meie teeninduse päris maatasa. Vastased püüdsid õpetlast oma kirjutistes maatasa teha.

makaak ‹-kaagi 21› ‹s›
zool tugeva keha ja lühikeste jäsemetega kitsaninaline Lõuna- ja Kagu-Aasia ahv (Macaca)
▷ Liitsõnad: reesusmakaak.

mardikaline ‹-se 5› ‹s›, mardikalised pl
zool selts tugeva sarvja v. nahkja kitiinkoorikuga putukaid (Coleoptera). Mardikalisi on üle 300 000 liigi.

mastif ‹-i 2› ‹s›
teat. koeratõug; seda tõugu tugeva kehaehitusega koer. Tiibeti mastif.
▷ Liitsõnad: bullmastif.

meri|puju
bot meil üksnes Saaremaa läänerannikul esinev tugeva aromaatse lõhnaga puju (Artemisia maritima)

merisk ‹-i 2› ‹s›
zool musta-valge sulestiku, tugeva erepunase noka ja roosade jalgadega valjuhäälne rannikuil elutsev hakisuurune lind, meriharakas (Haematopus ostralegus)

metsa|pull [-i]
kõnek (võrdlustes tugeva turske mehe kohta). Mees kui metsapull.

moka ‹6› ‹s›

1. tugeva aroomiga kohvioaliik
2. headest kohvisortidest valmistatud väga kange kohv. Pakuti, jõime oivalist mokat. Tassike mokat.

must|rähn
zool musta sulestiku ja tugeva peitelja nokaga suur rähn (Dryocopus martius)

mäestikuline ‹-se 5› ‹adj›
mäestikule iseloomulik; mäestikega. Mäestikuline reljeef 'suurte absoluutsete ja relatiivsete kõrgustega ning harilikult tugeva liigestusega pinnamood'. Mäestikuline Kesk-Aasia.

mühin ‹-a 2› ‹s›
tugeva tuule, lainetuse vm. pidev ühetooniline heli, mühisemine, müha. Tuule, tuisu, tormi, mere, metsa mühin. Äikesehoog läheneb kurjakuulutava mühinaga. Püüab karjuda midagi üle kose mühina. Lained veerevad mühinal randa. Vesi langeb ühtlasel mühinal tammist alla. Heinaküün põles mühinaga, mühinal. || (tegevuse intensiivsust, hoogu rõhutades). Töö läheb mis, nagu mühin. Kurk kasvab mühinal, nii et mühin (taga). Elu läheb mühinal. Läheb mühinal, mühinaga mööda, ei ütle teregi. Sai pahaseks, läks mühinal toast välja.
▷ Liitsõnad: maru|mühin, mere|mühin, metsa|mühin, tulemühin.

naeru|pisar
‹hrl. pl.› (tugeva kestva naeruga kaasnev). Kuulajad pühkisid silmist naerupisaraid.

njuufaundlandi indekl
(< Newfoundland). Njuufaundlandi koer 'tõug suuri tugeva kehaehitusega musti pikakarvalisi koeri'.

nutma ‹nutta, nutan 47›

1. tugeva hrl. negatiivse meeleliigutuse v. valu pärast (nuuksudes, halisedes) pisaraid valama, pisaratel voolata laskma; töinama, tönnima, vesistama. Mure, ahastuse, valu, viha pärast nutma. Nutab hardusest, rõõmust, õnnest. Valjusti, suure häälega, hüsteeriliselt, hääletult, vaikselt nutma. Nuttis kibedasti, haledasti, südantlõhestavalt. Tihub, nuuksub, vesistab, tönnib, röögib nutta. Nutab rõõmu-, solvumispisaraid. Mis sa nutad, ära sellepärast nuta! Laps karjub, nutab. Silmad on punaseks nutetud. Mure, solvumine ajab, paneb nutma. Hakkas, puhkes, purskas nutma. Miks, mille peale ta nutma hakkas? Pole kohta, kus võiks end tühjaks nutta. Nutab ja naerab vaheldumisi. Nuttis öösel hea peatäie, padja märjaks. Nutab oma nurjunud elu pärast. Emad nutsid oma sõtta viidud poegi. || piltl kaeblikku häält v. heli tekitama. Üksi jäetud kutsikas nutab haledasti. Mustlasorkester mängib, viiulid laulavad ja nutavad. Tuul nutab korstnas, telefonitraatides. *„Kõht nii tühi, et sisikond aiva nutab,” algas Mihkel sosistamisi. E. Vilde. || piltl piiskadega kaetud olema; piisku eraldama. Kurb sajune ilm, puud ja põõsad, katuseräästadki nutavad. Kuusk nutab vaigupisaraid. Päike paneb jääpurikad nutma. *Miks sa nutad, lillekene, / nupud sul täis pisaraid? L. Koidula.
2. hädaldama, kurtma, halisema. Looduskaitsjad nutavad iga puu pärast, mis ehitustele ette jäänuna maha võetakse. Nutab iga kulutatud kopika üle. Nutab, et raha läheb palju. Nutab igaühele oma rasket elu. Pole oma hädasid kellelegi nutmas käinud. *Me nutame, õhkame, karjume mineviku pärast, aga olevik on ainult purustamise väärt. A. H. Tammsaare.

nuum|ravi
med raviotstarbeline ületoitmine (näit. tugeva kõhnumise puhul)

nuuskama ‹nuusata 48›

1. tugeva tõukega nohinal v. lurinal õhku läbi nina välja surudes ninna kogunenud lima eemaldama. Nina nuuskama. Nina luriseb, tahab nuusata. Nohuga muudkui aevasta ja nuuska. Nuuska nina tühjaks. Nuuskab kõvasti, lörinal, lurinal. Nuuskab taskuräti sisse, kahe sõrme vahel, pöidlaga teist sõõret kinni vajutades. Taskurätt on märjaks, täis nuusatud. Nii kiire, et ei ole aega, mahti ninagi nuusata. || kõnek (millegi kohta, mis toimub kiiresti, nii et ei saa arugi). Paljuke see aega võtab, see on korraks nuusata. Sõnaraamatud nagu nuusatakse letilt ära. Mis autoga viga sõita, nuuskad kõigist jalameestest mööda. *See kaksteist kilti on meil nagu nuusata, viiuhh! ja kohal. O. Tooming. *.. isal olnud äge seljavalu – aga kassinahad nagu nuusanud selle valu ära! L. Kibuvits.
2. van ninatubakat ninasse tõmbama. *See nuuskas ühtelugu ninatubakat, mida ta hall habe üleni täis oli .. E. Vilde.
3. põleva peeru v. tahi söestunud osa ära murdma, niistama. *Kolde ette jäeti vaid kurt vanaeit .. peergu nuuskama. H. Sergo. *.. pööris nad [= silmad] lõkendava pirru poole ja nuuskas pikaks põlenud söe. E. Särgava.

ometigi ‹adv›
(tugeva tunderõhuga:) ometi
1. ikkagi, sellegipoolest. Seekord katsuge ometigi kindlasti tulla. Küsida võiksime ometigi.
2. a. Võta ometigi istet! Saa ometigi aru, et ma ei või. Vaata ometigi, kui ilus! b. Kes seda ometigi tegi? Kuhu sa ometigi nii kauaks jäid? Mõtle ometigi – peavõit! c. Mis see ometigi olgu – haugub vanemale vastu! Häbeneks ometigi teisi! d. Tuleks ometigi vihma! Läheks mu soov ometigi täide! Viimaks ometigi! e. Sa peaksid teda ometigi tundma. Seda ta on ometigi õppinud.

pihakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
tugeva, laia pihaga, turjakas. Tugev pihakas mees.

piitsutama ‹37›

1. piitsaga peksma, piitsa andma. Kutsar piitsutas hobuseid. Piitsutasin hobust kiiremale sõidule. Parun piitsutas, laskis piitsutada laiska teenrit. Põgenenud orjad piitsutati surnuks. Patukahetsejad piitsutasid end piitsade ja rihmadega. Ratsapolitseinikud hakkasid nuutidega piitsutades väljakule kogunenud rahvast laiali ajama. *Toots piitsutab ratsapiitsaga oma tolmuseid püksisääri.. O. Luts. || ka piltl millegi muuga korduvalt lööma. Piitsutasime vitstega vett. Tuules õõtsuva puu oksad piitsutavad akent, rõduserva. Oksad piitsutasid valusasti, kui ta läbi võsa tormas. Miks sa end asjata süüdistuste ja etteheidetega piitsutad? *Rasked tiivad piitsutavad vett, et kotkas saaks jälle kõrgust võtta. V. Masing (tlk).
2. (hrl. intensiivsete loodusnähtuste lööva, peksva, paiskava toime kohta). Tihe vihm piitsutas maad. Jäised vihmapiisad piitsutasid veepinda, katuseid. Vihma piitsutas tuulega näkku, vastu nägu. Piitsutav vihm, vihmavaling, rahehoog. Ta nägu oli tuulest punaseks piitsutatud. Vahused lained piitsutavad rannakaljusid. *Tuuleiilid ühes rahega piitsutasid maad ja merd.. A. Mälk. *..automaadivalang piitsutas põõsastikku nende [laskepesa] ees. H. Lepik (tlk). || (tugeva, terava kõrvu häiriva heli, müra toime kohta). Vali muusika piitsutas mu kuulmenahku. Kõrvu piitsutavad helid. Kajakate kisendus piitsutas õhku. *Pommitajad lendasid nüüd kiirete inetute noolepeadena kõrgel, lõhestades oma piitsutava mootorimürinaga taevast. E. Soosaar (tlk).
3. kritiseerima, arvustama, hukkamõistvalt avalikkusele teatavaks tegema. Artiklis piitsutatakse ahnust, tänamatust ja muid pahesid. Piitsutas oma kirjutistes teravalt väikekodanlikku moraali ja silmakirjalikkust. Pilkelaulus piitsutati mõisnikke ja pappe. Piitsutas kõnepuldist teravate sõnadega rahajõmme, kes ei taha ühiskonna heaks vähimatki ohverdada. Karm piitsutav satiir, sõnavõtt, kirjutis.
4. (tagant) kihutama, (tagant) sundima, kedagi intensiivsemalt tegutsema panema; kellelegi psüühiliseks ajendiks olema. Pea õppimises vahet, ära end nii hirmsasti piitsuta! Piitsutas teisi kiitusega paremale tööle. Muusika oma metsiku rütmiga piitsutas tantsijaid üha pöörasemale karglemisele. Loovisikuid piitsutab loominguline tahe. Teda piitsutas edasi minema auahnus. Meid kõiki piitsutas üks mõte: kiiremini koju! Tormasin edasi hirmust piitsutatuna. Mind haaras piitsutav rahutus. Meri piitsutas kunstniku fantaasiat. Ärevad sündmused piitsutasid meeli, kujutlusi. *Üks mõrv ajab teist taga, põnevustehnika piitsutab pinget äärmuseni.. G. Meri.

pipar|münt
bot maitse- ja ravimtaimena kasvatatav tugeva aromaatse lõhnaga kultuurtaim, vesi- ja rohelise mündi hübriid (Mentha piperita). Must, valge piparmünt. Kuivatatud piparmünt. Kamber lõhnas piparmündi ja koirohu järele.

piraki ‹adv interj›
tugeva löögiga (ka vastava heli kohta). Autod põrkasid piraki kokku. Kivi lendas piraki! vastu puud. *Ma ise [kakluses] virutasin! Andsin piraki-piraki! E. Tegova. *Nüüd läksid ka pulmalised hoogu. Piraki ja põraki ja klirr! Limonaadipudelid lendasid tükkideks.. E. Niit (tlk).

pommitaja ‹1› ‹s›

1. pommituslennuk. *.. eesliini kohal jõurasid kerged pommitajad. J. Peegel.
2. piltl tugeva löögiga ründaja pallimängudes. Võistkonna tugevaim pommitaja lõpetas geimi. Jalgpallikoondise kolm paremat pommitajat.

puhuma ‹37›

1. õhku tugeva vooluna (suu kaudu) välja tõukama; selle abil midagi sooritama. Puhun võilille ebemeid, seebimulle. Poiss puhub hingeõhku klaasile. Puhu haige(le) koha(le) peale. Ära nuta, ema puhub peale. Puhus põsed punni, nii et põsed punnis. Karjub teistele viinahaisu näkku puhudes. Proovib samovari hõõgvele, niiskeid halge lõkkele puhuda. Raamatutelt tolmu, õlle pealt vahtu, sigarist pahvakuid puhuma. Puhub suitsurõngaid lae poole, lakke. Õhupallid on täis puhutud. Kes on tule surnuks, laterna pimedaks puhunud? *Lehm .. puhus ninasõõrmetest sooja valget auru.. V. Luik. | piltl. On kõik konkurendid teelt puhunud. Puhusin oma jutuga kired, huvi lõkkele. || (klaasesemete valmistusviisina). *Seni oli Nachumi töökojas enamasti käsitsi töötatud.. Nüüd tarvitati seal pikka klaasipuhumise piipu ja puhuti selle abil ilusaid ümmargusi nõusid.. A. Sang (tlk). || (masina, seadeldise kohta:) õhuvoolu tekitama; seda millekski rakendama. Mootor läks tossu puhudes käima. Ventilaator puhub õhku. Autole on nüüd värv peale puhutud. *Puruksjahvatatud maak puhutakse seejärel kaubalaevadesse, 5000 tonni tunnis. A. Ravel (tlk).
2. puhkpilli mängima. Puhub pasunat, flööti, sarvepilli. Küll puhuvad hästi! Puhu üks ilus fokstrott. Puhuge, pasunad! Puhume kas või pillid sirgeks. Fanfarist puhub äratust. || vilistama. Kõnnib, käed taskus, ja puhub vilet. Vabrikuviled puhusid lõunatundi. Kõrv puhub pilli 'kõrvas undab'.
3. (õhumassi kohta:) liikuma. Tuul puhub edelast, merelt, näkku, külje pealt, otse vastu, tagant. Puhuvad mõõdukad lääne- ja loodetuuled. Tuul puhub kiirusega 10–15 m/sek. Torm puhus aknast sisse, toa külmaks, purje kummi, kasukast läbi. Keldrist puhub niisket õhku. *Minul, jah, hakkab juba kuulmine nüriks minema. Ligemaid helisid fikseerin raudselt, aga kaugematega, näe, ei puhu enam klaariks. J. Tuulik. | ‹impers.› Siin puhub. Küll puhub kõvasti. || piltl (mitmesuguste muutuste, liikumiste kohta). Ministeeriumis puhuvad nüüd uued, teised tuuled. Kui puhuvad soodsad tuuled, avan äri. Sinul puhub tuul kord siit, kord sealt 'muudad tihti meelt'. Või sealt puhub tuul 'või selles on asi'! Näe, kust kandist tuul puhub, kustpoolt tuuled puhuvad!
4. rääkima, lobisema. Puhume pisut juttu. Naised puhuvad külauudiseid, sõnakese lastest, niisama tühja. *Puhuti ühest ja teisest, kõigist ilma asjust. R. Roht. *".. Ja ära sa ilma täis puhu,” kinnitas Jaan. „Jäägu meie eneste teada.” A. Kitzberg. || kõnek luiskama, valetama. Puhub ta või räägib tõtt? Puhu aga puhu. Ära puhu! Aga sa puhusid neile osavalt! Puhusin sulle niisama habemesse. *Ainult nad ju ei usu teda! Ütlevad, et Lauri jälle puhub. I. Maran.
5. ‹translatiivis v. adverbiaalse laiendiga› liialdama, üles puhuma. Puhub raskused alati suureks. Ära puhu asja suuremaks, kui ta on. Küll see uudis on tähtsaks puhutud. Kuulsaks puhutud riigitruu literaat. End laiaks, täis, kohevile puhunud tegelinski. *Lehemehed puhusid ta päevakangelaseks. H. Sergo.
6. van puhkima. *Aga Reedu omad olid täna koletigedad. Nende ema muudki puhus aga ja tegi ikka äh! ja äh! J. Parijõgi. *See mees jookseb enese varsti läbi.. Kuulge ise, kuidas ähib ja puhub. M. Metsanurk.

punker ‹-kri, -krit 2› ‹s›

1. mahuti, ajutine (väike) hoidla. a. mer laeva kütuse-, eriti söeruum. Laeva punker. b. tehn kitseneva alaosaga mahuti peamiselt puistmaterjali lühiajaliseks säilitamiseks. Terasest, puidust, raudbetoonist punker. Kombaini, külvimasina, kivikoristusmasina punker. Jõusööda, seemnevilja, kivisöe, põlevkivi, väetise punker. Kombainile ehitati aganate kogumise punker. Punker täideti, sai täis. Transportöör veab põlevkivi punkritesse, kust see laaditakse vagunitesse. Betoonisegu tuuakse ehitusele spetsiaalsetes punkrites. Prügišaht lõpeb all punkriga.
▷ Liitsõnad: jõusööda|punker, laastu|punker, liiva|punker, mördi|punker, soola|punker, söe|punker, sööda|punker, teravilja|punker, tolmu|punker, tuha|punker, viljapunker; jaotus|punker, kogumis|punker, konteiner|punker, laadimis|punker, segamis|punker, säilitus|punker, toite|punker, vastuvõtupunker.
2. sõj tugeva laega varjend, blindaaž. Betoonist punker. Palkide ja mullaga kaetud punker. Piki raudteed oli ehitatud palju punkreid. Sakslaste, venelaste punkrid. Punkri laskeava. Metsavennad varjasid end maa-aluses punkris. Mehed laskusid punkrisse. Punkrist avati tuli.
▷ Liitsõnad: raudbetoonpunker; staabi|punker, vahtkonna|punker, varitsemispunker.
3. pugerik, väike (armetu) ruum v. korter. Fotograafi pimikuks oli pisike vineerist punker. Elame väikeses poolpimedas punkris. Üürisin vanas(t) majas(t) ühe punkri. Minu punkrisse ei mahu kuigi palju külalisi. *Tõelises teatris [tahaksin käia], mitte mõnes punkris, nagu siinne seltsimaja. R. Roht.
▷ Liitsõnad: kino|punker, toapunker.
4. vilets (sala)kõrts, urgas. See pole mingi restoran, vaid punker. *.. siit algab allakäik, mis viib kõige koledamasse punkrisse, sadamakõrtsi.. E. Rängel.
▷ Liitsõnad: jooma|punker, kõrtsi|punker, oopiumi|punker, viinapunker.

puu|koristaja
zool sinihalli seljasulestiku ja lühikese tugeva sabaga värvuline, kes otsib puudelt toitu (Sitta europaea). Puukoristaja on lindude hulgas osavaim ronija. *Pöidlapikkune puukoristaja jooksis pea alaspidi piki puutüve, uurides vilkalt iga koorepragu. O. Tooming.

põdema ‹põen 42›
mingi haiguse all (pikemat aega) kannatama, haiglane v. haige olema. Kopsupõletikku, grippi, külmetushaigusi põdema. Olen mumpsi juba põdenud. Lehmad põevad brutselloosi. Haige põdes kaua, mitu kuud, ligi aasta. Jäi külmetusest eluks ajaks põdema. Ta ei põdenud päevagi, suri äkki. Põeb ja ootab paranemist. Põdes haiguse läbi ja paranes. Püstijalu põetud haigus. Haige põeb kodus, haiglas, voodis. Pärast kaklust tuli hulk aega haavu põdeda. Pohmelust põdema. Külmetuse tagajärjel hakkasid kopsud põdema. || mingi negatiivse emotsiooni, tugeva tundmuse vms. all kannatama. Pessimismi, suurusehullustust, hingepiina, armukadedust, armuvalu, pettumust, nukrust põdema. Luuletaja põdes maailmavalu. Ootusärevust, rambipalavikku põdema. Ära põe, küll leiad uue pruudi! *.. ma olen tema pärast nutnud ja põdenud.. G. E. Luiga. | piltl. Põeb alatist rahahäda. Teater põdes sügavat loomingulist kriisi. Riik põdes kaua sõjahaavu. *Temavanused mehed tormavad ringi, sabad seljas, ja põevad teist noorust.. V. Lattik. || (taimede kohta:) kiratsema. Puu hakkas põdema ja kuivas ära. Vigastatud põõsas jäi kauaks põdema. Põllud põevad põua käes.

põlema ‹37›

1. süttinuna leekides olema, leegitsema. Puud põlevad ahjus. Suitsedes, lõõmates, mühinal, nõrgalt, loiult põlema. Oksad lõid, lahvatasid heledalt põlema. Märjad, toored puud ei taha kuidagi põleda, hästi põleda. Tuli ei tahtnud pliidi all põlema hakata. Ma ei saa ahjus puid põlema. Ahi põleb 'köeb'. Puud olid juba peaaegu söele, söeks põlenud. Pane priimus 'kütus priimuses' põlema. Tuleriit süüdati põlema. Mäe otsas põleb lõke, jaanituli. Tikku põlema tõmbama, kra(a)psama. Lõi tulerauast taelatüki põlema. Küünlad on peaaegu lõpuni põlenud. Põlev 'kütusena kasutatav, tuld võttev' maavara. Kööki valgustas ainult põlev peerg. Rongkäik põlevate tõrvikutega. Korstnas on tahm põlema süttinud. Poisid pistsid kulu põlema. Lapsed panid tikkudega mängides maja põlema. Vaenlane tulistas linna põlema. Pikne lõi küüni põlema. Ait läks põlema. Ümberringi lõõmab mets põleda. Lõhkesid pommid, põlesid külad ja linnad. Põlevaid hooneid ei suudetud päästa. Kütus plahvatas põlema. Paberid põlesid tuhaks. Varga peas põleb müts. *.. neis pommides oli midagi, mis kõik põlema pani, seda nimetati vist termiidiks.. E. Org (tlk). || (kahju)tules hävima v. kahjustuma. Linn on mitu korda maatasa põlenud. Paljaks, puupaljaks põlema 'tulekahjus kogu vara kaotama'. Tal polnud muud selga panna kui põlenud vatikuub. Kolm korda kolida on niisama hea kui üks kord põleda. *Siis vaatas ta käsi: põlenud peopesad olid verised, seal ei olnud nahka olemaski. E. Krusten. | piltl. Maailm põleb sõjatules. Kõik lootused põlesid tuhaks. *Poleks kunagi uskunud, et pean enne nii mitmes tules põlema, kui minust saab vähegi sobiv õpetaja. V. Saar. || (tubaka kohta:) suitsetamisel hõõguma. Panin, süütasin uue sigareti, suitsu põlema. Piip põleb 'tubakas põleb piibus'. Viskas põleva suitsuotsa maha. || väga kuum olema, kuuma hõõgama. Päike põleb (armutult) pea kohal. Rannaliiv lausa põles jalge all. Keskpäeval katuseplaadid päris põlevad.
2. tulekeelena v. elektritulena helendama, valgust andma; (elektri)tuledes särama. Pane lamp põlema! Laual põles lamp. Laes põleb üksainus elektripirn. Pliidiserval põles tattnina. Keeras, vajutas elektri põlema. Toas, akendes põleb veel tuli. On nii pime, et lamp põleb päevad läbi. Jõulukuusk põles (elektri)tuledes. Järsku lõi helgiheitja põlema. *Ema teadis, et Peeter pole valgust mitte unustanud põlema, vaid meelega jätnud. M. Unt.
3. (keemilise nähtuse kohta:) hapnikuga ühinedes kiirelt oksüdeeruma. Ainevahetuse käigus põlevad organismis valgud, süsivesikud ja rasvad. || käärides kuumaks minema ja riknema. Niiskem vili kippus salvedes põlema minema. *Siis [vihmaga], ütleb rahvas, ei sünni enam heina hunnikusse panna – läheb põlema. J. Mändmets.
4. suure kuumuse mõjul kõrbema. Liha põles ühelt küljelt mustaks. Kartulid on lõkkes söeks, söele põlenud. Koogid läksid pannil põlema. Oma taadi põlenud kooruke on parem kui võõra võileib. *Küpsetusahi on kroopa põlenud, puhastan ammoniaagiga.. H. Nõu. || tugevasti päevituma. Ta põleb suviti kergesti pruuniks. Tuultest pargitud ja päikeses(t) põlenud nägu. Lapse nägu ja kael olid (päikesest) päris punaseks põlenud. Poisid on põlenud tumedaks, tõmmuks kui neegrid. *.. šillersärgi avatud rinnaesisest paistis narmendama põlenud ihunahk. V. Uibopuu. || päikese käes väga ära kuivama. Savimuld põleb põuaga lõhki. Kuumusest põlesid stepid pruuniks. *Põua-aastatel põlesid aga põllud täiesti tühjaks. M. Raud.
5. teravalt v. kipitavalt valutama, tulitama; (valulikult) kuumama, hõõguma v. õhkuma. Selg põleb liigsest päikesest. Põsk põleb tugevast löögist. Käed põlevad nõgestest, okaste torkeist. Paistetanud jalg lausa põleb all. Põlesin öö otsa palaviku käes, palavikus(t). Suu põleb vürtsidest. Esimene naps võttis suulae, sisikonna põlema. | piltl. Lahkumissuudlus põles veel kaua neiu huulil. Temas põles tuline viha mehe vastu. || õhetama. Nägu põleb häbipunas. Põsed põlevad kui tuletukid. || teravalt janutama, kõrbema. Kurk põleb, juua tahaks. Keel põleb janust.
6. piltl eredates (punastes-kollastes) värvitoonides paistma, helendama v. särama. Läänetaevas põleb tumedas purpuris, violetsetes tuledes, punakais värvides, loojangu järelkumast. Mäed põlevad loojuva päikese kullas. Valgus lausa põleb päikesest. Sügisene mets põleb värvikülluses. Aedades põlevad roosid. Taevavõlvil süttisid põlema esimesed tähed. Heinamaa põleb jaaniussidest. Hundi, kassi silmad põlevad pimedas. Silmad põlesid peas kui vanakurjal. *.. lõi mõlemad käed ta peenikese kaela ümber ja suudles mitu, mitu korda neid põlevaid punajuukseid.. E. Vilde.
7. piltl (mingist intensiivsest, tugevast tundest haaratuse v. sellise tunde avaldumise kohta). a. kirglikult, innukalt midagi (teha) tahtma. Kärsitusest, kannatamatusest, tegutsemisihast, teotahtest, tasumishimust põlema. Lapsed põlesid soovist kaasa sõita. Noorukid põlesid innust midagi suurt korda saata. Poiss põles huvist tüdrukuga juttu alustada. Tüdruk lausa põleb uudishimust kõike teada saada. Tema pilgus põleb uudishimu. Mul otse põles keelel talle midagi nähvata. *Tõldsepp nägi, et poiss lihtsalt põleb kõige selle järele, mis traktori kallal teha saab. E. Rannet. b. innuga, vaimustudes, andunult, tugevasti läbi v. kaasa elama; tugeva tunde võimuses olema, selle käes piinlema v. kannatama. Elada tuleb põledes. Sisemiselt põlemata ei looda suuri teoseid. Tüdruk etles sugestiivselt, põledes. Publik põles vaimustuses. „Ja meie omad said esimese koha?” lõi, läks poiss põlema. Kuulajate näod, pilgud põlesid vaimustuses(t). Vihast, armukadedusest, kahjurõõmust põlema. Oli näha, et poiss põleb armutules. Mihklis põles rahutus, kirg. Poisid kuulasid vana meremehe juttu põlevate silmadega, põlevi silmi. Vanamehe silmad põlesid õelalt. Hing põleb kiivuses. Süda põleb murest. Tahtsin talle rääkida, mis mul südames põles. Elasin talle kaasa, põlesin ja kannatasin koos temaga. *Olen põlenud kõigis ideedes, mis meie rahvast haarasid ta suurtel silmapilkudel. H. Raudsepp. || (koos seisundi järsku algust märkivate sõnadega minema, lööma jms.:) ägestuma, vihastama. Mees läks raevust, vihast põlema. Ta on äkkvihaga, võib ootamatult põlema minna. Naine lõi põlema nagu kadakapõõsas, õletuli. „Ah et sina ei tea midagi!” süttis õpetaja põlema. See teade pani mehed põlema. Solvangu peale lõi mehe veri põlema. *Ta oli ka väga äkilise meelega ja võis nagu põlema karata. L. Kibuvits. c. süümepiinadega segatud vastikustunnet tekitama; piinama, vaevama. Varastatud raha põles poisi taskus. See patt jääb mu südame peale, hingele põlema. *Pehme sohva põles tal külje all.. Kas ei olnud kõik see jõleda häbiraha eest ostetud! E. Vilde.
8. kõnek esineb mitmetes kiirustamise, tormamisega seotud ütlustes. Mis tal siis nõnda põleb selle asjaga? Mis tal põleb, et nii kiire on? Kus sul siis põleb, et põrmugi aega pole? Kas kodus põleb, et nii kangesti sinna kipud? Ega see asi põlema lähe ega eest ära jookse. Tormab, nagu põleks tal tuli takus. *Aga kellel see nii väga põles Karvuti Kaarliga kokku minna! A. Maripuu.

põraki ‹adv interj›
tugeva löögiga (ka vastava heli kohta). Auto sõitis teisele põraki otsa. Kivi lendas põraki! vastu seina. *Nüüd läksid ka pulmalised hoogu. Piraki ja põraki ja klirr! Limonaadipudelid lendasid tükkideks.. E. Niit (tlk).

põrk ‹põrga 23› ‹s›

1. midagi kinnitav v. ühendav varb v. latt. Värava põrgad 'diagonaalsed ristpuud üle värava'.
2. (vedruga) metallist aas v. lõks; tehn linki meenutav põrkmehhanismi osa. Vedav põrk.
3. anat tugeva koega ühendus- v. tugiosa (trabecula)

pärl|lõng
tekst kahekordne tugeva keeruga tikkimislõng. Heegeldab pärllõngast pitsi.

pöialt hoidma ~ pidama
millegi kordaminekut, õnnestumist, teostumist tugeva kaasaelamisega soovima. Hoidsime oma meeskonnale kõvasti pöialt. Mul on täna eksam, hoia mulle pöialt. Peame pöialt, et kõige hullemat ei juhtuks.

püsti ‹adv›

1. maapinna, põranda vm. rõhtsa pinna suhtes umbes 90° nurga all(a), (enam-vähem) vertikaalses(se) asendis(se). a. (sirgelt) jalgadel(e). Mõned istusid, mõned seisid püsti. Ära kõigu, seisa püsti! Terve klass pandi püsti seisma. Müüjal tuleb terve päev püsti olla. Oli nõnda väsinud, et ei püsinud enam hästi püsti. Kukkus, aga ajas end kohe püsti. Ta on nii pikk, et ei mahu püsti tuppa astuma. Mulle pakuti istet, aga jäin püsti. Mäkke tõusmisel hoitakse ennast nii püsti kui võimalik. Püssilaskmine lamades, põlvelt ja püsti. Jõi kohvitassi püsti jala peal 'püstijalu' tühjaks. Poiss tõuseb laua taga(nt), toolilt, pingis(t) püsti. Ta ei saanud voodist kuidagi püsti. Upitas end vaevaliselt asemelt püsti. Kummargil, kükakil laps ajab end kohkunult püsti. Mees hüppas, krapsas, viskus püsti. Mihkel loivas, vedas end aegamisi püsti. Kohkusin, võpatasin kähku püsti, sähvatasin püsti nagu käsu peale. Ta visati kui vedruga, kui vibust lastud püsti. Kargas nagu nõelast torgatud, nagu ussist nõelatud püsti. Vinnab end seina najal, lauanurgale toetudes peaaegu püsti. On end poolenisti, pooleldi, kogu pikkuses püsti tõuganud. Haige ajas end küünarnukkidele püsti 'poolistuli'. Aita, tõsta mind püsti. Püsti tõusta, kohus tuleb! Noorsõduritele tehti püsti ja pikali (õppusel). Ratsutaja ajas end jalustele püsti. Koer kargas püsti ja jooksis karja juurde. Põlvili kukkunud hobune ajas end uuesti püsti. Pingviinid käivad püsti. *Lähed kohe püsti taeva. Pole aega surragi. A. Mälk. || (loomade kohta:) tagajalgadel(e). Hobune ajab end taga-, tagujalgadele püsti. Ratsanik rebis traavli kahele jalale püsti. Karu tõuseb tagumistele käppadele püsti. Koer on end peremehe najale püsti ajanud. Tuul on niisugune, et ajab sea püsti (väga tugeva tuule kohta). b. (ühe) otsaga ülespidi. Postid taoti maasse päris püsti. Telefonipostid, raadiomast pannakse püsti. Hakati lipuvarrast püsti ajama. Vana maja müürid on veel püsti, aga katus sisse langenud. Tara, plank seisab hädamisi püsti. Õhtuks saime heinakuhja püsti 'valmis'. Püsti olid veel söestunud puutüved. Telgid on alles püsti 'maha võtmata'. Tõsta tool püsti! 'õigetpidi'. Lõi labida mullahunnikusse püsti. Peremees lükkas äkke, redeli seina najale püsti. Lapsel on kepp püsti käes. Lusikas on pudru sees püsti. Lükkas ämbri ümber, aga tõstis selle kohe püsti. Tuul pillub kõrkjaid püsti ja pikali. Longus hein tõuseb jälle püsti. Torm ajas laineid püsti. Tõmbas palitukrae püsti. Joome, põhi püsti! 'joome põhjani, nii et klaasi põhi on ülespoole'. Pudelil on varsti põhi püsti 'pudel on varsti tühi'. Koer ajab koonu püsti. Märguandja tõstab käe püsti. Ütles, et annab alla ja ajas käpad püsti. Lendas, päkad püsti, selili. Uuris taevast, pea püsti. Juuksed on pealael täitsa püsti. Seisab, näpp, rusikas püsti. Koeral on üks kõrv püsti, teine lontis. Tüdruk istub, põlved püsti. Lehmadel on sabad nagu lipud püsti. Kass kõnnib, saba püsti. Torm kihutas suuri laineid püsti. Suits tõuseb otse püsti taeva poole. Kirjutab, tähed kord püsti 'otse, sirgelt', kord kaldu. Tühi kott ei seisa püsti. || (ka ühenduses uhkeoleku v. meeleolu, julguse, tuju säilitamisega). Kõnnib uhkelt, pea püsti. Naine viskas, ajas pea otsustavalt püsti. Solvus ja läks püsti 'sirge' seljaga minema. Pea püsti, kõik läheb mööda! Ära noruta, pea püsti! *Aga lugu oli igatahes paha, väga paha. Ainuke, kes pead püsti hoidis, oli Jürnas. A. Kalmus. c. (millegi üles-, valmisehitamise, püstitamise, rajamise kohta). Müürid, vahesein, sarikad saadi viimaks püsti. Sügiseks peab laut, külmhoone püsti olema. Vanaisa raius üksi tare püsti. Kuhu see hoone püsti lüüakse? Arutleti, kuhu uus maja püsti panna, püsti lüüa. Peagi saadi püsti kanala, kasvuhooned. Esialgu lõime püsti baraki ajutiseks peavarjuks. Laskis endale juba eluajal surnuaial hauasamba püsti panna. Harva pannakse elavale isikule monument püsti. d. (piltlikes väljendites). Me äri on tänini jalul püsinud ja jääbki püsti. Üksnes kohustused hoiavad teda püsti. Raskeimatel silmapilkudel hoidis teda püsti teadmine, et tuleb vastu pidada. Elas orjana, kuid ajas end püsti. Tema najal seisab terve asutus püsti. Kati hoiab kogu perel elulusti püsti. Tahtis tuju, vaidlust kuidagi püsti hoida. Majandus upitas end jälle pikapeale püsti. Kultuurgi ei seisa ilma rahata püsti. Vägev tüli aeti püsti. Lööme, paneme, seame, ajame 'korraldame' peo püsti! Tüdrukul on iseloom, mis end püsti ajab ja perutab. Uhkus ajas end püsti. Uurija ees on endiselt raske probleem püsti 'uurimisel, käigus'.
2. esile ulatuma(s), ette sirutuma(s), õieli. Meestel tõmbusid kaelasooned pingutusest püsti. On nii kõhn, et kondid, põsenukid on naha all püsti. Kõnnib uhkelt, lõug, rind, kõht püsti (ees). Sandil juba käsi tulija poole püsti. Pressitud seelikuvoldid hoiavad hästi püsti. *Aga kas keegi sellel päeval söögilauast kah puudu jääb? .. Seal on kõigil suud püsti peas ja käed pikal. A. Maripuu.
3. ‹vahel ka kokkukirjutatuna, näit. püstihull, püstirikas› täiesti, päris. Ta on vist püsti pime ja kurt. Vanamees on püsti pööraseks, ogaraks, metsaliseks, põrguliseks läinud. Need on ju püsti vargad, röövlid. Sa oled püsti juhm, ogar. Sedaviisi toimides oleksin ma ennast püsti tolaks teinud. Paljaste kätega karu vastu minna oli püsti rumalus. See on püsti lollus, sigadus, häbematus, pettus. Nüüd on päris püsti häda käes. Olime temaga püsti hädas. Poiss on püsti hirmu, jonni täis. Seni pole püsti nälga olnud, aga püsti rikas ma ka ei ole. Ta langes püsti vaesus(es)se. Naine on tal püsti kurat, saatan, kurivaim ise. Poisil on püsti kurat sees. Nüüd on püsti kurat lahti 'väga hull lugu'. Arvab, et temal õigus ja teisel püsti vale on. Saal oli inimesi püsti täis. *Ilm pööras end, taevas korjas pilve, jõgi näis püsti must. L. Promet.
▷ Liitsõnad: puupüsti.

raiuma ‹42›

1. terava riistaga hrl. tükeldades, osadeks, katki tehes (pidevalt) lööma. Kirvega raiuma. Hagu raiuma. Raius ja lõhkus puud peeneks. Raius puupaku lõhki. Põrandale on riputatud peeneks raiutud kadakaoksi. Siin on hämar, raiu või endale kirvega jalga. Tapetud siga raiuti tükkideks. Hakkas paku peal liha raiuma. Tünnis on rauaga peeneks raiutud kapsad. Raiub künas sigadele kartuleid, peedilehti, rohtu. Raiub peitliga lauda, puud. Raius mõõgaga väikese puu pooleks. Koera saba on lühikeseks raiutud. Raiub kangiga jääd. Ähvardas mind tükkideks raiuda, kui ma vastu hakkan. Rähni nokk raius kiiresti-kiiresti puud. || tugeva löögiga midagi küljest eraldama. Hakkas langetatud puult oksi raiuma. Raius paku peal kukel pea otsast. Vargal raiuti käsi otsast. *Võitled nagu mõne sajapäise mao vastu ja sured enne, kui jõuad raiuda kõik pead .. A. H. Tammsaare. || pidevate löökidega millessegi süvendit v. auku tegema. Raius kangiga, tuuraga jäässe augu, renni. Alpinistidel tuli jäässe, kaljudesse astmed raiuda. Kaljumäesse raiutud käik, tempel. Müüri sisse on auk raiutud. Uks koridori löödi kinni ja raiuti uus uks nurgatuppa. Palgi sisse raiuti kirvega süvend. || piltl. Kes raiuks selle Gordioni sõlme katki? Raius näitemängu harrastades endale tee suurele lavale. Peeter I raius akna Euroopasse.
2. (puude kohta:) langetama, maha võtma. Metsa raiuma. Mehed läksid metsa puid raiuma. Kraavikallastelt raiuti põõsaid ja võsa. Jõuludeks raiutakse metsast kuuski. Raius küttepuudeks ainult leppi. Palgid raiuti kuivama. Mets on hõredaks raiutud. Käis metsas sihte raiumas 'sihtide rajamiseks puid langetamas'. Kus puid raiutakse, seal langevad laastud. *Ta raius end koos .. mestiits Brunoga üha sügavamale džunglisse. J. Selirand (tlk).
3. terava riistaga mingit materjali töötlema, sellest midagi valmistama, seda viimistlema. Kivi, dolomiiti raiuma. Ümmarguseks, siledaks raiutud kivipank. Raiub parajaid kivilahmakaid vundamendi jaoks. Raiutud tellis 'väiksemaks löödud tellis'. Ühest puust raiutud paat, küna. Nagu kirvega, peitliga raiutud 'nurgelised' näojooned. *Raiusin memmele uue põrsasöömamolli. J. Kross. || (raidkunsti kohta:) tahudes (kivist) valmistama, vestma, voolima, välja raiuma. Hauasambaid raiuma. Graniidist, marmorist, puust raiutud skulptuurid. Ühest kivist raiutud monument. Mälestusmärk raiuti Saaremaa dolomiidist. Kunstnik on paljud aiaskulptuurid raiunud graniiti. Ausammas on raiutud meisterliku käega. || kivisse sisse raiuma. Hauakivisse raiutud kiri. Mälestusmärki raiuti bareljeefid. Seinakivisse on raiutud ornament. Kivisse olid raiutud mingid kummalised märgid. || piltl. Kangelane on kuldtähtedega raiunud oma nime ajalukku. Raamatuisse raiutud tarkused. Need näod on mulle igaveseks mällu raiutud. Valemid olgu pähe raiutud. Raiuge see endale pealuusse!
4. (palkidest) ehitama. Kevadel hakati seinu, maja raiuma. Jõudis sügiseks hoone katuse alla raiuda 'seinad üles raiuda, nii et katus peale sai'. Rannas raiutakse uut laeva. *Töömehed raiusid vanale majaraidale uusi kambreid otsa .. A. Uustulnd.
5. külmrelvaga hoope andma, selle löökidega vigastama v. tapma. Raius mõõgaga paremale ja pahemale, mõlemale poole, enese ümber. Taplus oli hirmus: raiuti vastast kui meeletud. Kasakad raiusid ülestõusnuid hulgaliselt surnuks. *Küürakil kilbi varjus raiusid nad mõõkadega, hoides tagasi vastast .. A. Kalmus.
6. tulerauaga tuld lööma, räksima. Raius tule taela külge. Vanamees raius piibu peale tuld. *Siis võttis ta tulevärgid, raius nii et sädemed särtsusid .. F. Tuglas.
7. tulusel ahinguga lüües kalu püüdma. Käis öösel jõel kalu raiumas. Võta ahing ja muudkui raiu. *Kord ma raiusin ühe ööga terve hobusekoorma hauge. E. Õun.
8. ägedalt taguma, lööma, vehkima. Haige rabeleb, raiub käte ja jalgadega. Lind raius tiibadega, püüdis õhku tõusta. Lehm ei lase lüpsta, raiub jalaga ja peaga. Hobune raiub eest ja tagant. Rääkis ärritatult ja raius käega õhku. Süda raiub rinnus. *Hoian silmad lahti, nagu käskis veltveebel, raiun au kord hüvakule, kord vasakule .. O. Luts. || (rütmi, ka sellega kaasneva heli kohta). Sõdurid raiusid rivisammu, valvelsammu. Orkester raius rütmi. Seinakell raiub katkematult sekundeid. Kostis sõjamarsside raiuv muusika. Luges oma värsse pisut raiudes. *Inimkeel on kida. / Ei anna edasi su tundeid pühamaid / külm sõna, raiuv värsirida. A. Sang (tlk). || (ägeda köhimise kohta). Haige poiss raius köhida. Teda vaevas ajuti raiuv köha. || (üha peale suruva mõtte kohta). *„Miks? Miks?” raius mõte. Aga vastust ei olnud. K. Ainver.
9. piltl midagi järsult ütlema. Raius käsutades: „Täitke korraldus!” Võttis valvelseisangu ja raius: „Just nii, härra major!” „Teie pole siin käsutaja!” raiusin. *.. raiutakse talle jällegi sissejuhatuseta: „Noh, mis sõna tood?” A. Jakobson. *Raadiost raiutakse võimukaid sõnu, mis vahelduvad käredate marssidega. A. Beekman. || millegi suhtes kindlalt, otsustavalt oma erisugust v. vastupidist arvamust avaldama. Raiub ühte ja sama, üksisõnu, ühtesoodu: „Ma ei tea midagi.” Ei võta teisi kuulda, vaid raiub aina oma. *Kätsa raius surmkindlalt, et olgu teistega kuidas tahes, aga temale olla see selge kui vesi .. O. Jõgi (tlk).

rammima ‹42›

1. vaiu, poste rammi vm. vahendiga pinnasesse taguma. Rammiti sillasambaid jõepõhja. Hoone on püstitatud igikeltsasse rammitud raudbetoonvaiadele. Paadisild on rajatud merepõhja rammitud postidele. Jõe kallast kindlustati maasse rammitud postidega. Mehed rammisid raskete puunuiadega vaiu maasse. Poiss hakkas mõrravaia vasaraga põhja sisse rammima. Vundamendivaiu rammib võimas ramm. *Veel suvel oli ta sihivaiad mätaste sisse ramminud .. A. Beekman. || (üldisemalt lüües kinnitamise kohta). *Ta riputas kalapange puusse rammitud kiilu otsa .. N. Baturin. *Mehed kiskusid aere, täävid lõikasid vett ja siis rammisid saarlaste aluste raudkonksud taanlaste parrastesse. A. Kalmus. | piltl. Ideed, seisukohad, mida lausa rammitakse inimeste ajju. *Selles paigas selgemalt kui mujal tajuks, / kuidas elu-usk on hinge rammitud. A. Kaal.
2. midagi takistavat purustades taguma, löökide tugeva survega murdma, kõrvale lükkama vms. Kindluse piirajad rammisid väravat raske palgiga, müüre müüripurustajaga. Sissetungijad rammisid ust mitme mehe jõuga. Jäälõhkuja rammis paksu jääd, rammis jäässe teed. Juht rammis auto läbi lumevalli. Paat, laev rammib kogu aeg laineid, sügavalt lainesse. Lainevallid rammisid hirmsa jõuga rannikut. *Lennuvägi rammib pommidega vaenlase eesliini. A. Jakobson.
3. liikuva sõidukiga teisele sõidukile (hrl. sihilikult) pihta v. otsa sõitma. Rammis õhuvõitluses vaenlase lennukit. Mereröövlite laev rammis koge põhja. Kurvides rammivad võidusõiduautod sageli üksteist. *.. tanklaev „Agra” rajab endale ettevaatlikult teed mere poole, et mitte siia-sinna sõeluvaid vedurlaevu ja mootorpaate rammida. V. Beekman.

raske ‹1› ‹adj›

1. palju kaaluv, suure kaaluga; ant. kerge. Raske kivi, kaljurahn. Palgid olid rasked kanda, tõsta. Raske ese, kohver, kaubakast, seljakott, kandam. Mis selles pakis on, et ta on nii hirmus raske? Rasked vasksed kroonlühtrid, hõbedased küünlajalad. Raske aidavõti, pesurull, massiivne uurikett. Meestel olid jalas rasked saapad. Rasked viljavihud. Mõrd oli kaladest raske. Hobune veab rasket koormat. Põld on pehme, ei kanna raskeid masinaid. Laev, paat on raskes lastis. Sa oled minust raskem mees. Üks raske lehm vajus sohu sisse. Sukellinnud on raske kehaga. Raske kui tina. Magma kergemad osad kerkisid üles, raskemad vajusid alla. Külmemad veekihid, õhumassid on raskemad kui soojad. Õhust raskemad gaasid. Raske vesinik 'deuteerium'. Raske vesi keem vesi, mille molekulis esineb deuteerium. *Kuld on raske, nelikümmend münti on paras ponts käe peal. H. Kiik. | piltl. Rasked vigurid 'vanker ja lipp males'. Talupidamine oli liiga raske koorem ta noortele õlgadele. *Tuli peagi ta pihku kõige raskem puu, kerjusekepp tuli ta kätte .. F. Tuglas (tlk). || (hrl. koos vastava arvulise suurusega). Koorem on kolm tonni raske. Kui raske see pakk on? || suhteliselt suure kogu ja kaaluga (hrl. teiste sama liiki asjadega, moodustistega võrreldes). Pikad lookas viljapead on täis raskeid teri. Rasked kirsimarjad. Langesid esimesed rasked vihmapiisad. Jämedad rasked pisarad veeresid üle lapse palgete. Rohul helkis raske kaste. Varane kaer, raske kaer. *Raskeid helbeid näeb täna taevast langemas alla. A. Kaalep. || (kehaehituse, kehaosade kohta:) suur, kogukas, kaalukana näiv. Rasked ardenni hobused. Tal on raske keha kohta ebanormaalselt peenikesed jalad. Mehe rasked kandilised õlad. Raske käsi, rusikas. Naisel olid rasked kummis rinnad. Raskete patsidega, raske juuksepalmikuga tüdruk.
▷ Liitsõnad: hiigla|raske, kivi|raske, märg|raske, rahn|raske, ramp|raske, raud|raske, ront|raske, ränk|raske, tina|raske, üliraske.
2. (kehalise töö, tegevuse kohta:) rohket lihaste jõudu nõudev ja väsitav; ant. kerge. Laadimine oli raske kehaline töö. Sepatöö on raske töö. Töö turbarabas oli väga raske. Taludes tuli lapsest saadik rasket maatööd teha. Põllud said raske tööga järjele. Päeval palavaga oli raske niita. Korvpalluritel on peetud kolm rasket mängu. *Aga, vanaonu, ega's koormale peale istuta – hobusel on ju raske. A. Taar. || (teel, maastikul liikumise kohta:) rohkesti kehalist pingutust põhjustav. Meessuusatajatel tuli läbida kolmekümne kilomeetri pikkune raske rada. Suusarajal oli mitu rasket tõusu. Orienteerujad treenivad raskel maastikul. Raskema kategooria takistussõit (ratsutamises). Teekond mäkke osutus erakordselt raskeks. Soos on raske käia. Tal on jalg haige, seepärast raske liikuda. *Tee oli väga raske, külmunud ja rooplik, koorem mitte kerge .. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: hiigla|raske, ränk|raske, üliraske.
3. hoogne, jõuga sooritatud, jõuline; ant. kerge. Jagas mõõgaga vasakule ja paremale raskeid hoope. Oli kuulda raskeid lajatavaid lööke. Kunstnik maalib raskete pintslitõmmetega. *.. üksteise järel huugasid viled, pikad ja madalad, otsekui esimesed rasked poognatõmbed päeva kumiseval kontrabassil .. F. Tuglas.
4. rohket vaeva, oskusi nõudev, rohke vaevaga sooritatav, saavutatav, talutav vms.; keeruline, komplitseeritud; ant. hrl. kerge. See on raske amet, elukutse. Õpilastel seisab ees raske kontrolltöö. Rasked matemaatikaülesanded. Siin on palju raskeid küsimusi, probleeme. Sa valisid uurimiseks liiga raske teema. Mis sulle oli koolis kõige raskem õppeaine? Ladina keel on võrdlemisi raske keel. Raskemat teksti ta ei suuda tõlkida. Õpetamisel siirdutakse järk-järgult kergemalt raskemale. Selle osa äraõppimine oli noorele näitlejale küllalt raske. Tuleb korralikult puhata: homme on raske päev. Valvearstil oli olnud raske unetu öö. Sõjaväeteenistuses oli raske. Kõik, mis sa siin näed, on saavutatud raske vaevaga. Üksnes pensionist ära elada läheb ikka raskeks. Meil on raske ilma sinuta toime tulla. Umbses toas oli raske magada. Pimedas oli raske orienteeruda. Tema käekirja on raske lugeda. Seda on raske tõestada. Raske on harjumustest vabaneda, suitsetamist maha jätta. Raske oli ära öelda, raske ka pakkumist vastu võtta. Raske on igaühe meele järgi olla. Väga raske oli otsustada, kummal õigus. Seda on raske ette kujutada, uskuda. Raske oli tagakiusamist taluda. Iga algus on raske. Laenu on kerge anda, aga raske tagasi saada. || (iseloomu, isiku kohta:) olemuselt seesugune, et temaga pole toimetulemine, läbisaamine hõlpus. Temaga ei saa sul kerge olema: tal on väga raske iseloom. Koolis pidasid õpetajad Anne raskeks lapseks. VIIIa oli kooli raskemaid klasse. || (hingamise kohta:) vaevaline, pingutatud. Hingata on raske, õhust tuleb puudu. *Ta silmis läikis palaviku helk .. Ühtlasi kuulsin, et hingamine raskem harilikust. A. Mälk. || (kuulmise kohta:) nõrgenenud, tönts. Raske kuulmisega taat. Temaga tuleb kõvasti rääkida, tal on raske kuulmine.
▷ Liitsõnad: üliraske.
5. (kehalise tunde kohta:) rammetu, jõuetu, väsinud. Pea oli pohmelusest, joomisest raske. Tuli kõrtsist koju raske peaga. Pea on mõtetest raske. Silmalaud on unest rasked. Silmad hakkavad raskeks minema, uni kipub peale. Joobnu seletas midagi raske keelega. Tundis kehas rasket roidumust. Kogu keha on nii raske: vist kipub haigus kallale. *Hobune auras viidakust teest, noorel sulaselgi oli tegu väsimusest raskeid jalgu tõsta .. H. Laipaik.
6. (meeleolu, tunnete kohta:) valuliselt kurb, murelik, sünge; rõhutud, masendunud; ant. kerge. Halb uudis tegi, võttis meele raskeks. Meel, süda läheb järjest raskemaks. Mu süda on raske, justkui aimab halba. Lahkusime kodunt, loobusime kavatsusest raske südamega. Mu südames, hinges on nii raske. Lahkusin haige juurest raske tundega. Tuju muutus raskeks. Leinamajas valitses raske meeleolu. Taat istus raskeis mõtteis. Hinge rusus raske eelaimus. Raske pettumus, elamus, mälestus. Teda vaevasid rasked unenäod. Südamepõhjast tulev raske ohe. Oli kuulda leinajate raskeid nuukseid. Selle teate peale võttis taas maad raske vaikus. *Iga lahkumine on raske, iga teelesaatmine kurb. L. Hainsalu. || osutab ühtlasi selle tunde v. meeleolu erilisele intensiivsusele. Teda rõhuvad rasked mured. Hinges on raske ahastus. Olen tema pärast rasket südamevalu tunda saanud.
▷ Liitsõnad: mõtteraske.
7. (olude, olukorra kohta:) palju kannatusi, vaeva, muret valmistav; ant. kerge. Toimus raske liiklusõnnetus. On meeles veel raske sõjaaeg, rasked sõja-aastad. Raske teoorjus. Rasked majanduslikud tingimused. Töö-, elutingimused olid rasked. Elati okupatsiooni rasketes tingimustes. Ta on üles kasvanud väga rasketes oludes. Rindel käivad rasked lahingud. Vangilaagri rasked päevad. Maad tabas raske näljahäda. Meie rahva raske minevik. Talupoegade elu oli mõisasunduses väga raske. Tema lapsepõlv, elusaatus oli raske. Tuleb kuidagi läbi ajada, ajad on rasked. Külm ja lumerohke talv oli ulukitele raske. Möödunud aasta oli meie põllumeestele raske. Ma ei või teda raskel tunnil, silmapilgul 'raskes olukorras' maha jätta. *See oli raske suvi. Olid rüüstatud väljad, põletatud majad, puudusid töötegijad. F. Tuglas. || (kellegi isikliku elu, hakkamasaamise kohta). Algul oli tal uues töökohas väga raske. Naistel on eriti raske – perekond, kodu, töö. Kõigil on raske, kõigil on omad mured. *Mina tean küll. Sul on raske oma vigase tervisega. Chr. Rutoff.
8. (haiguse, kehavigastuse jms. kohta:) tõsine, (elu)ohtlik; ant. hrl. kerge. Raske, isegi surmaga lõppeda võiv haigus. Raske südameatakk. Rasked rindkere haavad. Mitu haavatut suri rasketesse haavadesse. Autoõnnetuses sai kaks inimest raskeid vigastusi. Raske alkoholimürgi(s)tus. Sünnitus oli raske. Haiget ootab ees raske operatsioon. Haige seisund on raske. Haigus võttis raske pöörde. Raske külmetus. Ta jampsib raskes palavikus. See on raskete haigete palat. | piltl. Sõda lõi riigi majandusse raskeid haavu. Sel lool võivad olla rasked tagajärjed.
9. ränk, suur, kohutav. Raske kuritegu, süütegu, seadusest üleastumine. Sa oled talle rasket ülekohut teinud. See oli mulle raske katsumus. Meie muusikute peret on tabanud raske kaotus. Isa surm oli kogu perele raskeks löögiks. *Ma ei suuda enesetapjaid mõista. Niisugune raske, andestamatu patt! B. Alver. || kõnek tohutu, väga rohke. Teenib kogu aeg rasket raha. Ilusad asjad, aga maksavad ka rasket raha. Valvurid ei kuulnud ega näinud midagi: nad olid raske(te) raha(de)ga kinni makstud. Kõike saab, kui on rasked rahad mängus. *Oli laenanud raskete protsentide eest veskiomanikult ja veel mujaltki ehituseks raha. E. Männik. || suur(ema)t kapitali omav, varakas. *Ta oli rõõmus, kui peremees soovitas natukeseks aeda istuma minna. Tulid kaasa mõned raskemad peremehed. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: ränkraske.
10. väga tugev, intensiivne.; ant. kerge. a. (hrl. loodusnähtuste kohta). Puhkes raske torm, raju. Pärast rasket tuisku ja lumesadu läks sulale. Raske vihmavaling, rahehoog. Laev sõitis raskes udus karile. Taevast katsid tumedad rasked pilved. Kuskil põleb, laotus on täis rasket suitsu. Tormine raske meri. Laine oli kõrge ja raske. Akende taga oli juba raske pimedus. b. (hrl. madalatooniliste helide, häälte kohta). Mere raske koha, müha. Kaugelt kostab rasket kahurimürinat, lahingu rasket kõma. Kajas raskeid plahvatusi. Lennukimootorite raske undamine. *.. sõnas oma raske bassiga: „Mina! Mina tegin püüse tühjaks, lasin [kalad] merre!” R. Vellend. c. (lõhnade kohta). Toomeõite, jasmiinide raske lõhn. Oli tunda muda ja vesikasvude rasket lõhna. Õhutamata ruumi raske läppunud lehk. Juba vaguniuksel lõi vastu raske higilehk. d. (värvuste, värvitoonide kohta:) tume; sünge. Must ja lilla on rasked värvid. Kunstnik armastab tumedaid, raskeid toone. Mehe nägu kattus raske vihapunaga. e. (une kohta:) sügav, kõva, sitke. Tuli nii raske uni, et ärkasin alles keskhommikul. Kõik magasid rasket und, olid raskes unes. Väsinuna vajusin raskesse unne. Mall on raske unega. Kuulasin magajate rasket hingamist, norskamist. f. (toidu kohta:) raskesti seeditav, maos raskustunnet tekitav. Liha on seedimise seisukohalt raske toit. Õhtul ei ole hea süüa liiga rasket toitu. *.. ühekülgse toitumise tagajärg, liiga palju soolast ja rasket. Tuleb dieedile minna, rohkem tarvitada piima- või kalatoitu. R. Sirge. g. kõnek (alkohoolsete jookide kohta:) kange, tugevatoimeline. Raske vein tegi ruttu pea uimaseks. Ta oli raske 'väga tugeva' joobe seisundis, raskes joobes. *Oli teada, et ta ei joo rasket õlut, ainult maitseb korra pealt ... V. Pant.
▷ Liitsõnad: magusraske.
11. karm, vali, range; ant. hrl. kerge. Süüdlasi ootab raske karistus, trahv. Kohtuotsus oli raske: kümme aastat vangistust. Meestele esitati raske süüdistus. || (sõnade, väljenduste kohta:) ränk, ähvardav, vihane. Kuuldus raskeid vandesõnu, rasket sõimu. Loobib teisele raskeid sajatusi näkku. Raske teotav pilge, solvang. Süüdlane tõmbus teise raskete sõnade all kössi. Puhkes raske riid. || (pilgu, vaate kohta:) kuri, tige, hukkamõistev. Isa vaatas, mõõtis poissi raske pilguga. Ta silmavaade oli nii raske, otse vihkav.
▷ Liitsõnad: rõhuvraske.
12. (õhu kohta:) hingamiseks ebasoodus, rõhuvana tunduv, sumbunud, läppunud, umbne; ant. kerge. Aknad olid suletud, õhk toas lämmatavalt raske. Peab tuba tuulutama, õhk läheb raskeks. Tubakasuitsust, toidulõhnadest raske õhk. Tuleb vist äikest, õhk on nii raske. *Raske leitsak, kuumuse ja sõnnikuhaisu tiine segu, rippus liikumatuna välja kohal .. A. Jakobson.
13. (kõnnaku, kulgemise kohta:) kerguseta; aeglane; ant. kerge. Töömehe, meremehe raske samm. Nad vantsivad pikkamisi, väsimusest raskel sammul. Suur raske sammuga mees. Ta tuli raskel kõnnakul. Põrandalauad kriuksuvad perenaise raskest astumisest. *Naise jalg oli pealegi juba väga raske, kuue või seitsme nädala pärast oli oodata mahasaamist .. H. Saari (tlk).
14. (hrl. ehitiste, ka mööbli kohta:) kogult suur ja võimas, massiivne; ant. kerge. Toomkiriku rasked kivimüürid. Raske võlvitud lagi. Seintel olid rasketes kuldraamides maalid. *Tume puutahveldis, raske barokkmööbel, kuld, parkettpõrandad kriuksusid .. See oli vana maja. I. Sikemäe (tlk).
15. (riide, rõiva vm. tekstiili kohta:) paks ja tihe; ant. kerge. Raske, hea langusega ülikonnariie. Tugevast ja raskest riidest jope. Taft kuulub raskemate siidide hulka. Rasked kardinad, eesriided, portjäärid.
16. (väljenduslaadi, stiili, kujunduse kohta:) raskepärane, keeruline. Ta väljendusviis, lausestus, stiil on raske. Sonett on kindlas, küllaltki raskes vormis kirjutatud luuletus. Eredad värvid ja rasked mustrid teevad figuuri suuremaks. Armastab kerget muusikat, sümfooniline muusika on tema jaoks liiga raske. Klassikuid ta ei lugenud, pidas raskeks.
17. (mulla, pinnase kohta:) savikas, savisegune; ant. kerge. Rasked savimullad. Raske liivsavimuld. Pinnas on siin raske savimaa.
18. van rase, raskejalgne. *„Nägid sa teda,” jätkati pikkamisi .. „Ja kas sa tead, et ta on sinust raske?” M. Jürna. *Kuid sellel [mehe] koduskäimisel oli see tagajärg, et lõpuks jäi Erna raskeks. V. Ilus.

rinforzando [-tsa-]
muus tugevnedes; tugeva paisutusega üksikul helil v. akordil

rinnakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. suure, lopsaka, kõrge naiserinnaga. Rinnakas ja puusakas naine. Peretütred olid prisked ja rinnakad. Ada tahaks rinnakamgi olla.
2. laia, tugeva rinnaga. Jänder rinnakas talumees. Tursked rinnakad laadijad tõstavad kotte. Ta mäletas mehe rinnakat kuju. Priidik on vennast pisut rinnakam. Rinnakad tööhobused. || ka piltl (laia esiosa kohta). *Kollakas-valgeina, rinnakaina nagu lodjad sõudsid pilved tasa.. A. Kurfeldt (tlk). *Kabinet. Klaasiga laud – suur ja rinnakas, et sisendada aukartust.. E. Tennov.

rivanool ‹-i 21› ‹s›
keem farm vees ja piirituses lahustuv tugeva antiseptilise toimega kollane pulber

rõõnes|karp [-karbi]
zool troopikameredes elav tugeva kojaga hiidkarp (Tridacna)

rähn ‹-i 21› ‹s›
tugeva peitelja noka, vetruva saba ja ronijalgadega puistulind. Kirju, musta, rohelise sulestikuga rähn. Punase pealaega rähn. Rähn trummeldab, põristab kuival oksal, vastu kuiva oksa. Kostab rähni väsimatut toksimist. Kuskil koputab rähn vastu männitüve.
▷ Liitsõnad: hall|rähn, kirju|rähn, kolmvarvas-|rähn, must|rähn, roherähn.

rütmikas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. ühtlaselt kindlas rütmis toimuv v. kulgev, rütmiline, rütmikindel. Masinate rütmikas töö. Kirjaniku lause on muutunud rütmikamaks. *Lumi rudises tulijate sammude all ja see rütmikas rudin kostis kabinetti. R. Vellend.
2. tugeva rütmiga, hoogne. „Carmeni” rütmikas avamäng. Rütmikas muusika, meloodia, laul. Mürtsusid rütmikad orkestrihelid. Rütmikas ja kärarikas suurlinn.

seisu|kindel
põll tugeva varre v. kõrrega, lamandumisele vastupidav, lamandumiskindel. Eelistatakse seisukindlamaid rukki- ja odrasorte.

selg|roog [-roo]

1. zool anat selgroogsete skeleti kõhrelistest v. luustunud lülidest koosnev telgmine osa (columna vertebralis); (inimesel ka:) lülisammas. Inimese, looma, linnu, kala, mao selgroog. Jäik, nõtke, painduv selgroog. Selgroo kaela-, rinna-, nimme- ja ristluulülid. Selgroo kõverused. Vigastas autoavariis selgroo. Judin, värin käis läbi, üle selgroo, jooksis mööda selgroogu. Kõht selgroo küljes kinni (nälginud v. kõhna inimese v. looma kohta). *Ehituse ajal tehti katus muidugi sirge harjaga, nüüd aga on see keskelt nõgusaks vajunud nagu vana hobuse selgroog. H. Sergo.
2. piltl (inimese iseloomukindluse, visaduse, tugeva tahtejõu kohta). Sel poisil on selgroogu. Kodu on tugevaks kasvatanud lapse moraalse selgroo. Tugeva selgrooga mees trotsib raskusi. Tema peale ei saa kindel olla, tal pole selgroogu. Järeleandlik, ilma selgroota inimene.
3. piltl (millegi keskse, olemust määrava, kooshoidva osa v. jõu kohta). Tööstuse selgroog on metallitööstus. Kaardivägi moodustas armee selgroo. Vennad olid meeskonna selgrooks. Koperniku õpetust peeti astronoomia selgrooks. Tugeva ideelise, kompositsioonilise, süžeelise selgrooga jutustus. Näidend on laialivalguv, kindla selgroota. Selles lahingus murti vastase pealetungi selgroog. Küünlapäeval lüüakse talve selgroog pooleks. *Ploomipuude õite ilmudes murdus aga üle öö jonnakate öökülmade ja jahedate tuulte selgroog. A. Sepp.

siga ‹sea 25› ‹s›

1. keskmise suurusega sõraline imetaja (Sus); hrl. sellest liha ja peki saamiseks aretatud koduloom. Sigu kasvatama, pidama. Sigu nuumama. Suur valge siga ehk jorkširi siga. Peekonitõugu siga. Perenaine hakkas sigu söötma, talitama. Poiss hoiab põllul sigu ja lambaid. Sead lasti kesa peale. Sead röhivad, ruigavad, vinguvad. Siga armastab tuhnida, tõnguda. Siga songib maad, mõnuleb poriloigus. Jõuluks tapeti, veristati siga. Hapuks läinud toit viidi sigade ette. Keegi ei söö, sööda supp kasvõi sigadele. || esineb rahvapärastes ja piltlikes ütlustes ning võrdlustes. Siin on rukis põllul nii tihe, et siga jääb sisse kinni. Tuul on niisugune, et ajab, puhub sea püsti (väga tugeva tuule kohta). Seda naeraksid kõik küla seadki (millegi naeruväärse kohta). Ennast seaks 'väga purju' jooma. Mees on (lakku) täis nagu siga 'väga purjus'. Kui ta sellest teada saab, siis ta vihastab enese seaks 'vihastab väga tugevasti'. Tal oli sea moodi 'väga palju, rohkesti' õnne. No küll sööb sea moodi! (palju v. räpaselt sööva inimese kohta). Oma kodus on ta must, ropp kui siga. Karjub nagu siga aia vahel. Kogu ümbrus oli segamini pööratud nagu sea songermaa. Sa oled justkui tige siga, ei lase teisi süüa ega söö ise. Olete sellise supi kokku keetnud, et siga ka ei söö (väga keerulise, ebameeldiva olukorra kohta). Saada siga Saksamaale, pese siga seebiga, siga jääb seaks. *„Oh sa siga, on teil alles saar!” hüüatas Tarmo.. T. Kallas.
▷ Liitsõnad: habe|siga, jaava|siga, kodu|siga, kääbus|siga, mets|siga, uluksiga; emis|siga, oriksiga; liha|siga, nuum|siga, peekoni|siga, peki|siga, rasva|siga, tõusiga.
2. ‹liitsõna järelosana› esineb mitmetes muudes loomanimetustes
▷ Liitsõnad: hirv|siga, jõe|siga, laane|siga, naba|siga, tüügassiga; meri|siga, okassiga.
3. hlv häbematu, jultunud, alatu inimene (hrl. mees); lontrus, lurjus (ka sõimusõnana). Mõni arvab, et kõik mehed on sead. Ütle sellele pealekaebajale, et ta on suur siga. Ma olen aumees, mitte mõni siga. Sa ei tunne seda inspektorit, ta on viimane siga. Kaua sa sellise mehega elad, tule sihukese sea juurest ära! Sa oled temaga ju sea kombel käitunud! Oodake, sead, see asi nii ei jää! Või võõrast naist puutuma, siga niisugune! Tema, siga, ei võta tervitust vastu! Ära sõima midagi, siga! Siga, lurjus selline! *Meie soomepoiste hulgas on üks suurim siga, keda üldse võib kohata. A. Viirlaid. | ‹adjektiivselt›. Meister on siga mees, käib direktori juures kaebamas. *.. mõtlesin, et paras Nahkurile, kui tal nii siga sõber on... A. Valton.
4. viislehega sarnanev kaardimäng, kus kaotajaks jääb see, kellele jääb kätte poti üheksa

nii et silmad löövad ~ silm(ist) lööb tuld
(tugeva valu tagajärjel). Rusikas tabas kulmu, nii et poisil silm(ad) tuld lõi(d). Käed tõmmati selja taha, nii et silmist lõi tuld.

sulg|roodne
bot. Sulgroodne leht 'leht ühe tugeva pearooga, millel mõlemale poole harunevad külgrood'.

suur ‹-e, -t 34› ‹adj›

1. (mõõtmeilt, pinnalt, mahult keskmist ületav:) pikk (ja lai), kõrge, kogukas; ulatuslik, ruumikas, mahukas. a. (esemete, loodusobjektide v. -nähtuste kohta). Suur aken, uks, trepp. Suur maja, saal, tuba, korter, koobas. Suur põld, aed, lagendik. Suured Alutaguse metsad. Suur jõgi, järv, meri. Suur rändrahn. Maailma suurimad kivisoola lademed. Suur katel, paak, vann, tünn. Suur kombain, kallur, traktor. Suur puss, kirves. Suur leib, kringel, šokolaaditahvel. Ostsin kilo suuri pirne, suure kobara viinamarju. Hammustas suure suutäie. Joob suurte sõõmudega. Ristküliku suurem külg. Suured jäljed lumel, poris. Sokkides on suured augud. Suure silmaga sukanõel. Lohverdab suurte kummikutega. Reisijad sisenesid suurte kompsudega. Autol on suur koorem peal. Suur tegu õlut, suur laar suppi. Suur korvitäis seeni. Keedab toitu suurel tulel. Kannab suuri päikeseprille, suurt laiaäärelist kübarat. Elab suure tänava ääres. Jalgrada pööras suurelt teelt metsa. Koer lähenes suurte hüpetega. Käin temast suure kaarega mööda. Tegin koju minnes suure ringi mööda linna. Võimleja tegi suure hööri. Torm tõstab merel suuri laineid. Suures rohus on raske liikuda. Kevadel paisub kitsuke oja suureks. Suure vee ajal siit kuiva jalaga läbi ei pääse. Suure lumega, poriga oli tee läbimatu. Kosmoses leidub meie Päikesest palju suuremaid tähti. Suures plaanis 'lähivaates' filmikaadrid. Tal on suur ja selge käekiri. Suurte tähtedega trükitud pealkiri. Pärisnimi algab suure tähega 'suurtähega'. Kella suur osuti 'minutiosuti'. Nende lapsed on kõik suurde (maa)ilma läinud. Laevaühendus suure maa 'mandri' ja saarte vahel. Albatrossid on suure mere 'avamere' linnud. Sõitis üle suure lombi 'Atlandi'. USA-sse. See mantel on mulle (liiga) suur. Põld on neli hektarit suur. Kleit lotendab ta seljas, nagu oleks (talle) mitu numbrit suur. Talvesaapad osta number suuremad. Suure(ma)d riided 'üleriided' paluti maha võtta. Mineja on juba suurel kaugel. Tundsin ta suurelt kaugelt ära. Oh sa suur ja jäme jumal! (imestus- v. imetlushüüatus). Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi. b. (elusolendite v. nende kehaosade kohta). Suur karu, põder, koer. Haruldaselt suur elevant. Kirp oli suur kui hobune. Suurte sarvedega lehm, jäär, põder. Kukel on suur punane hari. Suure kondiga 'tugeva kehaehitusega' mees, naine, hobune. Lüpsilehma suur udar. Naisel olid suured rinnad. Silmad suured kui tõllarattad, taldrikud. Vaatab suuri(l) silmi(l) enese ümber. Suur kongus nina. Kõrvad suured kui kapsalehed. Suurte käte ja jalgadega mees, naine. Mõlemad vennad olid suured tugevad mehed. Oma vanuse kohta suur laps. Kondor on suurimaid linde. Õngemees püüdis uskumatult suure kala. Suure 'pika' karvaga koeranäss. Suure jõuluvanahabemega mees. Haigutas suure 'pärani' suuga. Sõi suure suuga 'ahnelt, suurte suutäitega'. c. rõhutab suurust mingi liigi, sordi v. tõu, keha- v. taimeosa vm. olulise tunnusena. Suur läätspuu, rododendron. Suur kukehari, teeleht. Suur sirmik. Suur hallhüljes, maakirp. Eesti suurt valget tõugu siga. Peaaju suured poolkerad. Suur varvas, vaagen. Suur vereringe. Suur rinnalihas liigutab õlavart. Marsi ja Maa suur vastasseis. Suur sekund, terts, sekst, septim muus teat. intervallid.
▷ Liitsõnad: hiigla|suur, päratu|suur, ülisuur.
2. arvuliselt, hulgalt v. protsentuaalselt keskmist ületav, ulatuslik, rohke. a. paljudest koosnev v. paljusid hõlmav; rohke, arvukas, massiline, rikkalik. Suured arvud, protsendid. Suur õhuniiskus, paisumistegur, kullasisaldus. Suur sündivus, suremus, iive. Suured saagid, loomused, tiraažid. Suur rahvas, suguharu, perekond. Suur koosolek, meeleavaldus. Suured pidustused, pulmad, matused. Suur rahvaste rändamine. Suur katk, gripilaine. Suur linn, asula, küla. Märja puidu mass on umbes kolmandiku võrra suurem kui kuivalt. Kunstikooli lennud ei olnud suured, keskmiselt 5 inimest. Pealetung suurte jõududega. Vaenlase kaotused olid suured. Suur hulk pealtvaatajaid. Hiirel on suur kari poegi. Suurem jagu naisi jättis tulemata. Ostsin suuremal hulgal tibusid. Põldudele anti väetist suurtes kogustes. Suur salk mehi. Kõnnivad suures summas koos. Tuldi suure sõjasaagiga. Kangelane maeti suurte austusavaldustega. Majand peab suurt karja. Kingavalik selles poes on üllatavalt suur. Teksti võiks suuremal arvul paljundada. Suur(em) osa konservidest oli riknenud. Suuremal või vähemal määral leidub savi üle Eesti. Suure(ma)lt jaolt, suure(ma)lt osalt 'enamasti'. Tal on suured kogemused. Asi tõi suuri sekeldusi. Ära hellita suuri lootusi. Ta on tüütult suure jutuga. Suur söömine ja joomine on kahjulik. Suure söömaga mees. Lõunaks seal vaevalt suur(ema)t süüa tehakse. Vihm lõi suure tolmu kinni. Raputas kübaralt suurema vee maha. Pühkis suure prahi nurka kokku. Suured 'tihedad, lopsakad' juuksed, vuntsid. Suur aitäh! Suur tänu kõigile! Suur slämm bridžis 'mängus kõigi tihide võtmine', tennises 'teat. võistluste võitmine ühe aasta jooksul'. b. (rahaliselt, summalt, väärtuselt). Suur varandus, laen, võlg. Suured palgad, sissetulekud. Suurte rahadega mees. Ehitus nõudis suuri summasid. Teenivad, saavad suurt raha. Panganduses liiguvad suured rahad. Tuleõnnetusest tekkinud kahju on suur. Eidekesele oli kümme kroonigi suur raha. Tahtsin oma suurt raha 500-kroonist poes lahti, peenemaks vahetada. Müüjal polnud suurest rahast tagasi anda. Õppemaks oli üsna suur. Kulutused on läinud liiga suureks. Suur sada van 10 tosinat, 120.
3. kasut. mitmesuguste ajahetkede v. -vahemike kirjeldamisel. a. ajaliselt edenenud, kesk- v. kõrgpunkti jõudnud; täielik, kesk-, süda-. Suur hommik, päev juba käes. Kui ärkasin, oli väljas suur valge. Päike on (juba) suures lõunas, suures kõrges. Pühapäevahommikul magati ikka suure valgeni. Töötasime suure pimedani. Oli juba suur südaöö, kui koju jõudsin. Poiss ei raatsinud tüdruku juurest enne suurt hommikut lahkuda. On suur kevad, suvi. Mai algus, aga puud on lehes nagu suurel suveajal. Aeg kisub suurde sügisesse. Suur talv hakkab mööda saama. b. ajaliselt pikk, pikaajaline; kaua kestev. Suure staažiga õpetaja. Suur lihavõtte-eelne paast. Suur vahetund koolis. Kartulitega tuli suurem vahe sisse. Isa ja poja vahel oli suurem jutuajamine. Suured vaidlused ei tahtnud kuidagi lõppeda. Suuremast mõttevahetusest ei saanud ajapuudusel asja. Jalad on suurest seismisest väsinud. c. täiskasvanud, täisealine; (küllalt v. liiga) vana v. vanem (sageli vihjega ka kasvule). Suured inimesed 'täiskasvanud'. Poisi suured õed. Suuremad lapsed vaatasid väiksemate järele. Suureks kasvama, sirguma, saama. Suurem tüdruk käib tal koolis. Lapsed on neil ammu suured ja oma elu peal. Karjapoisiks on ta juba küllalt suur. Kui saad suuremaks, võid ise otsustada. || ‹substantiivselt› täiskasvanu, täisealine; ant. alaealine, laps. Suurte jutud, meelelahutused. Seda peab mõistma nii suur kui väike. Kuni lapsed mängisid, ajasid suured juttu. Poisikese koht pole suurte hulgas.
4. määralt tavapärast, keskmist ületav, intensiivne, tugev (ja püsiv); äärmuslik, äärmine. a. (kõrvaga tajutuna, kuuldeliselt:) vali. Suur kisa, kära, melu. Naerab, nutab, karjub suure häälega. Laps jooksis suure kisaga, nutuga tuppa. Puu langes suure raginaga. Koerad tõstsid suurt lärmi. Müra läks õige suureks. Rääkis suure naeruga oma äpardusest. Uks langes suure mürtsuga kinni. b. (füüsilise toime v. esinemise poolest:) kõva, kange, käre. Suur torm, maru. Suured tuisud, vihmad, sajud. Suur sula, põud. Suured külmad kaanetasid järve. Oigab suurest valust, suure valu käes. Suur kuumus, leitsak teeb rammetuks. Puud painduvad suure tuule käes, suures tuules. Tuleb suure jooksuga, ajuga, kiiruga. Käed on suurest pesemisest väsinud. On rikkunud suure tööga oma tervise. Suure tegemisega, rassimisega saadi asjad joonde. Suured ponnistused ei andnud tulemusi. *.. nägid Jõessaare kohal suurt vareste lendu ja kisa. A. H. Tammsaare. c. (füsioloogiliste v. psüühiliste protsesside ning hingeeluga seoses). Suur isu, näljatunne. Suur armastus, viha, põlgus. Suur mure, kartus, hirm. Suured kahtlused, lootused, pettumused. Tunneb suurt kergendust, uhkust, rõõmu. Tema vastu on mul suur usaldus. Temast peeti suurt lugu. Suure näljaga söödavat ka sealiha ja kanamunad ära. Vandus suure vihaga, suurest vihast kõik maapõhja. Rõõm kingi üle oli suur. Uudis äratas suurt tähelepanu. Suure ähmiga ununes pakk maha. Himu, kiusatus on suur. Räägib temast suure soojusega. Väljendas oma suurt kahjutunnet toimunu pärast. Pole suurt usku asjasse. Tööd tehti suure innuga, õhinaga. Peeter oli olnud ta suur armastus. Abi osutati kõige suurema lahkusega. Igatsus läks talumatult suureks. Tundsime veel suuremat õudu. d. (moraalse vm. hinnanguga:) ränk, jäme. Suur eksitus, viga, rumalus. Temal lasub kõige suurem süü. See on suuremast suurem patt. e. (kulgemiselt) äge, tormiline (ja ulatuslik). Suur tüli, riid, madin. Suured pahandused. f. äärmine, piiritu, ülim; erakordne. Suur kitsikus, ruumipuudus. Suur au, kuulsus, õnn, õnnetus. Sai tunda suurt ülekohut. Elati suures vaesuses, puuduses. Tekib, valitseb suur segadus. Kõikjal valitses suur rahu, vaikus. Suurt vabadust ärgu pruugitagu kurjasti. Žurnalistika osakonda oli ülikoolis suur tung. Esitas oma mõtted suure selgusega. Julgustaval sõnal on suur tähtsus. Suur(ema)t häda, viga polnud kellelgi. Ajas end suure vaevaga, surmaga püsti. Suures hädas lubatakse aitajale ei tea mida. Ronis suurema vaevata aknast sisse. On nähtud suuremaidki imesid. See jutt on lihtsalt suur jamps, soga, möga.
5. millegi poolest väljapaistev, muudest erinev v. neile vastandatav. a. kuulus, tähtis, silmapaistev, ametilt v. seisundilt kõrge, mõjukas; kasut. ka valitsejate nime koostisosana. Suur teadlane, keelemees, matemaatik, filosoof. Suur kirjanik, kunstnik, kujur. Suur valitseja, väejuht, diplomaat. Suured härrad, isandad, saksad, ülemused. Kirjanduses on ta suur nimi. Tal on ees suur tulevik. Ta on oma isamaa suur poeg. Tal on kõik lapsed linnas suurte kohtade peal, suured ninad. Suuri sugulasi mul ei ole. Makedoonia kuningas Aleksander Suur. Vene tsaar Peeter Suur. Raamat sarjast "20. sajandi suuri mõtlejaid”. | piltl. Suur tumm 'tummfilm, tummfilmikino'. Suur külaline 'surm'. Ela kui suure jumala selja taga 'rahus, kaitstult'. || ‹substantiivselt› (kasut. mõjuva isiku, võimukandja vms. kohta). Kõik ei mahu suured olema. Mine vägevaga vaidlema või suurega kohut käima. b. oluline, väga tähtis, põhjapanev; arvestatav, tähelepandav, tunduv; vastutav, kandev; kasut. ka ajaloosündmuste nimetustes. Suur muutus, murrang. Suured probleemid, ülesanded, plaanid, kavatsused. Toimusid suured sündmused. Suured maadeavastused. Venemaal nimetatakse II maailmasõda Suureks isamaasõjaks. Elektrivalguse majja saamine oli tol ajal suur asi. Emal on lastest juba suur abi. Saadetakse korda suuri asju. Agronoomil oli sordiaretuses suuri teeneid. Naised etendavad haridustöös suurt osa. On suuremaidki asju, mille pärast pead valutada. Ei ole suurt vahet, kas teha nii või teisiti. Kavatsusel on midagi suurt. Vaevalt selle jutu taga midagi suurt oli. Andekas näitleja mängib ka väikese rolli suureks. Lugu on asjatult suureks puhutud. Palatites oodati arstide iganädalast suurt visiiti. Tehti ettevalmistusi suurteks pühadeks. Suur nädal kirikl lihavõttepühadele eelnev nädal. Suur neljapäev, suur reede kirikl lihavõttepühadele eelnev neljapäev ja reede. c. innukas, kirglik; suurepärane, silmapaistev, võimekas, eriline; tuntud, teatud, (kuri)kuulus. Suur kõnemees, laulumees, meisterdaja, käsitöö tegija, lugeja. Suur naljahammas, lõuapoolik, vigurivänt. Suur kaabakas, suli, kurjategija. Poiss oli suur maiasmokk. Ta pole suur(em) asi mees. Töö peale pole tast suur(ema)t asja. Õunad polnud tänavu suuremad asjad. Ma pole suur sööja, tülinorija. Istub norgus nagu suur süüdlane. Oled suur eesel, lollpea, patukott. Meremehed pole tavaliselt suured ujujad. Teda tunti suure teatriskäijana. Peab ennast igal alal suureks asjatundjaks. Giid andis seletusi suure asjatundmisega. | rõhuta kasut. irooniliselt, osatades v. ebakindlust väljendades. Ise suur looduskaitsja ja puha. Kuuldi tüdrukul ikka suur kavaler olema. Väimees pidi suur ärimees või pangahärra olema. Ma neid suuri austreid ei tahakski. Käis see suur Toru või mis ta nimi ongi. See suur, et .. (mõtteavalduse kobav, kõhklev sissejuhatus). d. üllas, õilis, austust vääriv. Suure hingega inimene, suur hing. Ka inimesena oli see pedagoog suur. Näitas teoga, et on suurem kõigist oma vastastest. e. suhetelt lähedane; eriline, tõeline. Noored olid omavahel suured sõbrad. Mu suurim sõbranna kooliajal. Suured tuttavad me just pole. Sõpradest said kõige suuremad vaenlased. Vennaste lapsed on omavahel suured sugulased. f. kõrgelennuline; tühi, kõlav; suurustav, lai. Suured sõnad kodumaast ja vabadusest. On meister suuri sõnu tegema. Tema suuri fraase ei armasta. Suurtest kõnedest on hädalistel vähe abi. Sünnipäeva otsustati suurel viisil pühitseda. Nad pole veel suure eluga harjunud. Mõnele meeldib suur joon kõiges. Elati suurel jalal 'rikkalt, laialt'. Ballil kantakse suurt 'pidulikku, esinduslikku' õhtukleiti, tualetti. g. (eriti) oodatud, paljutõotav; meeltülendav, pidulik. Elu, võitluse suur šanss, hetk, silmapilk. Suure tulevikuga tööstusharu, leiutis. Sportlasele ennustatakse suurt tulevikku. Paljud ei näinud võidu suurt tundi. Laulupeo suured päevad ei unune. Suur aeg nõuab suuri tegusid. Midagi suurt liigub mõtteis, hinges. Klassijuhataja tahtis lõpetajaile öelda midagi suurt ja ilusat. h. kõrget klassi, kõrgetasemeline; tipptulemuste, laia publiku v. tarbijaskonnaga seotud. Suur ujumine, jalgpall, korvpall. Iga sportlane suurde sporti ei jõua. Igatseb pääseda suurele lavale. Pürib suurde poliitikasse. Suur ajakirjandus nõuab osavat sulge. Suur kunst eeldab suurt talenti. Suur luule on ajahambale vastu pidanud. i. suursugune, kõrgemat päritolu, ülikas; tähtsamatest v. valitud isikuist koosnev. Suurest soost proua, saksad. Ihkab pääseda suurde seltskonda. Suuremasse seisusse polnud kerge tõusta. Oodati suuri külalisi. Püüab ikka küla suur(ema)tega läbi käia. *Esiotsa peeti kartuhvleid kui võõramaa imeasja kuningate, vürstide ja muu suure rahva aedades .. O. W. Masing.
6. suurt, suuremat ‹eitusega adverbilaadselt› oluliselt, eriliselt, eriti, kuigivõrd; väga, palju. Poisist ei tehtud suurt väljagi. Kas keegi suurt süüdi oligi? Seda autorit pole seni suuremat tõlgitud. Moodne kunst talle suuremat ei meeldi. Sõnu ta suurt ei vali. Ega teda siin suuremat sallitud. Asja suurt polnudki, tulin niisama. Ei saa suurt arugi, et haav valutaks. Autodest pole tal suuremat aimu. Turule müügiks viia suuremat ei olegi. Üksi ei suuda suurt midagi ära teha. Ei saanud asjast suuremat sotti. Ega ta minust suuremat noorem ei ole. Pole viga, sellest pole suuremat ühtigi. Olukord pole tänavugi suurt parem. Raha meil enne palgapäeva suurt pole. Söögist ma praegu suuremat ei hooli. Näe, ei sajagi enam suuremat. Pehme ilmaga pole kinnastest suurt lugugi. Kas mu nägu on veel kriim? – Suur(ema)t mitte.

suure|kondiline
suure kondiga, tugeva ehitusega. Mehelik suurekondiline naine. Ratsutas suurekondilisel kimlil.

suusa|saabas
‹hrl. pl.› spetsiaalne suusatamisel kasutatav tugeva tallarandiga (soe) saabas

sära ‹11› ‹s›

1. tugev ühtlane helendus, valguskiirgus, sätendus; läige. a. (valgusallika kohta). Tähtede sära taevas. Päikese silmipimestav sära. Sadade elektriküünalde säras kirik. Kuu valgustab oma säraga öist taevast. Tänav upub reklaamtulede särasse. Liuväli helkis tulede säras. b. (pinnalt peegelduva valguskiirguse kohta). Lumeväljade kiiskav sära. Teda jahmatas peeglite, kristalli ja hõbeda sära ümberringi. Mere sätendus pimestas silmi nagu briljantide sära. *.. kala kerkib veepinnale, hõbesoomustest hiilgust ja sära pildudes. J. Mändmets. c. (tugeva puhta värvitooni kohta). Värvide sära. Imetlesime virmaliste sära. Restauraator taastas vanadusest luitunud pildi esialgse sära. d. piltl (tunnete avalduse kohta silmades v. näoilmes). Silmade sära. Silmadesse tekib rahutu, igatsev, kummaline sära. Tüdruku silmad lõid lootusrikkalt särale. Näost õhkus ülemeelikust ja kelmikat sära. Kui naeratuse sära kustus, muutus naise nägu sedamaid tuhmiks ja ilmetuks.
▷ Liitsõnad: koidu|sära, kulla|sära, küünla|sära, nikli|sära, peegli|sära, päikese|sära, pühadus|sära, silma|sära, tule(de)|sära, tähe|sära, värvisära; rõõmu|sära, vaimustus|sära, õnnesära.
2. väline hiilgus, toredus, värvikus vms. Armastab välist sära ja priiskavat eluviisi. Kuninga õukonna muinasjutuline sära. Lavastuse sära lummas vaatajaid. Suurnikud elasid säras ja hiilguses. Linnas pole enam jälgegi endisest särast. Pulmad peeti suure säraga. | piltl. Teadusmehe, suure kunstniku sära. Nende kuulsate nimede sära ei kustu. Mind pimestas selle mehe petlik sära. Lauljatar on oma sära juba kaotanud. Võitude, saavutuste sära. Näidend paelub dialoogide vaimukuse ja säraga. Filmile annavad sära sarmikad näitlejad. Tema esinemises polnud erilist sära. Kuulsuse sära pole igavene. *Minus pole ju tuld ega sära, ma olen kole tuim ja hall.. M. Traat.
▷ Liitsõnad: au|sära, kuulsus(e)|sära, lava|sära, mõttesära.

süga|tõbi
med tugeva nahakihelusega (ka löövetega) nahahaigus (prurigo). Laste sügatõbi 'väikelaste nõgesetõvetaoline sügelevate sõlmekestega nahahaigus'.

süsiklane ‹-se 5› ‹s›, süsiklased pl
zool sugukond väga tugeva koorikuga tumedaid mardikaid (Tenebrionidae)

teepuu|õli
teepuust saadav tugeva antibakteriaalse toimega õli

toekas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. tugev, tubli. a. (kasvult, kogult) võrdlemisi suur, kopsakas, tüse. Laiaõlgne toekas noormees. Kehakasvult oli uus poiss jõuline ja toekas. Toeka kasvuga, kehaga, kondiga näitsik. Õlgadest, rinnust, seljast toekas. Toekad sääred, käed. Pikakasvulisele mehele kuluvad ära ka toekad jalavarjud. Tahab lisaks osta ühe toekama tööhobuse. Õngitsejad ei püüdnud ühtegi toekamat kala. Toekad maakivid. Tamm on toekas ja tugev puu. Otsis endale metsast toeka kepi. Meie maja on külas kõige toekam. Toeka palgikoormaga veoauto. Jõime toekatest tassidest teed. Haarab toekamatest okstest kinni. Toekate jalgadega kirjutuslaud. Üsna toekas kandam ajalehti. Allkirja asemel ilutses paberil toekas M. *See kah mõni talutöö tegija, niisugune hambaork. Kas sa siis tõesti küla pealt toekamat [pruuti] ei leidnud? A. Kasemaa. | piltl. *Selles looduslähedases elufilosoofias oli Laikmaa leidnud enesele kõige toekama reisikepi, mis pidi aitama üle viimse lävepaku minekul. E. Nirk. b. (väärtuselt) korralik, hinnatav, tõhus, kõva; kindel, vastupidav. Toeka olemisega kandidaat. Esimehe kohal peaks olema mõni toekam. Leidis vanamehes toeka vastase. Võtab löömiseks toekama asendi. Pildil jätab ta toeka mulje. Lütseum annab hea toeka kasvatuse. Võrdlemisi toekas romaan. Valis ettelugemiseks paar toekamat luuletust. Kas sul on ka mõni toekam põhjus? Käis välja oma kõige toekama trumbi. Kalamehed loodavad täna toekat saaki. Riik andis koolidele toekat abi. Päeval pole aega midagi toekamat süüa. Juhtum andis tükiks ajaks toekat jutuainet. *Kahekesi on ikka toekam midagi vägevat korda saata. H. Pukk. c. (intensiivsuselt) jõuline, jõudus, tugeva mõjuga. Seljataha jäi mitu toekat lahingut. Kardab sügise toekaid torme. Lauljal oli päris toekas ja seejuures mahe hääl. Toeka astumisega taat. Kõige ees läheb toekal sammul, toeka sammuga metsavaht. *.. paljad jalad tundsid niiske maa toekat jõudu. M. Pau (tlk).
2. ‹hrl. komparatiivis v. superlatiivis› jõukas, varakas. Igal toekamal perel on auto. Kui elujärg toekamaks saab, maksame võla ära. Küla toekaim talu.

tormi|hoiatus
ilmateade, milles hoiatatakse tugeva tuule v. tormi peatse lähenemise eest. Laevadele anti tormihoiatus. Tormihoiatuses lubati kuni 10 palli läänetuult.

tormi|puri
mer tugeva tuule ajaks heisatav tavalisest purjest märksa väiksem, väga tugevast purjeriidest v. presendist puri. Laev sõitis tormipurjedega. Tormipurjes klipper.

trah(h) ‹interj adv›

1. annab edasi laskmise, plahvatuse, järsu löögi, tugeva astumise vms. heli. Mürsud lõhkesid trahh! ja trahh! Trah! trah! kõlasid lasud. Trahh, kukkus köögis midagi kildudeks. Platsil marssisid sõdurid: trahh, trahh, trahh. Kõik astusid ühte jalga trahh-trahh. Virutas ukse trahh! kinni. *.. eks kargasid kõik nagu üks mees trahh! püsti .. R. Sirge.
2. annab edasi tegutsemise kiirust, millegi toimumist järsku. Kukkus, ent oli jälle trahh! jalul. Osav mees, ajas asjad trahh-trahh korda. Sünnipäevalapse terviseks – trahh! (napsivõtmise kohta). *.. on sellistel inimestel kadestamisväärt kerge elu, kes suudavad otsustada trahh ja igaveseks. L. Hainsalu. *Nendega peab käituma resoluutselt. Trahh ja kõik. A. Kivirähk.

transseksuaalne ‹-se 2› ‹adj›
sugu vahetanud v. tugeva soovahetustungiga

tsitraal ‹-i 21› ‹s›
keem tugeva sidrunilõhnaga vedel orgaaniline ühend

tsüst ‹-i 21› ‹s›

1. biol madalal arengutasemel oleva organismi tugeva kestaga püsivorm, millena ta levib v. talub ebasoodsaid elutingimusi, ümmik. Amööbi, eoslooma, kartuli-kiduussi tsüst.
2. med vet koes v. elundis tekkiv vedela v. puderja sisuga kotjas v. kerajas moodustis, põiskasvaja
▷ Liitsõnad: munasarjatsüst.

tugeva|jõuline
tugeva jõuga. Tugevajõuline mees. Tugevajõuline puksiir, mootor. Tugevajõulised miinid, plahvatused.

tugeva|kasvuline
tugevat kasvu, kõrge v. pikk; kiirekasvuline. Tugevakasvuline mees, naine. Juurestik on taimel tugevakasvuline. Tee palistati tugevakasvuliste puudega. || põll tugeva varre v. kõrrega, seisukindel. Eelistatakse tugevakasvulisi sorte. || aiand (pookealuse kohta). Poogitakse tugevakasvulistele viljapuualustele.

tugeva|kondiline
tugeva kondiga, tugeva luustikuga. Tüse ja tugevakondiline noormees. Naisel on tugevakondiline kõhn nägu. *.. varsti lõugab mitmest väravast mulle vastu samasugune tugevakondiline jõrm koeratolgus nagu Pauka. J. Tuulik.

tugeva|koosseisuline
tugeva koosseisuga (1. täh.) Tugevakoosseisuline võistkond. Võttis osa tugevakoosseisulisest rahvusvahelisest maleturniirist.

tugeva|kõlaline
tugeva kõlaga. Tugevakõlaline pill. Kellegi tugevakõlaline tenor võttis viisi üles.

tugeva|lõhnaline
tugeva lõhnaga, tugevasti lõhnav. Tugevalõhnaline tualettseep. Küüslauk oli tema meelest liiga tugevalõhnaline.

tugeva|tahteline
tugeva tahtejõuga. Tugevatahteline liider.

tugeva|toimeline
tugeva toimega. Tugevatoimeline ravim, uinuti, mürk.

tugeva|tooniline
intensiivse, tugeva tooniga. Tugevatooniline värv, kõla.

tuhin ‹-a 2› ‹s›

1. tugeva õhuvoolu, tule vms. tekitatav kõlatu ühetooniline heli, tuhisemine. Tuule tuhin. Uinusime sügistormi tuhina saatel. Läbi lumetuisu tuhina kostaks justkui pillimängu. Hüüe kustus tule, leekide tuhinasse. Puumaja põles tuhinal, suure tuhinaga.
2. (liikumise v. tegevuse kiiruse v. intensiivsuse kohta:) hoog; möll. Tormituule tuhin tahtis mehe otse ümber lükata. Tööl oli õige tuhin sees. Suures tuhinas sõitsime peatusest mööda. Jookseb sellise tuhinaga, nagu oleksid tagaajajad kannul. Ettevalmistused käisid tulise tuhinaga. Noorusaeg möödub tuhinal. Tundis end rahvapeo suures tuhinas üksi olevat. *.. lahing kutsus tedagi kaasa. Ta vajus uuesti hobuse kaelale ning tormas kingult alla, et minna tuhinasse. E. Kippel.
3. äge (ja hrl. mööduv) tegutsemisind; tundepuhang, vaimustus, õhin vms. Tuhin tantsimist õppida, välismaale sõita. Tuhin hullata. Teda valdas kättemaksu, solvumise tuhin. Tuhin vaibub, raugeb, jahtub. Vaidluste tuhinas ununes kõik muu. Noorusliku tuhinaga asuti asja kallale. Esimeses tuhinas, esimese tuhinaga oleks ta tahtnud keelduda. Paljugi mis suure tuhinaga öeldakse. Raske oli tuhinasse sattunud mehi vaigistada. Vahel tuleb mulle peale kange koristamise tuhin. Naisevõtmise tuhin läks tal kiiresti üle. Ta on oma tuhinais ettenägematu. Nii tähtsat sammu ei maksa astuda silmapilgu tuhina tõukel. Tuhinal haarati sellest mõttest kinni.
▷ Liitsõnad: armu|tuhin, hullamis|tuhin, jooma|tuhin, jutu|tuhin, mängu|tuhin, rõõmu|tuhin, tantsu|tuhin, tegutsemis|tuhin, tunde|tuhin, töö|tuhin, vaidlus|tuhin, viha|tuhin, võitlustuhin; noorus(e)tuhin.

tuisu|möll [-u]
(väga tugeva tuisu kohta). Tuisumöllus polnud maal ega taeval vahet.

tule|mühin
tugeva põlemise müha

turjakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
suure, tugeva turjaga. Turjakas mees. Sitked ja turjakad maapoisid. Nooruki turjakas kogu, selg. Neid oli kaks meest: üks pikk ja vibalik, teine lühem ja turjakam. Meie klassi kõige turjakam poiss. Turjakas hobune, härg. Metssiga on lühikese turjaka kehaga. || (loodusobjekti vms. kohta.). Põhja pool tabab terav silm mäe turjaka silueti.

turva|lukk [-luku]
tugeva konstruktsiooniga vargakindel ukselukk

turva|uks
tugeva konstruktsiooniga vargakindel uks. Korteri, trepikoja, keldri turvauks. Turvaust paigaldama.

tuule|pagu
paopaik tugeva tuule eest; mer tuulevaikus. Laevad tulid randa tuulepakku, seisid mitu päeva tuulepaos. *.. [laid] asus nagu hobuse kabjamärk keset väina, moodustades oma kõverikuga loomuliku tuulepao, kus leiduks ruumi tervele laevastikule. A. Kalmus.

tuule|vangi
tugeva vastutuule tõttu liikumisvõimetusse olukorda. *Harilaiu varjus peatusid tihti ka kitsasse Harikurku tuulevangi jäänud purjekad. A. Luige.

tuule|vangis
tugeva vastutuule tõttu liikumisvõimetus olukorras. Purjekad on laiu all tuulevangis.

täidlane ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. (inimese keha v. mõne kehaosa kohta:) paksupoolne, tüsedavõitu, priske, ümar, vormikas. Täidlane mees, naine. Täidlaste vormidega, täidlase kehaga tütarlaps. Küpses eas täidlane daam. Püknikud on täidlase kehaehitusega. Üsna, natuke täidlane tantsupartner. Ta on täidlasemaks läinud, muutunud. Täidlased põsed, käsivarred, rinnad, õlad, puusad, jalad. Kaunid täidlased huuled. Täidlane nägu.
2. (hrl. veini maitseomaduse kohta:) külluslik, küps, raske. Pakuti täidlast punast veini. Õhukesed, keskmise täidlusega ja täidlased veinid. Veini täidlane maitse. Täidlase ja hapuka maitsega kohv.
3. hrv (millegi tõhusa, tugeva, sügava vms. kohta). *.. sissejuhatav signaalisarnane meloodia nõuab täidlast tooni ja korrektset nootide tabamist. H. Orusaar. *E. Bornhöhe kui täidlase haridusega uue-aja mees .. E. Vilde.

täis|hääl
(sügava, tugeva, hillitsemata hääle kohta)

täis|keret ‹indekl. adj›
hrv täidlase, tugeva kehaga. *Härra Tortandel oli tüse mees või, nagu ta ise ütles, täiskeret isand .. P. Kuusberg.

täis|konti ‹indekl. adj›
hrv suure kondiga, tugeva kehaehitusega. *Ja Siinu ise – täiskonti naisterahvas, küll ta tööd jaksab. J. Peegel.

tümisema ‹37›
tüminat andma, tüminat kuuldavale laskma. Veerevad tünnid tümisevad. Maa tümises jooksust, tantsust. Sillapalgid tümisevad kapjade, raskete sammude all. Raudteesild tümiseb, kui rong üle sõidab. Võimas aurumasin tümiseb. Kõu tümiseb. Äike läheneb, metsa taga juba tümiseb. Vihma sajab, katus tümiseb. Trumm tümiseb. Taamal tümises lahing. Plahvatuste tümisev kaja. Tümisevad sammud, tümisev astumine. || (tugeva, sügava inimhääle kohta). Räägib tümiseva häälega, tümiseval häälel. Kusagil rinna sügavuses tümises naer. || piltl (millegi ülespuhutu, sisutühja kohta). Tümisev paatos. Tühjalt tümisev kõne.

tüvekas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
tugeva, jämeda tüvega. Tüvekas tamm. Tüvekad laanemetsad. | piltl. Tüvekas mees.

tüüakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. (puu v. selle osade kohta:) jämeda, tugeva tüvega, jämeda tüükaga; jändrik, rässakas. Tüüakad Koiva tammed. Tüüaka kuuse alumine osa meenutab nuia. Otsib tüüakat kadakat, mis häid kibulaudu välja annaks. Tuul räsib tüüakaid pärnapuid. Puudel on tüüakad tüved. Tõstis tüüakad kuuseoksad vankrile.
2. jäme ja tugev. a. (millegi kohta). Virutas tüüaka kaikaga. Laelambi tüüakad harud. Keldris on reas tüüakad kurgi- ja kapsatünnid. Kolksatas tüüaka pudeli lauale. Tüüakate jalgadega kohmakas köögilaud. Vanamees istus tüüakal kasepakul. Lennuki tüüakas kere. *Kas te ei arva, et lihtsad, tüüakad, hästi terava otsaga sarved oleksid põdral kaugelt kasulikumad kui see haraline kroon .. H. Rajandi (tlk). b. (inimese keha v. kehaosade kohta). Tüüakas laiaõlgne kapten. Tüüakad turunaised. Tüse ja tüüakas mees nagu tammepakk. Lühikest kasvu tüüakas maapoiss. Tugevad ja tüüakad laadijad. Hiivas oma tüüaka kere toolilt üles. Ta on tüüaka kehaehitusega. Mehe tüüakas turi. Seisab oma tüüakatel jalgadel kindlalt kui kalju. Pani mõlema käe tüüakad nimetissõrmed kokku. | (looma kohta). Tüüakas karu. Tüüakas leskmesilane.

ununema ‹37›
meelest (ära) minema, mälus mitte säilima. Pean ta nime üles kirjutama, muidu võib see mul juba homseks ununeda. Õpetajale antud tõotus oli ammu ununenud. Eredad reisimuljed ei unune nii kergesti. Kõik ununeb, aga lapsepõlvemälestused püsivad surmani meeles. Varem või hiljem ununevad ka kõige armsamad lahkunud. Kui oled kord ujuma õppinud, siis see enam ei unune. Sokikanna kudumine oli tal täiesti ununenud. See võigas hääl ei ununenud, ehkki ta tahtis seda unustada. Taskusse ununenud 'taskusse pandud ja sinna kogemata jäetud' võtmed. *Kuid mis on väärtuslikum: kirjutada kümme lehekülge, mis jäävad igavesti meelde, või kümme paksu köidet, mis kohe ununevad? F. Tuglas. || (mingi tugeva tunde tõttu) ajutiselt tagaplaanile jääma. *Alles siis, kui ta [= naine] võib lapse oma rinnale suruda, siis ärkab temas elu, armastus, ja ununeb kõik muu. J. Mändmets. *Teda haaranud jahikires ununes hirm võõra ümbruse ees, ununes Henngi. R. Sirge.

unustama ‹37›

1. mäletamast lakkama, midagi v. kedagi mälus mitte säilitama, meelest v. tundemaailmast kaduda laskma. Laps unustab kiiresti, kergesti. Kuidas ma küll viimasel ajal unustan! Sellist solvangut ei suuda ta iial unustada. Tuli meelde üks ammuilma unustatud lugu. Pagulased olid oma emakeele täiesti, sootumaks unustanud. Unustas vajaliku nime, aadressi, aastaarvu. Märgin numbri kohe üles, muidu unustan (ära). Õpitu unustatakse suurelt jaolt ära. Olen unustanud, kuidas seda täpselt tehti. Ära unusta, et kella kümneks pead tagasi olema. Kõik, mis meie vahel on juhtunud, on andestatud ja unustatud. Küll ta vanemaks saades oma vembud unustab. Meelelahutused tuleb mõneks ajaks unustada. Ehitajad olid hoone juba lõpetada ja unustadagi jõudnud. Ühiskond kipub puuetega inimesi ära unustama. Vanamees oli peaaegu kõigist unustatud. Võttis uue naise, et endist kallimat kiiremini unustada.
2. hajameelsusest, kogemata midagi tegemata jätma, midagi v. kedagi kuhugi v. mingisse seisundisse (maha) jätma. Unustas kirja posti viia, teate edasi ütelda. Ära siis unusta võlga õigel ajal tagasi maksta. Olime unustanud ukse lukustamata. Ahjaa, oleksin peaaegu unustanud: isa poolt palju terviseid. Tolmu pühkides ära ka pildiraame unusta. Suure kiiruga unustas ta prillid koju, kindad esikusse. Nii kui toidu lauale unustad, on kass kohe jaol. Neiu oli seina äärde üksi istuma unustatud. Unustas imestusest suu lahti. Kas jätsid akna meelega lahti või unustasid? Ühe päeva vajadusi silmas pidades ei tohi unustada tulevikku. *„Väimeespoeg!” ei unustanud Kati ema poisikesele kunagi ütlemast. E. Krusten.
3. (tugeva tunde, haarava tegevuse vms. tõttu) ajutiselt kõike muud märkamata jätma, muust mitte hoolima. Jahikire pärast võis mees oma pere sootuks unustada. Ta oli nii armunud, et unustas söögi, joogi ja une. Õnnetuhinas unustas nooruk kõik maailmas. Hirmunud vaenlased tormasid igasugust korda unustades külma jõkke. Teiste naljad panid Reedagi oma kaotusvalu unustama. Joonistades unustab Anu, kus ta viibib. Oleksin end unustanudki lugema, kui kell poleks helisenud. „Käi kuradile!” käratas ta ennast unustades 'enesevalitsust kaotades'. || kedagi v. midagi hooletusse jätma. Ta sõi ise hästi ega unustanud teenijatki. Jõuluõhtul ei unustatud loomigi. Talve saabudes unustas ta jalgratta ja hakkas liuväljal käima. *Võsa on sama kärme ja visa nagu umbrohi: unustad mõne põllunurga, ja juba ta tärkab seal tihedana nagu oras. O. Tooming.

uurits ‹-a 2› ‹s›
stihhel. Muster graveeritakse metallisse uuritsaga. || arheol tugeva lühikese teraga kiviriist luu ja sarve töötlemiseks. Tulekivist uuritsad.

vali ‹valju 32 või van -da 2› ‹adj›

1. (hääle, heli kohta:) hästi, kaugele kostev, kõva. Jaanil on hästi vali hääl. Räägib, naerab, nutab valju häälega. Üldisest jutusuminast kostis välja mõni valjem hääl. Kostis kellegi vali ja vihane hüüe. Vali kisendus, karjatus, hõiskamine, laulmine. Tülitsejate vali kisa, kära. Kõrvaltoas läks jutuajamine, rääkimine, kõnekõmin juba päris valjuks. Teda äratas koerte vali haukumine. Haraka vali kädistus. Kahurilask, püssipauk oli nii vali, et aknad tärisesid. Käis vali raksatus, piksekärgatus. Vali mootorimürin, roomikute lõgin. Miski ese kukkus valju kolksatusega maha. Kostis vali koputus, kloppimine uksele. Muusika oli ülearu vali. Naine keeras raadio valjemaks. Kõrvu hakkas kärestiku vali kohin. Järvelt kostis vali sulpsatus. *Etteheidete ränkusega võrreldes oli Modimbo toon üsna rahulik, mitte eriti vali ega eriti tasane. H. Rajandi (tlk).
▷ Liitsõnad: poolvali.
2. (ilmastikuga ühenduses:) kõva, kange, käre, äge. Puhub vali tuul. Tuul on võrdlemisi, kaunis, väga vali. Tuul muutub valjuks, läheb järjest valjemaks. Mässavad valjud sügistormid. Mitu päeva on olnud vali pakane. Öösel oli külm äkki valjuks läinud. Vali vihmasagar täristas vastu akent. Väljas valitses vali talv. *Varsti olid lainete luuvalged kihvad vahul ja vali ilm sundis suurpurje alla laskma. H. Sergo.
3. karm, range, vähimagi leebuseta. a. (inimese kohta). Südametu ja vali inimene. Lapsed kasvasid üles valjude vanemate käe all. Vali, kuid õiglane peremees. Vali lossihärra, kohtumõistja ei tundnud mingit halastust. Uus ülemus oli eelmisest veelgi valjem. Isa olnud laste vastu väga vali. Sa olid temaga, tema vastu, temale liiga vali. Koolmeister oli nõudlik ja vali. Raske elu on isa valjuks teinud. Loomu poolest oli ta vali ja kange. Valju südamega inimene. Valju näoga vangivaht. Mehe vali näoilme ei tõotanud midagi head. Silmavaade, pilk vali nagu kohtumõistjal. Perenaine oli valju käega: väikseimagi eksimuse eest lõi vaeslast. *Siis lõpuks .. vaatab koolipreili validal pilgul üles, nii validal, nagu ei kunagi enne tema vastu .. A. Haava. b. (abstraktsemalt). Valjud seadused, eeskirjad. Meest ootab vali karistus, nuhtlus. Süüdlastele langetatud kohtuotsus oli vali. Poistele tehti, anti vali noomitus. Isa valju käsu, keelu vastu ei tohtinud eksida. Kord sõjaväes, vangimajas muutus järjest valjemaks. Koolis valitses vali distsipliin. Piiripunktis oli vali kontroll. Tööd tuli teha järelevaatajate valju sunni all. Sugukonna valjud tavad, kombed. Vali kriitika. *.. võetakse ta sügisel sõjaväkke, ning seal juba jätkub temasugustele vett, vilet ning valjemaid sõnu. J. Tuulik. || raske, ränk. Vali saatus, elu. *Vali on harida põuasta sööti, / vali on kiskuda kütiste vööti,– / valjem vaimupõld harida. Juh. Liiv.
4. tugeva mõjuga, kange, kõva, äge. Nende valmistatud õlu oli vali: lausa murdis mehi maha. Pärast rasket rännakut oli meestel nälg vali. Kurtis valju kõhuvalu. *Ainult Muska oli pidanud Valtule alla vanduma, sest sel oli hirmus terav ja vali hammas. A. H. Tammsaare. *.. ning odekolonnilehk, mis temast [= magajast] välja käis, oli valjem kui majaotsas laiutavalt õitseva leedripuu lõhn. J. Tuulik.
5. millegi poolest silmatorkav v. väljapaistev, tubli, hakkaja, kange, kõva. Vali põllumees, tööinimene. Andres on iga töö peale vali. Tubli ja vali naine tegi peagi maja korda. || ‹hrl. ma-infinitiiviga› oma loomult kõvasti kalduv midagi tegema. Juss oli koolis vali õppima. Küll see tüdruk oli aga vali ära kaebama. Koerad olid valjud haukuma. || käigult, jooksult kiire, nobe, väle. Jänes on väga vali jooksma. *„Edasi, nõõ!” Ja nagu nool lendas vali hobune libedat teed mööda edasi, teisi kaugele maha jättes. E. Aspe.

vares ‹-e 4› ‹s›
vareslaste hulka kuuluv suur tugeva nokaga lind (Corvus corone). Suur parv vareseid lendas põllu kohal. Vareste kraaksumine, vaakumine. Ida-Euroopa varesel on sulestik hall. Valge 'albinootiline' vares. Varesed söövad kõike, võivad kanapojagi ära viia. Vares vaagub ise oma pesa üles. *.. ei ole varesest kunagi õieti lugu peetud ja va vareseks ja kaltsakaks on ta jäänud tänapäevani. F. Jüssi. *.. tuldi [merelt] tagasi tühjade võrkudega ja räimi oli vaevalt varese kõhutäis. A. Mälk. || ‹liitsõna järelosana› piltl (inimese kohta:) hädavares
▷ Liitsõnad: hall|vares, künni|vares, mustvares; häda|vares, külma|vares, nälja|vares, sitavares.

varrekas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
tugeva varrega. Varrekas lauk, tõrvikliilia.

vedel ‹-a 2›

1. ‹adj› voolav, selline, mis ei hoia kindlat kuju, mitte tahke ega gaasiline; rohkesti vedelikku sisaldav, hästi voolav. Vedelad, tahked, gaasilised ained. Aine vedel olek. Vedel kütus, õli, magma, tõrv, mesi, vaha. Vedel seep. Vedela konsistentsiga kreemid. Elavhõbe on vedel metall. Rasv tuleb vedelaks sulatada. Soolepõletiku korral on väljaheide vedel. Ei tea, kas võtta paksem või vedelam pahtel? Vedelad toidud. Vedel hapukoor, kaste. Kui tainas on liiga vedel, tuleb lisada jahu. Supp sai liiga vedel. Puder on täna vedelaks jäänud. Vedel muna (hrl. vedela munakollasega). See rohi teeb vere vedelamaks. Mida rohkem koeri koos, seda vedelam lake. || (maa, pinnase kohta:) vesine, märg, püdel. Maapind on pehme ja vedel. Sügisvihmadest vedelad põllud. Vedel muda on külmast kohma tõmmanud. Tee muutus läbipääsmatuks vedelaks poriks.
▷ Liitsõnad: pool|vedel, tilk|vedel, vesivedel.
2. ‹s› miski vedel, vedelik. Jõi supikausi pealt kuuma vedela ära. Hammustati leiba ja võeti jõevett vedelaks peale. Leivapala närimine oli tüütu, eelistanuks midagi vedelat.
▷ Liitsõnad: supivedel.
3. ‹adj› piltl. a. (rühi, kehaosade, liikumise kohta:) kehaliselt pingeta, lõtv, lodev, loge; loid. Vedel rüht. Vedelad lihased. Vedela näoga naine. Vedel käesurve, haare. Vedelad liigutused, sõrmed. Teretas vedela käega. Ta kont oli vedel, ei pidanud raskele tööle vastu. Purjuspäi muutuvad jalad vedelaks. Magav laps oli vedel nagu soolikas. Lebab kui igavene lasu voodis, vedel ja pehme. *.. pikk vedela kehaga Nigul, kelle liikmed lahtised nagu noorel koeral ja samm hooletu .. M. Rebane. *Ma ei jõudnud kirstu koos Rolandiga kärule tõsta .. võtsin vedela Rolandi sülle, ta vajus süles laiali .. M. Kõiv. b. (eseme oleku kohta:) mitte pingul, lotendama kippuv. Ühekordne nöör on vedelam kui kahekordne. *.. ja vahtis ainiti oma suure ning vedela koti sisse, milles tuhnis ennast unustades. A. Beekman. c. (inimese omaduste, inimloomuse kohta:) saamatu, laisk, tugeva tahteta; arg. Igaüks võib hädaldada, mõni vedelam mees muud ei teegi. Vanasti oli iga töö peale hakkamas, nüüd on vedelaks jäänud. On vast vedel vend! Valab nõrkade peale viha välja, täismeeste ees on vedel. Vedel argpüks! Väljapressijad on vedelad kujud, löövad kohe põnnama. Poisid ei olnud jahil sugugi vedelad. Naistel on vedel süda ja veri. Tahtis teise vedelaks ehmatada. Võttis vedelaks küll, käed hakkasid värisema. *Et nad töös vedelad on, seda kuulen iga päev. E. Vilde.

venitama ‹37›

1. kä(t)ega midagi pikemaks v. laiemaks tõmbama v. mingi riista abil selliseks suruma; nii millegi venimist põhjustama (aine kogust ja kaalu säilitades). Venitab kummipaela pingule. Ka kummi ei saa venitada lõpmatuseni. Enne žguti pealepanemist tuleb seda venitada. Laps venitas kampsunit allapoole. Venitas kaelust laiemale. Jalatseid venitama. Vasktorusid on võimalik tugevasti venitada. Kuumutatud toorikut venitatakse vasaraga tagudes. Poiss venitab nätsu. *Iga riidetükki uuriti vastu valget ja venitati sõrmede vahel, et proovida tugevust. L. Promet. *Soojendanud .. vahatükki tulel, venitas lesknaine ta pikaks õhukeseks paelaks .. E. Kippel. | piltl. Nooruse mõistet annab venitada, kas või kolme-neljakümnenda eluaastani.
2. muul kombel millegi kuju v. pikkust muutma (pikenemise, laienemise suunas). a. (näoilmega seonduvalt). Uudist kuuldes venitas tüdruk silmad pärani. Venitas haigutades suu pärani. Venitas põlglikult suud, kui teda alaealiseks peeti. *Piirita ehmatus venitas ta näo nurgeliseks .. E. Vilde. b. (kuvaril nähtava graafilise objekti kohta). Pilti venitama. Tabelit tuleb venitada. c. midagi loomulikust pikemana näitama v. kujutama. Kõverpeegel venitas ta suu ebaloomulikult pikaks. Vari venitas meeste jalad pikaks. Venitatud figuurid, vormid. d. tekstile pikkust lisama. Artikkel tuleks pikemaks venitada. Venitas luuletuse paari salmi jagu pikemaks. || ‹hrl. tud-partitsiibis› (seoses teoste sündmustikuga:) ülearu pikalt kujutama v. esitama. Kohati tundub romaan venitatud. Lahingustseen on filmis venitatud.
3. (seoses kehaga). a. sirutades v. painutades lihaseid pikenema panema ja nende pingsust suurendama; sirutama. Harjutuse eesmärk on venitada seljalihaseid. Venitas kaela pikaks, et paremini näha. *.. koeravolask ilmus rehe alt välja ja venitas magusas ringutuses reisi. V. Gross. b. (raskete esemete, raske töö kohta:) lihaste, kudede ülemäärast pingulolekut v. venimist põhjustama. Portfell venitas kätt. Rasked kõrvarõngad venitasid kõrvu. *Juba esimesel päeval venitas sõnnikusikutus ta piha- ja õlalihased .. valusaks .. M. Raud. || tugeva füüsilise pingutusega endale sel kombel viga tegema; katkestama. Venitas ehitustööga rindealuse haigeks. Vanaisa venitas end tõstmisega ära. Nii raske kott, et venita või naba paigast!
4. füüsiliselt tugevasti pingutama; (pingutades) tõmbama, vedama, vinnama; rasket tööd tegema. Hobused venitavad kõigi nelja jalaga. Suure vaevaga venitati kivi mäele tagasi. Jaanitulel tehti kotisjooksu ja venitati vägikaigast. Poiss ronis aia otsa ja venitas end sealt kõhuli katusele. *Kõrbojal teevad palgalised töö, aga Katkul venitagu peremees ise ühes perenaisega .. A. H. Tammsaare.
5. vaevaliselt, läbi häda midagi saavutama. Kuidagi ta ikka venitas end klassist klassi. Eksamihindeks venitasin kuidagi kolme.
6. aeglaselt kulgema panema; kestust pikendama (ka koos ajalise täpsustusega). a. (aja kohta). Ootamine venitab aega. Oht venitas minutid tundideks. Lõunavaheaega annab veerand tundi pikemaks venitada. Uskus, et suudab venitada oma elupäevi saja aastani. *.. juhtus sageli, et kubjas venitas tööpäeva hilise öö peale. Ü. Tedre. b. millegi edenemist v. kulgu pidurdama, aeglustama. Tal oli kõrgemalt poolt käsk läbirääkimisi kõigiti venitada. Kohtuasja venitati meelega. Neil on kavatsus protsessi käiku venitada. Töökäte puudus kippus ehitustööd venitama.
7. (millegagi) viivitama, kaua ootama, (midagi) edasi lükkama. Hakake tööga peale, mis siin enam venitada! Olen juba mõnda aega venitanud – ei julge talle kirjutada. Pikalt venitada ei maksa, parem aegsasti teele asuda. Venitas kojuminekuga hästi kaua. Poiss venitas minemisega, aga kuulas siiski sõna. Üüriline venitab maksmisega. Oled naisevõtuga juba küllalt venitanud. Venitasin otsustamisega, kuni oligi hilja. Vastusega venitati kuu aega. Asjaga venitati sügiseni. Asi ei anna venitada. Mis sest asjast ikka venitada. *Minule ei taha surm kuidagi järele tulla. Ei tea, mis ta venitab ... M. Traat. *.. kangesti tahaks venitada vastumeelset tõusmist. V. Alttoa.
8. (aega) üksluiselt, tühjalt, tegevusetult (mööda) saatma. Kuidagiviisi venitas ta oma tööpäeva õhtusse. *Tema, Hilja, venitab oma päevi niisama ja norib emalt raha ... I. Sikemäe.
9. aeglaselt, laisalt minema (koos enesekohase asesõnaga); midagi (liiga) aeglaselt, aega viites, laisalt tegema. Mehed venitasid end ehitusplatsi poole. Tüdruk täitis venitades käsu. *Mina sedasi ei oska ega taha, et venitan. Kus juba midagi teha, siis ka teha nii, et vesi peal. J. Parijõgi. *Tööd venitatud teha pikkamisi, vist nõnda, nagu meie isad teol käies. M. Metsanurk.
10. pikkamisi, aeglaselt rääkima v. laulma; rääkides, lauldes häälikuid vms. normaalsest pikemalt hääldama; nooti pikemalt hoidma. Vanamees rääkis venitades, pisut läbi nina. „Noh, olgu,” venitas poiss läbi hammaste. „Ei viitsi,” venitati vastuseks. Rääkis mõtlikult, sõnu venitades. Rääkides venitas ta ä-sid ja ö-sid. Laulab silpe venitades. Laulja kipub kõrgeid noote venitama. Hakati lauluviisi venitama. Mees venitas nukrat laulujoru. *Antsu moor .. oli vahepeal kellegagi poes juttu venitanud .. A. Jakobson.
11. (lõõtspilli mängimise kohta). *Paarid lasid toas tiiru, saarlane venitas keskel lõõtsa. O. Kool.
12. piltl midagi pika ribana paiknevat rajama vms. Maantee ja metsa vahele on venitatud pikk kartulipõld. *Siia olid sakslased .. mööda rannaluiteid venitanud kitsarööpalise raudtee .. O. Kruus.

vint2 ‹vindi 21› ‹s›
zool tugeva koonilise, teravaservalise nokaga varblasesuurune laululind (Fringilla). Vint vilistab ja vidistab.
▷ Liitsõnad: kanaari|vint, kold|vint, mets|vint, põhja|vint, rohe|vint, suurnokk-vint.

voolu|koht
tugeva vooluga koht jões vm. veekogus. Süst oli sattunud voolukohta. Järves on voolukohti, mis talvel kinni ei külmu. Allika- ja voolukohad on juba jäävabad.

voolu|trafo
el mõõtetrafo, mis muundab tugeva vahelduvvoolu standardriistadega mõõdetavaks vahelduvvooluks

vuhin ‹-a 2› ‹s›
tugeva õhuvoolu, põlemise vms. tekitatud madal ühetooniline heli. Tormi, tuisu vuhin. Polnud enam muud kui tuule mühin ja vuhin ümber maja. Õhk tungis vuhinaga õhupallist välja. Ahi läks suure vuhinaga, vuhinal põlema. Sepalõõts käib vuhinal. || kiirel liikumisel v. hõõrdumisel, kokkupuutel tekkiv samalaadne heli (ka liikumise kiirust, hoogu rõhutavalt). Saagide, vikatite vuhin. Linnutiibade vuhin. Autokummide vuhin asfaldil. Rakettide vuhinas pole sõnu kuulda. Pall lendab vuhinaga üle pea. Laastud lendasid vuhinal laiali. Mässavad lained lõid vuhinal üles. Autod kihutavad vuhinaga, vuhinal mööda. Tõusis lauast ja kadus vuhinal toast. Sõidame, nii et vuhin taga.
▷ Liitsõnad: leegi|vuhin, tiiva|vuhin, tuule|vuhin, sõiduvuhin.

võitlus|kana
põll tugeva kehaehituse ja arenenud rinnakuga jõuline ja kaklushimuline kanatõug; seda tõugu kana. Võitluskanu kasutatakse tõuaretuses.

välkuma ‹välgun 42›

1. (valgusallika kohta:) hetkelist, äkilist v. katkendlikku valgust välja saatma. a. ‹impers.› välku lööma. Pilvedes välgub ja kõmiseb. Lausvihma sekka välkus vahetpidamata. b. sähvima, vilkuma. Ööpimeduses välkus tulesilmi. Nägi puude vahelt valgust välkuvat. Õhk välkus ja paukus lahingumöllus. c. piltl (tugeva tunde v. ägeda oleku näos avaldumise kohta). Silmades, silmis(t) välgub õudus. Jutustaja silmad välkusid raevukas tules. Vaimustatud oraator esines välkuval silmal, välkuvate silmadega, välkuvail silmil, välkuvi silmi. Silmist välkuv pilk tundus noatorkena. *Ema kahvatanud nägu välkus vihast .. E. Särgava.
2. (valgust peegeldades) eredalt küütlema, nagu sähviks välgunooli; valge vm. heleda värviga silma hakkama. Meri, jää välgub päikesepaistel. Kättemaksja käes välkus pussnuga, mõõk. Setu memme rinnal välgub hõbesõlg. Metsas välgub sekka valgeid kasetüvesid. Nägi neiu punast mütsi rahvahulgas välkuvat. Nägu tahmane, ainult silmavalged välkumas. Pidas prillide välkudes raevuka kõne. *Kergelt ja kõrgelt tõstis ta jalgu, kus välkus sokkide valget ja kingade läiget. M. Seping. *Härra prillid välkusid päikese käes, ta naeratas, ka kuldhambad välkusid, kõik temas oli välkuv, kättesaamatu. H. Lepik (tlk).
3. korraks nähtav olema, vilksatama. Lühike seelik jättis põlvenukid välkuma. Heinte seest välkusid ainult käed ja jalad. Tagumik välgub pükstest läbi. Ukse vahel välkus seelikusaba. *Katkised sokikannad välkusid isa astumise taktis üles ja alla. E. Tegova.
4. (kiire liikumise v. tegutsemise kohta). Tänaval välkus läbisegi uhkeid autosid. Rohus välkus sisalik. Veski töötas ööd ja päevad mis välkus. Katus värviti ära, nii et aga välkus. Aasta otsa välkusid metsas kirved. Sukavardad välkusid isegi heinavankris. Kusti kirjutas sulepea välkudes. Rätsep õmbles, nii et nõel välkus käes. Tüdruk askeldab küünarnukkide välkudes leti taga. *Naerulaginast ehmunud Aadu kasutas juhust ja kadus, nii et tallad välkusid. J. Rannap.

vänge ‹1› ‹adj›

1. (tugeva toime tõttu) haistmis- v. maitsmismeeli ärritav; terav, kange. Vänge hais, lehk. Kambris levis vänge vaigulõhn. Pauk täitis toa vänge püssirohusuitsuga. Vängete lõhnaõlide hõng. Soldat tõmbas vänget mahorkat. Vänget küüslauguvorsti ma ei söö. Pidas vermutit liiga vängeks. *Brasiilia kohv on mõru ja kange, mustem kui kõige vängem sigurileem .. V. Beekman.
▷ Liitsõnad: magusvänge.
2. kõnek millegi poolest tähelepanu äratav; kõva, kange; vinge. a. (inimese kohta:) hakkaja, visa. Mäe Andrese vänge naabrimees Oru Pearu. Ants oli igati vänge töömees. Vaat kus anarhistid on vänged vennad! Proovige järele, kumb on vängem kakleja. *Kaks Maarjamaa noormeest olid nii vänged sellid, et otsustasid paari pudeli burgunderiga läbi kõrbe rännata. K. Saaber. b. (millegi kohta). Küsitav tasu pole just kõige vängem. Vängemad liialdused tõmbas toimetaja tekstist maha. Piiritus on joomiseks liiga vänge. Kasutas prussakatõrjeks igasuguseid vahendeid, üks vängem kui teine. *Perenaise viha olnud nii vänge, et visanud Roosi lakast alla. A. Beekman.
3. piltl ropp, rõve, toores, krõbe. Laste kuuldes ei kasutatud vängeid sõnu. Kostitas sõimajaid omalt poolt veelgi vängemate vandesõnadega. Vangide kõnepruugis leidub vängest vängemaid ütlemisi. Filmis esines väga vängeid üksikasju. Prahvatas midagi hästi vänget.

õhu|laine
(tugeva õhuvoo kohta). Plahvatusest tekkis õhulaine.

äge ‹-da 2›

1. ‹adj› äkilise, tormaka loomuga, tunnetelt tuline, keevaline, kergesti ägestuv. Ta oli ägeda (ise)loomuga, loomult äge. Isalt oli poiss pärinud ägeda meele, vere. Äge ja riiakas naine. Ta oli järsk ja äge. Endel oli liiga äkiline ja äge. Äge nagu õletuli, nagu mustlase püss. Ta ei ole halb inimene, ainult vahel pisut äge. Tormas ägedana koosolekult minema. || ägestunud, tugevasti ärritunud, vihane. Pea nüüd, ära mine kohe ägedaks! Taat läks teiste ütlustest järjest ägedamaks. Mehed muutusid vaieldes ägedamaks. Ükskord sai nii ägedaks, et äigas vastasele rusikaga. Ei või kunagi teada, mis ta ägedast peast teeb. Kõrvaltoast kostis ägedaid hääli. || (millegi toimuva kohta:) selliseid tundeid sisaldav, tugevate emotsioonidega, tormiline. Majas puhkes äge tüli, riid. Selles küsimuses toimus ägedaid vaidlusi. Äge poleemika. Vaidlused, sõnavõtud läksid järjest ägedamaks. Peeti ägedaid kõnesid. Meie jutuajamine läks vist liiga ägedaks. Tegi mulle ägedaid etteheiteid. Äge kriitika, kirjutis. *Jeruusalemmas toimus ägedaid meeleavaldusi. Provintsis rünnati roomlasi .. A. Sang (tlk).
▷ Liitsõnad: üliäge.
2. ‹adj› tuline, fanaatiline, kirglik, innustunud. Äge katoliiklane, kommunist, rahvuslane. Ta on kuningavõimu äge pooldaja. On uuenduste äge vastane.
3. ‹adj› hoogne, kiire. Ägedad liigutused. Tegi käega ägeda viipe. Juht tegi kogu tee ägedat sõitu. Hobune kihutas aina ägedamat traavi. Algas äge tegevus, et võistlusteks kõik korda saada.
4. ‹adj› med akuutne, tormiliselt kulgev; ant. krooniline. Äge gastriit, kopsupõletik, konjunktiviit. Äge südamepuudulikkus. Äge väheveresus. Haiguse, kiiritustõve äge vorm. Gripp on äge nakkushaigus.
▷ Liitsõnad: alaäge.
5. ‹adj› väljendab intensiivsust. a. (võitluse vm. tegevuse kohta:) visa, kõva, pöörane. Linna all puhkes, käis äge lahing. Võitlus küla pärast oli äge. Tormas kõige ägedama tapluse keskele. Käis äge kähmlus. Metsaservalt kostis ägedat tulistamist. Vaenlane avaldas ägedat vastupanu. Esikoha pärast käis äge rebimine. Äge võitlus, konkurents turgude pärast. b. kange, kõva, väga tugev (füüsiliste v. psüühiliste tunnete, tundmuste kohta). Ärkasin hommikul ägeda peavaluga. Valud seljas läksid aina ägedamaks. Tundsin küljes ägedaid pisteid. Ägedad külmavärinad. Äge köhahoog tuli peale. Ägedas vihas oleks teise kas või tapnud. Äge tusk südames. Teda valdas äge kahtlus. Äge vastikus kõige ümbritseva vastu. Temas lõi lõkkele äge protestivaim. *„Sa saad terveks, kas mõistad!” kordas ta [= velsker] nagu endamisi, ägeda sosinaga. J. Tuulik. c. (loodusnähtuste kohta, ilmastikuga ühenduses:) väga tugev, kõva. Äge paduvihm, vihmavaling, tuisk. Õhtu eel oli mitu ägedat sajuhoogu. Tuul oli äge, läks järjest ägedamaks. Ägedad tuuleiilid keerutasid tolmupilvi üles. Merel oli äge torm. Lainetus muutus ägedamaks. Öösel oli äge äike. Ägeda vulkaanilise tegevuse periood maakoores. *Jõeorud on siin kitsamad ja ägeda langusega .. J. Kangilaski. d. (helide, häälte kohta:) terav, vali, kaugele kostev. Kostis uksekella äge helin. Oli kuulda koerte ägedat haukumist. Äge naerulagin, nuuksumine. Hüüded muutusid järjest ägedamaks. e. (muudel juhtudel:) kange, tugeva mõjuga. Äge päike 'päikesepaiste' kõrvetas halastamatult. Pliidi all oli äge tuli. Äge leil, kuumus. Vedeliku äge käärimine.
▷ Liitsõnad: üliäge.
6. ‹adj› kõnek (tunnustavalt:) tore, vägev, vahva. Mihkel on ikka täitsa äge mees, vend. Äge daam, hästi särtsakas. Äge pidu, film. Kus Ellal oli äge soeng! Mõned pildid olid iseäranis ägedad. Küll oleks äge praegu Saaremaale sõita.
7. ‹s› hrv ägedushoog, ägedus. *Moško ütles sandarmile esimese ägedaga, et ma olevat varastanud talt suure hulga raha .. H. Rajamets (tlk).

ähvardama ‹37›

1. sõnadega, žestidega vms. väljendama oma kavatsust teha kellelegi midagi halba, kasutada vägivalda, põhjustada kahju v. ebameeldivusi vms. „Kas võtan vitsa?” ähvardas ema. „Tapan ära, kui sellest kellelegi räägid!” ähvardas mees. „Ma lasen su töölt lahti!” ähvardas ülemus. „Neid sõnu sa veel kahetsed,” ähvardanud naaber. On juba mitu korda viinase peaga ähvardanud, et võtab endalt elu. Mässajad ähvardati üles puua. Vanaperemees ähvardanud poja pärandusest ilma jätta. Sulane ähvardas keset suve ära minna. Naaber ähvardas Antsule koera kallale ässitada. Võttis püssiga ähvardades metsavarga kinni. Ähvardas hobust piitsaga. Ähvardas tülitajat rusikaga. Õpetaja ähvardas käratsevaid lapsi sõrmega 'sõrme vibutades'. Vaenulik naaberriik ähvardas sõjaga. Peetrit ähvardati kohtuga, vanglaga. Rahvalauludes ähvardatakse kubjast koleda surma ja põrgupiinadega. Vastutulija hakkas sõimama ja ähvardama. Mind ähvardati eile telefoni teel. Temaga tõreldi ja teda ähvardati. Ütle, kes sind on ähvardanud? Hüüded paisusid järjest ähvardavamateks. || (üldisemalt:) lubama, tõotama midagi teha. Kaja ähvardas maale elama minna. On juba korduvalt ähvardanud pensionile jääda.
2. olema ohuks kellelegi v. millelegi, andma põhjust kartuseks, et võib juhtuda midagi halba; kedagi v. midagi ohtu panema, ohustama. Jõeäärseid asulaid ähvardab üleujutus. Ähvardas sõjaoht, uus sõda. Viljaikaldus ähvardas kogu maad näljaga. Ettevõtet ähvardab pankrot. Linde ähvardavad nende rännetel paljud hädaohud. Paljusid taime- ja loomaliike ähvardab väljasuremine. Meest ähvardab pimedaksjäämine. Maletajat ähvardas kahekäiguline matt. Tiik, jõgi ähvardab ära kuivada. Ülestõus ähvardas laieneda. Olukord ähvardas õige kehvaks minna. Tugev tuul ähvardas lambi kustutada. Saapad ähvardasid laguneda. Külalisi tuli aina juurde, nii et ruum ähvardas kitsaks jääda. Suits ähvardab hinge matta. Nurin ähvardas tüliks kasvada. Kõrtsis ähvardas kakluseks minna. Pea läks segamini, mõistus ähvardas kaduda. Süda ähvardas seisma jääda. Süda ähvardas valust lõhkeda (väga tugeva hingevalu kohta). || osutab mingile (hrl. kahjustavale, ebasoodsale, ebameeldivale) nähtusele v. olukorrale, mis on peaaegu kujunemas v. vähe puudub, et oleks juhtunud. Kuiv loog tuli kiiresti üles võtta, sest ähvardas vihma tulla, sadama hakata. Tuul ähvardas tormiks paisuda. Teel Rootsi ähvardanud nende paat hukkuda. Sellest asjast ähvardanud isegi tüli tõusta. Pidu ähvardab lõbus tulla. *Taevas kihutavate pilvede idakülg otsekui põles, päike ähvardas iga silmapilk tõusta .. E. Kuus.

äkiline ‹-se 5› ‹adj›

1. äkki, kiiresti (ja üllatades) toimuv. Tõukas eesseisja äkilise liigutusega kõrvale. Äkiline tõmme, hüpe. Auto peatus äkilise nõksatusega. Lennuk tegi õhus äkilisi tõuse. Külalise äkiline ärasõit. Vastase äkiline rünnak 'äkkrünnak'. Äkiline välgusähvatus, piksekärgatus. Äkilised tuulehood murdsid puid. Äkiline sula viis lume. Pärast karmi talve saabus äkiline kevad. Äkiline leid, avastus. Pärast lahingumüra saabus äkiline vaikus. Peretütre äkiline meheleminek üllatas. Oli rabatud isa äkilisest surmast. Äkilisi saatuselööke kas talutakse või murdutakse. Äkiline teadvusekaotus. Selga lõi äkiline valu. Äkiline tundepuhang, viha(hoog), rõõmusööst. *Mis ma olin teinud, oli sündinud äkilise mõtte tõttu. K. Ristikivi. || tugev, kõva, terav. Äkilised kontrastid muudavad teose põnevamaks. Tundis äkilist himu suitsetada. *Oleme sõja kuumas ahjus saanud väga äkilise küpsetuse. J. Peegel.
2. ägedaloomuline, ohjeldamatu, talitsematu, järsk. Jaagup oli käre ja äkiline mees. Oma loomult oli isa karm ja äkiline. Ta on äkilise loomuga, meelega, vaimuga inimene. Purjuspäi oli mees kole, hirmus, kangesti äkiline. Firma juhiks ta ei sobi, on liiga äkiline. Püüa end tagasi hoida, sa oled väga, natuke äkiline. Isa oli järsu, äkilise ütlemisega inimene. Ta on äkiline nagu püss, püssipauk. Äkiline kui Rakvere kohus. Ära väsib äkiline, vastu peab pikaline. *.. tungis igale poole kui pisielukas, oli väga äkilise vihaga, tigeda temperamendiga, tasus metsikult kätte .. J. Oks.
3. (hrl. maapinna kohta:) tugeva kallakuga, järsk. Äkiline järsak, nõlvak, kaljusein. Lõuna suunast on mägi äkilisem. *Tee viis paiguti mööda kõrget, äkilist merekallast. K. Rumor. *Minu tuba oli teise korra peal, millest kaunis äkiline trepp alla viib. Juh. Liiv.
4. tugevasti suunda muutev, järsk. Jõgi, tee, rada teeb siin äkilise käänaku, pöörde.