[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

koi1 koiüld
1. kahjurputukas, koi koi aja `riided `katki Vai; kuulab köveras kut villa koi; kui jahudele koid `sisse sugend, siis nad löövad `erne Khk; Koid on laua jalad nönda äe ajand Pöi; pole nii palju vara koa, et koid ää aavad Muh; koi närib löŋŋa `katki nago vätaks `noaga; `koide pärast peab `riided `välja `tuule panema Käi; koid `raiund `riided `kat́ki kõik Mär; Kaua‿ss jahud `seisväd, varssi koid siss Khn; koid aavad kasuka pialt villa nõnna ää Juu; maja `paĺka piab `alla `pääva `lasma, siis ei lähä koid `sisse JõeK; palitu on `koidest `söödud Ann; riietele kulub tuulutus ää, siis ei lüe koid `sisse VJg; koi aap kasugu naha ärä; jahude sehen om koi, aap jahu `ellu Krk; sanna man `oĺli alumane paĺk `koidel ärä `aetu, siss tõeva sääld mao jahu Ran; igävetse vana `lamba naha, `koisit kõ̭ik täis Puh; langa om koil ärä `lü̬ü̬du; peräst `leibu, `pańti nu̬u̬ (koitanud) jahu `ahju, ku̬u̬ma käen koi suresiva ärä Nõo; `koise jahu sehen Kam; ku koi `riide läbi ajass, siss om ta otsan San; või˽ku oba rõivass om, `koisil är aet; Langa omma `koidõl t́säd́sele `sü̬ü̬düʔ; `koie täüs, `koijil läbi aet Har; koi aja `kaska `mulka täüs Plv; tubakut kirstu kaasõ vahele `pandaʔ, sõss ei lüüʔ koi rõivastõ sisse Vas; koiss(e) koitanud, koitama Jahud o `menned kaik `kompi, ei `tiie kas on kohe koiss vai; `Villased `riided kipuvad neh suvel igä koisse menemä Kuu; põhja `poole `lasti [puu] maha - - siis ei `minna koisse Kir Vrd kohi2
2. kitsi, ihne Moni on `ninda koi, et ei `raatsi `itsegi `süüä Kuu; Sene koi kääst ei saa `miski. `Ahnussega `ninda koist mend Jõh; koid vöi kitsid inimesed olid Mus; Vanuni läks mees igaveseks koiks Emm; Ei see koi raatsi omale osta sukka jalga ega võid lauale Vig; kuogib igalt puolt omale, igavene koi Kad; `to‿lli serände koi peremi̬i̬s, to‿ss anna midägi Nõo; Ta om koi, kes tõsõ koi paĺlas aja Krl
3. salalik, salakaval Sa oled ju seike koi et äi räägi eese asjadest teistele sönagi Kaa; elab nõnna vagasest, `jüśku koi tõne Trm; käib nagu koi, sõnagi ei laasu Kod; nagu koi aas vagaselt seda `aśja Lai
4. haiglane, vilets, jõuetu sii kaśs om är `nälgünü ku üits koi; ta olli ennegi jo `siante koi, nüid ei ole tat änäp ollagi; mõni terä koi om ka ike siin (aganate) sean Krk
5. teat nahahaigus ajas `siie `sormevahed keik täis - - siis sene nimi oli koi, naha koi VNg; koid on inimese ihu küĺles Jäm; ihunaha koi teeb inimese naha `valgeks, inimesel on koi käe pial Koe; Lamba koi lü̬ü̬b lamba naha sisse, sis aab villa maha Kod

koi2 n, g koi Kuu VNg Lüg spor S, Hää Ris, g koio Khn
1. a. magamisase laevas Eks `laevujess magavad mihed jo koiss Kuu; madruskitel koid oo `ruhvis Mus; Mia oli parajuttõ kois `pitkes, kui `sündüs kieväks aaks; Mia poe `koisõ; Kois juba küll `oldod Khn; magamese koi on seena `ääre `tehtud, kolme`kordsed Hää b. koiku, säng Istu siiesamuse koi ääre pεεle; Akka ennast ka koist üles aama Kaa
2. katusealune, onn tegi koio üless; eläb koio all; Aamõ sia koiost `sõnniku `vällä; Kalamiestel `Sangõs mjõtu `koio Khn
3. leivakast vm panipaik koid `aetaks `kuiva `leiba täis, koi on `sõuke kaśt Hää

koi3 koi Ans Khk Kaa Muh Kse eha(valgus) koi paistab nii `selgest tuba; koi akab εε `löpma Khk; Kui koi löuna ala läheb, tuleb varsti sula ilma Kaa; kui koi akkab ää `kustuma, siis mõnikord taevas `lootleb Muh

koi4 koirohutee ma `rüüpä koid Krk

koiama `koiama, koiata hulkuma, kolama lähmä `koiama linna piäle Kod Vrd koiberdama

koiand koiand, koiend g -i ihnuskoi, kitsipung; salakaval koiand one üks koi ja kitsi inimene; ma en saĺli inimess kes koiand one Kod

koiatama `koiatama märkama Porudin `ukse `pääle, siis `viimaks `koiat, tegi `ukse `lahti; Ei sie `koiatandki sest Kuu

koib koi|b Khk Rei Kei JMd JJn Kad VJg Sim Iis Lai Puh, -v Sa Muh Tõs PJg Tor Hää Juu Koe Ksi Plt Trm Kod KJn Kõp Nõo San Krl Rõu Plv, g koiva (koeva); koib g `koive Kuu RId; koe|v Trv Hls Krk, -b Khn, g koeva; pl koeva Ran, koivaʔ Kan Se, koiviʔ Har
1. looma, pej ka inimese jalg Küll on igä monel inimesel neh pikked `koivad `jusku kurel kohe Kuu; `koived `kanged ja `aiged Lüg; lase oma `koived `kärmest `käiä Jõh; küll `jääväd ne `koived nigastumma Vai; jähi `koiba pidi rataste ala Khk; Sa kohenda eese koivad siit natikse koomale, et teised sust kaudu saavad Kaa; mis sa sii ome `koivi `püsti aad Muh; Ära aja `koibasi ette Hää; See on ea ilus lammas, sel koevad kõik karvased Juu; iad väledad koevad olid viel JJn; `ratsa väe `piale `võeti `rohkem pika `koibadega, kroonusse Sim; kus on `końti, siäl on `koiva; rohoritsikal on pitkäd koevad Kod; nii `võeti obustel `nahka maha, `aeti koivad ennem `lahti Lai; mis sa aad oma `koivi `siia ette Plt; pikä `koevige lehm Krk; ku‿d́a oma piḱä `koivega visass, siss temäl üit́s samm, minul kait́s `sammu Ran; vana piḱki `koivõga miherõibõʔ. pikä koiviʔ nigu vanal hobõsõl Har; Päävä`paistõl um hää naid vannu `kangid `koivõ peesütä Rõu; võta no uma koivaʔ ärr˽ i̬i̬st tast Se; koibi sirgu ~ sirgeks ajama surema `Selle aja `piale on minul juba `koivad `sirgu `aetud IisR; aas koivad `sirgeks, suri ära Plt; koivad sirged ~ sirevil ~ siruli surnud Ähvardas teist, nüüd on omal `koivad siruli IisR; jäneksel koevad sirevil JMd; vanamehel olid koivad `sirged Plt; koivad pea alla panema ära surema ku kiä ärä koolõss, tu̬u̬ pańd koiviʔ pää alaʔ Har; koivad korjama ~ koristama jne ära minema, minekut tegema (käskivalt) Tömma oma koivad kodu Käi; ta võiks omad koevad juba koristada Juu; Sääl tä nukan nuhisi nikagu uma koiva kokko koŕas ja minemä kühveĺd Rõu Vrd koip
2. looma jalanahk naha `koived mida `jalgude `küljest `tõmmetasse; `koibidest `keŋŋäd Lüg; `tõmma `koived `lahti (nülgimisel) Jõh; koiva ääred nee on üks sańt nahk Khk; Lehmä naha `koõvõst suab iäd jalavarjud Khn; jala pealt võetud naha koiv Tor; `koevist tetäs lastel `pastlid Hls; õige sikke om koeva `pastle Krk; ku `lamba `nahku `viidi `pesjä kätte, siss üteldi et, koeva tuleva ärä `leiku Nõo; jala päält kisu nahk mahaʔ, siss om koiv käen Har; nilgmise iist saat koov́aʔ Rõu
3. maariba, -säär koiva otsad maa `ääri mööda, koivad ja kehviku kohad olid päävade pial (mõisaheinamaadest) Ris; Lellä koiv (kivine madalik Peipsis) on üks raatäis muad, si̬i̬ one kuuskümmet `süldä tä `pitkus ja kuuskümmet `süldä `laius kua Kod
4. vanad jalanõud Saapa koivad äi pea änam vett; Paneme siis ette nee kalaventski koivad jälle eese koivade otsa Kaa
Vrd koivakas

koibakas koiba|kas Jür Koe Kad, koiba|k Kad Hel(g koebaku), g -ka; `koibakas Jõe IisR; `koiba|k Kuu, -kko g -go Vai loikam, pikkade jalgadega olend rohutüll - - tal on pikad jalad nagu `koibakas kivi `otsas Jõe; on üks igavene pika `jalgadega koibakas Jür; nagu va koibakas läheb Koe Vrd koibard, koiberdus, kuibakas

koibama `koibama Jäm Ans Khk Pöi JJn VJg ringi hulkuma, kooserdama; lonkima `koibad ning `loibad, ei saa magama mitte; `öhta pooleni ööni `koibad `uksi `koutu Jäm; lähäb nii `koibades kui saab, pöle kεima isu; mis sa riugud alati küla vahet, mis sa `koibad Khk; saaks need jalad ka terveks ehk akkab `koibama `rohkem JJn; vanames `koibas `tulla seiep̀uale juba VJg || ehal käima `koibamas keivad, poisid `öösse tüdrugude `juures sedasi Jäm Vrd koivama

koibane `koiba|ne g -se `koibased nahad (koivanahad) VNg

koibard `koibard = koibakas – Hlj

koiberdama koiberdama Mar Jür Kad VJg Plt, koe- Kul Mär Nis Pil; koeverdama Nis; `koiberdam(m)a spor R; koiberdem Hls
1. komberdama; koperdama Tuburetka nõjal akkas [laps] `koiberdama; pisikene luom `sünnib, juo `koiberdab Lüg; Eks ma pia kudagi `koiberdama Jõh; mes sa koiberdad sii `jalgos Mar; koeberdab, teist `jalga vääb lohinal järele; lähäb koeberdades Kul; mine eest, mis sa koeberdad siin ees Pil
2. hulkuma; kooserdama Nüüd piab `teine alevi vahel niisama `koiberdama, vaata et läheb viel `passa·tskist IisR; sie koiberdab möda teiste `väĺlasi Jür; ta koiberdab müeda `kõrtsisi VJg || kohmerdama koeverdab aga `piale, ei soa minema Nis
Vrd koidõrdama, koigerdama, kuiberdama

koiberdus pikajalgne lodev inimene Vahi `koiberdust vai täma valitseb viel tüöd IisR Vrd koibakas

koiberts kidur olend küll oled sa üits koiberts, ken säänte põderik Hls

koiblik `koibli|k g -ku “ebakvaliteetne nahk“ nii `koiblik nahk Khk

koidak koida|k g -gu Urv, g -ku Krl pej vana koidak (laisk), ei taha midägi tetäʔ Urv; ukka lännü inemise koidak (halbade elukommetega) Krl

koider `koid|er g -re Hls Krk; n, g `koidra Plv Räp Se; koidõr g -i Se
1. kõhn, haige loom ku ta süvvä ei saa, siss om ta sihane `koider Hls; `koider om aige lu̬u̬m Krk; vana `nälgunu `koidra Plv
2. sõim kitsi; kelm mis ta kuradi `koidra moost taht; sa olt vana igävene `koidra ja sitapung Räp; vei om koidõr poiss Se

koidik koidik g -u JõeK VJg Lai San Plv; `koidi|k spor R(-ko, -kko g -go Vai) a. varahommikune aeg enne päikesetõusu `ommiku `koidikus akkab `taevas `vaalastama Jõe; `mõisa ajal `aeti juo `koidiku ajal maast üles; `koidikul `mendi juo `vällä Lüg; üö ajal ja `koidigo ajal Vai; juba koidikul üleval Lai b. koiduvalgus, koit jo vähä `koidiku `serva `välläs; `koidik akkas valendamma Lüg; `koidiko jo puneta Vai

koidiku|valge koiduvalgus siis kui päiv juo üles `tuiseb ja `päivä `valge `akkab siis `koidiku `valge `kustub Lüg; `koidiku `valge `välläs jo Jõh Vrd koiduvalge

koidjame|puud pl `koidjame puud soaraami servapuud – Lüg

koidra → koider

koidra|jalg kitsipung koidrajalg, annaʔ umale latsõle kah mõ̭ni kopik Räp

koidrakanõ dem < koider ass sina `koidrakanõ (lapsele) Se

koidsak kõhn, kuivetu inimese `pääle, kes koidsak ja kuju olli, üteldi si̬i̬ om ku kooguraud Trv

koidu|aga koidukuma Enne tuńni`kella ei olnu, `käiti ukse pääl `vaatamas, kas koidu aga akkab Hää Vrd koidueli

koidu|eha aovalgus, eelkoit – Khk Rei koidu eha akab paistma, kui koidu koht akab punakaks `lööma Khk

koidu|eli = koiduaga koedu eli juba taeva peal Tõs; Kui kukk ära `oĺli `laulnu, siis vaadati koidu eli, koidu aga Hää

koidu|kann
1. kibuvits – Kuu
2. (inimesest) on nii [ilus] kui koidu kańn Hlj; koidukańn on laps kis koidu aeal on `süńdünü Saa

koiduke dem < koit Suisel pöllutööde aegu es ole maainimesel oomiku koiduksest öhta koivalgeni muud kut üks tiidus teise otsa Kaa; oomik tuleb, siis koeduke väĺlal Hää; koidukõni juʔ `paistuss Krl

koidu|kukka. eks sie õle jo `koido kukk, ke `laulab `koido ajal Lüg; juba koido kukk laulab Mar b. fig varane inimene möni laps töuseb vara üles, küsitase, kas sa oled koidu kukk Khk; Oled sa koidu kukk või ämariku änd (virk või laisk) Pha; sa nagu koedu kukk, koeduga `seĺtsis üleval Juu; nõnnagu koedukukk ei maga, vara üleväl Kod; koidukukke tegema suguühtes olema koidukukke `tehti. `üeldi, kui ommiku `enne `tõusmist viel nakitsesivad asemel JJn

koidu|lina agu koido lena akkab `paistma jo kui tä `selge oo Mar

koidu|oinas koiduoinast tegema a. koidu ajal magama heitma Kui vara `ommiku üles `tõusta ja `valge `ieli viel magama `uuest `eideta, siis `üöldakse: sie tieb `koidu `oinast Hlj b. suguühtes olema koidu aal kella neĺlast jo kedrati, siis läksid viel vahepial magama, üeldi et tegivad koidu oenast JJn

koidu|pars hrl pl lühemad lisaparred ahjuesise kohal koidu parred, nee piab `enne ää tegema kui koit on Kär

koidu|piir, koidu|piire koidupuna lüöb `ommikul `valgemast, siis lüöb `koido `piiri `lahti Lüg; akab juba koidu piiret `lööma Ans; koidupiire ajas ülese Khk; koidu piire juba `taeva peal Muh; koedu piire serv o `laśti (lahti), siis akab `valge tulema Kod; nakass jo koit tulõma, taivaśs jo kõiḱ `piirdeh, koidu `piirdeh Se

koidur paranenud, kosunud On kaunis `koidur juba. Nüüd on juba pali `koiduramb; Õles mina ka saand vähä `koidurammast Jõh

koidu|täht planeet Veenus `koidutäht ja, sie o helejämb ku `toised Kuu; `ommikku on `koido täht, suur ele täht Lüg; akab koeduks sugema, koedutäht paestab Khk; koedotäht ja `õhta tähed Vig; koedo täst, tämä nõnnagu lamp põleb Kod; koedutäht on juba üleval, koit akkab Äks

koidu|uni koiduaegne magamine, uinak – eP koidu uni `eetasse keige magusam olavad Khk; Perenaised kes `ööse vara öles töusid, läksid omiku koidu `aegu koidu unele, magasid natukse Pöi; koedu und sai ike koa natuke peetud, siss sai `jälle rihale `mindud Vig; kui sada piu sai lõugutud, siss said koedu und Tor; omingu kella kolme neĺla aaks oli rehi `vaĺmis, sai koedu und `tehtud veel Pee; kui pimedik oli, tegin viel koiduund Sim; Üks tuńd aega seda koedu und oli KJn

koidu|valge koiduvalgus `koido `valge õli kui `ommiku vähekese akkas `kuumama Lüg; koidu `valges sai `eina `niitma aketud Ans; enne päävä `tõusu on koedo`valge Kod Vrd koidikuvalge

koidu|valgus hommikune valgus enne päikesetõusu nii suur koidu `valgus oli juba kää kui koju `jöutsime Ans; koidu `valgus. sie on `enne pääva `tõusu VMr Vrd koidiku|valge, koidu|valge

koidu|viir koidutriip koidu viir juba punab, akkab `valgest minema Lai

koidõrdama koidõrdam(m)a Plv Räp Vas Se
1. hulkuma, kolama mis sä koidõrdat kõnnit ilma aśandaʔ; `ööse poisiʔ kääväʔ koidõrdammah Räp; mis sa siin koidõrdat mu `hu̬u̬nit piti Se Vrd koiberdama, koierdama, koigerdama
2. ahnitsema käüse `ümbre `tsõõre, kõ̭kkõ ta koidõrdass; ta kõ̭gõ koidõrdass ja hańk Räp
Vrd koieldama

koiel vilets olevus vana koiel, mis ta enäp om; vana lehmä koiel San Vrd koielga

koi|elajas koiliblikas koieläje `lindasõ tarõn Har

koieldama koieldama Kod KJn Ran
1. hiilima; kolama inime `üste sala `asja vahib, siis koieldab Kod; tost om ää, et si̬i̬ kaśs ei lää üless riiuli `pääle koieldama Ran Vrd koierdama
2. ahnitsema koieldab enessele kõik KJn Vrd koiendama
Vrd koidõrdama

koielga = koiel too om ku koielga kõhn. koielga om üits kõhn elläi Ote

koiend → koiand

*koiendama koonerdama si̬i̬ o üks koiend, koiendab aga Kod Vrd koieldama

koier koier g `koira salalik; kitsi koier käib ja õõrissab, salalik inimene; kit́si, koier, muku eläb läbi ilma pääväd, `väägä närone Kod Vrd koiner

koierdama koier|dama Kod, koiõr- Rõu hulkuma, kolama käib ja koierdab `metsä `mü̬ü̬dä ja aia `ääri `mü̬ü̬da; messa koierdad ja ulgud Kod; Kaśs mu˽koiõŕd ti̬i̬ pääl i̬i̬n; Ega päiv mugu˽koiõrdas küllä piten Rõu Vrd koidõrdama, koieldama

koigard koegard g -i Ran; koi|gõrd San, -gert Krk loikam, pikk kõhn inimene igävene koegard Ran; too ku vana igävene koigõrd oĺl San || haiglane, põdur om üits koigert muidu, ei sure egä elä Krk Vrd kuigard

koigas1 koiga|s (koegas) Sa(koigis Kär; kuigas Pöi; -ss Muh) L Vil Pst Hls Puh, -ss Krk Hel Ran Rõn San Urv Vas Räp(-śs), g `koika; `koigas(s) Lüg
1. magamisase, lavats Tuas õlivad `koikad `seinä `ääräs; `Koigas õli kahe `õtsaga, `nelja `sambaga Lüg; mine oma `koika Jäm; peab lastele `akma `koikud (p pl) tegema Khk; asemid ja `koikaid oli ikka vähe, ahju peel sai magatud Kaa; see on koigas mes seina `külges `kinni on Vll; koegas oli vanaste magamese ase Var; koegas se oli kokku `löödud lauad. ja vanasti oli, et teene koegas oli ülal Tõs; vanast magati `koikan. koigas olli pika pengi all ja, pääl ollive lauva Pst; kõrdsin olli `koika lae all, purrest `mü̬ü̬dä `minti üless Krk; vanõmbaʔ magasiva `koikan Urv; meil olõ ess neid (külalisi) muiale makama `panda kui `koikede pääle Räp Vrd koik1, koika, koikas, koiku
2. onn; katusealune – Mih Khn

koigas2 koigas g `koika Vil Krk(-ss) roigas, kaigas `panti `tarre `koldess mõni puu koigass; Ärä nüid suvel puid palute, tu̬u̬ mõtsast `koikit iki; koeral andass `koikage, sõ̭ss ta tääd, kus ta kodu om Krk

koigass koigaśs loom, kes ei püsi karja juures – Räp

koigats koigat́s Lai Krk Rõu loikam; kõhn olend si̬i̬ om üit́s koigat́s, kõhn eläjess - - ku kojo Krk; üt́s suuŕ mehekoigat́s Rõu Vrd kuigats

koigerdama koiger|dama (koe-) Jäm Kaa Muh Kse Saa Ris Iis Kod Lai KJn Trv Puh Ote, -dõmõ Hel Krl, -deme San, -teme Pst Krk; koigõrda|ma, -mma Plv Rõu; `koigerdam(m)a Kuu VNg Vai
1. komberdama, tuigerdama; koperdama; kolama `lapsed `koigerdavad `uksel VNg; mis sa peaksid sii koigerdama Kaa; `tulli koigerdes kojo Muh; oli alles `aige, akkab aga koigerdama `peale Kse; koegerdab ni tasa edesi KJn; Ma lätsi ü̬ü̬se `lauta `lehmä `vaatama, aga vasik koigerd joba `lauta müüdä Trv; juba koigerteb `ringi, saab iki eluloom kah veel Pst; tule koigerten vi̬i̬l tasaksi, ei jõvva ääp `kõndi Krk; tu̬u̬ koigerdas, ei kõnni Ote; tal um kõkk läbi koigerdõt Krl; Poisi˽koigõrdi `mõtsa piten Rõu Vrd kuigerdama
2. põdema, kiratsema koigerteme `pääle ja röögime ei võta surm; koigerts iki jala pääl, põde jala pääl Krk
Vrd koiberdama, koidõrdama

koigert → koigard

koigerts koigeŕts g -i kidur loom si̬i̬ ei sü̬ü̬, ei lä edesi, ku üit́s koigerts kunagi Hls

koigis → koigas1

koigrune koigru|ne g -tse vigane, hädine, kidur – Hel

koigu → koiku

koigu|pill vireleja, vilets olend temä ei sure ärä, `koikless pääle, om üits koigupiĺl Krk

koigur `koig|ur g -ru Krk, p koigurit Hel vilets olend koigerte `pääle ütte`puhku, üit́s vigane `koigur ole Krk; mõni om `koigur - - ei lõpe ärä kah Hel Vrd koigõr

koigutama `koiguta|ma Jõh(-mma) IisR, `koigo- Lüg küünitades vaatama Mina ikke `koigotan kodo `puole, kas tuleb kedagi appi Lüg; `Koigutasivad ülä rakkede, irm, et kukkuvad `kaivu piap̀ide; Nägis `koigutama ka sääl ülä `tõiste Jõh; Mutku `koigutab `seie`puole, `aśja tal `koigutata IisR Vrd kuigutama

koigõr = koigur vana lehmä koigõr San

koi|haigus teat nahahaigus koi `aigus ajab naha `pääle, vahel lähäb naha `sisse Lüg

koi|hein koirohi kirstun `oiti, villaste rõõvastel `panti koi`einu Pst; Koieinä vesi om mõrru ku tubak Hls; koieinä vesi om si̬i̬st `aiguse `vastu, kõtu rohiss Krk

koi|jahu Laud paljas koi jahu unnikas vḙḙl Pöi; villad olid `koitand, koijahu täis, mis sa nisukesest koipurust oiad JJn; koid oo kapi ärä aanud. kõik kõhad koijahu täis Kod Vrd koipuru

koik1 koik g koig|u (koe-) Muh Hi Kse HaLä, g -i Jäm Ris Rap, koiku Var Iis
1. koiku, nari `kambri `tehti suured koigud Muh; koik - - kaks-kolm asemed olid üksteise pεεl üleval Käi; vana koik `nurkas Ris; magab koegus Nis; eidan sinna `koiku magama Iis Vrd koigas1, koika
2. kanatool – Kse

koik2 väike, vilets tera marjakidel om mõne terä `koikse ka sehen; joba terä koik om sehen (viljatera alged) Krk Vrd koim

koika koika Käi Phl spor L K(koeka Nis Rap JMd), Trm Kod Trv Krk Rõu Vas Räp(n koiga) Se; `koika RId Kir Kse Saa San Urv Vas Räp Se lihtne magamisase, koiku `eitasin `õhta `koika `puhkamaie; `koikad õlid `nauladega `lauad `lüödu `sammaste `külge Lüg; koika on mes panet pεεvags `kinni Phl; koikad, varvadest `tehtud põhjad all Pär; koeka on kahe `sambaga säng JMd; koikal õli riss kahel pu̬u̬l õtsa all, kõrislaud õli kõrval, õtslaud `lü̬ü̬di pulgade `õtsa Kod; asemed oĺlid niisa·mma ikke siuksed puu koikad SJn; koika `laudest kokku lü̬ü̬d, lavva all, lavva küĺlen, pakk olli pää all Krk; vai vi̬i̬l säńg, `koikatüḱk om Urv; `koika om üte inemise jaost tettü Räp Vrd koigas1, koik1, koikas

koika|jalg fig põrss olli põnnike, emmiss olli rommike, vana orik olli koikajalg Hel

koikama `koikama hulkuma, kolama – Lai Vrd koipama, kuikama

koikas koikas g koika koiku seina ja pośti vahel oo pulgad, sial pial oo lauad. see oo siis see koikas Mär Vrd koigas1, koika, koiks

koikleme `koikleme, koigelte Krk
1. virelema si̬i̬ üit́s vana kojo, `koikles `pääle, ei koole ärä ei kedägi Krk
2. “kartma; kahtlema“ nemä vaats ja `peĺgäss ja `koikless Krk

koiks koiks koiku – Kul Vrd koikas

koiku koiku VNg Pha Rei L K(n koitku HJn) Iis Trm MMg/-o/ Hls Hel Puh Ote Rõn Urv Rõu Räp; `koiku Kuu Hlj VNg Jäm Khk Pöi LNg Mar(g koego) Khn/-o/ Aud Tor Nis/`koeku/ Kos JõeK Rak Sim Iis Trv Krk Ran Nõo; koigu Var VJg(ill koikusse); kooku MMg lihtne voodi või muu magamisase pisukene `koiku VNg; meil oli ika keigil koiku `voodid Pha; Mönes kohas `pi̬i̬ti koa kanad `koiku all Pöi; need olid ikke sängid ja `koikud, mis `seinas olid Mar; nehuke koiku oli koa toas. otsad olid seenä `sisse sedäsi löödud Vig; vana `järgi olid sängid ja koigud, ilma otsata Var; mine `sinna ahu taha koiku `peale Tõs; magamese `koiku oo raamide `moodi Tor; suetsutaludes olid vanasti seena`koikud Kos; Vallasańdi koiku. Sańt käis kord kuus, siis `tuodi koiku tuppa Jür; koiku on seina `ääres, õled pial Tür; vana vuodi`koiku sial küegi nurgas Iis; Koiku vai videvik - - `pulkadest tehtud, see õli ädaase Trm; säng õllud `kambris aga `kookud õlid rehetuas kõik, ei õllutki `õiged `sängi MMg; talvel oli `ümmer rehe, kus inimesed magasid, olid seina sees koigut `tehtud `ümmer seina Plt; karjastel vaśt `lü̬ü̬di koiku kokku `laudest Hel; täll `oĺli oma `koiku nukan, kos ta magas Ran; koiku om lavvakõstõst kokku lööd Ote || kanatool, pudulojuste aedik tuas oli puuase, selle all oli `koiku JõeK Vrd koigas1, koik1, koika, koikas, koiks

koilama `koilama, koilata Jäm Khk Kär Kaa kumama, helendama `päike `koiland, akkand `looja minema Jäm; paljas pεε lagi `koilab; erk särav asi `koilab; kivid `koilavad mere pöhast; `selgesti näha pole, `koilab (tuletorn uduse ilmaga) Khk; Õues akab juba püsut `valged `koilama. `Peame üles `tõusma, juba `koilab Kaa Vrd kolama1

koilastama koilastama (korraks) selginema kui vana taivas paistab sajuga, siis koilastab; koilastamine ennustab veel suuremad sadu ede; kui sedasi sajune olnd on - - siis koilastab, akab `laarima, akab juba koilastama Khk Vrd kolastama

koilastus koilastus g -e (koidu)kuma vaadeti ikka, kus `poole koilastuse ajab; piliseks soeb, äga all sur koilastus Khk

koi|liblikas ööliblik, möni `ütles et koiliblik, need pidid `koisid tegema, `pääva pole neid näha Jäm; kollane, ühna riidi `valge oo koi liblikas Muh; koi liblikad nied ka tievad `uśsisi, `koisi Amb; koiliblik om teräve seĺläge Krk; koi liblik, tuu `sitvat `koisit Plv Vrd koi|elajas, koi|librikas, koi|lipikas, koi|tulbes

koi|librikas koiliblikas koilibrigad - - nee `lindvad riiete pεεl ja munevad `senna ja siiss tulevad koid Emm

koilima `koilima kokku lappama, rullima `pitke `nuora `koilida kokko, `nuorast tehä just ku `ümmärgäine varo Vai

koilinge `koilinge ringideks kokkukeritud köis `koilinged `seisod `joude Vai

koi|lipikas koiliblikas koi lipikäs oo `sohke `valge Tõs

koilmed pl koerased Isased või `koilmed `võeti `väĺla, sial sees neil ei olnud `kiudu mitte Kei

koim koim g koimu Krk
1. hädine, jõuetu olend nüid vanan ma ole `seante koim, `oimetu; ta ei kõnele kedägi, juśtku ädä koim Krk
2. vilets, peenike (vilja)tera kuivaga om vili `kängu jäänu, mõni ütsik terä koim `otsa kasunu Krk Vrd koik2
Vrd koimuke

koima `koima ehal käima iga `õhta lähvad `jälle `koima Kos

koimuke dem < koim
1. ku koimuk liiguss, oimane Krk
2. kaaral terä olli, ku koimukse kunagi, midägi es saa, paĺt kukatsi puru; ei oleg ua teri `sissi kasunu, ärä kujunu `äitsnest peräst ku koimukse Krk

koin koin g koi|ni (koe-) Khk JMd VJg(-ń) Ksi Pil KJn Nõo, g -nu Pöi Krk Hel San Se, -na Kod Hls Krl Rõu Räp Kra, `koini Lüg, `koina VNg
1. suguühe poisid keivad külast `koini `otsimas; koini maias tüdruk Khk; Tegid ennastele `sõnna taha suure koinu `kambri Pöi; seda `koini tahavad kõik KJn; mine sitale oma koinage Hls; muud ta‿i `mõtle, ku koinu pääl Krk; kaśs `rü̬ü̬ḱse, kassil koenu valu Hel; sääl temä `jõie ja, koin `olli prii Nõo
2. sõim oh sa vana koin VNg; parajad koenid mõlemad JMd; oled ikke üks va koiń VJg

koi|nahk (vallatule lapsele) oh sa koinahk enese tükkidega Nis; kedäss sa kuradi koinahk `sõimat Har

koinama1 `koina|ma, koinata (koe-) Hi Mar Tor JMd I Ksi Nõo, -me San, -m(m)õ Krl, -mma Har, da-inf `koinada Kuu Vai; `koinma, (ma) koena(n) Kod Hls sugutama, paarituma Kuerad kukkust koinama Emm; poiss keind seda tüdrikud `koinamas Mar; `koinamisega teine `otsa lõppend nigu kole Ksi; `vaene piäb ilma lasteta olema, las rikka `koinava Nõo; koinatu kuer San; `koina umma hatta kotun Har || sõim va koinat (kohitsetud) kits Rei Vrd koinima1, koinlema

koinama2 `koinama ahnitsema; koonerdama sul vara küll, mis‿sa enamb `koinad VJg Vrd koinima2

koinar `koinar ihnuskoi, kooner kes `koinar `oĺli see muidugi ei and `süia, pidasid [teenijad] `näĺgas SJn Vrd koiner

koine `koi|ne g -se VNg Vai Jäm Khk Vll Muh JMd Iis Hls(g -tse) koitama läinud, koisid täis jahud `koised, `koiseks läind Jäm; taŋŋud on nii `koised, nee‿b `aitagid änam `keeta Khk; `paargu lae puud nee nii `koised, `koisi täis Vll; riie on `koine Iis; `koine rõõvas Hls

koiner `koiner = koinar nesuke va `koiner VMr; `koiner ehk `ihnur kuogib igalt puolt omale Kad Vrd koier

koinima1 `koinima RId, (ta) koinib spor Sa, Muh Käi Kse Tõs Pär Tor Ris Jür VJg Iis Võn; `koinma Ran, da-inf `koini Krk/-me/ Nõo Lei, (ta) koinib Saa, tud-part koenitud KJn, koinõt Se = koinama1 Ei ole mina pullist pusitud ega kohihärjast koinitud rhvl Hlj; kis sihandus läbi koinitud tüdrugud εε vötab Khk; `Küünlakuus siis pole `kassidel änam aru peal, teevad `pulmi, `koinivad Pöi; konnad akkavad kevadi `koinma Saa; Si̬i̬ om kole mi̬i̬s, koinip oma katte manulist ja `jõõrap tõste `lit́sege kah vi̬i̬l Krk; tu̬u̬st mõni karja `oidja, nakap tõeśte karjussega `koinma Nõo || fig tu̬u̬ om nigu sandi `koinmine (vähetasuv, vilets töö); nakab `santi `koinma (vaest tüssama) Ran Vrd koinama1, koinlema

koinima2 `koinima VNg Jõh IisR = koinama2 sie `koinib igald puald omale `mammuna VNg; Sie `koinib koledast, `raatsi koppiga kuhugi `andada Jõh; Mis sa `koinid, sul seda `naudi küll IisR

koin|jalg hum “kahe sambaga voodi seina küljes“ – Mar

koinlema `koinlema Kam; `koinlõma Urv Se sugutama `kävväʔ koon `koinlõman Urv Vrd koinama1, koinima1

koin|meister sõim sina vana koin`meistre (kes tõistõ `naise piti käüse) Se