Eesti murrete sõnaraamatu 1.–37. vihik (a–roietu)
Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 11 artiklit
labama1 labama Tõs Juu Kod Plt Ran Puh Ote Rõn tahuma; ümarpuud koorima labatud mõrravaiad Tõs;
`tarvispuud tulevad ikke labada,
olgu se angu vaŕss ehk ree ais Juu;
paĺgi `õtsa labatasse,
`kervegä lü̬ü̬d Kod;
puid labatasse,
siis ei lähä mädanema Plt;
ilma löömata saina palgi om,
ja nukk tuli ärä labada Ote;
Päält `lü̬ü̬di ärä veedike,
labati ja siss mudku nakati raguma enne Rõn Vrd labandama
labama2 labama Kod/kl-/ Ran Puh Vas; labah(h)ama, da-inf labadaʔ Lut
1. (tühja) lobisema mes sa klabad alate, aja kua mes one mehine jutt Kod; küll ta võib vi̬i̬l paĺlu labada Ran; kõ̭nõlas ku lapa õ̭nnõ Vas
2. ladisema vihm lapa katusõ päle; iibä satass `vihma, lapa õnnõ ussõh Lut
labama3 labama (võrku) lappama, sebima – KJn Ran
lamama lamama R S L spor K,
Iis Trm Puh,
-me Krk San; `
laamama Kuu, da-inf laamata Jäm Mär PJg JMd; (ta) laamab Var,
`lamma Vai1. pikali olema, lebama [hüljes] läks `iemale,
nattuke maad `iemale ja tuli `uuest lamama vie `piale Jõe;
lamavad rohu pääl VNg;
`taltsed (talled) `laamavad maas Jäm;
Pidade kaks nädalt vagusi lamama,
`püsti tõusta äi `tohtide Pöi;
Kukos maha ja jähi lamama Käi;
lamab seal külite maas Mar;
tä o na kenutu,
laamab muas,
ei sua änäm üleski Var;
Kaua sa seal sängis mõtled laamata PJg;
pääle ruu`kośti tuleb raasike lamada Saa;
mis sa lamad,
tõuse ülesse Koe;
lamab moas kui ärg Trm;
üit́s kuuśk kumartess,
kiḱk laań lamess =
kirikun ku rahvass põlvili Krk || (lapsest, kes roomama hakkab) laps akkab lamama Muh2. pikali heitma lamab end `ühte `kohta maha Vig;
ta lamas maha ennäst KJn;
ma lamessi maha ja magasi San 3. maha tallama, lamandama Vihm ja rahe lamasid `vilja ära,
`raske `niitädä Jõh;
Sadu lamab `vilja maha IisR;
kanad ja `pardid - - `lammad `viĺla maha Vai ||
lamanduma vihm lõi viĺla maha,
vili on maha lamand Plt Vrd lamema2,
lammema
lamauma lamauma lamanduma Taa viḱk um ala nurmõ pääl kõ̭iḱ är˽lamaunuʔ Rõu
lamba|pea1. lamba pää lahuti katess tükiss ja `panti patta `ki̬i̬mä Nõo || (rumalast inimesest) `Sõuke `lamba pea tea midagi Pöi;
tema on niisugune `lambapia,
et laseb alati oma naha üle `lüia VJg;
Ta om üits vana lambapää,
ei saa midägi aru Nõo;
Olõ õs `mõistnu midä üldäʔ,
es midä tetäʔ,
oĺli˽`vah́tnu nigu˽`lambapääʔ Rõu;
sul om kui `lamba pää otsah Se 2. (kaardimäng) teeme üits `lammapää Pst Vrd saaskop 3. Pärnu tuviõun Äga nee lambapääd koua seisa,
`varssi seest mäead Rei Vrd lambanina
lamema1 lamema SaLä Krj Hää, -me Krk lauguma (lõngast); lagunema, katkema Löŋŋad olid `pestes üles lamend Jäm; Äi see köis‿p kölba kohegile, see nii ää lamend Ans; ma `aksi `lönga `keerma, ots lamend εε Khk; köved suure palgivädamisega üsna ära lamen Krj; võrgu nina lames `kat́ki Hää; mõni rõõvass om ere vai vana, si̬i̬ ei massa parante kedägi änäp, si̬i̬ lamess laiali; `lammi maha, ei kannate sua `laatigi liigute, lõnga om nõnda pudeve Krk
lamema2 lamema Kod Plt KJn Trv Puh Nõo Ote Lut,
-me Pst Krk San;
lamõma Rõu Plv Vas; pr (ta) lamõss Lei Lut1. pikali heitma; maha või alla vajuma lamesima õõna `aeda maha kõik;
seie sama sa lamed,
kus kõhal sa õled Kod;
lamend ennast `seia maha Plt;
maja on ärä `lössu lamend KJn;
üit́s kuusk kumartess,
kiḱk laań lamess =
kirikun ku rahvass põlvili Krk;
lame maha ja `puhka tüḱk `aiga,
siss oled jälle kärmäss Nõo;
Kuda suuŕ keretüḱk `hinde maha˽lammõ,
sõ̭ss inäp üles ei˽nõsõʔ Rõu;
lamõʔ siia `maahha Plv;
ku tuu (õlu) `apnõss sõ̭s nõsõss un lamõss un `ḱäüless;
litsu enda `pääle,
las lamõga (heinakuhja tegemisel) Lei; [vilja]pääʔ lamevaʔ `alla ku ummaʔ pääʔ rasõhhabaʔ `olgõ Lut 2. pikali maas olema, lebama lameb muan,
one pitkäli Kod;
Vanainimese tahava ütelugu lameda,
lameden lähäb aig rutemb müüdä Nõo ||
lohakalt, poollamaskil istuma Si lameb laua veeren istun,
kikk laudlina rulli Pst Vrd lamama,
lammema
lamisema lamisema Kuu Sim lobisema mis sa latatara lamised,
üht `õiget sõna su suust küll ei kuule Sim Vrd lametama
lammema `
lammema,
lameda Ote;
lammõma,
`lammõm(
m)
a, da-inf lam(
m)
õdaʔ V(-
ta Kan Räp);
`lammamõ,
lammadõ Krl;
`lammõmõ San Krl1. pikali heitma; maha kukkuma kaime,
kos na om maha lamenuva;
ta `lamsi maha,
mi̬i̬l läits pääst ärä Ote;
ommuku `varra [taimed] `omma `kiŕki,
`päivä `lammasõ maha (vajuvad longu) San;
üt́s mi̬i̬ss lammõss lavva päälõ Kan;
mi `lammi `vällä aina pääleʔ Krl;
ma oĺli õdagu nii väsünü,
lamssi magama Har;
Ka‿gu˽`hinne maha˽lamõsi,
sõ̭ss üles inäp es tulõʔ Rõu;
käsi pińni et - - `lammõ˽`maahha,
siss oĺl maah ku vopsahhass ruttu ni ruttu Vas;
ku `nõrkus tulõ,
sõ̭ss `lammõ sängü `pääle Räp;
lasõ noʔ lammõdaʔ veid́ü Se ||
ära magama immiśs tüküss `poelõ pääle `lammõmma Har2. pikali olema, pikutama keväjelt maa om kihtine,
siss ei võiʔ nii maa pääl lammõdaʔ et suu `vasta maad panõt,
medägi rõõvast ala ei˽paneʔ Har Vrd lamema2
raba|ema rabaema lastehirmutis – PJg