[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–37. vihik (a–roietu)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 43 artiklit

haaviku|emand euf a. jänes `aavikuemand on käind juba `õunap̀uid `vaatamas IisR; sie va uaviku emand mädand vist siin käind Koe; aavikuemand `ilpas üle väĺla SJn; aavikuemand om üits suur puu närija Pst b. hunt emäne uńt `üiti aavikuemändäs Vig; uńt on uaviku emand, mitte jänes JMd; aavikuemäńd olli talu `vaśka ärä `murden Hel

aia|tagune 1. aia taga asuv (ala) Üks `rääkib `aida, `toine `aiatagust (räägitakse eri asju); kas nuumorik `tiedäb, mes `aiatagustel viga (rikas ei tunne viletsa häda) Kuu; ühekorra siad kεisid väĺlas, nee vöisid oued ning ajatagused keik üles `tönguda Jäm; `raipe `końta ajatagune täis Mär; Tu̬u̬ inemine ei˽`kõlba inäp kohegiʔ, to‿m ku vana iǵävene rõibõʔ, aiatagudsõ kraaḿ, muud midägi Urv

2. piltl lõpnud loom, raibe kui üks luom sureb, [öeld:] sie on `aiatagune juo Lüg; va ajatagune `söuke sõim Pha; mis laudast om `vällä visat, om aiatagune, raibe Krk

3. euf a. hunt vana aia tagune `lamba ärä `murnud; aia tagused vahivad `lambid Kod b. surm vanadus võedab ja aiatagune tahab Hää; vanadus `vääräss, aiatagune taht Kam

hall2 aĺl g aĺli L K I Puh Kam San V(h-), alli L S/n (h)all Hi/ M T; all, `alli g `alli R(h- Kuu); komp aĺle- Kod Vil M

1. adj a. hall, värvitoon musta ja valge vahepeal ema kosel on `mustakas all Jõe; `lammass on `ninda `tuhkrust mend, vill keik all; `iire`karva `alli obune VNg; sie obone on `ruoste `karva `alli Lüg; vie `karva - -`alli; roda `muodi `alli Vai; lammaskarune aĺl; sedine aĺl udu vöttas viĺla ära Jäm; aĺl kut üljes Khk; `söuke aĺl vöi alli rebu obu Mus; aĺl kae on sool silma pεεl Kaa; undid ollid allid Muh; suitso `karva all Käi; aĺl paio ja punane paio ja remmelpaio `kasvavad `metsas Mar; määr on aĺl Kul; augu lina - - saab [ligunemisel] õbeda `karba aĺl; kurekarva aĺl vars nigu kuŕg Vig; Allim kui rot́t, `kallim kui kuldraha kot́t (silmast); `kosla munad oo nagu ane munad sinised allid Tõs; `pisksed aĺlid parmud Aud; `valge aĺl teene (seaharjas) PJg; uńdi `karva aĺl Tor; Aĺl obune roheliste aiste vahel = jõgi Hää; `lätlasi (sõgelasi) oĺli obese pää kallal kui üks aĺl (väga palju, tihedalt koos) Saa; meri täna üsna aĺl Ris; selg on tal (lestakalal) pia`aegu liiva `karva aĺl HMd; mõned oo mustad varessed, mõned aĺlid; vana aĺl jänes Hag; piimale tuleb kanastand kord `peale, nisuke aĺl libe kord Jür; ahad on allid linnud JõeK; aĺl lips `niuke ein, `niuke `aĺlikas rohelene, käib vikati alt läbi Tür; veked allid jäneksed Kad; aĺl kui kulu VJg; iire `karva aĺl luom Sim; kivide pial on aĺl sammel; aĺl rähn on vähä suuremb ku roheline rähn IisK; `ernid on `muste, `aĺlisid, sinisid Trm; rublatükiline aĺl [hobune]; aĺlid [kanad] nagu pilve sagarad Kod; vesi ka aĺl nigu taevaski; sinine riie on ära `pleekind, aĺlist läind Lai; Tuleb sissi ku aĺl unt (külmast) Trv; tuhaperä `karva aĺl; aĺl savi om `rohkep su̬u̬ savi; alli liiva maa; `lamba keele - - laia lehe, alt om vähä allip ja päält om rohelisep; alli pajodest kah saap `lu̬u̬ka; suurebe alli `rästse om obu `rästse. vähebe alli `rästse õigats laulu `rästse Krk; alli piĺve toove `vihma Hel; kõrvenu aĺl (pruunikashall) Nõo; `vaśklaistõ pesä om sääne haĺl nigu `paakõnõ inne Kan; alliʔ silmäʔ Krl; `taiva `karva haĺl Se || (inimese juustest, habemest jne) mul `läksivad juo usina `juuksed `alli VNg; üks `allis juuks pääs; mina ja vanamor õlema ka `allis juo, vanuss tieb kõik, paneb `alli ja ramu võttab `vällä; Mure tieb `mustast, ädä ajab `alli Lüg; pia `allis `õtsas; `kulmu `karvad `lähväd `alli; `Juuksed `allid kui õbe Jõh; `jiuksed `löiväd `allist Vai; abe lihab alliks Ans; Inimene jääb vanaks, abe öleni aĺl Pöi; all pεε `otsas Emm; see oo nii aĺliks läind jüstku va meegas Mär; aĺl piä, allid `juused Tõs; aĺl ja vana naa et mulla kord peal; abe lähäb allis PJg; `juuksed läksid aĺliks Tür; aĺli abemega vanames Iis; Ta on visa `maksmisega - - võid oodata ennest allist Trm; tämäl õli `juuksite siden `aĺla `karvu Kod; [juuksed] aĺlid nigu õbe; vanast piast lähvad `juuksed aĺlist; igavene vana ja aĺl Lai; pia aĺl ots - - kui `juussed `allid Plt; ta om nõnda aĺl kui üit́s kulu Hls; `auste `alli pääd ja kumarte kulupääd; miu juuss om aĺl, alli `juuse pähän Krk; `juusse läävä murega alliss Ran; miu nättäväst `olli temä esä aĺl Nõo; vana haĺl miherõibõʔ - - pää jo˽haĺl otsan Har; haĺliʔ habõnaʔ Se || piltl aĺl uńt tuleb `sisse [öeld kui] `külma `auru tuli `tarre Kod; see oli `enne muiste, vanal aĺlil aeal (väga ammu) Lai; Võbiseb alli mehe küüdsin (lõdiseb külmast) Trv; aĺl mi̬i̬s `akne taga joba (koidkust) Krk; siast `asja ei ole küll enne alli `taeva all nännu Hel; haĺl mi̬i̬śs küĺmä tu̬u̬, üldäss sügüselt Lut b. luitunud, värvitu; tuhm `Särgid `poistel `mustusest aĺlist läind IisR; Riie oo tükkis alliks ää leekind Kaa; näoss aĺl nagu kuĺatanud sein Kod; kui maea on seist mõne `aasta, siis katuss ja seinad, kõik on aĺlid Lai; vana inimene on aĺli `näoga, näost `otsa lõppend Plt; vili lää periss `näotuss nurme pääl, ärä kolaten, ärä `luitun, alliss lü̬ü̬ Krk c. tuhm, ähmane, ilmetu (pilk, vaade) käi magama, `silmad veda `allist juo VNg; sul on `silmad `allis pääs, sa õled pali `viina juond Lüg; `Aigel on ikke `allid `silmad Jõh; Omal silm aĺl peas, aga ikka ajaks veel [viina] `sisse Pöi; siĺmad on nii aĺlid peas, se akkab ikke surema Juu d. valge ja pimeda vaheapealne; hämar, sombune, pilves ilm on `alli juo, enämb ei nää Lüg; oomigu vaada `akna `pεεle, akab ju alliks `lööma, `koitu akab tegema Jäm; ilm läheb nenda allisk ja ähmuseks Khk; ilm akkas allisk ajama (pilve kirskuma) Mus; elm oo tänä naa aĺl, et üsnä varese `karba - - aga ei saja mette Mar; korra läks naa allisse, aga üüd `tõmmass jälle eledamass Mih; ilm oo aĺl ja ujus Aud; ilm on aĺl, `pilves, vihm tulekus Sim; taevas lähäb aĺlisse kik, päe nigu vivi̬ sihis `taevas ülebäl Vil

2. adj haljas, roheline; toores, valmimata – Khk Muh L pöld akkab `vörtsuma, akkab alliks minema, oras töuseb Khk; ruki ühna aĺl alles, `õitses tänini alles Muh; aĺl vili oo mes põle veel vanadlend mette Mih; kahe`kortsed odrad - - muist `valmis, muist allid; õõna pungad, aga tää ikke aĺl, kõva ja rohelene Tõs; ära lase last neid aĺlisi `marju `kiskuda Aud

3. subst hall loom a. hall hobune, veis pane sie vana all [vankri] ette Lüg; mine too aĺl `metsast ee Khk; aĺl on `aĺli `karva ärg Hag; `rautas aĺli ära Lai; pane allile ravva suhu Hel; olõ õi üt́s haĺl sõah õiʔ, sääl om mito (halle hobuseid sõjas ja lolle inimesi on palju) Se b. euf liik hülgeid – R Jäm Khk Mus Emm Khn Hää `alli `nahkadest tegime omale `pastlad Jõe; `hülged on kaht `seltsi, `viigarid ja `hallid Kuu; `allid `onvatta `nuorenna `üsna `valged VNg; vanad allid Khk; ned vähemäd [hülged] `üütässe mustud, teesed suurõd aĺlid Khn; aĺli liha aiseb Hää c. euf hunt vahi et sedä vana `alli `jälle ei tule pahandust tegemäie (öeld karjapoisile) Lüg; va aĺl käis `karjas, viis talle ää Hag d. täi siis oli meil neid `allisi, tead, mis `vaeva nee veel tegad Ans

4. subst halle riideid kandev isik `Kaimri allid (Kaimri küla meeste hüüdnimi) Jäm

5. euf kurat vana aĺl KJn

6. subst a. kartulisort vεhegeised allid Käi; `väikse alli olli nagu kivi killu, es ki̬i̬ `pehmes ka mitte Hls b. liik seeni `aĺle om jäĺle Kiĺgimäel paĺlu Ran

7. subst = hallitus – R Krk Har `enne `lähte `alli `ennegi kodond `ulkele tule; mesilaise puu oli siest `alli `läinu VNg; leib - - jääb vanast, viäb `alli juo - - `kuoriku vahed on `allis; all tieb `kaljale paha mekki; sa lähäd `viimast `alli juo siin oma `istumisest Lüg; `riided ovad `alli `aisu täis, `allitanned; terad `läksivad ome, `läksivad `alli Vai; piim `tõmbab koa `alli IisK; leväl lääp aĺl `sissi Krk; riibuʔ haĺl päält ärä [moosil], nigu haĺlitunu om Har

8. subst = hall1 Kui aned meilt ää `lendvad, siis tuleb aĺl moha Pöi; aĺl on maas; kui esimine aĺl tuleb maha, siis võtab [kartuli] `pialsed ära; juba akkavadki aĺlid `käima Lai

9. subst kae, silmahaigus – S Hls alli `rohtu ma‿p tεε Jäm; aĺl on silma `pεεle lasund Ans; seda silma `alli leigatasse ka; silmal aĺl pεεl, äi nεε änam mette; `rihli `tuhka vanad inimised kaabitsesid kui `lamba silmal aĺl pεεl oli Khk; allid silma munade pial Pöi; kõlu silmä `pääle kasunu, kel aĺl pääle kasvap Hls Vrd halle2

10. subst suits, mahv suitsu Noris teisteld alli Emm; `Lõuna`tuńdis saab `jälle `aĺli `lasta Jür

11. piltl mis sa aad `alli (uskumatust jutust) Ote

halli|vati|mees euf halli värvi olend a. hunt olin `lambas, sis‿nägin `allivatti miest `oige ligidald VNg; vana `alli vatti mies - - vei `lamba `karjast `välla Vai; `uńti `üeldi võsa villem ja aĺli vat́i mi̬i̬s, aaktasid tõiss Kod; allivatimehe om mõtsan Trv; haĺlivat́imi̬i̬ss käve `kaŕju pitehn Rõu b. varblane Irmuta seda allivatimeest kanade toidu kallalt minema Mar; Va aĺlivat́imehed juba kanepis - - nemad söövad `si̬i̬mni Hää c. kärbes, parm jne Allivati mees on see aĺl kärmes - - irm kibest närib Pöi; `Enni `vihma ammustab allivatimees ermus `aigesti Emm e. täi `soldadid ning alli vati mihed, nee teine teisest äi `lahku Khk; vend tuli `kindluse `töödelt, eks seal ole neid aĺlivat́imehi sees ka Nis

hall|jalg euf hunt vana haĺljalg käve kaŕja man Har

irr|hammas irr- Juu; iŕr- Muh
1. irvhammas küll see iŕrhammas oo. naerab `teisi ja, `pilkab Muh
2. euf hunt – Juu

irv|hammas irv- VNg Jõh hv Hi, L(irb- Mar) spor KPõ, Trm Kan Vas, iŕv- Sim Kod spor VlPõ eL(h- V); irvi- Lai, `i- Kuu(`h-) VNg Lüg; iri- Sa Muh Rei
1. paljastatud hammastega inimene Irvambast üeldasse seda, kellel on mokad irvakile nii, et ambad mokkade vahelt paistavad Trm a. alati naerev või pilges inimene; naljahammas Küll sa oled igä üks `hirvi`hammas alade `hambad `aeva `paljalla Kuu; ulk `irvi `ambaid kuos Lüg; Oli üks igavene iriammas, ta tegi ikka `naĺla Kaa; mis sa naarad iriammas Rei; Irvammas ja lõuakoer on `ühte `mesti, `kõiki naeravad ja `kõike `pilkavad Hää; tämä vana iŕvammas ja pilges Kod; irvammass muutku irvitep `pääle ilmast `ilma Krk; ta sääne hiŕvhammass om, naard ütte viisi Kan Vrd eer(i)|hammas, irr|hammas b. (naervast või hambaid murdvast lapsest) Jõh Khk Sim Vaada meite pisist iriammast ka (piimahammaste murdmise ajal(; vahel laste `kohta saab `eetud, va iriammas mine eest ära Khk; [naervale] lapsele `ööldi et, oh sa va iŕvammas Sim
2. iriseja mis‿sa iriammas sii irised Muh
3. euf hunt – VNg Vrd irrhammas
4. lastehirmutis – Trm Kod Irvammas tuleb, paneva lapsed kotti Kod

kaala|käänaja
1. hum hunt – Trv
2. vihamees si̬i̬ om mu kaala `käändje Krk

kahmus2 kahmus g -e Jäm Khk mossis inimene `mossis inime kut suur kahmus Jäm; kis sedavisi vagusi on ning üksi musib, selle `kohta `eetasse: va kahmus inimine Khk || euf hunt altkulmu vahid kut oleks suur kahmus Jäm

kiirg|silm kiirgsilm hunt – Pai

kikk|kõrv kikk- Kaa Krj Pha Pöi spor Lä, Tõs Hag Juu Kos VJg Sim Plt KJn Trv; kiḱk- Muh Krk Hel Har Rõu, kikki- RIda. kikkis kõrv; kikkis kõrvadega (olend) Öhel on kikk kõrva sead ja teisel on lońt kõrva sead Pöi; obosel `olle `loodud pool `kõrba, `üüti kikk-kõrb Mar; kiḱk kõrva, `juśtku jänesel Krk; meil om kah sääräne pini nigu repän, kiḱk-`kõrvugaʔ Har; kiḱk-`kõrvuga tsiga Rõu || (teraselt kuulatavast inimesest) Mańna, pisike kikk-köru oo sii jälle vanade inimeste juttu kuulamas Kaa; mis sa nõnda `kullet kiḱk `kõŕvege Krk Vrd kikikõrv b. euf jänes näe! kikk-kõru jooseb. kikk-kõru! kikk-kõru! jänesel on kikkis kõrvad sellepärast `üitakse vahel kikk-kõrvaks koa Pöi Vrd kiki|kõrv, kikkis|kõrv c. euf hunt – Sim d. kikk-kõrvamüts kikk-kõru `olli peas Muh

koll1 koll g kolli Emm, g `kolli R(n `kolli Vai); koĺl g kolli Sa Muh L M Puh Kam San, g koĺli LNg Mär Tor K I Krl Se
1. a. lastehirmutis, tont koll tuleb `kaivust Lüg; jää vait, `kolli tulo Vai; `lapsi irmudesse: vaada koĺl tuleb Khk; Kaus (kaevus) elas `jälle koĺl, lastele `ööti kui nee kau `peale ronisid, koĺl tuleb kaust ja viib põhja Pöi; kui sańt laps oled, siis koĺl tuleb so kallale Mar; lastel peab koĺli `mängma, mud́u nad ei karda kedagi Saa; koĺlil pool `nahka `võetud, pool `nahka `võtmata, verised `ammad ja pasane perse Juu; nää koĺl põues, ära katsu (öeld võõrutatavale lapsele) Kad; koĺl on ahju taga, sängi all, truubi vahel, ole nüid vagane Trm; koĺl tule vitsage, oia nüid Trv; lat́s nännu et lävest tullu koĺl `sisse Hel || (kõhnast inimesest) sääne ar kuionu niguʔ koĺl Se || fig augu·sti kuus lähäb koĺl `põesasse, `põesaalused lähvad mustaks Kei b. inetu, eraklik olend sa kut vana koĺl (öeld), kui `ükskid sihandust `santi nägu teeb Khk; üksi õled nõnnagu üks koĺl alate Kod || (pahurast lapsest) paari aasta pärast koĺl `valmis Mar; vana koll vanakuri, vanapagan vana koĺl tansib sarved `püsti Khk; vana koĺl oli `vehtond `niita Suuressooski LNg; kolli tegema figa. hirmutama, ehmatama keivad `metsas pimespidi tüdrugutele `kolli tegemas Khk; lapsele tehäse `kolli, irmutatse last Tõs; tegivad üheteesele ise `koĺlisi ja `vaimusi ja viirastusi Ann; kellel piä luu kabeliss ärä tõi, si̬i̬ tuleb ja teeb sulle `koĺli ü̬ü̬si Kod b. ulakust, vigurit tegema poisid tegad `kolli küla vahel, `tõstvad väravid eest εε ning lammutavad pinusid Khk c. petma tu poiss tei kah koradi `koĺli, nigu `petnu tedä vai nii Kam
2. euf hunt – Kuu Ris VJg
3. lstk täi tappab `kollid pääst maha Lüg; Laps peab lasma ilusti pεεd sugeda, muidu kollid viivad lapse mere; lapsel kollid pεεs Emm; suen koĺlid piast maha Koe; las ma tapan koĺlid ära, muidu viivad `kaevu VJg; lapsele `ütled, koĺlid `piän, ärä liiguta, õt́simä koĺlid ärä Kod
4. lstk kuivanud tatitükk ninas `Lapsel `kollod nenä`augus Lüg; Koll on nena `augus Jõh; Oot, `lapsel on koll ninas IisR
Vrd konn3

kolu|silm euf hunt altkulmu vahib kut oleks suur kolusilm Jäm

kont|jalg
1. euf a. jänes igakord pole võind jänes ütelda, `ööti końtjalg Pöi; nää üks końtjalg jooseb KJn b. vana hobune [hunt küsinud] kas końtjalg kodu on Trm c. hunt – Puh
2. ehaline – Kam Ote Urv końtjala `olliva poesi, käesivä `ü̬ü̬se `tüt́rigide pu̬u̬l; ku peni auk [öeldi] et `mis ta muud augub kui końt`jalga Kam || kuńt`jalga `laskma (ehal käima); läke˽kuńt`jalga (ehale) Urv
3. kontvõõras – Trm spor eL mine kodu końtjalg, läbi mõtsa mõhkmagu rhvl Hel; końtjala `tuĺliva `pulma iks õdagilt Kam; Seto pulmah om mõnikõrd kuntjalgu rohkõmb ku kutsungit Vas; õga‿ks mi kutsu us kuńt`jalgu, lasõ siiä lapulit́̀si, omma kuŕä kuńtjalaʔ rhvl Se
4. sõim nao suur końtjalg laseb sii (inimesest või loomast) Mar

kriim|silm
1. määrdunud näoga inimene Oe kriim`silma, ise nuor `tütrik Lüg; Kes `sõuke riimsilm on (etteheide lapsele) Pöi; Riimsiĺm, si̬i̬ on reemuline ku uńt, nägu `määrdunu pääs Hää; sepp on kriimsilm VJg; ärä `määrnu `enda, must nigu kriimsiĺm Ran || kerise kriimsilm lastehirmutis – Nis
2. kirju peaga loom kel õli `õtsa ies ikke tükk `valged ja `tõine punast ehk `musta, sie õli kriimsilm Lüg; `lambale `üeldasse kriimsilm, kui tal mustad juoned üle pia on Koe; kriimsilm [on] elajas, kel kriimud silmad Plt; riim siĺm, keĺ juti pää pääl Krk
Vrd kriim1
3. euf kõõrdsilm kriimsilmal vaadab teine silm teisse `tasku Ans
4. euf hunt `kriimu`silmil on `nälgä Vai; Va riimsilm oli öösi ühe lamma metsa tasind PJg; kriimsilm kõńd nüid `rõuke `mü̬ü̬dä sigu `ot́smen Hel; Väŕske lume pääl om nätä, kost vana murdja kriimsilm om lännu Nõo; kriimsiĺm tuĺl mi `lambõilõ `küllä Har || rebane – Kaa

kriim|silma|emand euf hunt soel om paĺlu niḿmi: susi, võsuviĺlem ja kriiḿsilmä imäńd Har

kriim|isand euf hunt siis vana riimsilma isanda `pääle sai `möisnikkudega `jahti `peetud Krj; võsavillem ja riimsilmisänd, vaarikusaks – nu oo mud́u [hundi] kõrbast nimed Vig; kriimsilma isand on juba `karjas Iis; Ku sinna suanuvad, siis põle enam mitte ühte kriimsilma isandad ega emandad seal lehma kallal õlnud Trm

kriim|mees kriimsilmä mees hunt – Tõs

kutsikas kut́sik|as spor L(-gas Saa), K I Har/-ss/, kutsik|as SaId Emm Lä Tõs Hää Saa Ris, `kut́sik|as Kuu IisR, g -a; kuitsi|kas spor Sa(-gas g -ga Jäm Khk) Lä, Khn Ris, `kuitsi|kas R(-kka g -ga Vai; -gass g -ga VNg); kut́si|k g -ku Saa Koe M(-gu Trv) V(kuu- Se; g -ga, -gõ, -kõ), -ka Kod Pal KJn; kut́sk g `kut́ska spor T, Vas Räp Se; pl `kut́skud Kod; kutsi|k g -ku Mus Kod M Puh Nõo, -ka Trv Ran Nõo, -ga, -gu Rei; kuitsi|k g -ga Jäm Khk Mus(-ku); `kuitsi|k g -ka, -gu Kuu; pl kut́šige Lei
1. a. koerapoeg Kust sen nii ilusa `kuitsigu olete `tuoned Kuu; `kueral on viis `kuitsika, ei tia `miskese `kasvama jättame Lüg; ise va pisine kutsik, aga `kange räpitsema Mus; Pisike loĺl kutsikas, `sõuke‿b tea veel midagi Pöi; mis sa sest kut́sikast narrid LNg; Vana koer augub ees, kutsikad takka järel (lapsed õpivad vanematelt) Han; tõid omale noore kutsika Tõs; tea kuhu se kuitsikas sai Ris; [lapsed] `justku kutsikad karjuvad Koe; põllu `tuhkor aagub nõnnago veike kut́sik Kod; koer imetäb oma kut́sikid KJn; koeral kutsika perän Trv; mis kutsikun õpit, vanan penin peat Krk; `aastane peni, kas si̬i̬ mõni kutsik Puh; kel karjapenne `rohkemb `oĺli, noil `oĺli `kut́skit ka `rohkemp Ote; Mitu kuud söödeti `kut́skit rõõsa piimägä enne kui laket tet́ti Rõn; vahel kut́sik unnaśs kah, nigu `sarvõ ai, iḱk kah Vas; `kut́skal om üt́s kõrv `kiŕki, tõõnõ `lońti Räp || fig Ilm tuli kõige kutsikatega `välja suured ja pisiksed kõik `lendus (öeld talvel tugeva tuisu ja saju korral) Pöi b. muu looma poeg `Naistel `silmäd vie `kalkel `nindagu `ülge `kutsikail Kuu; uńdi kut́sikas Tor; `kõrve kut́sigas Saa; rebäse kut́sikad õlid Kod; kutsiku otsiti `koplist, undi pesä otsiti `vällä Hel c. euf hunt vana all kutsik Rei; susi om õńnistegijä kut́sik; ma oĺli kaŕjaga nurmõ pääl, vana ahk kut́sik tuĺl kah mõtsast `ussõ mõtsa `vi̬i̬rde Har; püha jüri kutsikas 1. euf hunt pühä juri `kutsika tule `karja VNg; püä jüri `kutsikad `ulvod, `tahtod `süvvä elokasi Vai; pühä jüri kut́sikad tulevad Kod; naasõ `tuĺli kodu, `ütli, et pühä jüri kut́siga ommaʔ mõtsan Har 2. päevakoera röövik – Juu 3. oh sa pühä juri kutsik üteldi kelle taht loomale Hel; oh sa˽pühä jüri kut́sik, kiä sullõ ka `tarkusõ oss pähä `pandanuʔ, et sinust ka inemine oss saanuʔ Har; [lapsed] purõlgo‿i˽tii tan ka kui pühä jüri kut́sigaʔ Lut Vrd kuts1
2. fig a. pej (lapsest) `Este lei `linnas `litsi, tuli laps kää`kõrval `maale, sie ei `õldki laps, `üöldi `litse `kuitsikas Lüg; Mis sa `ninda `nuortest `lastest tahad, neil viel `kutsika aru pias IisR; olõ no `vaiki, sa (laps) olõt õks vi̬i̬ĺ kut́sik, sa ei˽tiiäʔ mia vana pini hauk Har b. (millestki väiksest) pisist eina labu (saadu) üitakse kuitsikas Khk; väike kutsikas seisab kaua noor (väikest kasvu inimesest) Kse; `mõisa kõrdsi kutsuti kutsikuss; kutsik kõŕts olli vähep ku ti̬i̬ veere kõŕts, sääl es ole rihaalust Krk
3. raskus kootava kalavõrgu allääres; võrgukoer kuitsik peab võrgu silmad `sirgu Khk; kui kaks kolm `korda on juba kujutud, siis pannakse kut́sikas ühe silma sise rippuma Pha; kut́sikas reppus [võrgu] alumise serva `külges Rid; vörgu rakendamisega sai kut́sikas `panna Ris; kutsik ripend võrgu all; kutsik oiap võrgu laḱka Ran || korvi punumise näpits – Trm Vt koer, koerus3
4. a. kolmeosalise pakkäkke keskmised vahepakud `kuitsigad [olid] pisemad, ühe `pulkaised, pakkud olid kahe `pulkaised VNg; äge `kutsikad õlivad pakkude vahel Lüg; kahed suured pakud ja kutsikate pakud seal vahel, kõik puust Vig; puu äke on kut́sikatega, kut́sikad on vahel, sis vedrutab `eäste Juu; äkke `kut́sikad on lühemad ja äkke pakud on pikemad VJg; pakkäkkel õli varb sees, et paremast liigub ja kut́sikatega äkkel õli kaks `varba Trm; sula põllu pääl `oĺliva kutsikidega äǵlid Ran b. (toestamis-, ühendamis-, hoobamis-)klotsid `poisid `kiskund `kuitsikad [aia] `posti `suonest `vällä Lüg; `kut́skud, ni̬i̬d, kellegä `piälmäsed palgid müüril sidotasse, vai lengid Kod; kutsikuge murdaśs paĺk `raskusege otse Krk c. saeveski osa seda kutsuti kut́sik, mis si sae`veśkis ööveltas, kutsiku alt tuĺlid keik puńnitud lauad läbi Saa
5. a. niiekolk, kangastelgede osa kangas `teĺgede kut́sikad Juu b. soasulane kutsikaga pannasse [lõng] sua `piidest läbi Tõs; kut́sikaga saab `lõnga `soase `panna, toob lõnga läbi Aud c. niks, lõngaviiul `luoma `sarvest teha `kuitsikas, tehässe õts `lõhki ja `piigistatasse lõng vahele Jõh
6. (jääk, jäänus) kut́sikas (soast ülejäänud lõimelõngad) kõrval, kui kearib ja suga on `kitsam Amb; kaku˽naa˽kutsigõʔ (pulstunud takutükid) arʔ, ma tii langast Se
7. a. pulgamäng me leime iks kut́skat, `puukesele pääle ja `mäńgseme kitse `urgu Ote; `lät́si kut́sikat `lü̬ü̬mä, nui ja pulgakõnõ ommaʔ, medä lööväʔ Har b. munamäng kut́sika `lü̬ü̬mine - - ti̬i̬t üte `säärtse mulgu maa sisse kohe paĺl `sisse lätt Har

kõrve|kutsikas euf hunt `tölkämid kutsutse ka vahel pajuvasik, võsaviĺlem, `kõrve kut́sigas Saa

küla|mees
1. võõras mees, külaline Isa, tule `väĺja, üks külamies tuli IisR; midä sie külä mies tahad Vai; külamees tuli `pulmas koerkäpale Mus; Teab kes see külamees oli Pöi; külamees paneb sind koti `sisse ja viib sind ee (hirmutati lapsi) Emm; külämis, kudas su käbäräd käiväd Saa; külamees, mis sul viga on Juu; Külamel on ehk `aega `istu kua Trm; tulga teie kua külämehed `sü̬ü̬mä Kod; kos tu miu pää oŕs om jäänu, kas mõni külämi̬i̬s om miu orre ärä `võtnu Nõo; külämiiss tulõ `küllä Krl; külämi̬i̬ss möi lehmä, lehm `väega tapõĺ Rõu; Vot külämi̬i̬ss, sul massa‿i `u̬u̬tage, ü̬ü̬`maia si̬i̬st ei saa Räp
2. külaelanik, talupoeg külamehed `tievad puid kaha Lüg; Külämel s‿piab oma `tarkus olema kuda tied [vilja maha] Jõh; külä mies mäni puu `kuormaga `linna puid `müömä; külä mehed muudku `püüdäsiväd neid sama `äŋŋeri Vai; külamed `aetase kogu nöu pidama Khk; äi ma‿p tea selle `kohta midagid lubada, se on ulga pealt külameeste asi Vll; külameśte karjamad on madalas Plt; meil oĺl siin lähemäne külämi̬i̬śs, ai `ele·ktri pośti `maaha Rõu; Külämiis kõtulõ maah, naanõ sällülde säläh, puo `putro täus = leivaküna Vas; külämehe lät́sivä `taplemma `hindä `vaihõl Se; küĺest `kaiaʔ külämiiśs, peräst `kaiaʔ perremiiśs, `kukrust `kaiaʔ kunigass Lut || euf hunt külämi̬i̬ss, ti̬i̬ pooless (hõigatud hundile) Rõu; Mallõ kõivo kottal olnuʔ kuus sutt, Jaagu naańõ nakaśs `pallõma, külämeheʔ lubagõ mullõ kah ti̬i̬d Räp

laia|käpa|mees
1. kontvõõras laiakäpames, mõnikord tuleb neid `terve karja Aud
2. euf hunt – Mär

lepiku|lell euf hunt soel om mitu `nimme, uńt ja võsa`villem ja `leṕku lell Ote

liba|hunt
1. mingi loom, kes koduloomale tagant sisse poeb või teda tagantpoolt murrab (ka hundi viimane poeg) libaunt, sie oli libeda `karvaga unt Jõe; libauńt, pisine must kut kaśs, vahe nina. kut loom magab, lihab looma taha, kisub looma süsikonna `perssest `väĺja Jäm; Undi `viimne poeg oli ikka pisike, seda kutsuti libaundiks Pöi; libaundid tagand `otsast tühendamese kohast kisuvad sooligad `välja Käi; libaunt on sehane, kis loomal mette kõri ei `karga, vaid tagad kisub Rei; libauńt murrab takka `looma Lih; liba uńt söön ärja tuumed ää Tõs; libauńdil peab terav nina olema, ta peab looma päraka soone väĺla `tömmama. saba alt `löhki ja akkab tagant `sööma Ris; libauńt, kis takka looma `sisse sööb Nis; libauńt muud ei `süiä, kui sööb loomal `persse takka ää; libauńt pidi olema nihuke pisike, `veise `persses `kińni nagu kera Juu; libauńt pidand uoste sies `käima KuuK; libauńt sõi `looma tagast otsast pääle, libauńt oleved loomal libasooliku `välla tõmmanu Pst || emane hunt – LNg Mar Kod
2. soend sie oli mend liba `undiks Hlj; libaunt, sie pidi õlema `muondatud inimine Lüg; vanast räägiti liba undist, liba uńt `murdas `lambud Pha; Esiti olid suured libaundid olnd, inimene teind ennast undiks, mina‿b usu `sõuksi `asju Pöi; inimesest `tehtud undid, `ollid libaundid; köis libaundiks Muh; libauńdist ei tea muud, kui et ta käis `lammaid `murdmas ja teda ei saand püśsiga `lasta; eks enne oli libauńdi `uskujaid küll Mär; inimesed on isi tein ennast uńdiks, libauńdid. `nuaga `antud libauńdile `leiba, see `nielan nua ka `alla Ris; liba uńdid, siin ei old, aga neid räägita küll, kes `muutas ennast vahest inimeseks ja vahest uńdiks JõeK; libauńt - - käis `kuśkil salaja, `murdis, nõnna `rohkem kodu`käija `moodi Lai; inime olema mõnikord libauńdis saand SJn || fig (lipitsejast, keelekandjast) oh sa liba unt, kie `teise kääst `uurib ja `teisele edesi `räägib Jõh; si̬i̬ om üit́s va libauńt tüdruku ümmer, sü̬ü̬ss ta või är Trv; libauńt - - kõneless tõisi inimisi Krk
Vrd liba1, libasusi, libe|hunt, libu|hunt

loipa|jalg euf hunt vana `loipa jalg oli lahastikkus `vastu tuln Krj

mets mets g metsa (-ä) eP, `metsa (-ä) R(n, g `metsa VNg Vai, `metsä Vai) TMr Võn

1. a. puude kooslus `Metsä ei `vieda puid ega `kaevu ei `kallada vett Kuu; `enne õli `luomi ka küll `metsides Lüg; Arv mets on, puu siin, `tõine sääl; Pikk mets, paks mets, seest ei `leia `silgu`varrast = juuksed Jõh; `Metsal `kõrvad, `seinal `silmad vns IisR; `metsä `kaia `vasta, kovast `kaia Vai; `metste sees on neid `lindusi pailu; `metsas (sisemaal) on `talve εε elada, sui on liig pala, sii mere `ääres ikka tuule `nohku änam Khk; Metsas oo tuulevarjuke ning soe, öötakse ju ikka, et mets oo vaese mehele üsna kasuka eest; Metsast tulnd ning metsa läind (vallaslapse isast) Kaa; `lambad `kargavad vahest `metsa Vll; Ma mäleta, kui see oli veel noor mets, nõnda mehe `kõrgune; Mehel abe ees naagu mets Pöi; ark all, `tünder pεεl, `tündri pεεl rist, risti pεεl nupp, nupu pεεl mets, metsa sees sead = inimene Emm; Kuidas sa `metsa üüad, nenda üüab mets `sulle `vastu Rei; rebasid `metses küll Noa; meil oo ussid `metsas, vanast mõisa mets oli täis, kubises Mar; ulguvad mööda `metsi Mär; küll metsad `lähtvad nüüd koledass, risu täis ja Var; oma mees olass läind `metsi‿kada, aga võõras ei mõśta; metsal `olle silmad ja väĺlal kõrbad Mih; Ega mindki metsast pole toodud Tõs; `Painajad `käüe läbi `metse Khn; kus `metsades käbi on, sinna oravad joosevad; se laps on nii kui `metsas `kasvand Vän; äiu, äiu, kussu, kussu, memm lääb `metsest `marju `tu̬u̬ma; Väike tikk paneb suure metsa põlema (väikesest pahandusest tekib suur riid) Hää; kui mets kaua `lehtes on, siis tuleb lumine talve Saa; kis oli läin `sönna paksu `metsa, ei ole tagasi tuln Ris; ennem oli jah `metsu, `vaata, nüid veel suured kännud Hag; nisukest `metsa meil on, kus ago suab; mets on `vangis, kõberas kõik lume all; see veis sai `metsa `viidud (maha maetud) Juu; nugis, nemad tahvad suurtes `metstes elada KuuK; mets läks ühe päevaga `aljast Amb; tulin just `praegult metsast agu toomast Tür; mul on siin neid poogituid [õunapuid] ka, mõned on `liiga paksud, metsaks läind (metsistunud) Pai; nemad olid üed mets (seesü); käisin mõisa metst ikke salaja riejalakseid `ot́simas VMr; kõik ilm on lämus - - mitte `metski ei paśta Kad; siin `metsen `laśti puid pali maha; kosa põlised metsäd one, siäl eläväd uńdid, kos one laiad metsäd; parem metsän puu all `õlla ku siäl [elada]; si̬i̬ kabeli nukk one metsäss kasnud Kod; peris suurt `metsa ei ole - - kissi taludelle `metsa jät́tis, talud `aeti `senna, kos lagedam Äks; metsas `käimist oli `rohkem talvel; metsal kõrvad ja merel silmad vns Lai; kui mets `ehtima akkab, siis põllumees piab kiire olema Plt; `teibäd ot́siti metst KJn; ku ma ukse `pihta `vaatan, siss on nagu mets i̬i̬ss; päräst `aeti si̬i̬ ti̬i̬ kohe `metsä `mü̬ü̬dä Vil; metsas olema, metsa minema, metsa tulema 1. (metsastumisest) einama lεind `metsa Khk; eenämä läb `metsä, kedä sa seält niidäd veel Juu; karjama [on] kõik metsas Amb; vanasti on old sial lapike `põldu, aga nüid on nad `metsas puha Ann; eenama läheb `metsa, sa ei tunnegi, et seal eenama on old Pai; eenäm oo `metsä lähnud Kod; `kõrge mäe küngas, se `praegu alle, aga ta on nüid nii `metses Pil 2. (veetõusust) meri on mend juo `metsa tänä VNg; mered tulad `metsa Khk; meri [on] `metsas, kui üleliia tõusnd Rid; täna on juba meri `metsa tulnu Hää b. (metsapuudest, -materjalist) `Talvel akketi `metsä maha `tõmmama Lüg; Metsa varal see elu seal oli, müüsid `palkisi, tegid `algusi Pöi; talumehed `lõikasid ilma lubata `metsa Mih; vanas kuus `metsa raiutse, [siis] ei mädäne Tõs; suurt nad `metsa ei ole varastand Vän; kui pien mets oli, viel `tienis, kui oli jäme mets, ei saand midagi; talvel `leikasime `metsa, suvel siis oli päävatüe VJg c. euf hunt mets tuleb `karja Lüg; Mets tarvitas (sõi) ää Vän; On varsal sündides ambad suus, selle võtab mets ära Lai d. piltl millegi hulk, rohkus suur aŋŋer eina mets kasvab Mus; `Tuhlid on nõnda `rohtu kasund, paljas rohu mets Pöi; ma `käisin suure äŕjaammaste metsa sees Saa; vehvermentsi mets on mul vali JJn

2. (mittesobivusest, kõlbmatusest, viltuminekust) Mene `metsä oma juduga Kuu; mene `õige `metsa oma `rääkimisega Lüg; Sie läheb `viisiga kohe `metsa - - ei saa mitte arugi, mis laul on; `Räekima akkab‿s läheb oma juttuga `metsa; `Metsa läind puha sie `õhta`puoliku tüö IisR; mine `metsa `seantse jutuga Khk; `aistel `juhted käivad `otsas, mud́u `vanker akkab juhama, lähäb `metsa Lih; pauk läks `metsä - - ei läin `külge `ühti Tõs; päris `metsa ta ei räägi (jutt on veidi arukas) PJg; kis õppima akkab [voki tegemist]- - `viskab mõned pulgad ikke `metsa KuuK; pastel kui ta kaḱki on, ei süńni lappida, siis `viska `metsa Ann; kui `juhte ei ole kõrvas, `vanker juhab `metsa VJg; läks `oopis `metsa oma jutuga Trm; metsa poole nupust nikastanud, napakas Tal oo ikka püsut metsapoole küll see olemine Kaa; Senel muistus vehe metsapoole Emm; Jaan on töömees küll, aga ladvast pisut metsapoole Mar; Ju tal siis `mõistus metsa `pu̬u̬le oli, muidu põleks nõnda teinud Hää

3. metsaheinamaa, -karjamaa kui karjane `metsa leheb, siis pannasse karjase kannik `seltsi Khk; ema tegi `möisa metstes `eina Kaa; naine keib lapsega `seltsis `metsas Pha; `metsa `mentags einamad `raagama Käi; eenad on metsast toomata Kul; me tahme `metsä `niitmä minnä; `õhtati köisi metsast kodu Vig; loomad jäid pikil päibil `metsa Mih; loomad juba `metsas Juu; ilmad nii ullud, ei sua `einugi `tuua metst Koe; siin `metstes panevad küll `kuhjasi VMr; mehed käsitse metsas `niitsid Rak; kari käis `metsa. minu lehm ei sü̬ü̬ metsas, niisama õvve pial on; meil oli eenamaa `kaugel, nädala päävad olime metsas Pal; tulime metsest eina`koormatega Plt; sedä`viisi `oĺli laps nädäläpäeväd metses ja `kaśvis ülesse Vil || põld karduled tõime metsast paariga kodu Saa

Vrd mõts

metsa|hall euf hunt undid `üiti metsa alliks; `vaatke, et metsa allid äp tule lammaste sega Khk; eks uńt ole ikke metsa aĺl Juu; metsaaĺl käis külas JMd; metsa aĺl, riimsiĺm Krk

metsa|koer euf hunt metsakoer kappas, änd `väĺjas, iteldi kut seda kapa`kaĺja oli joulute `aegas; kolutad sedasi ning vahid altkulmu kut oleks suur - - metsakoer Jäm; lastele `eeti ikka: metsakoer tuleb lammaste sega Khk; vanad inimesed `üitsid `unti metsakoiraks Krj; metsakuerad sial pailu pahandust teind JMd

metsa|koll `Metsäkoll euf hunt – Kuu Vrd mõtsa|koll

metsa|kriim Metsakriim euf hunt – Vig

metsa|kutsikas -kutsikas Sim, -kuitsikas Krj Vig euf hunt [hunti] `üiti - - metsakuitsikaks Krj Vrd mõtsa|kutsik

metsa|kutsu euf hunt metsakut́su `napsand teise (noa) leivatükiga ää Krj Vrd metsa|kuts, mõtsa|kutsa

metsa|onu euf a. hunt vana `metsä onu Kuu; metsaonu oo uńt Mär; metsäonusi oli `enne küll Juu Vrd mõtsa|onu b. karu karu `kõhta ikke `üellasse enamb, et `metsaono on jo lagel Lüg

metsa|tõll euf hunt metsa`tõlli kardeti, keis `lambud `murdmas. kui sa `ütled uńt, siis ta tuleb kohe, siis `ööti vanast metsatõĺl Pöi

metsa|vend siin õli üks mies, sie `lasti `metsä`vendäde puolt maha Lüg; ma olin siis metsavennaks, iljem läksin puna`armee·se Krj; miilitsad `laśsid neid metsa`veńdi ja üks sai `koopas `surma Juu || euf hunt – Juu Vrd metsa|mees

metsa|villem metsävillem euf hunt – Juu

mõtsa|koll euf hunt soel om paĺlu nimesid, pajuvasikas, kriimsiĺm, mõtsakoĺl Ote Vrd metsa|koll

mõtsa|kutsa euf hunt Naaśõʔ tei˽`kunstõ, loi˽ja˽pohe˽soola pääle, et mõtsakut́sa inäp eläjiid `murdma es tulõsiʔ Rõu Vrd metsa|kutsu, mõtsa|kutsik

mõtsa|kutsik euf hunt mõtsakutsigaʔ all `haukvaʔ Rõu Vrd metsa|kutsikas, mõtsa|kutsa

mõtsa|onu mõtsa unu euf hunt – Krl Vrd metsa|onu

onu1 onu, ono üld; unu, uno V; p onuda, onoda hajusalt R I, onnu, onno hajusalt T, unnu, unno V

1. ema või isa vend sie on onu, isä vend Kuu; õlima onoga `suured `seprad Lüg; sie obone on onosi jago Vai; isa `venda `üitase onuks Khk; Onu oli vana kena mees, ta käis meil ikka, kui me pisiksed olime Pöi; onoks nad `üidvad, aga see on arv asi, ma `ütle isavend Emm; mool üksaenoke ono Mar; isa vend on onu. läks onuga `linna Rap; minul oli neli ono ja üks ainuke lell VMr; ei õle üht onudagi Iis; emä vend on ono, mul on mitu onoda Kod; ema vend oli onu ja ema õde oli tädi Äks; isä `vendä lapsed ütleväd onos, emä vend on ono, ono mõlemad KJn; isä vend on onu, kui teene põlv `lapsi tuleb, sis `õikavad vanaonuss Vil; miul om kaits onu, esä pu̬u̬ld onu ja emä pu̬u̬ld onu Trv; ma‿i ool ääp onut `vaatem kunagi saanu Krk; saagi `saajit `oĺli iki terve kamp - - pojad, esäd, tädid, onud, sääl pidi jo mõnijagu ilma `jäämä Ran; poosi - - lätsivä ahju `taade nukka - - es `näitävägi `endit onule Nõo; mino ono tsõdse`tütre lastõka `eĺli sääl Võn; vanast oĺl emä veli unu, aga esä veli lell Krl; ma is `näeki umma unnu, tu̬u̬ oĺl ammu˽vällä˽kooluʔ Har; mul oĺl kat́s unno Plv; mul oĺliʔ unoʔ, mul oĺli˽tsõdsõʔ, tsõt́si ma˽tiiä äiʔ, a uno˽`saie˽kül˽`taivahe Vas

2. a. lastek võõras meesisik, külaonu kui on üks `võeras - - siis `lapsed ikke `ütlevad vana ono Lüg; külä onu tuli `meitele küläse Tõs; tereta nüid külaonu JMd b. euf hunt metsä onusi oli `enne küll Juu; onu `u̬u̬tas aia all Krk

Vrd oni1

paju|vasik(as) euf hunt `unti `üiti paju vassiguks Ans; vanal ajal `olle undid paiovasikad olnd Mar; Pajovaśk ulgub mõtsan ja otsib saaki Nõo

põõsa|tagune a. euf hunt `põõsatagune, va unt Lüg; uńt vöi `pöösatagune, see oli üks köik Ans; `unti‿s tohi ütelda, tuleb murrab `lambad ää, siis `ööti `põesatagune Pöi; see oli unt, va `põesatagone Mar; `põõsatagune om uńt, temä `iilas `põõsa taga, egä ta kohe lagedale tule Krk b. sõim (inimesest) õled va `põõsatagune, `niiskest `põõsatagust ei õle `uskuda Lüg; Kus sa `põõsatagune mul kolasid `terve `päivä Jõh