Eesti murrete sõnaraamatu 1.–37. vihik (a–roietu)
Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 49 artiklit
haarikune `haariku|ne g -se
1. haruline `Haarikune puu, sest saab korenda `hargi;
`Tuulekala, pikk ja terävä nenägä - - `haarikune saba Kuu Vrd aarikane 2. tige, kuri Alade‿o `silmäd `haarikused, ku valatab `toiste inimiste `pääle; Ega sis inimine saa `aeva `olla `toiste `vasta nii `haarikune; `silmäd `haarikused (kõõrdi) Kuu
halb alb g alva eP(g alba Vig Mih) M T, `alva R(n `alba VNg Vai); alv g alva eP(h- Phl) Hls San V(h-); komp alve- eP(albe- Mar) eL(halvõ- V), `alve- R
I.
1. sobimatu, nõuetele mittevastav, väärtusetu, ebakvaliteetne a. (inimese füüsiliste või vaimsete omaduste, võimete, oskuste, tervise, meelteseisundi jne kohta) vilets, kehv, paha, ebarahuldav; pahane; inetu; rõhuv, vaevav mool o seda `korda nii alb tojo Muh;
alv veri jääb `seisma Kul;
mool pia sihes na alv Kse;
soiub, alv `olla Var;
`tervis on alb, ei taha mitte `süia Iis;
mul on alb tunne, ma‿i saa `rõõmus olla Pal;
nägemene on mul parem, aga `kuulmene on alvem KJn;
alva meelega `ütlep mis `tahten ära tal Krk;
mul olliva vana alva `amba, valutiva ja tulliva kõ̭ik suust ärä Nõo;
südä nii alb (
raske, vaevav)
, juśtkui kivi `ku̬u̬rma `vasta mäkke vedädä Rõn;
mul om põra˽südä `väegõ alb. kuiś‿ti˽ni alva˽latsõ olõtõ San;
hääĺ om karrõ vai halv;
mul om halv pää ei˽tulõ medägi `mi̬i̬lde;
si̬i̬ ilma `aigu omma˽tulihalva˽jalaʔ, kost vanast oĺli [
inimestel]
ilmilusa˽`valgõ˽jalaʔ Har;
ilm om sääne tinnõ, selle ka vaest om halv [
enesetunne]
Vas;
taa halva `kõnnõga mi̬i̬śs, taal olõ õi jutu hakkot Se;
halva `tehrüga timä um Lut || (iiveldustundest) ku süda `seoke alb ja okse tuleb siss ta ju pööritab Hää;
südä alb ja `närtsib, siis ei taha süädä Kod;
ku süä lää alvasse, siss raba `küĺmä vett Trv;
suu läits alvass osse tüḱk `pääle Puh;
üt́s ossõńd, mul lät́s süä halvass kaiõh Vas b. (loomade, konkreetsete esemete, nähtuste, omaduste jne kohta) kõlbmatu, sobimatu; vilets, väheväärtuslik; ebameeldiv; ebasoodus; vastumeelne, vastik; maitsetu, mittetoitev; vähene, kehv, ebapiisav; lahja, kõhn alb (
nõrk)
jää Jõe;
`valge `paska lepp on alb puu, tämäst midägi ei saa Lüg;
nee on ühed kuivad maad, `aitavad alvemad `viljasi küll pidada Emm;
alva ilmaga ei taha `väljagid `minna Rei;
aga ek‿se ein oli alv egä see, see `looma ei kosotand `ühtigi - - vilets ein oli;
nii `albu kebadid põle `olndki, kui nüid oo Mär;
va alba karbaga rohelene [
värv]
oli Vig;
karjamaad oo sii albad, vesitsed Mih;
alva `maolene, alva maeguga suṕp Tõs;
läks alva ilma `sisse, küll ta saab märjass Hää;
tüdrik löterdab, ei `ketra ilusti. lõng on alb Saa;
savi raadik, nied on ühed alvad maad VMr;
alva mekiga Iis;
ja vahest on alb suvi, et vili jääb kehvast Trm;
alused one alvemad teräd;
külävahe ti̬i̬d õlid nõnna alvad, et kõhe ei `piäsnud läbi Kod;
õhakad alva põhja mua `piäle ei tulegi MMg;
sadas `ühte`puhku - - eena aeg oli vääga alb Pal;
alb lõhn Äks;
ilm lähäb alvast, rasva tihane prääksub;
anid lähvad, alvad ilmad Lai;
meil aias on viserikka puid - - ära põdend, alvaks kõik läind Plt;
küll om `alba `aisu `kambren Trv;
ku sa näet tõise inimese `alba amet (
menstruatsiooni ajal kantavat särki)
, siis siĺmä jääve `aigess Krk;
põrna `aiguss olna kah alb `aiguss;
ilma läävä alvale, kui siga `põhku viis `sulgu;
kui `alba vett tuleb suhu, siss üteldäss et, `soĺkme nakava kusele;
jäme alb maa, ei ole pehme muld Ran;
alvan `aigusen (
süüfilises);
aga `miule tei ta küll alva `rõiva, alvembit ei `saagi ämp tetä Nõo;
küll‿tu leib `oĺli alb, koer ka‿s sü̬ü̬ toda `leibä TMr;
tal söögl om nii alb magu Ote;
rostõ aja raua alvass;
alb ti̬i̬, tegemede `jäetu San;
lait́su˽hobõsõt halvass;
tan om paĺlu `säärtseid `halvu kotussõid, kon medägi ei˽kasuʔ;
mul om ni˽halv tubak - üt́skõrd `tõmbat, kat́skõrd `süĺgät Har;
`halvu linnu üteldäss rääss Plv;
tu̬u̬ leib om `väega halv;
elo ḱul om hää, a süüḱ om halv;
halvah tõbõh (
suguhaiguses)
Se;
selle um halv saak et um halv kasu;
keväjäne hopõn olõ‿i kõvastõ lihhav, üle talvõ halvast jäänüʔ Lut || riknenud, roiskunud; tarvitamiskõlbmatu liha lähäb `alvast, kui vähä `suola pääl;
`augusti kuu sies `lähväd muttukad jahude `sisse, siis `üellässe, jahud `onvad `alvad Lüg;
silgud `lähtväd alvas. lehk taga;
alvas läin, sandis Tõs;
üks eeringa tüńn oli alvast lähnud Pal;
või om alvasse minnu Trv;
ain lääb alvass, aenad mädänevä ärä Ran;
taar om alvass `lännü, tulep `väĺlä visata Nõo;
tidä (
surnut)
piat är˽`matma, muidu t́ä lätt maa pääl alvass, `aisamõ San;
tu̬u̬ liha oĺl tuli halv, taa‿ĺ `maolõ halv ja haisass Krl;
ku imä om medä peĺlänü˽vai `hiitünüʔ siss lätt piim rinnan halvass Har || peab `oidma, et `kat́ki ei tee [
vesivilli]
, ta lähäb `oopis alvaks Amb;
`paistuss lännä nii alvass et võena `surma ka `tuvva Nõo c. (millegi abstraktsema nähtuse, olukorra, tegevuse jne kohta) mittehea; ebamugav, tülikas, raskustega seotud nüid on ned `asjad `nenda imelised ja `alvad Vai;
kudas kellegi `saatus oo. mõnel iä, mõnel alv Tõs;
alb käia `rü̬ü̬plese `ti̬i̬ga Hää;
alvad aead Rap;
nii alv õńn, `kiski asi lähä `korda Juu;
laidab kõik alvast mes teen Trm;
alb asi küll, kuda elämä akada või `õlla Kod;
naeste `rahval on vägä alv `kohta `saada KJn;
kes esi [
oma]
tõrva `märki näeb, tol olna alb õńn Ran;
asi om alva kõrra pääl, ma˽i os usnugi, et nii sitaste lähäb Nõo;
iilä oĺl nii halv, põrss es püüsü˽mitte üt́s raas;
sul taa kusi ju̬u̬sk, vaest om halv sul muidõ inemeiste siän Krl;
tast om sul `väega˽halv minnäʔ, hain om hämm;
ilmhalva amedi võt́t Har;
maa oĺl külmänüʔ, tsopa `kaihmine oĺl halv;
halv (
vägivaldne, õnnetu)
surm Rõu;
halv [
olukord]
olõ õi˽no `taivakõnõ, taa jo˽kõ̭gõ halvõmb halv Vas;
vana˛uss lätt päiv päävält halvõmballõ Räp;
haina tegemisõga om timahavva halv lugu;
meil no om halvõp elläʔ Se d. (varanduselt, ühiskondlikult positsioonilt) alam, väheväärtuslik, põlatud, halvakspeetav nää ku pidi `alvast et ei mitte `maininugi VNg;
kes oli `uhkem pani omale siidirätigu, kes oli alvem mees pani sitsirätigu Jäm;
suuremad asjamehed `istuvad `laudas, alvemad laava taga Khk;
`Vaesid inimesi peeti alvas Han;
alvast soost (
madalast seisusest);
teene peab mo nii alvaks kõegis `aśjus, ei `arva moost kedagi ega pea moost lugu Juu;
seda `pieti alvast, kes külast `kruami `ot́sis [
puuduse pärast]
VMr;
piäväd teist jusku alvas ~ alamas KJn;
`uhke om si̬i̬, kes ei taha kehvebe, alvebe inimesege kõnelte Krk;
ta piap miu nii alvass ja alatuss, et mia ei `kõlba mitte kohekile Nõo;
halvaks panema halvaks pidama, põlastama; pahaks panema alvaks panema teist inimest Ris;
taad panõ ma‿nd alvass Krl;
ma˽kõnõli muidõ Jaanilõ tu̬u̬d juttu. tu̬u̬ pańd tu̬u̬d `väega halvass Har 2. negatiivsete eetiliste omadustega: ebamoraalne; sündusetu, taunitav; pahatahtlik, tige; südametu; tõrges, sõnakuulmatu ajas sene `alva `lapse `välla: se on nii `alvast mend Vai; üks va alb inimene, `keskid täda εi salli Khk; helvet on halv söna Phl; tä põle `moole `ühte `alba sõnagi annond egä põle mena koa mette Mar; ää arjuta omale `alva kommet Tõs; `alvade inimestega on `raske läbi `suada Juu; alb rahvas, tõesega `riidleb Kod; alva iseloomuga Lai; kukk kui `alba `lindu näeb, siis kuristab oma kanadelle; see on jõle inimene, `alba juttusid aeab Plt; alb laps, ei loe; alb tegu KJn; oma jagu om `albe `sõpru, oma jagu om äid `sõpru Krk; ämm olna iki alb - - miniäle Ran; joodikide peräst `olli Pangodi vald saanu alva kõne `alla; ta‿̀lli serände alb eläjäss, es saesa karjan Nõo; `oĺlive `väega alva minule, `võĺsse minu pääle San; tu̬u̬ om halva jutu ala sadanu Krl; taa vana halv mi̬i̬śs, joodik Har; sääne halv mu̬u̬d, lätt jätt ussõ `valla; Parõmb `halva inemist kittä, ku˽hääd `laita; Kuri võtt kuĺbist, halv sõ̭na paast Rõu; kadõ ja lähk inemine, `süämega halb inemine; Ku halb inemine vasta tulõ, sis võtt õnnõ ärʔ Räp; halvaʔ meheʔ `tüḱväʔ `taplõma; suu pääl arvatass paĺlo `halvu `vaimõ olõvat; tõõsõ pääle `halva süänd `mõtlõss (on vihane) Se
3. mittesobiv, vastunäidustatud; kahjulik, õnnetust toov `reedi on alvem nädala pää Khk; [parun] ise oli `ütlen, et mul nii alv sõna ja nii alv silm [toob loomadele õnnetust] Tõs; ta on alva silmaga, ei tohi `looma näedata Kos; nüid om serände alb aig, lähvä kõ̭ik aava mädänemä Nõo; `i̬i̬spä ja `ri̬i̬di es lasta [loomi esimest korda karja] – nu̬u̬ `oĺli alva päevä Rõn; n‿om nu̬u̬ŕ kuu, n‿om halv aig. no‿i˽või˽`põrsõid lõigadaʔ, nakass mädänemmä takast Har; `Ri̬i̬de tohe es sukugi alustaʔ, tu̬u̬ oĺl tu̬u̬ kõ̭gõ halvõmb päiv Rõu; halva ao tuńnil (tund enne keskööd) tohi‿i tüüd tetäʔ; kas sai mul halval aol tet́tüss, et lää äi `höśte Se; noil um halv siĺm kua um sääne kadõlik inemine Lut
4. odav Kala `hinnad olid `voimata `halvad Kuu; `juudiga `tarvis kovast `tingi(da), et `alvemmast jättä Vai; üks [sulane] oli `kallim, teine oli alvem palgaga Pöi; jo ma siis osta ka, kui alvemaks lεheb, nüid nii kallis Emm; nüid oo loomad albad. maksa obosed `inda, egä `veisse loomad koa Vig; alva palgaga tienib koa Ris; ma põle seda `alba sukurt soand, ikka kaĺlist ostnd KuuK; no sit́s on üks alb riie, maksa mette kedagi kohe Sim
5. kahju, hale või˽ku halv om naid armõtuid latsõkõìsi Har; ku ma loe vai laala, sõss silmäʔ `ju̬u̬skvaʔ – mul lätt mi̬i̬l nii halvass Räp; hallõ ~ halv mi̬i̬ĺ tuĺli pääle Se
II.
subst 1. kuri, paha tegu või olend, ebasoovitav nähtus; ebaõiglus, ebameeldivus; kurjus karud `tieväd pali `alba ja `kahju Lüg;
`motleb minust `alba Vai;
kes `sõuksid `albu akkab ää `viima Muh;
kis `alva oli teind, see sai `jälle vahel `peksa koa Kir;
`kaarna `lendamist ja `karjumist `kartsid, et toob `alba, igä sugust `alba Tõs;
`vainokägo näeb `alba, õlgu si `albus messuke ta one;
alvad ja üväd ti̬i̬b [
haige]
kõik `sängi (
roojab ja kuseb alla)
Kod;
me vahel ei ole midägi ääd, kisk nagu alva poole Trv;
paari`rahva elu om iki `seante vahel `alba vahel ääd Krk;
jummal om miu `oidnu kõ̭ge alva i̬i̬st Nõo;
ma‿lõ `täämbä nii käŕsitü - - ei tiiä˽kas midägi `halva om tulõman vai Kan;
ei˽käü˽nuil käsi häste˽kis tõsõlõ `halva `püündäväʔ;
saa ei sa˽taa latsõga `hääga `kõrda, halvaga ammuki Har;
mis sa˽tõõsõlõ `ütle hüvvä vai `halva, kõ̭iḱ tulõ `hindälle kätte Vas;
`halva kitä‿iʔ ärʔ, hüvvä põlõ‿iʔ ärʔ;
mul `ümbre süäme halv (
paha tundmus, iiveldus)
Lut 2. kurat perremi̬i̬ss üteĺ jalʔ noile tõisilõ halvulõ: säidse `ku̬u̬rmat `võtkõ `laṕjut üteh; tuu `valgõ susi `omgi `halvu `muŕdja; Ku haigutat, sis halv kisk suud laḱka Se
hambüüs `hambüüs g -i suli, röövel; mõrtsukas; tige olend Sida `hambüüsi kohe `täüdü `kartada; Üks `hambüüs oli tappand `toise inimise kohe `pussuga ära; No küll voib üks luom aga `olla `hambüüs Kuu Vrd ämbüüs
hammas ammas g `amba S/h- Phl/ hajusalt L, HaId Jä ViK Iis Trm Ksi Lai Pil, `amma L Ha Tür Kod KLõ; ammass g `amba eL(h-, -śs V); `ammas g `amba R(h- Kuu)
1. hammas Tuleb vist `huonu `ilma, alumased `hambad `kiskuvad Kuu; `täied `ambad suus, `ühtki ei õle `välläs; `ambad - - pikkad ku `undi`ambad; sel kõvad `ambad nagu karul suus; `ambad `jääväd arast ja `elläst, kui `süömä - - appu `asja `liiast; magamisega jääb suu `lahti - - `ambad `irvili; õlen saand juo obose `ambaid kahele `kõrrale (hammustada saanud) Lüg; `Ammaste `kõhta `üäldi, et valuga tulevad ja valuga `lähväd; `ambad on `ristis - - räses suus; `ambad räsekkille; edimesed `ambad ehk iest `ambad on ies kõhe, ehk õhukkesed `ambad; tagumised `ambad on taga puol ja `suuremad; `Ambad kui `pärlid suus Jõh; liha läks `amba vahele; midä sie `itsidad `ambu. `ambad `itsikille Vai; `aige ~ `söödud ammas; lout `lambuid täis, punane kukk loulab `keskel = `ambad ja keel Jäm; kiristab `öösse magades `ambud; ülemise `amba igema sihes on ülemised `ambad; kui [laps] `ambud murrab, siis öötaste, et rot́t lihab sita koormaga läbi, jätab mulgu maha Ans; nii külm et akab `amba; koira ammas (hammustus) ep parane mellaskid Khk; Mo `ambad `kihkavad - - tea‿b mis tõbi nende sihes on; Vana aavil on - - `ambad naagu suured metslooma kihvad Pöi; aruksed `ambad; keel liperdab `ambu vahel Muh; `ambud `kriiksama ehk rägistama; `ambuni (üleni) märg Rei; laps `aige, kas akkab `ammod tegema või; nao va koer `ammad irebil suus; löö nõnna, et sool `ambad `kargavad `persi Mar; `ammad läind suust ää (haput süües hellaks muutunud); seal, kassil, ikke kihbad [ees], taga oo `purgmese `ammad Vig; ragistab viha pärast `ambaid Kse; ammas lõgiseb suus, nii `kange külma valu Var; `ammad puseriti Aud; `pialmesed `ammad köivad alumeste ammaste `vastu PJg; ammas tuksub ja pakitseb Vän; Kole pikad `ammad - - `ammad ku rähä pulgad Tor; Kel arvad `ambad on, ni̬i̬ on targad - - aga kellel tihidad - - neil oleja `mõśtus `kińnine; sigar - - ammaste vahel Hää; puseriti `ammad on kasvand: üks väĺlapoole ja teene sissepoole; neli esimest ammast on all ja neli on peal; `andis `talle `vasta `ammaid Kei; ek‿su `ammad kulu äe, mis sa nii paĺlu räägid Hag; risus `ammad on mõni pikem või lühem, `ristis `räśtis, vaevased `ammad ~ räsas `ammad; taga on ikke purimese `ammad; `jäädavad ~ vanad `ammad Juu; obune aab `ambaid (piimahambaid) JMd; `aambrega tagusime kaḱki [pähkli] koore, muidu ammas ei võtt Ann; krigistab `ambaid valu pärast VJg; vanal on `ambad ära, tühi suu nigu lutsu suu; `amba töngad valutavad; `ambal on juur ehk töngas; mõnel on kahe`kortsed `ambad puseriti ja pialekute; `ambad kui püt́i lauad, õige laiad Sim; `ammass tunnusse, kui vana o obene, nuarel o `umne, vanal õõnes ammas; puremased `ammad on tömbad ja laiad Kod; `ammad kohutavad üles, kui `aiged on; sel on uśsid, kes `ammid kiristab; laps akab `ambit tegema, niriseb `ühte `puhku ja tihub; mõnel on `valged `ambad nigu luiged suus Ksi; `ammad ärä, ki̬i̬l pudi Vil; purimine ammass Trv; `päälmise `amba kurdave paigal; rü̬ü̬ḱs joba ennepist `ambit (kaevas hambavalu); lu̬u̬d (omad, loomulikud) `amba; ma pidi tal küll `ütlem, aga ma pitsiti `amba kokku, mitte es `ütle Hls; [valutavat] ammast sorgiti `pikse lü̬ü̬d pinnuge; sellel om kõvere `amba suhun, si̬i̬ om nõid; rõgiśt `ambit ku üit́s mürrin; mul olli nõnda irm, et `amba lõbissive suhun; ärä `vaate koera karva `pääle, `vaate koera `hamba `pääle Krk; kasu`vaśkass kaiass ku om katesse ammast, siss saa ää piimälehm, ütesse, siss om üli ää Hel; kel õredad `ambad, si̬i̬ om `elde, kel paksud `ambad, ni̬i̬ om kidsid Ran; ma‿le ilma ammastõda nigu süńdenu laits Nõo; lammass järä `ambit; läits ommi ammastega `auda Ote; taal om üts ammass `suhvõ tulnuʔ; magamise pääl mõni kriidsutõss `ambiid; ku latsõl ammass är˽katkõsi, siis pidi `viskamõ ahju pääle et, viruss`kuńdri anna˽mullõ raudammas, ma‿nna sullõ luu`amba Krl; mul om alumit̀́si `hambõid neli ja `päälmit̀́si neli; ma ei saa edemit̀́si hammastõga enämb medägi süüäʔ; poisi võt́ti kõŕdsin `viina - - sis `tükke `taplõmma ja `järri `hambõid; naar niu˽`hamba˽pill suust mahaʔ (kõvast naerust) Har; Mugu jüri `hambiid ja ai `kuŕja hellü; Tu̬u̬l vanamehel umma˽hobõsõ `hamba (suurtest, tugevatest hammastest) Rõu; ma sei aiah paĺlo `marjo, nüüd umma˽`hambaʔ ärʔ `vi̬i̬düʔ, ei saa˽`leibä süvväʔ; tagomatsõ purimatsõ `hambaʔ; `hambit jürrä õnnõ, nii vihass um Plv; latsõl `hamba tulõvaʔ, selle kõtust vallalõ; `hambildaʔ inemine; ku tälle midä `ütle, iintsitass `hambit õnnõ `vasta, ka taa mõni inimine; ma anna sullõ `hambahe (löömisest) Se; vaia hobõśsili `hambilõb `kaia, paĺlo um `aastakki; edimädse `hambaʔ ummaʔ piimä`hambaʔ, `minka sünnüss maa päle; kui jo kat́s `aastakka `puolõga, [hobune] nakass jo `hi̬i̬tmä `hambit Lut; mustad hambad lisahambad loomadel `mustad `ambad `murreda `vällä, `muidu tekko kipped, siga ei saa `süvvä Vai; Jusku sial mustad `ambad, ei sü̬ü̬ (isutust inimesest) Hää; lehmil ommaʔ musta `hambaʔ, hõõrutass soolaga ja villadsõ `kindaga Har; mustaʔ `hambaʔ, inämbüsi `põrssil, vaivaʔ ku nõglaʔ Vas
2. piltl a. kui sügise joba küĺm nakap tulema - - [öeld] talve `amba nakasse purema õege vaheste; [külm] aap `amba `külge nigu peni Kam; Taĺv `näütäss `hambiid (väga külm) Rõu | Suve nägü vade `talve `hambad (näiliselt soojast ilmast) Kuu; suve silmad on küll, aga talve `ambad JõeK b. `Rääkis iestpuold `hammaste (teesklevalt, oma arvamuse vastaselt) Kuu; (Sattusin vangi) ku `vaese inimise hüäks `oigust konelin. No sie tegi `hambad `helläks (ettevaatlikuks) Kuu; igä ühel on `amad oma `puole ja `küüned (omakasust); raha ei õld, `miska ma siis `õstasin, `palja `ammastega Lüg; Sa ühekorra eese suuaugu pruukimise eest ikka veel vastu ambaid (karistada) saad Kaa; Suu i̬i̬s sula või, seĺla pöörad, lü̬ü̬b `ambad `sisse (salakavalast); `Ambad kukuvad `väĺla (öeld lahtise suuga inimesele); ma loen su ammaste vahelt ära, ku vana sa oled (löömise ähvardus); Põle sa vi̬i̬l selle [talu] levasse `ambi ära `murdnu (vara kiita) Hää; nää teesed sõid eest ää, pühi nüid `ammad `puhtaks Juu; temal on alumene ots ammaste vahel (ropendab) Pil; ma pitsiti `amba kokku (vaikisin), mitte es `ütle Hls; Kas sina kah nakad joba ambit murdma (kirjakeelt kõnelema) Nõo; `Hamba `vi̬i̬busõ ärʔ (villand) Urv; Ku˽vi̬i̬l paĺlo kõ̭nõlat, sõ̭ss ma su˽`hamba terädä; Pini ei˽küsü˽`hambiid Rõu; Kulus ärʔ ku `haigõ `hamba pääle (väga vajalik) Räp | (naermisest) Va `hirvi`hammas, aeva igäl puol on tääl `hambad `paljalla Kuu; `Ühtälugu `ambad `paljad `jusku `kirstu`kaupme `kueral Lüg; Alati on lõbus ja `ambad `laiali Jõh; Aes moka amba pεεld εε (naeratas) Emm; Iridab `ühtelugu, `ambad `lahti Rei; mis sa kuevatad oma `ambu Tõs; Ää tehk oma `paĺju `ambu, kui teesed `kjõmpus ond Khn; `ambad alati iitsakile, muud ei ole kui `naermine Lai; sellel om järest `amba `irvi, lõvva laiali pähän Hls; Ütteluku `hambaʔ lajan, nigu˽koolu˽obõsõl, iŕvitäss pääle; mis sa naist `ambist `kuivat Urv | `Ambad irevile `taeva `puole (surnud) Kuu; sa õks nika taad haĺlitunut `leibä sü̬ü̬t ku˽`hamba ińdsile `jäässeʔ Har | (söömisest) `Voatab kust tüki ammaste vahele (süüa) soab Pöi; Sööb keik εε mes amba all äi karju (ablas) Emm; sü̬ü̬ʔ iks ammastõgõ (ruttu) Krl | Esimesed `ambad `liiga pikkad (lapsest, kes püüab hammastega ainult võid leiva pealt süüa) Jõh; `Ambad pikemad kui leib Hää | esimesed `ambad `saivad, tagumised ei `tiandki (vähe toitu) Jõh; Äi saand ammast kaevata Emm; Sihipu̬u̬l `ambi saab ikki, ku väĺlapu̬u̬l ei saa; Tagumised `ambad küsivad esimeste käest: mis te sõite Hää | Tulist suppi saab `süia pikka `ammastega (ettevaatlikult) Lüg; söi nenda `pitkade ammastega (isutult) Jäm; `eśte `võt́sin na pika ammastega aga nied (seened) ei old kibekad kedagi JJn; Ääd süüki süüd magusa suuga, alba pikki ammastega Nõo | (vaenulikkusest, pahatahtlikust rääkimisest, pilkamisest) `Hammast `päisi alade `toise küliss; `Meie nuor pere`naine näüt tänä oma tagumasi `hamba; minia `hambad suus Kuu; sene `ambad akkavad igäle `puole `kinni; võttab igä ühe `seljäs oma `ammastega; iad `amad - - igäst ühest piäb jago `saama; `ambad mokkas ja rusikas `sõlmes; mis sa taod oma `ambaid kokku `ühte `puhku, kui `lõugi `kinni et piä Lüg; Pia oma `ambad rahul Jõh; `Istub kodu ja kiristab `ambaid `meie `piale IisR; Ära narri `koera: koeral koera `ambad Hää; ta jo tige, `näitab `ammad Ris; lõksutab enese `ammaid möda küla Hag; Mis sa oma `ambaid minu kallal teritad Rap; temal nii pikad `ammad, need ulatuvad iga öhö kallale Juu; aab `ammad egäle `külge; `ammaga kokko (riidu) lähäd, (öeld vastasest) küll on `tihke ammas. tõreleb `vassa ja `riidleb Kod; `ambad sügelevad, (öeld) kui teisele kallale kipub - - närib teise kallal Lai; tema `ammad ulatavad igaühesse Plt; olet oma ammastege egäde küĺlen `kinni Krk; Nii äḱiline - - ku tõnõ midä `ütless, om silmä pilk hammastõga˽sällän Urv; tema `ambaʔ nakasõ `kõiki `paiku Krl; Purõlasõ˽ku˽pini ja kaśs, alati üt́s jõrisamine ja˽hammastõ kiristämine; Ku˽halv nainõ um, sõ̭ss tulõva hääle mehele ka˽`hamba `suuhõ Rõu; tal ummaʔ kõigil `hambaʔ küleh Plv; timä jüri hammast mu˽pääle Vas; jüräʔ no ni paĺlo ku tahat ummi `hambit, midägi saa aiʔ sa mullõ tetäʔ Se; hatt hauk, `hambaʔ tsilguzõʔ; `hauku‿iʔ `hambidega, olõ‿iʔ häpü määnestkiʔ Lut; hambad risti(s) ~ risus ~ räsus ~ tangis trotsides, pingutades; tige, vihane `ambad alati risus suus, on `teine alati vihane Jõe; Viha täis `ninda‿t kõhe `ambad `ristis Jõh; siis o viha `väljas, kui `ambad `tangis on Khk; Ambavalu oo seike et kannata nönda et ambad tangis suus Kaa; süda täis - - `ambad `risti ja räsos suus Mar; `ambad `ristis, jokseb kallale Sim; `ammad `riśsi tõese lasse `piäle Kod; `ammad olid ju `ristis, ei kõnelnud teine enam kedagi Ksi; tõmmass `amba `risti, aga es laosu sõnagi; mõladega mugu kisud iki `vasta tuuld, kisu nii et `amba `risti Ran; hamba alla saama maitsta, süüa saama tänä on `suure `ammeti pääl ja `omme ei õle `leivä palagi `amba `alle `panna Lüg; Juri`päevast on keik `otsas - - enamb iva `amba `alle ei `leia IisR; miä‿n ole tänä vel `ühte iva `amba `pääle pand Vai; ma‿s sa mette `amba alagid Khk; Äga sii pole toitu valitseda üht, εε kui aga midagi amba alla saad Kaa; täna ma põle veel iva `amba `alla saand, põle sugugi söönd Lai; ei olõʔ ütte terrägiʔ `hamba ala võttaʔ Plv || meil pole linu maas, lina `lönga saa mette `amba ala Khk; hamba järele ~ järgi sobiv, meelepärane, jõukohane süök on `mulle `amba järele, muus enämb ma‿i tahagi; sie toit akkab mulle üväst `amba, akkab `ambaga ja mokkaga kokko Lüg; sihandune `pehme asi on vanade inimiste `amba `järge Khk; Põle `amba `järgi, ei `mi̬i̬ldi Hää; Sääd umma hammast pite (oma tahtmise järgi) Räp; hambad varna(s) nälga jääma, näljas olema Ei õle midägi `süia teha, piab `ambad `varna panema Lüg; Kui suvel ei `viitsi `miski teha, siis pane sügise `ambad `varna Jõh; Kui leib lõppes, lau `ambad `varna IisR; `Ambad iga talve `varnas, sööb seda, mis armust tuuatse Han; eks siis `viska `ammad `varna, kui `leibä enäm `süiä põle Juu; Aga varakeväde pane joba amba varna, kõik [söök] om läbi laristedu Nõo; Löö hamba vaika San; Kui kõik otsah, pankõ hamba vakja Vas; a mes sa ti̬i̬t: `hambaʔ pu̬u̬t vaḱka? Lut; hambasse puhuma luiskama, valetama; salajuttu rääkima; (jutuga) ahvatlema, eksitama Lasi omale `ambasse puhuda ja `müüski `siene`inna iest `metsa maha IisR; puhus `moole muidu `amba; ia `amba puhuja mees Krj; Puhus meile jälle midagi `ambasse, pidi olema salajane asi Rap; hammas ei hakka peale ei piisa jõudu või võimeid millekski minu `ammas `sinne `külge‿i akka, egä minu `muistuss sedä üless ei võtta; tohutu suur ja jäme puu, minu `ammas tämä `külge ei akka Lüg; ühegi ammas ei akka temä `piäle KJn; taht toda talu `osta, aga ammass ei naka `pääle, raha `oĺli vähä Ran; hammas hamba vastu vastastikku vaenulikult, järeleandmatult, samale samaga vastates `ammas `amba `vasto, `eigä miä en `uoli ka Vai; ammas `amba `vastu ja silm silma `vastu Muh; tõrelevad - - `tõmmavad ammas `amma `vassa Kod; ammas `amba `vasta ja silm silma `vasta - - `tarvis - - kurjaga kätte `maksa Lai; na ommaʔ ammas ammast `vasta, kumb kummalõgi ei jätäʔ Krl; sai hammass `hamba `pääle, mõlõmbaʔ umaʔ lovkaʔ Lut; (üks) hammas suus väga vana; armetu, vilets Kie `niisikesele mehele lähäb, kaks `ammast suus, kaks `karva `perses; ei õle `ammast suus egä `karva `perses Lüg; Üks ammas suus ning kaks `karva `perss Khn; üks ammas suus ja kaks `karva `persses - - vana või vilets, kes `endast veel väga paĺlu `arvas Lai; hammas veres ~ verel meelepärast maitsnud, tunnetanud; tekkinud kihk, iha selle järele Rebäne sai kanust - - `hambad veresse Kuu; `kerra saa `ambad verega, ei siis enamb järele jäda (joodikust) VNg; Kõrra juo `ammas veres, mies `napsu saand, sis akkab imu `viina järäle Lüg; maigu sohe saand, `amba juba veriseks saand Khk; Poiss oo küla pεεl amba verele saand, niid ep taha änam kodu poolist seista Kaa; Äi tohi esmald ammast verista (viina maitsta) Emm; ammas verel, tahaks veel [viina] `soada Juu; Ku hammas om verdunu, siis ammatit änam ei jäta Pst; kui sai kala äste, siss nigu ammass sai `verde, vaea vi̬i̬ püidä Ran; No `saie˽tel `hamba˽`verde, no muidu ku käü tad õlut `lakman Urv; hammass oĺl `verden, sõ̭ss tuĺl mi `kilda [napsutama] Räp || (kättemaksuhimulisele, tülinorijale) Mis sa siin ringi `tuulad ammas verel, kes sind kardab Rei; hammast heitma 1. tõrelema, riidelma maʔ taha sukka hammast `heitäʔ, sõ̭ss mul saa süä rahu Se 2. nalja tegema see mees `oskab ammaste `eita Jäm; Viskanu ammast (naljatlenud) Hää; ka ko hiit hammast, `nalja pidä Se; hammast ihuma 1. viha kandma, kurja kavatsema Ihub `ammast minu `päälä, piab viha, käib `kaibamas Lüg; ihus `ambud taga`persse teise kohe Jäm; ammu ta ihvap ammast juba, aga ei saa mul midägi tetä oma vihaga Krk; ta igu ammast tal kätte tasude Hel || taa vana irvik um, üttelukku tõsõ küleh hammast (naeruvääristab) Plv 2. (midagi) himustama, endale tahtma `Selle `krundi `piale on ta alati `ammast ihund IisR; Ta ihus juba ammu selle [maja] peale ammast Pöi; nakass joba ammast `ihkma, taht toda maad `endäle Ran; hammast kihkuma ~ kiskuma viha kandma küll sie oli `kange `ammast `kihkuma Hlj; kisub ammass, vihäne, ei lepi tõesega Kod; hammaste taga tagavaraks, varuks, oma teada ojab seda oma ammaste taa - - äb räägi Khk; jäi ammaste taha pidama (jäi ütlemata) Muh; si̬i̬ õli mul tiöti küll, aga ma oesin ammaste taga, ei ühelnud Kod; ma oisi [raha] `amba taga, nüid anna ta `siule ärä Krk; sul saisa aiʔ ka midägiʔ `hambide takah Vas; ullil om sõna huulõ pääl, targal om hammastõ takah Se; är pei `hambide `vaihhõl (ära jäta ütlemata) Lut; hammaste taga ~ tagapool hambaid söödud; omastatud midä taga puol `ambaid, sie on oma; Midä säälpuol `ammaste, sie on oma; Mis tagapual `ammaste, on oma Jõh; Mes seespool ambud, see oma Emm; mis ammaste taga see on oma Trm; mes taga `aḿbit, to‿m oma Nõo; Mis `hambidõ takan, tu̬u̬ uma Rõu; mis hammastõ takah tu̬u̬ uma Se; hammaste vahel (tagarääkimisest) Kus kaks kuoss, siel `kolmas `hammaste vahel Kuu; naistel alati teised ammaste vahel Khk; tää oo siss `jahtond juba nende ammaste vahel (kuulujutt on vaibunud) Mar; muut ta‿i ti̬i̬, kui `tõisi `sõklap, tõne inemine iks `risti ammaste vahel Rõn; keel hammaste vahel 1. (vaikimisest) piän oma `kiele `ammaste vahel `oidamaie, en taha akkada `ütlemäie ja kisendamma `vasta Lüg; Oia ki̬i̬l ammaste taga, siiś käi saksast ja sandist läbi, ikki oled sõber Hää; säedse `aastat ma - - oesi ki̬i̬ld ammaste vahel Ran; `salva ki̬i̬l `ambide `vahjele Lei 2. kõigest jõust; pingutades; lõõtsutades ähib ja puhib [tõsta], `ninda et kiel on `ammaste vahel Lüg; jooseb keel ammaste vahel Ans; nii ju̬u̬sk kui ki̬i̬ĺ hammastõ vahel, nii kõvastõ Räp; (küünte ja) hammastega iga hinna eest; kõiki vahendeid kasutades; visadusega, ägedalt Sedagi rahakobika õlen `oidand `ammastega `kinni Jõh; `oidis küinte ja ammastega `kopkast `kińni Plt; esiʔ um jo˽vana inemise tüḱk - - a˽hoit vi̬i̬l elust `küüdsi ja˽hammastõga˽kińni Rõu; üle hammaste liiga palju, ülemäära Ega neid `küinlud üle ammaste põln, et igaüks võiks tarvitada Han
3. a. sälk, sisselõige; sakk, eseme etteulatuv tipp peli `ambad. `palli kukku `amba sise VNg; [vibupüssil] nüör `pandi `amba. lasi sene `nüöri säält `amba tagant `vällä, siis kuul (nool) läks; sarikal `ammas (sisselõige sarika alaotsas) käib `krapsi sise; `aspli`võlvi `külles on ka `ambad `paksust `tallanahast Lüg; keri`lavva `tiiva `küljes on kuus `ammast Jõh; puu varol on˽`ambad [puunõu vitsa otste ühendamiseks], `raudasel varol on `niedid; puulukku [on]- - `justku `riivi, pääl on `ambad - - sie [võtme] kiel `langi `alle `sinne lugu `ambasse Vai; [tuuliku ratta] `ambad keivad `värkli `pulkade taha, panavad `ümber `keima Ans; kuitsik pannasse `ambaga vörgu lina `külge Mus; kui ank sihes oo, siis üidasse `ambaga võti Muh; lõugetid, kaks ammast - - sees, [lina] peo oli seal vahel Lih; `riidepoomi `ammad, lõks köib ammaste `sisse Aud; `paĺki `ammaga `jätkama Nis; [ukse] lingid, kus käis sie link `ambasse, obadusesse - - sie (link) oli sialt `ambast `lahti [läinud] KuuK; [katuse] labidas, `ambad - - sies, kellega siis [õled] tasasest totsutati Kad; kuorma puul oli ammas sies, kus köis `kińni oli Sim; [voki] `aiskade pial `jooksis vända raud ammaste sees Trm; raud juhil oo `ammad, kos teĺlid juhi Kod; [jalase] puu otsad `pańdi [hammaspuu] ammastesse, et ta nõnna kõvera jäi; `ambad `pastlale ninasse lõigata, siis `tõmbab kokku Lai; `siantse `amba ollive sehen koogu ravval, tõsteti pada ülespoole ja `lasti `allapoole Pst; pane sua laat́ tõise `amba sisse Krk; Altpu̬u̬ld [kaevu] salvepuu pressitass `ambade kokku nigu pääldegi, titsiga lü̬ü̬t `kińni Rõn; ammastega truĺl olli ikls paremb Ote; Vits aeti piiuti `lahki, lõigati mõõdu järgi hammass `otsa ja painutõdi anumalõ pääle Urv; otsa päält om paĺk tõse otsa `pääle `hambadõ raot, tu̬u̬ hoit `hoonõ kokku; tala `lõikat `hambadõ, `lõikat tsälgä `sisse Har; lina`kolkmise maš́šina man ka om `hambaʔ; hammastõga rataśs Se b. (sae, sirbi jne) hammas käsi`saagidel `onvad `viltu `ambad; plokksael `onvad `õiged `ambad; sae `ambad ei õle jaos - - ei `leika enämb Lüg; sirbil linnu `ambad Jäm; tihe `ambaga saag - - `lihtimise saag Ans; ammastega sirp, sel on viiliambad `külges JJn; teesed on ammastega, teesed on liht sirbid Tür; sae `ammid murretasse Kod; sel sirbil ei oole `ambit suhun, tule `mü̬ü̬dä kõrt üless, `lõikass käe ärä Krk; [niidu] masina vikatit teritedäss, laseva vikati `ambit Ran; sepa löövä [sirbile] `ambid `sisse, kui ärä kuluva Ote; kui `hambõid ei olõʔ käänet, sõ̭ss ei saa [saega] lõigadaʔ; `hamba `käändmise raud Har; `hamba `lü̬ü̬jä käävä küĺli pite inne rüä`põimu Se c. täke (terariistas) `vasta `õksi meniväd [kirvel] `ambad `sisse; `käia `ambad `vällä Lüg; lähäb vekatile ammas `sesse, siis ta on nüri Kul; `Kirvel nägu i̬i̬st ära, ku sa `kirve ära taud, `ambad `sisse Hää; nuga on nüri, kas `ambad sies või tera kahekorra VMr; nuga kulus `keskelt ärä, `ammad siden nagu sae; `ammga nuga - - ammas siden, tükk väĺjän Kod; kui `kirve terä pehme, siss ei saa raguda - - võtab `ambad `sisse Ran; taa mõist no vi̬i̬l mõ̭nõ vikahti tsakaʔ, tsaga vikahti `hambahe Plv || egäl rükkil on `jeesuse ammas (sälk rukkiorase lehel), mõnel one madalamal, tõesel kõremal. rükkil `jeesuse `amba jäĺg, nagu ammusset Kod
4. a. kida, eseme konksukujuline osa; pii pihi `ammad ~ mokad (pihinäpitsad) PJg; nisukesed `ambad `püśti [linaharjal] Amb; ei˽saa juust suki eiʔ, ei olõ kaḿmil `hambõid; no‿mma kaarsõlõ `vahtsõ `hamba `pantu, no˽kakk villaʔ periss puruss Har; ḱreebeni`hambaʔ; kamaśkil omma `hambaʔ (haagid), kaadsa haro kõ̭iḱ `kakva arʔ; pilaḱ - - pirru ots palass säl `haḿbih Se; reheriha um `harvu `hambidiga Lut b. (vokilühi) konks lühi `ambad ~ `aagid Lüg; oki `ambad. löng keib ammaste tagand läbi Khk; pluhi sees oo oki `ambad - - mõlemil pool `külgis Mar; Okil oo kua `ambad vahedad, raadist `tehtud Han; linase lõnga jaos on tihidad `ambad, takuse lõnga jaos arvemad Tõs; `ennem olid ikke lühi oagid, nüid on `ammad; lühi `ammad on suust ää läind Juu; `lõnga jagati ammaste `piale, kui kedrati, esimesest `ambast `piale, viimase `amba lõpuni Trm; pane lõng `tõise `ambasse, si̬i̬ ammass om täis Trv; ma kedräsi paaŕ ammast (hambatäit); koets paaŕ ammast, lastass lükä ärä Krk; `amba `väŕkna `siibu `küllen Ote || Aĺl kera, `ambud täis = siil Han; kahrukaar oĺli rüä sisen, noil omma˽pikä `hambaʔ (ohted) Har
5. konksukujuline, hambaga varustatud ese mõnikord saab [vene tegemisel] `keskele ka ammas (kinnitusklamber) `peale `pantud: muidu läheb `lõhki puu Tor; ega sa [peergu] `ammasse (pilakusse) võind `panna ahju nurka, [tuli] läheb `ahtesse Ann; nõu vitsutemise ammass (vitshammas) Krk
6. a. hambakujuline kiri, muster (kudumisel, tikkimisel) `kenda kiri on ambolene, `ambad on sees Emm; suka `ambad ~ kaśsikäpäd Khn; triibulest `amlesed tekid `kooti, triibu `iäre `kooti `ammad, teene lõng `musta, teene punast Juu b. piste (õmblemisel) üvi pu̬u̬l õli `pitki `ammid täis Kod
7. pout, purjeka pööre asetumiseks tuule järgi – Ran
8. õige paĺlu `musti `ambid (tungalteri) Hls
haraline arali|ne Sa Rei L K M(-lin Krk) T(g -tse), arale|ne Sa L K, g -se; haralinõ g -dsõ, -tsõ Se, pl -tseʔ Kan a. = haruline1 me kutsume [orasheina] sii sörgrohuks, suur aralene pea on `otses Vll; uśsil on kahearaline keel suus Kul; aralene ja saŕviline känd Mär; mõni oo aralese koonega (lõua otsas on lohuke) Mih; kevadine lammas on araline (lahja, kondine) PJg; jõgi läks kahe araleseks Vän; Lõõg `oĺli kahearaline Hää; ma tegin neid (kootud tekke) igate `moodi, aralesi `roosisi ja Juu; `juukse otsad on aralised VJg; kahearalene ang oli, kolmas aru oli päkk Äks; araliste `kirjege `üüke Trv; kate araline puu ja `kangest `oksline Krk; [piibu] `vanduss `olli serände araline, piip `olli tõõse aru otsan ja vaŕs `olli tõõse aru otsan Nõo; ku lina om õrre, siss om ta aaraline, sis om tal paĺlu kugarid otsan Ote; põdrasarvõ haralitsõʔ Se || piltl tige, õel enne `vihma siis oo [kirbud] kõik naa aralised - - amustabad Mih b. subst üks araline (konn) oli `mõrdas, ei muud põlnd `ühti euf Kul; kas sul täna `ü̬ü̬ssi aralest (meesterahvast) käis ka KJn Vrd aarakline, haaraline, haragliganõ, arakline, haralik, haralikanõ, harglik, arglikanõ, hargline, hargõline, arkiline, arklik, arkline, harklikanõ, harõlikanõ, harõline
asjatu n, g asjatu Kod KJn Vil Hls; g -ma Hää Juu; `asjatu g -ma VNg(g `asjatu) Lüg; aśsatu g -ma Kos; n, g aśjadu Krl
1. ilmaaegne, tulutu nuo `asjatu, et sa sedategema akkad, `eiga sina seda `tehtu saa VNg; `asjatumad `käigud on nie Lüg; täna on asjatu `poodi `minna Juu || saamatu mina olen nüüd juo vana ja `asjatu, mina enamb ei `oska VNg
2. halb, tige, tülinorija tämä one ilmatu aśjatu, tükib egäühegä `tüĺli Kod; asjatu inime, kuri ja tige inime, `kaivab teese `pääle Vil
3. euf rott joba jo vana aśjadu laudan Krl
jõnk1 jõnk g jõngi Muh Mar Mär Vig Rap ?
Krk(
jõńk), g jõngu Muh Mar(
jõngo)
Kse Hää Trm Hel;
jönk g jöngi,
jöngu Sa1. midagi lühikest, jämedat a. puunott, -jupp on see üks puu, võtad kolm `järko otst ää, jääb veel jõnk järele;
`kütsi nende puu `jõnkidega ahu sojaks Mar ||
pilvetükk, -rank sii oo üks jõnk, akkab `aama ülesse ja seal metsä kohal oo teine jõnk Mar ||
põhjasade paks kord pärmi (~
`mustuse)
`jõnki `põhjes Märb. jõmpsikas tiĺluk poisi jõńk Krk2. ebatasasus, jämedam koht lõngas või köies jõnk jõngi `peale, lõng võtab `otsi `peale, koi oo näd ää söönd Mar;
see oo naa `jõnka täis, see kolva `ühti Kse3. äkiline pööre, käänak, kõverus vaul jönk sihes Khk;
tuleraud `olli `kahte `jõnku, `kahte `järku;
kärbes aab nõnna `jõnku, ületsi ja alatsi aab `peale käsivarre peal Muh4. vannasadra adervars adra jönk, kus vannas `otses käib Krj;
oasad ja sagarid oo jõngu sihes Muh Vrd jõnkapuu5. hoog, hoop kiigu kah, anna `jõnku `juure Hää ||
?jõnks, nõks löö viil üks jõnk Trm ||
(suguaktist) koirad keivad `jönki `otsimas Khk;
seal olli ikka `sõuke jõńk `lahti et kole kohe Muh6. tige, järsk, vastutulematu, kalk (inimene) tige jõnk inimene;
üks va jõnk, jututa ja vihane alati;
jõngi jutuga;
jõngi olemisega Mär
jõru2 jõru Muh,
jöru Hi kangekaelne, vastaline; tige see oo üks inimese jõru muidu;
küll see jõru oo (loomast) Muh;
Juhanes leheb jöruks, nüüd paneb puruks Käi;
Meil oli ühegora üks va jöru ärg;
See va jöru pull, seda peab `kartma;
Ah see pole kellegi mees, üks va jöru asi on Rei ||
aab oma jõru (kangust) `peale Muh;
Kes kangekaelne on, sene kohta ööda, et ajab aga pääle oma jöru Rei Vrd joru,
juru
kahe2 n, g kahe Kod M Võn Ote Har Rõu, g kaheda Nõo Kam1. a kade, kurja silmaga, nõiduja, tige kukk oo kahe südämegä, tige. egäl pu̬u̬l tõesele kallale Kod;
mõni lu̬u̬m ei sü̬ü̬, tal om üits kuri kahe silm üle käenu Trv;
mõnel om kahe sõna;
si̬i̬ olevet kahe inimene kel abene suhun Krk;
kui kahe inimene ärä läits, siss pühiti põrmandut ja kõrvetedi `pühkme ärä ja joodeti loomale Nõo;
kud́a kaheda siĺmäga mu `lu̬u̬ma kai, jäi `õkva `aigess Kam;
vana kahe inemise rõibõʔ;
rot́i omma kahe eläjeʔ, na omma nii kadõhust täüs Har2. s kurja silmaga inimene; nõid, võlur mis sa sellele va kahele näität;
sa oled ku va kahe kunagi, kahetat ärä Trv;
kahe karva olli `lauta viit karva topusse, kahe karva ja nõia karva Krk;
ta om peŕüss kahe. taa oĺl hüd́simusta `juusõga ja musta veregaʔ Har Vrd kae2,
kaehtaja,
kahi3
kange `kangeüld,
`kangõ Khn V;
`kaŋŋe Lüg1. kõva, jäik; tuim, paindumatu; kangestunud `tärgelduss tieb pesu `kangest VNg;
`surnu on `kange juo Lüg;
Ei sie `parkida `mõista, jättab nahad `kangest IisR;
`selgä jääb `aigest ja `kangest Vai;
`käised - - ära tärgeldud, mida änam `kanged, seda `uhkem Jäm;
`kangete `jalgadega obu;
külm vesi vöttis kääd `kangeks Khk;
Ju see va jooksva on, vahest `tömmab käe päris `kangeks;
Alatsepidi ripub, öletsepidi kipub, sile ja pehme, kõva ja `kange = pähkel Pöi;
nõges `tõmmab naha `kange ja teeb punaseks Muh;
pia valutab, kaela sooned oo `kanged Mar;
küĺm võt́tis mu kohe `kangeks Mär;
jalg oo ää `kangen, `kanges jään Tõs;
uus särk on ju köva ja `kange;
ma ehmatasin ennast `kangeks et́i Ris;
kui mõni sureb krambi `aigusesse, siis lähäb `kangeks ja kõbaks Juu;
minul on käsi `kange ei `painu enam Iis;
jalad `kanged all, kui palju `kõńdind Trm;
vahel mõni kes vihassab, `tõmbab `kangess ku pulk; `
kange ku uńt Kod;
sügise esimise külmaga, kui rohu `kangeks tegi, siis oli juba aĺl maas Lai;
kael lähäb `kanges, kaela rahud aeavad ülesse SJn;
süä lei üsnä `kangess selle irmuge Trv;
miul om kondi `kange ku vana undil Krk;
küĺm kohmitab käed ärä, võtab nigu `kangess Ran;
susi olna `kange, ta ei saana käändä `endä;
kui surnu nõrk om, siss lääp `varsti mõni `perrä, ku surnu ruttu `kangess `tõmbab, siss ei koole nii pia Nõo;
jala om nii `kange, valiste `kõndi ei saa;
tolle `kuŕkaga siss `koĺkset linast `pehmembäss, kivi pääl, muedu aa nigu puu `säĺgä, linane `oĺli paks ja `kange Rõn;
üldäss et `kangõ nigu susi, susi ei saa `ümbre käändäʔ Har;
Kangõ ku soeluu kõtuh Räp ||
raskesti käsitsetav, liigutatav `kange lukk, minu käsi ei `kierä `lahti Lüg;
see on `kange nuga, `kange vedruga nuga Juu;
`kange nuga, `kange vedrudega, ei saa `lahti ega `kińni VJg ||
pingul `vankri `juhkmed pole `öiged, teine `löölas, teine `kange Jäm; [kootaval kangal] teinep̀ool `kangem, teinep̀ool lõtv, siis jääb ribaduse koht `sisse Sim;
`tõmba ohja˽`kangõmbass, siss ta (hobune) ei˽lähä nii kõvastõ Har ||
jäätunud Tänav`aasta põle vist meri `kange `olngi;
`Külma põln, mis mere `kanges teeb Han ||
kalgendunud, kallerdunud leva tainas oĺli mõhe vahelt `väĺla joosnud ja `kanges kujunud Saa;
`hapnõlõ koorõlõ klopiti munna `sisse. paraśs arv pidi ahjoh olema, ku `kangess jäi, sõ̭ss olli paĺlo lännü Räp;
kange keel 1. kõnedefekt, -takistus kie `külmetab, on kiel `kange Lüg;
keel on nii `kange, ei soa reagitud `ühti Juu;
ki̬i̬l õli suun `kange, ei suand kõnelda Kod;
`enne on `riakind, aga jäi `aigest, siis ei saand kõnelda, keel oli `kange Lai;
lat́s kõnõlõss pudistõ, täl om `kangõ kiiĺ Krl;
`kangõ keelega kõ̭nõlõss, ei saa `arvu Se 2. võõrapärane aktsent see `kange keelega, kes öpet keelt räägib - - ei saa `keiki sönu kenast itelda Jäm;
venelased on nii `kange keelega Khk;
Pole eesti keelt kenasti `möistand, `rääkind nönda `kange keelega Kaa;
`kanget keelt räägib võeras inime Tor;
räägib `kanged kielt, `kangeste nagu `sakslane VJg;
kes iast keelt ei `oska, see riagib `kange keelega Lai;
`kange keelege, kes eesti ki̬i̬lt puŕss Krk2. kangekaelne, jonnakas; järeleandmatu, visa tui`vańka `öella `kange inimise `kohta VNg;
`Ninda `kange, et kedagi appi ei mend `kutsuma;
Lähäb `ninda `kangest kätte Jõh;
`Ninda `kanged last on `raske `kasvatata IisR;
see on `kange, `kuskil äb anna teiste ala;
kukkus `kangeks (hakkas vastu) Khk;
Maksa teise `vastu nii `kange `öhti `olla Pöi;
Sa äi tohi nii `kange `olla Rei;
Ta oli nii kange, et raiu või tükkides, tükid kargavad ka vastu silmi PJg;
kõva ku raud - - inimene väga `kange Hää;
laps oli juba pisikeselt `kange Ris;
küll ta on aga `kange, ei lase ennast paenutada Juu;
`kange inimene oma `võitu ei anna MMg;
`kange naine, kes oma sõnast tagasi ei anna Lai;
Voĺdu `olli `kange, temä miu es `palle Nõo;
tu̬u̬ om väega `kangõ inemine, tu̬u̬ ei anna sukugi tu aśaga `perrä Har;
kange kaelaga järeleandmatu taalõ anna vi̬i̬l `vitsu, mõ̭ni lat́s om `väega `kangõ kaalaga;
mi vana hopõń om nii `kangõ kaalaga, ta ei käänäʔ, `kaksa vai ohjaharu `kat́ski Har;
kange peaga 1. sõnakuulmatu `Kange `peaga [hobune] Rei;
`kange `piaga obu Mar;
see on `kange`peaga poiss Mär;
kis seokse `kange `peäga, pane rauad suhu, sis jõuad kinni pidädä Vig;
`kange `piaga obusel on kang `vaĺlaid vaja Juu;
`kange `päägä obene Puh;
2. õppimisvõimetu tuim ja `kange `pääge Krk;
poiss om `kangõ `päägõ, täl ei nakkaʔ midägi pähäʔ Krl;
kange süda(mega) järeleandmatu, jonnakas `kaŋŋe südamega, `kaŋŋe südä sies Lüg;
üks va `kange südämega inimene Mar;
`Süakas on `kange südamega Hää;
Kai on südamest `kange, ajab oma `õigust VJg;
`kange südä siden, ei si̬i̬ järele ei anna Kod;
`kange süä sehen `justku sia `tapjel Krk;
ta om nii `kange `süämega, `kossegi ei anna `perrä, rao vai tüḱk küĺlest Ran;
`kangõ süämegaʔ Se 3. kõva,
tugev; suur, äge `kange maru Kuu;
`kange külm ja pakkane;
`kange tuul;
`kange valu õli Lüg;
üks mies oli `kange `kaardi `mängijä;
`kange lume `pöllü Vai;
Maru on köige `kangem kut kaksteist `palli on;
Äi sääl tεε midagist, kes see `kangem pool on Jäm;
poud on nii `kange olnd Ans;
ilm leheb `kangeks tuuleks;
keige `kangem kaert oo rumbi tuus Khk;
kisub tuule `kangeks Mus;
Ah sul oo siis päris kaŋŋe tahtmine linna elama minna Kaa;
ajab oksendama, teeb `kanged valu `sisse Krj;
nii `kange vaev oli südame all Jaa;
Ma tegi sii veel - - omale kange paadi, `puhta tamme puust Pöi;
`kange igi `laskis peast maha, ühna sorises;
ehk lapsed kasuvad `kangemaks Muh;
`kange `töstmesest saab seda vega Käi;
neil mõlemil oo `kange jõud Mar;
`kange tuulega puu ladvad üsna `loogos Kul;
mul on `kange jänu Mär;
Liha oo kõrven panni pial, `kange tuli oli all Han;
akkasid obustega aeama - - et kumma obused oo `kangemad Mih;
`kange näĺg - - kõht oo tühe Tõs;
Nigul oli malõs kõege `kangõm Khn;
suust aeavad `väĺla `kanged kõrvetsed Vän;
ärg on lehmast ikki paĺlu `kangem Saa;
` mul on ise ka iad nõdrad prillid, peaks `kangemad olema Ris;
vie juoks - - se tuleb `kange tuuldest HMd;
moa `ohra tehti koa ikka sügavama moa sisse. ta on `kange `kuiva `kartma Kei;
norm pannakse `jälle `kangemaks;
minul põle nii `kanget näĺga old Juu;
`kange uuviga läksime [pulma] - - nuored inimesed, `kange luśt `minna Jür;
oli tene `kange koloo·si korra `vaendlane Tür;
tuule iil on nii `kange, et tõstab `õhku, viib ära Trm;
ja siis akas `kange piavalu ja palavik `piale selle Ksi;
neil (jõemüntidel) on väga `kange lõhn Lai;
tuli `u̬u̬gas, - - `kange `jõuge palas, ku müüri `puhtes pühit Hls;
lõhup `kanget valu, nõnda et ei jõvva mitte kannate ka ärä Krk;
sarra tetti. üits `kange kuurma iki sard Ran;
`tulli `kange müristämine ja välk Puh;
vanast `olli nii `kange küĺm `talve, et varess satte lennust maha ja `olli valmiss Nõo;
tiigi pääl oĺl nii `kangõ iä Urv;
täl kangõ nohu, silmist pand vett maha Krl;
tu om `kangõ `kuhtu`käüjä miiśs Har;
nii `kangõ külm, mia `maahha t́silgahti, tu̬u̬ `külmi Vas;
`kangõ põud, kõva, oĺl hää `hainu `pandaʔ Se4. tubli, hakkaja; jõuline, mõjuv `enne oli nii `kangei inimisi old, et pand kohe nii `kange sanadega kohe `kinni selle `pulmahobuse - - jalad Kuu;
sie on nii `kange `tüöle, ei sie pia üöd ei `päiva Hlj;
`kuerust tegema `kange VNg;
on `kange `tõisi `lüömä, suur `riiu karu Lüg;
Mies õli kole `kange `juama, et `irmus Jõh;
`Katsu sa, kust sa nii `kanget `poissi `leiad IisR;
nee olid `kanged ölut `kihmama Khk;
`vöttas teise mehel seitse `looma `surnuks, nii `kange mees oli völuma Mus;
ma ole nii `kange unutama Vll;
`lulli `lööma on nad `kanged küll Pöi;
`kartis et mees `kangem nöi (nõid) kut tema Emm;
ma pisiksest peast olin `kange puu `otsa ronima Mär;
Neid `kangid mehi oo `niitma taris Han;
minu ema oli `kange `sundima Mih;
poesid oo `kanged `ratsa `sõitma Tõs;
Mõni [hobune] `oĺli `kange, `pańni päris laiast liidust (jääpraost) üle Hää;
minu isa oli `enne `kange kiba ja `kända kangutama Juu;
tiumies - - oli `kange lugema Kos;
kaań on `kange pugema HJn;
`ämblikud on sui `kanged `võrkusi tegema Ann;
lepad on `kanged võsuma Koe;
`kange lubama, aga kohut ei täida VJg;
kaŕjus õlema `irmus `kange `taĺtaja Kod;
ta oli `kange mi̬i̬s olnd nisukese `tõstmese `piale Pal;
ja tüir inimene on `kange oma `poole `oidja, ei taha kellegile kedagi `anda Plt;
lapsed on kõik `kanged tü̬ü̬tegijäd KJn;
`lamma rasv `kange kohe `anguma SJn;
si̬i̬ om ike üit́s `kange sõami̬i̬s Trv;
vana Riimik olli `kange `puskma Hel;
südidä olekiga, `kange egäle asjale Ran;
kes `kangemb `põimja `olli, läits ette, jät́t teese maha Nõo;
ega ma es `peĺgä midägi, ma oĺli `kangõ verega mi̬i̬ss `täämbädseni Võn;
`kangõ mi̬i̬ss, ei annaʔ tõõsõl hinnäst `võitaʔ Se5. a. ebasoodus, halb, raske küll se oli `kange aeg üle aeda;
Saksamaa aavad on `kanged `luhkuda Jäm;
`söuksed suured jämed tamsalöŋŋad, nee on nii `kanged `kiskuda;
see [vatuka tallutamine] oli `kange töö Ans;
elu on nii `kange;
saaks see `kange aja üle, saab see `kange aeg üle läind, jo siis jälle - - elada saab;
jooma jänu on `kange kannata;
külab nee kiudud kuued `kanged kududa on Khk;
Noh oli ikka kaŋŋe töö küll, aga nääd sa, ära tegime Kaa; `
orjus oli `kange Pha;
põua `aegas o `kange (visa) vihm tulema Muh ||
tige, kuri mees mees irm `kange kui joob Khk b. (ilmastikunähtustest) `kange sää oli rikkund `ketjud `katki ja `laiva tuli `randa Vai;
linnuraja pεεlt `vaatvad targad mihed kut tulab `kange tali;
`kange ilm oli `väĺjas Jäm;
nii `kange ilm oli, aga me saime ikka `öhta tagasi nink Ans;
kui koue `ilma on, müristab ning eidab, siis on `kange ilm;
mehed kobisid küll `luupi, aga nii `kange meri oli, `täitas luubi εε Khk;
kuu oli `söuke seliti, siis pidi `kange kuu tulema Pha;
ku meri `kange on, siis aeab üle `parda `sisse ku `tuiskab Hää6. tugevatoimeline, kontsentreeritud, ant lahja se oli nii `kange nagu `margur, pani `inge `kinni Jõe;
leheline õli `ninda `kange et muna `sõisas lehelise pääl Lüg;
`Kange kui `piiritus IisR;
küll sie on `kange `karsi·tsa Vai;
see oo nii `kange, et se vötab iŋŋe sehest ää Khk;
Ta joob nii `kanged teed, et ajab suu `lahti Pöi;
õlot käärib `kangeks Kul;
`rohkem põletada saab, siis oo `kangem lubi Var;
see tuvakas oo `kange. tä oo nii `kange, et tahagi tät änam Mih;
kis naa `kangega pesu pesta võis, käsi ei pann ju `vasta sellele Tõs;
Inimese kusi ju kipitab ka aava pääl, aga neil ta on vi̬i̬l `kangem, va kusirautsikatel;
sügismere räimel on `sõuke `kange rasu, ku maha `kallad, põleb ku tuli maas Hää;
si̬i̬ ät́ik on liiga `kange Saa;
`kange värv, süöb löngad ää Ris;
aga see on `kange viin, `tõmmab mokad `krämpsu Juu;
Paĺlu ei või `panna, `kange on, söeb ää Amb;
`kange kohv on kõhe viha Iis;
mõni õlu on `kangem, mõni lahjem Lai;
küll om kõva ja `kange [viin], mea tat võtta ei või Krk;
seebi `ki̬i̬tä pidi olema nii `kange lippe nigu kana muna `kandu pääl Puh;
aga mugõl `olli nii `kange, et võt́t käe `katski Nõo; [arst] kirot́ `kangõ roho Räp ||
alkoholist Eile sai poistega seda kanget katsutud Pha;
7. väga, kangesti on `kange `kiire `tüöle Jõe;
minevaasta oli `kange ea pöllu kasu Krj;
`kange paks mets Phl;
`laudeks tamme puu pidi `kange elos olema;
`kanged magusad õunad Mar;
raudsipelgad need olid `kanged kibedad ammustama Mär;
olid `kanged `valged kaltsod ümmer säärte Lih;
`kange ilus `vaikne ilm oli Kse;
Nii `kange soolane, jusku kõrvetab keele pääl Hää;
ta oli nihuke `kange pikaldase käimaga ka;
`kange visa `niita Ris;
`kanged iad küpse leebad olid Nis;
ärjaga oli `kange ia `künda Hag;
nüid on `kange `raske aeg Juu;
`köster `kange tige mies Jür;
Seelikud `tehti `kanged laiad Amb;
`kanged rammusad kuerad, `jäksavad ammustada küll JJn;
tuba `kange `sumbund, soa jo akent `lahti teha Tür;
minu isa oli `kange maias õlle ja viina `piale Pal;
`kange kivine maa, paĺlu kive Krk;
`kange kuum päiv, ta kõrvetab ku tuli jälle;
temä om nii `kange ihne Nõo;
`kangõ vihmanõ suvi oĺl, es `saava `aina tetä es midägi Urv;
tuu om `kangõ tubli tüü miiśs Har Vrd kanke1,
kanks
kanks kanks g kanksi kangekaelne, kade, tige Üks kanks inimene, tige, toores, `kange`kaelne, jusku ammustab;
Ei tää kuda si̬i̬ poiss nii kanksiks on kasvanu;
Ära‿nd ole nii kanks, anna teisel kah Hää Vrd kange
karnas karnas g -e, `karna tujuti tige inimene Karnast on `karta, ku ta nägu `ju̬u̬nult kodu tuleb, karnas tiib oma tükid läbi ja `pääle selle on inimene `jälle Hää
karune1 a karu|
ne g -se Jõh S(-
o- Hi)
L(-
o- LNg Mih),
spor K(-
o- Ris)
Kod Hls Krk; g -sse Khk,
-tse Muh Han Mih Krk;
-nõ g -tsõ Khn 1. a. karvane, karvadega (udemete, sulgede, ogadega jne) kaetud või varustatud niid on suured karused kraed, palitutel ja meeste jökkidel ka Jäm;
karuse `jalgega kana (suled jalgadel); köige karusem kala on üljes Khk;
Kellel karused käed on, see pidi rikas inimene olema Pöi;
suur karune abe oo;
karutset pidi kasukas;
Sile läheb karuse `sisse =
käsi läheb `kinda;
aa arud laiali, kihuta karune vahele =
obune pannakse `vankri ette Muh;
sa oled karune kut kuuse türu Emm; [merehärg] nii karune ku egavene patakas Rid;
karune koer;
karune kael Mar;
kus sa lähäd selle karuse lõuaga Mär;
`estess oo lina karune (kui lemmed küljes) Vig;
Libe pistab karust = kinda kättepanemine Han;
tõhk on karune loom Var;
ei ruogiss neid ää, oma karust abõt Khn;
karost tikerbärid Ris;
karusest `välja püöratud kasukas VJg;
kes karune, sel ää mesilinnu õńn Hls;
suu puha karune, suu kiḱk `karvi täis;
küünär karust, peotäüs paĺlast =
viht Krk;
karuseks tõmbama kaśs tömmab ennast karuseks koera kohe (ajab karvad turri); kana luksub, tömmab karuseks ennast Khk;
karused marjad karusmarjad –
Lih Aud Pär PJg Tor Saa SJn karused marjad ette magusad Tor ||
sassis, segamini karune pεε;
nii karune, sa jo `karvade sihes `kasvand Khk ||
s karune koer (euf hülge- ja kalapüügil) Rei || (kirumine) ossa vana karune küll VJg b. fig (jõukusest) Tuulingu `möldrid olid oma elamisega teiste sias ikka püsut karusemad küll Pöi;
Mees läks järjesd karusemags Emm;
ta tegiśs mu `puhtess ja `palless, ess jätä mul karust `jalga ka änäp Krk2. a. krobeline, ebatasane; kare, karm keelika kivi, `kurdlik, karune pöllu pεεl;
karune riie `vastu ihu Jäm;
ööveldamata laavad on karused;
tee on nii karune kut käristi;
`raśsviil (raspel), suur karune puu viil Khk; [kui leotamata] viid `kuivama, leha võtab sure karuse korra `pεεle Kär;
ihna käi, karune köva käi;
karune jää kui lainetuse `järgi `kinni külmand Pha;
Käed on nii karused ja `karpas Pöi;
kinel nee [rubid] olid, senel jähi näunahk karuseks Emm;
karp on karune koor puu `ümber Käi;
nõelutud särgid oo koa karused Mar;
need oo `seoksed `pissed karutsed ja jässakad, `seoksed männasagarad, `seoksed `pissed männad Mih; [kui] `viltsed lõngad laud olid et venisid, sis raputadi `tuhka `peale, sis tegi need karusemasse PJg;
karune tee;
viisk ei ole libe, on karusem `käia Vän;
karune lõng on jumsuline Kos b. jäme, kore, aganane, lustene [kui on] `lustjane vili, siis karune ning kesine leib Jäm;
pudru olnd nii karune, teind `perse kibeks Khk;
`pooldid oli ju nende aganatega segamine se jahud - - sõtkuti jälle senna [leiva] `sisse siis neid karusid jahusid Pöi;
leib oo tänägune üsnä karone, see on va `luśtene leib Mar;
kui kied `sisse `jäävad, siis `tievad leiva karuseks Ris c. ebaühtlaselt, korratult tüükaline, kõrreline labu ots on ka karune veel Khk;
põld ühna karune rohuga Muh;
igavene karone maa jääb taha kui nüri vigat;
karune niit Rei;
kui vikat nüri on, jääb karune niit Juu;
küll on karune eenäm, alvass aetud (niidetud), eenäkõrred lipendäväd Kod ||
karune pea kangaspuude sakkepea –
Vll3. fig (halvast ilmast, tormisest merest) ilm leheb nii karuseks, sedavisi `eetasse, kui piline ning nii `kange tuul on Khk;
Akkab siit `lõuna alt `lõõtsuma `jälle, on nii suur paks karune, `varsti on tuul toŕm käe;
Meri oli juba `õhta nii suur must ja karune (kohises, lainetas), `ongi tuul toŕm käe Pöi;
Kui akab tuuleviru tegema, siis akab veepind virvendama ja lεheb karuseks Emm;
ilm nönna karone ja segane Ris;
`tuiskab ja sajab, täna on karune ilm Kei4. fig tige, kuri keris karuse külje välja (rahulik inimene muutus kurjaks) Emm;
naene oo enni nii sile ja lipe, aga päräst oo naa karune et Vig;
Oli päris karune ja okki täis, oli paha naise `vastu Han;
on sie inime üks karune luom ikka, kui ta teise `vastu pahane on VJg5. kärisev, kare, kähisev (hääl, kurk) kurk `aige, sellepärast ääl nii karune Khk;
see meil naa karu ~ karuse äälega kukk, akkab `laulma `söukse suure läre äälega Vll;
harak teeb karust hääld Phl;
siu kurk ka karune, kurgu karutsess tõmmanu Krk6. jäme, labane, sündsusetu (sõnadest) paigal ajab karussi sönu suust `välja (vandumisest) Khk;
karune söna, ära seda `ütle Phl7. -karva, -värviline suubid isastel `eeti allid olad, lammaskarused allid;
kahe karune aeg (videviku või koiduvalguse aeg) Jäm Vrd karvane,
karu5
karvane karva|
ne g -se Mus Pöi Muh L(
karbane)
K I Hls, g -tse Kõp Vil M T;
-nõ Võn V, g -dsõ, -tsõ(
`karva|
nõ Har,
-n Lei, g karvadsõ);
`karva|
ne g -se R a < karv1. a. karvadega (kaetud) piu täis `paljast, `küünar `karvast = viht Jõe;
sile `pistab ja `karvane `mölletäb = käsi ja kinnas Lüg;
Päält `karvane, siest `karvane, üheksa `süldä `ümbert `karvane = heinakuhi; `Karvane nagu `siili ema `põõsa taga Jõh;
`karva`marjad on `karvased Vai;
karul o ea karvane kasukas Hag;
karvane nagu Eesav Juu;
mädä takune lõim, karvane ku aokubu Kod;
suur karvane koer. pika karvaga Pal;
karvased siared Lai;
`piḱse peni om serätse karvatse ussikse Nõo;
karvane kask (kasukas) San;
karvatsõide `jalguga kikass Har;
vahelikuʔ omma sääntse vahadsõʔ, päält karvadsõ;
karvanõ ku vana tühi Se;
karvanõ lihm, pikä karvaga Lut;
karvased marjad karusmarjad –
VNg Kod Vil M V vana karvatsi `marju põle enä `kuskil, allisse läksid Vil;
karvatse marja puhmass Hel b. sassis, turris; ebatasane pää on `ninda `karvane, `pampalas puha Lüg;
mõni puu kohe üsku `sambla nuuśtik, karvane Amb;
kaare jääb karvaseks, viirud jäävad vahele Sim;
kuiv ja karvane rükis, ei seesä akin Kod;
kiiss om `seante karvane, suur arjuss seĺlä pääl Krk ||
konarik moa on vahel karvane ja kare, kui külmetama akkab Juu c. fig rikas, jõukas egä kaik `karvasemaks `muutu, et `vaesi piab ka ige olema;
`Künsib küll, aga egä `sendä `karvasemmaks saa Kuu;
Näe juba vähe karvasem kui teised, kohe käib pea püsti, ei näe ninagi pähe Trm d. karm, tige Karvane mees nende `tööleste `vastu Pöi;
Libedi `lambi (sõbralikke olendeid) mahub pailu `ühte `lauta, karvasi (riiakaid) mitte `kahtegi Hää;
küll on aga tige ja karvane Juu;
Keeris omal karvase külje väljapoole (hakkas kurjustama) Emme. fig Kodu-kasvand ja karvane (kitsa silmaringiga inimene) Emm |
karvase (~
pitkä)
näppegä (varas) Kod2. -karvaline, -värviline, värviga kulukarvane uss Käi Vrd karune,
karvak,
karvakas
kibe1 kibe g -da R(g -jä Kuu, -dä Lüg Vai) L(kebe Mar, kjõbõ Khn) K(-dä KJn) I(-dä Kod); kipe Saa g kibe|da (-dä) Rid/ke-/ Vig Mih Puh Võn/-õ/; kjõpõ pl kjõpõdad Khn; kippe g kibeda TLä; n, g kibe Vai Sa Hi/ke- Käi/ Trv Pst; pl kibed Lih; komp kibem Kõp; n, g kipe Muh Mar/ke-/ Krk Hel Puh Ote, pl kippe Hls; n, g kipõ San V(g kibõhõ Vas; p kibõhõt Kan, kibõh[h]õt Se, kibõ˛õt Urv Krl; transl kipõss, kibõhõss Vas, kibõhõst Se); kippe pl kipped Vai
1. a mõru, mõrkjas, viha Kes kibejä `kannatab, sie magusa mekkib Kuu; lähen tuon seda kibeda vett (viina) VNg; pippar tieb suu vihast ja kibedäst Lüg; liha vöttand kibe mau `juure; `andas `moole ka `viina, nii irm kibe oli Khk; Nee va punased `tuhli riud on kibed Pöi; `õiskapuul oo punased kiped marjad peal Muh; võil oo kebe mekk, oo kebeda `võitu; mes keele peal kepe, see leeme peal lepe Mar; kui sa kibedad (tubakat) tõmbad, siis on sul keel koa kibe et Trm; koirohol on kibe maik, `kangess vihad Kod; lehelist katsud keelega tilga, tunned kuhe et kibe, kui ta lahja on, ei ole kibe Pal; teinekord apu piim on kibedast läind Lai; kibe ja mõru ku tubak Trv; kardule om kippe, kavva vällän om, siss läävä kipes Hls; paĺlu `su̬u̬la pant, nõnda kipe, ei või suhu võtta Krk; ma‿i taha toda kibedat `rohtu Nõo; kupatedu kapst es ole konagi kipe vai mõrru Ote; Taa leib om `õkva˽mõru kipõ, `hapnamist om paĺlu saanuʔ Urv; küll oĺl kipõ, suu pańd `õkva `hõ̭õ̭hkama Plv; Kipõ nigu kesvä vesi (mõni süük vai ruug) Räp; ku `liikvat võtat `suuhtõ, tege suu kibõhõst Se; suud kibedaks tegema (veidi) viina võtma, maitsema läks `körtsi `jälle suud kibeks tegema Khk; Säh, veta pudel, tee suu kibeks ka Kaa; tee koa suu kibedaks, võta koa meie `viina Juu; annab `viina, `ütleb, võta tee suu kibedäss Kod
2. a a. (teravalt) valus; hell, tundlik; kipitav vanast `võeti `kartuli ikke `kopraga, `kopras ei tie käsi kibedast Lüg; Kibe kui `kirbu `ammustus Jõh; Ai, ärä `torgi `nõelaga, kibe akkas IisR; `puusad on kipped (haiged) Vai; sai kibed sääred Jäm; pudru olnd nii karune, teind `perse kibeks; `andas tulise kibe laksu `moole; sihest kibe `aige, siruta sa‿ p ennast `vöigid mette Khk; Sugulane äi aidate naiseks vötta, sugulasel `olla [suguühe] kibe Pöi; nöges körvedab ka, on kebe Käi; omiko poolt tuul oo kuri ja kibe Kul; `narblane kuseb jala `peale, aga ermus kipe on Mih; Karedad matsalk̀ad õeruvad naha kibedaks Jür; küĺm `kiskus silmad üsna kibedast VJg; küĺm võt́is näo kibedäss KJn; jala sääre nõnda kibesse võttan Trv; [vähkidest] ei `saaki kõttu täüs süvvä, enne lääve moka kipes pähän Hls; kurk oo õige kibe ja valuss miul; kipess võt́s periss jala alt, `liiva `mü̬ü̬dä `kõndin Krk; kabja olliva kibedass jäänu kruusa ti̬i̬ pääl Nõo; kipõ nakass (saunas oli kuum) Plv; nahk kibitses säläh, om kipõ sääne Se; perset ~ taguotsa kibedaks tegema ~ lööma peksma kui sa‿p kuule muidu, tee su `perse kibeks Khk; ot, ma tien sulle taguotsa kibedast VJg; lüün su `perse kibedäss KJn b. valu tekitav `kartavad kibedi `kärbäsi; midä kibedämb vits, sedä `kallimb laps Lüg; kui on ägedad `ilmad, siis on `einäd kibedäd Vai; Kadaka viht on kibe Mus; poiss pole veel kibesid `vitsu saand Kaa; püme kärmes, veel kibemad kut arilik kärmes on Pha; kiuspuu - - kibe puu, valus puu (okastega) Vll; Kärmpsed akkavad juba kibeks minema Pöi; verekihvtitus on väga kibe `aigus, väga suured valud Juu; minä võt́in kibedä vitsa õhvale, tämä ei lahe `lüpsä Kod; Ma tu̬u̬ kipõ˽vitsa˽`sisse, kibõ˛iidõ `vitsuga lahu su `perse kuumass, ku sa˽sõ̭nna ei˽kuulõʔ Urv; midä kibõ˛õp vits, sedä `armsap lat́s Krl; vits kipõ, lat́s nopõ Har; ku kipõ vits, siss um makuss lat́s Plv; tuuraluu oĺl innõ kusõl - - tuuraluu `oĺle `väega˽kipõ luu Räp || fig Suu ees libe, seljataga kibe (teeskleja, kahekeelne inimene) Emm c. (silmade või nina) limanahku ärritav `kanget `kimburit ajas toa täis, sie on kibe suits Jõe; küll tänä ajab kibeda `suitsu VNg; Sie ving tieb silmäd kjõbõdaks Khn; nõnda kipet `vingu olli tuba täis Hls; sann om kipe (vingune), lätt `silmi Ote; timä küt́t kibõhõpa sanna ku tõõsõʔ Vas d. fig valulik; rahulolematu, vingus Kibejä `näügä `nindagu `amba valu `kannatav inimene Kuu; Kulistab pudeli tääve viina ää, ei tee kibedad nägugi Han; tegi kibeda näo Tõs; Ise mies kua, aga `viina võttõs tieb kjõbõdad njagu Khn; olet `seatse kibe `näoge Trv || päeväge ei saa `äste `vaate, `tõmbat kipess (hrl `kipra) näo Krk e. Nii paha pueg tieb küll isal emal `miele kibedast IisR; Vaene inime nuttis kibedid pisarid PJg; Mi̬i̬l um kipõ, et `vihma satass ja˽rehekese˽ `pesmädäʔ Rõu
3. a raske, vaevaline, vilets aad on kibedad old, mõni `räägib, et tuleb viel kibedamb aeg Hlj; tieb elo kibedäst, ei saa enämb elädä kudagi Lüg; `Kõikse kibedamb aeg oli sie, kui pidin `üksi `kohta pidama IisR; meie pole koa kibedamad elu näind, oleme naapaelu noored Mih; lääb kibeda elu `otsa Ris; aga `keisri valitsuse aeg oli kibe elada HMd; `ennemuiste oli ju se asi väga kibe, ega põld jo `kõiki `aśsa `saada Juu; Nuorepõline elu oli väga kibe JJn; [puu]`riistade pesemine [oli] `jälle üks kibe tü̬ü̬ Äks; küll om kibedit `päivi siin ilman nättu Nõo
4. a, s kiire, pakiline, hädaline; rutt, kiirus`olgo kui kibe tüö `aiga, kodo `tüöle ei tule Vai; `paergus on kibe eina aeg, pole `aega muud teha, veel kibem tuleb ösumise aeg Khk; Asi läheb kibeks, pää (päike) vajub juba üsna madalase, paneme `auru `juure Kaa; kibe `lahti, viis inimest tuli töhe, kaks [jäi] `puudu Pha; `sõuke kipe `lõikus `olli et Muh; iga ühül oma kibe Tõs; kuule mool oo naa kibe töö, et kõik sõrme otsad o tööd täis; `kõikil oo kibe, ega põle `aega `rääkida koa mette Aud; `lauba akkab kibe kardula tegimene Vän; kui nii kibe ei ole siis ta `pääva kodu ei tule Ris; see on kibe käimine, kui kuus `versta `tuńdis Kos; ja mis sa siis [pilli] mäŋ́ŋid, kui sul igapäävane kibe tüö on KuuK; Need käisid siis kibeda töe aal väĺlas töel Amb; küll mul täna oli kibe (palju tööd) Trm; sul õli kibegi asi, tuled nõnna ilja `ü̬ü̬si; õege kibe käsk, õlgu kõhe täedetud Kod; einä aig om kige kipebe päevä Krk; sel kõ̭ige kibedambal ajal - - läits minijäss Leeningraat̀i `ku̬u̬li Nõo; peremi̬i̬s - - võt́t maad suuvve (suhu), kui muld `oĺli makus, `tuĺli kipe põllutegemine Kam; Meil lätt alasi ta asi nii kipõss, et tulõ iks `persega ussõ`mulku `ot́siʔ Urv; Tuli usin palamõ, vesi välle viirmä, raha kipõ kadumõ Krl; täl `väega kipõ asi, läpe ei kohege Räp; kipõ (äkiline) tõbi, ruttu mano tuĺl Se
5. a a. väle, virk; tragi kibe obu vädama; köŕb oli nii kibe minema Ans; Meite noor vöik täkk oo seike kibe loom Kaa; kaua selle kibe obusega selle tee käib Vll; Kibe mees oli leki katust `lööma Pöi; küll oĺli temä kibe, joose, nii et jalad ei putu maha Vil; Kusta om virk ja kipõ mi̬i̬ss, `poiskõsõh oĺl ta vi̬i̬l kipõmb Plv; Tu̬u̬ om kipõ tü̬ü̬d tegemä Vas; Sä olõt noorõmb, sul kipõmb jalg; Kipõ ku tulõsäde (virk inimene) Räp; täl om kipõ käsi (virk tööle); hobõnõ om kipõ, mineḱ ka om hää; [virk inimene] om kipõ `tüühü vai minemä kohe; vana mi̬i̬śs om ka õigõ kipõ vi̬i̬l Se b. peru see obone on nii kibe, kihutab saba Juu; kibe obune on see mis ingub, kui vihane on HJn; c. tige(davõitu) Ärä tämä (hobuse) taha mene, ta on natuke kibe; Kibedi ovustega on `tõiste ovuste vahel `kõige `ullemb Jõh; tige, sańt inimene, selle `kohta `öötakse ka kibe inimene Kul
6. a vähese rohuga, paljaks söödud karjasmaa nii kibe, üsna punab kõik Mär; kui karjasmaa kibe oli, sai `õhta saare `lehti murda `loomadele Kse; loomad on nii kibeda moa peal; obone koa karjasmal teese koha on nii kibedaks söönd, teese koha peal põle `käintki Juu
7. a läbilõikav, kile, kime `lapsed `kiljuvad, `tieväd kibedä äält; `tütrikud `laulavad kibeda `ääledega;`tiiskant on kibe ääl Lüg; suitsu pääsuke, need `kiirguvad kibeda äältega; meni on nii `peenise kibe äälega Khk
8. (intensiivsussõnana) a. (väga) suur, tugev, kange Kibe valu näris `terve üö IisR; kibe nou on `sinnä `menna Vai; kibe kuse äda Jäm; kui oomiku vara koidu sihes kibe külmaga `oue `minna, siis aja `teibad `paukuvad pops ning pops Khk; nii tuline kipe soolvesi `tehti `peale, nii `kange et Muh; nii kebe valu mau sees Phl; küll ta tuli kibeda iiluga Kse; mul on kibe rutt; küll oli kibe uni Ris; täna kaanis kibe küĺm tuul Kei; temal old nii kibe jänu ja joond `küĺma vett; pärast süńnitust käevad kibedad valud Juu; noh ikka kui tuli `lõuna aeg, siis oli [sõnnikuveo ajal] kibe `kastmene nõnnat et Pee; kipe küĺm, kes näppe `küĺge aap Kam; mul um sõrmõhn kipõ halu Rõu; oĺl õigõ hää kipõ külm Vas; kipõ ḱulm, kärre ḱulm Se b. väga, liiga; üpris, erakordselt Oli monel mihel parajasti just kodu midägi kibekiiret tüöd Kuu; [jäi] `tiitsal töö ajal kohe kibe `aigeks Ans; taar on üsna kibe apu; kalad on nii kibeks soolaseks sugend; kahjaga sai [värvitava asja] kibeks mustaks; nii kibe vahe vigat; kibe `valge rätik `ümber pεε Khk; Öun on nii kibe apu, et ajab ösna suu `lahti Pöi; nii kipe suur sõnniku ais `olli Muh; Kibe-kiiret jätkub veel mihklipäni Han; Eks `veimeid `tehtud siis `talgudega kui mehele minemisega kibe kiire kääs oli Kei; pohlad ehk pihlike maŕjad one kibedäd apud Kod; meil om kipe soolatse räime Hls; äste kibe punane rõevass, vai lang Ran; suṕp om nii kippe soolane, et ei saa `süvvä mitte Nõo; Leib om `õkva˽kipõ hapu, vesi tulõ `suuhvõ ku t́salgutat Urv || üsna kibe-kisla soolane, kala ehk liha Jäm; loomad kibes-`keebas jooma `nälgas Pöi
9. s viin Et `viiä `sinne Poruva joesuhu moned `kümmed `pöntüd va kibejä Kuu; Võttame va kibeda ka ikke, tieb `miele paremast IisR; joob seda kibed paigulist, selle pärast on nii `vaene Khk; on sul kibed ka majas? Rei; tä käib selle va kepega `paĺlo `ümber (joob liiga palju) Mar; meki koa siis meie kibedad; mut ku aab kibedat taga järjest, sellega ta elab Juu; anna mulle va kibedad VJg; käisin täna ja võtin koa seda va kibedad Trm; ta käip selle va kipe mõrruge ümmer Krk; Et vaśt `kuigi mõ̭nõ suutävve taad vanna kibõ˛õt sai `kośtki tälle (sepale) tuvva vaih Urv; mehe˽`tahtva jo taad vanna kipõt `väega Plv || (sipelghappest) raudikõsõʔ - - `laskva kipõd, nakass iho õ̭hkama kui Kan
10. s hoop; valu Varesselle valu, `kirbule kibeda, `musta`linnule muud tõbe – `lapse sõrm `terve Jõh; annan vetsaga mõne kepe sole Mar; mesilane, erilane, `lenda libeda-`liksi, tuo sa metta uava `võida, kibedad ära ajada (elitingisõnad) Koe; `taŕvis sulle kibedad naha peale `anda VJg; kibedat saama, tegema 1. haiget saama või tegema kui `lapsed vahest kuhugi kibejä said, siis puhuti `sinne `haige koha `pääle ja `lueti sanu; Mes sa tied `toisele `lapsele alade kibejä `mängies Kuu; Eks `tohter tegi küll kibeda, kui `jalga `uuris IisR; älä `piigista `ninda kovast, tied `miule kipped; tämä `toukas `minnu `maahha, mie sain kipped Vai || fig tämä juttu ei tie `miule kipped Vai 2. vaevama, piinama eks `laagris ja liini tüödes seal oli väga se `toitlus sie tegi kibedad Kad
kihvakas kihvakas Pöi Muh Rõu1. kibehapu Toaril on sõhuke kihvakas maik juures;
Äi ole mitte kena [õlu], suur kihvakas maik on sihes Pöi;
nii `kange apu et ühna peast köis läbi,
kihvakas apu Muh Vrd kihvatis2. torkiv (valu, piste) `Söuke suur ull kihvakas valu on sihes,
vahest lööb sahv sahv Pöi3. õel, tige kihvakas inemine Rõu
kihvt kihvt g kihvti Sa(
kift Jäm Khk)
Muh/-
hf-/
Emm Han Tõs Tor Saa K I Krk spor T,
kih́vt Har Rõu Plv(-
ht)
Vas Räp Se(-
ht);
kihvt g `kihvti Kuu VNg IisR Vai;
kiht g `kihti Kuu VNg, g kihti,
kihi Emm Rei L(
kih́t Kse Han)
spor K;
kih́t g kihi KJn M Puh San Har Vas;
kiuht g kiuhti Ans Khk Kaa Pöi Muh(
`kiuhti)
Hää, g `kiuhti Kuu Lüg Vai/n `kiuhti/
1. s mürk Sinine sie `kihvti juon tuli juo (ussihammustusest); `kuera `kieless on ühüksät `sorti `salvi,
`kassi `kieless on `kihvti Kuu;
`aablane ku `niulab,
siis inimine `püijäb `surra `kange `kiuhtiga Lüg;
mesiläisel on ka `kiuhti `niula `külles Vai;
vöttas `kifti `sisse Jäm;
ussi ammaste sihes piab `kihfti olema,
seda‿b vöi lasta närida Khk;
see oo `kiuhti,
mis inimese ää vötab Muh;
Sarapuukirjul ussil on εrmus `kange kiht Emm;
maa kiht läin sisse Mar;
seal korjatasse uśsi kiht ära suust Kul;
Aptiki rohud oo mõnekorra päris kihid Han;
kassi suus `olla kiht ja koera suus oht Tõs;
ega se kihvt kala sisse ei lähe Tor;
rohe on mõru ku kiht Hää;
silmad läksid `kärna - - `kange maa kiht oli sees HMd;
ei `sõnna vee kallale tohi `loomi `laska,
seäl kihi kord peäl Juu;
näsiniinepuu on päris kihvt kohe Amb; [ussi nõelatud] `aige koht pannasse maa `sisse,
maa kisub `väĺla selle kihti Kad;
lut́ikate kiht on roheline `pulber VJg;
uśsil `üeldasse olema `kihvti pot́t Ksi;
temä võt́s kiḱk selle kihi `sisse ja `surri ärä Hls;
koera suhun om rohi,
kassi suhun om kihvt Krk;
poesike ludsiss aavast tolle kihvti `väĺlä ja süĺläss maha Ran;
prussakile `kihvtit panna,
siss kooleva ärä Nõo;
minev`aasta `panti toda kihvtit rot́tele,
nüid ei ole näid Rõn;
maa kih́vt om naidõ (taimede) sisen,
na võttava maa kihvti henne˽`sisse Har;
müŕkhainul um `väega˽kõva kihft Plv; [roti] kihtiga leeväraasukõsõ pańni katusõ ala liṕikese pääle Vas ||
see oo kihi `andaja (öeld tundmatu kohta) Kse 2. a tige, õel Oi see oo kihvt mees,
äi see sulle εε ole Khk;
see üks kiht inimene Mar;
oli ka üks kihvt mees,
tigeda sõnadega Plt;
Taa‿m vana kihvt mehemüräśk Rõu;
müŕkhainul um `väega˽kõva kihft Plv Vrd jihvt
kihvtine kihvtine,
kihti- Khk Mus Pöi Emm Rei L spor KPõ(
kivt- VJg),
I(-
h́t- Kod)
Plt M Puh Nõo Rõn Har Rõu Räp;
`kihvtine,
`kihti- R Sa(-
f- Jäm Khk)
Emm Mar Tor Ris Lai VlPõ(-
h́t- KJn)
Puh Nõo Kam San/-
h́f-/
Räp/-
h́v-/;
`kiuhtine Kuu Lüg Vai spor Sa,
Muh Ann Har/pl -sõ/;
kihine Rei Kse JMd1. mürgine Vaskhuss on niisugune pruun,
sie on viel `kaige `kurjemb,
sie on `kaige `kihvtisemb Kuu;
kärblaise `siened on `kihtised VNg;
`arsti roho on ka vahel `kiuhtine Lüg;
`Aĺlitus pidada ka `kihvtine olema IisR;
loom on `kiftist `rohtu söönd Jäm;
vesi ussil ep pia `kihftissi `ambud olema Khk;
uśs püstab,
mis `kihtine uśs on,
paisetab `kangest üles Krj;
Koera ammas on kihvtine,
millal see (hammustus) paraneb Pöi;
törvaskant peab `kihvtine olema Emm;
kihvtine ving või mõõrisk Rid;
seda `rohtu `võigi võtta,
see kihine Kse; [kartuli] itted on kihvtised,
neid ei tohi `anda loomale Mih;
seda `öetse küll,
et kirju `olla kihvtitsem uss Tõs;
`kihvtised tikerberid lähvad mustase Tor;
`metsas on küll suured `kihtised uśsid Ris; [Neerutõbisele lambale] `Ańti kihtist `aśsa,
tubakast. Kihtine asi ikka `aitas koa Kei;
sinikad `ööldakse kihtised olevad Juu;
küll oli kibe ja kihtine rohi Koe;
sõi kihtiseid `maŕju Iis;
tulilill - - võib `olla küll on kivtine lill VJg;
kihtised maŕjad ja rohod tieväd `aigess Kod;
omikune süĺg on kihvtine Lai;
Aĺlitand tükid lõegati [leival] ärä,
ni̬i̬d `oĺlid `kihtised KJn;
kihvtine om kiisa luu Trv;
`kärblise si̬i̬ń om kihtine,
kaśs sü̬ü̬,
koolep ärä Krk;
mõni `ütlep et makuss rohi om `kihvtine,
ess (eks) mõrru ole nii sama `kihvtine Puh;
rohu `korjaja korjassiva tungõlterri,
üteldi `kihvtitse olevat sugu Kam;
`tõie kü̬ü̬`vitsu,
nu‿mma kihvtidseʔ Har Vrd jihvtine2. fig kuri, halb, tige sie oli `üsna kade inimene ka,
`liiga `kihvtine `kaigi `vasta Kuu;
see on ka üks `kihvtine olek Pha;
need o nihuksed `kihtised inimesed,
ega nendega keegi akkama saa Mar;
paierlased olid ühed kihvtised inimest,
tigedad ja Kad;
naine om kihtine Hls
kire1 n, g kire Käi Krk Hel, g kire|da Jõe Hlj Lüg/-dä/ Jür, -jä Kuu, -ja VNg
1. a. krõbe, kuiv; kõrbenud kireda `kuorega leib Jõe; kirejäd `heinäd Kuu; `leiva `kuorik on `ahjus kiredaks põlend Hlj; `kartuli `pilku `pietasse `ahjus, on `kuivaned ja kiredäd Lüg b. fig tige sa oled õite kiredaks läind Jür || kirvendav kurk on kire Hlj
2. ere, kiiskav `seĺge päe ku kire, päe kirents `kangest; iluss einäke küll, aĺlass ku kire; tiĺluk räim ja ninda aĺlass ku kire; õbe `karva puhass nindagu kire; õõrut `puhtess ti̬i̬ lusigu, iluse ku kire Krk || käre, kuum Juhtus olema `oige kire einä ilm, `uomikuse `niidukse vois juba `ehtul `varju ala `panna Kuu || Püüda sai siis, kui oli puhta kirega jεε, kui aga jεε olli alt karune, oli noodapüük raskendatud Käi
kiskja1 `kiskja VNg Jõh Jäm Krj Emm Rei Mär Kse Tor Ris Hag JMd Iis TLä San,
`kiśkja Juu VJg Trm Plt,
`kisja Hää,
`kiskija Khk,
`kiskje Krk;
`kiskjä,
`kiśkjä Kod Rõn V(-
ja;
kiš́ka Lei); `
kiskuja R(-
o- Vai)
spor Sa,
Mär Hää Juu JMd VJg Trm Plt,
`kesko- Rei LNg Mar/-
u-/,
`kiskui Trv Hel1. murdja (loom) `ilveksed on `kiskojad `luomad Vai;
see on `kiskuja koer (tige, hammustaja) Khk;
unt see köige ullem `kiskja on,
misuke see köige `kiskjam on,
seda ma küll εi tea Krj;
suurtes `metsades elavad `kiskjad elajad Mär;
uńdid ja `kisjad loomad murravad Hää;
sie mies oo tige `justku `kiskja uńt Ris;
kaśs on `kange `kiskja JMd;
lõvi peab olema vist `kiskjamb viel kui lõukoer VJg;
`kiśkja elajas,
`murdja metsalene Plt;
susi olli `kiskui Hel;
soeʔ ommaʔ `kiskjäʔ eläjeʔ,
üt́s `kiskjä kuri elläi Krl Vrd kiskjas12. riiakas, tige, tülitseja (inimene) Õli `kiskuja,
`juodos ku käis sis ikke alustass `riiu Lüg;
nee olid `seoksed `kiskijad ning riiakad Khk;
nii `easte elasime,
ma pöle niisugone `keskoja inimene Rei;
vääga `kiskuja inime,
temaga ei või puil ega mail `olla VJg;
`taplejäd `kiskjäd mehed ei õllud Kod;
`nuaga ei tohi lapsel `küina lõigata,
sest `saama `kiskuja,
`kakleja Plt Vrd kismak3. ihne, ahnitseja, omakasupüüdlik (inimene) üks `püüdäjä,
oma `puole `kiskuja inimine,
tämä kobika ei jättä Lüg;
siin oli va tüir `kaupmes,
naa `eese `poole `keskoja inimene LNg;
peremies on väga `kiśkja VJg;
nemä om `seantse `kiskje rahvass Krk;
mõni inimene om serände `kiskja,
kraabiss kõik `endäle Ran;
ni juudi omma `kiśkja inemise San;
mi˽perremiiśs om `väega `kiśkja,
tii˽sa˽telle ku häste,
alasi timä jorisass Har;
`kiśkjä ineminõ,
`kopka pääl `kisklõss (tingib) Se Vrd kiskur Vrd kisklik2
kisklik2 `kisklik g -ku Lüg/g -kku/
Noa Muh Kse Tõs Hää VJg/
`kislik/;
`kiślik Krl Se;
`kiskli|
kko g -go Vai1. kitsi, ahnitseja ära ole nii `kisklik [öeld kui] inime kisub tese kääst ära vötta Noa;
oo `kange `kisklik inimene,
kisub `kõike `asja oma `poole Tõs;
taa mi̬i̬śs `omgi sääne `kiśklik,
timä käest om väega `hiitra `ostaʔ Se Vrd kismus12. tige, hammustaja see oo va `kisklik koer Muh;
inemine `eślik,
susi `kiślik Krl Vrd kiskjas13. kiuslik, riiakas, kakleja, tülitseja Küll sene ämm õli `kisklik inimine Lüg;
siä oled üks vana `kisklikko ja `taplija mies Vai;
`kisklik poiśs VJg Vrd kisaline1,
kisanõ Vrd kiskja1
kiukane `kiuka|ne g -se tige, õel Vana`tütrigud on kaik `kiukased Kuu
klodi1 klodi hooletu; tige (inimene) On üks klodi Käi; klodi inimene Phl
kobriss tige, mossis kobriss ińemin,
säre š́üändünü Lei Vrd kobras2
kodu|karu
1. taltsutatud karu nie on nie, midä võttavad `Pieterburi `aiast, `pannasse `rõŋŋas nenä, siis akkavad `utsitama ja õppetamaie; vat sie kodokaru `käimine on sedäsi Lüg
2. fig (laisk, tige, kodune) naine Mõni `ütläs tigeda naise `kõhta, kui `naine `riidläs, `naine nigu kodukaru `tõisel Jõh; naene oli kodone nagu kodokaru Juu; kodokaru one naene, laisk, kuradi vedämik, ei viisi kedägi tehä Kod
3. naise suguelund nüid `oige nägid neid kodokarosi, et `silmäd `saivad `selgest Vai; naesse`rahval `üeldässe kodokaru õlema Kod; kodukaru - - abe on, `ambid ei ole Ksi
konkas `konkas g `konka tige, vastutulematu vana täna nönda `konka jutuga;
on üks `konkas inimene Krj Vrd konk4
kuri1 kuri g kurja eP M T, g `kurja R(n `kurja Vai), kuŕa (kuŕä) Urv Rõu Vas Räp Se Lut, kuŕja Har, kuŕda Lei
I. a
1. (loomult) tige, õel, halastamatu, pahatahtlik va kuri inimene, akab `paukuma, saadab uksest `välja Khk; Ta oli irmus `sõuke vana kuri mees, me `kartsime Pöi; nii kuri et suits käib suust `välja Rei; Vanad mehed ja vanad ärjad on ühte`mu̬u̬di kurjad Hää; ta on nii kuri lapsega Juu; kurja südamega mies VJg; siin põle `ühtegi `kurja inimest Iis; kui jumal tahab kedagi nuhelda, siis annab kurja naise Lai; kurja naise `kohta `ööldi, et kuri koer kaitseb õue; süda ei kanna kuri `olla Plt; ää inimese eläss üte `amme sihen ärä, kait́s `kurja ei saa küünin ärä eläde; kurjepet inimest änäp `taeva all ei oole Krk; kui kareda juussed, siss [on] kurja `süämega; tu̬u̬ om kui karu uhak, kuri ja äkiline Ran; peremi̬i̬ss ollu nii kuri, et mitte üits poiss ei ole `tohtnu `tüt́rigu manu `tulla; inimese om kurja, `kaeva kudass üits ütte maha sõkku saava Nõo; jummal `kutsõ timä siist kuŕjast ilmast välläʔ; noorõn oĺl õks periss hää inemine, nigu vanõmbass lätt, nii lätt kuŕembass Har; lätt kuŕass Plv; küll sai mullõ miniäkene, kuri ku kurusslauk Vas; kuŕemp kui huśs, vihasap vi̬i̬l Se; mis sa tan kirsut kuŕä kurguga, kuŕä helüga Lut || (loomadest) kuri unt võib `karja `tulla; `kurja `ärgidelle `pannasse `rõŋŋas nena Lüg; kuri koer ikke `õue `oiab Jõh; kurjad `kärpsed, nii kibest närivad Mus; Kuri puĺl oli, see läks nendel juba talve kurjaks Pöi; `ämrik oo kuri loom Kul; se on tige kuri obune, plaksutab `lõugu ja ammustab Juu; eks neid `kurje `luomasi ole igast seĺtsist pailu, näe rebane kua VMr; üks oli kuri täkk, ei saand `päitsid pähä Pal; kit́s kurivaim om kuri, aab kate jala pääle üless, siss tuleb annab sulle paogu; ega siinmail kurjembat ei olegi kui uśs; tiĺluke koerake, aga - - kuri, ta‿s lase sul `liiku kah Ran; kuri oenass pessäb `lambit Puh; peni `oĺli kuri, ta‿less vana `kaśsi ka `purgnu; tu̬u̬ puĺl om jäĺe kuri, tu̬u̬ `surmab `õkva inimese ärä Nõo; `täämbä `oĺli mihiläse `väega kuŕjaʔ Har; kuri lehm oĺl, es `peĺgä˽pińni kah Rõu || (taimedest) kõrvetav, torkiv põllo ohakas ei ole kuri Kul; ühed on raudnõgessed, tiĺlukesed, ni̬i̬d on kõege kurjemad Pal || (pahasoovlikust plaanist, teost vms) see `olli ju kuri tegu Muh; ta ike kurja `nõuga sinna usse manu om `lännu Nõo; kuri silm euf kaetav pilk ära völutud, kuri silm üle kεind, loom ep kasu Jäm; Ju nendest (põrsastest) kuri silm öle käind on, et nee `söuksed kännid ja kärna punnid on Pöi; keik piimanöud topiti ära, et kuri silm ei tieks ära Ris; kuri silm on sellest luamast üle käind Koe; noort `luoma ei tohi kurja silmale näidata, siis jääb luom `aigest Sim; kurja silmaga inimene `silmas looma ära Lai; `kurja `silma väga kardeti Plt; mõni lu̬u̬m ei sü̬ü̬, o tal om üits kuri kahe silm üle käenu Trv; kel pruunid siĺmäd, tol olna kuri siĺm Ran; kuri siĺm om üle käenu, lehmä om ligeda nigu `mõstu Nõo; `juudasitta pit́sitedi lehmäle `kukrohe `karvu `sisse, tu̬u̬ oĺl kuŕa silmä `vasta Rõu
2. vihane, pahane ma sai taga üsna kurjaks Khk; sai kurjas ja vihases, akkas `põrkima PJg; rehepapp soand nii kurjaks, et akand `nuhtlema sial ärrad Nis; sai kohe kurjast selle jutu `piale Lai; temä `seante kare vaimuge, ruttu saa kurjass; selle `pääle tõstets õige `kurja kõnet Krk; kui kurjass vai tigedäss saab, siss om siĺmä `jõĺli pään Ran
3. halb, paha; kehv; hull vms Mes ühele `kurjast, see `toisele `marjast (ühele meeldib, teisele mitte) Kuu; tämale on nüüd kuri tuju `pääle tuld Lüg; Kui kuul on `söuke ratas `ümber, siis tuleb kuri ilm Jäm; läksid suure kurja ilmaga merele Khk; kui seased `tahkivad, siis `teadvad `kurja `ilma Muh; kondid ühnä valotavad, küllap tuleb `kurja `elma Mar; üt́t kuuludab `kurja `ilma ette, ku ilm kurjale läheb, sis ta ti̬i̬b ürt-ürt Saa; ilm lähäb kurjale Koe; kured lähvad, kurjad ilmad VMr; `nõidumine on ike ennemast kurja põhja pial Iis; ilm akkab kurjale mineme Hls; kolmatel pääväl lähäp ilm kurjal Krk; käib nigu kuri ilm, nägu vissin pään ja krimbsun Ran; paremb om kuri kodu ku˽hää külä Har; mügiŕ tege `kuŕja tü̬ü̬d, aja liĺli˽kõ̭iḱ `ümbreʔ Rõu; kuŕal elol om kuri ots Vas; kurõ˽lät́sivä, röögeväʔ, no tulõva˽kuŕaʔ ilmaʔ Plv; taal mehel omma kuŕä˽`kumbõʔ (kombed) Se; hüäl tunnil kõnõlda, kural `ki̬i̬ĺde purdaʔ Lut; kuri tõbi suguhaigus, süüfilis Kuritõbe - - `tõivad mehed `kruonust IisR; ta oo `kurjas tõbes Mär; `siuksed kurjad tõbed `öeldakse olema `rantsuse `aigus Vän; kes kurjan tõven, si̬i̬ viiass `tohtre ala Krk; tu̬u̬ om kurjan tõben, tollega ei tohi üten `sanna minnä ja `süüvvä Nõo || (iiveldamisest) süda on nii kuri ja paha Juu; südä nii kuri, et kaku vai `süäme soone `vällä Puh; ku `kärbläne lääp piimä `sisse, mina toda `piimä ei taha, südä lääp kurjass Nõo; ma˽kaabidsa mõ̭nikõrd ubinat ku˽süä kuri om Har; mul um süä kuri, ei˽taha süvväʔ Rõu; süä lätt kuŕäst Se || Äi näind kurja undgid (ei teadnud aimata) Emm || fig (varastamisest) Kuri käsi on kallal käind Pöi; sa oled kurja tee pääl käind Emm; Pole see looma töö mitte, sii on küll kuri käsi kallal käind Rei || (kuulujutust) kurjad kieled tiavad `riakida, et Linda akkama `uopis emast `suama VMr; sa˽käüt naidõ `kurjõ juttõga alasi `ümbre Har
4. (suurust, tugevust, ägedust vms rõhutades) a. ränk, raske; ohtlik; raskesti talutav Öröläne `niulab, siis on asi kurjemb Lüg; tuli oo kuri, ää kisu tuld Muh; küll oo need (sügelised) kurjad ää `kaotada, `kangeste kihelevad Mar; koeranaelad või `kasvajad, rooś on isi kurjem Aud; `Kitslest riiet on kuri `seĺga ajada Hää; kuri akkav `aigus HMd; tal on nii kuri `aigus kallal Juu; angerjat om kuri `mõõta, angerjass kisup kõverase nagu uśs Trv; `lassi olli kurjep seĺlan kanda [kui lähkrit]; `kiskline puu om kuri `raiu Hls; si̬i̬ om kuri lugede säänte ki̬i̬l (transkriptsioonist) Krk; murõʔ um kuŕemb ku tõbi Lut b. suur, hirmus, kõva, kange, tohutu `undil on `kurjad `ambad; `mõtle ku pali ma nägin `kurja `vaiva Lüg; `kiskusime linad ära, oh see oli üks kuri töö Rid; omiko poolt tuul oo kuri ja kibe Kul; Oad ja `erned `tahtsid vahest `kurja `keemest Kei; obune on kuri komistama, paĺlast komistab Juu; kõbi om kuri tuld `võtme Hls; õige kuri põhja tuul Krk; täämbä om kuri `piḱnõ Kan; Plussa Jako [on] kuŕarikaśs Vas || väga palju Seepi läks ikkagi kurja moodi Kei; siin nõmmes on sinikaid küll, `kurja `moodi mõni sügise Lai
5. paljas, tühi; ainult ta om nõnda `aige ja ärä lõppenu, eng liigub kurja luude vahel vi̬i̬l; om vast `täämpsess ja ommeness sedä engekest kurja luie vahel Krk
II. s
1. kurat, saatan, vanasarvik, vanaõelus `Annad `õhjad `kurjale, ajab obose `metsä; sie pime kuri tahab `õige `välla ajada Lüg; Pani plagama `jusku kuri `kannul IisR; törva `ristisi `tehti lauda uste `peale, et kuri es saa `loomade kallale `minna Mus; mees `karjun, jumalaga ma˛i·lm, nüid kuri mind viib Muh; kurja`aigus, kuri kallal old jälle Vän; kuri enam üle risti ei lähä VMr; kuri `kiusab, kui `jutlust `kuulad, tu̬u̬b une `piale Pal; [pudru] männad pidid olema viie aruga ehk `seitsme aruga, viie aruga pidi olema viĺja mänd, kuue aruga kurja mänd Lai; naine oli pand kõvasti `karjuma, aand mehe ülesse, et last ära `riśtida, et kuri tikub kallale Plt; kuri kihuts tat taga; ku kurja kähen ollu (väga kõhnast inimesest) Krk; kos `piḱne lü̬ü̬b, sääl olna kuri Puh; Ära anna kurjale sõrme, kuri aarab terve käe Nõo; vana kuri om esi vidänü tedä nii `kaugele (halvale teele) Kam; vanast `oĺli kurjaʔ, `kävve inemisi `kiusaman Krl; ku `kelgi [loomal] ollõv kuri manh, ku kahru `vi̬i̬bev `sisse sinnaʔ `hu̬u̬nõdõ, sõ̭ss karh aiev kurja `vällä Har || fig (kirudes, pahandades, ka naljatades:) põrguline, sunnik, kurivaim Oh teid `kurjasi VNg; kurjad tia, mes teevad HMd; kurjad jah, `raiskasid tüdruku ära JJn; moonami̬i̬s ta `oĺli - - tei `mõisa tü̬ü̬d, aga `oĺli kurjal ää pää Ran; no kuda sa kuri `endä nii täis olet söönu; mia tedä `kurja (atra) mitte ärä es mõśta nii säädä, et tä ää oss ollu Nõo; om kurjal küll kahe siĺm, kes mu looma ärä kahet `õkva Kam; Kuri ti̬i̬d, kes tälle ta latsõ um `iśknü Vas; ma olõ õi näid `nännu `kuŕju ui; kuri timmä ti̬i̬d, kos tä kattõ Se || nõidus, kaetamine nee (täid) on tal (loomal) kurjast `selga `pandud, kes tεεb kes nad pani; mu ema oli ühekorra kakskümmend üheksa nädalid `aige, `jälle teise inimese kuri Jäm; ta‿m kuŕda rävästet (kurjast vaimust vaevatud) ińemiń Lei || euf vana matakas (uss), vana kuri Muh; Vanasti `oĺli `uńti ikki kurjase `üitud Tor; kurja vanduma ~ hüüdma ~ panema ~ tõmbama vandesõnu kasutama sa oled vana inime ning sa üiad, vannud ikka `kurja; aeab pümet `kurja `välja Khk; `vandus `söukest `kuuma - - `kuuma `kurja aas suust `välja Jaa; tõmmand täie `suuga `kurja Kei; mutku paĺlast vannub, mutku üiab seda `kurja Juu; tema pand täie `suuga `kurja JõeK; akas tuliss `kuŕja `vanma Kod; vannud `kuŕja, aad `kuŕja suust `väĺja Pal; muud ei kuule kui ike sedä `kurja `vällä aave Hls; Kuis saʔ noʔ olõt nii hukah, olõt naanu `kurja suust vällä ajama Vas; kuri karjas asi halb; pahandus käes Nüüd on kuri `karjas, kui täma `jonnist jagu ei saa IisR; kui sa oma elu äi paranda, siis on kuri `karjas Khk; kuri `karjas `jälle, `äigas ära malakaga Vll; Kui `koolis ei õpita, siis kuri `karjas Han; kui sa [rehepeksmisel] `taktis ei löönd, siis oli kuri `karjas Pär; kuri asus `karja VJg; nüid on kuri kaŕjan, et kohos tuleb kõhe vitsakimbuga Kod; sul om kuri karjan, ega sa ei pääse; ma ole kuulu, et siul kuri `karja tulevet Krk
2. halb asi või tegu; halbus, kurjus; viha; ant hea Kes `kurja teind, sie `kurja `vastab Lüg; Tuleksid `süöma `õige? Ega ta `kurja tie IisR; `ülged teevad `kurja püüstele Jäm; äi möista see `kergest jutust midagid, sii piab ikka üsna kurjaga `latsi varuma Khk; Mis sa muidu `kurja teise `kohta `mõtled; Inimene on ennast nõnda kurja `sisse annud, äi tea änam midagi mis teeb Pöi; Vana oli `kurja täis; tuli suure kurjaga mu `pääle Rei; `kurja otsani täis, kuri põleb ta sees, muudku tahaks aga teesele `kurja teha Mär; ei teind kedägi `kurja Vig; Tõnu ajas poisi päris kurjaga kõrtsist koju PJg; kui `iaga ei saa, siis kurjaga `ammugi Trm; sädekene ti̬i̬b vahest suure kurja Äks; `ütlesid täie kurjaga [inetusi], kui meel paha Lai; kannatlik süä sehen, kis ää ja kurja ärä kannateb; parem om ki̬i̬t kapustid `ääge ärä süvvä, ku nuumäŕg kurjage; kuri võtt kulbist ja paha võtt paast – ku inimese kurjusteve ja mõni õnnetuss tule Krk; oma eńge `pääle ei taha `kurja tetä; ega see kuri es ole nii suur, aga karistuss `oĺli suuremb Ran; laits ei mõsta jo `kurja mõtelda ette, kui ta `ti̬i̬pki `kurja, ega ta‿i tiiä et tä kuri om Puh; oma saena veeren om iks paremb, olgu nii ää kuri kui ta om; vahel tulep iks `kurja ka tetä, `kurja kurjaga tasuda Nõo; ma‿le ennembide ka ütelnü, et jumala `pallõmine ei ti̬i̬ kellelegi `kurja Ote; ega sa˽noorõ hobõsõga kuŕjaga `kõrda ei saa, paremb käü õks timäga `hääga `ümbre Har; `kuŕja pelätäss, hüvvä häbendedäss Rõu; kes `kuŕja tege meelega, tu̬u̬d nuheldass ilmarmuta Plv; `piḱne um siih ka tennü˽`kuŕja Vas; inemise˽kihotiva˽`kurja üt́stõõsõ `pääle Räp; kand `kiili ja kihotass `kuŕja (õhutab vaenu) Se || fig (keelatud kohta minemisest, seal olemisest) sina magad tuas ja obune on `kurjas (sööb vilja) VNg; poiśs laheb eläjäd kuŕja `piäle Kod; egass tohi ka paĺlu jäiä [magama], sõss lätsiv jäl eläja kurja pääl `jälle Trv; sia om kurja pääl Krk; kas sa `kannu näid - - viimäte lähvä kurja pääle Nõo; kae˽sa naid kannu kah, na˽tüḱise˽kuŕapääle Rõu; jälle tsiga lätt `kuŕja, lätt `buĺbidi, `keśvi, `kaaru `sisse, lätt `kuŕja Lut || tu̬u̬ ollu nii `aige, et tennu kõ̭ik ää ja kurja `alla Nõo || üli `julgõllõ tulõ õ̭ks kuri ots (õnnetu surm) üt́skõrd Vas || ma sai Leena kεεst `kurja, et polnd mette ta `kuube `valmis `ömblend Käi
kurjaline kurjali|ne Puh Nõo, kuŕjali|ne Har Plv, `kurjali|ne VNg, g -se; kuŕjalõni Krl; kuŕäline Se
1. kuri, tige kurjalise inimse Puh; peremiiss oĺl mu pääle õigõʔ kuŕjalõni Krl; mõni um tõsõlõ `väega kuŕjaline Plv; kuŕäline, kellegi `armu anna aiʔ Se
2. kirumissõna oh sa `kurjaline VNg; kõ̭ik põrmandu pääld kurjalise tulliva `küĺge (kirpudest) Nõo
kurja|tegija
1. kuriteo toime pannud isik ke teist tappab - - sie on täis `kurjategija kõhe Lüg; kurjategijad oo `vangis koa, vangimajad oo kurjategijasi täis; kaks kurjategijad `löödi koa `risti Mar; mede külas kurjategijaid põle Tor; ega ta mudu `vangi ei saaks, ku ta kurjategija ei oless Hää; elu põle ia, sellest need - - kuŕjategijad tulevad Hag; sa teed tõese kõhe kuŕjategijäss Kod; kurjategija saadeti vanast Siberisse Trv; ta `pelgäb miut ninda ku elutuld - - nagu mia mõni suur kurjategije oless ollu Krk; temä `olli nii suur kurjategijä, et tedä es saa `valla jättä, `panti `raudu Puh; kuŕjategijät nuheldass ilmarmudaʔ Har; varass `umgi˽kuŕateḱij Rõu; `mustlanõ üldäss ka kuŕategija `pääle; kuŕatekei taba taga, hüätekei aia taga = püss ja ader Lut
2. pahateo, pahanduse tegija; tige, õel on üks kurjategija inime, `kurjust täis alati Juu; ega ämmõlgas kuŕjategija luam õle; eina ajal on neid tuli madusid, aga tema kuŕjategija ei õle Kad; [nirgi] oleks lõksuga saand kinni et ta oli kurjategija, ta tegi paha Iis; kurjatekij, inimeste pahandei olli uńt Hel; niä (ämblikud) kuŕjategijä ei olõ, `kuŕja ei ti̬i̬ Rõu; suurõʔ kuŕategijäʔ `meh́tsele omaʔ hiireʔ, nimäʔ järäväʔ mulguʔ tarolõ `sisse Räp; pakan (vanapagan) olõki eiʔ suur kuŕa tekei Lut
3. leebe kirumissõna ta (rästik) kurja tegijas oli vörgu lena `külges `kenni Rei; vaat kurjategijast, `vaata, mis ta räägib Mär; mis sa kurjategijas karjud, muud ei ole kui üks näu ja näu (kassist) Vig; sina kurjategijas oled mo `lambad kõik ää vaadand Mih; kanad kuŕjategjatsed on puha ära `lõhkund `peendra Saa; (koerale) oo kurjategijas küll, nüid sue süek, ei nää `süia JJn; mine nüid seĺjäss ärä, mes sa teed tämäle kuŕjategijäle (vallatule lapsele) Kod; oh te kurjategije, te ei ti̬i̬ muud ku uĺakut Krk; kurategijä ummõhtõ ńjo `kärpseʔ Se
kõhn kõhn u IisR,
Pöi Khn Saa Rap SJn, g kõhna Muh spor L Ha,
JMd MMg spor KLõ eL,
`kõhna u Vai; n, g kõhna Muh L K I hv Nõo,
Kam San V(
kõhõn Plv Räp Se),
`kõhna Lüg,
köhna Phl;
köhn spor Sa,
Emm Phl Ris,
köhen Emm Rei, g köhna; pl `kohnad Jõe1. a. lahja, kuivetu siin oli meri ein,
`luomad `läksite `ästi ramusaks,
kevadi kodus olid `kohnad väga Jõe;
vanad `luomad ja inimised `jääväd `kõhnast ja `vaesest Lüg;
nii köhn,
sellel pole liha `ollagid pεεl Khk;
tä na kõhna,
põle muud kui luu ja nahk Tõs;
näost kõhn,
kõhna `näoga laps Tor;
Siĺmad `aukus,
si̬i̬ on kõhna või `lõpnu Hää;
ta on nii lahja ja kõhna,
aga ta ei söö sugugi;
mõni on kõhna inime,
aga suur kõht Juu;
poiss lõppend kohe ära,
näost jäänd kõhnaks et Koe;
kõhna õlen,
kolm `uastat sängin Kod;
kõhn kitsas nägu Lai;
kuivetand kõhna,
lehm nigu kiitserjas Plt;
obene kõhnasse jäänu Trv;
justku kõõluss,
igavene kõhn ja peenike Pst;
mes i̬i̬st emä kõhnass jääp ku laits nisa otsan om,
laits kisup emä kõhnass;
temä ei ole paks,
ta‿m `sände kõhna poole Ran;
lammass lääb ruttu tubliss ja kõhnass kah Puh;
kui sia kõhna om,
siss om suust tõbi `sisse lännu (vähe söödetud) Nõo;
är˽`prällenu vasik,
kõhn ja kõtt om suur San;
kuass meid om kõhnõmb,
kas Mari vai maʔ Har;
nigu üt́s pirru tuka,
pääväst `päivä jäät iks kõhnõmbass Vas;
kae `määrtse naase võt́t kui tingõsse,
kõhõn ja `väikene Räp;
`ńaolõ kõhõn,
iholõ kõhõn Se ||
euf rase [ta] om jo kat́s kuud kõhna;
tuu naańe `olnu vi̬i̬l kõhna,
pujägaʔ Se b. (tervise poolest) nõrk, kehv, vilets si `uasta inimesed nenda köhnad Vll;
silm läheb kõhnaks,
läheb alliks,
ei näe änam mette Mar;
mu esä om `kõhnu `rinduga inemine,
nigu `külmä putuss,
nii nakass jälʔ köhimä Har;
vai om timä ka `tervüsest kõhnass jäänüʔ Vas;
sa olt kõhna meelegaʔ,
kõhna mälogaʔ;
silmist om `väega kõhna nägemisõgaʔ Se c. fig (võrdlustes) kõhna nõnna‿gu kinnas;
si‿o nõnna‿gu kabeliss ärä karanud kõhna;
mes one kõhna lu̬u̬m,
nõnna‿gu `luidunud rujo Kod;
kõhn ja kleenukene nigu aa teevas Plt;
kõhn ku kontsik Trv;
kõhn ku nahk kunagi Krk;
Kõhn ku surmavari Hel;
kui küĺleluu väĺlän,
siss üteldi et,
kõhn kui redel;
kõhn nigu kiibak,
paĺlass kondi unik;
ta om kõhn nigu kuiunu kiiss;
nii kõhnass jäänu,
nigu lõhna pääl kuivatedu;
peenike ja kõhn nigu läbi `laudu `kistu Ran;
kõhn nigu luu sard jälle;
kõhna nigu `kringli,
poole versta maa takast võis obese küĺleluu ärä lugeda Nõo;
kõhn kui `korjuss Ote;
Kõhna nigu luu ja nahk; [ta] Oĺl nii är˽põdõnuʔ - - kõhna nigu˽vana luu kirvõss Urv;
Ja˽jääss kõhnass nigu˽reteĺ,
küle `luuki umma˽`pistü Rõu;
Kõhõn ku `kõrnõkull;
kõhnass jäänüʔ nigu vilujakõsõʔ omaʔ õnnõ; [loom] jääse kõhnast ku vana `kimle,
ei sü̬ü̬ʔ midäge Räp;
ta (lehm) om nii kõhnast jäänu kui koĺgits Se d. (taimekasvult) kidur, vilets köhna teraga vili Vll;
mis olid ned vähämad [vilja]terad,
kõhnemad terad,
need tulid sis `pekstes `väĺla Lih;
Kui vilets kõrs on kõhn,
sis `öeldaks kõrsakas vili Hää;
kõege kõhnemad alused (terad) on kõpped MMg;
taĺv võt́tis rukki kõhnast Pal;
kõbud on kõhnad terad,
nigu kestad Plt;
mes serände kõhn lina `olli,
tu̬u̬ `olli `jutra täis Nõo;
kui kõhn ain,
tet́ti rua tiĺlembä Kam;
põld ni˽kõhna nigu üdüśk,
mu˽libõlõss tuulõ käen San;
tuuĺalotsiss üldäss nii ku saŕatass ja sõ̭ss kõhnõmba˽teräʔ lääväʔ ala tuulõ Kan;
hagu kaar,
jüvä um peenüke,
kõhna˽kaaraʔ Rõu;
kui kõhn lina oĺl,
tu̬u̬d ańd iks `õkva keerotõdaʔ Plv;
Timahavva om rüäl pää peeńkene,
niʔ teräʔ ka kõhna Vas;
Nii kõhõn vili,
et konna kargamine om nätä Räp;
śoo vili `vaimlanõ olõ‿i kohegi kasunuʔ,
kõhn om Se Vrd kõhnas2. a. lahja, vilets; vähene (söögist) kits elab kõhna toeduga ja lepib oedu `veega Lai;
kui sü̬ü̬k om `väega kõhn,
siss jääb latsel kasu `kinni Nõo;
`väega kõhna ja laih liha,
is olõ is vägevät liha Har;
vaest taa piim no rasvalõ kõhnõmb um;
no vähämbih pidosih siss oĺl nii samatõ kõhnõbaʔ söögi iks Rõu;
nuu˽söögiʔ oĺliʔ ka `väega kõhnaʔ olnuʔ,
sõ̭ss oĺl näil inemiisil `väega hõel elu olnuʔ Vas;
kõhõn sü̬ü̬ḱ Se ||
närb ta oo nii kõhn eese söömaga Mar;
kõhõn `sü̬ü̬mä,
kõhna söögigaʔ;
kõhõn `sü̬ü̬jä Se Vrd kõhnaline b. vilets, viljatu (pinnasest) meil on siin kõhna paik,
ei soa `vilja kedagi Trm;
rükki põld oo alb ja kõhna,
ei õle kedägi suada siält Kod;
nõmme maad on kõhnemad maad,
viletsamad Plt;
soearjass kasvap sääl,
kos vana lahja vai kõhna aenamaa om Nõo;
äie aenamide pääl nakati `aina tegemä enne `jaani,
`kõhnu pääl es tetä Kam;
`Haańja vallah um armõdu kõhnaʔ maaʔ,
savi kuńdiʔ Rõu;
kõhnõba˽maaʔ oĺli˽riigi käeh,
noid mõiśnikiʔ es võtaʔ Plv;
`Tat́rek külvete kõ̭gõ kõhnõmba maa pääle,
hää maa pääl ai˽`väega `kasvo Räp;
kõhõn maa kotuss om ja kehv Se ||
fig tol talul om karjamaa kõhn (talus anti viletsasti süüa) Nõo c. vähene; vilets (asjadest, nähtustest) kes `väikse nõrga mehe,
noil olliva kõhnõmba [kandepuud] Kam;
taa maja ka vaest kõhnass jäänüʔ;
Kõhnõmbõst kraamist tet́ti obõsõ tekiʔ ja˽põrmandu `rõiva Har;
oĺl küllʔ `väega˽kõhna tuli,
a piḱäpääle `piisü iks suṕp arʔ Rõu; [orashein] matt vilä är˽ka kuʔ,
nigu kõhn arimine eh́k likõ;
küll kõhnah `saisusõh (kehvas seisus) inemine eläss,
et nii rumalat tü̬ü̬d tege Plv;
kõhn `aastak;
ma˽tiiä äs,
et - - iä ni kõhn om Vas;
ahi om kõhõn,
pae om nõrk olnuʔ,
leevä alomanõ pu̬u̬ĺ om `pehmest jäänüʔ Räp;
kõhõn vihmakõnõ Se ||
kõhn `vasta `võtmine küll om külälise jaoss,
`olkõ no rahu õ̭nnõ Vas Vrd kehno3. vaene, varatu sie on `kõhna ja `vaene Lüg;
ti̬i̬ `vaesel ääd,
või kaitse kõhna `karja,
si̬i̬ om üitspuha,
temä iki sellege rahul ei ole Krk;
`jõukil peremeeśtel siin oĺl,
muĺgel [kultivaator], aga kõhnõmbil es ole Kam;
esä oĺl näet ni kõhn et,
es jovva˽maia `ostaʔ Urv;
kosta˽kõhna i̬i̬st,
a är˽läüdäku˽tuld sinnäʔ,
kohe olõ‿i vaia Rõu;
na˽kõhneba eläse vinguh ja kiidsuh (vaevaliselt) Vas;
kõhnastõ eläseʔ,
kõhõn talokanõ;
tel om vähäp tõbrast,
kõhnõp talu Se 4. euf kurat, põrguline, kurivaim (ka int) a. kis köhnale vöib südand `anda;
Ku‿sa köhen tikud;
mis sa köhn sεεl teed;
Vetaks köhen sehantsed `asja Emm;
Köhen,
säh [ütles, kui] `andis mei koerale kompvekki;
Oh köhen,
kui ilus see on;
Köhen tääb,
on see [kirn] veel `präägud `aitas Rei;
köhn on `pehmem [sõna] kui korat Phl;
kõhn teab [kes on] minu isa LNg;
kõhn `võtku `teitid Vig;
kõhna kuradi(ma), pagana(ma) köhna kräba auk,
köhna krańts (öeld ulaka lapse kohta) Phl b. fig halb, tige kõhn inimene HJn;
tä um `väega kõhna vaimuga [inimene] Plv Vt vanakõhn
kärt1
1. (vana ja tige) naine üks liik vanu `kärtusid on koos Jäm; va tüdrugu kärt; va tige, va kärt Mus; aja kärdud kokku, siis luat `vaĺmis Juu
2. fig vares varessed oo kärdud, kiitsakad oo rõõdud Muh
3. tige üks va kärt naesterahvas Kse; kärt ja kuri inime Tõs
lõmer lõmer Var, g -a Mar Kse Tõs,
-i Han1. peru; tige See lõmer [koer] tuleb kallale ka,
kui ta lahti pääseb Mar;
lõmer obu ei `kuula `keeldu ega `oidmest;
lõmer obune,
sellega ei saa `saadu vädada Kse;
obu `müllab ja jurab,
tuline lõmer;
puĺl oo ikka pahur,
obu oo lõmer Var;
lõmer lehm muud ei tein kui `röökis Tõs ||
ablas oled üks lõmer,
looma `kohta ja inimesel niisama ka,
ahmib ää,
mis ta kätte saab Kse Vrd lõmesk2. üleannetu need oo lõmerad - - lõkerdasid `piale (lastest); lõmer - - sihuke poiss,
ulakusi,
vallatusi [teeb] Kse;
Kõik kohjad need lapsed läbi `joosvad,
nuuśvad ja ää `lõhkvad,
igavesed lõmerid;
Seda lõmerid ma ole juba oiatan Han
mork2 mork g `morgi tige inimene Isäisä õli va tuline mork, ei õld tõist `niisikest tulist `morki, tämä õli `ühtälugu vihane Lüg
mõigas mõigas, möi- g `mõika, `möi- Han; `mõiga|s g -sse Jõh IisR(g `mõika)
1. vaikiv inimene See oo mõigas, ei lausu `musta ega `valged; nigu möigas seisab vakka, mette üks sõna ei räägi; vahib kui möigas, ei `ütle sõnagi Han
2. ebasõbralik, tige (inimene) Va `mõigas on `teine, alati `torris, mina `selle `mõigassega `räekima lähe; `Mõigas mies, `longutab `ühte`puhku `jusku tige obune IisR
mõru1 n, g mõru VNg/mo-/ Lüg Pöi Khn Hää VJg Trm Kod Pal Äks Plt Pil KJn Trv Pst Urv Krl Rõu, mõro VId, mõrru Hls Krk Hel Ote Rõn, möru Khk Vll, mörö Vai; mõru VNg/mo-/ Vig Kul/-o/ Tõs Tor JMd Tür Trm Ran Nõo Võn Kam Ote, mõrru TLä Ote, g mõruda; mõru g mõruve Hel; mõrru g mõruva Har; n mõru Saa VMr Iis San, mõro VMr Võn, mõrru Kam San, mõrro Vas; komp mõrõmb San/-ŕ-/ Vas
1. a. mõru maitsega; kibe, viha ku on puol `tuores - - siis on mõru õun Lüg; aab kuor on mörö Vai; kui easte viha asi on, siis `öötakse mõro Kul; õlut oo mõru, naa mõruda maeguga kohe Tõs; lepa koored on mõrud Hää; laps ei taha mõrudad kohvi JMd; mõru mekk süögil Iis; tuul on `kartuli mõrust tehnd Trm; [särje] lõkut́sid oo mõrud, piäb ärä `võtma Kod; siis oli neid kaera `lillesid - - paĺlu rukki ulgas ja leib oli mõru Pal; umala õitest keedetasse ti̬i̬d ja pannasse õllele juurde, si̬i̬ ti̬i̬b õlle mõrust Äks; ma ei taha `siuksid mõru `söökisi KJn; piim mõrusse löönu Trv; Koieinä vesi om mõrru ku tubak; siga mõrrud ei taha, siga taab magust `asja Hls; mis te neist mõrru `marjest sööde; või seene om suure kõllatse, mõrrut `piimä om täüs Krk; taaŕ om mõruvess lännu Hel; sibul om `vinge ja mõrru, aga ku ta kõtun om, siss om ta ää küll Ran; miul `olli ka oma keerutedu sigar suun, ta‿`lli mõrru kui kurat; ka‿kos om naŕr, ubina om magusa, piip om mõrru, a temä tahap `piipu Nõo; ku rohi `väega mõrudass `lät́se, siss pańni jälle `tsukrutüḱi `suvve Võn; ku ma olli talu `ti̬i̬ndre, siss `olli kõ̭iḱ ää, mis ette `anti, aga nüid om kõ̭iḱ `suule mõrru Ote; siss oss iks mõŕõmb ollu, ku tuda kupatõmise `li̬i̬mi är ei olõss valanu San; mädärõigass om mõru külʔ, a˽liha manu om õigõ˽kinä Urv; ma ei taha mõrudid `marju süvväʔ Krl; si̬i̬ kaaĺ om mõrru nigu taabak, tege suu mõruvass Har; lakk pääle mõrro `viina Plv; mul om magusit `sü̬ü̬ḱe, mul oĺl mõrõmbat Vas; `lambatatte ei süvväʔ, mõro om Räp b. kirbe, vingune sann om mõrru, suitsust om jäänü mõrru maik `sanna Ote; Kaeʔ inne um sann mõru ja˽kuum, mehe˽`kandva tu̬u̬ `vällä Rõu; sannah mõro lõhõn - - siseh Räp || kipitav ku sannan om `vingu, siss om silmil mõrru Ote
2. kuri, range; kange, vali üks mõru mies õli `neie isä, tahi, et poiss `kõrralikkult `karjas käib; on vihane, siis `räägib mõru `äälega Lüg; vana kaśs on ikka nii mõru, ta võtnd käde ning süönd põlle `sisse augu Pöi; `täämbä om mõro külm; kül˽sai mullõ minijäkene, kuri ku kurusslauk, mõro ku ritk Vas; mõro `süämega; `väiga mõro inemine om Se
3. pahur, viril, tige (ilmest) ära ole nii mõruda `näuga JMd; tegi mõruda näu pähä Trm; mikkeperäst sa `seantse mõrru `näoge vaadit miu `pääle Krk; Mis sul nii mõro nägo pääh, olõʔ noʔ lahhemb Vas
4. subst a. lõhn; maitse; mõrudus `Siokõst piibu mõru `vaotas tua täüs et; Igävene pasa mõru lei ninässe Khn; toidul paha mõru juures Koe; kilgastand mõro [piimal] juures VMr; aava koore mõrru om uisa kihtist üle Krk; humala - - nää `andva mõrro Se b. viin ta käip selle va kipe mõrruge ümmer (armastab viina) Krk; ma ośti üte pudeli mõrro Plv; ma võt́i toda vanna mõrro Räp
möir3 möir g möiri tige, pahur inimene inimene pahur kui va kuradi möir Var
möirakas möirakas Mus Kaa tige möirakas - - jurab testega `kangesti pailu Mus; Oo üks va igavene möirakas mees, seikest kas vei karda Kaa
mürsä `mürsä tige, kuri (inimene) Sene mies õli periss `mürsä, ei `naine `tõhtind `iitsatadagi Lüg
naidik naidi|k g -gu tige naidik naane Lei
nüüster `nüüst|er g -re tige, ahne olend Temä olli ju peris `nüüster, temä es lase `tõisi `ültse eläde Krk
oksiklane oksikla|ne IisK, õksikla|ne Trm Kod, `õksikla|ne Lüg Jõh, g -se; pl ossikladsõ Lei
1. okslik `kuuse puu on `kõikse `õksiklasemb Lüg;
kui õlid nisikesed vilitaned ja kole `õksiklased [
palgid]
, sis kui leid `kirvega, sis `silma munad põrusid Jõh;
ärä ike ni̬i̬d õksiklased puud annavad `pi̬i̬rgu küĺjess Kod || ossikladsõ `pakla (
jämedad takud)
Lei Vrd oksikline 2. piltl tige, karm sääl õli valitseja `ninda `karme ja `õkslikane inimeste `vasta Lüg; Mina tämäga pikka juttule ei õle saand, aga `ütlävad, et kole `õkslikane pidada õlema Jõh
pahur pahur g -a Kuu Hlj Sa Muh Rei hajusalt L, Pä HaLä JMd Koe VJg Lai VlPõ Puh Nõo, -i VNg Iis Kod, -e Hls Krk; pahu|ŕ g -ra Pal Trv
1. püsimatu, rahutu; ulakas [ära] lase `lapsed `ninda pahuraks `menna Hlj; laps one pahur ja `tüütu VNg; jömsikas, mis sihukst pisised pahurad poisid olid Jäm; kui obu pahur oo, pannasse pea jala `külge, nöör `siutasse `ümber jala Khk; Ruskekiri söńn oo igavene pahur lojus, äi seda pea ükskid aid Kaa; [haned] `piiskavad rohu ää, pahurad linnud ko ikka Pha; `Lambad on sügisest nii pahurad, et mitte änam `aidas äi seisa Pöi; sa oled üks `irmus pahur laps Muh; loomad on pahurad Rei; kui üks pahur loom oo, viib teised aiast `vällä Mar; eks kohi ärg ole ike vagusam, puĺl ike pahuram Vig; pahur loom pannase kõõnusesse, et tääl mitte naa ia `minna‿i oln Tõs; pahuri tükka teeb Aud; pahur laps tikub igale `poole Tor; kes pahuraks läks, `pańdi laud `silme ette, et loom ei näin HMd; pahuraks poisiks läind `koolis Juu; pahur laps tieb paeĺu pahandust JMd; ilmatu pahurid lapsed Kod; mõni laps jońnib, on nii pahur laps, ei seisa `kuśkil Plt; pahurad loomad, kis paegal ei seesä KJn; kärsitu ja pahur lait́s Krk || piltl ülemaa tuul, kui tuul rinnu `pεεle on, on meri pahuram Jäm
2. tusane, tige Pahur `nindagu vana tüdrik Kuu; On üks va pahur inimene, kodu riidleb, peksab Pöi; see oo üks `seoke vana pahur mees Tõs; ei salli neid inimesi, kes nõnda pahurad on Hää; ära `näita kedagi oma pahurad nägu Lai; miks sa nii pahur oled, mispärast sa nõnna mośsitad Plt; pahuŕ - - om ike pahane Trv; Vanami̬i̬s võtnu purjun pääga pahuran paesun malga ja `pesnu naese ja latse majast `väĺlä Nõo; va pahur laits, moka trommin Puh
pasnits pasnits tige inimene ta üits - - pasnits iki om, ta mõni inimen võh Krk
pigane piga|ne g -se tige `oige pigane inimene Vai
pöörakas pöörak|as g -a tige See `sõukse suure pööraka alt`kulmu `voatamisega; Nee on öhed pöörakad kõik, üks pole teisest param Pöi
pöüring `pöüring g -e tige, halb inimene Vai seld `pöüringeld `ühtki hüä sana `kuuleb; Sidä`aiga `menned näd (parunid) vade `oite `pöüringeks Kuu
rivetu rivetu tige on va rivetu inimene JõeK
räpsägäs `räpsäg|äs g -ä äge, tige küll on sie inimine `räpsägäs ja tujugas Vai
rüve rüve Khk, g -da Jõh Vai
1. halb, tige sie oli üks rüve inimine Vai
2. ropp küll ta on rüve Khk