[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–40. vihik (a–sokitama)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 159 artiklit, väljastan 100.

abi n, g abi üld(g avi R), avi van Trv; seesü avi|s Rak Sim, -n Krk Hel

1. aitamine, abistus; see, mis aitab laps sureb ka `kirmisse kui abi ei saa Jõe; sie (põllumaa) `anneti kaluritele abiks, et `muidu kalamies sureb `nälga Hlj; häbü olis old hakkada abi `hüüdämä; vana `paati ja vana naist saab viel `värvi abil ilusaks Kuu; kas tuliksid `mulle vähest ajast avist VNg; `meiesuguse abi ei `aita `sinne midägi; minu emä õli puol `tohtri `saarnane inimine, tämä tegi `luomidelle abi Lüg; üel võttab [soolatüügas] ühest `asjast abi, `teisel võttab `teisest `asjast abi Jõh; tama käis `miule avist Vai; `ilma täma abita saa ma läbi küll Jäm; üks kolm nädalid oli [pruuttüdruk] `pruuti abis Khk; siis es ole `arstide abi `saaja enne vanast Kär; lähen - - paulma ja abi ajama Vll; eks see ikka abiks nõuks ole Muh; inimeste abiga `hoiti nad keik (lambad pesemise ajal) `senna vee `ääre Phl; ma kõik elma abita - - töö ää teind Mar; võrgu vastalesed [on] mere `jääres kalameestel abis; oli isat abis Var; kaśsi suust pidi `öössa `ohtu tulema ja koera suust `öössa abi Mih; Sio abissõ mia enäm ei usu Khn; abi ega `armu `mulle `kuśkilt ei `anta Pär; Juuli tuleb meile oome abis kardulid noppima; kui nägemine alb, sis `võetasse prillid abiss PJg; sai ika läbi ise oma abiga, et ei old sõnna obuse abi `tarvis Hag; tema on ea inime, `aitab ja annab ikke teesele abi; nüid on kõik aśjad ja abid katsutud, nüid katsun veel seda viimast abi Juu; Sa said oma sõńniku küll [talgutega] `kärmemini `väĺja, aga sa ise pidid `jälle `teśtel abis `käima Amb; ma `aksin vallast abi `saama Ann; lähän kua nendele õnnetumatele abist VMr; tema käis alati sel `kõŕtsmikul abis `viina müümas VJg; ilma jumala abita ei saa `kuigi `kaugele Iis; ei ole `kuśkilt abi ega `armu `loota Trm; küll tä kisendänud abi, `ükski ei sua abi tehä Kod; `võt́sin kepi `piosse. ega ma siis ei kuku - - kepist on suur abi kohe Pil; `lahke egäde `vastu, kus abi vaja, panep käe `külgi; es saa rõõvast `seĺgä, es saa maha ilma abite Krk; mia olli avin, me istutimi [taimi] Hel; rü̬ü̬k abi Ran; ku sul `endäl `jõudu‿i ole, abi `armu ei ole mitte `kostegi `lu̬u̬ta Nõo; massa `aiguss ei jättev, tollele ei saavet kudagi abi Rõn; ku abi ti̬i̬t, siss abi saa; kui kedägina ei olõ sul abin, siss piat üt́sindä tegemä Har; kiä `sańtmah käveʔ, noile iks `ańti aṕi Vas; mul olõsi api vaia, tiiä‿i kost saiaʔ Se; arbi`ańdja, timä and api Lut; appi ~ abi ~ abis(s)e abiks, aitama (töös, tegevuses; imestust, ehmatust, pahameelt väljendavates hüüatustes; tervitussõnades) `tulga abi `paati vedämä Kuu; võttas `tarkuse appi, aga tuld sest `vällä kedägi; tüö `juures `üüdasivad: jumal appi Lüg; tuli meid abi tühe Kär; ole sina meheks mind abi tulemast Vll; tule sa jumal appi, `vaata mes nüid oo Mar; `saatis teise `moole abise Kse; `kartole`võtmese `juure `võeti `päilisi abisse Mih; tule mind abise koa Tõs; ta lähäb oma sugulast abi Khn; pakkus ennast appi Ris; taevas tule appi Koe; tüed ei jõua teha, `piame enestele appi `võtma VJg; isa palub appi siga `tapma Iis; tule jumal appi, mes sel nüid viga; kui siämendätse, siis vanem rahvas `ütleväd: `jõudu `tü̬ü̬le, jumal appi Kod; tulliv pühabelt meid appi Pst; `tü̬ü̬lisi `võetse välläst abisse Hls; `tulden appi, `panden käsi `külgi Krk; kut́s miu appi `lehti raguma `siale; vanast ku rügä põemeti [öeldi:] jummal appi Nõo; ma karaśsi tälle aṕpi Räp; tere `joudu, jummaĺ appe (öeld kündjale) Se

2. a. (kellestki, millestki) kasu, kergendus ei ole abi tast sugugi Kuu; midä abi sest `viina `juomisest on Vai; mis abi mool `poistest ka oo Käi; neist kana munadest, neist `üöldi ikke [tervisele] suur abi olema KuuK; teeb tü̬ü̬d, aga kedägi ei õle sess abi Kod; siss ma tuusi, et tollest `määrmisest `olli põlvile abi Nõo; `Kapstist oĺl kah vanast suuŕ abi Urv; kas tu̬u̬st abi saa, et sa vannudõ hobõsõid Har; must (minust) olõ õi abi `tolmu kah Vas; ma [aadrilaskmisest] joht api es tunnõʔ Räp || (lahasest) `tohter sidub käe abide varale, kui käsi one `kat́ki Kod b. lisa, täiendus piimale keedeti jahusuppi `juure ja `pańdi `sesse, see oli siis piima abiks Rid; [kartul] oli naa jahude abi, kui ruki vähä oli Mih; ennemuśte olid kitsed ka old `lehmadel veel abiks Ann; [kambritele] `võeti rihaalusess abi (ruumi juurde) Kod; `kartolt `pańti nigu jahule appi [leivategemisel] Plv

3. abiline suur mieskond, et üks on `kapten, sie on `kapteni abi, on `tüürmann, `tüürmanni abi, siis kokk, kokka abi Kuu; võttasin abi omale, `endal tüö `jõudu vähä Lüg; ta lihab abi perese `tooma (naist võtma) Jäm; `kohtumihe abi; kirjutaja abi Khk; Ma `vötsi omale ka einaajaks abi Pöi; täna oli [karjasel] ühest perest abi, `omme oli teisest perest Koe; `paerga metsaülemad ja abid, siis oli metsa ärra VJg; mis nüüd viga, sul abi kõrvas Iis; [väike laps] isä abi, emä tugi Kod; kellel ei olnud inimesi, `sii võt́tis rehele abi Äks; ta ise oli `meister, võt́tis abi kua Lai; üits vallavanemb oli, tõese oliva abide Trv; saadat `vällä [mõisa] seidse inimest: jalgteomi̬i̬s, jalaabi, `tõpre teomi̬i̬s, `tõpre abi Krk; tütär tulõ emä abi, poig esä abi Rõu; vallavanõmbaʔ ja timä abiʔ Räp || (rahvast, inimestest) täna oli `saunas pisine abi (vähe rahvast); pidasid pisise abiga pulmad; nendel suur abi (palju töörahvast) kää Khk

ahju|esine Ahju esine nii pala, et otse `õõgab Pöi; ahuesine puĺl (kakuke), ahu ees enne ää küpsetet Var; Ahuesine `ränkä `täüde Khn; ahju esine - - käib ahjust kuńni seenani Nis; Ahju esisel soojendad ennast Kos; ahjuesised parred käeväd tala piäle Kod; ku no `vahtsõ ahu ti̬i̬t, siss teḱke kah `raaskõsõ piḱemb ahuesinõ (ahjukoldest) Har Vrd ahju|edine

haikõl(l)õma `haikõl(l)õma Urv Rõu, da-inf haigõldaʔ Kan Har

1. aega viitma, jõude seisma [oli] jäänüʔ `haikõlõma, `u̬u̬tsõ vai `vah́te Kan; Mi‿saʔ `haikõlõt, ti̬i̬˽tü̬ü̬d kah Har

2. edvistama, alpima; vigurdama mis sa `haikõllõt alati, `tempõ ti̬i̬t Kan; ku latsõ `hullasõʔ, vigurdasõʔ - - (öeldi:) `jätke˽joba uma `haikõllõmine Urv; taa rõba `tütruk, haikõllõss Rõu Vrd haiklõma, heikõl(l)õma

haiskama `haiskama, haisadaʔ

1. raiskama, priiskama ku `kapla tiit, sis üldäss ka õt haisaku‿i ni paĺlo linnu; mõista as elläʔ, haisaśs kõ̭ik uma kraami arʔ; mes mul viga haisadaʔ, umma rahha raisadaʔ Se

2. lobisema timä om `haiskaja Se

ajama ajama R(-maie Lüg) V(-mõ Krl Har; uja- Lei Lut); ajama, aeama, `aama eP(`aema SaLä Hi Vig Ris) M(-me) T (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

Tähendusrühmad:

1. midagi tegema sundima a. kuhugi või mingis suunas minema sundima, saatma, suunama; midagi tegema sundima; tagant kihutama b. hobust minema sundima; hobust, hobusõidukit juhtima

2. a. jälgede või lõhna abil kellegi asukohta selgitama; ees kihutama, jooksutama; jälitama, kätte saada püüdes või otsides järgnema b. otsima, taga nõudma, kätte püüdma c. piltl

3. (kokku) koguma, korjama a. midagi kokku koguma või kandma; tagavaraks koguma, ahnitsema b. külast midagi kerjama, korjama; kokku, üles ostma c. noorpaarile pulmas raha korjama d. (maksu, palka, võlga jne) kokku koguma, sisse nõudma e. (kokku) kutsuma, paluma

4. sõitma a. hobusega sõitma, kihutama; hobust haigeks või surnuks sõitma b. (jalgrattaga, autoga jne) sõitma, kihutama; (laeva, paadiga) sõitma, purjetama

5. a. (ära) minema, kiiresti käima, jooksma; kuhugi liikuma, tükkima; hulkuma, ringi kolama b. liiderdama c. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama d. (vastuvoolu) ujuma e. kiikuma

6. a. teed, sihti tegema, rajama; (piiri, jälgi jne) ette vedama, märkima b. (maatüki) suurust ja ulatust määrama, mõõtma; (maatükke, varandust) ühendama või osadeks jagama

7. põldu harima a. põllutööriistaga maad harima; põldu tegema b. (seemet, sõnnikut) sisse kündma c. vagusid kündma; kartuleid muldama

8. läbi närima, uuristama a. (mingit ainet, materjali) läbi närima, uuristama, rikkuma b. maad üles tuhnima, läbi uuristama

9. niitma; (vilja) lõikama; (heina, vilja) kokku panema, koristama

10. raseerima; karva võtma

11. eraldama, levitama a. (karva, sulgi, villa, kesta, hambaid jne) eraldama, ära heitma, vahetama; kõõmama, kestendama b. eritama, uhkama, kiirgama, levitama; kaldale uhtuma

12. midagi valmistama, töötlema a. (midagi) tootma, pruulima, utma b. masina, tööriista abil töötlema

13. lõnga hasplile, kehale, käärpuudele vedama; kangast kudumisvalmis seadma; pooli, vihti jne tegema

14. peam terariistaga töötama a. lööma, raiuma, lõikama, lõhestama b. puurima c. höövli sooni, õnaraid jne lükkama d. vitsa, rehvi peale tõmbama e. kaapima, puhastama

15. õmblema; külge kinnitama a. õmblema; nõeluma b. kirjama, tikkima; pilutama c. võrgulina jätkama, parandama; võrgule paelu külge kinnitama

16. a. ka piltl lükkama, tõukama, tõstma b. vees või vette lükkama; (palke) parvetama; laeva või paati vette laskma või kaldale tõmbama; kalapüüniseid vette laskma c. labidaga kaevama; (tasaseks) lükkama; (labidaga) täitma, täis ajama; mullaga katma d. kukkuda laskma, kukutama, (maha) loksutama e. (kangast, riiet) rulli keerama f. sõelast, sarjast läbi laskma g. peale määrima, võidma

17. a. ka piltl (kuhugi) toppima, suruma, sisse panema, lükkima, pistma, torkama b. riietuma, selga või jalga panema, seljast või jalast võtma c. (tugevasti) sööma; söötma, nuumama; jooma; jootma d. (õhku) täis puhuma

18. masinat, tööriista jne liikuma panema, käsitsema

19. teat olukorda, seisundisse viima, teat olukorda, seisundit põhjustama, mingisuguseks muutma

20. hrl impers tekkima; tekitama a. füsioloogilist protsessi või psüühilist seisundit tekitama, esile kutsuma; paistetust, paiset jne tekitama b. tekkima, tekitama, esile kutsuma (teat loodusnähtustest) c.

21. ennast või mõnda kehaosa teat suunas liigutama, teat asendisse tõmbama

22. elama; toime tulema, läbi saama; (aega, elu) mööda saatma, (asjatult) kulutama

23. a. (midagi) teha tavatsema; taotlema, kätte püüdma b. (hrl taimedest)

24. mingis tegevuses olema a. (millegagi) tegelema, (midagi) harrastama; õiendama, korraldama b. (peam tulusel) kala püüdma

25. kasvama, võrsuma; kasvatama, välja ajama

26. a. ütlema; rääkima, kõnelema; vestlema; jutustama b. tähti ütlema; veerima

27. a. (kangekaelselt) väitma,tõendada püüdma; vastu vaidlema, tõrkuma b. tungivalt nõudma, nuruma, manguma; peale käima või sundima

28. a. mingit häält, heli tekitama, teat viisil häälitsema; hüüdma, kisendama; laulma, laulu jorutama b. pilli mängima, puhuma

29. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)

1. midagi tegema sundima a. kuhugi või mingis suunas minema sundima, saatma, suunama; midagi tegema sundima; tagant kihutama Sinu aja igä `tüöle `jusku `laiska huost `hange; Ajamata läks, palumata `tulgu tagasi Kuu; lähän `luomi `karja ajamaie; ädä ajab `ärjägi `juoksu; `sillu`kupjas tuleb ajamaie tied tegemä Lüg; teise küla loomad olid meite odras, ma aisi `kinni; vanast oli üks rubel `trahvi `maksa looma pεεlt kui `kinni `aeti Khk; `tööga üle jöu putkestand, ülearu aeab ennast taga Pha; aa sead pöllale; enne `aeti süidlased `möisas läbi lipu, pekseti Vll; ma liha aa lehmad väljalt ää [koju] Jaa; Pulma omiku siis `sõuksed targemad ja änamad naised `aeti `ruuti ehitama Pöi; Aes omad erpsesti tööga pεεle Emm; üks hunt läin `ühte majase, nälg aas ta `senna Phl; mene aa loomad laiemale `sööma Mar; sul põle anepid `ühti, kõht aeab su suiks `maale Lih; `koera `aedatse tagasi Kse; Lapsest oo ikka kasu kua, `siia-`sõnna üida-aada; [olen] ise `käskija ja töötegija, pole teist, kes taga aab Han; loomad jäid pikil päibil `metsa, änam `lõunile ei `aeta Mih; kui udjaga tahad [kalu] vägisi `võrku ajada, sis ei lähä Vän; koer ajab `lammad laiale, `lahku; see võeras loom tahab ära `aada; nihukene pikaldane, nagu vana oost aa takka Juu; akkas mesilasi `puusse `aama Kos; kui koer küll jokseb, siis ikka `rohkem `aetakse JJn; ei lähe tema (koer) minu aades [toast välja] VMr; koerale `öeldakse asi - - kui loomale `piale `aetakse Sim; ajavad kala `juoksu`võrku `kinni Trm; naene `aeti ` väĺla oma talust Pal; aasin vasikad `kople Kõp; äbu aa ärjä `kaiu, näĺg aa näiu `vargil(e); `kutsmed olet tullu ja aamate võit minnä kah; poisi aets joba `lu̬u̬su `võtme Krk; kae `aiksalt kari `mõtsa aia Hel; ädä aab ärjä `kaivu ja näĺg aab soe `küllä Ran; Siss taluse aeva karja kokku Rõn; Ajaʔ Annõ, käseʔ Kärtu; astu eśs, saat innembide; är ajagu `aiku pääleʔ Urv; külʔ sa näet, `aesta peräst aedat (aetakse sind) minemä; ajaʔ nigu `nürhrü vaḱa saina `sisse, siss ennembä ti̬i̬t esiʔ; ku [loomal]- - ollõv kuri manh - - sõ̭ss karh aiev kurja `vällä sealt `hu̬u̬nõst; Poiss `aiõ lehmale pińni pääle; esä `istõ rattõil, ma `aie `lihmä `perrä Har; Vana kahr ju̬u̬sk kut́sikiidõ manuʔ - - jaʔ ai tõõsõ˽poisi mant är˽minemä Rõu; lät́s lehmäga˽puĺli mano, ma˽lät́si `lehmä takast ajama; naańõ lät́s võlssõ, et Juula `kaara piteh aja kannu; ajagu vai ajamallaʔ, ma inäp `kińki˽sõ̭nna õi˽`kullõʔ Vas; pasanõ vaśk aasõ kaŕa `kiini; ei tiäʔ mis asi - - `aie tedä uĺli meele `pääle minemä Räp; `aeti maha ar aamõtist, sai vallalõ; kolaga `aete rahvast `tü̬ü̬hhö ja kolaga `süümä jah Se; mul om `aamin kari jettebule Lei; `lambakõsõ ai ärʔ `ussõ Lut; üles ajama äratama, tõusma sundima ei taha üless `tuissa, siis `tõine lähäb ajab üless Lüg; `tarvis `männa `aia nämäd magamast üles Vai; mine aja `suiline üles Khk; kell kuus `aeti ülesse Mih; ma aan ta ülesse maast, mis ta magab `pääva Juu; päevä tõusust, sis `aeti ülesse meid, einäle Kõp; temä käśk ennast vara üless aia ~ `aada Krk; `kullõ ku kikass laalap - - aab rahvast üless Nõo; ku sa hommugult üless tulõt, siss ajaʔ minnu ka üless Har; aivaʔ üless, a tulõ õs Se || (minema, eemale) kihutama, peletama oli sühelust ärä ajamas (arstimas) Kuu; `körkus taarist `väĺja aeda Jäm; ta köib igavust `aamas, kodu akkab igavus `kinni Muh; aas mo une pealt ää Mar; `ükstas kõik, kellega oma imu `aada suavad Kad; siis suab su näĺg `aetud Kod; `seante `tahtmise ni̬i̬l, `kennigi sedä janu ega `niilu ei jõvva ärä aia (öeld ka suguihast) Krk; Juuli om jälleki sängin, ma aa täl une ärä Nõo b. hobust minema sundima; hobust, hobusõidukit juhtima ära aja ovost `ninda pali taga Lüg; `aeti kaik oboed `pulma maja `ovve Vai; sa‿p sa jo neid rattud aeda Jäm; Akkand otse - - minema, ajand hobuse `sisse [merre] Pöi; kui teina obo `vasto tuleb, siis aeb körvale Emm; aa obost tagasi natuke; ei ole saksad ise oost aand `ühti Mar; aas `vankre `ümmer ja aas kummuli; kui sõńnikuvidu tuleb, on `vankre `aajad `tarvis, lapsed lähväd `vankert `aama Juu; eina aeal - - `aeti obusega regi [auna] `juure Sim; ku `ainu laopäle `aeti, siss üteldi, aa `ku̬u̬rma äste ligi Nõo; aga nüid `oĺli peiupoiss, kes obesid ajas, egäss `peidmes‿s aja TMr; ma aie obese pihaaia `vi̬i̬rde Kam; üt́s `aiõ hobõst, tallaśs [pahmast]; aja no˽hobõsõid virgõmbadõ; taad (hobust) ei jouaki `sõitma aiaʔ Har; Mis sa hobõst nii laaśastõ ait, et `ildast jäit (öeld, kui keegi tuli söögi lõpul) Räp; `aiem huu sõńni manu [paaritamisele] Lut

2. a. jälgede või lõhna abil kellegi asukohta selgitama; ees kihutama, jooksutama; jälitama, kätte saada püüdes või otsides järgnema mies ajab `koeraga jänikse `jälgi; Ei see kuer `ilmaski jänest aja, ken vägise `metsä viiä Kuu; mõned `kuerad on, kie `lindu ajavad; [koer] ajab jänisse ette, küttäle ette Lüg; oh sa `vaine jäniksekäine, sinu küll taga `aeda Vai; aga nad (sakslased) koirtega ajasid ju metsad läbi [inimesi püüdes] Ans; Oli eile käind rebast ajamas (küttimas) Pöi; koer aab `lambud takka Muh; no ma aeasin ikka üks kilu`meeter maad teda (haavatud luike taga) Noa; karo oli sedä meest takka aand Mar; undid aand vanal aal krat́ta taga Kse; koer tuleb `nuhkides, aeab oma inimese `jälgi takka Tõs; `Ülged aavad kalu tagant Khn; lehm aeab `aisu, otsib `teisi `loomasi Kei; nad olid akand `jäĺga mööda `aama, et kuhu se obone on läind Juu; jänekse `aajatel oli ennemalt käristesed JMd; egäle ajajale `ańti kakskümmend `kopkäd - - kui jänes kuuld ajajite kisa, tuli `väĺjä; `Villem minuda taga ajama, kańt seĺjän Kod; varga `jälgi aiass; ei tää koś ta (koer) läit́s `nuhki `aama; vanast olli inimese `uńte aaman ollu; `aajase om, kes `masti (küttimisel metsloomi ette) aave; enne olli taluperemehe karjatsit aanu taga `ratsilobesege Krk; pagenuva alli i̬i̬st, aĺl aanu takan Ote; pini nakass `tsirkõ ja jänessiid ajamõ Krl; Latsõ`riśtmise `aigu piät vadõra jäl˽tu̬u̬ `riśtmise `vi̬i̬ga välähn `ümbre˽tarõ `ju̬u̬skma ja üt́stõist takahn ajama Rõu; sutt ai takah; `määntsit `vargit `aeti takah jo otsiti Se b. otsima, taga nõudma, kätte püüdma `avvi kala, täma on kudemise ajal `kange suo vett taga ajamaie; ajan tied taga - - `eksisin `vällä; kui midagi `asja `otsib, siis `ütlevad, ajab `ninda kui tuld taga kõhe Lüg; sest kassist ep saa `kassi, kes `sooja taga aeab Khk; küsitse, `aetse `suilesi taga; seda õlut `aetse õte iŋŋega takka (otsitakse, kust saaks) Muh; te aeate naa Vigala järel [kohanimesid] Vig; meriao köesid `aamas või Var; Noorest pärast just `kürvasi sai taga `aetu Hää; tat́ikad - - `veised aavad neid `kangesti taga Tür; lammas aab päid taga nagu tulega MMg; lehm niilustab `süiä taga ajada KJn; [tal oli] Sääre `kangõ himmu kõ̭kõ takan aiaʔ, mia vi̬i̬l ilman `näieʔ Urv; sõna (taga) ajama kogelema, kokutama ekitab selle sõna `juures, ta akab `aama üht sõna, tieb na suure joru, nagu kukk akab `aama enese `laulu Hag; ta `veikselt `rääkis `selgelt, aga nüid paar `aastad ajab sõna taga Pil; aab sõna taga, kis ei saa sõna `vällä ütelte, kokutess Krk || õiget aega vajama, nõudma kõik tüö ajab oma `aiga Lüg; `kartul aab ikke oma `aega taga. tema ei ole niisuke, mis teesest `aastast seesab; kalad vee pääl mäńgivad, oma `aega ajavad taga, kudevad või Äks || vastassugupoolt otsima, kätte püüdma sie on taga `aetav poiss, `tütrikud ei jätta maa `allegi tõst; ajavad `pruuti ehk `piiga`lapsukesi taga, `juoksevad `üösite külas; `ärjäd ajavad `lehmä taga, `lehmäl tuleb `jooksu aig Lüg; lehmal ähk pullil o ind, kui puĺl `lehma taga ajab Mus; jäär - - kes `lambud taga aab ja sugu teeb Jaa; Ranna`vahtidel polnud sii teha midagi, `ööse käisid külas, ajasid `naisi taga Pöi; lehem aeb `pulli Emm; poisid aavad tüdrikusi koa takka ja mõned tüdrikud aavad jälle `poissa takka Mar; puĺlid aeavad `lehma taga, lehm otsib PJg; ma läksin noorelt mehele, mies aas mind `kangesti taga Kos; minev`uassane õhõv one kua ärä `aetud (paaritatud) Kod; aas tüdrukuid ja `naisi taga nagu tulega Ksi c. piltl ei old `mahti `millagi, üks tüö ajas `aeva ühttoist taga Kuu; sie ajab `tühja tuult taga, ei `sellest saa `asja Hlj; Kie tüöd taga ei aja, seda ajab tüö taga (öeld laisale); `ennevanased `rahvas `rääkisivväd - - `tuona `viimate, nuo aja taga siis, `milla sie `tuona `viimate õli; siis `aetasse tuld taga (köetakse, pannakse puid alla) Lüg; Möni inimene ajab sida tööd irmpsesti taga Khk; aik ajab `aiku taga, akkas `pεεle aigutama Kaa; `paergu on öö `otsa `valge valu, koivalu aab `koitu taga Pha; paar pilve räädakad aasid üksteist taga Jaa; Sii on ju auklikud künklikud moad üks küngas ajab teist taga Pöi; Ärja `ända taga ajama (öeld sellele, kes pidusöögile hiljaks jääb); Ema ajab kodus `lambaga `lehma taga ja sina siin (öeld ulakale lapsele) Hää; üks tang aab teest taga, ei olegi [supil] `paksu sees Kei; üks tera ajab teist taga (tangusupp on väga vedel) Iis; ära aa `näĺgä taga (ära ole ahne); ku mõni asi ärä `võetess käest, siss nakka vi̬i̬l tedä perime. ah mine nüid aja `ruśkaga tuuld taga vi̬i̬l Trv

3. (kokku) koguma, korjama a. midagi kokku koguma või kandma; tagavaraks koguma, ahnitsema küll sie on `oskand nosi kokku ajada Jõe; `aakrikku ajama Khk; [harakapesa] Oksa `raagudest kogu `aetud kut suur riu unnik; Sealt ta ajas kole raha kogu Pöi; olime `oksi kogu `aamas [heinamaal] Rei; `aeti metsast `raagu, see vana rimps korjatasse ära kõik Rid; talbe köisid [harjakad], aeasid paelu raha kokku Mih; igä kevädi köiase `ränkä kokko ajamas Tõs; ta on nii `ahne, et ei tea mes ta kokku ajaks Ris; [mahalaotatud] linad `aetakse üles ja keidetakse kubusse Juu; ei tää mis selle varag tetäs et teda ninda paĺlu kokku aias Hls; ma käisi mõtsan `rämpsu `aamen, korjasime `rämpsu mõtsast; mis sa tagavara aat, kokku kogut Krk; mammunat `korjab, aab `taade sedä varandust Ran; taa om taa varandusõ üle`kuhtuga kokku ajanuʔ; mihidse - - os `võidanu mõ̭nõ tarutäüe mett siiä kokku aiaʔ Har; `Tu̬u̬ga timä tu̬u̬d varra kokku ai ja˽rikkass sai Rõu b. külast midagi kerjama, korjama; kokku, üles ostma `oostega `käisivad `sandid `katri `pääval `almust ajamas Hlj; ajab linu taga `pitki küläde; muna `kaupmes ajab `jälle mune taga Lüg; Kui `kiegi põles, siis `käidi küläs ajamas, kes `miski `andas. Sie õli põlendabi ajamine Jõh; möni kεib `ölgi aeamas, ölut ka `seltsis; poisikesed keisid ning aisid `küinla puna; `kerjajad ajavad `leiba; ostab ulga `seepisid üles, ajab `villu peresid kautu (vahetab villu seebi vastu) Khk; Jöulu poisid tulid `pähkid ajama Kaa; `tuhlid `köidi ka viinaga `aamas Muh; kui `juhtob kedägi ää põlema, siis keid `jälle armost `aamas; nendel (kadridel) olid kotid koa `juures, aasid `kraami Mar; maeasi kauda aab `kormi kokku Hää; `jõuluks käis [hobusekarjane] linnaseid `aamas, `vorsti ja sepikest, `lamma jalg liha Ris; `peipsitagused käisid vana obusid `ostmas ja `kaltsusid ajamas Hag; lina`ośtjad käisid linu `aames, linu ja lina `seemneid ja; muna`aaja oli ikke `enne, viis munad `linna Juu; hobusega läks ajama `õĺga, siis viinutab `õĺga Jür; `lambulene käis ka kakkusi ajamas Ann; `enne käisid ikke põlend inimesed almust ajamas Kad; ta on `vaene sańt, aab almust `müöda peresi VJg; si̬i̬ om kormi `aaja, ken raha ei massa Hls; tema karguts, aa `si̬i̬mle `karku egä `aaste; ma lää sua `karku `aama (suga otsima küla mööda) Krk; [mardisandid] ajava rahha, ajava `leibä, kõ̭kkõ aja mis õ̭nõ `üski vili Se || (viinaga) pruudile veimevakka korjama pruut ajab oma `andisid, `kõrjab `pitki külä, `viinapudel `kimbus Lüg; pruudid käivad `villa aemas Jäm; Ruut käis `kerjamas, viina ja ninatubaka ees aas `eesele `villu Pöi; pruut keib `pruuti `aamas, keis `korjamas mööda tuttavaid Mar; vanast ruut võttis viinad `taskusse, mitu pudelid, siiss läks undi `ända ajama - - siiss perenaesed `antsid `villu ja `ü̬ü̬sid ja `kindud ja kabjusid Mih; noorik köis külä kaada undi`ända aamas - - viinaga omale `aśju korjamas Tõs; `pruuti aeama - - ku kihlatud sai, pruut akas `müöda küla `käima Ris; pruut `läks uńdi `ända `aama - - pruudid käisid `valdas pia`aegu kõik pered läbi Rap c. noorpaarile pulmas raha korjama `taldrik oli laua pial [pulma ajal], `sinne igamies pani, mis kedagi tahas `sinne `andada - - sie `üöldi `kihtiajamine Jõe; pruudil `olle tano pεεs. siis hakedi `lauda `pühkima ja raha `aema Phl; raha `aetassõ enne ärä, siis akatassõ nuõriku kannikast jagama Khn; siis kui pulmad akkasid `peime maeas lõppema, siis akati `piale`jootu `aama Nis; siis [pulmas] `aeti seda raha vägise Kei; küll `aeti [pulmas] voki raha, küll `aeti lapse kiigu raha Ann; [pulmas] `aeti raha - - mi̬i̬s võt́tis põlle ülesse - - ja `pańti raha noorikul põlle `sisse SJn || kirikus kotiga raha korjama `rotmester ajab kotti Jäm; pisine ümarune kot́t oli pitka rougu `otsas, sellega `aeti kirgu kotti; `kirkus `keidi inimiste vahelt korrast keik läbi kotti ajamas Khk; muud äi tee kui aeb aga raha ega pöha Emm; kirigus `ohvrid ajama Rei; need olid kiriko `vöölmül̀dred suurt koti `aajad. teine oli meeste pool, teine aas naiste poolt Mar; kirikukotti `aama, püsteti nina alt läbi, varre `otsas oli [kott], kell oli `külges Var; iesti kirikus korjati raha, suur must kot́t, pidi kukurd `aetama Ris; `enne `Rapla kirikus `aeti kot́iraha Juu d. (maksu, palka, võlga jne) kokku koguma, sisse nõudma tänavu kevade käis `köster ise siin `maksu ajamas Hlj; `enne õlivad `tallitajad, ajasivvad päärahasid taga `pitki külä Lüg; mõni ajab oma `völga käde Jäm; rot́t `möistrid - - ne aesid siis [talusid kaudu] kirgu vilja kogu ning kirgu raha ning Khk; Karjane käis korjas ise palga pere perelt ää, käis `palka ajamas Pöi; üks`päägi üks mees käis `võlga taga `aames; kui on `mitmes `kohtes `võlga, [öeld] et nüid lähän oma `võlga kokko `aama; `enne `köster käis oma `palka `aames [mööda talusid] Juu; ja võttis selle raha sialt ära, ja siis `kiegi ei aand seda taga kua enamb Kad; `hü̬ü̬lmöl̀dri lät́s `mu̬u̬na kokku ajama Har; `massu `aetass; vata vanõmp käve jo küĺli pit́i `massu aema Se; aa ummi `võlgõ `perrä Lut e. (kokku) kutsuma, paluma kui üks laps `sündis, akketi `ristimaie juo, siis `aeti vaderid kokko ja `varrulised Lüg; keisid `talgulissi ajamas Khk; lähen `rääkima ja paluma ja abi ajama Vll; Mann köis ühe päeva rehelisi `aamas Muh; `käidaks kölast ajamas looma tappijad Käi; enne [pulmi] metu püha`päeba `aeti tüdrukud kokku `veimi tegema Mih; pruut́ käis pulmalesi `aames, `ańdis `viina ja Juu; kraasitud kodu, `aetud kõik küla nooremad kokku, käesid pere perelt ühes koos tegemas Pai; oli maailmatu inimesed kokku aand VMr; ken vaest vaderes aab, või `santi `saaja kutsub Hls; ku su vaderiss aiass, si̬i̬ olli au `peale `aamine; `sinna olli terve kihelkond kokku aet Krk; viinaga kutsuti, paaŕ pudõlit `viina oĺl tol `talgude `aajal `karmani Ote; au ahnitsõja aiass au pääleʔ (kui seeliku äär on kahekorra jäänud, tähendab see nt vaderiks kutsumist) Krl; ma esiʔ ka ai kokku `rahva ja kat́i napu katusõ Har; sajaliisi oĺl ilmast ja maast kokko aet Plv; siss aiassõ külänaasõ kokko, tetäss olt ja `viina, siss om suuŕ kuĺataminõ naisil Se

4. sõitma a. hobusega sõitma, kihutama; hobust haigeks või surnuks sõitma Jalad `kanged `nindagu läbi `aetud obusel; Ai kohe tiepääl sinist (kihutas kiiresti) Kuu; lähäb suurt ajo, ajab obose `lõhki ette; `erra `andas `käsku, et las `kutsar - - ajab treppi; egä sest obosest enämb suurt `andi ei õle, ajand juo tõse jalad alt `vällä Lüg; see on obuse pailu läbi ajand Jäm; obu aab `nelja Khk; obu ajas nönna üle jala Vll; peremes pani obuse ette ja `aades mεnema Muh; ära aet obo Emm; see aab üsna `kullerid (kihutab kangesti) Mar; oli kõik `risti-`räśti `vankre `jäĺgi täis `aetud Mär; kui pruut́ kirikust tuli, siis veli ja aeomees aeasid võidu Mih; ta võis nii kõvasti aeada, kas obune `lõhki Saa; ajab `ratsa; aas pulma saest `müöda Koe; alt ära, muidu ajame `otsa; ajab vedru `vankriga nii et tolm `tuiskab VJg; ku `traavlid ajad, alate one obene märg kõhe Kod; si̬i̬ (hobune) `jalgest ärä aet; üit́s tulep ajaden Krk; `olli ärä pagenu, sääld `olli `ratsala obesega `perrä `aetu; om obese kuumass `aanu Nõo; Esäkene, no ai latsõlõ pääle; ärä aiuʔ nii kõvastõ Har; ajagu‿i karatõh, las `sõita `aigu piteh; puŕoh `pääga ai uma paŕeba hobõsõ arʔ Se; sõõd́at iibä kõvastõlõ, uat hobõsõ vatulõ Lut || (hobusega) vedama Kevade enne jaanibed aeda ikka sönigud Emm; `möisas pidid ka omade `oostega töö tegema, `kündma ja sönigud ajama Rei b. (jalgrattaga, autoga jne) sõitma, kihutama; (laeva, paadiga) sõitma, purjetama `aeda masinui˛ega ja `rakturi˛ega; Aga `meie `puordisse kohe ei ajaned; `Suome laev oli `millalgi `sinne `kinni ajand ja siis sie kivi sai nime Kuu; sai `puolest `tuulest ajada (küljetuulega purjetada); vat `saimma ligi Suur`saare ja sääl tuli `meile `massin (mootorlaev) `selga - - ajas meid sääl purust VNg; õppija juht õli, ajas obose `alle Lüg; laevad aavad lee `peale `kinni Muh; `aedaks `pouti, tuur `ümber Käi; `lähtvad `tritsu `aama Rid; mede Anni ajas `järgi `Ruotsi; Pidime `võrkõssõ `aama `üese. Tulõd olid [võrkudel] pial. Pidime `sisse `aama Khk; ajab suisadega möda `väĺja Tor; uesuga `aetass ju jääd kauda Hää; poisid `tõmmava `uisku `aada Saa; laev aeas `kruńni Ris; mõned ajavad ulluss [jalgrattal] Kod; ajas `mootorrattaga ennast `surnus, meelega oleva ajand KJn; toonaʔ `aie üt́s matoo·ri rattaga tõõśõlõ `otsa Räp

5. a. (ära) minema, kiiresti käima, jooksma; kuhugi liikuma, tükkima; hulkuma, ringi kolama Kiers `kanna päält `ringi ja pani ajama Kuu; mis sina `ennast `siiä ajad, toppid minu ligi; älä aja `ennast `tõiste ette, `tõised `tahvad ka `käiä; kuhu ajad (lähed rutates) Lüg; kassid ajavad paigalist `järge, p‿saa kohegile teśte eest `minna; poiss ajab ööd läbi `ümber; ep püsi vagusi, aeab ühe paiga pεεlt `teissi Khk; poisid käivad nöndasamma ula `aamas; möni koer on `söuke lits, aab `peale teistega `ümber Vll; meie va `ruske [lehm] on igane rüiste, köik aa ääred aab läbi Jaa; Nii täis (purjus) oli, nelja käpakil ajas ennast edasi; See on `sõuke loom, täma ajab egast poolist ennast läbi (ükski aed ei pea) Pöi; saavad mööda `uksi `sõelond ja aand sii; iga kord lähäb `aades pedule, muud `teegi Mar; mis sa (inimene, koer) ajad sii räätsakil maas ees Mär; jo te ajate `metsas kõik kased läbi ja otsite varese `pessi Mih; aeab (jookseb) `kiili PJg; mõnel on nihuke mood́, et kui ta teesega reägib, siis aab teesele ligi Juu; `pääva aal magatakse, `üösse `aetakse mäda `ilmad `ringi VMr; ma saen aga ajama ~ `ju̬u̬ksma Kod; noored inimesed aeavad `ringi - - kas pidudele, küla `seĺtsidesse ja, ulguvad `pialegi Lai; ümmer ajame ~ `aelem, ei kurda kodun paigal Hls; oenass kargutab `lambit, aab ennäst kõhnass Ran; tõene `aie vi̬i̬pangiga `perrä sulle, visass sulle vett `kaala; aga tu̬u̬ (talleke) aab `õkva `endä ussaiast `väĺlä Nõo; hi̬i̬˽lat́s aja jo˽käṕikullaʔ (roomab) Har || uss ajab maa siest lagedalle `päivä `rinde `suoja; `tuise üless, päiv ajab juo kesk`ommiku Lüg; ratas aab ülekaela, `kiiva all, kui ta otse‿p joose Khk; tüka näd `lindavad `koplis, tüka öues, pole `säädust, kus näd läbi ajavad Mus; Kui massakad ennast põõsaste sihest ja aide äärest teede peale ajavad, siis tuli `varsti `vihma Pöi; kui leedul `köidi, siis juuskullid aasid tule `valgele Muh; mõnes kohas ajavad uśsid majasse; [mesilased] `lendavad `lendavad, aavad `ringi Amb; pää aab jo `lõune `rinda Koe; va madu aand kua `künkast `välja päeva kätte Kad || kadri-, mardisandiks käima kadrit `aetasse; need keivad `marti `aamas; mardi `aaja (mardisant) Mar; `märti käesivä aaman Ran || liikumismängudes (peaosalisena) jooksma, püüdma üt́s võt́t siss kasuga karvupooli `säĺgä ja üteĺ, ma˽lähä `karhru ajama. laśk käpile mahaʔ ja `naksi `tõisi `aelõmma Har; latsõ ajavaʔ sõkõsikku Rõu; lat́sil, noil om tuu t́suuri ajaminõ, munikõrd `võtva `sääńtse laŕmiga ku; ku sa püḿmest pääst tunnõt arʔ [mängija], sis päset kaabast, a muido piat vil ajama Se b. liiderdama juob `viina, `kannab `põllega `kraami `laiali `pitki külä ja ajab `tõiste `miestegä `ringi Lüg; se aevad sellega läbi (käivad läbisegamini) Jäm; ta‿b äbene mette piretkid isastega `ümber ajamast Khk; tüdrek köib laialt `ümmer, aeab meestega `ringi; sehoke liperdis, kis meestega `ümmer aeab PJg; Leńts on `lu̬u̬der - - lohaka naisteinimese `kohta, kis meestega pailu `ümmer ajab Hää; mitte `kuskil ta ei seisa, muudgu ajab `ringi poestega Ksi; mis sa nendege (tüdrukutega) ike ümmer aat ninda paĺlu Krk; `jõõrab küllä piti. aab `ümber Ote c. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama laps ajab kukker`pallu Lüg; läks undiratast aides ülepεε-kaila; lapsed aeavad üle pεε, akkavad `tamme `aama; katsu sa nendega `tamme ajada (vägikaigast vedada) Khk; Kajuarki ajama (tiritamme kasvatama) Kaa; Nii kaua ajad `peale öle pea (kukerpallitad), kut `viimaks kaela ää murrad Pöi; nuga aab aru`tamme (on teraga ülespoole) Muh; lapsed aevad ülepεε `kuutse Phl; lapsed aavad karo`tammi ja aavad uper `palli. aavad sedäsi üle pea ennast Mar; kui kaśs palderjaàni oo saand, siiss aeab uper `palli Mih; poisikse aave tiri `tamme Krk d. (vastuvoolu) ujuma kalad `õtsivad suo vett, ajavad üless Lüg; Särg meres äi kude, ta ajab kudemise ajaks ennast `maale jõgede sisse; Siis tuli ka tugev lõuna tuul kui aŋŋeras ennast maa `parda ajas Pöi; võrk küll ilusti maas, a tema (kala) ajab võrgu paela ala; purikas ajab tagaspidi, tikub tagasi; purikad ajavad üles `metsa kudema suure vete `aegu; kraavist saab vitsmõrraga purikid, ku kalad üles ajavad Vän e. kiikuma ajavad üle vöĺli Ris; üle võĺvi ajatasse kiigel KJn

6. a. teed, sihti tegema, rajama; (piiri, jälgi jne) ette vedama, märkima sel suvel `aetasse sihid `sisse ja tuleval suvel `võetasse maha [mets] Lüg; `arju ajama (henamaade sihte ajama); vahel `aetasse koolilastele `jälgi ede süva lumega Khk; aea `sitmed hobusega Mus; urgid `aeti `sisse, kui tükkide `peale õsuma `aeti Muh; aeb tee `sesse lomega Emm; lina mual kui on pailu kahlasi, siis ajavad jäiled `sisse kus kellegi jägu on VJg; `eeste one ummine, kui ti̬i̬d juba `aetasse, one parem käedä Kod; kui külima akatasse, siss `aetse `itsmed Ksi; pliiatsiga `aeti `mustrid ette, kust tuli õmmelda Plt; adraga `aeti [külvamisel] `it́smed ette Vil; lina vakamaa mõõdeti `vällä, `aeti raa `sissi Krk; nu̬u̬ lätsivä `mõsta `sihki `aama; `talve om tuuśanu, siss tulep ti̬i̬d `aada Nõo; mine˽sa `piiri läbi ajama, mi lähä peräst `niitmä Har; taĺvinõ ti̬i̬ `aeti `õkva üle `jäŕvi ja soisõ Vas; tõõnõ aase `hitskmit, tõõnõ külv Räp || (juustesse) lahku tõmbama ta aab laugo `otsa Mar; aea pää `lahku Hää; aa mo lauk otsekohe Juu; `juustel aias lahk `sisse Pst; suiu pää ärä ja aja laik `otsa Hls; keset pääd `aeti ju̬u̬n, `juusse `oĺliva katel pu̬u̬l Ran; vanast suḱki `juusõ katõlõ poolõ - - ju̬u̬ń `aeti lagipääst. kiä uhkustaja poisi, nu̬u̬ `aie joonõ üte kõrva pealt Har b. (maatüki) suurust ja ulatust määrama, mõõtma; (maatükke, varandust) ühendama või osadeks jagama meil `aetasse maa rajad `pitkemäst ja `suuremast; maa `mõõtja ajas `krundi `lõhki (jagas kaheks) Lüg; nüid `aeti arvad `ühte kokku, nüid o ruńt Muh; pia`aegu kümme `ektari aasid ikka mu maa suures Lih; tänäbu `aeti `mitmel moa `piired laiemaks Juu; kui mina `süńdisin, `aeti maad `kruńti Pal; igal külal oli karja tee - - ja pärast igal talul, kui maad eraldi `aeti Lai; maa `mõetjad ajavad su piiri `õiges KJn; nurme oli kikk `põlde `kaupa aet Trv; esi `oĺli viis `sammu, `viirguse `viisi `oĺli `väĺlä `aetu Ran; Tu̬u̬l `aiga oĺli˽maa `krunti ajamaldaʔ Rõu; pääle esä imä `surma `aet́e kõ̭iḱ kraaḿ ja eläjä˽poolõst Räp; krońdi ajaja (maamõõtja); meil om maa `katsahe `nurmõ aet ~ lüüd Se

7. põldu harima a. põllutööriistaga maad harima; põldu tegema metsad on üles `aetud (haritud) Pha; Nad on selle tuulingu aluse puhas öles ajand (ära kündnud) Pöi; ühe vakama `peäle tuleb linal ikka viis `korda `peäle aeada (äestada) Vig; ajavad karjalappa üles ja teevad `uutsimaad Kir; kare `aamise (koorimise) jaos oli veel `lõikamese raud Tõs; pienar tuleb läbi `aada Kos; siin on musta mulla maad, aea adraga nii sügavalt kui tahad Pal; lina tuli mitu `korda `aada (äestada) Lai; aiass rullige `pääle, ku är om vedrudet ja `äestet; `aeteve ravvage om kige parep aiaʔ, kel oboest ei oole, ni̬i̬ aave ka ravvage [umbrohujuuri] Krk; ku seeme om vedruga ärä seemendet, siss aiass ägliga kõrd pääle Ote; tu̬u̬l jäi `kesvä üt́s panõhuss aiaʔ (künda) Har; ala om ar aet (äestatud), mine `küĺbmä Se; pakoga `uätass, et pit́sitänüʔ maa arʔ tassatsõst Lut b. (seemet, sõnnikut) sisse kündma `Einaaja ies `vieti `sõnnik `sinne kesale, siis puusahaga `atra ajas `sõnniku `sisse Jõh; ja `külvasin ja, siis pueg akkas `sisse `aama - - vedruga sai `aada Koe; vanast me `külvasime `käega, siis tuli vedruga `sisse aeada Trm; aŕkadraga `aeti `sisse linada Trv; linna `aeti kah õhukeselt adra ala `siśse Kam; linaseemet es `aeta adraga `sisse Ote; ajage no `täämbä ta keśv mahaʔ, siss nakass ta kasuma Har; Terä `aeti maa `sisse kõ̭iḱ haŕkadragaʔ; Lina taha õi˽sügävät `sisseajamist; Vana põllu pääle `vi̬i̬di sitt ja `aeti haŕgiga `sisse Rõu; vedroga tohi‿i linna `siśse aiaʔ, `veiga sügävähe saa; `keśvi aasõ `maahha (adraga vai vedroga vai) Se c. vagusid kündma; kartuleid muldama `ärgadega läks ajas vau `lahti, inimesed panid `kardulid `sinna `sisse Jõe; mudiga `aeda `karduli vagusi VNg; `lähmä `kartuli vagusi `kinni ajamaie Lüg; küli vaud `aeti `sisse; adra `kurku pannasse nuut `sisse kui vesi vagusid `aetasse; rugi vagusid äp `aete `arja (harjast teravaks) Khk; ruki küli aal `aetse vesivaod; vaod `aeti `ärgega `sisse, `ärgega `künti Muh; obune aas [kartuli] vao `lõhki ja sealt sai kraabitud; kardulid `tahtvad läbi ajada Rid; karduli ajamese jaus ei `pandud `kulpi `peale [sahale] Kse; sahk`atra tarvitatse vesivagusid aeda ja kardulivagusid aeada Mih; Taris `õuni (kartuleid) `võtma akata ning vaod `lahti `aada; adraga `aetassõ `sisse vaod, `karduhvlid pannasõ `vaossõ ja `aetassõ `umpsõks `jälle Khn; kaks `ärga olid saha ees - - nemad aasid ju vagust, kardule vagust `küńtsid ja aast `lahti Rap; need vaod on üless `aetud (mullatud), teesed ajamatta Pai; vaod olid `enne `aetud, teene päe `aeti vaod `kińni [kartulipanekul] VMr; `enne `kartuli panekud `aetasse vaod `sisse Trm; ku lähäd väljäle `künmä, esimäse vao piäd `õige `aama Kod; masinaga `aetse [kartuli] vagu `lahti Kõp; [tema] ei saand peedi vagusid `aada Vil; kardule `aeteve raud; ku sügüselt kardula `võtmine olli, siss `küsti, paĺlu `jälgi ma üless aa Krk; kukid om ärä `aetu, nakava joba [kartuleid] panema; rügä ja nisu `aeti argiga kukki - - kukid `aeti kui `olli ärä seemendedu ja äestedu, madalamba maa `pääle `aeti kukid Ran; `kartuld piab üless `aama. ku kuju ilm om, `täämbä võtame `kartuld Nõo; `kartuli `õõla om vi̬i̬l aamata Kam; ma˽lähä ubina `haŕju ajama Har; kas `virkse ar omma aeduʔ. `virksit `aetass haŕkadragaʔ; ku kartohka ar ommaʔ istuteduʔ, siss `aetass kinni Se

8. läbi närima, uuristama a. (mingit ainet, materjali) läbi närima, uuristama, rikkuma koid on ajaned sene kasuka `paljast Lüg; kumuti jalad akkaned `pöhkema, eks koid ole läbi ajaned IisR; maretabä äästetäste `põldu, et uśs äp aja `pöldu ära; kui sa [puu] `pehme tuule `sisse lahed maha, ussid siss aivad täiesti ära ta Ans; ussid ajavad seinad εε puhas Khk; koid `aevad `riidesse augud Käi; salakoi ajab `nahka kada, ihu kestendab Mih; vεdage palgid metsast ää, koi aab need ää Tõs; koid aavad kasuka pealt villa nõnna ää Juu; uśs ajab orakse ää, ei tulev `vuasta sua rukist kedagi VJg; juaksiked ajavad kot́id läbi Kod; maoaaje uisa aave mao läbi; oravil [käbi] ärä lülüdet, käbu `lipne küĺlest ärä aet Krk; sain - - õõsikuss ärä `aetu rot́tel Ran; ku koi om jahu ärä `aanuva, siss `pantana `kuuma `ahju nu̬u̬ jahu Nõo; koiʔ ja iireʔ ajava `rõiva iivalõ Urv; hulga ubinõid oĺl toona maha `ju̬u̬skunu, madõl läbi `aeduʔ Har; `kapsta rood́soʔ hińdsitäseʔ, vaglul `mulkõ täüs `aetu Plv; kariʔ ajava villast rõivast `kat́ski ajava; hoŕäʔ aasõ karva `maahha Se || viljateri tühjaks närima odra mügamad tehasse `pandade `peale - - siis rotid ep aa ää mitte Muh; sealt ei oln kedagi (vilja) saada, rot́id olid kõik ärä aean Aud; roti om ärä `aanuva kõ̭ik viĺlä, ei ole teri, paĺt `sõkle Nõo b. maad üles tuhnima, läbi uuristama `mütjäss ajab maa alt läbi ja `õõnest kõik Lüg; `mütjäine `aia `mulda maast üles Vai; mutid `pürgivad mulla all, aavad `mulda ninaga ületsipidi Krj; Mügrid aand einamaa puhas ää; Rotid seina alused kõik ää ajand Pöi; kui tal (seal) on röngas ninas, siiss ta äi saa maad `aada Phl; kuhud aeavad `mulda, tea kas tuleb sadu Kul; loomad (sead) ajavad juurikid Tor; `õhtu akasid mütad ajama kardule vao sees Saa; liimukad aavad `üösse moa kupud ülesse Kos; [siga] ajanud vao puna `pi̬i̬ta üles Kod; mütt aab maa ülesse. kos ia maa, sääl ta aab. päris `värsked `aamist ei ole nähnud Äks; vihma ussit `aava maad TMr; mütel om kõ̭iḱ saina veere unikit täis `aetuva; mütä `aava `urge Ote; tsiga tsuńg, aja põllu pääle tsopaʔ `sisse Rõu; nügrõl ~ mügrõl ommaʔ ar kõ̭iḱ `pińdreʔ `aeduʔ Se

9. niitma; (vilja) lõikama; (heina, vilja) kokku panema, koristama ajasivvad `enne `einä maha kui `tõised `saivad Lüg; ta aeas nii `laia kaart Khk; aead kaare üle, sis `luiskad jälle Vig; ajasime Nuke omadega kokku `viĺla, nende masin oli meil ja siis `jälle meie masin neil JJn; peredel olid ka [mõisale] viĺla pośtivahed ajada Ann; riśsik`einä näd ei taha `enne ajada ku pähä lähäb, edemält ku maśsinid ei õld, `aeti vikatitegä rükkid Kod; rükis `aeti obestega Kõp; masinege aias maha [rukis] , taga köüdäve; [odral] pää `lonti, ku kavas ajamed om Hls; ka te rüä alle aamade; meil läit́s päe `aiga aian (masinaga niites); kesü om `valge, parass aia; `kaaru pidi `rõhkest peräst ärä `aame [muidu pudenevad]; [mõnes kohas] om aru rügä, sõss ei saa muud ku aiass vikadige kokku; `mõisa `minti tükki `aama Krk; masinaga nakatass `niitmä, enne piäp vikatiga veere `valla `aama Nõo; kui kaar `aeti läbi, `tuĺti tõesipidi tagasi [heinaniitmisel] Kam; Siss `tulli vi̬i̬l `tõugu kokku `aada Rõn; ajaʔ upa vai künnä˽kütüst, üt́s tü̬ü̬ kõik Räp; ajagõ niidu `keśkelt üt́s kaaŕ läbi Se

10. raseerima; karva võtma `tarvis ajada pard maha; `ennevanast `vaŋŋid `viedi, siis `aeti `puoled pääd `paljast; kie `pargivad, ajavad `luomal `karva maha, `lupja `viegä Lüg; ajas näu `puhtaks Khk; abene `aamise nuga Muh; aeab `pastla naha `karva Tor; ega (vanasti) paelut abet ei `aetud, eks noored mehed aand; kui mehed aavad abet noorel kuul, siis kasvab ruttu Juu; ta pia on `paĺjast `aetud nagu `persse näkk VJg; iga üks aeas ise abet - - nüid on abeme aeajad Sim; `noaga `aeti abet, minu isa aas iki `noaga Ksi; `paĺlas aet pää abene väidsege Krk; [vanasti] es aava paĺlu abõt - - lõvval külm, nakava `ambadegi valutama, ei tohi `aada Ran; vanast tetti nahk `su̬u̬ga, siss `aeti veerest väedsega karu ärä, siss sai `tärki; `rätsep kah - - `aie karva ärä tol veerel, mes tä `kaska vi̬i̬rd `mü̬ü̬dä `aie Nõo; ja˽kumma `vi̬i̬ga `aeti karv mahaʔ (seal); meil jo˽vesi ki̬i̬ss t́siku aiaʔ Har; `viiga `aeduʔ haŕasõʔ `ańti haŕokõisile Plv; habõnit aiass; aasõ `hiuse‿ga `paĺjass, habõnaväidsegaʔ Se; vaja habõnaʔ ärʔ aiaʔ Lut

11. eraldama, levitama a. (karva, sulgi, villa, kesta, hambaid jne) eraldama, ära heitma, vahetama; kõõmama, kestendama uss on naha ajand `seljäst `vällä Lüg; koer ajab `karva‿p viluta `viisi Ans; `lamba vill, natagas puhas, akkab `villa εε aeama; iuste sihest ajab köhu üles; loom aab sarve εε, paĺjas verine tohl jεεb piha `jεlle Khk; sarved aavad `kestu Krj; Nägu akkas `korda, suurt `karpa ajama Pöi; `veissed aavad vana `karva Muh; pεε lεheb `kööma, siis ajab `kesta Käi; uśs aab kesta maha Kir; [kanad] aavad `suĺga maha, ei mune änäm Tõs; ihu aab `kõntsa; pia ajab `kõõma PJg; siss ta (kana) aeab `suĺgi ku ta `auduma akkab Hää; kui naha `aigus on, siis aab `nahka Juu; terve lammas `villa ära ei aea Sim; ku kaŕjan `käimä akosid, aed taĺvtaku maha, eläjäd ja siad; ku laps puhas ei õle akab `liimite kõhalt `kõrda `aama; kitse raisk aab kua sarved ärä Kod; piima `ammad - - `seitsme ja kahessa `uastane, siis aab maha Ksi; nahk om `lõhki ragenu, aab `korpa päält; [lambad] `aave villa maha päält Hls; kana ei munegi nüid, kana aave `karva; sarve aave `kõltsa Krk; küĺm `oĺli kõrva `lehti näpistänu, kõrva aeva `kestä Ran; sügise `aava anise sule maha; kadajass ei `aagina `nõklu küĺlest ärä Nõo; koore ajaga pajo (ajab igal kevadel koore maha) Ote; umbtõbi aja maha küüdse Krl; suurõ `haigusõga aja `juusõ maha˽pääst; mul om paisõ joʔ paŕemb, jo˽nakass `ku̬u̬rdumma, nii `nahka ajama; śuug aja `nahka; kiä [kana] loḱs, tu̬u̬ aja pudsajõid Har; ega jüripääväh pańni kana˽`haudma, ku karva är `aievaʔ Plv; `kilsto aase üless küüdse `rańdidi päält Se; lihm, hopõn aa `karvu Lut || karvendama püksi pölved ajavad `karva - - kui sedavisi `katkised atakili on Khk; [lõimelõngal] ei tohi `pinku ega `tompu `olla, läheb soa pii vahele ja akkab `kesta `aama Mar || väiksemaid osakesi eraldama `Lehtne luud - - vanaks jääb, siś ajab `leh́ti Hää; vähe aurutamist suand [laud] ajab `pindu Juu; mets aab `raagu Amb; kase puu ei aja `kiska üles; kuusepuu surnukad akavad `kilda ajama Kod; laud är kulunu, akkas `pinde üles `aama; pehme teräss taap kõllatsess minemist, ku ta siandsd araku `sulge akap `aame Krk; anoma vits ai kissa üless; [look] aase `kiskmõʔ üless, kui `häste är ei painuʔ Räp b. eritama, uhkama, kiirgama, levitama; kaldale uhtuma meri ajab `külma `auru `välja Jõe; pada ajab üle Kuu; `paise akka mädä `vällä ajama; jued ajavata kevadel üle VNg; kuseb verd, ajab punast `vällä; `vinga ajas tuba täis; rukkil `onvad `pitkad `eited `küljes, `tuulega nied ajavad `tolmu `vällä Lüg; mere natta ajab `serva Jõh; ake ajab `talve `uhka; kui (kuiv) kadus, see aeab nönda vett läbi Khk; `tiiskuse `aige ajab kopsust toppa `väĺja; külma kääst ää tulles `riided ajavad tuas `uhku Mus; Kui korsnas `talve külmaga vett ja nõgi ajab, siis läheb sulaks; `Küünla `valge oli puhas, pole suitsend ega `niistid ajand Pöi; kui üks koht on paistetand vöi aav on, siis ajab öisvett `välja Käi; pada tõuseb, aab tulesse, keeb üle Mar; ahi ei `tõmma, aeab `suitsu `sisse; `keedav maakoht. vett `väĺla aeab Mär; vesi oli ühe võllaskala poja `väĺla aan Kse; suust aeavad `väĺla `kanged kõrvetsed Vän; kohu piim ajab paksu `peale ja vedel jääb ala Tor; põsed `õõgavad, palavad `õhku ajavad väĺla Hää; kõrvad aavad `vaiku väĺlä Juu; `elkad [puud], kui `kangest kuivad on ja aavad sädemeid Ann; siis akkab ahus leitset `aama VMr; kuhi akkab `aurama, aeab nigu `suitsu `väĺla Sim; puu soe, ae vaegu `väĺjä Kod; temä (maagelõng) es keedä `vällä, es aja `väŕvi Trv; piim ai üle; mõts aa `auri `vällä, vihma `järgi Krk; rinnust aab röǵä `väĺla Ran; vii kusepot́t `väĺlä, `aisu aab; vana õle kot́t aap `tolmu kõ̭ik tare täis; kondi om `kange ja `aava valu `väĺlä (valutavad) Nõo; `tarrõ om paĺlo `suitso ajanuʔ Kan; kõiv jääss kińniʔ - - `rahka aja joba `vällä Urv; piim om joʔ ülearu hapu, taa nakass jo˽kuĺlussõid ajama; siss ku˽tu̬u̬ satavhädä tulõ, siss aja suust vattu inemine `ussõ Har; piim tüḱiss üle ajama Rõu; rasõv pliidiravva pääle t́silgahhass, tu̬u̬ aja `karmu Vas; piimähain aaśe piimä `väĺlä; lehem nakaśs joba `häüssä ajama Räp; verd aasõ `vällä suust Se || piltl Ma tunne, mul akkab ka üle ajama (vihastan) Kaa

12. midagi valmistama, töötlema a. (midagi) tootma, pruulima, utma kui tõist kõrd ajad läbi [viinategemisel], siis kadub puol `vällä kõhe; `mõisadest `vietässe `linnade [viin] ja sääl `aetasse `ümbär; `tõrva `ahjuga sai tõkkati ja `tõrva ajada Lüg; akkame olut ajama Vai; Suurde massinatega `aetakse õuna `mahla Pöi; `jooksva eli `aetakse mädand männa kännost Kul; sõja aal aand siin metsas `viina Kad; kasetohust `aeta tökatid VJg; `puskarid torode läbi `aetama ja `testämä Kod; kase tohikust või kase puiest `aeti täidet Lai; saare koorest `aetasse `tõrva KJn; nevä aave sedä va `puskarit kodun Trv; täädäst üteldi `aava kõjo tohikust; mine tiiä, kest tä `pühkmist kokku om `aetu [odav vein] Nõo; aja (ajab) `hańssi Har; tõrvassõʔ omaʔ pedäjä `juuŕkaʔ, `minkede sisest `aetass `tõrva; taari ~ õllõ `laare ajama; ku viin läbi samõti ja hüt́si käve, sõ̭ss `aeti `viina `ümbre Räp b. masina, tööriista abil töötlema võid ajan kokko, või `massina sies ehk `kausi sies Lüg; ku `villad `unditud, saab vatti ajada [villaveskil] Jõh; läbi `aetud piim (lõss) Jäm; see vili tuleb veel tuuli masinast läbi ajada Khk; linad veel otst ära `aemata. nupud otst `aemata Emm; `pöörade vahel `aeti kolm kett kokku [köieks] Phl; enni `aeti linu lõugetiga Vig; eks nied linad piaks küll `kerged `aada olema, nied on `iasti `liotud ja `aedund; `ümber `aetud piim Koe; takkudest `aetasse köie kieret Iis; lääme masina `juure `viĺja läbi `aama Trm; `mõisan õli piimä `rentnik, `mõisa piimäd tämä ae läbi Kod; mina olen liha läbi masina ajand Pal; talupoisil `oĺli kolmsada pihu linu `aada SJn; siin `aeti magust (vurritati mett) Vil; ma lää `villu `aama (kraasima) `veske `pääle; ipsi kivi, kust `ipsi aiass vabrikide sehen; `ekslit aiass `eksle masinege Krk; ku̬u̬l`meister ütel et, aanu esäl kodu linu, mes sä tuled siiä Ran; `u̬u̬pis vanast kolgiti `linnu, siss `tulli lina`aamise `massin Nõo; `turba aiass `kat́ski - - loomalõ ala˽puistadõ San; vanast `aeti hüŕsiga linno; vuŕrirõibõ˽löḱerdäss, taaga˽halv taad mett aiaʔ Kan; maśsinõgõ `aetõss `piimä läbi Krl; mass ka jahvõtass välläʔ, aiass läbi masina Har; [koor] `pańti maśsinahe - - `tu̬u̬ga `aeti kokko Plv; aagõ hainaʔ läbi `veḱsle Vas; ai ar kõ̭iḱ piimä, jätä‿s `hindälegiʔ süvväʔ Se || ka teil masin ärä aet oo (vili pekstud); ku `viĺlä aiass, ütelts masint aiass Krk

13. lõnga hasplile, kehale, käärpuudele vedama; kangast kudumisvalmis seadma; pooli, vihti jne tegema tämä `polves ei old käärpuid, tämä ajas [kanga] `seina `pääle VNg; meil `aetasse `käärbudelle [kangas] - - siis `aetasse `kanŋŋas`puile Lüg; `enne `käärimist lõng `aeta kehale Jõh; `päävä `kooti kaŋŋast, `öhta `aeti `uisi Kaa; `kanga völlas, miga [peale] kaŋŋas on aet Rei; kui ma `tahtsin `kanga kakskümmend `pasma laia ajada, siis tegin kahe`kümne `pasmase vihi Rid; `aetasse kangas üles ja akatasse `niide panema; ta aab lõnga poeli `peale, aab `lõnga `pooli Mar; uiesti `aeti lõng `vihti Var; `võrkelõng, sie aa puoliks HJn; kui kangast ülesse `aetakse, siis iga [kangareha] pulga vahele jääb ühepailu `lõngu JJn; nuorel kuul `püüti linane kangas ülesse aeada, et siis saab nuorel kuul mahal ka VMr; käbi `ümber `aetakse lõng ja siis `kuotakse nagu surnukaga Kad; akkasin `käävi `aama; kui kangas on paku `piale aeatud, siis tuleb `niide panemine Sim; `ümber `aamise pakk õli, kohe kangas `piale `aeti; [kanga] lõngad `aeti kiarpuie `piale Trm; kaks `seinä kangass aen `lõibu `piäle; villass kangass ei tõhi kõvass pakku ajada, kui üles ajad, kangas`jalge `piäle Kod; mina põle neid viiuliga annad ~ kerind; `asple `piale `aeti [lõng] `värtna pialt eh kerast ka Plt; lõng taht kokku `aade, ärä `aade (haspeldada); kaits vai kolm `pu̬u̬li `aetas ütte Trv; villast ja linast `lõnga `aeti üles loimege; `ketsä `aeti ni̬i̬ niine, õigati sis niine kedsä Hls; vanast ku `villu `veśke pääl kaariti, sõss `aeti `kätsä Krk; ta ai `langa `asple `pääle. kui värden `olli ärä `aetu, keedeti (köideti) lang vahele Ran; ma pia `pu̬u̬li `aama; tolle ri̬i̬tkammi läbi aid `kanga üless poomi pääle Nõo; `rõivavõllass `panti `siśse, siss nakati kangast üless `aama Kam; Langa`lu̬u̬mise riśt kohe lang aiass pooli päält Urv

14. peam terariistaga töötama a. lööma, raiuma, lõikama, lõhestama ajab puud `kiiliga `lõhki Lüg; lapsel nuga kεε - - saand sa kεε `sisse ajand, nii kaua sa ukerdad `pεεle Khk; nii`meistri ning äksiga `aeti `puude koor päält maha Krj; piiru letsiga `aeti `piirgu; Vana `istus liidi ees ja ajas vitsapuid `lõhki Pöi; need (kalad), mis kuivatadi `aeti kõik seĺla rood mööda `lõhki Rid; lepad `aetse maha `uhta ja põletatse see ää Kse; `kloasisin oksad küĺlest ää ja aasin labad `küĺgi Juu; `vintsked pajod - - `aeti neĺjändikuss `lõhki Kod; kuuse kośk on see, mis paĺgi pealt ära `aetasse SJn; rihavarresse `tu̬u̬di mõtst nu̬u̬r kuusepuu. ots `aeti sel `lõhki Hel; [vene kirve] terä om õhuke, ei saa `lahki Ran; servä maha `aada (saagida või tahuda) `laudul, siss om ää põrmandut `alla panna Nõo; mi‿sa˽nii˽pagsu˽koorõ aat, koori õhukõsõ San; lauda lagi oĺl `lahki `aetuist palgõst, paĺk poolõss `lahki aet Har; paasaʔ `aedu `siśse hirrele Se b. puurima uherdiga aead puu `sisse augu Khk; Mundiga uherdid olid, nendega `aeti enne kõik augud mis taris oli; Uherdiga `aeti `lähkri kerele veel `peale topi auk; Seina puuriga `aeti `palkide `sisse augud Pöi c. höövli sooni, õnaraid jne lükkama `servad [ukselaudadel] `vuugiti ehk lihiti `laududel kokko et äst liht õli, siis `aeti `suoned `sisse Lüg; ukse sammastele `aetasse valsid `sisse; see äär oo vaasitud, kańt maha `aetud Khk; Kirja `öövliga `aeti `söuksed soonelised liistud ja ääred `välja Pöi; valdsi öövel, kellegä `valtsi `aetass `siśse, `akna `raamõlõ ja; [põranda] lavvad `aetass `ü̬ü̬vlegä `lihti Ran; lauda ussõ laua˽vaia `poḿmi aiaʔ Har d. vitsa, rehvi peale tõmbama `aeti törrele vits `pεεle Khk; Sarapuu vits oli, `aeti sammuti [käsi] kivi peale kut kapa püti vits Pöi; vitsa hammas - - mikega `vetsa `pεεle `aetakse Phl; pütile `aeti koa vetsad `peale Mar; ratta rehvi `piäle aeamese ratas (sepatööriist) Var; aab kapale uut `vitsa `piäle; rattale `aetse `vitsä `piäle Tõs; `ankru võru on si̬i̬, mis puu tokiga `ankru pääl on `aetu Hää; `nõule `aetse `vitsa `pääle Pst; koĺmjalale piap vits `pääle `aama; mis neele `sõ̭õ̭rele viga `rehvä `pääle `aada Nõo; sepp ai rehvi pääle rattale Ote e. kaapima, puhastama nüüd `aśtja `põhja ei `aetagi, paks rańt jääb kohe `sinna `taignad Kad; nüid oo vi̬i̬l kalal veri sidess ajamata Kod; puhaste kala ärä, võta sisikond `vällä ja aa soomuss maha Krk

15. õmblema; külge kinnitama a. õmblema; nõeluma Ain `kuue `aukujelle labid `pääle Kuu; ajan üle `ääre sene `augu `kinni; ajan `nüöbi ette Lüg; ma sai jöki `valmis ning aisi `ümberaimised (kanditud ääred) ka `ümber; `valgel `kampsunil olid mustad `ümberaimised, sinisel punased; päti tallad - - `riidest sai `tehtud, möni [nüüd] ajab nahk tallad; pole [särgi] `käisid `pεεle `aetud, särgi ema juba `valmis Jäm; `riide äär `ömluse pεεlt, see `aetasse üle ääre Khk; peiu särgile `aeti tahid `peale; kui lühike säŕk oo, siis `aetse alane `alla Muh; meeste püksid ja vestid, naised `aasid ise kokko Mar; ajan särgi kraed `peale Mär; säŕgi jätk `aetase `käise `otsa või säŕgi `alla Kse; `Purjulõ liik `liiga `kangõlõ `aõtud Khn; kört oli - - toodi `peale olid pobid `aetud iluduses Aud; padjade `otsa aeati [pitsid]; ajan sieliku `alla `tuoti Ris; passel sai tärgitud - - ja siis sai ninapialne nööriga `kińni `aetud; aa parem oma suka augud `kinni Koe; lapsed `pańdi järi`auku - - `riidega kõik oli ära `aetud see serv et ta `pehme oli; aasin püksile ju `karmanid `küĺge Lai; traadi lõngaga `õmles kińgsepp - - lappisi aas saabastele `piale Plt; meeste `ammil olli `kaalduke `pääle aet, naistel es ole Hls; `pit́sega ärä `aetu pluuse Puh; see rõõvass piat üle veere ajama, muud́u `argõss üless Har; `hammõlõ `aeti tsiirotuss Plv; `rõiva aasõ kokko (traageldab) Se b. kirjama, tikkima; pilutama `enni olid naiste mütsi peale nisuksed suured kudrossed, mes `sõnna `aeti, õbe `lõngest ja kuld `lõngest ja Mar; kui `tihke riie, `tõmmad lõnga `väĺja ja ajad tikkuss Kod; tike `aetasse ninä nartsu `sisse KJn; Tarvastus - - roosad, punased sinised eĺmed oĺlid kikk sinna [tanu] `pääle `aetud Vil; aet ame, meeste `ammile tetti rinna ette viguri ja pilu Trv; vanast `aeti `amme `kaaltukse ärä, meśtel Hls; poole ratta ja `terve ratta `aeti `ammel ette Krk; periss jämmest `rõõvast olli tanu ja kirja `aetu Hel; `ammele `aeti vitsa (tikkpistete read) olalat́te `pääle Nõo; `värdli `keskele `aetass vi̬i̬l kat́s pillu Kan; ilustõ `uḿbli ja `aiõ tu̬u̬d pillu Har; `piinüʔ pilu nõglagaʔ ärʔ ai Lut c. võrgulina jätkama, parandama; võrgule paelu külge kinnitama `Ainus `paula ajama [võrgu külgedele] Kuu; Võrgule `aeti `ömbe`rinki pael, ölal oli ääre pael, all alus pael ja `otstes oli rind pael; Linad `aeti öheteise `otsa, kööved `küĺge, pära taha, rakendasime nooda ää Pöi; ku võrk äärest kat́ti on, siis piab üles aeama; Kimmlü̬ü̬t́ on, ku [võrgulina] põle korralikult paigatud või `aetud mitte [paela külge]; ega enne ei saa `võrku `merre `panna, ku ta on ära `aetud (võrgulinale äärelõngad, tamsad ja paelad juurde pandud) Hää; ajaʔ ta võrk kokko, piiridsäga ajat kokko (jätkad võrgulina) Se

16. a. ka piltl lükkama, tõukama, tõstma tuul ajab katustelle lund Jõe; `paadi `masti `aeda `püstü Kuu; üks laug `lasta `kerraga [maha parsilt], sie `aeta `angudega `reila VNg; kui `tantsisivväd siis kie ei `muistand `tantsida ajas `servi `lahti (keksles ümber tantsuruumi ja tõukas tantsupaare); tuul `tõukab puu `riida maha ja ajab `ümbär; sie (mure) küll minu `auda ajab; tuul ajab jäid; `ammaspuu vahel `aeta `ukse `lauad `lihti; viin ajab `mielest `vällä - - [hiljem] siis tämäl ei õle midägi `mieles Lüg; `ninda sää ajas `laiva `randa perälist tuult Vai; muja, sönnigu `koorma `pεεle `aema Jäm; taarist ääred `pεεle aida [viljalademel] Ans; tuule`aetud (murtud) puu - - seda ep `panda laiva `sisse; vali tuul nöndat ajab sia `püsti Khk; εi tee, kas saab εnam [üle jää mandrile käia], laivad aavad tee `luhki eest; aja `kapliga kalad unniku Mus; vesi rahu on vee all, aab laiva `pöhja; meri ajab `maale eli `vaatisi ja korgi kulisi Pha; Suured saepaku jurakad olid, `aeti öles pukkide `peale ja `saeti laudeks; Sakslane ajas `meite pühad paigast ää (uue kalendriga kaks nädalat varasemaks) Pöi; aa linnassed ahu peal unnika; kas sa põle εnam `peale `aamas (sõnnikut peale tõstmas); vastulised `aitasid `võrka `juhtele aada; ei tea, millal ta akkab kerist maha `aama; aasite põllu koa üles, kui ruki ää lõpetasite? ruki kahl `aetse üles, kahl tõstetse käte vahel üles [ja lauldakse] Muh; ees `aeda on param kut taga vedada (öeld lapse sündimisel); keige `enne `aeda sarikad üles, siis `panta latid sarikate `peele; mene ae sönek laiale Emm; ära aja raamadod nii `selmde `alla (öeld lühinägelikule lapsele) Rei; väravad `aeti `lahti Rid; tuul aas võrgod `ühte kerasse; nao suur tuule `aetod seal, nao va `erne pehletis `selgas (kui inimesel liiga laiad riided seljas); majale `aetasse koa tugesid `alla, kui maja oo `velto vaond; lähme `ändi ülesse `aama (heinakeeritist kokku panema); `enni `mõisas `aeti `ärgega teed `puhtaks, `aeti `angedest läbi; `kaevo `umpseks ajama Mar; kebade vesi aab jääd kokko Kul; kui jo kiud `murdub ladvani, siis `aetse linad veest (leost) `väĺlä Vig; Laisk inimene aab `ääri `piale, ei tee õiged tööd äga kedagi Han; ollandi `veskel oo `tuule `aamese ratas Var; ein ja vili kõik sai `ända `aetud Mih; rabandised `aetse `nurka ja tuuletse ää Tõs; torm aas laeva kummuli Khn; udi oo pikk ritp, kellega talvel `võrkusi jea `alla `aetse Aud; turbaga saab õlle raba `seita `aetud PJg; tuul `oĺli nõnna `vasta, ma‿i jõudnd ratast ka ajada Tor; `Tehti `seuke lud́a, kellega [viisu] vahed üles `aeti, niin pisteti läbi Hää; reagib kõik mis sülg suust `väĺla aab Hag; eenad ja ärjabäd `aetakse ülesse laudile; `veśki `tuule `aamise kelk, kellega `aetakse `veśkid `tuule Juu; mõlad kellega `poati mäda vett soab ajada edasi Kos; suured jääkrunnid ajab tuul talvel ranna `äärde ja mere madalikule JõeK; rabas oli kitsas raut̀ie ja turvas sai ajada [rullikutega] väilale `kuivama JJn; `aasime einad kökki; aab pimedad Lienud `ieli (öeld rasedast) Kad; `irsnik ajab irre anguga irt edasi; ajasid talvel pööraga `noota kokku Trm; `seitsme vokiga kedräsimä taren - - vokid ajavad tuult, tare külm Kod; [rukkid] olid vihus. siss aad ülesse tuppa parte `pääle Äks; `lüisi `mööda `aeti `vaati `vankrile Lai; katuss mädäneb - - tuul aab maha tüki `kaupa Vil; aja aken `valla; ärä aa `tühja kotti `püsti (ära kiida ennast) Trv; [vesi] läits jää ala ja ai jää üless; karjapoisi `aave `palli emä`auku [mängimisel] Pst; `väike om suure pikäli aanu, maha aanu (öeld, kui laps on sündinud); kellä `tiḱsje liṕp si̬i̬ aap `tunni edesi; mõtsan om nõnda paĺlu `marju, aa või roobige kokku; suur tuul o `rõõva aia pält maha aanu; lääm `mõtsa puid kokku `aama; vundarment aiass päält vesi`lu̬u̬di; `suuri küĺmenit `kampe `aeti `pääle [hauale]; si̬i̬ aa lauluviisi `kõrva (laulab valesti), aa tõise ka `kõrva Krk; `keśvi iväti, `aeti vangerdega annad ärä; suurõd `oarmigud - - olliva kah tuulõl ja tuisul `aetu; ütte lugu om looguss pääl [vikatil], siss aab aena üte külle `pääle; `panti `kartuli koŕv kärru `pääle ja `aeti; [öeldi] et aa trääsäga `valla, kui lammast nülliti; esi tei, aga ai iki tõese `kaala; pane tüir `taade ja aa `perrä (sõua päraaeruga) kah Ran; tuul om rüäaki `ümbre `aanu; leeme lidsip [siga] ärä, sao aap kõ̭ik mollist maha; ärä aa miu pikäli; `aeti leib laḱka `lavva `pääle, siss `panti `luśkaga tu kõrutuss `pääle; jäńesse `aava nõ̭naga lume ärä, siss söövä orast Nõo; ku tuuĺ aavapuul lehe pahepidi aa, siss tule `vihma Ote; perän `künmist aiass käśsiga muld `ümbre˽`kapsta juurdõ Kan; haina ommaʔ unikulõ `aeduʔ Urv; ku ku̬u̬rma `ümbre lätt, siss om edemine asi `ku̬u̬rma üless aiaʔ; hämme˽haina˽`saiõ˽`rukka `aetuss; vehmaga om vili kõ̭iḱ maha ait; ma ai `kellä oiilõ `tuńni edesi; pernaanõ aja õks alasi uma ratta ette, timä võit piat õks alasi `saama Har; kunass oĺl aidauśs otsani vallalõ aet; lepät́sirgukõsõ pujaʔ oĺli˽ḱaopujal pesäst `maahha `aeduʔ Vas; tuuĺ `aie `venne minemä Räp; laḱkä aäʔ är teräʔ, palavass lääväʔ Se; kõlguss aet `hainu täüs Lut || lõhkuma, lahutama Sie lehm o `oite `kange `aida ajama Kuu; [vaenuköit] `üksi inimene ei `kestä `laiali ajada Lüg; pahur obu ei püsi, ajab `aedu Vll; vaja panna laud `silmade ette lehmale, ta ei nää siis `aedu `aada HJn || kaardimängus teat kaarti välja käima aja sa `väĺja kaaris Jäm; see tihi oo minu. aea `väĺla Tor; ai `sääńtse lehe, ku jovva ai ar kattaʔ Se || ajaliselt viivitama, edasi lükkama midä senest viel kevädest edesi ajada Lüg; ei taha `sõnna `minna, aan ikke `aega edasi veel Juu; ei õle üvä, ku pitkäli edesi `aetasse si̬i̬ asi Kod; ei ti̬i̬ ärä, aap sedä `aiga edesi Krk; mõni aja taad tü̬ü̬d edesi Har || piltl hindu, makse jne kõrgendama või alandama nii ajasivad [soomlased] `vilja `kallist ja `meie `silgud ei `kelband kuhugi VNg; ajab `innad `kallist, `tõine müüb `uodavammast; `aetasse kõik `maksud `kõrgele Lüg; ajasid inna nii ala Khk; na `aie inna `väege `korgõss Krl; `hinda aa (kõrgendab) Lut | Ta oo vali teist alla ajama (laitma), oleks ta ise teeb mis asi olavad Kaa b. vees või vette lükkama; (palke) parvetama; laeva või paati vette laskma või kaldale tõmbama; kalapüüniseid vette laskma kuhu `kõhta `platsi `pääle õlid `palgid `talve `vietu jõe `ääre, siis keväde `mennä ajama. ajajad `vieretavad siis `kaldald jõkke `sisse, puu ajajattel õlid kõik puolsaed käes - - `miska `palkisi `aetasse; lähäb meri `lahti, siis `aetasse `paadid vette Lüg; pole oma `laeva veel üles ajand (kaldale tõmmanud) Mus; siis saab [kalu] ajamas `keidud, sügise vaa `veega `aetakse vörgud ede ja maa äärest mennakse [nuiaga] `lööma Pha; Uus laev aedi mere; `noota `sisse `aema [jääalusel püügil] Emm; `mõrdo `aetasse `sesse Mar; laeva `väĺla`aamise `talgud olid Tõs; raiub `iässe mut́i `auku, et mut́t `alla aada Khn; käisime `võrku ajamas. laseb võrgu `sisse, tonksib natuke `aega, võtab `väĺla Vän; Lemmjões kalad kasvavad, seal ei ole puu ajamest Tor; `ütlevad, et ku [laeva] `väĺlaaeamese juures torm on, et siis tuleb õnnetust Hää; nii lahk [tuul] jää ärä, et es saa `võrkugi `siśse `aada Ran; pru̬u̬sshangõga aiass `palkõ ekõ `mü̬ü̬dä `alla; parvõmihe˽jo ajava˽`paŕvi Har c. labidaga kaevama; (tasaseks) lükkama; (labidaga) täitma, täis ajama; mullaga katma keväde kui `kartuli `kuhjad `vällä `vietässe, siis `tarvis `kuhja asemed tasa ajada; kui on `ummes tie, siis ajavad tie `lahti; ajan `mullaga ja kividega `augu `kinni Lüg; `kartuli `kuhja `aeta `kinni Vai; `raavi `aetasse `kinni Khk; ajasid aua `umpseks LNg; lund `aetse Tõs; aua kinni ajamene on meil ikke matuleste asi Vän; vanad kaevud on, sedä enäm ei ole `tarvis, selle aame täis Juu; tegime lina `kammimese aseme, ajasime roho pialt ära Plt; ti̬i̬d silutas, `aetas `rüüpit tasatsese Trv; aive jälle mihe lauda `põhja [sõnnikuveol]- - `laṕmege Krk; Ei˽või˽vanna `kaivu inne kińni aiaʔ, ku `vahtsõnõ vaĺmiss om Urv; ti̬i̬d aiass tasatsõss, `lapjuga aiass Har; `aamandaʔ lumi Lut d. kukkuda laskma, kukutama, (maha) loksutama `älgä ajaga `lavva `alle `leibä; [laps] süöb rumalast ja ajab maha Lüg; aed ennast suppi täis eest, mεεrid kleidi εε Emm; ajab `peale `eesele, eest rokane kõik Mär; mõni ajab vett maha Tõs; aas piima üle jaare Kos; mis sa aat vett `seĺgä Krk; ei tohi jumalaannet `jalgu `alla `aada Nõo; poesi aeva pangi `kaivu Kam; ku na (kaelkoogud) lühikese om, siss tuuĺ aap pangist vi̬i̬ pääle kah Ote; mi‿sa˽taast piimäst maha ajat üle veere Har e. (kangast, riiet) rulli keerama aja `riie `trullisse Kuu; kaŋŋast ja `keike `asja `aeda `rulli Emm; `neoke ümär`korne jäme puu, peso `aeta `sõnna `ümber ja kurikaga rullitasse tättä; `riided `aetasse `rulli. ja kangas `aetasse `rulli Mar; siis `aesime [pesu] `ruĺli ja - - `koĺkisime Aud; mina aan `kanga `truĺli, siis taon kurikaga, siis lähäb siledaks. aan `kangast kaks `truĺli, mud́u on vägä suur - - pärast aan `ühte `truĺli Juu; vanast vanutedi kangast, siss `aeti `trulli, siis `panti `kuuma leevä `ahju Nõo f. sõelast, sarjast läbi laskma `tuhlid keedeti ära, tambiti `peenes - - `aeti läbi sõela Han; Sie jahu muõdu ei sünnü, kui aa sõõlast läbi Khn; kögelik - - `aeti `üsseid esiti läbi Plt; kui `oĺli [vilja] i̬i̬ld läbi `aamine, siss pilluti käpäga ~ käṕpiga läbi õreda sarja, toda sõkutedu `viĺlä Ran; ku tõist `kõrda läbi `aetasse või tuulatasse, siss om pirrest koŕv, kellega`sarja terri tõstetasse Ote; Sõ̭ss ku˽tu̬u̬st edimäd́sest saŕast tu̬u̬ vili läbi sai `aetuss, sõ̭ss tougati timä säält - - kohe nuka poolõʔ Rõu g. peale määrima, võidma `tärtini öli `aetasse `joosku `pεεle ka; `riidele `aetase `seepi `pεεle Khk; see `olli kullaga üle aet, see `olli särje sapi `veega üle aet Muh; elavöbe ja ploom `panta segamini, saab loomale `pεεle aet, kinnel on täis pεεl; nest (vihmaussidest) saab `tehtud keige paramad öli, mis `aeda `silmade `pεεle ja silma kae ära sööb Emm; tüdrugud ajavad proovanksi öli pähe Rei; tüma `aedakse nööri `pεεle, tehakse `traati Phl; Mit́ib, ti̬i̬b nägu ilusaks, ajab pummatit ja `puudert `pääle ja Hää; aavad võid `piäle Juu; tetti seebi vatt, `aeti lõug vatuga kokku Ote

17. a. ka piltl (kuhugi) toppima, suruma, sisse panema, lükkima, pistma, torkama ajad `niiti `niulale `silma; `rongi, `ühte rida `nüöri taha, `niiti `aeti `pihlaka `marju; ajab oma nenä igäle `puole, on `asja `kõikidega Lüg; mine aja tuld ala [pliidile]; lehm nönda vihane - - saaks `leiba sohe aida Jäm; oli `katle ees tuld aeand, ning kukkund `keeba`katle; ma‿p nää `niiti nööla taha aeda; `naaskliga nahast läbi ajama; see oli kuńst leib `ahju ajada; tεεb midu meest selle tüdrugule on taa ajand (suguühet sooritanud) Khk; Linused `kangad `aeti kõik `tuhka, tuha `leeltse `sisse; Linapuud `aeti `loomade `alla Pöi; koe `aetse `kangal `sisse ja lõemed luuasse üles; maasikad `aetse kaste eina `peale; said sa ette aada (lõnga nõelale taha) Muh; üsna kollast sammeld `aedi `piipu; ma `aesi ikka einad `patja Käi; kõlasi `peale `aetasse [võrgu] silmad; jah [lõng, niit] `aetasse nõelale silmäst läbi; aa eesä kondid kotti, too kondid koeo (öeld õhtul pärast väsitavat tööd) Mar; ennemuśte said rellid ike `paela `aetud, nüüd aavad `raati Vig; ema ajas sügisi `kaapsa lehed `rongi Mih; Meie aasimõ puru `alla [laeva tihendamiseks] ning saõmõ laõva üsõ viksiks Khn; kala pahlad - - kalad saavad peadpidi `sinna `sisse `aetud Aud; Vili `aeti kot́ti Kei; `tehtre `sisse pannakse pudru ja `aetakse pulgaga soolika `sisse Juu; limukas aa õnge `otsa, `viska `järve ja ahven tuleb `otsa; meil on koŕv, aa [mesilas] pere `sisse Amb; voadi lavvad piab `enne kõverast paenutama. seda kutsuti `roamiajamine Trm; karu ku uavatud, kõhe - - `aama uav `samlid täis; akan `kingi paalutama, ajad `tärkmitess läbi paalad Kod; rehetuas sai tuld pliita `alla `aada Lai; piirits `aeti läbi võrgust, lükati läbi Plt; sulane `oĺli `ahju kütnd ja ahju `tu̬u̬rid lepä agu kõvasti täis aand; `pastlal `aetse paalad `perrä Vil; ku leib `tõusme akkass, aiass tuli `ahju Krk; aa ravva suhu [hobusele] Hel; rańgjala om kõvera nigu `taosse, mes obesele `kaala `aetass Ran; ärä nüid käppi `arja aa (juustest sakuta); aa `miule nõgla `taade `langa; vanast langa `aeti `orde ja `panti `pli̬i̬kmä päävä kätte; ma aa ubinit nööri `taade; me `piame `vastset `põhku kotti `aama; edimäld `aeti `amme `käistele köŕtlang `sisse Nõo; `aimi õkka maa`maokõnõ elävelt pudõlidõ ja viin pääle San; taa miis om uma talu podõlide ajanu (joomisega hävitanud); ku rügä hukka lätt, mis siss `lõugu vahelõ ajat (süüa annad); ku [mesilaspere] kahalõ lask, sõ̭ss `võetass kinni ja aiass vakka; aja mullõ nõgla `perrä [niit] Har; vanainemine ai keele silmä laka alaʔ, tõmmaśs `liplõ silmäst `vällä; t́siaʔ `aiõ˽pää˽`vällä sannasainast Rõu; niidse˽kääneti `katsa, `aeti kabla `perrä ja `pańti kuiuma; `hiusõkaḿm oĺl tõõnõ, mia - - `hiuśsihe `aeti Vas; taa ai minno ku `vardahe (kitsikusse, kimbatusse); mi‿sa taad `tühjä tuult ajat kot́ti (öeld uhkest) Se; ora `aamine om `urvi (on vaja ajada ora istmikku), ku t́egei laisk om Lei; ku kanapujakõsõl pää `suuhhõ ajat (hinele) tu̬u̬ kikass saa Lut || (maha) matma, mulda panema läksid vanad meest `auku ajama Khk; sügise sai tütär `mulda `aetod; loomale tehässe auk ja `aetasse `auko Mar; elläi lõṕpi arʔ, `aeti `hauda Se || (vedelikku kuhugi) valama, tõstma `auskriga ajame vett jullast `välja Jõe; ajab õlut `ankuri Lüg; Keedeti [mustikad] ää ja `aeti pudeli Pöi; aa `kapliga vesi [paadist] `välja Muh; `lεhkride `sesse `aeti `piima ja, `aeti `taari ja, vett ja Mar; kui juba vaht `alla käib, siis on õlut `vaĺmis ja `aetakse `ankrusse Juu; `Leht́reg aa `piimä pudelis Hls; aab õlut vaadi `sisse Nõo || piltl aas talle prügi `silmä – pet́tis teist; prügi krae vahele `aama (petma) Juu; puru `siĺma ajama (petma) Plt; sa aat mulle juśtku `kärblisi pähä (püüad mõjutada), oma `ulle juttege Hel b. riietuma, selga või jalga panema, seljast või jalast võtma `alpi inimine aja `pitsisi ja norusi enese `ümber VNg; aja omal öltsid üle Jäm; öö `paikus siis `aeti ruudile tanu pεhe; kui sa pahupidi `riide üle ajad, siis pidi εε kaduma (ära eksima) Khk; vammus `aeti vel kasuka `peale `ülle; ma akka `jalgu `riide `aama Muh; `talve peab ikka `kindad käde `aema Käi; ma lähe `püksä `jalga `aama; aa särk pahupidi või üipidi `seĺgä Var; ta aab `soapad `jalga Kos; mõni inime ei `oska `riides `käia, aab kodinaid ulga `ümber Kad; `sinna `aasid vammussalle kasuka ka vi̬i̬l `alla; poiss oĺli püksid maha aand Vil; aa köŕt ümmert maha; mu emäl olli enne siidiame `seĺgä aia; aa nii kaldsa siis `jalga Krk; et osta `endäle üits `mantli `pääle `aada; ei ole seräst pikuti ju̬u̬nd `uńdrigu, mes `ümbrele `aada; aa latsele ääd kätt (aja lapsele särk jne selga parema käega alates, siis ei jää laps vasakukäeliseks) TMr; poiss aja kalsa˽`si̬i̬rde; kat́s `kaḿssi oĺl sällän, üte kaḿsi `aiõ mahaʔ Har; paĺäss kui kunn, olõ õi `seĺgä midä aiaʔ; aä `rõiva säläst ~ `säĺgä Se; ujakõʔ `saapalõ jalakõsõʔ Lut c. (tugevasti) sööma; söötma, nuumama; jooma; jootma ajad nenä täis, õled käppili maas (joodikust); ajab `sisse kui obone, magu ies kui ahi Lüg; küll see ajab ennast täis. ajab ennast kurguni täis; üks va nägal loom aab köik `perse Khk; See on kalakoagas, oh ta võib kalu `sisse ajada Pöi; Aesimi mustigud püuga sisse Emm; sellel loomal oo ete `kampsu `peale `aetud Mih; aa seda va kalja laga `sisse et ägise Kad; mõni kõrd `aetse luamale `sisse eläväd õbedad; kui palju sa `viina elo aeg kõriss `siśse õled ajanud Kod; i̬i̬st aab [hani] pugu täis, tagant laseb `väĺla Vil; üle seĺlä täus aanu ennast Hls; kardultege aave obese üless, lina`si̬i̬mnege, apuge, `maarjejääge; ku ristikeinä pääl [loom] täis olli söönü - - `aeti iki verist liha su̬u̬l`li̬i̬mi ja mädä kanamuna `sissi; ta aass `siĺmege `endel `sissi (ahnelt sööjast) Krk; siga om verevän ädän - - `viina `aeti `siśse Ran; midägi sa tettä ei viisi, aga `sü̬ü̬ki aad `endäle `sisse nigu kajak Nõo; paaŕ kuud pidäsi `lehmä, ai tu̬u̬ liha täüś ja Urv; hopõn om häste `rammu aet Har; iso tolmukõist ei olõʔ, aja˽`väele `sisse Vas d. (õhku) täis puhuma kusi rakkule `aeta `enge `sisse Lüg; ajab `akne `pεεle iŋŋe `aulu Khk; vanad mehed ajavad põied `inge täis, koebatavad ää Vig; sia põis `aetas `enge täis, `erned uad või ka `aavled `pantas põie `sisse, lapsed mängivad Hää; sia põis õerutasse tuhaga ja `aetse `inge täis KJn; õlekõŕs tsusati sääld kusima kaalast `sisse, ja mõni `erneterä kah, siss `aeti kussim `õngu täis Ote; vasigõ piimämago kuivatass arʔ, `aetass hõ̭ng `sisse Rõu

18. masinat, tööriista jne liikuma panema, käsitsema uherdi `aeta `ringi Jõe; vesi ajab `veski kived `ümbär ja `käimä rattad. tuul ajab `jälle `tuule `veski rattad `ümbär Lüg; `laiva `vinti on sie midä tämä edäsi ~ edesi ai Vai; kui taaspidi keeruga kedretud on ning akkad teisit ajama, siis on `vastuksi keerd Khk; lähme `käia `ümber `aama; vahel aab [võimasinat] tulise `aoga, vahel `pissi illekest Muh; mönel `olled hobused, kes aasid `ümber [rehepeksumasinat] Phl; suur ratas, see on seespool `ääres [tuuleveskil], see aab `rinki `värkelt LNg; teese käpuga aead `ringi [linamasinat] ja teese käpuga `pöörad piu Vig; oki vänt, sellega `aetse okki `ümmer Aud; käsikibi, vändast `aeti `ümmer Vän; Me koorume `lõnga - - okit kuripidi `ümmer ajad Hää; ommiku juba `jälle kella kolmest neĺlast üless, akka vokki taga aeama; suur vändast `aetav pump oli [viinavabrikus] Kos; kolmas aeab pulgaga lõngapakku `ümber, kus siis kangas `piale läheb Sim; panen nööri lühi `piale, siis aean ratast `ümber Pal; tiivad aavad `ümber [tuuleveskit] Äks; leier`kasti `aetse vändast Hls; vaist om jala väsünü okki aian; ma taass kirvest teräväss aia, tule `pü̬ü̬rä `aama Krk; kistavaŕs käib üless ja `alla, aab vokiratast `ümbre Ran; ma esi olõ uḿmi käśsiga ajanu `ümbre˽tu̬u̬d [lina] maśsinat Har; vana`aotsõ `külvmise maśsinaʔ oĺliva rihmaga kaalah ja `aeti vändäst `ümbre Plv

19. teat olukorda, seisundisse viima, teat olukorda, seisundit põhjustama, mingisuguseks muutma suvi `vilja `vuodamine, kui `leigetu vihk `aeta sasi `reie tuppa VNg; tuul on rukkid räsa ajand; ajad sene tüö sasi, ei sest tule `vällä midägi Lüg; koes orgi `otsa sa `eese püksid oled `puhki aand Khk; tahab tiitsastusega tööd `luhki ajada Mus; see jummikas oo `lahti aamata alles (õied veel kinni); te aasite mu une koa `raisku; `uhkus aab upakili, `kangus käpakili Muh; labigute varred `peavad siled olema, muidu `aevad püud puhas puruks Käi; poĺt ei ole kuum, ei aja tina sulaks Mär; kudas sa selle peä naa ruttu `patsi ajad Vig; [lõnga] `punni ajama Hää; meie aeasime omal siin [maja] `jälle `liiga pikaks Ris; mis sa aad teesed tülisse; juurekakk aab `taina apuks Juu; tuul aab pia segamine Koe; `aama vede `leigess; miilisüsi ae sepäl kõhe ravva `ki̬i̬mä Kod; pääval on ikke `võimu, seĺla aab ikke soojast Pal; koonerdab iga aśjaga, tahab kopikud `lõhki aeada Plt; soal om kaits lippi katik aet Trv; või aias sulale ja pannas säält [korbi piima] sekkä; nõu keri om kokku aet, siss põhja ümmer aets keri kokku Hls; `õigus aiass õieli ala ja kõveruss kõtuli pääl; sia `lõikat nõnda, ku kõrre aave `perse`lõhki (öeld, kui rukkilõikusel on jäetud pikk kõrs); võip olla, et poja aave talu eläme (muudavad jõukaks); sia röögiv ninda‿t ilma aave `lõhki; tule säde aap maja põleme Krk; `uhkuss aana upakeli Ran; suur toŕm aab laeva ukka Nõo; terä ai `verde - - kesväl ja rüäl enne valmiss `saamist, siss terä olli verrev Kam; piim `aeti paan `lämmäss Rõn; hiivalõ `aetut pipard pandass `väŕski lihasöögi `sisse Kan; Anna˽piĺl hullu kätte, hull aja piĺli `lahki; perremi̬i̬ss aja vikadi vaivass; Sõ̭ss ai [kaerakile] `hindä üless kohuvalõ ja keśk kottalt hapaśs sääre lahe˽vai mõrõ˽`sisse Urv; mi‿sa väidsega kivi päl raot, sa ajat väidse kokku (nüriks); [naistel] `juusõ kõ̭iḱ `t́sarru `aedu Har; mis sä tarõ nii kuumast `kõ̭õ̭vatõ ja `lämmäst ajat Räp; vanast es käüdäʔ `kohtit, vanast iks `aeti iho kuumast (anti peksa) Se || terariistale sepikojas uut tera jätkama aja vahase. keeda kogu - - `ühte raava `asja Khk; sie kerves tahab vahas ajada Ris; siis `aeti kerves üles, kui `kervel enäm terä eden es õle Kod; kirves paks, kirves lähäb sepal ülesse ajada Pil || (lõngale, köiele) keerdu tekitama sa ajad `lõnga `kierdu, ku tulist `tallad Jõh; aja kövele keerud `pääle Rei; vokiga kedradi, see aas keeru `peale Phl; kuurud tulevad kui lõnga väga keeruks aad Plt; kui [lõng] väegä keeruss `aetass, siss om kanasäĺlän Ran; vokiga saa [lõng] loiumb ni kierumb `aiaʔ Lut

20. hrl impers tekkima; tekitama a. füsioloogilist protsessi või psüühilist seisundit tekitama, esile kutsuma; paistetust, paiset jne tekitama kahe`puoliksed ehk rahusimmed `külmitamisest ajab Jõe; ajab `süäme täüs sie sinu jutt Kuu; irm `ninda et ihu `karvad ajab `püśti Hlj; `tormi käs olin ma küll, ei minu ei ajand `oksele ka VNg; kui `kiegi tõist pigistäb, siis ajab sinisest; ajab `juure `ühte `puhku `tõisi (paiseid); kie üle aru süöb enese täis, siis ajab tagasi; kui lehm süöb `ärjäbä ädälä, obose ajab `pierestamma, aga sarv`luoma ajab `lõhki Lüg; igistab, ajab nagu vesi `ernele; kui magamast üles `tõused, ajab `ringutamma Jõh; kui mesilaine `neulu, siis aia `paistetukse Vai; ving ajab piha; sool ajas üsna puna üles Jäm; kui sind nuttama ajab, siis silmad löövad vee älevile; pet́t ajab pasale Khk; `kange kihu ajab reit `kiskuma; piim on `närdind - - aab kere seest täis Krj; Kanad nokkisid nögesi, küll see pidand kanad munele ajama; `Koera `narrind, sellepärast ajavad koera nailad öles; Vanad mehed `rääkisid et - - punane ajand undi vihale; Viina köögi roak `anti ärgele, ajas ärjad liha täis koa Pöi; kui iirid üles aab, siis joosetatse obust Muh; ihu seest `aevad sihansed kärnad `välja Emm; selle öhö silmägä o ikke vilets küll, aab selle teise koa mässäle Mar; soola `tüikad ajavad kää `peale Mär; sul aan suure `viske `seĺga Kse; na külm, et aab kohe `ambad `risti Tõs; `Siokõ lödisejä rasvanõ pekk, et jälestüse aab `piäle Khn; et aeada ihu sügelema, kui `noores kuus - - pesu pesti; lastel o kevadi kure `saapad `jalgas. tuulega aab naha `lõhki Aud; valu aab rind‿alt ülesse; välgud sähvivad üle `taeva, aeab pimedas kohe irmu `peale; puu `raimene aab käed rakku Vän; kõht ajab puhutsel Hää; nõges kõrvetas, nää aab nõnna nupud ülesse; kõht aab täis Juu; maisi praak - - se aas loomad ülesse nõnna‿t Kos; sie (roos) võt́tis nisukeseks punaseks kohe ja `paistesse aas KuuK; nisuksed `vistrikud ajavad vahel maast Ann; `vuolmed ajavad ülesse, ajab siest täis VMr; väe vińnid aeasivad inimestel näo `piale Sim; kisendäs `pihta ja `rindealuss, `vaata pihad aavad üles; mine issu ahju rinna all, aab kuumass; tõene aab tõiss `naarma Kod; mis ei `meeĺdi, si̬i̬ aab üsna `inge täis Pal; eliting aab inimese küĺmetama `kangesti ja valutama Ksi; üks lehm oli täis aand ristiku pial Lai; suu aab üles, ohatab KJn; kupe om üles aanu, kupe om `paistet Hls; aa süä `rindu ja küsü; pant `nõstse aave üless; kuumage aa surma üless; si̬i̬ sü̬ü̬ḱ ai `süäme närveteme periss; olli naha kuumass aanu ja `külmä vett joonu Krk; käsnä om, mes aava loomale ehk `endäle käte vai näo `pääle; su̬u̬kaela - - nu̬u̬ aava ulluss inimese Ran; `umbe ai mõnikõrd jala `alla, ku midägi `suśkusi `sisse; emäl om tõene rind üless `aetu (paistetanud); ai `endä igile Nõo; nisukene alv saabass, om villi üless aanu; vasik aab makku, vasik om makku joodet Ote; kõtt aja puhussile San; käsi koolõss ärʔ, nakass `pindõ ajama; pahussõ vai kasuva aja `heitümisest Kan; säĺg aja hallu, ei˽või˽`kaugõ `istuʔ; ku˽lihm täüś aiass - - siss andass klaubõr`su̬u̬la; no˽nakasõ na viĺliʔ jo `määle ajama; mää aja jo naha alaʔ Har; mul `aeti suu `pääle tedretäheʔ; `ku̬u̬lja luua aa `jalga [hobusele]; tu̬u̬ hüdse karm ai mu hoimussehe; pää lei ärʔ, noʔ aja muhu Rõu; pää om mul hukah, taa aja hallu Vas; ku kurgu üless aaśe, siss toomõ `häelmo ti̬i̬ hää Räp; aasõ `süäme kuŕäss, pand ossõlõ Se b. tekkima, tekitama, esile kutsuma (teat loodusnähtustest) ajab `ümbär `kaudu üleni `pilve; `einamad puha ajab vett täis sie sadu; ajab jääd ja `ühme `silla `alle kokko Lüg; suurt `sööna ajab üles, pilve `sööna Jäm; kui virmalised üle `taeva ajab, siis tuleb pikaline sügise; vesikaare tuul ajab sii mere loeks Khk; tuisu aŋŋed o täna kogu ajand Mus; Selle `talve ajas paksu lume maha; Kui tuul mere pealt akkas, siis ajab mere jämeks ja mustaks kut öö Pöi; ühna aab rät́sakast ülalt `alla Muh; jää ajab `kuhja üles Rei; anged teed `umpseks aand; päevä terä juba paistab. päe aab äärt `välla Mar; aeas kao `umme, `tuiskas `umme Mär; suured sagarad pilved ajavad `taevasse Aud; kui `vihma sajab, siis ajab vikerkaart ülesse; `pilved aeavad ülesse Tür; nüüd on vihm üle, aga ta aab säält uut jälle Kad; taevas ajab puna üles Sim; nõnna veekess udu ae (sadas) ommogo Kod; pää aab `õhtasse Plt; jäŕv aas pagu KJn; lume lobjakud aab maha Hls; kiḱk kotuse aa (tuiskab) täis Krk; suurõd `oarmigud - - olliva kah tuulõl ja tuisul `aetu Ran; kell `olli kolm, ku päev ai vi̬i̬rd (hakkas tõusma) Puh; pilvetämä nakap, aap nigu `ahka `taiva päle Rõn; nigu utsu `aie, udsuti kipõn `aigu Har; ti̬i̬ `pääle jo `uarmoʔ ajanoʔ, `väikeseʔ hangõʔ ajanoʔ kui `tuiskass Räp; `pilvi aa Lut c. kui käre ahe ja leib ei saa `kerkida, siis ajab muhud ülese Aud; `rohto ajab võrgud täis Trm; ragusi täis aand, leib `lõhki lähnd Vil; `keĺdren `oĺli vesi, vesi ai vammi tare põrmandu `sisse; õlu nakass `käima, joba aab `muĺle Nõo; kuum vägi panõ˽länikohe, säält imma läbi, väe joonõʔ aja `laudu `vaihhõlt läbi Rõu

21. ennast või mõnda kehaosa teat suunas liigutama, teat asendisse tõmbama uss ajab `rengasse Kuu; juba ma nüüd olen paranennu, akkan `püsti ajama `endasa VNg; ajab oma `rinna `püsti ja `kõnnib pää `seljäas; märä obene - - ajab `ambad `itsi, `silma `valged ajab pahemitte Lüg; poiss ajas jalad `arki ehk ajas `laiali; tige obone, akkab tagant üless ajama Jõh; pisine laps ajab ennast istukile Jäm; mis sa sest suust `jälle `kulpi ajad Ans; obu ajab taaspidi, ajab `püsti ep vöta `koormad paigast ää; mool oli see valu nii `kange, et aea kas pεε `pεεle `püsti; ajab jala paigast ää `jälle Khk; obused ja `veised aavad ännad `püsti kui kiilid kallale tulavad Jaa; kes `kähmo jεεnd, aeb ennast `sergeks Emm; laps aab `eesä paled `punni pähä; aab suud päräni peal ja aegotab; va joomane inimene kui tä aab `eese töllakile Mar; Koer aab kua `kukla karvad `turri, kui vihatses saab Han; Loom akkab tagaspidi ajama, käristab kurgu `kinni Mih; ajab oma rinnuli Tõs; laps aab ennast nii `kangeks ja kõvaks, kui ta võemost täis on Juu; kaśs aas ennast `küiru; kuer aab ennast seĺlali ja küĺleli Kos; ta ajas suu ja silmad laiali selle jutu `piale; siga ajab sava `rõngasse VJg; aab silmäd `jõńni, `järsku tuleb kõhe kallale Kod; [kala] aas veel lõpussid laiali Lai; aas keele suust `väĺla Plt; vahel [kass] aab `riśti asemas ennast nii pikk ku ta on Vil; ega pääsuke siul suhu ei tule, ku lõvva laiali aat; obene aa ammasteg `küĺgi (hammustab); ta ai miul ümmer kaala `kinni Krk; aage nüid käe laḱka, olge viksi [linatööl] Hel; nigu ametide sai, nakass pääd `püśti `aama ~ `oidma; es saa [sõlme] `valla - - aa vai ammastega `küĺge Ran; kaśs ai mulle küśtega `küĺge (kraapis küüntega); `aanuva obesele `küĺge nu̬u̬ peni Nõo; ajasime `eńdi jalat sinna ülesse, selle suidsu `sisse TMr; ma kae, kas ussi omma `endit joba `sirgu aanuva Kam; ku sinno no `kalkuń `näesiʔ, sõ̭ss ajasiʔ `õkva˽lońdi laḱka Kan; är ajagu innest `urvi Urv; peni kõrvaʔ `kirki ajanuʔ Krl; ma `aiõ käe piḱkä ja˽võt́i säält üle aia `maŕju; `haudva kana aja henne üless `kuĺli, aja henne üless kohuvalla nigu `kuĺlgi Har; Tõõnõ susi - - ai `hamba iŕvile Rõu; Ärʔ ajago kässi külge (ära tule kaklema) Räp || piltl (uuesti) elama hakkama, jalule saama õli `vaene ja vilets, aga nüüd ajab `ennast `jälle üless vana mue `pääle Lüg; see koht ajab ennast üsna üles (talu rikastub) Khk; tiumieste ja talumieste töövaevast olete ennast ülesse aand Kos; Taluinemine nakaśs kah sõ̭ss innäst `pistü ajama ja nakaśs `indä`kot́silt elämä Urv || piltl `turja ~ `kärsa `püsti ajama (vihastuma) Hlj; äga pisise asja pärast ajab aejase `püsti (vihastub) Ans; aas koivad `sirgeks, suri ära Plt | käed aavad nõrgalt `külge pöllutüäle; aab käed tõesele `külge, ei jätä tõiss rahule; täl ei õlesi vaja `ammid `külge ajada (riidu norida), aga soŕgib alate Kod; küll om `täämbä kipe tuuĺ - - kes äste `sõrmi `küĺge aap ja jala `küĺge; [kõva külm] aap `amba `küĺge nigu peni Kam; külm aja käśsi ja `jalgo `küĺge (käed ja jalad külmetavad) Vas

22. elama; toime tulema, läbi saama; (aega, elu) mööda saatma, (asjatult) kulutama ajab `ennast `päiväst `päivä, `kuida saab läbi, pää `toidetud; kas näväd (mesilased) ajavad üle `talve vai ei [omakorjatud toiduga]; ajama `tõistega (naabritega) läbi, `emma `taple egä `riidle; ei midägi `viitsi tehä, ajab aga oma ajad `ümbär, üks päiv `siiä ja `tõine `sinne Lüg; üksigult vilund `pεεle, ajab oma `tahtsi `jälle; piab talve selle pöhuga läbi ajama Khk; Eina`aegne pää `oasta `pitkune, `andis ikka öle ajada küll; Mis nee seal teevad, just et nad pääva `öhtale ajavad; Mis terit mo vana inimesel änam on, voagu `pääle ühest päävast `teise, aja `päivi täis Pöi; katsub selle päeva `eetsi aada Muh; ajab neid `päivi na edassi kirati virati Mär; Mõni inimene aab eluaa teiste õlul läbi Han; Sui võib jõlma `kengetä läbi `aada Khn; siis aasin sedä `aega sedäsi edäsi ja - - pidasin vahest särgi kuu `aega `seĺgas (et mitte liiga tihti pesu pesta) Juu; aame oma inimestega läbi VMr; aea aga seda elu `pialegi surma `poole edasi Lai; suur õńn kui soad päävad `aetud (elu elatud) Pil; kamaga saa mõni tiir `sü̬ü̬ki edesi aia; piap peenepelt läbi `aama, et ots-otsage kokku tule. tule kidsevepest läbi aia Krk; ma pia ka iks elu edesi `aama (vaevaselt elama); ma pia selle küti`nõuga iks taĺv `aiga läbi `aama Nõo; ku talvõ jouvat üle aiaʔ, sõ̭ss saat iks vällä elläʔ; eluaig om vaavan elänü, om `päivi `mü̬ü̬dä ajanu; om `laisku [abilisi] kah, kiä `mut́ku aja `päivi edesi Har; Ku õ̭ks vähäge `aastak oĺl, sõ̭ss `aet́e kui taht ots otsaga kokko Räp; śjoo leeväga mi aä läbi `vahtsõniʔ Se; `lõuna `kohtu ai ärʔ üle, tu `peokõnõ jäi õdakust Lut

23. a. (midagi) teha tavatsema; taotlema, kätte püüdma ajab oma `kangust Kuu; sie (inimene) aja oma `kiusta ja `jonni VNg; ajab `ahnust taga, üks `ahne inimine; ise eneselle ajab suurt `õigust taga Lüg; tama aja `kuulsust taga Vai; `pulmas - - `viimaks akati rahaga `vöitu aeama Khk; sa aad muidu oma `jõõna; ei tea, oo ta imu nüid `aetud Muh; aeab oma `tahtmest, `kiusab teist Käi; tä aab ikke sedä toredust takka Mar; ta ei tee ead tööd, ta ajab `jõudu taga Mär; laps oo ära imetletud, siis aeab `kiusu Mih; mis sa uhkustad, aad edevust taga Hää; `kange inime, oma `õigust aab Jür; sa aad `maiust taga ega süö igat `toitu Koe; akkas kord `jöńni aeama Sim; mes tämä `kiusleb ja aab õma `võimo Kod; nüid inimesed ajavad lõbu taga Pal; lehmäd neelustavad, `aavad `ni̬i̬lu taga KJn; tüdär aab nännige `kiusu Hls; mine `endest suurepege `õigust taga `aama; si̬i̬ om `kange õtsikut `aama [vihastuma, jonnima] Krk; üit́skõrd aive [lapsed] ulbakut Hel; aeva enne `aeva enne `uhkust taga, käesivä siidin ja sammetin; ka inimene aab oma `aelit, `mülläp, om kah ira Ran; ta aja mukkõ `kraśsi Krl; ma˽`mõtli, ta aa `koirust Har; nüüd sait sa uma hõla är aia Plv; `kõŕkut aaśe, esi `vaenõ inemine Räp; `väega kisa ineminõ, kõ̭õ̭ aja `hanka Se || (millegi poole) püüdlema ajab `ennast minuga ühe `iälisest mehest, aga - - on minust pali `nuoremb; ajad juo inimise `iälisest, aga ise `räägid viel rumala juttusid Lüg; ajate ennast perekonna inimeseks Khk; kekk om tuu, keä uju hüvvi `rõividi päle, hüvvi `kängi päle Lut || piltl mis sa sii oma `sarve (võimust) ajad Mär; mes sä nuudsut, mes sä süänd aat (pahane oled) Rõn; Mõ̭ni lat́s aja süänd (on tige) ja traḿp `jalgugaʔ Urv; süänd aja (loom möirgab, mürab) Rõu; süänd aasõ, pahandass tõõsõ `pääle Se b. (hrl taimedest) laste `pihta `eetaste kut kasub `joutsasti, seisab lahja, ajab kasu taga Jäm; see aab kaso takka, `kangeste suureks kasvab Mar; vili aeab kasu taga Lih; vanal kuul tehakse kardulid, kui noorel kuul, siis ajavad kasu taga, kasvatavad `pialsid Tür; vähene vili peab olema. ta kõrt aab taga VMr; vili aab `jõudu taga (kasvab jõudsasti ja ei valmi) Trm; ernes aap iki kasu taga seniss ku ta ärä võets; kardule aave kasusit taga (kasvatavad pealseid) Krk; mul kurgi `aava kasu taka, ei ole midägi küĺlen Nõo; tõnõkõrd uba kah, kui paksult maha `pantu ja väega väkev maa, ai kah kasu takan Kam; ubina varrõʔ ajava kassu ennedä, kas tanh no õigõ medä alh om Har; [hernes] `kasvo aasõ takah, kõ̭õ̭ `häitsess Se

24. mingis tegevuses olema a. (millegagi) tegelema, (midagi) harrastama; õiendama, korraldama ajab `asjad `troisse Jõe; ajab iad `kaupa ja pettäb inimisi ühe kuni `tõise `asjaga; sie (tüdruk) on `niisuke `anniga, et egä poiss saab `sengä oma `asja ajada; `asja ajamaie (ekskrementeerima, urineerima) Lüg; saksad jahi pεεl käisid, aisid `jahti Jäm; see ajab kibedast tööd taga (ruttab tööga) Ans; ajab `linnas teiste erisid; vanast `keidi äga kevade undi au ajamas Khk; te `peate oma tööd koa edetsi `aama Muh; teitel tuleb oma ammetid ajada (tööd teha) LNg; siis [lööpred] läksid koerte eest `jahti aeama, `koeri põlnd Lih; sahkeldajad aavad äri, `ostvad, `müivad ää `jälle Tõs; aab laaber`jah́ti, jooseb ilma asjata `ümmer Aud; ajab kielatud `kaupa VJg; on kaubad nii `kaugele kokku aanuvad, et nüid tulevad puömad `varsti Ksi; vallavanemal olid kõik valla aśjad `aada Plt; aas sedä `aśja `vaĺtskusega Vil; ti̬i̬ tü̬ü̬t tüveni, aja asja aruni Hel; mis `jahti ti˽tan ajat (öeld lastele, kes ühest kohast teise jooksevad) Krl; vana Kasaga Ot́t oĺl `oksjooni aiaj, tu̬u̬l jäie peräst helü kińniʔ aien; sa˽piat õks poja elu ka `ju̬u̬ndõ ajama; kasak lät́s `valda tii `säädmise `käskü ajama (viima); vahetamisega `aie jäl tsigani umma äŕri Har; ahi om õks kütet, asõl aet; mi aja õks `kaupa, ti̬i̬ `kaupa, võta maad `rińdile Se || puĺl ajab `inda Khk; lehm akkab eri `aama (pulli tahtma); kebäde lennud `aavad `lusti Mar; pulmamaja läve ihen tullu vana emmiss `vastu, kes kundi`jahti aa Hel; lätsivä `tüt́rigide poole - - `ü̬ü̬se `aeti toda `jahti Ran; läämeʔ uri ajama (ehale) Plv b. (peam tulusel) kala püüdma mihed kεivad toost ajamas Khk; toost `aetse vaa ilmaga, kui vesi `eeste `selge oo; `öösse toost ajades pöledatse käre`kantisi Mus; lähme äärt `aama (võrguga äärepüügile) Vll; tõrva `küindlaga `aeti `tooste Muh; Peksu aamene (kalapüük jää alt põrutamisega) Phl; keisid ahingud aamas; mehed `aavad tojost öösi Rid; aga tule`aajad (tulusel käijad) seal merepeal olid, sai `öötud nää kala`aajad seal merepeal Mar; `aeti `lańti [tulusel], ahingaga `raisid Var; küll oles läin angeru `aama, aga ei näe änam Tõs

25. kasvama, võrsuma; kasvatama, välja ajama kaur ja `otra akkavad juo `tohlule ajama; `katsu kas kaur akkab juo `ripsele ajama, ajab juo `putke siest `vällä VNg; õras on ajand üles juo; õras ajab juo `aljendamma, ajab juo `suurest; rukki ajab `poigi - - `talvel tämä kaub `vällä. siis perä ajab ühest `juurest `uuvesta `kõrred Lüg; `iire näkk - - `viljä `sisse ajab. `õileb ka - - `õilede järele ajavad `mustad `kaunad Jõh; puud juba `urbi aemas Jäm; roomets - - akkas ikke sedasi laiale `aeme Ans; akab maast `rohtu ajama; ajab kadagid karjama täis; rohi aeab ega pεεvaga pitkemaks; rugi akab kört ajama kevade kui rugi köŕss akab kasuma Khk; Kas sool ide `välja ajab, et sa `vihma kardad; [põldmurakas] Ajab juured äbemata sügavasse Pöi; meiu kuus akkasid puud meiut `peale `aama (läksid lehte); liiv maad aavad `sõrga Muh; seemet ikke vahest vahetasse. kui aavad sea teĺled või `luśtad või kure `erned `sesse; vahest aab villa kõik oras`rohto täis; ruki akkab jo `peasi `vällä ajama Mar; kase`lehtegä tehässe koa kollast, kui nad kebäde alles aeavad Vig; vili aeab orasele, läheb orases Lih; kevadi aeab [puu] mähä Var; sirina põõsas aeab kõik kohad ennast täis; mets akkab `pungi `väĺla ajama Tor; kevade ajab mõnel lepal paelu võsusi, teesel ei aja Juu; `nuori `mäńdi aab aina ülesse JõeK; sirinad ajavad nii laiaks Ann; mets aab iire kõrvule VJg; einam ajab ädalat; puu akkab `lehti ajama - - läheb `lehte; rukki `sisse ajab karu `kaera Iis; kui vili maha külvatasse, siis tera akkab idule `aama; vili piab sõredast `külvama, ta aeab ise `poegi Trm; kasuõks on `sõśral mes ajab ise juured `alla Kod; vahest ohakad aasid [vilja] `ulka Lai; liĺl akkap juurt `aama; ein aap juurest `vällä kaharikuss; pütsik joba paunan, akkass `äitsnit `aama Krk; ai `terve selle su̬u̬ aenamaa mul anger`püśti täis Kam; uba aja iduga üten jala `väĺlä; peedi om `sääntse `väikese, vesiaina ai pääle nigu `kaska Ote; puu nakasõ `täŕknemmä ja `urbõ laḱka ajamadõ; siihn mi maa pääl ei saa˽`kapsta kassuʔ, siihn aja alasi `paatrõ alaʔ Har; nigu lumi lätt, nii kunna`kapsta ajava häiermunut́iʔ üless Vas; lõõgato ossa `küĺge ai `vahtsõʔ kasvoʔ; nüüd ei `peetä mi küläh `tatrekko sukugeʔ. aaśe `haina Räp; leib kasuss `vasta `päinemeist. uä pääd `ussõ Lut

26. a. ütlema; rääkima, kõnelema; vestlema; jutustama ajab valet `kohto ies; ajab mõned sõnad `saksa kielt ehk vene kielt ehk Lüg; läks `senna `aiga `vietäma ja juttu ajama `kiires tüö ajal Vai; kes seda nõnna `ilmsiks tahab aada (välja rääkida, päevavalgele tuua) Muh; aeb roppu sönu Emm; jah meil akkab [laps] jo üksikod sõno `aama Mar; Külas `aetade `neukest juttu, et `varsti pidi akkama lund sadama Han; `veskekoeas koti `otsas sai ika jutta `aetud küll Mih; aame vähä juttu, eks `aega ole JMd; jõriseb tõesega. aab aga `ärsklemise sõnu; ärä `aada minul rumalad juttu, kõnelda `õiguisi; lähväd kahekeisi näväd sõnelema, aanud ike Jakopille sõnu Kod; tule sa tagasi, ära sa pikka juttu jää aeama; riagib, riagib, teine `ütleb et, mis sa aad - - ei `uskund seda juttu Lai; mia kuuli, mis na sääl aive; kiusa jutt, aets kiusa peräst; miu emä ai seantsit vana jutte, msi ta kuulu olli Krk; siss iki aeva, et tu̬u̬ `olli periss näḱk Ran; mes sa laemu sõnnu aad Puh; me‿sä aad, nüid mõnõ õtak om; temä om esi omast pääst tolle jutu `väĺlä `aanu Nõo; ku ma `väike olli, siis vanaemä ai vana`aotsit juttõ Ote; ku˽midä säänest kon `nimmat, siss aiass jutt laḱka San; taa aja sullõ ette inne, sa mugu usut Kan; katõkõistõ kõnõlõvaʔ, suust suhu ajava juttu Krl; ala aiuʔ, kuiss sa˽siss süüä ei˽tahaʔ; Hall ei olõ˽kartuliile midägi tennüʔ – (kahtlevalt) Mi‿sa˽noʔ ajat Har; mehe˽nu̬u̬ʔ istusõʔ ja ajava õdagudi jutta Vas; ütte luku kääse siin jutto ajamah Räp; timä aasõ jutust, mõist aiaʔ. mis om olnuʔ, `säädse jutussehe Se; timä nakass jutust `aama, a mi nakam jutust `kullõma; aa vinne `väŕki Lut || ajas kekki, `kelmi; aeab pümed `kurja `välja (vannub) Khk; aab `tühja loba Vll; mis sa `peale pori aad, porised Muh; ta aeab ika `tühja lori Emm; aab aga `parlori Mar; inimene lõõp, ajab `alpi välja PJg; on üks suure `suuga inime, aab niisukest `lompsi ika `väĺla Hag; noored aavad mud́u `parru Rap; [pulmas] süövad, juovad ja aeavad lamet Amb; see aab `ilmast `ilma oma `lolli plara JMd; ärä aa `naŕri, `ütled ku tõene aab `niiskess loba. ehk ku kõneleb siäl kos ei `kõlba Kod; ära aea nisukest jama Lai; aab mud́u joba; ära aea käo `jaani Plt; tema aab `ullu `paaru nüid Pst; muud ei kuule kui ike sedä `kurja `vällä aave [noored tänapäeval] Hls; õige pahane näkküss `vällä, võib `olla, et mõni jälle `ullu ette om aanu ja manu `panden; mea ai `naĺla siul, sa võtat tõess Krk; ropu `suuga `oĺli, kes väegä lori ai Ran; temä aap ike oma joru, egass temä sinu juttu ei usu Nõo; ärä aja `laimu San; `orlobi ajavaʔ, ilma`aigu ajavaʔ rumalat juttu Kan; nii pu̬u̬ĺ viguri `aeti `ahka Urv; mi‿sa ajadõ umma porra Vas; aagu ui `haĺpi Se || ajab `vällä suust, midä sülg `suule tuob Lüg; ennemasti eida rist suus ede kut sedissi sönu `väĺja ajad suust Jäm; ajab suust pudra-padra `välja ning loriseb änam kui `tarbis Vll; vandus `söukest `kuuma, tuhat kuratid aas suust `välja Jaa; ajab nurjatumaid sõnu seest ~ suust `välla Mär; aab roppust suust `vällä, ropu `suuga Tõs; Lõugerdes on `seukesamma lobamokk, aga ajab `rohkem `paska suust `väĺla Hää; juonud mies aab jampsi sõnust suust - - `väĺla Hag; kõik aab suust `väĺla (kõneleb kõik ära), mis ta kuuld on Juu; ärge aeage `tühje sõnu suust `väĺla Ann; purjen `piägä eks tä rumalid sõu aja `väĺjä Kod; küll ta pajatas, ajas suust `väĺla Pil; küll ajas suust `väĺlä, mutku `paĺlas kurat ja kurat KJn; suu laiep, ku ame alt pu̬u̬lt [öeld sellest], ken rumalit sõnu aa `vällä `endä si̬i̬st Krk; ropu `suuga `oĺli kes väegä lori ai - - `solki ai suust ̀väĺlä Ran; aja suust kõik `vällä, miä `suhvõ tulõ Krl; ta `naksi suust tu̬u̬d igävest poŕri `ussõ ajama Har b. tähti ütlema; veerima kui laps akkab lugema, siis [öeld] õppib ja ajab `tähti juo, ajab sõnu ka juo; ise ajab üht sõna üht `muodi ja tõist sõna tõist `muodi, ei `õska viel lugeda; emä `ütleb `lapsele, älä aja `puoli sõnu, lue `täielikkuld Lüg; Akkab ikka juba ridu `veerima, `tähti kauda ajab sõnad öles Pöi; laps aeb juba sönaks, aeb juba `tεhti `kouto sönaks Emm; mis käe tääl oo se lugemene, aab alles `tähti Mar; `eśte aja tähed, siis viäri, siis loe kokko; ku laps one `ku̬u̬li nu̬u̬r, ajab `täśti Kod; `tähti `mü̬ü̬dä aa iki sõnu kokku Krk

27. a. (kangekaelselt) väitma,tõendada püüdma; vastu vaidlema, tõrkuma ajab minu süüks Kuu; üks `naiste`rahvas `Madli `mõisast akkas ajamaie, et õlen mattand tämä `avva `selgä Lüg; ää ajag valeks midad; `laudad oma suud `pεεle, ajad `vastu (öeld lapsele, kes ei taha käsku täita ning vastu räägib) Khk; ta aab paegal üksasõnu, ega taal põle sellepärast `õigust mitte Muh; igaüks aab oma süist ää Rei; tääl `aetasse muido peale. aga tä põle `miskid süüd teind Mar; üks aas ühe `piale, teene aas teese `piale (üks süüdistas üht, teine teist) Rap; ta ajab tagasi, et ta‿i ole paha teind Amb; alate ajad sina mulle `vassa, mine ti̬i̬ ärä, mes ma käsin; egäüks tahab süid õma piält ärä ajada Kod; kui oma jońnist ei jätä, `tahtmisest, siis `ööldasse et, aeab `pialegi oma joru Lai; temä tah́tis vägisi võless aia, mis ma kõneli; esi sa olet selle tegije, mis sa tõise `seĺgä `süüdü aat; aap luud`sarve `vastu, et temä ei ole sedäsi tennu Krk; ta‿s taha vanembile `vasta `aada, läits kah [mehele] Nõo; kas sa˽tahat `õigust võĺsiss aiaʔ; Taa aja õks umma ajamist, mitte ei jätä rahulõ Har; ja se must pini sei liha arʔ, ja timä (härra) `aiõ `tiindride pääle Vas; tä aasõ `vasta, `vasta `taplõss Se b. tungivalt nõudma, nuruma, manguma; peale käima või sundima vägise ajas `pääle kõhe: `anna ja `anna Lüg; üks inime, kes `kangesti midad tahab - - ajab `pεεle kud luu`painiji Jäm; loom ep toida ennast karjamalt, ikka aeavad `öhta kεεst; `lambad `karjuvad `ühte `jooni, ajavad `süia Khk; ajab tüdrukute kääst `kindud pääle ja `pähkid ja ölut Krj; Just kut `mustlane ajab `pääle, anna ja anna Pöi; Töö aeab pεεle (sunnib takka) Emm; käis möisast krahvi kεεst Köpu `möisa rendi `peale ajamas Rei; laps hakkas `tisse ajama Phl; akkasid `sooja õlut `kaela `aama Rid; nao suur `iidlane aab `kõiki `peale Mar; Tüdrik aab luu`sarvi pial, et täda pidul lubatse Har; nda paelu käüs asja `piäle `aaju ja `korjaju, sua mte tehä kedägi Khn; ta aab suisa `piale, ei anna rahu Hag; kadrid ei aand `piale, `neile ei `antud kedagi Ann; ajab `piale nagu vana juut́ Ksi; aab `seĺgä nõndagu luud`silmi, ku luupaene Hls; ken küsüme `julge, aab luu `sarve `pääle - - mudgu anna Krk; `nuiab ja musteldab, aab `pääle kui uni Ran; `õkva une ̀viisi aap `pääle, anna `viina ja anna `viina Nõo; mina es taha minnä, aga emä ai et, mine pähle Ote; aja kut t́siga pääle, ̀nurgõlõss iks ütte ja tõist Kan; aasõ sullõ `säĺgä, et osta äräʔ Räp || pärima, õiendama kui `ütled `tõisele pahast, siis `tõine kie `jälle sedä `vällä ei `kannata, ajab sedä sõna taga Lüg; ajab äga paigulist sihandussi juttusid taga; saab ikka taga `aetud, müdu `raadi `soo˛ea on Khk; teised tüdrugod ajasid nii `kangest seda aro, on se ikka tösi, et mehele menemene toleb Rei; mis sa `tühja `kalko veel taga ajama lähäd Mär; naŕr kes viel `tühja juttu akkab ajama VJg; mis sa `ahka takan ajat Võn; mõ̭ni nakass ajama mõ̭nd sõnna taga Krl; mis sä tada `horloppitahak ajat; tu̬u̬ om jo ammunõ asi, mis sä tedä inämb takah ajat Räp

28. a. mingit häält, heli tekitama, teat viisil häälitsema; hüüdma, kisendama; laulma, laulu jorutama Aja sina `viisi `virgasti, mina ajan joru `julgesti Kuu; vassik ajab ine Jäm; aurik aeas tossuga toru, kui tossune ilm oli; kellu kuuest akkab vabrigu vile aeama; lae aeab tossuga `törva; laps `koogab alles - - söist äält aeab; see (lõõtspill) laseb siit läbi, sellepärast aeab alalist ire; möni inimene aeab niru, niriseb paiguliste teiste `perse taga; aka lapsele `äia ajama (äiutuslaulu laulma), siis jääb magama; saad sa ääle üles aida, kadub pεεlt ää, `painija; linnud ajavad nii kenasti viit; ajad εεlt - - uedad teist Khk; `kutser - - `vaatand `aknest `sisse, öpetaja oli seda `kohkund ning ajand ääle `lahti Kär; tedre kukk ajab kahu uhh, uhh, uhh; veeuśs ajab suurt `sissi Mus; Emased kassid on `kanged nuru ajama; Aja sa [laulu] ots öles Pöi; kui pulma `aegas `laulti, siis `öeti akkame `uike `aama; ta laulab unisest peast koa, aab aga `peale ine; see puu visiseb nõnna `kangest tules et, aab `vissi `välja Muh; aeab oma jöru (kurjustab) Phl; aab suurt toro peal (laps viriseb) Mar; aeab laolu inet Tor; kõrvad aavad kuminad; `tiimer aeab joru Hää; üks vana [hunt] tuld ta `vasta, aand ise jöńn, nutt sure aleda ialega Hag; nad (hundid) `ulgusid kohe, `aasid joru Ann; enne `amma tulekid akab laps `vurri ajama Kod; sis `aeti vilet, kui tuult ei olnd. kutsuti tuult Kõp; ei ole vi̬i̬l õegatu, ei uŕa `aetu [sigade kutsumisel] Trv; ünisep `pääle ütsinti - - mis `ünni sa iki aad; [õlu] akanu `vissi `aame Hls; kaśs ai `kurri; ku ta (hobune) ärä vähernu om, sõss raputes ennast, aap `purri, puristes vi̬i̬l; laits aa `purri `suuge; karjatse aave `põrri (jäljendavad kiili häält); uisk aap `vassi mättä pääl; koer aa `ürri `vastu, ei taha `vällä minnä; ku lait́s `irri ai emä man, siss emä üteĺ latsel, oh mul ollu üit́s ää kandsik Krk; `inni aava [loomad], nagu küsis süvvä; [hauduv] kana aa `kõrri pesä pääl Hel; ja pane pudel tuule kätte pu̬u̬l `viltu, kae meräst `vingu ta aab; aga emä laolab [mesipuu] sehen, seräst tüminät aab Ran; ärä aa oma torinat ütte`viisi Puh; vene `keŕkun, tu̬u̬ vene paṕp - - ai oma oskarit; ku [hagu] toores om, siis [põlemisel] `viśsup, aab vusinat Nõo; eidsipoesi aeva õsnat Kam; sääräst üsinad aja, lehma ünisese Ote; tõnõ inemine om `säändene tiri, aja alasi tirri San; Latsõtüḱk mitte paigal ei˽püüsüʔ, nigagu maha˽satass, nakass torru ajama Urv; mõ̭ni ei mõistaki lauldaʔ, tu̬u̬ aasegi tu̬u̬d õ̭ad vai jorro; taa alati rü̬ü̬ḱ, aaśõ nigu `tõrdust taad jõrri Plv; üt́s `kärblänõ om tarõh, a mito ü̬ü̬d aaśe säänest jället hellü Räp; kaśs aaśe `nurru; kahr aja jorro; [joodik] lätt läbi külä - - kõ̭õ̭ jorro aja Se; pilli ajama 1. (viletaoliselt) undama, helisema, kumisema Kui paremb korv `pilli ajab, siis `kennegi `rääkib tämäst hüäst, vade kui pahemb korv `pilli ajab, siis `räägidä pahast Kuu; tõine kõrd `ahjus puu ajab `pilli Lüg; nii suur kisa, üsna körvad ajavad `pilli Khk; Kõrvad ajavad `piĺli, no siś `öeldaks surma`piĺli, surmasõnumi - - saab Hää; kõrv aab `piĺli, tuleb sadu Juu; `ütle kumb kõrv `pilli ajab, siis suad mu varanduse omale VJg; pahemb kõrv ajab `piĺli, saab paha sõnumid Iis; sääsk aab `piĺli KJn; ku kõru `pilli aa, siss pidävet suguvõsa `enge rõõmusteme, siss jääp tagasi Krk; tuul vahel vingub kah - - nigu `piĺli aab Ran; ku kura kõrv aja `piĺli, siis üldäss et hääd juttu kuulõt Har; Puuʔ - - ahun mugu˽visisi ja vusisi ja ai˽`piĺli Rõu 2. nutma, virisema, jonnima Mida sa ajad sest `pillist nii `kaua (öeld, kui laps kiusu pärast karjub) Lüg; äbistab [tüdruku] ää ning jätab lapsega taga viu`pilli ajama Mus; Ära aja `pilli, see asi pole seda väärd Rei; üks ajab oma `pilli, teene oma `pilli ~ `jońni Mär; viriseb `seäsi sis aab nina`piĺli Juu; Maʔ `naksi pilli ajama, õks sai tuud mis tahtsõ Vas b. pilli mängima, puhuma õlen ajand pajo`pilli; `enne `aeti `ärmoo·niku; ajab `viiuli Lüg; musigandid ajasivad truba Vai; muiste `ööti öövaht `linnas virelt ajavad Mus; küll see aga aab lõõtsa `pilli, kõik kohjad ühna põravad Muh; kui näd koertega `jahti pidäsid, siiss aasid `luike Mar; Mia muud `pilli mte mõõsta `aada, karvakannõlt vahõl krõbista Khn; `ennevanast mängitud toru`piĺli ja `aetud `sarve Rap; keśsi ajab vili`piĺli Kod; vana karjane aas pasunad, `kutsus eläjäd kokko KJn; karjatse aave pajo`pilli; üit́s ai seast `väikest vilekest Krk; koerapoiss ai `piiparit jahi peńedele Kam; mõni karjuss - - ai lutu`sarvõ Urv; üit́s lätt ti̬i̬d `mü̬ü̬dä `sarvõ aiõn Har; [kuningapoeg] `aie sõ̭ss jahi`sarvõ ja jahimeheʔ tuĺliva kõ̭ik kokko; Aja nigu `sarvõ (halvastõ laul) Räp; torro `aeti kaŕäh, kaŕusõʔ aava torro; toro`piĺli `aeti Se || helisema, mängima vilets pill, ei aja üväst, ei `mängi Lüg

29. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega) nüid ajab `lapse `vaimuld `vällä (äratab üles) VNg; siit nüüd ei ole pali `aiga, `aastat kaks`kümmend ehk ajab; ajab kokko - - tieb [tööd] `ninda roba raba; eks minu jutt ajand `märki, et sie on `õige jutt Lüg; Kuhu nied kumuti`võtmed ajand oled IisR; `katsus pillile `inge `sisse aida (mängima panna) Khk; Äga ülekorra ajada (töötada) ka äi maksa Kaa; mees aas `söukse tuule taale taha (tegi kiiret) Vll; Kus neid siis nönda öle ajamas (palju) on Pöi; siia oo küinar riiet `aetud `perse taha [paigaks] Muh; Näd aavad enese elus na läbi, et `tervis ei pia kauat `vasta Han; kui söönd said, siiss `ütlesid, ma lähän natuke `leiba `seĺga ajama Mih; isa `rääkis, kui kohad `aeti ostu `alla Ris; lepa kuor ja kuuse kuor `aeti `ümber pasuna VMr; pügäl aab aga `kõrda, mitu pügäläd nõnna paĺju `poegi oo lehmäl Kod; vokk aab nöörid `kaela; üles `aetud (ärritatud) nüid selle aśja `piale Pal; sülega `ümmert aa puu `kinni [nii jäme] SJn; aame audul ääl `sissi (paneme käima); ai `arja `kinni, kiśk miut `arjapidi; Ku [korstnasuits] `pistu üless aa, tule `seĺge ilm Krk; mõni aab egäsugutse `ehte `küĺge Puh; mia es taha `endäle viina `aisu manu `aada, mina es võta; aga viimäte tulep aig ku `sinna - - ka kraavi kaevetass, ja `aetass (juhitakse) otsa `oia Nõo; suidsuga tuustiga ai mihiläseʔ `maaha (hävitati meevõtmisel) Har; `końte ajama (vankrilauda sõidu ajal vastu hobuse jalga laskma) Räp

ajuke(ne) ajuke Pai, ajokõnõ Räp; `ao|ke(ne) Muh, -kõnõ Har Rõu Plv Se Lut ajake mool‿o koa‿se `aoke nii läin et; ei tea, kui palju‿vel seda `aokest oo Muh; se ajuke kaob ni samate ää Pai; kos kõ̭iḱ ta `aokõnõ om jäänüʔ Har; ajokõnõ är lännüʔ, kunass sä nüüd ti̬i̬t vai olõt Räp

ala2 ala Jõe Kuu Jõh Sa Muh Vig Vän Tor Saa Ris HMd Juu M T V(alaʔ)

I. adv 1. a. (ruumiliselt) alla, kaetud või alumisse ossa, allapoole vöta `karge ära pεεlt, `valge liiv jääb ala; `tuhlid kasuvad ala Jäm; laps kusi korige täis, `pandi uus `jälle ala; `kaapsa lehed `pandi [leivale] ala Khk; `möisa ärra pidi kää passile ala panema (alla kirjutama) Pha; viĺlavoorile pistetse puu ala ja viias `rõuku redelte pääle Pst; enämpest tulev `amba kige päält ala Hls; ku tuḱke om ala (ahju) jäänu, om `vingu sannan; kes‿si ala `kussi, sedä olli tühjä `surnu `auda last kusede Krk; tei eläjille `keśvi - - sinnä `küĺvi ristikaina ala, `kaśvi ätäĺ; `sõ̭õ̭rdsõ, purukõsõ `jäässe sõgla pääle, `kü̬ü̬mne tulõvõ alaʔ San; Pada ki̬i̬ss joba, är sa˽tuld pangu inäp alaʔ; laud `pańti [sõirale] alaʔ, tõnõ pääleʔ Urv; küüdsealunõ, pind ala lännü, tege mää ala Krl; aja säŕk `sälgä, kask ala Vas; ala om jalg koet [sillale]; käe kirodi ala, tu `omgi allkiri; poola lagi – kat́s `lauda ala, kolmass pääle Se b. (millegi) varju meil tet́ti kah minevä `aesta vastanõ vaŕu alunõ, no‿m kõ̭kkõ hää ala panda˽rattõid ala tõmmadaʔ ja Har; tõllahu̬u̬v́, kohe ratta ala kistasõʔ Se

2. a. (suunalt ülalt) alla, allapoole; madalasse, maha merevesi kunagi `paigal ei ole - - [on] üleväld ala kävijä ja ald üles kävijä [voog]; treppist ala Kuu; tuli - - kut oavarrest vett ala; niikoua olid tööl, kunni `öhtu `päike ala `veeres Ans; mis sii valitseda on, ega toit pεεb suust ala minema; `talve lapsed `söitvad `kölkudega aŋŋest ala Khk; meri oo ala läind (vesi on rannast taganenud); suured - - `lained keivad üles ning ala Mus; vesi jookseb siit otsekohe ala jõkke Vän; ta (kass) kihotan kruuk `akna pealt ala Ris; käändäss veerekene ala et ei `argnõʔ, sõ̭ss ummõldass Kan; ala `anmise korut (jääauk nooda sisselaskmiseks); kõtuldõ (kõhuli) maah, kõtuga ala Se || ette, vahele (töötlemiseks) kolgitsale `panti peo ala ja `muudgu lõksutedi Ote; `Kolkmõ tegijä oĺli ma˽kah, a ala`laśkja ma es olõ [linamasindamisel] Räp; rehe man andass ala [vilja] Se b. (teat suunas või suunast) allapoole, kaugemale `Kandab ala (kursist kõrvale) Kuu; [tee] pöörust pöörad Kihelkonna `poole, sial lähed ala Khk; lähete veel edatsi, tee pöörab ala Kär; ku suurt vett `järsku tuleb, angerjad lasevad ala Vän; anise lähvä `oia pitte ala Hel; kõ̭iḱ lätt vi̬i̬ `perrä ala, `üt́ski ei˽tulõ `vasta hoogu `mäele Har; üte keväjä kits läts ala `iäga Se c. randa, ranna lähedale `soitab `ranna ligi küll, ala‿i `julge `tulla; [võrgud lasti] ala meresse (ranna ligidale) Kuu; loets on laiva mees, viib laiva ala; vaarvaert oo paiguline söidu tee, laivad tulad ala lahese küll, aga see pole tä paiguline söidu tee Khk

3. külge, kinni, omale kohale allasendisse, (alla) omale kohale Jääking `itse oli `vaaksa `laiune nahatükk ja ala olid `lüödud `niisugused `rauast teräväd `raasukased Kuu; [saapa kontsale] pannasse raavad ala Khk; mia lase oma `kamrel uvve põhja ala panna Hls; Kate mihega iks rauvvutedi [hobust], üits oit `jalga, tõne lei rauva ala Rõn; panilõ vai anumalõ pandass perä alaʔ; ma˽`teie jo joulukuusõlõ jala alaʔ Har || piltl temäl pańds naine talul põhja ala (kindlustas majanduslikult) Krk; lat́s ei võta `jalgu ala (ei hakka käima) Rõu

4. (hulgalt) vähem(aks) natune jääb nailast ala Khk

5. (verbi tähendust modifitseerivalt, möönduse tegemist, vastupanust loobumist, nõrgenemist jne väljendav) sa lεind näust nönda ala; kui kaks tükki sõnutlevad, siis teine piab ala `anma; see oli `kohtus ala läind, kis süialuseks jäänd on Khk; ega timä ütegi sõnna ala ei vannu Ote; ku miravoin kah ala `jäie vai `õigust is saaʔ, siss `kaipsi ringkonna `kuhtudõ Har; `maadlõmisega jäi ala; ku mu `õiguski om, mina jätä ala (annan järele); pehme viiegaʔ, ala `ańdja (järeleandlik) Se

6. (ajaliselt) eel, ette; enne, varem (kui) ala `leerimata tüdrek `oĺli Vän; võta noʔ saajajalg enne alaʔ, siss `minge `tarrõ, `istkõ laua manuʔ Har; kaaramaa `äestedi kõrd vi̬i̬l ala Vas; ala süvväʔ ka hiidä midä, pääle süvväʔ ka hiidä midä; ala `äeśtämmä (külvi eel) Se; alaʔ `äestämen um tu̬u̬, `äestät kooni olõ‿i `sieme külbet Lut

7. (välj korda) meil kaŕuśs jäi `haigõst, sis sõ̭sar tuĺl ala (asemele) Se

II. postp allapoole, madalamale 1. a. (millestki, kellestki) allapoole, madalamale; (millegi) alla, alumisse ossa ma panen `pliida ala Jõe; kalad jεid `talve jεε ala ummuse `jεlle; jalg oli rataste ala jäänd Khk; tule akatised pannakse `okste ala Kär; püstan `kirve öö ala Tor; öled visati lae ala Ris; [ta] piśt kübäre `kaindla ala Pst; laits sai `sapsu ännä ala; lina jääss koorikse ala, suur vihm tulli linal `pääle Krk; pane tuli paa ala Hel; `tuhkrul neli viis `ku̬u̬tslid `paklid viidu aida ala Ote; Rua ala `pańti kait́s lehist akka Rõn; mi̬i̬ss jäi tel mõtsan puu alaʔ San; `päägi `lei perä alaʔ (põhja) Har; püdälä `lätvä naha alaʔ, imese verd; vana˽pini˽ka vahel `lätvä `autu ala Rõu; `tsuskaʔ siilo ala, et `kiäki ei näeʔ Plv; elläi sei ni kiśk `jalgu ala kah Vas; piät tõõśõ lavva ala jalaʔ `pandma ja tõõśõ pudroga kõttu valama (teenistusest võõra juures) Räp; iä ala jäi; `alla läts, mäeala läts Se b. (millegi) sisse [nad] tegid suuri `koopud maa ala, elasid maa all Khk; juba Ants `pańdi mulla ala (maeti) Vän; ma˽pańni `rõiva˽likku vi̬i̬ alaʔ Har; joba `pańti mätta ala (maeti); mõ̭ni ku mattuss maa ala, maa satass kui pääle, tu̬u̬ ka läppüss ärʔ Rõu; koes nä `jäieʔ - - kattõ ku maa ala `vaiu Se; ä˽lät́s vi̬i̬ alaʔ Lut c. (millegi) varju Ajasivad obused `vankridega rii ala Jõh; saime männigu ala ning kui siis akkas sadama Ans; roovialune on köök. me läksime roovi ala; pane nee `riided `räästa ala `kuivama; `istus `pöösa ala Khk; [jalatüvikud] ni̬i̬ lääve `veśke ala maha; taren rabati, peräst pilluti [vihud] riha ala Trv; tuli oonete ala es tohi minnä - - kedä uisk om `panden; nüid ei oole aset `kunnigi, mine või kuuse ala; kus siu mi̬i̬s läit́sʔ – `veske ala (veskile) Krk; igäl `u̬u̬nel olli `rästsealutse. mõni `vanker või regi tõmmati `rästse ala Hel; ää küll et vaŕu ala˽`tu̬u̬di naa ainaʔ San; tää lät́s mõtsa ala `samblit `kakma Kan; vii no˽puu˽sinnä˽kuuri alaʔ; `istkõ siiä rõugu otsa ala `sü̬ü̬mä; põrhõld lät́s päiv pilve alaʔ Har; Ku˽`vahtsõt maad mõtsa ala˽tet́ti, sõ̭ss `raoti kõ̭gõ inne mõts ärʔ Rõu; vii tõug riheala Plv; `piḱse `aigu `saista˽kõõ kadaja ala, sinnä ei putuʔ Vas; kõrdsialonõ vanal aiga oĺl - - ü̬ü̬maälisõʔ - - kõrdsiala aiʔ hobõsõ; tarõala söögi `kraami pant. tarõalonõ om õ̭ks õgah maäh Se; jalʔ pilve alaʔ vilgahti päiv Lut

2. lähedale, juurde `kiige ala `lähvad `ehtu Jõe; jäi `seisama `ukse ala; igäkerd ei old siin külä iess kalu, no siis `mendi `mohni ala ka [püüdma] Kuu; olga omaks jutuks, jääga oma neĺja silma ala Khk; ku silmä ala pane, sõss näe `seĺgest; `Rahva silmä ala ärä minnä sedäsi vana närudeg(e) Krk; ahosuu ala om paĺlo hüt́si maha aet Kan; sulanõ pańd uma säńgü ussõperä paja ala Rõu; tu `ku̬u̬rma kukati sinnäʔ rihe külele `maaha, sinnäʔ tarõ `aknid‿ala Plv; läve ala sattõ `maaha Se; ku unõh situss nõ̭na ala, saat raha Lut

3. (päri)suunas emä oli `kraapind ige obeja ja `leibä ja mend siis `oue ja `luopind siis ige `neljä `tuule ala sidä; Ale külä `lähteb `länne ala Kuu; suits leheb tuule ala Khk; `korjab maagare ala `pilvi kogu Mus; ku saŕati, sõ̭ss nu˽kõhna˽terä˽lät́si˽tuulõ alaʔ Rõu; tsirguti̬i̬ ju̬u̬sk `lõunõ ala Plv

4. külge, kinni; omale kohale (allasendisse) poisid panevad saabaste ala jääraavad, `söitvad nendega Khk; poolik raud `panti kabja ala kate aagige; obestel jääss suure komba `kapje ala Krk; mõnel om puu tettu ja raud `sinkli pääle lü̬ü̬d. si̬i̬ pandass adra ala Ote

5. (välj olukorda, seisundit, mõjupiirkonda) a. teat olukorda, seisundisse vöttas lapse oma armu ala (päästis peksust) Jäm; mehed `vöeti `numbri ala Khk; see oli `söuke arst, udare pani öhu ala Kär; said keik kolm sösart tanu ala (mehele); liha o ragede ala (riimsoola) pandud Mus; Katsu ikka sedati tulema akata et sa tee pεεl püme ala‿p jääks Kaa; vanaste on seal `kohtes kirik olnd, `pańdi `kaitse ala; kukkusin rahvi ala Vän; `mõiside pääl sohi maad es oleki, mis mitte massu ala es käi Hls; kelle oole ala te tahade jäiä Krk; `pańti ma püssä ala `saisma; katuss sai roovi alaʔ, hoonõʔ om roovit Har; Ku kosõʔ ärʔ kisuti, panti näʔ vao alaʔ Rõu; vanast lät́sivä kõiḱ lipu ala Räp; raha oĺl pant hoiu ala Se b. (kellegi, millegi) võimusesse, valdusesse, alluvusse, mõjupiirkonda koodi poisid - - pääva ala jäänd (hommikuvalgega külast tulevatest ehalistest); me jähime `möisniku ala Khk; Kare akiti sügise ää ja `jääti siis `talve ala mädanema Kaa; jäi tuule-`taeva ala, paĺt ihu-eńg sai `vällä (tulekahjust) Krk; podräätsik, si̬i̬ võt́t mihi oma ala, `kaupless mihi ja juhatess tü̬ü̬d Hel; ma jätä ka uma tü̬ü̬ su˽hoolõ alaʔ Har; Su̬u̬hara käü T́solgo `kerko ala; Paŕõmba˽maaʔ võt́t `mõisnik ärʔ `mõisa ala Räp; ma anna timä `kohto ala; uma käe ala panõ - - `hindä tiiu ala Se || (klassifitseeriv, osutav) söni kut sai naise nime ala (abiellus) Pha; kuiviku omma nigu `kõrgemba ~ `kõrgõmba liiva ja kruusa kondi, aga iks käevä põllu ala Kam; `Kündmine oĺl õks `kündmine, tu̬u̬d iss loedaʔ `heĺlämise alaʔ Har; kutsutass `Haańa hakí ja Kasaritsa haḱi. `väikese kasuga meheʔ, `musta verd rahvass, `väega `häste `sündüvä haki nime ala Räp c. (millegagi) kaetud, täidetud olukorda, (millegi) kasutusse; (millegi) jaoks, tarbeks püt́t jäi vee ala Jäm; maja vötab maad oma ala üsna palju Khk; `laśsis mõesa kohad metsa ala istutada Vän; miul sai terve nuŕm kesä ala jäet Krk; `kopli ala `võeti särände maa, mis `aina `kandse, sõmõra maa Kam; põld om mõtsa ala kasunu Har; Riśtikhaina all `peetäss toda `nurmõ kat́s `aastat, ja˽künneti sõ̭ss jälʔ üles vilä alaʔ Rõu; jäŕv võtt ega `aaśta osa `perve `hindä ala Räp; vana riśtikhaina [põllu] jät́i kaŕa ala Se d. (välj tegevuse objektiks sattumist) oli neid `endisi kilu `verku viel, migä `ueti `uuest `jälle `püüdämise ala Kuu; `märkis `metsas nee puud ää, mis maha `vötmise ala tulad Khk; sis lähv’d linad müigi ala Vig; kangas - - lää mõsus ja siss tule ta `li̬i̬ḱmise ala Trv; misa sa ti̬i̬t sedäsi, jäät `rahva naaru ala; see asi, tule vi̬i̬l kõne ala, tule arutuse ala Krk; [soetud linad] käänät `ku̬u̬dslide - - lääp `ketruse ala; `kartlimaa käis jälle `kõrdamise ala Kam; Rein ollõv ka iks `vasta nakanu - - ja lät́s `pesmise ala Ote; perremiheʔ - - lei katõgese kokku, võt́ti talu `ostmise ala Har; kohuśs mõiśt timä `surma `tapmise ala Se e. (masina või tööriista) ette, vahele; töötlusse mies jäi `ilma `käätä `vilja masindamise ajal, jäi `viljamasina ala sie käsi Kuu; kas `teite rugi ka ägi ala tehasse Khk; tera kallatse `veskel koĺusse ja säält lääve kivi ala Pst; lina ja rügä tuleb ägla või adra ala tetä, kas adrag või ägleg `sisse `aia Hls; miu käe ala sa piat sureme (ähvardus) Krk; linna võib ägli ja vedru ala ka tetä Ote; Lina külvete kolmõ ägli ala ja truĺlite peräst ka kińniʔ Räp; ańni linno `maš́šina ala Se

6. (millegi) eel, ette ma `vötsi sööma ala suu täve `viina Jäm; võta pit́s `viina söögi ala Trv; lina ala (linakülvi eel) `piasi `neĺjä `kõrda `äeśtämmä; `si̬i̬mne ala (enne seemendamist) kõrrada ar vaä Se

7. (välj umbkaudset mõõtu või määra) [head maad arvestati] katõ vakamaa `taadri ala, mis `hõelõmp, `säit́sme vakkale `taadrin Har

8. (välj viisi, laadi, korda) – V a. Tiä sai jo˽kõ̭gõ mu̬u̬ala tettüss, noid `rõivit sai `koetuss kül kõ̭kõ sugumat́si Urv; viimätseh otsah tet́te näid kõ̭gõ moodo ala, näid piiraḱet; na latsõʔ ojossõ kõ̭gõ moodo ala, kõtulõ ja säĺlüldeʔ Räp b. meid oĺl paĺlu `lat́si, üt́s üte ala˽kävemi `kaŕja `hoitman Urv; esä oĺl ku̬u̬lmisel, mii˽`vaĺvi˽vellega üt́stõsõ ala (vaheldumisi) Har; lööse tõnõ tõsõ ala ku helks inne [kootidega reht pekstes] Plv; um kuuldnuʔ ku rõivit um `mõstuʔ, tõlvaʔ üt́s tõsõ ala `pandnu nigu `pauknu `õ̭nnõ Vas; üts tõõsõ ala lääväʔ (üksteise järele, ükshaaval); ma saa ai täämbä `tüühü minnäʔ, min‿sa mu ala Se

III. prep 1. (päri)suunas paat `liikub ala `tuule Kuu; tee lihab alamäge Jäm; mõrra suu pannakse ala vette, et ku kala ajab üles, sis ei saa enam suust `väĺlä Vän; alatuule jääb purusid sekka [vilja tuulamisel] ja ni̬i̬ om alutse Pst; lääme `varju ala tuult Kam; ala mäe vai peri mäḱe, tu om üits Ote; ku saŕatass - - sõ̭ss kõhnõmba˽terä lääväʔ ala tuulõ Kan

2. (välj suhet) (kellestki, millestki) väiksem, noorem jne ala `kuoli vast, laps viel vähikä Kuu; ala rubla es ole `papri raha ka Kär; võid `oĺli ala naela Tor; ta iki ala `kümne `aaste om; ka veeräńt om ala nagla vai Krk; kes om ala iä (alaealine), toolõ jätetäss [karistus] nõrgembahe Se

Vrd alale, alas, alasi, alla1

hammas ammas g `amba S/h- Phl/ hajusalt L, HaId Jä ViK Iis Trm Ksi Lai Pil, `amma L Ha Tür Kod KLõ; ammass g `amba eL(h-, -śs V); `ammas g `amba R(h- Kuu)

1. hammas Tuleb vist `huonu `ilma, alumased `hambad `kiskuvad Kuu; `täied `ambad suus, `ühtki ei õle `välläs; `ambad - - pikkad ku `undi`ambad; sel kõvad `ambad nagu karul suus; `ambad `jääväd arast ja `elläst, kui `süömä - - appu `asja `liiast; magamisega jääb suu `lahti - - `ambad `irvili; õlen saand juo obose `ambaid kahele `kõrrale (hammustada saanud) Lüg; `Ammaste `kõhta `üäldi, et valuga tulevad ja valuga `lähväd; `ambad on `ristis - - räses suus; `ambad räsekkille; edimesed `ambad ehk iest `ambad on ies kõhe, ehk õhukkesed `ambad; tagumised `ambad on taga puol ja `suuremad; `Ambad kui `pärlid suus Jõh; liha läks `amba vahele; midä sie `itsidad `ambu. `ambad `itsikille Vai; `aige ~ `söödud ammas; lout `lambuid täis, punane kukk loulab `keskel = `ambad ja keel Jäm; kiristab `öösse magades `ambud; ülemise `amba igema sihes on ülemised `ambad; kui [laps] `ambud murrab, siis öötaste, et rot́t lihab sita koormaga läbi, jätab mulgu maha Ans; nii külm et akab `amba; koira ammas (hammustus) ep parane mellaskid Khk; Mo `ambad `kihkavad - - tea‿b mis tõbi nende sihes on; Vana aavil on - - `ambad naagu suured metslooma kihvad Pöi; aruksed `ambad; keel liperdab `ambu vahel Muh; `ambud `kriiksama ehk rägistama; `ambuni (üleni) märg Rei; laps `aige, kas akkab `ammod tegema või; nao va koer `ammad irebil suus; löö nõnna, et sool `ambad `kargavad `persi Mar; `ammad läind suust ää (haput süües hellaks muutunud); seal, kassil, ikke kihbad [ees], taga oo `purgmese `ammad Vig; ragistab viha pärast `ambaid Kse; ammas lõgiseb suus, nii `kange külma valu Var; `ammad puseriti Aud; `pialmesed `ammad köivad alumeste ammaste `vastu PJg; ammas tuksub ja pakitseb Vän; Kole pikad `ammad - - `ammad ku rähä pulgad Tor; Kel arvad `ambad on, ni̬i̬ on targad - - aga kellel tihidad - - neil oleja `mõśtus `kińnine; sigar - - ammaste vahel Hää; puseriti `ammad on kasvand: üks väĺlapoole ja teene sissepoole; neli esimest ammast on all ja neli on peal; `andis `talle `vasta `ammaid Kei; ek‿su `ammad kulu äe, mis sa nii paĺlu räägid Hag; risus `ammad on mõni pikem või lühem, `ristis `räśtis, vaevased `ammad ~ räsas `ammad; taga on ikke purimese `ammad; `jäädavad ~ vanad `ammad Juu; obune aab `ambaid (piimahambaid) JMd; `aambrega tagusime kaḱki [pähkli] koore, muidu ammas ei võtt Ann; krigistab `ambaid valu pärast VJg; vanal on `ambad ära, tühi suu nigu lutsu suu; `amba töngad valutavad; `ambal on juur ehk töngas; mõnel on kahe`kortsed `ambad puseriti ja pialekute; `ambad kui püt́i lauad, õige laiad Sim; `ammass tunnusse, kui vana o obene, nuarel o `umne, vanal õõnes ammas; puremased `ammad on tömbad ja laiad Kod; `ammad kohutavad üles, kui `aiged on; sel on uśsid, kes `ammid kiristab; laps akab `ambit tegema, niriseb `ühte `puhku ja tihub; mõnel on `valged `ambad nigu luiged suus Ksi; `ammad ärä, ki̬i̬l pudi Vil; purimine ammass Trv; `päälmise `amba kurdave paigal; rü̬ü̬ḱs joba ennepist `ambit (kaevas hambavalu); lu̬u̬d (omad, loomulikud) `amba; ma pidi tal küll `ütlem, aga ma pitsiti `amba kokku, mitte es `ütle Hls; [valutavat] ammast sorgiti `pikse lü̬ü̬d pinnuge; sellel om kõvere `amba suhun, si̬i̬ om nõid; rõgiśt `ambit ku üit́s mürrin; mul olli nõnda irm, et `amba lõbissive suhun; ärä `vaate koera karva `pääle, `vaate koera `hamba `pääle Krk; kasu`vaśkass kaiass ku om katesse ammast, siss saa ää piimälehm, ütesse, siss om üli ää Hel; kel õredad `ambad, si̬i̬ om `elde, kel paksud `ambad, ni̬i̬ om kidsid Ran; ma‿le ilma ammastõda nigu süńdenu laits Nõo; lammass järä `ambit; läits ommi ammastega `auda Ote; taal om üts ammass `suhvõ tulnuʔ; magamise pääl mõni kriidsutõss `ambiid; ku latsõl ammass är˽katkõsi, siis pidi `viskamõ ahju pääle et, viruss`kuńdri anna˽mullõ raudammas, ma‿nna sullõ luu`amba Krl; mul om alumit̀́si `hambõid neli ja `päälmit̀́si neli; ma ei saa edemit̀́si hammastõga enämb medägi süüäʔ; poisi võt́ti kõŕdsin `viina - - sis `tükke `taplõmma ja `järri `hambõid; naar niu˽`hamba˽pill suust mahaʔ (kõvast naerust) Har; Mugu jüri `hambiid ja ai `kuŕja hellü; Tu̬u̬l vanamehel umma˽hobõsõ `hamba (suurtest, tugevatest hammastest) Rõu; ma sei aiah paĺlo `marjo, nüüd umma˽`hambaʔ ärʔ `vi̬i̬düʔ, ei saa˽`leibä süvväʔ; tagomatsõ purimatsõ `hambaʔ; `hambit jürrä õnnõ, nii vihass um Plv; latsõl `hamba tulõvaʔ, selle kõtust vallalõ; `hambildaʔ inemine; ku tälle midä `ütle, iintsitass `hambit õnnõ `vasta, ka taa mõni inimine; ma anna sullõ `hambahe (löömisest) Se; vaia hobõśsili `hambilõb `kaia, paĺlo um `aastakki; edimädse `hambaʔ ummaʔ piimä`hambaʔ, `minka sünnüss maa päle; kui jo kat́s `aastakka `puolõga, [hobune] nakass jo `hi̬i̬tmä `hambit Lut; mustad hambad lisahambad loomadel `mustad `ambad `murreda `vällä, `muidu tekko kipped, siga ei saa `süvvä Vai; Jusku sial mustad `ambad, ei sü̬ü̬ (isutust inimesest) Hää; lehmil ommaʔ musta `hambaʔ, hõõrutass soolaga ja villadsõ `kindaga Har; mustaʔ `hambaʔ, inämbüsi `põrssil, vaivaʔ ku nõglaʔ Vas

2. piltl a. kui sügise joba küĺm nakap tulema - - [öeld] talve `amba nakasse purema õege vaheste; [külm] aap `amba `külge nigu peni Kam; Taĺv `näütäss `hambiid (väga külm) Rõu | Suve nägü vade `talve `hambad (näiliselt soojast ilmast) Kuu; suve silmad on küll, aga talve `ambad JõeK b. `Rääkis iestpuold `hammaste (teesklevalt, oma arvamuse vastaselt) Kuu; (Sattusin vangi) ku `vaese inimise hüäks `oigust konelin. No sie tegi `hambad `helläks (ettevaatlikuks) Kuu; igä ühel on `amad oma `puole ja `küüned (omakasust); raha ei õld, `miska ma siis `õstasin, `palja `ammastega Lüg; Sa ühekorra eese suuaugu pruukimise eest ikka veel vastu ambaid (karistada) saad Kaa; Suu i̬i̬s sula või, seĺla pöörad, lü̬ü̬b `ambad `sisse (salakavalast); `Ambad kukuvad `väĺla (öeld lahtise suuga inimesele); ma loen su ammaste vahelt ära, ku vana sa oled (löömise ähvardus); Põle sa vi̬i̬l selle [talu] levasse `ambi ära `murdnu (vara kiita) Hää; nää teesed sõid eest ää, pühi nüid `ammad `puhtaks Juu; temal on alumene ots ammaste vahel (ropendab) Pil; ma pitsiti `amba kokku (vaikisin), mitte es `ütle Hls; Kas sina kah nakad joba ambit murdma (kirjakeelt kõnelema) Nõo; `Hamba `vi̬i̬busõ ärʔ (villand) Urv; Ku˽vi̬i̬l paĺlo kõ̭nõlat, sõ̭ss ma su˽`hamba terädä; Pini ei˽küsü˽`hambiid Rõu; Kulus ärʔ ku `haigõ `hamba pääle (väga vajalik) Räp | (naermisest) Va `hirvi`hammas, aeva igäl puol on tääl `hambad `paljalla Kuu; `Ühtälugu `ambad `paljad `jusku `kirstu`kaupme `kueral Lüg; Alati on lõbus ja `ambad `laiali Jõh; Aes moka amba pεεld εε (naeratas) Emm; Iridab `ühtelugu, `ambad `lahti Rei; mis sa kuevatad oma `ambu Tõs; Ää tehk oma `paĺju `ambu, kui teesed `kjõmpus ond Khn; `ambad alati iitsakile, muud ei ole kui `naermine Lai; sellel om järest `amba `irvi, lõvva laiali pähän Hls; Ütteluku `hambaʔ lajan, nigu˽koolu˽obõsõl, iŕvitäss pääle; mis sa naist `ambist `kuivat Urv | `Ambad irevile `taeva `puole (surnud) Kuu; sa õks nika taad haĺlitunut `leibä sü̬ü̬t ku˽`hamba ińdsile `jäässeʔ Har | (söömisest) `Voatab kust tüki ammaste vahele (süüa) soab Pöi; Sööb keik εε mes amba all äi karju (ablas) Emm; sü̬ü̬ʔ iks ammastõgõ (ruttu) Krl | Esimesed `ambad `liiga pikkad (lapsest, kes püüab hammastega ainult võid leiva pealt süüa) Jõh; `Ambad pikemad kui leib Hää | esimesed `ambad `saivad, tagumised ei `tiandki (vähe toitu) Jõh; Äi saand ammast kaevata Emm; Sihipu̬u̬l `ambi saab ikki, ku väĺlapu̬u̬l ei saa; Tagumised `ambad küsivad esimeste käest: mis te sõite Hää | Tulist suppi saab `süia pikka `ammastega (ettevaatlikult) Lüg; söi nenda `pitkade ammastega (isutult) Jäm; `eśte `võt́sin na pika ammastega aga nied (seened) ei old kibekad kedagi JJn; Ääd süüki süüd magusa suuga, alba pikki ammastega Nõo | (vaenulikkusest, pahatahtlikust rääkimisest, pilkamisest) `Hammast `päisi alade `toise küliss; `Meie nuor pere`naine näüt tänä oma tagumasi `hamba; minia `hambad suus Kuu; sene `ambad akkavad igäle `puole `kinni; võttab igä ühe `seljäs oma `ammastega; iad `amad - - igäst ühest piäb jago `saama; `ambad mokkas ja rusikas `sõlmes; mis sa taod oma `ambaid kokku `ühte `puhku, kui `lõugi `kinni et piä Lüg; Pia oma `ambad rahul Jõh; `Istub kodu ja kiristab `ambaid `meie `piale IisR; Ära narri `koera: koeral koera `ambad Hää; ta jo tige, `näitab `ammad Ris; lõksutab enese `ammaid möda küla Hag; Mis sa oma `ambaid minu kallal teritad Rap; temal nii pikad `ammad, need ulatuvad iga öhö kallale Juu; aab `ammad egäle `külge; `ammaga kokko (riidu) lähäd, (öeld vastasest) küll on `tihke ammas. tõreleb `vassa ja `riidleb Kod; `ambad sügelevad, (öeld) kui teisele kallale kipub - - närib teise kallal Lai; tema `ammad ulatavad igaühesse Plt; olet oma ammastege egäde küĺlen `kinni Krk; Nii äḱiline - - ku tõnõ midä `ütless, om silmä pilk hammastõga˽sällän Urv; tema `ambaʔ nakasõ `kõiki `paiku Krl; Purõlasõ˽ku˽pini ja kaśs, alati üt́s jõrisamine ja˽hammastõ kiristämine; Ku˽halv nainõ um, sõ̭ss tulõva hääle mehele ka˽`hamba `suuhõ Rõu; tal ummaʔ kõigil `hambaʔ küleh Plv; timä jüri hammast mu˽pääle Vas; jüräʔ no ni paĺlo ku tahat ummi `hambit, midägi saa aiʔ sa mullõ tetäʔ Se; hatt hauk, `hambaʔ tsilguzõʔ; `hauku‿iʔ `hambidega, olõ‿iʔ häpü määnestkiʔ Lut; hambad risti(s) ~ risus ~ räsus ~ tangis trotsides, pingutades; tige, vihane `ambad alati risus suus, on `teine alati vihane Jõe; Viha täis `ninda‿t kõhe `ambad `ristis Jõh; siis o viha `väljas, kui `ambad `tangis on Khk; Ambavalu oo seike et kannata nönda et ambad tangis suus Kaa; süda täis - - `ambad `risti ja räsos suus Mar; `ambad `ristis, jokseb kallale Sim; `ammad `riśsi tõese lasse `piäle Kod; `ammad olid ju `ristis, ei kõnelnud teine enam kedagi Ksi; tõmmass `amba `risti, aga es laosu sõnagi; mõladega mugu kisud iki `vasta tuuld, kisu nii et `amba `risti Ran; hamba alla saama maitsta, süüa saama tänä on `suure `ammeti pääl ja `omme ei õle `leivä palagi `amba `alle `panna Lüg; Juri`päevast on keik `otsas - - enamb iva `amba `alle ei `leia IisR; miä‿n ole tänä vel `ühte iva `amba `pääle pand Vai; ma‿s sa mette `amba alagid Khk; Äga sii pole toitu valitseda üht, εε kui aga midagi amba alla saad Kaa; täna ma põle veel iva `amba `alla saand, põle sugugi söönd Lai; ei olõʔ ütte terrägiʔ `hamba ala võttaʔ Plv || meil pole linu maas, lina `lönga saa mette `amba ala Khk; hamba järele ~ järgi sobiv, meelepärane, jõukohane süök on `mulle `amba järele, muus enämb ma‿i tahagi; sie toit akkab mulle üväst `amba, akkab `ambaga ja mokkaga kokko Lüg; sihandune `pehme asi on vanade inimiste `amba `järge Khk; Põle `amba `järgi, ei `mi̬i̬ldi Hää; Sääd umma hammast pite (oma tahtmise järgi) Räp; hambad varna(s) nälga jääma, näljas olema Ei õle midägi `süia teha, piab `ambad `varna panema Lüg; Kui suvel ei `viitsi `miski teha, siis pane sügise `ambad `varna Jõh; Kui leib lõppes, lau `ambad `varna IisR; `Ambad iga talve `varnas, sööb seda, mis armust tuuatse Han; eks siis `viska `ammad `varna, kui `leibä enäm `süiä põle Juu; Aga varakeväde pane joba amba varna, kõik [söök] om läbi laristedu Nõo; Löö hamba vaika San; Kui kõik otsah, pankõ hamba vakja Vas; a mes sa ti̬i̬t: `hambaʔ pu̬u̬t vaḱka? Lut; hambasse puhuma luiskama, valetama; salajuttu rääkima; (jutuga) ahvatlema, eksitama Lasi omale `ambasse puhuda ja `müüski `siene`inna iest `metsa maha IisR; puhus `moole muidu `amba; ia `amba puhuja mees Krj; Puhus meile jälle midagi `ambasse, pidi olema salajane asi Rap; hammas ei hakka peale ei piisa jõudu või võimeid millekski minu `ammas `sinne `külge‿i akka, egä minu `muistuss sedä üless ei võtta; tohutu suur ja jäme puu, minu `ammas tämä `külge ei akka Lüg; ühegi ammas ei akka temä `piäle KJn; taht toda talu `osta, aga ammass ei naka `pääle, raha `oĺli vähä Ran; hammas hamba vastu vastastikku vaenulikult, järeleandmatult, samale samaga vastates `ammas `amba `vasto, `eigä miä en `uoli ka Vai; ammas `amba `vastu ja silm silma `vastu Muh; tõrelevad - - `tõmmavad ammas `amma `vassa Kod; ammas `amba `vasta ja silm silma `vasta - - `tarvis - - kurjaga kätte `maksa Lai; na ommaʔ ammas ammast `vasta, kumb kummalõgi ei jätäʔ Krl; sai hammass `hamba `pääle, mõlõmbaʔ umaʔ lovkaʔ Lut; (üks) hammas suus väga vana; armetu, vilets Kie `niisikesele mehele lähäb, kaks `ammast suus, kaks `karva `perses; ei õle `ammast suus egä `karva `perses Lüg; Üks ammas suus ning kaks `karva `perss Khn; üks ammas suus ja kaks `karva `persses - - vana või vilets, kes `endast veel väga paĺlu `arvas Lai; hammas veres ~ verel meelepärast maitsnud, tunnetanud; tekkinud kihk, iha selle järele Rebäne sai kanust - - `hambad veresse Kuu; `kerra saa `ambad verega, ei siis enamb järele jäda (joodikust) VNg; Kõrra juo `ammas veres, mies `napsu saand, sis akkab imu `viina järäle Lüg; maigu sohe saand, `amba juba veriseks saand Khk; Poiss oo küla pεεl amba verele saand, niid ep taha änam kodu poolist seista Kaa; Äi tohi esmald ammast verista (viina maitsta) Emm; ammas verel, tahaks veel [viina] `soada Juu; Ku hammas om verdunu, siis ammatit änam ei jäta Pst; kui sai kala äste, siss nigu ammass sai `verde, vaea vi̬i̬ püidä Ran; No `saie˽tel `hamba˽`verde, no muidu ku käü tad õlut `lakman Urv; hammass oĺl `verden, sõ̭ss tuĺl mi `kilda [napsutama] Räp || (kättemaksuhimulisele, tülinorijale) Mis sa siin ringi `tuulad ammas verel, kes sind kardab Rei; hammast heitma 1. tõrelema, riidelma maʔ taha sukka hammast `heitäʔ, sõ̭ss mul saa süä rahu Se 2. nalja tegema see mees `oskab ammaste `eita Jäm; Viskanu ammast (naljatlenud) Hää; ka ko hiit hammast, `nalja pidä Se; hammast ihuma 1. viha kandma, kurja kavatsema Ihub `ammast minu `päälä, piab viha, käib `kaibamas Lüg; ihus `ambud taga`persse teise kohe Jäm; ammu ta ihvap ammast juba, aga ei saa mul midägi tetä oma vihaga Krk; ta igu ammast tal kätte tasude Hel || taa vana irvik um, üttelukku tõsõ küleh hammast (naeruvääristab) Plv 2. (midagi) himustama, endale tahtma `Selle `krundi `piale on ta alati `ammast ihund IisR; Ta ihus juba ammu selle [maja] peale ammast Pöi; nakass joba ammast `ihkma, taht toda maad `endäle Ran; hammast kihkuma ~ kiskuma viha kandma küll sie oli `kange `ammast `kihkuma Hlj; kisub ammass, vihäne, ei lepi tõesega Kod; hammaste taga tagavaraks, varuks, oma teada ojab seda oma ammaste taa - - äb räägi Khk; jäi ammaste taha pidama (jäi ütlemata) Muh; si̬i̬ õli mul tiöti küll, aga ma oesin ammaste taga, ei ühelnud Kod; ma oisi [raha] `amba taga, nüid anna ta `siule ärä Krk; sul saisa aiʔ ka midägiʔ `hambide takah Vas; ullil om sõna huulõ pääl, targal om hammastõ takah Se; är pei `hambide `vaihhõl (ära jäta ütlemata) Lut; hammaste taga ~ tagapool hambaid söödud; omastatud midä taga puol `ambaid, sie on oma; Midä säälpuol `ammaste, sie on oma; Mis tagapual `ammaste, on oma Jõh; Mes seespool ambud, see oma Emm; mis ammaste taga see on oma Trm; mes taga `aḿbit, to‿m oma Nõo; Mis `hambidõ takan, tu̬u̬ uma Rõu; mis hammastõ takah tu̬u̬ uma Se; hammaste vahel (tagarääkimisest) Kus kaks kuoss, siel `kolmas `hammaste vahel Kuu; naistel alati teised ammaste vahel Khk; tää oo siss `jahtond juba nende ammaste vahel (kuulujutt on vaibunud) Mar; muut ta‿i ti̬i̬, kui `tõisi `sõklap, tõne inemine iks `risti ammaste vahel Rõn; keel hammaste vahel 1. (vaikimisest) piän oma `kiele `ammaste vahel `oidamaie, en taha akkada `ütlemäie ja kisendamma `vasta Lüg; Oia ki̬i̬l ammaste taga, siiś käi saksast ja sandist läbi, ikki oled sõber Hää; säedse `aastat ma - - oesi ki̬i̬ld ammaste vahel Ran; `salva ki̬i̬l `ambide `vahjele Lei 2. kõigest jõust; pingutades; lõõtsutades ähib ja puhib [tõsta], `ninda et kiel on `ammaste vahel Lüg; jooseb keel ammaste vahel Ans; nii ju̬u̬sk kui ki̬i̬ĺ hammastõ vahel, nii kõvastõ Räp; (küünte ja) hammastega iga hinna eest; kõiki vahendeid kasutades; visadusega, ägedalt Sedagi rahakobika õlen `oidand `ammastega `kinni Jõh; `oidis küinte ja ammastega `kopkast `kińni Plt; esiʔ um jo˽vana inemise tüḱk - - a˽hoit vi̬i̬l elust `küüdsi ja˽hammastõga˽kińni Rõu; üle hammaste liiga palju, ülemäära Ega neid `küinlud üle ammaste põln, et igaüks võiks tarvitada Han

3. a. sälk, sisselõige; sakk, eseme etteulatuv tipp peli `ambad. `palli kukku `amba sise VNg; [vibupüssil] nüör `pandi `amba. lasi sene `nüöri säält `amba tagant `vällä, siis kuul (nool) läks; sarikal `ammas (sisselõige sarika alaotsas) käib `krapsi sise; `aspli`võlvi `külles on ka `ambad `paksust `tallanahast Lüg; keri`lavva `tiiva `küljes on kuus `ammast Jõh; puu varol on˽`ambad [puunõu vitsa otste ühendamiseks], `raudasel varol on `niedid; puulukku [on]- - `justku `riivi, pääl on `ambad - - sie [võtme] kiel `langi `alle `sinne lugu `ambasse Vai; [tuuliku ratta] `ambad keivad `värkli `pulkade taha, panavad `ümber `keima Ans; kuitsik pannasse `ambaga vörgu lina `külge Mus; kui ank sihes oo, siis üidasse `ambaga võti Muh; lõugetid, kaks ammast - - sees, [lina] peo oli seal vahel Lih; `riidepoomi `ammad, lõks köib ammaste `sisse Aud; `paĺki `ammaga `jätkama Nis; [ukse] lingid, kus käis sie link `ambasse, obadusesse - - sie (link) oli sialt `ambast `lahti [läinud] KuuK; [katuse] labidas, `ambad - - sies, kellega siis [õled] tasasest totsutati Kad; kuorma puul oli ammas sies, kus köis `kińni oli Sim; [voki] `aiskade pial `jooksis vända raud ammaste sees Trm; raud juhil oo `ammad, kos teĺlid juhi Kod; [jalase] puu otsad `pańdi [hammaspuu] ammastesse, et ta nõnna kõvera jäi; `ambad `pastlale ninasse lõigata, siis `tõmbab kokku Lai; `siantse `amba ollive sehen koogu ravval, tõsteti pada ülespoole ja `lasti `allapoole Pst; pane sua laat́ tõise `amba sisse Krk; Altpu̬u̬ld [kaevu] salvepuu pressitass `ambade kokku nigu pääldegi, titsiga lü̬ü̬t `kińni Rõn; ammastega truĺl olli ikls paremb Ote; Vits aeti piiuti `lahki, lõigati mõõdu järgi hammass `otsa ja painutõdi anumalõ pääle Urv; otsa päält om paĺk tõse otsa `pääle `hambadõ raot, tu̬u̬ hoit `hoonõ kokku; tala `lõikat `hambadõ, `lõikat tsälgä `sisse Har; lina`kolkmise maš́šina man ka om `hambaʔ; hammastõga rataśs Se b. (sae, sirbi jne) hammas käsi`saagidel `onvad `viltu `ambad; plokksael `onvad `õiged `ambad; sae `ambad ei õle jaos - - ei `leika enämb Lüg; sirbil linnu `ambad Jäm; tihe `ambaga saag - - `lihtimise saag Ans; ammastega sirp, sel on viiliambad `külges JJn; teesed on ammastega, teesed on liht sirbid Tür; sae `ammid murretasse Kod; sel sirbil ei oole `ambit suhun, tule `mü̬ü̬dä kõrt üless, `lõikass käe ärä Krk; [niidu] masina vikatit teritedäss, laseva vikati `ambit Ran; sepa löövä [sirbile] `ambid `sisse, kui ärä kuluva Ote; kui `hambõid ei olõʔ käänet, sõ̭ss ei saa [saega] lõigadaʔ; `hamba `käändmise raud Har; `hamba `lü̬ü̬jä käävä küĺli pite inne rüä`põimu Se c. täke (terariistas) `vasta `õksi meniväd [kirvel] `ambad `sisse; `käia `ambad `vällä Lüg; lähäb vekatile ammas `sesse, siis ta on nüri Kul; `Kirvel nägu i̬i̬st ära, ku sa `kirve ära taud, `ambad `sisse Hää; nuga on nüri, kas `ambad sies või tera kahekorra VMr; nuga kulus `keskelt ärä, `ammad siden nagu sae; `ammga nuga - - ammas siden, tükk väĺjän Kod; kui `kirve terä pehme, siss ei saa raguda - - võtab `ambad `sisse Ran; taa mõist no vi̬i̬l mõ̭nõ vikahti tsakaʔ, tsaga vikahti `hambahe Plv || egäl rükkil on `jeesuse ammas (sälk rukkiorase lehel), mõnel one madalamal, tõesel kõremal. rükkil `jeesuse `amba jäĺg, nagu ammusset Kod

4. a. kida, eseme konksukujuline osa; pii pihi `ammad ~ mokad (pihinäpitsad) PJg; nisukesed `ambad `püśti [linaharjal] Amb; ei˽saa juust suki eiʔ, ei olõ kaḿmil `hambõid; no‿mma kaarsõlõ `vahtsõ `hamba `pantu, no˽kakk villaʔ periss puruss Har; ḱreebeni`hambaʔ; kamaśkil omma `hambaʔ (haagid), kaadsa haro kõ̭iḱ `kakva arʔ; pilaḱ - - pirru ots palass säl `haḿbih Se; reheriha um `harvu `hambidiga Lut b. (vokilühi) konks lühi `ambad ~ `aagid Lüg; oki `ambad. löng keib ammaste tagand läbi Khk; pluhi sees oo oki `ambad - - mõlemil pool `külgis Mar; Okil oo kua `ambad vahedad, raadist `tehtud Han; linase lõnga jaos on tihidad `ambad, takuse lõnga jaos arvemad Tõs; `ennem olid ikke lühi oagid, nüid on `ammad; lühi `ammad on suust ää läind Juu; `lõnga jagati ammaste `piale, kui kedrati, esimesest `ambast `piale, viimase `amba lõpuni Trm; pane lõng `tõise `ambasse, si̬i̬ ammass om täis Trv; ma kedräsi paaŕ ammast (hambatäit); koets paaŕ ammast, lastass lükä ärä Krk; `amba `väŕkna `siibu `küllen Ote || Aĺl kera, `ambud täis = siil Han; kahrukaar oĺli rüä sisen, noil omma˽pikä `hambaʔ (ohted) Har

5. konksukujuline, hambaga varustatud ese mõnikord saab [vene tegemisel] `keskele ka ammas (kinnitusklamber) `peale `pantud: muidu läheb `lõhki puu Tor; ega sa [peergu] `ammasse (pilakusse) võind `panna ahju nurka, [tuli] läheb `ahtesse Ann; nõu vitsutemise ammass (vitshammas) Krk

6. a. hambakujuline kiri, muster (kudumisel, tikkimisel) `kenda kiri on ambolene, `ambad on sees Emm; suka `ambad ~ kaśsikäpäd Khn; triibulest `amlesed tekid `kooti, triibu `iäre `kooti `ammad, teene lõng `musta, teene punast Juu b. piste (õmblemisel) üvi pu̬u̬l õli `pitki `ammid täis Kod

7. pout, purjeka pööre asetumiseks tuule järgi – Ran

8. õige paĺlu `musti `ambid (tungalteri) Hls

1. a. sag pl aru, mõistus ei ole `arvu `haisugi Kuu; ei `selle `arvud pia `kinni midagi, nie jalad `vaesed `saavad pää iest `soita VNg; vana juo ei õle `õiget `arvu; `Arvu en õle `kaotand. Arv on `selge; on segane `arvudest; Arust lage; tämä on lühikese ja `kerge `arvoga inimine Lüg; Arut sul pias! Jõh; Pole mette meele arugid Khk; Kus inimesel aru on, äkist `öösel paneb minema; Elajal ikka elaja aru Pöi; sel ikke arost ja oiost `puudu; tä targa `mõistose ja aroga Mar; igä asjal oma aro olgo uńt ehk olgo karo; `keŕkleb nagu poolearuga Saa; ta (vanainimene) ei ole enam vana aru ~ `mõistuse sees Juu; ommikuks tuli arudesse (sai kaineks, tuli mõistusele) JJn; loomal on ka aru pias, ta tiab küll Tür; sul nuored arud viel; arudega inimene, targa arudega Kad; ta lähäb oma arudega juhmist juba VJg; õma arvudega ja mõttega `ti̬i̬sin küll vi̬i̬l, aga enäm en näe kudoda; targemä arudegä inimised Kod; tegi jõngermańni tükka, ei old veel täie aru sees Plt; siu aru lää laiali, si̬i̬ ei ole `õige jutt mis sa aat; temä akkass joba inimese aru `saama, küll ta nüid mõist `ende i̬i̬st olla; sa olet periss ullu aruge, siul ei olle täüt aru; si̬i̬ sai nõnda `pessä, et aru pala `kunnigil ei oole Krk; arust nõrk ~ nõrga aruge Hel; latsel latse aru Ran; naśte`rahval olna pikä `juusse ja lühike aru; ta‿lli `veedike napak, täit aru pään es ole; ta‿m jo ilma aruta inimene, ta‿i tiiä mes‿tä kõnelap vai om Nõo; `kergekene, `kerge aruga Ote; kas `arvo oli mihele minekuge, oh pimmet - - lät́si sinna nigu piina `ahju San; inemise eläse˽maa pääl aruldaʔ, arujagamise `aigu omma ussõn olluʔ; medäss `säärtse poolõaruga inemisega ˽`ti̬i̬deʔ, kel arru pään ei olõʔ; Poolõaruga, -mudsuga, -toruga, pu̬u̬ĺ`uĺli, pu̬u̬lpuudulinõ Har; [inimene] umah arvoh imp olõ õiʔ Se b. piltl (kergemeelsest, mõtlematust, napakast inimesest) ega sen `arvud `haitle Kuu; minu `saapa `sääreski on `rohkemb `arvu ku sul pääs Lüg; sul o ühna varsa aru Var; Inimene on nätse - - puuduliku aruga; sellest `öeldaks - - et aru `viltu veab; Aru perset `mü̬ü̬da laiali - - aĺbakas inimene Hää; aru `teivaga seilas Koe; `sulle vaja nii kaua sugeda `anda kui aru `perssest pähä tuleb; ei sul ole õiget aru sul on va kitse arud VJg; aru ei saa toobiga pähä valada; võta ää malk, kae kas aru tulep `persest pähä Ran; Sellel on aru luskikaga antu ja kulbiga võetu TMr; vana torujüri. ei olõ `õigõt `torru ja arru Rõu; Vanamies vade `varsa`arvud Kuu; Vana obune, varsa aru - - (öeld) kui suur inimene ti̬i̬b lapse`tempusi Hää; vana mies aga lapse aru JMd; vana inimene, aga varsa aru Plt; vana mi̬i̬ss, `vaśka aru Hel; arust ära ~ välja(s) ~ ussen puuduliku mõistusega, meeletu, rumal `mielest `lahti ehk `arvost `välläs VNg; tama on jo oma `arvust kaig `vällä Vai; Sa oled eese tahtmisega ka arust ää Kaa; lapsed jooksevad nigu arust ära ~ ilma aruta Lai; lokeltes `pääle, edesi tagasi käü, ku arust ärä jäänu kunagi Krk; kas sa arust ärä ollit, ku sa sedä teit Hel; ta om jo arust ussõn - - tal ei ole enämb `õigõt arru Har | `lähväd arust `lahti, ei õle `õiget `muistust Lüg; aru pähe võtma mõistliku(ma)ks, targemaks muutuma rumal, ei võta aru pähe Kei; võta aru vahel pähä, et sa aru saat Hel || poiss käib ja uĺastap ja kotun tü̬ü̬d üle aru ja pää (väga palju) Nõo

2. arusaam; arvamus, mõte; kavatsus mul on `toine `arvu sene puold ei mina `tahtuks `ninda teha VNg; minu `arvo päält sinust ei õlegi `niiskest tüötegijat Lüg; ja ma olen arutand seda `aśja, ja olemist ja olen selle aru `piale `jõudnud Hag; no tee siis oma aru järele Juu; ei tia, kus ta siis lähäb oma aruga JJn; [lapsehoidjal] tuli tark aru et mis tiha Pee; ta `umbes aru järele `ütles, et nii pailu on vaja VJg; vana`rahva jutu aru `jäŕgi `öetse nuust, aga nüid `öetse natsa·lka Vil; ma tei ta ärä küll oma aru `järgi, ka ta `kõlbass või ei; mike aru pääl ~ mikeperäst sa sedäsi ti̬i̬t; siin o ilma arute (tarvitamata, ülearuseid) `nõusid kah Krk; ku tu `viuglemine käib, siss neil (mesilastel) om vist tu ärämińeki mõte ja aru Ran; mu arvo `perrä ~ pit́e ~ arvost `piäži nii olõma Se; arusse pähe, mõttesse toho tobe, mis sul arusse on tuld Sim; arus 1. peas, mõttes, kavatsusel mis su ullu arus on, et sedäsi tegid Juu; mis selle karja arus täna on, et ta nii vara tuleb `lõunelle Kad 2. (kellegi) arust, meelest mu arvoh om nii Se; arust (kellegi) meelest, arvates, arvamuse järgi minu `arvust et kaks `kerda `pisteti poiss silet `köüe puhist läbi Kuu; oma arust on tark, aga `vaata kui loĺlist teeb ise Lai; mu arust küll ei˽olõ˽tu̬u̬ asi nii eiʔ, t‿m vaest tõisildõʔ Har; Jaśsi noorik um mu arvust jäl nii`mu̬u̬du (rase) Vas; arude sees mõttes, (millegi üle) vaagimas, kaalutlemas `Oitegi pikke `aiga sügäväs mettes `kaaluteli - - oli sen `asjaga perisest `arvue siess, kuniks hüä neu; Mies ka ise aruje siess, `kumba otta, `kumba jättä Kuu; arvu lööma arutama, järele mõtlema, kaaluma lein `arvo kust ma saan huost Kuu; lüön aru, kas saan `tulla või en saa Lüg

3. selgus, teadmine Ei saand sidä `arvu, migäs asi sie on old Kuu; ega‿p saa ta kääst `selged aru, muidu keterdab Krj; `õiged aru põle kusagil, kõik oo `seiti Mih; kui ma selle aru kätte saan millas ta (kuu) `tehtud oo Aud; Jukude asi - - mis me sest aru tahame Juu; ei olnud nähnud, aga võt́tis aśjast `õige aru ja tegi ära Ksi; ta aru kätte ei saa, kas ei ole seletuss otsekohene vai om - - arusaamine `väike Hel || teised tüdrugod ajasid nii `kangest seda aro, on se ikka tösi, et mehele menemene toleb Rei; ti̬i̬ tü̬ü̬t tüveni, aja asja aruni Hel; aru saama 1. mõistma, taipama `vierad ei saa `arvu `meie `ranna `kielest, `kaigist sanust; Saa sa siis nüüd `naistest aru Kuu; lollakale äi maksa midad `rääkida, ta‿p soa aru Vll; Kui muedu aru sua‿mtõ, tulõb `nuuti anda Khn; kes aru`saaja, saab ise aru, kes loĺl, sellele `näita näpuga Kei; ei sest soa aru ei Liisu ega lapsed Kad; laps pudrab, ei saa aru, mis ta tahab Lai; sel om iki mi̬i̬ĺ pähän, si̬i̬ saap kõnest aru joba Krk; no temäst (veinist) ei saa aru, kellest ta‿m tettu; te saade `onte aru, et miust ei ole ämp tü̬ü̬tegijät Nõo; sa sait võõrildõ `arvo Plv; Taast ei saaʔ joht habõndõga juut́ ka `arvu (raskesti mõistetav) Vas 2. ära tundma; märkama põle arugi saand, et need `aastad oo läind; [nii kadunud, et] seda `kohtagi saa änam aru Vig || (emf hüüatustes) Saad sa aru, ta saigid mihele; Ta siis `terve päeva pole tööd teind. Siis sa saad aru! Rei; arule ~ aru peale saama mõistma, taipama [Siis] sai `Liena `arvule, et ta vei `itse henesä ku `lapsed `kaŋŋutasa kadule; Ei `saaned `üksindä ka `arvu `pääle, migä se küll oli Kuu; aru võtma mõistma, taipama Ku˽kõ̭iḱ ütte panõ˽sõ̭ss võta õi˽̣vana habõndõga˽juut́ ka inäp `arvu Rõu

4. seletus, selgitus; aruanne (hrl verbiga andma) `tulga aru `andama `vällä, midä õleta tehnd Lüg; `viimsest tühast sõnast peab aru `andma Muh; ma ei tahagi selle `peale aro nõuda Mar; Aeg annab aru Vig; ma olen `valged verd, `ańdis oma `kohta nihukest aru PJg; `omme pean aru `andma ja kui ma `anda ei soa, siis pean surema Kos; pian ma `sulle aru `andma sellest, mis ma tegin või kus ma käisin Lai; üt́skõrd piat kõ̭gõst arru `andma Har

5. teade, sõnum `lähtvad väĺjamaale, ei anna tεεdustkid, ei anna arugid Jäm; kadus tema jäljetumaks, pole temast aru midad; mine aru `viima, et `aitab merele `minna Khk; kes es saa `tulla, see `saatas aru tagasi Kär; saadeti arusid, keda kutstui vaderiks Mus; töi `meile aru et Poaste `randas `olle kalu Jaa; Käib aga `mööda küla arusid pärimas Rei

6. a. (kindel) määr, mõõt; teat hulk, kogus; arv; arvestusühik eks aru `puolest ole neil ikke `paĺju `luami Hlj; tie tüöd `arvu järele, ära tie üli `liia ega `vaiva `endäst Lüg; meitel nii ühe aru pärast (võrdsel hulgal) `piima; nee kapad olid `mitmes arus (suuruses). toobist viie toobini Khk; Kolme toobine mat́t si̬i̬ oli ikka si̬i̬ vana `muistine vaka päält `vötmise aru (kui tuulikul jahvatati) Pöi; kui tat aru pεrast `rüipad, siis ta ei tee rumalaks Muh; `pasmud tegid ise seda aru kui pikk ta (kangas) pidi olema; pidi paras aru olema ikke, kui ta (piim) paelu `apnes, siis läks `veesse Mih; pääva tõusust pääva `loodeni oli `endene päe, ega siis tuńni aru ei oln Aud; vana aru järele olid paĺgid [parvedes 21 jalga] pikad Vän; ku korvi kere aru koa täis sai, siis punuti põhja`vitste otsad `sõnna ääre `sisse; [orjaajal] vaest ei soand kaks ööpäeva magada. mis nüid inimestel viga, oma kellaaru magada Kei; ega siis (vanasti) pośtivahe aru põld, siis tuli se tulba aru, siis pośtivahe aru, nüid on tiinu aru; kui nad aru (normi) järele annavad, et ei `anta nii paelu kui keegi tahab Juu; egäs siäl kedägi päevä aru põlnd, et mitu päevä just pulm `oĺli KJn; tunni aru `järgi (määratud ajal) `anti rohi Krk; tu̬u̬ om nii inemise arust vällän ~ tu̬u̬l liha `lahkõss sälän `välläʔ; noʔ arutõdi sääl tu̬u̬d maa arru ja villä arru Har; siss heit raha sinnäʔ `liuda niip̀aĺo ku heit, tuul `arvo ei oolõʔ Se || `lõune ja `õhta vahe peal on kesk `päide aeg, sie oli üks aru, vata `enne põld jo kella Jür; pääv juba pät́si arul - - vaja `pät́si võtta (hommikul kella 8 ajal) Kod; sääl (kalendris) `oĺli `vahtsõ aru ja vana aru. tu oĺl õks edeotsast ku˽vastanõ aru (uus kalender) üless `võeti Har || (eitavas lauses) neli vassigad oli `metsas olnd. nönda otsitud et pole aru olnd Kär; kell lähäb naa `kaugele, et põle arugi; neid (pulmaliste kimpe) oli jo naapaelu `tarbis et põnd arugi; auna kärbis oli pailo sandim teha, `senna läks naa `irmos pailo lat́ta ja `teibaid et põlnd arogi Mih; Kui jõgõ `sisse tulid, siis `santeki serv oli veess. Sie olõss ju laevõl enäm aru mitte Khn || see `joomene oo koa arust ääläind juba (juuakse liiga palju) Mär; tsireli om tinav`aastak arvust ärä lännu, mud́u om iks neli `lehte, nüüd om viis Ote b. arvestus, arvepidamine see `ühte lugu tehässe sedä aro ja `rehnutti Mar; Kui perenaist põle, siis põle aruspanijad, majal nagu põles lukku ees; Inimesed võivad omased `olla, aga rahaga tuleb `seĺge aru pidada, mis ühü või teise jägu oo Han; se `puudlane jäend siis neid (varastatud naereid) aru tegema. ära jägama Vig; `Kihtida `tuĺli aru `järgi, mitte nii nägu lips-lops, et ükstaskõik, kudas Hää; piab kõrra aru järele süüḱ oleme ärä tett `tü̬ü̬listele. piab kõrra aru `järgi `vaĺmi oleme, kolm `kõrda süvväs Hls; na pidäsiv `rehnuudi aru iki Krk; ega˽taad nii arulda˽saa õi˽kotaʔ, taad tulõ ega kõrd esi˽`mu̬u̬du kotaʔ Har; ar(v)us, ar(v)usse arvel(e), arves(se), arvestatud; meeles, meelde, teada kui `paljo sel `aastal `sündind ehk surd, si on õppetajal kõik `arvus Lüg; kõik oli arus, `paĺlu sealt `saadud oo ja `paĺlu `saada jääb Mär; Saõmõ `mindud sõni kui Riia suetsud akkasid nägüma. Selles arus meie olimõ Tukkõ `kohtõs, üks nelikümmen `vörstä siipuõl `Riiga Khn; nüid on päävad nii arus, ei täiks kusagille neid ää raesata; aśjad pannakse arusse, kui pailu `keegi soab [pärandi jagamisel] Juu; ta võtab kõik asjad arusse VJg; pääväʔ omma arvoh täl, ti̬i̬t ku˽paĺlo `päivi teḱk Se || ons se asi aru pele `pandud (arvesse võetud, märgitud) Khk; aru pidama 1. arutama, kaaluma, järele mõtlema; nõu pidama vahin siin ja pian aru, kuhu `puole akkan menemä Lüg; `vallamajas `peeti aru, millas kellegi kätte kord tuleb [küüti minna] Aud; aga siis oli üks suur arupidamine - - kis `kańdis niisukest `pärmu·t̀re `nüöpi Jür; arsid `piavad aru SJn; `piämi siin - - aru et, kirn om ärä kadunu Nõo; ma˽pia õks arru pedämä uma elu üle, et kuiss ma˽saa Har; `nakseva `arvo pidämä umist aŕost Räp 2. mõõtu, piiri, arvestust pidama ikke pean aro (loen, arvan kokku) kui paĺlo see oo; peab igäst asjast ikke aro ja `eesest lugo Mar; kas ta viinaga aru peab, joob palga maha Kir; no küll oled `kergest lähänd oma `mõistusega, ei pea enamb aru kedagi VJg; ta on aru pidaja mees, ei võta ennast liiast `purje Lai; ku mõni ülearu kuri om, (öeld) sa piat aru iki `endest pidmäme Krk; võta pit́s ja piä aru Ran; jummaĺ ei joua arru petäʔ maa ilma `hullusõgaʔ, mia noʔ maailma päl tetäss Har; (ei ole ~ saa) aru ega (~ ei) otsa ~ (ei ole) aru ega otsa peal 1. (ei ole) selgust; mõtet; arukust, mõistlikkust senel `asjal ei ole `arvo `eigä `otsa, ei tiä midä tämäga saa teha Vai; sel inimesel ei ole aru ega `otsa peal (üks `müllaja inimene) Muh; naa `jõhker, `tormab et pole aru ega `otsa Var; muĺab `pialegi, põle sel jutul aru ega `otsa Lai; sääl ei oole aru ega `otsa, ni̬i̬ eläv ku mõtslooma, ni̬i̬ ei tää midägi Krk; nuil ei olõ arru ei `otsa maa pääl, kuiss eläseʔ Har; Taa lang um nii ärʔ pussõrdunuʔ, et taast ei saaʔ inäp `arvu eiʔ `otsa Rõu 2. (ei ole) piiri, lõppu, määra tüöl ei õle `millagi aru egä `õtsa, kie tüötegijä on Lüg; paeatavad naa paelu, põle aru egä `otsa Tõs; sel aśjal (raha kulutamisel) põle aru ega `õtsa Trm; mul om maai·lma tegemist ja tü̬ü̬d, ei ole aru ega `otsa pääl sel tü̬ü̬l Hel; pańd üte kõrraga `vihma valama, siss es ole enämb aru ei `otsa Ran; sellel pole aru ega akatust (rahulolematult millestki) Aud; kus selle aru või ots KJn; (ei ole) otsa ega (~ ei) aru (peal) 1. (ei ole) mõtet, arukust, mõistlikkust kõik mis mõtesse tuleb, aab suust `väĺlä. põle sial `otsa ega aru Nis; oma tü̬ü̬d kõrralikult ärä ei ti̬i̬, ei ole `otsa ega aru Hel; är um täḱeldänü˽ta linano‿i‿olõʔ `otsa ei `arvu Rõu 2. (ei ole) lõppu, määra tööl pole `otsa ega aru pεεl Jäm; aru-otsa ~ aru-otsa peale 1. selgust, arukust, taipu Pole niid küll aru-otsa pεεle, mis keik ää tehakse Kaa; [inimene] vahel peris segäne et põle aru`otsa `kuśkil Vil || üks otsalene piäb ikki olema, kis aru-`otsa piäb KJn 2. (ei ole) lõppu, piiri, määra Küll laulupidul oli ikka rahvast koos - - pole aru-otsa pεεle Kaa; tü̬ü̬l ei ole aru `otsa Hel; ku jutuotsa üless võtap, siss ei ole aru `otsa `kossegi tol jutul Nõo; otsa või aru peal id Kus ennist ikka oli `metsi, polnd sii `otsa või aru peel Kaa; pole aru-seadust peale id Meite emased imetlesid nii `irmsasti, et pole aru-säädust pεεle Kaa; otsa-aru (ei ole) mõtet, arukust, mõistlikkust Sene asjal pole änam otsa-aru tεεda Emm; saantki `õiged `otsa aru, mis ta `rääkis Mär; meil oĺl kiḱk `laokil, es ole `otsa-aru `kunnigil Krk; aru peal(e) 1. (pole) mõistust, mõistlikkust, arukust `Küünlakuus siis pole `kassidel änam aru peal, teevad `pulmi, `koinivad; Onts `söukstel aru pääl, öö läbi `jööravad `pääle küla kauda; See minemine oli ju nii käkas`kaela, et seal es olnd aru peal Pöi || nii `uhked `riided, pole aru pεεl Khk; Pole aru pεεle kui kena riie Kaa 2. (pole) lõppu, piiri, määra mette tööl pole aru pεεl, kui `tiitsest tehasse ning `otsa‿b saa Khk; teitel äi ole mette aro pεεl kui `paljo tei tahate vetags aga ika veel Emm; aru peal(e) panema järele mõtlema, kaaluma iga asi tahab arutada ~ aru peal `panna Var

7. a. teat iga, periood, järk (kellegi, millegi) eluajast; vanus se akkab juba inimese aro `sisse `saama - - saab kaks kümmend üks `aestad vana Emm; mina esi teos ei käenu, siis olin poisikese arus MMg; selle aru seen ta iki om, ega ta vanep viśt küll ei oole Krk; ta‿m jo alt `iäline, vi̬i̬l latse aru seen Nõo b. teat väärtus; liik, selts mis nii vana, selle `kohta `eetasse: see inimese arust `väljas juba Khk; mina põle änam inimese arus. mina olen aga teśte oiu ja varju all, muud kedagi Ann; ega sa‿s `väätima lapse arus taha `õlla Trm; ta on õige inimese arus (peetakse õigeks inimeseks) Plt; si̬i̬ om joba omast arust är lännu, si̬i̬ oless ammu `tahten är tetä joh; temä om pereme aru pääl, kullege temä `käsku; kasulatse aru pääle `võeti, aga orja tükike om Krk; ma olõ `väega vana. `minnu ei või ińemisess enämp ütelde, lat́sõ aru sisen San; ühes arus, üten arvun ühesugune, -taoline; ühtemoodi ühes `arvus (ühetarkused) Lüg; kes nüid koloo·si `aigu toda [põldu raadikuks] `ütleb, käib kõik üten arvun Ran; sais üteh arvoh (ei võta minit maitset juurde) Plv; sa˽saisat alasi üten arun ei jää˽sa kõhnõmbass, ei˽lähä ramutsõppa Har; ühe aru peal id nende kasu on nii ühe aru pel (ühepikkused) Khk; seda `kündi `tehti - - enamasti iga `aasta ikka ühe aru peal Noa; sa ei lää vanepess suguki kurdat üte aru pääl; mea ole temäge üte aru pääl selle vanadusen, mis `meaki ole Krk; üte arvo pääl om mõlõba, `ütsegi olõ õi targõp Se; ajast ja arust aegunud migä jääb ajast, sie jääb `arvust Kuu; mis aost tu̬u̬ arust Krl

8. (kindlaks määratud) kord; järgnevus, järjestus Mis aru see on [tuli] `kustund [pliidi] alt ää Pöi; see on ea ka, kui on aru nönna keeduga (igal nädalapäeval keedetakse teat kindlat toitu); kui oli nisust `toitudele aru, ei `ilmas ei läind segamisi [nädalapäevad] Noa; `nõuksed `jampsimese juttosi aab juba põle εnäm juttude vooriaro üht (palavikus olles) Mar; `seukest aru põle ennem oln, et `meile aĺlitan leib oo `toodud Aud; kas see nüid kellegi aru on - - mõlemad (mees ja naine) nii `juua täis et PJg; `reede olid `terved karduled. ikke olid nisuksed toedu arud ka Ann; eo ma˽kae õigõʔ, mis aru teil om taal asjal San || igal asjal on oma aeg ning aru Khk; egäl asjal oma aru Trv

9. komme, tava, pruuk nie puu `aarudega `aŋŋud, neid enämb ei `pruugitasse, nie on `arvost maha jäänd Lüg; vana aru `järgi `toodu `kaasa tegu `leiba [pulma] Mus; See oli ikka see vana aru, et jaanibest akkas einatöö `pihta Pöi; pidasid kuu aro, vanas kuus panid kardulid PJg; mõni vana aru `järgi peab veel kolmanda püha koa Juu

10. Muid tähendusi `niidu `massinal on oma arv (otstarve), `piimä `massinal on oma arv. kõik `asjad on oma aru järele tehtud Lüg; `närdin piim - - tääl põle siis oma aru, tä ei ole rõõsk, ei ole apu Tõs; peremes `istus laua `otsas [vanasti], teśtel seda `istumise aru põld. ükstas puhas kudas nad olid Kei; `mustlased vat ku lasevad pat-pat-pat, sõna aru ei olegi Sim; poesid ja tüdrikud pidäväd `sehvti, `laia aru ~ `arvu lahevad Kod; Ei võida [tema teda] ilma pääl, kos sa sellega - - aru poha Trv; nüüd om kõik maha palanu, ei ole külä arru ei midägi (ei ole küla asetki) Hel; vinnütüsspaĺk hoit `tõisi `palkõ omah arvoh (paigal) Plv || suund koodiʔ (tähtkuju) omava õdagu siin arvun; kae˽kos kuh́aʔ om sääl arvon om Piirissaaŕ, arvon vai kańdin Räp

auk1 auk g augu eP(v.a I; ou- Jäm Ans Khk Emm Rei Han Var HMd) M TLä(aogu Puh) KodT San Krl Rõu, `augu R(`auku Kuu; n `auku (`auko) VNg Vai), aagu I Äks

1. a. ava läbi mingi pinna, eseme; katkine koht; mulk kui tõge ette tehässe, siis `jäätässe tõge `slma auk, kuhu mõrd ette `pannasse Lüg; sie on ime `kuida tämä `aarikaine sääld `pienest `august läbi `lähtö Vai; ouk jökil pεεl, taartist `kinni paigata Jäm; piab aja `aukusid toppima Khk; Kot́t on nönda `aukusid täis kut söela pöhi Pöi; tuhat tuuli luuli `auku, sada `auku `samba sehes = äke Muh; rot́t teeb paranda `sisse augu Tor; looma laual olid augud sees, lõnga käisid sialt läbi Nis; kui rummu auk on `irmus suur, siis ratas akkab `lampama Kad; kooguga võtad irre [jää] `auku, kui kõrvale läheb Trm; võti tehässe iki aagu järele Kod; `auke täis ku sarja põhi Krk; ussel olli `väike auk ja laaś sihen, kost ta koolituppa vaadaśs Hel; auku laskma puurima akkad rege tegema, lääb juo sadame `viisi `aukusi `lassa Lüg; oherdil oo kaa übä, se raud kellega `auku lastasse Mar; puuriga lasevad `auka Tor; puuteĺlega ratta rummule `laśti `käämregä auk `sisse KJn; piigertige lastass `auku puu `sisse Krk; auguga näsa euf püss tulin `auguga näsa ja liiv`jalga `laenama Hlj || tikand; pilu ougud kut linnu silmad, trümbi ning krae ougud Jäm; kodavere aagud one kel kolm sammass Kod; augu `torkimene on prodeè·rimene SJn b. (inimese) keha avadest (sag piltl) sie `patrab alaliste, sene aukl ei `sõisa `kinni Lüg; siidi kera, seitse `ouku pεεl = pea Jäm; auk teśel ammuli pees Ans; egäl om auk `risti nina all, võip ütelte tõisel, msi ta tahap Krk || vulva ju neid ühe augu kälilissi sääl änam kut kaks on [liiderlikust naisest] Khk; seda `üitse oora tööks, kui teise [mehe naise] augu kallale lähevad Mus; Nee aa ühe ougu kälimihed Emm; augu peremees piltl naisemees saab `varsti augu peremiheks Mus; ei saa hända augu peale kiire, palju tegemist nee vaad käsu`andjad soa mitte `ända augu `peale Muh; Äi saa ända ougu pεεle Emm; miul om `väege paĺlu tü̬ü̬d, ma ei saa `aiga `ända augu pääl panna Krk | Jusku lehma änd: ripub `ainult ühe augu pääl (saamatust v laisast inimesest) Hää; egä si̬i̬ lehmä saba põle, et alate ühe aagu piäl [intiimvahekorrast] Kod; egä ta lehmä änd ei oole, et ta üte augu jaoss om (liiderlikust mehest) Krk | `lõhkos eide augo ää (”tegi võisilma katki”) Mar

2. a. tekkinud v tehtud süvend milleski, mingis pinnas `ahjul õli suu ies `müüri `sisse `jäätud `augud, `aukude `sisse `pandi puu `põigite, `tõine õts `tõise `auku Lüg; `puuris kasele `auko ja lasi `mahla Vai; trukk-nööbid, kahe poolega, teisel ouk, teisel pisine nupp Jäm; põld o `auka täis, auk `aukus `kindi Muh; mees `kaevas `auku Mär; mõnel olid augud, kus võis linu `leota VJg; aja augud täis Juu; kaeve `puuga `torkasid `laugude kohas augud `sisse, siis rehi `kuivas ruttu Trm || veekogu; lomp `lauka rabas on `mülkad ning augud Khk; Emaani läks `poegadega `auku, isaani `valvab ääres Pöi; madal vee auk Kos; karedaru auk on `niiske auk kos pirk rohi kasvab, keväde vett täis Kod || sügavik veekogus, hauakoht Ulk`saare taga on `Mustakive `auku, sield `püieda `angeri VNg; `Musta`augule `vähki `püüdma Jõh; sääl `aukus pole `enne kalu saand Mus; Ljõnakülä `aukus käösid ennemä suurõd laevad Khn || lohuke augud `palges kui kui ta `naeris Muh; auk lõua ots Kei; `vaata, kui ta naerab, kui ilusti augud löövad pale `sisse Juu; ku naar, siss `augu tulev `põski `sisse Krk b. urg; looma pesitsuspaik rebasel on `augud ja `lindudel on pesäd Lüg; teinep̀ool `kraavi on rebase augud Noa; iir läks auku Iis; mägra koer si̬i̬ aa mägrä `auke seest `vällä Krk c. surnuhaud minä lähän `varsti kaa `auku; mul on `naine `augus ja mina lähän kaa `varsti taga Lüg; siis jääb uus maja `tääle, ega ma tätt `auku vii mette Mih; `esteks põld ikke nõnna kahju `oltki, aga kui isa `auku `pandud, siis võtt nünna vee `lahti Juu; [mees] augun sehen, kus ta vi̬i̬l saa `ańdess anda Krk; auku ajama maha matma `Aeti `auku kut loom Pöi; (üks) jalg aukus, teine augu ääre peal vanast ja haigest inimesest Isi vi̬i̬l suurustab, aga omal juba üks jalg `aukus, teine augu ääre pääl Hää; mis sa temast tahad, jalg `aukus, teene augu iäre peäl Juu

3. piltl a. tühik, vajak, lünk suri maha, et suur `auku jäi taha VNg; [mees] on `välläs, eks nüüd õle auk taga, tüö kõik `siegis Lüg; tä (laps) täidäb ikke mõne augu ää jo Mar; `vaene laps `pańdi `kruonusse, no tema on sie augu täide Koe || midä `säädos sie on, kui auk on sies; sene käso sies on auk sies Lüg; Ausõna `aukudega Rei; temäl eij‿oole kedägi au, temä aul auk `persen Krk b. töö `kündämise ja `äästamise `augud, sie `ongi `põllu tüö; `mõisa auk ei saa elädeski täis Lüg; möisa teo oukus `orja alati, millal sa omale `aśja teed Jäm; on üks mõesa augu täede, `lapselik, noor alles Mär; käi mõisa augus VMr; ma olin mõisa augul VJg; mõisa `aukusid `täitma KJn c. millegi rohkusest, paljusest; halv inimesest (liitsõna põhisõnana) eks ta siit `vihma `augu päält `praegald tuul on (sajuennustus) Kuu; Mis põld `sõuke on, muidu üks `karge auk, `rohtu täis; `Voata seal Oti `mõisa põllud ja Mui küla põllud, `puhta nisu auk, nisu kut üks müür; See oli sii kut üks marivarre auk, aga `sahkamine `kautas marivarred äe Pöi

4. rahvapäraseid ütlusi ja püsiühendeid Suu kui linnupuuri auk Krj; Suu nagu sea tapu auk (ropendajast) Mär; Su auk on suur, ei seda täida täkk ei ruun Vän | Magab nii et hauk maas Mar; Magab augu maa sisse Pst | Suur auk sees, tükki kas kasuka ja vammusega ühes tükkis läbi; Püksi perses auk nagu Peedi Taaveti aia vahe Vil; Mis sa (inimesest) siin puhhud kui hülies aukos Hag | see oli augu `ääri kaudu, sai `ääri `piirtud, nüid läheb `auku `sisse, asja oma kallale (ääri-veeri jutust) Khk; Auk on auk ning pauk on pauk (tuleb olukorraga leppida) Kaa; Kui kästi perse minna, siis vastati: ää olg sa augu vahel Krj; aia ti̬i̬t, augu jätät, ku `laokil `mõnda `asja teit Krk | Täütmede auk üteltse selle inimese kottal, kets ennäst kõrini täüs õgib Hls; sedä `auku ei jõvva `kennigi är `täütä; selle auk ei saa täüs siin maa pääl, ta lää enne `lõhki Krk | iga ougu pruńn, mis iga pugu pεεle passib [see on] inime, kes keige `tööga `valmiss saab Jäm; Olgu niigu pulk aukus, ei pääse kuhugi Kul | Augud on pääle kauba (öeld kantud rõivast müües) Vil; paik mulle, auk sulle (öeld sellele, kellel uus riie seljas), si̬i̬ `ütlep `vastu – auk paiga `tahtjel Krk || kiitlejast Kõlgas `kõtus, aganas `aukus, `piprad perse ääre pääl; Ega ta kahest august ei situ Hää || ehal, tüdrukute juures käima Käis soja vee auku külastamas Krj; Tema armastab auguga liha Amb; Rünnak karvase augu peale (sõdurikeeles) Rak || ust näitama, välja viskama Näitama, kus puusepp augu jätnu Hää; Näitab kuhu ehitaja hoonele augu jätnud Kad || auku kaevama kellegi suhtes midagi halba sepitsema Ken `kaeva `toisele `auku, sie `itsegi sise kugerdu Kuu; `etsis `mulle `auku, ise kukkus `sisse VNg; kui akad teisele `auku `kaevama, vöta oma pεεlt `möötu Khk; Kiś teisel `auku kaevab, `võtku enesast mõtet Han; kes teesele `auku `kaevab, ise `auku `langeb VMr; sa kaevat mul `auku, aga esi viimäde `sissi läät Krk; auku pähe rääkima ~ raiuma kedagi veenma, oma nõusse meelitama Tahtis moole ouku pεhe rεεkida Emm; raiut teisele `auku pεhe ehk aet `kärpset pεhe Käi | vedäb tõiss kua `auku õma `nõuga Kod | Suur `ahnus ajab `viimaks `auku koa Pöi; auku kukkuma ~ minema ~ sadama ebaõnnestuma tämä kukkus sedäsi `auku, et `vandus valet Lüg; Elu on üsna auku minemas – (ta) joob ja lakub iga jumala pää Kaa; joba auku sadanu (surnud) Trv | tä ikke augost `vällä juba läind (”paremale järjele saanud majapidamises”) Mar

aus aus g `ausa R eP(ou- Jäm Emm Rei) M hajusalt T, `ause Krk Krl; auss g aussa San; n, g `ausa Nõo Võn V

1. a. õiglane, korralik, usaldatav Asi `olgu aus, käsi `olgu puhas ja inimene `otsekohene; Paremb üks aus `sepra kui sada `autumat Kuu; ta üks va aus inimene Khk; aus inimene äi tee `albu tegusi, äi valeta, varasta, köik `kiitvad tada; `ausad meest äi ammusta kedad; aus mees nähjes, keĺm kuuldes Vll; seal külas põle `ausud mehi mitte; võeras ikka öö `peale aus (öömajalisest) Muh; Siga ausa mehe leiva kõrvane Vig; ega ametid või põlata, ükskõik mis ta oo, kui aga `ausal viisli oo teenitud Aud; Nii tuiskab, et aus mees ei ajagi koera hullu alt välja HMd; koer keda kutsutakse, aus mees, kes ise tuleb Juu; tämä taht `irmus aus ja kõrralik `õlla Kod; `antke aga au, `antke au, seda ma tahan. aga kes tiab, kui aus ta ise oligi Lai; si̬i̬ om aus mi̬i̬s, `uńtlik inimene Krk; temä sai tost nigu `aavatuss, et temä nii `ausa poiss ja nisuke `ti̬i̬njä`tüt́rik `tälle nii alvaste ütel; aga inimese `olli tol kõrral nii `ausa, et rüä `pääle `kiägi es aa; Nigu aus silmä iin, aga keĺm säĺlä taka Nõo; ti oledi aussa olekiga, teil om üt́s auss oleḱ San; malõ `ausõide vanõmbõidõ lat́s, mai tii sääräst rumalat teku; om nuid ka, kiä `ausa inimise ommaʔ, kiä ei olõ koiraʔ Har; `ausa nimi um paŕõmb ku kuld Rõu; abielo aśjon üt́s liiderlik inemine. ta ei‿oolõʔ mitte `ausa ja puhass Räp; nimäʔ ommaʔ `ausaʔ meheʔ, `auside `miihigaʔ saat `höstehe läbi Se b. lugupeetud, au sees; kuulus igä üks tahaks `ausad ja `kuulsad `olla aga saa mette Mar; Mida pikem särk mehel, seda ausam naine Trm; medä räbälämäd `riided, alate tilbendavad, sedä `ausam õli (pilkavalt) Kod; kodu `kuulsam ja ahju pial `ausam Lai; mis `siande `ausamp meśterahvas olli siis õigati isäńt ja naśterahvas emäńt Krk; kes sõõrin `rohkemb vigurit mõist tetä, tu̬u̬ `olli `ausamb; vanast üteldi et kusi om kuninga rohi ja `ausa `vaesemee õlu Nõo; tu̬u̬ oĺl kõ̭gõ `ausap, kel piḱk `valgõ kask `oĺle Võn; tu̬u̬ [naisterahvas] `oĺli iks kõgõ `ausamp kel [sõbal] tutu küĺlen Rõn; `kuulsap om lat́s kotun, `ausap ahuvirussõl Urv; vanal Masal ku naanõ `eĺli, siss˽oĺ abinaanõ ka manh, ja pedi tu̬u̬d `ausapass ku umma naist Har; vallavanõmba sulanõ oĺl ka iks `ausamb ku tõõsõ mehe sulanõ Plv; meil om tu saia leib `ausa; rikass poiss om `ausa, toolõ `tahtva `tüt́rigu kõiḱ; `ausap olt uma aho pääl ja kuulusap˽umah kotoh Se || austatud (kõnetussõna) `ausa opetaja härräkene, ma jäi külh `täämbä `kaugõss kerikudõ tulõgiga, ala sa no õks pahass panduʔ Har; `ausa herräʔ, olkõ nii hääʔ, `ankõ mullõ puid vai `paĺkõ vai Räp || sõnakuulelik; aupaklik; meelepärane sie õli aus mies `saksa `vasta, `õtsis suurt au, klanis `saksa `põlvi Lüg; si aus vööl`mölder olnd temal (õpetajal). nii aus olnd selle õpetajale, et and tooli temale `alla ja aand juttu `piale `jutluse temaga Ksi; mõni tei `rohkem [üle normi], tah́t aus olla perenaisel ja peremel Pst; kiä iks inäp `joudsõ kaibadaʔ ja `tõisi takast `suńdiʔ, tu̬u̬ oĺl herrä siĺmih jäll `ausap Vas

2. hea, tubli, korralik ja siis oli `tehtud `selle `Prangli mihele siel `ausad `süögid ja aus üömaja ia oppetuse iest Jõe; `saadu tegemine oli kuńts, `saadud olid `ausad küll, ilusad nigu nunud Hlj; Sup on küll , aga Tiit too suurem lusikas Tor; olid alles `ausad süegid ja juogid JMd; viin on aus VJg; õige hüä `ausa hind sai; tsääŕ`piimä süvväss jah, tu‿om vi̬i̬l `ausa piim Se

hea ea, ia, iä, eä eP; ia, iä hrv R; ää hrv Jõe Kuu Hlj, Rei Hää Saa hrv Ksi, Kõp Vil eL(h- V); εε SaLä Kaa Emm Käi, hεε Phl; komp ea- Mar Var, ia- VNg Mär Var Tor Trm Pal, ää- Hää Krk Plv/h-/, εεm Khk Kaa

I. adj 1. (hrl inimese füüsilised või vaimsed omadused, oskused, tervis, meelteseisund jne) nõuetele vastav, võimekas, tubli, terve; suurepärane; tore, rõõmus see vana on üsna sur εε (kõbus, tugev) veel; mool oo veel εεd `ambad, teistel pole sel aal änam `ambud suus Khk; kui tä `viina ei võtaks, siis tä oleks ikke üks ea töö mees Mar; mool oo söögi isu eä Vig; olass mool silma nägimene olad, siiss olass ma veel üsna ea inimene olad Mih; jõhvikas ia apu, teeb südame `iase Aud; sel oo ea oiu peas, see tiab paĺlu PJg; seda iam meel tal `oĺli Tor; Kui obune `äśti viab - - siis sellel obusel on ää usk Hää; ia kõnemies Hag; mul on nii ead kõrvad, et kuulen kui kerp `põhku kuseb; mõnel on ea tervis, jüst nagu va uńdi tervis kohe; temal on alati nihukesed ead lõuad, läterdab ja ladiseb alati Juu; nii ia kui ta `sinna [kooli] tuli, nii ia ta sialt läks - - ta‿i osand seda (lugeda) koa HJn; kui inime ias tujus on, teeb kõik Pal; keśsi poolteist vakamad väĺla `niitis - - se olgu isegi ia `niitja; kohe iad meelt tegi platserdada sial [sooja vee] sees Lai; nagu tei `ääpess `süäme; moka om tal ää, tü̬ü̬tegu ei oole `kunnigil; olli neil ka ääss meeless si̬i̬ latsek Krk; esi vigane, ega egä päiv väĺlän - - tol om ää eńg sehen Ran; poesi emä tulep väĺläst `sisse, ja `kangede ääl meelel; säl `iksi niikavva ku mul mi̬i̬l ääss sai Puh; aud ti̬i̬p kõ̭ik üte ääss, olgu na `vaesõ vai rikka; tu̬u̬ nahuk jäi sul saamata, võit tenädä äid `jalgu; mul `olli ää pää, ma‿less võenu kävvä küll koolin; om mõni obene küll ää `ju̬u̬skma; `uika sina, sul om ää eli Nõo; Hää om ku `häste tańdsit, paŕõmb vi̬i̬l ku paigal püüsüt Urv; täl ei olõ hääd näku kaiaʔ tä kõõritõss; leerilatsõ tetäss pühäbä ääss (õnnistatakse kirikus); innebi oĺl iks urgõp̀ääväl poisslaste äässtegemine Krl; taa mihel om hää pää, kiä nii `korgõdõ üless `julguss minnäʔ Har; hää `sü̬ü̬misega loomakõnõ Rõu; ma˽`tahtsõ sul mi̬i̬lt hääss tetäʔ Plv; tõõsõl om hää mi̬i̬ĺ tõõsõ pahandusõst Räp; hea meelega meelsasti, rõõmuga Ma tuleksi eemeelega, aga mette pole aega Kaa; `viska luomale `erne `vaŕssa ette, ta süöb neid ia mielega VMr; targa inimese kõnet `kullet ää meelege Trv; ku mul om, sõ̭ss anna häämeelega sullõ Räp

2. (loomad, konkreetsed esemed, nähtused, omadused jne) korralik, kõlblik, meelepärane, viljakas; maitsev, toitev; küllaldane, rikkalik; lihav, rammus jne on pääst jala `tallani ias `riides; ia luo ilm tuleb täna Lüg; Äid `lambaid `sünnib `palju `ühte `lauta IisR; näĺlaga sööb inimene kõik εε, olga εε ehk sańt Khk; Joodul olid keiksugu eed-paramad söömad rennipeel Kaa; Kaks kövad kivi äi tee `ilmaski ead jahu; See (toit) on nii ea et viib keele `perse Pöi; kui päe tarab, siis o ead `ilma tulemas Muh; rabatud rukid - - need olid kõige `eamad; ma teen oma sängi eaks (korda, mugavaks) Mar; panevad saiatükkisi `sisse [õllesupile] ja panevad sukkurt ka ja. kudas `keegi teda `iamaks teeb Mär; mõni annab ike kuus seetse `toopi `lüpsis, see oo eä lehm Vig; meitel olid `eamad pärmid Var; viĺlad oo tänabi ead Mih; see kuńts olnd, et `raske`jalgsed naesed kudusid [võrku]. sis olnd ea saak Vän; Siśs põlnu kangast nii `kangesti pleegitada, ku lõngad enne `oĺlid ääks `tehtu, `autadu ja pleegitadu väĺlal õrrede si̬i̬s Hää; malsad. ias maas kasvavad, ia maa puud JJn; täna on supil ia mekk Ann; sian leiva sooja `veega, tuleb ea magusapu Tür; siin on `kange si ädäl `kasma, kui on vähägi vi̬i̬l ia eenam; sial [kaevus] piab isi vääga ia vesi olema Pal; ia taluke, juśt suur ei olnud, aga iad põllud Äks; kui kuusel `paĺlu käbisid siis tuleb `kartul (kartulisaak) ia Plt; se väŕm es ole ää, es tule iluss miu köŕt Trv; ni̬i̬ korbi olli `väega `ääde Pst; Mis viga äie puideg tuld tetä Hls; Ää `olli, `otsa saie, makuss `olli maha satte (öeld pärast maitsvat pala) Hel; es ole `riistu, mugu kirvess, kui ää-kuri `tu̬u̬gi `olli; sedä sama kiisa `solki `anti sigadele kah. siga läits tollõga õge ääss Ran; üits tuline ää kajo; pojapoig om ää ameti pääl, saap kallist `palka; pääasi kui sü̬ü̬k suust ää om, olgu siss kõtun mes tä om; ää `maoga suṕp Nõo; kihu survava, ilm lätt `ääle Kam; taa nahk om muud́u hää, a keśk `nahka om suuŕ mulk `sisse lõigat; ilm lätt hääss, vällä˽`seĺgüss Har || küps, keenud (toit) – Sa Rei Ote `tuhled `küpsesid kenasti εεks Käi; suur tükk, kee ju millalgi eaks mette Kaa; Katsu onts tuhlit katlas iad Pha; keeda tuhlid ääks Rei; odot kos väit́s om, ma kae kas liha om ää Ote || (nõrgenenud leksikaalse tähendusega) öhel ääl päeväl läksin ma Viĺländisse Vil; Kül ma sõ̭ss ühel hääl pääväl võta kuriku ja pessä tiä läbi kah Urv

3. (mingi abstraktsem nähtus, olukord jne) sobiv, nõuetele vastav; mugav, mõnus; meeldiv, meelepärane, tore; hõlpus, kerge jne vat see olnd täna üsna äil päil (saanud hästi süüa või lõbutseda) Jaa; Ka oli see ea asi, et nad (sakslased) täst ära läksid; [tuulik] On `paergus eas korras Pöi; see on eaks küll (käib küll); [hinnetest] üks oli väga ea, kaks oli ea, kolm läks `korda Mar; Igas pool ia kus `meitid ei ole Han; kudas kellegi `saatus oo. mõnel iä, mõnel alv Tõs; Üsä iä kua, kui mõni vana inimest `uatama tulõb Khn; ma panin ikke liha `aśtjasse, końdised tükid panin taha `eäre, siis oli ea kord kohe, kuda ma `võt́sin; vahest se üle kaela töö lähäb paramini kui ea töö lähäbki Juu; `kurja ei soa teha iaks Kos; sie nii algas puu, ea `lõhkuda HJn; ia küll, et ulu akk saab `olla Ann; ei nähend ead `undki sellest; meie olime alati eas läbi`saamises HljK; ea muretu elo Trm; eks ta siis räägi `mitmed `moodi, oma aśjad eaks Plt; õlbastege om ää vett kanda Pst; ää põĺv (elukäik) Hel; satte tolle asjaga `siśse, nüid süidäb kõrvatagust, otsib ääd nõu; kui `kiäki `risti üle ti̬i̬ - - `ääl poole lääb siss om ää [kala] õńn Ran; aga tost om vil ää, et ma kõnni; ja äid `päivi ma konagi es äe, tei tü̬ü̬d ü̬ü̬d ku `päivä Nõo; mul oĺl tuhand ää (väga hea) uni, mis ma `ü̬ü̬se näi; na˽peenikese˽puu, ommavõ ää˽palamõ San; elu um hää, ei˽taha kooldagi Rõu; [taulmehed] `masva inne [mõisale] massu ärä ja, ja om sellega kõiḱ hää (korras); suvõl om siin tulihää elläʔ Plv; aig and hääd nõvvo Räp

4. a. positiivsete eetiliste omadustega, (moraalselt) väärtuslik, heatahtlik, lahke, sõbralik, sõnakuulelik; lähedane, intiimne no siis `otsa `kannika - - `keige `iamalle `lapsele `anneti VNg; `Naabrumehed `riidlesid küll, aga nüüd on `jälle iad IisR; akkas koiraga εεks tegema (sõprust otsima) Khk; Teine eese eest südamest tahab sulle eed teha Kaa; Kes `sõukste tigede `kurjade `silmadega on, see pole ea inimene Pöi; mul üsna kahju nende `hεεde inimestest Phl; ees ea, aga taga `persse sis `lõikab `kaela Mär; `ööldi ikke, et tüdrekud `olle kõik iad, aga seda ei tia, kust tigedad naised tulevad Aud; (kui kedagi heaks kiideti, vastati) Kui ma ää oleks, kaśs oleks mu `ammugi ära söönud Hää; Ea laps, lambasilm, saba vaja, valmis unt (öeld salalikust lapsest) Jür; Eada tuntaks äkki ajast, kaunist lasta karjapõlvest; Ea laps kasvab vitsata ja vibuta KuuK; [koer] `enne oli väga ia, ei akand kellegisse `kińni Ann; süda kohe rahul, kui tiad, et ta (loom) ikke `iades kätes on VMr; ia südamega inimene; kuda ma ia inimene sinuga nüid tasa saan Lai; sel tüdrukul oli õige õńn nüid, sai siatse ää mehe Trv; me `kakleme ja saame ääs (lepime) jälle; ää inimese eläss üte `amme sihen ärä, kait́s `kurja ei saa küünin ärä eläde Krk; sest ü̬ü̬st päeväst jäime meie periss ääss sõbrass Hel; `kanga kodaja vai `kangur - - ääl latsel om jo mitu nime Ran; ku‿sa `anda jõvvat, siss olet sa ää; mõni inimene om ää vaemuga, aga tõene om nii alb; siss ku Mari tegijä `olli, siss `olli ää küll, aga nüid nemä ei tunnegi Marid Nõo; om nii kole ilm, et ää peremi̬i̬s ei aa `pennigi `väĺlä Kam; `väimis om mul läbi (täiesti, väga) ää mi̬i̬s Rõn; ää lat́s tunnuss `ällü, ää naariss lehe alaʔ; olõ esi ää, siss omma˽tõsõ˽kah Krl; ta tuĺl no˽hennest hääss tegemä, selle et meil iilä pabaduss oĺl; ma˽hiidi poisilõ hääd sõnna, poisi˽kulssi ka mu˽`palvõt; sa˽tahat kõ̭igilõ hää ollaʔ Har; vanakuri täi hää (naise oma) latsõ tagasi Vas; tõist nigu taht oma võimussõga hääss tetäʔ (meelitada), et nä ütte sünnüsseväʔ Räp; ma tei sullõ hää mehe peräst (sõpruse tõttu) Se b. (kõnetlus- või viisakusvormelites) ole sa - - ea mees, et sa `aitasid mind Mus; eestvedaja eit viis pruudi kiriku, aeas inimesed pingist `väĺla, et olge ead, `antke pruudile istet koa Juu; ole ia, too `mulle puest tikkusi Ann; olga iäst Trm; ia inimene `aitamast (tänusõnad) Lai; jääge iäs van KJn; jumal `seltsi (öeld sauna minnes, vastati) jumal ää seldsimi̬i̬s; ole ninda ääss, ti̬i̬ mul äräde si̬i̬, mea esi ei saa Krk; olge ääss, viige miu `Elvä `poiga `kaema Nõo; ole nõnda ääst ja - - anna mullõ seeme lammast KodT; jummaĺ seḱkä (öeld sauna minnes)! `vasta üteldi, et jummaĺ ää mi̬i̬ss! San; olõ ni˽hää, tulõ mullõ veidükesess appi Har

5. a. soodus, kasulik, sobiv; tulus, õnnelik menel inimisel on εε käsi `loomi `sööta Khk; Täna oli seike eepää – teris oli kena ning ilm pidas, sai lehmaeina kenasti kuivalt labuse; Äi vaada ee silmaga selle pεεle (ei ole sellega nõus) Kaa; εεs `lootoses (rase) Phl; villakad `lammad on ääd pidada Mär; kas mu jutt `võeti iäs (kas kõlbas) Vig; iäks ei `võetud kui ta (kägu) mõja ligidale tuli Var; kui tuuĺ ea oo, sis tuulati rukist öhe peenikse sarjaga Mih; kui kardulid `tehti, siis vaadati, et ia aeg – suured pilvetükid oo Tõs; seda saab `ease `loetud, kui `peimes tuleb vanaemadega `rääkima Aud; ta `kiitis koa selle eaks Juu; kolm `pääva olema nädalas mis on iad päävad Koe; kalo·śsid pidasin, ned `jälle ei ole iad, võtavad jalad `aigeks Kad; koŕvid on iad kraasi`täisi `sise `panna, aga ei ole iad `villu `oida Pal; enne kirikuõpetaja võt́tis `reńti, kudas ta eass `arvas Vil; mia pia kiḱk ääss `võtme puha, üteldu ta mis `tahten Krk; nii kummi kota ei ole `jalgule ää suguki; nigu ääss `arvat, nii ti̬i̬ Nõo; ärä tekku nüid `kesvä, ei ole ää aig Ote; härmä `võrku juusk `maaha, nüüd om hää rüä `külvmise päiv Rõu; `kü̬ü̬mne om kühälä hää, `kü̬ü̬mnet́säi Se; võta heaks või pane pahaks ole rahul ~ nõus või mitte Võtta iast vai pane pahast, aga ma pian nied `alvad `uudised ära `räekima IisR; Veta εεks vei pane pahaks, aga üks tüngam sa oled Kaa; Veta eaks vöi pane pahaks aga sedasi see asi oli Rei; saa nüid pahases või võta nüid ias mis ma räägi Kse; võta iast või pane pahast VJg || karjane‿s jõva `koeri oida, koerad pidid eaks `võtma (maha murdma) Muh; see obone on able `sööma. see vötab keik eaks, on nii able Ris b. (soovides, tervitustes, jumalagajätul) `uue `aastal `suovita `onne: iad uut `aastat, iad `onne, üks laps ja ü˛iksa `särki Jõe; kui vöiras `välja läheb, `ütleb ead `aega ehk ead `tervist. teine `vastab: `tervist `teile ka; ead `pääva – `teile paramad; kui omaksed ää lähvad siis `öötakse: aed elamist, ehk ead `önne! teine `ütleb siis: `soole ka Vll; äid pühasid Kul; ead `tervist – teist `teile Kse; ead und; ead teed teil `minna Juu; ead `õhtat Trm; äät `tervist, vana rahvass `ütlev iki: jääme jumalege nüid Krk; vanast ütel mõni, ku ärä läits: ääd `päivä, ääd `aiga; ääd nägemist, mia piä minemä nüid Nõo; ääd d́akku (jätku leiba); `andava (soovivad) ää `päävi Lei c. (vastusena tänamisele) Tuhat tänu `teile – `Võtke iast IisR; Veta ~ vetke eeks Kaa; `antasse `jälle `süia siiss tänätasse `öötse `võtke eaks Mar; `võtke iaks – kui annad `noabrele `süia ja ta tänab sind, siss `ütled nõnna Kos; timä ańd mullõ söögi iist suurõ tenu. ma `ütli: `võtkõ hääss Har

6. parem; parempidine; ant kura, vasak, pahem – Saa KJn Kõp Vil eL `ü̬ü̬ssi akas mul üks kura jala `veike su̬u̬n kokku `kiskma, siss akas ää jalal kah Vil; [riidel] ää küĺg ja paha küĺg; ää toim ja paha toim; ku surnul ää jalg pikep om, siis saa mi̬i̬ssurnut; käänä ääd kätt; suka ja `kinda vi̬i̬ŕ tule ää paha (parempidi pahempidi) kudade Krk; ää siĺm süǵeleb, vist saab `naarda; `latvamine om ää käe pu̬u̬ld, oiab vikati `kõrgen Ran; ääst siĺmäst iks näi (nägin) Ote; Ää poole `pääle `võetass maa (maha) lammass ja korapu̬u̬ld nakatass edimält pügämä Rõn; käänät `langa hääle poolõ (päripäeva); ku˽kura kõrv `piĺli lüü, kuulõt `kuŕja juttu, hää kõrv, hüvvä juttu Har; ma haari sõ̭ss katõ puudalise kot́i `häähä kätte Plv; Mis ää käži teǵe, taad kura käži ei tejäʔ Lei

7. (välj irooniat või midagi negatiivset) ia on sie minu `kiele`murre, sedä `ullemb `neie oma; no sie eit sai küll ead sõnad (sõimu) `tõise kääst Lüg; εε ning veel param (kaks halba inimest) `lähtvad Khk; kui `ühte `asja lubad, ei anna, siis `öetse: `tõotis koa iä mees; iä mees see, kes lubabki Tõs; kaks tükki lähevad `neaklema, tõine ütleb ika äid sõnu ja tõine Hag; küll mu kääd olid `irmsad, olid nad ead `enne, aga siis olid nad veel ullemad Juu; oleks nüid ta ia mies (uss) ammustand JJn; üks `iames jätt värava `lahti Kad; `ütles omi äid ja paremaid sõnu (sõimas) Trm; ead `ot́sis, veel parema `leidis Plt; vigel om maan, tõene äämi̬i̬s võtap vigla ärä, ei oleki enämb `vikla Nõo

8. (kogust, hulka märkivalt) a. (koos substantiiviga) rohke, paras, tubli, suur; palju minu mehe onu oli ka, meid õli ia ulk IisR; mitu εεd `aastad läks `enne `mööda Ans; `Öhtase olnd veel eed `aega Kaa; Kätele lihaks ead `muljumist ää, küll siis see venind veri `jälle `liikuma akkaks Pöi; ma magasin ühü ea une Mär; ma `ańdasin tal `vemlega ühe ea `nähkämä Saa; nii et kahelt poolt `laetedele `ańtsime nisuksed iad matsud, muidu ei tuld vili `väĺla Kos; luomad lähvad ea iiliga Jür; mul omalgi küir, ia (suur) küir `seĺgas Tür; no eesti valitsuse aal jo sain iad (palju) `viĺja Kad; süöb suu, katsub `kaksi, kolmel olgu ju `iagi kogu ees; mina olin ia plikajõmm, kui ema laadale läks, tõi vaśk piira Sim; ommen siss panen ää tule `ahju; temä on ju ikki mitu mitu ääd `aastad sääl Vil; ihess om õige ele `valge - - ää eerine pikkuss Trv; ää `julguss tal iki minnä Krk; `tulli üits ää uug vanemba `vihma Nõo; vanast toit́ perremiis selle `häŕgä, et siss sai hääd raha ku vällä möi Har; ma tõi mõtsast hää voosiku ja anna sullõ hää nahatävve Plv b. (intensiteedisõnana) õige, üsna, hästi, väga meil on viel lakkas ia `ulka `piirdu VNg; εε köva (päris tubli) `keima Khk; kes ea `julge oo, see ikka läheb Muh; oli ia natuke `aega vahet Var; mina `viskasin kibi `senna (kaevu) `sisse. läks ea tükk `aega, kui `sulpsu oli kuulda Mih; aga ma tegin `talle ead kiiret takka Juu; teeme iad suured vihud Kos; näe kus naisel ead pikad `juuksed JJn; ma olin ia vana - - käisin kooliski `krüiga Plt; joba ää suureke si laits tal Trv; kaer `kasvi vahel ää pikäkesess Ran; noid `sarvi `olli tambil iks ää paĺlu Ote; tu̬u̬ `olli ka joba ää elänu inemine Rõn; see niit́ om õigõ hää kõvakõnõ Har; [taarile pandi] ki̬i̬b vesi pääle õ̭nnõ ja, ka sõ̭ss oĺl hummogu jo `õkva hää hapu kah Plv; eelä hummogu oĺl õigõ hää suuŕ hall; timä (mesilaspere) oĺl hää `korgõh; üt́skõrd oĺl löönüʔ süĺlem `õigõ hää `korgõhe `kõivo; ahivarrõh oĺl vist huśsel pesä, ma `löüse säält hää mito tükkü Räp

9. (hüüatustes) Tule iast appi! Kas `ninda`muodi sis `keśki tieb IisR; `taivane `jummal, tule esi ääst appi, kas seräst pahandust meile vaja `olli Nõo; o˽su hää, mis om rikkal [viga] elläʔ Krl; head aega aegsasti Selle (põhuveo) saab säält oome ead `aega ää Pöi; Vahest kui arvati et soab sõniku `õhtaks iad `aega `väĺla, siis `pańdi `piale lõunat `ärgi poar `kündma Kei; hea küll (välj kinnitust, nentimist, nõusolekut jne) olgu peale(gi); küllalt Ee küll – oleme `rääkind; Ee küll, sellest jägub mulle juba ulgaks ajaks, rohkem pole taarist anda Kaa; noh, ia küll, akasime sis ää tulema Jür; noh, eä küll, `ańti nüd tükike `leibä kätte KJn; ah, hää küll miu isu saa täis ka joba, mea ei taha olla Krk; sai poole tükki ärä lugõda, ütel õpõtaja: ää küll! ää küll! jätäʔ Nõo; ää küll, kari lännü˽`mõtsa Võn; noh hää külh, küll ma˽`kullõ `perrä kuiss tu̬u̬ asi oĺl Har; sai üte peotävve `jooh́kit jah. `üt́li‿t hää küllʔ, mullõ sedä küllält Plv; head nahka saama ~ tulema õnnestuma; korralikku inimest saama Eluaig `arjund `kergel õlema, ei sest enamb iad `nahka saa Jõh; Isa `juodik, ei siis ole `lastestki iad `nahka `luota ~ tulemas IisR; laps oo ka ukkas, kui sa‿p saa εεd `nahka tääst Khk; Ega sellest nisust ead nahka saa - - nüüd öökülmad kisuvad juured katki Mar; Äga kohe tööst iad `nahka tule Han; ei neist tütardest iad `nahka tule VMr; ei saa temäst ääd `nahka Ran; hea olema ~ seisma (kellegi, millegi) eest kostma või vastutama; hoolitsema Siis isames pidi senest siis ia õlema et pruut́ pidi `kingitud `kraami kättä ̀saama, et sõnast tagasi ei saand Jõh; kis selle eest εε on, et see `valmis saab Khk; Mis see teise ee seismine aitab, kui sa ise eese eest mees pole Kaa; seisäb ikke teise eest ea ja teine seisa so eest ea `ühti Mar; `niide panemesega pian ma selle eest ia `seisma [et ühe ja teise varva pealt panen] Tür; küll mina juba selle iest ia seisan VMr; heast peast asjata, põhjuseta, mõtlematult Täis mies niisama iast piast parisniku käest obust `ostama ei akka IisR; Seda sa tegid küll otse εεst pεεst lollisti Kaa; üsna east peast tuli pahandus, põlndki seal kedagi `põhja Mär; akkas kohe iast piast `nutma Koe; ääst pääst nakass `sõimama, `asja i̬i̬n, tõist taga Ran; üks hea kõik ~ puha ükskõik, üks ja sama räägi sa `easte ehk räägi sa kurjaste üks ea kõik Mar; üit́s ää puha, kudass sa ti̬i̬t Krk

II. subst 1. a. väärtuslik, mittehalb asi, omadus või nähtus; headus, heategu; kasu, tulu siis tämä `rääkis vahest säl iad ja `alba `keiki `mieste `ulgas sie vanames VNg; Ia `puolest `katsusin vanainimest `aitada; Ei tie [laisk] seda iad, mis `leiva sies vesi IisR; Ega kahte eed vei tahta (et lubatakse ja antakse) Kaa; Äi seda vanamate öpetust soa laste `sisse vägisi `öhti `panna kui nad seda `eaga äi vöta Pöi; tee ead, aga ea ei ole `ilmaskid; tee `õelale ead ehk, paku pahale perset, see oo ükskõik Muh; kui vares `karjuma akkab, siis εεd tema äi tεhenda Emm; läksite `metsä. kas te tegite seal koa ead kedägist (mingit tööd) Mar; Igas pool oma iad ja viad Han; se ei ole tervisele eaks `ühti Juu; ma põle kõverad kõrt iad (midagi kasulikku) teind Koe; `lueti `mulle siis kõik ette, mis iad ja viad mul pidivad olema VMr; poisid ajasid [kiike] `ümber ja sõidutasid plikasid. aga noh, ega mina seda iad saand Sim; ma `ütlen iä päräst ega ma paha päräst `ütle KJn; kae `ääge või kae kurjage si̬i̬ om üit́s puha; ti̬i̬ `vaesel ääd, või kaitse kõhna `karja, si̬i̬ om üit́spuha. temä iki sellege rahul ei ole; parem om ki̬i̬t kapustid `ääge ärä süvvä ku nuumäŕg kurjage Krk; kui sa joba `julguse `kaotad, siss ärä ääd looda; ti̬i̬ ääd ehk `kurja, lövvad i̬i̬st Ran; ku‿sa tõesele ääd ti̬i̬d, siss ti̬i̬p tõene sulle ka ääd Nõo; sääl aida man joht ääd ei olõʔ, jäll oĺl mürü˛üss Urv; sa ei saa˽taa latsõga `hääga `kõrda, halvaga ammuki Har; `Harva um hääd ilma halvalda ja ˽`halva ilma `häätä; Hääl olõ õi iḱä, kuŕal `otsa Rõu; Paremb poolik muna `hääga ku terve tülüga Vas; noh, mis hääd (uudist) kuuluss Räp; heaga vabatahtlikult; meelsasti; otsekohe, jalamaid Kui nais inimene `randa `minnes `vastu tuli, siis päära oort `eaga tagasi, kala `õnne äi olnd Pöi; Oura siit eaga εε Emm; `ańdis `iaga ennast kätte Kos; mis sa tihud vel ise, ole `iaga vaid Kad; Siis ta akkas `tihti meie pool `käima. Meie `eaga ei `tahtnud, et ta käib Trm; mine `ääga minemä Nõo || maitsev või rammus toit Tahab ääd `süia ja kaĺlist kanda, aga isi ei ti̬i̬ midagi Hää; tu̬u̬ meil `pehmet `leibä ja lehmä ääd (võid) Krk; suu jooseb vett, kui näed kedägi ääd, vai lõhnast om joba ää tunda ~ tuta Ran; Ku vahepääl rasvast ja hääd seiʔ, sõ̭ss lei `õkva˽kõtust vallalõ Urv || piltl si̬i̬ tiib ala puha - - ää ja kurja (roojab ja kuseb alla) Hls; poiss `käskin vanatüdrukut `pükse paigada, tüdruk `vastan: kunass ma su püksi ääd ole kaia saanu, et ma su `pükse pia `paikame Krk; tu̬u̬ naanõ oĺl nii `haigõ et säńgüst `vällä is saaʔ, hää ja halv kõ̭iḱ oĺl üten säńgün (roojas ja kusi alla) Har b. Paljast eest-paremast (põhjuseta, asjata) äi anna kengi sulle sohe vei silma mette miskid Kaa; lεheb εεst paramasse, kui on `vaene laps – lεheb `teenima Emm; kui üks muu inimene tuli ja küsis: kus isä nüid on, siis lapsed `ütlid: isä läks iä ette paramat tegema. isä oli all `aeda tegemas Juu; küll ta `reakis east ja paramast (lobises) VJg; kui teine `vasta `ütleb, iast paremast, siis lääb riiust `lahti Lai; läks iäst paramad tegema, läks alvemas vi̬i̬l KJn; vanaesä lät́s `hääle parembat ette tegemä (läks kapsastele jäneste kaitseks aeda ümber tegema) Räp; head (ja) paremat 1. maitsev toit või jook; midagi väga head Iad ja parema omale `sisse ajand; `Juoksis `linna iad ja parema `otsima IisR; Taga `möisast tuuasse neid εid paramid, `palja suu augu jäuks Khk; Lubati nönda suure suuga keiki eed ning paramad Kaa; vanaeit poputas teist oma eade paramatega `mõnda `aega `peale Muh; [vanasti] kala `leiba oli. nüid söövad ääd-paramad Rei; põlnd ead egä paramad `ühti (polnud tulemust, kasu) Mar; Ääd-paremat täis, ei tahagi midagi [süüa] Trv; ti̬i̬ kodupoolist iki, ääd ja parepet Krk; sulane `söönu siss ääd ja parembat kõtu täis Puh 2. Tieb kõik tuppa iad ja paremmad (kuseb ja roojab) Lüg; Seda äiep tee paes eed-paramad (üldse), kas vana ruskekiut toobsigid änam vassikad vei äi toogid Kaa

2. vara(ndus), kraam ei viisi tü̬ü̬d tetä, mugu tahap tõeste ääst elädä; `endäl midägi ei ole, siss ku tõese ää manu saab, siss võtasss kõ̭ik ärä Nõo; mis tel viga tõsõ hää pääl elläʔ Krl; mina olõ `vandõga `tõotanu, et `üt́ski ei peäʔ `mõisa hääd `putma ilma herrä lubata Räp; mis sa tõsõ hääd habidõʔ Se

Vrd hüva

ealgi `ealgi Mus Tor, `eä- Khn, `iä- Kod Krl; `ialgi Muh, -d Ans Muh; `iälgiʔ Plv Se, -eʔ Rõu Se; `iälki Har; `ealegi Trv, eä- Ran, `ia- Kam, `iä- Ran Nõo Kam; `iälege Räp; ijalgi Trv Krk Hel, ijä- Ote San Rõu; ijälgiʔ Vas, -e Räp; ijalegi Kam, -igi Hls; ijälegi(na), -ki Har eal, iialgi mitte `ialgid pole ma sihandest tööd teind Ans; ma elu`aegas lää `senna, `ialgid mette Muh; `ealgi ei saa kodu `olla Tor; ei `ütle temä `ealegi `alba tõesele Trv; ega kait́s kõvat kivi ijalgi jahu ei ti̬i̬ Krk; kui ää ilma, sula ilma, kaśs ei lää `iälgi truubi kappi Kam; mia sa ijälegina ti̬i̬t, tu̬u̬ ti̬i̬ kõrralik; ijäleki ei joua ma˽tedä suurõss kasvataʔ Har; olõ õiʔ ijälgiʔ `olnuʔ siäl; ja siss teḱk kõ̭iḱ mis timä ijälgiʔ käśk Vas

ede|pada eesmine pada ega˽siin `paĺlalt seo ede`paaga˽tiit, siss läävä˽lühükese˽`puukõsõ˽kah San; tagapada oĺl müürü `sisse tett, edepaa jaoss oĺl sääne ku̬u̬k Urv; ede paah `pańti sü̬ü̬ḱ `ki̬i̬mä, `taadõ `pańti sõ̭ss elä˛ile Plv

eest eest eP; iest R Khn KPõ I; i̬i̬st, iist, ist Hää Pal Lai KJn Vil eL; ihest Pal; edess, ets Kod

I. adv 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespoolt, -otsast; eespoolselt alalt obone lüöb iest ja takka üless Lüg; seeme `vöötakse keige eest [tuulamisel] Ans; eest `laetav püśs Khk; [lehm] Löi eest ja tagand üles ja läks Rei; ta (kala) sealt eest kada lähäb `sisse [mõrda] Phl; `templid `pandi `kanga `peale, siis ta pidas eest kõvaja laia Rid; ajab `peale `eesele, eest rokane kõik; [saanil] ülevelt pindpuu, mis käis eest peast taha leenini Mär; kus muld eest `kõrva läheb, see o adra kurk Lih; vesi on iest `ühmas `kinni, ei pääse `juosma Ris; et last ära lase `seie tuppa, pane uks iest `kinni JJn; se obene jokseb eest `nelja ja tagast `traavi Trm; einamaa oli eest lage Lai; vanaisa käis, `kaukaga säŕk `oĺli, i̬i̬st rind `oĺli poha paĺlas Vil; ma esi tõmmasi `amba i̬i̬st maha Krk; edimätsel `olli `kergemb `riibu, tol `olli i̬i̬st `valla Ran; miu veli ois kepi otst `kinni, siss vedäss [pimedat] i̬i̬st Nõo; innevanast oĺl, hiuss lõigat i̬i̬st lühembäss sõ̭ss Urv; Iist illos, takast tasane (öeld hästi istuvast uuest rõivast) Se; asja eest (ja) teist taga põhjuseta; mõttetult, tulutult Pole `asja eest teist taga, aga ta kobiseb ikka Pöi; Sai asja eest, teist taga pεεtäve (sai sõimata) Emm; mene kedägi `asja `saama, kei `asja eest ja teist taga Mar; nosib poole `pääva seal, `aśja eest, teist takka Mär; `tallab seda moad edasi tagasi `aśsa iest teist taga Koe; eest ja tagant igati, kõigiti; (eitavas lauses) üldse, mitte sugugi või kuskilt Teda kehuta ja `ut́sita küll iest ja tagant, aga ikke ei `jõuva `teistele järele; Ei `jõuva ei iest ei tagant IisR; Ei `inga eest äga takka (vaikib jonnakalt) Han; `naabrinaene naa tusane, eest ega takka ei tule sõnagi Mih; ta vihasteb kolm, neli `päävä. ei tule i̬i̬st egä tagant sõna Krk; kae teda i̬i̬st ehk takst, ütesugune om mõlembid puuld; tälle kõnela i̬i̬st vai takast, vai kate `perse vaheld, ega temä ike sõna ei kuule Nõo | Kui ema eest ja takka kõik ää teeb, siis lapsed ei õpi tööd tegema Han b. aiste vahelt, rakkest mine päästa obused eest εε Khk; peimehe kodu pani ruut rattalt üles töustes oma asemele `kindad, ja obuse eest `vötja sai `kindad omale Jaa; [ei] saa obost ise eest ää Mar; võta ~ rakenda obune eest `lahti Lai; mõtelnu et egä nä miu vaest ei võta, aga obese na võtava i̬i̬st ärä Ran; nigu taha˽`pallo oĺl lännüʔ, nii päsnü˽hobõnõ i̬i̬st Vas c. segamast, jalust, tülist, teelt (ära); sulgemast, varjamast `kõrja oma jalad iest, ma pühin su jalad `vällä Lüg; mine ülantust tegemast eest ära Khk; Mis `autud `lasvad pärisest, katsu eest ää, et äi jää `alla Pöi; oea eest, ma pane tondi `tańtsima Vig; ühed `riisusid [heina] `viirgu, teised `võt́sid eest ära Sim; kasi ärä ets `ki̬i̬ramass Kod; pühi i̬i̬st minemä, eläjäd tuleväd KJn; ku riisuts `einä, siss võets jala `kaupa i̬i̬st; vanase `surriv i̬i̬st ärä, nüid ta saa naist võtta Krk; tulli posti sõit `vasta, siss pidid ti̬i̬d `anma, i̬i̬st kõrvale minemä Ran; võta tu raamat i̬i̬st ärä, muidu saab rasvaga kokku; siss ku `väega suur vesi, siss tõmmatass vesi`värjä i̬i̬st ärä Nõo; ma˽panõ ta˽kaasõkõsõ ärä iist San; latsõkõsõ, tulgõ iist, suurõ inemise tulõva `sü̬ü̬mä Har; alambat `tüt́rikukõistki rikkap tüünäśs, et minʔ i̬i̬st Vas

2. omalt kohalt või paigalt (hrl esiküljelt), küljest tuul lüöb `uksed iest maha Lüg; nua tera eest εε lεind Khk; Einamaa ajad puhas eest ää `kistud Pöi; Kui tahad ölut [ankrust] käde `saada, pead viki eest εε `vetma Emm; sigade laada pöör oo eest ää tulnd Mär; võta `vankre aesad eest ää ja pane uied Lih; tünnil naga i̬i̬st ära tulnu Hää; lauda akken `jälle iest läind HJn; kas tõid aeda `võt́med iest ää Koe; `tõmmas nüöbi iest ära Iis; topid ärä tullud edess, tahavad `uudess jälle toppi Kod; sõss olli ti̬i̬ pääl kirstu otsa laud i̬i̬st är lännu Krk; köögi `akna om ireveli kõ̭ik, satava i̬i̬st ärä Nõo; kui [vikatit] `risti `luiskat, lätt terä ruttu i̬i̬st maha Kam; ma `viska põllõ ka iist ärʔ San; `aknõ kardinõʔ `kuksi ärʔ iist Krl; haami `tõmbass vallalõ ni pulga i̬i̬st ärʔ Se

3. (välj aega) a. enne, varem; eelnevalt Köik asjad `lähtvad ega pää uiemaks ja vanad `kombed kaduvad ka eest ää Krj; vana piim ei sua eest ärä, uus piim tuleb `selgä (lapsi on tihti) Kod; [vanasti] `künneti i̬i̬st (esimest korda) aŕk`atruga, ja kõrrati ja seemendedi kah Puh; Ütle iist, siss maʔ laula perrä Se b. varem kohal, ootamas Iatego ikke iest `leidib Lüg; et ta miul ülekohut tege, küll ta esi i̬i̬st löüd (talle tasutakse kätte) Krk; lähäd sutt pagema, lövväd karu kate pojaga i̬i̬st Ran; egä üits levväp i̬i̬st, mes tä ti̬i̬b, teku ääd vai `alba Nõo c. tulemas, tulevikus (oodata) tulavad ajad eest, ähk oo siis paramad pεεvad Khk; ei tiiä, merätse päevä vi̬i̬l i̬i̬st võeva tulla Ran

4. käest, tegevus- või mõjusfäärist (eemale) küll nie `pelgavata `ninda‿t `lähte `juoksu kohe iest VNg; [metsloom] kadub `jusku udu iest `vällä Lüg; ning [pruudi pulmalised tulid] peiu kodu, kodu `pandi väravad eest `kinni Jäm; obu anna kätte mitte, jooseb tükkis eest ää Muh; Laps äi lase easti [juukseid] liksuda keerab pεε eest εε Emm; Kui see tuleänd üle metsa`puude lennab, mis metsapuud aga `linguvad eest ära Rei; petutas eest ää, ei leind kätte `kuśkilt; läks teise kaela `peale ~ `kaela ja võt́tis töö eest ää Mär; ahunal on arjas seĺla pääl, nõnda et oia kääd i̬i̬st, et `sisse ei lähe Hää; nää teesed sõid eest ää Juu; `varjasivad nooriku [peigmehe] eest ära Ksi; redutas eest ära, ei annagi kokko Pil; mõni tahtś kana `kinni võtta, tõien kõssit́ i̬i̬st ärä Krk; nagu võtt i̬i̬st ärä, ei tule `mi̬i̬ĺde Hel; i̬i̬st varjule pannu Puh

II. postp 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespoolt, -otsast; eespoolselt alalt, lähedusest teine [viina] pudel läks teise renni eest läbi Ans; Näe jänene lidus üle tee just siit sammust meite eest Kaa; Toast tule eest `tulles on küll nii püme naagu lihaks kotti Pöi; aga kõhu iest `jääti üks niipalu lageks rõivast (kurrutamata) Muh; toast läks kohe aho eest uks `kambri Mar; `põesa äärest tuli (hunt) ja `tõmmas talle mo `põlvede eest `kinni Mih; `Änglema küla `kallab [tee] jüst poe ukse iest Ris; nina eest läks ära Trm; küll keriku juurest ja `kõŕtside eest varastadi [hobuseid] Äks; aga ku kolmass aigutemine ärä ollu, sõss `pernań oki i̬i̬st üles ja `vällä Krk; taa (põrsas) om `oigõ ku tä ei lääʔ su `jalgu i̬i̬st Urv; lät́si sanna iist `mü̬ü̬dä minemä Har; ma˽pöhe kah mitu kõrd aida i̬i̬st lummõ Vas || peä otsa eest on nii `aige Juu; õtsa edess juakseb igi `alla Kod b. aiste vahelt, rakkest Päästa obu adra eest ää ka Pöi; vanamees vettis obu `vankri eest εε Käi c. sulgemast, varjamast; segamast, jalust, tülist teelt (ära) `pilve lähäb `päivä iest `vällä Lüg; oja `valge eest ää, teine tahab kirjuta Khk; tä jo vana inimene, suri teiste eest ää Mar; mine `valge iest ää Mar; pakõ˽`valgõ iist, sa olõt hullõmb ku˽`mustlasõ immäne Har; kaś‿mu i̬i̬st ärʔ minemä Se

2. omalt kohalt või paigalt (hrl esiküljel), küljest `pääval võttas `kruuvis `ukse iest lukku `lahti IisR; suured ma˛i·lma nöörid - - käisid [polgu adjutandil] `risti siit, rinna eest läbi Pee; vanast lõegati ame rinna i̬i̬st `lahki ja, palistedi ärä Nõo

3. (välj aega) a. enne, varem; (teat aeg) tagasi tämä nädäla iest kävi VNg; `Oasta kuie`kümne eest olid sii veel puhas puust `roandad Pöi; ilja aa eest oln seal `nuhtluse sammas Muh; läks `teenima kahe-kolme `aasta eest Mar; eks se old kuue`kümne `seitsme`kümne `aasta eest, kui pliidad said Ann; kas si oli kahe `aasta i̬i̬st Pal; alles `iĺja aja‿est ühe neĺlä`kümne `aasta `i̬i̬stki ma `oĺlin `võeras pulmas KJn; olli vaist paari tunni i̬i̬st, ku ta `surri Krk; ta `kuuli jo `mitmõ ajastaja iist välläʔ Har b. (teat aja) pärast kell saa veerändi eest kaits Krk; [sa] nopit kõ̭ik miu kasu kõjo ärä, mul os paari `aasta i̬i̬st ratta puu olluva Nõo; kai `kellä, oĺl viie i̬i̬st kat́s Vas; teḱke no˽rutto, rońg lätt viie i̬i̬st pu̬u̬l [kuus] Räp c. Täna sadas `umbest pääva eest (kogu päeva) Kaa

4. asemel, kellenagi või millenagi `toine oli tämä iest kara˛ulis Vai; ära pää sulase eest (sulasena) `väljas Khk; maretabe küńd `olle kõege param, see oo sõnniku eest Muh; `enni `ööti, et mets `olle `vaese mehe kasuka eest Mar; sa võid koera eest `aukuda küll mo `peale Mih; `portsasi `pańdi [õllesse] umalade eest Kei; ma käisn tema eest seal tööl, ta ise oli `aige Juu; püör oli nööbi eest JJn; kes‿si oo, kes sinu edess kohot käib! Kod; ei lase midägi tetä, kikk tege puha naise i̬i̬st ärä Krk; siss pessetu - - emä poja i̬i̬st Ran; `kartulipudrule `panti kańepijahu `õkva väe i̬i̬st Nõo; imä võt́t ravva ja, nakaśs mu i̬i̬st `kapstiid t́sagama Vas; hoit last `hüäste kui uma latsõ i̬i̬st ~ kui umma last Se; pidi võõrast lsat uma iist Lut || (kellegi, millegi) võrra, väärt, (kellegagi, millegagi) võrdselt, sama palju [ei] söö kassi eest (nii palju kui kass) ka mette Khk; On läbi ja läbi üks elu mees, mehe eest `väljas egas pool Pöi; jo `nendel `keikidel (lindudel) oma eest (omajagu) külm on Rei; lõhub tööd teha `metme mehe eest Vän; `kaste `iestki ei old [vihma] Amb; juba inimese edess väĺjän, mõni kes suure kasuga one Kod; sea olt kõva mi̬i̬s, sea olt kolme mihe i̬i̬st vällän Krk; ma nigu une i̬i̬st (ähmaselt) oless kuulu et tä sääl om; ega si̬i̬ mi̬i̬ss suur asi ei ole, aga `aotse aia i̬i̬st käip küll; nüid ma ka‿ks näe udsu i̬i̬st (õige natuke) Nõo; `kergepüḱs ei olõʔ ka midägi iist inemine Kan; tel ei olõ karva iist (mitte sugugi) raha Har; ütest silmäst iks rõbahha vi̬i̬l tühä i̬i̬st (õige natuke) Vas; ei teia unõ `i̬i̬stegi Lei; latsõ iist olõ‿iʔ `kõhtu Lut

5. tasuks, katteks; vastu, väärtuses `õstas `kraami sada `viie `rupla iest Lüg; miä sain sene `vaiva iest küll üväst tasutust Vai; `lehmte eest oli maks [karjamaa kasutamisel] Jäm; ta‿p saa säält midagid – teenib `palja iŋŋe (ülalpidamise) eest Khk; ühegid inna eest ää ei annaks Muh; vanast koera ja kassi eest vahetadi inimest Mar; `aitäh eest ei `anta midagi Mär; kaladõ, räemete iest käüsime enestele `leibä `ot́smas Khn; Puśsiga ää `kerge `sõita küll, ku aga on, mis i̬i̬st sa sõidad Hää; vasika või muĺlika iest saab torsu raha JJn; mua iest tuli `ilma `kõrged `reńti `maksta VMr; tänän leevä edess Kod; `oĺli ollud vägä tänulik selle `i̬i̬stigi Vil; `ait́u·ma, `ait́u·ma `vi̬i̬kse i̬i̬st ja vihakse i̬i̬st Hls; ole terven nüit kigede i̬i̬st, kige ää i̬i̬st, söögi ja joogi i̬i̬st Krk; vanal aeal kopika i̬i̬st sai suure saia nigu obese Ran; mina ei tule sulle liha i̬i̬st ei luu i̬i̬st `tü̬ü̬le Kam; taad [hobust] võit `osta˽tu̬u̬ henna iist Har; mõ̭ni and `mõskmise i̬i̬st `ku̬u̬lu (surnu) `kraami Rõu; tü̬ü̬ eest om ärʔ tasot Plv; ma müü raha iist Kra

6. käest, tegevus- või mõjusfäärist (eemale) Olimme kohe `piesass `poiste iest `peidus Kuu; `meie `mängisime siga, siis `tõine lei menikõrd kive `tõise iest `ällä; kao mu `silma iest `vällä et ma su `varju enämb ei nää Lüg; `Parti on paha pidada, sie `aagab kõik `puegade iest `nahka IisR; ta o selle mo eest nönda ära mattand Jäm; kassid ajavad paigalist `järge, p‿saa kohegile teśte eest `minna; seda‿b nää änam, see jähi `silmade eest varjule; kössutasid saju eest labu `ääres; koer on nii iŋŋisti, selle eest äb saa kippumagid Khk; `Talveks said adrad ikka ilma eest `räästa `alla `pandud Pöi; Ta pettis ennast mo eest εε Emm; a no koera eest oli teda (jänest) ea `lasta Noa; `varja last tuule ja tormi eest Tor; `aiguse ega ka surma i̬i̬st ei saa põgeneda Hää; pruudid käesid `kangest möda küla - - sai teste eest `joosta naa et Hag; ta oli - - `mitme valitsuse iest plehus JJn; rubis leiva meie iest kõik ära Kad; kana `võõra edess pissäb `lendu; sõda põgenikud tulid ärä sõda edess Kod; last tuleb keelata tule, püśsi ja naiste put́si eest Ksi; ärä latse i̬i̬st kikke ärä neeli Trv; miu i̬i̬st ta salaśs Krk; ain om kuju, mitte ei lää vikati i̬i̬st maha; kit́s joosep minu manu, penede i̬i̬st pakku Nõo; kui tsikule pane ää sü̬ü̬k `moldi, siss - - üitstõse i̬i̬st lõbive ärä Kam; hoobi iist pakõt välläʔ, sõna iist ei saa `paedaʔ Har; mõ̭nikõrd käḱit raha arʔ - - `hinne i̬i̬st ka arʔ Vas; rehe `pesmise `aigo tulõ tuu iist `hoita, et mõ̭ni ohhak `silmä ei lääʔ; pini krabõ kassi iist liha raaso ärʔ Räp; võtt ar latsõ i̬i̬st Se

7. pärast, tõttu; (teat) põhjustel; (kellegi, millegi) suhtes (hoolitsema jne) eks old igä mure poja iest ja Kuu; kõhutõbi on `liikumas, `oiatasse juo sene iest; kui `teie `lüöta mind - - midä iest sie‿nd õli Lüg; mis eest sa mind löid Jäm; kis teda selle eest `kiitand on? Khk; äi ma‿p tia ta eest koa tagada üht, aga külap ta selle ää toob Pöi; Ma‿p saa sünu [loba] eest kedradagid Emm; tahtn `rεεke oma elu, äi ole nutu eest saan Phl; tema peab ikki mo eest oolt ja muret Mär; põlbeli maas palund ja nutnd nende eest Mih; uśsi eest ehmatab igaüks Vän; see saan oma jooma eest `aega `tööle `minna HMd; vähä oli neid `luomi ja - - karda aena nende õnnetuse iest Jür; küll `omne pää muretseb ise oma iest Amb; ta ei õle inge ets u̬u̬lt `kannud egä iho ets; võõrast `õptaja tegi põvva edess palvet Kod; ingetänu tehässe `surnute i̬i̬st KJn; sa piat `aige i̬i̬st oolitsem; mike i̬i̬st ma tage `kakle Krk; es `kohku ütegi tü̬ü̬ i̬i̬st tagasi Ran; mes ist ma siu `sängi lähä, ma `viska oma aseme `pääle Puh; `leidungi om ilu i̬i̬st ja lase `küĺmä kah `sisse Ote; sa˽murõtat ta puu i̬i̬st, kink i̬i̬st sa ei olõ `vaiva nännüʔ; mink iist siss toolõ andass Har; Es vanast `varga i̬i̬st midä `valva olõ õs; T́siku ja˽pinne i̬i̬st `pańti pü̬ü̬r ussõlõʔ ette Rõu; noh tu̬u̬, `vargusõ i̬i̬st iks peläti [mustlasi] Vas; tiḿmä jo nigu jummaĺ `nuhklõss patta iist Se; `hingi iist ka˽pallõldass `paatrit Lut

8. meelest, arust, arvates – S LäLo LäEd Tõs Khn Ris HMd vaada, laste eest on ju pulma rööm suur rööm Ans; paakspuul pisikesed punased marjad, magusad veiste eest Vll; Porsa ölut oli vanade meiste eest ea ja `terve; `Lamba eest olid aava lehed ead Pöi; see oli `meite eest üks rumal asi Muh; `seune varsa `muistus pεεs, siis oma eest veel mees ka Käi; ja upe supp, see oli ju möne eest väga ea Noa; taloinimene oli jo `mõisneko eest looma sarnane Mar; Ühü eest ~ meelest kuld, teise eest ~ meelest muld Han; möst ~ mio iest sie oli Tiiu Khn; minu eest lehe kaapssupp oli keige parem vel Ris

9. a. jaoks, tarvis; kellelegi eks sene iest [võrkude otsimiseks meres] oli juo sie `naara Vai; sii sella peal oli koa üks väräb, mis `sakste eest `lahti `võeti Mar; ma ohverdasi - - `vaeste eest koa ühü krooni Tõs; selle ets õli [rehepeksmisel] inimene, kes tuld valv (valvas) Kod b. kaitseks, kasuks, huvides mis sa lehed teise eest `kostma Khk; [mindi] `Peeiterborist siis abi `saama - - `rääkima öhö ehk teise asja eest Pha; igä üks ise `eese eest `välläs Mar; taheti seda kooli`poiśsi - - maha `lasta aga˽s kooliärrad on seist tema iest; `tienijate ja moonakate iest valiti mind, saadikuks `Tartu Pee; on `õiguse iest väljass Iis; ei jõudnd `põldude i̬i̬st iä `olla KJn; temä akkass joba inimese aru `saama, küll ta nüid mõist `ende i̬i̬st olla Krk; mia `tüḱse ike minijä i̬i̬st kõnelema, ike kahitsi tedä Nõo; mi˽meheʔ oĺli˽kah `hińdä iist plat́sih Vas; jummaĺ `võtkuʔ nurmõ i̬i̬st saistaʔ (palvesõnad) Se

10. jumala eest (kinnitussõnad) jumala iest! älä tule Vai; Aga, jumala i̬i̬st, nüid ei piaks änam `ühtegi kerjandest olema Hää; jumala iest, ma‿i petnd sind Kos; jumala i̬i̬st, mia ei ole `võtnu su raha Nõo; jummaĺ ivi̬st, śjo om `õigõ Se

III. prep üle i̬i̬st jõvvu ti̬i̬t nii `väega, ti̬i̬t `hińdäle `haigõt; `aigo sul es olõʔ tullaʔ `tassampa. kihotat i̬i̬st `arvo Räp; sa olt i̬i̬st arvo `julgõ Se

heiga (h)eiga edev, kerglane vana eiga olt; No küll˽sa‿lt vi̬i̬l ilman heiga mi̬i̬ss. Tiit sääńtsiid latsõ `tempõ Urv Vrd heigu

eimuss eimu|ss g -sõ õhuke riie taa nigu eimuss, mi‿sa `taagõ tiit; eimuss om õhukõnõ ja õrrõ nigu puss Urv Vrd heemik

lõhnama2 `lõhnama, da-inf lõhnata TLä; `lõhnam(m)a, da-inf lõhnadaʔ Rõu Vas Se tõrelema; siunama, sõimama `lõhnap tõist `irmsade `säĺlä taga, suu `siśse ei `julge Ran; ma lõhnassi tedä, `ütli, et seräst rumalat tüḱki ei tohi tetä; oh sa `taivakene, ku siss Miinä piśt `lõhnama Nõo; ta lõhnaśs minno nigu jõuś Rõu; hummogu ma `lõh́nssi `poissa, et mis ti ti̬i̬t `sääntsit `tempa Vas; ka no `lõhnass nikuʔ tuld aja `väĺlä Se Vrd lõhnutama1

elu elu, elo üld (j- Aud Trv Se Lei Lut) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. elusolu a. bioloogiline eksistents; eluvõime; ant surm kas `pääseb eluga `maale voi piab `pohja menema; juo sie one `tau˛ist `päässu juo elu `puole VNg; [kevadel] `kärbäsed tulevad elo; muu ei võttand tädä (inimest) elold `vällä kui õbe kuul Lüg; Kui elu ja `tervist, `lähme pühapäe `Iisaku IisR; `terved `luomad, `mildised on üva `seltsi, jädedä elo Vai; kes elab see ika elus ning iŋŋes Jäm; kui käsi vaadetesse tuleb elu, kui `jalgu vaadetesse tuleb `surma (öeld, kui pilk jääb kauemaks peatuma kellegi kätele või jalgadele); elu `otsas (surnud) Khk; Elu oli `antud (pääses ohust) Mus; [metsloom] oli elule tulnd, `krat́sind `aavi Pha; Meri meite elu sihes pidaja (toitja) oli Pöi; mis `teite pool kuulda, `surma või elu või Muh; üks jäi elo `sesse (ellu) Rei; [uppunu] oĺli küll `väĺla tõmmates surnd olnd, a akand sis liigutama ja `tõusis `ellu; tikkusid teisele elu kallale Vän; ta on oma elul otsa peal tein Ris; nüid on `tüösi nii paĺlu, ehk jää tüö `kõrva oma eluga Kei; kui nüid esivanemad elusse tõuseks Ann; [kirss] ei jõua `kõiki elule `viia (marjaks kasvatada), mis ta kevade õetseb Pai; lill pidi küll ära `kuivama, aga läks `jälle elusse Trm; elole `terviss ike tu̬u̬b mõni rohi, kui `päävi one; kui täl (rukkilillel) elo küĺjess ärä on, kõhe pliägib; tubakal on kava elo siden (ei kuiva ruttu); mind kua lõigati elon (narkoosita); siis luadatud, et ike elole tuleb Kod; ku ta (emata tall) akaśs joba `einä `sü̬ü̬mä, sõss oli iki elu pääle looduss Trv; ka eluge viiäs või tapetult Hls; nüid lää elu `valla (hakkab paranema), ega ta nüid änäp ei sure; elust peräst ei saa jo kätte [jänest]; si̬i̬ puu om kiḱk elun, mis kasvass Krk; kaits elu `pääsi [tapmisest], esä oma poesikesega; kui ta iks elu sihen om; `panduril om keśkpaigan vesi sisen ja sinna pandass kala `ellu Ran; ehk mõni `suskap onde `põrsale, võtap elu ärä Puh; koolust pääst võeva na miu viia, elust pääst mia ei lähä; topsi sõbra võtiva elu mant (tapsid) Nõo; peremiiss läits oma vara mant pakku, ja kaot́ elu ka ärä Rõn; Elustpäie (elusalt) paĺlu linde es püinete San; kaśs oĺl elun iire koduʔ toonuʔ Krl; eluga (elus) härm Har; tahõti tappaʔ, a `päśsi ma iks `terve elogaʔ; näi ma unõhn et, imä oĺl elohn Rõu; rüük elo `vällä (karjub kõvasti) Plv; egaüt́s hoit umma ello; `kõ̭ikõ saat ilmah `vahtsõlt, a ello inäp saa aiʔ; saagu mis taht must, elo vai surm; `keiśri jal˽`peĺgäss umma ello (kardab elu pärast); kunass lätt elo `vällä (sured) Vas; naaʔ kat́s ut́ikut tulõvaʔ elo pääle jättäʔ; mina oĺli `üüse elost `väĺlä minejä (surija) Räp; toss lät́s mant arʔ, ni jelogi otsah [loomal] Se || (hrl inimese) surematu osa, hing; ant ihu, keha leitsakas ~ elu `väĺja lεind Jäm; kalal ei ole `inge, temal on elu sies Ris; eks teine kevadi kui elu viel rinnus on Kad; [surija] kolm kõrd `tõmmab - - [siis] elu on väĺjas Pal; viĺetsäl om visa elu; mahl tu̬u̬ puu elu om Ran; vanast üteldi `ju̬u̬skjat `tähte et, tu̬u̬ `oĺli inimese elu vai eńg; selleperäst ma ärä ei koole, et mul om visa elu Nõo b. (usu seisukohalt) maapealne või surmajärgne eksistents igävine elo Lüg; ajalik elu Ans; möni muretseb `εεse maise elu eest nenda pailu Vll; surmast lähme läbi elu `sisse Tõs; katsu `iaste elada, et pärast `vaimlises elus oleks ia Ris; si̬i̬ kaduv elu ei ole mitte midägi väärd; siin ajalikun elun tulep `kõ̭iki ette, ääd ja `alba Nõo; ma˽`tahtsõ tiidä˽saiaʔ, kuiss ma igävetse elo kätte saa Vas; är lät́s jigäväiste `jello (suri) Lut
2. (mitmesuguseis väljendeis) Äga inimene `kahte elu ela (võta elust, mis võtta on) Han; Elu üürikene, surm äkiline, kohus igavene (austatagu surnut) Hää; mu elo um nigu tuli `tu̬u̬rahn puuhn, ei˽kistu ei˽pala˽kah; Kos tä õ̭ks inäp lätt, ku‿täl jo˽hand paku vahel ja elu üte veere pu̬u̬l um; Ei ole˽`surma ilma elulda jaʔ ellu ilma surmalda; Mul ka ta `tervüss um sańt, olõ õiʔ ellu elläʔ ei `surma kooldaʔ; Siin taa mägi mäe ja org oru sälän, olõ õiʔ ellu elläʔ ei˽`surma kooldaʔ Rõu; Kuräl ei olõ surma, hääl ello Räp | (kriitilisest, elukardetavast seisundist või olukorrast) `panga nüüd `viimine voim `väljä kohe et, nüüd oleme kohe elu ja `surma pääl `väljäss Kuu; [hundid] `sõisa eloga vana `siaga `taplivad; sie `aige on juo elo ja `surmaga `võitlemas Lüg; vaagub elu ning surma vahel, nii `raskesti `aige Khk; Elu rippus niidi otsas; seal oli elo ja surm ühnä `võitlemas Mar; sõjas käib `võitlus elu ja surma pial Kos; si̬i̬ panni oma elu kaalu `pääle, kes tulekahjul `sisse läit́s Trv; sääl ma olli elu ja surma päl vällän Krk; temä elu om ka kate kaalu pääl, kas jääb elämä, vai ei jää Nõo; tu̬u̬l oĺl elu surmaga üten ku̬u̬n, taal oĺl hing `väĺlä minemän Har; elust hingest Kuu ~ elu poolt Kuu ~ elu poolest Jäm ~ elu eest Kuu Jõh IisR KJn Nõo ~ elu ette Hää ~ elu peale Mär ~ kas elu (armas) Kod San kõigest jõust, kõvasti Ei ole parada `mieste `korval `soudajes, ku pead elust `hingest igä `tembama; No sai igä kohe elu puold neid kivi ubida, `ennegu `aiaks sai Kuu; `Rapsisid elu iest [tööd teha] nii`kaua kui väsisid Jõh; `Püidas küll elu poolest, aga jähi ikka `jänni Jäm; see oli nii `raske mool `tõsta, ma elu `peale käristasin Mär; Nii ku sa umi [lume] `sisse tuled, nii käib [kitsa peaga regi] riśta-räśta ja obune vidagu elu ette Hää; naard kas elo; lehmäd sõid nõnna vagasess kas elo Kod; poiss `rühmäss kas elu armass San; elu | saab Hlj IisR Khk ~ kargab Hlj Pal ~ tuleb Jõh ~ läheb täis Rei Krk Ran Se; elu (on) täis Hlj Jäm Vll Ran; ajab Ran ~ teeb | elu täis Kuu Hlj IisR Khk Mus Kse Hää Kad VJg teki(ta)b viha, ajab vihale, saab vihaseks, on vihane Mes sa ajad alade nüd niisugust siga`posmu juttu, sie tege elu täüs kohe Kuu; Mehed akkasivad `viimast tõst `narritama. Elu tuli täis ka Jõh; `trotsisid oma `louludega teist ning jälle [teisel] elu täis Jäm; vihastas teise kohe, elu sai täis Khk; ta tegi mu elu täis et ma oleks ta maha kohe lüönd VJg; elu `kargas täis, et mis sa mäńgid Pal; ah mul läits elu täis. karjal om kikk põld ärä söödet Krk; aab eńge ~ elu täis, aab vihale Ran; täl `väega elo lät́s täüs Se | nail lätt elu täüess, naa ei˽taha enämb petä˽sõta Har
3. eluavaldus a. liikumis-, töövõime, tervislik seisund; kasvuhoog `nendel (milli- mallikatel) on elu sies, nemad `liiguvad Hlj; pali tüöd `ninda et akkab juo elo `pääle `käimä Lüg; veri `seisab, siis käsi on `ilma elota Jõh; Kui tark on, siis pole meest olemaski, aga niipea kui tilga`viina saab on elu sihes Pöi; Ämmamoor puntsudas titel elu sisse Emm; Kas suad vitsaga laisale elu `sisse Jür; ta (vihm) ikka võt́tis teise elu viĺjale `sisse KuuK; nüid jääb juba jo elust päris viletsaks ma ei saa `lüpsta kudagi Pee; [ta] tegi edu oma pidulistele, aga ei suand elu `sisse Koe; poole eluge sai kätte [jänese] Krk; tońt tennu [soe], aga `soele ei ole elu `sisse tullu Ran; välk lei poole pää seest elu ärä Puh; ei ole täl (mõnel inimesel) elu ei `vaimu sehen, kohmerdap pähle; mes iks `väega ärä om `närtsenu, tol (lehel) ei tule enämb elu `sisse Nõo; õngukene kinni elu `jalgu seest vällän Ote; konh kõhna rügä, sääl om sinenińnel elu (põli); na jo eläse kõ̭iḱ, nail (mesilastel) om kõva elu sisen Har; mõ̭nõ um `piḱne löönü˽nii`viisi kah, et jääss poolõ elogaʔ (halvatuks) Rõu; `maahha olõ mitukõrd sadanuʔ, nii et elolda olõ Vas; ku [pikne kuuse] `süämehe `leie, sõ̭ss võt́t kasumise elo äräʔ Räp; eluga hoogsasti, kiiresti Noh, poisid, tehke niid ette eluga, et minema saame Kaa; Ära viida aega, ti̬i̬ eluga Hää; Mis ti̬i̬t, ti̬i̬ eluga Urv b. (iseloomust) `antud köige änam `mässas löŋŋaviht ta (nooriku) käde kerida. siis kuuleb kudas ta elu on - - kas on ea inimene vöi tige Vll; sel (lapsel) om ää elu sihen, si̬i̬ om ää eluge Trv; temä om iki üit́s eluge (elava loomuga) mi̬i̬s Hls || (laisast, loiust inimesest) sa olet nigu kuradi tuhkapuśs, sul ei ole `ellu ega `vallu sihen Kam; inemine om kohma, ei ello ei vallu Räp c. (esemetest, asjadest) Monikerd - - ans vunkrattast `oige `kaua `väntädä, et `muoturile elu sise saad Kuu; p‿saa piibule `inge ~ elu `sisse (tõmbama) Khk; Kui perenaine oli oma sönad ja pomisemise jätn, oln `vihtadel elu sihes (krati tegemisest) Krj; Akkasid suured auru`vesked, ni̬i̬ `vötsid tuulingute elu `välja Pöi; Ma katsu tulele elu uuesti `sisse `saada Rei; Jakobipäeva tuuled panevad veskile elu sisse Trm; küll om targad, ravvale `aava ka elu `sisse (magnetofonist) Ran; [esimesel lambil] noh tu̬u̬ oĺl `väikene tulõkõnõ siin otsah - -`hińkset ne `äŕke lät́s elo mant Räp
4. elamine; tegutsemine, liikumine `ühte lugu `aurigud `käisivad - - `Kunda sadam sie oli elu täis VNg; vanast õli elo `reie tuas Lüg; äi sii saa eluga `korda änam kuidagid, paljas vee tuisk käib üle [laeva tormiga] Khk; tühi maea, sial talus ei ole elu Var; reialune oli ja oma elu oli koa seal. reie `peksmised olid `öösse HJn; korra `oĺli si̬i̬ elu õege elav [palvemajas] Vil; olli lootsik käen, sõss olli elu `valla, omal rand olli `püündä Trv; jahude sehen om koi, aap jahu `ellu; nüid iki om na kiḱk joba elun (magamast üles tõusnud) Krk; ega ma koolu pääle ei `mõtle, ma `mõtle elu pääle; mõte om iks elu poole [raskel haigel] Nõo; Kui riih üless atõti, sõ̭ss `taati elo vahe`kambrihe Räp; `tõistõ `paika lätt elolõ Se || juo tuli one elul (põlemas) VNg; Kase puu sööd seisid köige kauam elus (hõõgvel) Krj
5. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm Sie täma elu, kui `teisi saab `seĺjataga `põhjada; `Piimasupp sie `laste elu (lemmiktoit) `ongi IisR; See on laste elu kui nad liiva `auku soavad; Kust vee piir ää lõppeb sealt lõppeb roog ka ää, vesi on roo elu Pöi; muda ei tohi [kala lõpuste] `pääle minnä si̬i̬ om temä elu Trv; põld `ommegi nüid me elu (elatusallikas) Hel
6. (eksistentsi ajaline kestus) a. eluaeg, -iga; elukäik Mina olen oma `nuore elu ja keik vanad `päävad `üksinda eland Jõe; Elu `viereb `nindagu `ernes (möödub märkamatult); igal nuodal oli oma nimi ja moni nuot sai viel mittu nime oma elu sies Kuu; eks miu elo jo eletu Vai; Kes pööripää `sündis oln see poiss vei tüdruk, sellel oli elus suur varandus Krj; toatüdruk olen olnd elu `aega Pha; te akkate alles elu elama ja, mool o lõpetis varsi käe Muh; Elu igine, poja pöline (vastupidavast asjast) Rei; tahtn `rεεke oma elu, äi ole nutu eest saan Phl; mo `keskmese elo `põlves tulid jo vekatid `vällä Mar; me ei ole omal elul ajal mesilasi pidand Mär; ma ole ju elu`aeges rikas olnd, muul oo kaks emä olnd Vig; elamata elu oo alles ees Tor; ma ühe ilvekse lasin maha omas elus JõeK; kis seda elu ikke ilma vaevata saab ära elada Pai; `Varnja on elost saadik (ammust ajast) juba vene külä; elolaud one käe piäl. terve su elo õtsass õtsani; minu elo `nästvel (eluajal) Kod; Kui jumal elu `tervit annab [on sügisel palju õunu] Trv; mea ole elu sehen tü̬ü̬d küll tennu Krk; `mõtlet oma elu `pääle, et küll om kibedit `päivi ollu Ran; üits kooleb vara, tõene kooleb `iĺda, nigu kellelegi elu om määrätu Nõo; kolm kõrd ole ma elun ärä `eśsenu selle kuvve`kümne `aasta siśen Kam; Nüid küll minu elu `aigu om `u̬u̬nit kinnitedu Rõn; ku sa olõt umah eloh ka midägi läbi elänüʔ; nii häid `vorstõ ei olõ˽ma eloh vi̬i̬l saanuʔ Plv; Viido käve elo elleh no kõ̭gõ õdagidõ siiä `hauśma ja mullõ kosilaisi `tsoŕtsma Vas; Ja sai vi̬i̬l tu̬u̬ ülejäänüʔ rahaga `häste elläʔ niikavva ku uma elo otsaneʔ Räp; mu elo pääle haaruss varra Se; elus(ki), elu sees(ki), elun(gi) mitte kunagi, iialgi mina‿i ole eluski pidul käind VNg; elu `seeski põle tein Lih; mina ei ole elus `aige old Ann; ega `valged `varssa ei ole `ükski elus näind Lai; mina elu si̬i̬s `vorsti ei sü̬ü̬ KJn; elu sehen ei uneta Trv; ma‿i ole elunegi seräst `aisvat suppi söönu Nõo b. (viivitusest) Vai sa sis `sinne `huolid `jäädä `oite elu elämä, sis `torka `kiŋŋed `jalga ja mene `töisse Kuu; mia `üt́sin küll, et ärä sa elule (liiga kauaks) jää Vil
7. päevast päeva toimuv eksisteerimine, elamiseks antud aja möödasaatmine; (inimest ümbritsev) tegelikkus Elu on `nindagu pahem`päidi `temmatud `tasku (sassi läinud); Elu on `nindagu sibul midä `kuorida nuttajess Kuu; `Tallinnas õli küll väga ia elada. siis sain juba elole jalad `alla Jõh; Küll elu õppetab IisR; möni tüdib elust nii ää et läheb `oksa; `kiusas teist `ühte `jooni, tegi teise elu apuks Khk; Tüdär akkas `teisi `oidema, sai jälle eluse (elu läks kergemaks) Mus; Kudas elu läheb Kaa; selle mehega elu ei vädanud Vll; See nii ea, et tulite, `kuulis sealt kandi elu koa Pöi; tä elo ühnä ea korra peal põle paha egä viletsust `ühti Mar; ega ne inimese elud ole roosi ja lillide peal `ühti `puhku Ris; nüid on nende elud ukkas, `nüitsed inimesed `kiskuvad ja `riidlevad HMd; mu elu on `persses VMr; vai ma tiän, kuda ni̬i̬d aśjad ja elod siäl one; konn tiäb mes elo kueval mual, ja tiäb mes veden elo Kod; ei nii vana elu ei ole enam kedagi Plt; kikerdab oma eluga `peale ühest ädast `teise Pil; Es saa siss aru miastig, et naśte elu oles rassemp ollu ku pidi oleme Hls; ei mõista oma elu pidäde, elu eläde, elu lääp `untsu, elu lääp `alla; mis sa nooren eläd, si̬i̬ om elu, mis vanan eläd, si̬i̬ om vaev Krk; jah alamb `oĺli vanast elu küll, aga parembide es saa; mes om talu`tüt́rigu elu, paĺlass luu ja palanu koorik Ran; elun tulep viśt jälle midägi muudatust, elu käänäp üsnä tõese poole; tõesel om `endäl naene, a temä tükip tõese elu vahele ja aab tõese elu nii alvass Nõo; oh sa `taivake, kudass `kiäki oma `ellu ülevän piäp Rõn; ta `naksi mu elu pääle `käümä (kiusama) Har; Piimä pääl suvõĺ tu̬u̬ elu neh oĺl Rõu; timä taht ka iks ello elläʔ ilosahe Vas; kalast elo siin kottal ollegi Räp; umah eloh pidägu‿i `võĺssi Se; inemise jelo kui rataśs: lätt `kuiva pite nii muta pite, nii lätt kivve pite, nii lätt hämmet pite Lut
8. elulaad, -viis, -kombed; elujärg `kehvas elus ja `puuduses on saand `kasvatata neid (lapsi) Hlj; Elo ku `ilvessel, põlv ku `põtrakesel (vabast inimesest); sie on üks `kitsas elo, ei õle inimisel süä ei jua; `jõute elo Lüg; nüid noored tahavad `kergemad elu Muh; see pole kellegi elu olnd. seal oli sant elu mul Phl; mol täis `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä; ta `lennas ea `kerge elo peal Mar; see talve elu teeb mu nõdremas Han; lääb kibeda elu `otsa (abiellub halva mehega) Ris; ja nüid olen selle aa kõik üksikud elu eland Ann; [abielurahvas] elavad rahulikku ja puhast elu Trm; vai si̬i̬ ühen elo, pualemehen, one kedägi; kõhna elo sa eläd; õt́sib `õlpu elo Kod; tema on `kergel elul (ei tee rasket tööd) Lai; [talvel] siss oli tare elu (tubane töö) `rohkem Pst; seast elu ei joole `ernen ka, miul om ää elu Krk; [olen] iki `kurba `ellu elänu Puh; ütsindä elu om kõ̭ige paremb Nõo; ei olõ vanan ää elo, iho om `kange ja tuim Võn; nüid eläme `väikest ellu nüid ei ole meil nii `suuri t́siku Kam; tu̬u̬ oĺl mul kõ̭gõ `armsap tu̬u̬ vana`aolene elu Krl; no um taa elo sääne, et ait um sälähn, taba kaalahn, tagavarra olõ õiʔ Rõu; kuŕal elol saa kuri ots; kõ̭iḱ eloʔ ommaʔ ärʔ eledüʔ, no om taa viimäne; vaiv vanass saiaʔ, vanal hüä elo Vas; `vaesõh eloh, armõtohe olõ ma elänüʔ; `tõistõ `jello lätt [abielludes] Se || (väga heast elust) Ia elu kui `muaneme `naisel ja `möldri sial IisR; Elu kui ernen, põlve kui põrsal Hel; elo ku immissel, põli nigu `põrsal Rõu; Elo nigu `hernel `maśka`pinre pääl Plv; Elo niguʔ `herneh Vas
9. majapidamine; talu(koht) laut oli, kõik lahutasime ära - - `selles elus (poja majapidamises) kõik siin IisR; nu̬u̬r mi̬i̬s tahab elo `siädä, ei õle `seńtigi; vedi maja`kruami, kõik mes elole taŕvitab aga Kod; mõned abielutavad sääl (Siberis), on `säädnud elu `sisse Äks; ku ma `lu̬u̬me pidäsi ja elu sehen (oma majapidamises) olli; `surri ärä kiḱk elu jäi maha Krk; suuremban elun oĺl tü̬ü̬tegijit `rohkemb, vähämbän elun oĺl vähämb Ote; ei olõ˽mul `aiga, mul elu kaia˽kotun San; Olõ˽nigu hao seen (tööga üle koormatud) ti̬i̬˽`rahvallõ süvväʔ, taĺlida ellu ja võta˽`kartold; meil om suuŕ elu: kümme `lehmä, ulga `laḿbid ja t́siku Urv; kos eloh paĺlo inemiisi, sääl tulõ paĺlo ütelüisi; tä häöt́ innembä `kaśse elost (majast) ärʔ Plv; esä `tahtse ka `endäst ello, tuĺl siiäʔ, ehit́ rihetarõ `pääle; lihha mõ̭nõh eloh oĺl `veekese Räp; `kõikõ nõvvo `riistu jeloh vaia Lut || (iseseisvast elust, abiellumisest) igaüks oli ikke oma eludes juba (elas omaette) Hlj; elu akatuse `põlbes sai ikki viletsust küll koa `nähtud Mär; ta akkass vahel oma elu eläme (abielluma); latse teeniv egäüits ja piav oma elu Krk; latse lähvä oma elu pääle, mes mä ütsindä ti̬i̬ Nõo; ku ma oma elule sai, söögi`puudust meil es ole Ote; ma˽taha tu̬u̬d et, tiä kah umalõ elulõ saa (abiellub) Krl
10. hoone või hoone osa a. (igasugune) hoone, ehitis – S saare puu `kasvab elude lisidal; kabel on kirgu ajas - - sihand kivi elu; Ütsa elus (palvemajas) keis teise pühabe öpetaja Khk; Vana `kartuli elu (kartulikoobas) Mus; kui kerk irmus külm `talve oli, siis ristiti kergu elus (kirikumõisas) Krj; elu `nöumbud Pha; lammaste elus oli pisike ahi, seal viheldi; üks o kala elu, teene vilja elu, kolmass riiete elu. nee oo ühe raeda all ne kolm elu Muh; vea rattad elu `alla (vankrikuuri); palvelu (palvemaja) Emm b. (rehi)elamu, elumaja; eluruum – S LNg Kod Urv VId mo vanamad pidasid ühe teise mihega maid kogu. teine elas oma elus ning teine oma elus; elude `palged vastamissi [linnamajadel] Jäm; piab `akma elusid `kraamima Khk; ma oli elu taga `marju noppimas Kär; olime kalame elus `kortris Mus; Eluotsaseinas oo kaks akent, üks toa, teine kambriake; `Tiuliste elus olid vanasti `seiksed roovialused `mõisates; Eluesine pühiti vanasti iga `laupa kenasti `puhtaks Kaa; kotsib `peale oma elude `ümber Jaa; elu esine `olli ikka kohe lõunat; eks te tulge elu `sisse koa Muh; Elud täna na `lämmed Rei; seal oo koa üks elo, kus üks vana inimene elab LNg; puadi uksed o `kińni aga elo pu̬u̬lt (korteri uksest) lähväd `sisse Kod; ostõti tu t́sit́sirät́t kah, ku haŕokõnõ tuĺl `ello; [toonekurgi] ei või elo `lähkeiste [lasta], õt tu̬u̬ kand `huśse kokko sinnäʔ noile `poelõ Plv; `kärbläse`rõipit om nii paĺlo et, pakõ˽vai elost `vällä Räp; jeludõ maja (elumaja) Lei; vaia jelo kabistaʔ Lut c. majakorrus – Kod M Ran Puh Krl akata kualimajale tõiss `kõrda piäle ehitämä. eks siis `panta preili ülemise elode piäle Kod; tõise elu pääl Trv; kate ~ kolme eluge maja Hls; karanu tõse elu päält maha, sadanu `surnuss Hel; `õkva kabeli veeren ääd kätt om tu̬u̬ kate eluga maja Ran; ülemine elu om majal `vastsõmb Krl
11. ese või selle osa a. toos, karp kella elu; prilli elu; `kumpassi elu Emm b. sahtel, lahter; vahe(ruum) Kui mo liigesnuga sääl seljakoti teises elus ka pole, siis ma küll unudasi ta kodu; Penaa·lil mütu elu Rei; rahakoti elu; kolme eluga kott Phl; [tagumine] `kanga lahk on `kanga elu LNg; kui sotivahed vähiksed, siis oo ühes `sumpas metu elu Rid c. Kate eluga ammed (särgid, millel ülaosa linasest, alaosa takusest riidest) Hls
12. eluase; kodu `nahknär linnab `öhto iĺla, puu kannu sees, kus ta elu on Khk; [läks] siiss seda `mõisad omale elule `korda `siadma et, tema akab sial elama Pal; si̬i̬ (häll) om latsel üit́s elu Krk; suvõl ollõv tä `Eevaĺdi majahn elol (korteris) Rõu; ta‿m ku `tuhkru, ei lääʔ elost `vällä (istub alati kodus) Plv; siih kala ello olõ‿i - - siiäʔ `maŕja `laskma tulõ Se
13. püsi, asu inimene saa siis elu mitte ku need (mustad tiibadega sipelgad) `ümber tulevad Emm; ema küt́tis `ahju, siis oli tuba `suitsu täis. isegi kaśsil ei old elu `olla KuuK; näd ammussavad valusass, ei anna elo `koski sul; sedä elo sul ei õle, sul one silmäd alate vett täis; ta näeb ärä, et meie siin üvä eloga (rahulikult) issuma; ühel vahel munadel ei õllud elo (mune kulus palju) Kod
14. (intensiteedisõnana) a. laus-, väga (tugev); üpris, lausa, täiesti Ta sai mu kääst elu mau`täiä [peksa] Jõh; elu`iidne vana puu, küll tema oli `õisa täis; elu`iitsed majad olid Ris; [hobune] elu `neĺla pani `sinna taha `otsa Plt; Sa eluull oma `ütlemisega KJn; Sa elukurat, vällä võtab enge Pst; elu tuult aap `sissi põrmadu alt; kummi `tuhle (kingad) periss elu vett täis Krk; nä ommaʔ elo kavvõh; elohüä; eloillośs Se Vrd elumane b. (vähesust rõhutavalt) Enge terä, elu terä Khn
15. (hüüatustes) meite sõnad pannatse `kirja, oh `elde elu Han; Oh sa elu (imestades) Amb; o elusõkõ, om taa ka‿ks tüü (kirudes) San

ennema ennema Lüg/`e-/ Pöi KuuK Ann, -ä Khn; ennembä spor T, Kan Har, -e Hel, -(m)ba, -ebä, jeneba Lei; inne(m)bä (ińn-) V, -mpä Kam Urv (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
I. adv
1. esmalt; kõigepealt Ennemä tieme uiõ maja `vaĺmis, siis akkamõ allõs vana maha `lõhkma; [paaditegemisel] Emä pannassõ kõõgõ ennemä üles Khn
2. (teat ajast) varem(alt), aegsamalt; kiiremini Pahaspul suavad muga `marju ennemä `vaĺmis kui muga; Mia `jõutsi ennemä kui sia Khn; siin (koogu otsas pada) akkab ennema `keema veel ku pliida pial Ann; esäkanep kakuti [emakanepist] ennembä ärä Ran; [rabamisel] paremp terä lätt ennembä `väĺlä Kam; ku oĺl vihmanõ, sõ̭ss `tuĺti innempä koduʔ Urv; tulõ innembä!; Kooditamene oĺl õ̭ks nelägese, sõ̭ss `laabu tü̬ü̬ innembä Rõu; üts [vili] oĺl innemp tettü, tu̬u̬ sai innembä `vaĺmiss Plv; mine no ińnebä hau `peŕrä, ka tuli kistuss arʔ; täl (kaupmehel) jäl lätt kraaḿ innebä, ku `väŕski ineminõ tulõ pääle Se; jeneba vedass jalaga [hitskme] Lei
3. teat aeg tagasi, ennemalt; ennist Sedä rätikud põlõ siol ennemä piäs nähä `olngid Khn; ma teese sedä ennembegi joba Hel; ennembä `oĺli me aian ka `plu̬u̬me Ote; no kon sa innembä oĺlit Urv; innebä meil iks küdsete karasket kah Räp; innembä oĺl inäp `aigu Lut
4. vanasti ennemä käüsid uńdid `Kihnus Khn; ega eesti nime (sellist sõna) es ole ennembe Hel; ennembä pesseti kõik vili rehega Kam; poig ka˽täl innembä tegi `mõisalõ `päivi Rõu; a innebä olnu˽kõ̭igil puutele rattaʔ Vas
5. pigem(ini); meelsamini Ennema lase ennast kas tüka raiuda Pöi; ajaʔ nigu `nürhü vaḱa saina `sisse, siss ennembä ti̬i̬t esiʔ Har; ińnembä sü̬ü̬ ma `musta `leibä kui `saia Rõu; `lindõ ta `väega `hoiśe. ta häöt́ innembä `kaśse ärʔ Plv; innebä om söömäldäʔ, ku `viina‿nõ (ainult) olõsiʔ Se
II. prep ennem timä är lät́s innembä minno `liina Lut
III. konj enne seda, kui Kuin nõu tahab kaua `liota, ennemä kui ää `turdub; Kaśsitasimõ [põhjaõngi] ulga `aega ennemä kui käde saemõ Khn
Vrd ennem

era|asi
1. isiklik asi või küsimus Sie tema ära asi Jür; ku sa suure tü̬ü̬ man mõne `väikse ti̬i̬t, si̬i̬ om erä tü̬ü̬, või erä asi Hel
2. lisa-, kõrvaline Sula põld on kus ei õld `rohtu. Ei `kasvatand `miski era `asja, õras`rohtu ega `miski Jõh

esi|enese
I. refl-pron (rõhutavalt)
1. (objektina) latse mõseva `endid ~ esi `endid Trv; temä om esi ennast selle pardi sekkä `anden Krk; inimene esi ennäst taṕp `tü̬ü̬ga Puh; ma‿i saa esi ennästegi avitada Nõo; mina iks esi `endä õienda sannan kah Ote; Kaeʔ esi˽hennest, määräne sa˽`väĺlä näet Har; nä˽`kit́vä esi˽hińnäst Vas
2. (adverbiaalina) om üit́s kärssnõna, kes esi`eńdäst suurd lugu pidä Trv; temä eläss esi`endege (?omaette) Krk; kõik mes ti̬i̬t, ti̬i̬d esi `endäle Ran; massa nüit esi `endä käest ärä, küll mina siss sinule massa Kam; Taa vi̬i̬ asi um hädä asi ku˽tedä esi˽`hinnest (enda käest) ja˽`lähküst võtta olõ õiʔ; sõ̭ss lät́siʔ´esi˽`hinne `vaihhõl `tüllü Rõu; esi `hindäl um ka ta elokõnõ (elumaja) ärä lagunuʔ; elä esiʔ `hindä kotalt ~ `kot́silt (oma käe peal) Plv; ma ježi `jennega `paadi Lei; ihako‿iʔ esiʔ hinnä `pääle Lut
3. fig (rasedast) si̬i̬ om joba esiennäst `mü̬ü̬dä Trv; paks ~ esi`hindäst ~ toogi pääl Plv; esiennast täis uhke; isekas `oĺli esi ennäst täis, nii rumal `uhke [mees] Ran; timä om esi˽hennest täüś, ei˽taha˽`tõisiga˽kõnõldaʔ Har
II. poss-pron oma Rõngu opetaja `olli siss näid leeritänu ja, laalatanu kah, esi`endä `ärbänin loet ja, laalat ja Nõo
Vrd iseenese

etsi g etsi Ran Nõo; p `etsi Pst Krk Hel Ran Nõo Ote, `et́si Pil KJn (hrl ühendeis) etsi tegema säru tegema; nalja tegema, vallatlema; etsi täis elurõõmu täis käesime külas, tegime `et́si seal Pil; ti̬i̬t `etsi tõiste `järgi, käüt alasti; iriśt `vastu, tegiśs `etsi. `etsi mäńgs Krk; Latskese omma ni etsi täüs ku voonakese keväde Hel; ai karupidi [kasuka] `säĺgä, tei lastele `etsi Ran; [ta] viit `aiga ja `tüt́rigedega ullass, tu̬u̬ `olli tu̬u̬ etsi tegemine Nõo Vrd jedsi, itsi

ette3 ette R Muh L K I eL(j- Lei Lut); ede van Kuu Hlj Vai, Sa Hi van Var Tõs Khn Kod; että hv Krk; (lausefoneetiliselt) ete Vig Kir Kad Iis, ete- Kul JJn Koe Sim VJg Pal Ksi (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
I. adv
1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) ettepoole, -otsa; eesmisse suunda, eespoolsele alale; esile, (teiste hulgast) välja Oda igä jääpiik `kaasa, jää viel nork, saad ede `katsuda Kuu; ja siis sai [püksi] `paelad `siie ette `solme `tomma VNg; veneusulised - - eidavad ristid ede Jäm; teine vötab kooguga suast läbi [lõngad] ede `vastu Khk; Emm `käskis üüda: tagu ede, esi taa! et siis akavad kured `kohti vahetama linnates Kaa; [tulusel] nii `kaugelt kut tule `valgus kumab, nii `kaugelt paistab kala ede ära Pha; üks istub ette saani koĺlu `peale Kse; Ku tahad pikka `toime tiha [kangale], siss võtad ikki trepp-trepelt kas tagant ette või i̬i̬st taha Hää; pane kangas nõnna, et kangas ette ei kasva - - et ei kasvatand teist kätt ette (üht serva pikemaks) VMr; lähäd meierile, tõene paab õmad piimad ette Kod; [kurgedele hõigatakse sügisel] ema ette, isa taha Äks; [kampsun] käis `vaakidega ette `kinni Lai; seḿm tetass eläjäle ette; ei `julge ette `astu ega kõnelde Trv; rabandus lü̬ü̬b `kangale `sisse, tõine käsi kisub ette Ote; Karulõ vald ette, kalsaʔ mahaʔ, õigaśs `mõisnik `kohtul Krl; nu̬u̬ŕ [inimene] hiit jala ette, tu̬u̬ ei˽sataʔ Vas; suurõl tabal om võĺl - - pööretäss ette; ma ati (lasksin ativõrgu) sinnäʔ ette ~ `sisse Se || teene jälle paneb mu `kõrba teist `viisi ette (üks räägib üht-, teine teistmoodi) Mih; karjalapsed ikke tegid tule ette [karjas] Juu; ette või ~ ehk taha ~ taade (ükskõik kas) rohkem või vähem, varem või hiljem õlgu `uassa ette või taha. aga ta neĺjä`kümne ümmer on; õlgu pääv ette ehk taha eks ta ike testod suab Kod; nellä`kümne `aasta `ümbre ta iks om, olgu päiv ette ehk tõene `taade Nõo; ette (ja) taha ~ taade igatepidi; kõik viimseni valmis Kodu tegi oma `lastele kõik ette-taha `valmis IisR; Mis naistel niid viga elada keik asjad tehakse ede ning taa ää Kaa; kõik tie neile kätte ~ ette ja taha VJg; ise `sõimad ette ja taha ärä; ennäss kiidäb - - ette ja taha kõneleb Kod; ti̬i̬ kõik `talle ette ja taha kätte KJn; mõestab `asja ette, tõist `taade, ei lase `endä `koskil tüssätä Nõo; kõ̭õ̭gi päädi mõist ette ja `taadõ Räp Vrd ettehe b. söögiks, joogiks (lauale, sõime jne) oluve raba on viel üvä, `tarvis `viiä sikkole ette Vai; rahi pörsastele `tuhlid ede Mus; loomad söid seda `eina küll, ei nad pole ede mette jätt Rei; `kooris ühü püt́i [piima] ää ja `ańdis kohe perele ette Mär; süödo koŕv pannakse `einu täis ja viiakse luomadel ette Ris; panen [lehmale] joogi ette JJn; õlesi jahu õllud, ma õlesin ette kannud `siale Kod; pane lehmile õle ette. `viska obestele ja lammastele kah einä ette Hel; nüit tõmmatana jah ette `kõ̭iki, `talve siss om sü̬ü̬k otsan Nõo; nüid inemise ei võta toda `sü̬ü̬ki ettegine, midä mina pidi `sü̬ü̬mä Ote; ma vali söögi `tsialõ ette Vas; [heina] kuivatame kuivast, sõ̭ss saa lemilõ (lehmadele), mis ette `pandaʔ Lei c. aiste vahele, rakkesse Vähe maad `sõitasid, obune lagunes ette ~ ies ära (tuli rakkest lahti) IisR; paned obuse ede, aad ta aiste vahele Jaa; säeb obust ette Tõs; aŕk sahk - - kaks `ärga ette KuuK; rakenda obune ette Lai; soridega `pańti obone ette KJn; `pańdive obese ette Hel; taludel `oĺli obesit [vankri] ette panna mitut Nõo; [peremees] siss lööno - - kaks obest `tiisliga ette saanile ja KodT; obõnõ väsünü nii ette ärʔ et, vai mine eiśs `vehmbrede San; nüüd panõmi˽taa varsa `vahtsõst ette Plv; `iistame obõsõ riel jette Lei d. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalgu, tüliks jänes juoks tie `pääle ede Kuu; pues `siutasse kott `nüörigä `kinni, siis lüöb `sõlme ette Lüg; sa oled `umbest ede `juhtund Khk; aĺl udu vetab ede (nägemine jääb tuhmiks) Kär; piiru nakid torgatse ette, siis lõng ep akka pooli pealt ää varisema Muh; abokati (advokaadi) `võtsid ette Mar; ahe oli pealt `lahti, lebad ei tahtnd ää `küpseda. munutsi tuli `tehti ette; lööb nagu luku ette `kõrbesse (ei kuule hästi) Mih; `siatsin mäńni oksad ike `eesele ette - - olin ise sial taga Nis; kui sa ei oja, jumal ei saa ka `tulla kätt ette panema Amb; `viskasin selle reha jänese joosule ette Pai; sõńnik `kaśvi ette, ei `jõudnud ärä `laatada; täl ike üks asi ette tuli, et tä ei suanud `tulla Kod; pane ärä, siin putub ta mulle ette Trv; käänä pü̬ü̬r ette [ust sulgedes]; liidi sehen suur auk, `sinna vaja savi ette tõmmade Krk; täl om `aonõ aid ette tettu, et eläjä ei saa `kapstide Nõo; mes minust prilla tegijät ei ole, siss mine `sinnä ette ribelema Rõn; `poiskõsõ rõibõ pańd mullõ jala ette Har; timä käänd hobõsõga ette ti̬i̬ pääl Se; `saiõ ńääĺe jette süvä ni laǵa haud Lut
2. omale kohale või paigale (hrl esiküljel), külge (kinni) `talve `aknade `raamid on ka mädäd, `viimaks saa ettegi kogu `aknu Jõe; aja nööbid ede Jäm; se kerves vöttas kenasti tera ede [käiamisel] Mus; said sa ette aada (lõnga nõela taha); aesad pannasse adrale ette ja Muh; peiupoiss `säätas noorikule `põlle ette Pär; vanast oĺlid mulgud, kus `roekad ja lat́id ette käesid Vän; ega muido ei näin kojoda kui panin prill ette Ris; siis poisid tegime `eńdile neist (puusamblikest) suured abemed ette Amb; panen kardinad ette VMr; ilusamad särgid - - neile olid siis ilusad kirjad ette `tehtud Lai; teräśs pannasse `kirvele ette Vil; sõss (talvel vett kandes) oli kikk põll ärä karratet ette küĺmägä Trv; Kit́iga `pańti iks `aknakruudi ette Rõn; aia `värteʔ omma kidsavallõ ette `pantu Krl; kaṕi võt́i `sündü ette külʔ Rõu; naistel oĺl verevide `nü̬ü̬rega ärʔ `aetu säŕgiʔ, `aeti [varruka] suu `vi̬i̬rde, ette, `taade Plv || (muust tasapinnast) kõrgemale aja rind ede Khk; sõi omale - - kõhu ette Kos; [pärast sünnitust] mõnel jääb suur kõht ette Ksi; kel kõtt suur, ette kasunu, si̬i̬ üteldi `maokass Ran; ei noh `sihvtin poiss, ku ta vi̬i̬l rinna ette ka aab; kui sooliku om kubemede tulluva, siss aap kõ̭ik ette `puńveli Nõo
3. (välj aega) a. enne, eelnevalt, (toimuvast) varem inimene ei tia ette tuuld, aga kala tiab Kuu; kie nääb juo ette et `omme tuleb `vihma Lüg; olid selle asja pärast ede keind (altkäemaksuga mõjutanud) Khk; kes nende nime muidu `tohtis suhe vötta kui es `ütle `rohkest seda ruuva nime ede Kaa; kõik `sääti ja õpetati `taale ette Mär; `mustlased kuulutavad ette; niisugusid tähendusi oli see mees paelu ette `rääkind Mih; see oo nii ette laedetud (määratud) Aud; me `iandame `kaapsa `seemne ette ära Hää; inimese südä `näitäb ette, kui õnnetus tuleb Kod; ma `aimasin seda õnnetust juba ette Lai; ei `mõtle ette, mis ta kõneless Hel; inimene ei ole ette nii tark kui `taade Nõo; ma kõnõlõ sullõ [enne minekut] ette, mis ti piät tegemä Krl; sa˽piat egalõ `tü̬ü̬le uma aig ette `vällä `arvamma Har; üldäss õt parep õks ette kõ̭nõlda ko `perrä tõrõldaʔ; hoolikass mi̬i̬śs, hoolits ette jo arʔ Se || avansiks; lisaks, juurde `Selle mehele küll raha `enne ette [maksta] ära usu IisR; sihantse mihele‿p tohi ede anda (maksta) Khk; Eks peab peremehe kääst vaka rugisi suilisepalgast ede vetma Kaa; üks teeb teisele päeväd ette [sõnnikuveol] Mar; juut́ küsib puale `inda ette Kod; ma ole üte `aaste ette arvanu, sii olli lühep üit́s `aaste Krk; ma maśsi opõtajalõ naaśe i̬i̬st palga ette (laulatusrahast) Räp b. varem kohale või valmis isä jagas igäle ühele oma jago ette Lüg; Mina lähen ette, `tulge `teie järele IisR; Kivi ehk `kandu kaaluti, labindaga natuke `auku ette, viblas `alla Hää; ja eks `kervega tuleb ette `raiuda [sälk puulangetamisel] VJg; viib käsu ette et sel pääväl `tultse `vassa Kod; om `ti̬i̬dmine joba ette `viidu, et piäp `riśtkät̀si minemä Nõo; Surm tu̬u̬ õi˽sõ̭nna ette Rõu; `määntse kivi ette `viskat, tu̬u̬ peräh lövvät Vas; [surm] sõ̭na ańni jo ette, võt́i ar kõrva`kuuldmisõ Se || varuks, tagavaraks No siis kui nädäla `päiväd jua õli seda `manti ette `kõrjatud, `laupa siis `einaajal ehk tüäajal [tehti võid] Jõh; piab vilja `järge ede `oidma; söö siis pühapεε nädali `vastu ede Khk; oli tal vaadiga ede ostetud [õli] Vll; ma `jõudsi eile ikka päevase küli ette külida Muh; akkavad `toitu tegema ette kohe [pulmadeks] Tõs; üks talve jägu kisuti ette kohe [peerge] HJn; sul `oĺli ette kogutu, et sa saat `aasta ärä olla Rõn c. tulevikus mis taĺv ette tuleb (tuleval talvel), siis akkame `tüele Hlj; pikk ü̬ü̬ tule ette magade mudiki Krk
4. (ajaliselt, saavutuste poolest) ettepoole, kaugemale; kiiremini, mööda minä `jõudasin tämäst `einaga ette; Kie ette sai, sie tegi `ennemb [süüa] Lüg; Katsu aga veskile minnes teistest ede, siis saad rutem jahud käde Pöi; lasõ oma obo ede Khn; tagumest rattad käevad ette (öeld lapsega tüdrukust) Kad; ega `keegi ei võind oma `eega ette `minna Trm; mõni tükib õma jutuga paĺju ette, kiidäb; si̬i̬ juakseb kõhe tuuless ette Kod; iline vili lääp varalise viĺläst ette vi̬i̬l Krk; illane voonake kasvap varajatsest ette Nõo; sa lähät uma rinnaga ette lõigatõn Har; timä jälʔ juusk `mõtsa pite, lätt `puhma pite ette Lut || normaalsest kiiremaks (kellaosutitest) `meie oma [kell] kippub ette suvel Lüg; kellu keib ede. poole `tundi ede keind Khk; meil [kell] verotab küll ette jah Mar; kell on ette käind Kos; si̬i̬ (kell) käü pu̬u̬ĺ `tunni tõise kelläst ette Krk; üits kell käib ette, tõene jääb `taade Nõo; sulanõ `käändnü˽kellä ette Vas
5. kätte, tegevus- või mõjusfääri kuer käib jahi pääl, ajab jänisse ette, küttäle ette Lüg; Täna on `jälle `söuke `kohtlane ilm, võib `jälle ede `minna (väljas töötada) Pöi; [puud] `lastasse teisele ette, teine raiob oksad `jälle `vihko Mar; [pulmas] et kui laud sai pühitud, siis `vinnasid mõne `kopku ikke ette koa selle `pühkijale `pühkimese raha Vig; üks mees pani `alla, kaks naist lahutast ette [vihke rehepeksul] Aud; kärutasin `saue tegijatele ette Rap; siis `viidi [kosilastele] ette üks ja teine naisterahvas, ikke ei ole sie tedre VMr; vana inimene `tõmmas põhu tuustaku ette, raputas ilusast rehaga läbi [käsitsi rehepeksul] Trm; reheaeg ette`kiäńjä kiänäb `üstelugu ette tõesele, tõene annab aŕgiga paŕsile Kod; edimält `tu̬u̬di puttõl ette, siss ku joba siĺmä kirivä, siss `panti `veksel ette Puh; kana tahab kikast, laseb lohvikeli ette; `kohtualune kutsuti ette Nõo; piät ette (kohtusse) tulõma tu̬u̬ss aoss Plv || hoolele, karjatada, rühmana kokku `karjane vottas `värsid ja `muĺlikad, `kümme `luoma ette Hlj; Karjane vöttis omiku karja küla vahelt ede Pöi; aga nüid võta `veissed ette ja mene jälle Vig; Igaüks `laśkid oma lehmad laudast `lahti temale (karjasele) kohe ette Kei; kui kibe tü̬ü̬aig `olli, siss `panti mulle sia ja lehmä ette, ja mia oesi ka kõ̭ik iluste Nõo; nüt tõenekõrd lastass `püśsi jälle - - mina siad ette ja kodu TMr
6. käsile, tööks, teha; arutusele, kõne alla, nõuks `viimäst tuli asi ette. `tohter üttel et sinule ei `aita `prilli vägi enämb Lüg; egal oma [lõikus]rind ede `vöötud Ans; see (kohtuasi) küll nii ruttu ei tule ette Mär; Si̬i̬ (soonehöövel) võtab `kitsad jutid ette ja läheb Hää; no tükid `ańti ette ja eks ikka tähäd õpetadi ko `lastel [koolis] HMd; panid kilimitu uuest [vilja] täis, `jälle uus rind ette Trm; [kes] teeb `kurja, selle võtab ette (noomib läbi) Kod; üks kõik mis ette `pańdi (ettepanek tehti), tema oli ikke `vasta Plt; üit́s esi võets kõrrage ette Krk; si̬i̬ om `uhke nigu rikka mehe kuĺt, ei võta `kõhna emmist ette Nõo; rabe ja peru ja räpäkass obene, kes vedämist ei võta ette Ote; timä võt́t ette mõ̭nõ makõ jutu, sõ̭ss muidugu ai tu̬u̬d Vas
7. (kellegi asemel) tegema, tööle; teenistusse ruut akkas `kerjama - - võttis ühü naise omale ede Pöi; puu`meister oo kes nõnna töömehed ette võttis ja maja `kauples `eesä kää `peale Mar; näd olid saksad - - võttis omale kaks kolm tüdrikud ette Var || fig võt́i ma‿ka‿ks `õigõ `süäme ette (julguse kokku) ja lät́si `kaema Vas
8. (suhtlemisel) ühelt teisele, edasi, ära (teatama) üks siis lugi ede ja, siis olid `naaburid siel kaik `kuuldamass Kuu; juut `luiskas `soole ede Khk; ma kinnitasi taale küll et, ää reagi ette Muh; teine inimene `ütleb ette ike sõnad `palve`tundis Mar; vanad inimesed on üks tõesele `kannud ette sedä juttu; vanana paab (räägib) ette; kiidäväd poośile ette et, tule ja võta tüd́rik ärä Kod; teesele räägib teist `viisi ette KJn; ta kõnelap ette sõss tõine usub Trv; meil võletide ette, aga asi oĺl periss tõiseti Hls; sai [laul] `seĺgess, siss paarin laoleti ette opetajale Ran; nemä võldsiva, puhuva vanainimesele ette Nõo; ta aja (jutustab) sullõ ette inne, sa mugu usut Kan; ta tuĺl ette `käänmä (süüd teisele veeretama), et ta oĺl kuŕja tennüʔ Räp || (koos etteheidet välj verbiga) ta eidab mulle alati vanu `asju ette VJg; võõras `viskab emäle ette, kui laps teeb kedägi Kod; oia et sea miul midägist ette ei `ütle (heida) Krk; hauk imäle ette et, timä ollõv `tüt́rigu tütäŕ Har
9. märgiks, tähiseks; eeskujuks, prooviks kuol`mester `kirjutab tähed ette Lüg; `Kraana tegi `enne sügava `kraavi ette [põlevkivi kaevandamiseks] Jõh; teine kεib külimihe körval, vaadab kohes küli rind, pistab pulgad ede; `näitad teisele üht tööd, teed natise ede Khk; jalaga viisid jälje ede, kui külirind löppes Kär; [seinapalgil] varaga jooń ette ja `kervega `õõneks Mär; ega mud́u ei teä jo [palki] tahuda mitte, siis tahmase nööriga `tehti kriips ette Juu; `tõmma juaned ette. ju̬u̬nt `mü̬ü̬dä one üvä lõegata Kod; [hark]adraga `aeti `it́smed ette Vil; kassige tõmmats riips ette [seinapalgi varamisel]; kiḱk sai tal ette ärä näüdet Krk; `võtku esi `endäle sihk ette, kedä `mü̬ü̬dä ta lähäb Ran; Nurmõ pääl vidi jalaga `hitskmõ ette Rõu || asitõendiks `näita leping ette Muh; kuller `näitäs tõesen juaman obese kõrvad ette Kod
10. (juhuslikumalt) vastu, kätte (juhtuma, tulema jne); kasutusel (olema) on ju mittu kord ette tuld, on kala`paadid ajaned purust ja VNg; elades tuleb pailu ede Khk; `vaema on vana söna, nüid seda toleged ede Käi; teeb seda tööd, mes ette keerab Mar; tuli üks tuhin ette, `tahtis `senna `minna Mär; neid (leetreid) on nüid ikke viel, lastel ja tuleb ette KuuK; mina `korjasin põllult kõik kivid ära - - mis ette `juhtusid Trm; kõik ärä viädud, mes ette si̬i̬ kätte Kod; si̬i̬ tule sul alle `aaste peräst että Krk; meil viĺetsä aena, siin kolmess tegemist es tule ette Kam; kanaʔ savitsõsõ miä taht, miä ette nääle putuss Plv
11. meelde, mällu; kujutlusse sie `kabo·rnik `üstku tähendaks teist `aśja ka viel, aga ei tule `paergast ette Hlj; üks jutt toob teise ede Jäm; Kessele see ede tuli, et `seike asi veib tulla (öeld mingi ootamatuse puhul) Kaa; ei keerä ette `paergo Mar; ei tule ette, kuda seda `üeldi JJn; mes‿sa sedä ei tuanud ehk ei küsinud. ei tullod ettegi Kod; aga kes si on, kes seda unenägu nõnna ette toob Plt; miul es tule ette seast juttu, et ma os küsünü ta käest Krk; mul `tuĺli ka ette nigu Ülo eli oless ollu Nõo; tulõ õs tu̬u̬d ettegi et är˽`pühḱsä `kahvliʔ Rõu
12. (koos teat verbirühmaga) a. (piisavust, jätkumist, kestvust välj verbiga) leib ei lüö `kauvast ette, on värsk. vana leib lüöb `kauvemb ette Lüg; Kas eina kevadeni ede lööb vei äi Kaa; Kui raskid kehalikka töösid alati teha, sis tervis kauat ette ei löö PJg; see töö jätkub mul veel `mitmeks päävaks ette Ris; leib ei `piisa ette VJg; kui si̬i̬ toŕm läks maja südämesse. mes si̬i̬ ette lü̬ü̬b; ühe päävä perena, ei `piisa `ükski asi täl ette; nüid tuleb neid süädikid, vai siäl ette kedägi kestäb Kod; sellel ei pisu kedägi ette Krk b. (ettevaatust, tähelepanu välj verbiga) `Sengä `täüdüb edevalatada `kuida `räägid, on `oige äkkine Kuu; vahi ette, iga `kõhta ärä `juokse umb`pahka Lüg; looma `otsimise juures piab ede (hästi, hoolega) nägema, et äb lehe kaudu Khk; `vaata ette et sul õnnetust ei `juhtu Tor; `voata ikke `enne ette koa, kuhu sa lähäd ja mis‿sa teed Juu; sa ti̬i̬t iki sedä `asja ilma ette `vaatemede Krk; mes‿sä joosed nii räpäkude, ku‿sa ette ei kae Nõo; rõba [inimene] ju̬u̬sk kas `saiba `otsa, ei kaeʔ `hińdäle ette Räp
II. postp
1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) ettepoole, -otsa; eespoolsele alale, lähedusse pime kui kott - - ei nää jala ette Lüg; see söidab nii tasa, et jalg jala ede Jäm; `pinkide `peale `istusid. `rendide ede Ans; ühekorra (vanasti) `pandi pöhk [loomade] nina ede maha Mus; mis te ukse ette kusete; päevased tembud tulavad `ööse unes su ette Muh; ta siab vεhe `korda εnnast, siis tuleb so näo ede Phl; eks sa `vaata eese ette koa `onti, et sa oma jala ää taod Mar; `vahtind enese ette Mih; ise läks `sängü, mind pani sängü ede `valvama Khn; `silme ette läks mustaks Nis; tarvispuud soab `vasta tuult ja pääva ette (päikesest läände) `lastud Kos; tuob surma ka suu ette Kad; sina alate paad mulle `ämmä ninä ette (eeskujuks) Kod; ees minu läheb tua ette KJn; ahju suu ette es panna puid Hls; et ei ole `mahtun tellede ette, kangast kudame änäp; mis sa ütte `kintsupidi läät, võta kaaŕ rinna ette; mine riida ette, võta lühiksit puid Krk; ma lää ka voki ette, naka `paklit tokutamma Võn; kae sinna aida ette trepi `laudu pääle Har; saistass jumalõ ette, vannuss Se; ḱülm veži `tuudass sanna ette Lei || lei `plaksti `õtsa ette Jõh; siis et matakas tee `vaeva mette, kui tõrvaristid `lehmdele otsa ette `tehti Muh; võta `külmä vett ja tõssa õtsa ette Kod; mugal saŕv om serände `kõvver, käänäp kõveride otsa ette; latsel keedeti (köideti) laṕp `ümbre pää - - sõĺm tetti otsa ette Nõo b. söögiks, joogiks (lauale, sõime jne) `anna `leivamurened kana ette Lüg; Ohakad `kisti viljast ää ja `toodi sigade ede Pöi; pebred korjati kokko korvi `sisse ja `viidi lammaste ette VMr; [kõlud] visati kanade ette siblida Kad; [kõrvitsakoored] anna lehmä ette Kod c. aiste vahele, rakkesse siis `pandi obosed rakke `saani ette Vai; aga poiss `panni [hobuse] omale ikka siis vedru`vankri ette Muh; pannu obuse ri̬i̬ ette Saa; mõesa ärjamehed panid ikkega ärjad suure aŕksaha ette Kos; ärg listri̬i̬ ette, ies `saŕvi Kod; `õhta tõmmati ia obune saani ette Lai; egä sa `lehmä adra ette ei pane Krk; tõese ägle ette pannass tõene obene Nõo; esä `pandnuʔ hobõsõ `vaht́siidõ ratastõ ette Rõu d. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalgu, tüliks se pani käsi sedämodi `silmä ede, `muidu `päivä - - `paistas eledäst Vai; pane iste ukse ede, muidu ta lεheb `kinni Khk; Ooda ma lähe siia augu ede ehk siis `saame kana käde Kaa; naene tuln saunast parasast ja pand kääd `rindade ette Muh; jöö ede `panta pais Emm; ää topi `eese nina teeste ette ~ vahele Mär; lehmale `pańdi silma ette üks niisuke laud, et ta ei näind `minna Amb; kelle ette sie piaks `puutuma VMr; õige klaassepä tütär, seesäb `valge ette; vars juakseb oudo ette Kod; kui kedagi jala ette jääb, oled kuhe maas Pal; lää tõõśte ette kambertem purjuste `jalgege; turbast ai adra kaala ette Krk; plaat `panti ahju suu ette, ku `leibä küd́seti Nõo; ma `teie rohulist `aida haost karja ti̬i̬ ette Har; [kastekannul] ei˽tule˽torost vesi `vällä, looga`hiit́jä `lätvä˽`sõkla ette Rõu
2. omale kohale või paigale (hrl esiküljel), külge (kinni) pole `eese silma ede `rilli saand Khk; särgi ette `aetse rinna lapid; õle topp torgatse `leitse augu ette Muh; ja sedä (sakilist paela) `aeti noorde meestele särgi `rõnde ette Mar; [äkkel] niisa·ma kui `vankri ette panid aisad Trm; sammetid `pańdi [jaki] `rinde ette kua Lai; riiv käib ukse ette KJn; ta pańd `kardina ka akande ette Nõo; kraań käänetse aami ette San; mi˽`väikene `preili pańd ka jo prośsi rinna ette Har
3. (välj aega) a. enne, eelnevalt, (toimuvast) varem kui tuli suur pöllu `kordamine - - rugide (rukkikülvi) ette Ans; eenaaja ette, siis oli naestel suur särgi `õmlus Kul; tuulispask nagu tuule keerod - - vaest ilma `muutmiste ete Kir; sie oli jõulu ette Kse; `Kapsad `võeti lume ette aeast ää Kei; [lehmal] `lüpsma tulemise ette siis tuleb piim nisasse Ann b. (teat aeg) tagasi kahe `aasta ette oli mul suur õnnetus; ühe nella`kümne `aasta ette Ris; kaheksa`kümne `aasta ette siis tema oli juo ikke, ilus leib KuuK
4. asemel, kellenagi või millenagi siis (alguses) nied kardulid olid nii iad aśjad et nied olid piima ja liha ette [supis] KuuK; ma olin kaheteist`kümme `aastane, jäin sulase ette VMr; [sõrmkindad] kel õlid sõlmed sies, siis sie õli kahe poari kinnaste ette Kad; ma sedä innass ei `arvagi ~ inna ette ei `arva Krk; Vanast reheahjun kütseti kaale kah mes läits kah söögi ette Nõo; arvaśs tu̬u̬d tävve ette Plv || (kellegi, millegi) võrra, väärt, (kellegagi, millegagi) võrdselt, sama palju tieb ikke mihe ette tüed Hlj; See joob `mitme mehe ette; See viab obuse ette (hobusega võrdselt) Han; lehm ei anna mitte kitse ette `piima VJg; mis‿sa padrad või paterdad või vaterdad. need käivad kõik ühe inna ette (on samaväärsed sõnad) Plt
5. tasuks, katteks; vastu, väärtuses keik läks `inna (raha) ette, ega `raisku mend midagi [hülgest] Jõe; kus nad `viĺja `muidu `saivad, `silkude ette vahetasivad Hlj; `kuolis kui sai `käia, siis ikke `tuodi koppika ette `krihvlisi VNg; ei `maksand kedägi, sain `aituma ette `tõise kääst Lüg; kolm `päivä nädälas pidid `mõisale tüöd tegema `rendi ette Jõh; tegid `mõisa `päivi selle (popsikoha) ete Kir; suur tänu sööma ette Ris; kiriku juurest jägati jahu, selle ette käisid karja tied `täitmas HJn; ema `ośtis raha ette ka `piima JJn; ikke pidi et sa lieris olid ikke selle ette `maksma Kad; turu oor laseb kõigiga raha ette Plt; tü̬ü̬ arvati reńdi ette [mõisas] Räp
6. kätte, tegevus- või mõjusfääri; käeulatusse Peremes lükkäs `silgunappa sulase ette; kits ei `anna `püssimehe ette Lüg; Peab ikka vihma ede minema Pöi; kui korikad `välja jätad koi`valge ette, siis oo lapsel koi viga; siis `toodi vars rehalt `valge ette Muh; seda `juhtob ka elo`aeges, et inimene tole ede jεεb Käi; ei tä võta mette `miskid `asja inge ette (ei söö midagi) Mar; panime pääva ette (päikesepaistele) veed `sooja Kse; naelane ahvenas `juhtund not́i ette Vän; `Öeldi `jälle nõnda mõistu [rasedast], nägu laste kõrvade ette ei tahetu lausa `kõike `väĺla `rääkida Hää; vesi ei piä surma`ohvrid õma ette `võtma - - ajab `kalda piäle; si̬i̬ asi tuleb ike ühekõrra - - ilma ette (inimeste teada) Kod; ein `oĺli nii `veike et mitte vikäti ette käsitsi ei akandki KJn; villa kadsad tullive masine alt `vällä ennegu na `ketruse ette lääve Pst; no om küll irmuss, kes laste ette tuld jätäp ehk tikku Puh || hoolele, karjatada ajad oma loomad omigu `väĺlä, karjatse ete Vig; ennembide suur külä kari käis ütte kokku, üte karjusse ette Ran || kõrvu, teada naise jütt läin `viimaks `möisa härra ette Phl; [kaevati] rehepapp viib `viĺla sialt. jutud läin ärra ette Nis; viimaks läin sie asi `keisri ette juo JõeK; kannab kõik ilma inimeste ette KJn
7. (kellegi) poole, lähedusse (jutule, asjaõienduseks jne); kellelegi (rääkima, teatama jne) siis `kutsuti kohe mehed `sinne `kohtu ette VNg; sis saadeti meid arsti ede Ans; ta tulli oma äda mu ette alisema Muh; `lapsi `viidi sõna lugema kiriku ärra ette Kse; [õpetati] ku `kohto ette minevä, siis vaadata `kohtokuĺli `piäle Kod; esi ta kõneless miu ehen, lää tõise ette kõneless et mea kõneli; senikava ku suure koolini pidiv latse ku̬u̬ĺ`meistre ette lugeme mineme Krk; kutsub koolust pääst vi̬i̬l `kohtu ette Nõo; pomisõss `eńde ette Krl; üteĺ, et ku ma lät́si opõtaja ette, siss ma võt́i raamadu `piiu henne siĺmä manu Har || alluvusse `suata `ämmä ette kui ämm on `alles Lüg; siis ma jäi venna ette (teenistusse) Tõs; tulin `võera ette [teenima] PJg
8. pärast, tõttu; (teat) põhjusel; (kellegi, millegi) suhtes (hoolitsema, mõtlema jne) `ennevanast õppetajad palusivad ja lugesivad `kantslist `ilma `süüta `vangide ette Lüg; ega minu ette põle `karta, et ma nurisema akka; mis sa Manni ette `õhkad; kevade `olli `kange külm, siis `olli selle ette `karjumine Muh; küll mul oli `kange irm selle asja ette Ris; nää `vaeva ja jüst oma kõhu ette Juu; selle ette et nad `vasta akkasid pekseti kiriku `pośtis HJn; aga ma sain selle ette õletata et õige `aitas Kad; `ükski vana inimese ette u̬u̬lt ei kanna; suur muretsus selle aśja ette Kod; ommendse päeva ette ärä muretsa Trv; oolitse talve ette kah Krk; temä ommenitse päevä ette ei `mõtle Nõo || jaoks, tarvis noored inimesed põle jõun selle ette muretseda (lapsele riideid enne sündimist) Muh; vahel tüdrikid `üeldässe, vaĺmissab vana aja ette - - ku naesess suab, siis one täl vana aja ette vaĺmisset Kod
9. (saavutuste poolest) mööda, kaugemale virk poiss `koolis, lähäb teeste ette oma õppimistega Mär
10. ise enese ede (päralt) olemine – pole teistega segamini Khk; Nee (vindid) on `eese ede `söuksed vagusi linnud Pöi; üks niesukene nohik miest, enese ette (omaette) ta pusib Sim; käib nagu koi ise enese ette. ei laasu sõnagi Kod
III. prep (ruumiliselt) ettepoole üteldi vanast et, regi lääb ette obest, jõõrastab Nõo

ettem ettem Kuu Kaa Ris, -mb Kuu Hlj VNg Jõh Nõo Räp, g -a Kaa, -ä Kuu Nõo; et́tep Se etem a minu isa - - Kesi`metsas `keige ettemb mies VNg; Mis ettemad sa taga ajad Kaa; aitjumal on ettem ika ko `aiteh Ris; miu mi̬i̬s `olli paĺlu ettemb kui siin ni̬i̬ suure ja rikka peremehe Nõo; ku tii‿i sukugi, siss om et́tep ku halvastõ tiit Se Vrd ette2

iks iks Hel T V(õks, õ̭ks); (lausefoneetiliselt) -ks San Krl Se Lut; (assimilatsioon eelneva vokaaliga) eks, uks jne Vas (tähendusrühmade piirid pole selged)
1. (hrl rõhutavalt, kinnitavalt; mõnikord leksikaalse tähenduseta) just, muidugi, teadagi; küll(ap), vist, ju jne periss jämmest `rõõvast olli tanu ja kirja `aetu, `valge iks Hel; aga kõjo pirru es aa `suitsu. aeva ka iks, aga veedi Nõo; peremi̬i̬s õigass et, noh poisi, riht `puśkma. mehe iks `puśkseva Ote; ma iks tulõ siss; ku‿ks aina˽kokku saavaʔ, om ää kah San; ku targass tahat saiaʔ, sõ̭ss piat iks `oṕma Kan; Peenüt `leibä - - eass sõss tu̬u̬d pidi ka‿ks `mõistma tetäʔ Urv; küsüt tõsõlt, tulõt va? – õks tulõ jah Krl; ta õks tulõ, ta tulõmada ei jääʔ Har; `hernekama um iks eśs, uakama eśs Rõu; um iks imeh küll Plv; tu̬u̬ iks om ijäline inemine Räp; õ̭ks kuna (ikka kunagi) tulõ; `kardohka õks õi taha vihmast suvvõ Se; iks ei uma lat́s; iks üt́s (ükskõik) Lut
2. alati, kogu aeg; üha, muudkui ta käib ütte`viisi `siiä, ja tahab iks miu käest sedä ja toda; võldsil om iks lühikese jäĺe Nõo; ennembä es kuuleki neeru, iks [öeldi] rahu Kam; vesi om saanu sääl `ju̬u̬skma, siss iks kõrd-kõrralt lätt süǵävämbäss [auk, mäeküljes]; su̬u̬ om iks su̬u̬ Ote; taa om nigu `mustlane painass iks ütte `painamist Kan; ilma lät́sive järest iks kuumembass Krl; õks ja õks kõnõlõt tu̬u̬dsamma juttu Har; hädä sünnütäss iks hätä Vas; katõ-talo pini õ̭ks om söömäldäʔ Se
3. siiski, ometi raamatukoolin ma es `käigi, kirjutuss `ku̬u̬li käesi iks kaits `talve ärä Ran; no egass ma onde ilmatoess ei jää, mina ka‿ks koole ärä; nüid om nu̬u̬ kooluva ja mia elä iks Nõo; taal om kõ̭kkõ `kraami, a iks hańgitsass Kan; ma is tiiä `u̬u̬taʔ, taa tuĺl õks Har; nu mi‿sa õ̭ks ti̬i̬t Rõu; mine‿eks, tulgu‿uks Vas; illoss ilm, päiv paist, a iks külm Räp
Vrd ikka

hilja2 `iĺja Lei; `iĺla Lei, `h- Har Rõu Se; `hiĺlä (-ll-) Har Rõu Vas Se Lut(hiĺlä); -`ilja Kuu/h-/ Vai; `illä- San Urv/h-/; `iĺlä- Ote
1. aeglaselt ti̬i̬ virgõmbadõ, mis sa nii `hiĺla ti̬i̬t; tu̬u̬ vana hopõn, tu̬u̬ `hillä lätt nigu täi; `hillä härjäʔ vedävä, `tassa talu eläss Har; ma lää `hillä, jovva‿i imp Se; tassa eläss talo, hiĺlä `veetäseʔ häŕäʔ Lut Vrd iljakult2, ilju
2. tasa, vaikselt tu̬u̬ lätt nii˽`hiĺlä ja kavalusi, et kiä ei kuulõ ei näeʔ Har; `kuuĺja man hõigata‿i õks joht kedäge kõvastõ, õks oldass `hillä Se; `iĺja pa˛at Lei Vrd ilju

hing ing g `iŋŋe, `inge R(h- Kuu), inge hv Hi, L K I, iŋŋe S(h- Phl) JõeK KuuK VJg; ińg Vän hv San, g ińge Kod Pal Ksi; (h)ińg, (h)ing g (h)ińge, -ng- V; eng g `eŋŋe, `enge hv Kuu, RId(n -i VNg Vai, -e Vai), enge ?Rei spor L(-ńg- Mih Khn); eńg g eńge, enge M(eng) Krl, eńge T(g eńgu, -ng- Puh) Lei(j-; eńd) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. (hingatav) õhk a. õhk; gaas Toropill - - puhuti `inge täis Lüg; pudeli `prunti on `liiga `arva, `lasko `enge läbi Vai; pumbitase `toukrile `inge käde mere `pöhja; töömes pudelis iŋŋe all (õhukindlalt) Khk; maki orgiga torgiti makki, et ing `välja `tulli Muh; orika põied `aetasse `inge täis Vig; meri tahab `inge saada, [lahvandusest] aeab `sooja `õhku `väĺla Aud; ing lööb pudeli puńni ää Tor; tema ti̬i̬b `õlle ära ja paneb pudelitesse inge `alla Pal; vaat ei peä `inge; Mõned kuevatasid soolikad ärä, ajasid `inge täis KJn; Küll on õllel `kange ing (gaasisurve) sees SJn; nina `sõ̭õ̭rme om `kinni, mitte `piuksu ei tule `enge `vällä Hls; piip kõvast täus topit, ei anna `enge läbi Krk; õlu peäb eńge all `saisma Puh || fig Tütart oli inge (järelevalve) all oitud, aga na kui linna läks, kohe ukkas oli Han b. sisse- või väljahingatav õhk; hingeõhk Inimene eläb, sis eng käib `sisse ja `vällä Lüg; ing ep taha kenasti läbi `kεia (raske hingata); selle ing piab eluaja `aisma, kis pisiselt lapselt sitta söönd on Khk; `lastel `ööda, et ärge mette sööge mona ilma leivata, ing akkab `aisema Emm; Värskest lihast öeldi, et iŋŋe mekk on sees Käi; `issa meie palve, lued ära nenna et sa mette ei `eńga, `eńge `väĺla‿i lase `minna Aud; ei sua kõnelda. ing tuleb `väĺjä. kõri `kat́ki; kas ta ingegä (söömata) eläb Kod; paha ing käib suust `väĺlä KJn; kel eńg aiseb, ütelts et ni̬i̬ `süäme kõrva lasev läbi mao `luhti Hls; kellel kurgu liṕp `väike, sellel eńg aisess; [surija] tõmmaśs `seäsi `eńge üless poole, `alla poole ei lase suguki, vaaḱs `eńge üless poole Krk; kui sa (rase naine) läät `mü̬ü̬dä [sõnnikuhunnikust], vahit pääle ja `süĺgät, siss latsel eńg aesana - - elu aig alb ais eńgel man; ülesspoole kisub `eńge ~ `õngu - - nigu sureja vai `aige Ran
2. hingamine; hingetõmme hing puhuduksis (hingeldades); Ing `kurgus id Kuu; `eŋŋega puhub rakkule `õhku `sisse; vahel `ummistab `nõnda `eŋŋe `kinni, et `muudku käriseb vaid Lüg; Tuba on suitsu täis, oja ing kinni. Katsu iŋŋest kinni pidada Jäm; paneb iŋŋest `kinni Vll; ing jäeb pakile (ei saa hingata) Muh; ojad `inge tagasi, et äi `inga mette Emm; `Jooksis nenda kut ing `andis Rei; joose nõnna et [ei] saa `inge takkagi (hing kinni) Mar; ing karjub sees [astmahaigel] Kul; eng oo `rindus `kinni Tõs; Poiss akkas `naõrma ning `tõmbas engegä levä tükü `kurku Khn; mool matab inge `piale Pär; inge sees on nii koledasti, matab inge `kinni Ris; painakas - - käis `üesse kohe `tallamas, ei saand `inge edasi ega tagasi (hingata) VMr; siis akas ińg `rohkem `käimä (hingamine muutus kergemaks) Kod; ińg jäi `kurku `kinni Ksi; lämmatav ilm oli palav, nigu inge `piale akkas; [kitsad rangid] `võt́sivad inge obusel `kińni Lai; ing `kińni, ei saa `inge tagasi KJn; taht iĺläksi minnä, enge nõal (hinge kinni pidades); enge `matmise `aiguss (astma); nüüd ta `tõmbass joba viimäst `enge (hakkab surema) Krk; tu̬u̬ kes loeb nikerduse sõnu, piäb `eńge `kinni Ran; engu mat́t `kinni, `astu es `saaki Puh; juuśk nii et hingeldäʔ (hing kinni) Vas; ju̬u̬śk niguʔ hińg rinnost väĺäh Se; hinge kiskuma ~ vedama raskesti hingama; viimseid hingetõmbeid tegema (surija) viab viel `enge edesi tagasi, on juo menemise pääl Lüg; `pouslahis obu vä˛ab `inge Khk; Või ikka `viimaks vädas iŋŋe ää koa (suri) Pöi; kut inimene soreb, veab `inge tagasi, äi saa `sesse änam `luhti vedada Käi; ing on `kinni, kisub `inge PJg; keha on siit paks, siis lõõtsu ja kisu `inge Äks; viab `ińge nigu `paela läbi Ksi; taa (vanamees) ei joua umma `hińge `kisku õiʔ Har; hinge tõmbama 1. (raskesti) hingama; viimseid hingetõmbeid tegema (surija) akkas `enge `tõmmama, edesi ja tagasi. akkab surema Lüg; iŋŋe `tömbamine lihab `raskemaks Ans; `tõmbab `inge, kui ing oo `kinni; `inge takka `tõmbama (lõõtsutama) Mar; `aige `tõmmas `inge viimast `korda Juu; mea tulli ärä, miust jäi ta `enge `tõmbam Krk; [surija] naasi `hinge `tõmbamma Plv; 2. (pisut) puhkama las `tembab vähä `hinge Kuu; obosed `tõmmavad `enge tagasi Lüg; ma‿s saa mette `inge tagasi tömmata Khk; kus sa nii rutto `jälle lähäd `tõmma `inge takka vähä Mar; lase natuke `inge tõmmata [hobusel] Kos; es saa `engegi tagasi tõmmade nõnda `kangest mea joosi Krk; kudass sa sääl `eńge `tõmbat, kui ärrä niidäp oolega i̬i̬n Puh; Istu no ja `tõmba˽sa˽ka veidikenegi `hinge Urv
Vrd hõng
3. fig (puhkepausist, puhkamisest pärast pingutust) mies ise ka tieb `suitsu `põllu pääl. obone `tõukab `enge tagasi Lüg; Sa ei `anna `mulle mitte `inge `mahku; Ma ei õle tänä mitte `inge `mahku saand Jõh; mette‿b saa `inge taga, nii tiius töö Khk; Ka vanade inimeste eest olid jöulud kenad - - sai vähe `inge tagasi lasta Krj; oled käind, siis pörmu `aega `puhkad, vetad `inge taga; Raske töö juures peab vahest inge taha vetma Emm; Nüüd peab küll natust `inge taga vedama, muidu äi `jäksa änam Rei; võtab vahest `inge takka ja akkab otst `peale karima `jälle; joose nõnna, et saa `inge takkagi Mar; `uutkõ veid́okõsõ, `laske `hińge haardaʔ Se; ühe hingega korraga, puhkamata; pidevalt, järjest `juosin kohe ühe `eŋŋega VNg; kaks jaama vahet `söitas `ühte `inge ~ ühe iŋŋega Jäm; räägib ühe iŋŋega `terve jutu εε; virts tömmab ühe iŋŋega ennast täis Khk; paastu `maarjabe omingu pidid ühe iŋŋega pinust `laasta tuppa `tooma, siis sui `leidsid mune Muh; Ma pesi üheingega lounani pesu Han; seĺg on nii valusaks jäänd, ma ühe ingega olin kõveras [kartulivõtul] JJn; ühe ingega `kuanis kohe tuobi täie vett `nahka Kad; ühe ingega `tehtud KJn; ma joosi periss eńgpuhult ulga maad, üte engege Krk
4. elu(avaldus) a. elu, eluvõime, -jõud (inimene, loom) Ing `oieti siess `kuiva `kuorigu ja `lahja vesi`kördi najal; Kas olete jo oma sia ottand `iŋŋeld ärä (tapnud); `Hiŋŋe`vaara (eluohtu) enämb nüüd ei old Kuu; tüö akkab juo `eŋŋe (tervise) `pääle `käimä Lüg; ma võdin oma `iŋŋe pihusse (olin suures hädas) Jõh; siä vihastud oma `eŋŋe siest `vällä Vai; niid ing jähi `sisse (pahandades lapsele, kes sai oma tahtmise) Jäm; see suits vötab iŋŋe εε; pool `inges kala paadist `vöötud Khk; vanaeidel pole iŋŋe `ilpu (elunatukest) sihes olnd Mus; on‿se `inges alles Pöi; surm o ühna suu `juures, a iŋŋe põrmuke (elunatuke) alles sehes; visa kassi `persest ing menema; nii kaua kut mul ihus o `inge, ma täna `teitid; kaks kolm `päeva `piikus iŋŋega ja `surri ää Muh; valvaskala püid peab väga hiŋŋe pεεl (elukardetav) asi olema Phl; `inges pärast pannakse uśs [õnge] `otsa Rid; tä aas `eese `inge `jälle (paranes); tänä akatse neid `ingsid `vällä `tõmbama (sigu tapma) Mar; ega ma teda `inges peast (elusalt) änam `näindki; nutab inge seest `välla ~ nutab `surnuks Mär; Vedelad leeme`lörtsi sai mõne `luśka `inge pidada; `Kange küha `aegas oo kua ing minemas Han; nüid `peetakse inged sees nende `aŕstega Tõs; Angõrjas nda vjõsada engegä Khn; `inges anid; inge vaemuga (elusalt) sain ära [sõjast] PJg; Jusku vaim, et si̬i̬ eng aga vi̬i̬l si̬i̬s seisab; Jalg sureb ära ja käsi sureb ka. Siis jusku sipelgad joosevad, kui ing (liikumisvõime) `jälle `sisse tuleb; pole enge `põrmugi (elunatukest) sehes Hää; kas sa saad vähä ehk `paĺlu [raha] aga ing sa saad ikka sees pidada Ris; maha tapetud ehk `ingest peast `viidud [vasikad] - - turu `peale või `linna Rap; `võt́sin ommiku ühe jänekse ingelt ära (tapsin) JJn; madisepävast tõusevad `inge kõik loomad, kas `kärpsed ehk uśs Tür; me küĺmetsime `paĺlalt nõnna et kas või ing `väĺla siest Koe; ia miel et ing sies (öeld, kui küsitakse naeru põhjust) Iis; kisendä kas ing ihoss jäägu; kisendäs kas ińg (täiest jõust) Kod; jäi ikki vi̬i̬l `inge ~ inge `sisse KJn; [lehm] tapeti ärä viimätse inge mineku aeg Vil; kannatlik kavva eläs ja viletsil visa eńg Trv; ka (kas) engest peräst tõid [sea] Hls; sääl om eng kaalu pääl (elukardetav); ei võta mitti kübent [toitu], enge pidäde; mis tast sitast nõnda kirut (nurud), ega ta mõni enge eläts ei oole; pikken lei maja palame, `paĺle eńge saive `vällä; mõni laits satass maha, om ilma engete tüḱk `aiga Krk; see lämmi leib ja `värske või om meie eńge `tapja Hel; mia rabeli nigu eńg oless `väĺlä `lännu Nõo; visa minekiga hińg seehn Rõu; ku jo [rase] om poolõh aoh, sis üĺdäss: [laps] om jo hińgeh Se || elamine, elu ülespidamine teenib `palja iŋŋe (söögi) eest Khk; `Osta `kuskelt ei saa, `kaarisi inimestel põle, vabrikus tiha‿i saa - - eng päris `kińni Hää b. (taim jm) see puu töuseb veel `inge; lassid `inges (kasvavad) puud pöllu ajaks Khk; ing oo sees, aga edasi ei lähä (viletsast männist) PJg; mud́u põle `inge soand `sisse [pisuhännale] kui pidi inimese verd `andma Kad; puul om eńg [kohe] vällän – lase puul auk `sisse - - ja `peoge `su̬u̬la `sisse Hls; kõŕs om pehme, juśt ku `enge ei ole sehen Krk c. (mitmesuguseis väljendeis) Saõmõ paha engegä (hädavaevu) `laidõ `alla torma`varju Khn; är `pääsi vi̬i̬l kurja ~ poole engege (poolsurnult) Krk; hingega 1. eluga, elus(alt) kut potermańn `paĺjalt ära lihab siis [laeva]mihed aenult iŋŋega `pääsevad; neid (vähke) saab ingega `katla `pandud Jäm; nägi [meest] viimist kord vel iŋŋega Muh; ta tuli tagasi ikka ingega sialt (sõjast) Ris; engege latsek ollu ka joba - - kuus kuud [vana] Hls; 2. (raskest olukorrast, hrl retoorilistes hüüatustes) koes sa iŋŋega lehed, piab `pεεle sii olema Khk; kus sa lähäd oma iho engega Tõs; kus sa iŋŋega pääsed piad elama VJg; vilets on elädä, aga kus sa ikki ingegä lähäd KJn; 3. kiiresti, hoogsalt Mis sa longid, astu engega; Ära viida `aega, asu engega asja `juurde Hää; engel 1. elus `viĺjä `ańti, et sa aga ingel `seisid Kod; [põua ajal kängunud viljast] mis ike engel om, si̬i̬ akkass `viskame [kasvada vihma järel] Krk; 2. (retoorilises hüüatuses) kus sa engel läät – miul ei oole `mintävet aset Krk; poole hingega 1. poolsurnud, -surnult poole iŋŋega `pääses `randa Khk; `Näetsa kui vigaseks [teder] ennast ti̬i̬b, poole iŋŋega naagu oleks olavad `poegade `aegu Krj; pole hiŋŋega vana loom Phl; poole ingega jähi veel Mar; mõrtsukste kähen ollu - - är `pääsi vi̬i̬l poole ~ kurja engege Krk; 2. vaikselt, omaette Räägi väga, mis sa sedasi poole ingega podised KJn; sooja hingega eluga, elusalt `pääsin soja ingega veel `lahti Mar; saeme soja engega `kalda Tõs; sooja ingega `piases viel kääst ää Kos
5. elusolendi, hrl inimese surematu osa; ant ihu, keha `Ennevanast õlivad `valged `vorstid, veri õli ing, seda `süüä ei `tõhtind Jõh; Ihu iŋŋega (täiesti) ukkas Khk; Kui ing akkas ihust ää minema, siis `pöörti inimene seliti Krj; Inimese ing `öötakse `peale surma veel nelikümmend ööd `päeva sii moa peal `rändavad; Kui inimene surema akkand, `tehtud uks `lahti, siis ing soand `välja Pöi; ing ja ihu väriseb sehes Muh; hing on ema ihust juba so `sesse `pandod, aga vaim on hiljem; nee (sandid) palusid `jälle `nende `hingede eest, kis raha `antsid Phl; venelased olid selle viina järele nigu kurat inge järele Noa; eńg ei `minne siiss ukka, kui ihu arida saab (peksust) Mih; inimese ing ei `surrõ Khn; [enesetapja] `Ańdis oma inge kuradil Hää; kalal ei ole `inge, temal on elu sies Ris; vaim käib kodo, aga ing kodo ei käi; kui ing lähäb juuress ärä, siis [inimene] oo `surnud Kod; ega sa `enge omal ei saa, et sa puret Krk; raha rikkus, eńge ukkus Puh; jumala peräld eńg, kurja peräld kondi (ebameeldiva inimese surmast); inimesel om eńg ja eläjäl om eńg Nõo; [puugitegemisel] sünni selle eńge `pääle, kessi `sinnu enne tennu rhvl Kam; sa ikõt nii et ińg lätt iire`mulku (öeld pilkavalt) Urv; eläjäl om toss, inemisel hińg; Opõtaja püünd inemiisi `hinge patust pöördäʔ; poiśs oĺl vällä˽kooluʔ, hińg hiire `urgu, toss tuhatõrikõistõ lännüʔ Har; imä õ̭ńniśt minno iho ja hińge poolõst Rõu; ĺätt `põrguhe kõ̭õ̭ iho hingegaʔ Vas; mi timä hingega `jeie üteh ja `seie (öeld kaotsi läinust); jummaĺ anna tälle `tu̬u̬hhu `ilma hinge ette (hingerahu); koes‿sa uma hingega `läädeʔ, patu`kuurma (patukott); last hoia˽ku `hińge (väga), a raputa ku `uibot Se; ku ińemin kuolõss, sõss jeng lätt muidõ `jeńgi munu Lei; kolʔ `päivä vahḱ hińg havva man; [surnust rääkides öeld alati enne või pärast nime] hing jumala `peŕrä; hüä hing lätt `taivalõ; luuʔ koolõsõʔ, a hińg koolõ‿iʔ; [hingedeajal] pallõldass `hińgi iist jumalalõ Lut; hinge mäletama ~ pärima ~ ülendama (õigeusu kombe järgi) surnut mälestama ja õnnistama `tarvis `lassa oppetajal `surne `enge ülendä Vai; jumal ülendagu tä `inge ning alandagu tä pattu Khk; inge ülendus (surnu mälestuspalve kirikus) Pal; jumal ülentegu esi temä `enge Hls; `keŕksänt peränd [surnu] eńge jumalale; `ütle jumala peräld miu suguvõsa eńg, ülendä suguvõsa `eńge, siss jääp pilli`puhkmine vakka [kõrvas]; ku kõru aap `pilli, siss ülendädäss surnu `eńge Nõo; seh no sullõ seo, siss sa ülendät ka ta `heńge (öeld päranduse jagamisel) Rõu; kas kadonu hing ärʔ om peritüʔ (surnu nimi kirikus teatatud); hinge perimine ~ peritsemine (2–3 kuud pärast matust) Plv; `hińgi mälehtedäss; kuvvõ nädäle `aigo `ku̬u̬ĺja umadseʔ õks `andva˽määnest `ku̬u̬ĺja `kraame määńtselle läsile naisilõ `hińge üleńdädä ja sandõlõ andass jah; [ema] pääle kerigo ao lõiḱ muna neläst`kümnest raasakõsõst ja jagi sandõlõ puja `hinge mälehtädäʔ; jumalõ peri hińg täl, timä om `ku̬u̬luʔ Se
6. fig (millestki kesksest või olulisest) a. (inimesele elutähtsast) See asi keis mul otse ööda, oort iŋŋepöhast läbi Kaa; [palderjani] Juurel on nii vahe erk ais et käib oort iŋŋest läbi Pöi; nüid viśt lää eńg laiali, kõtt om tühi; [lapsel] `väikest viga midägi om, sõss rü̬ü̬ḱ nindagu eńg laiali Krk; eńg nii tühi, et vahi `persest `siśse, am̀ba paestava (söömata inimesest) Ran; hińgega `kauplõmma (liigkasu võtma) Se; hinge alla ~ ette ~ sisse, hingele panema ~ võtma jne; hinge all olema sööma; jooma ei oda (`viina) `hiŋŋe sise Kuu; `Viskas kõik kalad `inge `alle Lüg; Küll sel õli juba asunik `inge all Jõh; ta‿b vöta [toidu]raasustkid iŋŋele Khk; Ma pole `meskid iŋŋe ligi vötnd Mus; Pane see (õlu, viin) oort iŋŋe `alla Pöi; ei tä võta mette `miskid `asja inge ette Mar; muud `asja mette [raasugi] `toitu enge ette ei taha Tõs; Miul ei lää si̬i̬ sü̬ü̬k eńge `sisse ka mitte Hls; lassi `piimä ja karbi võid ma oma enge `sissi ei võta; miu eńg es võta tat (vastumeelset toitu) `vastu Krk; `aige ei maedsa, ei võta eńge `siśsegi midägi Ran; Heedä hinge ala (öeld viinajoomisel) Räp; hinge seest sööma ~ võtma kiusama, tüütama Vana`eide `lorbutamine süöb `iŋŋe siest Kuu; Noored söid vanadel inge seest εε Emm; sa võtad mo inge seest `vällä `eese riioga Mar b. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm Pajud kasuvad `seikste nögude vesiste maade peel - - Vesi on ikka paju ing Kaa; tä (lõng) oo mõnest kohast nii peenike, et põle `ingegi sees Mar; küll aga `ketrab peenikse [lõnga]. ära ikki `enge `väĺla võta Hää; mehil o nagu ing, tubak ja viin Kod; obone oli minu ing kohe. taĺlitasin ala neid Plt c. korrasolek; töökorda panek; tegutsemishoog Eit saa ega saa `tüöle `hinge sise Kuu; tuuligul on ing `välja minemas (laguneb); p‿saa piibule `inge `sisse (tõmbama); ma‿b saa obusele `inge `sisse (korralikult tööle või sõitma); p‿saa rakule `inge `sisse (korralikult valmis tehtud) Khk; torupill `mud‿kui `üidis, ma `tõmmasi tale ikke koa `inge `sisse küll Aud; ta ei saand `kangalle `inge `sisse (ei osanud kududa) VMr; Tuulikuid põle vist rohkem kui veel kahel on ing sees Trm; Mina `esti ei osand [võid] tehä, siis isä lõi inge `sisse. Temä osas nii `järsku üles-`alla `lüiä männäga, siis ku̬u̬r võttis kohe inge `sisse ja läks ruttu kokku KJn; tulel om eńg `vällä lännu, ärä `kistunu; puhass engege tuli `palli ümmer (lõi kõvasti välku) Krk
7. fig (viletsast või põdurast olendist) a. (väga kõhnast või viletsast olendist) `eŋŋe ei vie `kiegi (normiks ei võeta kõhna siga) Lüg; muku sai si̬i̬ ing ärä räesätud (lahjana tapetud); nägid et, muku ińg (väga lahja) õli sul talleke, tagasi tuada Kod; mis sa `seantse surmak ti̬i̬t, `paĺlalt si̬i̬ kuri eńg luie vahel sehen; Kadri om ka nõnda är kadun (kõhnaks jäänud), et paĺlass eng vi̬i̬l Krk; Niguʔ hingetsänk (pikk ja kõhn inimene) Vas b. (väga vaesest või tühisest inimesest) `Andas `krundi ära - - Pärast vahi et omal ing `paelaga `kaelas IisR; taal pole muud kut türa ning tühi ing Khk; Sool pole muud kui süda, saba ja soe ing Rei; se mees põle muud kui tühi ing ja türä taga Juu; mes suss tappa! tühi ing, suala tüńn ja vana pindsakutükk Kod; kehväl ike [muud ei ole] ku ihu ja eńg Hls; vana inimesel ei ole mitte ku midägi, `paĺlald ihu ja eńg Puh; nii jumalõpaĺlass, tel ei olõ mitte medägi muud ku hing ja `hammõ rüpp Har; Esiʔ um hińg nööriga kaalan, a˽`tõisi um virk nägemä Rõu; hing langagaʔ kaalah (täiesti vaene) Vas; Ei olõ muud ku titt ja hing Räp; täl mudgu paĺass hińg; hińg om śeeh, silmä pääh, muud olõ õi täl midägi Se c. (kehva tervisega; väga haige, suremas) Omal ing `uule tukkames, aga viel `vannub `kurja Kuu; veda juo kolm samu `henge `niidiga taga ja ka veel `uhke ike VNg; sene eng on `justku `niidi `õtsas Lüg; nii vilets, mis ing löŋŋaga `kaelas; `umbest ing on `kontide vahel veel, nii `otsas `aige Khk; kõik peab `jääma maha kui ing o keele peal Muh; Ing niidiga `kaelas, sitaauk nööriga `seĺgas Han; ing piiksub vel `kontide vahel, see sureb varsi; mis sa teed ing ja elad (viletsa tervisega) Vän; Eng niidiga ~ `viltse lõngaga `kaelas ~ eng minekul Hää; kakestab üksinda `paĺke `tõsta nõnda et ing lõngaga kaalas Saa; ing `niiti pidi sies; ing paelaga `kaelas Kad; ing ripub niidi õtsas Iis; kõńd tõine, juśt ku eng oless londige kaalan ollu ~ londige näpu otsan; mis sa `seantse surmak ti̬i̬t, `paĺlalt si̬i̬ kuri eńg luie vahel sehen; nõnda `aige ja ärä lõppenu, eng liigub kurja luude vahel vi̬i̬l; si̬i̬ kuri eng paĺt keele perä pääl vi̬i̬l Krk; eńg om täl niidiga kaalan, aga muku eläb; mes mä elä, eńg om `persega `riibu, `mõtli et ma ärä koole Nõo; Esiʔ um hińg niidiga jo˽kaalan, a udi vi̬i̬l tü̬ü̬d tetäʔ Rõu; hińg nööräga kaalah Plv; hinge heitma surema minu `sõprad on kõik juo `enge `eitaned Lüg; Eile omiku `eitis iŋŋe ää Pöi; lehm raband `jalga ja eitnd `inge LNg; tema tuld tüölt kojo ja eit `inge Kad; `tuńdi kaks on `aega kui eit́ `inge Kod; eits `enge Hls; tõist last kabelin `matse, tõene kotun `eitse eńge Nõo; [hobune] hiit́ hinge sial är, `pillu `maahha; `hirmu ar, õt `tahtse hińge `väĺlä `heitäʔ Se; hinge vaakuma 1. pikalt põdema; suremas olema Õli juba `inge `vaakumas, aga ärä `püäräs (sai terveks) Jõh; [inimene, loom] vaagub eese `inge, ei tä sure ega elä Mar; Lehm sõi vist `naelu `sisse, nüid vaagub `inge Han; si̬i̬ one juba `inge `vuakman Kod; ammu joba vaagup `enge Krk; vana pernańe `vaakse `eńge San; 2. u majanduslikult alla käima Mõni kolloo·ś vaagub kua `inge Han; hinge (välja) viskama surema, kärvama kuer `viskas `enge `vällä Lüg; enge juba `väĺla `viskanu Hää; üks nuare ärrä (oiniktall) one ärä inge visanud Kod; kevädi pidi kaśs inge `väĺlä `viskama KJn; [laadal hobune] iluss ku lihamägi, ku kodu saave, `viskab enge Krk d. (väsimusest; suurest pingutusest) eng oli kohe `kontide vahel `ninda `niidin `eina ärä VNg; Kas vai rukki`leikuss, päiv palav, ing `ambas, oi küll sai `auvet; Sai `tulla `ommiku `mõisast `reielt, ing niidiga `kaulas, ei `sõisand jalal Lüg; `juokseb `ninda et eng `ambas Jõh; `Juoksime `nindat `irmus, ing oli `paelaga `kaelas IisR; `lintsi nenda mis ihu ing kisendas sees Khk; karjob ühnä inge põhast (kõigest jõust) ja röögib Mar; Kus poiss lidus lõõtsutades, vata et eng paelaga `kaelas; Ing niidiga kaelas, ingeldab - - nägu tü̬ü̬ `raske või joosuga tuleb Hää; kui kiire töö - - siis tehasse nii et ing `ambus Lai; et hing armas sees kõigest jõust siis ta `panni naa `lingama et ing armas sihes Muh; Joose naa‿t ing armas sees Lih; Suure `tü̬ü̬ga `tõmma nii et eng armas si̬i̬s Hää
8. (surnu) vaim a. vaimolend, kummitus sedä (kuusikut) `kartas `enne igä mies nagu `enge Lüg; Kui `inged tulevad (hingedeajal)`riega, siis tuleb pikk ja külm kevade, kui `vankriga, siis soe ja varane kevade Jõh; `ingede pää oli `talve olnd, siis oli `pandud `ingedele pudru Khk; neli nädält sedä `enge `aiga om. võet `engi `vastu; pimme udsu, sõss enge tulev `taevast; enge tuleku päeväl olli viit `süvvä engedel ja mineku päeväl kah. enge saadeti ärä, tapeti siis üits lu̬u̬m, kas kana või; ma oodi tat (teda) ku `enge, es tule‿s tule Krk; keedetu `paksu jahu `putru, `pantu või `siĺmä, siss `viidu tareotsa pääle `engile `süvvä Puh; eńge siss teǵevät toda `ilma alvass – ku na ulguva Kam; pulkšti (kella) katõ`teiš́šüme `aigu `üöse jengeʔ `ḱäülese maa päl, t́egeva taad ež́ tü̬ü̬d, mia t́ekki jelleden Lei; hingeʔ lastass `täämbä (hingedepäeval) vallalõ puolõst üüst puolõni päväni Lut || hingedeaeg Mihkle päeväst üits nädäl `eńgi, eńgist nädal märti Trv b. vaimuks maskeeritud inimene (hingedeajal) ku ma nu̬u̬r oli, siss ma käüsi ka engen. enge käüsiv vagaviisi - - mõnel olli piĺl man, mäńgs kannelt - - `laulsiv iki: enge omma siiä saanu. `antke `engil ańnakiida, `antke `engil kanaliha, `katske karaskiida. kui ei ole aniliha, siss `antke `engil sia `ändä; `võtsiv `enge aja `algusen, üits kolm `õhtud käüsiv - - mõni pańd kirmi suu ette. `ütliv iki: lääme nüüd enges; enge es tandsi, käüsiv üte mant tõise manu, [tahtsid] iki: käkki, karaskid ja liha Pst
9. elusolend a. inimene või loom, hingeline Üks väsümädü ing tämä oli; iga ing toi kolm-neli `tündri `silku `kaasa `palgaks [kalapüügilt Soomes] Kuu; küll on mones `vallas pali `vaisi `engesi Vai; mis sa `piinad `ilma `süüta `inge Khk; `Mihklipää `laupa `öhta siis karjased `otsisid ja ajasid veel `viimpse kui looma iŋŋe metsast koju Krj; Piikund ing (väsinud, nälginud, poolhaige inimene) Pöi; Mis teised ütlest seda ta tegi - - oli üks saamata ing Emm; oo sool `põrsa ing maeas, põle sool `nälga `karta Mar; Või säl sõjas neid `engi vähe `otsa saab Hää; kõik viimane kui ing (inimene) oli kadund Juu; siis käind külas `õmblemas kus põle mieste `ingegi old JMd; `ükski ing ei tiand aimata VMr; minä tulin kõege `enne. `tõisi ei õle mitte `inge Kod; miul ei ole elävet `enge kodun; üit́s `eńgig ei liigu (väga vaikne) Krk; ma ole õnnetu eńg, ei ole omakest Hel; turbavva, kammar om pääle kasunu, ku pääle läät olet kadunu eńg Nõo; ta oĺl siss ärä lännüʔ kotust ilma hinge `ti̬i̬dmäldä Har; ka taal hingel (joodikul) püsü üi midägi; kotoh olõ õi ütte jumalõ `hingegiʔ Se; meele (meile) katõlõ hingele saa viländ Lut || (hrl kiriku- või usklike terminoloogias) `Nõrkend ing (vähese aruga) Lüg; ära kadund (patune) ing Jäm; üks ära valitsedud ing Emm; ärgand inged, kis akkavad jumalad paluma Los; äratud inged Plt; patanõ ińg Krl; nu̬u̬ omma kõiḱ `õnsa hingeʔ, kiä `taivadõ saavaʔ Har; riš́tit (j)eńg Lei b arvestusühik (elusolendite, hrl inimeste loendamisel, maajagamisel, maksude määramisel) `eŋŋede vili õli sääl (magasiaidas), mehe`eŋŋe pääld õli juo ikke kuli rukkid `sisse `kasvand Lüg; kui `palju neid inimese `ingesi teil on? viis `inge peret Vai; `veisid viis `inge `lautas Khk; `kirkonna iŋŋed (kihelkonna inimesed) Jäm; vallamaks oo viis sada iŋŋe pealt Muh; meite kihelkonnas kolmsada `inge Emm; `ingede kirjudus (rahvaloendus) Rei; kolmteist `ingsid kano Mar; kas ingete järele on neid (koolilapsi) pailu Var; No `metmes `enges (mitu) sul‿s neid (sigu) on Tõs; metu `lamma `inge sa ületalve jätad Aud; kodu `kasvasin, oli `kümme `inge pere JJn; vallan eläb kolmtuhat `ińge; pere õli kaheksa `vaimu – `inge Kod; viie inge `pääle saab viis kilu `suhkurt Vil; engede mass pannass engede `pääle Hls; meil iga `aasta piät vallavalitsuse kätte engede aru [viima], kui paĺlu `eńgi sul sel `aastal talun om Hel; egäl eńgel `olli viisteistkümme vakamaad. kutsuti Kääni eńge Nõo; inemiisi `loeti õks hinge `kaupa, eläjeid `loeti tossu `kaupa Har; suuŕ kruńt nelä hinge maa Se; nääd́e hinge pääle (nimele) Kra || fig `meskesed suured pühäd. kolm `inge (päeva) peräkuta Kod
10. inimese sisemine olemus a. sisemaailm; sisetunne, südametunnistus; teadmus Ei sen mihe inge uks `naljald irvagille lähe (ei avalda oma saladusi); `kuidagi on nie sügüsü `ehtud ka nii sügävälle igä `hinge vajund Kuu; sedä (maagilist rohtu) piab `andama `ninda et tämä eng ei tia Lüg; ing kiheles sihes (mingi mõte ei andnud rahu); oo sul midagi iŋŋe `teatavas Muh; Joudnd seda ingest (iial osanud) arvata Emm; Mo ing-vaim on sellest asjast küll `lahti Rei; mo emä ei võind [teda] inge all (üldse) näha Kir; Oleks ma engest või vaimust seda `täädnu; Mis ta eng ja vaim küll `mõtles, ku ta `seukse pääteu ära tegi Hää; jäta mu ing rahule, kuradi naakmańn Sim; õleks ma seda ingest tiand ~ õleks mu ing seda tiand Iis; ma ei saĺli teda inge `sisse (üldse mitte) Trm; ilma inge `tiädmätä saen äbi Kod; ta tahap rahu saia, et eńg ütel pu̬u̬l om; ma es või engest arvade, ega mõtest mõtelte, et miul `seante küläline tulli; miul es tule engest (sugugi) `mi̬i̬li Krk; miä es tiiä eńgestki Nõo; võit kõ̭nõlda nii paĺlö kui hing himostass Kan; ku˽hińg `haigõ om, siss om hingel halu; ma is tiiä tu̬u̬st aśjast medägi, mu˽hińg om tu̬u̬st vaga Har; Taal naa˽hińgeaasaʔ umma˽lõdvaʔ (kergeusklikust) Rõu; mi̬i̬śs tiiä äi˽hińgegagiʔ, mia naańõ tah kammandass Vas; sul inäp `hińge ka olõ‿i seeh, ar olt uma hińge `andnuʔ, õt hooli‿i tõisist sukugiʔ; kost saʔ mu hinge `sisse tiiät; sa kui `hińge kaalut (usutled), sa usu‿i tõist; proosta kõ̭nõlõss perämätsest hingest kõ̭õ̭ `vällä Se b. (meelepahast, vihastamisest) täis `iŋŋega (vihasena) Hlj; ing täis sappi Lüg; siis olid mehed `inge täis teise `pεεle; tegi mo iŋŋe nii täis Khk; Mees aes selged möga suust välja ja siis mool ing kerkis Emm; aga mo ing `kerkis sees Mar; aga mo ing oo täis ta `peale Mär; Vaname ing karand täis Kei; mis ei `meeldi, si̬i̬ aab üsna ińge täis Pal; eńg saa ~ lää täis Trv; eńg läits täis, vihast Ran; [tal] Karaśs hińg `hirmsahe viha täüś Rõu; timäl siss lät́s jo hińg `väega tävvess Vas; hinge all 1. enda teada; südametunnistusel tämä piab oma `tieda, piäb oma `eŋŋe all sedä `asja Lüg; eńge all mul ei ole saladust Ran; 2. varuks, omanduses olõ õi `tingä hinge all Vas; ar˽kõ̭õ̭ and mis hinge all om õnõ Se; hinge peal(e) ~ pealt 1. enda teada; mureks; südametunnistusel(e), -tunnistuselt `Räegi ära `inge pialt, läheb `kergemast IisR; see‿b jöva midagid oma iŋŋe pεεl pidada; komveki kot́t kipitses taal iŋŋe pεεl Khk; tä (tema surm) läks teise inge `peale Mar; sel on inge peal pakil kedagi Jür; kiḱk na kõnelev mul ärä enge päält puha Krk; mia ei naka enämb vanan `endä eńge pääle `võĺtsma Nõo; `jäie esi `haigõss - - mul oĺl siss pu̬u̬ĺ [kudumata] sukka hinge pääl Har; timä ar tuńnistass kõ̭õ̭ uma eho-hinge päält Se; 2. varuks, omanduses mul ei oole `sentigi enge pääl Krk; hinge peale käima süüdistama; kiusama; vihale ärritama käib `iŋŋe `pääle (ajab vihale) Hlj; tä köib mo inge piäle, `kiusab mind Tõs; si̬i̬ käup miul periss enge pääl, ku tõine miut `sõimass Krk; hinge `pääle `käümä (süüdistama) Vas; hinge taga ~ taha ~ tagant 1. enda teada; südametunnistusel(e), -tunnistuselt Minu enge taga `seukest `aśsa ei ole, et ma `vargil läheks Hää; see asi kipitäs `piäle inge taga Juu; no pajata `välja mis sul inge taga on Kad; ei olõ midägi hinge takah (südame pääl) Vas; 2. varuks, omanduses(t) Pole `iŋŋe taga punast `krossigi; `Viimase kobikani `ansin `iŋŋe tagant `väljä Kuu; killel pole `miigid sugust iŋŋe taga, selle kääst pole `maksusid ka vötta Khk; mitte vilja ega toidu ivakest põle enam inge taga Mär; viimane `kopkas inge taga Kos; nad norisid viimase peńni inge tagant `väĺla Sim; tämäl ei õle inge taga `seńti raha, ei tükki `leibä Kod; [ta] Annass või eńge tagat ärä Trv; eńge taga ta ei piä `endäl, nii `elde Ran; `Väega˽`helde `käegaʔ, tiä `andsõ kas vai viimädse hińge takast ärʔ Urv; mul ei olõ mitte medägi hinge takan süüäʔ Har; Jätä‿iʔ hinge taadõge (mangub kõik kätte) Räp
11. iseloom; tugev tahe; visadus on sel ka `inge seda `valmis teha Hlj; `valju `eŋŋega obone Lüg; Ise pisike, aga ing on ikka nii suur (väikesest ja väga tigedast koerast) Mus; ergu engega, see‿i seesa pudelis ka vakka Aud; Ma oma enge ja vaimu poolest ju ti̬i̬ks, aga ma‿i saa Hää; si̬i̬ om üit́s ää engege inimene, eläve vaimuge Krk; väegä visa eńgega, ei jätä enne `järgi, kui ärä om tettu; siss ollit nu̬u̬r, eläv eńg seen Ran; taa (viin) võtt iho`tervüse ni hińge rikk Vas; hingele (südamelt) om hüä ineminõ; pehme˽ki̬i̬ĺ pett, hää hińg and Se; elust ~ ihust (ja) ~ hingest, hingest südamest, hingega, ihu (ja) hingega, ihul(t) hingel(t) jne kõigest väest; innukalt, agaralt Ei ole parada `meeste `korval `soudajes, ku pead elust hingest igä `tembama Kuu; ühe tüö `küljes ole ihu ja `eŋŋega, et sais `valmis VNg; tegi kõhe tüöd ihu `eŋŋe puold Lüg; `jooskes keigest iŋŋest äga äi äs jöva Khk; `Mõisnikkude `vastu ta oli kõigest iŋŋest Pöi; seda õlut `aetse õte iŋŋega takka Muh; on aśsa `juures ihu ja ingega, süle ja seĺlaga Tor; tämä tast iho ingegä mennä; mina saen `vandu iho-enge pualess (kõvasti vanduda) Kod; tegi kõigest ihust ja ingest ~ ihu ja ingega Lai; ta on ihul-ingel sääl `juures KJn; ihuld engeld püünäb tüdrukut; ma avitess kige ihu ja hingege tedä Trv; ta püünäp nindagu ihust ja engest; sellel ma os lännu, ihul engel (meeleldi) Krk; püis kogu eńgest, aga es jõvva; me nüpeldäme kõegest ihust ja eńgest ärräle `jäŕgi Ran; temä ois Juhani poole kõ̭ige ihu ja eńgega Nõo; ma‿less ihust ja eńgest tullu sinnu `kaema Rõn; `tahtsõ ka perremihe pojalõ [naiseks saada], teḱk tu̬u̬d tü̬ü̬d `vaesõkõnõ kõ̭gõ ihu-hingega Har; timä `väega taht, umast ehost-hingest; kõ̭õ̭st hingest-`süämest `väega himostass; tü̬ü̬d tege hingest ni `süämest; hingest `süämest tä ikk `väega Se | timä perämätse hingega vi̬i̬l haard tetäʔ vai püüdäʔ, perämätsest hingest haard tetäʔ Se
12. midagi väikest või õhukest, kübe, raas; (eitavas lauses) sugugi, üldse mitte `naarid `kasvasid nönda suured, mineva sui‿s saa mette `inge ka; pole söö `ingesid `liitis Khk; Tedremadar on `söuke pisike peenike rohu ing; Nee mõned männi ja kase iŋŋed mis seal (rabas) on nee‿b kasu puuks koa Pöi; ei taha teisega `reaki, mitte iŋŋe sõna‿p lausu Muh; suhkurt andass väga inge`ohtu (vähe) Kir; sa `tohtind `ingegi ütelda Vig; nied ühed enged (ühed ainsad) tal olidki, uiõd ljõnna `riided Khn; akkasin `vaatama kas on pluomi `inge peal ka Ris; ei õle `üste sõrmusse `inge minu majan; minä ei õle ühelegi `inge `annud (kõnelnud), aga jutt oo väĺjän Kod; nagu rida läks [puravikke] - - aga nüid, mitte üks ing Äks; nii lambi laasi ei pia mitti `enge (purunevad kergesti) Krk || (võrdlustes) Nii peeniksed naelad just kut iŋŋed Pöi; Minu [kedratud] lõng `oĺli ikki peenike ku ing Hää; [peenike koelõng] nagu üks ing `sisse kududa HJn; sõgelased on ühed ullud – üsku ing ise, pienike Sim; mõni kirp nagu ińg. tiĺlokene nõnnagu ińg Kod; lõng on peenikene nii ku üks ing Ksi
13. ujupõis kala ing. `niisuke ele rakk kala kohus VNg; kala iŋŋeks kutsutess `säinasel keige `rohkem. iŋŋed kahe jätkuga; Kui kala puhastad ning kala ing viŋŋub, siis saab kala veel Khk; avi ing käib `mööda seĺg`roodo; torsal on suur petk hing sees. `leika peege `katki, hing toleb `välja Phl; kala ing, mis selgroo `külges on Rid
14. (hüüatustes) a. (retoorilistes hüüatustes või küsimustes) appud `piimä ja `suolast `kammilast `korva ja, `leibä ja, mes sa viel ing `nouad Kuu; kus sa eng lähäd. õled mul näppis Lüg; No mis‿sa ing oleks `kostand, kut äkist oleks immu tulnd ületsitpidi `minna Ans; Kus ta `vaene ing `sõukse ilmaga lihab Pöi; kus `silda põle, `sinna ikke pannasse jalabud `piale. kuda sa ing ikke üle saad Kad; oh ing alassa küll, si̬i̬ mi̬i̬s on ukan Kod; kohe sa eńg lääd Trv; oi armassińg, na˽saluvõ valusdõ San; Vanast ummõldi, mõtlõ˽hing kõ̭iḱ `käegaʔ Urv; Kui sa˽kulla hińg pant toolõ tiĺlu latsõkõsõlõ˽`kahrõ `rõiva `ümbre Rõu; no mis sa, hińg, `mõtlõt ka, õt nii tiit Se || (viinajoomisel) Hing alt, uputus tuleb Trm; Hińg hoiaʔ, huputuss tulõ Räp b. (kirumis- või sõimusõnana) `saadana ing, elu on jo `sellest `saate täis tema `pääle Hlj; Ah sa katkend ing; Oh sa arg ing, või pole `julgend `ööse `surnuaja juurest läbi `tulla; Poiss kuri ing `toetas tagant `aknast ennast `sisse Pöi; oh sa `põrgu ing Tõs; kurat su iŋŋe `sisse JõeK; katsu et sa va `prohvuse ing siit minema suad JMd; oh sa `saadlase eńg Ran; `ossa koradi eńg, kos‿sa lähät Nõo; oh sa kuradi `saadani iho hing, `ütless muni kiä `hirmsahe vannuss Plv; kurat, vehmer lät́s `kat́ski, ah sa hing Se
15. Vähis`iŋŋes (hingpakkis) ruttasin kogu tie Kuu; mes sa õled siäl masina all? surma ing (surmale määratud) Kod

istumise|töö istudes tehtav töö mul on ea `istumese töö Juu; ku näpu vahel ti̬i̬t või kuat, või `õmlet, si̬i̬ om `istmis tü̬ü̬; kudamin ja `keträmin om `istmise tü̬ü̬ Krk; kińgsepä ja rätsepä, naa omma mõlõmba `istmise tüü pääl Har Vrd istutöö

jaoks jaoks (jauks) Kuu Hlj Krj Muh LäPõ Vän Hää Ris HMd Pil; jaoss (jauss) LäLõ spor Pä, Kod KJn Vil eL; jaos (jaus) Kse spor Pä, KJn SJn Kõp Vil Krk Har; jäuks (jäoks) Jõe Sa Muh Emm Rei Rid ?Lih Ha Jä Kad Plt; jäuss Lih, jäus Mar Kse Han
1. [millegi] otstarbeks; [kellegi, millegi] tarvis; millekski `piima jäuks olid vanasti `astjad Jõe; sie `määrus old sen jauks `annetud et `palju old juo tule`kahjusi Kuu; pani keik asjad reisi jäuks `valmis Jäm; suur inimine lapse jäuks kodu Khk; ma tegi kirgu jaoks kenad pätid; see loom o tapu jaoks; nüid o puid tänase jaoks küll Muh; `tehke mo jaoks koa `ruumi Mar; meil oli `piske pada kohe keedu jäuks Lih; mõis `ańdis talumajade ehituse jäuks materjoà·li Kos; mea `ańtsin pu˛eale pidämese jaoss sinnä kaks `lehmä KJn; ni̬i̬d karva `pastlad oĺlid siss kah talve jaos Vil; üte kördi jaoss om [riiet] Krk; täl egä sõrme jaoss `peigmi̬i̬s Ran; ni̬i̬ puu om mul palutamise jaoss Nõo; mis jaoss toda tiit Plv
2. [kellegi] hooleks, mureks; [kellegi] talitada, hoolitseda; [kellegi] päralt see elu on nii tuule jäuks – `varju pole `kuskilt; vanad jähid poja jäuks `sööta ning matta Khk; ilma laaned olid puhas jäuks. [loomad] keisid keik metsad läbi Kaa; kui sa vööraste jauks jääd, küll se `raske asi on Krj; ma olin `lambrine ja siad ka olid `meite jäuks; kesse jäuks nee öunapuud nüid on koa Vll; See on ka vana inimese `nuhtlus, kolm pisikest last jäuks Pöi; suur vald jaoks, kelle `tahtmest sa jõvad teha; [pulmades pruudil] see üks poiss või mees, kes taal `olli siis jäoks, see tansitas siis nooriku ää; nee külad mis päris `mõisa jaoks (s.t pärusmõisale kuuluvad) `ollid, köesid `möisas `renti `maksmas Muh; neli `lehma oli mo jäuks `lüpsa seal Rei; põle sii `keegi `paergo elma jaoks (s.t igaühel on peavari) Mar; sel on jalad `otsas, neli `aastad on `voodi jaoks HMd
3. [kellegi, millegi] kohta, peale, pealt sada `marka meeste ning viiskümend `marka naiste jäuks (s.t 100 marka mehe ja 50 marka naise pealt) Khk
Vrd jaose, jaost

*joopatama da-inf joopataʔ kõhklema, kohmitsema joopatass: minnäʔ vai olõ‿õi minnäʔ; milles sä joopatat; mis tah joopataʔ, kui ti̬i̬t sis ti̬i̬ Se

joul n `joulu VNg Vai; g joulu SaLä Emm Rei Han Ris JõeK Ote Krl Har Se, `joulu Jõe Kuu Hlj VNg Vai Jäm Ans Hi(`joulo- Phl), juulo Vas sag pl
1. = jõul(ud) `joulude järel on kaepäev Jõe; `ennemb `aesta `lehmättä kui `joulud `ilma `muiatta; `joulust jo mies johugi saab; sia pää `keideti `joulul; Siis oli varestel, kajakujel ja `tiirujel vast `joulud, kidu `süüä `tarbesa; siis ühe`korra `joulun `läksimme `tantsusse Kuu; nelibül on kase pühä, `joulul on `kuuse pühä Vai; `joulu emabä (3. jõulupühajärgne päev) Ans; Toomas toores mees toob joulud, Andres ous mees annab joulud, Nuut liivapulk viib joulud Emm; `joulust oli kuus nädald `küindlabäse, `mihklist kuus `marti, mardist kuus `joulusse Rei; joulu olli vanast taĺsipühäʔ Krl; jõulu jõuluajal – Vai Phl se `joulu olivad vast `pulmad Vai; vanad jõulud jõuluaeg vana kalendri järgi vana joulu `oĺli kat́s nädälit perän Har; uus jõul uusaasta uus `aasta one `uued `joulud VNg; kesknädälä oli uus `joulu Vai; vastsed jõulud jõuluaeg uue kalendri järgi noʔ omma jouluʔ kat́s nädälit varatsõpa ku vanast, nu̬u̬ omma `vahtsõ jouluʔ Har || kolmekuningapäev `kolmekuninga one `kolmandad `joulud VNg || küünlapäev sie oli `küündläjoul, `viimine joul Kuu
2. jõuludega seotud asi v ettevõtmine `roodest sai `tehtud, kutsuti `joulud, panime löŋŋaga lage, nee rippusid siis renni kohas Jäm; peremees töi vihu ukse taha, siis küsiti: kauaks töid joulud Mus; `taĺsi pühi tegevä `joulu – kuusõ ilostasõ arʔ; joul ommõgi śjo kuuś; kunas ti joulu tiit́, kas perämätse pühi vai Se

julgõndama julgõndama Urv Vas Se halvasti tegema, pusima, jändama; segi ajama, ära rikkuma; mõttetusi kõnelema julgõndas `tüüga; julgõndase inne, ei tiiʔ midägi Urv; Nakkas juttu julgõndama, kuuldõh kõrvaʔ väsüse Vas; tiit siss tii kõ̭rralikult, massa‿i· julgõndaʔ; `arki julgõnd́ ta aśa Se Vrd jukerdama

jundõnõ jundõ|nõ g -sõ tombuline sa väega jundõst `langa ti̬i̬t, sul väega jundõnõ lang Se Vrd jundiline

jõe|tidi vihitaja jõe tidid `karjuvad tii tii; kus `onvad `niisuked `maake ojad sääl jõe tidi tahab asuda Lüg; jõetidi elab jõe `jäärtes, vähä suuremb mustast räästast, valgekas aĺl, pesa maas, laulab tiit, tiit IisK

jõud jõud g jõu Kuu Lüg Jõh IisR L K I(g jõudu Trm; g jõõdu van Kod) M Ran Nõo Ote Rõn San spor, u V, g jõo Muh Tõs Khn, jõvvu T Rõu Plv Räp, evvu Se; jöud g jöu Sa Emm Käi Ris
1. jaks, ramm, suutlikkus, tugevus, võimelisus `kõigelt jõult ~ ramult piad `tõstama Lüg; äkkiline mägi - - obone viab `täie `jõuga IisR; obu tömmab keigest jöust Khk; Oma jõuga ei saa mitte üle õle kõrre Krj; nää ei saa kündä, jõud ei akka `peale maa oo `raske Mar; Jõudu nagu vabadiku ärjal Kul; su jõud on nii `kerge, ega sa seda `tõsta jõua Mär; töö tänases, jõud `ompses Aud; vardaga on `raskem [lüüa], sa annad ikka jõust (täie jõuga) PJg; jõud on nii otses, jõua `käia ega kedagi Vän; `öeldakse et karul kaheksa mehe jõud ja ühe mehe meel Hag; kõik [lapsed] pidid tüöd tegema, kui aga jõud `kańdis Kos; ta on ikke oma `jõusse jäänd; tuli kohe `jõuga mu kääst ää `võtma VMr; eläjäl oo tugev jõud, tämä õma `jõuga lähäb Kod; kui suured ärjad, on jõu poolest tugevamad kui obused; `valge juśs - - `niita on nii kõva nigu puud lööd, jõu kaup, nigu raksub kui lööd Lai; `katsusid `jõudu `maadlemesega, ja vägi`kaika vidamesega Plt; ku vikat `äste säet om, sis muud ku anna `jõudu; si̬i̬ käü miul üle jõu Krk; kui parõmbat ei olõ, siss lu̬u̬m sü̬ü̬b kah sedä jõhvik`aina, aga `jõudu ta ei anna; kui võrk oless `kinni, siss suuremb kala lü̬ü̬ss `jõuga läbi Ran; miu nägemise jõud om `otsa `lõpnu; `keŕge jõvvuga (nõrk) Puh; na võtiva jõvvu täl `väĺlä, `süvvä es `anna; oss ma `näessi, sis ma vi̬i̬l midägi koperdass `endä jõvvust Nõo; tulõva esi sõ̭ss umma `jõudu (jalgsi, omal jõul) vai Plv; ta tege tävve jõvvuga (hoogsalt) tü̬ü̬d nii et; i̬i̬st jõvvu (üle jõu) ti̬i̬t nii `väega, ti̬i̬t `hińdäle `haigõt Räp; jõudu andma; j. vastu võtma töötegijat vastava sooviga tervitama; tervitusele kombekohaselt vastama Jüri `ańdis `tööle `jõudu, sillategija `vastas: kes teeb, see jõuab Juu; ommiku alles läks siit `müödä, `ańdis `mulle viel üle aa `jõudu kua VMr; sinä võta `vassa jõud, ku `jõudu annab `sulle, `ütle: `jõudu taŕvis Kod; sööjäle ja `sitjale ei anda `jõudu Ran || (töötegija tervitussõnu ja vastuseid) Jõudu, ja paksu kiudu (tervitus linakitkujale) Kuu; `jõudu ka juttule Lüg; iäd (tüe) `jõudu ~ `jõudu tüe tegijäle (vastus) `jõudu tarvis Khn; Tere jõudu (hum vastus) Mis jõudu, vasta lõugu Amb; jõudu ammastelle (hum sööjale) Kad; Jõudu ja luhta (lambaniitjale, et vill kasvaks nagu luht) Trm; Jõudu kudujalle, kirpa kedrajalle; Tere jõudu (vastus) Mina saan ilma sinu jõutagi läbi. Anna oma jõud oma nutja lastele; Tere, jõudu (vastus) Tule ise ja too oma noor jõud. Ära too oma vingruid lapsi Lai; `jõudu ja `valged (pesijale) Plt; `jõudu `kangakudai (kangrule) Trv; `jõudu tü̬ü̬l (vastus) tere ja `jõudu kah ~ hum mis sääl jõust om, tu̬u̬ raha Krk;
2. (taimede) kasvu-, eluvõime; tugevus, vastupidavus; tuumakus; (toidu, joogi jne) ramm, vägi, kangus, toitvus; (ettenähtud) toime, mõjuvõime pehastand puul äi ole änam `jöudu pöleda Khk; see [vili] oo vähä kõlojas jäänd, mulla rammo jõua talle änam `jõudu anda. tal ei tule täit `tuuma mette Lih; ku ää on kuind, sis ei ole puu `jõudu kedagi Vän; se vihm annab ikke `jõudu, kõik venivad üsna siĺma `nähjes pikemaks. rohi ja vili ja kardula varred Juu; sie põle jälle ia et toit ää külmetab‿s, selle jõud lähäb `väĺla Amb; nüid põletavad lubjaga karva ää, see võtab naha jõu `väĺla, sellepärast ta abras on Pai; liivakas maa tarvitab `rohkem sõńnikud - - ei pia sõńniku `jõudu `kińni Sim; iva õli viĺja jõud Trm; ää maa pääl om puul tõne jõud Ote; Söögi vahel om ka‿ks suuŕ vaheʔ. tõnõ sü̬ü̬ḱ om, täl olõ määnestegi `jõudu `eieʔ Urv; haańast kasunu turvass, tuu um kõva `kütmä, tu̬u̬l um paĺlo inämb `jõudu ku `samblõ`turbal Plv; tuu [õlu] `oĺle iks kõllane, täl `jõudu oĺl iks `rohkemp, oĺl iks kesvä linnassist `aetu. egä nüüd õllel `jõudu ei oolõʔ, tä humaldõga tetäss Räp
3. jõukus, rikkus, vara(ndus), raha; majanduslik seisukord mul pole niipaĺju `jõudu, et omale uue maja ehitan Mär; kel suured jõud olid, pidasid mitu `pääva `pulmi Kir; kellel oli `jõudu `rohkem, pidas `lammaid ülevel, tegi riiet Kos; mõni ti̬i̬b pudi `õhta oodusest või kuda kellegi jõud kannab Äks; jõu vanames, `jõukas Plt; tal om kõva jõud, tubli jäŕg ihen. kõva `jõuge, tubli elu jäŕg Krk; ei miu jõud anna nii häste süvvä Puh; kel jõud, sel võit, kel kot́t, sel kohuss (rikas saab alati oma tahtmist) Nõo; jõud käeh (rikas) Plv; jõus, jõu sees (~ man); jõusse, jõu sisse (~ manu) 1. (töö)jõuline, tugev, terve; rammus, priske; (töö)jõuliseks, tugevaks; rammusaks, priskeks [hobune] vana olnd ka veel `öite `jöudus mees kut üks meremes ikka Krj; oli nii kehva, nüid `siisked `jälle jöusse saand Käi; Anna aga `süia, küll siis [loomad] lähvad jõu `sisse Han; jõu sees mees Aud; obene täie jõu siden, muko vongob ku lähäb Kod; `täitsä `teŕvuse man ja jõun [inimene] Ran; noʔ om mul hopõń jou manh Har; `häste jõvvuh eläjäʔ Plv; 2. elu-, kasvujõuline (taimedest) vili kasvab üsnä jõu sees, nehuke elus sinine Mar; odra veres, lööb pia punaseks, kasvab alles, alles jõu sees PJg; oder saab juba jõu `sisse KJn; 3. jõukas, heal järjel kie jõu sies inimised on, nie `piäväd `juotusi pali Lüg; see on jõu sees talu, elab `äśti Aud
4. edenemine, edasiminek, edu selle tööl pole midagid `jöudu Khk; [kevadel, kui päevad hakkavad pikenema, öeld:] Päevad hakkavad minema jõule van Rid; jõudu taga ajama kiirustama, ruttama, tõttama ta ei tee ead tööd, ta ajab `jõudu taga Mär; vili aab `jõudu taga (kasvab jõudsasti, ei valmi) Trm; ajab `jõudo taga, rabab rutto tehä ja ei ti̬i̬ kuda vaja Kod; jõudu tegema 1. edenema, jõudus olema mõni asi ei tie `jõudu `ühte Lüg; 2. edendama, kiirendama, hoogu lisama `tieme `jõudu `juure, suame rutem `otsa JMd; `tüele `jõudu tegema; ägedad päävad tievad `jõudu, vili akkab valgendama kohe silma nähes VJg; jõudu võtma 1. puhkama, jõudu koguma võttama vähä `jõudu, `puhkama Lüg; edemält `pańti viimäne rükki vihk maha, issuti `piäle ja `võeti `jõudu (vana komme viljalõikuse lõpetamisel) Kod; peremees `ütles: täna piad `jõudu `võtma, ei saa muidu `juśsi kätte Lai; 2. kosuma, rammusaks või tugevaks muutuma loom on `aige, ei lähä rammusaks, seisab vilets ja kehva, ei võta `jõudu Var; juba akkavad `jõudu `võtma, `kapsad lähväd `kasma jo Kod; ma‿lõ `annu tälle külʔ süvväʔ, a `jõudu ei võtaʔ Kan || fig tuli oo `summund, ennegu `jõudu võtab Kod
5. (kollektiivmõistena) töötegijad, tööjõulised inimesed Mii˽pu̬u̬l linnu `talgugõ õss koĺgitõ, egä üt́s õks teḱk uma `jõugõ Har
6. a. (jumalik) vägevus, vägi, mõjuvõim nägemata jöud ehk vägevus Ris; b. energia; liikumapanev või toimiv vägi kranoa·did on suure purustamise `jõuga Kos; külm kergitab kiva ka maa seest ülesse, ju siis külmal on ikke nii suur jõud Lai; käis ots vaadil ku suidsaten i̬i̬st ärä, temäl (vedelikul vaadis) olli `apniku jõud sehen Hls; `mahkneedi `jõuge `korsne satte maha seeni‿ku `laeni Hel; ega aena tegu ilma päevä `jõuta edesi ei lähä Ran c. hoog; võimsus tuli `u̬u̬gas, õige `tõmbas, `kange `jõuge palas Hls; kui suur tuul, panõb rattad vurisema, siss [veski] käib tävven jõun Ran; jõuga, jõul [millegi] (kaas)abil, varal Enne `tehti `sõeru änamiste tule `jõuga, põletati Han; sirbi jõul lõigati `ohra HJn; kõik oli inimeste jõul `tehtud, nüid tieb aur VMr; Nigulal `oĺli vesi`veśke, sääl käis [kangavanutamine] vi̬i̬ `jõuga; piḱk paĺk `viidi meild, tollõ jõul `võeti postid üless ploḱkõga Ran
Vrd joud

jätma `jätma(-mä), (ma) jäta(n) (-ä-) eP eL(`jät́mä Vas Se Lut, [ma] jät́ä Se, part jättünü(ʔ) Urv Har[jättänü], d́ättanu Lei); jättama, jätta(da), (ta) jätab Khk Mus Kaa; jättämä (-ma, jättama) -dä (-da) R(-mäie Lüg, `jätmä, -ma Lüg Jõh IisR), (ma) jädän Kuu VNg Vai, jättän Lüg Jõh IisR; imps jää- spor R, Sa Emm (jεε-) Lä Tor K Puh; jäe- VNg Lüg IisR Vai Khk Vll Muh Lih Kir spor Pä, K TaPõ KJn M T Urv Har Plv Vas Lut; jäte- Vai(jäde-) Hi Trm San V(jät́e- Vas Se; d́äte- Lei) (tähendusrühmade piirid on väga tinglikud)
1. (edasi) olla laskma a. mingis olukorras või seisundis `Istuvalla `täüdüb `tuhli `kuorida, siis ei jädä `selgä `haigeks Kuu; jättas `akna `aagita; ei `õska `kündä üväst, jättäb vao `tervest ja `tõise `künnäb, jättäb `vüötilisest Lüg; mineva sügise `jääti keik `lambad eluse; ma `jätsi pesu veel `kuivama Khk; ega `aava‿p vöi lögaseks jätta Krj; kui ein naṕp oo, siis `jäetse kulusse, `niitmatta Muh; Aes löngavihi segamisti ja jättis poole kerimesega Emm; söad `jätvad naised leseks; sandid lapsed jätedaks söömast `ilma Käi; kuib oo üsna kõloks jättend selle vella (vilja); jätä mend rahole Mar; ei viisi `einä `niitä. mutku jätäb `kaari `võlga Vig; Mõni koolilaps jätab õppimise `loisku ja hooletuses Hää; `jääti ikke `inge see viie`tei·skme `aastane pueg Pee; nied on `seeki `jäetud aisad, neid põle vaja VJg; ei tõhi kodo üksi jättä Kod; ku vikadi rahu `jäeti, `panti iki kaari ala Krk; vanast `jäeti vaśk siss kasume kui ta ää lehmä poig olli; ma jätä ka ta (lehma) `kinne, ei nüssä enämp Hel; ku‿sa midägi `ot́sma lätsit, ta‿s jätä su konagi ilma Nõo; ka‿sa ussõ kińni˽pańnitõ, vai jät́it vallalõ San; lät́s ärʔ, jät́t mul `vańkri `pu̬u̬ldõ `vinna Urv; suurõ valu ja ädäge `jätse kõ̭iḱ unõtustõ Krl; kõnõla neile, et `jätke minnu rahu, na omma mõtsalisõ, ei jätä naʔ Har; Ann jät́t hobõsõ `saisma ja `vahtõ Rõu; Ku ahi tühäst jätete, sõ̭ss tuĺl leeväst vaheʔ, lõppe leib rutto `otsa Räp; ku ar ĺat sugu suurõst, maha ai (ei mahu) inäp `tallo, võt (eks) sis tulõ ar jättä muni `võ̭õ̭rast (loobuda sugulaseks pidamast) Se; maa jätet `süödüst Lut b. (koos ma-inf abessiiviga; lause sisult eitav) jättis `linna minemata Mih; ta on edev, ega ta ei jäta seda `rääkimata Ris; `jääti söömata ka lõuna, kui ei osand `kosta Ann; mia jäti kah `tääḿbe tuapõrmandu `mõskmade Hel; kes tu toda jätäp tõstele kõnõlõmada Ran; ta jät́t `terveni arimada miu rüämaa Puh; `väega alb ja üle`kohtune inimene, ega `jummal seräst `nuhklemada ei jätä Nõo; oh `jätke `täämbä `kapsta `aida `lõikmada Ote; ta om jättünü `väŕjä `haaki `pandmalda Har; ma võinu tu̬u̬ raha jättä `masmada kah Rõu; mõts jäteti `külvmädäʔ Plv; timä jät́t tegemäldäʔ Se c. kuskil, mingis kohas ema `ketras, jättas vokkile `värtnad `pääle; Süäd `jääti `liede Jõh; miä jädin tama kodo `joude `istuma Vai; ema jättas lapse maha, es vöta `kaasa Mus; ää jäta tanu mehe külje `alla Muh; Meil `viitaks löödid `õhta `merre ja `jäetaks senna`paika, püiavad isi Hää; ää jäta kätt vahele VMr; on jätt nisu maha (sirbiga lõikamisel osa kõrsi kasvama) Sim; kos‿sa rikass võid jättä kõrvale, piäd ike `kutsma; tõese raha jät́t `sisse, peremehe kätte Kod; müristemine jät́s vihma maha, nüid akkass vihm sadame, nüid änäp üle ei lää kunagi (sajust, mis algas äikesega) Krk; täl si asi süd́äme pääl, tahab iki ärä kõnelda, süd́äme `pääle ei taha jättä Ran; egass maha ei jätä `ainu, kaste tulep `pääle, piap rukka panema Nõo; surnu lätt maa päl alvass, `aisamõ, maa pääle ei saa jättä tidä San; sa `tuĺli äräʔ ja jät́i latsõ ni kauõdõ Har; `Varga - - jätivä raha kõ̭iḱ sinnäʔ `paika; Ta ei jätä palavahe pattagi Räp; kartohkmuld vaja `äeśtä, sińnä om `kaibjil paĺlo kartohkit `maahha jät́et Se || fig Jättas `kuoli kus seda ja teist IisR; kui `aksid `vöitu ajama, siis `jätsi möne `ända (endast tahapoole) Kär; jättis kopsud `kraavi (sai rindel kaevikus tuberkuloosi) Rid; kate siĺmä vahele `jäetu (jäetud tähele panemata) Ran; ma paremb jätä ammaste `taade (ütlemata) tolle sõna Puh; tõne tõist ei jätä puu `taade (inimesed hoiavad teineteist) Rõn; ma hiidä iks vanaʔ `rõivapulga kohe `vaŕjo, noid jätä äi˽silmä nätäʔ Rõu; võta või ~ ehk jäta vöta vöi jäta, üks kut üks, nönda `ühte nägu Khk; võta ehk jäta, aga see oo ikke see küll Mar; see on – võta ehk jäta – tema JMd; võta või jäta, täiesti `ühte nägu Plt; Võta˽vai jätäʔ, taa lat́s u̬m `õkva i̬mä suust sadanu Rõu
2. (midagi) tekitama või tegema kui `niie silm on `katki, siis jättap [kanga] tiba Jõh; `kolne `narlane jätab `valged villid `järge Pha; varas jätäb jälled, siis `varga `jälgi `aetasse Mar; jäta vahe vahele Kse; tõkked tehetse jõkke, keskele `jäetse auk ja `sinna pannetse mõrd ette Aud; jätab tombud lõngale `sisse, ei `oska kehrata HJn; kõik `rõuged ei pia `jätma `armisi VMr; este `jäetasse üks pääv vahele, siis kaks `pääva, siis tõmmatasse veel viimast ja siis jääb [lehm] `kińni Lai; kes ei `oska äste `niitä, jätäb külleluud, jätäb kumõrad jooned aena kaari `pääle kasuma Ran; `rõ̭õ̭ndiku `jätvä [kangale] `sisse, kui alandikku `laskvaʔ Räp
3. a. säilitama, alal hoidma (ka jälle, järel[e], järgi, manu, perra, üle jätma.) tuluke põletas `vällä, ei jättand `ilpugi `mulle `rohkemb kui `selgä; te `tõite `mulle `vaarikaid. `puoled jättasin `omsest Lüg; `Leivapala ei `tõhtind järele jättäda, siis jättid oma ramu järele Jõh; ää söög `keiki ää, jäta pire üle ka Khk; ma`jätsi oma levaosa ikka vεhese ööl (õele) Käi; emisepõrsas saab ostetud ja siis saab see elo emiseks `jäätod; `määlestuseks siss ikke `jäätasse Mar; vikatil on `liiga suur suu, jätäb `rohto vahele Juu; kui siga tapeti, `jäät́i sia pia kohe jõulust VMr; vanass `jäet́i esimäsed pojad isäle abiss Kod; `lu̬u̬mi `jät́sid üle talve niipaĺlu kui sa arvasid Pal; `sirge pikä õle, mis sidemidess jäets Krk; aga eńg jätä `alla; no siss `jätseve `järgi koha `pääle, es ajave tedä ärä Hel; võib olla ei oless [kallaletungija] midägi `tennu, oless elu vaśt manu `jätnu Nõo; `massa `aiguss ei jättev, tollele ei saavet kudagi abi Rõn; ega ma `tastki˽ei˽saa kõ̭kõ neile kõrragõ `anda, tast piat tõsõss kõrrass ka `jätmä San; jätäʔ alalõ Krl; Koikkülä pu̬u̬l om mõ̭ni kotuss talusist nii lakõ et ütte maia ei olõ sõda pääle jättünüʔ Har; sa sü̬ü̬t [supil] sao alt `väĺlä, jätät nõrga `perrä; varass jätt vaja `saina, a tuli ei jätä˽midägiʔ Rõu; minnoge ilmatoest jätetä ei Räp; tõõsõ vasigõ jät́i elo pääle Se; härgvasigakõnõ jätetäss suu pääle, suu (sugu) tõbrass Lut b. (pärast surma või lahkumist) alles või pärandiks jääda laskma jättab oma varanduse järele `tõiste `riielda ja tappelda Lüg; `kuoli ja jättäs `naine ja `lapsed järele Vai; suri ise εε ning jättas völad `järge puhas Khk; tä on tõstamendi järele jätnd Mar; ku ärä koolep, piab kõ̭ik maha `jätmä Nõo; jät́t paĺlu `võlga maha Krl; timä `võ˛et́i ärä ja ma jäteti `perrä; esi lät́s ja uma halva teo jät́t siiä `perrä Har
4. ära või üle andma, loovutama; hülgama, mitte kaasa võtma `meie lähema `vällä kodont, jättäma kõik `teie `uolest Lüg; sene `raamado jädän `siule Vai; läks ise εε, jättas lapsed `saatuse ooleks Khk; `lapsi ei jäteda nüid sedasi ilma jäuks Rei; teise `kraesse jät́tis selle tegemise Lai; ta jätt alasi uma tü̬ü̬ tõsõ `kaala; kae ku laiśk ta om, ta jätt uma tü̬ü̬ tõsõ kätte tetäʔ; no ei jäedä inemiisile piimä `hämme Har; vana riśtkhaina jät́i kaŕa ala Se || lahkumissõnu ütlema, soovima jättasima jumalaga ja tulima tulema Lüg; juma- laga`jätmise aeg on kää Vll; jätame ead `aega Muh; siis akkas jumalaga `jätmene ja kojo minemene Juu; sügise ku linnud ärä `lendäväd, käeväd jumalaga `jätmän, nagu tänäväd inimess Kod; jätävä jumalaga ja annava suud tõene tõesele Nõo; jätiväʔ `tervest ja lätsiväʔ tarõst `vällä Se || fig Kui tämale kedagi `annad `pruukida, siis jätta kuhe jumalaga. Ei sie enamb tagasi `anna IisR
5. (hrl ühendverbina) a. lakkama, lõpetama; (ajutiselt) katkestama; (millestki või millegi tegemisest) loobuma, taganema (jälle, järel[e], järgi, katki, kohe, maha, perra, välja, ära, üle jätma) Eks pea merel`käümise järel jättämä ja `heinäle hakkama Kuu; minu `lehmad jättasivata puha `piima `vällä VNg; jättas `lapse ja `naise maha Lüg; sie jättas `ammeti maha Jõh; jädämo se nou `katki Vai; lind jätab `kergesti pesa üle kut inime see lövab Jäm; jättas nöu `jälle; ajab oma `kiusu alati, äga ta oma `kiusu‿b jäta; `piame töö käsile `jätma Khk; lammas jättis talle üle, imeta mette Krj; sa pead oma sönast ka järele `jätma, mes sa oma `jönni üksi aed Emm; see pöle lesk olnd, see jättis oma mehe kohe Rei; [ilma prillita] ei näin kojoda, ei näin `lönga üles vötta ega maha jätta koa Ris; me `jät́sime korra selle nõu valeks (~ kat́ti) ja nüid oleme mitu `korda kahatsend Juu; jät́tis kauba `kat́ki Sim; `jätke järele, mis te `ullate; ei jäta `joomist Trm; joer suab viimäte magu, enäm ei jätä `jäĺgi kuhegi; tämä jätäb pruudid kõik järele, ei võta `üstegi; mahajäetud taluase; ei jätä õma `võitu, tahab aga `minnä. kiälä või ärä kiälä Kod; kui külmale järele jätab, siis ka ilmad paranevad Lai; mina oma sõna ei jätä KJn; jätäv piibu maha, ei `tõmba `piipu; me jätim einäteo poolikul Krk; vihm `vaibub, jätäb saost `jäŕgi Ran; jätäme nüid `perrä, teeme ommen ommuku Nõo; Ega must ei jätä `mu̬u̬du Urv; mu poig om ka jumala maha `jättünü Har; `palka ma‿i jätäʔ, mis ma `ti̬i̬nnü olõ Räp; täl om `süämehe lännüʔ, tä jovva‿i inäp `maalõ jättäʔ (poisist ja tüdrukust) Se || mitte harima; söödis, kesas olla laskma põld on maha `jäätud Kär; jätt maa on ikke viletsam maa, ega teda muidu maha ei `jäätud Sim; peremi̬i̬s ja perenaine `aava ütsinti talun läbi ja jätäve põllu maha Pst; maha jäet maa Hls; maa puha maha jäet söödüss Krk; kaara kõŕs `jäeti maha, jäi kesäss, kos tõnõ `aasta rügä tet́ti Kam; `kõlbmadaʔ maa, mis um jätedu maha Rõu || vihastuma kui `jälle miäle ära jätäb, ei `kõlba kohegi Kod b. vähendama, alandama (alla, maha, tagasi j.) ma jädän vähä ala [hinda] Kuu; jäta sugu maha (odavamaks), siis ma vöta εε Khk; irmus tugeb `kõrge reńt. ei jäta `reńti maha Mär; lehm jätab piim vähämal Ris; lehm jätab jo piima tagasi JMd; kui sa võtta tahad. ma jätän `sulle `alla viis `seńti Kod; perremiiss jät́t `reńti maha; mul om üt́s lat́s jala`ju̬u̬skja, tu̬u̬ jät́t mul mitu `sammu tagasi Har || vähem tegema kas vana oo `jätnud mõness nuaress vihu tagasi või pihu tagasi Kod c. (selleks päevaks) tööd katkestama, (õhtusele) puhkusele jääma jättama `õhtale juo vai? `omme on ka päiv Lüg; `jätke ju (`lauba) `õhtale Lai; jätäme `õhtul kui pee (päike) `viirma nakkap Vil; `jätke pääl `õhtu jo, minge är magame; nüid `jätke `õhtuss; ma oss ammu `õhtut jätten, ma tahass är lõpete; me olem pu̬u̬ĺp̀e `õhtu iki pääväge jätten Krk; tähe om joba `taivan, jätäme joba õdagule Nõo; miś ti˽ni kaua olt, `jätke˽jo õdagullõ Rõu
6. (ajaliselt) edasi lükkama, pikema aja jooksul tegema; (millegagi) venitama, viivitama jädän sene tüö `ommest VNg; jättama nüid selle tüö edespidi; jättäb kõik `asjad `liiga `pitkäle Lüg; jätab see edasi teiseks päävaks Khk; jätame selle jutu kat́ti, jätame teeseks korraks Juu; jätame `kapsaistutamise `omseks JMd; ühest päävast `teise `jätma VJg; ei õle üvä ku `kaugess jätäd; jätä edesi, mul ei õle `aega tänä `tulla Kod; jätä ommeness si̬i̬ minek Krk; mis‿sa jätät nii pikäle tegemäldäʔ; ma jätä `kanga pikembä ao pääle kotaʔ Har; mis‿sä ta aśa nii pikkä jätät, ti̬i̬ʔ iks rutombide ärʔ; Nimäʔ es jõvvavaʔ uma `tü̬ü̬ga ja pidiväʔ `matmise `jätmä tõõsõst pääväst Räp
7. a. mööndusi, järeleandmisi tegema (ala, järgi, perra, perile j.) ei sie oma `kangust jädä VNg; ku `ommegi `ütlemist, tõene jätäp `järgi, ei `vaidle enämb Nõo; Tü̬ü̬ inemine t́ä om, a˽sõ̭nna sullõ t́ä `perrä ei jätäʔ Urv; tu̬u̬ om hää inemine, tu̬u̬ jätt `perrä Har; ku mu `õiguski om, mina jätä ala; siss riśtesä es tahaʔ minnä, a toolõ ka perile es jätetäʔ Se b. rahulduma, andestama; (mitte) kätte tasuma `laimab send, kas sa seda jätad Kir; ega seda ei `jääta ka Kei; ega ta sellega jätt; ega ma `talle seda ei jäta VMr; andeks jätma andeks andma vana eläjä ta meil om, jätämi `ańdiss tal Hel; esä jät́t vahelgi `ańdiss, a sina ei jätä konagi Nõo; see kõrd jät́t esä `ańdiss, ku tõnõkõrd vi̬i̬l ti̬i̬t, siss andass haku hanna alaʔ Har; jätäʔ mullõ `ańdiss Plv

jüväne jüvä|ne g -dse (-tse) Urv Vas Se; üväne San/g -tse/ Se; üvväne Har jahune, tummine; rammus, toitev; tuumakas; toidune, toiduga koos ti̬i̬ `äste üväne, ärʔ `laia teku San; Misa taast t́siasöögist ni jüvätsest ti̬i̬t, panõ˽`hainu `rohkõmb Urv; keväjelt põllutü̬ü̬`aigu, siss om hobõsõl rassõ tüü, siss om hobõsõ rokk üvväne Har; jüväne ju̬u̬k Vas; üväne oluʔ, paĺlo üvvä om pant; ku jüväne terä, siss saa `leibki hüä Se Vrd ivane

ka1 ka üld (koa, kua spor eP; kaʔ San V; ko Jäm, spor L) (assimileerub kergesti eelneva või järgneva sõnaga; tähendus sag asendatav liitega -gi, -ki)
1. samuti; ühtlasi; koos siis `panna `malgad `piale `kuhjale. viis `pandi ja kaheksa ka `pandi VNg; üvä `õhtat! (vastus:) `teile ka; tämä ka [ise] ei näht, aga tämäle ka juo emä `rääkis Lüg; kui sa raha ei taha aga kas sa siis `leiba ka ei taha vai Jõh; `ilma on mogomaine `tuuline ja `tormine ja lund sadas ka viel Vai; Tuled sa ko kui ma kirgule liha Jäm; nüid o lüpsi aeg koa `varsti kää Jaa; makile soab liha koa `sisse `pandud; `Oota ma tule koa Pöi; mis ma tea, seda ma räägi koa Muh; kui tere `tehtaks, siis `antaks kätt ka ikka Käi; pöial on ka sörm, aga tal on ise oma nimi Rei; pere nime järel `üiti karjama ka Noa; kui ta (varss) oo `aastane, siis oo juba säĺg, kahene koa veel säĺg Kul; `enne ei ond jalgrattaid koa mette ja masinaid koa ei ond Kir; ku‿ma‿i joo, siis ma‿i saa `süia ko mette Mih; mine sa koa tääga Tõs; tulõ‿nd sia miuga kua Khn; mõned ikke `purssist eeśti keelt ka Aud; võid tagapool `süia koa PJg; sõõruta ikka koa Vän; künnapast saab ka `laudi `saagida Tor; eks kangas ole küll koa riie Juu; aga sie oli koa viel iesti valitsuse aeg alles HJn; ja oma maksud olid ka omal aal pial Pee; ot ma kua `rüipan korra ühe lonksu Kad; meie annama mängumiässele kua õlut Kod; ah ike tahate ka Äks; minul ka kääd tikuvad värisema Pil; `talve oli kaits tüdrukut ja suve oli suve tüdruk ka vi̬i̬l kolmass Trv; mia peĺläsi ka nooren Krk; sääl ka‿kki (ikka) mueduki käesite Puh; nemä ei tunneki miu, et mia ka sugulane olen Nõo; susi tullu˽pajast ka˽penile `järgi San; mis eesti keeli ommaʔ, nuid loe ma‿k̀aʔ `seĺgele Krl; Oĺl hari ka‿ks olõman Har; nissu ka võit kääntäʔ `vihko Se
2. isegi, koguni aga kolm `kruoni ka `maksas `ostaja [lõhe eest] Vai; vahest jähid [heinad] tegemata koa kui vesine aeg oli Kär; libauńt joosn puu `otsa koa Tõs; täo `kärmsi ka vähä Saa; koer kua vihmaga ei sü̬ü̬ Kod; seeni om lõun [saunast] ärä ka kadunu Ran; ku elu`päivi om, ma kua `kanga ka vi̬i̬l ärä Puh; ei ole mul meelen ka TMr; iilä käve `piḱne kaʔ Har
3. ikka, siiski, ometi ulk inimisi oli [talgul] ja pidi ka `süia olema ja pidi ka `viina olema VNg; neil õli sugu vähäkene süüd ka Lüg; `viemö `oige rüsäd `arvast `maale ka `kuivama; no siis `tarvis ikke ruttada kui saad ka `päiva `luojast kodo Vai; kääd oo nödrad ka, nendega ep saa eite midad [tehtud]; sel iga pεεl ka, üle nelja `kümne Khk; ta (kampsun) oli ise leigatud siis ka nenda‿t siit oli kövasti `ümber Pha; Pea ete vahest eese mokk moas koa (ole vait) Pöi; Sa mõtle koa, mis sa teed Mar; taal oo raha `pankas koa ikke, ega ta ilma ole Mär; üks juut́ `tahtnd mäe ää `osta - -, aga pole koa `lastud mette; se peab ika kadagas koa olema (suur); teda (marju) on koa `otsida (leidub harva) Mih; ju ka paelo mjõnd siäl irvitäväd Khn; ari oma nina koa Ris; kui inimene on ike kõik maa pial läbi eland siis tiab tema ka, kus ia on ehk kus sańt on; ei tiand mina seda noorest piast et mõni töö ka parem oli Pee; `liapasime selle `tiega kua `seie Kad; no viiśkümmend ikki `ütlem kohe, kui ka `rohkem ei ole KJn; milless sa teiʔ ka nii Se || ja `ütle `mulle ei ehk ka, kas sa teed seda `aśja või ei tee Juu
4. sugugi, hoopiski [lennuk] ei mend `kõrgelt ka, madalalt läks Lüg; `eiga tädä‿s ka nda `paljo ka old, et viel `naisile `anneti Vai; sind ep taha pulgaga ko `soskida Jäm; ma‿p kannada teda silma all ka; pole kaas`tundmist taal ka natustkid Khk; see `polle koa Aadu jagu mette Kir; ma põle and ega koguni luband kua Lih; nüid põle ko `kohta, kus `sisse ei saa Mih; tää ei tahn siis sii änam tööd teha koa mette Aud; nüid tal põle `aega koa Ris; mitu `päävä, ma ei mäleta, aga kaks-kolm ta ka ei old JJn; peris loĺl ta‿i olnd, aga peris tark ta ka ei olnd KJn; lõug lõbisess, ei saa kõnelte ka mitti Krk; aga tu kivi oĺl nii teräv, - - `sinnä‿ss saa ka `pääle eedätä TMr
5. leksikaalse tähenduseta, tugevdab eelnevat või järgnevat sõna või lauseosa a. (küsimustes või muudes kõnetlustes) said sa sεεlt pari ka Khk; kas ta oo koa kaela `kandaja veel või oo ta vana Muh; kas saite ka tänäbu koa küene täis Vig; mis ni̬i̬d vanad vanamed ko `rääkisid Pal; kas miu emäd om ka siin Nõo; kas sa‿k̀a liinahn käve Rõu; milless sa teiʔ ka ni; kas sul om ka häṕe, mi˽sa ti̬i̬t Se || (tervitustes) tere ko Jäm; Terekest kua Trm; vanast `ülti tere˽kaʔ kui `tarrõ `tulti; [keskhommikuse söögi ajal] terek̀a sü̬ü̬maost Se b. (ebamäärase, kahtleva jaatuse või nõustumise puhul) [ kas seal oli `marju koa?] oli ikke koa Mar; [ kas puĺl on `kasvand?] puĺl on ka loomakene juba küll; ja sie oli ise ia rohi kua JJn; meil siin ikke on `iiri koa Tür; eks ta õle alb kua Kod c. (tugevdab etteheidet, pahameelt, põlastust jne) sa oled üks lämmkäpp koa, anna so käde siis midad; `seike `ungam koa midagid tiab Pöi; Tä kua kedagi tiab Han; mis sa koa oled! Kos; oled koa va töĺpsaba Jür; ei sa kua sua üksi `toime JMd; ei soa koa ühek̀ora sinu `tahtmene täis Koe; põle sest kõnest koa `aśja Ksi; paĺlass türä `jalgu vahel ja temä ka mi̬i̬s Rand. (muudel juhtudel) ommete ka olivad rahvas. ei `kaaluda `oskand Vai; anna käppa ko Jäm; nad `kutsusid mind `seltsi ka Kär; lääberdab koa edatsi natuke Jaa; küll oodeti ikka koa, ometi ta tuli `viimaks `koose; Ma tee siis natukse `toari koa Pöi; see on aga ka ete kina Emm; need jalad köi koa änam Vig; mina tea koa kui kaua Ris; pienikene `õmblus - - pidi `jälle akkama `õeruma kua ja KuuK; no sie `ańdis aga `nühkida koa `enne kui sa said [kangaga] lõpule VMr; tuli Liänä minuda kua `vaatama Kod; `peigme emäle `ańti nisa·mmati ka - - tekk ja säŕk KJn
Vrd kaas1, kah

kaader|värk kaa|der- Khk Kaa Vll Rei L(-dõr- Khn) K(-oa- Kos Jür, kuo- Kad, kaadar- VJg) I Trv Krk Nõo San; `kaader- R; kaa|de- Jäm Khk Pöi/-oa-/ Kod; kader- Jäm(kade-) Rei Trv Hls, kater- VNg Kod, kuuder- Sim Iis(vuder-), koder- Hlj Muh(kooder-), kaadre- Plv
1. ehituse toestik, tellingud; (pooleliolev või kerge, ebakindel, vilets, inetu) ehitus `kaader`värki ei õld all, lumi rõhus kattusse `sisse; sarikad ei `kanna `üksi`päine üles, siis tehässe tuonvärk `alle, vanad `rahvas `ütlid `kaadervärk sie käib lae pääl Lüg; kui maea juba `vaĺmis oli, seinad ja sarikad pial, katuse lat́id koa pial, siis `ööldi, maea kaaderväŕk jo `vaĺmis, võib akata katust tegema Nis; puolik maja on `ümber `ringi kuoder`väŕkisid täis `tehtud Kad; kaaderväŕk, pośti `peale `tehtud kallerei (pöördveski alus), kelle `peale `veśki on ehitetud VJg; sinu maja on ku‿ks kuuderväŕk, vanast `tehti majad paĺlu kenamast Sim; kui tehässe sara, `laudu ei õle ümmer, üks kaadervärk Kod || tuuligu kaadeväŕk = tuuligu koŕv (väike aed tuuliku ukse ees) Jäm; `kirkus `alteri `ümber on kaade väŕk; `alter on kaade värgiga `sisse `piirtud; kaade väŕk tuuligul ees Khk || vankri või ree osadest – `vankri koŕvi puuvärk on kua kaadervärk Kod; ree kaaderväŕk (ree pealmine osa) Ksi
2. kraam, varandus; koli, materjal; (sõidukitest, (põllu)tööriistaedest, masinatest ja nende osadest) Mis ilmatu suur koadeväŕk seal `raktori `järges nüid oli (äkkest); Korista oma suured koadevärgid (tööriistad) siit jalust äe Pöi; peenike kodervärk oo elu peal (kangaspuude osadest) Muh; kas se kaadervärk kõik käe oo (ehitusmaterjalist) Tõs; tagumene kaadervärk (vankri kere) on nagu tõllal, mis üles tõmmatse Saa; voki kaadervärk (voki süda) Juu; ei tia mis kuoder`väŕkisid ta omal seljas kannab, on nisukesed `kõrged asjad Kad; mis kaaderväŕgid `seie on `tehtud, [öeld] kui `kolkarid iess on VJg; tal on ikke seda kaader`värki (varandust) Plt; ku [õlletõrikesel] raba vahele läits, siss olli kimbun, tõsta raba ja õle puha `vällä, kaderväŕk `vällä puha Hls; mis kaader`värki sa siiä ti̬i̬t nüid, [kui] mõni `risti-`rästi puid ette sääd Krk; kaaderväŕk, tu̬u̬ om üits siande pu̬u̬`meistri riist San || inimese või looma suguosa `varja oma kaader`verki ka, mis sa oma kaadervergist `näitad Jõe Vrd hader|värk, kander|värk

kaev kaev g kaevu p `kaevu LäLo(g -o, kao LNg Rid) Pär Hää K(g -o Ris Äks Lai KJn, kao Nis Juu Tür Plt, kaeu Jür Amb) I; kae g kaju Phl; kaeb Rap, g kaevo, kao LäLo, kaebu, kao Mih Nis; kaiv g kaevu MMg T(kaivu; -o KodT Võn [ka(a)v́o] Kam), g kajo, kaeo Kam San(kao), g kaeu Kam Ote, g kao V(kaib Lut Kra; g kaivo Urv VId, kaav́o Plv Räp, kau Har, kajo Vas, kaeo Se), p `kaivu T Urv Har(`kaiva) Rõu Lut(`kaibu), `kaivo VId; kaiv g, p `kaivu R(kaev Kuu VNg, g `kaevu Jõe Kuu Hlj; n `kaivu VNg; g, p `kaivo Lüg Jõh; n, g, p `kaivo Vai) a. kaev `kaevu `malgad on `kaevul peal Jõe; Oda `justku `kaevust kohe (kui meres pole kala) Kuu; tuob `kaivust `keido vett; `trulliga, rattaga kaiv Lüg; omale ei `viitsi `kaivo `kaiva, siis mei `kaivost `kanda vett; `tuoverpuu on `puolest ja `kaivu`kouku on `vuorust (öeldi pulmas noorikule) Vai; kao jung on aŕgi peal, jungaga kaev; kao krook LNg; `enne käisime ikke `mitme vaemoga `kaevu `ruokimas Ris; `õues on kaeb. kaebu ämmer Nis; `käidi sii `jootmas `teisu (härgi), meie kaevu `ääres. meil oli siis sii all teene kaev, `lahtine kaev; kooguga või jungaga kaeb Rap; `kallab `alla nagu `kaevu (joob palju) Juu; vanal aal olid kuoguga kaevud, nüid on vändaga kaevud Amb; näkk `kaevus Tür; vana kaevutark käis, si `näitas ärä kos `kõsta kaev tuleb `kaeva; kaevo sammas, selle siden link, lingi õtsan ku̬u̬k, kuagu õtsan konks; kui kaevus vesi `õtsa suab tuleb kõhe sadu Kod; kui `uusi rakkid `pańdi puhastedi kaev ära Pal; meie kaiv on kolm `süĺdä maapinnast. tost om kaitskümme `aastat, kui siin nakati tegemä neid vändägä `kaivõ Ran; [vana-aasta ööl] pühiti põrmand ärä ja nu̬u̬ `pühkmet - - `vi̬i̬di `vällä sinna kaevu lingu `alla TMr; kav́o valdass Võn; kaon om näḱk, `minke kao mano, `hiusist võtt kinniʔ ja `tõmbass `õkva `kaivo Kan; kaaluga kaiv; kao pääle ei `tohtev `istu, siss `saabõv paĺlu ikkõʔ; kaiv `lu̬u̬di `välläʔ ~ `puhtass; tu̬u̬ piḱk puu om kao kaal, si̬i̬ mia vett `vällä võtt, om kaaluoŕs Har; vanast olliva kõik kaivoʔ `valtagaʔ ja rattagaʔ Plv; Lina oll nii hää kasuno, et võtit ku kaavost Räp; mi̬i̬k˽küläh omma `valtaga kaoʔ Se b. fig Ärä vanasse `kaevu `enne sülidä, kui uus viel `valmis ei ole. Neh `enne ei `maksa vana `sepra maha jättä, kui uut viel ei ole `valmis valadettud Kuu; `sitku ui `vanna `kaivo, jummaĺ ti̬i̬t kui `vahtsõhe tulõ vesi Se | taast kaivõst ummaʔ kõik joonuvaʔ (liiderlikust naisterahvast) Plv | kali läheb `kaivo, on vesine noh Lüg; Jo `meie `kaivus vesi (lehm tuli lüpsma) Jõh; kaev oli pikkä kaĺla `jätku, vesi oli pikkä piimä `jätku Juu | Siss enämb ei `mindä `kaivu tegeme ku juua tahetass Hel; tõõsõlõ `kaivu, `auda `eita, esi sata `sisse Lei; ädä aab ärja `kaevu, näĺg aab uńdi külasse JMd | `oĺli liina kaevust paar `kõrda vett joonu ja tollest lännugi nii `uhkess Ran | Ta otsib kaevu kohta (tukub) Amb Vrd kaju

kahitsama1, kahitsema kahits|ema Hel T, -me Krk San, -õmõ San Krl(da-inf kahi|tseʔ, -tsõ), -õm(m)a Ran Võn Har Rõu Plv Räp(kaa-) Lei(kaiõtsõma, `kaitsõma), -am(m)a Ran Nõo Urv Rõu Vas Se; da-inf kahidaʔ V(kaahita Räp)
1. rahulolematust tundma, midagi olematuks soovima pia ti̬i̬t, kava kahitset, elu aa iket taga Krk; mes säl enämb kahitseda, om lännu, om lännu, vai tu kahitsemine enämb avitab; paremp peĺlätä kui kahitseda Ran; ma kahitse et ma mehele lätsi Nõo; ma˽põrra˽kahidsõ iks et, kuis ma ummõtõ `aigõss jäi Krl; maʔ olõ tu̬u̬d alasi kahinuʔ; missa tu̬u̬st viil hüppä kahitsõt Har; Paremb ette kaia˽ku˽`perrä kahitsa Rõu; mis tuu kahitsõminõ and Plv; ma˽ka kahinuʔ, et saa es `puhtilõ Vas; tõõne kaahitsess kui lubaśs tetäʔ ja es tiiʔ Räp; kahitsass et saa as `höste; oo, mis tast kahida siss Se
2. kaasa tundma; haletsema mea kahitse temät; missa miust kahidset, vaade esi ennäst Krk; takka kahitsema (leinama) Puh; ike kahitsi tedä, et Eĺlul om `rasse Nõo; ma˽kahidsa eläjäloomakõist, inemist um ka hallõ Rõu; Karvast ei kaahita Räp
3. igatsema peremiis väegaʔ kahitsõnnuʔ kangõstõ: ei tiiäʔ kos mu tuvikõsõ jäieʔ; sinnu kül‿ma kahinuʔ, ku sai‿olõss tulnuʔ Vas
Vrd kahatsema, kahetsema1, kahitsõlõma, kahjama2, kahjatsema1, kaihkõlõma

kajakas1 kaja|kas R(-ka, -gas Vai) L spor KPõ, Iis Trm Äks Plt Hls, kaea- L Ris, g -ka; kajakass u Rõu; kaja|k Ris, g -ka Khk Krj Hää Kod Puh, -ku Kod M Nõo, -gu Jäm Ans Krk Rõu merelind (Larus L) vihm ei jää tulematta, kajagad on maal, `lennavad ja `kiunuvad Hlj; Neelab nagu kajakas (ahnelt) VNg; kui kala`parve tuli, kajagad `kierisivad ülevel ja `raiusivad kala Vai; künni `aega siis on pöld kiri kajagatega; pöllal nii pailu kajagid Khk; Kui kajakad `karjuvad, läheb tuulele Pöi; Naagut kajak ühe soolega (inimesest, kes kohe pärast sööki väljakäiku läheb) Emm; `eśti tulevad lõod, sis tulevad kiived, sis tulevad kaeakad (kevadel) Kir; mere `ääres oo paelu kajaku Tõs; sii oo paelu kaeaki, karjuvad tormitse ilmaga `randes; Jusku kajakas, `öeldaks tigeda inimesest, jusku kajakas teise kallal Hää; Kui kajakad sügavale `maale `lendavad, on merel `tormi oodata Rap; kajakad tulevad `maale, et nüid akkab `vihma sadama KuuK; kajakad elutsevad metsa `järvedes, vie linnud IisK; Lakku täis kui kajakas; Karjub kui kajakas Trm; kajakid väli täis, langeb kui lumeang maha; kajak näeb sadu ja tuult; naene one ku kajak, kõhna Kod; kajagu ja kauri om vi̬i̬ linnu Krk; midägi sa tettä ei viisi, aga `sü̬ü̬ki aad `endäle `sisse nigu kajak Nõo || fig vahuharjaline laine laine murrab, meri `vilkab, kajakas meres juba Mus
2. pej lärmakas, riiakas inimene oh sa ilma kaeakas, tullid mind ära `süüma Hää; Mis sa kajakas karjud (kisavale lapsele) Koe; si̬i̬ (laps) om küll `põrgu kajak, kisents; õige kajak veli, tänits `pääle, mis kajakut sa ti̬i̬t Krk
Vrd kaagand, kaagas, kajajas, kajakkull

kalmuk2 kalmu|k g -kse kalmus mis sa ti̬i̬t nent kalmukstege; kalmukse `kaotevet kirbu ärä Krk Vrd kalmukas

kama2 kama Lüg Jäm Mär Kse Trm Krk
1. praht, prügi, risu meri ajab kama. kama on `niisukene kui aganad vai vanad mädänend rohod; `samble kama ja liiv, mädänd kama, puu on siest mädänd ja pien nagu puru; maas õli suur kama `unnik puha [kui nahku koogutati] Lüg; suurt mere kama ning rüga, puu rüga, `körka purusid, ane `eina ning muja puru, keik üks mere kama Jäm || si̬i̬ ein lää puruss, ku ein ku kama ju̬u̬sk maha `mü̬ü̬dä viglavart, ku sa `kuhja ti̬i̬t Krk
2. segu; soga mis kama sa nüid seal keedad, ei sa saa isegi enam aru. teed siin va igavest kama, teed lohaka töö Mär; see nagu kama, süńnigi `süia Kse; üks kama ükskõik, ükspuha üks pagana kama kõik, kuda see elu läheb Trm; ole ää või kuri, si̬i̬ om üitś kama puha Krk

kana|pesa Põllal kaks kana pesa, üks oo uus, teine vana = kasvav kartul Han; `suuge ti̬i̬t suure linna, kätege ei saa kana pesägi är tetä Krk; mõesta mõesta `mõ̭õ̭lu, kassiand `kaalu, kaalup kana pesä, üits muna sehen = laits ällin Nõo; üt́s harak käve meil `lauta, varaśt kanapesäst munnõ ja sei Vas

kangjas kańga|ss g -sõ aeglane, venimus mi‿sa säärtse kańgasõgõ tiit; om vana kańgass Urv

kapõrdõllõma kapõrdõllõma Urv Har(-mma) Rõu Vas(-l-) Se(-l-), -l- Plv Lut ebakindlalt, tuigerdades käima, taaruma mi‿sa˽tanh käüt kapõrdõllõn, sa olõt nätä `ju̬u̬bunu; kapõrdõllõss pääle, ütele poolõ ja tõsõlõ poolõ; Mul lät́s `täämbä hommugult pää `ümbre, `naksi kapõrdõllõma Har; pini oĺl `haigõ, ku lät́s, siss nigu kapõrdõĺli Rõu; `naksi kapõrdõllõma ja nii oĺligi piḱäle maah Vas; nigu puŕoh inemine kapõrdõllõss, saa ai ti̬i̬t pit́e minnäʔ; mi‿sa tah kapõrdõlõt i̬i̬h jaloh, mine `õkva Se; hopõn lätt `vasta mäke, kapõrdõlõss Lut Vrd kaperdama

keel1 keel (kiel) g keele (kiele) eP(keeĺ PJg); ki̬i̬l (-ĺ) g keele ILõ KLõ T V(ḱ- Lei, g `kiele Kra); kiel g `kiele R
I. 1. keel, kõne- ja maitsmiselund `Enne kui suur `hambavalu oli, `lasti `kiele ald `aatri; Kui `kiele `otsas on rakk, siis sie tähendäb, et moni kirub tädä kovast; `Kuera `kieless on ühüksät `sorti `salvi, `kassi `kieless on `kihvti Kuu; kui jänn on `kieles, siis ei saa `üella `erri (r-häälikut); kiel lai suus ku raudlabidas Lüg; Mis sa vahid siin kiel pikkal (midagi lootes, oodates) Jõh; `kiele `koidikod (köidikud, paelad) `pandi `kinni Vai; keel tunneb `maiku, seda juba keel tunneb kas on kena (või) kas keele pεεl kibe on Khk; völund lehma ää, seebi vahuga teind lehma keele libeks Mus; iga ing tahab keelt `kasta (juua) Jaa; Va `amba tüükad on nii vahed, rüüstavad keele külje kõik äe Pöi; kenel ussi vega oli, siis laps pidi keeld `nelpama; lehane lets augub läbi `luise aja = keel Käi; tooge `moole `juua, mool nii `kange jano, keel `püsti suus; valeta aga `peale, küll pannasse so keel `põrgus kahe tulise kibi vahele; mes keele peal kepe, see leeme peal lepe Mar; kalal kiel küll, aga iält sua `ühti `tehtüd; Nda kjõpakas puät, et ei või kielt teiss `lõugõs oõda (hoida) Khn; valetaja `kohta `öetasse, keele ots aralene, `näita keelt kas oo keele ots aralene PJg; kelle jalg üppab, selle ki̬i̬l `nälpsab; Mis sa vahid, kui ei räägi, kas sul ki̬i̬l kummuli suus on või!; Enne ma ammustan keele otsast tüki ära, enne‿gu ma seda `väĺla räägin; Suureline, `uhke, teeńe läheb, ei ooligi teistest, siś `öeldaks: näe, astub või keele `pääle teeśe inimesel Hää; nõeluśs ajab keele väĺla, kui süda täis oo; keele kida on keele all Kei; kogu oomikuse aja oli nõnna janune, et keel `kuivas lakke Juu; põle `märga kiele piale soand Koe; ki̬i̬l õli suun `kange, ei suand kõnelda; lehem lüpsäb kiäless, kana muneb nokass Kod; `ütles kedagi valeste, siis vabandas, et keel läks `amba `auku Lai; Mina sia ki̬i̬lt ei sü̬ü̬ Vil; `lamba ki̬i̬l om ää süvvä Trv; ki̬i̬ĺ ep kige tigep liige om; kelle jalg `ülpass, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; keelel om ots ja perä ja küĺled, mõnel olna keele all kida Ran; lehm laḱke iks keelega toda aava kotust Võn; kit́s `keldren, ki̬i̬l vällän = tuli rehe ahjun Nõo; lihane ki̬i̬l `lõikap luutse kaala `õkva läbi Kam; sul om alasi tu̬u̬ kiiĺ uulõ pääl vällän, ki̬i̬ĺ moka pääl Krl; mu˽ki̬i̬ĺ ka väsüss är kõnõldõh Vas; `Salva `ki̬i̬lde, tulõ `mi̬i̬lde = `salva ki̬i̬l `ambide `vahjele Lei; keelel olõ‿iʔ luid Lut; keelega ~ keele otsast nagu muuseas, moepärast nimetas keelega korra Mar; `ütles nagu keele otsast ~ mokkade otsast, ka nagu moodi pärast Trm; timä kõnõlõss keele otsast, a esiʔ `mõtlõss õ̭ks halva poolõ Se; pika keelega vastutahtsi Meki ikka `öhti, `vöötakse nii pitka keelega (toit ei maitse) Pöi; keelt limpsama ~ nilp(s)ama midagi väga himustama Küll ta `vahtis ja `limpsas kielt, aga `kiegi ei pakkund Jõh; Jäi `tütruk `selle `poisi järele kielt `nilpama, kätte‿i saand IisR; Kui köht kenasti tühi oo, siis vetab leva kohe üsna keelt nilpsama Kaa; `limpsab ki̬i̬lt, et millal suab kätte MMg; siss [tüdruk] teret provvat ja villa rät́t käe otsan, no siss provva limsass ki̬i̬lt, et nüid tulep saaḱ Kam; kui tälle annat midägi, ta `limpsass ki̬i̬lt Krl; surm ~ hing keele peal surm on `kiele pääl, `kiele `õtsas Lüg; kõik peab `jääma maha, kui ing o keele peal Muh; ing juba kiele peal, eks ta oli surma jaoks Ris; surm on juba keele piäl, aga tal on tigedus sihes KJn; eng keele perä pääl, iki om vähe Krk; no `mõtle, surm keele pääl joba, tahetass su ärä tappa Ran; tell om joʔ surm keele pääl Krl || Uńt sittugu so keele peale (öeld inimesele, kes teisele halba soovib) Pöi; Pipard soole keele pεεle id Emm || (maitsvast toidust) `Ninda ia, et vieb `kiele `alle. Tahi `kiele `alle vedada Jõh; See on nii magus, et viib keele `perse Pöi; Tänane käkisupp on nii εε, et viib keele `alla Emm; nii ea toit, söö keel kõhtu kas küll Mar; Vilma keedab ikka `neuksed söögid, et viib keele `keskel `persset. Mehed `ütlevad sedasi, naised `ütlevad `keskel kere või `kõhtu Han; ia söök, `tahtis keele `perse `viia Trm; Küll om makus upin, õkva keele veese persele Võn; Ku˽tu̬u̬ piirak ahuhn är˽küt́si, siss oĺl nii hüä, et vei vai keele `alla Rõu | (suurest pingutusest) `Juokseb kiel `vesti pääl Kuu; ähib ja puhib `ninda et kiel on `ammaste vahel ja veri pull on `perses Lüg; keel louast `väljas Ans; Tiitse tööga on keigil `varsti keeled vesti pεεl Kaa; Suur väsimus, lõõtsutab, viab `inge, suu `lah́ti, siis on ki̬i̬l veśti pääl Hää; Mann sidus rukkid, nõnna et keel veśti pial, põld `aega ninagi nuusata Lai; nii joosi et ki̬i̬ĺ uulõ pääl ja lõõdsudi Har; ta ju̬u̬sk nii kõvastõ et ki̬i̬l ola pääl Räp | (lobisemisest) Kiel käüb `nindä‿gü `loukesel, loba `leugujele `üellä; `Kielel pole sul `konti siess (jutt jookseb nobedalt); küll on sana tulemas, vade närin oma kielt (ei ütle) Kuu; Võib `õmmete pladiseda, kiel käib `ilmast `ilma nagu `tallekse saba Jõh; Pista pulk suhe, et keel äi loksu Pöi; Keel öla pεεl ja laseb mööda küla Emm; aga selle keel käib `easte, kui see `lamma suus oleks, küll see määks Juu; sedä manavad, joba lähäb ki̬i̬l õla piäl, si‿o üks vana litoki̬i̬l Kod; sa piat oma ki̬i̬lt taldsuteme, sa ei tohi võle jutte tõ(i)ste `pääle aia Krk; ki̬i̬ĺ käü nigu kitsõ jalg Krl; tä om kõva keelegäʔ (peab saladust) Se | u Kes sulle keele peale astus? (halvustavalt) Kaa
2. keel, suhtlemisvahend `vierad ei saa `arvu `meie `ranna `kielest, `kaigist sanust Kuu; sie on periss `pohja kiel `Koilas VNg; Nigula `rahvas, sie on kovera `kielega; kõik `kieled on suus, sie `muistab kõik `kieled `rääkida Jõh; seda kahe keele pεεl `eetaste Jäm; kojuses keeles (koduses, igapäevases kõnepruugis); egas kirkkonnas oma keel Khk; `Möisnikud `rääksid oma vahel ikka saksa keelt Pöi; me oleme ju maa keele rahvass, kui me räägime; muhu keel oo ju palju `muutun Muh; sii `Varbla kiil oo sii kõige `puhtam ja `selgem iisti kiil Var; Esti kiel suus, suab ju küsüdä, kui ise tiä‿mte Khn; `Auklene ja `auklik, sii käib mõlemi keele pääl, kudas `ki̬i̬gi ütelda tahab Hää; kui neid `keelesi oli jägatud, siis teised olid kot́i pealt soand need krõpsumad keeled, Kaiu ja `Kuimetsa said need põhjapealsed keeled, Kaiu mädand ja Kuimetsa rojane Juu; ladina kiel, sie on laulu kiel, seda me muedu nii ei räägi; süńdimise kiel = isa ema kiel VJg; si̬i̬ ki̬i̬l on kõege `pustam ki̬i̬l, ei õle `üste kiänet egä viänet siden; meie ki̬i̬l on `peipsi ki̬i̬l. veli ja sõsar on `peipsi kiäli Kod; kes mõistab vene keelt, saksa keelt, läti keelt, riagib kõik keeled, eks siis ole keeled suus Lai; mis mia kõnele, om oma kiiĺ, kelle sehen mia `sündünü ole, vanepel inimesel on oma ki̬i̬ĺ; nüid õigats ka `eesti ki̬i̬l, vanast olli maa ki̬i̬l Krk; üit́s ei tiia üte keelest, tõene tõese (ei saa teineteisest aru) Puh; si̬i̬ om si̬i̬ vana `tartu ki̬i̬l; küll om `veidre si̬i̬ mulgi ki̬i̬l, `ütlevä näńn ja ät́t, aga `meie `ütleme memm ja taat Nõo; mul iks ta vana maa kiiĺ Ote; no om kolmõ keelega rahvast siihn, `veńdläse, `säkslasõ, `eestläseʔ Har; Murrat iks `häste tu̬u̬d võro kiilt Plv; mõista ai˽ma muud ki̬i̬lt ku taad vanna maa ki̬i̬lt. kõ̭gõ uma keelega lää `hauda; keeleldä ni meeleldäʔ, üle ilma tark = pässül Vas; tä murt tõõsõ keele `perrä. śeto rahvaśs `murdva eesti keele `perrä Se; taad om paĺlu `aigu ku ma `maalõ d́ät́ti leivu ḱiele, ku ma ali `paata ĺäti ḱiele Lei; keel juhatab teed kiel juhatab tied, sene perä on kiel suus Lüg; eks kiel juhata tied VJg; küll ki̬i̬l ti̬i̬d juhatab, küsi aga ühe ja tõese käess Kod; kas ma˽sinna˽mõista minnäʔ, tanh omma˽kõiḱ `eestläseʔ, külh ki̬i̬ĺ juhatass Har
3. fig kõnevõime, -oskus See laps on oma keele jala alle talland (öeld kui laps vara kõndima ja hilja rääkima hakkab) Hlj; ega tal keelt suus põle, et tä saab `rääkida, mes vega oo (loomast) Mar; `üetasse et unt võtab keele ää. karjane oli ulk `aega ilma keeleta. teesed `meitel ei jäend ki̬i̬gi keeleta Mih; kui mõni on na nagu pahane, ei reagi kedaid, aga kui sie pahanduse toju jälle üle läheb ja akab `reakima, siis üeldakse, et nüid on kiel jälle suhu tuld, nüid akab `jälle `reakima Hag; ki̬i̬ĺ `võeti ää `enne `surma, ei saand enäm kõnelda KJn; ki̬i̬ĺ om ärä, ei saa ääp kõnelte (~ ki̬i̬ĺ `võeti suust ärä) Krk; kolm `lu̬u̬ma om, kes keelege `ti̬i̬ńve omale `leibä, kukk, koer ja kooliõpetei Hel; vana mi̬i̬śs oĺ, `vanhutsõl iäl jäi keeleldäʔ Se; sul inne hauku um ki̬i̬l, tšto hatt keelega Lut; keel kinni kõnevõime puudulikkusest või puudumisest kut ta `vööra koha `pεεle lihab, siis keel jääb tükkis `kinni Jäm; keel jähi `kurku `kinni Mar; just kui tumm, ei sua `reakida, kiel `kińni Hag; kell kolm ku̬u̬li, a inne ku̬u̬lmist `pańti ki̬i̬ĺ kińniʔ Rõu; ki̬i̬ĺ jäi kinni, saa ai kõ̭nõldaʔ Se || meni‿b osa oma keelt `kinni pidada, räägib keik mis kuuleb Khk; piä paremb uma ki̬i̬ĺ kinni (vaiki!) Se; keel (on) lahti (heast) kõnevõimest kes `äste lõbusast `räägib, küll sel on `lahti kiel Jõh; ta soab `reäkida küll, ta keel veel üsna `lahti, põle ta nii `aige `ühti Juu; eks ia meelega ole keel `rohkem `lahti, juttu `rohkem kui muidu, eks viin tee ka keele `lahti Lai; ki̬i̬ĺ läks [haigel] `jälle `lahti KJn; u keel sõlmes (võõrkeele kõnelemisest, pudistades rääkimisest) `Oitku küll, ei mina `mõista neid vene sõnu `välja `üelda, kiel läheb `sõlme; Võtta kiel `sõlmest `lahti kui `räegid, siis saab paremast aru su juttust IisR | küll tu̬u̬ laterdap juttu, ei ole sõnal `sõlme ei keelel keedist Nõo; keel ei paindu ~ käändu ~ nõrgu ei õle `arjund `ütlema, kiel ei `painu Lüg; tama kiel ei `käänu enämb Vai; keel äi `paindu äästi, et seda ütelda Khk; Ki̬i̬l ei `paindu `rääkima Hää; ta kiel ei `käändi seda `ütlema VJg; kiil ei `painu igäd`ühte sõna `ütlemä KJn; ki̬i̬ĺ ei nõrgu `vällä `ütleme Krk; maʔ ei saa taat sõnna nii üldäʔ nigu sa˽tahat, mu ki̬i̬ĺ ei painuʔ Har; keelt murdma vaevaliselt hääldama raskeid sõna või vähetuntud keelt laps akkab `rääkma, akkab keelt `murdma Tõs; mõned aavad saksa sõnu `sinna `ulka, siis murravad keelt Sim; mõni pani vigurliku nime lapsele, et pärast isegi ei osand `väĺla `öölda, murra või keel ära Lai; laps akkab kiilt `murdma. juba akkab kiilt paenutama (rääkima hakkamisest) KJn; ta murd oma ki̬i̬lt, õpiss ki̬i̬lt alle Krk; keelt väänama idem viänäb sedä ki̬i̬lt, kõrra juanud `mõisa kaevoss vett, `vaata kuda nüid murrab ki̬i̬lt, naaravad sedä Kod; `viana või keel ära, kui `rasked sõna tahad `öölda Lai; väänt me ki̬i̬lt `juśtku pulgage (võõrast keelt kõneldes) Krk; keele pea|l, -le, -lt mõttes(se), (peaaegu) ütlemiseks valmis No sie nimi on `kiele pääl, aga nät ei tule `miele Jõh; Näh on just `kiele pial, aga mitte `miele ei tule IisR; söna üsna `kerkib keele pεεl, äga mette‿b tule `meele Khk; se üsna kiheleb mu keele peal Muh; mool oli see söna üsna keele pεεl, pidin `ütlema, jähi tagasi Käi; Selle vana inimese nimi `kerkleb keele pial, aga mitte ütelda ei saa Han; Miol ei tulõ selle kaptõni nimi enäm `miele, üsä kiele piäl Khn; Keele pääl kipitama; taad midagi `rääkida, ei või oma tääda oida, piad `väĺlä `rääkima Hää; see `kerkib keele `peale, aga ütelda ei soa mis asi see on Juu; tuli kohe kiele `piale, aga `jät́sin viel `ütlemata VMr; kiäle piält `võet́i ärä, ei tule `mi̬i̬li Kod; si̬i̬ asi tal kipit́s keele pääl; ei tule ette, ei tule keele pääle äkki, mõtten nigu oless Hel; om nigu küll keele pääl, aga ei saa üteldä Nõo; mul oĺl sõna keele päälgiʔ, a jäi `ütlemäldä Se || mis meele peal, see keele peal Vll
4. fig jutt, väljendusviis (kõneosavusest) Küll on vanamuor libejä `kielegä Kuu; `laia `kielega, pali `räägib Lüg; Kes ei `kannata, võttab paar `napsu, juba kiel sorab Jõh; meelitas mind oma libe keelega Jäm; ta sihantse va nobe keelega, ägale `poole jövab; siis [pulmas söögi ajal] es ole keelde vahetamist (vaidlemist, sõnavahetust) midad, siis olid ne naljad, esimesed naljad `tehtud Khk; Keel kappi ja uks lukku (= jutul lõpp) Noa; keeled `lõikavad nendel, üks aab `ühte lora, teine aab teist; ta eese keelega egal pool vahel (segab alati) Mar; küll taal paelu `keeli oo (valetab palju) Kse; tä oo `kange keelega, ei saa `iästi `reäkida, kas `sakslane või venelane, kõik `rääkvad `kangeste Tõs; se üks va libeda kielega inime Ris; tüma kiel, ei saa `ärra `üölda; tige kiel, tige miel VJg; kes libeda keelega, se paĺlu plödiseb, paĺlu tiab Sim; see vanamoor on `kangest libeda keelega Trm; kui ta vahele nähvib, nõnnagu `lõikab, teisele `oskab `öölda nna‿et `aitab kohe, siis ta on `lõikaja keelega, see nigu `lõikab jutu `ulka Lai; libe keelege inimene tege ennäst ääss, egä ta sellepäräst ninda ää ole; joodikul ki̬i̬ĺ om `pehmess lännu Krk; mis silmist si̬i̬ meelest, mis kõrvust si̬i̬ keelest Hel; kes `tühje jutte aab, libe keelega, kõneleb siiä ja sinna, si̬i̬ om kate keelega (teeskleja, kahekeelne), nu kate keelega inimese om kõege vastikumba nigu katõ nõglaga ussi Ran; tü̬ü̬mi̬i̬s om palga väärd, aga mitte keelega (paljalt rääkimisega) ei saa ärä elädä Nõo; Taalõ kõ̭nõla˽kas vai kulladsõ keelegaʔ, t‿om nigu hani `säĺgä vesi; lipõrdass täl `ümbre uma lipõ keelegaʔ Urv; `sakslasõʔ kõ̭nõlõsõʔ pehmet ki̬i̬lt, ladistõsõʔ keele otsast Krl; tu̬u̬ om pudina keelega, tu̬u̬ jutust ei saaʔ arru Har; Kae˽ku˽sõkati sullõ ka˽keele pääle (põrutati vait) Rõu; tu um libõhõ keelegaʔ Vas; Kerge keelega `lühketse meelega; Lipõ ki̬i̬l, sala mi̬i̬l Räp; `kangõ ki̬i̬ĺ, kui rasõhõhe kõ̭nõlõss; keelega ti̬i̬t kerigo `maalõ a kässiga saa‿i midägi tetäʔ (öeld suurustajale, hooplejale) Se; havvõ kiiĺ, kõldu miiĺ Lut || (kasuliku jutuga inimesest) Tema keel maksab kaera vaka Ris; vana naise om nii kamaltaja, sa täät, et vana naise ki̬i̬l mass kaits vakka `kaaru Krk; tõ̭sõ kiiĺ mass katõsa kaara vakka, et tõ̭nõ tege uma keelega paĺlu ilman Har
5. fig klatš, keelekandmine, tühi jutt oma keelega `ühte `puhku teiste pεεl (tühja juttu rääkima) Khk; [keelekandja] lidistab igal pool oma keelega, kõegiga on tal `aśsa Pil; si̬i̬ om üit́s va keelege inimene, läit́s tõisel `kaibame; ni̬i̬ muud ei ti̬i̬ ku `tõisi keelege `tõmbave, keelege siu küĺlen `kinni Krk; temä oma keelega and `terve riigi ärä Puh; keeleʔ käävä timä pääle Vas; mi‿sa ḱäut tah õgal puul uma keelegaʔ, ajat lorri; sihh oma keeleʔ vaihhõl Se; (kurjad) keeled kurjad kieled tiavad `rääkida, et Linda akkama `uopis emast `suama VMr; Kurjad keeled tiavad alati palju riaki Trm; kohe aga lähäd, kiäled one kõneleman ja tiätä `anman Kod; pikk keel ~ pika keelega (tühja jutu rääkijast) pika `kielega, midägi `kuuleb sis `räägib `kõikidele, valestab viel `juure Lüg; taal om nii piḱk ki̬i̬ĺ, taat saa `ku̬u̬rmõid `käütäʔ ja jääss ots vi̬i̬ĺ `perse lakkuʔ Har; piḱä keelegaʔ Se || küll ma so keele lühendan (öeld laimajale ja tagarääkijale) Mar; keel sügeleb kellelgi on kange isu (taga) rääkida tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; täl ki̬i̬l `õkva süǵeleb, ei saa muidu rahu, piäb `tõisi kõnelema; kas sul ki̬i̬l nakass süǵelemä vai, et pidid `väĺlä `löträmä Ran; Vanal Meedul ka kõiḱ õdagukõnõ kiiĺ süüt́i, nikagu Lehte sai är˽purraʔ, sõ̭ss sai süä `t́salka Rõu; keelt kandma ~ kulutama tühja juttu rääkima kannab kiilt teise `piale `ilma `aegu Ksi; mis sa oma keelest kuludet (tühja juttu ajad); patt om, ku sa ki̬i̬lt kannad Krk; kes `kangede ärräle ää taht `olla, kańd ki̬i̬ld ja võĺts, toda üteldi talla`lakja Ran; kittä inimene ta‿i ole, ta tükip ki̬i̬li `kanma Puh; mi‿sa no umma ki̬i̬lt ni˽paĺlu asända kulutat ja käüt `tõisi pääle `võĺssin Har; keele kulutass uma jutugaʔ Se; keelt (~ keeli) lööma ~ peksma id lähäb külä oma kielt `peksama ja `tühja juttusi plagisemma Lüg; mis sa peksad muidu oma keelt Jäm; Mõni inimene muud ei `teegi kui peksab keelt, tä valetab kua teiste pial, et aga sandiste teisest `rääki Han; mis sa oma keelt nii paelu peksad teese `peale, ole param rahul Juu; küll ta lüöb oma ead kielt, jahvatab VJg; võlts inimene peksäb ki̬i̬lt Kod; keelt plaksutama ~ vedama ~ viskama id kielt `plaksutama (klatšima) Jõh; õte `kanged keelt `viskama Tor; külä `mü̬ü̬dä vedä `ki̬i̬ĺe, kate keelege, tõise suu ehen tõisipidi, taga seĺlä tükiss `tõisi kõnelem Krk || Keelt heitmä „kangeste paluma“ Vig; keele all ~ otsas ~ peal ~ taga resp. keeles püsima ~ seisma ~ pidama ~ hoidma saladust pidama, vaikima (mida sageli just ei suudeta) Ole siis tämägä `rääki˛es varulik, ega sie midägi oma `kieless pia; Kui saad `kieless `pietud, siis judustan `sulle midägi Kuu; `ilmutab `tõisele `vällä, ei saa `kiele all `oitud Lüg; inime kes ei pidä, kõhe ärä kõneleb, siis sedä `üeldässe, egä tämä kiäle õtsan ei seesä, tämä `litrab kõhe ärä, siis kutsutasse kiäle `kańja Kod; Ei su keele takah püsü midäge Räp; täl saisa ai keele pääl, tä `ütless `vällä Se; püsü‿iʔ timä keeleh mitägi, ku hobu situss vette Lut || Naised olid täna oomiku eeste loomade pärast nönda ääles-keeles (rääkisid ärritatult), et oja-keela Kaa; Noh kui sa selle ki̬i̬le ala juhtud (halvast jutust) siśs sa alles saad kuulda misuke sa oled Pha; keelt hammaste vahel ~ taga hoidma ~ pidama id `Oia kiel `ammaste taga, muidu jääb viel kuhugi vahele Kuu; piän oma `kiele `ammaste vahel `oidamaie, en taha akkada `ütlemäie ja kisendamma `vasta Lüg; Vahi et sa `kellegille ei `iisku, pia kiel `ammaste taga Iis; pea keel ammaste vahel `kinni Rei; Oo `neuksid inimesi küll, kiś ei saa keelt ammaste taga oida, ikka pläravad kõik `välla Han; tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; säedse `aastat ma närisi sängi `tulpa ja oesi kiild ammaste vahel - - kui ärä `võeti, siss ma ämmäle `ütli Ran; Paremb um ku˽hoiat uma keele hammaste takan Rõu
6. linnulaul, -häälitsus – Kod Puh Har Se minä kutsun vihmalinnuke, aĺl veeke linnuke one, minul õli tämä ki̬i̬l `selge Kod; tulilind laolap kõege keelde pääl, `enne ku ta `põõste laseb Puh; taa‿m `mitma keelega, taal om kat́stõis`kümme ki̬i̬lt nigu `siskal, sisaśs keväjelt laul katõtõi·ss `kümne keele pääl Har; tsirgul ki̬i̬ĺ Se
II.
1. muusikariista heliallikas, pillikeel `viiuli `kieled `piäväd õlemaie `lamba `suolidest `tehtod Lüg; `Lapsed tegivad obuse saba `jõhvidest omale `piĺli `kiele ja pimistasid ~ tinistasid `sellega IisR; laulu pillil on üks ainus keel pεεl Khk; körrepillile leigadagse keel `pääle ja sörmilesi äi leigadaged pääle Käi; `kanli keeled ja viiuli keeled, nendegä jo mängitse Tõs; piĺli keeled `kat́ki läind Juu; (kui pasunat tehti) `võeti üks kõver mäńni juurikas, selle `kuńtslikult õõnestati ära ja `sõnna `pańdi siis `kitsad õhukesest `vaśkplekist `pańdi keeled `sisse Kse; viie kiälega piĺl Kod; raad́pilli keele Krk; sõrmõʔ kääväʔ ku piĺli keelte pääl Räp; `kandlõl om `kangõhe ki̬i̬ĺ (kõvasti peal) Se
2. fig pillikeelt meenutav osa millelgi a. piug, haru, keere Tüdruk nii kui piitsa keel (peenikesest inimesest) Jäm; labadi keel (tihvanöör) Khk; `kõrkad‿o `pehmed nagu piitsa keeled Muh; piitsa keel on piitsa paela nimi Käi; piitsa keel, `öetse pael piitsa ots, mõnel oo nahast, mõnel oo paelast Tõs; [Õnge]nööri tegin ruĺli niidist kolme`kordselt – üks ki̬i̬l `valge ja kaks `musta Vil; katekõrrane lõng lää kana`selga, ku tõene ki̬i̬ĺ om kokku `minnu Trv; tõne ki̬i̬l om `jänku `villa, tõne om `lamba `villa Hel; võtat `juuse kolme `ki̬i̬ltisess, siss ti̬i̬t kolme keelest jutigu (palmiku) Krk; linane ohjanü̬ü̬r käänd `enda krutti nigu `sõlme, lei krutid `sisse keeledele, es `saagi `valla Ran; ma küländ `piitsku `tennu: kolm `kapla kokku, kuus ki̬i̬ld kokku, om piitsk vaĺmiss Kam b. pl villa vatkumise vahend on õllud villa `lü̬ü̬mise kiäled `lamma sualikas, õts õllud seenäss `kińni Kod c. pl looma- või linnupüünis püve `püündmise keeleʔ, nu̬u̬ omma laua pääle tettü nii silmusõʔ Har; rebäsilõ pandass sääntse keeleʔ, pandass `ki̬i̬li haŕotuist (sööta). keeleʔ omma tettü säntse kablodseʔ; ma olõ esiki `tetri `püüdnüʔ keeltegaʔ Se
III. 1. millegi (kinnitav, ühendav, sulgev) kujult keele moodi osa a. luku- või võtmekeel vottime kiel Kuu; votti (~ voti) küles ~ `otsas on kiel, sie kiel käüb `liikmegä Vai; `Vötme ots oli `löhki ja keel seal vahel Pöi; `võtme keel läks `katki Muh; `võt́me keelel on rist sees, raua `saega `saetud, se on tema muuk `jälle, `üitakse ristkeel Nis; `võtme keel pistetakse augu `sisse, see `keerab luku `poĺti Juu; luku ki̬i̬l käib obaduse `sisse, kui võt́i `ki̬i̬räb, tuleb ki̬i̬l `väĺjä luku sidess Kod; [võtme] ki̬i̬l oli kis vedru ülesse lükkas ja riivi ette lükkas Äks; kammitsetabadel om juśt keele, nii, mis lääve tõisel konksil `siśsi. keele lääve `siśsi ilma nägemede. kastilukul om ka keele, siis ei saa kaant päält ärä `tõsta Krk; tu keelega `kääntki taba vallalõ (võti) Se b. tapp (palgil, prussil, laual) `palgile `raiuta kiel `sisse ja `lasta `piida `õtside `pääle; `Kielegä `sissepanemine on `palgi `jätkämine Lüg; see vaĺts koes seina palgi keeled `sisse lähvad, seda `üitasse sooneks, `palkide `otsas on keeled Khk; Palgile raiuti keel `otsa ja pisteti posti `sisse Pöi; `aknaaugul saavad keeled `sisse raiutud, postil on su̬u̬n si̬i̬s Var; öhel paĺgil on aŕk, teesel on keel Nis; tõesele paĺgile raiuvad sopi ja tõesele kiäle, siis lähevad kiäle `sinna sopi `sisse, kui on vaja jatkata `paĺka Kad; ki̬i̬l om jaku kottel, siis ei puhu tuul läbi Krk; paĺgi jakatasõ `ki̬i̬lde ja pandass tapiga kińniʔ; üts paĺk tu̬u̬l om vahelt `vällä raodu vahe, tõnõ ots om peenemb, nii saat ka `paĺki jakadõʔ, nii om keelen Har c. töövahendi vms osa `kolgispu kaas ja sääl on tämäl kiel sies `kolgispul Lüg; Adraperse sisse oo tapitud adravanna keeled ning kuresõlg Kaa; puudega sae keel (pulgake raamsae pingutusnööri küljes) keelega keerdasse `kangemale või `lõõgamale Muh; [vanda] keel („see vanda osa, mis raua sees“) Rei; lõugetil oo all kaks soont ja kolm keelt ja kaanel‿o üks soon ja kaks keelt Vig; `enne oli puu`vankril aśsi kiel, nüüd on lakaline, mis teile pial käib, kus `vanker `kierama annab VJg; `koĺtsma – all olli kolme keelege, pääl kate keelege Hel d. piiritsa osa käbi on nii, et tal on kand ja kiel ja nina, `kannale ja `kiele vahele kävitatta `langa `pääle Jõe; löŋŋä lönk lüiatse ui keeli taa; keel‿o södune vahe ots ui sihis Mus; Ui `tehti kadaka puust pisike õhuke liist, keel sihes, aŕk `otsas, teine ots vahe, nina Pöi; keele taha pannasse lõng, kanna takka läbi Muh; uil keel suus Rid; ui kiil on ui otsa sihis, teinebul `ot́sas on kand Hää; võrgu kudumise käbi ots on vähe terav, keskel on keeĺ, ots on kaheaaraline HJn; käbil on kiel ja kand Trm; piḱk ki̬i̬ĺ om piiritsal sehen Trv e. sõle või pandla nõel – Sa Muh all oli preesise keel ~ keelis, sedine kut `vastli keel, see käis `riidest läbi preesise `sisse; niid on `juste pidajad, esiti olid nallid, mustad, kummist `tehtud, vask keel all, keel `pandi `justest läbi muĺluti `sönna `külge Jäm; `vastel on sihand kandiline ning keel on sääl `keskel, mis rihma augu `sisse leheb Khk
2. a. riba, lapp, liistak jõgi läks kahe araliseks, siss seda `nurka `üitakse keeleks, jõgide `keelest sai `tarbespuid Vän; keel, see oli naha ribake, õmmeĺdi kasukaid; mõni üiab `soapa keeled Hag; [aer] kiäle ju̬u̬ress o pienikene Kod; mõla keelega `tõmbad vett, kui sõvvad Ran; oi˽susi tulõ, pirru ki̬i̬ĺ lät́s `lahki, nah, pird lät́s nii katõ `arru, tu̬u̬ pirru üd́si Krl; mõla ki̬i̬ĺ, laǵä ots Se || (valguse) kiir, (leegi) hari tule keeled Kse; päävä keel paśtab veel (loojuva päikese kiirtest) Khn b. (kella)tila lokadi kiiĺ Krk; ki̬i̬ĺ om pulkstial (pendel on kellal) Lei

keeldine -`ki̬i̬ldine, -ki̬i̬ltin(e), -`ki̬i̬ltne haruline, keermeline võtat `juuse kolme `ki̬i̬ltisess, siss ti̬i̬t kolme keelest jut́igu; si̬i̬ om nellä `ki̬i̬ldine lõng; kolme `ki̬i̬ltne jutik (palmik) Krk Vrd keeline

kehkadivei n, g `ke·hkadi|vei· Kuu IisR spor eP, Nõo VId; `kehkade- Kaa; `köhkadi- Jaa kiitleja, kehkenpüks Kust sie `kehkadivei on küll `välja `lastud Kuu; Viimne kehkadivei, teeb mis ta eesele keik ümbere ning üle ajaks Kaa; `ke·hkadivei·, [tal] ei ole mette tösidust Noa; `ke·hkadivei· - - lähäb kus maa`ilma (oma jutuga), napakas natuke Kul; `Kehkadivei oo kergats inimene Tor; Igavene `ke·hkadivei·, tää mis tal ka uhkeldada oleks; `Seukse `ke·hkadivei·l ma küll es lähe (naiseks) Hää; Sie `kehkadivei sõna tuli `meile esimese sõja ajal venelaste kääst Jür; `ke·hkadivei· `u̬u̬pleb ja suurustab Nõo; Taast kasu õi joht määnest mi̬i̬st, üt́s `kehkadivei õ̭ks um Rõu; Vana igävene kehkadivei Plv; Mis tiit, kuʔ sääne `kehkadivei `tütrele `miildüs Vas Vrd kehkats, kehken(dis), kehkel|püks, kehken|püks, kehk(en)vei, kekkadivei

kelmistüs kelmistüs kelmus tiit `õkva kelmistüist Se

kergelik `kergelik, kergelik g -u
1. puuduliku mõistusega kergelik om, mi‿sa tiit Se
2. muretu, vaevata, kerge taal om elo `kergelik, ta om `kergeliku elo śeh Se

kesa kes|a (-ä) üld
1. a. taliteravilja kasvatamiseks ettevalmistatav külvikorraväli `enne `tehti kesale `kardulid - - ned noppiti `enne ära kui rukkid `tehti Hlj; Aljasskesä (kuhu on külvatud haljasväetist) Lüg; Nüüd kevade `jääti kesa sügisest rukki jaust, `sinne `miski `päälä ei `külvätud; Kesadel `käisivad sia `karjad pääl, `kõrda igaühä kesal Jõh; kesa `äästamine oli tüki `enne sönnigu vädu Khk; üks aest rugi põld, teina aest odra pöld ja kolmanda `aesta on kesas Emm; Kesa kordama, ennem talvevilja seemendamist korduskündi tegema Vig; kebadi `väetasse sõnnik kesa `peale, ja `küntasse `sesse, sügisi tehasse ruki seeme `peale Mih; kui kesa on `küntud, siss võid eenamoale `minna Kos; kaera kõŕs jäi kesasse, seda ei `küntud [sügisel]; põld `puhkab kui on kesas Sim; kesä õlgu enne jakopi`pääva kõrratud; kesä piäle tegin vikki; kesä on prii, kesäl ei õle `viĺjä piäl Kod; aja eläjä õhtsapoolen kesä `pääle Trv; linade `järgi jäi [põld] kesäss, ja kaara `järgi, mes `kiägi pidäs Ran; kesä nimme `kandse [põld] keväjäst rüä tegemiseni Kam; Kesasitt `veeti enne `jaani Rõn; om `jätnü kesäst. `saiski kesäh Se; must ~ puhas kesa põllukultuurideta põld (sag küntakse juba sügisel üles ja haritakse vaheaegadega talivilja külvini) `sinne `väljä `pääle ei tie kedägi, piab `mustas kesäs Lüg; Kesa oli must, joanibe ees vääti sönnik peale, sahati äe, rulliti äe, kaks nädalt enne küli `tehti `kordamise küńd Pöi; `Eina `vaega (vaja) põlnu, `küńti kesa `ümmer mustaks Hää; kanaperse. must kesa aas täis teda `paksu ja `paksu; puhas kesa, must kesa see jäi `puutumata (s.o sinna ei külvatud vilja) Plt b. sööt, harimata põllumaa pöllud seisid sidu `aastad kesas Khk; põllud `seisid kaks `aastad kesad, põllud oo rikkus Var; see põllutükk oo nii kesasse jäänd, `sõnna põle midagi `peale `tehtud Juu; mis kaua `seisnud, öeldasse koa kesa Iis; uus mua ei seesä kesäss kava, ike viĺjä all Kod || fig kesasse ~ kesa peale jääma, kesas olema millestki (mehest, lastest, teenistusest vms) ilma jääma ~ olema; maha jääma Naine jähi kesasse (mees läks kauaks ära või suri) Emm; ta (abielunaine) oo kesas, põle tal `lapsi ega, põle tal kedägist Mar; si̬i̬ om kesä `pääle jäänu (vanatüdruk); selle moodug jäät kesä pääl, ku‿sa‿i viisi `õppi; kes es telli (ei kauple tööle) ennast, `ütless mea jää täo kesä `pääle; sa olet oma `tü̬ü̬ge `laokil, kesä `pääle jäänu, ku tõise om ärä tennu ja sina ti̬i̬t alle vi̬i̬l Krk Vrd kesa|maa, kesa|nurm, kesa|põld, kesa|väli
2. suvi – Vai Khk `mihkli `päiväst - - siis `oldi jo kesä tüöd kuos, `tehtü `pello päält; mäni kesäst `naaburi mehele `tüöle; üle kesä `kuivaned `ahju puud Vai || (suvisest kuuma õhu virvendusest) kui `päike sui virgeldab, siis ajad virgitsevad soja öhuga, siis ajad `mängvad kesa Khk
3. = kesakartul varajased kardulid kutsuti edemält kesäd, kesä o na sileda kuarega ja pitergune Kod; kollased kesad ja `valged kesad. need olid ka päris iad, sü̬ü̬gi `kartuled olid, aga mädanesid sügise, mädanesid paelu Pil; kesä om päält `valge, kõllatse ihudege - - õige paĺlu silmä `auke Hls Vrd kesäke

kirik kiri|k g -ku Jõe(-gu) Kuu(kirk g `kirgu) u Mus Jaa Pöi Rei, L(-ko Kul, -gu Saa) K(kirk Ris) M(-gu Krk); keri|k g -ku Hlj RId(-gu VNg) u Mus Pha Jaa Pöi Emm Phl, Ris Kei Kos VJg I Äks T(`keŕku TLä) Vas, -gu Hi V(ḱ- Lei, g -o Vas Se Lut), g -ko Rid Mar Vas Räp; keri|ku g -gu VNg Jõh, keri|ko g -go Vai(kirkko g `kirgo); kerk g kergu S(kirk g kirgu SaLä Muh); keŕk g `keŕku T(-o Võn, -ü San) Krl(-ü) VId(-o Plv Vas; ḱ- Kra)
1. pühakoda viistoist `virsta maad, `enne kui saad kirigu `juure Jõe; Kirik pole `ninda täüs, et papp sise ei mahu Kuu; siis neid `sakso oli se keriko täis; kerigos ja kerigo ies oli suur pühä Vai; jöulube `öhta `mindi kirgule, kirk oli `noori täis Jäm; koes oli kirk, sääl oli köŕts ka; tehasse kirgul inimiseks (leeritatakse); kui kirgult εε tullasse, siis `antasse kirgu terisid teisele `kääga Khk; seitse `venda ei lubatud keriku ka `minna, siis pidi kerik `kaela kukkuma Mus; niid akkasid surmaga kergule minema Kaa; `Kerkude `juures olid koolid, papid ja `köstrid olid öpetajaks Pöi; kui kirgust `tuldi, siis es passi laulda mette Muh; Käist sa täna kergul ka Käi; poiss tikkos kirikosse Kul; lähme kiriku `alla `poodi Vig; pühaba omigu oli isal esimene töö kirikusse Mih; mede kirik on `veike Hää; `pańni rüvi `seĺgä, läks kiriguse Saa; olid kingad `jalgas ja läks kiriku Rap; tütarlaps vaadand neile näkku ja üöld, et ise lähäte `kirkulle ja naarate KuuK; ärge viige mind kiriku matta, ma põle seda veart JMd; kirikus ei `käidud `ilmaski `pastliga JJn; kihutand obusega kohe kerikusse Rak; siin kerikute juures on obesed väĺlas lasipuu külles Äks; kui on kolm `korda kuulutud, siis tulevad laalatused, lähvad pulmaga kiriku Ksi; peiu poiss viis pruudi kiriku KJn; `suuga tege suure linna, kätege ei saa `kärbläse kirikut (suurustamisest) Trv; `täämbe om lugeje kirikun Hel; loĺl saab `keŕkun kah `pessä Ran; `kaugembald sõediva obestega kerikude Puh; vanast tulliva `keŕkude, `suvva jalan; seräst `keŕkut ei olnagi, ku Nõo keŕk om Nõo; kui mina `keŕkude lät́si, siss ańd esä oma särgi Kam; kas sa mi `keŕküt nännüʔ olet San; sõ̭ss na˽kävevä˽kerikudõ `pihti Urv; vanast oĺliva˽kerikih `koŕjusskotigoʔ Plv; lihavõttõ pühi `aigu ma˽käve kerikoh Vas; keelega ti̬i̬t kerigo `maalõ, a kässiga saa‿i midägi tetäʔ (suurustajale); inemine lätt kerikohe, kerikost saa ai `vällä = kala lätt rihitsähe (mõrda) Se; kerik um `pallusõ paiḱ, kerikun riśtitäss, kerikun laulatadass Lut; kirik keset küla keskmine võimalus, kesktee Eks `tieme kirik kesk külä, siis on `kaigil üht`viisi Kuu; Noh, teeme kergu küla keskele: ma jäta obuseinnast viis rubla ala, pane sa viis `juure Kaa; Teemi kasu pooleks, teemi kerik kesk küla Emm; Einakuhi oo sedasi jägatud, et kirik keset küla Han; teeme nüid keŕk keset külä, siss ei ole `kummalegi midägi nurinat Nõo; No sai küll `õigõlõ, no sai kerik keset küllä Rõu; kirikut lõhkuma ehal käima `poisid `käivad `kangid `olma all kirikut `lohkumas Jõe; poisid läksid kirikud `lõhkuma, kang õlma all Koe; poisi lääve kirikud `lõhkme, kangi õlma all Hls || fig hobust sundima akkasin tämäle kua keriku `jalga `siśse `siädmä Kod
2. kirikumõis me olim sääl kirgul teul `seltsis, olim `suiliseks sääl Ans; Nee on `endised kergu majad Pöi; ma oli siis seal kiriku maeade sees ekke neid seal `teenimas koa Aud; meie õmadel tuleb keriku `juure kümme `kru̬u̬ni `maksa Pal; kiriku sigu söötma leeris käima on präägust `leeris, kirgu sigu `söötmas Jäm; kui sa es ole kirgu sigu ää `söötand mette, sis sa‿s ole veel mees mette Khk; nüid oo kergu siad söödetud, vöid mihele `minna Mus; siis sa said ikka täie inimese `öiguse, kui sa kiriku sead ärä `söötsid Vll
3. a. jumalateenistus ähk jövab `enne `kirku `surnu ajas `keia Khk; mεneva pühaba es ole `kirku Muh; jähi kirikuga iĺlaks, oli juba vana pime käes, kui kirikuga akkas Ris; katsu `enne kerikud õpetajaga kokku soada Trm; `õptaja tegi ilosa keriku lapsile Kod; nüid ju ei `lastud kerikid pidada Pal; Kui kirik läbi `oĺli, siis `loeti `jälle iśsämeie ärä KJn; jäime `sinna saksa kirikuss, `õhtse poolikun Krk; tu̬u̬ ollõv olluʔ `päivä `pääle kerigu Har; pulksti üte`teiš́ḱüme `aigu ḱerik alatass ṕetaʔ Lei; kirikut sisse ~ välja lööma jumalateenistust alustama, lõpetama kerik `lüässe `vällä, kell akkab `lüömä Lüg; kirgulised `lähtvad `kirku, kut kirk `sisse lüiaste Jäm; kirik elistab `sisse Ris; juba kelläd lööväd kiriku `väĺla Juu; kerik lüiasse `sisse, lüiasse `välja Trm; ku kirik lüvväss `vällä, lüvväss `neĺla `kella Krk; ku keŕk `sisse `lüvväss, siss nakava erilä `mäńgmä Nõo; ḱerik ṕeštass `š́iš́še, ḱerik ṕeštass `ussõ Lei || armulauale minema, võtma lähäb söömata `kirku Ris; `õptaja võtab keriku lierilapsed Kod; (õpetaja) tulli temät kirikuss `võtme, jumale `armu `andme Krk b. kirikukogudus; kirikulised kirk läks sise Kuu; kerigu on sies VNg; `Näet sa, kerik läheb jo `sisse, `jäimegi `iĺjast IisR; ta on Jämaja kirgu inimene Jäm; kui `jutlus läbi, sis kirk tuleb `välja, rahvas kirgust tuleb `välja Khk; Kerk lihab `sisse, kellad löövad Pöi; kirik on `väljas, kirikulised tulevad `vasta Rei; kirik läks `sisse, teenistus akkas `piäle; kirik oo sees, lähme ruttu; `preester õnnistatse ää kiriku `peäle Tõs; Ageri öpetaja sai `seie kiriku `piale laulatud Ris; kirik on kõik `väĺla tuld juba, lõppend kõik Juu; kirik läks `sisse ja jumala teenistus `algas `piale Koe; `piiskop on üle kerikite Kod; ei soand `õigest aast, juba kerik õli si̬i̬s Pal; joba kirigu inimese tulev, kirik om vällän Krk; kerik lätt jo `ussõ Har; kerik oĺl jo siseh Plv
4. (usutunnistused) kirgu usud; Torgu vene kirgu `järge on se kummardamine Jäm; ma ole ka katoliku `kerkus käind Vll; Luteri kergud ja luteri `surnu ajad, nee on vanad Pöi; see luteruse kirik oo ristiusu kirik ja vene kirik koa Mar; sii oo `õigeusu kirik ja luteruse kirik Tõs; `tiakoń on vene kirikus Ris; katoliku keŕk om liinan Ran; vene keŕk om `säetu targaste, sääl ei ole `peńke Nõo; katoli kerik kohõ `koŕjuzõʔ katoliʔ `pallõma jumalat, ljutari kerikolõ `koŕjuzõʔ ljutari rahvass; sidi kerik Lut

kiusak(as) kiusa|kas Jäm L K San, `kiusa|kas Hlj, `kiusa|gas Kuu, g -ka; kiusa|gas g -ga Khk; kiusa|k g -ku Saa M Võn VId(g -gu Rõu), g -ka Krk Puh
1. a kiuslik, jonnakas `kiusakas laps Hlj; üks irm kiusagas inimene Khk; kiusakale lapsele tuleb `vitsa anda Tõs; sääl talus on kiusak peremees, `kiusab oma `naabrid Saa; kiusakate sõnadega Juu; laps on ka kiusakas, aeab vaest (vahel) oma `jońni Lai; ta om `seande kiusak, et ta midägi ääd ei soovi tõsele Trv; üit́s kiusak inimene, temä ei saa kellegige läbi Hel; kiusaka latse San; Igävene kiusak inemise rõibõʔ Rõu || see rätik on mul kole kiusakas (ei seisa peas) JJn Vrd kiusaja
2. s kiuslik inimene kes sellest kiusakast aru suab Juu; eks ta ikke saand ühe kiusaka küll MMg; mis sa säändside kiusakidega ti̬i̬t Plv
Vrd kiuslane

kodu|pooline, kodu|poolis, kodu|poolne teiste äraolekul valmistatud parem toit kas `tiemma kodu `pualist vai, `toised `läksid `vällä, `tiemma `kuoki vai VNg; Tegid omale kodupooltsid, söid ennast täis Pöi; teesed lähvad kottu ää, siis akkame kodupoolist tegema Mär; kodupoolist, `ku̬u̬ka tegema, ku teised `välläs olid, `maiuse `toitu Var; ma tegi täna kodupoolist, sii `kooki natike Aud; Tüdrikud tegid kodo`puõlsi, tegid pann`kuõka Khn; kodupoolist `tehti koa ku muist rahvast kottu ää olid, kardulatele `tehti jahu`sousti, oligi kodupoolis Kei; kodupooline kas tiit `ku̬u̬ki vai ti̬i̬t liha ja panet ärjasilma `pääle Trv; teeme kodupoolist, keedäm limbi suppi; latse teeve kodupoolitses `ku̬u̬ḱe iki Krk || fig kui ma pesi peäd ja `jalgu, siis ma ikka `ütle et, ma tegi kodupoolist Tõs; Lipu eit teind kodupoolist (kütnud sauna); tule nüid, ma annan kodupoolist (vihtlen) Ann Vrd kodupoolik(as), koduspuoline

konn1 konn Sa Hi spor L, K I eL(kunn V), kond Muh LäEd PäLo Ris, g konna (kona Lei; kunna V); `konn|(a) g -a R
1. konn `Vihma iel lähäb konn `mustast; `Konnal on rukkitegemise ajal suu `kinni, ei `kruokso Lüg; Ein `konnale `rinnuni (vilets) IisR; `konnad on `tunkelid `pruunid ja vatsalune `valge. on ka roholisi `konnasi Vai; konnad kedravad [kevadel] Jäm; konnad korrutavad juba Khk; konnad akkasid `rooksuma, siis on külvi aeg Pha; ma põle εnam `konda näin, ei ole `kondi εnam Muh; lipe konn üppäb, kärn konn ronib; lipe konn kujub kebäde Vig; üppaja kond oo `valge kond; tegi `konda [inimene], üppas ja `kargas siin Lih; kärn kond ja `üplik kond Mih; `kondest ikke arstiabi saab koa Tõs; Egä päe `konnõ kaos, salvõd `liiga madalad Khn; põehaõnge `otsa võib pisikest `konna ka panna Vän; va `kondasigi poln tänabu Ris; `päeva sa ei näe neid `konnasi Kei; kui `õhta konn krooksob maja trepi all, siis `oome tuleb `jälle `vihma Juu; kui tuli konn [viimase vihu] `alla, `üöldi et tüdrukud pidid kasuks minema siis Amb; kui konn elab vies, siis on vesi puhas VMr; no küll on aibak, ein konna `rindu Sim; kärnäne konn lüpsäb lehmä ärä; vili nõnnagu konn `kargab üle (kõrs lühike); kui konnad piäle `päävä `kargavad, tuleb vihimä Kod; kui lehm akkas `lõhki minema, siis visati konn `kurku Lai; ku rohilise konna lohun röögive, siss kästäss tetä `kesvä Krk; [range] säliti es tohi panna, siss üteldi et konn karõlna üle; piimälänikut `valla ei või jättä, konna `kargava `sisse; näet sä unel `konna vai `kaśsi, siss om tõese inimese viha Ran; `valge obene `vainul, konna krooksuva sehen = kirik, kirikulised Nõo; kuŕg kah `korjass `konnõ ja mis tä kätte saa Võn; ku˽keväje edimält `konna vii sisen näet, siss tüḱkev jala `audumõ San; kunna˽loḿbin `kru̬u̬ḱsvaʔ Kan; kunn krogisõss hao unigu all, jälʔ tulõ `vihma; kiŕriv kunn, `musta ja `valgõt `kirjä Rõu; kunnalõ ei˽tohe `piimä `andaʔ, kunn aase piimä halvass Plv; kunna˽`väega˽kärisi˽ku kudõsiʔ Vas; Konna `haukva, kalaaig om `mü̬ü̬dä Räp; rüäolõ kunna (kärnkonnad) omma suurõ kui viisoʔ Se; kunnaʔ, ruput́s kurustass kurr, saavaʔ kuŕa ilmaʔ Lut
2. fig Vaada konna – ongid konn (öeld, kui asi ongi selline, nagu oli varem räägitud) Kaa; Konna iste (esemest, mis pole õiges vormis) Vig; (küsimus) kuna? – (vastus) a siśs gu `kunnõga `seiem `vatsku Lut | Tied midä tahud, `ükski konn ei `kruoksu (üksi elades ei nurise keegi su üle) Kuu; `Konngi `kruoksob jala all, `saadik sis viel inimine (vaene hakkab ülekohtule vastu) Lüg; Suu teeb suure linna `valmis, kääd ei tee kärnast `kondagi (suurustlejast) Han; konn ja `köster laulavad ilma viinata; kas konn laulab siss kui `märgä ei põlõ (kuiva suuga ei saa laulda, öeld laulu küsijale) Khn; Laagerdab kõik ära, pärast `kopkut põle konnal ka `perse `lüia Hää; konna kooleteb ärä jala all (väga aeglasest inimesest) Krk; ega `miagi alambat `konna ei ole, et ma egäl ütel lase endä sõkku Nõo; konnalõ pandass `rõivass `säĺgä ja aiass `tüühhü aina `aigu (öeld kibedast tööajast) Har; aig om sõ̭ss ei tunnõʔ jumalat, ku aig tulõ, siss kumardass kunnalõ `jalga (häda muudab rikka alandlikuks) Se | (võrdlused) `Musklid ku `konna`reied (peentest käsivartest) Kuu; sul on `justku `konnal suu `kinni `siemendamise ajal (inimesest, kes ei räägi jonni pärast) VNg; Nagu `konna `oksendus (halvasti tehtud tööst) IisR; Oli lapakil tee peal moas kut va konn (purjus inimesest) Pöi; et ta (laps) nii laha oo kut kond Muh; Piidevinti purjutas peab krootsli mastipoolne εεr värisema naa kut konna kurgualune Emm; sa käid käpakil moas nagu konn Juu; kingä ninä õts lõõtsutas, õli `lahti talla küĺjess, nagu konna suu Kod; ise `vaene kui konn, aga `uhkust täis Pal; [inimene] selle `u̬u̬ramisega lõppend ära nagu kudend konn Ksi; Söödetasse, just kui konna kallaastjasse (hoolitsetakse rohkem, kui inimene on väärt) Plt; Mõśk ja õõŕss tad säl, esi like man kuts konn (lambapesemisest) Hls; See ku rüäkõrre konn kunagi (uhke); See ku kartulkooba konn kunagi (väga kõhn); küll om temä `uhke, kõnnib, rind ehen õieli ku konnal Krk; `kõiki ta tiiäb, nigu konn kräägsub, aga esi ta sitt ei tiiä midägi; kusi taga nigu konnal (ütte lugu kuseb) Ran; [põrsas] kõhn nigu konn jälle; t‿om ihualaste nigu konn Nõo; ma‿less ärä uppunu nigu konn Võn; sa käüt nigu konna `pääle vett `viskaman (öeld, kui käiakse kuskil sageli) Har; Esi hinnäst täüs ku konn; sa kurat olõt `vaenõ niguʔ kunn; vidä ku kunn (laisast inimesest); kavvaĺ ku kunn; `poiskõsõl oĺlõ lat́s võet ku kunn kaalast kińniʔ Plv; Ku konn ägli all, ega pulk tuiass (ei lasta rahus olla) Räp; piḱä ihoga mi̬i̬śs kui rügäolõ konn Se | (äkki jõukaks saanust, upsakast inimesest, enesekiitjast jne) Konn saab mättale, nüüd hakkab juo `kruoksuma ka Kuu; Konn on ju nüid mätta `otsas Pöi; Istub kui konn künka otsas Vig; `Aita kond mättal, üppab sool omal `vasta `silmi Han; `uhke nii ku konn, mis sao otsas käib Pal; nüid konn sai sao `otsa (suurustajast) Lai; kitt ennäst nagu konn mättä otsan auk Trv; sa olet ku kuradi konn `kolta `otsa saanu, nüüd roksub pääl Krk; `oĺli põrm `vaene - - nüid om nigu konn mättä `otsa saanu Ran; suurustõllõt nigu konn mättä otsan Har; Suur ku konn mättä otsah; Taa jo‿ku˽vana hilpharak, hüppelless ja˽`kargõllõss ku˽kunn mättä otsan Räp | Jusku konn mätta `otsas, midagi kuuleb, teisest majast `teise joosuga edesi [rääkima] Hää; konni otsima ~ püüdma vänderdama `Vankriradas `etsib tie `äärest `konni Kuu; Vanger `püidis tee äärest `konni Mih; vanast - - rattaʔ `otsõvaʔ iks `kunnõ ti̬i̬ vi̬i̬rt pite Kan; konni tapma ~ taguma 1. viletsalt või vaevaliselt niitma Mes neist `konnijest taud (vikat käib liiga kõrgele) Kuu; kes vilets `niitja, ei saand `eina kätte, see on konna `tapja Sim; nigu `konna tapad, lü̬ü̬d vikatiga tönks ja tönks Trm; tapa ku `konne kunagi [kui niidad mätaste vahel] Krk; kes `konne tapiva, nu̬u̬ jätivä kaari arja `kõrgõss Ran; `konnõ `tapma (kasvama jäänud rohututte hiljem maha niitma) Kam 2. vänderdama Ega see vankri ratas kaua vastu pea, näe ta tapab juba konni Mar
3. haigusa. künahaukamine kui obo `kraaksub, `öötasse, `kurkus konn Mar; kond `kurkus, `öetse, kui obune kurgust koristab, kooks ja kooks Tõs; obesel `üeldasse konn kurgus olema, siis närib puid Ksi; kuiv konn id – Pöi Hi spor L KPõ I, Plt M T Rõu Senel obusel on kuivkonn kurkus ta närib keik oma aja latid ja söime pulgad ära ja vahel teeb kurkust ermust εεld Käi; obesel on kuib konn `kurkus, `kargab ammastega puu `küĺgi ja koriseb ka veel Vän; `uostel on kuivad konnad JMd; [hobusel] kuiv konn kurgus, ei sua neelata, läkastab, köhib, närib puud Trm; obesel kuju konn om kurgun, jooseb aia manu `külgi Hls; kui obene kava joomate, siis tulep kuju konn Krk; obesel kujukonn kurgun, kes puud `rampsab Ran b. (inimesel) kui oli köha, rökendas kõvast ja - - [öeldi] nigu konn kurgus Lai; mis sa iki rehitset, kuju konn kurgun või Krk; tol (inimesel) om kuju konn kurgun, `kulle kudass köriseb Nõo; kui konn om kurgun, siss inemine jõks San
4. midagi väikest või väheväärtuslikku a. (elusolend) könn; põnn Mis sa, konn, köhid (öeld halvustavalt teise jutu peale või norivalt) Kaa; vasikakonn on kõõman ja täiän Kod; mõni `kiitis ja `keĺkis oma vägitegudega, teine `õikas konn Lai; mis‿sa ti̬i̬t kuradi vana inimese konnal ärä; mis kuradi `konnest koolidets Krk; Kos ma saa minnä, latsekonn piab jo kinni Nõo; rind i̬i̬n nigu `traavli konnal San; sa olõt vi̬i̬l `poiskõnõ, `poiskõsõ konn Har; Lat́skõsõkonn, kusõrit́sk Räp b. kribal `pilve pole `ühtid, möned pisiksed konnad on, pisiksed pilve konnad Vll
5. vande- või täitesõnaa. kurivaim, pagan ma `mötsi, see konn `looma, nüid `Tammese naised tulavad mo kääst `villu käde `saama Khk; Teeb kes konn see niid oli, kes mu varda silmist ää tömbas Kaa; tema konn (kits) oli sii `metsas; kus konn see kurgi kiha, see‿p joose mette; mis konna asi see oli, mis ma [enne] `rääkisi Vll; oh sa konn ää, et sa mend ehmatasid Mar b. (hurjutus- või sõimusõna) oh siä vana `konna Vai; oh sa konn, mis sa nüid tegid! koes‿sa konn lehed! Khk; sina konn, mis sa si `ullad. [öeld] laste kohe Jaa; oh sa kärnatse konna mauk Mar; sa kuradi mädänu konn Saa; oh sa kärnäne konn (öeld riieldes või naljatades) Trv; temä sõemass miu kõ̭igess - - aidveerikuss ja `vaesess konnass Nõo; ka koss tütärlatsekonn, kuradi konnal kõva käe Ote; suurustõlgo‿i nii paĺlo, konna`rautaja, olõt kõhõn kui konn Räp; kurrade konn Se

kriuga kriuga jonnakas, pahatahtlik Kül saʔ olõt kriuga, egast veikesest aśast tiit suurõ pahandusõ; Mis saʔ ajat noid kriuga juttõ Vas Vrd kriuhka

kroon2 kroon Khk Pöi Emm Rei Mar Vig Tõs Pee KJn, krooń Juu Har Rõu, kru̬u̬ń Rõu Se, g krooni; kru̬u̬n g kruani Kod; kruon g `kruoni Lüg Vai, g kruoni Kei; roon Khk Kär(roen) Pöi Muh, ru̬u̬n Krk, g rooni rahaühik kruon pole raha ega Mats pole vend Vai; `enne olid ikka sendid ning roonid Khk; se võĺl `maksis viis tuhat `Eesti `krooni Pöi; üks roon `jälle, see oo sada `marka Muh; sada `senti ehk üks kroon Emm; `maksvad ulga pealt, kas tuleb ää üks kolm `krooni Mar; meil Esti valitsuse `aegas olid ju kroonid Juu; üle `kümne kruani raha Kod; ańni viiś `kru̬u̬ni raha ja kińgitüse kah vei Rõu; mis ti̬i̬t tu̬u̬ kroonigaʔ Se

kukkel kukkel Mar, g `kukl|i RId Jäm Pöi Rei Var VJg Iis Trm Lai SJn Hls, -e Vig Kei Juu Ann Koe Hel; kukel g `kukl|i Emm Tõs Kod Puh Ote, -e JMd Vil Krk; kukõĺ (-l) g `kuklõ V(g -i Har Se, -a Räp); n, g `kukli VJg Rõu Plv Räp/-e/; kukal Kse, g kukla Käi väike saiake, kakuke `kuklile `panna `muosi `sisse Lüg; Katsu `kuklid koa, kena magus Pöi; Ma `küpsta `kuklid Rei; perukad ja `kuklud tehasse koa Mar; söön kukelt; `lõikasi `katki ühü `kukli Tõs; `kukled on nüid `väiksed kopikased üsna ümmargused saiad Kei; mõned teevad `kukleid ja panevad `värsked liha kukelde `sisse Juu; kas sa sööd ka kukkelt Ann; pańni piäl teen `kuklid Kod; kui `saia tehasse, siis tehasse `kuklid ka Lai; Küll on aga paĺlu `kuklid `tehtud Vil; kukkel om vähemp kui naalaline Hls; emä tegi iks viil pätsikit, mia esi tei joba `kuklit Hel; kukõĺ om vaest jo kütse Kan; kukõld tetäss, püperdädäss jahuga Urv; latsõʔ `tahtõv kukõld Krl; tsõdsõ tuĺl jälle kukõldõga; ku huuĺ süüdäss, siss üldäss, et ei tiiä kost `kuklõid saa Har; `opman oĺl `orjuse `aigu ülnüʔ, et teil um kukõl `leibä ja kubu `oĺgi seeh (aganaleivast); Lat́silõ tet́ti vi̬i̬l `väikene kukõĺ ja˽`pańti muna `sisse ku oĺl Rõu; rüä `kukle, tiĺlokõnõ pätsikokõnõ, mõhe riibut ärä, ti̬i̬t `kukle Räp || armõdu köhmä sälläga, ku lätt, siss om nigu kukõĺ sällän Har Vrd kuklik, kunkel, kuppel2

kulla1 kulla Khk Muh Khn Juu JMd VJg Kod Plt Trv Krk Nõo San Har VId(kuĺla, kuĺa Se), `kulla Lüg Vai, `kuĺla Rid
1. armas, pai õle nüüd `kallis `kulla `lapsukane, mene magamaìe Lüg; Kulla inimene, saa aru, ma pole mette teind soole paha Khk; küll mina ole kannata soan, kulla laps Muh; Kulla mies, lasõ‿nd ta `lahti Khn; kulla mies, mis sa nüid tied JMd; kulla mi̬i̬s, võta minu kua `piäle Kod; kulla laps, ei ma enam määleta Plt; kulla veli, massa kitsike Trv; oh sa kulla latseke, kudass sa ometi nõnda kukun olet Krk; kulla mi̬i̬s, ma näi sutt onde Nõo; kulla mi̬i̬s, ärä mingu San; kulla veli, olõ nii˽hää, ala mitte pahass panduʔ Har; Är‿sa˽nu˽kulla imäkene tu̬u̬d kelle ülguʔ et mul rassõ um Rõu; kulla peremehekene, kunass ma niidi, hummogu oĺl likõ, lõun`aigu oĺl kuum, õdagu oĺl kuiv Vas Vrd kullu
2. (emf hüüatustes) ah sa `kulla jumal Vai; os‿sa kulla aeg õt́e, kui ilus se on Juu; Mi‿sa˽kulla hińg tu̬u̬ pulgagaʔ är ti̬i̬t vai õlõt Rõu

kullema `kulle|ma, kulle|lda Saa(-ama) Trv T, -m(e), -lde Hls Hel San, -de Krk; `kullõm(m)a, kullõldaʔ V, -õ San Krl
1. a. kuulama, kuulates jälgima; ära kuulama; kuulatama temäl om iki si̬i̬ mu̬u̬d usse taga kullelda; Mari `kulles õpetaja kõnet nõnda, et suu oli `valla jäänu Trv; Ot‿ma `kulle, mis ääl si̬i̬ om; nevä kullesive miut ike õige ilusti ärä Hls; kullege, mis teil ütelts; siul kohuss kullede, miul `õiguss ütelte Krk; ku tõise kõnelive, ma kullesi esi päält Krk; Nu̬u̬r piät iks `kulleme ka mis vanembe kõnelese Hel; `tohter pańd toru `rinna päle ja kullel süät; miä jäi `õkva kikin kõrvun `kullema, et meh‿nä kõneliva Puh; Jänes om nii maja lähikeste tullu, sü̬ü̬b orast, siss jälle kulleb; ma‿i tohi kõnelda, nemä‿m `kange `kullema; tol om kuju konn kurgun, `kulle kudass köriseb; ai igävetse pikä joru - - es `jõvva enämb ärä kullelda Nõo; panõ kõrva mano, `kullõ kas iks tikutass Võn; ei saa no˽kõnõldõ midägi, ta `kullõss ussõ takan San; Kõrdsin kõnõldas a kerikun kullõldas Krl; ma˽käve vi̬i̬ĺ õdagu `kulleman, sumisi nii lõbusadõ (mesilased) Har; timä jumalat `väega˽pilgaśs, `õkva häbü oĺl kullõldaʔ Rõu; kullõldõh lät́s iks inämb `aigu ku kirotõh Vas; sis sulanõ - - oĺl kullõlnu, ku lehmä˽kõnõliva ja hobõsõʔ Se; kavalust kullema magajat teeseldes pealt kuulama ta `kulless kavalust, tege ennäst maganuss Krk; `kullep kavalust, saap teedä mes tõese temäst kõneleva Puh; mia `mõtli et ta makap, aga `ta‿lli venekoolussin, kullõl kavalust Nõo; Ku tõńõ taht kavalust kullõldaʔ, sõ̭ss teǵe et tiä maka, kae sõ̭ss tõsõ ei variʔ, kõ̭nõlasõ˽kõ̭iḱ ilustõ `vällä Urv b. fig (vaikides) konutama, vahtima Kui ei taha et tedä kästäs, siss kullep vakka nigu koolu; ei saa tulla oma `lu̬u̬me ka `kaema, oma looma `kulleva laadan Nõo; Mis sa tan vi̬i̬l `kullõt, ku tõsõʔ jo ärʔ lätsiʔ Rõu
2. a. küsima, järele pärima, teateid nõutama ma lää `küllä `kullem, kudass si̬i̬ asi periss olli Krk; tei `asja, `tulli miu `poole `uudist `kullema; mia tulli `kullema, et kudass me õge sugulase oleme; ma pia toda `asja `perrä `kullema Nõo; vaja kerikullõ `kullõmõ mindäʔ, mis opetaja `ütless Krl; ma˽lähä `kullõ `perrä mis tu̬u̬ küpär mass Har; üle kullema küsitlema, usutlema [kohtus] kulletse üle, kudas om `kuŕja tennu, paĺlu süüd tennu Hls; kohoss `kulless üle [tunnistajaid] Krk; siss kullõldass tuńnistajaʔ üle ja tetäss `kuhtulõ `otsuss pääle Har || kalavõrke üle vaatama, kontrollima võt́t võrgu otsa üless, läbi jäämulgu, siss kullel, nigu võrgu otsa `piiu võtad, siss tunned ärä, kas kala om; liigut `võrku, kulless, kui kala sehen, keit nööri `küĺge, võt́t üless Ran b. küsides otsima, valmis vaatama Joba uus obene valmis kulleld; Käinu tüdrukut kulleman (teenistusse) Trv; Mia pia põrst `kulleme mińeme Hls; ku na siiä tulliva aset `kullema (öömaja küsima), siss mia `küśse, kas te olete ristiinimese Puh; [teda] saab `laske kullelda kost `kaaru saab Nõo; moonakõni kullõss kotust Krl; naka no `kullõma, kes katust `katma saa Rõu; `kulsse kotusõ `hindäle Se c. eelkosjas käima Käisiva naist `kulleman Trv; peigmehe emä või mõni võõrass käüs `kullemen. ku ta ärä olli käünü `kullemise viinage - - `laube `minti lugeme Krk; emä võttan poja ja lännu naist `kulleme Hel; peigmi̬i̬s lännu edimäld `kullõma, kas kosilasõss `võetass Nõo; vanast mehe imä käve `kullõman [pojale naist] Har
3. arvesse võtma, arvestama a. hoolima, tähele panema Ei kulle see kõnet ega keeldu Saa; mea müräsi küll, või nemä sest `kulsive Krk; ta‿i `kulle midägi minu vaevast; mõne latse ei `kulle emäst midäginä Nõo; Mis sa ei kulle `ki̬i̬ldü, vaata nüüd sait `peśsä San; mi‿sa aśanda umma `hõngu jahutat, ega tat `kiäki ei `kullõʔ Har; Sa ka‿ks `kullõ miä üldäs, `istu õi˽`kõrvu pääl õiʔ Rõu; Üt́skõik, kas kõnõlat sullõ vai seinalõ, iks ei kullõldaʔ Vas b. sõna kuulama, kuuletuma lapsed mudu es `kulle, kui `tõmma vitsaga Saa; ei valitse last et ta kulles Hls; mia kullelsi emä sõna ja nii jäi vanapoosiss Nõo; Mańnikõni, `kullõ no sa˽ka opõtajat Krl; ni˽pikält `oĺgi tu̬u̬d `kullõmist Har; kae˽ku ei˽`kullõ˽ka vadilasõ, kõ̭nõla vai `ińgli keelegaʔ; ajagu vai ajamallaʔ, ma inäp `kińki˽sõ̭nna õi˽`kullõʔ Vas; vanast oĺli `mõisniki ḱäsuʔ, pidi tegemä ja `kullõma Se || Jalaʔ ei kullõ inämb sõnna Räp
4. fig teenima, teenistuses olema ma taha jumalat ja kunigat kullõldaʔ Se; [kuningat] kulleldi kat́skümmend viiś `aastakka, oĺliʔ `meikuli `saldaniʔ; `poośkõsõʔ `veikese˽`kullõsõʔ, tuovaʔ raamatit, v́ett valavaʔ, `ḱellä `tõmbasõʔ; sa tiit tüüd, `kullõt tõist Lut
5. a. (kõnetlusvormel imperatiivi kujul) kulle, nemä olli ka nõu kokku pidänu Krk; kullõ sina olt igäne tark, oppe miu kah Nõo; kullõlgõ, lat́s taht magama Se b. int kullõ ummõte, vai nii`mu̬u̬du Urv; kullõ nüüd (ei või olla!) Räp
Vrd kuulama, kuulma

kumarusi kumarusi, -ruìsi Nõo Võn Ote San V(-mm- Har), -ruisi Kam Se, -ruži Lei kummargil(e); küüru(s) ega mia kumarusi `kartuld võtta ei saa, mia lase põlvili; kumaruìsi `kakse `ainu Nõo; mina kumarusi ei saa enämb midägi tetä Võn; kumaruisi olet peedi `kitskimise man, sääl ei `saaki põĺvili olla Kam; mul om kumarusi `väega alb, ma‿i˽saa˽kumarusi `kauga ollaʔ San; rükä põimõti kumarusi Kan; Rehetarõ oĺl `suitsu täüs, pidi kumaruìsi `käümä Urv; kumaruìsi ei saa ma medägi tetäʔ, `saisu ja `istu ti̬i̬t õ̭ks ńapõn; ku vanast mi rükä tsirbiga `põimi, pedi kõ̭iḱ päiv kummarusi olõma Har; ku kardoka`võtmine oĺl, siss ma `ru̬u̬mśsigi˽põĺvilõ, taha as kumaruìsi ollaʔ Rõu; `kartolit võtat, rükä põimat, tu̬u̬ um kõ̭ik kumarusi tü̬ü̬ Plv; Kolm nädälit sai rüka `põima, kül kumaruisi ja röötsäkillä Vas; lasõ `hindä kumarusi Se Vrd kumaras, kumarihe, kumarikku, kumarudõ

kure|pealne vastupäeva keeruga sa ti̬i̬t kurõpäälist kapla Kan; kure`päälne piitsk Räp Vrd kurapealne

kuri|pidine vastupäeva keeruga – M ääpidine kabel, aga paned siia `päidle pääle, siss om kuripidine kabel Pst; sa ti̬i̬t kuripidist `kapla Krk Vrd kurapidine, kuripoolne

kurja|hull sõim sa kuŕauĺl ti̬i̬t säänest tü̬ü̬d (lõhud aia ära) Se

kutsikas kut́sik|as spor L(-gas Saa), K I Har/-ss/, kutsik|as SaId Emm Lä Tõs Hää Saa Ris, `kut́sik|as Kuu IisR, g -a; kuitsi|kas spor Sa(-gas g -ga Jäm Khk) Lä, Khn Ris, `kuitsi|kas R(-kka g -ga Vai; -gass g -ga VNg); kut́si|k g -ku Saa Koe M(-gu Trv) V(kuu- Se; g -ga, -gõ, -kõ), -ka Kod Pal KJn; kut́sk g `kut́ska spor T, Vas Räp Se; pl `kut́skud Kod; kutsi|k g -ku Mus Kod M Puh Nõo, -ka Trv Ran Nõo, -ga, -gu Rei; kuitsi|k g -ga Jäm Khk Mus(-ku); `kuitsi|k g -ka, -gu Kuu; pl kut́šige Lei
1. a. koerapoeg Kust sen nii ilusa `kuitsigu olete `tuoned Kuu; `kueral on viis `kuitsika, ei tia `miskese `kasvama jättame Lüg; ise va pisine kutsik, aga `kange räpitsema Mus; Pisike loĺl kutsikas, `sõuke‿b tea veel midagi Pöi; mis sa sest kut́sikast narrid LNg; Vana koer augub ees, kutsikad takka järel (lapsed õpivad vanematelt) Han; tõid omale noore kutsika Tõs; tea kuhu se kuitsikas sai Ris; [lapsed] `justku kutsikad karjuvad Koe; põllu `tuhkor aagub nõnnago veike kut́sik Kod; koer imetäb oma kut́sikid KJn; koeral kutsika perän Trv; mis kutsikun õpit, vanan penin peat Krk; `aastane peni, kas si̬i̬ mõni kutsik Puh; kel karjapenne `rohkemb `oĺli, noil `oĺli `kut́skit ka `rohkemp Ote; Mitu kuud söödeti `kut́skit rõõsa piimägä enne kui laket tet́ti Rõn; vahel kut́sik unnaśs kah, nigu `sarvõ ai, iḱk kah Vas; `kut́skal om üt́s kõrv `kiŕki, tõõnõ `lońti Räp || fig Ilm tuli kõige kutsikatega `välja suured ja pisiksed kõik `lendus (öeld talvel tugeva tuisu ja saju korral) Pöi b. muu looma poeg `Naistel `silmäd vie `kalkel `nindagu `ülge `kutsikail Kuu; uńdi kut́sikas Tor; `kõrve kut́sigas Saa; rebäse kut́sikad õlid Kod; kutsiku otsiti `koplist, undi pesä otsiti `vällä Hel c. euf hunt vana all kutsik Rei; susi om õńnistegijä kut́sik; ma oĺli kaŕjaga nurmõ pääl, vana ahk kut́sik tuĺl kah mõtsast `ussõ mõtsa `vi̬i̬rde Har; püha jüri kutsikas 1. euf hunt pühä juri `kutsika tule `karja VNg; püä jüri `kutsikad `ulvod, `tahtod `süvvä elokasi Vai; pühä jüri kut́sikad tulevad Kod; naasõ `tuĺli kodu, `ütli, et pühä jüri kut́siga ommaʔ mõtsan Har 2. päevakoera röövik – Juu 3. oh sa pühä juri kutsik üteldi kelle taht loomale Hel; oh sa˽pühä jüri kut́sik, kiä sullõ ka `tarkusõ oss pähä `pandanuʔ, et sinust ka inemine oss saanuʔ Har; [lapsed] purõlgo‿i˽tii tan ka kui pühä jüri kut́sigaʔ Lut Vrd kuts1
2. fig a. pej (lapsest) `Este lei `linnas `litsi, tuli laps kää`kõrval `maale, sie ei `õldki laps, `üöldi `litse `kuitsikas Lüg; Mis sa `ninda `nuortest `lastest tahad, neil viel `kutsika aru pias IisR; olõ no `vaiki, sa (laps) olõt õks vi̬i̬ĺ kut́sik, sa ei˽tiiäʔ mia vana pini hauk Har b. (millestki väiksest) pisist eina labu (saadu) üitakse kuitsikas Khk; väike kutsikas seisab kaua noor (väikest kasvu inimesest) Kse; `mõisa kõrdsi kutsuti kutsikuss; kutsik kõŕts olli vähep ku ti̬i̬ veere kõŕts, sääl es ole rihaalust Krk
3. raskus kootava kalavõrgu allääres; võrgukoer kuitsik peab võrgu silmad `sirgu Khk; kui kaks kolm `korda on juba kujutud, siis pannakse kut́sikas ühe silma sise rippuma Pha; kut́sikas reppus [võrgu] alumise serva `külges Rid; vörgu rakendamisega sai kut́sikas `panna Ris; kutsik ripend võrgu all; kutsik oiap võrgu laḱka Ran || korvi punumise näpits – Trm Vt koer, koerus3
4. a. kolmeosalise pakkäkke keskmised vahepakud `kuitsigad [olid] pisemad, ühe `pulkaised, pakkud olid kahe `pulkaised VNg; äge `kutsikad õlivad pakkude vahel Lüg; kahed suured pakud ja kutsikate pakud seal vahel, kõik puust Vig; puu äke on kut́sikatega, kut́sikad on vahel, sis vedrutab `eäste Juu; äkke `kut́sikad on lühemad ja äkke pakud on pikemad VJg; pakkäkkel õli varb sees, et paremast liigub ja kut́sikatega äkkel õli kaks `varba Trm; sula põllu pääl `oĺliva kutsikidega äǵlid Ran b. (toestamis-, ühendamis-, hoobamis-)klotsid `poisid `kiskund `kuitsikad [aia] `posti `suonest `vällä Lüg; `kut́skud, ni̬i̬d, kellegä `piälmäsed palgid müüril sidotasse, vai lengid Kod; kutsikuge murdaśs paĺk `raskusege otse Krk c. saeveski osa seda kutsuti kut́sik, mis si sae`veśkis ööveltas, kutsiku alt tuĺlid keik puńnitud lauad läbi Saa
5. a. niiekolk, kangastelgede osa kangas `teĺgede kut́sikad Juu b. soasulane kutsikaga pannasse [lõng] sua `piidest läbi Tõs; kut́sikaga saab `lõnga `soase `panna, toob lõnga läbi Aud c. niks, lõngaviiul `luoma `sarvest teha `kuitsikas, tehässe õts `lõhki ja `piigistatasse lõng vahele Jõh
6. (jääk, jäänus) kut́sikas (soast ülejäänud lõimelõngad) kõrval, kui kearib ja suga on `kitsam Amb; kaku˽naa˽kutsigõʔ (pulstunud takutükid) arʔ, ma tii langast Se
7. a. pulgamäng me leime iks kut́skat, `puukesele pääle ja `mäńgseme kitse `urgu Ote; `lät́si kut́sikat `lü̬ü̬mä, nui ja pulgakõnõ ommaʔ, medä lööväʔ Har b. munamäng kut́sika `lü̬ü̬mine - - ti̬i̬t üte `säärtse mulgu maa sisse kohe paĺl `sisse lätt Har

kuulmalda kuulmata kuulmalda nägemäldä - - jummaĺ ti̬i̬t koess tä jäi Se Vrd kuuldmalda

kõrbama `kõrba|ma, -da Kod; `kõrbam(m)a Krl Har, kõrvadaʔ Rõu Plv, kõrbadaʔ VId/-aadaʔ Lut/
1. punetama päev `kõrbab, päev `vaatab tagasi, ommen on vihimä; ehä `kõrbab, õege ele ja sädendäb, ommen tõiss `ilma Kod; `piĺvi `kõrbass perah `päivä; ku õdagu pu̬u̬lt taivass roosa om, siss üteldäss et `piĺvi `kõrbass Plv
2. a. (leegiga) kõrvetama Kõ̭iḱ [sea] haŕasõ ja˽karva˽kõrvatiʔ ilusahe ärʔ Rõu; tuli um ärʔ kõrvanuʔ `rõivaʔ Plv; kõrbatass, pandass tsiga pakkõ pääle ja `oĺgiga palotõdass haŕasõ `maahha Se || kütist tegema vaja sõ̭õ̭rd är˽kõrvadaʔ; tulõga üle kõrvadu sõ̭õ̭rd Rõu b. kuumutamisega liialdama, söestuda laskma sa˽`kõrbõt taa pudru paa `perrä, ku sa nii suurõ tulõ ti̬i̬t Har; kartokaʔ `kõrpsiʔ arʔ Rõu || tśärisess ku katai `kõrbass (kurjast inimesest) Krl c. kuumusega taimi kahjustama päiv kõrvõss vilä ärʔ Rõu; põud om, väega är˽`kõrbass viĺä Se
3. kipitust, kirvendust, kõrvetist tekitama süä `kõrbass, kui palotaja `rindu all `kõrbass Rõu; Mul om nõgõstõga kõrbatu kubla käe pääl; `kõrbaija [päike] ta nigu kõrvõtass inne Vas; sääne `kõrbaja viin, võtt `kurku; `tiasõ (taim) ka `kõrbasõʔ, `tsuskasõʔ Se
Vrd kõrbema, kõrbuma

kõtt1 kõtt g kõtu eL(-o hv Kan Räp Se)
1. kõht a. keskkoht (väliselt) sadul seĺläge obene - - kõtt mahan `kinni, juśt ku üits lehm; seĺg tetti [peksuga] ninda pehmess ku kõtt Krk; `Mõnda `nalla naara ni et kõtt kakkess Hel; kel tugeva kõtu, nu̬u̬ olliva rasvamao; ega ta `kuiki pikäke, es olõki rinnuni, kõtuni iki `olli Ran; nii suur kõtt, et üle kõtu ei saa maha `vahti; `rõiva läävä lõõri `alla üless, kõtt kõ̭ik paĺlass Puh; serände tukev mi̬i̬s, kõtt `olli i̬i̬n nigu rasva püt́t; Miis vai asi, kõtt iin nigu rammal ruunal; [kui kõht valutas] siss üteldi et vaja `purki kõtu pääle panna Nõo; ärrä `naarnu nii et, katõ käpäga pidänü kõttu kińni Võn; `oŕkul om kusemine kõtu all Rõn; teil sugu kõttu ei oleki (saledast inimesest) San; täl tu̬u̬ kõtt tu̬u̬ om ku vaat́ i̬i̬n Urv; ei olõʔ kõttu ei perst, om nigu üt́s urdakõni Krl; õdagune sü̬ü̬ḱ kasvatass kõttu Rõu; ess olõ säänest kõttu mis um nigu kirn i̬i̬hn Plv; ma olõ tah järvekeseh olnu˽kõtuni˽siseh Vas || (rasedast) mõlembil naśtel om kõtu i̬i̬n Puh; vanast poosi `naarsiva latsetoojat naist et, aap kõttu i̬i̬n Nõo || fig aage käe kõtust `vällä (hakake tööle) Krk; kõtt om säĺgroodsu `küĺge kasunu (näljatundest) Ran; Sõa `aigu, ku˽midä süvväʔ olõ õs, võti kõtu `hõlma ja˽lät́si magama Rõu; Pääle vihma tuu suur kaara nuŕm om kõik kõtu pääl (lamandunud) Vas b. magu jt seedeelundid (ka nende talitlusest) latsel kõtt täis Trv; varessel valu, arakul `aiguss - - me latse kõtt `tervess Krk; ma lää sü̬ü̬ esi kõtu täis Hel; seid karaskit ja `räime kah, jõid `taari `pääle, siss `oĺli kõtt täis; kui iki parass `väeline sü̬ü̬k om, siss ta‿i kao sul kõtust ärä; vana inimese `ütliva, et peerul om paremb laian ilman, ku `kitsan kõtun; ärä kõttu ärä tõsta; poesil `rohkemb püksin ku kõtun (hirmust); nigu kõtt tühjäss lääb, nii sooliku nakava kolisema; kudass sai korjatuss toda raha kõtu kõrvald (söögi arvelt), et ostan ratta Ran; mes om tu̬u̬ üits silk, ku sul kõtt tühi om; mul lääp kõtt `varsti tühjäss; miä jäti iki [silgu] pää ja luu alali, temä virut kõ̭ik kõttu Puh; temä panep `aiksaste lehmä `väĺlä, söödäp ommuku lehmäl kõtu täis; kas kõtun pööritäb (kas ajab oksele); ku silm ei näe, siss kõtt ei põe [tähendab, et] kui ei tiiä, et sü̬ü̬k mustalt tettu, sü̬ü̬d ärä; [uss] söönä muna kõttu ja `audna kõtun `väĺlä; vana aja puu `luśkidega `olli ää `süvvä, sai ruttu kõtt täis; tulep `tühjä kõttu kannatada Nõo; siss ańti jao peräst, ega es `anta vil nii - - et sul kõtt täiss `saie TMr; ega obene tühä kõtuga ei sõeda; talomi̬i̬s ollu mõtsan `künmän, kõtt lännü tühäst Võn; kõtt ammutõdi ua vai `erne suppi täüś, siss oĺl inemine kõva kah; rüpsi kõtt täiś Ote; ega˽`sullõgi kait́s kõttu ei olõʔ, et sa nii paĺlu püünät tetäʔ San; süä om veśsine, kõtun ploḱs ennedä, aga süä taht süüäʔ Har; Kõtt täüś, mi̬i̬ĺ hüä; söögi`maitsjal ja taari tegijäl um kõ̭gõ kõtt täüś; Ku˽püssamehe˽mõtsast `vällä `kaŕksi, sõ̭ss lei küll˽kõtu külmäss (hirmust) Rõu; paĺlo juttu ei täüdä˽kõttu; nüüd nakkass süä kõttu minemä (nuuksumisest nutu järel) Plv; olõsi‿i mitte midägi nuristaʔ, kõtt om täüś, `rõiva omma˽säläh; `olkõ˽kõtt kui täüś, a `kiisla asõ iks om alalõ; massa aiʔ `väele süvväʔ, ega‿ss kõtul mi̬i̬lt olõ õiʔ, `hindäl piat mi̬i̬ĺ olõma Vas; mütsütä no kõtt täüś, siss jõvvat tü̬ü̬d tetäʔ; Kõtt ivva (valutab kergelt) Räp; täüś kõtt usu‿i `tühjä kõtto Se; kõttu või ṕettäʔ, kõtt om durak (rumal) Lut || fig (täiskõhutundest) kõtt om nõnda täüs ku tapa täi pääl ärä Hls; kõtt kõva ja nii `räńka täis et `lahki minekul Ran; laisk ei piä `leibä `kinni, virgal kõtt ja kott om täis Nõo; Kõtt täüs nigu uma imä saaja aigu Urv; kõtt täüś kui śeto savipiĺl Se | (näljatundest) mea ei saa tühjä kõtuge magame minnä, ü̬ü̬ kooleb, kõtt ei koole; kõtt om nüid nõnda tühjä ku litsi levä mõhk Hls; kõtt nõnda tühi, sü̬ü̬ss või undi jala päält ärä Krk; äbi ei anna äbendä tühi kõtt kõõrista Ran; Tühjä kõttu ei näe kiäki, pallast perst nägi igä üks Krl; tühä kõtuga˽`kargat üle aia arʔ, a `rõivalda˽saa ai˽kohegi minnäʔ Rõu | (toiduvajadusest) kõtt litsub ammaste pääle; Ka `istja isunep, kõtt nõvvab oma Nõo; kõtt nurisass nii `väega hammaste pääle Har; Ku˽kõtt `suńdma nakkass, kül sõ̭s piät tü̬ü̬d tegemä Rõu; Kõtt ei lasõ maata Räp; kõtt d́äss esändast (kõht jääb isandaks) Lei || (kõhukinnisusest) `väike laits vääge `kanget `piimä saanu, nüid kõtust `kinni; ku kõtt `kangest `kinni om, siis tulevet peräsoolikse ots `väĺlä Krk; ku kõtt `kinni om, siss ju̬u̬ toome `kaape ti̬i̬d Nõo; kõtt om joba tõist `päivä kińniʔ Krl; ma olõ kõtust nii kińni˽ku ummõld Vas; kõtt om kinni, kõtt tege hallu Se || (kõhulahtisusest) ku verivatt lihal `sisse ki̬i̬b, si̬i̬ võtap kõtust `valla Hls; süü kama`putru vurtsu `siśsi, ti̬i̬ kõtu `valla ku uluss Krk; pask perän, kõtust `valla, kõtt joosep läbi Ran; kõtt `valla nigu vesi; mul kõtt kobiseb, näiss kas kõtust `valla lü̬ü̬b; [kui] kõtt `valla om, siss ju̬u̬ `tammekoore ti̬i̬d, om kõtt `kińni Nõo; vana kahe inemene, kahetass ärä mu `põrsa, om kõtust `valla Ote; mi‿sa ti̬i̬t, kõtust olõt vallalõ, no omma püksiʔ täüs Krl; ma‿i saa juuva˽`rõ̭õ̭ska `piimä, mul lätt kõtust läbi Har; kõtust ju̬u̬sk läbi Rõu; kõtt om vallalõ, pask ju̬u̬sk kui köüd́s Se
2. millegi kumer keskosa olli küll kait́s `pätsi [leiba], kõtu vastamisi Krk; kui vara `raotu, siss `oĺli magu maha `lastu palgil, jäi kõtu `pääle `kanma Ran; mul oĺl sõrmõ kõtu pääl (peopoolsel küljel) üits käsn San; mi‿sa tast päkä (pöidla) kõtust olõt vällä `lõikunu Har

kõvastõlõ kõvastõlõ Rõu Lut
1. kõvasti, tugevalt, jõuga repän ummi küüd́siga kõvastõlõ tsäpäss kiniʔ; lang lätt kana`kuurdu (keerdu), iibä är isit kõvastõlõ, aõt kana`kuurdu Lut
2. valjusti, häälekalt kõnõlass kõvastõlõ, helüga; vanaesä käristäss tuu vuoriga kõvastõlõ (müristamisest) Lut
3. (intensiivsussõnana) väga, kangesti a. (verbi laiendavalt) künnät kõvastõlõ - - vai sõõd́at kõvastõlõ, hopõn nakass higovama; habigo‿i·ʔ kõvastõlõ, võit är˽läkähtäʔ; käsi nakass `haiglõma, tiit kõvastõlõ tüüd, kid́si saa manu; timä sääne `üt́sku olõ‿i·ʔ et kõvastõlõ `hiitü Lut b. (adjektiivi laiendavalt) ma‿ĺli mitu kõrd kõvastõlõ `haigõ Rõu; kumm um kõvastõlõ pallav; olõ‿i·ʔ kõvastõlõ laisk Lut
Vrd kõvva

kõvva `kõvva (kõvva) Hel T V; kõva Kod, kö- Jäm
1. vastupidavalt, kindlalt, tugevasti aena jäävä `korkveli, sõku `kõvva Puh; pandass jalg vi̬i̬l kabla pääle sõ̭ss, kisutass õigõ˽`kõvva kińniʔ Urv; litsuʔ timä `kõvva `ku̬u̬rmahe kinniʔ Räp
2. jõuga meil oĺl suuŕ t́akk, `pańti maśsinõ ette, `kõvva vedäsi, jäi `aigõss Krl; [siibrit] Tuli kõvva kisk Har
3. valjusti, kõva häälega Alatare puul kärgät `kõvva Hel; ma mitte es saa magada, sa norisit nii `kõvva mu kõrval Puh; ärä sa `kõvva kõnõlagu temäga Ote; `väega `kõvva mürist, kudass sa jullelsit tulla Rõn; laulat `kõvva, siss om ää ollaʔ San; paĺlo ja `kõvva müristäss Kan; pini ärisive `kõvva Krl; ma˽`naksi `ikma `kõvva Har; `piḱne kärähtäss `kõvva Rõu; naaśs `tänni (hakkas kisendama) `kõvva Se
4. (intensiivsussõnana) väga, tugevasti, kangesti ma paarutasi köva Jäm; `Kõvva satass - - vihm juusk ku uavarrest; Pulmalise `uhtseve nii `kõvva süvvä Hel; ku riiht `peśti, siss toda rihe `ahjo küteti `kõvva Võn; rattaga kihutass nii `kõvva; `oite kurja `kärbläse, küll pureva `kõvva Kam; sa lõõdsutõt, olõt nii `kõvva joosnu Krl; no nakass kõvva sadama; Jäness juuśk ni˽kõvva, et pini is joua˽`järgi Har; piim oĺl `kõvva arʔ hapanuʔ; kui midä `kõvva ti̬i̬t - - hähkätämmä nakat Rõu; hobõnõ `kõvva sõit́ Vas; edimält lätt `kõvva, a ku är väsüss, sis lätt `astuh Se
Vrd kõvasti, kõvastõlõ

käperdama käper|dama spor S, L(-tama Aud) spor K I, Trv, -tem(e) Hls Krk, -deme Hel San(ḱ-), -dämä u Kuu, Mar Juu KJn TLä Võn, -däm(m)ä V(-demme, käpõrdõmõ Krl; ḱ- Se); käpperd|ama Lüg IisR, -amma Vai(-ämmä); käpärdama Khk Mär Var VJg
1. kätega katsuma, kobama, kompima; kätte võtma Tämä ei nää enamb `ühtägi, käpperdab - - ja `tunneb `missike on jakk vai `sielik Lüg; laps käpperdab iga `asja Vai; `joonud meestel on see moed, et `tahtvad `naisi käperda Khk; Poiss oli kange mees tüdrugid käperdama Emm; ää käperda `papre kallal Tor; mis sa must käperdad, ma ei saĺli et sa mind katsud Juu; käperdud aśsad on mustad ja `meardind Kos; nemad käperdavad seda `kaśsi, siis kaśs jääb närust VMr; `ühtelugu püiab tüdrukuid käperdada Trm; käperdab kõik mustaks Plt; ta käperts pimmessel iki, kaess `käege; mis sa ik käpertet, käppek küĺlen iki egäss pu̬u̬l Krk; Mis sa kobid ja käperdäd noid `leibu Nõo; ärä ḱäperdegu ilma `aiga toda `lu̬u̬ma San; üt́s vuŕle oĺl, tuĺl minno käperdämä Kan; Arʔ saʔ naaku mustõ kässiga raamatut käperdämmä Vas; sul om ta käperdämise mu̬u̬d kõ̭gõh, haŕota timä `maaha Räp || varastama kes jo varass poiśs om, tä käperdäss, tä jo hää käpo mi̬i̬ss Räp Vrd käpeldama || tõuklema, hullama lapsed käperdavad nii kaua kut tegad ükstesele `aiget Khk Vrd käpastama, käpustama, kääberdama
2. käpukil käima, roomama; ukerdama laps parandal käpärdab Mär; ei `oska `käia, käperdes lähäb Var; laps käperdab kõhuli muas JMd; juodikud käperdavad Iis; laps käperdab, läheb `jalgade ja käte pial edasi Ksi; joba käperts, lää kui üit́s ribin neĺlä käpä pääl või ütte `kintsu pidi Krk; `kartuli mulla pääl, säl käperdä põlvikeli Puh; las laits käperdäb maan Nõo; ta vi̬i̬l käperdess, ei kõnniʔ vi̬i̬l Krl; kes kumarusi `tü̬ü̬täss - - tollõ üteldäss, mis sa käperdät, kas rehä vaŕs ei haaruʔ, et `sirgu saat ollaʔ Räp
Vrd käperdellemä, käpitama, käppama
3. aeglaselt ja saamatult tegema; vusserdama sääl ta käpperdab ja mökkerdab, aru`saamatu inimene Lüg; käperdab `peale, `tehtud saa kedagi PJg; kis kedagi teha ei `oska, si̬i̬ käperdab Hää; ega sie tüö midagi ole, mutku käperdab sial tüö kallal JõeK; `miśki `moodi nagu tegi, aga see oli käperdatud, see põld kedagi asi Lai; mis sa käpertet, ku sa ti̬i̬t, siss ti̬i̬; käperts `pääle selle tü̬ü̬ man, tal ei lää si̬i̬ tü̬ü̬ edesi ei tagasi Krk; si̬i̬ om ärä käperdet, si̬i̬ ei pia `vihma, si̬i̬ rõuk ei `kõlba kohekile Hel; temäst ei ole tegijät siin ei sääl, nigu kana `paklin, käperdab `paĺlald Ran
Vrd käpitsema, käputama

kärblane `kärbla|ne Tõs Saa Vil, `kärblä|ne Khn Kõp eL(-ŕ- V; -ni Krl), `kärbäla|ne VNg Lüg Jõh/-lä-/, `kärbälai|ne VNg(-be-), `kärbläi|ne Vai, `kärplä|ne Puh, g -se; pl `kärblädse Lei kärbes `katsu ku `palju `kärbelaisi; `luomad `vehklevad savaga `kärbälaisi VNg; `Kärbälane `lendäb suhu, sis kõhe, et ei tia midä `värsket mina saan, kala midägi Lüg; `kärbläised `seilavad (lendavad) `ukse pääl; `kiŕrud `kärbläised on ka viel Vai; akka `kärbläsi `tapma, kaduvad puhas ää Khn; `kärbläne ti̬i̬b võrr võrr võrr, tädi tädi tädi Nõo; `kärbläiste `pessäʔ om sääne lapits Kan; suvõl om paĺlu `kärbläisi Har; Neo˽`kärbläsereoʔ tulõva lehmäkõsõga üteh Räp; `kärblädse omma d́oʔ nei `äüdü (häbitud) ku šitusõ `suhtõ Lei; hispaania kärblane mürgine mardikas; kiimaseks tegev rohi `ispaa·nia `kärblane Trv || fig eläb nagu `kärblane seinä lõhe vahel Trv; `suuge ti̬i̬t suure liina, kätege ei saa `kärbläse pesägi Hel; Käib nigu kärbläne, sita rida taka Nõo; ma ole nigu `kärbläne (väikest kasvu) Rõu; tu eläss kui `kärbläne söömäldäʔ (närvast sööjast) Se Vrd kärbane2, kärbline

kärnane kärna|ne eP, kärnä- Mar Tõs Saa Juu KJn eL, `kärnä- Kuu VNg Lüg Vai Har, g -se Kuu VNg eP, g -tse Mar Kse Tõs Aud Saa M T(ḱ- San), -dse V(ḱ- Har Se)
1. kärni täis, kärnas a. kärnadega kaetud siu pää on `kärnäne Vai; see kärnane lehm oĺli `rõuges, nüid on kärnad sellas Saa; obese külg one kärnäne, külg kõik kärnän Kod; nina om kärnäne Hls; latse om täl musta ja kärnätse Nõo b. sügelistega nakatunud, sügelistes kui õliväd `kärnäs, siis viheldi `saunas, siis `kärnäne viht `pandi risttie `pääle Lüg; sa olõt `kärnäne vai süüdikäne nigu vana labakonn Har; üts `kärnäne põrss ajä laudatävve `ḱärnä Se
2. halb; õel; kehv (ka sõim) Pia oma `kärnäne kiel `ammaste taga Kuu; [pastor] on esiti väga paha mees olnd - - `irmus sańt on `rahvage olnd, igavene kärnane olnd Ans; laŋŋe kärnane. oh sa kurati kärnane Muh; räägib kärnast `moodi [öeldakse] `möirgaja inimese `kohta Rei; kudas käed kärnatsed teevad, nii perse `vaene piab (pükstest) Aud; `suuge ti̬i̬t suure linna, kätege ei saa kärnäst `mõisategi Krk; kärnädse käeʔ, `arke vei (vargusest) Se
3. krobeline, kühmuline `kärnä `konna, tämä on `kärnäne pääld Vai; Kärnased `tuhlid Jäm; Ma `võtsi omale ea kärnase kepi Pöi; otsitasse üks aĺl kärnane kivi, sellega vaotasse [paiset, kärna], see `kaotab ee Rid; põhja tuulega ei tahetud `kartuli teha, et siis kasuda kärnatsed Tõs; Teine kuusk vesitse maa pääl on kärnane, `karplene lüdipuu Hää; kärnäsed kivid järve põhjan - - nõnnagu mesiläse kärg Kod; emälepp tu̬u̬ om - - krobeda koorega, kärnäne Kam; kahrõʔ `kärnäne laud, vaja silevess tetäʔ Har; helmeʔ oĺliva hõõrigu nigu kanamuna `mu̬u̬du, kärnädseʔ, `tsoplikadsõʔ Se; kärnane konn kärnkonn va kärnased konnad `roomavad. `õige konn üppäb aga see va kärnäne konn `roomab Mar; kärnäne kunn tull ega˽kõrd suust `vällä ku kõ̭nõli Vas; kärn kunn ~ kärnäne kunn, tu ḱiids Se || hum (lapsest) oh sa kärnäne konn Trv Vrd kärniline, käräne

käsilde käsilde Har Rõu Se, -õ Krl Rõu
1. käsitsi, käsipidi Inne linamasinit koĺgiti linnu koĺgidsõgaʔ käsildõ; lätsiʔ käsilde kokko Rõu Vrd käsildes, käsildi
2. aeglaselt sa ti̬i̬t taad tüüd käsilde Har

käänüss|pää käänispea `käänüss `pääge väits Krk || fig põikpea mis ti̬i̬t, ku latsõ˽käänüsspääʔ ommavaʔ Räp Vrd käänkaula, käänis|pää, käänäs|pää

könn köńn Hlj Kad VJg Trm Trv Hel, g köńni Mär Saa Hag JMd Sim SJn Kan, könni Jäm Pöi Mar Vig Tõs PJg Hää Ksi Pst Hls Krk Puh Nõo Ote; könn g könni Phl, köńni Kod
1. a. kidur, kängus olend või taim Sa oled köńn mu körval Jäm; Kes sind pisikest `könni tahab Pöi; `pörsa könnid kisavad, `tahtvad `süia Phl; Tõmbasin sellel jäära könnil kupra maha Mar; kasu `könnis, va looma köńn Tõs; on üks köńn, ei taha `süia, muud ku viriseb JMd; vana inimene, mis ilus si `põrssa köńn‿ss sul on Sim; veikene könn, ei sü̬ü̬, `könni jäänud siga Kod; Siast `könni mia kül endel mehes ei taha Pst; meil `pirla `põrsa köńn, ei oleki `karvu seĺlan Hls; Osta iki suurepit `õune, mis sa `köńnege ti̬i̬t; vana obese köńn ollu jõ̭õ̭ veeren söömän Krk; kanapoig nigu köńn Hel; panõ˽`vaśkaköńn pääle ja vii˽`laata Kan || (lapsest) os‿sa pisikene köńn küll sial Kad; oled viel veike köńn VJg || läämi˽`kõŕtsi ja teemiʔ üt́s köńn (pudelike viina) Kan b. vaene, tühine või jõuetu isik Könnid olete, pole teil raha ega jõudu Vig; mis sinu köńni raha maksab kah (ütleb rikas vaesele) Saa || sõim Kurati köńn, kisub teiste `asju (öeldi vargale) Pöi
2. väike heinahunnik ikke köńnid ja köksid ja nukud ja, mitu nime on neil Sim; vualud kiärät́i uńniku `üeldi köńnid, võt́id angu `õtsa ja veid rõõgu `juure; eenäd `pantse `köńni siis, ümmärgused `moetogi tehässe Kod; aina könni Ote
3. kink, küngas enambide `köńne pääl om kivikärastiku; kruusa köńn; nurme sehen om mõni kuju köńn; sääl `kalde pääl `oĺli külländ `köńne ja `põntse, kos `oĺli kivi pääl Ote Vrd könt2

könärik könäri|k g -ku Jõh Hls Krk; könärikko Vai, könerik Lüg krobeline, muhklik; konarlik mudane ja `ruojane tie on, siis kui tuleb külm või `kuivab ära, on `aukusi täis ja könerik; Könerik küis; Könerik künd, `vaisest `künnetu Lüg; Mis mets sie on, mõni könärik lepp Jõh; sie on `irmus könärikko tie Vai; könäriku puu Hls; `pirla ti̬i̬ olevet könärik Krk || liiga keerdus, krussis ku nööri könärikuss ti̬i̬t, siss ütelts ta om kana`seĺgä tett Krk Vrd konarik, könärine, könärline, künärik

küdsämä küdsä|mä (-d́s-) T V(-mmä; ḱü- Se Lut; küdsäämä Lut), -me M(-t́s- Trv) San(-ts-) Krl; da-inf küdsä|dä (-d́s-) T, -däʔ Rõu, -de M(-te) San Krl, kütsäʔ San V(`kütsäʔ hv Har, Lut), küt́sädä Trv
1. kuumuses küpsema, söödavaks muutuma leib joba küt́sänu Trv; raasike `aiga lastas ahjun küdsäte Hls; kardule saave küdsänuss joba Krk; [kui] ahjun ärä küd́säp, om kõrdleib käen; siss `panti pätsik tule `paistele küd́sämä Ran; `kartoli ahjun küdsävä Puh; emä pańd liha `paakõsõga keressede küd́sämä; muna küd́säsivä õhiku sehen ärä Nõo; kui leib es ole ahjun äste ärä küd́sänü, `olli nädsäss jäänü Kam; liha küdsäss panni pääl San; ahu om `oigõ, leeväʔ ei küdsäʔ äste ärʔ Urv; taa [liha] om `väega kõrõhõss küdsänüʔ Har; Vadsapät́si˽tet́ti vähämbä˽ku leevä pät́siʔ, nu̬u̬˽`küt́si innebä är˽kah Rõu; pät́s um `küĺgi päält `lahki˽küdsänüʔ, leeväl umma˽läsä˽küleh Vas; `ümbre paari tunni `laśte [leival] kütsäʔ Räp; pliiniravva pääl lihha küdsi Se || nõnda olli är irmun nõnda kui üit́s küdsänü olli peris Hls
2. küpseks muutuma, valmima maŕjaʔ ummaʔ aial küdsänüʔ Krl; muśtika omma jo küdsänüʔ; siihn om paĺlu `marju küdsämäldäʔ Har; nüüd maŕaʔ küdsässeʔ Rõu
3. kuiva(ta)ma, närtsi(ta)ma see nätäĺ oĺl nii˽`kangõ kumb, tu̬u̬ om nimä (ubinad) vällä küdsänüʔ Har; tä nii kuum oĺl et, et `õkva kui küd́si nurmõ pääle kõ̭iḱ, puuʔ ja nu̬u̬ʔ hau ja räbästiku äräʔ Räp; rüäʔ ä˽küd́si suurõʔ palavaʔ ilmaʔ, terä `jäie `piinüst Lut
4. kuumuses toiduks valmistama, küpsetama liha küdsäti niisama ja `raeti Hls; ku sa `kärbläse seene saad, küd́sä ärä Ran; rasva sehen küd́seti [käkke] Puh; `arva ku küd́seti nisu`leibä, `saia es küd́setä; nemä küd́säsiva ütte alati `ku̬u̬kõ Nõo; `leibä küdsäme pańni pääl; karaski küd́säti pruuness Kam; rasu iluste ärä küd́setu, siss olli ää rasva meḱk Rõn; kotun eiśs ei˽küdsäve [leiba], toovavõ˽kõ̭ik poodist; küdsäve üste seen `kartoli ja sööväve San; sepäga˽küdsetäss `saia ja karaśkit ja Urv; taari leib oĺl küdset, tu̬u̬st tet́ti taaŕ Krl; ubina omma jo küdsedüʔ, liha om vi̬i̬ĺ küdsämädä Har; sa˽keedäde˽kardokaʔ, küdsät liha`raasa, ti̬i̬t soośti, annat `piimä kõrvalõ, um lõuna˽peet Rõu; naase oĺl küdsänüvä karaśki Plv; pühiss küdseti `saia kah; kõv́o puid hoiõtass `leiba kütsäʔ Räp; ḱüdsetäss vadsakaìsi ja `pliine ja muna`putru [nurganaisele]; ko `leibä küdsetäss, sis jätetäss raaskõsõ kohetuist küdsämäĺdäʔ Se; `leibä `vaia `kütsäʔ; nakam `pliini ḱüd́sämä Lut || see om nii kõva külm, `õkva nii ku küdsä Har; Hõĺova küd́sä naa˽kriṕi pisigu kõ̭iḱ viimätseniʔ ärʔ; küll ńä˽küd́si ja keedi˽minno (laimasid ja laitsid) Rõu; kui küdset kui keedet olt (hirmul) Se
5. fig lööma Sõss tä tedä (last) nüpeĺd ja˽`kińdriid pite vitsaga küd́si Rõu; maʔ talle küdsi Vas

kükäüsi kükä|üsi, -hüsi kükakil Ku kumarusi `marju korjatõn säĺg ärä˽`vässü, siss `koŕssi kükäüsi; ma `läüdä tuld kükähüsi; mi‿sa sääl kükähüsi nii˽`kaugõ ti̬i̬t Har

külaline külali|ne VNg Lüg IisR Sa Rei spor L, JJn Kad VJg Iis Trm SJn, -le|ne Muh Emm spor L, Ris Juu JMd Ann Koe spor VlPõ, küläli|ne Kuu Lüg Vai Kod Trv Hel T V(ḱü- Se), -le|ne Rid(-lei-) Mar Tõs Juu KJn San Krl(-leni), g -se; külä|lõni g -lise Krl, -linõ g -lisõ Se; külälin Pst Krk
1. küllatulnud isik `anna külalistele `tuoli `istuda Lüg; makki `tehti, ubad keedeti, neid `anti nii külalistele Vll; Vanal käis sii külaline, mina‿s saa aru, kes ta oli Pöi; `ootan pühadeks külalisi Mär; Koer augub, külalene tuleb Han; pühaba `tulle külalesed Mih; täna käis mitu külalist Saa; tuli üks arolene külalene Ris; eemält tuleb üks külälese nägu inimene Juu; kui arakas kädistab, eks siis tuleb külalene Ann; kaśs peseb `siĺmi, külaline tuleb Kad; te õlete nagu külaline siin Trm; uus küläline tuleb, esimäss `kõrda, annan tämäle muna Kod; ärä piap iki külälin `saatme Krk; Aja küläliste obene rii ala (rehealusesse); Küläline om armas ku tuleb `arva Hel; pu̬u̬lba õtak om käen, aga miu külälisi ei ole `kossegi Puh; mul vaa külälisega juttu `aada Nõo; ti̬i̬t külälise käe ka likess (märja käega teretades) Ote; ega˽külälene pants tühüʔ San; meil armastõdõss küläliisi `vastu võttõ; `tuĺli jõuluʔ ja tuĺl meil paĺlu küläleìsi Krl; ei olõ˽midägi˽külälisele äńgädäʔ (pakkuda); tütäŕ oĺl lastõga vahepääl `Tartun külälisin Rõu; Küläline ja kala läävä üteruttu vanass Plv; `mustlanõ tulõ nigu kõ̭gõ parõmb küläline, ilestäss sinno ja aja magõhõt juttu Vas; Olõ‿i meil külälise `süüke anda, võta sedä`samma, mis om Räp || külaliseks külla `tuĺli `meile külaliseks Tor; ta tuli `mulle külaleseks Juu; teene päe - - `peigme poolt tuĺlid nooriku `poole külalisess SJn; tulõ no˽mullõ kah külälisess, ma˽võta sinnu `vasta Har; külälisess tullaʔ Plv || fig `õhtune külaline jääb öömaeale (sajab öö läbi) Var; näĺg om egäpäevine küläline Nõo; Hummogunõ küläline õ̭ks är lätt, üldäss varajadsõ vihmasao kottalõ Rõu || euf (menstruatsioonist) Külälised ku `käisivad `kõrralikult, sis iga kuu Lüg; `täämbä ommuku `tuĺliva mul külälise `küĺge Kam
2. küla elanik, külainimene kui külast tuleb inimesi, siis `ütlema [et] külalised nüüd tulevad `seie, ei tia, mida nüüd `tahvad `saada siit Lüg; külalised kεisid keik `möisas [tööl] Pha; `meile tulid külälesed `pelgu Mar; külälised esid tiä kedägi (pulmadest) Kod; Tä om saarõ küläline (Saarekülast pärit); virüskülälise˽tulõva˽pitto (Virusküla elanikud) Räp

lahkede `lahk|ede Puh Nõo, -õdõ Har lahkelt temäle `tultana kõ̭igin paegun `lahkede `vasta Nõo; ku sa kellegi meelehääd ti̬i̬t, siss võedass sinnu `vasta `lahkõdõ Har

laotama `laotama Muh Kul Lih Mih Tor, `laotada Mus Kaa Mar Mär Tõs Hää Plt KJn T, `laota Khn Trv, laodata Noa LNg Rid Vig Kir Tõs HaLo Juu Kos, laadata HaLä Kos; `laoteme, `laote Hls Krk(-m) Hel, `laotede San; `laotam(m)a, `laotaʔ V(-adaʔ, -õdaʔ Plv Räp; `laot|amõ, -õm(m)õ, `laot|adõʔ, -õdõʔ Krl); `lautama JõeK Sim Trm Äks, `lautada Kuu Lüg Jäm Khk(`lauta) Kse Han JMd, laudata Jür Tür Pai; `laudama, `lauta Hi(-ou- Rei; `laatma, `laata Phl); `laatama JMd, `laata|ta Kod(-ao-), -da Pee(-ao-), laadata Juu Ann(-au-); ipf (sa) `laodid Pst, (me) `lautasime VMr; tud-part `lautud Kär, `lautatud Pöi, `laodetu Vai, `laudetu VNg
1. midagi (hunnikust või kuhjast) laiali puistama suvi`vilja seda `kougiti, täma ei `ollu `vihkuna, oli `laiali `laudetu VNg; sönnik `lautase laiali pöllu `pεεle Khk; kätised - - nendega sai `tuhlid `kistud, nendega sai sönnikut `lautud Kär; akkame kütist ää `laotama Muh; `veeda sitt `välja ja üks `laudab pöllal Emm; Einakokk `loudati oue pääl laiali Rei; ma `laada sönigod Phl; [heinad] laodati veel laiali ka Noa; `laotame eenad `kuima Kir; kätega `lautasime sõnnikud, küined olid kadun pealt Han; Sõńnikud `laotõs tegi jalad `terven pasatsõks Khn; `eina `laotadass kah, mudu - - lähab kopetama Hää; kaar laodataks laial Ris; linad tulevad maha laodata, ribade `moodi kõrre või `kople `piale HMd; reial laodati lademed maha Kei; kui `päävä oli pala, siis `laotasime `öösse [sõnnikut], `öösse oli eä laodata; linad laadatakse maha Juu; [ta] `lautas kuod ää; sõńnik taab `lautada JMd; no siis `jälle sai [sõnnik] `laotud `lahti Pee; õdre ja `kaeru kua pekseti - - `lautati maha põrandalle, tallati ja tambiti Trm; `laatasse aod maha Kod; kui sa `villu `peśsid, siis pidid ää kuivatama, `laotasid `kuima, kohe maha roho `piale Plt; leost sai [linad] `väĺlä `võetud - - istutadi ehk `laotadi maha KJn; rahvass `laotava einu maha Trv; ku kütuss ärä olli palanu, tõise pääväl `minti kütüst `laoteme; ku [lina leost] vara om `vällä võet, siis `laodets `rohkep ligi maad Krk; kui vihm rua läbi lü̬ü̬b, siss `laotedes rua kah maha Hel; pü̬ü̬rkaari `aina `olli paĺlu, tulli laiembide `laotada, muidu es kuiva Ran; i̬i̬sspä veeti [tee peale] `kruusa ja `laotedi ja roogiti `kraavi, tõõsibä `tulli politseisaks, võt́t ti̬i̬ `vasta; `laotame nu̬u̬ kaara `tuulduma Nõo; võeti [linapeol] köite päält ärä ja `laotadi maha, siss päiv `pli̬i̬kse nemä `valgess; kässiga `laotanuva ennembä sitta; meid olli paĺlu sitta `laotaman Ote; linnu `laoteme, lina ku leost `välla `viidi San; `ainu laḱka `laotõmmõ Krl; [linad] `laotõdasõ maa pääle `pulka Har; Ega sõ̭ss `vikluga˽tu̬u̬kõrd [sõnnikut] es `laotada, `laotõdi inämbüsi kässiga Rõu; jätämi˽perä linno `laotamadaʔ Plv; läḱiʔ `hainu `laotama Se || hajutama tuul `lautab `pilved ää JMd
2. laiali, lahti asetama; välja või laiali sirutama, laiutama `lautasi `kanga muru `pεεle laiali Khk; siis tuuasse võrk tuppa ja `laotse põlide (põlvede) `peale Muh; Kui akedi linasid `kangud pleegidama, siiss `laudati nad `aidas rohu pääl keik laiali Rei; Vanad `riided `oĺlid `jälle, mis üle asemate `lautadi Hää; `pärtel `pöörab [kapsa] päid ja laurits `laotab `lehti Juu; käsa `lautama JMd; üks riie laudati üle vibu puu, et pää ei paist lapsele `piale Ann; katuss `laatavad, `võetse `ru̬u̬dmed `õĺgi täis, siis akatasse `laatama; palang `laotadi sängi `peäle Kod; [leibade] `pääle `lautan siis räti, `puhta käterätiku Äks; `laoted `rõõva leväl `pääle Hls; verev teḱk `laotedi meele `pääle Ran; kapust laaritspäeval `laotap `lehti ja `pärtlespäeval pöörap pääd Puh; `uńdrik om ärä `kaonu, nüid laku perst ja `laota `kässi, midägi `ümbrele panna ei ole; emä tei meele asema `ahju, viis koti pää alla ja laot `rõiva `alla Nõo; kapst taht õredat istutamist küll, muidu täl ei ole `ruumi `lehti `laotada Ote; `laoda latsõl rõõvass suu pääle, `kärbläse `salvava muidu last Har; mõsi sälämõsu ka arʔ ja `laodi aia pääle kuioma Vas; eläjilõ - - õga õdagu õks `laotõdas ala [õlgi, sammalt vms] Se; suud ~ lõugu laotama pej palju rääkima, lobisema; vastu vaidlema `laudad oma suud `pεεle, ajad `vastu Khk; mis sa muidu oma suust `laotad Muh; ole vaid, ää `laota oma `lõugu Tõs; ta alati `laotab ja plaksutab `lõugu Juu; mis sa `laoted oma suud Hls; üit́s va ropp inimen, laots `pääle `lõugu; laots oma lõvva pääst Krk; ala˽nakkadu˽sa tanh uḿmi `lõugu `laotamma Har; Ka‿sa `mõtlõt vi̬i̬l kavva naid laḱu `lõugu `laota vaiʔ Rõu; `laotas `lõuge `vasta Vas || fig lööma `laotasin `talle `mööda `kõrvu Juu Vrd laotlõma
3. levitama, laiali jagama [mees] `ańdis peotäie lend`lehti, `käśsis laiali `laotada Plt; puu ennäst laiali `laoten Krk; t‿om `väega ää, et sinä neid külä jutte ei `laota Nõo; ku om `sände mullane maa, siss [seened] pistävä pää `väĺlä, ja nakava `laotama ennäst; pihla `laotava küll `endit laḱka, `võrsit aava `paĺlu Rõn; `palvõ`rändäjä `laotasõ jumalasõnna laḱka; `kärbläse `laotasõ naid `haigusi kõ̭kõ enämb laḱka Har; Ku jo˽kośa˽`vasta `võetiʔ, sõ̭ss naḱas tu̬u̬ `laotamine pääleʔ, kõ̭gõlõ kośa `rahvalõ `ańti suka˽vai `kindaʔ Rõu || midä esä `korjass, toda poig `laotass (pillas, raiskas) Rõu
4. a. õlut või kalja käärinõust ankrusse ümber valama kui ölut saand kεind törres, siis `lauda ölle ää, pane kehade `sisse Khk; nüid akkame õlut `laotama, nõude `sisse `aama Muh; ölle `laudamesel `anti `kuiadat `lamba liha, `joodi ölle `laudust Emm; ölut laodataks Ris; linnase jahud pannakse keeva vee `sisse ja siss lastakse `immida neli viis `tuńdi ja sis laadatakse ää ja pannakse kaĺla `aśtasse, siss tuleb virre Rap b. värsket õlut naabritele maitsta viima ölut `lautase, viiasse `laodissi küla, `naabritele Khk
5. a. lammutama; purustama, lõhkuma siin on kaks keriku maha `laodetu Vai; akand ammastega käristama, `laotama seda `nahka Khk; varess akkas katust `laotama Muh; `Enni, kui ma oleks akkand uut `kuuri ehidama, `loudasi vana ää Rei; [katusele] `pandi arimalgad `peale, et tuul ei `laota ära mette Rid; vana oovi`kammer `laotadi ää Mar; see suur maea - - laadati ära HMd; tormine ilm `laotab viĺla kärbised ja eena saod väĺläl ää Kei; tuul `lautand katukse ää JMd; `sakste aeg sai see küla ära laadatud Ann; me `lautasime [lähkri ja märsi] ära, mis nad mud́u seisivad VMr; ärä saed kõik [särgid] `laatata ja rebidä; `laatatse sild ärä Kod; `Laotid adrakse peris ärä Hls; nüid `laotev tare ärä Krk; üitskõrd poig `võtse `lavva alt `kirve, et ma su pääluu `laota Nõo; laot́ anomiid Vas; `kaśvi `uakõnõ katussõniʔ ja laot́ katussõ arʔ Se; ku latsõʔ tsirgu pessi `laotasõ, saavaʔ kiriväʔ latsõʔ Lut || (kukkumisest) Obene oless ärä `laotanu Trv; [hobune] läit́s perseli ette maha, tah́ts ärä `laote ennäst Krk || fig Küll `lautab magu, et `lõhki kua ei lää, sööb pailu Han; ma `tahtsi oma kõttu är `laote [suure naeruga] Krk b. koost lahti võtma kaŋŋasjalad `laotatse ühest ää Muh; katus läks pialt kaḱki, siis sai [saun] ära laadatud ja uuesti `tehtud Ann; Tu̬u̬ maja - - `laotõdi är˽ja `vi̬i̬di `tõistõ `paika Rõu || asõ om tu̬u̬, mis õdagu ti̬i̬t ja hummogu `laotat Räp c. (õmblustest) üles harutama emä lubab ärä `laatata `paltu Kod; `rõivid `laotõmmõ Krl; nakame `pökse `laotamma Plv
6. lagundama; laguneda laskma ihu oo üsna lihal, `laotab kõik ää (rõugetest) Muh; sa `laotad mo iho ää eese rohoga Mar; kingäd vett täis ja `laatas ärä; ualetu peremis laheb majan kõik ärä laguneda, `laatab ärä Kod; inimen ei mõista oma elu `kinni pidäde, muutku laots oma elukse puha ärä Krk; lät́si paŕõbat `ot́sma, uma elo `laodi õ̭nnõ ärʔ Vas
7. laugeks tegema (lõnga kohta) ei `lastud nii `keerdu `minna, et põln änam `laotamist Ris Vrd lautama

lapsutama lapsut|ama TLä Ote San(-eme) Krl(-õmõ), -amma Kam Plv; (sa) labsutat Urv
1. (siludes, surudes) patsutama mõhest `võeti tüḱk tainast, lapsutedi õhukesess Ran; kui leevä kõrutust ti̬i̬t, panet `lapju `pääle, lapsutat laḱka Kam; leib lapsutõdi lavva pääl laḱka Ote; Võtat kausist tüḱü tainast - - höörutät peie vahel ärʔ, labsutat laḱka ja paat pliidiravva pääle˽küdsämä Urv
2. (kokku) lööma, plaksutama mia `mõtli, et kes sääl lapsutab [kärbsepiitsaga] Nõo; latseʔ lapsutivõ käśsiʔ Krl; kässiga lapsutass vett `vasta Plv

lara lara spor R S L, JMd Koe Trm Lai KJn Hls Krk Ran Puh Rõn Plv
1. s, a a. loba, lora, plära oh seda lara küll Hlj; no sie on taas lara juttu, midägi ei ole väärt Vai; tühi lara keik Rei; ajab `tühja lara suust `väĺla Mär; Täma lara ei joua keegi ää kuulata Han; aab lara suust `väĺla Hää; kisse jõuab seda lara kuulata JMd; sinu lara vai `aśja Trm; ia lara on, iast `oskab `riakida; põle sel laral `otsa ega jäärt; laseme lara `käia Lai; aab igavest lara Hls; istub ja `latrab, sina mugu `kulle temä lara Ran; mis tah larra ti̬i̬t Plv b. lobiseja, tühja jutu ajaja lara larab `palju VNg; va lara tä ikke oo, ei tia mis suust `väĺla aab Aud; lara eided ulgakeisi koos Lai; ah si̬i̬ om üits lara inimen, aap loba juttu Krk || vähese aruga va lara on teene KJn
Vrd lära, plara
2. (millestki väga rohkest) Kõik see tänav oli laras `põhku täis, lara läks ikka edasi suure tee `peale Pöi; si̬i̬ olli [vihma]u̬u̬g - - `rästse olli joosnu nõndagu lara Krk Vrd laram

last2 last g lastu Krk Hel T V(g -o Räp), g `lastu Kuu; lass g lassu Kod; lastu- Pöi Phl Juu JJn
1. laast, puukild mies `raiub üöd ja `päiväd, vade ei saa `lastu `lahti üsige = kell Kuu; [rähn] Nokib nõnda et lastud `lenvad Pöi; tea kudas nad sis panid, et lastud põlema akkasid Juu; pane aga `lassa pada `alla, kui tü̬ü̬mehed one majan, sul pada`puuga muret ei õle; vahel `ütleväd, ku nuarem tütär lähäb edemält mehele - - si̬i̬ vanami̬i̬s akab kõhe ladvass `lassa `raima Kod; tule läiduss, pirru ja lastu om läidusse Ote; tü̬ü̬mihe ragove `paĺke, lastuʔ omma maha jäänüʔ Krl; ma võt́i maalt kolm `lastu tulõ alostaʔ Vas; suurest lastust lööma fig eeltöötlema, pealiskaudselt töötlema on sedasi suurest lastust `löödud, põle `vaĺmis ühti Juu; ma lei suurest lastust ärä, `puhtamp tü̬ü̬ om sinu asi Hel
2. katuselaast, -pilbas meie katusel on lastud, uuel toal on `sindled Juu; lõegatud lassud one `katse lassud Kod; juudilastu olli `kalli ja ütelti õige ää olevet. juudi teive liimeistrege, aga `su̬u̬ne es ole sehen Krk; katusse roovi, kos lastu `pääle lüvväss Kam; lasturaaḿ (raam katuse tegemisel laastude hoidmiseks) Rõn; vabrikun höölitass või esi `kirvõga lahut ja liimeistriga ti̬i̬t tasatsõss lastuʔ; kõ̭ge ohembaʔ ommaʔ iks haavadsõʔ lastuʔ, siss lauvakõsõʔ ommaʔ paksõmbaʔ ja `sińdreʔ ommaʔ kõkkõ paksõmbaʔ Har; katuss `oĺle, kas tu̬u̬‿ĺl olist vai, vai lastast vai Vas; kaartõlastuʔ [on] poolõ lastuʔ (räästa laastud on lühemad) Se Vrd katuselast
3. vikatiluisk (hrl puust) – T V vikati last `olli puust, toda pidi enne `liipamist liivatama Nõo; `võeti tamme last, tet́ti mulgu `siśse raud aśjaga, sinna õõruti sõmmõr `siśse ja `pańti likku Kam; vanast es ole kivve ega sulatedu `laste, olliva puha puulastu Ote; sul om vikat́ nätä nüŕh, `tõmba lastuga, kiviga ei saa ni˽vaavass Har; vikahti hikoʔ last um kannahtada˽kuum; Ku˽ravva (lambarauad)˽nührüss lät́si˽sõ̭ss näid vikadi lastuga˽`heoti Rõu; kivilast vikatit tõmmadaʔ; Last oll lühikeses kulunu Vas
Vrd laast1

latseligult lapselikult sa olet joba tävve iäline inimene, ti̬i̬t oma tü̬ü̬d nigu latseligult Hel

liha liha üld(le- Ans Kär Käi Lä Ris; li˛a Rõn Lei)
1. toiduks tarvitatav looma lihaseline osa (ka koos luude, rasv- ning sidekoega) tema viend ühe tükki liha tagasi, et mis nad seda liha nii`paĺlu `süövad Jõe; Liha `süömine tegeb tigejäks Kuu; kui `mendi `moisa `tulpale, siis `pandi ka `kaasa `palvatu (suitsutatud) liha ja munavoid VNg; elosalt en õle `ülgedä nähnd, aga liha õlen mekkind Lüg; Vana`rahvas suvel liha suurd ei `süändki, `üäldi, et unt süäb liha Jõh; ma liha (lähen) liha `kerstu panema; kuiv liha (suitsuliha) Jäm; kus maainimene seda `värsked liha saab, εε kui soolagid liha on Khk; se‿o tapuloom, see tapetse sügise ää lihaks Jaa; Vahest tuli nii `kange liha mõte `peale, aga teda pole olnd, liha oli vähe; Mets linnu liha tahab `rasva `juure, siis kena küll Pöi; me toome lihad `suitsu; kes liha otsib, see kondi levab. sa paramad `tahtsid, aga ullema said; liha `katlas, leem pilbaste `otsas = sõudmine Muh; küll oo aga vägeb liha si supi sees, üsna kollane; särje liha on `ahkid täis ja aue liha oo koa täis Mar; nii kui silmäd pähä tulevad, siss põle muud kui leha ja leha Vig; Liha süiatse, nahk müiatse, kondid ei kolva koerdelegi = lina Han; ma põle üle pea mette `valged liha (pekki) söönd Mih; põle keedetud egä küpsetud, se oo toores liha Tõs; lõhel punanõ liha Khn; kõrveta panniga liha `sisse ja on väga ää suṕp Hää; ega `värsket liha paelu `süia või Juu; kivi `ümber on rohi magus ja końdi `ümber on liha magus JõeK; liha pidi kahanema pailu `kiedes, kui vanal kuul tapetakse Amb; lutsul on ia magus liha JMd; sia täis liha viidi ää Koe; ega sialiha `vasta põle `keśki, võta sa mis liha tahes Kad; kiiss on ikke `veike kala, a `maitseva lihaga Trm; liha ei lahe sala tehä (küpsetada) ennäss, liha tuńnissab kõhe ärä, magus liha lehk; vingerjä lihal ei õle `toime, nagu pekk. aga `vaata ahve, tämä lihal toim nagu luamal; põdraliha, kitseliha, linnuliha one kuiv liha. tämä tahab tõese lihaga `miärdi; vähjä laka si̬i̬s on pehme liha Kod; liha oli `liiga vägev, kui ta väga rammus või rasvane oli Lai; kaks kord saeme nädalis liha. jao liha `ańti, perenaene `jaotas ära, igaühel oli oma tükk Plt; särjä liha on vilets luine ja viha KJn; mea pidasin neid (kitsi) kah korra, liha on neil parem ku `lamma liha Vil; liha sikke alle, ei ole `pehmes keenu Hls; `mihklepäevän tapeti edimen lammass, `anti perel edimen liha ja viimän või; liha om `suitskumen Krk; luu ka tet́ti nii `puhtass, et sinna es jää liha mitte üits täṕp Ran; tõene liha om `luuga, tõene om `seĺge liha Puh; ma näi küll, kudass ta toda `leibä ja liha `pohmse, suu käis ike matsat matsat; ma tõi `lambatävve liha emäle Nõo; ei tule sulle liha i̬i̬st ei luu i̬i̬st `tü̬ü̬le Kam; `sü̬ü̬di mis sääl `sü̬ü̬di, aga iks paaŕ tsiatäüt liha `panti `sanna üless, tsuidsutõdi ärä Ote; tsaet liha (hakkliha); kõõrd`siĺmiga inemine, ütega kaess liha, tõsõga `leibä Har; siin um tu̬u̬d küll olnu, et sann um lännü˽lihhuga˽palama; niikavva iks lihan olõt, ku naid (lambaid) võtta um Rõu; lepä˽teivä lihalõ ilosa ńao, kadajaʔ ańniva hää mau Plv; mi ait oĺl alasi lihu täüś; pahru (kuldi) liha pauk õ̭nnõ, ku˽küdsät ja `haisass Vas; lihha sü̬ü̬ ja `rasva ju̬u̬, ei olõ˽ma määnestki `rohto `maitsnuʔ Räp; liki luud liha makuss, liki ako naańe armass Se; lapõʔ um väkev liha Lut || üte jalaga liha om `väega hää võttaʔ (seenest) Räp
2. elava inimese või looma lihaskude (hrl koos rasv- ja sidekoega) Küll luu liha `kasvatab, kui jumal `päivi `andab Kuu; `Tissid `üöldi, et on `sündimättä liha, nied `kasvavad perä `juurde; Liha lottendab `seljäs, liha väriseb ku `kõnnib Lüg; `Ninda paks kui ta ikke õli, `ninda ta õli, vei oma liha `auda; `Niisikest tuleb ikke `ninda `vemmeldata, et liha `lõhki ja luu sies pügäl Jõh; luud kondid on `terved, äga liha pole pεεl Ans; see obu seisab lihas, seisab rammus Khk; kore kondiga obu äi pea liha peal, lihab lahjaks Jaa; Kõik liha valutab, just kut oleks `kontide pealt `lahti; Pisike lühike `lamba puńn, aga ise rammus, liha täis kut paĺl; Liha äi kasu ilma kondita, puu äi kasu ilma oksata Pöi; ihu oo üsna lihal (katki), [rõugehaigus] `laotab kõik ää Muh; Vettis varsti liha pεεle (kosus) Emm; liha on ära klopit (peksa saanud) Rei; jalad oo üsna ukkas, üsna verine liha Mar; Liha kukub ära - - nahk vajub `kortsu (kõhnub) Hää; lõi `kervega lihast läbi `końti Ris; `veised koa nii lihavad, liha täis Juu; ta nii ää põdend, luude vahel põle liha `ollagi enam teisel Koe; tämäl oo sedä liha küll `ümmer, tõene kõrval nagu pind; luie ümmert liha ärä kadunud Kod; olen nii nõrk ja liha on nagu `końtidest `lahti Plt; õige seant vedel liha olli - - liha loppusi tusarte pääl nõnda et Hls; ärä kahedet lait́s, liha luu ümmert `valla Krk; `väega kõhn inimene, ku ta koolep, ei lähägi alvass, täl liha säĺlän ei ole Ran; liha täis, ei jõvva joosta; tu̬u̬ - - `olli `sände `lopsja lihaga, siĺmä ka liha `sisse kasunu Puh; mia lassi ku püvi, a temäl `oĺli maru liha säĺlän, temä‿s jõvva enämb `kõńdi; peni vajot `amba siiä `pehme liha `sisse; kuul läits lihast läbi ja luu `sisse jäi `saisma Nõo; luu końdi omma˽jäänüve ilma lihatõ, liha om päält är kuiunu San; lu̬u̬m sais alasi omal lihal, ei jää kõhnass Krl; mõ̭ni lihm om liha nii täüś, et liha `lahkõss säĺlän; kõ̭iḱ liha om vällä lõppunu, `paĺla luu omma jäänüʔ; üt́s oĺl ni˽kõva lihaga, et [nakkushaigus] is naka manuʔ; taa `kimmä lihaga hopõn, taa ei˽sata ni˽ruttu lihast mahaʔ (ei jää kõhnaks) Har; lehmäʔ ollõv nii täüś söödedü, et liha rappuss sälähn Rõu; mul um liha nigu luu külest vallalõ Plv; śoo hopõń pidä `höśte lihha, ti̬i̬ ku paĺlo sa ti̬i̬t tü̬ü̬d, midägi täheńdä‿iʔ; a kohi `oina lät́siʔ parebahe `lihha. muni om sääne, et ei taha `kuigi `lihha `minnäʔ; luu liha kõiḱ halutass Se; luust ja lihast kogu kehast luust ja lihast keis valu läbi Khk; Aga ta kiirub (kiljub) nii et lihast ja luust käib läbi Käi; `Lõikav tuul, ta puhub sul riietest ja luust ja lihast läbi Hää; külm õdagumaa tuuĺ `oĺle, `puhke `õkva luust ja lihast läbi Plv; tuuĺ puhk armõtohe, taa puhk `õkva luust ja lihast läbi Vas || pej (naisest) Auguga liha Pöi | (seksuaalvahekorrast) poiss on pattone ja lihalik, `pruugib `tuorest liha Lüg; minu liha ei ole tema lihasse puutund Plt || fig `kasvatab `laiska liha `selgä (laiskleb) Lüg; `Rüekis sedäsi, et `lõikas `luussõ ning lihassõ Khn; üle liha (kõigile) - - akatasse `anma `suhkrud Kod; si̬i̬ om iki `siante tige inimene, kis püiap sut sõkku - - tahab mu liha luie päält ärä näride Krk; tu̬u̬ om nii `väega suuŕ, tu̬u̬l liha `lahkõss sällän välläʔ Har
3. inimese keha, füüsiline olemus (hrl piibl) vaim o `valmis küll, aga liha o nöder Khk; mina usun liha üles`töusmist ja igavest elu Ris; temä oid oma ihu, lihutep oma liha, temä ei taha oma ihu vaevade mitti, ta ku ojoss tü̬ü̬ man Krk
4. (veresugulastest) ons ne `vöörad, ühest lihast ning verest (ühe isa-ema lapsed) Khk; Oma liha ja veri (lapsest) Pöi; nad on öhe liha lapsed Ris; me oleme üks liha ja üks veri, ühest emast ja ühest isast `süńdind VMr; sie on liha minu lihast VJg; õleta üks liha ja veri, sugulased Kod; nu̬u̬ omma liha poolõst kaʔ sugulasõ, ütest lihast ja ütest verest ja ütest su̬u̬st Har; löögu‿iʔ tälle, tä ka om uma liha ja veri Se || (abielusuhetest) mies ja `naine on üks liha, õppetaja `ütleb Lüg
5. a. viljaliha suisleppäd pidid õlema `kõikse paremad ja magusamad `õunad, õuna liha, sisu, `siegi on punane; sie on õhukene [tael], sel on sedä liha vähä Lüg; pessol kaks liha: pekiga `lüätse tuld, tai visatasse minemä Kod; taglal om jala all ja liha pääl Krk; häräseeneʔ omma˽hahaʔ, noil om `väega˽paks liha Vas b. linakiud ku luu liha küĺlest `valla om, siss tahav lina kokku panna Krk; lina oless pidinu kavvemb maan olema, siss oless luu `valla ollu, nüid ei lää luust ega lihast, raba kõ̭gõga maha Nõo

liin3 liin g liina Hel T V(lein g leina Lei) linn `suuge ti̬i̬t suure liina, kätege ei saa `kärbläse pesägi Hel; `oĺli liina kaevust paar `kõrda vett joonu ja tollest lännugi nii `uhkess; ma‿i mõśta liinan `koeki minnä, juśt nigu siga, mes kotist `väĺlä `lastu Ran; mul om õge ää kõrd `latsi ja latse`latsi, neid om liinan ja laanen; mes sä tapat `endä sääl maal, tule ärä `liina Puh; liinast ike midägi lastele `tu̬u̬di, kas `kringli `saia vai mõnele latsele aabits Nõo; obene `oĺle jõvvun ja rammun nigu pulk, tuńn ja kolm veerandit, siss oĺliva liinan Võn; Inemise `oĺliva vanast õnnelikumba kui nüid, nüid ei ole iks muud ku viin ja liin Rõn; lepp liina huulitsah, taḿm `Tartu tasatsõh, juurõ˽kokku `ju̬u̬skvaʔ, ladva˽kokko langõhusõʔ = pruut́ Võrost, kosilane `Tartust; imä lask Võro `liina piteh, olõ õi˽kedägiʔ, kiä last opass Vas; üteĺ siss tu herr: noh, nüüd tulõt minoga ärä `liina. poiss küsüss: mis sa mino tegemä panõt, liinah `kaŕja `hoita ei olõʔ Räp || (teat kaardimäng) mängiti - - liina palutamist Ran

lina|sirduss kimbuke linakiude lina`sirdusõst nakatass `kapla tegemä Urv; Ku˽kotil oĺl mulk sisen, `üĺti: võta˽nõkl ja linasiirduss ja nõglu˽kot́t äräʔ Har; Toolõ tila otsalõ mähäśti lina`sirduss `ümbre ja˽t́susati sinnäʔ oheŕdi `mulku Rõu; Ku `kapla ti̬i̬t, ni õks höörütät lina`siirdusõ peia vahel arʔ Vas Vrd lina|sirdak, lina|sõõre(s)

lobinal lobinal VNg Lüg Jäm Ans Khk Kaa Pöi Muh Mar Mär Kse Tõs Hää Saa Ris Juu Koe VJg Iis Trm Kod Plt SJn Puh Nõo Har(-õl) Vas
1. kiiresti; hõlpsalt, ladusalt sie on lobinal `valmist `tehtud Lüg; se lihab nende kää üsna lobinal edasi Ans; Ulga kää keib töö lobinal; Saabas läheb lobinal jalga Kaa; See oli nii kena rohi, et läks kohe lobinal `alla Pöi; töö lähäb kohe lobinal Tõs; `laske aga lobinal läbi Ris; see töö läks nüid üsna lobinal edasi, oli paelu rahvast koos Juu; Nime järel on küll meister - - aga et töö lobinal läheks, seda ei õle Trm; koolis mõni on kõva `piaga, teisel lääb [õppimine] lobinal Plt; `täämbä lätt meil tüü edesi nigu lobinal, ku lasõt, siss laabuss, ku ti̬i̬t, siss tegüness Har
2. lodinal; vulinal vesi `joosi lobinal Muh; kui `paksu seas on, siss `lambad - - söövad lobinal Saa; siad süövad lobinal Koe; vihima tuleb lobinal maha Kod; nigu lobinõl tulõ suuŕ vihm Har
3. rohkesti, suurel hulgal kalu tuli kõhe lobinal Iis; raha `tuĺli kui lobinal SJn; to‿m ää küll, et viin om ärä keeletu, et tedä lobinal `juvva ei saa; täl ei ole jo toda raha nii lobinal Nõo Vrd lobinallõ1

lokatama lokatama Pil TLä Ote San/-ḱ-/ Plv, -eme Krk; loḱatamma Urv Rõu, -õmõ San, -õmmõ Krl
1. maha, longu vajuma; lösakile laskuma kõńd juśtku loru kunagi, püksi lokateve mahan, üle `kintse; suka sääre om maha lokatet Krk; kae pöksiseere lokatava sul maha, `tõmba `onte ülespoole neid Ran; miul kah kõ̭ik likatap ja lokatap, nigu üits vana tu̬u̬l mes nakap logisema Puh; ku sukapaela pääl, siss ei lokata suka maha; Sa lõõtsutat nii nigu ki̬i̬l lokatap maha Nõo; lehe läävä suuress, siss lokatase maha Ote; peedi `oĺlivõ nii kuiva, õkka maha loḱatõnu; aid om kõ̭iḱ maha loḱatõnu San; Ku kana `käśsi harinu om, sõ̭ss tulõ ja loḱatas mahaʔ, kae˽sõ̭ss munna vai ti̬i̬˽mia taht; Nu̬u̬r inemine, a käü nigu vana sadu, sukaseere˽maha˽loḱatanuʔ Urv; kas sa üllel ei viiśü `istu, kui sa maha loḱatõt Krl; ku˽vana `kuuga˽ti̬i̬t põllu, tu̬u̬ loḱatass mahaʔ; kanna ku kińni˽lähät `võtma, sõ̭ss loḱatass˽ärʔ, `tõmbass `hinne kokku Rõu; lilliʔ umma lokatanuvaʔ Plv || lagunema, laiali minema sa olet õige lopsak inimest, ei viisi `vihke ilust `kinni `köütä, vihu om puha lokatet Krk Vrd lokastama
2. vorsti otsa kinnitama piad `vorsti lokatama, kui paned soolikasse, siis ei jookse sü̬ü̬ḱ `väĺla Pil

lokk4 loḱk g loki Vas Räp Se lihtsameelne ta um väega loḱk Vas; sä olõt no õigõ loḱk vi̬i̬l; sä ti̬i̬t no `hińdä õigõ lokist Räp; tuust loḱist saa no aśa ajaja Se

look1 look g looga S Lä PäPõ HaLo Juu Tür Trm Pal Lai KLõ; luok g luoga Ris Hag HaId Amb JMd Koe ViK/-ua- VJg/ Iis Trm, `luoga R(n `luoka VNg Vai; -ua- VNg Vai); lu̬u̬k g looga Hää Saa Äks KJn eL(-ḱ Se, g luoga Lei), luaga Kod; luõk g luõga Khn
1. (hobuserakendi osa) luok on `oigenenud ära, on `sirgeks läind Jõe; jalaka one `sitke, üvä one `luoka `paina VNg; `aisa `õtsas on `aisa aak ja `luogal on `tehtud ase, kus `sõisab ais `aasa `külles Lüg; `Püiäb ja `tõmmab küll ja luak ja rakkendus ragisevad, aga ei `jaksa samugi `paigast `vällä vedada Jõh; saa‿p `oska obusele `looka `pεεle `panna; look es seisa `küisis, tuli maha kaela `peale Khk; Igamees looga tegemisega ikka akkama es saand Kaa; Vana on nii kõverase jäänd kut look; Suur looga painepuu oli, kus peal `looki `vääti, mõnel oli seina `küĺges, teisel oli `õues maas, suurest jämest kõverast puust oli `tehtud Pöi; saarest ikka kõige `rohkem tehasse `looki, noored saared raiutse maha ja `väetse loogaks Muh; meite mihed `muljovad ise heideste loogad ja jalased Phl; akati `looka `kallama kalle peal LNg; niigu [pruutpaar] `peime `õue `sisse sai, kohe pidid looga maha `tõmmama need, kis `vasta `võtsid Vig; loogal oo küined, looga `otsas, ais köib küine `sisse Tõs; Obo vädäs luõga `puõlõs Khn; veoks olid ikke tugevamast puust loogad. ilu loogad, sõedu loogad olid `alkamad Aud; loogad saab `vahtrest ja künnap̀ast Tor; Ega obu ei via, kui lu̬u̬k ei pia Hää; mede kodus oĺli kaks `lu̬u̬ka, töö lu̬u̬k ja sõidu lu̬u̬k Saa; tuminga puust kallatud look on `kange ennast õiendama; oled kõber na looga murre Nis; `Enne tuld sulasel `õhtas looga täis `piirdu käristada Kei; kis pruudi obusel luoga sai maha tõmmata, sie sai `kindad JõeK; pihlakast painutatakse `luokasid, tema on `sitke puu, annab painutata Amb; mõnes talus on pailu `luokasi JMd; luok `õigub ää, ku märjast piast `seisma jääb ja ära kuivab Sim; meie rahvas käeväd luagadega, `sakslased soridega; ku `kõrge vikerkaar nagu lu̬u̬k, siis tuleva `kuiva Kod; `lu̬u̬kadel olid vanast ka kirjad pääl, ikke lõegutud, laiemad loogad olid kõik värvitud Äks; ilma loogata `pańdi obune eina saadu ette, mujale ei `pandud Lai; ilma loogate es saa minnä, obesel olli iks lu̬u̬k pääl Hel; pajotset loogad iki olliva - - mõned avvutiva vi̬i̬ sehen ja kes sai, ki̬i̬t kah Ran; es saa ma tolle loogaga üttegi `ku̬u̬rmat agu tuvva, edimäne kõrd `olli pääl ja läits `katski; meil `olli egän poodin `mitmasugutsit vene `lu̬u̬ke, kõ̭ik kirjutedu ja nikerdedu Nõo; ta‿i `kõlba kohegi, ta‿m kõverik nigu lu̬u̬k San; lu̬u̬k on muud́u vaĺmiss, küüds om `lõikamaldaʔ Har; Loogass ot́siti säänä `siuhkõ ja ilma ossõlda˽puu; saa ei˽`lu̬u̬ka lepäpuust, ei˽hüvvä `nahka laisaluust Rõu; üle ilma lu̬u̬k = vikatkaaŕ; Kuʔ anna sullõ paaŕ vibahhust üle looga (kere) Vas; lu̬u̬k om `mitmõst puust, jallai, künnäp - - saaŕ ja `vahtrast kah `paańtadass Räp; läḱiʔ kodo minemä, pääväl võõdass jo lu̬u̬k `maahha (päike läheb looja); võtaʔ lu̬u̬ḱ `maahha, hopõń taht sitalõ hum Se || fig (varastamisest) `Kergemb on suvel `einä tehä vigastiga, kui `talvel `luogaga Kuu; tänabune ein jäi nii vähäks, nüid peab küll akkama loogaga `eina tegema Juu; Need, kes suvel vikatiga eina ei tehnud, need püidsid talvel loogaga eina teha, püidsid varastada Trm; peremiiss niit́ vikahtiga, varass niit́ loogagaʔ, vei ilma vaivadaʔ Se
2. (lookjas puuvarb) a. reeraami põikpuu nie, mida `kresla all `käiväd `poigi pidi, nie puud on `kresla `luagad VNg; Laamitse küĺlepuud on aisad ja ristpuud on loogad Hää; riie tievad nõgusast kolm `luoka ja oiavad korjakse puid `kinni Kad; esimesed luogad on kõverad, tagumised `sirgemad; korupil on luogad ja [see on] `laudadega `ümbert ära `lüödud, sinna pannasse talvel nuot `sisse Trm; ree loogad käivad `risti üle ree, põhja pialt üle `kaustade, `lookade `küĺge on varvad kińnitetud Ksi; ri̬i̬ laami looga, üle ri̬i̬ tõisest veerest `tõisse, kaits puud Krk; laavitse looga `olli siäntse kõvere puu Hel; ri̬i̬ loogast `panti kaits raud `kruvvi läbi, tõese sebä kottale tõene kruuv, `kruvvega `panti lu̬u̬k sebä `küĺge `kinni Nõo; loogaʔ, noid oĺl mõ̭ni kolm tüḱkü - - üt́s oĺl i̬i̬n, üt́s oĺl keśkkottan, üt́s om takan Urv; veerepuu lu̬u̬k, mis lätt `perse alt `riśti Räp b. vits vikati varre küljes luok `panna vikkasti lüsi `pääle, kui `õtra `niideta, viab kokko `õtra Jõh; ku rügä `niitme `minti pikä vikatige, siis pannass vikatile lu̬u̬k pääle, et vili kaare pääl `risti maha jääss Krk; vikatile `panti lu̬u̬k `pääle, si̬i̬ viis einä `niitan kokku, siss es riisutegi üleni Hel; vikahti lu̬u̬k, sõ̭ss aasõ `häste `kaari Plv c. korvi ribivits luogad panen `senna [korvi] silmuste `sisse ja siis akkan kas juurtega ehk pajo `vitstega punuma Koe; vana koŕv, muku luagad ja sang, põhja vitsad kõik ärä mädänud Kod; korvil om loogad, nonde `pääle palmitsedass vitsad Ran d. mõrra, rüsa pand; vibu suulina `otsas oli nisukene luok ja maa-aed käis `keskeld (rüsal) Hlj; topp [on] luõga küljest `lahti, kalad `lähtväd sedäsi `vällä Khn; lu̬u̬k pannass selleperäst `saele `pääle, et aap sae lehe sikku, siis om kõvep lõigate Krk; lu̬u̬k tet́äss kadajast, köüdetäss kabil `otsõ; väigokõsõʔ loogaga mõrraʔ Se e. laeva-, paadikaar `laiva `luogad on nied, kuhu `lauvad `kinni on `lüödud Lüg; `venne luagad - - on `jälle kõverass kuuse juurikuss kuarutet ehk paenotet lavvad Kod f. heina-, põhukandmise vahend loogad, kellega `kantasse `põhku ehk `einu `loomadelle ette Ksi; kosa˽pańnit nu̬u̬ʔ olõ`kanmise loogaʔ Plv g. aas; käepide mäŕsi - - öhe looga küĺles `oĺlid paalad, nendeg köideti `kińni loogad teineteise `küĺge Saa; `vehmred oĺliva vitsa võrudega ägli `küĺge `kińni `pantu, lu̬u̬k `oĺli küĺlen `vehmre otsal Ran; vanast olli lu̬u̬k pääl ollu äglil, kivist üle minnen tõsteti loogast üle Ote
Vrd looguss1, loogutus
3. lookadega muster; loogasarnane kaunistus kes tegi looga [leivale], kes viidenurga Mus; nõnna ilosad luagad tulevad [kangasse], kui paad kõllass kaks `lõnga; luagad `testi `riide `servä Kod; savikruus - - punane ja `valge looga pääl Võn; `ammõ ola latõlõ, `käüsse `värdlidele `aeti loogaʔ vereväst maagõ langast Kan; [rõiva] ala vai kohe rinna pääle ti̬i̬t loogaʔ Se Vrd loogeline
4. käänak, kõverus; lookjas joon [võrgu]Ribi ei `tohtind `sirgeld mere `lassa, pidid olema `luogad siess, kuhu siis `rohkemb `kammilu sise `korjas Kuu; maantied `müödä on üvä luok `ümber `käiä, `õtse `pääseb ka Lüg; suur look jäi tegemata (läksime otse) Khk; vikatkaare look `taevas Krj; tee teeb looga `sisse Tõs; kuul ja pääval on vahest nihuke look või ratas `ümmer Juu; vikerkaart on vihma aeg - - käib üle `taeva `niuke look Tür; [tont] läks nisukese luogaga, sädemed kukkusivad maha Kad; ti̬i̬ ehk jõe kallas, siäl one kua luagad Kod

lumine lumi|ne Krk, g -se Kuu VNg Vai spor S L, Ris Juu JMd Koe Iis Trm Kod Plt KJn Hls, -tse Var Saa Trv Puh Nõo San; lumi|nõ g -sõ Khn Vas, -tsõ Krl; lumminõ Rõu, g lumidsõ Har lumega koos, lund täis üle pää lumine Kuu; lund saeab, `riided lumised Khk; `Väljas pole paergus sadu koa, kudas sa nii lumine oled Pöi; puud on lumised Rei; ää too neid lumisid puid tuppa Mär; Jalad lumitsed, sulasid `seia maha Var; Tie luminõ ning `raskõ Khn; väĺlad ju kõik talve lumised Hää; lumist teed mööda on alb käia, libiseb Saa; mis viga nüid `sõita, ea lumine tie Ris; sa oled nii `valge ja lumine nagu lume ang Juu; ää tule lumiste riietega `sisse JMd; tegi ennast anges lumisest Trm; nemad ei `tahtnuvad pöörata sugugi, meie `umse lumise sehest pidime `keerama kõrvale Plt; lumine ti̬i̬, är tuisanu sügävess Krk; lumitside `jalguga ti̬i̬t tare ligedass Nõo; pühi luuaga na jala välläʔ, sul omma `väiga lumidsõʔ. kasuk om ka üle kõ̭gõ lumminõ Har Vrd lumene

lust luśt g lusti Sa Muh Han Kse Tõs M T, luśti Mär spor Pä, KPõ TaPõ KJn San V(lusti); lust g `lusti R, lusti Rei Rid Mar; n, g `lusti VNg Vai
1. rõõm, heameel; lõbu `nuore `rahva `lusti siel küll Hlj; Õli tasane nagu tua põrand, lust `niitada Jõh; pääd `öüräsiväd vaid `otsas suure `tantsuga ja `lustiga Vai; loomad olid nenda `lusti täis Khk; ulgus (reuma) `kontides, pole sandi ilmaga `lusti midagid Pha; `Lambad `kargavad `lusti, kõhud täis Pöi; nooremad keivad lusti `kohte peal Rid; tegi tööd kohe lusti päräst Tõs; luśtiga tikuvad laulud pääl; oh seda `luśti ja `rõõmu, oh seda pidu ja `põĺve Hää; aga need lähvad na luśtiga üpätes, ei tea, mis neid seal ees `ootab Juu; mis siis noore inimesel viga on, luśt on jo üheskoos `töötada Pee; soe ilm ja pääv paessab, kõhe luśt õvven `õlla Kod; si̬i̬ luśti asi, ega ta äda asi ole Pal; põld taga `aetud ega [tööga] tapetud, siis `ööldi et perse `luśti täis Lai; ma raspeldasin ta nii siledass, et luśt nähä KJn; nemä om lusti peräst sääl, nemä tandsive ja laulave ja mängive Trv; si̬i̬ inimene ti̬i̬ tü̬ü̬d lustige Hel; kangast vanutama `tulti ää meelega, t‿olli nigu lusti asi Puh; mõnikõrd sai nii illuss jalass, et luśt `kaeda; kos lastel `oĺli `luśti ja `rõ̭õ̭mu, ku kelk lennäss nigu tuul Nõo; ta `lusti täüś, mugu kiuhk inne Kan; ku˽ma nu̬u̬ŕ olli, siss ma niidi periss luśtiga `haina Har; ku himoga tü̬ü̬d ti̬i̬t, periss luśt, ei tulõ vallu kah `mi̬i̬lde Plv; ta inemise `pääle om `õkva luśt kaiaʔ, illos inemine Se; lusti 1. oma lõbuks ühe`kerra `jälle olimme `lastega mere pääl `ninda sama `muidu `lusti Kuu; näd läksid `lusti `sõitma, neil ei ole `tarbis `minna Mar; obene `panti [vastlapäeval] ri̬i̬ ette ja sõedeti `lusti, et nüid om kõik ilus ja võeva linad `kasva Ran; ma või sulle jo `lusti ka kirjutada Nõo 2. asjatult Nüid lendab vesi jumala `lusti minna Trm; mis ma siis `luśti issun Kod; lusti lööma ~ pidama lõbutsema, pidutsema `lähmo `lusti `lüöma Vai; noored keivad küla vahel `lusti `löömas, pill mäŋŋab ning Khk; tä ei tee tööd kedagi, lööb mud́u `lusti Tõs; siis kadrid küsisid, kas oo luba `luśti `lüia Aud; `luśti `lööma, üppämä ja `kargama Juu; lü̬ü̬b `luśti, `kargab kivi `õtsa ja `jälle maha, talleke kaŕjan Kod; vaest suve aal olli `seande mineḱ, `lusti `lü̬ü̬me Trv; seldsimaja man kääväʔ `luśti pidämäh Räp
2. tahtmine, isu sel on `ninda `kange lust `sinne `menna Hlj; `Jõude `seisand obune, `lusti täis, vahi et akkab viel `lõhkuma IisR; mool ei ole `lusti tulla Muh; `luśti kedagi nende meste järel põln Ris; nuored inimesed, `kange luśt `minna Jür; tal on `luśti teha MMg; mul ei olõ˽`täämbä `luśti kerikudõ minnäʔ Har
Vrd lustus(s)

lämberdama lämber|dama IisR(`l-) Jaa Kse Aud Hää Saa Kei, -teme Hls Krk, -däm(m)ä Kan Plv

1. vaevaliselt või lohakalt kõndima a. komberdama Tal olid aga imelikud rangjalad, `sellepärast ei `saanud ilusti `astuda, `lämberdas IisR; ullu keima `kohta [öeldi, et] akkab juba `peale lämberdama `jälle Jaa; läks lämberdes Kse; Kes lämberdab, si̬i̬ käib nõnda korratult liibaki lääbaki Hää b. tallama, paterdama Mis sa iki ilmast ilma sääl pori sehen lämberted Hls; Mis sa siin ti̬i̬t või kasvatet, sea ja pardsi lämberteve kik ärä Krk; mi sa˽tan lämberdät ligõidõ `jalguga Kan

2. piltl purssima rahvas õppis vene keelt lämberdama Kei

magusa|hapu magushapu küläs ka `tieväd magusa appu `leibä, kolm üöd ja kolm `päivä `peksetasse tõist Lüg; ku sa magusa`apna leevä ti̬i̬t, siss panet kuuma `vi̬i̬ga juure, panet `immuma Nõo

meelega meelega Khk Pöi Muh Käi Mar Tõs Jür MMg Plt KJn(`m-) Trv TLä hajusalt V(-gaʔ), meelegä Var Khn KJn, `mielega Hlj Lüg IisR Vai/-gä/ tahtlikult, sihilikult egä ma `mielega tehnd, ma tegin kogematta Lüg; Ei nied `kärbikud ole raju `puistatud, neid on `mielega lõhutud IisR; tegi `mielegä `kurja Vai; See on meelega `tehtud tegu Pöi; ta lõi mind üsna meelega Muh; teind ma seda meelega mette Käi; `Karjus meelega kõvaste Jür; lõi meelega lusika maha Plt; `meelega kohe oleva ajand `surnus ennast KJn; laits ütelnu, egä ma `onte meelega maja palama es pane, ma `tahtsi viiä esäle piibu pääle tuld Ran; inimene `õkva meelega lähäp uputab `endä ärä Nõo; lat́s lei kausi meelega `kat́ski Har; kes `kuŕja teǵe meelega, tu̬u̬d nuheldass ilm‿armuta Plv; meelegaʔ es tapõtaʔ `meh́tset (mesilast), toda tetäss joht Räp; `veega suuŕ patt om, ko uma meelega `hińdäĺle surma ti̬i̬t Se || meeleldi nii `mõntagi [tööd] `ti̬i̬śsi vi̬i̬l meelegaʔ, aga jõud om otsah Räp Vrd meeleli, meelen