[KNR] Eesti kohanimeraamat

Aburi ‹Aburi ~ -sse› VMr – küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas (Porkuni mõis), 1241 Apur (küla), 1524 Habberkul, 1586 Habar, 1688 Abbori.  C2
● Nimi oli välja kujunenud juba XIII saj, selle sisu jääb usutava seletuseta. L. Kettunen on nimevaste toonud soome keelest: apuri ’abiline, abinik’. Lisaks on ta kõrvutanud kohanime soome sugunimega Apurinen, ehkki möönab, et viimane võis tuleneda ka rootsi keelest. Võimalik oleks vahest analüüsida nime Abu+ri, kus algusosa lähtekohaks oleks isikunimi, vrd hiljem Ape eesti ja liivi alal ning Kettuneni oletatud *Appa, ja -ri oleks järelliide. Siiski on Kettunen teisal esitanud ka oletatava isikunime *Haproi. – MK
EO: 126, 179, 182, 239; Joh LCD: 316; Stoebke 1964: 16

Agasilla [aga‿silla] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Agasli ‹-le› Aud – paik (küla) Pärnu maakonnas Pärnu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Audru vallas (Jõõpre mõis), 1811 Aggasilla Hinrich, Aggasilla Iaan (taludena), 1839, 1923 Agasilla.  B1
● Liidetud 1977 Jõõprega. Samastatud ka keskajal olnud külaga Ochelsitz. 1624 on alal märgitud talu Ahste või Agste, sellegi samastamine Agasillaga ei ole kindel. Tänapäeva nimekuju põhjal vrd (h)aga ’hagu, oks, vits, kaerapööris, sõkal’ + sild : silla. – MK
BHO: 5; EAA.1865.2.168/7:5, L 4p; KN; Rev 1624 PL: 7, 9; Rücker; Stackelberg 1926: 179; ÜAN

Ahja ‹-le›, kohalikus pruugis ka Ah´a Võn – alevik Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Ahja vallas, mõis, sks Aya, 1553 Agill, Ayell, 1556 Agill (mõis), 1582 Aya, 1584 Aya, Aia (mõis, küla), 1591 Folwark Ahia, 1627 Ayas, Aya kuella (mõis, küla), 1755 Achja m, 1782 Aya, ee Aia- ~ Ahja mois, 1796 Ayakülla.  B3
● Keskajal oli Tähtvere piiskopimõisale kuuluv külakond. XVI saj keskel on mainitud mõisana, kuid Liivi sõja ajal ilmselt mõis hääbus ning rajati uuesti Poola ajal. XVI saj lõpul kujundati Ahja suureks mõisaks, mis haaras peaaegu kogu Võnnu kihelkonna, v.a Kriimani ja Kastre mõisa alad, ning Põlva khk-st Kauksi piirkonna koos (Noorits-)Metskülaga. Mõisa esialgne asukoht oli Ahja Vanamõisa alal (veel 1630). Praegusse kohta toodi Rootsi ajal XVII saj. Ahja mõisat on veel suhteliselt hiljuti kutsutud Uueks mõisaks vastukaaluks Vanamõisale. Oma lõplikud piirid omandas mõis ilmselt alles pärast Põhjasõda. Mõisa all oli ka samanimeline küla. XVIII–XIX saj nimetati Ahja külaks osa praegusest Loko ja Kärsa külast, arvatavasti ka osa Mustakurmust. 1920. a-tel tekkis Ahja asundus, mis 1977 muudeti külaks. M. J. Eisen on mõisa nime tuletanud Ahja jõe nimest Ahijõgi, millest lühenemise tõttu sai Ahja, nagu *Hanijõest sai Anija ja *Suurjõest Surju. J. Simmu järgi ei kinnita kahjuks seda ükski teadaolev varasem kirjapanek, kuigi sõnatüvi leidub paljudes kohanimedes, sh Kagu-Eestis. Oletust toetab siiski väliskohakäänete kasutus nimes. On arvatud, et nimi viitab muistsele ohvripaigale, ahikotusele, mille tähendus olevat ahervare või ahjuvare. O. Loorits on näidanud, et ahikotuse ühendamine ahjuga on rahvaetümoloogiline, ta seob selle tegusõnaga ahtma. Kuna tegusõna on kaugemate sugulaskeelte vastete alusel tähendanud algselt panemist, ladumist, pistmist või toppimist, on esinenud ka nimisõna ahtmine ehk ahi, mis olevat tähendanud ohverdamistoimingut. P. Ariste ja Simmu järgi on Looritsa teooria nõrk koht selles, et lõunaeesti murdeis oleks loogilisem *Ati- nagu on ka ativõrk. Oletust, et soome veehaldja Ahti nimel on eesti keeles olnud vaste aht(i) ehk aht(u), mis on tähendanud arvatavasti mingit pistepaika, järsku sügavust või hauda vees ning võib seega olla ohverduskoht, peab Simm aga tõenäoliseks. E. Ernits läheb siit edasi ja etümologiseerib Ahja jõe nimeks *Ahδinjõki, mille ligikaudne ennistähendus võis olla ’ohvrijõgi’. Sellega nõustub omakorda J. Simm. M. Faster analüüsib lõunaeesti Ahi-/Ähi-tüvelisi kohanimesid, mis on algselt veekogu nimed, ja leiab, et nende juures kohtuvad põlised piirid, Ahja jõel ja Ahijärvel Ahja ja Kastre mõisa keskaegsed piirid. Ernits pakub 2015 aga ettevaatlikult sellistele nimedele lähtesõnaks läänemeresoome *akja, mis esineb liivi ja vepsa keeles ka tähenduses ’ots, äär, külg (ka kohal)’ ning saarte ja läänemurdes kujul ai ’seeliku või särgi äärepael’. – MJ
Ariste 1937: 34˗38; BHO: 37; ENE-EE: I, 86; Ernits 1975: 177; Ernits 2015: 704; Faster 2014: 37–38; Hagemeister 1836–1837: 38; Hupel 1774–1782: III, 257; KN; KNAB; PA I: 89, 136, 304; Rev 1624/27 DL: 50, 52; Rootsmäe 2016: 468–470; Simm 1971a: 178–179; Simm 1973: 20–23, lisa 5–7; Simm 1978: 149; Varep 1978: 61

Ahtma [`ahtma] ‹-le›, kirjakeeles ka Ahtmaa ~ Ahtama Kei – paik (küla) Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Keila vallas (Põllküla mõis), 1583–1589 Achtema (küla), 1591 Achtuna, 1595 Achtemaby, 1615 Achtmaby (küla), 1798 Athma.  C4
● Liideti 1977 Käesaluga. Lisanimena esinesid Padise alal Määra külas juba XVI saj Achtame Jurgen ja Achtama Matz, kes on nime andnud hilisemale Ahtama külale Risti khk-s (praegu Metslõugu osa, esmamaining 1556 Achtema, mille vasteks L. Kettunen on pakkunud ahe : ahte ’parsil kuivav või kuivanud vili’). P. Johansen on oletamisi Keila Ahtma nimega samastanud a-st 1392 pärineva kirjapaneku Mattias van Achkil. Tänapäeva nimekujule võib vasteks tuua ahas : ahta ’kitsas’ + -maa või -mäe. Vrd ka sm ahde : ahteen ’mäerinnak’. – MK
Bfl: I, 1438; BHO: 2; EAA.1.2.934:34, L 32; EAA.1.2.938:7, L 6; EO: 110, 118; Johansen 1929: 46, 75; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, A:4; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:418, L 17; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/4:11, L 20

*Alempois, kirjakeeles ka Alempos ~ Alumbus – muinasmaakond praeguse Järvamaa alal, 1224 Alumbus, 1232 Alenboys, 1241 Alempos, 1251 Alembeys, 1282 Alempois.
● Maakonna paigaldamisega on olnud uurijatel raskusi. Tänapäeval arvatakse, et muinasmaakond asus praeguse Türi khk kohal. Reopalu ja Rõhumetsa asusid Viljandimaa ja Järvamaa piiril. Tõenäoliselt on mõlemat nime mainitud talunimedena juba 1467 (Rogenpaln und Rogemetcze). M. J. Eisen on maakonnanime Alempois lähtekohaks pidanud sõnu alembus, alemmus ’alamal olev maa’. Toetudes nimekujule Alenboys on A. Westrén-Doll osutanud, et nimi on olnud kaheosaline, b ees on n muutunud m-iks. Lähtudes nimekujudest, kus teises silbis on u, võiks oletada, et nime algusosa on olnud sama, mis tuleb esile kohanimes Alutaguse, sedagi on oletanud juba Westrén-Doll: alo, sm alho ’soo’. Ta hülgas nime järelosa seletamisel V. Reimani pakutu (Alempos ‹ Alempoolse) ja arendas edasi W. Schlüteri ideid, kes nägi nimeosise -pois, -poys alusena -põhise sõnast põhi : põhja maapinna tähenduses. Vrd Reopalu. – MK
ENE-EE: I, 139; Järvamaa 2007: 322; Mellin; Westrén-Doll 1921: 162–163

Alutaguse [alu‿taguse] ‹-sse ~ -le› Iis, Jõh, Vai – ajalooline maa-ala Ida-Viru maakonnas, 1241 Alentagh, Alentakæ; sks Allentacken.
● Alutaguse oli üks muinaskihelkondi hilisemate Iisaku, Jõhvi ja Vaivara khk alal. XIII saj oli Alutaguse läänenaabriks Askælæ (hilisem Lüganuse) ja edelanaabriks *Lemmu (Læmund). XV ja XVII saj on Alutaguse läänepiir nihkunud lääne poole, vastavalt Purtse ja Kunda jõeni. XIV–XVI saj jagunes ala Narva ja Vasknarva foogtkonnaks, mis 1591–1617 olid ühendatud Narva lääniks. 1617 liideti ala Ingerimaaga, 1704–1722 allus Alutaguse Peterburi kubernerile. Alutaguse põhjaosa on põliselt olnud asustatud eestlastega, lõunaossa on tulnud siirdlasi Peipsi tagant I aastatuhande II poolel ja XII–XIII saj. Iisaku ümbruse vene siirdlased eestistusid XIX saj-ks, vene elanikkond jäi püsima Narva jõe ääres ja Peipsi põhjarannikul. Vadjalased olid eestistunud juba varem. Alutaguse nime seletamisel on puudunud üksmeel, pole teada, mis on Alu-. P. Johansen ja L. Kettunen ning nende järel A. Moora on Aluvere puhul nime algusosale vasteks toonud isikunime Alo, Alu ja Kettunen on maininud seoses Alutagusega ka sm alho ’org, madalik’, mis on soome keeles suhteliselt uus sõna, vrd alhainen. Kettunen ei ole näinud põhjust eesti keeles rekonstrueerida vormi *alho. Seevastu A. Westrén-Doll võrdles sõnu alho ja alu ’soo’. Ka eesti keeles on alu-mine ’all olev’. F. R. Kreutzwaldi järgi oli Alu soonimi, M. J. Eisen ja O. Liiv on seda tõlgendanud Alu = soo ja viimati E. Tarvel on pidanud nende eeskujul sõna alu tähenduseks ’madal maa, soo’. Sõna alu on registreeritud ainult Valjalast ja sealgi vist kohanimeosana – liigisõnana veega täidetud lohu nimes, liigisõna võib tõlgendada kui ’alune’. Lüganuse idapiiril Aa külas asuv Alulinn oleks Kreutzwaldi, Eiseni, Moora ja Tarveli järgi ’soolinn’, selle ja sooala taga Lüganuse poolt vaadates olnuks Alutaguse. Maastikuliselt tõuseb Alutaguse lääneosa Tudu ja Oonurme suunas, moodustades nn soostunud üleminekuvööndi Alutaguse madaliku ja Pandivere kõrgustiku vahel. V. Lõugas on juhtinud tähelepanu Skandinaavia ruunikirjades esinevale alu-sõnale ja oletanud, et see tabulise ja maagilise tähendusega sõna on olnud kasutusel ka läänemeresoome rahvaste hulgas ja võiks olla Alutaguse nime lähtekohaks. Alulinna on ta pidanud kultuslikuks rajatiseks. Indoeuroopa laenuks on nime peetud varemgi. V. Reimaa on toonud nimele hulga kõrvutusi indoeuroopa keeltest, kuid on lähemalt põhjendamata jätnud, kuidas need seostuksid eesti kohanimega, temagi peab piirkonnanime kultuslikuks nimeks. Vrd Alu, Aluvere. – MK
EMS: I (2), 300; ENE-EE: I, 169; EO: 273–274; Joh LCD: 286; Kreutzwald 1838; Liiv 1928: 14; Lõugas 1978b: 10–11; Moora 1964: 16, 39; Reimaa 2007: 48; Tarvel 1999b: 39; Westrén-Doll 1921: 158–159

Annelinn [anne‿`linn] ‹-`linna› TMr – Tartu linnajagu (Vasula mõis).  C1
● Kõrghoonetest koosnev elamurajoon projekteeriti 1969–1973 Emajõe vasakule kaldale. Saanud nime Anne karjamõisa (sks Annenhof) järgi. Mõisale kuulunud Anneluht ulatus Tartu piirini. Karjamõis olevat moodustatud Anne ja Roosa talu põhjal. Eesti alal leidus 14 mõisat, millel saksa nimeks Annenhof, enamik neist karjamõisad. Kohanimi seostub naisenimega Anne, mis on Anna (heebrea ’arm’) teisend. Annelinna piirides asuvad Annemõisa tänav ning Anne tänav, kanal ja luht. – EE
Eesti arhitektuur 1993–1999: IV, 14–15; EM: 98, 130; ENE-EE: I, 240; KN; Naumann jt 1984: 74–75; Rajandi 2011: 24–25

Aseri ‹Aseri ~ -sse› VNg – alevik Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas, kuni 2017 Ida-Viru maakonnas Aseri vallas, mõis, sks Asserien.  B3
● Aseri küla (1796 Asseri) lähedusse rajati Koogu-Aseri mõisa maadele 1899 tsemendivabrik, mille juurde 1920. a-tel tekkis töölisasula, pärast Teist maailmasõda alevik. Aleviku üks alusasula oli Aseri küla, 1534 on mainitud nii mõisat kui ka küla (Aszeryn). Mõlemad asuvad tänapäeval ↑Aseriaru küla piires. Mõis Ass[erie], mille P. Johansen on samastanud Aseriga (nurksulgudes on ilmselt Johanseni lisandus), oli tema järgi olemas juba 1367, seda on aktsepteerinud ka H. Ligi. Aserist pärineb ilmselt vasallisuguvõsa Asseryen, millest on teateid XIII saj-st ja kelle esiisa Acerus (omastav Aceri) mõisale nime andis. Johanseni järgi tuleneb mõisanimi vasallisuguvõsa nimest, kuid võiks olla ka vastupidi, küla võis anda nime suguvõsale. L. Kettunen on nime pidanud raskesti etümologiseeritavaks ja seda see on. Kui algne oli külanimi, siis võis see lähtuda isikunimest: dokumentides kujul As esinev nimi on muistse mehenimena Eesti alal esinenud veel XVI saj. 1977 liideti Aseriga Meriküla (1433 Merikulle) ja Uusküla (1922; 1945 Aseri-Uusküla). Meriküla jätk kagus üle oja oli varem Kukruse ehk Kukuruse küla (1844 Kukkers, 1913 Kupkurause). – MK
BHO: 350; EO: 181; Joh LCD: 841; Johansen 1932: 19; KNAB; Ligi 1961: 341; Schmidt 1844

Asovarik [aso‿varik] ‹-usse›, kohalikus pruugis ‹-uhe› Kan – mets Põlva maakonnas Kanepi vallas Heisri ja Karaski vahel, 1870 Asso Warrik.  C2
● Karaski mõisale kuulunud mets on saanud nime Aso kõrtsi järgi (1783 talupoeg Asso Körtsi Klemmo). Juba 1685. a kaardil on Asovariku ääres Karaskist edelas talukoht, mille nimi pole teada. Sajand hiljem on eeldatavasti samas kohas olnud Aso kõrts. XIX saj keskpaiga kaartidel ei leidu aga Karaski mõisa ja Asovariku vahel enam ei talu ega kõrtsikohta. Kunagine Aso kõrts võib olla nime saanud kas uusasutamise või sõna ask ’praht, prügi’ järgi. Metsanime liigisõna varik tähendab võru ja tartu keele alal suurt varjulist metsa, harilikult segametsa. – ES
 EAA.2059.1.2760, L 1; EAA.1267.1.286:204, L 395;  EAA.308.2.88, L 1; Saar 2008

Aste2 [`aste] ‹-sse› Kaa – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Elme mõis), 1645 Aste.  A3
● 1977–1997 oli Haamse osa. Võimalik, et nime aluseks on isikunime As mitmuse omastav. As on mehenimena Eesti alal esinenud veel XVI saj. – MK
Rehepapp; SK I: 31

Auvere [`auvere] ‹-`verre ~ -sse› Vai – küla Ida-Viru maakonnas Narva-Jõesuu linna halduspiirkonnas, kuni 2017 Vaivara vallas, mõis, sks Ampfer, 1489 Ameveir (küla), 1583–1589 Amwierby, 1796 Ampfer, Amperi M.  B3
● 1878 ostsid mõisa kaks venda ja jagasid omavahel, tekkisid Auvere-Uus ja Auvere-Vana mõis (1922; u 1900 Новая мыза ja Мыза). Nime on käsitlenud L. Kettunen, kes on praegust nimekuju pidanud hiliseks ning sellele vasteks toonud au, mille algtähenduseks on ’avatud’ (au ‹ avo ~ auvo), ja isikunimena *Auvoi. Kettunen ei ole põhjendanud m-i kadu ega ole ka seisukohta võtnud, kas eesti ja saksa keeles on erinevad nimed või on tegemist ebareeglipärase arenguga ühes ja samas nimes. Praeguse Auvere alale jäävad endised külad Kärekonna, Mitretski, Mustajõe (1796 Mustjöggi, u 1900 Черная, Мустаегги) ja Uhekonna (1913 Uhekonno); külad hääbusid pärast Teist maailmasõda. Auvere küla ja Narva linna piiril, nüüdse Narva veehoidla alla jääval alal, oli varem Vääska küla (1796 Wäska, 1934. a ametlikult nimetatud Kalmujõeks). – MK
Bfl: I, 367; EO: 191; ERA.14.2.720 (Auvere-Joala vallavolikogu 18. IV 1934 otsuse ärakiri); KNAB; Mellin; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/4:74, L 87p

Haapse [`haapse] ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Oapse Kuu – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Valkla mõis), 1541 Mathias Hapsa (isikunimi), 1563 Hapse Jöns (isikunimi), 1637 Habse Mart, 1693 Haba Sahr, 1798 Hapse, 1923 Haapse.  B3
● XVI ja XVII saj on Haapse kuulunud Valklaveski maade hulka. Viimane rajati 1521, kui suurest Valkla külast eraldati 3 adramaad, asutati vesiveski ja läänistati see eraldi. Seal olid juba varem olnud talud. Veski juurde kuulusid ka kolm üksjalga ja üks vabatalupoeg, kes tõenäoliselt elasid Haapse ja ehk ka hilisema Kullamäe küla alal. 1622 ostis Valklaveski maad Jacob de la Gardie ja seega läks see Kiiu mõisa alla. Kindlasti on Haapsel olnud paar talu XVII saj lõpul. Veel XVIII saj keskel oli siin kolm Habaste hajatalu, kuid sajandi lõpust alates hakkas talude arv kasvama, lisandus vabadikke. 1881 läks Haapse koos Kullamäega üle Valkla mõisale. Külanimi näib algselt olevat *Haavasaar ~ *Haabsaar. Hiljem on nimi läinud haabne-tüüpi , mis on omastavas haabse. – MJ
BHO: 94;  EAA.1.2.C-I-6; EAA kinnistud; EO: 111; EVK; Johansen 1951: 162; Mellin; Vilbaste 1949: 292; Vilbaste 1956: 114–115, 163, 186–187, 212–213

Haavakannu [haava‿kannu] ‹-`kandu›, kohalikus pruugis ka Aava‿kanna ~ Oava‿kannu Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kodasoo mõis), ? 1517 Havakand, u 1694 Hawa Kant, ? 1769 Hawakand (suurtalu).  B3
● Algne üksiktalu on hiljem olnud kõrts (Aavakanna korts). Oli 1920.–1940. a-tel kirjas külana, hiljem arvati Kodasoo alla; taastati 1997. Nimes on puunimetus haab + kand ’känd’. Haavakannu nimi esines ka Rummu mõisa alal praeguse Saunja küla Haavamäe talu varasema nimena (1693 Haffwa Kant), osa varasemaid kirjapanekuid võib käia selle kohta. – MJ
 EAA.1.2.C-I-1;  EAA.1.2.C-I-10; EVK; KN; KNAB; Vilbaste 1949: 293; Vilbaste 1956: 115

Harmi ‹`Harmi ~ -sse› Kos – küla Harju maakonnas Kose vallas, mõis, sks Neu-Harm, 1241 Hermæ, 1417 Hof zu Harme (mõis), 1782 Harmi.  C2
● Harmi ja Ojasoo praeguste külade alal XIII saj alguses asunud Hermæ (suuruseks lausa 25 adramaad) hõlmas arvatavasti nelja küla: Harme, Lope, Oiel ja Harmseleke. Viimasesse rajati juba enne 1325. a mõis. On oletatud, et 1343 Jüriöö ülestõusu sündmuste käigus see hävitati, sest 1467 oli järel vaid tühi külaase. Lope hävis XVI saj. Harmi (Ojasoo) mõisast on esimesed kirjalikud andmed a-st 1417. 1646 jagunes mõis kaheks: Ojasoo mõisaks (sks Alt-Harm, varasemalt Harm), mille juurde kuulus ka *Ojala küla (sks Oiel), ja Harmi mõisaks (sks Neu-Harm; rts XVII saj lõpus Lilla Harm), mille juurde kuulus Harmi küla (sks Harme), viimane oli XVIII saj lõpuks kadunud. 1920. a-tel tekkis mõisa maale asundus, mis pärast 1930. a-id oli kirjas külana. P. Johansen võrdleb nime soome kohanimedega Härmä ja Hermala ning isikunimedega Herman ja Herm. L. Kettunen pakub võimaliku lähtekohana välja kirjeldavat isikunime, mida võiks võrrelda sõnaga harm : harmi ’hall, hallikirju (loom)’, ka harmaa ’hall’. Samuti on ta võrdluseks toonud sõnad arm (murdekeeles ka harm) ja (meele)härm, lisaks harm : harma (sm härmä) ’härmatis’ või ’ämblik’. Harmi nimi võib tuleneda ka germaani isikunime Herman(n) teisenditest Härm(ä) ja Herm. a ja ä vaheldumist on esinenud paljudes teisteski nimedes ja sõnades. Vrd Ojasoo. – TL
Bfl: I, 119, 266; BHO: 104–105;  EAA.1.2.C-IV-69; EMS: I (3), 432; EO: 128; Joh LCD: 358–359; Mägiste 1929: 25; Stoebke 1964: 161
Märkus. Etümoloogiat täiendatud. 2019-08-25T17:13:37.

Heiste [`heiste] ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Eiste Rei – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Hiiu (varem Kõrgessaare) vallas (Kõrgessaare mõis), 1609 Heiste Simon, 1798 Heiste.  C2
● L. Kettunen tuletab Eistvere nime algusosa kujust *Eigiste. Üks võimalus on oletada peale isikunime Heik, Heicki külanime alusena ka muid mehenimesid, vrd alam- ja kesksaksa Heise ‹ Heinrich, mis on olnud kasutusel ka Eesti alal. Tallinna turberaamatus esineb Heiste XVI saj korduvalt lisanimena. P. Ariste toob rahvaetümoloogiana ära nime rootsikeelse seletuse höstacksbyn ’heinakuhja küla’, kuid oletab nime eesti päritolu, võrreldes seda Saaremaa Püha külanimega (H)eiste. Kirjapildi poolest on kohanimega identne Hiiumaa sõna heiste, eiste ’veeruum paadi põhjas’. Vrd Eiste, Heigi. – MK
Ariste 1938b: 29; EO: 308; Essen, Johansen 1939: 46; HK: 41; RehepappHi

Hälvati ‹-sse›, kohalikus pruugis ka Älvati Lih – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Lihula vallas (Lihula mõis), 1368 Helvelse, 1564 Helwatt, Helwett by, 1689 Hellwet Byy, 1798 Heiwat.  B2
● Nime lähtekoht jääb hämaraks. XVI–XVIII saj kirjapanekuile vastab paremini isikunimi Helvart, mis on Eesti alal kasutusel olnud vähemalt XVI saj, näiteks Padise läänis (Ante Heinrich vn: Helwartt). Tänapäeva nimekuju järgi vrd rootsi helvete ’põrgu’ ja helvit ’üleni või täiesti valge’, häll ’kalju, kiviplaat’. See võib olla aga rahvaetümoloogia. Kui oletada, et algne külanimi oli eestikeelne, siis võis Hälvati esimese kirjapaneku järgi olla liitnimi, mille järelosa võinuks olla vesi. Tõenäolisim nimevaste on siiski isikunimi. Hälvatiga on 1977 liidetud Ojaküla ja Seljaküla, mõlemad moodustati Lihula asundusest 1939. a paiku. Hälvati piires asus endine Lihuntsi karjamõis (1798 Lihholist, 1844 Lihhonits). – MK
BHO: 113; EAA.1.2.932:19, 41, L 17, 36p; EAA.1.2.934:210, L 208; EAA.1.2.941:876, L 863p; EAN; ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); KNAB; LUB: VI, Reg 1238b; Mellin; Schmidt 1844
Märkus. Parandatud EAA viide. 2022-12-28T07:16:26.

Jabara ‹-le›, kirjakeeles ka Jäbara Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Püssi mõis), 1726 Jabbara, Klein Jabbara (kaks küla), 1796 Jabbar (karjamõis).  C3
● Jabara oli Püssi mõisa karjamõis, mis oli tekkinud varasema küla kohale. 1920. a-tel asundus, u 1939. a-st küla (1945 Jabora). Nime tähendussisu jääb selgusetuks. Nime võib analüüsida Jaba+ra. E. Varep on C. J. Pauckeri järgi nimega samastanud Aa mõisa järgi olevad XV–XVII saj kirjapanekud (1587 Jabba Jerwe mit neddre Jabba Järff, 1615 Jäbbejerfwiby, 1492 Rappyarue koos veskiga Püssi mõisa alal). Kui viimane kirjapanek peaks olema samastatav Jabara nime kandva kohaga, siis on nime esihäälik vahetunud või on kirjapanekus lugemis-kirjutusviga. Jabara nimelõpp -ra tuleneb sõnast -järve. Jabaraga liideti 1977 ↑Sope küla. ¤ Jäbara mõisa kohal olnud kolm küla: Peen-Jäbara (praeguse mõisa kohal), Suur-Jäbara (Peen-Jäbarast maantee pool) ja kolmas küla kõrgustikul, Jäbarast loodesihis umbes 150 sülda. Suur-Jäbara (taluküla) eluasemeid tunnistavad varemed põldudel, ka kinniaetud kaevude kohad. [---] Suur-Jäbara viidud lahutamisel praeguse Lüganuse küla kohale; nii tekkis Lüganuse suurküla. (1924) – MK
EVK; KNAB; Liiv 1924: 352; Paucker 1847–1849: II, 50; Rev 1725/26 Vi: 154

*Jogentagana [jogen‿tagana] – muinasmaakond Ida-Eestis, 1220 (provincia) Iogentagania.
● Henriku Liivimaa kroonikas mainitud väikemaakond, mis paiknes Emajõe põhjakaldal, usutavasti hilisema Tartu-Maarja ja osalt Äksi khk alal. Ajalookirjanduses kinnistunud kuju Jogentagana (vahel ka Joentagana, Jõgentagana) tähendab ’jõetaga’. Nime mainitakse vaid ühes allikas. On selge, et nimi on pandud vaatega Tartu linnuse poolt. – PP
BHO: 150; ENE-EE: IV, 98; HLK: XXIV, 5; Tarvel 1968: 590

Jõgevamaa [jõgeva‿`maa] ‹-le› = Jõgeva maakond – maakond Ida-Eestis.
● Maakond moodustati 1949 Tartumaa põhjaosa ja Viljandimaa kirdeosa alal. Haldusreformiga 1950 tekkis Jõgeva rajoon, mis nüüdse ulatuse omandas pärast seda, kui temaga liideti 1959 suurem osa Mustvee rajoonist, 1962 Põltsamaa rajooni kesk- ja idaosa ning osi Tartu rajoonist. Rajoon nimetati maakonnaks 1990. – VP
ENE-EE: IV, 150–151, XII, 171

Jämaja2 ‹-sse ~ -le›, kirjakeeles varem ka Jamaja Jäm – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Torgu vallas (Jämaja kirikumõis, Torgu mõis), 1798 Jam̄a (küla), 1855–1859 Ямма (kirikuküla).  B3
● Jämaja kiriku ja kirikumõisa juurde kujunenud küla. Põhiosa külast kuulus Torgu mõisa juurde, kirikumõisa alal külast põhjas kujunes 1920. a-tel asundus, mis pärast 1930. a-id liideti Jämaja külaga. Vrd Jämaja1. – MK
 EAA.298.2.71, L 11; ERA.14.2.716 (Saare maavalitsuse ettepanek 10. V 1939 nr 271/5 asunduste nimede muutmiseks); KNAB

Jäärja [`jäärja] ‹`Jäärja ~ -sse› Saa – küla Pärnu maakonnas Saarde vallas, mõis, sks Saarahof, 1442 Gerger, 1560 Jerrever (mõis), 1638 Jaehre- oder Sahrenhoff, 1797 Järja (mõis), 1923 Jäärja (asundus).  A2
● Jäärja on teadaolevalt vanim mõis Saardes, ordumõisana mainitud juba 1442. 1473 jagasid vennad Klaus ja Jürgen Albedyll mõisa omavahel nii, et esimene sai mõisa ja teine raha ning Rēza mõisa (sks Resen) Limbaži lähedal. Albedyllide käes oli mõis orduaja lõpuni. Pärast seda on mõis palju käest kätte käinud, viimati kuulus ta Ungern-Sternbergide suguvõsale. 1920. a-test Jäärja asundus, al 1977 küla. 1970. a nimekirjas olnud kaks Jäärja küla (I ja II) liideti 1977 Raamatuga. Eestikeelse nime puhul oletab L. Kettunen küsimärgiliselt algvormi *Jääraoja (loomanimetus jäär : jäära). Varasemate kirjapanekute põhjal võiks oletada ka seost sõnaga järv, kahtlemata on praegune Rõikküla järv (läti Ramatas Lielezers ehk Reikul(i)s) ulatunud kaugemale põhja Jäärja mõisa lähedale. Samuti on mõisale lähemale ulatunud loodes olev Järveotsa järv, varasema nimega *Saarjärv (1684 Sari Siö). Jäärja esisilbi täishäälik on pikenenud, alussõna järv puhul on seda juhtunud ka teistes kohanimedes. On võimalik kunagine nimekuju *Jääruoja või *Jäärujõe. Vahepeal, XVI saj kirjapaneku järgi, näib nimi olevat kuulunud ka vere-lõpuliste hulka, tegemist võiks olla nime rööpkujuga. 1560. a kirjapanek pole aga üheselt mõistetav, selle võimalik tõlgendus on ka *Järveääre. Mõisa saksakeelse nime Saarahof lähtekohaks on peetud sõna saar, kuna soo- ja metsarikkal alal oli asustus peamiselt soosaartel, kihelkonnas on ka palju saare-lõpulisi kohanimesid. Saarde kirik sai oma nime siinselt mõisalt. Jäärjaga on 1977 liidetud Alliku (1922 Vallamaja küla), Kiisa (1909 Kiissa, 1797 karjamõis Sarrakis) ja Sookuninga (taluna 1724 Sokuning Toffer, 1816 Sookunninga ja 1839 Sookuniga). Vrd Jäärumetsa. – MK
BHO II: 503;  EAA.308.2.220, L 1; EAA.1865.3.247/2:23, L 48p; EAN; EO: 41–42; KNAB; Leesment 1976: 239; LUB: IX, 846; Mellin; Pärnumaa 1930: 502–503, 508–509; Rev 1638 II: 75; RGADA.274.1.182-2:8, L 97p; Rücker; Stackelberg 1926: 153, 164; ÜAN

Kaarli2 [`kaarli] ‹`Kaarli ~ -sse› Hls – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Halliste vallas, mõis, sks Karlsberg.  B3
● 1416 oli alal *Jõetaga küla (Jehentacke, Jodentack või Jogentacke), 1445 Isentacken. Selle kohale tekkis mõis, mis eraldati ajavahemikus 1795–1811 Õisust (1797 karjamõis Karlsberg). Eesti nimi on saksakeelse nime mugandus. 1920. a-test Kaarli asundus, al 1977 küla. Nime lähtekohaks on isikunimi. – MK
BHO: 184; EM: 109; KNAB; LGU: I, 193; Mellin

Kaasiksaare [kaasik‿saare] ‹-`saarde› Sim – küla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, kuni 2017 Laekvere vallas (Venevere mõis), u 1900 Казиксааръ (küla).  C3
● Algselt Venevere mõisa kahepäevakohad. Nime aluseks on kaasik : kaasiku + -saare, mis on olnud alal mitmete kohanimede järelosis. Kaasiksaare üks osa on olnud külast põhjas Iiba, endine veskikoht (külana 1726, 1818 Iba, u 1900 Иба, vt ka Regissaare). 1977 liideti Kaasiksaarega Mariküla (1726 Marriküll, u 1900 Марикюля), ↑Regissaare ja Västriku (1970). – MK
 EAA.854.4.171, L 1; EAN; EVK; KN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 224

Kaatsora kund [`kaats‿ora kund] ‹`kundu› Vas – mets Võru maakonnas Rõuge vallas Kisõjärvest lõunas (Misso mõis), 1627 Katrayse (järv), 1638 Kahtsraysz Jerw.  B3
● Kund : kunnu on Vastseliina khk lõunaosas kujunenud peamiseks liigisõnaks suurema metsamassiivi tähistamisel. Metsale on andnud nime Kaatsora järv, tänapäeval kinni kasvanud järv Misso–Tsiistre tee ääres. Järvenime on rahvasuus hakatud tõlgendama kui sõnadest kaats (vrd kaadsaq ’püksid’) ja ora ’oja’ koosnevat. XVII saj kirjapanekud näitavad, et pigem on nimi sisaldanud sõnu kaats ja reis ’püksiharu’. XX saj oli sõna reis võru keelest kadunud, vrd nime Kaadsaharo järv lähikonnast Kirikumäelt. Ka Kaatsora nime puhul näib, et vaheastmeks on olnud *Kaats+haro. Nimetamismudel on läänemeresoome keelte alal tüüpiline väikeste kaheharuliste järvede puhul, vrd Soomes palju korduv nimi Kaatiolampi, Housulampi ’püksilomp’. – ES
Rev 1624/27 DL: 74; Rev 1638 I: 159

Kaberla ‹-sse›, kohalikus pruugis ka Kaperla Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kodasoo mõis), 1241 Gabriel, 1287 Kabriel, 1507 Kabergel, 1541 Kabberla.  B3
● 1287 kinkis kuningas külast neli adramaad Tallinna Mihkli naistsistertslaste kloostrile. XVI saj algul oli omanikuks juba Anija ja Kodasoo mõisnik Herman Soye. U 1375 aset leidnud püha Brigitta imeteo kirjelduses, millega taheti põhjendada kloostri rajamist Eestisse XV saj algul, on nimetatud castrum Cabris ~ Cabbris. See on kindlasti liialdus (castrum ’kindlus, linnus’) ja tähistab siiski pigem Kaberla kui P. Johanseni pakutud Kaberneeme küla, mis ilmus külana allikatesse XVI saj. Kaberlale kuulusid küll ilmselt kalastuskohad rannikul. Nimes peitub vana metskitse tähistav sõna kaber (murdepäraselt kaper) või kabris. L. Kettunen peab algkuju *Kapris kõrval võimalikuks kuju *Kaprihela (*Kaprijala?), mis pole siiski usutav. Pigem kajastavad -gel jt sõna küla (*Kaberküla). Esmaste kirjapanekute Gabriel on kristlik isikunimi ja P. Wieselgren on leidnud sellele paralleeli Soomest, kuid ilmselt on see kirjapanijate rahvaetümoloogiline tõlgendus, mis on põhjendatav sellega, et ka Kaber on nimes olnud isikunimi, nagu on la-lõpuliste külanimede algusosa kogu läänemeresoome alal. Seega on tegemist olnud muistsele suguvõsale nimega Kaber kuulunud külaga ja kalastuspaikadega lähedal asunud neemel. Külas eristatakse kaht osa: Altküla Narva maantee ääres ja Tagaküla ehk Ubari samanimelise kalda läheduses. Vrd Kaberneeme. – MJ
BHO: 160; Collijn 1926: 134;  EAA.1.2.C-II-39; EE: IV, 254; EO: 72; Joh LCD: 337; Johansen 1951: 162–164; KN; LCD: 46v; Vilbaste 1956: 125–126; Wieselgren 1951: 257–258

Kallavere ‹-sse› Jõe – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas, Maardu linnajagu, kõrvalmõis (Maardu mõis), 1241 Kallæuærø, 1341 Kalleuere, 1424 Calliver, 1549 Kallaue, 1923 Kallavere (küla ja asundus), Rootsi-Kallavere (küla).  A3
● Kallavere nime on kandnud kolm paikkonda: praegune Kallavere küla (varasem Rootsi-Kallavere), endine Kallavere mõisakoht ja asundus sellest lõunas (varasem Maa-Kallavere, praegu kuulub Võerdla piiresse) ja Kallavere kui Maardu linnajagu, mille ehitamist alustati 1951 ja Maarduga liideti 1955. P. Johanseni järgi on algse *Lillevere küla kohale rajatud Kallavere mõis (1387 houe tho Calleuer), mis on saanud naaberküla Kallavere nime. Vana mõisakoha olevat hiljem ära ostnud rootslased, kelle järgi on küla hakatud kutsuma Rootsi-Kallavereks (1522 Rotzekalver), mõisaaset ja Rootsi-Kallavere küla ei mainita reeglina ühel ajal. Kallavere küla on hakatud kutsuma Maa-Kallavereks, st Eesti Kallavereks (1491 tho der Estenschen Callifer mit dem gesinde to pasiüs, 1554 Makaluer). Johanseni teooria on muljetavaldav, kuid tõendid selle kohta puuduvad. *Lillevere (1241 Lillæuæræ), mida on mainitud vaid korra, pole pruukinudki olla päris praeguse Kallavere alal, C. J. Paucker on selle nime sidunud hoopis Lellepe (Lillepi) vabataluga Pirita kandis ja see tundub usutav. Uuesti sai Kallaverest mõis, kui XVII saj asutati Maardu kõrvalmõisana Maa-Kallavere mõis (sks Makalafer). 1850. a-tel mõisastas Maardu mõisnik v. Brevern Maa-Kallavere küla maad, andes asemele halvemaid maid, ning nihutas sellega küla Rootsi-Kallavere poole. Osa Maa-Kallaverest läks Võerdla küla alla (Väike-Võerdla). Suur osa Maa-Kallavere külast ja mõis ning Kureküla jäid ka fosforiidikaevanduste alla. Maa-Kallavere küla eristatakse siiani Rootsi-Kallavere külast, rahvapäraselt on esimene Ülaltküla ja teine Allküla.

Kallavere nime esimesed kirjapanekud XIII ja XIV saj-st annavad nimekujuks *Kallevere (nt 1397 Kalleuer), XV saj tuleb selle kõrvale i-ga variant (1424 Calliver), XVI saj isegi täishäälikuta (1522 Calvers). a-line variant esineb esimest korda 1549 (Kallaue[r]). Rootsi reduktsioonikaartidel, mis on üks esimesi eestikeelsete kujude allikaid, esinevad Makallafer Bÿÿ (1692) ja Rotzi Kallafer (1693). L. Kettunen on võrrelnud Kallavere nime algusosa soome sõnaga kalla ja liivi sõnaga kōla ’saar’, kuid juhib tähelepanu sellele, et varasemates allikates esinevad kujud Kalle- ja Kalli-. Ka Savo kaht järvenime Kallavesi ja Kallajärvi on Kettunen võrrelnud sama sõnaga, kuid soome etümoloogiasõnaraamat peab liivi sõna kōla, kāla ‹ *kalla tõenäoliseks laenuks eestirootsi murrakutest; L. Vaba peab sõna laenuks kurši (kurelaste) keelest. A. Räisänen on võrrelnud Soome nime algusosa sõnaperega kalta- ’kallas, kaldajärsak’. Eesti nime lähteks on sõna kallas pidanud juba J. Jõgever. Eesti-Ingeri alal on küla nimega Kallivieri ehk Kallivere, mis on võrreldav Kallavere nime varasemate kirjapanekutega. Johansen on Kallavere algusosa võrrelnud ka soome isikunimega Kalle, mis Tornio jõe orus esineb mh kujul Kalla, kuid A. V. Forsman peab seda hiliseks kujuks nimest Kaarle, mis esineb siiski juba keskajal. vere-lõpulistes kohanimedes esineb sageli (muistne) isikunimi, vrd Kalle 1378 eestlase nimes Kallemele. Soome analoogilisi nimesid on püütud veel etümologiseerida rootsi ja lapi keelest, kuid siiski jääb Eesti Kallavere ja Soome sarnaste kohanimede päritolu ja nende (vähemalt osa) võimalik seos ebakindlaks. On lõpuks ka arvatud, et Kallavere võiks olla üks võimalikke sadamaid, mille nimekuju sobiks araablase al-Idrīsī 1154 mainitud kujuga قلورى/qlwry, sest koha kirjeldus ei sobi kokku Tallinnaga.

Kallavere külaga ühenduses on käsitletud *Paasi küla (1241 Pasies), mis oli küla veel 1397 (Pasius), 1491 aga kuulus taluna Maa-Kallavere juurde. Viimati on talu mainitud 1566 (Pase) ja 1569 (Pasi). *Paasi nimi sisaldab sõna paas. Hiljem on eraldi naaberküla olnud Kureküla (1693 Kurre), mille nimi pärineb ilmselt isikunimest, sest 1732 on Kurreküla elanikud kõik Kurre-nimelised. Paljud, kes sellest külast pärit, kannavad tänini nime Kurg. Ümbruskonnas on teisigi isikunimele Kurg viitavaid külanimesid (Kurgla, Kurevere). Väikest külasoppi, kuhu kuulus neli talu (Aru, Luike, Vahimäe ja Kirbu), kutsuti rahva hulgas Lenderi külaks. – MJ
ENE-EE: IV, 255; EO: 278, 294; Forsman 1894: 74; Joalaid 2013a: 59–61; Joh LCD: 286, 397–398, 482–483, 539; Kallæuærø 2008: 102–103; KNAB; LCD: 45r; Paucker 1853: 63; Wieselgren 1951: 222

Karijärv [kari‿`järv] Nõo – järv Tartu maakonnas Elva vallas, 1627 Karri, Kari Jerw (veski nimes), 1638 Karejerwe.  B2
● Eestis leidub rohkesti kari-osisega kohanimesid, mis võivad tegelikult olla erinevat algupära. Käsitletava nime lähe pole selge. Häälikuliselt ja tähenduse poolest sobiks kari : kari ’konnakarp’, ent see sõna on registreeritud vaid kitsal alal rannikumurde ühes murrakus. Välistada ei saa ka kari : karja, nagu oletas L. Kettunen Karivere nimes. Karistvere nime puhul pidas keeleuurija võimalikuks seostada seda sõnaga kari ’range kord; karistus’ (siit ka karistama) või muinasskandinaavia päritolu isikunimega, vrd sm Kari, Karri. Viimane on lühenenud Makariosest (kreeka Μακάριος ’õnnis’). V. Pall lisas ühe võimaliku sõnalise vastena kari ’kaljurahu, kivine madalik’. Konkreetsel juhul kumbki vaste ei sobi. Veel võiks arvesse tulla Kuusalus (ja soome k-s) tuntud sõna kari ’kruus’, kui sel oli muiste Eestis laiem levik, vrd sm Karijoki. ¤ Rahvajutu järgi olevat Karijärve nimi tulnud sellest, et kunagi asunud seal pisike lombike. See põhjustanud karja jootmisel alati tüli. Ükskord sadanud selle peale maha suur järv, mis uputanud karja. – EE
EMS: II, 737; EO: 294, 300; Marand 2001–2004: I, 8; PTK I: 55–56; Rev 1638 I: 109; SPK: 136

Karuse1 ‹-sse ~ -le› Kse – kihelkond ajaloolisel Läänemaal, sks Karusen, 1267 Karissen, 1726 Karussens Kirchspiel.
● Karuse kihelkond on haaranud varem maid Matsalu lahest Paadrema jõeni. Karuse kirik on pühendatud pühale Margareetale, kelle mälestuspäev on 13. juulil, rahvakalendris mareta- ehk karusepäeval. Üks võimalus ongi pidada karusepäeva (ja kihelkonnanime Karuse) puhtalt Margareeta nimest lähtuvaks lühendkujuks (regilaulus Mareta-kareta neidu). Karusepäeva on püütud seostada ka paganliku karukultusega, kuid vihjed sellele pärinevad kogujailt, kes on toetunud trükiallikaile või on kaldunud fantaseerima. O. Loorits on tuletanud karuse sõnast karvase. Kuna karusepäeval on rukkimaa ettevalmistamise aeg, tegeldi sel ajal oraseöölase tõrjega. On esitatud arvamus, et karune võis tähendada rukkiussi ja püha Margareeta (võit draakoni või mao üle) assotsieerus senise paganliku tähtpäevaga. Teine võimalus Karuse nime puhul on lähtuda sõnast karus ’sööt, kargemaa’, mida on pooldanud P. Alvre. 1937 näitas J. Uluots, et Karuse vanaks nimeks tuleb pidada juba Henriku kroonikas esinevat Läänemaal paikneva koha nime Cozzo (1218) või Cotze (1224), mida paigutati varem lõuna poole. P. Ariste on Cozzo aluseks pidanud Eestis üksnes kohanimedes säilinud, kuid sugulaskeelis esinevat tüve kotsa-, kotso- › kotsu-, mille tähendus võis olla ’kõrgendik’ või ’tõus, nõlvak’. Võttes arvesse, et alal on olnud veel XIII saj algul teine nimi, võib Karuse kihelkonna nime lähtekohaks olla pühakunimi. Vrd Karuse2. – MK
Alvre 1983: 132–133; Ariste 1960: 479–481; Hiiemäe 1985: 218–220; Rajandi 1966: 122; Tarvel 1971: 292–298

Kassi1 ‹`Kassi ~ -sse› Pst – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Aidu mõis, Holstre mõis), 1683 Kaße Kylla, 1797 Kasse (küla), 1935 Kassi.  C3
● 1922 on Paistus mainitud nii Kassiküla kui ka Kassi küla, üks Aidu, teine Holstre pool. Kassi on tõenäoliselt olnud talupoja lisanimi, alal esinenud ka perekonnanimena Kass. Kassi küla asub Viljandi–Karksi maanteest idas, maanteest läänes on Koera küla (↑Sultsi). Küla lõunaosas on Mõtsakuru (Metsakuru), 1930. a-tel omaette küla. Kassiga on 1977 liidetud Saviküla (1922 Savi). – MK
EAA.308.6.266:16, L 15p; EAA.1865.1.11:11, L 11p; EAN; Eesti TK 50; KNAB

Kasti2 ‹`Kasti ~ -sse ~ -le› Pha – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas, mõis, sks Kasty, 1444 Tilcke Casty, 1798 Kasti (mõis).  B1
● Kasti mõis eraldati Muratsist ajavahemikus 1724–1731. 1920. a-test Kasti asundus, al 1977 küla. Nime päritolu on ebaselge. P. Wieselgren on oletanud P. Johansenile toetudes, et seda mujalgi esinevat nime tuleks vaadelda isikunimena, vrd sks isikunimi Kasten, Kastens. Ka V. Nissilä on maininud, et isikunimest Christianus juba saksa keele alal tekkinud mugandid, nende hulgas Kast ja Kasten, olid hansalinnades tavalised, esinedes nii Baltimaades kui ka Skandinaavias ja ulatudes kohanimedes Soomegi, olles lähtekohaks soome külanimedele Kastila ja Kastu. Vrd Kasti1, Metsakasti. – MK
EM.124; Nissilä 1962: 153; SK I: 89; Wieselgren 1951: 131

Keemu ‹-le› Kse – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Lääne maakonnas Lihula vallas, karjamõis (Matsalu mõis), ? 1598 Kennemeky, 1798 Kemo (kõrts).  A2
● Hiljemalt XIX saj I poolest oli Keemu karjamõis (1844 Kaemo, 1893 Kemo, hilisemates allikates ekslikult Känno, millest on tuletatud eestikeelne vigane Kännu). Mõisa lähedal on olnud Keemu kõrts. 1920. a-test asundus, u 1939. a-st küla, mis 1970. a-teks oli jagunenud kaheks (I ja II). 1977–2014 oli liidetud Matsalu külaga. J. Koit on Keemuga samastanud 1598. a kirjapaneku Kennemeky. Lisanimi Kähmo ja Kehmo oli alal levinud juba XVII saj, Saastna talupoegade hulgas näiteks Kehmo Andrus. XVIII saj on Karusel Keemu esinenud lisanimena, mis võis näidata päritolu Keemu külast, nt Õekülas 1782 Kemo Endrick (sama mees 1795 Kechmo Endrik), 1795 Paga mõisa all vabadik Kemo Ado Tonnis, Matsalu mõisas Kemo Ann. Lähedane lisanimi esineb 1726 Petaaluse külas (Kegmo Adam). Tõenäoliselt on nime lähtekohaks isikunimi, vrd ka soome lisanime Keimo, mille taustal on sõna keimeä ’uhkustav, enesearmastaja jne’. Kui 1598. a kirjapanek käib Keemu kohta, siis vrd ka isikunime Kenn + mägi : mäe. – MK
EAA.1.2.943:589, L 612p; EAA.1864.2.IV-9:274, L 261p; EAA.1864.2.V-64:7, 93, 102, 204, L 6, 94p, 103p, 205; ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); EVK; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 113; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, K:10; SPK: 149

Kestla [`kestla] ‹`Kestla ~ -sse› Lüg – küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas, kuni 2017 Ida-Viru maakonnas Aseri vallas (Purtse mõis), 1241 Kectælæ (küla), 1472 Kectel, 1583 Kestil, 1694 Kechtel, Kestill.  B3
● Küla on XVI saj-st jagunenud kolme ossa, mis üldjoontes peegelduvad XX saj nimedes Kestla, Kestla-Ahu (u 1900 Кестла-Ахо, juba 1732 olid Kestlas talupojad Aho Mart ja Aho Lauri Jahn) ja Kestla-Oidu (u 1900 Кестла-Ойдо). 1977 liideti need kokku Kestla külaks. Nime kirjapanekuis vahelduvad nime keskel h ja s. L. Kettunen märgib, et alal tuleb häälikumuutust ht › st ette vaid hajusalt. Nimest moodustatud algvorm olnuks tema järgi *Kehtela või *Kehtelä, mida ta kõrvutab oletusliku isikunimega *Kehti-nen. Vana la-liitelise külanime algusosana oleks isikunimi eeldatavgi. Siiski on 1732 märgitud külanimena korra ka Keskull, kuid see võib olla kantseleietümoloogia. Vrd Kehtna. – MK
EAA.2.1.469: 878, 881, L 878p, 881p; EO: 75; Joh LCD: 422, 423; KNAB

Kibeküla [kibe‿küla] ‹-`külla ~ -sse›, kohalikus pruugis Kibe‿külä Pst – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Holstre mõis), 1839 Kibbi, 1840 Kibbe (talu Pirmastu karjamõisa alal).  C2
● Külana mainitud 1939. Külanimi tuleneb tõenäoliselt talunimede vahendusel talupoja lisanimest. Lisanimi Kibe on Holstres esinenud juba XVII saj (Kibbe), XVIII saj lõpus olid Holstre mõisas väga levinud lisanimed kujul Kibbe, Kibbi ja Kippi. Lisanimi võib lähtuda omadussõnast kibe, ent ka läänemurdemõjulisest sõnast kibi ’kivi’. Kibeküla põhjapoolset osa, mis jääb Viljandi kihelkonda, on varem nimetatud Käbikülaks. – MK
EAA.1865.3.209/3;  EAA.2072.3.12a, L 1, foolio I; ERA.14.2.719 (Holstre vallavalitsuse 8. VI 1939 koosoleku protokoll nr 7); KNAB; Rev 1638 II: 66; Rücker

Kibena ‹-le›, rahvakeeles varem ka Kibene‿`mõisa ~ Kibeme‿`mõisa San – küla Valga maakonnas Otepää vallas, kuni 2017 Puka vallas (Puka mõis), 1949 Кибена (küla).  B2
● Kibena on olnud Puka mõisa sepakoht, nagu näitab 1903. a kaart. Varasem rahvakeelne nimi Kibenemõisa pärineb XX saj algupoolelt ja on pilkavat laadi. Nimi viitab sepatööle ja selle aluseks on lõunaeesti sõna kipen : kibena ~ kibene ’tulesäde, kübe’. Kibenaga on 1977 liidetud Konna (1970) ja Linnamäe (1970) küla. Viimase alal paiknes Pringi mõisa Mägimõisa karjamõis (sks Berghof). Vrd Tolkuse. – MF
 EAA.2469.1.682, L 1; EMS: III (11), 26–27; EVK; KN; KNAB

Kirna3 ‹`Kirna ~ -sse› Mär – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas (Valgu mõis), 1855 Kirna Mets, XIX saj II poolel Kirna (Valgu mõisas), 1855–1859 Кирна (talu Veski külas), 1923 Kirna.  C2
● Küla kujunes vanadest hajataludest ja Veski küla taludest ning alates 1870. a-te teisest poolest raiesmikule rajatud uutest taludest. Maha raiutud Kirnametsa järgi kutsuti 1890. a-ks välja kujunenud küla algul Kirnametsaks, hiljem Kirnaks (1902 Кирнакюля). Kirna metsavahikoht olnud olemas juba 1816. 1977–1997 oli Nurtu küla osa. Võrreldes Martna ja Türi Kirnaga on siinne nimi märksa hilisem. Mellini kaardil 1798 on küla kohal või selle läheduses, Inda küla alal märgitud klaasikoda (töötas 1788–1826), millega arvatavasti samal ajal on töötanud potase tootmise ettevõte. Hiljem on Kirna külas kaks Potase talu. Vrd Kirna1. – MK
 EAA.298.2.71, L 3; EAA.3724.4.791;  EAA.854.4.660, L 1; EAN; EVK; Kallasmaa 2012a: 190–191; KNAB; Seeland 2005: 384–385; Vene TK 42; ÜAN
Märkus. Täiendatud ajalugu ja lisatud nimekuju 1855. 2026-07-13T09:25:30.

Kisõjärv [kisõ‿`järv], kirjakeeles ka Kisejärv Vas – järv Võru maakonnas Rõuge vallas (Vastseliina mõis), 1561 Волостка Кизіярвъ (vakus), 1588 Kisiarva (küla), 1627 Kysi (järv), 1630 Kiese Jerwe, 1638 Kyszi Jerw, Kiesse Jerw.  B3
● Kisõjärv on silmapaistva järvederühma keskne ja kõige suurem järv. XVI–XVII saj on selle järgi nimetatud hajatalude küla (maakasutuslikult suursaras), mis hõlmas talud Saviojalt ja Kärinält praeguse Missoküläni (Misso mõisani) ja Mauri külani. Vahel on selle küla all loetletud ka teise liikumistee äärde jäävaid talusid Kirikumäelt üle Tsiistre Preeksa ja Puspurini, kuid neid on ka nimetatud Kirikumäe järve vanast nimest *Ahijärv saadud külanimega (nt 1588 Ahirewo). Järvenime kirjapiltidest on näha kaht varianti, *kisi- ja kisõ-algulist. Suure järve tõenäoliselt vana nime pole mõtet seostada kalanimetusega kiiss ’kiisk’. Järve nime tegelik algupära pole teada, kuid huvipakkuv võiks olla võrdlus Loode-Venemaa Kiži kohanimedega: järved, jõed, sood ning Kiži saar Äänisjärves kui kõige tuntum sellenimeline koht. Mitmed uurijad, nende hulgas I. Mullonen, pooldavad selle kohanimeosise pärinemist läänemeresoome nimetusest pika kvaliteetse vesisambla jaoks, mis kasvab veekogude põhjas vaiksetes lahesoppides ja mida on eriti hinnatud palkhoonete ehitusel. Vene Кижи algupärane vepsa vaste on kiži (nt nimedes Kižidärv, Kižiso). Aunuse karjala keeles on see sõna kiidžin (nt Kiidžiminniitü, Kiidžimenlahti). Kuna neile keeltele ühine sõnatüvi võiks olla *kidž-, tekib raskusi Kisõjärve nime seostamisega, sest lõunaeesti keeles on algupärane -ds- alati hästi säilinud. Kuid vrd Kiidsuniit, heinamaa Kisõjärve lähedal. Ka Aunuse karjala alal esineb kohanime Kižujärv ning Mullonen on kuulsa Kiži saare kohta kirjutanud, et nimeandmismotiiv on väljaspool kahtlust, kuid nime häälikkuju on raske selgitada. Kisõjärv oma sopilise kuju ja madalate turbaste kallastega võiks olla olnud ehitussambla hankimise koht, sest ka põline tee kulgeb otse mööda järve kallast. Tähelepanu äratavad Kisõjärve naaberjärvede nimed Pahijärv, Laihjärv, Vuuhjärv ja Sõdaalonõ järv, mis näivad kuuluvat samuti vanemasse keelekihistusse. – ES
Mullonen 1994: 58; Mullonen jt 1997: 44; Mullonen 2008: 59–60; PA I: 30; Rev 1624/27 DL: 74; Rev 1638 I: 159, 166; Roslavlev 1976: lisa 1; Truusmann 1897a: 40

Kobru ‹-le› Ris – küla Harju maakonnas Lääne-Harju vallas, kuni 2017 Padise vallas (Munalaskme mõis), 1555 Kobbro (talu), 1565 Suremets eller Kober (külas elas Willam Suremettz).  A2
● Ristil on kaks Kobru küla, üks asub kihelkonna loodeosas Vihterpalu mõisa alal ja on liidetud ↑Keibuga, teine asub metsade taga Padise ja Riisipere piiril ning on kuulunud Munalaskme mõisa alla. P. Johansen on esimest küsimärgiliselt pidanud Kibru tütarkülaks. Johansen on Kibru külaga samastanud 1402 Kubbernes, Kubbernisse, 1438 Eskil van Kubber, kuid need on tõenäolisemalt selle Kobru küla mainingud, mis asus Keibust idas. Johansen on ilmselt kaks küla segamini ajanud. XVI saj esineb lisanimena, vabatalupoeg Kobber Andres on samuti samastatav Keibu-lähedase Kobruga. Padise piiril olev metsaküla Kobru (Mellinil 1798 arvatavasti Koiro), mis on külana säilinud tänapäevani, võis kanda varem rööpselt teist nime *Suuremetsa. Esmamainingu talunimi võis märkida päritolu teisest, Vihterpalu Kobru külast. Munalaskme Kobru küla piires on veel varasemad, 1930. a-tel olnud külad Larvi (1871 Larwi, u 1900 Ларви) ja Riidika (1871 Riddepikko). Vrd Kobruvere. – MK
Bfl: I, 1425; EAA.1.2.931:80, L 73; EAA.1.2.934: 188, L 186; EAA.1.2.938:6, L 4p; EAN; Johansen 1951: 230; KNAB; Mellin

Kolga1 ‹`Kolka› Kuu – alevik Harju maakonnas Kuusalu vallas, mõis, sks Kolk, 1241 in Holki, Pøtræth alio nomine, 1371 Kolke, 1586 Kolcka (mõis).  A3
● Esmamainimisel tähistab ala (kolk, kolgas tähendab kõrvalist maakohta), kuid sel alal on olnud ka teine nimi Pøtræth. Viimast tuleks küllap lugeda *Põdratu, milles liide -tu väljendab millegi rohkust. Ala kuulus siis Ojamaa Roma (Guthvalia) kloostri tsistertslastest munkadele, kes rajasid sinna oma mõisa. Mõis jäi kloostrile kuni 1519, kui sellest sai Taani enklaav ordu maade sees. Pärast Liivi sõda läänistas Rootsi kuningas mõisa Pontus de la Gardiele, kelle pojatütre abiellumise kaudu Stenbockiga läks mõis Stenbockide valdusse lühikeste vaheaegadega kuni maareformini. Kolga mõis moodustas koos Kõnnu, Kiiu ja Loo mõisaga fideikomissi. 1920. a-tel tekkis mõisa maadele asundus, mis 1977 nimetati Kolga külaks, al 2005 on Kolga alevik. Kolga mõisakoha nimi XV ja XVI saj vahetusel on olnud muu: 1488 Purckell, u 1500 Purkull või Purkel. Kolga nimi tuli mõisa kohta käibele hiljemalt 1519 (Kolke), enne seda, 1371–1418, oli kasutusel arvatavasti piirkonna nimena. P. Johansen oletab, et kusagil Kolga lähedal paiknes *Kullava (1241 Kullawa, 1290 Culluas), mida on viimati mainitud veel 1637 (Kullamegi). Nimi Kullawa esines 1637. a talupoegade loetelus Kolga ja Uuri küla vahel. G. Vilbaste arvates võis see olla hilisema Kahala postijaama kohal. Nimi pole siiski ilmselt mägi-lõpuline ja sisaldab E. Tarveli arvates *Kulta-tüvelist isikunime. Vrd Kolgaküla, Mustametsa1, Purku. – MJ
EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 26; Joh LCD: 368–370, 457, 784; KNAB; LCD: 47r; Tarvel 1983: 21–22, 41; Vilbaste 1956: 141–143, 197–204

Koogi2 ‹-le› Äks – küla Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Tabivere vallas, karjamõis (Saadjärve mõis), sks Charlottenhof, 1688 Kocke Jaak, Kocki Jaack, 1798 Kogi (veski).  B4
● Koogi karjamõis tekkis hävinud *Metsküla karjamõisa asemele Koogi veski kõrvale XIX saj alguseks. 1920. a-test küla. Varem esines Koogi ilmselt talupoegade lisanimena, eesti isikunimena on nt Harjumaal 1564 kirja pandud Koke, D.-E. Stoebkel Cock(e) ja Koeck(e). Tegu võib olla ka saksa perekonnanimega Kock või Koock (= Koch ’kokk’). Karjamõisa saksakeelne nimi Charlottenhof (1839) on suhteliselt tüüpiline naisenime sisaldav kohanimi. Karjamõisa alal oli varem Metsküla (1744 ja 1796 Metzkülla). – PP
BHO: 49; Hupel 1774–1782: III, 246; PTK I: 82, 139; PTMT: III, 588

Koolma1 [`koolma] ‹-le› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Maidla mõis), 1796, 1913 Kolma (küla).  A1
● Küla asub Purtse jõe kaldal, kus arvatavasti oli ka koolmekoht. Nimi on saadud talunimest, kunagi on Koolmal olnud metsavahikoht, tõenäoliselt Maidla mõisa järgi. Lisanimena esineb Koolma alal 1782 (Kohlma Simmo Jaans Weib May). Vrd Koolma2. – MK
EAA.1864.2.IV-3:336, L 326; EVK; KNAB; Mellin

Kopli2 [`kopli] ‹`Kopli ~ -sse› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Püssi mõis), 1913 Koplikülla (küla).  C3
● Alal olid Püssi mõisa moonamajad ja paar popsikohta. Kopli nime olevat küla saanud asukoha järgi Lüganuse küla hobusekoplite juures. – MK
EVK; KNAB

Kulli4 ‹-le› Hel – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Hummuli vallas (Hummuli mõis), 1932 Kulliküla.  A1
● Küla on nimetatud Kulli talu järgi. Lisanimena on Kulli alal esinenud juba XVII saj, mil Helme kirikule kuulus talupoeg Kulle Pap. Kulliga on 1977 liidetud Järve (1945). Üksikuid talurühmi on varem näidatud ka küladena: Metsaküla (Järve lähedal edelas 1932), Veneküla (Kulli taludest edelas, 1922 Vene). Kulli piiresse jääb endine Mäemõisa karjamõis (sks Neu-Hummelshof, ↑Hummuli). Vrd Kulli1. – MK
EVK; KNAB; Rev 1638 II: 120

Kungi ‹-le› Hel – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Põdrala vallas (Leebiku mõis, Riidaja mõis), 1599 Kunke Meius (talupoeg Helme alal), 1630 Kunki Peter, 1839 Kungi (talu Leebiku mõisa all).  A1
● Külana 1932. Nimi pärineb talunimest, on olnud Kungi ja Alakungi talu. Kungi nime päritolu pole selge. Nimega võiks võrrelda kirjapanekut a-st 1433, kus Kärkna klooster vahetab orduga maid ja annab muu hulgas ära Kursi khk-s (Talkhof) ühe Kunge adramaa (enen haken landes to der Kunge). XVI saj esinevad lisanimena Kungi ja Kongi. Nimele pole vastet leitud. Tähenduselt sobiks võib-olla lisanimeks läti kungs ’isand’, kuid L. Vaba märkuse kohaselt töötab läti oletuse vastu tüvevokaal i. Kungi kaguosa tuntakse Koosi nime all, seda on 1930. a-tel ka külaks peetud. Kungiga on 1977 liidetud ↑Sälgu küla (Trv). – MK
EVK; KNAB; LGU: I, 271; LUB: VIII, 676; LVVA.7348.1.6:38, L 34p; P XVI: 247; PTK I: 92; Rücker

Kuumi ‹-le› Khk – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Kihelkonna vallas (Kaarmise mõis), 1645 Kuny Jack, Kumy Jurgen (üksjalad), 1685 Kumi Iaak, Kummi Iürgen, 1731 Kumi Mart, 1782 Kuhmi (talud).  C3
● 1977–1997 oli ametlikult Üru küla osa. Külanimi on tekkinud talunimest, mis on lähtunud tõenäoliselt isikunimest, vrd eesti alal Kumme, saksa Kuhm. Lisanimena esineb juba 1592 Karjas Mätja külas (Hans Kum). Kuumit on kutsutud ka Sarapiku külaks (1786 Sarabicko talurühm, u 1900 Сарапику küla). – MK
EAA.1.2.947: 185, L 171p;  EAA.310.1.222, L 22; EAA.311.1.152:13, L 12p; EAN; KNAB; SK I: 138–139

Kõpsi ‹`Kõpsi ~ -le› Krl – paik (küla) Valga maakonnas Valga vallas, kuni 2017 Taheva vallas (Karula mõis), u 1690 Köpso Matz, 1805 Kebsi Zille, 1867 Köpsi.  B2
● Kõpsi hajatalu on tekkinud endise *Ruuhmõtsa küla (1584 Rohmac) alla arvatud Käo, Nigle ja Viki talust pisut hiljem. Kõpsile rajati Nõukogude ajal karjalaudad ja uuselamud, sellepärast hakati seda kohta ka külaks pidama, kuigi ametlikes nimekirjades teda pole olnud. Erinevalt Ringiste küla alla liidetud Niglest ja Vikist on Kõpsi arvatud muidu Hargla kihelkonda kuuluva Lutsu küla alla. Kõpsi nimi pärineb talupoja lisanimest, mille päritolu pole selge. Vrd siiski kõpsima ~ kõps´ma ’kergelt kopsima, kõpsides käima, kepsutama’. Sõna kerge löögi- või astumisheli jaoks kõps : kõpsi on i-tüveline just võru keele alal. Koiva-lähedase ala naabruse tõttu on sobilik võrdlus ka liivi sõnaga kõps ’jänes’. Juhul kui Kõpsi nimi peaks olema XVII saj-st varasem, on võimalik pärinemine eesnimest, vrd Kõpu. Vrd Ringiste. – ES
EAA.567.3.67:28, L 26p; EAA.567.2.671:2, L 2p;  EAA.3724.5.2803, L 1; PA I: 131; EMS: kõpsima

Kõrkküla2 [`kõrk‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Plt – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas, kuni 2017 Pajusi vallas (Rutikvere mõis), 1582 Karkulia, 1599 Kirgula, 1638 Korckokuella, 1794 Korkylla, 1797 Körkül.  B1
● XVII saj-st kuulus küla Rutikvere mõisa alla. Nime lähtekohaks võib olla kõrge, ent ka kõrb : kõrve ’suur mets’, vrd alal 1624 Korbkilla Henrich. Vrd Kõrkküla1. – MK
 EAA.1687.1.57, L 1; Mellin; PA IV: 18; P XVI: 278, 306; Rev 1624 PL: 48; Rev 1638 II: 162

Kõrvemaa [kõrve‿`maa] ‹-le› – looduspiirkond Harju ja Järva maakonnas.  A4
● Kõrvemaa on laialdane ala, mis põhjas ulatub peaaegu Soome laheni (Lahemaa rahvuspargi lõunaosa) ja lõunas Soomaani. Enamik Kõrvemaast asub siiski Jägala jõgikonna alal. Nime algusosa lähtub sõnast kõrb : kõrve ’suur mets, põlismets’. Kõrvemaa nime võttis 1930. a-tel kasutusele J. Kents, kes on ka käsitlenud eesti kõrve-osisega kohanimesid. Selliseid kohanimesid leidubki eeskätt Kõrvemaal, Alutagusel ühes Avinurme ümbrusega ja Pärnu jõgikonna alal koos Lääne-Eesti madalikuga. Kõrve-kohanimede teket seostab J. Kents põllunduse laienemisega suurtele metsaaladele nooremal rauaajal. Kõrvemaa lõunaosa on nimetatud ka Kõnnumaaks. – MK
ENE-EE: V, 290; Kents 1947: 68, 71; Pae, Remmel 2006: 189

Kärkna [`kärkna] ‹`Kärkna ~ -sse› Äks – küla Tartu maakonnas Tartu vallas, mõis, sks Falkenau, 1798 Kärkna M.  C1
● Küla sai nime 1977 Kärkna mõisa järgi, mis ise jääb praegu Lammiku küla piiresse. M. J. Eiseni väitel on nimi tulenenud Carl Berendt von Gerteni nimest, kes rajas sinna mõisa u 1600. L. Kettunen on püüdnud nime seletada sõnaga kärkima või kärk : kärgu ’kärgatus’. Nii hilise mõisanime puhul peab V. Pall tõenäolisemaks lähtumist mõisniku nimest, ilmselt on areng olnud Gerten › *Kärtna › Kärkna. Märgitagu siiski, et kuni 1601. a revisjonini esineb vaadeldaval alal järjekindlalt nimi, mille saaks esitada kujul *Kärkla (1582 Kakiel, 1586 Kierkiel, 1592 Kierkula, 1601 Kerkuella). See võib viidata asjaolule, et Kärkna nimi on varasema külanime ja mõisniku nime segunemise tulemus. Kärkna küla nimi XIX saj lõpust kuni 1977 oli Mõisaküla (u 1900 Мойзакюля), nimi esines korra ka varem (1627 Moysekuell), arvatavasti *Kärkla küla uue nimena. 1977 sai Mõisaküla põhiosast Kärkna küla, põhjaosas moodustati ↑Sojamaa küla. Kärkna mõisa alal paiknenud kloostri eestikeelne nimi võis olla *Valkena (esines ka Mõisaküla rööpnimena, nt u 1866 Волькена). Sellest lähtus Kärkna mõisa, XVI saj II pooleni aga kloostri saksakeelne nimi Falkenau (1253 Valkena, 1525 Valckana, 1687 Falkenau). Falkenau (’pistrikuniit’) on tõenäoliselt eesti nime ümbermõtestus saksa keeles. Juba P. Johansen oletas *Valkena lähteks sõna valgma. L. Kettunen kahtles selles, sest varasemates kirjapanekutes on järjekindlalt -na, mitte -ma. Tema oletus oli, et nimi on päritolult seostatav nimedega Valguta ja Valgita (ehk sõnast valk ~ välk), ent tähenduslik paralleelsus Kärkna ja *Valkena vahel olevat juhuslik. V. Pall peab jõe lähedust arvestades tõenäolisemaks P. Johanseni seletust, märkides, et na-lõpuline vorm sai kloostri tõttu varakult hästi tuntuks. Kloostri täpsem asukoht on tuntud Muuge nime all (muuk on murdes ’munk’). See jääb nagu mõiski Lammiku küla piiresse Kärkna mõisast edelasse. – PP
BHO: 75; EO: 144; PA I: 111; PA II: 341, 396; PTK I: 104, 265; Rev 1601: 43; Rev 1624/27 DL: 12; Rev 1638 II: 185; Vene TK 42; Vene TK 126

Käva ‹-le› Jõh – Kohtla-Järve linnajagu Järve linnaosas (Kohtla mõis).  A3
● 1925 asutati Käva külla põlevkivikaevandus, 1946 läks Käva loodava Kohtla-Järve linna koosseisu. Paikkonnas olevaid tööstusalasid on nimetatud Käva-1 ja Käva-2. Linnajagu hõlmab elamupiirkonda, aedlinna, tööstusala ja kunagist küla (praegu Vana-Käva). Nimi pärineb Käva küla nimest, mida omakorda on samastatud talunimest (1658 Cobba) lähtunud Kohtla mõisa küla nimega (1726 Kobba). 1420 oli alal heinamaa nimega Kepe. Nime häälikuline areng ja tähendussisu on ebaselge, seda on püütud ühendada sõnaga käba (käva, keba), mis tähendab nii käbi kui ka võrgukäba. Sel juhul jäävad arusaamatuks o-lised nimekujud. – MK
Bfl: I, 134; ENE-EE: V, 314; Paucker 1852: 91; Reimaa 2007: 190–192; Rev 1725/26 Vi: 183

Kääraku ‹-le›, kohalikus pruugis Kääräku ‹-lõ› ~ Kääräkuq ‹Kääräkille› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Haanja mõis), 1758 Kernako, Kerrako, 1765 Dorf Kärako, 1839 Kära, 1871 Кераго, 1900 Кяраго, Кярраго.  A3
● XVII saj lõpus on samal kohal elanud veel *Kanepi lisanimega peremees (1684 Kanepe ja 1688 Kannepae Ifwaske Mert). 1688. a Märt võis olla juba tuntud ka Kääraku nime all, vrd 1758 auf Kernako Marts Land Kerrako Paap. Küla põhjaosas paikneb Kerekunnu mägi ehk mets nimega Kerekund. See nimi võib olla Kääraku nimega seotud, kuid võib olla ka teist algupära, vrd Kerepäälse. Käär-alguliste nimede päritolu seletamiseks on mitu võimalust. Osa neist nimedest võivad tuleneda isikunimest Käärik (alamsaksa Gericke algnimest Gerhard). Võrumaa Kääriku taludest mitmed asuvad ojade ääres, ka ojaäärse heinamaa nimi võib olla Kääriku. Vrd veel talunimed Käärispalu (Krl) ja Keernigu (Urv), mõlemad ojade ääres. Kääraku küla asub samuti intensiivselt liigendatud ja väikese ojaga maastikus, samasugust liigendatust näitab orgudest lõhestatud Kerekunnu mägi. Sellepärast on parim võrdlussõna kääräk ’kõverus, käänd, sopp’, maastikusõnana tuntud Lõuna-Tartumaal, põhjaeestilisel kujul käärakas või omadussõnana käärakas, käärakane ka läänemurde alal. Kääraku jaguneb kaheks osaks: lõuna pool on Ala-Kääräku, põhja pool Mäe-Kääräku. Käärakuga on 1977 liidetud ↑Juhka küla, loodeosas oli varem Tsälbämäe küla (liidetud 1977, ↑Tsälbämägi). Vrd Kääriku, Käärikmäe, Kähri1. – ES
EAA.567.3.252:6, L 4p; EAA.1268.1.401:67, L 63p;  EAA.3724.4.1858, L 1; EAA.308.2.178; EMS: IV (18), 581;  LVVA.6828.4.380, L 1; Rajandi 1966: 208; Roslavlev 1976: lisa 10; Rücker; SK I: 153

Leina1 [`leina] ‹-sse› Hää – küla Pärnu maakonnas Häädemeeste vallas, kuni 2017 Tahkuranna vallas (Tahkuranna mõis), u 1900 Лейна (küla), 1923 Leina.  C3
● Ka Saaremaal on Leina küla ja XVI saj on Leina, Leyno küla olnud Läänemaal. Siin-seal on esinenud ka Leina talusid. Nime lähtekohaks on isikunimi, vrd Eesti alal 1342 Leyne, 1334 Leyno. 1930. a-tel nimetatud ka Tahkuranna-Leina külaks. Omaette piirkond on Jõulumäe. – MK
EAA.1.2.932:40, 58, L 35p, 53p; KNAB; ÜAN

Leipste [`leipste] ‹-le›, kirjakeeles varem ka Leibste ~ Lepste Saa – küla Pärnu maakonnas Saarde vallas (Pati mõis).  A1
● Külas on ka Leipste talu, külana märgitud 1930. a-te kaartidel, rajatud XIX saj. Varasemate kirjapanekute puudusel ei ole võimalik nime kohta õieti selgitusi anda. XIX saj kaardil on mainitud loodusnimesid Leibste-Soo ja Leibste-Mets, kaartide järgi tundub, et tegemist oli popsikülaga (Pati möisa weiksemaa kohad). Võimalik, et Leipste nimi on siirik Viljandimaalt. Leipstega on 1977 liidetud ↑Küpsi, Rehemaa (1724 Rehema Adam, 1832–1837 Rehema, 1839 Rehhema) ja osa ↑Punapargi külast. Leipste piires asub ka endine Pati mõis (sks Pattenhof), mis oli olemas hiljemalt XVII saj. XVIII saj lõpul olevat mõis olnud leskproua Pattkulli käes rendil, kellelt pärinevat mõisa nimigi. Lisanimi Patty esineb alal siiski juba XVII saj I poolel. Vrd Leipsi. – MK
BHO: 435;  EAA.2072.3.30a, L 2, foolio II;  EAA.3724.4.986, L 3; ENE: IV, 397; KN; KNAB; Pärnumaa 1930: 510; Rev 1624 PL: 59; RGADA.274.1.182-2:19, L 108p; Rücker

Liivimaa [liivi‿`maa] – ajalooline haldusüksus, mis hõlmas Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti, läti Vidzeme, liivi Līvõmō, sks Livland, poola Inflanty, 1535– lifflandi maell, 1638 Lÿfflandi Mah, 1708 Liwa Ma, 1854 Liwi-ma, Liiwlandi-ma.
● Liivimaa nimel on läbi aegade olnud vähemalt viis tähendust: 1) muistne liivlaste asuala Liivi lahe ümbruses enne sakslaste maadevallutust; 2) nn Vana-Liivimaa, sakslaste valdusse läinud alad praegusel Eesti ja Läti alal (sh Eestimaa ja Kuramaa, ulatus eri aegadel varieerus); 3) Üle-Väina hertsogkond, pärast Vene-Liivimaa sõda Poola valdusse läinud maa-alad põhja pool Väina (Daugava) jõge, sh Lõuna-Eesti maakonnad Pärnumaa ja Tartumaa; 4) Liivimaa kubermang, mis moodustus Rootsi valdusest 1629 ja sai Vene omaks 1721 (sinna ei kuulunud Poola kätte jäänud Liivimaa osa Latgale, poola Inflanty Polskie, mis liideti Venemaa muude kubermangudega 1772, küll aga liideti Liivimaaga 1765 Saaremaa); 5) Läti Liivimaa ehk Vidzeme (tänapäevases mõttes), mis moodustus Liivimaa kubermangu Lätile jäänud osast 1918.–1920. a. Liivimaa nime kindlamad varaseimad mainingud on XI saj rootsi riimtekstides (Livland, a lf:lanti). XII saj lõpu vanades Vene kroonikates tähistab rahvast vorm Либь või Любь. Eestikeelsesse tarvitusse laenati nimi algul saksa keelest kujul Liivland(i maa), mis kestis XIX saj keskpaigani (Käsu Hansu nutulaulus 1708 olevat vormi Liwa Ma võib pidada juhuslikuks). Alles seejärel sai tuntuks Liivimaa nimekuju. On ilmne, et nimi pärineb rahvanimetusest liivi, ent omakorda selle nimetuse rahuldavat etümoloogiat ei ole pakutud. On oletatud lähtumist nii muistsest isikunimest Livo kui ka seost sõnaga liiv : liiva. T. E. Karsten on esitanud germaani hüpoteesi, sidudes sõna tüvega *(s)līwa ’muda, pori’. Livland’i seletus oleks sel juhul ’soomaa, rannamaa’. R. Grünthali arvates ei ole ükski neist veenev, pole selge isegi see, kas nimetus on algselt käinud maa-ala või inimeste kohta. Nime variantides esineb b ja v vaheldus, sest nt läti keeles on lībieši ’liivlased’ ja b tuleb esile ka Vana-Vene kroonikates (Либь, Любь). Liivi rahvanimetusega on seotud veel ↑Leivu keelesaare nimetus. – PP
Ernits 2014: 13–26; Grünthal 1997: 241–253; KNAB; Koski 1997; Koski 2011: 53–73; Pajusalu, Winkler 2011: 184

Litsmetsa [`lits‿metsa] ‹-`metsa›, kohalikus pruugis `Lits‿mõtsa ‹-`mõtsa› Krl – küla Võru maakonnas Antsla vallas, karjamõis (Vana-Antsla mõis), 1688 Litze Mattzi Tiet, 1762 Litsmötsa Lorent, 1798 Litzmets.  A2
● Külanime aluseks saanud karjamõis on esimest korda tähistatud Mellini kaardil 1798, kuid talu samas kohas on olemas ka juba 1685. a kaardil. Varaseim nimekuju ei seostu metsaga, vaid isanimega Mats, kas *Litse Matsi Tiit või *Liitse Matsi Tiit. Metsanime on Vana-Antsla mõisa XIX saj lõpu metsakaartidel kirjutatud pikka i-d märkival kujul Lihzmets. Võimalik, et nime algupärane kuju oligi pika i-ga, vrd Liidsi talu (Rõu Krabi), mis asub samuti soisel alal. Nimetavalise liitumise järgi otsustades peaks lits või liits olema pigem koha omadust tähistav sõna, vrd Wiedemanni sõnaraamatu Tartu-Võru liitsma ’muljuma, maadligi (katki) suruma’ ja nt kokku vajunud leiva kohta käiv sõna litsik, millele üldjuhul vastab võru plink. Nimi võiks seostuda jõeäärse märja, leetunud ja tihenenud pinnasega. Teine võimalus on oletada algusosana lätipärast maastikukoha nime, vrd läti līcis, mis lisaks mere- ja järvelahele tähendab jõekääru, maad jõekäärus. Võimalik on ka tähendus ’lits’, vrd metsanimi Litsikuusik (Ote), kuid Võrumaa nimedes on siis tavalisem sõna lita kasutamine, nt Litasild. Litsmetsa idaosa on tuntud Lepäoru nime all. – ES
EAA.1270.1.264:50, L 49p;  EAA.308.2.88, L 1;  EAA.3724.4.1850, L 2–10; Mellin; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/35: 555, L 561p; Wd: lītsma, litsik

Liva ‹-le› Hel – küla Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Põdrala vallas (Patküla mõis), 1715 Liwwa Markus (talupoeg Patküla mõisas), 1977 Liva (küla).  A2
● Nime päritolu on teadmata, alal on olnud küll mitmeid Liiva talusid. Ü. Tarkiainen on samastanud nimega 1688 Liwa Kylla, ka 1724 on Patküla mõisa all märgitud Liwa Külla. Kirjaviisi järgi tuleks neid lugeda Liiva. Patküla mõisa alal on Liva või Livva esinenud lisanimena, vrd 1744 Liwwa Peter und Jürry, 1795 Liwwa Juhan̄, 1811 Liwwa Johann. Hiljem on seda lisanime kirjutatud Liwa. Vrd sm liva ’puder, lima’. Väike võimalus on, et lisanimi on kujunenud alal varasemalt esinenud lisanimest, vrd 1638 lähedase mõisa (sks Blanckfeldhof) all talupoeg Libba Hans, võis olla sama mees, kes 1624 Lybbo Hans. XX saj on Liva olnud talunimi. Varasem nimi oli kuni 1977 Alaküla (Ala küla). Nimi oli antud Patküla mõisavalla Väikese Emajõe ääres asuvale osale. Mõisavalla kõrgemal asuvad osad kandsid ↑Keskküla ja Mäeküla (↑Patküla) nime. Livaga on 1977 liidetud osa Luitsepa ehk Liutsepa külast (1970). – MK
EAA.567.3.91:13, L 10p; EAA.1865.3.176/9:21, L 110p; EAA.1865.3.177/12:12, L 11p; EAN; ERA.T-6.5.78, L 1; KNAB; Ojansuu 1920: 141; Rev 1624 PL: 86; Rev 1638 II: 133; RGADA.274.1.181/1:94, L 87p; RGADA.274.1.214:37, L 219p

Luiga ‹-le ~ `külla› Pst – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Holstre mõis), 1795 Luiga Jaani Matz (talupoeg Holstre mõisa all), 1839 Luiga (talu).  A3
● Külana nimekirjas 1970. Nimi pärineb talunimest, mille aluseks on lisa- või isikunimi, aluseks linnunimetus luik : luiga. Lisanimena esines Luigga alal juba XVII saj. – MK
EAA.1865.3.209/3:8, 87, L 8p, 88; KNAB; Rev 1638 II: 66

Mahu ‹-sse› VNg – küla Lääne-Viru maakonnas Viru-Nigula vallas (Kalvi mõis, Malla mõis), ? 1591 Mahorandaby, 1913 Маго-Ранна (küla).  A2
● Küla varasem nimi oli Neemeküla, mida esines XX saj alguseni (1796 Nemi, u 1900 Немекюля), hiljem kinnistus Laheküla nimi, mida seni kasutati pigem küla idaosa kohta (1782 Laheküll). Nimede piirid olid siiski hägusad: 1930. a-te topokaardil on nüüdse Mahu piires läänest itta arvates Mahuküla (Malla mõisa alal) ja Lahe (Kalvi mõisa alal), 1970. a-te asulareformi skeemil aga Männiku, Mahu ja Lahe, neist Mahu kõige väiksem, hõlmates mõned talud varasema Neemeküla tipus. Seejuures Männiku küla esines ka XX saj alguse kaardil (u 1900 Менникукюля). 1977 ühendati need kõik Mahu küla nime alla. Mahu oli Viru-Nigula kihelkonna varasem nimi (1241 Maum, hiljem sks Maholm), mida kasutati veel XVIII saj. Nimi oli säilinud sadama (1871 Hafen Maholm) ja ranna nimes (1796 Mahhorand), millest tulenes 1913. a külanimi Mahu-Ranna, hiljem jäeti nime teine osis ära. L. Kettunen, kes tunneb veel Ingerist Mahu küla, on nimele võrdluseks toonud sm maho ’aher’. Mahu sadamat varasemas Lahekülas on nimetatud ka Kaupsaare sadamaks (1796 Kaupsaare Saddam). – MK
EAA.1864.3.IV-3:425, L 416; ENE: V, 33; EO: 92; KNAB; Mellin; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:705, L 6; Schmidt 1871

Majala2 ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-lõ, -n›, rahvakeeles ajalooliselt `Väiku-Majala Urv – küla Võrumaal Võru vallas, kuni 2017 Sõmerpalu vallas (Linnamäe mõis), 1582 Maialia, 1585 Maiala, 1627 Mayola Kuella, Weyko Mayola, 1762 Wäikenne Majala Külla.  A1
● Suur-Majala ehk algupärane Majala küla asus Lõõdla järve vastaskaldal, praeguse Haidaku, Liiva ja Haava küla alal. 1805. a vakuraamatutes, kui Lõõdla järv oli juba piiriks Vaabina ja sellest eraldatud Linnamäe mõisa vahel, kasutati Vaabina poolel Suur-Majala nime (Groß Majalla) ja Linnamäe poolel Majala nime (Majalla). Külanimi ennistati ametlikku käibesse 1970. a-tel, kui see oli juba rahvakeelest kadunud. Tegemist on vana la-lõpulise külanimega. Seletus, et see sisaldab lihtsalt sõna maja, pole eriti usutav. Pigem on päritoluks isikunimi, vrd Soome külanimi Maila ‹ Maijala, Soome talunimi Miiaisten ‹ 1513 Maijasth. Majalaga on 1977 liidetud Proosu küla (1970). Vrd Majala1, Miiaste. – ES
EAA.1270.1.264:70, L 69p; EAA.567.2.564:2, L 1p; EAA.567.2.550:2, L 1p; EO: 89; PA I: 84, 177; Rev 1624/27 DL: 101; SPK: 257

Meossaare [`meos‿saare] ‹-`saarde› Pil – küla Järva maakonnas Türi vallas (Kabala mõis), 1797 Meosar (Kabala mõisa karjamõis).  C3
● Mellini kaardil 1797 on lähestikku kaks karjamõisat, Meo ja Meosar. Esimesega on ühendatav tänapäeva Mäo (↑Arkma). Juba 1624 on alal mainitud küla nimega Meos. Juhul, kui 1601 Kabala järel mainitud tühi Megakull (? 1583 Maga) osutuks samaseks hilisema Mäoga, võiks oletada, et mõlema kohanime lähtekohaks võis olla mägi. Piirkonnas oli levinud emakülast lähtunud tütarküladele nimeandmise mall emaküla nimi + saare. – MK
Mellin; PA IV: 12; Rev 1601: 99; Rev 1624 PL: 43

Metsküla1 [`mets‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Iis – küla Ida-Viru maakonnas Alutaguse vallas, kuni 2017 Mäetaguse vallas (Mäetaguse mõis), 1855–1859 Меца Кюлла, 1913 Metskülla.  C1
● U 1900 on küla mainitud Seli talu järgi (Селли). Küla hõlmab Mäetaguse mõisast edelas olnud vanu, osaliselt XVIII saj-st pärinevaid hajatalusid, mida mõnikord varem on nimetatud ka küladeks, näiteks Krongissaare, Nissipõllu (u 1900 Ниссипало), Saarevälja (u 1900 Саревелья) ja Vaabu (u 1900 Вабо). Iisaku läänepiiril soisel ja metsasel alal on olnud mitu Metsküla-nimelist küla. – MK
 EAA.298.2.71, L 5; KNAB

Mokornulk [mokor‿`nulk], kohalikus pruugis ka Mokoluva nulk ~ Mokoluka nulk ~ Mokroluga ~ Mokol‿`nukk ~ Mokol‿`nulk Se – nulk (külastu) Võru maakonnas Setomaa vallas (Petseri), 1652 въ приказѣ Мокролускомъ, 1897 Mokoluva nulk, 1903 Mokolowa nulgah, Mokorloga nulk, Мокролугъ, 1904 Mokroluga nulk, Mokoluva nulk, 1938 Mokoluka nukah (seesütlev).  C1
● Esmakordselt mainitud Petseri kloostri administratiivpiirkonnana (приказ) XVII saj keskel. Nulk hõlmas XIX saj lõpus hilisema Meremäe valla loodeosa, Piusa ja Tuhkvitsa jõe vahelise ala (J. Hurt). Lihtsaim nime seletus on vn мокрый луг ’märg luht, heinamaa’, kuid sellega on raske seletada nimekujusid Mokoluva, Mokoluka ning ka Mokornulk võib tuleneda hoopis isikunimest Макар või Мокей. A. Šteingolde rõhutab kohanime mitteslaavi päritolu; tema arvates on „märja luha“ tõlgendus hiline. Vene Karjalas on kohanimi Mokrovarõ (Мокровары, van Мокрая варака, sm Märkävaara); Slovakkia kirdeosas, russiinide alal, on küla Mokroluh. Petserimaal Lauras oli Suubinka ehk Мокрая Лужа küla. Mokornulka kuuluvad Antkruva, Hilana, Härmä, Ignasõ, Juusa ehk Taga-Tserkona, Kasakova, Kiksova, Klistina, Kõõru, Lindsi, Martsina, Melso, Miku, Navikõ, Obinitsa, Rokina, Talka, Tedre, Tääglova ja Vasla küla. Nulga loodeosa, maanteest põhjas, on Alanukk. Vrd Mokra. – AK
Academic; Faster 2013a: 201–202; Hurt 1903: 41, 85, 86, 131; Hurt 1904: XX; Hõrn 1990: 21–23; Hõrn 2009; KM: FO; KN; KNAB; Remmel 1978; Remmel 1985: 17; SeK: 86–87; Truusmann 1897a: 43

Mudiste ‹-sse› SJn – küla Viljandi maakonnas Põhja-Sakala vallas, kuni 2017 Suure-Jaani vallas (Sürgavere mõis), 1584 Mudis (küla), 1624 Muddis (küla), 1797 Muddist.  C4
● XVII saj algul oli Viljandi mõisa Vastemõisa vakuses, 1638 aga Allaküla mõisa (Alakil, Allakill) all. Võimalik, et nimi lähtub sõna mudi ’pehme’ ne-tuletisest, vrd alamsaksa mudde, modde ’muda, pori’, mis võis lähtekohaks olla külanime aluseks olnud sugunimele. – MK
EES: 284; Mellin; PA IV: 171; Rev 1624 PL: 72; Rev 1638 II: 106

Mullutu ‹-sse›, kohalikus pruugis ajalooliselt Mulutu Kaa – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas, mõis, sks Mullut, 1645 Mulleto.  A4
● Mullutu küla oli olemas juba XVI saj, mil kuulus kunagise Schultzenhof-nimelise mõisa (1560) juurde. XVII saj ühendati see mõis Randverega, kuhu asustati ümber Mullutu talupojad, ja Mullutusse loodi uus mõis. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Nime lähtekohaks võib olla isikunimi, vrd eesti alal 1545 Jurgen Mulle, 1558 Mulle Micke. Vrd ka muld : mulla, mullutama ’muldama’. Mullutuga on 1977 liidetud Mullutu-Parila (vrd seal XVII saj heinamaa Heuschlag groß Pargel), mis rajati mõisatööliste majade asemele asunduskülana 1920. a-tel. – MK
BHO: 367; Ligi 1961: 372; SK I: 221, 280

Muri2 ‹-le› Pst – küla Viljandi maakonnas Mulgi vallas, kuni 2017 Karksi vallas (Aidu mõis).  C3
● Külana nimekirjas 1970, nimi on saadud talunime vahendusel. XVII saj on Paistu khk-s märgitud hajatalu Murri Mart, mille täpsem asukoht ei ole selge, kuid 1683 on Kassiküla all mainitud talupoegi Murri Matz ja Murri Henn. XVIII saj oli Muri Paistu khk-s levinud lisanimi (vrd 1724 Murri Marcus, 1795 Aidu mõisa all Murri Toennis, Murri Janus). XVI saj oli Viljandi mõisa alal Muri Marth. Lisanime aluseks on isikunimemugand, mis võib olla lähtunud täisnimest Mauritius. Vrd Muri ’musta koera nimi’. Vrd Muri1. – MK
EAA.308.6.266:16, L 15p; EAA.567.3.111:9, L 8; EAA.1865.3.209/1:5, L 3p, 4; KNAB; PA IV: 156; Rev 1638 II: 68

Mustaladvasoo [musta‿ladva‿`soo], kohalikus pruugis Musta‿latva soo Iis – soo Ida-Viru maakonnas, 1929 Mustaladva soo.  B1
● Mustaladvasoo on Puhatu soostiku põhjaloodeosas. Väärib märkimist, et Lüganuse alal on olnud sama osisega soonimi Jõeladva soo (1931). ¤ Rahvajutu järgi on soo saanud nime musta ladvaga kuuse järgi. – MK
ERA.T-6.3.133, L 1; ERA.T-6.129, L 1; KN

*Mõhu – muinasmaakond Kesk-Eestis.
● XIII saj esines muinasmaakond Henriku Liivimaa kroonikas kujul Mocha ja 1241 Taani hindamisraamatus kujul Møge. Tänapäevane nimekuju Mõhu on moodustatud alal säilinud külanime Mõhküla (1583 Mechkula) ja ilmselt samast tüvest tekkinud jõenime Mecho fluvius alusel. Muistne Mocha asus Vaiamaa (↑Vaiga) ja Nurmekunna vahel, alal kujunesid hiljem Põltsamaa ja Kursi khk. Vrd Mõhküla. – MK
Alvre 1985: 103–104; HLK: 127; PA IV: 13

Mõisamaa3 [`mõisa‿`maa] ‹-le› Sim – küla Lääne-Viru maakonnas Väike-Maarja vallas, kuni 2017 Rakke vallas, mõis, sks Moisama, 1541 Moisema (küla), 1640 Hofstede oder Moisema (Salla mõisa all).  C4
● 1430 on kunagine Tammiku mõis (↑Tammiku⁷) arvatud mõisa alla, mille nimeks sks Mandelver, eesti keeles P. Johanseni järgi Mõisamaa-Mõndevere; 1526 on Tammiku sellest jälle lahutatud. XV saj-st on mainitud Mõndevere küla (1479 Myndelver, 1541 paaris kaks küla Moisema ja Munderver, 1640 Mennefer, 1726 Mondafer, 1871 Mondewer). Vähemalt alates 1479 oli Myndelver Salla mõisa all. Küllap oli Mõisamaa külagi olemas juba 1479, siis on alal mainitud paika ja küla (Mark zu Hovest, und das Dorf zu Hovestede). XVIII saj moodustus uus Mõisamaa mõis, mis sai nime ilmselt varasema küla järgi. Mõisa juurde kuulunud Mõndevere küla hakati hiljemalt XIX saj lõpust nimetama Mõisamaa külaks. 1920. a-tel mõisa kohale tekkinud Mõisamaa asundus liitus pärast 1945. a külaga. Vrd Mõisamaa1. – MK
Bfl: I, 335, 1181; Bfl: II, 516; BHO: 360; Joh LCD: 614; Rev 1725/26 Vi: 220; Schmidt 1871

Nautrasi [`nautrasi] ‹-sse› Kod – küla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Saare vallas (Saare mõis), 1588 Nautras, 1627 Nautratz, 1638 Natruß, 1728 Nautrast.  A2
● Varem ka samanimeline talu. Nimi on sel alal varem esinenud lisanimena (Kirtsi külas 1585 Nautras pep). Oletatavasti koosneb nimi kolmest osast: tundmatu päritoluga tüvest, ra-liitest (nagu nt sõnades pisar, sõstar, esineb ka isikunimedes) ja ne-liitest, millest on üldistunud mitmuslik tüvi -si. 1977 liideti Nautrasiga Jõeääre küla (1922, MMg). – PP
KNAB; PA I: 286; PTK I: 155; PTMT: II, 314; Rev 1624/27 DL: 26

Neeruti1 ‹Neeruti ~ -sse› Kad – küla Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas, mõis, sks Buxhöwden, 1732 Niroti mois.  A4
● Mõis oli olemas 1412. Ajavahemikus 1412–1443 võeti mõisa alla samanimeline küla (dat dorp to Buxhoveden). 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Eestikeelne mõisanimi on saadud Nierothi nimest, sellele perekonnale kuulus mõis XVI–XVII saj. Saksakeelne nimi Buxhöwden kajastab XV saj omanike nime (1412 Bixhoveden). Neeruti alal on muinasajal olnud kaks linnust (Mäeotsa ja Sadulamäe linnamägi) ning XIII saj küla nimega Coskius (1241), mis oli hävinud a-ks 1443 ja mille aluseks on L. Kettunen pidanud isikunime Kosk sõnast kosk ’veelangus’. Vrd Neeruti2. – MK
EO: 256; Joh LCD: 450–451; Ligi 1961: 336; Thor-Helle 1732: 313

Nehatu1 ‹-sse›, kohalikus pruugis ka Nihatu Jõe – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas, mõis, sks Nehhat, 1241 Nigattæ, 1394 Nygate, 1798 Nehhat, Nehhato (mõis ja veski).  C3
● Praeguse Nehatu küla asukoht on endise mõisa ümber. Mõis on Nehatus olnud hiljemalt XIV saj, sest küla kõrval on mainitud mõisakohta koos veskiga 1394, kui see Saha mõisaga ühendati. 1664 osteti Saha mõisalt Nehatu, Kärmu ja Proosa küla ja moodustati Nehatu linnamõis, mis kuulus Tallinnale kuni võõrandamiseni. Nehatu oli 1920.–1930. a-tel asundus, hiljem liideti Koplimetsa külaga, taastati 1977. Nime algne kuju on Nihatu, esmakordselt esineb e-ga variant XVI saj (1586 Nehat), kuid i-lisi nimekujusid esineb veel XVIII saj. Keskmurde alal on e ja i vaheldumine nimedes tavaline, sagedamini on i muutunud e-ks. P. Johansen on A. V. Forsmanile toetudes nime võrrelnud Soome kohanimega Nihattula, kusjuures Nihattu on ilmselt isikunimi. L. Kettunen nõustub sellega, lisades, et selliseid tud-kesksõnalisi nimesid, nagu Forsmangi näitab, on Soomes palju. Nehatu puhul võrdleb ta nime soome tegusõnaga nihata : nihkaan, mille eesti paralleelid oleksid nihima, nihutama, nihkuma. Ka E. V. Saks nõustub nihutama-sõna tõlgendusega, leides, et küllap oli küla aktiivne paatide nihutamisel Pirita jõe kaldast üles. Kuigi isikunimed nagu Mielitty, Himottu, Ihattu jt pole tuntud ainult Soomes, vaid ka Eestis, Soome Nihattula sisaldab ilmselt tõesti isikunime ning Eestis on Nehatu ja Nihatu nimesid teisigi, tekitab väikest kõhklust Jõelähtme Nehatu nime puhul asjaolu, et varasemate kirjapanekute järgi otsutades lõppes nimi pigem e-ga või i-ga (1379 Nygethe, 1449 Nigati). Vrd Nehatu2. – MJ
EE: VI, 158–159; ENE-EE: VI, 580; EO: 248–249; Forsman 1894: 223; Joh LCD: 513; LCD: 45r; Lepik 2002–2003: 15; LUB: VI, 2927; Mellin; Saks 1974: 76; Särg 2006: 125

*Nurmekund [nurme‿`kund] – muinasmaakond Kesk-Eestis, sks Nurmegunde.
● XIII saj on nimi kirja panud Henriku Liivimaa kroonikas kujul Nurmegunde, Normegunda, Normegunde. Muistne ühekihelkonnaline maakond asus umbes hilisema Pilistvere kirikukihelkonna alal. Pilistvere khk asutati arvatavasti XIII saj. XIV saj II pooleni kuulus Sakala foogtkonda, hiljem Viljandi komtuurkonda, Nurmekunna kaguosa ka Põltsamaa komtuurkonda. 1559 asutati Nurmekunna lõunaosa haarav Kolga-Jaani khk (Corpes). Tänapäeval on muinasmaakonna ala jagatud Viljandi, Jõgeva ja Järva maakonna vahel. Nime lähtekohaks on peetud sõnavorme *nurmi ja *kunta. – MK
Alvre 1985: 104; ENE-EE: VI, 685

Nõva1 ‹-le› Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Jõgeva maakonnas Pala vallas (Jõe mõis), 1585 Nowal, 1592 Newalkula, 1601 Nawall, 1730 Nowwalt.  B3
● L. Kettunen pakub nime algseks tähenduseks kas nõva ’kanal’ või sm neva ’soostunud ala, mülgas’. V. Pall märgib, et need sõnad esinevad saarte ja läänemurde alal e-listena (neeva ~ neeba ~ neva ’kraav, oja, kiirema vooluga koht jões; soine pehme maa’), samas kui vastavates kohanimedes on järjekindlalt õ. Pigem võiks vanemate kirjapanekute põhjal nimes oletada õ ja a vaheldust (nagu nt sõnades palama ja põlema, parand ja põrand jne). Samas ei saa seda siiski võrdsustada Nava nimega, millel on pisut teine ajalugu. 1977 liideti Nõvaga Luigemetsa (1922), ↑Mäkaste ja Väljaotsa (1922) küla. Vrd Nõva2. – PP
KNAB; PA I: 195; PTK I: 161

Odivere ‹-`verre ~ -sse› MMg – küla Jõgeva maakonnas Mustvee vallas, kuni 2017 Saare vallas (Saare mõis), 1582 Ohiwer, 1585 Odyver, 1811 Oddifer.  C2
● L. Kettunen on kahtlemisi esitanud võimaluse, et algusosa on olnud isikunimi *Oti, *Otti. Odi-vorm on sel juhul nõrgenenud t-ga, nagu nt Harjumaa kohanimes Odipõllu mägi (P. Wieselgren). V. Pall leiab samuti, et tegu on algse isikunimega Ott (algtähendus ’karu’), vahest on t nõrgenemine varem levinud laiemal alal. 1977 liideti Odiverega ↑Toljase ja osaliselt ↑Alnavere küla. – PP
EO: 301; PA I: 103; PTK I: 162

Oru3 ‹-le› LNg – küla Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas, mõis, sks Orrenhof, 1689 Orro By (küla).  A4
● Oru küla on tekkinud pärast 1627. a asulast, mis on kirja pandud kui Rotsi-Udenküll. XVII saj lõpul on Uugla mõisa all märgitud juba kõrvuti külad Moißaße By (↑Mõisaküla⁴) ja Orro By. Iseseisva mõisana al 1817, mil eraldati Uuglast; küla kadus. 1920. a-test asundus, al 1977 uuesti küla. Oru nimi võib pärineda varasemalt mõisalt või külalt, 1426 on alal mainitud Orenkas und Udenküll. Vrd Oru1. – MK
BHO: 410; EAA.1.2.941:625, 627, L 617p, 618p; Johansen 1951: 261; LUB: VII, 528

Paaduotsa [paadu‿otsa] ‹-`otsa ~ -le›, kirjakeeles varem ka Paadu Mär – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas (Orgita mõis), 1913 Padootsa (küla), 1923 Paaduotsa.  C1
● Hiline külanimi, mis sündinud talunimest: 1648 Pato (talu), 1726 on Haimre mõisa all märgitud hajataludena Pado Tönno ja Pado Thomas, veel 1858 esineb talunimena Pado. Talunime päritolu on ebaselge, vrd häälikuliselt sobivat sõna paadu ’ristiisa’. Alal on lähestikku mitu küla, mille nime järelosa on -otsa. Nimega võiks siiski võrrelda 1591. a kirjapanekut Paddefär Päre. Rahvapärimuse järgi asus Paadu talu maadel varem Teliste mõis (sks Tellista), mis oli olemas hiljemalt XVI saj. Nime on esmalt mainitud 1521 (Telgst). Mellini kaardil 1798 karjamõisad ja külad Alt Tellista ja Neu Tellista, neist viimane asus nähtavasti Paaduotsa kohal, esimene sellest loodes Rassiotsal. Vrd Suurküla3. – MK
 EAA.1.2.C-IV-306; EAA.1864.2.X-265:129, L 120p; EM: 86; EVK; KN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Lä: 54; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/5:226, L 44p; ÜAN

Paduvere ‹-`verre ~ -sse› Lai – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas (Kärde mõis), 1534 Paddover, 1599 wioska Padower, 1601 Paddower, 1839 Paddofer.  A1
● Häälikuliselt sobib kohanime algusosa vasteks padu : pao ~ paju ’madal, vesine koht’. Üldnime levila on tänapäeval lääne- ja saarte murre. Idamurde alal, kust on pärit vaadeldav kohanimi, oleks esikomponent astmevahelduseta. Selliste nimede puhul nagu Padussaare, Padussoo sobiks mainitud üldnimi algusosa vasteks igati. vere-lõpuliste nimede puhul on nime esikomponendiks sageli isikunimi. Ei puudu siiski ka teistsugused algusosad. Paduvere edelapoolseid, tihedamini paiknevaid talusid on nimetatud Arukülaks (XVII saj Arro Buy). – VP
EO: 297; PTK I: 169–170; PTMT: I, 87; P XVI: 131; Rücker

Paimala ‹-sse› Kaa – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Lääne-Saare vallas (Praakli mõis), 1645 Paymelle Laur, 1798 Paimala, u 1900 Паймара.  B4
● Küla oli veel XX saj alguses, ent 1920. a-tel liideti Kärduga (1922 Kärdu-Paimala), uuesti omaette külaks sai ta 1997. Külanimega on ühendatud kirjapanekud 1592 Wulff Pahemel ja 1627 Wulff Pahemell. Viimane on küll märgitud Valjala Lööne mõisa all, kuid Saaremaa mõisad olid sageli mitmes tükis laiali. Nime on võrreldud soome kohanimega Paimar(a) (nüüdne Paimio), tüveks oletatav isikunimi Paima. Isikunimena on liivi alal veel XVI saj esinenud Paimo (Paymo Langematz). Sisekao puudumist seletaks võib-olla see, kui käsitleda nime mitte la-liitelisena, vaid kui liitisikunime, mille teine osis olnuks Meel. Siiski, ka Soomes esineb külanimi Paimala. – MK
BHO: 420; KNAB; SK I: 272; SPK: 315

Pakri poolsaar [`pakri `pool‿`saar] HMd – poolsaar Harju maakonnas Lääne-Harju vallas Paldiski linna alal.  B4
● Pakri poolsaar on nime saanud Pakri külalt (1377 Symon, faber in Packere, 1436 mõis ja küla Packar, Packer, 1796 Pakkre). Poolsaare tipus on Pakri neem (sks Packerort). Vrd Pakri saared. – MK
BHO: 423; Johansen 1951: 204; LUB: IX, 56

Pari ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina mõis), 1684 Pari Johan, 1688 Pory Jacob, 1782 Parri Jacobi Peter, 1820 Parri (küla).  A3
● Küla on saanud alguse hajatalust, 1684 ja 1688 oli siin juba neli poolemeest. Vastseliina ääremaal paikneva koha nimi on tõenäoliselt saadud maastikusõnast pari ’padrik, märg võserik’. Sõna on lõunaeesti alal tuntud küll üksnes Võnnus ja Räpinas, kuid et küla paikneb Tsiistre-Kisõjärve asustuskeskuse poolt vaadates soisema, madalama maa taga, siis on nimeandmismotiiv küllalt selge. Vrd siiski ka vn perekonnanimi Parin, mida seletatakse eesnimemugandusega Парий sellistest ristinimedest nagu Парамон, Парфений, Пармён. Pariga on 1977 liidetud Kunnukolga küla. – ES
EAA.308.6.316:61, L 54p; EAA.1865.2.141/2:15, L 14p; EAA.1271.1.224:55, L 545; Roslavlev 1976: lisa 2; Unbegaun 1995: 79; VMS: pari

-pea ~ -pää, murdeti ka -pe ~ -be – Eesti kohanimede lõpp.
● Lõpu -pea ~ -pää ja neist tekkinud -pe, -be aluseks on pea ’ots, tipp’ või ka lihtsalt positiivset pinnavormi märkiv pea. Kindlasti on osa pea-, pää-, pe-, be-lõpulisi kohanimesid tekkinud ka isikunimest. Nimelõpu kasutus oli väga vahelduv. Külanimede korrastamisel 1977 otsustati lähtuda murdealadest. Nii normiti Põhja-Eesti mandri vastavate külanimede lõpuks -pea (Haapsipea, Kasispea, Lepaspea, Pihlaspea, Pärispea, Vainupea), saarte murde alal sai külanimelõpuks -pe, -be (Kaunispe, Kiduspe, Kudjape, Mäebe, Mänspe, Paope) ja Lõuna-Eestisse jäi -pää (Arupää, Haavapää, Otepää). Mitte kõigi tänapäeval pe-, be-liste nimede lõpud ei pärine sõnast pea, arvesse tuleb ka osis -poja (Üüdibe). Vrd -pa. – MK
EO: 6–7; EMK 2009: 278; Päll 2012: 159; SK II: 36–37

Peatskivi [`peats‿kivi] ‹-le›, kohalikus pruugis `Piät´s‿kivi ~ `Piät´ski Kod – küla Tartu maakonnas Peipsiääre vallas, kuni 2017 Alatskivi vallas (Alatskivi mõis), 1582 Pelmekiwy, 1582 Pelmenski (veski), 1584 Pelsekifi, 1686 Pels Kiwy, 1722 Pehltzikiwilt.  B3
● Nime on saanud Alatskivi jõel paiknenud pealmise ehk ülemise veski (Kodavere murrakus kivi) järgi. Nimealguse lähtekujuks on olnud päälne : päältse. Peatskivi lähedal (vahest isegi sellega kattuvalt) on varem olnud *Koksi ehk *Kõksi küla (1601 talu Kokest, 1638 Kocks, 1732 Köxist, 1796 Köksi). Ilmselt Peatskivi ja Alatskivi vahel on olnud ka *Keskmiskivi (1582 veski nimega Kiesmenski, 1601 Keschemekulla, 1627 Keßmaskywi), mis on kadunud juba XVII saj (1627 oli tühjaks jäänud). XVI–XVII saj oli nimetatud alal veel *Võhma küla (1582 Woimus, 1584 Wehomal, 1588 Wehmal, 1627 Wehmes; 1588. a loendis hõlmas ka Peatskivi ja *Keskmiskivi). Vrd Alatskivi. – PP
EO: 61, 78, 243; PA I: 114, 116, 154, 284; PTK I: 65, 176; Rev 1601: 8; Rev 1624/27 DL: 34

Pedja ‹`Petja ~ -le›, rahvakeeles Päde‿küla Lai – küla Jõgeva maakonnas Jõgeva vallas (Vaimastvere-Ripuka mõis), 1411 Petyenculle, 1599 wieś Pedykniła, Pedekiula, 1601 Padekulla, 1624 Paddokill, Peddeküll, 1839 Peddeküll.  A1
● A-ni 1977 ametlikult Päde küla. Praegune nimi on pandud Pedja raudteejaama järgi, mis omakorda sai nime Pedja jõelt. Pedja ja Päde on ilmselt sama päritoluga nimed, sest Pädeküla varasemad nimekujud sisaldavad ka j-häälikut (veel u 1900 on kaardil Педьякюль). Jõenime lähteks peetakse üldiselt sõna pedajas ’mänd’. Esisilbi vaheldust e ~ ä (jõe ja küla nimes) esineb ka mujal eesti murretes, vrd VJg pädajas ’pedajas’. Teise silbi vaheldus a ~ e on V. Palli arvates raskemini seletatav. Pedjaga on 1977 liidetud ka Villakvere küla hajatalusid. Nende alal paiknev Meesla (1599 wioska Myśli, 1627 Meestla) on vana asulakoht. Samas on olnud ka *Ambjärve küla (1599 wioska Ambior, 1601 Ambia veski, 1638 Ambigerwi Oya, praegu Onga jõgi). – PP
EO: 48; PTK I: 176–177, 194; P XVI: 112, 140; Rev 1601: 169; Rev 1624/27 DL: 169; Rev 1638 II: 164; Vene TK 42

Pikru [`pikru] ‹-le› Trv – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Tarvastu mõis), 1415 Pitkenoruas, 1583 w pogoszczie Pykierah, 1585 Pikori, 1624 Pickfer, 1797 Pikfer.  A3
● Põlisküla, mis pärast Teist maailmasõda jagati mitmeks väiksemaks külaks, taastati 1977. Tõenäoliselt algselt kaheosaline nimi *Pikknurme on aja jooksul tugevasti lühenenud. Küla paikneb kõrgemal, põllumajanduseks sobival alal. Pikru taastamisel 1977 liideti sellega Kõlu (vahepealne Pikru tuumik, 1693 Kollo Hans), Mõru, Piitre (Peetri) ja Roti (1638 Rotty Herm) küla. Omaette talurühmad Pikru piires on ka Matu (1693 Rantso Matto Jury), Oja ja Pillussa. Vrd Pikknurme. – MKu
EAA.567.3.121: L 18; EVK; Mellin; PA IV: 142, 187; Rev 1624 PL: 99; Rev 1638 II: 114; Varep 1968

Pillapalu [pilla‿palu] ‹-`pallu ~ -sse› Kuu – küla Harju maakonnas Anija vallas (Jägala mõis), 1686–1689 Pillapalla, 1693 Pillapall (pered), 1726 Pillapal Hans, Pillapal Casper, 1798 Pillopal (karjamõis).  A4
● Pillapalu asub vähese asustusega alal, kus on peamiselt metsad ja sood. Rootsi aja lõpul on siin olnud paar talu, mis on asunud Harjumaal, kuid Järvamaa piiril. XVII–XVIII saj vahetusel on Pillapalus olnud kaks Jägala mõisa üksiktalu. 1725.–1726. a revisjonis on need paigutatud Rebala küla alla. Ka Wrede järgi kuulus Pillapalu (Pillapallo) XVIII saj algul Jägala mõisale, kuigi asus Kuusalu khk-s metsas. E. Varepi kogutud pärimuse kohaselt olnud Pillapalu vanasti Ahula karjamõis ja kuulus alles hiljem Maardu ja Jägala mõisa alla. Nimi on liitnimi: Pilla + palu. Nime algusosa on tõenäoliselt muistne isikunimi. Pillapalu praegune küla hõlmab suurt maa-ala, millele jäävad mitmed vanad asulakohad. Kuusalu khk poolel on ↑Koitjärve vana mõisakoht, Kõrveveski (1517 Korbe, 1586 Korps, 1589 Corpusz, ↑Hirvli) ja Tõrrepõhja (1798 Terrepohja talu). Asustus oli varem suurelt jaolt metsavahitalud: Liigmäe ehk Liidmäe (Maardu mõisa metsavaht, siin oli ka Maardu noorhärra jahiloss), Poolvahe ja `Putka (Jägala metsavahid). Poolvahes oli lisaks Anija mõisa renditalu ja kunagi ammu Kassisaba kõrts. Putka oli saanud nime sellest, et maja oli väike, vaht seal ei elanudki, käis ainult varjus. Ambla khk poolel on Kaikvõhma (koh ka Kaikamäe; 1379 Kadikenwomes), Pruuna metsavahikoht, mis on Rootsi aja lõpul olnud kõrts (1693 Kaick Wohema Krog). Muud Ambla poole suuremad asulad on olnud Apuparra (koh Apupara, 1798 kõrts Appopar), Koolme (1379 Kolymus; 1798 Koolma), Leppsilla (u 1900 Лепсиля), Maanteeääre (1871 Maande), Nahe (1798 Nahhe), Pruunakõrve (1922 Pruuna-Kõrve), Rekka (1379 Reckenoya), Saukõrve (1871 Saukörw) ja Uuejärve (1798 kõrts Uusjerwe). 1379 läänistati siitkandist Lehtse mõisale Kaikvõhma, Rekka (asus Rekkaoja ääres), Kosenõmme (Cosgenomne, praegu Aegviidu põhjaosa), Koolma, Koonukõrve (Konocorbi) ja Laudisalu (Laydezalo), ka ↑Läpi. – MJ
EVK; Johansen 1932: 23; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 359; Schmidt 1871; Vilbaste 1949: 367; Wrede 2006: 49, 243

Pulleritsu ‹-le› Pst – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Holstre mõis), 1839 Pulliritzo (talu).  C3
● Külanimena al 1977. Paikkonnas olid XVIII saj lõpul Holstre mõisa Pulli talud (1795 Pulli Jaan, Pulli Janus). Nime algusosa lähtub talu- või lisanimest, millele on liitunud alal levinud isikunimi Rits : Ritsu. Varasem külanimi kuni 1977 oli Kipi, mis pärines samuti talunimest (1795 Kippi Ritz). Pulleritsu idaosa Kulli järve ääres on tuntud Uisa nime all. Külaga on 1977 liidetud põhiosa Lepiku külast (u 1900 Леппику). Lepiku hõlmas talusid Pulleritsu ja Holstre piiril, mida 1930. a-tel nimetati Savikülaks. Vrd Pulli. – MK
EAA.1865.3.209/3:77, 84, 85, L 77p, 84p, 85p; KNAB; Rücker

Pususoo [pusu‿`soo], kohalikus pruugis ka Pusus‿`soo Juu, Kos – soo Harju maakonnas Kose vallas, 1873 Pusso soo, 1900 Пузосоо.  A3
● Soo kuulub Vonka soostikku, mis hõlmab lisaks ka Vonka soo ja Mustsoo ning asub Kõrvemaa lõunaosas Kuimetsa, Ardu, Saarnakõrve ja Vahastu vahelisel alal. Nime päritolu on ebaselge. Häälikuliselt võib seda kõrvutada sõnadega pusk : pusu ’valupiste’, puss : pussu ’pehme, lõtv; tossike’, ’peer’ ja ka isikunimedega Puss, Pussak, Pussu. – TL
 EAA.854.4.863, L 1; ENE-EE: X, 487; EVK; KN; SK I: 305

Putkaste1 ‹-sse› Käi – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Käina vallas, mõis, sks Putkas, 1606 Putkas, 1732 Keina mois, Putkas.  B3
● Putkaste on Hiiumaa vanimaid mõisaid, algse nimega Saulepe (1529?). 1920. a-test Putkaste asundus, 1977–1997 oli ametlikult Käina aleviku osa, al 1997 küla. H. Ojansuu on Putkaste nime toonud võrdluseks soome talunimele Putko, mida püüdis ühendada sõnaga putk : putku, vrd putkama, putku pistma. Seega hülgas Ojansuu R. Saxéni seletuse isikunime kaudu (vanarootsi Bodhger, Bodge, oletatav *Budge). Kui üldse Putko ja Putkaste ühendatavad on, siis oleks lähtekohana tõenäolisem oletada isikunime (vrd 1572 Eesti alal talupoeg Jahn Putkamapoick). Saaremaa Putku talud paistavad hilised olevat. Sõnavarast on lähedasim putkas ’putk (putke)’. On ka võimalik, et tegemist on siirikuga Läänemaalt. Varasema nime Saulepe aluseks on ilmselt sõnad sau ’savi’ ja lõpp : lõpe ’laht’. „Eesti mõisate“ teatmiku andmeil on mõisa varasemad võõrkeelsed nimed olnud ka Hösenhof ja Titfershof (1564 Tittfers hoff). Vrd Putkaste2, Saulepa. – MK
EAN; EM: 84; ENE: VI, 277; HK: 195; KNAB; Ligi 1961: 374; Stoebke 1964: 64

Päädeva ‹-sse ~ -le› Mär – küla Rapla maakonnas Märjamaa vallas, mõis, sks Pedua.  B4
● Ajalooliselt on Märjamaa khk-s olnud kaks Päädevat, 1920. a-tel tekkinud Päädeva asundus, mis 1977 liideti Orgitaga ja taastati 1997 Päädeva külana, ning vana Päädeva küla (ajalooline Kerguta), mis 1977 on liidetud Männiku külaga. Külad on üksteisest üsna lahus (vahemaa 7 km). Tänapäeva Päädeva küla on nime saanud Päädeva mõisalt (1560 Heinrich Fahrensbach von Peuwa, 1565 Padwa, 1798 Pedua), mis omakorda võis nime saada varasemalt külalt või taludelt. E. Tarveli andmeil on 1469 mainitud kaht peret (tho Pewayme) ning seda, et Reinholt Varensbach on ehitanud Päädeva mõisa neist kahest talukohast (die beide gesinde stelle Pewayme und wirdt nun Pedua genant). Nime võimalikuks lähtekohaks on sõna päev, mis on isikunimena esinenud laialdaselt Soomes, aga ka liivi ja eesti alal, nt Eestis 1537 Marten Pewe. Kerguta oli küla Päädeva mõisa all: 1527 Christoffel Uxkull von Kirkotha, 1544 Kirkota (mõis), 1559 Kyrconthav, Kyrconta, 1798 küla ja kõrts Kirkota. Vrd Kerguta. – MK
Bfl: I, 963; BHO: 417; EAA.1.2.930:58, L 58; Joh LCD: 432; KN; KNAB; Stoebke 1964: 62, 63

Püha1 ‹-sse› Pha – kihelkond ajaloolisel Saaremaal, sks Pyha, 1449 Piha.
● Kihelkonna alad kuulusid XIII saj Valjala ja Kaarma muinaskihelkonda. Püha kirikukihelkonda on esmakordselt mainitud 1449. Algselt on Püha nime kandnud ka vakus (1592 Pia Vettel) ja kaks mõisat kihelkonna alal (1645 Pyha sonst Lohdenhof genandt, ↑Sutu, Pyha sonst Brakelshof genant, ↑Pihtla). Kihelkond on arvatavasti nime saanud küla järgi (mainitud 1453 Marten Muddenkul is tho Pya), mis on saanud kõigepealt vakusenimeks ja siis laienenud kihelkonnale (kirik ehitati Püha küla maale). Sõna püha varasemaks tähenduseks on peetud ’eraldatud, üksik koht’. L. Meri on populariseerinud arvamust, et Püha khk on saanud nime Kaali järve kunagise nime Pühajärv järgi. H. Ligi on dokumentaalselt näidanud, et Pühajärve nime Kaali järve kohta on kirjanduslikult lansseerinud XIX saj F. Kruse ja üle võtnud F. v. Buxhövden, sel puudub rahvapärane alus. Vrd Püha2. – MK
Ligi 1984: 287–289; SK I: 321

Püha2 ‹-sse› Kei – küla Harju maakonnas Saue vallas (Harku mõis), 1613 Pöha, 1615 Pöhettby, 1620 Pöhatt by, 1687 Pöhat (küla kus Pöha Balßart ja Pöha Siem), 1798 Pühhakül.  A4
● Kirjapanekute järgi võib nimi lähtuda *tti- või *ttu-lisest tuletisest sõnast püha või põhi. On võimalik ka, et tegemist on lühenenud siirdnimega, sest 1565 elas alal Pyliep Jurgen, kelle lisanime võiks seostada Pühalepaga. Püha külaga on 1977 liidetud ↑Pagavere. Vrd Pühalepa. – MK
Almquist 1917–1922: 288; EAA.1.2.931:201, L 193p; EAA.1.2.938:13, L 11p; EAA.1.2.940:814, 797p; Mellin; Saaga: Originalet av Jakob Koits regestverk. Del 1, P:13

Raassilla [`raas‿silla] ‹-`silda ~ -sse ~ -le›, kirjakeeles varem ka Raasilla Pst – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Holstre mõis), 1584 Rosli (küla), 1624 Rasieldt, 1638 Rahasilda, 1839 Rasel (veski).  A3
● Raassilla küla paiknes 1930. a-tel veidi laiemal alal, hõlmates praegu Metsla ja Vilimeeste (täpsemalt Paluküla) piiresse jäävaid talusid. Hiljem jaotati mitmeks külaks, taastati 1977. Raassilla nime algusosa lähtekohaks võib olla rahk : raha ’sõmer, kruus’. Raassilla tuumikut on kuni 1977 nimetatud ka Koni külaks talu järgi (1839 Kon̄i). Küla lääneotsa tuntakse Utsu nime all. Raassillaga on 1977 liidetud Vahemõtsa ehk Vahemetsa küla (1970, varem Mõtsakuru, 1922 Metsakuru). – MK
KNAB; PA IV: 169; Rev 1624 PL: 60; Rev 1638 II: 68

Rampsilaid [`rampsi‿`laid] Pöi – saar Saare maakonnas Saaremaa vallas (Laimjala mõis), 1787 Ramse Laid.  B3
● Häälikuliselt on P. Ariste seostanud lähedasi Rambi nimesid sõnaga ramp : rambi ’raibe’. Tõenäolisemalt on siiski laiunimes tegemist sõnaga ramp ’paha, lahja, kehv, kivine’, kuid vrd ka soome ramppi ja rootsi ramp ’juurde- või ülesõidutee, kaldtee, parras’. Sõna esineb ka Eesti mandriosa läänepoolseima neeme, algselt saare, Noarootsi Ramsi nimes (1798 Ramsholm). Vrd ka Kaarma Rambirahu ja Hiiumaa lähedal Rambirahu (1798 Rampi Rahho). Esimese kirjapaneku järgi võib siiski oletada, et Rampsilaiu nimes on p hilistekkeline. Kuna need saarenimed kõik esinevad eestirootsi alal, siis võib nime lähtekohaks olla ka rootsikeelne Ramsö, kus algusosa aluseks on linnunimetus ramn ’kaaren’, mis esineb Rootsi kohanimedeski. Lõpp -si koosneb rootsi omastava lõpust -s ja ö ’saar’ on andnud i, nagu ka Reigi nimes. – MK
EAA.2072.3.426d:36; HK: 204; Mellin; SOL: 250–251; SK I: 326

Raudsepani [`raud‿sepani] ‹-le›, kohalikus pruugis `Raud‿sepäni ~ `Rautspani Hel – paik (küla) Valga maakonnas Tõrva vallas, kuni 2017 Põdrala vallas (Lõve mõis), 1936 Raudsepani (küla).  C2
● Külanimena kinnistus 1930. a-tel. 1977 liideti Vanamõisa külaga. Nimi pärineb talunimest, 1795 olid Vanamõisa all taluperemehed Rauceppe Hanns ja Rauceppe Mats, 1839 Raudsep, 1882 Raudsepa. Nimelõpp -ni on hilisem ja võib olla lühenenud näiteks isikunimest. Lisanimena oli Raudsepp alal levinud juba XVII saj. – MK
EAA.1865.3.176/6:12, 13, L 12, 12p; Eesti TK 200; EO: 152, 153; Grenzstein 1882–1883; KNAB; Rücker

Rebala ‹-sse›, kohalikus pruugis ka Räbala Jõe – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Ülgase mõis), 1241 Reppel, 1387 Reppele, 1564 Räpelä, 1620 Räbla, 1694 Räbbal, 1913 Рябала.  A3
● L. Kettunen peab nime tulenevaks perekonnanimest Rebane, entsüklopeedia järgi pärinevat nimi koguni ürgajal seal elanud hõimudest, kelle tootemloom oli rebane. la-lõpuline ja samatüveline nimi on läänemeresoomlaste alal levinud (sm Repola, karjala Reboilu), kuid siinse nime puhul tekitab kõhklusi kohalikus pruugis esinev ä. Kuigi ä abil on vanades allikates võidud edasi anda ka e-häälikut, esineb see nimede üleskirjutustes siiski küllalt varakult ja korduvalt. Kettunen peab kohalikku nimekuju Räbala rahvaetümoloogiaks. Vaevalt et küla hakati kutsuma sõnaga räbal, seega jääb etümoloogia ebaselgeks. Vrd siiski ka Rävala (↑Revala). Jõelähtme küla lähedale rajatud uusasumit on rahvasuus kutsutud Männisaluks ja Kärmuks, nüüd on see liidetud Rebalaga ja kannab samuti Rebala nime. Vrd Kärmu2, Revala. – MJ
ENE-EE: VIII, 65; EO: 85; Joh LCD: 85–86; LCD: 45r; Mõista 2009; Wieselgren 1951: 240

Rehatse ‹-le›, kohalikus pruugis ka Rihatse ‹-sse› Kuu – küla Harju maakonnas Kuusalu vallas (Kiiu mõis), 1517 Reotse, Redtste, 1586 Retze, 1798 Rehhats, 1844 Rehhatse.  C3
● 1977–1997 oli Kosu küla osa. Rehatse oli varem hajaasustuse alal asunud vabatalu. Hilisem küla (XIX saj II poolest) koosnes põhiliselt popsikohtadest, ainus suurem talu oli Rehatse. Küla ümbritseb Rehatse raba (turbaraba). Sõna rehatse tähendab murretes rehealust, rehepeksuruumi. – MJ
Bfl: I, 849; BHO: 493; EVK; Mellin; Rev 1586: 97; Schmidt 1844; Vilbaste 1949: 400; VMS: II, 318; Wd

Reinumurru [reinu‿murru] ‹-`murdu› Vän – küla Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas, kuni 2017 Vändra vallas (Vana-Vändra mõis), 1850 Kisa Reino Murro (talu).  B3
● Külana märgitud 1970. a rahvaloenduse materjalides. Külanimi on tekkinud talunimest. 1850 oli tegemist uue taluga Vana-Vändra mõisa all. Talu oli lähtunud tõenäoliselt varasematest Kiisa taludest. Nime lähtekohaks võib olla looduseseme nimi, kuid ka eesnimi Rein ja perekonnanimi Murro (eri isikutel) olid XIX saj algupoolel Vana-Vändra mõisa alal esindatud. Reinumurruga on 1977 liidetud Koidu (1839 Koide, u 1900 Койдо) ja ↑Roja küla, lõunaosa oli 1930. a-tel Kiisa küla (u 1900 Кіиза). – MK
EAA.1865.3.295/8:85, L 84p; KNAB; Rücker

Riiska järv, kirjakeeles ka Pärsti Riiska järv ~ Riiska paisjärv Vil – järv Viljandi maakonnas Viljandi vallas.  B2
● Mustivere küla Riiska talu juures olev 1970. a-te keskel süvendatud paisjärv on nime saanud talu järgi. Riiska on olnud Viljandi alal talupoja lisanimi hiljemalt XVIII saj-st (1731 Riska Jack). – MK
KN; KNAB; RGADA.274.1.192/1:648, L 632p

Roobaka ‹Roobaka ~ -sse› Krj – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Leisi vallas, mõis, sks Ropaka, 1519 Ropecke (mõis), 1645 Roboka, 1798 Ropaka.  C2
● Roobaka mõisa kohta on teateid a-st 1519. 1920. a-test Roobaka asundus. 1970. a nimekirjas oli Roobaka asundus ning Roobaka I ja II küla, need liideti 1977 põhiosas kokku Roobaka külaks. Nime võib analüüsida mitmeti. Häälikuliselt sobiks eesti sõna roobakas : roobaka, mis on tuletis roop-tüvest, vrd ka *roobakas (keskvõrdes mitmusliku sõna roobakamad oletatav lähtevorm) ’vilets’. Kuna mõis ja küla asuvad endisel eestirootsi alal, on võimalik lähtuda ka rootsi keelest, vrd eestirootsi kohanime Rōback ja Soomest Pohjanmaalt (millega Saaremaa kohanimedel on ühisjooni) Råbacka. Rootsi kohanime Råbäck on seletatud sõnadega rå ’kabris, metskits’ ja bäck ’oja’. Roobaka puhul tuleb järelosa vastena kõne alla ka eestirootsi bakk ’mägi, küngas’, mis esineb Saare- ja Hiiumaal teisteski kohanimedes. Võimalik on ka, et nimi on siirik Soomest või Rootsist. Vrd Roobe. – MK
KNAB; SK I: 347; SOL: 263; VMS

Saara [`saara] ‹`Saara ~ -sse› VJg – küla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas (Roela mõis), 1844 Sare, u 1900 Саара (küla).  B2
● Küla on olnud kahes osas: Saara-Allküla läänes ja Saara-Teeääre suure maantee ääres. 1977 liideti need Saara külaks. Nimi on tõenäoliselt teisenenud, algne lõpp e on asendunud a-ga. Lisanimi Saare oli XIX saj alal levinud, külanimeks sai see talunime(de) vahendusel. Saarast u 1,5 km läänes asus Palkmetsa, endine Roela mõisa popsiküla. – MK
EVK; KNAB; Schmidt 1844; Troska 1987: 100

Saarepõllu [saare‿põllu] ‹-le› Vän – küla Rapla maakonnas Kehtna vallas (Eidapere mõis), u 1900 Сааре (küla).  B2
● Kuni 1977 Saare küla, muudeti ilmselt sageda nime vältimiseks. Saare nimi pärineb arvatavasti lisa- või talunimest. Lisanimi esines alal, nt 1795 oli Lelle mõisa all Saare Jaan. – MK
EAA.1865.3.294/2:7, L 7; KNAB

*Sakala – muinasmaakond Lõuna-Eestis.
● Sakala muinasmaakond (Henriku Liivimaa kroonikas Saccala, Sackala, Sackale) tekkis arvatavasti Mulgi murde alal kujunenud kultuuripiirkonnast esimestel sajanditel pKr. Tõenäoliselt liitus Suure-Jaani ala Sakalaga hiljem. Oletatavasti oli Sakalas viis-kuus kihelkonda. E. Tarveli arvates kuulusid Sakalasse muinasajal oletatavasti Halliste-Karksi (Alistegunde), Paistu (Paistekunda, Paistele), Viljandi, Suure-Jaani, Tarvastu-Helme ja võib-olla ka Saarde alad. Sakala põhjapiiriks on peetud Pala (hilisemat Navesti) jõge, idapiiriks Võrtsjärve, lõunas haaras muinasmaakond ka Ruhja (Rūjiena) ala. 1215–1223 vallutasid sakslased Sakala ja al 1224 kuulus see ordu valdusesse, olles jagunenud Viljandi komtuurkonnaks, Sakala foogtkonnaks ja Karksi foogtkonnaks. XIV saj II poolel liideti Sakala foogtkond Viljandi komtuurkonnaga. Hiljem jagunes Sakala Pärnu- ja Viljandimaa vahel. XIII saj sisekaota nimekuju sai tuntuks Henriku Liivimaa kroonika kaudu XIX saj seoses rahvusliku ärkamisega. Tõenäoliselt on Sakalast pärit ka mitmel pool Eestis olevad Sakla nimed. Kuna viimased olid vahepealsel ajal kasutusel, siis allusid need sisekaole. Sakala on la-liiteline nimi, mille algusosa võis olla kas isikunimi või oli see seotud põllundusega, vrd sakas : sakka ’juurtega känd’, sakkama ’kände juurima’. Vrd Sagadi, Sakla1. – MK
Alvre 1985: 98; ENE-EE: VIII, 312; Reiman 1909: 183–184; Tarvel 1968: 549

Salaküla [sala‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas (Erra mõis), 1689 Sallas (maatükk), 1726 Sallast.  B4
● Kuni 1977 Sala-Aru küla (1913 Сала-Арро), rahvapäraselt Junnküla (u 1900 Юнкюля). Tegemist oli Erra mõisa vabatkülaga. Algne Salaküla, mille nime Sala-Aru 1977 endale võttis, asus põhja pool praeguse Kiviõli linna piires ning jäi 1970. a-teks karjääride ja tuhamägede alla. Lisaks oli Sala-Arust ida pool Maidla mõisa Sala karjamõis, mille osaliseks jätkajaks on tänapäeva Kiviõli Sala-Aru linnajagu. P. Johansen on arvanud küla XVI saj Erra mõisa all olnud metsakülade hulka, mida on mainitud 1542 nimega Woldorp. XVII saj on seda mainitud kui maatükki (Land Sallas). Kindlasti oli küla olemas 1726. Mellini kaardil 1796 on Errasalla ja Maidli Salla. Tänapäeva nimekujuga on häälikuliselt sobivaim sõna sala, vrd saladus, salaja, salajõgi (alal on karsti), kuid tähenduslikust küljest on nime lähtekohaks võimalik oletada ka balti laenu salu ’metsatukk, soosaar’, lähtekeeles ongi teises silbis a. – MK
Joh LCD: 355; KNAB; Mellin; Paucker 1847–1849: II, 53; Rev 1725/26 Vi: 157

Setomaa [seto‿`maa] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ›, kirjakeeles ka Setumaa Se – setode ajalooline asuala ning endine maakond (Petserimaa) praeguse Võru ja Põlva maakonna ning Pihkvamaa Petseri rajooni alal (Irboska, Lobotka, Pankjavitsa, Petseri).
● Esmakordselt on ürikuis juttu läänemeresoomlastest (чюхнов) Petseri kloostri piirkonnas 1549. a. Trükitud märkmeid ala mittevene rahvastiku kohta on al 1831, kui C. H. J. Schlegel kirjeldas oma 1815. a reisil mh Saalessa (Залесье) mõisat. Petserimaa tšuudidest kirjutas 1831 tollane Kiievi metropoliit J. Bolhovitinov, kes juba 1821 rääkis Petseri kloostri ümbruse mittevene elanikkonnast. Setomaa nimi tuleneb rahvakillu nimetusest seto ~ setu. Petseri eestlaste nimetust setu(kene) peetakse suhteliselt nooreks. 1860 nimetati H. E. Hartmannile omistatud kirjutises Pihkva eestlasi Settukesed, Settu, Settuke, Wiedemannil esinevad setu-rahvas, setukas ja setukene Pihkvamaa eestlase kohta ning saksa-setuke ’kadakasaks’. J. Mägiste on haaranud kinni Hartmanni joonealusest märkusest, kus viimane seletab, et nimetus setu on vana, seda tarvitatavat mitte üksnes naabruses, vaid kogu eestlaste maal, sest Petserimaa õigeusklikud eestlased tarvitavat sõna settu asesõna se (sks dies) asemel. Mägiste püüab seda põhjendada nii häälikuliselt kui ka toetudes setode keeleerinevusele võrreldes muude eestlastega, tuues näiteid, kuidas mujal on naabritele nende keelemurde tõttu pilkenimesid pandud. Hiljem on ta siiski pidanud seto nime etümoloogiat ebaselgeks. Juba 1869 ja 1872 on J. Hurt kasutanud piirkonna- ja rahvanimetust Setumaa ning Setu. Lühidalt on seto rahva nime käsitlenud E. Ernits, kes on jõudnud järeldusele, et setu võis olla halvustava tähendusega kirjeldav sõna, mille poolt räägib tema arvates element -u (‹*-oi). Nii on mõlemad uurijad jõudnud sarnasele seisukohale. Mägiste on heitnud kõrvale F. R. Kreutzwaldi oletatavasti pakutud vaste setä ’lell’. Nimemärgi En. (Eisen?) pakutud seto vastet чудь ’tšuud’ ei ole vist mitte keegi hiljem korranud häälikuliste samastusraskuste tõttu. P. Hagu tähelepanekute kohaselt hakkas nimetus setu eestlaste jaoks XIX saj lõpupoole märkima koolihariduseta ja mõnevõrra kummalist inimest. Alates III Seto Kongressi toimumisest 1993 on kirjakeeles paralleelselt endiste vormidega kasutusel setode eelistatud vormid seto ja Setomaa; viimase kinnitas kohanimenõukogu 2010 setode ajaloolise asuala nimeks. Vrd Petserimaa. – AK, MK
Bolhovitinov 1821; Bolhovitinov 1831; EEW 2000; En. 1918; Ernits 1987: 40–41; Hagu 1978: 616; Hartmann 1860: 626, 627; Hurt 1903: 139; Hurt 1904–1907: II, 5, 132; KNAB; Maslennikova 1996: 463–473, märkus 23; Mägiste 1957: 247–248; Piho 2011: 18; Sarv 1997: 1; SeK: 139; Setomaa 2009: 285; VES; Viires 2001: 92

Siniküla [sini‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Ksi – küla Tartu maakonnas Tartu vallas, kuni 2017 Laeva vallas (Laeva mõis), u 1900 Метсануркъ, 1922 Metsnuka, 1930. a-tel Metsanuka.  A4
● Hajatalud Laevast põhjas metsaga piiratud alal said Metsanuka nime millalgi XIX saj II poolel. Siniküla nimi tekkis rahvasuus Laeva metsapunkti ehitatud siniseks värvitud majade järgi 1950. a-te lõpus. 1964 nimetati Metsanuka ka ametlikult Sinikülaks. – PP
KNAB; Laeva koduleht

Sirgova [`sirgova] ‹-sse› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Vaaksaarõ nulk), 1859 Sirgowa, 1866–1867 Ширкова, 1882 Ширково, Ширково (Настки) (puustus), 1904 Sirgova, Ши́рково, u 1920 Širkova, 1970 Sirkova.  C2
● Koolina kogukonnas ja Pankjavitsa koguduses oleva küla kõrval olid 1882 olemas ka otreez ning puustus, 1938 on mainitud lisaks talu. 1977–1997 oli Kuigõ küla osa. Kohanime lähteks võiks olla sirk : sirgu ’rohutirts; lind’ või tsirk ’lind’. Võrreldavad kohanimed on Lapimaal Sirkjávri, Sirkjaur ja Sirkkis, Karjalas Sirkilä, Ingerimaal Sirkutsa ja Sirkkova. Kohanimi Širkovo (Ширково) on Venemaal levinud, nagu ka perekonnanimi Širkov (Ширков). Настки on A. Šteingolde järgi mitmusevorm naisenimest Настка (‹ Наста ‹ Анастасия). Sirgova kirdeosas on endine Varõstõ küla (vn Большие Горенки), liidetud 1977; külast veidi idas, Pankjavitsa valla alal, Vasildõ (Наста́хино, 1585 Настки) küla. – AK
Academic; EAA.1271.1.32;  EAA.298.2.71, L 18; EES; Eesti TK 42; Eesti TK 50; Hurt 1904: XXII; RL 1959, 1970; SeK: 140; Truusmann 1897b: 88; Vasilev 1882: 344–345

Soonlepa [`soon‿lepa] ‹-`leppa ~ -sse› Phl – küla Hiiu maakonnas Hiiumaa vallas, kuni 2017 Pühalepa vallas, mõis, sks Soonlep, 1453 Peter Somelepis tho Waymonen, 1564 Somelep by (küla), 1798 Sonlep (karjamõis).  C3
● Soonlepa mõis eraldati Suuremõisast ajavahemikus 1782–1795. 1920. a-test asundus, pärast 1940. a-id küla. Nime lähtekohaks on soome + lõpp : lõpe. P. Ariste etümoloogia soo + puunimetus lepp osutub varasemaist kirjapanekuist lähtudes valeks. L. Kettunen toob P. Johansenile toetudes ära esmamainingu tõlgitsuse, kus viimane annab järelosa tähenduseks ’piir, piiriala’. Lisaks eelmisele toob Kettunen ära võimaluse lepe : leppe, mis on ilmselt rahvaetümoloogiline. On ilmne, et Loode-Eesti lepa-nimed, mis esinevad eestirootsi alal, on olnud eesti algupära ja järelosa võiks küll tuleneda sõnast lõpp : lõpe ’laht’, kusjuures esisilbi e-line kuju oleks tänapäeva eesti keelde tulnud eestirootsi vahendusel. Külanime esialgne algusosa on säilinud lähedal asuva rahu nimes Soomerahu. – MK
EM: 87; HK: 230

Suislepa [`suis‿lepa] ‹-`leppa ~ -sse›, kohalikus pruugis `Suistle Trv – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas, 1583 Suslo, 1601 Sustell, 1624 Suestla, 1638 Suislakill, 1693 Susläp Håff, Suuslephoff, 1782 Suislep, Suisleppa mois.  A1
● 1725. a-st iseseisev mõis (1731 Suistlep). XVIII saj lõpul jagati Vana- ja Uue-Suislepa mõisaks (sks Alt-Suislep, Neu-Suislep). 1920. a-tel tekkis mõlema mõisa maade väljajagamisel Suislepa asundus, mis 1977 muudeti külaks. lep-lõpuline nimi on varasemates allikates esinenud rööpselt st+la-lõpulise nimega. Esimese tähendus on ’lõpp, ots’, see on tähistanud koha asendit Tarvastu suhtes, vrd lähedal asuv Kivilõppe. Nime algusosa on kõige tõepärasem seostada sõnaga suu Õhne jõe laia ja soise suudme tähenduses. Suistle võib olla olnud „suudmes elavate inimeste koht“. Arheoloogia andmed näitavad, et siin on elatud keskmisest kiviajast peale, kui Võrtsjärve laht küündis veel sõna otseses mõttes Suislepa keskuseni. E. Jaanus on Suislepa nime algusosa seostanud sõnaga suistmekoht ’nooda väljatõmbamise koht’, kuid Tarvastus on selles tähenduses olnud kasutusel sõna emäauk. Jaanus annab ka sõna suiste teise tähenduse ’palkidest ehitatud parv nooda väljatõmbamiseks mudasel kaldal’. L. Tiigi esitatud Saaremaa XVII saj maaraamatute rohkete ste-lõpuliste lisanimede hulgas, milledest paljud on isikunime mitmuse omastavad, leidub ka Sueste ~ Suiste Olli (1623, 1626 Kapra) ning Soiste Hans, Suiste Tonno (1617–1619 Tagavere). V. Pall arvab samuti, et sellise lõpuga külanimed võivad olla tuletatud isikunimedest või siis olla lähtunud sõna pea tähendusest ’ots, tipp’. Suislepa jaguneb endiste mõisate järgi ka praegu kaheks osaks: Uue-Suistle kirdes ja Vana-Suistle edelas. Arvatavasti oli Vana-Suislepa alal XVI saj ka mõis nimega Finckenhof, mis XVII saj oli uue omaniku nime järgi Butlershof vähemalt a-ni 1690. Uue-Suislepa alal võis olla samal ajal Schulzen Hof (1601 Vitingkhof). Suislepaga on 1977 liidetud Kirikuküla (1970), Moori (1970) ja Veneküla (1909 Weneküla). Suislepa loodeosas on Kübenü (Kübeme) talud. – MKu
BHO: 567;  EAA.567.3.121, L 18; ENE-EE: VIII, 685; EVK; Hupel 1774–1782: III, 328; PA IV: 144; Rev 1601: 128, 132; Rev 1624 PL: 80; Rev 1638 II; Tiik 1976a: 417; Uustalu 1972: 234

Sultsi ‹`Sultsi ~ -sse› Pst – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas (Õisu mõis), 1797 Sulzi (kõrts), u 1900 Шульценъ (küla).  C3
● XX saj kuni 1977 alevik, sealtpeale küla. 1601 on Tarvastu alal mainitud Frans Schultzele kuuluvat mõisat (Vitinghof sein Hoff besitzett einer midt Nahmen Frans Schultze). Ka 1624 kasutas seda mõisat (Frantz Schulten Gutt) Tarvastu mõis. Balti kohaleksikon (BHO) on selle samastanud Paistu Sultsiga. Kui nii, siis pärineb külanimi omanikunimest. Teised uurijad on varem mainitud mõisa paigutanud Uue-Suislepa alale. 1795 on Õisu mõisa all mainitud ainult kõrtsi (Schultz Krug). Sultsiga on 1977 liidetud Koera küla (u 1900 Койракюля). Vrd Suislepa. – MK
BHO: 541; EAA.1865.3.209/8:30, L 29p; KNAB; Mellin; Rev 1601: 132; Rev 1624 PL: 81

Taali ‹`Taali ~ -sse› Tor – küla Pärnu maakonnas Tori vallas, mõis, sks Staëlenhof, Paixt (kuni 1853), 1680–1684 Poittz el. Stahlen Hoff.  A1
● 1500. a-tel olid alal *Paikuse (Paist), Kuke (Kuk) ja Kõrsa (Korsy) väikemõis. 1565 läänistati *Paikuse (Paicus) ja Rütavere (Ritenorm) koos Kuke (Kuk) ja Kõrsa (Karsen) väikemõisaga Heise Vegesackile. 1619 kinnitati läänistus Hans Stahlile, kelle suguvõsanimest (Stael von Holstein) on mõis hiljem saanud eestikeelse nime. Mõisa esialgne asukoht oli Kõrsa külas, hiljem kolis *Paikusele ehk Taali (1638 Paygst, 1797 Paixt). Paikuse nimi on 1977 pandud endisele Sindi asundusele. Vrd Paikuse, Rütavere. – MK
BHO: 565; Pärnumaa 1930: 549; Roslavlev 1977: 37; Uustalu 1972: 263

Tarvastu1 ‹-sse› Trv – kihelkond ajaloolisel Viljandimaal, sks Tarwast, 1234 Tarwis, 1531 tractus Tarvestensis, 1583 Taurus, 1601 Tarwestische gebiete, 1782 Tarwaste, Tarwasto.
● Kihelkond hõlmab nüüdse Tarvastu valla, v.a Kärstna ümbruse. 1225 on nimetatud esimest kirikukihelkonda, mis arvatakse olevat Tarvastu. 1234 oli seal preester Godefridus de Tarwis. Tarvastu ja Helme võisid moodustada kaksikkihelkonna. Esimesel olid linnamäed Voorus ja Tarvastus, teisel Tõrva Tantsumäel ja hilisema Helme lossi alal. XIII–XVI saj kuulus Tarvastu Viljandi komtuurkonda ning sinna rajati ordulinnus. Linnuse ja kiriku vahelisel alal Tarvastu jõe kaldal asus Tarvastu alevik, mis hävis Liivi sõjas. Poola ajal moodustas Tarvastu staarostkonna. XIX–XX saj vahetusel sai kihelkonna keskuseks Mustla. Vrd Tarvastu2. – MKu
ENE-EE: IX, 303; Hupel 1774–1782: III, 328; Rev 1601: 127; Tarvel 1968: 543–549

Tilgu ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas (Vastse-Nursi mõis), 1638 Tilka Hinn, 1684 Tilcka Hinn, Kubbias Hans, 1688 Tillcko Hinn, 1765 Dorf Tilgo.  C2
● Tilgu oli 1977–1997 Mustahamba küla osa. 1638. a mainitud peremees võib olla elanud ka mõnes teises kohas. Veel varasemas 1588. a Poola revisjonis esineb tollase Rõuge mõisa alal isanimi Tilkow. Tilgu nimi pärineb talupoja lisanimest, see aga omakorda eesnimest *Tilk ~ *Tiilik (alamsaksa Tilcke). Võrumaal leidub veel mitmeid Tilgo ja Tilgu talusid. Vrd Tilga. – ES
 EAA.308.2.178, L 1; EAA.1268.1.401:275, L 269p; PA I: 37; Rev 1638 I: 198; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/36:632, L 633p; Saar 2008: 132

Tondiraba [tondi‿raba] ‹-`rappa ~ -sse› – Tallinna asum Lasnamäel.  C1
● Lasnamäe IV ja V mikrorajooni vaheline ala sai asumiks 1991 ja nimetati Tondi raba järgi, mille alal asum paikneb. Raba on nime saanud ida pool asunud Väo ehk Tondi mõisa järgi. Vrd Katleri. – PP
KNAB

Tserebi ‹-le› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Misso vallas (Pankjavitsa, Luhamaa nulk), u 1790 Черепова, 1882 Черепы, 1904 Tserebi, Че́репы, u 1920 Tšerepi, 1939 Tserepi.  B3
● Küla kuulus XIX saj Selesova (Железово) kogukonda ja Pankjavitsa kogudusse. 1977–1997 oli Mokra küla osa. L. Vaba paneb kohanime vanade balti substraatsõnade konteksti, tuues näiteks vetenimesid: leedu Kerpis (‹ kerpė ’samblik’) ning läti Cērps ~ Cērpes ezers (‹ cērpa, cērps ’(soos kasvav) pikk rohi; jusshein; allikmailane’). Vene algupära korral sobib lähteks череп ’pealuu; õhuke, tugev kate; inimese, looma kolju’. Tšerepov (Черепов) on Venemaal levinud perekonnanimi. Pihkvamaal on Tšerepova (Черепова) küla; Череп-algulised kohanimed on laial alal, mh Ingerimaal (Tšerepovitsõ/Череповицы, sm Seropitsa), Permis, Udmurtias ja Volgamaal. Külast loodes asub Tserebi järv (1638 Zirrepi). – AK
Academic; Dal’ 1880–1882; Eesti TK 42; Eesti TK 50; Hurt 1904: XXII; PGM 1785–1792; Rev 1638 I: 159; SeK: 166; Truusmann 1897b: 85; Vaba 2014: 912; Vasilev 1882: 337; VMS

*Ugandi, kirjakeeles ka Oandi ~ Ugala – muinasmaakond Lõuna-Eestis, XIII saj Ugaunia, Ugania, Ungania, Ungaunia.
● Ugandi oli muinasmaakond Kagu-Eestis, tuumik oletatavasti tartumurdelise hõimu alal, peamised linnused Tartu ja Otepää. Võrumurdelise hõimu ala liitus Ugandiga hiljem, arvatavalt II aastatuhande alguses. E. Tarveli arvates hõlmas Ugandi Tarbatu, Walgatabalwe ja Otepää muinaskihelkondi ning oletatavasti ka Rannu, Puhja, Sangaste-Karula, Võnnu, osa Räpina alu. XV–XVI saj nimetati Ugandiks (sks Uggn) Emajõest lõunas asunud adrakohtunikuringkonda. M. Veske, kes pidas Ugandi nime Ung-algulisi kirjapanekuid vigaseiks, etümologiseeris nime algusosa uga = ugalane ’tömp, vaimselt loid inimene’, nime lähtekohaks olla eesti omadussõna ugana ja maakonnanimi läheks tagasi kujule *Ugania. Ugau-algulistest kirjapanekuist on lähtunud J. Mägiste, kes on pakkunud nimevasteks liitega kesksõnavormid *ugavene ja *ügavene tegusõnadest ugama, ügama ’segaselt rääkima, pobisema, pudistama’. L. Vaba on osutanud seisukohale, et ü-algulise kesksõnatuletise *ügavene oletamine on ülearune, sest maakonnanime läti nimevastes Igaunija ’Eesti’, igauns ’eestlane’ on u asendamine i-ga selles positsioonis läti keeles reeglipärane. Murretest on tuntud ugalane ’võõriti keelt rääkiv (inimene), võrukeste pilkenimi’, ’sõnakehv taipamatu inimene’ ja ugalaste ’võõriti’, ugalad keelt ’imelikku keelt’. Pole selge, kas murretest registreeritud sõnad on tekkinud kohanime alusel (Ugandi elanike keelemurde erinevuse põhjal) või on kohanimi tekkinud samal põhjusel üldsõnast. Murdenäited on kõik pärit aladelt, kus murre erineb tugevasti (Wiedemann annab siiski sõna ugalane kohamääratluseks Tartumaa), kusjuures J. Mägiste pakutud tegusõnu ei ole registreeritud kuskilt. Peale selle on Mustjalast kirja pandud uga ’okas’. V. Reimani Ugandi, õieti Ugamaa, Uhandi vasteks pakutud ’ohakamaa’ ja sõna ugalane tähenduse ’ohaka- ehk okka- ehk odamees’ välistas juba J. Jõgever. Vähem on seni tähele pandud Ung-algulisi nimekujusid, Veske eeskujul on neid ilmselt peetud vigaseiks. Neile võiks vastata sm unka ja junka ’rull’, vrd junko ’vettinud puu’, junkku, junku ’vees või soos olev hagu, mahalangenud puu, vettinud puu, tuulemurtud puu, millel juured osaliselt maast väljas, juurtega üleskaalutud känd’, millega on seostatud ka vadja uŋka, algtähendusega ’palk, puupakk’. Kui sellest tähendusväljast lähtuda, siis oleks nimi sisult lähedane Sakala maakonna nimele ja oleks seostatav maaviljelusega. R. Grünthal on esitanud Ugala slaavi etümoloogia, nimi on tema arvates tulenenud vanavene tüvest *ug ’lõuna, lõunamaa, lõunatuul’. Eesti keeles oleks laentüvi allunud astmevaheldusele (Ugandi ~ Oandi). Slaavi etümoloogia puhul oleks Ugala ~ Ugandi kõrvutatav niisuguste kohanimedega nagu Põhjala. Vrd Sakala. – MK
Alvre 1985: 96; EKMS: III, 1287; Grünthal 1997: 211; HLK: 100, 106, 126; Mägiste 1970a: 74; Reiman 1909: 184; SKES: I, 123–124; Tarvel 1968: 593; VMS; Wd

Ula ‹-le› Pöi – küla Saare maakonnas Saaremaa vallas, kuni 2017 Pöide vallas (Uuemõisa mõis), 1798 Ulla (küla).  C2
● 1977–1997 oli ametlikult Kanissaare küla osa, enne seda oli nimestikes sageli koos naabruses oleva Talila külaga (Ula-Talila). 1698 elas Talilas viis talupoega, kelle lisanimi oli Ulla või Vlla. L. Kettunen, P. Ariste ja M. Kallasmaa on arvanud Ula nimede aluseks isikunime Ola, Olav. Mehenimed Ulla ja Ullo on esinenud eesti ja liivi alal. Vrd Väike-Ula. – MK
 EAA.308.2.65, L 1; EAN; KNAB; Rehepapp; SK I: 460

Urvaste3 ‹-sse›, kohalikus pruugis Urvastõ ‹-lõ, -n› Urv – küla Võru maakonnas Antsla vallas, kuni 2017 Urvaste vallas, mõis, sks Urbs, 1516 Urbes (küla), 1541 Urbs (mõis), 1582 Urbstfier, 1585 Urwasth, 1627 Uhrast, 1716 Urwase walast, Urwast (seestütlev), 1752 Urwasto.  A3
● Nii mõisale kui ka kihelkonnakirikule on nime andnud Urvaste (*Urbaste) küla, mis on paiknenud hajali mõisa ja kiriku vahelisel alal. *Urvastvere on olnud tõenäoliselt mõisa nimi (1585 Dwor Hanus Seia Urbstfier). Praeguse Urvaste küla tuumiku kohta on nimetatud Lauri talude järgi ka Lauri külaks. XIX saj tekkis siia vallakeskus. 1920. a-test Urvaste asundus, al 1977 küla. Praeguste piiride järgi jääb Urvaste kirik Kirikukülla ja mõis Ruhingu külla (↑Urvastemõisa). Urva talunimesid ja lisanimesid on esinenud ka mujal Võrumaal. Külanime tekkimise ajendiks pole Urvaste kiriku kaitsepühak Urbanus, pühakunimi on valitud kirikust vanema külanime järgi. Küll peetakse ka Soomes esinevat vähemalt keskaegset isikunime Urpa või Urpo Urbanuse muganduseks. Muinasaegse omakeelse nimena (urb : urva) kasutamine pole siiani tõendust leidnud. Urvaste nimi on igal juhul ste-lõpuline tuletis küllalt vanast isikunimest. Juba A. V. Forsman tõi sm Urpo üheks näiteks selle kohta, kuidas ristiusustamise algusjärgus läksid hõlpsamini käibele need pühakunimed, mis meenutasid vanu isikunimesid või mida sai omakeelse sõnaga samastada. Urvastega on 1977 liidetud Horma-Kärstnä (1970 Horma-Kärsna, koosnes Horma ja Kärstnä talurühmast), Keema-Kerge (koosnes Keema ja Kerge külast) ning Lauri küla. Vrd Kirikuküla3, Urvastemõisa. – ES
BHO: 623; EAA.1270.2.1:3, L 2p; EAA.1270.2.2:134, L 133p; Forsman 1894: 71, 83; LGU: II, 861; PA I: 86, 178, 179; Rev 1624/27 DL: 104; Sukunimet 1992: 659

Valgamaa [valga‿`maa] ‹-le› = Valga maakond – maakond Lõuna-Eestis.
● Valgamaa oli haldusüksusena olemas peamiselt praegusel Läti alal Valga linnast lõunas, see moodustati esimest korda 1783 (läti Valkas apriņķis, sks Kreis Walk). Pärast Eesti iseseisvumist moodustati 1920 Eesti poolele jäänud Valgamaast ning Tartu-, Viljandi- ja Võrumaa osadest uus Valga maakond. 1950 maakonnad kaotati, tekkis Valga rajoon, mis nüüdsed piirid sai pärast seda, kui liideti 1959 Tõrva rajoon ja 1962 osa Elva rajoonist. 1990 sai rajoonist taas maakond. – PP
ENE-EE: XII, 639; KNAB

Vanamõisa7 [vana‿`mõisa] ‹-`mõisa ~ -sse› Võn – küla Põlva maakonnas Põlva vallas, kuni 2017 Ahja vallas (Ahja mõis), 1627 Wanna Moyss, 1638 Wanna Moyse.  C3
● Ahja mõisa esialgne asukoht Ahja jõe ääres. Vana mõisa alal olevat küla hakati kutsuma Vanamõisaks. L. ja I. Rootsmäe järgi on vastukaaluks Vanamõisale Ahja mõisat kutsutud rahva hulgas Uueks mõisaks veel üsna hiljuti. Algselt kuulus Vanamõisa alla ka Sonnatari kurm (↑Kosova), mis XIX saj oli arvatud Ahja-Metsküla alla. XVIII saj II poolel, arvatavasti 1760.–1770. a-tel rajati küla kohale Vanamõisa karjamõis (sks Marienhof). Maareformi järel 1920. a-tel rajati mõisa põldudele Vana asundus, mis 1977 muudeti Vanamõisa külaks. Vanamõisa külaosa põhjas on Kibenaküla, lõunas Kureküla ehk Kurekurmu, endine küla, mis lõhuti 1860. a-tel. – MJ
Rootsmäe 2016: 503, 591–592; Simm 1973: 126; Simm 1977: 122

Vana-Nursi ‹-`Nurssi ~ -sse›, rahvakeeles ka Vis`nevski Rõu – küla Võru maakonnas Võru vallas, mõis, sks Alt-Nursie, 1588 Nurssy (veski), 1627 Nursi Kuella, Nursi (veski), 1638 Nursi Kywi, Nursy Hinn, 1684 Nursch Hoffe, 1782 Alt Nursie, 1909 Wanna Nursi m.  C2
● Tänapäeva külapiiridega on Vana-Nursi mõisakompleks, kus enne Teist maailmasõda paiknes Eesti kaitseväe väeosa, ja ajalooline Vana-Nursi küla sattunud Lompka küla alla, aga Vana-Nursi nime kannab ametlikult 1950.–1960. a-tel sellest läänes tekkinud Višnevski sõjaväemetskonna asula (kuni 1977 Vana-Nursi asund). XVI saj on mainitud Nursi veskit Rõuge mõisa alal, XVII saj algupoolel lisaks veskile ka samanimelist küla. 1668 eraldati Nursi Rõugest iseseisvaks mõisaks. 1765 jagunes mõis Vana- ja Vastse-Nursiks (↑Nursi). Nursi nime päritolu on tundmatu. L. Kettunen on pakkunud, et see võiks tulla sõnast nuri : nurja, kuid oletanud ka *Nurmsi tüüpi nime lühenemist, st lähtumist sõnast nurm. Pole teada, kas algne on veski või sellest lõunas paiknenud küla nimi. Möldrite lisanimedele toetudes võiks esmaseks pidada veski nime. Nii võiks oletada veskinimede juures vahel esineva heliassotsiatsiooni kasutamist: nurss : nursi kui nurruv heli. Ka inimese lisanimi Nurss nurisemise (võrupäraselt nurrama) alusel oleks mõeldav. Vrd Nursi, Nurste. – ES
BAL: 697; EAA.308.6.316:45, L 39p; EM: 106; EO: 201; Hupel 1774–1782: III, 287; PA I: 40; Rev 1624/27 DL: 91, 92; Rev 1638 I: 196, 199

Varbla2 [`varbla] ‹`Varbla ~ -sse› Var – küla Pärnu maakonnas Lääneranna vallas, kuni 2017 Varbla vallas (Vana-Varbla mõis), 1426 Warpell (mõis), 1732 Warbla m, 1798 Warbla M.  A1
● Varbla külaks nimetati 1920. a-tel tekkinud Vana-Varbla asundus 1939. a paiku, külas asus varem Vana-Varbla mõis (sks Alt-Werpel). Varbla mõis, mille kohta on teateid a-st 1426, jagati Vana- ja Uue-Varblaks 1799, viimane asus praeguse Aruküla alal. Vrd Varbla1. – MK
BHO: 665; ERA.14.2.451 (Lääne maavalitsuse ettepanek 30. III 1939 nr 9033 asunduste asjus); KNAB; Mellin

Vasla [vas´la] ‹-le›, kohalikus pruugis ka Vaslä ‹-lõ› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1585 Грихново, ? 1652 Грихнево, u 1866 Грехнева, 1885 Wasili k., 1890 Грехнево, 1904 Vaslamäe, Грихне́во, u 1920 Vaslä, 1922 Väslä, 1928 Vaslamäe, 1970 Vasla.  C1
● Kuni 1585 kuulus küla Pihkva tuhatnik Fjodor Solovtsovile, sealtpeale Petseri kloostrile. 1788 oli see Taeluva koguduse all, 1882 Obinitsa kogukonnas. 1977–1997 oli Antkruva (Andrikova) küla osa. Nime võib kõrvutada sõnadega vaslakuu ’märts’, vaslapääv ’vastlapäev’. P. Pälli arvates tuleb kohanimi Vasla tõenäoliselt vene eesnimest Vassili (Василий; Vas´la ‹ *Vas(s)ila). Lätis Leivu alal oli Vaslõ küla (läti Jaunzemji), Vaslamäe küla (vn Крохово) aga Petserimaal. Vene nimi Грихнёво tuleneb L. Vaba arvates hno-lõpuga lisa- ja hüüdnimest, mis on tuletatud slaavi kanoonilistest nimedest (Грихнево ‹ Грихно ‹ Григорий). Kuigi hno-lõpulisi isikunimesid leidub Vene allikates al XII saj-st, on nad A. Popovi andmeil vene foneetikale ebatavalised ning jäänud püsima Pihkvamaal, samuti Valgevenes. Grihnevo (Грихнево) küla on Koola poolsaarel, Pihkvamaal on mitu Grihnovo (Грихново) küla. Vasla küla lõunaots kannab Kriusa nime. – AK
Academic; Eesti TK 42; Hurt 1904: XIX; Maslennikova 1955: 126; Pskov 1890; RL 1922; RL 1959, 1970; SeK: 181; Setumaa 1928: 277; Truusmann 1890: 55; Truusmann 1897a: 44, 45; Vaba 2014: 919; Vasilev 1882: 75; Vene TK 126; VMS

Vihkla [`vihkla] ‹-sse ~ -le›, kohalikus pruugis ‹-he ~ -lõ› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Vana-Laitsna mõis), 1811 Wickla, 1834 Wiggla Jahns, 1885 Wigla, 1926 Vihkla.  A3
● Vihkla oli 1977–1997 Sarise küla osa. XIX saj elasid külas lätlased ja nime eestipärast kuju Rõuge kirikuraamatutes ei leidu (muidu on neid paljude Vana-Laitsna külade kohta). Vihkla (*Vihtla) nimi võiks olla siiski läänemeresoome päritolu, vrd Vihtla talurühm Haanja mõisa alal, Vihtlamäe talud Kasaritsas, Vihtla (Vihkla) talud Kanepis Koigeras. Muutus ht › hk on neiski nimedes võimalik. Kõige tõenäolisemalt kuulub ka Vihkla muistse isikunime *Vihti põhjal saadud nimede hulka. Mõnikord on oletatud, et see nimi põhineb muinasgermaani *wihti tüvel, vrd sks wichtig ’tähtis’. Vihkla algtalu küllalt pikale ajaloole viitab ka Vihkla kõrval paiknev talurühm Vanaussaia (vanaussaid ’vana taluase’, oli omaette küla kuni 1977). Vähem põhjendatud on võrrelda Vihkla järve, Haanja Vihtla järve ja Mooste Vihatjärve nime ning otsida võimalikele algsetele järvenimedele sõnavaralist vastet, nagu nt sm vihanta ’roheline, lokkav’. Nimekuju Wigla näib vastavat sama küla nime hilisele lätipärasele hääldusele. Vrd Sarise. – ES
 EAA.1701.1.2, L 8; EO: 27; LVVA.199.1.228:26, L 21p; LVVA.235.1.4:13, L 9p; Saarikivi 2007a: 214; Stoebke 1964: 105; Võrumaa 1926: 262

Vikipalu [viki‿palu] ‹-sse› HJn – küla Harju maakonnas Anija vallas (Anija mõis), 1509 Vickenpall, 1512 Vickenpaell, 1561 Fyckenpalle, 1798 Wikapallo.  C4
● Hajaasustuse alal üksiktaludest XVIII saj kujunenud küla. Külas on samanimeline talu, mis olevat olnud munkade mõis. Mõisast on järel veel kinnikasvanud tiik. Nimes on germaani või vanasaksa isikunimi Ficke, Vick (alamsaksa Fredericuse, ülemsaksa Friedrichi lühendvorm) + palu. Vikipaluga on 1977 liidetud Aruoja (1935 Aruoja as, vrd 1690 Arroperre, 1798 Arro talud). – MJ
Bahlow: 136; Bfl: I, 738, 775, 1503;  EAA.1.2.C-III-31; Förstemann 1856: 405; KN; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Ha: 348–349

Viskla [`viskla] ‹-sse› Kos – küla Harju maakonnas Kose vallas (Ravila mõis), 1379 Visschele, 1592 Fisschell, 1694 Wysküll, 1716 Wisekyle, 1726 Waisküll (küla), 1796 Wiskla (küla).  C1
● Nime algusosa lähtekoht pole selge, võrdluseks saaks tuua soome isikunime Visa. Esmamainingus võib ka kajastuda saksa isikunimi Fisch(e)l, kuid lähemad teated selle nime esinemise kohta Eesti alal puuduvad. Nime järelosa on arvatavasti lühenenud sõnast küla. Viskla osad on Suure-Viskla ehk Suurküla ja Väike-Viskla ehk Saunaküla. Viskla kirdepoolsed talud kannavad Lellavere nime, mida võiks ühendada isikunimega Lelle või Lello. – TL
Bahlow: 139; Bfl: II, 117; BHO: 678;  EAA.1.2.C-II-43; ENE-EE: X, 461; Johansen 1932: 22; KN; KNAB; Mellin; Mägiste 1929: 35, 52; Rev 1725/26 Ha: 314; Stoebke 1964: 43

Vohilaid [vohi‿`laid] Phl – saar Hiiu maakonnas (Suuremõisa mõis), XVIII saj II poolel Wohi (saar), 1782 Wohhi, 1798 Wohhilaid.  C2
● P. Ariste on nimele võrdluseks toonud sm vuohi : vuohen ’oinas, sokk’ ja taimenimetuse voht (vohumõõk, vohupaaks, vohupaats). Tõenäoliselt on lähtekohaks loomanimetus, mis on andnud saartele nimesid ka soome keele alal. Väiksemaid saari kasutati karjamaana. Laiul on olnud ka rootsipärane nimi Killingeholm (1586). – MK
Ariste 1938b: 27; HK: 284; Johansen 1951: 289

Ämmuste ‹-sse› Trv – küla Viljandi maakonnas Viljandi vallas, kuni 2017 Tarvastu vallas (Tarvastu mõis), 1583 Hamasth, 1584 Ammosth, 1624 Emmust, 1638 Emmist, 1797 Öm̄ust.  A4
● Põlisküla nimi võib tuleneda isikunimest Emma, Emmo, Emme, millele on lisatud ste-kollektiivliide. „Liivimaa vanemas riimkroonikas“ esineb Viljandi alal „pagananaine“ nimega Emme. Ämmuste kaguosa tuntakse Nahkle nime all (1797 Nahkülla veski). – MKu
ENE-EE: X, 616; LVR: 2003:797; Mellin; PA IV: 143, 178; Rev 1624 PL: 79; Rev 1638 II: 119; Tiik 1976a: 417