[KNR] Eesti kohanimeraamat
|
|
?! Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 44 artiklit
Aa ‹-sse› Lüg – küla Ida-Viru maakonnas Lüganuse vallas, mõis, sks Haakhof (mõis), Haküll (küla), 1241 Hazæ (küla), 1583 Haka. 
A2
● Küla on kuulunud vähemalt a-st 1287 kuni 1426 Kärkna kloostri alla, siis oli Saksa ordu valdus ja hilisemal ajal oli Aa mõisa järgi. Aa mõis (1497 Hake) rajati vahemikus 1426–1497 arvatavasti Aa naaberküla, hilisema ↑Moldova ehk Muldova (1241 Muldillippæ) maadele. 1920. a-test Aa asundus, 1977. a-st küla. P. Johansen, kes on Taani hindamisraamatu (LCD) Hazæ samastanud Aaga, on nime võrrelnud soome kohanimega Hakala. M. J. Eisen on märkinud, et LCD nime on loetud ka Hacae ja nime algseks kujuks peab ta Haka. Eiseniga samal seisukohal on A. Künnap, kes on algse nimekujuna näinud (H)a(a)ka, LCD kuju olnuks ladina omastav. Nime lähtekohaks võiks olla (h)aga : (h)aa ’hagu, oks, kaerapööris, sõkal’, mis tuleb kohanimedes esile mujalgi Eestis. Aa idaosas oli varem Nehatu küla (1650 Nyhatt), mis esines eraldi külana veel XX saj alguses. Aa küla piires, mõisast u 2 km kagus, asub Alulinn, soosaar ja muistne linnusekoht, mida seostatakse ↑Alutaguse nimega. ¤ Aa küla olevat neli korda ümber paigutatud. Esimene asukoht oli Aa mõisast vähe kirde pool, mererannas, teine asupaik Voorepere küla kõrval Aa mäel, kolmas Nehatu külana umbes pool versta Aa mõisast ida pool (alale on jäänud veski). Nehatu küla talud lahutati umbes 60 aastat tagasi koost ja põletati Aa mõisa lubjaahjus ära. 35 aastat tagasi tabas moonameeste ja vabadikkude elukohti sama saatus, ainult elamud viidi neljandasse paika, Varjale üle. Siin on halekuulsa Aa küla riismed rahu leidnud. (1924) Vrd Nehatu. – MK
BHO: 92, 97, 378; Eisen 1920: 91; EMS: I (1),117, 118; Joh LCD: 352–353, 506; Künnap 2002: 95; Liiv 1924: 352
● Eesti kui maanimi on seotud vastava rahvanimetusega, seepärast tuleb neid vaadelda koos. Kirjalikes allikates esines see nimetus esmakordselt u 98. a Rooma senaatori ja ajaloolase Tacituse kirjutatud ülevaates „Germania“, mille 45. peatükis nimetatud rahvas Aestii (ka Aestiorum gentes) asus germaanlastest idas. Sama rahvanimetus esines Rooma riigimehel Cassiodorusel VI saj (Aesti, Haesti), ametnikul Jordanesel ehk Jordanisel 551 (Aesti, Aestorum nationem), Karl Suure kroonikul Einhardil u 830. a (Aisti) ning anglosaksi ränduril ja kaupmehel Wulfstanil IX saj lõpus (Estlande või Eastland, Esti, lacus Estorum, Estmeria). Enamik uurijaid on seisukohal, et nende nimetustega tähistati pigem balti rahvaid, leedulaste, preislaste ja lätlaste eelkäijaid, kuivõrd Tacituse kirjeldused viitavad aladele Eestist lõuna pool. Mõned uurijad peavad võimalikuks, et tegemist oli Läänemere idakaldal asunud rahvaste üldnimetusega ning alles hiljem hakkas see nimetus märkima eeskätt eestlasi. Peamiselt Skandinaavia allikates on ilmselt juba silmas peetud eestlasi, nt VII–XII saj islandi saagades (Eistland, rahvas eistr; saagad on kirja pandud XIII saj ja hiljem), Skandinaavia ruunikirjades (XI saj i estlatum), 1216 valminud Saxo Grammaticuse kroonikas „Gesta Danorum“ (vanemas osas maanimi Hestia, Estia, uuemas rahvanimetus Esto, mitmuses Estones) jm. Võib väita, et XII saj II pooleks oli see nimetus kinnistunud eestlastele ja Eestile, samuti ollakse ühte meelt selles, et nii Tacituse Aestii kui ka hilisemad germaani nimekujud on päritolu mõttes üks ja sama sõna. 1154 kandis araabia geograaf al-Idrīsī kaardile nime, mida on tõlgendatud Eestina (أستلاندة/Astlāndah). Ladina mitmusevormist Estones tuletati maanimi Estonia, mis esineb juba läbivalt Henriku Liivimaa kroonikas. Saksa keeles võeti üle skandinaavlaste nimekuju, milles ühend ei asendus pika e-ga (Ehstland, Ehste ’eestlane’), hiljem e lühenes (Estland).
Saksa nimekuju võeti eesti kirjakeelde esimest korda üle XVII saj Eestimaa hertsogkonna nimetuses (↑Eestimaa), XIX saj keskpaigast hakati selle nimega tähistama ka eesti rahvast ja maad, nt 1849 Berend Gildenmanni „Mailma made öppetuses“ on öeldud, et raamat on isseärranis Eesti kele rahwa laste-koolmeistrittele. 1850. a-tel hakkas Eesti nime kasutama F. R. Kreutzwald, ka J. V. Jannsen oli selle usin propageerija (Perno Postimees oma esimeses numbris 5. VI 1857 algas tervitusega „Terre, armas Eesti rahwas!“). Nimi võeti kiiresti omaks. XX saj alguses olid käibel nii Eestimaa kui ka harvemini Eesti (enamasti täiendina, nt Eesti rahvas, Eesti keel), V. Reiman propageeris 1911 Eestimaad kui eestlaste maa üldnime, samas kui kubermangu soovitas nimetada Tallinnamaaks. Aprillis 1917, kui Eestimaa kubermanguga liideti Liivimaa eesti maakonnad ja tekkis puht eesti haldusüksus, nimetati seda inertsist edasi Eestimaa kubermanguks, ent üsna pea nimekasutus muutus, juba 1905. a revolutsioonist oli tuntud ka lühivorm Eesti. Tänapäeval on Eesti riigi üldkasutatav nimi, Eestimaa viitab omaaegsele kubermangule või on Eesti sünonüüm poeetilisemas kontekstis.
Eesti nime päritolu on lahtine. R. Grünthal jagab väljapakutud seletused nelja rühma. Aestide germaani päritolu pooldajad on nimetuse tuletanud gooti tüvest aistan ’austama’ või siis āst, eest ’viljakuivatusruum, reheahi’. Hüpoteesi toetuseks mainitakse, et Tacitus ise pidas neid germaanlasteks ja nende kirjeldus on germaanlaste omale lähedane. Tacitus nimetab merevaiku sõnaga glesum, mis ilmselt on germaani sõna. T. E. Karsteni oletuse kohaselt on Estmere lähtunud muinasgermaani tüvest *aist-mari, tähendades merevaigumerd. Balti päritolu pooldajad on nime võrrelnud Kuramaa kohanimega Aistere (ürikutes Ayster) ja Leedu väikese Aista jõega, oletades mh, et sõna tähendussisu on olnud ’maa, nurm, põld’ (S. Karaliūnas). Kolmas seletuste rühm seob Aestii germaani keelte ’ida’ tähistava tüvega, vrd islandi austr, taani øst, rootsi öster (öst-), muinasgermaani *au̯es. Selle oletuse toetuseks kõneleb asjaolu, et rahvas asus tõesti ida pool, ent raskuseks on see, et Aestii ja selle teisendite diftongid ae ~ ai ~ ei ei haaku hästi ’ida’ märkiva sõnatüve ühendiga au-. Neljandasse rühma võib arvata ladina keelest lähtuvad seletused. Nt K. Inno tuletab Aestii sõnadest aestus maris ’tõus ja mõõn, üleujutus’ või siis aestuarium ’jõesuu, laguun, ookeanirannik’. L. Meri esitab oma *Tulemaa (Thule, st Saaremaa) hüpoteesi toetuseks ka ladina sõna aestus ’kuumus, palavus, leitsak’ (vrd ka aestuo ’leegitsema, lõõmama’) ja vanaislandi eisa ’tuli’. R. Grünthal peab siiski kõige loogilisemaks otsida Aestii nimele seletust kas muinasgermaani või muinasbalti keelest. Tõenäoliselt on Tacitus selle nime laenanud germaanlastelt, mitte vastupidi.
Eestlaste enesenimetus enne eesti omaksvõttu oli maarahvas, keel oli maakeel. Kirjalikult esineb see nimetus Mülleri jutluses 1603 (Saxa, Rothze ninck Mȧȧkelell), ent ta võib pärineda hiljemalt I aastatuhandest, sest ka vadjalased on oma keelt nimetanud maatšeeli. Vanuse kaudseks kinnituseks on islandi saagade Sýslukind (VI saj, kirja pandud X saj), mis on maarahva sõnasõnaline tõlge. Eesti vanas kirjakeeles oli maa- „eesti“ ja „eestlaste“ kinnistunud vaste (vrd Tallinna Pühavaimu kiriku nimi 1732 Ma kirrik). Vähesel määral esines see sõna ka maanimena, nt ilmus 1858–1889 Maa Walla Kuulutaja, mis oli Eestimaa kubermangu talurahvale mõeldud kuulutuste leht (sellest hilisem nime Maavald kasutamine Eesti n-ö muinasnimena).
Enamik Eesti vasteid võõrkeeltes on lähtunud kas ladinapärasest nimest Estonia (nii on hispaania, inglise, itaalia, poola keeles, lisaks iiri An Eastóin, jaapani エストニア/Esutonia, kreeka Εσθονία/Esthonía, prantsuse Estonie, slovaki Estónsko, sloveeni Estonija, tšehhi Estonsko, türgi Estonya, vene Эстония, hiina silbistikule kohandatud 爱沙尼亚/Aishaniya) või germaanipärasest nimest Estland (nii on hollandi, norra, rootsi, saksa, taani keeles, lisaks islandi Eistland), on ka otsesemalt Eesti-tüvest lähtuvaid vorme (leedu Estija, liivi Ēstimō, saami Estteeana, ungari Észtország).
Soomekeelne Viro on nime saanud ↑Virumaa järgi, millega on soomlastel olnud kõige rohkem kokkupuuteid või on oletatud nende siirdumist Soome sealtkaudu. Vanas soome kirjakeeles XVI–XVII saj on selle sõnaga (Viroi, Viroinmaa) tähistatud ka Liivimaad laias mõttes, st Rootsi võimu alla kuulunud Liivi- ja Eestimaad koos (vahel isegi Liivimaad kitsamas mõttes). Lätikeelne nimi Igaunija on lähtunud vanast maakonnanimest ↑Ugandi (ladina Ugaunia). Vene keeles on eestlasi ja ajuti teisigi läänemeresoome rahvaid varem kutsutud sõnaga чудь (sealhulgas hilisemad tuletised чухна, чухонец, Peipsi-äärsetel venelastel veel maanimena Чухонщина, vrd ka Peipsi järve nime vene keeles Чудское озеро ’eesti järv’) ehk eesti keelde mugandatult tšuudid. Selle sõna päritolu ei ole selge, seletuseks on pakutud sõnu nii saami (čutte ~ čuđđe ’vaenlane, röövrahvas’) kui ka vene keelest (чужой ’võõras’, tuleneb gooti sõnast þiuda ’rahvas’, vrd saksa Deutsche), samuti on leitud paralleele vadja nimetusega (saami sõna on seotud kiilu tähistava sõnaga soome ja eesti keeles, nii nagu vadja nimetus võiks pärineda *vakja ’vai’ vormist). Kuramaa liivlased on nimetustega sōrli ’saarlane’, Sōrmō tähistanud nii Saaremaad kui ka vahel kogu Eestit, nimetust on kasutanud ka Salatsi liivlased (sārli ~ saårli, Saårlimā). Vrd Tsütski. – PP
Ariste 1956: 117–124; Ariste 1968: 603–606; ENE-EE: II, 207; Grünthal 1997: 184–240; Idrîsî 2000: C7S4; Karaliūnas 2003: 401–416; Liivaku 1996: 73–75; Meri 1984: 164; Mägi 2015: 105–107,130–136; Müller 2007: 256; Pajusalu, Winkler 2011: 185–186; Palmaru 1980: 261–269; Reiman 1911: 1–9; Rätsep 2007: 5–15; Tarvel 1978: 612–614
Emajõgi [ema‿jõgi] – jõgi Tartu maakonnas, 1211 ladina Mater Aquarum, 1234 vn до Омовже (käändes), 1388 alamsaksa Embecke, 1411 Emeyokke, 1690 Emma, Emmajöggi; läti Mētra, sks Embach. C1
● Eesti ühe suurema jõe liitsõnaline nimi koosneb osistest ema ja jõgi ning tähendab suurt jõge ehk peajõge, millesse suubuvad harujõed. Seda seletust toetavad tähenduse poolest ema(k)raav ’peakraav, kuhu suubuvad harukraavid’, emapuu ’püstpalk, mille ümber keerleb veski; laevakiil’ ja sm emäpuu ’kiil; võsuv puu; seemnepuu’. Täiendosa ema- on tekkinud ema rolli olulisuse kajastusena. Mõistete „ema“ ja „suur“ seost kohanimes püüdis tõestada juba H. Neus, kõrvutades eesti kohanime soome sõnadega emävesi ’suur veekogu’ ja Ämmäkoski, hiljem täiendasid seda seisukohta E. A. Tunkelo ja J. Tilk. Üksnes ajaloolist huvi pakub E. Pabsti seletus, et Emajõe nimes peitub veekogus elava vanaeesti maajumala Ema nimi. Samuti pole põhjendatud A. Rosenbergi katse Šveitsi Emme jt põhjal pidada kohanime ema-osist germaani sõnaks tähenduses ’jõgi’. Emajõe üheks alguskohaks on Emaläte Arula mõisa lähedal (Ote; 1796 Emma Lätte). XVII saj alguses rajati mõis nimega Embeckshof ’Emajõe mõis’ (TMr), mida peatselt hallati koos Raadi mõisaga ja mille nime kasutati puhuti paralleelselt viimase omaga. Emajõeks on nende tähtsuse tõttu nimetatud ka Pärnu jõge (1224 Emaioga; 1234 Emihoch) ja Velikajat ehk Pihkva Emajõge (Pihkva Imäjõgi, Suur´ Imä). Soomes on kohanimi Emäjoki. Ladina Mater Aquarum tähendab ’veteema’, mis on sisult samane eestikeelse nimega. Vanavene nime Омовжа põhjal on oletatud, et jõe esialgne nimi võis olla *Emavesi. P. Arumaa oletas asjata osise -вжа ~ -въжа ~ -вьжа ~ -выжа slaavipärasust. Teisalt on N. Kirsanov ebaõigesti väitnud, et vanavene nime järelosa seostub häälikuseaduslikult sõnaga jõgi. Ülemsaksa Embach järelosa -bach tähendab ’oja’, mis asendas sama tähendusega alamsaksa sõna bek ~ beke. Läti Mētra seostub indoeuroopa tüvega *mātér- ’ema’, millest on kujunenud nii tänapäeva māte ’ema’ kui ka mētra ’igihalja taime vars lehtedega’ (vrd tähenduselt sm emäpuu). Põhimõtteliselt sama nime all on Ruhja ümbruse lätlased tundnud Pärnu jõge (Mātra). Vrd Emumägi, Väike Emajõgi. – EE
Ambus 1960: 741; Arumaa 1960; BHO: 63; HLK: 126; Karulis 2001: 585; Kelch 2004: 12, 57; Kirsanov 2012: 332–334; LUB: I, 66, 134, 196, VI, 8; Mühlenbach 1925–1927: 622; Neus 1852: 908–909; PTK I: 32; Rosenberg 1921; SPK: 47; Tilk 1910; Treikelder 1996; Uustalu 1972: 214; Wd
Ignase ‹-le›, kirjakeeles varem ka Ignaste Kam – küla Tartu maakonnas Kastre vallas, kuni 2017 Haaslava vallas (Vana-Kuuste mõis), 1796 Ignesti (kõrts), 1836 Ignatz (kõrts); sks Ignaz. A3
● Küla on kandnud nii Ignase kui ka Villemi (1836 Willemi) nime. Esimene neist pärineb küla piiridesse jäänud kõrtsi, teine aga talu nimest. Kõrtsi nimi, mis pärandus ka karjamõisale (↑Igevere), lähtus talunimest, vrd talupoja lisanime 1688 Ignas Andres. ste-line kohanimi tuleneb eesnimest Ignas, mis on ladina Ignatiuse lühendeid (tõlkes ’tuline, lõõmav’). – EE
BHO: 127; EM: 92, 142; KN; Mellin; Rajandi 2011: 79; Rücker; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/35:128, L 129p
Ignasõ ‹-le›, kohalikus pruugis ‹Ignasilõ› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1652 Игнашево, 1681 Inasen Bÿ, 1686 Игнашева, u 1866 Игнашова, 1882 Игнашово, u 1900 Игнатова, 1904 Ignasimäe, Ignasõ mäe, Игнашо́во, u 1920 Ignase, 1922 Ignasemäe, 1924 Ignatsimäe, 1997 Ignasõ. B1
● XVIII saj kuulus Taeluva koguduse alla, XIX saj ka Obinitsa kogukonnas. 1977–1997 oli Härmä küla osa. Kohanimi tuleneb eesnimest Ignas, mis on ladina Ignatiuse lühendeid. Ignašovo (Игнашово, ka Игнашево, Игнашёво) on kohanimena levinud peamiselt Pihkvamaal. Perekonnanimi Ignašov (Игнашов, Игнашев) on levinud nii Venemaal kui ka Valgevenes. Vrd Ignase, Iskna jõgi, Kolo1. – AK
Academic; Eesti PK 20; Eesti TK 42; Ernits 1924: 199–208; Hurt 1904: XIX; Ivanov 1841: 221; KN; RL 1922; Roslavlev 1976: krt 2; SeK: 30; Truusmann 1890: 56; Truusmann 1897a: 44, 45; Truusmann 1897b: 22; Vasilev 1882: 119; Vene TK 126
Jüri2 ‹-sse› Jür – kihelkond ajaloolisel Harjumaal, sks Jürgens.
● Jüri kihelkond tekkis P. Johanseni oletusel 1224, oma nüüdse nime on ta saanud kiriku nimipühaku (ladina Georgius) järgi. Varasem nimi oli Vaskjala kihelkond (1241 parochia Waskæl, 1435 Waschel, 1546 Waschkell), seda kasutati XVI saj-ni. 1586. a revisjonis on juba Kirchspiell Sanct Georgen. Taani hindamisraamatus esineb samas tähenduses Ocrielæ kylægund, st muinaskihelkond. Seda on tõlgendatud mitmeti, mh kui vigast nimekuju, mille asemel peaks olema nt Otrielæ, st *Otriälä (tuletis isikunimest Oteri), või kui Järveküla rööpnime Heckelal’i teisendit (P. Johansen). Pakutud on ka tõlgendusi ohr ’rohke, rikkalik’ või ’oder’ + jala (P. Alvre); *Otsrävala (A. Vassar) või „väike Rebala ~ Rävala“ (ladina ochre ’ooker’, st Rebala nimetõlge + vähendusliide -la omastavas käändes, L. Meri). J. Põldmäe seostab nime rauasulatuskohtadega, mida Jüris on leitud mitu (ladina ochros ’soomaak’). Küllalt usutava seletuse on eelnevatele tuginedes pakkunud V. Kõressaar: Ocrielæ on Vaskjala tõlge ladina keelde, vask võib tähendada ka metalli üldiselt. Ta oletab lähtenimeks *Vaski+ala, arvates, et tegu ei ole jala-lõpulise nimega. Märgitagu siiski, et Ocrielæ võib olla ka segakeelne nimi: algusosa on tõlgitud (kusjuures ebatäpselt, sest vask on ladina keeles cuprum või cyprum), lõpp aga jäljendab eesti kohanime jala-lõppu. ¤ Harju maakonnas olevat Jüri kirikut ei ole jõutud kuidagi ülesse ehitada. Mis päeval ehitud, see ööse maa sisse vajunud. Viimaks läinud ehitaja meister targa juure nõuu küsima. Tark annud mehele seitsmet sorti salarohtusid ja käskinud järgmisel neljapääva öösel neid rohtusid sisse võtta ja siis magama heita. Siis saada talle unes üteldud, mis tal tuleb teha. Mees teinud nõnda ja näinud unes, et keegi teda käskinud: „Võta kolm Jüri-nimelist meest ja pane elusalt altari kohta kiriku müüri sisse. Siis ei vaju kirik enam maa sisse.“ Ehitusemeister võtnud enesele pääval mehi abiks, võtnud mõisaväljal tööl olejate hulgast kolm Jürid. Kirikut saadud nüüd üles ehitada ja pandud kiriku nimeks Jüri kirik. (1893) – PP
Alvre 1984b: 47–48; Bfl: I, 160, 1279; Joh LCD: 187, 211; KM: E 5568 (16) – 1893; Kõressaar 2003: 131–132; LCD: 47r; Meri 1976: 381–383; Põldmäe 1983: 505–506; Põldmäe 1991: 9–10; Rev 1586: 84
Kabala1 ‹-sse› Pil – küla Järva maakonnas Türi vallas, mõis, sks Kabbal, 1583 Kabla (küla), 1599 Kabala, 1624 Kabballa (küla Kahala vakuses), 1638 Kabbala (mõis), 1797 Kabbal (mõis). C2
● Mõis on rajatud vahemikus 1624–1638 küla asemele. 1920. a-test asundus, al 1977 küla. Võimalik, et nime aluseks on kabel, ladina capella, mis esmamainingu alusel langeb kokku sõnaga kabel : kabla ’nöör, ohelik’. Virumaa Kabala puhul on L. Kettunen lisaks toonud võrdluseks kaba ’esileküündiv osa’ ja kapp : kapa ’teatud nõu, mõõt’. Kabala on nii Harju- kui ka Virumaal. Kabalaga on 1977 liidetud Raja (1945) ja Saare (1970 Saare I ja Saare II) küla. Vrd Suurküla4, Viru-Kabala. – MK
EO: 74; Mellin; PA IV: 13; P XVI: 284; Rev 1624 PL: 43; Rev 1638 II: 157
Kablaküla [kabla‿küla] ‹-`külla ~ -sse› Plt – küla Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas (Lustivere mõis), 1583 Kablakula (küla), 1624 Kabballa (Umbusi vakuses), 1638 Cabbla Kyla, 1797 Kabla. B3
● Nime aluseks võiks olla kabel : kabeli (ladina capella), mille käänamine sealkandis võis kokku langeda sõnaga kabel : kabla. Kablaküla loodeosa on endine Põltsamaa kirikumõisa järgi olnud Viruvere küla (1583 Wieruwier, 1797 Munniwirrofer, 1839 Wirrofer), mis 1939. a paiku liideti Kablakülaga, sest valla piires oli ka teine Viruvere (Pil). Vrd Kabala. – MK
EO: 74; ERA.14.2.719 (Põltsamaa vallavalitsuse 9. VI 1939 koosoleku protokoll nr 8); Mellin; PA IV: 25, 26; Rev 1638 II: 152; Rücker
Karinu ‹-le› JJn – küla Järva maakonnas Järva vallas, kuni 2017 Järva-Jaani vallas, mõis, sks Kardina, 1519 Kardenoll, 1666 Kardina, 1732 Karrino, Rosna (mõis). B3
● Küla tundub olevat saanud nime omanikelt: 1519 sai küla läänina Peter von Kardenell. Mõis eraldati Väinjärvest 1666. 1920. a-test asundus, mis 1970. a-teks oli külaga liidetud. Kardenallide suguvõsast on andmeid nt 1501 (Tallinna elanikud Hans ja Cordt Cardenal). Varasemaid andmeid sellenimeliste isikute kohta Eestis ei ole, seega tundub nimi olevat koos nendega sisse rännanud, tulenedes ehk ladina sõnast cardinalis ’põhiline, peamine’. Samas võib nimekuju Peter von Kardenell tõlgendada ka nii, et Peter on pärit Prandist (varasem nimi *Kardina) või Karinult, st isikunimi on lähtunud kohanimest. Vähemalt XVIII saj kutsuti mõisat omanike Rosenite (u 1630–1919) järgi ka *Roosna mõisaks. – FP
Bfl: I, 866; Thor-Helle 1732: 316; Schilling 1970: 66–67; Tallinna 1930: 345–346
Kiili ‹-le› Jür – alev Harju maakonnas Kiili vallas (Kurna mõis, Sausti mõis). C4
● Kiili muudeti 1977 alevikuks, 2008 aleviks. Nimi on pandud Kiili kõrtsi (1844 Kili), varasema Kiili pere (1782 Kuily Jürri) järgi, selle lähteks on olnud talupoja lisanimi. Soome perekonnanime Kiili on peetud rootsi laenuks (rts kil ’riba, siil(u)’) või ladina isikunime Virgilius mugandiks. Varasem nimi kuni 1977 oli Veneküla (1798 Wen̄ekülla), nimetatud selle järgi, et pärast Põhjasõda asus sinna elama venelasi (revisjonides kajastuvad al 1782. a-st). Varem kuulusid Veneküla maad Lähtse küla alla. ¤ Keiser Peeter I ajal olnud kord vürst Menšikov Eestimaa kuberneriks, tema toonud Sise-Venemaalt Moskva ja Jaroslavli kubermangust oma mõisadest vene talupoegi Saustisse ja Kostiveresse. Saustis on Vene küla ja mõnede vene nimedega talud ja saunad. Ka inimestel vene liignimed, kuna nüüd inimesed kõik eestistatud on. Aastat 30 tagasi oskanud veel vanemad inimesed vene keelt. Praegu enam mitte keegi. (1914) – PP
KM: E 49020 (3) – 1914; Mellin; Schmidt 1844; Sukunimet 2000: 220; Tärk 2010: 7, 62
Kliima ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Orava mõis), 1684 Klinakylla, Johan Klina, 1688 Klimma Byy, 1820 Klima (küla). C1
● *Vaigustõ (Waygositz) vakusesse kuulunud Kliimat on külaks peetud juba XVII saj. Nimi pärineb talupoja lisanimest, see omakorda eesnimest Kliima, aluseks vene eesnime Климент ~ Климентий eri mugandused, nt Клим, Климан. Algnimi on ladina Clemens. Kui pidada algupäraseks esmamainingu kuju Klina, võib lisanime tagasi viia vene sõnale клин ’kiil, talb, põllusiil’, mis on vene keeles ka lisa- ja perekonnanimesid andnud, kuid tunduvalt harvem. Pigem võib nimekuju Klina pidada ümberkirjutusveaks. – ES
EAA.308.2.178; EAA.1271.1.226:129, L 1701; Rajandi 1966: 41; Roslavlev 1976: lisa 4; Unbegaun 1995: 42, 52, 158
Kornitsa ‹-sse›, kohalikus pruugis Kornidsa ‹-he› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Vastseliina vallas (Vastseliina mõis), u 1900 Корница, 1909 Kurmitsa. B2
● Kornitsa oli 1977–1997 Kapera küla osa. Talurühma ja küla tekkimise aeg pole teada, kuid seda pole nimeliselt mainitud veel 1850. a hingeloendis. Kornitsa nimi on vana talupoja lisanimi, mis on varem pikalt kasutuses olnud Pindis (Rõu). Pindi mõisa lähedal on 1684. a talu pidanud kolm poolemeest lisanimega Kornis. Lisanimele aluse panijaks Pindis oli 1627. a mainitud talupoeg Kornisska. Kornitsa nimi pärinebki tõenäoliselt vene eesnime Корнилий (ladina Cornelius) meelitusvormist Korniška. Sõnal korniška on vene keeles ka muid tähendusi, mis on arenenud algsõna корень ’juur’ tähendusest. – ES
BAL: 674; EAA.308.2.178; Rajandi 1966: 42; Rev 1624/27 DL: 84; Unbegaun 1995: 42; Vene TK 42
Kundruse [`kundruse] ‹-le ~ -sse›, kohalikus pruugis `Kundrusõ ‹-he› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Petseri, Saatse nulk), 1585 Кондрашкина, 1686 Кондрашева, 1781 Кондрошева, 1872 Кондратoво, 1882 Кондрашово, 1886 Kundruse, 1904 Kundrusõ, Кондрашо́во, u 1920 Kundrutse, 1923 Kondrašova. B1
● XIX saj kuulus Molosva (Моложва) kogukonda ja Satserinna kogudusse. 1977–1997 oli Saabolda osa. A. Šteingolde järgi tuleneb varaseim ülestähendus Кондрашкина hüüdnimest Кондрашка, see omakorda isikunimest Кондраш. J. Simm oletas külanime pärinemist vene isanimest Kondrašov (Кондрашoв). Vene perekonnanimi Kondrašev (Кондрашев, ukraina Кондрашов) tuleneb eesnimest Кондратий (‹ kreeka Κοδράτος/Ko(n)dratos, ladina quadratus ’neljakandiline’). Saksamaal esineb perekonnanimi Kundrus. Võimatu pole ka setopärase nime tuletamine eesnimest Konrad › Kunder. L. Vaba ei pea kohanime väga vanaks. Seto nimekuju võib seostuda mütoloogilise tegelasega virusskundra (ka virsskundra, virusskundri, virusskundre, virusskondra) ’lastehirmutis; ahju peal elav vaim või tont (laste hirmutamiseks)’. Vrd ka Kundra (Oraval) ning Kundragu (Kundraku) ja Kundrapõllu (Vas). Vrd Kundru, Kundrussaare. – AK
Academic; Dal’ 1880–1882; EAA.1999.1.101; EAA.1999.1.102; EAA.1999.1.307; Eesti TK 42; Harlašov 2002: kaart 1; Hurt 1903: 163; Hurt 1904: XX; Pskov 1885: 542; Simm 1970b: 137; Vaba 2014: 920; Vasilev 1882: 139; VES; VMS
Kustja [`kustja] ‹-sse› Hag – küla Harju maakonnas Saue vallas, kuni 2017 Kernu vallas (Haiba mõis), 1241 Kustizæ (küla), 1530 Custus, 1707 Kusti (küla), 1725 Köstia Siem (talu), 1816 Kastja (küla). B2
● Kuigi üldiselt on Kusti-tüvega kohanimed pärit isikunimest (ladina Augustuse teisenditest), siis nii vana nime puhul on see küsitav. Nime varasem vorm on ehk olnud *Kustitse, milles nime esimene osis on Kusti-, teine osis -tse (*taguse?), hiljem aga -ja. 1977 liideti Kustjaga ↑Päraldi ja ↑Sipa küla. – PP EAA.1.2.C-IV-12; EAA.1864.2.VII-85:84, L 87p; EO: 220; Joh LCD: 461; LCD: 41r; Rev 1725/26 Ha: 242
Kõomäe [`kõo‿`mäe] ‹-le› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Haanja vallas (Haanja mõis), 1796 Dorf Luhte oder Köomäe, u 1900 Лухда, Кеумя. A3
● Kõomäe oli 1977–1997 Plaani küla osa. Kõomäe nimi võib olla noor ja tekkinud sõna kõiv : kõo ’kask’ sisaldavast mäenimest, kuid on ka võimalik, et siin on jäädvustunud kogu Plaani kanti märkinud *Kõola külanimi (1561 Кевло, 1588 Kiewla, 1627 Kaula Kuella). See tähendab, et rahvasuus kasutatud Kõomäe nimes võis säilida paikkonna muinas- või keskaegse algtalu nimi. XVII saj talust tekkinud küla kohta käibis kirjalikus traditsioonis pikka aega Luhta ~ Luhte nimi (1684 Lupka, 1688 ja 1758 Luchta, 1765 Dorf Luhta, 1839 Luchta, 1900 Дер. Лухде). Nime algupära võib olla sõna luht, kuid kui arvestada esimest üleskirjutust, võiks siin näha hoopis venepärast mugandust pühakunimest Луп(п) (ladina Lupus, samast nimest on nt vene perekonnanimi Лупов). Vrd Kõola, Luhte, Plaani, Tsiamäe. – ES
EAA.1268.1.403:155, L 130p; EAA.308.2.178, L 1; EAA.567.3.252:6, L 4p; EAA.1268.1.401:64, L 60p; EAA.3724.4.1858, L 1; Petrovskij 1966: Луп; Roslavlev 1976: lisa 10; Rücker; Vene TK 42
Lalli3 ‹-sse› Kam – küla Tartu maakonnas Kambja vallas (Vana-Kuuste mõis), 1839 Lalli, 1923 Lalli veski. A3
● Küla nimi lähtub talu nimest, vrd talupoja lisanime 1688 Lalle Petter. Tegu on sageda kohanimega, mille L. Kettunen tuletas isikunimest. Lall on ladina päritolu Laurentiuse (uusladina tõlgenduses ’loorberitega ehitu’) tuletisi. XX saj I poolel on küla mõisakuuluvuse järgi kandnud Kuuste nime. Vrd Lalli1, Lalli2. – EE
EO: 200; KNAB; Rajandi 2011: 102–103; Rücker; Saaga: SRA Östersjöprovinsernas jordrevisionshandlingar, 55410/35:142, L 143p; Tartumaa 1925: 151; ÜAN
Lutepää [lute‿`pää] ‹-le›, kohalikus pruugis Lutõbä Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Lobotka, Tsätski nulk), 1563 Лутопе жъ (küla), 1652 Лутопежъ, u 1790 Лутовищъ, u 1866 Лутошъ, 1872 Лутобижи, 1886 Lutepää, Лутeбище, 1904 Lutõpää, Лу́тобижъ, 1922 Lutepea, 1937 Luteba. B3
● XIX saj kuulus küla Korodissa (Городище) kogukonda ja Värska kogudusse. Kohanimega vrd Lõuna-Eesti lutt ’(mh) kirves; lutusarv’, lututama ’sarve puhuma’. Kohanime algusosa Lut- võib lähtuda ka sks eesnime Ludwig mõnest mugandusest (nt Ludik, Ludick, Lutick). J. Truusmann püüdis seletada kohanime päritolu soome keele abil, Луто- tulevat sõnast lontto ’org, madalik’ + -бижъ ‹ vesi. Vene algupära korral võiks arvesse tulla луток ’väikekoskel’; лутоня ’poiss, vene muinasjuttude tegelane’. Kohanimi võib lähtuda ka vene eesnimest Лутоня ~ Лутоха ~ Лутоша, mis on nime Lukjan (Лукьян ‹ ladina lux ’valgus’) teisendid. Pihkvamaal on mitu Lutovo (Лутово) nimega kohta, samuti järv (оз. Лутовское). Vrd Lutika. – AK
Academic; Hurt 1903: 167; Hurt 1904: XVI; Markus 1937; PGM 1785–1792; Pskov 1885: 550; Richter 1959: 398; RL 1922; SeK: 74; Selart 2016: 105; Truusmann 1890: 57; Truusmann 1897a: 44; Truusmann 1897b: 38; Vene TK 126; VMS
Lutja [`lutja] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Koolina nulk), u 1790 Лутяхнова, u 1866 Лукьянова, 1882 селеніе Лукъяхново, u 1900 Лукьяново, u 1920 Lutja, 1923 Lutjahnovo. C2
● XIX saj kuulus küla Saalessa (Залесье) koguduse alla; 1939 oli puustus. 1977–1997 oli Tsirgu küla osa. Kohanimi on J. Truusmanni järgi mugandus vene ristinimest Lukjan (Лукьян). Perekonnanimi Lukjanov (Лукьянов) tuleneb vene eesnimedest Лука (‹ kreeka Λουκᾶς/Lukas) või Лукьян (‹ ladina Lucianus). Lukjanovo (Лукьяново) on Venemaal (sh Pihkvamaal) väga sage kohanimi. Vrd Lütä, Lutepää. – AK
Academic; Eesti TK 42; PGM 1785–1792; SeK: 74; Truusmann 1897b: 38; Vasilev 1882: 171; Vene TK 126; ÜAN
Luuska2 [`luuska] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he›, kohalikus pruugis ka ‹`Luuskihe› Vas – küla Võru maakonnas Võru vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Orava vallas (Orava mõis), 1638 Luszka Pustus, 1684 Luska Pustus, 1782 Luska Mick, 1820 Luuska (küla), 1949 Луска (Лужки). C1
● Nimi ilmus *Vaigustõ (Waigositz) vakuse puustuse ehk hajatalu nimena, XVIII saj lõpus sai kohast väike küla. 1977–1998 oli Kliima küla osa. Luuska nime päritolu pole selge. Üks võimalus on, et nimi seostub vene sõnal лужа põhineva laensõnaga luusna, luuska, loosik, luus jt ’lomp, madal veeloikudega maa’. Kuna s on võinud asendada erinevaid vene keele häälikuid, on ka võimalik et Luuska nimi põhineb hoopis vene naisenimel Луша ~ Лушка (ristinimest Лукерья, st Lukerja, algnimeks ladina Lucretia). Leidub ka muid isikunime võimalusi, vrd nt Лускин, Лужков, vana slaavi päritolu eesnimi Лузга jt. Vrd Loosi, Luusika. – ES EAA.308.2.178, L 1; EAA.1865.2.141/2:67, L 65p; EAA.1271.1.226:102, L 1649; Kjuršunova 2010: 317; Must 2000: 185–186; NL TK 25; Rev 1638 I: 175; Tupikov 2004: 630; Unbegaun 1995: 89
Läänemeri [lääne‿meri], kirjakeeles ka Balti meri – meri Eesti läänerannikul, eraldab Skandinaavia poolsaart muust Euroopast, 1854 Läne-merri, 1869 Ēsti-meri, hommiku-meri, lǟne-meri, sūŕ meri, Paľtiski-meri.
● Mere praegune eestikeelne nimi esineb esmakordselt 1854. a geograafiaõpikus: Palti- ehk Läne-merri (mis mu Eüropa-rahwas ka Idda-merreks nimmetawad, sest et temma neilt hommiko pool seisab). Õpetatud Eesti Seltsi kaardikogus oleval käsikirjalisel kaardil (ÕK 128), mis pärineb arvatavasti 1840. a-test, esineb Rootsi merri (ehk Läne m.). Varem kasutati ka saksa nime Ostsee tõlget Hommiko-merri (nt 1821. a kalendris). K. E. v. Berg tõlkis 1811 nime Eesti-merreks, arvates ilmselt, et Eesti pärineb samuti ida märkivast sõnast. Wiedemanni üles kirjutatud Suur meri (sūŕ m.) võib pärineda rahvasuust. Eesti keeles on merd rööpselt nimetatud nii Läänemereks kui ka Balti mereks, esimene on olnud eelistatud. Teistes keeltes olevad merenimed jagunevad põhiliselt kahte rühma: 1) peamiselt germaani keeltes on merd nimetatud „idamereks“ (Ostrasalt Einhardil u 808; hollandi Oostzee, islandi Eystrasalt, ladina Mare orientale, rootsi Östersjön, saksa Ostsee, soome Itämeri, taani Østersøen); 2) muudes keeltes on lähtutud keskaegsest ladinakeelsest nimest Mare balticum (esmakordselt maininud Bremeni Adam 1073–1076; inglise Baltic Sea, leedu Baltijos jūra, läti Baltijas jūra, poola Morze Bałtyckie, prantsuse mer Baltique, vene Балтийское море). Balti nime selgitamisel on levinuimad kolm hüpoteesi, mis väidavad, et nimi on pärit kas 1) balti keelte sõnatüvest bàltas ’valge’; 2) balti-slaavi tüvest *balta ’soo’ või 3) ladinakeelsest sõnast balteus (balteum) ’vöö’, mille on oma keelde mugandanud germaanlased (balt, belt, bælte, vrd Taani väina nime Suur Belt, taani Store Bælt). K. Inno arvates on usutavaim viimane, sest Bremeni Adam ise mainib mere kohta, et see kulgeb nagu vöö läbi sküütide ala Kreekani. Balti mere nimest on XIX saj tuletatud ka Baltimaade (algul Venemaa Balti provintside) ja balti keelte nimetus. Läänemere liivikeelne nimi on Vāldamer ’suur meri’, ka läti keelest on kirja pandud samasisuline Dižjūra. Keskaegses kirjanduses on Läänemerd nimetatud ka Mare suevicum ’Rootsi meri’, Barbarum mare ’barbarite meri’, Venemaal Варяжское море ’varjaagimeri’ või Свейское ~ Свебское море ’Rootsi meri’, Rootsi allikais Saltsjön ’soolameri’. – PP
Berg 1811: 94; Inno 1976: 74–85; Keograhwi 1854: 110; KNAB; Pospelov 2001: 54; SOL: 393; SPK: 102; Wd
Märkus. Lisatud Wiedemanni nimekujud 1869. 2023-09-26T01:02:44.
Marinova ‹-le› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Pankjavitsa, Koolina nulk), 1866–1867 С-цо Машнова (väikemõis), 1882 Марьино, Глобово, Авдово (puustus), u 1900 С-цо Маринова (väikemõis), u 1920 Marinova, 1938 Мариново, 1943 Marinovo (puustus, talu), Marino (talu). C2
● Küla on mainitud XIX saj väikemõisana, siis kuulus see Taeluva koguduse alla. 1882 oli siin puustus ning 1923 talud. 1977–1997 oli Kitsõ küla osa. J. Truusmann pakkus seletuseks sõna mari (sm marja). Eesti murretes leidub sõna mari tähendustes ’taimede lihakas vili; maarjapäev’. Perekonnanimi Marinov (Маринов) on Venemaal sage, ent sõnastikes puudub. Vene levinud naisenimi Marina (Марина) ja märksa harvem mehenimi Marin (Марин) on ladina päritoluga (marinus ’mereline’). A. Šteingolde näeb nime kujunemist järgmiselt: Мариново ‹ Марьиново ‹ Марьин (Марья poega märkiv perekonna- või lisanimi). Marinovaga võrreldav Marino (Марино) küla asub Peipsi järve taga. Preisimaal on Мариново озеро (leedu Marinavos ežeras). Petseri vallas oli Marjino (Марьино) puustus ja Meremäe vallas on paik nimega Marinika (↑Tääglova). Vrd Marina, Marinu. – AK
Academic; EAA.298.2.71, L 18; Eesti SK 10; Eesti TK 42; EMS; RKKA; SeK: 80; Truusmann 1898: 179; Vasilev 1882: 183
Martsina [`mar´tsina] ‹-sse›, kohalikus pruugis ka `Maar´tsina ‹-he› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1788 Мартышихина, 1872 Мартишихино, 1882 Мартышихина, Мартышкино (puustus), u 1920 Martiihino, 1923 Martsina, Martõšihino (talu), 1928 Martihhina, 1937 Maartsina, 1939 Martsino (puustus). C2
● 1977–1997 oli Rokina küla osa. XVIII saj kuulus mõisnikule ning Taeluva koguduse alla. Kohanimi pärineb ehk isikunimest Mart või Märt (‹ ladina Martinus), kirikuslaavi variandis Марты́н, Марти́н. Esimesest tuleneb vene perekonnanimi Martõnov (Мартынов). Veidi ebatõenäoliseks nimevasteks on vene linnunimetus мартыш ’tiir’. Petserimaal leidub Mardsova (Мартышево) küla, Ingerimaal on Martõškino (Мартышкино, sm Tyrö). Vrd Maardu1, Martsa. – AK
Academic; Eesti TK 42; EKSS; ERA.14.2.450; KNAB; Markus 1937; Pskov 1885: 554; SeK: 80; Setumaa 1928: 277; Taeluva KR 1788; Vasilev 1882: 183; ÜAN
Melso [mel´so] ‹-le›, kohalikus pruugis ‹-lõ› Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Mokornulk), 1652 Тереховщина, u 1866 Тереховшина, 1874 Melso, 1885 Melso K., 1904 Mels(s)o, Терехо́вщино, 1923 Terehovshtshino. C1
● XVIII saj kuulus küla Taeluva kogudusse, XIX saj Obinitsa kogukonda. 1977–1997 oli Hilana (Hilande) küla osa. Kohanime aluseks võiks pakkuda muistset eesti isikunime Meel ~ Meles. Tõenäoline on ka Lõuna-Eesti linnunimetus meldsass, meltsas ’roherähn, hallrähn’. Kolmandaks võib eeldada arengut vene eesnimest Мелех, mis on ristinime Мелентий üks vorme (‹ kreeka Μελέτιος/Meletios). Vrd Kasaritsa Melsomäe talu (Rõu). Perekonnanimi Terehhov (Терехов) on Venemaal üpris sage, tulenedes isikunimest Терентий (‹ ladina Terentius). Terehhovo (Терехово) küla leiab Petserimaalt Laura vallast, samanimelisi külasid on Pihkvamaal ja Karjalas. Vrd Meltssaarõ. – AK
Academic; Hurt 1904: XIX; Hurt 1904–1907: II, 185; KNAB; SeK: 82; Truusmann 1890: 58; Truusmann 1897a: 44, 46; Vasilev 1882: 316; Vene TK 126; VMS; ÜAN
B1● On arvatud, kuid mitte tõestatud, et Paide Vallimäel oli muinasajal eestlaste linnus. Ala läks 1238 Liivimaa ordu kätte, 1260. a-tel ehitati Paide ordulinnus (alamsaksa Wittenstein, sks Weißenstein). Selle juurde tekkinud asula sai linnaõigused 1291. Liivi sõja ajal vallutasid vaenuväed korduvalt Paide, pärast seda allutati 1636 sõjapurustustes ja elaniketa jäänud asula Mäo mõisale. Linnaõigused taastati 1783 ja Paide sai maakonnakeskuseks. Eestikeelset nime, mida on esmakordselt mainitud Rootsi-Vene vaherahulepingus 1564 (vrd Vene allikais Паида), on seostatud sõnaga paas : pae ’lubjakivi’. L. Kettunen on vormi Paede pidanud segunenuks sõnavormidest paade ja pae. Paide linna võõrkeelsed nimed läbi aegade (Wittensten, Weißenstein, ladina Lapis albus, poola Biały Kamień, Vene kroonikates Белый Город) on samuti viidanud paele kui linna ehituseks kasutatud materjalile. Paide edelapoolses otsas Pärnu tänava kandis on omaette piirkond olnud Pärnuvälja (u 1900 Перновелья, 1913 sks Pernausfeld). Vrd Paide1. – MK
Ambus 1960: 738; Eidemiller 2005; ENE-EE: VII, 141; EO: 15; KNAB; Mellin; Thor-Helle 1732: 317; Was für eine Stadt 1790
Pihkva järv [`pihkva järv] Se – Eesti ja Venemaa vaheline piiriveekogu, Peipsi-Pihkva järve lõunapoolne osa, vn Пско́вское о́зеро, 1241 Чудское озеро (koos Peipsiga), 1406 Псковское озеро, 1461 Великое озеро, 1585 у Болшово озера, 1627 озеро Псково, 1854 Pihkwa-järw, 1868 Pihkwa järw, 1875 kleinen Peipus, 1882 Талабское озеро, 1903 Peipus, 1904 Pihkvajärv; läti Pleskavas ezers, poola Jezioro Pskowskie, sks Pleskauer See, sm Pihkovanjärvi, vadja Vopskova järv, võru Talaba järv́, Pihkva järv́. C1
● Järv on nimetatud Pihkva linna järgi, selle nime all esineb järv ürikutes XV saj algusest alates. Linna enda nime on X–XIII saj Vene kroonikates esitatud mitmel eri kujul: Пьсковъ (esmamaining, aastal 903), Пльсковъ, Плесковъ, Пъсковъ, Псковъ, Пськовъ, Песковъ. Pihkva nimele on uurijad andnud mitmeid võimalikke seletusi. Nn soome-ugri hüpotees esitati juba XX saj algul, mida 1930. a-tel täiendas L. Kettunen ning 1981 vene keeleteadlane A. Popov; seda toetas V. Sedov (1995). Selle järgi on linn (ja hiljem järv) nime saanud Pskova (Пскова) jõelt, mis on läänemeresoome päritolu (eesti Pihkva, sm Pihkova või Pihkava), lähteks pihk ’tihke, paks, vaigune vedelik’ ja sm pihka ’vaik’. Märgitakse, et Pihkva murretes ei eristata häälikuid х ja с, seega Pihkva › *Pisk-va › Пьскова ning kuna liivi keeles Pskova jõe nimi oli Piiskva (Popovil *Piisk-va ‹ liivi piisk ’vaik’), võisid slaavlased ta üle võtta ilma muutusteta. On tõestatud, et l-häälikuga nimevariant on kaunis hiline ja kasutusel vaid Novgorodi kroonikates. Slaavi hüpoteesi järgi (V. Tatištšev, A. Šahmatov, V. Neroznak jt) on kohanimi (X–XIII saj kroonikates ka Плесков, Пльсков, Пъсков), algselt *плесъкъ, tulenenud vanavene sõnast плесъ ’kahe looke vaheline jõe osa’ (vrd vn плес, плёсо ’lai , avatud jõe osa’). Nime algkuju Плеск/Пльск koos ов-liitega võis V. Neroznaki arvates areneda järgmiselt: Плесковъ › Пльсковъ › Пьсковъ › Пъсков › Псков. Jõenimega sobivaid etümoloogiaid (S. Rospond) on teisigi: плеск ’vee müra, laksumine’, блеск ’sära’, песок ’liiv’. On esitatud ka vanagermaani hüpotees Fisk-awa ’kalajõgi’ (Fisk ’rünt’ + awa = germaani ahwo, ladina aqua ’vesi’), kuid M. Vasmer tõestas sellise arengu paikapidamatust. A. Manakov ja S. Vetrov on välja pakkunud jõenime saamise balti variandist Pleskawa, mis autorite arvates on indoeuroopa päritolu (pal- ’soo’ + indoeuroopa liide -esk- + muinasbalti vetenimede lõpp -awa ’vesi’, st *Paleskava tähendaks sood ehk soist vett). K. Būga võrdles nime balti vetenimega Plisa, mida teatakse Leedust, Valgevenest ja Poolast. XIII saj kroonikates esinev Чудское озеро ’tšuudi järv’ tähistab kogu Peipsi-Pihkva järve ning lähtub läänemeresoome idagrupi rahvaid vanavene keeleruumis tähistavast sõnast. XIV saj nimi Великое озеро (XVI saj Большое озеро ’suur järv’) käib samuti kogu järve kohta, kuid al XV saj-st märgib vaid järve lõunapoolset osa. XIX saj paralleelnimi tuleneb Talabski saarte nimest järve lõunapoolses osas. J. Truusmanni ebausutava seletuse järgi tuleneb Талабское nimi sõnast talb, talv, tõlv ’(kivist, luust ja sarvest) kiilukujuline tööriist endisajal puidu lõhestamiseks ja voolimiseks’. Vrd Pihke, Peipsi järv. – AK
Academic; Hurt 1904: XIII; Kazakova 1973: 72; KBČ 1838: 179; Keograhwi 1854; KNAB; Manakov, Vetrov 2008: 157; Mel’nikov 1984; PL: II, 34, 116; Popov 1981: 8–14; Pskov 1585–1587: 144; SeK: 108; SGGD: V, 106, 117; Vasilev 1882: 310–311; VES; VKS; Weske 1876: 42
Piisi ‹-le› Rõu – küla Võru maakonnas Antsla vallas (Tsooru mõis), 1684 Pise Pap, Pise Jahn, 1765 Dorf Piisi. B2
● Tegemist on kahest talust alguse saanud külaga. Piisi lisanimi oli lähikonnas varem olemas Kõrgepalu ühes talurühmas (1627 Pysi, 1638 Pysy, 1684 Peiße), tänapäeval Sika, Kala ja Reedu talu. 1684. a kirjapanek võis seal edasi anda mitmuse omastavat käänet, nt Peiße Jürgen (*Piisse Jürgen). Talupoja lisanime päritolu pole selge. Sarnaselt häälduv saksa perekonnanimi Pies põhineb ladina eesnimel Pius ’vaga’. Võrdluseks võib tuua ka piiss : piisi ’pirukas’, Selle sõnaga on kohalikud elanikud praeguse Piisi küla nime tähendust seostanudki. – ES EAA.308.2.178, L 1; EAA.1268.1.401:221, L 216p; Lexikon der Familiennamen 2008: 464; Rev 1624/27 DL: 93; Rev 1638 I: 189
Pitsinä [`pitsinä] ‹-sse›, kohalikus pruugis ‹-he›, kirjakeeles ka Pitsina Se – paik (küla) Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Põlva maakonnas Värska vallas (Petseri, Saatse nulk), 1585–1587 Спицына (puustus), 1780 Спицина, Спичина, ? 1802 Спицыно, 1872 Спицино, 1904 Pitsinä, Спи́цыно, 1923 Spitsino, u 1950 Спичино. B1
● 1882 kuulus küla Molosva (Моложва) kogukonda; siis on mainitud ka puustust ning otreezi. Liideti 1977 Pattina külaga. J. Simm oletas külanime tulenemist isanimest Spitsin (Спицин). Lähtesõnaks võivad olla спица ’teravik, teritatud pulk, terava otsaga metallese, oda, terava otsaga torn, õmblusnõel, varras’, спичина ’(Pihkvamaal) vankri ratta kodar’ või спичник ’käterätt (mis ripub puust naela otsas)’. Vene nimeuurijad on seostanud perekonnanime Spitsõn (Спицын) ehk Spitsin (Спицин) ka iseloomustusega „tüütus, tüütu inimene; pikk kõhn inimene“, kusjuures sõnale спи́ца (vanavene стъпица) on lähedane ladina stipulus ’tugev’ ja stipula ’teravik’; vrd ka sks Spitze. Vanavene isikunimena on registreeritud Спица (XVI saj) ning isanimi Спицинъ (XV ja XVII saj). Vrd ka Pitsinä puustus (Se Petseri), Koigu Pitsimäe talu (Urv), Erastvere Pitsitäjä talu (Kan). Vrd Pattina. – AK
Academic; Dal’ 1880–1882; EAA.1999.1.101; EAA.1999.1.102; EAA.1999.1.307; Hurt 1904: XX; Pskov 1585–1587: 142; Pskov 1885: 581; SeK: 109; Simm 1970a: 175; Simm 1970b: 139; Truusmann 1897b: 71; Tupikov 1903: 370, 759; Vasilev 1882: 300; VES; VMS; ÜAN
Põnni ‹-le›, kohalikus pruugis Põ̭nni Vas – küla Võru maakonnas Rõuge vallas, kuni 2017 Misso vallas (Vastseliina mõis), 1782 Punni Jacob, 1798 Poenni, 1820 Põnni (küla), 1839 Pün̄i. B3
● Põnni lisanimi selles kandis on palju vanem, kuid 1684. a kaartide järgi paiknes Põnni talu praeguses Missoküläs ja küla praeguses asukohas oli vaid ↑Hürsi Vinnora puustus. Vanemad mainingud on 1561 Панъ Хантуевъ сынъ, 1563 Пангулъ, 1627 Poeni Hannss, 1630 Panni Hans, 1638 Penni Hand, 1684 Punni Juri. Missokülä kuulus siis *Kisõjärve suursarase alla (1561 Кизіяръ, 1588 Kisiarwa, 1627 Jarwa, 1638 Kiesse Jerw), nagu ka tänane Põnni ja Tsiistre kant. Põnni küla nimi läheb tagasi lisanimele ja see omakorda talupoja eesnimele, nagu on näha vanimast kirjapanekust. Eesnime algupära pole selge. Nimi võib olla muinasaegne, vrd 1638 Viitka kandis Pantza külla (*Põnnitsõq ~ *Põnnistõ). Kui Põnni pärineb kristlike nimede hulgast, on lähedane ladina Bonifacius, esmamainimise Панъ aga seostub selliste kreeka algupära vene nimedega nagu Panteleimon (kreeka Παντελεήμων) ja Pankrati (Παγκράτιος). Vrd Missokülä, Pankjavitsa. – ES
EAA.1865.2.141/2:13, L 12p; EAA.1271.1.224:92, L 617; EAA.308.2.177, L 1; EAA.308.2.178, L 1; Mellin; PA I: 30; Rajandi 1966: 215; Rev 1624/27 DL: 76; Rev 1638 I: 166–167; Roslavlev 1976: lisa 1, 2; Rücker; Selart 2016: 76; Truusmann 1897a: 40; Unbegaun 1995: 83
Regissaare [regis‿saare] ‹-`saarde› Sim – paik (küla) Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, kuni 2017 Laekvere vallas (Venevere mõis), 1796 Raggisaar (kõrts), 1844 Reggisallo. C3
● XX saj iseseisev küla, 1977 liidetud Kaasiksaarega. Mellini kaardil on kõrvuti Regissaare kõrts (Raggisaar) ja Iiba veski (Iba). XVIII saj vist oligi Regissaare Iiba küla osa, 1726 on selle küla (Iba) all mainitud vanast soldatist vabadik Reyifer Tönnis. Tõenäoliselt on see lisanimi olnud Regissaare nime algusosa lähtekohaks. Algne -vere on asendunud järelosisega -saare. 1726. a kirjapanekus võib olla kirjutus- või lugemisviga, pika s-i (ſ) asemel on välja loetud f. Samas võivad kergesti segi minna ka gooti y ja g. Sel juhul on lisanimi juba 1726. a ladina kirjas nimedega revisjoni jõudnud vigasena. Nime algusosa võib olla lähtunud sõiduriista nimetusest regi. Veel 1871 on külanimeks Iiba (Iba), 1922. a rahvaloenduse materjalides on kohta nimetatud ka Regisaluks ja Taimesaareks. – MK
EAA.3.1.460:490, L 484p; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Vi: 224; Schmidt 1844; Schmidt 1871
*Revala, kirjakeeles ka Rävala – muinasmaakond Põhja-Eestis, ladina Revel, Revelensis provincie, Revalia, VII või VIII saj Rifargicam, Rifaricas, Riffarricam.
● Tallinna saksakeelne nimi Reval ja selle teisendid (nt eestirootsi Räväl, Rävul, soome Rääveli, vene Ревель) on algselt olnud maakonna nimi. On usutav, et Revala maakonna nime päritolu on põhimõtteliselt sama mis ↑Rebala külal. Revala ise on kirjakeeles kinnistunud saksa nimekuju kaudu; rahvakeeles seda nime ei ole säilinud või pole seda seal olnudki. Nimekuju *Räävli on üksikjuhtudel fikseeritud ka eesti keeles: 1689. ja 1693. a lauluraamatute ilmumiskohaks on tiitellehel märgitud Räh̸vli- echk Tal-Linnas ning teisel 1693. a lauluraamatu tiitellehel Rähwli- echk Tal-Linnas. Vanimad teated nimest pärinevad tõenäoliselt Hieronymuse VII või VIII saj kirjutatud Isteri Aethicuse kosmograafiast. Kosmograafias nimetatakse mitmel korral saart nimega Rifargicam ~ Rifaricas ~ Riffarricam koos Taraconta saarega. Lõppu -ica/-icus peetakse kohanimeliiteks. Varase maailmapildi kohaselt arvatigi Läänemere maid olevat saared, kuhu pääseb ainult meritsi (vrd ka Bremeni Adama 1073–1076 koostatud kroonikat „Hamburgi piiskoppide teod“, kus Eestit peeti saareks). Aethicuse kosmograafia Rifargica sidus Reval’iga Läti ajaloolane Nicolaus Busch, kes arvas, et Revala maakond, seejärel linnus, on oma nime saanud pankranniku järgi: muinasskandinaavia rif, taani rev ja rootsi ref; Revel oleks sellest tuletatud vähendusvorm (deminutiiv). Nimi esineb ka Kenti Thomase Aleksandri-romaani variandis kujul Rifaires ’Rifairi elanikud, kes võitlevad saratseenidega’ (tekstis esineb veel Taraconce ~ Taragonce). Mainzi Heinrichi nn Sawley maailmakaardil esineb nimi kujul Rapharrica insula (u 1110), Erbstorfi maailmakaardil kujul Ripharrica (u 1239–1250) ja Herefordi kaardil vigaselt Capharica (u 1300). Nimekuju esineb ka Skandinaavia saagades ning ühes maailma kirjelduses. XIII saj lõpul kirja pandud Põletatud Njáli (Brennu-Njáls) saagas esineb nimi kujul til Rafala (30. pt). Seal esinevad sündmused on dateeritavad vahemikku 960–1020. Islandlase Haukr Erledssoni 1306–1308 koostatud entsüklopeedilise koguteose „Hauksbók“ peatükis, kus jutustatakse, mis maad on maailmas, mainitakse loetelus kohta kujul Refalir (ka Refaler). Kuigi Noole-Oddi (Ǫrvar-Oddr või ka Örvar-Oddr) saaga on tundmatu autori poolt kirja pandud samuti XIII saj lõpul, esineb Ida-Euroopa maade loetelu ainult ühes hilisemas versioonis ja selle ümberkirjutustes, kus pikemas maade loetelus, mis kordab „Hauksbóki“ loetelu, on Refalandi (30. pt). Henriku Liivimaa kroonikas räägitakse Revele, Revelensis provincia maakonnast, selle elanikest ja vanematest (al 1218), samuti taanlaste linnusest Lindanisas, kus asus revalaste kunagine linnus (1219 castrum quondam Revelensium). Al 1220. a-st on kroonikas Revele linnuse nimi vaheldumisi taanlaste linnusega (Lindanisas). Taani hindamisraamatu väikeses nimistus 1230 on nimetatud, et Revala maakonnas on kolm kihelkonda (in Reuælæ III kiligunde). Revala nime on uurinud P. Wieselgren ja G. Must. Wieselgren esitas statistilise ülevaate Revala nimevariantidest ja jagas need e-, ä- ja a-kujulisteks, nt Refle, Ref(f)la, Reffuel, Reuel, Ræffle, Räfle, Räffla; a-kujulised vormid on väga harvad, nt Raffele. Ta osutas ka võimalusele, et nimi on eesti algupära ning on seotud külanimega Räbala, st Rebala. Ta oletas, et nimi on kujunenud sõna räbal ~ ribal ’kaltsud, vilets’ ja sellega seotud sõna riba kõrvaltähendusest ’maariba’. Seega oleks Räbala tähendus ’maariba’ + kohakäändeliide -la. J. Mägistele osutades kirjutab ta, et skandinaavlased andsid sellele nimekujule oma rahvaetümoloogilise seletuse rev, revel. Must tõestab, et Tallinna saksakeelne nimi Reval on muistse Eesti kohanime Rebala germaniseeritud vorm. Tema arvates on Rebala seotud sõnadega rebane ja rebu ’(ka) rebane’, mille kohaselt oleks Rebala tuletatud loomanimetusest reba + -la nagu ka Karula, Härgla, Varese, Kurgvere jt. Vrd Rebala, Tallinn. – US
Busch 1921: 197; EKR 1525–1850; HLK; LCD: 40v; Meri 2008: 450–458; Must 1951; Wieselgren 1948
Salatsi ‹Salatsi ~ -sse› – jõgi ja kihelkond Põhja-Lätis, läti Salaca, liivi Salats, sks Salis, 1214 ladina Saletsam (sihitav kääne), 1720 ee Sallatse Jöggi.
● Põhja-Läti suurimaid jõgesid, samuti Eesti Häädemeeste ja Saardega piirnev ala. Eestikeelne nimi on tõenäoliselt laenatud liivi keelest. Salatsi nimi on ilmselt balti algupära või kuulub veel vanemasse indoeuroopa laenukihistusse. On võimalik ka liivi päritolu (Salatsi liivi salai ’salvav, hammustav’; L. Balode, O. Bušs). Algne on olnud jõe nimi, teised kohad on nime saanud jõe järgi. Eesti tavas käib Salatsi nimi ka piirkonnas oleva linna, läti Salacgrīva kohta. Lähikonnas asusid ka Vana-Salatsi (läti Vecsalaca, sks Alt-Salis) ning Uue-Salatsi (läti Svētciems, varem Sveiciems, liivi Püög, sks Neu-Salis) mõis. Salatsi nime on vahel kasutatud veel Mazsalaca linna (sks Salisburg) kohta. Viimase täpsem eestikeelne nimi on olnud Väike-Salatsi, rahvakeeles arvatavasti *Valdepere (1866 Waldeperre, linna piires olnud mõisa järgi, läti Valtenberģi ehk Valbērģi, sks Salisburg-Schloß). – PP
HLK: XVIII, 5; KNAB; Pajusalu, Winkler 2011: 179; SLWb: 171
Sandisuu [sandi‿`suu] ‹-suhu ~ -sse› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas (Rõuge kirikumõis). C2
● Asundustaludest küla tekkis Rõuge kirikumõisa põllule 1920. a-tel. Ametliku asulanimena kinnistus rahvakeelne nimi alles 1997, enne seda arvati ta Taudsa alla. 1870. a kaardil on samal kohal põllud ja heinamaa *Suurniit (Suur-Nied). Sedasama soist ala tuntakse ka Sandisuu (soo) nime all, soost Kaussjärve voolab Sandisuu oja. Nime algusosa Sandi võib olla seotud sõna praeguse tähendusega, kuid kiriku kõrval asuva koha nimi võib olla tekkinud ka mitu sajandit tagasi, kui sõnal sant oli veel tähendus ’püha mees, munk’ (vrd ladina sanctus). – ES
EAA.3724.4.1917; EES: 460; KN
Sangaste2 ‹-sse› San – kihelkond ajaloolisel Tartumaal, sks Theal, Theal-Fölk, 1274 Tidemannus de Toyvele (isik), 1379 Touvel, 1499 Thoyvell, 1582 Thewal (kirik), 1627 Teubel, Theol, 1638 Teal, 1782 Sagnitz, Theal, ee Sangaste kihhelkond, Tealla kihhelkond.
● Sangaste on Eesti vanimaid kihelkondi, mis muinasajal moodustas koos Karulaga Ugandi läänepoolse kihelkonna. Keskajal oli Sangastes piiskopimõis, sinna kuulus ka osa Hargla khk-st, mis hiljem liideti Koivaliinaga. Karula eraldus omaette kihelkonnaks enne 1532. a. Keskajal on kihelkonnas olnud palju kabeleid, Tartu piiskopi lauamõis ja Kärkna kloostrile kuulunud Laatre kloostrimõis. Sangaste kirik (rajatud XIV saj) on peakirik, Laatres asub abikirik. Kihelkond sai XVIII saj jooksul eestikeelse nime mõisalt, mõis omakorda külalt. On arvatud ka, et kihelkonna nimel on ladinakeelne põhi. Ladina keeles on kasutatud nimetust Ecclesia Sanguinis Christi, mis sõna-sõnalt tähendab Kristuse vere kirikut ehk kohta, kus asub reliikvia tilga Kristuse verega. Niisugune arvamus tuleks liigitada õpetlasetümoloogia alla. Kirikukihelkonna saksakeelse nimena on mõnikord kasutusel kaheosaline Theal-Fölk (Sangaste-Laatre). Nimes Theal on säilinud läänemeresoome maastikusõna *taival ~ *taibal (vrd sm taival : taipaleen) ’üleveokoht ühest veekogust teiseni, teekond, teekonna algus’. Esialgu on nimi tähistanud vaid kiriku ümbrust, hiljem nimetati sellega kogu kihelkonda. Võib oletada, et Sangaste kirik rajati kohta, kus muistne veetee Väikesel Emajõel ristus maismaateega või läkski üle mitmeks eri suunda viivaks maismaateeks. A. W. Hupeli arvates tuleb nimi Tealla sõnaühendist tee alla, ent seda ei saa tõsiselt võtta. Vrd Sangaste1. – ES, MF
BHO: 593; Hupel 1774–1782: III, 288; LGU: I, 674; PA I: 68; Rev 1624/27 DL: 10, 154, 157; Rev 1638 I: 13, 22; Valgamaa 1932: 393, 414
Serga ‹`Serka ~ -sse ~ -le›, rahvakeeles ka Suurõ-Serga, kirjakeeles ka Suure-Serga Se – küla Võru maakonnas Setomaa vallas, kuni 2017 Meremäe vallas (Petseri, Koolina nulk), 1652 Константиново, Серково, въ Приказѣ Константиновскомъ, u 1866 Константинова, 1885 Serga, 1904 Serga, Константи́ново. C2
● Küla kuulus 1788 Taeluva kogudusse ning 1882 Ulanuva (Уланово) kogukonda. Kohanime päritolu pole selge, vrd seto seerka’ ~ serga’ ’kõrvarõngad’; vähem usutavad särg või serkämä ~ serkämmä ’sagima, segi ajama’. Vene Серков võib tuleneda nii värvinimetusest серый ’hall’ kui ka isikunimede Серафим, Серапион hellitusvormidest Сера, Серка, Серко. P. Pälli arvates võiks kohanime lähteks olla mõne isikunime, nt Sergei, kohalik teisend. Pihkvamaal on Serka (Серка) nimega koht; Venemaal esineb Serkovo (Серково) külanimena harva; Karjalas on külad Sergatš (Сергач) ja Sergatši (Сергачи). Vene isikunimi Konstantin (Константин) on ladina päritolu (‹ Constantinus). Vana-Vene riigis levis Константин (vürstide) nimena juba XII–XIV saj. Venemaal ja Valgevenes on Konstantinovo (Константиново) kohanimena üpris sage. Külast kagus asub hajataludest koosnev Väiko-Serga küla. Vrd Särge, Särgla, Väiko-Serga. – AK
Academic; Hurt 1904: XVIII; SeK: 150; Truusmann 1890: 56–57; Truusmann 1897a: 43, 45; Vasilev 1882: 140; Vene TK 126
B3● Tallinna eestikeelset nime on esimest korda mainitud ametivandes ordumeister Hermann Brüggeneile (oli ametis 1535–1549) ja Tallinna linnale. Nimi koosneb selgelt kahest poolest, järelosaks on sõna linn, nagu näitavad ka mõned XVII saj kirjapanekud (1689 Tal-Linnas, 1696 Tal-Linna). Nime algusosa seletatakse tavaliselt taanlasi tähistava sõnaga, usutavasti on nime areng toimunud järgmiselt: Tanin lidna › Tanillidna › Talilinna › Tallinn(a). Selle seletuse kasuks räägivad mitmed asjaolud. Vanades rahvalauludes esinevad kujud Tänne linnas (Kuu), tääne linne (Jaa), täänilinnas (Pär), Tääne linna (KJn) viitavad kõik taanlastele (laen saksa sõnast Däne ’taanlane’). Ka soome ja karjala rahvalauludes, mh „Kalevalas“ esineb Tanikan linna. Kraasna eestlased tundsid kohta nimega Tainliin. Teadmine, et Tallinn tähendab taanlaste linna, on üsna vana ja oli XIX saj üldtunnustatud, juba S. Vestringi sõnaraamat (koostatud põhiosas 1710.–1720. a-tel) esitab Tallinna vastena Tallin ehk Tani-Lin ning vastava seletuse esitab A. W. Hupel 1774. Nimi selles tõlgenduses viitab linnusele praegusel Toompeal, mille taanlased 1219 vallutasid (Henriku Liivimaa kroonika nimetab seda juhuti castrum Danorum ’taanlaste linnus’). Seega on nimega alguses tähistatud Toompea linnust, hiljem on ta laienenud all-linnale. Märgitagu, et varasemas nimes kajastub lühikeste häälikutega rahvanimetus tani ’taani’, aga XIX saj kirjutati nimetust valdavalt võõrapäraselt (Daani) ja rahvalauludest on vanade vormidena teada tanimark, tammerk, tammark (‹ Danmark) jm. Rahvalauludes esinevad ka teisendid Talilinna ja Tallilinna. P. Ariste peab neid *Taanilinna vaheastmeteks, ent mh on see andnud alust oletuseks, et Tallinn on algselt olnud *Talilinn, mis on viidanud endisaegse sadama piirkonnas olnud rahvusvahelisele talvituskohale. Siiski näib esimene seletus kõige veenvamana.
Tallinna nimi esineb eesti murretes sageli lühemal kujul, vrd Põhja-Eesti II-välteline Tal´lin(n), Lääne-Eesti Tal´in(a), Lõuna-Eesti `Tal´na linn ~ liin. III-vältelist nimekuju `Tal´linn kohtab Põhja- ja Lõuna-Eesti idaosas. Tänapäeva ametlik nimekuju on Tallinn, täpses häälduses `Tal´l+`linn, sest nimi lõpeb liigisõnaga linn. 1920.–1930. a-tel vaieldi selle üle, kas nimi ei peaks olema Tallinna, nagu on omastavalised teised Eesti asulanimed; kuni 1933 olid nii Tallinn kui ka harvem Tallinna ametlikus tarvituses.
Tallinna saksakeelne nimi Reval ja selle teisendid (nt eestirootsi Räväl, Rävul, soome Rääveli, vene Ревель) on algselt olnud maakonna nimi (ladina Revalia, ↑Revala). Henriku Liivimaa kroonikas on Tallinn algul mh castrum quondam Revelensium ’revalaste kunagine linnus’, hiljem juba Revele, Revelis vms. Vaheastmena on ka saksa keeles olnud Rævelburgh ’Revala linnus’. On usutav, et Revala maakonna nimi on põhimõtteliselt sama mis ↑Rebala külal (Revala ise on kirjakeeles kinnistunud saksa nimekuju kaudu; rahvakeeles seda nime ei ole säilinud). Teised nimeuurijad on Reval’it sageli seletanud germaani keelte abil, pakutud on seletusi leetseljakust (rts revel ~ rävel) kuni süütu hirvekukkumiseni (sks Rehfall, sinna juurde käis legend, mis sidus nime tekke vanalinnas oleva Kitseaiaga).
Henriku kroonikas on 1219 ja 1223 Tallinna nimeks veel Lyndanise. Seda on E. Ahrensile tuginedes seletatud vanarootsi sõnadega linda ’kesamaa’ + näs ’neem’, mh soome keeles on XVII ja XVIII saj olnud kasutusel Kesoi ja Keso, rahvalauludes Kesoniemi, mis oleks Lindanäs’i otsene tõlge. Motiveeritum näib siiski E. Roosi seletus, kes tuletas nime sõnadest linn + ase (*Lidnanasõn). Lindanisa on ka mõnes rahvalaulus. Sel juhul oleks Lyndanise/Lindanäs eesti nime rahvaetümoloogiline mugandus. Mõni teine uurija seda seisukohta siiski ei jaga, välja on pakutud ka skandinaavia lind ’peatuspaik’ (L. Tiik) ja alamsaksa linde ’pärn’, samuti ’tüma, pehme’ (K. Kaplinski). Usutavasti on sama päritolu vene bõliinades esinevad nimed Леденец ja Лиденес. Kui Roosi seletus on paikapidav, siis on Lyndanise tõenäoliselt tähistanud kitsamalt Toompead. On mitmeid uurijaid (sh A. Saareste), kelle arvates on Tallinna vanim eestikeelne nimi lihtsalt Linn (*Litna).
Vene kroonikates esineb al 1223 kuni XVIII saj-ni Tallinna nimena veel Колывань. E. N. Setälä, P. Ariste jt järgi pärineb see eesti sõnast kalev(a) ’tugev’ (*Kalõvan lidna ’tugev linnus’, võimalik, et Kaleva on ka olnud isikunimi). Põhjendamatud on katsed siduda seda nimekuju araabia geograafi al-Idrīsī 1154 mainitud nimega قلوري/qlwry (ekslikult loetud قلوني/qlwny ehk Kaleweny – araabia kirjas täishäälikuid ei märgita, seepärast on kõik lisandused oletuslikud), mille pakkus 1925 välja R. Ekblom ja mida täpsustas 1930 O. J. Tallgren-Tuulio. Tallinna eestikeelse nimena on rahvalauludes ja vanades sõnaraamatutes olnud ka Kiviküla (1732 kiwwi-külla, vrd ta on öppinud omma kele kiwwikülla järrele ’ta räägib Tallinna mittesaksa keelt’). P. Ariste peab seda kujundlikuks nimeks, nagu on nt Kilulinn. 1993. a-st jaguneb Tallinn kaheksaks linnaosaks: ↑Haabersti, ↑Kesklinn, ↑Kristiine, ↑Lasnamäe, ↑Mustamäe, ↑Nõmme, ↑Pirita ja ↑Põhja-Tallinn. Vrd Revala, Rälby. – PP
Ariste 1976: 49–53; Eesti keele vanimad 1997: 61; HLK: XXIII, 2, XXIV, 7, XXVII, 3, XXIX, 7; Hupel 1774–1782: I, 320–322; Idrîsî 2000: C7S4; Johansen 1951: 53–70; Kallas 1903: 41; Kaplinski 1976: 239; Leimus 1997: 23–26; Mäeväli 2010: 83–90; Neus 1849; Peegel 1959: 27–28; Roos 1963: 605–612; Saareste 1934; Saareste, Cederberg 1927–1931: 184, 362; Simm 1975b: 572–573; Tallinn 2004: II, 202–203, 212; Tarvel 2004a: 1–9; Tarvel 2013: 94–101; Thor-Helle 1732: 115; Tiik 1976c: 42–43; Treier 1998: 225–238; Vestring 1998: 70
C1● Tartu oli muinaseestlaste Ugandi maakonna keskseid linnuseid. Sai linnaõiguse arvatavasti XIII saj keskpaiku; raadi (st ka linna) on esmakordselt mainitud 1262. Kohanime selgitamisel on enamik autoreid lähtunud ladinakeelsetest nimekujudest Darbete, Tarbatum jt, mida on õigusega peetud häälikuliselt kõige lähemateks muinaseesti sõnale. Kõige usutavam on P. Ariste oletus, mille kohaselt muinaseesti *Tarvatu (autoril *Tarvato) lähtub üldsõnast tarvas ’Euroopa piison’, millele on liitunud -tu, ning tähendab nendest loomadest rikast paika (vrd ka Kobratu jt). P. Ariste pidas loomanimetust indoeuroopa (täpsemini iraani või mõnest sarnasest keelest jäänud) substraatsõnaks; teisalt on oletatud balti päritolu, vrd leedu tauras ’tarvas’. Teatavasti leidub tarva-nimelisi kohti nii Eestis (nt Tarvasjõgi, *Tarvanpää) kui ka Soomes (Tarvaala, Tarvasjoki, Tarvaspää). P. Ariste oletusele oli XIX saj keskpaiku juhuslikult üsna lähedal F. v. Erdmann oma fantastilise seletusega, et Dorpat seonduvat turgi sõnadega tur ’pühvel; härg’ ja but ’ebajumal’; esimesest olevat tekkinud Thor (samuti türann, turgi), teine aga ühenduvat Buddha’ga.
Enamik nimeuurijaid on seostanud linna nime algusosa jumaluse Taara nimega. Pikka aega toetati L. Meyeri seisukohta, mille kohaselt Tarbatu tuleneb sõnadest Taara ja pada või pado ’madalik’ (eeskujuks Henriku Liivimaa kroonika Maianpata). J. Tõnisson pidas võimalikuks lähtuda sõnast pada ’pott; katlakujuline org’, seega võinuks tegu olla Taara oruga või oruga Taara mäe jalamil. N. Anderson oletas pigem tähendust ’tamm (tammi)’ (vrd sm pato), niisiis Tartu tähendaks Taara küngast või tammi. Osa uurijaid (nt A. Knüpffer, F. R. Kreutzwald) seostas linna nime Henriku kroonika sõnaga Tarapita (Kreutzwaldil ’Taara ehk Töri pütt = Uku vakk’). Aegade vältel on Tartu nime osistena välja pakutud kõige erinevamaid, kuid ehituselt või tähenduselt täiesti sobimatuid lähtesõnu, nagu tara ’aed; aedik’ (Ch. v. Stackelbergi järgi Tartu ‹ *Tara-padu ’kindlus madaliku ääres’), tarbetu ’mittevajalik’ (H. Neus, E. Roos), tardenud ’tardunud’ (J. Karlsoni järgi ’tarretaja ehk talve linn’), tarvastama ’nõiduma’ (L. Kettunen), tatarlane (J. Lenz), *paato ’lai (ohvri)kivi’ (J. Ratas) ja sks Dorf ’küla’ (C. Schirren). Ühe kurioosumina on oletatud isegi Tartu foiniikia päritolu.
Ülemsaksa Dorpat ja vn Derpt on loodud alamsaksa nime baasil. P. Johansen on selle arengukäiku kujutanud nõnda: Tarbete › Darbete › Derpte › Dörpt (dörp ’küla’ mõjul) › Dorpat. P. Ariste oletusel tekkis laenamisel b-line nimekuju seetõttu, et *Tarvattu võeti alamsaksa keelde läti keele vahendusel. Saksa nime päritolu kohta kirjutas C. Kelch juba 1690, et see lähtuvat alamsaksa väljendist dar bet ’seal kaugemal’ (I. Leimuse tõlkes) või ’sinnamaani’ (E. Tarvel), esitades kroonikas vastava pärimusloo. Eestikeelses tekstis on nimekuju dörpt kasutatud 1589. Tartu esmamainimise nimekuju 1030 Jurjev on pandud vallutatud alale linnuse rajanud Kiievi suurvürsti Juri Vladimirovitši (nimetatud Jaroslav Tark) ristinime järgi (võetud kaitsepühaku Georgiuse järgi). Emajõe järgi nimetatud läti Mētraine pärineb tõenäoliselt üliõpilastelt. Üldtuntud on Tartu ümberütlev nimi Taaralinn (nt 1902 ka raamatu väljaandmiskohana), mis esialgu seondus vist Tartu nime keeluga tsaariajal al 1893. Tartut nimetati veel Emajõe Ateenaks peamiselt omaaegse klassitsistliku, rohkete sammastega Kaubahoovi järgi.
Tartul eristatakse 17 linnajagu: ↑Annelinn, ↑Ihaste, ↑Jaamamõisa, ↑Karlova, Kesklinn, ↑Maarjamõisa, Raadi-Kruusamäe (↑Raadi2), ↑Ropka, Ropka tööstusrajoon, Ränilinn (↑Räni), ↑Supilinn, ↑Tammelinn, ↑Tähtvere, Vaksali, ↑Variku, ↑Veeriku, Ülejõe. Nende nimed pärinevad enamasti linnapiiridesse jäänud mõisate nimedest. Tartu on laienenud ka ümbritsevate külade arvel, nt loodepiiril Aruküla (tuntud liivakivikoobaste poolest, liideti Tartuga 1977; ? 1582 Arakiel), Alevaküla (↑Karlova) ja ↑Variku. ¤ Ebarahvaliku loo kohaselt on Tartu nimi tekkinud nõnda, et linna ehitamise alguses lahkunud Taara oma tammikust, mistõttu linn jäänud Taarata (Taaratu linn › Tartu). Vrd Rakvere, Tarva, Tarvastu. – EE
Ariste 1961: 253–254; Ariste 1981: 21–22; Bfl: I, 786; BHO: 53–55; EES: 517; Eisen 1925: 54, 55; ENE-EE: XII, 575; EO: 252–254; Erdmann 1850: 38, 40, 46, 47, 50; Hansen 1848; HLK: 126, 290; Karlson 1907; Kelch 2004: 57; Kingisepp, Ress, Tafenau 2010: 654; KM: E I 60 (415); LUB: VI, 4; Mellin; Meyer 1899; Mühlenbach 1925–1927: 622; Neus 1852: 885 jj; Pajusalu, Winkler 2011: 182; Pullat 1980: 40; Rajandi 2011: 64; Ratas 1920: 124; Raud 1975: 127; Rev 1624/27 DL: 132; Rätsep 1980; Saareste, Cederberg 1927–1931: 4, 5, 306 jj; SPK: 448; Stackelberg 1921; Tartu 1924
Tidriku ‹-le›, kohalikus pruugis ka `Tiidriku ~ `Tiidrigi Hlj – küla Lääne-Viru maakonnas Haljala vallas, kuni 2017 Vihula vallas (Selja mõis), 1897 Титрики. B2
● Kaartidele ilmub Selja mõisatööliste ja vabadike küla alles XIX saj lõpus. 1977–1997 kuulus põhiliselt Toolse, osalt Karepa küla koosseisu. Nimi tuleb isikunimest Tiidrik (‹ sks Dietrich, ladina Theodericus). Tidriku küla piiresse jääb põhjas endine Eeriku ehk Eerigi küla. – MA
EO: 34; ERA.T-6.3.566, L 2; KN; KNAB
Tindi ‹-le› Rõu – küla Võru maakonnas Rõuge vallas (Rõuge kirikumõis), 1627 Thinty Rein, Thinty Petry, 1638 Tinte Michell, 1684 Tinti, Tinte. C2
● Tindi taludest kujunenud küla. 1977–1997 oli Tindi jagatud Nogu küla ja Rõuge aleviku vahel. Talupoja lisanimi Tindi on saadud eesnimest Tint. Pole täpselt teada, kuid on üsna tõepärane selle nime sama algupära talupojanimedega Tints ja Tinn, mis peaksid põhinema algnimel Konstantin (ladina Constantinus) või muudel tinus-lõpulistel ladina nimedel. Harvem võib mugandumisaluseks olla ka Antonius. Vrd ka talunimi Tendi Äksis. ¤ Nime saanud sellest, et üks esimesi peremehi Tindi külas kandnud nime Tint (1953). – ES
EAA.308.2.178; KN: 1953; PTK I: 238, 240–241; Rajandi 2011: 26; Rev 1624/27 DL: 92; Rev 1638 I: 198
Toompea [`toom‿`pea] ‹-le› – paik Tallinnas, vanalinna kõrgem osa, 1486 domberg, 1732 toompä; sks Domberg, vn Вышгород. B2
● Tallinna vanim asustuspiirkond, algselt eestlaste linnus, XIII saj-st taanlaste linnus. Oli hiljem pikka aega (kuni 1878) all-linnast eraldiseisev üksus, mis allus vahetult ordule või hiljem rüütelkonnale. On nime saanud toomkiriku järgi, varem nimetati lihtsalt mäeks (1327 ladina mons, 1372 alamsaksa bergh) või linnuseks (ladina castrum). Veel Thor-Helle nimeloend 1732 kajastab piirkonna jagunemist kaheks osaks: Toompea (ajalooline castrum majus, toomkirik ja aadli elamud) ning Linnapea (1732 lin̄napä, ajalooline castrum minus, st orduloss). Vrd Härjapea jõgi. – PP
BHO: 498; Kivi 1964: 335; Tallinn 2004: II, 252–254; Thor-Helle 1732: 307
Vaidva [`vaidva] – jõgi Eestis ja Lätis, läti Vaidava, 1627 Waydjeggi, 1790 Widdau Bach, 1867 Waidau Fluss. A4
● Lätikeelse nimekuju Vaidava viimane osa -ava (eestikeelses nimekujus -va) esineb paljudes Läti veekogunimedes ja on sama päritolu kui ladina aqua ’vesi’. Nime algusosa Vaid- jääb aga hämaraks. Siiski on Ruusmäe kandist üles kirjutatud nimi *Vaidjärv (1627 See Wayde), mis on tõenäoliselt Vaidva jõega seotud. Nimi võib tähistada Murati järve, millest Vaidva jõgi algab. Murati järve nimi on saadud asustusnimest. Läti poolel Murati lähedal on tänapäeval olemas ka järvenimi Vaidavas ezers (’Vaidva järv’), mis on antud kas Vaidva jõe järgi või on sellele üle kandunud nimi, mis tähistas esmalt Murati järve. Teine Vaidavas ezers asub Lätimaal Kocēni piirkonnas, ent see pole Vaidva jõega seotud. Siiski algab sellest järvest lühike jõgi Strīķupe, mille rööpnimeks on samuti Vaidava. Vaidava järve kuju on aga väga sarnane Murati järvega – mõlemad on piklikud. Niisiis võib Vaidva jõe nimi olla saadud järvelt. Mõnikord on arvatud, et jõenimi tuleb lätikeelsest tegusõnast vaidēt ’oigama, ohkima, kaeblema, hädaldama, halama’. Põhja-Lätis on teisigi jõgesid, mille nimi tuleb häälitsusverbist, ent kui algupärane on järvenimi, siis see ei kehti. Jõenime aluseks ei ole isikunimi nagu sarnasel Eesti külanimel Vaida. Vrd Murati. – MF
EAA.308.2.157; EAA.1402.1.43, L c-0-1; Rev 1624/27 DL: 85
Vana-Pärnu [vana-`pärnu] ‹-`Pärnu ~ -sse› Pär – Pärnu linnaosa, sks Alt-Pernau. B2
● Vana-Pärnu, algselt Pärnu (ladina Perona civitas) tekkis Pärnu jõe paremkaldale varsti pärast 1242 Saare-Lääne piiskopi residentsina, millena püsis seal kuni 1263, kui pärast leedulaste kallaletungi piiskop kolis Haapsallu. Vana-Pärnu nimi (ladina Antiqua Perona, alamsaksa Olde Pernow) kinnistus XV saj vastandina Uus-Pärnule. 1560 ja 1575 hävis Vana-Pärnu linn peaaegu täielikult, linna õigused lõpetati 1599. Väljaspool linnasarast säilis kalurite asustus. 1860. a-test hakati ala uuesti hoonestama ja tekkis eeslinn. Vana-Pärnu liideti Pärnuga 1920. Vrd Pärnu2. – MK
BHO: 444–445; ENE-EE: VII, 607
Viru-Kabala ‹-Kabala ~ -sse› VNg – küla Lääne-Viru maakonnas Vinni vallas, kuni 2017 Rägavere vallas (Kabala mõis), 1241 Cappala (küla), 1557 Kappell (mõis), 1726 Kappell (küla ja mõis). A4
● Mõis oli algselt Haansalu kohal, kus hiljem oli uus mõis (sks Lilienhof). Al 1685 praeguses kohas. XIX saj Pada mõisa karjamõis. 1920. a-test Kabala asundus, 1930. a-tel ka nimetatud alevikuks. 1977 liideti Kabala küla ja asundus Viru-Kabala külaks. Täiend Viru- maakonnanime järgi lisati teistest Kabalatest eristamiseks. L. Kettunen on liiga julgeks pidanud muinasnime seostamist ladina sõnaga capella ’kabel’, ta on nimele võrdluseks toonud sõna kaba, millel on eesti keeles palju tähendusi, muuhulgas ’etteulatuv osa’, soome kappale (murdes kappala) ’tükk’ ja kapale ’põllupeenar’. Sageli on la-liite ees isikunimi, vrd soome nime Kapanen, mille algusosa peetakse lisanimeks, sõna kapa tähendab kuivatatud kala või muud kuivatatud asja. Viru-Kabalaga on 1977 liidetud ↑Aarla (taastatud 2017), Haansalu (1922, taluna 1712 Hansallo Peter), ↑Põdri, Suurküla ehk Kabala-Suurküla ja Vabatküla ehk Kabala-Vabatküla. Viru-Kabala piiresse kuulub põhjas ka Urtja ehk Hurtja, varasem saunaküla (u 1900 Уртья). – MK
Bfl: I, 1451; EAA.3.1.448:44, L 29; EO: 74; Joh LCD: 405; KNAB; Nimikirja 1988: 400; Rev 1725/26 Vi: 145; ÜAN
Virumaa [viru‿`maa] = Viru maakond – ajalooline maakond Ida-Eestis, praegu Ida- ja Lääne-Virumaa, sks Wierland.
● Virumaa oli asustatud juba keskmisel kiviajal. XIII saj algul oli seal viis kihelkonda: Mahu (Maum), Askælæ (↑Lüganuse2), Alutaguse (Alentagh) ja *Lemmu (Lemmun, Læmund), mille lõunaosa kandis arvatavasti Pudiviru (ka Pudyviru) nime. 1220 vallutasid taanlased Virumaa (Henriku Liivimaa kroonikas Vironia, Vyronia), mis oli Taani valduses 1238–1346, seejärel müüdi Saksa ordule. Kirikukihelkondadest on Haljala, Viru-Jaagupi ja Simuna moodustatud 1220. a-tel, Kadrina ja Viru-Nigula 1220.–1230. a-tel ning Jõhvi ja Lüganuse samuti XIII saj. Väike-Maarja eraldati Simunast XIV või XV saj, igatahes pärast a-t 1346. Rakvere kirikukihelkonda on mainitud 1419, Iisaku oli kihelkond 1654–1744 ja al a-st 1867. Liivi sõja ajal XVI saj kuulus Virumaa Vene, al 1581 Rootsi riigi valdusse (1580. a-test 1620. a-teni oli Rakvere ja Narva linnuselään). Alutaguse kuulus 1617–1651 Ingeri provintsi. 1710 liideti Virumaa Vene riigiga. 1918–1950 oli Virumaa Eesti maakond, mis haaras 1920–1944 ka Narvataguse. 1950 Virumaa kaotati, selle ala jaotati Rakvere ja Väike-Maarja rajooniks, ääremaad läksid Kiviõli, Loksa ja Tapa rajooni piiresse. Juba 1949 Virumaast eraldatud Jõhvimaa tuumikust sai Jõhvi rajoon. Rajoonide arvu vähendati kord-korralt, a-ks 1964 olid järel Rakvere ja Kohtla-Järve rajoon. Tänapäeval on maakond jagunenud ↑Lääne-Virumaaks ja ↑Ida-Virumaaks (vt need). Virumaa nime päritolust ei ole kindlat teadmist, seda on püütud ühendada sõnadega veer, sm vieru, virk : virga ~ virgu, mida on peetud häälikuliselt võimatuks, või sõnaga viru ’keeris’. Oletatud on isikunime (L. Kettunen: *Viiroi, *Viroi) ja sõnu viir : viiru ’triip’, maa-viir ’piir’, virukas ’suur, tugev’. J. Mägiste on esitanud vastena omadussõna vire + hellitusliide. Tõenäoliseks on peetud Viru nime või selle aluseks oleva sõna laenamist germaani keeltest (T. E. Karsten, SKES) ja balti keeltest (V. Thomsen, V. Lõugas). R. Grünthal, kes on andnud ülevaate Viru etümoloogiast, on enim tähelepanu pööranud balti võimalikule laenule (leedu vyras, läti vīrs tähendusega ’mees, inimene’), nentides siiski, et häälikulisi raskusi tekitab balti keelte pika täishääliku ī asendus i-ga, tavaliselt vastab sellele eestigi keeles pikk häälik. Seega tuleks selle seletuse puhul oletada lisaks eriarenguid, mis on kohanimede puhul ka võimalikud. Eesti etümoloogiasõnaraamat on märksõna virulane puhul esitanud küsimärgiliselt nii germaani kui ka balti laenu võimaluse. J. Koivulehto ja R. Grünthal on juhtinud tähelepanu ka indoeuroopa meest tähendavale algsõnale *viros, vīros. Sellele taandub lõpuks nii skandinaavia liitsõna esipool ver-ǫld ’maailm’ kui ka leedu vyras. Kurioosumina on Virumaa nime püüdnud ladina keele abil seletada juba XIII saj keskpaiku Bartholomaeus Anglicus, tuues oma entsüklopeedias „De proprietatibus rerum“ sellele vasteks ladina sõna viror ’rohelus, elujõud’. Oletades indoeuroopa lähtekohta võib Viru nimi olla laenatud väga ammu. Praegu liitub see raskesti seletatavate kohanimedega, mille struktuur on v+täishäälik+r+täishäälik ja jääb paremat seletust ootama. – MK
EES; EEW 2000; ENE-EE: X, 456; EO: 187; Grünthal 1997: 200–204; Koivulehto 1993: 400; Lõugas 1978a: 8–11; Mägiste 1928: 197; SKES: VI, 1786–1787; Tamm 2014: 89, 90
Ülemiste järv – järv Tallinna lõunapiiril, kuulub Kesklinna linnaosa koosseisu omaette asumina. B2
● Järve on läbi aegade nimetatud selle ääres asetsenud kohtade järgi. Ülemiste järve (sks Oberer See, vn Верхнее озеро) nimi pärineb Ülemiste veskilt, mis asetses Härjapea jõe ääres hilisema tselluloosi- ja paberikombinaadi lähedal. XIII saj I poolel rajatud veskit (sks Oberste Mühle) mainitakse esimest korda nimepidi 1345 (overste mölle), nimi viitab suhtelisele asukohale jõel. Teistes keeltes on varem järve kohta kasutatud ka muid nimesid: 1) saksa Jerweküllsche See, alamsaksa Jerkelsche See (Järveküla järv, küla järgi); 2) vene Бумажное озеро (paberijärv, tselluloosi- ja paberikombinaadi järgi); 3) 1264 ladina stagnum regis (kuningajärv, kuulus Taani kuningale). Järve on nimetatud ka Mõigu järveks. – PP
BHO: 397; Johansen 1973: 230–231; LUB: I, 382, II, 838; Tallinn 2004: II, 345–346
