[MUL] Mulgi sõnaraamat

ain <aena, .aina> Hel hein ▪ talves om vaja luumel aena tetä talveks on vaja loomadele heinad teha; eedä aende pääle maha heida heinte peale maha (puhkama). Vt ein || aena|aig heinaaeg

apat´s3 <apatsi, apatsit> Hel hobuse peakott, torp; heinamärss ▪ obesel pandas apatsis kaara hobusele pannakse peakotti kaera. Vrd käki|kot´t, tork1

ape <appe, apet> Pst sulp, (hapendatud) loomatoit vee hulka segatud aganatest või hekslitest ja jahust ▪ põhu puuduse aal tetäs apet põhu puudumisel tehakse sulpi. Vrd sul´p

.arjame2 <arjate, .arja> heinakuhja või katuse harja tegema ▪ ku katust arjati, panti araku õl´ge pääle kui katuse harja tehti, pandi harimalgad õlgedele peale

arm2 <armu, .armu> arm, armastus, armulikkus, headus, heatahtlikkus ▪ temä armu läbi sai ma terves tema heatahtlikkuse tõttu sain ma terveks. Vrd armastus, .äädus

armulin ~ armuline <armulise, armulist> armuline, halastav, heatahtlik ▪ mia ole armuline inimene, ei kakle kellekige ma olen heatahtlik inimene, ei kakle kellegagi

eegeldeme ~ eegelteme <eegelte, eegelde>
1. heegeldama ▪ tal ollive kikk räti veere ärä eegeldet tal olid kõik rätiku ääred ära heegeldatud; suurõõva viirde olli eegeldet pitsi käteräti äärde oli heegeldatud pitsid
2. piltl edasi-tagasi sõeluma ▪ mea muudku eegelde tua vahet ma muudkui sõelun toa vahet

eerik <eerigu ~ eeriku, eerikut> Pst Hls Krk heeringas ▪ ma anni tal eerikut süvvä ma andsin talle heeringat süüa. Vrd eering

eering <eeringu, eeringut> heeringas ▪ einäaal om ää eeringut süvvä heinaajal on hea heeringat süüa. Vrd eerik, sil´k

ehme <.ehme, ehmet> Trv ebe, helves ▪ tuule kähen lendlive pal´lu ehmit tuule käes lendles palju ebemeid. Vrd elles, elmes

eh´t eht, ehtne, hea ▪ vat kun eht´ lahe sammuge obene, viskap jala üle sammu väl´lä vaat kui hea laheda sammuga hobune, viskab jala üle [ühe] sammu välja. Vrd .ehtne

eh´t|punane <eh´t|punatse, eh´t|punast> helepunane ▪ uudi teki lõngas panti eh´tpunast Krk vooditeki lõngaks pandi helepunast. Vt punane

eiduteme <eidute, eidude> , eidüteme <eidüte, eidüde> Krk ehmatama, heidutama ▪ enne levä kastmist om vaja leibä eidute enne leiva sõtkumist on vaja leiba ehmatada (st alla suruda); poisikse tahive mut eidute poisikesed tahtsid mind ehmatada. Vrd ehmateme

ein <einä ~ eenä, .einä, pl p .einu ~ .einü>
1. rohi ▪ piindre om joba einä täüs, vaja kitsu peenrad on juba rohtu täis, vaja rohida; keväde einä lauga tükive maa siist väl´lä kevadel tükivad tärkavad rohuotsad maa seest välja. Vt rohi1
2. hein ▪ einä tahave üles palade heinu on vaja kaarutada; einä rõugu tuleve küüni manu vedäde heinarõugud tuleb küüni juurde vedada; ku riha var´s lige, om ein kuju Krk (vns) kui rehavars on märg, on hein kuiv. Vrd ain

einä|aig <einä|aa, einä|.aiga> heinaaeg ▪ sööge nüid putru, leib jääp einäaas sööge nüüd putru, leib jääb heinaajaks; einäaal vikat rästän ei seisä heinaajal vikat räästas ei seisa

einä|ilm <einä|ilma, einä|.ilma> heinailm ▪ ei ole einäilmu ka änäp, päe iki kate all ei ole heinailmasid ka enam, päike ikka katte (pilve) all; ääd einäilma an´d sii aaste uuta head heinailma andis tänavu oodata

einä|kaar´ <einä|kaari, einä|.kaari> heinakaar ▪ esi ei ole viil einäkaarigi niitan, sis kõnelep kah ise ei ole veel heinakaartki niitnud, aga räägib kah; peremiis niit´ kige laiembit einäkaar´e peremees niitis kõige laiemaid heinakaari

einä|kuurm <einä|.kuurme, einä|.kuurmet> heinakoorem ▪ einäkuurm läit´s me rihe man ümmer heinakoorem läks me rehe juures ümber; näin sat´te einäkuurme otsast maha vanaema kukkus heinakoorma otsast maha

einä|küin <einä|küini, einä|.küini> heinaküün ▪ einäküini om einämaa pääl heinaküünid on heinamaal; einäküinin om suve ää magade heinaküünis on suvel hea magada

einäline <einälise, einälist> heinaline ▪ einälise ollive einäküinin vihmä iist varjun heinalised olid heinaküünis vihma eest varjul; einälistel tetti õhtas kama ja kuuki heinalistele tehti õhtuks kama ja kooki

einä|maa <einä|maa, einä|maad> , eenä|maa <eenä|maa, eenä|maad> heinamaa ▪ perätu einämaa olliv niitä päratud heinamaad oli [vaja] niita; mede einämaa ollive mõtsa veeren, ein es taha kuiva meie heinamaad olid metsa ääres, hein ei tahtnud kuivada

einä|.maarja|päe <einä|.maarja|päevä, einä|.maarja|.päevä> , einä|maari|päe <einä|maari|päevä, einä|maari|.päevä> heinamaarjapäev, 2. juuli ▪ einämaarjapäeväl ei või niiti nõgla taga aia heinamaarjapäeval ei tohi niiti nõela taha ajada; einämaaripäeväl ei tohi kuhja tetä, sis või pikne selle palame lüvvä heinamaarjapäeval ei tohi kuhja teha, siis võib pikne selle põlema lüüa

einäne <einätse, einäst> heinane, umbrohune ▪ kardulemaa olli väega einäne kartulimaa oli väga heinane; einätse nurme pääl om rasse lina kakku heinasel (umbrohtu kasvanud) põllul on raske lina kitkuda

einästeme <einäste, einäste>
1. heina kasvama, (umb)rohtuma ▪ ärä laske läve edist ärä einäste ära lase ukseesist rohtuda. Vrd einäteme
2. pikaks ja kiduraks kasvama ▪ kuumage om looma ärä einästen kuumaga on taimed välja veninud

einä|tegu <einä|teo, einä|tegu> heinategu ▪ me jätim einäteo poolikul me jätsime heinateo pooleli; einätegu olli suur tüü heinategu oli suur töö

einäteme <einäte, einäde> heina kasvama, (umb)rohtuma ▪ sügüses ollive kikk nurme ärä einäten, vihma tulli nõnda pal´lu sügiseks olid kõik põllud umbrohtunud, vihma sadas nii palju. Vrd einästeme

einä|tuus´t <einä|tuusti, einä|.tuusti> heinatuust, väike kogus heinu ▪ vaate üit´s einätuus´t om maha sadanu vaata, üks heinatuust on maha kukkunud; lehmil ollive einätuusti suhun lehmadel olid heinatuustid suus

.eitlik <.eitligu ~ .eitliku, .eitlikku> muutlik, heitlik, vahelduv ▪ eitlik maa – ku vihmane om, sis vesi kurt pääl, ku kuju om, sis tõmmap koorikse pääle muutlik maa – kui vihmane on, siis vesi seisab peal, kui kuiv on, siis tõmbab kooriku peale; ilma nõnda eitligu, et ei saa akate einä tegeme ilmad on nii heitlikud, et ei saa hakata heina tegema. Vrd .muutlik

.eitme ~ .eitmä <.eitä, eidä>
1. viskama; heitma, paiskama ▪ ta eit´s suure kivi raavist väl´lä ta viskas suure kivi kraavist välja. Vrd .viskame
2. alustama (mingit tegevust) ▪ ta eiten ennäst ärä viina juumise sisse ta heitnud ennast ära viina joomisse (hakanud purjutama). Vrd alusteme || nõuss .eitme nõusse hakkama, nõustuma
3. minema (alla), laskuma; paigutuma ▪ õhtu tulli aiksest sängu eitä õhtul tuli vara voodisse minna; ärä nende parti eitä ära nende seltsi mine; lind eiten ja temä ai linnu puu sissi mesilane heitnud peret ja tema ajas mesilased [uue] mesipuu sisse
4. alanema, langema, settima ▪ leib taht viil apante, ei ole viil maha eiten leib tahab veel hapneda, ei ole veel alla langenud. Vrd .langeme1
5. loobuma, hülgama, kaotama ▪ sii om meele ärä eiten, om joba lollis jäänu see on mõistuse ära kaotanud, on juba lolliks jäänud. Vrd .kaoteme

.eitume <.eitude, .eitu> , .eitüme <.eitüde, .eitü> ehmuma, heituma ▪ mia eitusi ärä ma ehmusin ära; kas sa eitusit kah kas sa ehmusid ka. Vrd ehmateme, .eitime

.elde <.elde, .eldet> helde ▪ esä süä läits sihandse jutu pääle eldes isa süda muutus sellise jutu peale heldeks; kitsi annap kirstust, elde omast suust (vns) kitsi annab kirstust, helde oma suust. Vrd elle

.eldeke interj heldeke ▪ os sa eldeke, mes nüid tetä oh sa heldeke, mis nüüd teha. Vrd .eldene

.eldene heldene (imestusest) ▪ oh sa eldene aig oh sa heldene aeg. Vrd .eldeke

.eldus <.elduse, .eldust> heldus ▪ mede esivanembit avit´ maa eldus meie esivanemaid aitas maa heldus; tõise eldust ei või ärä kasute teise [inimese] heldust ei või ära kasutada

ele2 <ele, elet> , elle <elle, ellet> Hls, el´le <el´le, el´let> Krk
1. hele ▪ rüälilli sinine olli kige elep vär´m rukkilillesinine oli kõige heledam värv; miul om kere ele (knk) mul on kere hele (kõht tühi). Vrd el´le
2. selge (ilmast) ▪ täempe om elle ilm, om äste nätä täna on selge ilm, on kaugele näha. Vrd .sel´ge

eledus <eleduse, eledust> helendus ▪ päevä eledus pais´t mõtsa tagast päeva helendus paistis metsa tagant

elendeme ~ elenteme <elente, elende> helendama ▪ päe akas´ ommugu elendeme päike hakkas hommikul helendama; tähe elentive taevan tähed helendasid taevas

ele|sinine <ele|sinitse, ele|sinist> helesinine ▪ taivan ollive elesinitse pili taevas olid helesinised pilved; Eestin om pal´lu elesinitsit silmi Eestis on palju [inimestel] helesiniseid silmi. Vrd .neiblu|sinine

elest, eleste, elleste heledasti, heledalt ▪ kuu paistap väl´län õige elleste väljas paistab kuu õige heledalt; tule palave elest tuled põlevad heledalt

elgu pl <.elke, .elke> Trv helgud (helisevad ja säravad metallehted), tanukaunistused ▪ elgu viil tetä, omgi tanu valmis helgud veel teha, ongi tanu valmis

elin <eline, elinet> helin ▪ ma tahas kuulda kandle elinet ma tahaks kuulda kandle helinat; kirkukellä elinege tervitedi pulmalisi kirikukella helinaga tervitati pulmalisi. Vrd tilin

eliseme <eliste, elise> helisema, kajama, kõlama ▪ kellä ja kurine elisive ja kõlisive kellad ja kurinad helisesid ja kõlisesid; pillimehe pannive pilli eliseme pillimehed panid pillid kõlama; kirkukellä elisive vastu kirikukellad kajasid vastu. Vrd kõlame, kõliseme

elisteme <eliste, eliste>
1. helistama, helisema panema, helinat tekitama ▪ es eliste kellä kennigi, nüid kõlistets kellä ei helistanud kella keegi, nüüd kõlistatakse kella. Vrd kõlisteme
2. uus helistama telefoniga ▪ mikeperäst sia miule elistit? miks sa minule helistasid?

el´k <elgi, .elki> helk, sära ▪ tal ei joole silmä elki änäp tal silmad ei sära enam. Vt elü2

.elkjä <.elkjä, .elkjät> Hls heledavärviline, helkiv, särav; selge ▪ elkjä nigu laasi muudu helkiv nagu klaasi moodi; mul om leit siandsest elkjäst rõõvast mul on kleit sellisest heledast riidest

.elkjäs <.elkjä, .elkjäst> Trv Hel, .elkjas <.elkja, .elkjast> Hel
1. tugevat valgust kiirgav; kõrvetavalt kuum, tulikuum ▪ eilä olli seande elkjäs päe, et peris nõrgas võt´t eile oli selline kõrvetavalt kuum päev, et päris nõrgaks võttis. Vrd ele3
2. helkjas, helkiv ▪ elkjä, nagu laasi muudu Hls helkjad, nagu klaasi moodi

.el´kme ~ .el´kmä <.elki, elgi> helkima ▪ kuldine sõrmus el´k sõrmen kuldne sõrmus helkis sõrmes; emäl akassive silmänukan pisäre el´kme emal hakkasid silmanurgas pisarad helkima. Vrd .elkäme, .iilgäme, .ilkame

.elkäme <elgäte, .elkä> helkima, särama ▪ mih ni sääl taga sel´lä elkäve? mis need seal selja taga helgivad?; tuli akas´ elkäme tuli hakkas paistma. Vrd .el´kme, .iilgäme, .ilkame

ell <ellä, .ellä>
1. hell, õrnatundeline ▪ ta olli siante ell inime ta oli selline õrn inimene
2. õrn, valutundlik ▪ amba elläs lännu, pel´gäv kül´mä hambad [on] tundlikuks muutunud, kardavad külma. Vrd aar, õrn

ellalt, ellält Krk hellalt ▪ ta võt´s ellält tütrekse rüppe ta võttis hellalt tütrekese sülle; tüdär oolitsep ellalt aige emä iist tütar hoolitseb hellalt haige ema eest. Vt .ellä, elläste

ellateme1 <ellate, ellade> (vähesest) heldelt andma ▪ ta os võinu miul ka elläte küben ta oleks võinud minule ka anda natuke. Vt elläteme1

el´le <el´le, el´let> hele, kõrge (hääl) ▪ ta uik´s el´le äälege ta hüüdis kõrge häälega. Vrd eleve, kile1

elle4 <elle, ellet> helde ▪ arva ammastege inimene, sii om õige elle (vns) hõredate hammastega inimene, see on õige helde

elles <ellesse, ellest> Trv hrv helves ▪ edimese ellesse sadasiv käe pääl esimesed helbed sadasid käe peale; latse püünsive lume ellessit lapse püüdsid lumehelbeid. Vrd ehme, elmes

elleteme <ellete, ellede> helletama, vastu laulma, lauldes hõikama ▪ elle võ elle, tule seiä võ elle, elletive karjalatse üit´stõstel hella või hella, tule siia või hella, helletasid karjalapsed üksteisele. Vrd elläteme2, eluteme, õlleteme

elliteme <ellite, ellide>
1. hellitama ▪ emä es ellite egä es oia meid ema ei hellitanud ega ei hoidnud meid; vanempe ellitive oma poiga liiaste vanemad hellitasid oma poega ülearu. Vrd elläteme1, lilliteme2, tilliteme
2. hellaks muutma ▪ lämme kambrege ei või ennäst ärä ellite sooja toaga ei tohi ennast hellaks muuta

elläste, elläst Krk hellasti, õrnalt ▪ ruut´ võt´t temäst elläste kinni pruut võttis temast õrnalt kinni; emä om miut kik´k sii aig elläst oiden ema on mind kogu aeg hellasti hoidnud. Vrd ellalt, .ellä

elläteme1 <elläte, elläde> Krk hellitama; heldelt andma ▪ näin ellät´s miut vanaema hellitas mind. Vrd elliteme, Vt lilliteme2, tilliteme

elläteme2 <elläte, elläde> Krk
1. helletama, hõigates vastu laulma ▪ ellät´s iki tõist karjast: ella ella helletas ikka teist karjast: ella ella. Vrd elleteme, eluteme, õlleteme
2. piltl saladust välja rääkima ▪ ärä sa ärä elläte, ärä sa lausta kedägi ära sa saladust välja räägi, ära sa lausu midagi

elme <.elme, elmet> , el´me <.el´me, el´met> helmes ▪ ta es kanna elmit kaala ümmer ta ei kandnud helmeid kaelas; ku surnul el´me kaala ei pane, sis eidäp uisk ümmer kaala kui surnule helmeid kaela ei pane, siis heidab uss ümber kaela. Vrd elmes

elmes <.elme, elmest> Hls helves; helmes ▪ raat´el ollive valge elme kül´len traatidel olid valged helbed küljes. Vrd ehme, elme

elmiteme <elmite, elmide> helmestega kaunistama ▪ Tarvastun ollive elmitet tanu Tarvastus olid helmestega kaunistatud tanud

.el´pme ~ .el´pmä <.elpi, elbi> helpima ▪ vedelt körti om rasse lusikuge elpi vedelat körti on raske lusikaga helpida; mul miildip aput piimä üle kannu veere elpi mulle meeldib hapupiima üle kannu ääre helpida. Vrd .elpäme, .õl´pma

.elpäme <elbäte, .elpä> Krk
1. helpima ▪ kik´k elbässive liint süvvä kõik helpisid suppi süüa. Vrd .el´pme, .õl´pma
2. piltl kiiresti käima ▪ sii elbäs´ tõiste ihen see käis kiiresti teiste ees. Vrd lemmeldeme, vilguteme2

eluteme <elute, elude> Hel helletama, hõigates vastu laulma ▪ karjalatse laulsiv, elutive mõtsan karjalapsed laulsid, helletasid metsas. Vrd elleteme, elläteme2, õlleteme

elü1 <elü, elü> , eli <eli, eli>
1. heli, hääl ▪ latsi elü om kosta laste hääled on kosta; esä akas´ madale elüge laulma isa hakkas madala häälega laulma. Vrd ääl
2. lärm, kära ▪ ken väl´län elü tiip kes väljas lärmi teeb. Vrd lar´m, lär´t

elü2 <elü, elü> , eli3 <eli, eli>
1. värvitoon, varjund ▪ kõllaka elüge rõõvas kollaka tooniga rõivas
2. helk, kuma, sära ▪ päävä elü om nätä päikesekuma on näha. Vrd el´k, kuma, õhe

emä|päev <emä|päevä, emä|.päevä> Hel külviaja keskpaik, hea külviaeg ▪ lina emäpäev om katekümne viiendel mail parim linakülvi aeg on kahekümne viiendal mail

enge|laadik <enge|laadiku ~ enge|laadigu, enge|laadikut> Krk piltl tundlik inimene, hellik ▪ oh sa engelaadik küll oh sa hellik küll. Vrd enge|laat´

enge|laat´ <enge|laadi, enge|.laati> Krk piltl hell, nõrk inimene, hellik ▪ kedägi sa_i taha tetä, olet üit´s engelaat´ midagi sa ei taha teha, oled üks hellik. Vrd enge|laadik

enni pl <ennide, ennisit> Krk lastek herned ▪ nän´nä pand enni kiimä memm paneb herned keema. Vt ennik, erne

ennik <ennikse, ennikest> Krk lastek herneke ▪ lait´s süü enniksit laps sööb ernekesi. Vt enni, erne

ereline <erelise, erelist> , erelene <erelese, erelest> herilane (Vespa) ▪ erelise om lõikuskuul eriti ullu herilased on augustis eriti hullud; vapsigu om suurempe ku erelese vapsikud on suuremad kui herilased. Vt .vaabline, vapsik

erne <.erne, ernet> hernes ▪ erne keedeti suurmidege herned keedeti tangudega; sii aaste om suure erne kõdra tänavu on suured hernekaunad. Vrd enni, ennik

.erne|sard <.erne|sarra, .erne|.sarda> hernerõuk ▪ ernesard om valmi tett, ennegu vili pääle pannas hernerõuk on valmis tehtud, enne kui vili peale pannakse; ernesarra seisive nurme pääl hernerõugud seisid põllul. Vt sard

ihles´ <ihlese, ihlest> Hls (väike) siig; muu väike heleda soomusega kala (nt viidikas) ▪ ta tõmmas´ pal´lu ihlesit väl´lä ta tõmbas palju siigu välja. Vrd ihes, siig

.iilgäme <iiläte, .iilgä> Hls hiilgama, helkima; läikima ▪ keväde iilgäve lume lapi eleste päevä kähen kevadel helgivad lumelapid heledalt päikese käes. Vrd .el´kme, .elkäme, .iilame, .ilkame, .kiilame

.ilkame <ilgate, .ilka> Krk helkima, hiilgama ▪ kikk ei oole mitte kuld, mis ilkap (vns) kõik ei ole kuld, mis hiilgab; kaste ilkap ja lumi ilkap kah kaste hiilgab ja lumi ka hiilgab. Vrd .el´kme, .elkäme, .iilame, .iilgäme, .kiilame

illik ~ illike <illikse, illikest>
1. hea, pai, armsake ▪ ole illike iki, ärä saia kurjas ole ikka pai, ära saa kurjaks. Vrd illi, kuku, kulla, pai
2. Karksi (Polli valla) elanike pilkenimetus ▪ Polli illikse tuleve Polli elanikud tulevad

irmut´s <irmutse, irmutset ~ irmutsi, irmutsit>
1. hirmutis, hirmuäratav olend ▪ mia pel´gä pimesen irmutsit mina kardan pimedas hirmutisi. Vrd irmutus, uku
2. peletusvahend (nt lindudele) ▪ varbliste irmutse panti nissu või kanepes varblastepeletised pandi nisu- või kanepipõllule. Vrd peletis || .erne|irmut´s hernehirmutis ▪ erneirmut´s, närudest tetäs seante kuju, käe laiali hernehirmutis, kaltsudest tehakse selline kuju, käed laiali

isukas <isuka, isukat> ablas, hea isuga ▪ seante isukas, süvvä tah´t pal´lu selline hea isuga, tahtis süüa palju. Vrd isulik, isune

isulik <isuliku, isulikku> Krk ablas, hea isuga, isune ▪ ta om piibu pääle isulik tal on isu piipu tõmmata. Vrd isukas, isune

isune <isutse, isust> isune, hea isuga ▪ sii om isune luum, ta süüs mailma puhtes see on hea isuga loom, ta sööks maailma puhtaks. Vrd isukas, isulik

jaani|ein <jaani|einä, jaani|.einä>
1. enne jaanipäeva tehtud hein ▪ ma tõi jaanieinu kah lehmäl ette anda, sõs lehmä akkav äste nüsme ma tõin enne jaanipäeva tehtud heina ka lehmale ette andmiseks, siis lehmad hakkavad hästi lüpsma
2. härghein (Melampyrum) ▪ ku varbavahe om punatses lännü, sis saa jaanieinäge terves tetä kui varbavahed on punaseks läinud, siis saab härgheinaga terveks teha (ravida). Vrd tuli|ein

.jaateme <.jaate, .jaade> jah ütlema; nõustuma, heaks kiitma ▪ mis sa ilmaaigu jaadet, mine ku sa lubasit minnä mis sa ilmaaegu lubad, mine, kui sa lubasid minna. Vrd jahateme

jahateme <jahate, jahade> Krk jaatama; heaks kiitma; nõus olema ▪ muutku jahats pal´t muudkui ütleb ainult jah-jah. Vrd .jaateme

jon´n2 <jonni, .jonni> Hls väike heinahunnik ▪ nevä veeretive einä jonni nad veeretasid heinad väiksesse hunnikusse. Vrd kämu, kän´n, känu

joru <joru, joru>
1. madal hääl, ühetooniline pidev heli ▪ ku üüse autu joruge müüdä lääve, sis seinä värisev puha kui öösel autod mürinaga mööda lähevad, siis seinad värisevad kõik
2. tüütu jutt, loba ▪ sihande joru aap egäüte vihatses selline tüütu loba ajab igaühe vihaseks. Vrd jori
3. vihatuju ▪ inimene saa ende üle valitse, ta lask joru müüdä inimene saab enda üle valitseda, ta laseb vihatuju mööda
4. rida, rivi ▪ müüdä tiid lää vankre joru, mõtsast veets pal´ke kiriku manu mööda teed läheb vankririvi, metsast veetakse kiriku juurde palke. Vrd jada, jodi, rida, rodi

juga2 <jua, juga> kokkuriisutud (heina, vilja vms) vaal ▪ vanast aeti kõlka kokku, tetti juga vanasti aeti kõlkad kokku, tehti kokkuriisutud vaal. Vt vaal

kaar´2 <kaare ~ kaari, .kaari>
1. (heina)kaar, niiduesi ▪ ma kae sedä einäkaari ma vaatan seda heinakaart || .kaari kaarena ▪ vili sat´te kaari maha vili kukkus kaarena maha; kaarin kaares ▪ ein om kaarin mahan hein on kaares maas
2. kaar, kaarjas moodustis ▪ tulli suure kaarege tuli suure kaarega

kaaruteme <kaarute, kaarude> kaarutama, niidetud heina ümber pöörama ▪ täämbä om ää kuju ilm, ein taht kaarute täna on hea kuiv ilm, hein on vaja ümber pöörata

.kaeteme <.kaete, .kaede>
1. kaetama, halva pilguga vaatama, nõiduma ▪ lait´s om ärä kaetet, sii om kogu aig tõbine laps on ära kaetatud, ta on kogu aeg haige. Vrd kaheteme, kahelteme, kahiteme
2. pilku heitma, silmama, ümberringi vaatama ▪ miis kaeten viil tagasi mees vaadanud korra tagasi

.kahke <.kahke, .kahket> Krk tahe, pealispinnalt kuiv (heinast, pesust vm) ▪ maa om joba kainus kahke, võip nurme pääle joba küll minnä maapind on juba küllalt tahe, võib põllu peale juba minna küll. Vrd .kahre, tahe, tahekas

kaim <kaimu, .kaimu> Hls Krk sugulane, hea sõber, kaim ▪ tule, kallis kaimuke, miu ää velleke (rahvalaulust) tule, kallis kaimuke, minu hea vennake. Vrd omane, suguline, .õimlane

kallis <.kalli, kallist>
1. kallis, hinnaline ▪ pehme lina massap kallist ja karre om odevemp pehme lina maksab kallist [hinda] ja kare on odavam
2. oluline, tähtis, väärtuslik ▪ kuju tun´n om kalliss tun´n kuiv tund on kallis tund (heinaajast); tervis ja au om kige kallip tervis ja au on kõige tähtsamad
3. armas; hea, lahke, tore ▪ temä om iki kallis ja jumalekartlik inimene tema on ikka lahke ja jumalakartlik inimene
4. õnnis, püha, pühalik ▪ egä pühäbä üüse, kallil üül igal pühapäevaööl, pühal ööl

kama|mul´k <kama|mulgi, kama|.mulki> kamamulk, Helme kandi mulgi pilkenimi ▪ Elmen elliv kamamulgi, Vil´ländin ubamulgi Helmes elasid kamamulgid, Viljandis ubamulgid. Vt mul´k2

kan´ts2 <kantsi, .kantsi> , kan´ds <kandsi, .kandsi>
1. (heina)virn, kuhi, vall ▪ agane kan´ts olli tasane ku kirvege raiut aganakuhi oli sirge kui kirvega raiutud. Vrd kuhelik, kuhi
2. küngas, kõrgendik ▪ siin kan´tse müüdä kõnnive, mägesit müüdä siin künkaid mööda kõnnivad, mägesid mööda. Vrd köndäs, köngäs, rõun
3. kindlus; (kaitse)müür ▪ kirigu kantsi akkav ka lagunem kiriku müürid hakkavad ka lagunema. Vrd .kindlus2, müür´1

.keisre|sinine <.keisre|sinitse, .keisre|sinist> helesinine (värvus) ▪ keisresinine om keisrel linte pääl keisrisinine on keisril lintide peal; keisresinine om tümemp ku sel´ge taevas keisrisinine on tumedam kui selge taevas

kenäk ~ kenäke <kenäkse, kenäkest>
1. hea, korralik, tubli ▪ täo om ein õige kenäke tänavu on hein õige korralik. Vrd kõrralik, ää
2. piltl lollike, rumaluke; pentsik ▪ üleaidne om meil vähä kenäke üleaedne on meil natuke rumaluke. Vrd ajok, kensak, kepsik, .kergek, pentsik

kile1 <kile, kilet ~ killet> kile, hele (hääl) ▪ pernaine rüük´ kile äälege perenaine karjus heleda häälega. Vrd eleve, el´le