[MUL] Mulgi sõnaraamat

pind2 <pinnu, .pindu>
1. pind, väike terav puutükk ▪ olli kõrra saanu Äärdu Marete käest uudist leibä ja sii ollu nõnda kipe, et pind olli keele sel´län oli korra saanud Äärdu Mareti käest uudseleiba ja see olnud nii kibe, et pind oli keele seljas (pind jäi keelde). Vrd kist
2. oga, okas ▪ siilu pinnuge sorgi ammast, sõs ei valute änäp siiliokkaga torgi hammast, siis ei valuta enam. Vrd okas, piik, uhak1
3. palgist lõigatud servalaud, pind ▪ kuur´ olli tett pindest kuur oli tehtud pindudest. Vrd laud