30.09.1997
Vastavalt Vabariigi Valitsuse 29.10.1996 määrusele nr 263 esitasid maavanemad kohalike omavalitsuste asustusjaotuse muutmise materjalid koos omapoolse arvamusega Siseministeeriumile 1.maiks 1997. Ligemale pooled (49,3%) valdadest taotlesid muudatusi senises ametlikus asustusjaotuses ja umbes pooled (50,7%) mitte.
Nende materjalide läbitöötamiseks asus tööle kohanimenõukogu
asustusnimede töörühm, kes pidas 6 töökoosolekut valdade esitatud taotluste kohta
seisukoha võtmiseks. Arutusel olid:
2. septembril 1997 — Järvamaa, Läänemaa ja Saaremaa;
8. septembril 1997 — Harjumaa, Hiiumaa ja Raplamaa;
16. septembril 1997 — Ida-Virumaa, Jõgevamaa ja Lääne-Virumaa;
23. septembril 1997 — Pärnumaa, Tartumaa, Valgamaa ja Viljandimaa;
29. septembril 1997 — Põlvamaa ja Võrumaa;
30. septembril 1997 — protokollid ja lõppnimistu.
Töörühm (Veljo Ranniku - juht, Lui Hubel, Jüri Jagomägi, Peeter Päll, Elvi Sepp; konsultantidena Marja Kallasmaa, Valdek Pall, Mauno Reisner jt) vaatas nii nimede vastavust kohanimeseaduse põhimõtetele kui ka nimede ajaloolist põhjendatust. Samuti vaadati lahkmejoonte otstarbekust - sobivust kinnistute ja katastriüksuste ning looduslike piiridega.
Töörühm seadis eesmärgiks esitada uue asustusjaotuse kavand oktoobri alguseks, saata see maavalitsuste kaudu valdadele ülevaatamiseks koos omapoolsete paranduste, soovituste ja märkustega. Valdade vastused antakse kohanimenõukogule, kes edastab Vabariigi Valitsusele alevite, alevike ja külade ametliku nimistu eelnõu. Vabariigi Valitsus peaks nimistu kinnitama aasta lõpus, et see saaks jõustuda alates 1. jaanuarist 1998.
Valdadele ja kohanimenõukogule esitatakse seisukohavõtuks ettepanekud järgmise skeemi kohaselt:
a) keelelised parandused võetakse lõppnimistu koostamisel täielikult arvesse, kuid vallaomavalitsusele jääb kooskõlastamise käigus võimalus anda selgitusi, esitada proteste jne;
b) soovitused esitatakse vallaomavalitsustele uuesti seisukohavõtuks ning nõustumise korral viiakse sisse lõppnimistusse;
c) märkused viitavad ebaselgetele kohtadele valdade esitatud materjalis vms.
Mõned töörühma ettepanekutest on pakilised, mille kohta valdadel tuleks seisukoht võtta veel enne uue ametliku nimistu kehtestamist. Tekstis on kõikjal sellised kohad alla joonitud.
Töörühma ettepanekute lahutamatu osa on alevite, alevike ja külade ametliku nimistu kavand maakondade ja valdade kaupa.
Keeleliste paranduste aluseks on kohanimeseaduse § 15 lg 3: kohanime kirjapilt peab vastama eesti õigekirjareeglitele, aga võib kajastada kohapealset (murdepärast) häälduskuju.
Kohanimede kokku- ja lahkukirjutamise alused on antud Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsuses, mis on avaldatud Keeles ja Kirjanduses nr 1, 1997 (lk 41-42). Asulanimedes puudutab see eelkõige liigisõna küla kokku- või lahkukirjutust nimetuuma suhtes. Vastavalt reeglitele kirjutatakse küla lahku, kui:
a) nime tuum on samas tähenduses kasutatav ilma liigisõnata; see ilmneb selgeimini
kohakäände kasutamisel juhul, kui on võimalik käänata üksnes nime
tuuma:
Oru (küla) : Orule; Kopli (küla) : Kopli e
Koplisse; Koogu (küla) : Kooku e Koogusse;
b) (märksa harvemini) tegemist on selge sekundaarnimega, s.o mõnest muust kohanimest saadud nimega, nt Karujärve küla (nimi järve järgi).
Juhtudel kui kohanime tuuma üksi kohakäänetes kunagi ei kasutata, tuleb
küla nimetuumaga kokku kirjutada, nt
Metsaküla : Metsakülla e -külasse;
Mäeküla : Mäekülla e -külasse;
Mõisaküla : Mõisakülla e -külasse.
Märkus. Edaspidi tuleb ametlikes nimeloendites ära jätta liigisõna topeldus. S.t kui küla nimi lõpeb -küla'ga, siis ei ole tarvis seda korrata eraldi sõnas: Metsaküla, Mereküla, Liivaküla (mitte "Metsaküla küla" jms). Kui liigisõna on erinev, siis tuleb teda muidugi kasutada: Mõisaküla linn, Kitseküla linnajagu jms.
Üle Eesti tuleb Metsa-, Mõisa- ja Mäekülad kirjutada ühtmoodi, niisamuti suur hulk Jõe-, Lahe-, Liiva- ja Rannakülasid (siin on võimalikud erandid). Muude nimede puhul tuleks lähtuda kohalikust tarvitusest.
Kohanimede kirjapildi fikseerimisel tuleb arvestada Eesti kohanimede normimise algusaegadest kehtinud põhimõtet, et kohanimesid tuleb kirjutada eelkõige nii, nagu kohalikud elanikud neid ise hääldavad. Eri põhjustel on ametlikesse nimestikesse varem sattunud vanas kirjaviisis või võõrapäraseid nimekujusid või ka moonutusi, mida peale väheste erandite ei või lugeda piisavalt juurdunuteks.
Töörühm teeb valdade esitatud nimekujudesse mitmel juhul parandusi, mille eesmärgiks nimele kohaliku häälduskuju andmine. Seejuures on toetutud varasematele kirjalikele allikatele ja rahvapäraste kohanimede kogule Eesti Keele Instituudi kohanimekartoteegis. Nimede normimisel püütakse säilitada ka nt maa-alalist vm ühtlust, et sama algupäraga nimedes järgitaks ühesuguseid põhimõtteid.
Sagedasimad ühtlustamist nõudvad küsimused on järgmised.
1. Algselt pea/pää-lõpulistes kohanimedes on välja kujunenud üsna selgelt eristatavad maa-alalised iseärasused. Nii on Lõuna-Eestis need kohanimed fikseeritud valdavalt pää-lõpulistena (Järvepää, Lutepää, Sillapää), Põhja-Eesti rannikualadel pea-lõpulistena (Pihlaspea, Pärispea, Kasispea, Vainupea). Saarte murde alal (Hiiumaa, Saaremaa) on need nimed kohalikus häälduses laia e-ga (e ja ä vahepealse häälikuga) ning varasemast kirevast nimetarvitusest (-pe, -pea, -pä, -päe, -pää) on nüüdseks üldistunud foneetiliselt lähim vaste -pe (-be), nt Mägipe, Valipe, Paope, Kaunispe, Luulupe. Kuigi nüüd on mõned vallad soovinud taastada varasemates allikates esinenud vorme (Mänspäe, Mäepää), ei tule seda pidada otstarbekaks, sest nõnda ähmastub selle nimistu ühtne algupära. See on seda vähem õige, et teised saarte vallad ei ole analoogilisi muudatusi vajalikuks pidanud.
Kesk-Eestis on mitmel juhul need nimed edasi lühenenud, jättes tavatarvitusse -ba/-pa lõpu. Seda on otstarbekas ka normitud kirjakujudes soovitada (nt Karuba ja Vastaba Koonga vallas, mitte Karupa ega Vastupea ~ Vastupää ~Vastupä)
2. maa/ma-lõpulistes kohanimedes on varasematel aegadel ja kohati praegugi ebaühtlust ja ebakindlust. Üks varaseimaid keelereegleid selle rühma puhul on, et lühemat ma-lõppu kasutatagu tingimata juhul, kui
Reegel kajastab nimede tegelikku foneetilist hääldust. Niisamuti juhul, kui ma(a)-lõpuline nimi pärineb tegelikult mäe-lõpulisest nimest (seda võivad näidata vanemad allikad), on õige kasutada pigem lühemat ma-lõppu kui vahest mingi valetõlgenduse tõttu tekkinud maa-lõppu.
Töörühm ei sea üldjuhul kahtluse alla valdade taotlusi asustusüksuste arvu ega lahkmejoonte kohta. Siiski on püütud jälgida, et lahkmejoontega eraldataks külad nende ajaloolisel asukohal; samuti et tähtsad objektid, näiteks kirikud ja mõisasüdamed, satuksid võimaluse korral omanimelisse asutusüksusesse. Ka tuleb saavutada, et lahkmejooned kulgeksid loomulikke piire pidi ning et kogu valla maa-ala (kaasa arvatud saared) oleks ühemõtteliselt jagatud asustusüksusteks.
Et mitmed vallad ei ole varasemasse ametlikku nimekirja teinud ühtegi parandust või on need üksnes kosmeetilist laadi, teeb töörühm nendele valdadele ettepaneku ajalooliste külanimede taastamist siiski kaaluda. Külanimede taastamine ja säilitamine on osa meie kultuuripärandi kaitsest.
Taastada tuleks tingimata kõik põlised ja rahva seas tänini kasutusel olevad külanimed, mis lähevad lahku praegustest ametlikest nimedest. Lähtekohaks võib võtta 1939. a kehtinud külade jaotuse, mis on otstarbekas ka maade tagastamist ja maareformi silmas pidades. See võimaldab konkreetsemalt määrata ja piiritleda maaomandit, eriti järgmises etapis, kui võib toimuda kinnistute tükeldamine, kruntimine jms, mis näiteks puhkepiirkondades hakkab muutma senist asustusjaotust. Samas tuleb arvestada, et 1939. a jaotus ei pruukinud samuti alati kokku langeda rahva teadvuses kujunenud jaotusega.
Vanade külade taastamise kõrval tuleks rõhutada vajadust eristada uusasulaid, nagu tööstussõlmed, kaevandused ja muud tootmisüksused, puhkeasulad, suvila- ja aiandusühistute rühmad jne. Ka nendele võib leida sobivaid nimesid.
Lisad:
arvamused ja ettepanekud valdade poolt esitatud asustusjaotuse muutmise taotluste kohta: