Portugali keelest Carolina Pihelgas

TEE PEAL

Tee peal oli üks kivi
üks kivi oli tee peal
jah üks kivi
oli tee peal oli kivi

Ei unusta ma seda kunagi
mu väsinud võrkkestad mäletavad
eluaeg, keset teed
oli üks kivi
üks kivi oli keset teed
keset teed oli üks kivi

Meil aiaäärne tänavas...
üks kivi keset teed.
Üks kivi meie tänavas,
kui armas oli see!

Ja kasteheinas põlvini
ta ümber jooksime!
Ei meelest läe mul iialgi
see kivi kaunike!

Kui kivi peale tahtsin ma
siis rõõmsalt ronida,
taat võttis mu käekõrvale,
tõi tuppa magama.

Ja kuigi lubas mulle taat,
küll aeg saab tulema,
ei teist nii armast kivi ma
eal saanud nägema!

Kõnnin mööda teed.
Siin on üks kivi,
üks kivi keset teed –
ma ei saa sellest kunagi üle!
See on kivide kivi.
Oi, milline hiiglaslik sammal.
Ja üks kraater, üks
rõskest tulest roos!

Terve elu tahaksin veeta
seda teed pidi kõndides,
aina lähemale selle
kummalise kivi
tumedale valgusele.
Ja kui lõpuks puudutan
seda lõõmavat kaljut,
jõuab minuni kogu õrnus,
nauding ja janu
ja kivipragude vahelt
tärkab üks õis.

Drummond de Andrade