Portugali keelest Hasso Krull

KESET TEED

Keset teed oli kivi
kivi keset teed
kivi
keset teed oli kivi.

Ma ei unusta iial seda lugu
oma puruväsinud võrkkestade elus.
Ma ei unusta iial et keset teed oli
kivi
kivi keset teed
keset teed oli kivi.

üks kivi oli otse tee peal ees
nel mezzo del cammin, kui nii võib öelda
võib-olla kukkus autokastist maha
üks kivi
otse tee peal ees

ma pole seda suutnud unustada
kui sulen silmad, järelpilti näen
di nostra vita
kui palju kive veel võiks tee peal olla
ei tea, kuid mäletan
üks kivi
üks kivi oli otse tee peal ees

UMA PEDRA AMOROSA (POEES)

Üts kiviken sääl tee peal makas,
üts kiviken,
nägi kivikest teekäija poisiken,
üts poisiken.

Siis poisil kivist nii halle nakas,
oi poisiken!
Nii tasa kivi sääl tee peal makas,
oi kiviken.

Siis istse tee veerde õkva maaha
too poisiken!
ja üksi tolmu seen ikma nakas,
mu kiviken.

Neid õdakul tee veeren istman nähti.
Kiviken, poisiken.
Kuid ildämp õnnõ veel taivan tähti.
Poisiken. Kiviken.

kui kivid olid veel pehmed
jäi üks ette mu teele
see pilt võttis silmad veele
kivid pehmed kui sule-ehmed

ma iial ei unusta seda
kui kivi jäi teele ette
jalg uppus kivvi kui vette
kuigi vaevu puutusin teda

VANAPAGAN MÄLETAB

Kui maailm oli veel noor, käisime tihti
Vanaisaga saunas. Vihtlesime kõvasti,
teinekord poole ööni, mina jutustasin talle
lugusid ja tema ikka kuulas, ei öelnud
sõnakestki. Vahel mõtlesin: küll on ikka
tümikas, tööd teha mõistab, aga nupp
tal ei noki ja naljast aru ei saa kunagi.

Ükskord rääkisin talle: täna
nägin ma tee peal ühte kivi, kas sina,
vanamees, oled üldse oma ihusilmaga
kivi näinud? Kas sa tead, mis see on?
Vana ei vastanud, nohises ainult. Aga
silmanurgast ma nägin, et see jutt
läks talle südamesse. Muidugi, sellal

polnud mingeid kive olemaski, keegi
ei olnud veel kordagi ühtegi kivi
näinud, ma ise mõtlesin selle välja
ja rohkem asjast juttu ei teinud.
Vihtlesime ja heitsime magama. Hommikul
tulen aga teele ja mida ma näen: keset
teed on üks kivi, suur nagu leivalabidas,

otse keset teed üks kivi! Tonksasin teda
varbaga, kivi veeres võpsikusse, aga
minule jäi see pilt nii teravalt meelde
nagu unenägu silma võrkkestale jääb.
Vanaisa polnudki täiesti tuhm! Tal
oli mälu, mu kivijutt hakkas talle hinge,
ehk proovis ta omamoodi naljagi teha.

Ma tean, et te ütlete nüüd: sinul
ei ole ju vanaisa, ja see on muidugi tõsi.
Aga Vanaisaks teda siis hüüti. Muide,
see esimene kivi, see on seal põllu veeres
ikka veel alles, võite ise vaatama minna.
Kui muidu ei usu, uurige päris lähedalt:
minu varbajälg on kivi peal selgesti näha.