Autoriõigus: Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross
|
EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007 |
|
SISSEJUHATUS ORTOGRAAFIA MORFOLOOGIA
SÜNTAKS LEKSIKOLOOGIA | MORFOLOOGIASÕNALIIGIDHüüdsõnadHüüdsõnad on iseseisva leksikaaltähenduseta muutumatud sõnad, mis väljendavad tundeid (nt tohoh, oi, ai, uih), annavad edasi tahteimpulsse (nt kõtt, äss, kuss), on suhtluses kontakti sõlmimise ja hoidmise vahendid (nt halloo, ja-jah) või jäljendavad heli (nt kill-koll, plärts). Hüüdsõnad toimivad tavaliselt omaette lausena või lause süntaktiliselt sõltumatu osana (hüüundina). Ainult üksikutel hüüdsõnadel on grammatilise seostumise võime: hüüdsõnad oi, oh, oo, ennäe, ena jms võivad alistada osastavas või nimetavas käändes nimisõnafraasi, nt Oh õnnetust! Oo, noorus, noorus!; onomatopoeetilised hüüdsõnad kui kõige ebatüüpilisemad võivad alistuda verbile, talitledes viisimäärusena, nt Prõmm ja prõmm tagus keegi rusikaga uksele. Suur mädanenud õun kukkus potsti Jüri kõrvale maha. Oma süntaktilise seostumatuse juures on hüüdsõnad siiski võimelised andma tuletisi, nt ahaa > ahaatama, nõõ > nõõtama, plärts > plärtsti. Päritolult on osa hüüdsõnu algupärased, nt ahaa, ehee, oi, oo, aih, uih, noh, uu, teised aga tekkinud täistähenduslike sõnade ja sõnaühendite vormi ja/või sisu muutumise teel, nt tere, aitäh, aitüma ~ aituma (< aita jumal), ennäe, ennäh, ena, etskae (< et sa kae), pagan jne. Osa hüüdsõnu on laenulised, nt padavai, pastoi, proosit, marss, halloo, kuss, stopp, vot, soo. Tähenduse järgi on võimalik eristada hüüdsõnade seas nelja suuremat rühma.
|