EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

Vormidevahelised analoogiaseosed

Analoogiaseosed käändsõna paradigmas

Käändsõna põhivormideks on ainsuse nimetav, ainsuse omastav, ainsuse osastav, lühike ainsuse sisseütlev, mitmuse omastav ja mit­muse osastav. Nendest on ainsuse nimetav, ainsuse osastav ja lühike sisse­ütlev indi­viduaalsed vormid, mille analoogial teisi vorme moo­dustada ei saa. Ainsuse omastava, mitmuse omastava ja mitmuse osas­ta­va analoogial moodustatakse paradigma ülejäänud vormid. (Vt M 20.)

Ainsuse omastav on aluseks kõigile ainsuse käänetele alates sse-sisse­ütlevast ning mitmuse nimetavale: `jalg : jala → jala/sse, jala/s, jala/st, jala/le, jala/l, jala/lt, jala/ks, jala/ni, jala/na, jala/ta, jala/d; saabas : `saapa → `saapa/sse, `saapa/s, `saapa/st, `saapa/le, `saapa/l, `saapa/lt, `saapa/ks, `saapa/ni, `saapa/na, `saapa/ta, `saapa/ga, `saapa/d.

Mitmuse omastav on aluseks kõigile de-mitmuse vormidele (v.a mit­­muse nimetav): `jalg : `jalga/de → `jalga/desse, `jalga/des, `jalga/dest, `jalga/dele, `jalga/del, `jalga/delt, `jalga/deks, `jalga/deni, `jalga/dena, `jalga/deta, `jalga/dega; saabas : saabas/te → saa­bas/tes­se, saabas/tes, saabas/test, saabas/tele, saabas/tel, saabas/telt, saabas/teks, saabas/te­ni, saabas/tena, saabas/teta, saabas/tega.

Mitmuse osastav on aluseks kõigile vokaalmitmuse vormidele. Kui mitmuse osastavas on ainuvõimalikuks formatiiviks sid, siis sõnal vokaal­mitmus puudub, nt auto : auto/sid. Kui mitmuse osastavas on formatiiviks id, siis moodustatakse selle analoogial vokaalmitmuse vormid (hrl kuni saava käändeni): saabas : `saapa/id → `saapa/isse, `saapa/is, `saapa/ist, `saapa/ile, `saapa/il, `saapa/ilt, `saapa/iks.

Kui mitmuse osastavas on formatiiviks mitmusetüvi, on olukord kee­rulisem. Paljudel sõnadel on mitmusetüveline osastav kääne tege­likus keelekasutuses ainuke vokaalmitmuslik vorm ning ülejäänud mit­muse käändevormides kasutatakse de-mitmust, nt `siil : `siile, aga ainult `siili/des­se, `siili/des, `siili/dest jne (vt M 70). Üksikutes sõnatüüpides on mit­muse osastava analoogial moodustatav tüvemitmus siiski täiesti tavaline ka kõigis analoogiavormides. Kui sõna on astme­vahel­duseta, moodustatakse analoogiavormid mitmuse osastava käände järgi lihtsalt käändetunnuse lisamise teel: inimene : inimesi → inimesisse, inimesis, inimesist, inimesile, inimesiks. Kui sõna on astmevahelduslik, tuleb analoogiavormide moodustamiseks tavaliselt asendada tugev aste nõrgaga: õnne`lik : õnne`likke → õnnelikesse, õnnelikes, õnnelikest, õnnelikele, õnnelikel, õnnelikelt, õnnelikeks, õnnelikeni, õnnelikena, õnneliketa, õnnelikega. uus–küüs- ja käsi-tüüpi sõnades jääb aste samaks, kuid uus–küüs-tüübis on analoogiavormid välteteisenduslikud: `pars : `parsi → parsile (ronima), `küüs : `küüsi → küüsist (pääsema), käsi : käsi → käsil (olema).

Ains nim → individuaalne

Ains os → individuaalne

Lüh sisse → individuaalne

Ains om → ainsuse käänded alates sse-sisseütlevast ja mitmuse nimetav

Mitm om → de-mitmuse vormid alates sisseütlevast

Mitm os → vokaalmitmuse vormid (võib esineda teisendusi)

Loetletud põhivormide ja analoogiareeglite abil ei ole kirjeldatav reeglipäratute asesõnade vormistik (vt M 159).

Vormidevahelised analoogiaseosed

Analoogiaseosed pöördsõna paradigmas

Pöördsõna põhivormid on ma-tegevusnimi, da-tegevusnimi, kindla kõneviisi oleviku ainsuse 3. pööre ja kindla kõneviisi umbisikulise tegu­moe olevik. Pöördsõna põhivormide hulgas ei ole individuaalseid vorme. Kõik neli vormi on aluseks mingitele teistele lihtvormidele (vt M 20).

ma-tegevusnime alusel moodustatakse tema käändevormid, isi­kulise tegumoe kindla kõneviisi lihtminevik, kaudse kõneviisi olevik ja isi­ku­lise tegumoe oleviku kesksõna: `kinki/ma → `kinki/mas, `kin­ki/mast, `kinki/maks, `kinki/mata, `kinki/sin, `kinki/sid, `kinki/s, `kin­ki/sime, `kinki/site, `kinki/sid, `kinki/vat, `kinki/v; `vestle/ma → `vest­le/mas, `vestle/mast, `vestle/maks, `vestle/mata, `vestle/sin, `vestle/sid, `vestle/s, `vestle/sime, `vestle/site, `vestle/sid, `vestle/vat, `vestle/v.

da-tegevusnime järgi moodustatakse des-vorm, käskiva kõneviisi ainsuse 3. pööre ja mitmus, möönva kõneviisi olevik, isikulise tegumoe mineviku kesksõna ja tingiva ning kaudse kõneviisi minevik: `kinki/da → `kinki/des, `kinki/gem, `kinki/ge, `kinki/gu, `kinki/nud, `kinki/nuksin, `kinki/nuksid, `kinki/nuks, `kinki/nuksime, `kinki/nuksite, `kinki/nuksid, `kinki/nuvat; ves­tel/da → vestel/des, vestel/gem, vestel/ge, vestel/gu, vestel/nud, vestel/nuksin, vestel/nuksid, vestel/nuks, vestel/nuksime, vestel/nuksite, vestel/nuksid, vestel/nuvat.

Kindla kõneviisi oleviku ainsuse 3. pöörde järgi moodustatakse tei­sed sama allparadigma pöörded, käskiva kõneviisi ainsuse 2. pööre ja tingiva kõne­viisi olevik: kingi/b → kingi/n, kingi/d, kingi/me, kingi/te, kingi/vad, kingi, kingi/ksin, kingi/ksid, kingi/ks, kingi/ksime, kingi/ksite, kingi/ksid; `vestle/b → `vestle/n, `vestle/d, `vestle/me, `vestle/te, `vest­le/vad, `vestle, `vest­le/ksin, `vestle/ksid, `vestle/ks, `vestle/ksime, `vest­le/ksi­te, `vestle/ksid.

Kindla kõneviisi umbisikulise tegumoe oleviku järgi moodustatakse kõik ülejäänud umbisikulise tegumoe vormid: kingi/takse → kingi/ti, kingi/taks, kingi/tavat, kingi/tagu, kingi/tama, kingi/tav, kin­gi/tud; vestel/dakse → vestel/di, vestel/daks, vestel/davat, vestel/dagu, ves­tel/dama, vestel/dav, vestel/dud.

Loetletud põhivormid (ja analoogiareeglid) ei ole piisavad kirjelda-maks 27 pöördsõna vormistikku. Nendeks ebaregulaarseteks sõnadeks on: laskma, pidama, pesema, kusema, tegema, nägema, tulema, panema, sure­ma, olema, minema ja 16 välteteisenduslike vormidega ühesilbilist vo­kaal­lõpulist sõna (I pöördkonna võima-, saama-, käima-, jooma-tüüp).