EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

MORFOLOOGIA

SÕNALIIGID

Sõnu on võimalik liigitada mitut moodi. Keelesüsteemi eri tasanditel (vt SJ 10, 11) osutuvad oluliseks sõna erinevad omadused.

Vormiõpetuses on oluline see, missuguseid vorme saab sõnast moo­dustada. Näiteks sõnadest mets ja hunt saab moodustada seesütleva käände vormi metsas või mitmusevormi hundid; sõnast hulkuma kään­de­vorme moodustada ei saa, küll aga saab sellest sõnast moo­dus­ta­da aega ja pööret väljendava vormi hulkus; sõnast kuri saab moodustada käändevorme (kuri : kurja : `kurja : kurjasse jne) ja lisaks sellele ka võrdlusvorme (kuri : kurjem : kõige kurjem); sõnast eile ei saa aga üldse mingeid vorme moodustada.

Lauseõpetuse seisukohalt on kõige tähtsam see, missuguse lause­liikmena saab sõna lauses kasutada. Näiteks lauses Metsas hulkus kuri hunt esineb sõna hunt alusena, sõna hulkuma öeldisena, sõna kuri on täiendiks ja sõna metsas määruseks.

Leksikoloogias liigitatakse sõnu esmajoones tähenduse järgi. Näiteks sõnal mets on kõige üldisemas mõttes asja tähendus, sõnal kuri oma­duse tähendus, sõnal hulkuma aga tegevuse tähendus.

Keelesüsteemi eri tasandite vahel valitseb teatud kooskõla. Enamasti on nii, et näiteks sõnad, mis kannavad asja tähendust, saavad lauses esineda alusena ja ühtlasi on neist võimalik moodustada ka käände­vorme; sõnad, mis kannavad (asja) omaduse tähendust, saavad lauses esineda täiendina ja ühtlasi on neist võimalik moodustada käändevorme ja võrdlusvorme jne. See kooskõla võimaldab sõnu jagada niimoodi, et üks ja sama jaotus osutub oluliseks keelesüsteemi eri tasanditel. Niisuguse jaotamise tulemusel saadavaid sõnarühmi nimetatakse sõnaliikideks.

Sõnaliigi moodustavad niisiis sõnad, mida iseloomustavad järg­mised ühistunnused:

1. Ühe sõnaliigi sõnad saavad seonduda ühesuguste morfoloogiliste kategooriatega (vt M 45), st neist saab moodustada ühesuguse gram­matilise tähendusega sõnavorme.

2. Ühe sõnaliigi sõnad saavad esineda lauses ühesugustes sün­tak­tilistes funktsioonides. Selle järgi, kuidas sõnu lauses kasutada saab, jagunevad nad kõigepealt kahte suurde rühma: iseseisvad sõnad ja abisõnad. Iseseisvad sõnad on sõnad, mis saavad kas a) esineda mingi lauseliikmena – öeldise, aluse, sihitise, öeldistäite, määruse või täiendina – või b) toimida lause süntaktiliselt sõltumatu osana või iseseisva lausena. Eespool toodud lauses Metsas hulkus kuri hunt on kõik sõnad lauseliikmed, seega iseseisvad. Iseseisvad on ka hüüdsõnad, nt Ai! Oh, kui hirmus! Abisõnad ei saa esineda ei lauseliikmena ega ka sõltumatu lauseosana. Nad kannavad tähendusi, mida keel üldiselt väljendab tunnuste või liidete abil, või seovad omavahel lause moodustajaid või tekstiosi. Nt lauses Jüri ja Mari sõitsid linna ühendab ja omavahel kahte alust, lauses Ka tema arvab nii aga seob sõna ka lauset eelneva kontekstiga.

3. Ühe sõnaliigi sõnadel on tavaliselt ka ühelaadne tähendus. Tä­henduse järgi jagunevad sõnad samuti esmalt kahte suurde rühma: täistähenduslikud sõnad ja mittetäistähenduslikud sõnad. Täistähenduslikud on sõnad, mis kannavad endas selget tähendust ega vaja selle väljendamiseks konteksti abi. Nt sõnad mets, hulkuma, kuri, hunt on kõik täistähenduslikud. Mitte­täistähenduslikud sõnad on suhteliselt abstraktse ehk „tühja” tähendusega. Iseseisev mittetäistähenduslik sõna võib kontekstis saada konkreetse tähenduse. Nt lauses Mari võttis õuna ja andis selle Jürile viitab sõna see õunale ning saab seeläbi konkreetse tähenduse. Mittetäistähenduslik sõna, mis on ühtlasi abisõna, muudab mõne täistähendusliku sõna või suurema süntaktilise üksuse tähendust või seob omavahel sõnu või suuremaid üksusi. Nt sõna sisse muudab sõna elama tähendust: sisse elama. Kõik abisõnad ongi mittetäistähenduslikud.

Ühte sõnaliiki kuuluvatel täistähenduslikel sõnadel on tavaliselt ka ühesugune üldisem tähendus ehk kategoriaalne tähendus. Sõnaliigi üldine tähendus võib olla asja, omaduse või tegevuse tähendus.

Eesti keeles on 12 sõnaliiki:

Nimi-, omadus- ja arvsõnad kui iseseisvad täistähenduslikud sõnad, mis seonduvad morfoloogilise käände- ja arvukategooriaga, moodusta­vad omaette suurema rühma, noomenite klassi. Noomenite mitte­täis­tähenduslikuks vasteks on pronoomenid, mis on nii abstraktse ja tühja tähendusega, et neid pole sageli võimalik jagada pro­subs­tan­tiivideks, proadjektiivideks ja pronumeraalideks. Eesti keeles puudub noomenite klassile omakeelne nimetus.

Kõiki muutumatuid sõnu (määrsõnu, asemäärsõnu, abimäärsõnu, kaassõnu, rõhumäärsõnu, sidesõnu ja hüüdsõnu) nimetati varem partikliteks. Tänapäeval kasutatakse seda terminit kitsamas tähenduses, märkimaks ainult muutumatuid mittetäistähenduslikke sõnu (abimäärsõnu, kaassõnu, rõhumäärsõnu, sidesõnu ja hüüdsõnu), suulise kõne kirjeldamisel vahel ka ainult hüüdsõnu ja rõhumäärsõnu.

Mõningates käsitlustes vaadeldakse määrsõnu ühe sõnaliigina, erista­mata iseseisvaid määrsõnu, asemäärsõnu, abimäärsõnu ja rõhu­määrsõnu. Nii on toimitud ka siinse raamatu ortograafiaosas.

Vastavused keelesüsteemi eri tasandite vahel ei ole absoluutsed. Leidub sõnu, mis ühe tasandi tunnuste alusel sobivad kokku üht laadi sõnadega, teise tasandi tunnuste alusel teist laadi sõnadega. Näiteks sõna roostekarva esineb lauses täiendi funktsioonis nagu sõna kuri: rooste­karva koer, kuri hunt. Mõlemad sõnad kannavad omaduse tähen­dust. Aga morfoloogia tasandil ilmneb lahknevus. Sõna kuri käändub ja kompareerub: kuri : kurja : `kurja : kurjasse jne, kuri : kurjem : kõige kurjem. Sõna roostekarva on aga muutumatu sõna, kuuludes morfoloo­gilises mõttes kokku näiteks sõnadega ja, eile, noh, mis lauses täiendi funktsioonis esineda ei saa ega kanna ka omaduse tähendust.

Sõnaliigid ei olegi üksteisest rangelt lahus seisvad kastid, vaid haju­sate piiridega rühmad. Igal sõnaliigil on oma iseloomulik tuumik, st sõnad, millel on kõik selle sõnaliigi tunnused. Aga sõnaliigis võib olla ka perifeerseid allrühmi, millel on ainult osa selle sõnaliigi tunnustest. Millegi puudumist või nappust tähistab terminiosis vaeg-. Nt sõna roostekarva on sõnaliigi seisukohalt vaeg­omadussõna ja võrdekategooria seisukohalt vaegvõrdeline sõna: süntaktiliselt ja tähenduslikult sarnaneb ta omadus­sõnadega, aga ­morfoloogiliselt erineb tüüpilistest omadussõna­dest, kuivõrd tal ei ole ei käände- ega võrdlusvorme.

Mõni sõna võib olla sedavõrd ambivalentsete tunnustega, et teda polegi võimalik selgesti ühte või teise sõnaliiki paigutada. Eriti markantse sõnaliikide vahelise rühma moodustavad need vaegoma­dus­sõnad, mis võivad käituda ka määrsõnana (vt M 5a). Nt sõna ise­moodi väljendab omadust ja esineb täiendina nagu sõnad kuri ja rooste­karva: isemoodi inimene, nagu kuri hunt ja roostekarva koer. Morfo­loo­gilised vormid sel sõnal puuduvad nii nagu vaegomadussõnal roostekar­va. Aga sellele lisaks võib isemoodi esineda lauses ka määrusena: See inimene kõneleb isemoodi. Selle poolest sarnaneb isemoodi hoopis määrsõnadega, nagu hästi, valjusti, kummaliselt, mis esinevad lauses samuti määrusena ja millel pole samuti morfoloogilisi vorme: See inimene kõneleb hästi / valjusti / kummaliselt. Aga määrsõnad ei saa lauses täiendiks olla: *hästi inimene. Nõnda ei saagi selgelt väita, kas isemoodi on rohkem vaegomadussõna või määrsõna.

Tegusõnad

Tegusõnad on tüüpjuhul pöördes, ajas, kõneviisis, tegumoes ja kõneliigis muutuvad sõnad, mis väljendavad tegevust ja esinevad lauses öeldisena. Nt Ta elab Pärnus. Nad sõitsid suveks maale.

Vormiliselt jagunevad tegusõnad liht-, liit-, ühend- ja väljendtegu­sõnadeks.

Lihttegusõnad on tegusõnad, mis koosnevad ühest (liht- või tule­tatud) tüvest, nt elama, õppima, kasvama, kasvatama, koosnema, põge­nema, varjama, varjuma, logelema.

Liittegusõnad on tegusõnad, mis koosnevad kahest tüvest, mis moodustavad liitsõna, nt alakoormama, siirdistutama, rist­küsitlema, külmsuitsutama. Liittegusõnade osade järjekord säilib lauses alati muutumatul kujul ja need osad kirjutatakse omavahel alati kokku: Ta alakoormas, siirdistutas, ristküsitles, külmsuitsutas. Liittegusõnu on eesti keeles suhteliselt vähe.

Ühendtegusõnad on tegusõnad, mis koosnevad tegelikult kahest sõnast: tegusõnast ja selle tähendust muutvast abimäärsõnast, nt alla andma, maha magama, otsa saama, üle elama (vt ka SÜ 14). Mõned sõnade ühendid võivad esineda nii liit- kui ühendtegusõnana, nt ülehindama, taas­avas­tama ja üle hindama, taas avastama. Vrd Poiss ülehindas oma võimeid – Poiss hindas oma võimeid üle. Tema luule taasavastati alles saja aasta pärast – Tema luule avastati taas alles saja aasta pärast.

Väljendtegusõnad koosnevad samuti kahest sõnast: tegusõnast ja noomeni- või pronoomenivormist, nt silma hakkama, jalga laskma, korrale kutsuma, kindlaks tegema, omaks võtma (vt ka SÜ 13). Mõned väljend­tegu­sõnad võivad hõlmata ka mitut käändsõnavormi, nt ajast ja arust olema, ühist keelt leidma.

Nii ühend- kui väljendtegusõna osade omavaheline järjekord võib lauses muutuda, vrd Ta andis alla – Ta oli alla andnud. Ta magas maha – maha magades. See hakkas silma – silma hakata. Ta lasi jalga – Ta oli jalga lasknud. Nad leidsid ühise keele – ühist keelt leida. Nii ühend- kui väljendtegusõna osade vahele võib sattuda ka teisi sõnu, vrd Ta sai õnnetult otsa. Tüdruk elas ema kaotust raskesti üle. Kutsuge see märatseja ometi korrale! Ühend- ja väljendtegusõnu võiks nende oma­duste põhjal pidada pigem sõnade ühendiks kui üheks sõnaks. Ühend- ja väljendtegusõna pidamist üheks sõnaks toetab aga see, et kui nende tegusõnade kesksõna vormi kasutatakse täiendina, võib (kaheosalise) ühend- ja väljendtegusõna osad kokku kirjutada, nt allaandnud sõdur, mahamagatud aastad, silmahakkav erinevus, jalga­lasknud poisiklutt. Kokkukirjutamine pole siiski kohustuslik, vrd alla andnud sõdur.

Oma koostiselt võivad tegusõnavormid olla kas lihtvormid või liitvormid, kusjuures kumbki vormitüüp võib esineda nii liht-, liit-, ühend- kui väljendtegusõnast. Näiteks on lihtvormid: elama, elasin, ala­koor­mama, alakoormasin, alla andma, andsin alla, silma hakkama, hak­kas silma. Liitvormi koostisesse kuulub alati kas tegusõna olema mingi vorm või eitussõna ei või ära, nt olen elanud, ei elata, on alakoormatud, ära alakoorma, olevat alla andnud, ei anna alla, oleks silma hakanud, ei oleks silma hakanud.

Morfoloogiliste kategooriate avaldumisvõimaluste ja sõnavormi süntaktiliste kasutusvõimaluste poolest jagunevad tegusõnavormid pöör­delisteks ehk finiitseteks vormideks ja käändelisteks ehk infi­niit­seteks vormideks (vt lähemalt M 72).

Vormiliselt vaegmuuteline on tegusõna pidama ’kohustatud olema’, millel puudub umbisikulise tegumoe vormistik. Vaegmuutelise tegusõna vormideks võib pidada ka sarju, millel algvorm puudub ning milles on esindatud ainult üksikud tegusõnavormid. Eituses esinevad pole : polnud : poleks : polevat ja ära : ärgem : ärge : ärgu (vt M 99), käskivas ning möönvas kõneviisis esineb säh : sähke : sähku, da-tegevusnime ja möönva kõneviisi vormis parata : paraku.

Tähenduslikult jagunevad tegusõnad mitmesse rühma. Kaks olulist lähtepunkti tegusõnade tähenduslikul rühmitamisel on a) tegevuse suhe oma osalistega ja b) tegevuslaad, eelkõige kestus.

Tegevuse ja osaliste suhte järgi jagunevad tegusõnad esmajärje­korras sihilisteks ehk transitiivseteks tegusõnadeks ja sihituteks ehk intransitiivseteks tegusõnadeks. Sihilised on tegusõnad, mis tavaliselt esinevad koos sihitisega, nt alustama (tööd), armastama (ligimest), lugema (raamatut), laadima (koormat), vaatama (pilti), kulutama (raha), rajama (teed). Sihitud on tegusõnad, mis tavaliselt esinevad ilma sihitiseta, nt algama, elama, käima, olema, liikuma, laabuma, lõppema, tunduma, näima. Enesekohased ehk refleksiivsed tegusõnad väljen­davad seda, et tegevus on suunatud tegijale endale või toimub tegija endaga. Enesekohased tegusõnad on alati sihitud, nt tõmbuma, ahenema, lükkuma, kaarduma, selguma. Kausatiivsed tegusõnad väljendavad tegevuse põhjustamist või esile kutsumist. Kausatiivsed tegusõnad on alati sihilised, nt liigutama (ennast) (vrd liikuma), söötma (loomi) (vrd sööma). Vastastikused ehk retsiprooksed tegusõnad väljendavad vas­tas­tikust tegevust, nt sõimlema (vrd sõimama).

Tegevuse kestuse põhjal eristatakse peamiselt kolme tegusõnade tähendusrühma. Momentaansed tegusõnad väljendavad hetkelist või ühekordset tegevust, nt haugatama (vrd haukuma), minema (vrd käima). Frekventatiivsed tegusõnad väljendavad korduvat tegevust, hõikuma (vrd hõikama), limpsima (vrd limpsama). Kontinuatiivsed tegusõnad väljendavad kestvat, pidevat tegevust, nt vaatlema (vrd vaatama). Võib eristada ka tegevuse algust märkivaid tegusõnu ehk inhoatiive, nt hakkama, uinuma (vrd magama).

Osa tegusõnu on tähenduse tõttu vaegmuutelised, st nende tähen­dusest tulenevalt ei saa neist teatud vorme kasutada. Vaeg­pöördelised tegusõnad esinevad tavaliselt isikulise tegumoe 3. pöördes, sest nad väl­jendavad tegevust, mille tegijaks ei saa olla inimene, nt auruma, harg­nema, haljendama, õitsema, helisema, ilmnema, kahanema, tui­ka­ma, sügelema. Osa vaegpöördelisi tegusõnu esineb tavaliselt ainult ain­suse 3. pöördes, nt müristama, koitma, sadama, iiveldama. Tähen­dus­nihke või isikustamise korral võivad vaegpöördelised tegusõnad siiski ette tulla ka muudes pöördevormides, nt Miski praksatas oota­matult ja me sadasime kõik kolmekesi katuselt alla. Mis sa sügeled siin päevad läbi ringi! Saja, saja, vihmakene!

Tegusõnad

Tegusõnad on suhteliselt kindlapiiriline sõnaliik. Ühelgi tegusõnade hulka kuuluval sõnal tervikuna ei ole teiste sõnaliikide tunnuseid. Kuid osa tegusõna vorme, nimelt käändelised vormid, on kõigi tegusõnade korral sõnaliigiliselt ambivalentsed (vt M 72, M 73). Oleviku kesksõna kuu­lubki pigem omadussõnade hulka ja seda käsitletakse verbivormina peamiselt vaid traditsiooni tõttu.

Nimisõnad

Nimisõnad on tüüpjuhul käändes ja arvus muutuvad sõnad, mis nimetavad asju (esemeid, olendeid jne) ning saavad lauses esineda aluse ja sihitisena. Nt Meri kohises. Tüdrukud kuulavad muusikat.

Tüüpiliste nimisõnade kõrval on ka tähenduslikult teiseseid nimi­sõnu, mis väljendavad tegevust (jooksmine, jooks) või omadust (ilu). Nimisõnad võivad täita ka teistele sõnaliikidele iseloomulikke süntak­tilisi funktsioone: esineda määrsõna kombel määrusena, nt Tüdrukud kuulasid laupäeval muusikat (nagu Tüdrukud kuulasid eile muusikat), omadussõna kombel täiendina, nt poisi raamat (nagu hea raamat), ning öeldistäitena, nt Joosep on üliõpilane (nagu Joosep on imelik).

Tähenduse alusel eristatakse mitmeid vastandlikke nimisõnade lii­ke. Tähistatava üldisuse või individuaalsuse järgi jagunevad nimi­sõnad üld- ja pärisnimedeks. Üldnimed märgivad liiki, nt linn, maa, tüdruk, ajakiri, koer. Pärisnimed märgivad üht individuaalset asja, nt Tartu, Prantsusmaa, Mari, Keel ja Kirjandus, Pontu. Olenevalt tähistatava ta­ju­­tavusest jagunevad nimisõnad konkreetseteks ja abstraktseteks. Konkreetseteks nimetatakse sõnu, mis märgivad meeleliselt tajutavaid asju, nt mees, puu, varvas. Abstraktsed nimisõnad märgivad meeltega haaramatuid abstraktmõisteid, nt inimkond, kurjus, olevik, ilu. Teatud juhtudel on oluline nimisõnade jaotus elusat ja elutut märkivateks sõnadeks; esimesed vastavad küsimusele kes?, teised küsimusele mis? Elusat märgivad näiteks õpetaja, varblane, elutut õpetus, klassiruum, kolmnurk, aga eesti keeles vastavad küsimusele mis? ka taimenimed, nagu kask, karikakar.

Nimisõnu jagatakse ka loendatavateks ja loendamatuteks. Loen­datavad on nimisõnad, mis märgivad asju vm, mida põhimõtteliselt saab loendada, nt pliiats, täht, jalg, meeter. Loendamatud nimisõnad mär­givad nähtusi vm, mis põhimõtteliselt pole loendatavad, nagu aine­nimed vesi, õhk või abstraktnimisõnad inimkond, kurjus, olevik, ilu. Loen­da­ta­vuse ja loendamatuse vastandus on oluline arvu väljendamise seisu­kohalt. On nimisõnu, mis esinevad tavaliselt ühes arvus. Ainsus­sõnad on tavaliselt ainsuse vormis, nt kurjus, headus, nohu, mitmus­sõnad mit­muse vormis, nt rõuged, jõulud, tangud, heitmed, andmed (vt lähe­malt M 66). Ainsus- ja mitmussõnad on tähenduse tõttu vaegmuute­lised. Harilikust kõrvale kalduvas stiilis võivad ainsussõnad siiski ka mitmuse vormis ette tulla, nt Ta ei teadnud enam, kuidas kõigi nende nohude ja muude hädadega hakkama saada. Mitmussõnad esinevad ainsuse vormis liitsõna koostises ja fraseoloogilistes väljendites, nt kääri+otsad, jõulu+rahu, läks kosja.

Puht vormiliselt vaegmuutelisi nimisõnu eesti keeles pole.

Nimisõnad

Nimisõnade perifeerses osas leidub sõnu, mis võivad käituda nii nimi- kui omadussõnana. Näiteks ja-liitelised tegijanimed, mis enamasti käituvad nimisõnana, võivad üksikijuhtudel esineda ka ühilduva täien­dina. Vrd Selle lobisejaga (nimisõna) pole mõtet aega viita ja Sellest lobisejast (omadussõna) tüdrukust tüdined sa varsti. Kui ühel sõnakujul on eri sõnaliikidena käitudes ka erinev tähendus, on alust pidada neid kaheks eri sõnaks. Vrd Keegi on siia joogi sisse kihvti (nimisõna tähendusega ’mürk’) seganud ja Kuulsin ühte kihvti (omadus­sõna tähendusega ’vahva, tore’) anekdooti.

Hajus on piir ka nimisõnade ja (abi)määrsõnade ning kaassõnade vahel. Selle põhjuseks on asjaolu, et paljud (abi)määrsõnad ja kaassõnad on ajalooliselt kujunenud mingi nimisõna käändevormi tähendusliku abstraheerumise tulemusena (vt M 11a).

Omadussõnad

Omadussõnad on tüüpjuhul käändes, arvus ja võrdlusastmes muu­tuvad sõnad, mis väljendavad (asja) omadust ja võivad lauses esineda ühilduva täiendina või öeldistäitena. Nt Nägin metsas üht kummalist lindu. Vali siit ilusamad pildid ise välja. See koer on kuri.

Paljud omadussõnad ei saa tavakõnes siiski võrdlusastmetes esineda. Võrdlemiseks peab tähistatav omadus olema niisugune, mida asjal saab olla rohkem või vähem, nt hea (inimene) : parem (inimene) : kõige parem inimene, suur (kivi) : suurem (kivi) : kõige suurem (kivi), veider (jutt) : veidram (jutt) : kõige veidram (jutt). Omadussõna võib aga märkida ka omadust, mis asjal põhimõtteliselt kas on või ei ole; niisugusel juhul ei saa selle omaduse määra võrrelda, nt emane (kass), surelik (inimene), eestikeelne (raamat), kuusnurkne (ehitis). Võrrelda ei saa ka omadussõnu, mis ise kätkevad endas võrdlust, nt majakõrgune (mehemürakas), surmtõsine (nägu), kivikõva (leib). Samuti ei saa võr­relda omadussõnu, mis väljendavad omaduse äärmuslikku määra, nt üli­andekas (pianist), läbimärg (jopp), tibatilluke (täpp). Kirjeldatud oma­dus­­­sõnad on tähenduse tõttu vaegvõrdelised. Harilikust hälbivas stiilis võib nendest esineda ka võrdlusvorme, nt Nataša on tublisti vaeva näi­nud ja nüüd on tema jutt juba märksa eestikeelsem kui kaks kuud tagasi.

On aga ka omadussõnu, millel morfoloogilised vormid üldse puu­duvad. Need on sõnad, mis väljendavad küll omadust ja esinevad lauses täiendina, aga ei ühildu oma põhisõnaga. Neil puuduvad ka võrdlus­vormid, ehkki nende tähendus ei pruugi võrdlust välistada. Niisuguseid muutumatuid omadussõnu nimetatakse vaegomadussõnadeks. Vaeg­omadussõnade hulka kuuluvad:

1. Omastavapärased sõnakujud, millel (samas tähenduses) muud käändevormid puuduvad, nt prantsuse (kirjandus), katoliku (usk), kulla (mees), paganama (poisiklutt).

2. Liitsõnapärased sõnakujud, mille viimane osis on osastava­kujuline -karva, -laadi, -ohtu, -verd, -võitu, -värki, kuid millel liitsõnana teised käändevormid puuduvad, nt tuhakarva (juuksed), iselaadi (ini­mene), poisiohtu (töömees), mustaverd (piiga), kehvavõitu (söök), isevärki (mõtted).

3. Sõnakujud, mis ei seostu ka ühegi muutähendusliku sõna omas­ta­va ega osastavaga, nt väärt (jutt), eri (asjad).

4. Sõnakujud, mis võivad käituda ka muutuva nimi- või omadussõnana, nt sula (lumest) – vrd sulast, mäda ~ mädal (õunal).

Omadussõnad

Omadussõnadel kui sõnaliigil on ühisosad määrsõnade, tegusõnade, arvsõnade ja nimisõnadega.

Küllaltki suur hulk muutumatuid sõnu, mis saavad lauses esineda täiendina (vaegomadussõnad), võivad käituda ka määrsõnana, st esineda lauses määrusena. Käsiraamatu aluseks olnud vormisõnastiku arvuti­ver­sioonis on niisuguseid sõnu 300, nt valmis, eht, pärani, päris, naeru­väärt, isemoodi, lokkis. Vrd On see ikka päris (täiend) raha? Töö on päris (määrus) korralikult tehtud. Ta vaatas mind isemoodi (täiend) pil­guga. Ta vaatas mind kuidagi isemoodi (määrus). Ta vahtis mind pärani (täiend) silmadega. Poisi silmad läksid imestusest pärani (määrus).

Tegusõnade sõnaliigiga seob omadussõnu asjaolu, et kõikide ver­bide kesksõnad võivad lauses käituda omadussõnana. Oleviku kesksõna ei saagi lauses teisiti käituda kui omadussõnana, vrd värisevad käed nagu soonilised käed (vt M 78). Mineviku kesksõna esineb omadussõna funktsioonis ainult osal kasutusjuhtudest, vrd kolletanud lehed nagu värvilised lehed (vt M 79).

Arvsõnadega seob omadussõnu see, et kõik järgarvsõnad käituvad lauses täpselt samamoodi nagu tüüpilised omadussõnad, vrd neljandas majas nagu suures majas (vt M 6).

Omadus- ja nimisõnade ühisosa kohta vt M 4a.

Arvsõnad

Arvsõnad moodustavad ühtse sõnaliigi ainult tähenduse ja morfo­loogia seisukohalt. Lauseõpetuse seisukohalt kuuluvad arvsõnade hulka väga erinevalt käituvad sõnad.

Arvsõnadeks nimetatakse sõnu, mis väljendavad asjade hulka ning muutuvad käändes ja arvus. Tähenduse järgi jagunevad arv­sõnad oma­korda kaheks: põhiarvsõnad ehk kardinaalid ja järgarvsõnad ehk ordinaalid.

Põhiarvsõnad väljendavad asjade absoluutset arvu ja vastavad küsimusele mitu? mitmendik?, nt Toas on neli inimest. Tal on raamatust vaevalt kolmandik loetud.

Järgarvsõnad väljendavad asjade kohta mingis järjestuses ja vastavad küsimusele mitmes?, nt Jüri tuli viiendale kohale.

Järgarvsõnad käituvad lauses samamoodi nagu omadussõnad ja neid võikski pidada omadussõnadeks. Põhiarvsõnad seevastu käituvad lauses omapäraselt ning sellele tuginebki arvsõnade pidamine omaette sõnaliigiks. Põhiarvsõnade süntaktiline omapära seisneb selles, et kui põhi­arvsõna sisaldav fraas on nimetavas käändes, siis põhiarvsõna (v.a üks) laiend on osastavas käändes, aga teiste käänete korral laiend ühildub põhiarvsõnaga. Vrd Toas viibis kolm inimest. Kolmele inimesele siin ruumi ei jätku.

Määrsõnad

Määrsõnad on muutumatud sõnad, mis esinevad lauses määrusena. Määrsõnade tähendusskaala on üsna lai. Olulisemad tähenduslikud liigid on järgmised.

1. Kohamäärsõnad ehk lokaaladverbid märgivad ruumilisi suhteid, nt Tule lähemale. Kaugelt kostis imelikke hääli.

   Nii nagu eesti kohakäänded, võivad ka kohamäär­sõnad väljendada kolme ruumilise suhte vastandust. Sihtkohta väljendavad kohamäärsõnad vastavad küsimusele kuhu?, asukohta väljendavad koha­määr­sõ­nad vastavad küsimusele kus?, lähtekohta väljendavad kohamäär­sõnad vastavad küsimusele kust? Nt alla, all, alt, ette, ees, eest, lähe­male, lähemal, lähemalt, allapoole, allpool, altpoolt. Kõik koha­määr­sõnad siiski kolme suhet ei erista, nt tagasi, edasi, kohati, maitsi.

   Kolme ruumilist suhet väljendava määrsõnasarja liikmeid võib pidada erinevateks muutumatuteks sõnadeks, nt alla, all, alt. Kuid niisuguseid kohamäärsõnu on võimalik käsitleda ka vaegkäändeliste sõnadena, mis esinevad ainult kolmes kohakäändes.

2. Ajamäärsõnad ehk temporaaladverbid märgivad sündmust iseloomustavaid ajalisi suhteid ja vastavad küsimustele millal? kui kaua? mis ajaks? kui tihti? jne, nt homme, täna, eile, ammu, kaua, kauaks, varsti, sageli, tihti, harva. Nt Hiljuti käisime paadimatkal. Ta külastab meid päris sageli.

3. Viisi- ja seisundimäärsõnad märgivad sündmuse toimumise viisi või sündmuses osaleja seisundit või asendit ning vastavad tavaliselt küsimusele kuidas?, nt hästi, halvasti, ilusti, valjusti, salaja, vaikselt, segamini, lõbusalt, kurvalt, kössis, paljapäi, selili, naljatamisi. Nt Ära räägi nii valjusti. Mees istus kössis ja kurvalt. Kõik läks segamini.

   Seisundimäärsõnad võivad moodustada kaheliikmelisi sarju, mille üks liige väljendab seisundisse või asendisse sattumist, teine seal olemist, nt vajus kössi – oli kössis; jäi purju – oli purjus.

4. Hulga- ja määramäärsõnad märgivad objektide hulka või oma­duse määra, nt hulgakesi, kahekesi, üksinda, natuke(ne), palju, väga, võrd­lemisi, üsna, märksa. Nt Nad läksid kahekesi kalale. Ta laulab võrdlemisi hästi. Täna on üsna ilus ilm.

   Määrsõnade tähenduslik jaotus pole kuigi range. Näiteks lauses Mees ei läinudki otse koju võib sõna otse pidada nii koha- kui viisimäärsõnaks. Leidub ka üksikuid määrsõnu, mis ei sobi ühegi nime­ta­tud liigi alla, nt loomuldasa, arvatavasti.

Nagu öeldud, võivad koha- ja viisi- ning seisundimäärsõnad esineda sarjadena, mis meenutavad käändsõnade kohakäändevorme, nt alla, all, alt; kössi, kössis. Samuti võivad mõned määrsõnad moodustada sarju, mis vastavad omadussõnade võrdlusvormidele, nt ilusti, ilusamini, kõige ilusamini. Sel moel võib omavahel seotud olla kuni üheksa määrsõna: kolm kohavormi, igaühel kolm võrdlusvormi, nt kaugele, kaugemale, kõi­ge kaugemale, kaugel, kaugemal, kõige kaugemal, ­kaugelt, kauge­malt, kõige kaugemalt. Kuna niisugused määrsõnad pole vormiliselt oma­vahel nii reeglipäraselt suhestatud nagu käände- ja võrdlusvormid, vaa­deldakse neid enamasti erinevate muutumatute sõnadena, kuid põhi­mõtteliselt võib neid pidada ka ühe sõna eri vormideks (vt ka M 46).

Määrsõnad

Iseseisvatel määrsõnadel on kokkupuutepunkte käänduvate nimi- ja omadussõnadega, käändumatute ehk vaegomadussõnadega ning (mitte­iseseisvate) abimäärsõnade ja kaassõnadega.

Mõned määrsõnad võivad olla homonüümsed nimi- või omadus­sõna käändevormiga. Tavaliselt näitab sõna kasutus lauses üheselt, mis­su­guse sõnaliigiga on tegemist. Vrd Lennuk lendas madalalt (määruse funktsioonis määrsõna) üle majade – Madalalt (täiendi funktsioonis omadussõna käändevorm) majalt oli värv maha koorunud. Üksik­juhtudel võib siiski tekkida kahtlus, kas tegemist on nimisõna käände­vormiga või määrsõnaga. Niisugusel juhul võib proovida, kas kriitilisele vormile saab lisada täiendit. Kui täiendi saab lisada, siis on tegemist käändevormis nimisõnaga, kui täiendit lisada ei saa, on tegemist määr­sõnaga. Nt Pärast rikkalikku söömaaega oli ta kõht lõhkemiseni (määra­määrsõna) pungil – Kuni torude (ootamatu) lõhkemiseni (nimi­sõna rajava käände vorm) oli ta elanud oma köögipugerikus. Nimisõna seesütleva käändega sarnanevad määrsõnavormid erinevad paradig­maatilisest käändevormist sageli ka tüve tugeva astme poolest, vrd Poisil olid kõrvad lukkus (seisundimäärsõna) – Selles tohutus ja keerulises lukus (käändsõna seesütleva käände vorm) oli midagi paha­endelist.

Üsna suur hulk muutumatuid sõnu võib lauses käituda nii määr­sõna­na (määruse funktsioonis) kui vaegomadussõnana (täiendi funkt­sioonis) – vt M 5a.

Paljud sõnad (eriti kohta väljendavad) võivad esineda kord määr­sõnana, kord mitteiseseisva sõnana, nimelt abimäärsõna või kaassõnana, nii et nende sõnaliiki saabki määrata ainult konkreetses lauses. Vrd Meie peade kohalt lendas üle (määrsõna) linnuparv. Ro­nisime üle (kaassõna) aia. Sa kipud ennast üle (abimäärsõna) hindama. (Vt M 10a, M 11a.)

Asesõnad

Asesõnad on tüüpjuhul iseseisvad mittetäistähenduslikud sõnad, mis muutuvad käändes ja arvus ning käituvad lauses nimi-, omadus- või arvsõnade taoliselt, kuid on nendega võrreldes „tühjema”, abstraktsema sisuga, nt mina, tema, see, niisugune, iga, mitu.

Lauseõpetuse seisukohalt võivad mõned pronoomenid käituda ühtaegu iseseisvate ja abisõnadena. Näiteks lauses Jüri pidi helistama mehele, kes olevat asjaga kursis täidab pronoomen kes nimisõna funktsiooni, toimides lause alusena, teiselt poolt on seesama pronoomen aga abisõna, mis seob omavahel kahte osalauset.

Vastavalt sellele, missuguse täistähendusliku sõnaliigi taoliselt pronoomenid käituvad, võib neid jagada a) asenimisõnadeks ehk pro­substantiivideks, nt mina, tema, kes, b) aseomadussõnadeks ehk pro­adjektiivideks, nt niisugune, missugune, iga, ja c) asearvsõnadeks ehk pronumeraalideks, mida on ainult viis: mitu, mitmes, mitu-setu, mitmes-setmes, mitmendik. Niisugune jaotus pole siiski päris range, sest pro­noo­meni tähendus võib olla nii abstraktne, et üks ja seesama sõna võib käituda nii nimi- kui ka omadussõnade laadselt. Nt Ma panin siia ühe raamatu. Võta see (asenimisõna) homme kaasa. Kas sa oled seda (aseomadussõna) raamatut juba lugenud?

Pronoomeni abstraktne tähendus võib kontekstis tegelikult täp­sus­tuda. Nt eespool toodud näites Ma panin siia ühe raamatu. Võta see homme kaasa tähistab pronoomen ma konkreetset kõnelejat, pronoo­men see kõnealust raamatut. Kuid asesõnade tähendus võib jääda ka täpsustamata. Nt lauses Keegi on siin täna käinud jääbki asesõna keegi täpsem sisu määratlemata.

Selle järgi, missuguses kontekstis mingit pronoomenit kasutada saab, jagatakse pronoomenid kuude liiki.

1. Isikulised asesõnad ehk personaalpronoomenid esindavad lauses kõneleja või kuulaja isikut või kedagi kolmandat märkivat nimisõna. Isikulisi asesõnu on kuus:

Isikuliste asesõnade lühivariandid (vt M 159) esinevad tavaliselt lauserõhutus asendis, nt Kellena su vend töötab? Mõned lühivariandid võivad esineda ka rõhulises positsioonis, nt Anna see mulle (või minule)! Pikad variandid võivad olla lauses nii rõhutus kui ka rõhulises positsioonis, nt rõhutus positsioonis Tema (või ta) nõustub sellega kindlasti, rõhulises positsioonis Tema sellega küll ei nõustu.

Ainsuse 3. isiku pronoomeni lühivariant ta võib viidata ka elutule, nt Viin võib ju hea olla, aga ta võtab mõistuse ära. Pikk variant tema viitab normaaljuhul vaid isikule. Mõnel juhul kasutatakse elus­olendile viitamisel tema või ta asemel hoopis näitavat asesõna see (vt punkt 4).

2. Enesekohased asesõnad ehk refleksiivpronoomenid näitavad, et tegevuse objekt või omaja langeb kokku tegevuse subjektiga, või rõhutavad asjaolu, et tegevuse subjektiks on just nimetatu, mitte keegi teine. Enese­kohasteks asesõnadeks on ise : enese ~ enda, oma, iseenese ~ iseenda, omaenese ~ omaenda. Nad esinevad lauses verbi või substantiivi laiendina, toimides esimesel juhul sihitise või määrusena, teisel juhul omajatäiendi või esiletõstva lisandina.

Verbi laiendina kasutatakse asesõnu ise (v.a nimetava käände vormi), iseenese ~ iseenda ning oma. Nt Poiss tagus endale rusikaga vastu rinda. Meil oli iseendagagi palju tegemist. Nüüd võttis ta omale veel koeragi pidada. Mitmuse vormid on küll morfoloogiliselt võimalikud, kuid tavaliselt kasutatakse ka mitmusliku tegija korral ainsusevormi, nt Ärge tehke endale ~ endile illusioone. Pronoomen oma esineb verbi laiendina harva. Oma kasutamine enda asemel on võimalik peamiselt omastavas käändes või väliskoha­kää­netes, kui enese­kohasustähendusele lisandub omamis­tähendus, nt Pea koera alati oma juures. Lapsed said omale hea sõbra. Ta laskis omal pea paljaks ajada (vt SÜ 77).

Nimisõna täiendina esinevad kõigi loetletud enesekohaste asesõnade omastava käände vormid. Kõige tavalisem refleksiivne omajatäiend on oma, mis võib viidata nii elusale kui ka elutule tegevuse subjektile, nt Sa võta oma asjad kaasa, kui minema hakkad. Töö võlus mind oma keerukusega. Asesõna oma esineb tavaliselt muutumatuna, vaid rõhulisena ja kindlates püsi­ühen­dites võib ta ühilduda oma põhisõnaga, nt Me elame omal maal. Omad vitsad peksavad (vt SÜ 77, 100). Ülejäänud omastavaid asesõnu kasutatakse ainult elusale viita­mi­seks. Mitmusliku subjekti korral on võimalik nii mitmus kui ka ainsus, kuid tavalisem on siingi ainsuse kasutamine mitmuse asemel, nt Me teame seda (oma)enda ~ (oma)endi kogemustest.

Esiletõstvas funktsioonis lisandina esineb põhiliselt ise, seejuures kõigis käänetes. Asesõna ise võib olla nii ees- kui ka järellisand ning esineda oma põhjast lahus. Nt Jüri tahtis töö ise üle vaadata. Ise ta ütles, et see asi teda ei huvita. Talle endale see huvi ei pakkunud. Peetri enda lapsega juhtus möödunud aastal õnnetus. Oma esineb esiletõstva lisandina harva. Selles funktsioonis on oma harilikult põhja järel, enamasti omastavas või väliskohakäändes, nt Sul omalgi on praegu palju tegemist, vahel siiski ka eesasendis, nt Omal sul kaks last kasvamas.

3. Vastastikused asesõnad ehk retsiprookpronoomenid näitavad, et kaks või enam vastastikku toimivat tegevuse objekti või omajat lan­gevad kokku tegevuse subjektidega. Vastastikuseid asesõnu on kaks: üksteise, teineteise. Mõlemad on vaegmuutelised sõnad, millel puudub ainsuse nimetav ja mitmuse vormid. Asesõna üksteise osutab kahele või enamale, teineteise ainult kahele. Nt Näis, et kõik need inimesed on üksteisega kuidagi seotud. Jüri ja Jaan vaatasid teineteisele ~ üksteisele kohkunult otsa.

4. Näitavad asesõnad ehk demonstratiivpronoomenid viitavad min­gile situatsioonist või teistest lausetest selguvale asjale, omadusele või tegevusele. Asesõnad see, too, sama, seesama, toosama, teine, muu võivad esineda nii asenimisõnana, nt Panin lauale ühe raamatu. Võta see homme kaasa, kui ka aseomadussõnana, nt Selle raamatu loed sa ühe õhtuga läbi. Asesõnad niisugune, samasugune, niisamasugune, selline, seesugune, säärane, säherdune, taoline, selletaoline toimivad ainult aseomadussõnana, nt Täna sajab jälle. Niisuguse ilmaga ei aja hea peremees koeragi välja.

Asesõna see viitab harilikult elutule, kuid vahel kasutatakse teda ka elusolendile viitavana 3. isiku asesõna tema asemel. Kui näitavat ase­sõna see kasutatakse isikulise asesõna asemel, on tal halvustav varjund, nt Peeter käis meil. – Mida see siit tahtis?

Kui eelnevas tekstis on nimetatud kahte objekti, millest üks on elus, teine elutu, siis viidatakse elusale asesõnaga tema, elutule asesõnaga see, vrd Anne ostis endale uue kleidi. Ta (st Anne) näeb kena välja. See (st kleit) näeb kena välja.

Lõunaeestilist päritolu asesõna too ei ole eesti ühiskeeles veel päris kodunenud. Teda kasutatakse viitamaks kõnelejast ruumis ja ajas kau­ge­mal paiknevale, nt Too seal on minu portfell. Tol aastal oli kevad väga külm, aga mitte: *Too siin on minu portfell. *Tol aastal on kevad vä­ga külm. Asesõna see on ruumilise ja ajalise kauguse suhtes neutraalne.

Omadussõnalisel näitaval asesõnal niisugune on mitmeid kõne­keelseid variante: nisuke, nihuke, niuke. Kõnekeelne on ka sihuke, siuke. Korrektses kirjakeeles ei tohiks neid kasutada.

5. Küsivad-siduvad asesõnad ehk interrogatiiv-relatiiv­pronoo­me­nid esinevad lauses kahes eri funktsioonis: a) küsisõnana küsilauses või küsilause kujulises kõrvallauses (kaudses küsilauses), nt Kes seal kõnnib? Missuguse kutsika te välja valisite? Vaadake kõik kutsikad üle ja otsustage, missuguse te välja valite; b) siduva sõnana relatiivses kõrvallauses (relatiivlauses), asendades pealause mingit nimi­sõna­(fraasi), nt See mees, kes seal kõnnib, on vist korstnapühkija.

Küsivad-siduvad asesõnad on kes, mis, kumb, missugune, milline, mäherdune, misuke (kõnek), mitu, mitmes, mitmendik. Asesõnad mitu ja mitmes esinevad ka umbmääraste asesõnadena (vt p 6).

Nimisõnaliste asesõnade kes ja mis kasutuse kohta relatiivlauses vt SÜ 124.

Asesõna mis tähenduses ’missugune’ võib asendada ka omadussõna. Niisugusel juhul on ta muutumatu sõna. Nt Mis raamatu sa raamatukogust võtsid? Mina ei saa aru, mis inimestega sa läbi käid.

Asesõnad kumb, missugune, milline, mäherdune, mitmes esinevad alati omadussõna asemel ning ühilduvad arvus põhisõnaga. Nt Kumb õde sulle rohkem meeldib? Missugused inimesed nad tegelikult on? Mitmendas klassis Mari käib?

6. Umbmäärased asesõnad ehk indefiniitpronoomenid on suhteliselt heterogeenne asesõnade rühm, mille ühisjooneks on see, et nad viitavad mingile täpselt määratlemata või tundmatule asjale, nähtusele või tunnusele. Umbmäärased asesõnad on iga, igaüks, igamees, kõik, mõlemad, kumbki, emb-kumb, kogu, terve, keegi, miski, mingi, mingisugune, miskisugune, ükski, mitu, mitmes, mitu-setu, mitmes-setmes, mõni, mõningane, paljud, üks, teine.

Asesõnad iga, igaüks, igamees rõhutavad, et öeldu käib iga üksiku asja kohta eraldi. Neil asesõnadel on ainult ainsuse vormistik. Iga esineb omadussõna positsioonis, igaüks ja igamees asendavad nimisõna. Nt Loe see ankeet läbi ja vaata, kas sa saad ikka igast küsimusest aru. Igaüks on ise oma õnne sepp.

Asesõnad mõlemad, kumbki, emb-kumb viitavad kahele asjale, kusjuures mõlemad tõstab esile kahte asja koos, kumbki kaht asja eraldi ja emb-kumb ühte kahest asjast. Kõik kolm sõna võivad esineda nii omadussõna kui nimisõna positsioonis. Asesõnal mõlemad puudub ain­suse nimetav vorm. Muude käänete puhul võib mõlemad ja tema põhi olla kas ainsuses või mitmuses. Soovitatav on kasutada ainsust, nt Mõle­mast mehest (halvem mõlematest meestest) olin ma varemgi kuulnud. Kumb ja emb-kumb esinevad alati ainsuses, nt Ma polnud kummastki mehest varem midagi kuulnud. Kumbki neist polnud sellest midagi kuulnud. Jüri mõtles, et emma-kumma raamatu peaks siiski ostma. Emb-kumb meist eksib.

Asesõnad kõik, kogu, terve rõhutavad asja terviklikkust. Vaeg­muuteline kõik, millel vormiline mitmuse nimetav kääne puudub, võib esineda nii nimisõna funktsioonis kui ka omadussõna funktsioonis ühilduva täiendina. Nt Kõigile meil küll tööd anda pole. Ta oli kõigest sellest juba tüdinud.

Kogu ja terve esinevad täiendina, kusjuures kogu on muutumatu sõna, terve aga ühildub oma põhisõnaga. Nt See jäi talle meelde kogu eluks. Olen teda tervest linnast otsinud.

Vaegmuuteline asesõna keegi, millel mitmuse vormistik puudub, esineb alati nimisõna funktsioonis. Nt Keegi on siin paberites sorinud.

Asesõnad miski, mõni, üks, teine esinevad nii nimisõna kui omadus­sõna funktsioonis, kusjuures vaegmuuteline miski, millel mitmuse vormistik puudub, on nimisõna funktsioonis tavalisem. Nt Siin on miski viltu. See pole miski õige tegu. Mõni arvab, et võib endale kõike lubada. Piisab mõnest lohutavast sõnastki. Nii üks kui teine püüdis vastutust enda pealt ära veeretada. Sa eksid nii ühes kui teises asjas.

Aseõnad mingi, mingisugune, miskisugune, mõningane, mõningad, paljud, ükski, mitmes, mitmes-setmes esinevad alati omadussõna positsioonis, ühildudes nii arvus kui ka käändes oma põhisõnaga; mõningad ja paljud esinevad alati mitmuse vormis. Nt Jüri tahab mingis küsimuses sinuga konsulteerida. Ta rääkis mingitest dokumentidest, mis tuleb homseks korda teha. Kõneleja peatus pikemalt mõningatel olulistel küsimustel.

Umbmäärases tähenduses kasutatud mitu ja mitu-setu asendavad arvsõnu ning käituvadki lauses põhiarvsõnade laadselt. Nt Seal oli mitu uut maja.

Asemäärsõnad

Asemäärsõnad on täistähenduslike määrsõnade mittetäis­tähendus­likud vasted. Nagu täistähenduslikud määrsõnad, liigituvad ka asemäär­sõnad koha-asemäärsõnadeks: sinna, seal, sealt, siia, siin, siit, kuhu, kus, kust, siiapoole, siinpool, siitpoolt, siiasamasse, siinsamas, siitsa­mast jne, nt Kust sa tuled? Siin pole mitte kedagi; aja-asemäärsõnadeks: siis, millal, kunas jne, nt Millal sa tuled? Olime siis kõik noored; viisi- ja seisundi-asemäärsõnadeks: nii, nõnda, sedasi, sedaviisi, sedamoodi, kuidas jne, nt Kuidas seda sõna hääldatakse? Sedaviisi te küll kuhugi ei jõua; hulga- ja määra-asemäärsõnadeks: sedavõrd, niivõrd jne, nt Ta oli sedavõrd väsinud, et ei jaksanud enam sõnagi öelda.

Kuid asemäärsõnade hulgas on ka selliseid, millel täistähenduslike adverbide seas vasted puuduvad. Niisugused asemäärsõnad osutavad sünd­muste põhjuslikele seostele: põhjuse-asemäärsõnad sellepärast, see­pärast, seetõttu, seeläbi, miks, mistõttu, millepärast, otstarbe-ase­määr­sõnad misjaoks, mistarvis, möönduse-asemäärsõnad kusjuures, see­­vastu, sellegipoolest.

Asesõnadena liigituvad proadverbid enesekohasteks: ise; vastastikusteks: omavahel, vastastikku, isekeskis; näitavateks: sinna, seal, siia, siiapoole, siis, nii, sedaviisi, sedavõrd jne; küsivateks-siduvateks: millal, kuhu, kus, kust, kuidas, miks, misjaoks, mistarvis jne; ja umbmäärasteks: kunagi, millalgi, kusagil, kusagile, kusagilt, millegipärast, miskipärast, mujale, mujal, mujalt, teisale, teisal, teisalt, teisiti, kõikjal, kõikjale, kõikjalt, alati, igati jne.

Abimäärsõnad

Abimäärsõnad on muutumatud sõnad, mis kuuluvad lauses tegu­sõna juurde, andes sellele mingi uue tähendusvarjundi või konkre­ti­seerides tegusõna tähendust, nt läbi (elama), vastu (võtma), kallale (kippuma), tagasi (tõmbuma), ära (sõitma), ümber (aelema), valmis (saama), laiali (valguma), läbi (paistma), sisse (elama). Abimäärsõnad on tähenduselt lähedased tuletusliidetele: nad moodustavad koos tegusõnaga uue tähendusliku terviku.

Nagu määrsõnad, võivad ka abimäärsõnad seonduda üksikute käände­kategooria liikmetega, moodustades analoogilisi kohakäänetes muu­tuvaid sarju, nt kokku (saama, langema) : koos (eksisteerima) : koost (lagunema); kõrvale (jääma) : kõrval (seisma) : kõrvalt (vaatama).

Abimäärsõnad

Abimäärsõnade käsitlemine omaette sõnaliigina on mõneti tinglik. Nimelt võivad peaaegu kõik abimäärsõnana käituvad sõnad esineda ka iseseisva määrsõnana. Abimäärsõnade tunnistamist omaette sõnaliigiks tingib asjaolu, et enamik vastavaid sõnu toimib sagedamini abimäär­sõnana kui iseseisva määrsõnana. Neist paljude võime esineda iseseisva määrsõnana on koguni küsitav. Niisugused on näiteks perfektiivsust väljendavad ära, läbi, valmis, ilma, kuid ka mõned teised sõnad, nagu kallale, jälile, kaasa jt, mis ei vasta kunagi iseseisvale küsimusele, vaid moodustavad alati tegusõnaga lahutamatu terviku, nt ära minema/kaebama/saatma jne, läbi lugema/elama/vaatama jne, valmis saama/tegema/olema jne, ilma jääma/jätma/olema jne, kallale kippuma/tun­gima jne, jälile jõudma/saama jne, kaasa võtma/tulema/mängima jne.

Üldjuhul saab aga sõna liigitada abimäärsõnaks ainult konkreetsel esinemisjuhul. Et määrsõnad ja abimäärsõnad erinevad üksnes oma iseseisvuse astmelt, ei pruugi nende sõnaliik isegi konkreetses kon­teks­tis alati selge olla. Olukorra teeb veelgi keerulisemaks asjaolu, et paljud kõnealused sõnad võivad paralleelselt esineda ka kaassõnana, st kuuluda hoopis nimisõna juurde. Vrd Ta on kusagil seal taga (määrsõna) – Ta ajab meid taga (abimäärsõna) – Ta on meie taga (kaassõna).

Kaassõnad

Kaassõnad on muutumatud sõnad, mis kuuluvad lauses nimisõna(fraasi) juurde, andes sellele ligilähedaselt samasuguseid tähendusi nagu kään­de­tunnused, nt (maja) taga, (linna) kohal, (laua) ümber, (saali) keskel, mööda (teed), pärast (sööki), enne (suurt vihma). Kaassõnad võimaldavad edasi anda palju mitmekesisemaid ja täpsemaid tähendusvarjundeid kui käändetunnused. Ehkki mõnel juhul saab kasutada paralleelselt nii kaas­sõna kui ka käändetunnust, on käändetunnuste tähendus palju abstraktsem ja seetõttu ka kasutusala laiem. Nii on näiteks rööpselt võimalikud küll Pani raamatu laua peale ~ Pani raamatu lauale, kuid rööp­variant puudub juhtudel, nagu Andis poisile vastu kõrvu. Asi tundus vanamehele kahtlane.

Nagu määrsõnad ja abimäärsõnad, võivad ka kaassõnad seonduda üksikute käändekategooria liikmetega, moodustades kolmeliikmelisi kohakäänetes muutuvaid sarju, nt (maja) sisse : (maja) sees : (maja) seest; (laua) alla : (laua) all : (laua) alt; (ukse) ette : (ukse) ees : (ukse) eest; allapoole (pilvi) : allpool (pilvi) : altpoolt (pilvi).

Kuivõrd kaassõnad on mittetäistähenduslikud, ilmneb nende tähen­dus sageli ainult seoses konkreetse nimisõnaga konkreetses kontekstis. Sealjuures võib üks ja seesama kaassõna eri kontekstides üsna erinevaid tähendusi kanda. Vrd Sõitsime vastu tuult – Me oleme sõja vastu – Lõin pea kapinurga vastu veriseks – Ta on minu vastu väga lahke. Võileib kukkus laua alla – Kontserdi alguseni on jäänud pisut alla tunni. Pärast tööd läksid nad teatrisse – Tunni aja pärast on lõuna – Ärge selle pärast muretsege. Seetõttu kerkivad kaassõnade tähendus­li­kul rühmitamisel umb­kaudu samad probleemid nagu käänete tähen­dus­funktsioonide kirjel­damisel. Siiski on kaassõnade tähendus konkreetsem ja selgem kui käändevormidel.

1. Kohakaassõnad. Paljud kohasuhteid väljendavad kaassõnad jagunevad nagu kohakäänded ja osa kohaadverbe sihtkohta, asukohta ja lähtekohta väljendavateks kaassõnadeks. Nt Pall veeres laua alla. Auto sõitis maja ette. Mees kadus rahva sekka. Ta tahtis minna teiste juurde. Kes tuleb ringi keskele? Udu tõusis metsa kohale. Tool pandi diivani kõrvale. Vanamees kinnitas posti külge sildi. Ärge minge karjääride lähedale! Jätsime redeli toe najale seisma. Kass ronis posti otsa. Katuse peale pandi tõrvapapp. Tule meie seltsi. Poiss jäi aia äärde seisma. – Pall on laua all. Auto seisab maja ees. Meest polnud rahva seas enam nähagi. Olime õhtul naabrite juures. Ringi keskel on punkt. Udu hõljus metsa kohal. Diivani kõrval oli vana tool. Nägime posti küljes silti. Karjääride lähedal on ohtlik liikuda. Redel seisis toe najalgi hädavaevu püsti. Posti otsas istus tuvi. Katuse peal hiilib kõuts. Teiste seltsis on huvitavam. Aia ääres kasvab umbrohi. – Võta pall laua alt üles. Kao mu silme eest! Rahva seast ilmus nähtavale tuttav punetav nägu. Tulime naabrite juurest hilja õhtul. Tule sealt ringi keskelt ära! Jõe kohalt kandus majanigi rõskust ja udu. Too see pink diivani kõrvalt siia! Võtsime sildi posti küljest ära. Karjääride lähedalt avaneb siiapoole ilus vaade. Redel kukkus toe najalt maha. Korstna otsast kostis imelikke hääli. Kukkusin katuse pealt alla. Miks sa teiste seltsist ära tulid? Too aia äärest vana reha!

   Mõned kohakaassõnad niisuguseid kolmikuid ei moodusta. Nt Lennuk lendas madalalt üle puude. Mööda teed sõitis auto. Liikusime piki jõekallast. Ta liikus ettevaatlikult puude vahetsi.

2. Ajakaassõnad. Nt Päikese tõusu eel on ilm külm. Ta saabus mõne päeva eest. Tee see töö nädala jooksul ära. Ta pole kolme aasta kestel kordagi siin käinud. Istusime ööd läbi üleval. Seminar algab kolme tunni pärast. Tule enne lõunat instituudist läbi.

3. Põhjuskaassõnad. Nt Ta teeb kõik teiste heaks. Oma töö jaoks polnud tal millestki kahju. Jüri otsustas naise kiuste artikli valmis kirjutada. Teen sulle sünnipäeva puhul välja. Mille põhjal sa nii otsustad? Kas tasub selle tühise asja pärast südant vaevata? Kogusin referaadi tarvis materjali. Halva ilma tõttu jääb sõit ära. Tänu osavõtjate heatahtlikkusele üritus siiski õnnestus. Rõõmustasime tema saabumise üle.

4. Viisi‑ ja seisundikaassõnad. Nt Tüdruk langes teiste põlguse alla. Kannatasin hirmsa peavalu käes ~ küüsis. See asi polnud neile meelt mööda. Koerad haukusid üksteise võidu. Poiss jooksis särgi ja sokkide väel õue.

5. Vahendi- või abinõukaassõnad. Nt Kelle abil sa selle töö lõpuks valmis said? Kaaslaste jõu ja nõu najal tuli ta omadega siiski toime. Salakaebuste teel õnnestus tal rivaal eemaldada. Jüri on oma­enese tarkuse varal nii kaugele jõudnud.

6. Suhtumis- või suhtekaassõnad. Nt Ta on oma ea kohta üsna arukas. Minu meelest on Jüri kõiges süüdi. Tarkuse ja teravmeelsuse poolest on ta teistest üle. Mari ilmutas nende ideede suhtes teatud umbusku. Palk käivat töö järgi.

7. Hulga-, mõõdu- ja määrakaassõnad. Nt Jüri on aastate kaupa kodust eemal viibinud. See teeb viis senti kasumit iga kilogrammi kohta. Ta on endale virnade viisi raamatuid kokku tassinud. Jüri on Marist arvestuses viie punkti võrra ees. Seal oli üle viieteistkümne inimese. Ta on meil veidi alla aasta töötanud.

Lisaks nimetatud suurematele tähendusrühmadele võivad kaas­sõnad väljendada veel:

1. ligikaudsust, nt Tõnu lubas kella kolme paiku tulla. Astun teilt lõuna aegu läbi. Peeter on vist juba kolmekümne ligi. Õunu oli viiekümne kilo ümber. See arbuus kaalus kolme kilo ringis;

2. kaasasolu, nt Ekskursandid saabusid giidi saatel hotelli. On sul meie seltsis igav? Ta tuli koos vennaga;

3. ilmaolu, nt Ilma tööta läheb ta kohe närviliseks;

4. asendust, nt Sa pead kellegi enda asemel saatma. Jüri on juba täie mehe eest väljas. Maali lehm olla põdra pähe maha lastud;

5. piiri, nt Läksime kuni suure teeni koos. See nõupidamine kestab vist kuni õhtuni. Tema artiklite arv ulatuvat juba kuni kahesajani. Rohi oli rinnust saadik;

6. välistust, nt Peale Jüri ei tea sellest otsusest veel keegi;

7. tegijat, nt Tuule poolt murtud puud jäidki metsa;

8. valdajat, nt Töö jäi üliõpilase kätte. Kelle käes on võti? Tulevik on noorte päralt;

9. objekti, nt Mees lõi kirvega jala pihta. Mis sa norid nende väikeste vigade kallal! Maitse üle ei vaielda.

Kaassõnad võivad asetseda neid laiendava noomenifraasi järel või ees. Selle järgi nimetatakse neid tagasõnadeks ehk postposit­sioo­nideks ja eessõnadeks ehk prepositsioonideks. Valdav osa eesti kaas­sõnadest on tagasõnad, nt (laua) all, (laua) alt, (minu) meelest, (liiva) sisse, (supi) sees, (maja) seest, (kümnete) viisi, (tosinate) kaupa, (üks­teise) võidu. Tagasõnade tarvitamist peetakse üheks eesti keele soo­me­ugriliseks jooneks, võrreldes indoeuroopa keeltega, mis kasutavad ainult eessõnu. Eesti keeles on eessõnu vähe, nt enne (õhtut), keset (teed), piki (randa), ilma (emata), kuni (metsani). Ilukirjanduskeeles, eriti luule­keeles, võivad küll tavaliselt tagasõnadena käituvad sõnad stiili‑ või rütmikaalutlustel asetseda noomeni ees, nt vahel vaevade, kiuste kõikide. Üksikuid kaassõnu võib ka stiililt neutraalses kon­tekstis tarvitada nii ees‑ kui ka taga­sõnana, nt mööda teed ~ teed mööda, vastu seina ~ seina vastu. Mõned sõnad on ees- ja tagasõnana tähen­duselt erinevad, vrd laua alla (koht) – alla kilomeetri (mõõt), eksimuse pärast (põhjus) – pärast tööd (aeg).

Kaassõnad nõuavad noomenilt kindlat käändevormi. Enamik tagasõnu nõuab nimisõnalt omastava käände vormi, nt katuse all, söögi asemel, teiste ette, meie heaks, looma kannul, kolme kaupa, laste kilda, naabri kiuste, poe ligidal, kuuse otsas, plangu taha, aia ääres. Üksikud tagasõnad esinevad ka muude käänetega, nt päev otsa, teed mööda, sügisest saadik, lastega seltsis. Eessõnad esinevad tava­liselt koos osastavas käändes nimisõnaga, nt enne koitu, keset teed, piki kallast, pealpool pilvi, kahele poole teed. Üksikud ees­sõnad nõuavad muidki käändeid, nt tänu sõbrale, kuni lõunani, ilma pikema jututa.

Üksikud kaassõnad on fakultatiivsed, sest nad täidavad sedasama funktsiooni, mis nende laiendi kääne, nt koos isaga ~ isaga, ilma emata ~ emata, ühes lastega ~ lastega, varandusega tükkis ~ varandusega, kuni hommikuni ~ hommikuni.

Kaassõnad

Kaassõnade kui sõnaliigi piir nimi- ja määrsõnadega on hajus. Ni­mi­sõnade ja määrsõnadega seob kaassõnu juba nende ajalooline kuju­ne­miskäik. Nimelt on enamik kaassõnu arenenud mingi nimisõna käände­vormist, mille juurde kuulus teine nimisõna omastavas käändes täien­dina. Näiteks ühendis maja ees on ees olnud algselt kohta tähistava nimi­sõna kohakäände vorm ja maja seda laiendav omastavaline täiend (nagu tänapäeval ühendis halli maja esisel). Ajapikku kaotasid mõningad sagedamini kasutatavad nimisõna käändevormid suure osa oma leksi­kaalsest sisust, muutudes abstraktseid suhteid väljendavateks osisteks. Sama päritolu on ka paljud määrsõnad, mis on tekkinud tegusõnadega seoses kasutatavate nimisõna käändevormide tähendusliku abstrahee­ru­mise tulemusel. Kui ühe ja sellesama nimisõna käändevormi kasutati nii koos teise nimisõnaga kui ka koos tegusõnaga, tekkiski sõna leksikaalse tähenduse tuhmumisel abisõna, mis esineb kord nimisõnaga seoses kaassõnana, kord tegusõnaga seoses (abi)määrsõnana. Vrd Mine seisa teiste kõrvale (kaassõna) – Sa oled viimasel ajal kõigest kuidagi kõrvale (abimäärsõna) jäänud.

Vaadeldav protsess – teatud nimisõnade käändevormide leksi­kaaltähenduse tuhmumine ja vormi leksikaliseerumine – toimub ka tänapäeval. Üleminek on järk-järguline ja selle alguses on tähendusnihked vaevu märgatavad. Otsusta­maks, kas tegemist on iseseisva nimisõna käändevormiga või mitteise­seisva sõnaga, võib proovida, kas kriitilisele sõnakujule on võimalik lisada täiendit. Näiteks ühendites häda sunnil, varga kombel, käte jõul võib vorme sunnil, kombel, jõul pidada veel käändsõna alalütleva kään­de vormideks, sest saab öelda ka häda paratamatul sunnil, varga alatul kombel, käte tõhusal jõul. Niisuguste täiendiga ühendite konstrueeritus annab siiski tunnistust, et vaadeldavad vormid on abisõnastumas. Ühendites vaenlase kannul, tõve küüsis on aga vormid kannul ja küüsis juba sedavõrd abisõnastunud, et neile ei saa enam mingit täiendit lisada. Seetõttu võib neid pidada kaassõnadeks, ehkki nende leksikaaltähendus on veel läbinähtav. Samavõrra kaassõnastunud on ka näiteks tänu, milles on veel säilinud lähtenimisõna positiivne tähendus, mistõttu teda pole hea kasutada negatiivses tähenduses, nt *Tänu tulekahjule jäime peavarjuta.

Rõhumäärsõnad

Rõhumäärsõnad on muutumatud sõnad, mis toimivad lauses üld­laienditena (lause‑ ja fraasilaienditena). Nad annavad edasi kõike seda, mis käib lausega väljendatava sündmuse kui terviku kohta: tõenäosus- vm modaalhinnanguid, nt võib-olla, arvatavasti, vist, kahjuks; suhtlus­eesmärki, s.o küsimust, käsku jne, nt kas, las; sündmuse või selle osa­liste tuntust, olulisust vms kuulaja jaoks, nt ju, siis, ka, samuti, eelkõige, veel hoopis, küll, just, kas või, juba, no, ometi, jah, vaat. Nt Võib-olla ma eksisin. Kas Tallinnas eile vihma sadas? Las nad tulevad parem homme. Ma ju rääkisin sulle sellest. Ka poisid kuulasid huviga. Just sellest ma tahtsingi rääkida.

Rõhumäärsõnad

Sõnaliigiliselt on rõhumäärsõnad kõige tihedamalt seotud ise­seisvate täistähenduslike määrsõnadega. Sageli võib üks ja seesama sõna­kuju esineda paralleelselt nii iseseisva kui ka rõhumäärsõnana, nii lause­liikmena kui mittelauseliikmena. Esimesel juhul on harilikult võimalik vastava sõna kohta küsimus esitada, teisel juhul mitte. Vrd Ta rääkis lihtsalt. (Kuidas ta rääkis?) – Ta lihtsalt rääkis. See oli õige tilluke putukas. (Kui tilluke putukas see oli?) – Läheks õige linna!

Üks ja seesama sõnakuju võib esineda ka rõhumäärsõnana ja sidesõnana. Vrd Nagu sa ise ei teaks! – Näib, nagu teaksid sa seda ka ise. Homme on ehk ilmgi pisut ilusam – See on tavaline halljänes ehk Lepus europaeus.

Modaaladverbina käitub ka rõhutav liide ‑ki/‑gi, mis pole küll foneetiliselt omaette sõna, kuid võib täita lauses üldlaiendi funktsiooni. Nt Nii juhtuski. Siin metsas kasvab pilvikuid ja puravikkegi.

Sidesõnad

Sidesõnad on muutumatud sõnad, mille ainsaks süntaktiliseks funkt­siooniks on siduda lauses moodustajaid, seejuures viimaste vormi mõjustamata.

Sidesõnu on kõikides keeltes vähe. Eesti keeles on neid paar­kümmend: ja, ning, ega, ehk, või, aga, kuid, ent, vaid, et, kui, kuna, sest, kuni, kuigi, ehkki, nagu, arhailised saati, elik ning liitsõnalised justkui, otsekui. Nt Alguses lõi Jumal taeva ja maa. See on hea raamat, aga too teine on huvitavam. Jüri on noorem kui Mari.

Paljud sidesõnad kuuluvad ka ühendsidendite koosseisu koos ase- või rõhumäärsõnaga: nii et, nõnda et, sellepärast et, niikaua kui, parajasti kui, nõnda nagu, kas ... või, kui ... siis, ei ... ega, niihästi ... kui ka jne; nimi‑ või asesõnafraasiga: selleks et, samal ajal kui, sel ajal kui, selle asemel et, sellest hoolimata et, peale seda kui. Nt See küsimus jääbki lahendamata, niikaua kui kumbki pool järeleandmisi ei tee. Nad peavad valima kas ühe või teise võimaluse, muud väljapääsu pole. Ta istus uuesti laua taha, samal ajal kui külalised alles esikus kobistasid. Õhk oli lämbe, sellest hoolimata et päev läbi oli vihma sadanud. Kõige enam mitme­sõnalisi sidendeid moodustavad sidesõnad et ja kui, üldse ei moodusta neid sidesõnad ja, ning, ehk, elik, kuna, kuigi, ehkki, otsekui, justkui.

Vastavalt oma võimele esineda rinnastavas või alistavas seoses jagunevad sidesõnad rinnastavateks (ja, ning, saati, elik, või, ega, aga, kuid, ent, vaid) ja alistavateks (et, kuna, sest, kuigi, ehkki, olgugi, nagu, otsekui, justkui). Nt linn ja maa; kolm või neli; teab, aga ei räägi  – Ma tean, et loota pole midagi. Ta vaatas mind nagu ilmutust. Sidesõnad kui, kuni, ehk võivad esineda nii rinnastavas kui ka alistavas seoses, nt Valvasin ööd kui päevad – Söö, kui maitseb. Paranemine võtab kolm kuni neli kuud – Ole siin, kuni ma tulen. Maria oli komtess ehk krahvipreili – Ehk ta küll kõike teab, ei räägi ta midagi.

Rinnastavad sidesõnad jagunevad tähenduse järgi ühendavateks ja eraldavateks. Ühendavad sidesõnad on kas üldühendavad: ja, ning, ega, saati, nt Alguses lõi Jumal taeva ja maa, vastandavad: aga, kuid, ent, vaid, nt Tuleksin hea meelega, aga mul pole aega, või seletavad: ehk, elik, nt Ta töötab Eesti Keele Instituudis ehk endises Keele ja Kirjanduse Instituudis. Eraldav sidesõna on või, nt elu või surm.

Alistavad ja alistav-rinnastavad sidesõnad võivad täita väga erinevaid funktsioone, olenevalt sellest, missuguste sõnadega koos nad sidendi moodustavad ja/või missuguseid osalauseid omavahel ­seovad.

Hüüdsõnad

Hüüdsõnad on iseseisva leksikaaltähenduseta muutumatud sõnad, mis väljendavad tundeid (nt tohoh, oi, ai, uih), annavad edasi tahte­impulsse (nt kõtt, äss, kuss), on suhtluses kontakti sõlmimise ja hoid­mise vahendid (nt halloo, ja-jah) või jäljendavad heli (nt kill-koll, plärts). Hüüdsõnad toimivad tavaliselt omaette lausena või lause süntaktiliselt sõltumatu osana (hüüundina). Ainult üksikutel hüüd­sõna­del on grammatilise seostumise võime: hüüdsõnad oi, oh, oo, ennäe, ena jms võivad alistada osastavas või nimetavas käändes nimisõnafraasi, nt Oh õnnetust! Oo, noorus, noorus!; onomatopoeetilised hüüdsõnad kui kõige ebatüüpilisemad võivad alistuda verbile, talitledes viisimäärusena, nt Prõmm ja prõmm tagus keegi rusikaga uksele. Suur mädanenud õun kukkus potsti Jüri kõrvale maha.

Oma süntaktilise seostumatuse juures on hüüdsõnad siiski või­me­lised andma tuletisi, nt ahaa > ahaatama, nõõ > nõõtama, plärts > plärtsti.

Päritolult on osa hüüdsõnu algupärased, nt ahaa, ehee, oi, oo, aih, uih, noh, uu, teised aga tekkinud täistähenduslike sõnade ja sõna­ühendite vormi ja/või sisu muutumise teel, nt tere, aitäh, aitüma ~ aituma (< aita jumal), ennäe, ennäh, ena, etskae (< et sa kae), pagan jne. Osa hüüdsõnu on laenulised, nt padavai, pastoi, proosit, marss, halloo, kuss, stopp, vot, soo.

Tähenduse järgi on võimalik eristada hüüdsõnade seas nelja suuremat rühma.

1. Tundeid väljendavad hüüdsõnad peegeldavad kõneleja emot­sioone ja suhtumist, nt oi, ahaa, ohoo, hurraa, ai‑ai, ähää. Nt Oi, kui ilus! Ohoo, keda ma näen! Hurraa!

2. Tahteavaldusi väljendavad hüüdsõnad väljendavad kõneleja soovi kedagi tegevusele õhutada ja neid kasutatakse käskivate vormelitena, nt äss, nõõ, kõtt, säh, marss, kuss. Nt Säh, võta kott.

3. Suhtlushüüdsõnad (nt noh, no, jah, ah nii, ah soo) sõlmivad kuulajaga kontakti, märkides kõnevooru algust (Noh, kust teie tulete?), hoiavad kuulajaga kontakti, toimides täitesõnana kõnevooru sees (See oli noh niisugune natuke imelik päev) või on tagasisidesignaalideks (Nii-nii!).

4. Onomatopoeetilised hüüdsõnad matkivad loomade häälitsusi või muid loodus‑ või tehishääli või toiminguid, nt miäu, atsih, ha‑ha‑haa, öök, plärts, põmm, piraki, vinta‑vänta, singa‑vonga. Paljud sõnad on reduplikatiivsõnad, mis näitavad matkitava heli korduvust, nt auh-auh, liiri-lõõri, röh-röh, pliks-plaks, tipa-tapa, sulla-sulla.

Hüüdsõnad

Sõnaliigiliselt on ambivalentsed onomatopoeetilised hüüdsõnad, mis, nagu öeldud, võivad alistuda verbile ja käituda seega nagu viisi­määrsõnad.

Onomatopoeetiliste hüüdsõnade hulgas on nii liiteta kui ka ti-/di-liitelisi sõnu. Liitega sõnadel on enamasti olemas ka liiteta variant, nt kärtsti ~ kärts, kõldi ~ kõll, sulpsti ~ sulps. Vastupidine aga ei kehti, nt sõnadel kuku, kukeleegu puuduvad liitelised vasted. Mõnikord on hüüdsõnadeks peetud ainult liiteta sõnu, liitelisi aga määrsõnadeks. Neid tuleks siiski käsitleda ühtmoodi, sest mõlemat tüüpi sõnu kasutatakse nii tegusõnast sõltumatult kui ka tegusõna laiendina, vrd Sulps! ~ Sulpsti! Kivi kukkus sulps ~ sulpsti vette.