EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

Lisaks loetletuile on eesti keeles vähestest sõnadest võimalik moodustada ka viisiütlevat käänet ehk instruktiivi, nt palja jalu ~ paljajalu, lehvivi hõlmu. Niisuguseid vorme ei saa tänapäeva keeles siiski täis­väärtus­li­keks käändevormideks pidada, kuna neid saab moodustada ainult vähestest sõnadest.

Käändsõna

Kääne

Abstraktsed ehk grammatilised käänded – nimetav, omastav ja osas­tav – näitavad peamiselt nimisõna(fraasi) süntaktilisi funktsioone, st nad kannavad väga üldist laadi grammatilisi tähendusi (aluse, sihitise jms tähendust), nt Lehtedes krabistas siil. Siili okkad olid turris. Ma nägin aias siili. Nende tähenduste esinemine ei olene kuigivõrd sõna leksikaalsest tähendusest ja tavaliselt pole nad väljendatavad leksikaal­sete vahenditega (määr- või kaassõnadega).

Käändsõna

Kääne

Konkreetsed ehk semantilised käänded kannavad kitsamalt piirit­le­tavaid tähendusi, mille esinemine oleneb sõna leksikaalsest tähendusest ja mis on paljudel juhtudel väljendatavad ka leksikaalsete vahenditega (määr- või kaassõnadega). Nt seesütleva käände vorm võib oma gram­matilise tähenduse poolest kattuda kohamäärsõnaga või kohta märkiva kaassõnaühendiga, vrd Lehtedes krabistas keegi. Seal krabistas keegi. Lehtede sees krabistas keegi. Kuid konkreetsetel käänetel on ka abst­rakt­semaid kasutusvõimalusi, mille korral vastavat tähendust ei saa leksikaalsete vahenditega väljendada, nt Selles inimeses on midagi, sa­muti niisuguseid kasutusvõimalusi, mis tulenevad ajalooliselt välja­kujunenud rektsiooninõuetest ning mille korral mingist grammatilisest tähendusest on isegi raske rääkida, nt Mari kahtles mehe sõnades.

Konkreetsetest käänetest eralduvad omaette rühmana nn koha-käänded. Kohakäänded on käänded, mis on kujunenud kohasuhteid märkivate tunnuste alusel. Eesti keeles on kaks kohakäänete sarja: sise­kohakäänded ja väliskohakäänded. Sisekohakäänded on keeleaja­looli­selt vanemad ning väljendavad tänapäeva keeles kinnise ruumiga seotud kohasuhteid, nt Toas oli umbne. Väliskohakäänded väljendavad avatud pinnaga seotud kohasuhteid, nt Põrandal vedeles prahti. Kummalgi sarjal on kolm liiget, mis väljendavad vastavalt:

a) sihtkohta, nt Mari astus tuppa. Raamat kukkus põrandale;

b) asukohta, nt Mari istus toas. Raamat lebas põrandal;

c) lähtekohta, nt Mari lahkus toast. Ta tõstis raamatu põrandalt.

Ruumiliste suhete väljendamisel sõltub sise- ja väliskohakäänete valik vormi aluseks oleva sõna leksikaalsest tähendusest, st sellest, kas sõna tähistab ruumi või pinda. Mõni sõna võib olla kaheti mõtestatav ja seetõttu võib temast kasutada ka mõlema sarja kohakäändeid, vrd nt Laevas oli palju reisijaid. − Laeval oli palju reisijaid. Tänapäeva keeles on kohakäänetel mitmeid abstraktseid kasutusvõimalusi, mis pole nende algse kohatähendusega enam otseselt seotud. Nii vormistavad välis­koha­käänded sagedamini hoopis adressaati või valdajat, nt Mari rääkis juhtunust ka Jürile. Jüril on mere ääres väike suvila. Mari kuulis seda Jürilt.

Käändsõna

Kääne

Nimetav kääne

Nimetav on abstraktne kääne, mille põhifunktsiooniks on vormis­tada

 a) täisalust, nt Lind istub pesal.

Samuti vormistab nimetav alusele lähedasi lauseliikmeid:

 b) absoluuttarindi tegevussubjekti, nt Lind istub pesal, tiivad sorgus;

 c) ütet, nt Võta end kokku, Juku;

 d) alusega ühilduvat öeldistäidet, nt Ilm on ilus.

Kindlatel tingimustel (vt lähemalt SÜ 40–43) vormistab ta:

 e) täissihitist, nt Praht visati lõkkesse;

 f) täissihitise sarnast aja- või kvantumimäärust, nt Ootasin kolm päeva. Suusatasin viis kilomeetrit.

Lisaks vormistab nimetav:

 g) eeslisandit, nt Küsige seda härra Tammelt;

 h) liitsõna täiendosa, nt kuldkell, sukkpüksid.

Nimetaval käändel puudub tunnus.

Käändsõna

Kääne

Omastav kääne

Omastav on ennekõike noomeni ja nominaalse verbivormi laiendi kääne. Laiendi-omastav vormistab:

  a) täiendit, nt maja aknad, ussi hammustus, surmanuhtluse pooldaja;

  b) eeslisandit, nt Vanemuise teater, Tamme Jürka;

  c) käändelise verbivormi tegevussubjekti, nt koera näritud kondid, See pole meie teha;

  d) võrdlusalust võrdlustarindeis, nt poisi pikkune;

  e) võrdlusalust liitsõnades, nt samblaroheline;

  f) tagasõnade laiendit, nt metsa taga.

Häälikuloolise arengu tulemusel on pärisomastavaga kokku sulanud endine sihitise kääne akusatiiv, mis enamikus keeltes erineb omastavast ehk genitiivist. Sihitise-omastav vormistab kindlatel tingimustel (vt lähemalt SÜ 40–43):

  g) täissihitist, nt Viskasime prahi lõkkesse;

  h) sellega sarnast aja- või kvantumimäärust, nt Ootasin tunnikese ja tulin siis koju.

Lisaks vormistab omastav kääne ka osaliselt ühilduvaid komponente, nimelt:

  i) konkreetses käändes arvsõna esikomponente, nt Kahekümne neljal inimesel oli elukohaga probleeme;

  j) rajavas, olevas, ilmaütlevas või kaasaütlevas käändes hulga- ning rindtarindi esikomponenti, nt Korvitäie õunteta Mari juba külla ei tule. Jüri arutas seda küsimust sõprade ja töökaas­las­tega;

  k) samas neljas käändes nimisõnafraasi omadus- või arvsõnalist täiendit, nt Ilusa ilmaga käisime mere ääres jalutamas.

Omastaval käändel puudub tunnus.

Käändsõna

Kääne

Osastav kääne

Osastav kääne väljendab piiritlematust või osalisust ning vormistab:

1. osasihitist, nt Mari luges raamatut;

2. osasihitise sarnast aja- või kvantumimäärust, nt Juhtunust polnud möödunud veel tundigi;

3. osaalust, nt Põrandal vedeles prahti;

4. osaöeldistäidet, nt Jüri on meie helgemaid päid;

5. hulgasõna laiendit, nt Toas oli kolm inimest;

6. mitmuslikku lisandit, nt Juku, klassi hullemaid pröökameid, oli seekord täiesti kuss.

Osastava käände tunnusel on neli morfeemivarianti: t, d, 0 ja da. Ain­suse vormides esinevad kõik neli, kusjuures valik sõltub sõna­tüübist.

Üksiksõnuti esinevad:

Mitmuses esinevad morfeemivariandid d ja 0, kusjuures valik sõltub sellest, missugust vokaalmitmuse tüüpi sõna kasutab (vt M 70):

Kui sõnal vokaalmitmus puudub, kasutatakse osastavas formatiivi sid, nt ratsu/sid, `koi/sid. Kuid sid võib esineda paralleelvormis ka nen­del sõnadel, mis kasutavad mingit vokaalmitmuse tüüpi ja sellele vas­ta­vat osastava käände tunnust. Vokaalmitmus ja sid esinevad paral­leel­selt järgmistes tüüpides:

Osa sõnade korral on sid-formatiiviga vorm arhailise stiili­varjun­diga, nt `siili/sid, mõnes tüübis on selle kasutamine koguni küsitav (seminari/sid).

Käändsõna

Kääne

Sisseütlev kääne

Sisseütlev kääne on sisekohakäänete seas sihikääne, mille abil väljen­datakse olenevalt sõna leksikaalsest tähendusest:

  a) sihtkohta, nt Ema sõitis linna;

  b) sihtaega, nt Kõik kordus aastast aastasse. Töö lõpetamine jääb maikuusse;

  c) sihtseisundit (seisundit, millesse siirdutakse), nt Mees vajus mõttesse.

Kindlate verbide rektsioonilise laiendina võib sisseütlev vormistada ka:

  d) isikut, eset või nähtust, kellele või millele tegevus on suu­natud, nt Kuidas sa minu ettepanekusse suhtud. Jüri on Marisse armunud;

  e) harva ka põhjust, nt Isa suri vähki.

Sisseütleva käände tunnuseks võib kõikidel sõnadel olla sse.

Käändsõna

Kääne

Sisseütlev kääne

Teatud sõnatüüpides on sse-sisseütleva kõrval ainsuses võimalik ka nn lühike sisseütlev, nt paja/sse ~ `patta, `muuseumi/sse ~ `muuseumi, õnneliku/sse ~ õnne`likku. Lühikesel sisseütleval on viis morfeemi­varianti: 0, TÜVI, hV, de, da, nt `muuseum : `muuseumi, pesa : `pessa, `suu : su/hu, `laas : `laan/de, mõni : `mõn/da. 0-sisseütlev langeb väli­selt alati kokku ainsuse osastavaga, nt `park : `parki (os, sisseütl); kui sõna on astmevahelduseta, siis ka ainsuse omastavaga, nt seminar : seminari (om, os, sisseütl).

Morfeemivariandi valik sõltub sõnatüübist, kuid lühikese sisseütleva võimalikkus ei määra sõna tüübikuuluvust. Ühte tüüpi võivad kuuluda sõnad, millel lühike sisseütlev on olemas, ja sõnad, millel see puudub. Tüübiti valitakse järgmised morfeemivariandid:

Üksiksõnuti esinevad:

Lühikese sisseütleva tüvi on tekkinud sisseütleva käände ajaloolise tunnuse ja tüve ühtesulamisel. Sisseütleva tüve kasutavad sõnad, mille algvormi struktuur on /2 I V/ ja osa V käändkonna sõnu (viimaste kohta vt allpool). Kahesilbiliste sõnade sisseütleva tüve moodustamiseks pikendatakse sõna sisekonsonanti ning sõna läheb III vältesse, nt küla : `külla, maja : `majja. Lõpuvahelduslikel sõnadel võetakse aluseks muu­te­tüvi, nt tuli : tule : `tulle, astmevahelduslikel sõnadel tugevaastmeline (muute)tüvi, nt pada : paja : `patta, mägi : mäe : `mäkke. käsi-tüübis asendub tugeva astme lühike s pika t-ga, nt vesi : vee : `vette.

V käändkonna sõnade paralleelvormide käsitlemine tüvesisse­ütle­vana on tegelikult tinglik. Nende sõnade regulaarne sisseütlev lõpeb häälikujärjendiga (V)sesse (nt `lootuse/sse, inimese/sse, tillukese/sse). Haploloogia nähuna võib osas tüüpides tüve lõpusilp se välja langeda: `lootu/sse, inime/sse, tilluke/sse. Seega on neis lühemais vormides sse-tunnus tegelikult esindatud ning neid saab ainult kokkuleppeliselt pidada tüvesisseütleva vormideks.

Mõned uurijad on näinud lühikeses sisseütlevas ka täiesti iseseisvat käänet, mille tähendus vastandub pika sisseütleva tähendusele. Nii­sugune arusaam tugineb tõsiasjal, et paljudest sõnadest kasutatakse selges kohatähenduses alati lühikest sisseütlevat, rektsioonilise laiendi (sõltu­vus­määruse) käändena aga pikka sisseütlevat: vrd Poiss kukkus jõkke (mitte jõe/sse), aga Ta oli sellesse jõe/sse (mitte jõkke) lausa kiindunud.

Osast sõnadest on lühike ja pikk sisseütlev siiski täiesti paralleelselt kasutatavad, nt Jüri armus juuditarisse ~ juuditari esimesest silma­pil­gust. Kas sa täna raamatukogu/sse ~ raamatukokku ka lähed?

Ühe või teise vormi vastuvõetavus ühes või teises tähenduses oleneb suures osas sõna leksikaalsest tähendusest. Sõnadest, mis sihtkoha tähendusega sisuliselt kokku sobivad, on lühike sisseütlev selles tähen­duses peaaegu ainuvõimalik, nt läks parki (mitte pargi/sse), kukkus vette (mitte vee/sse), tõlkis eesti keel/de (mitte keele/sse). Sõltuvusmäärusena (verbide suhtuma, kiinduma, armuma jt laiendina) kasu­tatakse neid sõnu haruharva. Sageli on lühikese sisseütleva vormid juba lähe­dased määr­sõnadele, nt meelde, hoolde, pähe, kätte.

Käändsõna

Kääne

Seesütlev kääne

Seesütlev kääne on sisekohakäänete seas asukohakääne, mille abil väljendatakse olenevalt sõna leksikaalsest tähendusest:

  a) asukohta, nt Me elame linnas;

  b) toimumisaega, nt Tema sünnipäev on märtsis;

  c) seisundit, nt Jüri on sügavas depressioonis.

Peale selle võib seesütlevat kasutada märkimaks:

  d) omadust või tegevussfääri, mille poolest keegi või miski silma paistab, nt Korralikkuses ületab ta teisi tublisti, aga aru­kuses kipub teistele alla jääma.

Lisaks esineb seesütlev kindlate verbide rektsioonilise laiendi käändena:

  e) ilma selge tähenduseta, nt Ma kahtlen teie siiruses. Mari oli oma võidus veendunud;

  f) paaris kivinenud väljendis, nt Kõik läheb vanas vaimus edasi.

Seesütleva käände tunnus on s.

Käändsõna

Kääne

Seestütlev kääne

Seestütlev kääne on sisekohakäänete seas lähtekääne, mille abil väljen­datakse olenevalt sõna leksikaalsest tähendusest:

  a) lähtekohta, nt Tulin linnast;

  b) algusaega, nt Ootasin teda hommikust õhtuni;

  c) lähteseisundit, nt Poiss toibus minestusest üsna ruttu.

Seestütleva käände abil saab väljendada veel:

  d) võrdlusalust, nt Naine oli mehest pikem;

  e) materjali, nt puust mänguasjad;

  f) kellest või millest midagi tuleb või saab, nt Sinust saab õpetaja;

  g) põhjust, nt Sõrmed olid külmast kanged;

  h) passiivse infiniittarindi tegevussubjekti, nt Mees oli murest murtud;

  i) lisandit, nt üliõpilasest poeg.

Seestütlev vormistab ka paljude verbide rektsioonilist laiendit (sõltuvus­määrust), mis väljendab:

  j) objekti, millele tegevus on suunatud, nt Ta ei saanud sellest aru. Miks sa ei rääkinud mulle oma murest? Mis sa tast narrid?

  k) midagi, millega puudub või katkeb ühendus, nt Ta jäi abirahast ilma. Ta loobus oma ideest üsna ruttu;

  l) või on selge tähenduseta, nt Mari vaimustub kõigest väga kergesti. Kõik oleneb olukorrast.

Seestütlev võib väljendada ka:

  m) rühma või tervikut, mille osaks miski on, nt Jüri oli poistest kõige nutikam. Kolm meest sellest seltskonnast olid mulle võõrad. Ta on näost kaame.

Seestütleva käände tunnus on st.

Käändsõna

Kääne

Alaleütlev kääne

Alaleütlev kääne on väliskohakäänete seas sihikääne, mille abil väljendatakse olenevalt sõna leksikaalsest tähendusest:

  a) sihtkohta, nt Mari sõitis välismaale;

  b) tähtaega, nt Koosolek viidi üle neljapäevale;

  c) tulemusseisundit, nt Tüdruku nägu läks naerule. Kisub vihmale.

Alaleütleva olulisi funktsioone tänapäeva keeles on väljendada:

  d) adressaati, nt Mari rääkis Jürile kõik ausalt ära;

  e) kogejat, nt Mulle meeldib siin elada.

Lisaks loetletud funktsioonidele vormistab alaleütlev ka mõningate verbide rektsioonilisi laiendeid, mis märgivad:

  f) kedagi või midagi, kellele või millele tegevus on suunatud, nt Ta lootis sõpradele. Jüri näitas näpuga raamatule;

  g) hoiaku või emotsiooni objekti, nt Mihkel on sõbrale kade. Ära ole mulle kuri;

  h) või on ilma selge tähenduseta, nt Jüri eelistab õlut teistele jookidele. Järgnege mulle.

Alaleütleva käände tunnusel on kaks varianti: le ja lle. Morfeemi­variant lle esineb ainult kolme asesõna vormistikus, kus tunnus liitub lühikesest silbist koosnevale tüvekujule: `mu/lle, `su/lle, `ta/lle. Kõigil muudel juhtudel kasutatakse alaleütlevas käändes morfeemivarianti le.

Käändsõna

Kääne

Alalütlev kääne

Alalütlev kääne on väliskohakäänete seas asukohakääne, mille abil väljendatakse olenevalt sõna leksikaalsest tähendusest:

  a) asukohta, nt Mari elab juba kolmandat aastat välismaal;

  b) toimumisaega, nt Nad sõidavad neljapäeval maale;

  c) seisundit, nt Naerul näoga vaatas Jüri meie poole.

Alalütleva käände olulisi funktsioone tänapäeva keeles on väljendada:

  d) omajat või muud tegevussubjekti pöördelise verbivormi juures, nt Maril on kaks last. See asi ununes mul täielikult;

  e) tegevussubjekti infiniittarindeis, nt Luba tal ükskord ometi kõik südamelt ära rääkida.

Peale selle kasutatakse alalütlevat käänet väljendamaks:

  f) vahendit, nt Mari mängib klaveril juba päris keerulisi lugusid;

  g) viisi, nt Mari kuulas kikkis kõrvul.

Kirjapildis on alalütleva käände tunnuseks alati l. Kui tunnus liitub lühikesest silbist koosnevale tüvele, võib l lauserõhulises positsioonis fonoloogiliselt pikeneda, ehkki see kirjapildis ei kajastu. Niisugused vormid esinevad seitsme asesõna käänamisel, nt ma : `mu/l, sa : `su/l, ta : `ta/l, see : `se/l, too : `to/l, kes : `ke/l, mis : `mi/l.

Käändsõna

Kääne

Alaltütlev kääne

Alaltütlev kääne on väliskohakäänete seas lähtekääne, mille abil väljen­datakse:

  a) lähtekohta, nt Mari saabus üleeile välismaalt;

  b) teate või asja allikat, nt Mari kuulis seda Jürilt. Laenasin sõbralt raamatu.

Samuti vormistab alaltütlev:

  c) nimi- või omadussõna laiendit, mis on tähenduselt sünonüümne kaassõnaühendiga ’omastava käände vorm + poolest’, nt Elu­kut­selt on ta insener, aga hingelt luuletaja.

Alaltütleva käände tunnus on lt.

Käändsõna

Kääne

Saav kääne

Saava käände abil väljendatakse:

  a) olekut või seisundit, millesse siirdutakse, nt Mari muutus väga kurvaks;

  b) juhuslikku või ajutist olekut või seisundit, milles ollakse, nt Jüri on siin rohkem nagu õpipoisiks;

  c) otstarvet, nt Joomiseks ärge seda vett küll kasutage;

  d) aega (tähtaega, kestust), nt Töö tuleb homseks valmis teha. Koosolek määrati reedeks. Jäin nende juurde terveks nädalaks.

Saava käände tunnus on ks.

Käändsõna

Kääne

Rajav kääne

Rajava käände abil väljendatakse:

  a) ruumilist piiri, nt Kõndisime aeglaselt metsatukani. Põld ulatus metsani;

  b) ajalist piiri, nt Ootasin teda hommikust õhtuni;

  c) kvantitatiivset piiri, nt Närvid olid kõigil viimse võimaluseni pingul. Temperatuur langes kolme kraadini.

Rajava käände tunnus on ni.

Käändsõna

Kääne

Olev kääne

Oleva käände abil väljendatakse:

  a) tegevussubjekti või -objekti olekut või seisundit, nt Ta lamas haigena voodis. Tundsin end täieliku võhikuna. Ma nägin teda vihasena karjumas.

Olev kääne võib väljendada ka:

  b) otstarvet (ositi samatähenduslikult saava käändega, nt Kuuri­alust kasutati ka saunana.

Oleva käände tunnus on na.

Käändsõna

Kääne

Ilmaütlev kääne

Ilmaütlev kääne on kaasaütleva vastandkääne, mille abil näidatakse:

  a) kaaslase või kaasaskantava eseme puudumist, nt Käisin reisil ilma naiseta. Mari ei tihanud (ilma) kingituseta külla minna;

  b) vahendi puudumist, nt Ta sööb praadigi (ilma) kahvlita;

  c) viisi või seisundi puudumist, nt Ta vaatas mulle (ilma) vihata otsa. Jüri sõi (ilma) isuta;

  d) ilmaolu kui omadust, nt (ilma) prillideta mees, kooreta kohv.

Viimases tähenduses tuleks püsiva ilmaoleku korral eelistada tu-liidet, vrd sabata ahv (ahv, kes on jäänud sabast ilma), sabatu ahv (ahviliik, millele on tunnuslik saba puudumine).

Nagu toodud näidetest näha, võib ilmaütleva käände vorm esineda samades tähendustes ka koos eessõnaga ilma.

Ilmaütleva käände tunnus on ta.

Käändsõna

Kääne

Kaasaütlev kääne

Kaasaütleva käände abil väljendatakse eelkõige:

  a) koos- või kaasasolu (sageli võib selles funktsioonis kaasa-ütleva käände vormile eelneda eessõna koos), nt Mari läks (koos) Jüriga kinno;

  b) vahendit (lähedaselt kaassõnaühendile ’nimisõna omastava käände vorm + abil’), nt Mees kaevas labidaga maad.

Lisaks sellele kasutatakse kaasaütlevat märkimaks:

  c) viisi või seisundit, nt Tüdruk vaatas neid mõtliku näoga;

  d) aega, nt Selle töö saan ma kahe päevaga valmis.

Kindlate verbide rektsioonilise laiendina väljendab kaasaütlev kääne:

  e) asja, millele tegevus on suunatud, nt Maril oli raske uue olukorraga harjuda.

Kaasaütleva käände tunnus on ga.

Käändsõna

Arv

Arv ehk nuumerus on käändsõna morfoloogiline kategooria, mis näitab asjade, olendite jms hulka.

Eesti keeles on arvukategoorial kaks liiget – ainsus ehk singular ja mitmus ehk pluural –, mis eristavad üht (ainsus) kahest või enamast (mitmus), nt Mees vehkis käega. Mees vehkis kätega.

Arvuvastandus on ainult loendatavatel nimisõnadel, nagu mees, laud, tegevus (vt M 4). Loendamatutel nimisõnadel, nagu ilu, tõde, vanadus, gripp, leetrid, tavaline arvuvastandus puudub. Lisaks loen­da­ma­tutele nimisõnadele on keeles nimisõnu, mis märgivad küll põhi­mõtteliselt loendatavaid asju, kuid ei erista nende arvu, nt püksid, käärid; asjade arvu eristamiseks tuleb niisuguste sõnade korral kasutada leksikaalseid vahendeid, nn hulgasõnu, nt ühed käärid, seitsmed käärid, paar pükse, kolm paari pükse. Sõnad, mis on arvuvastanduse suhtes eriolukorras, esinevad tavaliselt kas ainsuse vormis või mitmuse vormis ja neid nimetatakse vastavalt ainsus­sõnadeks (ehk singulare tantum -sõnadeks) ja mitmussõnadeks (ehk plurale tantum -sõnadeks).

Kontekstis võib normaaljuhul mitteloendatavat asja tõlgendada ka loendatavana. Niisugusel korral saab tavaliselt ainsussõnana käituvast sõnast moodustada ka mitmusevormi, nt Tuleb arvestada ka iga konk­reetse rahva minevikuga, aga Ühise keele leidmiseks olid nende meeste minevikud olnud liiga erinevad. Tavaliselt mitmussõnana käituvatel sõnadel esineb fraseologismides või liitsõnades enamasti ka ainsuse­vorme, nt Jõulud olid sel aastal ilma lumeta, aga Tule jõuluks koju või Pane prillid ette, aga Prillisang oli katki.

Olulisemad ainsussõnade tähendusrühmad on järgmised:

1. abstraktmõisted, nt pimedus, hirm, õnn;

2. ained, nt suhkur, jahu, kuld;

3. kogumõisted, nt mööbel, inimkond, kraam;

4. haigused, nt gripp, köha, vähk;

5. ainumõisted, nt ida, lääs, minevik.

1. kahest või enamast sarnasest osast koosnevad objektid, nt prillid, püksid, veimed, andmed;

2. rahvakogunemised, pidustused, nt talgud, lihavõtted;

3. haigused, nt leetrid, rõuged, sügelised;

4. ained, jäätmed, nt tangud, rapped, heitmed;

5. inimeste ja olendite rühmad, nt kolmikud, omaksed.

Käändsõna

Arv

Ainsus

Ainsus on arvukategooria liige, mis eristab üht asja vastandatuna kahele või enamale, nt raamat, mees, naine. Ainsus võib väljendada ka mingite asjade terviklikku kogumit, st kõiki vastavaid asju kui abstrakt­set liiki, nt Hunt on suurim kiskjaline koerlaste sugukonnast.

Ainsusel puudub tunnus.

Käändsõna

Arv

Mitmus

Mitmus on arvukategooria liige, mis eristab kaht või enamat asja vastandatuna ühele, nt raamatud, mehed, naised.

Mitmuse väljendamiseks on eesti keeles põhiliselt kaks võimalust: de-mitmus (nt ema/de/l) ja vokaalmitmus, mis avaldub omakorda kahe tüübina (nt `aasta/i/s, õnnelike/s).

Lisaks de-mitmusele ja vokaalmitmusele võib mitmus väljenduda ka koos osastava käände tunnusega formatiivis sid, nt pesa/sid.

Kahe asesõna mitmus väljendub ainult supletiivses tüvevariandis: mina : meie, sina : teie. Seitsmel asesõnal puudub üldse mitmuse vor­mis­tik: keegi, ükski, miski, iga, igaüks ja üksteise, teineteise, millel puu­dub ka ainsuse nimetava käände vorm.

Kolmes sõnas esineb mitmuse tunnusena e, mis keeleajalooliselt pä­ri­neb hoopiski de-mitmusest: `silm : `silme, `rind : `rinde, `jalg : `jalge. Nii­suguseid omastava käände vorme kasutatakse ainult kinnis­väljendeis, nt jalge all, silme ees, mistõttu neid ei loeta paradigmaatilise mitmuse vormideks.

Käändsõna

Arv

de-mitmus on üldine kõikidele sõnadele ja puudub ainult asesõnadel mina ja sina, mille mitmust väljendab tüvevariant meie, teie.

de-mitmus esineb kõikides käänetes, v.a osastav, mis kasutab alati vo­kaal­mitmust või formatiivi sid, nt `aasta: `aasta/d, `aasta/te, `aasta/te/sse, `aasta/te/s jne, aga `aasta/i/d.

de-mitmuse tunnus liitub alati tüvele ja tal on kolm varianti: d, de ja te, nt ema/d, ema/de, `aasta/te. Variandi valik oleneb osalt konkreetsest vormist, osalt sõnatüübist. Morfeemivariant d esineb alati ja ainult nime­tavas käändes, nt ema/d, `aasta/d. Kõigis teistes de-mitmuse kääne­tes esinevad de ja te, nt ema/de, ema/de/sse, ema/de/s, ema/de/st jne; `aasta/te, `aasta/te/sse, `aasta/te/s, `aasta/te/st jne.

Valik morfeemivariantide de ja te vahel oleneb sõnatüübist.

Käändsõna

Vokaalmitmus

Vokaalmitmuse esinemisvõimalus oleneb sõnatüübist. Kui sõnatüüp vokaalmitmust võimaldab, esineb vokaalmitmus vähemalt osastavas kään­­des (kas ainuvõimalikuna või paralleelselt formatiiviga sid), nt `aasta : `aasta/i/d, `siil : `siile ~ `siili/sid. Sõnatüübiti võib vokaal­mit­mus esine­da paralleelselt de-mitmusega ka kohakäänetes ja saavas käändes ning (olenevalt vokaalmitmuse liigist) ka omastavas, rajavas, olevas, ilmaütle­vas ja kaasaütlevas käändes. Nimetavas käändes ei esine kunagi vokaalmitmust.

Vokaalmitmusel on omakorda kaks liiki: i-mitmus ja tüvemitmus. Neist esimese korral on mitmuse tunnuseks i, mis liitub tüvele, nt `aasta/i/d, karvase/i/d. Teatud sõnatüüpides on mitmuse tunnus i sula­nud häälikuloolise arengu tulemusel tüvega ühte. Selle tagajärjel on tekkinud mitmusetüvi, milles mitmuse tunnus ja tüvi ei ole teineteisest eraldatavad, nt `siil (: siili) : `siile, maja : maju, `kurk (: kurgi) : `kurke. Niisugust mitmuse liiki nimetatakse tüvemitmuseks.

Vokaalmitmuse liigi valik sõltub sõnatüübist.

Kui sõna kasutab i-mitmust, esinevad vokaalmitmuse vormid (peale osastava käände) veel (paralleelselt te-mitmuse vormidega) koha­­käänetes ja saavas käändes, nt `aasta : `aasta/te/sse ~ `aasta/i/sse, `aasta/te/s ~ `aasta/i/s, `aasta/te/st ~ `aas­ta/i/st, `aasta/te/le ~ `aasta/i/le, `aasta/te/l ~ `aasta/i/l, `aasta/te/lt ~ `aasta/i/lt, `aasta/te/ks ~ `aasta/i/ks.

Teatud juhtudel toob i liitumine kaasa teisendusi tüve lõpu­vokaalis.

1. Kui i liitub i-lõpulisele tüvevariandile, toimub tüve lõpus teisendus i → e, nt `voodi : `voode/i/d, kanal : kanali : kanale/i/d.

2. Kui i liitub pika vokaaliga lõppevale tüvevariandile, siis pikk vokaal lüheneb, nt `maa : `ma/i/d, i`dee : i`de/i/d.

Kui sõna kasutab tüvemitmust, on vokaalmitmuse vormide esi­nemus tüübiti erinev. VI käändkonna sõnadel (v.a õnnelik-tüüp) ja pesa-tüübis piirdub tüvemitmuse kasutus tavaliselt osastava käändega, nt `siil : `siile, pesa : pesi. Teistes käänetes esineb tüvemitmus nende sõnade korral vaid fraseologismides ja liitsõnades, nt `jalg : `jalgu, jalu/s (olema), käsi : käsi, käsi/le (võtma), `jälg : `jälgi, jäli/le (jõudma), `täht : tähti, tähis(taevas), muna : mune, munele (hakkama). Luule­keeles võib tüvemitmus nendes sõnatüüpides esineda ka väljaspool kivistunud väljendeid, nt Neil harvul hetkil mina jälle mina. õnnelik-tüü­bis on tüvemitmus täiesti tavaline kõigis käänetes, v.a nimetav, paralleelselt de-mitmusega: õnne`lik : õnne`likku/de ~ õnnelike, õn­ne`likku/de/sse ~ õnnelike/sse, õnne`likku/de/s ~ õnnelike/s, õnne`lik­ku/de/st ~ õnnelike/st, õnne`likku/de/le ~ õnnelike/le, õnne`likku/de/l ~ õnnelike/l, õnne`lik­ku/de/lt ~ õnnelike/lt, õnne`likku/de/ks ~ õnnelike/ks, õnne`likku/de/ni ~ õnnelike/ni, õnne`likku/de/na ~ õnnelike/na, õnne`lik­ku/de/ta ~ õnne­like/ta, õnne`likku/de/ga ~ õnnelike/ga. Ka seminar-tüübis ja V käänd­konnas (jõuline- ning oluline-tüübis) on tüve­mitmus väljas­pool osas­tavat käänet tavalisem kui VI käändkonnas ning pesa-tüübis.

Käändsõna

Vokaalmitmus

Mitmusetüve moodustamiseks tuleb kõigepealt leida sõna tüve­vokaal. Õige tüvevokaali saame lõpumuutuslike sõnade korral sõna muute­­tüvest, nt `lai : laia on a-tüveline, `keel : keele on e-tüveline, `siil : siili on i-tüveline, `laul : laulu on u-tüveline sõna. Klusiili või s-i kaoga laadivahelduslike sõnade korral on otstarbekas võtta aluseks tugeva­­astmeline muutetüvi (kui sõnal niisugune tüvevariant on), sest nõrgas astmes võivad vokaaliteisendused tüve lõpuvokaali moonutada, nt `pood : `poe : `poodi on i-tüveline sõna.

Mitmusetüve saamiseks tuleb sõna tüvevokaali teisendada.

Kui tüvevokaaliks on i või u, asendub see mitmusetüves alati e-ga, nt `kuul : kuuli : `kuule, `toit : toidu : `toite.

Kui tüvevokaaliks on e, asendub see mitmusetüves alati i-ga, nt `meel : meele : `meeli, inimene : inimese : inimesi.

Kui tüvevokaaliks on a, võib tüvemitmuses esineda u, e või i, olenevalt esimese silbi vokaali(de)st. Kui esimeses silbis on a, aa, i, ii, õ, õõ või diftongid ae, ai, ei, äi, õi, au, iu, õu, toimub asendus a → u, nt kala : kalu, `vaal : vaala : `vaalu, `kaer : kaera : `kaeru. Kui esimene silp on lühike ja selle vokaaliks on u, toimub asendus a → e, nt tuba : tube. Muudel juhtudel asendub a alati i-ga, nt pesa : pesi, `julm : julma : `julmi.

­u → e

i → e

e → i

a → u, kui esisilbis a, aa, i, ii, õ, õõ,

   ae, ai, ei, äi, õi, au, iu, õu

a → e, kui lühikeses esisilbis u

a → i mujal

Tüvemitmust saab moodustada ainult astmevahelduseta sõnadest (seminar-, pesa-, oluline-, jõuline-tüüp) või nõrgeneva astme­vahel­dusega sõnadest (VI käändkond). Astmevahelduse korral võib ka mit­musetüvi esineda erinevas astmes, nt `jalg : `jalgu : jalu/l, õnne`lik : õnne`likke, õnnelike/l (vt M 111).

Tüvemitmuse moodustamisel võib olla fonoloogilisi piiranguid isegi siis, kui sõnatüüp üldiselt tüvemitmust lubab. Näiteks puudub tüve­mitmus sai-tüübi u-lõpulistel sõnadel, vrd `sai : `saiu ~ `saia/sid, aga ainult `õu : `õue/sid.

Eespool kirjeldatud keerulisel reeglistikul on viis erandit: `pikk : `pikki, `silm : `silmi, `king : `kingi (ehkki reegli järgi peaks nende tüve­mitmus olema u-line) ja neli : `nelju, väli : `välju (ehkki reegli järgi peaks nende tüvemitmus olema e-line).

Pöördsõna

Eesti keeles on pöördsõnal viis morfoloogilist kategooriat: pööre, tegumood, aeg, kõneviis ja kõneliik. Kõik viis kategooriat ei saa ku­nagi ühes pöördsõnavormis väljenduda. Nt vormis elavat ei kajastu pöörde­kategooria. Üksikutel pöördsõnavormidel puudub üldse seos pöörd­sõna morfoloogiliste kategooriatega, nt elada.

Pöördsõna vormid võivad olla a) finiitsed või infiniitsed, b) liht- või liitvormid.

Finiitsed vormid on niisugused pöördsõnavormid, mis võivad lauses iseseisvalt esineda öeldisena ja milles avalduvad pöördsõna morfo­loogilised kategooriad. Nt lauses Ma käisin eile teatris on käisin pöördsõna finiitne vorm, mis esineb öeldisena ja väljendab pöördekate­gooriast ainsuse 1. pööret, tegumoekategooriast isikulist tegumoodi, aja­kategooriast lihtminevikku, kõneviisikategooriast kindlat kõneviisi ja kõneliigikategooriast jaatavat kõnet.

Infiniitsed vormid on niisugused pöördsõnast regulaarselt moodus­tatavad vormid, mis normaaljuhul ei saa lauses iseseisvalt öeldisena esineda ning milles pöördsõna morfoloogilised kategooriad saavad väljenduda vaid puudulikult. Seevastu võivad mõnes infiniitses vormis väljenduda hoopis käändsõna morfoloogilised kategooriad. Infiniitsetel vormidel puuduvad mitmed tegusõnale omased tunnused ning nad lähenevad sõnaliigilt nimi-, omadus- ja määrsõnadele. Nt lauses Ma olen seda etendust juba näinud on näinud pöördsõna inifiniitne vorm, mis täidab öeldise funktsiooni ainult koos sõnavormiga olen ning milles väljendub pöördsõna kategooriatest aeg (mineviku näol) ning tegumood (isikulise tegumoe näol). Sealjuures võib sama vorm teistsuguses lauses käituda hoopis omadussõnalaadselt ning väljendada käände- ja arvu­kategooriat, nt Neilt meestelt, hallipäistelt ja nii mõndagi näinutelt, oleks kõigil üht-teist õppida.

Lihtvormid ehk sünteetilised vormid on vormid, mis koosnevad ühest sõnast, nt elasin, elavat, elanuksime, elades.

Liitvormid ehk analüütilised vormid on vormid, mis koosnevad kahest või kolmest sõnast, nt olen elanud, ei ela, ei ole elanud.

Finiitsetes lihtvormides avalduvad pöörde-, tegumoe- ja kõne­viisikategooria ning osa ajakategooria liikmeid. Tunnuste üldine morfotaktiline järjestus on TÜVI+TEGUMOOD+AEG+KÕNEVIIS+ PÖÖRE, kuid tegumoe- ja pöördetunnus ei saa kunagi ühes ja samas vormis esine­da. Morfotaktiliselt keerulisim pöördsõna lihtvorm saab eesti keeles sisaldada aja-, kõneviisi- ja pöördetunnust, nt ela/nu/ksi/me. Enamik pöörd­sõna tunnuseid liitub aglutinatiivselt, nt ela/t/i (TÜVI+TEGUMOOD+AEG), ela/si/me (TÜVI+AEG+PÖÖRE). Ainult aja­tunnus võib teatud sõnatüüpides tüvega ühte sulada, nt tuli/me (TÜVI-AEG+PÖÖRE).

Finiitsete liitvormidena avalduvad mõned ajakategooria liikmed, nt olen elanud, olevat elatud; kõik eitava kõneliigi vormid on liitvormid, nt ei ela, ära ela, ei ole elanud. Liitajavormid koosnevad jaatavas kõne­liigis kahest sõnast: abiverbi olema finiitsest lihtvormist, mis väljendab aega, kõneviisi ja pööret, ning põhiverbi mineviku kesksõnast, mis väljendab tegumoodi, nt olen elanud, oleksin elanud, oli elatud. Eitusvormid koosnevad kahest või kolmest sõnast, olenevalt sellest, kas vastav jaatusvorm on liht- või liitvorm, nt ei elavat, ärge elage, ei elanud; ei olevat elanud, ei olnud elanud, ei ole elatud.

Infiniitsed lihtvormid on a) tegevusnimed: da-tegevusnimi ehk da-infinitiiv, vat-tegevusnimi ehk vat-infinitiiv ja ma-tegevusnimi ehk supiin oma käändevormidega, nt elada, elavat, elama, elamas, elamast, elamaks, elamata, b) kesksõnad ehk partitsiibid, nt elav, elanud, loetav, loetud, ja c) des-vorm, nt elades.

Infiniitsetes lihtvormides liituvad morfeemid aglutinatiivselt, ainult mineviku kesksõnas on tunnused omavahel kokku sulanud, väljendades korraga aega ja kesksõna (ela/nud) või aega, kesksõna ja tegumoodi (ela/tud).

Lauses võib esineda konstruktsioone, mida on alust pidada infi­niitseks liitvormiks. Nt Mari võis olla juba koju läinud (da-tegevusnime liitajavorm). Mari peaks olema nüüd juba koju tulnud (ma-tegevusnime liitajavorm). Olles koju jõudnud, hakkas Mari sööma (des-vormi liitajavorm). Infiniitsed liitvormid koosnevad abiverbi olema infiniitsest vormist ja põhiverbi mineviku kesksõnast.

Pöördsõna

Infiniitsed vormid

Infiniitsed vormid jagunevad oma süntaktiliste kasutusvõimaluste alusel kolme rühm: a) nimisõnalaadsed tegevusnimed: da-tegevusnimi e da-infinitiiv, vat-tegevusnimi e vat-infinitiiv, ma-tegevusnimi e supiin, b) omadussõnalaadsed kesksõnad e partitsiibid ja c) määrsõnalaadne des-vorm.

Pöördsõna

Infiniitsed vormid

da-tegevusnimi

da-tegevusnimi on pöördsõna infiniitne vorm, mis väljendab tege­vust kui niisugust, edastamata sealjuures mingeid täpsemaid gramma­tilisi tähendusi. Süntaktilistelt kasutusvõimalustelt on da-tegevusnimi kõi­ge mitmekesisem pöördsõnavorm. Ta võib esineda mis tahes nimi­sõnalise lauseliikmena:

  a) alusena, nt Mõtelda on mõnus;

  b) sihitisena, nt Katsu selle peale mitte mõtelda;

  c) määrusena, nt Kübar kõlbab kanda;

  d) öeldistäitena, nt Jüri ainus siht on edasi jõuda;

  e) täiendina, nt Maris tärkas kihk plehku panna.

da-tegevusnimi võib esineda ka:

  f) liitöeldise osana, nt See on mulle teada.

Erinevalt enamikust infiniitvormidest saab da-tegevusnimi täita ka iseseisvalt öeldise funktsiooni, nimelt:

  g) kaudse kõneviisi tähendust väljendavana (eeskätt seoses verbiga olema), nt Mari olla väga jutukas;

  h) (harva ka) käsu tähendust väljendavana, nt Lõuad pidada ja edasi teenida.

da-tegevusnime tunnusel on kolm varianti: da, ta ja a, nt ela/da, haka/ta, süü/a. Variandi valik sõltub sõnatüübist.

da-tegevusnime tunnus liitub alati tüvele. Kui variant a liitub oo- või öö-lõpulisele tüvele, teiseneb pikk lõpuvokaal vastavalt uu-ks või üü-ks, nt `jooma : `juu/a, `sööma : `süü/a.

Pöördsõna

Infiniitsed vormid

vat-tegevusnimi

vat-tegevusnimi on kujunenud pöördsõna oleviku kesksõna osastava käände vormist. Temast kui iseseisvast infiniitvormist on alust rääkida seetõttu, et süntaktiliselt käitub ta nimisõna laadselt. vat-tegevu­snimi võib asendada et-sihitislauset ja esineb lauses:

  a) sõltuvusmäärusena, nt Ma uskusin sind magavat (= Ma uskusin, et sa magad);

  b) sihitisena, nt Kuulsin toas lauldavat (= Kuulsin, et toas lauldakse).

Vormiliselt kattub vat-tegevusnimi kaudse kõneviisi olevikuvormiga (vt M 95), mistõttu vormimoodustuses temal eraldi ei peatuta.

Pöördsõna

Infiniitsed vormid

1. ma-vorm väljendab mingi muu tegevuse suhtes järgnevat tegevust (suhtelist tulevikku). Ta on lauses tavaliselt:
   1. sihtkoha määrus, nt Läksime sööma;

   2. sõltuvusmäärus, nt Ta pani meid kirja kirjutama.
      ma-vorm võib olla ka:

   3. liitöeldise osa, nt Mari hakkas laulma.

      Mõnikord esineb ma-vorm:

   4. iseseisva öeldisena, nt Kähku magama!

   ma-vormil on ka umbisikulise tegumoe vorm, mida kasutatakse koos verbiga pidama, millel endal umbisikulise tegumoe vormistik puudub, nt Järve äärde pidi mindama jalgsi.

   ma-vormi tunnus on ma, mis liitub tüvele või umbisikulise tegumoe tunnusele.

2. mas-vorm väljendab tavaliselt mingi muu tegevuse suhtes sama­aegset tegevust (suhtelist olevikku). Ta esineb lauses tavaliselt:
   1. otstarbe varjundiga asukoha määrusena, nt Olime marju korjamas;

   2. sõltuvusmäärusena, laiendades kindlaid verbe enam-vähem sünonüümselt vat-tegevusnimega, nt Nägin teda kellegagi vest­lemas (~ vestlevat);

   3. liitöeldise osana, väljendades koos verbiga olema kestvat muutusprotsessi, nt Kuritegevus on vähenemas, mõnikord aga hoopis tegevuse alga­mist (suhtelist tulevikku), nt Olime just välja minemas, kui Mari helistas.

   mas-vormi tunnus on mas, mis liitub tüvele.

3. mast-vorm väljendab mingile teisele tegevusele eelnenud tegevust (suhtelist minevikku). Ta esineb lauses tavaliselt:
   1. lähtekoha tähendusega määrusena, nt Tulime söömast;

   2. sõltuvusmäärusena, nt Mari keeldus söömast.

   Koos verbiga lakkama väljendab mast-vorm tegevuse lõppemist, nt Mari lakkas söömast.
   mast-vormi tunnus on mast, mis liitub tüvele.

4. maks-vorm esineb lauses selge otstarbemäärusena, mis väljendab tegevust kui teise tegevuse otstarvet. maks-vormiga saab asendada kõrvallauset, mis algab sidendiga selleks et, nt Mari läks varakult kohale leidmaks endale paremat istekohta (= ... selleks et endale paremat istekohta leida).

   maks-vormi tunnus on maks, mis liitub tüvele.

5. mata-vorm väljendab sooritamata tegevust. Päris tegevusnimi on ta vaid:
   1. kindlate verbide juures sõltuvusmäärusena, nt Jätsin toa koristamata.

      Enamasti esineb mata-vorm aga

   2. des-vormi eitava vastena, nt Jüri nõustus pikemalt mõtlemata. (Vrd Pikemalt järele mõeldes otsustas Jüri plaanist loobuda.)

   3. kesksõna eitava vastena, nt Tuba on koristamata. (Vrd Tuba on koristatud.)

   mata-vormi tunnus on mata, mis liitub tüvele.

Pöördsõna

Infiniitsed vormid

Kesksõnad

Kesksõna on verbi infiniitne vorm, mis väljendab tegevust omaduse või seisundina. Seetõttu on kesksõna sõnaliigilt lähedane omadus­sõna­dele ja saab esineda täiendina, nt tõusev päike, praetud kartulid. Verbi­kategooriatest seostub kesksõna aja ja tegumoega, nt tõusev päike (suhte­line olevik, isikuline tegumood), praetud kartulid (suhteline mine­vik, umbisikuline tegumood).

Kuna olevikus ja minevikus on kesksõna tunnused ja süntaktilised kasutusvõimalused erinevad, on mõttekas eristada eesti keeles kaht kesksõna – oleviku kesksõna ja mineviku kesksõna –, millel kummal­gi on isikulise tegumoe vorm ja umbisikulise tegumoe vorm.

Pöördsõna

Infiniitsed vormid

Oleviku kesksõna

Oleviku kesksõna väljendab tegevust, mis suhtelises olevikus ise­loomustab tegijat või tegevusobjekti. Nt Tuppa tormas hingeldav Mari. Tagaaetav mees peitis enda heki taha.

Tegijat iseloomustav oleviku kesksõna on isikulises tegumoes (hingeldav), tegevusobjekti iseloomustav oleviku kesksõna on umb­isiku­lises tegumoes (tagaaetav). Kuna umbisikulises tegumoes peab ole­viku kesksõna iseloomustama tegevusobjekti, saab umbisikulises tegu­moes esineda ainult sihilise verbi oleviku kesksõna, nt vaatlev : vaadeldav, lükkav : lükatav, aga ainult lobisev, aurav, looklev.

Ehkki oleviku kesksõna peetakse verbi vormiks, on ta väga lähedane omadussõnale. Oleviku kesksõna seostub käände- ja arvukategooriaga, nt hingeldav : hingeldavasse : hingeldavatele. Võrdluskategooriaga seos­tuvad siiski vaid need oleviku kesksõnad, mille tähendus on algsest protsessi tähendusest eemale nihkunud, nt liigutav lugu : liigutavam lugu : kõige liigutavam lugu. Süntaktilistelt kasutusvõimalustelt kattub oleviku kesksõna täiesti omadussõnadega ja esineb lauses:

1. täiendina, nt Tuppa tormas hingeldav Mari;

2. öeldistäitena, nt See raamat on laialt loetav;

3. seisundimäärusena, nt Erutusest värisevana tormas Mari tuppa.

Oleviku kesksõna tunnus on v, mis liitub tüvele või umbisikulise tegumoe tunnusele, nt värise/v, `loe/ta/v. Kui tunnus liitub ühesilbilisele konsonantlõpulisele tüvele (III pk saatma-, jätma-, laulma-, tõusma-, murdma-, mõskma-tüüp), tekib tüve ja tunnuse vahele häälduse hõlbustamiseks e, nt `laul/ma : `laul/ev, `mõist/ma : `mõist/ev.

Oleviku kesksõna tegumoevorme võib käsitleda ka eri kesk­sõnadena ja rääkida v-kesksõnast (värise/v) ja tav-kesksõnast (`loe/tav).

Pöördsõna

Infiniitsed vormid

Mineviku kesksõna

Mineviku kesksõna väljendab omadust või seisundit, mis on tek­kinud või tekitatud suhtelises minevikus. Nt Päike oli äsja loojunud. Võib-olla jätab Mari kirjutatud kirja siiski saatmata.

Mineviku kesksõna on sõnaliigilt kaheplaaniline. Ta võib käituda nagu tegusõna ja esineda lauses:

  a) öeldisena, moodustades koos abiverbiga olema liivorme, nt Jüri on palju ringi reisinud.

Teisalt võib mineviku kesksõna nagu oleviku kesksõnagi käituda nagu omadussõna ning esineda lauses:

  b) täiendina, nt Kirjutatud kiri jäigi saatmata;

  c) öeldistäitena, nt Tee on sillutatud;

  d) seisundimäärusena, nt Murest murtuna tormas Mari tuppa.

Pöördsõna liitvormi osana saavad ka sihitute verbide mineviku kesk­sõnad esineda umbisikulises tegumoes, nt Nüüd on juba küllalt lobisetud.

Eestäiendina mineviku kesksõna käände- ja arvukategooriaga ei seondu, st ei ühildu oma põhjaga. Järeltäiendina esinev mineviku kesk­sõna aga ühildub oma põhjaga käändes ja arvus. Vrd Nendelt halli­päistelt ja paljunäinud meestelt on mõndagi õppida – Nendelt meestelt, hallipäistelt ja paljunäinutelt, on mõndagi õppida.

Mineviku kesksõna tunnus avaldub formatiivina, mis peale mine­viku ja kesksõna tähenduse kajastab ka tegumoodi. Isikulises tegumoes on mineviku kesksõna formatiiv nud, nt ela/nud, haka/nud, käi/nud. Umbisikulises tegumoes on mineviku kesksõna formatiiv sõnatüübist olenevalt kas tud või dud, nt ela/tud, haka/tud, `käi/dud (vt M 84).

Mineviku kesksõna tegumoevorme võib käsitleda ka eri kesk-sõnadena ja rääkida nud-kesksõnast ja tud-kesksõnast.

Pöördsõna

Infiniitsed vormid

des-vorm

des-vorm on pöördsõna infiniitne vorm, mis esineb lauses määru­se­na, väljendades teise tegevusega samaaegselt toimuvat ja seda iseloo­mustavat tegevust, nt Lauldes ja hõisates tormasid poisid majast välja.

Pöördsõna

Pööre

Pööre on pöördsõna kategooria, mis näitab, et tegevus lähtub täis­alu­sega tähistatavast tegijast (subjektisikust), samuti selle tegija seost kõneleja ning kuulajaga.

Pöördekategoorial on kolm ainsuslikku ja kolm mitmuslikku liiget ehk pööret, mis avalduvad pöördetunnustena. Need esinevad:

  a) kindla kõneviisi jaatavas kõneliigis, nt Ma elan Tallinnas;

  b) fakultatiivselt tingiva kõneviisi jaatavas kõneliigis, nt Oleksin (~ ma oleks) selle peaaegu unustanud;

  c) käskiva kõneviisi mõlemas kõneliigis, nt Minge metsa. Ärge minuga arvestage.

Kindla ja tingiva kõneviisi eitavas kõneliigis ning kaudses kõne­viisis pöördetunnused puuduvad ja subjektisikut väljendab vastav isiku­line asesõna või nimisõna, nt Ma ei ela Tallinnas. Ma ei räägiks sinuga niisama. Sa elavat Tallinnas. Jüri elavat Tallinnas.

Ainsuse 1. pööre väljendab seda, et subjektisikuid on üks ja see on kõneleja ise, nt Ma elan Tallinnas.

Ainsuse 1. pöörde tunnus on alati n, mis liitub tüvele (ela/n) või eelnevale aja- või kõneviisitunnusele (ela/si/n, ela/ksi/n).

Mitmuse 1. pööre väljendab seda, et subjektisikuid on mitu ja kõneleja kuulub nende hulka, nt Me käisime eile linnas.

Mitmuse 1. pöörde tunnusel on kaks kuju: me ja m. Kuju m esineb käskivas kõneviisis käskiva kõneviisi tunnuse järel, nt `laul/ge/m. Kuju me esineb kindla ja tingiva kõneviisi vormides, liitudes kas vahetult tüvele (ela/me) või aja- või kõneviisitunnusele (ela/si/me, ela/ksi/me).

Ainsuse 2. pööre väljendab seda, et subjektisikuid on üks ja see on kuulaja, nt Sa käisid eile linnas.

Ainsuse 2. pöörde tunnusel on kaks kuju: d ja 0. Kuju 0 esineb ainult käskiva kõneviisi vormis, kus talle eelneb käskiva kõneviisi tunnuse 0-kuju ja tüvi ( ela/0/0). Kõigil muudel juhtudel, st kindlas ja tingivas kõneviisis on ainsuse 2. pöörde tunnuseks d, mis liitub tüvele (ela/d) või aja- või kõneviisitunnusele (ela/si/d, ela/ksi/d).

Mitmuse 2. pööre väljendab seda, et subjektisikuid on mitu ja vähemalt üks neist on kuulaja, nt Teie käisite eile linnas.

Mitmuse 2. pöörde tunnusel on kaks kuju: te ja 0. Kuju 0 esineb ainult käskiva kõneviisi vormis, kus talle eelneb käskiva kõneviisi tun­nus (ela/ge/0). Kõigil muudel juhtudel, st kindlas ja tingivas kõne­viisis on mitmuse 2. pöörde tunnuseks te, mis liitub tüvele (ela/te) või aja- või kõneviisitunnusele (ela/si/te, ela/ksi/te).

Ainsuse 3. pöördel on ainult negatiivne tähendus, st ta väljendab üksnes seda, et ei kõneleja ega kuulaja pole kumbki subjektisikuks. Tavaliselt kasutatakse ainsuse 3. pööret siis, kui subjektisikuks on üks väljaspool kõnesituatsiooni viibiv isik või asi, nt Isa käis eile linnas. Buss väljub kell 10. Kuid ainsuse 3. pöörde tühja tähenduse tõttu tar­vitatakse seda ka üldisikulistes lausetes, nt Seal käib ära kahe tunniga, ja isikuta lausetes, nt Eile sadas päev läbi.

Ainsuse 3. pöörde negatiivse tähenduse tõttu pole sellel vormil algselt olnud oma tunnust. Tänapäeva keeles võib siiski rääkida ainsuse 3. pöörde tunnusest, millel on kaks kuju: b (keeleajalooliselt oleviku tunnus) ja 0. Kuju b kasutatakse ainult kindla kõneviisi olevikus, kus ta liitub tüvele (ela/b). Kõigil muudel juhtudel, st kindla kõneviisi liht­mineviku vormis ning tingivas ja käskivas kõneviisis vastava tunnuse järel, esineb ainsuse 3. pöörde tunnus 0-variandina (ela/s/0, ela/ks/0, ela/gu/0).

Mitmuse 3. pööre väljendab seda, et subjektisikuid on mitu, aga ükski neist pole kõneleja ega kuulaja, nt Nad käisid eile linnas. Jüri ja Mari käisid eile linnas. Harva esineb mitmuse 3. pööre ka umbisikulise tähenduse väljendajana (sünonüümselt umbisikulise tegumoega), nt Räägivad, et suvi tuleb vihmane = Räägitakse, et suvi tuleb vihmane.

Ka mitmuses pole algselt olnud 3. pöörde väljendamiseks oma tunnust. Tänapäeva keeles võib siiski rääkida mitmuse 3. pöörde tun­nusest, millel on kolm kuju: vad (keeleajalooline olevikutunnus + mitmusetunnus), d (keeleajalooliselt mitmuse tunnus) ja 0. Kuju vad esi­neb ainult kindla kõneviisi olevikuvormis, kus ta liitub tüvele (ela/vad). Kindla kõneviisi lihtminevikus ja tingiva kõneviisi vormides esineb d, mis liitub vastavale tunnusele. Mitmuse 3. pöörde vormid, mis kasutavad tunnusevarianti d, on homonüümsed sama tunnusevarianti kasutavate ainsuse 2. pöörde vormidega (sina ~ nemad ela/si/d, sina ~ nemad ela/ksi/d). Kuju 0 esineb käskivas kõneviisis (ela/gu/0).

Pöördsõna

(Morfoloogiline) tegumood ehk geenus on eesti keeles pöördsõna morfoloogiline kategooria, mis näitab tegevussubjekti vahekorda gram­matilise subjektiga (alusega).

Eesti tegumoekategoorial on kaks liiget: isikuline tegumood e personaal ja umbisikuline tegumood ehk impersonaal.

Pöördsõna

Isikuline tegumood

Isikuline tegumood on tegumoekategooria markeerimata liige, mille korral tegevussubjekt on tavaliselt väljendatav alusena, nt Jüri käis eile linnas. Isikulise tegumoe vormi kasutatakse siiski ka üldisikulistes lau­se­tes, nt Seal käib ära kahe tunniga, ja isikuta lausetes, nt Eile sadas päev läbi.

Isikulisel tegumoel puudub tunnus.

Pöördsõna

Umbisikuline tegumood

Umbisikuline tegumood näitab seda, et tegevussubjektiks on keegi inimene, nn umbisik, kes jääb lauses väljendamata, nt Teises toas lauldi.

Kuna umbisikulise tegumoe korral peab tegevussubjektiks olema inimene, ei saa paljusid verbe tavalises kontekstis umbisikulises tegu­moes kasutada. Need on enamasti samad verbid, mis isikulise tegumoe korral esinevad tavaliselt ainult 3. pöördes (vt M 3), nt kostma, sadama, helendama.

Umbisikulise tegumoe tunnusel on seitse kuju: takse, dakse, akse, t, d, ta, da, nt ela/takse, `laul/dakse, süü/akse, ela/t/i, `laul/d/i, ela/ta/vat, `laul/da/vat. Peale nende morfeemivariantide võib umbisikuline tegu­mood avalduda ka formatiivivariantides tud ja dud, ­milles väljen­duvad koos umbisiku, mineviku ja kesksõna tähendus (vt M 79), nt ela/tud, `laul/dud.

Morfeemivariandid takse, dakse ja akse esinevad ainult kindla kõneviisi oleviku jaatusvormides, kus neile ei järgne enam ühtegi muud tunnust, nt ela/takse, `laul/dakse, süü/akse. Kujud t ja d esinevad ainult kindla kõneviisi mineviku jaatusvormides, kus neile järgneb mineviku tunnus i, nt ela/t/i, `laul/d/i. Ülejäänud umbisikulise tegumoe vormides (kus ei kasutata kesksõna) väljendavad umbisikulist tegumoodi ta ja da, nt ela/ta/vat, `laul/da/vat, ela/ta/ks, `laul/da/ks, ela/ta/gu, `laul/da/gu, `ei ela/ta, `ei `laul/da.

t-lised ja d-lised variandid moodustavad kumbki omaette sarja: ühelt poolt takse, t, ta ning formatiiv tud, teiselt poolt dakse, d, da ning for­matiiv dud, nt elama : ela/takse, ela/t/i, ela/ta/vat, ela/tud; `laul/ma : `laul/dakse, `laul/d/i, `laul/da/vat, `laul/dud. Kolmanda kindla kõneviisi olevikuvormis kasutatava kujuga akse kaasnevad ülejäänud vormides d-lised tunnusevariandid: akse, d, da ja formatiiv dud, nt `sööma : süü/akse, `söö/d/i, `söö/da/vat, `söö/dud. Valik kolme sarja vahel sõltub sõnatüübist.

Tunnused liituvad otse tüvele. III pöördkonna saatma-, jätma- ja lugema-tüübis toimub a-lõpulise tüvevariandi korral umbisikulise tegu­moe tunnuse ees tüve lõpus vokaaliteisendus a → e, nt taht/ma : taha/n : tahe/takse, veda/ma : `vea/n : `vee/takse. I pöördkonna jooma-tüübis toimub formatiivi akse ees vokaaliteisendus oo → uu või öö → üü, nt `jooma : juu/akse, `sööma : süü/akse.

III pöördkonna murdma-tüübis on umbisikulise tegumoe vormi raske analüüsida. Vormis `murtakse on tüve lõpukonsonant d ja for­matiivi alguskonsonant ühte sulanud, nii et tüve ja formatiivi piir läheb tegelikult läbi t.

Pöördsõna

Aeg

Aeg ehk tempus on pöördsõna kategooria, mis väljendab tegevuse ajalist suhet kõnehetkega (absoluutset aega) või mingi teise tegevusega (suhtelist aega). Lauses Eile käisin ma linnas väljendab verbivorm käi­sin seda, et linnaskäik toimus enne lause ütlemist (absoluutne minevik). Lauses Mari tormas hõisates tuppa väljendab verbivorm hõisates seda, et hõiskamine toimus samaaegselt tormamisega (suhteline olevik), ehkki mõlemad tegevused (nii hõiskamine kui tormamine) toimusid enne kõnehetke.

Pöördsõna finiitsed vormid väljendavad peamiselt absoluutset aega, ent liitvormid sisaldavad ka suhtelise aja sugemeid. Pöördsõna infi­niit­sed vormid väljendavad suhtelist aega, kui nad üldse on ajakategooriaga seotud.

Keerukamate ajasuhete selgitamiseks on otstarbekas võtta appi lisaks sündmushetkele (st tegevuse toimumise ajale) ja kõnehetkele veel vaatlushetke mõiste. Vaatlushetk on aeg, millest lähtudes tegevust vaa­del­dakse. Lauses Eile käisin ma linnas väljendab verbivorm käisin lisaks sellele, et linnaskäik toimus enne lausungi ütlemist, ka seda, et linnaskäigust räägitakse kui möödunud sündmusest, millel pole kõne­hetkega otsest seost. Seevastu lauses Olen siin linnas ennegi käinud väljendab verbivorm olen käinud lisaks sellele, et käimine on toimunud enne kõnehetke, veel seda, et käimist vaadeldakse kõnehetke seisu­kohalt, möödunust kokkuvõtet tehes.

Pöördsõna finiitsetes vormides väljenduval ajakategoorial on kõne­viisist olenevalt erinev arv liikmeid. Kindlas kõneviisis on neli aega: olevik ehk preesens, lihtminevik ehk imperfekt, täisminevik ehk per­fekt ja enneminevik ehk pluskvamperfekt. Tingivas, kaudses ja möön­vas kõneviisis on kaks aega: olevik ja üldminevik ehk preteeritum. Käskivas kõneviisis on ainult üks aeg – olevik.

Pöördsõna

Aeg

Olevik

Olevik on pöördsõna finiitne ajavorm, mis väljendab seda, et tegevus toimub kõnehetke suhtes mitteminevikulisel ajahetkel. Eesti keele olevikuvormi kasutatakse nii siis, kui sündmushetk on kõne­hetkega samaaegne, nt Jüri loeb raamatut, kui ka siis, kui sündmushetk järgneb kõnehetkele, tulevikus toimuva sündmuse väljendamisel, nt Jaan ehitab endale suvila. Mari minevat sügisel kooli.

Olevikul puudub tänapäeva eesti keeles tunnus. Keeles on säilinud siiski mõningad morfeemid, mida võib pidada ajalooliseks oleviku tunnuseks: oleviku kesksõna tunnus v, ainsuse 3. pöörde tunnus b, mitmuse 3. pöörde tunnuses vad sisalduv va ning samuti umbisikulise tegumoe tunnusevariantides takse, dakse ja akse sisalduv kse.

Pöördsõna

Aeg

Lihtminevik

Lihtminevik on kindla kõneviisi minevikuaeg, mis väljendab tava­liselt seda, et tegevus eelneb kõnehetkele ja tegevust vaadeldakse tege­vusega kaasa liikudes, st vaatlushetk langeb ühte sündmushetkega. Nii­­sugu­sena on lihtminevik kõige tavalisem jutustamise ajavorm, nt Kol­mapäeval sõitis Jüri linna. Kõigepealt läks ta ministeeriumi, siis käis raamatukogus ja astus sõbra poolt läbi. Õhtul tuli ta koju tagasi. Lihtminevikku kasutatakse kindlas kontekstis ka olevikulise tegevuse väljendamiseks nn meenutusminevikuna, nt Kuidas teie nimi oli?

Jaatavas ja eitavas kõneliigis väljendub lihtminevik erinevalt. Eitavas kõneliigis väljendub lihtminevik mineviku kesksõna tunnuses nud (isi­kulises tegumoes) või tud, dud (umbisikulises tegumoes), nt ei ela/nud, ei ela/tud, ei `laul/dud. Jaatusvormides on lihtmineviku tun­nusel kolm kuju: s, i ja minevikutüvi, nt ela/s/0, sa/i/me, tuli/me. Umb­isi­kulises tegumoes esineb alati i, mis liitub umbisikulise tegumoe tunnusele, nt ela/t/i, `käi/d/i. Isikulises tegumoes esinevad kõik kolm varianti, nt ela/s/0, sa/i/me, tuli/me.

Valik kolme isikulises tegumoes kasutatava variandi vahel sõltub sõnatüübist. Kõige üldisem on s-lihtminevik, nt `võima : `või/s, elama : ela/s, `kinkima : `kinki/s, kõnelema : kõnele/s. Muid variante kasutavad ainult üksikud suletud sõnatüübid. i-lihtminevikku kasutavad I pöörd­konna saama- ja jooma-tüüp, nt `saama : `sa/i, `jooma : `jõ/i. Tüve­liht­minevikku kasutavad II pöördkonna tulema- ja pesema-tüüp, nt tulema : tuli, pesema : pesi, ning III pöördkonna tegema-tüüp ja erandsõna pida­ma (tähenduses ’kohustatud olema’), nt tegema : tegi, pidama : pidi. Paral­leelselt s-lihtminevikuga kasutab tüvelihtminevikku ka erandsõna laskma (`lask/is ~ lasi) ning samasugune paralleelkasutus on võimalik esitlema-tüübis, ehkki seal on tüvelihtminevik tugeva kõrgstiili varjun­diga (esitle/s ~ esiteli).

Morfeemivariandi s kasutamisel lisandub s-i ette või taha enamasti i, nii et tegelikult võiks rääkida ka kolmest eri (fonoloogiliselt tingitud) variandist si, s ja is. Ilma järgneva i-ta esineb s ainult ainsuse 3. pöördes, nt ela/s. Kui lihtmineviku tunnusele järgneb häälikuliselt avalduv pöördetunnus, tekib s-i ja pöördetunnuse vahele i, nt ela/si/n, ela/si/d, ela/si/me, ela/si/te. III pöördkonna ühesilbilise algvormiga tüüpides tekib ainsuse 3. pöördes s-i ette hääldust hõlbustav i, nt `laulma : `laul + s → `laul/is. Keerulisem on vormide analüüsimine tõusma-tüüpi sõnade korral. Ainsuse 3. pöörde vormid on samasugused nagu teistes ühe­sil­bi­lise algvormiga tüüpides, nt `tõusma : `tõus/is. Teistes pöördevormides kaob tõusma-tüübis tüve ja tunnuse liitumisel üks s, mistõttu vormi pole võimalik jaotada tüveks ja formatiiviks, nt `tõus/ma : `tõusin.

i-tunnuse liitumisega kaasneb alati eelneva pika vokaali lühenemine, nt `saa/ma : `sa/i/n, pika oo ja öö korral ka teisenemine õ-ks, nt `joo/ma : `jõ/i/n, `söö/ma : `sõ/i/n.

Minevikutüvi on keeleajaloolise tunnuse i ja tüve ühtesulamisel tek­kinud tüvevariant. Ta lõpeb alati vokaaliga i, mis on tekkinud tun­nuse i ühtesulamisest tüvelõpulise e- või a-ga, nt tege/ma : tegi/n, pida/ma : pidi/n.

Pöördsõna

Aeg

Täisminevik

Täisminevik on kindla kõneviisi minevikuaeg, mis väljendab seda, et sündmushetk eelneb mitteminevikulisele vaatlushetkele. Tavaliselt ka­su­tatakse täisminevikku siis, kui kõnehetkele eelnenud tegevust vaa­del­­dakse kõnehetke seisukohalt (oleviku minevikus), nt Näostki on näha, et oled kõvasti tööd teinud. Ent täismineviku vormi kasutatakse ka siis, kui kõnehetkele järgnevat tegevust vaadeldakse mingi veel hili­sema vaatlushetke seisukohalt (tuleviku minevikus), nt Loodame, et pühapäeva õhtuks oled sa selle töö lõpetanud.

Täisminevik avaldub liitajavormina, mis koosneb verbi olema kindla kõneviisi isikulise tegumoe olevikuvormist ja põhiverbi (isikulise või umbisikulise tegumoe) mineviku kesksõnast, nt olen elanud, oleme elanud, on elatud.

Pöördsõna

Aeg

Enneminevik

Enneminevik on kindla kõneviisi minevikuaeg, mis väljendab seda, et sündmushetk eelneb minevikulisele vaatlushetkele (st tegu on mine­viku minevikuga), nt Näostki võis näha, et Mari oli kõvasti tööd teinud. Seoses verbiga olema kasutatakse enneminevikku ka kaudse kõneviisi (üld)mineviku tähenduses, nt Selle koha peal oli vanasti linn olnud. (= Selle koha peal olevat vanasti linn olnud).

Enneminevik avaldub liitajavormina, mis koosneb verbi olema kind­la kõneviisi isikulise tegumoe lihtminevikuvormist ja põhiverbi (isi­kulise või umbisikulise tegumoe) mineviku kesksõnast, nt olin elanud, olime elanud, oli elatud.

Pöördsõna

Aeg

Üldminevik

Üldminevik on tingiva, kaudse ja möönva kõneviisi minevikuaeg, mis väljendab seda, et tegevus eelneb vaatlus- või kõnehetkele, ­eris­ta­mata vaatlushetke ja kõnehetke täpsemaid suhteid, nt Kui sa oleksid mind kuulda võtnud, ei oleks seda juhtunud. Mari olevat kõvasti alla võtnud. Olgu see töö teil pühapäeva õhtuks tehtud.

Üldminevik avaldub tavaliselt liitajavormina, mis koosneb verbi olema tingiva, kaudse või möönva kõneviisi isikulise tegumoe oleviku­vormist ja põhiverbi (isikulise või umbisikulise tegumoe) mineviku kesksõnast, nt oleksin elanud, oleks elatud, olevat elanud, olevat elatud, olgu elanud, olgu tehtud.

Kõrgstiilsemas tekstis võib üldminevik avalduda isikulise tegumoe korral ka lihtvormina, milles ajatähendust kannab tunnus nu, mis järg­neb tüvele ja eelneb kõneviisitunnusele, nt ela/nu/ksin, ela/nu/vat. Umb­isikulises tegumoes pole üldmineviku lihtvormid kasutust leidnud.

Pöördsõna

Kõneviis

Kõneviis ehk moodus on pöördsõna morfoloogiline kategooria, mis väljendab kõneleja hinnangut tegevuse reaalsusele, kõneleja ning kuu­laja osa teate edastamisel (teatelaadi) ja suhtluseesmärki.

Kõneleja võib pidada tegevust reaalseks või ebareaalseks. Esimesel juhul on ta kindal, et tegevus tõesti toimub või toimus, nt Jüri sõitis eile maale. Teisel juhul kirjeldatakse tegevust, mis teatud tingimustel oleks toimunud või toimuks või mille toimumist ­kõneleja soovib, nt Kui Jüri oleks eile maale sõitnud, oleksime temaga kaasa läinud. Sellele küsi­musele jätaksin parema meelega vastamata.

Teatelaad võib olla otsene või kaudne. Esimesel juhul on kõneleja ise teate allikas ja teade on mõeldud kuulajale, nt Jüri sõitis eile maale. Teisel juhul pärineb teade kelleltki kolmandalt ja kõneleja vahendab seda kuulajale, nt Jüri olevat eile maale sõitnud.

Suhtluseesmärk võib olla esituslik või taotluslik (tegevusele õhutav). Esimesel juhul väidetakse midagi, nt Jüri sõitis eile maale, teisel juhul kästakse, nt Sõida meile külla!

Vaadeldud vastanduste täielikke või osalisi kombinatsioone vormistavad eesti keeles kõneviisikategooria viis liiget: kindel kõneviis ehk indi­katiiv, tingiv kõneviis ehk konditsionaal, käskiv kõneviis ehk im­peratiiv, kaudne kõneviis ehk kvotatiiv ja möönev kõneviis ehk jussiiv.

Pöördsõna

Kõneviis

Kindel kõneviis

Kindel kõneviis on kõneviisikategooria tähenduslikult neutraalne liige. Tavaliselt kasutatakse kindlat kõneviisi küll siis, kui tegevust peetakse reaalseks, teatelaad on otsene ja suhtluseesmärk esituslik, nagu lauses Jüri sõitis eile maale. Kindla kõneviisi tähenduslik neutraalsus ilmneb aga selles, et leksikaalseid või intonatsioonilisi vahendeid raken­dades on võimalik kasutada kindlat kõneviisi ka siis, kui tegevust peetakse ebareaalseks, nt Pidin peaaegu kukkuma (vrd tingiva kõne­viisiga Oleksin peaaegu kukkunud), kui teatelaad on kaudne, nt Mari ütles, et Jüri on maale sõitnud (vrd kaudse kõneviisiga Mari ütles, et Jüri olevat maale sõitnud), või kui suhtluseesmärk on taotluslik, nt Selle töö teed sa nüüd kohe valmis! (vrd käskiva kõneviisiga Tee see töö nüüd kohe valmis!).

Kindlal kõneviisil puudub tunnus.

Pöördsõna

Kõneviis

Tingiv kõneviis

Tingiv kõneviis väljendab seda, et kõneleja peab tegevust eba­reaal­seks, nt Oleks tädil rattad all, oleks auto. Tingiva kõneviisi oleviku 2. ja 3. pööre võivad väljendada ka viisakat käsku, nt Kas te ulataksite mulle selle raamatu, 1. pööre (täitumatut) soovi, nt Tahaksin jäädagi nooreks!

Tingiva kõneviisi tunnusel on kaks kuju: ksi (kui järgneb pöörde­tunnus, nt ela/ksi/n) ja ks (sõna lõpus, nt ela/ks).

Kõnekeeles jäetakse pöördetunnused tingiva kõneviisi isikulise tegu­­moe vormides tavaliselt ära. Lühikest tingivat kõneviisi on lubatud kasu­tada ka kirjakeeles: ela/ksi/n = mina ela/ks, ela/ksi/d = sina ela/ks, ela/ksi/me = meie ela/ks jne.

Pöördsõna

Kõneviis

Käskiv kõneviis

Käskiv kõneviis väljendab käsku. Ainsuse ja mitmuse 2. pööre ning mitmuse 1. pööre (ela, elage, elagem) väljendavad otsest (st kuulajale suunatud) käsku, nt Jää vait! Lõpetage itsitamine! Käskiva kõneviisi mitmuse 1. pöörde vorm kuulub pidulikku stiili, nt Mingem üles mäge­dele! Neutraalstiilis kasutatakse selle asemel kindla kõneviisi mitmuse 1. pööret, nt Lähme mägedesse! Kolmas pööre väljendab kaudset (st kolmandale isikule suunatud) käsku või soovi, nt Jüri olgu selle koha pealt täiesti vait (vrd M 96).

Käskiva kõneviisi tunnusel on viis kuju: ge, ke, gu, ku ja 0. Morfeemi­variant 0 esineb ainsuse 2. pöördes (ela/0). Ainsuse ja mitmuse 3. pöördes kasutatakse kujusid gu, ku (ela/gu, haka/ku) ning mitmuse 1. ja 2. pöördes kujusid ge, ke (ela/ge/m, haka/ke/m, ela/ge, haka/ke). Valik g-lise ja k-lise variandi vahel toimub da-tegevusnime morfeemivariandi analoogial.

Pöördsõna

Kõneviis

Kaudne kõneviis

Kaudne kõneviis väljendab kaudset (st kelleltki kolmandalt kuuldud) väidet, nt Jüri olevat endale uue maja ostnud.

Kaudse kõneviisi tunnus on vat, nt ela/vat, ole/vat elanud, ela/nu/vat, ela/ta/vat.

Pöördsõna

Kõneviis

Möönev kõneviis

Möönev kõneviis on arenenud käskiva kõneviisi 3. pöörde vormist, mis on laienenud kõikidele pöördevormidele. Möönva kõneviisi vormid võivad väljendada allika poolest kaudset (st kelleltki kolmandalt lähtuvat) käsku, nt Ema ütles, et tulgu Jüri homme meile. Ah mina tehku päev läbi palehigis tööd! Kuid nime on möönvale kõneviisile andnud võimalus kasutada seda ka möönvas tähenduses, nt Olgu te pealegi oodanud siin juba kaks tundi, mina ei saa teid millegagi aidata.

Möönva kõneviisi tunnusel on isikulises tegumoes kaks kuju: gu ja ku (ela/gu, haka/ku), mis valitakse da-tegevusnime morfeemivariandi analoogial.

Umbisikulises tegumoes esineb alati gu, mis liitub tegumoe tun­nusele, nt ela/ta/gu, haka/ta/gu.

Pöördsõna

Kõneliik

Kõneliik on pöördsõna kategooria, mis väljendab öeldisverbiga kirjel­datava tegevuse jaatust või eitust. Kõneliigikategoorial on kaks liiget: jaatav kõneliik ehk afirmatiiv ja eitav kõneliik ehk negatiiv.

Kõneliigi pidamine morfoloogiliseks kategooriaks on tingitud sel­lest, et eesti keeles kasutatakse mõnede vormide eituse väljendamisel lisaks eitussõnale ka vastavast jaatusvormist erinevat pöördsõnavormi, nt elasime : ei elanud, elan : ei ela, elatakse : ei elata.

Pöördsõna

Kõneliik

Jaatav kõneliik

Jaatav kõneliik väljendab öeldisverbiga kirjeldatava tegevuse jaa­tust, nt Jüri sõitis eile maale.

Jaataval kõneliigil puudub tunnus.

Pöördsõna

Kõneliik

Eitav kõneliik

Eitav kõneliik väljendab öeldisverbiga kirjeldatava tegevuse eitust, nt Jüri ei sõitnud eile maale.

Eitusvormid on liitvormid, milles eitust väljendab eitussõna ei või ära. Eitussõna ei kasutatakse kindlas, tingivas ja kaudses kõneviisis, nt ei ela, ei elaks, ei elavat, eitussõna ära kasutatakse käskivas ja möönvas kõneviisis, nt ära ela, ärgu elagu.

Täis-, enne- ja üldmineviku vormide korral, mis koosnevad abisõna olema vormist ja põhisõna mineviku kesksõnast, võib eitussõna ei liituda abisõna ette eitavaks eesliiteks p, nt ei ole elanud ~ pole elanud, ei ole elatud ~ pole elatud, ei olnud elanud ~ polnud elanud, ei oleks elanud ~ poleks elanud, ei olevat elanud ~ polevat elanud (vt M 171). Niisugust eesliitelist eitusvormi osa võib käsitleda omaette vaeg­muu­telise tegusõnana (vt M 3).

Ka eitussõna ära võib vaadelda vaegmuutelise pöördsõnana, sest olenevalt kõneviisist ja pöördest liidab ta endaga kõneviisi- ja pöörde­tun­nuse. Käskiva kõneviisi mitmuse 1. pöördes on kõnekeeles tavalisem (ja ka stiililt neutraalsem) ilma kõneviisitunnuseta eitusvorm (är/me ela/me); veelgi kõnekeelsema kasutuse korral võib põhiverbivormis puududa ka pöördetunnus (är/me ela).

Eitusvormi teiseks osaks võib olla kas vastav jaatusvorm (ela/vat : `ei ela/vat), tunnuseta tüvi (ela/n : `ei ela), kõneviisitunnusega tüvi (ela/ksi/n : `ei ela/ks), umbisikulise tegumoe tunnusega tüvi (ela/tak­se : `ei ela/ta) või mineviku kesksõna (ela/si/n : `ei ela/nud, ela/t/i : `ei ela/tud).

Võrdlussõna

Võrdlussõnadele on tunnuslik võrdlus- ehk komparatsiooni­kate­gooria olemasolu, mis väljendab eri asjade ühesuguse omaduse kvanti­tatiivset suhet. Võrdluskategoorial on kolm liiget – võrdlusastet ehk võrret: algvõrre ehk positiiv (ilus), keskvõrre ehk komparatiiv (ilusam) ja ülivõrre ehk superlatiiv (kõige ilusam ~ ilusaim).

Võrdluskategooria ei ole päris õige morfoloogiline kategooria, sest igal võrdlussõna vormil on omakorda käände- ja arvuvormid. Võrdlus­tunnus järgneb tüvele ja eelneb arvu- ja käändetunnusele, käitudes morfotaktiliselt nagu tuletusliide, nt ilusa/ma/te/le (TÜVI+VÕRDLUS+ARV+KÄÄNE).

Sõnad, mida saab vaadelda morfoloogilise võrdlussõnade klassina, kuuluvad sõnaliigilt omadussõnade hulka (vt M 46). Kuid kõik oma­dus­sõnad pole võrdlussõnad, sest vaegomadussõnadel, nagu inglise (huu­mor), isevärki (inimene), puuduvad võrdlusastmed (vt M 5).

Võrdlussõna

Algvõrre

Algvõrre väljendab omadust kui niisugust, ütlemata midagi selle omaduse määra kohta, nt Jüri on tõsise loomuga.

Algvõrdel puudub tunnus.

Võrdlussõna

Võrdlussõna

Keskvõrre

Keskvõrre väljendab seda, et kirjeldataval olendil, asjal või nähtusel on omadust suuremal määral kui mingil teisel, nt Jüri on tõsisema loomuga kui Jaan.

Keskvõrde tunnuseks on alati m, mis liitub tavaliselt algvõrde omas­tava käände tüvele, nt `suur : suure + m → suure/m, kaunis : `kauni + m → `kauni/m, korra`lik : korraliku + m → korraliku/m, roosa : roosa + m → roosa/m.

Ligi 70 omadussõna korral, mille algvõrde omastav kääne lõpeb a- või u-ga, toimub keskvõrde tunnuse ees vokaaliteisendus a, u → e. Nii­sugusele teisendusele alluvad VI käändkonna siil-, sai-, nali- ja sõber-tüüpi sõnad, nt `pikk : pika : pike/m, `paks : paksu : pakse/m, `lai : laia : laie/m, kuri : kurja : kurje/m, nõder : nõdra : nõdre/m. Teistesse käänd­kondadesse kuuluvate sõnade tüvi tavaliselt ei teisene, nt II käänd­konnast vaba : vaba/m, III käändkonnast roosa : roosa/m, IV käändkon­nast põdur : põdura/m, abitu : abitu/m, VII käändkonnast armas : `armsa/m. Siiski alluvad vokaaliteisendusele ka paar II käändkonna pesa-tüüpi sõna, nt vana : vane/m, paha : pahe/m, ja üksikud III käändkonna ratsu-tüüpi sõnad, nt lahja : lahje/m.

Üksikud sõnad kasutavad keskvõrde moodustamisel supletiivset tüve, nt `hea : pare/m, lühike : lühe/m, pisike : pise/m.

Võrdlussõna

Ülivõrre

Ülivõrre väljendab seda, et kirjeldataval olendil, asjal või nähtusel on omadust suuremal määral kui ühelgi teisel samasse rühma kuuluval olendil, asjal või nähtusel, nt Tallinn on Eesti suurim linn.

Ülivõrde moodustamiseks on kaks võimalust: liitülivõrre ehk kõige-ülivõrre ja lihtülivõrre.

Liitülivõrre on liitvorm, mis koosneb abisõnast kõige ja võrdlus­sõna keskvõrde vormist. Liitülivõrret saab moodustada kõikidest võrd­lussõnadest, nt vaga (: vagam) : kõige vagam, roosa (: roosam) : kõige roosam, `hull (: hullem) : kõige hullem, kummaline (: kumma­lisem) : kõige kummalisem.

Lihtülivõrre on moodustatav vaid neist võrdlussõnadest, millel on olemas vokaalmitmus, ning tal on nagu vokaalmitmuselgi kaks liiki  – i-ülivõrre ja tüveülivõrre.

i-ülivõrde tunnuseks on im, nt ilus : ilusa/im, kole : koleda/im. i-üli­võrre on võimalik nendest sõnadest, mis kasutavad i-mitmust (vt M 70):

i-ülivõrde tunnus im liitub algvõrde omastavalisele tüvele. Kui tüvi lõpeb i-ga, toimub ülivõrde tunnuse ees vokaaliteisendus i → e, nt kallis : `kalli + im → `kalle/im. Sõnas truu, kus tüvi lõpeb pika vokaa­liga, kaasneb tunnuse liitmisega vokaali lühenemine: `truu : `tru/im.

Tüveülivõrdes on ülivõrde tunnuse algusvokaal i sulanud tüve lõpu­vokaaliga ühte, nii et tüve ja tunnust pole võimalik selgelt eraldada. Tüve­ülivõrre on võimalik osast sõnadest, mis kasutavad tüvemitmust (vt M 70):

Tüveülivõrde moodustamiseks võetakse aluseks algvõrde omastava käände vorm ning teisendatakse selle lõpuvokaali: õnnelik-tüüpi sõna­des u → e, kõigil teistel juhtudel teiseneb lõpuvokaal a, e, u → i. uus-tüüpi sõnade tüvi on ülivõrdes tugevas astmes kuid teisevälteline. Saadud tüvekujule lisatakse m, nt õnne`lik (: õnneliku) : õnnelikem, `tark (: targa) : targim, `suur (: suure) : suurim, `uus (: uue) : uusim, `paks (: paksu) : paksim.

Üksikutel sõnadel on olemas lihtülivõrre, mis tugineb samasugusele supletiivsele tüvevariandile nagu keskvõrregi: `hea (: parem) : parim, lühike (: lühem) : lühim.