EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

MORFOLOOGIA

MUUTTÜÜBID

Ühte ja samasse morfoloogilisse sõnaklassi kuuluvad sõnad võivad käituda vormimoodustuses erinevalt:

1a. Sõna tüvi võib olla astmevahelduseta või astmevahelduslik, vrd roosa : roosa : roosa/t, mõte : `mõtte : mõte/t.

1b. Astmevahelduslikud sõnad võivad alluda erinevatele astme­muutusreeglitele, vrd `lord : lordi : `lordi, `kord : korra : `korda.

1c. Astmevahelduslikud sõnad võivad teatud vormides kasutada erinevas astmes tüvekuju, vrd `õppi/ma : `õppi/da : õpi/n, `hakka/ma : haka/ta : `hakka/n.

2a. Sõna tüvi võib olla lõpuvahelduseta või lõpuvahelduslik, vrd kõne : kõne : kõne/t, pime : pimeda : pimeda/t.

2b. Lõpuvahelduslikud sõnad võivad alluda erinevatele lõpu­muutus­reeglitele, vrd otsus : otsuse, sipelgas : sipelga.

2c. Lõpuvahelduslikud sõnad võivad teatud vormides kasutada eri­nevat lõpuvahelduslikku tüvekuju, vrd `vaene : `vaese : `vaes/t, `raudne : `raudse : `raudse/t.

3. Sõna võib mõnes vormis kasutada hoopis supletiivset tüvekuju, vrd aja/ma : aja/da : aja/b : `ae/takse.

4. Sõnad võivad ühes ja samas vormis kasutada eri formatiivi­variante, vrd osastavaid (seda) pesa, õpetaja/t, `puu/d; (neid) pesa/sid ~ pesi, õpetaja/id.

Muuttüübiks nimetatakse vormimoodustuses ühtmoodi käituvate sõnade rühma. Kui püüda arvestada kõiki kirjeldatud muutujaid, on eesti keeles näiteks käändsõnal sadu muuttüüpe. Niisuguse muuttüübistiku esitamine poleks aga ülevaatlik, sest sel viisil ei eralduks mor­foloo­gi­liselt olulisemad muutujad vähem olulistest ning võrdväärsesse posit­siooni jääksid muuttüübid, millesse kuulub tuhandeid sõnu, ja muuttüü­bid, millesse kuulub ainult üks sõna.

Seetõttu on keelekirjelduses püütud välja selgitada, missugused muutujad on morfoloogiliselt kõige olulisemad, ning lähtuda muut­tüü­bis­tiku esitamisel nendest, kusjuures väiksemad tüübid liidetakse suure­mate ning olulisemate tüüpide juurde alltüüpide või erand­rühma­dena.

On esitatud mitmeid muuttüübistikke, olenevalt sellest, mida eesti keele vormimoodustuses oluliseks peetakse: kas formatiive, tüve astme­vahel­dust või hoopis tänapäeva vormide keeleajaloolist tagapõhja. Kõi­ge laiemat kasutust on leidnud Elmar Muugi poolt 1927. a esitatud muut­tüübistik. Tänu metoodilisele selgusele kasutatakse seda väikeste variatsioonidega tänini ka koolides, ehkki süsteemi seisukohalt on sellel mitmeid puudusi (vt M 115).

Muuttüübid ainult kirjeldavad ülevaatlikult sõnade muutmist. Tüü­pide tundmine iseenesest ei aita sõnu õigesti muuta. Õigesti muutmiseks on tarvis teada, missugune sõna missugusesse tüüpi kuulub. Eesti keeles ei pruugi sõna algvormi tundmisest alati piisata otsustamaks, missu­gu­sesse tüüpi ta kuulub. Näiteks täiesti kattuva algvormiga sõnad sari ’India naise riietusese’ ja sari ’rühm, kobar, kogu; seeria; tsükkel’ muutuvad täiesti erinevalt – vrd sari : sari : sari : sari/de : sari/sid ja sari : sarja : `sarja : `sarja/de : `sarja/sid ~ `sarju. Iga algvormi struk­tuuri­­tüübi jaoks on üks kindel muuttüüp siiski tavalisem kui teised. Näiteks /2 I V/-sõnadest muutub enamik sõnu nii nagu sari : sari. Käsiraamatu koostamisel kasutatud arvutisõnastikus on niisuguseid sõnu umbes 500 ja neid tuleb järjest juurde, sest kõik uued kahesilbilised esmavältelised vokaallõpulised laensõnad, mis eesti keelde laenatakse, hakkavad muutuma samamoodi, vrd dogi, grogi, tagi, hobi, bobi, gini. Seevastu sõnu, mis muutuksid nagu sari : sarja : `sarja, on keeles pii­ratud hulk – (kasutatud arvutisõnastikus) 33 sõna. Ükski uus laensõna niimoodi muutuma ei hakka.

Kirjeldatud põhjusel võib muuttüübid jagada avatud ja suletud tüü­pi­deks. Avatud muuttüüp on niisugune tüüp, kuhu vastava algvormi­struktuuriga sõnu saab uute laenude näol juurde tulla. Suletud muuttüübi moodustavad kindla struktuuriga omasõnad või vanad laenud. Suletud muuttüüpi saab sõnu juurde tulla ainult regulaarsete ning produktiivsete tuletusmallide abil tuletatud sõnade arvel. Näiteks sõnast `muld suhte­liselt hiljuti e-liitega tuletatud kahesilbiline teisevälteline sõna mulle muutub suletud muuttüübi analoogial mulle : `mulde : mulle/t, mitte ava­tud muuttüübi analoogial, nagu kahesilbilised teisevältelised vokaal­lõpulised suhteliselt hilised laenud mulla : mulla : mulla/t, auto : auto : auto/t, firma : firma : firma/t jt.

Suletud muuttüüpi kuuluva sõna korral peab sõna morfoloogiat tundma, selleks et sõna õigesti muuta. Avatud muuttüüpi kuuluva sõna korral saab sõna muutmise üle otsustada algvormi struktuuri alusel. Ena­mik muutuvaid sõnu kuulub avatud muuttüüpidesse. Kui jätta muut­tüüpide määramisel tüve astme- ja lõpumuutuse liik arvestamata, nagu Muugi tüübistikus tavaks, siis kuulub suletud tüüpidesse umbes 5% käändsõnadest ja 2,6% pöördsõnadest.

Elmar Muugi muuttüübistiku tähtsaimaks lähtekohaks on tüve astme­vahelduslikkus. Sellest johtuvalt jagatakse sõnad kõigepealt kahte suurde rühma: astmevahelduseta ja astmevahelduslikud sõnad. Astme­vahel­duslike sõnade korral jagatakse sõnad veel omakorda kaheks olenevalt astmevaheldusmallist. Astmevaheldusest johtuva kolmik­jaotuse sees jagatakse sõnad väiksematesse tüüpidesse lähtuvalt formatii­videst. Osa tüüpe on kas algvormistruktuuri sarnasuse või for­matiivide sarnasuse alusel koondatud suuremateks rühmadeks – muut­kon­da­deks. Muutkondadesse jaotamisel puuduvad siiski ühtsed selged kritee­riumid.

Muugi süsteemi põhipuuduseks on, et sel moel sattuvad ühesuguseid formatiive kasutavad sõnad täiesti erinevatesse muutkondadesse, nt astmevahelduseta sõna : sõna : sõna : sõna/de : sõna/sid ~ sõnu kuulub II käändkonda, aga astmevahelduslik sõda : sõja : sõda : sõda/de : sõda/sid ~ sõdu hoopis VI käändkonda.

Sõnade lõpuvahelduslikkusele pööratakse Muugi tüübistikus tähele­panu viimases järjekorras ja ainult sedavõrd, kuivõrd see mõjutab for­ma­tiivide valikut. Astme- ning lõpumuutuse liiki muuttüüpidesse jaga­misel ei arvestata. Ainult mõni üksik muuttüüp eristub suuremast tüübist lõpuvahelduse alusel.

Järgnevas tüübistikus on mõningaid kõrvalekaldeid traditsioonilisest Muugi tüübistikust. Eraldi tüüpidena esitatakse lõpuvaheldusega ja ilma lõpuvahelduseta tüübid. Iga muutkonna sees esitatakse selle muutkonna avatud tüübid ning suletud tüübid eraldi. Suletud tüüpide korral on tüüpsõna järel sulgudes vastavate sõnade arv käsiraamatu koostamisel aluseks olnud arvutisõnastikus, mis on (suuremate kui kümneliikmeliste tüüpide korral) ümardatud kümnelisteni. Paralleelvormide esinemist pole tüüpidesse jaotamisel tavaliselt arvestatud, kui mingi paralleel­vormi kasutus sõnarühmas on kõikuv ning sõltub keelekasutaja keele­pädevusest, stiilist, sõna tähendusest vms. Niisugused kõikuva kasu­tu­sega sõnarühmad saavad kaks tüüpsõna ning kriitilistele vormidele juhitakse tähelepanu tüübikirjelduses (vt nt M 117 koi–idee-tüüp). Eraldi alltüübina käsitletakse ka mõningaid ilmekaid sõnarühmi, mis erinevad suuremast põhitüübist ainult oma lõpumuutuse liigi poolest (vt nt M 127 redel–kringel-tüüp).

Muuttüübiks loetakse käändsõnade osas vähemalt viieliikmelist ühesuguse morfoloogiaga sõnade rühma. Väiksemaid rühmi ja üksik­sõnu käsitletakse erandina. Väljaspool käändkondi kirjeldatakse erand­liku vormimoodustusega asesõnade muutmist ning mõningaid arvsõnade ja pärisnimede muutmisega seotud küsimusi. Pöördsõnade osas on tüübiks loetud vähemalt kaheliikmelised rühmad, sest muidu tuleks liiga palju pöördsõnu erandiks tunnistada.

Kui ühte tüüpi kuuluvad erineva algvormistruktuuriga sõnad, esita­takse tüübile nime andva sõna järel ka teistsuguse struktuuriga abi­tüüp­sõnad. Täpsemini analüüsitakse tüüpi kuuluvate sõnade algvormi tüübikirjelduses.

Ehkki siinne tüübistik lähtub põhimõtteliselt samadelt alustelt nagu õigekeelsussõnaraamatu tüübistik, ei ole tüübid täielikult kattuvad. Põhjuseks on asja­olu, et grammatikakirjelduses ning sõnaraamatus on muuttüüpidel erinev roll: esimesel juhul peab muuttüübistik andma ülevaate sõnade muut­misvõimalustest tervikuna, sõnastikus aga on muuttüübid üksnes abi­vahen­diks iga konkreetse sõna õigel muutmisel. Käsiraamatu ja õigekeelsussõnaraamatu kokku­viimiseks on siinsetes tüübikirjeldustes toodud ka vastavat sõnarühma õigekeelsussõnaraamatus (ÕS 1999 ja 2006) kirjeldavate tüüpide ­numbrid.

Käändkonnad

Astmevahelduse alusel jagunevad käändkonnad kolme rühma: astme­­vahelduseta käändkonnad (I–V), nõrgeneva astmevaheldusega käänd­kond (VI) ja tugevneva astmevaheldusega käändkond (VII). Astmevahelduseta muuttüübid jagunevad viide käändkonda olenevalt avatud muuttüüpide algvormistruktuurist ning sellega kaasnevast for­ma­tiivide valikust. Nõrgeneva astmevaheldusega muuttüübid moo­dus­tavad ühe käändkonna, milles on kaks erineva algvormistruktuuriga avatud muuttüüpi, millevaheline erinevus formatiivide valikus on üsna väike. Mõned nõrgeneva astmevaheldusega suletud tüübid kasutavad avatud tüüpidest täiesti erinevaid formatiive. Viimase käändkonna moodus­ta­vad tugevneva astmevaheldusega muuttüübid. See käändkond on tervi­kuna suletud.

Käändkonnad

I käändkond: avatud tüüp koi–idee

I käändkond: avatud tüüp koi–idee.

Esimese käändkonna sõnadel on tüvi ilma vahelduseta. Ainsuse osas­tava formatiiv on kõigil sõnadel d, mitmuse omastavas de. Mitmuse osastavas käändes võib alati olla sid. Osal sõnadest esineb mitmuse osastavas käändes paralleelvorm formatiiviga id. Ainsuse lühike sisseütlev (formatiiviga hV) on olemas ainult üksiksõnadel.

koi–idee-tüüpi (ÕS 1. ja 2. tüüp) kuulub umbes 300 /1 V/-sõna, millest valdav enamik on ainult morfoloogilises mõttes ühe­silbi­lised, väliselt aga mitmesilbilised (võõr)sõnad rõhuga viimasel silbil, nt `koi, `maa, `puu, i`dee, orhi`dee, rande`vuu, o`boe, tri`koo, mil`jöö.

Mitmuse osastav. Tüüp jaguneb kaheks olenevalt mitmuse osas­tava paralleelvormi olemasolust. koi-tüüpi sõnadel võib mitmuse osastavas olla ainult sid, nt `koi : `koi/sid. i`dee-tüüpi sõnadel on ole­mas paral­leel­vorm formatiiviga id, nt i`dee : id`ee/sid ~ id`e/id. Piir nende tüüpide vahel tegelikus keelekasutuses pole selge. Paralleelvorm puudub kindlasti sõnadel, mis lõpevad diftongi või pika i-ga, nagu `koi, `boa, `kae, `või, `viu, par`tei, kon`voi, `prii, mar`kii, par`tii. Samuti puudub paralleelvorm paaril pika vokaaliga lõppeval omasõnal, nagu `jää, `süü, ja noodi- ning tähenimedel, nagu `aa, `bee, `do, `re. Paral­leel­vorm on kindlasti olemas kümmekonnal pika vokaaliga lõppeval omasõnal: `maa, `soo, `kuu, `luu, `muu, `puu, `suu, `öö, `töö, `vöö. Ena­­­masti on paral­leelvorm tarvitatav ka pika e-ga lõppevatest mitmesilbilistest võõrsõnadest, nagu i`dee, port`ree, atel`jee, al`lee. Muus osas on paralleelvormi kasutus küsitav, vrd tri`koo : ?tri`ko/id, hal`vaa : ?hal`va/id, rande`vuu : ?rande`vu/id, aga ka pika e-ga lõppe­vate sõnade korral, nagu tur`nee : ?tur`ne/id, ku`pee : ?ku`pe/id. Pa­ralleel­­vormi vastuvõetavust mõjutab niisuguses tähenduses vormi tavalisus.

Kui formatiiv id liitub pika vokaaliga lõppevale tüvele, siis tüve pikk vokaal lüheneb: `maa + id → `ma/id, i`dee + id → i`de/id.

Mitmuse omastav. Esineb kõikumisi mitmuse omastava käände ning selle analoogiavormide vältes, nt `maa : `maa/de ~ maa/de, i`dee : i`dee/de ~ idee/de.

NB! Välteteisendus ei muuda neid sõnu astmevahelduslikuks. Tüvi on siin alati ühesilbiline ning teine välde on vastavate vormide eripära, mis ei iseloomusta tüve käitumist.

Lühike sisseütlev esineb üksiksõnadest ning on osal juhtudest pigem määrsõna kui käändevorm. Lühikese sisseütleva formatiiviks on hV, kusjuures formatiivi ees tüve pikk vokaal lüheneb: `maa : maha, `suu : suhu, `soo : sohu, `öö : öhe. Vrd kaevas pehmesse maasse augu, aga kukkus maha.

Erandid. Sõnade `hea ja `pea murdeline kasutus on olnud kõikuv: hea ~ hää, pea ~ pää. Ehkki kirjakeeles on võidule pääsenud difton­giline algvorm, tuginevad ainsuse lühike sisseütlev (sõnast `pea) ning mitmuse osastav pika vokaaliga tüvevariandile, mida tänapäeva keele seisukohalt võib pidada supletiivseks. Mitmuse osastavas puudub neil sõnadel sid formatiiviga vorm: `pea : `pea : `pea/d : `pea/sse ~ pähe : `pea/de ~ pea/de : `pä/id; `hea : `hea : `hea/d : `hea/sse : `hea/de ~ hea/de : `hä/id.

Sõnad `au, `nõu kuuluvad keeleajalooliselt kahesilbiliste sõnade hulka. Seetõttu langeb nende vormimoodustus kokku II käändkonna ema-tüübiga (vt M 119), st nende ainsuse osastavas ei tohi kasutada formatiivi d. Lubatud on ainult (seda) `au, (seda) `nõu.

Sõna `loe on tugevneva laadimuutusega sõna, mille vormimoodustus langeb kokku VII käändkonna sõnadega (vt M 158)

Sõnades `aaria, `paapua, rodeo, stereo, video jts ei ole diftongi, st need sõnad on kolmesilbilised (`aa-ri-a) ning kuuluvad järelikult IV käändkonna aasta-tüüpi (vt M 126).

Käändkonnad

II käändkond

II käändkond: avatud tüübid ema–pesa, seminar; suletud tüübid nimi, tuli.

II käändkonna sõnadel (ÕS 3.−6. tüüp) on tüvi ilma astmevahelduseta, ema–pesa-tüübis ka lõpuvahelduseta. Ainsuse osastava formatiiviks on 0, mitmuse omastavas de. Avatud tüübid eri­nevad teineteisest tüve lõpuvahelduslikkuse poolest ning mitmuse osastava võimaliku paralleelvormi poolest. Lühike sisseütlev esineb seminar-tüübis regulaarselt, teistes tüüpides üksiksõnadest.

Käändkonnad

ema–pesa-tüüp

ema–pesa-tüüpi (ÕS 3. tüüp) kuulub umbes 500 /2 I V/-sõna, mis ei lõpe e-ga, nagu loba, iha, tola, koma, maja, rabi, klubi, sodi, kivi, pori, kino, tobu, jahu. Sama tüübi järgi muutuvad ka elu-liitelised sõnad, nagu mõtiskelu, loetelu, oleskelu. Sõnad on tüve­vahelduseta.

Mitmuse osastav. Tüüp jaguneb kaheks olenevalt mitmuse osastava paralleelvormi olemasolust. Enamik selle tüübi sõnu kuulub ema-all­tüüpi, mis kasutab mitmuse osastavas ainult formatiivi sid, nt ema : ema/sid. pesa-alltüüpi kuuluvatel sõnadel on paralleelvorm, mis kasutab mitmuse vormitüve. Niisugune paralleelvorm on üldkasutatav umbes 30 a-lõpulisel sõnal ja paaril i-lõpulisel sõnal, nt pesa : pesa/sid ~ pesi, paha : paha/sid ~ pahu, keha : keha/sid ~ kehi, püha : püha/sid ~ pühi, kivi : kivi/sid ~ kive, huvi : huvi/sid ~ huve.

Vokaalmitmuse levik. Teistes käänetes peale osastava esineb ­vormitüve kasutav vokaalmitmus pesa-tüüpi sõnadest üksnes kind­lates püsiühendites, nagu munele (hakkama) jms (vt lähemalt M 70).

Lühike sisseütlev. Üksikute siia tüüpi kuuluvate omasõnade korral kasutatakse vormitüvelist lühikest sisseütlevat, nt udu : `uttu, pori : `porri, pesa : `pessa, maja : `majja. See vorm on kasutatav ka kõigist elu-liitelistest sõnadest, nt mõtiskelu : mõtis`kellu.

Ainsuse osastav. /2 I V/-võõrsõnadel ning pärisnimedel on kal­du­vus kasutada ainsuse osastava käände selgemaks eristamiseks formatiivi t, vrd seda dogi/t pro dogi, st muuta neid sõnu III käänd­konna analoogial. Niisugune kasutus on normipärane päris­nimede korral, nt Mari/t ~ Mari, Türi/t ~ Türi (vt M 161), samuti kümme­konna uuema laenu puhul, nt homo/t ~ homo, mini/t ~ mini. Normi­pärane on kahe­sugune ainsuse osastav ka vaegmuutelisest asesõnast iga (vt M 123).

Käändkonnad

seminar-tüüp

seminar-tüüpi (ÕS 6. tüüp) kuuluvad a) umbes 500 /3 C/-sõna, mis on hilised laenud või võõrsõnad, nt materjal, alkohol, molekul, tehnikum, talisman, restoran, paviljon, brigadir, ning b) kõik /tar/-sõnad, nt lauljatar, tantsijatar. Tüvi on lõpuvahelduslik ning allub lõpumuutusele 0 → i, nt seminar : seminari, lauljatar : lauljatari. Kõigil selle tüübi sõnadel on olemas regulaarne lühike sisseütlev (0-formatiiviga), mis kattub vormiliselt ainsuse omastava ja osastavaga, nt seminar : seminari : seminari : seminari/sse ~ seminari.

Kui sõna lõpeb järjendiga V¹V²C (eriti eum, ium, ion), nagu `muuseum, ak`vaarium, `pension, pole sõna silbitumine üheselt selge. Nt sõna `muuseum võib silbituda `muu-se-um või `muu-seum. Esimesel juhul on sõna kolmesilbiline ning kuulub seminar-tüüpi: `muuseum : `muuseumi : `muuseumi : `muuseumi/sse ~ `muuseumi : `muuseumi/de : `muuseume (~ `muuseumi/sid). Teise silbitamisviisi korral osutub sõna kahesilbiliseks ning kuulub järelikult IV käändkonna redel-tüüpi (vt M 127): `muuseum : `muuseumi : `muuseumi/t : `muuseumi/sse : `muuseu­mi/te : `muuseume/id.

Mitmuse osastav. Vaadeldavas tüübis on sid-formatiiviga mitmuse osastav küll lubatud, ent eelistatavam on vormitüveline mitmuse osastav, nt molekul : molekule (~ molekuli/sid), restoran : restorane (~ resto­rani/sid), tantsijatar : tantsijatare (~ tantsijatari/sid). Eriti ilmne on sid-vormi tavapäratus V¹V²C-lõpulises ak`vaarium-alltüübis, nt ak`vaarium : ak`vaariume (~ ?akv`aariumi/sid), `muuseum : `muuseume (~ ?`muuseumi/sid).

Vokaalmitmuse levik. Teistes käänetes peale osastava on (vormi­tüveline) vokaalmitmus selles tüübis tavalisem kui pesa-tüüpi sõnadest, ehkki vormid on kõrgstiilse varjundiga, nt `muuseumes, lauljatarest.

Käändkonnad

nimi-tüüp

nimi-tüüpi (ÕS 4. tüüp) kuulub kaheksa lõpumuutusele i → e alluvat sõna: nimi, lõhi, hani, suvi, süli, tüvi, lovi, lävi (vt ka M 123). Nende ainus erinevus avatud ema-tüübist ongi nende lõpuvahel­dus­likkus: nimi : nime : nime : nime/de : nime/sid. Kolmest sõnast kasu­tatakse vormitüvelist lühikest sisseütlevat: nimi : `nimme, süli : `sülle, tüvi : `tüvve.

Käändkonnad

tuli-tüüp

tuli-tüüpi (ÕS 5. tüüp) kuuluvad sõnad tuli, lumi, uni, meri, veri, kusi. Need sõnad alluvad samuti lõpumuutusele i → e, kuid erine­valt nimi-tüübist moodustatakse nende ainsuse osastav kääne lühenenud muutetüve ning formatiivi d abil: tuli : tule : `tul/d : tule/de : tule/sid.

NB! tuli-tüübi sõnade ainsuse osastava käände kolmas välde ei viita astmevaheldusele, vaid on tingitud lihtsalt vormi lühenemisest ühe­silbiliseks.

Sõnas kusi muutub ainsuse osastava formatiiv d foneetilise assimi­latsiooni tõttu t-ks: `kus/t.

Sõnas lumi muutub tüve m ainsuse osastava formatiivi d ees fonee­tilise assimilatsiooni tõttu n-iks: `lun/d.

Kõigil tuli-tüüpi sõnadel, v.a kusi, on olemas vormitüveline lühike sisseütlev: `tulle, `lumme, `unne, `merre, `verre.

Erandid. Sõna mõni on tuli-tüübi erandsõna, mis võib ainsuse osastavas kasutada paralleelselt ka formatiivi da; täiesti erandlik, da-formatiivilise ainsuse osastavaga kattuv on ka lühike sisseütlev: mõni : mõne : `mõn/d ~ `mõn/da : mõne/sse ~ `mõn/da : mõne/de : mõne/sid.

Sõna iga on ema-tüübi erandsõna, millel puudub mitmuse vormistik, ainsuse osastavas on paralleelselt võimalikud formatiivid 0 ja t: iga : iga ~ iga/t.

Sõna õlu on täiesti erandliku tüvevaheldusega; formatiivivalik kattub III käändkonnaga (vt M 124), st ainsuse osastavas on formatiiv t: õlu : õlle : õlu/t : `õlle/de ~ õlle/de : `õlle/sid ~ õlle/sid.

Umbes 70 /2 I V/-sõna allub nõrgenevale laadimuutusele, mistõttu nad kuuluvad VI käändkonda (vt M 144, 145, 149). Umbes 40 /2 I i/-sõna vormistik vastab nõrgeneva astmemuutusega sõnade vormistikule, ehkki algvormi aste on määramatu; neidki sõnu vaadeldakse VI käändkonna all (vt M 143).

Käändkonnad

Erandid

Erandid. Sõna mõni on tuli-tüübi erandsõna, mis võib ainsuse osastavas kasutada paralleelselt ka formatiivi da; täiesti erandlik, da-formatiivilise ainsuse osastavaga kattuv on ka lühike sisseütlev: mõni : mõne : `mõn/d ~ `mõn/da : mõne/sse ~ `mõn/da : mõne/de : mõne/sid.

Sõna iga on ema-tüübi erandsõna, millel puudub mitmuse vormistik, ainsuse osastavas on paralleelselt võimalikud formatiivid 0 ja t: iga : iga ~ iga/t.

Sõna õlu on täiesti erandliku tüvevaheldusega; formatiivivalik kattub III käändkonnaga (vt M 124), st ainsuse osastavas on formatiiv t: õlu : õlle : õlu/t : `õlle/de ~ õlle/de : `õlle/sid ~ õlle/sid.

Umbes 70 /2 I V/-sõna allub nõrgenevale laadimuutusele, mistõttu nad kuuluvad VI käändkonda (vt M 144, 145, 149). Umbes 40 /2 I i/-sõna vormistik vastab nõrgeneva astmemuutusega sõnade vormistikule, ehkki algvormi aste on määramatu; neidki sõnu vaadeldakse VI käändkonna all (vt M 143).

Käändkonnad

III käändkond

III käändkond: avatud tüüp ratsu.

ratsu-tüüpi (ÕS 7. tüüp) kuulub umbes 800 sõna. Need on a) /2 I e/-nimisõnad, nagu kõne, male, klade, b) /2 II V/-sõnad, nagu auto, põssa, kiisu, aku, roosa, vurle, ja c) /(V)nna/-sõnad, nagu laul­janna, primadonna, vürstinna.

Erandid. III käändkonna kriitilisteks sõnadeks on kahju, rubla, vedru, mis on II ja III käändkonna segavormistusega, st nende sõnade ainsuse osastavas on lubatud nii formatiiv 0 kui formatiiv t: (seda) kahju ~ kahju/t, (seda) rubla ~ rubla/t, (seda) vedru ~ vedru/t.

Umbes 120 lõpuvahelduslikku /2 I e/-sõna kuulub IV käändkonda (vt M 128, 129). Umbes 480 /2 I~II e/-sõna allub tugevnevale astmemuutusele ja kuulub VII käändkonda (vt M 152, 153).

Käändkonnad

IV käändkond

IV käändkond: avatud tüübid aasta, redel–kringel; suletud tüübid kole, habe, õel, magas.

IV käändkonna sõnadel (ÕS 8.−11. tüüp) on tüvi ilma astmevahelduseta; aasta-tüübis puudub ka lõpuvaheldus, teised tüübid on lõpuvahelduslikud. Ainsuse osastavas on formatiiviks t, mitmuse omas­tavas te, mitmuse osastavas id. Kui mitmuse osastava formatiiv liitub i-lõpulisele tüvekujule, toimub tüve lõpus vokaaliteisendus i → e, nt `voodi + id → `voode/id, redeli + id → redele/id, `kringli + id → `kringle/id. Ainsuse lühike sisseütlev formatiiviga 0 esineb üksikutest sõnadest.

Käändkonnad

aasta-tüüp

aasta-tüüpi (ÕS 8. ja 9. tüübi vokaallõpulised sõnad) kuulub umbes 1600 sõna. Need on a) /2 III V/-sõnad, nagu `laulja, `söökla, `sirge, `voodi, `kirju, ja b) /3jj V/-sõnad (olenemata vältest), nagu juhataja, loogika, võimendi, kannatanu, taltsutamatu. Kolmesilbilistena kuuluvad siia tüüpi ka mõned kahe vokaaliga lõppevad võõrsõnad, milles vokaalid kuuluvad eri silpidesse, nt `aaria, `paapua, `stuudio, rodeo, stereo, video. Nende mitmuse osastav peab normipäraselt kasutama formatiivi id: `aaria/id, `paapua/id, `stuudio/id, rodeo/id, stereo/id, video/id.

Lühike sisseütlev. Üksikutest /2 III V/-sõnadest on kasutusel 0-formatiiviga lühike ainsuse sisseütlev, mis langeb väliselt kokku ainsuse nimetava ja omastavaga, nt `tasku : `tasku/sse ~ `tasku, `põrgu : `põrgu/sse ~ `põrgu, `voodi : `voodi/sse ~ `voodi.

Käändkonnad

redel–kringel-tüüpi

redel–kringel-tüüpi (ÕS 8. ja 9. tüübi konsonantlõpulised sõnad ning 11. tüüp) kuulub umbes 2800 sõna. Need on a) /2 C/-sõnad (ole­nemata vältest), nagu hertsog, kanal, `vaksal, `kandam, `kastan, pa­run, kalur, salat (/2 III el, er/-sõnad kuuluvad sealjuures kringel-all­tüüpi), b) enamik morfoloogiliselt olulise liitega sõnu (olenemata silpide arvust või vältest): /(C)ne/-sõnad, nagu `raudne, o`vaalne; /ik/-sõnad, milles liide pole kaasrõhuline, nagu laulik, metsik (vt ka M 141); /kas, jas/-sõnad, nagu masajas, `siidjas, `toekas, kaabakas; /ts, ng, nd, rd/-sõ­nad, nagu `peats, kergats, `loeng, valang, `tõend, porgand, `soerd, la­kard; /s/-järgarvsõnad, nagu kolmas, viie`kümnes; /v, tav/-kesksõnad, na­gu `saav, `lokkav, ammendav, süüdistatav; /nud, tud/-kesksõnad, nagu ku­­lu­nud, `loetud; /m/-võrdlussõnad, nagu virgem, kummalisem, `kallim, parim.

Sõnad on lõpuvahelduslikud; tavalisim lõpumuutuse liik on 0 → i: kanal : kanali : kanali/t : kanali/te : kanale/id. Algvormi ehitus võib tingida ka teistsuguse lõpumuutuse liigi. /(C)ne/-sõnad alluvad lõpu­muu­­tusele ne → se (`raudne : `raudse), /kas, jas/-sõnad alluvad lõpu­muu­tusele s → 0 (masajas : masaja), /s/-järgarvsõnad alluvad lõpu­muutusele s → nda (kolmas : kolmanda), /v, tav/-kesk­sõnad ja /m/-võrd­lussõnad alluvad lõpumuutusele 0 → a (ammendav : ammendava, virgem : virgema), /nud, tud/-kesksõnad alluvad lõpumuutusele d → 0 (kulunud : kulunu), /ng/-sõnad alluvad tavaliselt lõpumuutusele 0 → u (`loeng : `loengu) jne. Üksikute sõnade korral pole lõpumuutuse liik algvormi ehitusest tuletatav, nt `saatan : `saatana, kevad : kevade.

kringel-alltüüp eristub üldisemast redel-tüübist ainult lõpumuutuse alusel. Siia kuulub umbes 600 /2 III el, er/-sõna, mis alluvad tavaliselt lõpumuutsele eC → Ci, nt `kringel : `kringli, `maaler : `maalri. Piir kahe tüübi vahel pole algvormi ehituse põhjal siiski määratav, sest osa samasuguse ehitusega sõnu allub üldisemale muutusele 0 → i, nt `juubel : `juubeli, `maakler : `maakleri. redel-tüübile iseloomuliku muu­tu­sega 0 → i on eelkõige sõnad, kus vokaali väljalangemisel tekiks raskesti hääldatav ühend (`ingver, foks`terjer, `pantser, `sprinkler) või kus r on kahes kõrvuti asetsevas silbis (`korter, `kärner, `farmer, `order, `berber). Tihti käänduvad uued, alles keelde tulnud sõnad alguses redel-tüübi analoogial, et siis hiljem mugandudes siirduda kringel-tüüpi, nt algul `stopper : `stopperi, nüüd ka `stopper : `stopri.

kringel-tüübis võib lõpumuutusega kaasneda kirjapildis ühe konso­nandimärgi väljalangemine tekkinud konsonantühendis, nt `vekker : `vekri, `kipper : `kipri, `litter : `litri.

Väike osa kringel-tüüpi sõnu kasutab suletud lõpumuutuse liike ning võib lõppeda ka teistsuguse foneemijärjendiga, nt `kindel : `kindla, `kangur : `kangru.

Käändkonnad

kole-tüüp

kole-tüüpi (ÕSis arvatud 8. tüübi alla) kuulub umbes 90 /2 I e/-omadussõna, mis alluvad kõik suletud lõpumuutuse liigile 0 → da, nt hale, tore, sale. Formatiivide valik ning lõpuvaheldusmall kattub avatud aasta-tüübiga.

Käändkonnad

habe-tüüpi

habe-tüüpi (ÕS 10. tüüp) kuulub umbes 30 vana /2 I e/-nimi­sõna, nagu ige, ebe, kübe, vare, ase, jäse, säde (vt ka M 132). Sõnad on lõpuvahelduslikud, alludes lõpumuutusele 0 → me; ainsuse osastavas käändes esineb neil lähtetüvi: habe (: habeme) : habe/t.

Käändkonnad

õel-tüüpi

õel-tüüpi (ÕS 8. ja 9. tüübi ühesilbilised, ilma morfo­loogiliselt olulise liiteta konsonantlõpulised sõnad) kuulub umbes 30 /1 C/-sõ­na, mille vormimoodustus kattub täiesti redel-tüübiga. Suletud tüübina käsitletakse õel-tüüpi siia kuuluvate sõnade algvormi ehituse tõttu, kuivõrd avatud tüübina alluvad /1 C/-sõnad astmevaheldusele (vrd M 140 siil-tüüp). Selle tüübi moodustavad a) võõrsõnad, mille fonoloogiline ehitus on liig keeruline astmevahelduse rakendamiseks, nagu `kreml ja `žanr, ning b) mõned vanad sõnad, mille morfoloogia on tingitud nende häälikuloolisest arengust, nagu `kõrb, `küps, `aus, `mõis, `pärl. Osa õel-tüüpi kuuluvaid sõnu võib käituda paralleelselt ka siil-tüübi analoogial, st astmevahelduslikult, nt `mõis : `mõisa : `mõisa/t : `mõisa/te : `mõisa/id ehk `mõis : mõisa : `mõisa : `mõisa/de : `mõisu ~ `mõisa/sid; `pärl : `pärli : `pärli/t : `pärli/te : `pärle/id ehk `pärl : pärli : `pärli : `pärli/de : `pärle ~ `pärli/sid; `žanr : `žanri : `žanri/t : `žanri/te : `žanre/id ehk `žanr : žanri : `žanri : `žanri/de : `žanre ~ `žanri/sid.

Lühike sisseütlev. Üksiksõnadest esineb (0-formatiiviga) lühike ain­suse sisseütlev, mis langeb kokku ainsuse omastavaga: `mõis : `mõisa/sse ~ `mõisa.

Käändkonnad

magas-tüüp

magas-tüübi (ÕS 8. ja 9. tüübi (V)s-lõpulised sõnad) moo­dustavad paarkümmend /(V)s/-lõpulist sõna, mille vormimoodustus langeb kokku avatud redel-tüübiga ning mis moodustavad eraldi tüübi ainult oma algvormi ehituse tõttu (vrd /(V)s/-sõnadele iseloomulike tüüpidega M 133, M 134, M 135, M 136, M 137, M 155, M 156). Lõpumuutuse liik võib neil sõnadel olla erinev, vrd magas : magasi, paras : paraja, `kuulus : `kuulsa, `valmis : `valmi.

Käändkonnad

Erandid

Erandid. IV käändkonna erandsõna süda käitub habe-tüübi ana­loo­gial, kuid ainsuse osastav ei kasuta siin mitte lähtetüve, vaid lühenenud muutetüve: süda : südame : südan/t : südame/te : südame/id (teisendus m → n formatiivi t ees on tingitud foneetilisest assimilatsioonist).

Umbes 20 /2 I C/-sõna vormistik vastab nõrgeneva astmemuutusega sõnade vormistikule, ehkki algvormi aste on määramatu (vt M 143). Umbes 40 /2 II C/-sõna allub tugevnevale astmemuutusele (vt M 154).

Käändkonnad

V käändkond

V käändkond: avatud tüübid soolane, oluline, jõuline; suletud tüüp juus.

V käändkonna (ÕS 12.−15. tüüp) moodustavad /(V)ne, (V)s ja ke/-sõnad, mis alluvad vastavalt lõpumuutusele ne → se, 0 → e ja 0 → se (suletud tüübis s → kse). Sõnad, milles liitele ne eelneb konsonant (/(C)ne/-sõnad), kuuluvad IV käändkonna redel-tüübi alla, sest kuigi nende lõpumuutuseks on samuti ne → se nagu /(V)ne/-sõnadelgi, ei erine nad oma morfoloogiliselt käitumiselt millegagi tavalistest liitelistest sõnadest (vt M 127).

V käändkonnas on ainsuse osastava käände formatiiviks t, mis liitub s-lõpulisele tüvele. (/(V)ne ning ke/-sõnade seisukohalt on nii­sugune tüvevariant lühenenud muutetüvi – soolane : soolase : soolas/t, til­luke : tillukese : tillukes/t –, /(V)s/-sõnade seisukohalt lähtetüvi – otsus : otsuse : otsus/t.) Mitmuse omastavas käändes on formatiiviks te, mis liitub samale tüvevariandile.

Sõnad jagunevad avatud tüüpide vahel olenevalt mitmuse osastava formatiivist: id või vormitüvi. soolane-tüübis on võimalik ainult forma­tiiv id (soolase/id), oluline-tüübis on võimalik ainult vormitüvi (olulisi), jõuline-tüübis on paralleelselt võimalikud nii vormitüvi kui id (`jõulisi ~ `jõulise/id). Lühemate sõnade korral on selline jaotus selgepiiriline. Kee­rulisema struktuuriga mitmeliiteliste sõnade kor­ral on jaotus küsi­ta­vam ning sõnade liigitumist on korduvalt ümber normitud. Range normimise teeb küsitavaks asjaolu, et niisu­gused sõnad on enamasti abst­raktse tähendusega ning esinevad tegelikus keelekasu­tuses haru­harva mitmuse vormis. Seetõttu on siinses käsi­raamatus kõik keeru­lisema struktuuriga sõnad arvatud jõuline-tüübi alla, mis lubab mõlemat formatiivi. Seesugune lahendus on kookõlas ka ÕSiga, kus vaidlusaluste sõnarühmade korral on range normi kohaselt lubamatud vormid siiski sulgudes esitatud.

Vokaalmitmuse levik. V käändkonna sõnadel on vormitüveline vokaalmitmus (kui tüüp seda võimaldab) kasutatav ka teistes käänetes peale osastava, nt olulisist, `jõulisil (vt M 70).

Lühike sisseütlev esineb osas tüüpidest (haploloogilise) vormitüve kujul (vt M 55).

Käändkonnad

soolane-tüüp

soolane-tüübis on mitmuse osastavas formatiiviks id, lühike ainsuse sisseütlev puudub.

soolane-tüüpi kuuluvad sõnad, mille muutetüvi on struktuuriga /2 III/ või /3 I~II/. Niisugusele tingimusele vastavad: a) /(V)ne/-sõnad, mille algvormi kujuks on /2 III/, nagu `maine, `töine; b) /(V)ne/-sõnad, mille algvormi kujuks on /3 I~II/, nagu higine, soolane, näljane; c) /(V)s/-sõnad, mille algvorm on ühesilbiline, nagu `teos, `veos; d) /(V)s/-sõnad, mille algvormi kujuks on /2 I~II/, nagu jänes, otsus.

Käändkonnad

oluline-tüüp

oluline-tüübis on mitmuse osastav ainuvõimalikult vormitüveline, lühike ainsuse sisseütlev on võimalik.

oluline-tüüpi kuuluvad sõnad, mille muutetüvi on neljasilbiline ja kaasrõhuga eelviimasel silbil, nagu inime:ne, harjutus (harjutu:se); /lane, line, ke, kene, mine/-liitelised sõnad, nagu hollandlane, marjuline, tilluke, tillukene, olemine.

Käändkonnad

jõuline-tüüp

jõuline-tüüpi kuuluvad sõnad, mis võivad muutuda nii soolane- kui oluline-tüübi järgi, st mitmuse osastavas võib neil olla nii vormitüvi kui id. Segatüüpi kuuluvad sõnad, mille muutetüvi on kujuga /3 III/. Niisugusele tingimusele vastavad: a) /(V)ne/-sõnad, mille algvormi kujuks on /3 III/, nagu `jõuline, `tööline; b) /(V)s/-sõnad, mille algvormi kujuks on /2 III/, nagu `öeldis, `seisus; c) /ke/-sõnad, mille algvormi kujuks on /2 III/, nagu `lõoke, `paike.

Siinses käsiraamatus on jõuline-tüübi alla arvatud ka keerulisema struktuuriga sõnad, mille rahuldav normimine pole seni õnnestunud. Näiteks /`likkus/-liitelised sõnad, nagu kannat`likkus, põhjus`likkus, /lisus, matus/-liitelised sõnad, nagu pahelisus, paratamatus; nelja- või enamasilbilised /(V)ne/-sõnad, mille eelviimane silp on rõhutu, nagu alkoho:line, vastasti:kune.

Käändkonnad

juus-tüüp

juus-tüüpi (ÕSis arvatud 13. tüübi alla) kuuluvad üksikud vanad omasõnad, mis kasutavad lõpumuutust s → kse: `juus, omas, vennas, `ões, `nõos. Mitmuse osastava käände formatiiv on neil id: `juus : `juukse/id.

Käändkonnad

Erandid

Erandid. V käändkonna erandsõnadeks on teine ja naine. Nende sõnade algvormi ehitus /2 II/ ei sobi kokku ühegi /ne/-sõnade avatud tüübiga. Mitmuse osastav on neil ainuvõimalikult vormitüveline (nagu oluline-tüübis). Erandlikuks muudab need vormiti esinev välteteisendus ning lühike sisseütlev (sõnast teine), milleks on välteteisenduslik muutetüvi 0-formatiiviga: teine : teise : `teis/t : teise/sse ~ `teise : teis/te : `teisi.

jõuline-segatüübi järgi käänduvad `väike(ne), `päike(ne), `äike(ne), mille vormistikus esineb lühenenud tüvega paralleelvariante: `väi­ke(ne) : `väikese ~ `väikse : `väikes/t : `väikese/sse ~ `väikse/sse ~ `väi­kesse : `väikes/te : `väikesi ~ `väikese/id ~ väikse/id. Lühema (ilma e-ta) tüvekujuga vormid on argikeelsemad.

Umbes 180 /2 I~II s/-sõna allub tugevnevale astmemuutusele (vt M 155, M 156). Paarkümmend (V)s-lõpulist sõna käitub nagu tavalised konsonantlõpulised sõnad (vt M 131).

Käändkonnad

VI käändkond

VI käändkond: avatud tüübid siil, õnnelik, suletud tüübid jõud, sai, nali–sõber, pada–sõda, lagi, koer, suur, uus–küüs, käsi.

VI käändkonna (ÕS 16.−30. tüüp) moodustavad nõrgeneva astmevaheldusega sõnad. Formatiivivalik ning tüve vaheldusmallid võivad (suletud tüüpides) olla väga erinevad. Avatud tüüpides moodus­ta­takse ainsuse osastav tugevaastmelise muutetüve baasil 0-forma­tiiviga, mitmuse osastav võib olla vormitüveline või kasutada formatiivi sid. Avatud tüüpide erinevus ilmneb mitmuse omastavas, mis moo­dus­tatakse kas ainult tugevaastmelise muutetüve baasil formatiiviga de või paralleelselt ka nõrgaastmelise mitmusetüve kujulisena. Lühike sisse­ütlev (0-formatiiviga) kattub avatud tüüpides ainsuse osastava käändega.

Käändkonnad

siil-tüüp

siil-tüübi sõnad (ÕS 20.22. tüüp) kasutavad mitmuse omas­tavas käändes ainult de-formatiiviga vormi.

siil-tüüpi kuulub umbes 8700 sõna. Need on a) /1 C/-sõnad, nagu `laul, `kurk, `jalg; b) kolme- ja enamasilbilised võõrsõnad pearõhuga viimasel silbil, nagu emotsi`oon, an`tenn; c) kolme- ja enamasilbilised võõrsõnad kaasrõhuga viimasel silbil, nagu konser`vant, manda`riin, tabu`ret, d) üksikud kahesilbilised võõrsõnad, mille viimane silp käitub vormimoodustuses astmevahelduslikult, nagu `piis`kop, `kont`sert.

Võõrsõnadele avatud osas alluvad selle tüübi sõnad (olenevalt tüve struktuurist) välte- või pikkusmuutusele ning lõpumuutusele 0 → i, nagu `siil : siili, emotsi`oon : emotsiooni, konser`vant : konservandi. Ainult omasõnades ja väga vanades laenudes esineb laadimuutust ning lõpu­muu­tust 0 → a, 0 → e, 0 → u, nt `sünd : sünni, `kaer : kaera, `jalg : jala, `hang : hange, `sulg : sule, `kasv : kasvu, `kulg : kulu.

Mitmuse osastav. Ehkki normipäraselt on kõikidest siil-tüübi sõna­dest lubatud kaks mitmuse osastava käände vormi, on sid-formatiiviga vorm enamasti selge stiililise varjundiga, vrd `siil : `siile ~ `siili/sid, `kott : `kotte ~ `kotti/sid, `jalg : `jalgu ~ `jalga/sid. Sõnade korral, mis on tegelikult pikemad kui ühesilbilised, on sid-formatiiviga vorm koguni küsitav, vrd emotsi`oon : emotsi`oone (~ ?emotsi`ooni/sid), konser`vant : konser`vante (~?konser`vanti/sid), tabu`ret : tabu`rette (~ ?tabu`retti/sid).

Vokaalmitmuse levik. Teistes käänetes peale mitmuse osastava esineb siil-tüüpi sõnadest vokaalmitmuse vorme ainult üksikutes püsiühendites, nagu jälile (jõudma), ja luulekeeles (vt lähemalt M 70).

Käändkonnad

õnnelik-tüüp

õnnelik-tüüpi (ÕS 19. tüüp) kuulub umbes 1300 sõna. Need on kaasrõhulise /ik/-lõpulise liitega (seega ka /ndik, nik, mik, stik, vik, lik/-liitelised) sõnad. Mitmuse omastavas käändes esineb nii de-forma­tiiviga kui mitmusetüveline vorm. Pikem mitmuse omastav mõjub täna­päe­­val vanamoelisena, vrd õnnelike ~ õnne`likku/de; pikem (sid-forma­tii­­viga) mitmuse osastav samuti, vrd õnnel`ikke ~ õnnel`ikku/sid (vt allpool).

Kaasrõhu saab ik-liide siis, kui sõna algvorm on kujuga a) /2 III/, nagu `kunst`nik, `lõp`lik, või b) kolme- või enamasilbiline, nagu luge`mik, lummutus`lik. Ainsuse nimetavas käändes ei pruugi neil kaas­rõhk realiseeruda, st kolmanda välte märk algvormis tähistab morfo­loo­gilist tüüpi ega pruugi häälduses kajastuda. a-rühma sõnadel võib kaas­rõhk ka muutevormides neutraliseeruda. Niisugusel juhul osutub sõna astmevaheldusetuks ning muutub normivastaselt IV käändkonna redel-tüübi analoogial (vt M 127): `kunstnik : `kunstniku : `kunstniku/t pro `kunst`nikku.

Mitmuse osastav. Ehkki normipäraselt on õnnelik-tüübis lubatud kaks mitmuse osastava käände vormi, on sid-formatiiviga vorm ena­mas­ti vanamoelise varjundiga, nagu mainitud. /2 III/-sõnade korral, samuti pikemate sõnade korral, mille eelviimane silp on kolmandavälteline, on sid-formatiiviga vormi olemasolu koguni küsitav, vrd `kunst`nik : `kunst`nikke (~ ?`kunstn`ikku/sid), pere`kond`lik : pere`kond`likke (~ ?pere`kond`likku/sid).

Vokaalmitmuse levik. Selles tüübis on vormitüvelise vokaalmit­muse kasutamine kõigis käänetes (v.a nimetav) täiesti tavaline, nt õnnelike, õnnelikele, õnnelikest.

NB! õnnelik-tüüpi sõnadel on olemas lühike ülivõrre, mis ­kasutab alati vormitüve, nt õnnelikem, `paindlikem, `rikkalikem (vt M 103).

Käändkonnad

jõud-tüüp

jõud-tüüp (ÕS 24. tüüp). Ligi 30 laadivahelduslikul sõnal, mis muutuvad põhimõtteliselt nagu siil-tüüpi sõnadki, ilmneb vormiti reeglipäraseid erijooni, mistõttu neid vaadeldakse sageli eri tüübina. Ainsuse omastav on neil sõnadel konsonandi kao ning vokaali­teisen­duste tagajärjel ühesilbiline, nt `jõud : `jõu, `hoog : `hoo, `pood : `poe, `saag : `sae, `roog : `roa. Niisuguste sõnade lõpumuutuse vokaal selgub kindlamini ainsuse osastavas käändes, nt sõnas `hoog : `hoo : `hoogu on lõpumuutus 0 → u, sõnas `pood : `poe : `poodi lõpumuutus 0 → i. Alg­vormis d-ga lõppevatel sõnadel võib mitmuse nimetav kääne väliselt ainsuse nimetavaga kokku langeda, ehkki analüüsida tuleb neid erinevalt: nt ainsuse nimetav `jõud (tugevaastmeline lähtetüvi), mitmuse nimetav `jõu/d (nõrgaastmeline muutetüvi + formatiiv d).

Käändkonnad

sai-tüüp

sai-tüüpi (ÕS 23. tüüp) kuulub ligi 20 /1 V/-sõna, mille vormistik kattub avatud siil-tüüpi sõnade vormistikuga. Suletud tüüpi kuuluvad need sõnad ainult oma algvormi ehituse tõttu, kuivõrd /1 V/-sõnad peaksid avatud tüübina kuuluma koi-tüüpi (vt M 117).

sai-tüüpi sõnad alluvad enamikus lõpumuutusele 0 → a, nagu `sai : saia, `lai : laia, `sau : saua, harvem lõpumuutusele 0 → e, nagu `õu : õue, `põu : põe, `sau : saue. Kahe sõna lõpumuutus on täiesti erandlik: `soe : sooja, `roe : rooja. u-lõpulistel sõnadel puudub fonoloogilise piirangu tõttu mitmusetüveline mitmuse osastav, nt `äi : `äia/sid, `põu : `põue/sid.

Käändkonnad

nali–sõber-tüüp

nali–sõber-tüüpi (ÕS 18. tüüp) kuulub a) üle 40 /2 I i/-sõna, nagu ohi, kuhi, neli, kiri, asi, padi, vari, veli, tali, b) veidi üle 20 /2 I C/-sõna, milles helilisele lõpukonsonandile (l, r, v) eelneb e, nagu vagel, kabel, mäger, puder, õgev. Muutevormistik kattub täiesti avatud siil-tüübiga, v.a algvorm ise, mis on määramata astmega. Üksiksõnuti esi­neb ainsuse osastavaga kattuv lühike sisseütlev, nt ahi : ahju/sse ~ `ahju, oder : odra/sse ~ `otra. Vormitüveline mitmuse osastava käände paralleelvorm võib üksiksõnuti fonoloogilise piirangu tõttu puududa, nt puri : p`urje/sid.

nali-alltüübi sõnade muutevormistik võib olla mis tahes liiki ­astmemuutusega. Kui algvormis on esimese ja teise silbi piiril lühike klusiil, on muutevormistik kirjeldatav pikkusmuutuslikuna: kabi : kabja : `kap­ja; muul juhul on muutevormistik tavaliselt vältemuutuslik: nali : nalja : `nalja; ühel juhul laadimuutuslikuna: rohi : rohu : `rohtu. Alg­vormi erandlikkus tingib ka eripärase lõpumuutuse: i → jV; tava­liselt on tekkivaks vokaaliks a: nali : nalja; harvem u või e: ahi : ahju, puri : purje. Kolmel sõnal esineb veelgi omapärasem lõpumuutus: tali : talve, põli : põlve, rohi : rohu.

sõber-alltüübi sõnades on esimese ja teise silbi piiril alati lühike klusiil, millest johtuvalt kõigi sõnade muutevormistik on pikkus­muu­tuslik. Lõpumuutuse liigiks on eC → CV, tavaliselt on tekkivaks vokaa­liks a: sõber : sõbra, harvem u või e: puder : pudru, teder : tedre.

Käändkonnad

pada–sõda-tüüp

pada–sõda-tüüpi (ÕS 16. tüüp) kuulub umbes 50 /2 I V/-sõna, mille esimese ja teise silbi piiril on lühike klusiil, nagu iga, õde, vagu, pidu, siga, viga, luga, rida, koda, sõda. Tüübi formatiivivalik kattub algvormile vastava II käändkonna avatud ema–pesa-tüübiga (vt M 119) ja VI käändkonna avatud siil-tüübiga (vt M 140). Tüvi on laadivahelduslik ning astmevaheldusmall vastab siil-tüübile. Lühike ainsuse sisseütlev on olemas ainult üksikutest sõnadest: paja/sse ~ `patta, `jao/sse : `jakku, `mao/sse ~ `makku, `näo/sse ~ `näkku, `toa/sse ~ `tuppa, koja/sse ~ `kotta, `lao/sse ~ `lattu, sõja/sse ~ `sõtta.

Nagu ema–pesa-tüüp, nii jaguneb seegi tüüp kaheks olenevalt vormitüvelise mitmuse osastava käände olemasolust. Enamikul sõna­dest on mitmuse osastavas ainuvõimalik sid-formatiiv, nt iga : iga/sid, vagu : vagu/sid, pidu : pidu/sid. Vähemalt kümmekonnal a-lõpulisel sõnal on olemas ka vormitüveline paralleelvorm, nt nuga : nuga/sid ~ nuge, uba : uba/sid ~ ube, siga : siga/sid ~ sigu, rada : rada/sid ~ radu.

Vokaalmitmuse levik. Väljaspool mitmuse osastavat käänet ei ole vormitüveline vokaalmitmus sõda-tüübis kasutatav.

Käändkonnad

lagi-tüüp

lagi-tüüpi (ÕS 17. tüüp) kuulub 8 /2 I i/-sõna, mille esimese ja teise silbi piiril on lühike klusiil: lagi, regi, tugi, jõgi, nõgi, mägi, vägi, tõbi. Vormimoodustus kattub pada-tüübiga, kuid laadivaheldusele lisaks on need sõnad ka lõpuvahelduslikud, alludes lõpumuutusele i → e. Vormitüveline mitmuse osastav puudub; sõnuti esineb vormitüveline lühike sisseütlev: `lae/sse ~ `lakke, `ree/sse ~ `rekke, `jõe/sse : `jõkke, `mäe/sse ~ `mäkke, tõve/sse : `tõppe.

Käändkonnad

koer-tüüp

koer-tüüpi (ÕS 25. tüüp) kuulub ligi 20 /1 C/-nimisõna, mis lõpevad helilise konsonandiga, lühikese või pika s-iga või ühendiga ks, ts, nt `kael, `nael, `pael, `nõel, `sõel, `hein, `sein, `kaun, `õun, `kaer, `koer, `ais, `poiss, `püks, `saks, `oks, `vits, `ots. Tüüp erineb avatud siil-tüü­bist selle poolest, et mitmuse omastavas käändes võib selle tüübi sõnadel paralleelselt kasutada lähtetüvel põhinevat vormi formatiiviga te; tavaliselt on see vorm välteteisenduslik: `koer : koer/te ~ `koera/de. Muute­tüveline de-mitmus (`koera/de, `koera/desse jne) osutab küll selle tüübi kokkukuuluvusele siil-tüübiga, kuid on tegelikus tarvituses harulda­ne. Üksiksõnadest esineb 0-formatiiviga lühike ainsuse sisse­ütlev: kae­la/sse ~ `kaela, seina/sse ~ `seina, otsa/sse ~ `otsa, püksi/sse ~ `püksi.

koer-tüübi sõnad alluvad lõpumuutusele 0 → a, v.a sõnad `poiss ja `püks, mis alluvad lõpumuutusele 0 → i.

Mitmuse omastav. Kuigi tavaliselt on koer-tüübi lähtetüveline mitmuse omastav teisevälteline (nael/te, pael/te, hein/te), säilib kolmas välde siiski nende sõnade korral, mis lõpevad konsonantühendiga, nt `püks/te, `saks/te, `oks/te. Sõnas `poiss kaob lühemas mitmuse omastavas formatiivi liitumisel tüvest üks s: pois/te.

NB! Teine välde mitmuse omastavas käändes (koer/te, pael/te) ei viita nõrgale astmele, vaid on vormi eripära. Kuna tüvi on siin ühesil­biline, on vorm astmevahelduse seisukohalt tugevas astmes.

Käändkonnad

suur-tüüp

suur-tüüpi (ÕS 30. tüüp) kuulub umbes 30 /1 C/-sõna, milles helilisele lõpukonsonandile eelneb pikk vokaal, nagu `hool, `huul, `peen, `kaar, `säär, ning sõnad `uks ja `laps. Ainsuse osastav ja mit­muse omastav kääne kasutavad selles tüübis ainult lähtetüve, kusjuures formatiiviks on vastavalt t ja te. NB! Teine välde mitmuse omastavas käändes (suur/te) ei viita nõrgale astmele, vaid on vormi eripära. Kuna tüvi on siin ühesilbiline, on vorm astmevahelduse seisukohalt tugevas astmes.

Mitmuse osastavas käändes on selles tüübis ainuvõimalik mitmuse­tüveline vorm (`suuri).

Enamikul sõnadel on olemas de-formatiiviga lühike sisseütlev, nt suure/sse : `suur/de, huule/sse ~ `huul/de, peene/sse ~ `peen/de, sääre/sse ~ `säär/de.

Kõik suur-tüüpi sõnad alluvad lõpumuutusele 0 → e.

Sõnas `leem toimub lähtetüvele liituvate formatiivide ees foneetilise assimilatsiooni tõttu muutus m → n: `leen/t, `leen/de, leen/te.

Sõnadel `laps ja `uks puudub lühike sisseütlev; lähtetüve kasuta­vates vormides langeb formatiivi liitumisel foneetilise lihtsustumise tõttu klusiil välja: `las/t, las/te, `us/t, us/te. NB! Niisugune klusiili välja­langemine ei kuulu laadivahelduse alla.

Käändkonnad

uus–küüs-tüüp

uus–küüs-tüüpi (ÕS 27.–29. tüüp) kuulub 23 laadi­muu­tus­­likku /1 s/-sõna, nagu `õis, `viis, `vars, `küüs, `kaas. Tüübi vormistik sar­naneb väliselt suur-tüüpi sõnadega, kuid morfoloogilise analüüsi seisukohalt on see tüüp suur-tüübist erinev. Kuna tegemist on arhailise s-laadivaheldusega, tuleb tänapäeva keele seisukohalt ilma s-ita tüve­varianti sisaldavaid vorme pidada nõrgaastmeliseks. Seega tuleks ain­suse osastava, lühikese sisseütleva ja mitmuse omastava vormis (`uu/t, `uu/de, uu/te) tüvi analüüsida nõrgaastmeliseks lühenenud muutetüveks (aga suur-tüübi vastavates vormides on tegemist tugeva­astmelise lähtetüvega).

Keeleajalooliselt on tüvi kõnealustes vormides tugevas astmes: vormides `uut ja uute läheb tüve ja formatiivi keeleajalooline piir läbi pika t-klusiili; lühikese sisseütleva vormis `uude kuulub d keele-ajalooliselt tüvesse.

Kõik selle tüübi sõnad alluvad lõpumuutusele 0 → e. Tüüp jaguneb kaheks laadimuutuse alusel: omaette rühma moodustavad viis sõna, milles laadimuutus väljendub erandlikus asenduses s → n: `kaas : kaane, `laas : laane, `õõs : õõne, `lääs : lääne, `küüs: küüne.

Käändkonnad

käsi-tüüp

käsi-tüüpi (ÕS 26. tüüp) kuulub üheksa /2 I i/-sõna, mille esimese ja teise silbi piiril on s: esi, kesi, mesi, vesi, susi, tõsi, käsi, lüsi, süsi. Vormimoodustus on sarnane `uus-tüübiga. Siingi tuleb mängu arhailine s-laadivaheldus, mistõttu vormide tänapäevane tõlgendus on vastuolus keeleajalooga (vt M 148). Ortograafilises kirjapildis erineb käsi-tüübi ainsuse osastava käände vorm uus-tüübi vastavast vormist: `kä/tt, vrd `uu/t (fonoloogiliselt on mõlemas vormis tegemist pika klusiiliga). Üksiksõnuti esinev ainsuse lühike sisseütlev on siin tüübis (erinevalt `uus-tüübist) vormitüveline: `vette, `kätte. Vokaalmitmust kasutatakse ainult sõnast käsi: käsist, käsile, käsil.

käsi-tüüpi sõnad alluvad lõpumuutusele i → e.

Käändkonnad

Erandid

Erandid. Sõnad `üks ja `kaks on erandliku tüvevaheldusega, milles segunevad arhailine laadivaheldus ning lõpuvaheldus: `üks : ühe : `ühte. Vaheldusmallide ning formatiivivaliku osas erinevad need sõnad avatud siil-tüübist ainsuse osastava käände paralleelvormi poolest, mida tänapäeva keele seisukohalt tuleb kirjeldada nõrgaastmelise lühenenud muutetüve ning formatiivi t abil: `ühte ~ `üh/t. Mitmuse osastavas kään­des puudub neil sõnadel vormitüveline paralleelvorm: `üks : `ühte/sid.

Sõna `kõik on õnnelik-tüübi erandsõna, mille tüvi kasutab ainsuse vormides lõpumuutust 0 → e, te-mitmuse vormides lõpumuutust 0 → i: `kõik : kõige : `kõike : `kõiki/de. Tüvemuutuse vormid (kõigi : `kõiki) lähtuvad tüvevokaalist e, mis teisendub reeglipäraselt i-ks (vt M 71). Sõnal puudub mitmuse nimetava käände vorm ning selle asemel kasutatakse vastavat ainsuse vormi (`kõik).

Sõna `mees formatiivivalik kattub suur-tüübiga, kuid osas vormides ei ole tüvi seostatav regulaarse astmevaheldusega: `mees : mehe : `mees/t : mees/te : mehi.

Sõna sada on sõda-tüübi erand, mis erineb sõda-tüübist ainsuse osastava paralleelvormi poolest: sada ~ sada/t.

Sõnad rehi ja ruhi on nali-tüübi erandid, mille muutevormistik on laadivahelduslik (nagu sõnal rohi), lõpumuutuseks on i → e, kuid ain­suse osastavas esineb paralleelvorm, mis on kirjeldatav nõrgaastme­lise lühenenud muutetüve ning formatiivi t abil: (seda) `rehte ~ `reh/t.

Käändkonnad

VII käändkond

VII käändkond: suletud tüübid mõte, pääse, küünal, ratas, armas, manner.

VII käändkond (ÕS 31.−38. tüüp) on tervikuna suletud käändkond; selle moodustavad tugevneva astmevaheldusega sõnad. Ainsuse osastava formatiiviks on t, mitmuse osastava formatiiviks id. Lühike sisseütlev enamasti puudub. Tüübid erinevad üksteisest eeskätt mitmuse omastava vormi poolest, kus võib esineda nii formatiiv te kui de; erinev on ka sõnade lõpuvaheldus ning astmevaheldusmall.

Käändkonnad

mõte-tüüp

mõte-tüüpi (ÕS 31. tüüp) kuulub ligi 400 /2 I~II V/-sõna, mis lõpevad enamasti e-ga, nagu vihje, meene, teene, lause, tõuge, välde, ehe, tunne, lisaks teistsuguse vokaaliga lõppevad lõuna, läinu, poonu. Tüvi on ilma lõpuvahelduseta. Mitmuse omastav moodus­ta­takse nõrgaastmelise tüve põhjal formatiiviga te: mõte/te. Üksiksõnadest esineb 0-formatiiviga ainsuse lühike sisseütlev, mis langeb kokku ainsuse omastavaga: `kütte/sse ~ `kütte, `palge/sse ~ `palge.

Teisevältelised mõte-tüüpi sõnad alluvad tavaliselt tugevnevale välte­muutusele: vihje : `vihje, lause : `lause. Sõnad, mille esimese ja tei­se silbi piiril on lühike klusiil, võivad alluda ka tugevnevale pikkus­muu­tusele, kuid ei pruugi: vrd tõlge : `tõlke, teade : `teate, aga alge : `alge, seade : `seade. Umbes üks kolmandik mõte-tüüpi sõnu (sh kõik esma­vältelised sõnad) on laadimuutuslikud, nt ehe : `ehte, tunne : `tunde.

Omadussõnad ahne, ihne, kaine, kärme, terve ja tiine võivad olla ka kolmandavältelise algvormiga ning niisugusel juhul kattub nende muut­mine (`ahne : `ahne : `ahne/t) IV käändkonna aasta-tüübiga, mis erineb mõte-tüübist ainult astmevahelduse puudumise poolest (vt M 126).

Käändkonnad

pääse-tüüp

pääse-tüüpi (ÕS 32. tüüp) kuulub veidi alla saja sõna, mille algvorm on samasugune nagu mõte-tüübis: /2 I~II V/-sõnad, mis lõ­pevad enamasti e-ga, nagu koole, sõõre, nääre, solge, mõõde, juhe, ranne, lisaks teistsuguse vokaaliga lõppevad võti, mitu, mitu-setu. Kuid siin tüü­bis on tüvi lõpuvahelduslik: pääse : `pääsme. Mitmuse omastav moo­dustatakse tugevaastmelise muutetüve põhjal formatiiviga te: `pääsme/te.

Teisevältelised sõnad alluvad ka siin tüübis tavaliselt tugevnevale vältemuutusele: koole : `koolme, iste : `istme. Sõnad, mille esimese ja teise silbi piiril on lühike klusiil, alluvad enamasti tugevnevale pikkus­muutusele: solge : `solkme, mõõde : `mõõtme, kuid võivad alluda ka välte­muutusele: alge : `algme. Umbes üks viiendik pääse-tüüpi sõnu (sh kõik esmavältelised sõnad) on laadimuutuslikud, nt juhe : `juhtme, ranne : `randme. Enamik sõnu allub lõpumuutusele V → me; kolm sõ­na, milles silbipiiril on m, allub lõpumuutusele V → ne: seeme : `seemne, kööme : `köömne, kümme : `kümne.

Käändkonnad

küünal-tüüp

küünal-tüüpi (ÕS 37. ja 38. tüüp) kuulub umbes 40 /2 II C/-sõna, mis lõpevad helilise konsonandiga (l, n, r), nagu kukal, peenar, katel, süstal, aken, pipar, tatar, tütar, pöial. Tüvi on lõpuvahelduslik nagu kõigil konsonantlõpulistel sõnadel. Mitmuse omastav moodus­tatakse nõrgaastmelise lähtetüve põhjal formatiiviga de: küünal/de.

Enamik sõnu allub tugevnevale vältemuutusele: kukal : `kukla, pee­nar : `peenra; üks sõna allub tugevnevale pikkusmuutusele: pundar : `puntra; 9 sõna allub tugevnevale laadimuutusele, nt sammal : `sambla. Lõpumuutuse liigiks on VC → CV, lõpumuutuses osalevateks vokaa­lideks on e ja a, nt tungal : `tungla, kannel : `kandle, aken : `akna, tütar : `tütre.

Käändkonnad

ratas-tüüp

ratas-tüüpi (ÕS 33. ja 34. tüüp) kuulub umbes 160 /2 I~II s/-sõna, nagu maias, okas, kangas, pilbas, puhas, varvas. Vormimoodustus on analoogiline küünal-tüübiga. Ainukeseks erinevuseks on mitmuse omastava formatiiv te. Sedagi erinevust võib pidada morfoloogiliselt ebaoluliseks, sest see puudutab ainult ortograafiat ja foneetikat: forma­tiiv liitub s-lõpulisele tüvevariandile ning s-i järel on klusiili pikkus fonoloogiliselt neutraliseerunud: ratas/te.

Teisevältelised sõnad alluvad enamasti tugevnevale vältemuutusele: maias : `maia, okas : `okka. Sõnad, mille esimese ja teise silbi piiril on lühike klusiil, alluvad enamasti tugevnevale pikkusmuutusele, kuid või­vad alluda ka vältemuutusele: vrd küngas : `künka, aga rõngas : `rõnga. Umbes üks viiendik ratas-tüüpi sõnu (sh kõik esmavältelised sõnad) on tugevneva laadimuutusega, nt puhas : `puhta, sammas : `samba, var­vas : `varba. Enamik ratas-tüüpi sõnu allub lõpumuutusele s → 0: ratas : `ratta, küngas : `künka, hüljes : `hülge; ainult sõna kärbes allub lõpumuutusele VC → CV: kärbes : `kärbse.

Käändkonnad

armas-tüüp

armas-tüüpi (ÕS 35. ja 36. tüüp) kuulub alla 20 sõna, mis on samasuguse ehitusega nagu ratas-tüübiski: /2 II s/, nt ainus, õilis, hoolas, ergas, sünnis. Erinevalt ratas-tüübist on siin ainsuse osastavas kään­des võimalik paralleelvorm tugevaastmelise muutetüve põhjal, mitmuse omastav moodustatakse ainuvõimalikult tugevaastmelise muutetüvega: armas : armas/t ~ `armsa/t : `armsa/te.

Astmemuutus on neil sõnadel analoogiline ratas-tüübiga: enamik on vältemuutuslikud, nagu armas : `armsa, osa pikkusmuutuslikud, nagu tõrges : `tõrksa, üksikud laadimuutuslikud, nagu sünnis : `sündsa. Erinevalt ratas-tüübist alluvad need sõnad aga lõpumuutusele VC → CV, kusjuures algvormi vokaaliks võib olla a, e, i või u, kuid muutetüve vokaaliks on alati a, nt armas : `armsa, õõnes : `õõnsa, õnnis ; `õndsa, ihnus : `ihnsa.

Käändkonnad

manner-tüüp

manner-tüüpi (ÕSis ei ole eraldi tüübiks loetud) kuulub 10 /2 I~II C/-sõna: aher, vaher, manner, tanner, hirmus, kuulus, rõõmus, siivus, soodus, tiidus. Need sõnad on astmevahelduslikud ainult ainsuse nimetava nõrga astme tõttu; kõik teised vormid põhinevad neil tugevaastmelisel muutetüvel. Neli sõna on laadimuutuslikud: aher : `ahtra, vaher : `vahtra, manner : `mandri, tanner : `tandri; ülejäänud 6 sõna välte­muu­tuslikud: hirmus : `hirmsa, kuulus : `kuulsa, rõõmus : `rõõmsa jne. Vältemuutuslikel sõnadel ning sõnadel manner ja tanner on olemas ka tugevaastmeline paralleelne algvorm (kuulus ~ `kuulus, manner ~ `mander), st nad võivad kuuluda ka astmevahelduseta IV käädkonda (vt M 127, M 131).

Käändkonnad

Erandid

Erandid. VII käändkonna erandsõnadeks on tugevneva astme­vaheldusega sõnad, mille vormistik ei kattu kuue põhitüübi vormidega.

Liitsõna `kolmainus kuulub astmevahelduse poolest manner-tüübi juurde, kuid ta võib kasutada kahesugust lõpumuutust: (`kolm)ainus : (`kolm)`ainu ~ (`kolm)`ainsa : (`kolm)`ainu/t ~ (`kolm)`ainsa/t : (`kolm)`ainu/te ~ (`kolm)`ainsa/te : (`kolm)`ainu/id ~ (`kolm)-`ainsa/id. Muutmine ainus : `ainu on sealjuures arhailise värvinguga.

Sõnad kallis ja kaunis on ratas-tüübi erandsõnad, millel mitmuse omastavas on võimalik tugevaastmelisel muutetüvel põhinev paralleelvorm: kallis : `kalli : kallis/t : `kalli/te ~ kallis/te : `kalle/id.

Sõna kohus kasutab ainsuse osastavas täiesti erandlikult (nõrga-astmelist) muutetüve, mitmuse omastav põhineb tugevaastmelisel muutetüvel: kohus : `kohtu : kohu/t : `kohtu/te : `kohtu/id.

VII käändkonna alla kuulub ka ainus tugevneva astmemuutusega /1 V/-sõna `loe. Kuna sel sõnal mitmuse vormistik puudub, pole tema täpsem tüüp määratav. Ainsuslikud põhivormid on: `loe : `loode : `loe/t.

Käändkonnad

Reeglipäratud asesõnad

Mõningate sageli esinevate asesõnade vormistus on nii reeglipäratu, et neid pole mõttekas käsitleda ühegi tüübi juures isegi eranditena mitte. Asesõnade `see, `too, `kes, `mis, mina, sina, tema vormistikus esineb paral­­leel­seid lühivorme, mida tavaliselt kasutatakse lauserõhutus posit­sioo­nis, kus nad kaotavad oma välte (vt O 10). Järgnevates näidispara­digmades on kõik vormid, mis rõhulises asendis häälduksid kolmanda­vältelisena, varustatud siiski kolmanda välte märgiga (`su/l).

Näitavad asesõnad `see, `too kasutavad osas ainsuse vormidest tüve­kuju selle, tolle ning mitmuse vormides tüvevariante nee, noo ja nen, non. Osas ainsuse vormidest esineb neil paralleelselt pika ja lühikese tüvevariandiga vorme. Näiteks sõna `see vormistik:

Küsivad-siduvad asesõnad `kes, `mis kasutavad enamikus vormidest tüvekuju kelle, mille. Paaris ainsuse kohakäändes esineb neil lühema tüve­variandiga paralleelvorm. Nimetavas ja osastavas käändes puudub neil mitmuse vorm. Teistes käänetes on mitmuse vorm olemas, kuid seda võib peaaegu alati asendada ka ainsuse vorm. Näiteks sõna `kes vormistik:

Sama moodi muutuvad ka umbmäärased asesõnad `keegi, `miski, kusjuures rõhuliide gi/ki jääb alati sõnavormi lõppu: `keegi : kellegi : kedagi : kellessegi jne, mitte *kellegisse, *kellegile jne.

Isikulised asesõnad mina, sina alluvad ainsuses lõpumuutusele a → u. Osas ainsuse vormidest esinevad lühikese tüvevariandiga paralleel­vormid. Mitmuses kasutatakse tüvekuju meie, teie; osas vormidest kasu­tatakse lühemat tüvevarianti me, te kas ainuvõimalikult või paralleel­vormis. Näiteks asesõna mina vormistik:

Isikuline asesõna tema kasutab mitmes ainsuse vormis paralleelselt lühikest tüvevarianti ta, ainsuse osastav on aga hoopis erandlik. Mit­muses on sel asesõnal mitu tüvekuju, kusjuures alates omastavast käändest kattuvad vormid asesõna see mitmuse vormidega.

Määratlev asesõna ise kasutab kõigis vormides peale algvormi tüvekujusid enese, `enda. Tüvevariant enese käitub vormides nagu V käänd­konna sõnade muutetüvi (vrd soolase). Mitmuses esinevat tüve­varianti `endi võib käsitleda tüvekuju `enda mitmuse vormitüvena. Enamikus vormides on mõlemad tüvevariandid paralleelselt võimalikud. Nimetavas käändes mitmuse vorm puudub.

Sama moodi muutuvad ka algvormita liitasesõnad iseenese, oma­enese.

Umbmäärane asesõna `kumbki muutub nagu küsiv-siduv asesõna `kumb VI käändkonna siil-tüübi järgi. Tähele tuleb panna, et rõhuliide ki/gi jääb alati sõnavormi lõppu: `kumb/ki : kumma/gi : `kumba/gi : kumma/ssegi : kumma/ski jne, kumma/dki : `kumba/degi : `kumbi/gi : `kumba/dessegi jne, mitte *`kumbagisse või *kummagisse jne.

Käändkonnad

Liitarvsõnade käänamisest

Liitjärgarvsõnade käänamisel muutub ainult viimane sõna, arvsõna esikomponendid jäävad kõigis käänetes omastavasse.

Nimetav: tuhande kuue+saja kolme+`kümne neljas

Omastav: tuhande kuue+saja kolme+`kümne neljanda

Osastav: tuhande kuue+saja kolme+`kümne neljanda/t

Sisseütlev: tuhande kuue+saja kolme+`kümne neljanda/sse

Liitpõhiarvsõnade käänamisel muutuvad nimetavas, omastavas ja osastavas kõik komponendid (olenemata kokku- või lahku­kirjuta­mi­sest). Sõna tuhat osastav on liitarvu koostises tuhat. Alates sisse­ütle­vast jäävad esikomponendid omastavasse ning käändub ainult viimane sõna.

Nimetav: `kaks tuhat `kuus+sada `kolm

Omastav: kahe tuhande kuue+saja kolme

Osastav: `kahte (~ `kah/t) tuhat `kuu/t+sada(t) `kolme

Sisseütlev: kahe tuhande kuue+saja kolme/sse

Kui mõnda arvsõna osa on vaja rõhutada, võib see ka esikompo­nen­dina kõigis käänetes muutuda, nt Mitmest inimesest siin õieti juttu on? – Vähemalt kolmest- kuni neljastsajast.

VII käändkonda kuuluval arvsõna järelkomponendil -kümmend on osastavas käändes kaks paralleelvõimalust: kümmend ja kümme/t.

Nimetav: `viis+kümmend

Omastav: viie+`kümne

Osastav: `vii/t+kümmend ~ `vii/t+kümme/t

Sisseütlev: viie+`kümne/sse

(rõhulises asendis viie/sse+`kümne/sse)

Arvsõna osa -teist(kümmend) võib nimetavas, omastavas ning osas­tavas esineda ilma järelkomponendita -kümmend. Alates sisseütlevast on järelkomponent vajalik. Sõnaosa -teist ei käändu, teised osad käänduvad nagu tavalised liitarvsõna osad.

Nimetav: `viis+teist(+kümmend)

Omastav: viie+teist(+`kümne)

Osastav: `vii/t+teist(+kümmend) ~ `vii/t+teist+kümme/t

Sisseütlev: viie+teist+`kümne/sse

(rõhulises asendis viie/sse+teist+`kümne/sse ~ `vii/de+teist+`kümne/sse)

Sõna `pool käitub tavalise arvsõnakomponendina: `pool+sada : poole+saja : `pool/t+sada(t) : poole+saja/sse (rõhulises asendis poo­le/sse+saja/sse ~ `pool/de+saja/sse).

Liitarvsõnas `pool`teist võib esiosa pool- omastavas ja alates sisse­ütle­vast jääda muutumatuks või olla omastavakujuline: `pool+`teist : `pool+teise ~ poole+teise : `pool/t+`teis/t : `pool+teise/sse ~ `pool+ `teise ~ poole+teise/sse ~ poole+`teise.

Pikemate liitarvsõnade (poolteistkümmend, poolteistsada) esi­kom­ponen­dina esineb poolteist- alates sisseütlevast omastavas. Rõhulises asendis võib osis -teist- käänduda, kusjuures sisseütlevas on tal kaks paralleelvormi nagu sõnal teine: `pool+teise+`kümne ~ poole+tei­se+`kümne : `pool/t+`teis/t+kümmend ~ `pool/t+`teis/t+ kümme/t : `pool+ tei­se+`kümne/sse ~ poole+teise+`kümne/sse (rõhulises asendis `pool+ tei­se/sse+`kümne/sse ~ `pool+`teise+`kümne/sse ~ poole+teise/sse+`küm­ne/sse ~ poole+`teise+`kümne/sse).

Käändkonnad

Nimede käänamine

Eesti nimed. Nii isiku- kui ka kohanimed käänduvad üldiselt nagu muud samasuguse algvormistruktuuriga sõnad, enamasti kuuludes avatud muuttüüpidesse.

Erandiks on /2 I V/-nimed, mille ainsuse osastavas võib väljenduse selguse huvides kasutada formatiivi -t, kuigi sellele algvormistruktuurile vastavas ema-tüübis (vt M 119) pole niisugune osastav üldiselt lubatud (ema osastav on ema).

Peale selle tuleks eesti nimede käänamisel arvestada veel järgmist.

1. Perekonnanimed. Nimesid, mis langevad kujult kokku harilike eesti käändsõnadega, käänatakse enamasti nagu neid käändsõnu. Nt Pere : Pere : Peret, `Rüütel : `Rüütli : `Rüütlit, `Ots : Otsa : `Otsa, `Sepp : Sepa : `Seppa, Ime`lik : Imeliku : Ime`likku, `Kask : Kase : `Kaske, Mägi : Mäe : Mäge.

   Eelkõige kehtib see reegel nimisõnatüvede kohta, mis on astme­vahel­duseta või vältevahelduslikud (avatud tüübid) või üldtuntud laadivahelduslikud sõnad. Muudel juhtudel viiakse nimi algvormi­struktuurile vastavasse avatud tüüpi. Levinumad seesugused juhud on järgmised.

   1. Laadivaheldusliku tüvega nimed, mis kuuluksid keerulise muut­misega ja väikesesse muuttüüpi, nt Susi : Susi : Susi(t) ema-tüübi järgi (mitte Susi : `Soe : `Sutt), `Raag : Raagi : `Raagi siil-tüübi järgi (mitte `Raag : `Rao : `Raagu).

   2. Nimed, millele tuleks käänamisel juurde silp -me, -da, -ja, -ju, -nda.

      süda : südame : südant,	aga	Süda : Süda : Süda(t)	nagu	ema
      ige : igeme : iget		Ige : Ige : Iget		ratsu
      kibe : kibeda : kibedat		Kibe : Kibe : Kibet		ratsu
      ranne : `randme : rannet		Ranne : Ranne : Rannet		ratsu
      kali : kalja : `kalja		Kali : Kali : Kali(t)		ema
      vari : varju : `varju		Vari : Vari : Vari(t)		ema
      viies : viienda : viiendat		Viies : Viiese : Viiest		soolane

   3. Omadussõnalised nimed, mille puhul ilmselt soovitakse vähendada omaduse esiletõusu, nt `Aus : Ausi (?`Ausa), `Vapper : `Vapperi (?`Vapra), `Kindel : `Kindeli (?`Kindla), Verev : Verevi (?Vereva), Armas : Armase (?`Armsa).

   4. Kirjakeeles vähem tuntud sõnadest lähtunud nimedes võib tüve­vokaal muutuda i-ks, nt `Rüüt, omastav pigem Rüüdi kui Rüüda; `Päll, omastav pigem Pälli kui Pällu.

   Liitsõnaliste nimede käänamisel hoitakse lähtesõnale omasest kää­na­­misest kinni rohkemgi kui lihtsõnade puhul, nt Uusväli : Uusvälja, vrd Väli, Väli, Väli(t); Kalamees : Kalamehe; Mäeumbaed : Mäe­umb­aia.

   Perekonnanime käänamisel tuleb arvestada nime kandja soovi (kui see jääb eesti käänamissüsteemi piiresse), nt kas nime Kolk kandja soovib omastavat Kolgi või Kolga, nime Kallas kandja omastavat Kalda või Kallase, nime Niit kandja omastavat Niidu või Niidi.

   Kui perekonnanimi on nimetavas käändes mõne eestikeelse sõna omastava käände kujuline, siis tuleks ametlikes dokumentides näidata nime algkuju ülakomaga, nt Metsa, alaleütlev Metsa’le, Kaare, alale­ütlev Kaare’le, Liiva, alaleütlev Liiva’le, Mandli, alaleütlev Mandli’le, et eristada neid nimedest Mets, Kaar, Liiv, Mandel. Ka omastava­kujuliste nimede käänamisel on aluseks nime algvormi­struktuur, nt Kaare : Kaare : Kaa­ret (ratsu-tüüp), mitte Kaare : Kaare : Kaart, nagu tuleks sõna kaar järgi (suur-tüüp).

   Oluline on sõnastada dokumendid (ja eriti dokumendiplangid) nii, et perekonnanimi jääks nimetavasse käändesse. Nt mitte „Käesolev tõend on välja antud Juhan Kurele selle kohta, et tema on saanud ..” (sest võib jääda kahtlus, kas nimi on Kurg või Kure), vaid: „Tõendan (~ tõendame), et Juhan Kurg on saanud ..” või „TÕEND. Juhan Kurg on saanud ..” / „Juhan Kurg on lõpetanud ..” Saab öelda „Juhan Kurg on saanud järgmist tulu ..” (mitte: Juhan Kure tulud on olnud järgmised ..).

   Asutusesiseste dokumentide vormistamisel, nt kui juhataja avaldab töötajale tänu, selts annab liikmele aukirja vms, on nimi kõigile tuttav, algkuju teada ja seda tuleb käänata kõige loomulikumal viisil, nt Karl Margile (mitte Markile), Juta Kõvamehele (mitte Kõvameesile), Selma Uudelepale (mitte Uudeleppile), Kati Paplile (mitte Pappelile). Soovi­ta­tav ei ole ka: Mark, Karlile või Kõvamees, Jutale või Uudelepp, Selmale või Pappel, Katile.

2. Eesnimed. Osa eesnimesid käändub ainult avatud tüübi järgi, ehkki vastavad eesti keele sõnad kuuluvad suletud tüüpi, nt Laine, Luule, Ilme, Anne, Valve, Veste, Virve, s.o Laine : Laine : Lainet (ratsu-tüüp) – vrd laine : `laine : lainet (mõte-tüüp).

   Mõnedes nimedes kasutatakse käänamisel teistsugust tüvevokaali kui lähtesõnas, s.o üldistunud on -i. Nt `Kiur : Kiuri (kuigi `kiur : kiuru), Ustav : Ustavi (kuigi ustav : ustava).

   Nimed Toomas ja Joonas käänduvad nagu sõna hammas, s.o Too­mas : `Tooma : Toomast, Joonas : `Joona : Joonast, nt räägi nagu Usk­matu Toomaga, Eduard Vilde kirjutas Tooma tohtrist, raekoja Vana Tooma uuendamine, Joona läkitus. Urmas on uuem, 1920. aastaist pärinev nimi, aga sedagi sobiks käänata Urmas : `Urma : Urmast.

3. Kohanimed. ratsu- ja aasta-tüüpi kohanimedel on peale sse-sisse­ütleva lubatud ka 0-formatiiviga sisseütlev, nt sõitis Harkusse ~ `Har­ku, `Tartusse ~ `Tartu, Viljandisse ~ Viljandi, `Porkunisse ~ `Porkuni.

   Teistes tüüpides on rohkesti tugevnenud välte ja/või pikenenud tüvekonsonandiga sisse­ütle­vat, nt sõitis Vasalemmasse ~ Vasa`lemma, Pilistveresse ~ Pilist`verre, `Halti (nimi Haldi), `Valka (nimi Valga).

   Kolme- ja neljasilblised se-lõpulised nimed käänduvad nagu V käänd­konna ne- ja s-sõnad, nt Palamuse : Palamuse : Palamust, `Kukruse : `Kukruse : `Kukrust, Padise : Padise : Padist; kahesilbilised se-sõ­nad käänduvad ratsu- ja aasta-tüübi järgi, nt Kose : Kose : Koset, `Laitse : `Laitse : `Laitset.

Käändkonnad

Nimede käänamine

Võõrnimed. Võõrnimed käänduvad oma häälduse järgi nagu muud samasuguse algvormistruktuuriga sõnad. Nad kuuluvad avatud muut­tüüpidesse.

Tuntumad võõrkohanimed (sh häälduspäraselt kirjutatud) alluvad eesti pikkusmuutusele, mis väljendub ka kirjapildis, nt `Frank`furt : `Frankfurdi, New `York : New Yorgi, Taš`kent : Taškendi, I`raak : Iraa­gi : I`raaki. Vähem tuntutes tavat­se­takse nime algkuju käänamisel kirjas säilitada ja neis toimub ainult vältemuutus häälduses, nt Sum`gait : Sumgaiti : Sum`gaiti, Mi`rank : Miranki : Mi`ranki.

Niisamuti alluvad ainult vältemuutusele (ja mitte pikkusmuutusele) võõrisikunimed, nt Immanuel `Kant : Kanti, Andr­zej `Munk : Munki, Frank­lin Roose`velt : Roosevelti.

Häälduses kaashäälikuga lõppevate nimede tüvehäälik on üldiselt -i, nt Schiller/i, Humboldt/i, Tšehhov/i, Shetland/i, New Orleans/i, Robes­pierre’i [robespjeer/i], Lorraine’i [lorrään/i].

Lühikese s-iga lõppevad nimed on e-tüvelised: Kolumbus/e, Hora­tius/e, Dallas/e, Vilnius/e, Egeus/e, Laos/e. Vrd pikk -s, nt Kos : Kosi.

Soome nen-liitelisi nimesid võib käänata kahte moodi – kas nimetava kuju säilitades või eesti ne-liiteliste sõnade eeskujul, nt Lauri Kettunen : Kettuneni ~ Kettuse : Kettuneni ~ Kettust, Paavo Pulkkinen : Pulkkineni ~ Pulkkise : Pulkkineni ~ Pulkkist. Kahte moodi võib käänata ka liitsõnalisi soome nimesid, mille põhisõna on lähedane eesti sõnale (nagu -joki ja -jõgi, -koski ja -kosk, -ranta ja -rand), nt Hella Vuolijoki : Vuolijoki : Vuolijoki(t) ([-jogi] nagu ema) või Vuolijoki : Vuolijoe : Vuolijoke ([-jogi] nagu jõgi); Lappeenranta, seesütlev Lappeenrantas ~ Lappeen­rannas; Längelmäki, alalütlev Längelmäkil ~ Längelmäel.

Ülakoma kasutatakse nimede käänamisel, kui on tarvis osutada ni­me nimetavat käänet. (Sama põhimõte kehtib ka eesti nimede puhul, vt eespool näited Metsa’le, Kaare’le, Liiva’le, Mandli’le). Need juhtumid on eelkõige (vt ka O 65):

1. nimi lõpeb häälduses täishäälikuga, aga kirjas kaashäälikuga;

2. nimi lõpeb häälduses kaashäälikuga, aga kirjas täishäälikuga;

3. ühesilbilise nime käändevorm võib tunduda imelik, nt osastava Pod võiks kirjutada Po’d; Koniga võiks olla Kon’iga; osastav Gaki võiks olla Gak’i; Poes võiks olla Poe’s.
   
   

   Pöördkonnad

   PK	AVATUD TÜÜBID	SULETUD TÜÜBID
   I		/1 V/ trei/ma (3)
   		/1 V/ või/ma (5)
   		/1 V/ saa/ma (2)
   		/1 V/ käi/ma (4)
   		/1 V/ joo/ma (5)
   II	/2 I~II V/ ela/ma	/2 III V/ jälgi/ma (30)
   	/3jj/ kirjuta/ma
   	/ta, sta, lda,
   	nda, ne, u-refl/
   	/(C)le 3/ esitle/ma
   	/(e)le/ kõnele/ma	/2 I e/ tule/ma (5)
   	/2 III i, e/ jälgi/ma	/2 I e/ pese/ma (2)
   III	/2 III i, u, e/ õppi/ma	/1 C/ saat/ma (60)
   		/1 C/ jät/ma (5)
   		/1 C/ laul/ma (7)
   		/1 C/ tõus/ma (7)
   		/1 C/ murd/ma (16)
   		/1 C/ mõsk/ma (2)
   		/2 I V/ luge/ma (17)
   		/2 I V/ tege/ma (2)
   		/2 III i, u/ käski/ma (3)
   		/1~ 2 III/ maits(e)/ma (3)
   IV	/2 III a/ hüppa/ma
   	/(C)le 2/ vestle/ma	/(C)le/ mõtle/ma (2)

   Astmevahelduse alusel jagunevad pöördkonnad kahte suurde rühma: astmevahelduseta pöördkonnad (I ja II pöördkond) ja astmevaheldus­likud pöördkonnad (III ja IV pöördkond). Astmevahelduseta sõnad jagu­nevad kahe pöördkonna vahel ennekõike algvormi ehituse alusel: I pöörd­konda kuuluvad /1 V/-sõnad, mis jagunevad mitmeks väikeseks rühmaks ja mille muutevormistik on väga kirju. Enamik ühesilbilisi vokaal­lõpulisi sõnu on ebaregulaarsed, st nende põhivormid ning ana­loogia­reeglid ülejäänud vormide tuletamiseks ei kattu pöördsõnade põhi­massi omadega. II pöördkonda kuuluvad kõik ülejäänud astme­vahel­­duseta sõnad. Astmevahelduslikud sõnad jagunevad kahe pöörd­konna vahel astmevaheldusmalli ja formatiivivaliku alusel.

   
   

   Pöördkonnad

   I pöördkond

   I pöördkond: suletud tüübid treima, võima, saama, käima, jooma.

   `trei/ma    `trei/da

   `trei/b

   `trei/takse

   `või/ma-, `saa/ma-, `käi/ma-, `joo/ma – ebaregulaarsed

   Kõik esimese pöördkonna sõnad on ilma tüvevahelduseta, kuid enamiku sõnade vormimoodustuses esineb välteteisendust, st esineb ühesil­bi­list tüve sisaldavaid vorme, mis on teisevältelised, nagu või/sin, saa/nud, käi/akse, jõ/ime. NB! Välteteisendus ei muuda neid sõnu astmevahelduslikekes (vt M 23).

   Välteteisendust ei esine ainult `trei/ma-tüübis.

   
   

   Pöördkonnad

   treima-tüüp

   treima-tüüpi (ÕSis arvatud 50. tüübi alla) kuuluvad ilma välteteisenduseta /1 V/-sõnad: `trei/ma, `kae/ma, `täi/ma. Nende sõnade vormimoodustus kattub II pöördkonna elama-tüübiga: da-tegevusnime formatiiviks on neil da, umbisikulise tegumoe olevikuvormis takse.

   
   

   Pöördkonnad

   võima-, saama-, käima-, jooma-tüüp

   võima-, saama-, käima-, jooma-tüüp (ÕS 49. tüüp). Loet­letud tüübid on välteteisenduslikud, st siia kuuluvate sõnade vormistikus esineb teisevältelisi vorme, mis sisaldavad ühesilbilist tüvevarianti. Põhivormide hulka tuleb lugeda ka lihtmineviku ainsuse 1. pööre, sest nende sõnade lihtminevik võib olla ebaregulaarne. Osa vorme on ana­loogilised nud-kesksõnaga. Kindla kõneviisi oleviku ainsuse 3. pöörde võib aga kõrvale jätta, sest selle moodustamisega ei teki probleeme ning sama allparadigma ülejäänud vormide väldet selle põhjal tuletada ei saa.

   ma-tgn	`või/ma	`saa/ma	`käi/ma	`joo/ma
   da-tgn	`või/da	`saa/da	`käi/a	`juu/a
   takse-vorm	`või/dakse	`saa/dakse	käi/akse	juu/akse
   nud-kesks	või/nud	saa/nud	käi/nud	joo/nud
   Lihtmin ains1	i>või/sin	`sa/in	käi/sin	jõ/in

   da-tegevusnimes kasutatakse formatiivi da (`või/da, `saa/da) või a (`käi/a, `juu/a). Umbisikulise tegumoe olevikuvormis kasutatakse for­ma­tiivi dakse (`või/dakse, `saa/dakse) või a (käi/akse, juu/akse). Liht­mine­vikus kasutab osa sõnu s-minevikku (või/sin, käi/sin), osa sõnu i-mi­ne­vikku (`sa/in, `jõ/in); vormiti esineb mõlema tunnuse korral välte­teisendust, kusjuures kõik kahe- või enamasilbilised lihtmineviku vormid on välteteisenduslikud.

   Analoogiaseosed ülejäänud vormide moodustamiseks on neil sõna­del samuti hälbivad. Olulisim erinevus on see, et umbisikulise tegumoe olevikuvorm (`või/dakse, `saa/dakse, käi/akse, juu/akse) on indivi­duaal­ne ning umbisikulise tegumoe ülejäänud vormid, mis kasuta­vad alati d-algulist formatiivi, on tuletatavad ma-tegevusnime järgi: `või/ma → `või/di, `või/dud jne, `saa/ma → `saa/di, `saa/dud jne, `käi/ma → `käi/di, `käi/dud jne, `joo/ma → `joo/di, `joo/dud jne.

   Kindla kõneviisi oleviku ainsusevormid ning tingiva ja kaudse kõne­viisi kõik olevikuvormid moodustatakse samuti ma-tegevusnime järgi: `või/ma → `või/n, `või/ksin, `või/vat jne, `saa/ma → `saa/n, `saa/ksin jne, `käi/ma → `käi/n, `käi/ksin jne, `joo/ma → `joo/n, `joo/ksin jne. Kind­­la kõneviisi oleviku mitmusevormid on välteteisenduslikud: või/me, saa/me, käi/me, joo/me.

   Välteteisendusliku nud-kesksõna järgi moodustatakse kindla kõne­viisi oleviku mitmus, tingiva ja kaudse kõneviisi minevik, käskiva kõneviisi mitmus, möönva kõneviisi olevikuvorm ja mata-vorm, nt või/nud → või/me, või/nuksin, või/nuvat, või/gu, või/mata; käi/nud → käi/me, käi/nuksin, käi/nuvat, käi/gem, käi/mata.

   Harva kasutatavates vormides võib välde kõikuda.

   võima-tüüpi kuuluvad	`võima, `kee/ma, `lee/ma, `nai/ma, `näi/ma.
   saama-tüüpi kuuluvad	`saama, `jääma.
   käima-tüüpi kuuluvad	`käima, `vii/ma, `poo/ma, `müü/ma.
   jooma-tüüpi kuuluvad	`jooma, `loo/ma, `too/ma, `löö/ma `söö/ma.

   
   

   Pöördkonnad

   II pöördkond

   II pöördkond: avatud tüübid elama, esitlema, kõnelema, `jälgima, suletud tüübid tulema, pesema.

   ela/ma ela/da

   ela/b

   ela/takse

   esitle/ma ~ esitele/ma

   esitle/da ~ esi`tell/a

   esitle/b ~ esitele/b

   esitle/takse ~ esitell/akse

   kõnele/ma kõnele/da ~ kõnel/da

   kõnele/b

   kõnele/takse ~ kõnel/dakse

   `jälgi/ma`jälgi/da

   `jälgi/b

   `jälgi/takse

   tulema – ebaregulaarne

   pese/ma`pes/ta

   pese/b

   `pes/takse

   pesi

   II pöördkonna sõnad (ÕS 50.−54. tüüp ning 65. tüüp) on ilma astmevahelduseta, elama-tüübis puudub ka lõpuvaheldus, kõne­lema- ja pesema-tüüp ning mõned erandlikud sõnad on lõpuvahel­duslikud. Lõpuvahelduse olemasolu tingib ka erineva formatiivivaliku.

   
   

   Pöördkonnad

   elama-tüüp

   elama-tüüpi (ÕS 50.–52. tüüp) kuulub üle 4800 pöördsõna. Need on kas a) /2 I~II V/-sõnad, nagu sula/ma, luba/ma, kire/ma, sebi/ma, räsi/ma, kulu/ma, sibli/ma; b) /3jj/-sõnad (v.a le-liitelised), na­gu pummelda/ma, rehkenda/ma, suigata/ma, sarnane/ma, vennastu/ma; või c) kahesilbilise kolmandavältelise algvormiga pöörd­sõnad, mis on /ta, da, lda, sta, nda, ne, u-refl/-liitelised, nagu `toeta/ma, `hoolda/ma, `veelda/ma, `heasta/ma, `soenda/ma, `soene/ma, `muu­tu/ma, vari`ee­ru/ma. Kõik need sõnad kasutavad nii da-tegevusnimes kui umbisiku­lises tegumoes ainult üht vormi (ela/da, ela/takse).

   
   

   Pöördkonnad

   esitlema-tüüp

   esitlema-tüüpi (ÕSis arvatud 50. tüübi alla) kuulub umbes 60 /skle, tle/-liitelist tegusõna, mille tüvi on kolmesilbiline, nagu olesk­le/ma, sosiskle/ma, naljatle/ma, kenitle/ma, keskustle/ma (vrd kahesilbi­liste /(C)le/-tegusõnadega M 189). Need sõnad võivad muutuda nii nagu elama-tüüpi sõnadki (vrd kirjuta/ma : kirjuta/da : kirjuta/n : kirjuta/tak­se), kuid lisaks sellele on neil olemas (kõrgstiilne) paralleelvormistik, mis on analoogiline tulema-tüübiga (ÕS 54. tüüp, vt M 171). Ka lihtminevik võib neil olla nii regulaarne kui tulema-tüübi analoogial ebaregulaarne: esitle/sin ~ esitelin. Kui palju, mis tingimustel ja mis­su­gustes paradigma vormides neid rööpvorme tegelikult kasutatakse, pole selge. Paistab, et suhteliselt sagedased on da-tegevusnimi ja nud-kesk­sõna: esi`tell/a, esitel/nud.

   
   

   Pöördkonnad

   kõnelema-tüüp

   kõnelema-tüüpi (ÕS 53. tüüp) kuulub üle 40 /(e)le/-liitelise sõna, mille algvorm on kolmesilbiline, nagu rabele/ma, sõnele/ma, pu­rele/ma. Sõnad on lõpuvahelduslikud ja alluvad lõpumuutusele e → 0. Konsonantlõpulist muutetüve kasutatakse paralleelvõimalusena da-te­gevus­nimes, nud-kesksõnas ja umbisikulises tegumoes; viimases kaas­neb muutetüve kasutamisega formatiiv dakse: kõnele/da ~ kõnel/da, kõnele/nud ~ kõnel/nud, kõnele/takse ~ kõnel/dakse, kõnele/ti ~ kõnel/di jne.

   
   

   Pöördkonnad

   jälgima-tüüpi

   jälgima-tüüpi (ÕSis arvatud 50. tüübi alla) kuulub a) umbes 30 /2 III i, e/-sõna, nagu `meeldi/ma, `tarbi/ma, `puhke/ma, ja b) kaks /(C)le/-sõna: `loetle/ma, `taotle/ma. Nende sõnade vormistik kattub täie­likult avatud elama-tüübiga. Suletud tüübi moodustavad nad seetõttu, et tavaliselt on niisuguse algvormiga sõnad astmevahelduslikud (vt M 175, 189).

   
   

   Pöördkonnad

   tulema-tüüp

   tulema-tüübi (ÕS 54. tüüp) moodustavad viis ebaregulaarset /2 I e/-sõna: tule/ma, pane/ma, sure/ma, ole/ma, mine/ma. Sõnad kasutavad supletiivseid tüviallomorfe; da-tegevusnime formatiiviks on neil a, umbisikulise tegumoe olevikuvormis akse; lihtminevik moo­dustatakse vormitüve põhjal. Vormiti esineb välteteisendust. Põhipara­dig­ma vormistiku tuletamiseks vajalikud põhivormid on ma-tegevus­nimi, da-tegevusnimi, kindla kõneviisi lihtmineviku ainsuse 3. pööre, umbisikulise tegumoe olevikuvorm, isikulise ja umb­isikulise tegumoe mineviku kesksõna.

   tule/ma`tull/a

   tuli/n

   tull/akse

   tul/nud

   `tul/dud

   ma-tegevusnime järgi moodustatakse selle käändevormid, kindla, tingiva ja kaudse kõneviisi olevikuvormid, käskiva kõneviisi ainsuse­vorm ja oleviku kesksõna: tule/ma → tule/mas, tule/mast, tule/maks, tule/mata, tule/n, tule/d, tule/b, tule/me, tule/te, tule/vad, tule/ksin, tule/ksid, tule/ks, tule/ksime, tule/ksite, tule/ksid, tule/vat, tule, tule/v.

   da-tegevusnime järgi moodustatakse des-vorm: `tull/a → `tull/es.

   Kindla kõneviisi lihtmineviku ainsuse 3. pöörde järgi moodustatakse teised sama allparadigma pöörded: tuli → tuli/n, tuli/d, tuli/me, tuli/te, tuli/d.

   Umbisikulise tegumoe olevikuvorm (tull/akse) on individuaalne vorm.

   Isikulise tegumoe mineviku kesksõna järgi moodustatakse käskiva kõneviisi ainsuse 3. pööre ja mitmus, möönva kõneviisi olevik, tingiva ja kaudse kõneviisi minevik: tul/nud → tul/gu, tul/gem, tul/ge, tul/gu, tul/nuksin, tul/nuksid, tul/nuks, tul/nuksime, tul/nuksite, tul/nuksid, tul/nuvat.

   Umbisikulise tegumoe mineviku kesksõna järgi moodustatakse kõik umbisikulise tegumoe vormid, v.a olevikuvorm: `tul/dud → `tul/di, `tul/daks, `tul/davat, `tul/dagu, `tul/dama, `tul/dav.

   Täpselt samuti nagu tule/ma pöörduvad pane/ma ja sure/ma.

   Sõnal ole/ma on kindla kõneviisi oleviku ainsuse ja mitmuse 3. pöörde vormiks homonüümne tüvekuju ilma formatiivita: (tema, nemad) `on. Nendes eitusvormides, mis kasutavad eitussõna `ei, esineb liitvormiga paralleelselt eesliiteline lihtvorm: `ei ole ~ pole, `ei ol/nud ~ pol/nud, `ei ole/ks ~ pole/ks, `ei ole/vat ~ pole/vat, `ei ol/nuks ~ pol/nuks, `ei ol/nuvat ~ pol/nuvat.

   Sõnas mine/ma on keeleajalooliselt kaks erinevat pöördsõna kokku sulanud, moodustades segaparadigma.

   da-tegevusnimi, umbisikulise tegumoe olevikuvorm ja umbisikulise tegumoe mineviku kesksõna moodustatakse sel sõnal samamoodi nagu tüüpsõnal tulema ning ka analoogiaseosed on siin samad: `minn/a → `minn/es; minna/kse; `min/dud → `min/di, `min/daks jne. ma-tege­vus­nime järgi moodustatakse ainult selle käändevormid, käskiva kõneviisi ainsuse 2. pööre, kaudse kõneviisi olevik ja isikulise tegumoe oleviku kesksõna: mine/ma → mine/mas jne, mine, mine/vat, mine/v. Käskiva kõneviisi ainsuse 3. pööre ja mitmusevormid ja möönva kõneviisi vorm on analoogilised tüüpsõna tulema vastavate vormidega, kuid jäävad vaadeldava sõna paradigmas täiesti omaette: min/gu, min/gem, min/ge, min/gu.

   Kindla ja tingiva kõneviisi olevikuvormid saadakse hoopis teistsuguse tüvekuju põhjal: lähe/n, lähe/d, lähe/b, lähe/me (kõnekeeles ka läh/me), lähe/te, lähe/vad, lähe/ksin, lähe/ksid, lähe/ks, lähe/ksime, lähe/ksite, lähe/ksid. Kindla kõneviisi lihtmineviku vormid moodus­tatakse veel omakorda teistsuguse tüvekuju põhjal: läksin, läksid, `läks, läksime, läksite, läksid. Tänapäeva keelesüsteemi seisu­kohalt on liht­mine­viku vormid tõlgendatavad s-mineviku vormidena (läk/sin), ehkki keeleajalooliselt kuulub s tüvesse ning tegemist on tüveminevikuga (läksi/n). Isikulise tegumoe mineviku kesksõna ning sellest tuletatavad tingiva ja kaudse kõneviisi minevikuvormid kasutavad veel omakorda erisugust tüvekuju: läi/nud, läi/nuksin, läi/nuksid, läi/nuks, läi/nuksime, läi/nuksite, läi/nuksid.

   
   

   Pöördkonnad

   pesema-tüüp

   pesema-tüüpi (ÕS 65. tüüp) kuulub kaks /2 I e/-sõna: pese/ma ja kuse/ma. Need sõnad on, erinevalt avatud elama-tüübist, lõpuvahelduslikud: pese/ma : `pes/ta : pese/b : `pes/takse. NB! Kolman­da välte esinemine ühesilbilist tüvevarianti kasutavates vormides ei ole seotud astmevaheldusega (vt M 23). Enamik analoogiareegleid kehtib; erandlikud on ainult kindla kõneviisi lihtmineviku vormid, mis moodus­tatakse minevikutüve põhjal: pesi/n, pesi/d, pesi, pesi/me, pesi/te, pesi/d.

   
   

   Pöördkonnad

   Erandid

   Erandid. Sõnal aja/ma on erandlik ainult umbisikulise tegumoe moodustamine: `ae/takse → `ae/ti, `ae/tud jne.

   Sõna `julge/ma võib umbisikulise tegumoe vormides paralleelselt kasutada laadimuutusele allunud tüvekuju: `julge/takse ~ jule/takse → `julge/ti ~ jule/ti, `julge/tud ~ jule/tud. Need laadimuutuslikud vormid on argikeelsed.

   
   

   Pöördkonnad

   III pöördkond

   III pöördkond: avatud tüüp õppima, suletud tüübid saatma, jätma, laul­ma, tõusma, murdma, mõskma, lugema, tegema, käskima, maits(e)ma.

   `õppi/ma	`õppi/da
   	õpi/b
   	õpi/takse
   `saat/ma	`saat/a
   	saada/b
   	saade/takse
   `jät/ma	`jätt/a
   	jäta/b
   	`jäe/takse
   `laul/ma	`laul/da
   	laula/b
   	`laul/dakse
   `tõus/ma	`tõus/ta
   	tõuse/b
   	`tõus/takse
   	`tõusin
   `murd/ma	`murd/a
   	murra/b
   	`murtakse
   `mõsk/ma	`mõs/ta
   	mõse/b
   	`mõs/takse
   luge/ma	luge/da
   	`loe/b
   	`loe/takse
   tege/ma	– ebaregulaarne
   `käski/ma	`käski/da
   	käsi/b
   	`käs/takse
   `maitse/ma ~ `maits/ma	`maitse/da ~ `maits/ta
   	maitse/b
   	`maits/takse
   	`maitse/sin

   III pöördkonna sõnad (ÕS 55.−66. tüüp, v.a 65. tüüp) on astmevahelduslikud, avatud tüüp on ilma lõpuvahelduseta, osa suletud tüüpe on lõpuvahelduslikud. da-tegevusnimi moodustatakse tugeva­astmelise tüve põhjal formatiiviga da, mis mõnes tüübis võib foneetilise assimilatsiooni tulemusel esineda kujul ta või a. Kindla kõneviisi olevik kasutab alati nõrgaastmelist tüve. Umbisikulise tegumoe olevikuvorm kasutab nõrgaastmelist või (ühesilbilist) tugevaastmelist tüve; umbisiku­lise tegumoe olevikuvormi formatiiviks on takse, mis tüübiti võib foneetilise assimilatsiooni tõttu teiseneda.

   
   

   Pöördkonnad

   õppima-tüüp

   õppima-tüüpi (ÕS 55. ja 56. tüüp) kuulub umbes 2000 /2 III V/-sõna. Enamik neist on i-, u-lõpulised, nt `õppi/ma, `tungi/ma, `mat­ki/ma, `viili/ma, protes`teeri/ma, ana`lüüsi/ma, `hõõru/ma, `rikku/ma, `astu/ma; sama moodi käitub ka kümmekond e-lõpulist sõna, nagu `itke/ma, `kätke/ma, `haisema. Erandlikult kuulub siia tüüpi ka kaks a-lõ­pulist sõna: `kuiva/ma, `kasva/ma (vrd M 188).

   Enamik sõnu on vältemuutuslikud, nagu `matki/ma : matki/b, `viili/ma : viili/b, `õppi/ma : õpi/b. Sõnad, mille ehitus vastab pikkus­muu­tuse tingimustele, alluvad pikkusmuutusele, nagu `kinki/ma : kingi/b, `streiki/ma : streigi/b. Umbes 60 omasõna on laadimuutuslikud, nt `kõndi/ma : kõnni/b, `mahtu/ma : mahu/b.

   /2 III V/-sõnade seas ei ole piir astmevaheldusliku ja astme­vahel­duseta muutmisviisi vahel siiski päris range. Osa niisuguse struktuuriga sõnu võib muutuda nii astmevahelduslikult (õppima-tüübi järgi) kui ka ilma astmevahelduseta (jälgima-tüübi järgi, vrd M 170). Kahte moodi on lubatud muuta järgmisi sõnu:

   `hälbima	: hälvi/b ~ `hälbi/b
   `küündi/ma	: küüni/b ~ `küündib
   `lehti/ma	: lehi/b ~ `lehti/b
   `lekki/ma	: leki/b ~ `lekki/b
   `pürgi/ma	: püri/b ~ `pürgi/b
   `setti/ma	: seti/b ~ `setti/b
   `sulgi/ma	: suli/b ~ `sulgi/b
   `sütti/ma	: sütib ~ `sütti/b
   `tekki/ma	: teki/b ~ `tekki/b
   `vetti/ma	: veti/b ~ `vetti/b
   `hukku/ma	: huku/b ~ `hukku/b
   `kaiku/ma	: kaigu/b ~ `kaiku/b
   `rappu/ma	: rapu/b ~ `rappu/b
   `sattu/ma	: satu/b ~ `sattu/b
   `soigu/ma	: soiu/b ~ `soigu/b
   `vappu/ma	: vapu/b ~ `vappu/b
   `võppu/ma	: võpu/b ~ `võppu/b
   `lõppe/ma	: lõpe/b ~ `lõppe/b
   `sulge/ma	: suleb ~ `sulge/b

   Vältevahelduslik ja vältevahelduseta muutmine on mõlemad lubatud ka nendes /2 III V/-sõnades, kus kirjapilt välteerinevust ei kajasta. Nt

   `hõljuma	: hõlju/b ~ `hõlju/b
   `kustu/ma	: kustu/b ~ `kustu/b
   `lausu/ma	: lausu/b ~ `lausu/b
   `säili/ma	: säili/b ~ `säili/b
   `kätke/ma	: kätke/b ~ `kätke/b
   `veere/ma	: veere/b ~ `veere/b
   `haise/ma	: haise/b ~ `haise/b
   `kasva/ma	: kasva/b ~ `kasva/b
   `kuiva/ma	: kuiva/b ~ `kuiva/b

   
   

   Pöördkonnad

   saatma-tüüp

   saatma-tüüpi (ÕS 58. ja 59. tüüp) kuuluvad /1 t, p/-sõnad, nagu `heit/ma, `suut/ma, `tap/ma, `paist/ma, `taht/ma. Niisuguseid sõnu on umbes 60, kuid viis neist kuuluvad `jätma-tüüpi (vt M 177). Sõnad on lõpuvahelduslikud; da-tegevusnimi moodustatakse lähte­tüve põhjal formatiiviga a, kindla kõneviisi olevikuvorm ja umb­isikulise tegumoe olevikuvorm moodustatakse muutetüve põhjal.

   NB! Umbisikulise tegumoe vormide tüvelõpuline e (pro a) ei kuulu lõpumuutuse alla, vaid on tingitud järgneva formatiivi mõjust: saada + takse → saade/takse (vt M 36).

   Olenevalt algvormi struktuurist alluvad sõnad kas välte- või pikkus­muutusele, vrd `ost/ma : osta/b, `võit/ma : võida/b. Kolm sõna on laadi­muutuslikud: `taht/ma, `aht/ma, `uht/ma. Tavaline lõpumuutuse liik on 0 → a, ühes sõnas esineb ka lõpumuutus 0 → e: `lõp/ma : lõpe/b.

   Lihtmineviku formatiivi s liitumisel lisandub tüve ja tunnuse vahele i, nt `saat/ma : `saat/is.

   
   

   Pöördkonnad

   jätma-tüüp

   jätma-tüüpi (ÕS 60. tüüp) kuuluvad `kat/ma, `mat/ma, `võt/ma, `jät/ma, `küt/ma. Need viis sõna muutuvad üldiselt samamoodi nagu saatma-tüüpi sõnad, kuid osas nõrgaastmelistest vormidest on nende tüvi allunud vältemuutuse reeglile, osas laadimuutuse reeglile. Välte­muutusele allunud tüvevariant esineb isikulise tegumoe kindla kõneviisi olevikus (ja selle analoogiavormides): kata/b, mata/b, võta/b, jäta/b, küta/b. Laadimuutusele allunud tüvevariant esineb umbisikulise tegu­moe vormides: `kae/takse, `mae/takse, `võe/takse, `jäe/takse, `köe/takse.

   
   

   Pöördkonnad

   laulma-tüüp

   laulma-tüüpi (ÕS 61. tüüp) kuuluvad /1 l, n, r/-sõnad. Niisuguseid sõnu on seitse: `laul/ma, `veen/ma, `möön/ma, `naer/ma, `siir/ma, `kool/ma, `kuul/ma. da-tegevusnimi moodustatakse neil forma­tiiviga da (`laul/da); umbisikulise tegumoe vorm põhineb tugeva­ast­melisel lähtetüvel: `laul/dakse.

   Sõnad alluvad vältemuutusele, nt `kuul/ma : kuule/b. Lõpumuutuse liigiks on tavaliselt 0 → a, nt `laul/ma : laula/b, `veen/ma : veena/b, kahel sõnal 0 → e: `kuul/ma : kuule/b, `kool/ma : koole/b.Lihtmineviku formatiivi s liitumisel lisandub tüve ja tunnuse vahele i, nt `laul/ma : `laul/is.

   
   

   Pöördkonnad

   tõusma-tüüp

   tõusma-tüüpi (ÕS 62. tüüp) kuuluvad /1 s/-sõnad `seis/ma, `maks/ma, `peks/ma, `lüps/ma, `naas/ma, `jooks/ma, `tõus/ma. Nende sõ­na­de vormimoodustus sarnaneb laulma-tüübiga, kuid algvormi ehi­tuse tõttu on vormides paar teisendust. da-tegevusnime ja umb­isikulise tegumoe tunnus algab foneetilise assimilatsiooni tõttu t-ga (mitte d-ga): `tõus/ma : `tõus/ta : `tõus/takse.

   Lihtmineviku vormides (v.a ainsuse 3. pööre) on formatiivi s ja tü­ve lõpu s kokku sulanud: `tõusin, `tõusid, `tõusime, `tõusite, `tõusid, aga `tõus/is.

   Sõnas `jooksma kaob t-alguliste formatiivide lähtetüvele liitumisel tüvelõpu konsonantühendist k: `jooks + ta → `joos/ta, `jooks + takse → `joos/takse. NB! Niisugune k kadu on tingitud foneetilisest lihtsus­tu­misest ega kuulu laadivahelduse alla (vt M 23).

   
   

   Pöördkonnad

   murdma-tüüp

   murdma-tüüpi (ÕS 63. tüüp) kuuluvad /1 d/-sõnad, nagu `and/ma, `leid/ma, `murd/ma, `püüd/ma. Niisuguseid sõnu on 16. Sõna­de vormimoodustus sarnaneb laulma-tüübiga, kuid algvormi ehituse tõttu on vormides paar teisendust: seal, kus laulma-tüübis liitub lähte­tüvele d-alguline formatiiv, on tüve ja formatiivi piiril tekkinud muu­tused. da-tegevusnimes on tüve lõpukonsonant ja formatiivi alguskonsonant ühte sulanud, mistõttu vormi võib vaadelda a-tunnuselisena (`murd/a); umbisikulise tegumoe vormides on tüve lõpu ja formatiivi alguse lühikesed konsonandid sulanud üheks pikaks klusiiliks, mistõttu neid polegi võimalik jagada tüveks ja formatiiviks: `antakse.

   
   

   Pöördkonnad

   mõskma-tüüp

   mõskma-tüüpi (ÕS 64. tüüp) kuuluvad murdesõnad `mõsk/ma, `pusk/ma (vt ka M 186). Nendegi sõnade vormimoodustus sarnaneb laulma-tüübiga, kuid algvormi ehituse tõttu esineb vormiti teisendusi. da-tegevusnime ja umbisikulise tegumoe formatiivid alga­vad t-ga. Sõnad on laadivahelduslikud: vrd `mõsk/ma : mõse/n. Kuid ilma k-ta tüvevariant esineb ka da-tegevusnimes ja umbisikulises tegu­moes: m`õs/ta, m`õs/takse. NB! Nendes vormides pole tegemist laadi­muutusele allunud nõrgaastmelise tüvega, vaid k kadu on tingitud fonee­tilisest lihtsustusest (vt M 23).

   
   

   Pöördkonnad

   lugema-tüüp

   lugema-tüüpi (ÕS 57. tüüp) kuulub ligi 20 /2 I V/-sõna, mille esimese ja teise silbi piiril on lühike klusiil, nagu püga/ma, sada/ma, põde/ma, ladu/ma, kudu/ma. Need sõnad käituvad ana­loo­giliselt avatud õppima-tüübiga (erandlik on ainult algvorm ise). Sõnad alluvad laadimuutusele.

   
   

   Pöördkonnad

   tegema-tüüp

   tegema-tüüpi (ÕS 66. tüüp) kuulub kaks /2 I e/-sõna, mille esimese ja teise silbi piiril on lühike klusiil: tege/ma, näge/ma. Nende sõnade vormistik kattub osaliselt lugema-tüübiga, kuid osas vormidest kasutatakse supletiivseid tüvevariante ja teistsuguseid formatiive ning vormid võivad olla erinevas vältes.

   Vormi nimetus	Tüvevariant (ja vormi välde)	Vorm
   da-tgn		näh/a, teh/a
   des-vorm	näh, teh I	näh/es, teh/es
   takse-vorm		näh/akse, teh/akse
   muud umbisikulise		`näh/tud, `näh/ti jne
   tegumoe vormid	näh, teh III	`teh/tud, `teh/ti jne
   nud-kesksõna		näi/nud, tei/nud
   nuks-vormid	näi, tei II	näi/nuksin jne, tei/nuksin jne
   nuvat-vormid		näi/nuvat, tei/nuvat
   isikulise tegumoe	laadivahelduslik
   kindla kv oleviku	nõrk aste näe, tee
   a) ainsus	III	`näe/n jne, `tee/n jne
   b) mitmus	II	näe/me jne, tee/me jne
   ma-tegevusnimi		näge/ma, tege/ma
   ja selle vormid	näge, tege	näge/mas jne,
   ja isikulise tegumoe		tege/mas jne
   kindla kv lihtminevik		nägin jne, tegin jne

   
   

   Pöördkonnad

   käskima-tüüp

   käskima-tüüpi kuuluvad `kisku/ma, `käski/ma, `usku/ma. Need sõ­nad muutuvad sarnaselt avatud `õppi/ma-tüübile, kuid umbisikulise tegumoe vormi tõttu tuleb neid pidada lõpuvahelduslikeks. Nimelt on neil sõnadel umbisikulise tegumoe vorm moodustatav kas paralleelvõimalusena või ainuvõimalikult konsonantlõpulise tüvekuju põhjal: `kisu/takse ~ `kis/takse, `käs/takse, usu/takse ~ `us/takse.

   
   

   Pöördkonnad

   maitsma ~ maitsema-tüüp

   maitsma ~ maitsema-tüüpi kuulub kolm sõna: `kaits/ma ~ `kait­se/ma, `maits/ma ~ `maitse/ma, `õits/ma ~ `õitse/ma. Algvormi järgi on siin tegemist õieti kuue sõnaga: kolm /1 s/-sõna (`kaits/ma, `maits/ma, `õits/ma), mis muutuvad tõusma-tüübi analoogial (vt M 179), ja kolm /2 III e/-sõna (`kaitse/ma, `maitse/ma, `õitse/ma), mis muutuvad õppi­ma-tüübi analoogial (vt M 175). Kuid osas allparadigmadest puudub neil sõnadel paralleelne vormistus.

   Isikulise tegumoe kindla kõneviisi lihtminevikus esineb neil sõnadel ainult õppima-tüübile vastav vormistik: `kaitse/sin, `maitse/sin, `õitse/sin.

   Umbisikulises tegumoes esineb neil sõnadel ainult tõusma-tüübile vastav vormistik: `kaits/takse jne, `maits/takse jne, `õits/takse jne.

   
   

   Pöördkonnad

   Erandid

   Erandid. III pöördkonna erandsõnadest on `lask/ma analoogiline mõsk­ma-tüübiga, aga lihtminevikus esineb paralleelselt regulaarse s-mi­ne­vi­kuga ka minevikutüve kasutav vorm: `lask/ma : `las/ta : lase/b : `las/takse : `lask/is ~ lasi.

   Sõna pida/ma ’kohustatud olema’ on lugema-tüübi erandsõna, mille lihtminevik moodustatakse vormitüve põhjal. Sõnal puudub umbisikulise tegumoe vormistik: pida/ma : pida/da : `pea/b : pidi.

   
   

   Pöördkonnad

   IV pöördkond

   IV pöördkond: avatud tüübid hüppama, vestlema, suletud tüüp mõtlema.

   `hüppa/ma	hüpa/ta
   	`hüppa/b
   	hüpa/takse
   `vestle/ma	vestel/da
   	`vestle/b
   	vestel/dakse
   `mõtle/ma	mõtel/da ~ `mõel/da
   	`mõtle/b
   	mõtel/dakse ~ `mõel/dakse

   IV pöördkonna sõnad (ÕS 67.−69. tüüp) on astme­vahel­duslikud, kuid astmevaheldusmall on III pöörkonnast erinev: da-te­gevus­nimi on nõrgas astmes, kindla kõneviisi olevik tugevas astmes ja umbisikulise tegumoe vorm nõrgas astmes. hüppama-tüüp on ilma lõpu­vahelduseta, vestlema-tüüp lõpuvahelduslik. Lõpuvaheldusest tingituna on ka formatiivide valik eri tüüpides erinev.

   
   

   Pöördkonnad

   hüppama-tüüp

   hüppama-tüüpi (ÕS 67. ja 68. tüüp) kuuluvad /2 III a/-sõnad, milles a ei kuulu morfoloogiliselt olulisse tuletusliitesse (vrd M 167), nagu `kerja/ma, `nõela/ma, `mölla/ma, `vasta/ma. Sõnad kasu­ta­vad da-tegevusnimes formatiivi ta ja umbisikulise tegumoe olevikus formatiivi takse: hüpa/ta, hüpa/takse.

   Enamik sõnu on vältemuutuslikud, nagu `mölla/ma : mölla/ta, `hakka/ma : haka/ta; kui algvormi struktuur seda võimaldab, alluvad sõnad pikkusmuutusele, nagu `vaata/ma : vaada/ta, `vatra/ma : vad­ra/ta; veidi üle 100 sõna allub laadimuutuse reeglitele, nt `lehka/ma : leha/ta, `oiga/ma : oia/ta, `hinda/ma : hinna/ta.

   
   

   Pöördkonnad

   vestlema-tüüp

   vestlema-tüüpi (ÕS 69. tüüp) kuuluvad kahesilbilised kol­manda­vältelised /le/-sõnad, milles liitele eelneb konsonant, nagu `tiir­le/ma, `kepsle/ma, `tõukle/ma, `õmble/ma. Sõnad on lõpuvahel­dus­li­kud. da-tegevusnimes kasutavad nad (nõrgaastmelist) muutetüve, mil­lele liitub formatiiv da, kindla kõneviisi olevikuvormid põhinevad (tugeva­astmelisel) lähtetüvel, umbisikulise tegumoe vorm põhineb (nõrga­astmelisel) muutetüvel, millele liitub formatiiv dakse: vestel/da : `vestle/b : vestel/dakse.

   Sõnad on olenevalt algvormi struktuurist kas vältemuutuslikud, nagu `vestle/ma : vestel/da, `tiirle/ma : tiirel/da, `võistle/ma : võistel/da, või pikkusmuutuslikud, nagu `vaatle/ma : vaadel/da, `vookle/ma : voogel/da; ligi 60 sõna allub laadimuutuse reeglitele, nt `kõhkle/ma : kõhel/da, `õmble/ma : õmmel/da, `juurdle/ma : juurel/da. Lõpumuutuse liigiks on le → el: `vestle/ma : vestel/da. Üks re-lõpuline sõna allub lõpumuutusele re → er: `vähkre/ma : väher/da.

   
   

   Pöördkonnad

   mõtlema-tüüp

   mõtlema-tüüpi kuuluvad `mõtle/ma, `ütle/ma, mis käituvad analoo­gi­liselt vestlema-tüübiga, kuid nõrgaastmelistes vormides on neil sõna­del paralleelselt võimalik kasutada välte- ja laadimuutuslikku tüve: mõtel/da ~ `mõel/da, mõtel/dakse ~ `mõel/dakse, ütel/da ~ `öel/da, ütel/dakse ~ `öel/dakse.