EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

MORFOLOOGIA

TÜVEVAHELDUSED

Eesti keele häälikuloolise arengu tulemusena võib sõnatüvi eri vormides esineda erineval kujul, nt veda/ma : `vea/n, `vaene : `vaes/t. Käändsõnade vormimoodustuses võib teatud sõnatüüpides kolme esi­mese käände vaheline erinevus ilmneda täiesti piisava selgusega ainult tüvevahelduses. Nt vormides `kosk : kose : `koske tunneb iga eestlane eksimatult ära ainsuse nimetava, omastava ja osastava käände, ehkki mingit selget käändetunnust neis vormides pole: grammatiline tähendus selgub ainult tüvekuju vaheldumisest.

Muutuvaid sõnu, mille tüvi kõigis muutevormides ühesuguseks jääb, on eesti keeles vähem kui teiseneva tüvega sõnu. Käsiraamatu koos­ta­misel aluseks olnud Eesti Keele Instituudi arvutisõnastikus on nii­suguseid sõnu alla ühe viiendiku kõigist muutuvatest sõnadest: veidi alla 10% käändsõnadest, nt roosa : roosa : roosa/t, õpetaja : õpetaja : õpetaja/t, ja umbes 64% pöördsõnadest, nt ela/ma : ela/da : ela/sin, kirjuta/ma : kirjuta/da : kirjuta/sin. Rohkem kui neli viiendikku muu­tuvatest sõnadest on niisugused, mille tüvi eri vormides erineb.

Muutused, mis tüvega vormimoodustuses toimuvad, võivad puudutada tüve eri osi. Selle järgi eristatakse kaht suurt tüvevahelduse liiki: astmevaheldust, mis puudutab tüve väldet ja sisehäälikuid, ning lõpuvaheldust, mis puudutab tüve lõpuhäälikuid. Vahelduv tüvi võib olla ainult astmevahelduslik (ohe : `ohke), ainult lõpuvahelduslik (kanal : kanali) või nii astme- kui ka lõpuvahelduslik (lammas : `lamba).

Astme- ja lõpuvaheldus on regulaarsed nähtused, mida saab reeglite abil kirjeldada. Kuid keeles on väike hulk sõnu, mille tüvi võib eri vor­mides olla täiesti erinev, nii et kahe tüvekuju vahel pole mingit fono­loogilist seost. Tüvekuju, mis pole algvormist reeglipäraselt tuletatav, nimetatakse supletiivseks tüveks. Päris supletiivseid tüvesid kasutavaid sõnu on eesti keeles vähe, nt mine/ma (vrd lähe/n), ise (vrd enese), `hea (vrd pare/m). Veidi rohkem on sõnu, milles algne reeglipärane vaheldus on häälikuloolise arengu tulemusena ähmastunud. Eri tüvekujude vahel on tänapäeval nõrk fonoloogiline seos küll säilinud, kuid seda oleks liiga keeruline reeglistada ning mõttekam on kirjeldada nendegi sõnade vormimoodustust supletiivsete tüvevariantide abil, vrd nt tule/ma : tull/akse, tege/ma : `teh/tud, `mees : mehe, õlu : õlle.

Teatud tunnused võivad mõnes sõnatüübis liituda tüvele flektiivselt, nii et tekib morfoloogiliselt liigendamatu vormitüvi. Niisuguseid vor­mi­­tüvesid ei vaadelda siinses käsiraamatus mitte tüvevahelduse all, vaid vormitüve moodustamist käsitletakse koos vastavate vormitun­nustega. Vormitüvesid on nelja liiki: ainsuse lühikese sisseütleva tüvi, nt talu : `tallu (vt M 55); mitmusetüvi, nt pesa : pesi (vt M 70); liht­mineviku tüvi, nt tege/ma : tegi (vt M 87); ülivõrdetüvi, nt õnnelik : õnnelikem (vt M 103).

Astmevaheldus

Sõna eri vormides esinevad tüvekujud võivad üksteisest erineda oma astme poolest, st välte või sisehäälikute poolest või nii välte kui ka sise­häälikute poolest, nt `haara/ma : haara/ta, tõbi : tõve, `ohka/ma : oha/ta. Astme poolest erinevate tüviallomorfide vaheldumist sõna morfoloo­gilises paradigmas nimetatakse astmevahelduseks.

Kui astmevaheldus avaldub ainult välteerinevuses, siis vahelduvad eri tüvevariantides II ja III välde, nt `karju/ma : karju/b, laine : `laine.

Kui astmevaheldus avaldub sisehäälikute erinevuses, peab vähemalt ühe tüvevariandi sisehäälikute seas esinema sulghäälik või s, mis teises tüvevariandis puudub või on teistsuguse pikkusega, nt `karga/ma : kara/ta, tõsi : `tõe, `paat : paadi. Muudel juhtudel ei kuulu sisehäälikute erinevus astmevahelduse alla, vaid tegemist on lõpuvaheldusega, mis lihtsalt ulatub sõna sisehäälikuteni, nt `eesel : `eesli, `kringel : `kringli.

Astmevahelduse seisukohalt jagunevad tüvekujud tugeva- ja nõrga­astmelisteks. Tugevaastmeline tüvi (T) on tavaliselt kolmanda­välteline, nõrgaastmeline tüvi (N) teisevälteline, nt `haara/ma (T) : haara/ta (N), saade (N) : `saate (T). Kui astmeerinevus ilmneb selles, et ühes tüve­varian­dis esineb sulghäälik või s, mida teises tüvevariandis pole, on tugeva­astmeline tüvevariant see, milles sulghäälik või s esineb, ja nõrgaastmeline see variant, milles sulghäälik või s puudub, olenemata kummagi tüvevariandi vältest, nt `jõud (T, III välde) : `jõu (N, III välde), tõbi (T, I välde) : tõve (N, I välde), käsi (T, I välde) : `käe (N, III välde).

Astmevaheldus hõlmab kahte nähtust: astmemuutust ja astme­vaheldusmalli.

Astmemuutus iseloomustab konkreetseid fonoloogilisi teisenemisi, mis leiavad aset algvormist erinevas astmes tüvevariandi moodus­ta­misel. Astmemuutusreeglid kirjeldavad nt seda, kuidas tüvekujust `vaata(ma) saadakse tüvekuju vaada(nud) või tüvekujust ohe tüvekuju `ohke.

Astmevaheldusmall iseloomustab seda, missuguses astmes tüve sõna eri muutevormides kasutatakse, olenemata sellest, kuidas vastavas astmes tüvekuju on moodustatud. Nt sõnade `haara/ma ja `karga/ma vor­mides vahelduvad tugeva- ning nõrgaastmeline tüvevariant ühte­moodi, vrd `haara/ma (T) : haara/ta (N) : `haara/n (T) ja `karga/ma (T) : kara/ta (N) : `karga/n (T). Seega on need kaks sõna ühesuguse astme­vaheldusmalliga, kuigi konkreetne astmemuutus on mõlemas sõnas erinev, vrd ainult välteerinevusega vorme `haara/ma : haara/ta ja sisehäälikute poolest erinevaid vorme `karga/ma : kara/ta.

Astmevaheldus

1. Juhuslike kolmandavälteliste vormide esinemine tuli- ja pesema-tüüpi sõnade vormistikus, kus tüvi lüheneb lõpumuutuse tagajärjel ühesilbiliseks, nt tuli : tule : `tul/d, pese/ma : pese/b : `pes/takse.

2. Kolmanda välte esinemine sõnade teine ja naine vormides, nt teine : `teis/t, `teisi.

3. Teisevälteliste vormide esinemine lõpuvahelduseta ühesilbilise tüvega sõnade vormistikus, nt `maa : `maa/de ~ maa/de, `saa/ma : saa/nud.

4. Supletiivsete tüvekujude vahelised erinevused, nt mine/ma : läk/sin : läi/nud.

5. Tüvekonsonandi pikenemine ja sellega kaasnev välteteisendus lühikese sisseütleva vormides, nt pesa : `pessa, maja : `majja.

6. Kindlate formatiivide liitumisega kaasnev sulghääliku välja­langemine tüvelõpulisest konsonantühendist ks, sk või ps, nt `uks : `us/t, `lask/ma : `las/takse, `laps : `las/t.

Astmevaheldus

Missugused sõnad on astmevahelduslikud

Selleks, et määrata, kas sõna on astmevahelduslik või mitte, tuleb võrrelda sõna kriitilisi põhivorme.

Astmevaheldus

Missugused sõnad on astmevahelduslikud

Käändsõnade korral piisab tavaliselt sellest, kui võrrelda ainsuse nimetavat ja omastavat, ning vaadata, kas nendevaheline erinevus sobib kokku astmevahelduse olemusega. Nt vormide `siil : siili ja taevas : `taeva võrdlemisest piisab otsustamaks, et need sõnad on astme­vahelduslikud.

Mõnikord ainsuse nimetava ja omastava võrdlemisest siiski ei aita. Nt vormide nali : nalja ning sõber : sõbra omavaheline suhe ei mahu astmevahelduse mõiste alla: välde küll erineb, aga vastanduvad I ja II, mitte II ja III välde; sisehäälikud erinevad samuti, kuid erinevus ei puuduta sulghäälikut või s-i. Astmevahelduslik erinevus tuleb ilmsiks alles siis, kui haarame võrdlusesse ka ainsuse osastava: nali : nalja : `nalja, sõber : sõbra : `sõpra. Niisuguseid sõnu, mille algvorm on mää­ramata astmes ning mille tegelik astmeerinevus ilmneb alles ainsuse omastava ja osastava võrdlemisel, on keeles umbes 70, ent eksimise vältimiseks tasub astmevahelduse määramisel ainsuse osastavat alati silmas pidada.

Käändsõnade hulgas on astmevahelduslikud tavaliselt /1 C/-sõnad ja /`ik/-sõnad, nt `siil : siili, õnne`lik : õnneliku. Teistsuguse algvormi ehitusega sõnad on tavaliselt ilma astmevahelduseta, nt `koi : `koi, roosa : roosa, õpetaja : õpetaja, kanal : kanali, termos : termose. Siiski leidub ka teistsuguse ehitusega sõnade hulgas üksikuid astme­vahel­duslikke muuttüüpe, nt /1 V/-sõnadest `sai : saia, /2 I~II C/-sõnadest küünal : `küünla, sõber : sõbra : `sõpra, /2 I~II V/-sõnadest mõte : `mõtte, nali : nalja : `nalja. Üksikud /1 C/-sõnad ei allu astme­vahel­dusele, nt `õel : `õela. /2 III/-sõnad ning kõik kolme- ja enama­silbilised käändsõnad on alati astmevahelduseta, nt `aasta : `aasta, `kringel : `kringli, taltsutamatu : taltsutamatu.

Käändsõnadest alluvad astmevaheldusele:

Astmevaheldus

Missugused sõnad on astmevahelduslikud

Pöördsõnade korral tuleb võrrelda kolme põhivormi: ma-tegevus­nime, da-tegevusnime ja kindla kõneviisi oleviku ainsuse 3. pööret, nt `hakka/ma : haka/ta : `hakka/b, `laul/ma : `laul/da : laula/b.

Pöördsõnade hulgast on astmevahelduslikud kõik /1 C/-sõnad, nt `laul/ma : `laul/da : laula/b. Tavaliselt on astmevahelduslikud ka /2 III V/-sõnad, nt `hakka/ma : haka/ta : `hakka/b, `õppi/ma : `õppi/da : õpi/b, `liiku/ma : `liiku/da : liigu/b. Kuid u-tüveliste sõnadega väliselt sar­nased u-refleksiivid ei ole kunagi astmevahelduslikud, nt `muu­tu/ma : `muutu/da : `muutu/b. Astmevaheldus puudub ka nendes a-ga lõp­pe­­vates sõndes, milles a kuulub tuletusliitesse, nt `taasta/ma : `taasta/da : `taasta/b, `loenda/ma : `loenda/da : `loenda/b. Peale nende, selgelt liite­liste sõnade on veel umbes 30 /2 III i, e/-sõna, mis ei allu astme­vaheldusele, nt `jälgi/ma : `jälgi/da : `jälgi/b, `kulge/ma : `kul­ge/da : `kulge/b. Osa /2 III V/-sõnu võib muutuda nii astmevahel­duslikult kui ilma astmevahelduseta (vt M 175). Alati on astme­vahelduslikud kahe­silbilised (C)le-liitelised sõnad, nt `vaevle/ma : vaevel/da : `vaevle/b.

Ülejäänud ühe- või kahesilbilised sõnatüübid on tavaliselt astme­vahelduseta, nt `käi/ma : `käi/a : `käi/b, ela/ma : ela/da, ela/b. /2 I V/-sõnade hulgast on lugema- ja tegema-tüüp siiski astmevahelduslikud, nt luge/ma : luge/da : `loe/b. Kolme- ja enamasilbilise algvormiga pöörd­sõnad on alati astmevahelduseta.

Pöördsõnadest alluvad astmevaheldusele:

Astmevaheldus

Astmemuutus

Astmemuutuse suund võib olla erisugune, olenevalt algvormi astmest. Tavaliselt on algvorm tugevas astmes ning algvormist erineva astmega tüvevariandi saamiseks tuleb tüve aste nõrgaks muuta, nt `park → pargi, `õppima → õpi/n. Niisugust astmemuutust nimetatakse nor­maalseks ehk nõrgenevaks astmemuutuseks. Käändsõnade korral võib algvorm olla ka nõrgas astmes ning sellest erineva tüvekuju moo­dus­ta­miseks tuleb aste tugevaks muuta, nt torge → `torke. Niisugust astme­muutust nimetatakse pööratud ehk tugevnevaks astmemuutuseks.

Tüves asetleidvate fonoloogiliste muutuste laadi alusel eristatakse kolme astmemuutuse liiki: vältemuutus, pikkusmuutus ja laadimuutus.

Astmevaheldus

Astmemuutus

Vältemuutus on niisugune astmemuutus, mille korral muutub ainult sõna välde. Nõrgeneva vältemuutuse korral asendub kolmas välde teise­ga (`laev : laeva, `hõõru/ma : hõõru/n), tugevneva vältemuutuse korral asendub teine välde kolmandaga (arve : `arve). Vältemuutuse korral tüve sisehäälikute fonoloogline pikkus ei teisene, ehkki häälduses mõne sisehääliku pikkus muutub (vrd `kulm : kulmu : `kulmu, `laul : laulu : `laulu) ning kirjapildis võib sulghäälik esineda vältemuutusliku sõna nõrgaastmelises tüvevariandis ühe, tugevaastmelises tüvevariandis kahe tähega märgitult (vrd `hakka/ma : haka/ta, `kapp : kapi).

nõrgenev vältemuutus: III → II

tugevnev vältemuutus: II → III

Vältemuutuslikke sõnu on ligi 9000 (neist umbes 350 käändsõna allub tugevnevale vältemuutusele).

Astmevaheldus

Astmemuutus

Pikkusmuutus on vältemuutuse alaliik. Teatud ehitusega tüvede korral, mis sisaldavad sulghäälikut või s-i, võib astmemuutus reali­seeruda kahte moodi. Sõnades, mille kolmandavältelises algvormis on k, p, t või ss, võib II välde astme nõrgenemisel realiseeruda ilma sise­häälikute fonoloogilise muutuseta, nt `tank : tanki. Teistes samasuguse ehitusega sõnades kaasneb välte nõrgenemisega sulghääliku või s-i lühenemine, mida kirjapildis kajastab k, p, t või ss-i asendumine g, b, d või s-iga (`pank : panga, `kaup : kauba, `vaata/ma : vaada/ta,`poiss : poisi). Sõnades, mille teisevältelises algvormis on g, b, d või s, võib III välde astme tugevnemisel realiseeruda samuti ilma sisehäälikute muutuseta (rõngas : `rõnga, seade : `seade). Teistes samasuguse ehitu­sega sõnades kaasneb välte tugevnemisega sulghääliku või s-i fono­loo­giline pikenemine, mida kirjapildis kajastab g, b, d või s-i asendumine k, p, t või ss-iga (põrge : `põrke, saabas : `saapa, vaade : `vaate, põrsas : `põrssa ). Vältemuutust, millega kaasneb sulghääliku või s-i pikkuse muu­tumine, nimetatakse pikkusmuutuseks.

nõrgenev pikkusmuutus: (III) k, p, t, ss→ (II) g, b, d, s

tugevnev pikkusmuutus: (II) g, b, d, s→ (III) k, p, t, ss

Pikkusmuutus saab tüves toimuda siis, kui sulghäälikule või s-ile eelneb pikk vokaalaines (`kaapi/ma → kaabi/b, hõige → `hõike), eelneb heliline konsonant (`marssi/ma → marsi/b, torge → `torke) või järgneb heliline konsonant (`kõpla/ma → kõbla/ta).

Nõrgenev pikkusmuutus toimub peaaegu alati, kui tüvi vastab kirjeldatud tingimustele. Ainus sõna, mis sobivale struktuurile vaa­tamata allub ainult vältemuutusele, on `tank  : tanki. Enamasti alluvad uued laenud alguses vältemuutusele, kuid keelega kohanedes hakkavad alluma pikkusmuutusele, nt alguses `grant : granti, nüüd soovitavalt `grant : grandi. Ainult vältemuutusele alluvad ka võõrisikunimed, mille struktuur võimaldaks pikkusmuutust, nt `Kant : Kanti, ning enamik võõrkohanimesid, nt De`troit : Detroiti; sagedamini kasutatavad kohanimed alluvad pikkusmuutusele, nt New `York : New Yorgi.

Tugevneva astmemuutuse korral on olukord keerulisem. Pikkus­muutuseks sobiliku ehitusega omasõnad võivad alluda nii pikkus- kui ka vältemuutusele, vrd võnge : `võnke, aga pinge : `pinge, raibe : `raipe, aga vaibe : `vaibe. s-i sisaldavad sõnad ongi normitud paralleelse kasu­tusega: põrsas : `põrssa ~ `põrsa.

Pikkusmuutuslikke sõnu on ligi 1800 (neist umbes 170 käändsõna allub tugevnevale pikkusmuutusele).

Astmevaheldus

Astmemuutus

Laadimuutus on niisugune astmemuutus, mille korral eri astmes tüvevariandid erinevad teineteisest sulghääliku või s-i esinemise või puudumise poolest. Nõrgeneva astmemuutuse korral tugevas astmes esinev sulghäälik või s asendub või assimileerub või kaob, nt pada : paja, `kuld : kulla, `saag : `sae, käsi : `käe. Tugevneva astmemuutuse korral asen­dub heliline konsonant (poolvokaal) sulghäälikuga või asendub pikk heliline konsonant sama konsonandi ja sulghääliku ühendiga või lisandub sulghäälik lihtsalt olemasolevatele sisehääliku­tele, nt joove : `joobe, kolle : `kolde, ohe : `ohke. Tugevnevas laadi­muutuses s ei osale.

Laadimuutuslikke sõnu on umbes 890 (neist umbes 180 käändsõna allub tugevnevale laadimuutusele).

Laadimuutuses osalev sulghäälik on tavaliselt lühike ja märgitakse g, b, d-ga (`org, `halb, sadu), kuid helitus ümbruses esindab fono­loogiliselt lühikest sulghäälikut kirjapildis k, p, t (`lohk, `luht; laadi­vahelduslik lühike /p/ helitus ümbruses ei esine). Seitsmes pöördsõnas allub laadivaheldusele fonoloogiliselt pikk sulghäälik, mida kirjapildis märgib (konsonantühendis) samuti ühekordne k, p, t, nt `ütle/ma : `öel/da, `mõtle/ma : `mõel/da.

Olenevalt sellest, mis sulghääliku või s-iga astmemuutuse käigus juhtub, eristatakse kolme laadimuutuse alaliiki.

Nõrgeneva laadimuutuse alaliigid on assimilatsioon, asendumine ja kadu. Assimilatsiooni korral samastub sulghäälik või s eelneva helilise konsonandiga, nt `tund : tunni, `kumb : kumma, `vars : varre. Asendumise korral tuleb sulghääliku või s-i asemele poolvokaal või n, nt `pärg : pärja, tõbi : tõve, `kaas : kaane. Kao korral tugevas astmes esinev sulghäälik või s lihtsalt kaob, nt `saag : `sae, `kuub : kuue, `uus : uue. Assimilatsiooni korral kaasneb laadimuutusega tavaline välte­muutus, asendumise ning kao korral võivad vältesuhted olla rikutud.

Kui sulghäälik või s kaob vokaalide vahelt, siis võib tüvi alluda lisaks veel vokaaliteisendustele. Olulisimad neist on pika mittekõrge vokaali lühenemine, nt `roog : `roa, `need/ma : `nea/n (pikk kõrge vokaal säilib: `siig : siia) ja kõrge vokaali madaldumine, nt süsi : `söe, nuga : `noa.

Tugevneva laadimuutuse alaliigid on dissimilatsioon, asendu­mine ja lisandumine. Dissimilatsiooni korral eraldub sulghäälik pikast helilisest konsonandist, nt tunne : `tunde, komme : `kombe. Asenduse kor­ral asendub algvormis esinev heliline konsonant sulghäälikuga, nt varvas : `varba. Lisandumise korral lisandub tüvesse lühike sulghäälik, nt oie : `oige. Dissimilatsiooni ja asendumisega kaasneb tavaline välte­muutus, lisandumise korral võivad vältesuhted olla rikutud.

Kui on teada, et sõna allub laadimuutusele, on laadimuutuse täpsem liik enamasti reeglistatav, kuid reeglid on väga keerulised ning üksikasjalikud. Laadimuutus tervikuna on ainult kindlalt piiratud tüvesid haarav nähtus, mis ei laiene ühelegi uuele laensõnale.

Astmevaheldus

Astmevaheldusmallid

Astmevaheldusmall iseloomustab seda, missuguses astmes tüvekuju sõna ühes või teises muutevormis kasutatakse, olenemata sõna astme­muutuse fonoloogilisest liigist.

Astmevaheldusmallide erinevused tulevad ilmsiks sõnade põhivor­mide võrdlemisel. Ülejäänud vormide aste on tuletatav põhivormide alusel (vt M 111, 112).

Astmevaheldus

Astmevaheldusmallid

Käändsõna vormimoodustuses võib suurem osa vorme olla kas tugevas või nõrgas astmes, v.a mitmuse osastav ja i-mitmuse vormid, mis on alati tugevas astmes. Põhivormides kasutatavate astmete kombi­natsioone on kokku 10 (T = tugevaastmeline tüvi, N = nõrgaastmeline tüvi, ? = määramata astmega tüvi).

Käändsõna astmevaheldusmallid jagunevad kahte suurde rühma, iseloomustades vastavalt nõrgenevat astmevaheldust (mallid 1–5) ja tugevnevat astmevaheldust (mallid 6–10).

Astmevaheldus

Astmevaheldusmallid

Normaalseks ehk nõrgenevaks astmevahelduseks nimetatakse niisugu­seid malle, mille korral ainsuse nimetav on tugevas astmes ja ainsuse omastav nõrgas astmes.

Kõige tavalisem on 1. mall, nt `siil : siili : `siili : `siili/de : `siile ~ `siili/sid. See mall iseloomustab siil-, koer-, suur-, sai-, pada-, sõda- ja lagi-tüüpi sõnu. NB! koer- ja suur-tüüpi sõnade teisevälteline mitmuse osastav kääne (koer/te, suur/te) on astmevahelduse seisukohalt tugevas astmes, sest tüvi on siin ühesilbiline ning teine välde iseloomustab ainult vormi, mitte tüvevarianti.

2. mall, mis erineb esimesest nõrgaastmelise paralleelvormi poolest mitmuse omastavas, iseloomustab eeskätt /`ik/-sõnu, nt õnne`lik : õnneliku : õnne`likku : õnnelike ~ õnne`likku/de : õnne`likke ~ õnne`likku/sid. Lisaks õnnelik-tüüpi sõnadele kasutab niisugust astme­vaheldust ka erandsõna `kõik.

3.–5. mall iseloomustavad ainult suletud muuttüüpe.

3. mall erineb esimesest ainsuse osastava ja mitmuse omastava ast­me poolest, nt `uus : uue : `uu/t : uu/te : `uusi. 3. malliga on kirjel­da­ta­vad arhailise s-laadivaheldusega sõnad (uus-, küüs- ja käsi-tüüp). Tegelikult võiks need sõnad paigutada ka 1. malli alla. Nimelt on nende kriitilisi vorme (`uut, uute) võimalik kaheti tõlgendada. Keeleajalooliselt on tüvi neis vormides tugevas astmes, sest t kuulub mõlemas vormis nii tüvesse kui ka tunnusesse. Tänapäeva keele seisukohalt näib siiski loomu­likum liigendada niisuguseid vorme vastavalt `uu/t, `küün/t, `kä/tt ja uu/te, küün/te, kä/te ning kirjeldada tüve (s-kaolise) nõrgaastmelise variandina.

4. malliga on kirjeldatavad sõnad, mille algvormi aste on määra­matu – nali- ja sõber-tüüp. Need kõik on /2 I V~C/-sõnad ja muudes vor­mides kattub nende astmevaheldus 1. malliga, nt nali : nalja : `nalja : `naljade : `nalju ~ `nalja/sid.

5. mall, mis iseloomustab erandsõnu rehi, ruhi, üks, kaks, kattub neljandaga, v.a nõrgaastmeline paralleelvorm ainsuse osastavas kään­des. Ainsuse põhivormidest rehi : rehe : `rehte ~ `reh/t on pikem osas­tava vorm `rehte kirjeldatav tavalise laadivaheldusliku tugevaastmelise tüvena, millele ei liitu ühtegi selget tunnust. Aga lühemat vormi `reht saab tänapäeva keele seisukohalt analüüsida ainult kui vormi, mis koos­neb tunnusest t ja tüvevariandist reh: `reh/t. Kuna selles tüve­variandis sulghäälik puudub, tuleb teda pidada laadimuutuse seisukohalt nõrga­astmeliseks.

Astmevaheldus

Astmevaheldusmallid

Pööratud ehk tugevnevaks astmevahelduseks nimetatakse vahel­dust, mille korral ainsuse nimetav on nõrgas astmes ja ainsuse omastav tugevas astmes. Pööratud astmevaheldus tervikuna iseloomustab ainult sule­tud muuttüüpe. Pööratud astmevaheldusega saavad olla /2 I~II/-sõnad. Peale niisuguste sõnade on tugevneva astmevaheldusega siiski ka üks /1 V/-sõna: `loe : `loode, mille malli pole aga võimalik täpsemalt määrata, sest sellel sõnal puuduvad mitmuse vormid.

6. mall on 1. malli vastand, st kõik vormid, mille aste üldse saab varieeruda, on selle malli korral vastupidises astmes kui 1. malli korral, nt mõte : `mõtte : mõte/t : mõte/te : `mõtte/id. See mall iseloomustab mõte-, ratas- ja küünal-tüüpi sõnu.

7. mall erineb kuuendast mitmuse omastava astme poolest, nt pää­se : `pääsme : pääse/t : `pääsme/te : `pääsme/id. See mall iseloomustab pääse-tüüpi sõnu.

8. mall erineb 7. mallist paralleelvõimaluse poolest ainsuse osas­tavas, nt armas : `armsa : armas/t ~ `armsa/t : `armsa/te : `armsa/id. See mall iseloomustab armas-tüüpi sõnu.

9. mall, mis iseloomustab erandsõnu kallis ja kaunis, erineb 6. mal­list paralleelvõimaluse poolest mitmuse omastavas, nt kallis : `kalli : kallis/t : kallis/te ~ `kalli/te : `kalle/id.

10. mall on tegelikult astmevahelduslike sõnade üleminekuvariant astmevahelduseta muutmisele. Siin on nõrk aste säilinud veel ainult ainsuse nimetavas, nt manner : `mandri : `mandri/t : `mandri/te : `mandre/id. Niisugused on VII käändkonna manner-tüüpi sõnad.

Astmevaheldus

Astmevaheldusmallid

Pöördsõna astmevaheldusmallid

Pöördsõna algvorm ehk ma-tegevusnimes esinev tüvekuju on alati tugevas astmes. Seetõttu on kõik astmevahelduslikud pöördsõnad nõrge­neva astmevaheldusega. Teistes põhivormides võib aste varieeruda. Põhivormides kasutatavate astmete kombinatsioone on kokku neli (T = tugevaastmeline tüvi, N = nõrgaastmeline tüvi).

1. mall, mille korral ma- ja da-tegevusnimi on tugevas astmes, kindla kõneviisi oleviku 3. pööre ja umbisikulise tegumoe olevik aga nõrgas astmes, on tavaline /2 III i, u, e/-sõnade vaheldusmall, mis ise­loomustab õppima-tüüpi sõnu, nt `õppi/ma : `õppi/da : õpi/b : õpi/takse. Sama malli kasutavad ka laadivahelduslikud /2 I V/-­sõnad (lugema-tüüp), nt luge/ma : luge/da : `loe/b : `loe/takse, ning osa /1 C/-sõnu (saatma- ja jätma-tüüp), nt `saat/ma : `saat/a : saada/b, saade/takse.

2. mall, mille korral da-tegevusnimi ja umbisikulise tegumoe olevik on nõrgas astmes, kindla kõneviisi oleviku 3. pööre aga tugevas astmes, iseloomustab /2 III a/-sõnu ning /(C)le/-sõnu (hüppama- ja vestlema-tüüp), nt `hüppa/ma : hüpa/ta : `hüppa/b : hüpa/takse, `vestle/ma : vestel/da : `vestle/b : vestel/dakse.

3. ja 4. mall iseloomustavad ainult suletud muuttüüpe.

3. mall, mille korral ainus nõrgaastmeline põhivorm on kindla kõneviisi oleviku ainsuse 3. pööre, kirjeldab laulma-, tõusma-, murdma- ja mõskma-tüüpi /1 C/-sõnade astmevaheldust, nt `laul/ma : `laul/da : laula/n : `laul/dakse.

4. mall, mis erineb esimesest mallist ainult umbisikulise tegumoe oleviku tugevaastmelise (paralleel)võimaluse poolest, kirjeldab käski­ma-tüüpi /2 III i, u/-sõnade umbisikulist tegumoodi (muud põhivor­mid vastavad tavaliste /2 III i, u/-sõnade astmevaheldusele): `usku/ma : usu/takse ~ `us/takse, `kisku/ma : `kis/takse ~ kisu/takse ja ainult `käski/ma : `käs/takse.

Lõpuvaheldus

Peale eri astmes tüvekujude võib sõna vormides esineda tüve­kuju­sid, mis erinevad üksteisest lõpufoneemide poolest. Üks tüvevariant võib olla lihtsalt pikem kui teine, nt `siil : siili, kibe : kibeda, `laul/ma : laula/n, naljakas : naljaka; tüve lõpufoneemid võivad vahetada koha, nt valvas : `valvsa, `õmble/ma : õmmel/da; kuid erinevused võivad olla ka teist­sugused, nt `kringel : `kringli, kolmas : kolmanda, tuli : tule. Lõpu­foneemide poolest erinevate tüvekujude vaheldumist sõna vormides nimetatakse lõpuvahelduseks.

Lõpuvahelduse seisukohalt jagunevad tüviallomorfid lähtetüveks, muutetüveks ja lühenenud muutetüveks. Lähtetüvi (L) on tüvevariant, mis esineb lõpuvaheldusliku sõna algvormis. Muutetüvi (M) on tüve­variant, mis esineb lõpuvaheldusliku sõna mõnes muus vormis. Tavali­selt ongi lõpuvahelduslikel sõnadel kaks tüvevarianti, nt habe (L) : habeme (M), `laul/ma (L) : laula/n (M). Teatud tüüpi käändsõnadel esi­neb mõnes muutevormis veel kolmaski tüvekuju, mis on tuletatav muute­tüvest viimase vokaali ärajätmise teel; niisugust tüvekuju nime­tatakse lühenenud muutetüveks (M'), nt inimene (L) : inimese (M) : inimes/t (M').

Lõpuvaheldus on seotud sõnade keeleajaloolise jagunemisega ühe- ja kahetüvelisteks. Keeleajalooliselt on teatud tüüpi sõnades tüvi esi­nenud kahesugusel kujul: vokaal- ja konsonantlõpulisena, kusjuures konsonantlõpulist tüvekuju on kasutatud kindlates muutevormides. Ülejäänud sõnadel, nn ühetüvelistel sõnadel, on tüvi kõigis muute­vormi­des olnud ühesugune, vokaallõpuline. Sellele keeleajaloolisele nähtusele on ajapikku lisandunud muudest teguritest tingitud tüvemuutusi. See­tõttu on tänapäevane lõpuvaheldus palju laiem kui sõnade algne jaotus kahe- ning ühetüvelisteks.

Lõpuvaheldus ei ole nii süsteemne nagu astmevaheldus. Kuna käänd­sõna ainsuse nimetava lõpus pole keeleajalooliselt kunagi tunnust olnud, on käändsõna algvorm allunud paljudele häälikuloolistele teisen­dus­tele. Teistes käändsõna vormides on tunnus tüve lõppu hääliku­loo­liste teisenduste eest kaitsnud. Seetõttu on käändsõnade hulgas täna­päe­val suhteliselt palju lõpuvahelduslikke sõnu. Pöördsõna vormide hulgas puudub vorm, millel keeleajalooliselt poleks mingit tunnust olnud. See­tõttu on tüve esinemus pöördsõna vormides ühtlasem ning täna­päeval on pöördsõnade hulgas suhteliselt vähe lõpuvahelduslikke sõnu.

Nagu astmevahelduse korral, nii tuleb ka lõpuvahelduse käsitlemisel eristada kahte nähtust: lõpumuutust ja lõpuvaheldusmalli.

Lõpumuutus kirjeldab konkreetset fonoloogilist teisenemist, mis leiab aset lähtetüvest muutetüve moodustamisel. Lõpumuutusreeglid kirjeldavad näiteks seda, missugune asendus peab toimuma, et saada tüve­kujust puder tüvekuju pudru.

Lõpuvaheldusmall kirjeldab lähtetüve, muutetüve ja lühenenud muutetüve kasutamist sõna eri vormides, sõltumata sellest, kuidas vas­tav tüvekuju on saadud. Nt sõnad keel ja järv kasutavad ainsuse osastavas ja mitmuse omastavas erinevaid lõpuvahelduslikke tüvekuju­sid, vrd `keel : `keel/t (L) : keel/te (L), aga `järv : `järve (M) : `järve/de (M). Järelikult on nende lõpuvaheldusmall erinev, kuigi lõpumuutus on neil ühesugune, sest mõlemal juhul lisandub lähtetüvele e, vrd `keel : keele, `järv : järve.

Lõpuvaheldus

Lõpuvahelduse alla ei kuulu:

1. Muutused, mis toimuvad tüve lõpuhäälikutega ainult kindlate formatiivide liitumisel. Nimelt:
   1. tüve lõpu i muutumine e-ks, kui formatiiv algab i-ga, nt valemi + i → valeme/id, `väeti + im > `väete/im;

   2. pika tüvevokaali lühenemine i-ga algava formatiivi ees, nt `saa(/ma) + in → `sa/in, `maa + id > `ma/id;

   3. muud teisendused /1 V/-tüvedes vokaaliga algava formatiivi ees, nt `söö/ma, aga `söö + akse > süü/akse, `joo/ma, aga `joo + es > `juu/es;

   4. tüve lõpu a muutumine e-ks umbisikulise tegumoe tunnuse ees, nt `taht/ma : taha/n, aga taha + takse → tahe/takse;

   5. tüve lõpu m-i muutumine n-iks d- või t-ga algava formatiivi ees, nt lumi : lume, aga lum + d → `lun/d.

2. Laadimuutusega kaasnevad vokaaliteisendused (vt M 29), nt lugu : `loo.

3. Supletiivsete tüvekujude esinemine sõna eri vormides, nt mi­ne/ma : läk/sin, õlu : õlle, tege/ma : teh/akse (vt M 21).

Lõpuvaheldus

Missugused sõnad on lõpuvahelduslikud

Selleks, et otsustada, kas sõna on lõpuvahelduslik või mitte, tuleb võr­relda sõna kriitilisi põhivorme.

Lõpuvaheldus

Missugused sõnad on lõpuvahelduslikud

Käändsõnade lõpuvahelduslikkuse määramiseks piisab, kui võrd­leme ainsuse nimetavat ja omastavat, nt `siil : siili, tore : toreda, inimene : inimese. Lühenenud muutetüve olemasolu selgub siis, kui võrd­leme ka ainsuse osastavat käänet, nt inimene : inimese : inimes/t.

Osastavat käänet tasub appi võtta ka nõrgeneva astmemuutusega laadivahelduslike käändsõnade lõpuvahelduslikkuse selgitamisel. Neil sõ­nadel on omastav kääne nõrgas astmes, ja kui nõrgas astmes on toi­munud sulghääliku või s-i kadu, võib sellega kaasneda vokaali­teisen­dusi, mis ei kuulu lõpuvahelduse alla (vt M 29). Näiteks tegu : `teo : tegu on lõpuvahelduseta sõna, aga mägi : `mäe : mäge on lõpuvahel­duslik.

Käändsõnad on alati lõpuvahelduslikud, kui nende algvorm lõpeb konsonandiga, ükskõik, kas see konsonant kuulub liitesse või mitte, nt `park : pargi, kanal : kanali, naljakas : naljaka. Vokaaliga lõppevad sõnad on tavaliselt ilma lõpuvahelduseta, nt `maa : `maa, ema : ema, roosa : roosa, `aasta : `aasta, õpetaja : õpetaja. Vokaaliga lõppevad sõnad on lõpuvahelduslikud siis, kui see vokaal kuulub tuletusliitesse ne või ke, nt inimene : inimese, tilluke : tillukese. Ka muude vokaal­lõpuliste sõnade hulgas leidub suletud lõpuvahelduslikke muuttüüpe, nt `sai : saia, tuli : tule, ahi : ahju, tore : toreda, seeme : `seemne.

Käändsõnadest on lõpuvahelduslikud:

Lõpuvaheldus

Missugused sõnad on lõpuvahelduslikud

Pöördsõnade lõpuvahelduslikkuse määramiseks tuleb võrrelda kolme vormi: ma-tegevusnime, kindla kõneviisi oleviku ainsuse 3. pööret ja umbisikulise tegumoe olevikku, nt `võimle/ma : `võimle/b : võimel/dakse, `laul/ma : laula/b : `laul/dakse.

Pöördsõnadest on lõpuvahelduslikud kõik /1 C/-sõnad ning /(C)le ja ele/-sõnad, nt `laul/ma : laula/b : `laul/dakse, `saat/ma : saada/b : saade/takse, `õmble/ma : `õmble/b : õmmel/dakse, kõnele/ma : kõne­le/b : kõnel/dakse ~ kõnele/takse. Ülejäänud sõnade hulgas on ainult kolm lõpuvahelduslikku sõna – `kisku/ma, `käski/ma, `usku/ma –, mille umb­­isikulise tegumoe olevik võib kasutada lähtetüvest erinevat tüve­kuju: `kis/takse ~ kisu/takse, `käs/takse, usu/takse ~ `us/takse.

Pöördsõnadest on lõpuvahelduslikud:

Lõpuvaheldus

Lõpumuutus

Ehkki lõpumuutus ei ole nii süsteemne nähtus nagu astmemuutus, võib siingi eristada kolme põhilist liiki: lisandumine, asendumine ja kadu.

Lisandumine on lõpumuutus, mille korral muutetüve moodus­ta­mi­seks tuleb lähtetüvele lisada üks või kaks foneemi, nt `siil → siili, termos → termose, `laul/ma → laula/b, tore → toreda.

Asendumine on lõpumuutus, mille korral muutetüve moodusta­mi­seks tuleb lähtetüve viimane foneem (või kaks viimast foneemi) asen­dada ühe kuni kolme teistsuguse foneemiga, nt lumi → lume, mari → marja, kollane → kollase, kolmas → kolmanda, või vahetavad kaks viimast foneemi kohad, nt `suhkur → `suhkru, `võimle/ma → võimel/da.

Kadu on lõpumuutus, mille korral muutetüve moodustamiseks tuleb lähtetüve lõpust üks foneem ära võtta, nt naljakas → naljaka, kõnele/ma → kõnel/da.

Käänd- ja pöördsõnade korral on konkreetsed lõpumuutused eri­nevad.

Lõpuvaheldus

Lõpumuutus

Käändsõna lõpumuutus

Olulisemad käändsõnas aset leidvad lõpumuutused on toodud lk 229.

Käändsõnade tavalisim lõpumuutus on muutuse 0 → V alaliik 0 → i, mis toimub enamikus konsonantlõpulistes sõnades, kui sõna ei lõpe morfo­loogiliselt olulise tuletusliitega, nt `siil : siili, kanal : kanali, `al­bum : `albumi. Lõpumuutus 0 → e on peamiselt /(V)s/-sõnade lõpu­muu­tus. Seda muutust kasutavad s-lõpulised uuemad laensõnad ning eesti omasõnad, milles s kuulub tuletusliitesse, nt termos : termose, `gloo­bus : `gloobuse, pimedus : pimeduse, kannatlikkus : kannatlikkuse. Lõpu­­muutus 0 → a iseloomustab eeskätt v- ja tav-kesksõnu ning m-lõ­pu­­­lisi võrdlusvorme, nt elav : elava, parem : parema. Lõpumuutuse 0 → V alaliike 0 → u ja 0 → a ja 0 → e kasutavad siiski ka mõned tava­li­sed konsonantlõpulised sõnad, nt `juust : juustu, hulk : hulga, kevad : kevade.

Muutus 0 → se iseloomustab /ke/-liitelisi sõnu, nt tilluke : tillukese.

Muutus 0 → da iseloomustab kole-tüüpi /2 I e/-omadussõnu, nt pime : pimeda, tore : toreda, samamoodi käitub ka üks nimisõna: hõbe : hõbeda.

Muutus 0 → me iseloomustab paarikümmet /2 I e/-nimisõna (habe-tüüp), nt ige : igeme, säde : sädeme, sama muutusega on ka üks a-lõpuline sõna: süda : südame.

Muutus ne → se iseloomustab /ne/-liitelisi sõnu (ka neid, mille liites ne-le veel midagi eelneb), nt inimene : inimese, `raudne : `raudse, tallin­lane : tallinlase, marjuline : marjulise. Sõnadel, milles liitele ne eelneb vokaal (/(V)ne/-sõnadel), on sealjuures olemas ka lühenenud muutetüvi, nt inimene : inimese : inimes/t. Sõnadel, milles liitele ne eelneb konso­nant (/(C)ne/-sõnadel), lühenenud muutetüve pole, vrd `raudne : `raudse : `raudse/t.

Muutusel VC → CV võib olla mitu erinevat kuju. Tavalisimad on muutused el → li ja er → ri, mis iseloomustavad enamikku /2 III el,er/-sõnu, nt `kringel : `kringli, `märter : `märtri. Kirjapildis võib selle lõpu­muutusega kaasneda ka kahekordse konsonandi asendumine (tekkinud konsonantühendis) ühe konsonandiga, nt `kimmel : `kimli, `snepper : `snepri. Muutusel VC → CV on teisigi kujusid. Peale /2 III el, er/-sõnade kasutavad seda muutust ka üksikud muulõpulised kahesilbilised kolmandavältelised sõnad ning sõber- ja armas-tüüpi sõnad, nt `tähtis : `tähtsa, `kuulus : `kuulsa, puder : pudru, sõber : sõbra, armas : `armsa.

lõpumuutuse liik	sõnade arv	näide
lisandumine:
0 → V	14 550
a) 0 → i	7440	kanal
b) 0 → e	3350	termos
c) 0 → u	2690	tõusik
d) 0 → a	1070	elav
0 → se	100	tilluke
0 → da	90	pime
0 → me	29	sade
asendumine:
ne → se	3 700	kollane
VC → CV	740	`kringel
V → me	91	mähe
i → jV	40	mari
V1 → V2	37	lumi
s → nda	14	kolmas
kadu:
s → 0	1 120	naljakas
d → 0	(15 640)	`loetud

Muutus V → me iseloomustab pääse-tüüpi sõnu, nt pääse : `pääsme, mähe : `mähkme, juhe : `juhtme, koole : `koolme, võti : `võtme.

Muutus i → jV iseloomustab nali-tüüpi sõnu, nt nali : nalja, mari : marja, ahi : ahju.

Muutuse V¹ → V² olulisim kuju on e → i ning see iseloomustab nimi-, tuli- ja lagi-tüüpi sõnu, nt nimi : nime, tuli : tule, lagi : `lae (: lage).

Muutus s → nda iseloomustab /s/-liitelisi järgarve, nt kolmas : kolmanda.

Muutus s → 0 iseloomustab /kas, jas/-liitelisi sõnu, nt naljakas : naljaka, `siidjas : `siidja. Sama muutust kasutavad ka ratas-tüüpi sõnad ja mõned /2 I~II s/-erandsõnad, nt ratas : `ratta, lammas : `lamba, hüljes : `hülge, kallis : `kalli, kohus : `kohtu.

Muutus d → 0 iseloomustab /nud ja tud~dud/-kesksõnu, nt `loetud : `loetu. (Kuna mineviku kesksõnad käänduvad ainult kindlatel tingi­mustel – vt M 79 –, siis pole nendega tavaliselt arvandmete esinemisel arvestatud; tabeli arv 15 640 kajastab kõigi käsiraamatu koostamisel abiks olnud arvutivariandis esinevate pöördsõnade isikulise ja umbisikulise tegumoe kesksõnade arvu.)

Üksiksõnuti esineb käändsõnade muutmisel muidki lõpumuutusi, nt `juus : `juukse, põli : põlve, `soe : sooja, kurat : kuradi, paras : paraja.

Kuigi üksikud lõpumuutuse liigid iseloomustavad kindlaid muut­tüüpe, ei määra lõpumuutuse liik sõna tüübikuuluvust (vt M 115).

Lõpuvaheldus

Lõpumuutus

Pöördsõna lõpumuutus

Pöördsõnade muutmisel tuleb esile ainult paar lõpumuutuse liiki, nimelt:

Asendus le → el iseloomustab vestlema-tüüpi sõnu, nt `vestle/ma : vestel/da, `võimle/ma : võimel/da, `kauple/ma : kaubel/da. Ühe sõna kor­ral on muutusel kuju re → er: `vähkre/ma : väher/da.

Lisandumine iseloomustab /1 C/-sõnu. Tavaliselt on lisanduvaks vokaaliks a, nt `laul/ma : laula/n, `taht/ma : taha/n, harvem lisandub e, nt `tund/ma : tunne/n, `kuul/ma : kuule/n.

Kadu iseloomustab kõnelema-tüüpi sõnu, kusjuures kaolistel vormidel on alati ka lähtetüve kasutav paralleelvorm, nt kõnele/ma : kõnele/da ~ kõnel/da. Kaoga on kirjeldatav ka kolme erandliku /2 III V/-sõna ja kahe /2 I V/-sõna muutetüve moodustamine: `kisku/ma : `kis/takse, `käski/ma : `käs/takse, `usku/ma : `us/takse, pese/ma : `pes/takse, kuse/ma : `kus/takse.

Siinjuures ei ole lõpuvaheldusena käsitletud kõrgstiilse paralleel­vor­mistiku esinemist esitlema-tüübis, kuivõrd selles tüübis võib ka algvorm ise olla kahesugune, vrd esitle/ma : esitele/ma (vt M 168).

Lõpuvaheldus

Lõpuvaheldusmallid

Lõpuvaheldusmall iseloomustab seda, missugust lõpuvahelduslikku tüvekuju (lähtetüve, muutetüve või lühenenud muutetüve) sõna ühes või teises muutevormis kasutatakse.

Lõpuvaheldusmall iseloomustab tüvede esinemist põhivormides. Ülejäänud vormide tüvekasutus on tuletatav põhivormide alusel (vt M 111, M 112).

Lõpuvaheldus

Lõpuvaheldusmallid

Käändsõna lõpuvaheldusmallid

Käändsõna põhivormidest võib lähtetüvi esineda peale ainsuse ni­me­tava veel ainsuse osastavas ning mitmuse omastavas. Ainsuse omas­tavas ja mitmuse osastavas kasutatakse alati muutetüve. Lühenenud muutetüvi võib (nagu lähtetüvigi) esineda ainsuse osastavas ja mitmuse omastavas. Seega erinevad mallid üksteisest ainult ainsuse osastavas ja mitmuse omastavas kasutatavate tüvevariantide poolest. Malle on kokku üheksa (L = lähtetüvi, M = muutetüvi, M\' = lühenenud muutetüvi).

Kõige tavalisem on 1. mall, mille korral lähtetüvi esineb ainult ain­suse nimetavas käändes ning kõigis teistes vormides kasutatakse muutetüve. See mall iseloomustab seminar-, redel-, kringel-, siil-, sai-, lagi-, nali-, sõber- ja õnnelik-tüüpi sõnu, nt `siil : siili : `siili : `siili/de : `siile ~ `siili/sid.

2. malli korral on lähtetüve levik kõige suurem; lähtetüvi esineb siin nii ainsuse osastavas kui mitmuse omastavas käändes. See mall ise­loomustab eeskätt /(V)s/-sõnu, nt panus : panuse : panus/t : panus/te : panuse/id. Sama malli kasutavad ka suur-tüüpi sõnad, nt `suur : suure : `suur/t : suur/te : `suuri, ning küünal-tüüpi sõnad, nt küünal : `küünla : küünal/t : küünal/de : `küünla/id.

3. mall on sarnane 2. malliga, kuid lähtetüve asemel kasutatakse neis sõnades nii ainsuse osastavas kui mitmuse omastavas lühenenud muutetüve. See mall iseloomustab eeskätt /(V)ne ja ke/-sõnu. Nende sõ­nade lühenenud muutetüvi lõpeb järjendiga Vs, nii et kriitilised vormid sarnanevad väliselt 2. malli kasutavate /(V)s/-sõnade vasta­vate vor­midega, kus esineb lemmatüvi, nt soolane : soolase : soolas/t : soo­las/te : soolase/id, tilluke : tillukese : tillukes/t : tillukes/te : tillu­kesi. Sama malliga on kirjeldatav ka uus–küüs- ja käsi-tüüpi sõnade vor­mis­tik, nt `uus : uue : `uu/t : uu/te : `uusi, käsi : `käe : `kä/tt : kä/te : käsi.

4. malli korral esineb lähtetüvi lisaks ainsuse nimetavale veel ain­suse osastavas käändes, kuid mitmuse omastav kääne kasutab muute­tüve. See mall iseloomustab habe- ja pääse-tüüpi sõnu, nt habe : habeme : habe/t : habeme/te : habeme/id, pääse : `pääsme: pääse/t : `pääsme/te : `pääsme/id.

5.–9. malli võib pidada kolme esimese malli variantideks, mis erinevad põhimallidest võimalike paralleelvormide poolest.

5. mall on 1. malli variant, mille korral mitmuse omastavas käändes on võimalik lähtetüve kasutav paralleelvorm. See mall kirjeldab `koer-tüüpi sõnade vormimoodustust, nt `koer : koera : `koera : koer/te ~ `koera/de : `koeri ~ `koera/sid.

6. malli võib pidada 1. malli variandiks, mille korral ainsuse osas­tavas käändes on võimalik lähtetüve kasutav paralleelvorm. See mall kirjeldab armas-tüüpi sõnade vormimoodustust, nt armas : `armsa : armas/t ~ `armsa/t : `armsa/te : `armsa/id.

7. mall on 2. malli variant, mille korral mitmuse omastavas käändes on paralleelselt võimalik muutetüve kasutav vorm. See mall kirjeldab erandsõnade kallis ja kaunis normitud vormistikku, nt kallis : `kalli : kallis/t : `kalli/te ~ kallis/te : `kalle/id.

8. mall on vaadeldav 2. malli variandina, mille korral lühenenud muutetüvi esineb küll ainsuse osastavas käändes, kuid mitmuse omastav kasutab tavalist muutetüve. See mall kirjeldab tuli-tüüpi sõnade ning erandsõna süda vorme, nt tuli : tule : `tul/d : tule/de : tule/sid.

9. mall on 1. malli variant, mille korral ainsuse osastavas käändes esineb paralleelvorm, mis on (tänapäeva keele seisukohalt) kirjeldatav lühenenud muutetüve sisaldavana. See mall võimaldab kirjeldada erandsõnade rehi, ruhi, üks, kaks vormistikku, nt `üks : ühe : ühte ~ `üh/t : `ühte/de : `ühte/sid.

Lõpuvaheldus

Lõpuvaheldusmallid

Pöördsõna lõpuvaheldusmallid

Pöördsõna vormimoodustuses võib lähtetüvi esineda lisaks ma-tegevusnimele mis tahes teises põhivormis. Malle on kokku viis (L = lähtetüvi, M = muutetüvi).

1. mall, mille korral lähtetüvi esineb lisaks ma-tegevusnimele ka kindla kõneviisi oleviku ainsuse 3. pöördes, aga da-tegevusnimi ja umbisikuline tegumood kasutavad muutetüve, on kõige laialdasemalt kasutatav. See iseloomustab vestlema- ning pesema-tüüpi sõnu, nt `võimle/ma : võimel/da : `võimle/b : võimel/dakse.

2. mall on esimese sarnane, kuid muutetüve kasutavates vormides võib siin paralleelselt esineda ka lähtetüvele tuginev vorm. See mall kirjeldab kõnelema-tüüpi sõnade vormimoodustust, nt kõnele/ma : kõnele/da ~ kõnel/da : kõnele/b : kõnele/takse ~ kõnel/dakse.

3. malli korral esineb lähtetüvi lisaks ma-tegevusnimele ka da-tegevusnimes, kuid kindla kõneviisi oleviku ainsuse 3. pööre ning umbisikulise tegumoe olevik kasutavad muutetüve. See mall kirjeldab saatma- ja jätma-tüüpi sõnade vormistikku, nt `saat/ma : `saat/a : saada/b : saade/takse.

4. mall erineb 3. mallist selle poolest, et umbisikulise tegumoe olevikus kasutatakse siin lähtetüve. See mall iseloomustab laulma, tõusma-, murdma- ja mõskma-tüüpi sõnade vormistikku, nt `laul/ma : `laul/da : laula/b : `laul/dakse.

5. mall, mille korral muutetüvi tuleb esile ainult umbisikulises tegumoes, iseloomustab kolme käskima-tüüpi sõna: `usku/ma : `us­ku/da : usu/b : usu/takse ~ `us/takse, `kisku/ma : `kisku/da : kisu/b : `kis/takse ~ kisu/takse, `käski/ma : `käski/da : käsi/b : `käs/takse.