EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

MORFOLOOGIA

VORMIÕPETUSE PÕHIMÕISTED

Mida uurib vormiõpetus: morfeem ja formatiiv

Vormiõpetus ehk morfoloogia on grammatika osa, mis tegeleb sõna­vormi­dega – nende moodustamise ning nendest arusaamisega. Sõna­vormide moodustamist käsitlevat vormiõpetuse osa nimetatakse vormi­moodustuseks ehk morfoloogiliseks sünteesiks ja sõnavormi­dest arusaamist käsitlevat osa morfoloogiliseks analüüsiks.

Vormiõpetuse põhiüksuseks on morfeem – keelesüsteemi väik­seim tähenduslik osa. Vastavalt tähendusele, mida morfeemid sõna­vormis kan­navad, jagunevad nad tüvedeks, liideteks ja tunnusteks (vt SJ 10).

Märkus. Eesti keele vormiõpetuses on käände- ja pöördetunnuseid nimetatud ka lõppudeks selle põhjal, et nad esinevad alati sõna­vormi lõpus, nt raamatu/te/le, ela/si/me. Siinses käsiraamatus niisu­gust vahet ei tehta ja nimetatakse kõiki grammatiliste tähen­duste kandjaid ühtviisi tunnusteks.

Vormimoodustuses käsitletakse grammatilist tähendust väljendavate tunnuste liitumist tüvele või mõnele teisele tunnusele. Sõna liiteline ehitus huvitab vormimoodustust ainult sedavõrd, kuivõrd see mõjutab tun­nuste liitumist. Seepärast kasutatakse vormimoodustuses terminit tüvi sageli laiemas tähenduses, pidades tüveks seda sõnaosa, mis eelneb tunnus(te)le. Nt sõnavorm õpetajale koosneb vormimoodustuse seisukohalt tüvest õpetaja ning käändetunnusest le, kuigi tuletusõpetuse seisukohalt koosneb õpetaja omakorda juurmorfeemist ja liidetest. Morfo­­loogiliselt olulised on ainult üksikud tuletusliited, mis mõjutavad sõna vormimoodustust (vt M 18).

Ühes sõnavormis kajastub enamasti mitu grammatilist tähendust. Kõigi ühes sõnavormis kajastuvate grammatiliste tähenduste ühisväljen­dust nimetatakse formatiiviks. Nt sõnavorm ela/sime koosneb tüvest ela, mis kannab leksikaalset tähendust ’elus olema, eksisteerima, olemas olema’, ja formatiivist sime, mis kannab liitset grammatilist tähendust ’lihtmineviku mitmuse 1. pööre’.

Kuidas moodustatakse sõnavorme

Sõnavormide moodustamiseks on kaks viisi: aglutinatsioon ja flek­sioon (ehk fusioon).

Aglutinatsioon on sõnavormide moodustamise viis, mille korral sõnavorm liidetakse kokku morfeemidest nii, et eri morfeemid ei mõjuta üksteise välist kuju ning sõnavorm jaguneb selget tähendust kandvateks osadeks. Nt eesti keele sõnavorm ela/n koosneb selgesti eristatavatest osadest: tüvi ela, mis kannab sõna leksikaalset tähendust, ja tunnus n, mis kannab ainsuse 1. pöörde tähendust.

Ideaalse aglutineeriva keele korral saab morfeeme eri vormideks kokku liita nii, et nad jäävad ka teiste sõnavormide koostises väliselt samasuguseks ning kannavad ikka sama tähendust. Nt tüvi ela säilib samasugusena ka sama sõna teistes vormides (vrd ela/ksite, ela/takse, ela/me, ela/gu), tunnusel n on ainsuse 1. pöörde tähendus ka sama sõna teistes vormides ning teiste sõnade vormistikus (vrd elasi/n, `käi/n, laulaksi/n).

Fleksioon on niisugune sõnavormide moodustamise viis, mille korral eri morfeemid mõjutavad üksteist nii, et sõnavormi pole võimalik jagada eri tähendust kandvateks osadeks. Nt sõnavormis `sõpru tunneb igaüks küll ära mitmuse osastava käände sõnast sõber, ometi ei saa jagada seda sõnavormi osadeks ja täpselt näidata, kus on tüvi, kus mit­muse tunnus ja kus osastava käände tunnus.

Flekteerivates keeltes esineb üks ja seesama morfeem eri sõna­vormides erineval kujul. Nt ladina keeles avaldub genitiivi tähendus eri sõnatüüpides ja ka ühe sõnatüübi ainsuses ning mitmuses täiesti erine­valt: vrd silva : silvae : silvārum (’mets : metsa : metsade’) ja hortus : hortī : hortōrum (’aed : aia : aedade’). Ka eesti keeles võib nt tüvi `jalg esineda vormiti kujul jala ning `jalga, mitmuse tunnus võib aga avalduda kas d, de, te või i-na või sulada tüvega ühte (vrd jala/d, `jalga/de, raamatu/te, raamatu/i/d, `jalgu).

Kuidas moodustatakse sõnavorme

Keeleajalooliselt tüübilt on eesti keel aglutineeriv. Eesti keele sõna­vormid koosnevad enamasti kahest selgesti eristatavast osast: tüvest ja formatiivist, kusjuures formatiiv koosneb selgesti eristuvatest tunnus­test. Nt sõnavorm raamatu/te/le koosneb tüvest raamatu ja formatiivist tele ning viimane jaguneb mitmuse tunnuseks te ja alaleütleva käände tunnuseks le.

Ometigi on eesti keel eemaldunud ideaalsest aglutineerivast keele­tüübist palju kaugemale kui näiteks soome keel, milles morfeemid on säilinud palju selgepiirilisematena. Sealjuures on fleksioon arenenud eriti kaugele lõunaeesti murretes. Põhjaeesti murretes, millele tugineb ka eesti kirjakeel, on ajalooline aglutinatiivne keeletüüp paremini säilinud.

Eesti kirjakeele vormimoodustust iseloomustavad järgmised flek­tiiv­sed jooned.

1. Sõnatüvi võib eri vormides olla erineva kujuga, vrd jala/s, `jalga/des; põõsas/te, `põõsa/id (vt lähemalt M 21).

2. Üks ja seesama tunnus võib eri vormides avalduda erinevalt, vrd mitmuse avaldumist vormides jala/d, raamatu/te, raamatu/i/d, `jalgu (vt lähemalt M 68).

3. Teatud vormides võib sõnatüübiti tunnus sulada tüvega ühte morfoloogiliselt liigendamatuks vormitüveks, nt mitmusevormis `jalgu, ainsuse sisseütlevas `patta, lihtminevikus oli ja ülivõrdes õnnelikem (vt lähemalt M 21a, 55, 70, 87, 103).

4. Mitmuse osastava käände formatiivis on teatud sõnatüüpides kaks tunnust sulanud üheks liigendamatuks tervikuks, nt ema/sid (vt lähemalt M 53).

Algvorm

Kuna eesti keeles võib sõnatüvi vormimoodustuses muutuda, siis tu­leb vormimoodustuse kirjeldamisel aluseks võtta üks kindel tüvekuju, millest reeglite esitamisel lähtuda. Niisugust tüvekuju nimetatakse alg­vormiks. Siinses käsiraamatus on käändsõnade algvormiks ainsuse nime­tav kääne (ema, auto, kirja`nik, `tantsijatar) ja pöördsõnade alg­vor­miks tüvekuju, mis esineb ma-tegevusnime tunnuse ees (ela(ma), `hakka(ma), kirjuta(ma), `ilmne(ma)).

See, missugustele reeglitele mingi algvorm vormimoodustuses allub, oleneb peamiselt algvormi fonoloogilisest ehitusest. Olulised on kolm algvormi omadust: silpide arv, välde ja lõpufoneem. Algvormi silpide arvu järgi jagunevad sõnad kolme rühma: ühe-, kahe- ning kolme- ja enamasilbilised sõnad. Välde on oluline ainult kahesilbilise algvormiga sõnade korral, sest ühesilbilised sõnad on kõik niikuinii kolmanda­vältelised ja kolme- ning enamasilbiliste sõnade muutmisel pole välde (tavaliselt) tähtis. Lõpufoneemi seisukohalt jagunevad sõnad kahte suurde rühma: vokaaliga lõppevad ja konsonandiga lõppevad sõnad. Üksikjuhtudel on oluline ka lõpufoneemi(de) täpsem määratlemine.

Niisiis saab eesti keele algvorme kirjeldada kolme omaduse põhjal, mis esitatakse siinses käsiraamatus kaldkriipsude vahel: araabia number märgib silpide arvu (1, 2 või 3jj), Rooma number märgib ­väldet (I, II või III välde; esitatakse ainult kahesilbiliste sõnade korral), tähis V või C märgib vastavalt vokaal- või konsonantlõpulisi sõnu. Sealjuures tuleb meeles pidada, et silpide arvu loetakse alates sõna pearõhulisest silbist või morfoloogiliselt olulisest kaasrõhusilbist. Nt /1 C/-sõnad on ühe­sil­bi­lised konsonantlõpulised sõnad, nagu `siil, `mets, `koer, `poiss, peda`goog, /2 II V/-sõnad on kahesilbilised teisevältelised vokaal­lõpu­lised sõnad, nagu auto, jope, manna, kiisu, /3jj V/-sõnad on kolme- ja enamasilbilised vokaallõpulised sõnad, nagu elamu, kannatamatu.

Algvormi fonoloogilise ehituse kõrval mängib sõnade muutmisel olulist osa ka sõnade liiteline ehitus. Eri liidete mõju sõna muutmis­viisile on erinev. Tuletusliiteid, mis määravad sõna muutmisviisi, ole­nemata sõna fonoloogilisest ehitusest, nimetatakse morfoloogiliselt olu­listeks liideteks. Nt ne-liitelised sõnad muutuvad täiesti omapäraselt, vrd kahesilbilise kolmandavältelise algvormiga sõnu `vaene : `vaese : `vaes/t : `vaes/te : `vaese/id ja `aasta : `aasta : `aasta/t : `aasta/te : `aasta/id. Seepärast kirjeldatakse niisuguseid sõnu nende liite järgi: /ne/-sõnad.

Muuttüübid ja erandid

Vormiõpetuses pole mõtet esitada kõikide sõnade kõikide vormide moodustusreegleid. Ühesuguse algvormi ehitusega sõnad muutuvad enamasti ühtemoodi, st nende tüvega toimuvad ühesugused muutused ja nad kasutavad ühesuguseid formatiive. Vrd nt /2 I V/-sõnade ema ja käbi vorme: ema : ema : ema: emasse : emade : emasid ja käbi : käbi : käbi : käbide : käbisid. Sõnad, mis vormimoodustuses alluvad ühe­sugustele reeglitele, moodustavad muuttüübi.

Ühe muuttüübi kirjeldamiseks piisab, kui valida välja üks sõna, mis seda tüüpi esindab, ehk tüüpsõna, ja kirjeldada ainult seda sõna.

Üksnes algvormi ehituse järgi sõnu siiski muuttüüpidesse jagada ei saa, sest leidub sõnu, mille muutmine erineb tavalisest vastava algvormi ehitusega sõnade muuttüübist. Nt /2 I V/-sõnad pada ja madu kasutavad küll samasuguseid formatiive, nagu ema ja käbi, aga teatud vormides nende tüvi teiseneb: pada : paja : pada : pajasse : padade : padasid ja madu : `mao : madu : `maosse : madude : madusid. Seepärast võib öel­da, et ema- ja pada-tüüp on /2 I V/-sõnade kaks võimalikku muuttüüpi.

Keeles leidub üksikuid sõnu, mille muutmine on täiesti erandlik või erineb mõne tüübi muutmisest mõne üksiku vormi osas. Neid sõnu nimetatakse eranditeks ehk erandsõnadeks. Nt erandsõna õlu muutub täiesti ainulaadselt: õlu : õlle : õlut : õllesse : `õllede ~ õllede : `õllesid ~ õllesid, erand­sõna sada muutub üldiselt nii nagu sõda-tüüpi sõnad, ainult ainsuse osastavas käändes on tal paralleelselt võimalikud kaks vormi: vrd sõda : sõja : sõda : sõdade : sõdasid ~ sõdu ja sada : saja : sada ~ sadat : sadade : sadasid ~ sadu. Sõna sada saab pidada sõda-tüübi erandiks, aga sõna õlu sidumine mingi tüübi külge on tinglik.

Põhivormid ja analoogiavormid

Nii nagu kõigi keeles esinevate muutmisvõimaluste kirjeldamiseks pole tarvis kirjeldada kõiki sõnu, vaid piisab tüüpsõnade vaatlusest, nõnda pole ka kõigi vormide moodustamiseks tarvis üksipulgi kõiki vorme kirjeldada, sest paljud vormid on omavahel mitmes mõttes sarnased. Nt kõik ainsuse käänded alates (sse-tunnuselisest) sisse­ütlevast ning lisaks ka mitmuse nimetav kasutavad kõigi sõnade korral täpselt sama tüvevarianti nagu ainsuse omastav ja alati ühesugust formatiivi: vrd nt jalg : jala > jala/sse, jala/s, jala/st, jala/le, jala/l, jala/lt, jala/ks, jala/ni, jala/ta, jala/ga, jala/d; põõsas : `põõsa > `põõsa/sse, `põõsa/s, `põõsa/st, `põõsa/le, `põõsa/l, `põõsa/lt, `põõsa/ks, `põõsa/ni, `põõsa/ta, `põõsa/ga, `põõsa/d. Seepärast pole mingit mõtet esitada iga tüüpsõna korral üksikasjalikke reegleid nende käände­vormide moodustamiseks. Piisab ainsuse omastava käände moodustus­reeglitest ning teadmisest, missugune formatiiv mingis käändes lisada tuleb.

Kirjeldatud asjaolu alusel jagunevad muutevormid põhivormideks ja analoogiavormideks. Põhivormid on need vormid, mida pole võimalik teiste vormide alusel tuletada ning mille moodustamiseks tuleb iga sõnatüübi korral anda vastavad reeglid. Analoogiavormid on vormid, mida saab moodustada mingi põhivormi analoogial.

Käändsõna põhivormid on ainsuse nimetav, ainsuse omastav, ainsuse osastav, mitmuse omastav ja mitmuse osastav. Põhivormiks tuleb tingimisi lugeda ka ainsuse lühikest sisseütlevat. Kuid sõna tüvemuutuste kirjeldamisel ning tüübikuuluvuse määramisel ainsuse lühikest sisseütlevat ei arvestata, sest selle moodustamine on täiesti erinev teiste sõnavormide moodustamisest ning selle kasutus on kõikuv. Kolm põhivormi – ainsuse nimetav, ainsuse osastav ja ainsuse lühike sisseütlev – on individuaalsed vormid, mille alusel teisi vorme moodustada ei saa. Kolm ülejäänud põhivormi – ainsuse omastav, mitmuse omastav ja mitmuse osastav – on aluseks käändsõna ülejäänud vormide moodustamisel (vt M 111).

Märkus. Vahel eristatakse veel põhi- ja peavorme. Niisugusel juhul nimetatakse põhivormideks ainult neid vorme, mille alusel saab moodustada teisi vorme, ning peavormideks neid (kitsamas tähen­duses) põhivorme ja individuaalseid vorme kokku. Siinses käsi­raa­matus seda vahet ei tehta ning kasutatakse üksnes mõistet põhivorm.

Pöördsõna põhivormid on ma-tegevusnimi, da-tegevusnimi, kindla kõneviisi oleviku ainsuse 3. pööre ja kindla kõneviisi umbisikulise tegumoe olevik. Kõik need vormid on aluseks mingitele teistele pöördsõna vormidele (vt M 112).