Autoriõigus: Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross
|
EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007 |
||||||||||||||||||
SISSEJUHATUS ORTOGRAAFIA MORFOLOOGIA
SÜNTAKS LEKSIKOLOOGIA | MORFOLOOGIATÜVEVAHELDUSEDLõpuvaheldusLõpumuutusPöördsõna lõpumuutusPöördsõnade muutmisel tuleb esile ainult paar lõpumuutuse liiki, nimelt:
Asendus le → el iseloomustab vestlema-tüüpi sõnu, nt `vestle/ma : vestel/da, `võimle/ma : võimel/da, `kauple/ma : kaubel/da. Ühe sõna korral on muutusel kuju re → er: `vähkre/ma : väher/da. Lisandumine iseloomustab /1 C/-sõnu. Tavaliselt on lisanduvaks vokaaliks a, nt `laul/ma : laula/n, `taht/ma : taha/n, harvem lisandub e, nt `tund/ma : tunne/n, `kuul/ma : kuule/n. Kadu iseloomustab kõnelema-tüüpi sõnu, kusjuures kaolistel vormidel on alati ka lähtetüve kasutav paralleelvorm, nt kõnele/ma : kõnele/da ~ kõnel/da. Kaoga on kirjeldatav ka kolme erandliku /2 III V/-sõna ja kahe /2 I V/-sõna muutetüve moodustamine: `kisku/ma : `kis/takse, `käski/ma : `käs/takse, `usku/ma : `us/takse, pese/ma : `pes/takse, kuse/ma : `kus/takse. Siinjuures ei ole lõpuvaheldusena käsitletud kõrgstiilse paralleelvormistiku esinemist esitlema-tüübis, kuivõrd selles tüübis võib ka algvorm ise olla kahesugune, vrd esitle/ma : esitele/ma (vt M 168). |