EESTI KEELE KÄSIRAAMAT 2007

MORFOLOOGIA

SÕNALIIGID

Sõnu on võimalik liigitada mitut moodi. Keelesüsteemi eri tasanditel (vt SJ 10, 11) osutuvad oluliseks sõna erinevad omadused.

Vormiõpetuses on oluline see, missuguseid vorme saab sõnast moo­dustada. Näiteks sõnadest mets ja hunt saab moodustada seesütleva käände vormi metsas või mitmusevormi hundid; sõnast hulkuma kään­de­vorme moodustada ei saa, küll aga saab sellest sõnast moo­dus­ta­da aega ja pööret väljendava vormi hulkus; sõnast kuri saab moodustada käändevorme (kuri : kurja : `kurja : kurjasse jne) ja lisaks sellele ka võrdlusvorme (kuri : kurjem : kõige kurjem); sõnast eile ei saa aga üldse mingeid vorme moodustada.

Lauseõpetuse seisukohalt on kõige tähtsam see, missuguse lause­liikmena saab sõna lauses kasutada. Näiteks lauses Metsas hulkus kuri hunt esineb sõna hunt alusena, sõna hulkuma öeldisena, sõna kuri on täiendiks ja sõna metsas määruseks.

Leksikoloogias liigitatakse sõnu esmajoones tähenduse järgi. Näiteks sõnal mets on kõige üldisemas mõttes asja tähendus, sõnal kuri oma­duse tähendus, sõnal hulkuma aga tegevuse tähendus.

Keelesüsteemi eri tasandite vahel valitseb teatud kooskõla. Enamasti on nii, et näiteks sõnad, mis kannavad asja tähendust, saavad lauses esineda alusena ja ühtlasi on neist võimalik moodustada ka käände­vorme; sõnad, mis kannavad (asja) omaduse tähendust, saavad lauses esineda täiendina ja ühtlasi on neist võimalik moodustada käändevorme ja võrdlusvorme jne. See kooskõla võimaldab sõnu jagada niimoodi, et üks ja sama jaotus osutub oluliseks keelesüsteemi eri tasanditel. Niisuguse jaotamise tulemusel saadavaid sõnarühmi nimetatakse sõnaliikideks.

Sõnaliigi moodustavad niisiis sõnad, mida iseloomustavad järg­mised ühistunnused:

1. Ühe sõnaliigi sõnad saavad seonduda ühesuguste morfoloogiliste kategooriatega (vt M 45), st neist saab moodustada ühesuguse gram­matilise tähendusega sõnavorme.

2. Ühe sõnaliigi sõnad saavad esineda lauses ühesugustes sün­tak­tilistes funktsioonides. Selle järgi, kuidas sõnu lauses kasutada saab, jagunevad nad kõigepealt kahte suurde rühma: iseseisvad sõnad ja abisõnad. Iseseisvad sõnad on sõnad, mis saavad kas a) esineda mingi lauseliikmena – öeldise, aluse, sihitise, öeldistäite, määruse või täiendina – või b) toimida lause süntaktiliselt sõltumatu osana või iseseisva lausena. Eespool toodud lauses Metsas hulkus kuri hunt on kõik sõnad lauseliikmed, seega iseseisvad. Iseseisvad on ka hüüdsõnad, nt Ai! Oh, kui hirmus! Abisõnad ei saa esineda ei lauseliikmena ega ka sõltumatu lauseosana. Nad kannavad tähendusi, mida keel üldiselt väljendab tunnuste või liidete abil, või seovad omavahel lause moodustajaid või tekstiosi. Nt lauses Jüri ja Mari sõitsid linna ühendab ja omavahel kahte alust, lauses Ka tema arvab nii aga seob sõna ka lauset eelneva kontekstiga.

3. Ühe sõnaliigi sõnadel on tavaliselt ka ühelaadne tähendus. Tä­henduse järgi jagunevad sõnad samuti esmalt kahte suurde rühma: täistähenduslikud sõnad ja mittetäistähenduslikud sõnad. Täistähenduslikud on sõnad, mis kannavad endas selget tähendust ega vaja selle väljendamiseks konteksti abi. Nt sõnad mets, hulkuma, kuri, hunt on kõik täistähenduslikud. Mitte­täistähenduslikud sõnad on suhteliselt abstraktse ehk „tühja” tähendusega. Iseseisev mittetäistähenduslik sõna võib kontekstis saada konkreetse tähenduse. Nt lauses Mari võttis õuna ja andis selle Jürile viitab sõna see õunale ning saab seeläbi konkreetse tähenduse. Mittetäistähenduslik sõna, mis on ühtlasi abisõna, muudab mõne täistähendusliku sõna või suurema süntaktilise üksuse tähendust või seob omavahel sõnu või suuremaid üksusi. Nt sõna sisse muudab sõna elama tähendust: sisse elama. Kõik abisõnad ongi mittetäistähenduslikud.

Ühte sõnaliiki kuuluvatel täistähenduslikel sõnadel on tavaliselt ka ühesugune üldisem tähendus ehk kategoriaalne tähendus. Sõnaliigi üldine tähendus võib olla asja, omaduse või tegevuse tähendus.