‹adj› 1ilma (selge) mõistuseta toimuv ▫ Ma ei poolda arutut kihutamist. ▫ Praegune süsteem õhutab arutut tarbimist. ▫ See on inetu ja arutu tegu. 2kõnekeelneväga suur = jubetu1 (2. täh), ilmatu1, ilmatuma2, maailmatu2, maailmatuma2 ▫ Paberdokumentide sorteerimine tähendas arutut hulka käsitsitööd.