tohutu1 ‹adj› ebatavaliselt, erakordselt suur, ülimalt suur = määratu1, koletu1 (2. täh), röögatu1, üüratu1 ▫ See on tohutu kingitus! ▫ Tohutud kogused sokke ja kirikindaid. ◊ laensõnasoometuhoton 'tohutu, määratu'. Soome sõna on tuletatud läänemeresoome keelte põhjarühmas levinud sõnast tuho 'häving, hukk'. Eesti sõna on kirjakeelde toodud Põhja- ja Kirde-Eesti ranniku murretest, kus ta esineb suhteliselt kitsal alal ja kuhu ta on laenatud soome keelest