jubetu1 ‹adj› 1kõnekeelneväga kole, väga inetu ▫ See jubetu kleit teeb su täielikuks peletiseks. ▫ Ja mis jubetu soeng tal veel peas on! 2kõnekeelneväga suur = arutu1 (2. täh), ilmatu1, ilmatuma2, maailmatu2, maailmatuma2 ▫ Ma olen ikka üks jubetu pabistaja! ▫ Bensiinikulu on sel kuul täiesti jubetu.