[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aas1 ‹-a 23› ‹s›

1. silmus, (lihtsam v. kokkutõmbamata) sõlm v. selle element. Köie otsa seoti aas. Nöör seoti aasa, aasast pisteti puupulk läbi. Sõlme tegemist alustatakse aasast. Rihm oli seotud aasana väravaposti külge. Liuglev aas 'kinnilibisev aas(sõlm)'. Surnud aas 'kinnilibisematu aas(sõlm)'. Froteepind moodustub väikestest aasadest. Aas lastakse sõrmedelt maha ning tõmmatakse varrastele kinni. *Siin harutasid nad .. hea tüki aega, enne kui said kõik [õngenööri] aasad ja keerud koera jalgade ümbert lahti. R. Sirge. || piltl silmusjas looge, käänak. Põgenedes teeb jänes haake ja aasu. *Suured käänakud ja aasad, mis viivad sõitjad mõnikord otsekui tagasi .. V. Saar.
2. hrl. U-kujuline metallist kinnitusvahend, obadus. Aasa seina lööma, kruvima. Aknahaagid tuleb korralikult aasa panna. Haak on aasas. Värava tabalukk ei tahtnud hästi aasa minna. Uks tõmmati kinni ning raudkramp loksatas aasa. Ehitusplokil on kraanakonksu jaoks aasad.
▷ Liitsõnad: akna-|aas, ukseaas; metall|aas, raud|aas, vaskaas.
3. kaarekujuline niidist, nöörist, riidest, metallist jne. moodustis, hrl. rõiva kinnisel. Jaki, kleidi, pluusi, seeliku, pükste, mantli, kasuka haagid ning aasad. Pükste värvlil on aasad püksirihma hoidmiseks. Vihmavarjul on nöörist aas.
▷ Liitsõnad: niit|aas, nööbi|aas, nöör|aas, rihma-aas.

ahju|siiber
(lükand)seadis ahjulõõri sulgemiseks. Tõmba ahjusiiber lahti. Kas ahjusiiber on kinni?

aia|mulk [-mulgu]
taramulk, hrl. lattidega suletav läbipääs (latt-)taras. Aiamulk on lahti. Heinakoorem ei mahtunud aiamulgust läbi.

aia|värav
Aiavärav on lahti, kinni, lukus. Aiaväravast sisse, välja astuma. Võõras mees seisis aiaväravas.

ajama ‹impers aetakse, aetud 37›

1. teat. suunas v. kuhugi liikuma sundima; (kuhugi) midagi tegema sundima; tagant kihutama, kannustama. Poisid aeti peolt minema. Inimesed aeti kodunt sõjapõgenikena rännuteele. Mõnda poissi peab lausa ajama kooli. Ta ei lasknud end ajada, läks ise. Ma ei lähe ajades ka enam sinna. Juba lapsena aeti ta karja, poisikesena tööle. Vaenlane aeti põgenema, pakku. Ema ajas tütre poodi leiva järele. Aja kari koju, lauta. Tuul ajas jää randa, pilved laiali. Torm oli laeva madalikule, karile ajanud. Paat jäi lainete ajada. Emajõgi oli ajanud oma veed kaugele üle kallaste. Küll me selle mõtte tal peast ajame. Igavus ajas tänavale lonkima. Mis häda sind ajas niimoodi talitama? Kes sind ajas teiste peale kaebama? Mure, hirm, teadmatus ajas kalurinaised randa paate ootama. Auahnusest aetud, lõhkus ta tööd teha. Häda ajab härja kaevu. Aja tühi asjale, karga ise kannule. Ega kutsumata võõrad ajamata ei lähe. *Ema ajas isa köstrile ütlema, et sedaviisi ometi ei tohi teha. O. Luts. *Kõrged pilved nagu hirmust aetud / üle maa ja mere lendavad .. L. Koidula. || juhtides lükkama; veo- v. sõiduvahendit, masinat vms. (aeglaselt) kuhugi vajalikku kohta juhtima; ohjadest juhtima. Ajasin jalgratast käekõrval, käru ees. Aja sõiduk ukse ette, koorem lakaluugi alla. Ajasin auto garaaži, garaažist õue, tagurpidi kõnniteele. Ta laskis end ratastoolil toast tuppa ajada. Poiss sai ohjad oma kätte ning tohtis hobust ajada. | (kehaosa kohta). Ajab käies üht külge, paremat õlga ees. || füüsilise jõuga kuhugi tõstma, panema, suruma, toppima, lükkama jne. Muld, kivid aeti auku. Vana kaev aeti täis. Teri aeti kottidesse. Praht ajage hunnikusse. Heinad aeti koormast lakka. Ärge rohkem puid enam ahju, tulle ajage. Siia tuleb kiil vahele ajada. Ta oli endale pinnu küüne alla ajanud. Silgud aeti vardasse. Uss aetakse õnge otsa. Kätt püksitaskusse ajama. Niiti nõela taha ajama. Laps ajab kõik suhu, mis kätte saab. Koer lastud maha ja aetud auku. Hobusele aeti rangid kaela. Proovi võtmiseks aeti sond makku. Ajasime pika redeli puu najale, katusele. Aita antenn püsti ajada. || rõivast, jalanõud vms. selga, jalga panema v. seljast, jalast võtma. Ajab särgi, pluusi, kleidi, seeliku, jaki, kuue, mantli, riided selga, seljast. Pükse, saapaid, säärikuid jalga ajama. Ajage kähku püksid jalast! Ajas puhta linase pesu ülle. Ta oli vana kasuka veel mantli peale ajanud. Ajab end ruttu riidesse.
2. end, oma keha v. mõnd kehaosa teat. suunas, kuhugipoole liigutama, teat. asendisse viima jne. End istukile, upakile, põlvili, püsti, jalule ajama. Ajab jalad harki, laiali, sirgu, sõrmed harali. Kartulivõtjail polnud aega selga sirgu ajada. Püüdsime kaela õieli ajades üle teiste näha. Ajasin pea selga, kuklasse. Ajab imestunult, ehmunult silmad suureks, pärani, pungi. Huuli torru, prunti ajama. Hobune ajas kõrvad kikki. Koer ajas hambad irevile ning karvad turri. Kana ajab suled kohevile. Lind ajas noka lahti. Täkk ajas end tagajalgadele püsti. *Tihnikus männidki sirgu end ajavad .. P. Haavaoks.
3. ‹ka impers.› mingit füsioloogilist protsessi v. psüühilist seisundit, tundmust, meeleolu jne. esile kutsuma. Rasvane toit ajab ta oksele, öökima. Külmavärinad käivad ning iiveldama ajab. Õlu ajab urineerima, kusele. Tolm ajab köhima, aevastama. Väsimus ajab haigutama. Aspiriin ajab higistama. Jooksmine ajas hingeldama, higiseks, naha märjaks, kuumaks, südame kloppima. Toidulõhnad ajasid suu vett jooksma. Jahutoidud ajavad inimese paksuks, rasva. Nii hirmus, et ajab kananaha ihule, juuksed püsti. Kiikumine ajab mõnel pea pööritama. See ajab lausa vihaseks, vihale, marru, raevu. Nii kurb lugu, et ajab pisarad silma, nutma. Ära aja naerma. Ähvardus ajas poistele hirmu nahka. Sõjajutud ajasid meeled ärevile. Poegade käitumine ajas ema meeleheitele. See ajab mul pea halliks. || paistetust, paiset, muhku, löövet jms. moodustist esile kutsuma. Ajas paise värvli alla. Sõrm ajas umbe. Mingisuguse muhu on ajanud jala peale. Ajas suure villi peopessa. Südamehaigetel ajab mõnikord jalad paistesse. Mesilase nõelamine ajas näo paistesse.
4. midagi v. kedagi mingisugusesse olukorda, seisundisse viima v. mingisuguseks muutma. Tööasjad, paberid tuleb joonde, jutti, korda ajada. Ajasite meie plaanid luhta, segi, nurja, nässu, mokka, asjad untsu. Tuul ajab juuksed sassi. Vesi aeti keema. Sulaks aetud tina. Sepp ajas raua tulipunaseks. Puupakk oli keskelt lõhki aetud. Vaadake, et te maja põlema ei aja. Firmat pankrotti, talu oksjoni alla ajama. Tuisk on kõik teed umbe ajanud. Ants püüdis meid Ainoga, mind ja Ainot tülli ajada. Ajasin mehed riidu. Ei või vahekordi teravaks ajada. Asjad on keeruliseks aetud. Viin on poisi hukka, raisku ajanud. Armukadedus ajas perekonna lõhki. Suur tükk ajab suu lõhki. *Üksikelamute rohkus ajab vahemaad pikaks .. R. Sirge.
5. endast (vooluna) välja saatma v. (osakestena) enda küljest eraldama. a. ‹ka impers.› endast (vooluna) eraldama v. välja saatma. Vabrikukorstnad ajavad paksu musta suitsu. Pliit ei tõmba, ajab suitsu kööki. Pott keeb ning ajab auru. Tukid ajavad vingu. Tänavapoolsetest akendest ajab tolmu tuppa. Õlu ajab vahtu. *Need olid keevad sooned, kust ajas vett kui allikast .. A. H. Tammsaare. b. (naha sarvkihti, selle osakesi v. mitmesuguseid marrasknaha moodustisi) uuenemise käigus eraldama. Jänestel veel karv ajamata. Rästikud, nastikud ajavad kesta. Päikesest põlenud käsivarred ajavad nahka. Põdrad ajavad sarvi. c. (muid juhte). Värvimata voodrilauad ajavad pinde. Kuused, männid ajavad okkaid.
6. kätte saada püüdes, ahistades v. otsides (jälgi, lõhna mööda kannul) järgnema. Koerad ajavad jänese jälgi, rebast, põtra. Ajujahil ühed ajavad, teised kütivad. Koer jookseb nuhkides metsa all, ajab erutatult lõhna, haisu. | piltl. Politseinikud ajavad kurjategija jälgi. || (näit. loetavat tekstirida näpuga järgides). Laps ajab lugemisel näpuga järge. Sõrm ajab tabeliridu.
7. rääkima, kõnelema, vestma (hrl. koos vastavasisulise objektiga); ka kõnek (eriti objektita kasutustes). Istusime kohvikus ja ajasime juttu. Kes selliseid lorajutte ajab? Ei saanud aru, kas ajas nalja või rääkis tõsiselt. Lori, rumalusi, loba, plära, jama, joba ajama. Ära aja udu(juttu)! Mis sa nüüd hullu ajad! Mis sa ajad – ei või olla! *.. aga tema ajab üksisõnu: armastus ja armastus! Nüüd on ometi sõna kätte saanud! O. Luts. || (visalt väites, argumenteerides) midagi erapoolikult tõendada püüdma (näit. süü, vastutuse veeretamiseks). Mis sa enda tegusid teiste süüks ajad? Poiss oli akna lõhkunud, kuid püüdis asja teiste kaela ajada. Puudujääki üritati noore müüja kraesse ajada. *Seepärast hakkas ta lapse ees salgama, .. hakkas valeks ajama, mida ta ise tõeks oli tunnistanud .. E. Vilde.
8. (mingit häält, heli, müra) tekitama. Laulujoru, vilet ajama. Kass hakkab kohe nurru ajama, kui silitad. Vabrik ajab vilet. Kõrvad ajavad pilli. || van (pasunat vm. pilli) puhuma. *Kuski pasunat ajas karjus .. J. Kärner. *Üks vanamees ajab vilepilli .. O. Kallas.
9. (hrl. hobusega ning kihutades) sõitma; jooksma, liduma, kiiresti minema. Hüppas sadulasse ja ajas otse üle põldude alevi poole. Ajas, mis hobune võttis. Ärge inimestele selga, otsa ajage! Tulid tuhatnelja võidu ajades. Hobused märjaks, vahule aetud. Nad olid täies lastis kalalaevaga karile ajanud. Ükski auto ei peatunud, kõik ajasid mööda. Kõik panid, pistsid ajama 'läksid kiiresti joostes ära'. Ma sain veel õigel ajal ajama. *Teised ajavad sõnnikuvankrites Mahtra poole, teel jalamehi peale võttes. E. Vilde.
10. korraldama, õiendama, millegagi tegelema. Mul on linnas asju ajada. Kes seda ekskursiooni asja nüüd ajab? Ajavad musta äri, sahkerdavad ja spekuleerivad. Rahumeelset välispoliitikat ajama. *Kelle kosje sa ajad? Ei mul veel mehelemineku mõtteid ole! H. Raudsepp.
11. mingit käitumisliini järgima; midagi taotlema. Jonni ajama. Mõlemad ajavad kangust, kumbki järele ei anna. Ajas naabritega kiusu. Alati ei saa oma tahtmist ajada. Mehed ajasid visalt oma joont. Ajab pärlitega uhkust. Oli tal tarvis uut autot osta ja uhkust ajada. Ära aja edevust! *.. kui maasikad valmivad, läheme aeda ja ajame maiust. A. Kitzberg. *Nad sellepärast nii kibedad, et ei saa enam toredust ajada ega mõnuleda! M. Metsanurk.
12. edasi liikudes, töötades mingit käiku, sihti, liini vms. rajama. Nööri järgi aetud sirged peenrad. Ebasümmeetriliselt aetud pargiteed. Läbi metsa tuli ajada siht. Ajab sirge kaare läbi põllu, üle heinamaa. Kartulivagusid ajama, lahti ajama. Ajab pressrauaga viigid pükstesse. Mutid on aias risti-rästi käike ajanud. Üraskite aetud käigud puidus. Koidest aetud vana kasukas.
13. ‹hrl. ühendverbi osana› õmmeldes kinnitama. Pükstele, kuuele lappi (peale) ajama. Varrukat külge, otsa ajama. *.. isegi oma laste pluuside ette ajas ta kuldsed sinelinööbid. L. Promet.
14. destilleerima, utma. Viina, puskarit, samagonni ajama. Kartulitest aetud piiritus. Tökatit aeti kasetohust, tõrva männist. Põlevkivist aetud õli. Osa kartuleist aeti viinaks.
15. (taimede kohta:) kasvatama, välja ajama. Puu ajab juured sügavale, kaugele, mulla pealmisse kihti. Vaarikad ajavad risoome, maasikad võsundeid. Õunapuud hakkavad õisi ajama. Kaktus on ajanud mitu õienuppu. | piltl. *Ning korraga tabas mind mõte, mis minus nähtavasti juba kaua juuri oli ajanud – abielu. R. Kaugver.
16. habet, juukseid raseerides v. masinaga lõigates eemaldama. Habet ajama. Lõug, kael habemenoaga puhtaks aetud. Noorsõduritel aeti pea paljaks.

aken ‹akna 20› ‹s›

1. hrl. raamitud klaasiga avaus valguse ja õhu sissepääsuks hoone, sõiduki vms. seinas v. laes; selle (klaasitud) raamid, ka aknalaud. Tubade, trepikoja, kaupluse, karjalauda, vagunite aknad. Kõrged, avarad, laiad, suured, madalad, väikesed, kitsad, terava-, ümarakaarelised aknad. Kahe-, kolmekordsed aknad. Sisse-, väljaavanev aken. Toa nurkmine aken on aeda, tänava poole. Laes oli väike aken. Aknad on valgustatud, säravad tuledes. Aknad on jääs, udused, higised, mustad. Ühes aknas on veel tuli. Akna all on lillepeenar. Tuul on akende pealt. Istusin toas akna all. Keegi on akna taga, ronib aknast sisse. Vaatan aknast välja. Aknast paistab vanalinn. Aknal on eesriie ees. Aknale ilmus ema. Ava aken, tee aken lahti. Pane aken kinni, sule aken. Kas aken on haagis? Aknad pärani lahti. Tuul lõi akna kinni. Vihm rabistab vastu akent. Koputasin tasa aknale. Lõi, viskas kiviga akna sisse, katki. Aknaid ette panema, pesema, puhastama. Akent klaasima, värvima. Lava kaeti akendega. Aknal 'aknalaual' õitsevad lilled. Rinnutas aknal 'aknalaual'. | piltl. Peeter I raius akna Euroopasse. *.. vaata, silmad on südame aknad, / head nagu halbagi peites. R. Parve.
▷ Liitsõnad: auto|aken, bussi|aken, kaar|aken, kabiini|aken, katuse|aken, keldri|aken, klapp|aken, köögi|aken, lae|aken, lava|aken, lükand|aken, nurga|aken, otsa|aken, petik|aken, poe|aken, pööningu|aken, sise|aken, taga|aken, topelt|aken, vaate|aken, vaguni|aken, võlv|aken, välis|aken, õhu|aken, ümaraken.
2. info määratletud piiridega andmeesituse osa arvutiekraanil, kuva osa. Brauseri, faili, programmi aken. Klõpsates väiksele pildile avaneb uus aken. Turvaliseks töökeskkonnast väljumiseks sulge aken. Avanenud aknas näed täpsemaid juhiseid.
3. kõnek vähemalt akadeemilise tunni v. koolitunni pikkune vaba aeg loengute v. koolitundide vahel. Õpetaja kurdab, et tunniplaanis on palju aknaid. Kahe loengu vahele jääb aken.
4. hrv kõnek taimedest vaba koht rohtu täis kasvanud veekogus. Kalamehed teevad rohtu kasvanud jõekäärudesse aknaid.

akna|luuk
akent kattev luuk (hrl. endisaegsetel majadel). Poodide aknaluugid olid kinni, suletud. Aknaluuke avama, lahti tegema.

akna|pool [-e]
üks pool aknast. Lükkab mõlemad aknapooled pärani lahti. Vasak aknapool lahti ei käi. Teist aknapoolt ei kleebitud talveks kinni.

akna|tripp
kõnek aknahaak. *.. sest tänini oli ta aknatrippe iga õhtu nööriga sidunud, et neid ei saaks väljastpoolt lahti loksutada .. A. H. Tammsaare.

allika|koht
Järvel oli juba jää, allikakohad olid veel lahti.

amet ‹-i 2› ‹s›

1. ülesannete kompleks, mida isik täidab oma töökohal ja mille eest ta saab tasu, tööala; (elu)kutse, kutseala; teenistus-, töökoht. Tal on kerge, raske, hea, kasulik, kindel amet. Vanasti koolitati lapsi kergema, puhtama, peenema ameti peale. Ta on ameti poolest, ametilt rätsep. Ametit õppima. Vana treial õpetab oma ametit noortele. Tal on mitu ühiskondlikku ametit. Esimees oli ameti maha pannud. Ametit üle andma, vastu võtma. Ema oli õpetaja ning tütargi hakkas sama ametit pidama. Ta on selles ametis teist aastat. Võeti, palgati, pandi ametisse kaks sekretäri. Kedagi ametisse määrama, nimetama, kinnitama. Ametisse astuma, asuma. Ametist vabastama, kõrvaldama, tagandama, vallandama. Ta oli joomise pärast ametist lahti lastud. See amet küll ei toida. Amet ei küsi leiba. Üheksa ametit, kümnes nälg. *Õpipoiss õpib mitu aastat. On tal amet käes, siis saab ta selliks. E. Vilde. || (vananevana:) teenistus, (puhtam) töö. Mees käis ametis, naine oli kodune. Ta sai linna ametisse. Olevat kusagil kontoris ametis. Õhtul tuli ta väsinuna ning pahurana ametist.
▷ Liitsõnad: apteekri|amet, arsti|amet, autojuhi|amet, esimehe|amet, karjase|amet, kingsepa|amet, koolmeistri|amet, kupja|amet, lihuniku|amet, mehhanisaatori|amet, möldri|amet, pottsepa|amet, puusepa|amet, rätsepa|amet, sekretäri|amet, sepa|amet, sulase|amet, tisleri|amet, õpetajaamet; au|amet, kroonu|amet, riigiamet; koera|amet, kõrvalamet.
2. tegevus, töö. Puude lõhkumine ja ahju kütmine oli tema igapäevane amet. Las lapsed mängivad, see nende amet. Mis tal muud ametit kui sööb ja magab. Naised olid kibedasti, agarasti, hoolsasti ametis. Terve päeva oli ta võrgu kallal ametis. Tehti peotoite – vanaemalegi leiti amet, vanaemagi pandi ametisse. Igaüks oli oma mõtetega ametis. Kõik olid tööga nii ametis, et ei märganud tulijat. Kuke amet on laulda.
3. kõnek (halb) harjumus, komme, kalduvus. Isa joob ja hulgub, eks pojad õpivad ka ametit. Tal on see näppamise, näpumehe amet küljes. Kas sa suitsu ei tee – pole veel seda ametit ära õppinud? Loomadel amet käes, kipuvad aga ristikupõllule. *„Ega siis vanal märal ometi niisuke amet ole, et ta värava võrust lahti võtab,” arutas peremees nagu endamisi. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: näpuamet.
4. aj tsunft. Mündrikkude ameti põhikiri.
5. ‹hrl. liitsõna järelosana› (asutuste nimetustes)
▷ Liitsõnad: maksu|amet, perekonnaseisu|amet, posti|amet, tolliamet.

ammuli ‹adv›
(hrl. inimese v. looma suu kohta:) (pärani) lahti. Ajab suu ammuli, et õuna hammustada. Haigutab, suu ammuli. Suu on, jäi, vajus hämmastusest ammuli. Ammuli lõugadega jõehobu. Pääsukesepoegadel nokad ammuli. || (muid juhte). *Jõudsid vennad õue alla, väravad ammuli. J. Kunder. *Samuti nägin kord siia tulles ammuli mürsuauku haigla välisseinas. F. Tuglas.

ammutama2 ‹37›

1. ammuli, lahti olema. Ees ammutab süngena koopasuu. Ammutav kuristik, sügavik.
2. (hrl. suu kohta:) ammuli, lahti ajama. *Üle teiste kostis Kirikumõisa Undi kähedavõitu, räme hääl. Mis tal viga lõugu ammutada! L. Vaher.

amort ‹-mordi 21› ‹s›
kõnek amortisaator. Esimesed, tagumised amordid. Auto amordid on läbi, lahti. Amorte vahetama.
▷ Liitsõnad: esi|amort, tagaamort; gaas|amort, õhk|amort, õliamort.

andma ‹annan 45›

1. ulatama, kellegi kätte v. kättesaadavusse toimetama. Anna mulle riiulilt raamat. Anna, palun, kääre. Teretab kõiki kätt andes. Anna käsi, ma tirin su üles. Suitsule tuld andma. Tuletikke ei tohi anda lastele mängida. Lõputunnistusi, diplomeid, aukirju, medaleid, ordeneid kätte andma. *Ema tõi kirstust raha ja andis viivlemisi poja näppu. E. Vilde. | (söömiseks, joomiseks, sissevõtmiseks). Külalistele anti süüa, juua. Haigele antakse rohte, ravimeid. Prae võib lauale anda külmalt. Anna mulle ka maitsta. Hobustele anti heinu ja kaeru. Rinda andma 'rinnaga toitma, imetama'. *.. anti rõõska piimagi ainult laupäeviti, karaski kõrvale. V. Ilus. | piltl. Autori elukäik andis võtme teose mõistmiseks.
2. loovutama, kellegi teise omandusse, valdusse v. kasutusse siirma. a. (kinkides, annetades). Almust, armuandi, jootraha andma. Verd andma. Lastele antakse taskuraha. Õunu jätkus müüa, jätkus ka tuttavatele niisama anda. Ta annab või viimase hinge tagant. Kel on, sellele antakse. Õndsam on anda kui võtta. Kes ei anna antust ega murra murtust, see ei anna aidatäiest. | piltl. Nad andsid oma elu isamaa eest. Igaüks püüab anda oma parima, oma panuse. Talle on antud tervist ja elupäevi. Kellele on palju antud, sellelt ka palju nõutakse. Ta on enda jäägitult muusikale andnud. b. (makstes, müües, laenates, vastutasuks jne.). Rendile, üürile, laenuks, võlgu andma. Altkäemaksu andma. Andsin talle oma mantli selga. Ülemise korruse toad anti külalistele. Anna mulle homseni sada krooni. Palju sa sellest kellast annaksid? Ma ei annaks selle eest sentigi. Andis viie krooni eest kilo õunu. Kas avanssi antakse? Peremees andis vähe palka. Andsin pakid hoiule, hoidu. Andke, palun, arve, kviitung. *.. ning Eesti Kirjanduse Selts annab tõlkegi poognast 40 rbl. E. Vilde. c. (kedagi kuhugi suunates v. kellegi hoolde, kätte, hoitavaks jne. toimetades v. usaldades). Noori mehi anti soldatiks, nekrutiks. Andis oma tütre mulle naiseks. Kasulapseks, õpipoisiks andma. Poiss anti lastekodusse. Kedagi ametivõimude kätte, kohtusse, kohtu alla andma. Vaenlase sõdurid andsid end vangi. Keegi ei taha end teise võimu, voli alla anda. Lapsed anti vanaema hoole alla. Pidime end saatuse hoolde, hooleks andma. d. (midagi tehtavaks, töödeldavaks v. kasutatavaks toimetades). Õpetaja oli andnud õpilastele õige raskeid ülesandeid lahendada. Mis meile homseks õppida anti? Käsikiri anti eriteadlasele retsenseerida. Andsime raamatu trükki. Andsin kella parandada, parandusse. Tootmisse on antud uue tegumoega jalatsid. Uus tehas anti käiku. Maja antakse kasutusse. *Koonla annab ema talle / kauniks lõngaks kedrata. Jak. Tamm.
3. (saada) võimaldama, osaks saada laskma. Kellelegi peavarju, ulualust, öömaja andma. Tööd andma. Poeg pidi isale-emale ülalpidamist andma. Iga töö annab leiba. Suurriigid annavad arengumaadele abi. Kannatanule antakse esmaabi. Eest ära, andke teed! Andeks andma 'andestama'. Piletimüüja teateid ei anna. Midagi kellelegi teada andma 'teatama'. Eks elu näita ja aeg anna arutust. President võib surmamõistetuile armu anda. Sa rühmad tööd teha, ei anna endale hõlpu. Hirm, mure ei andnud talle kuskil asu. Süda, see mõte ei andnud talle ööl ega päeval rahu. Töö ei anna mahti 'ei lase, ei võimalda' linnagi sõita. Andke aega, ärge kiirustage! Ei tohi kätele, pisaratele, oma tunnetele voli anda. Talle anti koosolekul sõna. Talle lubati anda osakonnajuhataja koht. Antagu talle võimalus end parandada. Annaks jumal, et kõik hästi läheks. *Aeg antud naerda, / aeg antud nutta, / aeg antud pisaraid pühkida. G. Suits. || karistusena, sunnivahendina v. ergutusena osaks saada laskma. Talle kuluks anda hea keretäis, nahatäis. Ema andis lastele vitsa, vitsu, urvaplaastrit. Kellelegi peksa, kolki andma. Mees andis hobusele piitsa, rooska, nuuti, kannuseid. Perenaine andis koerale malka. Mitu aastat talle varguse eest anti? Huligaansuse eest anti 15 päeva. Ordeneid, medaleid, doktorikraadi, professorikutset andma. Nobeli kirjanduspreemiaid annab Rootsi Akadeemia. || millegagi töötlema v. mõjustama. Vikatil pole viga midagi, anna aga luisku! Ei saa nüüd mootorit käima, anna aga vänta! Andis gaasi ja kihutas mööda. *Maa mättaid ja rohujuurikaid täis. Äket oleks vaja anda, kõvasti äket! R. Sirge. || kehtestama. Riigikogu annab seadusi. Pojale anti nimeks Jaan. || ‹objektiks hrl. da-infinitiiv ka impers.› laskma. See asi annab (end) korraldada, seada. Pajuvitsad annavad hästi painutada ja punuda. Ta ei anna ennast pilgata. See sõna ei anna kuidagi riimida. Annab mõista, et ta on ülemus. Hammas lausa ei valuta, aga annab tunda. Lidus (joosta), mis jalad andsid. Häda ei anna häbeneda. *Logina Peter ei kuulu meeste hulka, kes annavad end sõnaga veenda või painutada. R. Sirge. *Kui ilm annab, teeme jälle sääred jääle. A. Mälk. || ‹impers.› võimalik olema. Temaga annab rääkida. Tegime kõik, mis teha andis. Võtab, kust võtta annab. Päästke, mis päästa annab. Ajab suu nii lahti, kui vähegi annab. || ‹ma-infinitiiviga› mingiks tegevuseks suuteline olema. Sõrmed ei anna kuidagi kõverduma. *Tera andis tublisti veel painduma .. J. Mändmets. *„Katsu, kas käed-jalad annavad liikuma,” ütles Anne. I. Sikemäe.
4. tekitama, esile kutsuma, põhjustama; mingi tulemuseni viima. Kasu, kasumit, tulu andma. Põhjust, kõneainet, ettekäänet andma. Viimast lihvi andma. See annab alust kahelda ning ettevaatlik olla. Mis võis talle selliseks sammuks tõuke anda? Kordaminekud annavad lootust, julgust, uut jõudu, enesekindlust. Mis annab tema luulele sellise võlu? Kadakased kapad annavad õllele erilise maitse ja lõhna. Läbirääkimised ei andnud tulemusi. Keres andis vastasele mati. Metallidega reageerides annab lämmastik nitriide. Autod annavad signaali, vedurid vilet. Kas sa andsid mitu korda kella? Öösel anti häire. Start anti stardipüstoliga. *Ma ei või mitte liiga hea olla, kui ma vihkamiseks asja annan. E. Vilde. || (enda küljest, endast eraldades). Kasukas annab karvu. Riie annab pesemisel värvi. Vana padi annab sulgi.
5. tootma, produtseerima; toodanguna saada võimaldama. Noored õunapuud hakkavad juba saaki andma. Mais annab palju haljasmassi. Mitu seemet kartul andis? See on hea lehm – annab palju piima. Lambad annavad villa. Bakuu annab naftat, Donbass kivisütt. Metsad annavad puitu. Peipsi annab üle poole Eesti sisevete kalasaagist. Kaev annab külale vett. Uus tehas, tsehh, vooluliin hakkab andma toodangut. Elektrijaam hakkas voolu andma. Katlamaja annab soojust kogu linnaosale. Lamp annab valgust. *Näeb sügisel, mis põld annab, lööme ehk tuleval kevadel uued kambrid üles .. A. H. Tammsaare. || (õppeasutuste kohta:) välja laskma. Maaülikool annab põllumajanduse ja metsanduse spetsialiste. Viimasel kümnendil on tehnikum andnud üle tuhande lõpetaja.
6. (suuliselt, kirjalikult, käitumise, žestidega jne.) midagi teatavaks tegema, teatama; (nähtude, tagajärgede kaudu) ilmutama. Juhtnööre, õpetusi, nõu, käsku, käsklust, korraldust andma. Annab (oma) nõusoleku, loa, sõna, ausõna. Tunnistajad annavad seletusi suuliselt. Retsensent annab käsikirja kohta hinnangu. Anna talle mõned näpunäited! Antud tõotust, vannet ei saa murda. Sellele küsimusele ei osanud keegi vastust anda. Annab käega, noogutades, silma pilgutades märku. Ta pole juba tükk aega endast elumärki andnud. Ega viinapudel veel mehest tunnistust anna. Millestki kujutlust, pilti andma. Oma uurimuses annab ta nende nähtuste uue klassifikatsiooni. *Valitseja oigas .. ja astus paar sammu ligemale, et sakstele oma lombakusest aimu anda. E. Vilde. | (mõnedes tervitustes ning soovimistes). Astun töömeeste juurde ja annan jõudu. Tänu andma van tänama. || (vahendavalt) esitama, avaldama. Ajalehed, raadio, televisioon annavad informatsiooni. Tallinn annab parajasti sporditeateid. Seda sõna pole üheski sõnaraamatus antud. Ta rääkis sellest raadiole antud intervjuus. *Ei ole nõudlikumat vormi kui väikese novelli oma: anda mõnel ainsal leheküljel sündmustik mitte anekdoodina, vaid elumahlase tervikuna .. F. Tuglas. || (ette) määrama; eelnevalt teatavaks tegema. Ülesandes olid antud kolmnurga alus ja kõrgus. Temperatuur võib katse puhul kõikuda antud piires. Antud juhul 'sel konkreetsel juhul'.
7. hrl kõnek lööma, virutama, äigama; ründavalt kohtlema. Andis mehele rusikaga, kaikaga pähe. Andsin poisile vitsaga paar nähvakat mööda sääri, üle turja. Andis võmmu kuklasse. Vastu kõrvu, lõugu, vahtimist, hambaid andma. Anna talle nii, et teab, mäletab! Ma sulle annan! Ära mine lähedale, hobune võib kabjaga anda. Tuuleveski tiib oli mehele hoobi rindu andnud. Vaip on tolmu täis, anna klopitsaga mõni mats. Ega vanasti polnud pesumasinat, siis anti muudkui kurikaga. *Madis võttis üsna asjalikult pükstelt rihma .. ja ilma et ta veel ainustki sõna oleks raisanud, hakkas ta eidele andma. A. H. Tammsaare. || (viskamise, heitmise; tulistamise, laskmise kohta). Sandarmitele anti nurga tagant kividega. Vaenlasele anti tuld, tina. Andsin kuulipildujast valangu. Talle oli ähvardatud kuuli anda. Nii kui paugu andis, oli rebane pikali. || piltl (arvustavalt ründamise, teravalt kritiseerimise, ülemuslikult noomimise jne. kohta). Enda kohta ta kriitikat ei kannata, aga teistele annab, kus vähegi saab.
8. korraldama, (omalt poolt) pakkuma; sooritama, tegema. President andis dinee kuninglike külaliste auks. Peaminister andis neile audientsi. „Vanemuine” annab külalisetendusi Tallinnas. Koor andis kontserdi. Keres andis Tartu maletajaile simultaani. Eksameid, arvestusi andma. Lembitu otsustas anda orduvägedele lahingu. Direktor andis dokumendile allkirja 'kirjutas dokumendile alla'. || (näit. koolis:) midagi õpetama, koolitarkust, teadmisi jagama. Annan keskkoolis matemaatikat ja füüsikat. Klaveri-, tantsu-, eratunde andma.
9. (kellelegi v. millelegi midagi) omistama. Noored ei oska alati vanemate hoolitsusele küllalt tähtsust anda. Mida sa mulle süüks annad? Sellised huvitavad road, et ei oska neile nime anda. Et oma sõnadele suuremat kaalu anda, põrutas ta rusikaga vastu lauda. Püüab oma soosikule igas asjas õigust anda. *Nüüd meenub meile mõndagi [haiguse sümptomitest], millele me varem ei osanud tähendust anda. E. Krusten. || oletamisi, hindamisi, ära arvata püüdes pakkuma (näit. ea kohta). Ega talle üle kolmekümne aasta ei annaks. Välimuse järgi võiks talle anda umbes 50 aastat.
10. ‹hrl. da-infinitiiviga impers.› pingutust pakkuma, jõudu, vaeva, aega, püsivust nõudma; jätkuma. Nii raske kott, et annab kahe mehega tõsta. Koorem on raske, annab hobusel vedada. Säärast meistrimeest annab tikutulega otsida. Lõpuks ometi, küll andis oodata. Seda reisi annab mul mäletada. Paks raamat, annab lugeda. Jäme tamm, annab kahel mehel ümbert kinni võtta. | hrv (koos teonimega). *Nüüd [vanas eas] annab tegemist, enne kui lühikese jupikese ära jõuad lugeda. R. Roht. *See andis palju lugenud-kogenud mehelegi mõnda aega mõtlemist. E. Tennov.

järele andma

1. mitte ettenähtud olekus püsima, lõdvemale v. lahti tulema v. minema; murduma, varisema. Naelad, kruvid andsid järele ning lauad tulid lahti. Püüti ust lahti murda, kuid lukk, riiv ei andnud järele. Köis, nöör andis järele. Jalg vääratas, käed andsid järele ning poiss kukkuski puu otsast alla. Pehkinud talad võivad järele anda ning lagi kaela langeda. *Tihedaks ja kollaseks tambitud külatee andis ajuti hobusekabjale järele, jalg sumas läbi .. E. Tennov.
2. lõdvemale laskma, järele laskma. Kõht on nii täis, et tuleb püksirihma järele anda. Anna nööri järele, ämber ei ole veel põhjas.
3. kellegi v. millegi mõjustusel mööndusi tegema, oma seisukohast, kavatsusest, otsusest jne. (osaliselt v. täielikult) loobuma. Kellegi tahtmisele, palvele, soovidele, tujudele järele andma. Ahvatlusele, kiusatusele järele andma. Juhtkond oli sunnitud töötajate nõudmistele järele andma. Ei maksa lastele kõiges järele anda. Algul punnis vastu küll, lõpuks andis ikka järele. Targem annab järele.
4. nõrgenema, vaibuma, raugema. Õhtu eel andis kuumus, palavus, külm, pakane pisut järele. Torm, maru, tuisk, sadu hakkab järele andma. Viha, närvipinge, erutus annab pikkamööda järele. Haigus, köha, palavik andis järele.
5. (näit. kellestki v. millestki millegi poolest) maha jääma, alla jääma, alla andma (2. täh.) Kasvult on poiss juba isa pikkune, ja ega tüseduseltki palju järele anna.

ankur2 ‹-kru, -krut 2› ‹s›

1. vahend laeva, paadi, poi vms. paigal hoidmiseks vabas vees. Ankru säär, käpad, küüned. Heitsime ankru merre. Laev heitis, jäi ankrusse. Laev on, seisab ankrus. Torm oli laeva ankrust lahti kiskunud. Poid on ankrutega põhja kinnitatud. Hommikul hiivati ankur ning sõideti merele. | piltl. Lõime telgi üles ning jäime, asusime ankrusse. Mehed olid juba laua taga ankrus, õllepudelid ees. Armastus oli ankur, mis hoidis teda elust irdumast.
▷ Liitsõnad: abi|ankur, laeva|ankur, paadi|ankur, pea|ankur, stopp|ankur, tormi|ankur, triiv|ankur, varpankur.
2. ehit terasdetail hoone osade kooshoidmiseks
▷ Liitsõnad: müüri|ankur, seinaankur.
3. tehn kella osa, mis seostab regulaatori võnkuva osa käigurattaga
4. el alalisvoolumasina osa, mille mähises indutseerub elektromotoorjõud
5. el relee v. kontaktori elektromagneti liikuv osa, mis tõmbub vastu südamikku, kui vool läbib elektromagneti mähist

armetu ‹adv›
kõnek armetult (2. täh.) Sellest ei jätku, seda on armetu vähe. *Ukse kõrval päästis tark lahti armetu suure koera .. A. Saal.

asjata

1. ‹adv› ilmaaegu, asjatult. a. tulemusteta, kasutult, tulutult. Teda oodati asjata. Milleks asjata aega, raha, jõudu kulutada. Proovisid ust lahti kangutada, kuid asjata. Asjata püüdsin meenutada ta nime. Asjata püüdis ta tüdrukule läheneda. b. põhjuseta, alusetult, tarbetult. Mis te asjata närveerite, muretsete, kardate! Ärge asjata vaielge. Mitte asjata ei saanud ta kõige marulisemat aplausi.
2. ‹indekl. adj› kõnek asjatu. See on asjata vaev. Asjata kahtlused. Ei maksa hellitada asjata lootusi. *Asjata polnud aga saunatädi käik mitte, sest perest kuulis ta nii mõndagi, mis saunarahvale alles teadmata. A. H. Tammsaare.

aurama ‹aurata 48›

1. (nähtavat) auru eritama. Vesi aurab juba – läheb keema. Õhtu jahenes, jõgi hakkas aurama. Toit, supp aurab laual. Istuti auravate kohvitasside juures. Märjad rõivad hakkasid lõkke ääres aurama. Maa auras öisest sajust. *Nüüd rabad sulavad lahti / ja rõskust auravad ööd. A. Sang. || (higierituse kohta). Niideti nii, et nahk, selg, turi auras. Askeldasin nii, et pea auras otsas.
2. auruna erituma, auruma. Vesi aurab potist. Osa maapinnale langenud sademeist aurab tagasi õhku. | piltl. Küllap tal need veidrad mõtted peast auravad.
3. kõnek ära aurama (2. täh.), kaduma. Aurake siit kähku minema! *Kolistasin ukse taga. On teab kuhu auranud. O. Tooming.
4. van suitsema, tossama. Küün oli maha põlenud, tukid veel aurasid. *Kõik maailm on mu ümber, kui mu piibuke aurab .. F. R. Faehlmann.

avaja ‹1› ‹s›
(< tgn avama) || ‹hrl. liitsõna järelosana› riist millegi avamiseks. Kellel on avaja, hakaku konservikarpe lahti lõikama. Avajaga taskunuga.
▷ Liitsõnad: konservikarbi|avaja, pudeli|avaja, purgiavaja.

avali ‹adv›
(hrl. raamatulikus keelepruugis ja luulekeeles:) avatud v. avatuks, lahti. Aknad olid avali. Uks läks avali. Huuled veidi avali. Mantel eest avali. Tulbid lähevad päikese käes avali. Meid võeti avali süli vastu. Unistab avali silmi. Jälgib elu avali silmadega, avali südamega. *Kui avali sõbrapilk valla me ees / on sinine taevas ja meri .. R. Parve.

avama ‹37›

1. midagi kinnist, suletut lahti tegema; läbitavaks tegema, sulgevat tõket eemaldama. Ust, luuki, väravat avama. Avab laeka. Koputasin, kuid mulle ei avatud. Magab avatud akna all. Õllepudelit, konservikarpi, moosipurki avama. Avasin portfelli, kohvri. Kalmistul puusärki enam ei avatud. Ta ei osanud seda lukku avada. Nööpe, haake avama. Mantlihõlmad avatud. Pakke, kompse, kotte avama. Avati vihmavarjud. Sõlmi on tülikas avada. Hakkas kingapaelu avama. Võõrast kirja ei tohi avada. Avatud raamat. Hommikul, kui silmad avab. Avas suu, nagu tahaks midagi öelda. Huuled suudluseks avatud. Tulbiõied on päeval avatud, õhtul nad sulguvad. Avasin kraani, ventiili. Avage avaldises sulud! Tuultele avatud 'ligipääsetav' maa, kõrgendik. Päikesele avatud lõunapoolsed nõlvad. | piltl. Avas oma elus uue lehekülje. See raamat avab ukse muinasmaailma. Viin avas meeste keelepaelad. || piltl (ka:) võimaldama, pakkuma. Uusi perspektiive, laiu võimalusi avama. Noortele on õppimiseks kõik teed avatud. || avatud piltl avaramate võimalustega, paindlik. Avatud ülikool 'institutsioon v. programm, mis võimaldab omandada kõrgharidust paindlikult, igapäevatööd katkestamata ning ilma formaalset ülikooli vastuvõtmist läbimata'. Avatud õpe ped paindlik õppimisviis, mille puhul ei kehti geograafilised, sotsiaalsed, aja- vm. piirangud.
2. käiku, kasutusse andma. Igal aastal avatakse uusi kauplusi, lasteaedu, kinosid. Millal avati „Vanemuise” uus hoone? Avatakse uusi bussi-, laeva-, lennuliine. Läheb õppima sügisel avatavasse tehnikumi. || (monumendi jms. kohta:) pidulikult katet kõrvaldades üldsusele nähtavaks tegema. Mälestussammast, memoriaaltahvlit avama. || külastamiseks, asjaajamiseks jne. lahti tegema. Piletikassa avatakse kl. 15. Kauplus on avatud 9.00–20.00. Kas muuseumid on pühapäeviti avatud? Näitus on avatud kuu lõpuni. || midagi alustama. „Vanemuine” avas hooaja uue algupärandiga. Taidluskontserdi avas lastekoor. Ball avati Straussi valsiga. Paraadi avas ohvitseride kolonn. Ründajate pihta avati tuli. 1944. aasta juunis avasid liitlased Euroopas teise rinde. || millegi algusest avalikult (ning pidulikult) teatama; midagi avatseremooniaga, avakõnega alustama. Avan koosoleku, nõupidamise, läbirääkimised. Istung avati kl. 9.30. Aastakoosoleku avas seltsi esimees. || kontot vms. sisse seadma. Avas pangas konto. Seaduserikkuja kohta avati politseijaoskonnas toimik.
3. lahti mõtestama, analüüsides selgitama. Mõiste sisu, sõna tähendust avama. Avamata pseudonüümid ja signatuurid. Kirjandustundides avati Tolstoi teose „Sõda ja rahu” ideestik. *Baleriin ei illustreeri muusikat, ta avab selle. L. Metsaalt.

avanema ‹37›

1. lahti minema, suletud seisundist avatud seisundisse minema. Uks, värav avanes. Luuk avanes kriuksudes. Eesriie avaneb. Haige virgub, silmad avanevad. Suu, huuled avanesid. Rüseldes olid nööbid, haagid, mantlihõlmad avanenud. Langevarjud avanesid. Hommikul vara on tulbiõied sulgunud, hiljem nad avanevad. || puhkema, lõhkema, oma sisemust avama; paljandina, allikana jne. mingi pinnani, näit. maapinnani ulatuma. Paise avaneb, mäda hakkab välja voolama. Flegmoon võib iseeneslikult avaneda naha pinnale. Maapõu avanes, laava purskas välja. Maakoore kivimid avanevad mõnes kohas paljanditena maapinnal. || (hrl. akna v. ukse kohta:) teatavas suunas avatav olema, mingis suunas v. millegi poole asetsema. Toa aknad avanevad päikeselisse aeda. *Ruumi avaneb kaks ust – üks otse tagaseinast, teine paremalt. O. Tooming. *Toas oli kaks akent – üks avanes tänavale, teine kitsa põiktänava poole .. M. Käbin (tlk). || kasutamiseks, külastamiseks jne. lahti tehtama. *.. ootas ta kannatamatusega silmapilku, kus avanevad asutiste uksed. A. H. Tammsaare. | piltl. Noortele avanevad kõrgkoolide uksed.
2. pilgule avatuks, silmaga haaratavaks muutuma. Toompealt avaneb vaade Tallinnale. Sündmuskohal avanes meile kurb vaatepilt. Meie silmade ees avaneb org kauni järvesilmaga.
3. kättesaadavaks muutuma, võimalikuks saama. Avanes hea võimalus, juhus Krimmi sõita. Noortele avanesid soodsad võimalused edasiõppimiseks. Mulle avanes uus tööpõld. Jaapani autotööstusele avanes uusi turge.
4. nähtavale v. ilmsiks tulema, end avaldama v. ilmutama. Inimese olemus avaneb tema tegudes. Teoses avaneb kunstniku ande eripära.

avar ‹-a 2› ‹adj›

1. kaugele, kaugusse ulatuv; lai. Avarad põllud, väljad, niidud, lagendikud. Avar stepp. Jõudsime lahest välja avarale merele. Tornist avanes avar vaade ümbrusele. Avarad kaugused kutsuvad. Noortele on lahti avar maailm. *Ja soo kohal oli taevas lõpmata avar, lage, mõõtmatu. R. Roht.
2. ruumikas, lai, suur. Avarad toad. Sai avarama korteri. Avarate uste ning akendega saal. Tagauksest pääseb avarasse hoovi. Avarad puiesteed ja tänavad. Heledad tapeedid teevad ruumi nagu avaramaks. *Köök oli avar nagu karjakoppel .. L. Tigane. || (rõiva v. jalatsi kohta:) (küllalt) lai, lahe. Avar kleit, pluus. Kuub, mantel on avaraks jäänud. Avara kaelusega särk. Avara dekolteega õhtukleit. Saapad osta avarad. *Ja suvine riie pidi avar olema, muidu ei pääseks õhk ligi. O. Luts.
3. mitmekülgne, laia haardega; (kõike) mõistev, arusaav, salliv; võimalusterikas. Konverentsi temaatika on avar. Avara silmaringiga inimene. Imetleti tema avarat mõistust. Nüüd on avaramad võimalused õppimiseks. Avara hingega, avara südamega inimesed. Otsisime avaramaid olusid.

baseerima ‹42›
hrv tuginema panema, rajama. *Kunstis ei tohi päriselt enesest lahti öelda, kõike fantaasiale ning nähtule baseerida. A. Beekman.

demonteerima ‹42›
hrl tehn lahti monteerima, lahti võtma. Masinaid, seadmeid demonteerima.

duši|kabiin
Tõmbas dušikabiini ukse kinni, keeras vee lahti ja hakkas end seebitama.

ees
I. ‹adv›
1. kellestki v. millestki esikülje, liikumise suunas teat. kauguses, eespool; ant. taga. Tema sammus ees, mina järel. Kes seal ees läheb? Üks jooksja oli teistest tublisti ees. Vange viidi, püssimehed ees ja taga. Kari tuli koju, Punik kõige ees. Paatidest oli kord üks ees, kord teine. Ta lükkas käru ees. Poiss ajab lehma ees. Ees on tee hange tuisanud. Mis seal ees sinetab? Ees paistis jõgi. || (kehaosa asendi kohta). Poiss hüppas pea ees vette. Surnu kanti välja, jalad ees. Astub uhkelt, rind ees. Harjutuse algasendis on käed ees. Tal on juba kena kõhuke ees. *Aleksandri lõug oli sõjakalt ees ja kulm kortsus. E. Maasik.
2. esiküljele kinnitatud v. asetatud, esiküljel v. selle läheduses (oma otstarvet täitmas v. selleks valmis). Perenaisel on põll ees. Poisil oli lips ees. Kuuel on kõik nööbid ees. Tal on prillid ees. Meestel olid maskid, valehabemed ees. Uksel on riiv, kang, taba ees. Akendel on luugid ees. Majal on aknad ees. Kardinad, eesriie on ees. Ta istus laua taga, raamat ees. Autot, bussi ei ole veel ees. Loomadel on heinad ees. Tal oli muhe, lahke nägu ees 'tal oli muhe, lahke nägu'. *Mees ise on mats, sõidab sõnnikuvankriga, aga hobune ees sajarublane. F. Tuglas.
3. segamas, takistamas, tüliks. Puu oli tee peal risti ees. Vana koli, ämber on asjata tüliks ees. Ära seisa ukse peal, vahekäigus ees! Oled mul igal pool ees. Koerad olid jalus ees. *.. kellele oleks veel vaja minu armastust, ma olen ju ilmas veel ainult tüliks ja risuks ees. A. H. Tammsaare.
4. varem kohal, varem olemas. Mul seal mitu tuttavat ees. Mind ei ole seal keegi ees ootamas. Pööningul on juba ennegi igasugust koli ees. *Kiilu on ikka kõige kergem sinna lüüa, kus pragu ees .. R. Sirge. || kõnek enne vastuvõtul, jutul, aru andmas, kontrollitavana vms. Kas direktori juures on keegi ees? *Doktor Trapets on ennegi end oodata lasknud. „Tal on keegi ees,” sosistas paks vanatädi mulle ust avades .. L. Promet.
5. kohtus arutlemisel; kohtuprotsessil. See asi on juba mitu korda kohtus ees olnud. *Mehed käisid mitu raksu [kohtus] ees ja kogu asi leidis põhjaliku valgustuse .. A. H. Tammsaare.
6. (ajaliselt) tulemas; kavatsusel, teoksil. Ees on heinaaeg. Küll ma puhkan, suvi ees. Ehk jõuab, pikk päev ees. Sul elu, paremad päevad alles ees. Neid ootab ees õnnelik tulevik. Ees on veel palju raskusi. Ees seisid lahingud. Poisil on ajateenistus alles ees. Ees on tähtis nõupidamine. Selle artikliga on veel rohkesti tööd ees. Tal on suur tehing, tähtis käik ees. Mis sul täna õhtul ees on?
7. (seoses mingi tegevusega:) eelnevalt, enne teisi. Ta teeb kõik järele, mis teised ees teevad. Ta ütles sõnad ees ja teised kordasid kooris järel. Kuidas isa ees, nõnda poeg järel. Hakka ees minema, küll mina tulen varsti järele. Kes ees, see mees.
8. arengult, edasijõudmiselt kaugemal eespool. Suure kirjanikuna käis ta oma ajast ees. Võimete, teadmiste poolest on ta minust ees. Naabrid on töödega meist tublisti ees. Nemad on igas asjas meist ees. Aastate poolest pole ta minust kuigi palju ees, kuid näeb vana välja. *Pikkuselt oli ta ligemasti pea jagu Tiinast ees .. A. H. Tammsaare. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast ette jõudnud. Küll sa jõuad, meie kell on ees. Kell on viis minutit, tervelt pool tundi ees.
9. hrv käsutada, käealusena, käsu peale tegijana. *Aga nüüd on juba taluperemehi, kes vanemate käest varandust on pärinud, kes perenaisele tüdruku ees jõuavad pidada ... A. Kitzberg.
10. kõnek (males:) löödavana, tule all. Vigur, ratsu on puhtalt ees.
II. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki eespool, esikülje v. liikumise suunas; ant. taga. Ta sammus minu ees. Maja ees on aed. Auto peatus ukse, kaupluse ees. Jaama ees on väike väljak. Istus peegli, kamina ees. Nad seisid maali, Euroopa kaardi ees. Noorpaar seisis altari ees. Nende ees laiusid viljaväljad. Hoiab kätt silmade ees. Esikoha võitis Tal Kerese ja Spasski ees. Tal oli minu ees kenake edumaa. Meie ees seisavad suured ülesanded 'meil on täita suured ülesanded'. || hrv (ajaliselt). Orjalapse ees seisid mure- ja nutupäevad.
2. millegi küljes, millegi esiküljel (oma otstarvet täitmas). Kardinad, luugid on akna ees. Võti on ukse ees. Prunt, tropp augu ees. Hobune on vankri, saani ees. Härjad astusid laisalt adra ees.
3. kellegi juuresolekul, nähes v. kuuldes. Tunnistasin seda kõigi ees. Rääkis sellest koosoleku ees. Esines selle teadaandega ajakirjanike ees. Laps häbenes võõraste ees. Poissi kiideti kooli, klassi ees. Ei julge ülemuse ees suudki lahti teha. Ta armastas teiste ees kiidelda oma vägitegudega. Ta tegi seda minu silme ees 'minu nähes'. || kellegi küsitletavana, kellelegi seletusi andmas vms. Mehed käisid mitu korda kohtu ees. Kaitses erialanõukogu ees väitekirja. Õpilane vastas komisjoni ees.
4. kasut. osutamiseks isikule, olendile v. nähtusele, kelle v. mille suhtes midagi tehakse v. toimub. Õpilane vabandas õpetaja ees. Ta püüab end minu ees heana näidata. See oleks enese alandamine vastase ees. Mul ei ole sinu ees saladusi. Müts maha niisuguse mehe ees! Mul on kohustusi kollektiivi ees. Pean täitma oma kohust isamaa ja rahva ees. Toimkond on vastutav seltsi juhatuse ees. Tal on suuri teeneid ühiskonna ees. Olen süüdi, võlglane nende ees. Mul on piinlik, häbi teiste ees. Ma ei taha sinu ees narri seisukorda jääda. Ei saanud jagu kartusest võõraste ees. Hirm teadmatuse, ohtude, surma ees. || millegagi, kellegagi võrreldes. Tal on sinu ees mõningaid eeliseid.
5. vaatekohast, vaatevinklist, seisukohalt, arvates. Ära tee end maailma ees naeruks! Seaduse ees on kõik võrdsed. *Aga poisil on mõisas hea eestkostja, kelle sõna nii vana kui noore paruni ees maksab. E. Vilde. *Tiina on tema silmis ilus tüdruk ja muu tema ees ei loe. A. H. Tammsaare.
6. kasut. osutamiseks mingile nähtusele, olukorrale, milleni on jõutud v. ollakse jõudmas. Seisime, olime tõsise probleemi ees. Ta ei kohku raskuste ees tagasi. Seisti tõsiasja ees, et minek on paratamatu. Riik seisab uue majanduskriisi ees.
7. (kasut. fraseologismides:). (Kellegi) jalg(ad)e ees. Lõhkise küna ees. (Kellegi) nina ees. Silm(ad)e ees läheb, muutub, võtab mustaks, kirjuks. Suu ees. (Miski on, seisab) ukse ees.

eest
I. ‹adv›
1. eestpoolt küljest, esiküljelt; eesmisest otsast.; ant. tagant. a. eestpoolt teat. kauguselt. Eest tõusis suitsu. Rünnati eest ja küljelt. Üks tõmbas eest, teine lükkas tagant. Poisid uurisid autot eest ja tagant 'igast küljest'. Pani mul tee eest kinni. Igas ürituses peab olema keegi, kes eest veab. Bussi tagumine uks oli kinni, tuli eest peale minna. Ta oli rivis eest viies. b. eesmisest otsast, esiküljelt (sealse olukorra, esinemuse poolest). Eest on maja kollaseks värvitud. Pluus on eest märg. Tal olid mantlihõlmad eest lahti. Hobune raius, lõi eest ja takka üles. Eest kui ora, keskelt kui kera, tagant lai kui labidas? (Mõistatus).
2. omalt kohalt esiküljel ära, esipoolelt (oma otstarvet täitmast) küljest ära. Võttis põlle, lipsu eest. Võtab prillid eest. Võta mask eest! Kuuel on nööp eest ära. Võtsin uksel võtme, aidauksel taba eest. Lükkas uksel riivi eest. Tõmbas aknal kardina eest kõrvale. Õhusurve lõi akendel klaasid eest. Võta hobune eest! Rakendasin hobuse eest lahti.
3. segamast, takistamast, tülinast ära. Mine eest! Eest ära, või muidu sõidan otsa! Käi tee pealt eest! Tee, et sa eest kaod! Ma tulin neil tülist eest ära. Lükkas tooli eest kõrvale. Lõhkus kraavil tammi eest. Vesi murdis kõik takistused eest. *Mida saab Ene sinna parata, et tegemata töid kiiremini juurde kuhjub, kui ta suudab eest ära teha. V. Lattik.
4. kasut. koos põgenemist, kõrvalehoidmist, vältimist väljendavate verbidega. Jooksis, pages, põgenes mul eest ära. Olin teda juba kätte saamas, kuid ta hüppas äkki eest kõrvale. Haavatud lind ei jõudnud eest ära lennata.
5. ‹hrl. ühenduses verbiga leidma› varem kohal, varem olemas, varem ees. Kodus leidsin ainult õe eest. Kui kohale jõudsime, leidsime seal juba hulga inimesi eest. Leidis eest tühja korteri, mõned kirjad. Pani osa leiba kappi tagasi, siis õhtul hea eest võtta. *Nad läksid välja ja leidsid eest muutunud ilma – sadas tihedat laia lund. M. Raud.
6. varemalt, enne endale, nii et keegi teine ilma jääb. Varasemad tulijad napsasid huvitavamad raamatud, paremad kohad eest ära. Kellega ma tantsin, kui teised poisid on ilusamad tüdrukud eest ära võtnud.
II. ‹postp› [gen]
1. millestki v. kellestki eestpoolt, esikülje v. liikumise suunast; ant. tagant. Läks maja eest mööda. Astusin kaardi, tahvli eest kõrvale. Võttis käe silmade eest. Rongkäik liikus tribüüni eest mööda. Poisikesed jooksid meie eest läbi. Päikesevarjutuse ajal läheb Kuu Päikese eest läbi. Laskis veel korraks päevased sündmused silmade eest läbi. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Särk oli rinna eest verine. Hääled kostsid kaupluse eest. Pühkis ja koristas natuke trepi eest.
2. millegi küljest, millegi esiküljelt (oma otstarvet täitmast). Tõmbas kardinad akna eest kõrvale. Võta võti ukse eest ära! Võttis tropi augu eest. Rakendas hobuse vankri eest lahti.
3. kelleltki otsust saamast, kellelegi aru andmast, kellegi jutult vms. Eksamisessioonil käib komisjoni eest läbi palju õpilasi. *Jenseni Kristast sai korraga Kristiine-proua. Mis sellest, et altari ja õpetaja eest läbi käimata. H. Sergo.
4. osutab sellele, kelle v. mille kartusel põgenetakse, kõrvale hoitakse, keda v. mida välditakse. Põgenes tagaajajate eest. Nekrutid pagesid pika kroonuteenistuse eest võõrsile. Läks sõja eest pakku. Ära jookse mu eest ära! Pani meie eest putku. Mõisnikud põgenesid talupoegade viha ja kättemaksu eest linna. Ta püüab end minu eest kõrvale hoida. Hoidu rongi eest! Mul õnnestus pea löögi eest kõrvale tõmmata. Säärane mees ei kohku millegi eest tagasi 'võib kõigega hakkama saada'. *Ent vaatamata kõigile pingutustele ei pääsenud ta siiski mälestuste eest .. A. Jakobson.
5. osutab kellegi v. millegi suhtes kaitstud, varjatud olekule v. kaitsmise, varjamise, hoidmise vajadusele. Lukud ei hoidnud röövlite ja varaste eest. Ta hoiatas mind nende kättemaksu eest. Ta on halb inimene, hoia end tema eest! Parvel oli ta metsloomade eest kaitstud. Kuusehekk varjab aeda põhjatuulte eest. Kuuse all olid nad vihma eest varjul. Tema eest tuleb uks kinni hoida. Ma ei varja sinu eest midagi. Tema eest hoiti kõik salajas. Seda tehti vanemate eest salaja. Põlde tuli liigvee eest kaitsta. Muul kaitseb sadamat ummistumise eest. Hoia end kahjulike mõjude eest! *.. arvas end seega kõige suuremate tooruste eest kaitstud olevat .. E. Krusten.
6. asemel, asendajana, ülesannetes. Kes selle töö tema eest ära teeb? Rektori eest kirjutas alla prorektor. Mine sa täna minu eest nõupidamisele! Õienda minu eest see asi ära! Maksa minu eest ka! Ta juba vastas meie mõlema eest. Tädi oli vaeslastele ema eest. Nad kasvatasid teda lapse, poja eest. Ta oli härral nii toapoisi kui ka kutsari eest. Tuhatoosi eest käib alustass. Viletsal ajal oli kartul ka leiva eest. *Karjapoistele see puu oli kella eest – tema vari näitas, millal on õige aeg lõunale minna. J. V. Veski. || võrdselt kellegagi v. millegagi. Poisid olid tööl juba mehe, täismehe eest väljas. Töötab, rabab tööd mitme inimese eest. Rammu oli tal kolme mehe eest. Sõi ja jõi mitme eest. Vihma ei olnud kaste eestki. *.. aga kui naerab, siis ragistab kolme eest. O. Luts.
7. (ajaliselt:) tagasi, varem. Paari aasta eest polnud veel seda maja. Hiiumaa asustati umbes 700 aasta eest. Sellest oli juttu juba aastate eest. Ta sai paari kuu, mõne nädala eest kaheksakümmend täis. Ta käis paari-kolme päeva eest meil. Ta tuli mulle natukese, vähe aja eest vastu. See juhtus nüüdsama, mõne minuti eest.
8. vastu (andes v. saades); väärtuses. Seda ei saa raha eestki. Sularaha eest osteti vähe. Selle palga eest võib juba töötada. Tegi seda väikese tasu eest. Andis 100 krooni eest kella pandiks. Andis viimase kauba poole hinna eest. Mõne penni eest sa ei saa midagi. Must loovutas lipu kahe vankri eest (males). Tegi seda vaid hea sõna eest. Ülesostjad ostsid kokku suurte summade eest. Kaupa on siin praegu 5000 krooni eest. Kopika eest asja, rubla eest lärmi. *.. ta pidavat paljalt aitäh eest tegema kõike väga põhjalikult. V. Gross.
9. osutab sellele, mille tasuks midagi makstakse v. mille vastutasuks midagi toimub. Nende tööde eest makstakse hästi. Plaani täitmise eest anti preemiat. Sai artikli, raamatu eest honorari. Sai kurkide eest head hinda. Kui palju sa selle eest tahad? Tasus remondi, aparaadi parandamise eest. Suur osa palgast läks korteri ja toidu eest. Maksis viletsa toapugeriku eest 1000 krooni kuus. Tegi peremehele maalapi eest päevi. Sai oma hoolikuse eest kiita. Õpilane sai vastuse eest viie. Ma olen veel selle eest võlgu. Teda edutati hoolika ja korraliku töö eest. Suur aitäh abi eest! See on küll mitte millegi eest saadud. Ma olen selle eest sulle surmani tänulik. Nõuan selle eest kahjutasu. || osutab sellele, mille pärast kedagi karistatakse, kritiseeritakse vms. Mille eest teda karistati? Mõisteti riigivastase tegevuse eest 7 aastaks vangi. Istus hobusevarguse eest kinni. Teda trahviti laimamise eest. Ülestõusust osavõtmise eest ootas surmanuhtlus. Talle määrati varguse eest rahatrahv. Poiss sai ulakuse eest tutistada. Iga väikseimagi eksimuse eest peksti. Ta vallandati tööluuside eest. Selle eest ma maksan neile veel kätte! Kas sulle selle eest midagi ei tehta, et nii kaua puudusid?
10. osutab sellele, keda v. mida kaitstakse, kelle v. mille pärast võideldakse vms. Nad võitlesid, langesid, andsid elu kodumaa eest. Võitlus rahu eest. Olin alati ise enda eest väljas. Kellegi eest seisma, kostma. Käis oma poja eest mõisnikku palumas. Nad seisid, võitlesid oma õiguste eest. Töö tulemused kõnelevad ise enese eest. Üks kõigi, kõik ühe eest. *Oli aeg, kus olin valmis surema Su eest. O. Luts. || osutab sellele, kelle v. mille suhtes hoolt kantakse, korrasolekuks kõik tehakse vms. Perekonna eest hoolitsemine. Hoolitseb laste, haigete, külaliste eest. Minu eest kantakse siin hästi hoolt. Lapsed hoolitsevad küülikute eest. Pakkide korrashoiu, ruumide puhtuse eest kantakse pidevalt hoolt. Hoolitse selle eest, et laud oleks kaetud! *Parem muretsege selle eest, et teil enestel igav ei oleks olla, kaks vanapoissi ... A. Kitzberg. || osutab sellele, kelle v. mille suhtes ollakse vastutav. Mina vastutan teie kõikide eest. Sina vastutad välitööde, kauba ärasaatmise eest! Oma tegude eest annad sa veel vastust!
11. osutab isikule, kes teiste kiirema toimimise tõttu millestki ilma jääb. Kes kiirem oli, kahmas ka teiste eest paremad palad endale. *Ta sõi üldse palju. Ta sõi ka minu eest kõik ära. K. A. Hindrey.
12. esineb fraseologismides, näit.:. Elu, hinge eest. Iga hinna eest. (Mitte) mingi hinna eest. Ilma eest. Jumala eest. Kopika eest; ei ole (mitte) kopika eest(ki). Marja eest. Nina eest napsama, näpsama. Ust nina eest kinni lööma, tõmbama. Täie eest käima, minema. Võileiva (hinna) eest.
Omaette tähendusega liitsõnad: otsa|eest, see-eest

ega
I. ‹konj› eitusega seostuv ühendav sidesõna
1. täh. 'ei ka, ka mitte, samuti mitte' seob eitavas lauses korduvaid lauseliikmeid, hrl. kahte viimast. Ma ei rääkinud sellest Marile ega Miinale. Siin ei ole ühtegi puud ega põõsast. Tal pole isa, ema ega muid lähemaid omakseid. Ei aidanud hädaldamine ega palved. Rahvasõna ütleb, et kingsepal pole saabast ega rätsepal rõivast. Kingad polnud suured ega väikesed, vaid päris parajad. Ta ei olnud poolt ega vastu. Auto ei pääsenud edasi ega tagasi. Täpne raha, mitte sentigi rohkem ega vähem. Ei läinud tookord ega ka hiljem. Haige ei taha süüa ega juua. Tal pole siin midagi keelata ega käskida. *Ei, märatsema ega kärkima ta kohe ei hakanud. R. Vellend. || tarvitatakse kindlakskujunenud antonüümsete, fraseoloogiliste jts. sõnapaaride sidumiseks. Poiste rõõmul polnud otsa ega äärt. Temast polnud enam kippu ega kõppu kuulda. Ei lausunud musta ega valget. Mul pole sellest sooja ega külma. Ta ei teadnud maast ega ilmast. Sel asjal pole aru ega otsa. Ei aita ussi- ega püssirohi. Tüdrukule ei kõlba enam üks ega teine toit. *Roheline, tollest tööst ei tea küll ööd ega päeva. A. Hint.
2. täh. 'ja ei' seob:. a. korduvaid öeldisi (vähemalt üks neist on eitav). Ta on korralik mees, ei joo ega suitseta. Muudkui vireleb, ei ela ega sure. Olgu parem vait ja ärgu õiendagu ega sehkendagu igal pool! Ta ei nutnud ega hädaldanud. Ants oli tookord väga purjus ega mäleta midagi. Ta heitis raamatule ükskõikse pilgu ega lausunud midagi. Ta oli äge mees ega kannatanud pilkamist. Hüüe oli nõrk ega kostnud kuigi kaugele. *Istub, suitsetab, kõigutab üle põlve visatud jalga, ega mõtlegi tõtata. R. Sirge. *Ei kiusle, ei käratse, ei sõimle ega sajata. L. Kibuvits. || kasut. rõhutavas sõnakorduses. Isa ei tulnud ega tulnud. Koosolek ei taha ega taha lõppeda. *.. siis tuli jälle sula ja taevast sadas lumelörtsi, mis ei jäänud ega jäänud püsima. M. Metsanurk. b. eri lauseid (vähemalt üks neist on eitav). *Ei sirista sirts puhmas ega mükerda mumm mättal. R. Sirge. *Laskusin tema vaimsele tasapinnale ega olnud see ohver mu hõõguva armastuse juures kuidagi suur. M. Metsanurk.
3. esineb täh. 'ei ka, ka mitte, samuti mitte' v. 'ja ei' lause algul, seostades seda eelmise lausega. *Tädi Friidy ei riidle minuga kunagi. Ega onu Arvo. Nad ütlevad, et ma olen hea laps. H. Väli. *Muidugi, ei ole elu ainult konfliktide kogum. Ega pea seda kirjanduski olema. I. Sikemäe.
II. ‹adv›
1. lause algul esinev eitussõna, hrl. seostab seda teat. määral eelnenud väite v. kõnelusega, täh. umbes 'ei ju' (teine eitussõna harilikult puudub, võib aga ka esineda). Ega see paha mõte ole! Ega tea, äkki oligi tema. Ega tal raha nii palju olnudki. Ega ta seda siis meelega teinud! Ega siin olegi kuigi sügav! Ta on veidrik, ja ega tema üksi. Ju seal ikka põhjust oli, ega nad muidu räägi. Oh, ega ta nii ruttu tule! Asjatu oleks neilt küsida, ega nad ikka anna. Raske oli, aga ega ma kurda. Astusin vaid korraks sisse, ega mul pikka aega ole. Ära karda, ega ma sulle midagi tee! Mõtlesin juba, et ega sa enam tule! „Mul on kõik valmis.” – „Ega siis muud kui teele!” Ma räägin sinuga, ega ma ahjuga ei räägi! Tingimata kaebab edasi, ega tema ei jäta! Ega ma kõigest aru ei saanudki, mis ta rääkis! Ta on uhke, ega tema juba kelleltki abi paluma ei lähe. „Kas sa lähed?” – „Ega hästi ei tahaks minna!”. *Ludvi Puusepp ei olnud küll just enam poisike – kuid ega ta vana ka ei olnud! A. Haava. *„Lase lahti, Aadu! Lase kohe lahti!” – „Ega ikka lase küll!” kiitis Aadu. H. Väli.
2. tagasihoidlikku küsimust alustav küsisõna eitava lause algul, harvemini küsijätkuna selle järel. a. (küsija eeldab v. soovib eitavat vastust). Ega te ole seda veel kuulnud? Ega sa minu peale pahane ole? Kuule, ega sa ometi haige ole? Ega sa täna tagasi lähe? Ega sul midagi selle vastu (ei) ole, kui ma siin natuke kirjutan? Ega sulgi vist kerge olnud? Ega sa seda isegi usu, ega? Sa pole ju ometi armunud, ega? *".. teie ei ole neid juttusid lugeda tohtinud, ega?” – „Ei,” ohkas emand kõrgilt. E. Vilde. b. (küsija eeldab ka võimalikku jaatavat vastust). Ega sa malet mängida ei oska? Ega isa kodus ei ole? Ega sa ei tea, kes see mees on? Ega sa ei saa kümmet krooni laenata? Ega see äkki Mihkel ole, kes seal läheb? Ega teil täna viimati mõni pidu ei ole?
3. kõnek esineb nõustumist väljendava ütluse algul. „Kas sul on täna sünnipäev või?” – „Ega tea, äkki on ka.”.

ehmatama ‹37›

1. kedagi järsku, ootamatult hirmutama, kohutama, ehmuma panema. Kas see tülitaja ehmatas teid väga? Nii võib ju teise surnuks ehmatada! Sa ehmatasid mind oma karjatusega. Kõiki ehmatanud teade. Vali koputus ehmatas mu ärkvele. Koer ehmatas linnu pesalt lendu. Pauk ehmatas karul kõhu lahti. Herneid tuleb ehmatada 'keemise ajal külma vett lisada', siis keevad nad rutem pehmeks.
2. ehmuma. Ehmatasin ootamatust piksekärgatusest; piksekärgatus pani mind ehmatama. Ehmatas näost valgeks. Surmani ehmatanud varas põgenes. Ratsu kargas ehmatades tagajalgadele. Vaata tasa, et linnupojad ei ehmataks! *Noorik ehmatas roosi rinda. H. Sergo. *Mis sa nüüd, lapseke, nii ehmatad? Ega ma mõni tont ole! H. Vuolijoki.

ei ‹adv›

1. öeldisverbi juurde kuuluv eitussõna, annab kogu lausele eitava sisu. Ma ei tee seda. Tal ei ole raha. Siin ei aita enam miski. See ei võta palju aega. Ei mäletagi, millal me viimati teatris käisime. Ma arvasin juba, et sa ei tulegi enam. Miks sa minema ei hakka? Ei tea, kas maksab teda tülitada. Inimene ei ela ainult leivast. Mis see siis ära ei ole! Mees ei joo ega suitseta. Ta ei kurtnud ega hädaldanud. Ta ei lausu musta ega valget. Kas nad siis ei teadnud, et tee on suletud? Ega ta enne ei jäta, kui oma tahtmise saab. Kingatallad ei pidanud enam vett. Isa ei olnud seal varemalt käinud. Ei puudunud palju, et kõik oleks õnnelikult läinud. Töö ei tahtnud kuidagi edeneda. Sellisest võimalusest ei ütleks keegi ära! Täna ei mindud metsa. Aeg on hiline, teda ei oodata enam. Rääkis, et ilma temata ei tuldavat seal toime. „Äkki sa valetad?”–„Ei valeta.”. | ‹predikaatverb on juurdemõeldav›. Kas sa tuled või ei? „Kas sa süüa tahad?”–„Tänan, ei.” „Kas teid sunniti?”–„Ei, me tegime seda vabatahtlikult.” Vaatasime, et nüüd keerab meile sisse, aga ei, mööda läks. Ma ei saa, mitte kuidagi ei! Külmetasin kõvasti, aga ei häda midagi. Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi.
2. üldisem, ilma verbita esinev eitussõna. a. eitab korrigeerivalt teat. lauseosa. Sajad, ei, tuhanded hukkusid. Tule kell neli, ei, veel parem – kell viis! b. eelneb (harvemini järgneb) rõhutavalt, väidet kategooriliseks tegevalt eituslausele (viimases on hrl. verbiga koos esinev ei v. mõni muu eitussõna). Ei, seda ma ei tee! Ei, see ei ole Madis! Ei, mind ta ei näinud. Ei, ära tee nii! Ei, see pole kuidagi võimalik. Ei, selline olukord küll ei meelitanud. „Ei, kauem see kesta ei tohi!” otsustas ta. See ei olnud mina, oh ei! Ei, ei, ma ei usu teid! *Kõige eest pidin maksma. Mitte rahaga, ei. Vaid inimliku õnnega. F. Tuglas. c. esineb eitava vastuse v. otsusena millegi kohta (järgnev lause on tavaliselt jaatavas kõnes). Ei, ei, see võimalus langeb ära. *„Ei, ei,” ütles Kati tõsiselt, „sa pead mulle rääkima! Mul on ikka tundmus, nagu varjaksid midagi minu eest.” A. Gailit. *„Ärge talle haiget tehke,” palus perenaine tagant järele.–„Ei noh, kus nüüd seda,” vastas sauna Madis. A. H. Tammsaare.
3. annab üksnes järgnevale sõnale eitava sisu v. rõhutab seda.; sün. hrl. mitte. a. (järgnevaks sõnaks adverb). Ei iialgi! Tundis hirmu, nagu ei eales varem. Töö pole puudusteta, ei pooltki. Proovisin igasuguseid vahendeid, aga abi ei ühti. Otsin, otsin, aga teda ei kuskil pool. *„Jäksasid ikka tulla meile?” küsis perenaine. – „Tund ja verst, ei rutem,” vastas Jaagup .. A. H. Tammsaare. *Ega ole Eerogi enam nende lühemate hulgast Soomes, ei sugugi. F. Tuglas (tlk). b. (järgnevaks sõnaks pronoomen). Kasu polnud sellest ei mingisugust. Töö oli korralik, ei ühtki viga. Andres on süüdi, ei keegi muu. Nad elavad vanamoodi, ei midagi uut. *„Kuhu sa oma tõe ja õigusega ikka saad, näe, lasi su koera maha nagu ei midagi,” ütles Krõõt. A. H. Tammsaare. c. (järgneb mõni muusse sõnaliiki kuuluv sõna). Õunad on ilusad, ei ainsatki ussitanut ega kärbatanut hulgas. *Nelikümmend oli neid, nelikümmend ja ei ühtegi rohkem ega vähem .. R. Kaugver. *Teda narriti igal pool, nii, väikselt, ei asja ees, teist taga, – oli juba säärane mood. R. Roht.
4. esineb sisult jaatavates lausetes. a. tagasihoidliku küsimuse v. soovi esitamisel. Kas see ei ole äkki August? Kas sa süüa ei taha? Kas ma ei öelnud sulle, et ära mine? Kas ma ei saaks sind aidata? Kas ei tuleks sedagi võimalust kaaluda? „Kas me ei läheks kinno?” tegi üks poistest ettepaneku. b. retoorilistes küsilausetes, hüüatustes vm. seda laadi väljendustes. Kuhu sa ka ei läheks, igal pool tema ees. Mis imeasju seal küll näha ei saanud! Mille kõige pärast küll tema muret ei tunne! Kas ma siis tema kombeid ei tunne! Kuidas ta ka ei püüdnud salata, kõik oli asjatu. *„Ma arvasin, et see on teie pruudi kiri.” – „Mis teile küll pähe ei tule,” ütles Eduard .. E. Krusten. c. mõnikord koos miks-sõnaga nõustuval v. möönval vastamisel. „Kas sa tahad kaasa tulla?” – „Miks ei taha!”. „Aga nii ei tohi ju!” – „Miks ei, sõjas on kõik lubatud!”. *„Noh, siis on hästi. Kas võiksin tuba näha?” – „Seda võib kah, jah, jah. Miks ei või ...” R. Roht. d. vahel mitte ainult ~ üksnes ... vaid ka lausetes (viimasest võib mõni sõna olla ka ainult juurdemõeldav). See ei ole mitte ainult sinu, vaid meie kõikide ülesanne. *Sellel oksal ei kiikunud mitte ainult Indrek, vaid ka kõik teised poisid .. A. H. Tammsaare.
5. eitavas lauses võib kuuluda sidesõnalisse konstruktsiooni. a. ‹korduvana› läheneb ühendavale sidesõnale. *Seljas polnud tal enam mundrit, ei mütsi peas, ei saapaid jalas. E. Vilde. *Ta lamas peaaegu liikumatult ega rääkinud kellegagi. Ei sanitaridega, ei õdedega, ei arstidega, ei palatikaaslastega. P. Kuusberg. b. ‹ühendsidesõna osana› ei ... ega vt ega
6. kõnek esineb mõnedes teadma-verbiga seostuvates ebamäärasust väljendavates ütlustes. Arvab endast veel ei tea mis! Ta annaks ei tea mis, et sellest ülesandest lahti saada. Kui ohver viimaks toibus, oli ründaja juba ei tea kus. *Kas tead, sa ära karda midagi, kui see ka ei tea mis oleks. O. Luts. *Algselt näib, et säärases külas polekski nagu aset ei tea kui keerukatele inimsuhetele .. V. Alttoa.
7. kõnek rõõmu, vaimustust, heameelt, rahulolu vm. tunnet väljendavate (hüüd)lausete algul läheneb hüüdsõnale. Ei, oli see alles sõit! *Ja hakkaski [liköörist] soe. „Ei, tont võtku, tore on,” ütles Hella Aasa .. P. Viiding. *Aga nüüd lähen ma järve ja suman jahedas vees ... ei, see oli saun! H. Raudsepp.

ennatama ‹37›

1. ‹hrl. nud-partitsiibis› murd kohmetuma, segadusse sattuma; läbematuks muutuma. *Kuid Ann oli liiga lihtsameelne, otsekohene ja veidi ennatanud inimene, kui et ta pikalt midagi oleks varjata võinud .. E. Vilde.
2. hrv jõudma (ajaliselt). *.. ei ennatanud veel ukse käepidemest kinni hakata, kui see [= uks] lendas uuesti lahti .. A. Annist (tlk).

era|korraline

1. korralisele lisaks v. spetsiaalselt toimuv, mittekorraline; spetsiaalselt määratud v. kehtestatud. Komitee, nõukogu erakorraline istung, koosolek. Partei erakorraline kongress. Erakorralised parlamendivalimised. Riigis kehtestati erakorraline seisukord. Erakorraline professor valiti hiljem korraliseks.
2. hrv erakordne. *Nüüd mõistsid kõik, et peab midagi erakorralist lahti olema, kui proua Vintrik ajab halli tuiga ja musta kassiga nii valjusti juttu. A. H. Tammsaare.

eralduma ‹37›

1. millegi küljest v. millestki (hrl. osa tervikust) lahti minema, ära tulema, vabanema. Osa saari on kunagi mandrist eraldunud maismaaosad. Murenemisprotsessis eralduvad kivide ja kaljude küljest alatasa osakesed. Valminud ploomidel eraldub kivi hõlpsasti viljalihast. Külma veega pestes ei eraldu rasv nõudelt. Kihinal eralduvad limonaadist mullikesed. Magmast eraldub auru ja gaase. Maandumisaparaat eraldus automaatjaamast. Aatomituuma lõhustumisel eralduv energia.
2. kellestki v. millestki eemalduma, lahku minema, lahku lööma; teistest eemale tõmbuma, tagasi tõmbuma, isoleeruma. Teistest inimestest, seltskonnast, maailmast eralduma. Kaks matkajat eraldus põhirühmast. Pärast õhtueinet eraldus professor oma kabinetti töötama. Tuleb hoolitseda, et poegivad emapõdrad ei eralduks karjast. *1923. aastal eraldus tööerakonnast asunike ja väikemaapidajate koondis .. H. Saarniit.
3. (hrl. nägemisega) ümbrusest eraldatav, eristatav olema. Ta kõhnadel kätel eraldusid jämedad sooned. Diivan eraldub värvitoonilt muust mööblist. Maali taustast selgelt eralduv figuur. Jutusuminast eraldus kellegi kile tiiskant. *Juba valgeneb. Hahkjas valguses eralduvad teeveersed tarad, metsagi all omandavad põõsad juba oma hariliku ilme. V. Alttoa.
4. erinevaks muutuma, lahku arenema, eristuma. Millal eraldus inimene ahvist? Aerodünaamika eraldus hüdrodünaamikast iseseisvaks teadusharuks. *Selleks ajaks olid eesti hõimud .. oma keele, kommete ja uskumuste poolest naabritest eraldunud. Ü. Tedre.

et ‹konj›

1. üldalistav sidesõna. a. alustab aluslauset. On hea, et sa tulid. Paistab, et see on õige lahendus. Vanematele oli peaasi, et laps õppis. Tähtis on, et vili saaks õigeks ajaks koristatud. Võimalik, et ilm päeva jooksul muutub. Et minekust midagi välja ei tule, see oli algusest peale selge. *Ainuke, mis kõiki mõtlema pani, oli see, et preili mehele ei saa. A. H. Tammsaare. b. alustab sihitislauset (sealhulgas kaud- ja siirdkõnet ning kaudküsimust). Kuulsin ainult seda, et uksele koputati. Ma tean, et see raamat sulle meeldib. Lubage, et ma olukorda pisut selgitan! Võib-olla ta ootas, et sa vabandust paluksid. Meile öeldi, et sa olevat haige. Mainisin nagu muuseas, et nägin teda eile kohvikus. Poiss muudkui mangub, et osta ja osta mulle võrr. Ta räägib, et tema poeg olevat meremees. Ma juba mõtlesin, et mis see koer küll haugub. *Et tema vaikne ema võib nii vihaseks minna, seda ei osanud Peep arvatagi. T. Lehtmets. *Pikisilmi ootas sauna Juss, et millal küll pere Andres hakkab pulmamõtteid mõtlema. A. H. Tammsaare. c. alustab täiendlauset. Talle andis julgust teadmine, et ta ei ole päris üksi. Muret tegi juba seegi asjaolu, et toiduvarud vähenesid. Ta püüdis harjuda mõttega, et peab õpingud katkestama. d. alustab öeldistäitelauset. Olukord oli säärane, et pidime taganema. *Jah, asjalugu on niisugune, et ega ma enam aias ei olegi. K. Ristikivi. e. alustab sihitismääruslauset. Hoia, et ema sind siit ei leia! Võid kindel olla, et ma sellest kellelegi ei räägi. Mis sa selle kohta ütled, et ma täna varem ära lähen? Kogu lugu lõppes sellega, et koosolek jäi pidamata. *Kas nad siis sellest aru ei saa, et ta tahab vait olla .. E. Krusten.
2. tagajärge ja viisi väljendav sidesõna, alustab tagajärje-, viisi- ja määralauset. Kas te ise seda nägite, et nii enesekindlalt räägite? Tõmbas nii, et nöör katkes. Näpistas nii valusasti, et teine karjatas. Kraav oli nii lai, et sellest ei saanud üle hüpata. Juhtus nõnda, et ma pidin ära sõitma. Naerab, et hoov rõkkab. Saavutas niipalju, et koosolek lükati edasi. Ta oli niivõrd ärevil, et unigi ei tulnud. Et vaikus tuleb pärast tormi, nii on ikka olnud. *Kasige mu silma alt, et ma te varjugi ei näe! A. H. Tammsaare. *Tõuvili on küps, et variseb. H. Suislepp.
3. otstarvet väljendav sidesõna, alustab otstarbelauset. Tõusti kikivarbaile, et paremini näha. Võttis raamatu, et natuke aega lugeda. Kui vähe on tarvis selleks, et teist rõõmustada. Tal oli tegemist, et võlgadest lahti saada. Näitan sulle valgust, et sa trepil ei komistaks. Oled liiga noor, et elu mõista. *Et lapsele sooja saada, tuli koldesse lõke läita. M. Nurme.
4. põhjendav sidesõna, alustab põhjuslauset. Ütlesin seda sellepärast, et tal on õigus. Et Jüril midagi teha ei olnud, läks ta metsa hulkuma. *Nutab ja õnnetu teine, et just tema tütar seda teed pidi minema. A. H. Tammsaare.
5. hrl kõnek alustab iseseisvaid, sageli elliptilisi lauseid, mis väljendavad:. a. käsku, kategoorilist nõuet. Et see homseks korda tehtud oleks! Et see kõigil teada oleks! *Otto: Et seda meest homme laeval ei ole! E. Tammlaan. b. soovi (öeldis hrl. tingivas kõneviisis). Et ta juba kord tuleks! Et sa ometi mõistlikumaks muutuksid! Va ahnepäits, et sa lämbuksid! *Eesti laul, et kõla sa / üle metsa, üle maa! L. Koidula. c. kahetsust v. etteheidet. Et see just nõnda pidi minema! Et ma seda varem ei taibanud! Et sul ka häbi pole selliseid asju rääkida. *Et ilm juba kord soojaks ei lähe! A. Hint. d. imestust, üllatust. Ah et ta ei tulegi! *Et sa mu ka leidsid! M. Raud. e. siirdkõnet. *Ta rääkis asjast ka Kägile. Et näe, missugune häda. Raha ei ole ja maksta on vaja. P. Viiding. *Mindki kipub Neeme sageli ülearu sõnaohtralt esitlema. Et palun väga, siin on teile nüüd seltsimees Lõuend, kirjutab doktoritööd .. E. Raud.
6. kõnek esineb lausetes fakultatiivse täiteelemendina:. a. (dialoogi) küsilause alguses. Et mina pean minema? „Et millal?” küsis Ats. „Nõupidamine on Viljandis.” – „Et ikkagi Viljandis?”. *Ning perenaine ütles: „Et mõtled siis koju kõmpida? ..” A. Jakobson. b. tervituse vm. ütluse alguses. Et head aega siis! Et terekest kah! Et olgu siis pealegi nii! *„Tere õhtust.” – „Et tere. Varn on seal.” R. Kaugver. c. koos sõnadega peaaegu, vaata, vaevalt vms. Seal oli kolm peaaegu et ühesuguses rõivastuses last. Viimased meetrid läbis ta peaaegu et vaarudes. Teost võiks pidada peaaegu et romaaniks. Vajadus on praegu vaata et suuremgi. Lund on vaata et vööni. Seda riista vaevalt et enam kasutada saab. *Ent Vallasmaad oleks nagu hella paika puudutatud, peaaegu et solvatud. E. Tennov. *Laiu ja maa vaheline silm ei olnud lai – vaevalt et sülda viis-kuuskümmend .. J. Peegel.

ette
I. ‹adv›
1. kellestki v. millestki esikülje, liikumise suunas teat. kaugusele, ettepoole; ant. taha. Astus kaks sammu ette. Üks jooksja oli teistest umbes 100 m ette jõudnud. Ta püüdis rahvasummas ette trügida. Oli nii pime, et ette ei olnud midagi näha. Komandör saatis piilurid ette. Vaatas ette ja taha. Ma istusin ette juhi kõrvale. Ta istus võrdlemisi ette. Prožektor suunas valgusvihu ette. Tirel, salto ette. Käte pendeldus ette ja taha. Lõi kirikusse sisenedes risti ette. || esikülje lähedusse kasutusvalmis v. tarvituseks. Rong, auto, tõld sõitis ette. Viskas, pani hobusele, lehmadele heinad ette. Niitis lehmale rohtu ette. Viis sigadele söögi ette. Sööge ikka rohkem, tõstke endale ette! Pole enam, mida suurele perele, loomadele ette anda. || (kehaosa asendi kohta). Ta sirutas käed, ühe jala ette. Ajasin rinna uhkelt ette. Kallutas pea vihaselt ette. Ajas lõua ähvardavalt ette. Ta on endale juba kõhukese ette kasvatanud. Ta kummardus ette, nagu poleks hästi kuulnud. Kere kallutus ette. Kass sirutas käpad ette.
2. esiküljele külge (oma otstarvet täitma v. selleks valmis). Perenaine sidus põlle ette. Pane (endale) lips ette! Õmbleb, ajab pintsakule nööbid ette. Pani (endale) prillid ette. Näitlejale kleebiti vurrud ette. Jäta võti ette! Pani (endale) suitsu ette, keeras endale vägeva vilka, pläru ette. Paari päevaga on pikk habe ette kasvanud. Majale pandi aknad ette. Pani aidauksele taba ette. Uksele tuleb uus lukk ette panna. Pista, topi augule punn, prunt ette! Tõmba, lase aknale kardin ette! Ojale tehti tamm, pais ette. Peremees pani, rakendas täku ette ja sõitis linna. Käias vikatil tera ette 'käias vikati teravaks'. Tegi hea näo ette 'tegi hea näo', nagu oleks kõik korras. Manas endale üsna süütu näo ette 'tegi süütu näo'. *„Võtan teemeistri hoovilt saha [autole] ette ja lükkan tee lahti,” ütles Paju Juss kontoris. O. Kool.
3. takistuseks, segavaks teguriks; tülinaks. Astusin talle teele risti ette. Ega ma sulle siin ette ei jää? Vii see pink välja, muidu jääb veel ette! Poiss pani teisele jala ette. *Ärgitan ikka talle kirjutada, kuid jälle tuleb midagi ette. E. Rängel.
4. eelnevalt, enne, millestki toimuvast varem. Tulemused olid ette teada. Teata, helista oma tulekust aegsasti ette! Võin sulle ette öelda, et head sellest loost ei tule. Meid hoiatati juba ette, et revidendid on tulekul. Tundis sellest sõidust juba ette rõõmu. Arvasin, aimasin, kartsin, tundsin juba ette, et see nii läheb. Kõiki võimalusi ei osanud ette näha. See asi oli juba ette otsustatud. Restoranis on võimalik laudu ette tellida. Läks nii, nagu mustlaseit ette kuulutanud. Uskus, et tema saatus on ette määratud. Ta oli juba ette vaenulikult häälestatud. Pärast tarku palju, ette ei ühtegi. *Ostulepingut mul ei ole, sest teine ostja jõudis ette. E. Vilde. || ‹seoses valmistama-verbiga› (rõhutab tegevuse toimumist millegi järgneva jaoks). Ülikool valmistab ette kvalifitseeritud kaadrit. Ta valmistab ette loenguid, homseid tunde. Maapind tuleb külviks ette valmistada. Iga ülesande puhul oli ette nähtud selle konkreetne täitja. || tulevase aja, töö, kasutamise arvel, tulevikus tehtava töö, saadava kauba vm. eest. Kahe nädala palk maksti ette. Ühe kuu üür tuleb ette maksta. Parandustööde eest tuleb ette tasuda. Mul on mõned (töö)päevad ette tehtud. || (males jm. materjali v. punktide mängueelse loovutamise kohta). Suurmeister andis vastasele ratsu ette. Põhimeeskond andis noorte meeskonnale jäähokis 3 väravat ette.
5. ajaliselt kaugemale, ettepoole, tulevikku. Oskab kaugele ette planeerida, arvestada, mõelda. Pisut ette rutates olgu mainitud, et .. Ennustas ilma terve suve peale ette. *Ta võib plahvatada ja käratada, nii et mõjub pooleks aastaks ette .. L. Vaher. || kellestki, millestki arengus, saavutustelt, tegevuselt kaugemale, mööda. Püüdlikkuse tõttu jõudis ta õppimises teistest ette. Suur kunstnik jõuab enamasti oma ajast ette. Vastasmeeskond läks peagi ette 13:8. *Aeg on ette tõtanud J. Verne'i fantaasialennust, kogu maailmapilt on tohutult muutunud. E. Link. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast ettepoole. Pane kell paar minutit ette. Mu kell käib ööpäevas 3 minutit ette.
6. osutab, et verbiga väljendatud tegevus on määratud kuulaja(te)le v. vaataja(te)le. Õpilane ütles teisele salaja ette. Poiss vuristas õppetüki õpetajale ette. Luges meile aeg-ajalt raamatust ette. Kohtu eesistuja luges kohtuotsuse ette. Mängis meile klaveril paar pala ette. Rahvatantsurühm kandis ette mitu tantsu. Näitas tolliametnikule kõik oma asjad ette. Kandis lühidalt ette asja sisu. Põhjendusena tõi ta ette järgmised asjaolud. Ta pani ette põgeneda. Mine tea, mis talle minust ette räägiti. Seal loratakse talle igasuguseid asju ette. *Mis sa siin koolmeistrile ette puhusid, on sula luiskamine! .. E. Vilde. *„Eks usu aga sina lehti, mis need sulle ette pasundavad,” ütles isa halvakspanevalt. A. H. Tammsaare. || kasutamiseks valmis v. eeskujuks. Veele tuli äravoolamiseks tee ette teha. Ronimise hõlbustamiseks raiuti kaljusse astmed ette. Tõmbas kriidiga joone ette, mida mööda lõigata. Õpetaja, meister näitas ette, kuidas seda teha.
7. osutab mingile juhuslikumat laadi esinemusele v. toimumisele, millele satutakse. Selliseid juhtumeid oli ka mujal ette tulnud. Sipelgad panid nahka kõik, mis ette puutus. Vahel sattus, juhtus ette ka mõni rada. Tee peal sattus mitu kraavi ette. See asi tuleb mulle tuttav ette. *Temast vanemat [inimest] pole mul ette tulnud näha. N. Baturin.
8. osutab millegi esinemusele kellegi kujutluses, mälus, mõttes. See mees tuleb mulle tuttav ette. Niisugune võimalus ei tulnud mul kohe ettegi. *Nõnda siis, kujuta endale ette: temal, mõistad, temal polnudki mingit äri. A. H. Tammsaare.
9. kõnek etem, parem. Juhan oli ikka kõige ette, kõigist ette mees. Ta on küll hea inimene, kuid Ants on veel ette. Kartulisaak on tänavu möödunud aasta omast ette. Ta polnud teistest tüdrukutest halvem, pigem hoopis ettegi. Iseloomu poolest on ta sinust ette. *„Siin oli kaugelt ette kui kuskil kuurordis või liivarannal,” vastas Robi. M. Metsanurk.
10. kõnek teat. isikute rühmale v. üksikisikule kontrollimiseks, otsustamiseks vms.; kellegi jutule. Komisjon laskis poisid kahe-kolmekaupa ette kutsuda. Direktori juures ei olnud kedagi, pääsesin kohe ette. || (kohtus, kohtuistungil arutlemisele). Nende tüliasi, pärandusasi tuleb homme kohtus ette.
11. kõnek (males:) löödavaks, tule alla. Jättis vastasele ratsu, viguri puhtalt ette.
12. ‹ühendverbi osana› (ülekantud tähendustes:) näit. ette heitma, ette kirjutama, ette lööma, ette nägema, ette vaatama, ette viskama, ette võtma
II. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki ettepoole, esikülje v. liikumise suunda; ant. taha. Ta jäi meie ette seisma. Maja ette istutati põõsaid. Auto sõitis kaupluse ette. Ta jäi ukse, trepi ette seisma. Istus kamina, klaveri ette. Ta vahtis enda ette maha. Pani käe silmade ette. Astus aeglaselt jalg jala ette. Veeretas suure kivi koopasuu ette. Panin raamatud ja ajalehed tema ette lauale. Viskas leivatüki koera ette. Ülejäänud toidud viidi sigade ette 'sigadele söömiseks'. Tooge avaldises ühine kordaja sulgude ette! Silme, vaimusilma ette kerkis isamaja. Pomises, muheles, lausus enese ette 'endamisi, omaette'.
2. millegi külge, millegi esiküljele. Tõmbas kardinad akna ette. Unustas võtme ukse ette. Lükka riiv ukse ette! Õmbleb nööbid särgi ette. Pistis tropi augu ette. Rakendas, pani hobuse ree, vankri, adra ette.
3. kellegi näha, tutvuda, hinnata vms. Sel aastal jõuab vaataja ette veel mitu uudislavastust. Oma teostes toob ta lugeja ette keskaegse Tallinna eluolu. Asi jõudis, tuli avalikkuse ette. Poiss kartis isa silma ette sattuda. || kellegi küsitletavaks, käsitletavaks, otsustatavaks, lahendatavaks vms. Mehed kutsuti, läksid kohtu ette. Sa pead komisjoni ette ilmuma. || kellegi juurde, kellegi jutule. Talumehed püüdsid palvekirjaga keisri ette pääseda. Kuningas laskis väepealikud enda ette kutsuda. *Kuid aeg-ajalt kutsuti Sass ikkagi peremehe ette, räägiti pikki jutte. R. Sirge.
4. ‹hrl. asendatav põhisõna allatiivilõpuga› kellelegi, millelegi ülesandeks, nõudeks vms. Tänapäeva elu seab meie ette üha uusi ülesandeid. Need ja paljud teised probleemid kerkisid meie põllumajanduse ette. *Ainult neid tingimusi täites või täita püüdes saab kriitika tõusta tema ette seatud ülesannete kõrgusele. V. Gross.
5. kasut. osutamiseks mingile olukorrale, nähtusele, kuhu on jõutud v. lähemal ajal jõutakse. Sinu küsimus seab mind teatavate raskuste ette. Teda tuleb seada tõsiasja, sündinud fakti ette. *.. võetakse su varandus ära puhtamuidu, nii et pole muud kui mine tuulevarjust kurja ilma ette. O. Jõgi (tlk).
6. kõnek eest; asemel. Poiss teeb tööd juba päris täismehe ette. *Ning seepärast ei saanud Taader Traadi haigust täie tõe ette võtta. R. Sirge. *Poeg Märt käis talus sulase ette, tütar Liina teenis tüdrukuna .. H. Raudsepp.
7. kõnek eest (rahaliselt). *Raske raha ette kultuurheinamaid tehtud – mis mõte sellel oli? R. Sirge. *.. tulge kõrtsi jooma, mina ostan teile viina ja maksan joomise ette kuuskümmend kopikat päevas. J. Parijõgi.
8. van pärast, eest. *Teie ärge muretsege nii palju võõraste inimeste ette ja ärge murdke pead, mis nad söövad ja mis nad joovad .. O. Luts.
9. esineb fraseologismides, näit.:. Altari ette minema, astuma. Altari ette viima. Pärleid sigade ette heitma. Täie ette minema. Ukse ette jõudma. Valge ette tooma, tulema.
Omaette tähendusega liitsõnad: oma|ette, otsaette

faarvaater ‹-tri, -trit 2› ‹s›
mer (tähistatud) laevasõidutee saarte, karide jms. vahel, sõiduvesi. Süvendatud, sissesõidetud faarvaater. Läbi miinivälja käis kitsas läbitraalitud faarvaater. Jäälõhkuja hoidis faarvaatri lahti. Faarvaater keset jõge polnud kinni külmunud.

gaasi|kraan
*Linda kaob kohe väikesesse kööki, keerab gaasikraani lahti ja paneb vee tulele. M. Nurme.

haak ‹haagi 21› ‹s›

1. väike konks, hrl. suluse, kinnise vms. osana; selline konks koos aasaga. a. (uksel, aknal vms.). Haak klõpsatas aasa. „Klõpsti!” langes haak ette. Haagiga suletud kast, luuk. | ‹sisekohakäänetes› (olukorda tähistavana). Uks käib haaki. Lükkas akna lahti ja pani haaki. Uks, aken, värav on haagis. Tee, jäta värav haagist lahti. b. (riietusesemeil). Pluusi, kleidi haagid. Mundrikuue kaeluse haagid. Õmble haagid ette, külge. Tegi vammuse haagid lahti. Kõik haagid, pandlad ja nööbid on kinni.
▷ Liitsõnad: akna|haak, ukse|haak, väravahaak; kasuka|haak, kleidi|haak, külje|haak, püksihaak; traat|haak, vaskhaak.
2. libisemist vältiv hobuseraua osa (ka allakeeratav). Haakidega, haakideta raud.
▷ Liitsõnad: jäähaak.
3. a. kõverdatud käega alt v. küljelt antud poksilöök; ant. sirge. Andis vastasele haagi lõua alla. Ta ei suutnud haaki pareerida. b. haakvise. Lipso proovis paar korda haaki.
▷ Liitsõnad: alt|haak, lõua|haak, parem|haak, vasakhaak.
4. piltl kõrvalepõige otsesuunas liikumisest (näit. kellegi eest põgenemisel). Et oma jälgi kaotada, tegi ta linnas mitu haaki. Jänes viskas jooksul paar haaki ja kadus lepikusse.
▷ Liitsõnad: jänesehaak.
5. piltl (kaval) tagamõte, konks. *Palju isalikku sõprust oli vanahärra jutus, kuid .. kuski pidi olema mingi haak. O. Luts.

haakima ‹haagin 42›

1. konksu, haagi, haakide v. eriseadise abil kinnitama. Vedur haagiti (rongist) lahti, rongile ette. Sõlmjaamas haagiti rongile veel kaks vagunit juurde, järele. Traktori järele, taha oli haagitud kultivaator. Päevaks lükkasime narid üles ja haakisime seina külge. | piltl. Haakisin end tänaval poiste salga sappa. *Õpetajahärra .. haakis Sandrisse oma külma, tigeda pilgu .. A. Hint. | (riietusesemete haakide sulgemise v. avamise kohta). Pluusi, seelikut kinni, lahti haakima. || haagistama. *.. aidaust aitas ta õel siiski iga õhtu lukutada, riivitada ja haakida .. A. H. Tammsaare.
2. haaki meenutavalt omavahel ühendama; nagu haagiga klammerdama. Neiu haakis käed mehe kaela ümber. Isa haakis sõrmed kramplikult poja kuuevarrukasse. Ta haakis end naise käsivarde. *Haakisime käsivarred [= sinasõpruse joomisel], jõime põhjani. R. Kaugver.
3. järsu nõksakuga kala õngekonksu otsa tõmbama. *Iga elavsöödaga õngitseja teab, et enne kui haakida, tuleb piip rahulikult põlema panna .. R. Sirge.

haare ‹haarde 18› ‹s›

1. haaramine; haaramisel kujunenud (kinnihoidmis)seisund v. pigistus. Käte, sõrmede, lõugade haare. Kiire, energiline, kindel, raudne haare. Käsi kõverdub haardeks. Äkiline haare, ja liblikas on käes. Haare lõdveneb. Ta oli võtnud mu käe haardesse. Poiss rebis end vastase haardest lahti. Mees võttis ootamatu, tugeva, järsu haardega neiul kätest kinni. | piltl. Põgeneja sattus helgiheitjate haardesse.
2. sõj manööver vastase ümberpiiramiseks; ümberpiiramisseisund. Vaenlase väeosa oli sattunud peaaegu täielikku haardesse.
3. käsitletava v. tehtava ulatus, laius, sügavus. Teaduse haare avardub iga aastaga. Romaani ajaline haare. Mõtete, unistuste julge haare. Ehitustööde haare on lai. Laia haardega kunstnik, kirjanik. *Oleks mul raha või selle ekvivalente, oleks mul haaret, väljapeetust, siis korvaks see mu põlguse füüsilise töö vastu .. V. Vahing.

haav ‹-a 23› ‹s›

1. naha v. limaskesta ning nende aluste kudede mehaaniline vigastus. Suur, lahtine, värske, veritsev haav. Sügav, pindmine haav. Haav on kerge, ohtlik, paranematu, surmav. Haava puhastama, siduma. Haav teeb valu. Ta käed ja jalad olid haavades. Mees suri lahingus saadud haavadesse. Haavas on põletik. Haav mädaneb, on halvaks läinud. Haavast jookseb verd, mäda. Arst kõrvaldas haavast mürsukillu. Haavale tuleb panna steriilne side. Ta ravib kodus oma haavu. Haav on paranenud, kinni kasvanud, armistunud. Koer lakub oma haavu. | piltl. Autoratas on jätnud rohukamarasse inetu haava. || taime välispinna ja selle aluste kudede mehaaniline vigastus. Vaigu saamiseks lõigati mändidesse haavad.
▷ Liitsõnad: killu|haav, kuuli|haav, laske|haav, lõike|haav, lömastus|haav, muljumis|haav, noa|haav, operatsiooni|haav, puremis|haav, pussi|haav, põletus|haav, raie|haav, rebimis|haav, riivamis|haav, söövitus|haav, torkehaav; kõhu|haav, külje|haav, liha|haav, naha|haav, pea|haav, rinnahaav.
2. piltl tugeva hingelise vapustuse, raske elamuse, kahjustuse vm. jälg. Esimese armastuse nurjumine lõi ta hinge, südamesse valusa haava. Pole tarvis vanades haavades urgitseda. Milleks minevikku meenutada ja vanu haavu lahti käristada. Aeg parandab haavad, aga jätab armid.
▷ Liitsõnad: armu|haav, hinge|haav, sõjahaavad.

hargnema ‹37›

1. harudeks, eri osadeks jagunema; haru(sid) moodustama, eri haru(de)na algama ja kulgema. Puu, jõgi, tee hargneb. Kuuse latv on hargnenud. Elektriliin, raudtee, kanal hargneb. Taime iga külgjuur võib omakorda hargneda. Käik, koridor, tunnel hargneb kaheks. Aort hargneb järjest peenemateks arteriteks. Jalgrada hargnes mitmesse suunda, mitmes suunas. Enne suubumist hargneb Doonau kolme harru, kolmeks haruks. Hargneva peaga nisu. Otse maapinna lähedalt hargnenud õunapuu. Jäljed hargnesid neljaks. Väljakult hargnesid kiirekujuliselt laiad ja sirged tänavad. Sõlmjaamast hargnevad raudteed põhja, itta ja läände. Koolimaja juurest hargneb mitu teed. Peateelt hargnes vasakule ja paremale palju radu. | piltl. Teema hargneb terveks reaks probleemideks. Meie eluteed hargnesid.
2. eri suundadesse laiali liikuma, liikumisel jagunema; sõj lahingukorda ümber paiknema. Sõdurid hargnesid ahelikku. Kompanii hargnes (käigult) lahingukorda. Metsaserval hargnesid ratsanikud rühmadesse, rühmadeks. Jooksjate rivi hargnes pikaks. Kütid hargnesid mõlemale poole teed.
3. lahti tulema, harunema. Õmblus, sõlm hargneb. Lõng on sassis, ei hakka kuidagi hargnema. || silmadest, koest lahti tulema. Sukk hargneb. Vähe hargnev riie. Teki hargnevad servad kanditi paelaga. *Lõnga hargneb jakihõlmast, kerake hüpleb põrandal.. L. Kibuvits. | piltl. Keerdsõlmed hakkavad hargnema ja asjad selguma. Asi, segane lugu hakkas otsast hargnema. *..Mai laskis köögist õlut ja uusi toite tuua ja pikkamisi hakkasid teistegi keelepaelad hargnema. M. Metsanurk.
4. (eri suundades) välja v. edasi arenema. Ekraanil, kinolinal, teatrilaval hargneb põnev sündmustik. Romaani tegevus hargneb läinud sajandi alguskümnenditel Tallinnas. Meeste vahel hargnes sõbralik vestlus. Algul ei tahtnud jutt kuidagi hargneda. Sel päeval hakkasid hargnema tähelepanuväärsed sündmused. *Kuid kaunile rahulikule hommikule vaatamata hargnesid asjad kolmes perekonnas ometi nõnda, et tekkis tüli.. R. Sirge.

lahti hargnema

1. (millestki koosolevast) lahti tulema, hargnema (3. täh.) Kleit, seelik on küljeõmblusest lahti hargnenud. Tüdruku patsid hargnesid lahti.
2. ilmsiks tulema, avalikuks saama, selguma. Järk-järgult hargneb meie ees lahti romaani tegelaste saatus. *Saladus ei tahtnud lahti hargneda. V. Beekman.

üles hargnema
silmadest, koest lahti tulema. Sukasilmad, kanga ots on üles hargnenud.

harguma ‹37›
hargnema. a. Tee, rada hargub kaheks, kolmeks, mitmes suunas. Põdra hargunud sarved. Hargunud oks, puutüvi. b. Vaatajaskond oli laiali hargunud: osa istus mäenõlval, osa jõekaldal. *Pikk välgujuga kuristikku hargus.. B. Alver. c. See kude, riie hargub kergesti. Kui harutad, siis ikka hargub. Käis on õmblusest lahti hargunud. d. Ühest küsimusest hargub teine. Lõpuks hakkab neist ebamääraseist helidest harguma mingi viis.

ära harjutama
harjutamise teel mingist kalduvusest, omadusest, harjumusest võõrutama, mingist harjumusest lahti saama. Harjuta endalt ära see igahommikune hilinemine.

harunema ‹37›

1. harudeks jagunema, hargnema (hrl. 1. täh.) Jõgi harunes kaheks. Madalalt harunenud männitüvi. Puu harunenud latv, oksad. Tugevasti haruneva varrega, juurega taim.
2. lahti tulema, hargnema (3. täh.) Köis oli otsast veidi harunenud. Varrukaõmblus harunes iga liigutusega üha rohkem. Õmblus võib kergesti (lahti) haruneda. *Ta jooksis nii, et oksad.. käristasid palmikuist harunenud juukseid. A. H. Tammsaare.

harutama ‹37›
sõlmest, õmblus(t)est, koest vms. lahti päästma, hargnema panema; ümbrisest, pakendist vms. järk-järgult vabastama. Saapapaelu harutama. Tüdruk harutas rätisõlme. Käed harutasid puntrasse läinud pesunööri. Ta harutas haavatud jala ümbert sidemeid. Vanaema harutab sukka. Harutab võileiva paberist. Harutab paki ümbert paberit. *Mööda tuba käies harutas ta seljast kuue.. E. Männik. *..ta on parajasti rehetoas oina soolikaid harutanud, kui.. M. Traat. | piltl. *Niisuguseid elu ja kunsti sõlmitusi.. pole Poobus katsunud harutada kogu oma pikal kunstnikuteel. E. Tennov.

lahti harutama
harutama, eriti midagi segamini v. sassi läinut (näit. lõnga, niiti) korda seadma v. midagi seotut, kokkukeeratut, kokkumähitut, kokkuõmmeldut (osadeks) lahutama. Harutab sõlme, nööri, traadipuntra lahti. Poiss harutas parajasti saapapaelu lahti. Harutasime purje lahti. Isa hakkas kotisuud lahti harutama. Harutasin seeliku küljeõmblused lahti. Harutas vana mantli lahti. Harutab pakki, kompsu lahti. | piltl. *Kaks keerulist lugu. Ja kumbagi ei oska lahti harutada. H. Pukk.

haua|rahu
ühiskondlik kokkulepe, mis keelab haudu lahti kaevata, rüüstata jne. Hauarahu rikkuma, kaitsma.

haud ‹haua 23› ‹s›

1. koht surnu matmiseks, hrl. maasse kaevatud süvend; hauaküngas. Lahtine, sügav, värske haud. Jäljetu, unustatud haud. Tundmatu sõduri haud. Ristideta hauad. Kaljusse raiutud haud. Hauda kaevama, kinni ajama, korrastama. Kirstu, surnut hauda laskma. Hauda avama, lahti kaevama. Haud on riisutud, rüüstatud, rüvetatud. J. V. Veski haud on Tartu Raadi kalmistul. Ta pidas haual kõne. Asetas lilled, pärja lahkunu hauale. Hauale pandi kivi, tahvel. Ema käis iga nädal poja haual. Vait, tumm nagu haud. Vaikib nagu haud. Ümberringi oli kõik vaikne nagu hauas. Hääl tuli nagu hauast. Nägu nii kahvatu, nagu oleks hauast tõusnud. Seda kuuldes pööraks ta end hauas ümber. Selle saladuse viis ta endaga hauda. Leidis endale meres külma, märja haua 'uppus'. Hall pea kisub haua poole. Küürakat parandab vaid haud. | piltl (surma, lõpu kohta). Hauani truu. Ümera lahingus leidsid paljud ristirüütlid haua. *Ta.. tundis end oma armastuse haual. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: kalju|haud, kivikamberhaud; massi|haud, surnu|haud, vennas|haud, ühishaud; põrguhaud.
2. sügav koht veekogus, hrl. jões. Sügavate, põhjatute haudadega jõgi. *Küllap see on mõni suur kala, sest ega väikesi just haua kohal olegi. J. Mändmets.
▷ Liitsõnad: jõe|haud, merehaud.

hilberdama ‹37›

1. (põgusalt, siia-sinna) ringi käima v. jooksma. Väike tüdruk hilberdas isa kannul. Ei viitsi ennast riidesse panna, hilberdab niisama ringi. Hilberdab igasuguste kahtlaste inimestega ringi. *Mõtlesin, et kadusid juba küla peale hilberdama. V. Ilus.
2. hilbendama. *Jah, juuksepalmik pääseb vahel lahti ja hakkab õlgadel või selja peal hilberdama.. O. Jõgi (tlk).

hinge|piin
tugev hingeline kannatus, millegi ränk läbielamine; südametunnistusepiin. Tunneb, kannatab rasket, suurt, talumatut hingepiina. Vaevleb hingepiinades. Poja üleolev käitumine valmistas emale hingepiina. Solvanud kord sõpra, ei saanud ta hulgal ajal lahti närivast hingepiinast.

hirmus ‹-msa, -msat 2› ‹adj›

1. kelleski hirmu, suurt kartust v. kohkumistunnet tekitav, hirmu, hirmuelamusi põhjustav, kedagi kohutav; kole, hirmuäratav. Hirmus mõrv, katastroof, kättemaks. Hirmus paik. Hirmus ja halastamatu sõda. Hirmsad karjatused, oiged. Elati hirmsal ajal. See oli hirmus surm. Ükski tont ei ole nii hirmus, kui teda maalitakse. Selline oht, risk, et hirmus mõelda. Hirmus näha, kuulda. Vesinikupomm on üks hirmsamaid massihävitusrelvi. Nägin hirmsat und. Juhtus midagi hirmsat. Naine vaatas mind nii hirmsa pilguga, et ma võpatasin.
2. ebameeldiv, vastik, vastumeelne. See sügis on hirmus: aina sajab ja sajab. Sellise hirmsa ilmaga ei sõida me kuhugi. Milline hirmus lõhn siin on! Ma ei salli seda hirmsat mantlit. *Aga kaev on hirmus küll, selline kooguga, savi pealt nõrista. E. Rängel.
3. kasut. kohkumist, hirmu v. vastikust väljendavates hüüatustes. Oh, oi, kui hirmus! Lihtsalt hirmus, kuidas ma kõike südamesse võtan! Otse hirmus, kui saamatu sa oled!
4. hirmuäratavalt, erakordselt suur, kõva vms.; tohutu, määratu, hirmuäratav, kole. Hirmus põud, torm, tuul, vihm. See on ju hirmus hind. Hirmus tahtmine supelda, laiselda. Hirmus pingutus, jõud, julgus. Hirmus viha, valu, väsimus. Käis hirmus pauk. Ta on hirmus joodik, ihnuskoi. Kiirus oli (lausa) hirmus. Nälg, janu on nii hirmus, et.. Olen hirmsas hädas. Ei saa kuidagi lahti hirmsast köhast ja nohust. Tuli koju hirmsa ajuga, jooksuga. Unustas hirmsa kiiruga pooled asjad maha. Neiu tundis hirmsat häbi. Hirmus kahju, et ma hiljaks jäin. Te meeldite mulle hirmsal kombel 'väga, hirmsasti'. Mehel oli hirmsal kombel 'väga palju' raha. Tööd tuleb siin teha hirmsat moodi 'hirmsasti, väga palju'. Valutab mis hirmus 'väga'. Spordiväljakul oli kära ja kilkamist mis hirmus 'rohkesti'.

hobune ‹-se 4› ‹s›

1. veoks, sõiduks ja ratsutamiseks kõige üldisemalt kasutatav koduloom (Equus caballus). Prževalski, araabia, ardenni, eesti, soome, tori hobune. Külma- ja soojaverelised hobused. Kõrb, raudjas, must, valge, hall, võik hobune. Erk, peru hobune. Hobust rautama, valjastama, saduldama, (saani, vankri) ette rakendama. Hobust nõõtama, kannustama, peatama. Istub hobuse(le) selga. Talutab hobust suu kõrvalt. Jalutab, kõnnitab õues hobust. Hobune hirnub, hingub, korskab, nooskab, ohutab, puristab, turastab. Hobune krõmpsutab kaeru, lingutab kõrvu. Hobune püherdab, perutab, lõhub, raiub takka üles. Pane hobune ette, rakkesse. Hobune on juba vankri ees, rakkes. Võta hobune eest, rakkest lahti. Puhkas hobust, sidus hobuse lasila külge. Hobune on kihutamisest märg, valges vahus, ära v. vahule aetud. Lapsed mängivad hobust. Sul lausa hobuse isu, tervis. Teeb tööd, köhib nagu hobune. Vigureid täis kui mustlase hobune. Naine suur kui hobune. See jutt ajab hobusedki naerma. Hobustega tuleb, härgadega läheb '(haiguse kohta)'. Hobust hoia kui venda ja köida kui varast. || (koos sõiduki v. veokiga, ka hobusemehega). Talle saadeti hobune jaama vastu. Lapsed viidi hobusega kooli. Vanasti käidi hobustega vooris. *Sulane läks poodi, Arno ja Teele jäid hobuse peale ootama. O. Luts.
▷ Liitsõnad: aisa|hobune, juht|hobune, jõude|hobune, kodu|hobune, künni|hobune, küüt|hobune, mets|hobune, mära|hobune, noor|hobune, post|hobune, priipassi|hobune, raskeveo|hobune, ratsa|hobune, ruun|hobune, sõidu|hobune, sõjaväe|hobune, traavi|hobune, tõu|hobune, täkk|hobune, töö|hobune, veo|hobune, voori|hobune, võidusõiduhobune; kepp|hobune, kiik|hobune, mängu|hobune, puuhobune.
2. sport neljajalgne polsterdatud hüppe- ja hooglemisriist. Hüpped üle hobuse. Hobusel hooglemine.

hoidma ‹hoian 45›

1. millestki v. kellestki kinni pidama, seda haardesse jätma, haardest mitte vabastama. Hoiab mappi kaenlas, saapaid näpu otsas, raha peos. Hoia mu kätt (oma käes). Hoidsin last põlvel, kätel, süles. Hoiab piipu hambus, suitsukoni hammaste vahel. Hoidsin hobust ohelikust. Hoidis last käest. Hoidis kassipoega, kassipojal turjast. Hoidsin hammastega nööriotsast ning sikutasin. Palun hoia mu kohvrit. Käsi hoidis kangi, viiulipoognat. Kass hoidis hiirt suus. Kull hoidis saaki küünte vahel. Rooli, tüüri hoidma. Ohje hoidma (hobuse juhtimiseks). *Naine jooksis käega seelikut ülal hoides aida poole.. A. H. Tammsaare.
2. midagi v. kedagi mingis kohas olla laskma v. olema sundima, teda sinna jätma. Ema hoidis haiget last terve nädala toas. Mind ei hoitud enam haiglas. Hitlerlased hoidsid teda mitu aastat vanglas, koonduslaagris. Hoidis käed taskus, silmade ees. Tööriistu hoitakse kuuris. Liha hoiti vardaga tulel. Ta hoidis laual poja fotot. Hoian raha harilikult lauasahtlis. Rasked kivid hoiavad paati merepõhjas. Naasklit kotis ei hoia.
3. midagi v. kedagi teat. olukorras, seisundis olla laskma v. olema sundima, teda sellesse jätma. Midagi salajas, saladuses, tallel, enda teada hoidma. Kedagi ahela(i)s, kammitsas, kütkes, vangis hoidma. Kedagi oma mõju, võimu all hoidma. Korras hoidma. Peidus, redus, luku taga hoidma. Vibu pingul, lippu kõrgel hoidma. See juhtum hoidis külarahva hirmul, meeled elevil. Viha hoidis ta oma võimuses. Võõrasema hoidis mõnikord lapsed söömata. Hoia käed minust eemal! Teda hoiti elus vereülekannetega. Lind hoiab oma pesa puhta, puhtana. Tehas tuleb iga hinna eest käigus hoida. Suvel hoidsime aknad lahti, pärani. Konksud hoiavad kardinapuud ülal. *..„Johanna” oli üks neid väheseid laevu, mida firma suutis veel sõidus hoida. A. Hint. || teat. asendis olla laskma v. olema sundima. Hoidis käed rusikas, silmad maas, pea viltu, kuklas. Hoidsin sõrmed harali, laiali. Suutsin end vaevu püsti hoida. Ta hoidis silmad lahti, pilukil. Hoia end tasakaalus! Hoia selg sirge! Hobune hoiab kaela rõngas. Pael hoidis juukseid koos.
4. midagi säilitama, alal hoidma; midagi säästma, säästlikult kulutama v. kasutama. Korda, puhtust hoidma. Distantsi hoidma. Midagi tagavaraks, varuks hoidma. Midagi alles, alal, mälestuseks hoidma. Hoiab saladust, hoiab saladuse endale. Igaüks hoiab oma elu. Hoia oma tervist, oma silmi! Hoia mulle kohta! Hoia see kell endale! Neiu hoiab saledat joont. Ta ei suutnud tasakaalu hoida. Jooksja püüdis tempot hoida. Püüdsin kuidagi jutujärge ülal hoida. Ema hoidis paremad palad laste jaoks. Küpsised hoiame õhtuks. Kartuleid hoitakse kuhjas. Laev hoidis kurssi, suunda Virtsu sadamale. Ta hoiab raha, iga kopikat. Eit hoidis oma kõigest väest. Toas oli pime, sest hoiti küünlaid. Kes hoiab, sel on. *Anni ise oli kohustatud oma häält hoidma pika soolopartii jaoks.. A. Hint. || millegagi (kellegagi) hoolikalt, ettevaatlikult ümber käima, midagi heaperemehelikult kasutama. Ta hoiab oma asju, raamatuid. Uut vaipa hoitakse ikka rohkem kui vana. Aino hoidis soengut, et õhtul teatrisse minna. Hästi hoitud ülikond. Hea peremees hoiab hobust. *Tööd teed sa hästi, autot hoiad nagu iseenda oma. O. Tooming.
5. midagi v. kedagi tagasi hoidma, ohjeldama, tõkestama, pidurdama. Ei teda hoia vihm, tuul ega põhjatu tee. Ta ei suutnud end hoida ja hakkas valjusti laulma. Tüdrukud ei saanud naeru, nuttu hoida. *Hoian hingamist, et see mind ära ei annaks. J. Semper. || midagi ebameeldivat, ebasoovitavat v. ohtlikku vältima, selle teoks saamist takistama. Argus hoidis meest oma kavatsust täide viimast. Sool hoiab toiduaineid riknemast. Mõõdutunne hoidis kunstnikku liialdustesse sattumisest. Kogemused hoidsid teda saatuslikest vigadest. Hoidke tuletikke laste eest! Mart hoiab oma silmi ereda valguse eest. Koer oli nii tige, et lambaid pidi tema eest hoidma.
6. kellegi eest hoolitsema; kellegi, millegi järele valvama. Last hoidma 'lapsehoidja(ks) olema'. Karja hoidma 'karjane, karjaseks olema'. Väike Jüri jäi vanaema hoida. Perekonna vanima lapsena tuli tal hoida nooremaid õdesid-vendi. Ants hoidis põllul lehmi ja lambaid. Vanataat jäeti kodu hoidma. || ettevaatlik olema, hoolt kandma, et midagi halba ei sünniks. Parem hoida kui ohata. *Tihane pidi end nüüd hoolega hoidma päeval kui ka öösel, et lahits teda kätte ei saaks.. R. Roht.
7. kellessegi v. millessegi kiindunud olema, temasse armastuse ja poolehoiuga suhtuma. Hoidsin sind nagu oma last. Poiss ja tüdruk hakkasid teineteist hoidma. Ta hoiab väga kõiki loomi. Piia hoiab eriti väikest sinisilmset nukku. *Ja selleks, et peni oma kodu hoidma hakkaks, pandi ta ketti. E. Krusten.
8. hoiduma (1., 2. täh.). a. Hoidke veidi eemale, kaugemale! Hoidsin kuulide eest suure kivi varju. Hakid hoiavad parvedesse. Teinekord hoiavad metsloomadki inimese lähedusse. Kiiresti käies hoidis ta vimma. Mehe silmad hoidsid kissi. Juuksed hoidsid pisut lainesse, lokki. Ta sõrmed hoidsid konksu. Hoidke vasakule, vasakut kätt! Meil polnud aimugi, kuhupoole hoida, kas läände või itta. Tütred hoidsid alati ema poole. Marguse süda hoidis Tiina poole. Hoidke eest (ära), alt! Hoia metsas ussi eest! Haige peab tervetest eemale, kaugemale hoidma. Hoia isa millegagi vihastamast. *Põhja pool on kodu, aga Vallaste hoiab sinna lääne poole.. J. Parijõgi. b. ‹hrl. imperatiivis, koos eitava et-kõrvallausega›. Hoia, et sa häält ei tee! Hoia, et ema sind siit ei leia! Hoidke, et te sellest kellelegi ei räägi! *..pugesime meie tasakesi tuppa, hoidsime, et ukselink ei koliseks. A. H. Tammsaare.

kokku hoidma

1. millestki osa säilitama, säästlikult kasutama, säästma. Aega, jõudu, energiat kokku hoidma. Raha, materjali, toorainet kokku hoidma. Hoidis kokku kõhu kõrvalt. Ta oli palgast väikese summa kokku hoidnud. Autojuht hoidis kokku kuni 10% kütust. Pean kokku hoidma, et võlgadest lahti saada.
2. ühte salka, rühma hoiduma; üksmeeles olema, üksmeelselt tegutsema. Meie pere, rühm, klass hoidis kokku. Nad näikse omavahel kokku, ent teistest lahku hoidvat. *Poisid, hoiame kokku! Katsume ühte vagunisse saada. R. Sirge.

kõrvu ~ silmi ja kõrvu ~ silmi-kõrvu lahti hoidma vt kõrv

silmi ~ silmi ja kõrvu ~ silmi-kõrvu lahti hoidma vt silm [-a] vt kõrv

homne ‹-se 2›

1. ‹adj› käesolevale, tänasele päevale järgnev. Homne loeng, nõupidamine, teatrietendus. Homne eksam, kohtumine. Kuulutus ilmub homses ajalehes. Ainult tänane ja homne päev jääb meil veel maal olla. Ei näe enam homset päeva 'ei ela enam homseni'. || peatselt tulev, saabuv, tuleviku-. Homne ühiskond. Noored on meie homne vahetus. Milline on meie kirjanduse homne suund?
▷ Liitsõnad: tuna|homne, ülehomne.
2. ‹s›. a. järgnev, homne päev. Homsest alates, peale. Oota homseni! See töö jäeti homseks. Leppisime homse peale kokku. b. lähem tulevik. Usk homsesse. Parema, helgema homse nimel. *Pärani me ees on lahti / uue homse, / uue päeva uks! M. Kesamaa.

hoogsalt ‹adv›
(< hoogne hoogus). Astus, sammus hoogsalt linna poole. Väeosa jätkas hoogsalt pealetungi. Uks paiskus hoogsalt lahti. Eriti hoogsalt on arenenud rasketööstus. Mees seletas midagi hoogsalt. Ta sirutas mulle hoogsalt käe. Orkester alustas hoogsalt valssi.

hooletus ‹-e 5› ‹s›
(< as hooletu). Kuritegelik, tööalane hooletus. Tuli läks lahti hooletusest, hooletuse tõttu, hooletuse läbi. Jättis oma kodused toimetused hooletusse 'laokile'. Aed, maja on hooletusse jäänud. Külalistega vesteldes teeskles ta hooletust. Hooletus ees, õnnetus taga.

hopp ‹interj›
ergutab hüpet, liikumist, harvemini mõnd muud tegevust alustama. Hopp, kähku voodist välja! Tähelepanu! Valmis olla! Hopp! Ja läkski jooksuks lahti. *„Hopp! Hopp!” kamandas kaupmees. Kuid veoloom jäi tõrksaks.. J. Sütiste. *(Valab viina.) Noh, poisid, hopp! (Joovad.) A. Jakobson.

hudi ‹hudja, hutja 32› ‹s›

1. ritv, latt. Pikk hudi. Lükkas paadi hudjaga kaldast lahti. *Me oleme hädas! Tuult ei ole, hudjad ei ulata veel põhja! A. Mälk.
2. vits, vemmal. *Peksis last, mis käsi kandis, vibutades hutja.. M. Under.

hull ‹-u 21 komp hullem superl kõige hullem e. hullim›

1. ‹adj› ‹mõned kasutused tõlgendatavad ka substantiivina; komp. ka hullum› mõistuse kaotanud, nõdrameelne, nõrgamõistuslik, hullumeelne. Meest peeti, ta tunnistati lootusetult hulluks. Naine läks hirmust, õudusest hulluks. Selline piin ajab, teeb lausa hulluks. Mine või hulluks selle teadmatuse pärast. Ta on päris hull, silmadki loidavad nii imelikult.
2. ‹s› mõistuse kaotanud, nõdrameelne, nõrgamõistuslik, hullumeelne inimene. Rahulik, vaikne, parandamatu, märatsev, ümbruskonnale ohtlik hull. Hull kõneles vahetpidamata ja valju häälega. Hullul ikka hullu aru. Alles pikapeale taipasin, et tegemist on hulluga. Et karistusest pääseda, teeskles ta hullu. Anna pill hullu kätte, hull ajab pilli lõhki.
3. ‹adj› marutõbine. Meie metsades hulgub ringi üks hull hunt. Löödi maha nagu hull koer. Otsitakse taga kui hullu koera.
4. ‹adj› pöörane, meeletu, arulage, arutu; jabur. a. ‹mõned kasutused tõlgendatavad ka substantiivina› (mõistuselt terve inimese kohta, kui see toimib rumalasti v. ebanormaalset meenutavalt). Ta oli rõõmust, igatsusest, vaimustusest (lausa) hull. Kiivus, viha, viin tegid mehe hulluks. Purjus peaga on ta päris, puhta hull. Võitleb, töötab kui hull. Kihutab hobust takka kui hull. Hullemaidki kergatseid tuleb ette kui Jüri. *Armastasin kasse, olin hull nende poegade järele. A. H. Tammsaare. | (sageli pahandavalt, hurjutavalt). Kas sa hull oled, et järele annad! Milline hull poisike, heast peast läheb teisele kallale. Mis sa, hull inimene, prõmmid rusikatega vastu ust. Hull peast! Jäta järele, lase lahti! Mis sa, hull loom, ometi teed! b. (mingi emotsiooni, nähtuse, olukorra, tegevuse vms. kohta). Hull mõte, soov, tahtmine midagi teha. Hull üritus, katse. Teda haaras mingi hull igatsus, rõõm, hirm, viha. Hull tuju tuli peale. Tegi purjuspäi hulle tempe, tükke. Selline hull joomine, pidutsemine kestis mitu päeva. Nii hullus olekus pole mina teda varem näinud. Tema juttudest oli üks hullem kui teine. See on minu kõige hullem seiklus. Töö väsitas hullul kombel 'väga, hullupööra'. c. hrv (muu kohta). *..mida valjemini vanker kõristas, seda hullemaks läksid hobused.. L. Koidula. *Meri möirgab, meri hõiskab, / hullu tantsu tantsib voog.. K. Merilaas.
▷ Liitsõnad: armu|hull, jooma|hull, mehe|hull, naiste|hull, usu|hull, viina|hull, võimuhull; pool|hull, püstihull.
5. ‹s› kõnek miski pöörane, meeletu. No nüüd on hull lahti! Mis te nüüd hullu teete! Mis hullu sinuga on juhtunud? Ära hullu 'hullu juttu' aja! *Hi-hi-hi! Oh mis hullu sa laulad! F. Tuglas (tlk).
6. ‹adj› paha, halb, ebameeldiv; jube, kole, hirmus. Hullud ajad. Sattusin sinu süü läbi üsna hullu olukorda. Hull on see, et kõik teda siin tunnevad. Päris hull, kui ka seekord ei vea. Kõige hullem seisab alles ees. Ta tegi oma jutuga asja veel hullemaks. Mind piinas lausa hull köha. Käsi jookseb verd mis hull. Valu pole nii hull kui enne. Saa veel mõni hull tõbi külge. Töö kartulilaos polnud eriti hull. Ta oli oma elus palju hullematki näinud. Ja mis kõige hullem – jäin koosolekule hiljaks. Tüdruku kohta liikusid üsna hullud jutud. Kriitika oli hullem, kui võis oodata. Täna on väga hull ilm. Teed muutuvad poriga võrdlemisi hulluks. Mulle sattus nii hull vikat, et sellega on võimatu niita. Tuba on hullem kui hundilaut. Poiss oli kõige hullema nälja juba kustutanud. Te olete ju hullem kui petis. Hunt on hullem kiskja kui karu. Juhtub hullematki. Taga hullemaks asjad lähevad. Asi, lugu on hullem kui hull 'väga halb'. *..hull ka võõra inimese ees, kui me niiviisi omavahel pahuksis. A. Hint.
7. ‹s› kõnek (tagasihoidliku, kerge kirumissõnana:) hullvaim, sunnik, põrguline. Ega hulle uskuda, ronivadki viimaks katusele. Ärge, hullud, maja kaela tirige. Kas temal hullul ka aru või otsa. Oh sa hull, mis nüüd saab! Tohoh, vaata, kuule hullu! *Mis sa hulluga teed: karu on, aga mitte ei tule [koopast] välja! M. Aitsam.
8. ‹adj› ‹ainult komparatiivis› kõnek on korrelatsioonis eelnevas lauses v. lauseosas oleva adjektiiviga ja annab edasi selle komparatiivset sisu. Ta on tugev poiss – hullem kui mõni poksija. *..pagana põhjalik mees. Hullem kui mõni professor... A. Kaal.

hõlm ‹-a 23› ‹s›

1. eest lahtikäivate riietusesemete üks esimene pool, ka nende alumine nurk. Mantli, pintsaku, jaki, jopi, vattkuue hõlmad. Üks hõlm pikem, teine lühem. Hõlmu lahti tegema, kinni panema. Tuul lõi hõlmad laiali. Hõlmad lehvisid tuules. Koer hakkas hõlma kinni. Laps haaras ema hõlmast kinni. Poiss tiris mind hõlmast. *Veel täna paneks ta oma hõlmad vaheliti ja läheks lauldes Vargamäelt alla.. A. H. Tammsaare. | piltl. *Hämarus laotas oma hõlmu üle asjade. H. Raudsepp. *Ja langed sa võideldes vahedal raual, / siis õrnasti katab sind isamaa hõlm. K. E. Sööt. || (millegi, mingis suhtes riietuseseme vastavat osa meenutava kohta). *..läksin telgi ukse juurde, tõstsin veidi selle hõlma ning heitsin pilgu välja.. H. Kiik (tlk). *Seal on ka kaev ja hea hõlm karjamaad. N. Baturin.
▷ Liitsõnad: jaki|hõlm, jopi|hõlm, kasuka|hõlm, kuue|hõlm, mantli|hõlm, palitu|hõlm, pintsakuhõlm.
2. ‹sisekohakäänetes› hrl van embus, kaisutus. *Kadund on igavus, vaatan su silma, / päikene loojas ju, tule mu hõlma. C. R. Jakobson. *Mina istusin Hartiuse hõlmas ja uurisin päris tõsise murega taevast.. M. Möldre. | piltl. Unustuse hõlma vajuma, langema, sattuma. Hämarus, pimedus, öö mässib meid oma hõlma. Uni võttis ta oma hõlma. Puhkus möödus südasuvise looduse hõlmas. *Tuletati meelde kõik tema patud, kraamiti unustuse hõlmast välja kõik tema puudused. A. Jakobson.
3. adrahõlm. Ühe, mitme hõlmaga ader.
▷ Liitsõnad: adra|hõlm, kultuur|hõlm, poolvint|hõlm, ribi|hõlm, silinder|hõlm, vinthõlm.
4. bot mittesügavate väljalõigetega eraldatud osa lehest (näit. tammelehel)

hõõruma ‹42›

1. peale surudes, muljudes edasi-tagasi v. ringliigutusi tegema. Pulbriks, puruks, katki hõõruma. Näppude vahel peeneks hõõruma. Läikima, libedaks, puhtaks hõõruma. Hõõrub kätega uniseid silmi. Hõõrub haiget kohta. Hõõrub keha märja rätikuga üle. Hõõrub naha kuivaks, punetama. Hõõrub heameele pärast kahjurõõmsalt käsi. Hõõrub sõrmi üksteise vastu. Hõõrusin munakollase vahule. Villaseid esemeid ei tohi pestes tugevasti hõõruda. Kass hõõrub end vastu perenaise sääri. Hõõrub krampi kiskuvat jalga, valutavat selga. Hõõrub kreemi näole. Kuivanud köömned hõõrutakse varte küljest lahti. *Tuleks Vitja jalapäkki hanerasva ja tärpentiniga sisse hõõruda.. L. Promet. || (naha hellaks tegemise v. vigastamise kohta). King hakkas hõõruma. Saapad on jalad, kannad, varbad rakku, villi hõõrunud. Rangid on hobuse kaela veriseks, verele hõõrunud.
2. piltl nägelema, tülitsema. Ei saa omavahel läbi, hõõruvad kogu aja. *Meie väike kamp hõõrub omavahel ja on morn ning pahuksis. H. Väli.

häbenematult ‹adv›
(< häbenematu). Riietub häbenematult lahti. Vaatab õpetajale häbenematult silma. Meil on mõndagi omapärast, mida võime häbenematult ka teistele näidata.

häbitus ‹-e 5› ‹s›
häbi mittetundmine; sündsusetus, häbitu käitumine. Rahuliku häbitusega hakkas ta lahti riietuma.

härg ‹härja 22› ‹s›

1. kastreeritud pull, hrl. nuum- v. (meil varemalt) veoloomana; pull. Vihane, tige, möirgav härg. Kolm paari härgi. Härjad pandi ikkesse, rakendati vankri ette. Teomees kündis härgadega. Mees kui härg. Tugev kui härg. Kangekaelne, vihane nagu härg. Jõllitab, põrnitseb nagu härg. Töötavad nagu härjad. Etteheide mõjus talle nagu punane rätt härjale. Kisu või härgadega maast lahti (kõva unega magaja kohta). Häda ajab härja kaevu. Meest sõnast, härga sarvest. Härg sööma, härg tegema.
▷ Liitsõnad: ikke|härg, kabu|härg, kohi|härg, künni|härg, nuum|härg, ohvri|härg, tapa|härg, töö|härg, veohärg.
2. ‹liitsõna järelosana› mõnes kala-, linnunimetuses
▷ Liitsõnad: mere|härg, merihärg.

hääl ‹-e, -t 34› ‹s›

1. (inimese kohta:) häälekurdude võnkumise tagajärjel tekkiv heli kõnelemisel, hüüdmisel, laulmisel. Noore naise, vana mehe hääl. Hääle kõrgus, valjus, tämber. Mahe, pehme, meeldiv, õrn, armas hääl. Kile, kriiskav, räme, kare, kähe, kähisev, kärisev hääl. Vaikne, nõrk, tasane, summutatud hääl. Tugev, kõva, selge hääl. Sõbralik, tuttav, osavõtlik, osavõtmatu hääl. Hääl on alandlik, kartlik, hädine. Häält muutma, moonutama, väristama, kaotama. Häält kõrgendama, madaldama, tasandama, alandama. Laulis valju häälega, valjul häälel. Naeris suure, täie häälega, suurel, täiel häälel. Kõneles poole häälega, poolel häälel, värisevi hääli. Vastas liigutatud, kõlatul häälel. Ütles seda julge, mehise häälega. Toast kostis võõraid, erutatud, vihaseid hääli. Mart ajas teistega laial häälel juttu. Ta hääl kõlas rahulikult ja kindlalt. Hääl kippus kurku kinni jääma. Köhatasin hääle lahti, puhtaks. Hääl värises hirmust. Karjus oma hääle ära. Käskiva, kurja häälega mees. Mehe hääles oli kibedust. Nuttis suure häälega. Pisarad matsid ta hääle. Tundsin ta häälest, hääle järgi ära. Metsas võis hõisata niipalju, kui hääl võttis. Laps tegi hällis häält. *Loeti vaikselt ja häälega – endamisi ja teistele ette. M. Raud. *Maria kõneles lapsega rahulikult, häält tõstmata, nõudis korda ja kuulekust. L. Promet. || (laulmisel). Koolitatud, koolitamata hääl. Ilus, meloodiline, suure ulatusega hääl. Laulja hääl oli sügav, jõuline ja kandev. Enne esinemist peab hääle lahti laulma. Hoidsin oma häält, et koori soolopartiid laulda. *„Ma ei tea, kas mul üldse enam häält on,” ütles Liina, „aga proovime, vanasti ju natuke ikka laulsin..” E. Rängel.
▷ Liitsõnad: inim|hääl, lapse|hääl, mees|hääl, mehe|hääl, nais|hääl, naise|hääl, raugahääl; hõiske|hääl, jutu|hääl, kaebe|hääl, laulu|hääl, nutu|hääl, protestihääl; kurgu|hääl, nina|hääl, rinnahääl.
2. (loomade, lindude häälitsemise kohta). Mets oli täis loomade hääli. Ta matkis osavalt lindude hääli. Mesilaste sumin ja rohutirtsude saagimine – muid hääli polnudki. Hobu hirnub Hiiumaal, hääl on kuulda meie maale.
▷ Liitsõnad: linnu|hääl, loomahääl.
3. muu kuuldav heli, (loodus)müra üldse; esemete tekitatud heli. Öise metsa, suurlinna hääled. On kuulda mässava tormi häält. Suupilli, flöödi, karjapasuna, aisakellade hääl. Poiss ei saanudki pasunast häält kätte. Kohviveski tegi imelikku häält. Kaugelt kostis vabrikuvilede, kirikukellade hääl.
▷ Liitsõnad: loodus|hääl, tehishääl; pasuna|hääl, pilli|hääl, sarve|hääl, trompetihääl.
4. piltl arvamus-, tahteavaldus, nõuanne, käsk, hoiatus. Ajastu, rahva hääl. Võta kuulda mõistuse, tõe häält. Ta järgis oma sisemist, südametunnistuse häält. Üha jõulisemalt kostab maailmas hääli rahu kaitseks. *Kriitikud tõstsid häält [= avaldasid arvamust], aga mitte enam tema kasuks, vaid just vastuoksa. O. Luts.
▷ Liitsõnad: sise|hääl, südame|hääl, verehääl.
5. laulja v. muusikariista, ka lauljate v. pillirühma poolt esitatav partii, meloodia muusikateoses; vastav häälerühm kooris. Kolmele, kahele häälele loodud laul. Seade neljale häälele. Ta kirjutas partituurist hääled välja. Dirigent andis koorile hääle(d) 'häälepartiide algustoonid' kätte. Keegi võttis hääle üles ja teised ühinesid temaga. Esimest, teist, kolmandat häält laulma. Segakoori madalamad ja kõrgemad hääled.
6. ‹hrl. sisekohakäänetes› (muusikariista häälestuse kohta). Muusikariista häälde seadma, panema 'muusikariista häälestama'. Klaver on hääles, häälest ära. Ta ei saanud kuidagi võõrast pilli häälde. || kõnek (klaveri, oreli, harmooniumi helimehhanismi kohta). Vanal harmooniumil olid pooled hääled korrast ära.
▷ Liitsõnad: bassi|hääl, saate|hääl, soolo|hääl, tenori|hääl, viisihääl.
7. hääletamise teel avaldatud otsus; õigus hääletada. Otsustava, nõuandva häälega delegaat. Hääled langesid pooleks. Ettepanek sai kolmkümmend häält poolt ja kuus vastu. Mõlemad kandidaadid said ühepalju hääli. Anname oma hääle ülesseatud kandidaadi poolt. Igal valijal on üks hääl. *Hääled loetud, õnnitles juhataja kombekohaselt uut liiget.. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: poolt|hääl, vastuhääl.

hääle|pael
‹hrl. pl.› häälekurd. Häälepaelad läksid lahti 'hakkas rääkima'.

hülgama ‹hüljata 48›
kedagi v. midagi maha jätma v. ära põlgama; millestki loobuma v. lahti ütlema. Hülgas vanemad ja isakodu, oma naise ja lapsed. Hülgas oma kavatsused, soovid, tõekspidamised. Hülgas emakeele ning esivanemate kombed ja tavad. Inspiratsioon, kujutlusvõime oli mind hüljanud. Kõigist hüljatud inimene. Kunagiste elanike poolt hüljatud asula. Hüljatud seisukoht, põhimõte. Kodumaa hüljanud inimesed.

hüpe ‹hüppe 18› ‹s›

1. ühe õhulennuna toimuv keha ümberpaigutumine pärast lahtirebimist mingist tugipunktist. Kiire, hoogne hüpe. Pikk, lühike, kõrge, madal hüpe. Hüpe üles, paremale, vasakule. Hüpe õhku, vette. Hüpe üle aia, üle kraavi. Hüpe aknast välja, katuselt alla. Ühe hüppega oli ta voodist väljas. Kass valmistub hüppeks. Haavikuemand tegi veel paar hüpet. Delfiinide hüpped. *Vanker hõljus ja tegi kohati järske hüppeid. M. Metsanurk. | sport. Esimene, teine, kolmas hüpe (näit. kaugushüppes). Hüpe harki. Hoota hüpe. Hüpe kätele. Hüpe kätelt jalgadele. Hüpe õnnestub, nurjub. Eriti hästi esineti hüpetes. Langevarjusportlasel, suusahüppajal, vettehüppajal õnnestus kõige paremini viimane hüpe. Hüppe pikkus oli 7 m. | piltl. *Paatsalust liigume Virtsu poole, et teha hüpe Saaremaale.. A. Mäemets.
▷ Liitsõnad: alla|hüpe, kõrvale|hüpe, lahti|hüpe, üleshüpe; langevarju|hüpe, suusa|hüpe, vettehüpe; kaugus|hüpe, kolmik|hüpe, kõrgus|hüpe, teivashüpe; hark|hüpe, hoolaua|hüpe, jalatõste|hüpe, kägar|hüpe, käär|hüpe, külg|hüpe, maha|hüpe, nurk|hüpe, peale|hüpe, proovi|hüpe, pöörd|hüpe, ratas|hüpe, samm|hüpe, siru|hüpe, sisejala|hüpe, stardi|hüpe, toeng|hüpe, torni|hüpe, upp|hüpe, võistlus|hüpe, välisjalahüpe.
2. ‹hrl. sisekohakäänetes› kõnek (ajutise omavolilise lahkumise v. puudumise kohta, näit. koolist, sõjaväeosast). Hüppes käima. Mõned läbematud läksid hüppesse. Jõudsin hüppest õnnelikult tagasi. Sõdur tabati hüppelt. *..jefreitor Viies pole arvatavasti mitte kadunud, vaid hüppes. Külas. P. Kuusberg.
3. piltl suur ja järsk üleminek ühest olukorrast teise. Tohutu hüpe edasi, paremuse poole. Hüpe ühest äärmusest teise. Hüpe uude ajajärku. Meloodia hüpe do-lt la-le. Graafik tegi järsu hüppe üles. Põllutöölisest teadlaseks – see on alles hüpe.

hüppama ‹hüpata 48›

1. hüpet v. hüppeid tegema, kargama; hüppega v. hüpetega kuhugi liikuma (inimeste ja loomade kohta). Alla, kõrvale hüppama. Üle nööri hüppama. Hüppas sadulast maha. Hüppasin ühel jalal. Hüppas vankrile, vankrisse, rekke, sadulasse, hobuse selga. Hüppas üle tara, kivilt kivile ja mättalt mättale. Hüppas aknast välja, vankrilt, vankrist maha. Hüppasin jala paigast ära. Hüppasime ja kargasime rõõmu pärast. Ohtlik on hüpata liikuvale trammile. Ta jooksis üle poriloikude hüpates. Hüppasin vette, et uppujat päästa. Orav hüppas oksalt oksale, puust puusse. Kass hüppas põrandale. Konn hüppas tiiki. | piltl. Süda hüppab suurest rõõmust. Pilk hüppas ühelt esemelt teisele. | sport. Harki, harkseisu hüppama. Hüppasime üle kitse. Kaugust, kõrgust, kolmikut hüppama. Teivast hüppama 'teivashüpet sooritama'. Langevarjuga hüppama. || äkitselt hooga tõusma; kuhugi kiiruga, hooga sööstma. Jalule hüppama. Hüppas püsti, toolilt üles. Hüppas voodis istukile. Sõdur lõi jalaga ukse lahti ja hüppas kööki. Hüppas mulle kallale, teele ette. || kõnek korraks kuhugi minema. Lubas minu juurest läbi hüpata. *Kui kinno lähme, siis teel hüppan kuhugi poodi sisse ja ostan vihiku. H. Rammo.
2. (üles) kargama, viskuma, paiskuma. Saag hüppas puu seest välja. Haak hüppas aasast välja. Käivitasin mootori ja traktor hüppas paigalt. Tuli hüppas kuiva samblatuti külge. Sädemed hüppasid igale poole laiali. *Vasja virutas käes olnud kivi niisuguse jõuga vastu maad, et see hüppas teelt kaugele rohu sisse. V. Beekman. || hüplema (2. täh.) Pall hüppab põrandal. Paat hüppas lainetel.
3. piltl kiiresti ja järsult muutuma; äkki muule siirduma. Turuhinnad hüppasid kõrgele. Temperatuur kord langeb, kord hüppab üles. Ühest äärmusest teise hüppama. Ühelt teemalt, kõneainelt teisele hüppama. Hüppas oma jutuga ei tea kuhu. *Venna juurest hüppas mõte koju isa ja ema juurde. A. Hint.
4. kõnek millegagi kelkima, kiitlema, uhkeldama. Vaat kus alles hüppab oma teadmistega! *Mis ta hüppab – muudkui kunst ja kunst! Justkui arstidel poleks vaja ürgset loomisjõudu.. E. Tennov.

idu ‹idu 11 või eo 27› ‹s›

1. taime esimene arenemisaste (hrl. seemnest), idand. Seeme ajab idusid. Kresside esimesed idud on juba väljas. Idud on oma nina mullast välja torganud.
▷ Liitsõnad: kartuliidu.
2. bot taime alge seemnes. Idu koosneb idujuurest, iduvarrest, idupungast ja iduleh(ted)est.
3. millegi alge; algusjärk. Kahtluse idu südames. Uue elu eod. Tuli kustutati juba eos. Mässukatse nurjus juba eos. Eos olevad konfliktid. Skandaal summutati juba eos. *Ta välimuses, hoiakus ja kombeis oli eos tulevane kodanlik kaadriohvitser. J. Semper.
▷ Liitsõnad: algidu.
4. pisik, mikroob. *Seal tuli veel armastus ja abielu.. ühe lauljannaga, kellel olid juba tiisikuse eod rinnus. M. Mõtslane.
▷ Liitsõnad: haigusidu.
5. kõnek (sõimusõnana). *„Lase lahti, igavene idu!” karjus Nele ja lükkas Ivari mütsudes vastu prügitünni. A. Pervik.

igavene ‹-se 5› ‹adj›

1. ajaliselt lõputu, väga pikaajaline. Mateeria on igavene ja hävimatu. Taevakehad on igaveses liikumises. Keegi meist ei ole igavene. Igavene elu, õndsus. Igavene lumi, jää. Igavene noorus, armastus. Igavest truudust vanduma, tõotama. Elu igavesed väärtused, probleemid. Kirjanduse igavesed teemad. Igavene tõde. Langenute mälestussamba ees põleb igavene tuli. Igavesest ajast igavesti. Rooma – igavene linn. Igavene üliõpilane. Keres oli malemaailmas igavene teine. Igavene tuli 'viigini viiv seis malemängus, kus üks mängijaist ähvardab vastaspoole kuningat pideva tulega'. Igaveseks ajaks 'alatiseks'. Isa magas tal juba igavest und 'oli surnud'. || igaveseks alatiseks, jäädavalt. Igaveseks meeldejäänud sõnad. Sõitis igaveseks ära. Selleks ajaks oli vanaema oma silmad igaveseks sulgenud. Pea igaveseks meeles, et.. Neile jäi igaveseks teadmata, et õige mees pääses.
2. tüütavalt sageli esinev v. pikemat aega kestev, alatine, pidev, lakkamatu. Igavene tüli ja riid hommikust õhtuni. Üks igavene trall ja lullilöömine päevast päeva. See igavene soos solistamine pani jalad valutama. Oma igavese virisemisega on ta kõik ära tüüdanud. See igavene telefonikõlin hakkab juba närvidele. *..mis vanaisa käsib, seda peab täitma isegi sulane Rähn, see igavene uriseja ja rahulolematu vaim. O. Luts.
3. (emotsionaalses kõnes esineb rõhutava, väidet tugevdava sõnana:) tohutu, ääretu, hiigla. Igavesed jändrikud puud. Igavesed lõbusad poisid. Sõjaväes oli igavene kõva kord. Igavene aeg läks kontrollimise peale. Puu kukkus igavese raginaga. Kihutas must mööda igavese ajuga. Sa oled igaveseks suureks kasvanud. Poiss on igavene volask. Igavene hulk võõraid nägusid. Igavene patakas raha. Igavene larakas maad. Sugulasi on mul igavene kari. Igavene tramburai läks lahti. See tegi meile igavest nalja. Sellest võib igavene jamps tulla. Virutas sellele sellile igavese täie vastu pead. Lapse magama saamisega oli igavene tegu. || täielik, tõeline, sulaselge; ka hlv (sõimuväljendeis). Vinuvere on igavene kolgas. Auto on igavene logu. Maja taga on igavene padrik. Toots oli igavene võrukael. Merle on üks igavene kitsipung. Ajab igavest jama, pula. Kõhnaks jäänud nagu igavene luu ja nahk. Seisime justnagu igavesed tolad. Ah sa igavene vigurivänt! Poiss, igavene naljatilk, oli jalga lasknud. Igavene lõuapoolik, joodik ja looder, pätt, suli ja kõrilõikaja. Oh sa igavene laiskvorst, tainapea! Igavene pugeja! Igavene tõbras! Sa igavene ohmu, peletis, kobakäpp, loru, sindrinahk, tubakas, varganägu! Igavesed piripillid. Oh ma igavene (tobu) – jätsin võtme koju! Igavene nöök lugu.

imestus ‹-e 5› ‹s›
imestamine; millegi ebahariliku, ootamatu v. mõistmatu tajumisel tekkiv tundmus, üllatus. Imestust tundma. Silmad imestusest pärani. Tal jäi imestusest suu lahti. Ei suuda oma imestust varjata. Paljud avaldasid imestust selle üle, kuidas asi nii hästi laabus. Minus äratas imestust mehe ootamatu ägedus. Kõik vaatavad teda imestusega. Poiss oskab teiste (suureks) imestuseks mitut keelt. Naabrite imestusel polnud piiri, otsa ega äärt. Suur on ema imestus, kui.. Luges teadet kasvava imestusega.

irdu ‹adv›
hrv eraldi, lahti. *Tegelikult on saatus tema [= õe] minust ikkagi sootuks irdu kiskunud.. J. Kross.

irduma ‹37›

1. millestki lahti tulema, eralduma (1. täh.) Pähklid irduvad lüdidest. Kahjustunud nahk hakkab kihtidena irduma. *Sel hetkel, mil isa ühte eriti suurt hangutäit üles upitas, irdus sellest äkki midagi pikka ja tumedat ning volksatas alla.. F. Tuglas.
2. (abstraktsemalt:) kellestki v. millestki lahku lööma, eemale tõmbuma, eralduma (2. täh.) Ta on kollektiivist, elust, tegelikkusest irdunud. Rahvast irdunud kunst.

iseenesest ‹adv›

1. ise, ilma välise tõukejõuta, spontaanselt. Haigus paranes, kadus iseenesest. Värav, uks läks iseenesest lahti. Teadmised, oskused ei tule iseenesest. Sõnad voolasid suust nagu iseenesest. Kõik lahenes justkui iseenesest. *Õnnelikud päevad ei tule iseenesest, nende eest on tarvis võidelda. P. Kuusberg.
2. tegelikult, sellisena nagu ta on. Töö iseenesest polnud eriti keeruline. Gripp iseenesest pole raske haigus. Kolm nädalat pole ju iseenesest kuigi pikk aeg. Tema osa näidendis on iseenesest tühine.

maha istuma
istet võtma, kuhugi istuma. Silla äärde istunud tüdrukud maha jalgu puhkama. Saad maha istuda, juba kisa lahti. *Õunapuude alla pingile istub ta maha, paneb raamatu kõrvale ja andub vaatlusele.. M. Metsanurk.

isukas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›

1. hea söögiisuga, suure isuga; head isu väljendav; hea isuga toimuv. Paranev haige on isukas. Ja läheb lahti isukas söömaaeg. Laps heitis keedisepurkidele isuka pilgu. Molli juurest kostis sigade isukat matsutamist.
2. innukas, huvi tundev, ahne. *..ah, kuis isukad ja lahti sõprusele meeled. D. Vaarandi. *Mikanor hõõrus peopesi vastu pikk-kuue siilu, soojendas neid hingeõhuga ja vihtus siis jälle isuka hooga saagida.. O. Jõgi (tlk).

jakk1 ‹jaki 21› ‹s›
eest lahti käiv ülakeha kattev varrukatega pealisrõivas, tänapäeval hrl. naistel. Villane, kootud, karusnahkne, paks, õhuke jakk. Jaki krae, hõlmad. Vabalt langev, kehasse töödeldud, pikk, lühike jakk. Jakk on paras, kitsas, liiga avar, lai. Tüdruk pani, tõmbas jaki selga, võttis jaki seljast, tegi jaki nööbid lahti. Jaki all oli valge pluus. Kostüüm koosneb harilikult jakist ja seelikust. Mõned naised olid mantliga, mõned jakiga. 19. sajandi lõpul hakkasid naised kandma sitsist jakke.
▷ Liitsõnad: boolero|jakk, kimono|jakk, kostüümi|jakk, laste|jakk, naiste|jakk, pidžaama|jakk, samet|jakk, siid|jakk, suusa|jakk, talvejakk.

jalg ‹jala pl. gen jalgade e. ‹koos postpositsiooniga ka› jalge 23› ‹s›

1. inimese v. ahvi alajäse; linnu tagajäse; paljudel loomadel, putukatel jm. üldse jäse v. kulgemiselund; ka labajalg, (taga)käpp. a. (inimese kohta). Parem, vasak jalg. Pikad, sirged, saledad, sihvakad jalad. Lühikesed, jämedad, kõverad jalad. Suur, väike, kitsas, lai jalg. Kiired, kärmed, väledad, nobedad jalad. Haiged, terved jalad. Metsavahil peavad head jalad olema. Jalad on väsinud, kanged, paistes, rasked kui tina. Jalad on rangis. Jalg on lääpas. Jalad mustad kui sea sõrad, külmad kui konnal, punased kui kurel. Jalad on kuresaapais 'külmast ja tuulest lõhenenud nahaga ja punased'. Jalad pikad kui koodid. Jalad nagu pakud, sambad. Jalad ei tõuse enam, käivad väsimusest risti. Jalad valutavad, tuikavad, pakitsevad, surisevad. Jalg, jalad on pikast istumisest (ära) surnud. Jalad ei kuula sõna, ei käi, ei kanna, on (põlvist) nõrgad, pehmed, vedelad, väsinud, nagu vatist. Jalg, jalad on vanadusest töntsiks jäänud. Sul on noored jalad; sa noorem, jalg kergem. Jalad käivad kui värtnad. Jookseb, nii et jalad käivad kuklasse. Jalad läksid, kadusid alt ja matsatasin täies pikkuses jääle. Lähen, kuhu jalad viivad 'eesmärgita, ükskõik kuhu'. Istub, jalad koos, ristis, jalg üle põlve. Laskis jalad üle koormaääre rippu. Jalgu tõstma, siputama, püsti ajama. Jalgu puhkama, sirutama. Jalgu puhastama, pühkima. Hirm võttis jalad nõrgaks. Ajab jalad harki, laiali. Seisab, jalad harkis, koos. Poisid püüdsid maadeldes teineteisele jalga taha panna. Lõin jala vastu kivi. Jalg vääratas. Nikastas, väänas, murdis jala. Jalg pandi kipsi, lahasesse, on kipsis, lahases. Lonkab üht jalga, on ühest jalast lombakas. Kooditab, kõlgutab jalgu. Lõi jalga vastu maad, trampis jalgu. Vahetas seistes jalga. Vaheta jalga, sul on vale jalg! (marssimisel). Astub õiget, vale jalga. Astuvad jalutades ühte jalga. Pole ruumi jalgagi maha panna. Lippab, nagu oleks sada paari jalgu all. See jää veel jalga ei kanna. Jookse või jalad rakku. Pani jala ukse vahele. Viskas ühe jala üle teise. Saapad ei ole jala järgi, hõõruvad, vaevavad jalga. Kass mehkeldas perenaise jalgade ümber. Pall veeres tal kahe jala vahelt, jalgade vahelt läbi. Jalgu kinni panema, lahti võtma. Panen, tõmban kingad, saapad, püksid jalga. Kas proovisid neid kingi jalga? Ära mine palja jalu, pista, torka midagi jala otsa! Mul lõi kramp jalga, jalgu. Sukad ja saapad on jalas. Võttis sokid, kingad jalast. Poiss astus naela jalga. Tal on jooksva jalus, jalgades. Jüri võttis Antsul jalust kinni. Jooksis lapse jalust maha. Lõi teise jalust vigaseks. Taat on hommikuti jalust kange. Jalale võtt! (püssi asendit määrav käsklus). Jalule tõusma, hüppama, kargama. Vanake ajas, upitas end pikkamisi jalule. Aitas kukkunu jalgadele. Haige läks omal jalal autosse. Joobnu taarus jalgadel. Olin nii väsinud, et vaevu püsisin jalul. Istekohta polnud, tuli kogu aeg jala peal 'püsti' olla. Tõttas kärmel jalal 'kiiresti' käsku täitma. Tammub ühelt jalalt teisele, jalalt jalale. Mees kukkus jala pealt 'püsti olekust' kokku ja oligi surnud. Ants lõi Jukut jalaga, andis Jukule jalaga. Tee on niisugune, et kuiva jalaga, kuivi jalu läbi ei pääse. Ärge kandke, tassige, tooge jalgadega pori tuppa! Nii pime, et ei näe jala ette(gi). Vanake astus nõrkevi, vankuvi, värisevi jalu oma teed. Poiss lippas tulisi jalu 'väga kiiresti joostes' kodu poole. Valel on lühikesed jalad. Kelle jalg tatsub, selle suu matsub. Kui pead ei ole, siis peab jalgu olema. *Ma juba astusin Kõrele jala peale, et pidagu pool suud kinni. O. Luts. b. (loomade kohta). Lehma, pardi, konna, putuka jalad. Esimesed, tagumised jalad. Kõrge jalaga lehm, hobune. Madala jalaga koer. Hobuse jalad pandi kammitsasse. Poegadega kanale oli pael jalga pandud. Hobune püherdas, jalad taeva poole, vastu taevast. Kits ajas, lõi jalad vastu ega lasknud ennast paigalt liigutada. Koer tõmbas saba jalg(ad)e vahele. Põrsas läks kõigi nelja jalaga moldi. Jalga! (käsklus hobusele jala tõstmiseks). Hobune hoiab (üht) jalga. Hobused magavad jala peal 'seistes'. Lehm jäi jalust ära. Sälg pillub joostes jalgu. Koer käis naabrite ukse ees jalga tõstmas 'pissil'. Kass kukub alati jalgade peale. Rebane teeskles surnut, jalad sirevil. Lehm lõi jalaga lüpsiku ümber. *Aluspinnal roomab labatigu oma lameda lihaserikka jala abil. J. Piiper.
▷ Liitsõnad: hoo|jalg, komp|jalg, kraap|jalg, kunst|jalg, könt|jalg, laba|jalg, lamp|jalg, masa|jalg, nõja|jalg, puu|jalg, pänt|jalg, päta|jalg, rang|jalg, tugi|jalg, tõukejalg; ees|jalg, haard|jalg, istu|jalg, jooksu|jalg, kõnni|jalg, roni|jalg, sibli|jalg, taga|jalg, ujujalg; kaheksajalg vrd värsijalg vrd käsk|jalg, vrd üksjalg.
2. alumine kandev v. toetav osa. a. (esemel, moodustisel vms.). Laua jalg. Peenikeste kõverate jalgadega tool. Jõulukuuse puust, metallist jalg. Kerilaua, lambi jalg. Vokil on kolm jalga. Jalaga õmblusmasin. Tšello on varustatud teravaotsalise jalaga. Lihaastja toetub kolmele madalale jalale. Trükitüübi jalg. Jalaga kauss, vaas, joogiklaas. Ausamba, monumendi, obeliski jalg. Väikesed majakesed viinamäe jalal. Seene maapealne osa koosneb jalast ja kübarast. *..kui Toompea kantsi kõrgelt jalalt / ma esmakorda nägin merd. J. Sütiste. *Ka siis, kui .. oma vili jalal pudiseb, ei tohi seda hingamisepäeval koristada.. J. Peegel. b. (abstraktsemalt:) alus, põhi; sellest tulenev seisund, olukord. On oma elu seadnud heale, kindlale, tugevale jalale. Elab jõukal, kindlal jalal. Ta on naabritega heal, sõbralikul, halval jalal. Meie suhted peaksid paremal jalal olema kui seni. Oota, kuni majapidamise kindlamale jalale saan. *Minu äi ei ela sugugi nii suurel jalal. E. Vilde. *Mõisnikku oleme orjanud siin ja vabale jalale oleme tõusnud siin. Mart Kalda.
▷ Liitsõnad: korstna|jalg, mäejalg; kolm|jalg, küünla|jalg, pukk|jalg, tulejalg vrd hakkjalg vrd kangas|jalg, vrd raejalad.
3. ‹liitsõna järelosana› (esineb taimenimetustes)
▷ Liitsõnad: hani|jalg, kilp|jalg, kuusk|jalg, maa|jalg, põis|jalg, raun|jalg, sõna|jalg, varesjalg.
4. endisaegne pikkusmõõt, umbes 30 cm. 6 jalga pikk. 1 jalg = 12 tolli.
▷ Liitsõnad: kant|jalg, ruutjalg.
5. van joogipoolis, alkohoolne jook. *Vana Jaak tuli.. toast pudeliga ja pakkus enne meile, siis poistele pühade jalga. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: pulma|jalg, titejalg.

janäe ‹interj›
hrv kanäe. *..minu käe lahti lasknud, pidi see [= tema käsi] rändama taskusse, janäe, rändaski. N. Baturin.

jao|mees
van jaoline. *Siis see tants lahti läks. Siis olime Jaaniga mõlemad jaomehed juures. A. Kitzberg.

joom ‹-a 22› ‹s›

1. joomine (eriti alkoholi pruukimise tähenduses), üks joomiskord; joomapidu. Nüüd läheb joomaks. Ants on jooma peal, tuleb jooma pealt. Sai jooma järje sisse. Ta silmad olid pikast joomast punased. Küllap teil on söömad söödud ja joomad joodud. Ära härja söömas sõin, / vaadi õlut joomas jõin. *Sügisel on suured söömad, / suured söömad, laiad joomad... H. Angervaks.
2. jook. Tulge meile, meil on söömad, joomad laual. *Nemad [= vasikad] ju sihukesed põrgulised: jääb kord sööm ja joom halvemaks – täid seljas, kõht lahti.. E. Särgava.

jooma|haigus
Mees sai oma joomahaigusest lahti.

jooming ‹-u 2› ‹s›
oleng, kus tarvitatakse rohkesti alkohoolseid jooke, pummelung, joomapidu. Joominguid korraldama, pidama. Läks lahti kõva, suurem jooming.

jopi|hõlm
Käib jopihõlmad lahti. Võtsin tal jopihõlmast kinni.

judin ‹-a 2› ‹s›
ihu värin, võbin. Külm ajas kerge judina ihule. Juba see mõte tõi judinad keresse. Neiul jooksis õnneaimusest meeldiv kuum judin südame alt läbi. Külm judin käis üle selja. *Magusad judinad käivad üle kere ja teine täis leili lööb higi lahti. M. Kesamaa.
▷ Liitsõnad: hirmu|judin, külma|judin, õudusjudin.

jumal ‹-a 2› ‹s›
religioonis kõrge(i)m üleloomulik olend v. jõud, keda austatakse ja teenitakse. a. ‹ka pl.› Muistsed jumalad. Kreeklaste, roomlaste, germaanlaste jumalad. Jumalatele ohverdama, ohvreid tooma. Jumalaid kummardama, teenima, appi hüüdma. Puupakust jumal aidanurgas. Vaaraod peeti maapealseks jumalaks. Tantsib, laulab nagu noor jumal 'eriti hästi, hiilgavalt'. b. ‹ristiusu kirjanduses suurtäheliselt sg.› Jumal; sün. Issand, Jehoova, Looja. Kolmainus, kõikväeline, kõikvõimas, suur jumal. Jumala arm, nimi. Jumala viha, vits. Jumalat paluma, tänama, uskuma. Jumalale lootma, end jumala hoolde andma. Jumal olgu neile patustele armuline! Jumalat eitama, teotama. Jumalast taganema. Jumala tahtmine sündigu. Nii on jumalast seatud. Jumal on ta ära, enese juurde kutsunud 'ta on surnud'. Muusik, kunstnik jumala armust 'sünnipärase andega'. Palun, vannutan sind jumala nimel 'härdasti, tungivalt'! Jumalast mahajäetud 'üksildane, kõrvaline' maanurk. Jumal kõrgel, kuningas kaugel. Kui jumal loob lolli, annab ta ka molli. c. rahvapärastes ütlustes, täh. tugevasti nõrgenenud. Vaatan siin seda jumala ilma. Tule söö, jumala loomake! Jumala õnn, et juhtusid täna siia tulema. Istub jumala rahus, jumala rahuga ahju kõrval. Heinaajal sadas iga jumala päev. Iga jumala öö kooserdab poiss küla peal. Annaks jumal, et kõik hästi läheks! Toas on niisugune segadus, et tule jumal appi. Jumal appi, kui jonni täis võib üks inimeseloom olla! Issand jumal, tuli on lahti! Armas jumal, kust ta sellise mõtte peale tuli? Oh sa mu jumal, kui suureks on Kati kasvanud! Uhke nii et jumal hoidku. Jumal hoidku, mis seal kõik ära tehti! Hiljaks jäin, jumal paraku. Jumal teab 'keegi ei tea', kus poiss jälle kolab. Tegi, nagu oleks käsil jumal teab kui 'eriti, väga' tähtis töö. See pole jumal teab kui 'kuigi' kallis. Jumal nendega 'olgu (peale)', las räägivad mis tahavad. Tehku nagu tahab, jumal temaga! Jumalale tänu, kõik on hästi. Pääsesime, jumal tänatud, õigel ajal varju alla. d. piltl austus-, ihalusobjekt, ideaal. Kogu eluks jäi kunst ta jumalaks. Raske on korraga mitut jumalat teenida 'mitmele eri harrastusele pühenduda'. *..raha peab mul olema; raha on jumal, raha on vägi, raha on võim! A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: armastus|jumal, kodu|jumal, sõja|jumal, tarkusejumal; maa|jumal, päikese|jumal, tule|jumal, veejumal; eba|jumal, peajumal.

jumalime ‹interj›

1. van (vastus tervitusele). Tere, jumalime! *Madis: Tere, Priidu, ka! – Priidu: Jumalime, Madis! J. Kunder. *„Tere ja jõudu!” ütles Arno pärale jõudes. – „Jumalime, jõudu tarvis!” vastas Lible.. O. Luts.
2. väljendab üllatust, imestust. Jumalime, sina siin! *Teen ukse lahti – jumalime! Hiired ukse ees reas, sabad ühel, pead teisel pool. H. Väli.

jutt ‹jutu 21› ‹s›

1. vestlus, kõnelus, keskustelu. Naiste, meeste, poiste omavaheline, vali, elav jutt. Juttu alustama, üles võtma. Kellegagi juttu rääkima, puhuma, vestma, veeretama. Juttu vadistama. Juttu millelegi viima, keerama, juhtima. Jutusse sekkuma. Ma ei tahtnud nende juttu segada. Kellegagi jutule, jutu peale saama, sattuma. Mehed ajasid omavahel sõna juttu. Tegin, sobitasin külalisega juttu. Püüdsin juttu edasi viia. Ta otsis minuga juttu. Toas käib lõbus mitmekeelne jutt. Meie jutt hakkas sobima, vedu võtma. Jutt jooksis meil maast-ilmast. Sinust pole meil temaga juttu olnud. Jutt läks, kaldus laste tervisele. Jutt keerles, liikus kevadtööde ümber. Lapsed ei sega täiskasvanute jutu vahele. Jutud, jutt jätta! Kuulasin teiste juttu pealt. Jutt ei taha hästi edeneda, laabuda. Jutt vaikib, soikub, katkeb. Jutule, jutusse tuli vaheaeg. Jääb siis nii, nagu meil jutt oli. Luges jutu lõpetatuks ja lahkus. Jõudsime sind oodates pikad jutud ära rääkida. Jutt tuleb jutust, kõne kõnest. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. *Lapeteus jäi üldisest jutust kõrvale. P. Kuusberg. *Ann on lahtisema suuga kui Juhan ja nii ta rohkem üksi juttu hoiabki. H. Kiik. || ‹väliskohakäänetes› (kellegagi (hrl. ametiasjus) kõnelemise kohta). Direktori, õpetaja, ministri, komandandi jutule minema. Kellegi jutule saama, pääsema, tulema. Poisse ei tahetud jutulegi võtta. Käisin raamatupidaja jutul. Tulin direktori jutult. || kõneaine, arutlusobjekt. Ootamatu sündmus oli igal pool jutuks. Eks sa küsi, kui jutuks tuleb, satub. Kellest on jutt? Ajalehtedes on juttu heinatööst. Koosolekul tuleb juttu töödistsipliinist. Sellest on varemgi juttu olnud. Jätame nüüd selle jutu! Jääd koju ja jutul lõpp 'asi on otsustatud, sellest rohkem ei räägita'. *Kaua aega ootas Jussi, et lubatud leping jutuks võetaks.. H. Lepik (tlk).
▷ Liitsõnad: era|jutt, kohvi|jutt, neljasilma|jutt, sala|jutt, tööjutt.
2. see, mida keegi räägib v. ütleb. Tõsine, tähtis jutt. Räägib õiget, tarka, mõistlikku, asjalikku, naljakat, segast, rumalat juttu. Mul on sulle üks jutt 'tahan sinuga millestki (olulisest) rääkida'. Hännatu 'rumal, alusetu' jutt. Ära aja hullu juttu! Su jutul pole saba ega sarvi 'jutt on rumal, sisutu'. Lõpuks tegime juttu kojuminekust. Teist juttu tegema 'uut kõneainet valima'. Heietab, veeretab, kerib aga peale oma juttu. Õpetaja jutt läks poisil kõrvust mööda. Ta suured plaanid on ainult jutuks jäänud; ta pole jõudnud juttudest tegudeni. Küll sel tüdrukul alles jutt jookseb, voolab. Naabrinaisel juba juttu jätkub. Lapse jutt oli veel pudikeelne. Kaasvestleja juttu ei sobi katkestada. Sinu juttu ei saa puhta kullana võtta. Ära niisuguse jutuga minu juurde tule! Jutt jutuks, aga kuidas asi ikkagi tegelikult oli? Mine (metsa) oma jutuga! See jutt ei kõlba kuhugi, kassi saba allagi. Mis jutt see on, olgu! Vaat kus jutt ja jalad all! Kuule nüüd juttu! See pole kellegi jutt! || ‹komitatiivis adjektiiviga› iseloomustab inimese vestlemisvõimet v. -viisi. Suure, väikese, vähese, hea, aeglase, ladusa, mõnusa jutuga mees. Naine oli lahtise jutuga. *Kas sina oled see endine vaikne, tõsine ja harva jutuga poiss? F. Tuglas (tlk). || ‹ka pl.› üldiselt räägitav, suust suhu leviv kuuldus, kuulujutt. Tühje jutte tegema, levitama. Igat juttu ei maksa uskuda. Tema kohta käivad, liiguvad igasugused jutud. Sellel jutul on vist põhi all 'jutul on vist alust'. Lõpuks jõudsid need jutud temagi kõrvu. Jutud läksid lendu, lahti, välja, et poes on vargad käinud. Naabriperest keerutati inetuid jutte. Käisid kõvad jutud rahareformist.
▷ Liitsõnad: hundi|jutt, jahimehe|jutt, jonni|jutt, kalamehe|jutt, kiidu|jutt, kiusu|jutt, klatši|jutt, kosja|jutt, kuulu|jutt, kõmu|jutt, laimu|jutt, lapse|jutt, loba|jutt, lori|jutt, mehe|jutt, patu|jutt, petu|jutt, piibu|jutt, tõsi|jutt, udu|jutt, viguri|jutt, ümbernurgajutt.
3. lugu; kirj üks eepika väikevorme. Huvitav, põnev, õpetlik, igav jutt. J. Liivi jutt „Peipsi peal”. Ajalehe joonealune jutt. Vilde esimesed jutud ilmusid 19. saj. 80-ndail aastail. Rahvasuus liigub jutte Kalevipojast. Poisid lugesid indiaanlaste jutte. Habemega 'vana, tuntud, kulunud' jutt. *Armsad olid mulle need õhtud, millal isa meile ennemuistseid jutte puhus.. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: ajaviite|jutt, hirmu|jutt, järje|jutt, kalendri|jutt, kriminaal|jutt, küla|jutt, linna|jutt, looma|jutt, lühi|jutt, mere|jutt, muinas|jutt, mõistu|jutt, nalja|jutt, pilke|jutt, põnevus|jutt, rahva|jutt, rebase|jutt, reisi|jutt, röövli|jutt, seiklus|jutt, sõja|jutt, tondi|jutt, ulme|jutt, uudis|jutt, õudusjutt.

jutu|ots [-a]
jutt, vestlus (hrl. selle algus). Kellegagi jutuotsale, jutuotsa peale saama. Jutuotsa üles võtma. Võttis, haaras jutuotsa enda kätte. Jutuots tehti lahti. Jutuots kadus käest. Kuhu ma nüüd oma jutuotsaga jäingi? *Ei ole vigagi – kui kord jutuots suus, läheb päris libedalt. L. Kibuvits.

juudaline ‹-se 5› ‹s›
põrguline (hrl. kerge kirumissõna). *„No siis tee, juudaline, kord ometi lahti oma suu ja ütle midagi!” sõitlen end mõttes. O. Luts.

juukse|pahmakas
*..hakkas oma heledat juuksepahmakat lahti kammima. V. Gross.

juures
I. ‹postp› [gen]
1. kellegi, millegi vahetus läheduses, täiesti lähedal. Seisis akna juures. Ema toimetas pliidi juures. Raudteejaama juures on autode parkimisplats. Meisterdab midagi tisleripingi juures. Silla juures on jõgi lahti. Ootan sind postkontori juures. Koer ei püsinud karjase juures. Istu natuke minu juures! Lapsed magasid ema juures. Peatus aeg-ajalt mõne vestlejate rühma juures. Ajasime natuke juttu tassi kohvi juures 'tassi kohvi juues'. Minu mõtted olid kogu aeg sinu juures, olin mõtetega sinu juures. *Peale sööki istusid mehed õllekannude juures. A. Mälk. || kallal. *Ja ajas pikema jututa püksid maha. Hakkas aluspükste juures kohmitsema. I. Sikemäe. || (laiemalt:) kusagil läheduses ja ka sees. Toimetab midagi karjalauda juures. Ma käin korra poe juures!
2. kellegi asu-, elu- v. töökohas; kellegi jutul v. vastuvõtul, (mingis asjas) kellegi pool. Ta elab tütre juures. Poiss oli korteris ühe vanainimese juures. Tüdruk kasvas üles vanaema juures. Pühade ajal olin Tartus sugulaste juures. Ma jõin juba Hendriksonide juures kohvi. Ta käis eile minu juures. Käisin hiljuti arsti, õmbleja, juuksuri juures. Käis mitme tuttava juures raha laenamas. Ta rõivad on õmmeldud hea rätsepa juures 'rõivad on õmmelnud hea rätsep'.
3. osutab asutusele v. organisatsioonile, mille alluvusse v. koosseisu miski v. keegi kuulub. Koduloomuuseumi juures tegutseb kodu-uurijate ring. Töötasin mitmel pool maakonnalehtede juures. || osutab juhtivale, suunavale isikule. On õppinud „Pallases” N. Triigi juures. Lõpetas konservatooriumi kompositsiooni erialal H. Elleri juures.
4. osutab isikule vm. elusolendile, samuti esemele v. nähtusele, kellel v. millel midagi esineb ning kelle v. mille suhtes midagi nenditakse (sageli on teised väljendusvõimalused paremad). Eri inimeste juures avaldub rahulolematus erinevalt. Mulle ei meeldi see joon tema juures. Mis sind selle loo juures häirib? Liblikate juures meeldis nende värvikirevus. *Aga küllap oli Sidonialgi Laulu juures midagi võõrastada, kas või tema halliseguseid juukseid. E. Krusten.
5. osutab nähtusele, olukorrale, asjaolule vms., mille puhul v. korral midagi toimub (sageli on teised väljendusvõimalused paremad). Toodangu praeguse taseme juures on see võimalik. Vesi keeb 100˚ C juures. Sellise kiiruse, tempo juures jääme küll hiljaks. Sinu võimaluste, tutvuste juures ei peaks see eriti raske olema. Võpatas selle mõtte juures. Ma ei saa sind aidata isegi kõige parema tahtmise juures. Hingeldas vähimagi füüsilise pingutuse juures. Kõige selle juures ei saa unustada, et.. *Jooksin iga kellahelina juures avama.. R. Kaugver. || osutab mingile tegevusele, millega ühenduses midagi nenditakse (sageli on teised väljendusvõimalused paremad). Ta oli usinasti töö juures. Ilmutas kauplemise juures erilist osavust. Kingad loksusid käimise juures. Oli ihu ja hingega, südamega, innuga asja juures. Oigas iga liigutuse, sammu juures. Mehed läksid kaardimängu juures kaklema. *Ehk eksis Juhan tegemise juures? J. Parijõgi.
6. osutab kellegi seisundile v. omadusele. Ta on hea, täie tervise juures. Vanamees ei ole enam päris mõistuse juures. Haavatu oli täie teadvuse juures. Tema oma tagasihoidlikkuse juures selle ülesandega küll toime ei tule. *Ja ta [= tüdruk] oli jõu juures, sest kandis kompsu ja toetas teisi. A. Mälk.
7. millelegi lisaks. Kõige selle juures jätkub tal veel aega kirjanduse lugemisekski. *Oma lüheldase kasvu juures on see veider mehike veel pisut küürus.. O. Luts.
8. osutab püsivamale valdus- v. kasutus-, ka käsitlusobjektile (tavalisem on selles funktsioonis adessiiv). Võimu juures on konservatiivid. Selle teema juures me pikemalt ei peatu.
9. kõnek osutab isikule, kelle suhtes teisel isikul on teat. mõju. Sel noormehel on suur menu tütarlaste juures. Minu juures sul selline plaan läbi ei lähe.
10. van nimel, pandiks pannes. *„Armas laps,” rääkis ema nüüd, „oma ja sinu hingeõnnistuse juures vannun, et see on hoopis teine asi.” A. H. Tammsaare.
II. ‹adv›
1. vahetus läheduses, täiesti lähedal (nägemas, kuulmas vms.). Olin juba päris juures, kui ta mind märkas. Keegi peab raskel haigel juures valvama. Ma olin juures, kui see juhtus. Pead sa igal pool ninapidi juures vahtima!
2. küljes (hrl. mittesoovitavast kõrvalnähtusest kõneldes). Piimal oli mingi võõras maitse juures. Riietel on koirohu lõhn juures. Mehel olid õllelõhnad juures. Sel lool on natuke halb maik juures. Poisikesel oli näppamise mood juures. Eks sel asjal ole oma „aga” juures. *Kõiksugused albid kombed on tal juures. A. Kitzberg.
3. varasemale lisandunud. Huviliste arv suureneb, täna on jälle mitu uut inimest juures. *Tõsi, uusi masinaid on juures. Keskel pole enam tühja ruumilarakat. I. Sikemäe.
Omaette tähendusega liitsõnad: kus|juures, seal|juures, see|juures, siinjuures

juurest
I. ‹postp› [gen]
1. kellegi v. millegi vahetust lähedusest, täiesti lähedalt. Tule akna juurest ära! See tänav algab raudteejaama juurest. Käis oma raamatuga ühe juurest teise juurde. Koer jooksis karjase juurest ära. Habe hakkas kõrvade juurest peale. Võttis pudeli suu juurest. || (laiemalt:) kusagilt lähedusest ja ka seest. Ema tuli lauda, sauna juurest. *Ma ei ole .. lehte veel vaadanudki. Praegu alles tõin teise vallamaja juurest ära. O. Luts.
2. kellegi asu-, elu- v. töökohast; kellegi jutult, kellegi poolt. Ta kolis vanemate juurest ära. Tulen praegu direktori juurest nõupidamiselt. Ta tuli juuksuri juurest. Tuli minu juurest abi saama. Astun sõbra juurest läbi. Käis meie juurest piima toomas. Ostsin kohvi Kaarmanni juurest.
3. osutab kohale, millega miski v. keegi on asumise, elunemise vm. läbi seotud. Nägu on kõrva juurest verine. Jõgi on silla juurest lahti. See mees on ajalehe juurest. *..kosilaseks polnud peremees, vaid käsitööline – tisler kiriku juurest.. A. H. Tammsaare. *„See on ju see... Ärnja-preili või kes... sealt köstri juurest,” ütleb Lible järsku. O. Luts.
4. osutab tegevusele, millest eemaldutakse v. mida sooritamast lakatakse. Vaatas hetkeks töö juurest üles. *Ta teeskles, nagu oleks tulnud just kõige kibedama askelduse juurest. R. Vellend.
5. osutab isikule, kellel esineb v. arvatakse esinevat mingit iseloomujoont v. suhtumist. Tema juurest küll valskust ei leia. *Vuih, et sa minu juurest ikka kohe egoistlikke tagamõtteid otsid! E. Vilde.
II. ‹adv›
1. vahetust lähedusest eemale, täiesti lähedalt eemale. Läks juurest pisut kaugemale.
2. vahetust lähedusest, täiesti lähedalt. Kui juurest ei leia, otsi kaugemalt. Juurest vaadatuna ei ole see nii ilus kui eemalt paistab. *Eemalt oli see ilus roheline saareke. Aga juurest oli rohkem liiva kui rohelist. M. Sillaots.
3. küljest ära (hrl. mittesoovitava kõrvalnähtusega ühenduses). Harjuta see mood endal juurest (ära)!

juurima ‹42›

1. puittaimi koos juurtega (1. täh.) maast välja kangutama. Puid, kände, metsa, raiestikku juurima. Juuris karjakopli kadakatest lagedaks. Juuris raiestiku põllumaaks. See põld on põlislaanest juuritud. | piltl. On enese maaelust lõplikult lahti juurinud.
2. mat antud astme ja astendaja järgi juurt (6. täh.) leidma

jõudma ‹jõuan 45›

1. jaksama, suutma, võimeline olema. a. (kehaliselt). Jõuan kotte kanda, pommi tõsta, kände kangutada, kivi kergitada. Hobune jõuab sellest suurematki koormat vedada. Kes temaga jõuab võidu joosta! Jõuan vaevalt jalga jala ette tõsta, kätt liigutada, silmi lahti hoida. Ei jõua enam jalul seista. Kas laps jõuab nii pikka maad käia? Tõmbab, tirib nii kõvasti kui jõuab. Vanake jõuab veel ise ülalpidamist teenida. Ei jõua kogu heina ise ära teha. Ei jõua kõike ära süüa, ära juua. Koduhaned ei jõua lennata. b. (vaimselt, moraalselt). Ei jõudnud enam loota, kannatada. Seda ei jõutud küllalt kahetseda, ära imestada. Ei jõudnud end pidada, valitseda, tagasi hoida, rahulikuks sundida. Ei jõua teda küllalt kiita, tänada, kiruda, manada, põhjata. Jõuan ise enese eest seista. Jõuab saladust pidada, keelt hammaste taga hoida. Sõpru ei jõua miski lahutada. Kes maailma suud jõuab sulgeda. Jõuab siis kõike meeles pidada! Üks tark ei jõua nii palju vastata kui kümme lolli küsida. Arm jõuab enam kui hirm. c. (majanduslikult). Jõuab osta maja, auto. Ei jõua veel võlga ära maksta. Jõuab ennast ise ära toita. Jõudis oma pensionist veel lapsigi aidata. Talupojad ei jõudnud oma makse tasuda. Ei jõudnud oma lapsi gümnaasiumis koolitada. Talus jõuti eraldi sõiduhobustki pidada. d. (ajaliselt, aja poolest). Olid jõudnud enne meie tulekut lahkuda. Poiss oli jõudnud ema ära olles palju pahandust teha. On jõudnud lühikese ajaga kõik ära tüüdata, paljudega riidu minna. Ei ole jõudnud veel tööga harjuda, töösse sisse elada. Jõudis hoobi eest kõrvale põigata. Jõudis märgata solvumist teise näos. Jõudsin vaevalt uinuda, kui jälle ärkasin. Ma ei jõudnud möödujat ära tunda. Ma pole jõudnud veel õppima hakatagi. Jõudsin lõunavaheajal poes ära käia. Heina ei jõutud rukkilõikuseks koristada. Jõudsin teda õigel ajal hoiatada. Vahepeal on mitmed vanad jõudnud surra, noored abielluda ja lahkugi minna. Poiss on jõudnud püksid jälle viledaks kulutada. Aed on jõudnud paari aastaga metsistuda.
2. tulema, saabuma. a. (ajaliselt). Jõudis hommik, öö, päev. Päike loojub, õhtu jõuab. Lehed kolletavad, varsti jõuab sügis oma sadudega. Jõuavad talvised külmad, tuisud. Pime(dus) jõuab, aga meie oleme alles teel. Jõudis aeg isakodust lahkuda. Jõuab vanadus, üksindus. Mõtlesin, et nüüd on jõudnud mu viimne tunnike. b. (kuhugi, kuskilt). Jõudsime jaama, koju, linna. Buss jõuab Tartust Tallinna 3 tunniga. Jõudsime tunnelisse, tunnelist välja. Jõudsime suure kivi juurde, metsa äärde, küla vahele, aia taha, nendega kohakuti, metsast läbi, üle õue. Auto jõudis teelahkmele. Jõudis finišisse enne mind. Igale poole tuli jõuda. Kogu hingamisteedesse sattunud tolm ei jõua kopsu. Jõudsime kohale, sündmuspaigale, jaole. Tagaajajad jõudsid neile kannule, lähedale, jälile. Muuseumi varadest jõuab näitusele, saalidesse ainult väike osa. Varsti jõuab värske Eesti kurk poelettidele. Lavastus jõuab vaatajate ette eeloleval kuul. Sel nädalal jõudis kinodesse, linale uus film. Millal päike juba nii kõrgele jõudis? Hüüe ei jõudnud teiste kõrvu, teisteni. Tundsin, et mu sõnad ei jõua kuulajateni. Lugejate kätte on jõudnud mitu novellivalimikku. Sõna „pidžaama” on meile jõudnud Indiast. c. (seisundisse, olekusse, olukorda). On jõudnud arusaamisele, otsusele, järeldusele, arvamusele, selgusele, äratundmisele. Jõuab eesmärgile, sihile, võidule. Jõuti kokkuleppele, kaubale. See poiss jõuab veel (omadega) heale järjele. Jõudis mõtetega sinnasamasse, kust oli alustanud. Mees on jõudnud keskikka, esimese juubelini. Mets on kevadesse jõudnud. Meeskond jõudis poolfinaali. Olin jõudnud kolmandale kursusele. Semester jõuab varsti lõpule. Päev jõuab õhtusse, õhtule. Rauga elupäevad olid õhtule 'lõpule' jõudmas. Aeg oli jõudnud üle kesköö. On oma võimete piirile, piirini jõudnud. On töö, tööga valmis jõudnud. Jõudis diplomini, teaduskraadini, iseseisva lavastuseni, tipptulemusteni. Omas laadis täiuseni jõudnud luule. Kaugele sa oma rügamisega ikka jõuad! d. (tegevusse, midagi tegema). Jõudsime niitma alles keskhommikul. Jõudsin sööma, kui teised olid juba lõpetamas. Loeb huviga kaugetest maadest, kuhu ise pole käima jõudnud.

jälestus|tunne
Teda valdas jälestustunne. Ei saanud lahti jälestustundest.

jäletu ‹1› ‹adj›
jäle.a. *..mis kurja sina oled teinud, et sind nõnda jäletul kombel [= raudus] veetakse? J. V. Jannsen. b. kõnek eriti suur, koletu, tohutu. *..läks lahti hobuste ammutuntud inetu janklemine – hiuhkamise, põtkumise ja jäletu vihaga. O. Jõgi (tlk).

järsku ‹adv›

1. äkki, äkitselt. a. (ajaliselt). Hüppab järsku püsti, kõrvale. Lahkumine tuli kuidagi järsku. Ilm läks järsku pilve. Troopikas saabub öö järsku. Järsku kajas plahvatus. Sadu lakkas niisama järsku, kui oli alanud. b. (kahtlust väljendades:) võib-olla. Järsku ma ei saa homme tulla. Ega ta järsku haige ei ole? Järsku saaks seda veel kuidagi parandada? c. (muudes seostes). Kargas voodist ja lõi akna järsku lahti. Tee lõppes järsku, nagu lõigatult.
2. murd järjest (2. täh.) Ära vali, võta järsku! Marjapõõsad tuleb järsku 'täielikult, valimata' tühjaks korjata. *Oli meil üks toaämblik, keda kaks aastat järsku tema tegudega oleme tähele pannud.. O. W. Masing.

järsult ‹adv›
(< järsk). a. Tee tõuseb järsult mäkke. Nõlvad laskuvad järsult, kohati lausa püstloodselt. b. Tee, jõgi, rada pöördub järsult paremale. Pööras rooli järsult vasakule. c. Haigus algas järsult. Kevad tuli varakult ja järsult. Mets, küla lõppes järsult. Jutt vaikis järsult nagu lõigatud. Heitis vastuseks ainult järsult käega. Rapsas end järsult lahti. Lõi raamatu järsult kinni. Pööras küsijale järsult selja. d. Tootmine on järsult suurenenud. Järsult erinevad iseloomud. On järsult muutnud oma käitumist, eluviise. e. Vastas, käratas järsult. Käitub, talitab järsult. Kohtleb kõiki järsult. Ütles igasugusest abist järsult ära. Järsult hukkamõistev arvamus.

jätma ‹jätta, jätan; jäetakse, jäetud 47›

1. (edasi) olla laskma. a. (kuskil, mingis kohas). Jätsime suurema osa raamatuid kastidesse. Kari jäeti ikka ööseks välja, koplisse. Kas teda üldse enam kooli jättagi? Olen kahjuks prillid koju jätnud. Jätsin vihmavarju rongi, sae metsa, võtme lukuauku. Ärge jätke raha lauale! Masin jätab umbrohuseemneid terade hulka. Majast on kohale jäetud ainult alusmüürid. b. (seisundis, olukorras, asendis, tegevuses). Röövlid jätnud mehe ellu, hinge. Hea, et nad su luud-kondid terveks jätsid. Nad on mu ammu rahule jätnud. Otsust ei tehtud, asi jäeti lahtiseks. Kavatsesin selle saladuseks, saladusse, salajasse, enda teada jätta. Kas sina jätsid ukse haagist lahti? Jättis teise jala üle reeserva rippu. Jutt jättis kuulajad kahtlema, kahevahele. Küsimus jäeti kaalumisele, vaatluse alla. Töö korraldamiseks on rühmajuhile üsna vabad käed jäetud. Sõpra ei tohi hätta jätta. Jätame tordi terveks, lahti lõikamata. Jättis juuksed ööseks patsi. Jättis söögiajalgi mütsi pähe. Jäta kingad jalga! Ära jäta mänguasju põrandale laiali, vedelema. Kontrolltööde vihikud korjati kokku, kodutööde omad jäeti kätte. Jättis poes käimata, kinno minemata, töö tegemata. Sellele küsimusele jätan vastamata. Masin jättis pesu mustaks. Tsarism jättis lihtrahva harimatuks, hariduseta. Seadus jäeti jõusse. Põlispuu jäeti kasvama. Ära jäta kirvest õue roostetama! Laualamp jättis toanurgad hämarusse. Jättis asja vanaviisi, seks, nagu oli. Seekord jätame niisama, järgmine kord juba karistame. Seda asja me nii ei jäta! Seda ma talle ei jäta 'maksan kätte, teen tagasi'. Ära jäta, hakka vastu! Niisugused sõnad jäta hammaste taha 'välja ütlemata'. Eksamikonkurss jättis ta ülikooli ukse taha 'ta ei saanud üliõpilaseks'. c. (mingiks otstarbeks, kellegi v. millegi jaoks). Üks leib tuleb varuks jätta. Ühe põrsa jätsid nad tõuloomaks. Parim vili jäetakse seemneks. Töö ei jätnud puhkuseks mahti. Majade vahele, aedade alla, muruplatsideks on jäetud rohkesti ruumi. Teise õuna jätan õe jaoks, õele. Miks sa kõik ära jagad, jäta ikka enesele ka! Jättis ühe toa poja tarvis. Ei jätnud talle vähimatki lootust. Jättis endale õiguse, võimaluse lepingust loobuda. d. (mingi ajani). Õpetaja jättis küsitluse tunni lõpuks, järgmiseks korraks. Punased õunad jäeti jõuludeks. Jätan kirja kirjutamise homseks. Pulmad jäeti sügiseks, sügise peale 'ei peetud enne kui sügisel'.
2. mingisuguseks muutma v. muutuda laskma, mingisse olukorda v. seisundisse minna laskma v. siirma. Põllud jäeti sööti. Jättis õppimise unarusse, lohakile, hooletusse. Asjad olid laokile, ripakile jäetud. Uued sündmused jätsid vanad varju, unustusse. Palun jäta mind nüüd üksi. Lapsed jätsid mängu pooleli, katki, soiku. Ta olevat nüüd joomise vähemaks, vähemale jätnud. Jättis perekonna abita, toeta. Jättis hobuse seisma ja ronis vankrilt maha. Sõda jättis meid peavarjuta. Ma ei saa lapsi koju omapead jätta. See amet jätab meid nälga. Jätsin kõik nähtu täpselt meelde. Direktor jättis puhkusele minnes peainseneri oma asetäitjaks. Poisid jätsid tüdrukute palli enda kätte. Jättis teised narriks, lolliks.
3. tulemust, tagajärge v. järelmõju andma, millegi ilmumist v. tekkimist põhjustama. Jänes oli jätnud lumele värsked jäljed. Liköör jättis kuuele pleki. Auto kihutas mööda, jättes õhku paksu tolmupilve. Traktor jätab taha sirged künnivaod. Põletushaav jätab suure armi. Ära jäta liiga suuri, väikesi sõnavahesid! Solvumine, pettumine oli jätnud ta südamesse okka. Mees jättis endast hea mulje.
4. (lahkudes) loovutama, (üle v. edasi) andma. Jättis kohvrid pakihoidu, üleriided garderoobi hoiule. Jäta võti mati alla, küll ma sealt leian. Lapsed jätsime vanaema hoolde. Jättis lambad suveks metsavahi juurde söödale. Jätan sulle igaks juhuks oma aadressi. Jätsin talle sõna, teate. Isa jättis pojale päranduse, suure summa päranduseks, pärandusena maja. Jätke avaldus siia, küll mina ta edasi annan. Jätsin arve maksmise sõbra hooleks. Veranda jäeti suvitajate kasutada, kasutusse. Ära jäta võid hiirtele solkida! Kilpkonn jätab munad päikese haududa. Jätkem kriitikute otsustada, kas töö on õnnestunud. Jätsin pildi talle mälestuseks. Talle jäeti kõige viletsam tuba, kõige väiksem näidendiosa. Kahtlane, kas saan kõik mulle jäetud korraldused täidetud. Mees on kaevanduses oma tervise jätnud. Sõjas jätsid paljud oma elu. Jätab naiste pärast kas või hinge. || (lahkumistervitusega seotud väljendites). Jättis kõigiga kättpidi jumalaga. Jätsime hüvasti, nägemiseni. Jätsin head tervist, head päeva, head õhtut ja läksin koju. Tormas head aega jätmata minema.
5. lõpetama, lakkama, järele jätma; hülgama, maha jätma. Jäta jutt, loba, nutt, virin! Ta ei jäta ikka veel jonni. Kumbki ei jätnud oma õigust. See mõte, lootus tuleb jätta. Kas sa jätad juba kord! Jätke meelitused, toorused, maotud naljad! Jätame need kurvad mõtted. Mina enne ei jäta, kui töö valmis saan. Kass jättis näugumise. Õppimist, kooli mina ei jäta. Mees jättis jooksiku püüdmise, jälitamise. Sass olevat jätnud viina ja tubaka, joomise ja suitsetamise. Ühe naise jätab, teise võtab. Oma lapsi, peret ta ei jäta. Inimesed jätsid oma kodud ning põgenesid sõja eest. *Mu isamaa on minu arm, / ei teda jäta ma. L. Koidula.

jääma ‹imperf jäin, jäi 41›

1. olema, püsima. a. (kuskil, mingis paigas). Sõitke teie maale, ma jään linna, siia, paigale. Haige peab veel mõneks ajaks voodisse, haiglasse, koju jääma. Sellise ilmaga jääme parem tuppa, katuse alla. Hobune komistas, kuid ratsanik jäi sadulasse. Toit jäi praeahju, pliidile, lauale. Jääge telefoni juurde, kohe tuleb kaugekõne. Jään õhtuni tehasesse, tööle. Mul on töövihik koju jäänud. Võti jäi minust varna, otsi sealt. Jäin kööki nõusid pesema. Jäin tädi juurde ööd, ööseks, ööbima. Jäime nende juurde ka õhtueinele, õhtueineks. Kuhu ta nii kauaks jääb? Kuhu sa eile jäid 'miks sa eile ei tulnud'? Palju kalureid on merre jäänud 'meres hukkunud'. Sõtta jäänud 'sõjas langenud' mehed. Näidend jääb ka selle hooaja mänguplaani. Jäägu see vana lugu minevikku. Otsus on seni ainult paberile jäänud. Mure jäi hinge, südamesse, hingele, südamele. Päike on nii hele, et silmad jäid õue 'näevad ruumi valguses esialgu halvasti'. Ega talv taevasse jää. b. (mingis suunas). Meie aknad jäävad õue poole. Köök jääb esikust minnes vasakule, vasakut kätt. Kärestik jääb siit pool kilomeetrit vastuvoolu. Teest paremale jääb kasevõsa, vasakule heinamaa. Linnusest itta jääb sügav org. Maja jääb sinna metsatuka taha. Kuhupoole siit vaadates Tartu jääb? Mehe nägu jäi vastu valgust, pimedusse, meie poole. c. (kellenagi v. millenagi, mingis seisundis, asendis, olukorras v. tegevuses). Jääme alati sõpradeks. Mats jäi surmani poissmeheks. Ausus on jäänud ta iseloomulikemaks jooneks. Kavatsus jäigi ainult kavatsuseks. Hunt jääb ikka hundiks. See on mulle tänini mõistatuseks jäänud. Tema parimaks tulemuseks kõrgushüppes on jäänud 1.20. Jäi kindlaks, ustavaks, truuks. Silmad jäid kuivaks, pisarateta. Ta ilme jäi muutumatuks, külmaks, tõrjuvaks. Tüdrukud ei saanud ta vastu ükskõikseks jääda. Hea, et nahk terveks jäi. Parandamiskatsetele vaatamata jäi raadio tummaks. Näitus jääb avatuks 30. novembrini. Laev on jäänud tänini kadunuks. Rekordaeg jäi talle saavutamatuks. Kõik jääb vanaviisi, endiseks. Jäägu see jutt meie vahele. Jäi kahevahele, keda uskuda. On siiani jäänud äraootavale seisukohale. Lahendus jääb veel mõneks ajaks küsimärgi alla. Jääge asja juurde, viisakuse piiridesse! Jäi oma ütluse, tunnistuse, sõna juurde. Jään selle juurde, et.. Ära mulle muid jooke paku, ma jään morsi juurde 'joon ainult morssi'. Jäi püsti, märkamata pakutud istet. Ta suu, süda jäi endiselt lukku. Trahv, karistus jäi jõusse. Vana valukoda jäi tegevusse. See ütlus on jäänud tänapäevani käibele, kasutusse, pruuki. Avar siluett jääb ka tänavu moodi. K. J. Petersoni looming jäi ligi 100 aastaks käsikirja. Jalale 'püsti, kasvama' jäänud rukis, nisu. Huige jäi pikalt kajama. Mis te seal koperdama jäite? Jäi lootma teiste abile, õnnelikule juhusele. Jäi rahulikult istuma, lamama. Ma ei jää viha kandma. Ta looming jääb aegadeks püsima. Jäid kestma kuumad põuased päevad. Jäi imekombel ellu, elama. Jäi õppimisega kuue klassi peale pidama. Poiss jäi klassikursust kordama, teiseks aastaks, istuma. Poeg jäi sõjast tagasi tulemata. Asi on siiani jäänud lahendamata. Jäi teadmata, mida tema sellest arvab. Sula tõttu jäid suusavõistlused pidamata. Mul jäi eile saunas käimata. See jääb minust tegemata, küsimata, proovimata. Vaidluses jäid poisid isa poolele. Tüli põhjus jäi asjaosaliste endi teada. Ilm jäi terveks nädalaks tuisule. Õpetussõnad jäid mõjuta, tagajärjeta. Jäi vastuse võlgu. Oskusest jääb veel puudu, vajaka. Kingsepp jäägu oma liistude juurde. d. lahkumistervitusega seotud väljendites. Jää(ge) hüvasti, jumalaga, terveks! Jääme nägemiseni!
2. säilima; alles, üle v. järel olema. Jääb lootus paremale tulevikule. Jäägu küpsised tagavaraks. Tal jäi selles asjas ikkagi väike kahtlus. Tal jääb lugemiseks vähe aega, mahti. Lemmikharrastuste jaoks jäävad õhtutunnid. Sulle jääb päev mõtlemisaega. Ei jää muud kui käsku täita. Ärasõiduni on jäänud täpselt tund. Nüüd ei jää muud nõu kui ise küsima minna. Jääb soovida paremat. Jääb oodata, millal tulemused avaldatakse. Hilinenutele jäid ainult seisupiletid. Kangast on jäänud vaid väike rest. Pärast mööbli ostmist jääb meile üsna vähe raha. Kolmest pojast oli emale ainult üks jäänud. Jääb veel veerand tundi tööd, siis on kõik valmis. Temasse pole jäänud kübetki noorusesärtsu. Kõik jääb sulle. Koduni jääb siit ainult kilomeeter. Tuul kahistas sügisest puudele jäänud lehtedes. Tassi on jäänud tilgake kohvi. Kontrolli, et töösse ei jääks vigu! See on mul emast jäänud sõlg. Põletushaavadest jäävad armid. Lumistest saabastest jäid põrandale loigud. Turbast jääb põledes palju tuhka. Matkast jäid head mälestused. Temast on jäänud soodne mulje. Kohvist jäävad riidele plekid. Klaasile jäi kriim. Pehmele asfaldile, pehmesse asfalti jäid sügavad kontsajäljed.
3. muutuma, saama. a. (kellekski, millekski v. mingisuguseks). Jäi leseks, vaeslapseks. Korrapidajaks jääb Mari. Jäi turniiril kolmandaks. Võttis enda töölt lahti ja jäi koduperenaiseks. See on nüüd vanaks moeks jäänud. Jäi ise narriks, lolliks, turakaks. Äkki jäi kõik väga vaikseks. Vihm, sadu jäi hõredamaks. Korter on perekonnale väikeseks jäänud. Ta jäi haigeks, vanaks, kurdiks, pimedaks, rasedaks. Kleit on mulle kitsaks, laiaks, lühikeseks, napiks jäänud. Jalad on istumisest kangeks jäänud. Sa oled kõhnemaks jäänud. Kass on rojuks, niruks jäänud. Liikumine jäi järjest aeglasemaks. Värvitud pind jäi ühtlane, sile, krobe. Valmis vaiba pikkuseks jääb 4 meetrit. b. mingisse olukorda, seisundisse v. tegevusse siirduma v. sattuma. Mees jäi norgu, longu, lonti, mossi. Kasv jäi kängu. Jääb kergesti vinti, purju, jommi. Ehitustöö jäi soiku, katki. Mäng jäi viiki. Aed jäi rääma, sööti. Jäi räbalasse, kaltsu, nälga. Lugu hakkab juba unustusse jääma. Ütlesin nii, et ta suu jäi lukku. Imestusest jäi suu lahti, ammuli. Tuul vaibus, purjed jäid rippu. Viilimine kõrvalruumis jäi vait. Kes kärbestest mürki maitses, kohe siruli, pikali jäi. Põllutööd on neil jäänud ripakile, lohakile. Jäi jänni, kimpu, hätta, pigisse, puntrasse, häbisse. Jäi lõunata, rahata, toetuseta, toitjata. Jäin tühjade kätega. Jäi kleidi väele, paljajalu, püksata. Jääd ise süüdi. Jooksin, et mitte hiljaks jääda. Vili jäi lume alla. Küla jäi sõja jalgu. Kas jääd mu vastusega rahule? Jäi leetritesse, angiini. Rääkis, kuni teine nõusse jäi. See töö on vahepeal unarusse jäänud. Jäi sügavasti mõttesse. Jäädi kalda äärde ankrusse. Jäi pankrotti, petise õnge, naiste mõrda. Jään puhkusele 25. juunist. Kell on juba palju, jääme õhtule 'lõpetame tööpäeva'. Eelmised teosed jäävad uusima kõrval varju. Pöördusin nii, et jäin temaga küljetsi. Mulle jäävad luuletused kergesti meelde, pähe. Mis sulle näituselt silma jäi? Arutluselt jäi kõrva, et.. Vaata, et sa direktorile pihku ei jää! Laps jääb õhtuks vanaema hoolde. See soo jääb uudismaa alla. Töö valmimine jääb sügise peale. Maja jäi noorte päralt. Laev jäi tormi kätte. Jäid tulemisega hilja peale, pimeda peale, öö peale. Jäi metsas öö kätte, pimeda kätte. Jäin unne, tukastama, tukkuma. Sinna jäi pilk peatuma, pidama. Jäi jahmunult kuulama, vaatama. Pidime äärepealt toppama jääma. Kuula, kell jäi seisma. Jäin uuesti magama. Viimaks jäi muutlik tuul kagusse pidama.

kinni jääma

1. mingi takistuse tõttu liikumist lõpetama v. aeglasemalt edasi liikuma. Auto jäi porisse, lumme kinni. Laev jäi madalikule kinni. Kärbes jäi liimile kinni. Suu on nii kuiv, et keel jääb kurgulae külge, kurgulakke kinni. | piltl. Mitmed kirjutised jäid kinni tsensuuri kitsastesse väravatesse. *Ta silm.. jäi viimaks Miina külge kinni. E. Vilde.
2. (hingamisrütmi häire v. hingamistakistuse kohta). Hing jäi ehmatusest, üllatusest, suurest rõõmust, põnevusest, vihast, raevust kinni. Ei suuda enam joosta, hing jääb rindu kinni.
3. mahla vm. vedeliku eritamist, väljavoolu lõpetama. Pani haavale sideme, et veri kinni jääks. || piima andmist lõpetama (lehma kohta). Talveks jäid lehmad kinni. Lehm on kinni jäämas.
4. kõnek karistuseks v. järeleõppimiseks pärast tunde kooli jääma. Terve klass jäi täna tunniks ajaks kinni. || van leerikooli kordama jääma. *Hans jäi leeris kaks korda kinni, mina sain esimese korraga lahti.. E. Vilde.

kaar ‹-e, -t 34› ‹s›

1. enam-vähem ühtlase kumerusega, sageli ringjoone osale lähenev joon v. joonjas moodustis. Saarte ahelik moodustab kaare. Jõgi, maantee teeb siin kaare. Tal on tihedad kaares kulmud. Kumera kaarega ukseava. Huulte kaar. Volta kaar 'elektrikaar'. *.. sakslased kuulukse kuskil eespool laias kaares läbi murdnud .. A. Hint. || mat kõverjoone osa tema kahe punkti vahel. Ringjoone, ellipsi kaar. Kaare pikkus.
▷ Liitsõnad: elektri|kaar, hamba|kaar, kulmu|kaar, meridiaani|kaar, õlakaar; ammu|kaar, aordi|kaar, lõpuse|kaar, roide|kaar, sarna|kaar, triumfi|kaar, viker|kaar, võidukaar.
2. liikuva keha suurema v. väiksema kumerusega kulgemistee. Sellest paigast mindi suures, kauges kaares, suure kaarega mööda. Mootorpaat tegi lahel uhke kaare. Talvine päike käib madalas kaares. Viige parem käsi kaarega ülalt vasakule! Viskab tarbetu asja suure kaarega minema. Kergitas kübarat kõrges kaares. Vanamees sülitas vihaselt laias kaares. *See [= jänes] oli kaari ja keerusid teinud .. ning jälle metsa kadunud. F. Tuglas. | piltl. Nendest probleemidest on kogu aeg kaarega mööda käidud 'on välditud, pole puudutatud'. *.. elab ja liigub laias kaares õige mitmelaadsete ja mitut liiki südamesõpradega .. M. Mõtslane.
▷ Liitsõnad: lennu|kaar, löögikaar.
3. ehit kõvera varda kujuline sildetarind (näit. hoonel, sillal). Kahe, kolme liigendiga kaar. Silla kaared.
▷ Liitsõnad: lame|kaar, terav|kaar, võlv|kaar, ümarkaar.
4. ‹hrl. pl.› laeva (v. paadi) ribi, mille külge on kinnitatud plangud v. plaadid. Laeva, paadi kaared.
▷ Liitsõnad: laeva|kaar, paadikaar.
5. ilmakaar; suund. Kust kaarest on täna tuul? Siit viivad teed mitmesse kaarde. Rahvast tuli igast kaarest. *.. ikka tihedamad pilved, ikka sagedamini päikest varjates, kuni taevas kaetud kaarest kaareni! M. Metsanurk. | piltl. *Ta lõi pilgu maha. Ta mõtted hüppasid mitmesse kaarde. P. Vallak.
▷ Liitsõnad: hommiku|kaar, ida|kaar, loode|kaar, loojangu|kaar, lõuna|kaar, lääne|kaar, põhja|kaar, vesi|kaar, õhtukaar.
6. niiduesi niitmisel (ka vastav niidetud riba). Kitsas, tasane, puhas kaar. Niitis laia kaare. Katkestas niitmise poolel kaarel. Niitmisel ei jõudnud keegi Matsile kaarega järele. Lõin veel mõne kaare.
▷ Liitsõnad: heina|kaar, niidukaar.
7. niiduee niitmisel mahajääv heina- v. viljaviirg. Paks, kõrge, õhuke kaar. Hakkas rehaga kaari lahti lööma, kokku riisuma. Kaared tõmmati hoburehaga kokku. Palju heina on kaares maas 'maha niidetud'. Hein on kaarde niidetud.
▷ Liitsõnad: heina|kaar, lookaar.

kaardi|rull
rulli keeratud (maa)kaart v. -kaardid. Laotas kaardirulli lahti.

kaardi|tasku
ohvitseri välitasku. Ohvitseril ripub puusal kaarditasku. Avas, nööpis lahti oma kaarditasku.

kaas ‹kaane, kaant 35› ‹s›

1. mingi eseme, hrl. nõu, kasti vm. mahuti (eraldatav) ülemine, avaust sulgev osa. Paja, poti, kastruli, kannu, suhkrutoosi kaas. Kasti, kohvri kaas. Kumera kaanega kirst. Kaanega, kaaneta nõu. Purk suleti plastmassist kaanega. Tünnil on tugev kaas. Tõstis kaane üles, tegi kaane lahti, avas kaane. Karbikese kaas avanes kerge klõpsatusega. Võttis nõul kaane pealt ära. Naelutas kastil kaane kinni. Puusärgi kaas. Kaevu kaas. Kuidas vakk, nõnda kaas. | piltl. *Kõik eluavaldused on kaane all: kuhu kaas peale ei mahu, seal potis sünnib skandaal. H. Raudsepp. || piltl vett, veekogu kattev jää. Külm tõmbas jõele, lahele, veele, lompidele kaane peale. *Ent maa oli külmunud ja laukad kaane all .. A. Beekman.
▷ Liitsõnad: klaveri|kaas, kohvri|kaas, lükand|kaas, pajakaas; jää|kaas, plast|kaas, plastmass|kaas, plekk-|kaas, puukaas.
2. tugevamast materjalist (näit. papist, nahast) katteleht raamatu, kaustiku vms. toote kummalgi poolel. Ajakirja, albumi, brošüüri, vihiku kaaned. Paksude kaantega raamat. Roheliste kaantega kaustik. Pehmete, kõvade kaantega märkmik. Raamat oli lagunenud, ilma kaanteta. Raamat on kaanest kaaneni 'algusest lõpuni' läbi loetud. Selle raamatu kaante vahele 'sellesse raamatusse' on koondatud poetessi viimaste aastate looming.
▷ Liitsõnad: esi|kaas, kartong|kaas, papp|kaas, tagakaas; raamatukaas.
3. ‹pl.› raamatukaantekujuline kartongist, nahast vm. materjalist ümbris. Dokumentide kaaned. Kiirköitja kujutab endast papist kaasi paberilehtede kinnitamiseks.
▷ Liitsõnad: aktikaaned.

kabeli|mats [-u]
kõnek tappev, surmav löök, surmahoop. *Vana tahtis granaadiga äiata, ei tea, kuidas see tal käest lahti läks, nii et sai ise kabelimatsu. V. Beekman. || raske, ränk löök v. lüüasaamine. *.. sa paned mulle keeldumisega kabelimatsu. E. Raud.

järele kaema
kõnek (kontrollivalt) järele vaatama. Kaeme õige järele, mis seal lahti on!

kaevama ‹kaevata 48›

1. labidaga, masinaga vm. tööriistaga auku, süvendit tegema. Kaevu, kanalit, kraave kaevama. Kaevikuid kaevama. Kaevas augu sügavamaks. Haud kaevati lahti. Aeda oli kaevatud tiik, bassein. Kaevas hange tuisanud õues kaevuteed lahti. Läbi mäe kaevati tunnel. Ekskavaator kaevab vundamendisüvendit. Koprad kaevavad urge. | piltl. Jõgi on kaevanud endale uue sängi. *Uued kannatuseaastad kaevasid uued jooned tema näosse .. A. Saal. || sel teel maa seest midagi otsima, hankima v. sinna panema. Kaevasin jõe põhjast savi. Poisid kaevasid aianurgast õngeleminekuks usse. Arheoloogid kaevavad kalmet, muistsel linnamäel. Kaevas siit ja kaevas sealt, aga midagi ei leidnud. Peagi kaevati maasse esimesed piiritulbad. || mulda maaharimisel labidaga v. hargiga ümber pöörama. Aiamaad, peenraid kaevama. Ema kaevab ja rehitseb. Sõnnik kaevati labidaga, hargiga maasse. Ta kaevas viljapuude ja põõsaste aluseid.
2. puskama, sarvedega tõukama. Pull kaevab sarvedega maad, mätast. Kuri pull oli kaevanud karjast. Lehmad kaevavad üksteist kas või puruks. *Punik lahti. Kaevab teistel maod maha, inimese hinge pole kuski! A. Mälk.
3. hrv tõukama, suruma (hrl. millessegi). *Ma kaevasin oma käe ta juustesse ja lohutasin teda .. L. Promet. *Siis kaevas Jürgen käed sügavale märgadesse taskutesse ja hakkas otse läbi pargi häärberi poole minema... N. Baturin.

kajama ‹37›

1. kostma, kuulduma; (kaja tekitades) kõlama. Kajas tugev plahvatus. Kajasid lasud, paugud, käsklused, pillihelid. Kaugel kajasid kirikukellad. Võimsalt kajas laul, elaguhüüe. Tema hääl, naer kajab kaugele. Sammud kajasid tühjas ruumis valjult. Kajas karjaste huikeid. Avatud aknast kajas tantsumuusikat. „Seis! Kes seal on?” kajas valvuri hõige. *.. hääled kajavad neile nagu kaugelt, kaugelt metsa või mere tagant kõrvu. E. Vilde. | piltl. Ema hääles kajas varjatud kurbus, mure.
2. helidest, häältest täidetud olema; vastu kostma, vastu kõlama. Õhk kajas kajakate kisast. Külatänav kajas laiast jutuvadast. Toad kajasid laste kilgetest. Tisler kopsib, nii et maja kajab. Kangialune kajas kumedalt. *Lööge, sõbrad, laulud lahti, / pange metsad kajama. R. Parve.

kaksama ‹kaksata 48›

1. kõnek järsku, ühe korraga (katki, küljest, lahti) rebima, äkki tõmbama. Kaksas rohukõrre pooleks. Kaksas niidi hammastega katki. Kaksasin kraavikaldalt peotäie rohtu. Kaksas oksa küljest paar lehte ära. Poiss kaksas kuke sabast mõned suled. Laskis haige hamba välja kaksata. *.. püksata ei julge sinna sisse hüpatagi, sägad ja sammalselgadega haugid kaksavad otsast kõik, mis kaksata on. R. Saluri. || raske töö v. pingutamisega ära venitama, ära katkestama. *Need [= turbapätsid] ju vesised ja rasked nagu plönnid, kaksad ennast juba varakult rinde alt ära. L. Kibuvits.
2. murd kõigest jõust jooksma, põgenema. *Ent nüüd, kui märkasid hädaohu tõsinemist, rahustajate ülekaalu, olid esimesi mehi, kes pistsid kaksama .. R. Sirge.
3. hrv koksama. *Ma sulle kaksan rusikaga pähe! V. Sõelsepp.

kallas ‹kalda 19› ‹s›

1. veekogu-äärne, seda piirav (pisut kõrgem) maismaariba (terminina ainult jõe, oja ja väiksema järve puhul). Kõrge, madal, lauge, järsk kallas. Järve kaldad on liivased, soised. Jõe vasak, parem kallas. Ujume kaldale! Paat tõmmati kaldale. Laine loksub vastu kallast. Saarmas elutseb jõgede ja järvede kallastes. Vesi on kalda sisse koopaid uuristanud. Aerutati kalda äärt mööda. Jõgi tõuseb, ajab, paisub üle kallaste, väljub kallastest. Paat jooksis kaldasse. Tõukas parve kaldast lahti. Läksime läbi jõe teisele kaldale. Rada kulges mööda oja, kraavi kallast. Kallastes püsima 'mitte üle kallaste tõusma'. *Nad jätsid ranna selja taha ja sammusid kaldast üles. A. Kalmus. | piltl. *Mälestused, mida ta oli vaevaga tagasi surunud, valgusid nüüd üle kallaste. P. Kuusberg. || mingi suurema veekogu (mere, jõe) lähikonnas asuv maa-ala. Eestlaste muistsed esivanemad saabusid Läänemere kallastele enne meie ajaarvamise algust. || auku, süvendit piirav ääreala. Liivaaugu, kruusaaugu, turbahaua kallas.
▷ Liitsõnad: graniit|kallas, jõe|kallas, kalju|kallas, kivi|kallas, kruusa|kallas, kõrkja|kallas, liiva|kallas, pae|kallas, õõtsikkallas; ida|kallas, lõuna|kallas, lääne|kallas, põhjakallas; vastaskallas.
2. kõnek (merel-, laevasolekule vastandatuna:) maa. *Selle kirja kirjutan seepärast merel valmis, et nii kui kaldasse saame, saadan ära. A. Kaskneem.
3. van mäe, künka v. mõne kunstliku moodustise nõlv. *Ronib siis kõrget kallast mööda mäe harjale, et siit silma kaugemale saata. J. Kunder. *Sellest [= kanarbikust] kirendasid nägusalt üksikud metsalagendikud ja raudteetammi kõrged kaldad. J. Kärner.

kamakas ‹-ka, -kat 2› ‹s›
(ebamäärase kujuga) suurevõitu tükk. Suur kamakas leiba, liha, pekki, võid. Kivi purunes kamakateks. Külmunud mulla kamakad. Turbaaugu külgedelt lõigati kamakad lahti ja pandi kuivama. Kamakasse jäänud väetis tuleb peenestada. Savi kleepus sitkete kamakatena säärikute külge.
▷ Liitsõnad: jää|kamakas, kivi|kamakas, kulla|kamakas, leiva|kamakas, liha|kamakas, lume|kamakas, maagi|kamakas, metalli|kamakas, mulla|kamakas, pae|kamakas, peki|kamakas, pori|kamakas, räbu|kamakas, savi|kamakas, söekamakas.

kammits ‹-a 2› ‹s›

1. hobuse, harvemini mõne muu looma esijalgade ümber seotav köidik liikumisvabaduse piiramiseks, näit. karjatamisel. Hobune pandi kammitsasse. Hobune on kammitsas. Hobuse jalad seoti kammitsasse. Hobune on end kammitsast lahti kiskunud. Kuidagi ei suuda edasi minna: nagu kammits oleks jalus. || (üldisemalt:) kütke, köidik. *Ta tundis oma käte ja jalgade ümber kammitsaid – ahelate kõlin tungis talle kõrvu. E. Vilde.
2. miski (v. keegi), mis mõjub köidikuna; millegi mõju takistava v. piirava tegurina. Kardan, et muutun sulle kammitsaks. Ta on üle väikekodanliku moraali kammitsaist. Igandite, ebausu, traditsioonide kammitsas olema. Ta pole vabanenud eelarvamuste, vananenud arusaamade kammitsa(i)st. Alkohol päästis peagi keelepaelad kammitsast. Viibib üha oma mõtete, kunagise oletuse kammitsas. *.. pärisorjus ja äärmine vaesus olid tugevateks kammitsateks eesti talurahvakultuuri arengule .. K. Tihase.

kampsun ‹-i, -it 2› ‹s›

1. käistega, üle pea selga tõmmatav v. eest lahti käiv silmkoeese. Villane, kootud, heegeldatud kampsun. Tõmbas, pani kampsuni selga. Võttis kampsuni seljast. Tal on kampsun seljas. Külmaga kannan jopi all kampsunit. Nööpis kampsuni lahti.
▷ Liitsõnad: kiri|kampsun, suusakampsun.
2. etn naiste, harvemini meeste kraeta, pikkade varrukatega (villane) pihtkuub

kang1 ‹-i 21› ‹s›

1. tugev metallvarb v. puulatt millegi üles- v. lahtikangutamiseks, maa seest väljakaalumiseks, pinnase lahtiraiumiseks vms. töödeks. Tugev, teravaotsaline kang. Kangiga kive, kände välja kaaluma. Jääd, külmunud maad raiuti kangidega. Uks murti kangiga lahti. || ukse, värava kindlaks sulgemiseks selle pooltele risti ette käiv metall-latt. Uksel, väraval oli seespool kang ees.
▷ Liitsõnad: raud|kang, tuletõrjekang.
2. tehn (käepidemega) varb sõidukil, masinal, aparaadil selle käivitamiseks, väljalülitamiseks v. reguleerimiseks, hoob. Masina seiskamiseks tuleb kang alla vajutada.
▷ Liitsõnad: juht|kang, juhtimis|kang, käigu|kang, käivitus|kang, lülitus|kang, pedaali|kang, piduri|kang, ülekandekang.
3. piklik kõva tomp mingit ainet (hrl. metalli). Kuninga varakambris oli hõbedat küll rahadena, küll kangidena. Pärast jahtumist lõigati seep kangideks. Ostis terve kangi keeduvorsti. *Hommikul piima meiereisse saates oli perenaine sealt lasknud tuua kangi tinakõva, värsket, pressitud ekstraeksportvõid .. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: hõbeda|kang, juustu|kang, kulla|kang, seebi|kang, tina|kang, vorstikang.
4. füüs kindla toetuspunkti v. telje ümber pöörduv (vardakujuline) jäik keha. Üheõlgne, kaheõlgne kang.
▷ Liitsõnad: kaalukang.
5. sport teat. spordiriist. a. tugipostidest ja nende vahele kinnitatud tugevast terasvarvast koosnev võimlemisriist; ka vastav meeste sportvõimlemise ala. Harjutused kangil. Kangil saavutas võistkond kaksikvõidu. Kang on ta lemmikala. b. tugevast metallvarvast ja selle otstesse kinnitatavatest metallketastest koosnev tõstevahend. Esimesel katsel pandi kangile 142,5 kg. Tõstab kangi ja sangpommi. Teeb kangiga jõutreeningut.
▷ Liitsõnad: tõste|kang, võimlemiskang.

kange ‹1› ‹adj›

1. paindumatu, puine, jäik (nii et liikumine v. liigutamine on takistatud). Jalad on käimisest, külmast üsna kanged. Pärast sellist teekonda oled jalust kange. Ristluud, kondid on raskest tööst kanged. Kael jäi vahtimisest kangeks. Liikmed on luuvalust kanged. Vanamehe sõrmed on rehapulkadena kanged. Jalad, käed tõmbusid jääkülmas vees kangeks. Vaadake, et ta kangeks ei külmu! Ei saa kummarduda, selg on kange. Tõusti ja sirutati istumisest kanget keha. Mehe liigutused olid kohmakad ja kanged. Ohvitser astus tikksirgelt kangel sammul. Surnukeha oli külm ja kange. Räägib kange keelega, nagu oleks ta purjus. Tärgeldusest kange särgikrae. Märjad riided tõmbusid pakases kangeks. | piltl. Kohkus, ehmus kangeks. Jäi hirmust kangeks. || (võõrapärase ja vigase keelepruugi kohta). Parun rääkis kanget eesti keelt. *„Kus on see mees, see Piiri Tönnu?” hüüdis ta pisut kanges maakeeles .. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: külma|kange, pulkkange.
2. (keha)jõult tugev, jõuline, kõva. Poisid katsusid jõudu: kumb on kangem. Mitme vastase vastu ei saa, ole nii kange mees kui tahes. Kelle sõnn on kõige kangem? Karu kõige kangem, rebane kõige kavalam. *Ülesoo meeste kangete käsivarte mõjul edeneb töö jõudsasti. O. Luts. | piltl. Males oled sa minust kangem. Võõra tahe oli tema omast kangem. Kangem pool (kindlama, otsustavama sõnaga abielupoole, hrl. mehe, harvemini naise kohta). Kangem sugu (meeste kohta). *„Ei Tõnu mind mata,” hooples noorik, „olen tast eluvaimu poolest kangem ..” H. Raudsepp. || mehine, kartmatu; vägev, võimas. Suured teod nõuavad kangeid mehi. Ta oli nii kange mees, et ei kartnud vanakuraditki. Väike, aga kange rahvas. *.. oder kasvas õige kange, mäel pani mahagi. Aga mis tast sai! F. Tuglas.
3. millegi poolest silmatorkav v. väljapaistev, tubli, hakkaja, kõva. Kange töömees, kõnemees. Kange ujuja. Kange kala- ja jahimees. Kange pillimees ja tantsulõvi. Poiss on kange pidudel käija. Ta on kange tööd murdma. Saarlased on kanged meremehed. Mart on valla kangemaid traktoriste. Laine on kange tüdruk: õppeedukuselt klassis esimene. || ‹sageli ma-infinitiiviga› oma loomult kõvasti kalduv midagi tegema. Kange viinavõtja, joodik, kakleja, löömamees. Kange lõuapoolik, mokamees. Kange teisi õpetama, käsutama. Kange mees lubama, lubadusi andma. Ta on kange tagaselja ähvardama, kõigiga vaidlema, tüli norima. Poisid olnud kanged vallatust tegema. Vello olnud kange igasuguste tempude peale. Hobune oli kange üle aia hüppama. Põrsad on kanged sööma. Ohakad on kanged juuri ajama.
4. kõva, väga tugev, suur; äge. Kange peavalu, palavik. Jalga lõi kange valu. Hirmus kange köha, nohu. Kange nälg, janu, söögiisu, väsimus, igavus. Kange tüli, sõnavahetus, vaidlus. Hakkas kange hirm. Ta on kanget jonni täis. Kiristas kanges vihas hambaid. Kange kuraas sees. Kõik asusid kange õhinaga tööle. Mul on kange kiire. Läks lahti kange askeldamine. Kange pingutus võttis nõrgaks. Kange soov, tahtmine edasi õppida. Tal on kange isu välja minna. Kange kiusatus. Mehel käivad kanged viinaneelud. Vennal kange valu naist võtta. *Haigus oli kord juba sees ja muudkui läks aga kangemaks. A. Jakobson. *.. käes on poiss tal esimest aastat ja arm alles kange. V. Lattik. || (kiire liikumise kohta). Tormab kange hooga, ajuga, valuga. Poiss tuli kange jooksuga. Tuhises kange kiiruga edasi. Hobune on kangest sõidust higine. *Siin väinas oli veevool kange ja vesi viis jää varakult välja. A. Kalmus. || (ilmastikuga ühenduses). Väljas on kange külm, pakane, tuisk. Heinaajal oli kange palavus. Puhub kange tuul. Külm läks üha kangemaks. Kange sajuga ei läinud keegi majast välja. *.. oli veel ometi talv, päris kange talv. A. Taar. || vali (hääle, heli kohta). Kange kisa. Vee mühin läks järjest kangemaks. Veski kange mürin. Ukse taga algas kange kloppimine. Kõrvus on kange kohin. || kõnek tuline, innukas. Ta on uue korra kange pooldaja. Mees oli kange katoliiklane. Kingsepp olnud kange punane.
5. tugeva mõjuga, tugevatoimeline (hrl. mingi aine kohta). Kange kohv, tee, äädikas, sinep. Kange tubakas. Kanged rohud, mürgid. Kange hape. Need paberossid on minu jaoks liiga kanged. Tegi lihale kange soolvee. Kange väetiselahus kahjustab taimi. Dieettoidus ei kasutata kangeid vürtse. Klaas kanget lahjendamata jõhvikamahla. || suure alkoholisisaldusega. Kange õlu, viin, puskar. Kange naps. Kanged alkohoolsed joogid. Joodi õlut ja kangematki kraami. | ‹elliptiliselt› kõnek (viina vm. vägevama alkohoolse joogi kohta). Võeti, visati klaasike kangemat. Külalistele otsiti välja pudel kangemat. Peale õlle oli meestel ka üht-teist kangemat kaasas. || (terava, tugeva lõhna v. maitse kohta). Köök oli kanget kärsahaisu täis. Haigla koridoris oli tunda kanget kloroformi ja eetri lehka. Mehel käis suust välja kange õllelehk. *.. märkab kohkudes, et kohvil on kange lambiõli maik juures. O. Luts. || (prillide kohta). Prillid olid liiga kanged ja võtsid silmad valutama. || piltl vägev, võimas. Saunalaval oli kange leil. Käis välja oma kõige kangemad trumbid. Seekord ütles seda juba kraad kangemal kujul. Vandus kõige kangemate sõnadega, kõige kangemat kurja.
▷ Liitsõnad: kibe|kange, mürk|kange, tulikange.
6. mittejäreleandev, visa, vastupidav; kangekaelne, jonnakas. Kange iseloomuga, südamega inimene. Ta on kange ja oma õigust täis. Kanged ja protsessijad vanamehed mõlemad. Oli juba lapsena kange ja isemeelne. Suureline ja kange pealegi! Ära ole nii kange: targem annab järele! Kange nagu sikk. *Nad olid algul kanged olnud ja tühjaks jätnud selle paberi, mis raad neile kongis ette pani .. G. Helbemäe.
7. range, vali, karm. Ta tuli alles kange käsu peale. Tüdrukud läksid kangest keelust hoolimata simmanile. *.. siin oli oma vali kord, omad ülemad ja alamad ja ääretu kange distsipliin. R. Roht.

kangutama ‹37›

1. midagi (edasi-tagasi liigutades) omalt kohalt lahti v. välja murdma. Kangutab kangiga maa seest kive, kände. Aknal kangutati trellid eest. Tänavasillutisest kangutati mõned kivid. Mehed kangutasid tare põrandalauad üles. Püüab kirveteraga kastikaant irvakile kangutada. Purgil kangutati kaas pealt. Kangutab pudelilt korki. Vargad muukisid ja kangutasid aida ukse kallal. Siga kangutas kärsaga aiavärava lahti. Käbilind kangutab oma konksus nokaga käbi soomused lahti. Tuul kangutab aknaluuke. | piltl. Ta magab nii raskesti, et teda ei kanguta miski väega maast lahti. Kangutas end vastumeelselt püsti. || (suure vaevaga) sikutama, rebima, käristama. *„Sporti ikka tehakse?” – „Ah, poisid vahel kangutavad pomme ..” O. Tooming.
2. piltl (kellegi vallandamist v. elupaigast äraajamist taotlevate toimingute kohta). Teda taheti ametist, töölt lahti kangutada. Püüdis oma kaebustega õpetajat kohalt (lahti) kangutada. *Ning lõpuks nad mu siit minema kangutavad. J. Kärner.

kannatamatult ‹adv›
(< kannatamatu). Ootasime kannatamatult kevadet. Käristas ümbriku kannatamatult lahti. Katkestas kannatamatult teiste jutujärje. „Ja mis sai edasi?” küsis Jaan kannatamatult.

kargama ‹karata 48›

1. hüppama (1. täh.) Poisid kargasid kaldalt vette. Mees kargas kärmesti üle kraavi. Sõudja kargas paadist kaldale. Jõudis viimasel hetkel auto eest kõrvale karata. Tal õnnestus liikuvale rongile karata. Kargas soos mättalt mättale. Läks kivilt kivile karates üle oja. Kargas sadulasse, hobuse selga, jalgrattale, vankrile, rekke. Kargas sadulast, vankrist, jalgrattalt maha. Kargas puu otsast alla. Orav kargab oksalt oksale. Põder kargas ootamatult teele, auto ette. Kargab kõrgele nagu kirp. *.. sealt kuskilt kostab sulpsatus: kala kargas pinda. R. Sirge. || äkitselt hooga tõusma; kuhugi kiiruga tormama, sööstma. Kargas jalule, voodis istukile. Kargas järsku laua tagant püsti, üles. Hobune kargas tagumistele jalgadele. Koer kargas rõõmsalt mehe najale püsti, lastele vastu. Ärkasin ja kargasin kohe voodist. Kargas ruttu ukse juurde, puu taha, värava varju. Põgenik kargas toast õue. Kargas paari sammuga põõsaste vahele. Kargas eemale nagu herilasest nõelatud. Ta oli nii vihane, et oleks teisele küüntega näkku karanud. Poisid kargasid talle appi. Talle karati mitmekesi kallale. Varitsejad kargasid Otile teele ette. Kargas õigel ajal jaole. Kuri koer võib sulle kintsu, säärde, kandu, rindu (kinni) karata. Hunt kargas oinale kõrri. Linnud kargasid lendu. | piltl. Tuuleiil kargas juustesse. Pakane kargas ninasse, kõrvalestadesse. *Iga hetkega loitsid puuehitused üha heledamalt, tuli kargas ka tarasse kinni .. V. Beekman. || kõnek korraks kuhugi minema, korraks sisse astuma. Oodake, ma pean korraks siia poodi, enda poole sisse kargama.
2. hüplema, karglema. Kargab ühelt jalalt teisele. Lapsed hullavad ja kargavad õues (ringi). Kargas suurest rõõmust, suure rõõmu pärast kui poisike. Kitsetalled kargasid ja kepsutasid. Krants kargas ja klähvis lehma nina ees. Regi kargas teekonarustel. || kõnek (kareldes) tantsima. *.. selle [= krakovjaki] helide saatel kargas Soustin kunagi igiammu Mšanskis õmblejannadega tantsupõrandal. O. Samma (tlk). | piltl. Süda kargab rõõmust sees.
3. paiskuma, viskuma. Šampanjapudeli kork kargas lakke. Herned kargasid põrandal(e) laiali. Vaas kukkus maha ja kargas kildudeks. Värav kargas kolksatusega kinni. Kohvrilukk kargas lahti. Nööp kargas eest. Hoia, et kuum rasv, pritsmed näkku ei kargaks. Tuletukist kargas praginal sädemeid. | piltl. Ninna kargas tugev viinalehk. Sisenejaile kargas näkku kuum saunaleitsak. Häbipuna kargas põskedesse. Lõin pea vastu uksepiita, nii et tuli kargas silmist. Silmad kargasid üllatusest suureks. Ruum kargas heledat valgust täis. *Ta silmadesse kargas uuesti heameele sära .. J. Mändmets. || ‹ma-infinitiiviga› märgib tegevuse v. olukorra järsku algust. Mootor kargas käima. Puu kargas praginal põlema. Pargivaht kargas poistega pragama. Mees kargas vihast põlema. *Ainult Sammi, kellel oli „neli silma”, karanud vihaselt haukuma .. M. Metsanurk.
4. piltl (mõtete, tunnete, kõneaine vms. järsu muutumise kohta). Talle kargas vallatu mõte pähe. Hea, et see mulle õigel ajal meelde kargas. Jutt kargas uuele teemale.
5. põgenema, ära jooksma. Otsiti vanglast karanud kurjategijat. Kaks orja kargas peremehe juurest minema. Sõdurid kargasid väeosast metsa. Eelmises sadamas oli mitu meest laevalt karanud. Seiklushimus poiss kargas kodunt laevale.
6. kõnek suguakti sooritama (isasloomade, ka mehe kohta). Pull kargab lehma. *Mul hirnub täkk kõrtsi reiall. Tahad, lasen sinugi mära karata? A. H. Tammsaare. *.. sinu kukk ei tohi minu kanu karata .. V. Lattik.

karja|värav
karja- v. karjamaa-aia värav. Karjavärav oli lahti unustatud ja loomad läksid vilja. Suu ammuli nagu karjavärav.

karkääks ‹interj adv›
annab edasi kääksatuse heli. Uks läks lahti karkääks!

karprauh ‹interj adv›
annab edasi prahvatuse, järsu paiskumise heli. *Poiss põrutab rusikaga kõvasti vastu väravat. Värav karprauh lahti. M. J. Eisen.

kartuli|vagu
(nii vaoharja kui ka süvendi kohta). Kartulivagusid (sisse) ajama, kinni ajama, lahti ajama. Kartulivagudes läikis vesi.

kartul|nina
piltl suur jäme nina. *Paadininas seisab vanamehe poeg, paarikümneaastane lüheldane sell, uimane, pilusilmne, jäme kartulnina kestendamas, pundunud huuled lahti. B. Alver.

karu|poeg
noor karu. Pesas oli kolm karupoega. | piltl. Lase mind lahti, karupoeg!

kast1 ‹-i 21› ‹s›

1. puust vm. materjalist (täisnurkne) säilitus-, transportimis- vms. vahend. Kasti seinad, põhi, kaas. Puust, metallist, laudadest, vineerist, papist, plastmassist kast. Kaanega, kaaneta kast. Väike, madal, piklik, kõrge, suur, mahukas kast. Tühi, täis kast. Tööriistade, malendite kast. Õunad, munad, varustus pakiti kasti. Raamatud on kastides. Tegi, kangutas kastid lahti. Lillemugulaid hoiti kastides. Must kast 'lennu kõiki üksikasju salvestav konteinerikujuline automaatseade'. Musta kasti meetod 'meetod objekti uurimiseks tema käitumise järgi, sisestruktuuri tundmata'. | piltl. *.. uue televiisori ostmiseks tal raha pole, aga see vana kast näitab veel täitsa hästi. T. Kallas. || kastitäis (mingit kaupa vms.). Kast õlut, viina, konserve. Kast kala, räime. Kast naelu, padruneid. || veoki (hrl. veoauto) vastavakujuline osa. Veoauto kast. *Tankide vahel sõitsid veoautod, kastid relvastatud mehi täis. R. Kaugver. || (sellekujulise hoone, eseme kohta). Mõned ehitused olid üsna ilmetud kastid. *Standardsed kolmekorruselised kastid, kaks isegi viiekorruselised, ei pakkunud silmale midagi uut. V. Saar.
▷ Liitsõnad: klaas|kast, laud|kast, papp|kast, plastmass|kast, plekk-|kast, puu|kast, raud|kast, vineerkast; auru|kast, aurutus|kast, auto|kast, jahu|kast, kala|kast, kande|kast, kartoteegi|kast, kauba|kast, kirja|kast, kogumis|kast, koli|kast, kraami|kast, kõla|kast, käia|kast, külvise|kast, lamp|kast, laskemoona|kast, lava|kast, liiva|kast, lille|kast, limonaadi|kast, loputus|kast, marja|kast, mördi|kast, mürsu|kast, naela|kast, padruni|kast, pakk-|kast, pesa|kast, pesu|kast, pikeerimis|kast, pikkimis|kast, post|kast, prügi|kast, pudeli|kast, pühkme|kast, raha|kast, riide|kast, savi|kast, segu|kast, sorteerimis|kast, taara|kast, toidu|kast, tuha|kast, tähe|kast, tööriista|kast, valimis|kast, veo|kast, viiuli|kast, või|kast, õlle|kast, õnge|kast, õunakast; jaotus|kast, jõu|kast, käigukast; leier|kast, plärakast.
2. maapinnale v. paberile joonistatud nelinurkne kujund. Tõmbab arvule kasti ümber. Lapsed hüplevad keksu mängides kastist kasti.
▷ Liitsõnad: hüppe|kast, keks(u)|kast, pallingu|kast, tõukekast.

kasusse minema
vallaslast saama. *".. äkki on kasusse läinud tüdruk ja tahab oma väetikesest lahti saada,” lõi Reedul hing hirmu täis. H. Laipaik.

kasuka|hõlm
Pani kasukahõlmad kinni. Teeb, päästab kasukahõlmad lahti.

kokku kasvama
kasvades liituma, üksteise külge kinni kasvama, ühte kasvama. Kaks puud on kokku kasvanud. Liblikõielistel taimedel on kaks alumist kroonlehte kokku kasvanud. Murdunud jalaluu kasvas valesti kokku. Kulmud on ninajuurel peaaegu kokku kasvanud. Lahti lõigatud leib ei kasva enam kokku. *Kuid nõnda vist peabki olema – kodupinnaga nagu kokku kasvanud. E. Raud. || ühinema, ühte sulama. Asulad on üksteisega kokku kasvanud. Temas on kunstnik loodusteadlasega kokku kasvanud. || piltl millegagi v. kellegagi väga tihedalt kokku puutuma, nii et see väga lähedaseks muutub. Ta on loodusega, metsaga, maatööga varakult kokku kasvanud. Rannarahvas kasvab merega paratamatult kokku. Nende ruumidega oleme nii kokku kasvanud, et kahju on lahkuda. *.. oli ju Juuli mitu aastat õpilaste internaadis kokaks ja kasvas kooli perega kokku. A. Kaal.

külge kasvama

1. kasvamise teel külge kinnituma. Lahti tulnud küüs ei kasvanud enam külge. Sööstab minema, nagu oleksid tal tiivad külge kasvanud.
2. piltl omaseks saama, harjumuseks muutuma. Halvad harjumused võivad kergesti külge kasvada. *„See on logelemine,” ütles ta, „ja võib nii külge kasvada ..” A. Taar.

katse ‹18› ‹s›

1. püüe, üritus midagi teha, sooritada v. saavutada. Ebaõnnestunud, asjatu, õnnestunud, edukas katse. Ei teinud katsetki lahti rabelda, vastu hakata. Vaenlase katsed üle jõe tungida nurjusid, ei andnud tulemusi. Haige tegi katseid istukile tõusta. Tehti katset kauplemisega, lehe väljaandmisega. Asi õnnestus esimesel katsel. Pärast korduvaid katseid läks korda ülikooli pääseda. || sport võistlejale võistlustel antav sooritamisvõimalus. Algkõrgus ületati kohe esimesel katsel. Kuulitõukaja paar esimest katset ebaõnnestusid. Arvesse läheb parem katse. Kolmandaks katseks asetati kangile 205 kg. || katsetus, proov; mingi asjaolu, olukorra, omaduse vms. (järele)proovimine v. kindlakstegemine. Juba varakult teeb nooruk kirjanduslikke katseid. Tõmbab katseks uue kuue selga. Katseks otsustatakse edasi minna. Perenaine tõi katseks suure tüki õunakooki. Katse ja eksituse meetod 'millegi proovimine ilma pikema eeltöö v. teadmisteta'. *Siis avastas Adru Peetri paatkond, kes ühel õhtul oli paar võrgukaltsu niisama katseks abajasse tilgutanud, suured ahvenaparved. A. Uustulnd.
▷ Liitsõnad: abistamis|katse, analüüsi|katse, dessandi|katse, elustamis|katse, enesetapu|katse, kordus|katse, kuriteo|katse, lennu|katse, lisa|katse, lähenemis|katse, mässu|katse, pealetungi|katse, põgenemis|katse, reformi|katse, riigipöörde|katse, röövimis|katse, seletus|katse, sissemurdmis|katse, tapmis|katse, tõestus|katse, uuendus|katse, vallutus|katse, vargus|katse, varjamis|katse, vastuhaku|katse, vastupanu|katse, veenmis|katse, vägistamis|katse, äratus|katse, ülestõusmiskatse.
2. ‹hrl. pl.› võimete v. teadmiste ning oskuste kontroll. Spordikooli astujatel tuleb sooritada kehalised katsed. Seminari lõpus toimusid katsed. Maamõõtjate kursused lõpevad katsetega. Jahipidamisõiguse omandamiseks peab eelnevalt sooritama vastavad katsed.
▷ Liitsõnad: sisseastumis|katse, sobivus|katse, vastuvõtukatse.
3. uurimise eesmärgil mingi nähtuse esilekutsumine v. mõjustamine, eksperiment. Lihtne, keeruline, teaduslik, pedagoogiline katse. Laboratoorsed ja kliinilised katsed. Biokeemias korraldatakse katseid mitmesuguste katseloomadega. Keemiatundi elustasid hästi läbimõeldud katsed. Katsetega tehti kindlaks, et .. Katsed kinnitavad hüpoteesi. See teooria põhineb arvukatel katsetel. Katses, katse all olid roosisordid.
▷ Liitsõnad: bioloogia|katse, füüsika|katse, inim|katse, keemia|katse, kontroll|katse, loom|katse, põld|katse, ristamis|katse, sordivõrdlus|katse, söötmis|katse, väetus|katse, välikatse.

kauba|pakk [-paki]
Rasked, mahukad kaubapakid. Võtab, harutab kaubapaki lahti.

kaunitsema ‹37›
hrv kaunina silma paistma, ilutsema. *Ka paiselehe kollased õiekorvid löövad lahti ning aias kaunitseb lumikelluke. K. Põldmaa.

kaup ‹kauba 23› ‹s›

1. ostu-müügi objekt v. objektid; maj töö saadus, mis on määratud mitte valmistaja oma tarbeks, vaid müügiks. Kaupade tootmine, väljalase, ettetellimine, turustamine. Kauba hind, omahind. Defitsiitne, otsitav, hinnaline, allahinnatud, välismaa kaup. Kaup oli odav, kallis. See on minev, nõutav, esimese sordi kaup. Kaupa, kaupu reklaamima, pakkuma. Vahetamine kaup kauba vastu. Laod, kauplused, lauad olid kaupa täis. Tasus, maksis kauba eest kassasse. Poodi toodi uut kaupa. Rändkaupmees laotas oma kauba laiali. Elav kaup 'orjad v. prostituudid'. Kuidas kaup, nõnda hind. Kelle laps, selle nimi, kelle kaup, selle hind.
▷ Liitsõnad: bakaal|kaup, eksport|kaup, galanterii|kaup, gastronoomia|kaup, hooaja|kaup, import|kaup, kaalu|kaup, kangas|kaup, karusnaha|kaup, keemia|kaup, keraamika|kaup, klaas|kaup, kondiitri|kaup, kosmeetika|kaup, kultuuri|kaup, laada|kaup, laiatarbe|kaup, liha|kaup, majapidamis|kaup, metall|kaup, olme|kaup, pakend|kaup, parfümeeria|kaup, poe|kaup, praak|kaup, pudu|kaup, puiste|kaup, puit|kaup, raua|kaup, riide|kaup, rohu|kaup, sala|kaup, sega|kaup, spordi|kaup, tarbe|kaup, toidu|kaup, transiit|kaup, trikoo|kaup, tööstus|kaup, tüki|kaup, uudis|kaup, vahetus|kaup, valmis|kaup, väljaveo|kaup, õmbluskaup.
2. kokkulepe ostu-müügi, vahetuse, teenistuse, töö, teat. ülesande vms. kohta; sellise kokkuleppe tingimus(ed); kauplemine. Kaupa tegema, sobitama. Kaup, kaubad tehti kindlaks, maha. Me ei saanud kaupa, kaubale, kaupu kokku. Maksis rohkem, kui kaubas ette nähtud. Tingiti küll kaua, aga kaup ei sobinud. See kaup on kindel. Joodi kauba kinnituseks. Ta ei pidanud kaubast kinni. Mõlemad olid kaubaga rahul. Tüdruk võeti korterisse niisuguse kaubaga, et ta aitab majapidamistöödel. Sellist kohustust polnud küll kauba sees. Kaup jäi katki 'ei jõutud kokkuleppele'. Marjad sain kaubaks 'ära müüdud'. Müüvad kasuliku kaubaga oma maja maha. Kaup on vanem kui meie. Sugulased omad, aga kaup võõras. *".. Mul on suve peale käed löödud ja mis südamega ma keset kibedat tööaega kaubast lahti ütlen,” vastas nüüd Anu .. J. Peegel. *Kaup on nii, et juba täna õhtul pean linnas tagasi olema. A. Hint. || mingi (kaval) tehing, nõks v. võte, toimimisviis. Ei ta selle kaubaga oma vastastest jagu saa. *Iida minevikust teadsin veel niipalju, et ta oma praeguse mehe oli kosinud kavala kauba ja petise tööga .. A. Kaal.
▷ Liitsõnad: aasta|kaup, karjase|kaup, kihla|kaup, kosja|kaup, lehma|kaup, müügi|kaup, ostu|kaup, pettuse|kaup, päeva|kaup, raha|kaup, rendi|kaup, sohi|kaup, suilise|kaup, sulase|kaup, töökaup.

kauplus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
paikne müügiruumiga kaubandusettevõte, pood; vastav hoone koos abi- ja kõrvalruumidega. Tööstuskaupade, toiduainete, majapidamistarvete, pooltoodete, mänguasjade kauplus. Spetsialiseeritud, kombineeritud kauplused. Kaupluse riiulid, müügiletid, vitriinid. Käisin mitmes kaupluses. Need tooted on sageli kauplustes müügil. Ostjad lähevad, sisenevad kauplusse, lahkuvad, väljuvad kauplusest. Kauplus on avatud, suletud, kinni, lahti. Kaupluses oli siis vähe, palju ostjaid.
▷ Liitsõnad: auto|kauplus, eri|kauplus, galanterii|kauplus, gastronoomia|kauplus, jalatsi|kauplus, juurvilja|kauplus, kala|kauplus, koloniaal|kauplus, kondiitri|kauplus, kulinaaria|kauplus, kunsti|kauplus, leiva|kauplus, liha|kauplus, lille|kauplus, margi|kauplus, mööbli|kauplus, parfümeeria|kauplus, piima|kauplus, pudu|kauplus, puuvilja|kauplus, raamatu|kauplus, riide|kauplus, rohu|kauplus, rõiva|kauplus, toidu|kauplus, vanakraami|kauplus, viinakauplus; esindus|kauplus, firma|kauplus, haru|kauplus, komisjoni|kauplus, kooperatiiv|kauplus, maa|kauplus, naaber|kauplus, pea|kauplus, ränd|kauplus, sega|kauplus, selve|kauplus, talurahva|kauplus, universaal|kauplus, valvekauplus.

keele|paelad pl
keel kui kõneelund (hrl. rahvapärastes ütlustes kõnelema hakkamise, harvemini kõnetakistuse kohta). Piinamine, ähvardus päästis vangi keelepaelad lahti. Õlu, viin vallandas, tegi lahti meeste keelepaelad. Tema äge sõnavõtt päästis ka teiste keelepaelad valla. Alles hetke pärast pääsesid eide keelepaelad lahti ja ta hakkas appi karjuma. Pika pealekäimise peale pääsesid Kusta keelepaelad valla ja ta rääkis kõik ära. Juba mõne pitsiga läksid meeste keelepaelad lahti. Kõhklus hoidis, nööris mehe keelepaelad kinni. *Hiljem läks politseil korda poiste keelepaelu siiski avada .. A. Hint.

keel läheb ~ pääseb lahti ~ valla
(olukorra kohta, kus keegi on taas suuteline midagi ütlema v. muutub jutukaks). Juba mõne pitsi, kannu järel läksid meeste keeled valla. Kui keel jälle lahti pääses, ei mõistetud muud kui kiruda.

(oma) keelt talitsema ~ taltsutama
ettevaatlikult ning vähe, sõnu valides rääkima; (targu) vaikima. Talitse oma keelt, ära ometi kõigest latra! Nad võiksid ikka väheke oma keelt taltsutada. *Lobisemine pole kunagi kasuks, palju õigem on talitseda keelt ning hoida lahti ainult silmad ja kõrvad .. E. Kippel.

lahti keerama

1. keeramisega avama. Keerab kraani lahti. Kruvid, mutrid tuleb lahti keerata. Keera raadio lahti! Keeras ukse (lukust) lahti. Võti ei keeranud lukku lahti.
2. kokkumurtud, kokkukeeratud, kokkurullitud seisust lahti tegema. Keeras paberirulli lahti. *Ta tõmbas püksi tagataskust kokkumurtud ajalehe, keeras selle lahti, vajus ninapidi lehte. R. Sirge.

lahti keerduma
keerdus-olekust lahti minema. Tross keerdus järkhaaval puntrast lahti. *Harva keerdus tal [= koeral] sabarõngas lahti. J. Saar.

keldri|luuk
luuk (köögi)põrandas, mille kaudu pääseb keldrisse. Avas keldriluugi. Keldriluuk on lahti.

kell ‹-a 22› ‹s›

1. hrl. peekri-, pirnikujuline õõnes, tila v. vasarakesega metallese helide tekitamiseks (tihti millegi alguse v. lõpu kuulutamiseks). Ilusa kõlaga kell. Kiriku kellamees lööb kella. Kellad hakkasid lööma, helisema. Kellad tagusid alarmi. || samakujuline väiksem metallese aisa külge v. loomadele kaela sidumiseks, ka koolides tunni alguse ja lõpu helistamiseks vm. otstarbeks. Vastlasõidu tegime kellade ja kuljustega. Sõideti nii, et kellad paukusid. Lehmal, hobusel on kell kaelas. Kari tuli kellade kõlksudes. Karjaaias tilksuvad kellad. Kooliteenija helistas kella. Ukse avamisel helises kaupluse ukse kohal olev kell. Õnnetus ei tule, kell kaelas. || elektri vm. toimel töötav mitmesuguse ehituse ja kujuga helistus-, märguandeseadeldis. Kell helises, tee uks lahti! Kell helises ja etendus algas. Jalgrattur tilistas kella.
▷ Liitsõnad: kiriku|kell, torni|kell, vaskkell; aisa|kell, kaela|kell, karja|kell, kooli|kell, laeva|kell, lehmakell; elektri|kell, jalgratta|kell, signaal|kell, uksekell.
2. kella (1. täh.) helistamine; kellahelin, kellakõlin. Õpilased jõudsid kooli veidi enne kella. Kõlas kolmas kell ja etendus algas. Andis ukse taga kella 'helistas ukse taga'. Eemalt kostsid loomade kellad. *Juhan maeti kelladega, laulmisega ja lugemisega. A. Kalmus. || piltl kuulujutt, kõlakas. *Kogu küla oli kella täis, et Rohtmaa Leeni tahtnud Hitleri-meestele pommi alla panna. H. Pukk.
▷ Liitsõnad: hinge|kell, häda|kell, häire|kell, lõuna|kell, matuse|kell, märgu|kell, surma|kell, tulekahju|kell, õhtu|kell, ärakell.
3. (numbrilauaga) riist aja mõõtmiseks. Kella numbrilaud, vedru, osuti. Raudteejaama, raekoja kell. Pommidega, pendliga kell. Vanaaegne käoga kell. Kell käib, tiksub. Kell on seisma jäänud, maha käinud. Kell näitab õiget aega. Kell käib ette, jääb taha. Kell on vale, õige, täpne. Kella õigeks seadma, ette lükkama, üles keerama. Kell on rikkis. Kell lõi kaheksa, tirises. Polnud aega kellagi vaadata. Kellassepp parandab kellasid. Füsioloogiline ehk bioloogiline kell 'loomadele ja taimedele omane aja hindamine organismi elutegevuse perioodiliste muutuste põhjal'.
▷ Liitsõnad: kamina|kell, kapp|kell, kontroll|kell, käbi|kell, käe|kell, käo|kell, laua|kell, male|kell, pendel|kell, seina|kell, stopper|kell, tasku|kell, tunni|kell, täpsus|kell, äratuskell; hõbe|kell, kuld|kell, nikkelkell; aatom|kell, elektri|kell, elektron|kell, kvarts|kell, liiva|kell, päikese|kell, veekell.
4. aeg, mida kell (3. täh.) näitab. Mis, (kui)palju kell on? Tüdruk küsis minult kella. Kell on juba palju, täpselt kolm, üle nelja, viie peal, veerand viis, pool seitse. Kell saab 20 minuti pärast üheksa. Tulen enne, pärast kella kaheksat. Kella kuue ajal. Kella kolme ja nelja vahel. Mis kellast sa õhtule jääd? Mis kellani on kauplused avatud? Mis kell see juhtus? Mul on kella peale minek 'täpselt kokkulepitud ajaks'. Meil käib kõik kella pealt 'toimub täpsel ajal'. Laps ei tundnud veel kella 'ei osanud kellaaega lugeda'. *Bussijuht istus käsipõsakil rooli taga, oodates, millal kell saab täis. M. Traat.
5. ‹pl.› muus rippuvatest, erineva pikkusega metalltorudest koosnev löökpill kellaheli matkimiseks

kella|mäng

1. mitme erisuguse kõlaga (kiriku)kella helistamisel sündiv meloodia, kellade helin. *Hõiskava tilinaga läks äkki lahti vene kiriku kellamäng. Ruttavalt hüüdsid mitu kella läbisegi .. R. Sirge.
2. muus puitraamil klaviatuurina asetsevatest metallplaadikestest koosnev löökpill, mida mängitakse puust vasarakestega

kella|rihm
käe- v. taskukella kinnitusrihm. Kellarihm läks käe ümbert lahti.

kere ‹illat -sse e. kerre 6› ‹s›

1. ka anat keha keskosa, keha ilma pea ja jäsemeteta (truncus); (üldkeeles ka:) keha. Kere jaguneb rindkereks ja kõhuks. Kere lihased. Ajas oma pika kere sirgu. Tal oli keret ja jõudu. Pingutus võttis üle kere higiseks. Kalamehed olid poolest kerest saadik märjad. Joodud viin surises mõnusalt kogu keres. Vihtlesime saunas kered kuumaks. Kihutas, laskis vastasele kuuli kerre, keresse. *Kujust oli alles ainult kere koos käe- ja jalaköntidega. L. Metsar. || (loomadel hrl. keha keskosa ilma pea, jäsemete ja sabata). Linnu, looma kere. Hunt on pikema kerega kui koer. Poisid lõikasid ussil pea maha, aga kere elas veel tükk aega edasi. || kõnek kõht. Kere on täis, tühi, hele. Sõi, parkis, vihtus, vitsutas (endal) kere täis. Kere koriseb näljast. Ehmatus võttis kere lahti. *Kahekümne viie rubla eest viina keres, mis siis imestada .. A. Sinkel.
▷ Liitsõnad: luu|kere, rindkere.
2. liiklusvahendi, hoone, eseme vms. keskne osa, mille külge kinnituvad vajalikud lisaosad. Laeva, paadi, purjeka kere. Lennuki, autobussi, sõiduauto kere. Laia kerega vanker. Tuuliku, mõrra, elektrimasina kere.
▷ Liitsõnad: auto|kere, laeva|kere, paadi|kere, vankrikere; kivi|kere, metall|kere, plekk-|kere, puit|kere, teraskere.
3. etn jääle kasetohust, puukoorest v. laudadest ehitatud onn (talvisel kalapüügil)

kergesti ‹adv›

1. hõlpsasti, lihtsalt, kergelt (5. täh.); ilma pikemata, ruttu. Ta hüppas osavalt ja kergesti kivilt kivile. Kergesti töödeldav metall. Selle ülesandega saime kergesti hakkama. Ma pole elus midagi kergesti saanud. Kaldus kõike kole kergesti uskuma. Leidis endale kergesti sõpru. Jaan laseb end kergesti tüssata. Ma ei lase sind nii kergesti ära. Sellest harjumusest ei saa nii kergesti lahti. Selline asi ei unune kergesti. Tema viha läks kergesti üle. Kergesti ärrituv, solvuv inimene. Mees jäi kergesti purju. Täna õnne, et veel nii kergesti pääsesid. Kui kergesti oleks võinud juhtuda, et sa mind poleks leidnud. Uks avanes kergesti. Sõrmus läks kergesti sõrme. Kergesti seeditav, riknev toit. Liivane pinnas laseb vett kergesti läbi. Kergesti süttiv vedelik, aine. Valge riie määrdub kergesti. *.. mina olen suurem ega karda nii kergesti külma. J. Parijõgi.
2. kergelt. Kergesti haavatud sõdur. Olime liiga kergesti riides. *.. ta lonkab kergesti pahemat jalga. E. Vilde. *Ta oli kergesti purjus. A. Jakobson.

kerima ‹37›

1. (lõnga, nööri vms.) kerasse, rulli, vihti (v. kerast, rullist, vihist lahti) keerama. Lõnga (kerasse) kerima. Toas kedrati, haspeldati ja keriti. Keris nööri ümber käe, oheliku randme ümber. Kerib õngenööri rullile, ümber lati. Kerisin köie kokku, lahti. Korstnapühkija keris köie vihti. Okastraat oli puntrasse keritud. Kerisin lindi tagasi ja vaatasin filmikatkendi uuesti üle. *.. vints hakkab vaierit tagasi kerima ja üksteise järel kerkivad öisest merest batomeetrid. J. Smuul. *Jana kandis turjal rulli, millelt must kaabel oli maha keritud. L. Metsar (tlk). | piltl. *Salongi akendest paistis, kuidas looklev jõelint end kaugusse lahti keris .. L. Mölder (tlk). *Heidame nüüd pilgu lõunasse ja kerime aja tagasi. L. Meri. || hrv riiet keerama, käärima. *Seejärel keris ta seelikusaba vöö vahele ja hakkas lapiga sopast vett kokku koguma. A. Beekman.
2. piltl heietama (2. täh.) Jutulõnga, juttu, mõttelõnga kerima. *Nad arutasid ja kerisid ikka ja ikka samu mõtteid, teemasid ja küsimusi .. A. Jakobson.
3. kerasse, kõverasse tõmbama v. kerasolekust sirgu ajama. Uss keris end lahti, mättal rõngasse. Koer, kass keris end tulepaistel kerra. Kerisin end kägarasse, kõverasse. Keris end voodis teki sisse. Keris end diivaninurka istuma. Jalgu toolile, istumise alla kerima. *.. küljeli heintel, põlved lõua alla keritud. P. Vallak. *Nõnda kerib enda kokku siil, kui vaenlane lähedal. E. Vilde.
4. kõnek kärmesti käima, minema, ka jooksma, siia-sinna askeldama. Poiss keris minema. Sõi ja keris kohe magama. Soobel keris nõlvakust üles ja sealt puu otsa. *.. Hedvig kerinud vahepeal oma pikkadel ning peentel putkedel kui tuul kodu poole .. E. Vilde. *.. hakkas kohe mööda tuba kerima kibekiires reisiettevalmistuses. E. Tennov. | piltl. *Ta mõtted käivad teisi teid, kerivad ta enese isiku ümber .. V. Uibopuu. || ‹hrl. imperatiivis› hlv kasi, kasige. Olete meil jalus, kerige minema! Sina keri kus seda ja teist! Keri põrgu, kuradile, potilaadale, kuu peale! Et sa siit minema kerid! Sa võiksid õige seenele kerida! *Ei võta vastu! Las kerib iga nelja tuule poole! A. Kurfeldt (tlk).

keskelt
I. ‹postp› [gen]
1. keskkohast, keskpaigast. Soise ala keskelt kaevati kraav läbi. Jõe keskelt kostis appihüüdeid. Rivi keskelt astus välja kaks vabatahtlikku. || millestki, kellestki ümbritsetud kohast. Väikeste kuuskede keskelt ilmus nähtavale põder. *Nooda päras rabeles enese väikeste kalade keskelt ilus suur sudak peale. A. Kitzberg.
2. kellegi, millegi hulgast, seast, ringist. Meie keskelt on ootamatu surma läbi lahkunud.. Nad valisid endi keskelt kolm saadikut. *.. ta leidis kergesti sõpru nii omataoliste boheemlaste kui ka rahakate tõusikute keskelt. J. Kärner.
3. (ajaliselt:) keskpaigast (peale). Sajab juba juuni keskelt peale. Algab oma kirjeldustega sündmuste keskelt peale.
II. ‹adv› keskkohast, keskpaigast (ka staatiliselt). Kurki tuleb koorida keskelt otsa poole. Tal on juuksed keskelt lahku kammitud. Lõi raamatu keskelt lahti. Lõikasin leivapätsi keskelt pooleks. Võta kangist keskelt kinni! Keskelt oli heinamaa kuivem. Kivi on keskelt nõgus. Eest kui ora, keskelt kui kera, tagant lai kui labidas.

kett1 ‹keti 21› ‹s›
üksteisega järjestikku liikuvalt ühendatud (metall)lülide kogum. Pikk, lühike, tugev kett. Kinnitas paadi ketiga silla külge. Jalgrattal on kett maha läinud. Ankur ripub keti otsas. Koer on keti otsas. Pika ketiga hõbeuur. Käevõru, medaljoni kett läks katki. | ‹sisekohakäänetes› (osutab kellegi v. millegi kinnitamisele, kinniolekule v. sellest olukorrast vabanemisele). Pani koera ketti. Koer on ketis. Laskis koera ketist lahti. Pani hobuse ädalale ketti. Lehm, hobune on aasal ketis. Silla küljes oli mitu paati ketis. Uks on ketis. Ta pani ukse ketti ja avas alles siis praokile. | piltl. Võtsime üksteisel käest kinni ja moodustasime keti. *Mina, mu laps, lapselapsed ja nende lapsed, üks pikk kett .. A. Ertel.
▷ Liitsõnad: ajami|kett, ankru|kett, jalgratta|kett, kaela|kett, kaitse|kett, kella|kett, koera|kett, kraana|kett, käe|kett, köietus|kett, looma|kett, randme|kett, ratta|kett, trengi|kett, ukse|kett, uuri|kett, veo|kett, ülekandekett; hõbe|kett, kuld|kett, plaatina|kett, pronks|kett, vaskkett.

kiil1 ‹-u 21› ‹s›

1. (piklik) teravnurkne ese millegi lõhestamiseks, kinnitamiseks, reguleerimiseks vms. Rauast, puust kiil. Ajas kasepakud kiiluga lõhki. Kiil kargas puu seest välja. Saetee hoiti tarbe korral kiilu abil lahti. Põlevkivi lahtimurdmiseks kasutati kirkat, kangi ja kiilu. Logisev labidavars kinnitati kiiludega. || füüs keha, mille kaks tahku moodustavad teravnurga
▷ Liitsõnad: metall|kiil, puu|kiil, raud|kiil, teraskiil; istutus|kiil, langetuskiil.
2. tekst kolmnurkne vahele õmmeldud v. kootud (riide)siil. Kiiludega seelik. Kirjatud kiiludega sukad (rahvariietuses). Kuuest kiilust murumüts.
▷ Liitsõnad: külje|kiil, vahe|kiil, varrukakiil.
3. piltl kiilu (1. täh.) meenutav kolmnurkne moodustis. Metsatukk ulatus kiiluna põldude vahele. Maasäär tungib kiiluna merre. Meie väed tungisid kiiluna vaenlase positsioonidesse.
▷ Liitsõnad: habeme|kiil, katuse|kiil, metsakiil.
4. zool rinnaluu kõrge hari (lindudel, nahkhiirtel)
5. keel ülejäänud lausega sidumata lauseosa, parentees

kiirendus ‹-e 5› ‹s›

1. kiirendamine; kiirendamisvõime. Kiirendus on sel autol hea. *Lennukid stardivad, teevad kiirenduse, tõusevad maast lahti .. T. Tasa (tlk).
2. füüs kiiruse muutus ajaühikus. Keha vaba langemise kiirendus on 9,8 m/s².
▷ Liitsõnad: nurk|kiirendus, raskuskiirendus.

kiiva ‹adv›

1. viltu, kaardu, kõveraks. Maja seinad, katus on kiiva vajunud. Uks kiskus kiiva. Toored saelauad lähevad kuivamisel kiiva. *Kevadine tuulehoog vedas kiiva ta lumivalge põlle .. J. Mändmets.
2. piltl normaalsest kõrvale, viltu. Tema elus kiskus kõik kiiva. *Aga mu vahekord Kaarmaga oli juba kord nõnda kiiva kiskunud, et pidin tingimata talitama risti vastu sellele, mida tema tahtis. E. Maasik.
3. hrv viltu, kõõrdi. *Ta ei saanud ikka lahti tundest, et auväärsed põliskodanikud .. tema peale natuke kiiva vaatavad .. K. Ristikivi.

kiljatama ‹37›

1. järsku, korraks kiljuma. Ta kohkus ja kiljatas. Naine kiljatas läbilõikavalt, ehmunult, edevalt, heledasti, tasa, valjusti, nii et tuba kajas. Kiljatasin rõõmust, vaimustusest, jahmatusest, valust. || (loomade ja lindude häälitsemise kohta). *Kiljatas tilder, / et ma ei astuks ta pesale. M. Kesamaa. *Viimases hädas haaras Udras koera jalast kinni ja pures seda valusasti. Koer kiljatas ja laskis saarma lahti .. R. Roht. || piltl (eluta looduse järskude heledate helide kohta). *Kell kiljatab Veskiveere esikus, keegi on ukse taga. P. Krusten.
2. midagi järsku heledal toonil hüüatama. *„Taevas, milline häbematus!” kiljatas naine. R. Sirge. *„Jurnas, ära!” kiljatab Liide tareukselt. A. Mägi.

kiljuma ‹42›

1. heleda häälega karjuma. Lapsed kiljusid heameelest, rõõmust. Naised pistsid ehmatusest, hirmust heleda häälega kiljuma. Tüdruk kilkas ja kiljus kiigel, kõditajate käes. Tehti ringmängu, lauldi, hõisati ja kiljuti. Ta lausa kiljub naerust, naerda. Kiljuv hääl, nutt. || (loomade, eriti lindude kõrgetoonilise häälitsemise kohta). Kajakad kiljuvad. Kiivitaja tõusis heledalt kiljudes lendu. Kutsikas põgenes kiljudes. *.. kaugemal rabametsa kohal kiljus vihmakass ja kõlas musträhni helisev hüüd. O. Tooming. || piltl (eluta looduse mingi kõrge heleda heli kohta). *Tramm lähenes, lüües kurviks painutatud roopapaaril kiljuvat vilet. V. Gross.
2. midagi kõrgel heledal toonil hüüdma. „Lase mind lahti!” kiljus tüdruk mulle otse kõrva sisse. *„Ah nii,” kiljus poisi ema. „Ma tean küll su plaane, va jääger ja riigivaras! .. ” L. Kibuvits.

kinga|nöör
kingapael. Istus toolile ja hakkas kinganööre lahti päästma.

kinga|pael
pael kinga jalga kinnitamiseks, kinganöör. Kingapaelu kinni panema, (kinni) siduma. Kingapael on lahti läinud.

kinga andma, kinga saama
kõnek vallandama, lahti laskma; töölt lahti lastud saama. Pärast tööluusi anti mehele kinga. Hirm, kartus kinga saada. Jaak sai juba mitmendast töökohast kinga.

kinni ‹adv›
(koos nii olukorda kui ka üleminekut märkivate verbidega)
1. suletud seisundisse, suletuks; suletud seisundis, suletuna; ant. lahti. Lükkas, pani ukse, akna, värava kinni. Viskas, virutas, lõi ukse mürtsudes kinni. Uks prantsatas, kolksatas, mürtsatas, paugatas, langes kinni. Uks, aken on kõvasti kinni. Tõmbasin akna kinni. See aken käib halvasti kinni. Lükkas laeka kinni. Alumine sahtel ei lähe kinni. Aknaluugid on kinni. Uksehaak lõksatas kinni. Pane portfell kinni! Kohver ei seisa kinni. Panin ahju kinni 'sulgesin ahjuukse'. Kas siiber on kinni? Keeras kraani, kruvid kinni. Keerab, paneb raadio, televiisori kinni 'lülitab raadio, televiisori välja'. Pani raamatu pärast lugemist kinni. Raamat on kinni. Kõik nööbid on korralikult kinni. Kuub ei anna eest kinni. Nööpis kasuka, mantlihõlmad kinni. Vedas tõmbeluku kinni. Pani, sidus kingapaelad kinni. Silmad vajusid, kiskusid vägisi kinni 'uni kippus peale'. Suu kinni! 'ole vait!' Lillede õienupud on alles kinni. || mittetöötav(aks), mittetegutsev(aks) (ajutiselt v. alatiseks). Pood, kauplus on pühapäeval kinni. Kool on pakase, gripi tõttu kinni. Varase aja tõttu olid ametiasutused alles kinni. Saun pannakse õhtul kell kümme kinni. Ajaleht pandi kinni.
▷ Liitsõnad: poolkinni.
2. (hrl. mingi süvendi, ava vms. korral:) täis, täidetuks, umbe, kokku, tihedaks; täis, umbes, täidetuna; ant. hrl. lahti. Auk, haud, kraav aeti kinni. Sõjaaegsed kaevikud on kinni vajunud. Järv, tiik kasvab pikkamööda kinni. Haav kasvab, õmmeldi kinni. Põrandapragu, hiireauk topiti kinni. Ema nõelus kinda- ja sukaaugud kinni. Tee on kinni tuisanud. Tuisk mattis jäljed kinni. Silm paistetas kinni. Valjuhääldi rõkkas nii kõvasti, et topi või kõrvad kinni. Talla, sõtku muld kinni! Nina on kinni (nohu korral).
3. pealt (täiesti) kaetuks v. kaetuna; ant. hrl. lahti. Haav seoti kinni. Kartulikuhjad tuleb kinni matta. Aknad on kinni kaetud, et valgus välja ei paistaks. Järv, jõgi külmus kinni. Kas meri on juba kinni 'jääkattes'? Pilved katsid taeva kinni. *Ning Tõnn mässis oma jalad põlvini kinni .. P. Vallak. | piltl. Puudusi, vastuolusid, vigu kinni mätsima.
4. sellisesse olukorda v. sellises olukorras, et liikumine on takistatud v. seda ei toimu v. kellegi vabadus on piiratud; ant. lahti. Puu juured on tugevasti mullas kinni. Kruvisin aparaadi laua külge kinni. Lõi laua naeltega kinni. Sidus hobuse lasipuu külge kinni. Vangi käed seoti kinni. Hoidke teda kinni, et ta põgenema ei pääseks! Ära karda, koer on toas kinni. Jäime lifti kinni. Hoidis käega kübarat kinni. Sidus koorma kinni. Laev on madalikul kinni. Paat sõitis ninaga kaldasse kinni. Auto jäi porisse kinni. Õng on põhjas mingi roika taga kinni. Saag jäi puusse kinni. Toit jäi kurku kinni. Kinni nagu kärbes liimipaberil. Poisid seisid paigal nagu kinni naelutatud. Jalad olid nagu maa külge kinni kasvanud. Kõht on kinni (kõhukinnisuse kohta). | piltl. Hääl jäi kurku kinni. Kuulajate silmad, pilgud olid kõnelejas kinni. Mu mõtted on temas kinni. Ta on kõvasti oma kodukolde küljes kinni. Nad on vanas, harjumuslikus, traditsioonides kinni. *Igati armas neiu oli, kasvas südamesse kõvasti kinni .. E. Tennov. || osutab sellele, et kellelgi ei võimaldata lahkuda. Pidas mind oma pärimistega pool tundi kinni. Selliseid töömehi hoitakse igal pool kinni. || osutab kulgemistee suletusele v. kusagilt väljapääsemise takistatusele. See tee on remondi tõttu kinni. Ta tahtis lahkuda, kuid kaks meest panid tal tee kinni. *Linn on ju kinni, linnast ei pääse keegi, ehk olgu siis, et ta langeb piirajate küüsi. A. H. Tammsaare. || kõnek (karistusena pärast tunde koolimajja jätmise, leeris ka järgmiseks aastaks kordama jätmise kohta). Õpetaja jättis poisid ulakuse eest tunniks ajaks kinni. *.. Hans jäi leeris kaks korda kinni, mina sain esimese korraga lahti .. E. Vilde. || kõnek vangi; vangis. Ta mõisteti, pandi, läks kolmeks aastaks kinni. Istub, on näppamise pärast kinni. || tihedalt kokkuköidetud, kokkusurutud, kokkunööritud v. kokkupigistatud seisundisse v. sellises seisundis. Koorem tuleb köitega kõvasti kinni tõmmata. Sidus paki, kompsu paelaga korralikult kinni. Vigastatud veresoon tuleb kinni pigistada. Hais oli nii jube, et pigista või nina kinni. Ta tahtis karjuda, kuid hirm nööris kõri kinni. || tihedalt kokkusuruvaks, kokkunöörivaks, pingule; tihedalt kooshoidev v. kokkusuruv, kokkunööriv, pingul. Tõmbab sedelgarihma, rangirinnuse, püksirihma kinni. Vöö on kõvasti kinni. *„Küll vanakuri selle eest hoolitseb, et [poojal] silmus kinni jookseb,” seletas saunatädi .. A. H. Tammsaare. || (kasut. sukkade v. sokkide ja jalatsite jalgapaneku kohta). Jalgu kinni panema. Jalad on kinni. Varsti oli ta riides ja jalad kinni. || (hingamise tagasihoituse v. takistatuse kohta). Arst käskis hinge kinni pidada. Suits, vastik hais matab, lööb, paneb hinge kinni. Jooksis, nii et hing (rinnus) kinni. Hing jäi hirmu pärast, erutusest kinni. || koos pidama-verbiga osutab, et teat. rahasumma jäetakse välja maksmata. Peremees pidas sulase palgast osa kinni. Tema töötasust peetakse osa maksudeks, alimentideks kinni. || osutab millegi takistatusele, pidurdatusele v. lakkamisele. Vihm lõi tolmu kinni. Kuusepõõsas pidas suurema vihma kinni. Verejooks jäi kinni. Põud pani vilja kasvu kinni.
5. haarates külge, haardesse; haardes, küljes; ant. hrl. lahti. Hoiab trepikäsipuust kinni. Hakkas, võttis mul kaela, õlgade ümbert, õlgadest, käsivarrest kinni. Laps hoiab emal käest, seelikusabast kinni. Nad käivad käe alt kinni. Haaras tal käisest, kuuehõlmast, kraest, varrukast, kuuenööbist kinni. Sasis vastasel rinnust kinni. Kargas vastasele tutti, natti, karvu kinni. Vastased olid teineteisel rinnus, tutis kinni. Hakka nööri otsast kinni! Koer kargas võõrale säärde kinni. Hunt tahtis hobusele kõrisse kinni karata. Hoia kinni, et sa koorma otsast maha ei kuku! | piltl. Pakane hakkas kõrvadesse kinni. Ta hakkas asjast, ideest, ettepanekust õhinal kinni! Ära hakka kohe kogemata öeldud sõnast kinni!
6. (püütava, otsitava kättesaamise, ka vahistamise, kontrollimise alla võtmise kohta). Püüdis talle visatud palli osavalt kinni. Kass püüdis hiire kinni. Rebane krapsas kana kinni. Väle jooksja, kuidagi ei saa teda kinni. Põgenik püüti varsti kinni. Vargajõuk nabiti kinni. Võtke varas kinni! Öösel peeti kinni mitu kahtlast isikut. | piltl. Ta püüdis juhtgrupi kinni. Raadiojaam püüdis kinni hädas oleva laeva appikutse. Püüdsin kinni tema vargsi heidetud pilgu. Kõrv püüdis kinni mõne üksiku lausekatke. || koos võtma-verbiga osutab ebaselgusele v. kahtlusele millegi suhtes. Mine võta kinni, mis seal tõsi, mis vale! Võta sa kinni, kellel õigus on! *.. ütles küll, et oli sõjas, aga mine võta kinni. O. Luts.
7. (peatamise v. peatumise kohta). Auto pidas hetkeks teeotsal kinni. Pea kinni, ma tulen ka! *.. pidas noormehe kinni. „Ega te juhuslikult Tõnuri ei ole?” M. Rebane.
8. vahetus läheduses v. kokkupuutes, õige lähedal. Linnas on maja majas kinni. Ühiselamutoas oli voodi voodis kinni. Laat oli suur: vanker vankris ja müügilaud teises kinni. Liiklus on tihe, auto autos kinni. Põld oli vilets: kivi kivi küljes kinni. Seisti tihedalt üksteise kõrval, õlg õlas kinni.
9. mingi tegevusega v. millegagi hõivatud; kellegi poolt mingiks otstarbeks hõivatud (nii et keegi teine kasutada ei saa); ant. vaba. Tee uks lahti, mu käed on pakkidega kinni! Isa on tööga väga kinni. Täna hommikupoolikul ma olen väga kinni. Pole aega kinno minna, sest kõik õhtud on kinni. Kõik autod on praegu kinni. Piimanõu on vee all kinni. Raha on kauba all kinni. See koht on kinni. Pani hotellis toa kinni. Restoranis olid kõik kohad kinni. WC, vannituba on kinni. Number, telefon on kogu aeg kinni (telefoniühenduse taotlemisel).
10. kõnek nahka, pintslisse, keresse (söömise v. joomise kohta). Pistis kausitäie suppi kinni. Söögiisu on tal hea, vitsutab kõik kinni, mis ette annad. Kass pistis tihase kinni. *„Säh, keera kinni!” pakub ta mulle klaasi viinaga. J. Lapp.
11. kõnek maksmisega seoses osutab mingi summa, arve väljamaksmisele, kohustuste õiendamisele, kahjude hüvitamisele vms. Kõik on juba ette kinni makstud. Maksis võla, kahju kopikapealt kinni. Isal tuli poja kõrtsiarveid kinni taguda.
12. koos pidama-verbiga osutab millegi järgimisele v. püüdele midagi alal hoida. Seadusest, tavadest, põhimõtetest peetakse täpselt kinni. Esialgu peeti veel neutraliteedist kinni.
13. (aja kohta, kus lehm ajutiselt ei lüpsa). Lehm oli kinni jäämas: vaevalt tassitäie andis veel piima. Kui oma lehm oli kinni, toodi piima külast. Lehm jäeti kinni.

kinni|jalu ‹adv›
ant. paljajalu. *„Aga miks sa paljajalu pidid tulema?” noris ka Tarum. – „Aga miks ma kinnijalu pidin? Ütlesin, et tald oli lahti.” L. Vaher.

nokk kinni ja saba lahti, saba kinni ja nokk lahti vt nokk

kiri ‹kirja 31› ‹s›

1. hrl. graafiliste märkide süsteem keelelise väljenduse kinnistamiseks ja edastamiseks. Egiptuse, kreeka, ladina, slaavi, heebrea, araabia, hiina, armeenia, gruusia, gooti kiri. Pimedate kiri. || šrift, trükikiri, selle liik v. kraad. Raamat trükiti Laakmanni kulu ja kirjadega 'väljaandel, kirjastusel'. Antiikvas, groteskis, fraktuuris vm. kirjas trükitud raamatud. Paks, jäme, rasvane, poolpaks, harilik kiri. Suure kirjaga raamat, kuulutus. || kirjutamine, kirjaoskus; kirjatarkus, kirjasõna. Kolkakülades ei osatud lugeda ega tuntud kirja. *Kui tema amet oleks kirja uurida, võiks ta rääkida niisama targalt kui Küti Elmar. E. Tennov.
▷ Liitsõnad: hieroglüüf|kiri, häälik|kiri, kiil|kiri, kiir|kiri, masina|kiri, mõiste|kiri, nöör|kiri, pilt|kiri, raid|kiri, ruuni|kiri, sala|kiri, silp|kiri, sõlm|kiri, tähtkiri; fraktuur|kiri, grotesk|kiri, kapitaal|kiri, kapiteel|kiri, korpus|kiri, kursiiv|kiri, ptii|kiri, püst|kiri, trüki|kiri, versaalkiri.
2. kirjamärkide käsitsi kirjutamise viis; käekiri. Tal on ilus, selge kiri. Kiri on hästi loetav, lohakas, kribuline. Kogu päevik on täis tihedat peent kirja.
▷ Liitsõnad: ilu|kiri, kald|kiri, plakat|kiri, püst|kiri, standard|kiri, ümarkiri; pliiatsi|kiri, tindi|kiri, tušikiri; kirbukiri.
3. kirjamärkidest koosnev tekst. Kiri päevikus on tuhmiks muutunud. Kõnnitee serval olid sildid kirjaga „Murul käimine keelatud!” Hauakivide kiri oli peaaegu kustunud. Ega kiri valeta. || mündi pool, millel on väärtust märkiv number koos rahaühikut märkiva sõnaga; ant. kull. Väljakupoolte loosimisel tuli kohtunikul kulli ja kirja visata. Kull või kiri? (küsimus loosimisel, liisuheitmisel). Kulli ja kirja mängima 'õnnemängu mängima, kus võidab see, kes õigesti ennustab, kas pöörlema pandud v. õhku visatud mündil jääb kukkumisel peale vapi- või kirjapool'.
▷ Liitsõnad: all|kiri, haua|kiri, juht|kiri, käsi|kiri, lipu|kiri, peal|kiri, raidkiri; neoon|kiri, tulekiri; õigekiri.
4. (posti teel lähetatav) ümbrikku pandud v. suletud paber kirjutatud tekstiga tea(de)te edastamiseks vm. Ametlik kiri. Tähitud kiri. Õhuke, paks, pikk, lühike, napisõnaline, lakooniline kiri. Avatud, avamata kiri. Kirjade sorteerimine, tembeldamine postiasutuses. Ema, sõbra kiri. Kiri kallimalt. Laual on vanemate kiri. Kiri kodumaalt, välismaalt, Lätist. Tema kirjad kodustele. Kirja kirjutama, saatma, ootama. Luges kirja läbi. Panin kirja posti. Kleepis kirja kinni. Tegin kirja lahti. Sain temalt mitu kirja. Ajalehele, toimetusele saabus lugejatelt palju kirju. Mul on sulle kiri üle anda. Viimase postiga tuli mitu kirja. Rebis kirja tükkideks, puruks. Kirjas polnud sõnagi viimastest sündmustest. Püüdis asja ajada kirja teel. Vangid vahetasid kirju salaja. Teda polnud kodus, jätsin talle väikese kirja. *.. Roht ilmutab hiljem „Tallinna Teatajas” koguni avaliku kirja, milles peale muu teatab, et ta oma endiste kirjanduslike sõprade pärast häbeneb. J. Kärner. || selles vormis kirjutatud ilukirjanduslik vm. teos. O. Lutsu teos „Kirjad Maariale”. Pauluse kirjad. || kirjaümbrikut meenutav nõelte pakend. Kiri nõelu.
▷ Liitsõnad: anonüüm|kiri, armastus|kiri, era|kiri, kaas|kiri, kaebe|kiri, lepitus|kiri, meeldetuletus|kiri, protesti|kiri, soovitus|kiri, tänu|kiri, vabandus|kiri, vastus|kiri, viisakus|kiri, õnnitlus|kiri, ässituskiri; e-|kiri, elektronkiri; liht|kiri, tähtkiri.
5. ‹hrl. pl.› kõnek dokument, ametlik paber; ürik. Laos oli vähem kaupa, kui kirjad näitasid. Arveametnik ja kassapidaja hoiavad kirjad ilusasti korras. *Vahepeal on Emmi – kirjade järgi Anette-Emmeline – vankripäras end sõidusuunda pööranud .. M. Traat. *Tead, Logina on kolmsada aastat vana koht ... Juba poola-aegsetes kirjades mainitakse. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: au|kiri, ees|kiri, hinna|kiri, kaitse|kiri, kiitus(e)|kiri, kinke|kiri, käsk|kiri, luba|kiri, märgu|kiri, nõude|kiri, palve|kiri, pant|kiri, põhi|kiri, raha|kiri, ratifitseerimis|kiri, ring|kiri, saate|kiri, suunamis|kiri, teenistus|kiri, turbe|kiri, voli|kiri, võla|kiri, ärakiri; hinge|kiri, kiriku|kiri, nime|kiri, revisjonikiri.
6. kõnek nimekiri; ‹sisekohakäänetes› osutab kategooriale, liigile, rühmale, kuhu keegi loetakse, arvatakse kuuluvat v. kust keegi välja arvatakse. Poisid võib juba meeste kirja arvata. Oled sa ikka veel poissmeeste kirjas? Koolis oli ta kogu aeg kolmemeeste kirjas. Õppeedukuselt on kool paremate kirjas. Teda ei saa veel kahtlusaluste kirjast kustutada. *.. väga ja väga võimalik, et ta enam polegi Häänküla kooli õpilaste kirjas. O. Luts.
7. van raamat. *Pealegi, kui Ants tõesti tahtis teada, kas vanus raamatuis leidub midagi huvitavat Vanapaganast, siis võis ta õpetaja poole pöörduda, sest see pidi ometi vanu kirju tundma. A. H. Tammsaare. || piibel, püha raamat. Kirigi ütleb, et vanemate patud nuheldakse laste kätte.
▷ Liitsõnad: aja|kiri, kuu|kiri, püha|kiri, reisi|kiri, väitekiri.
8. (kaunistav) muster, ornamentika (riidel, puuesemetel jm.). Lilleliste kirjadega põll. Särgikäiste kiri. Ilusa kirjaga kangas. Põletatud kirjadega puunõud. Hiiu kirjadega õllekapp. Lõikas kepile kirjad peale. Uhkete kirjadega tort. Musta-valget kirja 'musta-valgekirju' lehm. | piltl. *.. tüdruku küüned olid sinna [põsele] jätnud kirja, mida ei saanud valesti mõista. R. Kaugver.
▷ Liitsõnad: kampsuni|kiri, kinda|kiri, käise|kiri, pitsi|kiri, puidu|kiri, suka|kiri, tanu|kiri, tikandi|kiri, vaiba|kiri, varruka|kiri, vöökiri; pilu|kiri, põletuskiri; kalasaba|kiri, kirbu|kiri, kärbse|kiri, liblika|kiri, lill|kiri, vikkel|kiri, vöötkiri.

kirja|koht
tekstiosa. *Pidasin selle kirjakoha meeles ja hiljem kodus lõin Johannese evangeeliumi lahti .. B. Kangro.

kirmendama ‹37›
murd
1. kirvendama. *Pidi millestki südame lahti kiskuma ja see sünnitas kirmendavat valu. J. Mändmets.
2. virvendama, värelema. *Jõgi kivikallaste vahel oli must nagu pigi, ja iil pani kirmendama unised tulekumad. P. Vallak.

[kellelegi] kirpu kõrva panema ~ pistma
van kellelegi midagi sellist teatama, mis ta ärevaks, rahutuks muudab. *„Oot, oot, vennike,” mõtles Kirja-Tiits, „sinule mehikesele panen ma veel kirbu kõrva, kellest sa niipea lahti ei saa.” L. Koidula.

kiruma ‹37›

1. kellegi v. millegi üle ägedasti pahandama, kedagi v. midagi sajatama, vanduma, siunama, manama, põhjama vms. Kirub igaühele ülemusi, peremeest. Jansoni kiruti kõige vängemate sõnadega tema ihnsuse pärast. Kirub rätsepat, kes ülikonna ära rikkus. Teda kiruti saamatuks ja käpardiks. Mehed kirusid sõda, valitsust, halbu aegu. Matkajad kiruvad halba ilma. Kirub oma elu, rasket saatust. Kirus südametäiega püssi, mis lahti ei läinud. Küllap ta mõttes, endamisi kirus kogu ettevõtmist, oma kergeusklikkust. Mari ei jõudnud Antsu ära kiruda 'küllalt kiruda, põhjata'. Vanamees oli vihane ja kirus mis kole. „Kes kurat siin on käinud?” kiruti.
2. vandumis-, kirumissõna v. -sõnu lausuma. Ta oli vaga mees ega kirunud kunagi. *„Vait!” käis kärgatus, kõvem kui labidat visates kirutud „kurat”. M. Raud.

kirves ‹kirve 19› ‹s›
varrega tööriist puidu raiumiseks, tahumiseks, lõhkumiseks vm. töödeks. Terav, nüri kirves. Kirvest teritama, ihuma. Kirvega puid raiuma, palki tahuma. Puu on nii kõva, et kirves et taha peale hakata. Raielangil sahisesid saed ja paukusid kirved. Kirvest puutumatu mets, laas. Mets läheb kirve alla 'raiutakse maha'. Uks oli kirvega lahti murtud. Raius kirvega jäässe augu. Lõi endale ettevaatamatult kirvega jalga. Tal oli kirves käes, kaenla all. Vanasti kasutati sõjariistana ka kirvest. Nagu kirvega raiutud näojooned. Kinni nagu kirves pakus. Läks põhja nagu kirves. Sa ujud nagu kirves 'ei oska üldse ujuda'. Terav kirves leiab kivi.
▷ Liitsõnad: juurimis|kirves, küna|kirves, laasimis|kirves, lihuniku|kirves, lõhkumis|kirves, maa|kirves, metsa|kirves, mätta|kirves, puusepa|kirves, raiumis|kirves, tahumis|kirves, tempel|kirves, tuletõrje|kirves, võsakirves; kaksik|kirves, oda|kirves, pihu|kirves, putk|kirves, rant|kirves, sõja|kirves, tapa|kirves, vaenu|kirves, vene|kirves, võitlus|kirves, õõskirves; kivi|kirves, metall|kirves, pronks|kirves, raudkirves.

kisa1 ‹11› ‹s›
karjumine, nutt vm. vali häälitsemine; kisamine. Imiku kisa. Põrsaste, kasside kisa. Kajakate, vareste, lindude kisa. Läbilõikav, õudne kisa. Varastel ei õnnestunud sisse murda, sest koer tõstis kisa. Pekstava kisa kostis kaugele. Väljast kuuldub kisa ja röökimist. Poiss hakkas nutma ja jooksis kõva kisaga minema. Igavene piripill, kohe kisa lahti! || valju häälega rääkimine, hüüdmine, sõimlemine vms.; lärm. Sõimlejate, tülitsejate kisa. Naine tõstis vargaid nähes kisa. Väljast kostis kisa ja kära. Suure kisaga nõuti paremat palka. Palju kisa, vähe villu. *Liispet ruttas aga kisaga järele: „Välja minu majast, välja silmapilk...!” E. Kippel. || piltl õiendamine, kära. Omal ajal oli selle sündmuse ümber ajakirjanduses palju kisa ja kära. Kui sellest teada saadakse, siis on jälle kõik kohad kisa täis!
▷ Liitsõnad: ahastus|kisa, ehmatus|kisa, ergutus|kisa, hirmu|kisa, häda|kisa, kaebe|kisa, protesti|kisa, riiu|kisa, rõõmu|kisa, sõja|kisa, valu|kisa, vihakisa.

kiskuma ‹kisun impers kistakse, kistud 42›

1. tõmbama, tirima, sikutama. Haaras tüdrukul käest ja kiskus ta tantsima. Poiss kiskus end kinnihoidjate käest lahti. Püüdis portfelli minu käest ära kiskuda. Keegi kiskus teda mantlihõlmast tagasi. Mehed kiskusid köit täiest jõust enda poole. Kiskusin uppuja paati. Palgid kisti jõest kaldale. Ta kiskus nöörist, ohjadest. Kiskus suure vaevaga jala porist. See niit ei lähe kiskudeski katki. Kiskus teist juustest, karvust, habemest. Kiskus magajal teki pealt. Kiskusin ukse jõuga lahti. Kiskus endal pintsaku, särgi seljast, säärikud jalast. Kisub kindad käest, kätte. Kiskus endal maski eest. Kiskusin kiiresti püksid, säärikud jalga, tööriided selga. Kiskus end pesuväele, alasti, endal viimase kui katte ült. Hakkas jahe ja ta kiskus hõlmad koomale. Poisil oli soni silmadele kistud. Kiskus mõõga tupest. Kiskus taskust pungil rahakoti. Laps kiskus endale riiulilt raamatud kaela. Tuul kiskus puud looka, rebis ja kiskus riideid. Vool kiskus paadi keerisesse. | piltl. Raske on koos tegutseda, kui igaüks kisub ise kanti. On kogu võimu enda kätte kiskunud. Rahvad kisti sõtta. Teda kisti tahtmatult sekeldustesse. Kisud oma jutuga endale õnnetust, pahandusi kaela. Ta kisub kõiges enda poole 'on omakasupüüdlik'. Tema naer, vaimukus oli pisut kistud 'tehtud, kunstlik'. *Aegamisi kiskus sügisene hommik merelt pimeduse. A. Mälk. || tugevasti v. hooga midagi kusagilt küljest v. seest ära rebima; kitkuma, katkuma. Kisub tangidega lauajuppidest naelu. Miinikild kiskus käe otsast. Kiskus haava sidumiseks särgihõlmast tüki. Ma ei räägi midagi, kistagu või keel suust. Kiskus plangust paar lauda lahti. Kiskusin pudelil korgi pealt. Peerge kisti kuivast lõmmust. Kaskedelt kisti tohtu, pärnadelt niint. Torm kiskus puid juurtega maast. Laps kiskus liblikal tiivad ära. Lehm kiskus keti katki. Kiskus kirja puruks, pisikesteks tükkideks. Ta riided olid lõhki kistud. Torm kiskus purjed räbalaiks. Käed-jalad nii tööd täis, et kisu ennast või tükkideks. Iga sõna otsekui kisu tal suust (vähese jutuga inimese kohta). Kisu jänestele tee äärest rohtu. Metsa alt kisti sammalt. Kiskus peast paar juuksekarva. Tuul kisub puudelt lehti. || tõmmates tugevasti, energiliselt midagi tegema. Mees kiskus kõigest väest sõuda. Hobused kiskusid koormat vedada. *.. kisub [Kaarli] pilli, nii et maailm mürab, ja laulab vägevast kõrist Kaasa .. R. Roht. || kõnek (tugevasti sisse tõmmates) suitsetama. Piipu, paberossi, sigaretti, sigarit kiskuma. Mehed kiskusid pläru, plotskit, suitsu, mahorkat, „Priimat”. || (tugeva tuuletõmbuse, tõmbetuule kohta). *Leidsid sina ka endale koha – siin kisub hullemini kui korstnas. O. Tooming.
2. (märgib millegi asendi v. olukorra muutmist); tõmbama. a. (aluseks tegija, sooritaja). End kõverasse, küüru, kössi, kühmu, kägarasse, vimma kiskuma. Kiskusin käe rusikase. Mees kiskus pea õlgade vahele ja pani jooksu. Tüdruk kiskus huuled prunti. Poiss kiskus näo mossi, viltu, virilaks, naerule. Kiskusime imestusest silmad pärani. Siil kiskus end kerra. Koer kiskus saba jalgade vahele. Kass kiskus küüru selga. b. (aluseks põhjustaja). Valu kiskus mehe liigendnoana kõverasse. Tal kiskus kramp näo viltu. Jooksvast konksu kistud sõrmed. Ere valgus kisub silmad kissi. Tuul, lahkumiskurbus kiskus vägisi silmad vesiseks. *.. nüüd olid aastad ta kokkupoole kiskunud, ent praegugi oli tal veel pikkust küllalt. A. Hint.
3. (märgib millegi asendi v. olukorra muutumist); tõmbuma. Lauad kiskusid kuivamisel kaardu. Uks on kiiva kiskunud. Kasetoht kisub põledes krussi. Mehe turi kisub juba kühmu. Parem jalg kiskus krampi. Sõrmed hakkasid tööga kronksu kiskuma. Seda nähes kiskusid mul käed rusikasse. Nahk on kätel kipra kiskunud. Ta nägu, suu kiskus muigele. Kulmud kiskusid pahaselt kortsu. Laup kiskus murekortsudesse. Mehe nägu kiskus pilve, murelikuks, vihast tumepunaseks. Silmad kiskusid valguse käes kissi.
4. kippuma mingis suunas arenema, muutuma v. minema; mingile olukorrale lähenema. Taevas kisub pilve. Ilm kisub vihmale, sajule. Hommikutaevas kisub juba heledamaks. Päev kisub juba õhtusse, õhtule. Väljas kisub hämaraks, pimedaks, videvikuks, videvikule, valgeks. Ilmad hakkavad juba kevadele, kevadesse kiskuma. Tänavu kisub varakult külmale. Tuul hakkas loodesse kiskuma. Aeg, suvi kisub sügisesse, sügise poole. Rukkipead hakkasid juba valkjaks kiskuma. Paat kiskus vägisi kaldasse. Lennuk kiskus tugevasti suunast kõrvale. Jutt kisub vägisi poliitika peale. Asi hakkab viltu, kiiva, halva poole kiskuma. Tal kisuvad juuksed varakult halliks. Nende huvid kiskusid lahku. Toredasti alanud päeva lõpp kiskus kurvaks. Aastaid kisub tal juba 60 ligi. Tütarlapse süda kisub noore meremehe poole.
5. vastupandamatult, tugevasti kuhugi v. midagi tegema meelitama, tõmbama. Meri kisub noorukeid vastupandamatu jõuga. Raamat kisub lugema. Valsihelid lausa kisuvad tantsima. Kaunid roosid kiskusid pilgu ligi. Jahimehekirg kiskus teda püssiga metsa. Uudishimu kiskus last tänavale. Süda kisub laste, perekonna, sõprade juurde. Veri kiskus noorukit näitemängu tegema. | ‹impers.› Sellisel kaunil kevadpäeval kisub maale, loodusesse. Tundis, kuidas teda kiskus selle tüdruku poole. Meest kisub vägisi kõrtsi poole. Sain vaevalt mõne päeva linnas olla, kui tundsin, et kisub koju tagasi. Teised läksid suvilasse, kuid mind ei kisu sinna. Tüdrukut kisub hullama.
6. kestvamalt mingis olukorras v. tundes püsima v. vastavat olukorda saavutada püüdma. Mees solvus ja hakkas minu vastu vimma kiskuma. Vanamees kiskus endamisi naeru, naerda. Tüdruk hakkas tasakesi nuttu kiskuma 'nutma'. Hakkas purjuspäi riidu, tüli kiskuma. Pole ma öelnud talle midagi, kisub niisama kiusu. *Pidite ju hirmsat viha kiskuma, üksteisest kauges kaares mööda käima. J. Rannap.
7. kaklema, kisklema, tülitsema. Koerad kiskusid, nii et karvatutid lendasid. Poisid läksid omavahel kiskuma. Väimees kisub äia ja ämmaga. Kui kassid kisuvad, siis hiired hüppavad. *Omavahel ei saa need pisiorganisatsioonid millegipärast läbi ja kisuvad. H. Sergo.
8. katki rebides hammustama, hammaste v. küüntega rebima. Koer kiskus käe, sääre veriseks, püksisääre lõhki. Sai kurja koera käest kiskuda. Hunt, karu kiskus mullikat. Kulli kistud kanast ei saanud enam asja.
9. midagi v. kedagi mitte rahus olla laskma, midagi kätte võtma, puutuma v. käperdama. Lapsed kipuvad kõiki asju kiskuma. Ära kisu, lase olla! *.. ta tõrjus kärsitult kobavad käed tagasi, öeldes: „Anna mulle rahu, ära kisu mind!” A. H. Tammsaare.
10. mingist kohast ülemäära, takistavalt pingul, kitsas olema. Kuub, kleit kisub kaenla alt. Mantel kisub tagant. Püksid on muidu parajad, ainult värvli kohalt kisub veidi.
11. hrv uudismaad algeliste vahenditega rajama. *See oli Koltse Ebe, Koltse metsas uudsepõlde kiskuva lasterikka mehe tütar. A. Mälk. *Kui kisuks kevadel kütist ja teeks tüki uut maad juurde? A. Kitzberg.

üles kiskuma

1. (sikutades, tirides) üles(poole) tõmbama v. rebima. Laeval kisti kõik purjed üles. Poiss kiskus palitukrae üles. *Uigu haaviku tagant hakkab jälle pilvi üles kiskuma. J. Kärner. || maa seest välja tõmbama. Kiskus noore puu tükkis juurtega üles. Vaata, et sa koos umbrohuga peeditaimi, peete üles ei kisu! || lahti, kohalt ära rebima. Läbiotsimisel kisti põrandalauadki üles. Põrand on üles kistud. Tänavasillutis kisti üles. Vaenlane oli taganemisel sildu õhku lasknud ja raudteerööpaid üles kiskunud.
2. van üles harima. *Kas pole ma neid põldusid üles kiskunud metsa alt. J. Mändmets.

kitsas ‹kitsa 19› ‹adj›

1. ristsuunas väikese ulatusega (pikliku eseme, ruumi, maa-ala, kehaosa vms. puhul); ant. lai. Kitsas sild, aken, värav, voodi. Pikk kitsas tuba, trepikoda, käik. Pööningule viib kitsas trepp. Kitsas tee, purre. Vanalinnas on tänavad kitsad. Käik muutus järjest kitsamaks. Rebis paberi küljest kitsa riba. Kitsa ninaga kingad. Kitsas ava. Kitsas org, kuristik, neem, poolsaar, väin. Siin on saare kõige kitsam koht. Tal oli piklik kitsas nägu. Kitsad huuled, õlad, puusad, kulmud. Sukellindudel on pikk kitsas keha. Naermisel ahenesid silmad kitsaks piluks. Taimel on kitsad lehed. Kitsas kuusirp. || pigistav, hädavaevu kinni ulatuv. Püksid on värvlist kitsad. Pintsak on õlgadest kitsas. Kleit, pluus, särgikrae on kitsaks jäänud. Kuub oli vöökohalt nii kitsas, et nööbid ei andnud hästi kinni. Kitsad kingad.
2. ruumilt, mahutavuselt ebapiisav; ant. hrl. avar. Mu korter on suurele perele võrdlemisi kitsas. Kari kasvas ja laut jäi kitsaks. Lastel oli kahekesi voodis kitsas. Bussis, kajutis oli kitsas. Õu on lastele mängimiseks kitsas. | piltl. Kõike ei saa suruda reeglite kitsastesse raamidesse.
3. väikese ulatusega, piiratud. Uurimus haarab võrdlemisi kitsast ajalõiku. Käsitletavate probleemide ring on kitsas. Kitsas teema. Kitsam eriala. Kirjandus kitsamas mõttes. Teatri repertuaarivalik oli üsna kitsas. See definitsioon on liiga kitsas. Kitsa silmaringiga inimene. Liiga kitsas arusaamine elunähtustest. Lähtus ainult oma kitsastest huvidest. Tegutsemisvõimalused olid uues paigas hoopis kitsamad. || väikest inimeste hulka haarav. Võim Eestis kuulus kitsale baltisaksa ülemkihile. Etendus on mõeldud kitsamale ringkonnale. Ta tutvuskond on võrdlemisi kitsas. Sündmust tähistati kitsas perekondlikus ringis. *Õhtul seisis ees kitsam nõupidamine peaministri juures. P. Kuusberg.
4. hrl. majanduslikult, harvemini mingis muus suhtes raskevõitu, täbar. Majanduslikult kitsad olud. Kitsad ainelised tingimused. Tal on rahaga pisut kitsas käes. Pidu jäi kitsaste aegade tõttu pidamata. Toiduainetega läks kord-korralt ikka kitsamaks. Talvel tuli metsloomadel toiduga kitsas kätte. Lilledega on praegu kitsas. *Aga tal on kitsad päevad ka praegu... Ametist tahavad lahti kangutada... K. A. Hindrey.

kitt ‹kiti 21› ‹s›
taignataoline kleepuv, seismisel kõvastuv segu pragude ja tühimike täitmiseks ning esemete kokkuliitmiseks. Aknaraami küljest on kitt lahti tulnud. | piltl. *Peab olema tuttav meie erakonna eeskavaga, kogu selle vaimuga, mis on erakonna kitiks. J. Mändmets.
▷ Liitsõnad: akna|kitt, metalli|kitt, pahtel|kitt, puidukitt; bituumen|kitt, vaik|kitt, õlikitt.

kiuks ‹-u 21› ‹s›
lühike kiuksuv heli v. häälitsus. Uks läks kiuksuga lahti.

kiunuma ‹42›

1. heledalt vinguma. a. (elusolendite tekitatud häälte kohta). Kutsikad kiunusid. Koer kargles ja kiunus rõõmu pärast. Näljased sead kiunusid. Põrsas kiunub kotis. Naised kiunusid naerda. Hääl muutus vihast, valu pärast kiunuvaks. Kiunuv hingamine, köha. b. (esemete, eluta looduse tekitatud helide kohta). Uks, värav, vints kiunus. Määrimata vankrirattad kiunusid kaeblikult. Kiik kägises ja kiunus. Raielangil kiunusid saed. Kuul lendas kiunudes mööda. Mürtsus trumm ja kiunus viiul. Lumi kiunus reejalaste all. Tuul kiunus korstnas ja ahjutruupides. || vastavat heli tekitades kulgema. *Kuulid kiunusid ja plaksusid kividesse. V. Beekman.
2. kõnek (vinguva häälega) hädaldama, kurtma v. virisema, vinguma. „Ära löö, valus on!” kiunus poiss. *„Ärge jätke ust lahti!” kiunus ta. „Kes maailma kütta jõuab!” K. Ristikivi.

kiusama ‹kiusata 48›

1. oma tegevuse v. käitumisega kellelegi (sihilikult) ebameeldivusi tekitama, kedagi (sihilikult) kimbutama; kellegi kallal norima v. kedagi narrima. Kiusas oma naabrit igasuguste tempudega. Kui ma tema kiusu märkasin, püüdsin ka vastu kiusata. Poiss torkis ja kiusas teist, kuni see nutma hakkas. Ära kiusa endast väiksemat! Poisid hullasid ja kiusasid tüdrukuid. Lase lahti, mis sa minust kiusad! Teda pilgati ja kiusati igasuguste juttudega. Lehmad justkui kiusasid karjapoissi, tükkides kogu aeg vilja. Sajused ilmad otsekui kiusasid põllumeest. *„No mis sina siis nõnda murelik?” kiusas sulane [Juulit]. „Või leinad Leevi meierit?” F. Tuglas.
2. vaevama, piinama, mitte rahu andma. Palavik kiusab juba teist päeva. Teda kiusas uni. Rännukihk on mind kiusanud juba mõnda aega. *Mõtted tulid kallale, kiusasid, tulid uuesti. Ü. Tuulik.
3. ahvatlema, meelitama, kiusatusse viima. Kuri, kurat kiusas patule. „Tule, seal ei sega meid keegi!” – „Ära kiusa mind.” Miski nagu kiusas mind seda ütlema. *Kinni olles kiusasid teda [= koera] veel eriti metsa ja karjamaa võlud, linnu- ja loomalõhnad. R. Sirge.

kiustama ‹37›
ka mets kiududeks muutma, kiududeks lahti harutama

kivi|haaval ‹adv›
üks kivi korraga, kivi kivi järel. Sillutis kangutati kivihaaval lahti.

kivi|laviin
Mäeseinast pääses lahti kivilaviin.

klaar ‹-i 21›

1. ‹adj› kõnek selge. a. läbipaistev, hele, puhas. Taevas, sügishommiku õhk, kevadõhtu oli klaar. Ilm läks klaarimaks. Valge klaari näoga tüdruk. *.. klaar vein ning kobrutav õlu käisid vilkalt käest kätte. J. Sang (tlk). b. arukas, kaine. Värske õhk tegi pea klaariks. Ära lälla, maga end klaariks! *.. mõistus oli jahe ning klaar, ainult üldise põrutuse mõju tegi mõtted veidi vabisevaks. R. Kaugver. c. arusaadav; otsustatud, lahendatud. Asjad räägiti, tehti lõplikult klaariks. Antsuga on mul arved, sotid klaarid. Pikapeale sai olukord, vahekord klaarimaks. Temale on kõik klaar. Klaar, mis siin pikalt rääkida! *Ütlen otse, et kaua ma siinset sohki enam ei kannata. Ja klaar! R. Vellend.
2. ‹adj› hrl mer korras, millekski valmis, korda seatud. Laev oli klaar mereleminekuks. Paberid olid klaarid 'sadamast väljasõiduks vormistatud' ja laev valmistus ärasõiduks. Ankur klaariks! (käsklus ankru heitmiseks v. hiivamiseks). Otsad klaariks! (käsklus laeva kinnitustrossi kinnitamiseks v. lahtipäästmiseks). Mehed harutasid nooda klaariks ja heitsid vette.
▷ Liitsõnad: mereklaar.
3. ‹adj› kõnek vaba, millestki lahti. *".. hakkab põhjast puhuma, õhtuks on lahesuu [ajujääst] klaar,” jäi ta rahulikuks. A. Uustulnd. *Avarist pisut kerkis, aga mitte veel küllalt, et ta karist klaariks oleks ujunud. A. Hint.
4. ‹s› klaarõun, ka vastavaid õunu kasvatav õunapuu. Korvis oli sügisõunu, ka mõni valge klaar hulgas. Valge klaar oli õunu täis.

klaarima ‹42›
kõnek
1. klaaruma (1. täh.) Õhtu eel hakkas taevas, ilm klaarima. Vedelikku peab veel klaarida laskma. *Ka metsas võib niikaua ära elada, kuni olukorrad klaarivad. E. Raud.
2. klaariks tegema. a. selgeks, puhtaks muutma. Algul oli pilves, kuid siis hakkas tuul tasapisi taevast klaarima. *Sooja laseb aknad pärani lahti, et tuba suitsust klaarida. R. Roht. b. selgeks, kaineks tegema. *.. lubanud Võrtsjärve suplema minna, et pead klaarida. J. Semper. c. (hrl. vahekordi) selgitama v. lahendama. Käis kontoris rahaasju klaarimas. Klaariti segaseid vahekordi. Olukorda, küsimust on vaja klaarida. Osa arusaamatusi, lahkarvamusi on juba (ära) klaaritud. Tal on üleaedsega vanad arved, asjad klaarida. Neil on veel omavahel palju klaarida. Küll aeg klaarib kõik. *Tuleb veel klaarida, kes teil seal ruhvis ässitab. E. Tammlaan.
3. laeva v. kalastustarbeid korda seadma, neid ette valmistama. Madrused klaarivad purjesid. Kalurid hakkasid püügileminekuks võrke, püüniseid klaarima. *Kinnitasime ta [= laeva] kai külge, klaarisime teki, niipalju kui seal klaarida oli. A. Mälk. || laeva sadamas sisse v. välja vormistama. Kapten läks sadamakontorisse laeva merele klaarima.

klahmima ‹42›
hrv klähmima. *.. ega lase lahti isegi siis, kui teda vastu nägu klahmitakse. V. Saar.

klamber ‹-bri, -brit 2› ‹s›

1. ümberhaarav v. kokkupigistav kinniti esemete, detailide vm. ühendamiseks v. paigalhoidmiseks. Aasakujuline klamber. Klambritega kinnitamine. Torud ühendati omavahel klambritega. Üks detail tuli klambritest lahti. Pani lahtised lehed klambri vahele. Klambriga kokkupandud paberilehed. Panin juuksed klambri(te)ga kinni. Haav on kinni kasvanud, võib klambrid ära võtta. | piltl. *.. sind kaua hoidsin käte klambris / ja oleks hoida tahtnud veel. A. Sang.
▷ Liitsõnad: haava|klamber, hoide|klamber, juukse|klamber, kinnitus|klamber, kirja|klamber, nina|klamber, pingutus|klamber, suru|klamber, toru|klamber, ühendusklamber; metall|klamber, raud|klamber, teras|klamber, traatklamber.
2. van sulg [sulu] (4. täh.) Nime järel oli klambrites selle hääldus.

klammerdama ‹37›

1. klambri(te)ga ühendama; klambri(te) vahele panema. Klammerdas paberilehed ja pani kaante vahele. *.. samal ajal kui ühed klammerdasid ja sidusid sillapalke, kiskusid teised neid lausa rumaluses lahti .. E. Kippel.
2. tugevasti, lahtilaskmatult, nagu klambrite vahele suruma. Poiss hakkas jalgu ümber männi tüve klammerdades ülespoole ronima. *„Ärge minge,” ütles ta ootamatult, klammerdades peened sõrmed teadlase varrukasse. K. Saaber.

klammerduma ‹37›
kellestki v. millestki tugevasti, kramplikult kinni haarama v. hoidma, kustki kinni hakkama. Merehädalised klammerdusid surmahirmus paadiserva külge. Hakkas ronima, klammerdudes käte ja jalgadega kaljulõhedesse. Ta klammerdus vastase külge ega lasknud enam lahti. Ants tahtis lüüa, kuid keegi klammerdus tema käsivarde. Mehe käed on klammerdunud käsipuu ümber. Liaanid klammerduvad ogadega teiste taimede külge. Puude juured klammerduvad kaljulõhedesse. | piltl. Taganemisel klammerduti iga jalatäie maa külge. Tema pilk klammerdus lähenejasse. Klammerdub iga pääsemisvõimaluse külge.

klaps ‹interj adv›
annab edasi klapsumise heli. *Nüüd lõi kesköötund ja klaps! kargas ninatubakatoosi kaas lahti .. A. Haava (tlk). *Klaps kannad kokku ja käsi kõrva äärde. O. Luts.

kluksatama ‹37›
korraks, lühidalt kluksuma. *Siis vaarus lähemale, .. kluksatas ja hakkas ilma igasuguse sissejuhatuseta ennast riidest lahti võtma. J. Bedia (tlk).

klõpsama ‹klõpsata 48›
järsku, korraks klõpsuga vajutama v. lööma. Tõusis pimedas ja klõpsas lülitit, klõpsas tule põlema. Klõpsab portfelliluku kinni, uurikapsli lahti. Klõpsasin küünega vastu lauda. Klõpsas sõjaväelaslikult kannad kokku. Klõpsas fotoaparaadiga sõbrast pildi.

kobestama ‹37›

1. kobeda(ma)ks (1. täh.) tegema. Algselt kobestati mulda kõplaga. Maa tuleb marjapõõsaste ümbert kobestada. Mutid, vihmaussid kobestavad mulda. Kobestatud, kobestamata pinnas.
2. mäend kivimit tükeldades (lahti) rebima