[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aasta|ring

1. aastarõngas. Aastaringe võib puu kännult selgesti lugeda.
2. aasta kui üha korduv ajavahemik. Aastaring on jälle täis saamas.

abi|otsija ‹1› ‹s›
Arsti ooteruum oli abiotsijaid täis.

abi|verb
keel teise verbi pööramisel rakendatav verb. Eesti keeles moodustatakse täis- ja enneminevik abiverbi „olema” abil.

aeg ‹aja 23› ‹s›

1. lõputu, piiramatu kestus, lõputult voolavad tunnid, päevad, aastad jne. Aja vool. Aeg möödub, kaob, lendab. Aeg ei peatu. Aeg toob juustesse hõbedat. Püramiidid seisavad aega trotsides. Nõnda on see olnud igavesest ajast. Ta elas otsekui väljaspool aega. Aeg parandab haavad. Aeg annab head nõu.
2. (umbmääraselt v. konkreetselt) piiratud kestus, vältus, ajalõik, -vahemik, -järk. Mõni aeg tagasi, hiljem. Mõne, tüki, natukese, veidikese aja pärast. Iga natukese aja tagant. Sind ka näha üle hulga, mitme, pika aja. Lühikese aja jooksul. Kuu aega tagasi, kuu aja eest. Kevadeni on veel palju aega. Peeter töötas teatava aja õpetajana. Olen temaga ammust aega tuttav. Olin pikka aega kodunt ära. Tule ükskõik mis ajal. Nad sõitsid kauemaks ajaks maale. Sellest jätkub mitmeks, hulgaks, pikemaks ajaks. Mis te kogu aeg 'pidevalt, ühtelugu' naerate? Seda annab mitu aega 'kaua' mäletada. Viimasel ajal 'lähemas minevikus' pole sellest midagi kuulda olnud. Lähemal ajal 'lähemas tulevikus' on külalisi oodata. Ta on igal ajal 'alati' valmis appi tulema. Küllap sa aja jooksul 'ajapikku, pikapeale' kõike veel õpid. Head aega! (lahkumistervitusena). || oma eripäraga ajajärk (eriti ajaloos, ühiskonna arengus, rahva elus). Uusim aeg. Purjekate aeg on läbi. C. R. Jakobsoni aegadest peale. Vanal, endisel, iidsel, hallil, muistsel ajal. Kes nüüdsel ajal enam kodus leiba küpsetab! Uuemal ajal see komme kadus. Need ajad on möödas, kus sirbiga rukist lõigati. Vaene, kitsas, karm, raske aeg. Tulid segased, ärevad ajad. Mis teha, parata – aeg on selline! Oodati teisi, paremaid aegu. Möödunud aegu meenutama. Ta oli oma aja haritumaid naisi. Oma aja äraelanud ideed, seisukohad. Te olete ajast maha jäänud. Tuleb ajaga kaasas käia, sammu pidada. Noil ajul polnud teisiti võimalik ära elada. Sõja, rahu ajal. Teoorjuse, Saksa okupatsiooni ajal. || oma eripäraga osa päevast, aastast. Hommikune, õhtune aeg. Kevadine, suvine, sügisene, talvine aeg. Sirelite õitsemise aeg. Värske aedvilja aeg. Noore kuu aeg. Pimedal öisel ajal. Meie Rootsi-reis langes jõulueelsele ajale. Teelagunemise, lumemineku ajaks peavad palgid veetud olema. Koidu, loojangu, esimese kukelaulu ajal. Jaanipäeva, pühade ajal. Päise päeva ajal. || kõnek (ametis olemise perioodi, ajateenistuse, karistusaja jms. ajalõigu kohta). Lennart Meri oli Eesti presidendiks kaks aega järjest. Jakob Liivi näidend „Kolmat aega vallavanem”. Ta istus oma aja ära ning pääses vanglast välja.
▷ Liitsõnad: antiik|aeg, endis|aeg, feodaal|aeg, häda|aeg, jää|aeg, kaas|aeg, kesk|aeg, kivi|aeg, kriisi|aeg, kõrg|aeg, langus|aeg, leina|aeg, muinas|aeg, mure|aeg, nälja|aeg, nüüdis|aeg, okupatsiooni|aeg, ordu|aeg, orja|aeg, paganus|aeg, praegus|aeg, pronksi|aeg, rahu|aeg, raua|aeg, reaktsiooni|aeg, sõja|aeg, tsaari|aeg, uus|aeg, valgustus|aeg, vana|aeg, ärkamis|aeg, ürgaeg; aasta|aeg, heina|aeg, jahi|aeg, jooksu|aeg, kasvu|aeg, kevad|aeg, koidu|aeg, koristus|aeg, korje|aeg, kudemis|aeg, külvi|aeg, künni|aeg, marja|aeg, pesitsemis|aeg, puhte|aeg, põua|aeg, päeva|aeg, püügi|aeg, seene|aeg, suve|aeg, talve|aeg, õie|aeg, õitse(mis)|aeg, ööaeg; karistus|aeg, sund|aeg, valitsusaeg.
3. kasutada olev, millekski ettenähtud, kuluv jne. ajalõik. Aeg on kallis. Eksamiks valmistumise aeg. Mu aeg ei luba praegu maale sõita. Aeg sai täis, läbi. Aeg läks oodates igavaks. Aeg kaob märkamatult käest. Kust ta küll leiab, võtab aja edasiõppimiseks? Aega tuleb otstarbekalt kasutada. Aega ei tohi raisata, kaotada, asjatult kulutada. Ärge viitke lobisemisega aega. Sõitke lennukiga – säästate aega! Ära kiirusta, aega on, aega küll! Polnud aega oodata. Kas sul on minu jaoks aega? Tule mind vaatama, kui aega saad. Ta palus mõtlemiseks aega. Oodake, andke aega! Kaotatud aega on raske tasa teha. Asuti aega viitmata 'viivitamatult, otsekohe' teele. Polnud aega ninagi nuusata 'oli väga kiire'. Mida sa vabal ajal teed? Tuli näpistada aega kodusteks töödeks. Õpingute, ülikooli ajal. Lisatöid tegime omast ajast. Ajaga tulime lahedasti välja, aega jäi ülegi. Aega orjal, aega härjal, aega sunnitud sulasel. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. *Aeg antud naerda, aeg antud nutta, / aeg antud pisaraid pühkida. G. Suits. || sport (distantsi läbimiseks kuluva, spordimängu pikkuseks määratud vms. ajalõigu kohta). 100 meetris saavutas, jooksis ta aja 11,2 sekundit. Sai päeva parima aja. Vastutuule tõttu jäid ajad tagasihoidlikeks. Ujus 100 m ajaga alla 52 sekundi.
▷ Liitsõnad: abielu|aeg, armu|aeg, ehitus|aeg, elu|aeg, esinemis|aeg, ettevalmistus|aeg, funktsioneerimis|aeg, garantii|aeg, harjutus|aeg, haude|aeg, hingetõmbe|aeg, inkubatsiooni|aeg, jõude|aeg, kandidaadi|aeg, kasutus|aeg, katse|aeg, kehtivus|aeg, kooli|aeg, käibe|aeg, laagerdus|aeg, lahtioleku|aeg, leeri|aeg, lennu|aeg, lisa|aeg, lõimetus|aeg, lõuna|aeg, magamis|aeg, mõtlemis|aeg, mängu|aeg, oote|aeg, peite|aeg, poolestus|aeg, praktika|aeg, proovi|aeg, puhke|aeg, puhkuse|aeg, põhi|aeg, rasedus|aeg, reageerimis|aeg, ringlus|aeg, saate|aeg, seisu|aeg, selli|aeg, sõidu|aeg, säilimis|aeg, söögi|aeg, sööma|aeg, tiinus|aeg, tipp|aeg, treeningu|aeg, turu|aeg, töö|aeg, une|aeg, vaba|aeg, vahe|aeg, vastuvõtu|aeg, õpi|aeg, õppe|aeg, ülikooliaeg; kolmandik|aeg, lisa|aeg, neljandik|aeg, normaal|aeg, pool|aeg, rekord|aeg, veerand|aeg, võiduaeg.
4. (millekski sobiv, õige, määratud jne.) hetk, (aja)moment. Nüüd on aeg minna, lahkuda, alustada. Aeg on tõusta ning teele asuda. Tal oleks viimane aeg naist võtta. Igaühel tuleb kord aeg siit ilmast lahkuda. No oskasite teie aga õigeks, parajaks ajaks tulla! Õnn, et abi õigel ajal kohale jõudis. Päevauudiste ajaks tahaksime koju jõuda. Rongide saabumise ning väljumise ajad. Ta on mees, kes oskab õigel ajal õige sõna öelda. Kõik tuleb omal ajal.
▷ Liitsõnad: asutamis|aeg, ilmumis|aeg, saabumis|aeg, stardi|aeg, sulgemis|aeg, surma|aeg, sünni|aeg, täht|aeg, väljumisaeg.
5. (ajaarvestuses). Kesk-Euroopa aeg. Kohalik aeg. Aeg lähenes juba keskööle. Mis, kui palju õige aeg praegu on? Aega arvati veel vana kalendri, Päikese ja tähtede järgi. Kas sul on õiget aega – mu kell on seisma jäänud. Vana seinakell näitab ikka veel truult aega. Tõusin kella 7 ajal.
▷ Liitsõnad: dekreedi|aeg, kalendri|aeg, kella|aeg, maailma|aeg, päikese|aeg, tsiviil|aeg, tähe|aeg, vööndiaeg.
6. esineb imestust, üllatust, ehmatust väljendavates hüüatustes. Oh sa armas aeg! Heldene aeg! Oi sa taevane aeg! *„Armuline aeg, Jürka, sul hooned tules, aga kus on laps?” A. H. Tammsaare.
7. keel hrl. verbi grammatiline kategooria, mis väljendab tegevuse v. olukorra suhet mineviku, oleviku v. tulevikuga. Eesti keeles on neli aega: olevik, lihtminevik, täisminevik ja enneminevik. Inglise keele aegade süsteem.
▷ Liitsõnad: liht|aeg, liitaeg.

aegsasti ‹adv›
(küllalt) vara, varakult. Hommikul tõuseb ta aegsasti. Olime aegsasti kohal, et mitte bussist maha jääda. Saime sellest aegsasti teada ning jõudsime ette valmistuda. Aegsasti enne kontserdi algust oli saal rahvast täis.

aga
I. ‹konj› kõige üldisem vastandav sidesõna; sün. kuid, ent
1. otseses vastanduses seob lauseid, harvemini lauseosi, kus hrl. ühe lause v. lauseosa kaks komponenti on vastandatud teise lause v. lauseosa kahele komponendile. a. (rinnastavalt seotud osalausete vahel). Eile oli külm, aga täna on soe. Sina lähed, aga mina mitte. Mõte oli hea, aga selle teostus ebaõnnestus. Ma keelasin küll, aga või tema sellest hoolis! *Miika oli surnud, Mihkel oli surnud, tema aga elas ja teda võidi vihata. A. Jakobson. b. (korduvate lauseliikmete puhul). Tal on vähe raha, aga palju tööd. Muret oli tihti, rõõmu aga vahel harva. Ühed elasid jõukalt, teised aga äärmises vaesuses. Võib-olla kunagi tulevikus teen, aga praegu mitte. Seda võib küll mõista, aga mitte õigustada.
2. kaudsemas vastanduses alustab piiravat, täpsustavat, selgitavat lauseosa v. lauset. a. (korduvate lauseliikmete puhul). Ta on väike, aga tubli. Paratamatu, aga ikkagi kurb sündmus. Koosolekul arutleti praegust olukorda, aga ka tulevikuväljavaateid. Ütles seda tasa, aga kindlalt. Kõik olid väsinud, aga matkaga rahul. Koer haukus ägedalt, aga kallale ei tulnud. Ähvardab lüüa, aga ometi ei löö. *Peeter hakkas juba ümber käänama, viitles aga jälle. E. Vilde. b. (rinnastavalt seotud osalausete vahel). Ma oleksin ehk läinudki, aga isa ei lasknud. Tundis väsimust, aga uni ei tulnud. Raske muidugi on, aga küll me toime tuleme. *Ema vahest ei ütle küll midagi, aga tema silmad tõusevad kahtlemata vett täis, kui ta Villut näeb. A. H. Tammsaare. | (otsese kõne korral võib lause aga kohalt katkeda). *„Noh, kas perenaine lubas?” küsis noorhärra järgmisel õhtul. – „Lubas küll, aga ..” M. Metsanurk.
3. iseseisva lause algul seostab seda eelneva lause v. isegi pikema kontekstiga; vahel on vastandus nõrk ning aga kasutatakse ütlust sissejuhatava sõnana. „Mina seda ei teinud.” – „Aga kes siis tegi?”. *Jajah, nojah, õige küll. Aga siis peate rikas inimene olema, kui nii palju raamatuid ostate. R. Roht. *Nõu meeldis vanahärrale, ja ta pidas temast tükk aega kinni. Aga seal kerkisid kaaluvad mõtlused vahele. E. Vilde.
II. ‹adv› (rõhutav sõna)
1. muudkui, vaid. Mis siin enam oodata, istume aga lauda! Tulge aga julgesti, koer on ketis! Lase aga kuulda! Mine aga sina pealegi, küll saame siin hakkama! *Pole inimesed ju taevapilved, et aga lähevad ja lähevad ja seda kiiremini, mida kurjem on tuul. A. Mälk.
2. ainult, vaid, üksnes. Kaupa on külluses, oleks aga raha! Tal pole muud mõttes kui aga oma töö. Ta tuleb kõigega toime, kui ta aga viitsib teha. No oodaku aga! (ähvarduses). *Temal on ükskõik, kuidas elab, kui tal aga riided seljas ja tükk leiba on .. M. Metsanurk. || ‹hrl. ühenduses pronoomenite, adverbide ja konjunktsioonidega› iganes. Kes aga ette sattus, see kolki sai. Võeti, mis aga kätte sattus. Läks, kuhu aga tahtis. *.. ruttas nii kärmesti kodu poole, kui aga vana ruuna kabjad kandsid. J. Kunder.
3. (hrl. imestust, üllatust väljendavates hüüatustes:) alles, ikka. Oled sina aga optimist! No on see aga peletis, suli! Küll on aga kuum – päris ära tahab lämmatada.
4. väljendab v. rõhutab etteheidet v. ähvardust. Aga! Aga, ema, kuidas sa võid ometi Reinust nii rääkida! „Aga sa nüüd isa käest saad!” ähvardas tädi.
5. (ebamäärase tähendusega). a. sissejuhatava sõnana, eriti otseses kõnes. Aga küll tõusis kära! Aga see oli alles sõit! Aga me kolkisime neid päris korralikult kohe! „Arva, mis ma leidsin.” – „Aga mitte ei oska arvata.”. b. tarvitatakse hrl. koos verbi kordamisega imperatiivis. Tule aga tule lähemale! Vaata aga vaata, või tema ka siin! Rääkige aga rääkige, küll te pärast kahetsete! „Astu aga astu!” sundis mees hobust. c. (muudel juhtudel). Ta tundis huvi humanitaarainete, eriti aga ajaloo vastu. See asi puudutab meid kõiki, eelkõige aga sind.

agan ‹-a 2› ‹s›
‹hrl. pl.›
1. teravilja (ka heina-, linaseemnete) peksmisel ning tuulamisel terade (seemnete) hulgast eraldunud õisikute, kuparde, lehtede peenem, kerge osake, kõlutera jm. vrd kõlgas Tuul viib aganad eemale. Aganates on teri. Tuleb jälgida, et tera ei läheks agana(te)sse. Kerge nagu agan. Lehed lendlevad nagu aganad tuules. Vesi pikka piima jätku, aganad on leiva jätku, kaevukook on kalja jätku.
▷ Liitsõnad: kaera|agan, nisu|agan, odra|agan, rukkiagan.
2. piltl miski v. keegi tühine, tähtsusetu, kerge, kõlbmatu. Poisil pea aganaid täis. Artiklikogus on terade hulka sattunud ka aganaid.

aganane ‹-se 5› ‹adj›
aganaid sisaldav, aganaid täis, aganatega koos. Aganased rukkid. Vili on aganane. Leib oli sel aastal aganasem kui kunagi varem.

ahju|alune

1. ‹adj s› ahju all olev (ruum vms.). Ahjualune betoonvalatis. Ahjualune oli puid täis topitud.
2. ‹s› folkl väike mehike, kes tuleb ahju alt välja ja sööb kogu toidu ära. Haldjad, härjapõlvlased, ahjualused ja teised müütilised tegelased.

ahju|esine
Ahjuesine oli süsi ja prahti täis. Ahjuesine põrand.

ahju|lõõr
ahju suitsulõõr. Ahjulõõrid nõge, tahma täis.

ahju|täis ‹s›
korraga ahju mahtuv, sobiv kogus (näit. puid). Ahjutäis puid, turvast. Kuivi halge on veel ainult paar ahjutäit. Küpsetati kaks ahjutäit leiba.

ahmima ‹42›

1. korduvalt (ning ahnelt) midagi v. millegi järele haarama, korduvalt ahmama. Ahmib raamatuid sülle, süle täis ning tassib teise tuppa. Ahmis kukkudes kätega õhku. Ekskavaatori kopp muudkui ahmib ning tõstab kruusa. Leegid, tulekeeled ahmivad vana kuuri. || (toitu). Lapsed ahmisid nii palju toitu taldrikule, et ei jõudnud ära süüa. Putru ahmiti suurte lusikatega otse kausist. Ahmis suhu, mida aga sai. Lehmad ahmivad mahlakat ristikuädalat. *Vaatan: [laps] näost must ja ahmib suuga söögi järele ... E. Särgava. || endasse tõmbama, sügavasti v. lõõtsutades sisse hingama. Pärast trepist ülesminekut tuli õhku ahmida. Ahmisin imestusest, ehmatusest suuga õhku nagu kala kuival. Tüdruk oli ahminud kopsudesse liiga palju tolmu. Kops ahmib kosutavat hapnikku. Vanamees pani pläru ette ja ahmis suurte sõõmudega suitsu.
2. ahnelt enda valdusse haarama v. saada püüdma. a. (vara). Raha, vara (kokku) ahmima. Vanem tütar püüdis kõiki emast jäänud asju endale ahmida. b. (teadmisi, muljeid jne.). Ahmis lugeda, mis kätte sattus. Noored ahmivad seiklus- ning ulmekirjandust. Ahmisin teadmisi, uudiseid, muljeid siit ja sealt. Kõik lausa ahmivad teda pilkudega. Tahaks ahmida endasse kõiki neid värve ja helisid. *Oh seda aplust, kuidas ahmib / silm kraaviäärtes varsakapju / ja jõge päiksekirjalist. H. Mänd.

ahtma ‹ahan 46›

1. etn rukkivihke vm. vilja parsile kuivama tõstma. *Rukkilõikuse järel aheti varsti, kui ilm oli kuiv, esimene rehi partele ja hakati pidevalt ahju kütma. M. Metsanurk.
2. hrv tihedalt üksteise kõrvale asetama, laduma, (täis) toppima, kiiluma. *Nii kindlustati kaldaperv / [autode] kolonn kõik koormad sinna ahtis. A. Sang (tlk).

aia|veer [-e]
aiaäär. Aiaveered umbrohtu täis. Mis ta hiilib mööda aiaveeri?

aida|alune
Aidaalune on risu täis.

aida|pealne
‹hrl s› aidalakk. Aidapealne ristikheinu täis. Ronis aidapealselt alla.

ait ‹aida 23› ‹s›
(külm) hoone vilja, riiete vm. säilitamiseks. Ait on vilja täis. Uudsevili on aidas. Perenaine tõi aidast liha ja jahu. Tüdrukud magasid vanasti suvel aidas.
▷ Liitsõnad: kala|ait, kauba|ait, liha|ait, magasi|ait, riide|ait, sadama|ait, vara|ait, viljaait; kivi|ait, sammasait.

aitäh ‹interj›
(tänu, tänulikkust väljendav sõna:) tänu, tänan. Aitäh, kõht on täis! Võta, palun! – Aitäh! Aitäh teile ja nägemiseni! Aitäh abi eest! Aitäh meelde tuletamast! Suur aitäh! *Missugused inimesed oleksidki oma varandust aitäh eest jaotama hakanud! V. Gross.

ajama ‹impers aetakse, aetud 37›

1. teat. suunas v. kuhugi liikuma sundima; (kuhugi) midagi tegema sundima; tagant kihutama, kannustama. Poisid aeti peolt minema. Inimesed aeti kodunt sõjapõgenikena rännuteele. Mõnda poissi peab lausa ajama kooli. Ta ei lasknud end ajada, läks ise. Ma ei lähe ajades ka enam sinna. Juba lapsena aeti ta karja, poisikesena tööle. Vaenlane aeti põgenema, pakku. Ema ajas tütre poodi leiva järele. Aja kari koju, lauta. Tuul ajas jää randa, pilved laiali. Torm oli laeva madalikule, karile ajanud. Paat jäi lainete ajada. Emajõgi oli ajanud oma veed kaugele üle kallaste. Küll me selle mõtte tal peast ajame. Igavus ajas tänavale lonkima. Mis häda sind ajas niimoodi talitama? Kes sind ajas teiste peale kaebama? Mure, hirm, teadmatus ajas kalurinaised randa paate ootama. Auahnusest aetud, lõhkus ta tööd teha. Häda ajab härja kaevu. Aja tühi asjale, karga ise kannule. Ega kutsumata võõrad ajamata ei lähe. *Ema ajas isa köstrile ütlema, et sedaviisi ometi ei tohi teha. O. Luts. *Kõrged pilved nagu hirmust aetud / üle maa ja mere lendavad .. L. Koidula. || juhtides lükkama; veo- v. sõiduvahendit, masinat vms. (aeglaselt) kuhugi vajalikku kohta juhtima; ohjadest juhtima. Ajasin jalgratast käekõrval, käru ees. Aja sõiduk ukse ette, koorem lakaluugi alla. Ajasin auto garaaži, garaažist õue, tagurpidi kõnniteele. Ta laskis end ratastoolil toast tuppa ajada. Poiss sai ohjad oma kätte ning tohtis hobust ajada. | (kehaosa kohta). Ajab käies üht külge, paremat õlga ees. || füüsilise jõuga kuhugi tõstma, panema, suruma, toppima, lükkama jne. Muld, kivid aeti auku. Vana kaev aeti täis. Teri aeti kottidesse. Praht ajage hunnikusse. Heinad aeti koormast lakka. Ärge rohkem puid enam ahju, tulle ajage. Siia tuleb kiil vahele ajada. Ta oli endale pinnu küüne alla ajanud. Silgud aeti vardasse. Uss aetakse õnge otsa. Kätt püksitaskusse ajama. Niiti nõela taha ajama. Laps ajab kõik suhu, mis kätte saab. Koer lastud maha ja aetud auku. Hobusele aeti rangid kaela. Proovi võtmiseks aeti sond makku. Ajasime pika redeli puu najale, katusele. Aita antenn püsti ajada. || rõivast, jalanõud vms. selga, jalga panema v. seljast, jalast võtma. Ajab särgi, pluusi, kleidi, seeliku, jaki, kuue, mantli, riided selga, seljast. Pükse, saapaid, säärikuid jalga ajama. Ajage kähku püksid jalast! Ajas puhta linase pesu ülle. Ta oli vana kasuka veel mantli peale ajanud. Ajab end ruttu riidesse.
2. end, oma keha v. mõnd kehaosa teat. suunas, kuhugipoole liigutama, teat. asendisse viima jne. End istukile, upakile, põlvili, püsti, jalule ajama. Ajab jalad harki, laiali, sirgu, sõrmed harali. Kartulivõtjail polnud aega selga sirgu ajada. Püüdsime kaela õieli ajades üle teiste näha. Ajasin pea selga, kuklasse. Ajab imestunult, ehmunult silmad suureks, pärani, pungi. Huuli torru, prunti ajama. Hobune ajas kõrvad kikki. Koer ajas hambad irevile ning karvad turri. Kana ajab suled kohevile. Lind ajas noka lahti. Täkk ajas end tagajalgadele püsti. *Tihnikus männidki sirgu end ajavad .. P. Haavaoks.
3. ‹ka impers.› mingit füsioloogilist protsessi v. psüühilist seisundit, tundmust, meeleolu jne. esile kutsuma. Rasvane toit ajab ta oksele, öökima. Külmavärinad käivad ning iiveldama ajab. Õlu ajab urineerima, kusele. Tolm ajab köhima, aevastama. Väsimus ajab haigutama. Aspiriin ajab higistama. Jooksmine ajas hingeldama, higiseks, naha märjaks, kuumaks, südame kloppima. Toidulõhnad ajasid suu vett jooksma. Jahutoidud ajavad inimese paksuks, rasva. Nii hirmus, et ajab kananaha ihule, juuksed püsti. Kiikumine ajab mõnel pea pööritama. See ajab lausa vihaseks, vihale, marru, raevu. Nii kurb lugu, et ajab pisarad silma, nutma. Ära aja naerma. Ähvardus ajas poistele hirmu nahka. Sõjajutud ajasid meeled ärevile. Poegade käitumine ajas ema meeleheitele. See ajab mul pea halliks. || paistetust, paiset, muhku, löövet jms. moodustist esile kutsuma. Ajas paise värvli alla. Sõrm ajas umbe. Mingisuguse muhu on ajanud jala peale. Ajas suure villi peopessa. Südamehaigetel ajab mõnikord jalad paistesse. Mesilase nõelamine ajas näo paistesse.
4. midagi v. kedagi mingisugusesse olukorda, seisundisse viima v. mingisuguseks muutma. Tööasjad, paberid tuleb joonde, jutti, korda ajada. Ajasite meie plaanid luhta, segi, nurja, nässu, mokka, asjad untsu. Tuul ajab juuksed sassi. Vesi aeti keema. Sulaks aetud tina. Sepp ajas raua tulipunaseks. Puupakk oli keskelt lõhki aetud. Vaadake, et te maja põlema ei aja. Firmat pankrotti, talu oksjoni alla ajama. Tuisk on kõik teed umbe ajanud. Ants püüdis meid Ainoga, mind ja Ainot tülli ajada. Ajasin mehed riidu. Ei või vahekordi teravaks ajada. Asjad on keeruliseks aetud. Viin on poisi hukka, raisku ajanud. Armukadedus ajas perekonna lõhki. Suur tükk ajab suu lõhki. *Üksikelamute rohkus ajab vahemaad pikaks .. R. Sirge.
5. endast (vooluna) välja saatma v. (osakestena) enda küljest eraldama. a. ‹ka impers.› endast (vooluna) eraldama v. välja saatma. Vabrikukorstnad ajavad paksu musta suitsu. Pliit ei tõmba, ajab suitsu kööki. Pott keeb ning ajab auru. Tukid ajavad vingu. Tänavapoolsetest akendest ajab tolmu tuppa. Õlu ajab vahtu. *Need olid keevad sooned, kust ajas vett kui allikast .. A. H. Tammsaare. b. (naha sarvkihti, selle osakesi v. mitmesuguseid marrasknaha moodustisi) uuenemise käigus eraldama. Jänestel veel karv ajamata. Rästikud, nastikud ajavad kesta. Päikesest põlenud käsivarred ajavad nahka. Põdrad ajavad sarvi. c. (muid juhte). Värvimata voodrilauad ajavad pinde. Kuused, männid ajavad okkaid.
6. kätte saada püüdes, ahistades v. otsides (jälgi, lõhna mööda kannul) järgnema. Koerad ajavad jänese jälgi, rebast, põtra. Ajujahil ühed ajavad, teised kütivad. Koer jookseb nuhkides metsa all, ajab erutatult lõhna, haisu. | piltl. Politseinikud ajavad kurjategija jälgi. || (näit. loetavat tekstirida näpuga järgides). Laps ajab lugemisel näpuga järge. Sõrm ajab tabeliridu.
7. rääkima, kõnelema, vestma (hrl. koos vastavasisulise objektiga); ka kõnek (eriti objektita kasutustes). Istusime kohvikus ja ajasime juttu. Kes selliseid lorajutte ajab? Ei saanud aru, kas ajas nalja või rääkis tõsiselt. Lori, rumalusi, loba, plära, jama, joba ajama. Ära aja udu(juttu)! Mis sa nüüd hullu ajad! Mis sa ajad – ei või olla! *.. aga tema ajab üksisõnu: armastus ja armastus! Nüüd on ometi sõna kätte saanud! O. Luts. || (visalt väites, argumenteerides) midagi erapoolikult tõendada püüdma (näit. süü, vastutuse veeretamiseks). Mis sa enda tegusid teiste süüks ajad? Poiss oli akna lõhkunud, kuid püüdis asja teiste kaela ajada. Puudujääki üritati noore müüja kraesse ajada. *Seepärast hakkas ta lapse ees salgama, .. hakkas valeks ajama, mida ta ise tõeks oli tunnistanud .. E. Vilde.
8. (mingit häält, heli, müra) tekitama. Laulujoru, vilet ajama. Kass hakkab kohe nurru ajama, kui silitad. Vabrik ajab vilet. Kõrvad ajavad pilli. || van (pasunat vm. pilli) puhuma. *Kuski pasunat ajas karjus .. J. Kärner. *Üks vanamees ajab vilepilli .. O. Kallas.
9. (hrl. hobusega ning kihutades) sõitma; jooksma, liduma, kiiresti minema. Hüppas sadulasse ja ajas otse üle põldude alevi poole. Ajas, mis hobune võttis. Ärge inimestele selga, otsa ajage! Tulid tuhatnelja võidu ajades. Hobused märjaks, vahule aetud. Nad olid täies lastis kalalaevaga karile ajanud. Ükski auto ei peatunud, kõik ajasid mööda. Kõik panid, pistsid ajama 'läksid kiiresti joostes ära'. Ma sain veel õigel ajal ajama. *Teised ajavad sõnnikuvankrites Mahtra poole, teel jalamehi peale võttes. E. Vilde.
10. korraldama, õiendama, millegagi tegelema. Mul on linnas asju ajada. Kes seda ekskursiooni asja nüüd ajab? Ajavad musta äri, sahkerdavad ja spekuleerivad. Rahumeelset välispoliitikat ajama. *Kelle kosje sa ajad? Ei mul veel mehelemineku mõtteid ole! H. Raudsepp.
11. mingit käitumisliini järgima; midagi taotlema. Jonni ajama. Mõlemad ajavad kangust, kumbki järele ei anna. Ajas naabritega kiusu. Alati ei saa oma tahtmist ajada. Mehed ajasid visalt oma joont. Ajab pärlitega uhkust. Oli tal tarvis uut autot osta ja uhkust ajada. Ära aja edevust! *.. kui maasikad valmivad, läheme aeda ja ajame maiust. A. Kitzberg. *Nad sellepärast nii kibedad, et ei saa enam toredust ajada ega mõnuleda! M. Metsanurk.
12. edasi liikudes, töötades mingit käiku, sihti, liini vms. rajama. Nööri järgi aetud sirged peenrad. Ebasümmeetriliselt aetud pargiteed. Läbi metsa tuli ajada siht. Ajab sirge kaare läbi põllu, üle heinamaa. Kartulivagusid ajama, lahti ajama. Ajab pressrauaga viigid pükstesse. Mutid on aias risti-rästi käike ajanud. Üraskite aetud käigud puidus. Koidest aetud vana kasukas.
13. ‹hrl. ühendverbi osana› õmmeldes kinnitama. Pükstele, kuuele lappi (peale) ajama. Varrukat külge, otsa ajama. *.. isegi oma laste pluuside ette ajas ta kuldsed sinelinööbid. L. Promet.
14. destilleerima, utma. Viina, puskarit, samagonni ajama. Kartulitest aetud piiritus. Tökatit aeti kasetohust, tõrva männist. Põlevkivist aetud õli. Osa kartuleist aeti viinaks.
15. (taimede kohta:) kasvatama, välja ajama. Puu ajab juured sügavale, kaugele, mulla pealmisse kihti. Vaarikad ajavad risoome, maasikad võsundeid. Õunapuud hakkavad õisi ajama. Kaktus on ajanud mitu õienuppu. | piltl. *Ning korraga tabas mind mõte, mis minus nähtavasti juba kaua juuri oli ajanud – abielu. R. Kaugver.
16. habet, juukseid raseerides v. masinaga lõigates eemaldama. Habet ajama. Lõug, kael habemenoaga puhtaks aetud. Noorsõduritel aeti pea paljaks.

elu täis ajama vt elu

hinge täis ajama vt hing [1]

kinni ajama

1. (auku, kraavi jms.) täitma, täis ajama. Auku, kraavi, hauda kinni ajama. Ära vana kaevu enne kinni aja, kui uus valmis.
2. loomi lauta, sulgu jne. ajama, sinna minema sundima. *Paks rohi meelitas loomad .. kroonumetsa, kust metsavaht nad kohe kinni ajas. J. Mändmets.

[kelle(l)gi] pead pulki täis ajama vt pea

südant täis ajama vt süda

aju|kääbus
hlv ajukääbik. Terve asutus on ajukääbuseid täis!

aken ‹akna 20› ‹s›

1. hrl. raamitud klaasiga avaus valguse ja õhu sissepääsuks hoone, sõiduki vms. seinas v. laes; selle (klaasitud) raamid, ka aknalaud. Tubade, trepikoja, kaupluse, karjalauda, vagunite aknad. Kõrged, avarad, laiad, suured, madalad, väikesed, kitsad, terava-, ümarakaarelised aknad. Kahe-, kolmekordsed aknad. Sisse-, väljaavanev aken. Toa nurkmine aken on aeda, tänava poole. Laes oli väike aken. Aknad on valgustatud, säravad tuledes. Aknad on jääs, udused, higised, mustad. Ühes aknas on veel tuli. Akna all on lillepeenar. Tuul on akende pealt. Istusin toas akna all. Keegi on akna taga, ronib aknast sisse. Vaatan aknast välja. Aknast paistab vanalinn. Aknal on eesriie ees. Aknale ilmus ema. Ava aken, tee aken lahti. Pane aken kinni, sule aken. Kas aken on haagis? Aknad pärani lahti. Tuul lõi akna kinni. Vihm rabistab vastu akent. Koputasin tasa aknale. Lõi, viskas kiviga akna sisse, katki. Aknaid ette panema, pesema, puhastama. Akent klaasima, värvima. Lava kaeti akendega. Aknal 'aknalaual' õitsevad lilled. Rinnutas aknal 'aknalaual'. | piltl. Peeter I raius akna Euroopasse. *.. vaata, silmad on südame aknad, / head nagu halbagi peites. R. Parve.
▷ Liitsõnad: auto|aken, bussi|aken, kaar|aken, kabiini|aken, katuse|aken, keldri|aken, klapp|aken, köögi|aken, lae|aken, lava|aken, lükand|aken, nurga|aken, otsa|aken, petik|aken, poe|aken, pööningu|aken, sise|aken, taga|aken, topelt|aken, vaate|aken, vaguni|aken, võlv|aken, välis|aken, õhu|aken, ümaraken.
2. info määratletud piiridega andmeesituse osa arvutiekraanil, kuva osa. Brauseri, faili, programmi aken. Klõpsates väiksele pildile avaneb uus aken. Turvaliseks töökeskkonnast väljumiseks sulge aken. Avanenud aknas näed täpsemaid juhiseid.
3. kõnek vähemalt akadeemilise tunni v. koolitunni pikkune vaba aeg loengute v. koolitundide vahel. Õpetaja kurdab, et tunniplaanis on palju aknaid. Kahe loengu vahele jääb aken.
4. hrv kõnek taimedest vaba koht rohtu täis kasvanud veekogus. Kalamehed teevad rohtu kasvanud jõekäärudesse aknaid.

alailma ‹adv›
ühtelugu, alatasa. Mis te alailma vaidlete? Emad on alailma laste pärast mures. Autosid voorib alailma mööda. Alailma üks jutuvada! Tuba alailma rahvast täis. Siin on alailma tuuline. *Ninaalune alailma märg ja nutupill põlletaskus ühtvalu varuks. A. Maripuu.

alamus ‹-e 5› ‹s›

1. alam-olek. *Ainult peeglitükist osatuks jäänud [ahvid] istuvad mornilt, meel kibe, süda täis ühiskondliku alamuse tunnet .. F. Tuglas.
2. kõnek alam (2. täh.) Tore brigadir, saab ülemuste ja alamustega hästi läbi. *Torisemine alamuse kallal kuulus asja juurde. A. Sinkel.

alla
I. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki allapoole, madalamale; kaetud, varjatud olekusse; ant. peale. Laua, voodi alla. Kivi, põõsa alla. Maa, mulla alla. Õngekork kadus vee alla. Vili jäi lume alla. Pääsuke tegi pesa räästa alla. Maja saadi katuse alla 'majale saadi katus peale'. Tegi tule pliidi alla. Mees jäi koorma, lumelaviini, auto, rongi alla. Läksime vihma käest suure kuuse alla. Tõusis pilvede, taeva alla. Peitis pildi kummutisse pesu alla. Võttis viha kaenla alla. Valu lõi rinde alla. Sai vastaselt hoobi lõua alla. Kirjuta tekst pildi alla! Pane pilt klaasi alla. Peitis käed põlle alla. Puges teki, vaipade alla. Pani kuue alla kampsuni. Peitis paki hõlma alla. Kuuri alla 'kuurialusesse'. Rehe alla 'rehealusesse'. Heinad saadi enne vihma varju alla 'varjualusesse, küüni'. Rukki alla 'alusviljana' külvati timutit. *Isa tahab oma maja voodri alla panna. O. Luts.
2. millestki hõlmatud, hõivatud seisundisse. Põld läks rukki alla. Uudismaa läheb põllu ja kultuurheinamaa alla. Üle 2/3 saare pindalast võtab enda alla mets. Poistekamp võttis enda alla kogu kõnnitee. Paneb kogu oma raha raamatute alla 'kulutab kogu oma raha raamatute ostmiseks'.
3. millegi juurde, lähedale (hrl. kuskilt vaadates v. millestki madalamale). Mäeveeru alla. Küla, õue, väljamäe alla. Kalda alla on kuhjunud kive. Noored kogunesid kiige alla. Istus akna alla. Tüdruk jäi seisma ukse alla. Mäng kandus vastasmeeskonna värava alla. Poiss nihkus hirmunult ema külje alla. Vaenlane jõudis Tallinna alla. Väed koondati Narva alla. *Kahekümne viie minutiga jaama eest Logina kopli alla ... Tore sõit! R. Sirge.
4. tegevus- v. mõjupiirkonda, mingi tegevuse v. mõju objektiks. See piirkond käib Nõmme polikliiniku alla. See mets läheb varsti kirve alla. Rühm sattus vaenlase tule alla. Mustade malenditega sattusin tõrjumatu rünnaku alla. Hoole, järelevalve, kaitse, kontrolli alla. Kohtu alla andma. Langes ränga karistuse alla. Vahi, valve alla võtma. Aresti alla panema. Oksjoni alla minema. Kedagi kellegi eestkoste alla andma. Keelu alla panema. Kellegi võimu, meelevalla, valitsuse, voli, mõju alla sattuma. Kahtluse, põlu, tagakiusamise, viha, naeru, pilke alla sattuma. Arutuse, kõne alla tulema. Vaatluse, uurimise alla võtma. Kirikuvande alla panema. Mobilisatsiooni alla kuuluma. *Me ei paindu kuidagi üldiste elureeglite alla. E. Rängel. || kellegi, millegi alluvusse, haldusse. Asutus kuulub haridusministeeriumi alla. Põhja-Eesti läks XIV sajandil Taani kuninga alt Liivi ordu alla. *Küllaltki isesugune on päev, millal Aiaste saab ametlikult uue peremehe alla .. M. Traat. *Oli õnneks seegi, et vabrikus töötades ta pääses haigekassa alla .. S. Kabur.
5. (vahetult) enne, millegi eel. Söögi alla anti pits viina. Lämmastikväetist anti põllule sügiskünni alla. *Aga kes siis randaali alla võib seemet panna? Maa mättaid ja rohujuurikaid täis. R. Sirge.
6. osutab mingile lahtrile, rubriigile, kategooriale, kuhu miski arvatakse, paigutatakse. Ühise nimetaja alla viima. Käesolev kuritegu ei käi selle paragrahvi alla.
7. esineb ühendites nurga alla, kraadi alla (asendi tähistamisel küsimuse puhul kuhu?). Toorik pööratakse freesimisel vajaliku nurga alla. *„Küll rullib,” katkestab Mart vaikuse, kui laev ennast jälle nelja-viiekümnekraadise nurga alla keerab. K. Raja.
8. esineb fraseologismides, näit.:. Teed jalge alla võtma. Jalge alla tallama. Tuult tiibade alla saama. (Kellegi) tiiva alla pugema. Oma käe alla võtma. Katuse alla saama, viima. Haamri alla minema. Vihma käest räästa alla sattuma. Põranda alla minema. Küsimärgi alla seadma. (Oma) küünalt vaka alla peitma. Ühe mütsi alla saama. Tanu alla saama. Kalevi alla panema. Luubi alla võtma. Tuhvli alla sattuma. Kõrvu pea alla panema. Hamba alla saama. Hinge alla võtma. Püssi, lipu alla kutsuma. (Kellegi) silma(de) alla. (Kellelegi midagi) nina alla hõõruma.
II. ‹prep›
1. mingist määrapiirist vähem, vähem kui. a. [gen] Pisut alla kahesaja krooni. Alla kaheteistkümne kilogrammi. Alla viie aasta vanused lapsed. Ta on mees alla neljakümne. Alla viie päeva selle tööga toime ei tule. Uisutas 500 meetrit alla 40 sekundi. Mõni kraad alla nulli. Kasvult oli ta alla keskmise. Alla normaalkaalu. Alla õige hinna. Alla oma võimete. b. [part] hrv. Alla viit päeva selle tööga toime ei tule. Ta on veidi alla keskmist kasvu. Alla kahtsada krooni. Esines alla oma võimeid.
2. [part] mingis suhtes allapoole v. allpool; päri-. Seelik on tükk maad alla põlve. *.. põõsalindude salk keerles ladvastiku kohal ja kadus alla tuult .. A. Mälk. *Tuba oli hall ja hämar, alla päikest .. L. Kibuvits.
III. ‹adv›
1. allapoole, madalamale; ant. üles, peale. Üles-alla kiikuma. Ülalt alla liikuma. Riiulilt rippus alla mingi rõivas. Trepist alla laskuma, minema. Kummardus alla. Vajutas juhtkangi, ukselingi alla. Sukasäär vajus alla. Tõmbas mütsikõrvad alla. Laskis kardina alla. Käsi langes lõdvalt alla. Mina heitsin üles narile, tema alla. Tuli kabinetist alla elutuppa. Võta kaks piletit alla 'parterisse', kaks rõdule. Midagi alla neelama, kugistama. Ei saanud toitu suust alla. Veenired jooksevad mööda akent alla. Higi valgus mööda nägu alla. Tünn veeres mäest alla. Vaatasin mäelt alla orgu. Ta läks alla jõe äärde. Suurelt maanteelt keerab rada alla 'kõrvale, ära'. Sõitsime mööda jõge alla 'suudme poole, pärivoolu'. Laevad liiguvad mööda Volgat üles ja alla. Purjetati mööda Tšiili rannikut alla 'lõunasse'. Järv, jõgi lastakse alla 'lastakse kuivaks v. veepinda alandatakse'. || (oma otstarvet täitma v. selleks valmis). Paneb kartulipajale tuld alla. Seadis õunapuule toed alla. Istikutele ajasid juured alla. Sügiseks saadi majale põrandad alla. Pane suusad, uisud alla. Vankrile pandi uus ratas alla. Hobusele löödi uued rauad alla. Lõin kingadele pooltallad alla. Loomadele viidi õlgi, põhku alla. Tõmbas olulisematele sõnadele joone alla. Kirjutasin lepingule, aktile alla. Sekretär lõi tõendile pitseri alla. *Alla tõmbas villase tuukripesu, peale kerged nahkpüksid ja vikerkaarekampsuni. N. Baturin. || maapinnale v. mingile muule pinnale, maha. Alla hüppama, kukkuma. Ronis puu, kivi otsast alla. Ta tuli, kobis lavalt, lakast alla. Lennuk tulistati alla. Lennukilt heideti alla langevarjureid. Tuul raputas õunu alla. Puudelt langes lehti alla. Krohv oli lahmakatena alla langenud. Vihma kallab alla. *.. päästepaat viirati alla ja ikkagi tuldi appi. H. Sergo.
2. hulgalt v. kvaliteedilt vähem v. vähemaks. Alla hindama. Hinnast alla jätma. Tingis hinnast 10 krooni alla. Viiskümmend krooni – ja mitte sentigi alla! Hinnad läksid alla. Vabrikandid lõid palgad alla. Kellegi autoriteeti alla kiskuma. Tase, kvaliteet läks alla. Halb ilm viis tuju alla. Poisil võeti käitumishinne alla.
3. hulgalt, määralt vähem kui; (tasemelt) madalam kui. Alla neljakümnesed mehed. Alla viieteistkümnene nooruk. Alla keskmise õppeedukus.
4. ‹ühendverbi osana› näit. alla andma, alla käima, alla vanduma, alla võtma

all|äär
alumine äär. Seeliku alläär. Lehekülg oli allääreni täis kirjutatud.

alustassi|täis ‹s›
alustassi täitev kogus. Kassile pandi alustassitäis piima köögi nurka.

ambroosia ‹1› ‹s›

1. müt (kreeka mütoloogias:) surematuks tegev jumalate toit v. healõhnaline salv | piltl. *.. pruuttüdrukud, peiupoisid, tõllasõit, muusika .., kõik astjad täis ambroosiat ja nektarit. M. Jürna.
2. bot Ameerikast pärinev, umbrohuna kõigil mandreil levinud korvõieline taim (Ambrosia)
3. biol puiduüraskite käikudes kasvav seeneniidistik, millest need putukad toituvad, ambroosiaseened

ametlikult ‹adv›
(< ametlik). a. Asja peab ametlikult ajama. Põrandaalune, ametlikult keelatud kirjandus. Kas nad on ametlikult abielus? b. Alluvatega vestleb ta ametlikult ning distantsi hoidvalt. c. kõnek. Oli enda päris ametlikult täis joonud.
▷ Liitsõnad: mitte|ametlikult, poolametlikult.

anarhistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
anarhismile v. anarhistile omane. Anarhistlik arusaamine vabadusest. Anarhistlikud seisukohad, vaated. Noored olid täis anarhistlikku mässumeelt.

andma ‹annan 45›

1. ulatama, kellegi kätte v. kättesaadavusse toimetama. Anna mulle riiulilt raamat. Anna, palun, kääre. Teretab kõiki kätt andes. Anna käsi, ma tirin su üles. Suitsule tuld andma. Tuletikke ei tohi anda lastele mängida. Lõputunnistusi, diplomeid, aukirju, medaleid, ordeneid kätte andma. *Ema tõi kirstust raha ja andis viivlemisi poja näppu. E. Vilde. | (söömiseks, joomiseks, sissevõtmiseks). Külalistele anti süüa, juua. Haigele antakse rohte, ravimeid. Prae võib lauale anda külmalt. Anna mulle ka maitsta. Hobustele anti heinu ja kaeru. Rinda andma 'rinnaga toitma, imetama'. *.. anti rõõska piimagi ainult laupäeviti, karaski kõrvale. V. Ilus. | piltl. Autori elukäik andis võtme teose mõistmiseks.
2. loovutama, kellegi teise omandusse, valdusse v. kasutusse siirma. a. (kinkides, annetades). Almust, armuandi, jootraha andma. Verd andma. Lastele antakse taskuraha. Õunu jätkus müüa, jätkus ka tuttavatele niisama anda. Ta annab või viimase hinge tagant. Kel on, sellele antakse. Õndsam on anda kui võtta. Kes ei anna antust ega murra murtust, see ei anna aidatäiest. | piltl. Nad andsid oma elu isamaa eest. Igaüks püüab anda oma parima, oma panuse. Talle on antud tervist ja elupäevi. Kellele on palju antud, sellelt ka palju nõutakse. Ta on enda jäägitult muusikale andnud. b. (makstes, müües, laenates, vastutasuks jne.). Rendile, üürile, laenuks, võlgu andma. Altkäemaksu andma. Andsin talle oma mantli selga. Ülemise korruse toad anti külalistele. Anna mulle homseni sada krooni. Palju sa sellest kellast annaksid? Ma ei annaks selle eest sentigi. Andis viie krooni eest kilo õunu. Kas avanssi antakse? Peremees andis vähe palka. Andsin pakid hoiule, hoidu. Andke, palun, arve, kviitung. *.. ning Eesti Kirjanduse Selts annab tõlkegi poognast 40 rbl. E. Vilde. c. (kedagi kuhugi suunates v. kellegi hoolde, kätte, hoitavaks jne. toimetades v. usaldades). Noori mehi anti soldatiks, nekrutiks. Andis oma tütre mulle naiseks. Kasulapseks, õpipoisiks andma. Poiss anti lastekodusse. Kedagi ametivõimude kätte, kohtusse, kohtu alla andma. Vaenlase sõdurid andsid end vangi. Keegi ei taha end teise võimu, voli alla anda. Lapsed anti vanaema hoole alla. Pidime end saatuse hoolde, hooleks andma. d. (midagi tehtavaks, töödeldavaks v. kasutatavaks toimetades). Õpetaja oli andnud õpilastele õige raskeid ülesandeid lahendada. Mis meile homseks õppida anti? Käsikiri anti eriteadlasele retsenseerida. Andsime raamatu trükki. Andsin kella parandada, parandusse. Tootmisse on antud uue tegumoega jalatsid. Uus tehas anti käiku. Maja antakse kasutusse. *Koonla annab ema talle / kauniks lõngaks kedrata. Jak. Tamm.
3. (saada) võimaldama, osaks saada laskma. Kellelegi peavarju, ulualust, öömaja andma. Tööd andma. Poeg pidi isale-emale ülalpidamist andma. Iga töö annab leiba. Suurriigid annavad arengumaadele abi. Kannatanule antakse esmaabi. Eest ära, andke teed! Andeks andma 'andestama'. Piletimüüja teateid ei anna. Midagi kellelegi teada andma 'teatama'. Eks elu näita ja aeg anna arutust. President võib surmamõistetuile armu anda. Sa rühmad tööd teha, ei anna endale hõlpu. Hirm, mure ei andnud talle kuskil asu. Süda, see mõte ei andnud talle ööl ega päeval rahu. Töö ei anna mahti 'ei lase, ei võimalda' linnagi sõita. Andke aega, ärge kiirustage! Ei tohi kätele, pisaratele, oma tunnetele voli anda. Talle anti koosolekul sõna. Talle lubati anda osakonnajuhataja koht. Antagu talle võimalus end parandada. Annaks jumal, et kõik hästi läheks. *Aeg antud naerda, / aeg antud nutta, / aeg antud pisaraid pühkida. G. Suits. || karistusena, sunnivahendina v. ergutusena osaks saada laskma. Talle kuluks anda hea keretäis, nahatäis. Ema andis lastele vitsa, vitsu, urvaplaastrit. Kellelegi peksa, kolki andma. Mees andis hobusele piitsa, rooska, nuuti, kannuseid. Perenaine andis koerale malka. Mitu aastat talle varguse eest anti? Huligaansuse eest anti 15 päeva. Ordeneid, medaleid, doktorikraadi, professorikutset andma. Nobeli kirjanduspreemiaid annab Rootsi Akadeemia. || millegagi töötlema v. mõjustama. Vikatil pole viga midagi, anna aga luisku! Ei saa nüüd mootorit käima, anna aga vänta! Andis gaasi ja kihutas mööda. *Maa mättaid ja rohujuurikaid täis. Äket oleks vaja anda, kõvasti äket! R. Sirge. || kehtestama. Riigikogu annab seadusi. Pojale anti nimeks Jaan. || ‹objektiks hrl. da-infinitiiv ka impers.› laskma. See asi annab (end) korraldada, seada. Pajuvitsad annavad hästi painutada ja punuda. Ta ei anna ennast pilgata. See sõna ei anna kuidagi riimida. Annab mõista, et ta on ülemus. Hammas lausa ei valuta, aga annab tunda. Lidus (joosta), mis jalad andsid. Häda ei anna häbeneda. *Logina Peter ei kuulu meeste hulka, kes annavad end sõnaga veenda või painutada. R. Sirge. *Kui ilm annab, teeme jälle sääred jääle. A. Mälk. || ‹impers.› võimalik olema. Temaga annab rääkida. Tegime kõik, mis teha andis. Võtab, kust võtta annab. Päästke, mis päästa annab. Ajab suu nii lahti, kui vähegi annab. || ‹ma-infinitiiviga› mingiks tegevuseks suuteline olema. Sõrmed ei anna kuidagi kõverduma. *Tera andis tublisti veel painduma .. J. Mändmets. *„Katsu, kas käed-jalad annavad liikuma,” ütles Anne. I. Sikemäe.
4. tekitama, esile kutsuma, põhjustama; mingi tulemuseni viima. Kasu, kasumit, tulu andma. Põhjust, kõneainet, ettekäänet andma. Viimast lihvi andma. See annab alust kahelda ning ettevaatlik olla. Mis võis talle selliseks sammuks tõuke anda? Kordaminekud annavad lootust, julgust, uut jõudu, enesekindlust. Mis annab tema luulele sellise võlu? Kadakased kapad annavad õllele erilise maitse ja lõhna. Läbirääkimised ei andnud tulemusi. Keres andis vastasele mati. Metallidega reageerides annab lämmastik nitriide. Autod annavad signaali, vedurid vilet. Kas sa andsid mitu korda kella? Öösel anti häire. Start anti stardipüstoliga. *Ma ei või mitte liiga hea olla, kui ma vihkamiseks asja annan. E. Vilde. || (enda küljest, endast eraldades). Kasukas annab karvu. Riie annab pesemisel värvi. Vana padi annab sulgi.
5. tootma, produtseerima; toodanguna saada võimaldama. Noored õunapuud hakkavad juba saaki andma. Mais annab palju haljasmassi. Mitu seemet kartul andis? See on hea lehm – annab palju piima. Lambad annavad villa. Bakuu annab naftat, Donbass kivisütt. Metsad annavad puitu. Peipsi annab üle poole Eesti sisevete kalasaagist. Kaev annab külale vett. Uus tehas, tsehh, vooluliin hakkab andma toodangut. Elektrijaam hakkas voolu andma. Katlamaja annab soojust kogu linnaosale. Lamp annab valgust. *Näeb sügisel, mis põld annab, lööme ehk tuleval kevadel uued kambrid üles .. A. H. Tammsaare. || (õppeasutuste kohta:) välja laskma. Maaülikool annab põllumajanduse ja metsanduse spetsialiste. Viimasel kümnendil on tehnikum andnud üle tuhande lõpetaja.
6. (suuliselt, kirjalikult, käitumise, žestidega jne.) midagi teatavaks tegema, teatama; (nähtude, tagajärgede kaudu) ilmutama. Juhtnööre, õpetusi, nõu, käsku, käsklust, korraldust andma. Annab (oma) nõusoleku, loa, sõna, ausõna. Tunnistajad annavad seletusi suuliselt. Retsensent annab käsikirja kohta hinnangu. Anna talle mõned näpunäited! Antud tõotust, vannet ei saa murda. Sellele küsimusele ei osanud keegi vastust anda. Annab käega, noogutades, silma pilgutades märku. Ta pole juba tükk aega endast elumärki andnud. Ega viinapudel veel mehest tunnistust anna. Millestki kujutlust, pilti andma. Oma uurimuses annab ta nende nähtuste uue klassifikatsiooni. *Valitseja oigas .. ja astus paar sammu ligemale, et sakstele oma lombakusest aimu anda. E. Vilde. | (mõnedes tervitustes ning soovimistes). Astun töömeeste juurde ja annan jõudu. Tänu andma van tänama. || (vahendavalt) esitama, avaldama. Ajalehed, raadio, televisioon annavad informatsiooni. Tallinn annab parajasti sporditeateid. Seda sõna pole üheski sõnaraamatus antud. Ta rääkis sellest raadiole antud intervjuus. *Ei ole nõudlikumat vormi kui väikese novelli oma: anda mõnel ainsal leheküljel sündmustik mitte anekdoodina, vaid elumahlase tervikuna .. F. Tuglas. || (ette) määrama; eelnevalt teatavaks tegema. Ülesandes olid antud kolmnurga alus ja kõrgus. Temperatuur võib katse puhul kõikuda antud piires. Antud juhul 'sel konkreetsel juhul'.
7. hrl kõnek lööma, virutama, äigama; ründavalt kohtlema. Andis mehele rusikaga, kaikaga pähe. Andsin poisile vitsaga paar nähvakat mööda sääri, üle turja. Andis võmmu kuklasse. Vastu kõrvu, lõugu, vahtimist, hambaid andma. Anna talle nii, et teab, mäletab! Ma sulle annan! Ära mine lähedale, hobune võib kabjaga anda. Tuuleveski tiib oli mehele hoobi rindu andnud. Vaip on tolmu täis, anna klopitsaga mõni mats. Ega vanasti polnud pesumasinat, siis anti muudkui kurikaga. *Madis võttis üsna asjalikult pükstelt rihma .. ja ilma et ta veel ainustki sõna oleks raisanud, hakkas ta eidele andma. A. H. Tammsaare. || (viskamise, heitmise; tulistamise, laskmise kohta). Sandarmitele anti nurga tagant kividega. Vaenlasele anti tuld, tina. Andsin kuulipildujast valangu. Talle oli ähvardatud kuuli anda. Nii kui paugu andis, oli rebane pikali. || piltl (arvustavalt ründamise, teravalt kritiseerimise, ülemuslikult noomimise jne. kohta). Enda kohta ta kriitikat ei kannata, aga teistele annab, kus vähegi saab.
8. korraldama, (omalt poolt) pakkuma; sooritama, tegema. President andis dinee kuninglike külaliste auks. Peaminister andis neile audientsi. „Vanemuine” annab külalisetendusi Tallinnas. Koor andis kontserdi. Keres andis Tartu maletajaile simultaani. Eksameid, arvestusi andma. Lembitu otsustas anda orduvägedele lahingu. Direktor andis dokumendile allkirja 'kirjutas dokumendile alla'. || (näit. koolis:) midagi õpetama, koolitarkust, teadmisi jagama. Annan keskkoolis matemaatikat ja füüsikat. Klaveri-, tantsu-, eratunde andma.
9. (kellelegi v. millelegi midagi) omistama. Noored ei oska alati vanemate hoolitsusele küllalt tähtsust anda. Mida sa mulle süüks annad? Sellised huvitavad road, et ei oska neile nime anda. Et oma sõnadele suuremat kaalu anda, põrutas ta rusikaga vastu lauda. Püüab oma soosikule igas asjas õigust anda. *Nüüd meenub meile mõndagi [haiguse sümptomitest], millele me varem ei osanud tähendust anda. E. Krusten. || oletamisi, hindamisi, ära arvata püüdes pakkuma (näit. ea kohta). Ega talle üle kolmekümne aasta ei annaks. Välimuse järgi võiks talle anda umbes 50 aastat.
10. ‹hrl. da-infinitiiviga impers.› pingutust pakkuma, jõudu, vaeva, aega, püsivust nõudma; jätkuma. Nii raske kott, et annab kahe mehega tõsta. Koorem on raske, annab hobusel vedada. Säärast meistrimeest annab tikutulega otsida. Lõpuks ometi, küll andis oodata. Seda reisi annab mul mäletada. Paks raamat, annab lugeda. Jäme tamm, annab kahel mehel ümbert kinni võtta. | hrv (koos teonimega). *Nüüd [vanas eas] annab tegemist, enne kui lühikese jupikese ära jõuad lugeda. R. Roht. *See andis palju lugenud-kogenud mehelegi mõnda aega mõtlemist. E. Tennov.

järele andma

1. mitte ettenähtud olekus püsima, lõdvemale v. lahti tulema v. minema; murduma, varisema. Naelad, kruvid andsid järele ning lauad tulid lahti. Püüti ust lahti murda, kuid lukk, riiv ei andnud järele. Köis, nöör andis järele. Jalg vääratas, käed andsid järele ning poiss kukkuski puu otsast alla. Pehkinud talad võivad järele anda ning lagi kaela langeda. *Tihedaks ja kollaseks tambitud külatee andis ajuti hobusekabjale järele, jalg sumas läbi .. E. Tennov.
2. lõdvemale laskma, järele laskma. Kõht on nii täis, et tuleb püksirihma järele anda. Anna nööri järele, ämber ei ole veel põhjas.
3. kellegi v. millegi mõjustusel mööndusi tegema, oma seisukohast, kavatsusest, otsusest jne. (osaliselt v. täielikult) loobuma. Kellegi tahtmisele, palvele, soovidele, tujudele järele andma. Ahvatlusele, kiusatusele järele andma. Juhtkond oli sunnitud töötajate nõudmistele järele andma. Ei maksa lastele kõiges järele anda. Algul punnis vastu küll, lõpuks andis ikka järele. Targem annab järele.
4. nõrgenema, vaibuma, raugema. Õhtu eel andis kuumus, palavus, külm, pakane pisut järele. Torm, maru, tuisk, sadu hakkab järele andma. Viha, närvipinge, erutus annab pikkamööda järele. Haigus, köha, palavik andis järele.
5. (näit. kellestki v. millestki millegi poolest) maha jääma, alla jääma, alla andma (2. täh.) Kasvult on poiss juba isa pikkune, ja ega tüseduseltki palju järele anna.

andumus ‹-e 5› ‹s›
andunud olek. Andumus kunstile, muusikale. Töötab, õpib suure, täie andumuse ning innuga. *Kuid ilma tundmusteta pole kiindumust, andumust ega tõsivaimustust. F. Tuglas. || (suguline) andumine. Neiu esimene andumus. *See oli alles suudlus, täis soojust ja andumust .. E. J. Voitk.

anum ‹-a 2› ‹s›
nõu, riist millegi mahutamiseks, hoidmiseks. Kõik ämbrid, mannergud, potid ja muud anumad olid vett täis. Otsi köögist mõni tühi anum. Kerkiv saiatainas kippus anumast välja. Vedelat hapnikku hoitakse kahekordsete seintega anumas. Gaasi molekulid põrkuvad vastu anuma seinu. Ühendatud anumad füüs ülalt lahtised, alt omavahel ühendatud anumad.
▷ Liitsõnad: klaas|anum, metall|anum, plekk|anum, pronks|anum, puu|anum, savi|anum, vaskanum; joogi|anum, kalja|anum, liha|anum, piima|anum, taari|anum, vee|anum, võianum; mõõteanum.

arm ‹-i 21› ‹s›
paranenud koekahjustuse (hrl. haava) jälg. Suur, sügav, lai, värske arm. Üle põse jooksis pikk punetav arm. Haav kasvas küll kinni, kuid arm jäi järele. Tal on põsel, säärel, suu limaskestal, peas, kubemes arm. Armidest moonutatud nägu. Keha täis arme. Rõuged jätsid armid näkku, näole. Puutüvel on pommikildude armid. | piltl. *Sõda niigi jätab armid, / hingevead ja kombed karmid .. U. Laht.
▷ Liitsõnad: haava|arm, kuuli|arm, mõõga|arm, operatsiooni|arm, põletus|arm, rõugearm.

armiline ‹-se 5› ‹adj›
armidega, arme täis, selline, kus on arme. Armiline nägu. Armilised käsivarred, sääred.
▷ Liitsõnad: rõugearmiline.

arv ‹-u 21› ‹s›

1. kvantiteeti väljendav üks matemaatika põhimõisteid. Arvud ühest kuni sajani. Positiivsed, negatiivsed arvud. Konkreetne, abstraktne arv. Ühe-, mitmekohaline arv. Paaritud arvud. Suur, astronoomiline arv. Arve liitma, lahutama, korrutama, jagama. Arvu taandama. Leiame ruutjuure arvust 16. Kirjutage arv 71 Rooma numbritega. || ‹sg.› kellegi v. millegi hulk v. kogus. Tallinna elanike arv. Kuulajate arv ulatus tuhandeni. Romaani lehekülgede arv. Tohutu arv rändrahne. Rahvast oli suurel, tohutul arvul kokku tulnud. Piiratud, piiramatul, suuremal arvul. Riik on laste ajutraumade arvult maailmas esikohal.
▷ Liitsõnad: aasta|arv, absoluut|arv, alg|arv, detsimaal|arv, imaginaar|arv, irratsionaal|arv, järg|arv, kahend|arv, kogu|arv, kompleks|arv, kontroll|arv, kord|arv, kümnend|arv, liht|arv, liit|arv, massi|arv, murd|arv, mõõt|arv, naturaal|arv, näit|arv, paaris|arv, põhi|arv, rahva|arv, ratsionaal|arv, reaal|arv, sega|arv, suht|arv, trüki|arv, täis|arv, vastand|arv, õnne|arv, üldarv.
2. keel objektide hulka (hrl. ainsust v. mitmust) märkiv grammatiline kategooria, nuumerus

asi ‹asja 31› ‹s›

1. ese, hrl. olmega v. tööga seotud tarbeese, vahend, riist, toode vms. Tal on taskud igasuguseid asju täis. Tarbetuid asju ärge kaasa võtke! Pakkisin oma asjad kohvrisse. Igaüks peab oma asjad korras hoidma. Ostis meelsasti ilusaid asju. Külmutuskapp on hädavajalik asi. Remondi ajal tuli asju ühest toast teise kanda. Lapsel lasti pärast mängimist oma asjad kokku korjata. Lapsed aitasid emal lauda kraamida ja asju pesta. Õpilane pani juba õhtul asjad koolikotti valmis. Kogusin mustad asjad kokku ja hakkasin pesu pesema. Mis asjad need siin maas on? Orja peeti asjaks, mitte inimeseks. Ega asi süüa küsi. *Loendamatu hulk asju ümbritseb inimest igapäevases elus. Hooned ja tööriistad, rõivad ja masinad, igasugused tarbeesemed .. V. Beekman. || ‹hrl. sg.› materjal, aine; söödav v. joodav. Lauda, tsementi, värvi, lakki – iga asja läheb ehitajale tarvis. Peolaual oli igasuguseid häid asju. Sõja ajal oli ühest kui teisest asjast puudus – polnud liha, võid ega suhkrut. *Ainus asi, mis ta [= haige] võtab, on paar lonksu külma vett. O. Luts. || (kirjandus-, kunsti)teos. „Loomingu” viimases numbris on mitu huvitavat, head asja. Kunstinäitusel meeldisid talle Vive Tolli asjad. „Vanemuises” tuleb lavale kaks uut asja. Kontserdil mängiti tuntud asju. *Isa armastas klassikalist muusikat, mina olen jõudumööda juurde ostnud [heliplaatidena] meie sajandi asju. E. Vetemaa. || kõnek suguti. *.. kippus oma asja püksist välja võtma. A. Ilves.
▷ Liitsõnad: antiik|asi, ehte|asi, ilu|asi, kooli|asi, moe|asi, mängu|asi, nips|asi, tarbe|asi, väärtasi; kuld|asi, metall|asi, raud|asi, saviasi.
2. probleem, arutatav, lahendamist vajav küsimus; juhtum, lugu, sündmus. Võttis koosolekul asja üles. Töö asjus peame veel rääkima. Asi on keerulisem kui arvasime. Neis asjus tuleks pöörduda ministri poole. Asi on otsustamata, seda uuritakse. Selles asjas ma pole sinuga nõus. See on kahe otsaga asi. Ta ei saanud asjast aru, ei tabanud asja tuuma. Asi on selge, otsustatud. Eks igaüks tea oma asju kõige paremini. Milles asi seisab? Milles on asi? See ei puutu asjasse. Asi on selles, sai alguse sellest, et .. Ärge kalduge asjast kõrvale. Asja juurde! Asi võttis tõsise pöörde. Seal juhtus igasuguseid asju. Kodus oli asi teistel juba teada. Asja tuleb uurida. Ära asja nii suureks puhu! Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja! See pole küll õige asi. || õigusrikkumine, süü-, kohtuasi vms. Asja võidakse arutada kõigis kohtuis. Asja kohtulik uurimine. Asi läks kohtusse. *Läksid koos rahukohtusse, asi tuli ette ja solvaja sai kolm päeva. J. Smuul. || plaan, kavatsus. Jaan oli asjaga nõus, päri. Tema pole asjasse pühendatud.
▷ Liitsõnad: era|asi, ise|asi, korteri|asi, maitse|asi, majandus|asi, pea|asi, pisi|asi, tüliasi; raha|asi, riigi|asi, sise|asi, töö|asi, usu|asi, välisasi; kohtu|asi, kriminaal|asi, süü|asi, tsiviilasi.
3. asjaolu, seik; nähtus. Esimene asi, mis silma torkas .. Kuidas sa nii lihtsa asja peale ei tulnud! Haigus on tõsine asi. On asju, millest ei räägita. Niisugust asja ma ei salli. Ära seda tühja asja nii südamesse võta. Sõprus on kuldaväärt asi. Nende asjad 'omavahelised suhted' on sassis. *Ta oli neid asju, mis temalt [koolis] küsiti, küll juba kord õppinud, aga nüüd unustanud .. O. Luts.
▷ Liitsõnad: ime|asi, moe|asi, tõsi|asi, üksikasi; armu|asi, südameasjad.
4. olukord. Asi on üsna räbal, sant. Asi läheb tõsiseks, hulluks, segaseks, keeruliseks. Asjad on halvasti. Püüdis asja paremas valguses näidata. Küllap asi paraneb. || omadused, olukord v. situatsioon, mis on kellelegi v. millelegi omased. Vanainimese asi – samm tönts, nägemine vilets. Sakste, ülemuste asi – peavad aga uhkeid pidusid. Kirjutis oli üsna üldsõnaline. Algaja asi. *Rinde asi. Siin võib laskmist tulla .. L. Vaher.
5. filos teadvusest sõltumatult eksisteeriv objektiivse maailma ese v. nähtus. Asi iseeneses 'asi omaette, tegelikult, olenemata sellest, kuidas ta esineb meie jaoks, meie tunnetuses'.
6. töö, tegevus, toiming, (asja)toimetus; kohustus, ülesanne. Ajame asjad joonde, jutti, korda. Mul on keskuses, ministeeriumis asju ajada. Asjad õiendatud, sõitsime koju. Üks tee, kaks asja. Kui sul linna asja on, astu ka meile sisse. Küll ta eksami ära teeb, kui asja tõsiselt võtab. Ta on ihu ja hingega asja juures. Esimene asi – labidas kätte ja kaevama. Selle asjaga pole kiiret. Ta on iga asja peale mees. Ta tunneb asja. Kella parandamine on tema käes väike asi. Toidutegemine on perenaise asi. Mehed käisid merd, põllutöö oli naiste asjaks. Müüja asi on müüa. Mille taga asi seisab? Töö on au ja kuulsuse asi. Mis see sinu asi on, see pole sinu asi 'see ei puutu sinusse (keeluna)'. Aja tühi asjale, karga ise kannule. *Teevad vedureid ja masinaid, asi neil siis see pott terveks teha. M. Raud. || ühiskondlik, poliitiline üritus. Kogu rahvas on ühise asja eest väljas, seisab ühise asja eest. || kõnek (loomulike vajaduste õiendamise kohta). Ei julge pimedas välja asjalegi minna. Mees läinud võssa oma asja õiendama. Käidi asjal ära ja mindi magama. *Ja et siit saadik Eespere koer aina käis oma asju toimetamas Tagapere akende all .. A. H. Tammsaare. || asja kõnek (kellegagi, millegagi); tegemist, pistmist. Mul pole sinuga asja. Mis on temal sellega asja, mis me teeme? Miks igaühel on asja minu vanusega?
▷ Liitsõnad: ameti|asi, töö|asi, äriasi.
7. (midagi tingiv) põhjus v. vajadus. Kas tulid asja pärast? Kas ta käis niisama või oli tal asja ka? Läheb iga väikese asja pärast arsti juurde. Kes norida tahab, leiab igalt poolt asja. Tal ei peaks asja olema meiega nuriseda. Nüüd on neil asi, mille ümber nalja teha. Tuleviku pärast pole meil asja muretseda. Sai asja eest 'põhjusega'! Mis asja 'miks, mis põhjusel' sa siin kolad?
8. (hrl. püsiühendites:) miski omaette väärtus, midagi kõlblikku, vastuvõetavat, kasulikku vms. Lastest pole töö juures veel asja. Tammsaare „Tõde ja õigus” – see on juba asi! Kui paremat pole, siis asi seegi. Ekskursioonist ei saanudki asja. Sellest käsikirjast võib asja saada. Aega läheb, aga asja saab. Sõjaväes tehakse poisist veel asi. Pole tast asja kõnet pidama. Pisut väike see labidas, aga asjaks ikka. Kus (veel) asi, kah asi, mõni asi, asi nüüd, mille pärast muretseda! Ennäe, ena, õige mul asja – kellele seda tarvis peaks olema! Asi veel, mida säilitada ja hoida! Temal, tühjal, mõni auto või asi! Jaan ka mõni mees või asi! Kui võid pole, käib margariin ka asja ette, on asja eest. Temast pole, ei saa suur(ema)t asja. Õunad pole sel aastal suure(ma)d asjad. *Hea tükk asja nisuke kuldkapslitega „Moser” [= taskukell]! E. Rannet. *Olid ikka mul meheks ja asjaks ja lastel isaks ja kõik. E. Särgava. | ‹adj› kõnek. Ta pole midagi asi mees. See pole eriti asi raamat. Need pole suured asjad noad. *Kas see on ka asi talu? J. Mändmets. *Olgu mis on, asjemaks see Riidalu [talumaja] oli sellega [värvimisega] saanud. H. Ranna.

ask ‹asu 21› ‹s›
murd praht, rämps, prügi. *Põrand oli täis õhtust asku. Kolde ees vedeles kartulikoorenirmeid ja söepuru. R. Sirge.

askel ‹-kli, -klit 2› ‹s›
hrv askeldus. *.. päevad täis askleid ja õiendusi .. B. Alver.

astja ‹1› ‹s›
hrl. kolme jalaga ümmargune v. ovaalne suurem puunõu leivataigna, kalja, liha vms. jaoks. Laskis astjast taari, kalja. Astjad liha, kapsaid, kurke täis. Leivatainas kerkis astjas. Perenaine läks aita astjast liha tooma. || üldse mingi nõu, anum. *.. tehasest libiseb köisraudteed mööda sõrestiku keskele üks mahukas astja teise järel püdelat betoonisegu .. P. Rummo.
▷ Liitsõnad: kalja|astja, leiva|astja, liha|astja, taari|astja, vee|astja, veini|astja, viinaastja.

auk ‹augu 21› ‹s›

1. (hrl. ümmargune) ava mingist pinnast, esemest vm. läbi, mulk. Aias, kuuriseinas, põrandas on auk. Kastrulil on auk põhjas. Auke lööma, torkima, puurima. Raiuti auk jäässe. August pistame poldi läbi. Tuli vööd paari augu võrra järele anda. Kahe, nelja auguga nööbid. Sukakannas, saapatallas on suur auk. Põletas sigaretiotsaga laudlinasse augu. Lausa auk augu kõrval, auke täis kui sõelapõhi. Tõmbab augu koomale, nõelub augu kinni. Augud katuses tuleb parandada.
▷ Liitsõnad: aia|auk, akna|auk, hiire|auk, hingamis|auk, jää|auk, kaela|auk, kassi|auk, koi|auk, kuuli|auk, käise|auk, lennu|auk, luku|auk, naela|auk, nööp|auk, oksa|auk, olvi|auk, paja|auk, pea|auk, pliidi|auk, püksi|auk, roti|auk, räpna|auk, suitsu|auk, torke|auk, ukse|auk, võtme|auk, õhuauk; kõrva|auk, nina|auk, suuauk.
2. (küllalt järsk ning sügav) tekkinud v. tehtud süvend milleski, mingis pinnas jne. Tee on auke täis. Auku kaevama, kinni ajama. Väljajuuritud kändude asemele jäid sügavad augud. Kukkusin, komistasin, vajusin auku. Kivisse raiuti, puuriti lõhkelaengu jaoks auk. Hambas on auk. Must auk astr oletatav ülikompaktne keha, mille ümbrusest nende suure gravitatsioonipotentsiaali tõttu ei pääse osakesed (ka valguskiirgus) välja. || (endisaegadel loomade püüdmiseks). Hunt oli auku kukkunud, sattunud. || (loomade pesitsuspaigana) vrd urg, vrd koobas Rebaste, mäkrade augud.
▷ Liitsõnad: ahju|auk, hundi|auk, istutus|auk, kaevu|auk, karu|auk, keldri|auk, kruusa|auk, kulla|auk, liiva|auk, linaleo|auk, lubja|auk, miili|auk, muti|auk, mürsu|auk, pommi|auk, pori|auk, posti|auk, puur|auk, raha|auk, savi|auk, silo|auk, solgi|auk, sopa|auk, turba|auk, tõrva|auk, vee|auk, virtsa|auk, vundamendiauk; hamba|auk, higi|auk, kaenla|auk, kukla|auk, kurgu|auk, nabaauk.
3. piltl tühik, vajak, lünk. Tema teadmistes on auke. Televiisori ost lõi augu perekonna eelarvesse. Tunniplaanis on auk. *Ma ise leian oma esimeses töös rohkem auke, kui neid on märkinud arvustajad. E. Tammlaan. *„Ligidale ei läinud. Ilma aukudeta ausõna!” kinnitas ta nüüd juba tulise tõega. L. Vaher.

au|kartus
suur austus ning lugupidamine. Kellegi vastu, kellegi ees aukartust tundma. Aukartust äratama, sisendama. Täis aukartust seisime tema ees. Noored vaatasid tema poole aukartuses. Pühaliku aukartusega astusime iidsesse templisse.

auklik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
aukudega, (tahtmatult tekkinud) auke täis. a. vrd auk (1. täh.) Auklik katus. Koid sõid sukad auklikuks. Vana auklik kartulikott. Suurtüki kaitsekilp on kuulidest ja mürsukildudest auklik. b. vrd auk (2. täh.) Auklik tee. Jää sulas poorseks ning auklikuks. Metsavahetee läks üha auklikumaks. c. hrv vrd auk (3. täh.) *.. ja püüdis sakslastega juttu teha, niipalju kui tema auklik saksa keel seda lubas. R. Kaugver.

au|märk [-märgi]
eriliste teenete eest antav märk, näit. orden, medal. Aumärki andma, saama, vastu võtma, kandma. Suurel pidupäeval jagati aumärke. Kindralil rind aumärke täis.

aur ‹-u 21› ‹s›

1. ka füüs vee gaasiline olek; gaas, mida on võimalik ainult rõhu suurendamisega veeldada (v. tahkestada); (üldkeeles tihti ka:) gaas, milles on vedela aine piisakesi. Küllastunud, küllastumata ehk ülekuumenenud, üleküllastunud ehk allajahtunud, kuiv, niiske aur. Tehnoloogiline aur. Vedur laseb pahinal auru välja. Lokomobiil on auru all 'töövalmis'. Auruga kütma, soojendama. Vesi keeb ning ajab auru. Vesi muutub auruks. Mürgised aurud. Õhk oli raske soo, raba, sulava maa aurudest. Pesuköök paksu valget auru täis. *Põhjapõder, väike, aga visa, / veab me nartat, / auru pahvib koon. V. Sõelsepp.
▷ Liitsõnad: alkoholi|aur, bensiini|aur, elavhõbeda|aur, vee|aur, väävliaur; hinge|aur, põua|aur, uduaur.
2. piltl kõnek alkoholiuim, joove, purjusolek. Meestel olid kõvad aurud sees. Kui auru peale võtab, siis lärmab ja mürgeldab. Tublisti, parajalt, natuke, veidi, pisut auru all.
▷ Liitsõnad: viina|aur, õlleaur.
3. piltl kõnek (hrl. püsiühendites:) pinge, hoog, press, mahv. Töötab, tormab, läheb täie auruga. Pane auru juurde! Kas aur otsas? *.. pidi viimase auru peale panema, muidu polnud võimalik. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: kondiaur.

au|raha
(hrl. endisaegne rinnas v. kaelas kantav) mündikujuline aumärk. Vana soldat – rind aurahasid ja riste täis. Oli saanud ustava teenistuse eest auraha.

aurune ‹-se 4› ‹adj›
(vee)auru täis. Aurune köök. Udune ja aurune hommik. *Aurune hämarus [saunas] ei lase tal hästi seletada. Ta ei näe, kuis ka püüab vaadata .. M. Raud. || kondenseerunud aurust udune, rõsine. *Vanake võttis aurused pensneed ninalt, pühkis need taskurätiga kuivaks ja pani uuesti ette. L. Promet.

automaat ‹-maadi 21› ‹s›

1. seade v. seadmete kogum, mis iseseisvalt, inimese vahetu osavõtuta sooritab teat. operatsioonide kompleksi. Automaadi töötsükkel. Tehnoloogilised, elektromehhaanilised automaadid. Automaati seadistama. || mündi v. žetooni sisselaskmisel käivituv, hrl. midagi väljastav seade. Automaadist sai gaseeritud vett. Võtsin automaadist kohvi ja šokolaadi. Helistasin automaadist. || piltl (mehaaniliselt, masinlikult v. tuimalt, hingetult töötava, tegutseva inimese kohta). *Kui pole pead, saks sest ei tunne puudust, / ta – automaat, kes täidab ainult käsku .. J. Barbarus.
▷ Liitsõnad: ajalehe|automaat, arvutus|automaat, joogi|automaat, jootmis|automaat, keevitus|automaat, kohvi|automaat, makse|automaat, mängu|automaat, müügi|automaat, panga|automaat, pileti|automaat, pool|automaat, rahavahetus|automaat, sularaha|automaat, telefoni|automaat, transpordi|automaat, täis|automaat, vee|automaat, villimis|automaat, õlleautomaat.
2. automaatpüss; püstolkuulipilduja. Kalašnikovi automaat. Tulistas, laskis automaadist valangu. Automaat seljas, rinnal, kaenlas, käes.

auto|täis ‹s›
autokoorem. Paar autotäit mulda.

buss ‹-i 21› ‹s›
inimeste veoks ehitatud paljuistmeline sõiduk, autobuss. Suured, uued, mugavad bussid. Millal esimene, viimane, järgmine buss väljub, saabub? Buss sõidab ette, peatub, seisab. Tulen hommikuse, õhtuse, kella kahese bussiga. Sõida viienda (liini) bussiga Kelluka peatusse. Astusime, sisenesime bussi. Väljusin bussist, astusin bussist maha. Jäime bussist maha. Buss jäi hiljaks. Buss oli täis, pooltühi. Kas sõidame bussiga või rongiga? Bussijaamas sagis bussilt tulijaid ja bussile minejaid.
▷ Liitsõnad: ekspress|buss, kaugliini|buss, kiir|buss, liini|buss, linnaliini|buss, lisa|buss, lõõts|buss, maaliini|buss, turismibuss.

bussi|täis ‹s›
Kolm bussitäit turiste.

diagonaal ‹-i 21› ‹s›

1. mat sirglõik, mis ühendab hulknurga kaht mitte ühel küljel asetsevat v. hulktahuka kaht mitte ühel tahul asetsevat tippu. Kuusnurga, kuubi, prisma diagonaalid. Kineskoobi diagonaal. || põikjoon. Malelaua diagonaalid 'sama värvi nurkühendusega väljade read'. Läheb diagonaalis 'diagonaalselt, põiki' üle väljaku. Loeb raamatut diagonaalis 'pealiskaudselt'. *Tuba oli endiselt täis päikesevalgust, kuigi läbi akna sissetungivad kiired langesid nüüd mööda diagonaali, poolviltu. A. Jakobson.
2. tekst diagonaalriie. Diagonaalist püksid.

ealine ‹-se 5 või -se 4› ‹adj›

1. ‹hrl. liitsõna järelosana› teatavas eas olev. VIII klassi ealine poiss. || hrv täisealine v. eakas. Tädi on tal üsna ealine. *Ma elasin kodus, ja kui ealiseks sain, oli vaja naisevõtmise peale hakata mõtlema. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: ala|ealine, kesk|ealine, kutse|ealine, rauga|ealine, täis|ealine, vanemaealine; karja|ealine, kooli|ealine, lasteaia|ealine, murde|ealine, passi|ealine, pensioni|ealine, pruudi|ealine, sõime|ealine, tööealine; minu|ealine, oma|ealine, sama|ealine, tema|ealine, üheealine; lühi|ealine, pikaealine.
2. eaga seotud, easse puutuv, vanuseline. Elanikkonna ealine jaotumine. Õpilaste psüühika ealised iseärasused. Ealised nihked organismi ainevahetuses.

eba|usutavus
(< as ebausutav); ebausutav seik vm. Teose, karakteri ebausutavus. Komöödia on täis psühholoogilisi ebausutavusi.

eest
I. ‹adv›
1. eestpoolt küljest, esiküljelt; eesmisest otsast.; ant. tagant. a. eestpoolt teat. kauguselt. Eest tõusis suitsu. Rünnati eest ja küljelt. Üks tõmbas eest, teine lükkas tagant. Poisid uurisid autot eest ja tagant 'igast küljest'. Pani mul tee eest kinni. Igas ürituses peab olema keegi, kes eest veab. Bussi tagumine uks oli kinni, tuli eest peale minna. Ta oli rivis eest viies. b. eesmisest otsast, esiküljelt (sealse olukorra, esinemuse poolest). Eest on maja kollaseks värvitud. Pluus on eest märg. Tal olid mantlihõlmad eest lahti. Hobune raius, lõi eest ja takka üles. Eest kui ora, keskelt kui kera, tagant lai kui labidas? (Mõistatus).
2. omalt kohalt esiküljel ära, esipoolelt (oma otstarvet täitmast) küljest ära. Võttis põlle, lipsu eest. Võtab prillid eest. Võta mask eest! Kuuel on nööp eest ära. Võtsin uksel võtme, aidauksel taba eest. Lükkas uksel riivi eest. Tõmbas aknal kardina eest kõrvale. Õhusurve lõi akendel klaasid eest. Võta hobune eest! Rakendasin hobuse eest lahti.
3. segamast, takistamast, tülinast ära. Mine eest! Eest ära, või muidu sõidan otsa! Käi tee pealt eest! Tee, et sa eest kaod! Ma tulin neil tülist eest ära. Lükkas tooli eest kõrvale. Lõhkus kraavil tammi eest. Vesi murdis kõik takistused eest. *Mida saab Ene sinna parata, et tegemata töid kiiremini juurde kuhjub, kui ta suudab eest ära teha. V. Lattik.
4. kasut. koos põgenemist, kõrvalehoidmist, vältimist väljendavate verbidega. Jooksis, pages, põgenes mul eest ära. Olin teda juba kätte saamas, kuid ta hüppas äkki eest kõrvale. Haavatud lind ei jõudnud eest ära lennata.
5. ‹hrl. ühenduses verbiga leidma› varem kohal, varem olemas, varem ees. Kodus leidsin ainult õe eest. Kui kohale jõudsime, leidsime seal juba hulga inimesi eest. Leidis eest tühja korteri, mõned kirjad. Pani osa leiba kappi tagasi, siis õhtul hea eest võtta. *Nad läksid välja ja leidsid eest muutunud ilma – sadas tihedat laia lund. M. Raud.
6. varemalt, enne endale, nii et keegi teine ilma jääb. Varasemad tulijad napsasid huvitavamad raamatud, paremad kohad eest ära. Kellega ma tantsin, kui teised poisid on ilusamad tüdrukud eest ära võtnud.
II. ‹postp› [gen]
1. millestki v. kellestki eestpoolt, esikülje v. liikumise suunast; ant. tagant. Läks maja eest mööda. Astusin kaardi, tahvli eest kõrvale. Võttis käe silmade eest. Rongkäik liikus tribüüni eest mööda. Poisikesed jooksid meie eest läbi. Päikesevarjutuse ajal läheb Kuu Päikese eest läbi. Laskis veel korraks päevased sündmused silmade eest läbi. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Särk oli rinna eest verine. Hääled kostsid kaupluse eest. Pühkis ja koristas natuke trepi eest.
2. millegi küljest, millegi esiküljelt (oma otstarvet täitmast). Tõmbas kardinad akna eest kõrvale. Võta võti ukse eest ära! Võttis tropi augu eest. Rakendas hobuse vankri eest lahti.
3. kelleltki otsust saamast, kellelegi aru andmast, kellegi jutult vms. Eksamisessioonil käib komisjoni eest läbi palju õpilasi. *Jenseni Kristast sai korraga Kristiine-proua. Mis sellest, et altari ja õpetaja eest läbi käimata. H. Sergo.
4. osutab sellele, kelle v. mille kartusel põgenetakse, kõrvale hoitakse, keda v. mida välditakse. Põgenes tagaajajate eest. Nekrutid pagesid pika kroonuteenistuse eest võõrsile. Läks sõja eest pakku. Ära jookse mu eest ära! Pani meie eest putku. Mõisnikud põgenesid talupoegade viha ja kättemaksu eest linna. Ta püüab end minu eest kõrvale hoida. Hoidu rongi eest! Mul õnnestus pea löögi eest kõrvale tõmmata. Säärane mees ei kohku millegi eest tagasi 'võib kõigega hakkama saada'. *Ent vaatamata kõigile pingutustele ei pääsenud ta siiski mälestuste eest .. A. Jakobson.
5. osutab kellegi v. millegi suhtes kaitstud, varjatud olekule v. kaitsmise, varjamise, hoidmise vajadusele. Lukud ei hoidnud röövlite ja varaste eest. Ta hoiatas mind nende kättemaksu eest. Ta on halb inimene, hoia end tema eest! Parvel oli ta metsloomade eest kaitstud. Kuusehekk varjab aeda põhjatuulte eest. Kuuse all olid nad vihma eest varjul. Tema eest tuleb uks kinni hoida. Ma ei varja sinu eest midagi. Tema eest hoiti kõik salajas. Seda tehti vanemate eest salaja. Põlde tuli liigvee eest kaitsta. Muul kaitseb sadamat ummistumise eest. Hoia end kahjulike mõjude eest! *.. arvas end seega kõige suuremate tooruste eest kaitstud olevat .. E. Krusten.
6. asemel, asendajana, ülesannetes. Kes selle töö tema eest ära teeb? Rektori eest kirjutas alla prorektor. Mine sa täna minu eest nõupidamisele! Õienda minu eest see asi ära! Maksa minu eest ka! Ta juba vastas meie mõlema eest. Tädi oli vaeslastele ema eest. Nad kasvatasid teda lapse, poja eest. Ta oli härral nii toapoisi kui ka kutsari eest. Tuhatoosi eest käib alustass. Viletsal ajal oli kartul ka leiva eest. *Karjapoistele see puu oli kella eest – tema vari näitas, millal on õige aeg lõunale minna. J. V. Veski. || võrdselt kellegagi v. millegagi. Poisid olid tööl juba mehe, täismehe eest väljas. Töötab, rabab tööd mitme inimese eest. Rammu oli tal kolme mehe eest. Sõi ja jõi mitme eest. Vihma ei olnud kaste eestki. *.. aga kui naerab, siis ragistab kolme eest. O. Luts.
7. (ajaliselt:) tagasi, varem. Paari aasta eest polnud veel seda maja. Hiiumaa asustati umbes 700 aasta eest. Sellest oli juttu juba aastate eest. Ta sai paari kuu, mõne nädala eest kaheksakümmend täis. Ta käis paari-kolme päeva eest meil. Ta tuli mulle natukese, vähe aja eest vastu. See juhtus nüüdsama, mõne minuti eest.
8. vastu (andes v. saades); väärtuses. Seda ei saa raha eestki. Sularaha eest osteti vähe. Selle palga eest võib juba töötada. Tegi seda väikese tasu eest. Andis 100 krooni eest kella pandiks. Andis viimase kauba poole hinna eest. Mõne penni eest sa ei saa midagi. Must loovutas lipu kahe vankri eest (males). Tegi seda vaid hea sõna eest. Ülesostjad ostsid kokku suurte summade eest. Kaupa on siin praegu 5000 krooni eest. Kopika eest asja, rubla eest lärmi. *.. ta pidavat paljalt aitäh eest tegema kõike väga põhjalikult. V. Gross.
9. osutab sellele, mille tasuks midagi makstakse v. mille vastutasuks midagi toimub. Nende tööde eest makstakse hästi. Plaani täitmise eest anti preemiat. Sai artikli, raamatu eest honorari. Sai kurkide eest head hinda. Kui palju sa selle eest tahad? Tasus remondi, aparaadi parandamise eest. Suur osa palgast läks korteri ja toidu eest. Maksis viletsa toapugeriku eest 1000 krooni kuus. Tegi peremehele maalapi eest päevi. Sai oma hoolikuse eest kiita. Õpilane sai vastuse eest viie. Ma olen veel selle eest võlgu. Teda edutati hoolika ja korraliku töö eest. Suur aitäh abi eest! See on küll mitte millegi eest saadud. Ma olen selle eest sulle surmani tänulik. Nõuan selle eest kahjutasu. || osutab sellele, mille pärast kedagi karistatakse, kritiseeritakse vms. Mille eest teda karistati? Mõisteti riigivastase tegevuse eest 7 aastaks vangi. Istus hobusevarguse eest kinni. Teda trahviti laimamise eest. Ülestõusust osavõtmise eest ootas surmanuhtlus. Talle määrati varguse eest rahatrahv. Poiss sai ulakuse eest tutistada. Iga väikseimagi eksimuse eest peksti. Ta vallandati tööluuside eest. Selle eest ma maksan neile veel kätte! Kas sulle selle eest midagi ei tehta, et nii kaua puudusid?
10. osutab sellele, keda v. mida kaitstakse, kelle v. mille pärast võideldakse vms. Nad võitlesid, langesid, andsid elu kodumaa eest. Võitlus rahu eest. Olin alati ise enda eest väljas. Kellegi eest seisma, kostma. Käis oma poja eest mõisnikku palumas. Nad seisid, võitlesid oma õiguste eest. Töö tulemused kõnelevad ise enese eest. Üks kõigi, kõik ühe eest. *Oli aeg, kus olin valmis surema Su eest. O. Luts. || osutab sellele, kelle v. mille suhtes hoolt kantakse, korrasolekuks kõik tehakse vms. Perekonna eest hoolitsemine. Hoolitseb laste, haigete, külaliste eest. Minu eest kantakse siin hästi hoolt. Lapsed hoolitsevad küülikute eest. Pakkide korrashoiu, ruumide puhtuse eest kantakse pidevalt hoolt. Hoolitse selle eest, et laud oleks kaetud! *Parem muretsege selle eest, et teil enestel igav ei oleks olla, kaks vanapoissi ... A. Kitzberg. || osutab sellele, kelle v. mille suhtes ollakse vastutav. Mina vastutan teie kõikide eest. Sina vastutad välitööde, kauba ärasaatmise eest! Oma tegude eest annad sa veel vastust!
11. osutab isikule, kes teiste kiirema toimimise tõttu millestki ilma jääb. Kes kiirem oli, kahmas ka teiste eest paremad palad endale. *Ta sõi üldse palju. Ta sõi ka minu eest kõik ära. K. A. Hindrey.
12. esineb fraseologismides, näit.:. Elu, hinge eest. Iga hinna eest. (Mitte) mingi hinna eest. Ilma eest. Jumala eest. Kopika eest; ei ole (mitte) kopika eest(ki). Marja eest. Nina eest napsama, näpsama. Ust nina eest kinni lööma, tõmbama. Täie eest käima, minema. Võileiva (hinna) eest.
Omaette tähendusega liitsõnad: otsa|eest, see-eest

eha|valgus
päikese loojaku järgne valgus. Tuba oli täis roosakat ehavalgust.

elav ‹-a 2›

1. (< partits elama (1. täh.)); elus, (elusana) eksisteeriv, eluprotsessist osa võttev; ant. surnud. Hirmust kange, ei surnud ega elav. Tulistas elava märklaua pihta. Ükski elav hing 'mitte keegi' ei pääse siit läbi. Elavatest lilledest pärg. Mädanikust on nakatatud ka elavad puud. Metsatulekahjus hukkub kõik elav. Lesk liikus elava varjuna. Seisis ta ees kui elav manitsus, süüdistus, hoiatus, etteheide. Elavad ja surnud keeled. Elav rahvakeel, murre. Veel elav südametunnistus. Mälestused sellest olid alles üsna elavad. Kirjandusklassika jääb ka tulevikus elavaks. || elusataoliselt liikuv, muutuv v. talitlusvõimeline. Elavad 'liikuvad' luited. Elavad 'hõõguvad' söed. Küünla elav tuli on hubasem tuimast elektrivalgusest. Tuletõrjujaile paiskus vastu paksu suitsu, kuid elavat tuld polnud näha.
2. ‹s› elus, mittesurnud inimene. Elavad ja surnud. Elav elavate seas. *Jah, surnu austamine on sagedasti tähtis just meile, elavaile. A. Jakobson.
3. ‹adj› elusolenditest koosnev v. moodustuv. Elava müürina tõkestas lehmakari tee. Rahvahulga elav sein. Üksteisel käest kinni võttes moodustati elav kett. || otseselt inimeselt tulev (hrl. kõne vm. esituse kohta). Trükisõna ei asenda lektori elavat sõna. Tahan muusikat kuulata elavas ettekandes, mitte plaadilt. Elavast kõnest kuuldud väljendid.
4. ‹adj› liikuv, elurõõmus, rahutu, kärsitu; kärme, vilgas, ergas. Elava loomuga laps. Ülemeelikuseni elav poiss, tüdruk. Ta on isegi natuke liiga elav. Oli elav ja kärme kõnelema. Elav ja rõõmus kui linnuke. Loomult teistest elavam. Rasvatihane on haruldaselt elav lind. Uru ees müras kuus väga elavat rebasepoega. Elav iseloom. Elavad liigutused. Elavad silmad. Elav mõttelend, kujutlusvõime, mõistus. Elav nägu, pilk, vaade. || (tegevuste v. nähtustega seoses:) täis liikumist, rahvarohke. Kauplus oli kõige elavamal tänavanurgal. Olin kujutlenud sadamat elavamana. Suvel on supelrannas elav. Algas liiklus, muutusid elavaks ka kõnniteed. Kogunemiskohas läks üha elavamaks.
5. ‹adj› aktiivne, intensiivne, energiline. Elav liiklus, kauplemine. Elav vestlus, arutelu, vaidlus. Elav osavõtt kõigist üritustest. Üleskutse leidis elavat vastukaja. Ilmutas asja vastu elavat huvi. Kuulati elava tähelepanuga. Käisid elavad läbirääkimised. Nad on omavahel elavas kirjavahetuses, läbikäimises. Elav soov õppida. See oli poliitiliselt elav aeg. Muuseumi külastamine on tänavu olnud elavam kui mullu. Senisest elavam majanduslik edasiminek. Valitseb elav nõudmine metsasaaduste järele. Arutati, kuidas ringi tegevust elavamaks muuta.
6. ‹adj› väljendusrikas, ilmekas; ere. Elav stiil, kujutuslaad. Elav näide, eeskuju. Teose elav rahvalik keel. Kirjeldab sündmusi elavais värvides. Ebasümmeetria teeb kompositsiooni elavamaks. Elav jume põskedel. Kirjurähni sulestik on elavam kui musträhnil. Erksavärvilised poelõngad tegid mustri elavamaks.
7. ‹adj› tegelik, tõeline; päris, ehtne. Jutu tegelasteks olid elavad inimesed ta lähikonnast. Elavas ringluses moodustavad rahvalaulu sõnad, viis ja esitus alati lahutamatu terviku. See oli mul esimene kord näha elavat luuletajat. Kargas välja nagu elav välk.

elavus ‹-e 5› ‹s›
(< as elav (hrl. 4., 6. täh.)) Liigutuste, miimika elavus. Ta oli oma aastatest hoolimata täis nooruslikku elavust. Seltsi töös pole veel loodetud elavust. Ei suuda seda enam endise elavusega kujutleda. Erksad värvilaigud lisavad maalile elavust. *Vagunis on rohkesti elavust: kõneldakse kõvasti, on naeru ja nalja .. J. Semper.

elekter ‹-tri, -trit 2› ‹s›

1. el elektrilaengud koos nendest tingitud elektromagnetiliste väljadega; üldnimetus nähtustele, milles ilmneb elektrilaengute liikumine ja vastastikune toime. Positiivne, negatiivne elekter. Juuksed läksid kammides elektrit täis.
2. elektrienergia. Elektriga varustamine. Tehas, masin käib, töötab elektriga, elektri jõul.
3. elektrivalgus. Vajutas elektri põlema. Kustutas elektri. Kas teil on suvilasse elekter sisse pandud? *Õhtu langes üle linna .. Elekter süttis. F. Tuglas.
4. kõnek elektriala. Õpib tehnikumis elektrit.
5. piltl pinge, pinevus. Õhk on elektrit täis; õhus on (tunda) elektrit 'olukord on pinev'.

elektriseerima ‹42›

1. el elektrilaengut andma, elektriliseks muutma. Klaasi saab hõõrumise teel elektriseerida.
2. piltl erutama, elevile ajama. Teade elektriseeris koosolijaid. Temast käis elektriseeriv värin läbi. *Tiial olid kõik need välised omadused, millega naised elektriseerivad meeli ja kujutlust. E. Tennov. || elektriseeritud pinev, täis erutust. *Tekkis elektriseeritud vaikus, mida kumbki nagu ei söandanud lõhkuda. V. Gross.

elevuslik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
täis elevust, elevusrikas, elevust tekitav. *„Peipsi peal” on üles ehitatud elevuslikule gradatsioonile .. A. Vinkel.

elu ‹11› ‹s›

1. (üleüldse:) see, mis eristab elusorganisme surnud organismidest v. anorgaanilisest ainest (näit. võime kasvada, paljuneda jne.). Elu tekkimine maakeral. Kas Marsil on elu?
2. inimese, looma ja taime füsioloogiline seisund sünnist surmani. Ellu tõusma, ärkama. Kedagi ellu äratama. Ellu jääma, jätma. Uppunule saadi jälle elu sisse. Jäta talle veel seekord elu! Põgenegu, kellele elu armas, kallis! Surmamõistetule kingiti elu. Usub hauatagust elu, hauatagusesse ellu. Kas su elu ja vara on kindlustatud? Ta elu on ohus, väljaspool hädaohtu. Elu rippus juuksekarva otsas 'oli ohus'. Arstid võitlesid haige elu eest. Haavatu elu päästeti. Merehädalised jõudsid, pääsesid eluga randa. Tal on veel elu sees. Kedagi elus hoidma, elus pidama. Kellelgi elu sees hoidma. Elu küljes rippuma. Kardab oma elu pärast. Keegi ei taha oma elust ilma jääda. Elu või surm! Oleme koos elus ja surmas. Vaakus elu ja surma vahel. Võideldi elu ja surma peale. Oma eluga riskima. Elu kaalule, mängu panema. Kaalul, mängus on rohkem kui elu. Elu ja surma küsimus 'väga tähtis küsimus; eksisteerimist otsustav küsimus'. Eluga mängima. Ei hooli oma noorest elust. Ei hoia oma elu. Oma elu andma, ohverdama kellegi, millegi eest. Elu jätma, kaotama. Millegi eest eluga maksma. See võib elu maksta. Päästis teised oma elu hinnaga. Kellegi, kellelegi elu kallale kippuma. Karjub, nagu oleks keegi ta(l) elu kallal. Katk võttis paljude elu. Mürsukild lõpetas ta elu. Elu kustus. Tal on elust isu, himu otsas. Võttis endalt elu. Lõpetas elu enesetapuga. Tegi oma elule lõpu, otsa. On käe oma elu külge pannud. Tegi eluga lõpparve. Lahkus elust. Elu edasi andma; kellelegi elu andma 'sigitama v. sünnitama'. Endas uut elu kandma 'rase olema'. Kas see härg läheb elu peale või tapale? Selles puus pole enam elu. *Alla käppadele langes ta [= karu] ja hingas välja oma elu verisele lumele. F. Tuglas (tlk). | piltl (esemete, nähtuste kohta). 1990. aastatel äratati üliõpilaste korporatsioonid uuesti ellu. || (mõnedes mängudes). Rahvastepallis on igal mängijal üks elu 'mängija langeb mängust välja, kui on ühe korra palliga pihta saanud'.
3. (päevast päeva toimuv) olemine, eksisteerimine, elamiseks oleva aja möödasaatmine. Igapäevane elu. Kuidas elu läheb? Mis elu sa oled elanud? Rääkisin oma elust. Elul ei ole viga(gi). Elu on ilus. Elus on nii head kui halba. Elu veereb oma rada, pisitasa, üksluiselt. Laseb elul minna nagu läheb. Elu tahab elada. Elu igavus, tühjus. Mis meie elust nii välja tuleb? Kuidas ta oma elu elatud saab? Võtab elu tõsiselt, kergelt. Otsib elu mõtet. Maitseb, naudib elu. Ta elu oleks võinud teistsuguseks kujuneda. Keegi ei või oma elu ette teada. Üks oma eluga segab teist. Elu selle mehega pole kerge. Sidus oma elu vääritu naisega. Temata elu ei lähe. Selles ettevõttes loodritel elu 'asu' ei ole. Teater, kool, lapsed on ta elu. Lapsed on juba suured ja oma elu peal. Suur pööre elus. See sündmus lõi ta elu segi. Elust tüdinud. Ta ei oska oma elu korraldada. Meil tuleb oma elu siin sisse seada. Elu kergeks, raskeks tegema. Kelle(l)gi elu hapuks, kibedaks, põrguks tegema. Elu on viltu, sassi läinud. Elu läks, jooksis rappa, rööpast välja. Elu on raisus, sassis, nahas. On oma eluga ummikusse jooksnud. Elu läheb ülesmäge, paremuse poole. Linnas on hoopis teine elu kui maal. Kool valmistab noori eluks ette. Rääkis lõbusalt elust koolis. Talvel koondus elu rehetuppa. Lõunamaa linnades käib kogu elu tänaval.
4. kellegi eksisteerimise periood, iga. Terve, kogu elu. Pikk, lühike, üürike elu. Laskis silme eest läbi seni elatud elu. Sul on pool elu alles ees. Elu saab otsa. Elu möödub kiiresti. Elu hommik, keskpäev, loojang. On elu jooksul, kestel mõndagi näinud. Parimad aastad ta elust viis sõda. Need aastad olid luuletaja elus kõige viljakamad. Mäletan seda elu lõpuni, otsani. Ta ei saanud oma elus häid päevi nähagi. Oli esimest korda elus haige. Jätkub minu eluks ja jääb lastelegi. Tegi mehe eluks ajaks 'kogu eluks' õnnetuks. Kuniks elu! || elus, elu sees ‹eitavas lauses› (mitte) iialgi, kunagi. *.. tunned end samuti süüdlasena, olgugi et ei ole elu sees ise kellegi asja puutunud. V. Alttoa. *Näha kohe, et ta pole elus veel noormehega suudelnud, häbeneb. J. Tuulik.
5. kellegi eksisteerimise viis v. laad; põli. Harilik, üksluine, igav, kurb, huvitav, vaheldusrikas elu. Elab täisverelist, sisukat, tervet, laitmatut, tagasihoidlikku, kergemeelset, pillavat, kõlvatut elu. Otsib kergemat elu. Elu nagu kuninga kassil. Noorpaar alustas ühist elu. Vaese inimese peost suhu elu. Peaksid oma elu muutma. Tütar sai jõuka elu peale. Ta on hea elu peal laisaks läinud. Tubasest elust kahvatud lapsed. Tal on lausa härra elu. Vaat see on alles elu! Ei ole tal seal õiget elu ega olemist. *Jahil aga elati kogu aeg laia elu. Igal õhtul peeti sööminguid ja joominguid. H. Sergo. *Oli ju tal kaks elu, üks siin ja teine seal, kodus. M. Traat.
6. teatavat elu- v. tegevusala iseloomustavad nähtused (nende arengus ja järjestikuses seoses). Isiklik, kodune elu. Maa majanduslik, ühiskondlik-poliitiline, vaimne elu. Avalik, seltskondlik, kirjanduslik elu.
7. (meid ümbritsev) reaalne tegelikkus. Tegelik, praktiline, reaalne elu. Mõtiskles maailma elu üle. Elu tundma õppima. Tuleb leida oma koht elus. Ta on laialt käinud ja elu näinud. Tunneb hästi kohalikku elu ja olu. Eks elu näita, kellel on õigus. Küll elu teda õpetab, koolitab. Elu ise nõudis igalt mehelt korralikku tööd. Sa, laps, ei tea elust veel mitte midagi. Unistused ja elu on eri asjad. Tegelikult elus nii ei juhtu. Seisab kahe jalaga keset elu. Elust irduja, põgeneja. Näidendi tegelased on elust võetud. Elu on teda hellitanud. Elust vaevatud, muserdatud mees. Hakkaja saab elus kergemini läbi. Ta on elus edasi jõudnud. Elus(t) (omal käel) läbi lööma. Ta on elule alla jäänud. Kes ei käi eluga kaasas, jääb elule jalgu. Ellu astuma 'kooli lõpetama'. Instituut saatis ellu järjekordse lennu noori õpetajaid. Ideed, teooria, kavatsused, plaanid, otsused viiakse, rakendatakse ellu. *Kirjanik peab minu arvates alaliselt nägema elu, viibima alati keset elu. Eks elu ole see, mis teda inspireerib .. J. Mändmets.
8. füüsilise ja vaimse jõu ning energia avaldus. Viimaselegi laiskvorstile tuli elu sisse. Poiss läks kuuldust tuld ja elu täis. Tugev, elu täis mees. Noor, elust pakatav keha. Silmisse, näkku tuli uut elu. Elu tuli jõuetuisse jalgadesse tagasi. Tõi enesega kaasa elu ja lusti. Ta silmad peegeldasid jõulist sisemist elu. || eluga kõnek kiiresti, ruttu. Tehke nüüd eluga! *Eluga, eluga! Kell kuus olgu tekk puhas. J. Smuul. || elevus, liikumine, tegevus. Eduard tõi elu unisesse seltskonda. Seltskonnale tuli elu sisse. Näitelava taga kääris palavikuline elu. Lastega on majas enam elu. Sipelgapesas kihab, keeb elu. Tõeline elu algab metsas kevadel. Varahommikul ärkas tänavatel vilgas elu. Jaaniõhtul on külavainud elu täis. Maja ümber polnud mingit elu märgata. Supelrand on talvel eluta.
9. murd elamu, maja. *Ei, nende vanade elude sisse ma naist ei too. Raiun ise Saarekoplisse maja üles ja siis alles. H. Sergo.
Omaette tähendusega liitsõnad: abi|elu, argi|elu, era|elu, haridus|elu, hinge|elu, hulgu|elu, hõlbu|elu, ilma|elu, inim|elu, intiim|elu, jõude|elu, kiriku|elu, kirjandus|elu, koera|elu, kooli|elu, koos|elu, kultuuri|elu, küla|elu, laagri|elu, linna|elu, maa|elu, maailma|elu, majandus|elu, mere|elu, metsa|elu, muusika|elu, patu|elu, perekonna|elu, poissmehe|elu, pordu|elu, rinde|elu, ränduri|elu, seltsi|elu, sise|elu, spordi|elu, sugu|elu, tagala|elu, tunde|elu, tõsi|elu, ula|elu, vangi|elu, äri|elu, öö|elu, ühis|elu, üliõpilaselu

elu täis ajama ~ tegema, elu läheb ~ kargab ~ saab täis
vihastama panema, vihale ajama; keegi muutub vihaseks, vihastab. *.. niisugune sigadus, millega Paju ja Pihlak mind määrida tahavad, ajab elu täis. E. Rannet. *Mehed kuulasid, kuulasid, viimaks tegi elu täis. Mis sa, kurat, kiidad, kui kuiva leiva peal istume! V. Juhkum.

elu|hoiak
ellusuhtumine. Võitlev, protesti täis eluhoiak. Aktiivne, passiivne, klassiteadlik, apoliitiline, tarbijalik eluhoiak.

elu|lust

1. elurõõm. Ta on elulusti täis. Noored elulustis tüdrukud. *Reemet tõi majja kärarikast elulusti: ta rääkis kõva häälega, naeris veel valjemini .. T. Lehtmets.
2. elutahe, eluisu. Temast, temal kadus viimnegi elulust. Elulust tuli tagasi.

elu|rõõmus
täis elurõõmu, elurõõmust haaratud v. seda väljendav. Elurõõmus nägu, naeratus, iseloom. Elurõõmsad silmad. Väga elurõõmus ja optimistlik teos. Antiikmaailma elurõõmus kultuur. *Sina oled elurõõmsam, lööd ehk ennast elust kergemini ja rõõmsamini läbi. A. Kitzberg.

elu|vend
kõnek elumees. *Kui näen tänaval eluvenda, kes on nina täis tõmmanud ja igatseb kainestusmajja, kerkib silme ette mõni romaani- või teatrikangelane. R. Rimmel.

elu|värske
täis värskust, elujõudu, tervist. Eluvärske jume. *Ei, parun, teie olete noor, eluvärske, terve ja tugev mees .. E. Vilde.

energia ‹1› ‹s›

1. füüs keha võime tööd teha; mateeria liikumise üldine mõõt. Kineetiline e. liikumisenergia. Mehaaniline, keemiline energia. Potentsiaalne energia. Suurte energiate füüsika. Langeva vee energia. Energiaga varustamine. Energia jäävuse seadus. Energia muundamine, muundumine.
▷ Liitsõnad: aatomi|energia, elektri|energia, hüdro|energia, kiirgus|energia, liikumis|energia, soojus|energia, tuuma|energia, valgus|energia, võnkumisenergia.
2. tegutsemisind, tarmukus, aktiivsus. Töötab väsimatu energiaga. On täis, tulvil energiat. Puhkame selleks, et koguda energiat. Ära raiska asjatult aega ja energiat! Rakendab kogu oma energia loomingulisele tööle. *.. ning Juuli lõi ukse sellise jõuga kinni, et Ott aina imetles tema energiat. A. H. Tammsaare.

energiline ‹-se 5› ‹adj›
tarmukas, aktiivne, teovõimas, täis energiat (2. täh.); energiat, teotahet väljendav. Energiline inimene. Energiline protest, tegutsemine, töö. On vaja energilisemat juhtimist. Ametiühingud alustasid energilist võitlust töötingimuste parandamiseks. Energiline nina, lõug, nägu. Energilised liigutused, sammud. Kostis energiline koputus.

enese, enda ‹ennast e. end, enesesse e. endasse, eneste e. endi, endid, enestesse e. endisse ‹nom. puudub›› ‹pron›

1. laiendab verbi, viidates tegevuse subjektile (hrl. elusolendile). a. ‹objektina›. Tüdruk kammib ennast. Soojendasime end lõkke ääres. On enda hästi ära peitnud. Ta ei lase ennast petta. Pakkus ennast abiks, appi kolima. Ära sega end teiste asjadesse! Ta kauples enese tööle, sulaseks, puid saagima. Tundke end nagu kodus! Ajas enda sirgu, püsti, istukile. Sõime endid liiga täis. Ta hindab end üle. Mul tuleb ennast kõvasti pingutada. Võta end kokku! Püüa ennast talitseda, vaos hoida! Ei maksa end killustada mitme töö vahel. Tühi kõht tuletas end meelde. Haigus hakkas ennast jälle tunda andma. See muudatus ei õigusta end. Linakasvatus ei tasunud end ära 'ei andnud (loodetud) tulu'. || koos transitiivse verbiga vastava refleksiivse verbi asemel. Ta tõmbas enese kössi, küüru. Mees viskas enese riietes voodile. Ätt toetab ennast kepi najale. Tahate end täielikult spordile pühendada. Puud sirutavad end kõrgusse. Igal pool laiutab end lepavõsa. b. ‹adverbiaalina›. Teeb endale etteheiteid. Ei anna armu enesele ega teistele. Talupojad said endile perekonnanimed. Lase endale hea maitsta! Nad ei lasknud seda enestele kahte korda öelda. Endasse sisendatud eelarvamus. Ta kannab endas uut elu. Hoolib enesest liiga vähe. Jättis endast hea mulje. Inimene võib metslooma endaga ära harjutada. Pani mu enese kõrvale istuma. Võtan selle ülesande enda peale. Jalutajad võtsid endi alla kogu kõnnitee. Ta on sageli enesesse tõmbunud, süvenenud, sulgunud. Pilved kannavad endas rahet. Mida see raamat endast õieti kujutab? Teater tõmbab teda üha enam enda poole. Olen seda eneses 'endamisi, omaette' mitu korda mõelnud. Pomises enda ette 'omaette, endamisi' arusaamatuid sõnu. c. objektilise v. adverbiaalse atribuudina deverbaalsubstantiivide juures. Laps ei tule enda pesemisega toime. See töö nõuab enda pingutamist. Ta võttis seda enesele vasturääkimisena. Ta näost paistab enesega rahulolu. Ta on kaotanud usu endasse.
2. ‹genitiivse atribuudina possessiivpronoomeni oma asemel› hrl. rõhutab kuuluvust tegevuse subjektile. Andis raamatu enda nime all välja. Võta minu pliiats ja anna enda oma mulle. Ta on enese meelest kangesti tark. Mind jäeti enese hooleks. Enda muredest pole tal kombeks rääkida. Tegi tüdruku enese omaks.

ennast täis vt täis

ennast täis imema vt täis

enese|kindlus
(< as enesekindel). Täis enesekindlust. Enesekindlust kaotama. *Kalevipoega iseloomustab teadlikkus oma jõust ja sellest tulenev enesekindlus. E. Nirk.

enese|salgamine ‹-se 5› ‹s›
oma isiklikest hüvedest teiste kasuks loobumine, eneseohverdus. Emaarmastus on täis enesesalgamist. Enesesalgamise ja pingutuste hinnaga jõudis ta püstitatud eesmärgile.

enese|süüdistus
*Ja Jakob läks oma tuppa, täis meelekibedust, milles ei puudunud ka enesesüüdistus, et ta polnud pead püsti tõstnud oma õiguse juures .. K. Ristikivi.

entusiasm ‹-i 21› ‹s›
ülev vaimustus, ind. Loova töö entusiasm. Täis entusiasmi, entusiasmiga asuti ülesannete täitmisele. Töötati loiult, entusiasmita. Esialgne entusiasm oli raugenud, jahtunud.

entusiastlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
täis entusiasmi, innukas, vaimustunud. Ta on entusiastlik tervete eluviiside propageerija. *Kuid entusiastlik tahe põrkas suurte raskuste vastu. E. Säärits.

era|omand
üksikisikutele ja nende ühendustele (aktsiaseltsidele, osa-, täis- ja usaldusühingutele jms.) kuuluv omand; kogu omand, mis ei ole riigi ega omavalitsuste oma. *Metsaga oli niisugune lugu, pealegi mõisametsaga, et ega rahva moraal seda õigeks eraomandiks pidanudki. H. Raudsepp.
▷ Liitsõnad: väikeeraomand.

ergus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
ergamine. *.. sul silmad täis tähtede ergust. E. Hiir. *Ja vastutõttaja palges / milline ergus! J. Semper.

esine ‹-se 4›

1. ‹s› ‹hrl. liitsõna järelosana› millegi ees asetsev ala, paik, harvemini ese. Elamute esised tuleb lumest puhtad hoida. Peahoone esine kihas üliõpilastest. *Kivirähk tahtis juba pöörduda, kui tema pilk korraga langes maja juurde kuuluva kuuri esisele. J. Kärner.
2. ‹adj› millegi ees asetsev. Suure hoone esine väljak. Istujate esine laud oli täis tühje pudeleid.
3. ‹s› murd esik (1. täh.) *Läbi rõdu minnes .. jõuame esisesse, kus ta mulle nagu vabandades ütleb, et ta teisel korral elab. A. H. Tammsaare.
Omaette tähendusega liitsõnad: ahju|esine, jaama|esine, kolde|esine, läve|esine, maja|esine, pliidi|esine, trepi|esine, ukseesine; nina|esine, rinnaesine; otsaesine

ette|võtlikkus ‹-e 5 või -e 4›
(< as ettevõtlik). *Eas, kus poisikeste päevad on täis tormakat ettevõtlikkust ja rähklemist, nokitseb Indrek meelsamini omaette .. H. Siimisker.

figuur ‹-i 21› ‹s›

1. kuju. a. keha-, väliskuju. Sale, täidlane, proportsionaalne, kadestusväärne figuur. Tal on täiuslik figuur. Kleidi tegumood valitakse vastavalt figuurile. Sööb vähe ja võimleb, et figuuri (vormis) hoida. Silm suutis vaevu eraldada hämaruses lähenevaid figuure. b. selle kujutis kunstis. Elusuuruses figuur. Šamotist figuuride rühm. Nii taust kui figuurid on hoolikalt läbi maalitud. *Tunni aja pärast .. oli tal [= kunstnikul] viis figuuri valmis, kuid ilma nägudeta. M. Hange (tlk). c. isik, tegelane. Poliitiline figuur. Ta on omamoodi traagiline figuur. *.. too jässakas noormees on tõusnud küberneetikas tähelepandavaks figuuriks. A. Beekman.
▷ Liitsõnad: inim|figuur, linnu|figuur, loomafiguur; metall|figuur, puit|figuur, savifiguur; kaksik|figuur, täis|figuur, üksikfiguur.
2. kujund. a. Mänguklotsidest saab koostada mitmesuguseid figuure. *Uuemates voormängudes liigub mängijate rong keerulisemates figuurides, näiteks 8-kujuliselt. R. Mirov. b. van mat. Geomeetriline, stereomeetriline figuur. c. kirj. Ta luules on oskuslikult kasutatud poeetilisi figuure. d. muus. Harmoonilised, meloodilised, rütmilised figuurid. Džässmuusika rütmis on huvitavaid figuure.
▷ Liitsõnad: harmoonia|figuur, meloodia|figuur, rütmifiguur; lause|figuur, stiilifiguur.
3. väike terviklik liikumisosa (hrl. tantsus, iluuisutamises). Kadrilli, tango figuurid. Pärast kohustuslike figuuride sooritamist oli kolmel iluuisutajal võrdne punktiseis. *Lefort kisendas: „Esimene figuur! Daamid astuvad ette ja taganevad, kavalerid keerutavad daame!” F. Tuglas (tlk).
▷ Liitsõnad: liikumis|figuur, tantsufiguur.
4. loog. Süllogismi figuurid 'süllogismivormid, mis erinevad üksteisest keskmõiste asendi poolest'.

filmi|lint
filmimisel ja fotograafias kasutatav valgustundliku kihiga kaetud õhuke läbipaistev (tselluloid)lint. Võtsime täis, võteteks kulus 300 m filmilinti. Kõik huvitav jäädvustati filmilindile. Nägi kõike nagu filmilindil.

firmament ‹-mendi 21› ‹s›
taevalaotus. *Firmamendi leegitsus üha paisub. Nüüd oleks nagu kogu taevas täis kiirtepildu. F. Tuglas.

friik ‹friigi 21› ‹s›
kõnek millegi liialdatud pooldaja v. millestki eriti huvitatud isik; hull, veidrik. Klassikalise muusika friik. Tõelised friigid vaatavad ühte filmi mitu korda. Maailm on täis igasuguseid friike.
▷ Liitsõnad: arvuti|friik, filmi|friik, teatrifriik; auto|friik, tervisefriik.

fuks ‹-i 21› ‹s›
van üliõpilaskorporatsiooni noorliige, rebane. *Kõvasti imiteeritakse eriti korporatsioonides vanu joomakombeid: fuksid pannakse end täis jooma seina ääres seistes. J. Luiga.

garderoob ‹-i 21› ‹s›

1. riidehoiuruum, rõivistu. Kooli, teatri, kohviku garderoob. Andis ülerõivad garderoobi. Rahvas tungles garderoobis. Garderoob oli palituid ja kübaraid kuhjaga täis.
2. ühe isiku (kõik) riided, rõivatagavara. Kehv, rikkalik, maitsekas garderoob. Garderoobi täiendama, uuendama. Terve ta garderoob mahub ühte kohvrisse. *Ega Helmil ole suurt garderoobi, ta peab oma kleite kandma mitu aastat. R. Roht.
▷ Liitsõnad: puhkuse|garderoob, põhi|garderoob, reisi|garderoob, suve|garderoob, talvegarderoob.
3. teater näitleja(te) riietusruum teatris. Etenduse vaheajal puhkas peaosaline oma garderoobis.
4. teater teatrikostüümide hoiuruum; teatrikostüümid. *Garderoob [teatril] oli suur ja kostüümid heast, kallist materjalist ning vähe tarvitatud. P. Pinna.

grafiti ‹1› ‹s›
müürile, plangule, hrl. hoone v. tunneli seinale (loata) tehtud kiri v. pilt. Grafitit tegema. Kas grafiti on kunst? Sodisime plangu grafitit täis. Poisid kaunistasid ehitustara grafitiga.

habe ‹-me 3› ‹s›

1. mehe näo alaosa karvkate. Tihe, hõre, harv habe. Hele, tume, must, ruuge habe. Pikk, lühike, tärkav habe. Tal on uhke, tore habe. Halli, valge habemega vanataat. Habet ajama, kärpima, piirama, kasvatama. Habe kasvab tal kiiresti. Mees oli habemesse kasvanud. Habe on härmas. Aja habe maha, ära! Habe itsis (ees). Ta silitab, silub habet. Habe on mehe au. || habemesse ebaselgelt; omaette. Ta pobiseb, ühmab, ümiseb midagi habemesse. Naerab, muheleb, muigab endale habemesse. Teise õnnetusest kuuldes itsitab, irvitab ta endale habemesse. || habemega piltl kulunud, kordumise tõttu oma mõju kaotanud. Habemega nali. See ju habemega jutt, lugu. || kõnek (habemiku kohta). Tere, habe! *Kuuled sa, habe, taltsuta oma keelt! A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: kikk|habe, kitse|habe, lõua|habe, moka|habe, pant|habe, põsk|habe, rõngas|habe, soku|habe, tutt|habe, täis|habe, vale|habe, võruhabe; hall|habe, piima|habe, punahabe.
2. habet meenutavate moodustiste kohta. a. pikkade karvade tutt mõnedel loomadel, hrl. lõua all. Kitse, soku, põdra habe. b. hrl piltl (muu kohta). Härmatisest habemes kuused, männid. *Üle veduri rinna aga valendab lumine habe. J. Semper.
▷ Liitsõnad: puuhabe.

hais ‹-u 21› ‹s›
ebameeldiv lõhn. Küüslaugu, mahorka, sõnniku, mädamuna hais. Halb, paha, hirmus, kole, väljakannatamatu hais. Vastik, kange, imal hais hakkab ninasse. Liha on halvaks läinud, juba hais juures, juba haisu juurde võtnud. Hais paneb südame pööritama, ajab iiveldama, ajab oksele. Tuline tõrv levitas kibedat haisu. Kõrtsituba oli täis tubaka ja õlle vänget haisu. Parkimistöökoja hapukas hais. || hrl van v kõnek (hea, meeldiv) lõhn. *Terve tuba oli magusat jumalavilja [= linnaste] haisu täis .. A. H. Tammsaare. *Einoh, võõraste lõhnaõlide haisu [mehel] just juures pole .. L. Hainsalu.
▷ Liitsõnad: higi|hais, kala|hais, kõrbe|hais, kärsa|hais, põlemis|hais, raipe|hais, rasva|hais, sibula|hais, sita|hais, suitsu|hais, surnu|hais, sõnniku|hais, viina|hais, värvihais.

hammas ‹hamba pl. illat hammastesse e. hambu(sse) pl. iness hammastes e. hambus pl. elat hammastest e. hambust pl. term hammasteni e. hambuni 19 ‹tugevaastmelised paralleelvormid esinevad mõnedes ühendites v. (pool)adverbiaalselt›› ‹s›

1. (luu)moodustis inimese v. looma suuõõnes toidu haaramiseks ning peenestamiseks ja ka hammustamiseks. Hammaste tulek. Esimesed, tagumised, alumised, ülemised hambad. Kõverad, pikad, teravad hambad. Hooldatud, terved, lagunenud, vigased hambad. Valged, kollased hambad. Haige hammas. Hammas tuikab, pakitseb, valutab. Hambad on puseriti. Hammas tuli (suust) ära. Tal on eest kaks hammast ära. Hammast puurima, plombeerima. Peseb, puhastab hambaid. Pigistas valust hambad tugevasti kokku. Surub hambad leivasse. Räägib, pomiseb läbi hammaste. Liiv ragiseb hammaste all. Ta krigistas unes hambaid. Hambaid kiristama (vihast, viha väljendusena). Mööda, vastu hambaid tõmbama, virutama, andma, saama (näkku löömise kohta). Hambad lõgisevad, plagisevad, plaksuvad suus (hirmu, külma tõttu). Plagistas (hirmu, külma tõttu). hambaid. Koer lõi hambad säärde. Hunt lõgistas hambaid. Rebane ajas hambad irevile, näitab hambaid. | ‹mõnedes ühendites v. adverbiaalselt ka tüvega hambu›. Pani piibu hambu. Koeral on kont hambus. Võttis piibu hambust. Hambuni 'üleni, tugevasti' relvastatud, relvis, sõjariistus vaenlane. *Vastutulijad oma eeslite ja mänguponidega on hambuni märjad. J. Sütiste. | piltl. Külma, nälja hammas. Rooste hambad närivad masinaid. *Tee äärest tõusevad sambad, mis aastate hambaid ei karda.. F. Kuhlbars. *Las lõksutada, Anna ju viimaseid päevi neil hambus. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: ala|hammas, ees|hammas, jääv|hammas, kuld|hammas, kunst|hammas, lõike|hammas, piima|hammas, puri|hammas, silma|hammas, taga|hammas, tarkus(e)|hammas, vale|hammas, ülahammas; kihv|hammas, kisk|hammas, mürgihammas; ajahammas.
2. terav, väljaulatuv tipp, sakk mingil tööriistal, masinaosal vm. Hammaste lõikamine, soveldamine. Sisselõikega hammas. Ekskavaatorikopa, freesi hambad. Teravate hammastega saag. Hammasrattal on mõned hambad kulunud. *..[kohvi]veski hammaste vahel purunes raginal põletatud kohviuba.. F. Tuglas (tlk). || sälk, täke. Höövliraud, kirvetera, nuga on hambaid täis.
▷ Liitsõnad: kruvi|hammas, sae|hammas, võllihammas; kaar|hammas, kald|hammas, kolmnurkhammas.
3. ‹liitsõna järelosana› esineb mõnes isiku- ja taimenimetuses
▷ Liitsõnad: irv|hammas, nalja|hammas, tummahammas; hundi|hammas, nõiahammas.

hangu|täis ‹s›
Suur, väike hangutäis. Hangutäis heinu, põhku, vilja.

hargi|täis ‹s›
Hargitäis põhku.

hari2 ‹harja 31› ‹s›

1. millegi ülemine, kõrgeim, tipmine osa. Mägede kõrged, lumised harjad. Künka, seljandiku, raudteetammi hari. Lainete valged, vahused harjad. Luidete veerjatel harjadel kasvasid männid. Päike kuldab metsade harju. Kartulikuhja, rõugu harjal istus vares. Porgandivagude harjad olid rohtu kasvanud. *Ent juba urbsete hangede harjult / langevad lumele roosakad varjud. U. Laht. || katusehari. Küün oli harjani heinu täis. Laudale pisteti punane kukk harja. *Ja siis nägi ta vastasmaja harjal pigimusta meest.. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: hange|hari, katuse|hari, laine|hari, mäehari; kõrgrõhuhari.
2. hari-, kõrgpunkt. Tõnisepäeval talv harja peal, leib pooleks, põhk pooleks. *Oktoober on pärissügisene kuu, meie sügise hari. K. Kalamees. *Jõulurõõmu hari oli [kooli jõulupuuga] möödas.. J. Semper.
▷ Liitsõnad: suve|hari, talihari.
3. lihakas moodustis mõningate lindude pealael; miski seda meenutav. Kuke, kana, kalkuni punane hari. Kukeseene erekollane hari. Tanu hari. Lõkke punane hari. | piltl. *Jalad pakitsesid ning jookki kippus juba harja. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: kukehari.
4. biol luu väljaulatuv osa, millele kinnituvad lihased (crista)

haugutama ‹37›

1. sõitlema, etteheiteid tegema, näägutama. Kedagi tagaselja haugutama. Haugutab last iga tühja asja pärast. Vaiket haugutati tema lohakuse pärast. Sai perenaise käest haugutada. Haugutas mu naha täis. Peremees mustlast haugutama: „Miks sa tööd ei tee!” Mis sa minust haugutad! *..haugutasin kõikide kuuldes Maali läbi, et ta mind julges ära teha. Juh. Liiv.
2. teise sõnu pilkavalt järele aimama, osatama. *„Ma... ma...” Arno läks kõrvuni punaseks.. .„Ma-ma,” haugutas kuri mees kantslist. O. Luts.

heeringa|tünn
Täis, poolik heeringatünn. Heeringatünni oli vaid soolvesi järele jäänud.

hela ‹11› ‹s›
helamine, helin. *Kuuldub mingi pikk hela ühest kaldast teiseni, kauged hääled muutuvad imetaoliselt lähisteks.. M. Pärna (tlk). *..ja täis ma olen nii kui kell su nime hela. J. Kross (tlk).

helahtus ‹-e 5› ‹s›
helahtamine, lühike järsk helin. *Rein astub söögisaali, mis on täis.. klaaside helahtusi ja kõnekõminat. L. Metsar.

helenduma ‹37›
helendama hakkama. *Su silmad on nõnda täis sära ja selged, / et valgeks sest helendub terve ruum.. A. Antson.

helk ‹helga 22› ‹adj›
hrv hele, terav, läbitungiv. *Kurani õued ja kogu tänav olid korraga täis helkavaid hääli: helka juttu, helka turnamist ja ammumist, helka väravate kääksumist. O. Jõgi (tlk).

hell ‹-a 22› ‹adj›

1. täis armastust, õrnust, hellitav, õrn; sooje tundeid tekitav. Hell ema. Hella hingega, südamega inimene. Kellegi vastu hell olema. Põetaja hell hääl. Hell naeratus näol. Elleni ilme, pilk muutus hellaks. Ta lohutas last hellade sõnadega. Mind ümbritseb kõige hellem hoolitsus. Hell meenutus, mälestus, nukrus, tunne. *Nii hella liigutusega kompab vahest ema oma palavikuhaige lapse pead. L. Kibuvits. *..aga tuttavad nimed ja paigad on südamele hellad. L. Vaher. | (loodusnähtuste kohta). Päikese hell paiste. Lõunatuul oli mahe ja hell.
▷ Liitsõnad: tundehell.
2. puudutuse vm. füüsilise ärrituse vastu tundlik; puudutamisel valus, valulik. Päikesest hell nahk. Hapudest marjadest hellad hambad. Jalad on käimisest, tantsimisest päris hellad. Peopesad on tööst hellad. Küürutamine võttis selja hellaks. Ere valgus teeb silmad hellaks. *Sammun läbi tuttavate tänavate, kõrvad hellad veetavate raudlattide kolinast.. B. Alver. || loomult õrn, valukartlik v. vähe vastupidav. Külmetuse, tuuletõmbuse, valu suhtes hell. Ühe inimese närvisüsteem on hellem kui teise oma.
▷ Liitsõnad: külma|hell, valuhell.
3. psüühilise ärrituse suhtes tundlik; kergesti solvuv. Hell õiglustunne. Kriitika suhtes oli ta haiglaselt hell. Pilke, naeru suhtes hell. Etteheited ja solvangud olid poisi üsna hellaks teinud. Kuulujuttude suhtes oli ta kõige hellem. Hell asi, koht, paik, küsimus 'kedagi valusalt puudutav, delikaatset, ettevaatlikku lähenemist nõudev asi, küsimus'. *Torge jõudis kibedamalt pärale, kui Killustik aimata võis, sest Jull oli nendes küsimustes imelikult hell. E. Rannet.

himu ‹11› ‹s›
kange tahtmine, kirglik soov, tung v. isu. Maised himud. Naisevõtmise, tantsimise himu. Himu magusa, soolase, suhkru järele. Tema himu käib raha, varanduse järele. Vastupandamatu himu toreduse, lõbustuste järele. Harakal on himu säravate asjade järele. Kange, suur himu midagi teha. Tuline himu õppida, töötada, vestelda. Polnud himu jalutada. Et sul ka himu otsa ei lõpe väiksemaid kiusata. Ta on oma himude ori. Oma himusid rahuldama, alla suruma, talitsema. Ilusad õunad teevad himu. Sõi, jõi oma himu täis. Joob piima, sööb suppi himuga. Teeb oma tööd noore inimese himu ja õhinaga. Seda raamatut loeti himuga. Himu on otsas, täis. Himu saab otsa, täis. Kaob himu kaarte mängida. Kasvab saak, kasvab himu. *Oh kuidas neid [= kalendreid] igatsusega oodati, himuga osteti.. A. Kitzberg. || seksuaalne, meeleline iha. Lihalikud, kõlvatud himud. *Mõlemal oli nõnda nii imeliselt hea, sest mehe pilgus virvendas alles himu, kuna naise palgeile tõusis häbipuna.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: elu|himu, jooma|himu, karjääri|himu, kulla|himu, kuulsus|himu, kättemaksu|himu, liha|himu, lobisemis|himu, lugemis|himu, lõbu|himu, matkamis|himu, naudingu|himu, pilkamis|himu, raha|himu, raiskamis|himu, rännu|himu, röövi|himu, saagi|himu, saama|himu, seiklus|himu, sensatsiooni|himu, silma|himu, teadmis|himu, töö|himu, uudis|himu, viina|himu, võitlus|himu, õppimishimu.

himu|roog [-roa]
van maiusroog. *Sest mis jääks meil veel üle soovida, kui meil on ees kaetud laud täis himurooga.. K. Ristikivi.

hinge täis ajama ~ tegema, hing (on) täis, hing läheb ~ kargab ~ saab täis
vihastama panema, vihale ajama; keegi muutub vihaseks, vihastab v. on vihane. Niisugune elu, jutt ajab hinge täis. Sa ajad, teed mu hinge täis. Sellest häbematust pilkamisest läinud, karanud tal hing täis. Sellise jultunud vastuse peale läheb igaühel hing täis. Hing oli täis nii enda kui teiste peale.

hirm ‹-u 21› ‹s›

1. erutusseisund, mida põhjustab selgesti tajutav oht, suur kartus. Ebaõnnestumise, kaotuse hirm. Salajane, varjatud, haiglaslik, alatine hirm. Metsik, paaniline, õudne, tarretav, kohutav hirm. Masendav hirm vanaduse, surma ees. Hirm eksida, hiljaks jääda. Kellelegi hirmu tegema. Kellelegi hirmu peale, nahka, naha vahele ajama. Oma hirmust jagu, võitu saama. Naist haaras, valdas hirm. Hirm rõhub, ängistab rinda. Mul on hirm. Hirm on südames, poeb südamesse. Hirm on nahas, naha vahel, poeb naha vahele. Mul hakkab sinu pärast hirm. Lapsel tuli pimedas hirm peale. Silmist paistab sõnatu hirm. Silmad on hirmu täis, hirmust pärani. Hirmu ja õuduse jutud. Surus oma hirmu maha. Hirmu tundma millegi, kellegi ees. Süda hirmu täis. Ema oli kogu talve elanud hirmus ja kartuses. Hirmust haige, meeletu, segane. Kiljatab, lõdiseb, väriseb hirmust, hirmu pärast. Hirmust, hirmu pärast jäi tal hing kinni, süda rinnus seisma. Viskusin hirmuga pikali. Haige oli hirmul 'kartis' oma tervise pärast. Võttis karistuse hirmul 'kartuses' ise endalt elu. Hirmul on suured silmad. *„Ega peremees ometi selle minu asja pärast?” küsis eit hirmul. A. H. Tammsaare. || hirmuks hirmutamiseks. Poissi karistati teiste hirmuks.
▷ Liitsõnad: kabu|hirm, sala|hirm, surma|hirm, sõjahirm.
2. hirmuvalitsus; nuhtlus, (kehaline) karistus, vitsahirm. Jüri hoidis terve maja, klassi oma hirmu all. Enne hirmu, siis armu. Parem oma ema hirm kui võõra arm. Kus ei ole hirmu, seal ei ole armu. Kes hirmuta kasvab, see auta elab. *Aga.. et ta käsitsi hirmu hakkab andma, seda ma küll ei oleks uskunud... L. Kibuvits.
▷ Liitsõnad: vitsahirm.
3. hirmuäratav olend v. ese. Vanemõde oli haigla hirm. See koer on hirmuks kogu külale. *Kaasaja moodsaim gigant [= lennukilaev] / – ookeanide hirm – / algas manöövrit. U. Laht.

hirmsasti ‹adv›
(üli)väga, kõvasti, tohutult. Higistab, köhib, rabeleb hirmsasti. Ta vihastus hirmsasti. Poiss häbenes, kahetses oma tegu hirmsasti. Neiu meeldis talle hirmsasti. Tahan hirmsasti magada. Pea valutab hirmsasti. Käsi paistetas hirmsasti üles. Väljas sajab, tuiskab hirmsasti. Mul oli süda hirmsasti täis. Olime kõik hirmsasti ärevil. *Ta oli hirmsasti nõutu, pisut koguni nagu häbistatud.. J. Kärner.

hobune ‹-se 4› ‹s›

1. veoks, sõiduks ja ratsutamiseks kõige üldisemalt kasutatav koduloom (Equus caballus). Prževalski, araabia, ardenni, eesti, soome, tori hobune. Külma- ja soojaverelised hobused. Kõrb, raudjas, must, valge, hall, võik hobune. Erk, peru hobune. Hobust rautama, valjastama, saduldama, (saani, vankri) ette rakendama. Hobust nõõtama, kannustama, peatama. Istub hobuse(le) selga. Talutab hobust suu kõrvalt. Jalutab, kõnnitab õues hobust. Hobune hirnub, hingub, korskab, nooskab, ohutab, puristab, turastab. Hobune krõmpsutab kaeru, lingutab kõrvu. Hobune püherdab, perutab, lõhub, raiub takka üles. Pane hobune ette, rakkesse. Hobune on juba vankri ees, rakkes. Võta hobune eest, rakkest lahti. Puhkas hobust, sidus hobuse lasila külge. Hobune on kihutamisest märg, valges vahus, ära v. vahule aetud. Lapsed mängivad hobust. Sul lausa hobuse isu, tervis. Teeb tööd, köhib nagu hobune. Vigureid täis kui mustlase hobune. Naine suur kui hobune. See jutt ajab hobusedki naerma. Hobustega tuleb, härgadega läheb '(haiguse kohta)'. Hobust hoia kui venda ja köida kui varast. || (koos sõiduki v. veokiga, ka hobusemehega). Talle saadeti hobune jaama vastu. Lapsed viidi hobusega kooli. Vanasti käidi hobustega vooris. *Sulane läks poodi, Arno ja Teele jäid hobuse peale ootama. O. Luts.
▷ Liitsõnad: aisa|hobune, juht|hobune, jõude|hobune, kodu|hobune, künni|hobune, küüt|hobune, mets|hobune, mära|hobune, noor|hobune, post|hobune, priipassi|hobune, raskeveo|hobune, ratsa|hobune, ruun|hobune, sõidu|hobune, sõjaväe|hobune, traavi|hobune, tõu|hobune, täkk|hobune, töö|hobune, veo|hobune, voori|hobune, võidusõiduhobune; kepp|hobune, kiik|hobune, mängu|hobune, puuhobune.
2. sport neljajalgne polsterdatud hüppe- ja hooglemisriist. Hüpped üle hobuse. Hobusel hooglemine.

hobuse|hammas
‹hrl. pl.› piltl. Suu täis suuri hobusehambaid. Mees naeris, näidates kollakaid hobusehambaid.

hool ‹-e, -t 34› ‹s›
‹mõningaid käändeid, eriti ainsuse illatiivi kasutatakse ka postpositsioonilaadselt›
1. hoolitsus, hooldamine, kellegi v. millegi vajaduste arvestamine ja rahuldamine; hoid, järelevalve. Mind ümbritseti hoole ja armastusega. Põld vajab harimist ning hoolt. Orvud anti, jäeti, jäid sugulaste hoolde, hoole alla. Ta ei usaldanud oma vara teiste hoolde, hooleks, hoole alla. Võtke mu sõber oma emaliku hoole alla. Lapsed on vanaema hoole all. Ta on juba mitmendat kuud arstide asjatundliku hoole all. Kedagi (midagi) saatuse, jumala, issanda hooleks, hoolde jätma. Külaline oli jäetud enda hooleks 'omapead, üksinda, tähelepanuta; endaga ise toime tulema'. Kannab hoolt 'hoolitseb' oma vanemate, raamatukogu eest. Peab hoolt 'hoolitseb' oma tervise, haige sõbra eest. *Ja ennäe, tema unistus ongi järelpõlve hoolel tõeks tõusnud. H. Saari.
2. mure, et miski edeneks, laabuks, teoks saaks; (asi) ajada, toimetada, (töö) teha jms. Kõigil omad hooled. Sa oled hooleta elanud. Kõik on hooles, et juhtub midagi halba. Tema põhiline hool on meestele töö kätte näidata. Elli ainus hool oli laste järele valvamine. Kündmine ja külvamine jäi nüüd poja hooleks. Ära jäta oma tööd teiste hooleks. Midagi ei tohi juhuse hooleks jätta. Toiduvalmistamine anti, usaldati vanaema hooleks. *Elu hooled langesid kahe õlgadelt ühe peale.. E. Maasik.
3. ‹hrl. komitatiivis› hoolikus, püüdlikkus, usinus; agarus. Õppis, treenis, töötas suure, väsimatu, tüdimatu hoolega. Kuulas, vaatas, jälgis, valvas, silmitses kõike hoolega. Sulgesin enda järel hoolega ukse. Kõik ettevalmistused on tehtud piinliku hoolega. Valmistusin eksamiteks erilise hoolega. Olin nii hoolega ametis, asja juures, et ei märganudki tulijat. Söö kõht hoolega täis! Jäta kõik hoolega meelde! Selline täpne töö nõuab tegijalt suurt hoolt.

hooletu ‹1› ‹adj›

1. lohakavõitu, mittehoolas, mittepüüdlik; ettevaatamatu. Hooletu inimene, ametnik, masinakirjutaja. Hooletu käekiri, töö. Ta oli asjaajamises, õppimises väga hooletu. Kuidas sa võid nii hooletu olla! Mart on hooletu oma laenu tagasi maksma. Tulega hooletu ümberkäimine. Laisk teeb ometi aeg-ajuti, aga hooletu ei tee millalgi. *Küll aga olnud sulane laisk tööle, hooletu hobuste ja kõigi oma tööriistadega.. A. H. Tammsaare.
2. muretu, hooleta (2. täh.); niivõrd kindel, hea vms., et pole põhjust kahelda v. muretseda. Kummikutega on sügisel hea hooletu käia. Sööd kõhu täis, on õhtuni hooletu. Vana hobusega on hooletu sõita. Kui vili õigeaegselt koristada, on seeme kevadel hooletu. Hooletu liigutus, toon, vastus. Neiu lausus seda rahulikult, end hooletuks sundides. Mis täna tehtud, see homme hooletu. *Handid on rahvas, kel on hooletum, rõõmsam ja võib öelda kergemeelsem suhtumine maailma, kui meil.. T. Seilenthal.

hoovi|pealne
Hoovipealne maja, kuur. Kogu hoovipealne oli majaperenaise kanu täis.

hulgus ‹-e 4›

1. ‹s› hrl hlv hulkur. Kodutu, peavarjuta, räbaldunud, närudes hulgus. Elab nagu hulgus, kus õhtu, seal öömaja. Ta rändas mööda maad ringi nagu viimane hulgus. *Ehkki rebaste seas leidub hulguseid, ei ole nad eriti suured rändurid. F. Jüssi. *„Sina hulgus! Sina kaabakas! Välja siit!” karjus nüüd Max.. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: ilma|hulgus, linna|hulgus, mere|hulgus, metsa|hulgus, ööhulgus.
2. ‹adj› kõnek hulkuva eluviisiga. *Vaata õige ennast: takjaid täis nagu hulgus koer! O. Samma (tlk). *Hulgus inimene ta oli, kui ehitusbrigaadiga siiamaale sattus.. O. Tooming.

hulkuma ‹hulgun 42›

1. (hrl. jõude, ilma kindla eesmärgi v. tegevuseta) ringi kõndima, ringi kolama, uitama, lonkima. Kus sa ometigi nii kaua (ringi, ümber) hulkusid? Hulgub sihitult mööda tänavaid ja parke. Hulgub päevad läbi, päevade kaupa jõe ääres. Läks randa, küla peale hulkuma. Kütt hulkus tihti püssiga mööda metsa, metsas. Hulkusin niisama, muidu oma lõbuks. Priit hulkus mitu tundi alevi vahel. Lambad olid pääsenud omapead hulkuma. Toonekurg hulgub piki ojakallast. *Sügisene räim on rahutu, hulgub sügavas meres. R. Vellend. | piltl. Silmad hulkusid seinast seina. Pilk, vaade hulgub rahutult siia-sinna. Mõtted hulkusid sihitult. *Ema arvates oli sõjaajal koolitee kubinal täis hulkuvaid kuule.. L. Kibuvits.
2. ilma kindla töö- v. asupaigata olema, hulkurielu elama; ühest paigast teise rändama. Ilma peal, mööda maailma (ringi, ümber) hulkuma. Tiit on pool Eestimaad läbi hulkunud. Ligi kümmekond aastat on ta hulkunud mööda kaugeid sadamaid. Kaljukass on hulkuva eluviisiga. Uni saadab hulkuma, magamine marssima, tukkumine teed käima. *Ta hulkus paigast teise, kuni pandi vaestemajja.. F. Tuglas.

hundi|nui
ka bot vesistes kohtades kasvav mõõkjate lehtede ja rullitaolise õisikuga (tõlvikuga) taim (Typha). Järvesopp oli hundinuie täis kasvanud.

hunnik ‹-u 2› ‹s›

1. hulk ühtekokku v. üksteise otsa kuhjatud esemeid v. mingit ainet. Kuivanud lehtede, puude hunnik. Hunnik liiva, mulda, tuhka. Hunnik raamatuid, vihikuid. Suur, väike, paras hunnik. Hunnikusse koguma, korjama, laduma. Tõstsin suure hunniku kooke taldrikule. Tõi kapist hunniku heliplaate. Lumesahk ajas lume hunnikusse. Padjad ja tekid olid voodis hunnikus. Kalade siplev hunnik paadis. || (roojahunniku kohta). Põõsaalused kõik hunnikuid täis. *Mees või kedagi! Hunnikut sinna ei tee, kuhu kükitab. H. Sergo. || hunnikusse tihedalt kokku, kobarasse. Mehed kogunesid ukse ette hunnikusse. Lambad hoidusid lauda nurka hunnikusse. Tööd jooksevad hunnikusse. || hunnikus tihedalt koos, kobaras. Poisid tulid, trügisid hunnikus tuppa. Lauljad olid klaveri ümber hunnikus koos. Kihuta, kihuta, kuni jalgratas hunnikus 'vormituks, käkra sõidetud, kasutuskõlbmatu'. Autojuht oli kabiini nurgas hunnikus 'kägaras, kokku varisenud v. vajunud'. *Hunnikus elamise tõttu ei suutnud kõige hoolikamadki mehed end puhtad hoida täidest.. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: halu|hunnik, hao|hunnik, heina|hunnik, jäätme|hunnik, kivi|hunnik, koksi|hunnik, komposti|hunnik, kruusa|hunnik, laastu|hunnik, liiva|hunnik, lume|hunnik, mulla|hunnik, mätta|hunnik, prahi|hunnik, prügi|hunnik, puu|hunnik, põhu|hunnik, pühkme|hunnik, raha|hunnik, rao|hunnik, rappe|hunnik, riide|hunnik, risu|hunnik, roika|hunnik, rooja|hunnik, rusu|hunnik, räbala|hunnik, rämpsu|hunnik, sasi|hunnik, savi|hunnik, sita|hunnik, sõnniku|hunnik, tuha|hunnik, turba|hunnik, vihu|hunnik, viljahunnik; viletsus(e)|hunnik, õnnetusehunnik.
2. ka piltl (suure hulga kohta). Teenis hunniku raha. Hunnik tööd veel teha. Tema vastu esitati hunnik süüdistusi. Poiss kükitas kivi otsas kui hunnik õnnetust. *Siit kasi, hunnik õelust.. G. Meri (tlk).

hurm1 ‹-a 22› ‹s›
hrl luulek
1. võlu, veetlus. Suveöö uimastav hurm. Pilkude hurm. Loodus oli täis kevadist hurma. Sel laulul, muusikal on oma eriline hurm.
2. joovastus, hurmus. *Hurmas läks päev, aga teine / mustade murede vallas. H. Talvik. *Ja tunda seda südantkõrvetavat hurma, / mis sõdur vaenlast lüües tunda võis! D. Vaarandi.

hõbene ‹-se 4› ‹adj›
luulek hõbedane. *Hõbesed urvad ja kullane tolm.. A. Kaal. *Taevas täis lõokeste hõbeseid pille.. M. Under.

hõlp ‹hõlbu 21›

1. ‹s› kerge(m) elu; kergendus; kergus. Otsib, ajab hõlpu taga. Ei temal ole siin hõlpu loota. Ega hõlpu ole mul hiljemgi olnud. Sukeldusin töösse endale hõlpu andmata. Hõlpu ei ole elanud isad ega isaisad. *Lapse pärast ei saanud perenaine põrmugi hõlpu, ikka pidi ta täie inimese eest väljas olema.. A. H. Tammsaare. *..[rootslased] tungisid Lihula linnusesse, mille nad hõlbuga vallutasid.. E. Kippel.
2. ‹s› (noorte inimeste ja noorte loomade puhul:) lust, nooruslik kergus, elurõõm. Sälud, vasikad on hõlpu täis. Hõlpu jooksma 'lusti pärast jooksma'. *Las need karglevad, kel ihu hõlpu täis ja kere kerge... R. Sirge. *Juba hommiku poole olid noored esimesel pühal kiigemägedel hõlpu löömas.. M. Metsanurk.
3. ‹adj› hrv hõlpus; kerge. Hõlp töö, hõlp leib. Maal ei saa suvel keegi hõlpu elu nautida.

hõng ‹-u 21› ‹s›

1. (nõrk) lõhn. Küpse vilja, kodutare hõng. Närbunud rohu ja mulla hõng. Moonide mõrkjas hõng. Riietest hoovas kopitanud hõngu. Ninna lõi meeldiv lõhnaõli, piibutubaka hõng. Sõõrmeisse tungib soo, adru, mere hõngu. Hõng oli kirbe, imal, vürtsikas. *Ja kui siis tulevad mehed, / kalaahjude hõng / veel vammuste küljes.. E. Niit.
2. hingus (1., 2. täh.). a. kerge(te) lõhna(de)ga nõrk puhang. Õhus on tunda kevade, sügise, talve hõngu. Maast tõusis sooja, külma hõngu. *Keskpäevane puisniit hõõgutab neile nagu lahtise kerise hõngu näkku. R. Sirge. b. õhk, hingeõhk. *Noorel inimesel on ju kops nagu lähker, tõmma teine kord hõngu täis, siis soperda nagu saarmas vee all. O. Luts.
3. piltl millegi omapärased lisajooned, -tunnused, sugemed. Endiste aegade, mineviku, uue ajastu hõng. Kaugete maade hõng. Rahvuslik, poeetiline, omapärane hõng. Murdesõnad toovad teosesse rannaküla hõngu.

silmad (on) häbi täis vt silm [-a]

häda ‹11› ‹s›

1. ahistav, raske, ähvardav, hingevalu tekitav olukord; oht, õnnetus. a. (üldiselt). Sõda, nälg, taudid ja muud hädad. Rusuv, muserdav häda. Kellelegi oma häda kaebama, kurtma. Kedagi hädast välja aitama. Üks häda ajab teist taga, käib teise kannul. Häda (on) käes. Häda tuleb kätte. Häda ajal on hea nõu kallis. Meist on juba kõik võimalikud hädad üle käinud. Hädasid tuli aknast ja uksest. Häda temale, kui ta julgeb vahele segada. Suures hädas hakkas ta appi hüüdma. Läksin haiglasse viimase häda sunnil. Häda ajal hoidis terve pere kokku. Oh häda! Kaotasin rahakoti. Kus sõda, seal häda. Häda õpetab albi targemaks. Häda ei anna häbeneda. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Häda ajab härja kaevu. Häda murrab ka raua katki. *Palju oli nüüd Ükskülas kurtmist ja häda – seal nutsid naised oma meeste ja lapsed langenud isade pärast. E. Kippel. b. majanduslik kitsikus, puudus, viletsus. Alaline puudus ja häda. Häda vaatas sisse uksest ja aknast. Vaeslapsena on ta palju häda ja viletsust näinud. Kulutas raha ära ja on nüüd püsti hädas. Häda õpetab paluma, hea põli hooplema. *Mis ma kõik hädaga ära ei teinud, et kuidagi lapsi toita! R. Roht. c. kimbatus, mure; raskused; vaev, rist. Ta on nii iseteadlik, et päris häda kohe. Poistega on igavene häda, ei taha õppida. Rõivastega on häda, need on väikseks jäänud. Jälle häda, võti ei keera. Jäi hätta aruande kirjutamisega, keemiaülesannetega. On hädas oma töödega. Olin hädas, mida vastata. Hädas kärbeste ja sääskedega. Küll nägi ema temaga häda ja vaeva. Häda 'halb' vaadata, kuidas loomad solistavad vees. *Ta ei tea midagi varustamise hädadest ja pole tema asigi seda teada. J. Peegel. | läbi häda, hädaga vaevaliselt, hädavaevu; vaevaga, raskustega. Räägib inglise keelt läbi häda. Joobnu ajas end läbi häda püsti. Läbi häda on ta oma poega koolitanud. Sain hädaga tulema. *Aiad õue ümber ja tänaval seisid hädaga püsti.. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: loodus|häda, mere|häda, näljahäda.
2. haigus, tõbi, valu, viga. Sisemine häda. See mul juba vana häda. Haige kaebab oma häda. Käsi teeb häda. See rohi aitab mitme häda vastu. Peale muude hädade on tal veel selg haige. Saunaga raviti vanasti mitmesuguseid hädasid. Kas said kukkudes häda? Koer ei teinud talle vähematki häda. Parem häda kaugel kui rohi ligi. Igal hädal oma arst, igal tõvel oma tohter. *Kust ma endale häda külge sain, selle kohta oli igaühel oma arvamine. J. Mändmets. | (taimede, esemete vms. puhul). Põud võib ka vanale metsale häda teha. *..kas kukub kivi vastu potti või pott vastu kivi, ikka saab häda pott. R. Kaugver.
▷ Liitsõnad: hinge|häda, ihu|häda, mao|häda, neeru|häda, surmahäda.
3. viga, puudus, miski häiriv. Supil pole häda midagi. Pole sul siin häda midagi. Häda on selles, et ma ei sobi autojuhiks. Sel jalgrattal on mitu häda. Ta teenis vähe, selles kogu häda seisiski. *Mis tal seal häda magada! Lai kott, põhku pealegi pooleni täis topitud. A. Antson. *Pükstel polnud suuremat häda, ajasid asja ära.. H. Sergo.
4. vajadus, tarvidus. Mõni häda mul seda teistele kõnelda. Mis häda tal õppida, kui ilma saab. Ilm on pehme, kinnastest ja kasukast pole häda. Ega mul sest raamatust häda ole, aga kui võimalik, siis ostaksin. Mis häda pärast ma peaksin valetama. Tuli hädaga 'et hädasti vaja' lapsehoidjaks hakata. Häda korral 'kui hädasti vaja' võin ka ise kombaini juhtida. *Õige häda mul teid toita või kasida! Võtan oma kimpsud ja lähen. R. Sirge. *Ma ei räägi ausatest inimestest, keda häda ajab ehitama, vaid sulidest.. P. Kuusberg. || pakiline vajadus, kiirus, rutt. Mehel kibe häda teele asuda. Ega mul söögist häda ole, kõht polegi veel tühi. Võla maksmisega on aega, ega mul häda ole. *Oli sul häda mehele minna?! Ei võinud oodata.. M. Metsanurk. || loomulik vajadus. On sul suur või väike häda? *Aga halb peremees ei lase hobusel isegi siis seisma jääda, kui tol häda tuleb. R. Vaidlo.
▷ Liitsõnad: aja|häda, raha|häda, unehäda; kaka|häda, kuse|häda, pissi|häda, sitahäda.

hädatsema ‹37›

1. kaebama, kurtma, hädaldama. Mis seal ikka nõnda hädatseda! „Mis nüüd küll saab?” hädatseb ema. Hädatsev hääl, toon. *Oh, Jaan Imelik saab igal pool läbi, peaasi – hädatseda ei maksa. O. Luts.
2. häda täis olema. *Kits.. keerutab hädatsedes köit vaia ümber: kui saaks köie katki, läheks ise [lüpsile]... M. Rebane.

härdus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
heldimus, liigutatus, härdumus. Haletsev, ülevoolav härdus. Hakkasin härdusest nutma. Hing täis härdust. Mind haaras, valdas härdus haige lapse vastu.

hääl ‹-e, -t 34› ‹s›

1. (inimese kohta:) häälekurdude võnkumise tagajärjel tekkiv heli kõnelemisel, hüüdmisel, laulmisel. Noore naise, vana mehe hääl. Hääle kõrgus, valjus, tämber. Mahe, pehme, meeldiv, õrn, armas hääl. Kile, kriiskav, räme, kare, kähe, kähisev, kärisev hääl. Vaikne, nõrk, tasane, summutatud hääl. Tugev, kõva, selge hääl. Sõbralik, tuttav, osavõtlik, osavõtmatu hääl. Hääl on alandlik, kartlik, hädine. Häält muutma, moonutama, väristama, kaotama. Häält kõrgendama, madaldama, tasandama, alandama. Laulis valju häälega, valjul häälel. Naeris suure, täie häälega, suurel, täiel häälel. Kõneles poole häälega, poolel häälel, värisevi hääli. Vastas liigutatud, kõlatul häälel. Ütles seda julge, mehise häälega. Toast kostis võõraid, erutatud, vihaseid hääli. Mart ajas teistega laial häälel juttu. Ta hääl kõlas rahulikult ja kindlalt. Hääl kippus kurku kinni jääma. Köhatasin hääle lahti, puhtaks. Hääl värises hirmust. Karjus oma hääle ära. Käskiva, kurja häälega mees. Mehe hääles oli kibedust. Nuttis suure häälega. Pisarad matsid ta hääle. Tundsin ta häälest, hääle järgi ära. Metsas võis hõisata niipalju, kui hääl võttis. Laps tegi hällis häält. *Loeti vaikselt ja häälega – endamisi ja teistele ette. M. Raud. *Maria kõneles lapsega rahulikult, häält tõstmata, nõudis korda ja kuulekust. L. Promet. || (laulmisel). Koolitatud, koolitamata hääl. Ilus, meloodiline, suure ulatusega hääl. Laulja hääl oli sügav, jõuline ja kandev. Enne esinemist peab hääle lahti laulma. Hoidsin oma häält, et koori soolopartiid laulda. *„Ma ei tea, kas mul üldse enam häält on,” ütles Liina, „aga proovime, vanasti ju natuke ikka laulsin..” E. Rängel.
▷ Liitsõnad: inim|hääl, lapse|hääl, mees|hääl, mehe|hääl, nais|hääl, naise|hääl, raugahääl; hõiske|hääl, jutu|hääl, kaebe|hääl, laulu|hääl, nutu|hääl, protestihääl; kurgu|hääl, nina|hääl, rinnahääl.
2. (loomade, lindude häälitsemise kohta). Mets oli täis loomade hääli. Ta matkis osavalt lindude hääli. Mesilaste sumin ja rohutirtsude saagimine – muid hääli polnudki. Hobu hirnub Hiiumaal, hääl on kuulda meie maale.
▷ Liitsõnad: linnu|hääl, loomahääl.
3. muu kuuldav heli, (loodus)müra üldse; esemete tekitatud heli. Öise metsa, suurlinna hääled. On kuulda mässava tormi häält. Suupilli, flöödi, karjapasuna, aisakellade hääl. Poiss ei saanudki pasunast häält kätte. Kohviveski tegi imelikku häält. Kaugelt kostis vabrikuvilede, kirikukellade hääl.
▷ Liitsõnad: loodus|hääl, tehishääl; pasuna|hääl, pilli|hääl, sarve|hääl, trompetihääl.
4. piltl arvamus-, tahteavaldus, nõuanne, käsk, hoiatus. Ajastu, rahva hääl. Võta kuulda mõistuse, tõe häält. Ta järgis oma sisemist, südametunnistuse häält. Üha jõulisemalt kostab maailmas hääli rahu kaitseks. *Kriitikud tõstsid häält [= avaldasid arvamust], aga mitte enam tema kasuks, vaid just vastuoksa. O. Luts.
▷ Liitsõnad: sise|hääl, südame|hääl, verehääl.
5. laulja v. muusikariista, ka lauljate v. pillirühma poolt esitatav partii, meloodia muusikateoses; vastav häälerühm kooris. Kolmele, kahele häälele loodud laul. Seade neljale häälele. Ta kirjutas partituurist hääled välja. Dirigent andis koorile hääle(d) 'häälepartiide algustoonid' kätte. Keegi võttis hääle üles ja teised ühinesid temaga. Esimest, teist, kolmandat häält laulma. Segakoori madalamad ja kõrgemad hääled.
6. ‹hrl. sisekohakäänetes› (muusikariista häälestuse kohta). Muusikariista häälde seadma, panema 'muusikariista häälestama'. Klaver on hääles, häälest ära. Ta ei saanud kuidagi võõrast pilli häälde. || kõnek (klaveri, oreli, harmooniumi helimehhanismi kohta). Vanal harmooniumil olid pooled hääled korrast ära.
▷ Liitsõnad: bassi|hääl, saate|hääl, soolo|hääl, tenori|hääl, viisihääl.
7. hääletamise teel avaldatud otsus; õigus hääletada. Otsustava, nõuandva häälega delegaat. Hääled langesid pooleks. Ettepanek sai kolmkümmend häält poolt ja kuus vastu. Mõlemad kandidaadid said ühepalju hääli. Anname oma hääle ülesseatud kandidaadi poolt. Igal valijal on üks hääl. *Hääled loetud, õnnitles juhataja kombekohaselt uut liiget.. O. Tooming.
▷ Liitsõnad: poolt|hääl, vastuhääl.

ibe|liiv [-a]
hrv väga peenike liiv. *Seejärel riputati põrand valget ibeliiva täis, sedasama, mis kunagi ka tinti kuivatas. J. Semper.

idealistlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›

1. idealismile (1. täh.) omane, sellel põhinev. Idealistlik filosoofia, maailmavaade, ajalookäsitus. Idealistlik suund esteetikas. Idealistlik kontseptsioon, seisukoht.
▷ Liitsõnad: objektiiv|idealistlik, subjektiividealistlik.
2. ideaalidega, täis idealismi (2. täh.) Noorus on idealistlik selle sõna kõige paremas mõttes.

iga ‹ea 27› ‹s›

1. kellegi v. millegi kogu elu- v. olemasoluaeg. Inimese keskmine iga. Noorpaarile sooviti pikka iga. Minu eaks jätkub sellestki. Kodulindudest on eriti pika eaga haned. Puulaeva eaks loeti 15 aastat. Korralik hooldamine pikendab mootori, heki, rõivaste iga. Rekordi iga oli üsna lühike. Vägivallal ei olnud pikka iga. Romantism oli oma ea ära elanud.
▷ Liitsõnad: elu|iga, inim|iga, kasutus|iga, tööiga.
2. aeg, mille keegi v. miski on käesoleva momendini elanud v. olemas olnud, vanus. Ealt üle viiekümne. Oma ea kohta arukas laps. Vaatamata oma kõrgele eale loeb ta ilma prillideta. Näeb oma east noorem välja. Võistelda võis autodel, millede iga on vähemalt neli aastakümmet. *Nojah, eks ole juba igagi, nii teil kui minul ja hobuselgi. F. Tuglas.
3. ‹ainult täiendiga, siis hrl. sisekohakäänetes, v. täiendlausega› teat. järk kellegi eluajast, vanusejärk, vanus. Vanas, kõrges, auväärses, küpses eas. Ohtlik, kardetav iga. Mees paremas eas. Ebamäärases eas daam. Õitsvas eas naisterahvas. Soliidses eas kiilaspäine meeskodanik. Noore(ma)s eas oli ta iludus olnud. Hilises eas tekkinud huvi. Igas eas inimesi. Iluuisutaja parim iga. Mehe iga, aga poisikese aru. Kõrgesse ikka jõuavad ainult tugevad inimesed. Niisuguses eas on natuke piinlik koolipinki istuda. Sellest east peale, mis ma mäletama hakkan. Poiss on just (selles) eas, kus tüdrukuid vaatama hakatakse. Nüüd oleme sellest east väljas, kus igasuguseid tükke tehti. Kuuskümmend pole veel iga, kus surma ootama peaks. Põrsad on just parajas eas. || vastavas vanusejärgus olevad inimesed. *Juttude valikus on silmas peetud algkooli nooremat iga. J. Parijõgi.
▷ Liitsõnad: imiku|iga, kesk|iga, lapse|iga, loote|iga, mehe|iga, neiu|iga, nooruki|iga, plika|iga, poisi(kese)|iga, rauga|iga, täis|iga, väikelapseiga; abiellumis|iga, häälemurde|iga, kasvu|iga, kooli|iga, küpsus|iga, murde|iga, mängu|iga, pensioni|iga, puberteedi|iga, üleminekuiga.
4. geol ajastiku alajaotus, ajavahemik, mille kestel kujunesid ladet moodustavad kivimid

igasugu ‹indekl. adj›
igasugune, kõiksugu(ne). Tassiti kokku igasugu kraami. Terve kuhi igasugu riidehilpe. Teeb peegli ees igasugu nägusid. Olen tast kuulnud igasugu lugusid. Igasugu veidrad mõtted tulid pähe. Linnas on rohkem igasugu võimalusi. Lobisesime igasugu tühjast-tähjast. *Oli esimene tõepoolest kevadet vääriv päev ning maailm igasugu hääli ja lõhnu triiki täis. J. Tuulik.

iga|sugune ‹adj›
paljusid erinevaid liike haarav, iga liiki v. laadi; kõige mitmesugusem, kõiksugune. Igasugused asjad, lilled, mardikad. Kelder on täis igasugust kolu. Talvel tuli igasuguseid kappu ja pütte teha. Inimesi on igasuguseid – häid ja halbu. Kohtasime igasuguseid veidrikke. Tegi igasuguseid tempe. Oskab igasuguseid laule. Igasugused mõtted tulid pähe. Maailmas on igasuguseid hädasid. Istub igasugustes komisjonides. Igasugune käsitöö on jälle moes. Tal on igasuguseid ühiskondlikke ülesandeid. | ‹substantiivselt› hlv. Keera uks korralikult lukku, siin liigub ringi igasuguseid. || ükskõik missugune; kõik, iga. Nali läheb juba üle igasugus(t)e piiri(de). Kalasaak oli üle igasuguste ootuste hea. Igasugune lauajupp läheb asja ette. Selleks ei kõlba igasugune riie, vaid ainult linane. Igasugune muu töö sobib talle paremini. Mitte igasugune roheline ei sobi igasuguse sinisega. Igasugune sahkerdamine on mulle vastumeelt. *Igasugune tormakus siin rõskel trügimist täis perroonil oleks olnud sulaselge narrus. V. Gross. || ‹jaatavates lausetes koos sisulise eitusega, keeluga vms.› (midagi välistavalt:) vähimgi, väiksemgi. Tuisk hävitas igasugused jäljed. Puudus igasugune tänavavalgustus. Siin on igasugune jahipidamine keelatud. Vastas ilma igasuguse mõtlemiseta: „Ei saa!” Nähes ema, kadus poisil igasugune kartus. Ta oli kaotanud igasuguse huvi meie vestluse vastu. Lõpetas minuga igasuguse vahekorra.

igatsus ‹-e 5› ‹s›
nukker, hell tunne, mis sisaldab endas (unistuslikku) soovi, iha millegi v. kellegi järele. Palav, kirglik, valuline igatsus. Armunute igatsus teineteise järele. Igatsus kaugete maade, kevade, millegi tundmatu järele. Tunneb igatsust kodukandi, omaste järele. Süda on täis igatsust. Imelikud igatsused hinges. Vanaemal on kange igatsus näha lapselapsi. Ootan igatsusega haiglast pääsemist. Poisi suur igatsus oli kord sõjameheks saada.
▷ Liitsõnad: armu|igatsus, kodu|igatsus, sala|igatsus, õnneigatsus.

ihane ‹-se 4› ‹adj›
hrv täis iha. *Nad ei mõista maa mõtteid ja kirge mulla lõhnadest, kui see sahatera all pöördub mustana ja ihasena vilja kanda... Mart Kalda.

ihar ‹-a 2› ‹adj›

1. meelelist iha tundev v. väljendav, himur. Ihar vanamees. Iharad huuled, silmad. Ihar pilk, suu, suudlus. Ihar värin läbis ta keha. Iharad mõtted, unenäod. Päike roiutas ja tegi iharaks. | piltl. *Täis imbunud iharaid mahlu, ajas maa enesest sirgu puid, põõsaid ning lilli.. A. Gailit.
2. hrv ablas, ahne. *Täna esimest korda märkab Martens oma kauaaegse ärisõbra näol ihara söömari ilmet.. M. Metsanurk.

ihu|liige
‹hrl. pl.› inimese mingi kehaosa, kehaliige. Vanad, väsinud, haiged ihuliikmed. Kõik ihuliikmed valu täis. Ihuliikmed jäid külmast, seismisest kangeks. Mõnus soojus vajub mööda ihuliikmeid laiali. Vaadaku ette, et seal rägastikus mõnd ihuliiget ära ei murra.

ilm2 ‹-a 23› ‹s›
maailm (hrl. vabamas, kõnekeelsemas stiilis, osas ühendites vananev). a. maakera koos seda asustava inimkonnaga; inimesed, rahvas, avalikkus; teatav ringkond, mingi eri- v. huvialaga seotud inimesed; maapealne elu vms. Maine, seesinane ilm. Lapsed kasvavad ja lähevad laia ilma. Ilmas juhtub mõndagi. Mujal ilmas on jälle teisiti. Kõigest pole vaja kogu ilmale kuulutada. Sai ilma naeruks. Tulevad kas või ilma otsast kohale. Terve ilm oli juttu täis. Ega raha ilmast otsas pole! Ei tema tunne veel ilma ega inimesi. Mees on palju mööda ilma rännanud. Teevad lõpuks ilma ees valelikukski. Tema tahab näidata, et ilmas ometigi õigust leidub. Tead sa kurja ilma alati uskuda. Vanad inimesed kurtsid ilma hukas olevat. Lahkus siit ilmast, läks, kolis teise ilma 'suri'. Ilm õpetab inimese, raske koorem hobuse. Ära usu ilma, ilm ajab puru silma. *Üks paigake siin ilmas on, / kus varjul truudus, arm ja õnn. L. Koidula. b. piltl teatavad nähtused tervikuna, omaette süsteemina. Inimese sisemine, vaimne ilm. Kogu tema tunnete ilm on segi paisatud.
▷ Liitsõnad: all|ilm, kunsti|ilm, maa|ilm, pool|ilm, spordi|ilm, teaduse|ilm, tuleviku|ilm, välisilm; mõtte|ilm, sise|ilm, tahte|ilm, tunde|ilm, vaimuilm.

ilma|maa
van maailm. *Hiilgab päike, / oma läike / saadab üle ilmamaa. J. Bergmann. *Ega ma mõni vana naine ole, et ilmamaa täis pasundan. E. Vaigur.

ilus ‹-a 2› ‹adj›

1. esteetiliselt meeldiv, kaunis; kunstielamust pakkuv. Ilus naine, mees, laps, poiss. Ilusaim tüdruk terves linnas, kogu ümbruskonnas. Ilusad silmad, juuksed, käed, liigutused. Ilusa kehaga võimleja. Ilus hobune, hirv, põder. Ilusad lilled, pargipuud. Ilus loodus, maakoht, rand. Ilusad punased õunad. Ilus pilt, maal, vaas. Ilus maja, kodu, mälestussammas. Ilusad tantsud. Ilus hääl, laul, muusika. Aknast avanes ilus vaade. Tegeleb kõige ilusaga. Kui ilus võib seal olla! Kahekümneaastane tüdruk ja kolmeaastane märatsälg on kõige ilusamad. Tõrvakändki on ilus, kui ära ehitad. | (nõrgenenud tähenduses). *Aga siis leidis ta ühel ilusal päeval, et aiaauk ongi juba kinni. A. H. Tammsaare. *Ühel ilusal hommikul oli kõik .. vald kisa täis .. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: ime|ilus, piltilus.
2. praktika, tegeliku elu nõudeile vastav (seetõttu väliseltki kauniks peetav, muljet avaldav). Ilus talvetee. Ilusad põllud, viljad, orased. Ilus rukis, ristik, ädal. Jõhvikad, maasikad olid ilusad. Tükk ilusat läbikasvanud liha. Nad said ilusa suure korteri. Kaasmängija andis ilusa söödu. Valitsevad ilusad 'selged, päikesepaistelised' ilmad. Sel aastal oli ilus suvi, talv.
3. hea, kiiduväärt, tubli, viisakas, kombekohane. Ilus tegu. Pole ilus valetada. Polnud temast ilus teiste häda puhul rõõmu tunda. Väga ilus, et tedagi ei unustatud. *Tüdrukud, need hoidsid endid ikka ühte .. ja just nende hulka minna ei olnud Arno arvates ilus. O. Luts. | iroon. Ilusad tulemused, tagajärjed küll! Ilus sõber, pole midagi ütelda! Ilus kord valitseb selles majas! *Üks töötab ja teine magab, ilus küll! M. Traat. || lahke, sõbralik. Oleksid nad ühegi ilusa sõna öelnud! *„Ma saan ju ilusast jutust ka aru,” pomises ta.. V. Gross.
4. mõnus, meelepärane, tore; õnnelik. Ilus puhkus, olemine. Ilusad kavatsused, lootused. Ilusaid lubadusi on ennegi antud! Mis viga ilusaid sõnu teha. Said ilusat põlve pidada. Ilusad unenäod. Elu on ilus. Ilus oli teda kuulata. Koos veedeti mõned ilusad päevad. || (teatavaksvõtmist, nõustumist väljendava sõnana). *„Sellest jätkuks... enam kui vajagi,” ütles Andres. „Ilus. Ja kui ei jätku, tule tagasi,” ütles onu. A. Jakobson.
5. kõnek kaunis suur v. rohke, tubli, priske, kopsakas, kenake vms. Ilus raha, sissetulek, teenistus. Palk oli ilus. Hind kah ilus! Võiks ilusa kopika kokku ajada. Ilus summake jäi tasku. Said mehed ilusa noosi! Sellest on mõni ilus aasta möödas.

ilustis ‹-e 5› ‹s›
ilustus. *..mis kõik olid täis värvilistest kividest kokkulaotud ilustisi, tähekesi ja kirjasid. E. Kippel.

imbuma ‹37›
vähehaaval millestki läbi, kusagilt välja v. kuhugi sisse tungima (eriti vedelike v. gaaside kohta). Vesi imbub maasse. Kraavid imbuvad vett täis. Tuppa imbus lõhnu. Õlijääke on imbunud põhjavette. Väljast imbus ruumidesse tolmu. Higi imbus riietesse. Kreem on naha sisse imbunud. Kriimustusest imbus verd. Läbi eesriide imbub tuppa rohekat valgust. Linna imbus vastase luurajaid. || piltl (millegi abstraktsema kohta). Rahva teadvusse imbus vabamaid vaateid. Sõnakuulmine oli talle lausa verre imbunud. Tema saabumisest imbus avalikkuse ette mõningaid eelteateid.

läbi imbuma

1. millestki, kusagilt vähehaaval läbi tungima v. salamahti läbi hiilima. Kingataldadest imbub niiskust läbi. Kindlast kaitsest polnud kerge läbi imbuda. || piltl teatavaks saama. Üht-teist imbus jutust ikkagi läbi. Ametimeestelt imbub läbi tähtsat informatsiooni.
2. midagi täis imbuma. Traktoristi riided imbuvad õliga läbi. Sidemed olid verega läbi imbunud. *Tundsin, et särk mu kaenlaalustes oli higist läbi imbunud.. O. Tooming. | piltl. *Kogu ühiskond oli läbi imbunud apaatiast, tuima ükskõiksusega taluti meeleheitlikku olukorda.. L. Metsar.

imema ‹37›

1. keele- ja huultelihaste abil suuõõnes alarõhku tekitades midagi (vedelikku, suitsu vm.) avatud huulte vahelt vähehaaval suhu tõmbama. Laps imeb rinda, lutist piima. Imevad kõrrega klaasist kokteili. Põrsad, (lamba)talled imevad ema all. Rästikumürki on võimalik haavast välja imeda. Kondist üdi imema. Sigaretti, suitsu, piipu imema. *Juho imes sügava mahvi, uuris sõpra läbi suitsupilve. E. Tennov.
2. lutsima, lutsutama. Laps imeb tühja lutti, pöialt. Kompvekki, karamelli, iirist imema.
3. alarõhku tekitades või muul teel end kellegi v. millegi külge, midagi endasse v. kuskilt välja tõmbama. Sääsk, kärbes imeb verd. Lüpsimasin imeb nisadest piima välja. Kaan imeb enda jala külge kinni. Pumbad imevad kupli alt õhu ära. Taimede juured imevad pinnasest niiskust, toitu. Käsn imeb enda vett täis. Alusturvas imeb virtsa. Muld ei suuda enam vett endasse imeda. | piltl. Vaatajad tahaksid kogu ilu endasse imeda. Sõda on imenud rahva elujõu. Käsnana imes ta endasse teadmisi. Puhkavad kehad nagu imeksid endasse päikest.

ennast täis imema vt täis

inimene ‹-se 5› ‹s›
mõtlemis- ning kõnevõimeline ühiskondlik olend, kes valmistab tööriistu ja kasutab neid keskkonna mõjustamiseks ja muutmiseks; üksikisik. Inimese aju, siseelundid, närvisüsteem, psüühika, tundeelu, mõistus, fantaasia. Inimese kätetöö. Inimene kui bioloogiline liik, ühiskondlik olend. Heidelbergi inimene 'liik ahvinimesi'. Kaastundlik, abivalmis, tähelepanelik, taktitundeline, tasakaalukas, heatahtlik, avameelne, tark, haritud, intelligentne inimene. Halb, valelik, salakaval, salalik, ükskõikne, kuri, kade, rumal inimene. Pikk, lühike, paks, kõhn, haige inimene. Jaan on hea, kuldne inimene. Seal olid kõik sõbralikud inimesed. Jõukas, vaene inimene. Te olete mõlemad noored ja terved inimesed. Ta on tõesti õnnelik inimene. Sisse astus täiesti võõras inimene. Sa ikka veel vaba, vallaline, tütarlapsest inimene. Miks sa, kallis inimene, seda kohe ei öelnud? Püsi ilusasti kodus, hull inimene! Inimene õpib nii kaua, kui elab. Inimene läheb vanemaks, tõbi nooremaks. || täisväärtuslik isik. Ega mõisnikud talupoega inimeseks pidanud. Kool püüab kõigist inimesi kasvatada. Loodame, et temast saab veel inimene. Nüüd tunnen end jälle inimesena. *Vana kreeklase silmas oli õieti inimene ainult tema ise, teised olid barbarid, metslased. A. H. Tammsaare. || individuaalse omapäraga isik, isiksus. Inimesena on ta väga sümpaatne. Igaüks tahab olla inimene, mitte mingisugune kruvike suures masinavärgis. || (inimlikku piiratust vm. üldinimlikke omadusi silmas pidades). Inimene on ekslik. Ka arst on inimene ja võib vigu teha. Ole karm, aga ole inimene. || täiskasvanu. Pea lastest inimesed ei saa. Ta pidi kogu aeg (täie) inimese eest väljas olema. || elanik. Kohalikud inimesed. || ‹pl.› teat. kollektiivi liige. Oma inimeste eest ta seisab. Tema on täiesti meie inimene. Asutus rajas oma inimestele puhkekodu. || ‹pl.› (teiste isikute, rahva, võõraste kohta). Ta ei saa inimestega läbi. Ei teatris ega üldse inimeste seas pole nad ammugi käinud. Ära pane inimeste jutte tähele! Ei tohi inimeste öörahu rikkuda.
▷ Liitsõnad: ahv|inimene, alg|inimene, koopa|inimene, kääbus|inimene, loodus|inimene, lume|inimene, mets|inimene, ürginimene; abielu|inimene, alevi|inimene, argi|inimene, elu|inimene, era|inimene, erand|inimene, eriala|inimene, idee|inimene, ilma|inimene, instinkti|inimene, jala|inimene, jutu|inimene, jõude|inimene, kaas|inimene, kabineti|inimene, kirjandus|inimene, kultuuri|inimene, kunsti|inimene, küla|inimene, liht|inimene, linna|inimene, läbilõike|inimene, maa|inimene, mees|inimene, muusika|inimene, mõistuse|inimene, nais|inimene, nüüdis|inimene, oma|inimene, perekonna|inimene, raamatu|inimene, ranna|inimene, risti|inimene, saama|inimene, seltskonna|inimene, tahte|inimene, talu|inimene, teaduse|inimene, teatri|inimene, tehnika|inimene, teo|inimene, tunde|inimene, täis|inimene, töö|inimene, vaimu|inimene, vana|inimene, äri|inimene, üliinimene.

iseennast täis vt täis

isekus ‹-e 5› ‹s›
(< as isekas). Tüdruk on isekust täis.

ise|meel
jonnakus, kangekaelsus. *Jah, vihuti, täis õelat isemeelt, / nad teevad seda just, mis halb ja vale. A. Sang.

ise|teadvus
(< as iseteadev). Rahvuslik, peremehelik iseteadvus. Iseteadvust tõstma, süvendama. Iseteadvus tärkab, kasvab, süveneb. Täis uhket naiselikku iseteadvust. Rikkuse kasvamisega suurenes ka mehe iseteadvus.

istutama ‹37›

1. taime esialgsest kasvukohast uude, alatisse kasvukohta paigutama; (sibulat) mulda kasvama panema. Lilli, puid, põõsaid istutama. Kapsaid istutama. Istutas hauale mõne võõrasema. Istutas kogu peenra roose täis. Käisime metsa istutamas. Ants istutas aianurka väikese vahtra. Augusti lõpul istutatakse hüatsindisibulad uuesti mulda. | piltl. *Loodus oli ta lõuale istutanud väikese käsna.. J. Semper.
2. istuma panema. Istutas noormehe enda kõrvale koolipinki. Istutas sõbra paadipärasse, toolile, leentooli, pehmesse tõlda. Tüdruk istutas end sängi jalutsisse. Maamehed istutasid end maja kivitrepile. | piltl. *Aga rätikut ta ei tahtnud, vaid istutas juustekuhilale väikese ümmarguse padamütsi.. L. Vaher.
3. piltl kellessegi midagi juurutama v. sisendama, kedagi millegagi nakatama, kelleski millelegi alust panema. Kellessegi mingit mõtet, usku, harjumust istutama. See istutas meisse paraja annuse ärevust, hirmu. Ema istutas pojasse omaenda aususe ja õigluse. Õpetaja oli klassikollektiivi istutanud mõnedki huvialgmed. Ebaõiglane karistamine oli poisisse istutanud jonni ja kangekaelsust.
4. med kude teise paika siirma, siirdistutama, siirdama. *Säilinud ühissapijuha ja kõhunäärme osa istutatakse peensoole lingu.. V. Rätsep.

isu ‹11› ‹s›

1. soov, tahtmine süüa. Isu õunte, maiustuste järele. Mul on hea isu. Hakkasin hea, suure, täie isuga sööma. Antsul pole täna õiget isu. Praelõhn äratas isu. Vein annab, tõstab isu. Isu kadus, läks üle. Isu kustub, tõuseb. Olen õuntest oma isu täis söönud. Mul on lausa hundi isu. Mõni ravim rikub, kaotab isu. Igaüks lõikas oma isu kohase pala. Pirukaid nähes tuli tüdrukulegi isu. Isu kustutama, rahuldama. Kui esimene isu oli vaigistatud, hakati vestlema. Naisel käisid igasugused isud: kord tahtis magusat, kord soolast. Head isu! Haigel loomal ei ole harilikult isu. Süües kasvab isu.
▷ Liitsõnad: hundi|isu, söögiisu; heeringa|isu, kala|isu, kana|isu, magusa|isu, muna|isu, soolaseisu.
2. himu, soov, tahtmine, lust, huvi. Mul polnud mingit, vähimatki isu külla minna. Tuli kange isu marjule sõita. Meil on isu seda kaasa teha. Kui isu tantsimisest otsas, lähen ära. Selline virelemine võtab elamise isu ära. Kõigest saab ükskord isu otsa, täis. Niiviisi kaob igasugune isu midagi teha. Magasin oma isu täis. Hingasin isuga värsket õhku. Tegi tööd isuga. *..Davidi väike orkester Pärnus äratas ainult isu suurema ja parema järele.. J. Semper.
▷ Liitsõnad: elu|isu, mängu|isu, naeru|isu, suitsu|isu, tööisu.

isu|äratav ‹-a 2› partits
isu tekitav. Isuäratav roog, lõuna, salat. Isuäratav praelõhn. Oksad on täis isuäratavaid õunu. Vaagnal oli palju isuäratavat. | piltl. See töö pole just eriti isuäratav. *.. see pole Triin, vaid keegi võõras: salapärane, isuäratav ja ihaldusväärne. V. Lattik.

ja ‹konj›
kõige harilikum ühendav sidesõna
1. seob jaatavas (vahel ka eitavas) lauses korduvaid lauseliikmeid, hrl. kaht viimast liiget. Ants ja Mäidu käivad koolis. Siin kasvavad kased, haavad, lepad ja muud lehtpuud. Ta oli kõhn ja kahvatu poisike. Tekst oli eesti ja vene keeles. Kõik ülearune ja tarbetu jäeti maha. Käidi marjul ja pähklil. Söödi ja joodi tublisti. Lapsed lugesid, kirjutasid ja joonistasid. Tüdruk hakkas nutma ja jooksis minema. Ütles paar lauset ja jäi jälle vait. Hävita kahjurid kiiresti ja viimseni. Ta teeb seda mitte sinu ja minu pärast, vaid enese huvides. Siin oli Jürisid ja Juhaneid, Tõnusid ja Mihkleid. Treener luges võimlejatele rütmi: „Ja üks ja hopp ja kaks ja hopp!”. | (stiilivõttena). *Maja on väike ja kollane ja luitunud ja väga puhas. R. Kaugver. *Läheb kevad ja suvi ja sügis ja talv.. A. Sang. || seob kindlaks kujunenud sünonüümseid, antonüümseid, fraseoloogilisi jm. sõnapaare (ka eitavas lauses). On üks igavene rist ja viletsus! Tõusti enne kukke ja koitu. Läheb läbi tulest ja veest. See seisukoht on ajast ja arust. On ihu ja hingega töö juures. Alguses läks õppimine üle kivide ja kändude. Hoiab sellest küünte ja hammastega kinni. Sõdis käte ja jalgadega vastu. Tema võtan ma süle ja seljaga vastu. Karjumine käis luust ja lihast läbi. Vatras maast ja ilmast. Keerutas iidamast ja aadamast. Vannub tuld ja tõrva. Meestel oli vesi ja vile peal. Kõik toimus nagu kord ja kohus. Segamini nagu puder ja kapsad. Tema on siin a ja o. Teen sinuga uut ja vana. Süüa oli head ja paremat. Aina üks ja seesama. Lähen kus see ja teine. Seletas pikalt ja laialt. Ikka ja jälle sama lugu! Ta on läbi ja lõhki maamees. Vaenlane löödi pihuks ja põrmuks. Asja aeti tasa ja targu. Tuhat ja tuline! Kurat ja põrgu! Välk ja pauk! Tere ja jõudu! Tähtsust täis, nii et hoia ja keela! Nüüd pole muud kui kand ja varvas! Polnudki tarvis ööd ja päevad läbi tööd teha. Oma kulu ja kirjadega polnud raamatut võimalik välja anda. || seob rinnastuvaid osi jagamatut sisutervikut moodustavates v. vastastikust seost osutavates sõnaühendites (ka eitavas lauses). Töötas Keele ja Kirjanduse Instituudis. See küsimus ei kuulu varustus- ja turustusosakonna kompetentsi. Tori hobune on veo- ja sõiduhobune. Vanemate ja laste vahel ei olnud usaldust. Algi ja Illa on õed. Minul ja temal pole midagi ühist. Kas sa oled näinud seda kollast ja pruuni triipu riiet? Sinisest ja kollasest saab segades rohelise. Kaks ja 'pluss, liita' kolm on viis. || seob millegi rõhutamiseks vm. põhjusel korratavaid sõnu. Vihma aga sadas ja sadas. Aina mõtleb ja mõtleb. Küsib muudkui leiba ja leiba. Tunnen teda läbi ja läbi. Toitu oli küll ja küll. Kulutati nii ja nii mitu rubla. Vaatas vilks ja vilks üle õla. *Kuuselauad mis kõlisevad, head ja kuivad, panevad mitu ja mitu aastat vastu. A. H. Tammsaare. || (eitava öeldisverbiga; tänapäeval üldisem ega). Ühtegi puud ja põõsast seal ei kasvanud. Veevärgist ja vannitoast ei maksnud unistadagi. Lugeda ja kirjutada ta ei oska. Tema ja ta kaaslased sind küll ei aita. See pole tema keelata ja käskida. Ma ei rääkinud sellest Marile ja Miinale. No kuidas elu läheb? – Läheb ja ei lähe ka.
2. seob liitlause rinnastuvaid osalauseid. a. laused on jaatavad. Vahetund oli läbi ja õpilased läksid klassi. Oli tugev tuul ja lained jooksid kohisedes rannale. Öösel oli kahutanud ja tee võrdlemisi hea. *Seepeale ruttas Olev teatama, et tal on tikud juba lõpukorral ja et targem on katsuda käsikaudu edasi minna. E. Raud. | (stiilivõttena). *Ta silm säras, ja harvad hambad tulid nähtavale, ja rohke rind ilmutas peidetud elu. E. Vilde. b. üks lausetest on eitav. Töö oli raske ja me ei suutnud seda lõpetada. *Kuid kõrges ruumis valitses pilkane pimedus ja ta ei näinud midagi. A. Jakobson. *Isa polnud suutnud mingeid tagavarasid maha jätta ja ema teenistus oli üksi väikene. R. Roht. c. hrv mõlemad laused on eitavad (tänapäeval harilikum ega). *Aga ta ei tundnud ühtki oma lemmikkirjanikku isiklikult ja polnud tal ka kunagi juhust kirjanikkude tutvuskonda sattuda. J. Vahtra.
3. lauset alustades seob selle eelmise lause v. pikema kontekstiga. *Söödi. Ja joodi natuke veel. Ja siis oli õige hea olla. P. Viiding. *Vahimees ühes kupjaga ruttasid lahkujatele järele. Ja läbiotsimisel leiti näpatud kraam Miika vankrist.. A. Jakobson. || ütlust sissejuhatav sõna, mis võiks ka ära jääda. Ja kui ütlesingi nii, mis siis? Ja mis selles halba on, kui me koos läheme? *„Tulin alles.” – „Ja kuidas te ennast tunnete, mis tervis teeb?” E. Krusten.
4. arvu ja määra märkimisel seob suuremat ja väiksemat koostisosa. Kaks ja pool tonni. Laps oli kolme ja poole aastane. Ligi neli ja pool tuhat kilomeetrit. Tund ja veerand. 25 krooni (ja) 30 senti. See vältas neli kuud (ja) üheksa päeva. Kell kaks ja viis minutit. Kaheksa (ja) kolm neljandikku. Mõisteti üheks aastaks (ja) kolmeks kuuks vangi. | (stiilivõttena liitarvsõnades). *Vanema venna Juhani iga on kakskümmend ja viis aastat.. F. Tuglas (tlk).
5. seob teat. määral vastandavalt lauseosi v. lauseid (täh. lähedane vastandavatele sidesõnadele aga, kuid, ent). Süüdi on tema ja mitte sina. Siit saadik ja mitte enam! Olukord oli raske, ja ometi mitte lootusetu. See on tühine seik ja ometi oluline. Leiba oli vähe, ja sellegi vähese jagas ta teistele. Ma ei usaldaks sinna üksinda minna, ja ega temagi seda vist tee. *Ma otsisin sealt midagi ja ei leidnud. O. Münther. *Puudri ja odekolonni lõhn lõi mulle ninasse ja täna ei olnud see sugugi mulle meelepärane. M. Metsanurk.

jagu ‹jao 27› ‹s›

1. (jaotatud v. jagatud) osa millestki v. kelledestki. a. (üldiselt). Suurem jagu heina on juba tehtud. Juurviljaaiast on väike jagu maasikate all. Üks jagu tüdrukuid läks ujuma, teised jäid kaldale peesitama. Perekonna hauaplats on surnuaia uues jaos. Õlgkatust ehitati jagude kaupa. Skandinaavlased on suuremalt jaolt pikka kasvu. Istuti enamalt jaolt vaikides. b. (antav v. saadav) osa; annus, portsjon; norm. Sõi oma jao ära ja küsis lisagi. Jättis laste jao leiba kappi. Söödajagamiskonveierilt tuleb igale loomale tema jagu. Ega sa ilma jää, annan sulle omast jaost. Kümnik hakkas kraavikaevajatele jagusid välja mõõtma. Võtke julgesti, nüüd on jao aeg! Sai oma jao (näit. tõrelda, pahandada, peksa). c. kõnek (osutab kellelegi kuulumist). See pall on vist Marju jagu. Esimesed saapad, mis on päriselt tema enda jagu. Räägitakse, et Anna laps on Mihkli jagu 'Mihkel on lapse isa'. d. van kindla suurusega osa (koos järgarvuga märgib murdarvu). Kolm jagu aasta(s)t on meri jääs, üks jagu jäävaba. Heinateost sai peremees kaks jagu, saunik ühe jao. Sega kaks jagu vett ja kolm jagu viina. Neljanda jao ruumi võttis ahi ära. *..linnast [on] kolmas jagu hinda rohkem lubatud, kui mõis seda võib anda. Jak. Liiv. *..kolmas, neljas või ka viies jagu põldu iga aasta lina alla läheb. C. R. Jakobson.
▷ Liitsõnad: linna|jagu, maailmajagu.
2. mingi struktuuri koostisosa. a. raamatu v. filmi alaosa, jaotis. Romaani I osa koosnes kahest peatükkideks liigendatud jaost. „Sõda ja rahu” on film neljas jaos. b. sõj kõige madalam, 6-12 sõjaväelasest koosnev taktikaline allüksus. *Piki magistraalkraavi kallast viis ta oma jao edasi, nad pidid koos rühma teiste jagudega jõudma rannamaantee joonele.. J. Peegel. c. van kooliklass v. selle alajaotis. Kreiskooli ülem jagu e. sekunda. *..selle ettevalmistusega võis ta pääseda ainult kihelkonnakooli või siis linnakooli esimese klassi teise jakku.. J. Semper.
▷ Liitsõnad: jalaväe|jagu, laskur|jagu, luure|jagu, sapööri|jagu, sidejagu.
3. hulk, määr. a. (üldiselt). Vilja on veel hea jagu koristada. Igal inimesel peab olema paras jagu auahnust. *..püstiseisjaidki jätkus kiriku istmeteta uksepoolde veel maailmatu jagu. J. Kross. | üks jagu, üksjagu; kõnek teat. määral, küllaltki palju. Üks jagu loll lugu. *..ühtekokku sai vedusid kohe üks jagu. H. Lehiste. b. (hrl. koos mõõtu v. hulka märkivate sõnadega:) määr v. hulk, mille võrra midagi kas on olemas, jääb üle v. puudu. Kaalus ostjale naela jao liha. Pange põhjas on vahest liitri jagu vett. Paadi parras oli paari vaksa jagu veest väljas. Kaevamisega jõuti ainult mõne meetri jagu edasi. Käia jääb veel kilomeetri jagu. Väljasõit lükkus tunni jao edasi. Paari tänava jagu tuleb jalgsi minna. Tõusis edetabelis koha jao ülespoole. Kui ühed lahkusid, jäi teistele seda jagu lahedamalt ruumi. Lapse kingad peavad olema kasvamise jagu suuremad. Tal on habet ainult udukarva jagu. Ripsmed on juustest varjundi jagu tumedamad. Juuksekarva jagu jäi puudu. On temast pea jagu, pea jao pikem, lühem. On teadmistelt kõigist pea jagu, pea jao 'tublisti, tunduvalt' üle. c. määr v. hulk, mis millessegi läheb, millekski kulub, millekski vajalik on. Paari sao jagu loogu jäi vihma kätte. Eterniiti on ainult elumaja katuse jagu. Luuletusi on tal kogunenud juba raamatu jagu. Lõhub nädala jao puid valmis. Toiduaineid anti laost välja päeva jagu korraga. Kas said une jao juba täis? *..Elli võis üsna rahulikult edasi nutta, kuni jagu täis. A. H. Tammsaare.
4. kõnek liik, laad, sort. Paksemat, õhemat jagu riie. Korjas nõidumiseks seitset jagu rohtusid. Külvas segamini mitmest jaost seemneid. Tal on kõik lapsed ühte jagu, puha tüdrukud. Mõni jagu inimesi armastab kiuselda. *Peegelsepad on vabrikus nooremat jagu keskealised mehed. J. Kross. *Leenardile meeldib tema tõmmu näojume.. ja töö juures alati paljad prisket jagu käsivarred. H. Kiik. || (aja määratlustes). On veel eilset jagu purjus. Hommikust jagu ööd hakkas sadama. See oli vist sügisest jagu talve.

jahm ‹-u 21› ‹s›
jahmatus, ehmatus, kohkumus. Hetkeline jahm. Hakkab esialgsest jahmust toibuma. *Madli pilk on täis hirmu ning jahmu. M. Raud.

jahu|rokk [-roka]

1. jahujook. Vasikatele, lehmadele, hobustele anti jahurokka.
2. hrv jahukört. *..paneb enne lusika lauale, kui keedetud jahurokast kõht täis saab. J. Oks.

jahu|salv [-e]
Jahusalved on täis, tühjad.

jala|jälg
Märjas liivas paistis mitu selget jalajälge. Politsei otsis kurjategija jalajälgi. Pläterdas puhta trepi oma jalajälgi täis. Ökoloogiline jalajälg 'suhtarv, mis hindab, kui palju loodusvarasid kulub näit. ühe elaniku v. riigi tarbimise rahuldamiseks ja jäätmete neutraliseerimiseks'.

jala|täis ‹s›

1. jalatalla suurune maa-ala; jala pikkune v. laiune osa maast. Siin pole jalatäitki ruumi seismiseks. *Irma astus veel ühe sammu, üsna lühikese sammu, ainult jalatäie maad. A. H. Tammsaare. || väga väike maa-ala. Sõdurid kaitsesid vapralt iga jalatäit. *Ühel käes maailma plarakas maad, teisel ei jalatäitki. M. Metsanurk.
2. samm; astumine. Ei suutnud jalatäitki astuda. Tee oli halb, ei saanud jalatäit ka sõita. *Aitad vanamehel tänavat pühkida, lööd mulle kaevust vett, tood puid – eks sinu jalatäied ka midagi maksa... J. Parijõgi. *Ka taat ise on siin kõik kohad jalatäitega ära mõõtnud. J. Sarapuu.

[kellelgi] (on) käed-jalad tööd ~ tegemist ~ tööd-tegemist täis vt käsi

janu ‹11› ‹s›

1. vajadus juua. Kange, kibe, piinav, kõrvetav, pöörane janu. Mul on, hakkas janu. Janu vaevab, piinab. Janu tundma, kannatama. Soolane toit tekitab janu. Kustutas janu allikaveega. Jõin kaljast janu täis. Nälga ja janusse surema. Loomad on janus. Janus(t) kõrbev kurk. Olime näljast ja janust kurnatud, nõrkemas. Hakkasin suure januga jooma. Kel janu, sel jalad. *Peremees pakub õlut, aga mitte pudel pudeli järel kulistada, vaid piskuhaaval, januks. V. Lattik. | piltl. *Maa ägab janus.. V. Ridala.
▷ Liitsõnad: joogijanu.
2. ühe korraga, jooginõud suult võtmata joodav vedelik. Jõin hea janu kalja, õlut. Oli õllekannust juba paar janu joonud. *..jõi sealtsamast [= ämbrist] üle ääre pika, ahne janu. R. Sirge. *..[leivasuutäie peale] rüübati hea lonks, isegi janu vahutavat vedelat jumalavilja.. E. Särgava.
3. piltl iha, himu, igatsus, soov. Täitmata, kustumatu janu hariduse, kunsti, kultuuri, teaduse, muusika, ilu järele. Teadmiste omandamise janu. Temas oli kasvanud janu maavaikuse järele. Lahusolek oli vaid suurendanud janu teineteise järele.
▷ Liitsõnad: elu|janu, haridus|janu, ilu|janu, kuulsus|janu, kõmu|janu, lugemis|janu, lõbu|janu, priiuse|janu, seiklus|janu, teadmis|janu, teadus|janu, tõe|janu, vere|janu, võidu|janu, võimu|janu, õppimisjanu.

janu|täis ‹s›
janu (2. täh.) Jõin hea janutäie kalja.

jaspis ‹-e 4› ‹s›
geol poolvääriskiviks loetav kvartsi peitkristalliline läbipaistmatu värviline teisend. *Ta jaspisest ehtelaekad on täis korallkeesid.. L. Promet.

jonn ‹-i 21› ‹s›
isemeelne tõrkumine, kiusakas kangekaelsus, liialdatud visadus, jonnimine. Rumal, sõge, väiklane jonn. Vana eesti jonn. Ajab, kisub aga pealegi oma jonni. Ta ei teinud seda lihtsalt jonni pärast. Poiss on püsti jonni täis. Jonni tal jätkub. Jonn on jumalast loodud. *Poiss ei jätnud jonni, kukkus kodus eraviisil hoolega õppima.. A. Hint.

joobumus ‹-e 5› ‹s›
joobunud olek, vaimustus-, eneseunustusseisund, joovastus. Kerge joobumus. Hardas, õnnelikus joobumuses. Joobumus valdas, haaras teda. Ärkas oma joobumusest. Maalisin sellise joobumusega, et unustasin kõik enda ümber. Milline joobumus tunda end vabana! *Ja valgus sügav rõõm mu rindu / ja süda lööb täis joobumust.. A. Sang (tlk).

joodav ‹-a 2›

1. (< partits jooma); joomiseks kõlblik. Joodav vesi. Vein oli täiesti joodav.
2. ‹s› see, mida juuakse, jook (hrl. alkohoolse joogi kohta). Nälg ja janu vaevas, mõeldi ainult söödavast ja joodavast. Tellime joodavat ka! Toodi karahvin joodavaga. Valas joodavat klaasidesse. *Laual oli söödavat ja joodavat, napsiklaasid olid praegugi veel piripardani täis.. A. Jakobson.

jooksik ‹-u 2› ‹s›

1. ärajooksnu, ärakaranu, põgenik. Jooksikut püüdma, jälitama. Vangivalvurid tabasid jooksiku. Metsad olid jooksikuid täis. *Mina ei salli, et sa teisepere jooksikutele minu saunas ulualust annad. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: väe|jooksik, ülejooksik.
2. ringijooksja, mitte paigalpüsija, ringihulkuja. Sipelgaid ja muid pisikesi jooksikuid. *Noh, lühidalt, Jüri Saarep, na jooksiku moodi, tegi vabrikuga lõpuarve. I. Sikemäe. *..õhtul pani peremees jooksikule [= lehmale] kella kaela, et kui läheb, oleks kuulda. V. Ilus.
3. zool teat. röövmardikas (Carabus)

jooma ‹juua, jõin 40›

1. mingit vedelikku suuga võtma ja alla neelama (kruusist, tassist; loomad näit. künast, jõest). Vett, piima, limonaadi, õlut jooma. Daam jõi šokolaadi, laulja tooreid mune. Mees jõi hea janu vett. Jõin kannust kalja, klaasist morssi. Jõi otse ämbri servast. Jooksin veel tassi kohvi. Jõi klaasi põhjani, tilgatumaks, tilgatumalt tühjaks. Istusime teed jooma. Jõin ahnelt, suurte sõõmudega, oma janu täis. Rüübib, lürbib teed juua. Nad sõid kooke ja jõid kruusist mõdu peale. Joo minuga kaasa. Teekäija palus talust juua. Süüa ja juua anti külas korralikult. Kari on veel joomata. Anna hobustele juua! || piltl endasse imema, endasse vastu võtma. Kuiv maa joob ahnelt karastavat vett. Ahne pilguga jõin looduse ilu.
2. (ohtralt) alkohoolseid jooke tarvitama. Kukub, hakkab jooma. Aina joob ja lakub. Jõi end purju, vinti, täis kui tina. Jõi end poolsurnuks, puupaljaks, seaks. On ennast täiesti põhja joonud. See mees joob kõrtsi kuivaks, on juua täis. Selle peale joome! || millegi tähistamiseks v. teat. kommete juurde kuuluvalt alkoholi tarvitama. Juuakse sünnipäevalapse terviseks, noorpaari õnneks. Tervisenaps juuakse põhjani. Mehed jõid sinasõprust, lepitust. Kauba kinnituseks joodi liiku. *..enne seda sel laupäeval joodi kosjad. O. Truu.

jooma|hull
alkohoolsete jookide liigtarvitamise tõttu hull. Joomahull noormees. Joomahullule viirastus, et tuba on täis rotte ja hiiri.

jootma ‹joodan 46›

1. juua andma; joogiga kostitama. Mees jootis kaevul hobuseid. Too vett ja jooda loomad! Perenaine jootis vasikat kapast piimaga. Külalisi söödeti ja joodeti hästi. Jootis teise purju, täis, vinti. Jootis külalisi viinaga, veiniga. Sa joodad mu ju õllega päris purju. Ants jootis sõbrale konjakit. Mis jooki talle seal sisse joodeti? *Ja missuguse kisklemisega ma ema käest raha sain, et kirjutajat joota! O. Luts. | piltl. Allikas joodab jõge, jõgi linna. Meie esivanemate higiga, verega joodetud väljad. *Ju joodab kaste päeval närbund õit.. G. Suits.
2. joodise vahelesulatamise teel ühendama, parandama v. kinnitama. Plekiribad, traadiotsad joodeti kokku. Meister jootis priimuse(l) augu tinaga kinni. Jootsime toobile sanga külge.

juba ‹adv›

1. (ajaliselt:). a. näitab, et mingi tegevus, olukord, seisund vms. on käsitletavaks momendiks alanud v. lõppenud (vihjates sellele, et varem see nii polnud); suhteliselt vara, varem kui oodatud, arvatud v. soovitud. Ma juba tulen. Me juba tunneme teineteist. Ööd on juba valged. Päike on juba loojunud. Olime siis juba heas tujus. Toas on juba soojem. Lilled on juba õitsenud. Kell on juba helisenud. Olen uue tööga juba harjunud. Ma juba peaaegu uskusin sind. Olin selle juba unustanud. Kas arst on haige juurde juba kutsutud? Poiss on juba 180 cm pikk. Olen juba 50-aastane. Oodatu saabus juba hommikul, järgmisel päeval. Märkasin sõpru juba eemalt. Tüdruk õppis juba 4-aastaselt lugema. Juba tulebki koju minna. Uus esimees on juba päral. Kas jäite juba õhtule? Hakka tööle juba täna. Aeg on juba läbi. Aimasin seda juba ette. *..metsas linnud laulavad, / juba valmis mustikad. E. Enno. *Hiljem, juba söögilauas, muutusid needsamad hääled kord-korralt aina rõõmsamaks.. E. Krusten. b. rõhutab, et mingi olukord on kestnud suhteliselt kaua v. on kordunud. Juba ammu. Elame juba kaua ühe katuse all. Juba väikese poisina kuulas ta vanu rahvajutte. Ootan siin juba üle tunni. Jüri tundis Antsu juba lapsepõlvest. Ta on meil tehases töötanud juba pikemat aega. Sa oled juba viies küsija. See on juba kolmas noomitus. c. käsk- ja soovlausetes väljendab soovi, et miski toimuks otsekohe v. võimalikult ruttu. Jäta juba! Aitab juba! Kui ema juba tuleks. Kui eksam juba mööda saaks.
2. (rõhutavalt:). a. tõepoolest, kindlasti, küll (nõrgema rõhutuse või lauses esitatu üldtuntuks pidamise korral asendub ju'ga). Seda juba ei juhtu. Tema juba sellest ei hooli. See juba sobib! Tööd juba jätkub. Meist nad juba jagu ei saa. Tema juba kartma ei löö. See hobune juba koormat ei vea. Küll teie juba teate. Oi, see oleks juba huvitav! Nemad juba oskavad asju ajada. Teisele mehele ma sind juba ei jäta. See on juba Arno moodi. Tal on juba säärane komme. Kui juba teha, siis hästi. *„Natukest ei maksa karta, peremees!” naeris sulane.. „Kui juba karta, siis karta...” R. Sirge. b. üksnes, muust rääkimata. Juba roose oli mitukümmend sorti. Juba see mõtegi on hirmus. Juba protokollistki võib saada ettekujutuse koosoleku ägedusest. Juttude kunstiline tase on ebaühtlane juba erineva kirjutusaja tõttu. Hea on juba seegi, et.. Juba seetõttu, et.. *Tundsin otse selgesti, et olin tervem, tugevam – juba füüsiliseltki. A. Mälk. c. isegi, koguni. Kui juba Ants ei oska, siis ei oska keegi. Kui seda juba seadusesilm ütleb, siis tuleb uskuda. *„Nüüd lähed sa küll liiga kaugele, kui kipud kunstnikule juba värvidegi valikut ette kirjutama,” tõrjus Varbla. O. Tooming. *Mis tüürimees sinust nii saab, kui roolis ka juba norutad? E. Tammlaan. d. siiski, pealegi. Andke juba veel 10 muna. Pange juba kilo täis. e. väljendab tugevat kahtlust. Jaah, juba sa tuled! '(= ei sa tule, vaevalt sa tuled)'. Juba nad ta nii kergesti nõusse said. *„Aga kas ei annaks teie uued kosilased järele?” – „Juba nad annavad!” tähendas Miina tihkudes. E. Vilde. f. van (tänapäeval harilikult ju:) küllap, arvatavasti. *Juba tal tänasel rõõmukirjul päeval mõni muu asi ligemal seisis kui too „armas, kallis lellepoeg”. E. Vilde. *Eks see ükskõik ei ole, missuguse rahaga osteti,” arvas Anna. „Juba ta siis ei ole, et nad nõnda ütlevad,” vastas Rein tütrele. A. H. Tammsaare.

judin ‹-a 2› ‹s›
ihu värin, võbin. Külm ajas kerge judina ihule. Juba see mõte tõi judinad keresse. Neiul jooksis õnneaimusest meeldiv kuum judin südame alt läbi. Külm judin käis üle selja. *Magusad judinad käivad üle kere ja teine täis leili lööb higi lahti. M. Kesamaa.
▷ Liitsõnad: hirmu|judin, külma|judin, õudusjudin.

jumal ‹-a 2› ‹s›
religioonis kõrge(i)m üleloomulik olend v. jõud, keda austatakse ja teenitakse. a. ‹ka pl.› Muistsed jumalad. Kreeklaste, roomlaste, germaanlaste jumalad. Jumalatele ohverdama, ohvreid tooma. Jumalaid kummardama, teenima, appi hüüdma. Puupakust jumal aidanurgas. Vaaraod peeti maapealseks jumalaks. Tantsib, laulab nagu noor jumal 'eriti hästi, hiilgavalt'. b. ‹ristiusu kirjanduses suurtäheliselt sg.› Jumal; sün. Issand, Jehoova, Looja. Kolmainus, kõikväeline, kõikvõimas, suur jumal. Jumala arm, nimi. Jumala viha, vits. Jumalat paluma, tänama, uskuma. Jumalale lootma, end jumala hoolde andma. Jumal olgu neile patustele armuline! Jumalat eitama, teotama. Jumalast taganema. Jumala tahtmine sündigu. Nii on jumalast seatud. Jumal on ta ära, enese juurde kutsunud 'ta on surnud'. Muusik, kunstnik jumala armust 'sünnipärase andega'. Palun, vannutan sind jumala nimel 'härdasti, tungivalt'! Jumalast mahajäetud 'üksildane, kõrvaline' maanurk. Jumal kõrgel, kuningas kaugel. Kui jumal loob lolli, annab ta ka molli. c. rahvapärastes ütlustes, täh. tugevasti nõrgenenud. Vaatan siin seda jumala ilma. Tule söö, jumala loomake! Jumala õnn, et juhtusid täna siia tulema. Istub jumala rahus, jumala rahuga ahju kõrval. Heinaajal sadas iga jumala päev. Iga jumala öö kooserdab poiss küla peal. Annaks jumal, et kõik hästi läheks! Toas on niisugune segadus, et tule jumal appi. Jumal appi, kui jonni täis võib üks inimeseloom olla! Issand jumal, tuli on lahti! Armas jumal, kust ta sellise mõtte peale tuli? Oh sa mu jumal, kui suureks on Kati kasvanud! Uhke nii et jumal hoidku. Jumal hoidku, mis seal kõik ära tehti! Hiljaks jäin, jumal paraku. Jumal teab 'keegi ei tea', kus poiss jälle kolab. Tegi, nagu oleks käsil jumal teab kui 'eriti, väga' tähtis töö. See pole jumal teab kui 'kuigi' kallis. Jumal nendega 'olgu (peale)', las räägivad mis tahavad. Tehku nagu tahab, jumal temaga! Jumalale tänu, kõik on hästi. Pääsesime, jumal tänatud, õigel ajal varju alla. d. piltl austus-, ihalusobjekt, ideaal. Kogu eluks jäi kunst ta jumalaks. Raske on korraga mitut jumalat teenida 'mitmele eri harrastusele pühenduda'. *..raha peab mul olema; raha on jumal, raha on vägi, raha on võim! A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: armastus|jumal, kodu|jumal, sõja|jumal, tarkusejumal; maa|jumal, päikese|jumal, tule|jumal, veejumal; eba|jumal, peajumal.

jumala|kartmatus ‹s›
(< jumalakartmatu). *..paganad, kes oma jumalakartmatuses on täis igasuguseid pahesid ning patte. E. Kippel.

junga ‹6› ‹s›
laevapoiss; madruseõpilane. *No mis ma olin? Kolmteist täis, / kui läksin jungaks laeva. M. Kesamaa.

justkui

1. ‹konj› esineb sarnasusvõrdlustes, kus seostab võrdluse selle põhisõnaga.; sün. kui, nagu, otsekui (on viimastest kõnekeelsem ja juhuvõrdlustes harvem). a. seostab võrreldava substantiivi võrdlevaga mingi nimetamata, kuid aimatava ühisomaduse põhjal. Mees justkui härg. Plika justkui tulesäde. Nina justkui kartul. Silmad justkui söed, tõllarattad, taldrikud. Hambad justkui rehapulgad. Juuksed justkui padrik. Tal on jõudu justkui karul. Mehel on isu justkui hundil. Elu justkui kuninga kassil. b. seostab võrreldava adjektiivi sama omadusega iseloomustuva substantiiviga. Raske justkui tina. Vedel justkui sült. Räpane justkui poriorikas. Kare justkui lehma keel. Näost must justkui korstnapühkija. Keel haraline justkui ussil. Jalad on külmad justkui jäätükid. Poiss on pisike justkui püksinööp. Tuba on külm justkui hundilaut, lage justkui koppel. c. seostab võrreldava adverbi võrdleva sõna v. sõnarühmaga. Vait justkui hiir urus. Ennast täis justkui konn mätta otsas. Üksi justkui vana känd. Selili justkui sitikas. Kinni justkui tinutatud, justkui pigiga. Libedasti justkui õlitatult. Jutt lõppes järsku justkui noaga lõigatud. d. seostab verbi võrdleva sõna v. sõnaühendiga, mis osutab tegevuse v. olemise viisi, intensiivsust vms. Tammub justkui karu. Lippab justkui jänes koera eest. Tormab ringi justkui pöörane, arust ära. Peatus justkui kõheldes. Hoidis käest justkui tangidega kinni. Vihkab teda justkui ussi aia all. Räägib, laulab justkui tõrre põhjast. Vastasid justkui ühest suust. Kadus justkui maa alla, justkui tina tuhka. Vihma tuleb justkui oavarrest. Karjub justkui põrsas aia vahel. Käib peale justkui uni. Kargas püsti justkui ussist nõelatud. Sobib justkui rusikas silmaauku. Valu kadus justkui peoga pühitud. Kõik tõusid justkui käsu peale. Kõik paistab siit justkui peo peal. Teda on hoitud justkui essu pilpa peal. See tuli justkui iseenesest. Hea nõu on tal alati justkui varnast võtta. See raha on justkui maast leitud. Olen siin justkui herilase pesas. Oli ehmatusest justkui puuga pähe saanud. Poiss on justkui isa suust kukkunud. Kõik nad on justkui ühe vitsaga löödud.
2. ‹konj› alustab näimist v. tundumist võrdlevat, tingivas kõneviisis kõrvallauset. Nägin unes, justkui oleksin olnud kuskil lossis. Puud painduvad tuules, justkui kummarduksid kellegi ees. Tuleb tuttav ette, justkui oleksin seda juba kunagi näinud. Nii kerge oli joosta, justkui oleksid jalgadele tiivad kasvanud. Talle tundus, justkui oleks midagi puudu. Mulle paistis, justkui muigaksid teised. Teeb näo, justkui ei saaks aru. Mul on tunne, justkui võiksin lendu tõusta.
3. ‹adv› kõnek kasutatakse mitmesuguste modaalsusnüansside, erinevate suhtumiste jms. väljendamisel v. rõhutamisel.; sün. nagu. a. tagasihoidliku ettepaneku, meeldetuletuse, möönduse vms. puhul. Oleks justkui põhjust rääkida. Aga see oli meil justkui juba kokku lepitud. Sa justkui lubasid kindlasti tulla. Oleks justkui aeg lõunale minna. Tuleks justkui tööle hakata (või nii). Sai justkui sellepärast tuldud. Ootasime justkui enamat. Tahaks justkui midagi soolast. Pole justkui tahtmist minna. Seda peaks ta justkui teadma. Korter tuleks justkui oma silmaga üle vaadata. Kas oled seda tööd varem teinud? – Justkui oleks. b. näimise, tundumise, väite kaheldavuse v. teadmise ebakindluse puhul. Sadu on justkui hõredamaks jäänud. Hakkab justkui sulale minema. Sai mu ütlemise peale justkui pahaseks. Ta justkui ehmatas, jahmatas. Sa justkui varjad midagi. Ta justkui ei rõõmustanudki. Tal oli justkui häbi, piinlik. Kuula, keegi justkui koputab. Poiss justkui ei julge sisse tulla. Justkui raske uskuda. See ikka justkui ei kõlba, ei lähe. Ta paistab justkui linnamehe moodi. Sa oled justkui rohkem selle töö mees. Ei näe selgesti: oleks justkui põder, aga võib-olla on hoopis lehm. c. millegi möönmisel (kerge) põlastuse, pahameele, hurjutuse väljendamiseks. Justkui sa ise ei teaks! Justkui mul ilma selleta tööd vähe on! Justkui ta minu juttu usuks! Justkui sellest midagi kasu oleks! Justkui nad ise poleks näinud, kuulnud. Justkui meie sinna midagi saaksime parata. *Teised inimesed justkui polekski inimesed, ainult põllumehed ja põllumehed! O. Luts.

juudi|turg
van vanakraamiturg. *..ta leidis, et ta pea kui juuditurg kõiksugu tühist ja vana kraami täis on.. M. Metsanurk.

juurde
I. ‹postp› [gen]
1. kellegi, millegi vahetusse lähedusse, täiesti lähedale. Läks akna, ukse juurde. Astus laua, kapi, voodi juurde. Õpilane kutsuti tahvli juurde. Aja auto maja juurde! Jooksis ühe puu juurest teise puu juurde. Käis ühe mehe juurest teise juurde. Tõstis käe kõrva juurde. Pani pudeli suu juurde ja jõi. Koer läks peremehe juurde. Tule minu juurde! Tüdruk läks teiste laste juurde mängima. Rada viib väikese metsajärve juurde. Tee tõe juurde oli raske. *Koolimaja juurde sai paar versta. M. Metsanurk. || (laiemalt:) kuhugi lähedusse ja ka sisse. Lähen sauna juurde ja panen veel tuld alla. *Läksin vahel lauda juurde vaatama, aga juba tema seal – kükitab lehma all [lüpsta].. A. H. Tammsaare. *Pealelõunal kogunesid koolilapsed koolitoa juurde, et õpitud laule veel korrata. O. Luts.
2. kellegi asu-, elu- v. töökohta; kellegi jutule v. vastuvõtule, (mingis asjas) kellegi poole. Sõitsin pühapäevaks maale vanaema juurde. Vanemad kolisid linna laste juurde. Poiss sai korterisse tädi juurde. Viis lapse tuttavate juurde. Kutsusin ta enese juurde koju. Lähen homme arsti juurde. Läheb juuksuri, õmbleja juurde. Tulid sa minu juurde niisama või oli sul asja ka?
3. osutab asutusele v. organisatsioonile, mille alluvusse v. koosseisu miski v. keegi allutatakse v. jääb. Linnavalitsuse juurde moodustati mitu komisjoni. Keskaja koolid rajati ennekõike suurte kirikute ja kloostrite juurde. Jäi pärast lõpetamist ülikooli juurde tööle.
4. osutab sellele, mille kasutamisele v. käsitlemisele v. millega tegelemisele asutakse. Asus paadis kohe aerude juurde. Viimastel aastatel on kunstnik pöördunud tagasi õlimaali juurde. Kirjanduse õpetamisel jõuti Vilde loomingu juurde. Asume uue töö, teema juurde. Mindi järgmise päevakorrapunkti, küsimuse juurde. Pärast ettekannet asuti läbirääkimiste juurde. Asus ilma pikema keerutamiseta asja juurde. Riigipöördega tuli võimu juurde uus klikk. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde.
5. osutab otsusele, arvamusele, harvemini tegevusele, millel püsitakse v. otsustatakse püsida (esineb üksnes jääma-verbiga). Isa jäi oma tahtmise juurde kindlaks. Kas sa jääd oma sõnade, ütluse, arvamuse juurde? Pika arutlemise järel jäädi selle juurde, et kõige parem on asjast vaikida. Proovis üht ja teist, kuid lõpuks jäi oma endise ameti juurde. *Katsus juba talvemütsigi korraks pähe, aga jäi lõpuks siiski musta kaabu juurde. M. Metsanurk.
6. millelegi lisaks, millegi kõrvale. Kohvi juurde pakuti konjakit. Õlle juurde sobib hästi juust. Prae juurde käis kõrvitsasalat. Ostis elegantse mantli juurde ka uue kübara. Heliplaadi juurde kuulus tutvustav brošüür. | piltl. Tuli halva mängu juurde hea nägu teha. || (vahel ka:) koostisosana millessegi. Etiooplannade riietuse juurde kuuluvad valged seelikud.
7. ‹tänapäeval tavalisem põhisõna allatiiv› osutab teat. seisundisse siirdumisele. Tule mõistuse juurde, mees! *..ei märganud muud, kui et poiss on pääsemas tagasi meelemärkuse juurde.. A. Mälk.
II. ‹adv›
1. vahetusse lähedusse, täiesti lähedale. Astus mulle juurde ja küsis suitsu. Ta tuli lähemale, kuid päris juurde ei tulnud. Rebane hiilis oma saagile vargsi juurde. Koer ei lasknud kedagi endale juurde. Siia ei pääse autoga juurde. *Seda rääku oleks kerge kinni püüda, vaja ainult tasa juurde minna. O. Luts.
2. juba olemasolevale lisaks. Rahvast, külalisi tuli järjest juurde. Tööjõudu on vähe, andke veel kaks meest juurde! Vaenlane vedas rindelõiku vägesid ja varustust juurde. Asulasse on ehitatud mitu maja juurde. Raiesmikust tehti põldu juurde. Kauplus tellis kaupa juurde. Viska kaminasse paar halgu juurde! Tuba on nii mööblit täis, et siia enam midagi juurde ei pane. Ta sai palka juurde. Pani summale paar krooni juurde. Tööd, ülesandeid tuleb kogu aeg juurde. Pani, mõtles edasirääkimisel loole veel omalt poolt üht-teist juurde. Ta on palju juurde õppinud. Need leiud annavad meie teadmistele mõndagi juurde. Ta on kaalus juurde võtnud. Hoogu juurde! Puhkus andis jõudu juurde. *Ei anna külm päevalgi järele, vaata kui keerab veel juurdegi. V. Lattik. || midagi muud mingile toidule, tegevusele v. olukorrale kõrvale, sellele lisaks. Mängis pilli ja laulis sinna juurde. Sõi suppi leiba juurde hammustamata. *Oli mahe suveõhtu linnulaulu ja lillelõhnaga, ning sinna juurde veel maasikad. V. Beekman (tlk).

juurde|tulija
Tuba oli rahvast täis, juurdetulijad jäid ukse juurde seisma. Juurdetulija tutvustas end koosolijatele.

juurikaline ‹-se 5› ‹adj›
juurikarohke, juurikaid täis. Vanker võntsus juurikalisel metsateel.

juurikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. bot püsikute maa-alune vars, risoom. Maikellukest paljundatakse juurikast. Kalmuse, maarjasõnajala juurikas.
2. juur. a. lihakas säilitusjuur juurviljadel; ‹pl.› juurvili. Porgandid ja muud juurikad. Suhkrupeet annab hektarilt 300 ts juurikaid. Kartul sai võetud, nüüd on järg juurikate käes. b. tugev, jäme juur (1. täh.) Uudismaa oli igasuguseid juuri ja juurikaid täis. Komistas puude maapinnale ulatuvatel juurikatel. Peet, kaalikas, porgand on juurikasse 'paljudeks harudeks' kasvanud, läinud. c. juur (2. täh.) Hammas murdus ära, pean laskma juurika ka välja tõmmata. *Kui tarvis, hammustan selle oma keele juurikast saadik maha.. A. Jakobson.
▷ Liitsõnad: jorjeni|juurikas, puujuurikas; looma|juurikas, supi|juurikas, söödajuurikas; kõrva|juurikas, nina|juurikas, saba|juurikas, sarvejuurikas.
3. piltl. a. kehaliselt tugev (jässakas) inimene. *Ärge te vaadake, et ma vana välja paistan, ma olen veel kõva juurikas. A. Valton. *..niisugused vanad juurikad on hirmus kanged sõrme tõmbama. P. Kuusberg. b. isepäine, kangekaelne inimene. *Muidugi, ka sõjapäevil olid sa juurikas ja kangust täis.. R. Vellend.
▷ Liitsõnad: mehe|juurikas, vanapoisijuurikas; jõu|juurikas, patujuurikas.

juus|peen
väga peen. Juuspeen niit, juurenarmas. Juuspeened veresooned. Nägu täis juuspeeni kortsukesi.

jõe|käär [-u]
jõe kõverus, käänak; selle äärne ala. Pardid pesitsesid vaikses jõekäärus. Madal jõekäär oli kalmuseid täis kasvanud. Kas jõekäärust on hein juba tehtud?

jõma ‹11› ‹s›
jõmin. *Saal kihas täis juttu, jõma, naeru.. R. Sirge.

jõnksuline ‹-se 5› ‹adj›
täis jõnkse, jõnksudega; jõnklik. Jõnksuline edasiliikumine. Jõnksuline tee, sillutis. Jõnksulisel mäel läks mõnigi kelk ümber.

jõu|küllane
jõuline, täis jõudu. Jõuküllane nooruk. Jõuküllaste joontega nägu. Jõuküllased värsid, jõuküllane sümfoonia.

jõõrama ‹jõõrata 48›
murd
1. jõõrduma. *Üks vankriratas jõõras pidevalt sügavas porises roopas.. R. Põder.
2. kiima rahuldama, hoorama. Jõõrab ringi kui pull. *Jõõras [mees] oma jõõramised ja tuli tagasi, ei lausunud Katerina sõnakestki.. O. Jõgi (tlk). *Professor sõidab ära, mine sinna [ta naise juurde] ja jõõra oma isu täis. P. Kuusberg.

jälje|auk
Loomade joogikohas oli maa tihedalt jäljeauke täis.

jää|lobjakas
pehme poorne, vett täis imbunud jää. Metsa all oli veel lumelaike ja jäälobjakat.

jäärak ‹-u 2› ‹s›
geogr vihma- v. sulavete tekitatud sügav järsuveeruline hargnev uurdeorg. Lund täis tuisanud jäärak. Auto paiskus nõlvast alla jäärakusse.

jää|sodi
väikesteks tükkideks purunenud jää (vees). Väin on veel jääsodi täis. Lained jooksid kohisedes kaldaäärsesse jääsodisse.

jää|väljak
(talispordi harrastamiseks). Lastestaadioni jääväljak oli uisutajaid täis.

jää|-äärne
Jää-äärne veeriba oli toitu otsivaid metsparte täis.

kaagutus ‹-e 5› ‹s›
kaagutamine. Kana kaagutus. Lindla oli kaagutust ja prääksumist täis. | piltl. *Peremees on see toitja ja õnnistegija. Sinul kah juba seesamane kaagutus selge. V. Ilus.

kaak1 ‹kaagi 21› ‹s›
kõnek huligaanse käitumisega v. ka kuritegevusele kalduv isik (eriti nooruk). Poisid olid igavesed kaagid. *.. saate elus igal sammul tüssata. Kaake on kõik kohad täis ... M. Traat.
▷ Liitsõnad: poisikaak.

kaanima ‹42›

1. kõvasti jooma (hrl. alkoholi pruukimise kohta). Viina, õlut (sisse) kaanima. Kaanis janu kustutamiseks kraanist külma vett. Mis sa sest kohvist peaksid nii palju kaanima! Meestel pudel juba tühjaks kaanitud. Kaanis end palgapäevadel maani täis. Oled end päris ogaraks kaaninud! *Tembeldati joodikuks. Muidugi, kõri oli tal priima, kaanis kui kaamel .. P. Kuusberg. || (loomade, taimede kohta). Kui palju on sääsed me verd kaaninud! *Taim ajab juured mulla sisse ja kaanib enese elumahla täis. I. Pau.
2. hrv kaanina (külge) imema. *Kõrvalruumis kaanis ta end ahnelt veekarahvini külge .. A. Sinkel.

täis nagu ~ kui kaan
täiesti purju(s). *Igal simmanil lakub enda täis nagu kaan ja siis norib tüli. M. Mõtslane.

kadaka|põõsas
Karjamaa on kivine ja täis kadakapõõsaid.

kaenla|täis ‹s›
kaenlasse mahtuv kogus. Kaenlatäis oksi, heinu, raamatuid. Korjasin suure kaenlatäie kullerkuppe.

kahe|suvine
(noorkalade kohta:) enam kui aastane, kuid veel mitte kaht täis. Kahesuvine ahven, karpkala.

kahin ‹-a 2› ‹s›

1. millegi liikumisest v. kergest kokkupuutest tekkiv vaikne kõlatu ühetooniline heli. Riiete, siidi, mantli, kleidi kahin. Kõrkjate, rohukõrte, põhu, heinte, puulehtede kahin. Kahinal lendas üle tee lind. Kerge kahinaga jooksid lained rannale. Avatud aknast kostis vihma uinutavat kahinat. Tuule kahin puulatvades. Priimuse kahin. Magnetofonil jooksis nõrga kahina saatel kulunud lint. Hingas kuuldava kahinaga. Vähem kui kahin sundis teda ringi vaatama. *.. süldipada tõusis just praegu keema ja kargas üle ääre, nii et auru ja kahinat oli, nagu visataks leili. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: hingamiskahin.
2. paljude inimeste elevusest, sosistamisest, vaiksest jutusuminast tekkiv nõrk müra. Klassist käis läbi lõbus kahin. Kerge kahin lendas üle tribüünide. „Ta tuleb, ta tuleb,” käis kahin läbi rahvahulga. Kui ma sisse astusin, tekkis, tõusis saalis kahin.
▷ Liitsõnad: naeru|kahin, nutu|kahin, pahameelekahin.
3. ärev sagimine, õiendamine, kihin-kahin. See oli suur uudis: kogu küla oli kahinat täis. *Suurt kahinat tõi Purila sõjaleeri ja kogu mõisa ühel päeval kindralkuberner vürst Suvorovi sinnatulek Eestimaa kuberneri von Grünewaldi saatel. E. Vilde. *Majas valitses ka liig elav talitus, kihin ja kahin, treppidest jooksmine ja kõndimine. E. Aspe.

kahisema ‹37›

1. kahinat (1. täh.) andma v. tekitama. Pilliroog, kõrkjastik kahiseb tuules. Kuiv loog kahiseb riisumisel. Rohi ja langenud lehed kahisesid jalge all. Samovar kahiseb tasakesi laual. Kohvivesi pliidil hakkas kahisema. Vana heliplaat kahises mängides tugevasti. Naine tormas seeliku kahisedes minema. Puudes kahises tuul. Kahisev haab, kask, rukkiväli. Kahisev siid, taftkleit. Kahisev hingamine. *Ta kõrge kahisev hääl oli täis viha ja kadedust. V. Gross. || kahinat tekitades liikuma, kulgema, langema vms. Kerge laine kahises randa. Vihm kahiseb jõepinnale. Tuiskav lumi kahises aknale. *Mõisapreili kahises oma laias rukkihakitaolises kleidis tulbipeenra juurde .. Madde Kalda. *Vajutus kangile, ja koorem kahiseb iseenesest maha. O. Tooming.
2. (paljude inimeste kõlatu, eleva v. äreva poolsosinal kõnelemise, naerusumina vms. kohta). Koosolekusaal lõi kahisema. *Murak vaatas korraks naerumuhelusest kahiseva rahva poole. M. Raud.

kahmima ‹42›

1. korduvalt kahmama (1. täh.); (endale) ahmima, kokku kraapima. Sülle kahmima. Lapsed kahmisid mahakukkunud õunu. Põlevast majast kahmiti kõike, mis kätte juhtus. Kahmis voodiriided kaenlasse ja läks lakka. Oli seljakoti igasuguseid asju täis kahminud. Pohli oli nii palju, et kahmi lausa kahe käega. Varandust oli ta kahminud endale nii palju, kui iganes jõudis. *Ise kahmis teiste arvelt raha kokku .. V. Ilus.
2. hrv kiiresti, kärmelt astuma, kärmelt käima. *Ta kahmis edasi reipalt, lahedal sammul .. O. Jõgi (tlk). *Ning üha vesist nina pühkides kahmis seegi [eideke] minema. M. Rebane.

kahvli|täis ‹s›
kahvlile mahtuv kogus. Võttis purgist paar kahvlitäit marineeritud seeni.

kaisel ‹-sla, -slat 2› ‹s›
bot kõrkjale lähedane kõrge lehistumata rulja varrega vee- ja sootaim (Schoenoplectus). Tuul kahistab kaislaid. Järvesopp on kaislaid, kaislat täis kasvanud. Kaislates, kaislas solistasid pardid.
▷ Liitsõnad: järvkaisel.

kakskümmend ‹kahekümne, kaht(e)kümmend e. kaht(e)kümmet, kahekümnesse, kahekümnete, kahekümneid, kahekümnetesse e. kahekümneisse› ‹num›
põhiarv 20. Arvutamine ühest kahekümneni. Kakskümmend kuus. Kolmsada kakskümmend. Kakskümmend sajandikku. | (kellaaja kohta). Rong väljub kell kakskümmend viiskümmend. || hulgalt, koguselt 20. Hilinesin kakskümmend minutit. Romaan koosneb kahekümnest peatükist. Sinna on meilt kakskümmend kilomeetrit. Laena mulle 20 senti. Autasustatavaid oli üle kahekümne. Ta pole veel kaht(e)kümmendki täis 'pole veel kahekümneaastane'. Ta on alla, üle kahekümne. Kakskümmend üks 'kaardimäng, kus võidab mängija, kes saavutab kakskümmend üks v. sellest allapoole kõige enam silmi, atskoo'. || (vastava arvulise järjekorra kohta). Paragrahv kakskümmend 'kahekümnes paragrahv'. Buss nr. 20.

kaku|kull
kõnek kakleja. *Ja lõi mulle rusikaga vastu jalga. Ta on paras kakukull, kui tal süda täis saab. V. Raud (tlk).

kala ‹7› ‹s›

1. vees elav kõigusoojane selgroogne, kes hingab lõpustega, liigub uimede ja saba abil ning on hrl. kaetud soomustega (ka kogumõistena). Suur, väike kala. Kalu, kala püüdma, õngitsema, puhastama, rappima, rookima. Kala näkkab. Kala hakkas õnge. Paat oli kalu täis. Kala lõi sulpsu. Tiikides kasvatatakse kalu. Ujub nagu kala 'väga hästi'. Tumm nagu kala. Külm nagu kala 'osavõtmatu v. tundetu'. Eksporditi hulgaliselt kala. Kalurid said rohkesti kala. Kala ei võta 'kala(d) ei hakka õnge'. Kala otsib, kus sügavam, inimene, kus parem. | (toiduainena, toiduna). Kalu, kala suitsutama, soolama, kuivatama. Marineeritud, keedetud, praetud kala. Müügil on värske kala. Garneeritud kala. Söödi palju kala. || ‹ainsuse väliskohakäändeis adverbilaadselt› kalapüük, kalastamine. Kalale minema. Kalal käima, olema. Kalalt tulema.
▷ Liitsõnad: akvaariumi|kala, elektri|kala, ema|kala, imi|kala, jõe|kala, kapten|kala, karp|kala, kera|kala, koer|kala, kohver|kala, kops|kala, kude|kala, kuld|kala, kuu|kala, kõhr|kala, lend|kala, loots|kala, luu|kala, magevee|kala, marja|kala, mere|kala, mõõk|kala, niisa|kala, noor|kala, paiga|kala, pard|kala, peen|kala, prügi|kala, põhja|kala, püügi|kala, rööv|kala, rüü|kala, sini|kala, soom|kala, süstik|kala, tiigi|kala, vääriskala; elus|kala, soola|kala, suitsukala; hai|kala, lutsu|kala, lõhe|kala, siia|kala, tuuni|kala, vimmakala.
2. kõnek (ettevaatliku, osava inimese kohta). Kogenud, vilunud kala. See mees on libe kala. Temasugune kala juba õnge ei lähe.

kalda|alune
Vähid elavad kaldaalustes urgastes. *Kaldapealne hargnes ja lõhenes, kaldaalune oli täis kivikilde ja astanguid. A. Kaal.

kaledus ‹-e 5› ‹s›
(< as kale [-da]). Sügistuule kaledus. Süda on täis kaledust.

kalev2 ‹-i 2› ‹s›
viltja pinnaga täis- v. poolvillane tugevasti vanutatud riie. Peen, karvastatud, karvastamata kalev. Kalevist palitu, mantel, ülikond, kuub, püksid. Piljardilaua roheline kalev. Kolm meetrit kalevit.
▷ Liitsõnad: mundri|kalev, mütsi|kalev, peenkalev.

kalkun ‹-i, -it 2› ‹s›
sulgedeta ning käsnalise punaka kaela ja peaga suur kodulind. Kalkuneid kasvatama. Läks näost punaseks nagu kalkun. Ennast täis kui kalkun. | (toiduna). Lauale toodi praetud kalkun.
▷ Liitsõnad: mets|kalkun, pronkskalkun.

kallama ‹kallata 48›

1. nõust vm. mahutist seda kallutades vedelikku vm. ainet välja voolata laskma, valama. Vett patta, ämbrisse kallama. Kallas supi kaussi. Kallas karahvinist klaasidesse viina, konjakit. Kallasin endale teed. Kallab nõu tühjaks. Klaasid kallati ääreni täis. Kallas kiiresti paar pitsi kurgust alla 'jõi kiiresti paar pitsi'. Perenaine kallab sigadele toidu moldi. Kallab endale pesemisel pangetäie külma vett kaela. Kallab musta vee maha. Kindlusemüüridelt kallati vaenlasele tulist tõrva kaela. Vili kallatakse salvedesse. Marjad kallati ühest korvist teise. *Oskar kallas kruusakoorma nii kaugele, kui tee autol sõita lubas .. O. Tooming. | piltl. Oma viha, sappi, meelepaha teiste kaela, teiste peale kallama. Kuu, päike kallab valgust (alla). On tunne, nagu oleks uut jõudu soontesse kallatud.
2. tugevasti (vihma) sadama, valama. Vihma kallab nagu oavarrest, pangest, toobrist. Taevast kallab külma vihma alla. Kogu eilse päeva kallas vihma sadada. Pärast äikesekärgatusi hakkas alles õieti kallama. Vett kallas nagu kapast, kapaga. Küll täna kallab!
3. keerama, pöörduma v. pöörduma panema. *Bengt, Rootsimaa mees, kallas kurakätt ja Mats astus talle sõnatult järele. J. Peegel. *Kui hobused [niidumasinaga] olid kallatud, pidas Dmitri Paltsev nad kinni .. H. Lepik (tlk).

kamalu|täis ‹s›
kamalut täitev kogus. Kamalutäis teri, pähkleid, jahu. Suur, hea, tubli kamalutäis. Kasti põhjas oli paar kamalutäit ube. Ammutas kamalutäite viisi vett oma higisele näole.

kande|kott [-koti]
kott millegi (käe otsas) kandmiseks. Naiste kandekott. Kunstnahast, riidest kandekott. Tuleb turult, täis kandekott käe otsas. Võttis kandekotist leivapätsi.

kangas ‹kanga 19› ‹s›

1. kangaspuudel v. kudumismasinal laia lindina valmistatud pikk riidetükk. Kanga kude, lõim, kiri, muster. Toimne, labane kangas. Tihe, hõre, paks, õhuke kangas. Linane, villane, takune, puuvillane kangas. Kangast kuduma. Kangast alustama, lõpetama, maha võtma. Kangaid pleegitama, värvima, vanutama. Kangas on alles telgedel. Kanga otsast lõigati ülikonna jaoks paras tükk. Ta ostis terve kanga kirevat riiet. Poe riiulid on kangaid täis. Kude kanga kaunistab. | piltl. Pilvede kangas. Niitude helerohelised kangad. Mõtete, mälestuste kangas. Aastate kangas. Argipäevade hall kangas. *Väljas sätendas Lovati hõbedane kangas .. O. Kool. || (lipu, loosungi vm. väiksema riidetüki kohta). Rongkäigu kolonnide kohal lehvisid lippude ja loosungite kangad. *.. treppide ette olid asetatud mõned potid ilupuudega ja trepp oli kaetud punase kangaga. P. Viiding.
▷ Liitsõnad: dekoratiiv|kangas, kiri|kangas, krepp|kangas, kunstsiid|kangas, riide|kangas, satään|kangas, siid|kangas, trikookangas; koti|kangas, käterätiku|kangas, pesu|kangas, särgi|kangas, vaibakangas; lipu|kangas, loosungi|kangas, purjekangas; elu|kangas, pildi|kangas, pilve|kangas, suitsu|kangas, udukangas; kassikangas.
2. lõimelõngad käärimisel; kääritud lõimelõngad. Kangast käärima. Kangast niide panema, niietama 'lõimelõngu kangastelgedel läbi niite pistma'. Kangast looma, seadma, üles panema 'lõime telgedele seadma'.

kange ‹1› ‹adj›

1. paindumatu, puine, jäik (nii et liikumine v. liigutamine on takistatud). Jalad on käimisest, külmast üsna kanged. Pärast sellist teekonda oled jalust kange. Ristluud, kondid on raskest tööst kanged. Kael jäi vahtimisest kangeks. Liikmed on luuvalust kanged. Vanamehe sõrmed on rehapulkadena kanged. Jalad, käed tõmbusid jääkülmas vees kangeks. Vaadake, et ta kangeks ei külmu! Ei saa kummarduda, selg on kange. Tõusti ja sirutati istumisest kanget keha. Mehe liigutused olid kohmakad ja kanged. Ohvitser astus tikksirgelt kangel sammul. Surnukeha oli külm ja kange. Räägib kange keelega, nagu oleks ta purjus. Tärgeldusest kange särgikrae. Märjad riided tõmbusid pakases kangeks. | piltl. Kohkus, ehmus kangeks. Jäi hirmust kangeks. || (võõrapärase ja vigase keelepruugi kohta). Parun rääkis kanget eesti keelt. *„Kus on see mees, see Piiri Tönnu?” hüüdis ta pisut kanges maakeeles .. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: külma|kange, pulkkange.
2. (keha)jõult tugev, jõuline, kõva. Poisid katsusid jõudu: kumb on kangem. Mitme vastase vastu ei saa, ole nii kange mees kui tahes. Kelle sõnn on kõige kangem? Karu kõige kangem, rebane kõige kavalam. *Ülesoo meeste kangete käsivarte mõjul edeneb töö jõudsasti. O. Luts. | piltl. Males oled sa minust kangem. Võõra tahe oli tema omast kangem. Kangem pool (kindlama, otsustavama sõnaga abielupoole, hrl. mehe, harvemini naise kohta). Kangem sugu (meeste kohta). *„Ei Tõnu mind mata,” hooples noorik, „olen tast eluvaimu poolest kangem ..” H. Raudsepp. || mehine, kartmatu; vägev, võimas. Suured teod nõuavad kangeid mehi. Ta oli nii kange mees, et ei kartnud vanakuraditki. Väike, aga kange rahvas. *.. oder kasvas õige kange, mäel pani mahagi. Aga mis tast sai! F. Tuglas.
3. millegi poolest silmatorkav v. väljapaistev, tubli, hakkaja, kõva. Kange töömees, kõnemees. Kange ujuja. Kange kala- ja jahimees. Kange pillimees ja tantsulõvi. Poiss on kange pidudel käija. Ta on kange tööd murdma. Saarlased on kanged meremehed. Mart on valla kangemaid traktoriste. Laine on kange tüdruk: õppeedukuselt klassis esimene. || ‹sageli ma-infinitiiviga› oma loomult kõvasti kalduv midagi tegema. Kange viinavõtja, joodik, kakleja, löömamees. Kange lõuapoolik, mokamees. Kange teisi õpetama, käsutama. Kange mees lubama, lubadusi andma. Ta on kange tagaselja ähvardama, kõigiga vaidlema, tüli norima. Poisid olnud kanged vallatust tegema. Vello olnud kange igasuguste tempude peale. Hobune oli kange üle aia hüppama. Põrsad on kanged sööma. Ohakad on kanged juuri ajama.
4. kõva, väga tugev, suur; äge. Kange peavalu, palavik. Jalga lõi kange valu. Hirmus kange köha, nohu. Kange nälg, janu, söögiisu, väsimus, igavus. Kange tüli, sõnavahetus, vaidlus. Hakkas kange hirm. Ta on kanget jonni täis. Kiristas kanges vihas hambaid. Kange kuraas sees. Kõik asusid kange õhinaga tööle. Mul on kange kiire. Läks lahti kange askeldamine. Kange pingutus võttis nõrgaks. Kange soov, tahtmine edasi õppida. Tal on kange isu välja minna. Kange kiusatus. Mehel käivad kanged viinaneelud. Vennal kange valu naist võtta. *Haigus oli kord juba sees ja muudkui läks aga kangemaks. A. Jakobson. *.. käes on poiss tal esimest aastat ja arm alles kange. V. Lattik. || (kiire liikumise kohta). Tormab kange hooga, ajuga, valuga. Poiss tuli kange jooksuga. Tuhises kange kiiruga edasi. Hobune on kangest sõidust higine. *Siin väinas oli veevool kange ja vesi viis jää varakult välja. A. Kalmus. || (ilmastikuga ühenduses). Väljas on kange külm, pakane, tuisk. Heinaajal oli kange palavus. Puhub kange tuul. Külm läks üha kangemaks. Kange sajuga ei läinud keegi majast välja. *.. oli veel ometi talv, päris kange talv. A. Taar. || vali (hääle, heli kohta). Kange kisa. Vee mühin läks järjest kangemaks. Veski kange mürin. Ukse taga algas kange kloppimine. Kõrvus on kange kohin. || kõnek tuline, innukas. Ta on uue korra kange pooldaja. Mees oli kange katoliiklane. Kingsepp olnud kange punane.
5. tugeva mõjuga, tugevatoimeline (hrl. mingi aine kohta). Kange kohv, tee, äädikas, sinep. Kange tubakas. Kanged rohud, mürgid. Kange hape. Need paberossid on minu jaoks liiga kanged. Tegi lihale kange soolvee. Kange väetiselahus kahjustab taimi. Dieettoidus ei kasutata kangeid vürtse. Klaas kanget lahjendamata jõhvikamahla. || suure alkoholisisaldusega. Kange õlu, viin, puskar. Kange naps. Kanged alkohoolsed joogid. Joodi õlut ja kangematki kraami. | ‹elliptiliselt› kõnek (viina vm. vägevama alkohoolse joogi kohta). Võeti, visati klaasike kangemat. Külalistele otsiti välja pudel kangemat. Peale õlle oli meestel ka üht-teist kangemat kaasas. || (terava, tugeva lõhna v. maitse kohta). Köök oli kanget kärsahaisu täis. Haigla koridoris oli tunda kanget kloroformi ja eetri lehka. Mehel käis suust välja kange õllelehk. *.. märkab kohkudes, et kohvil on kange lambiõli maik juures. O. Luts. || (prillide kohta). Prillid olid liiga kanged ja võtsid silmad valutama. || piltl vägev, võimas. Saunalaval oli kange leil. Käis välja oma kõige kangemad trumbid. Seekord ütles seda juba kraad kangemal kujul. Vandus kõige kangemate sõnadega, kõige kangemat kurja.
▷ Liitsõnad: kibe|kange, mürk|kange, tulikange.
6. mittejäreleandev, visa, vastupidav; kangekaelne, jonnakas. Kange iseloomuga, südamega inimene. Ta on kange ja oma õigust täis. Kanged ja protsessijad vanamehed mõlemad. Oli juba lapsena kange ja isemeelne. Suureline ja kange pealegi! Ära ole nii kange: targem annab järele! Kange nagu sikk. *Nad olid algul kanged olnud ja tühjaks jätnud selle paberi, mis raad neile kongis ette pani .. G. Helbemäe.
7. range, vali, karm. Ta tuli alles kange käsu peale. Tüdrukud läksid kangest keelust hoolimata simmanile. *.. siin oli oma vali kord, omad ülemad ja alamad ja ääretu kange distsipliin. R. Roht.

kange|kaelsus ‹-e 5 või -e 4›
(< as kangekaelne). Tõrges ja täis kangekaelsust. Tegi seda mingi jonnaka kangekaelsusega. Ei läinud puht kangekaelsusest teistega kaasa.

kangesti ‹adv›
(üli)väga, ülimal määral; kõvasti, tugevasti. Kangesti külm, ilus ilm. Kangesti head õunad. Kali oli kangesti hapu. Kangesti tõsine, hoolas. Kangesti tark poiss. Ta on kangesti ennast täis. Tädi oli kangesti haleda südamega. Noored on ju kangesti iseseisvad. Kangesti armas laps. Kangesti naljakas lugu. Tahab kangesti süüa, juua, magada. Kõht on kangesti tühi. Oodata oli kangesti igav. Laps tahtis kangesti koju. Armastab kangesti kinos käia. Tegi seda kangesti rutates. Ta oli kangesti selle vastu. Tal on kangesti hea meel. Kangesti kahju, et see nii läks. Tal oli kangesti häbi. Tal tükkis kangesti naer peale. Laps kardab kangesti koera. Kangesti palju on veel teha ja korraldada. Haige köhib kangesti. Eile tuiskas kangesti. Metsas oli kangesti vaikne. Värsked heinad lõhnasid kangesti. See poiss oli kangesti Antsu moodi. Teda on lapsest saadik kangesti hoitud, hellitatud. Mis tast nii kangesti oodata, karta, taga kurta.

kangus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as kange). a. Ristluude, selja kangus. Tunnen liikmetes kangust. *Kordagi kasutamata nahkese kägiseb oma kanguses .. L. Kibuvits. b. Kalevipoeg ja teised hiiud on kuulsad oma kanguse poolest. Poisid püüdsid üksteist oma kanguse ja vägitükkidega üle trumbata. *Sügisel kogunesid põdrapullid nõmmedele, et seal üksteise kangust mõõta .. T. Lehtmets. c. Tuule, saju kangus. d. (ka vastav aste, kraad). Arstimi, rohu kangus. Veini kangus on 16°. Äädikas lahjendati soovitud kanguseni. Riiulil oli mitmesuguses kanguses jooke. e. (kangekaelsus, jonnakus). Laps on kangust täis. Näitab oma kangust ega palu andeks. Tegi seda kangusest ja jonnist. Uhkus ajab upakile, kangus käima käpakile. *Igatahes ei ole midagi head tulnud, kui on naisega kangust aetud ... E. Tennov.

kann ‹-u 21› ‹s›

1. enamasti kaane, valamistoru ja kõrvaga nõu jookide säilitamiseks v. serveerimiseks, harvem ka jooginõu. Puust, klaasist, plekist, portselanist, alumiiniumist kannud. Silindriline, kõhukas, laiapõhjaline kann. Nikerdatud, ilustustega kann. Keraamiline kann. Kannu kõrv, kaas. Täis, tühi kann. 3-liitrine kann. Kas kannus on veel morssi? Kohv toodi kannuga lauale. Valas endale kannust piima. Tõi kannuga vett käte pesemiseks. Mehed lõid kannud kokku ja jõid õlut. || kannutäis. Kann õlut. Lauale toodi mitu kannu kohvi, morssi. *Enne vagunisse ronimist võiks siiski mõned kannud teha 'mõne kannu õlut juua'. R. Vaidlo.
▷ Liitsõnad: fajanss|kann, klaas|kann, plekk-|kann, portselan|kann, puu|kann, savi|kann, vaskkann; kalja|kann, kastme|kann, kohvi|kann, koore|kann, mahla|kann, morsi|kann, piima|kann, piip|kann, taari|kann, tee|kann, veini|kann, õllekann.
2. endisaegne paikkonniti erineva suurusega peam. vedelike mahumõõt (0,8–2,62 l). Tallinna kann oli väiksem kui Riia või Rootsi kann.
3. eriotstarbega vedelikunõu. a. kindlalt suletava kaanega kahekõrvaline standardsuuruses metallnõu piima transportimiseks. 25-, 40-liitrine kann. Piim toimetati meiereisse suurtes kannudes. b. ‹hrl. liitsõna järelosana› spetsiaalne valamistoruga v. voolikuga nõu õlide vm. vedelike tarvis
▷ Liitsõnad: piimaveokann; iis|kann, kaste|kann, kastmis|kann, klistiiri|kann, määrde|kann, õlikann.
4. talitluselt v. kujult kannu (1. täh.) meenutav detail v. element. a. kärjekann. Kärjed koosnevad õhukeste seintega kuuetahulistest kannudest. b. kõnek elektri- v. telefoniliini isolaator. *Täna tõsteti postid püsti, neile kinnitati kannud ja traadid tõmmati sirgu. I. Sikemäe. c. (seadmetes, tarindites)
▷ Liitsõnad: mee|kann, suirakann; nisakann.

kannatus(e)|karikas
piltl. Elulööke oli palju, kuid tema kannatuskarikas ei olnud veel täis. Selline häbematus ajas kannatusekarika üle ääre.

kanne ‹kande 18› ‹s›
kandmine. *.. seab teri täis külimitu kõhu ette rihma kandele. H. Kiik. || sissekanne. Eritingimustes töötamise kohta tuleb teha kanne tööraamatusse.
▷ Liitsõnad: hoole|kanne, keelekanne; ette|kanne, maha|kanne, sisse|kanne, ülekanne.

kannu|täis ‹s›
kannu täitev kogus. Kannutäis õlut, kohvi, teed.

kantselei|ruum
Sisenes kitsasse laudu täis kantseleiruumi.

kapa|kali [-kalja]
kõnek koduõlu. Kapakalja jooma. *Kogu tuba oli kisa ja kära täis, nagu peetaks siin mingisuguseid talguid kapakaljaga .. A. H. Tammsaare.

kapa|täis ‹s›
kappa täitev kogus. Kapatäis õlut. Viskas endale pärast vihtlemist paar kapatäit külma vett kaela.

kapi|alune
Kapialune oli tolmu täis. Kapialune põrand on kulumata.

kapi|pealne
Kapipealne oli tolmune, täis kohvreid ja pakke. Kapipealsed esemed.

kapi|täis ‹s›
kappi täitev kogus. Tal oli kapitäis riideid, kleite.

kapp1 ‹kapi 21› ‹s›
uksega v. ustega suletav mööbliese asjade hoidmiseks. Tammepuust kapp. Ampiirstiilis kapp. Tulekindel kapp. Klaasustega kapp. Pealisrõivaste, majapidamistarvete kapp. Esikus varna all on jalanõude kapp. Ülikond, kleit ripub kapis. Pani ülikonna kappi. Võttis kapist raamatu. Kapp on lukus, lukustamata. Köögis oli kapp sööginõudega. Kõik kapid ja kummutid olid riidekraami täis. Voodi oli kapi taga. || kõnek (muude selletaoliste esemete v. esemeosade kohta). Kapiga seinakell. *.. igal hommikul tulid paadid süngepalgeliselt sügiseselt merelt, põhjad ja kapid täis suuri, hallitähnilisi turske. A. Mälk.
▷ Liitsõnad: akti|kapp, baari|kapp, esmaabi|kapp, kantselei|kapp, kartoteegi|kapp, köögi|kapp, külm(utus)|kapp, pesu|kapp, puhvet|kapp, raamatu|kapp, raha|kapp, riide|kapp, seina|kapp, sektsioon|kapp, söögi|kapp, toidu|kapp, tööriista|kapp, öökapp; klaas|kapp, raudkapp; ahju|kapp, ikooni|kapp, kella|kapp, paadi|kapp, telefoni|kapp, tõmbekapp.

karahvini|täis ‹s›
karahvini täitev kogus. Karahvinitäis veini.

karbi|täis ‹s›
karpi täitev kogus. Karbitäis rõhknaelu, kompvekke.

kargama ‹karata 48›

1. hüppama (1. täh.) Poisid kargasid kaldalt vette. Mees kargas kärmesti üle kraavi. Sõudja kargas paadist kaldale. Jõudis viimasel hetkel auto eest kõrvale karata. Tal õnnestus liikuvale rongile karata. Kargas soos mättalt mättale. Läks kivilt kivile karates üle oja. Kargas sadulasse, hobuse selga, jalgrattale, vankrile, rekke. Kargas sadulast, vankrist, jalgrattalt maha. Kargas puu otsast alla. Orav kargab oksalt oksale. Põder kargas ootamatult teele, auto ette. Kargab kõrgele nagu kirp. *.. sealt kuskilt kostab sulpsatus: kala kargas pinda. R. Sirge. || äkitselt hooga tõusma; kuhugi kiiruga tormama, sööstma. Kargas jalule, voodis istukile. Kargas järsku laua tagant püsti, üles. Hobune kargas tagumistele jalgadele. Koer kargas rõõmsalt mehe najale püsti, lastele vastu. Ärkasin ja kargasin kohe voodist. Kargas ruttu ukse juurde, puu taha, värava varju. Põgenik kargas toast õue. Kargas paari sammuga põõsaste vahele. Kargas eemale nagu herilasest nõelatud. Ta oli nii vihane, et oleks teisele küüntega näkku karanud. Poisid kargasid talle appi. Talle karati mitmekesi kallale. Varitsejad kargasid Otile teele ette. Kargas õigel ajal jaole. Kuri koer võib sulle kintsu, säärde, kandu, rindu (kinni) karata. Hunt kargas oinale kõrri. Linnud kargasid lendu. | piltl. Tuuleiil kargas juustesse. Pakane kargas ninasse, kõrvalestadesse. *Iga hetkega loitsid puuehitused üha heledamalt, tuli kargas ka tarasse kinni .. V. Beekman. || kõnek korraks kuhugi minema, korraks sisse astuma. Oodake, ma pean korraks siia poodi, enda poole sisse kargama.
2. hüplema, karglema. Kargab ühelt jalalt teisele. Lapsed hullavad ja kargavad õues (ringi). Kargas suurest rõõmust, suure rõõmu pärast kui poisike. Kitsetalled kargasid ja kepsutasid. Krants kargas ja klähvis lehma nina ees. Regi kargas teekonarustel. || kõnek (kareldes) tantsima. *.. selle [= krakovjaki] helide saatel kargas Soustin kunagi igiammu Mšanskis õmblejannadega tantsupõrandal. O. Samma (tlk). | piltl. Süda kargab rõõmust sees.
3. paiskuma, viskuma. Šampanjapudeli kork kargas lakke. Herned kargasid põrandal(e) laiali. Vaas kukkus maha ja kargas kildudeks. Värav kargas kolksatusega kinni. Kohvrilukk kargas lahti. Nööp kargas eest. Hoia, et kuum rasv, pritsmed näkku ei kargaks. Tuletukist kargas praginal sädemeid. | piltl. Ninna kargas tugev viinalehk. Sisenejaile kargas näkku kuum saunaleitsak. Häbipuna kargas põskedesse. Lõin pea vastu uksepiita, nii et tuli kargas silmist. Silmad kargasid üllatusest suureks. Ruum kargas heledat valgust täis. *Ta silmadesse kargas uuesti heameele sära .. J. Mändmets. || ‹ma-infinitiiviga› märgib tegevuse v. olukorra järsku algust. Mootor kargas käima. Puu kargas praginal põlema. Pargivaht kargas poistega pragama. Mees kargas vihast põlema. *Ainult Sammi, kellel oli „neli silma”, karanud vihaselt haukuma .. M. Metsanurk.
4. piltl (mõtete, tunnete, kõneaine vms. järsu muutumise kohta). Talle kargas vallatu mõte pähe. Hea, et see mulle õigel ajal meelde kargas. Jutt kargas uuele teemale.
5. põgenema, ära jooksma. Otsiti vanglast karanud kurjategijat. Kaks orja kargas peremehe juurest minema. Sõdurid kargasid väeosast metsa. Eelmises sadamas oli mitu meest laevalt karanud. Seiklushimus poiss kargas kodunt laevale.
6. kõnek suguakti sooritama (isasloomade, ka mehe kohta). Pull kargab lehma. *Mul hirnub täkk kõrtsi reiall. Tahad, lasen sinugi mära karata? A. H. Tammsaare. *.. sinu kukk ei tohi minu kanu karata .. V. Lattik.

elu kargab täis vt elu

hing kargab täis vt hing [1]

süda kargab täis vt süda

kari1 ‹11› ‹s›

1. veealune v. pisut üle veepinna ulatuv murdlainetusega kivine kõrgendik meres. Veealused karid. Lained murdusid karidel. Karide vahel, ümber märatses meri. Meri saare ümbruses on täis karisid. Torm ajas laeva karile. Laev jooksis karile. Laev on karil.
▷ Liitsõnad: ranna|kari, salakari.
2. piltl ohtlik paik v. moment, varitsev oht. Lavastaja on osanud karisid vältida. Uudsuse taotlus kätkeb endas ka mitmeid karisid.

karikas ‹-ka, -kat 2› ‹s›

1. sügava kausikese kujuline laieneva jalaga (väärismetallist) jooginõu. Hõbedast ja kullast karikad. Karikast jooma. Jõi karika tühjaks, põhjani. Karikas on veereni täis. Täitis karika viinaga. || karikatäis. Karikas veini, viina. || sport vastav spordiauhind. Mängud Davise karikale (tennises). Karika võitis Tallinna „Kalev”. Meeskond kaitses karikat 'säilitas karika auhinnana'.
▷ Liitsõnad: armulaua|karikas, hõbe|karikas, kristall|karikas, kuld|karikas, mürgikarikas; jalgpalli|karikas, korvpalli|karikas, ränd|karikas, tennise|karikas, võrkpallikarikas.
2. piltl (kannatuste, ebameeldivuste, harvemini rõõmude kohta, mis kellelegi osaks langevad). Murede, rõõmude karikas. Temalgi tuli pettumuste karikast juua. Lootsin kogu aeg, et see kannatuste karikas minust mööda läheb. *Või pole ta veel küllalt õnnetu, peab ta ootama, kuni tema karikas täis saab? O. Luts.
▷ Liitsõnad: kannatus(e)|karikas, mure|karikas, rõõmu|karikas, valu|karikas, vihakarikas.
3. õiekarikas. *Mesilind tiirles õie kohal, laskus õiele, söövis karikasse. F. Tuglas.

karika|täis ‹s›
karikat täitev kogus. Karikatäis veini.

kartuli|kast
suur kast, millesse kartulivõtmisel mugulad kogutakse (ka mahumõõt kartulivõtmisel). Tühjendas täis korvi kartulikasti.

kartuli|koor [-e]
Koristamata laual vedeleb kartulikoorte hunnik. *Kartulikoor oli nüüd kinni ja mugulate kasv täis. K. Põldmaa.

kartuli|korv
Männijuurtest, pajuvitstest kartulikorv. Täis kartulikorvid tühjendati hunnikusse.

karv1 ‹-a 23› ‹s›

1. ‹hrl. pl.› loomade ja inimeste naha niitjas sarvainest moodustis (inimestel ihu-, juukse- v. habemekarv). Koera, jänese, kitse karvad. Kass ajas karvad turri. Käsivarsi, rinda katsid tumedad karvad. Tal on juustes, kõrva ääres juba mõned hallid karvad. Ihul oli karvadega sünnimärk. Mees oli karva(desse) kasvanud 'pikkade juustega ja habetunud'. Kael on karva(desse) kasvanud. Kratsib, sasib sõrmedega karvades. Kaklejad haarasid teineteisel karvust kinni. Ajab nii hinge täis, et kargaks talle kas või karvu kinni. Katkus endal meeleheites karvu. Pintsaku peal oli paar karva.
▷ Liitsõnad: alus|karv, kompe|karv, laka|karv, looma|karv, nurru|karv, pealis|karv, traat|karv, turjakarv; habeme|karv, häbeme|karv, ihu|karv, juukse|karv, kukla|karv, kulmu|karv, näo|karv, ripsme|karv, silma|karv, vurrukarv.
2. ‹sg.› karvkate, karvad (hrl. loomal). Pulstunud, tokerja, sassis karvaga kass. Kähara, lokkis karvaga puudel. Hobusel on lühike, sile karv. Hästi toidetud loomade karv läigib. Põdral on jõhvjas karv. Oraval on suviti pruun karv. Lehmadel oli veel vana karv tuustakutena seljas. Kasukal oli karv väljapoole. Nahad annavad, ajavad karva. Karva võtma 'tapetud seal karvu kõrvaldama'. Vesi nii tuline, et võta või karva. Hunt ajab küll karva, aga ei jäta ametit.
▷ Liitsõnad: alus|karv, okas|karv, pealis|karv, suve|karv, talve|karv, villkarv.
3. bot taime (ka seene) kattekoe niitjas (harunenud) väljakasve, trihhoom. Karvadega kaetud lehed, vars. Valge riisika servadel leiduvad pikad rippuvad karvad.
▷ Liitsõnad: haake|karv, juure|karv, katte|karv, kõrve|karv, näärme|karv, siid|karv, taime|karv, udekarv.
4. piltl hrv karvake, õige natuke. Mitte karva pole siin midagi head. *Noh, siin puudus veel poole karva võrra, et ... H. Sergo.

kasima ‹37›

1. (pesemise, pühkimise, harimisega) mustusest, tolmust, porist puhastama. Ema kasib lapsel nina, ninaalust. Käed ja jalad, nägu kasimata. Kasimata habe, küünealused. Kasis end teetolmust puhtaks. Perenaisel oli mitu last karjatada ja kasida. Vanamees oli korralikult riides ja kasitud. Kasis oma sopaseid riideid. Tüdruk hakkas (lapiga) põrandat kasima. Tuba, toas peab pisut kasima. Õu on puhtaks kasitud. Maja ümbrus on kasimata. Räpane ja kasimata voodi, laud. Luuaga kasitakse põrandalt suurem praht ära. Loomad laudas on kasimata. Kes sinu järel kasima peab hakkama! Kasi laut sõnnikust puhtaks! Ta oli oma väljendustes üsna kasimata 'ropu' suuga. *Sa noor mees, mis sul viga! Otsi mõni naine, küll see toidab ja kasib. M. Traat. || midagi tülinast kõrvaldama, eest ära koristama. *".. eks need [väljad] olnud minu noorpõlves samuti kiva täis,” jätkas isa. „Aegamööda sai neid sealt kasida.” M. Metsanurk. *Koolilauad kasiti peo ajaks muidugi õue lumehange otsa. A. Kitzberg.
2. kõnek (hrl. järsult käskides:) (ära) minema, lahkuma. Kasi(ge) välja! Kasi(ge) minema! Kasi teelt eest, jalust ära! Kasi koju, tuppa, nurka! Kasige magama, lapsed! Poiss, kasi puu otsast maha! Kasi, et ma sind enam ei näe! Kasi mu silmist, silma alt! Kasi kus kurat! Kasige põrgu! Ta ütles, et kasigu me minema. Meid kästi jalamaid minema kasida. Tee, et sa siit kasid! *Härra kuulutas Marile, et ta oma asjad kokku pidada panema ja majast kasima. A. Kitzberg.

kassa ‹6› ‹s›

1. rahaliste maksete sooritamise ruum v. koht, ka asutuse, ettevõtte v. organisatsiooni vastav osakond. Raamatukaupluse, raudteejaama kassa. Toidukaupluse kassad. Kassa on avatud, suletud. Kassade ees olid suured järjekorrad. Kassapidaja istub kassas. Kauba eest tuleb kassasse tasuda. Vahetas kassas piletid järgmisele seansile. Vargad murdnud kassasse sisse.
▷ Liitsõnad: eelmüügi|kassa, näituse|kassa, pileti|kassa, teatrikassa.
2. ettevõtte, asutuse, organisatsiooni sularahaseis, ka vastav raamatupidamiskonto; kellegi valduses olev sularaha. Kassapidaja, laekur luges kassa üle, tegi kassat 'võttis sissetulekuid ja väljaminekuid kokku'. Kassas oli puudujääk. Seltsi kassa ei võimalda nii suuri väljaminekuid. Kõige tõhusama kassa andsid spordivõistlused. Kassa huvides mängis teater ka kergemaid tükke. Andis temagi oma säästud ühisesse kassasse. Must kassa 'korjanduse vm. teel saadud mitteametlik rahasumma teat. ühisteks väljaminekuteks'. *.. mõnigi plekist anuma täis [piima] veereb Raja „piimavurri” kätte, tuues peremehe kassale lisa. O. Luts.
▷ Liitsõnad: riigi|kassa, streigikassa.
3. kapp, laegas, kast v. karp raha, väärtpaberite vm. hoidmiseks. *Ta valmistas kohe papist kassa, kuhu kuu lõpul esimese krooni sisse laskis. J. Parijõgi.
▷ Liitsõnad: automaatkassa.
4. esineb mõnede krediidiasutuste v. -organisatsioonide nimetustes. Vastastikuse abistamise kassa.
▷ Liitsõnad: abistamis|kassa, haige|kassa, hoiu|kassa, krediit|kassa, laenu|kassa, riigi|kassa, vaestekassa.

kast1 ‹-i 21› ‹s›

1. puust vm. materjalist (täisnurkne) säilitus-, transportimis- vms. vahend. Kasti seinad, põhi, kaas. Puust, metallist, laudadest, vineerist, papist, plastmassist kast. Kaanega, kaaneta kast. Väike, madal, piklik, kõrge, suur, mahukas kast. Tühi, täis kast. Tööriistade, malendite kast. Õunad, munad, varustus pakiti kasti. Raamatud on kastides. Tegi, kangutas kastid lahti. Lillemugulaid hoiti kastides. Must kast 'lennu kõiki üksikasju salvestav konteinerikujuline automaatseade'. Musta kasti meetod 'meetod objekti uurimiseks tema käitumise järgi, sisestruktuuri tundmata'. | piltl. *.. uue televiisori ostmiseks tal raha pole, aga see vana kast näitab veel täitsa hästi. T. Kallas. || kastitäis (mingit kaupa vms.). Kast õlut, viina, konserve. Kast kala, räime. Kast naelu, padruneid. || veoki (hrl. veoauto) vastavakujuline osa. Veoauto kast. *Tankide vahel sõitsid veoautod, kastid relvastatud mehi täis. R. Kaugver. || (sellekujulise hoone, eseme kohta). Mõned ehitused olid üsna ilmetud kastid. *Standardsed kolmekorruselised kastid, kaks isegi viiekorruselised, ei pakkunud silmale midagi uut. V. Saar.
▷ Liitsõnad: klaas|kast, laud|kast, papp|kast, plastmass|kast, plekk-|kast, puu|kast, raud|kast, vineerkast; auru|kast, aurutus|kast, auto|kast, jahu|kast, kala|kast, kande|kast, kartoteegi|kast, kauba|kast, kirja|kast, kogumis|kast, koli|kast, kraami|kast, kõla|kast, käia|kast, külvise|kast, lamp|kast, laskemoona|kast, lava|kast, liiva|kast, lille|kast, limonaadi|kast, loputus|kast, marja|kast, mördi|kast, mürsu|kast, naela|kast, padruni|kast, pakk-|kast, pesa|kast, pesu|kast, pikeerimis|kast, pikkimis|kast, post|kast, prügi|kast, pudeli|kast, pühkme|kast, raha|kast, riide|kast, savi|kast, segu|kast, sorteerimis|kast, taara|kast, toidu|kast, tuha|kast, tähe|kast, tööriista|kast, valimis|kast, veo|kast, viiuli|kast, või|kast, õlle|kast, õnge|kast, õunakast; jaotus|kast, jõu|kast, käigukast; leier|kast, plärakast.
2. maapinnale v. paberile joonistatud nelinurkne kujund. Tõmbab arvule kasti ümber. Lapsed hüplevad keksu mängides kastist kasti.
▷ Liitsõnad: hüppe|kast, keks(u)|kast, pallingu|kast, tõukekast.