[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aeg ‹aja 23› ‹s›

1. lõputu, piiramatu kestus, lõputult voolavad tunnid, päevad, aastad jne. Aja vool. Aeg möödub, kaob, lendab. Aeg ei peatu. Aeg toob juustesse hõbedat. Püramiidid seisavad aega trotsides. Nõnda on see olnud igavesest ajast. Ta elas otsekui väljaspool aega. Aeg parandab haavad. Aeg annab head nõu.
2. (umbmääraselt v. konkreetselt) piiratud kestus, vältus, ajalõik, -vahemik, -järk. Mõni aeg tagasi, hiljem. Mõne, tüki, natukese, veidikese aja pärast. Iga natukese aja tagant. Sind ka näha üle hulga, mitme, pika aja. Lühikese aja jooksul. Kuu aega tagasi, kuu aja eest. Kevadeni on veel palju aega. Peeter töötas teatava aja õpetajana. Olen temaga ammust aega tuttav. Olin pikka aega kodunt ära. Tule ükskõik mis ajal. Nad sõitsid kauemaks ajaks maale. Sellest jätkub mitmeks, hulgaks, pikemaks ajaks. Mis te kogu aeg 'pidevalt, ühtelugu' naerate? Seda annab mitu aega 'kaua' mäletada. Viimasel ajal 'lähemas minevikus' pole sellest midagi kuulda olnud. Lähemal ajal 'lähemas tulevikus' on külalisi oodata. Ta on igal ajal 'alati' valmis appi tulema. Küllap sa aja jooksul 'ajapikku, pikapeale' kõike veel õpid. Head aega! (lahkumistervitusena). || oma eripäraga ajajärk (eriti ajaloos, ühiskonna arengus, rahva elus). Uusim aeg. Purjekate aeg on läbi. C. R. Jakobsoni aegadest peale. Vanal, endisel, iidsel, hallil, muistsel ajal. Kes nüüdsel ajal enam kodus leiba küpsetab! Uuemal ajal see komme kadus. Need ajad on möödas, kus sirbiga rukist lõigati. Vaene, kitsas, karm, raske aeg. Tulid segased, ärevad ajad. Mis teha, parata – aeg on selline! Oodati teisi, paremaid aegu. Möödunud aegu meenutama. Ta oli oma aja haritumaid naisi. Oma aja äraelanud ideed, seisukohad. Te olete ajast maha jäänud. Tuleb ajaga kaasas käia, sammu pidada. Noil ajul polnud teisiti võimalik ära elada. Sõja, rahu ajal. Teoorjuse, Saksa okupatsiooni ajal. || oma eripäraga osa päevast, aastast. Hommikune, õhtune aeg. Kevadine, suvine, sügisene, talvine aeg. Sirelite õitsemise aeg. Värske aedvilja aeg. Noore kuu aeg. Pimedal öisel ajal. Meie Rootsi-reis langes jõulueelsele ajale. Teelagunemise, lumemineku ajaks peavad palgid veetud olema. Koidu, loojangu, esimese kukelaulu ajal. Jaanipäeva, pühade ajal. Päise päeva ajal. || kõnek (ametis olemise perioodi, ajateenistuse, karistusaja jms. ajalõigu kohta). Lennart Meri oli Eesti presidendiks kaks aega järjest. Jakob Liivi näidend „Kolmat aega vallavanem”. Ta istus oma aja ära ning pääses vanglast välja.
▷ Liitsõnad: antiik|aeg, endis|aeg, feodaal|aeg, häda|aeg, jää|aeg, kaas|aeg, kesk|aeg, kivi|aeg, kriisi|aeg, kõrg|aeg, langus|aeg, leina|aeg, muinas|aeg, mure|aeg, nälja|aeg, nüüdis|aeg, okupatsiooni|aeg, ordu|aeg, orja|aeg, paganus|aeg, praegus|aeg, pronksi|aeg, rahu|aeg, raua|aeg, reaktsiooni|aeg, sõja|aeg, tsaari|aeg, uus|aeg, valgustus|aeg, vana|aeg, ärkamis|aeg, ürgaeg; aasta|aeg, heina|aeg, jahi|aeg, jooksu|aeg, kasvu|aeg, kevad|aeg, koidu|aeg, koristus|aeg, korje|aeg, kudemis|aeg, külvi|aeg, künni|aeg, marja|aeg, pesitsemis|aeg, puhte|aeg, põua|aeg, päeva|aeg, püügi|aeg, seene|aeg, suve|aeg, talve|aeg, õie|aeg, õitse(mis)|aeg, ööaeg; karistus|aeg, sund|aeg, valitsusaeg.
3. kasutada olev, millekski ettenähtud, kuluv jne. ajalõik. Aeg on kallis. Eksamiks valmistumise aeg. Mu aeg ei luba praegu maale sõita. Aeg sai täis, läbi. Aeg läks oodates igavaks. Aeg kaob märkamatult käest. Kust ta küll leiab, võtab aja edasiõppimiseks? Aega tuleb otstarbekalt kasutada. Aega ei tohi raisata, kaotada, asjatult kulutada. Ärge viitke lobisemisega aega. Sõitke lennukiga – säästate aega! Ära kiirusta, aega on, aega küll! Polnud aega oodata. Kas sul on minu jaoks aega? Tule mind vaatama, kui aega saad. Ta palus mõtlemiseks aega. Oodake, andke aega! Kaotatud aega on raske tasa teha. Asuti aega viitmata 'viivitamatult, otsekohe' teele. Polnud aega ninagi nuusata 'oli väga kiire'. Mida sa vabal ajal teed? Tuli näpistada aega kodusteks töödeks. Õpingute, ülikooli ajal. Lisatöid tegime omast ajast. Ajaga tulime lahedasti välja, aega jäi ülegi. Aega orjal, aega härjal, aega sunnitud sulasel. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. *Aeg antud naerda, aeg antud nutta, / aeg antud pisaraid pühkida. G. Suits. || sport (distantsi läbimiseks kuluva, spordimängu pikkuseks määratud vms. ajalõigu kohta). 100 meetris saavutas, jooksis ta aja 11,2 sekundit. Sai päeva parima aja. Vastutuule tõttu jäid ajad tagasihoidlikeks. Ujus 100 m ajaga alla 52 sekundi.
▷ Liitsõnad: abielu|aeg, armu|aeg, ehitus|aeg, elu|aeg, esinemis|aeg, ettevalmistus|aeg, funktsioneerimis|aeg, garantii|aeg, harjutus|aeg, haude|aeg, hingetõmbe|aeg, inkubatsiooni|aeg, jõude|aeg, kandidaadi|aeg, kasutus|aeg, katse|aeg, kehtivus|aeg, kooli|aeg, käibe|aeg, laagerdus|aeg, lahtioleku|aeg, leeri|aeg, lennu|aeg, lisa|aeg, lõimetus|aeg, lõuna|aeg, magamis|aeg, mõtlemis|aeg, mängu|aeg, oote|aeg, peite|aeg, poolestus|aeg, praktika|aeg, proovi|aeg, puhke|aeg, puhkuse|aeg, põhi|aeg, rasedus|aeg, reageerimis|aeg, ringlus|aeg, saate|aeg, seisu|aeg, selli|aeg, sõidu|aeg, säilimis|aeg, söögi|aeg, sööma|aeg, tiinus|aeg, tipp|aeg, treeningu|aeg, turu|aeg, töö|aeg, une|aeg, vaba|aeg, vahe|aeg, vastuvõtu|aeg, õpi|aeg, õppe|aeg, ülikooliaeg; kolmandik|aeg, lisa|aeg, neljandik|aeg, normaal|aeg, pool|aeg, rekord|aeg, veerand|aeg, võiduaeg.
4. (millekski sobiv, õige, määratud jne.) hetk, (aja)moment. Nüüd on aeg minna, lahkuda, alustada. Aeg on tõusta ning teele asuda. Tal oleks viimane aeg naist võtta. Igaühel tuleb kord aeg siit ilmast lahkuda. No oskasite teie aga õigeks, parajaks ajaks tulla! Õnn, et abi õigel ajal kohale jõudis. Päevauudiste ajaks tahaksime koju jõuda. Rongide saabumise ning väljumise ajad. Ta on mees, kes oskab õigel ajal õige sõna öelda. Kõik tuleb omal ajal.
▷ Liitsõnad: asutamis|aeg, ilmumis|aeg, saabumis|aeg, stardi|aeg, sulgemis|aeg, surma|aeg, sünni|aeg, täht|aeg, väljumisaeg.
5. (ajaarvestuses). Kesk-Euroopa aeg. Kohalik aeg. Aeg lähenes juba keskööle. Mis, kui palju õige aeg praegu on? Aega arvati veel vana kalendri, Päikese ja tähtede järgi. Kas sul on õiget aega – mu kell on seisma jäänud. Vana seinakell näitab ikka veel truult aega. Tõusin kella 7 ajal.
▷ Liitsõnad: dekreedi|aeg, kalendri|aeg, kella|aeg, maailma|aeg, päikese|aeg, tsiviil|aeg, tähe|aeg, vööndiaeg.
6. esineb imestust, üllatust, ehmatust väljendavates hüüatustes. Oh sa armas aeg! Heldene aeg! Oi sa taevane aeg! *„Armuline aeg, Jürka, sul hooned tules, aga kus on laps?” A. H. Tammsaare.
7. keel hrl. verbi grammatiline kategooria, mis väljendab tegevuse v. olukorra suhet mineviku, oleviku v. tulevikuga. Eesti keeles on neli aega: olevik, lihtminevik, täisminevik ja enneminevik. Inglise keele aegade süsteem.
▷ Liitsõnad: liht|aeg, liitaeg.

afeel ‹-i 21› ‹s›
astr planeedi vm. ümber Päikese liikuva keha tee kõige kaugem punkt Päikesest; ant. periheel. Maa on afeelis juuli algul.

ahendama ‹37›

1. ahtamaks, kitsamaks muutma, kitsendama. Külm ahendab veresooni. Soole valendikku ahendav spasm. Suur ornament ahendab, väike avardab ruumi. Pikitriibud ahendavad figuuri. Udu ahendas nähtavuse mõne meetrini. Põõsad ahendasid tee kitsaks rajaks. Sukka, kinnast ahendama 'kahandama'.
2. kitsendama, vähendama, piirama. Rootsi võimud ahendasid Eesti- ja Liivimaa aadli privileege. Uute tunnuste lisamisega ahendame mõiste mahtu. Silmaringi, tunnetus-, väljendusvõimalusi ahendavad tegurid.

ai ‹interj›
väljendab (v. rõhutab):. a. valu. Ai, ära tee haiget! Ai, ai! Valus on! „Ai-ai-ai,” nuttis laps. b. pahameelt, kirumist jms. Ai sa pagan! Ai sa kuramus! c. (naljatlevat) etteheidet. Ai, ai poisid, kes siis niimoodi teeb! d. üllatust, imestust; rõõmu, vaimustust jms. Ai kui tore! Ai, missugune kaupade küllus!

aia|tee
Paeplaatidest aiatee.

aidaa ‹interj›

1. kõnek (tormaka, bravuurse minemise, sõidu jne. puhul:) las käia!, anna minna!, läki!; kähku! Uued riided selga ja aidaa! peole. Mis muud, kui hüppad rongi ja aidaa Riia poole! Tuleb tuju, lööd autole hääled sisse ja aidaa linnast välja! *„Poisid! Aidaa kalu tooma!” L. Meri.
2. hrl lastek (sageli lahkumise puhul käega lehvitamisele kaasnevana:) hüvasti! Aidaa, emme! Tee tädile aidaa!

ette ajama

1. ettepoole sirutama, ettepoole ajama (2. täh.) Poiss ajas uhkelt rinna ette. Mees ajas mõtlikult alumise huule ette.
2. ette õmblema. Nööpi ette ajama. *Küll oli ta ise katsunud valge niidiga seda musta nokka mütsile ette ajada. A. H. Tammsaare.
3. (rada, sihti, teed jne.) eelnevalt sisse ajama. Suusavõistlusteks ajab rajameister raja ette. *.. sõita sai [üle heinamaa] ainult ühest kohast, kuhu tee ette aetud. L. Tigane.

üles ajama

1. altpoolt ülespoole, kuhugi kõrgemale v. püsti tõstma, ulatama jne. Heinu, põhku üles ajama. Rukkirehi aeti üles. Postid, võllas aeti üles. *Muretse metsast mastipuud, tee valmis ja aja üles. H. Sergo.
2. tõusma sundima v. panema. a. (kedagi, hrl. loomi). Püssipauk ajas roostikust parve linde üles. Lehmad aeti üles ning hakati lüpsma. Koer luusis metsa all ning ajas jäneseid üles. b. (end voodist välja, püsti, jalgele). Vaevaliselt ajas ta end voodist üles. Ajab end ringutades ja haigutades üles. Õpetaja küsimuse peale ajas poiss end pikkamisi pingist üles. c. kedagi (üles) äratama. Aja meid hommikul vara üles. Kedagi une pealt üles ajama. Sain just magama jääda, kui telefon, uksekell ajas üles.
3. üles kündma, üles tuhnima vms. Mutid on muru, peenrad üles ajanud. *Küllap ta oleks sinna teinud siis vabadikumaja, oleks ka üles ajanud maa põlluks .. J. Mändmets.
4. tõusma, kerkima, kasvama. Paks must vihmapilv ajab üles. Soost hakkab udu üles ajama. Oras on juba üles ajanud. || (paistetusena vms.). Muhk ajas üles. Suured villid on peopessa üles ajanud. Rõuged ei ajanud üles. *Mu pihavoolmed on üles ajanud nagu juhivitsad, närivad nagu kurjad koerad. O. Luts.

aken ‹akna 20› ‹s›

1. hrl. raamitud klaasiga avaus valguse ja õhu sissepääsuks hoone, sõiduki vms. seinas v. laes; selle (klaasitud) raamid, ka aknalaud. Tubade, trepikoja, kaupluse, karjalauda, vagunite aknad. Kõrged, avarad, laiad, suured, madalad, väikesed, kitsad, terava-, ümarakaarelised aknad. Kahe-, kolmekordsed aknad. Sisse-, väljaavanev aken. Toa nurkmine aken on aeda, tänava poole. Laes oli väike aken. Aknad on valgustatud, säravad tuledes. Aknad on jääs, udused, higised, mustad. Ühes aknas on veel tuli. Akna all on lillepeenar. Tuul on akende pealt. Istusin toas akna all. Keegi on akna taga, ronib aknast sisse. Vaatan aknast välja. Aknast paistab vanalinn. Aknal on eesriie ees. Aknale ilmus ema. Ava aken, tee aken lahti. Pane aken kinni, sule aken. Kas aken on haagis? Aknad pärani lahti. Tuul lõi akna kinni. Vihm rabistab vastu akent. Koputasin tasa aknale. Lõi, viskas kiviga akna sisse, katki. Aknaid ette panema, pesema, puhastama. Akent klaasima, värvima. Lava kaeti akendega. Aknal 'aknalaual' õitsevad lilled. Rinnutas aknal 'aknalaual'. | piltl. Peeter I raius akna Euroopasse. *.. vaata, silmad on südame aknad, / head nagu halbagi peites. R. Parve.
▷ Liitsõnad: auto|aken, bussi|aken, kaar|aken, kabiini|aken, katuse|aken, keldri|aken, klapp|aken, köögi|aken, lae|aken, lava|aken, lükand|aken, nurga|aken, otsa|aken, petik|aken, poe|aken, pööningu|aken, sise|aken, taga|aken, topelt|aken, vaate|aken, vaguni|aken, võlv|aken, välis|aken, õhu|aken, ümaraken.
2. info määratletud piiridega andmeesituse osa arvutiekraanil, kuva osa. Brauseri, faili, programmi aken. Klõpsates väiksele pildile avaneb uus aken. Turvaliseks töökeskkonnast väljumiseks sulge aken. Avanenud aknas näed täpsemaid juhiseid.
3. kõnek vähemalt akadeemilise tunni v. koolitunni pikkune vaba aeg loengute v. koolitundide vahel. Õpetaja kurdab, et tunniplaanis on palju aknaid. Kahe loengu vahele jääb aken.
4. hrv kõnek taimedest vaba koht rohtu täis kasvanud veekogus. Kalamehed teevad rohtu kasvanud jõekäärudesse aknaid.

alamale ‹adv›
allapoole, madalamale. *Alamale langeb kuduja pea, viledamini vilksuvad vardad. Juh. Liiv. *Peatus tänavaristil, kus üks tee viis vabriku juurde, teine suundus alamale, jõekaldale. R. Vellend.

algus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. alustamine, peale- v. pihtahakkamine. Hea, hoogne, julge algus on pool võitu. Täpne, õigeaegne algus. Oodati koosoleku, kontserdi algust. Alguse asi, küllap pärast hakkab paremini minema. Millegagi algust tegema 'midagi alustama'. Millestki algust saama 'millestki algama, tekkima, tulenema'. Iga algus on raske. *Alguseks pakkus Jussi [talgulistele] tubakat – närimistubakakäärusid ning kirikuküla poest toodud piibutubakat. H. Lepik (tlk).
2. mingi aja, perioodi v. sündmuse, tegevuse, töö jne. algusmoment v. algusosa. Sajandi, aasta, kvartali, kuu, nädala, suve, heinatööde, rukkilõikuse alguses. Enne meie ajaarvamise algust. Vilde kirjandusliku tegevuse algus. Filmi algus oli igav. See juhtus üsna sõja alguses. Õppeaasta algusest peale. Pidu oli hoogne algusest lõpuni. Kas jõuame loengu alguseks kohale? Kooli alguseni jääb veel kaks nädalat. | alguses algul, esialgu. Alguses ta oli vastu, pärast nõustus. Alguses lapsed võõristasid üksteist.
3. koht, paik, piir, millest miski algab, lähtepunkt; esimene osa. Tänava, tee, magistraalkraavi algus. Apteek on kohe puiestee alguses. Raamatu, rea, salmi algus. Taandrida lõigu alguses. Lugesin raamatu algusest lõpuni läbi.

alistuma ‹37›

1. (võidetuna) alla andma, vastupanust loobuma. a. (sõjas, võitluses). Vaenlasele alistuma. Vaenlane sunniti alistuma. Saksa eelsalk alistus vastupanuta. Ümberpiiratud linn ei alistunud. b. (males, pallimängudes jm.) end võidetuks tunnistama. Petrosjan alistus viimases voorus Keresele. Maailma esireketil tuli seekord vastasele alistuda. Meie korvpallimeeskond sundis alistuma USA noortekoondise.
2. kuuletuma, sõna kuulma (hakkama). Mehel tuli naise tahtele, soovidele, käsule, kapriisidele alistuda. Nad pidid okupatsioonivõimude korraldustele, määrustele alistuma. „Noh, olgu siis pealegi,” alistus teine. || mingi olukorraga leppima. Elule, raskustele, paratamatusele, saatusele alistuma. *Algul ei pääsenud sellel teeosal autodega manööverdamagi .. Siis tee nagu väsis ja alistus, laskis rattail endast üle veereda. O. Tooming.
3. ‹hrl. v-partitsiibis› keel süntaktiliselt sõltuma. Alistuv lause.

allamäge ‹adv›

1. mäest alla, pärimäge; ant. ülesmäge. Tee läheb kord allamäge, kord ülesmäge.
2. piltl halvema suunas. Õppimine kippus poistel allamäge minema. Ta hakkas oma eluga allamäge minema, veerema. Äriasjad läksid allamäge.

alt
I. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki altpoolt, madalamalt (ära); kaetud, varjatud olekust (välja); ant. pealt. Laua, voodi alt. Uss ilmus kännu, mätta alt. Maa vabanes lume alt. Kaevati mulla alt välja. Kerkis esile nagu maa alt. Võtsin pliidi alt tuhka välja. Tuli duši alt. Võttis raamatu padja alt. Laev sõitis silla alt läbi. Põgenik puges rongi alt läbi. Tuli kuuse, põõsa alt välja. Välja minu katuse alt 'majast'! Pind kadus jalge alt. Võttis käe lõua alt. Võttis viha kaenla alt 'kaenlast'. Puges teki alt välja. Vabastas pildi katte alt. Kuu tuli pilvede alt välja. Kuuri alt 'kuurialusest'. Rehe alt 'rehealusest'. *Me sõidame ja vaatame teele, mis tormab meile vastu ja kaob me alt. L. Promet. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Käe alt kinni hoidma. Vilksas mütsinoka alt vaadata. Sidus rätiku lõua alt kinni. Valutab rinde, südame alt. Kana nokitses tiiva alt. Kass oli kõhu alt valge. Jaki alt paistis roosa pluus. Pildi alt oli kiri veel loetav. Joone alt leidis ta vajaliku viite. *.. [rebane] oli nii lahja, et ta küljekondid paistsid naha alt kui redelipulgad. R. Roht.
2. millegi juurest, lähedalt (hrl. millestki, kuskilt vaadates madalamalt). Mäerinnaku, künka alt voolas läbi oja. Tuli akna alt ära. Lahkus kiige alt lõbusas tujus. Maantee läheb otse ukse alt mööda. Tee keerab meie õue alt ära. Nad möödusid küla külje alt. Vaenlane taganes Narva alt. Nad sõitsid Orissaare alt mootorpaadiga Kõinastule. *Siin pole muud, kui hakka välja alt kaevama ja kaeva edasi, kuni ots on jões. A. H. Tammsaare.
3. tegevus- v. mõjupiirkonnast ära. Põgenesime pommirünnakute alt. Hoole, mõju alt vabanema. Vahi, valve, aresti, keelu alt vabastama. Ikke, rõhumise, võimu, valitsuse alt pääsema. Sein on äsja krohvija pintsli alt tulnud. Tema käe alt on läbi käinud palju noori. *Pillimehe sõrmede alt aga voolasid valsid ja polkad .. L. Metsar. || kellegi, millegi alluvusest, haldusest ära. Asutus läks ühe ministeeriumi alt teise alla. Põhja-Eesti läks XIV sajandil Taani kuninga alt ordu alla. Talupojad püüdsid mõisnike alt vabaneda.
4. hõivatud, hõlmatud seisundist ära. Heinte alt vabanenud küün. Millal ma oma raha kauba alt kätte saan?
5. osutab lahtrile, rubriigile, kategooriale, kust midagi leitakse, saadakse, ammutatakse. *Jalg kipsis, luges Väärtnõu lehest kohalike teadete alt sõnumit oma õnnetusest. P. Viiding.
6. (ühendis nurga alt osutab lähtumist teat. aspektist, teat. vaatenurgast). Läheneb küsimusele täiesti uue nurga alt. Vaagis asja mitme nurga alt.
7. esineb fraseologismides, näit.:. Hõlma, leti alt. Küünalt vaka alt välja tooma. Nina alt ära näpsama. Pinda jalge alt kaotama. Põranda alt välja tulema. Silma alt kaduma. Südame alt külmaks võtma.
II. ‹prep› [gen] murd alla. Alt viiekümne, kolmekümne (vanuse kohta). *Asutajaliikmeist elas alt veerandi Tartus .. F. Tuglas.
III. ‹adv›
1. altpoolt, madalamalt; ant. ülalt, ülevalt; ant. pealt. Alt üles vaatama. Soe õhk tõuseb alt üles. Pealt pandi vili kolusse, alt jooksis jahu välja. Alt orust kostis laulu. Ulatas müüriladujale alt telliseid kätte. Ta kolis alt '(vahetult) alumiselt korruselt' üles. *Eile alt lehte tuues käis südamest iseäralik tuksatus: nüüd! L. Hainsalu. || (oma otstarvet täitmast). Lõi vaadil põhja alt. Libe jää nagu niitis jalad alt. Võtsin suusad, uisud alt. Autol võeti ratas alt. Võtsin kampsuni alt ära. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Püksisääred on alt katki. Männitüved olid alt tumedamad, ülalt heledamad. Näkineiul on ülalt naisterahva keha, alt kala saba. Hein, loog on veel alt märg. Taime lehed on alt karvased. Alt korter on praegu tühi. Alt on kontserti parem kuulata kui rõdult.
2. eest kõrvale, eest ära (hrl. hoiatushüüetes). Alt ära! Hoia, hoidke alt! *Alt! Alt! Papi! Lea! Minge ometi eest! B. Alver. *Hobused aeti risti-rästi sinna ja siia – muudkui hoia aga alt ja vaata ette! R. Sirge.
3. ‹ühendverbi osana› näit. alt minema, alt tõmbama, alt vedama jt.

alus|põhi

1. aluseks, põhjaks olev kiht vms. *Tee põhjaks haod või rida puupakke kõikuval pinnal. Siin-seal tungib looma jalg läbi mädanenud aluspõhja pehmesse mudasse .. A. H. Tammsaare.
2. geol teat. piirkonnas maapõue moodustavad magma-, moonde- ja kõvastunud settekivimid. Eesti aluspõhja alus- ja pealiskord. Aluspõhi ja pinnakate.

amet ‹-i 2› ‹s›

1. ülesannete kompleks, mida isik täidab oma töökohal ja mille eest ta saab tasu, tööala; (elu)kutse, kutseala; teenistus-, töökoht. Tal on kerge, raske, hea, kasulik, kindel amet. Vanasti koolitati lapsi kergema, puhtama, peenema ameti peale. Ta on ameti poolest, ametilt rätsep. Ametit õppima. Vana treial õpetab oma ametit noortele. Tal on mitu ühiskondlikku ametit. Esimees oli ameti maha pannud. Ametit üle andma, vastu võtma. Ema oli õpetaja ning tütargi hakkas sama ametit pidama. Ta on selles ametis teist aastat. Võeti, palgati, pandi ametisse kaks sekretäri. Kedagi ametisse määrama, nimetama, kinnitama. Ametisse astuma, asuma. Ametist vabastama, kõrvaldama, tagandama, vallandama. Ta oli joomise pärast ametist lahti lastud. See amet küll ei toida. Amet ei küsi leiba. Üheksa ametit, kümnes nälg. *Õpipoiss õpib mitu aastat. On tal amet käes, siis saab ta selliks. E. Vilde. || (vananevana:) teenistus, (puhtam) töö. Mees käis ametis, naine oli kodune. Ta sai linna ametisse. Olevat kusagil kontoris ametis. Õhtul tuli ta väsinuna ning pahurana ametist.
▷ Liitsõnad: apteekri|amet, arsti|amet, autojuhi|amet, esimehe|amet, karjase|amet, kingsepa|amet, koolmeistri|amet, kupja|amet, lihuniku|amet, mehhanisaatori|amet, möldri|amet, pottsepa|amet, puusepa|amet, rätsepa|amet, sekretäri|amet, sepa|amet, sulase|amet, tisleri|amet, õpetajaamet; au|amet, kroonu|amet, riigiamet; koera|amet, kõrvalamet.
2. tegevus, töö. Puude lõhkumine ja ahju kütmine oli tema igapäevane amet. Las lapsed mängivad, see nende amet. Mis tal muud ametit kui sööb ja magab. Naised olid kibedasti, agarasti, hoolsasti ametis. Terve päeva oli ta võrgu kallal ametis. Tehti peotoite – vanaemalegi leiti amet, vanaemagi pandi ametisse. Igaüks oli oma mõtetega ametis. Kõik olid tööga nii ametis, et ei märganud tulijat. Kuke amet on laulda.
3. kõnek (halb) harjumus, komme, kalduvus. Isa joob ja hulgub, eks pojad õpivad ka ametit. Tal on see näppamise, näpumehe amet küljes. Kas sa suitsu ei tee – pole veel seda ametit ära õppinud? Loomadel amet käes, kipuvad aga ristikupõllule. *„Ega siis vanal märal ometi niisuke amet ole, et ta värava võrust lahti võtab,” arutas peremees nagu endamisi. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: näpuamet.
4. aj tsunft. Mündrikkude ameti põhikiri.
5. ‹hrl. liitsõna järelosana› (asutuste nimetustes)
▷ Liitsõnad: maksu|amet, perekonnaseisu|amet, posti|amet, tolliamet.

ampsama ‹ampsata 48›
kõnek ampsti suhu v. suuga haarama. Koer ampsas tüütavat kärbest. Hobune püüdis tee äärest ristikheina ampsata. *Kunagi ta [= koer] ei ampsanud, vaid võttis pala vastu tasakesi, vaevalt näppude külge puutudes. J. Saar.

vastu andma

1. millegi eest vastutasuks loovutama. Ta andis meile sõstraid, me andsime õunu vastu. Kellele on palju antud, see peaks ka palju vastu andma.
2. kõnek ütlemisele, hoobile vm. teole (samaga) vastama. Ta pole suu peale kukkunud, annab igale sõnale kümme vastu. Anna aga vastu, kui keegi sind lööb. *Tee äärest küüni nurga tagant lasti ... Meie kähku reelt maha, kõhuli lumme, anname vastu. I. Sikemäe.

arendama ‹37›

1. (vähehaaval) paremaks, täiuslikumaks, kvaliteetsemaks muutma, kõrgemale tasemele viima. Tööstust, põllumajandust, kalakasvatust arendama. Teadust ja rahvuskultuuri arendama. Vaataja maitset arendama. Keelemehed arendavad kirjakeelt. Ma arendan ennast, oma häält. Sportlased arendavad oma võimeid. Arendasin end muusikas. Noortes tuleb arendada kohusetunnet. Arendas pideva tööga oma mängutehnika meisterlikkuseni. Sport, töö arendab lihaseid. Lugemine, teater, muusika arendavad inimest. Võitlus arendas temast juhi. || (pidevalt) jätkates edasi viima, süvendama, laiendama. Seda huvitavat teemat tuleks arendada. Arendas oma seisukohad kindlaks teooriaks. Autor on arendanud süžeed tõusva pingega. Diviis arendas hoogsalt pealetungi. Arendatakse kultuurisidemeid välisriikidega. Mustad arendasid 'viisid arenduskäiguga v. -käikudega' kuningaoda väljale g7. *Tee edenes aeglaselt, sest autojuhid ei julgenud sellise koormatuse juures täit kiirust arendada. A. Jakobson.
2. mat matemaatilist avaldist lõpliku v. lõpmatu arvu liidetavate summana esitama

arenemis|tee
arengutee

arengu|tee
Kultuuri, keele, eesti teatri arengutee.

armu|mäng

1. flirtimine; mänglev armatsemine. *.. tuba oli juba täiesti hämar, ja keegi ei pannud tähele kahe noore inimese armumängu algust. A. Jakobson.
2. loomade, lindude mäng (paarimis-, jooksuaja eriline käitumisviis). *See oli parim tee hiilimiseks sinna, kus siitkandi tedred tavatsevad oma armumängu kudrutada. M. Raud.

aromatiseerima ‹42›

1. aromaatseks (1. täh.) tegema. Karamelle aromatiseeritakse. Aromatiseeritud sigaretid, tee.
2. keem orgaanilisi ühendeid aromaatseiks ühendeiks muutma; (naftat) aromaatsete süsivesinike sisalduse suurendamiseks keemiliselt töötlema

aroomikas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
aromaatne, healõhnaline. Hea aroomikas tee.

aru1 ‹11› ‹s›

1. (praktiline) mõistus, mõtlemis-, kaalutlusvõime. Targa, terase, terve, täie aruga inimene. Tal pole enam täit, õiget, selget aru (peas). Ta on poole aruga 'vähese aruga; peast segane'. Kuidas ta küll nii lühikese, napi, nõrga, piiratud aruga on? Rätsep olevat kerge aruga. Inimene on aruga olevus. Aru oli tal selge viimse hingetõmbeni. Kas ta on aru kaotanud? Kas ta on arust lage? Mees on arust segane. Vana mees, aga varsa aru. Pikk juus, lühike aru. *.. oli ta jahedavõitu meeltega poiss, kes rohkem mõistis kui tundis, enam aruga hindas kui tundega lähenes. R. Sirge. || arusaam, arvamus. Tee siis oma aru järgi. Ei tea, kuhu ta oma aruga 'enda arvates' läheb. Tooma arust 'arvates, meelest' on Kati tore tüdruk. Märt on oma(st) arust väga tähtis mees.
2. ‹tänapäeval hrl. püsiühendeis› selgus, seletus. Naine hakkas mehelt aru pärima. Ei temalt saa õiget aru kätte. Nüüd mehel aru käes: see oli metsavaim. Minu käest hakatakse aru nõudma: kus ja kuidas. *.. peaks Nohhim tagasi tulema, kuuleks tema enda suust õiget aru .. O. Jõgi (tlk).
3. ‹tänapäeval piiratud arvus ühendites› hulk, kogus; arvestus. Heinamaad aru järgi päratu hulk. *Vana aru järgi [maad] umbes viisteist versta. M. Raud. *„Las ta [= rent] jääb nimeliselt endiseks,” seletas ta, „muidu pole selget aru, läheb viimaks veel segamini, kui palju õieti midagi oli ..” A. H. Tammsaare.

ase ‹-me 3› ‹s›

1. millegi kunagi olnu asupaik (kus tavaliselt on sellest säilinud jäänuseid v. jälgi). Muistse asula, maalinna ase. Kirjaniku sünnimaja ase. Heinakuhjade, viljarõukude, puuriitade asemed. Kunagise kaevu ase. Äsjase lõkke ase. *Aga siis kuivab ka järv .. ja asegi kattub kasvude ja kõrgete puudega. M. Metsanurk. || millegi survel v. vajutamisel kuhugi jäänud jälg. Istumise ase samblamättas, heinarõugus. Pea ase padjas. Näpitsprillide ase ninaseljal. || (tänapäeval harvemini:) koht, millel v. milles miski v. keegi asetseb. Tuleb leida telgile sobiv ase ning see puhtaks rookida. Klaveri jaoks pole siin õiget kohta ega aset. Igaühel oli lauas oma ase, peremehe ase oli laua otsas. *.. kuni aelev elajas lükkas ühe [väravaposti] oma sarvedega pikali ja teine kangiga kaaluti välja oma asemest. M. Raud.
▷ Liitsõnad: ahju|ase, elu|ase, haua|ase, kaevu|ase, kuhja|ase, lõkke|ase, maja|ase, riida|ase, rõugu|ase, sao|ase, sauna|ase, tee|ase, tuha|ase, tule|ase, voodiase; jalaase.
2. voodi vm. magamiskoht. Pehme, kõva, mugav, kitsas ase. Külalisele tehti ase diivanile, lakka värsketesse heintesse. Lamab, vähkreb unetuna asemel. Õhtul heitsime, pugesime asemele. Hommikul ei tahtnud kuidagi soojalt asemelt tõusta. Aset kohendama, üles tegema. Kellega sa nüüd aset jagad? Hommikul kiida aset, õhtul ilma. *Siis liigutas vanamees end asemel, nii et säng nagises .. A. H. Tammsaare. || kodulooma magamiskoht (hrl. inimese valmistatud). Lehmadele pandi põhku alla, tehti kuivad asemed. Koer tegi endale kuuti aseme.
▷ Liitsõnad: magamis|ase, puhke|ase, une|ase, ööase.

asfalt|betoon
ehit bituumeni, pulbrilise kivimaterjali ning liiva ja killustiku (tihendatud) segu. Asfaltbetooni paigaldamine. Asfaltbetoonist tee-, tänavakate.

asfaltbetoon|kate
ehit asfaltbetoonist (tänava-, tee- jms.) kate

asfalt|tee
asfalteeritud tee. Lai asfalttee.

asi ‹asja 31› ‹s›

1. ese, hrl. olmega v. tööga seotud tarbeese, vahend, riist, toode vms. Tal on taskud igasuguseid asju täis. Tarbetuid asju ärge kaasa võtke! Pakkisin oma asjad kohvrisse. Igaüks peab oma asjad korras hoidma. Ostis meelsasti ilusaid asju. Külmutuskapp on hädavajalik asi. Remondi ajal tuli asju ühest toast teise kanda. Lapsel lasti pärast mängimist oma asjad kokku korjata. Lapsed aitasid emal lauda kraamida ja asju pesta. Õpilane pani juba õhtul asjad koolikotti valmis. Kogusin mustad asjad kokku ja hakkasin pesu pesema. Mis asjad need siin maas on? Orja peeti asjaks, mitte inimeseks. Ega asi süüa küsi. *Loendamatu hulk asju ümbritseb inimest igapäevases elus. Hooned ja tööriistad, rõivad ja masinad, igasugused tarbeesemed .. V. Beekman. || ‹hrl. sg.› materjal, aine; söödav v. joodav. Lauda, tsementi, värvi, lakki – iga asja läheb ehitajale tarvis. Peolaual oli igasuguseid häid asju. Sõja ajal oli ühest kui teisest asjast puudus – polnud liha, võid ega suhkrut. *Ainus asi, mis ta [= haige] võtab, on paar lonksu külma vett. O. Luts. || (kirjandus-, kunsti)teos. „Loomingu” viimases numbris on mitu huvitavat, head asja. Kunstinäitusel meeldisid talle Vive Tolli asjad. „Vanemuises” tuleb lavale kaks uut asja. Kontserdil mängiti tuntud asju. *Isa armastas klassikalist muusikat, mina olen jõudumööda juurde ostnud [heliplaatidena] meie sajandi asju. E. Vetemaa. || kõnek suguti. *.. kippus oma asja püksist välja võtma. A. Ilves.
▷ Liitsõnad: antiik|asi, ehte|asi, ilu|asi, kooli|asi, moe|asi, mängu|asi, nips|asi, tarbe|asi, väärtasi; kuld|asi, metall|asi, raud|asi, saviasi.
2. probleem, arutatav, lahendamist vajav küsimus; juhtum, lugu, sündmus. Võttis koosolekul asja üles. Töö asjus peame veel rääkima. Asi on keerulisem kui arvasime. Neis asjus tuleks pöörduda ministri poole. Asi on otsustamata, seda uuritakse. Selles asjas ma pole sinuga nõus. See on kahe otsaga asi. Ta ei saanud asjast aru, ei tabanud asja tuuma. Asi on selge, otsustatud. Eks igaüks tea oma asju kõige paremini. Milles asi seisab? Milles on asi? See ei puutu asjasse. Asi on selles, sai alguse sellest, et .. Ärge kalduge asjast kõrvale. Asja juurde! Asi võttis tõsise pöörde. Seal juhtus igasuguseid asju. Kodus oli asi teistel juba teada. Asja tuleb uurida. Ära asja nii suureks puhu! Kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja! See pole küll õige asi. || õigusrikkumine, süü-, kohtuasi vms. Asja võidakse arutada kõigis kohtuis. Asja kohtulik uurimine. Asi läks kohtusse. *Läksid koos rahukohtusse, asi tuli ette ja solvaja sai kolm päeva. J. Smuul. || plaan, kavatsus. Jaan oli asjaga nõus, päri. Tema pole asjasse pühendatud.
▷ Liitsõnad: era|asi, ise|asi, korteri|asi, maitse|asi, majandus|asi, pea|asi, pisi|asi, tüliasi; raha|asi, riigi|asi, sise|asi, töö|asi, usu|asi, välisasi; kohtu|asi, kriminaal|asi, süü|asi, tsiviilasi.
3. asjaolu, seik; nähtus. Esimene asi, mis silma torkas .. Kuidas sa nii lihtsa asja peale ei tulnud! Haigus on tõsine asi. On asju, millest ei räägita. Niisugust asja ma ei salli. Ära seda tühja asja nii südamesse võta. Sõprus on kuldaväärt asi. Nende asjad 'omavahelised suhted' on sassis. *Ta oli neid asju, mis temalt [koolis] küsiti, küll juba kord õppinud, aga nüüd unustanud .. O. Luts.
▷ Liitsõnad: ime|asi, moe|asi, tõsi|asi, üksikasi; armu|asi, südameasjad.
4. olukord. Asi on üsna räbal, sant. Asi läheb tõsiseks, hulluks, segaseks, keeruliseks. Asjad on halvasti. Püüdis asja paremas valguses näidata. Küllap asi paraneb. || omadused, olukord v. situatsioon, mis on kellelegi v. millelegi omased. Vanainimese asi – samm tönts, nägemine vilets. Sakste, ülemuste asi – peavad aga uhkeid pidusid. Kirjutis oli üsna üldsõnaline. Algaja asi. *Rinde asi. Siin võib laskmist tulla .. L. Vaher.
5. filos teadvusest sõltumatult eksisteeriv objektiivse maailma ese v. nähtus. Asi iseeneses 'asi omaette, tegelikult, olenemata sellest, kuidas ta esineb meie jaoks, meie tunnetuses'.
6. töö, tegevus, toiming, (asja)toimetus; kohustus, ülesanne. Ajame asjad joonde, jutti, korda. Mul on keskuses, ministeeriumis asju ajada. Asjad õiendatud, sõitsime koju. Üks tee, kaks asja. Kui sul linna asja on, astu ka meile sisse. Küll ta eksami ära teeb, kui asja tõsiselt võtab. Ta on ihu ja hingega asja juures. Esimene asi – labidas kätte ja kaevama. Selle asjaga pole kiiret. Ta on iga asja peale mees. Ta tunneb asja. Kella parandamine on tema käes väike asi. Toidutegemine on perenaise asi. Mehed käisid merd, põllutöö oli naiste asjaks. Müüja asi on müüa. Mille taga asi seisab? Töö on au ja kuulsuse asi. Mis see sinu asi on, see pole sinu asi 'see ei puutu sinusse (keeluna)'. Aja tühi asjale, karga ise kannule. *Teevad vedureid ja masinaid, asi neil siis see pott terveks teha. M. Raud. || ühiskondlik, poliitiline üritus. Kogu rahvas on ühise asja eest väljas, seisab ühise asja eest. || kõnek (loomulike vajaduste õiendamise kohta). Ei julge pimedas välja asjalegi minna. Mees läinud võssa oma asja õiendama. Käidi asjal ära ja mindi magama. *Ja et siit saadik Eespere koer aina käis oma asju toimetamas Tagapere akende all .. A. H. Tammsaare. || asja kõnek (kellegagi, millegagi); tegemist, pistmist. Mul pole sinuga asja. Mis on temal sellega asja, mis me teeme? Miks igaühel on asja minu vanusega?
▷ Liitsõnad: ameti|asi, töö|asi, äriasi.
7. (midagi tingiv) põhjus v. vajadus. Kas tulid asja pärast? Kas ta käis niisama või oli tal asja ka? Läheb iga väikese asja pärast arsti juurde. Kes norida tahab, leiab igalt poolt asja. Tal ei peaks asja olema meiega nuriseda. Nüüd on neil asi, mille ümber nalja teha. Tuleviku pärast pole meil asja muretseda. Sai asja eest 'põhjusega'! Mis asja 'miks, mis põhjusel' sa siin kolad?
8. (hrl. püsiühendites:) miski omaette väärtus, midagi kõlblikku, vastuvõetavat, kasulikku vms. Lastest pole töö juures veel asja. Tammsaare „Tõde ja õigus” – see on juba asi! Kui paremat pole, siis asi seegi. Ekskursioonist ei saanudki asja. Sellest käsikirjast võib asja saada. Aega läheb, aga asja saab. Sõjaväes tehakse poisist veel asi. Pole tast asja kõnet pidama. Pisut väike see labidas, aga asjaks ikka. Kus (veel) asi, kah asi, mõni asi, asi nüüd, mille pärast muretseda! Ennäe, ena, õige mul asja – kellele seda tarvis peaks olema! Asi veel, mida säilitada ja hoida! Temal, tühjal, mõni auto või asi! Jaan ka mõni mees või asi! Kui võid pole, käib margariin ka asja ette, on asja eest. Temast pole, ei saa suur(ema)t asja. Õunad pole sel aastal suure(ma)d asjad. *Hea tükk asja nisuke kuldkapslitega „Moser” [= taskukell]! E. Rannet. *Olid ikka mul meheks ja asjaks ja lastel isaks ja kõik. E. Särgava. | ‹adj› kõnek. Ta pole midagi asi mees. See pole eriti asi raamat. Need pole suured asjad noad. *Kas see on ka asi talu? J. Mändmets. *Olgu mis on, asjemaks see Riidalu [talumaja] oli sellega [värvimisega] saanud. H. Ranna.

Assami gen, assami indekl
Tutvus assami keelega. Talle meeldib Assami tee 'Indiast Assami osariigist pärinev kange must tee'.

au ‹part au 14› ‹s›

1. eetika kategooria, milles väljendub ühiskonna v. sotsiaalse rühmituse positiivne hinnang inimese, kollektiivi vms. kohta; hea nimi; arusaamine enda väärtusest, subjektiivne autunne. Igaühele on kallis oma perekonna, suguvõsa, kooli, võistkonna, kollektiivi, rahva, riigi, kodumaa au. Kõik on oma pataljoni, rügemendi au eest väljas. Kellegi au haavama, määrima, teotama, rüvetama. Oma au kaitsma, jalule seadma. Meeskonna au on mängus. Vannub oma au nimel, et see on tõsi. Lausa lurjus, kel pole häbi ega au. Kartulikoorimine ja nõudepesemine ei käi ühegi mehe au pihta. || seksuaalne puutumatus, süütus, neitsilikkus. Mõisahärra oli röövinud talupoja mõrsja au.
▷ Liitsõnad: mundri|au, ohvitseri|au, seisuse|au, spordi|au, sõjameheau; neitsiau.
2. austus, lugupidamine. Igavene au langenud kangelastele! Talle on tähtis au ja kuulsus, mitte raha. Talle sai, langes osaks see au. Halb õppeedukus ei tee koolile au. Vanad kombed on jälle au sees. Au ja kiitus vaevanägijaile. Istuge meie lauda, tehke meile seda au. Vana kooliõpetaja maeti auga maha, orkester mängis ja koor laulis. || [kellegi, millegi] auks austamiseks; tähistamiseks. Vabariigi aastapäeva, juubeli auks. Tõstame klaasid meie lugupeetud külaliste auks. Vanaisa auks anti talle nimeks Kristjan. || auga täiesti, igas suhtes, igati. On puhkuse, preemia auga ära teeninud. Antud lubaduse täitsid nad auga. See raamat kannatab auga välja ka kõige rangema kriitika.
3. lugupidamist, austust äratav isik, tegevus, nähtus vms. Jaan oli klassi au ja uhkus. Habe mehe au. *Eks ta ole meilegi siis isaga auks: näe, tütar koolitatud inimene .. M. Sillaots. || auväärne võimalus, juhus jne. Kellega on mul au (rääkida, tuttavaks saada)? Mul on au tervitada, ilmuda, teatada. Mul oli au seda koosolekut juhatada. || hrl van (auväärse positsiooni, ameti vms. kohta). *Olgu siis, sõbrad, ma tahan teie soovi täita ja vanema au vastu võtta. A. Saal. *Kas ta [= kubjas] ei tõstvat teda [= Miinat] emanda ausse? E. Vilde.

auk ‹augu 21› ‹s›

1. (hrl. ümmargune) ava mingist pinnast, esemest vm. läbi, mulk. Aias, kuuriseinas, põrandas on auk. Kastrulil on auk põhjas. Auke lööma, torkima, puurima. Raiuti auk jäässe. August pistame poldi läbi. Tuli vööd paari augu võrra järele anda. Kahe, nelja auguga nööbid. Sukakannas, saapatallas on suur auk. Põletas sigaretiotsaga laudlinasse augu. Lausa auk augu kõrval, auke täis kui sõelapõhi. Tõmbab augu koomale, nõelub augu kinni. Augud katuses tuleb parandada.
▷ Liitsõnad: aia|auk, akna|auk, hiire|auk, hingamis|auk, jää|auk, kaela|auk, kassi|auk, koi|auk, kuuli|auk, käise|auk, lennu|auk, luku|auk, naela|auk, nööp|auk, oksa|auk, olvi|auk, paja|auk, pea|auk, pliidi|auk, püksi|auk, roti|auk, räpna|auk, suitsu|auk, torke|auk, ukse|auk, võtme|auk, õhuauk; kõrva|auk, nina|auk, suuauk.
2. (küllalt järsk ning sügav) tekkinud v. tehtud süvend milleski, mingis pinnas jne. Tee on auke täis. Auku kaevama, kinni ajama. Väljajuuritud kändude asemele jäid sügavad augud. Kukkusin, komistasin, vajusin auku. Kivisse raiuti, puuriti lõhkelaengu jaoks auk. Hambas on auk. Must auk astr oletatav ülikompaktne keha, mille ümbrusest nende suure gravitatsioonipotentsiaali tõttu ei pääse osakesed (ka valguskiirgus) välja. || (endisaegadel loomade püüdmiseks). Hunt oli auku kukkunud, sattunud. || (loomade pesitsuspaigana) vrd urg, vrd koobas Rebaste, mäkrade augud.
▷ Liitsõnad: ahju|auk, hundi|auk, istutus|auk, kaevu|auk, karu|auk, keldri|auk, kruusa|auk, kulla|auk, liiva|auk, linaleo|auk, lubja|auk, miili|auk, muti|auk, mürsu|auk, pommi|auk, pori|auk, posti|auk, puur|auk, raha|auk, savi|auk, silo|auk, solgi|auk, sopa|auk, turba|auk, tõrva|auk, vee|auk, virtsa|auk, vundamendiauk; hamba|auk, higi|auk, kaenla|auk, kukla|auk, kurgu|auk, nabaauk.
3. piltl tühik, vajak, lünk. Tema teadmistes on auke. Televiisori ost lõi augu perekonna eelarvesse. Tunniplaanis on auk. *Ma ise leian oma esimeses töös rohkem auke, kui neid on märkinud arvustajad. E. Tammlaan. *„Ligidale ei läinud. Ilma aukudeta ausõna!” kinnitas ta nüüd juba tulise tõega. L. Vaher.

auklik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
aukudega, (tahtmatult tekkinud) auke täis. a. vrd auk (1. täh.) Auklik katus. Koid sõid sukad auklikuks. Vana auklik kartulikott. Suurtüki kaitsekilp on kuulidest ja mürsukildudest auklik. b. vrd auk (2. täh.) Auklik tee. Jää sulas poorseks ning auklikuks. Metsavahetee läks üha auklikumaks. c. hrv vrd auk (3. täh.) *.. ja püüdis sakslastega juttu teha, niipalju kui tema auklik saksa keel seda lubas. R. Kaugver.

auto|loks [-u v. -i]
hlv vana, vilets auto. Selle autoloksuga võib tee peale jääda. Kes sellist autoloksi ostab?

auto|tee
tee põhiliselt autode liiklemiseks. Autotee muldkeha, liiklusrajad, teepeenrad.

au|värav

1. (näit. noorpaari, aukülaliste vastuvõtuks püstitatud) hrl. lillede, vanikutega jne. ehitud väravataoline moodustis. Kaskedest auvärav. Noorpaar sõitis auväravast sisse. *Auvärav üle tee! Kased latvupidi kokku seotud, lipukesedki küljes! V. Saar.
2. (sportmängudes ainsa saavutatud värava kohta). Seis oli 4:0, minut enne lõpuvilet saavutati siiski auvärav.

betoon ‹-i 21› ‹s›
sideaine (eriti tsemendi), täitematerjali ja vee segu kivistumisel saadav ehitusmaterjal. Hüdrotehniline, happekindel betoon. Betoonist ehitised, rajatised. || betoonisegu. Betooni paigaldama. Betoon kivistub.
▷ Liitsõnad: asfalt|betoon, dekoratiiv|betoon, gaas|betoon, kerg|betoon, killustik|betoon, kips|betoon, kivik|betoon, kruus|betoon, külm|betoon, liiv|betoon, lubi|betoon, mull|betoon, ping|betoon, plast|betoon, polümeer|betoon, poor|betoon, põlevkivituhk|betoon, rask|betoon, raud|betoon, räbu|betoon, sard|betoon, silikaat|betoon, tari|betoon, tee|betoon, terratso|betoon, tsement|betoon, vaht|betoon, valubetoon.

betoon|tee
betoonkattega tee

blokeerima ‹42›

1. blokaadi seisukorda looma, sisse v. ümber piirama. Blokeeritud linn jätkas võitlust. Krimmi sõja ajal blokeerisid Inglise ja Prantsuse eskaadrid Eesti sadamaid.
2. teed, läbipääsu, soovimata tegevusi vms. tõkestama; sulustama. Tee blokeeriti langetatud puudega. Uksed, väravad blokeeriti. Semaforide süsteem blokeerib teeosa, kus rong parajasti sõidab. Valge blokeeris musta tsentrietturi. Pikka korvpallurit on raske blokeerida. Ründelööke blokeerima.
3. füsiol med elundit v. elundite süsteemi tuimastama v. talitlust ajutiselt katkestama. Lihaseid lõõgastavad ained blokeerivad erutuse ülekandumise närvilt lihasele.

defekt ‹-i 21› ‹s›
viga, rike. a. (esemel). Naha, riide, materjali defektid. Defektiga tooted, esemed, eksemplarid. Avastati oluline, ebaoluline, jääv, kõrvaldatav, varjatud defekt. Praod, valutühimikud jt. valandi defektid. Mitmed kristallide omadused sõltuvad nende defektidest. *Ja ometi, eks tee pärlikarbi väärtuslikuks just tema haigus, see defekt, mis paneb temas kasvama sätendava ehte. F. Tuglas. b. (elusolendil). Kehaline, füüsiline, psüühiline, vaimne defekt. Üks peab sünnimärki defektiks, teine iluveaks.
▷ Liitsõnad: pinna|defekt, valudefekt.

demineerima ‹42›
sõj lõhkekehasid avastama ning eemaldama v. hävitama. Sapöörid demineerisid silla. Tehas demineeriti. Tee demineeriti osaliselt, täielikult.

diagonaalne ‹-se 2› ‹adj›
põigitine. Diagonaalne tee üle väljaku. Diagonaalsed jooned. Diagonaalne 'pealiskaudne, pilku ülelibistav' lugemine.

diureetiline ‹-se 5› ‹adj›
kuseeritust soodustav. Diureetiline tee. Ravimil on ka diureetiline toime.

doping ‹-u 2› ‹s›
sport spordis keelatud ergutite kasutamine võimete ajutiseks tõstmiseks; ka sellised ergutid. Jooksja diskvalifitseeriti dopingu pärast. Dopingut kasutama. Ergutushüüded mõjusid meeskonnale dopinguna. *Peale tee, kohvi ja väikeste alkoholiannuste ei kasutanud me ühtegi teist dopingut. V. Vahing.

düstroofik ‹-u 2› ‹s›
nälginu, alimentaarse düstroofia põdeja. *Düstroofikute tontlikud kujud, naine, kes veab kelgul oma hingeheitvat meest. D. Vaarandi. *Paar klaasi kuiva veini ei tee mehele midagi, arstid isegi soovitavad mõnele düstroofikule isu tõstmiseks .. R. Kaugver.

eba|tasane
mittesile, konarlik, künklik. Ebatasane pind, tee. || mitte samal joonel v. pinnal asetsev. *Palgiotsad olid üldse ebatasased jäetud – üks pikem, teine lühem. L. Tigane.

edenema ‹37›

1. laabuma, sujuma, ladusalt toimuma. Töö, õppimine edeneb. Asjad edenevad meil hästi, kenasti. Lugemine edenes mul visalt. Jutt ei tahtnud kuidagi edeneda. Kõik on edenenud nii, nagu lootsin. Ei edenevat ta käes ükski töö. Ta uus novell edeneb jõudsalt.
2. kasvama, arenema, sigima. Liivasel maal kuusehekk ei edene. Mesilased edenevad tema käes. Lambad ei edenenud neil eriti hästi. *Aias oli rahulik ja hea justkui vanajumala selja taga – kõik edenes ja võrsus .. M. Traat.
3. edasi arenema; progresseeruma. Meie elu on edenenud. Majanduslikult ja kultuuriliselt edenenud maakond. Edenes seltsitegevus. Ta edeneb ametis, käitumises. Teosest teosesse edenev autor. Edenev haigus, tüsedus. *Kasvas ja sirgus pikemaks ning edenes tõepoolest preilimaks. I. Sikemäe.
4. ruumiliselt kulgema, edasi jõudma. Hobune sörgib, tee edeneb. Teekond edenes kiiresti. Käis jõudsal, edeneval sammul. *Maantee edenes läbi lepasalude ja kadakapõõsaste. J. Semper.
5. ajaliselt kulgema, edasi liikuma. Tegevuses edeneb aeg jõudsamini. Öö edenes, aga uni ei tulnud. Edenevas koiduvalguses sai ümbrus järjest selgemini nähtavaks. Haige seisund paranes iga edeneva tunniga. Vahepeal oli videvik õhtupimeduseks edenenud. Väljas edeneb kevad. Suve edenedes saabus siia üha rohkem suvitajaid. *.. aeg edenes, raatusekell lõi linnas kuus, siis seitsegi. A. Jakobson.

edu|tee
edukäik. Poksija otsustas jätkata oma eduteed elukutselisena.

ees
I. ‹adv›
1. kellestki v. millestki esikülje, liikumise suunas teat. kauguses, eespool; ant. taga. Tema sammus ees, mina järel. Kes seal ees läheb? Üks jooksja oli teistest tublisti ees. Vange viidi, püssimehed ees ja taga. Kari tuli koju, Punik kõige ees. Paatidest oli kord üks ees, kord teine. Ta lükkas käru ees. Poiss ajab lehma ees. Ees on tee hange tuisanud. Mis seal ees sinetab? Ees paistis jõgi. || (kehaosa asendi kohta). Poiss hüppas pea ees vette. Surnu kanti välja, jalad ees. Astub uhkelt, rind ees. Harjutuse algasendis on käed ees. Tal on juba kena kõhuke ees. *Aleksandri lõug oli sõjakalt ees ja kulm kortsus. E. Maasik.
2. esiküljele kinnitatud v. asetatud, esiküljel v. selle läheduses (oma otstarvet täitmas v. selleks valmis). Perenaisel on põll ees. Poisil oli lips ees. Kuuel on kõik nööbid ees. Tal on prillid ees. Meestel olid maskid, valehabemed ees. Uksel on riiv, kang, taba ees. Akendel on luugid ees. Majal on aknad ees. Kardinad, eesriie on ees. Ta istus laua taga, raamat ees. Autot, bussi ei ole veel ees. Loomadel on heinad ees. Tal oli muhe, lahke nägu ees 'tal oli muhe, lahke nägu'. *Mees ise on mats, sõidab sõnnikuvankriga, aga hobune ees sajarublane. F. Tuglas.
3. segamas, takistamas, tüliks. Puu oli tee peal risti ees. Vana koli, ämber on asjata tüliks ees. Ära seisa ukse peal, vahekäigus ees! Oled mul igal pool ees. Koerad olid jalus ees. *.. kellele oleks veel vaja minu armastust, ma olen ju ilmas veel ainult tüliks ja risuks ees. A. H. Tammsaare.
4. varem kohal, varem olemas. Mul seal mitu tuttavat ees. Mind ei ole seal keegi ees ootamas. Pööningul on juba ennegi igasugust koli ees. *Kiilu on ikka kõige kergem sinna lüüa, kus pragu ees .. R. Sirge. || kõnek enne vastuvõtul, jutul, aru andmas, kontrollitavana vms. Kas direktori juures on keegi ees? *Doktor Trapets on ennegi end oodata lasknud. „Tal on keegi ees,” sosistas paks vanatädi mulle ust avades .. L. Promet.
5. kohtus arutlemisel; kohtuprotsessil. See asi on juba mitu korda kohtus ees olnud. *Mehed käisid mitu raksu [kohtus] ees ja kogu asi leidis põhjaliku valgustuse .. A. H. Tammsaare.
6. (ajaliselt) tulemas; kavatsusel, teoksil. Ees on heinaaeg. Küll ma puhkan, suvi ees. Ehk jõuab, pikk päev ees. Sul elu, paremad päevad alles ees. Neid ootab ees õnnelik tulevik. Ees on veel palju raskusi. Ees seisid lahingud. Poisil on ajateenistus alles ees. Ees on tähtis nõupidamine. Selle artikliga on veel rohkesti tööd ees. Tal on suur tehing, tähtis käik ees. Mis sul täna õhtul ees on?
7. (seoses mingi tegevusega:) eelnevalt, enne teisi. Ta teeb kõik järele, mis teised ees teevad. Ta ütles sõnad ees ja teised kordasid kooris järel. Kuidas isa ees, nõnda poeg järel. Hakka ees minema, küll mina tulen varsti järele. Kes ees, see mees.
8. arengult, edasijõudmiselt kaugemal eespool. Suure kirjanikuna käis ta oma ajast ees. Võimete, teadmiste poolest on ta minust ees. Naabrid on töödega meist tublisti ees. Nemad on igas asjas meist ees. Aastate poolest pole ta minust kuigi palju ees, kuid näeb vana välja. *Pikkuselt oli ta ligemasti pea jagu Tiinast ees .. A. H. Tammsaare. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast ette jõudnud. Küll sa jõuad, meie kell on ees. Kell on viis minutit, tervelt pool tundi ees.
9. hrv käsutada, käealusena, käsu peale tegijana. *Aga nüüd on juba taluperemehi, kes vanemate käest varandust on pärinud, kes perenaisele tüdruku ees jõuavad pidada ... A. Kitzberg.
10. kõnek (males:) löödavana, tule all. Vigur, ratsu on puhtalt ees.
II. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki eespool, esikülje v. liikumise suunas; ant. taga. Ta sammus minu ees. Maja ees on aed. Auto peatus ukse, kaupluse ees. Jaama ees on väike väljak. Istus peegli, kamina ees. Nad seisid maali, Euroopa kaardi ees. Noorpaar seisis altari ees. Nende ees laiusid viljaväljad. Hoiab kätt silmade ees. Esikoha võitis Tal Kerese ja Spasski ees. Tal oli minu ees kenake edumaa. Meie ees seisavad suured ülesanded 'meil on täita suured ülesanded'. || hrv (ajaliselt). Orjalapse ees seisid mure- ja nutupäevad.
2. millegi küljes, millegi esiküljel (oma otstarvet täitmas). Kardinad, luugid on akna ees. Võti on ukse ees. Prunt, tropp augu ees. Hobune on vankri, saani ees. Härjad astusid laisalt adra ees.
3. kellegi juuresolekul, nähes v. kuuldes. Tunnistasin seda kõigi ees. Rääkis sellest koosoleku ees. Esines selle teadaandega ajakirjanike ees. Laps häbenes võõraste ees. Poissi kiideti kooli, klassi ees. Ei julge ülemuse ees suudki lahti teha. Ta armastas teiste ees kiidelda oma vägitegudega. Ta tegi seda minu silme ees 'minu nähes'. || kellegi küsitletavana, kellelegi seletusi andmas vms. Mehed käisid mitu korda kohtu ees. Kaitses erialanõukogu ees väitekirja. Õpilane vastas komisjoni ees.
4. kasut. osutamiseks isikule, olendile v. nähtusele, kelle v. mille suhtes midagi tehakse v. toimub. Õpilane vabandas õpetaja ees. Ta püüab end minu ees heana näidata. See oleks enese alandamine vastase ees. Mul ei ole sinu ees saladusi. Müts maha niisuguse mehe ees! Mul on kohustusi kollektiivi ees. Pean täitma oma kohust isamaa ja rahva ees. Toimkond on vastutav seltsi juhatuse ees. Tal on suuri teeneid ühiskonna ees. Olen süüdi, võlglane nende ees. Mul on piinlik, häbi teiste ees. Ma ei taha sinu ees narri seisukorda jääda. Ei saanud jagu kartusest võõraste ees. Hirm teadmatuse, ohtude, surma ees. || millegagi, kellegagi võrreldes. Tal on sinu ees mõningaid eeliseid.
5. vaatekohast, vaatevinklist, seisukohalt, arvates. Ära tee end maailma ees naeruks! Seaduse ees on kõik võrdsed. *Aga poisil on mõisas hea eestkostja, kelle sõna nii vana kui noore paruni ees maksab. E. Vilde. *Tiina on tema silmis ilus tüdruk ja muu tema ees ei loe. A. H. Tammsaare.
6. kasut. osutamiseks mingile nähtusele, olukorrale, milleni on jõutud v. ollakse jõudmas. Seisime, olime tõsise probleemi ees. Ta ei kohku raskuste ees tagasi. Seisti tõsiasja ees, et minek on paratamatu. Riik seisab uue majanduskriisi ees.
7. (kasut. fraseologismides:). (Kellegi) jalg(ad)e ees. Lõhkise küna ees. (Kellegi) nina ees. Silm(ad)e ees läheb, muutub, võtab mustaks, kirjuks. Suu ees. (Miski on, seisab) ukse ees.

ees|pool

1. (kaugemal) ees, teatavas kauguses vaate v. liikumise suunas.; ant. tagapool. a. ‹adv› Käis meist paar sammu eespool. Me ei pääse edasi, eespool on tee suletud. *Nägin vaid teiste selgi ja kuskil eespool vilksatavat valget mütsi .. A. Kaal. b. ‹prep› [part] hrv. Eespool esimest masti asetsev puri on eespuri.
2. eelnevalt, varem. a. ‹adv› Sellest oli eespool juttu. Eespool mainitud küsimus. b. ‹prep› [part] hrv. *Tema mõte käis alati suure kaarega eespool tegu. H. Sergo.

eest
I. ‹adv›
1. eestpoolt küljest, esiküljelt; eesmisest otsast.; ant. tagant. a. eestpoolt teat. kauguselt. Eest tõusis suitsu. Rünnati eest ja küljelt. Üks tõmbas eest, teine lükkas tagant. Poisid uurisid autot eest ja tagant 'igast küljest'. Pani mul tee eest kinni. Igas ürituses peab olema keegi, kes eest veab. Bussi tagumine uks oli kinni, tuli eest peale minna. Ta oli rivis eest viies. b. eesmisest otsast, esiküljelt (sealse olukorra, esinemuse poolest). Eest on maja kollaseks värvitud. Pluus on eest märg. Tal olid mantlihõlmad eest lahti. Hobune raius, lõi eest ja takka üles. Eest kui ora, keskelt kui kera, tagant lai kui labidas? (Mõistatus).
2. omalt kohalt esiküljel ära, esipoolelt (oma otstarvet täitmast) küljest ära. Võttis põlle, lipsu eest. Võtab prillid eest. Võta mask eest! Kuuel on nööp eest ära. Võtsin uksel võtme, aidauksel taba eest. Lükkas uksel riivi eest. Tõmbas aknal kardina eest kõrvale. Õhusurve lõi akendel klaasid eest. Võta hobune eest! Rakendasin hobuse eest lahti.
3. segamast, takistamast, tülinast ära. Mine eest! Eest ära, või muidu sõidan otsa! Käi tee pealt eest! Tee, et sa eest kaod! Ma tulin neil tülist eest ära. Lükkas tooli eest kõrvale. Lõhkus kraavil tammi eest. Vesi murdis kõik takistused eest. *Mida saab Ene sinna parata, et tegemata töid kiiremini juurde kuhjub, kui ta suudab eest ära teha. V. Lattik.
4. kasut. koos põgenemist, kõrvalehoidmist, vältimist väljendavate verbidega. Jooksis, pages, põgenes mul eest ära. Olin teda juba kätte saamas, kuid ta hüppas äkki eest kõrvale. Haavatud lind ei jõudnud eest ära lennata.
5. ‹hrl. ühenduses verbiga leidma› varem kohal, varem olemas, varem ees. Kodus leidsin ainult õe eest. Kui kohale jõudsime, leidsime seal juba hulga inimesi eest. Leidis eest tühja korteri, mõned kirjad. Pani osa leiba kappi tagasi, siis õhtul hea eest võtta. *Nad läksid välja ja leidsid eest muutunud ilma – sadas tihedat laia lund. M. Raud.
6. varemalt, enne endale, nii et keegi teine ilma jääb. Varasemad tulijad napsasid huvitavamad raamatud, paremad kohad eest ära. Kellega ma tantsin, kui teised poisid on ilusamad tüdrukud eest ära võtnud.
II. ‹postp› [gen]
1. millestki v. kellestki eestpoolt, esikülje v. liikumise suunast; ant. tagant. Läks maja eest mööda. Astusin kaardi, tahvli eest kõrvale. Võttis käe silmade eest. Rongkäik liikus tribüüni eest mööda. Poisikesed jooksid meie eest läbi. Päikesevarjutuse ajal läheb Kuu Päikese eest läbi. Laskis veel korraks päevased sündmused silmade eest läbi. || (staatiliselt, koha väljendamisel). Särk oli rinna eest verine. Hääled kostsid kaupluse eest. Pühkis ja koristas natuke trepi eest.
2. millegi küljest, millegi esiküljelt (oma otstarvet täitmast). Tõmbas kardinad akna eest kõrvale. Võta võti ukse eest ära! Võttis tropi augu eest. Rakendas hobuse vankri eest lahti.
3. kelleltki otsust saamast, kellelegi aru andmast, kellegi jutult vms. Eksamisessioonil käib komisjoni eest läbi palju õpilasi. *Jenseni Kristast sai korraga Kristiine-proua. Mis sellest, et altari ja õpetaja eest läbi käimata. H. Sergo.
4. osutab sellele, kelle v. mille kartusel põgenetakse, kõrvale hoitakse, keda v. mida välditakse. Põgenes tagaajajate eest. Nekrutid pagesid pika kroonuteenistuse eest võõrsile. Läks sõja eest pakku. Ära jookse mu eest ära! Pani meie eest putku. Mõisnikud põgenesid talupoegade viha ja kättemaksu eest linna. Ta püüab end minu eest kõrvale hoida. Hoidu rongi eest! Mul õnnestus pea löögi eest kõrvale tõmmata. Säärane mees ei kohku millegi eest tagasi 'võib kõigega hakkama saada'. *Ent vaatamata kõigile pingutustele ei pääsenud ta siiski mälestuste eest .. A. Jakobson.
5. osutab kellegi v. millegi suhtes kaitstud, varjatud olekule v. kaitsmise, varjamise, hoidmise vajadusele. Lukud ei hoidnud röövlite ja varaste eest. Ta hoiatas mind nende kättemaksu eest. Ta on halb inimene, hoia end tema eest! Parvel oli ta metsloomade eest kaitstud. Kuusehekk varjab aeda põhjatuulte eest. Kuuse all olid nad vihma eest varjul. Tema eest tuleb uks kinni hoida. Ma ei varja sinu eest midagi. Tema eest hoiti kõik salajas. Seda tehti vanemate eest salaja. Põlde tuli liigvee eest kaitsta. Muul kaitseb sadamat ummistumise eest. Hoia end kahjulike mõjude eest! *.. arvas end seega kõige suuremate tooruste eest kaitstud olevat .. E. Krusten.
6. asemel, asendajana, ülesannetes. Kes selle töö tema eest ära teeb? Rektori eest kirjutas alla prorektor. Mine sa täna minu eest nõupidamisele! Õienda minu eest see asi ära! Maksa minu eest ka! Ta juba vastas meie mõlema eest. Tädi oli vaeslastele ema eest. Nad kasvatasid teda lapse, poja eest. Ta oli härral nii toapoisi kui ka kutsari eest. Tuhatoosi eest käib alustass. Viletsal ajal oli kartul ka leiva eest. *Karjapoistele see puu oli kella eest – tema vari näitas, millal on õige aeg lõunale minna. J. V. Veski. || võrdselt kellegagi v. millegagi. Poisid olid tööl juba mehe, täismehe eest väljas. Töötab, rabab tööd mitme inimese eest. Rammu oli tal kolme mehe eest. Sõi ja jõi mitme eest. Vihma ei olnud kaste eestki. *.. aga kui naerab, siis ragistab kolme eest. O. Luts.
7. (ajaliselt:) tagasi, varem. Paari aasta eest polnud veel seda maja. Hiiumaa asustati umbes 700 aasta eest. Sellest oli juttu juba aastate eest. Ta sai paari kuu, mõne nädala eest kaheksakümmend täis. Ta käis paari-kolme päeva eest meil. Ta tuli mulle natukese, vähe aja eest vastu. See juhtus nüüdsama, mõne minuti eest.
8. vastu (andes v. saades); väärtuses. Seda ei saa raha eestki. Sularaha eest osteti vähe. Selle palga eest võib juba töötada. Tegi seda väikese tasu eest. Andis 100 krooni eest kella pandiks. Andis viimase kauba poole hinna eest. Mõne penni eest sa ei saa midagi. Must loovutas lipu kahe vankri eest (males). Tegi seda vaid hea sõna eest. Ülesostjad ostsid kokku suurte summade eest. Kaupa on siin praegu 5000 krooni eest. Kopika eest asja, rubla eest lärmi. *.. ta pidavat paljalt aitäh eest tegema kõike väga põhjalikult. V. Gross.
9. osutab sellele, mille tasuks midagi makstakse v. mille vastutasuks midagi toimub. Nende tööde eest makstakse hästi. Plaani täitmise eest anti preemiat. Sai artikli, raamatu eest honorari. Sai kurkide eest head hinda. Kui palju sa selle eest tahad? Tasus remondi, aparaadi parandamise eest. Suur osa palgast läks korteri ja toidu eest. Maksis viletsa toapugeriku eest 1000 krooni kuus. Tegi peremehele maalapi eest päevi. Sai oma hoolikuse eest kiita. Õpilane sai vastuse eest viie. Ma olen veel selle eest võlgu. Teda edutati hoolika ja korraliku töö eest. Suur aitäh abi eest! See on küll mitte millegi eest saadud. Ma olen selle eest sulle surmani tänulik. Nõuan selle eest kahjutasu. || osutab sellele, mille pärast kedagi karistatakse, kritiseeritakse vms. Mille eest teda karistati? Mõisteti riigivastase tegevuse eest 7 aastaks vangi. Istus hobusevarguse eest kinni. Teda trahviti laimamise eest. Ülestõusust osavõtmise eest ootas surmanuhtlus. Talle määrati varguse eest rahatrahv. Poiss sai ulakuse eest tutistada. Iga väikseimagi eksimuse eest peksti. Ta vallandati tööluuside eest. Selle eest ma maksan neile veel kätte! Kas sulle selle eest midagi ei tehta, et nii kaua puudusid?
10. osutab sellele, keda v. mida kaitstakse, kelle v. mille pärast võideldakse vms. Nad võitlesid, langesid, andsid elu kodumaa eest. Võitlus rahu eest. Olin alati ise enda eest väljas. Kellegi eest seisma, kostma. Käis oma poja eest mõisnikku palumas. Nad seisid, võitlesid oma õiguste eest. Töö tulemused kõnelevad ise enese eest. Üks kõigi, kõik ühe eest. *Oli aeg, kus olin valmis surema Su eest. O. Luts. || osutab sellele, kelle v. mille suhtes hoolt kantakse, korrasolekuks kõik tehakse vms. Perekonna eest hoolitsemine. Hoolitseb laste, haigete, külaliste eest. Minu eest kantakse siin hästi hoolt. Lapsed hoolitsevad küülikute eest. Pakkide korrashoiu, ruumide puhtuse eest kantakse pidevalt hoolt. Hoolitse selle eest, et laud oleks kaetud! *Parem muretsege selle eest, et teil enestel igav ei oleks olla, kaks vanapoissi ... A. Kitzberg. || osutab sellele, kelle v. mille suhtes ollakse vastutav. Mina vastutan teie kõikide eest. Sina vastutad välitööde, kauba ärasaatmise eest! Oma tegude eest annad sa veel vastust!
11. osutab isikule, kes teiste kiirema toimimise tõttu millestki ilma jääb. Kes kiirem oli, kahmas ka teiste eest paremad palad endale. *Ta sõi üldse palju. Ta sõi ka minu eest kõik ära. K. A. Hindrey.
12. esineb fraseologismides, näit.:. Elu, hinge eest. Iga hinna eest. (Mitte) mingi hinna eest. Ilma eest. Jumala eest. Kopika eest; ei ole (mitte) kopika eest(ki). Marja eest. Nina eest napsama, näpsama. Ust nina eest kinni lööma, tõmbama. Täie eest käima, minema. Võileiva (hinna) eest.
Omaette tähendusega liitsõnad: otsa|eest, see-eest

ega
I. ‹konj› eitusega seostuv ühendav sidesõna
1. täh. 'ei ka, ka mitte, samuti mitte' seob eitavas lauses korduvaid lauseliikmeid, hrl. kahte viimast. Ma ei rääkinud sellest Marile ega Miinale. Siin ei ole ühtegi puud ega põõsast. Tal pole isa, ema ega muid lähemaid omakseid. Ei aidanud hädaldamine ega palved. Rahvasõna ütleb, et kingsepal pole saabast ega rätsepal rõivast. Kingad polnud suured ega väikesed, vaid päris parajad. Ta ei olnud poolt ega vastu. Auto ei pääsenud edasi ega tagasi. Täpne raha, mitte sentigi rohkem ega vähem. Ei läinud tookord ega ka hiljem. Haige ei taha süüa ega juua. Tal pole siin midagi keelata ega käskida. *Ei, märatsema ega kärkima ta kohe ei hakanud. R. Vellend. || tarvitatakse kindlakskujunenud antonüümsete, fraseoloogiliste jts. sõnapaaride sidumiseks. Poiste rõõmul polnud otsa ega äärt. Temast polnud enam kippu ega kõppu kuulda. Ei lausunud musta ega valget. Mul pole sellest sooja ega külma. Ta ei teadnud maast ega ilmast. Sel asjal pole aru ega otsa. Ei aita ussi- ega püssirohi. Tüdrukule ei kõlba enam üks ega teine toit. *Roheline, tollest tööst ei tea küll ööd ega päeva. A. Hint.
2. täh. 'ja ei' seob:. a. korduvaid öeldisi (vähemalt üks neist on eitav). Ta on korralik mees, ei joo ega suitseta. Muudkui vireleb, ei ela ega sure. Olgu parem vait ja ärgu õiendagu ega sehkendagu igal pool! Ta ei nutnud ega hädaldanud. Ants oli tookord väga purjus ega mäleta midagi. Ta heitis raamatule ükskõikse pilgu ega lausunud midagi. Ta oli äge mees ega kannatanud pilkamist. Hüüe oli nõrk ega kostnud kuigi kaugele. *Istub, suitsetab, kõigutab üle põlve visatud jalga, ega mõtlegi tõtata. R. Sirge. *Ei kiusle, ei käratse, ei sõimle ega sajata. L. Kibuvits. || kasut. rõhutavas sõnakorduses. Isa ei tulnud ega tulnud. Koosolek ei taha ega taha lõppeda. *.. siis tuli jälle sula ja taevast sadas lumelörtsi, mis ei jäänud ega jäänud püsima. M. Metsanurk. b. eri lauseid (vähemalt üks neist on eitav). *Ei sirista sirts puhmas ega mükerda mumm mättal. R. Sirge. *Laskusin tema vaimsele tasapinnale ega olnud see ohver mu hõõguva armastuse juures kuidagi suur. M. Metsanurk.
3. esineb täh. 'ei ka, ka mitte, samuti mitte' v. 'ja ei' lause algul, seostades seda eelmise lausega. *Tädi Friidy ei riidle minuga kunagi. Ega onu Arvo. Nad ütlevad, et ma olen hea laps. H. Väli. *Muidugi, ei ole elu ainult konfliktide kogum. Ega pea seda kirjanduski olema. I. Sikemäe.
II. ‹adv›
1. lause algul esinev eitussõna, hrl. seostab seda teat. määral eelnenud väite v. kõnelusega, täh. umbes 'ei ju' (teine eitussõna harilikult puudub, võib aga ka esineda). Ega see paha mõte ole! Ega tea, äkki oligi tema. Ega tal raha nii palju olnudki. Ega ta seda siis meelega teinud! Ega siin olegi kuigi sügav! Ta on veidrik, ja ega tema üksi. Ju seal ikka põhjust oli, ega nad muidu räägi. Oh, ega ta nii ruttu tule! Asjatu oleks neilt küsida, ega nad ikka anna. Raske oli, aga ega ma kurda. Astusin vaid korraks sisse, ega mul pikka aega ole. Ära karda, ega ma sulle midagi tee! Mõtlesin juba, et ega sa enam tule! „Mul on kõik valmis.” – „Ega siis muud kui teele!” Ma räägin sinuga, ega ma ahjuga ei räägi! Tingimata kaebab edasi, ega tema ei jäta! Ega ma kõigest aru ei saanudki, mis ta rääkis! Ta on uhke, ega tema juba kelleltki abi paluma ei lähe. „Kas sa lähed?” – „Ega hästi ei tahaks minna!”. *Ludvi Puusepp ei olnud küll just enam poisike – kuid ega ta vana ka ei olnud! A. Haava. *„Lase lahti, Aadu! Lase kohe lahti!” – „Ega ikka lase küll!” kiitis Aadu. H. Väli.
2. tagasihoidlikku küsimust alustav küsisõna eitava lause algul, harvemini küsijätkuna selle järel. a. (küsija eeldab v. soovib eitavat vastust). Ega te ole seda veel kuulnud? Ega sa minu peale pahane ole? Kuule, ega sa ometi haige ole? Ega sa täna tagasi lähe? Ega sul midagi selle vastu (ei) ole, kui ma siin natuke kirjutan? Ega sulgi vist kerge olnud? Ega sa seda isegi usu, ega? Sa pole ju ometi armunud, ega? *".. teie ei ole neid juttusid lugeda tohtinud, ega?” – „Ei,” ohkas emand kõrgilt. E. Vilde. b. (küsija eeldab ka võimalikku jaatavat vastust). Ega sa malet mängida ei oska? Ega isa kodus ei ole? Ega sa ei tea, kes see mees on? Ega sa ei saa kümmet krooni laenata? Ega see äkki Mihkel ole, kes seal läheb? Ega teil täna viimati mõni pidu ei ole?
3. kõnek esineb nõustumist väljendava ütluse algul. „Kas sul on täna sünnipäev või?” – „Ega tea, äkki on ka.”.

ehk
I. ‹adv› osutab oletatavale v. loodetavale võimalusele, milles siiski ei olda päris kindel: võib-olla, vahest. Ehk tuleb mulgi minna. Ehk oli paremgi, et ta seda ei näinud. Ehk polegi midagi juhtunud. „Ehk ta ei tulegi enam,” kahtles mees. Ehk ta eksis pimedas ära? Ehk ta on haige! See asi annab ehk veel korraldada. Ta hakkab ehk varsti pärale jõudma. Teda ei ole ehk enam kuigi kauaks. Sellel jutul on ehk tõepõhja ka! Mis ta seal seisab, ootab ehk kedagi? Päeva peale läheb ehk soojemaks. Tänaseks ehk aitab õppimisest. Ta on noor mees, ehk paraneb veel. Küsi temalt, ehk tema teab. Praegu küll ei saa, ehk kunagi tulevikus. Leiba ja piima seal ehk ikka leidub. Seda juhtub ehk kord kogu suve jooksul. Tema jaoks oli see ehk ainult huvitav ajaviide. Kõigile ehk ei meeldi see raamat. Seal edasi on ehk kuivem. Silo oli vähe, viis-kuus tonni ehk. Kas ma ei peaks ehk sellest vennale rääkima? Vaatab ringi, kas ehk mõni tuttav teda ei näe majja minemas. Ta on ehk pisut kõhnavõitu. „Millal sa tagasi jõuad?” – „Ehk lõuna paiku.”. *Naabrite vahekord oli Jussi surmast saadik ehk pinevam kui kunagi enne. A. H. Tammsaare. | esineb koos teise võimalikkust väljendava sõnaga. Vahest ehk Mihkel teab sellest midagi. Seal võis olla paar-kolmkümmend inimest, vahest ehk rohkemgi. *Värske kala kalapoes jäi nägemata ... Võib-olla ehk kevadel, lohutas end Märt. R. Sirge. || esineb tagasihoidlikus kõnetluses, eriti mingi soovi v. palve korral. Teate ehk öelda, kus asub Maakri tänav? Ehk saad mulle paar krooni laenata? Sa ehk oled nii lahke ja juhatad võõra tee peale! Kas sul on ehk mõni minut aega? Ehk võiksite mind pisut aidata! Ehk on sul raha vaja? Ma ehk segan teid, kui siin pisut kirjutan? Sul on ehk igav? Ma ehk toon sulle veidi süüa? || kõnek kasut. ebamäärases, pooleldi nõustuvas vastuses mingi küsimuse peale. „Kas sa tuled õhtul?” – „Ehk tulen ka.”. *„Kas laudpõrandal tantsida ka lubad?” küsis Mari peremehelt. – „Küllap näis,” vastas Andres. „Ehk ka, kui ise puhtaks küürid.” A. H. Tammsaare.
II. ‹konj›
1. ühendava sidesõnana:. a. seob sünonüümseid, üht ja sama mõistet tähistavaid v. teat. kontekstis samatähenduslikult kasutatud sõnu. Isohüps ehk samakõrgusjoon. Diameeter ehk läbimõõt. Vokaal ehk täishäälik. Kalender ehk varasema nimetusega tähtraamat. Kõmri ehk uelsi keel. Vääna ehk Tõdva jõgi. Uue- ehk Vastse-Kasaritsa. *Paterdan kõrkjais ja leian sealt ilusaid susipurikaid ehk hundinuie .. O. Luts. b. seob kaht väljendit, milledest viimane selgitab esimest v. annab seda edasi teiste sõnadega. Soode üldpindala on 9340 km² ehk 20,7% Eesti territooriumist.
2. van ka kõnek või. *Ja siis tuleb ehk läheb üks ja teine rongi ootaja. V. Ridala. *.. tulge minu tuppa ja istuge seal, ehk visake voodisse pikali. O. Luts.
3. van ehkki, kuigi, olgugi et. *Särgava rahva meeleolu ei näinud olevat just mitte kõige lõbusam, ehk selles ei heinakoristamise töö ega ka ilm ei võinud olla süüdi. E. Särgava.

ei ‹adv›

1. öeldisverbi juurde kuuluv eitussõna, annab kogu lausele eitava sisu. Ma ei tee seda. Tal ei ole raha. Siin ei aita enam miski. See ei võta palju aega. Ei mäletagi, millal me viimati teatris käisime. Ma arvasin juba, et sa ei tulegi enam. Miks sa minema ei hakka? Ei tea, kas maksab teda tülitada. Inimene ei ela ainult leivast. Mis see siis ära ei ole! Mees ei joo ega suitseta. Ta ei kurtnud ega hädaldanud. Ta ei lausu musta ega valget. Kas nad siis ei teadnud, et tee on suletud? Ega ta enne ei jäta, kui oma tahtmise saab. Kingatallad ei pidanud enam vett. Isa ei olnud seal varemalt käinud. Ei puudunud palju, et kõik oleks õnnelikult läinud. Töö ei tahtnud kuidagi edeneda. Sellisest võimalusest ei ütleks keegi ära! Täna ei mindud metsa. Aeg on hiline, teda ei oodata enam. Rääkis, et ilma temata ei tuldavat seal toime. „Äkki sa valetad?”–„Ei valeta.”. | ‹predikaatverb on juurdemõeldav›. Kas sa tuled või ei? „Kas sa süüa tahad?”–„Tänan, ei.” „Kas teid sunniti?”–„Ei, me tegime seda vabatahtlikult.” Vaatasime, et nüüd keerab meile sisse, aga ei, mööda läks. Ma ei saa, mitte kuidagi ei! Külmetasin kõvasti, aga ei häda midagi. Suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi.
2. üldisem, ilma verbita esinev eitussõna. a. eitab korrigeerivalt teat. lauseosa. Sajad, ei, tuhanded hukkusid. Tule kell neli, ei, veel parem – kell viis! b. eelneb (harvemini järgneb) rõhutavalt, väidet kategooriliseks tegevalt eituslausele (viimases on hrl. verbiga koos esinev ei v. mõni muu eitussõna). Ei, seda ma ei tee! Ei, see ei ole Madis! Ei, mind ta ei näinud. Ei, ära tee nii! Ei, see pole kuidagi võimalik. Ei, selline olukord küll ei meelitanud. „Ei, kauem see kesta ei tohi!” otsustas ta. See ei olnud mina, oh ei! Ei, ei, ma ei usu teid! *Kõige eest pidin maksma. Mitte rahaga, ei. Vaid inimliku õnnega. F. Tuglas. c. esineb eitava vastuse v. otsusena millegi kohta (järgnev lause on tavaliselt jaatavas kõnes). Ei, ei, see võimalus langeb ära. *„Ei, ei,” ütles Kati tõsiselt, „sa pead mulle rääkima! Mul on ikka tundmus, nagu varjaksid midagi minu eest.” A. Gailit. *„Ärge talle haiget tehke,” palus perenaine tagant järele.–„Ei noh, kus nüüd seda,” vastas sauna Madis. A. H. Tammsaare.
3. annab üksnes järgnevale sõnale eitava sisu v. rõhutab seda.; sün. hrl. mitte. a. (järgnevaks sõnaks adverb). Ei iialgi! Tundis hirmu, nagu ei eales varem. Töö pole puudusteta, ei pooltki. Proovisin igasuguseid vahendeid, aga abi ei ühti. Otsin, otsin, aga teda ei kuskil pool. *„Jäksasid ikka tulla meile?” küsis perenaine. – „Tund ja verst, ei rutem,” vastas Jaagup .. A. H. Tammsaare. *Ega ole Eerogi enam nende lühemate hulgast Soomes, ei sugugi. F. Tuglas (tlk). b. (järgnevaks sõnaks pronoomen). Kasu polnud sellest ei mingisugust. Töö oli korralik, ei ühtki viga. Andres on süüdi, ei keegi muu. Nad elavad vanamoodi, ei midagi uut. *„Kuhu sa oma tõe ja õigusega ikka saad, näe, lasi su koera maha nagu ei midagi,” ütles Krõõt. A. H. Tammsaare. c. (järgneb mõni muusse sõnaliiki kuuluv sõna). Õunad on ilusad, ei ainsatki ussitanut ega kärbatanut hulgas. *Nelikümmend oli neid, nelikümmend ja ei ühtegi rohkem ega vähem .. R. Kaugver. *Teda narriti igal pool, nii, väikselt, ei asja ees, teist taga, – oli juba säärane mood. R. Roht.
4. esineb sisult jaatavates lausetes. a. tagasihoidliku küsimuse v. soovi esitamisel. Kas see ei ole äkki August? Kas sa süüa ei taha? Kas ma ei öelnud sulle, et ära mine? Kas ma ei saaks sind aidata? Kas ei tuleks sedagi võimalust kaaluda? „Kas me ei läheks kinno?” tegi üks poistest ettepaneku. b. retoorilistes küsilausetes, hüüatustes vm. seda laadi väljendustes. Kuhu sa ka ei läheks, igal pool tema ees. Mis imeasju seal küll näha ei saanud! Mille kõige pärast küll tema muret ei tunne! Kas ma siis tema kombeid ei tunne! Kuidas ta ka ei püüdnud salata, kõik oli asjatu. *„Ma arvasin, et see on teie pruudi kiri.” – „Mis teile küll pähe ei tule,” ütles Eduard .. E. Krusten. c. mõnikord koos miks-sõnaga nõustuval v. möönval vastamisel. „Kas sa tahad kaasa tulla?” – „Miks ei taha!”. „Aga nii ei tohi ju!” – „Miks ei, sõjas on kõik lubatud!”. *„Noh, siis on hästi. Kas võiksin tuba näha?” – „Seda võib kah, jah, jah. Miks ei või ...” R. Roht. d. vahel mitte ainult ~ üksnes ... vaid ka lausetes (viimasest võib mõni sõna olla ka ainult juurdemõeldav). See ei ole mitte ainult sinu, vaid meie kõikide ülesanne. *Sellel oksal ei kiikunud mitte ainult Indrek, vaid ka kõik teised poisid .. A. H. Tammsaare.
5. eitavas lauses võib kuuluda sidesõnalisse konstruktsiooni. a. ‹korduvana› läheneb ühendavale sidesõnale. *Seljas polnud tal enam mundrit, ei mütsi peas, ei saapaid jalas. E. Vilde. *Ta lamas peaaegu liikumatult ega rääkinud kellegagi. Ei sanitaridega, ei õdedega, ei arstidega, ei palatikaaslastega. P. Kuusberg. b. ‹ühendsidesõna osana› ei ... ega vt ega
6. kõnek esineb mõnedes teadma-verbiga seostuvates ebamäärasust väljendavates ütlustes. Arvab endast veel ei tea mis! Ta annaks ei tea mis, et sellest ülesandest lahti saada. Kui ohver viimaks toibus, oli ründaja juba ei tea kus. *Kas tead, sa ära karda midagi, kui see ka ei tea mis oleks. O. Luts. *Algselt näib, et säärases külas polekski nagu aset ei tea kui keerukatele inimsuhetele .. V. Alttoa.
7. kõnek rõõmu, vaimustust, heameelt, rahulolu vm. tunnet väljendavate (hüüd)lausete algul läheneb hüüdsõnale. Ei, oli see alles sõit! *Ja hakkaski [liköörist] soe. „Ei, tont võtku, tore on,” ütles Hella Aasa .. P. Viiding. *Aga nüüd lähen ma järve ja suman jahedas vees ... ei, see oli saun! H. Raudsepp.

eine|laud

1. toitlustuskoht (hrl. asutuses v. ettevõttes), puhvet. Jaama, teatri, kino einelaud. Metsapidu tantsu ja einelauaga. Olid einelauas pudeli õlut joonud. Einelaud on avatud, suletud, töötab kella 21-ni.
2. eineks kaetud laud. Võileivad eine-, tee- või kohvilauale. Tema einelaualt ei tohtinud puududa vedelad munad.

einoh ‹interj›
väljendab ning rõhutab:. a. nõustumist v. vastuväidetest loobumist. Einoh, tingimata tulen! Einoh, ega mina vastu ei ole! Einoh, mis minul sellest! Einoh, miks ta kole ei olnud, oli muidugi. Einoh, traktor mis traktor, kuigi vanavõitu. Einoh, tublid poisid on mõlemad. b. tagasihoidlikku vastuväidet. *„Kuule, kust sa selle kaabu said?” – „Varastasin!” – „Einoh, ära tee nalja!” A. Sinkel.

eks ‹adv›

1. nõrk kinnitus- v. rõhusõna lausetes, mis väljendavad:. a. nõustumist, nõusolekut. Eks ma ikka tule, kui vähegi võimalik. Hea küll, eks ma proovi(n). Jah, eks see kuumus tee liiga küll. Kui tarvis, eks siis või minna ka. Eks me vaata, mis siin teha annab. „Õuna tahad?” – „Eks anna pealegi.”. *„Kena poiss,” kiitis Rudolf. „Eks ole,” kinnitas Irma. A. H. Tammsaare. b. nentimist, kinnitamist. Eks pärast ole igaüks tark. Eks seda ole juhtunud paljudega. Eks iga algus ole raske. Eks ma öelnud! Eks olnudki rebane lõksus. „Kes seda tegi?” – „Eks ikka Juhan.” Eks ta ole (ebamääraselt möönev reageering kaasvestleja jutule). c. seletust, selgitust. Eks ta karda(b), sellepärast rabelebki. Eks ma läinud külma ilmaga vette, nüüd on nohu kallal. Eks me nägime, et vihm on tulekul ja jooksime tagasi. d. arvamust, oletust. Eks hunt ta murdnud, kes muu. Eks kahekümne ringis peaks külalisi ikka tulema. Eks see paranda(b), kes ära lõhkus. Eks külarahvas saa(b) imestada, kui Jaan nooriku koju toob. e. soovitust v. soovi. Eks tee ise. Eks küsi talt eneselt! Eks mingu ja vaadaku ise järele. Eks võtnud siis lapsed tööle kaasa! Eks astuge vahel meie poole ka sisse! Eks teeme siis väikesed tropid! Eks jääme siis nägemiseni! Eks terekest kah! Eks hüvasti siis seda korda! f. ilkumist, ähvardust v. pahameelt. Eks sa näe, kus tark väljas! Eks katsu veel vastu hakata! Eks tulgu ainult, koera ajan peale! Eks sa proovi süüa, kui supp on nagu soolvesi! g. imestust, üllatust. Eks näe imet! No eks sa kuule, kus lugu!
2. usutlussõna, millele oodatakse jaatavat vastust, nõustumist; täh. 'kas ei, kas'. On ju nii, eks ole? Tulete siis homme, eks? Eks ole ilus? Oleme kokku leppinud, eks ju? *Mäletad, kui üles kirjutama tuldi, siis ütlesin: eks, Goori, see on ju sinu laud. H. Kiik. *„Eks see ükskõik ei ole, missuguse rahaga osteti,” arvas Anna. A. H. Tammsaare.

eksimatult ‹adv›
ilma eksimata, vigu tegemata. Leidis eksimatult tee läbi metsatihniku. Eksimatult äratuntav stiil. Tabab eksimatult õige helikõrguse.
▷ Liitsõnad: ilmeksimatult.

eksi|tee
hrl piltl ebaõige, ekslik suund, arvamus, seisukoht v. tegutsemine. Parem kaks korda küsida kui üks kord eksiteed käia. Tagaaetav püüdis jälitajaid eksiteele juhtida. Kui sa seda arvad, oled küll eksiteel. Vaenulikust propagandast eksiteele viidud inimesed. || patustamine, moraalinõuete rikkumine. *Üks noormees viinud selle krahvitütre eksiteele. Krahvitütrele sündinud poeg. M. J. Eisen.

elav ‹-a 2›

1. (< partits elama (1. täh.)); elus, (elusana) eksisteeriv, eluprotsessist osa võttev; ant. surnud. Hirmust kange, ei surnud ega elav. Tulistas elava märklaua pihta. Ükski elav hing 'mitte keegi' ei pääse siit läbi. Elavatest lilledest pärg. Mädanikust on nakatatud ka elavad puud. Metsatulekahjus hukkub kõik elav. Lesk liikus elava varjuna. Seisis ta ees kui elav manitsus, süüdistus, hoiatus, etteheide. Elavad ja surnud keeled. Elav rahvakeel, murre. Veel elav südametunnistus. Mälestused sellest olid alles üsna elavad. Kirjandusklassika jääb ka tulevikus elavaks. || elusataoliselt liikuv, muutuv v. talitlusvõimeline. Elavad 'liikuvad' luited. Elavad 'hõõguvad' söed. Küünla elav tuli on hubasem tuimast elektrivalgusest. Tuletõrjujaile paiskus vastu paksu suitsu, kuid elavat tuld polnud näha.
2. ‹s› elus, mittesurnud inimene. Elavad ja surnud. Elav elavate seas. *Jah, surnu austamine on sagedasti tähtis just meile, elavaile. A. Jakobson.
3. ‹adj› elusolenditest koosnev v. moodustuv. Elava müürina tõkestas lehmakari tee. Rahvahulga elav sein. Üksteisel käest kinni võttes moodustati elav kett. || otseselt inimeselt tulev (hrl. kõne vm. esituse kohta). Trükisõna ei asenda lektori elavat sõna. Tahan muusikat kuulata elavas ettekandes, mitte plaadilt. Elavast kõnest kuuldud väljendid.
4. ‹adj› liikuv, elurõõmus, rahutu, kärsitu; kärme, vilgas, ergas. Elava loomuga laps. Ülemeelikuseni elav poiss, tüdruk. Ta on isegi natuke liiga elav. Oli elav ja kärme kõnelema. Elav ja rõõmus kui linnuke. Loomult teistest elavam. Rasvatihane on haruldaselt elav lind. Uru ees müras kuus väga elavat rebasepoega. Elav iseloom. Elavad liigutused. Elavad silmad. Elav mõttelend, kujutlusvõime, mõistus. Elav nägu, pilk, vaade. || (tegevuste v. nähtustega seoses:) täis liikumist, rahvarohke. Kauplus oli kõige elavamal tänavanurgal. Olin kujutlenud sadamat elavamana. Suvel on supelrannas elav. Algas liiklus, muutusid elavaks ka kõnniteed. Kogunemiskohas läks üha elavamaks.
5. ‹adj› aktiivne, intensiivne, energiline. Elav liiklus, kauplemine. Elav vestlus, arutelu, vaidlus. Elav osavõtt kõigist üritustest. Üleskutse leidis elavat vastukaja. Ilmutas asja vastu elavat huvi. Kuulati elava tähelepanuga. Käisid elavad läbirääkimised. Nad on omavahel elavas kirjavahetuses, läbikäimises. Elav soov õppida. See oli poliitiliselt elav aeg. Muuseumi külastamine on tänavu olnud elavam kui mullu. Senisest elavam majanduslik edasiminek. Valitseb elav nõudmine metsasaaduste järele. Arutati, kuidas ringi tegevust elavamaks muuta.
6. ‹adj› väljendusrikas, ilmekas; ere. Elav stiil, kujutuslaad. Elav näide, eeskuju. Teose elav rahvalik keel. Kirjeldab sündmusi elavais värvides. Ebasümmeetria teeb kompositsiooni elavamaks. Elav jume põskedel. Kirjurähni sulestik on elavam kui musträhnil. Erksavärvilised poelõngad tegid mustri elavamaks.
7. ‹adj› tegelik, tõeline; päris, ehtne. Jutu tegelasteks olid elavad inimesed ta lähikonnast. Elavas ringluses moodustavad rahvalaulu sõnad, viis ja esitus alati lahutamatu terviku. See oli mul esimene kord näha elavat luuletajat. Kargas välja nagu elav välk.

elu|küps
eluks küps; elukogenud. Küpsustunnistus üksi ei tee kedagi eluküpseks. Noormees oli oma eakaaslastest tunduvalt eluküpsem. *Igapidi läbi ja läbi tark ja eluküps inimene, kes palju näinud ja palju lugenud .. A. Kitzberg.

elu|tee
elu kulg, elu (3. täh.) Eluteed käima, tallama. Kellegi eluteed tasandama. Sile, käänuline, okkaline elutee. Ta elutee on aina ülesmäge, allamäge läinud. Seisab oma elutee algul. Isa andis pojale õpetusi eluteele kaasa. Noored alustasid ühist eluteed. Ta elutee on lõppenud; ta on lõpetanud oma elutee 'on surnud'.

enam ‹adv›

1. (< komp palju); rohkem, üle omaduse, koguse vms. algse, hariliku, eeldatud v. ettenähtud määra v. hulga. Sõin eile tavalisest enam. Ühed tarvitavad soola enam, teised vähem. Kõige enam silma paistnud aktiviste premeeriti. Lund oli poole sääreni ja enamgi. Sinna on enam kui sada kilomeetrit. Siit saadik ja mitte enam. Enam kui tarvis. Saak oli enam kui rikkalik. Mul on enam jõudu kui sul. Taevas oli õhtul veel enam pilves kui hommikul. Sõita soovijaid oli enam, kui bussi mahtus. On enam kui kahtlane, kas me õigeks ajaks kohale jõuame. Mida enam koeri koos, seda vedelam lake. *.. need lootused on teostunud enam kui kuhjaga, enam kui mitmekordselt. H. Kruus. || pigemini. Enam tsirkus kui teater. Enam teiste õhutusel kui omal algatusel. Need kingapaelad on enam lühikesed kui pikad. *.. oli loomult enam tõsine ja mõtlik kui rõõmus ja kergemeelne .. A. H. Tammsaare.
2. ‹eitavas lauses› sellest peale, edaspidi. Ei ole enam aega, ruumi. Ära tule enam minu juurde! Ei temast ole enam asja. See pole enam õige asi. Ei suuda enam töötada. Ega mul pikka iga enam ole. Sa pole enam laps. Ära nuta enam! Teda ei ole enam. Tal polnud enam jõudu vastu hakata. Suurt viga enam polnudki. Pühadeni pole enam nädalatki. Ei maksa joosta, rongile enam ei jõua. Ma enam ei tee! Mitte iialgi enam! || ‹sisult eitavas, vormilt hrl. jaatavas lauses› veel, nüüd veel. Kas ta mind enam tunneb? Mis see enam aitab! Mis ma sellega enam teen! Kes seda enam mäletab! Teisi vaevalt enam tuleb. Kes siis sellisel kellaajal enam kodus on! *Aga kuhu sa vaeneke enam punud: jalad hoopiski töntsiks jäänud .. A. Jakobson. || lisaks. Ei mõista enam midagi öelda. *„Ei mina teist last enam taha, aitas sellest ühestki,” vastas Hildegard. A. H. Tammsaare.

enese|tunnetus
oma sisemaailma tunnetamine ja tegude hindamine. Tee enesetunnetusele. Noore rahvuse enesetunnetuse tekkimine, arenemine.

eputama ‹37›
edvistama; peenutsema. Eputab oma tutvustega, mõjukate sugulastega, peente kommetega. Ei hakatud enam klaasidega eputama, rüübati otse pudelist. Läheb nüüd teiste ette eputama. Võttis rätiku eputades kahe sõrme vahele. Uues kleidis eputav tüdruk. *Räägib mikrofonisse loomuliku häälega, ei eputa ega tee ilulugemist .. A. Pervik. || edvistavalt, moe pärast tõrkuma, peps olema. Võta vastu, ära eputa! *Pille üldse ei eputanud, võttis lähenemiskatset täiesti loomulikuna. H. Kiik.

estakaad ‹-i 21› ‹s›
ehitis tee, torustiku vms. takistusest üleviimiseks; lava laadimis- ja transporttööde hõlbustamiseks

ette
I. ‹adv›
1. kellestki v. millestki esikülje, liikumise suunas teat. kaugusele, ettepoole; ant. taha. Astus kaks sammu ette. Üks jooksja oli teistest umbes 100 m ette jõudnud. Ta püüdis rahvasummas ette trügida. Oli nii pime, et ette ei olnud midagi näha. Komandör saatis piilurid ette. Vaatas ette ja taha. Ma istusin ette juhi kõrvale. Ta istus võrdlemisi ette. Prožektor suunas valgusvihu ette. Tirel, salto ette. Käte pendeldus ette ja taha. Lõi kirikusse sisenedes risti ette. || esikülje lähedusse kasutusvalmis v. tarvituseks. Rong, auto, tõld sõitis ette. Viskas, pani hobusele, lehmadele heinad ette. Niitis lehmale rohtu ette. Viis sigadele söögi ette. Sööge ikka rohkem, tõstke endale ette! Pole enam, mida suurele perele, loomadele ette anda. || (kehaosa asendi kohta). Ta sirutas käed, ühe jala ette. Ajasin rinna uhkelt ette. Kallutas pea vihaselt ette. Ajas lõua ähvardavalt ette. Ta on endale juba kõhukese ette kasvatanud. Ta kummardus ette, nagu poleks hästi kuulnud. Kere kallutus ette. Kass sirutas käpad ette.
2. esiküljele külge (oma otstarvet täitma v. selleks valmis). Perenaine sidus põlle ette. Pane (endale) lips ette! Õmbleb, ajab pintsakule nööbid ette. Pani (endale) prillid ette. Näitlejale kleebiti vurrud ette. Jäta võti ette! Pani (endale) suitsu ette, keeras endale vägeva vilka, pläru ette. Paari päevaga on pikk habe ette kasvanud. Majale pandi aknad ette. Pani aidauksele taba ette. Uksele tuleb uus lukk ette panna. Pista, topi augule punn, prunt ette! Tõmba, lase aknale kardin ette! Ojale tehti tamm, pais ette. Peremees pani, rakendas täku ette ja sõitis linna. Käias vikatil tera ette 'käias vikati teravaks'. Tegi hea näo ette 'tegi hea näo', nagu oleks kõik korras. Manas endale üsna süütu näo ette 'tegi süütu näo'. *„Võtan teemeistri hoovilt saha [autole] ette ja lükkan tee lahti,” ütles Paju Juss kontoris. O. Kool.
3. takistuseks, segavaks teguriks; tülinaks. Astusin talle teele risti ette. Ega ma sulle siin ette ei jää? Vii see pink välja, muidu jääb veel ette! Poiss pani teisele jala ette. *Ärgitan ikka talle kirjutada, kuid jälle tuleb midagi ette. E. Rängel.
4. eelnevalt, enne, millestki toimuvast varem. Tulemused olid ette teada. Teata, helista oma tulekust aegsasti ette! Võin sulle ette öelda, et head sellest loost ei tule. Meid hoiatati juba ette, et revidendid on tulekul. Tundis sellest sõidust juba ette rõõmu. Arvasin, aimasin, kartsin, tundsin juba ette, et see nii läheb. Kõiki võimalusi ei osanud ette näha. See asi oli juba ette otsustatud. Restoranis on võimalik laudu ette tellida. Läks nii, nagu mustlaseit ette kuulutanud. Uskus, et tema saatus on ette määratud. Ta oli juba ette vaenulikult häälestatud. Pärast tarku palju, ette ei ühtegi. *Ostulepingut mul ei ole, sest teine ostja jõudis ette. E. Vilde. || ‹seoses valmistama-verbiga› (rõhutab tegevuse toimumist millegi järgneva jaoks). Ülikool valmistab ette kvalifitseeritud kaadrit. Ta valmistab ette loenguid, homseid tunde. Maapind tuleb külviks ette valmistada. Iga ülesande puhul oli ette nähtud selle konkreetne täitja. || tulevase aja, töö, kasutamise arvel, tulevikus tehtava töö, saadava kauba vm. eest. Kahe nädala palk maksti ette. Ühe kuu üür tuleb ette maksta. Parandustööde eest tuleb ette tasuda. Mul on mõned (töö)päevad ette tehtud. || (males jm. materjali v. punktide mängueelse loovutamise kohta). Suurmeister andis vastasele ratsu ette. Põhimeeskond andis noorte meeskonnale jäähokis 3 väravat ette.
5. ajaliselt kaugemale, ettepoole, tulevikku. Oskab kaugele ette planeerida, arvestada, mõelda. Pisut ette rutates olgu mainitud, et .. Ennustas ilma terve suve peale ette. *Ta võib plahvatada ja käratada, nii et mõjub pooleks aastaks ette .. L. Vaher. || kellestki, millestki arengus, saavutustelt, tegevuselt kaugemale, mööda. Püüdlikkuse tõttu jõudis ta õppimises teistest ette. Suur kunstnik jõuab enamasti oma ajast ette. Vastasmeeskond läks peagi ette 13:8. *Aeg on ette tõtanud J. Verne'i fantaasialennust, kogu maailmapilt on tohutult muutunud. E. Link. || (kellaosutite seisu kohta:) õigest ajast ettepoole. Pane kell paar minutit ette. Mu kell käib ööpäevas 3 minutit ette.
6. osutab, et verbiga väljendatud tegevus on määratud kuulaja(te)le v. vaataja(te)le. Õpilane ütles teisele salaja ette. Poiss vuristas õppetüki õpetajale ette. Luges meile aeg-ajalt raamatust ette. Kohtu eesistuja luges kohtuotsuse ette. Mängis meile klaveril paar pala ette. Rahvatantsurühm kandis ette mitu tantsu. Näitas tolliametnikule kõik oma asjad ette. Kandis lühidalt ette asja sisu. Põhjendusena tõi ta ette järgmised asjaolud. Ta pani ette põgeneda. Mine tea, mis talle minust ette räägiti. Seal loratakse talle igasuguseid asju ette. *Mis sa siin koolmeistrile ette puhusid, on sula luiskamine! .. E. Vilde. *„Eks usu aga sina lehti, mis need sulle ette pasundavad,” ütles isa halvakspanevalt. A. H. Tammsaare. || kasutamiseks valmis v. eeskujuks. Veele tuli äravoolamiseks tee ette teha. Ronimise hõlbustamiseks raiuti kaljusse astmed ette. Tõmbas kriidiga joone ette, mida mööda lõigata. Õpetaja, meister näitas ette, kuidas seda teha.
7. osutab mingile juhuslikumat laadi esinemusele v. toimumisele, millele satutakse. Selliseid juhtumeid oli ka mujal ette tulnud. Sipelgad panid nahka kõik, mis ette puutus. Vahel sattus, juhtus ette ka mõni rada. Tee peal sattus mitu kraavi ette. See asi tuleb mulle tuttav ette. *Temast vanemat [inimest] pole mul ette tulnud näha. N. Baturin.
8. osutab millegi esinemusele kellegi kujutluses, mälus, mõttes. See mees tuleb mulle tuttav ette. Niisugune võimalus ei tulnud mul kohe ettegi. *Nõnda siis, kujuta endale ette: temal, mõistad, temal polnudki mingit äri. A. H. Tammsaare.
9. kõnek etem, parem. Juhan oli ikka kõige ette, kõigist ette mees. Ta on küll hea inimene, kuid Ants on veel ette. Kartulisaak on tänavu möödunud aasta omast ette. Ta polnud teistest tüdrukutest halvem, pigem hoopis ettegi. Iseloomu poolest on ta sinust ette. *„Siin oli kaugelt ette kui kuskil kuurordis või liivarannal,” vastas Robi. M. Metsanurk.
10. kõnek teat. isikute rühmale v. üksikisikule kontrollimiseks, otsustamiseks vms.; kellegi jutule. Komisjon laskis poisid kahe-kolmekaupa ette kutsuda. Direktori juures ei olnud kedagi, pääsesin kohe ette. || (kohtus, kohtuistungil arutlemisele). Nende tüliasi, pärandusasi tuleb homme kohtus ette.
11. kõnek (males:) löödavaks, tule alla. Jättis vastasele ratsu, viguri puhtalt ette.
12. ‹ühendverbi osana› (ülekantud tähendustes:) näit. ette heitma, ette kirjutama, ette lööma, ette nägema, ette vaatama, ette viskama, ette võtma
II. ‹postp› [gen]
1. millestki, kellestki ettepoole, esikülje v. liikumise suunda; ant. taha. Ta jäi meie ette seisma. Maja ette istutati põõsaid. Auto sõitis kaupluse ette. Ta jäi ukse, trepi ette seisma. Istus kamina, klaveri ette. Ta vahtis enda ette maha. Pani käe silmade ette. Astus aeglaselt jalg jala ette. Veeretas suure kivi koopasuu ette. Panin raamatud ja ajalehed tema ette lauale. Viskas leivatüki koera ette. Ülejäänud toidud viidi sigade ette 'sigadele söömiseks'. Tooge avaldises ühine kordaja sulgude ette! Silme, vaimusilma ette kerkis isamaja. Pomises, muheles, lausus enese ette 'endamisi, omaette'.
2. millegi külge, millegi esiküljele. Tõmbas kardinad akna ette. Unustas võtme ukse ette. Lükka riiv ukse ette! Õmbleb nööbid särgi ette. Pistis tropi augu ette. Rakendas, pani hobuse ree, vankri, adra ette.
3. kellegi näha, tutvuda, hinnata vms. Sel aastal jõuab vaataja ette veel mitu uudislavastust. Oma teostes toob ta lugeja ette keskaegse Tallinna eluolu. Asi jõudis, tuli avalikkuse ette. Poiss kartis isa silma ette sattuda. || kellegi küsitletavaks, käsitletavaks, otsustatavaks, lahendatavaks vms. Mehed kutsuti, läksid kohtu ette. Sa pead komisjoni ette ilmuma. || kellegi juurde, kellegi jutule. Talumehed püüdsid palvekirjaga keisri ette pääseda. Kuningas laskis väepealikud enda ette kutsuda. *Kuid aeg-ajalt kutsuti Sass ikkagi peremehe ette, räägiti pikki jutte. R. Sirge.
4. ‹hrl. asendatav põhisõna allatiivilõpuga› kellelegi, millelegi ülesandeks, nõudeks vms. Tänapäeva elu seab meie ette üha uusi ülesandeid. Need ja paljud teised probleemid kerkisid meie põllumajanduse ette. *Ainult neid tingimusi täites või täita püüdes saab kriitika tõusta tema ette seatud ülesannete kõrgusele. V. Gross.
5. kasut. osutamiseks mingile olukorrale, nähtusele, kuhu on jõutud v. lähemal ajal jõutakse. Sinu küsimus seab mind teatavate raskuste ette. Teda tuleb seada tõsiasja, sündinud fakti ette. *.. võetakse su varandus ära puhtamuidu, nii et pole muud kui mine tuulevarjust kurja ilma ette. O. Jõgi (tlk).
6. kõnek eest; asemel. Poiss teeb tööd juba päris täismehe ette. *Ning seepärast ei saanud Taader Traadi haigust täie tõe ette võtta. R. Sirge. *Poeg Märt käis talus sulase ette, tütar Liina teenis tüdrukuna .. H. Raudsepp.
7. kõnek eest (rahaliselt). *Raske raha ette kultuurheinamaid tehtud – mis mõte sellel oli? R. Sirge. *.. tulge kõrtsi jooma, mina ostan teile viina ja maksan joomise ette kuuskümmend kopikat päevas. J. Parijõgi.
8. van pärast, eest. *Teie ärge muretsege nii palju võõraste inimeste ette ja ärge murdke pead, mis nad söövad ja mis nad joovad .. O. Luts.
9. esineb fraseologismides, näit.:. Altari ette minema, astuma. Altari ette viima. Pärleid sigade ette heitma. Täie ette minema. Ukse ette jõudma. Valge ette tooma, tulema.
Omaette tähendusega liitsõnad: oma|ette, otsaette

funikulaar|tee ‹s›
köisraudtee, funikulöör

gabariit ‹-riidi 21› ‹s›
tehn ehitise, masina, vaguni jne. suuruse piirjooned; välismõõtmed, suurus. Auto, koorma, hoone gabariit. Uued arvutid on vanadest gabariidilt väiksemad. | nlj. Üsna soliidse gabariidiga daam. || (raud)tee ristprofiili kujutletav piirjoonestik, mis määrab sõidukite läbipääsemiseks vajaliku ruumi

Gruusia gen, gruusia indekl
Õppis gruusia keelt, kirjandust, kultuuri. Gruusia tähestik, kiri. Vürtsikad Gruusia road, maitsev Gruusia tee.

haak ‹haagi 21› ‹s›

1. väike konks, hrl. suluse, kinnise vms. osana; selline konks koos aasaga. a. (uksel, aknal vms.). Haak klõpsatas aasa. „Klõpsti!” langes haak ette. Haagiga suletud kast, luuk. | ‹sisekohakäänetes› (olukorda tähistavana). Uks käib haaki. Lükkas akna lahti ja pani haaki. Uks, aken, värav on haagis. Tee, jäta värav haagist lahti. b. (riietusesemeil). Pluusi, kleidi haagid. Mundrikuue kaeluse haagid. Õmble haagid ette, külge. Tegi vammuse haagid lahti. Kõik haagid, pandlad ja nööbid on kinni.
▷ Liitsõnad: akna|haak, ukse|haak, väravahaak; kasuka|haak, kleidi|haak, külje|haak, püksihaak; traat|haak, vaskhaak.
2. libisemist vältiv hobuseraua osa (ka allakeeratav). Haakidega, haakideta raud.
▷ Liitsõnad: jäähaak.
3. a. kõverdatud käega alt v. küljelt antud poksilöök; ant. sirge. Andis vastasele haagi lõua alla. Ta ei suutnud haaki pareerida. b. haakvise. Lipso proovis paar korda haaki.
▷ Liitsõnad: alt|haak, lõua|haak, parem|haak, vasakhaak.
4. piltl kõrvalepõige otsesuunas liikumisest (näit. kellegi eest põgenemisel). Et oma jälgi kaotada, tegi ta linnas mitu haaki. Jänes viskas jooksul paar haaki ja kadus lepikusse.
▷ Liitsõnad: jänesehaak.
5. piltl (kaval) tagamõte, konks. *Palju isalikku sõprust oli vanahärra jutus, kuid .. kuski pidi olema mingi haak. O. Luts.

haar ‹-a 23› ‹s›

1. haru. *Üks [tee] haar kulges otsejoones edasi, kuid teine viis vasemale. E. Krusten. *Vana paju murdunud haar nagises .. K. Saaber.
2. mat üks võrdhaarse kolmnurga võrdsetest külgedest v. trapetsi mitteparalleelsetest vastaskülgedest; üks kiir nurka moodustavate kiirte paarist

hagu ‹hao 27› ‹s›

1. kütuseks vm. otstarbeks maharaiutud peened puud, võsa, puuladvad ja laasitud oksad; üksik oks. Hagu raiuma, tegema, vedama. Kubu, sületäis, koorem hagu. Korjab lõkke tegemiseks hagu. Pani, ajas hagu pliidi alla. Tulle visati kuivi, tooreid hagusid. Eit küttis hagudega saunahurtsiku soojaks. Hagudest aed. Kuhjalava haod. Heinavirna alla laoti hagu. *Tee põhjaks [soos] haod või rida puupakke kõikuval pinnal. A. H. Tammsaare. *Vend aga, pikk hagu käes, utjas neid [= sigu] vahvasti tagant. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: kase|hagu, lepahagu.
2. murd kaera pööris. *.. kaer kasvatas hagu pikaks ja haraliseks. E. Särgava.

halb ‹halva 23›
ant. hea
1. ‹adj› oma laadilt, omaduste poolest nõuetele mittevastav, mittekvaliteetne, ebarahuldav. a. (võimete, oskuste v. nende omajate, ka füüsilise v. psüühilise seisundi vms. kohta). Halb nägemine, haistmine. Vanakese kuulmine oli halb. Halva peaga õpilane. Tal on halb maitse. Mu mälu läks iga päevaga halvemaks. Halb joonistaja, õppija, ujuja. Ta polnud sugugi halb luuletaja, näitleja, organisaator. Veelinnud, kes hästi sukelduvad, on enamasti halvad lendajad. Halb enesetunne. Halb jume, välimus. Halb meeleolu, tuju. Tervis läheb järjest halvemaks. Ta näeb halb välja. Süda läks halvaks 'hakkas iiveldama'. Tal hakkas bussis halb. *Väga halb ja raske oli olla. Tusk tegi pea otse valusaks. R. Janno. b. (esemete, ainete vms. kohta). Halb sulg, pliiats, labidas, paber. Halb supp, toit, vein. Nende korter on halb. Tee on halb ja porine. Halb sõnaraamat, õpik. Halb näidend, maal. Puu on halb soojusejuht. Ventilatsioon oli ruumis halb. Halvemad põllud jäeti metsa alla. Mu riided pole sugugi halvad. || riknenud; roiskunud. Halvaks läinud kala, toit, vorst. Haav on halvaks läinud. Toas oli halb õhk. *Järsku on halb liha ja rahvas saab süües mürgituse .. L. Vaher. || vastumeelne, vastik. Halb lõhn, hais. Mehe hingeõhk oli halb. Pudrul on halb maitse. *Maailmaparandaja! Millise halva maigu oli see sõna aja jooksul omandanud. E. Krusten. c. (nähtuste, olukordade, tegevuste vms. kohta). Halb ajalehekeel, stiil. Halb meetod, süsteem. Halvad omadused, tingimused. Haige halb hooldamine, põetamine, ravimine. Ega see ettepanek, kavatsus, mõte halb ole. Tunnistusel oli ka halbu hindeid. Tema õppeedukus on halvim kogu klassis.
2. ‹adj› negatiivsete eetiliste omadustega, moraalselt vääritu; laiduväärt. Halb inimene, naine. Halvad kaaslased, sõbrad. Ta oli olnud halb isa. Halvad harjumused, kalduvused, kombed. Ära pea mind halvemaks, kui ma olen. Poisi käitumine ja iseloom on halvad. Sattus halba seltskonda. Läks halvale teele. Näitas ennast halvast küljest. See tegu heidab sulle halba varju. Kahetseb oma halba tegu. Ära anna teistele halba eeskuju! Tal on halb kuulsus. Ta on elanud halba elu. Halb haigus 'suguhaigus'. || ebasõbralik, ebalahke. Halb kohtlemine, vastuvõtt. Halvad suhted. Tüdrukud tegid Mardiga halba nalja. Tal on töökaaslastega halb vahekord. Ma ei öelnud talle ainsatki halba sõna.
3. ‹adj› mingis suhtes ebasoodus, mittekasulik. Halb ilm, kliima. Halb vilja-, marja-, õuna-aasta. Halvad kaardid (mängus). Halvad teated, uudised. Halvad ajad. Halb eelaimus, enne, üllatus. Halb juhus, tagajärg, tulemus. Halb mulje, arvamus. Andis mulle halba nõu. Tal oli halb õnn. Haigus võttis halva pöörde. Asjad, lood on väga halvad. Lootsin pääseda halvimast. *Ah, sel kevadel ei saa ta mehele, / halbu märke metsas pani tähele. M. Veetamm (tlk).
4. ‹adj› ebamugav, tülikas. Linakitkumine on halb töö. Jalgadel oli halb asend. Kõval asemel on halb magada. Sellel kohal on halb istuda. Libedast paadiservast oli halb kinni hoida. Tee oli nii porine, et oli halb käia. Halb on, kui väljendate oma mõtteid segaselt.
5. ‹adj› van odav. *Hinna poolest võiks raamat natuke halvem olla. F. R. Kreutzwald. *Toad olid [võõrastemajas] imeilusad .. ja hinnad naeruväärt halvad. E. Bornhöhe.
6. ‹s› halb, mittehea asi v. nähtus. Endale, teistele halba tegema. Ega ma seda halva pärast tee. Ega ma sulle halba soovi. Aimasin halba. Pole halba ilma heata. Sellest tuleb ainult halba. Kaardid ennustasid halba. Ärge rääkige teistest halba! Hea ja halb võitlesid tema hinges.

halg|tee
halgudest tee

hammas ‹hamba pl. illat hammastesse e. hambu(sse) pl. iness hammastes e. hambus pl. elat hammastest e. hambust pl. term hammasteni e. hambuni 19 ‹tugevaastmelised paralleelvormid esinevad mõnedes ühendites v. (pool)adverbiaalselt›› ‹s›

1. (luu)moodustis inimese v. looma suuõõnes toidu haaramiseks ning peenestamiseks ja ka hammustamiseks. Hammaste tulek. Esimesed, tagumised, alumised, ülemised hambad. Kõverad, pikad, teravad hambad. Hooldatud, terved, lagunenud, vigased hambad. Valged, kollased hambad. Haige hammas. Hammas tuikab, pakitseb, valutab. Hambad on puseriti. Hammas tuli (suust) ära. Tal on eest kaks hammast ära. Hammast puurima, plombeerima. Peseb, puhastab hambaid. Pigistas valust hambad tugevasti kokku. Surub hambad leivasse. Räägib, pomiseb läbi hammaste. Liiv ragiseb hammaste all. Ta krigistas unes hambaid. Hambaid kiristama (vihast, viha väljendusena). Mööda, vastu hambaid tõmbama, virutama, andma, saama (näkku löömise kohta). Hambad lõgisevad, plagisevad, plaksuvad suus (hirmu, külma tõttu). Plagistas (hirmu, külma tõttu). hambaid. Koer lõi hambad säärde. Hunt lõgistas hambaid. Rebane ajas hambad irevile, näitab hambaid. | ‹mõnedes ühendites v. adverbiaalselt ka tüvega hambu›. Pani piibu hambu. Koeral on kont hambus. Võttis piibu hambust. Hambuni 'üleni, tugevasti' relvastatud, relvis, sõjariistus vaenlane. *Vastutulijad oma eeslite ja mänguponidega on hambuni märjad. J. Sütiste. | piltl. Külma, nälja hammas. Rooste hambad närivad masinaid. *Tee äärest tõusevad sambad, mis aastate hambaid ei karda.. F. Kuhlbars. *Las lõksutada, Anna ju viimaseid päevi neil hambus. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: ala|hammas, ees|hammas, jääv|hammas, kuld|hammas, kunst|hammas, lõike|hammas, piima|hammas, puri|hammas, silma|hammas, taga|hammas, tarkus(e)|hammas, vale|hammas, ülahammas; kihv|hammas, kisk|hammas, mürgihammas; ajahammas.
2. terav, väljaulatuv tipp, sakk mingil tööriistal, masinaosal vm. Hammaste lõikamine, soveldamine. Sisselõikega hammas. Ekskavaatorikopa, freesi hambad. Teravate hammastega saag. Hammasrattal on mõned hambad kulunud. *..[kohvi]veski hammaste vahel purunes raginal põletatud kohviuba.. F. Tuglas (tlk). || sälk, täke. Höövliraud, kirvetera, nuga on hambaid täis.
▷ Liitsõnad: kruvi|hammas, sae|hammas, võllihammas; kaar|hammas, kald|hammas, kolmnurkhammas.
3. ‹liitsõna järelosana› esineb mõnes isiku- ja taimenimetuses
▷ Liitsõnad: irv|hammas, nalja|hammas, tummahammas; hundi|hammas, nõiahammas.

hambaid irevile ~ irvi ajama, hambad (on) irevil ~ irvi, hambaid irvi(ta)ma
(hrl. kahjurõõmsalt, pilkavalt, halvustavalt naermise v. irvitamise kohta). *Tahad, et saks naeraks, tee nutunägu .. Tahad tema nuttu, aja hambad irevile, muud midagi. A. H. Tammsaare. *Õnn, et kaupmees uus on ja temast midagi ei tea, vanal oleks nüüd hea juhus hambaid irvitada. O. Luts.

hang ‹-e 22› ‹s›
tuulest kokku keerutatud, kokkutuisanud lume-, ka liiva- vm. aine kuhjatis. Kõrged, suured, sügavad, kohevad hanged. Lund on hangedena. Vajusin põlvini hange. Sumab hanges, läbi hangede. Regi libises hangelt hangele. Hanged vajuvad kokku, sulavad. Kollased tuiskliiva hanged. Kuhu tuul tuiskab, sinna hange ajab. || ‹illatiivis ja inessiivis› (olukorda väljendavana). Tuisk oli tänavad hange ajanud. Tee, õu on üleni hanges.
▷ Liitsõnad: liiva|hang, lumehang.

hapukus ‹-e 5› ‹s›
(< as hapukas). *Kerge hapukus ei tee heale õllele häda.. H. Raudsepp.

harakil ‹adv›
harali, laiali asendis. Sõrmed, varbad on harakil. Linnu harakil sulestik. Tuul sahistas puude ja põõsaste harakil okstes. *..Sirgavere poolt lähenes üksik mees, paljapäi, käed harakil, tee jalge all kitsavõitu. O. Tooming.

hargnema ‹37›

1. harudeks, eri osadeks jagunema; haru(sid) moodustama, eri haru(de)na algama ja kulgema. Puu, jõgi, tee hargneb. Kuuse latv on hargnenud. Elektriliin, raudtee, kanal hargneb. Taime iga külgjuur võib omakorda hargneda. Käik, koridor, tunnel hargneb kaheks. Aort hargneb järjest peenemateks arteriteks. Jalgrada hargnes mitmesse suunda, mitmes suunas. Enne suubumist hargneb Doonau kolme harru, kolmeks haruks. Hargneva peaga nisu. Otse maapinna lähedalt hargnenud õunapuu. Jäljed hargnesid neljaks. Väljakult hargnesid kiirekujuliselt laiad ja sirged tänavad. Sõlmjaamast hargnevad raudteed põhja, itta ja läände. Koolimaja juurest hargneb mitu teed. Peateelt hargnes vasakule ja paremale palju radu. | piltl. Teema hargneb terveks reaks probleemideks. Meie eluteed hargnesid.
2. eri suundadesse laiali liikuma, liikumisel jagunema; sõj lahingukorda ümber paiknema. Sõdurid hargnesid ahelikku. Kompanii hargnes (käigult) lahingukorda. Metsaserval hargnesid ratsanikud rühmadesse, rühmadeks. Jooksjate rivi hargnes pikaks. Kütid hargnesid mõlemale poole teed.
3. lahti tulema, harunema. Õmblus, sõlm hargneb. Lõng on sassis, ei hakka kuidagi hargnema. || silmadest, koest lahti tulema. Sukk hargneb. Vähe hargnev riie. Teki hargnevad servad kanditi paelaga. *Lõnga hargneb jakihõlmast, kerake hüpleb põrandal.. L. Kibuvits. | piltl. Keerdsõlmed hakkavad hargnema ja asjad selguma. Asi, segane lugu hakkas otsast hargnema. *..Mai laskis köögist õlut ja uusi toite tuua ja pikkamisi hakkasid teistegi keelepaelad hargnema. M. Metsanurk.
4. (eri suundades) välja v. edasi arenema. Ekraanil, kinolinal, teatrilaval hargneb põnev sündmustik. Romaani tegevus hargneb läinud sajandi alguskümnenditel Tallinnas. Meeste vahel hargnes sõbralik vestlus. Algul ei tahtnud jutt kuidagi hargneda. Sel päeval hakkasid hargnema tähelepanuväärsed sündmused. *Kuid kaunile rahulikule hommikule vaatamata hargnesid asjad kolmes perekonnas ometi nõnda, et tekkis tüli.. R. Sirge.

hargnemis|koht
Tee, tänava, jõe hargnemiskoht. Puu tüve, juurte hargnemiskoht.

harguma ‹37›
hargnema. a. Tee, rada hargub kaheks, kolmeks, mitmes suunas. Põdra hargunud sarved. Hargunud oks, puutüvi. b. Vaatajaskond oli laiali hargunud: osa istus mäenõlval, osa jõekaldal. *Pikk välgujuga kuristikku hargus.. B. Alver. c. See kude, riie hargub kergesti. Kui harutad, siis ikka hargub. Käis on õmblusest lahti hargunud. d. Ühest küsimusest hargub teine. Lõpuks hakkab neist ebamääraseist helidest harguma mingi viis.

haridus|tee
Haridustee jäi pooleli. Jätkasin oma haridusteed kõrgkoolis.

haru ‹11› ‹s›

1. mingist tervikust hargnev suhteliselt iseseisev osa. Maantee vasak haru. Teerada lahkneb siin kahte harru, mitmeks haruks. Igaüks läks ise harru. Emajõgi suubub Peipsi järve kolme haruna. Soome-ugri keelkonna ugri haru. Linnupesa oli puu harude vahel. Kahvli, ankru, ahingu, harpuuni harud. Küünlajala harud. Nelja haruga hang. Sõnnikuhark oli peente teravate harudega. Püksid olid harude vahelt lõhki. || ‹hrl. pl.› kõnek jalg, reis. Seisab harud laiali. Tuiskas nii, et hanged olid harudeni. *Tartumaal kästakse seda, kes luupainajat tahab näha, end kummargile lasta ja läbi harude vaadata.. M. J. Eisen.
▷ Liitsõnad: kõrval|haru, külg|haru, lisa|haru, pea|haru, põhi|haru, välisharu; hangu|haru, hargi|haru, juure|haru, jõe|haru, nooda|haru, ohja|haru, oksa|haru, püksi|haru, raudtee|haru, sirkli|haru, sugu|haru, suudme|haru, tangi|haru, tee|haru, võraharu.
2. mingi tegevuspiirkonna, teadusala, organisatsiooni jne. eri osa. Kergetööstuse harud. Keeleteaduse, matemaatika harud. Psühhiaatria on arstiteaduse haru. Loomakasvatus on üks põllumajanduse tähtsamaid harusid.
▷ Liitsõnad: elatus|haru, eri|haru, kaubandus|haru, kunsti|haru, käsitöö|haru, loomakasvatus|haru, maaviljelus|haru, majandus|haru, rahvamajandus|haru, spordi|haru, taimekasvatus|haru, teadus|haru, teenindus|haru, tegevus|haru, tootmis|haru, tööstusharu; humanitaar|haru, klassika|haru, kommerts|haru, reaalharu.

harunemis|koht
hargnemiskoht. Puutüve, tee harunemiskoht.

haru|tee
suuremast teest, peateest hargnev tee. Rong pöördus haruteele. Suurelt maanteelt suundus harutee paremale.

harv ‹-a 23› ‹adj›

1. hõre; hõredalt asetsev. Harv kamm, sõel, võrk. Harvad hambad, juuksed, udemed. Harvade pulkadega reha. Aed on harv, kanad poevad läbi. Harv mets, männitukk. Harv hein, vili, rukis, lina. Habe oli ruuge ja harv. Puu harvad oksad. Harv kotiriie. Õmble veelgi harvemate pistetega! Paks seeme kaotab, harv seeme kasvatab. *Kogu püksipõlv on harvaks kulunud – vaata vastu valget! H. Sergo.
2. mittesage, harva esinev, (ajaliselt) haruldane. Harv sündmus, nähtus. Harvaks muutunud külaskäigud, kohtumised. Valuhood jäid kord-korralt harvemaks. Mind paelub kõik, mis on harv. *Ta on umbes kolmekümneaastane.., aga elavate sõstrasilmadega, üks neist harvadest sõstrasilmalistest naistest, keda näinud siin maal.. R. Sirge.
3. ‹hrl. mitmuslikuna v. koos umbmääraste asesõnadega mõni, mõningas› üksik (nii ruumiliselt kui ka ajaliselt). Kostsid harvad püssipaugud, kellalöögid. Oli kuulda veel harvu hüüdeid ja siis vaikis kõik. Hakkas langema harvu lumehelbeid, vihmapiisku. Tee ääres oli näha mõni harv maja. Kohtasin tänaval mõnd harva inimest. Mart on üks minu harvadest sõpradest. Lausus ainult mõningad harvad sõnad. *..sookaskedest hoidsid veel harvad oma viimseid koltunud lehti raagus latvade tipul. A. H. Tammsaare.

harvik ‹-u 2›

1. ‹adj› harvavõitu. a. hõredavõitu. Harvik hein, vili, mets. Harvik habe. b. harva esinev, üksik. Mõni harvik maja tee ääres. *Liikus üksnes harvikuid autosid.. D. Vaarandi. *..imelikul kombel näole neid [= punne] ilmub vaid mõni harvik. A. Hint.
2. ‹s› harv, hõre mets; mets raie, tormi-, tule- vms. kahjustuse tõttu hõredaks muutunud mets. *Harvik niidu taga oli mätlik ja soine. J. Semper. *Nad.. jõudsid peagi metsaäärse harviku serva. R. Sirge.

haugutama ‹37›

1. sõitlema, etteheiteid tegema, näägutama. Kedagi tagaselja haugutama. Haugutab last iga tühja asja pärast. Vaiket haugutati tema lohakuse pärast. Sai perenaise käest haugutada. Haugutas mu naha täis. Peremees mustlast haugutama: „Miks sa tööd ei tee!” Mis sa minust haugutad! *..haugutasin kõikide kuuldes Maali läbi, et ta mind julges ära teha. Juh. Liiv.
2. teise sõnu pilkavalt järele aimama, osatama. *„Ma... ma...” Arno läks kõrvuni punaseks.. .„Ma-ma,” haugutas kuri mees kantslist. O. Luts.

hea|tegu
tegu kellegi heaks, kasuks, abistamiseks. Suur, omakasupüüdmatu heategu. Mees ei oodanud oma heateo eest tänu. Tee mulle see heategu, et..

heinane ‹-se 4› ‹adj›
heinaga kaetud; heinasegune; heintega koos. Tee, järverand on heinane. Heinane vili. *Enne ei tohtinud keegi oma vikatit heinaseks teha. A. Kaal.

hiilima ‹42›

1. hääletult, ettevaatlikult, vargsi liikuma; salamisi, märkamatult liginema v. eemalduma. Kellelegi, millelegi lähedale, lähemale, ligemale hiilima. Kellestki, millestki eemale, kaugemale hiilima. Hiilib kikivarvul, salamahti, tasahilju, varga kombel ringi, pööningule. Hiilib mööda tänavaid, läbi pargi, üle tee koju. Hiilisin õuest tuppa, sisse, värava juurest välisukse juurde. Hiilisime vaenlase vahetusse lähedusse. Poiss hiilis sauna ja kuuri vahet. Tal õnnestus vaikselt ära, välja, minema hiilida. Hiilisin eeskotta mantli ja mütsi järele. Ta hiilis akna taha vaatama, mis toas toimub. Ilves püüab saagile juurde, ligi, järele hiilida. Ta kuulis hiilivaid samme. Mind häiris tema hiiliv kassikõnnak. *Põõsa tagant põõsa taha hiilides.. lähenesid nad laagripaigale. E. Raud. | piltl. Õhtused varjud hiilivad üle linna. Öö hiilib akende taha. Uni, haigus, külm, vanadus, surm hiilib ligi. Nälg, vaesus hiilib majja. Südamesse, hinge hiilis hirm, kibedus, mure, nukrus. *Mitmed korrad hiilisid pähe küsimused: mida teha? Kuidas olla? V. Ilus.
2. varitsema, luurama, salamisi piiluma. Keegi hiilib kardina vahelt. Hiilisin uksepraost, mis toas toimub. Miks sa hiilid akna taga? Ta jäi puu taha, võssa hiilima. Peeter hiilis kivi tagant suplejaid. Harakas hiilis pesuküna kõrval olevat seebitükki. Kass hiilib hiirt.

Hiina gen, hiina indekl
Hiina kiri, kirjandus, kunst, muusika, mütoloogia. Õpib hiina keelt. Hiina tee. Hiina aedaster, hani. Hiina laternad. Hiina köök. Hiina viisakus 'ülisuur viisakus'. Hiina mõistatus 'midagi täiesti arusaamatut, segast, midagi väga keerulist'.

hirmus ‹adv›
kohutavalt, tohutult, väga, eriti. Hirmus suur, väike, kallis, odav. Hirmus põnev, huvitav, naljakas lugu. Hirmus hiline, pime aeg. Hirmus porine tee. Toas oli hirmus kitsas, umbne, soe. Ta on hirmus haige, närviline, õnnetu (inimene). Ta meel oli hirmus nukker. Ta on hirmus elava, rõõmsa loomuga. Siin hakkab hirmus külm, palav. Mul on hirmus halb, paha, piinlik. Kaaslased olid ta vastu hirmus kenad. Olen õhtuti hirmus unine, väsinud. Miks sa nii hirmus löödud oled? Poisil hakkas äkki enesest hirmus hale. Hirmus kaugel, kõrgel. Hirmus kiiresti, ruttu, kaua, tihti. Istusin teatris hirmus ees, taga. Ema vaatas talle hirmus tõsiselt otsa. Naised räägivad ju alati hirmus palju. *Kui ma nii hirmus tüliks olen, võin ju ära minna. O. Tooming.

hirmutama ‹37›

1. kedagi hirmuma panema, kelleski hirmu tekitama v. hirmu tekitada püüdma; heidutama, kohutama [1]. Vallandamise, karistuse, vanglaga hirmutama. Tahtsin teda pisut hirmutada. Hirmutad oma õudusjuttudega naised poolsurnuks. Ta hirmutas naabrit tulekahjuga seni, kuni see korstna ära parandas. Meid hirmutati, et põhjamaalastele olevat India kliima talumatu. Ta ei lasknud end äpardustest, raskustest hirmutada. See ettepanek, otsus, teade hirmutas mind. Ebatavaline vaikus hirmutas meid kõige enam. See kohtumine oli teda isegi veidi hirmutanud. Ärge loomi hirmutage. *„Puugi aga kõik kiiresti kõhtu.. Tee ruttu, äkki ma võtan ära!” hirmutas ta pilkavalt. V. Beekman.
2. kelleski hirmu tekitades sundima teda kuskilt lahkuma v. kuhugi suunduma. Hirmutab hernestest kanu, kartulipõllult metssigu. Hirmutasin lepaoksaga lehmalt parme. Püssipaugud hirmutasid katuselt tuvid lendu. Lõke hirmutab metsloomad laagrist kaugemale. Torm hirmutas kalurid merelt randa.

hobuse|tee
*Jalgsi ikka läbi sai, hobuseteest polnud juttugi. M. Aitsam.

hoidma ‹hoian 45›

1. millestki v. kellestki kinni pidama, seda haardesse jätma, haardest mitte vabastama. Hoiab mappi kaenlas, saapaid näpu otsas, raha peos. Hoia mu kätt (oma käes). Hoidsin last põlvel, kätel, süles. Hoiab piipu hambus, suitsukoni hammaste vahel. Hoidsin hobust ohelikust. Hoidis last käest. Hoidis kassipoega, kassipojal turjast. Hoidsin hammastega nööriotsast ning sikutasin. Palun hoia mu kohvrit. Käsi hoidis kangi, viiulipoognat. Kass hoidis hiirt suus. Kull hoidis saaki küünte vahel. Rooli, tüüri hoidma. Ohje hoidma (hobuse juhtimiseks). *Naine jooksis käega seelikut ülal hoides aida poole.. A. H. Tammsaare.
2. midagi v. kedagi mingis kohas olla laskma v. olema sundima, teda sinna jätma. Ema hoidis haiget last terve nädala toas. Mind ei hoitud enam haiglas. Hitlerlased hoidsid teda mitu aastat vanglas, koonduslaagris. Hoidis käed taskus, silmade ees. Tööriistu hoitakse kuuris. Liha hoiti vardaga tulel. Ta hoidis laual poja fotot. Hoian raha harilikult lauasahtlis. Rasked kivid hoiavad paati merepõhjas. Naasklit kotis ei hoia.
3. midagi v. kedagi teat. olukorras, seisundis olla laskma v. olema sundima, teda sellesse jätma. Midagi salajas, saladuses, tallel, enda teada hoidma. Kedagi ahela(i)s, kammitsas, kütkes, vangis hoidma. Kedagi oma mõju, võimu all hoidma. Korras hoidma. Peidus, redus, luku taga hoidma. Vibu pingul, lippu kõrgel hoidma. See juhtum hoidis külarahva hirmul, meeled elevil. Viha hoidis ta oma võimuses. Võõrasema hoidis mõnikord lapsed söömata. Hoia käed minust eemal! Teda hoiti elus vereülekannetega. Lind hoiab oma pesa puhta, puhtana. Tehas tuleb iga hinna eest käigus hoida. Suvel hoidsime aknad lahti, pärani. Konksud hoiavad kardinapuud ülal. *..„Johanna” oli üks neid väheseid laevu, mida firma suutis veel sõidus hoida. A. Hint. || teat. asendis olla laskma v. olema sundima. Hoidis käed rusikas, silmad maas, pea viltu, kuklas. Hoidsin sõrmed harali, laiali. Suutsin end vaevu püsti hoida. Ta hoidis silmad lahti, pilukil. Hoia end tasakaalus! Hoia selg sirge! Hobune hoiab kaela rõngas. Pael hoidis juukseid koos.
4. midagi säilitama, alal hoidma; midagi säästma, säästlikult kulutama v. kasutama. Korda, puhtust hoidma. Distantsi hoidma. Midagi tagavaraks, varuks hoidma. Midagi alles, alal, mälestuseks hoidma. Hoiab saladust, hoiab saladuse endale. Igaüks hoiab oma elu. Hoia oma tervist, oma silmi! Hoia mulle kohta! Hoia see kell endale! Neiu hoiab saledat joont. Ta ei suutnud tasakaalu hoida. Jooksja püüdis tempot hoida. Püüdsin kuidagi jutujärge ülal hoida. Ema hoidis paremad palad laste jaoks. Küpsised hoiame õhtuks. Kartuleid hoitakse kuhjas. Laev hoidis kurssi, suunda Virtsu sadamale. Ta hoiab raha, iga kopikat. Eit hoidis oma kõigest väest. Toas oli pime, sest hoiti küünlaid. Kes hoiab, sel on. *Anni ise oli kohustatud oma häält hoidma pika soolopartii jaoks.. A. Hint. || millegagi (kellegagi) hoolikalt, ettevaatlikult ümber käima, midagi heaperemehelikult kasutama. Ta hoiab oma asju, raamatuid. Uut vaipa hoitakse ikka rohkem kui vana. Aino hoidis soengut, et õhtul teatrisse minna. Hästi hoitud ülikond. Hea peremees hoiab hobust. *Tööd teed sa hästi, autot hoiad nagu iseenda oma. O. Tooming.
5. midagi v. kedagi tagasi hoidma, ohjeldama, tõkestama, pidurdama. Ei teda hoia vihm, tuul ega põhjatu tee. Ta ei suutnud end hoida ja hakkas valjusti laulma. Tüdrukud ei saanud naeru, nuttu hoida. *Hoian hingamist, et see mind ära ei annaks. J. Semper. || midagi ebameeldivat, ebasoovitavat v. ohtlikku vältima, selle teoks saamist takistama. Argus hoidis meest oma kavatsust täide viimast. Sool hoiab toiduaineid riknemast. Mõõdutunne hoidis kunstnikku liialdustesse sattumisest. Kogemused hoidsid teda saatuslikest vigadest. Hoidke tuletikke laste eest! Mart hoiab oma silmi ereda valguse eest. Koer oli nii tige, et lambaid pidi tema eest hoidma.
6. kellegi eest hoolitsema; kellegi, millegi järele valvama. Last hoidma 'lapsehoidja(ks) olema'. Karja hoidma 'karjane, karjaseks olema'. Väike Jüri jäi vanaema hoida. Perekonna vanima lapsena tuli tal hoida nooremaid õdesid-vendi. Ants hoidis põllul lehmi ja lambaid. Vanataat jäeti kodu hoidma. || ettevaatlik olema, hoolt kandma, et midagi halba ei sünniks. Parem hoida kui ohata. *Tihane pidi end nüüd hoolega hoidma päeval kui ka öösel, et lahits teda kätte ei saaks.. R. Roht.
7. kellessegi v. millessegi kiindunud olema, temasse armastuse ja poolehoiuga suhtuma. Hoidsin sind nagu oma last. Poiss ja tüdruk hakkasid teineteist hoidma. Ta hoiab väga kõiki loomi. Piia hoiab eriti väikest sinisilmset nukku. *Ja selleks, et peni oma kodu hoidma hakkaks, pandi ta ketti. E. Krusten.
8. hoiduma (1., 2. täh.). a. Hoidke veidi eemale, kaugemale! Hoidsin kuulide eest suure kivi varju. Hakid hoiavad parvedesse. Teinekord hoiavad metsloomadki inimese lähedusse. Kiiresti käies hoidis ta vimma. Mehe silmad hoidsid kissi. Juuksed hoidsid pisut lainesse, lokki. Ta sõrmed hoidsid konksu. Hoidke vasakule, vasakut kätt! Meil polnud aimugi, kuhupoole hoida, kas läände või itta. Tütred hoidsid alati ema poole. Marguse süda hoidis Tiina poole. Hoidke eest (ära), alt! Hoia metsas ussi eest! Haige peab tervetest eemale, kaugemale hoidma. Hoia isa millegagi vihastamast. *Põhja pool on kodu, aga Vallaste hoiab sinna lääne poole.. J. Parijõgi. b. ‹hrl. imperatiivis, koos eitava et-kõrvallausega›. Hoia, et sa häält ei tee! Hoia, et ema sind siit ei leia! Hoidke, et te sellest kellelegi ei räägi! *..pugesime meie tasakesi tuppa, hoidsime, et ukselink ei koliseks. A. H. Tammsaare.

kõrvale hoidma

1. millegi v. kellegi eest kõrvale põikama. Hoidke kõrvale, tehke tee vabaks! Hoidsin käies porilompidest kõrvale.
2. millestki hoiduma, midagi vältima. Ta hoidis kõrvale ebameeldivatest kohustustest. Miks sa minu eest kõrvale hoiad?

hooletu ‹1› ‹adj›

1. lohakavõitu, mittehoolas, mittepüüdlik; ettevaatamatu. Hooletu inimene, ametnik, masinakirjutaja. Hooletu käekiri, töö. Ta oli asjaajamises, õppimises väga hooletu. Kuidas sa võid nii hooletu olla! Mart on hooletu oma laenu tagasi maksma. Tulega hooletu ümberkäimine. Laisk teeb ometi aeg-ajuti, aga hooletu ei tee millalgi. *Küll aga olnud sulane laisk tööle, hooletu hobuste ja kõigi oma tööriistadega.. A. H. Tammsaare.
2. muretu, hooleta (2. täh.); niivõrd kindel, hea vms., et pole põhjust kahelda v. muretseda. Kummikutega on sügisel hea hooletu käia. Sööd kõhu täis, on õhtuni hooletu. Vana hobusega on hooletu sõita. Kui vili õigeaegselt koristada, on seeme kevadel hooletu. Hooletu liigutus, toon, vastus. Neiu lausus seda rahulikult, end hooletuks sundides. Mis täna tehtud, see homme hooletu. *Handid on rahvas, kel on hooletum, rõõmsam ja võib öelda kergemeelsem suhtumine maailma, kui meil.. T. Seilenthal.

hoolima ‹42›
‹hrl. elatiiviga, hrl. eitavas lauses›
1. kellestki v. millestki pidama, kellegi v. millegi vastu kiindumust v. meeldimust tundma. Poiss taipas, et tüdruk ei hooli temast sugugi. Sa peaksid oma lastest rohkem hoolima. Kas ta üldse kellestki vähematki hoolib? Loomadest hoolib ta küll. Ta ei hoolinud eriti maiustustest. Suvel ei hoolitagi nii väga soolasest. Ma ei hooli suurt teiste seltsist. Ega nad pidudest palju hooligi. Reisimisest hoolin ma vähe. Ta ei hoolinud ei raamatutest ega õppimisest. Kui ta üldse oma tööst hoolis? *Martha polnudki niisugune ettekandja, kes hoolib jootrahast. K. Saaber. *„Lähme [tantsima] !” – „Ei hooli enam,” vastas Elsa. M. Metsanurk. | ‹da-infinitiiviga›. *Ei viitsinud põldudel käia, ei hoolinud üle laudaukse vaadata. I. Sikemäe. *Sa vist hooliksid jätkata uuringuid noil aladel.. N. Baturin. || kellestki, millestki kahju olema. Miks ei hooli sa oma noorest elust, tervisest? Endast hoolib ta veel kõige vähem. *Kui oleks tema, Reinu võimuses midagi Minna heaks teha, ta ei hooliks ajast, vaevast ega kulutustest.. O. Tooming.
2. midagi v. kedagi arvesse võtma, millelegi v. kellelegi tähelepanu pöörama, end millestki v. kellestki segada, takistada laskma. Ettevaatusabinõudest, eeskirjadest, hoiatustest mitte hoolima. Külmast, vihmast, hädaohust mitte hoolima. Kui võrgud meres, ega siis saa alati ilmast hoolida. Väsimusest, nõrkusest suuremat hoolimata jätkasin tööd. Poiss hoolis vähe ema nõuannetest, käskudest ja keeldudest. Ta ei hooli küünevõrdki kaasinimeste hädadest ega muredest. Teiste arvamustest ei tee ta hoolimagi. Neiu kõneleb kiretult, nagu ei hooliks ta üldse kuulajaist. *Millal on saks seadustest hoolinud! E. Vilde.

hoonete|vaheline ‹-se 5› ‹adj›
Hoonetevaheline tee, väljak.

hukas ‹adv›

1. moraalselt laidetav, põhjaläinud, allakäinud; käest ära. Laps, tüdruk, noorsugu on ju päris hukas. Elukommete, käitumise poolest hukas. Meie elu on hukas, seepärast peame lahku minema. *Ilm on hukas, kurat kange, patt see painab ühtesoodu. F. Tuglas. *Nüüd ma alles näen, mis hukas loom sa oled! L. Koidula.
2. korrast ära, halvas olukorras; riknenud. Tee, peenrad on hukas. *Kõik läheb mädanema! Aga kui hein hukas, siis saavad ka loomad talvel hukka.. O. Samma (tlk).
3. millegagi koos, määrdunud, räpane. Ta püksisääred olid poriga, saviga hukas. *Aino ei näinud, kuidas Leida.. lüpsikut pühkis ja nühkis – nagu oleks see aasta aega pesemata olnud ja ei tea kui hukas. V. Ilus.

hulga ‹adv›
palju, tublisti. a. ‹adjektiivi v. adverbi komparatiivi ees›. Hulga enam, rohkem, paremini. Süda läks hulga kergemaks. Enn on viimase paari aastaga hulga mehelikumaks muutunud. Tuba on suvel hulga valgem kui talvel. See tee on hulga lühem. Ta jõudis kohale oodatust hulga varem. b. ‹verbi laiendina›. *Lilli tuli vannitada, pesu pesta ja ka õppida oli hulga. E. Rängel. *Tuul oli hulga tasanenud.. A. Mälk.

hullusti ‹adv›

1. meeletult, pööraselt, hullupööra. Tee tundub nii hullusti pikana. Mul hakkas temast hullusti kahju. Sai päris hullusti nalja. Hammas hakkas hullusti valutama. Ta käed värisesid hullusti. Tuiskab nii hullusti, et peaaegu midagi pole näha. Ta on hullusti kade, ülemeelik. Hullusti põnev film. Meil oli hullusti lõbus ja tore. Seda on hullusti vähe, palju.
2. pahasti, halvasti; inetult. Kellelegi hullusti ütlema. Täna kukkus küll hullusti välja. Et see ka nüüd nii hullusti pidi minema! Kas on midagi hullusti?

hullu|tükk
hullutemp. *„Ä'ä hullutükki tee,” ütles Mari mehele, „et lastega lähed mustlast võitlema.” A. H. Tammsaare.

hunnik ‹-u 2› ‹s›

1. hulk ühtekokku v. üksteise otsa kuhjatud esemeid v. mingit ainet. Kuivanud lehtede, puude hunnik. Hunnik liiva, mulda, tuhka. Hunnik raamatuid, vihikuid. Suur, väike, paras hunnik. Hunnikusse koguma, korjama, laduma. Tõstsin suure hunniku kooke taldrikule. Tõi kapist hunniku heliplaate. Lumesahk ajas lume hunnikusse. Padjad ja tekid olid voodis hunnikus. Kalade siplev hunnik paadis. || (roojahunniku kohta). Põõsaalused kõik hunnikuid täis. *Mees või kedagi! Hunnikut sinna ei tee, kuhu kükitab. H. Sergo. || hunnikusse tihedalt kokku, kobarasse. Mehed kogunesid ukse ette hunnikusse. Lambad hoidusid lauda nurka hunnikusse. Tööd jooksevad hunnikusse. || hunnikus tihedalt koos, kobaras. Poisid tulid, trügisid hunnikus tuppa. Lauljad olid klaveri ümber hunnikus koos. Kihuta, kihuta, kuni jalgratas hunnikus 'vormituks, käkra sõidetud, kasutuskõlbmatu'. Autojuht oli kabiini nurgas hunnikus 'kägaras, kokku varisenud v. vajunud'. *Hunnikus elamise tõttu ei suutnud kõige hoolikamadki mehed end puhtad hoida täidest.. R. Sirge.
▷ Liitsõnad: halu|hunnik, hao|hunnik, heina|hunnik, jäätme|hunnik, kivi|hunnik, koksi|hunnik, komposti|hunnik, kruusa|hunnik, laastu|hunnik, liiva|hunnik, lume|hunnik, mulla|hunnik, mätta|hunnik, prahi|hunnik, prügi|hunnik, puu|hunnik, põhu|hunnik, pühkme|hunnik, raha|hunnik, rao|hunnik, rappe|hunnik, riide|hunnik, risu|hunnik, roika|hunnik, rooja|hunnik, rusu|hunnik, räbala|hunnik, rämpsu|hunnik, sasi|hunnik, savi|hunnik, sita|hunnik, sõnniku|hunnik, tuha|hunnik, turba|hunnik, vihu|hunnik, viljahunnik; viletsus(e)|hunnik, õnnetusehunnik.
2. ka piltl (suure hulga kohta). Teenis hunniku raha. Hunnik tööd veel teha. Tema vastu esitati hunnik süüdistusi. Poiss kükitas kivi otsas kui hunnik õnnetust. *Siit kasi, hunnik õelust.. G. Meri (tlk).

hurmuma ‹37›
võlutud saama, joobuma. *Elsa on haaratud külalise elujõust, hurmub ja andub. F. Tuglas. *Hurmud minnes tee valgest lindist. J. Kross.

huupi ‹adv›
umbropsu, hea õnne peale, nii, kuidas juhtub. Huupi ütlema, küsima, vastama. Huupi talitama, toimima. Sõdur tulistas huupi, sihtimata. Hakkasin sammuma huupi, aimamata, kuhu tee viib. Lõi huupi, kohta valimata. Haaras riiulilt huupi esimese ettejuhtuva raamatu.

hõisatus ‹-e 5› ‹s›
hrv hõise. *Hoidsin hõisatust tagasi: olime päris kogemata õige tee üles leidnud. L. Promet.

hõlbustama ‹37›
kergendama, hõlpsa(ma)ks tegema, soodustama. Automaadid hõlbustavad inimese tööd. Sile tee hõlbustas sõitu. Käepärane formaat hõlbustab raamatu kasutamist. Paadi rannale lükkamist hõlbustas tagant puhuv tuul.

hõrenema ‹37›
hõreda(ma)ks muutuma. Kõrguses õhk hõreneb. Lõunaks pilved hõrenesid. Ta juuksed hakkasid juba hõrenema. Lumesadu, tuisk, udu hõreneb. Juba mets hõreneski ja puude vahelt paistis küla. Tulistamine oli vahepeal hõrenenud. Ta ei saanud enne üle tee minna, kui autode vool hõrenes. Väesalk oli raskeis kaitselahinguis hõrenenud. Siis, kui pimedus vaevaltmärgatavalt hõrenema hakkas, läksid mehed randa.

hästi ‹adv›

1. nii, et millegagi ollakse rohkem kui ainult rahul; omaduste, laadi poolest hinnatavalt, nõuetele täiesti vastavalt vrd hea Õpin, töötan, ujun hästi. Sooritas eksamid hästi. Magan, kuulen, näen hästi. Saag lõikab hästi. Õunad maitsevad hästi. Raamat meeldib päris hästi. Vene keelt räägib Viktor hästi. Maja on hästi ehitatud. Hästi sisustatud korter. Hästi õmmeldud mantel. || sõbralikult, lahkelt; lähedaselt, intiimselt. Meid koheldi hästi. Teda võeti eriti hästi vastu. Tunnen teda väga hästi. || soodsalt, kasulikult, sobivalt; viperusteta. Kõik on, lõppes hästi. Tegid hästi, et siia tulid. Kui hästi läheb, jõuame tööga õigeks ajaks valmis. || mugavalt, mõnusalt, hõlpsalt, kergelt. Kogu ümberkondne maastik oli tornist hästi näha. Käsi käib hästi. Ela, elage hästi! (hüvastijätuväljend). Tundsin end pärast haigust juba üsna hästi. Selle töö võib väga hästi 'rahumeeli' jätta teiseks korraks. Miks mina, niisama hästi võid sina ise seda teha. || rohkesti, ohtralt, küllaldaselt. Töö eest makstakse kaunis hästi. Seal teenib hästi. *Mina nõuan, et mul laud oleks alati hästi kaetud, et mul nälgida ei tarvitseks.. M. Metsanurk.
2. ‹eitavas lauses› kuigivõrd, päriselt, eriti, täiesti, millegi suhtes puudujäävalt. Ma ei tahtnud seda hästi uskuda. Kuulajad ei saanud kõnelejast hästi aru. Seal talle hästi ei meeldinud. Asi polnud talle endalegi vist hästi selge. Sa pole teda ilmaski hästi sallinud.
3. ‹hrl. adjektiivi v. adverbiga› (tugevdavalt, millegi määra rõhutavalt:) väga, õige, kangesti. Hästi suur, kõrge, kallis, odav. Hästi tore üritus. Hästi ilusad asjad. Hästi vähese jutuga inimene. Hästi hakkaja mees. Hästi kange kohv. Männid olid hästi jändrikud. Ütles midagi hästi naljakat. Hästi kõrgele, kaugele. Hästi palju lilli. Koputati hästi valjusti. Ta tuli hästi hilja koju. Olen oma ametiga hästi rahul. *Vaatavad tagasi, sikutavad ohjaharu, et vana Valge veaks vankri hästi tee veerele... M. Raud. || ‹hrl. komparatiiviga› tublisti, palju. *Ta oli Tüürmannist hästi lühem mees.. R. Sirge. *Näib hästi vanem, kühm turjal suurem, habe pikem ja nägu murelikum. E. Männik.
4. (hrl. dialoogis:) tubli!, olgu!, hea küll! Hästi, lähme siis pealegi koju! Noh, hästi, jäägu pealegi nii. *„Hästi, mu poiss! Homme tule meilt läbi..” E. Rängel.

igav ‹-a 2›

1. ‹adj› üksluine, vahelduseta, ebahuvitav, ilmetu; igavust põhjustav. Igav ja tüütu töö, olemine. Igav raamat, näidend, loeng. Kõne oli pikk ja igav. Võrdlemisi igav maastik, tee, sõit. Võimatult, õudselt igav inimene. Igav õhtu, pidu, sügis. Poistel on hirmus igav. Üksinda hakkab mul igav. Ilma sõpradeta on igav elada. Aeg läks oodates igavaks. Kordamine läheb juba igavaks. Noored ei lasknud elul igavaks minna. Igav kujundus, värvikombinatsioon. Igav kvartalipikkune plank.
▷ Liitsõnad: surmigav.
2. ‹s› hrv igavus. *See oli hirmu ja igava peletuseks – sängis, tekk üle pea, pikil õhtuil, kui isa ja ema olid.. vooris. D. Vaarandi.
3. ‹adj› van kedagi v. midagi taga igatsev. *Siis hakkas Popil ta järele igav. F. Tuglas. *.. isa Jaanil hakkas Annest igav. Madde Kalda.

igavesti ‹adv›

1. ajaliselt lõputult. Maailm eksisteerib igavesti. Igavesest ajast igavesti. Igavesti ei ela keegi. || alatiseks, jäädavalt. Kunstniku looming jääb igavesti püsima. Jääme igavesti sõpradeks. Igavesti truu. Igavesti sinu (Eduard). Mäletan seda igavesti. Vend jäi sõjaväljal igavesti kadunuks. Jääb igavesti teadmata, palju ta laevadest maksis. Igavesti möödas on need ajad.
2. alalõpmata, aina, alati, pidevalt. Igavesti muutuv maailm. Igavesti tühja taskuga tudeng. Vaatas oma igavesti vesiste silmadega. Laupäevaõhtuks vaikis ometi see igavesti kolisev veski. *Niisugusena teda mäletangi: igavesti kirjutusmasina kohal kummargil, sulepea pihus. R. Põder (tlk).
3. väga, tohutult. Igavesti vana maja. Igavesti vettinud teivas. Igavesti kõver tee. Igavesti rägastikku kasvanud kallas. Olime igavesti väsinud. Talu oli igavesti kaugel metsa sees. *Poistel oli igavesti vahvaid mõtteid. H. Väli.

igaüks ‹igaühe, igaüht e. igaühte e. igatüht(e), iga(sse)ühesse e. iga(sse)ühte› ‹pron›
‹substantiivne määratlev asesõna› iga üksik eraldi võetuna. Igaüks sai ühe õuna. Igaühel oli oma voodi. Igaüks meist maksis krooni. Igaühel neist on oma töö. Nad läksid igaüks oma koju. Nokitsesime niisama, igaüks omaette. Lapsed seisid ringis, igaühel pall käes. Rääkis igaühele, kellega kokku sai, oma suurest murest. See on igaühe enda asi, mis ta puhkusega teeb. Igaüks on oma õnne sepp. Siin elab kolm leibkonda, igaühel on üks tuba. Rätikud on valmis, peaaegu igaüks ise mustriga. Kompvekid jagati hunnikutesse, igaühes kaksteist tükki. Igaühele juba kõike selgeks ei tee. *Tarud, igaüks ise värvi ja kõik nummerdatud, seisid õunapuude vahel.. E. Krusten. || ükskõik kes. Ega ma ka igaüht kosima ei lähe! Igaühega ei maksa vaielda. *Missugust häbi talusin ma tädi ja tädimehe ees! Nad on ju seisukohaga inimesed, mitte igaüks. E. Männik. *Temale oli sõber igaüks, peaasi et välja käristas. H. Sergo.

ihalema ‹37›

1. hardalt v. ihaldades imetlema. Ihaleb minevikku, muinasaega, luulet. Kuuleb ihaledes ööbikulaulu. Vaatab ihaledes lilli, merevaiku. *Herk on ikka ihalenud graatsiat, olgu marmoris, pronksis või elavas kehas. R. Sirge. *..võib-olla see linalakk tüdrukki tuleb, keda ma vargsi olen ihalenud sel kevadel. J. Kärner.
2. igatsema, ihaldama. *Ergal hingel, kes ihaleb valgust, januneb avaruse ja ilu järele, on pimedas alati kitsas, umbne, ängistav.. R. Sirge. *„Milleks nii häbelikult, Ain? Veidi aja eest sa ju otse ihalesid kuulda saada seltsimees Tee arvamust.” E. Vetemaa.

ikka ‹adv›

1. ‹peam. jaatavas lauses› kogu aeg, alati, iga kord. Ikka ja alati. Ikka ja jälle tuldi vana teema juurde tagasi. Ikka kordus sama lugu. Nagu ikka jõudis ta varakult kohale. Ikka tegutsevad nad tasa ja targu. Suvi nagu suvi ikka 'harilik suvi'. *Vanasti öeldi ikka, et enne söö inimesega vakk soola koos ära, siis alles tunned... O. Tooming. | ‹eitavas lauses› van. *..Villu peab [haiget] aitama, seda-teist andma. Küll mitte ikka, sest ema käib vahel ka üleval.. Juh. Liiv.
2. nüüdki, endiselt, veelgi. Poiss on ikka alles haige, tulemata. Ikka veel peavad nad ootama. Koputasin taas: ikka ei avanud keegi.
3. ‹hrl. keskvõrdega› üha, aina, järjest, kord-korralt. Ikka enam, rohkem, vähem. Tee läheb ikka kitsamaks. Auto kihutab ikka kiiremini. Seda juhtub ikka sagedamini. Metsas mindi ikka edasi, sügavamale.
4. (möönvalt, rõhutavalt:) ikkagi, siiski, ometi, kõigest hoolimata. Küll olin mina ikka taipamatu! Kaks meest (on) ikka kaks meest. Jäi ikka kevad sel aastal hiljaks. Proovida, vaadata võime ikka. Kõik arvavad, et ega teda kodus ikka ei ole. Eks nad ikka imesta küll! Kas see ikka õige on, mis sinust räägitakse? Mis sest vanast asjast ikka arutada. Kuhu tal ikka minna on!
5. (kinnitavalt, selgitavalt:) muidugi, teadagi; nimelt. Lähed jalgsi? – Jalgsi ikka. See kah masin? – Masin ikka. *Mis on saada Tallinnast? / Ikka šokolaadi. E. Enno. *Nad – matkajad ikka – tulevad mööda madalat teed, mida siinkandis soosillaks nimetatakse.. I. Sikemäe.

ill ‹-e 22› ‹s›
murd lastek talleke. *Veel õitses siin ning teisal lill, / ja vihma uhut nagu ill / tee ääres kivi valge. J. Kärner.

ilmaski ‹adv›
‹hrl. eitusega› iialgi, kunagi. Seda ei anta talle ilmaski andeks. Sinust poleks midagi niisugust ilmaski uskunud. Ei, mitte ilmaski! Nõnda ei tee nad ilmaski. Kas on niisugust asja ilmaski nähtud? Parem hilja kui mitte ilmaski.
▷ Liitsõnad: eluilmaski.

ilmatu ‹1› ‹adj›
kõnek määratu, tohutu, maailmatu. Ilmatu lahmakas maad. Ilmatu pahandus, lament, kisa ja kära. Ilmatud palgivirnad, tellisehunnikud. Sinna on ilmatu tee minna. Esitati ilmatu hulk küsimusi. Seisavad seal ilmatu aja. Käis ilmatu kõmakas. Autol oli ilmatu kiirus peal. Kus tehti alles ilmatu pillerkaar! Vanakesel külastusest ilmatu rõõm.

imal ‹-a 2› ‹adj›
lääge, vastumeelselt magusavõitu. a. (maitse, lõhna kohta). Suus oli imal veremaik. Banaanil on veidi imal maitse. Sookailude, toomingate vängelt imal lõhn. Sahhariiniga on tee imal. *..siis heitsid nad kõrvuti põrandale magama, külje all imala lehaga pulstunud lambanahka tulup. L. Promet. b. (ülekantult). Imalad sõnad, viisakused, meloodiad. Näol oli tal imal naeratus. Lausus midagi imala häälega.

India gen, india indekl
India elevant, ninasarvik, pühvel. India tee, kanep. India avang.

inim|laps [-e]

1. laps. Inimlaps on sündides väga abitu.
2. inimene (tihti selle nõrkust, piiratust vms. rõhutades). Vaesed, õnnetud, eluvõõrad inimlapsed. Niisugune on kord inimlapse saatus. Inimlaps, ära narrusi tee!

istandus ‹-e 5› ‹s›

1. mingit (hrl. troopilist v. subtroopilist) kultuuri kasvatav suurmajand; selle kultuuri all olev maa-ala. Istanduses kasvatati tubakat ja riisi. Kautšukipuid kasvatatakse spetsiaalsetes istandustes. Suur osa Indoneesia istandustest kuulub väliskapitalile.
▷ Liitsõnad: kakao|istandus, kautšuki|istandus, kohvi|istandus, kookospalmi|istandus, puuvilla|istandus, riisi|istandus, suhkruroo|istandus, tee|istandus, tsitrus|istandus, tubaka|istandus, viinamarja|istandus, õlipalmiistandus.
2. istandik

iste|plats [-i]
plats v. koht istumiseks. Aia isteplats tehakse elamu seina äärde või kaugemale tee äärde.

ja ‹konj›
kõige harilikum ühendav sidesõna
1. seob jaatavas (vahel ka eitavas) lauses korduvaid lauseliikmeid, hrl. kaht viimast liiget. Ants ja Mäidu käivad koolis. Siin kasvavad kased, haavad, lepad ja muud lehtpuud. Ta oli kõhn ja kahvatu poisike. Tekst oli eesti ja vene keeles. Kõik ülearune ja tarbetu jäeti maha. Käidi marjul ja pähklil. Söödi ja joodi tublisti. Lapsed lugesid, kirjutasid ja joonistasid. Tüdruk hakkas nutma ja jooksis minema. Ütles paar lauset ja jäi jälle vait. Hävita kahjurid kiiresti ja viimseni. Ta teeb seda mitte sinu ja minu pärast, vaid enese huvides. Siin oli Jürisid ja Juhaneid, Tõnusid ja Mihkleid. Treener luges võimlejatele rütmi: „Ja üks ja hopp ja kaks ja hopp!”. | (stiilivõttena). *Maja on väike ja kollane ja luitunud ja väga puhas. R. Kaugver. *Läheb kevad ja suvi ja sügis ja talv.. A. Sang. || seob kindlaks kujunenud sünonüümseid, antonüümseid, fraseoloogilisi jm. sõnapaare (ka eitavas lauses). On üks igavene rist ja viletsus! Tõusti enne kukke ja koitu. Läheb läbi tulest ja veest. See seisukoht on ajast ja arust. On ihu ja hingega töö juures. Alguses läks õppimine üle kivide ja kändude. Hoiab sellest küünte ja hammastega kinni. Sõdis käte ja jalgadega vastu. Tema võtan ma süle ja seljaga vastu. Karjumine käis luust ja lihast läbi. Vatras maast ja ilmast. Keerutas iidamast ja aadamast. Vannub tuld ja tõrva. Meestel oli vesi ja vile peal. Kõik toimus nagu kord ja kohus. Segamini nagu puder ja kapsad. Tema on siin a ja o. Teen sinuga uut ja vana. Süüa oli head ja paremat. Aina üks ja seesama. Lähen kus see ja teine. Seletas pikalt ja laialt. Ikka ja jälle sama lugu! Ta on läbi ja lõhki maamees. Vaenlane löödi pihuks ja põrmuks. Asja aeti tasa ja targu. Tuhat ja tuline! Kurat ja põrgu! Välk ja pauk! Tere ja jõudu! Tähtsust täis, nii et hoia ja keela! Nüüd pole muud kui kand ja varvas! Polnudki tarvis ööd ja päevad läbi tööd teha. Oma kulu ja kirjadega polnud raamatut võimalik välja anda. || seob rinnastuvaid osi jagamatut sisutervikut moodustavates v. vastastikust seost osutavates sõnaühendites (ka eitavas lauses). Töötas Keele ja Kirjanduse Instituudis. See küsimus ei kuulu varustus- ja turustusosakonna kompetentsi. Tori hobune on veo- ja sõiduhobune. Vanemate ja laste vahel ei olnud usaldust. Algi ja Illa on õed. Minul ja temal pole midagi ühist. Kas sa oled näinud seda kollast ja pruuni triipu riiet? Sinisest ja kollasest saab segades rohelise. Kaks ja 'pluss, liita' kolm on viis. || seob millegi rõhutamiseks vm. põhjusel korratavaid sõnu. Vihma aga sadas ja sadas. Aina mõtleb ja mõtleb. Küsib muudkui leiba ja leiba. Tunnen teda läbi ja läbi. Toitu oli küll ja küll. Kulutati nii ja nii mitu rubla. Vaatas vilks ja vilks üle õla. *Kuuselauad mis kõlisevad, head ja kuivad, panevad mitu ja mitu aastat vastu. A. H. Tammsaare. || (eitava öeldisverbiga; tänapäeval üldisem ega). Ühtegi puud ja põõsast seal ei kasvanud. Veevärgist ja vannitoast ei maksnud unistadagi. Lugeda ja kirjutada ta ei oska. Tema ja ta kaaslased sind küll ei aita. See pole tema keelata ja käskida. Ma ei rääkinud sellest Marile ja Miinale. No kuidas elu läheb? – Läheb ja ei lähe ka.
2. seob liitlause rinnastuvaid osalauseid. a. laused on jaatavad. Vahetund oli läbi ja õpilased läksid klassi. Oli tugev tuul ja lained jooksid kohisedes rannale. Öösel oli kahutanud ja tee võrdlemisi hea. *Seepeale ruttas Olev teatama, et tal on tikud juba lõpukorral ja et targem on katsuda käsikaudu edasi minna. E. Raud. | (stiilivõttena). *Ta silm säras, ja harvad hambad tulid nähtavale, ja rohke rind ilmutas peidetud elu. E. Vilde. b. üks lausetest on eitav. Töö oli raske ja me ei suutnud seda lõpetada. *Kuid kõrges ruumis valitses pilkane pimedus ja ta ei näinud midagi. A. Jakobson. *Isa polnud suutnud mingeid tagavarasid maha jätta ja ema teenistus oli üksi väikene. R. Roht. c. hrv mõlemad laused on eitavad (tänapäeval harilikum ega). *Aga ta ei tundnud ühtki oma lemmikkirjanikku isiklikult ja polnud tal ka kunagi juhust kirjanikkude tutvuskonda sattuda. J. Vahtra.
3. lauset alustades seob selle eelmise lause v. pikema kontekstiga. *Söödi. Ja joodi natuke veel. Ja siis oli õige hea olla. P. Viiding. *Vahimees ühes kupjaga ruttasid lahkujatele järele. Ja läbiotsimisel leiti näpatud kraam Miika vankrist.. A. Jakobson. || ütlust sissejuhatav sõna, mis võiks ka ära jääda. Ja kui ütlesingi nii, mis siis? Ja mis selles halba on, kui me koos läheme? *„Tulin alles.” – „Ja kuidas te ennast tunnete, mis tervis teeb?” E. Krusten.
4. arvu ja määra märkimisel seob suuremat ja väiksemat koostisosa. Kaks ja pool tonni. Laps oli kolme ja poole aastane. Ligi neli ja pool tuhat kilomeetrit. Tund ja veerand. 25 krooni (ja) 30 senti. See vältas neli kuud (ja) üheksa päeva. Kell kaks ja viis minutit. Kaheksa (ja) kolm neljandikku. Mõisteti üheks aastaks (ja) kolmeks kuuks vangi. | (stiilivõttena liitarvsõnades). *Vanema venna Juhani iga on kakskümmend ja viis aastat.. F. Tuglas (tlk).
5. seob teat. määral vastandavalt lauseosi v. lauseid (täh. lähedane vastandavatele sidesõnadele aga, kuid, ent). Süüdi on tema ja mitte sina. Siit saadik ja mitte enam! Olukord oli raske, ja ometi mitte lootusetu. See on tühine seik ja ometi oluline. Leiba oli vähe, ja sellegi vähese jagas ta teistele. Ma ei usaldaks sinna üksinda minna, ja ega temagi seda vist tee. *Ma otsisin sealt midagi ja ei leidnud. O. Münther. *Puudri ja odekolonni lõhn lõi mulle ninasse ja täna ei olnud see sugugi mulle meelepärane. M. Metsanurk.

Jaapani gen, jaapani indekl
Tunneb jaapani keelt. Jaapani kunst, kirjandus. Jaapani tee, köök.

jagama ‹37›

1. osadeks tegema, jaotama. a. iseseisvateks osadeks tegema; tükeldama. Jagas leiva kolmeks tükiks. Jagasime õuna neljaks. Praad jagatakse portsjoniteks. Vara, raha, saak jagati pooleks, kolme võrdsesse ossa. Jagas mündid nelja hunnikusse. Rabarberit saab paljundada puhmaid jagades. Õpetaja jagas õpilased kahte rühma: ühed jooksma, teised palli viskama. b. tervikut osadeks tegema osi üksteisest lahutamata. Eesriie jagab toa pooleks. Tabel on lahtriteks jagatud. Joonte abil ruutudeks jagatud paber. Mets on kvartaliteks, kvartalitesse jagatud. Ekvaator jagab Maa põhja- ja lõunapoolkeraks. Romaan jagatakse harilikult peatükkideks, näidend vaatusteks. Aasta on jagatud 12 kuuks. *..arvutud talad, sarikad ja korstnajalad jagasid ruumi risti-rästi paljudeks eraldatud nurgakesteks. V. Beekman. c. liigitama, klassifitseerima. Häälikud jagatakse täishäälikuteks ja kaashäälikuteks. Tulbid jagatakse kahte suurde rühma: aedtulbid ja metstulbid.
2. mat kolmandat arvu (jagatist) leidma nii, et leitud arvu ja teise antud arvu (jagaja) korrutis oleks esimese antud arvu (jagatava) suurune. Kaheksa jagada neljaga on kaks. Jagage kümme kahega! Kiiruse leidmiseks tuleb läbitud tee jagada selleks kulunud ajaga.
3. midagi (osade, jao- v. tükikaupa) mitmele v. paljudele andma, jaotama v. osaks saada laskma. a. isikutele. Ema jagas lastele kompvekke. Sõduritele jagati väliköögist suppi. Kes jagab mängijatele kaardid? Kas näitlejaile on osad juba jagatud? Võitjatele jagati auhindu, medaleid. Riik jagas kunstnikele abirahasid, stipendiume. Ettevalmistustööd jagati mitme peale. Jagab kõigile käske, korraldusi, ülesandeid. Noor korvpallur on õppinud hästi söötusid jagama. Jagas mükse, võmmusid, matse, kõrvakiile. Jagas vastasele hoope paremale ja vasakule, kuhu aga juhtus. Jagab noomitusi, karistusi, ihunuhtlust. Kaunitar jagas ümberringi naeratusi, õhusuudlusi. Isa jagas poegadele õpetusi, nõuandeid, näpunäiteid. Meister on jaganud oma oskusi, kogemusi paljudele õpilastele. See kool on juba 100 aastat lastele õpetust, teadmisi jaganud. Lektor jagas kuulajaile reisimuljeid. Kellelegi kiitust, laitust, tunnustust jagama. Kellelegi lohutust, troosti, meelitusi jagama. b. mingile ajavahemikule, alale jne. Tööd jagati mitmele päevale, mitme päeva peale. Õpitu kordamine tuleks jagada pikema aja peale. Päevane toidukogus jagatakse 6 toidukorrale. Surve on jagatud ühtlaselt kogu pinnale.
4. kellegagi midagi ühiselt kasutama, omama v. valdama; kellelegi enda omast osa loovutama v. ise teise omast osa saama. Ta on harjunud kõike alati kellegagi jagama. Kellegagi korterit, kupeed, kajutit jagama. Neil tuli kahekesi väikest tuba jagada. Jagasime ühiselt leivapalukest. Tüdruk jagas oma võileiva võrdselt koeraga. Kaks võistlejat jäid võrdsel punktiseisul esikohta jagama. Ta ei võinud oma saladust kellegagi jagada. See naine olevat mitme mehega aset, voodit jaganud 'seksuaalelu elanud'. || kellegagi ühiselt v. ühtmoodi läbi elama; kogema v. tundma sedasama mis teine v. teised. Riik jagas hiljem oma naabermaade saatust. Kellegagi rõõme ja muresid, õnne ja õnnetust jagama. Kellegi kurbust, leina jagama. Ma ei jaganud ta vaimustust, indu, õhinat. Jagan täielikult ta maitset, seisukohta, arvamust, hinnanguid, vaateid, põhimõtteid. Mees ei jaganud naise kahtlusi, kartust, kõhklust tuleviku suhtes.
5. kõnek taipama, aru saama. Ei tema jaga põllumajandusest midagi. Ma pole matemaatikat kunagi jaganud. Kas ta kunstiküsimustes ka üldse midagi jagab? Ma ei jaga, kuidas sa ilma võtmeta tuppa pääsesid. Kas nüüd jagad, milles on asi? Pea, nupp, kolu jagab (hästi, kenasti). Kui pea ei jaga, siis jagavad jalad. *Kõike edasist, mis Mehin rääkis, Vanda enam hästi ei jaganud. R. Sirge.
6. kõnek jagelema, tülitsema, sõnelema. Mis te jagate ja tülitsete siin! Jäta järele, mul pole aega sinuga jagada! *„Mis sest õhtul jagada, mis uue päeva asi,” arvas Tähve. A. Mälk.

jahtuma ‹37›

1. soojust kaotama, jahedamaks, külmemaks muutuma. Vesi, õhk, maapind jahtub. Piim pandi vette jahtuma. Toit, supp, tee on jahtunud. Lase hobune jahtub veidi. Söed kustusid, kamin jahtus. Udu tekkimiseks peab niiske õhk jahtuma vähemalt kastepunktini. *..keha oleks nagu jahtunud ning peaaegu kange: surm pidi olema saabunud juba tüki aja eest.. A. H. Tammsaare.
2. piltl (tunnete kohta:) intensiivsust, tugevust, jõulisust kaotama. Rõõm, viha jahtub. Armastus, kirg, kiindumus hakkas jahtuma. Esimene vaimustus jahtus kiiresti. Huvi, ind on juba märksa jahtunud. Nende suur sõprus jahtus pikkamööda. Ärritatud meeled jahtusid. *..Julius võis kergesti süttida ja niisama kergesti jahtuda. V. Panso.

jahu ‹11› ‹s›

1. jahvatatud teravili. Pehme, sõre, peen, jäme jahu. Ilus valge jahu. Kõrgema sordi jahu. Jahu jämedus, toiteväärtus. Jahust küpsetatakse leiba ja saia. Vili jahvatatakse veskis jahuks. Jahu(d) on koitanud. Kaks kõva kivi ei tee head jahu.
▷ Liitsõnad: herne|jahu, kaera|jahu, linnase|jahu, maisi|jahu, nisu|jahu, odra|jahu, rukki|jahu, segaviljajahu; kama|jahu, kile|jahu, leiva|jahu, pannkoogi|jahu, pliini|jahu, saia|jahu, sepikujahu; looma|jahu, söödajahu; kroov|jahu, liht|jahu, püüli|jahu, ülesõelajahu.
2. mingi muu jahvatatud v. muidu pulbritaoline aine. Sammal hõõruti peeneks jahuks. *Ainult mõni ümmarguseks kulunud lubjakivikene, hall räni, jahuks hõõrutud kruus. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: fosforiidi|jahu, heina|jahu, kala|jahu, kartuli|jahu, kondi|jahu, kriidi|jahu, lubja|jahu, maisi|jahu, puidujahu.

jala|täis ‹s›

1. jalatalla suurune maa-ala; jala pikkune v. laiune osa maast. Siin pole jalatäitki ruumi seismiseks. *Irma astus veel ühe sammu, üsna lühikese sammu, ainult jalatäie maad. A. H. Tammsaare. || väga väike maa-ala. Sõdurid kaitsesid vapralt iga jalatäit. *Ühel käes maailma plarakas maad, teisel ei jalatäitki. M. Metsanurk.
2. samm; astumine. Ei suutnud jalatäitki astuda. Tee oli halb, ei saanud jalatäit ka sõita. *Aitad vanamehel tänavat pühkida, lööd mulle kaevust vett, tood puid – eks sinu jalatäied ka midagi maksa... J. Parijõgi. *Ka taat ise on siin kõik kohad jalatäitega ära mõõtnud. J. Sarapuu.

jalg ‹jala pl. gen jalgade e. ‹koos postpositsiooniga ka› jalge 23› ‹s›

1. inimese v. ahvi alajäse; linnu tagajäse; paljudel loomadel, putukatel jm. üldse jäse v. kulgemiselund; ka labajalg, (taga)käpp. a. (inimese kohta). Parem, vasak jalg. Pikad, sirged, saledad, sihvakad jalad. Lühikesed, jämedad, kõverad jalad. Suur, väike, kitsas, lai jalg. Kiired, kärmed, väledad, nobedad jalad. Haiged, terved jalad. Metsavahil peavad head jalad olema. Jalad on väsinud, kanged, paistes, rasked kui tina. Jalad on rangis. Jalg on lääpas. Jalad mustad kui sea sõrad, külmad kui konnal, punased kui kurel. Jalad on kuresaapais 'külmast ja tuulest lõhenenud nahaga ja punased'. Jalad pikad kui koodid. Jalad nagu pakud, sambad. Jalad ei tõuse enam, käivad väsimusest risti. Jalad valutavad, tuikavad, pakitsevad, surisevad. Jalg, jalad on pikast istumisest (ära) surnud. Jalad ei kuula sõna, ei käi, ei kanna, on (põlvist) nõrgad, pehmed, vedelad, väsinud, nagu vatist. Jalg, jalad on vanadusest töntsiks jäänud. Sul on noored jalad; sa noorem, jalg kergem. Jalad käivad kui värtnad. Jookseb, nii et jalad käivad kuklasse. Jalad läksid, kadusid alt ja matsatasin täies pikkuses jääle. Lähen, kuhu jalad viivad 'eesmärgita, ükskõik kuhu'. Istub, jalad koos, ristis, jalg üle põlve. Laskis jalad üle koormaääre rippu. Jalgu tõstma, siputama, püsti ajama. Jalgu puhkama, sirutama. Jalgu puhastama, pühkima. Hirm võttis jalad nõrgaks. Ajab jalad harki, laiali. Seisab, jalad harkis, koos. Poisid püüdsid maadeldes teineteisele jalga taha panna. Lõin jala vastu kivi. Jalg vääratas. Nikastas, väänas, murdis jala. Jalg pandi kipsi, lahasesse, on kipsis, lahases. Lonkab üht jalga, on ühest jalast lombakas. Kooditab, kõlgutab jalgu. Lõi jalga vastu maad, trampis jalgu. Vahetas seistes jalga. Vaheta jalga, sul on vale jalg! (marssimisel). Astub õiget, vale jalga. Astuvad jalutades ühte jalga. Pole ruumi jalgagi maha panna. Lippab, nagu oleks sada paari jalgu all. See jää veel jalga ei kanna. Jookse või jalad rakku. Pani jala ukse vahele. Viskas ühe jala üle teise. Saapad ei ole jala järgi, hõõruvad, vaevavad jalga. Kass mehkeldas perenaise jalgade ümber. Pall veeres tal kahe jala vahelt, jalgade vahelt läbi. Jalgu kinni panema, lahti võtma. Panen, tõmban kingad, saapad, püksid jalga. Kas proovisid neid kingi jalga? Ära mine palja jalu, pista, torka midagi jala otsa! Mul lõi kramp jalga, jalgu. Sukad ja saapad on jalas. Võttis sokid, kingad jalast. Poiss astus naela jalga. Tal on jooksva jalus, jalgades. Jüri võttis Antsul jalust kinni. Jooksis lapse jalust maha. Lõi teise jalust vigaseks. Taat on hommikuti jalust kange. Jalale võtt! (püssi asendit määrav käsklus). Jalule tõusma, hüppama, kargama. Vanake ajas, upitas end pikkamisi jalule. Aitas kukkunu jalgadele. Haige läks omal jalal autosse. Joobnu taarus jalgadel. Olin nii väsinud, et vaevu püsisin jalul. Istekohta polnud, tuli kogu aeg jala peal 'püsti' olla. Tõttas kärmel jalal 'kiiresti' käsku täitma. Tammub ühelt jalalt teisele, jalalt jalale. Mees kukkus jala pealt 'püsti olekust' kokku ja oligi surnud. Ants lõi Jukut jalaga, andis Jukule jalaga. Tee on niisugune, et kuiva jalaga, kuivi jalu läbi ei pääse. Ärge kandke, tassige, tooge jalgadega pori tuppa! Nii pime, et ei näe jala ette(gi). Vanake astus nõrkevi, vankuvi, värisevi jalu oma teed. Poiss lippas tulisi jalu 'väga kiiresti joostes' kodu poole. Valel on lühikesed jalad. Kelle jalg tatsub, selle suu matsub. Kui pead ei ole, siis peab jalgu olema. *Ma juba astusin Kõrele jala peale, et pidagu pool suud kinni. O. Luts. b. (loomade kohta). Lehma, pardi, konna, putuka jalad. Esimesed, tagumised jalad. Kõrge jalaga lehm, hobune. Madala jalaga koer. Hobuse jalad pandi kammitsasse. Poegadega kanale oli pael jalga pandud. Hobune püherdas, jalad taeva poole, vastu taevast. Kits ajas, lõi jalad vastu ega lasknud ennast paigalt liigutada. Koer tõmbas saba jalg(ad)e vahele. Põrsas läks kõigi nelja jalaga moldi. Jalga! (käsklus hobusele jala tõstmiseks). Hobune hoiab (üht) jalga. Hobused magavad jala peal 'seistes'. Lehm jäi jalust ära. Sälg pillub joostes jalgu. Koer käis naabrite ukse ees jalga tõstmas 'pissil'. Kass kukub alati jalgade peale. Rebane teeskles surnut, jalad sirevil. Lehm lõi jalaga lüpsiku ümber. *Aluspinnal roomab labatigu oma lameda lihaserikka jala abil. J. Piiper.
▷ Liitsõnad: hoo|jalg, komp|jalg, kraap|jalg, kunst|jalg, könt|jalg, laba|jalg, lamp|jalg, masa|jalg, nõja|jalg, puu|jalg, pänt|jalg, päta|jalg, rang|jalg, tugi|jalg, tõukejalg; ees|jalg, haard|jalg, istu|jalg, jooksu|jalg, kõnni|jalg, roni|jalg, sibli|jalg, taga|jalg, ujujalg; kaheksajalg vrd värsijalg vrd käsk|jalg, vrd üksjalg.
2. alumine kandev v. toetav osa. a. (esemel, moodustisel vms.). Laua jalg. Peenikeste kõverate jalgadega tool. Jõulukuuse puust, metallist jalg. Kerilaua, lambi jalg. Vokil on kolm jalga. Jalaga õmblusmasin. Tšello on varustatud teravaotsalise jalaga. Lihaastja toetub kolmele madalale jalale. Trükitüübi jalg. Jalaga kauss, vaas, joogiklaas. Ausamba, monumendi, obeliski jalg. Väikesed majakesed viinamäe jalal. Seene maapealne osa koosneb jalast ja kübarast. *..kui Toompea kantsi kõrgelt jalalt / ma esmakorda nägin merd. J. Sütiste. *Ka siis, kui .. oma vili jalal pudiseb, ei tohi seda hingamisepäeval koristada.. J. Peegel. b. (abstraktsemalt:) alus, põhi; sellest tulenev seisund, olukord. On oma elu seadnud heale, kindlale, tugevale jalale. Elab jõukal, kindlal jalal. Ta on naabritega heal, sõbralikul, halval jalal. Meie suhted peaksid paremal jalal olema kui seni. Oota, kuni majapidamise kindlamale jalale saan. *Minu äi ei ela sugugi nii suurel jalal. E. Vilde. *Mõisnikku oleme orjanud siin ja vabale jalale oleme tõusnud siin. Mart Kalda.
▷ Liitsõnad: korstna|jalg, mäejalg; kolm|jalg, küünla|jalg, pukk|jalg, tulejalg vrd hakkjalg vrd kangas|jalg, vrd raejalad.
3. ‹liitsõna järelosana› (esineb taimenimetustes)
▷ Liitsõnad: hani|jalg, kilp|jalg, kuusk|jalg, maa|jalg, põis|jalg, raun|jalg, sõna|jalg, varesjalg.
4. endisaegne pikkusmõõt, umbes 30 cm. 6 jalga pikk. 1 jalg = 12 tolli.
▷ Liitsõnad: kant|jalg, ruutjalg.
5. van joogipoolis, alkohoolne jook. *Vana Jaak tuli.. toast pudeliga ja pakkus enne meile, siis poistele pühade jalga. A. Kitzberg.
▷ Liitsõnad: pulma|jalg, titejalg.

jalg|-jalalt ‹adv›
aeglaselt, sammu, jalga teise ette tõstes. Hobune läks jalg-jalalt, sest tee oli halb. Jalg-jalalt tõusti üles mäkke.

jalg|rada
rada, inimeste v. loomade tallatud kitsas tee. Läbi heinamaa viis jalgrada. Sammus mööda rohtunud jalgrada metsa poole.

jalgratta|tee

jalg|tee
tee jalgsi käimiseks (näit. pargis, aias); teerada, jalgrada. Kitsas, looklev jalgtee. Kruusatatud jalgtee viib sissekäigu juurest tänavale.

teed jalge alla võtma, [kellelgi] on tee jalge all vt tee [1]

jokutama ‹37›

1. kõnek logelema, aega viitma, mökutama. Tee ruttu, ära jokuta! Töö ootab, aga mehed jokutavad puhvetis, õlleklaasi taga.
2. murd kokutama, kogelema

jonksuline ‹-se 5› ‹adj›
jonksudega, jonklev, vonklev. Kitsas jonksuline tee. *..igaühel oleks hirmuvärin nagu külm jonksuline uss mööda selgroogu roomanud. T. Lehtmets.

joogi|rada
loomade tallatud tee joogikoha juurde

jook ‹joogi 21› ‹s›
vedelik joomiseks (sageli selleks spetsiaalselt valmistatud). Külm, jahe, karastav jook. Soojad, kuumad joogid. Alkohoolsed joogid. Magus, kibe, hapu, kange jook. Piim on tervislik jook. See pole just naiste jook. Nektar on jumalate jook. Joogiks oli ainult paljas vesi. Ei läinud tal sisse söök ega jook. Hommikul oli joogiks kohv või tee. *Igapäevaseks joogiks oli kali ehk taar, ainult tähtpäevadeks pruuliti õlut. A. Vassar.
▷ Liitsõnad: armu|jook, hapupiima|jook, ime|jook, jahu|jook, jõu|jook, karastus|jook, mahla|jook, mee|jook, nõia|jook, pidu|jook, pulma|jook, rahvus|jook, rammu|jook, tervise|jook, vägijook.

jooksma ‹joosta, jooksen, jooksin, jooksis, jooksku, jooksev, jooksnud, joostakse, joostud 44›

1. (inimeste, loomade kohta:) jalgadel kiiresti edasi liikuma. Sörgib, lidub, lippab, punub, sibab, vudib joosta. Pistis, pani jooksma. Jookseb müdinal, padinal, vudinal. Jookseb kätega vehkides, jalgu pildudes. Hobune jookseb sörki, traavi, nelja. Linnud kulgevad maapinnal kõndides, joostes või hüpeldes. Poiss jooksis täiest jõust, kõigest väest, nii et hing kinni, nii kui jalad võtsid, ummisjalu. Jooksime suure hooga, hirmsa ajuga, kergejalgselt. Rebane jooksis üle heinamaa metsa poole. Jooksin nagu tuul, nagu välk koju. Jooksis tuppa, aeda, tänavale, üle tee. Koer jooksis keti otsas ringiratast. Ma ei jaksa kaua ega kiiresti joosta. Tüdruk jookseb nagu kits. Jooksis naha soojaks, oma kanna orgi otsa lõhki. Lapsed jooksid rüsinal õue, pidid mu pikali jooksma. Poiss jooksis õpetajale otse käte vahele, sülle, selga. Jooksin hingeldades, lõõtsutades kohale. Pakku, peitu, redusse jooksma. Koerad jooksid käratsedes jaole. Lehmad jooksid kiini, robinal lauta. Kärbes jookseb seinal. Lapsed jooksevad õues. Ihu kiheleb, nagu jookseksid sipelgad üle selja. Jooksime edasi jõe poole, tagasi koju. Ära jookse minust ette, mulle ette. Vello jooksis kõigist mööda, uksest sisse. Ehmusime ja jooksime laiali. Laps jooksis emale vastu. Jooksis trepist üles, alla. Olen end väsinuks, hingetuks jooksnud. Ants jooksis mind püüdma, tikke maast üles korjama. Jooksis kähku, tagasi vaatamata minema. Mees lähenes joostes. Jooksin Maiega võidu. Vello jooksis kilomeetri kahe ja poole minutiga, 400 meetrit hea ajaga. Maratoni, sadat meetrit jooksma. Jooksis 5000 meetris uue Eesti rekordi. Viimast paari, nukku jooksma 'teat. jooksumängu mängima'. Mardilaupäeva õhtul joosti marti 'käidi mardisandis'. || (rutates) minema v. käima. Jooksis kauplusse leiba tooma, leiva järele. Perenaine jooksis toa ja lauda vahet. Peeter jooksis asju ajades lausa jalad rakku. Mulle ei meeldi mööda poode joosta. Väike Mall jookseb igal pool õe sabas. Räägi julgesti, ei mina jookse seda küla peale kuulutama. | (halvustavalt). Noored muudkui jooksevad ühelt diskolt teisele. Nii suurel tüdrukul ei kõlba enam hõlpu joosta, peaks juba hakkama leiba teenima. Mis sa jooksed arstide vahet! Kas jooksed avanssi norima? Kes siis kohe kaebama jookseb! Kui ei taha meie juures elada, las jookseb. Jooksis ehituselt minema. Küllap jookseb siit paari kuu pärast jälle tasuvamale tööle. See mees jookseb iga seeliku järel(e) 'püüab iga naisega kurameerida'.
2. (hrl. vedeliku v. peeneteralise aine kohta:) voolama, valguma. Jõed jooksevad merre. Läbi heinamaa jookseb oja. Kivi alt jookseb väike allikas. Tiik on kuivaks jooksnud. Keerasin kraani jooksma, kraanist vee jooksma. Räästast jookseb vihma kaela. Pisarad jooksid üle põskede. Higi jooksis niredena mööda nägu. Haavast, ninast jookseb verd. Koera suust jookseb ila. Piim jooksis lüpsja sõrmede vahelt sorinal lüpsikusse. Muna on poolenisti tühjaks jooksnud. Haavatu jooksis verest kuivaks. Manna jooksis katkisest kotist põrandale. Vili jooksis sabinal salve. || (midagi) eritama v. endast eraldama, (midagi) voolata laskma. Silmad jooksevad sirinal vett. Isuäratav toit ajab suu vett jooksma. Kask jookseb mahla. Kõrv jooksis mäda. Nina hakkas verd jooksma. Nohune nina jookseb nagu mahlakask. Katuseräästad jooksevad ladinal. Paise on jooksma läinud. Kruus, vann, ämber, piimanõu jookseb 'laseb vedelikku läbi, ei pea'.
3. (kiiresti v. ühetasaselt) liikuma; libisema, liuglema. Laev jooksis madalikule, karile, miini otsa. Paat jooksis randa, kaldasse. Värskel lumel, värske lumega jookseb regi hästi. Suusanina jooksis mättasse. Rong jooksis rööbastelt. Auto parempoolsed rattad jooksid mööda teepeenart. Kuul jooksis maasse, seina sisse, läbi mütsi. Leegid jooksid mööda puutüvesid. Laugastel jooksevad virvatuled. Silme ees jooksid värvilised siksakid. Nobedasti jooksis sulg paberil. Ta sõrmed jooksid väledalt klaveriklahvidel, mööda klaveriklahve. Kleidi saba jooksis mööda maad. Köis jookseb vankri järel. Lõng, niit jookseb poolile. Paber jookseb rullist masinasse. Pani magnetofonilindi jooksma. Mis film tuleval nädalal kinos jookseb 'linastub'? Detailid jooksevad lindil koostetsehhi. Hammasrattal jookseb kett. Veski jooksis 'töötas' suure mürinaga. Õmblusmasin jookseb 'töötab' raskelt, kergelt. Kas auto jookseb 'sõidab' korralikult? Sukasilmad on üles jooksnud, jooksma 'hargnema' hakanud. Ta pilk jooksis korraks üle toa. Silmad jooksid ahnelt üle kirjaridade, ühelt esemelt teisele. Lained jooksid pahisedes kaldale, vastu kallast. Pilved jooksevad üle taeva. Tuisk jookseb üle lageda. Kerge tuulehoog, virvendus jooksis üle vee. Kuupaistel jooksid tumedad varjud üle lume. Üle näo jooksis puna, naeratus. || (silmaga mittemärgatavate liikumiste ja kulgemiste kohta). Külmajudinad jooksevad mööda selga, üle keha. Kuum juga jooksis läbi südame. Läbi saali jooksis lõbus kahin. Uudis, kumu jooksis suust suhu. Loendamatu hulk mõtteid jooksis kiiresti läbi pea. Mõte jookseb huupi, vabalt, kergelt, töölt kodustele asjadele. Täna mul mõte lihtsalt ei jookse. Elu on umbsõlme, sassi, umbe, ummikusse jooksnud. Tuulde jooksnud soovid. Tehke rutem, aeg jookseb! Minutid jooksevad, peame kiirustama. Tal jookseb sellel tööl juba viies aasta. Mu tööstaaž jookseb 1952. aastast. *Nende [= laskude] kauge kõma jookseb kiirelt üle vaikse vee.. R. Vaidlo. *Nüüd jooksid päevad jälle ühetooniliselt. A. Mälk.
4. kõnek edenema, sujuma, laabuma, ladusalt toimuma. Jutt tal muudkui jookseb. Praegu jookseb tal kõik libedasti. Peaasi, et töö jooksma saaks. Saab näha, kuidas ta elujärg uuel kohal jooksma hakkab. *Trahter jooksis imehästi ja Sahkerit peeti juba rikkaks meheks. M. Metsanurk. *Tere, külamees! Kuidas siis täna kaup ka jookseb? H. Sergo. || (tulu, saagi vms. ohtra, pideva saamise kohta). Kala, räim jookseb. Raha jookseb nagu raba. Palk, preemia jookseb. Vabrik töötab, toodang jookseb. Ei tahaks veel mängu lõpetada, mul täna kaart jookseb 'saan pidevalt head kaardid'.
5. pikana kulgema, suunduma, teatavas suunas minema. Kraavid jooksid mustade triipudena üle soo jõkke. Künnivaod jooksevad sirgelt üle põllu. Koridor jooksis läbi mõlema majatiiva. Põllusiil jooksis (pikalt, kaugele) heinamaa sisse. Maantee jooksis raudteega kõrvu, piki rannaäärt, loogeldes kaugusse. Tänav jookseb otsaga vastu parki. Üle põranda jookseb kirev kaltsuvaip. Vannitoa lae all jooksevad pesunöörid risti-rästi. Ümber samba jookseb ornamendivööt. Piki, põiki riiet jooksev kangakiri. Ta kirjaread kipuvad viltu, kõveriti, ülespidi jooksma. Sirge lahk jookseb läbi ta tihedate juuste. Pikad härmalõngad jooksid oksalt oksale. Akna kõrvalt jookseb pragu vundamendini. Üle poisi käe jooksis suur sinine vorp. *Kaalep mängib ajaviiteks uuriketiga, mis jookseb ühest vestitaskust teise.. A. Jakobson.

välja jooksma

1. kiiresti liikudes väljuma. Jooksin toast välja. Jänes jooksis metsast välja. Kuul jookseb vintrauast välja.
2. välja valguma, välja kulgema. Üks silm oli välja jooksnud. Vili jooksis kotist välja. Järvest jookseb välja väike jõgi.
3. aluselt ära liikuma. Rong jooksis rööpaist välja.
4. millenigi suunduma (hrl. lõpp-punkti fikseerides). Siht jooksis välja kenale aasale. Tee jooksis välja jõe äärde. Kuhu see tänav välja jookseb?

joonduma ‹37›

1. sirgjoonele asuma, rivistuma. Joonduti viirgu, rivvi. Ridadena, kolonnidena joondunud demonstrandid. Rühm, vasakule joondu! *Parem joondun brigadiri varvaste järgi. A. Siig. *Käsklused lendasid järsult prahvatades siia-sinna, sõdurid joondusid liikumatuks müüriks.. A. Jakobson. | piltl. *Tee lõikas läbi ranna järgi joondunud seljakud. J. Heinpalu.
2. piltl kellegi v. millegi eeskuju järgima; end millelegi vastavaks seadma. *Eriti vahetult ongi eesti luules joondutud vene ja saksa lüürikute järgi.. H. Peep.

joon|kiirus
füüs kiirus, mis määratakse ajaühikus läbitud tee pikkuse järgi (hrl. vastandatud nurkkiirusele)

joon|laud
sirglõikude joonestamise riist, mille ühel küljel on hrl. sentimeeter- ja millimeeterjaotised. Lahendada ülesanne sirkli ja joonlaua abil! Tee on sirge, nagu joonlauaga tõmmatud.
▷ Liitsõnad: mõõte|joonlaud, rööpjoonlaud.

juhatama ‹37›

1. midagi v. kedagi (seletuse v. õpetuse abil) kätte näitama, midagi v. kedagi leida aitama. Naine juhatas nad läbi õuede naabertänavale. Juhatas meile kõige otsema tee raudteejaama. Lahkelt juhatati, kus teemeister elab. Mees läks juhatatud suunas. Teid on valesti juhatatud, Kaera tänav on hoopis teises kandis. Peremees juhatas külalise esikust tuppa istuma. Kes sind siia, minu juurde juhatas? Bussipeatusest juhatab teeviit spordibaasi. Kuu ja tähed juhatasid talle teed. Vastutulija juhatas mulle hea söögikoha. Juhata 'soovita' mulle öömaja, korralik korter. *„Mine Mari juurde!” juhatas aga tüdruk kiusakalt. F. Tuglas. || kõnek õpetama, nõu andma. Aegsasti juhatati, kuidas peab lehma lüpsma. Peremees juhatas, mida tuleb õlle tegemiseks muretseda. Kõik aina juhatavad ja õpetavad. *„Näete, te võtate neid,” juhatas Meinhard. H. Väli.
2. millegi kulgu v. tegevust suunama, juhtima (2. täh.) Koosolekut, nõupidamist, istungit juhatama. Koori, orkestrit juhatama. Ehitustöid juhatama. Seltsi tööd juhatas mu hea tuttav.

juhatus ‹-e 5› ‹s›

1. juhatamine; nõuanne, juhtnöör, õpetus. Mehed töötasid ülevaataja juhatuse all. Esines ansambel Kustas Kikerpuu juhatusel. Asjatundlikud, vajalikud juhatused. Kellelegi juhatusi andma. Juhatust saama. Tee ema juhatuse järgi, juhatust mööda! Oleksin maja leidnud ka suulise juhatuse järgi. *Ta andis isegi juhatust, kuidas kotti soputada, kui tahad pehmemat aset. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: sisse|juhatus, tee|juhatus, tööjuhatus.
2. organisatsiooni, ka mõne asutuse v. ettevõtte tegevust juhtiv valitav organ. Emakeele Seltsi, Kirjanike Liidu juhatus. Kooperatiivi, ühistu juhatus. Klubi, kirjandusringi juhatus. Juhatuse esimees, sekretär, liige. Juhatuse koosolek. Selleks on vaja juhatuse otsust, nõusolekut, luba. Matkasektsiooni juhtis 5-liikmeline juhatus. Juhatusse valiti 7 liiget. Valiti uus juhatus. || selle organi ruumid v. asukoht. Tule kella kolme paiku juhatusse. Astus möödaminnes seltsi juhatusest läbi.
▷ Liitsõnad: väe|juhatus, ülemjuhatus.

juhte|tee
füsiol närvisüsteemi eri osi ühendavad närvikiud

juhtima ‹juhin 42›

1. millegi v. kellegi liikumisele v. kulgemisele suunda andma. Autot, traktorit, laeva, lennukit juhtima. Mees juhtis hobuse hoovi, auto õuelt garaaži. Vesi juhiti järvest kanaleid kaudu põldudele. Aknasse juhiti ere valgusjuga. Kiir juhiti läbi klaasprisma. Mees juhtis parve kaldasse. Juhtis kallaletungija hoobi kõrvale. Juhib hobust ratsmeist, suu kõrvalt kinni hoides, ohjadega. Juhib teleskoobi udukogule, püstoli vaenlasele, pilgu sõnavõtjale. Teekäija juhtis sammud linna poole, mägedesse. Käsi juhib sulge. Tee juhitakse linnast mööda. Maaparandajad juhtisid kraavi jõkke. Torud juhivad sooja õhu tuppa. Kaldrenn juhib kartulid kastidesse. Kitsas käik juhtis matkajad avarasse koopasse. *Müdinast juhitud, läks neitsi tulijaile vastu.. F. R. Kreutzwald. *Tantsitakse. Robi juhib endast pikemat poisipeaga, musta tukaga naist. L. Promet. || saates, ise kaasas olles teed näitama. Võõras juhiti esikust tuppa, saali, kabinetti. Portjee juhtis meid kitsast trepist üles. Juhi vanake üle tänava! *Siis võttis tüdruku käe ja juhtis ta toast välja. A. Mälk.
2. kellegi v. millegi tegevust, toimimist suunama, teatavas suunas mõjutama. Vestlust lauas juhtis ema. Juhtisin jutu uuele teemale. Mina juhin oma elu ise. Sa pole võimeline oma tegusid juhtima. Sind ei juhi mõistus, vaid instinkt. Teda juhtis kasuahnus, iha. Püüdsin oma mõtteid mujale juhtida. Arvustus juhtis tähelepanu teose puudustele. Püüdkem asjade käiku juhtida. Põranda ja lagede valmistamist juhtis meister. Arvuti juhib seadet iseseisvalt. *Vahel näib, kui juhiks mind ainult kaastunne.. B. Alver. || asutuse, ettevõtte, organisatsiooni vm. kollektiivi tööd v. tegevust korraldama ja suunama. Riiki, ministeeriumi juhtima. Tehast, ettevõtet, majandit juhtima. Instituuti juhib direktor, ülikooli rektor. Seltsi tegevust juhib viieliikmeline juhatus. Ekspeditsiooni, matkagruppi, lahinguoperatsioone juhtima. Mängu juhivad kaks väljakukohtunikku. Etendust juhib inspitsient. Juhtiv töötaja. Juhtivad tegelased, jõud.
3. füüs läbi laskma, edasi kandma (elektrit, soojust, heli). Metallid juhivad hästi elektrit ja soojust. Kuiv puu, klaas juhib halvasti soojust.
4. võistluse paremusjärjestuses esimene (v. esikohtadel) olema. Meie koondis juhib praegu klassikalises maadluses kahe punktiga. Pärast esimesi alasid asusid meie kergejõustiklased juhtima 12 : 7. Poiss juhtis jooksu esimesed 200 meetrit.

juht|loom [-a]
karja juhtiv loom. *Käänukohtadel kipub jäljerida segi minema, sest siis ei tee teised juhtlooma kõiki kõverusi järele. F. Jüssi.

julgus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›
(< as julge (1. täh.)); ant. argus, kartlikkus. Kellelegi julgust andma, sisendama, kelleski julgust kasvatama. Sain nõuandest uut julgust. Kust võtsid julguse talle vastu hakata? Tal on, jätkub, leidub julgust tõtt rääkida. Julgust proovima, proovile panema. Ära kaota julgust! Mul puudub selleks julgus, aga temal ei tule kunagi julgusest puudu. Las ma kogun julgust, võtan julguse kokku. Palja julgusega ei tee siin midagi ära, oidu peab ka olema. Julgus on suurem kui vägi.
▷ Liitsõnad: hull|julgus, liigjulgus; esinemis|julgus, kodaniku|julgus, mõtte|julgus, võitlusjulgus.

julgustama ‹37›
julgust sisendama v. andma, julge(ma)ks tegema. Püüab noorukit edasi õppima julgustada. Julgustas noori vapratele tegudele. Püüdis ennast pimedas metsas lauluga julgustada. Julgustas neid kuidas oskas, suutis. Abiväe lähenemine julgustas ründajaid. Julgustav sõna, toon, pilk. *„Öelge aga kõik ilusasti välja, ma kurjaks ei saa ega teile midagi ei tee,” julgustas Indrek. A. H. Tammsaare.

julmalt ‹adv›

1. halastamatult, armutult; jõhkralt, toorelt. Vange peksti, piinati julmalt. Vabadusvõitlejatega õiendati julmalt arveid. Ülestõus suruti julmalt maha. Julmalt südametu kohtlemine. Sulges tal julmalt tee. Tüdruk pani poisi julmalt kannatama.
2. kõnek jultunult. Lasin ta sõnad julmalt kõrvust mööda. Kirjutasin kontrolltöö julmalt maha.

jupp ‹jupi 21› ‹s›
lühem, väiksem osa v. tükk millestki suuremast, pikemast; natuke, vähesel määral midagi. Jupp lõnga, nööri, traati. Jupp vorsti, heeringat. Juppideks lõikama. Puud saeti poolemeetristeks, väikesteks, lühikesteks juppideks. Murdis makaronid enne keema panekut juppideks. Seelikust jäi hea jupp riiet üle. Pliiatsist on ainult väike jupp järel. Leib sai ennist viimse jupini 'tervenisti, täielikult' ära söödud. Juppidest kokkusõlmitud lõng. Lekkivale torule tuli uus jupp vahele panna. Jupp maad, teed käidi vaikides. Jupp kraavi on veel kaevata. Mul läheb veel jupp aega. Jättis lugedes mõned jupid vahele. || kõnek (masina)osa, jublakas. Ma ei saanud veel autot korda, mõned jupid on puudu. || kõnek midagi väikest, lühikest (ka inimese kohta). Korvpallimeeskonda valiti pikad poisid, juppe ei võetud. *Pealegi oli see võrk jõkke viimiseks liiga väike – vaevalt ehk süllapikkune jupp.. M. Raud.
▷ Liitsõnad: jutu|jupp, käbi|jupp, köie|jupp, küünla|jupp, laua|jupp, laulu|jupp, lõnga|jupp, niidi|jupp, nööri|jupp, paela|jupp, palgi|jupp, pliiatsi|jupp, puu|jupp, sigari|jupp, tee|jupp, toru|jupp, traadi|jupp, vorstijupp; mõtte|jupp, viisijupp; kasuka|jupp, mantli|jupp, mehe|jupp, poisi|jupp, sabajupp.

just ‹adv›

1. antud ajamomendil v. sellest pisut varem; nüüdsama, äsja, alles, parajasti. Jõudsin just koju. Tahtsin just välja minna. Olin just magama jäämas, kui telefon helises. Puud on just lehte läinud. Päike oli just tõusnud. *Tohin ma teile kohvi pakkuda? Keetsin endale just. P. Kuusberg.
2. (rõhutab, tõstab esile, kinnitab midagi:) nimelt, täpselt, otse. Just nimelt. Just nii, nõnda, niiviisi, niisama, samuti. Just vastupidi. Just praegu, nüüd, siis. Just siin, seal. Just niisugune, samasugune. Sind me just ootasimegi. Just täna ei ole mul aega. Tuled just parajal ajal. Kool asub just suure tee ääres. Kõiges oled just sina süüdi. Siis just oleks teie abi vaja. Ei tea, mis just teda pahandas. Tee, kuidas just ise soovid. Kuidas see lugu just oli? || otseses kõnes väljendab nõusolekut kaaslase jutuga, annab esitatud küsimusele jaatava vastuse. Oled sa minuga nõus? – Just. *„Tegid temast [= nöörist] silmuse ja mina läksin sisse,” naeris Mari. „Just!” kiitis Juss. A. H. Tammsaare. | just nagu justkui. Laps keerutas just nagu vurrkann toas ringi. See asi oli mul just nagu peoga meelest pühitud. Käed on sul külmad just nagu jäätükid.
3. (pehmendab öeldavat, vähendab väite, soovi vms. kategoorilisust:) eriti, nimetamisväärselt; päriselt, päris, lausa. Ega see lugu just kiita ole. See pole just kerge töö. Ta pole just töökas mees. Seda just öelda ei saaks. Nii ei maksaks just arvata. Ei tea, kas ta just kuri on. Kas said aru? – Mitte just kõigest.
4. kasutatakse tingimuslauses juhtumisi võimaliku olukorra märkimisel. Kui just aega on, lähen kinno. Eks ma tule, kui just kutsutakse. Kui ei saa just korvitäit, siis kastme jao seeni leian ikka.

jutt ‹jutu 21› ‹s›

1. vestlus, kõnelus, keskustelu. Naiste, meeste, poiste omavaheline, vali, elav jutt. Juttu alustama, üles võtma. Kellegagi juttu rääkima, puhuma, vestma, veeretama. Juttu vadistama. Juttu millelegi viima, keerama, juhtima. Jutusse sekkuma. Ma ei tahtnud nende juttu segada. Kellegagi jutule, jutu peale saama, sattuma. Mehed ajasid omavahel sõna juttu. Tegin, sobitasin külalisega juttu. Püüdsin juttu edasi viia. Ta otsis minuga juttu. Toas käib lõbus mitmekeelne jutt. Meie jutt hakkas sobima, vedu võtma. Jutt jooksis meil maast-ilmast. Sinust pole meil temaga juttu olnud. Jutt läks, kaldus laste tervisele. Jutt keerles, liikus kevadtööde ümber. Lapsed ei sega täiskasvanute jutu vahele. Jutud, jutt jätta! Kuulasin teiste juttu pealt. Jutt ei taha hästi edeneda, laabuda. Jutt vaikib, soikub, katkeb. Jutule, jutusse tuli vaheaeg. Jääb siis nii, nagu meil jutt oli. Luges jutu lõpetatuks ja lahkus. Jõudsime sind oodates pikad jutud ära rääkida. Jutt tuleb jutust, kõne kõnest. Tee tööd töö ajal, aja juttu jutu ajal. *Lapeteus jäi üldisest jutust kõrvale. P. Kuusberg. *Ann on lahtisema suuga kui Juhan ja nii ta rohkem üksi juttu hoiabki. H. Kiik. || ‹väliskohakäänetes› (kellegagi (hrl. ametiasjus) kõnelemise kohta). Direktori, õpetaja, ministri, komandandi jutule minema. Kellegi jutule saama, pääsema, tulema. Poisse ei tahetud jutulegi võtta. Käisin raamatupidaja jutul. Tulin direktori jutult. || kõneaine, arutlusobjekt. Ootamatu sündmus oli igal pool jutuks. Eks sa küsi, kui jutuks tuleb, satub. Kellest on jutt? Ajalehtedes on juttu heinatööst. Koosolekul tuleb juttu töödistsipliinist. Sellest on varemgi juttu olnud. Jätame nüüd selle jutu! Jääd koju ja jutul lõpp 'asi on otsustatud, sellest rohkem ei räägita'. *Kaua aega ootas Jussi, et lubatud leping jutuks võetaks.. H. Lepik (tlk).
▷ Liitsõnad: era|jutt, kohvi|jutt, neljasilma|jutt, sala|jutt, tööjutt.
2. see, mida keegi räägib v. ütleb. Tõsine, tähtis jutt. Räägib õiget, tarka, mõistlikku, asjalikku, naljakat, segast, rumalat juttu. Mul on sulle üks jutt 'tahan sinuga millestki (olulisest) rääkida'. Hännatu 'rumal, alusetu' jutt. Ära aja hullu juttu! Su jutul pole saba ega sarvi 'jutt on rumal, sisutu'. Lõpuks tegime juttu kojuminekust. Teist juttu tegema 'uut kõneainet valima'. Heietab, veeretab, kerib aga peale oma juttu. Õpetaja jutt läks poisil kõrvust mööda. Ta suured plaanid on ainult jutuks jäänud; ta pole jõudnud juttudest tegudeni. Küll sel tüdrukul alles jutt jookseb, voolab. Naabrinaisel juba juttu jätkub. Lapse jutt oli veel pudikeelne. Kaasvestleja juttu ei sobi katkestada. Sinu juttu ei saa puhta kullana võtta. Ära niisuguse jutuga minu juurde tule! Jutt jutuks, aga kuidas asi ikkagi tegelikult oli? Mine (metsa) oma jutuga! See jutt ei kõlba kuhugi, kassi saba allagi. Mis jutt see on, olgu! Vaat kus jutt ja jalad all! Kuule nüüd juttu! See pole kellegi jutt! || ‹komitatiivis adjektiiviga› iseloomustab inimese vestlemisvõimet v. -viisi. Suure, väikese, vähese, hea, aeglase, ladusa, mõnusa jutuga mees. Naine oli lahtise jutuga. *Kas sina oled see endine vaikne, tõsine ja harva jutuga poiss? F. Tuglas (tlk). || ‹ka pl.› üldiselt räägitav, suust suhu leviv kuuldus, kuulujutt. Tühje jutte tegema, levitama. Igat juttu ei maksa uskuda. Tema kohta käivad, liiguvad igasugused jutud. Sellel jutul on vist põhi all 'jutul on vist alust'. Lõpuks jõudsid need jutud temagi kõrvu. Jutud läksid lendu, lahti, välja, et poes on vargad käinud. Naabriperest keerutati inetuid jutte. Käisid kõvad jutud rahareformist.
▷ Liitsõnad: hundi|jutt, jahimehe|jutt, jonni|jutt, kalamehe|jutt, kiidu|jutt, kiusu|jutt, klatši|jutt, kosja|jutt, kuulu|jutt, kõmu|jutt, laimu|jutt, lapse|jutt, loba|jutt, lori|jutt, mehe|jutt, patu|jutt, petu|jutt, piibu|jutt, tõsi|jutt, udu|jutt, viguri|jutt, ümbernurgajutt.
3. lugu; kirj üks eepika väikevorme. Huvitav, põnev, õpetlik, igav jutt. J. Liivi jutt „Peipsi peal”. Ajalehe joonealune jutt. Vilde esimesed jutud ilmusid 19. saj. 80-ndail aastail. Rahvasuus liigub jutte Kalevipojast. Poisid lugesid indiaanlaste jutte. Habemega 'vana, tuntud, kulunud' jutt. *Armsad olid mulle need õhtud, millal isa meile ennemuistseid jutte puhus.. E. Särgava.
▷ Liitsõnad: ajaviite|jutt, hirmu|jutt, järje|jutt, kalendri|jutt, kriminaal|jutt, küla|jutt, linna|jutt, looma|jutt, lühi|jutt, mere|jutt, muinas|jutt, mõistu|jutt, nalja|jutt, pilke|jutt, põnevus|jutt, rahva|jutt, rebase|jutt, reisi|jutt, röövli|jutt, seiklus|jutt, sõja|jutt, tondi|jutt, ulme|jutt, uudis|jutt, õudusjutt.

juudaline ‹-se 5› ‹s›
põrguline (hrl. kerge kirumissõna). *„No siis tee, juudaline, kord ometi lahti oma suu ja ütle midagi!” sõitlen end mõttes. O. Luts.

juurde
I. ‹postp› [gen]
1. kellegi, millegi vahetusse lähedusse, täiesti lähedale. Läks akna, ukse juurde. Astus laua, kapi, voodi juurde. Õpilane kutsuti tahvli juurde. Aja auto maja juurde! Jooksis ühe puu juurest teise puu juurde. Käis ühe mehe juurest teise juurde. Tõstis käe kõrva juurde. Pani pudeli suu juurde ja jõi. Koer läks peremehe juurde. Tule minu juurde! Tüdruk läks teiste laste juurde mängima. Rada viib väikese metsajärve juurde. Tee tõe juurde oli raske. *Koolimaja juurde sai paar versta. M. Metsanurk. || (laiemalt:) kuhugi lähedusse ja ka sisse. Lähen sauna juurde ja panen veel tuld alla. *Läksin vahel lauda juurde vaatama, aga juba tema seal – kükitab lehma all [lüpsta].. A. H. Tammsaare. *Pealelõunal kogunesid koolilapsed koolitoa juurde, et õpitud laule veel korrata. O. Luts.
2. kellegi asu-, elu- v. töökohta; kellegi jutule v. vastuvõtule, (mingis asjas) kellegi poole. Sõitsin pühapäevaks maale vanaema juurde. Vanemad kolisid linna laste juurde. Poiss sai korterisse tädi juurde. Viis lapse tuttavate juurde. Kutsusin ta enese juurde koju. Lähen homme arsti juurde. Läheb juuksuri, õmbleja juurde. Tulid sa minu juurde niisama või oli sul asja ka?
3. osutab asutusele v. organisatsioonile, mille alluvusse v. koosseisu miski v. keegi allutatakse v. jääb. Linnavalitsuse juurde moodustati mitu komisjoni. Keskaja koolid rajati ennekõike suurte kirikute ja kloostrite juurde. Jäi pärast lõpetamist ülikooli juurde tööle.
4. osutab sellele, mille kasutamisele v. käsitlemisele v. millega tegelemisele asutakse. Asus paadis kohe aerude juurde. Viimastel aastatel on kunstnik pöördunud tagasi õlimaali juurde. Kirjanduse õpetamisel jõuti Vilde loomingu juurde. Asume uue töö, teema juurde. Mindi järgmise päevakorrapunkti, küsimuse juurde. Pärast ettekannet asuti läbirääkimiste juurde. Asus ilma pikema keerutamiseta asja juurde. Riigipöördega tuli võimu juurde uus klikk. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde.
5. osutab otsusele, arvamusele, harvemini tegevusele, millel püsitakse v. otsustatakse püsida (esineb üksnes jääma-verbiga). Isa jäi oma tahtmise juurde kindlaks. Kas sa jääd oma sõnade, ütluse, arvamuse juurde? Pika arutlemise järel jäädi selle juurde, et kõige parem on asjast vaikida. Proovis üht ja teist, kuid lõpuks jäi oma endise ameti juurde. *Katsus juba talvemütsigi korraks pähe, aga jäi lõpuks siiski musta kaabu juurde. M. Metsanurk.
6. millelegi lisaks, millegi kõrvale. Kohvi juurde pakuti konjakit. Õlle juurde sobib hästi juust. Prae juurde käis kõrvitsasalat. Ostis elegantse mantli juurde ka uue kübara. Heliplaadi juurde kuulus tutvustav brošüür. | piltl. Tuli halva mängu juurde hea nägu teha. || (vahel ka:) koostisosana millessegi. Etiooplannade riietuse juurde kuuluvad valged seelikud.
7. ‹tänapäeval tavalisem põhisõna allatiiv› osutab teat. seisundisse siirdumisele. Tule mõistuse juurde, mees! *..ei märganud muud, kui et poiss on pääsemas tagasi meelemärkuse juurde.. A. Mälk.
II. ‹adv›
1. vahetusse lähedusse, täiesti lähedale. Astus mulle juurde ja küsis suitsu. Ta tuli lähemale, kuid päris juurde ei tulnud. Rebane hiilis oma saagile vargsi juurde. Koer ei lasknud kedagi endale juurde. Siia ei pääse autoga juurde. *Seda rääku oleks kerge kinni püüda, vaja ainult tasa juurde minna. O. Luts.
2. juba olemasolevale lisaks. Rahvast, külalisi tuli järjest juurde. Tööjõudu on vähe, andke veel kaks meest juurde! Vaenlane vedas rindelõiku vägesid ja varustust juurde. Asulasse on ehitatud mitu maja juurde. Raiesmikust tehti põldu juurde. Kauplus tellis kaupa juurde. Viska kaminasse paar halgu juurde! Tuba on nii mööblit täis, et siia enam midagi juurde ei pane. Ta sai palka juurde. Pani summale paar krooni juurde. Tööd, ülesandeid tuleb kogu aeg juurde. Pani, mõtles edasirääkimisel loole veel omalt poolt üht-teist juurde. Ta on palju juurde õppinud. Need leiud annavad meie teadmistele mõndagi juurde. Ta on kaalus juurde võtnud. Hoogu juurde! Puhkus andis jõudu juurde. *Ei anna külm päevalgi järele, vaata kui keerab veel juurdegi. V. Lattik. || midagi muud mingile toidule, tegevusele v. olukorrale kõrvale, sellele lisaks. Mängis pilli ja laulis sinna juurde. Sõi suppi leiba juurde hammustamata. *Oli mahe suveõhtu linnulaulu ja lillelõhnaga, ning sinna juurde veel maasikad. V. Beekman (tlk).

juurde|pääs
juurdepääsemine; koht, tee juurdepääsemiseks. Vaba juurdepääs merele. Õhuhapniku juurdepääs tulekahjukoldele. Juurdepääs salajastele dokumentidele. Ehitati tehas, rajati juurdepääsud. Teede lagunemise aegu jäi ainuke juurdepääs külasse vee alla.

juurdepääsu|tee
Rajati uued juurdepääsuteed kaevandusele. Kõik linna juurdepääsuteed olid vaenlase tule all.

juurdesõidu|tee
Kaupluse, haigla, tehase juurdesõidutee. Uue elamurajooni juurdesõiduteed.

juurdeveo|tee

jõe|tee
jõgi transporditeena. Kaup toimetati kohale jõeteed mööda.

jõnksuline ‹-se 5› ‹adj›
täis jõnkse, jõnksudega; jõnklik. Jõnksuline edasiliikumine. Jõnksuline tee, sillutis. Jõnksulisel mäel läks mõnigi kelk ümber.

jõõrdlik ‹-liku, -likku 30› ‹adj›
murd jõõretega, viitaline. Regi pöördus jõõrdlikule külateele. Tee oli jõõrdlikuks sõidetud.

jäitsi ‹adv›
jääd mööda, jääteed kaudu. *..kui jäitsi ja meritsi ei õnnestu põhjapoolusele jõuda, jääb üle kolmas tee – õhk. V. Paatsi.

jälkus ‹-e 5 või -e 4› ‹s›

1. vastikus(tunne), ilgus. Jälkust tundma. Jälkus tuleb peale, kui sellele mõelda. Ei saa seda jälkuseta vaadata. Tal oli jälkus viina vastu. Väristas end jälkusest. Pööras pilgu jälkusega kõrvale. See roog tekitas temas jälkust.
2. miski jälk. Niisugust jälkust pole ma enne näinud. Seda jälkust ma kaasa ei tee. Poiss tassib koju surnud rotte ja muid jälkusi. *Mõned targemad süstivad endale petrooli ja igasugust muud jälkust naha alla.. R. Kaugver.

järeldus ‹-e 5› ‹s›

1. faktide, andmete vm. põhjal tehtav otsustus; vastav tehe loogikas. Õige, vale järeldus. Kaudne, otsene järeldus. Loogiline, loomulik järeldus millestki. Järeldust, järeldusi tegema. Järeldusele, järelduseni jõudma, tulema. Vaatlustulemused viivad järeldusele, et.. || (hoiatades v. ähvardades). Loodan, et teed sellest loost oma(d) järeldused 'toimid nii, et midagi sellist enam ei juhtuks'. Kui ta ei tee oma käitumisest vajalikke järeldusi, tuleb ta käitumishinnet alandada. *„Piina, piina! Küll sellest minu [kaebe]kirjast tehakse oma järeldused ka,” mõtleb Mati ootamatu tigedusega. E. Vetemaa.
2. van tagajärg. Sellel lool võivad olla tõsised järeldused. *Meie tundsime pika sõidu ning jalutuse järeldusel kõhunäpistust [= nälga].. E. Bornhöhe. *..tema oli ennast kord äkki millegi üle hirmsasti vihastanud ja suri selle järelduste kätte mõne päeva jooksul. A. Kitzberg.

järele
I. ‹postp› [gen]
1. (ruumiliselt) taha. Asusin ritta tema järele. *Kui Väleküüs [= rebane] ..enam ei märatsenud, võttis tante Vilhelmine ta aeg-ajalt kettipidi enda järele ja viis teistessegi tubadesse jalutama. R. Roht.
2. osutab objektile, mida minnakse v. tullakse kusagilt saama, hankima, ära viima vms. Ema saatis poisi poodi leiva järele. Kassapidaja läks panka raha järele. Tulin oma raamatu, asjade järele. Auto sõitis linna ehitusmaterjali järele. Lippa tööle isa järele ja ütle, et tulgu kohe koju! Vanakurat tulnud ahne peremehe hinge järele.
3. osutab objektile, mida sirutatakse kuskilt võtma, haarama vms. Ulatas, sirutas käe raamatu järele. Sirutas käe juba ukselingi järele, kuid peatus siis. Kobas taskus tikkude järele. Sõdurid haarasid kiiresti püsside järele. *..karjamaal muutus rohi karedaks nagu tema järele asjatult ahmiva lehma keel. J. Saar. | piltl. *Normaalne ja terve inimene haarab instinktiivselt hea järele ja tugevatele toetudes muutub tugevamaks. J. Smuul.
4. osutab taotluste, soovide, igatsuste, vajaduste jne. objektile. Tal on tahtmine televiisori, uue korteri järele. Mehel käisid neelud õlle järele. Selle raamatu järele oli suur nõudmine. Rahval oli tung hariduse järele. Praegu on tungiv vajadus tööjõu järele. Tunneb otse füüsilist vajadust tegutsemise järele. Poisid olid nagu hullud selle tüdruku järele. Pidas end elumeheks, kelle järele naised jooksevad. Tundsin juba igatsust sinu järele! *Kõige ahnemad lämmastiku järele on liblikõielised taimed.. H. Kiik. *Majad kisendavad uute katuste järele. H. Sergo.
5. osutab isikule v. asjaolule, kelle v. mille kohta midagi teada tahetakse. Ta küsis ka Aadu ja ta pere järele. Mis sa nuhid minu järele? Ta päris igas kirjas ema tervise järele. Olin kodust kaua ära olnud, seepärast pärisin kodukandi elu-olu järele. Peremees ei küsi selle järele, kas sulasele see töö meeldib või mitte.
6. osutab elusolendile v. olukorrale, kelle v. mille eest hoolt kantakse. Koduhoidjaks ja laste järele vaatajaks kutsuti üks vanainimene. Politseinikud valvavad korra järele. *Kõik me vaatame selle järele, et nad [= lapsed] pestud ja söönud oleksid.. L. Promet.
7. osutab ainele v. esemele, mille lõhn v. lehk on kellegi v. millegi küljes. Metsaalune lõhnas vaigu ja sambla järele. Pargis lõhnab sirelite ja jasmiinide järele. Haigla koridorid lehkasid kergelt arstimite, värske värvi järele. Mehe riided lehkasid tubaka, higi järele. Vanamees haises liikva järele. | piltl. Siin lõhnab kuriteo järele. *See lugu lõhnas juba nagu nöökimise järele! H. Väli.
8. osutab millelegi v. kellelegi sobivusele v. vastavusele. Mu töö on mulle meele järele. Ta püüdis kõikidele meele järele olla. Üritus näis talle väga südame järele olevat. *..loeb piiblit prillidega, mis mitte enam tema silmade järele ei ole. K. A. Hindrey.
9. järel. a. (ruumiliselt). *..[rebane] pani liduma metsa. Koer tema järele. R. Roht. b. (ajaliselt). *Nägin teda uuesti paari aasta järele. K. A. Hindrey. *„Ise tegid seda või?” küsis Mari natukese mõtlemise järele. A. H. Tammsaare. *Pilt pildi järele endisest ajast kerkib tema vaimusilma ette. O. Luts.
10. millestki lähtudes, millegi põhjal, järgi. *Talita neil nõrkuse momentidel minu eeskuju järele.. O. Tooming. *Mis läks see tütarlaps, keda ta vaevalt tundis näo ja nime järele, talle üldse korda. J. Kärner. *Ning töö järele saadakse ka palka. J. Oks.
11. van osutab kuuluvusele millegi juurde v. alluvusse, järgi. *Aga kümmekond versta eemal või veelgi kaugemal oli Vargamäe koha järele suurem metsaheinamaa.. A. H. Tammsaare. *„Kelle mõisa järele see maa on?” – „Tõõtsi mõisa järele.” A. Kitzberg.
12. van millegi poolest, mingis suhtes, järgi. *Heinamaad aru järele päratu hulk, kõõbi teda või mihklipäini, heina ennast aga ikka vähe ja vähe.. A. H. Tammsaare.
13. esineb fraseologismides, näit.:. Oma käe järele panema. Kellegi pilli, tujude järele tantsima. Suud seki järele seadma.
II. ‹adv›
1. osutab kellelegi v. millelegi liikudes järgnemisele. Tule aga mulle järele! Kihutas ratsahobusega põgenikule järele. Koerad jooksid sõitjaile natuke maad järele. Rühkis eelkõndijatele kõigest väest järele. Ta lonkis sõbrale tusaselt järele. Hiilisin talle silmnäolt järele. Võttis hobuse ohelikuga järele. Vedas longates paremat jalga järele. || (üldisemalt, liikudes järgnemata). Talle tulistati järele. Poisid vaatasid talle vaimustusega järele. Kõik jäid talle tänaval järele vahtima. Pilkesõnu ja sajatusi hüüti talle järele. „Õige jah,” kiitis ta teistele järele. || osutab järgnemisel kellenigi jõudmisele. Jõudsin talle poolel teel järele. Astume aga kiiremini, siis saame neile järele! Puu otsa ei pääse talle keegi järele. Oodake meid ka järele! Läksin talle tuppa järele. || osutab millegi v. kellegi teat. isiku juurde toimetamisele pärast asjaomase isiku enese päralejõudmist. Isa viis linnas õppivale pojale toidumoona järele. Laskis endale mõned raamatud järele saata. *Pere tõi ta [Laekverre] aga järele alles nüüd, vastu kevadet. R. Vaidlo.
2. osutab arengult, tasemelt, saavutustelt kellenigi v. millenigi jõudmist v. viimist. Tuleb töödega naabritele järele jõuda. Poeg on kasvus isale järele võtnud. Poiss oli tükk aega haige, ta peab nüüd järele õppima. Meeskond oli mõne punktiga kaotusseisus, kuid võttis siis järele. Otsis inimest, kes tema poega matemaatikas järele aitaks. *Kulmud isegi mustad, neid järele aidata pole vaja. E. Rannet.
3. osutab kuhugi minekule, et sealt kedagi v. midagi ära viia, ära toimetada. Laupäeval tuldi lastele kooli järele. Kui sul läheb mind vaja, saada kedagi järele! Miks sa oma raamatutele järele ei tule? *Pealegi oli tema kuub mättale põõsasse jäänud ja karjapoiss läks sellele järele. A. H. Tammsaare.
4. osutab millegi ajaliselt hilisemale toimumisele. Mine sa pealegi ees, ma tulen pärast järele. Need tunnid tuleb hiljem järele teha. *Oli hea, kui selle hommikul magamata jäänud une said järele magada lõunatundidel.. J. Kärner. *..aga kes meist ei ole nii või teisiti pitsitada saanud, ega me sellepärast ööd-päevad järele soiu. I. Sikemäe.
5. alles, säilinuks. Eilsest oli veel pisut toitu järele jäänud. Unistustest ei jäänud midagi järele. Sula ei jäta sellest lumest kübetki järele. *Võttis ühe linnunokatäie [liha] ja jättis suurema osa kõik järele.. O. Münther.
6. ‹hrl. koos verbidega jääma, jätma› tulemuseks, tagajärjeks. Näpistas, nii et sinised plekid jäid järele. *Paistis, et tema nuga jookseb iseäralikult hõlpsasti läbi puu ning jätab järele laitmatult sileda pinna. H. Pukk.
7. osutab millegi lakkamisele, vaibumisele. Vihm, sadu, tuisk jäi järele. Külm, pakane andis järele. Hambavalu, palavik, paistetus annab juba pisut järele. Pahameel, meelekibedus annab järele. Laps jättis nutu järele. Jättis vanemas eas teiste kiusamise järele.
8. osutab millegi paigast lahtitulekule, lõdvenemisele vm. nihkumisele mingi surve mõjul. Uks, värav andis peagi löökidele järele. Ankrutross andis järele ja laev paiskus randa. Mees laskis püksirihma järele. Kleit oli kitsaks jäänud, seda tuli õmblustest järele lasta. || koos verbiga andma osutab mingile vastuseisust loobumisele. Andis kõiges naisele, naise tahtmistele järele. Kokkuleppele ei jõutudki, sest kumbki pool ei andnud järele. Andis kiusatusele järele. Targem annab järele.
9. osutab, et midagi tehakse v. on tehtud mingi eeskuju põhjal, seda imiteerides. Siin pole midagi ehtsat, kõik on järele tehtud. Allkiri on väga osavalt järele tehtud. Tee kõik järele, mis mina ees teen! Ta aimas, tegi järele käokukkumist. Pole mõtet moeveidrusi järele ahvida.
10. osutab mingi asjaolu väljaselgitamisele v. omapoolsele kontrollivale kindlakstegemisele. Ma vaatan entsüklopeediast järele! Vaata järele, kes seal tuli! Kuulas järele, kas maja on veel müüa. Tuleb lähemalt järele uurida, kuidas see kõik juhtus. *Taavet oli õhinal nõus, ta tahtis paljukiidetud suurlinna ööelu ise järele katsuda. M. Traat. || (ühenduses mõtlemisega). Selle võimaluse üle peab veel järele mõtlema. Mõtle enne hästi järele ja siis alles otsusta! *..iga sõna, mis ta ütles, näis ta enne ettevaatlikult järele kaaluvat. A. Jakobson.
11. tahapoole, maha. Auto jättis järele paksu tolmupilve. || ‹koos andma-verbiga› mingilt omaduselt kellestki v. millestki maha (jääma). *Pärast Salme surma.. ostis isa jutluseraamatu, mis oma suuruse poolest küll piiblile järele andis.. J. Lapp.

järgnema ‹37›

1. kellegi v. millegi järel liikuma, minema v. tulema. Ants astus ees, teised järgnesid hanereas. Koer järgneb peremehele igale poole. Järgnesime talle mööda järsku keldritreppi. Järgnege mulle, ma viin teid kohale. Järgneksin talle kas või maailma otsa. Jäälõhkujale järgnev laevakaravan. | piltl. *Tütremees hukkus merel, tütar järgnes talle varsti, murtud raskest haigusest.. R. Janno. || järgedena ilmuma v. esitama. Kas ajalehe joonealune jutt lõppes juba või jäi veel järgnema? Järgnev raadiojutt.
2. ajaliselt millegi järel esinema v. toimuma. Äikesele järgnesid jahedad ilmad. Ettekandele järgneb arutelu. Suulisele teatele järgnes veel kirjalik kutse. Lubadusele järgnegu tegu. Roog järgnes roale. Esimesele plahvatusele järgnes teine ja kolmaski. Täielik tervistumine järgneb umbes kuu pärast operatsiooni. *Kuskil pahistab vedur auru, aga ärasõiduvilet ei järgne. R. Vaidlo.
3. ruumiliselt millegi järel esinema, olema v. asetsema. Tee tõusudele järgnesid järsud langused. Liivakihile järgneb savi. Mäeahelik järgneb mäeahelikule. Pikas kõrvalhoones järgneb laudale küün, siis aganik ja turbasara. *Liivasele Lillemäe kõnniteele järgnes Prügiaugu porine. R. Sirge.
4. järjestuses kellegi v. millegi järel esinema v. paiknema. Missugune täht järgneb tähestikus k-le? Rooseveltile järgnenud USA presidendid. Esimesena sündis neil tütar, järgnesid kaksikud poisid ja veel üks tütar.
5. millegi järgi toimima, midagi arvesse võttes talitama. Järgnes oma kutsumusele, südamehäälele. Teisedki järgnesid ta eeskujule. *Ometi ei järgnenud nad minu kutsele asuda elama Killeverre.. O. Tooming.
6. järelduma, tulenema. Mis järgneb antud eeldustest? Katsetest järgneb reaktsiooni kiiruse sõltuvus temperatuurist. Üksikjuhtudest ei järgne veel, et kõik niimoodi toimiksid. *Sellest järgneb, parunihärra, et kristlik moraaliõpetus siin maal rüütli kohta ei käi.. E. Vilde.

järsak ‹-u 2› ‹s›
järsk üleminekukoht ühelt kõrgusastmelt teisele, järsk kallak. Toompea järsak. Järsakust rabises liiva alla. Tee kulges püstloodse järsaku serval.
▷ Liitsõnad: kalda|järsak, kalju|järsak, mäe|järsak, rannajärsak; kivi|järsak, liivajärsak.

järsk ‹järsu 21 komp järsem e. järsum superl kõige järsem e. kõige järsum e. järsim› ‹adj›

1. püstsuunas tõusev v. langev, rõhtsuunast tugevasti erinev, tugeva kallakuga; ant. lauge. Järsk tõus, lang(us). Järsk kallas, perv, rannik, nõlv, mägi. Järsk tee, rada, trepp. Rändrahnu üks külg on järsk, teine lauge. Mäe järsemast küljest on võimatu üles ronida. Haubitsa mürsul on järsk lennujoon. Lühike järsk laine peksis vastu laevakülge.
2. tugevasti suunda muutev, suure nurga all pöörduv. Jõgi, tee, rada teeb järsu pööraku, käänaku, looke, käänu. Järsud kurvid.
3. äkiline. Järsk hüpe, haare, tõuge, tõmme, liigutus. Auto liikus paigast järsu nõksatusega. Kehatemperatuuri järsk tõus. Järsk tuuleiil. Järsk raksatus. Järsk raevu-, valuhoog. Tuli järsk sula, pakane. Lühike järsk käepigistus. Kõnnib järsul sõjaväelaslikul sammul. Tegi loole lühikese ja järsu lõpu. Saabus järsk ootamatu vaikus. *Küsimus oli nii järsk ja sissejuhatuseta, et poiss tundis enese võitlusvõimetuna. H. Raudsepp.
4. terav, tugev; ilmne, tunduv. Järsud kontrastid. Järsk vahe, erinevus värvitoonis. Puude järsud mustad varjud. Leht- ja okasmetsa vahel ei ole siin järsku piiri. Toodangu järsk tõus, langus, suurenemine, vähenemine. Järsk murrang loomingus. Ta sõnad ja teod on järsus vastuolus.
5. talitsematu, äkiline; (hoolimatult) range, karm, lahkusetu. Järsk iseloom, käitumine. Järsu sõnaga, ütlemisega mees. Vastas küsimusele järsul toonil. Kostsid järsud käsklused. Taat oli sõnades, väljendustes järsk. Oma naisega, oma naise vastu oli ta eriti järsk. Ta oli järsk ja nõudlik õpetaja. „Ei!” kõlas lühike järsk vastus. Ühe järsk tõrjuv hoiak jahutas ka teiste indu.

järsku ‹adv›

1. äkki, äkitselt. a. (ajaliselt). Hüppab järsku püsti, kõrvale. Lahkumine tuli kuidagi järsku. Ilm läks järsku pilve. Troopikas saabub öö järsku. Järsku kajas plahvatus. Sadu lakkas niisama järsku, kui oli alanud. b. (kahtlust väljendades:) võib-olla. Järsku ma ei saa homme tulla. Ega ta järsku haige ei ole? Järsku saaks seda veel kuidagi parandada? c. (muudes seostes). Kargas voodist ja lõi akna järsku lahti. Tee lõppes järsku, nagu lõigatult.
2. murd järjest (2. täh.) Ära vali, võta järsku! Marjapõõsad tuleb järsku 'täielikult, valimata' tühjaks korjata. *Oli meil üks toaämblik, keda kaks aastat järsku tema tegudega oleme tähele pannud.. O. W. Masing.

järsult ‹adv›
(< järsk). a. Tee tõuseb järsult mäkke. Nõlvad laskuvad järsult, kohati lausa püstloodselt. b. Tee, jõgi, rada pöördub järsult paremale. Pööras rooli järsult vasakule. c. Haigus algas järsult. Kevad tuli varakult ja järsult. Mets, küla lõppes järsult. Jutt vaikis järsult nagu lõigatud. Heitis vastuseks ainult järsult käega. Rapsas end järsult lahti. Lõi raamatu järsult kinni. Pööras küsijale järsult selja. d. Tootmine on järsult suurenenud. Järsult erinevad iseloomud. On järsult muutnud oma käitumist, eluviise. e. Vastas, käratas järsult. Käitub, talitab järsult. Kohtleb kõiki järsult. Ütles igasugusest abist järsult ära. Järsult hukkamõistev arvamus.

jää|tee1
talvine mööda (mere)jääd kulgev liiklustee

jää|tee2
(jäätükikestega) külm teejook

kaardu ‹adv›
kaarjalt kõveraks, kiiva v. looka. Kuivamisel kisuvad lauad kaardu. Tuul painutas puud kaardu. *.. juba keerabki vedur sinnapoole [= teise tee poole], vagunirida kooldub kaardu. M. Prääts (tlk).

kaarduma ‹37›

1. kaart (1. täh.) moodustama, kaarena kulgema, kaarena esinema. Tee kaardus veidi paremale, järsult lõunasse. Jõe kohal kaardus tugevate sammastega sild. Kõver lepp kaardus tee kohale. Hobuserauana kaarduv laht, maanina. Kergelt ülespoole kaarduva äärega viltkübar. Luige, hobuse kaarduv kael. Kõrgelt kaarduvad süsimustad kulmud. Allapoole kaarduv huul. *.. hallikiuline habe kaardus lõua ümber nii ilusalt, otsad kõik üles pööratud, nagu lokitud. F. Tuglas.
2. kaardu tõmbuma. Lauad on kuivamisel kaardunud. Kuuskede allapoole kaardunud oksad. Saapaninad kippusid ülespoole kaarduma. Raamaturiiul hakkas kaarduma raamatute raskuse all. Reeda huuled kaardusid naeratuseks. Mehe kulmud kaardusid üllatusest.

kaasa ‹adv›

1. kellegagi ühes, seltsis, koos (mingist tegevusest osa võttes v. selleks et osa võtta). Tulen sinuga natuke maad kaasa. Koer jooksis kõikjale poistega kaasa. Kutsu mõni poiss veel kaasa! Lapsed kippusid, tükkisid emaga külla kaasa. Pidutses, jõi, laulis teistega kaasa. Mari hullas mõni aeg lastega kaasa. Ta tegi lärmaka seltskonna kõik tembutused kaasa. Kõik hakkasid naerma, Ottki muigas kaasa. Saali laulab, Leeni ümiseb õele kaasa. Sammub ajaga, arenguga, uuendustega kaasa. | ‹elliptilistes ütlustes›. Õnn kaasa! Jumal kaasa! || (märgib hrl. mingis ürituses osalemist). Ta on kaasa teinud mitmes filmis, lavastuses. Lõi agaralt kaasa seltsielus, ühistegevuses, vaidlustes, mõttetalgutel. Mart tegi viimase sõja algusest lõpuni kaasa. Põlisrahvas ei saanud sajandeid kaasa rääkida oma maa saatuse otsustamisel. || (märgib milleski, millegi puhul lisategurina mõjumist). Ta aitas ürituse kordaminekuks südilt kaasa. Niisuguse arvamuse levimisele aitasid kaasa kaks asjaolu. Siin rääkisid kaasa ka materiaalsed kaalutlused.
2. ‹hrl. üksnes koos transitiivsete verbidega› ühes. Võtke kaasa kolme päeva toit! Mis sa sellest ranitsast kaasa vead, tassid? Vargad on kaasa viinud hulga väärtesemeid. Õde pani, tegi talle tee peale mõned võileivad kaasa. Tõi ekspeditsioonilt kaasa rohkesti keeleainestikku. Annan sulle paar asjakest kaasa. Võttis poja, lapsed, koera maale kaasa. Ta tiris mind kättpidi kaasa. Jõgi, veevool kannab kaasa igasugust risu. *.. tänavune septembri keskpaik tõi kaasa vinget tuult ja pilves ilmu .. H. Pukk. || (juba toimuvasse tegevusse v. üritusse) kaasama, kaasa haarama. Ta oskas veenda ja teisi kaasa kiskuda. || (enda) mõjusfääri, mõju alla, mõju võimusesse. Raamat, film kiskus kaasa. Ta oskas oma esinemistes rahvast kaasa tõmmata. Need ideed, mõtted haarasid mind kohe kaasa. Juta laskis end teiste rõõmust ja vaimustusest kaasa kiskuda. || (koos verbiga osutab, et mingi olukord v. nähtus põhjustajana toob midagi ühes). Käsust üleastumine tooks kaasa karmi karistuse. Üks muutus toob kaasa teise.
3. (koos verbiga märgib millestki tunnetega osavõtmist). Sul on raske, tunnen kaasa! Ta elab kaasa oma rahva rõõmudele ja muredele. *Harilik, et haigetele ja vigasaanutele kaasa õhatakse. R. Sirge.
4. millelegi lisaks, mingi teise tegevuse juurde. Pillimees laulis oma mängule kaasa. Kusti tõmbas lõõtsa ja lõi jalaga takti kaasa.
5. kellegi, millegi hulka (arvatuna). Mehed tulid kõik, kaasa arvatud Jakob. Kasutati kõiki vahendeid, kaasa arvatud otsene ähvardus.

kaasik1 ‹-u 2› ‹s›
kasemets, kasesalu. Kure talu kaasik. Õueaia taga kaasikus kukkus kägu. Tee ääres oli männikuid ja kaasikuid.
▷ Liitsõnad: aru|kaasik, kodu|kaasik, sookaasik.

kaaslane ‹-se 5 või -se 4› ‹s›

1. kellegi suhtes pidevamalt lähemas ühtekuuluvuses (hrl. samas tegevuses v. samas olukorras) olev isik, harvemini loom. Ta on hea, meeldiv kaaslane. Juhan oma kaaslastega lähenes. Ära mine üksi, otsi endale paar kaaslast! Kurjategija kaaslastel õnnestus põgeneda. Poisil on halvad kaaslased. Ta oli matkadel mu sagedane kaaslane. Ruttasin kaaslastele appi. Korrarikkuja püüdis süüd kaaslaste kaela veeretada. Neljajalgne kaaslane. Ühe kaaslase langemine ei kohutanud hundikarja tagasi. *Armsad inimesed, me oleme ju kõik ühise õnnetuse kaaslased, seda tahtis ta öelda. L. Promet. || piltl (püsivamalt, mittejuhuslikult kaasas olevate esemete, kaasnevate nähtuste vms. kohta). Rahututel aegadel pidi alati relv kaaslaseks olema. Juba lapsepõlvest peale sai talle kaaslaseks raamat. Mure on halb kaaslane.
▷ Liitsõnad: ameti|kaaslane, elu|kaaslane, jahi|kaaslane, jooma|kaaslane, jutu|kaaslane, kajuti|kaaslane, kasvu|kaaslane, klassi|kaaslane, klubi|kaaslane, kooli|kaaslane, korteri|kaaslane, kursuse|kaaslane, laagri|kaaslane, lahingu|kaaslane, lapsepõlve|kaaslane, laua|kaaslane, matka|kaaslane, meeskonna|kaaslane, mängu|kaaslane, palati|kaaslane, partei|kaaslane, prassingu|kaaslane, reisi|kaaslane, rännu|kaaslane, rühma|kaaslane, suvitus|kaaslane, sõidu|kaaslane, sõja|kaaslane, tee|kaaslane, teenistus|kaaslane, toa|kaaslane, treeningu|kaaslane, töö|kaaslane, vangla|kaaslane, vestlus|kaaslane, voodi|kaaslane, võistkonna|kaaslane, võitlus|kaaslane, õpingu|kaaslane, äri|kaaslane, ülikoolikaaslane; aate|kaaslane, ea|kaaslane, kutse|kaaslane, mõtte|kaaslane, saatuse|kaaslane, soo|kaaslane, õnnetusekaaslane; liigikaaslane.
2. ümber planeedi tiirlev taevakeha. Maa kaaslane on Kuu. Marsi, Jupiteri, Saturni kaaslased.
▷ Liitsõnad: tehiskaaslane.

kadakamarja|tee
(rahvaameditsiinis)

kaduma ‹kaon 42›

1. teadmata paika sattuma v. minema, nii et on raske v. võimatu üles leida; puudu jääma v. olema. Kindad, võtmed, kiri, pliiats on kadunud. Karjapoisil kadus lehm. Tagaaetav kadus jälitajate käest. Ta läks ja kadus. Poiss oli mitu päeva kadunud. On nagu maa alla, nagu tina tuhka kadunud. Ta kadus nagu vits vette. Kadunud asjad, loomad. Kütt jäi metsas jäljetult kadunuks. Mehi peeti teadmata kadunuks. Politsei poolt kadunuks kuulutatud isik. *Aidast kaob vili, taganurme küünist on pooled heinad ära viidud. R. Sirge.
2. (mingi takistava teguri tõttu) lakkama nähtav olemast. Peagi kadus maa silmist. Tee kaob põõsaste vahele, kaugusse. Majad kadusid jõelt tõusvasse uttu. Mäetipp kadus pilvedesse. Jõgi kadus metsa taha. Taamal kadus pimedusse väike metsatukk. Ta silmad peaaegu kaovad pikkade kulmukarvade alla. *Tuiskas. Kadusid maa ja taevas, külatänavad ja needki kaks kõrget sangleppa, mis siin kasvasid. L. Promet.
3. kusagilt, hrl. kellegi eest, juurest, nähtavalt, silmapiirilt (kiiresti) ära minema, lahkuma. Kaob kiiresti toast, nurga taha. Oskab parajal, õigel ajal kaduda. Vihastus ja kadus oma tuppa. Pidas õigemaks salaja kaduda. Tegi oma töö ja kadus jälle. Võtab õnged ja kaob jõele. Kao minema! Kao mu silmist, silme alt! Kaduge mu majast! Tee, et sa (siit) kaod! Kaome, enne kui meid märgatakse! Kõige targem on sul siit mõneks ajaks kaduda. Lapsed sirgusid ja kadusid laia maailma. Kadus nagu tuul 'tuulekiirul'. Pardipere kadus kõrkjatesse. Hiir kadus ahju alla. Õngekork kaob vee alla. Vesi kadus maa sisse. Päike kadus ja videvik laskus tasandikule. Üks pirukas teise järel kadus poisi suhu. Ehmatuse tõttu kadus näost viimane kui verepiisk.
4. (aja kohta:) mööduma; kuluma. Nädalad, aastad kadusid kui unes. Suvi on kiire kaduma. Aeg kadus käest lennates, niisama tegevusetult. Noorus kaob märkamatult. Päev kaob päeva järel, ilma et midagi juhtuks. *Suve kolm kuud olid kadunud pingelises töös .. A. Hint. || (tee, vahemaa kohta). *Tunnid möödusid, miilid kadusid. J. Smuul.
5. (vähehaaval) olemast lakkama. See sõna on käibelt, tarvituselt kadumas. Vanad kombed, tavad kaovad aegade jooksul. Meelemärkus, teadvus kadus. Esimene lumi, udu kadus kiiresti. Vahe linna ja maa vahel hakkab üha enam kaduma. Selle teose tähtsus ei kao kunagi. Tööpuudus pole kuhugi kadunud. Murdevead on visad kaduma. Tsüklonid tekivad ja kaovad. Omaaegne kiviktaimla on kadunud. Maakeralt on kadunud palju loomaliike. Kadunud rahvad, riigid. Teda peeti elule, ühiskonnale kadunud inimeseks. Mul ei kao meelest see päev. *Teadis ülihästi, et vanad külad kaovad .. V. Saar. || otsa saama, lõppema, ära jääma. Uni, isu, elurõõm on kadunud. Jõud kadus kätest ja jalgadest. Väsimus, roidumus, valu, hirm, vaimustus, elevus, igavus kadus. Hiljutine kõhklus ja kohmetus olid kadunud. Poiste julgus hakkas kaduma. Lõpuks mu kannatus kadus. Laste huvi uue mänguasja vastu on kadunud. Kadus vajadus sunduse järele. Naer kadus kuulajate näolt. Punetus kaob ihult. Raha kaob tühjale-tähjale, sõrmede vahelt. Huvitavad raamatud kaovad kiiresti kaupluselettidelt. Kadunud kahtlused, lootused, illusioonid. Jutulõng kadus käest 'jutt valgus laiali v. soikus'. Umbrohi ei kao. *Tee muutus ikka liivasemaks ja pehmemaks ning lõpuks kadus kõva põhi täiesti. P. Kuusberg. || ‹hrl. nud-partitsiibis› surema, surma läbi lahkuma. Helmi on oma kadunud ema moodi. Minu kadunud vanaisa oli meistrimees. Mis siis saab, kui vanemad ükskord kaovad! Kaob isa, kaob kodu, kaob ema, kaob pere. *Kui ma ka varsti kaon, mul jääb ometi poeg, kes elab edasi .. J. Kärner. || lakkama kuuldav olemast, vaibuma. Koerte haukumine kadus ikka kaugemale. Kaugenevad sammud, hüüded kadusid peagi kõrvust. Kaja kadus kaugusse. *Mõne sekundi pärast kadusid kõik hääled äikesemürinasse. H. Pukk.
6. kadunud otsas, läbi, hukkumisele v. läbikukkumisele määratud. Kui karuga vastamisi satud, siis oled kadunud (hing). Kõik on päästmatult kadunud! *„Olen igapidi kadunud mehike!” mõtles ta ahastades. „Vangiraudadest ei päästa mind enam ükski ime ega vägi!” P. Vallak.
7. ‹ma-infinitiivis adverbilaadselt koos verbidega minema, jääma, saama› kaotsi. Vend jäi sõjas kaduma. Käsikiri on kaduma läinud. Vaata, et ükski pakk kaduma ei läheks! Aega läks asjatult kaduma. Halva kuuldavuse tõttu läks tekstist palju kaduma. Temas on õpetaja kaduma läinud. *Kui isa sõjas kaduma sai ja ema ikka haiglane oli, siis jäi kogu talu raskus Elli kanda. A. Valton.

[endale, kellelegi] kaela tõmbama ~ kutsuma
endale v. kellelegi teisele mingeid ebameeldivusi, hädasid vms. põhjustama, neid esile kutsuma. Ära tee seda, tõmbad veel endale pahanduse kaela! Ise nad kutsusid endale selle õnnetuse kaela. *Vend on mulle kaela tõmmanud üsna suure võla .. M. Metsanurk.

kahekesi ‹adv›
kaks koos (ilma teisteta); teineteisega koos. Algul kaevasime Antsuga kahekesi, siis tuli Mihkel appi. Jäime emaga kahekesi koju. Kahekesi (koos) ei tundu tee pikana. Lapsed magavad kahekesi ühes voodis. Vanad jäid pärast Linda äraminekut päris kahekesi. Kahekesi oli parem kui üksinda. Seal käidi kahe-kolmekesi. Ainult meie kahekesi teadsime, kui raske tal oli. *.. paneb ühe ja teise halu tulle. „Kahekesi teil seltsim põleda.” N. Baturin.

kahe|vahel ‹adv›
otsustamisvõimetus, kõhklevas, nõutus olukorras. On hetkeks kahevahel, kas rääkida või mitte. Jäi kahevahel seisma: kas minna edasi või oodata. Poiss näis olevat kahevahel, mida vastata. Nad on millegi suhtes kahevahel. Teadmatus hoidis mehed kahevahel. *Kogu tee koolist koju kõikus Raivo kahevahel. Kas sinna või sinna? H. Pukk.

kahin ‹-a 2› ‹s›

1. millegi liikumisest v. kergest kokkupuutest tekkiv vaikne kõlatu ühetooniline heli. Riiete, siidi, mantli, kleidi kahin. Kõrkjate, rohukõrte, põhu, heinte, puulehtede kahin. Kahinal lendas üle tee lind. Kerge kahinaga jooksid lained rannale. Avatud aknast kostis vihma uinutavat kahinat. Tuule kahin puulatvades. Priimuse kahin. Magnetofonil jooksis nõrga kahina saatel kulunud lint. Hingas kuuldava kahinaga. Vähem kui kahin sundis teda ringi vaatama. *.. süldipada tõusis just praegu keema ja kargas üle ääre, nii et auru ja kahinat oli, nagu visataks leili. A. H. Tammsaare.
▷ Liitsõnad: hingamiskahin.
2. paljude inimeste elevusest, sosistamisest, vaiksest jutusuminast tekkiv nõrk müra. Klassist käis läbi lõbus kahin. Kerge kahin lendas üle tribüünide. „Ta tuleb, ta tuleb,” käis kahin läbi rahvahulga. Kui ma sisse astusin, tekkis, tõusis saalis kahin.
▷ Liitsõnad: naeru|kahin, nutu|kahin, pahameelekahin.
3. ärev sagimine, õiendamine, kihin-kahin. See oli suur uudis: kogu küla oli kahinat täis. *Suurt kahinat tõi Purila sõjaleeri ja kogu mõisa ühel päeval kindralkuberner vürst Suvorovi sinnatulek Eestimaa kuberneri von Grünewaldi saatel. E. Vilde. *Majas valitses ka liig elav talitus, kihin ja kahin, treppidest jooksmine ja kõndimine. E. Aspe.

kaitse|istandik
mets põll istutatud puude ja põõsastega maariba põllu, aia, tee vm. kaitseks tuule, lume, külma v. erosiooni vastu. Puuviljaaia ümber oli noortest kuuskedest kaitseistandik.

kaks ‹kahe, kaht e. kahte, kahesse e. kahte, kahtede, kahtesid e. kaksi, kahtedesse e. kaksisse 22›

1. ‹num› põhiarv 2. Kaks pluss kaks on neli. Kahega jagama. Sain ülesande vastuseks kaks ja pool. Kaks kolmandikku. Null koma kaks. Viiskümmend kaks. Kaks tuhat. Kaks miljonit. Üks, kaks ja – korraga. | (kellaaja kohta). Kell kaks kolmkümmend kuus minutit. Kell on kolmveerand kaks. Kell lõi kaks. Kell saab varsti kaks. Lugesin (kella) kaheni öösel. Ärkasin lõuna ajal enne kahte, kahe paiku. || hulgalt, koguselt 2. Kaks last, sõpra. Kaks paari sokke. Aastat kaks tagasi. Ta on kirjutanud kaks-kolm jutukest. Kahe tundmatuga võrrand. Mees oli üle kahe meetri pikk. Teos ilmus kahes köites. Kahel pool teed olid majad. Laulsime kahel häälel. Kuulajad jagunesid kahte leeri. Uksele lähenesid kahed sammud. Tal olid kaasas kahed kindad. Kaheks jagama, jaotama, lõikama. Tee hargnes kaheks. Maja osteti kahe peale. See jäägu meie kahe vahele. Laud kaeti kahele. Tal tuli nüüd kahe eest töötada. Esimesed kaks jäid kaotsi. Üks tee ja kaks asja. Kaks meest ikka kaks meest. Kus kaks koos, seal kolmas suus. Ega kaks kolmandata ei jää. *Püss ja katelok, neid kahte tuli kõige hoolikamalt hoida. R. Vaidlo. || (vastava arvulise järjekorra kohta). Punkt, peatükk kaks 'teine punkt, peatükk'. Sõidan tööle trammiga (nr.) 2, tramm 2-ga.
2. ‹s›. a. number 2. Araabia, Rooma kaks. Juku harjutas kahe kirjutamist. b. puudulik hinne viiepallilises hindamissüsteemis. Poiss sai matemaatikas kahe. Vastas kahe peale. Mõnel õpilasel olid tunnistusel kahed. Õpetaja pani vastuse eest kahe. c. (muid juhte). Ruutu kaks '2 ruutusümboliga mängukaart'. Viskas täringuga kahe.

kalda|tee
kaldaäärne, piki kallast kulgev (kõnni)tee. Nad jalutasid mööda kaldateed.

kald|tee
sõidetav kaldpind hoonetes, rajatistes. Garaaži kaldtee. Autod sõidavad kuivatisse üles mööda kaldteed. Tuhamäe tippu viis kaldtee.

kalju|lahmakas
Allavarisenud kaljulahmakad tõkestasid tee.

kallak ‹-u 2›

1. ‹s› kalduolek, kallakus; kaldasend. Järsu kallakuga tee. Maapind on suure kallakuga. Lavaakendel peab olema kallak lõuna poole.
2. ‹s› kaldu olev (maa)pind; mäe, künka nõlv. Lame, liivane kallak. Laskusime mööda kallakut alla. Kivi veeres järsust kallakust alla. Kallakul kasvas tihe kuusik. Tankid sõitsid kallakust üles.
▷ Liitsõnad: sorteer(imis)|kallak, tõstekallak; mäekallak.
3. ‹adj› kallakas. Maapind oli veidi kallak. *.. suuskles kallakut orgu pidi alla. N. Baturin.
4. ‹s› suunitlus, teat. tendents mingis suunas. Filosoofilise kallakuga luuletus. Humoristliku kallakuga esitusviis. Kunstniku, kirjaniku tugev kallak groteski, naturalismi, müstikasse, sentimentalismi. Jaak Järve jutte iseloomustab moraliseeriv kallak. Parempoolne, pahempoolne, väikekodanlik kallak. Matemaatika kallakuga klass 'matemaatikaklass'.

kallakas ‹-ka, -kat 2› ‹adj›
(kergelt) kaldu olev, kallak. Kallakas (maa)pind, tee. Mägedes on maapinna kihid kallakad. *.. pinkide ees kallakad kitsad lauad vihikute pealepanemiseks. E. Kuus.

kallak|tee
kallakas tee

kallama ‹kallata 48›

1. nõust vm. mahutist seda kallutades vedelikku vm. ainet välja voolata laskma, valama. Vett patta, ämbrisse kallama. Kallas supi kaussi. Kallas karahvinist klaasidesse viina, konjakit. Kallasin endale teed. Kallab nõu tühjaks. Klaasid kallati ääreni täis. Kallas kiiresti paar pitsi kurgust alla 'jõi kiiresti paar pitsi'. Perenaine kallab sigadele toidu moldi. Kallab endale pesemisel pangetäie külma vett kaela. Kallab musta vee maha. Kindlusemüüridelt kallati vaenlasele tulist tõrva kaela. Vili kallatakse salvedesse. Marjad kallati ühest korvist teise. *Oskar kallas kruusakoorma nii kaugele, kui tee autol sõita lubas .. O. Tooming. | piltl. Oma viha, sappi, meelepaha teiste kaela, teiste peale kallama. Kuu, päike kallab valgust (alla). On tunne, nagu oleks uut jõudu soontesse kallatud.
2. tugevasti (vihma) sadama, valama. Vihma kallab nagu oavarrest, pangest, toobrist. Taevast kallab külma vihma alla. Kogu eilse päeva kallas vihma sadada. Pärast äikesekärgatusi hakkas alles õieti kallama. Vett kallas nagu kapast, kapaga. Küll täna kallab!
3. keerama, pöörduma v. pöörduma panema. *Bengt, Rootsimaa mees, kallas kurakätt ja Mats astus talle sõnatult järele. J. Peegel. *Kui hobused [niidumasinaga] olid kallatud, pidas Dmitri Paltsev nad kinni .. H. Lepik (tlk).

kanal ‹-i 2› ‹s›

1. suur korrapärase ristlõikega kunstlik voolusäng (ühendusteena veekogude vahel, ka vee juurdetoomiseks v. ärajuhtimiseks vm. otstarbeks). Panama, Suessi, Volga-Doni kanal. Kanalit ehitama, rajama. Jõed ühendati kanalitega. Laevatatav kanal. Jõujaama, lauavabriku kanal.
▷ Liitsõnad: juurdevoolu|kanal, kogumis|kanal, kuivendus|kanal, laevasõidu|kanal, magistraal|kanal, niisutus|kanal, parvetus|kanal, reovee|kanal, ring|kanal, sõude|kanal, veevarustus|kanal, äravoolukanal.
2. (pikk kitsas) süvend, õõs v. käik. Auto on töökojas remondiks kanalile aetud. Hoones on torustike ja elektrikaablite jaoks kanalid. Varrukaotstesse, vöökohale õmmeldakse kanalid kummipaela jaoks. || biol anat torujas õõs v. käik. Puuvillakiu, villakiu sees on kanal. *Pakse rakuseinu [kivisrakul] läbivad kanalid .. A. Vaga.
▷ Liitsõnad: tuulutus|kanal, ventilatsiooni|kanal, õhu|kanal, õlikanal; juure|kanal, kubeme|kanal, lülisamba|kanal, nisa|kanal, seede|kanal, säsikanal.
3. ‹hrl. pl.› piltl tee, allikas, vahendusvõimalus (millegi toimumiseks, kulgemiseks). Diplomaatilised kanalid. Oma eesmärgi saavutamiseks kasutas ta kõiki kanaleid. Pole teada, missugustest kanalitest see informatsioon lähtub. Hankis vajalikku kirjandust mitmeid kanaleid kaudu.
▷ Liitsõnad: info(rmatsiooni)|kanal, sidekanal.
4. tehn teat. kindel sagedusriba televisioonisaadete edasiandmiseks v. vastuvõtmiseks. Saade tuleb esimeselt, teiselt kanalilt.
▷ Liitsõnad: heli|kanal, saate|kanal, tele(visiooni)kanal.

kandma ‹kannan 45›

1. hrl. üles tõstetuna edasi toimetama, ühest paigast teise viima v. tooma. a. (elusolendi jõul). Haavatu kanti kanderaamil autosse. Kannab last kukil, seljas, süles, kätel. Kannab kotte, kaste, kohvreid. Võtsin tema kompsu enda kanda. Demonstrandid kandsid lippe, loosungeid. Kandis mitme päeva jao puid kööki valmis. Kannab jõest saunavett. Kaelkookudega on ämbreid kergem kanda kui käe otsas. Hein kanti võsa vahelt lagedale kuivama. Neegrid kannavad raskeid pakke pea peal. Jahisaak kanti vahepuus koju. Road kanti suurtel liudadel lauale. Võtku siit igaüks nii palju, kui kanda jaksab. Raamatud on ei tea kuhu laiali kantud. Poiss muudkui kannab tüdrukule lilli ja maiustusi. Ma ei kanna kaasas suuremaid rahasummasid. Ärge kandke jalgadega pori tuppa! Lähen, kuhu jalad kannavad! 'ükskõik kuhu'. Linnud kannavad pesamaterjali noka vahel, nokas. Kass oli pojad küünist laudalakka kandnud. Ega lind kõrgemale lenda kui tiivad kannavad. b. (millegi jõul). Rong kannab meid lõuna suunas. Tramm kandis teda kesklinna poole. Laevad kandsid kalleid laste. Jõed kannavad liiva merre. Lained kandsid adrut rannale. Jääpank kandis merehädalised randa. Lasksime paati voolul kanda. Tuul kandis kõikjale liiva, tolmu, kolletanud lehti. Tuul kandis kõrvu hõikeid, ninna põlemise lõhna. Passaadid kannavad soojemat õhku külmematele aladele. Veri kannab hapnikku ja toitaineid organismis laiali. c. piltl (teatamise, edasirääkimise kohta). Suust suhu kanti keelepeksu, tühje jutte. Mis jutu kuuleb, kohe külasse kannab. Uudis, sõnum kanti kohe külast külasse, külas laiali. *Jah, mina kandvat kõik saladused härra Hurdale kätte .. J. Semper. d. piltl (muid kasutusi). Rännuteed on kandnud teda kaugele. Sõda kandis inimesed oma kodudest maailma mööda laiali.
2. millelegi altpoolt toeks olema, seda ülal hoidma. Templi lage kandsid võimsad sambad. Soolane vesi kannab ujujat paremini kui mage. Pea longus, nagu ei suudaks kael seda kanda. Ta on nii purjus, et jalad ei kanna. Kandvad postid, kaared, võlvid, seinad. Põhjavett kandvad kihid. || millelegi pidama jääma, toetuma. Piimakurn peab jääma nõu äärtele kandma. *Rein käis mööda metsateid, kus sügavad roopad, nii et vankril rummuotsad kannavad. A. H. Tammsaare. || piltl mingit nähtust, olukorda, ideed vm. ülal hoidma, sellele aluseks olema. Tänased noored kannavad homset elu. Romaani, filmi, maali, etendust kannab optimistlik elutunnetus. Teost kandev teema. Hingevalust, võitluspaatosest, kodanikutundest kantud värsid. Sügavast veendumusest kantud kõne. Tegutses kättemaksuihast kantuna. *Ideeline mõtestatus ja ümberkehastamine – need peavad kandma teatrit. V. Panso. || kaugele kostev, tugev, jõuline olema (hääle kohta). Lauljatari hääl ei kanna veel küllaldaselt. Kandev hääl 'tugev, selge, kanduv hääl'.
3. peal lasuvat raskust välja kannatama, selle all mitte kokku vajuma. Kevadised hanged kannavad. Noor jää ei kanna veel. Külmunud soo kannab hobustki. Pehme põld ei kanna traktorit. Väike paat ei kanna kolme inimest. See purre meid kõiki korraga ei kanna. *Ja uus härra tuli. Kevadel, kui vaevalt tee kandis autot .. A. Mälk.
4. taluma, (välja) kannatama. Eluraskusi, ülekohut, alandusi kandma. Kes seda häbi jõuab kanda? Kannab mehiselt, nurisemata oma saatust, murekoormat. Vanemate kaotust oli lastel raske kanda. On valmis igasugust ohvrit kandma. Igaüks peab oma risti kandma. Vaikivat hukkamõistu oli raskem kanda kui noomimist. Pea ei kanna kõrgele ronida, kiikuda. Magu ei kanna enam haput. Tervis ei kanna enam rasket tööd (teha). *Õdesid-vendi oli tarvis mujale: seakarja ja lehmakarja, ja põllutöödele, nii kuidas kandis kellegi kont. J. Kärner. || kõnek (alkoholi talumise kohta). Jõi palju, aga kandis ka palju, kõvasti. Poiss oma kanapeaga ei kanna midagi. Mis sa jood, kui pea ei kanna! *.. hakkasid nad tuliselt vaidlema selle üle, kumb neist kannab rohkem viina või õlut. A. Jakobson.
5. (suutelisuse kohta:) lubama, võimaldama (midagi teha). Jooksis mis jõud vähegi kandis. Kavatses küll ehitada uue elumaja, kuid jõud ei kanna. Rahakott ei kandnud uut hobust osta. Tema tasku nii kallist lõbu ei kanna. Karjus nagu hääl, kõri üldse kandis. Nii kaugele kui silm kandis, polnud kedagi näha. Sõi nagu vats vähegi kandis.
6. rase v. tiine olema. Sel ajal kandis ta just oma esimest last. Ta on kandnud ja sünnitanud neli last. Kannab endas, oma üsas uut elu. Noor mära on esimest korda kandmas. Lõpuni kantud rasedus, tiinus. *„Ma kandsin ju Indrekut kolmat kuud rinna all,” ütles Mari. A. H. Tammsaare.
7. saaki v. vilja andma (hrl. kultuurtaimede kohta); midagi kasvatama (maa kohta). Noored õunapuud kandsid tänavu juba õunu. Vanad põõsad ei kanna enam marju. Maasikad kannavad korralikult kolm aastat. Pirnipuu on mitmel aastal õitsenud, aga pole veel kordagi kandnud. Kuusk kannab käbisid, tamm tõrusid. Lahja põld kannab vähe vilja. Uudismaa kannab hästi kaera. | piltl. Töö, õpetus on head vilja kandnud. Meeste jõupingutused kandsid lõpuks vilja. Protsente, intressi kandma.
8. (riietusesemete seljas, jalanõude jalas olemise kohta). Kannab kübarat, kaabut, karvamütsi, baretti, soni. Kannan talvel kasukat, sooja pesu, sooje riideid. Kannab tumedat ülikonda, valget särki ja lipsu. Kannab siidkleiti. Ants kandis põlvpükse. Kalifeesid kantakse koos säärikutega. Kannan kingi nr. 42. Kandis poriga kalosse. Suvel kanti maatööl pastlaid. Armastab kanda kirevaid rõivaid. Naine kandis leinariideid ja musta loori. Õhtutualeti juurde kanti pikki kindaid. Frakki kantakse pidulikel juhtudel. Kannab silma peal musta sidet. Kannab varrukal korrapidajalinti. || kantud pruugitud, kulunud, poolpidune. Tublisti, vähe kantud püksid, seelik, ülikond. See mantel on mul kõvasti kantud. || (teat. esemete kasutamise, nende küljesoleku kohta). Jüri kannab prille. Daam kandis kõrvarõngaid, merevaigust kaelakeed. Armastab igasugu ehteasju kanda. Briljante, kalliskive kantakse piduliku riietusega. Relva, mõõka kandma. Tolmu vastu kanti respiraatorit. Pidi vanas eas kerjakeppi kandma 'kerjama'. || (ühenduses juuste v. habeme teat. moe v. soenguga). Kannab lühikesi, pikki juukseid, patse, poisipead, siilisoengut. Kannab juukseid lahku, üle pea kammituna. Kandis juukseid kõrges soengus. Mees kannab põskhabet, vurrusid.
9. omama. a. millegagi varustatud olema. Isapõder, sokk kannab sarvi. Lehtpuud kannavad lehti, okaspuud okkaid. Ta on terve, kuid kannab veel paremat kätt sidemes. Kannab kolmandat aastat kaptenipaelu 'on kapten'. Raha kandis keisri kujutist. Ümbrik kandis Tallinna postitemplit. Ürik kannab daatumit 15. III 1812. Auto kandis numbrimärki 234 ABC. Käskkiri kandis direktori allkirja. Negatiivset laengut kandev elementaarosake. *.. tapeet, paiguti seenetanud ja katkenud, kandis ajalehtedest paiku. A. Jakobson. b. (nime, nimetuse, tiitli, pealkirja vms. omamise kohta). Mäeseljak kannab rahvasuus Tantsumäe nime. Pärast lahutust kannab ta jälle neiupõlvenime. „Estonia” kannab rahvusooperi nimetust. Kandis enne revolutsiooni krahvitiitlit. Raamat kandis pealkirja „Huvitav geomeetria”. Ta pole väärt kandma ausa inimese nime. c. (teat. iseloomu, tundemärkide, joonte olemasolu kohta). Teos kannab ruttamise jälgi, märke. Rahutused kandsid algul stiihilist iseloomu. Varane feodalism kandis veel ürgkogukondliku korra pitserit, jooni. *Ta sõnad ja hääletoon kandsid nagu patutunnistuse laadi. A. H. Tammsaare. d. (mingi kestvama tunde, mõtte, kavatsuse vms. olemasolu kohta). Kannab viha, vimma naabri peale, vastu. Olen sind, sinu tõotust alati meeles kandnud. Kannab endas suuri unistusi, lootusi. On kandnud hinges valu, muret, rahutust. Ta kannab leina. Kannab südames vanemate mälestust. See inimene kannab hinges kurja. Kannab ta vastu okast südames 'meenutab solvamist vms.'. Kannab keelel mürki 'ütleb teistele solvavalt'.
10. mingis olukorras v. millegi osaline olema. Talupojad kandsid naturaalkoormisi mõisniku heaks. Rahvas oli aastasadu orjaiket kandnud. Tehas kandis praagi tõttu kahju, kahjumeid. Kes kannab veokulud? Lähetuskulud kannab lähetav asutus. Üksus kandis raskeid kaotusi. Vabaduse eest võib kanda mis tahes ohvreid. Projektist kinnipidamise eest kannavad vastutust 'vastutavad' nii ehitaja kui tellija. Tuleb hoolt kanda 'hoolitseda' tervise eest. Toidumured on ikka perenaise kanda. Võttis vahetalitaja osa enda kanda. Ma tahan selle eest muret kanda, et asi korda saab. Kandis karistust vanglas, parandusliku töö koloonias. Iga kuriteo eest tuleb karistust kanda. *Ma võin ju vangiraudu kanda, kui seda mulle peale sunnitakse .. L. Perandi.
11. midagi millelegi v. kuhugi märkima, peale tõmbama, maalima vms. Põletuskiri kanti puule tulise oraga. Muster kantakse kopeeri abil paberile. Jaotised on ebatäpselt skaalale kantud. Peits kantakse mööbliesemetele pintsli või pritsi abil. Toitekreem kantakse nahale enne magamaminekut. Värvid on lõuendile kantud hoogsate pintslilöökidega, paksult, läbikumavalt, täppides. || midagi kuhugi kirja panema, registreerima, arvele võtma. Ettepanek kanti protokolli, akti. Raamatud kanti sedelitele, kataloogi. Vaatlusandmed kantakse vastavasse vihikusse. Ants kanti võistlejate nimekirja. Võistluse tulemused kanti turniiritabelisse. Kõik saadud hinded tuleb kanda õpilaspäevikusse. Olen kõik telefoninumbrid lahtistelt lehtedelt märkmikku kandnud. Kaardile olid kantud vaid suuremad asulad. Trahvisummad kanti riigituludesse. Laseb palga kanda abikaasa pangaarvele. Rekord on kantud nüüd tema nimele. Kahjud tuli kanda tormi arvele. Noorteõhtud tuleb kindlasti kanda klubi töö plusspoolele.

kange ‹1› ‹adj›

1. paindumatu, puine, jäik (nii et liikumine v. liigutamine on takistatud). Jalad on käimisest, külmast üsna kanged. Pärast sellist teekonda oled jalust kange. Ristluud, kondid on raskest tööst kanged. Kael jäi vahtimisest kangeks. Liikmed on luuvalust kanged. Vanamehe sõrmed on rehapulkadena kanged. Jalad, käed tõmbusid jääkülmas vees kangeks. Vaadake, et ta kangeks ei külmu! Ei saa kummarduda, selg on kange. Tõusti ja sirutati istumisest kanget keha. Mehe liigutused olid kohmakad ja kanged. Ohvitser astus tikksirgelt kangel sammul. Surnukeha oli külm ja kange. Räägib kange keelega, nagu oleks ta purjus. Tärgeldusest kange särgikrae. Märjad riided tõmbusid pakases kangeks. | piltl. Kohkus, ehmus kangeks. Jäi hirmust kangeks. || (võõrapärase ja vigase keelepruugi kohta). Parun rääkis kanget eesti keelt. *„Kus on see mees, see Piiri Tönnu?” hüüdis ta pisut kanges maakeeles .. M. Metsanurk.
▷ Liitsõnad: külma|kange, pulkkange.
2. (keha)jõult tugev, jõuline, kõva. Poisid katsusid jõudu: kumb on kangem. Mitme vastase vastu ei saa, ole nii kange mees kui tahes. Kelle sõnn on kõige kangem? Karu kõige kangem, rebane kõige kavalam. *Ülesoo meeste kangete käsivarte mõjul edeneb töö jõudsasti. O. Luts. | piltl. Males oled sa minust kangem. Võõra tahe oli tema omast kangem. Kangem pool (kindlama, otsustavama sõnaga abielupoole, hrl. mehe, harvemini naise kohta). Kangem sugu (meeste kohta). *„Ei Tõnu mind mata,” hooples noorik, „olen tast eluvaimu poolest kangem ..” H. Raudsepp. || mehine, kartmatu; vägev, võimas. Suured teod nõuavad kangeid mehi. Ta oli nii kange mees, et ei kartnud vanakuraditki. Väike, aga kange rahvas. *.. oder kasvas õige kange, mäel pani mahagi. Aga mis tast sai! F. Tuglas.
3. millegi poolest silmatorkav v. väljapaistev, tubli, hakkaja, kõva. Kange töömees, kõnemees. Kange ujuja. Kange kala- ja jahimees. Kange pillimees ja tantsulõvi. Poiss on kange pidudel käija. Ta on kange tööd murdma. Saarlased on kanged meremehed. Mart on valla kangemaid traktoriste. Laine on kange tüdruk: õppeedukuselt klassis esimene. || ‹sageli ma-infinitiiviga› oma loomult kõvasti kalduv midagi tegema. Kange viinavõtja, joodik, kakleja, löömamees. Kange lõuapoolik, mokamees. Kange teisi õpetama, käsutama. Kange mees lubama, lubadusi andma. Ta on kange tagaselja ähvardama, kõigiga vaidlema, tüli norima. Poisid olnud kanged vallatust tegema. Vello olnud kange igasuguste tempude peale. Hobune oli kange üle aia hüppama. Põrsad on kanged sööma. Ohakad on kanged juuri ajama.
4. kõva, väga tugev, suur; äge. Kange peavalu, palavik. Jalga lõi kange valu. Hirmus kange köha, nohu. Kange nälg, janu, söögiisu, väsimus, igavus. Kange tüli, sõnavahetus, vaidlus. Hakkas kange hirm. Ta on kanget jonni täis. Kiristas kanges vihas hambaid. Kange kuraas sees. Kõik asusid kange õhinaga tööle. Mul on kange kiire. Läks lahti kange askeldamine. Kange pingutus võttis nõrgaks. Kange soov, tahtmine edasi õppida. Tal on kange isu välja minna. Kange kiusatus. Mehel käivad kanged viinaneelud. Vennal kange valu naist võtta. *Haigus oli kord juba sees ja muudkui läks aga kangemaks. A. Jakobson. *.. käes on poiss tal esimest aastat ja arm alles kange. V. Lattik. || (kiire liikumise kohta). Tormab kange hooga, ajuga, valuga. Poiss tuli kange jooksuga. Tuhises kange kiiruga edasi. Hobune on kangest sõidust higine. *Siin väinas oli veevool kange ja vesi viis jää varakult välja. A. Kalmus. || (ilmastikuga ühenduses). Väljas on kange külm, pakane, tuisk. Heinaajal oli kange palavus. Puhub kange tuul. Külm läks üha kangemaks. Kange sajuga ei läinud keegi majast välja. *.. oli veel ometi talv, päris kange talv. A. Taar. || vali (hääle, heli kohta). Kange kisa. Vee mühin läks järjest kangemaks. Veski kange mürin. Ukse taga algas kange kloppimine. Kõrvus on kange kohin. || kõnek tuline, innukas. Ta on uue korra kange pooldaja. Mees oli kange katoliiklane. Kingsepp olnud kange punane.
5. tugeva mõjuga, tugevatoimeline (hrl. mingi aine kohta). Kange kohv, tee, äädikas, sinep. Kange tubakas. Kanged rohud, mürgid. Kange hape. Need paberossid on minu jaoks liiga kanged. Tegi lihale kange soolvee. Kange väetiselahus kahjustab taimi. Dieettoidus ei kasutata kangeid vürtse. Klaas kanget lahjendamata jõhvikamahla. || suure alkoholisisaldusega. Kange õlu, viin, puskar. Kange naps. Kanged alkohoolsed joogid. Joodi õlut ja kangematki kraami. | ‹elliptiliselt› kõnek (viina vm. vägevama alkohoolse joogi kohta). Võeti, visati klaasike kangemat. Külalistele otsiti välja pudel kangemat. Peale õlle oli meestel ka üht-teist kangemat kaasas. || (terava, tugeva lõhna v. maitse kohta). Köök oli kanget kärsahaisu täis. Haigla koridoris oli tunda kanget kloroformi ja eetri lehka. Mehel käis suust välja kange õllelehk. *.. märkab kohkudes, et kohvil on kange lambiõli maik juures. O. Luts. || (prillide kohta). Prillid olid liiga kanged ja võtsid silmad valutama. || piltl vägev, võimas. Saunalaval oli kange leil. Käis välja oma kõige kangemad trumbid. Seekord ütles seda juba kraad kangemal kujul. Vandus kõige kangemate sõnadega, kõige kangemat kurja.
▷ Liitsõnad: kibe|kange, mürk|kange, tulikange.
6. mittejäreleandev, visa, vastupidav; kangekaelne, jonnakas. Kange iseloomuga, südamega inimene. Ta on kange ja oma õigust täis. Kanged ja protsessijad vanamehed mõlemad. Oli juba lapsena kange ja isemeelne. Suureline ja kange pealegi! Ära ole nii kange: targem annab järele! Kange nagu sikk. *Nad olid algul kanged olnud ja tühjaks jätnud selle paberi, mis raad neile kongis ette pani .. G. Helbemäe.
7. range, vali, karm. Ta tuli alles kange käsu peale. Tüdrukud läksid kangest keelust hoolimata simmanile. *.. siin oli oma vali kord, omad ülemad ja alamad ja ääretu kange distsipliin. R. Roht.

kangenema ‹37›

1. kangemaks (hrl. 4., 5. täh.) muutuma. Tuul kangenes. *Õhtuks kangeneb jutt ning tee. V. Adams.
2. kangestuma. *.. kahmas siis poja elutu, juba kangeneva keha sülle .. M. Lott (tlk).

kann ‹-u 21› ‹s›

1. enamasti kaane, valamistoru ja kõrvaga nõu jookide säilitamiseks v. serveerimiseks, harvem ka jooginõu. Puust, klaasist, plekist, portselanist, alumiiniumist kannud. Silindriline, kõhukas, laiapõhjaline kann. Nikerdatud, ilustustega kann. Keraamiline kann. Kannu kõrv, kaas. Täis, tühi kann. 3-liitrine kann. Kas kannus on veel morssi? Kohv toodi kannuga lauale. Valas endale kannust piima. Tõi kannuga vett käte pesemiseks. Mehed lõid kannud kokku ja jõid õlut. || kannutäis. Kann õlut. Lauale toodi mitu kannu kohvi, morssi. *Enne vagunisse ronimist võiks siiski mõned kannud teha 'mõne kannu õlut juua'. R. Vaidlo.
▷ Liitsõnad: fajanss|kann, klaas|kann, plekk-|kann, portselan|kann, puu|kann, savi|kann, vaskkann; kalja|kann, kastme|kann, kohvi|kann, koore|kann, mahla|kann, morsi|kann, piima|kann, piip|kann, taari|kann, tee|kann, veini|kann, õllekann.
2. endisaegne paikkonniti erineva suurusega peam. vedelike mahumõõt (0,8–2,62 l). Tallinna kann oli väiksem kui Riia või Rootsi kann.
3. eriotstarbega vedelikunõu. a. kindlalt suletava kaanega kahekõrvaline standardsuuruses metallnõu piima transportimiseks. 25-, 40-liitrine kann. Piim toimetati meiereisse suurtes kannudes. b. ‹hrl. liitsõna järelosana› spetsiaalne valamistoruga v. voolikuga nõu õlide vm. vedelike tarvis
▷ Liitsõnad: piimaveokann; iis|kann, kaste|kann, kastmis|kann, klistiiri|kann, määrde|kann, õlikann.
4. talitluselt v. kujult kannu (1. täh.) meenutav detail v. element. a. kärjekann. Kärjed koosnevad õhukeste seintega kuuetahulistest kannudest. b. kõnek elektri- v. telefoniliini isolaator. *Täna tõsteti postid püsti, neile kinnitati kannud ja traadid tõmmati sirgu. I. Sikemäe. c. (seadmetes, tarindites)
▷ Liitsõnad: mee|kann, suirakann; nisakann.

kannas ‹-e 4› ‹s›
hrv (soomepärane nimetus maakitsuse kohta). Karjala kannas. *Tee on raske – palju kannaseid ja kärestikke .. F. Tuglas (tlk).

kannul

1. ‹postp› [gen] järgnedes v. jälitades (vahetus läheduses) taga, järel; sabas. a. (ruumiliselt). Käivad teineteise kannul. Mindi hanereas üksteise kannul. Hiilib eesmineja kannul. Tema kannul astus veel keegi sisse. Laps astub ema kannul. Käib nagu vari, nagu needus minu kannul. Üksus püsis taganeva vaenlase kannul. Koer lonkis peremehe kannul. Hagijad püsisid jänese kannul. Laine veereb laine kannul. Vaesus hiilis alatasa tema kannul. Halb kuulsus käis ta kannul. b. (ajaliselt). Päevad, aastad veeresid üksteise kannul. Sõdade kannul käisid nälg ja katk. Ta saabus lahingute kannul Tallinna. Üks häda tuli teise kannul. Süüteo kannul saabus karistus.
2. ‹adv› järgnedes v. jälitades (vahetult) taga, järel; sabas. Keegi käib meil otse kannul. Nad käivad teineteisel kannul. Tagaajajad on põgenikul kannul. Hädavaevu püsisime tal kannul. Üks astus ees, teised kohe kannul. Jänes lippas ees, koerad kannul. Ta oli kogu aeg kannul käsutamas. Jookseb, nagu oleks tal kuri kannul. Käib sul nagu takjas, vari kannul. Tal on kibe rutt kannul. Meie võistkond on liidril tihedalt kannul. *Lühike sadu aga, millel päike kohe kannul, ei tee loole midagi. E. Rannet.

kannu|soojendaja ‹1› ‹s›
joogi kuumana hoidmiseks kannule asetatav mütsitaoline kate. Kohv, tee seisis kannusoojendaja all kaua soe.

kant ‹kandi 21› ‹s›

1. kahe nurgi asetseva pinna v. tahu ühinemisserv, vahel ka vastav pind v. tahk. Laua, kapi, kasti teravad kandid. Telliste kandid on transportimisel rikutud. Viili kandid. Arheoloogid leidsid kulunud kantidega jahvekivi. Mutril on kuus kanti. *Poisi sile nägu läks nukiliseks, lõualuude kant tungis äkki esile .. M. Rebane. | piltl. Küll elu talt kõik teravad kandid maha nühib.
2. riietusesemele äärisena õmmeldud riide- v. nahariba. Kitsas, lai kant. Kantidega kostüüm. Särgi, põlle, kleidi kandid. Kandiga õmblus, palistus. Kandiga kaunistatud põll, kaelaava. Karusnahkse kandiga kapuuts. Peas oli tal ümmargune punase kandiga müts. || (üldisemalt:) külge püstloodselt ümbritsev ääris. *..lillepeenar, millele murumätaste halja kandiga oli antud südame kuju. M. Raud.
▷ Liitsõnad: kaunistus|kant, palistus|kant, äärekant; käise|kant, püksikant.
3. (ebamääraselt:) teat. ümbruskond, ümbrus, piirkond, maanurk. Tartu, Viljandi, Abja, Avinurme kandi mees. Ta on Kunda kandist pärit. Ta elas kusagil Pelgulinna, Sõle tänava kandis. Ühe kandi inimesed. Ma pole teda varem siin(pool) kandis näinud. Seal kandis oli kõvasti sadanud. Siia kanti on mujalt rahvast tulnud. Siinset kanti ma tunnen hästi. See oli talle täiesti võõras kant. Meie kandis seda kommet ei ole. Kust kandi mehi olete? See kant siin on metsavaene. Me elame samas kandis. Uudis levis igasse kanti. Hulkus sadama kandis ringi. Raudtee kandist kostis püssipauke. || teat. suund, külg, ilmakaar. Kust kandist on täna tuul? Mehed lähenesid majale mitmest kandist. Nad olid eksinud ega teadnud, kus kandis on kodu. Maantee on hoopis teises kandis. Te lähete ju valesse, teise kanti. Ehmunud lapsed põgenesid igaüks ise kanti. Keeras end peegli ees mitut kanti. Kõmpisin linnakese kümmet kanti 'väga mitmes suunas' läbi. Uuris autot igast kandist. *Meri otse tuppa ei paista, aga kolme kanti on ta ometi siinsamas kaldakinkude taga .. A. Hint. | piltl. Tema huvid kaldusid teise kanti. Teada ju, kuhu kanti tema mõte hoiab. Puudus üksmeel: igamees vedas, kiskus ise kanti. Jutt pööras, keeras ohtlikku kanti, ohtliku kandi peale. Tal pea lõikab, jagab iga kandi pealt. Poiss hoiab juba kolmekümne kanti. *Palju seda uut esimeest siiski usaldada võib või mis kanti mees ta üldse on? R. Vellend.
▷ Liitsõnad: kodu|kant, sünnikant.
4. kõnek vaatlus- v. käsitlusaspekt, millest millelegi v. kellelegi lähenetakse. Asja kaaluti mitmest kandist, mitut kanti, mitme kandi pealt. Andmed on mitut-setut kanti kontrollitud. Seda võis kümmet kanti 'väga mitut moodi' tõlgendada. Asju tuleb õige kandi pealt vaadata. Tore mees igast kandist. Ta on igat kanti tubli mees. Mis kandi pealt ka ei vaataks, ikka miski ei klapi. Mõne kandi pealt, mõnest kandist on ta imelik mees. Las õpib elu ka sellest kandist, selle kandi pealt tundma.
5. kõnek kantmeeter. Viissada kanti kände, kive. Tee sillutamiseks kulus mitukümmend kanti kruusa.

kants ‹-i 21› ‹s›

1. endisaegne kaitseehitistega ümbritsetud tugevasti kindlustatud asula (näit. loss, linnus). Muistne kants. Kantsi kõrged müürid. Toompeal oli muistse Rävala tugevaim kants. Nädalase piiramise järel kants langes, vallutati tormijooksuga. Kalevite kants 'Tallinn'.
▷ Liitsõnad: kivi|kants, puukants.
2. piltl kindel tugi, võimas tugipunkt. Reaktsiooni, vaimupimeduse kants. Hispaania oli keskajal katoliikluse kantsiks. *Aga ta [= haritlaskond] kristalliseerub pikkamisi. Ja saab kord meie tõeliseks vaimseks kantsiks. R. Roht.
3. murd virn, vall, kuhjatis. *Tee ääres karjalauda peal just aeti heinu kantsi .. I. Luhaäär.
▷ Liitsõnad: heinakants.

karavani|tee
karavani (1. täh.) kulgemistee. Mongoolia, Tiibeti vanad karavaniteed. Läbi Sahara viis hulk karavaniteid.

karjamaa|lapp
Tee ääres vaheldusid põllusiilud karjamaalappidega.

karja|tee
tee, mida mööda kari aetakse karjamaale ja sealt tagasi. Lehmad tulid põldudevahelist karjateed mööda.

karjuma ‹42›

1. valju (ebameeldivat) häält kuuldavale tooma. a. (inimeste kohta). Karjub hirmu, valu pärast. Karjub heleda, kileda, kriiskava häälega. Karjus metsikult, täiest kõrist, mis kole. Laps ehmatas ja jooksis karjudes ema juurde. Poiss pistis, pani, kukkus, hakkas suure häälega karjuma. Nuheldav karjus, nii et õu kajas. Piinatav karjus kohutavas valus. Karjub nagu ratta peal. Karjuv laps. *Esimesed hoobid panevad ta karjuma, järgmised juba röökima. E. Vilde. b. (loomade ja lindude häälitsemise kohta). Kassid karjusid koleda häälega. Lehm karjub laudas. Karjub nagu siga aia vahel. Kajakad karjuvad mere kohal. Kullid, varesed karjuvad. Vihmakass karjub vihma. c. piltl. Oli väga külm, lumi karjus reejalaste all. Süda otse karjub sees seda ülekohut nähes. Määritud ratas ei karju. *Tuul hakkas rannamajade õlgkatuste räästais ikka kiledama häälega karjuma. A. Hint.
2. kõva häälega rääkima v. hüüdma. Kuulake, keegi karjub appi. Ründajad lähenesid hurraa karjudes. Karjusin abi kutsudes hääle kähedaks. Karjus midagi eemalseisjaile. Räägi vaiksemalt, ära karju! Miks sa vastu ei hüüdnud, kui ma sind karjusin? „Miina, Miina ae!” karjus perenaine tüdrukut. „Tee vabaks!” karjus keegi. „Räägi siis ometi!” karjus mitu häält. Ta pistis karjuma, et aitab juba teiste kulul elamisest. Nad karjusid laulda, nagu kõri võttis. Karjus kõnet pidades oma hääle ära. Asi on nii hull, et karju või appi. *Siis hakkasid nad omavahel vaidlema ja karjusid üksteisele näkku. E. Niit (tlk). || kellegagi kõrgendatud häälega, kärkivalt rääkima. Ülevaatajad karjusid tööliste peale. Pani, pistis, kukkus meie peale karjuma. Mis sa karjud ta kallal! || millestki palju, korduvalt rääkima v. kirjutama, pasundama. Sellest pole mõtet kogu maailmale karjuda! *Las karjuvad Tallinna lehed, las pauguvad ministeeriumi uksed! A. Kaal.
3. kõnek kurtma. Tüdruk karjub kanget kõhuvalu. *.. ka tervise on suure rabamisega ära tapnud, karjub rindealust. A. Hint. | piltl. *Kartul karjub kuiva. Kui nüüd ometi sajaks! E. Rannet.
4. piltl midagi tungivalt, hädasti vajama. Käed otse karjuvad tegevuse järele. See tegu karjub kättemaksu järele. *Kas ta tõesti selleks pidi koju sõitma, et näha, mis siin tegemist karjus? V. Saar.

karmilt ‹adv›
(< karm [-i] (hrl. 1. täh.)); hrv (< karm [-i] (2., 3. täh.)) Ülestõus suruti karmilt maha. Teda karistati väga karmilt. Jagas karmilt korraldusi. Nõuab endisest karmimalt käsu täitmist. Mõistis niisuguse käitumise karmilt hukka. „Tee, et sa kaod!” öeldi talle karmilt. Huuled olid karmilt kokku pigistatud. Elu on teda karmilt kohelnud. Teos on karmilt realistlik. Karmilt kõledad tuuled. *Uue toa Arni sisustab õige lihtsalt ja karmilt. V. Uibopuu.

kas ‹adv›

1. alustab jaatavat v. eitavat vm. alternatiivset vastust eeldavat küsilauset (samas funktsioonis kasutatakse ka inversiooni ja intonatsioonimuutust). Kas väljas sajab? Kas linna on palju maad? Kas valus ka on? Ants, kas sa ütlesid nii? „Hakkame minema” – „Kas kohe?” Kas ei või jaa? Kas Linda on tööl või ei? Kas sa sõidad Tartusse või Elva? || kõnek (pöördumiste algul). Sina, kas tead, ära tee nende nöökimistest väljagi. *Nõiajõud, kas näete, mõjusid veelgi. F. Tuglas (tlk).
2. alustab lauset, mis on vormilt küsiv, väljendab aga (kas ainult v. küsiva sisu kõrval):. a. kahtlust, ebakindlust. Kas ta täna tulebki? Kas me enam kunagi kohtume. *„See on kuri poiss,” seletas Maret. – „Kas ta just kuri on ...” lausus Tiina .. A. H. Tammsaare. b. kõhklevat ettepanekut. *„Kas me ei läheks kord aeda,” tegi Emmi pärast sööki ettepaneku. K. Ristikivi. c. käsku, keeldu, nõuet vms. Kas sa oled vait! Kas sa saad minema! Neid marju ei tohi võtta, kas kuuled! *„Kas sa pead lõuad söögi ajal!” käratas Heroodes. R. Kaugver. d. imestust v. pahameelt. Kas sa näed, tema ka siin! Inimesi öösel häirida, kas see on kellegi komme! Kas teie, piimahabemed, ka midagi teate! *Mis ta jandab nende kividega, kas ta ei oska oma käsi paigal pidada! P. Vallak. e. eituse v. jaatuse suhtes vastupidist väidet. Kas laps ei olegi inimene? Kas ta siis loll on! f. hrv eitust. *„Mis on metall?” – „Kas mina tean. Toots räägib, et olevat must puu, millest indiaanlased vibupüsse põletavat.” O. Luts.
3. alustab küsivat, kahtlevat vms. sihitis- vm. kõrvallauset vrd kas (1. ja 2.a. täh.) Ütle, kas see on tõsi. Nad küsivad, kas ma olen ettepanekuga nõus. Tekkis küsimus, kas on mõtet edasi minna. Ei tea, kas ta enam tuleb. Otsustage ise, kas see on õige. Kahtlane, kas ma teda enam ära tunnen. Vaatab, kas maja paistab juba. Kuula, kas sammud juba kostavad.
4. kõnek esineb omapärase rõhutava sõnana rahvapärastes ütlustes. Ta kirus kaaslast taga kas küll saab. Kuidagi ei pääsenud üle jõe, kas tee mis tahad! *„Mina olen nagu voorimehe vana hobune,” oli kord Vana seletanud, „kui nahk juba soojaks läheb, siis jookseb kas mu meie ...” L. Metsar. *Aga leili, seda võtab kere vastu kas kui palju. Mida palavam, seda parem. A. Mägi.
5. van kas või. Poiss saab ikka tüdruku juurde, kas läbi oherdiaugu. *Kui ma parajasti kumamisi olen, siis ei püsi ükski minu ees, peksan kas terve kõrtsitäie üksipäinis läbi. A. H. Tammsaare. *Viiu oleks kas 5 päeva mulle ühtelugu [laulda] kõõrutanud. M. J. Eisen.
6. ‹ühendsidesõna osana› kas ... või vt või

kaselehe|tee
kaselehtedest valmistatud ravimtee

kasima ‹37›

1. (pesemise, pühkimise, harimisega) mustusest, tolmust, porist puhastama. Ema kasib lapsel nina, ninaalust. Käed ja jalad, nägu kasimata. Kasimata habe, küünealused. Kasis end teetolmust puhtaks. Perenaisel oli mitu last karjatada ja kasida. Vanamees oli korralikult riides ja kasitud. Kasis oma sopaseid riideid. Tüdruk hakkas (lapiga) põrandat kasima. Tuba, toas peab pisut kasima. Õu on puhtaks kasitud. Maja ümbrus on kasimata. Räpane ja kasimata voodi, laud. Luuaga kasitakse põrandalt suurem praht ära. Loomad laudas on kasimata. Kes sinu järel kasima peab hakkama! Kasi laut sõnnikust puhtaks! Ta oli oma väljendustes üsna kasimata 'ropu' suuga. *Sa noor mees, mis sul viga! Otsi mõni naine, küll see toidab ja kasib. M. Traat. || midagi tülinast kõrvaldama, eest ära koristama. *".. eks need [väljad] olnud minu noorpõlves samuti kiva täis,” jätkas isa. „Aegamööda sai neid sealt kasida.” M. Metsanurk. *Koolilauad kasiti peo ajaks muidugi õue lumehange otsa. A. Kitzberg.
2. kõnek (hrl. järsult käskides:) (ära) minema, lahkuma. Kasi(ge) välja! Kasi(ge) minema! Kasi teelt eest, jalust ära! Kasi koju, tuppa, nurka! Kasige magama, lapsed! Poiss, kasi puu otsast maha! Kasi, et ma sind enam ei näe! Kasi mu silmist, silma alt! Kasi kus kurat! Kasige põrgu! Ta ütles, et kasigu me minema. Meid kästi jalamaid minema kasida. Tee, et sa siit kasid! *Härra kuulutas Marile, et ta oma asjad kokku pidada panema ja majast kasima. A. Kitzberg.

kaskne ‹-se 2› ‹adj›
kasepuust, kase-. Lõikab tee äärest pihku kaskse kepi.

kaste|hein
ka bot peene lehistunud kõrrega mitmeaastane niidurohttaim (Agrostis). Harilik, suur, valge kastehein. Tee ääres olid mõned pikad kasteheinad. | (vastav kasvuala). Ta lamas kraavikaldal kasteheinas. Lapsed lähevad läbi kõrge kasteheina.

kasvataja ‹1› ‹s›
(< tgn kasvatama)
1. ‹hrl. liitsõna järelosana› loomade v. taimede kasvatamisega, mõnikord ka aretamisega tegelev isik, asutus jm. Teenistuskoerte kasvatajate klubi. Holland on peamiseks sibullillede kasvatajaks.
▷ Liitsõnad: hobuse|kasvataja, kala|kasvataja, karja|kasvataja, kartuli|kasvataja, karuslooma|kasvataja, küüliku|kasvataja, lille|kasvataja, lina|kasvataja, linnu|kasvataja, looma|kasvataja, marja|kasvataja, metsa|kasvataja, puuvilja|kasvataja, puuvilla|kasvataja, põhjapõdra|kasvataja, sea|kasvataja, tee|kasvataja, teravilja|kasvataja, veise|kasvataja, viinamarjakasvataja.
2. ülalpidaja, hoolitseja. Pärast vanemate surma jäi tüdrukukese kasvatajaks vanem õde. Laste tegelikuks kasvatajaks oli vanaema.
3. õpetamise ja kasvatamisega tegelev isik. Aleksander Suure kasvataja. Töötas ühes mõisas, kaupmehe perekonnas kasvatajana. Iga õpetaja on ühtlasi kasvataja. Uue põlvkonna kasvataja. Hea kirjanik on samas ka oma lugejate kunstimaitse ja keelekultuuri kasvataja. || otseselt kasvatusega tegeleva isiku ametinimetus lasteasutuses, koolis jne. Lasteaia, lastepäevakodu, kutsekooli kasvataja.
▷ Liitsõnad: lastekasvataja.

kasvatus ‹-e 5› ‹s›

1. ‹hrl. liitsõna järelosana› taimede viljelemine v. loomade pidamine. Tõuloomade kasvatus. Heintaimede kasvatus.
▷ Liitsõnad: broileri|kasvatus, faasani|kasvatus, forelli|kasvatus, heina|kasvatus, hobuse|kasvatus, kala|kasvatus, kana|kasvatus, karja|kasvatus, kartuli|kasvatus, karuslooma|kasvatus, köögivilja|kasvatus, küüliku|kasvatus, lamba|kasvatus, lille|kasvatus, lina|kasvatus, linnu|kasvatus, looma|kasvatus, marja|kasvatus, metsa|kasvatus, pirni|kasvatus, ploomi|kasvatus, puuvilja|kasvatus, puuvilla|kasvatus, põhjapõdra|kasvatus, põldheina|kasvatus, riisi|kasvatus, roosi|kasvatus, sea|kasvatus, seemne|kasvatus, sibula|kasvatus, siidiussi|kasvatus, suhkrupeedi|kasvatus, taime|kasvatus, tee|kasvatus, teravilja|kasvatus, tubaka|kasvatus, veise|kasvatus, viinamarjakasvatus.
2. ped inimese, eriti laste ning noorsoo füüsilise ja vaimse arengu sihikindel suunamine ja mõjutamine; isiksuse kõlbeliste omaduste kujundamine. Laste, noorsoo kasvatus. Koolieelne kasvatus. Vaimne, kõlbeline kasvatus. Noorte tööalane kasvatus. Esteetiline, kunstiline kasvatus. Kehaline kasvatus (ka vastav õppeaine ja -tund koolis). Range, vali, mitmekülgne kasvatus. Tütarde kasvatusega tegeles ema. || kasvatamise tulemusena kelleski väljakujunenud (head) kombed, käitumismaneerid vms. Ta on saanud hea, korraliku kasvatuse. Täieliku looduslapsena puudus tal kasvatus.
▷ Liitsõnad: enese|kasvatus, kloostri|kasvatus, kooli|kasvatus, kunsti|kasvatus, kõlblus|kasvatus, perekonna|kasvatus, seksuaal|kasvatus, töö|kasvatus, vabakasvatus.

kate ‹katte 18› ‹s›

1. millegi pealmine, kattev kiht. Kõva kattega maantee. Uue staadioni jooksuradadel puudus veel kate. Paljud tänavad ja kõnniteed said uue katte. Galvanosteegia abil omandas metall korrosiooni- ja kulumiskindla katte. Tugeva kattega varjend. Nahkse kattega mööbel. Võileibade katteks oli pasteet. Pehme talve tõttu olid jõed ja järved kaua kattest vabad. Taimestik ei moodusta stepis ühtlast katet. || geol laia ala hõlmav paks pindmine kivimite v. setendite lasund. Tektooniline kate. || zool anat loomade (ka inimese) keha välispinda kattev elund. Selgroogsete katted on nahk ja selle tekised.
▷ Liitsõnad: asfalt|kate, betoon|kate, glasuur|kate, gudroon|kate, jää|kate, karv|kate, kitiin|kate, kivi|kate, koorik|kate, kruus|kate, laud|kate, liiv|kate, lumi|kate, moreen|kate, muld|kate, muru|kate, must|kate, nahk|kate, pinna|kate, plüüš|kate, raja|kate, roht|kate, sammal|kate, sarv|kate, soomus|kate, sulg|kate, taim|kate, tee|kate, tehis|kate, tsement|kate, tänava|kate, vill|kate, värv|kate, õiekate.
2. kaitsev v. kattev materjal (näit. riie), ese, esemete kogum vms. Maalidel olid riidest katted ümber. Akende ees ripuvad paksud katted. Autole tõmmatakse presendist kate peale. Paneb kausile, purgile vineeritüki katteks peale. Relvad peideti metsa, katteks oksad ja sammal. Magas vankris, vana kasukas katteks peal. Kartulikuhjadel on katteks õled ja muld. Roosid vajavad talveks katet. Pikapeale hakkasin taipama: mu silmadelt langes otsekui kate. | piltl. Sellelt saladuselt ei õnnestunud katet kergitada. Ülivaba toon on vahel vaid argusele katteks. || kehakate (ka kogumina) v. jalanõu. Heitis ujuma minnes kehalt viimase kui katte. Jahe on, saaks ainult mingi katte ümber! Lapsed tahavad süüa ja kehalegi katet. *.. emal olid siis paljad jalad, mis kevadest saadik kunagi katet polnud näinud .. A. H. Tammsaare. || kattev kumm, võlvjas osa sõidukil. Lapsevankri kate. Kaless on allalastava kattega hobusõiduk.
▷ Liitsõnad: akna|kate, diivani|kate, kaitse|kate, katuse|kate, kile|kate, klaveri|kate, laua|kate, mootori|kate, näo|kate, paber|kate, padja|kate, pimendus|kate, plastikaat|kate, present|kate, puldan|kate, põranda|kate, seina|kate, ukse|kate, vaip|kate, vankri|kate, vari|kate, vilt|kate, voodikate; ihu|kate, jala|kate, keha|kate, pea|kate, säärekate.
3. varjamine; varjav v. kaitsev tegevus, olukord v. nähtus. Nad põgenesid öö, (öö)pimeduse katte all. Rääkis sellest suure saladuse katte all 'suure saladusena'. *.. ootusilme / viib võõras nägu [uksel] otsekohe pilve, / külm ametlikkus hämmelduse katteks. V. Verev. || sõj (tulistamisega) oma üksuste v. üksikvõitlejate taandumise vm. liikumise julgestamine. Taganemise katteks tulistati ägedasti vastase positsioone. Jõgi ületati suurtükitule katte all. || sport kaitse, katmine
▷ Liitsõnad: pilv|kate, pimedus|kate, saladus|kate, suitsu|kate, udukate.
4. ‹hrl. translatiivis› vajaduste, nõudmiste rahuldamine; tasumine, korvamine, hüvitus. Toiduainetest jätkus hädavaevu endi vajaduste katteks. Kogu raha läheb võlgade katteks. Palgast ei jätku kulutuste, väljaminekute katteks.
5. reaalselt olemasolev (rahaline, kaubaline) tagatis. Katteta tšekk. Ettenähtud palgasummal polnud pangas katet. | piltl. *.. vahel aga vehitakse väidetega, millel pole üldse mingit katet ei argumentatsiooni ega faktide näol. M. Hint.