[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

pasa ‹11› ‹s›
vulg sõimusõna, hrl. altvedaja, reetja kohta. *Ta klõpsas pillikasti kinni ja kirus: „Ma sulle mängin, kuradi pasa!” A. Uustulnd.

tabula rasa [raa-] ‹6› ‹s›
algses rikkumata ja välismõjudest vabas seisundis olev asi

tasa1 ‹adv›

1. poole, summutatud häälega, sosinal; hääletult, käratult, nõrka heli tekitades. Tasa kõnelema, ütlema, sosistama. Räägib nii tasa, et vaevalt on midagi kuulda. Tüdruk nutab, ohkab väga tasa. Kusagil naerdakse, lauldakse tasa. Poiss hüüdis tasa ema. Mehed hiilivad tasa lähemale. Kõik püüavad hästi tasa astuda. Ta avab, suleb tasa akna. Uks läheb tasa lahti. Paat liugleb tasa kaldale. Klass, tasa! Tss! tasa! Tasa, tasa, õeke magab! Rohukõrred sahisevad tasa. Taftkleit kahises tasa. *See pidi olema Emmi, sest nii tasa koputas ainult Emmi .. K. Ristikivi.
2. aegamisi, pikkamisi. Auto, rongkäik liigub õige tasa. Jõgi, oja voolab siin tasa.
▷ Liitsõnad: pisitasa.
3. kergelt, õrnalt; vargsi, märkamatult. Ema puudutab huultega tasa lapse laupa. Müksab sõbrale tasa külge. Silitas tasa tüdruku pead. Truu kaaslane tuli tasa tema ellu. Mitmed suured avastused on tasa saabunud. Kuri tõbi astus tasa ligi.
▷ Liitsõnad: pisitasa.

tasa ja targu
kiirustamata, rahulikult; läbimõeldult, tasakaalukalt. Astub tasa ja targu. Tasa ja targu töötav meister. Ajab omi asju tasa ja targu. Kaupleb tasa ja targu. *Ja Villu otsustas tulevikus mitte midagi enam uisapäisa teha, otsustas hakata tasa ja targu talitama .. A. H. Tammsaare.

tasa2

1. ‹adv› millegagi ühel(e) joonel(e) v. ühel(e) tasapinnal(e), samal(e) kõrgusel(e), ühetasaseks. Vaarisa maja seinapalgid on maapinnaga tasa. Kuu on puulatvadega tasa. Hanged olid aedadega tasa. Päike vajub järvepinnaga tasa. Vesi tõusis jões kaldaga tasa. Põõnad saetakse äärelaudadega tasa. Küngas vajub, tallatakse maaga tasa. Vihamehe maja tehti maaga tasa 'tehti maatasa, purustati'. *Kaalud peavad tasa vajuma. A. Mägi. *Oleme kolmekümneaastased, kaalukausid seisavad tasa, minevik ja tulevik on ühepikkused. L. Hainsalu.
▷ Liitsõnad: maa|tasa, ääre|tasa, ühetasa.
2. ‹adv› märgib võrdses seisukorras olemist, vastastikuste (võla)kohustuste ja pretensioonide puudumist. Mina petsin sind, sina mind, nüüd oleme tasa. Viimaks on tülitsejad teineteisega tasa. Olen saatusega tasa. Mis ausse puutub, on mõlema poole arved tasa. Maksis rendi ära ja oli mõisaga tasa. *Nüüd olen ometi Nässuga tasa. Nässu päästis minu elu, mina päästsin tema suurest hädast. J. Tuulik. || (tennises). Mäng tasa (punktide võrdne seis alates 6. punktist).
3. ‹adv› (rahalistes suhetes:) tasutud v. tasutuks, (ära) makstud v. makstuks, (kulude poolest) kaetud v. kaetuks, nullseisu(s). Võlg on, teenitakse, tehakse tasa. Kui kolmandik raamatuid müüdud, on kulud tasa. Laenu peavad nad tasa töötama. Maja oli vaja kiiresti tasa saada. Seda raha, autot andis tasa teenida. Tal on talu tasa makstud. Inimene peab ju oma palga tasa teenima. Poiss on nii laisk, et ei teeni leibagi tasa. Laevaliin teenis ennast kiiresti tasa. Need investeeringud teevad ennast paari aastaga kuhjaga tasa. Sada krooni oligi jäänud tasa mängida, kui õnn pöördus. *Rahamaksu sai oma suure õunaaiaga tasa .. V. Ilus.
4. ‹adv› osutab millegi tagantjärele ärategemisele, korvamisele, hüvitamisele, tasakaalustamisele. Töötan puudutud tunnid tasa. Bussijuht pidi haiguspäevad tasa sõitma. Talvel magab selle tasa, mis suvel puudu jäi. Üritab saadud kaotust teisal tasa teha. Rubla kallinemine teeb dollari langusest tasa umbes 30%. Viievõistleja tegi ratsutamises selle tasa, mis vehklemises puudu jäi. Sõitis distantsi jooksul pool minutit tasa (vähendas poole minuti võrra ajalist mahajäämust).
5. ‹postp› [gen] hrv millegi suhtes samal(e) kõrgusel(e), ühel(e) joonel(e). Oli hiigelpikk mees, pea noorte puude latvade tasa. *Ühed sugulased oleme kõik, ja ühe suu tasa [= võrdselt] jagame kõik ära kah! O. Luts.

vaba ‹7 komp vabam superl kõige vabam› ‹adj›

1. iseseisev, sõltumatu. a. (inimese kohta:); selline, kelle üle teistel ei ole käsutamisõigust, täielike õigustega. Nad olid vabad inimesed, mitte orjad. Vabaks ostetud ori. 19. sajandi alguse talurahvaseadustega kuulutati eesti talupoeg isiklikult vabaks. | ‹substantiivselt›. Orjandusliku korra ajal jagunes elanikkond vabadeks ja orjadeks. b. (rahva, riigi v. maa kohta:) selline, kes v. mis ei ole alistatud, suveräänne. Vaba rahvas, maa. Vaba Eesti. Kodumaa on jälle vaba, võõras ike murtud. Koloniaalsõltuvuses olevad maad, rahvad võitlevad end vabaks. c. (riiklike v. ühiskondlike olude kohta:) selline, kus kodanike õigused, tegevus, üldine seisund ei ole ülemäära kitsendatud. Vaba ühiskond. Vaba maailm (nimetus mittetotalitaarsete ja mittekommunistlike maade kohta). Elame vabal maal, kus igaüks võib oma arvamust avaldada. Vaba ajakirjandus, trükisõna. Vabad valimised. Vaba turumajandus, ettevõtlus, konkurents. Lõpuks ometi hakkasid vabamad tuuled puhuma 'muutusid olud vabamaks'.
▷ Liitsõnad: liht|vaba, maa|vaba, õilisvaba.
2. selline, kes (v. mis) ei ole vangistatud, kinniseotud v. -hoitud olekus vms. Ta oli vaba, mitte enam vang. Sai vangist, vangilaagrist vabaks. Osa vange, kinnipeetuid lasti vabaks. Mees lasti süütõendite puudumisel vabaks. Sai lunaraha eest vabaks. Ta päästeti köidikuist vabaks. Rabeles end kinnihoidjate käest vabaks. Sai käe teise haardest vabaks tõmmata. Laskis linnu puurist vabaks. Päästis endal vöö vabamaks 'lõdvemaks'. *Lase vasikas koplist vabaks, vaata mis ta teeb! A. Antson. || füüs keem mitteühinenud millegi teisega; sidumata. Vaba aatom. Vaba hape, hapnik, süsinik, ioon, neutron. Vabad elektronid, radikaalid. Vaba laeng. Vaba energia (energia termodünaamiline parameeter). Vaba vesi (mineraalides).
3. selline, keda ei takista, piira, seo korraldused, keelud, kohustused vms. ning kes võib oma tahte järgi toimida. a. (inimese, harvemini muu elusolendi kohta). Ma olen vaba mees: lähen, kuhu tahan. Vaba inimesena ei pruukinud ta teisi arvestada. Saad töö varem valmis, oled vaba mees. Ma olen täiesti vaba, ei sõltu kellestki. Minu poolest oled sa nüüdsest vaba. Lõpuks oli ta kõikidest kohustustest vaba. Sai kroonuteenistusest, sõjaväest vabaks. Ta oli nõus lahutama ja naist vabaks andma. Lõpuks ometi tundis ta end vabana nagu linnuke oksal. b. (tahte, otsustuse jne. kohta). See on meie vaba tahe. Tulime siia oma vabal tahtmisel, vabal soovil. Sul on vaba voli otsustada. Nad tegid seda vabal kokkuleppel. See on kirjaniku vaba fantaasia vili. Kirjand vabal 'ette mittemääratud' teemal. Reegli järgimine anti vabaks 'jäeti igaühe enda otsustada, kuidas kasutada'. *Oleme inimesed, kes oskavad hinnata vaba mõtte juhtivat tähtsust avalikkuses .. A. Saarna. c. (mingi tegevuse v. olukorraga ühenduses:) mittepiiratud; kitsendamatu. Elas suvel vaba hulkurielu. Loengutest osavõtt, raamatukogu kasutamine on kõigile vaba. Vaba planeering, hoonestus (näit. linnaosa tänavate kujunduses). Sõja ajal ei olnud vabal müügil paljusid tarbekaupu. || ‹pl.› (koos sõnaga käsi piiramata toimimisvõimaluse kohta). Peremees jättis, andis töödejuhatajale kõiges vabad käed. Sai pangadirektorina kõikideks operatsioonideks vabad käed. Nõudis kulutusteks vabu käsi. Uus seadus jättis mõisnikele talumaade suhtes vabad käed. Repertuaari valikul olid esindusteatril mõnevõrra vabamad käed.
4. selline, kus ei arvestata, järgita täiel määral eeskujusid, originaali, üldisi reegleid, kombeid vms. Vaba 'mitte sõnasõnaline' tõlge. Raamatuke on vaba mugandus saksa keelest. Rahvajuttudel on enamasti vaba vorm. Vaba 'täpselt reeglistamata' sõnajärjestus. Vaba improvisatsioon rahvamuusika ainetel. Skitseeriv ja vaba maalitehnika. Kunstniku pintslitõmme on julge ja vaba. Tal on liiga vabad vaated. Võõristust äratavalt vaba käitumine. Vabade elukommetega naised. *Elen ei sallinud liiga purjus mehi, ehkki muidu oli ta väga vaba. M. Mutt.
5. oma olekus sundimatu, mittepingutatud, lahe. Ole nii vaba ja loomulik, kui vähegi suudad! Ta on muutunud enesekindlamaks ja vabamaks. Meeste olek muutus vabamaks, juba naerdi. Kõiki haaras vaba ja sundimatu meeleolu. Vestlus oli vaba ja otsekohene. Mind valdas selles seltskonnas kerge, vaba tunne. *Ja samm oli tal vaba nagu inimesel, kes pärast päevatööd, ilusal kevadisel õhtul ajaviiteks ringi luusib ... A. Kaal. || (avara, laheda, mittepingul rõivastuse kohta). Vaba ja lohmakas pintsak. Eelistatud on vaba ja lai rõivas. Vaba 'mitterange' tegumoega mantel, kombinesoon.
6. kasutuses mitteolev, mittehõivatud v. mida ei ole mingiks otstarbeks kinni pandud. a. (mingi koha, eseme vm. kohta). Kas see koht, tool on vaba? Kohvikus polnud vabu kohti, vabu laudu. Üks pinginurk oli veel vaba, istusin sinna. Mihkli voodi on praegu vaba, lama natuke! Hotellis polnud enam ühtki vaba tuba. Keldrikorter jäi, sai hiljaaegu vabaks. Igale kalendrilehele on jäetud märkuste jaoks vaba ruumi. Kui leidub mõni vaba reha, ma tulen appi! Võtsin möödasõitva vaba takso. Meie asutuses on üks toimetajakoht vaba, see peaks sulle sobima. Põgenikud asustati vabadele ääremaadele. Ühes käes oli korv, teine käsi vaba. b. (palgatööst v. muudest kohustuslikest ja vajalikest toiminguist hõivamata aja kohta). Ametitööst, õppetööst vabal ajal. Käis vabal ajal kalal. Kella kaheni on meil pool tundi vaba aega. Küsisin, sain töölt vaba päeva. Mul on täna vaba õhtu, õhtupoolik. Kõik vabad tunnid istus ta õpikute taga. Kas sul on mõni vaba minut minu jaoks? Tuli igal vabal hetkel haiget sõpra vaatama. c. (parajasti kasutuses mitteoleva vara kohta). Ma ei saa sulle laenata, mul ei ole praegu vaba raha. Oma vaba raha viib ta panka. Vaba kapital 'sularaha'. d. (millegi v. kellegi poolt mittehõivatud isiku kohta). Ma ei ole kahjuks täna õhtul vaba. Paari tunni pärast lõpeb tööaeg, siis olen vaba. Küsisin end töölt paariks tunniks vabaks. Vahikorrast vabad mehed kogunesid ruhvi. Meil on külluses vaba tööjõudu. Tüdrukul on juba keegi, ta ei ole enam vaba. Kas Kreeta süda on ikka veel vaba? *Varsti kolmkümmend täis, kust ta endale siis vaba meesterahva leiab. L. Tungal.
7. (liikumise, kulgemistee, nähtavuse kohta:) tõkketa, takistusteta. Kutsar karjus: „Tee vabaks!” Vaata, et taganemistee vaba oleks! Pääs keldrisse peab olema vaba. Otsisime kaljude vahel vaba käiku. Vaba liin tsentris (näit. males). Õhu vaba juurdepääs. Kõrgendikult avaneb vaba vaade merele. Vaba langemine füüs keha liikumine maapinna suhtes ainult raskusjõu toimel. | piltl. Tuulele avaneb kõrbes vaba tegevusväli. Ollakse huvitatud kapitali võimalikult vabast liikumisest üle riigipiiride.
8. katmata; lahtine. a. (vee, veekogu kohta). Jõgi, järv on jääga kaetud, ainult kallastest kaugemal on vaba vett. Soostuvas järves on vaba pinda suhteliselt vähe. Mõne aerutõmbega libisesime roostikust välja vabasse vette. Jää oli läinud ja meri jälle vaba. *Vaheti oli jää vahel siin-seal lahva vett, aga mida kaugemale laevad jõudsid, seda kitsamaks vabad veed läksid. A. Kalmus. b. (palja kehaosa kohta). Õhtukleidi dekoltee jättis õlad ja selja vabaks. Haavatul oli sidemeist vaba vaid tilluke lapike näost. See soeng jätab lauba vabaks. c. (muu pinna kohta). Liustikest vaba maapind. Kiviktaimlakivide vahele peab jääma vaba pinda lillede istutamiseks. d. (looduslikus keskkonnas v. ruumidest väljasoleku kohta). Pühapäeval ruttavad inimesed vabasse loodusesse. Peaksime rohkem viibima vabas looduses, vabas õhus. Rahvapidusid korraldatakse vabas õhus. Õhtust söödi vabas õhus väikese lõkke ääres. Kohvikus kaetakse suviti mõned lauad vaba taeva alla, terrassile.
9. millestki v. kellestki ilmaolev; millestki v. kellestki lahti saanud. Ta on vaba eelarvamustest, valskusest, himudest ja ihadest. Ka mina ei olnud taolisest arvamusest päriselt vaba. Elu oli nüüd muredest vaba. On väidetud, et tõeline kunst on poliitikast vaba. Püüti hankida viirushaigustest vaba kartuliseemet. Lõpuks sai ta tüütavatest külalistest vabaks. Need päevad võis ta tööst vabana lihtsalt puhata. *Tuba oli niisama vaba kunstist kui raamatukapp kauniskirjandusest. K. Ristikivi. || sport (pallimängudes:) vastastest mittetakistatud. Mängis end korvi all vabaks ja asus pealeviskele. Mängus on oluline osata rünnakul kohta valida ja ennast vabaks joosta.
▷ Liitsõnad: aatomi|vaba, alkoholi|vaba, eelarvamus|vaba, haigus|vaba, happe|vaba, illusiooni|vaba, jää|vaba, kahjuri|vaba, kompleksi|vaba, koormus|vaba, kriisi|vaba, kõhklus|vaba, leelis|vaba, limiidi|vaba, lume|vaba, lämmastiku|vaba, maksu|vaba, mikroobi|vaba, mängu|vaba, müra|vaba, mürgi|vaba, nakkus|vaba, pinge|vaba, pisiku(te)|vaba, plii|vaba, rasva|vaba, reklaami|vaba, riski|vaba, rooste|vaba, soola|vaba, stambi|vaba, suitsu|vaba, žürii|vaba, taudi|vaba, teenistus|vaba, tolli|vaba, tolmu|vaba, tuuma|vaba, täi|vaba, töö|vaba, umbrohu|vaba, vee|vaba, viisavaba.
10. tasuta, prii. Vaba pääse kontserdile, ballile, teatrisse.
11. Vabad kunstid aj Vana-Roomas ja keskajal vabale (1. täh.) haritud mehele sobivaks peetud teadmiste ja oskuste alad (grammatika, dialektika, retoorika, aritmeetika, geomeetria, astronoomia ja muusika), artes liberales.

kätele vaba voli andma vt voli

rusikatele vaba voli andma vt voli

vada ‹11› ‹s›
jutuvadin, loba. Köögis käis naiste vada. Laste muretu vada. Taadile käis eide vada närvidele. Ära pane tema lolli vada tähele! Hakkas jälle oma vada heietama! || piltl (lindude, ka loomade häälitsemise kohta). *Juba eemalt kuulis ta lindude hädaldavat vada ja inimese rahustavat häält. F. Tuglas.
▷ Liitsõnad: jutu|vada, kõnevada.

vaga ‹7 komp vagam superl kõige vagam›

1. ‹adj› jumalakartlik; vooruslik. Vaga inimene, mees. Vagad mungad, vennad. Vagad nunnad, neitsid. Vaga usukannataja. Kloostri kõige vagamad õed. Vaga erak elas kõrbes. Vaga ning karske naine, piiga. Mis su vaga isa niisuguse jumalapilkamise kohta ütleb? Lossiproua oli ülimalt, väga vaga naisterahvas. Kristlikud vanemad kasvatasid ka oma lapsed vagaks. Vaga eluviisiga, olemisega inimene. Kasvas üles vagas õhkkonnas. Vaga talitus, tegu. Vagad 'usulise sisuga' raamatud, õpetused. *.. näol vaga ja alandlik ilme, nagu see sobib kirikuõpetaja naisele. O. Tooming. || (mõningates ütlustes üldisemalt:) süütu, patust puhas. Teeskleb vaga kannatajat. Ära mängi vaga tallekest! Teeb vaga näo pähe, nagu ei teaks kõigest midagi. Lammas öeldakse olevat vaga loom 'kellesse kunagi kuri ei ole läinud'. See oli tema vaga soov 'heatahtlik, kuid mõneti ebareaalne soov, mis ei pruugi täituda'. Vaga vale 'heasoovlik vale'. Vagu lambaid mahub palju ühte lauta. Vaga veri ei värise. *.. tuustis kühvliga kartulihunnikut, tuustis säärase vaga rahuga nagu õige aus mees kunagi. I. Sikemäe.
▷ Liitsõnad: vale|vaga, ülivaga.
2. ‹s› vaga (1. täh.) inimene. Vagad kogunesid palvusele. Vaga vaevatakse, kõver ei tõsta kõrvagi. *Nagu vagad kunagi, pidas härra Müller hättasattunud inimest jumala poolt karistatuks ... V. Adams.
3. ‹adj› tasane, vaikne, vagane. Laht, meri on täiesti vaga. Õhtu, öö oli vaikne ja vaga. Püsisid soojad ja vagad ilmad. Kõik ümberringi oli vait ja vaga. Ei tema julge vastu hakata, vaga 'kuulekas, allaheitlik' kui talleke. Vaga vesi, sügav põhi. *Loom [= hobune] on täiesti vaga, ei tee kellelegi paha. Olen teda isegi lambalaudas lammaste seas pidanud. M. J. Eisen.

vagaks tegema

1. tapma, maha lööma. Paar mässumeest tehtud kohe vagaks. *Viljasoo kinnitas alati, et tee üks nuhk vagaks, siis saavad kümme teist ametikõrgendust. A. H. Tammsaare. *Ja siis see pomm tuligi, see pomm, mis Sassi vagaks tegi .. A. Jakobson.
2. vaikseks tegema, vaikima panema. *Nad tuleb teisiti vagaks teha, teisiti ära teotada, nii et nad enam pead ei julge tõsta. J. Semper.

vaha ‹11› ‹s›
rasvataoline kollakasvalge v. valkjaskollane kergesti pehmuv ning vormitav aine, mida kasutatakse tehnikas, farmaatsias jm. Vahast valmistatakse küünlaid, määrdeid, kosmeetikatooteid. Vahaga läikima hõõrutud põrand. Mesilased eritavad vaha, teevad vahast kärgi. Kahvatu nagu vaha. Sulab nagu vaha 'kergesti'. Ta on minu käes pehme kui vaha 'täidab minu tahtmist'. || keem kõrgema (küllastunud) rasvhappe v. kõrgema ühe- (v. kahe)aluselise alkoholi ester. Taimsed, loomsed vahad.
▷ Liitsõnad: karnauba|vaha, küünla|vaha, läike|vaha, mee|vaha, mesilas|vaha, pitseri|vaha, pook|vaha, poonimis|vaha, taimevaha; maa|vaha, montaan|vaha, mäe|vaha, nõrgvaha; sulavaha.

vaja ‹adv›
osutab vajadusele millegi (v. kellegi) järele v. vajadusele midagi teha; tarvis. Põllule on kibedasti lisatööjõudu vaja. Saame ise hakkama, abilisi pole vaja. Pere suureneb, hädasti on uut korterit vaja. Mul on, läheb seda raamatut endal vaja. Kolikambris on asju, mida enam vajagi pole. Majapidamises on veel paljusid asju vaja. Meil oleks rohkem raha vaja, aga kust seda võtta? Haigele on rahu ja puhkust vaja. Siin pole vaja jõudu, küll aga mõistust. Tühipaljaid lubadusi pole meile vaja. Kui sul midagi vaja, eks hõika! Milleks sul mind vaja oli? Kippus arvama, et teda pole enam kellelegi, millekski vaja. Teadis, kuidas on vaja seda teha. Täna on vaja turul, saunas käia. Meil on vaja rutata, minema hakata. Mul on vaja eksamiteks valmistuda. Sul pole vaja tulla, kui sa ei taha. Kuulis naabritelt kõik, mis tal vaja teada. Kellelgi pole vaja teada 'keegi ei pea teadma', mis me siin rääkisime. Poiss vaja leiva järele saata. Lähen, kui tingimata vaja. Kui vaja, kutsume arsti. Niisugusele mehele oleks vaja malka 'peaks naha peale andma'. *Seal, kus tarvis oleks .. enda eest seista, seal sa oled kui lammas, aga kus vaja ei ole, seal ei oska sa suud pidada .. V. Ilus.

vaja ‹11› ‹s›
murd eesruum, esik (hoonel). *Kolistas ja mürras [Oad] põrguukse taga, niikaua kui vanapoiss vajasse tuli ning ukse paokile tegi. J. Peegel.
▷ Liitsõnad: saunavaja.

vana ‹7›

1. ‹adj› kaua elanud, pika eaga; ant. noor. Vana inimene. Vana aednik, õpetaja, tööline. Vana Sass. Naine on näost, väljanägemiselt vanaks jäänud. Ega see kübar mind vanaks tee? Vanul päevil, vanas eas 'vanaduses, eakana'. Taat võis muretult oma vanad päevad lõpetada. Vanemates aastates brünett. Vanema põlve kirjanik. Võttis veel vanast peast 'vanuigi, vanana' naise. Mida mu vanad silmad veel nägema peavad! Ta on juba vanem 'vanapoolne' mees. Vanem vend andis nooremale tuupi. Klassi vanim õpilane. Laps on luti imemiseks liiga vana. Ta pole selle filmi vaatamiseks piisavalt vana. Noorem, keskmine, vanem kooliiga. Vanem generatsioon pelgab tänapäevast tehnikat. Ärgu see vana känd, vana muld tulgu õpetama! Vana mees, aga varsa aru. || (loomade, taimede kohta). Vana kass, koer, hobune. Vanad männid.
▷ Liitsõnad: igi|vana, iid|vana, muld|vana, puru|vana, vara|vana, üli|vana, ürgvana.
2. ‹adj› selline, mis on ammu tekkinud v. olemas, kaua kestnud, varase(ma)st ajast pärit; ant. hrl. uus. Vana park, linnaosa, sild, maja, reheahi. Tallinn on vana linn. Vana, isaisadelt päritud talukoht. Kogub vanu maale, raamatuid, münte. Tartu vanim kool. Tekstiilitööstus on vanemaid tööstusharusid. Vana vein läheb aina paremaks. Vana asustusala, muinasleid. Vanad ürikud, kroonikad. Vanast hõbedast lauanõud, ehted. Vanad kogemused kulusid marjaks ära. Ümiseb üht vana viisi. Loos, laulus korratakse vanu motiive. Vana meremehetarkus. Tegi seda meie vana sõpruse nimel. Vana kombe kohaselt. Tuli vanu arveid õiendama. Vana võlg tahab tasumist. Vana arm ei roosteta. Käsk on vanem kui meie. || ajast v. rohkest kasutamisest kahjustatud, kulunud; pruugitud; kehtetu. Vanad paigatud püksid. Käis vanas kulunud riides. Ei tahtnud endale vana ülikonnaga häbi teha. Vana roostetanud konservikarp. Vana aukuvajunud diivan. Vana, närtsinud nahk. Aeti vanade majariistadega läbi. Vana koli. Vana paadiloks. Vanad autokummid visati ära. Vana värv kraabitakse pinnalt maha. Lipitud-lapitud vana katus. Ostis vana auto. Õde käib venna vanade tossudega. Vana pilet. || riknenud; hukka, käest ära (läinud). Vana või, rasv. Haav, haigus on lastud vanaks minna. *Kana pidavat sa kohe ära sööma, sest see võivat vanaks minna. K. A. Hindrey.
3. ‹adj› kunagine, endine, mitte praegune; varasem, selline, mille kõrval v. asemel on uuem; ant. uus. Vanades jõesängides rohetavad nüüd niidud. Vana sõjatee läks siit. Kohtusin vana koolivennaga. Vana esimees on ammu pensionil. Mis sest vanast asjast enam meelde tuletada! Vanu haavu lahti käristama. Nad tahavad vanu õigusi tagasi. Ega praegu enam vana aeg pole. Vanal Vene ajal. Vanal hallil ajal. Vana korra ajal. Ta pole vanas kodus enam kordagi käinud. Tahaks vanasse kohta tööle tagasi minna. Ta on maetud vanale kalmistule. Surnuaia vana osa. Taime vanad ja uued juured. Kas ostame vana või värsket kartulit? Need on juba vanad uudised. Vana vihik on täis, võta uus! Palju sa vanas rahas palka said? Vana Testament. Vana kirjaviis. Vana Maailm 'Euroopa, Aasia ja Aafrika'. Vanem kiviaeg 'paleoliitikum'. Vana 'Juliuse' kalender. Vanad keeled 'eeskätt klassikalised vanaaja keeled (kreeka, ladina)'. Vanad 'muistsed' germaanlased, kreeklased, roomlased, egiptlased, eestlased. Vana Tallinn (Tallinna vana osa kohta). || (tunnustavalt:) varasematele aegadele omaselt rangem, nõudlikum. Vana kooli eriteadlane. *Roogas oli vana kooli seltskonnainimene, laitmatute kommetega ohvitser ja kavaler. P. Kuusberg. || möödunud v. mööduvasse aastasse puutuv. Vana aasta ärasaatmine. Saadab sõbrale veel vana aasta lõpu sees kirja. Head vana aasta lõppu!
4. ‹adj› selline nagu enne, endine, muutumatu; sama. Kõik läheb seal vana viisi, vanal viisil edasi. Algul jäid asjad vana moodi. Elu läheb vana rada. Külastused jätkusid vanas vaimus. Saatis veel vanas usus paar kirja samal aadressil. Suhtub sõbrasse vana lugupidamisega. Ta on ikka oma vanas olekus: rõõmus ja häirimatu. Mängib pilli vanas tuntud headuses. Pärast päevapikkust kõndimist jõuti vanasse kohta tagasi. Võti käib meil vanas kohas. || sageli kasutatav, traditsiooniline, kulunud. Jälle see vana nali, vabandus! See on neil vana laul!
5. ‹adj› (kellegi kohta:) kauaaegne, ammuaegne, ammune. Küll ta oskab, ta ju vana põllumees, karjakasvataja. Poiss on juba üsna vana õngitseja. Nad on vanad suitsumehed. Ta on siin vana olija. Oleme vanad tuttavad, sõbrad. Kokku said vanad konkurendid. Tehase vana kaardivägi. Üks vana sõber on parem kui kaks uut.
6. ‹adj› vanem komp positsioonilt kõrgem, astmestikus eespool vrd vanem- Vanem skribent. Ta on aukraadilt sinust vanem.
7. ‹adj› (hrl. koos arvuliste suurustega:) teatava vanusega. Kui vana sa oled? Sama vana kui mina. Ta sai viis aastat vanaks. Neli kuud vana kassipoeg. Hunt elab kuni 15 aastat vanaks. Viis poega vana lehm. Oma kolm nädalat vanad ajalehed. Pool aastat vana maja. Ligi tuhat aastat vana linn.
8. ‹adj› kasut. püsiühendeis. a. (tugevdavalt mütoloogiliste olendite nimetustes). Vana kurat. Vana sarvik, sarviline. Vana tühi. Nagu vana õelus ise. b. ka hlv (inimese kohta:); igavene, kuradi(ma). Sa vana jäär! Vana hani, oinas! Sa vana sinder! Vana narr! Vana kalts, tola, ahv! Kes seda vana rebast ei tunne! Oota sa, vana nõid! c. taevakehade rahvapärastes nimetustes. Vana Sõel 'Hüaadide täheparv'. Vana 'Suur' Vanker. Vanad Sauatähed 'kolm ridastikku tähte Kotka tähtkujus'. d. (hundi kohta). Vana hall. e. muid juhte. Vana valge 'valge viin'. Kardab jääda vanaks tüdrukuks van vanatüdrukuks.
9. ‹adj› kasut. kahaneva kuufaasi kirjeldamisel; sellise kuu paistmise aeg. Vana kuu tõusis taevasse hilja. Lehtpuud soovitati raiuda vanal kuul. *Ka seinatoppimise sammal, keldriks vajalikud kivid ning ahjumaterjal tuli hankida vanas kuus. T. Habicht.
10. ‹adj›. a. päris, tõeline. Vana valge, pime juba käes, väljas. Vana videvik, öö ammu käes. Tugev tuul tõusis vanaks maruks. Mardipäevaks oli vana talv käes. Palju kell on? – Vana päev juba. b. hääbuv, vaibuv. *Eemal ulgumerel nähti veel vaibuva põhjatuule jälgi: .. kerget vana laine kohamist karidel, laiad väljad vaikivat vett. A. Mälk.
11. ‹s› (kellegi kohta). a. vana inimene (sg. sagedamini mehe kohta); isa; lastek vanaema v. vanaisa. Hoolitsus vanade eest. Lahke, tarmukas, energiline vana. Vana on veel üsna kõbus. Täitsa vana! Vana andis talu pojale üle. Mis su vana sellest arvab? Tule vana sülle! Homme lähme vanale külla. Vanal varese, noorel nugise silmad. b. ‹pl.› vanemad. Vanad kasvatasid üles viis poega. c. kõnek (ülemuse kohta). Kõik kutsusid kaptenit, kiprit laeval vanaks. Sõdurid usaldavad oma vana. Poistega oli vana range. Sai vana käest peapesu. d. (looma kohta). Talled kepsutavad vana ümber.
▷ Liitsõnad: jõulu|vana, näärivana; järve|vana, metsavana.
12. ‹s› miski endisaegne, varasemast tuntud v. teada. Uue võitlus vanaga. Hoiab vanast kinni. Ripub vana küljes. Hääbuv, manduv vana. Aeg-ajalt tuleb vana korrata.

[kellelegi] uut ja vana tegema ~ näitama vt uus

vana aadam vt aadam

vana kala vt kala

vanast rasvast elama vt rasv

vara ‹adv›
ant. hilja
1. varajasel kellaajal, päeva alguses. Vara hommikul. Hommikul vara. Rong väljub väga, üsna vara. Saabusime vara, kõik magasid alles. Kohal oldi vara, juba enne päikesetõusu. Vabandust, et nii vara helistasin. Aja mind homme vara üles. On veel päris vara 'on veel varajane aeg'. Vara tööle, hilja voodi, nõnda rikkus tuppa toodi. || ‹täiendina› varajane. Pidutseti vara hommikuni.
2. enne tavalist, määratud v. vajalikku aega; enneaegu; aegsasti. Läks õhtul vara magama. Kevad tuli tänavu vara. Vili tehti pisut liiga vara maha. Vara veel sul pensionile minna! Purjekas startis liiga vara. Kaotas oma vanemad vara. Vara vananenud naine. Vara avastatud haigus on hõlpsamini ravitav.

vara1 ‹11› ‹s›
ka maj jur kellelegi kuuluvad asjad ja rahas hinnatavad õigused ning kohustused; (laiemalt:) miski (v. keegi) väärtust omav, väärtuslik; varandus. Isiklik, riigi, kroonu, ühiskonna, rahva vara. Kiriku varad. Abielu kestel soetatud vara. Peremeheta vara. Aineline, maine vara. Vara müüma, pärandama, pantima, jagama, üles kirjutama, konfiskeerima, arestima. Liikumatu vara van kinnisvara. Liikuv vara van vallasvara. Kodust vara kindlustama. Ära siruta kätt võõra vara järele! Rikutud vara väärtus tuleb hüvitada. Põgeneti kogu vara maha jättes. Varata inimesed. Vennad kisklesid vara pärast. Kraapis eluaeg vara kokku. Ta hing on vara küljes kinni. Hoidis aidas vilja, karusnahku, vaipu ja muud vara. Emandal on kirstud vara täis. Kott soola oli rasketel aegadel kallis vara. *Aga mul oli vara küllalt võtta: suur peegel, igasugust toa- ja köögikraami ja söögikraami. Pesu, patju ja tekke. V. Ilus. *.. ühe suure kivi all [leiduvat] ennemuiste peidetud vara, terve laevalast kirikutest röövitud kulda ja hõbedat. H. Sergo. || (muu kui ainelise kohta). Rahva vaimne vara. Lapsed on ta ainus vara. Tervis on kalleim vara. Nüüd on ülemaks varaks uni. || ‹liitsõna järelosana› esiosaga märgitu kogu(m), näit. sõnavara
▷ Liitsõnad: alus|vara, kaasa|vara, katte|vara, kinnis|vara, lahus|vara, pankroti|vara, peit|vara, põhi|vara, põlis|vara, pärand|vara, tagatis|vara, tarbe|vara, vaibe|vara, vallas|vara, ühisvara; kiriku|vara, kodu|vara, kolhoosi|vara, maja|vara, muuseumi|vara, perekonna|vara, riigivara; raud|vara, taga|vara, vanavara; loodus|vara, maa(põue)vara; jaos|vara, riist|vara, tark|vara, vabavara; jaot|vara, jutu|vara, keele|vara, kirja|vara, kultuuri|vara, kunsti|vara, laulu|vara, lugemis|vara, raamatu|vara, romaani|vara, vaimuvara; harjutus|vara, sõnavara.

vara2 ‹11› ‹s›

1. kahe konksuga riist seinapalkidele joonte märkimiseks, seinakass, kiskraud, vararaud
2. palgi sisse pikuti raiutud lame renn. Palk toetub varaga alumisele palgile.

vasak ‹-u 2› ‹adj›
keha keskjoonest südame pool asuv v. selline, mis asetseb vaataja suhtes tema südame pool, vasakpoolne, pahem; ant. parem. Vasak käsi, jalg, õlg, külg. Vasak silm, kulm, põsk, kõrv. Keha vasak pool. Vasak kehapool. Võrdusmärgist vasakul on võrduse vasak pool. Keeras vasakut kätt 'vasakule'. Istub ema vasakul käel 'emast vasakul'. Vasak pool! (rivikäsklus vasakpöördeks). Jättis lehe vasakusse äärde ruumi. Asetas lilled samba vasakule servale. Istus kiriku vasakus tiivas. Jõe vasak kallas (voolusuuna suhtes). Jahi vasak poort (vaadatuna ahtrist vööri suunas). Vasak 'vasaku jala' saabas. Vasaku käe juhis, reegel füüs (magnetväljas paiknevale vooluga juhtmele mõjuva jõu suuna määramiseks). | ‹substantiivselt› Poksija vasak 'vasaku käe löök' tabas vastase lõuga. || (riide, kanga poole kohta:) kasutamisel hrl. sissepoole v. varjatuks jääv, pahu-. Kudumi, tikandi vasak pool. || poliitiliselt vasakpoolne. Partei vasak tiib.
vrd vasem

vasaku jalaga voodist välja astunud ~ tulnud vt voodi

vasar ‹-a 2› ‹s›

1. varrega varustatud löögitööriist, haamer. Terasest, alumiiniumist, puidust vasar. Vasara jämedam osa on põhi ja peenem on pinn. Vasara vars. Ava vasara keskel nimetatakse silmaks. Vasar kõlksub vastu alasit. Sepapajas kilksuvad vasarad. Taob suure vasaraga rauda. Viibutab vasarat. Lööb vasaraga naelu seina. Pottkivide tahumise vasar. Sirp ja vasar (töölisklassi ja talurahva liidu sümbolina NSV Liidus). | (võrdlustes). Süda taob nagu vasar. Nagu tuhat vasarat taoks peas. Meelekohas tagus justkui väike vasar. Vihm põrutab nagu vasaraga pähe. Pikne kõmises nagu oleks keegi raske vasaraga tagunud vastu tõrrepõhja. || tehn masina v. mehhanismi löögiosa
▷ Liitsõnad: kingsepa|vasar, laudsepa|vasar, lukksepa|vasar, müüri|vasar, müürsepa|vasar, needi|vasar, pottsepa|vasar, ramm(i)|vasar, sepa|vasar, stants(imis)|vasar, tahumis|vasar, tellisevasar; puit|vasar, puuvasar; auru|vasar, hark|vasar, käsi|vasar, piik|vasar, pneumo|vasar, puur|vasar, suruõhu|vasar, suurvasar.
2. sport metallkuulist, käepidemest ja neid ühendavast traadist koosnev heitevahend. Vasarat heitma. Lennutas vasara väga kaugele.
3. anat üks kõrva kuulmeluukesi. Vasar, alasi ja jalus.

vask ‹vase 22› ‹s›

1. keemiline element, punakas pehme hästi soojust ja elektrit juhtiv metall (Cu); seda elementi rohkesti sisaldav sulam. Puhas, ehe vask. Vase ühendid, sulamid. Vase leiukohad. Vaske otsima, kaevandama, sulatama, töötlema. Pronks on vase ja tina sulam. Vasest ehted, mündid, toidunõud, hobuseriistad, ukselink. Vasest valatud peeker. Vasega rautatud kirst. Vase puudumine organismis võib põhjustada kehvveresust. Valge vask 'valgevask, messing'. Punane vask 'puhas vask; tombak'. Ta juuksed on punased kui vask. Kunstnik lõikas vaske linnapea portree (vaselõike tegemise kohta). Vask vaese kuld, tina kehva hõbe.
▷ Liitsõnad: leht|vask, toorvask; valgevask.
2. sellest materjalist münt (mündid) vm. ese(med). Taskupõhjas oli ainult pisut vaske. Kaupmees loeb vaske kokku. Majapidamises leiduv vask ja hõbe hõõruti läikima. Kellatornis kumiseb vask. *Viskas kõlinal hunniku vaske kõrtsimehe näo alla lauale .. R. Roht. || (vaskpillide kohta). *Viiulid ja vask, olge vait! Kuulame praegu oboed .. E. Vetemaa. || ‹hrl. pl.› (vasest kaunistuste kohta). Vaskedega nahkvöö. Vanaisal on vaskedega piip. Päike sädeles nahkkiivri vaskedel. *.. valjaste ja sedelgate küljes haljakshõõrutud vased kiirgavad päikese säras. J. Mändmets.
3. (vaskjate värvide kohta). Haabadesse ilmus punast vaske. Ikka raskemaks muutus pilvede vask. *Kaskede kollane kuld, vahtrate puna ja tammede raske vask viirastus akendes valusalt ning rusuvalt. J. Kärner. *Valged juuksepahmad, / kaelte punav vask. H. Suislepp.

asi (on) vask vt asi

vast ‹adv›

1. osutab oletatavale v. loodetavale võimalusele, milles siiski ei olda päris kindel: ehk, võib-olla, vahest, äkki. Vast ta võtab sind ka kaasa? Ma toon vett, vast on neil janu. Vast läheb kõik veel hästi. Kuraasi on tal vast enamgi kui sul. Kutsu ta sisse, vast saab muidu külma. Mul on pisut varusid, vast saame hakkama. Olime vast tunnikese rannas olnud, kui hakkas sadama. Vast paaril poisil olid saapad jalas, aga suurem osa kõndis paljajalu. Vast peaks andmed üle kontrollima? Kas ta vast ei kurameeri ka teiste tüdrukutega? | esineb koos teise võimalikkust väljendava sõnaga ehk. Tüdruk on ehk vast kakskümmend. || esineb tagasihoidlikus kõnetluses, eriti mingi soovi v. palve korral. Vast olete nii kena ja lubate mind mööda. Vast astud tuppa. Vast annaksite siia oma allkirja.
2. alles. a. äsja, hiljuti, nüüdsama. Naise käe otsas tatsas vast käima hakanud tüdrukuke. Isa oli vast saabunud, ja juba ootas ärasõit. Läheb otse, läbi vast sadanud lume. *Kodus mul see noorik väike, / tänavu vast toodu .. M. Under. b. viitab tavalisest v. oodatust hilisemale ajale. Mõistsin seda vast täna, et olin eksinud. Ta rääkis ema haigusest vast hiljuti. Tagus pool tundi rauaga tuld, siis vast sai tule üles. *Seejuures poegivad need jänesed sügisel, kes vast märtsikuus ilmale tulid. K. A. Hindrey. *Lii oli läinud, ent nüüd vast Rein talle mõtlema hakkaski. L. Anvelt. c. kõigest. Kuuenda klassi poisid läksid matkale, aga tema oli vast kolmandas. d. esineb mingi üllatusliku asjaolu tõdemises, hrl. hüüdlausena: vahest, ometi, ikka. No on vast elu! On see vast lugu! See vast oleks üllatus! No nüüd vast saab nalja! Nüüd vast õige jant algab! Oleks see vast pilt!

visa ‹11› ‹adj›

1. selline, kes kergesti alla ei vannu, takistusi ja raskusi võitev, järjekindel, püsiv; vastupidav, sitke. Tugev ja visa inimene. Poiss on hästi visa ja hakkaja. Õde on loomult visam kui vend. Ta on oma ettevõtmistes, töös, usus ülimalt visa. Abiellus, et visast austajast lahti saada. Väsimatu ja visa töömees. Visa vastane, võitleja. Mõnes asjas oli ta visa ega andnud kergesti järele. Saaremaa naine on alati visa olnud. Väike ja visa rahvas. Temas on isaisade visa verd. Visa vend see naabrimees! Vanamees on visa, ei ta nii kergesti sure. Vaesel inimesel on visa hing. Hobune oli halvasti toidetud, kuid visa hingega. || (taimede kohta:) selline, mis ka kehvades tingimustes hästi vastu peab v. mis kergesti ei hävine; (heina kohta:) kõva, vintske. Kask on vähenõudlik ja visa puu. Visa võilill tungib peale. Võsa on sama visa nagu umbrohi. || (nähtuse, tegevuse vm. kohta:) raugematu; järelejätmatu, pidev. Visa tahe, püüd edasi jõuda. Visa tööd kroonis edu. Visa treening, harjutamine viis sihile. Vaenlane osutas visa vastupanu. Projekt leidis visa vastuseisu. Käib visa võitlus, heitlus, lahing. Puhkes visa taplus. Sain oma tahtmise üksnes visa pealekäimise tõttu. Visa kinnipidamine vanadest tavadest. Eelarvamused on visad püsima. Käisid visad kuuldused, et .. Kerkisid esile järjest visamad kuulujutud. *Elu on visa. Ta ei kustu nii kergesti, kui teda ei kustutata vägivaldselt. P. Viiding.
2. aeglane, vaevaline. Kevad, uni, edu oli visa tulema. Kopsupõletik oli visa taanduma. Haav oli visa paranema. Umbrohi on visa kaduma. Mõtteviis on visa muutuma. Jutuks võeti töö visa edenemine. *Aga jutt oli õige visa siginema, sest kõigil kolmel oli oma kida keeles. M. Raud.
3. van kõva, vilets. Visa pea tõttu tuli õppimisele enneaegne lõpp.

võsa ‹11› ‹s›
kasutamata rohumaale, raiesmikule v. mujale tekkiv peente tüvedega eeskätt lehtpuude noorendik v. põõsastik. Madal, tihe, hõre, noor võsa. Kaldaäärne, metsaalune võsa. Üritas läbi võsa teed rajada. Lõpuks jõudsid nad võsa vahelt lagendikule. Võsa raiuma, kändudest puhtaks rookima. Võsa tuleb põlluks laastata. Mehed läksid võssa, võsasse haokimpe valmistama. Küüditamist kartes mindi võssa 'redutama'. Kraaviperv, heinamaa, park, mets oli aja jooksul võssa kasvanud. Võsast hüppas hunt välja. Värske võsaga kaetud metsapõlendik. *See [= heinaveotee] oli umbe kasvanud, võsas, suvel ratasveokitel täiesti läbipääsmatu. R. Sirge. || muude tihedalt, korratult kasvanud taimede kogum. Aiaääri palistas tihe nõgeste, umbrohtude võsa. Võhumõõkade võsasse kasvanud jõekaldad.
▷ Liitsõnad: energia|võsa, haava|võsa, kadaka|võsa, kalda|võsa, karjamaa|võsa, kase|võsa, kuuse|võsa, lepa|võsa, männi|võsa, paju|võsa, pihlaka|võsa, sanglepa|võsa, sarapuu|võsa, soo|võsa, toomingavõsa; kõrkja|võsa, nõgese|võsa, roovõsa; suguvõsa.