[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–37. vihik (a–roietu)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 17 artiklit

armeti, armetu armetu (-o) g -ma RId/`ar-/ Ans Pha Emm Rei L KPõ Plt KJn; `arme|du g -tum(m)a, p -tund, -dundu Kuu; n, g armetu hrv Mär, Vig Kse Mih Ris Pai VMr I Plt KJn M T, armõ|tu (-to) -du Nõo San V(n -duʔ Rõu Vas Se, -tuʔ Rõu; `armõdu Se saav -tummass Har); armeti Äks

1. a. armetu, vilets, vaevaline, halb; väeti, haletsusväärne; nõrk, kidur, jõuetu Vanamies on peris `armetum̀mas `korras; laps oli old täiss ja `kärnäss ja `armedu kaik siel Kuu; `armetumal `viisil Jõh; linad oo, nagu ühüd tut́akad, armetumad, lühiksed Mär; meie sii oleme nii vanass ja armetusse jäänd Mih; vili [põllul] on kõludeks läind, `peeneks ja armetumaks PJg; ta vaene on üsna armetu oma `tervise poolest Ris; lühike armetu rukis; mu jalad armetumad, ma ei saa `käidud nii `kaugelle ja Amb; jäi se [mesi] puu armetuks, ei ole peret and Pai; oh seda armetumad `aśsa, põle tal `kervelgi `õiged vart taga VMr; armetud lapsed; nõdusa kaelaga on armetu obune Lai; Seante armetu et tuul puhkab ümmer Hls; mõnel noorel vi̬i̬l armetube `rõõva ku miul, rapents ja tolgents; küll olli ta jõvvetu, küll olli ta armetu - - juśku kövve sõlmek olli; armetu vili `kaugelt nätä, ku konn sehen karaśs; ti̬i̬ om armetu nüit kävvä Krk; tu elu om täl kah väegä armetu Ran; miul `olli sõsar `väega armetun kõrran, temä ka älväti ärä Puh; armetu `kortin näil `olli küll; sa‿llit illuss poiss nigu üits osi, aga nüit sa‿let nigu köśs, armetu nigu sandikõnõ Nõo; ma `kasvi `väega armetut `mu̬u̬du Kam; om jalust armõtus jäänüʔ Krl; ḱulʔ timä oĺl armõdu ku sõast tuĺl Se || olõ õi vanõbit kedägi ei umatsit, tu‿om armõduʔ Se b. vaene, varatu, kehv Ta on nii armetu et pole riietki seljas Vig; Si̬i̬ on õte armeti inime kel ei ole kedagi suhu `piśta Äks; ta on varanduse poolest armetu, põle jõund `endale koguda Plt; ta‿m nii armetuss `jäänu, et täl ei ole midägi enämb Nõo; `Kaśvi sääl - - sannan. Tuu `oĺli enne `väegä armetu sann Rõn c. saamatu, oskamatu Armetu, `seuke käpärdes Hää; ma‿i ole nii armetu old `miski töö `piale Hag

2. (intensiteedisõna) a. adj tohutu, (väga) suur nüüd `saavad raha küll, nüüd `saavad `püörast raha, nüüd `saavad `armetu raha Jõh; armõdu virdsaga oĺl enne ka˽lihm ku̬u̬hn Har b. adv väga, (erakordselt) palju, ülimalt, tohutult – Jõh eP T V Armetu kõrge korjuga regi seisab teisepere värava taga Pöi; armetu suur jõgi Ann; vahelik si‿o armetu vana sõna Kod; nii armetu suur vihma u̬u̬d `tulli Rõn; mul om äripäiselt armõdu paĺlu tü̬ü̬d; armõdu tullitsõlõ ju̬u̬sk Har; mul taa kanakõnõ nii armõdu hää oĺl munõma Plv; armõdu illoś `autu küll om Vas || lapsed läksid Palale, ise armetud `aiged Kod; nisu `kasvi kui uidakukõ, maad `olli jo armõtud lahjad ja Ran; suvel `oĺli sääl (Varssavis) armetu soldati `laagrin, sääl `oĺli `mitmit tuhandit näid Ote

ellikene ellige|ne g -se Jäm; ellike Pha väeti; habras Vana on ära nii elligeseks jäänd Jäm; ellike asi - - [mis] `kergesti `katki lähäb, `öige ellike Pha Vrd hellik

elu|jõuetu väeti, nõder vanake on jo elujõuetu Koe

igerik igeri|k Kuu Kul, g -ku Hlj Mär LäLõ Khn PäLo Tor Ris Nis Kos Plt, -ko LNg
1. kidur, kängunud; põdur, väeti roosad [kartulid] oo ike väga igerikud tänabu Vig; vili o igerik Lih; igerikud lehmad oo `vaese piimaańniga Kse; [puud] soos ikke kõege igerikumad on Mih; lillepõõsas on nii igerik `kasvama PJg; laps igeriku kasuga Tor; vana eit on nii igerikuks jäänd Kos; igerik tall, vasikas Plt
2. aeglane; saamatu ta oo nii igerik `tööle Mär; na igeriku olemesega [inimene] Vig; on üks igerik `töölene, ta käe töö ei lähä Mih; igerik oma töö `juures ~ oma `tööga Tor; [tööd] soa na `tehtud mette. igerik inime Nis
Vrd iderik, igar, igelik
3. (mõistatustes) Igerik agerik ise `istub `pingi pääl = keri`lauad Kuu; Nui ees, vääts taga, iirekeller `keskel, isi igerik ja agerik, aga istub `istme pial = kass Han

iilukene iiluk|e Mar/-o-/, g -se Kaa, -ke|ne g -se Jäm(-g-)
1. aeglane Seikse iilukse olemisega et oitku Kaa; naa iiloke tööd tegema Mar
2. väeti, pisike – Jäm

illane illa|ne Kam, g -tse Nõo, -nõ g -tsõ Nõo San, -tsõ, -dsõ V(h- Urv; g `iltsõ Vas Se; transl `hiltsõst Se); komp illatsep Ote; hilläne, -ĺl- Rõu; `ilda|nõ Rõu, g illatsõ Krl Har/g -dsõ/; `iĺdä|ne g -tse Puh; `ildan, -ĺ- Lei
1. hiline sa‿let `täämbä illane, jäid vaest `kaugõss magama; illane kapst kasvap sügiseni Nõo; hillatsõ˽kesväʔ Urv; paremb illadsõ oonaksõʔ, ku varadsõmp vasik Har; Es naist illatsiist `põrsiist midä saa õiʔ; `ildanõ ü̬ü̬; hilläne kevväi Rõu; illadsõ ~ `iltsõ viläʔ Vas; mi‿sa no ni `iltsõst jäiʔ; päiv om jo `iltsõh lõunõh Se; inäp um illatsit, ku um varahaisi Lut Vrd iljane, illak2 || (hilineja jääb ilma) varajane varess pühip nokki, illane lehvitäp `siibu Nõo; varajane varess soputap `siivu, illane noogutap pääd Kam; varanõ tsirk vasarõ `hämmäss, `ildanõ ei jouaʔ ennäst ilastõgi Har; varahinõ vaavendass nõ̭nna, illanõ püh́k `siĺme Räp; varahhinõ kana puhastass ju vasarat, illanõ siputass `siiba Se; varahanõ tsirk vasarat puhastass, illanõ `siiba sibustõlõss Lut
2. hiljutine, hiljuti tekkinud kui ta nüid vi̬i̬l `ku̬u̬li, t‿om siss illane asi; piśtaid `olli illatsõmb, õege vanast olliva `ru̬u̬dlitse aia Nõo; tu̬u̬ om illanõ mu̬u̬d – takast paĺass, palmitsedi [kaks patsi], köüdeti ette üless Kan; vanast `üĺti kõ̭õ̭ hõ̭ng, lõhn um illanõ sõ̭na Vas; `iltsõ ao i̬i̬st ~ `ilda `aigu käve siih Se Vrd iljane
3. väeti `iĺdan inemin, t́šiga Lei

inimese|hunnik väeti või saamatu inimene On sie küll üks inimese`unnik IisR; ei kuule `äśti, ei nää `äśti, nagu inimese uńnik Amb

jõuetu jõue|tu g -tu(ma) eP(-ö- Sa, Rei); n, g jõvve|tu Kod(jõõdetu) M(-du Krk) T Krl, jõvvõ|tu Nõo Rõn Kan, -du(ʔ) g -du Rõu Plv, -doʔ Se; pl `jõuetummad Lüg, `jõuetu g -ma Hää
1. ilma jõuta, nõrk, väeti, võimetu; vilets, kehv üks kasuja loom, ei ole jõund oma kasu täis kasuda, jõuetu, kehva Mih; panid ühe jõuetu lapse `tööle, kes ei jõua veel tööd teha Lai; obene jõvvetu ehen Trv; ta om nõnda jõvvetuss ärä jäänu, jala kävve `risti all, kõiguss `jalge pääl; jõvvetu keśu, muist kasvass, muist jääss lühepess Krk; Leena jäi peräotsa pääl periss jõvvetuss Ran; [ahtmisel] üt́s olli `siśse (~ ette)`kanja, kui jõvvõtu, siss kat́s `kanjat Kam; üt́s om vana ja jõvvõtu, tõnõ om nu̬u̬ŕ ja mallõtu Kan; sääl [pääsukesepesas] oĺ `sääntsit jõvvõtuisi `poigõ kah Plv Vrd jouetu
2. aegaviitev, mittejõudus, väheedenev [mustikad] on vägä `jõuetummad `kõrjada Lüg; tõesel on `jõudus tü̬ü̬, tõesel jõvvetu Kod; tee on `tuhkjas ja `raske - - jõuetu on `käia, ja vähe jõuad edasi Lai

jõutu `jõutu Mär Jür JJn Pai VMr VJg Trm Lai, g -ma Lüg Ris JMd Koe, g `jõutu Kse; `jõotu Muh, g -ma Tõs; `jõuvutu Lüg Jõh; `jöutu (jöutu) g -ma Khk Pha Vll
1. jõuetu, nõrk, väeti, vilets; kidur, kängunud; lahja, kehv `jõuvutu maa, `lahja. põhi sant ja `vaene Lüg; tal oo üsna surma `aigus, ta oo nii `otsas ja `jõutu Mär
2. aegaviitev, mittejõudus; aeglane kole `jõuvutu `niitada; `jõutu tüö Lüg; [rukkilõikus oli] väga `jõutu tüe ja `raske tüe JJn; päris rihaga sai tõmmatud kohe [heinakaar ümber], varrega see töö on `jõutu Pai; mida suurem `kartul, seda `jõutum võtta Lai
Vrd joatu, joutu, jõuetu

kogri2 kogri väike, väeti laps sinust kogrist nüid mõni [töö] tegija Lai

kõbetu kõbetu nõrk, väeti ma õlen nõnna vana ja kõbetu Kod

kõbujas kõbuj|as Kse Koe, kö- Jäm Khk, g -a nõrk, väeti; vilets köbujas lammas; köbuja villaga [lammas], mis nii pisise lühise ning aruse villaga Khk; kui laps väga lahja ja pisike on, siis `üeldakse, ta on kõbujas laps Koe Vrd ködujas

küütsak(as)2 küütsa|kas Mär Iis, `küütsa|kas Hlj IisR, küitsa|kas Jäm Kse Tor/küe-/ VJg Trm, g -ka; küütsa|k g -ku Saa küürus, kõver (olend) `niisukene `küütsakas mies ta oli Hlj; `Küütsakast jäin vanas ias, ega ma `enne old IisR; küetsakas inime, keib küits-küits Tor; küütsak on seante [seljast] kõver inimene või loom Saa; küitsakas lähäb küitsa, küitsa VJg; küitsakas vanamis Trm || väeti, kõhn see lehm oo kui igavene küütsakas Mär Vrd köötsak(as)

malletu malletu Ran San, mallõtu Kan Urv Rõu(-du) mannetu, väeti kes vanadusest ei mäletä, toda ei panda `immess, aga kui nu̬u̬r ei mäletä, toda om `õiguss ütelda, et om üits malletu inimene Ran; tu̬u̬ om `aigõ, malletu San; üt́s om vana ja jõvvõtu, tõnõ om nu̬u̬ŕ ja mallõtu Kan; Kirjak om mallõtuss jäänu, ei sü̬ü̬ʔ ega ju̬u̬ʔ inäp õigõdõ Urv; sääne mallõdu om, ei tiiäʔ, kas saa `aśja Rõu

nõder1 nõder g nõdra Pöi hajusalt Ha, JMd JJn VJg IPõ Äks Plt KJn Trv Hls Hel Nõo TMr San, `nõtra Lüg Jõh IisR; nõdõr Kan Krl Rõu Vas Se, nõdr Pöi Muh LNg, nõter Var hajusalt Pä/-õr Khn/, Trm Kod, nõtr Lä Ha, g nõdra; n, g nõdra Var Vän Amb JJn Koe VMr Kad Sim Iis; nöder g nödra hajusalt Sa, Hi Noa Ris; noder Jõe Hlj VNg Vai, notr Kuu, g `notra; n, g `notra VNg Vai

1. nõrk, väeti, vilets a. (inimese kehalisest või vaimsest seisundist) sie on `notra `moistusega, `notra `pääga VNg; Eks ta õle jäänd juba `nõtrast Jõh; Sie on jalust nõder, saa `ästi `käia IisR; kääd‿o nödrad ka, nendega ep saa eite midad [teha]; vaim‿o `valmis küll, aga liha‿o nöder piibl Khk; Ta on juba nii nõdr, et ta äi mäleta änam midagi Pöi; lapsed `ollid nõdrad veel Muh; Löi pölidest nödraks Emm; Ma jähi `aiguse ajal nii nödraks Rei; kää jõud oli veel nõtr LNg; üks oo vanast `väeti, teine noorest nõtr Mar; eks ta tegi seda ikke vist nõdra meelega, ega ta targa meelega seda tegema läind Mär; see talve elu teeb mu nõdremas Han; tänä ole na nõter, südä sańt ja Var; `kuhkusin jalad nõdrasse Mih; vana inime lähäb nõdraks, lähäb tohmiss Khn; mõnel inimesel on väga nõder aru Kei; nõtr, ei suuda `tõsta Juu; ta on ikke juba pailu nõder JJn; inimene one nõter, kis õman `mõistusen ei õle Kod; nõder laps, mis sa selle kääst tahad `saada; nii vana, oli piast juba nõder Lai; nõdra aruge Hel; tollest `laskmisest `saandi jäi nõdrass Nõo; `väikõni lat́s om nõdõr Krl b. (millegi kohta) Nõdra jääga äi ep tohi mette lahe pεεle minna Kaa; nõdr jäe oln, uńt karan `paati Muh; paio oksad oo nõdrad, kukkuvad maha Mar; aea lat́t oo na nõter, tä üsä nõtkub Tõs; iä ond nõtõr, `õigõd kõvad `külmä ei olõ Khn; mul on - - nõdrad prillid, piaks `kangemad olema Ris

2. väeti, vähese aruga inimene eks sie ole üks õńn, et meie puol `ühtegi nõdra ei ole; see oli juba nagu nisuke nõdra jutt - - ja ommikuks oli [vanaisa] surnd Amb; ühe nõdra käess küsiti Kod; nõdral `puudub `mõistust Plt

3. pehme, vedel pudr oo nõdraks jäen Muh; täna `öhtu nii nöder puder Emm; sa oled leiväd na nõdraks `sõtkund, ei saa mette `ahjo `panna; köŕt oo paksem kui leem ja vedelam, nõdrem kui pudro; kes oo surnd ja `tõmbab kõbaks, siis põle kedägist. aga kes nõtr oo, siis selle järele pidi terbe suguvõsa ää surema Mar || painduv sii on üks mees, nii nödrade liigendega, aeas jala kaila taha Khk

nääpsakas nääpsak|as g -a kidur, väeti (olend) Kaksikud talled olid mõlemad nääpsakad; See vars oo naa nääpsakas, ei sellest tule `õiged oost Han

rammetu rammetu Jür, g -ma Khk Vll Mär Hää Saa JMd Koe Kad Sim Trm; n, g rammetu Jäm/-du/ Kaa Pöi Iis Kod Lai Plt KJn Trv Hls Krk TLä Kam, `rammetu Lüg IisR, rammõtu San Kan Plv Räp, rammõdu Urv Krl Rõu Vas, ramõdu Rõu Vas Se; n rametu Muh Tõs; g rammeduma Saa jõuetu, väeti; rammestunud üks `rammetu inimine, võbiseb ja vabiseb, enämb tämäl ei õle `jaksu Lüg; `Rammetud - - `luomad ka tödisevad IisR; rammetumad mihed äi jöva söuda Khk; Palava päävaga vetab vanainimese nenda rammetuks Kaa; Ta on ju nii rammetu juba, rammetuks jäänd Pöi; ma ole nii rametu Muh; ma täna nii nõrk ja rammetu, tea, mis se tähändab Mär; ihu on `raske ja rammetu Hää; laps pisike ja rammetu `alles Jür; mõlemad vanad, jõuetumad ja rammetumad, kissi tüe tieb siis JMd; jääb rammetumast, ei suuda änamb teha Kad; ei `jaksa kedagi, nõnna rammetu Iis; palavaga `tööta, siss jääb keha nõnna rammetumast Trm; mes mina ti̬i̬n rammetuga, et emä suri ära (vastsündinust); tillokess lass alb pestä, tä oo rammetu Kod; [loom] rammetust jäänud nagu roju Lai; oli rammetu, tööd tegi ikke teiste abiga Plt; Kuum ti̬i̬b rammetuss Hls; vana rauk om alati rammetu Ran; Ma ei ole nii rammetu, et must ei ole midägi tegijät Nõo; `väegäde `täämbä om ihu rammetu, ei tiiä, kas `vihma sadama nakass vai Kam; uni ei tulõ, a nigu rammõtu olõssi San; tan üt́s päiv oĺli sääne rammõtu, es viisiʔ õige˽midägi tetäʔ Kan; suveĺ `kange kuumaga olt rammõdu Urv; tulõ kül˽vaest `vihma, sääne rammõdu olõdõʔ; pää oĺl `haige olnu˽perähn [joomist] ja `väega ramõdu oĺl olnuʔ Rõu; anna rammõdullõ juvvaʔ; ei˽tiiä˽kas taa `käümise peräst vai, no olt `väega ramõdu Vas Vrd rammutu