[MUL] Mulgi sõnaraamat

aak´ <aagi, .aaki>
1. haak, väike konks ▪ kördil om aagi seelikul on haagid; obese ravval om aagi, käänets ruvidege ala Krk hobuseraual on haagid, keeratakse kruvidega kinni. Vrd aas, an´ks, kon´ks1, nok´s3, än´ks
2. hammas või sakk hobuseraual Krk ▪ obese ravval om aagi, käänets ruvidega ala; talve pannass teräve aagi hobuseraual on hambad, keeratakse kruvidega alla; talvel pannakse teravad hambad
3. piltl (jänese)haak, äkiline suunamuutus liikumisel ▪ jänes tiip aak´e jänes teeb haake

.amba|raha <.amba|raha, .amba|raha> hambaraha, kingitus imikule (hrl metallraha) ▪ ambaraha andas ristmise aal hambaraha antakse ristimise ajal; ku nurmikut viiti, sõs ka anti latsel ambaraha kui käidi katsikul, siis ka anti lapsele hambaraha

.amba|ratas <.amba|.ratta, .amba|ratast> Krk hammasratas ▪ rõõva poomil om ambaratas, ram´p käü sinna külgi kangapoomil on (otsas) hammasratas, kinnitus käib sinna külge

.amba|rüüste <.amba|.rüüste, .amba|rüüstet> Krk hambaork ▪ anna sii pinnuk maast, miul om ambarüüstet vaja anna see pinnuke maast, mul on hambaorki vaja. Vrd .amba|rüüstüs, ur´k

.amba|rüüstüs <.amba|rüüstüsse, .amba|rüüstüst> Krk hambaork ▪ mea'p ole siu ambarüüstüs, rüüstät pääle miu sel´län ma ei ole sinu habaork, mässad muudkui mu seljas (öeldi riidlejale). Vrd .amba|rüüste, ur´k

.amblik <.ambligu ~ .ambliku, .amblikku> , .amlik <.amligu ~ .amliku, .amlikku> hambuline ▪ vana vikati ollive amligu vanad vikatid olid hambulised. Vrd .ambline

.ambline <.amblise, .amblist> , .amline <.amlise, .amlist> hambuline; pooltühi (viljapeast) ▪ saag´ om amline saag on hambuline; vil´lapää jääs amlises, vahepääl om muist tühjä, äitsen ei ole iluste ärä saanu tolmate viljapea jääb pooltühjaks, vahepeal on muist tühjad, õitsedes ei ole ilusasti saanud ära tolmelda. Vrd .amblik

ammas <.amba, ammast> hammas ▪ amba laosse ärä hambad lagunevad ära; ilma ammastede ei jole kerge süvvä ilma hammasteta ei ole kerge süüa. Vrd kik´k4

ammime <ammide, ammi> Krk lastek hammustama; sööma ▪ ammi nüid leibä kah! söö nüüd leiba ka!; latsek ammis puigat hellitl lapseke sööb porgandit. Vrd apame, .näm´me

ammusteme <ammuste, ammuste> uus hammustama, sööma ▪ aukje peni ei ammuste (vns) haukuja koer ei hammusta. Vrd .aukame

.aukame <augate, .auka> hammustama, haukama ▪ auka siit kül´lest üit´s levätük´k ärä hammusta siit küljest üks leivatükk ära. Vrd ammusteme

keder|var´s <keder|varre, keder|vart>
1. kedervars, vahend lõnga ketramiseks ja korrutamiseks ▪ enne okki olli kedervar´s, üit´s pulk ja ratas perän enne vokki oli kedervars, üks pulk ja ratas küljes. Vrd kista|var´s
2. veski hammasratta võll ▪ tär´nratas aa kedervarre käümä, kedervarrest läbi om pil´l suurhammasratas ajab võlli käima, võllist läbi on pill. Vrd võl´l
3. piltl jalg ▪ aa õige jala kõtust väl´lä, las va kedervarre ketsute aja õige jalad kõhu alt välja, las va kedervarred kepslevad
4. piltl püsimatu olend ▪ kuradi kedervar´s, paigal ei kurda kunnigil kuradi püsimatu, paigal ei püsi kuskil. Vrd .kiiam, rüüstik

kik´k4 <kiki, kikki> Hls lastek (piima)hammas ▪ kikike joba paist hambake juba paistab (väikese lapse esimene hammas). Vrd kirves2, varsa|ammas

kirves <.kirve, kirvest>
1. kirves ▪ kirves om kaalast ärä käänet kirves on kaelast ära käänatud (st ühele poole viltu)
2. nlj hammas ▪ levä kirve tuleve joba Hel leiva [söömise] hambad tulevad juba (hammaste lõikumisest lapsel)

kõverik <kõverigu ~ kõveriku, kõverikku>
1. kõver ese või olend, kõverus ▪ ma ole küüräkus ja kõverigus jäänu ma olen küüru ja kõveraks jäänud. Vrd kõverus, käänd, käänäk, käänäp
2. kõver, kõverik ▪ puulus´ka var´s olli kah kõverik puulusika vars oli ka kõver. Vrd kaarik1, konderik, kõver, könderik, .köntrik
3. kolme silmusega muster hamel või kuuel ▪ kõverik om ammel ehen kolme silmusega muster on särgil ees

lan´ts2 <lantsi, .lantsi> Trv Krk
1. klants, läige ▪ lan´ts paper panti raamadul ümmer klantspaber pandi raamatul ümber
2. hambavaap; glasuur ▪ amba lantsi kõlts lääp ärä, amba akkav rageneme hambavaaba kord läheb [pealt] ära, hambad hakkavad pragunema

lidisteme <lidiste, lidiste>
1. kiiresti (ja arusaamatult) rääkima; tühja juttu ajama ▪ küll ta nüid lidistep Trv küll ta nüüd räägib kiiresti; lidistes iki oma keelege tõist tagasel´lä Krk räägib ikka teist tagaselja. Vrd lidiseme, läterdeme, .läträme, võristeme
2. isutult (läbi hammaste) sööma ▪ siga lidistes liimi siga sõi isutult leent. Vrd lidsime, lidsisteme

lidsime <lidsi, lidsi> Hls Krk isutult sööma, läbi hammaste luristama ▪ põrsse lidsive molli man põrsad luristavad [süüa] molli juures. Vrd lidisteme, lidsisteme

lõhandik <lõhandigu ~ lõhandiku, lõhandikku> , lõhantik <lõhantigu ~ lõhantiku, lõhantikku> Krk
1. pooleks löödud puupakk, poolitatud palk ▪ temä rais lõhandiku peenikses tema raius puupakud peenikeseks. Vrd lõhas´k, lõhastik
2. lõhik (naiste hamel) Trv ▪ lõhandik olli kinni õmmelt lõhik oli kinni õmmeldud

mogime <mogide, mogi> vaevaliselt sööma, hambutult mäluma ▪ nän´n ei süü kedägi, pal´lald mogip suhun vanaema ei söö midagi, ainult mälub suus; miul ei ole ambit, mogi igimedege minul ei ole hambaid, söön igemetega. Vrd mokerdeme, mosime, mögime

mokerdeme ~ mokerteme <mokerte, mokerde> Pst Hls
1. vaevaliselt sööma, hambutult mäluma, mokerdama ▪ ät´t moker´t pääle, es saa süvvä vanamees mokerdas pealegi, ei saanud süüa. Vrd mogime, mosime, mögime
2. kehvalt tegema, vusserdama Pst ▪ nii asja om ärä mokerdet, ei kõlba kunnigile need asjad on viletsalt tehtud, ei kõlba kuhugi. Vrd lõmasteme

mosime <moside, mosi> Krk hambutult mäluma; nosima ▪ mosip levä man maailma aig mälub leiva juures maailmatu aeg. Vrd mogime, mokerdeme, mögime, nasime, nosime

mätsuteme <mätsute, mätsude>
1. matsutama ▪ ta süüp nõnda kõvaste mätsuten ta sööb nii kõvasti matsutades. Vrd latsuteme, matsuteme
2. nätsutama, aeglaselt või hambutult mäluma ▪ ta mätsuts pääle, ei lää süük alla ta mälus kaua, ei lähe söök alla. Vrd lädsime, lämusteme, lämuteme, lätsuteme, nätsuteme
3. mätsima ▪ ta mätsut´s leväpätsi panni pääle ta mätsis leivapätsid panni peale. Vt .mät´smä

mögime <mögide, mögi> Hls Krk mugima, hambutult mäluma ▪ küll ta mögip ja mögip, ambit ei ole küll ta mugib ja mugib, hambaid ei ole. Vt mogime, mokerdeme, mosime, mökerdeme

.näksjäs <.näksjä, .näksjät> Hel pilkav, hammustav ▪ ta olli tõiste vastu sihande näksjäs piltl ta oli teiste vastu selline hammustav. Vrd pilges, purev

.pistme ~ .pistmä <.pistä, pistä>
1. pistma, torkama ▪ õmmelte ma tahtse õige pikält pistä ja arvalt astu õmmelda ma tahtsin nii, et õige pikalt pista ja harvalt astuda (pikkade pistetega). Vrd .sorkame, .suskame, .süskäme, .tsuskame
2. valu tegema ▪ küll ta pist kül´le sehen, ku väidsege sorkas küll pistab küljes, nagu noaga torkab. Vrd valuteme
3. nõelama, hammustama ▪ ku om uisal ärä pistet, sii aa irmus paisteteme kui on ussil ära nõelatud, see ajab hirmsasti paistetama (rästiku hammustusest). Vrd nõglateme, nõglume, .nõklame, salume, .salvme1
4. toppima, panema ▪ pistä käe teki ala! pista käed teki alla!; anna mulle midägi ka suhu pistä! anna mulle midagi ka suhu pista!. Vrd .top´me1
5. kiiresti tegema; kiiresti liikuma ▪ temä pis´t miul manu ja akas´ kõnelem tema tormas minu juurde ja hakkas rääkima. Vrd .villame, .väl´kme
6. ahnelt sööma, õgima; kaanima ▪ lamba pistäv ristikeinä pääl lambad söövad isukalt ristikheina ädalat; pistä üit´s pit´s är kah! võta üks pits ära kah!. Vrd .laan´me2, .lam´pme2, .lõm´psme, pitsiteme, õgime
7. pistist andma ▪ ka sa saat sedäsi alt käe pistä kas sa saad sedasi altkäe pistist anda

pureleme <purelte, purele>
1. purelema, hammastega kiskuma ▪ küll om sii üit´s julge inimene, aa või undige pureleme küll on see üks julge inimene, aja või hundiga purelema
2. piltl tülitsema, sõnelema ▪ purelge nüid ninda pal´lu, ku te esi tahade! purelege nüüd nii palju, nagu ise tahate!. Vrd jageleme, .kiskleme, nagime, pureme, tülime

pureme <purede, pure>
1. purema, hammustama ▪ temät om peni purenu teda on koer purenud; mul vaese amba, ma_i saa tat purede mul [on] kehvad hambad, ma ei saa seda hammustada. Vrd järäme
2. piltl riidlema, sõnelema ▪ ei massa egä tühjä asja peräst viil tõisi purede ei maksa iga tühja asja pärast veel teistega riielda. Vt pureleme

ratas <ratta, ratast>
1. ratas ▪ vankre edimese ratta piave käändä anme vankri esimesed rattad peavad pöörata andma. Vrd keeri || oki|ratas vokiratas ▪ okirattal om üits kõdar katik vokirattal on üks kodar katki; pää|ratas veskipeas olev suur hammasratas ▪ pääratas saap edimese jõu siivest pearatas saab esimese jõu tiibadest; raud|ratas rauast vankriratas ▪ raudratta tulliv puurataste järgi, raudratastel olliv raudvitsa pääl, tel´le olliv puust Krk raudrattad tulid pärast puurattaid, raudratastel olid raudvitsad peal, teljed olid puust
2. piltl üle leiva lõigatud viil ▪ poiss lõigas´ omal suure ratta poiss lõikas endale suure leivaviilu. Vrd kiird

ridsime <ridside, ridsi> läbi hammaste jooma, lürpima ▪ põrsa ridsiv pal´t liimi põrsad lürbivad ainult leent. Vrd .lar´pme, .lür´pme, .riipsme

riidsuteme <riidsute, riidsude> Hls hambaid kiristama ▪ ku sial om uisa, sis ta riidsutep ambit kui seal on ussid, siis ta kiristab hambaid. Vrd kiristeme, .riutsme

.riitsme <.riitsi, riitsi> Pst Krk hambaid krigistama ▪ lammas riit´s ambit, ku tal amba valuteve või sügeleve lammas krigistab hambaid, kui tal hambad valutavad või sügelevad. Vrd kiristeme, rigisteme, rõgisteme

rik´s2 <riksi, .riksi> Trv lstk kiku, lapse hammas ▪ joba om latsel riksi suhun juba on lapsel kikud suus. Vrd kik´k4

.ruuk´me2 ~ .ruuk´ma2 <.ruuki, ruugi>
1. rookima, puhastama ▪ ahi alle ruukmede, võta ruup´, tõmba maha roobige söe, sis pühi luvvage puhtes ahi alles rookimata, võta roop, tõmba söed maha, siis puhasta luuaga puhtaks || rõõvit .ruuk´me riideid seljast võtma ▪ ta ruuk´s oma rõõva sel´läst maha puha ta rookis oma riided kõik seljast; .saatu .ruuk´me alepõllult põlemata tukke kokku korjama ▪ minke saatu ruuk´me, ruuke saat ärä! Krk minge saatu rookima, korjake tukid kokku!; suud .ruuk´me suud (hambaid) puhastama ▪ lehmä suu taht´ ruuki lehma suud oli vaja puhastada. Vrd arenteme, arime1, kasime, puhasteme, radame
2. ropsima ▪ ma roogi linu ma ropsin linu. Vt roobitseme, .rop´sme

rõgisteme <rõgiste, rõgiste>
1. rõgistama, ragistama ▪ mis sa rõgistet sääl suhun mis sa rõgistad seal suus; ma rõgisti pähklit katik ku üit´s rõgin ma rõgistasin raginal pähkleid katki. Vrd ragisteme
2. hambaid krigistama ▪ miis rõgis´t süämetävvege ambit mees krigistas südametäiega hambaid. Vrd rigisteme, .riitsme

.rõk´sme2 <.rõksi, rõksi>
1. krõmpsima, näksima, korra hammustama ▪ jänes rõks purgantit jänes näksib porgandit. Vrd .näk´me
2. piltl kohitsema ▪ tallekstel olevet mõni jagu peris ammastege rõksin tallekestel olevat mõni päris hammastega kohitsenud (tallede kohitsemisest). Vt .ruuname

salume <.salva, salva ~ salude, salu>
1. salvama, nõelama; hammustama, haukama ▪ küll sääs´k salus´ valuste küll sääsk nõelas valusalt; koer tah´t salva koer tahtis hammustada; ät´t salvap levätükki vanaisa haukab leivatükki. Vrd .nõklame, .pistme, .salvame
2. piltl teravalt ütlema ▪ ku rängä sõna ütlet tõisele, sii om salumine kui ütled teisele ränki sõnu, see on salvamine
3. piltl seksima ▪ ku poiss ärä saa salva, egä änäp võtmise asja ei ole kui poiss saab ära seksida, ega [siis] enam ära võtmise asja ei ole (st poiss ei abiellu tüdrukuga). Vrd .jür´kme, .koin´me, .nikme, .sik´sme, .sip´sme

.süümä ~ .süüme <süvvä, süü>
1. sööma ▪ latse, tulge nüid süümä! lapsed, tulge nüüd sööma!; ma ole söönu kikke ääd ja parembet ma olen söönud kõike head ja paremat; mõisa pere sei üten lavvan suuretare man mõisapere sõi ühes lauas peamajas. Vrd ivateme
2. piltl elatuma ▪ me sööme peost suhu (knk) me elame peost suhu (st ei ole tagavarasid). Vrd eläme
3. valutama; torkima; pistma ▪ akkap kül´le sehen süümä hakkab külje sees pistma. Vrd .tüükäme
4. hammustama, salvama ▪ küll kihulise sööve valuste küll kihulased salvavad valusti. Vrd .aukame, salume
5. närima; kahjustama; hävitama ▪ ma süüss ta ammaste vahel peenikses ma näriks ta hammaste vahel peeneks; nemä miut ku süüss ärä oma kadedusege nemad hävitaksid mind ära oma kadedusega; roste süüp ravva ärä urglikus rooste sööb raua ära poorseks; liivamaa süüp sõnniku ruttu ärä, maa jääp lahjas liivane maa sööb sõnniku ruttu ära, maa jääb lahjaks; na sööve miut, ku uisa näriv nad söövad mind, nagu ussid närivad. Vrd äviteme
6. piinama; vaevama; rõhuma ▪ ärä süvvä vanainimese süäd piltl ära piina vanainimese südant. Vrd .vaevame
7. pleekima; pleegitama ▪ päe süüp kik´k valges päike pleegitab kõik valgeks. Vrd .paistme

.tõmbame <tõmmate, .tõmba>
1. tõmbama, vedama ▪ ma tõmba kaplu müüdä ta ende manu ma tõmban ta nööre mööda enda juurde. Vrd .tuume, .vinname, vedäme2 || .aisu .tõmbame nuusutama ▪ oben tõmbas karu aisu hobune tunneb karu lõhna; .enge .tõmbame hinge tõmbama, puhkama ▪ mea tulli ärä, miust jäie ta enge tõmbame mina tulin ära, minust jäi ta hinge tõmbama; ette .tõmbame ette tõmbama ▪ liidi sehen suur auk, sinna vaja savi ette tõmmate pliidi sees [on] suur auk, sinna vaja savi ette tõmmata; .kinni .tõmbame kinni tõmbama; nõeluma ▪ es ole aiga ilusti kohente, vähä tõmmassi kinni ei olnud aega ilusti kohendada, natuke nõelusin kinni; kohut .tõmbame kohut käima ▪ sii muud ei tii ku puhast kohut ta tõmbas see muud ei tee, kui käib kohut; .lõhki .tõmbame lõhki tõmbama ▪ peris kahju siust, et siul perse lõhki tõmmati päris kahju sinust, et sul tagumik lõhki tõmmati; maha .tõmbame maha tõmbama; niitma ▪ täempe tõmmassim suure tüki einä maha täna niitsime suure tüki heina maha; .pääle .tõmbame peale tõmbama; äestama ▪ visati seemel´ maha, tõmmati ägläge pääle visati seeme maha, tõmmati äkkega peale; tagasi .tõmbame tagasi tõmbama ▪ tah´ts küll tagasi tõmmate sõna, väl´lä tulli iki (knk) tahtis küll tagasi tõmmata sõna, [aga] tuli ikka välja; täüs .tõmbame täis sööma, täis jooma; purju jooma ▪ nüid om ninda täüs tõmmanu ennäst nüüd on nii täis söönud ennast; lääve kõrtsi ja tõmbav ennäst täüs lähevad kõrtsi ja joovad ennast purju; valu .tõmbame peksma ▪ ma tõmmassi neil valu ma andsin neile peksa; .vastu .tõmbame vastu tõmbama ▪ os miul sedäsi juhtunu, ma os tõmmanu tal vastu oleks mul sedasi juhtunud, ma oleks talle vastu tõmmanud (st vastu löönud); ärä .tõmbame ära tõmbama; kõhnaks jääma; kahanema, vähenema ▪ nüid om ta ärä tõmmanu nindagu ruuts jääss kõhnas nüüd on ta kokku tõmmanud, nagu roots jääb kõhnaks; siante kuju ja kuum, lehmil tõmbas piimä ärä selline kuiv ja kuum [ilm], lehmadel tõmbab piima ära; üle .tõmbame üle tõmbama; värvima ▪ mia lassi ende maja vähä üle tõmmate ma lasin enda maja veidi üle värvida
2. käega libistama, siluma ▪ tõmmas´ käege üle näo tõmbas käega üle näo. Vrd silume, .suime
3. lööma ▪ sii olli sõnnigu argige tal tõmmanu müüdä sel´gä see oli sõnnikuhanguga talle mööda selga löönud. Vrd .lüümä, materdeme, .nihvame, .nähväme, tagume
4. selga panema, kätte või jalga panema ▪ tõmba jak´k selgä! pane jakk selga!. Vrd .viskame
5. kõvasti töötama, rassima ▪ mia ilmast ilma urma ja tõmba ja tii ma ilmast ilma rühman ja tõmban ja teen. Vrd .ras´me2, .urmame
6. ihuma ▪ väit´s taht terite, tõmba tat vähä kivi pääl nuga peab teritama, tõmba teda vähe kivi peal [käial teravaks]. Vt ihume
7. pühkima ▪ põrmat taht är tõmmate põrand tuleb ära pühkida
8. lüpsma ▪ ma lää tõmba lehmä ärä ma lähen lüpsan lehma ära. Vt .nüsme, Vrd sõõruteme, tilguteme
9. varastama ▪ ku ta iki manu saa, sõs ta tõmbas mudku kui ta ikka juurde pääseb, siis ta muudkui varastab. Vt varasteme
10. hammustama, kiskuma ▪ os_sa kurivaim, koer tulli amba irvi tõmbamen oh sa kurivaim, koer tuli hambad irevil hammustama. Vt ammusteme
11. tahenema, tõmbama ▪ levä ei tõmba suguki, ahi olli jahe leivad ei tahene sugugi, ahi oli jahe; laseme seista raasike, sis tii tõmbas laseme seista natuke, siis tee tõmbab. Vt taheneme
12. piltl ringi hulkuma, aelema ▪ sii jälle temä mihege tõmbas see aeleb jälle tema mehega. Vt .aame, .aeleme
13. piltl taga rääkima ▪ küll siut tõmmats taga sel´lä küll sind räägitakse taga. Vrd laksuteme, .siuname
14. piltl riidlema, tülitsema ▪ tõmbave kakelust ilmast ilma tülitsevad ilmast ilma. Vrd .täksleme, tülime, tülitseme, tülüteme

tär´n|ratas <tär´n|ratta, tär´n|ratast> Krk suur hammasratas veski püstvõlli alumises otsas, mis liikudes veskikivid käima paneb ▪ tär´nratas aa kedervarre käümä tärnratas ajab võlli käima

ur´k <urgi, .urki> Krk
1. ork, terava otsaga kepp ▪ ma asti urgi otsa ku rahvati ma astusin prauhti orgi otsa. Vt or´k, Vrd rüüstüs
2. hambaork ▪ ma urgi ambit urgige ma torgin hambaid orgiga. Vrd .amba|rüüste, .amba|rüüstüs

.vahtre|lehe|kiri <.vahtre|lehe|kirja, .vahtre|lehe|.kirja ~ .vahtre|lehe|kirjä, .vahtre|lehe|.kirjä> Krk vahtralehekiri, hambuliste servadega kaldruutudest koosnev kindakiri

valu1 <valu, valu>
1. valu ▪ ulk aiga käüsiv valuse enne sündümist hulk aega käisid valud enne [lapse] sündimist || .amba|valu hambavalu ▪ ma ole mitu päevä ambavalu kannaten ma olen mitu päeva hambavalu kannatanud; .süäme|valu südamevalu, hingevalu, mure ▪ ma saa küll kanget süämevalu su peräst ma saan küll kanget südamevalu sinu pärast (mure tundmisest). Vrd vaev
2. piltl hoog, rutt ▪ käi sis üte valuge poodin ka ärä! käi siis ühe hooga poes ka ära!; me leime üte valuge einä maha me niitsime ühe hooga heina maha. Vt uug