[MUL] Mulgi sõnaraamat

agras <.akra, agrast> Hel tilgastanud, veidi hapu (piim) ▪ piimäl om agras magu man piimal on hapu maitse juures; va tölline piim, akras lännü va poolpaks piim, ära tilgastanud. Vrd .löndunu, .mõlkjas, müre, .mürkunu

apandeme ~ apanteme <apante, apande> Krk Hel hapendama ▪ liigelihale pane apandet kust ja maarjajääd pääle liiglihale pane hapendatud kust ja maarjajääd peale. Vrd apateme, apendeme

apateme <apate, apade> Trv
1. hapendama ▪ piint leibä apatedi peenleiba hapendati. Vrd apandeme, apendeme
2. parkima ▪ kasugunaha pidive apatet oleme kasukanahad pidid pargitud olema. Vrd .par´kme

apats1 ~ apatse <apatse, apatset>
1. hapendav või hapnev segu (naha parkimiseks jm), hapatis ▪ miu esäl olli kaits apatse tonni minu isal oli kaks hapatise tünni. Vrd apatus
2. leivajuuretis ▪ leib tules kohe ära kasta, apatse peris kõhisep joba leib tuleks kohe ära sõtkuda, juuretis päris kõhiseb juba. Vrd apan´ts

apatus <apatuse, apatust> Trv Hel hapendatav või hapnev segu (naha parkimiseks jm). Vrd apats1

ape <appe, apet> Pst sulp, (hapendatud) loomatoit vee hulka segatud aganatest või hekslitest ja jahust ▪ põhu puuduse aal tetäs apet põhu puudumisel tehakse sulpi. Vrd sul´p

apendeme ~ apenteme <apente, apende> Trv Hls hapendama ▪ apendet kurgi pannas purki hapendatud kurgid pannakse purki. Vrd apandeme, apateme

.apneme <apente ~ apante, .apne>
1. hapnema, hapuks muutuma ▪ täo kapsta apniv äste tänavu kapsad hapnesid hästi
2. käärima, laagerduma ▪ peoge visati suula, et ein apneme ei lää peoga visati soola, et hein käärima ei läheks. Vrd .käär´me2

.apnik <.apnigu ~ .apniku, .apnikku> Hls hapu aine, kääriv ollus ▪ olli apniku jõud sehen, virut´ selle põhja ärä [vaadil] oli hapu aine jõud sees, virutas selle põhja ära. Vrd apu

apu <apu, aput>
1. hapu ▪ midä apep, sedä parep mida hapum, seda parem; piim är tuli apus lännu Krk piim on läinud väga hapuks
2. hapu ollus, hapendis, hape ▪ ta tõstak vaist tetti ilma sepäte, apuge see tainas nähtavasti tehti ilma pärmita, hapendisega. Vrd .apnik

apukas <apuka, apukat> hapukas, pisut hapu ▪ apukas ubin, veini maik man hapukas õun, veini maitse juures

apu|oblik <apu|obligu ~ apu|obliku, apu|oblikut> hapuoblikas ▪ mõnen paigan om pal´lu apuoblikit mõnes kohas on palju hapuoblikaid; apuobligust saa ääd suppi hapuoblikast saab head suppi

apu|rokk <apu|roka, apu|rokka> Hls kaerakile; kergelt hapendatud jahujook. Vrd kile2

iku|.kapsta pl <iku|.kapstide, iku|.kapstit> nutukapsad, (talust) lahkujatele keedetud hapukapsad ▪ jüripäeväs keedeti äräminejile ilma iväte kapstit – ikukapstit jüripäevaks keedeti äraminejaile ilma tangudeta kapsaid – nutukapsaid

jap´s <japsi, .japsi> Hls väike hapu õun, õunaviss ▪ lastel keeletes jap´se süvvä, kõtt akkap valuteme lastel keelatakse õunavisse süüa, kõht hakkab valutama. Vrd käs´s

juur´ <juure, juurt ~ juurd>
1. taime maa-alune osa, juur ▪ puu juure ollive sügäven puu juured olid sügaval
2. midagi juurelaadset, tüügas ▪ abene kundsu, abene juure jääve, ku är pöets habemekontsud, habemetüükad jäävad, kui ära pöetakse. Vrd tüvik
3. millegi alumine kandev osa või kinnitus ▪ päiel peris juurest valut´s pöial päris [liigese] juurest valutas; sia põrstel tõmmati kah kõrva juure pääl seapõrsastele tõmmati ka kõrvataguse peale [mingit rohtu]
4. leivajuuretis; hapnenud sõtkumata tainas ▪ saia juurt paneme pärmige – kui ärä kastet, sis ütelts sai saiatainast paneme pärmiga [kerkima] – kui ära sõtkutud, siis öeldakse sai. Vt juuretis, juurets, juuretus

karas´k <karaski, karaskit>
1. hapendamata odraleib, karask ▪ võle om nigu karas´k, ta om ruttu otsan vale on nagu karask, ta on ruttu otsas. Vrd vatsk
2. kakk või pätsike ▪ make karas´k tetäs ike õhep, sii tetäs pärmige magus kakk tehakse ikka õhem, see tehakse pärmiga. Vrd kakk1, pätsik

.kiidume <.kiidude, .kiidu> liiga hapuks muutuma, kihisema ▪ seisnu piim lääp kiidume, seantses apneme ja visiseme seisnud piim läheb kihisema, selliseks (et hakkab) hapnema ja visisema. Vrd kibiseme, kihame, kihiseme, kisiseme, viriseme2

kile2 <kile, kilet> (kaera)kile, kaerajahust (harvemini leivataignast) keedetud hapendatud puder ▪ kile om apu kaerakile on hapu. Vrd apu|rokk, kiisel

kileteme <kilete, kilede> tilgastama; hapuks minema ▪ piim om kiletet piim on tilgastanud; taar´ om kileteme lännu, ülearu apus lännu taar on tilgastama hakanud, liiga hapuks läinud. Vrd agrasteme, .loidume2, mõrateme, mürästeme, tirasteme

kisiseme <kisiste, kisise> Krk kihisema; liiga hapuks minema ▪ taar kisisep kapa sehen taar kihiseb kapa sees; piim om kisisem lännu piim on kihisema läinud (st hapuks). Vrd kibiseme, kihame, kihiseme, .kiidume, viriseme2

kisla1 <kisla, kislat> Hls kibehapu, üle hapnenud, käärinud ▪ sup´p om kislas lännu supp on hapuks läinud. Vrd kila

.kähku2 Trv müredaks, hapuks ▪ piim om kähku löönu piim on kokku läinud (tilgastanud). Vrd kähu, .särgä

.kähkume <.kähkude, .kähku> Trv hapuks minema, tilgastama ▪ piim om kähkume minnu, kähkunu piim on hapuks läinud, tilgastanud. Vrd agrasteme, kileteme, .löndume, mürästeme, tirasteme

kähu <kähu, kähu> Trv (liig)hapu ▪ piim om kähu, ärä süvväs ike piim on hapu, ära süüakse ikka. Vrd .kähku2

.käär´me2 <.kääri, kääri>
1. hapnema; käärima; käärides valmima ▪ ku mesi om ärä käärin, sõs kaanetets toobi kinni Hls kui mesi on ära käärinud, siis kaanetatakse kärjekannud kinni. Vrd .apneme
2. kõdunema; kobestuma ▪ maa piap keväde käär´me mineme, toorest maad ei või puttu maa peab kevadel kobestuma, toorest maad ei või puutuda (st harida). Vt kõdeneme

.loidume2 <.loidude, .loidu> halvasti hapnema, tilgastama ▪ piim om külmä kähen loidunu, ei ole äste paksus lännu piim on külma käes tilgastanud, ei ole hästi paksuks läinud. Vrd agrasteme, kileteme, mõrateme, mürästeme, tirasteme

lön´t <löndi, .lönti> Krk hapuks või venima läinud toit ▪ vasikidel ei või lönti anda, sis om kõtust valla vasikatele ei või hapuks läinud piima anda, siis on [neil] kõht lahti; kardulepuder lää lämme kähen löndis ärä kartulipuder läheb sooja käes hapuks ära. Vt lön´tka

mageline <magelise, magelist> , makeline <makelise, makelist>
1. magedavõitu, vähesoolane ▪ makelin om vähä, tuu raasik suula magedavõitu on vähe, too natuke soola. Vrd magelik
2. vähe, nõrgalt hapu ▪ ku mageline leib, sõs lää alliteme kui liiga vähe hapu [on] leib, siis läheb hallitama; säänte ää makeline, pehme juvva, es ole nii apu, sii om näl´lä taar selline hea nõrgalt hapu, pehme juua, ei olnud nii hapu, see on nälja taar

moluk <moluki, molukit> Trv (hapupiima) klomp ▪ piimal ollive moluki sihen piimal olid klombid sees

.mürdüme <.mürdüde, .mürdü> Hel hapnema ▪ ma panni piima mürdüme ma panin piima hapnema. Vrd .apneme, .van´neme, vanume

.mürkume <.mürkude, .mürku> Trv tilgastama; veidi hapuks minema ▪ raasike om mürkunu sii piim, ei ole ää natuke on tilgastanud see piim, ei ole hea; sup´p om mürkunu supp on veidi hapuks läinud. Vrd .loidume2, .löndume, mõrateme, mürästeme, tirasteme

müräteme <müräte, müräde> tilgastama, hapuks minema ▪ piim om müräten piim on tilgastanud. Vrd agrasteme, .loidume2, mõrateme, mürästeme, tirasteme

nagla|õun <nagla|õuna, nagla|.õuna> van naelaõun, keiser Aleksandri õun, suur hapu taliõunasort (naelaraskune) ▪ naglaõuna olliv kige suurebe naelaõunad olid kõige suuremad

rokk <roka, rokka>
1. rokk, rukkijahust ja hapupiimast jook ▪ miu vanaemä tei iki rokka minu vanaema tegi ikka rokka
2. (vedel) loomasöök, rokk ▪ ma anni sial rokka ma andsin seale rokka; rokk saias sedäsi ku rüäjahu lopits viige pange sissi ärä rokk saadakse nii, et rukkijahu klopitakse veega pange sisse ära (st segamini). Vrd lobi1, lobin2 || piimä rokk piimaga rokk ▪ piimä rokal panti keenu vesi levä jahul pääle ja lopiti ärä, sõs panti vanun piimä pääle Krk piimaga rokal pandi keedetud vesi leivajahule peale ja klopiti ära [segamini], siis pandi vanunud piima peale; juudav rokk piimata rokk, joogirokk ▪ juudava roka jaoss pesseti jahu keenu viige ärä vatul, löüge vesi pääle, sääl läits ta apnem Krk joogiroka jaoks peksti jahu keedetud veega ära vahule, leige vesi [pandi] peale, siis läks hapnema (ilma piimata)

sadame <sadade, sata ~ sada>
1. kukkuma ▪ mea sat´te otselti maha ma kukkusin otseli maha. Vt pudume || maha sadame sünnitama ▪ ta om egäs päeväs maha sadamen ta on igaks päevaks sünnitamas (st kohe sünnitamas); vajuma (leivataignast, mis on ära hapnenud) ▪ leib om joba maha sadanu, taht kasta leivatainas on juba maha vajunud, tahab kastmist (st jahu lisamist käärinud vedelikku)
2. sadama ▪ lume om akanu sadame lund on hakkanud sadama; vihma satti väl´län tük´k aiga vihma sadas väljas tükk aega. Vrd varame2, vihmuteme

sul´p <sulbi, .sulpi> sulp, (hapendatud) loomatoit vee hulka segatud aganatest või hekslitest ja jahust, jahurokk ▪ ääl obesel tetäs iki sulpi einde kõrva heale hobusele tehakse ikka jahurokka heinte kõrvale. Vrd ape, lopat´s

.särgä ~ .sär´gä Krk
1. kärtsu, keerdu ▪ villane rõõvas tõmbas kuuma kähen särgä, lää pudeves villane riie tõmbub kuuma käes kärtsu, läheb pudedaks; liimipaper kisk sär´gä kokku liimipaber kisub keerdu kokku. Vrd .käprä
2. kokku, hapuks (piimast) ▪ piim om kuuma kähen ollu, alt särgä tõmmanu puha piim on kuuma käes olnud, alt hapuks tõmmanud kõik. Vrd .kähku2

tulisteme1 <tuliste, tuliste> Hel
1. niiskusega kuumaks minema, tulitama ▪ einä om tulisteme minnu heinad on tulitama läinud. Vrd palame1, tuliteme1
2. üle hapnema ▪ piim om ärä tulistet, apu ku kisla kunagi piim on üle hapnenud, hapu kui kiisel kunagi. Vt tuliteme2

tuliteme2 <tulite, tulide>
1. niiskuse tõttu roiskuma, tulitama ▪ ärä sa tulidet einu sial anda! ära sa tulitanud heinu seale anna!. Vrd palame1, tulisteme1
2. üle hapnema ▪ kapuste olliv tünni sehen tuliteme lännü kapsad olid tünnis tulitama läinud (st üle hapnenud). Vrd .mürkume

.van´neme <.van´nede, .van´ne> hapnema ▪ piim panti van´neme piim pandi hapnema. Vrd .mürdüme, vanume

vanume <vanude, vanu>
1. vanuma ▪ lambal om kõtualutse villa är vanunu lambal on kõhualused villad ära vanunud. Vrd kõdrasteme, takerdeme
2. hapnema ▪ kama tetti vanunu piimäge kama tehti hapupiimaga; piim vanni enne ärä ku lauda mant mäele sai piim läks enne hapuks, kui lauda juurest maja juurde sai (elumaja oli tavaliselt kõrgemale kohale ehitatud). Vrd .mürdüme, .van´neme

vatsk <vatsa, .vatska> Hel hapendamata leib, karask, vatsk ▪ na küpsetive vatska nad küpsetasid karaskit. Vt karas´k

vesi <vii, vett>
1. vesi ▪ vesi om kiib vesi on keev; pane mul jalge vett pangi sissi, ma taas jalgu mõsta pane mulle jalgade pesemise vett ämbri sisse, ma tahan jalgu pesta; liigup ku vesi einä sehen, veap pal´t konte perän (knk) liigub nagu vesi heina sees, veab ainult konte järel (väga pikaldase inimese kohta)
2. veekogu ▪ maaripääväs piav vii otsa kokku mineme maarjapäevaks peavad vee otsad kokku minema (maarjapäevaks hakkavad kevadveed voolama); seantse säre, mis ruuge sihen eläv, ei lää suure vette sellised särjed, mis roo sees elavad, ei lähe suurde vette
3. vedelik ▪ silmist juus´k vesi väl´lä mööda põski silmist jooksis vesi välja mööda põski (pisaratest) || koore|vesi hapukoore alla kogunev vedelik ▪ koorevesi lasti alt väl´lä kirnust, jäi paks kuur kirnu koorevesi lasti kirnust alt välja, paks koor jäi kirnu alles

viriseme2 <viriste, virise>
1. podisema, tasakesi keema ▪ liim nakas´ paa veerest illuksi viriseme leem hakkas paja äärest tasakesi podisema; sülti tule il´luksi viriste sülti tuleb vaikselt keeta. Vt podiseme
2. kihisema, hapuks minema ▪ är kiidunu sii pudru tilk, virisem lännü hapuks läinud see pudruraas, kihisema läinud. Vrd kibiseme, .kiidume, kisiseme